Kirjanduse eksam 10. klass (0)

Kirjanduse Eksam 2013
1) Homerose eeposed „ Ilias “ ja „Odüsseia“ . Eepose mõiste.
Eepos – suur eepiline värssteos, lugulaul, mis kujutab maailma loomist, jumalate ja kangelaste vägitegusid, müütilisi või tegelikke ajaloosündmusi, looduskatastroofe. Vanimaid säilinud eeposi on sumerite "Gilgameš", india "Mahābhārata" ning Vana- Kreekast pärit Homerose koostatud "Ilias" ja „Odüsseia“ . Eesti rahvuseepos on „Kalevipoeg“ , Lätis „Karutapja“ , Soomes „ Kalevala “ ."Ilias" on vanakreeka eepos, mille autoriks peetakse traditsiooniliselt pimedat Joonia laulikut Homerost. Ilias on üks väheseid säilinud kirjandusteoseid, mille tegevus toimub pronksiajal. Laulude praegune kuju pärineb allikatest, mis on kirja pandud 7.-6. sajandil eKr, tekstide aluseks arvatakse olevat aga palju vanem suuline traditsioon. Sõnavara erinevusi ja sarnasusi kirjeldav mudel näitas, et "Ilias" pärineb ligikaudu aastast 762 eKr. Iliase tegevus toimub  Trooja sõja 10. aastal. Eepos räägib ahhailaste ja troojalaste vahel peetud lahingutest,  Achilleuse  raevust tema orjatari Briseise ära võtmise ja sõbra Patroklose surma pärast ning Hektori surmast. Ilias ei räägi sõja põhjustest, algusest ega sõjale järgnevatest sündmustest. Viimaseid puudutab teine vanakreeka eepos "Odüsseia". Ilias on kirjutatud Trooja sõja muistendi ainetel . Kreeka ja Euroopa kirjanduslugu algab antiikeeposega "Ilias“.
Sisukokkuvõte: Saatuslikud sündmused, mis viisid kümme aastat kestnud Trooja sõjani, said alguse Thetise ja Peleuse pulmapeost. Kõik jumalad peale tülijumalanna Erise olid kutsutud. Ta viskas peosaali õuna, millele oli kirjutatud „kõige ilusamale “. Niisiis algas tüli Aphrodite , Hera ja Pallas Athena vahel. Kohtunikuks määrati Trooja kuninga poeg Paris . Iga jumalanna soovis Parisele omalt poolt midagi. Kuid kuna Aphrodite soovis armastust kõige ilusamalt naiselt, siis võitis tema. Kõige kauneimaks naiseks oli läbi aegade peetud Menelaose naist. Zeuzi tütart Helenat. Paris läks ning röövis ta. Ning põhimõtteliselt sellega sõda algaski . Trooja kuninga Priamose poeg prints Paris röövis Sparta kuninga tütre printsess Helena. Sparta kuningas suri. Kreeklased läksid sõjaretkele Trooja vastu, et Helena tagasi tuua. Uueks Sparta kuningaks sai Menelaos , kelle vend Agamemnon oli kreeklaste ülemjuhataja. Kreeklased ründasid Chrysa linna, sealt võtsid nad kaasa Apolloni (jumal) preestri tütre Briseise. Preester soovis küll tütart ära osta aga Agamemnon ei olnud nõus. Preester rääkis sellest Apollonile. Üheksa päeva Apollon surmas ja karistas. Agamemon oli ahne ja tahtis Achilleuse orjatari Briseist endale. Sellest tekkis neil tüli. Jumalanna Athena proovis rahustada Achilleust, ka Nestor proovis teda lepitada aga asjatult . Achilleus lahkus ja Agamemnon käskis heerolditel (väepealikud) tuua talle Briseis. Achilleus keeldub edaspidisest võitlusest Agamemnoni poolel. Achilleuse ema Thetis läks Zeusiga rääkima. Thetis soovis, et troojalased jääksid lahingus peale ja et kreeklased näeksid, et nad ei saa ilma Achilleusta. Esialgu Zeus ei tahtnud tema soovi täita, kuna sellest võis tekkida tüli tema ja ta naise Hera vahel. Zeus andis siiski lubaduse peanoogutusega. Hera sai siiski teada. Zeusi plaan oli eksitada Agamemnoni lastes tal arvata, et ta suudab vallutada Troojat, mida ta tegelikult ei suuda. Paris oli kogu tüli põhjus. Sõjas kutsub Paris Menelaose kahevõitlust pidama . Menelaos võidab kuna Paris põgenes. Jumalad arutasid sõja kohta. Pandaros rikkus rahulepingut lastes noole Atreuse poja Menelaose pihta. Sõda algas uuesti. Achilleuse viha pole leebunud ning ta keeldub tulemast. Achilleus saatis oma parima sõbra Patroklose sõtta ja Patroklos suri kahevõitluses Hektoriga kahevõitlust pidades. Achilleus läheb kättemaksma. Achilleus tapab Hektori kahevõitluses ning lohistab tema surnukeha sõjavankri taga laagrisse . Achilleus jättis Hektori surnukeha alles. Seni kuni kreeklased puhkavad leppisid Agamemnon ja Achilleus omavahel ära. Esialgu toimusid Patroklose matused. Hektori isa, Trooja kuninga Priamos , lunastab poja surnukeha välja, järgnevad Hektori matused. Sõda siiski jätkub. Laertese poeg Odysseus mõtles välja plaani kuidas vallutada Trooja. Kreeklased teesklesid lahkumist ja ehitasid hiigelsuure puust hobuse, mille sees olid kreeklased. Hobune jäeti linnaväravate ette seisma. Troojalased viisid hobuse linna . Troojalased arvasid, et kreeklased on alla andnud ja koju sõitnud, kuid öösel ronisid hobuses olevad kreeklased hobusest välja ja lasid kogu sõjaväe linna sisse. Kreeklased panid linna põlema. Achilleus suri Parise vibunoole läbi kui Paris talle noole kanda lasi.
