Eesti lähiajalugu (1)

EESTI LÄHIAJALUGU
07.02.12
Allikad ja historiograafia
Lähiajaloo uurimise organisatsioonile struktuur. Eesti NSV, väliseesti ja taasiseseisvunud EV.
Eesti NSV. Nõukogude võimu esmaseks ülesandeks oli uue ajalookäsitluse väljatöötamine. Selleks oli tarvis ideoloogiliselt ustavat teadlaskonda ja institutsionaalset tuge. Selle üsna suure ülesande esialgu püüti ära kasutada olemasolevate teadusorg struktuuri ja NSV Liiduga koostöösse läinud ajaloolased. Kõige olulisem mees oli Hans Kruus, kes läks uue režiimiga kaasa juba 40. aastatel, oli juuni pöörde aktiivne osaline. Hans Kruus 1920-30ndatel rajaski sisuliselt rahvusliku ajalooteaduse, oli kõige olulisem figuur ka sõjaeelses EV-s. Järgnevalt sai temast kuni 1950nda aastani väga oluline figuur, mitte ainult teaduse maailmas, ta oli sõjajärgsel perioodil ka Eesti NSV maastikul väga oluline kuju. Selle kinnituseks ka see, et just temast sai 1944. sügisel Eesti NSV välisasjade rahvakomissar e välisministeeriumi juht. Omaette küsimus on seotud selle välisasjade komissariaadi loomisega - aeg, kui suur sõda veel käis ja täiesti ootamatult nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt Moskvas võeti 1944. a vastu, et luuakse liiduvabariiklikud välisasjade rahvakomissarid. Selle Moskva kursi muutuse taga oli tollane rahvusvaheline olukord - aeg, kui hakati kõnelema sellest, mis saab pärast sõda. Üheks oluliseks suunas see, et hakati ette valmistama rahvusvahelise organistatsiooni loomist, mis saab hiljem nime ÜRO. 1943. aasta lõpul ja 44. aasta algul polnud kindel, kuidas see rahvusvaheline organisatsioon toimima hakkas, NSV Liidu eesmärk suruda kõik vabariigid rahvusvahelise organistatsiooni liikmeks, see oleks andnud kokku 17 häält NSV Liidule. Selles olukorras oli vaja läänemaailmale näidata, et liiduvabariigid ongi iseseisvad riigid. Ühes sellega anti välja ka koostada liiduvabariiklikud armeed . Samal ajal kolmanda olulise atribuudina, mis pidi näitama liiduvabariigi iseseisvust on see, et hakati kiirkorras välja töötama rahvushümne, mis pidid olema igal vabariigil rahvuslikud. Tegelikult ka NSV Liidu hümn loodi 1943. aastal, kõlas esimest korda 1944. Mitmetahulises välispoliitilises situatsioonis Karotamm tegi ettepaneku Kremlile, et Kruusist saaks NSV Liidu välisasjade asetäitja. Põhjendas sellega, et pärast sõja lõppu on Balti probleemid rahvusvahelisel areenil olulised, et oleks oluline, et korralik ametnik oleks seal olemas. Kruus oli lühikest aega 1944. aastal TÜ rektor - tema eestvedamisel ülikoolitöö taaskäivitud, komlpekteeris õppejõudude kaadri . Teaduse seisukohalt oluline see, et ta hakkas ette valmistama Eesti NSV teaduste akadeemia loomist ning selle loomine ei olnud ainult institutsionaalne muutus. Ka EV oli olemas Teaduste Akadeemia, aga tollane oli personaalakadeemia, sinna nim kõige olulisemad teadlased, allasutusi ja institutsioone ei olnud. Eesti NSV ajal teistmoodi - see oli terviklik teadussüsteem, erineval allasutused ja uurimisinstituudid. Laiemas plaanis see nõukoguliku TA loomine tähendas üleminekut nõukogulikule teaduse administratiivsele korraldusele. Teaduse tegemine oli koondunud just TA süsteemi. Nõukoguliku süsteemi järgi ülikoolide funktsioonideks õpetamine ja min määral teaduse tegemine. Tõsine teadus oli koondunud TA süsteemi. See mudel Venemaal juurdus juba 18. saj alguses Peeter I valitsemisajal. Seda teaduse tegemist ülikoolides ära ei suudetud siiski päriselt kaotada. Ants Kruus ei olnud mitte ainult uue süsteemi paberile panija, vaid ka selle Eesti NSV TA esimene president . See sõjajärgne aeg oli NSV Liidus teaduse mõttes väga oluline aeg. Stalin tõepoolest väga palju panustas teatdusesse. See tõi kaasa selle, et sõjajärgsel ajal teadlaste palgad tõusid mitmekordseteks. Teadlastest sai väga kõrgesti tasustatud ühiskonna kiht. Teadlaste jaoks hakati ehitama eraldi maju. Stalinil oli eraldi ordenitesüsteem teadlastele. Kruusi puhul oluline see, et ta oli kõige olulisem figuur, kes hakkas uut ajaloo kirjutamist ja uurimisorganisatsiooni paika panema . Tema keskne toimimine kestis kuni 1950. aastani, kuni ta natsionalistiks tembeldati ja sügisel 1950. vangistati. Tagasi tulles ta enam sisuliselt keskset rolli administratiivselt ei etendanud. Vaimses mõttes oli tema roll oluline. TA loomisega hakati TA allasutustena looma erinevaid uurimisinstituute. 1947. a loodi Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, selle instituudi loomine toimus Tartus, instituudi direktoriks sai Richard Kleis ja tema puhul võiks tõdeda seda, et temast kujunes kõige olulisem abimehi Ants Kruusile selle uue organisatsiooni väljakujundamisel. Hiljem Kleisi vb tuntaks hoopis rohkem Eesti entsüklopeediate kaudu. Richard Kleis on see, kes on tõlkinud väga olulise Eesti ajaloo allika - Läti Henriku kroonika. Teadlasena ta väga silmapaistev tegelane ei olnud, aga kõik administratsiivsed võtmepositsioonid tema käes.
Ajaloo Instituut jagunes kolmeks: eesti ajaloo sektori, arheoloogia sektor ja kunstiajaloo sektor ja nende suundade eestotsas Artur Vassar , Voora? ja Voldemar Vaga. Sisulises mõttes ajalookirjutise ümberkujundana oli kõige olulisem Artus Vassar. Nende püünel püsimine kestis kuni 1950. aastani. Selle AI puhul mõtekas rõhutada seda, et sellest saab Eesti NSV kõige olulisem ajaloo uurimise keskus. See kolmesuunaline struktuur kestis 50. keskeni.1955. aastal see Eesti ajaloo sektor jagati kaheks ja loodi Oktoobri eelse perioodi ajaloo sektori ja Oktoobri järgse ajaloo sektori. Need kaks sektorit olid kõige olulisem instituudis, mida aeg edasi, seda rohkem tõusis esile oktoobri järgse perioodi ajalugu ja just selle arendamisele pööratakse rohkem tähelepanu. Hiljem tulevad sinna juurde veel mitmed muud väiksemad sektorid, aga keskseteks jäävad need kaks. AI leidis seal rakendust paarkümmend inimest, aga see arv pidevalt kasvas ja 1970. aastate lõpuks on AI tööl juba üle 150 töötaja. See asutus oli ajaloo uurimise seisukohalt keskne.Esialgu 40. lõpus ja 50. alguses järelkasvu probleem oli päris suur. See toob kaasa selle, et püütakse kiirendada kraadikaitsmisi ja esialgu oli kraadikaitsmine võimalik ainult TÜ-s. Kuid al 1950. aastatest saab oma eriala nõukogu ka AI ja ka selle all on võimalik teaduskraadi kaitsta. AI esimene direktor oli Richard Kleis kuni 1950. aastani, seejärel Gustav Naan, tema puhul oluline see, et ta polnud oma erialalt ajaloolane , üks nendest , kes kirjutas mitu pikka artklit, kus püüdis teoreetiliselt põhjendada kodanliku natsionalismi teket, ilmusid hiljem ka raamatuna. Temast sai ka üks keskne figuur, kes lõpuks suutis resultaadini viia Eesti NSV ajaloo väljatöötamiseni. Hiljem tõmbub ta ajaloorindelt tagasi. Temast saab üks kõige vihasemaid Eesti taasiseseisvumise vastaseid, kes ka ajakirjanduses sõna võtab. Oli AI eesotsas kuni 1951. aastani, peale teda on Viktor Maamägi kuni 196…? aastani. Tema on jällegi väga oluline nime ajalooteaduse sovietiseerimisel. Tema on see, kes nõukogustab suurest selle ajalookirjutuse. Ise tegeles ka natuke ajaloouurimisega, kuid hoopis olulisem on tema administratiivne poole. Kuni 1974. aastani AI eesotsas Kahk. Tema lahkus AI direkori positsioonilt edutamise teel. Kahki järel oli AI direktoriks Karl Siilivask kuni 1984. aastani, seejärel Raivo Pullat kuni 1990. aastani. Pööras suurt tähelepanu sotsialismiperioodi uurimisele. Nende asutuste puhul on oluline uurimisväline küsimus, et kus avaldada oma uurimustöid. 1944. aastal, kui NSV võim tagasi tuli, oli päeva korral sõjaeelsete ajakirjade taastamine. Neid uurimustulemusi tuli kusagil publitseerida. TA loomisega tuli päeva korral ka nende publikatsioonide ilmumine ning tegelikult kavad olis olemas juba 40. lõpus, aga regulaarselt ilmuvad publikatsiooni hakkavad ilmuma 1952. aastal - Eesti NSV TA toimetused. Ja selle all olid omad allsarjad, matemaatikutel oma ja ajaloo puhul polnud ajaloo sari, vaid selleks olid ühiskonna teaduste seeria . Hakkas ilmuma 4 korda aastas ja seal said avaldada nii ajaloolased, arheoloogid, kunstiajaloolased ja etnoloogid. Kõige olulisemaks perioodiliseks väljaandeks kuni 1980. aastate keskpaigani. Seal ilmus teadustegevuste ülevaateid, teaduskonverentside ülevaateid jne. Al 1950. aastate lõpust oli avaldamise probleem Eesti ajaloolasel tõsine probleem. Tollal oli teadusartikli avaldamine suur asi, eriti noorele.
Partei Ajaloo Instituut, asutati 1947. aastal, aga see ei kuulunud Eesti NSV TA süsteemi, vaid ta oli hoopis ühe teise asutuse allasutas, nimelt Moskvas tegeles instituut. See üleliiduline mudel toimis selliselt , et kõikides liiduriikides olid sellised allasutused. Ning selle instituudi esmaseks ülesandeks oli marksismi , leninsimi klassikute vahendamine eesti keelde ja tollal oli nendeks klassikuteks Marx , Engels, Stalin. Sisuliselt kõige olulisem oli Stalini tööde tõlkimine ja see jällegi polnud liiduvabariigi asi, aga sõja järel pandi paika terviklik Stalini teoste uus trüki kava, mis kinnitati kõige kõrgemal tasemel ja vastavalt sellele tuli neid liiduvabariikides ka tõlkima hakata. Seda ei jäetud mitte ainult tõlkijate pärusmaaks, vaid teatud probleemseid kohti arutati EKP büroo istungitel. PAI ülesandeks oli ka partei ajaloo uurimine ehk siis just Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloo uurimine, ühenduses ka revolutsioonilise liikumise uurimisega ning selle PAI juures on äärmiselt oluline see, et selle juurde pandi ka parteid arhiiv, see asutus, mis talletas partei tegevusega seotud dokumendid . Esialgu selle arhiivi kogud ju väga suured ei olnud. Need arhiivid oli ajaloolastele suletud kuni 1980. teise pooleni välja. Sõjajärgse partei ajaloo uurimine oli üsna komplitseeritud valdkond , sest ei saanud allikmaterjali kasutada. Alates 61. aastast sai Partei Ajaloo Instituut omale õiguse läbi viia väitekirjade kaitsmist. Esialgu oli PAI alla kümne inimese, kuid mida aeg edasi, seda rohkem sinna inimesi võeti ning 1970. lõpus oli PAI tööl üle 60 inimese - päris suur arv. Ka PAI oli teatud mõttes oma väljaanne 1960. algusest üllitati kogumik “Töid EKP ajaloo alal”. Seal ilmusid üsna olulised partei ajalugu puudutavad uurimused. 1947. al kui PAI loodi, siis direktori ametikoht kui sisepoliitilise võimu märgiks. 1947. aastal hakkas selgemalt piirjooni võtma Käbini ja Karotamme vaheline vastaseid. Käbin leidis, et teda ei soosita. Just Käbinist saigi esimene PAI direktor. Oli seal ametis kuni 1948. aastani. 1948. aastast sai Käbinist EKP keskkomitee sekretär, PAI direktori ametikoht oli talle alanduseks. 1948. a saab PAI etteotsa Joosep Saat , kes on seal kuni 1956. aastani ja tema on Eesti NSV puhul üks olulisemaid parteilisi ajaloolasi. Tema on esimene sisuline instituudi direktor ja instituudi töö käivitaja. Edasi oli instituudi direktor Adolf Päss kuni 1960. aastani. Sealt edasi direktoriks Aleksander Panksejev? - omas pikka aega olulist adminsitratiivset positsiooni, kõik tolleaegsed partei ajaloo alased teosed on tema juhtimisel välja antud. Pärast teda direktoriks Erich Kaup, tema oli see, kes instituuti juhtis see aeg, kui ühiskonnas muutused hakkasid toimuma. Saatis instituudi laiali.
Kõrgkoolide parteid ajaloo ja teadusliku kommunismi kateedrid. Ülikooli õppeprotsessi puhul kõige olulisemaks oli uute ainete lisamine õppekavasse. Kõige olulisemaks on partei ajaloo lisa. “Marksismi, leninismi alused”. Selle aine õpetamiseks loodi ülikoolis ka marksismi, leninismi aluste kateeder . Igas kõrgkoolis on selle õpetamiseks vastav kateeder. Tegemist oli üleülikoolilise ainega. Kõik üliõpilased pidid seda ainet õppima. Lisaks sellele oli veel üks oluline aine: “Sõjaline õpetus”. Selle uue aine õpetamine algas juba esimesel nõukogude aastal, laiemalt juurutati pärast 1944. aastat. Selle aine õpetamisega olid paljud inimesed seotud, selle aine maht oli 170 tundi. Kõik pidid seda ainet õppima. 60. alguses, täpsemalt 1964. aastast võetakse õppekavasse ka “teaduslik kommunism ”. Hakati õpetama 4-5 kursusel 80 tunni ulatuses. Selle aine õpetamine oli seotud Hruštšovi valitsusaja lõpuga. Need ained lõppesid eksamiga. Tegemist üleülikoolilise kateedriga, üldises plaanis pidi toimima see põhimõte, kommunstiliku partei ajalugu pidi üliõpilasele fundamendi andma. Oluline õpetamise kõrval see, et formaalselt pidi tegem nii partei osakonna seltskond ja TÜ ajaloo osakond ka ajaloo uurimisega. Kui vaadata 70.-80. aastate Tartu riikliku ülikooli kadeedreid, siis seal oli enamus õppejõududest teadusliku kraadiga. Kui sisulist poolt vaadata nö teadustööst, siis võime teadustööst kõnelda partei ajaloo valdkonnas, aga teadusliku kommunismi all üllitatud tööd tänapäeva seisukohalt küll mingit kriitikat ei kanna. Samas tolleaegses hierarhias oli see kraad kõrgem kui tavaline ajaloo kraad. Mis üldse kraadide kaitsmisse kuulub, siis väga palju neid eraldi ei olnud.
Mitmed EV aegsed õppesuunad likvideeriti 1944. aastal kui ülikool oma tegevust taaselustas. Sisuliselt kogu õppeprotsess kanaliseeritakse 2 kateedri pärusmaaks: ühelt poolt üldajaloo kateeder ja NSV Liidu ajaloo kateeder, just selle viimase kateedri ülesandeks tegelda ka Eesti ajaloo uurimisega ja muidugi võimude poolt vaadatuna oli soov selles, et ka ülikooli raames tegeldaks eelkõige 20. sajandi ajalooga , tegelikult aga see kaasajaga tegemine jäi siiski tagaplaanile ja uurimise seisukohalt ikkagi põhiline oli vanem ajalugu e siis ajalugu enne 1917. aastat, aga see ei tähenda, et 20. sajandiga üldse ei tegeletud (Karl Siilivask, Illar Kalamets jmt), aga üldises plaanis teadustegevuse teravik oli suunatud vanema ajaloo poole, seal oli see ideoloogiline surve tunduvalt tagasihoidlikum. Ülikooli ajaloo osakonna puhul tuleks mainida sariväljaannet “Eesti NSV ajaloo küsimusi”. See väljaanne hakkas ilmuma 60. aastatel. Ta ei ilmunud väga regulaarselt. Historiograafia seisukohalt on see väljaanne oluline. Seal üllitasid oma teadustöid ka pikemalt . Tolleaegsed olulisemad uurimused ilmusid selles sariväljaandes. Ülikooli ajaloo osakonna puhul ei saa üle minna ka selle õpetamise funktsioonist - ülikool tootis ajaloolaskonda, oluline see, et ühelt poolt varustas ajaloo osakond ette ajalooõpetajaid. Arhiivid - nõukogude ajal juba esimesel nõukogude aastal iseseisvusaegne arhiivi süsteem lammutati, dokumentaalmaterjal kuulutati riigi omaks ja sellest moodustati ühtne arhiivikond. Seni oli tegutseni Riigiarhiiv ja Riigi Keskarhiiv, see reorganiseeriti, Tallinnas hakkas tegutsema Eesti NSV Riigi Keskarhiiv ja Tartu Arhiiv muudeti selle osakonnaks, ühtlasi viidi Eestist ära ka olulist arhiivimaterjali. Ka tänase päevani pole teavet selle kohta, kus need materjalid asuvad ja kas kõik on üldse alles. Midagi teadlikult sihipäraselt häbitatud ei ole, kõikidele siit ära viidud materjalidele ligi ei pääse. Eesti Vabariigi kaitseväe erinevad sõjaplaanid viidi Venemaa Riiklikusse Sõjaarhiivis tallel. Sõda tõi kaasa selle, et sõja käigus osa arhiivimaterjale hävitati, osa viidi Eestist ära sakslaste poolt, aga mitte väga palju. Oluline oli tollaste arhiivitöötajate taiplik tegutsemine - paigutasid materjalid üle Eesti. 1945. aastal loodi partei dokumentide hoidmiseks eraldi parteiarhiiv. 1948. aastal reorganiseeriti NSS Eesti Riigi Keskarhiiv Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehitustöö riilikuks keskarhiiviks (ORKA). Tartu arhiiv muudeti eraldi arhiiviks Eesti NS Ajaloo Riiklik Keskarhiiv (RAKA) - hakati ellu rakendama sellist põhimõtet, et kõik need dokumendid, mis on enne 1917. aastat on RAKA valduses, uuemad dokumendid ORKA-s. Lisaks on oluline see, et maakondades, hiljem rajoonides loodi rajooniarhiivid ning nende arhiivide ülesandeks oli talletada kohaliku rajooni asutuste ja ettevõtete dokumente. Eelkõige olid need rajooni arhiivid need, kus talletati erinevaid asjaajamise dokumente. Loomulikult hoiti seal ka kirjavahetuse ja muid dokumente ja tänasel päeval on need dokumendid teatud teemade puhul väga oluliseks allikaks. 1960.-70. aastatel loodi juurde Eesto NSv Teaduste Akadeemia arhiiv ning loodi ka eraldi Eesti NSV Filmi, foto ja fonodokumentide riiklik keskarhiiv. Eksisteeris nõukogude lõpeperioodil ka Teadusliku Dokumentatsiooni Riiklik Keskarhiiv - hoiti erinevaid projektdokumentatsiooni. Esiteks tuleb meeles pidada milline oli arhiivinduse koht nõukogude ühiskonnas, ühelt poolt on arhiivi ülesanne säilitada arhiivi ainest, luua tingimused, et see arhiivi aines säiliks vastavalt nendele tähtaegadele, mis paika on pandud, aga demokraatliku ühiskonna puhul on arhiiv seotud juurdepääsega - see oli aga nõukogude ühiskonnas teistsugune, selle taga oli riigi suhtumine, al 1930. aastatel allutati arhiivisüsteem julgeoleku organitele, esmatähtsaks sai selle materjali säilitamine, teiselt poolt esmase funktsioonina tõuseb esile see, et arhiiv peab varustama julgeolekuorganeid vastava teabega. 30. see aeg, kui päevakorrale tõuseb mastaapne rahvavaenlaste vastane võitlus. Selleks, et need rahvavaenlased paika panna tuli ühiskonna kohta teavet kogu. Arhivaari ülesandeks oli välja otsida kompromiteerivat materjali erinevate inimest kohta, 30. lõpus loodi üle NSV Liitu hõlmav poliitvärvingute kartoteek e rahvavaenlaste kartoteek, defineeriti, kes on need ühiskonna kihid kes kvalfitseeruvad NSV võimu vaenlasteks. Kui 1940. aastal see nõukogude arhiivindus k eestisse tuli siis ka see Eesti arhiivi süsteem allutatakse samale arhiivisüsteemile ja see kestis nõukogude aja lõpuni välja. Arhiiv oli nõukogude ühiskonnas režiimne asutus, see tähendas seda, et arhiivis oli miilitsa valve, see oli asutus, kus nö tavaline käitumismudel ei toiminud ja tõi kaasa ka selle, et suur osa arhiiviainest oli salastatud, oli üks osa materjalist, mida pm ei olnud üldse võimalik uurimise seisukohalt kasutada, siis selline dokumentatsioon , mida sa kasutada, kui taotlesid eriloa. Eelkõige tegemist 20. sajandi dokumentidega, aga mitte ainult. Sugupuu uurimine oli suur tabu, seda sai teha maskeeritult, teiseks polnud niisama arhiivi minna, selleks oli vaja asutuse luba arhiivile. Tegelikult reeglite järgi oli ka see nõutud, et kui sa kasutasid eriloaga saadud materjali, siis arhiivi kohustus oli üle kontrollida uurija üleskirjutusi. Selline suletuse moment on nõukogude aegsele arhiivindusele omased , see ei olnud tollal orienteeritud uurijate teenindamisele. Normaalne allikate publitseerimine oli pärsitud jne. Ka sõjajärgsel perioodil suur osa eesti arhiivi ainest viidi siit ära ja see äraviimine oli mastaapne. Kui Ajaloo arhiivi silmas pidada, siis sealt viidi ära üle 140 fondi või fondi osa. Üldina loogika selline, et kõik materjalid, mis on seotud Vene armeega peavad olema Moskvas Sõjaajaloo arhiivis, mis seotud laevastikuga, siis see dokumenatsioon pidi olema Leningradi arhiivis. Samuti viidi ära terve keiser Peeter Suure merekindluse fond, põhiosas on seal sõjaline dokumentatsioon, teiselt poolt vaadatuna merekindluse fond on ülioluline fond mõistmaks 1917. aasta sündmusi. Samamoodi viidi üsna palju materjale ära Tallinnast ja see on teatud valdkondades päris suure lünga tekitanud. Nõukogude ühiskond oli plaanimajandusele põhinev ühiskond. teatud perioodidel oli väga oluline täita vakulatuuri ? plaane , iga asutus pidi täitma neid plaane, k.a arhiivid. Selle varasema perioodil tuleb arvestada seda, et teatud materjalid on jagatud Läti arhiividega.
