Rahvusvaheliste suhete ja diplomaatia ajalugu (2)

IIDSED SUHTED

• Varajased tsivilisatsioonid, näiteks Sumerid
  

Mesopotaamia
Mesopotaamia tähendab kreeka keeles jõgedevaheline maa. Ta asus Eufrati ja Tigrise vahel. Loodusvaradelt on maa vaene. Leidus vaid savi ja pilliroogu. Mesopotaamia oli välismaailmale avatud.
Sumerid
Nende keeleline kuuluvus ja päritolu on teadmata. Nad rajasid suuri asulaid ja asutasid piltkirja . Nad võtsid kasutusele ratta. Tsivilisatsioonini jõuti 4 aastatuhande lõpus e.Kr. Nad võtsid kasutusele kiilkirja . Iga tähtsam linn moodustas omaette sõltumatu linnriigi. Igal riigil oli oma kaitsejumal , kellele pühendatud astmiktempel ehk tsikuraat asus linna keskel.
Templitele ja preestritele kuulusid suured maavaldused, kus töötasid teenrid ja orjad . Osa maast renditi talupoegadele. Kuningas oli sõjapealik ja kõrgeim kohtumõistja. Vabad kodanikud moodustasid sõjaväe ja neil oli õigus rahva koosolekul riigivalitsemist puudutavates küsimustes kaasa rääkida.
Semiidid ja Mesopotaamia pärast Sumereid
Mesopotaamia põhja osas elanud Semiidid võtsid üle Sumerite kultuuri ja kiilkirja. Sumerikeel tõrjuti kõrvale. Kolmanda aastatuhande teisest poolest kerkisid esile suurriigid :

• Akad – riik ei püsinud kaua
  
• Vana-Babüloonia – kuningas Hammurapi , kes lasi koostada esimese seadustekogu
  
• Assüüria – kuningad olid kõige sõjakamad
  

7nda sajandi lõpus e.Kr. lõid Babüloonia Assüürlaste alt lahku ja purustas koos liitlastega nende väed. Loodi uus Babüloonia, mille pealinnast, Babülonist, sai maailma suurim linn.

• Esimene rahvusvaheliste suhete tõestus: Egiptus umbes 1500 eKr
  

• Neo-Assüüria
  

VANA-KREEKA

• Klassikaline Kreeka: Mükeene ja Minose kultuur
  

Kreeta kultuur
Kreekas elas teadmata päritoluga rahvas, kes umbes 2000 aastat enne kristust rajas Kreetal tsivilisatsiooni. Mütoloogia seostab tsivilisatsiooniteket kuningas Minose valitsemisega. Kasutati kirja, millest tänapäeval aru ei saa.
Kreeta saarel oli mitu lossi, mille ümber asusid linnad. Tuntuim loss oli Knossos . Lossidel oli mitu otstarvet:

Laoruumid ja käsitöö kojad näitavad neid majandus keskustena

Lossid olid usukeskused ja kultuse paigasd. Losside ees oli tavaliselt suur väljak

Poliitilise võimu keskus
Lossid olid kindlustamata. Kreeta kultuuri eripäraks on sõjakate joonte puudumine. Kunstis domineerisid naised. Oletatakse, et ühiskonda võisid juhtida naised.
Mükeene kultuur
Põhja poolt tungisid Kreekasse tänapäeva kreeklaste esivanemad . Nende arengu tase oli kreetalaste omast madalam. Osa kreeklasi tungis üle mere Kreetale, kus vallutati Knossos. Võeti üle kreetalaste kombed ja kiri.
Ka Kreekas said keskusteks lossid, milledest tuntuim on Mükeene. Losside ümber linnu ei olnud. Losse ümbritsesid kivimüürid. Mükeene kunstis esineb sõjatemaatikat. Lossi eesotsas olid arvatavasti valitseja ja sõjapealik. Tõenäoliselt olid lossid sõltumatute riikide keskused, mis omavahel pidevalt sõdisid. Umbes 1200 e.Kr. paljud lossid purustati. Tsivilisatsioon kadus lõplikult 1100 e.Kr. alanud sissetungi tagajärjel.

• Dooria sissetung ja tumedad ajad
  

Dooria hõimude sissetungi ajal XII sajandil eKr  mükeene kultuuri keskused hävitati.
Tume ajajärk (1100-800 e.Kr) Purustatud losse ei taastatud, kiri unustati ja rahvaarv vähenes. Osa kreeklasi rändas üle mere Väike- Aasiasse . Oluliseks saavutuseks oli raua kasutuselevõtt. Sellel perioodil oli Kreeka vaene ja maha jäänud maa.

• Kreeka kolonisatsioon
  

Suur kolonisatsioon, mis hõlmas Vahemerd ja Musta merd. Kreekast väljarändamise massilisuse tingis põlluharimiseks sobiva maa nappus ja vajadus metalli järele (mida kodumaal suhteliselt vähe leidus). Kolonisatsioon edendas kaubavahetust. Võeti kasutusele hõberaha. Hellenite ühtust rõhutasid ülekreekalised religioossed keskused, tähtsamad neist Delfi ja Olümpia

• Sparta ja Ateena
  

Sparta oli ainus polis , mis kolmas kahte maakonda ja ei arenenud kunagi linnaks. Spartiaadid – Sparta kodanikud. Perioigid – vabad, kuid poliitiliste õigusteta spartaelanikud. Heloodid – Sparta orjad.
Riigi eesotsas oli 2 päritava võimuga kuningat, kes juhtisid sõjaväge. Riiki juhtis 30 liikmeline vanemate nõukogu. Otsuste langetamisel oli lõplik sõna spartiaatide koosolekul. Spartas kehtis range kodanike kasvatamise süsteem.
Demokraatlik Ateena
Esialgu kuulus võim aristokraatide hulgast pärinevatele ametnikele. Seadusandja Solon vähendas aristokraatide eesõigusi. 5.saj. keskel e.Kr. kui riigi eesotsas oli Perikles , kujunes demokraatia ehk rahvavõim. Rahvakoosolek kogunes iga 10 päeva tagant. Koosolekult vahepeal korraldasid riigis 500 liikmeline nõukogu ja riigiametnikud . Kõige tähtsamad ametnikud olid 10 strateegi ehk väepealikku. Igal aastal pandi ametisse 6000 kohtunikku. Kohtunikud said ka palka. Raha sai Ateena oma liitlastelt võõramaalaste maksustamisest, sadenatollidest ning rikkad ateenlased annetasid.

• Pärsia sõjad
  

Aastal 490 eKr saatis Pärsia kuningas Dareios laevastiku koos sõjaväega Ateena vastu, kuid see väekoondis sai ateenlastelt Maratoni lahingus rängalt lüüa, mispeale oli sunnitud Kreekast lahkuma . 490 eKr aga tungis Kreekasse Dareiose järglane kuningas Xerxes, kes oma tohutu väega suutis vallutada Põhja- ja Kesk-Kreeka. Salamise merelahingus Ateena lähedal aga saavutas kreeklaste laevastik vaenlase üle otsustava võidu ning pärslased aeti ka maismaalt minema. Nii oli Pärsia riigi sõjaline oht Kreekale likvideeritud.

• Ateena impeerium
  
• Peloponnesose sõda (431 – 404 eKr)
  

Sparta juhitud Peloponnesose Liidu ja Ateena Mereliidu vahel peetud sõda. Kumbki tahtis Kreekas ülemvõimu. Sõja vallandas Sparta liitlase Korintose ja Ateena kaubanduslikust võistlusest tulenenud kokkupõrge. Ateena laevastik sõdis Peloponnesose rannikul. Spartalased tungisid Atikasse. Järk-järgult hakkas Ateena nõrgemaks muutuma ja tasapisi alistuma. Meresõda lõppes Ateena laevastiku hävinguga. Ateena piirati maa ja mere poolt ümber, mistõttu pidid ateenlased lõpuks nälja pärast alistuma.

• Alexander Suur ja tema impeerium
  

- Makedoonia kuningas
- antiikaja kuulsaim ja edukaim väejuht
- Pärsia-vastane sõjaretk -> edukas
- vallutas mõne aastaga Väike- Aasia , Süüria ja Palestiina , Egiptuse, Mesopotaamia, Iraani ja Kesk-Aasia
Makedoonia kuningas on kõigi aegade ja rahvaste kuulsaim väejuht, kes suutis relva jõul luua antiikaja suurima impeeriumi.11 aastat kestnud vallutusretked kogupikkusega üle 32 000 kilomeetri, olid enneolematud. Aleksander pälvis tiitli SUUR.
VANA- ROOMA

• Rooma 753 eKr
  

Rooma linn on asutatud 21. aprillil 753.a eKr (selle daatumi on antiikautorid välja arvutanud, kuid sellel puudub usaldusväärne põhjendus) Kesk-Itaaliasse Tiberi jõe vasakule kaldale, 25km suudmest, kus oli tol ajal Latiumi maakond. Arheoloogilise materjali järgi otsustades oli igastahes u 600.aastaks eKr moodustunud ühtne asula, mida võib juba pidada linnaks. Pärimuse järgi oli Rooma linna rajaja Romulus , roomlaste sõjajumala Marsi ja tema noore preestrinna poeg. Legend jutustab, et tütarlapse isa, jõhker kuningas, käskis visata Romuluse ja tema kaksikvenna Remuse korviga Tiberisse. Vool aga uhtus poisid kaldale, kus nad sattusid emahundi hoole alla, ja kui see oli neid mõnda aega imetanud, kasvatas nad üles kohalik karjus . Suureks sirgunud, kukutasid vennakesed oma vanaisa võimult ja asusid endale uut linna rajama. Töö käigus puhkenud tülis tappis Romulus Remuse ja lõpetas ehituse üksi. Tema järgi saanudki linn Rooma nime

• Probleemid Gallia ja Etruskidega ja Pyrrhus – likvideerib Rooma
  

Aastal 510 eKr kehtestati Roomas vabariik. Sellest ajast seisid riigi eesotsas senat ja igal aastal valitavad ametnikud, kelle seast kõige kõrgemad olid kaks konsulit . 5. saj lõpuks eKr oli Rooma Kesk-Itaalia tugevaim riik. Ootamatu tagasilöögi andis gallide sissetung aastal 387 eKr. Gallid olid juba varem elama asunud Po tasandikele ja tungisid nüüd lõunasse. Linna rüüstavatest ja põletavatest sissetungijatest vabanemiseks pidid roomlased maksma suurt lunaraha . Pärast seda alustas Rooma võitlust Kesk-Itaalia mägismaal elava sõjaka itali hõimu – samniitidega. Kokku pidasid roomlased nende vastu kolm rasket sõda. Kuigi samniite toetasid etruskid ja gallid, sai Rooma neist jagu ja allutas ka kogu Põhja-Itaalia enda võimu alla. Nüüd jäid sõltumatuteks veel ainult Lõuna-Itaalia kreeka linnad. Viimased kutsusid endale appi Põhja-Kreekas valitseva kuningas Pyrrhose. Pärast kahte kaheldavat võitu said kreeklaste väed lõpuls lüüa ja Pyrrhos lahkus koos oma vägede riismetega Itaaliast . Kreeklaste linnad olid sunnitud alistuma ja kogu Itaalia oli 265. aastaks eKr roomlaste võimu all.

