Hrustsovi aeg (0)

Hruštšovi aeg



Hruštšovi aeg  (sept 1953-okt 1964) Stalin suri 5. märtsil 1953. aastal   kell 21. 50.   Matused toimusid   9. märtsil. Matuste ajal
hukkus   tuhandeid   inimesi   rüseluses,   nad   tallati   Moskva   kitsastel   tänavatel   jalge   alla.
Matusekomisjoni   esimees   oli   Hruštšov,   matusetseremoonial   Punasel   väljakul   esinesid
ametlike kõnedega Molotov ja Beria.  Stalini balsameeritud surnukeha paigutati Mausoleumi
Lenini kõrvale. 
Riigi võimalikud arenguteed olid: a) stalinismi jätkumine
b) stalinismi liberaliseeritud variant
c) radikaalsed reformid Enne   Stalini   matuseid   toimus   Kremlis   nõupidamine,   kus   jagati   ametikohti.   Ministrite
Nõukogu esimeheks sai Malenkov, Siseministeeriumi ja Riikliku Julgeolekuameti (MBД ja
MГБ) juhiks sai Beria. NLKP KK sekretär ja Moskva oblastikomitee I sekretär oli Hruštšov
juba alates 1949. aastast.
Igaüks neist tahtis enda kätte saada kõrgeimat võimu.
Esimesena hakkas aktiivselt tegutsema Beria. Ta vabastas vanglast väga palju inimesi, kuid
eelkõige kriminaalkurjategijaid. See teravdas järsult olukorda riigis. Arvatakse, et sel moel
püüdis ta oma ametkonna võimu suurendada (kuritegevusega on ju vaja võidelda!).   (Film
“1953. aasta külm suvi”). Poliitvange ei vabastatud. 
1953. aasta juulis Beria arreteeriti. Süüdistused olid väga sarnased Stalini aegadega (et on
Inglise agent jne). Beria mõisteti surma ja lasti maha. Millal täpselt, polegi teada. Avalikku
kohtuprotsessi ei toimunud. Beria oli seotud repressioonidega.  
Sept 1953 valiti Hruštšov NLKP KK I sekretäriks. Hakati läbi vaatama mõningaid Stalini
aegseid poliitilisi protsesse (Leningradi süüasi, mille käigus oli hukatud palju inimesi). Samas
aga, kui Vorkuta kaevanduses toimus GULAG´i vangide ülestõus 1953. a lõpus, siis suruti see
julmalt maha. 
1954. aastal sõitis Hruštšov Nõukogudemaal ringi. Käis Siberis, Kaug-Idas, Sahhalini saarel,
Kesk-Aasias,   Ukrainas,   Leningradis,   Riias   jm.   See   tõstis   kõvasti   tema   populaarsust.
Malenkov jäi tahaplaanile. 1955. a määrati Ministrite Nõukogu esieheks Malenkovi asemel
Bulganin. 
Hruštšov hakkas ka GULAG´i  likvideerima. Miljonid poliitvangid saabusid koju. Koju hakati
laskma ka küüditatuid, ka eestlased hakkasid koju saabuma. Oli alanud destaliniseerimine.
Sellele   protsessile   hakkasid  vastu  töötama   vanameelsed:   Molotov,  Kaganovitš,   Malenkov,
Vorošilov.   Kõigi   nende   käed   olid   verega   määritud,   kaasa   arvatud   Hrustšovil.   Nad   olid
osalenud 1937. a suures terroris. Samas olid ka ise kannatajad olnud. Stalin oli neid kõiki lõa
otsas hoidnud. Mõningaid näiteid:  Kalinini naine Jekaterina oli arreteeritud 1937. aastal. Saadeti GULAG´i. Kalinin oli Ülemnõukogu   Presiidiumi   esimees   (teistes   riikides   vastas   see   presidendi
ametikohale). Kalinini naine oli rahvuselt eestlane.  Kaganovitsil lasti maha üks vend, teine vend sooritas enesetapu  Švernikul arreteeriti ainukese tütre mees
 Vorošilovil arreteeriti pojanaine  Molotovil arreteeriti naine, kes oli nimekas parteitöötaja 1956. aastal toimus NLKP 20. kongress. Sellel kongressil esines Hruštšov kinnisel istungil
ettekandega Stalini isikukultusest. Ettekanne hoiti saladuses kuni 80- ndate aastate lõpuni,
kuni   Gorbatšovi   ajani.   Esmakordselt   avaldati   1989.   aastal.   Algas   Stalini   kuritegude
paljastamine. 