VÄLIS-EESTI
Sõjaajal ja sõja lõpuaastatel põgenes ka märkimisväärne teadlaskond. Kui neid kõiki kokku võtta, siis nende lahkunutega oleks teaduspotentsiaal oleks olnud väärikas täiendus. Mis puutub humanitaarvaldkonda, siis väga palju humanitaarteadlasi ei lahkunud. Kõik rahvusteadused olid eriseisundis, need inimesed, kes ajalooga tegelesid oli eristaatuses - nende ülesandeks püüda seda tõepärast pilti ajaloost anda. Olla vastukaaluks nõukogulikule ajalookäsitlusele. Teiselt poolt vaadatuna oli neid sisuliselt võttes suhteliselt raske teha, sest nad olid arhiivimaterjalidest eraldatud ja nende materjalide juurde nad ei pääsenud ja võibki öelda, esimesed eestlastest paguluses tegutsenud ajaloolased pääsevad Eesti arhiivi juurde alles 1960. aastatel, nt Tartu Aleksander Võik. See oli võimalik ainult vanema perioodi osas. Ega väga palju selle 20. sajandi ajaloo uurimisega ei tegeletud, mida aeg edasi, seda rohkem ka tolle nõukogude perioodiga hakati tegelema ja otsapidi on see seotud sellega, et see teadlaskond hakkab organiseeruma ja siin kõige olulisemeks organiseerumise vormiks on Balti Teaduste Edendamise Ühing (1968), selle ühingu üheks põhieesmärgiks sai rahvusvaheliste teaduskonverentside korraldamine. Aga see andis selge uue mõõtme väliseesti ajaloo uurmisele. Paljuski selle ühingu raames toimunud üritustel saavad võimalikuks esimesed väliseesti ja kodueesti ajaloolaste kokkusaamised. Selle väliseesti puhul ei saa ümber üksikuurijate panusest, kõige olulisemaks nimeks on Rein Taagepera, kelle tööd olid ikkagi väga olulised.
TAASISESEISVUNUD EESTI VABARIIK
Üleminekuperiood, tinglikult 1980.a II pool kuni 90. keskpaigani. Aeg, kus nõukogude aeg hakkab kokku varisema, kui iseseisvus on taastatud ja selle esimesed aastad. Kui üldisemalt püüda iseloomustada seda perioodi, siis üsna oluliselt muutus ajaloouurimise organisatsiooniline struktuur ja uurijaskond, sisuliselt varasemad likivideeriti Partei Ajaloo Instituut ja üks põhiline osa Ajaloo Instituudist (nõukogude perioodiga tegelev üksus). Ajaloo Instituut formaalsel kujul ei likvideeritud, aga selle nõukogudeaegsest sisust jäi väga vähe järgi. Toimused muutused ka ülikoolis ajaloo osakonnas . 1990. aastal senine NSv Liidu ajaloo kateeder likvideeriti, hakkas tegutsema lähiajaloo kateeder, juba 1989. aastal taastati Eesti ajaloo, etnoloogi, arheoloogia tegevus ja uue üksusena loodi arhiivinduse õppetool. Ning nende organisatsiooniliste muutuste taustal oluline ka see, et kui varem oli teadlikult välditud 20. saj uurimist , siis nüüd tuleb see tõsisemalt päevakorrale. Peaaegu kõik need tollased ajaloo osakonna õppejõud, kes varem olid varasema perioodiga tegelenud , hakkavad tegelema ka uuema perioodiga, nii professor Vahtre , Ligi jne. Loomulikult toob see kaasa selle, et tulevad uued inimesed, kes hakkavad lähiajalooga tegelema. Teine moment on seotud publitseerimisvõimaluste avardumisega. Ajaloo teema muutus keskseks teemaks mitte ainult jooksvas ajakirjanduses, vaid ajaloolastel tekivad võimalused avalduda oma töid kirjanduslikes väljaannetes. Lisaks Loomingule lisaks on oluline ka mitme ajakirja sünd - ajakiri Vikerkaar, mis üsna palju ajalootemaatikat hakkab viljelema ja ajakiri Akadeemia, mis ametlikul kirjanaike liidu ajakiri, aga selle ajakirja panus uue teadmise kultiveerimisele on ääretult suur. 1988. aastal ajaloo osakonnas hakkas ilmuma ajalooalmanahh Kleia ja sellest sai ajaloolise ajakirja mantlipärija. 1989. a Tartu üli kooli TA otsustasid, et lõpetavad ühiskonnateaduste sarja väljaandmise ja Eesti ajaloo küsimuste väljaandmise, selle asemel hakatakse välja andma ajakirja Trames, ilmub tänase päevani, aga see ajaloopanus on väga tagasihoidlik . Ajakiri Tuna, mis hakkas ilmuma 1998. aasta lõpus ja selle väljaandmise vedajaks oli Rahvusarhiiv , sellele on kaasatud ka Tallinna Linnaarhiiv ja Arhivaaride Ühing. 4 numbrit aastas, lisaks 2 venekeelset erinumbrit ja 1 ingliskeelne erinumber. Tegemist on olulise teadusväljaandega. Kolmas tunnusjoon on see, et hakatakse võrreldes varasemaga väga palju arhiiviallikaid publitseerima - eelkõige üksikdokumente, aga teatud perioodide puhul ka korralikud dokumendikogumikud. Akadeemia veergudel on ilmunud 1950. märtsipleenumi stenogramm . Tegelikult see arhiiviallikate publitseerimine ei ole väga edukalt edenenud, sellele võiks rohkem tähelepanu pöörata. Korraliku allikaväljaande väljaandmine on väga mahukas tegu. Neljandaks on väga oluline arhiivinduse teisenemine ja see muutus on olnud ka väga kiire protsess. Ei tekitatud mingeid eriarhiive. Eesti arhiivindus on kõige avatum teadusmaastikus, just eriti 90. aastatel. Polnud mingeid sisulisi piiranguid. Tänapäeval olukord natuke teistsugune - tingitud seadusandlusest ( isikuandmekaitse ). Kogu riiklik arhiivifond on läbi Interniti kättesaadav (kõik nimistud). SAAGAs digitaliseeritud kõik materjal, mis pakub huvi genealoogia uurimisele.
21.02.12
Rõhuasetuste muutumine. Üleminekuperioodi alguses, 80. a teisel poolel hakkasid domineerima need teemad, mis ühiskonna seisukohalt kõige olulisemad ja valulikumad tundusid - päevakorrale tuli just nõukogude võimu repressiivne tegutsemine, just küüditamised ja julgeolekuorganite tegutsemine. 80. lõpus ja 90. alguses oli oluliseks uurimisteemaks sõjaeelse Eesti uurimine, sest Nõukogude aegne info selle perioodi kohta oli väga vildakas. Väga oluline oli see kirjasõna, mis oli tekkinud paguluses, seal oli tekkinud Eesti Vabariigi kohta olulised kogude , just pagulusse läinud ühiskonnategelaste mälestused, koguteosed jne. Nende baasil artiklite kirjutamine on väga iseloomulik just 80. aastate lõpul. 39./40. aasta puhul tulevad käibele uued materjalid, oluliseks momendiks see, et kui 80. aastatel ühiskond laiemalt teisenes, siis Moskva sihiks oli tunnustus MRP-le. Selleks oli vaja dokumenteerida, argumenteerida oma seisukohti - NSV Liit pikka aega eitas, et MRP oli salajane protokoll, kuigi ameeriklased juba peale sõda avaldasid need trofeedokumendid, see oli tugev löök NSV Liidu ja Ameerika vahelisele külmale sõjale. See eitamine kestis kuni 80. teise pooleni välja - hiljem on selgunud , et see lugu oli ka Kremli kõrgemas võimuladvikus päris pikantne . Ka Gorbatšovile näidati seda dokumenti Moskvas, aga ta veel pikka aega väitis, et seda pole olemas. Rahvasaadikute Kongressil hiljem tunnistas , et see salaprotokoll on olemas - väga oluline moment. See läks läbi, sest tegu oli baltlaste tugeva survega , Edgar Savisaar , kes oli üks aseesimees, selle dokumenteerimisel oli oluline tegevus Lindmaal?.Oluline meeles pidada seda, et Rahvasaadikute Kongress keeldus tunnistamas MLRi, et selle tõttu hakkasid toimuma peale sõda sellised sündmused, mis toimusid.
Mida aeg edasi, seda rohkem hakatakse ka selle ülemineku perioodi lõpus tegelema nõukogude teemadega, järkjärgult seda nõukogude aega hakatakse erinevatest aspektidest käsitletama. Muudatused ajaloo õpetamises koolides : Eesti üldhariduskooli ajalooprogrammi ümberkorraldamine ja sellele vastavate õpikute ettevalmistamine ja kirjastamine oli tollaseid arenguid silmas pidades väga kiire protsess.
Kaasaja uurimiskeskused, millised erinevad asutused tegelevad lähiajaloo uurimisega. Üldises saab need jagada kaheks: ühelt poolt tegemist akadeemiliste keskustega (TÜ ajaloo ja arheoloogia instituut, TLÜ Ajaloo Instituut, Kunstiakadeemia jne, rahvusarhiiv, mis erinevalt teiste riikide arhiividest on põhikirjaliselt on enda ette seadnud ka ajaloo uurimise, demograafia instituut, üksikud uurimuskeskused, nt Tuglase ja Underi uurimiskeskus, Kirjandusmuuseum, ERM, ka mitmed maakondlikud muuseumid on jõudu mööda edendanud lähiajaloo uurimist), teiselt poolt mitte-akadeemiliste keskustega (tegemist on mitteriiklike keskustega: MTÜ S-keskus - loodi 1996. a tollase Riigiarhiivi juures ja tol ajal kandis nim Nõukogude aja uurimiskeskus, eesmärgiks seati aktiviseerida ja süvendada nõukogude aja uurimist Eestis, hakkas koordineerima ajaloouurimist lähiajaloos, korraldas seminare , S-keskuse kanda on jäänud üks väga oluline projekt - peaks valmima 10 köiteline “Eesti sõjaline ja julgeoleku poliitiline ajalugu 1939-1956) - tänaseks on kaks köidet seda juba ilmunud. Kistler-Ritso Eesti Sihtasutus (KRES) - okupatsioonide muuseumi asutamine. 1. see sihtasutus toimib väga efektiivselt, tänaseks on Tallinnas okupatsioonimuuseum olemas. Eesti on Läti ja Leeduga okupatsioonimuuseumi aspektis erilises seisus, Lätis ja Leedus asutati need muuseumid riigi toel, Eesti sihtasutus tugineb suuresti erakapitalil, tänapäeval on riik osa kulusid võtnud oma kanda, aga pm funktsioneerib erakapitalil. Selle sihtasutuse eesmäriks ka lähiajaloo uurmine - seda suunda on ka väga edukalt arendanud. Algusest peale on seda teadusliku uurimustöö poolt juhtinud prof Enn Tarvel. Tänu tema eestvedamisele on okupatsioonimuuseumi egiidi all ilmunud mitmeid olulisi teatmeteoseid, mis on seotud eelkõige võimuaparaadiga, kitsamalt just EKP tegemistega “EKP keskkomitee organisatsiooniline struktuur” hõlmab aastatid 1940-1991, millised muudatused partei aparaadis sellel perioodil toimusid. Märkismisväärne koostöö ka teiste asutustega lähiajaloo uurimisel . Mälu Instituut - Lennart Meri asutas Inimsusevastaste Kurittegude Uurmise Eesti Rahvusvaheline komisjon , IKUES - tõepärase pildi andmine välismaalastele, igapäevase toimimise printsiip selline, et loodi rahvusvaheline nõukogu, kuhu kuulusid silmapaistvad lähiajaloo uurijad . Selle juurde loodi uurimusrühm noortest ajaloolastest, kes valmistasid komisjonidele valmis raporteid, mille kaudu see rahvusvaheline nõukogude formuleerisid oma arvamusi ?. Kui president Ilves sai ametisse, siis see asutus formuleerus Mälu Instituudiks, uurida, mis nõukogude võimuga kaasnes alates 1944. aastast kuni nõukogude aja lõpuni - selle kohta on ilmunud ka inglise k teos uurimuse kohta. Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise komisjon - ülesandeks välja anda valge raamat, mis oleks kajastanud okupatsioonide mõju Eestile. Selle valge raamatu sisu väga mahukas ja ulatuslik ei ole. Lisaks sellele valgele raamatule ilmus ka väiksemaid uurimusi. Eesti Represseeritute registri büroo - asutati 1989. a ning see on tihedalt seotud Memento Liiduga - eesmärgiks kirja panna kõik represseeritud ja selles osas on tehtud ära päris mahukas töö, täna on ilmunud küüditute nimekirjad - väga oluline andmekogum, mis on okupatsioonimuuseumi kaudu kätte saada. Endiste Õpilas-Vabadusvõitlejate Liit - ühendab endisi üliõpilasi ja õpilasid, kes nõukogude ajal režiimi ajal välja astusid . Paralleelselt metsavendlusega oli väga jõuliselt olemas ka kooliõpilaste vastupanu. See liit on seda valdkonda dokumenteerinud ja tulemuseks oli Udo Josija poolt koostatud raamat “Saatusekaaslased”, kus on püütud fikseerida kõik need olulised organisatsiooni, kes olid selle organisatsiooniga koostöös.)
Lähiajaloo allikaline baas
Oluline allikakriitika, tausta tundmine jne, kõige selle kõrval olemas mõned allikate eripärad: nn telefoniõigus, lingvistiline taust, nõukogude aegne etikett , pealekaebuste roll allikalises baasis.
Telefoniõigus - nõukogude perioodi ahriivimaterjalide kasutamisel jääb tuvastamata selle konkreetse materjali tekkelugu, miks see dokument tekkis jne. Paljud käsud, korraldused edastati kõrgemalt võimutasemelt allapoole telefoni teel ja väga vähestel dokumentidel on see fikseeritud. Telefoniõiguse taga on Jossif Stalin, kes seda praktikat väga ulatuslikult viljeles, tema valitsusaja lõpus paljud olulised institutsioonid koos ei käinud, poliitbüroo protokollid aga ikka iga nädal vormistati jne. Enamik otsuseid võetigi vastu telefoniküsitluse põhjal. Selline juhtimisstiil oli Stalinile omane ja kandus ka alla poole. See on jätnud selgelt tuntava jälje ka lähiajaloo allikalisse baasi. Stalin oli ka see, kes juurutas selle, et väga ulatuslikult kuulas telefonikõnesid pealt. Olulisemad jutuajamised peeti väljas, et ei oleks telefoni pealtkuulamist. Sõjajärgsel perioodil jälgis Stalin just punaarmee juhte. Nt Žukov oligi sunnitud tagasi tõmbuma, tema ju see, kes võiduparaadi vastu võttis Punasel väljakul. Tulemuseks see, et sellest suurest marssalist tehti teisejärguline väejuht.
Lingvistiline taust - iga ajastu jätab oma jälje kaasaegsete kõnekeelde, selle ajastu tundmisel on vaja seda lingvistilist tausta paremini tunda. Nõukogude aeg sünnitas uue keele, mis peegeldas nõukogulikke keelendaid, toalitaarse ühiskonna ülepolitiseeritud keel, see oli vajalik vaimsuse, individuaalsuse vähendamiseks. Neutraalse sõnavara politiseerimine, ideologiseerimine, see ajastu jättis väga jõulise jälje kasvõi isikunimedesse, nt Traktorina, Rem, Rema - maailmarevolutsioon lühendatult jne. Nõukogude ajastu lingvistilin tähendab ka tohut hulka lühendite kasutamist asjaajamise asjades. Igas valdkonnas (majanduses, julgeoleku valdkonnas jne) kasutati väga palju lühendeid ja nendest lühenditest, teadmata nende tähendust, pole võimalik aru saada, millest juttu on. Eriti palju kasutati kõikvõimalikke lühendeid just julgeolekustruktuurides. Tolle aja materjalide kasutamise on vajalikud abimaterjalid. Venemaal on viimasel ajal päris palju lühendite teatmikke avaldatud. Eriti 40.-50. oli lühendite kasutamine väga ulatuslik.
Sotsiaalne etikett - iga ajastu jätab jälje sotsiaalsesse etiketti, mille all saame mõelda sotsiaalseid suhteid fikseerivaid elemente - kõige olulisemad on autasude süsteem, vormiriietus, eraldusmärgid, nomenklatuur ja nomenklatuursed ametikohad. Teatud situatsioonides on mõistlik sotsiaalset etiketti tunda, nt nomenklatuuri küsimus. Nomenklatuurikoht tähendab eraldi lähenemist inimesele võrreldes sellega, kes polnud nomenklatuuris. Oluline teave on ka ordenid ja mille eest need anti. Kogu nõukogude autasude süsteem 60. aastatel devalveerus - aina rohkem autasusid anti välja, eriti Brežnevi ajal (Brežnev ise oli väga maias erinevate autasude kohta). Brežnev see, kes on neljakordne NSV Liidu kangelane, viimase puhul põhjenduseks see, et ta üldse olemas on. Võttis omale Võiduordeni ja kirjutati talle mälestused - see oli ühiskonna jaoks kehvade tagajärgedega. See kandus ka alla poole. Samal ajal Vene impeeriumi perioodil oli see hoopis teistsugune, hälve küll tekkis I maailmasõja ajal. Ka vormiriietus on nõukogude perioodil oluline - teatud valdkonnad olid mundertatud - välisteenistus oli mundertatud, raudteelased olid ka mundertatud jne, tagasiminek impeeriumi perioodi. Stalini kava ja mõte oli kogu ühiskond munderdada nagu impeeriumi lõpul see oli. Kogu selle sotsiaalse etiketi aluseks oli sõjavägi, see pidi kaasa tooma selle, et õppejõud oleks saanud lisaks mundrile ja nimetuse, professor oleks olnud sõjaväe tasandil polkovnik jne. Seda ei viidud ellu, sest see oleks riigilt liiga palju raha nõudnud.
Pealekaebused - nõukogude ühiskond soodustas pealekaebamist, see oli parteiliikme püha kohus. Nõukogude aja puhul oluline see, et kõiki pealekaebusi menetleti väga tõsiselt. Selle kaebamisel oli sageli väga reaalsed tulemused. 1950. a märtsipleenum - Eesti lähiajaloo murrangusündmus, juhtkond võeti maha, süüdistati kogu Eesti NSV juhtkonda Moskva poolt, kui Eestist poleks järjepidevalt laekunud kaebusi, siis Eesti süüasja ei oleks tekkinud. Moskva jaoks oli see oluline, et teistele liiduriikidele näidata, mis võib juhtida. Kui vaadata aruandeid, mis laekusid Lätist ja Leedust , siis siinne olukord oli rahulikum, puhastus oleks sisuliselt tulnud läbi viia Leedus. Anna Brandt oli solvunud, et tal pole kõrget positsiooni antud, põhi sisu see, et Karotamm ei tule liiduvabariigi juhtimisega toime. Esimese kirja peale ei võetud asja käiku, mõne aja pärast hakati aga uurima ja saadeti Eestisse asja uurima. Brandt ei olnud nõus, et Käbin võimule sai, hakkas uuesti kaeblema, aga seekord väitis Käbin, et Brandt ise kaebab Moskva tegelaste kohta, läks vangi pärast selle pärast.
28.02.12
Arhiiviallikad
Oluline meeles pidada, et Eesti lähiajaloo allikate eripäraseks see, et need on laiali paisatud eri riikide vahel. Kõige suurem kogus Eestis, aga väga suur osa olulisi allikaid on mujal ja see teatud teemade puhul on isegi määrava tähtsusega.
Eesti puhul kõige olulisemaks arhiiviks on Rahvusarhiiv, mis iseenesest arhiiv ei ole, vaid on katusorganisatsioon - koondab endasse Riigiarhiivi, Filmiarhiivi ja Ajalooarhiivi - lähiajaloo seisukohalt kõige olulisem Riigiarhiiv. Kui Ajalooarhiivis enamus materjale on varasema perioodi kohta, siis tegelikult leidub selles ka hilisema perioodi materjale, nt nõukogude aegse Tartu ülikooli materjalid. Ajalooarhiiv oluline ka mitmete väliseesti kogude seisukohalt. Üldises plaanis kõige olulisem on Riigiarhiiv, millesse on sisse lülitatud ka endine parteiarhiiv. Lisaks Rahvusarhiivi arhiivikollektsioonile on oluline ka Tallinna Linnaarhiiv just Tallinna ajaloo seisukohalt, teatud küsimuste puhul pakub see ka laiemat informatsiooni - tänapäeval Eestis olemas ainult 1 ametlik linnaarhiiv. Tallinna Linnaarhiiv on ametlikult linnaasutus, ei kuulu Rahvusarhiivi koosseisu. Selle linnaarhiivi juures tasub meeles pidada, et need dokumendid on lülitatud rahvusarhiivi otsingumootorisse. Nende suuremate arhiivide kõrval on olemas ka ametkondlikud arhiivid - enamalt jaolt tegutsevad selleks, et jooksva asjaajamise käigus tekkinud dokumente hoida. Nii on endised siseministeeriumi dokumendid osaliselt ametkondlikus arhiivis, seal palju personalidokumente jne. Ametkondliku arhiivi alla läheb ka Tartu Ülikooli arhiiv - nt sõjaaegse perioodi õppejõudude isikudokumendid jne. Lisaks on väiksemate asutuste arhiivid ja muuseumide arhiivikogud, nt kirjandusmuuseumi arhiivikogu, eriti sõjajärgse perioodi uurimisele pakub lisa. Sinna kirjandusmuuseumi on üsna palju arhiivimaterjale väliseestist üle antud. Lõpetuseks nende Eesti arhiivide puhul võiks viidata ka isiklikele arhiividele, kõige olulisemaks isikuarhiiviks võiks pidada Lennart Meri arhiivi. Isikuarhiivide materjalide kasutamine on seotud omaniku tahtega.