• Puunia sõjad
  

I Puunia sõda (264-241 eKr) roomlaste ja kartaagolaste vahel. Võitlus peamiselt merel ja Sitsiilia saarel. Kuna sõja puhkedes polnud roomlastel laevastikku, olid esialgu ülekaalus kartaagolased, kuid sõja keskel suutis Rooma jõudude vahekorda muuta. Roomlased saavutasid mitu tähtsat võitu, kartaagolased palusid rahu ning loovutasid osa oma valdustest.
II Puunia sõjas (218-201 eKr) püüdsid kartaagolased oma positsioone taastada. Hannibali eestvedamisel tungiti Hispaaniast läbi Gallia ja üle Alpide Itaaliasse, kus purustati roomlased Cannae lahingus. Kuid siiski ei suudetud edu ära kasutada. Rooma viis oma väed Põhja-Aafrikasse ja sundis nii Hannibali kodumaale tagasi pöörduma. Põhja-Aafrikas toimunud lahingus said kartaagolased hävitavalt lüüa. Roomlaste võimu alla langes kreeklaste Sürakuusa Sitsiilias. Kartaago kaotas kogu oma laevastiku, kõik valdused väljaspool Aafrikat ja ühtlasi oma sõjalise tähtsuse.
III Puunia sõda – Kartaago, vana vaenlasena ja püsivalt jõuka kaubalinnana, tekitas roomlastes jätkuvalt umbusku. Roomlased päästsid valla III Puunia sõja. Kartaago vallutati ja hävitati 146 eKr.

• Caesar ja vabariigi lõpp
  Senat ootas pärast Catalina vandenõu mahasurumist kartusega Pompeiuse naasmist sõjaväljalt, kus ta oli alistanud suuremaid ja rikkamaid maid kui ükski teine väejuht enne teda ja korraldanud elu seal ilma senatilt nõu küsimata. Tal oli hulk toetajaid ja kardeti, et ta haarab võimu. Kuid Pompeius saatis Itaaliasse jõudes armee laiali ja tuli sõduriteta Rooma. Ta pühitses hiilgavat triumfi, ehkki ta vaenlased senatis väitsid, et ilma igasuguse riikliku ametikohata (imperium) isikuna ei ole tal triumfile õigust. Ka ei antud tema veteranidele maad. Nüüd taipas Pompeius, et oli oma mõju üle hinnanud ja ilma sõjaväeta on ta Roomas null. Ta vajas liitlast võimuvõitluses. Hispaaniast tuli Rooma enne tähtaega tagasi ka Caesar, loobudes konsulivalimiste nimel triumfist. Siin  lepitas ta Pompeiuse ja Crassuse ja lõi  liidu  nendega ning valiti nende toel 59. a eKr suure häälteenamusega konsuliks.
  
• 
  

     Seda 60. a eKr sõlmitud senativastast kolmikliitu nimetatakse triumviraadiks. Senat oli võimetu kolmepäise lohe ees, mis ühendas Pompeiuse kuulsuse, Crassuse rikkuse ja Caesari poliitilise vaistu. Caesari tütar Julia läks oma mehest lahku ja abiellus Pompeiusega. Väimees oli Caesarist kuus aastat vanem, kuid sellele vaatamata osutus abielu õnnelikuks. Järgmisel aastal läks Caesar prokonsulina viieks aastaks Gallia asevalitsejaks, hiljem uuendati ta volitusi veel viieks aastaks. Ta sai oma käsutusse kolm leegioni, millele lisaks ta ise moodustas veel uusi leegione. Gallias näitas Caesar end visa võitleja ja andeka väejuhina. Oma vägedega vallutas Caesar 8 aasta jooksul lisaks seni roomlastele kuulunud lõunarannikule kogu Gallia ja sooritas kaks sõjaretke Britanniasse ning ühe üle Reini jõe Germaaniasse. Sõdurid jumaldasid oma väepealikut, kelle sõdimist iseloomustab tema enda ütlus: "Tulin, nägin, võitsin" (Veni, vidi , vici). Lisaks röövis Caesar gallide pühakodadest niipalju kulda, et müüs seda Itaalias nagu tavalist kaupa. Nüüd oli tal ustav sõjavägi, väejuhi kuulsus ja rikkus.
Crassus oli hukkunud katastroofilisel sõjakäigul Partia vastu, millest on säilinud palju legende. Sellega lagunes ka faktiliselt triumviraat. Caesari ja Pompeiuse suhted halvenesid veelgi peale seda, kui sünnitusel suri Julia, Caesari tütar ja Pompeiuse naine. Senat nimetas Pompeiuse ainukonsuliks, kuid ta pidi loobuma Caesari toetamisest. Pompeiuse uue naise isa oli aristokraat , vabariigi pooldaja . Pompeius tegi äiapapast kaaskonsuli. Senat kutsus Caesari Galliast koju ja nõudis tema vägede laialisaatmist. Rahvatribuunid Marcus Antonius ja Cassius esinesid kõnedega Caesari kaitseks, panid veto Senati otsusele Caesari suhtes ja põgenesid Galliasse Caesari kaitse alla. Senat kuulutas välja sõjaseisukorra ja nimetas Pompeiuse ülemjuhatajaks. Caesar vastas sellega, et tuli 49. aasta jaanuaris eKr ühe leegioniga üle Rubico (loe ruubiko) jõe, mis oli tema provintsi lõunapiiriks. See oli mäss vabariigi vastu: Caesarit ootas võim Rooma üle või häbistav surm. Legendi kohaselt (Plutarchose koostatud eluloos) mõtles Caesar Rubicol kaua valiku üle. Lõpuks ütles ta: "Liisk on langenud!" - ja liikus vägedega edasi. Väljend "ületada Rubico" tähendab tänagi ohtliku sammu ettevõtmist, millest ei saa enam taganeda.

• Octavianus saab Augustuseks – impeeriumi algus
  

Kui Octavianus võimule sai, võttis ta endale aunime Augustus ehk auväärne. Rooma riigis valitses pikk rahuperiood. Augustus nimetas ennast vabariigi taastajaks. Ta võttis endale aunimetuse princeps, ehk esimene. Provintside asevalitseja ja väepealikuna kandis ta imperaatori ehk käskija tiitlit. Caesari lapsendatud pojana kandis ta oma kasuisa nime, mis muutus keisri tiitliks. Keisri määrusega anti kodakondsus kõigile riigi vabadele meestele.

• Pax Romana – Rooma rahu
  

Pax Romana ehk 'rooma rahu' nime all tuntakse pikka suhteliselt rahulikku perioodi Rooma riigis. Pax Romana oli institutsioonide kogum, mis tagas impeeriumi stabiilsuse reguleerides keskuse ja perifeeria suhteid. Rahu aitas tagada eelkõige põhimõte, mille kohaselt jäi provintsidele Rooma ülemvõimu tunnistades vabadus järgida omaenda norme ja kummardada omaenda jumalaid.Üldiselt dateeritakse Pax Romana Augustuse valitsemisajast 27 eKr kuni Marcus Aureliuse surmani 180. aastal.

• Impeeriumi jagamine
  

Kui keiser Diocletianus võimul oli, kehtes ta seaduse, kus 4 keisrit koos valitseksid omale määratud maal. Sellest seadusest tuli loobuda , aga jäi tava, et riik on kaheks jagatud kahe keisri vahel. Järgmisena tuli võimule Constantinus Suur, tema lasi rajada riigi idaossa Euroopa ja Aasia piirile uue pealinna - Konstantinoopooli - kuna ta pidas riigi arengule eluliselt tähtsaks. Seejärel Rooma linna tähtsus langes kõvasti nii poliitiliselt, kui ka kultuuriliselt. Rooma riigi ida- ja lääneosade eraldumine süvenes kogu hilise keisririigi ajal. Lõpuks jagunes impeerium teineteisest sõltumatuks osaks – Lääne-Rooma ja Ida-Rooma riigiks. Riigide erinevus süvenes ka siis, kui käsitöö ja kaubanduse osatähtsus langes ja seejärel nõrgenesid ka nüüdseks siis kahe riigi vahelised sidemed.

• Constatinus – esimene kristlasest valitseja
  

Constantinus Suur oli Vana-Rooma keiser 25. juulist 306 kuni surmani. Constantinuse ema, Helena, oli kristlane , seetõttu oletatakse, et seetõttu oli kristlus talle sümpaatne religioon . 312. aastal olevat Constantinus saanud dramaatilise kogemuse osaliseks lahingus Milvia silla juures, pärast mida ta Rooma keisriks sai. Ta olevat vaadanud päikesesse enne lahingut ja näinud valgusest risti selle kohal, kreekakeelsete sõnadega "Εν Τουτω Νικα" ("selle all valluta". Constantinus käskis oma sõduritel oma kilpidele panna see kristlik sümbol (Kreeka tähed Χ ja ρ). Lahing võideti. Ei ole teada, kas ta siis ka kristlane oli, igatahes läbib tervet Constantinuse valitsemise aega soosiv suhtumine kristlusesse. Pärast oma võitu toetas ta kristlasi majanduslikult, ehitas kirikuid, andis kristlastele maksuvabastusi jne. 313. aastal kuulutas ta Milano Ediktiga kristluse lubatud religiooniks Roomas. Enne surma Constantinus ka ristiti. 325 kutsus Constantinus Suur kokku Nikaia Kirikukogu, esimese oikumeenilise kontsiili, pannes sellega aluse ühtse katoolse kiriku tekkimisele.

• Lääne-Rooma impeeriumi langemine
  

Kui germaanlased suurema jõuga hakkasid peale tungima , ei suutnud Rooma riik kaua vastu seista. Germaanlased hakkasid jõulisemalt peale tungima hunnide survel , kes ilmusid Aasiast 375. a. ja tungisid lääne poole. Nad panid liikuma kogu Lääne- Euroopa rahvad . Algas rahvasterändamine.
Kuigi germaanlased Lääne- Rooma riigilt rea maid võitsid ja korduvalt Rooma linna rüüstasid, püsis Lääne- Rooma riik edasi, kuigi ainult nimepidi. Seal valitsesid keisrid jõuetute palgasõduritega ja püüdsid oma võimu vähemalt Itaalias säilitada. See kestis 476. aastani, mil üks germaani väepealik Odoaker keiser Romulus Augustuse troonilt tõukas ja enese Itaalia kuningaks nimetas. Nii kustus 476. aastal lääne- Rooma riigi nimi. Ida- Rooma riik püsis veel ligi 1000 a.