I laulus  - Agamemnon loovutab Chrysese ning võtab Achilleuse orjatari endale, mille peale Achilleus lahkub sõjast ning palub oma ema kaudu, et kreeklased kaotaksid sõja. II laulus - Agamemnon magab ning Zeus saadab Une tema juurde, kes mõjutab teda, sunnib võitlema, andes lootust võita. Agamemnon läheb sõtta. Alguses ütleb Agamemnon sõduritele, et sõda on läbi ja nad võivad laagri maha jätta. Siis jälgib, kuidas iga väepealik oma sõdureid ohjeldab, sest tegelikult pole sõda läbi. Rünnak algab, kuid juhtide seast puudub Achilleus, kes peab oma telgis viha.III laulus - laseb Trooja kuningas Helenal, naisel kelle pärast toimub sõda, näidata kuulsamad kreeklaste väejuhid ette. Sõjas kutsub Paris Menelaose kahevõitlusele, et otsustada sõja saatus. Kahevõitluse võidab kreeklane ning troojalased peavad Helena tagastama. IV laulus - jumalad arutavad Olümpose mäel Trooja sõja kohta- kas jätkata või lõpetada sõda. Pandaros jätkab sõda, laseb noole Menelaose pihta, rikkudes rahulepingut. Lahing hakkab uuesti pihta. V laulus -  on raevukas sõda. Suri Pandaros. Diomede haavab Aphroditet sõja käigus. VI laulus - troojalased lubavad Athenale Peplose annetada, et see kõrvaldaks lahingust Diomedese. Kuid Athena keeldub pakkumisest. Hektor palub jumalatelt, et ta poeg Astyanaxi kasvaks tugevaks. VII laulus - jumalad Athena ja Apollon otsustavad lahingu peatada natukeseks. Hektor ja Aias peavad maha kahevõitluse. Lõpuks kingib Hektor Aiasele mõõga ja vastu saab kingiks purpurse vöö. Selleks päevaks on võitlus läbi. VIII laulus - Zeus keelab jumalannadel ja jumalatel sõtta sekkuda. Troojalased ründavad tugevalt kreeklasi. IX laulus - Nestor ütleb Agamemnonile, et ta peab Achilleuselt andestust paluma, muidu nad sõda ei võida. Nestor, aias, Odysseus lähevad paluvad Agamemnoni nimel Achilleust tagasi sõtta, kuid viimane keeldub, tema viha ei luba. X laulus - Dolon tuli kreeklaste laagrisse luurele ja jäi Odysseusile ja Diomedesele ette. Diomedes tapab Doloni. Ning Odysseus ja Diomedes lähevad troojalaste laagrisse luurele, kus nad tapavad unepealt vähemalt kaksteist traakia sõjameest ja kuningas Rhesose ning röövivad nende hobused. XI laulus - Antenori poeg Koon haavab Agamemnonit käsivarde ning sellepeale Agamemnon tapab Kooni. Seejärel tuleb noolesadu ning Agamemnon peab põgenema, tema järel põgenevad veel paljud kreeklased, kuid Diomedes ja Odysseus võitlevad edasi. Achilleus jälgib eemalt sõda. Haavatud on paljud väejuhid- Diomedes, Odysseus ja Agamemnon. XII laulus - on troojalaste võit nähtav. Hektor avab suure kiviga kreeklaste laagri väravad ning kreeklased põgenevad laevade poole. XIII laulus - Zeus lahkub lahinguväljalt, sest troojalaste võit on käega katsuda . Kuid kohale tuleb Poseidon , kes ei suuda kreeklaste langust taluda. Menelaos tapab Peisandrose ning troojalased taganevad.XIV laulus - Agamemnon teeb ettepaneku põgenemiseks. Hera tuleb kreeklastele appi. Hera soovib Unelt, et Uni Zeusi magama paneks, vastutasuks lubab Pasithead, tema armastust. Ning Zeus jääb magama. Aias tabab kivirahnuga Hektorit, kes kukub oimetult maha. Kreeklased kannul, kaotavad troojalased kogu ala, mille nad kalli hinnaga kätte oli võidelnud. XV laulus - Zeus ärkab unest ning vihastab Hera peale. Apollon läheb Zeusi käsul Hektorile ja troojalastele appi. Troojalased liiguvad mere poole, koondudes ümber laevade, mille juurde kreeklased on taganenud viimset vastupanu osutama. XVI laulus - Patroklos läheb Achilleuselt saadud sõjavarustusega sõtta. Achilleus pakub, et kõik läheks Patroklosega hästi..Patroklos tapab Hektori kutsari. Ning läheb Trooja linna alla sõtta.  XVIII laulus - Achilleus on Patroklose surma pärast meeleheitel ning tõotab kättemaksu. Hephaistos sepistab Achilleusele uued rakmed ja relvad. XIX laulus - Achilleus tõotab pühalikult loobuda vihast ja kättemaksust. Briseis viiakse tagasi Achilleuse telki. Athena läheb süstib Achilleusele nektarit ja ambroosiat, et ta oleks tugevam. Achilleus läheb sõtta. XX laulus - Zeus lubab jumalatel sõtta sekkuda, kuid ise ta jääb paigale. Jumalad aitavad palju sõdalasi. XXI laulus - troojalased taganevad korratult. Achilleus on surma äärel, kuid Hephaistos tuleb talle appi. Athena ja Ares lähevad tülli ning hakkavad avalikult kaklema. Aresele tuleb appi Aphrodite. Athena ründab ka Aphroditet. Lõpuks pöörduvad jumalad tagasi Olümposele. Troojalased põgenevad linna. XXII laulus - valmistub Hektor võitlema Achilleusega ning lõpuks tapab viimane Hektori.XXIII laul toob sündmustikku aeglustuse. Samuti kirjeldab Patroklose matuseid ja võistlusmänge tema auks.  XXIV laulus- Achilleus loovutab Hektori surnukeha. Toimuvad Hektori matused. Sõda katkeb kaheteistkümneks päevaks. Achilleus sureb läbi Parise noole.Sõja lõpp on selline - öö pimeduses puuhobusest väljudes avavad kreeka sõdurid Trooja väravad oma seltsimeestele, kes linna põlema süütavad. See on Trooja lõpp ning nii lõpeb ka kangelaseepos .
„Odüsseia“
"Odüsseia" on Homerosele omistatav vanakreeka eepos, milles kirjeldatakse Odysseuse eksirännakuid pärast Trooja sõda. Teos on sündinud umbes 650 aastat eKr. "Odüsseia" on järg "Iliasele". "Odüsseia" jaguneb 24 lauluks
Sisukokkuvõte: Eepos algab jumalate koosoleku kirjeldusega Olümposel Jumalad saadavad Hermese käskjalana nümf Kalypso juurde, käsuga vabastada tema juures viibiv Odysseus. Samal ajal vaevleb Odysseuse naine Penelope kodusaarel Ithakal tema kätt paluvate kosilaste käes, kuna 20. aastat eemalviibivat Odysseust peetakse hukkunuks. Odysseuse poeg Telemachos otsustab isa otsinguil purjetada Pylosele ja Spartasse. Sparta kuningalt Menelaoselt saab ta andmeid oma isa kohta. Kalypso juurest lahkunud Odysseus satub pärast merehädas olekut faiaakide saarele . Saare kuningas Alkinoos võtab Odysseuse lahkelt vastu, pidusöömingul jutustab viimane oma seiklustest pärast Trooja vallutamist. Ta on viibinud kikonite maal, lotofaagide ehk lootosesööjate saarel, kükloop Polyphemose juures, tuultejumal Aiolose saarel, nõid Kirke juures, allmaailmas, pääsenud koletiste Skylla ja Charybdise käest, mööda purjetanud sireenide saarest . Järgmisel päeval toimetavad faiaagid Odysseuse Ithakale. Jumalanna Athena moondab Odysseuse kerjuseks. Pärast seda läheb Odysseus ühe karjuse juurde. Seal kohtab ta oma poega . Koos kavandavad nad plaani, kuidas kosilastele kätte maksta. Nad tapavad kõik kosilased ja nendega kampa löönud teenrid . „Odüsseia“ nagu „ Ilias“ ülistab vaprust ja tarkust.