Eesti järel lähiajaloo seisukohalt on väga oluliseks riigiks Venemaa, kus paljudes erinevates arhiivides on tallel väga palju Eesti lähiajalooga seotud dokumente. Saab jagada kolmeks: föderaalarhiivideks, ametkondlikeks arhiivideks ja kohalikeks arhiivideks. Nendest 3 kõige olulisemad on föderaalarhiivid - need, mis kuuluvat ametlikku arhiivisüsteemi. Kohalikud arhiivid on seotud konkreetse piirkonnaga, üldiselt kohalikes arhiivides väga palju Eestit puudutavaid dokumente ei ole - nt küüditamispiirkondade arhiivid on küüditamise uurimisel väga oluline.
Föderaalarhiive saab tinglikult jagada veel kaheks: endised parteiarhiivid (kõige olulisemad Venemaa Riiklik Sotsiaal-poliitilise Ajaloo arhiiv ja Venemaa Riiklik Uusima Ajaloo arhiiv - tekkisid pärast nõukogude võimu lagunemist, võeti riikliku arhiivisüsteemi koosseisu - selles esimesed arhiivis - Venemaa Riiklik Sotsiaal-poliitilise Ajaloo arhiivis materjal kuni 1952. aastani, teises alates 1953. aastast) ja teised föderaalarhiivis (kõige olulisem Venemaa Föderatsiooni Riigiarhiiv - dokumendid, mis seotud NSV Liidu valitsuse ja seadusandliku võimu tegevusega, teised föderaalarhiivi seotud valdkondadega: Venemaa Riiklik Sõjaarhiiv - talletab Vene sõjaajalugu puudutavat dokumentatsiooni, sõjajärgse perioodi kohta palju ei paku, põhiliselt siiski kuni 1945. aastani; Venemaa Riiklik Sõjamerelaevastiku Arhiiv; Venemaa Riiklik Majandusarhiiv ja Venemaa Riiklik Kirjanduse ja Kunsti Arhiiv).
Ametkondlikud arhiivid - kõige olulisemaks Vene Föderatsiooni Presidendi Arhiiv - kahetise sisuga arhiiv - ühelt poolt selle ülesandeks dokumenteerida kaasaega, selle kõrval olemas ka ajalooline osa, see on tglt endine Stanlini arhiiv - pole teavet, mis dokumendid seal on, üksikud uurijad on saanud neid materjale kasutada, aga ainult oma konkreetse huvi rahuldamiseks. Poliitbüroo protokollide originiaalid - koopiad nendest otsustest olemas, aga kui mingis otsus tehti, siis sinna juurde kuulus ka suur hulk lisamaterjali, kõik need lisamaterjalid on tänapäevani uurijate eest suletud. Lisaks on mitmeid teisi ametkondlike arhiive: Vene Fäderatsiooni Välispoliitika Arhiiv, Vene Föderatsiooni Föderaalse Julgeolekuteenistuse Keskarhiiv - KGB järglane - väga palju huvitavaid dokumente Eesti kohta, Vene Föderatsiooni Kaitseministeeriumi Keskarhiiv.
Vene arhiivide puhul tuleb tähele panna ka seda, et ka nendest Föderaalarhiividest ei ole paljud dokumendid uurijatele saadaval. Ametkondade vaheline komisjon, kes neid salastatud dokumente läbi vaatavad - otsustatud sel moel, ki 1 osapool ütleb, et 1 dokument ei kuulu avaldamisele, siis tegelikult jääb kogu see säilik salastatuks. Teiselt poolt selline protseduur on väga aeganõudev - kui sellise tempoga lahtisalastamine edasitoimib, siis võtab see aega u 200 aastat. Olukord selline, et paljud need dokumendid, mis olid uurijatel kättesaadavad 90. aastate keskpaiku on uuesti salastatud. Lisaks on oluliseks takistuseks ka see, et tehakse mitmetes arhiivides vahet välismaa ja Venemaa enda uurijate vahel. Toob kaasa selle, et paljusid dokumente pole võimalik kasutada. Teatud arhiivides on ka muud piiranud, tuleb vastavad paberid kaasa võtta. Lisaks teatud arhiivide puhul tuleb tavalisele koopiatasule juurde lisatasud juurde. Ei ole võimalik vabalt kõiki nimistuid kasutada - sel juhul uurija ütleb oma teema, arhiivitöötajad otsustavad, millised dokumendid uurijatele sobivad.
Mujal maailmas - olulistena tulevad esile Välis-Eesti arhiivi ja teiste riikide arhiivs. Kõige olulisemad arhiivikogud on nn Baltiarhiiv, mis on füüsiliselt hoiul Rootsi riigiarhiivis, mis sisaldab dokumentatsiooni eesti pagulaste kohta; Ameerika Ühendriikides, Austraalias ja Kanadas arhiivimaterjali Eesti kohta. Paljud väiksemad arhiivikogud on tagasi Eestisse tagasi toodud, arhiivi ja kirjandusmuuseumi kõrval on arhiivikogusid vastu võtnud ka Rahvusraamatukogu. Selline üleandmine on olnud mõistlik ja vajalik - mida aeg edasi, seda rohkem isikuarhiivid jäävad saatuse hooleks ja hävivad. Eesti alane dokumentatsioon on seotud just Balti küsimusega rahvusvahelises kontekstis, seal riikides elanud eestlaste kohta - üldisemas plaanis siiski kõige tagasihoidlikumal kohal.
Osa allikaid on ka publitseeritud. Ka lähiajaloo puhul on dokumentide publitseerimist viljeletud, need publitseeritud dokumendid saame jagada 3 suurde rühma: dokumendikogumikud, üksikdokumentide publikatsioonis ja mälestused. Pikemalt nende publikatsioonidel peatumata saame tõdeda, et lähiajaloo dokumentide publitseerimine ei ole vägal heal järjel olnud - võiks lähiajaloo dokumente rohkem publitseerida just kogumike ja temaatiliste publikatsioonidena. Üks põhjus see, et selliste dokumendikogumike ettevalmistamine on väga aeganõudev protsess ja selleks on tarvis ettevalmistus. Professionaalne ajalooteadus ei ole sellega väga seotud, sest see on nii aeganõudev töö, aga selle eest ajaloolane nö punkte kirja ei saa. Kõige parem on seis mälestuste osas, ka nõukogude perioodil on üsna palju mälestusi ilmunud, v.a tollased võimuisikud on väga vähe kirjutanud mälestusi, eriti Venemaaga võrreldes. Bruno Saul - üks vähestest, kes avaldanud mälestused, sellest aga väga vähe kasu, sisulist teavet väga vähe. Varasemast perioodist ka Arnold Veimeri jne - tervikuna ei ole tollase perioodi võimukandjad mälestusi kirjutanud.
Lähiajaloo uurimisseis: olulisemad teemad, autorid ja perspektiivid. Mis puutub üldkäsitlustesse, siis nõukogude perioodil oli selleks kõige olulisemaks üldkäsitluseks Eesti NSV ajalugu. Tegelikult tähendas uue Eesti NSV ajaloo uurimine ka ajalooteaduse sovietiseerimist. Esimese resulataadinid jõuti 1952. aastal, kui ilmus esimene Eesti NSV ajaloo teos, üheköiteline, üdini stalinistlik raamat, see on päris huvitav lugemismaterjal. Paralleelselt hakati jõuliselt kokku panema 3 köitelist Eesti NSV ajalugu (1955- 1971 ). Oluliseks on “Eesti NSV ajalugu. Õpik”, mis ilmub alles 1959 . aastal, partei ajaloo seisukohalt oluline “Ülevaade Eestimaa Kommunistliku Partei ajaloost” (1961-1972). Nendega see esindusväljeannete rida ka piirdub. Kui vaadata Eesti NSV ajalookirjutamist, siis tegu oli väga vaevalise ja pikaajalise protsessiga.
Põhilised uurimisteemad : massirepressioonid (A.Rahl-Tamm, H.Ligi, E.Laasi, L.Õispuu), julgeolekuorganite tegevus (V.Ohmann, I.Jürjo), vastupanuliikumine (M.Laar, E.Laasi, V. Niitsoo), poliitilised olud (R. Ruutsoo , K. Tammistu, L.Raid), Nõukogude võimusüsteem (O. Kuuli, E. Tarvel), Eesti NSV majandus, Väliseestlus, muud teemad, Taasiseseisvus (1987-1991).
Uurimise perspektiivid - praeguse seisuga üsna head, sest ka rahvusvahelises kontekstis pakub Baltikumi ajalugu aina enam huvi ja Eestis olevad ajalooallikad on kõik kättesaadavad. Praeguse seisuga Eesti arhiivid on avatumad kui Läti ja Leedu omad.
Territoorium ja haldusjaotus
Moskva piiripoliitika üldiseloomustus, kui vaadata II MS ja selle järgsete arengute kontekstis. Kaks peamist eesmärki: esiteks oli NSV Liidu jaoks oluline saavutada NSV Liidu piiride tunnistamine 22. juuni 1941. aasta seisuga, kui algas Saksa sõda. Et kõik need territooriumis, mis oli allutatud, muu maailm aksepteeriks. Moskva hakkas piirideküsimusele mõtlema juba 1941. aasta sügisel?, kogu selle arengu taustana tuleb meeles pidada, et 41. aasta Saksa-Nõukogude sõja puhkemine tõi kaasa kardinaalsed muudatused, 22. juuni järgselt NSV Liidu liitlasteks sai USA. Kui hakati NSV Liidu poolt korraldama uusi liitlassuhteid, USA, ING ja PR, siis just seoses ING ja USAga tuleb sisse piiride küsimus. Esimest korda tuleb see päevakorrala 1941. a dets, kui Moskvasse saabus inglise delegatsioon eesotsas välisministriga, Moskva esitas ING nõude, et see tunnustaks NSV Liidu piire - see oli Briti delegatsioonile üllatus, sisuliselt ei hakatud selle üle arutama, inglased ütlesid, et neil ei oleks selleks volitusi. Selle Moskva idee taga oli see, et see oli Stalini käik, et see tunnustamine pidi toimuma sama mudeli järgi, mis oli sõlmitud liit Saksamaaga, ka nüüd dets Moksva pakkus ING salaprotokolli sõlmimist. Nõukogude Liidu poolt olid need dokumendid ette valmistatud ja sellel on saj on need avaldatud.
Järgmine piiriprobleemiga seotud kokkusaamine toimus 1942. a kevadel, kui ING sõitis Molotov , kes ka esialgu muude küsimuste kõrval tuli välja sellega, et ING peaks tunnustama NSV Liidu piire - ka sel korral ING keeldusid seda arutamast, mille peale Molotov pahaseks sai ja saatis telegrammi Stalinile, kuidas edasi käituda, mille peale Stalin käskis piiriküsimus kõrvale jätta. Enam NSVL väga ühemõtteliselt piiride tunnustamist ei tõstnud esile sõjaaegsetel kohtumistel. Dets 1941, kui NSVL olukord oli väga keeruline, juba nendes tingimustes Kremlis mõeldi, mis sõja järel peaks saama. 42. a kevadel oli olukord taas rindel keeruline ja NSVL oli lepet vaja, mida mindi ING sõlmima. 43.-44. aastal polnudki vaja enam avalikku tunnustamist, sest mõlemat NSVL partnerid tegelikult andsid eravestlustes mõista, et sõjajärgselt mingit probleemi ei teki selle tunnustamisel, kuigi ametlikult kunagi Balti riikide okupeerimist ei tunnustatud. Kui see ametlik tunnustus oleks tulnud, siis sõjajärgsed rahvusvahelised olud oleks olnud teistsugused . Mis puutub veel NSVL, siis al 42. aastast mõeldi võimalikule sõjajärgsele stsenaariumile veelgi rohkem - tegeleti sellega Kremlis väga intensiivselt.
Sõja lõpuprioodil oli selge, et sõda lõppeb SKS lüüasaamisega, siis teiseks NSVL eesmärgiks oli korraldada sõjajärgsed piirid endale soodsalt ümber. Seda ka tglt lääneriikide heakskiidul tehti, sõlmiti vastavad lepingud Poola, Tšehhoslovakki, Rumeenia ja Soomega . Võeti üle Tuva riik - likvideeriti selle iseseisvus, Lõuna-Sahhalini ja Kuriili saarte okupeerimine - NSVL positsioon peale sõda oli tugevam kui sõjaeelselt. Kogu selle protsessi üheks osaks oli ka piiride muutmine Baltikumis. Siin on esmalt oluline, et nende erinevate kokkulepete kaudu isoleeriti Baltikum Euroopas, oluliseks tähiseks 45. aasta juulis-augustis toimunud Ptsdami konverents , kus suur kolmik järjekordselt kohtus ja panid paika selle, et Poola tõugatakse eemale Leedu piiridest, NSVL pani paika Poola-Saksa piiri ühepoolselt, oluline see, et Ida- Preisimaa põhjaosa liideti NSVL - põhjendati, et NSVL ei ole ühtegi jäävaba sadamat . Ida-Preisimaa keskus Köningsberg vallutati 1945. a enne Saksamaa kapituleerumist. 46. aastal nimetati Köningsberg ümber Kalingradiks. Uusasukad toodi Kesk-Venemaa piirkondadest ja see muudeti Venemaa laevastiku baasiks.
Mis aga konkreetsemalt puutub Baltikumi, siis ka siin toimusid piirimuutused: Leedu NSV territoorium suurenes, sai tagasi Vilniuse , Klaipeda ja veel väiksemaid alasid - need tagasisaadud alade liitmine ei tehtud lähtudes etnograafilisest piirist, puht mehhaaniline piiri õgvendus ja nii suurenes Leedu territoorium üle 16%. Läti piiri korrigeeriti enne territooriumi lõplikku vallutamist - 1944. aug liideti kohalike elanike palvel Vene Föderatsiooniga ning tulemuseks see, et Läti territoorium vähenes ning see vähenemine oli u 1200 ruutkilomeetrit. Kõige olulisemaks äravõetud piirkonnaks Aabreme? piirkond. Ka Eesti puhul toimus piiride korrigeerimine ja tulemuseks olemasoleva terr vähenemine: päevakorral Petserimaa ning leiavad aset sündmused 22. aug 1944 saadeti Moskvasse delegramm, et ENSV annab üle mitmed vallad Vene Föderatsioonil ja NSV Liidu ülempresiidium 23. aug 1944 võttis vastu otsuse Pihkva oblasti loomise?. Nii läks Petser, 6 valda ja 4 valda osaliselt NSV Liidule. Ka uus piir pandi paika kaardi peal - tulemuseks see, et ühe talu maad jäid kahele poole piiri. 19. nov tollased Eesti juhid pöördusid eraldi Stalini poole palvega maastikul piir uuesti läbi vaadatata, et sel oleks loogiline areng, aga Moskvast sellele kirjale mingit vastust ei tulnud. Protsessi puhul kõnekas see, et 22. aug saadeti telegramm Moskvasse, 23. võeti otsus vastu - 23. polnud see telegramm aga veel Kremlissegi jõudnud. Tegelikult oli see asi varem otsustaud. Nov vormistatakse ära ka Narva taguse ala üleandmine - ka siin saadeti telegramm palvega see piirimuutus vormistada, seda NSV Liidu Ülemkogu tegigi 24. nov 1944, ka siin pandi piir paika juhuslikult. Hiljem toimuvad 50. keskel veel väiksed piirimuudatused Räpina kandis jne. Kokkuvõtteks tulemuseks see, et Eesti territooriumi vähendati 5%, elanikkond vähenes 6%, enamik elanikkonnast oli venekeelne . Miks need piirimuudatused tehti? Kõige olulisem põhjus on sõjalis-strateegiline põhjus, sel perioodil toimus ÜRO loomine ja tglt ei oldud Moskvas kindlad, et Baltikum jääb NSVL koosseisu - äravõetud alad olid Baltikumi kaitsmisel olulised paigad . Kogu see protseduur pandi paika, kui Stalini juures oli 3 Balti riigi juhtid - esimene kord, kui Karotamm kohtus Staliniga.
06.03.12
Piirimuudatuste tagamaad . Üheks kõige olulisemaks põhjuseks oli Moskva sõjalis-poliitilised kaalutlused - need olid olulised piirkonnad ja see viitab sellele, et nii väga selge see rahvusvaheline taust ei olnud. Kremlis arvestati sellega, et olukord võib kujuneda selliseks , et endised Balti riigid ei kuulus NSV Liidu koosseisu. 1944. aasta august-sept olid rahvusvahelised olulised - hakkas enamvähem selguma , millise org kaudu sõjajärgset maailma korraldama hakatakse, sel ajal avati teine rinne, selle tagajärjed polnud nii selged. Kuulujutud ka sellest, et päevakorral võib olla ka separaatrahu Saksamaaga jne. Selle taustal Kreml võttis ette huvitavad sammud ka nende liiduvabariikide piiride muutmisega. Just selle piiriõgvenduste käigus Karotamm kohtus Staliniga isiklikult Kremlis, teist korda Kremlis 1949. a jaanuaris, siis pandi paika märtsiküüditamise põhimõtted. Mõlemal korral polnud Karotamm seal üksi, vaid koos teiste Baltimaade juhtidega. Kirjanik Leberecht on kõige rohkem võõrkeelde tõlgitud eesti autor - kirjutas ise aga vene k.
Üldise piiride muutmise käigus muudetid ka Balti liiduvabariikide piire, et Kremlis tehti piiride ümbertegemist tsaariaegsete kaartide järgi, aga tegelikult Stalini huvid olid seotud sõjalis-strateegiliste kaalutlustega.
Haldusejaotuse sovietiseerimine . Selle haldusjaotuse põhisisu see, et Moksva eesmärgiks oli nõukogude riigi unifitseerimine, et see haldussüsteem oleks igal pool ühesugune, kui Baltimaad okupeeriti, siis halduslikult hakkasid nad eristuma ülejäänud NSV Liidust , sellist haldusjoatust NSV Liidus ei olnud. Haldusjaotuse ümberkorraldamine tuleb päevakorrale juba aastatel 1940-41. Väga palju selle küsimusega ei tegeletud, see ei olnud esmatähtis küsimus - põhirõhk oli uue võimusüsteemi ülesehitamisele. Haldusküsimus võis oodata. Aga sellega ikkagi tegeleti ka otsapidi ka Kremlis. Kõige selgem märge selle kohta on olemas tollase partei keskkomitee Andrejevi dokumentides, tema see, kes 1940. aasta lõpus saadeti inspekteerima uusi liiduvabariike, et kuidas kohalikul tasandil nõukogude võimu ülesehitamine läheb. Nähtu põhjal tegi mitmed ettekanded Stalinile - need dok olulised ajaloo allikad esimese nõukogude aasta puhul. Ta kõneleb vajadusest mingil ajal hakata tegelama haldusjaotused. Uuesti tõuseb küsimus päevakorrale sõjajärgsel ajal, al 1944. a lõpust, aga ka tollal ei olnud haldusjaotuse muutmine esmatähtis. Karotamm ei olnud huvitatud maakondade ja valdade kaotamisest. Tollal oli hoopis olulisem uus süsteem tööle panna. Teatud väiksemad ümberkorraldused ka haldusjaotuse vallas toimuvad ja nendes sõjajärgsetest ümberkorraldustest olulised muutused maakondlikus jaotuses. Piiriõgvenduste tulemustena likvideeruva Petseri maakond, see vormistatakse 1945. aastal. Järgmine muudatus leiab aset 1946. aastal?, kui loodi Hiiu maakond ja 1949. aastal Tartu maakonna põhjal moodustati Jõgeva maakond ja samal ajal loodi juurde ka Jõhvi maakond. Toimus ka TLN adminsitratiivpiiride muutumine - märtsis 1945 liideti Pirita, Merivälja, Iru- Lepiku ja Kose alevid . Tallinn jagati 1945 mais linnarajoonid: Kesklinna, Mererajoon, Kopli (1946 - Kalinini rajoon - Mihhail Kalinini järgi - kuni 46. aastani NSV Liidu võimuladvikus, Ülemnõukogu Presiidiumi esimees, tal oli eestlasest naine) ja Nõmme. Ka Tallinna jagamine rajoonideks tuleb arvestada, et selle puhul on üleliidulise näitel rakendamine, igas rajoonis tekkis uus võimustruktuur, mis oli samal tasemel mis maakonna võim.
Sõjajärgsed ümberkorraldused. Muudatused alevite ja linnade arvus - 1945 hakati valdade koosseisus olevaid asulaid ümber nimetama aleviteks. 1946 linna staatuse said Kohtla-Järve ja Kiviõli. Kehtestati NSV Liidus koehtiv alevite kolmikjaotus: töölisalev, linnatüüpi alev ja kuurortalev (Narva-Jõesuu).
Külanõukogude loomine. Kui sovetiseerimisprotsessi vaadata, siis külanõukogude loomine on väga oluline, külanõukogude loomisega toodi olemasolevasse struktuuri esimene nõukogulik haldusstruktuuri üksus. See külanõukogude loomisprotsess sai alguse 1944. aasta detsembri - Eesti NSV juhtkonna ettepanek 1250 külanõukogu loomiseks. Moskvas ei oldud selle vastu, aga ei aksepteeritud seda arvu. Lõpuks jõuti pisut teistsugusele lahendusele ja loodi kokku 637 külanõukogu. 1945. aasta 4. mail - Eesti NSV ÜP seadus külanõukogude loomise kohta. August-sept 1945 - 637 külanõukogu loomine. Külanõukogusid ei moodustatud väikesaarte valdades - Vormsi , Kihnu, Ruhnu , Prangli). Külanõukogud ei sobinud olemasolevasse haldussüsteemi, valdade jagamine külanõukogudeks - see ei andnud mitte midagi juurde ja teiselt poolt oli see protsess takistatud ka seetõttu, et ei olnud inimesi, kes neid külanõukogusid oleksid juhtima hakanud. Esilagu oli üsna tõsine probleem ka valla kaadri komplekteerimisel - aeg, kus hilisemast olulisest nõukogude kaadrist veel Eestis ei ole. See Punaarmee demobiliseerimine algas alles 1945. aasta suvel ja kestis veel mitu aastat. Kui vaadata neid inimesi, kes külanõukogu ette said 44-45. aastal, siis nõukogude võimu poolt vaadatuna oli seal väga palju juhuslikke inimesi - esimestel sõjajärgsetel aastatel kohaliku tasandi võimutegelased vahetusid väga tihti.