• Odoaker on Itaalia kuningas
  

Odoakeroli germaani väepealik ja Itaalia kuningas alates 476. aastast kuni surmani. Odoaker oli viimase Lääne-Rooma keisri Romulus Augustuluse ihukaitseülem ning 476. aastal otsustas ta viimase kukutada . Odoaker ei soovinud enam valitseda varikeisri varjus , vaid saada Itaalia otseseks isandaks . Nii kuulutas ta end ametlikult Ida-Rooma keisrile Zenole alluvaks, ent tegelikult valitses ta Itaaliat üksinda. Aastal 480, pärast 475. aastal kukutatud ja 475–480 Dalmaatsias valitsenud Lääne-Rooma keisri Julius Nepose surma, liitis Odoaker oma kuningriigiga ka kunagise Illüüria provintsi. Ent hiljem läks ta Zenoga tülli ning nii saatis too Itaaliat vallutama Theoderich Suure ja idagoodid . Aastaks 493 jõudsid Theoderich ja Odoaker kokkuleppele, et jagavad võimu, kuid pidusöögil tappis Theoderich ta ilmselt isiklikult.
KESKAEG

• Bütsantsi impeerium
  

Bütsantsiks nimetatakse 395. a. Lääne- ja Ida-Rooma keisririigiks jagunenud Rooma impeeriumi idaosa e Ida-Rooma keisririiki. Nimetus Bütsants on kaasaegne ning tuleneb tema pealinna Konstantinoopoli kreekakeelsest nimest – Byzantion .
Keisririik paiknes kolmel kontinendil – Euroopas, Aasias ja Aafrikas. Euroopas kuulus Bütsantsi võimu alla Balkani poolsaar, Aasias Väike-Aasia poolsaar, Süüria, Palestiina ja Siinai poolsaar, Aafrikas Egiptus ja Küreene. Bütsantsi põhjapiiriks olid Doonau jõgi ja Musta mere lõunarannik. Idas piirnes Bütsants Sassaniidide riigiga. Araablastest eraldas neid Süüria kõrb. Põhja-Aafrikas kuulus Bütsantsile Egiptus ja kitsas Vahemere-äärne rannariba.
VI sajandi keskpaigas, keiser Justinianus I valitsusajal (527-565) vallutasid bütsantslased Dalmaatsia , Itaalia, Pürenee poolsaare lõunaosa ja Põhja-Aafrika.
Bütsantsi elanikkonna põhiosa moodustasid kreeklased , kes olid põliselanikeks Balkanil ja Väike-Aasias, kuid neid asus rohkesti ka Süüria ja Egiptuse suurtes linnades. Bütsantsi ametlikuks riigikeeleks oli kreeka keel.
Bütsantsi territooriumil asus palju rikkaid ja rahvarohkeid linnu, mida läbisid nii maismaa kui ka mereteed . Neist olulisimad olid Konstantinoopol , mis asus mereteel Mustalt merelt Vahemerele. Konstantinoopolit läbis ka Euroopa ja Aasia vaheline maismaatee. Suured ja rikkad linnad olid veel Aleksandria, Antiookia , Nykomedia, Tyros, Tripolis jt.
Suurelt jaolt oma soodsa asendi tõttu suutiski Bütsants püsima jääda, samal ajal kui Lääne-Rooma keisririik barbarite rünnakute all kokku varises. Tänu piirkonda läbivatele mere- ja maismaateedele rikastusid Bütsantsi linnad kaubanduses arvelt, aga ka oma kõrgetasemeliste käsitöötoodete müümisest. Bütsantsi territooriumil elas palju vabasid talupoegi, orje oli suhteliselt vähe. Tänu kaupmeestelt, käsitöölistelt ja talupoegadelt korjatud maksudele oli Bütsantsi keisritel piisavalt raha, et värvata palgasõdureid. Palgasõdureiks hakkasid heameelega kreeklastest talupojad. Seetõttu ei pidanud keisrid palkama oma teenistusse väheusaldusväärseid germaanlasi. Bütsantsi õnneks jäi ta  kõrvale germaanlaste peamistest rändeteedest, seega oli surve Bütsantsile väiksem.

• Franki riik. Frangid .
  

Frangi riik tekkis 5. sajandil peale Lääne-Rooma riigi lagunemist kui frangid vallutasid kuningas Chlodovech I juhtimisel enamiku Galliast. Pippini poja Karl Suure (768-814) ajal saavutas Frangi riik suurima võimsuse: vallutati langobardide riik Põhja-Itaalias, Saksimaa ning Baieri. Karolingide valitsemise all olevat Frangi riiki tuntakse ka kui Karolingide impeeriumit. Karli järglase Ludwig I Vaga (814-840) ajal hakkas Frangi riik lagunema . Verduni lepinguga (843) jagati Frangi riik kolmeks osaks, millest hiljem kujunesid Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia.

• Islami levik 10. Sajandil
  

7. sajandil hakkas üks Meka kaupmees Muhamed kuulutama uut usku, islami usku. Ta rääkis, et on olemas vaid üks jumal Allah , kellele kõik peavad kuuletuma . Muhamed pidas ennast jumala prohvetiks ja rääkis, et tema ülesanne on inimestele tõelist usku kuulutada. Kaupmehed ja Kaaba templi preestrid suhtusid sellesse vaenulikult , sest nad kartsid, et kui inimesed pööravad uude usku, ei tulda enam Mekasse palverännakutele ja kaupmeeste tulu jääb saamata. Selle tagajärjel hakati Muhamedi taga kiusama ja ta põgenes 622. aastal Mediinasse.
Muhamedi juttu hakati aga kirja panema ja valmis püha raamat- koraan . Selles raamatus oli kirjas 5 käsku:

Allah on ainujumal.

5x päevas peab näoga Meka poole palvetama.

1 kuu aastas peab paastuma.

1x elus peab käima Mekas palvetamas.

25% varast annetama vaestele.
Muhameedlased uskusid, et Allah on nende saatuse ette määranud ja selle pärast ei maksa muretseda, surm tuleb nagunii .
Muhamedi juurde kogunes Mediinas palju poolehoidjaid ja peagi tundis ta end piisavalt tugevana, et tagasi Mekasse pöörduda. 630. aastal sõitiski ta tagasi Mekasse. Peale selle sai Mekast muhameedlaste püha linn. Muhamed suri aastal 632, kuid selleks ajaks olid enamus araablasi uue usu vastu võtnud.
Peale Muhamedi surma juhtisid araablasi prohveti asemikud ehk kaliifid . Nad juhtisid araablasi vallutama naabermaid. Kuna Araabia poolsaarel oli vähe taimi ja vaene loodus, läksid paljud beduiinid naabermaid vallutama, et saada elamiseks sobivat pinda. Koraan aga kutsus muhameedlasi võitlema islami usu levitamise eest.
Araablastel olid head hobused ja kiire ratsavägi. Võitlustes kasutati lisaks hobustele ka sageli kaameleid.
Esmalt ründasid araablased Bütsantsi ja Pärsia riiki. 636. aastal võeti Bütsantsilt ära Süüria ja Egiptus. Ka Pärsia riik suudeti vallutada. Araablaste riigi pealinnaks sai Süürias asuv Damaskus . Kuna siiamaani oli olnud kalifaatide elu tavaline, siis Damaskuses rajasid nad uhkeid losse purskkaevudega ja elasid oma elu rikkuses ja toreduses.
Alistatud rahvast koheldi üsna leebelt. Islami usku vägisi peale ei surutud, aga kuna alistatud rahvastelt nõuti makse ja islami usulistelt seda ei nõutud, siis võtsid paljud rahvad vabatahtlikult islami usu vastu.
Damaskuse kaliifide juhtimisel vallutati veel Põhja-Aafrika, Hispaania , suur osa Kaukaasiast , Afganistan ja Kesk-Aasia. Galliat vallutada ei suudetud. Üle vallutatud maade levis islami usk.
8. sajandi l õnnestus Mesopotaamia asevalitsejatel Damaskuse kalifaatide üle võim saada ja riigi uueks pealinnaks sai Bagdad .
Uusi vallutusi enam ette ei võetud, kuid selle eest arenes riigis majandus, kultuur, käsitöö ja kaubandus. Ning ka põlluharimine oli õitsval järjel. Rajati ka niisutussüsteeme.
9. sajandil aga hakkasid mitme piirkonna asevalitsejad lahku lööma ja tekkisid mitu sõltumatut ja omavahel tülitsevat kalifaati.

• Paavsti domineerimine
  

Roomast sai alguse paavstivõim. Keskaegne katoliku kirik palus abi frankidelt, et ajada välja langobardid ; aastal 800 kroonis paavst frangi kuninga Karl Suure Saksa-Rooma keisririigi valitsejaks. Viis sajandit võitlesid keisrid ja paavstid koha pärast impeeriumi eesotsas.

• Ristisõjad 12.-13. Sajandil
  

Ristisõjad ehk ristiretked olid 11.–13. sajandil katoliku kiriku organiseeritud või suunatud ning Rooma paavsti poolt sanktsioneeritud sõjakäigud väljaspoole katoliku kirik kristlikku kultuuriruumi ristiusu levitamiseks või kaitseks. Ristisõdade ajajärgul (1096– 1291 ) oli selle algne deklareeritud eesmärk oli Püha Maa ehk Palestiina vabastamine islami ülemvõimust, mida katoliku kirik ja Rooma paavstid soovisid , kuid osa ristisõdu olid suunatud pärast muhameedlaste tugevnenud rünnakud ristisõdijate vastu ja nende positsiooni ebakindlamaks muutumisel Pühal Maal, ka kristlaste vastu, näiteks Neljandas ristisõjas rüüstasid ristisõdijad Konstantinoopolit, albilaste sõjad olid suunatud Lõuna-Prantsusmaa katarite vastu ja ristiretki võeti ette ka Läänemere ümbruse ristiusustamata rahvaste vastu ning ka slaavlastega asustatud Novgorodi piirkonnas (Jäälahing). Paavst Innocentius III kinnitas pattude täielikku andestamist Liivimaa ristisõdijaile ja võrdsustas Vana-Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga.

• Renessanss
  

oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-17. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos . Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale. Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat, kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest. 14. sajandil elas roomakatoliku kirik, millele toetus keskaegne kultuur ja maailmapilt , läbi tõsist kriisi. Prantsuse kuningate üha suuremad poliitilised ambitsioonid viisid roomakatoliku kiriku poliitilise lõhenemiseni ehk Suure skismani. Järgmisel sajandil tõusis kriis seoses reformatsiooniga veel teravamalt pinnale. Need muutused tõid kaasa uue vaimse ja kultuurilise olukorra. Kirik lakkas olemast inimese maailmapildi keskus. Toimus ilmalikustumine. Ilmaliku ja sakraalse piirid kadusid , eriti kui võrrelda väga religioonikeskse keskajaga. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks. Hägustus inimese ja jumala vaheline vertikaalne suhe, kus varem oli jumal üleval ja inimene kõiges all. 14. sajandil hakkas endast märku andma rikaste , kiirelt arenevate linnadega Põhja-Itaalia. Seal tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus , et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Sellel perioodil toimusid suured maadeavastused , leiutati trükikunst.