Juunis 1956 avaldati otsus  “Isikukultusest ja selle tagajärgedest ülesaamise kohta”.  
Rahvusvahelise olukorra kohta rõhutati, et sõjad pole enam fataalselt paratamatud. Sõdu saab
ära hoida. Ainsaks võimaluseks on eri süsteemide rahulik kooseksisteerimine. 
1956. a 9. märtsil toimus veresaun Tbilisis. Punaarmee surus jõhkralt maha gruusia noorte
väljaastumise Stalini kaitseks. 
1961.   a   toimus   NLKP   22.   kongress.   Sellel   kongressil   teatati,   et   1980.   aastal   jõutakse
kommunismi. 
Võeti vastu ka otsus Stalini põrm Mausoleumist kõrvaldada. Stalin maeti Kremli müüri äärde.
“Halb” Stalin ei sobinud “hea” Lenini kõrvale. 


Majanduspoliitika. Põllumajandus.
Uudismaade ülesharimine. Alustati 1953. aastal. 
Otsus   uudismaade   ülesharimisest   võeti   vastu     1954.   aasta   kevadel.   Puudutas
piirkonda:   Kasahstan,   Lõuna-Siber,   Volgamaa,   Põhja-Kaukaasia.   Uudismaade
ülesharimise vastu protesteerisid kohalikud elanikud. Kardeti, et Kasahstani steppides
toob   suurte   maaalade   üleskündmine   kaasa   loodusliku   katastroofi   ja   põhjustab
traditsioonilise lambakasvatuse allakäigu. 
Miljonid   noored   siirdusid   uudismaadele.   See   oli   ka   rahvaste   segamine,   toimus
venestamine. Hiljem oli  Kasahhi NSV-s kohalike elanike % liiduvabariikidest kõige
väiksem, oli kõige rohkem venestatud piirkond. 
1954   –   1955   hakati   suurendama   maisi   külvipinda.   Maisi   tuli   külvata   ka   neis
piirkondades, kus see ei õigustanud ennast (näit Eesti jmt piirkonnad).
1962 majandusliku raskused, sisepinged. Halvenes linnade varustatus toiduainetega. 
1962. aastal tõsteti mõnede põllumajandussaaduste hindu (põllumajandussaadusi oli
riigi   poolt   kogu   aeg   doteeritud).   Kuna   aga   hakati   tõstma   põllumajandussaaduste
kokkuostuhindu, et kolhooside olukorda parandada, siis pidi see paratamatult kaasa
tooma hinnatõusu. Või hind tõusis 50 %, lihatooted 25 – 40 %. Hinnad tõusid ka neil
toodetel, mis sisaldasid piima või liha. See kutsus esile rahva pahameele.  Novotšerkasski   sündmused  2.   juunil   1962     (asub  Aasovi   merest   kirdes,   37   km
kaugusel Rostovist Doni ääres). Siin langes hinnatõusu teade kokku palgalangusega.
Nimelt   muudeti   ühes   ettevõttes   (elektrivedurite   tehases)   normatiive.   Toimus
kokkupõrge   tehase   juhtkonnaga.   Kohale   kutsuti   miilits   ja   sõjavägi.   Algas   streik.