1950. aasta haldusreform. Põhjalikuma haldusreformi ettevalmistumine algas 1948. aastal - esimesed märgid, et asjaga hakati tõsisemalt tegelema. Kuid siin tasub meeles pidada seda, et see haldusreformi ettevalmistamine oli suuresti pealesurutud Moskva poolt. Lõpptulemus see, et 26. sept 1950. aastal võttis Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium vastu seaduse “Maarajoonide moodustamise kohta Eesti NSV-s”, mis tõi kaasa maakondade ja valdade likvideerimise, loodi nende asemele maarajoonid, valdade kaotamisega muutus esimese astme haldusüksuseks külanõukogu. See reform nõukogustas Eesti NSV halduse. Pärast haldusreformi oli Eesti NSV-s halduslikus mõttes olemas 5. vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Narva, Kohtla-Järve, Pärnu). Maakondande asemel loodi 39 maarajooni, lisaks oli olemas 27 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit ja 641 külanõukogu - väikesaarte vallad muutusid nüüd külanõukogudeks. Esialgu, kui vaadata neid varasemaid haldusreformi kavasid, siis tegelikult olid olemas ka kava, et neid maarajoone oleks rohkem olnud. Nii suure arvu maarajoonide loomine mitte mingil moel ennast ei õigustanud.
Oblastieksperiment 1952-1953. NSV Liidu tasandil jagunes NSV Liit obalastiteks ja kraideks. Oli vaja ka nendes liiduvabariikides, kus seni oblasetid ei olnud, moodustada oblasteid. Eestis jõutakse selleni 1952. aasta 3. mail võeti vastu vastav Eesti NSV ÜP seadus - oblasti idee looja ei olnud Karotamm ja ka tema järglane Käbin, see oli väga selgelt Moskva poolt peale pandud. Õnneks see oblasti eksperiment väga pikalt ei kehtinud, pärast Stalini surma tuldi Kremlis selle küsimuse juurde tagasi, selle tõstatajaks oli Beria, väiksemates liiduvabariikides oblastid likvideeriti - 4. aprillil 1953. Uus juhtkond pandi Kremlis paika tund aega enne Stalini surma - kolmevõimu ühiskoosolekut ei ole NSV Liidus ühelgi teisel perioodil koos olnud. Eestis loodi Pärnu, Tartu ja Tallinna oblast , samaaegselt Eestiga loodi oblastid ka Lätis ( Daugavpilsi , Liepaja, Riia). Leedus oli see eksperiment alguse saanud juba 1950. aastal (Kaunase, Klaipeda, Šiauliai, Vilniuse). Moskva jaoks oli oluline, et kõik liidumaad oleks unifitseeritud. See tõi kaasa selle, et see oblastieksperiment lõi tegelikult juurde tohutult töökohti ja formaalselt Tartu oblasti juht oli võrdne Kiievi oblasti juhiga . Ta pidi olema ka vastava rangiga inimene - sinna ei saadud panna mitte igaühte. See üheks põhjuseks, miks just 52. aastal ja 53. aasta alguses tuuakse Eestisse kõrge rangiga parteitegelasi mujalt NSV Liidust. Vähemalt Eesti, Läti ja Leedu tasandil oblastite loomine muutis liiduvabariikide juhtimise keerulisemaks.
Haldusjaotuse sovietiseerimise tagajärjed. Kõige olulisemaks tagajärjeks oli ajalooliselt kujunenud ja toimiva haldusjaotuse likvideerimine, uued rajoonikeskused ei olnud inimeste seisukohalt vaadates loogilised. Haldusjaotuse sovietiseerimine tekitas ka kultuurilist kahju - hävitatakse vana nimevara, käibelt kaovad paljud väiksemad kohanimed . See rajoniseerumine kahjulik ka nõukogude võimu poolt vaadatuna - tõi kaasa selge halduskulude kasvu ja loomulikult oli see väga soodne pinnas ka nõukoguliku bürokraatiaaparaadi kasvule. Neid teatuid negatiivseid momente adusid ka tollased võimulolijad - al 1954. aastast algab nõukoguliku haldusjaotuse korraldamine, kestis kuni 1964. aastani. Uute alevite ja linnade moodustamine, laiendati ka mitmete linnade administratiivpiire (Narva, Kohtla-Järve) ning tõi see kaasa teiselt poolt ka nõukogude arvu kärpimise - selle taga oli vajadus kärpida halduskulusid, aga seda ei käsitleda ainult selles võtmes. Tegelikult mõjutas seda protsessi ka maaelanikonna kiire vähenemine. Kolmandaks oli väga oluliseks mõjuriks ka kolhooside ühinemine - see protsess jäi mõjutama haldusjaotust mõjutama kuni 60. aastate lõpuni välja. 1960. kujuneb reaalseks võimukeskuseks kohalik majand - sellest olenes, kuidas piirkond maj edeneb. 1951. aastal alguses oli u 2200 kolhoosi, lisaks 112 sohvoosi, 53. aastaks 531 kolhoosi ja 102 sohvoosi. Mida aasta edasi, seda vähem kolhoose on, sohvoodide puhul arv väga palju ei muutu. Kolhoos - kollektiivmajand, formaalselt nende inimeste oma, kes selle liikmed olid. Sohvoos - riiklik asutus. Hiljem kohaliku elu keskseks saab see kohalik majand - selle direktor oli A ja O ( Kirovi Kalurikolhoos nt, mis oli väga erinevate kihistustega - suurepärane näide, kuidas nõukogude tingimustes on erisuunalisi arenemisi soodustada). Kolhoosi kõige suurem negatiivne asjaolu oli see, et see vähendas omandisuhteid. Kui neid külanõukogusid vaadata, siis kõige suurem kärpimine toimub just 50. aastatel - 320 1954. aastal?. 1960. aastaks on järel pisut üle 300, 1966. aastaks aga 239. Kõige vähem on külanõukogusid 1985. aastal, kui see arv langes 189ni. Toimub ka rajoonide vähendamine, sellega jõutakse 60. keskpaiku lõpule. Ka halduslikus mõttes pannakse paika eraldi Kirde-Eesti põlevkivi piirkond, 50.-60. töötatakse alles välja terviklikum haldusjaotusalane seadusandlus (Eesti NSV tasandil) - pannakse paika põhimõtted, kuidas linnaõigused saada jne. Selle korrastamise tulemus see, et järele jääb 1965. aasta 1. jaanuariks 15 rajooni, 6 vabariikliku alluvusega linna (Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Kohtla-Järve, Sillmäe), 26 rajoonilise alluvusega linna, 22 alevit ja 238 külanõukogu. See korrastamisprotsess oli igal juhul mõistlik. Tegelikult pärast 1965. aastat enam väga suuri muutusi ei toimu, v.a külanõukogude arvu vähendamisel. Pm 60. keskpaigaks loksub nõukogulik haldusjaotus paika. (Liivi Uuet. Eesti haldusjaotus 20. sajandil - lisalugemiseks).
HALDUSVÕIMU ÜLDISELOOMUSTUS
Nõukogude võimu taaskehtestamine. Toimus 1944. aastal sõjaväe Punaarmee abil. Olulisemad strateegilised punktid: 27. juulil Narva, 13. augustil Võru ja 22. septembril Tallinn. See, et Baltikumi “vabastamine” lükkus 44. aastasse oli paljuski Stalinile ootamatu - esialgsete kavade järgi olid kindlad, et see jõutakse ära teha hiljamalt 44. aasta kevadeks - vastupanu just Narva all lõi need kavad uppi. Nõukogude võimu taastamisel on oluline operatiivgruppide tegevus - sõjaväe järel tulid erinevad operatiivgrupid - need grupid pidid olema redutseeritud esialgsed võimuorganid. Ned hakati paika panema juba varem, nende moodustamine nõukogude tagalas toimus juba 1943. aastal - operatiivgrupid loodi väga erinevate tasandite jaoks - nt loodi Tartu operatiivgrupp, sinna kuulus parteitegelast, paar täitevvõimu esindajat - nemad pidid Tartu vallutamise järel nõukogude võimu taastama . Kõikide piirkondade jaoks loodi sellised operatiivgrupid. Sellised operatiivgrupid loodi ka erinevate ametite jaoks. Tegemist oli esialgselt vähendatud koosseisuga ning lisaks nendele üldistele operatiivgruppidele olid olulised julgeoleku operatiivgrupid, kui seda protsessid detailsemalt vaadata, siis kõigepelt liikus Punaarmee ja nende järel julgeoleku operatiivgrupid, kes pidid üle vaatama, mis seisus asula on kusjuures nendel julgeoleku operatiivgruppidel võis olla teatav informatsioon inimeste kohta - võimaluse piires nõukogude tagalad koguti andmeid, kes olid sakslastega koostööd teinud. Materjali saaid raadiosaadetest, põhiliseks allikaks olid ajalehed. Selline teatud elementaarne andmestik oli olemas. Ning kui see nö mustas nimekirjas olnud inimene tuvastati, siis teda vabadusse ei jäetud. Alles pärast seda, kui julgeoleku operatiivgrupp oli ära käinud, tulid tavalised operatiivgrupi liikmed. Oluline veel see, et need operatiivgrupid dokumenteerisid oma tegemisi üsna ulatuslikult - väga heaks tollaste olude allikmaterjaliks. Sageli on see kirja pandud esimese emotsiooni ajal - mida nähti, milline seisund alevis oli, keda kohati jne. Õnneks on palju sellest dokumentatsioonist tänaseni säilinud, aga seda ei ole palju ajaloouurimises kasutatud. Olulised ka operatiivgruppide tegevust kajastavad andmed, mis Moskvasse läksid. Just läbi operatiivgruppide nõukogude võim eesti territooriumil taastati. Lühikeseks ajaks sai Võru linnast Eesti NSV pealinn, 10.-11.09.1944 - seal on koos EK(b)P KK pleenum - Nikolai Karotammest sai ametlikult EKP juht just septembris 1944, seni oli ta olnud mitteametlik juht - kohusetäitja. Ametlikult ei oldud Karl Säret EKPst maha võetud. Hiljem, 16. sept 1944 leiab aset Võrus ENSV Ülemnõukogu 3. istungijärk - loetakse Eesti NSV üle võimu taastatuks. Kogu see võimuaparaat jõuab Tallinnasse oktoobri esimestel päevadel. Korraldatakse mitmed suured miitingud ja vastuvõtud, nende puhul omapärane see, et pidulikult mängitakse mitmel suurel üritusel ka Eesti hümni, uut hümni ei olnud veel. Uus versioon lipust 1950. aastal (lainetega).
13.02.12
Nõukogude võimustruktuur
Selgelt eristatavad kolm võimud: poliitiline võim, mille esindajaks KP ja täidesaatevvõim ja seadusandlik võim ülempresiidiumi näol. Kõige olulisem oli poliitiline võim, kõige vähem tähtsam seadusandlik võim.
Poliitiline võim e kommunistliku partei võim. Tasub meeles pidada, et tollase kommunistliku partei nimetused: kuni 1952 Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei, EK(b)P - Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei.
1952. aastal toimus muudatus, üle pika aja tuli kokku Kommunistliku Partei Kongress, eelmine oli olnud alles 1939. aastal Toimus partei nimetuse muutmine: NLKP - Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei, EKP - Eestimaa Kommunistlik Partei.
Olulised selles kontekstis on partei võimuorganid. Kongress oligi KP puhul kõige kõrgem võimuorgan ja formaalselt see kongress pidi arutama kõige olulisemaid küsimusi. Tegelikult enamikel juhtudel kongressidel väga sisulisi asju ei arutatud, tegemist enamasti paraadüritustega, mõneti erines paraadürituses nt 1965. aasta, mil Stalini isikukultust … Igal kongressil valiti ka partei Keskkomitee (KK), mis koos käis pleenumi vormis. Kongresside vaheaegadel toimusid pleenumid, kus arutati sisulisemalt konkreetsemaid küsimusi. Enamalt jaolt pleenumid olid konkreetse päevakavaga kitsamate küsimuste arutamisteks. Pleenumid kutsuti kokku erinevate sagedustega - 2-4 pleenumit aastas ikka toimus. Sõja ajal 41-45 käis koos ainult 1 pleenum (1944. aasta alguses). Näitab seda, kuidas tollal NSV Liitu juhiti ja kuidas Stalin suhtus varem paika pandud partei organitesse. Pleenum oli formaalne vormisamine, kõik oli enne ära otsustatud. Lisaks on formaalselt oluline kõrgemate parteiorganite juures ka revisjonikomisjon , mis pidi teatavat kontrolli teostama , aga sisuliselt kontrolli ei ole. Partei juhtimise poolest kõige kesksemaks oli Keskkomitee Poliitbüroo - liiduvabariigi tasandil kandis nimetust KK büroo. Just see poliitbüroo on sisuliseks võimu keskmeks. Selle katusealuseks oli keskkomitee, alla poole tulles oli keskkomiteel oma aparaat , mille moodustasid KK osakonnad, KK büroo ja KK sekteriaat. Keskkomitee osakonnad olid mehitatud partei ametnikega . Tegemist oli kõige olulisema palgalise partei ametnikkonnaga, nemad suurest osales valitsemises, valmistasid küsimusi ette jne. Need osakonnad olid büroo tugiüksusteks ja oli abiks keskkomitee sekretäridele. Alla poole minnes oli maakondade, hiljem rajoonide tasandil olemas rajooni parteiorganisatsiooni, samal tasemel ka linna ja linnarajoonide parteiorganisatsioonid (Rakverel üks organisatsioon, Tallinnal rohkem vastavalt linnaosadele). Kogu see partei süsteem tugines partei algorganisatsioonidele - need lood erinevates asutustest, ettevõtetes, koolides jne. Juhtimise seisukohalt kõige olulisem on osakondade büroo sekretäriaadi korrus. Sinna büroosse kuulus partei juhtkond, selle juhtkonna moodustas eelkõige partei juht e KK esimene sekretär, tal olid abiks veel mõned sekretärid vastavalt valdkondadele. Nende igapäevast tegevust toetas keskkomitee aparaat osakondade ja töötajate näol. Büroo liikmeskond ei piirnenud ainult partei tipmise osaga, lisaks kuulusid sinna büroosse ka täitevvõimu ja seadusandliku võimu esindajad, ka valitsusjuht ja ülempresiidiumi juht. Lisaks kuulus büroosse veel, nt Eesti puhul kohaoleva sõjaväe esindaja, tavaliselt keegi Balti laevastikust, kes Tallinna baasi juhatajaks oli. Üsna sageli kuulusid büroo koosseisu “Rahva Hääle” ja “Sovetskaja Estonija” peatoimetajad. Kokku see büroo liikmeskond Eesti puhul oli 9-11 inimest, büroo liikmed jagunesid kaheks: pärisliikmeteks ja liikme kandidaatiks (ajalehtede peatoimetajad nt). Üle 11 liikme see büroo ei läinud. See büroo käis koos iga nädal regulaarselt. Just selles büroos otsustati kõige olulisemad küsimused - kõige olulisem võimuinstitutsioon. Kõik olulisemad küsimused arutati büroos läbi ja pandi paika. Esimese sekretäri sõna oli kaalukam kui teiste oma, aga seal ei olnud ainult teerulli toimimist. See oli tolle aja kontekstis kollegiaalne otsustusorgan. Liiduvabariigi büroo käis regulaarselt koos. Selle büroo puhul oluline meeles pidada seda, et Moskva kontrollis kõikide liiduvabariikide ja oblastite tegevust. Büroo istungite protokollid tuli vormistada, tegemist ei olnud ainult otsuste kirja panemisega, see kokkusaamine stenografeeriti. Need dokumendid tuli vormistada 3 eksemplaris, millest 1 tuli nädal jooksul saata Moskvasse. Tegelikult oli see väga tõhus kontrollivahend Moskva jaoks. See ka distsiplineeris kohapeal olevaid tegelasi. Nad olid teadlikud, et nende arvamuse lähevad Moskvasse. See on ka ajaloo uurimise seisukohalt väga oluline materjal. Eriti olulised küsimused arutati ainult büroo liikmete hulgas ja sageli võidi need materjalid salastada (nt julgeoleku küsimused). Büroost käis läbi ka kõige olulisemad ametikohtade täitmine. Kõik inimesed, kes kuulusid nomenklatuuri kinnitati büroo tasandil, st seda, et mitte ainult see nimi ei jooksnud läbi, vaid selle inimeste kohta koostati ka nomenklatuuri toimik , mis on taaskord ajaloo uurimise seisukohalt väga oluline toimik.
Mis puutub partei juhti e I sekretäri, siis tekib küsimus, millised olid tema võimupiirid suhetes Moskvaga …Võimalus iseseisvalt tegutsed väga suur ei olnud. Olulist rolli etendas see, kuidas see kohalik liider sai läbi Moskvas võimul oleva partei juhiga. Kui selles vallas mingi näide tuua, siis kõige sobilikum näide on Käbini näide, kes oli pikka aega partei juhiks 1950-78, tema ametiaja pikaajalisus seisnes selles, et ta sai Moskvaga hästi läbi. See andis Käbinile võimaluse teatud küsimustes teistmoodi tegutseda. Hruštšovi aeg oli see aeg, kus hakati jõuliselt hakati panustama maisi kasvatamisele, Eesti NSV pidi ka sellega kaasa minema, aga need mahud oli väiksemad, sest Käbin suutis Hruštšovile seletada, et siin oleks mõtekas natuke teistmoodi käituda. Brežnevi ajal Käbini positsioon Moskvas hakkab vähenema. Sisuline liiduvabariigi juhtimine käis paljuski läbi KK büroo.
Partei liikmeskond. Liikmeskond jaguneb kaheks: täisliikmed ja liikmekandidaadid. Kui üldisemalt vaadata, siis partei liikmeskonna komplekteerimine oli nõukogude võimu jaoks oluline. Parteisse astumine oli kõrgemalt poolt juhitav protsess, iga inimene ei saanud lihtsalt parteisse astuda. Kui Eesti NSV sõjajärgset aega vaadata, siis sellele jättis oma märgi ka sõjaaeg - partei liikmeskond oli väga oluliselt muutunud. Sõjaeel NSV Liidus oli kommunistlikus parteis 4 mln ja sõja lõppedes 6 mln. Sisulises mõttes oli partei liikmeskond väga palju muutunud - sõja ajal astus parteisse 9 mln inimest, suur osa partei liikmetest sai surma, liikmete vahetus oli väga suur, tulemus see, et sõja lõppedes oli pea 75% liikmetest neid, kes olid sõja ajal parteisse astunud - 1/3 oli ainult neid, kes olid vanad parteiliikmed, selline muutus oli Stalini jaoks nõrkuse ilminguks, sest need liikmed, kes olid sõjaajal parteisse astunud oli oma hoiakutelt teistsugune võrreldes varem terroriga hirmutatud endistest parteikaaslastest. Tegelikult kõneletakse just sõja lõpu ja vahetult sõjajärgsest ajast kui uusdekabrismist - oli tekkinud uus dekabristide põlvkond. Dekabristid need vene aadli esindajad, kes pärast vene sõjakäiku Euroopast tagasi tulles leidsid , et ka kodumaal peab hakkama asju muutma , sest nad olid Euroopas midagi muud näinud. 1825. puhkes avalik vastuhakk keisrivõimule nö dekabristide ülestõus - dets toimus see väljaastumine. Oluline see, et teatud kokkupuude välismaaga muutis hoiakuid. Tekkis režiimivastasus. Sama oli tähendatav sõja lõpus ja sõjajärgses NSV Liidus. Paljud ohvitserid leidsid, et on mõistlik, kui NSV Liidus midagi muutma hakatakse. Rahva ootused muutuste järele olid 45. aastal väga suured. Dekabristide nimetuse kasutamine on siiski tinglik . Stalin adus seda rahulolematus , selle tulemuseks polnud reformid, vaid kruvide kinni keeramine. See leidis väga selge väljundi ka kaadripoliitikas - pidev kaadri puhastus - 100 000 inimesi igal aastal heideti parteist välja. See asendas seda 30. aastate suurt terrorit. Ega sellised suuremad puhastused ei oleks jäänud ka tulemata, sest see, mis enne Stalini surma hakkas toimuma, nt juudiküsimus, siis 53. aastal alanud arstide süüasi oleks viinud välja 30. aastate terrorini. Selle partei liikmeskonna puhul on esialgu eriseisundis Eesti, Läti, Leedu ja Lääne- Ukraina ala - seal ei saanud päris üheselt kaadri komplekteerimisel kasutada neid meetodeid , mis üleriigilisel toimimisel. Paika oli pandud teatud põhimõtted, mille järgi inimest kontrolliti. Kui tegemist oli nt 30. aastatel inimesega, kes oli kuulunud impeeriumi perioodil mingisse erakonda, siis teda vastu ei võetud. Väga oluliseks ohumärgiks oli see, kui inimene oli välismaal käinud. Kui neid põhimõtteid kõiki oleks rakendatud Eesti puhul, siis paljud olid välismaal käinud, olnud erinevates organisatsioonides. Kõige hullem, kui inimesed olid olnud Kaitseliidus - omaalgatuslik altpoolt organiseerimine , Kaitseliidus olemine oli hullem kui Eesti sõjaväes teenimine . Kui vaadata konkreetsemalt Eestit, oli selle partei liikmete leidmisega ikka tõsiseid probleeme.
EKP liikmeskonda iseloomustas 1944-90:

• 1945. alguseks oli EK(b)P liikmeid 2409, 1948. aasta alguseks oli parteiliikmeid 16 400. 1953. aasta algusesk 21 200 ning 1988. aastal oli partei liikmeid 113 000 - tegelikult 10% tollase Eesti NSV elanikest olid partei liikmed. Selle liikmeskonna kasvu puhul saab eristada teatud perioode. Esimene periood kuni Stalini surmani - partei liikmed tulevad väljaspoolt (demobilisatsioon). Al 50. keskpaigast on juurdekasv loomulikul teel. 1950. lõpp-1960. alguses oli parteisse astumise keskmine näitaja kõige kõrgem. 1990. aastal kui ühiskond oli juba muutunud ja viimane rajajoon oli 1990. aasta märtsipleenum, selle eel EKP liikmeid 90 000, selle järel oli liikmeid järele jäänud 1000. Just 50. alates on tegemist väga kiire kasvuga.
  
• Kui 50. alguses oli tegemist rahvuslikult mitte-eestlaste parteiga, siis mida aeg edasi, seda rohkem kasvab eestlaste osakaal - 60. alguses on rahvus parteis pooleks: pooled eestlased, pooled mitte-eestlased.
  
• Naiste osakaal aja jooksul suureneb, aga aeglaselt.
  
• Parteiliikmete vanenemine - kui 1950. aastatel on tegemist u 40-aastastega, siis 1980. aastatel on tegemist pensioniealistega. See läks kokku üldise riigijuhtimisega Kremlis, alla 60. aastane ei saanud poliitbüroosse kuuluda.
  
• Haridutase. Mida aeg edasi, seda keskmiselt kõrgema haridusega parteiliikmed on. Sõjajärgsel ajal oli haridustase madal, kõrgharidusega olid ainult üksikud liikmed, enamus olid algharidusega.
  
• Sotsiaalses mõttes tööliste osakaal vähenes. Teatud mõttes paradoksaalne lugu - tegemist oli tööliste parteiga. Mida aeg edasi, seda keerulisem oli töölisi parteisse saada. 1970.-1980. oli olukord selline, et kui korralik tehasetööline tahtis parteisse astuda, siis suure tõenäosusega oli see võimalik. Aga kui kõrgharidusega ajalooõpetaja tahtis parteisse astuda, siis see oli talle tunduvalt keerulisem. Haritlasel parteisse saamisel järjekorrad, et sotsiaalsed proportsioonid segamini ei läheks.
  

EKP KK esimesed sekretärid:
1944-50 Nikolai Karotamm
1950-78 Ivan (Johannes) Käbin
1978-88 Karl Vaino
1988-90 Vaino Väljas
Täidesaatev võim. Selle esindajaks liiduvabariigi tasandil oli valitsus, mis aastatel 1940-46 kandis nimetus Rahvakomissaride Nõukogu (RKN) ja al 1946 Ministrite Nõukogu (MN).
Kolme tüüpi ministeeriumid :

• Üleliidulise alluvusega ministeeriumid,
  
• liidulis-vabariikliku allauvusega ministeeriumid
  
• kohalikud ministeeriumid (võimu teostas kohalik täitev komitee)
  

Üleliidulised ministeeriumid olid üleliidulise ametkonna poolt juhtitavad, kohalik liiduvabariigi juhtkond nende tegevusse väga sekkuda ei saanud. Kohalikel ministeeriumidel kõige suurem tegevusvabadus - Moskva jaoks väga olulist rolli ei etendanud ka juhtimise mõttes. Liidulis-vabariiklikud olid vahepealse staatusega. Nõukogude võimule on nime andnud täidesaatev võim, aga keskseks võimuks oli partei võim. Enamik valitsuse põhimõttelisi otsuseid oli paika pandud büroo tasandil. Selle nõukogude võim struktuuri eripäraseks see, et paljuski parteiline võim dubleeris täitevvõimu. Erinevad minsiteeriumid olid ära jagatud erinevate keskkomitee osakondade vahel. Kui täitevvõim teostas põllumaj osakonnas midagi, siis see pidi olema kooskõlas EKP põllumajosakonna suunistega jne. Stagneerumise peamiseks põhjuseks peetaksegi partei täitevvõimu dubleerimist.
Lisaks kuulusid erinevatel aegadel täitevvõimu struktuuri madalama tasemega komiteed, nt Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB). Mõned tegutsesid iseseisvalt, mõned olid mõne ministeeriumi haldusalas.
Eesti NSV valitsusjuhid:
1944-1951 Arnold Veimer
1951-1961 Aleksei Müürisepp
1961-1984 Valter Klauson
1984-88 Bruno Saul
1988-90 Indrek Toome
20.03.12
Seadusandlik võim. Kõige olulisem moment selles osas, et antud juhul on tegemist kolmest võimust kõige nõrgema võimuga. Sisuline roll kõige tagasihoidlikum.
Võimalik seadusandlikku võimu teostada seda kahel teel:

Ülemnõukogu istungjärkudel

Ülemnõukogu Presiidiumi tegevuse kaudu
Ülemnõukogu oli NSV Liidus selline isntitutsioon, mis kinnitas varem paika pandud otsusi. Ülemnõukogust sisulisemalt tööd tegi seadusandliku võimu raames Ülemnõukogu Presiidium - Ülemnõukogu istungjärkude vaheajal kõrgeim seadusandlik võim. Ülemnõukogu Presiidium toimus operatiivsemalt kui Ülemnõukogu, mis ainult paar korda aastas koos käis.
Ülemnõukogu Presiidiumi üheks oluliseks küsimuseks oli haldusjaotuste muudatuste kinnitamine, samuti pidid Presiidiumist läbi käima kõikide organite struktuurimuutused. Oluliseks ka Ülemnõukogu Presiidiumi puhul Liiduvabariigi Kohtute ja rahvasaadikute ametisse nimetamine ning vajadusel ka Liiduvabariigi seadusandliku võimu esindamine väljapool liiduvabariiki - eelkõige kontakti pidamine Moskvaga - nii isikute tasanadil, aga kõik liiduvabariigid oli kaasatud NSV Liidu ülemnõukogu Presiidiumi tegevusse. Sageli võeti liiduvabariikidest Moskvasse inimesi, kes hakkasid juhtima Ülemnõukogu mõnda koda, nt Rahvaste Nõukogu. Eestlasi tglt sellele tööle väga ei kutsutad, küll aga lätlasi - NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumil lätlaste esindatus väga tugev. Tegelikult ei ole keegi osanud ratsionaalselt põhjendada, miks see nii oli.
Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehed:
1940-1946 Johannes Vares- Barbarus
1946-1950 Eduard Päll - kirjanikunimi Hugo Angervaks. Oli tulnud Eestisse Venemaalt, tema loometegevus ei olnud nii kõrgel tasemel kui Barbarusel, aga tollastest tingimustes oli arvestatav kirjanik. Hiljem seotud just Eesti NSV kirjanduselu juhtimisega. Tema kuulus ka nö Karotamme meeskonda ja kui langes Karotamm 50. aastal, ei olnud pikka pidu ka Pällil, kel tuli samuti lahkuda.
1950-1958 August Jakobson - kirjanik, kelle kirjanikunimi sai tuntuks juba sõjaeelses EV-s. 1940. aastal läks väga kiiresti juunipöördega kaasa ja temast sai üks kõige olulisemaid nõukogude-aegseid kirjanikke. Sai Stalini preemia - esimene nõukogude eesti kirjanik, kes Stalini preemia sai, sai ka teistkordselt selle preemia. See pani aluse tema nõukogulikule mainele. See kirjanik, kes suutis kõige kiiremini ja kõige paremini ümber orienteeruda. Eriti oma enda heaolust kaugemale ei näinud Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena. Jakobsoni figuur oli üsna oluline - temaga seotud mõjud ka poliitikas, seotud ka Nigolas Andrešnevi langusega.
1958-1961 Johan Eichfeld - teadlane
1961-1970 Aleksei Müürisepp
1970-1978 Artur Vader - Käbini selge soov ja tahtmine, et Vader Ülemnõukogu Presiidiumi esimehega saaks, et ta Käbiniga ei konkureeriks
1978-1983 Ivan Käbin - pärast parteijuhilt mahavõtmist suunatigi presiidiumi esimeheks
1983-1990 Arnold Rüütel - pole kõrvalepaigutamisega, vaid tollases kontekstis edutamisega
Kaadri komplekteerimise allikad ja nomenklatuur
Kaadri komplekteerimise allikad:

Moskva “kaadriabi” - suunati Eestisse Moskva vahendusel ja see kaadriabi sai alguse juba esimesel Nõukogude aastal, mil Eestisse toodi sisse u 1000 inimest, kes leidsid erinevatel võimutasanditel rakendust. See oli tollases situatsioonis ka mõistetav, sest pärast juunipöörest oli vaja neid inimesi, kes oleks teadlikud sellest, mis Nõukogude Liidu toimub. Need Venemaa eestlased, kes olid võimuaparaadis veel alles jäänud, sest suur osa eestlastest puhastati 1930. aastatel Suure terrori ajal. Moskva kaadriabi puhul tuleb arvestada, et mitte kõik ei olnud Venemaa eestlased, vaid saadeti Eestisse ka neid, kes polnud kunagi Eestis käinud, kes tulid uue võimu ülesehitamist abistama. See tuntav just 1944. aasta lõpus ja 1945. aastal. Selle kaadriabi vahendusel ei saadetud Eestisse 10 000 inimesi, kui palju tuli sel moel Eestisse, ei tea - suurusjärk ei olnud suurem kui paar tuhat inimest. Enamalt jaolt tegemist nende inimestega, kes võtmepositsioonidele määrati.

demobiliseeritud - kõige olulisem kaadri komplekteerimise allikas. 1945. aasta maiks oli Punaarmees 11,4 mln sõjaväelast. Oli selge, et sellise sõjaväe kooshoidmine pole mõtekas ja algas Punaarmee demobiliseerimine, mis kestis kuni 1948. aastani. Esimene suurem demobiliseerimislaine leidis aset 1945. aasta suvel vastavlt NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt vastu võetud seadusele. Toimus kokku 5 suuremat demobiliseerimist. Selle tulemusena armee teenistusest vabastati 8,6 sõjaväelast, nende rakendamisega tuli kõikides liiduvabariikides tegelema hakati. Ka Eestis loodi Vabariiklik Komisjon, mis pidi tegelema nendele töö ja elukoha leidmisega. Kõige olulisem ülesanne oli sõjaväest vabaks lastud inimese tööle suunamine. Ükski demobiliseeritu ei saanud koju tulla ilma läbimata Vabariikliku Komisjoni. Tööle suunamine tähendas seda, et arvesse ei võetud inimese enda soove, vaid seda, mida liiduvabariigi seisukohalt kõige otstarbekamaks peeti, kas maj, parteitööle, täitevvõimu esindama jne. Selle tulemusel oligi võimalik nõukogude võimul võimukaadrit kavakindlalt ja teatud plaani aluselt täiendada. Enam vähem kõik demobiliseeritud suunati tööle ja võimalusel just juhtivatele ametikohtadel, nt ka külanõukogu esimeheks, ministeeriumi ametnikuks jne. Esiteks ei olnud inimesi kusagilt võtta - kaadripuudus oli selgelt olemas, inimhulk, kes oi nõukogude võimu poolt vaadates üsna “ puhaste ” paberitega. Tulemuseks olukord, et tegelikult see demobiliseeritute seltskond saabki kõige olulisemaks kaadri komplekteerimise allikaks. Jäävad juhtivatele kohtadele kuni 60. aastateni välja. Seda fenomeni on nimetatud ka Eesti laskurkorpuse fenomeniks. Kui palju tegelikult kokku demobiliseeriti - suurusjärk kuni 35 000 Punaarmeelast, kes demobiliseerimise korras Eestisse tulid. Kõiki ei suunatud partei organitesse, vaid paljud leidsid rakendust erinevates majandusvaldkondades, teadusasutustes ja koolides jne.

reevakueeritud - tegemist inimestega, kes 1941. aastal evakueerusid nõukogude tagalasse. Sõja lõppedes hakati neid tagasi Eestisse saatma . Enamik nendest, kes 41. aastal olid evakueerunud, olid Punaarmeesse läinud, teised, kes ei läinud, need inimesed toodi Eestisse tagasi. Selle elanikkonna kihi jaoks loodi eraldi Reevakueeritute komitee. Tagasitulemine toimus läbi komitee, inimene pidid saama vastava paberi, vaba liikumist ei olnud. Ka nemad olid just selleks seltskonnaks, kelle abil võimuaparaati taas mehitati.

kohaliku kaadri ettevalmistamine - need inimesed, kes olid hariduse saanud Eestis, sõjajärel kõrgkoolid lõpetanud, asunud seejärel täitevvõimu teenistusse jne. Kõige olulisemaks ettevalmistamisvõrguks on partei koolide süsteem ja see rajatakse just 1940. aastate teisel poolel ja hakkab tulemusi andma 1950. aastatel . Liiduvabariigi tasandil oli sellel oluline roll - need inimesed, kes võimu tasandil karjääri teha, pidid end täiendama parteiharidussüsteemi kaudu, selle tipuks oli Moksvas Ühiskonnateaduste Akadeemia - selle lõpetajad leidsid endale väga korralikud ametikohad Nõukogude süsteemis.
Kolm esimest allikat iseloomulik sõjajärgsele ajale. Al 1950. aastate keskpaigast muutub domineerivaks kohaliku kaadri ettevalmistamine.
Nomenklatuuri mõiste:

Kõige olulisemate ametikohtade loetelu nõukogude ühiskonnas, mille puhul oli ametisse nimetamisel vaja alati partei heakskiitu - sinna kuulusid ka teiste ühiskonnaelu valdkondade, sh teaduse, hariduse, kultuuri jt ühiskonnaelu valdkondade konkreetsed ametid. Võimu poolt pandi see ametikohtade loetelu paik. Kui seda täitma hakati, tuli konkreetse inimese ametisse nimetamisel taotleda partei heakskiitu. Seda kontrollis EKP Keskkomitee büroo. Iga inimese kohta koostati toimik, neid nim nomenklatuuri toimikuteks, siis sellel bürool otsustati, kas see inimene sobib täitma kohta või ei. Nomenklatuur laotus üle ühiskonna - erinevate valdkondade kontrollimine.