• Kolumbuse avastused. Da Gama . Magalhaesh
  

      Vasco da Gama – jõudis Indiasse , Jaapanisse, Indoneesia suuremate saarteni
      1492.a – Kolumbus avastas Ameerika
      1519 – 1522 – portugallane Magalhãesi ümbermaailmareis

• Reformatsioon . Martin Luther
  

Reformatsiooni all mõistame kiriku ja ühiskonna muutumist laiemalt: valitsemise, poliitilise ning ka majandusliku võimu alal ( kiriklik ja ilmalik võim, kiriku maavaldused jm.)
31. oktoobril 1517 tõukas Martin Lutherit välja astuma indulgentskirjade müük.  Ta kinnitas Wittenbergi lossikiriku uksele 95 teesi, mille põhiseisukohad olid:

•       paavsti ülimuslikkuse, kirikliku pärimuse ja kirikukute eksimatuse eitamine . Võim on vaid Piiblil, kuna selle kaudu kõneleb Kristus
  
•       emakeelse Piibli ja jutluse nõudmine
  
•       tahtevabaduse eitamine
  
•       sakramentideks on vaid ristimine ja armulaud
  
•       kiriku pea pole paavst vaid riigivalitseja
  
•       pühakutekultuse eitamine
  
•       abiellumise keelu kõrvaleheitmine
  
•       kloostrite ja mungaordude kaotamine
  
•       kirikuvarade võõrandamine
  

UUSAEG

• Uue Maailma rikkused
  

• 30ne aastane sõda 1618-1648 . Vestfaali rahu
  

Kolmekümneaastane sõda oli üks esimestest kui ka viimastest ususõdadest. Sõjas osalesid esmalt katoliiklased ja protestandid . Selle põhjuseks olid katoliiklaste ja protestanti võitlus oma iseseisvuse eest, suurriikide vahelised pinged ja usuvõitlused. Sõda hakkas aastal 1618 ning lõppes 30 aasta pärast ehk 1648 aastal. Sõda oli väga haarav . Aastal 1618 prahas kasvas suur pinge keisri ja böömi aadlike vahel. Katoliiklased tungisid Böömimaale ja algas sõda.
Esimesel sõjapoolel olid edukad katoliiklased. Paljud protestandid põgenesid ära ja mõned asusid ka katoliiklikku usku, kartes karistusi saada.
See ärritas teisi protestante.
Taani astus aastal 1625 Saksamaal olevasse sõtta, et ta toetaks protestante. Siiski katoliiklased suutsid taani välja ajada. Ferdinand II algatas sunniviisilise katoliku usu taaskehtestami se. Peale seda astus sõtta rootsi(1630) kes oli sellel ajal kõige võimsam riik. Gustav II adolfil polnud ükskõik kuidas lõppeb sõda saksamaal, kuna ta lootis rajada Läänemerd ümbritseva riigi. 1635 astub sõtta Prantsusmaa kes ei tahtnud protestante aidata vaid hoopis tahtis ta põlisvastseid Habsburge nõrgendada.Ei prantsusmaa ega rootsi ei suutnud peale mõne olulise lahingu sõjas midagi muuta.
Vestfaali rahu, ka Münsteri ja Osnabrücki rahulepingud , tähendab lepinguid, mis lõpetasid Kolmekümneaastase sõja ning millega tunnustati Ühendatud Provintse (Hollandit) ja Šveitsi Konföderatsiooni. Rahuläbirääkimised Vestfaali linnas olid suurejoonelised, nagu oli seda olnud ka kolmekümneaastane sõda. Leping, mis selle sõja lõpetas, kirjutati alla 30. jaanuaril 1648. 24. oktoobril 1648 kirjutati alla keiser Ferdinand III, Saksa printside, Prantsusmaa ja Rootsi vaheline leping. 1659. aastal alla kirjutatud Püreneede lepingut peetakse samuti mõnikord osaks Vestfaali rahust.
Vestfaali rahu on üks võimalikke uusaja alguspunkte ning territooriumil põhineva riigikontseptsiooni algus. Saksamaa edasise arengu jaoks tähistas Vestfaali rahu olulist ajaloolist pöördepunkti.

• Suur Põhjasõda. Venemaa astub plaanile
  

Põhjasõda oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa, Rzeczpospolita ning hiljem (1713) nendega liitunud Preisimaa ja Hannover. Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks, kuni selle ajani oli kasutusel riigi nimena Moskva tsaaririik.

• 7. aastane sõda 1756- 1763
  

Seitsmeaastane sõda oli Euroopa suurjõudude vaheline võitlus ülevõimu pärast Euroopas ning meretagustes kolooniates.
18. sajandi jooksul tahtsid Euroopas ülevõimu saavutada nii Austria, Preisimaa, Venemaa kui Prantsusmaa. Tegu oli 1748 . aastal lõppenud Austria pärilussõja ajal lahendamata jäänud konfliktidega. Et ükski Euroopa suurvõimudest polnud vaekausi enda pole kallutamiseks piisavalt tugev, sõlmiti omavahel liitusid . Selle tulemusena muutus jõudude tasakaal pidevalt. Austri , Prantsusmaa, Rootsi, Venemaa ja Hispaania sõlmisid Preisimaa, Suurbritannia ja Hannoveri vastase liidu. Austria soovis Sileesiat Preisimaalt tagasi vallutada ning Inglismaa ja Prantsusmaa sõdisid juba India ja Kanada kolooniate pärast. Sõjad olid kulukad – need raiskasid aega, raha, relvi ja inimelusid ning kulutasid ära sõdiva riigi tagavarad . Sõjategevus algas 1756. aastal ning kestis seitse aastat. Esialgu paistis , et võidutsevad Austria ja Prantsusmaa. Britid liitusid riigisekretär William Pitt Vanema nõuandel Preisimaaga. Preisimaa võidud 1757. aastal Rossbachi (Prantsusmaa vastu), Leutheni (Austria vastu) ja Zorndorfi (Venemaa vastu) lahingus, brittide edu Plassey lahingus prantslaste vastu Indias ning võidud Kanadas Québecis taastasid jõudude tasakaalu.  
SÕJA LÕPP - 1759. aastal alistas Briti-Preisi vägi prantslased Saksamaal Mindeni lahingus, Briti vägi lõi Prantsuse laevastikku Quiberoni lahel . 1760 . aastal vallutasid britid Kanadas Montréali. 1761 . aastal sunniti William Pitti tagasi astuma, sest tema poliitika oli teiste poliitikute seas ebapopulaarne. Venemaa keisrinna Jalizaveta suri 1792. aasta alguses ning uus keiser Peeter III loobus edasi sõdimast. Kuid see ei peatanud veel vaenutegevust. Sõja lõpetas tegelikult sõdimise kallis hind ning hävitustöö, mida see mõlemal poolel tegi, nii et raha ja relvad peagi otsa lõppesid. Valitsuses oli suur võim ministrite ja diplomaatide käes ning nüüd eelistasid paljud riigid sõdimise asemel pigem läbirääkimisi pidada. 1763. aastalsõlmitud Pariisi rahuga lepiti kokku, et Inglismaa saab endale senised Prantsuse valdused Kanadas ja Indias ning Hubertusburgi rahuga jäi rikas Sileesia provints endiselt Preisimaale.

• Prantsuse revolutsioon . 1789-99
  

Suur Prantsuse revolutsioon ehk Prantsuse kodanlik revolutsioon toimus 1789–1799 Prantsusmaal. Selle käigus kukutati Prantsusmaal kuningavõim ning feodaalkord. Tegemist on maailma tuntuima revolutsiooniga, millest võtsid eeskuju nii 19. sajandi revolutsionäärid kui ka 20. sajandi totalitaarsed režiimid. Feodaalkord oli laostunud, vastuolud ühelt poolt eesõigustatud vaimulike ning aadlike ja teiselt poolt jõuka kodanluse vahel olid teravad. Kolmas seisus - kodanlus , talupojad ja töölised - moodustas rahvastikust 97%. Ebaõnnestunud sõjad, toretsevalt elav ja ebapopulaarne kuningavõim ning valgustusajastu ideed põhjustasid riigis üha suuremat rahuolematust.
Revolutsiooni lõpp
Rahulolematus ühiskonnas siiski ei vaibunud. Direktooriumi võim nõrgenes, kuigi Prantsusmaa võitlus välisvaenlastega aastatel 1796-1797 oli edukas. Järjest aktiivsemaks muutusid kuningavõimu pooldajad ehk rojalistid , kes lootsid teiste Euroopa riikide abil Prantsusmaa monarhia taastada.
Populaarsust võttis üle ka Napoleon Bonaparte , kes oli end esimest korda näidanud 1795. aasta oktoobris , mil surus kindlakäeliselt maha Direktooriumi vastu suunatid rojalistide mässukatse. Edaspidi paistis ta silma eduka väejuhina. 1799. aastal sai temast Pariisi garnisoni ülem. Auahnele ja võidujanusele Napoleonile sellest aga ei piisanud . Koos lähimate kaaslastega hakkas ta ette valmistama riigipööret.
9. Novembril 1799. aastal hõivasid Napoleonile ustavad väed Seadusandliku Korpuse hoone. Sõjaväe survel Võtsid saadikud vastu otsuse Direktooriumi laialisaatmise kohta. Täidesaatev võim läks kolmele konsulile, kellest üks oli Napoleon. 9. Novembri riigipöördega lõppes Prantsuse revolutsioon, algas Konsulaadi ajastu ja Napoleon hakkas püüdlema ainuvalitsemise poole.

• Napoleon. Reformid , kontinentaalsüsteem
  

Napoleon Bonaparte sündis 15. augustil 1769 . aastal Korsika saarel. 1804. aastal kuulutas Senat Napoleon Bonaparte Prantsuse keisriks. Sellega lõppes ka Prantsuse Vabariik.
Pärast seda, kui oli sõlminud rahu Austria ja Inglismaaga, hakkas Napoleon korraldama riigi siseolusid kodanluse huvides. 1802. aastal pani ta kehtima uue seadustekogu, „Tsiviilkoodeksi” (ehk Napoleoni koodeksi). Keskajaga võrreldes jäeti kõrvale seisuslikkus ja kodanikud tunnistati juriidiliselt üheõiguslikeks. Tühistati sünnipärased eesõigused ja ka vaimulike eesõigused.Võrdsus jäi puuduma mehe ja naise ning isa ja laste suhetes. Naisel polnud õigust perekonna omandile, abielu sõlmimiseks vajas poeg kuni 26. ja tütar kuni 21. eluaastani vanemate luba.
Prantsusmaa saavutas Euroopas ennenägematu ülemvõimu. 1812 . aastal ebaõnnestus sõjakäik Venemaale. Napoleoni võitmiseks ühinesid siis Preisimaa, Venemaa, Rootsi ja Austria. Napoleon sai Leipzigi lahingus lüüa ning loobus 1814 .aastal troonist. Liitlased saatsid ta Vahemeres olevale Elba saarele . Pärast Elba saarelt põgenemist marssis Napoleon ustava väe saatel Pariisi ühtki lasku tulistamata ning valitses keisrina veel 100 päeva. Teist korda loobus ta troonist pärast seda, kui tema väed Waterloo lahingus purustati. Ta suri Inglismaa vangina St. Helena saarel 1821 . aastal.  

• Kontinentaalblokaad oli 21. novembril 1806 Berliinis Napoleon I algatusel välja kuulutatud majandusblokaad Suurbritanniale.
  
• Lõpetati Euroopa mandri ja Briti saarte vahelised kaubandussuhted, et Suurbritannia majandust nõrgestada. See oli ettevalmistus Suurbritannia vallutamiseks.
  
• Blokaad lõpetati novembris 1814.
  
• Euroopat mõjutas suuresti ka Napoleoni kontinentaalblokaadist tingitud koloniaalkaupade nappus, mis põhjustas hindade tõusu, aseainete tootmise, salakaubanduse, musta turu kujunemise ja korruptsiooni. See oli üks Napoleoni tähtsamaid reforme Euroopa jaoks, kuna ilma temata poleks sellist asja juhtunud.
  

• Viini kongress . Euroopa kontsert
  

Septembrist 1814 kuni juunini 1815 toimus Austria pealinnas Viinis rahvusvaheline kongress Euroopa korrastamiseks ning riiklike piiride kindlaksmääramiseks.