2) Kreeka mütoloogia. Müüdi mõiste. Üks vanakreeka müüt jutustada.
Vanakreeka mütoloogia ehk kreeka mütoloogia on Vana-Kreeka müütide kogum ehk mütoloogia. Need lood olid tuttavad kõikidele muinaskreeklastele. Kuigi mõned mõtlejad olid nende lugude suhtes skeptilised, olid nad rahvale rituaalide ja ajaloo allikaks. Muistsed kreeklased olid ühed suurimad müütide loojad Euroopas. Sõna "mütoloogia" on pärit samuti kreeklastelt. Umbes 400 aasta paiku eKr mõtles Kreeka filosoof Platon välja sõna mythologia, et eristada jumalikest tegudest jutustavaid fantaasiarikkaid jutustusi tavapäraste ja üleloomulike sündmuste tõetruust kirjeldamiset. Kreeka mütoloogias olid jumalad antropomorfsed (inimesekujulised), kuid eelkõige olid nad universumi jõudude kehastused. Kreeklased uskusid, et maailm lõi jumalad ja mitte vastupidi. Loomismüütide järgi oli esimesena Kaos. Sellest eraldunud Maa ( Gaia ) ja tema abikaasa Taevas (Uranus) olid esimesed vanemad. Nende lastest, titaanidest, kõige noorem, Kronos, sai maailma isandaks, alles Kronose lapsed ja lapselapsed, seega mitmes põlvkond, on kreeka jumalad. Jumalad elasid Olümposel, mida on hiljem samastatud Kreeka kõrgeima mäega Olympose massiivis Tessalias. Tähtsamad jumalad olid: ZEUS (peajumal), POSEIDON (meredevalitseja), HADES (allilma valitseja), HESTIA (kodukoldejumalanna), HERA (Zeusi naine, abielu kaitsja), ARES (sõjajumal), APOLLON (valgusejumal), ATHENA (tarkusejumalanna), APHRODITE (armastus- ja ilujumalanna ), HERMES (jumalate käskjalg), ARTEMIS (jahijumalanna), HEPHAISTOS (tulejumal). Sellistena olid nad enam-vähem muutumatud. Kuigi nad mõnikord paistsid õiglastena, olid nad sageli väiklased ja kättemaksuhimulised. Jumalate soosingu ärateenimiseks oli tarvis ohverdusi ja vagadust, ent need ei garanteerinud midagi, sest jumalad kaldusid meelt muutma. Jumalate viha oli kardetav ja ka nende armastus oli ohtlik. Kreeka mütoloogia on täis koletisi, sõdu, intriige ja jumalate sekkumisi. Probleeme lahendasid heerosed. Muinaskreeklased ei teinud selget vahet ajaloo ja mütoloogia vahel (vaata näiteks "Ilias" ja "Odüsseia"). Nad pidasid end müütiliste heeroste ja nende kultuuri otsesteks järeltulijateks. Kreeka mütoloogia ulatus ja huvisfäärid avaldasi muljet ka roomlastele. Roomlased võtsid suures osas kreeklaste müüdid omaks ning samastasid paljud nende oma itaalia jumalad kreeka Panteoni jumalustega. Müüdi mõiste – pärimuslik kujutelm maailma ja inimese, kultuuri, loodusnähtuste tekkimisest, seda põhjustanud üleloomulikest olenditest: jumalatest, muinaskangelastest jt.
Üks vanakreeka müüt jutustada:
Sfinksi mõistatus ( Oidipus ) Sfinks on olevus , kellel on naise pea, lõvi keha, kotka tiivad ja mao saba. Teebasse viis vaid üks tee ja linna ei olnud võimalik pääseda ilma sfinksist möödumata. Ja sellest elukast ei pääsenud mööda ilma tema mõistatuselevastamist. Kõik kes vastata püüdsid ja valesti vastasid, kisti sfinksi poolt ribadeks. Teeba kuningas pakkus välja suure autasu sellele, kes linna elukast vabastab. Kuningas küsis oraaklilt, et miks sfinks just Teeba linnas on. Sfinks oliseal selle pärast, et kuningas oli varem röövinud poisi , kes ennast hiljem just kuninga pärast ära tappis. Hera nägi seda pealt ja saatis sfinksi kuningale karistuseks. Kui kuningas oli teel koju tagasi, kohtas ta Oidipust, kes oli tulnud linna sfinksi välja kutsuma. Ta tappis kuninga, sest kuningas sõitis Oidipuse jalast kaarikuga üle. Oidipus jõudis sfinksini ning vastas ta küsimusele õigesti.Peale seda kaotas olevus oma jõu ja haihtus õhku. Oidipusele anti autasuks Teeba troon ja ta abiellus kuninganna Iokatasega, kes oli tegelikult temakadunud ema ning teel oli ta tapnud oma isa.
Kükloobi silm (Odysseus) Kükloop on olevus, kes on sama pikk, kui kahekorruseline maja ja tal on ainult üks silm. Ta on inetu, väga loll ja äärmiselt halva iseloomuga . Kükloobid kasvatasid lambaid ja elasid koobastes. Üksteist nad eriti ei sallinud. Kõige kuulsama kükloobi nimi oli Polyphemos . Tal ei olnud ühtegi sõpra aga ta sai oma lammastega väga hästi läbi. Kui ta ühel päeval peale tööd koopasse tagasi läks, avastas ta, et inimesed on tema koopas . Need inimesed olid kreeklased, kes olid just tulnud Trooja sõjast ja puhkasid Polyphemose koopas. Kükloop sõi kohe paar sõdalast ära ja läks magama. Meeste juhi nimi oli Odysseus ja temast sai hiljem kõige kuulsam kreeka kangelane. Odysseus väitis tihti. Et tema leiutas Trooja hobuse, tänu millele võideti Trooja sõda, kuid tegelikult oli sellele mõttele tulnus Athena. Odysseus tegi plaani kuidas koopast pääseda. Ta teritas ühe palgi väga teravaks ja jootis kükloobile veini sisse. Kui kükloop magama jäi siis surus ta palgi Polyphemosele silma. Kui Polyphemos siis ei näinud ta midagi, kuid lasi lambad ikkagi karjamaale sööma. Lammaste kõhtude alla klammerdunult suut Odysseus koopast ära põgeneda.