Inimesed, kes nõukogude ühiskonnas täitsid kõige olulisemaid ametikohti - tegelikult võis ka nomenklatuuris olla inimesed, kes ei kuulunud EKP-sse. Need, kes nomenklatuuri kuulusid, said ka teatud hüvesi, mida kõrgem ametnik, seda suuremad hüved. Nomenklatuuri jaoks olid eraldi kinnised poed, kus oli vastavalt limiidile võimalik asju osta. Tegemist oli nii toidu- kui tarbekaupadega. Autoostu load . Korterid - tegelikult oli tavainimesele ettenähtud kindel ruutmeetrite arv, mida kõrgemal sa nomenklatuuris olid, seda suurem võis olla korter . Sõja järel ehitati ka eraldi nomenklatuuri maju. Välismaaload. Kõrgnomenklatuuri jaoks ka eraldi meditsiiniline teenindamine.
Nomenklatuuri süsteemi kaudu kontrolliti ühiskonda. Neid nomenklatuuri nimekirju tollal ei olnud. Need inimesed, kes nomenklatuuri olid saanud, kui nad midagi korda saatsid , et nad oma ameti kaotasid, siis neid hätta siiski ei jäetud - neile leiti ikkagi seisusekohane amet. Ametikoha kinnitamisel oli vaja partei nõusolek, aga kui Teaduste Akadeemia juht soovis ametist vabastada kedagi, kes oli ka nomenklatuuris, siis see toimus ka läbi partei.
Standardvalimised
Valimised nõukogude ühiskonnas: formaalsed , ettemääratud ja alternatiivsete kandidaatideta valimised. Kuni Gorbatšovini ei tulnud parteisiseseid valimisi. Tegelikul kõige tähtsamad olid esimesed sõjajärgsed valimised - see oli ka Moskva jaoks väga oluline, et see korralikult läbi viidaks. Kõik valimispunktid olid sõjaväeüksustega mehitatud - kardetati, et võivad teatud eksessid toimuda. Valimisteprotsess läks väga ladusalt - selle tulemusena pärast valimisi likvideeriti ära Eesti büroo, mis oli loodud 44. aasta lõpus ja mille ülesandeks oligi olla liiduvabariigi juhtkonnale toekas ja abiks. Pärast valimisi leiti, et täiendavat võimuorganisatsiooni ei ole Eestis tarvis. 1947 ja 1948 valimised olid kõige olulisemad.
1947 - Eesti NSV Ülemnõukogu valimised - osalusprotsent 99,33%, 1951. a 99,89%, 1980. aastal 99,99%. Liiduvabariikide protsendid pandi juba paar nädalat enne valimisi Moskvas paika. Ka need üksikud, teatud vastahääletunud toodi personaalselt välja, kui oli teada, kes ei hääletanud nii nagu vaja oli. Kokkuvõttes oodati , et neid eksesse ja võimalikke rünnakuid metsavendade poolt tuleb rohkem. Moksvale oli see kinnituseks, et Nõukogude võimusüsteem on end kindlustanud.
1948 - kohalike nõukogude valimised
“Eestimaa Kommunistliku Partei nomenklatuur…”- teos, mida võiks lugeda!
27.03.12
Moskva kontrollimehhanismid

• eraldi järelvalveinistitutsioonide loomine (ÜK(b) KK Eesti Büroo) - loodi 1944. aasta lõpus Moskvas. Sellist Büroo loomist ei näinud ette mitte mingisugune partei normdokument . See tähendas seda, et Moksvas ei usaldatud liiduvabariigi juhtkonda, Eesti Büroo peamiseks ülesandeks ühelt poolt kontrolli teostamine ja teiselt poolt pidi see büroo vastavat infot Kremlisse saatma. Selline Büroo ei olnud ainuomane ainult tollasele Eesti NSVle, sellised Bürood loodi ka Läti ja Leedu jaoks. 1945. aastal hakkas tegutsema ka Moldavia büroo. Loodi enamvähem analoogilised institutsioonid ka Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes. Eesti Büroo juhatajaks sai Nikolai Šatalin? - tegemist oli täiesti arvestatava parteitegelasega. Ta oli tegelikult Moskva keskkomitee aparaadis üks olulisemaid töötajaid, tema haldusalasse kuulusi nö kaadriküsimused e inimeste ametisse nimetamine. Selles osas oli ta keskkomitee sekretäri Georgi Malinkovi lähim abiline . Antud situatsioonis võiks küsida, miks suhteliselt kõrge aparaadi tegelane järsku Eestisse saadeti. Selle taga on Kremlis aset leidnud võimuvõitlus, omavaheliste grupeeringute omavahelised vastuolud - Malinkovi grupeering kaotas positsioone. Šattalinist sai 1944. aasta lõpus ka Läti Büroo juht. Põhiliselt oli ta seotud siiski Eestiga. Leedusse nimetati selleks Büroo juhiks Mihhail Šuslov?, kelle karjääri tipp on Brežnevi ajal. Büroo puhul oli väga oluliseks tegelaseks üks julgeolekuametnik - tegemist julgeoleku ja siseasjade komissariga - selle ülesandeks oli organiseerida relvastatud vastupanud liiduvabariigi mahasurumiseks - Nikolai Sažõkin - tegemist väga olulise tegelasega, kes kuulus Beria lähikondlaste sekka. Miks nii olulised tegelased Eestisse saadeti? Selle taga on Otto Tiefi valitsuse loomiskatse - see oli Moskva jaoks olulisem, kui relvastatud vastupanu. Oli vaja kiiret tegutsemist , et sellest teave ei jõuaks maailma. Lisaks Moskva tegelastele nim Büroo koosseisu ka liiduvabariigi juhid - parteijuht ja valitsusjuht. Büroo käis koos mitte väga regulaarselt, aga olulisi küsimusi arutati ja kõik Büroo poolt vastu võetud otsused olid liiduvabariigi juhtkonnale kohustuslikuks täitmiseks ja need büroo liikmed ja sellega seotud ametnikkond tuli Moskvast kaasa. Nende kohaolek oli võimustruktuuri sees väga tugevalt tunda. See loomisaeg - oktoobri lõpp nov algus oli just selleks ajaks kui Moskvas käivitati võitlus kodanliku natsionalismi vastu ja see ei olnud ainult Eesti suunal teostatav poliitika, vaid see puudutas kõiki NSV Liidu ääre piirkondi. Nüüd, kus oli selge, et sõja võidukas lõpp on saabumas, hakati kruvisid kinni keerama . Need Bürood püsisid Baltikumis tegelikult esimeste valimisteni, pärast leiti Moskvas, et pole vaja eraldi järelvalve institutsiooni.
  
• KK 2. sekretäri institutsioon - see igapäeva võimu funktsoneerimise seisukohalt tähendas seda, et üldreegline parteijuht oli kohalik, aga tema lähim abiline, 2. sekretät oli Moskvast saadetud, 2. sekretäri ametisse nim ei olnud kohalikul võimuaparaadil sõna sekka öelda. Tema ülesanne teostada kontrolli kohalike tegelaste üle. See printsiip Eesti puhul toimis 1944. aastast kuni 1953. aastani, mil Beria selle pärast Stalini surma ära muutis. Kuni 1971. aastani oli Eesti NSV-s partei teiseks sekretäriks kohalik tegelane ja al 1971. aastast al jälle Moskva poolt saadetud tegelane. Nii selle 2. sekretäri kui büroo puhul oli oluline see, kuidas büroo juht, 2. sekretät ja partei juht läbi saavad - Karotamm tegelikult sai nende 2. sekretäridega ja büroo tegelastega päris hea kontakti ja see õhkkond oli teatud mõttes parem kui Leedus.
  
• Moskva ametkondade volinikud - neid volinikke saadeti eelkõige täitevvõimu liinis , kes väliselt väga palju silma ei paistnud, aga kelle sõnaõigus oli üsna suur. Ka nende kaudu ühelt poolt suunati seda kohalikku poliitikat, teiselt poolt saadi ka Moskva poolt vaadatuna sõltumatud infot. Moskva volinike reaalset panust tollase Eesti NSV valitsemisse ei ole kahjuks eriti uuritud.
  
• eri otsuste vastuvõtmine - kas ühe liiduvabariigi või grupi liiduvabariikide osa - grupp eelkõige Baltikumi tasemel. 30. oktoober 1944 võeti vastu otsusi, mis käsitles vigasi ja puudusi Eestimaa bolševike partei töös - sellega pandi paika põhisuund, mis nägi ette võitlust kodanliku natsionalismi vastu - sovietiseerimise alusdokument. 1950. aasta Karotamme mahavõtmiseks on otsuseks “Vigadest ja puudustest EKP töös”. Selliste eraldi otsuste vastuvõtmisega oli Moskval võimalus väga olulisi korrektiive teha senises tegevuses. Kõige olulisemaks kolme liiduvabariiki puudutavaks otsuseks on 1947. a mais vastu võetud otsus, mis pani aluse kollektiviseerimisele.
  
• perioodilised inspekteerimised - Moskva poolt vaadatuna teatud aja tagant saadeti liiduvabariiki parteirganisatsiooni kontrollima inspektorite grupp - selle tulemuseks oli mahukas aruanne keskkomiteele ja selle aruande ülesehitus oli üsna ühesugune - sissejuhatuseks lühidalt viidatud mõnele edusammule, aga põhiosa oli vigade ja puuduste väljatoomine. Need inspekteerimise tulemused olid laiemas laastus päris olulised - kui oli vaja mingit süüasja kokku klopsida või oli konkreetse inimese kõrvaldamise jaoks leida vigu, siis otsiti need aruanded üles. Seda aruannet tutvustati ka kohapeal, pm pidi see parteiorganisatsioon nendest suunistest edaspidi lähtuma. Kahjuks meie kasutuses väga palju neid inspektsioonimaterjale ei ole.
  
• liiduvabariigi juhtkonna “eneseanalüüs” - igal aastal EKP pidi Moskvasse esindama aruande, pidi sisuliselt oma tegevust analüüsima, kui mingi asi ei sobinud, siis tulid Moksvast kohale ja kõneldi. Tegemist on partei organisatsiooni aruandega. Need aruanded üsna oluliseks allikaks mõistmaks, mis võimuladvikus toimus, millele tähelepanu pöörati.
  
• “valvsate kodanike” teenete kasutamine - erinevad pealekaebamised, mis etendavad ka päris olulist rolli tollases ühiskonnas. Tollases valitsemises etendas väga olulist rolli pealekaevamine. See oli tollases ühiskonnas väga soositud, partei liinis normdokumentidega lausa ettekirjutatud. Igasuguseid alt poolt tulevaid signaale käsitleti väga tõsiselt, ka kõige jaburamaid. See on päris hämmastav, kui kõrgele tasandile ka tavainimese kaebekiri võis jõuda. See sageli Baltikumi kontekstis jõudis Kremlis välja kõige kõrgemale tasemele . 1953. aastal tegeles Hruštšov isiklikult Jõgevalt tulnud kaebekirjaga. Ka Karotamme mahavõtmise taga oli kaebakiri - Anna Brandt saatis Moskvasse regulaarselt kaebekirju - Karotamm kui kodanlik natsionalist, kes ei tule liiduvabariigi juhtimisega toime. Kaebakirjade taga isiklik solvumine, et teda ei ole parteiliinis piisavalt edutatud. Tulemuseks see, et 1949 tuli uus inspekteerimine, oli selge, et tegemist on suurema süüasja vormistamisega. Siin ka üks põhjus selle kohta, miks see puhastus toimus Eestis, mitte Lätis või Leedus.
  

Baltikumi sovietiseerimine Ida-Euroopa arengute kontekstis. Üldises plaanis saame öelda, et see protsess oli suhteliselt sarnane, kasutati samu meetodeid ja vahendeid. Ida-Euroopa sovietiseerimise ja Baltikumi sovietiseerimisega tegelasid samad isikud. Kui võtta üksikud riigid, siis detailides on eripärad, aga teatud rõhuasetuse muutused üldises plaanis toimisid - kõige olulisemaks mõjuteguriks NSV Liidu suhted välisriikidega. Seni kui oli lootust välisriikidega, siis tegutseti mõlemas suunas suhteliselt ettevaatlikult, fundamentaalseid muudatusi kohe vastu ei võetud. Esialgselt mingit kollektiviseerimist Baltikumis päevakorral ei olnud, kui 1947. aastaks sai selgeks, et Külm sõda on otsese sõjategevuse asendanud, et suhted Läänega pole soojad, siis toimus ka selge kursimuutus Moskva poliitikas Ida-Euroopas. 1947-48. suruti peale unifitseeritud kommunismi mudel. Uude riigisaladuste seaduse vastuvõtmine, mis karmistas tsensuuri olusid, tõkendid igasugusele suhtlemisele läänega jne.
Poliitilised olud Eesti NSV-s
NSV Liit: poliitika ja võimuvõitluse põhijooned:

• stalinism - Stalin (1922-1953) - sõjajärgse perioodi puhul otsuste vastuvõtmine koondub väga kitsa ringi inimeste kätte, mis tähendab praktilises riigi haldamises seda, et see formaalne partei ja poliitbüro sisuliselt koos ei käi, vaid kõik tähtsamad otsused Stalin otsusstab oma lähikondlaste ringis (6-8) inimest (kuuik, seitsmik jne). Võimuvõitlus Stalini lähikondlaste hulgas oli selgelt tugevam kui varasemal perioodil - Stalin ise seda soodustas ja käivitas. Tegelikult Stalin ei usaldanud peaaegu mitte kedagi, mida aeg edasi, seda umbusklikumaks ta muutus - leidis konkreetse väljundi ka tema suhtumise ja poliitikas, mis väga selgelt sisemiste olude karmistumisele. Kui ta oleks mõne aasta veel edasi elanud, siis oleks uus puhastus tulnud nagu 1930. aastatel. Avalöögiks oli juba nn arstide süüasi - süüdistati Kremli arste, kes olid juudi päritolu, selles, et nad on kuritegelikult ravinud parteijuhte, süüdistati neid Štanovi surmas - see pidid käivitama juutidevastase kampaania, mis oleks edasi laienenud . Kava oli enamik juute riigiasutustest ja teadusasutustest välja puhastada . Sisepoliitiline pööre seotud ka järjest sügavama umbusuga ümbritseva suhtes. Stalin oli veendunud, et lähiajal puhkeb uus sõda, NSV Liit pidi selleks väga aktiivselt valmistuma. See tähendas ka vastava majanduspoliitika teostamist - sõjatööstuse edendamine. Vana kaardiväe üheks tähtsamaks esindajaks Molotov, jäi ka sõjaajal üheks lähimaks Stalini võitluskaaslaseks. Kui vaadata kasvõi julgeoleku dokumentatsiooni, siis rahvas sai aru, et Molotov on Stalini mantlipärija. Teise vana kaardiväe esindajana võib nimetada Gaganovitš? - aitas Stalinil võimule tõusta ja oma võim kindlustada. Sõja järel vana kaardiväe võimupositsioonid nõrgenevad. Saab alguse juba 1945. aasta lõpust - polnud pikka aega teda, miks 40. aastate lõpus Molotovi positsioon nõrgeneb - hiljuti toodi avalikkuse ette dokumendid, mis panid asjad paika - vahetult sõjajärgne aeg, sõda Jaapaniga oli lõppenud sept alguses 1945. aastal. Tollal Stalin oli füüsiliselt ja vaimselt kriitilises seisus, läks Musta mere äärde ravima ja Moskvasse jäid tema asemel asju ajama Molotov. Aeg, kus lääne ajakirjanduses kõneldakse sellest, et Stalini aeg on läbi ja mantlipärijaks on Molotov, teinud positiivseid muutusi jne - Stalin saatis eraldi kirja Malinkovile ja teistele, et Molotov tuleb korrale kutsuda. Sellest sai alguse Molotovi allakäik ja koos sellega ka teiste vanade kaardiväelaste langus. Endine roll neil tasapidi kaob, just Molotovil.
  
• sula-aeg - Hruštšov eelkõige (1953-1964) - sulaaeg sai impulsi vahetult pärast Stalini surma - 1953 aasta märtsist kuni juunini - siis ei olnud suuna andvaks mitte Hruštšov, vaid Peria ja Malinkov. Tegelikult paljud need sulaaja tunnusjooned on tagasiviidavad Stalini-järgsesse aega. Hruštšoviga seostatakse isikukultuse vastasus 1956. aastal NLKP 20.? kongressil - tollastes oludes enneolematu ettevõtmine ja selle mõju oli päris suur - nt Ida-Euroopas vallandusid ulatuslikud sündmused Poolas ja Ungaris. Selle isikukultuse küsimuse juures tuleb tähelepanu sellele pöörata, et selle küsimuse tõstatas 1953. aasta martsis Georgi Malinkov - tollal oli plaanis pidada eraldi pleenum, kus oleks isikukultust arutatud. Malinkovi kõne mustand on tema fondis Moksvas olemas. Arvamus, et Hruštšov oli esimene, kes Stalini kultuse paljastamise välja tõi, ei vasta tõele. Kui Hruštšov 1964. maha võeti, sai temast üleliiduliselt tähtis pensionär - kirjutas oma mälestused ja need jõudsid ka otsapidi läände, küll mitte täies mahus . Läänes tõlgiti see inglise keelde ja sellele tuginevalt paljud sovietoloogid hakkasid NSV Liitu selle järgi käsitlema, aga nad käsitlesid seda allikakriitikata. Kui 80. teisel poolel hakkasid arhiivid avanema, on selgunud, et Hruštšovi mälestused on väga subjektiivsed ja enesekesksed. Tema kõige suuremaks vaenlaseks selles raamatus sai Lavrenti Beria, paljuski tuginevalt Hruštšovi mälestustele räägitakse Beriast kui kõige mastaapsemast massimõrvarist ja vägistajast jne. Teisalt tuleks küsida, miks Hruštšov üldse selle isikukultuse küsimuse püstitas - tema eesmärgiks oli seda tegevust ära kasutades oma konkurendid tasa lüüa - see toimis väga edukalt. Hruštšov osutus Stalini surmajärgses olukorras väga osavaks - kui Beria oli likvideeritud, suutis ta leida omale poolehoidjaid partei leeris. Kui 1953. aasta septembrist sai Hruštšovist parteijuht, siis oli tema esimesi käike just vana hea parteihüvede ennistamine - 1953. aasta märtsist kuni septembrini ei olnud parteil ametlikku juhti - tollal teda väga tõsiselt ei võetud. 1956. aastal oli see kuulus kõne, mis samuti hilisemas olulist rolli etendas, paljud vanakaadri esindajad leidsid, et Hruštšov on üle piiri läinud ja teda sooviti 1957. aastal võimult maha võtta, suutis tänu marssal Šukovile võimule jääda. Kui see pleenum toimus, siis olid tema pooldajad ülekaalus, vastaseid nimetati parteivastaseks grupiks - st seda, et Hruštšovi oli kõik oma olulised konkurendid kõrvaldanud ja 1958. aastal võttis endale ka valitsusjuhi koha parteijuhi kõrvale. 1960. aastate alguses hakkab kujunema tema vastane meeleolu, mis lõppeb rahuliku paleepöördega 1964. aastal, kui Hruštšov tagandatakse. Rahulik tagandamine on üsna ainulaadne NSV Liidus. Mis puutub Šukovisse, kes teda 1957. aastal toetas, siis sellele ei järgnenud Hruštšovi tänu - 1957. aasta septembris olid Šukov juba oma kaitseväe juhi ameti kaotanud, sest Hruštšov ei suutnud teda kontrollida. Üldises plaanis tuleb seda aega hinnata ka positiivselt - ühiskonna teatud mõttes vaimse vabanemise perioodi, maj edenemise periood (just 50. aastate teine poole) - negatiivne moment 1960. Hruštšovi majanduspoliitikas - tulemuseks see, et just tema ajal NSV Liit esimest korda hakkas välismaalt vilja ostma sisse, et oma rahvast toita.
  