• Tähtsamad osavõtjad olid Inglismaa, Austria, Venemaa ja Preisimaa
  
• Esindajaid oli kokku 216, kõigist Euroopa riikidest peale Türgi
  
• Peaorganisaatoriks ja esimeheks oli Austria välisminister vürst Metternich
  
• Prantsusmaa päästis kõige hullemast pikaaegne välisminister ja osav diplomaat Talleyrand
  
• Viini kongressi on rikkalike pidustuste tõttu nimetatud ka "tantsivaks kongressiks"
  
• Töö käigus tuli lahendada väga tõsiseid vastuolusid võitjariikide vahel
  
• Tülid "jahutas" ühine vaenlane , Elba saarelt tagasi tulnud Napoleon, kelle vastu ühiselt sõtta mindi
  
• Uue poliitilise korralduse määramisel lähtuti järgmistest põhimõtetest:
  
  • legitiimsus e seaduslikkus (eesmärk taastada enne 1789. a-t valitsenud dünastiate võim ja valdused)
    
  • julgeolek (Prantsusmaa kui rahurikkuja ümber moodustada puhverriigid, et vältida uusi rünnakuid)
    
  • tasakaal (suurriikide vahel säilitada teatav võrdsus, et ükski ei muutuks teistest oluliselt võimsamaks)
    

Kongressijärgset poliitilist korraldust Euroopas hakati nimetama Metternichi süsteemiks. Selle säilitamiseks loodi Püha Liit (kõik Euroopa riigid peale Inglismaa ja Türgi) ning Nelja Riigi Liit (Inglismaa, Venemaa, Austria, Preisimaa).

• 1848. aasta revolutsioonid
  

Revolutsioonide põhjused:

Võim oli aadlike käes, aga rikastunud kodandus tahti samutiosaleda riigijuhtimises.

Aadlikud ei arvestanud tihti riiki juhtides ettevõtjate huvideg.a

Tekkisid majanduslikud raskused

Osades maades olid suured rahvuslikud vastuolud
Jaanuar 1848- Revolutsioonid said alguse Lõuna-Itaaliast
Veebruar 1848-Revolutsioon Prantsusmaal kukutati kuningas ja mõneks aastaks sai Prantsusmaast vabariik
Detsember 1848- Prantsusmaa presidendiks valiti Louis Bonaparte, kes oli Napoleoni sugulane
1851 - President tegi riigipöörde ja kuulutas ennast keiser Napoleon III-ks.( kolmandaks )
Enamikus maades revolutsioonide käigus vanad valitsejad jäid püsima, algul nad ehmatasid ja tegid järeleandmisi ja uuendusi , hiljem nad kogusid jõudu ja surusid (kergeid reegleid maha..)

• veebruar 1848 revolutsiooni algus Itaalias
  
• veebruar 1848 revolutsiooni algus Prantsusmaal
  
• märts 1848 revolutsiooni algus Austrias ja Preisimaal
  
• oktoober 1848 Viini ülestõusu mahasurumine
  
• detsember 1848 Louis Bonaparte'i valimine Prantsusmaa presidendiks
  
• 1848 "Kommunistliku partei manifest"
  
• veebruar-juuli 1849 Rooma vabariikaprill 1849 Ungari kuulutamine iseseisvaks riigiks
  

• Itaalia ühendamine 1861
  

• Rahvuslik liikumine
  
• 1820. aastate revolutsioonide mahasurumise järel Euroopas pääses ka Itaalias võimule poliitiline reaktsioon . Itaallaste suureks probleemiks oli riiklik killustatus ja võõrvõim. Enamik Itaalia väikeriike oli austria võimu all. Iseseisev oli Piemonte ehk Sardiinia kuningriik . Austria võimu all ei olnud ka Lõuna-Itaalias asuv Mõlema Sitsiilia ehk Napoli kuningriik.
  
• 22-miljonilisest elanikkonnast elas umbes 80% maal. Talupojad olid vabad, kuid ilma maata . Aastail 1830-1840 pandi alus vabrikutööstusele. Esimesena asutati puuvillavabrikud, 1839. aastal aga avati esimene raudtee .
  
• 1830. aastatel algas suure hooga rahvuslik liikumine, mille sihiks oli ühtse rahvusriigi loomine. Liikumisel oli kaks suunda: liberaalne ja revolutsioonis-demokraatlik.
  
• 1848. aasta revolutsioon
  
• 12. jaanuaril 1848. aastal algas rahva ülestõus Sitsiilia pealinnas Palermos. Moodustati Ajutine valitsus ja võeti vastu konstitutsioon . Otsustati vabaneda Napoli kuninga võimu alt. Kuningas Ferdinand II saatis ülestõusu mahasurumiseks Palermo vastu 5000-mehelise armee, linna pommitati 9 päeva, kuid revolutsioonist jagu ei saadudki. Revolutsioon puhkes ka Napolis ja mitmes väikeriigis. Kõikides riikides kehtestati konstitutsioonid ja Itaalia muutus demokraatlikumaks.
  
• Üksteise järel kuulutasid Itaalia riigid  Austriale sõja. Itaallastele oli olukord soodne, sest ka Austrias oli revolutsioon, kuid lõpuks jäi revolutsioon ikkagi pooleli.
  
• Põhja-ja Kesk-Itaalia ühendamine
  
• Pärast revolutsiooni lüüasaamist hakkasid Itaalia rahvuslased panema üha suuremaid lootusi Piemonte kui tulevase Itaalia riigi tuumikule. 1852 . aastal sai Piemonte peaministriks Camillo Benso Cavour, kes pani suurt rõhku Põhja-Itaalia majanduslikule arengule. Tol ajal rajati raudteid , ehitati ümber Genua sadam. Rahvuslikult oli meelestatud ka kuningas Vittorio Emanuele II.
  
• 1858. aastal plaaniti Prantsuse keisri Napoleone III-ga sõjakäiku Austria vastu, vabastamaks Põhja-Itaalia alasid. Tasuks pidid Prantsusmaa saama piirialad Nizza ja Savoia . Sõda algas 1859 . aastal. Prantsuse-Itaalia ühisväed saavutasid otsustava võidu 24. juunil 1859. aastal Solferino lahingus. Austria loovutas Lombardia, mille Prantsusmaa andis Piemontele.
  
• Lõuna-Itaalia ühendamine
  
• Aprillis 1860 algas ülestõus Sitsiilias. Otsustavaks sai Calatafimi lahing Palermo lähedal. Ülestõusnutele tuli appi Garibaldi kahe laevaga . Kuninga väed asusid kõrgel mäel soodsatel positsioonidel, aga Garibaldi meestel tuli rühkida ülesmäge, kuid võit saavutati ikka. Varsti pärast seda vallutasid Garibaldi väed Palermo ja vabastasid kogu Sitsiilia.
  
• 1860. aasta augustis tegid Garibaldi juhitud väed dessandi üle Messina väina Lõuna-Itaalia mandrile.
  
• Nüüd oli Garibaldi võimu all kogu Lõuna-Itaalia mander.
  
• Itaalia kuningriik
  
• 1861. aasta veebruaris tuli Torinos kokku esimene parlament , kes järgmisel kuul kuulutas Vittorio Emanuele II Itaalia kuningaks. Parlamendi saadikuks oli Giuseppe Garibaldi.
  
• Itaalia kuningriigist jäid esialgu välja Rooma ja Veneetsia .
  
• Itaalia ühendati rahvusliku liikumise tulemusena revolutsioonilises võitluses ja lahingutes ning seejuures ei toimunu muutusi ühiskondlikes suhetes. Rahvusriik oli itaallaste suur saavutus.
  

• Saksamaa ühendamine 1871. Bismarck ja 3 väikest sõda
  

• Olmützi alandus
  
• 1848-1849. aasta revolutsiooni ajal sai selgeks, et poliitilised jõud, kes pooldasid Saksamaa ühendamist, olid liiga nõrgad. Nurjunud oli ka püüe ühendada Saksamaa liitriigiks. Pärast revolutsioonis lüüasaamist ei maetud Saksa ühendamise mõtet maha, vaid rahva ühtsustunne kasvas veelgi.
  
• Preisi uuenemine
  
• 1850-1860-ndatel aastatel toimus  Saksamaal suur industrialiseerimine ja suurenes osavõtt maailmakaubandusest. Ookeanikaubanduse sadamatest tõusid esile Bremen ja Hamburg . 1853. aastal taastati Preisi juhitud Saksa Tolliliit. Tolliliidu kaudu kasvas Preisi osakaal Saksamaal veelgi.
  
• Valitseja Friedrich Wilhelm IV, kes oli vaimuhaige, kõrvale määrati regendiks tema vend Wilhelm, kes pärast venna surma 1861. aastal sai kuningaks Wilhelm I nime all. Tema aja algul saavutati usaldus trooni ja ühiskonna vahel.
  
• Otto von Bismarcki poliitika
  
• Usaldus kuninga ja ühiskonna vahel murenes, kui taheti Preisi  armeed ümber korraldada. Preisi maapäev jättis aga reformid osaliselt kinnitamata. Kuningas ei soovinud tunnistada kodanluse mõjukust poliitilises elus ja sellepärast kutsus ta 1862 . aastal Preisi valitsusjuhiks „tugeva käe“ poliitikuna tuntud Otto Leopold von Bismarcki.
  
• Bismarck oli tõesti kindlakäeline poliitik , kes oma tahtmise saamiseks vahendeid ei valinud. Kuningas Wilhelm I toetas valitsusjuhi tegevust. Aja jooksul kujunes kuninga ja Bismarcki vahel liit, kus oli vormiliselt esimene mees kuningas, kuid poliitikat teostas valitsusjuht.
  
• Saksamaa ühendamine
  
• Bismarcki üks peamine eesmärk oli Saksamaa ühendamine ja seda võimaldas tugeva armee loomine.
  
• 1864. aastal läks Saksa Liit sõtta Taani vastu, kuna too oli annekteerinud Schleswig-Holsteini.
  
• Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ja võideti tagasi Schleswig, Holstein , Lauenburg. 1866. aastal provotseeris Otto von Bismarck Preisi-Austria sõja, kus Austria sai lüüa ja kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel.
  
• Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit. Selle asemel moodustati Põhja-Saksa Liit. Põhja-Saksa Liit oli liitriik , mille kõrgeimaks võimuorganiks oli Riigipäev. Riigijuhiks oli Preisi kuningas ja liidukantsleriks ehk valitsusjuhiks Otto von Bismarck. Põhja-Saksa Liiduga algas Saksamaa majanduslik ja poliitiline ühtlustamine.
  
• Saksamaa lõplikku ühendamist püüdis takistada Prantsusmaa. 1870. aastal algas sõda, mille prantslased kaotasid.
  
• Keisririik
  
• Saksa keisririik kuulutati pidulikult välja juba enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu, 1871. aasta algul Prantsusmaal Versailles ’ lossis.
  
• Saksamaa keisriks sai Wilhelm I, kes oli Preisimaa kuningas. Preisimaa moodustas üle 50% kogu maa territooriumist.
  