Daidalos ja Ikaros . Daidalos oli kreeka mütoloogias parim ehitusmeister, kujur ja leiutaja. Tema leiutatad olevat sirkel, puur ja veel üht-teist. Eriti hea oli ta arhitektina. Kuid mitte kõik ei läinud tal libedalt. Teda süüdistati õepoeg Talose tapmises. Seepeale Daidalos põgenes koos oma väikese poja Ikarosega Kreeta saarele. Seal ta ehitas kuningas Minose soovil labürindi, kus viimane hoidis koletis Minotaurost. Daidalos aga ei olnud rahul kuninga julmustega ja tahtis saarelt lahkuda. Laeval ära sõita ei olnud võimalik ja Daidalos otsustas kasutada õhuteed. Ta jälgis lindude lendu ning muretses erinevaid sulgi. Need sidus ta kokku ja kinnitas vahaga. Nii sai ta tiivad nii endale kui ka pojale. Järgmisel hommikul pani ta tiivad selga ja lendaski koos pojaga minema. Kreeta saar oli juba kaugel, kui äkki Ikaros tõusis hästi kõrgele. Päike hakkas kõrvetama ja sulatas vaha. Tiivad lagunesid ja poiss kukkus merre. Õhtul uhtus meri Ikarose surnukeha lähedalasuva saare randa . Daidalos mattis oma poja. Ta lendas edasi, kuid jäi elu lõpuni kurvaks ja rahutuks
3) Antiiklüürika, selle žanrid ja autorid.
7. sajandil eKr hakkas Lesbose saarel arenema kreeka lüürika. Lüürika (kreeka sõnast lyrikos 'lüüra saatel lauldav') nimetus on tulnud keelpillilt Lüüra, mille saatel esitati mitmesuguseid laule. Lüürika väljendab kirjaniku sisemaailma, tema tundeid ja mõtteid, mille aluseks on elamus, mis on tekkinud mõnest sündmusest või nähtusest. Lüürika on enamasti seotud kõnes ( luules). Lüürika peamiseks tunnuseks on riim.
Lüürika žanrid:
Eleegia - Eleegia on itk ehk nutulaul , ka ülekantud tähenduses – kurb lugu, jutt. Eleegia on üks antiiklüürika kolmest põhivormist. Eleegiat viljelesid näiteks Tyrtaios , Archilochos ja Solon .
Jambograafia - hõlmab poleemilisi, pilkelisi ja pahesid piitsutavaid luuletusi, mis pärinevad antiikkirjanduse varasalvedest, kuuludes žanriliselt antiiklüürika alla. Jambograafia rajajaks peetakse Archilochost.
Meelika - üks antiikkirjanduse esimesi tähtsamaid vorme. See on tuletatud kreekakeelsest sõnast "melos", mis tähendab laulu. Üldisemalt võib meelika jaotada kaheks: monoodiline meelika ja koorimeelika. Need laulud olid mõeldud esitamiseks kindlale keskkonnale, olid temaatiliselt väga mitmekesised . Nende hulgas leidub poliitilisi, sõja-, armastus- ja veinilaule. Selle žanri nimekaimad esindajad oli Sappho ja Alkaios.
Kuulsamad autorid ja nende teosed:
Sappho - Antiik-Kreeka luuletajanna ja pedagoog , kes sündis Lesbose saarel. Tema sünniaeg jääb vahemikku 630–612 eKr surmaajaks dateeritakse sageli 570 eKr. Oletatakse, et Sappho kirjutas ühtekokku 12 000 värssi, neist säilinud aga umbes 193 fragmenti, tervikuna ka luuletus " Palve Aphroditele". Alkaios - (7.–6. saj eKr) oli Vana-Kreeka lüürik. Tema järgi on nime saanud Alkaiose stroof, milles on suur osa ta luulest . Alkaiose luulest on säilinud umbes 400 fragmenti. Simonides (u 556 eKr – 468 eKr) oli Keose saarelt pärit poeet , piduliku lüürika tähtsaim esindaja. Simonidest peetakse ka epigrammižanri loojaks
Antiikteater . Võrdlus tänapäevase teatriga.
Antiikteater, vanaaja teater, kujunenud 6. sajandi eKr Kreekas (Dionysose pidustustest). Antiikteatris lavastati tragöödiaid juba alates 535. a. e.m.a. Alates 480. a. e.m.a lisandusid komöödiad. Kõik etendused olid mõeldud massilise vaatajaskonna jaoks. Kreeka teater oli vabaõhuteater, etendused toimusid lahtise taeva all ja päevavalges. Näiteks Ateena teater mahutas 17000 tuhat pealtvaatajat. Teatri põhilisteks osadeks olid orkestra , pealtvaatajate kohad ja skeene . Orkestra oli väike ümmargune väljak, läbimõõduga umbes 24 meetrit, kahe külgmise sissekäiguga, mille kaudu sisenes alguses publik ja hiljem koor. Orkestral toimus tegevus. Skeene oli algselt näitlejatele ümberriietumiseks mõeldud telgitaoline ruum, kust näitlejad ilmusid oma osi täitma. Hiljem asendus see püsiva ehitisega, mis harilikult kujutas lossi või templi esikülge. Skeene asetses näitlejate foonil ja kujutas omamoodi dekoratsiooni. Pealtvaatajate istmeread asetsesid astmeti, piirates orkestrat hobuserauakujuliselt. Radiaalselt paigutatud vahekäigud jagasid vaatajate ruumi lõikudeks. Alguses olid istmeteks puupingid, hiljem asendati need kivist istmetega. Lavatehnika oli primitiivne . Jumalate õhkutõusmiseks oli midagi tõstekraanataolist Näitlejad esinesid maskides. Mask tegi näo puiseks ja välistas miimika, mida kaugemal istujad poleks saanudki jälgida. Etendusest võttis osa ka koor. Tuntuimaid näitekirjanikke: (Kreekas) Aischylos , Sophokles, Euripides , Aristophanes; (Roomas) Plautus, Terentius .
Antiikaja ning tänapäeva teater ja teatri külastaja. Teater on koht teatrietenduste andmiseks . Nii on olnud juba mitmeid sajandeid. Teatrietendusi esitatakse nii teatrihoonetes, kultuurimajades, kui ka tänavatel. Vanakreeka näitlejad olid ainult mehed, neid oli laval alati kolm ja nad pidid mängima ka naiste osi. Näitlejad võisid olla ainult vabad kreeklased. Teatri keskmes oli koori ja näitleja vaheline dialoog. Koor koosnes 12-25 inimesest. Koori ülesandeks oli selgitada ja kommenteerida laval toimuvat. Teatri peamised žanrid olid tragöödia, komöödia ja saatürdraama.Teatri etendused toimusid ainult paar korda aastas. Kogu rahvas läks selpäeval teatrisse. Teatri pääse oli tasuline ja vaestele anti ka toetust teatripileti ostuks. Etendused kestsid hommikust õhtuni. Etendusel söödi ja joodi, kuna see oli ikkagi pidustus. Teatrietendused toimusid linnapeal, kus oli palju lärmi ja sagimist. Antiikajal kandsid näitlejad maske, mis väljendasid nende emotsioone. Nad pidid kandma ka pikka pidulikku rüüd ja kõrget peakattet ning kuni 50cm kõrguseid jalatseid. See kõik oli vajalik selleks, et suure rahvahulga ees silmapaista. Peamine põhjus, miks üldse teatrisse tuldi oli ühtekuuluvuse tunde tundmine . See oli kui rituaal , kus said kõik kuuluda võrdselt kogukonda. Tänapäeval on teatris paljud asjad muutunud. Nagu näiteks meie teatris ei näitle ainult mehed, vaid ka naised. Olenemata vanusest või perekonnaseisust. Näitlejad on laval vabas riietuses , vastavalt etenduse teemale. Vana kreeka teater toimus vaid paaril korral aastas, aga meil igapäev. Põhjuseks, miks me tänapäeval teatris käime ei ole ainult seltskond ja ühtekuuluvus tunne, vaid on ka põnev lugu ja head näitlejad. Tänapäeva teatris on näitlejate ja publiku emotsionaalne lähedus suurem, sest meid on teatris vähem, aga suure massi ees pole võimalik otsest kontakti näitlejaga luua. Vanalajal oli teater püha, aga tänapäeval on pigem lihtsalt üks vabaaja veetmise võimalusi, mida harrastatakase harva . Deus ex machina ehk "jumal masinast" on võte, mida kasutati Vanakreeka teatris. Lavamehhanismi abil laskus tragöödia lõpus alla jumal, kes andis loole tegevuse loogika seisukohast kunstliku, kuid müüdi poolt etteantud lahenduse.