• seisakuaeg (stagnatsioon) - Brežnev (1964-1982). Aga Molotov tegutses sel moel, mis Stalinile ei meeldinud - Molotov leevendas tsensuuriolusid just väliskorrespontentide suhtes. Esialgselt Brežnev oli osanik Hruštšovi vastases vandenõus, aga ta ei olnud initsiaator ja võtmefiguur. Ajutiseks figuuriks pidi olema Brežnev (KGB juht soovis tema asemel võimule, aga tahtis natuke oodata). Brežnev saades võimule hakkas üsna oskuslikult tegutsema ja paari aastaga oli selge, et mingit väljavahetamist ei tule, ta oli suutnud oma positsioone parandada - saavutas regioonide, oblastite jne parteijuhid. Hiljem on öeldud, et ta tollases olukorras suutis leida õige tee, et oma võimu kindlustada. Kuidas ta selle toetuse sai - hakkas suhtlema kohalike liidritega. Vahetu suhtlemine tagas talle suure poolehoiu. Teiseks oluline see, et kui Hruštšovi valitsemisaja lõpp oli väga nomenklatuuri ja võimukaadri jaoks ärav aega, sest Hruštšov tahtis sisse viia inimeste pideva roteerimise, Brežnev võimule saadest toetus aga kaadrite stabiilsusele - selle sihi viis ta väga edukalt ellu - need kes temaga valitsema 60. aastatel valitsema hakkasid, need valitsesid ka 70. aastate lõpus. Nii kujuneski välja vanurite võim. Tema valitsemisaja puhul on kõige olulisem märksõna seisakuaeg - see ei kehti 60. keskpaiga kohta, kui mingil moel seda stagnatsiooniaega hakata arvestama, siis mitte varem kui 1969. aasta - majandusreform rakendus , hakkab selge stagneerumine, mis jõuab oma kulminatsiooni 1970. aastate keskpaiku. Seega see ajutine figuut püsis Kremlis väga pikalt. See lõpp oli päris koormav ka talle endale - ega ta seda riigijuhtimist viimastel eluaastatel ei nautinud, eriti just arvestades ta kehva tervislikku seisundit . Ka seda, eriti just tema lähikondlased ei lasknud läbi, et normaalselt oleks saanud toimuda vahetus.
  
• gerontokraatia - Juri Andropov (1982-1984) ja Konstantin Tšernenko (1984-1985) - teatud mõttes klassikaline gerontokraatia aega, sest mõlemad võimule saades olid selgelt tervislikus mõttes mittesobivad sellele kohale. Andropovi aeg on püüd seisakuaega elavdada - hakatakse nõudma sotsialistliku seadusandluse täitmist, püüdis panustada töödistsipliini tõstmisele - need paljud mõtted, mis tulevad esile Gorbatšovi ajast, on pärit Andropovi ajast. Andropov vähemalt 1 päev iga nädal oli haiglas tilgutite all. Veelgi hullem oli tegu Tšernenkoga, kes ei omanud mingeid eeldusi riigi valitsemiseks. Tšernenko Brežnevi ajal oli keskkomitee aparaadi juht ja üks kõige lähedasemaid inimesi, kellega Brežnev nõu pidas. 1982-1985 oli Punane väljak tihti suletud, sest paljud tähtsad tegelasid surid tol perioodil. Pärast seda oli selge, et enam nii jätkata ei saa.
  
• perestroika - Mihhail Gorbatšov (1985-91) - tema tõus oli seotud varasema Andropovi toetusega - kõige otsustavamaks oli Andrei Grõmokovi? toetus - tema oli seda meelt, et riigijuhiks peab saama noorem mees ja toetas Gorbatšovi - selle eest kindlustati talle mõneks aastaks soliidne äraelamine, loobus välisministri ametist, aga ta nimetati NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks. Gorbatšovi võimuletõusmise puhul on räägitud ka suures võimuvõitlusest, siis tegelikult see ametlik protokoll näitab, et mingit eri jõudude grupeerumist ei olnud, kõik, kes seal kohal olid, toetasid Gorbatšovi. See näitab seda, et seal pretentente oli, aga need vaidluse ja erimeelsused tehtid juba varem selgeks. Gorbatšovi põhieesmärk oli olemasoleva süsteemi uuendamine, ümberkorraldamine, siit ka perestroika, uutmine jne - et saada stagnatsioonivirinast lahti - tegelikult see 85. aastal alanud perestroika lõppes hoopis katastroikaga:D:D. Need reformid väljusid kõrgema võimuladviku kontrolli alt - kõige suurem möödalask rahvusluse tõusu alahindamises. Ta arvas, et rahvusküsimus on lahendatud , mingeid selliseid eraldumise soove ei teki jne. Paljuski see Nõukogude Liidule saatuslikuks sai. Tegelikult ka Eesti NSV poliitiline elu käis selles rütmis, mis üleliiduliselt toimus - võimuvahetus Moskvas ei toonud küll kohalikku võimuvahetust, aga poliitika muutus teatud nihetega.
  

Eesti NSV “ valitsejad ” ja võimuvõitlus
1944-1950 Nikolai Karotamm - 2. sekretär tema ajal oli 1944-1948 S. Sazonov, 1948-1949 G. Kedrov - tegemist oli suhteliselt mõistlike Moskva emissaridega. Karotamm sai nendega ka päris kenasti läbi, suuri konflikte ja probleeme ei tekkinud ja vajadusel sai neid 2. sekretäre ära kasutada, et midagi Moskvast juurde küsida jne. Kedrov oli see, kes kaasatakse Leningradi süüasja ja väidetavalt on mõned andmed, et temakaudu üritati saada kompromiteerivat materjali Karotamme kohta, aga arhiivimaterjalid ei ole seda kinnitanud. Meeskond : A. Veimer, N. Andresen, H. Kruus, H. Allik , E. Päll - olulised selles mõttes, et nad olid ka elanikkonna seas rohkem tuntud. Nendest neli esimest olid Eestis ka sõja eel. Eduard Päll oli Venemaa eestlane ja tema roll väiksem võrreldes nende teistega. Suhteliselt kitsas ring oli tinglikult Karotamme meeskonnaks - see ka teatud mõttes kindlustas teatud toetuse ühiskonnas Karotammele.
1950-1978 Ivan Käbin - 2. sekretär tema ajal oli 1950-1953 V. Kossov - see mees, kes ka Moskva poolt valmistas ette 1950. aasta märtsipleenumit, oli KK instruktor ja kui see lahendus oli saabunud, siis tal tuli ka tulla kohapeale seda nn uut kursse ellu viima - üsna tavaline praktika NSV Liidu valitsemise juures, instruktori institutsioon loodi sõja järel ja tema käes oli päris oluline võim ja need kohalikud tegelased, 1953-1964 L.Lentsmann, 1964-1970 A. Vader, 1971-1982 Lebedev. Meeskond: Kelberg, Laosson - need kaks meest olid Käbini jaoks olulised just 1950. alguses, aitasid Karotamme mahavõtmist organiseerida ja uur poliitikat ellu rakendada - seotud ühiskonna vaimuelu ümberkorraldamise ja represseerimisega, eriti Kelberg - 1953. aastast olid need mehed suure võimu juurest kõrvale tõrjutud. Kui Kelberg oli praktika, siis Laosson põhjendas teoreetiliselt, miks on vaja laamendada ja natsionalistide pesa laiali peksta, Otto Merimaa, Alekseid Müürisepp, Tõnurist, Green - Tõnuristi ja Greeni puhul on tegemist selliste võimuritega, kes olid rahva seas tuntud ja keda peeti eestimeelseteks kommunistideks, Käbin suutis nad siiski ära kannatad, sest teatud rahva toetus Greenile jt andis ka rahvamehe maine juurde ka Käbinile endale, Green olid seotud kultuurivaldkonnaga, Green pidas nt laulupeol kõne, Tallinnas peetud purjeregati üks juhte, Tõnurist tegeles põllumajandusega, Lahemaa rahvuspargi üks rajajaid - tollastes oludes väga oluline üritus, Vaino Väljas. Käbini enda jaoks kõige olulisemaks lähikondlaseks saab Vaino Väljas - oli veendunud, et just Väljas peaks temalt parteijuhi ameti üle võtma.
1978-1988 Karl Vaino - 2. sekretär tema ajal 1982-1985 A. Kudrjavtsev, 1985-1990 G. Aljošin. Meeskond: R. Ristlaan - kõige olulisem lähikondlane Vainole, kes oli vastutav ideoloogia valdkonna eest ja ta mõtestas seda uut suunda, mis Vaino võimuletuleku järel ühiskonnas juurduma hakkas, hakkas ka 1980. aastal uut venestuspoliitikat läbi viima, Bruno Saul - valitsusjuht, Arnold Rüütel. Vaino tugines paljuski Kudrjavtsevile.
1988-1990 Vaino Väljas - 2. sekretär 1985-1990 G. Aljošin. Võib öelda, et Väljase ajal oli 2. sekretär küll ametis, aga tal ei olnud sellist rolli nagu varem. Väljas hakkas oma tegemisi kooskõlastama eelkõige Toome, Titma, Arnold Rüütli ja Enn- Arno Sillariga - oluline ta seetõttu, et ta oli Vaino Väljase tagasitoomise taga, tema sidemed KK aparaadis olid päris head. Just Sillari oli see, kes Moskvas pinda sondeerimas käis ja Moskvas saadi aru, et Karl Vaino valitsemine ei ole perestroikaga kaasa läinud. Esialgu pakuti kohta Sillarile endale, kes sellest keelduse ja siis tuligi päevakorrale Vaino Väljase tagasitoomine. Karl Vainole oli see muidugi üsna alandav protseduur, sest tema eesvedamisel oli Vaino Väljas varem välismaale pagendatud.
Põhilised vastasseisud 1944-1978

• Karotamm vs Käbin - kõige olulisem, kulmineerus 1950. aasta võimuvahetusega, tollases vastasseisus võitjana väljus Käbin ja see oli paljudele üsna ootamatu. Mõlemad olid sündinud Eestis - Karotamm 1901. aastal, Käbin 1905. aastal, mõlemad lahkusid Eestist. Karotamm lahkus 1925. aastal ja 1926. aastal jõudis NSV Liitu, siis Käbin oli lahkunud juba väikese lapsena 1907. aastal ja seega tema elukäik sel perioodil oli erinev Karotamme omast, kes Eestis võttis vastu omariikluse sünni jne. Mis puutub haridusse, siis põhiharidus Karotammel Eestis saadud, Käbinil Venemaal. Kui Karotamm oli lõpetanud Lääne vähemusrahvuste kommunistliku ülikooli Leningradi osakonna, siis Käbin Punase professuuri instituudis - sisulislt oli Karotamme õppeasutus kõrgema tasemega, see valmistas kaadrit ette rahvuslikele kommunistlikele parteile jne. Oluline nende puhul, milline oli nende suhe Suure terroriga, Käbin tuli sellest puutumatult läbi, Karotamm lõpuks tuleb ka puhtalt välja, tegelikult 1938. aasta suvel oli 40 päeva vangistatud. Pärast seda ka lahti lastud. Tänase päevani ei ole täpset teavet, mis talle süüks pandi ja mille alusel ta vabadusse tagasi pääses. Karotamm tuli Eestisse 1940. aastal tegijana - temast sai kohe ajalehe oimetaja, hiljem partei 2. sekretät ja oluline figuur juba I nõukogude aastal. Käbin jõudis eestisse 1941. aasta? veebruaris ja suunati ajakirjandusse tööle. Sõja ajal mõlemad lahkusid Nõukogude tagalasse, Karotamm jäi sisuliselt Eesti parteijuhiks, ametlikult ta küll seda ei olnud. Ametlikult sai temast parteijuht 1944. a sügisel. Käbin oli teisejärgulistel ametikohtadel tagalas ja 43. aastal võttis Karotammega ühendust, et saada tõsisemasse ametisse, aga nende omavaheline suhtlemine nende vahel ei kujune. Tõenäoline see, et Karotamm väga kõrgelt Käbinit ei hinnanud, Käbin võttis seda isiklikult, siit tekkis selge Karotamme vastane isiklik vaen, mida hiljem hakkab ta jõulisemalt ära kasutama. Käbin hakkas pinda sondeerima, et mingil moel Karotammele vastu hakata. Karotamm alahindas Käbini võimeid ja tema toetajaskonda. Juba 1948. aastal sai Käbinist EKP KK sekretär ning see näitas selgelt, et Käbin päris tühi kott ei ole. Pärast 1948 aastat Käbin üsna oskuslikult töötab Karotamme vastu - ta on märtsipleenumi võimuvahetuse ettevalmistaja . Pärast märtsipleenumi selgub, et osa Käbini toetajatest ei näinud teda uue partei juhina. Esimesest vastasseisust, mis kulmineerub märtsipleenumiga, väljub võitjana Käbin. Kui vaadata edasisi sündmusi, siis on ilmselge, et selle pöörde initsiatiiv tuli Eestist mitte Moskvast. Kui see oleks algusest peale olnud Moksva initsiatiiv, siis oleks need tagajärjed olnud hoopis teistsugused, nt kui me arvestame Karotamme edaspidist elukäiku. Karotammega ei juhtunud mitte midagi - ta võeti ametist maha, aga ta kutsuti Moksvasse, anti uus korter, leiti töö teadusinstituudis - siin ei olnud mingit otsast Moksva poolset vaenu ning see, et Karotammel nii hästi läks, ei olnud meeltmööda Käbinile. Käbin tõstab Moskva ees küsimuse, et Karotamme tuleb tugevamini karistada . Formaalselt Karotamme küsimust KK arutati - kõige suurem tulemus, see et Karotamm sai noomituse. Käbini tegevus ei piirdunud pärast 1950. aasta märtsipleenumit ainult Karotamme vastu intrigeerimist, vaid tema eesmärgiks oli ka teiste Karotamme lähikondlaste kõrvaletõrjumine - nt Veimer. Ka tema osas Käbin püüdis saavutada lisakaristamist, käis Moskvas aru andmas, aga midagi tõsist ette ei võetud. Käbini puhul oluline see, et Karotamme suhtes tema positsioon ei muutunud, Karotamme poolt tähendas see seda, et ta ei saanud Eestisse enam tagasi tulla. Just Käbini vastuseis ei lasknud Karotammel Eestisse tagasi tulla. Suri 1969. aastal, Käbin suri 1999. aastal.
  
• Käbin vs Vader - pärast võimule saamist, näitas Käbin end oskusliku juhina - sai lahti kiirkorras lahti neist tegelastest, kes olid käremeelse kommunistid - nendest, kelle kätega see märtsipleenum oli ettevalmistatud ja läbiviidud - olulisemaid figuure Aleksander Kelner, kes pärast märtsipleenumi oli keskne figuur teaduse, hariduse ja kultuurivaldkonna puhastamisel. Mida aeg edasi, seda tohekm Käbin väliselt toetus nendele tegelastele, kellel oli laiem toetuspind ka ühiskonnas. Sellega ta suutis kindlustada üsna tugevalt oma võimupositsioone. Teiselt poolt oluline ka läbisaamine Moskvaga. Tema pikaajaline võimulpüsimine on seotud sellega, et ta 1953. aastal Hruštšoviga suutis väga hea kontakti saavutada - tegi teda ka tuntud liiduvabariigi juhiks Moksvas, tal oli selgelt teatud küsimustes autoriteeti - just põllumaj küsimustes. Liiduvabariigi siseselt tal algus tõsiseid konkurente ei olnud. Kui Karotamm oli liiduvabariigi juhina see, kes väga palju esines, programmilisi sõnavõtte pidas, siis Käbin oli hoopis teistsuguse käitumisega - temale avalikud esinemised eriti ei meeldinud, tema potentsiaal ka tunduvalt tagasihoidlikum kui Karotammel. Käbini tegelik tegutsemismaneer teistesse tuleb välja, kui vaadata EKP KK büroo protokolle ja stenogramme - tuleb välja, et Käbin ei olnud suguli sõnaaher ja pehmeloomuline, võis tegutseda väga resoluutselt ka nende inimeste suhtes, kes tema lähenemist ei toetanud - tuleb laiema avalikkuse ette just 1950. lõpul, kui Eesti ametnikuliidrid ära vahetatakse tema initsiatiivil.
  

1960. alguses tõuseb esile Artur Vader, kes leidis, et tema võiks olla sobilikum parteijuht ja tervikuna Eesti NSV juht. Oma enesekindlust ammutas ta sellest, et just 60. alguses oli ta mitu aastat olnud ametis Moksvas NLKP KK tööl instruktorina. Leidis, et Käbin võiks oma koha temale loovutada - ka selles vastasseisus Käbin oli tugevamal positsioonil ja mingit reaalset võimalust Vaderil ei tekkinud Käbini kõrvale tõrjumiseks - Moskvas ei toetatud Vaderit tema iseloomu tõttu lõpuni ja ta tarvitas liigselt alkoholi. Vaderi hindas oma võimalus suuremateks kui need tegelikult olid. Teatud mõttes Käbini positsioonid hakkasid nõrgenema 60. aastate teisel poolel - mitmed kõrged isikud Moskvas leidsid, et natsionalism leiab Eestis pead, üheks oluliseks tegelaseks Juri Andropov, kes riikliku julgeoleku peana julgelt tegutsema hakkas - taastas julgeolekuorganite hea maine NSV Liidu jõustruktuuris. 1960. aastate lõpuks KGB taastas oma positsioonid ühiskonnas, just Andropovi juhtimisel hakatakse rohkem tähelepanu juhtima ka liiduvabariigile, eriti oluline töö haritalaskonnaga - leitakse, et Ukrainas, Baltikumis on natsionalism vohama hakanud, Käbin ei suuda selle ohjeldamiseks eriti midagi ette võtta. Väidatavalt oli valmis uus Eestit puudutav projekt poliitbüroo tasemel, aga selle suutis Käbin koos Vaino Väljasega tagasi tõrjuda ja Käbin säilitas oma positsioonid. See püsis kuni 70. aastate keskpaigani, mil järk-järgult hakkab esiplaanile tõusma uus võimupretentent Karl Vaino.

• Käbin vs Vaino - Vaino puhul on üsna selge, et tema ise väga ei kibelenud võimupüramiidi tippu - ta hakkas selle peale mõtlema teist utsitamisel. Siin on eelkõige tegemist Moskva inimestega ja laiemalt küsimus selles, et 70. keskpaiku oli selgem see, et mingil ajal tuleb Käbin välja vahetada. Esiplaanile tõusis just Karl Vaino, kes 78. aastal parteijuhiks sai, siin oli see pööre korraldatud Moskva poolt. Sellega tegelikult lõppes see pikk vastasseis, selle üheks lisavastasseisuks oli Karl Vaino ja Vaino Väljase vastasseis - Käbin ei teinud saladust, et Vaino Väljas võiks olla tema mantlipärija ja ka Käbin üritas oma kanditaati Moskvale ette mängida, aga Väljasel oli küljes teatud natsionalisti silt. Väljas saadeti diplomaatilisele tööle, mis oli NSV Liidu tavapraktika lahti saamaks sobimatutest tegelastest, see ei olnud erandlik nähtus, vaid see toimus ka kõrgemal tasandil. Kõige olulisemaks näiteks on Aleksander Jakoblevi saatmine saadikuks Kanadasse, kes oli 60. üsna edukat karjääri teinud KK aparaadis, aga kõikidele ta ei meeldinud, Brežnev saatis ta väärikasse pagendusse, aga NSV Liidu ajaloo seisukohalt ehk saatuslikum pagendamine, perestroika ajal sai Jakoblevist üks Gorbatšovi lähedasemaks nõuandjaks, teda on peetud ka perestroika välja pakkujaks. Ta oli see, kes NSV Liidu rahvasaadikute kongressil arutas MRP hukkamõistmist - tänu oma autoriteedile suudeti see otsus läbi suruda. Vaino Väljas oli see, kelle juhtimisel EKP järkjärgult oma positsioonid ühiskonnas loovutas.
  