• 3 Sõda:
  
• 1864 Saksa –Taani sõda
  
• 1864 Preisi-Austria sõda
  
• 1870 Saksa – Prantsusmaa sõda
  

MAAILMASÕJAD

• Esimene Maailmasõda (28. juulist 1914 - 11. novembrini 1918)
  

1893-1907 – Antanti kujunemine
1879 -1882 – Kujunes kolmikliit
28. juuni 1914 – Tapeti Austria-Ungari troonipärija  Franz Ferdinand visiidil Sarajevosse. (sõja ajend )
28 juuli 1914 – Austria-Ungari kuulutab Serbiale sõja. Algab esimene maailmasõda
1. august 1914 – Saksamaa kuulutas Venemaale sõja
3. august 1914 – Saksamaa kuulutas Prantsusmaale sõja
11. november 1918 – Compiegne´i vaherahu , mis lõpetas I maailmasõja
Antant – Suurbritannia, Prantsusmaa ja Venemaa liit 1907-1917, moodustati vastukaaluks kolmikliidule
Atentaat – tapmiskatse või tapmine peamiselt poliitilistel motiividel
Impeerium – koloniaalriik
Imperialism – suurriikide püüe oma territooriumi naabrite arvel laiendada ja endale kolooniaid hõivata
Keskriigid – esimeses maailmasõjas Antandi vastu sõdinud riigid: Saksamaa,  Austria-Ungari, Türgi ja Bulgaaria
Kolmikliit – Saksamaa, Itaalia ja Austria-Ungari liit 1882-1915  Itaalia väljus 1915 liidust ja asus sõtta Antandi poolel
Militariseerima – rahu ajal ühiskondlikku elu sõja ettevalmistamise huvides korraldama, sõjaväelist korda tsiviilelanikkonnale üle kandma
Militarism – riigi poliitika, majanduse ja ühiskonna allutamine sõjalise võimsuse taotlusele
Mobilisatsioon – sõjaväekohuslaste tegevväkke kutsumine
Tähtsamad lahingud:

• Jüüti merelahing
  
• Marne ´i lahing
  
• Ypres ´i lahing
  
• Verduni lahing
  
• Somme´i lahing
  

Rinnetel sõdivad pooled:

• Läänerinne – Saksamaa sõdis Prantsusmaa ja Inglismaa vastu
  
• Idarinne – Venemaa sõdis Austria-Ungari ja Saksamaa vastu.
  
• Teised rinded – Serbia , Itaalia, Türgi, Austria-Ungari, Saksamaa, Venemaa, Inglismaa
  

Uued tekkinud riigid:  Soome, Leedu, Eesti, Poola, Läti, Tšehhoslovakkia, Ungari, Austria, Iirimaa , Jugoslaavia .
Miks Saksamaa kaotas?

• Puudulik koostöö poliitiliste ja sõjaväe juhtide vahel
  
• Saksamaa majandus ei suutnud rahuldada sõjaväe nõudmisi
  
• Sõjalise juhtkonna vale strateegia ja taktika
  
• Saksa väed olid kurnatud
  
• Saksa rahvas kaotas usu Saksa armeesse
  
• Liitlased jätsid Saksamaa maha
  

Sõdivate riikide sõjaplaanid:

• Saksamaa – välksõja plaan
  
• Prantsusmaa – passiivne kaitse
  
• Venemaa – kindel taktika puudus
  
• Inglismaa – tahtis saavutada oma sihid võõraste kätega
  

• Versaille ` rahu
  

Versailles' rahu sõlmiti 28. juunil 1919 liitlasriikide ja Saksamaa vahel Prantsusmaal Pariisis Versailles' lossi Peeglisaalis.
Rahuleping allkirjastati päeval, mil möödus viis aastat I maailmasõja ajendiks olnud ertshertsog Franz Ferdinandi atendaadist.
10. jaanuaril 1920. aastal jõustunud rahuleping lõpetas ametlikult I maailmasõja.
Rahulepingu tingimused valmistati ette Pariisi rahukonverentsil (18. jaanuar 1919 – 21. jaanuar 1920), mille kutsusid kokku sõja võitnud Antandi riigid. Rahukonverentsist võttis osa 27 riiki. Nõukogude Venemaad rahukonverentsile ei kutsutud. Saksamaa ja tema liitlased lubati rahuläbirääkimistele alles pärast lepinguprojektide valmimist. Tähtsamad küsimused otsustati Pransusmaa , Suurbritannia ja USA delegatsiooni juhtide salajastel läbirääkimistel.
Pariisi rahukonverentsi käigus valmistati ette 5 rahulepingut Saksamaa ja tema liitlastega.
Rahulepingu tingimused:

• Vastavalt rahulepingule loovutas Saksamaa piirialad ning riigi territoorium vähenes seetõttu kaheksandiku võrra. Okupeeriti Reini jõe vasak kallas ja 50 km laiune vöönd paremast kaldast, kuhu moodustati demilitariseeritud tsoon. Saarimaa läks viieteiskümmneks aastaks Rahvasteliidu haldusesse. Saarimaa söekaevandused läksid Prantsusmaa kasutusse.
  
• Saksamaa pidi tunnistama Austria, Tšehhoslovakkia ja Poola iseseisvust.
  
• Saksamaa loovutas kõik asumaad, mis hiljem Rahvasteliidu mandaatidega jagati suurriikide vahel.
  
• Saksamaal kaotati sõjaväekohustus ja tal ei tohtinud olla suuri sõjalaevu, allveelaevu, lahingulennukeid, tanke ega raskeid kahureid. Saksamaa armee tohtis olla kuni 100 000 meest, vabatahtlikke kuni 15 000 meest.
  
• Saksamaa kuulutati sõjasüüdlaseks ja pidi teistele riikidele maksma sõjakahjude eest reparatsioonimakse.
  

Rahulepingu jõustumine:
Rahulepingule kirjutasid alla 26. riigi ja sõja kaotanud Saksamaa esindajad. Hiina keeldus alla kirjutamast.
USA, Ecuador ja Hidžaz ei ratifitserinud 28. juuni 1919 allakirjutatud Versailles'i rahulepingut.
Rahulepingu rikkumised:
USA sõlmis 25. augustil 1921. Saksamaaga separaatrahulepingu, hiljem sõlmiti sarnased lepingud ka Saksamaa liitlastega I maailmasõjas.
Saksamaa venitas reparatsiooni maksetega, kuni 1931. aastal loobus üldse nende maksmisest Herbert Hooveri moratooriumi alusel.
Saksamaa alustas relvajõudude taastamist juba mõne aasta pärast peale rahulepingu sõlmimist.
1935. kehtestas üldise sõjaväekohustuse.
1936. aastal viis väed Reini jõe demilitariseeritud tsooni.
1. septembril 1939. ründas Saksamaa Poolat, muutes sellega Versailles' rahulepingu kehtetuks ning alustas II maailmasõja.

• Rahvaste ühendus
  

Rahvaste Ühendus (varem Briti Rahvaste Ühendus) on riikide ühendus, millesse kuulub 2009. aasta seisuga 54 riiki. Neist enamik on endised Suurbritannia kolooniad .
Rahvaste Ühendus hakkas kujunema Briti Impeeriumi nõrgenedes. Alates 1887. aastast hakkasid impeeriumi liikmesalade peaministrid korrapäraselt kokku saama. 1926. aastal vastu võetud Balfouri deklaratsiooniga on Suurbritannia ( metropol ehk emamaa ) ja kõik tema dominioonid (Kanada, Austraalia , Uus- Meremaa , Lõuna-Aafrika Liit ja Iirimaa) võrdsed, ilma et ühelgi oleks teiste üle mingit võimu. Formaalselt astus see jõusse 1931 Westminsteri statuudiga.
Mõned riigid on Rahvast Ühendusse tulnud ka väljastpoolt Briti impeeriumi. Namiibia oli 1920. aastast kuni iseseisvumiseni 1990 Lõuna-Aafrika Vabariigi kontrolli all. Kamerun kuulub Rahvaste Ühendusse alates 1995, ehkki Briti Impeeriumi kuulus sellest kõigest pisike osa. Mosambiik ja Rwanda on aga kaks riiki, millel pole olnud seost Briti Impeeriumiga. Mosambiik oli Portugali asumaa ja Rwanda Saksa koloonia ja Belgia usaldusterritoorium.
Mitu riiki on oma liikmestaatuse ühenduses peatanud või koguni ühendusest lahkunud, ent pärast tagasi tulnud ( Pakistan koguni korduvalt). Ainult Iirimaa (1949) ja Zimbabwe (2003) on liikmeskonnast lahkunud ega ole naasnud.
Hulk Briti Impeeriumi alla kuulunud territooriume ei ole pärast iseseisvumist kunagi kuulunud Rahvaste Ühendusse. Need on kaks kolooniat (Aden ja Birma ning hulk protektoraate ja mandaatalasid: Araabia Ühendemiraadid, Bahrein, Egiptus, Iisrael, Iraak , Jordaania, Katar , Kuveit, Omaan ja Sudaan.
Rahvaste Ühendusse kuulub ligi 2 miljardit inimest ehk 31% maailma rahvastikust. Rahvuslik kogutoodang on 7,8 triljonit USA dollarit ehk 16% maailma majandusest. Rahvaste Ühenduse pindala on 21% maailma maismaast.
Ühenduse juht on Suurbritannia kuninganna Elizabeth II; see tiitel ei tähenda aga mingisugust võimu liikmesriikide üle.
Rahvaste Ühenduse mängud on osalejate arvu poolest maailma suurim spordiüritus pärast olümpiamänge.

• Suur majanduslangus
  

Suur majanduskriis oli ülemaailme majanduskriis aastatel 1929–1934, mis järgnes Suurele depressioonile.
Majanduskriis sai alguse Wall Streeti suure börsikrahhiga 29. oktoobril 1929 ehk nn "Musta teisipäevaga". Selle tulemusena varises kokku usaldus pankade vastu ning ameeriklased hakkasid tagasi nõudma Euroopale antud laene, mis tekitas massilise tööpuuduse nii Ameerikas kui ka Euroopas, samuti muudes tööstuslikult arenenumates maades. Kriis mõjus kohati kuni Teise maailmasõja alguseni .

• Nõukogude Liit ühineb valutult
  

• 1919. aasta 1. juunil allkirjastati dekreet Venemaa, Ukraina , Läti, Leedu, Valgevene ühinemiseks võitluses interventsiooni vastu. Moodustati ühine sõjaväeline juhtkond, ühinesid rahvamajanduse nõukogud, transport, rahanduse ja töö komissariaadid. Nende juhtimine toimus ühisest keskusest , mille moodustasid kõikide liitlaste esindajad.
  
• 1920 – 1921 a sõlmisid Venemaa, Ukraina, Valgevene, Gruusia , Armeenia ja Azerbaidžaan sõjalis-majanduslikud lepingud.
  
• Veebruaris 1922 a, nõupidamisel Moskvas, otsustati, et Ülevenemaalise Kesk Täitevkommitee delegatsioon on volitatud esindama Venemaad, Ukrainat, Valgevenet, Azerbaidžaani, Armeeniat, Gruusiat, Buhaarat, Horezmi ja Kaug-Ida Vabariiki (loodud aprillis 1921 a) rahvusvahelisel konverentsil Genuas (aprill 1922 a). Selleks lisati delegatsiooni Ukraina, Azerbaidžaani, Gruusia ja Armeenia esindajad. Delegatsioonil oli õigus sõlmida lepinguid kõikide nimel.
  