4) Sophoklese „Kuningas Oidipus“ kui antiiktragöödia. Peab ise seletama , miks see on antiik tragöödia.
Tragöödia mõiste - Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend. „Kuningas Oidipus" peetakse kogu atika tragöödiakirjanduse tippsaavutuseks. „Kuningas Oidipus" on kirjutatud ühe kuulsaima Antiik-Kreeka tragöödiakirjaniku Sophoklese (496-406.a. e.m.a.) poolt. Kirjanik on pärit Ateenast , loonud on ta kokku 123 näidendit, millest meieni on säilinud vaid 7 tragöödiat. Sophoklese tähtsaim dramaturgiline uuendus oli kolmanda näitleja sissetoomine. "Kuningas Oidipust" loetakse autori populaarseimaks draamaks.
„Kuningas Oidipus“Tragöödia eellugu on järgmine. Teeba kuningas Laios on röövinud Pelops'ilt tema noore poja Chrysippos'e: selle kuriteo eest ta neetakse Hera poolt surma saama oma poja käe läbi. Laios kuuleb seda Delfi oraaklilt; tem abielu Iokaste'ga jääb kaua lastetuks; kui aga tal sünnib poeg Oidipus, ta saadab selle ustava orjaga Kitaironi mägedele, kuhu käsib jätta maimukese surema. Kuid ori halastab lapsele ja annab ta Korintose karjuse hoolde, kes viib ta oma lastetule kuningale Polybos 'ele, kus Oidipus kasvab üles Korintose printsina. Saades täisealiseks Oidipusel tekib kahtlus oma päritolu kohta. Delfi oraakel , kelle poole ta pöördub selle asjas, teatab , et tal on määratud tappa oma isa ja abielluda emaga. Oidipus otsustab nüüd Korintose hoopis maha jätta, pidades sealset kuningapaari oma vanemaiks, ja asub teele Teebai suunas. Teekonnal satub ta aga tülli kitsustikus viie saatja seltsis talle vastusõitva raugaga, kelle kutsar nõuab Oidipuselt teelt kõrvalehoidmist. Asi areneb lööminguks, mille tagajärjel meie noor kangelane surmab rauga ühes ta kaaslastega peale ühe, kes pääseb põgenema. Too rauk oli Laios, põgenenud ori aga sama, kes viis kord sündinud Oidipuse Kitaironile. Jõudes Teebasse, Oidipus päästab linna kurja Sfinksi käest, kes asudes linna läheduses, esitas möödaminejaile mõistatusi, mille mittelahendajad ta sõi ära. Tasuks selle heateo eest saab Oidipus Teebai kuningatrooni ja lesestunud Iokaste käe. Seega on ennustus täitunud. Möödub 15 aastat õnnelikku abielu, mille kestel Iokaste sünnitas Oidipusele 4 last: Laiose surm on ikka alles tasumata. Viimaks jumalad saadavad Teebasse katku, mis paneb linlasi mõtlema oma unustatud kohustusele kadunud kuninga vastu. Siin alles algab Sophoklese tragöödia sündmustik. Oidipus teeb kõik, et leida Laiose mõrtsukas ja teda nuheldes päästa armastatud kodulinn katku küüsist. Mida enam ta aga juurdleb mõrva saladuse kallal, seda tihedamini tõmbub tõenduste ja süüdistuste raudne ahel tema enda ümber koomale, kuni kohutav roim kogu oma jälkuses on viimaks alasti meie silmade ees. Ei suuda taluda olukorra koledust Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu süüdlane Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku.
„Kuningas Oidipus“ on antiiktragöödia, sest see vastab kõigile tragöödiaks olemise kriteeriumitele. (Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend). Kõige täiuslikumaks tragöödiaks on peetud Sophoklese "Kuningas Oidipust". Oidipus püüdis vältida kuritegusid, mida Delfi oraakel oli talle kuulutanud. Kuid neist hoidudes tegi ta need tahtmatult teoks: tappis oma isa ja abiellus oma emaga. Ta ei teadnud , kes olid tema tegelikud vanemad ja tappis teel tundmatu ränduri. Uude linna saabunud Oidipus valiti kuningaks ja anti naiseks eelmise kuninga lesk . Kui tõde ilmsiks tuli, torkas Oidipus endal silmad peast ja läks vabatahtlikku pagendusse. Näidendi mõte seisneb hellenitele olulises küsimuses: saatusele vastuhaku võimalikkuses.
"Kuningas Oidipuse" peategelaseks on muidugi kuningas Oidipus. Iseloomult on mees heasoovlik ning abivalmis, kuid samas ka jäärapäine, näiteks nagu siis, kui ta oli valmis isegi Kreoni tapma , kuid mitte mingil juhul uskuma seda, et ta ise ongi Laiose hukkaja. Ka Kreon kui kuninga sõber ja abiline on väga heatahtlik inimene. Tähtsaim omadus ta juures on see, et mees on truu oma valitsejale ja ennastohverdavalt aus samuti. Iokaste on naiselik ning linnarahvale väga sümpaatne daam . Ta sünnitab Oidipuse ja hiljem talle ka 4 last. Iokaste on truu oma abikaasale, toetades teda igati. Jumalaid iseloomustati raamatus kui tarku , õiglasi, inimlike omadustega ennustajaid, kes võivad saata rahvale nii head kui halba. Nimelt jumalanna Hera oli see, kes needis ära Laiose. Autor näib ülistavat jumalaid, kes tema arvates on kõikide inimeste saatuste taga. Teose stiil on poeetiline , kirjutatud on raamat luulevormis. Palju on dialooge, sündmuseid kirjeldab ja kommenteerib koor. Just viimase hädakaebed ja meeleheide kujundavadki teose traagilise lõpu.