• Vaino vs Väljas
  

Karl Vaino tagandamise initsiatiiv 1988 tuli Eesti NSV seest poolt - oli selge, et temaga jätkamine oli väga keeruline. Oluline roll Enn-Arno Sillaril, kes varasemalt oli ka KK instuktorina töötanud, tutvustas NLKP KK sekretärile Vaino mahavõtmise küsimust. Jõuti sellele, et oleks mõistlik Väljas tagasi tuua, see oli ka sobiv lahendus Gorbatšovile - Väljase seljataga otsustati saamine Vaino asemel saamine EKP juhiks.
Reaalselt kõige olulisem vastasseis oli Karotamme ja Käbini vahel - see määras ära paljuski ka hilisema arengus. Ühiskonna arengu seisukohalt oli oluline 1988. aasta võimuvahetus ja Väljase tagasitoomine. Tõonäoliselt oli see antud situatsioonis üks parimaid lahendusi, sest Sillaril sellist autoriteeti Eestis ei olnud kui Väljasel.
Võitlus kodanliku natsionalismiga

• 1944 - “suure võitluse” algus. Kodanliku natsionalismi termini kasutusele võtmine on Moskva poolt tulnud. Kui me vaatame I nõukogude aasta ajaloodokumentatsiooni, siis Eesti kontekstis me ei kohta seda mõistet. Eestisse juurutatakse see alles 1944. aasta oktoobris , kui Karotamm kirjutab väikse artikli ajalehes , kus ta ametlikult kasutab seda terminit. Selle termini kasutusele võtmise taga on otsus Moskvas, mis sügisel vastu võeti “Vigadest ja puudustest Eesti NSV juhtimises” - selle peamiseks eesmärgiks oli algatada võitlus kodanliku natsionalismi vastu. Tegemist ei olnud ainult Eesti küsimusega, vaid see puudutas kõiki NSV Liidu äärealasid. Selle nö võitluse taga oli tegelikult soov kiirendatud korras need alad sovietiseerida. Al 1944. aasta sügisel see termin kodanlik natsionalism jääb parteilisse leksikasse püsima kuni 1980. aastate teise pooleni välja. Kodanlik natsionalsim - seda ühemõttelist definitsiooni ei ole olemas. Ka Nõukogude tingimustes ei formuleeritud, mida see tähendab - üldplaanis suuresti suunatud ka sõjaeelse EV vastu - erineval moel selle vana korra vastu. Reaalses elus kujunes sellest sobilik süüdistusvormel erinevate toimingute, erinevate inimeste, ka erinevate asutuste süüdi mõistmiseks. Kodanlik natsionalist võis olla see, kes sõja eel EV mõne sobimatu luuletuse oli avaldanud, kes teenis omakaitses, kes pidas kirjavahetust välismaaga. See nö kodanliku natsionalismi vastane võitlus tipnes 1950. aasta märtsipleenumine, süüdistused Karotamme ja teiste tegelaste vastu oli selles, et nad olid kodanlik-natsionalistlikult tegutsenud jne. Oluline see, et ka pärast pleenumit võitlus jätkus edasi. Selle 50. aasta pleenumi puhul oli oluline initsitiiv Eestist tulnud - selge grupeering, kes Karotamme võimulolekut ei sallinud, nii suudetigi Eesti küsimus Kremlis päevakorrale võtta - tulemuseks see, et märtsis toimus eraldi pleenum. Selle pleenumi puhul Moskva poolt vaadatuna ei olnud tegemist isiklikult Karotamme vastu tehtud süüasigi, vaid näidispuhastus, et ka teiste liiduvabariikide juhte õigele teele juhatada . Oluline see, et analoogilisi juhtkonna vahetusi toimus mujalgi, nt Karjala Soome NSV-s, mitmetes oblastites jne, see ei olnud ainult Eestile omane, Eesti küsimus oli lihtsalt vormistatud kõige kõrgemal tasemel. Miks Eesti selleks näidiseks sattus, aga mitte Leedu, kus natsionalismi vohamine oli hoopis ulatuslikum.
  
• Eesti NSV “süüasi” Kremlis ja selle taustategurid:
  

• Eesti seotus nn Leningradi süüasjaga - selle käivitas Malenkov koos Beriaga. Karotamm oli väga tihedalt seotud Leningradiga. Seega võib siin olla väga selge põhjus, miks näidispuhastus just Eesti kasuks osutus. Läti ja Leedu juhtidel nii tihedat kontakti Leningradiga ei olnud. Karotamm oli Moskvas tuge saanud Andrei Štanovilt, see sama Malenkov, kes 50. aastatel asju otsustas, oli selgelt Štanovi vastu, aga mingeid kirjalikke dokumente selle kohta ei ole.
  
• võimuvõitlus Eesti NSV võimuladvikus
  
• Eesti NSV “süüasi” kui näidispuhastus
  

Beria “uus rahvuspoliitika” ja Eesti NSV
Stalini surmajärgselt NSV Liidus tekkis situatsioon, kus Stalin oli parteijuhina surnud, siis tema lahkumise järel pandi paika uus täitevvõimu struktuur, kuid parteijuhi koht jäi esialgu vabaks. Stalini surma järgselt reaalne võimuteostamise keskus oligi täitevvõim. Sellest täitevvõimu liinis hakkas lisaks Malenkovile etendama Lavrente Beria, kellest sai valitsusjuhi esimene asetäitja ja siseminister. Uue valitsuse ametisse nimetamisega oli toimunu ka üsna põhjalik valitsuse struktuuri reorganiseerimine. Siseasjade ja julgeolekuministeerium sulandati ühtseks võimsaks ministeeriumiks ja selle juhiks sai Beria. Uus juhtkond hakkas rääkima, et nad on kollektiivne juht - selge viide sellele, et Stalini aegane valitsemine ei olnud päris õige. Tegelikult oli see jutt kollektiivsest juhtimisest ainult kattevari, mille alla vallandus väga eriplageline võimuvõitlus, kus peamiste tegelastena tulid esile Malenkov, Beria ja Hruštšov. Juhtfiguurid selgelt Malenkov ja Beria. Tegutseti uutes oludes - mitmeid ettevõtmisi tehti ühiselt, aga tegelikutl iga võimu pretentent püüdis oma positisoone tugevdada. Beria suunaks sai tegelemine liiduvabariikidega ehk nn uus rahvuspoliitika. Selle põhisisu on:

• senine üsna robustne repressiivne tegutsemine liiduvabariikides tuleb lõpetada
  
• tuleb läbi viia liiduvabariikides põhjalik kaadrivahetus, kusjuures selle eesmärgiks see, et juhtivatele kohtadele kohalikku päritolu inimesed
  
• tuleb juurutada liiduvabariikides asjaajamiskeelena kohalik keel e kohaliku keele kasutamine ei pidanud toimima ainult nendes ametiasutustes, mis vahetult inimestega kokku puutus, vaid asjaajamise keele muutumine kuni liiduvabariigi tipuni välja - valitsus, koosolekud, istungid pidid hakkama toimuma eesti keeles.
  
• tuli ka ümber vaadata poliitika põllumaj - mingil moel pehmendada kolhoseerimise tagajärgi
  

Oluline selle poliitika juures see, et seda hakati kohe ka ellu rakendama. Tegelikult selle üldine mehhanism oli see, et koguti andmestik teatud liiduvabariigi kohta, selle põhjal pandi kokku märgukiri, mis saadeti NLKP KK presiidiumisse, seal võeti konkreetne otsus vastu ja pärast seda hakati seda otsust ellu rakendama. Esimesed kaks liiduvabariiki, mis ette võeti olid Ukraina ja Leedu. Mais 1953 võeti Leedu ja Ukraina otsus vastu ja juuni alguses kohalikud partei konverentsid kiitsid selle heaks ja tglt juba enne oldi seda uut rahvuspoliitikat ellu rakendama. Järgmisena olid päevakorral Valgevene ja Läti, nende kohta võeti otsus vastu juunis, need otsused võeti ellu. Kolmandana olid päevakorral Eesti ja Moldavia. Eesti kohta konkreetset otsust vastu ei jõetud võtta, sest Hruštšov likvideeris Beria - 26. juunil tagandati Beria kõikidelt ametikohtadelt, sellega see uus rahvuspoliitika seiskus, mis ei tähenda seda, et muudatusi ei oleks jõutud teha. Kui vaadata lähemalt, siis tõepoolest olid muudatused lühikese aja jooksul päris suured aprillis hakati seda tõsisemalt ette valmistama ja selle veduriks oli just NSV Liidu siseministeerium. Ukrainas vahetati välja parteijuht, ulatuslikud muudatused ka oblastite juhtides, kõikides nim liiduvabariikidesv.a Moldavias, toimus väga põhjalik siseministeeriumi kaadri uuendamine, sh ka Eestis. Kõikidel juhtivatel positsioonidel, al ministrist kuni allapoole on eesti nimedega tegelased. Ka Leedus oli parteiaparaadi puhastus päris kaugele jõudnud. Pm suhtimine toimus ka metsavendlusesse - uus kurss vastupanuliikumise suhtes tähendas seda, et Beria andis eraldi käskkirja, millega keelas piinamised ülekuulamisel. Taustaks see, et sisuliselt oli piinamine seadustatud 1930. teisel poolel Stalini eraldi ringkirjaga. Nüüd kui järsku tuli Beria käskkiri selle kaotamise kohta, siis on mitmetes dokumentides üsna kõnekalt kirjeldatud seda uurijate peata olekut. See teatud muutus tõi kaasa selle, et lõpetati Ukrainas, ka Baltikumis, suurte sõjaväeliste operatsioonide korraldamine metsavendade kätte ja püüti teist moodi neid oma kontrolli alla saada. Üheks oluliseks suunaks see, et tuli meelitada NSV Liiduga koostööle silmapaistvaid vana režiimi-aegseid tegelasi. Otsapidi jõudis see tegevusliin ka Eestisse. Georg Merile pakuti võimalus komlekteerida omale valitsus ja saada ise valitsusjuhiks. Oluline meeles pidada, et see Kremli poliitika päris selgelt muutus. Ka Käbin kutsuti Beria poolt välja enne Eesti otsuse ettevalmistamist. Mida üritati selle uue rahvuspoliitikaga saavutada? Kindlustada oma positsioone võimuvõitluses, aga olulisem küsimus selles, et mis see siht oli? Selle äärealade poliitika osas pärast Stalini surma võeti paljuski eeskuju Vene impeeriumi perioodist - Baltikumi vaadates on tähtis mõiste Balti erikorda - Beria eesmärgiks oli nõukoguliku Balti erikorra loomine, et need alad veelgi tihedamalt nõukogude võimuga liita. Läti siseminister, kelle Beria vabastas, oli Beria kohtumisel öelnud, et Vene impeeriumis saadi äärealade haldamisega paremini hakkama.
“Uue poliitika” elluviimine:

• mai - Lääne-Ukraina ja Leedu NSV 26.05. 1953 NLKP KK otsus
  
• juuni - Lääne-Valgevene ja Läti NSV 12.06.1953
  
• …
  

Pärast Beria mahavõtmist pandi see uus rahvuspoliitika kalevi alla, aga see ei tähendas seda, et kõik oleks tagasi pööratud ja et hiljem poleks samade küsimustega jätkatud. Tegelikul ka Hruštšov oli otsapidi kaasatud sinna samasse “uude poliitikasse”. Pärast Stalini surma oli Hruštšovil võimalus liituda kas Malenkovi või Beriaga, ta valis Beria. Ka Eesti otsust valmistas ette just Hruštšov. Hiljem ei ole ta kusagil seda avalikult tunnistanud. Aga kui ta võimule sai, siis see sama poliitikas jätkus, ka Eesti suhtes - nõudis Käbinilt, et tuleb rohkem tähelepanu pöörata kohaliku kaadri edutamisele.
24.04.12
Võimude vägivallapoliitika
Nõukogude poliitilisse süsteemi oli juba 1920. aastatest sissereguleeritud vägivald - permanentne riiklik poliitika, mis oli väga sobilik ka Stalini nägemusega, kuidas see riik peaks funktsioneerima. Stabiilsemale perioodile peaks järgnema puhastamine - see annaks ühiskonnale tervendava signaali. Riiklik repressiivpoliitika võimaldas likvideerida neid inimesi, kes teatud opositsiooni etendasid võimule. Ka rakendatatav vägivalla arsenal oli eripalgeline - alustades hirmutamisest kuni massimõrvadeni ja küüditamisteni. See süsteem hakkas toimuma ka al 40. aastast Eesti territooriumil. Oluline “Nõukogudevaenuliku elemendi arvele võtmine”. Oluline termin poliitvärvingute kartoteek - taust selline, et juba 20. aastatel võimulolijad hakkasid arvet pidama nende üle, kes võiks olla potentsiaalsed vaenlased käimasolevale režiimile. See jõuab täiuseni 30. aastatel - see on nõukogude vastase elemendi arvele võtmisel väga oluline periood. Saab alguse 30. aastate alguses, esimeseks väljundiks pidigi olema suure terrori ettevalmistamine. Poliitvärvingud tähendavab seda, et see oli erinevate poliitjõudede kaardistamine ja kirja panema, seda hakatakse koondama ühtsesse andmebaasi, mis saab nimetuseks Poliitvärvingute kartoteek - pikema ajaline protsess - seda kartoteeki tuli pidevalt täiendada. Toimis nii, et erinevates piirkondadest koguti vastav andmestik kokku, selleks saadeti juhised, kes võiksid kuuluda vaenlaste hulka, panid paika erinevad kategooriad, Moksvas süstematiseeriti see andmestik ja loodi üleriiklik andmebaas. Kui 39-40 liideti NSV Liiduga uusi territooriume, siis hakkas ka nendelt territooriumitelt kartoteekidega koostamine - kuni 50. aastate keskpaigani väga oluliseks andmebaasiks. Liiduvabariigis oli oma poliitvärvingute kartoteek olemas, Moskvas kõikide liiduvabariikide kartoteegid. See ei tähendanud inimese puhul alati seda, et kohe oleks järgnenud repressioon või karistamine . See karistamine võis tulla päevakorrale alles mitmeid aastaid hiljem. Kui ka konkreetne inimene juba riigiametis oli, tema kohta oli teada, et ta oli mõne kodanliku partei liige, kui olud muutusid, siis võidi süüdistusena see esile tuua. Tegemist väga mastaapse andme kogumisega - põhiraskusi lasus mitte julgeolekuorganitel endil, vaid selle andmebaasi algandmed otsisid välja arhiivid. See tähendas seda, et arhiivi ülesandeks oli vastavalt nendele eeskirjadele nendest lähtuvalt arhiivimaterjal läbi töötada - otsida välja, kes olid potentsiaalsed vaenlased. Siin on just selle nõukogude arhiivinduse üks äärmiselt oluline eripära. Võrreldes teiste riikide arhiividega, kus me siiamaani võime leida 20. sajandi algusest korrastamata dokumentatsioonid, siis Nõukogude arhiivinduses väga palju korrastamata materjali ei saanud olla. Kartoteegi alusel oli võimalik väga erinevaid toiminguid sooritada . Sellise andmekogu on oluline ka nomenklatuuri seisukohalt - taustakontroll. 1940. aasta lõpust oli väga oluliseks andmete kogumise meetodiks ka elanikkonna passporteerimine. Selle eesmärgiks ei olnud mitte ainult see, et inimesel oleks mugav ringi liikuda , vaid 44.-45.-46. aastal oli hoopis olulisem see, et saaks selle inimese kohta infot, kontrollide selle inimese tausta. Laiemas plaanis inimese arvele võtmine, et ta oleks fikseeritud. See ei olnud sõjajärgse aja iseärasus, see on laiemas plaanis tagasiviidav juba Peeter I aega. Juba sellest ajast peale oli riigivõimu üheks esmaseks sooviks omada väga selget infot selle kohta, kuidas inimesed liiguvad. Seda ju täitis ju ka see väga range sissekirjutise nõue kuni nõukogude perioodi lõpuni välja. See elanikkonna passporteerimine Eestis viidi läbi al 44. aasta lõpust, selle töö käigus ka üsna oluliselt täienes see poliitvärvingute kartoteek. Selle töö käigus hakati otseselt ka inimesi represseerima. Tallinnas viidi läbi ka väiksemaid puhastusoperatsioone just 44. aasta oktoobrist. Samuti ka 45. aastal. Nende puhastusoperatsioonidega asi ei piirdunud, vaid hakkasid toimima ka teistsugused repressiivsed meetmed - arreteerimised, nendele lisandusid ka küüditamised ja ka muud represseerimise vormid. Oluline ka massilised arreteerimised, mis sõjajärgsel perioodil on üsna mastaapsed. Arreteerimine kõige mastaapsem 44. ja 45. aastal. Ulatuslik represseerimine Eestis Otto Tiefi valitsuse katse. Tulemuseks see, et kõik Eesti vanglad olid puupüsti täis. Aeg-ajal on kõneldud, et tegelikult see 44. aasta lõpp ja 45. aasta oli suhteliselt rahulik jne, tegelik olukord oli arreteerimisi just silmas pidades hoopis vastupidi. Uus repressioonide tugevnemine toimus aastatel 1948-1951.
Küüditamised:

• 1945 sakslased (407) - esimene küüditamine Eesti alal, mis ei puudutanud jällegi ainult Eestist, vaid sama moodi tehti ka Lätis ja Leedus - saadet välja kõik need, kelle rahvuseks võis lugeda sakslane
  
• 1949 suurküüditamine (20713, 7488 perekonda) - Eestist, Leedust, Lätist kokku deporteeriti 94779 inimest, ehk siis 30 600 perekonda. Kokku osales 76 212 inimest selle küüditamise korraldamisel. 10,8% olid julgeolekutöötajad, 20,8% sisevägede sõdurid, 24,1% hävituspataljonide liikmed (kohalikud) ja lisaks 37,7% kohaliku nõukogude ja partei tegelasi. Väga väike osa sellest kohalikust aktiivist teadis, et ees on küüditamine, mass aeti kokku ja siis alles said teada. Küüditajate andmestik on väga hästi säilinud - meil olemas siseministeeriumi dokumenatsioon - küüditute vastuvõtmine, vagunisse paigutamine ja nende sihtkohta vedamine . On võimalik eri piirkondade kaupa vaadata, kuidas kavandati küüditamisoperatsiooni, kuidas see julgeoleku enda arvates korda läks - nii on selline küüditamisaktsiooni ahel päris hästi tuvastata. Iga aruanne oli 3 eksemplaris, see kolmas eksemplar on meie arhiivis alles.
  
• 1950 Pihkva oblastist ( 1563 ) - need alad, mis olid 1944. aastani Eesti kooseisus , see küüditamine puudutas ka otsapidi eestlasi
  
• 1951 jehovistid (259) - usulise taustaga küüditamine, jehoova tunnistajad saadeti Eestist välja, see toimus ka teistes liiduvabariikides.
  

Esimene mastaapsem küüditamine Baltikumis leidis aset 1948. aastal Leedus.
Meie ajalookirjutises on varasem küüditamine seotud Nikolai Karotammega - tema pakkus 1948. aastal selle, et küüditamine ei peaks tähendame seda, et inimesed saadetaks Eestist välja, vaid küüditaks Eesti piires - Ida-Virumaale - seal vajati töökäsi, vaatamata sellele, et sõjaväevangid olid Eesti NSV territooriumil olemas - seda on käsitletud ka kui Karotamme humaansest lähenemist, aga kui me laiemalt vaatame, siis oli paljuski selle soovi taga saada Ida-Virusse korralik tööjõud. Humaansuse momenti ei ole ja töötingimused olid seal päris keerulised. Loomulikult Moskva seda ettepanekut ei aksepteeritud, pikka aega ei saadud aru, kus see muutus tuli, et 1949. aastal toimus juba Suur küüditamine, miks Karotamm oma arvamusest lahti üles jne. Jaanuaris 1949 oli Karotamm koos teiste Balti liiduvabariikide juhtidega Kremlis Stalini juures ja seal pandigi paika see küüditamise aktsioon. Mõni päev hiljem lähevad uued kirjad teele, kus leitakse, et ainuõige tegu on see kulaklik element välja saata. Kohapeal võttis nii ministrite nõukogus kui parteiliinis see otsus vastu ja see katsioon viidi korraga 3 Balti riigis korraga läbi. Selle kohta on olemas ka Karotamme enda käsikirjaline üleskirjutis, et millest kõneldi ja kuidas olud olid. See on see kohtumine , kus suureks kirjanikuks sai Leberecht.
Oluline küsimus, miks küüditamine tollal läbi viidi ja kas eesmärgid ka saavutati. Põhjuseks kollektiviseerimine - vabatahtlik kolhoosidesse astumine oli tagasihoidlik, ka peale pandud maksud ei kiirendanud seda. Märtsiküüditamine on kolhoseerimise seisukohalt murranguline, peale seda kolhoseerimise protsent suurenes märgatavalt. See ei olnud oluline mitte ainult kolhooside loomise seisukohalt, vaid see küüditamine võttis abi ära ka relvastatud vastuliikumisest - metsavendluselt.
Repressioonide ulatus aastatel 1944-1953: Eestis langes represseeritute hulka 67 470 inimest, Lätis 118 998 inimest. Eesti puhul need andmed kattuvad meil olevate andmetega . Nende andmete puhul saab öelda, et see ulatus on paigas.