Streigist   teatati   läbisõitvate   rongide   kaudu.     Töölised   siirdusid   Novotšerkasskisse
parteimaja juurde (partei linnakomiteesse). Linna oli 12 km. Teel tulid neile vastu
juba soomusmasinad.  Nende  rahumeelset demonstratsiooni tulistati. Palju inimesi sai
surma   ja   haavata.   Hukkunute   seas   oli   palju   juhuslikke   inimesi,   kes   olid   ilusal
päikesepaistelisel  päeval keskväljakule jalutama  tulnud. Kui algas tulistamine,  siis
arvati, et lastakse paukpadrunitega. Põgeneda oli raske, sest demonstrantide selja taga
oli 1 meetri kõrgune poolringis skväär  Lenini monumendiga.   Nõukogude ajalehed ei
kirjutanud sellest midagi,  küll aga rääkis sellest Ameerika Hääl (Лит Газ 37, 44/
1990). Novotšerkasskisse oli saabunud ka Anastass Mikojan. 1963. aastal küpses uus kriis. Sept 1963 täitus 10 aastat Hruštšovi võimuletulekust.
Parteiaparaat   valmistus   selle   suurejooneliseks   tähistamiseks.   Äkki   aga   kadus
poodidest   leib.   Puhkes   paanika.   Kõigis   linnades   peale   Moskva   seisid   inimesed
pikkades järjekordades, kuid leiba ei tulnud müügile mitu päeva. 
Uudismaa   ei   suutnud   riiki   viljaga   varustada.   Olid   puhkenud   liivatormid.   Ikaldus.
Mittemustmullaalade põllud olid üldse hooletusse jäetud. Puudus väetis. Uudsevilja
laekus väga vähe. Juubeliks valmistuvale Hruštšovile ei julgetud midagi öelda. Välja
jagati strateegilised viljavarud, aga lõpuks oli elevaatotitest vili otsas, näpud põhjas.
Vilja osteti lõpuks välismaalt. See oli esimene kord, kui NSV Liit ostis vilja sisse.
Osteti 12 milj tonni. Brežnevi ajal hurjutati Hruštšovi selle eest. 
Paljudes   kohtades   viidi   jälle   sisse   kaardisüsteem.   Leiba   anti   vaid   alalise
sissekirjutusega inimestele, sissesõitnutele ei müüdud.  1958. a sai Hruštšovist ka Ministrite Nõukogu esimees. Seega kandis ta vastutust ka
majandusprobleemide eest.  Muudatused liiduvabariikides
Kõige olulisem: Karjala-Soome NSV (moodustatud 31. märtsil 1940. aastal) muudeti
1956. aastal Karjala Autonoomseks Vabariigiks   ja lülitati   Vene NFSV koosseisu.
Karjala-Soome   NSV   elanikkonna   koosseisus   olid   majanduspoliitika   tõttu 2


(migratsioon!) suured muudatused. Põliselanikud – karjalased, soomlased, vepslased
moodustasid   vaid   ¼   elanikkonnast,   venelased   ¾.   See   oligi   heaks   ettekäändeks
liiduvabariigi likvideerimisel. Välispoliitika
Erinevalt Stalinist pidas Hruštšov väga oluliseks riigijuhtide isiklikke kontakte. NSV
Liit muutus märksa avatumaks. Hruštšov ise reisis palju ja võttis vastu ka arvukaid
delegatsioone.  1955.a  külastas Jugoslaaviat, Indiat, Birmat, Afganistani
 1955.a  lõi diplomaatilised sidemed SLV-ga  1955.a  mai -  NSV Liit kirjutas alla riiklikule lepingule Austriaga, millega  fikseeriti Austria neutraalsus ja viis oma väed Ida-Austriast välja. 15. 05. 