Selle teose tragöödia seisneb selles, et jumalad on Oidipusele needuse peale pannud ja kuigi Oidipus proovib saatuse eest põgeneda, ei lähe tal see läbi. „Oidipus avastab, et tema ise on see tagaaetav mõrtsukas ning et kunagi lapsepõlves talle ennustatud saatus ongi kätte jõudnud - mees on mõrvanud oma isa ja heitnud ühte emaga! Olukorra koledust ei suuda taluda valitseja naine (ning nagu nüüd teada, ka ema) Iokaste, kes lõpetab oma elu silmuses, kuna süütu Oidipus torkab endal silmad peast ja lahkub kõigist hüljatuna maapakku“.
5) Keskaegne kirjandus, selle periodiseering ja žanrid
Keskaja kirjandus on lai valdkond , mis hõlmab sisuliselt kõik kirjatööd, mis olid saadaval Euroopas ja selle naabermaades keskaja vältel (umbkaudu tuhande aasta jooksul Lääne- Rooma impeeriumi langusest ca 500 kuni renessansi alguseni Firenzes 15. sajandi lõpul). Sellesse kuuluvad niihästi vaimulikud kui ka ilmalikud teosed. Just nagu tänapäeva kirjandus, oli ka keskaja kirjandus keerukas ja rikkalik, ulatudes pühalikest tekstidest profaanseteni. Laia ajalise ja geograafilise haarde tõttu on raske rääkida keskaja kirjandusest tervikuna, laskumata liigsetesse lihtsustustesse; seepärast on seda kõige parem käsitleda sünnikoha, keele ja žanri alusel. Kuna ladina keel oli roomakatoliku kiriku keel, mis domineeris kogu Lääne- ja Kesk-Euroopas, ning kirik oli peaaegu ainus haridusinstitutsioon, oli ladina keel tavaline ka keskaja kirjanduses – isegi neis Euroopa piirkondades, kuhu Rooma võim kunagi ei jõudnud. Kirjutiste tüübid: Vaimulik kirjandus, Ilmalik kirjandus, Naiskirjandus ja Allegooria.
Periodiseering:
Varakeskaeg (476. a. – 10. s.). Sugukondliku korra lagunemine ja feodaalsuhete kujunemise aeg. Esimene vaimne taassünd leidis aset 8. Sajandil Karl Suure ajal, mil rajati koole, koguti ja kirjutati ümber antiikkirjandust jne. Eriti tähtsa rolli omandasid varakeskajal kloostrid, millest said omamoodi kultuurikeskused. Nii riikide kui ka riikliku korralduse väljakujunematuse tõttu ei soodustanud varakeskaeg rahvustunde teket, teiselt poolt takistas rahvuskultuuride arenemist rahvuskeelte arenematus. Ladina keel oli kasutusel nii suulise kui ka kirjaliku suhtlemise vahendina, märkides ühtlasi piiri n-ö kultuurimaailma ja barbarite vahel.
Klassikaline keskaeg (11. – 15. s.). Feodaalühiskonna õitseng, linnade kiire kasv, nende muutumine poliitiliseks jõuks. Seda aga isloomustab suur intellektuaalne aktiivsus. Vaimuliku kirjanduse kõrval arenesid rüütlikirjandus ja rahvakirjandus.
Hiliskeskaeg (14. – 15. s.).Hiliskeskaja aluseks oli tekkinud rahasuhetelt üleminek rahamajandusele, sellele omasele merkantiilsele feodalismile, mis viis lõpuks absolutismi väljakujunemisele. Sai teoks rahvuste teke. See ilmnes rahvuskultuuride väljakujunemises, üleminekus rahvuskirikutele ja rahvusriikidele. Algasid maailmarännud (Marco Polo ), maadeavastused ( Portugal ) ja alates portulaanide ilmumisest ka kaardistamise areng.
Žanrid

• Passioon - vaimulik oratoorium, mis põhineb evangeeliumi tekstil.
  
• Müsteerium – vaimulik näidend
  
• Proosa – levinuim keelekasutamise vorm. Proosavormi kasutatakse kirjanduses, ajakirjanduses, entsüklopeediates, filmides , filosoofias ja paljudes muudes kommunikatsioonivormides. Eesti keeles kasutatakse sõna "proosa" tihtipeale ka ilukirjanduse tähenduses.
  
• Madrigal - (itaalia sõnast madrigale 'emakeelne laul') on tõsine itaalia polüfooniline laulužanr, mille sisuks on armastus või loodus.
  
• Sonett - (itaalia sõnast sonetto ' lauluke ') on luulevorm, mis pärineb keskaegsest itaalia kirjandusest. Seda võib pidada Euroopa luule levinuimaks kinnisvormiks. Sonetil on 14 värsirida. Sonetivormil on ranged reeglid. Värsiread paigutuvad stroofidesse.
  
• Rüütliromaan – värsivormis teos, mis rääkis vapratest rüütlitest jne.
  
• Kantsoon (itaalia k canzon 'laul') on vana prantsuse ja itaalia luuležanr, lembelaul, mis koosneb viiest või seitsmest stroofist ning ülistab rüütlite armastust.
  
• Miraabel – draama pühakute elust.
  
• Farss – iseseisev tüüptegelastega lühikomöödia.
  

6) Keskaja kangelaseeposed. Kangelaseepose mõiste. „ Rolandi laul“
Keskaja kangelaslaul oli algselt lühem jutt või laul, milles rahvas talletas mälestusi ajaloosündmustest ning suurematest kangelastest . Edasi kandusid need suuliselt. Neid kogusid, töötlesid ja esitasid žonglöörid, špiilmanid ja huglaarid mis tõlkes tähendavad “mängumeest“. Žanri nimetus chanson de geste (kangelasteo laul) on pärit Prantsusmaalt, kus sedalaadi eepika kõige varem levis. Vanim ja kuulsaim vanaprantsuse kangelaslugu on "Rolandi laul". Vanim käsikiri pärineb XII sajandist. Sündmustiku aluseks ajalooline fakt: Karl Suure sõjakäik Hispaaniasse mauride vastu.. Kui ta sealt tagasi pöördus, ründasid baskid tema järelväge ja hävitasid selle. Eeposes on sellest episoodist tehtud maailmaajalooline lahing kristlaste ja muhameedlaste vahel. Eepos kajastab rahva tõekspidamisi, taunib feodaalide omavahelist vaenu ja idealiseerib õiglast valitsejat. Hispaania kangelaseepos on "Laul minu Cidist", loodud XII sajandi keskel. Taustaks on võitlus mauridega, kes vallutasid 711 kogu Pürenee poolsaare. Järgnes 700 aastane võitlus maa tagasisaamiseks. Paistis silma Kastiliia rüütel Rodrigo Diaz de Vivar – Cid, kes sattus valekaebuse tõttu kuninga viha alla, läheb väikese salga meestega pagendusse ja võitleb mauride vastu. Cidi ajalooliseks võiduks kujuneb Valencia vallutamine . Siis lepib kuningas temaga ära, paneb Cidi tütred mehele aututele meestele, kelle Cid tapab. Eepos lõpeb Cidi tütarde pulmadega oma uute kosilastega. Võrreldes "Rolandi lauluga" on "Cid" palju ajaloolisem, jutustab reaalsetest sündmustest. Suurt tähelepanu olustikule ja perekonnasuhetele. Sakslaste kuulsaim eepos on " Niebelungide laul" XIII sajandi algusest. Esiplaanil isiklikud ja sugukondlikud probleemid: armastus ja abielu, solvamised ja kättemaksud, rüütellik daamiteenimine ja vasallikohustuste täitmine.