• 1922 a suvel Stalini poolt loodud liitumislepingu projekt lükati, diskusioonide käigus, tagasi liigse tsentraliseerituse tõttu, mis piiras vabariikide iseseisvust. Läbirääkimised lõppesid 18-daks detsembriks 1922. Selleks ajaks oli läbi arutatud ka tulevase liitriigi põhiseaduse põhilised sätted.
  
• Nõukogude Liit moodustati 30. detsembril 1922 liidulepinguga. Moskvas toimunud 1. Üleliidulisel Nõukogude Kongressil otsustati nõukogude vabariigid Vene SFNV, Ukraina NSV, Valgevene NSV ja Taga-Kaukaasia SFNV ühendada Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liiduks.
  
• Nõukogude Liidu pealinn oli Moskva. Tähtsaim püha oli 7. november, 1917. aastal toimunud Oktoobrirevolutsiooni aastapäev.
  

• Teine Maailmasõda (1. september 1939 – 2. september 1945)
  

*Ettevalmistused: Rahvasteliit kaotas mõjuvõimu, mis tõi kaasa Venemaa-, Saksamaa, Jaapani ja Itaalia sõjaka poliitika.
*Eesmärgid: Saksamaa – Luua Suur-Saksamaa ja saada aaria rahvale rohkem eluruumi.
Nõuk. Liit (Venemaa) – Soovis levitada kommunismi üle maailma ja saada tagasi pärast tsaaririigi lagunemist kaotatud piirkonnad (Eesti, Läti, Leedu, Soome).
Itaalia – Soovis muuta Vahemere sisemereks ja taastada Itaalia antiikse võimsuse.
Jaapan – Soovis saada Ida-Aasiat enda mõjupiirkonda ja kontrollida sealset majandust.
Saksamaa okupeeris Austria (nim. anšluss) Nad liitusid. Tšehhoslovakkia läks järk-järgult Saksa võimu alla:
·        1938 nõudis Hitler Tšehhilt Sakslastega asustatud alasid endale.
·        Lääneriigid valmistusid Tšehhi kaitseks sekkuma.
·        Suurbritannia peaministri Chamberlaini sõlmiti sõja vältimiseks septembris 1938 Müncheni kokkulepe - Sudeedimaa läks Tšehhilt Saksale.
·        1939 kevadel vallutasid Sakslased kogu Tšehhoslovakkia. Lääneriigid ei sekkunud , Hitler oli rahul, et sai kõik nõudmised ilma sõdimiseta.
Eesmärk: Plaaniti rünnata Poolat. Pärast I MS anti Poolale Poznani ja Gdanski piirkond, mis võeti ära Saksamaalt (nim. Poola koridoriks). Seekord otsustasid lääneriigid Poolale sõjalist abi osutada.
Lepingud ja paktid
1922 sõlmiti Rapallos Vene ja Saksa leping diplomaatiliste ja kaubanduslike suhete kohta.
1936 sõlmisid Saksamaa ja Jaapan Kominterni vastase pakti ( = Antikomintern). Sellega liitusid hiljem veel mitmed riigid.
1936 Prantsusmaa ja Nõuk. Liidu vastastikuse abistamise leping.
MRP Molotov - Ribbentropi pakt. (välisministrid)
1939 aastal pidasid Inglismaa, Prantsusmaa ja Venemaa läbirääkimise Saksamaa vastase liidu loomiseks. Täiesti ootamatult lahkus Venemaa kõnelustelt ja sõlmis 23.aug 1939 hoopis Saksamaaga mitte kallaletungi lepingu (MRP).Kestvus 10 aastat. Lubati jääda erapooletuks kui teine mõne kolmanda riigiga sõtta astub.
    Saksamaa oli paika pannud Poola ründamise aja ja tahtis teada Nõuk. Liidu seisukohta. Hitler oli nõus kokkuleppele jõudmise korral osa Poolast Venemaale andma.
    Lepingule lisati salaprotokoll (Nõuk. Liit eitas selle olemasolu 1980-te lõpuni. Sellega jagati Ida-Euroopa. Saksale-Poola lääneosa ja Leedu.
Nõuk. Liidule Poola idaosa, Eesti, Läti, Soome ja Bessaraabia (Moldova).
MRP kasulikkus:
*Saksamaale:
Võis julgelt rünnata Poolat.
Venemaaga sai kergemini ka Suurbritannia ja Prantsusmaa vastu seista.
Venemaa jäi Saksamaa vallutuste puhul neutraalseks.
*Venemaale
Võis laiendada läände teades, et Saksamaa ei sekku. Sai tagasi tsaaririigiäärsed piirkonnad ja pääsu läänemerele.
                   Teise maailmasõja puhkemise põhjused
*Poliitilised eeldused: Rahvasteliit ei tulnud oma ülesannetega toime. Sõjakaid suurriike ei suudetud ohjeldada .
·        Sõlmiti MRP.
Versailles’ süsteem osutus ebapüsivaks.
Majanduslikud eeldused
Hitler arendas sõjatööstust, ka Stalin .
Hitler vajas vallutussõdu (sõjavägi vajas rakendust)
Ideoloogilised eeldused
Hitleri põhiidee oli, et Saksa rahvas vajab eluruumi.
Stalin tahtis kommunismi mõjuvõimu laiendada läände.
                                   Teise maailmasõja algus
1) a) Saksamaa ründas Poolat 1.sept 1939
     b) Nõuk. Liit ründas Poolat 17.sept 1939.
2) Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid 3.sept 1939 Saksamaale sõja, aga reaalselt sõjategevust ei alustanud.
3) Nõuk. Liit 1939 aasta novembris alustas sõda Soomega .
Talvesõda:
*Põhjused mis viisid sõjani: Kuna esialgselt kuulus Soome Venemaale, siis otsustas Venemaa seda tagasi vallutada. Nõuk. Liit esitas Soomele karmid nõudmised, aga Soome lükkas selle nõudmise tagasi.
* Konkreetne ajend sõja alustamiseks: 1939 a. novembris süüdistas NSV Liit Soomet selles, et tolle suurtükivägi olevat tulistanud Nõukogude vägesid.
*Tulemused: 1940.aasta 12.märtsil sõlmiti Moskvas rahu. Soome pidi loovutama mitmeid alasid aga siiski tundsid Soomlased end võitjatena.
*alguse ja lõpuaeg: 1939.aasta novembrist – 1940.a 12.märtsini.
 
Jätkusõda:
*aeg: 25.juuni 1941
*algussündmus: Nõuk. Lennukid alustasid Soome linnade  pommitamist.
*mida soome saavutas: Vallutas tagasi Karjala maakitsuse aga kaotati need taas.
*tulemused: Sõlmiti vaherahu 19.septembril 1944. 1940 aasta kevadel vallutas Saksamaa järjest Norra, Taani, Hollandi, Belgia ja Luksemburgi ning ründas Prantsusmaad. 5. juunil 1940 okupeeris Nõuk. Liit eesti, Läti ja Leedu. 6.Juunil 1940 sõlmisid Prantsusmaa ja Saksamaa vaherahu millega suur osa Prantsusmaast sh. Pariis läks Saksa okupatsiooni alla. „Iseseisvas” lõunaosas pandi ametisse Saksa sõbralik VICHY valitsus. Saksa vastased Prantslased rajasid Inglismaal vabastusliikumise eesotsas kindral de Gaulle. 1940.a suveks oli Suurbritannia jäänud ainsaks iseseisvaks võitlejaks Euroopas Saksamaa vastu.
*Saksamaa püüdlused: Plaanis teha meredessandi Suurbritanniasse, mis kukkus läbi. Ründas Briti asumaid Põhja-Aafrikas, mis ei õnnestunud. Saksa lennukid alustasid Inglismaa linnade ägedaid pommitamisi.
1940.a sügisel ründas Saksamaa koos Itaaliaga Kreekat ja vallutas Jugoslaavia.
22.juuni 1941 ründas Saksamaa Nõuk. Liitu
10.detsembril 1941 ründas Jaapan ootamatult USA mereväebaasi Vaikses ookeanis Pearl Harboris.
* Eellugu : Jaapan okupeeris osaliselt Hiina, Vietnami ja valmistus röövima kagu-aasia rikkusi. Saksamaa samal ajal vallutas suure osa Euroopast ja oli valmis alistama Nõuk. Liitu. Selle tulemusel oleks Saksamaast saanud kogu Euroopa valitseja ja USA oleks igatpidi Euroopast ära lõigatud. Jaapan oleks võtnud üle Prantsusmaal ja Suurbritannias asuvad kolooniad ja oleks USA ka ülejäänud maailmast ära lõiganud.
Et seda vältida aitas USA rahaliselt ja sõjaliselt Suurbritanniat (Lend- Lease Act) ja otsiti põhjust sõtta sekkumiseks.
*Pearl Harbor : Jaapan korraldas ühe päeva jooksul kaks rünnakut, millega hävitati 19 USA sõjalaeva ja peaaegu kõik lennukid. Surma sai üle 24 000 USA sõduri. Samal ajal toimus rünnak ka Filipiinide baasile, mis täielikult hävitati.
See oli piisav põhjus USA’le, et kuulutada Jaapanile sõda ja sekkuda teise maailmasõtta.
*Lepingud: 1940.a sügisel sõlmiti Kolmikpakt Saksamaa, Itaalia ja Jaapani vahel.
1941.a augustis kirjutasid USA ( Roosevelt ) ja Suurbritannia ( Churchill ) alla Atlandi hartale, milles olid kirjas sõja eesmärgid ja tulevane maailmakorraldus:
1.Sõjas ei otsita omakasu.
2. Aidatakse sõjasokupeeritud riikidel uuesti vabaks saada.
3.1942. a jaanuaris allkirjastasid 26 riiki deklaratsiooni kolmikpakti riikide vastu. Sellega pandi alus ÜRO loomisele (ametlikult 1945)