1955 kirjutasid NSVL, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa Viinis alla 
riigilepingule, millega lõpetati Austria okupatsioon  1955 kevad – NSV Liit likvideeris Port Arturis oma  sõjalise baasi ja andis  selle ala Hiinale tagasi  1956 jaan – likvideeriti NSV Liidu sõjabaas Porkkala-Udd´is Soomes
 1956 aprill – Hruštšov külastas Suurbritanniat  1956 nov – Nõukogude väed viidi Ungarisse. Ungari ülestõusu verine  mahasurumine  1957 – külastas Soomet  1959. a sept USA-s. Kohtus president Eisenhoweriga.Kohtumistest on  ilmunud teosed:  “Elada rahus ja sõpruses” Tln 1960,  “Palgest palgesse 
Ameerikaga”   1959. a sept esines kõnega ÜRO Peaassamblee istungjärgul New Yorgis  Esmaspäevane päev. Rahvast vähe kohal. Hruštsov andis ÜRO peasekretärile
Dag Hammarskjördile karmi käsu, et kvoorum kokku aetaks. Kuulutati välja
vaheaeg. Telefoni teel aeti rahvas kokku. “Tulge kähku kohale, Hruštšov teeb
skandaali!”  (Hruštšovi väimehe Adžubei mälestustest)
  Kuulsaks on saanud ka see situatsioon, kui Hruštšov ÜRO-s saapaga vastu
lauda tagus. Suhted USA-ga
1.   mail   1960   tulistati   NSV   Liidu   kohal   Sverdlovskis   alla   USA   luurelennukU-2
Powersiga. See oli startinud Pakistanist ja pidi jõudma Norrasse.. Lendur ei kasutanud
mürgiampulli ja katapuleerus kolhoosipõllul.  Ka varem oli USA luurelennukeid NSV
Liidu kohal lennanud, kuid neid ei saanud alla tuua, sest NSV Liidu püüdelennukite
lennukõrgus jäi USA omadest maha. Powersi lennukit läksid alla tooma 2 Nõukogude
hävitajat. Allatulistamisel tabas üks rakett Nõukogude hävitajat. Lendur hukkus. See
vaikiti maha. Avalikustati alles 1990. aastal.  Hruštsov sai U2 allatulistamisest teada
Punasel väljakul tribüünil, kui ta jälgis parajasti 1. maisõjaväeparaadi. Talle teatas
sellest   marssal   Birjuz.   Ka   teised   tribüünil   viibinud   mõistsid,   et   teade   pidi   olema
erakordne,   sest   marssal   kandis   igapäevast   töövormi,   mitte   pidupäevale   vastavat
paraadvormi.  (“Edasi” 17. 06. 1990).
Toimus kohus. Selle intsidendi tõttu jäi ära NSV Liidu – USA tippkohtumine,   mis
pidi toimuma Pariisis 1960. aastal. Powers hoiti vangis 1962. aastani. Siis ta vahetati
välja USA-s tabatud Nõukogude spiooni Rudolph Abeli vastu. Powers hukkus 1977.
aastal, kui tema helikopter kukkus alla USAs, Californias. 
Luurelennuki   alla   tulistamine   oli   ühest   küljest   rõõmustav   sündmus,   teisest   aga
tragöödia.
1960. aastasse jääb ka USA külastamine. Hruštšov on ÜROs esinenud rohkem kui
ühel korral. Sinna jääb ka kingaga tagumise lugu. Üks Filipiinide delegaat tõstatas
üles   kolonialismi   küsimuse   ning   ütles   otse   välja,   et   NL   on   haaranud   kolmanda 3


maailma riigid enda alla. Hruštšov võttis oma mokassiinkinga jalast ning tagus sellega
vastu lauda. 
 1962. aastal toimus Kuuba kriis.
 Poliitikal kaks äärmust: esiteks sõnum, et sõdu võib ära hoida, teisalt jõudis tema ajal
maailm kolmanda maailmasõja ääre peale (Kuuba kriisiga).
Stalinil oli põhimõte, et mida edukamalt kulgeb NSV Liidus sotsialismi ehitamine,
seda enam teravneb klassivõitlus. See põhimõte andis kogu aeg võimaluse vaenlasi
otsida ja leida ning kogu rahvast hirmu all hoida.
  Nõukogude inimene pidi kogu aeg meeles hoidma, et vaenlane ei maga – hirm oli
kogu aeg sees. Väliskülalistele torkas Stalini ajal samuti silma kohalike tohutu hirm.
Kokkuvõttes   võib   öelda,   et   võrreldes   Stalini   ajaga   toimus   Hruštšovi   ajal   teatud
pingelõdvendus.   Kaasa   aitas   eelkõige   Hruštšovi   isiklik   suhtlemine   välisriikide
juhtidega.