Kangelaseepose mõiste
Kangelaseepos – rahvalike kangelaslaulude ja – juttude liitmisel tekkinud eepos. Kesksel kohal on kangelane, rahva suurkuju , kes juhindub armastusest, patriotismist , võitlusihast, vihast. Ta saadav korda kangelastegusid ning sellel teel tabavad teda suured katsumused.
„Rolandi laul“. Eepos võib olla sündinud 10. sajandi lõpul ja saanud lõpliku kuju esimese ristiretke (1096-1099) aegadel.Rolandi laul on ühe poeedi looming, mis põhineb muinasprantsuse luulepärimusel. Sündmustiku aluseks on 778. aasta 15. augustil Roncevaux' kuristikus Püreneede mäestikus toimunud Roncevaux' lahing, kus baskid ründasid frankide kuninga Karl Suure Hispaania sõjaretkelt tagasipöörduva armee järelväge.
„Rolandi laul“ jutustab frankide võimsa kuninga Karl Suure truu vasalli Rolandi võitlusest mauridega. Kangelane koos teiste kuninga parimate rüütlitega oli määratud järelväkke varustusvoori kaitsma. Vaenu tõttu Rolandi ja Ganeloni vahel reetis viimane prantslased araablaste kuningale. Nii seisiski käputäis parimaid prantsuse rüütleid äkitselt saratseenide armee vastas ning kui vahvalt aadlikud ka oma mõõku ei keerutanud, olid nad lahingu juba ette kaotanud. Ülistatakse isamaa-armastust ning sõda ristiusu eest. Peakangelane Roland pole üheselt veatu , tema äkilisust ja ägedust püüavad tasakaalustada sõbra Olivier’ mõistlikkus ning tarkus ning reetur Ganelongi on vapper võitleja. Eeposes sisalduvad tugevalt müütilised detailid – langenute arvud prantslaste ja mauride vahel on tugevalt liialdatud. Siin võib näha sarnasust „Beowulfi“ 30 mehe rammuga, mida omas nimikangelane. Üldse on kaks eepost väga sarnased. Mõlemas on väga olulised teemad truudus ja rüütliau. Ganelon reetis prantslased sama äkitselt kui Beowulfi tema rüütlid lohega silmitsi seistes. Mõlemate eeposte peakangelased võitlesid kodumaad kaitstes üleloomulike jõudude vastu. Arvan, et siin peaks kujutlusvõime looma pildikese raskes relvastuses mehest, kel pikad juuksed tuules lehvimas ja võimas mõõk maas lamava vaenlase (Rolandi puhul lausa 30 vaest mauri korraga) kõrile suunatud. Ning tema taga seisaksid parimad prantsuse rüütlid ligikaudu samas poosis. Taolise rahvuskangelase kirjeldusega sobiks Karl Suure vasall paremini kui ükski teine. Teoses pole armastust ega huumorit , ainult rahvuse kaitsmise idee.
Eeposes on vastamisi Karl Suur ja kristlik maailm Marsiliuse ja muhameedlusega. Karl Suure ja Marsiliuse vahel oli sõda. Karl Suur tahtis muhameedlasi sundida ristiusku vastu võtma ja sõda sellega lõpetada. Ta valis Ganeloni saadikuks, et see tema otsuse Marsiliusele teatavaks teeks . Ganelon arvas , et Karl Suur tahab temale halba ja vihastas. Ta otsustas Karl Suure välja anda Marsiliusele. Ta läks vastaste kantsi ja lasi ennast Marsiliuse telki juhatada . Marsilius oli väga rõõmus, kuuldes kui lihtne on tal vastast võita. Nad leppisid kokku, et Marsilius lubab Karl Suurele ristiusku astuda. Karl Suur jääb tema valet uskuma ja hakkab tagasi Prantsusmaale minema, jättes maha väikese järelväe, eesotsas oma õepoja Rolandi ja tema sõbra Oliveriga. Ganelon teatab Marsiliusele järelväest, mida too ründab. Roland on liiga uhke, et suurt väge appi kutsuda ja otsustab üksi võidelda. Roland ja Oliver sureb, lõpuks tuleb siiski Karl Suur neile appi ja tapab emiiri väe ja emiiri enda ka. Marsilius kaotab. Lõpus peetakse Ganeloni üle reetmise pärast kohut , ta mõistetakse süüdi. „Rolandi laul“ on kunstiliselt hästi terviklik. Autorile on faktilisest täpsusest tähtsam isamaa-armastus ja Prantsusmaa ülistamine. Seepärast on teoses palju liialdusi, nt Karl Suur on 200aastane ja ajalooliselt valesid fakte, nt ründas Marsiliuse tohutu väe asemel neid hoopis baski mägilased, sest Karl Suur oli nende küla rüüstanud. Samuti on seal korduseid, nt Oliver soovitab kolm korda Rolandil sarve puhuda ja abiväge kutsuda, millest Roland kolm korda keeldub. Autor ise ei ole ainult prantslaste poolt, vaid on üsna objektiivne ning ei kiida koguaeg ainult häid ja vahetab aegajalt vaatepunkti, nt ei kujuta ta Ganeloni alati halva reeturina, vaid ka julge sõjamehena. Teoses on palju vastandeid , nt Roland on hästi uhke, samas kui Oliver on ettenägelik ja arukas ning tahaks ikkagi abiväge kutsuda.
7) „Nibelungide laul“. Jutustada peatükk. „Kuidas Siegfried maha löödi“
„Nibelungide laul" on keskülemsaksakeelne kangelaseepos, mis pärineb 13. sajandi algusest. Seda peetakse saksa rahvuseeposeks. Arvatavasti kirjutatud umbkaudu ajavahemikus 1198–1204. Saksa keeles ilmus "Nibelungide laul" esmakordselt trükituna 1757. Aastal. Eeposes on tähtsal kohal rüütellikkus ja vasallitruudus . Peategelane Siegfried on mehine, aus ja väärikas ning esindab saksa inimese ideaali. Siegfried aitab Guntheril taltsutada Brünhildi, kes on Islandi kuninga tütar. Siegfried jätab enda kätte Islandi kuningatütre vöö ja sõrmuse ning kingib need oma naisele Kriemhildile, kes on Guntheri õde. Seejärel puhkeb tüli Brünhildi ja Kriemhildi vahel, sest Brünhild peab Kriemhildi ja Siegfriedi oma alamateks. Pärast selgub , et Brünhildi mehe Guntheri asemel on temalt neitsilikkuse võtnud "ori" Siegfried. See on naise jaoks talumatu solvang ja ta laseb Guntheri vasallil Tronje Hagenil Siegfriedi tappa. Tronje Hagenist saab eepose teine peakangelane, vastandudes negatiivsena Siegfriedi ideaalile.