• Külm sõda
  

Külmaks sõjaks nimetatakse kahe üliriigi - USA ja Nõukogude Liidu - vahelist vastasseisu   pärast II maailmasõda. Vastasseisu vormid olid mitmekesised: ideoloogilised, majanduslikud, sõjalised. Külma sõja põhirelv oli tuumarelv ning hirm tuumakatastroofi ees ei lasknud vastasseisul otseseks konfliktiks paisuda.Mõiste "külm sõda" võttis kasutusele USA riigitegelane B.Baruh.
Külma sõja kujunemine.
Külma sõja alguseks on peetud W.Churchilli kõnet USAs Fultonis 1946a. märtsis, milles toodi endiste liitlaste vahelised vastuolud avalikkuse ette. Lääneriike häiris NSVL mõjuvõimu kasv Ida-Euroopas. Selles kõnes kasutati väljendit " raudne eesriie ", millega edaspidi hakati nimetama eraldusjoont demokraatlike lääneriikide ja NSVL mõjualuste Ida-Euroopa maade vahel.
1947.a.märtsis esitas USA president H.Truman Kongressile ettepaneku abistada riike, kes võitlevad relvastatud kommunistliku vähemuse või kommunistliku välissurve vastu. Seda poliitikat hakati nimetama Trumani doktriiniks . Selle ajendiks olid sündmused Kreekas ja Türgis, neid riike ähvardas Nõukogude oht.
Selle doktriini esimeseks rakenduseks oli Marshalli plaan, mille käigus anti Euroopa riikidele abi majanduse jaluleaitamiseks. Abistati neid riike, kes loobusid riigistamistest ja tagasid kontrolli abi kasutamise üle. NSV Liit abi vastu ei võtnud, koos oma mõjualuste maadega loodi Vastastikuse Majandusabi Nõukogu.
1948 pandi Tšehhoslovakkias, mis algselt oli Marshalli plaani vastu võtnud, ametisse kommunistlik valitsus. Reaktsioonina sellele loodi esimene sõjaline rühmitus Lääne-Euroopas - Brüsseli pakt.
Aprillis 1949 loodi NATO , kuhu algselt kuulus 12 riiki, vastukaaluna NSVL sõjalisele võimsusele.
Berliini blokaad.
Külma sõja esimeseks vastasseisuks oli Berliini blokaad. Selle ajendiks oli Saksamaa 3 läänepoolses okupatsioonitsoonis läbi viidud rahareform . Seal kasutusele võetud vääring kehtestati ka lääneliitlaste kontrolli all olevas Lääne-Berliinis. Niiviisi allutati see majanduslikult Saksamaa lääneosale ning aeti nurja NSVL plaan siduda Lääne- Berliin majanduslikult enda okupatsioonitsooniga. Seepeale sulges NSVL kõik Lääne-Berliini Saksamaa läänetsoonidega ühendavad maismaateed. Berliini lääneosa sai välismaailmaga ühendust pidada vaid õhu teel. Juunis 1948 alanud blokaad kestis 1949a. maikuuni. Ainus mille NSV Liit saavutas oli see, et Lääne-Berliini ei arvatud loodava Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid jäi iseseisvaks haldusüksuseks. Küll aga tekitas blokaad Saksamaa lõpliku lõhenemise: kolmes läänetsoonis kuulutati välja Saksa LV, idatsoonis Saksa DV.
1955.aastal võeti Saksa LV  NATO liikmeks, seepeale rajasid NSV Liit ja tema sõltlased oma sõjalise organisatsiooni Varssavi Lepingu Organisatsiooni.Pingelõdvendus
Pingelõdvenduseks hakati nimetama suhete paranemist NSVL ja lääneriikide vahel 1970-aastate algul.
Suhete paranemine algas kahe Saksa riigi leppimisest. See on seotud SLVs võimule tulnud valitsuse uue idapoliitikaga. 1970.a. kohtusid esimest korda mõlema Saksa riigi valitsusjuhid. Samal aastal sõlmiti SLV ning Poola vahel idalepingud , millega SLV tunnustas SDV idapiiri Saksamaa idapiirina. 1971 .a. sai SLV õiguse esindada Lääne-Berliini rahvusvahelisel areenil. 1972.a. sõlmiti suhete aluste SLV ja SDV vahel, järgmisel aastal võeti mõlemad riigid ÜRO liikmeks. Ühtaegu paranesidSLV suhted NSVLga.
Kõige paremad suhted kujunesid välja NSVL ja Prantsusmaa vahel. Tihenesid ka NSVL ja USA suhted. Pea igal aastal kohtusid mõlema riigi juhid.
Pingelõdvenduse aega jääb ka Euroopa julgeoleku-ja koostöö nõupidamine. See sai alguse välisministrite kohtumisega Helsingis ning lõppes Helsingi tippkohtumisega 31.07-01.08.1975. Sellest võttis osa 33 Euroopa riiki ja USA, Kanada. Kohtumisel allkirjastati lõppakt, milles sisaldus kolm põhimõtet: piiride puutumatus, riikidevaheline koostöö, inimõigused. Lääneriigid tunnustasid NSVL ülemvõimu Ida-Euroopas.
Pingelõdvendusega kaasnes ka relvastuse piiramise katse. 1970.aastate alguseks oli riikide tuumarelvastuse hulk ületanud kriitilise piiri. Juba 1963.aastal oli sõlmitud tuumarelvastuse katsetamise osalise keelustamise leping. 1972.a. kirjutasid USA ja NSV Liit alla SRP-1 lepingule. See sisaldas strateegilise relvastuse piiramist, st. uusi tuumarelvi juurde ei tehtud. Tuumarelvastumise vähendamise üle hakati läbirääkimisi pidama 1973.a. Viinis. Sellekohane lepe valmis 1979.a. ja sai tuntuks SRP-2 nime all. Nõukogude Liidu vägede viimine Afganistani tegi aga võidurelvastuse piiramisele ja pingelõdvendusele lõpu.1980.aastad. Külma sõja lõpp.
1980.aastatel jätkasid mõlemad külma sõja osapooled relvastuse suurendamist. NSVL jätkas "maailarevolutsiooni" levitamist. 1983.a. tuli USA välja nn tähesõdade kavaga. Relvastuskulutuste koorem muudkui kasvas, eriti raske oli NSVL olukord.
1985.a. tuli  NSV Liidus võimule M.Gorbatšov, kes asus suhteid lääneriikidega parandama. Tihenesid otsekontaktid mõlema üliriigi juhi vahel. Asuti ka tuumarelvastust vähendama. 1987.a. lepiti kokku, et likvideeritakse kesk- ja lähimaaraketid. Nõukogude Liit asus ära tooma oma vägesid Afganistanist ja Ida-Euroopast. Loobuti nn Brežnevi doktriinist. 1989.a. kukkusid kokku NSVL nukurežiimid Ida-Euroopas. 1990.a. ühines Saksamaa. Samal aastal kirjutati Pariisis toimunud Euroopa riikide tippkohtumisel alla tavarelvastuse vähendamise leppele. Külma sõja lõpetas NSVL kadumine maailmakaardilt 1991.a.

• Viini konventsioon – Diplomaatilised suhted, konsulaadite suhted
  

ÜRO konventsioon kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohtamis pakub ühtlustatud müügireegleid ning on siduv riikidele, mis moodustavad kaks kolmandikku kogu maailmakauband usest.Leping allkirjastati 11. Aprill. 1980. aastal ning seetõttu viidatakse sellele mõnikord kui Viini konventsioonile, kuid on oluline seda mitte segi ajada muude Viinis alla kirjutatud lepingutega. Leping jõustus 1. jaanuaril 1988. peale 10 riigi poolt ratifitseerimist. Konventsiooni depositaariks ono "ÜRO peasekretär"Kõige laiemas mõttes on rahvusvaheline leping rahvusvahelise õiguse subjektide vahel sõlmitud kokkulepe. Rahvusvahelist e lepingute õiguse Viini konventsiooni artiklis 2(1)(a) sisalduva kitsama definitsiooni kohaselt on rahvusvaheline leping rahvusvaheline kokkulepe, mis on sõlmitud riikide vahel kirjalikult ja mida reguleeritakse rahvusvahelise õigusega, sõltumata sellest, kas see sisaldub ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis, samuti olenemata tema konkreetsest nimetusestEesti keelde on konventsiooni tõlgitud 2 korda: esmakordsel avaldamisel 1993. aastal ja uuesti 2002. aastal Antud konventsiooni osalisriigid leppisid kokku alljärgnevas:
Konventsiooni rakendatakse kaupade ostu-müügi lepingute kohta poolte vahel, kelle kommertsettevõ tted asuvad eri riikides; Konventsioon reguleerib ainult ostu-müügilepi ngu sõlmimist ning ostja ja müüja neid õigusi ja kohustusi, mis tulenevad sellisest lepingust.
2. Milliste kaupadega kauplemist ei reguleeri Viini Konventsioon?
Viini Konventsiooni ei rakendata, kui müüakse:
kaupu, mida soetatakse isiklikuks, perekondlikuks või koduseks tarvitamiseks, välja arvatud juhud , millal kaupmees ükskõik mis ajal enne lepingu sõlmimist või selle sõlmimise hetkel ei teadnud ega pidanud teadma, et kaupu soetatakse niisuguseks tarvitamiseks; oksjonil; täitemenetluse korras või muul viisil seaduse jõul; fondipabereid, aktsiaid, tagatispaberei d, käibedokumente ja raha; laevu ja õhulaevu ning hõljuklaevu; elektrienergiat
3. Milliseid lepinguvorme (välismajandus etegevuses) tunnistab Viini Konventsioon?
pole nõutav, et ostu-müügilepi ng oleks sõlmitud või kinnitatud kirjalikult, teda võib tõestada ükskõik milliste vahenditega, kaasa arvatud tunnistajate ütlused; "kirjaliku vormi" all mõistetakse ka teadet telegraafi või teletaibi teel.
Diplomaatilised suhted on kahe riigi vahel sõlmitud rahvusvahelisest õigusest lähtuvad ametlikud suhted, mille eesmärk on sõbralik läbikäimine.
Diplomaatilisi suhteid reguleerib 1961. aasta Diplomaatiliste suhete Viini konventsioon.
Protestina teise poole käitumise vastu võidakse diplomaatilised suhted katkestada või oma diplomaadid ajutiselt tagasi kutsuda.
Konsulaarsuhete Viini konventsioon on 1963. aastast pärinev rahvusvaheline lepe, mis määratleb sõltumatute riikide vaheliste konsulaarsuhete raamistiku. Konventsioon jõustus 1967. aastal.
2010. aasta 19. novembri seisuga oli leppega ühinenud 173 riiki.
Eesti ratifitseeris konventsiooni 1991. aasta 21. oktoobril.

• Kuuba kriis
  

Ajalugu: 1959 tuli ülestõusu käigus Kuubal võimule Fidel Castro (kukutades USA-meelse diktaatori Batista ). Kuubal algasid reformid (natsionaliseerimine jne.), mis teravdasid Kuuba suhteid USAga . Ei meeldinud USAle ka see, et Kuuba hakkas lähenema NSV Liidule. Castro väitis ise, et ta on marksist ja et Kuubal toimub sotsialistlik revolutsioon.
Juba suvel 1962 tõi NSV Liit Kuubale maa-maa tüüpi tuumalõhkepeadega keskmaaraketid, oktoobris seadis need üles (sihtmärgiks USA). Kuubal olid ka NSV Liidu pommituslennukid. 22. oktoobril 1962 tegi USA president J. Kennedy avalduse, milles informeeris USAd ja muud maailma, et USA blokeerib Kuuba, selleks et NSV Liit ei saaks sinna lisavägesid viia. USA, aga vastuseks ka VLO sõjaväed, viidi kõrgendatud lahinguvalmidusse.
Kuuba kriisi sisu: oktoobri lõpus 1962 püsis umbes nädala USA ja NSV Liidu eriti terav vastasseis.
Valitses reaalne tuumasõja oht. See oli nende riikide vaheliste suhete kõige pingelisem moment. Kummagi väed (tuumarelvadega) olid valmis iga hetk alustama sõjategevust. Kennedy ja NSV Liidu liider Hruštšov vahetasid läkitusi, maailma rahu rippus juuksekarva otsas. Lõpuks 28. oktoobril teatas NSV Liit, et võtab raketid maha. Sellele vastuseks USA lõpetas Kuuba blokeerimise. Tuumasõja oht oli selleks korraks möödas. USA viis Türgist ära ka sealt NSV Liidu peale sihtivad raketid. Pärast Kuuba kriisi seati USA ja NSV Liidu vahel sisse “kuum liin ” riigipeade jaoks.