 Kultuuripoliitika
Hruštšov oli väga väikese haridusega, kuid kahjuks pidas ta end paljudes küsimustes
suureks asjatundjaks.
Kultuuriküsimustes   põrkusid   kokku   ühelt   poolt   võim   ja   teisalt   rumalus.   Rumal
hinnang kõrgelt võimkandjalt võis kultuuriinimestele tekitada väga palju probleeme.
Kunstis   meeldis   Hruštšovile   sotsialistlik   realism   –   tööinimese   kujutamine.   Mujal
maailmas levisid (40ndatel – 60ndatel) uued kunstistiilid. Need Nõukogude Liitu ei
jõudnud. Kurikuulus on Hruštšovi konflikt kustnikega Maneežis. Seal olid väljas ka
noorte kunstnike tööd, mis olid maalitud uudsetes stiilides. Näiteks sürrealismis ja
teistes katsetustes. Hruštšovil tekkis tõsine konflikt kunstnik Neizvestnõiga. Hiljem
tegi seesama kunstnik talle hauasamba. Seda palus Hruštšovi poeg. Hauasammas on
tehtud   must-valges   stiilis   ning   selle   abil   on   selgesti   välja   toodud   Hruštšovi   kaks
poolust (ka tema hinge lõhestatus).
Küllalt sageli esines Hruštšov ka kultuuriküsimuste arutlemisel. Tihtilugu kritiseeris
kirjanikke. Samas hakkasid tema ajal esmakordselt ilmuma teosed Stalini perioodi
kohta, mis käsitlesid seda objektiivselt. Tvardovski poeem “Kaugused kauguste taga”,
Solženitsõn   “Üks   päev   Ivan   Denissovitši   elus”   (seal   kirjeldati   Nõukogude
vangilaagrit). Kõik teosed ilmusid kibekiirelt ka eesti keeles. Kõigepealt avaldati need
ajakirjas Novõi Mir. 
Hruštšovi tagandamine
Ta  võeti   ametist   maha   oktoobripleenumil   1964.   aastal.   Enne   seda   oli   kujunenud
Hruštšovi-vastane vandenõu.
1964.   a   okt   oli   ta   koos   Mikojaniga   Pitsundas   suvitamas.   Ta   kutsuti   Moskvasse
põllumajandusküsimuste   lahendamise   ettekäändel.   Pleenumil   süüdistati   teda
kollektiivse juhtimise printsiipide rikkumises, suhete halvendamises Hiinaga jpm.
Hruštšovi   asemel   sai   NLKP   KK   peasekretäriks   L.I.   Brežnev,   (Hruštšovi   ajal   oli
Brežnev   olnud   NSV   Liidu   Ülemnõukogu   Presiidiumi   esimees,   nüüd   ta   vabastati
sellest ametist ja ÜN Presiidiumi esimeheks nimetati Mikojan, kes oli ametis 1964-
1965, seejärel sai selle ametikoha Podgornõi). Ministrite Nõukogu esimeheks nimetati
Kossõgin.
     Hruštšovi surm
     Suri 1971. aastal. Pere ootas, kas toimuvad riiklikud või perekondlikud matused.
Seejärel saabus teade, et riiklikke matuseid ei korraldata. 
Hruštšovi. pensionipõlv oli küllalt raske, teda jälitati. Ta kirjutas mälestusi, mis aga ei
meeldinud partei juhtkonnale. Ilmusid välismaal ja hiljem  ka NSV Liidus. 
Partei   poolt   kaevati   Hruštšovile   vaid   haud.   Teade   ilmus   ajakirjanduses   pika
viivitusega,   sest   ei   soovitud   matustele   suuri   rahvahulki.   Ta   maeti   Novodevitše
kalmistule, mis on kõige prestiižsem kalmistu. Matusepäeval oli see põhjalikult ümber
piiratud   ja   kaitstud.   (Kardeti   suurt   rahvakogunemist).   Peaväravas   rippus   silt:
“Kalmistu suletud – sanitaarpäev.” 4