„Kuidas Siegfried maha löödi“.
Eepos algab sellega, kuidas Kriemhild Burgundias Wormsi kuningakojas üles kasvas. Kriemhild oli nii ilus, et üheski ümbruskonna maakonnas polnud leida kaunimat kujult ega kenamat vooruste ja üllasmeele poolest. Paljud rüütlid tahtsid teda omale naiseks. Gunther, Gernot ja Giselher olid Kriemhildi kolm venda, kes olid kuningad ja kaitsesid teda. Ühel ööl nägi Kriemhild und, mille tähenduseks oli ema talle öelnud, et Kriemhildi mees kunagi tapetakse.Samal ajal kasvas Madalmaades suureks kuningapoeg Siegfried, kelle isa oli Siegmund ja ema oli Sieglind ja nende kants seisis Xantenis Alam – Reini ääres. Siegfried oli kuulus oma vägitegude poolest juba ennem rüütliks löömist. Tema rüütlikslöömise auks korraldati Xantenis suured pidustused. Ühel päeval kuulis Siegfried, et Burgundias elavat neitsi, kauneim kõigist tütarlastest ristirahva seas. Kohe otsustas ta minna Burgundiasse, et Kriemhildi südant võita ja ta omale naiseks võtta. Kui ta Wormsi jõudis, otsustas ta kohe kurjaga ja väevõimuga Kriemhildi omale saada, kuid kuningas Guntheril õnnestus ta maha rahustada. Varsti said nad väga headeks sõpradeks, kuna Gunther ei tahtnud omale Siegfriedi sugust vastast. Siis rääkis Siegfried oma vägitegudest ja Nibelungide aardest. Ühel heal päeval saatsid saksilaste ja taanlaste kuningad, vennad Lüdeger ja Lüdegast, kuningas Guntherile kurja sõnumi, et talle antakse kaksteist nädalat aega end relvisse seada, siis tungivad vennad täis raevu ja viha Burgundiat laastama. Kuningas Gunther kutsus Siegfriedi appi võitlema ja tänu Siegfriedile alistatigi vaenlased. Selle auks korraldati suur pidu Wormsis ja seal nägigi Siegfried Kriemhildi esamakordselt. Ühel päeval kuulis kuningas Gunther ühest neitsist, kes pidi olema ühtviisi mõõtmatu nii ilu kui ihurammu poolest ja kes teda kosida tahtis, see pidi võitma teda odaheitmises, kiviviskamises ja kaugushüppamises ning kui kosija korragi alla jäi, tapeti ta. Gunther otsustas oma õnne proovida ja neitsiga, kelle nimi oli Brünhilda, jõudu katsuda. Jällegi kutsus ta Siegfriedi appi. Tänu tema võlunahale suutiski kuningas Gunther Brünhildi võita ja ta omale naiseks kosida. Brünhildi Wormsi saabumise auks korraldatakse suured pidustused ja kuningas Gunther abiellub Brünhildiga. Siegfried saab omale nüüd Kriemhildi naiseks, kuna Gunther lubas Kriemhildi Siegfriedile, kui Brünhild tuleb Guntherile naiseks. Siegfried abiellus Kriemhildiga ja viis ta oma kodumaale , kus Siegfried sai nüüd kuningaks kun tema isa andis trooni oma pojale. Kui sellest kõigest oli juba kümme aastat möödunud, kutsus Gunther Siegfriedi koos oma kaasaga Wormsi peole , sest Brünhild käis kuningale peale, et ta kutsuks Siegfriedi Wormsi kuna Brünhild tahtis kangesti Kriemhildi näha. Kuid peol juhtus selline asi, et Kaks kuningannat läksid omavahel tülli, mille tulemusel hakati Siegfriedist halba arvama, sest tüli käigus tuli välja, et ta oli kuningat tüssanud. Kuningas koos oma vendade ja sugulastega otsustas Siegfriedi tappa. Nad korraldasid jahilkäigu, millel Hagen , kes oli kuninga sugulane tappis Siegfriedi. Siegfriedi õnnestus ainult tänu sllele tappa, et tema abikaasa oli heal eesmärgil Hagenile näidanud, kust on Siegfried haavatav. Kriemhild elas peale seda pikki aastaid leinas ja üksinduses ning tõotas abikaasa tapjale kättemaksu. Paganast hunnide kuningal Etzelil suri naine ära ja tema kõrvu jõudsid jutud Kriemhildist, kes on lesk ja väga ilus. Ta otsustas Kriemhildi ära kosida, aga Kriemhild ei olnud sellega alguses nõus, kuid lõpuks nõustus kui taipas , et tal on seeläbi võimalus oma mehe mõrvarile kätte maksta. Kuningas Etzeli ja Kriemhildi abielu seitsmendal aastal kinkis Kriemhild kuningale poja, kes ristiti ja kasvatati kristlike kommete järgi. Ükskord otsustas Kriemhild, et on õige aeg mõrvarile kätte maksta ja lasi oma vennad külla kutsuda. Teel hunnide juurde hoiatati burgunde, et neid ootab ees surm, kuid nad ei teinud sellest välja ja liikusid edasi. Lõpuks kui burgundid hunnide juurde jõudsid võeti neid seal hästi vastu ja pakuti öömajagi. Burgundid teadsid, et neid tahetakse tappa ja jäid ööseks vahti pidama. Järgmisel päeval lukustasid burgundid end koos osade hunnidega söögisaali. Seal olid ka Kriemhild ja tema poeg. Hagen lõi paljudel hunnidel seal pead maha, sealhulgas ka Kriemhildi pojal. Kõik hunnid tapeti kes sinna saali sisse tungisid, kuid Kriemhildil õnnestus sealt pääseda. Kui miski muu ei aidanud lasi Kriemhild saali põlema süüdata, kuid paar burgundi pääses sellest eluga. Kui kõik vägilased otsas hunnidel olid, pidi isand Dietrich kuningas Ghunteri ja Hageni vastu minema üksinda võitlema. Lõpuks sidus Dietrich nad mõlemad kinni ja viis Kriemhildi ette. Kriemhild lasi nad panna kiõige kidlamatesse vangikongidesse. Kriemhild käskis siis Hagenil Nibelungide aare talle tagasi anda, mis ta peale Siegfridi surma päris, aga Hagen ütles, et ta ei reeda aaret nii kaua kuni tema käskija elab. Kriemhild lasi tuua kuningas Guntheri pea ja ta näitas seda juustest kinni hoides Hagenile. Hagen ütles, et ta ei avalda aaret ikkagi ja selle peale haaras Kriemhild Hageni vöölt mõõga ja lõi tal sellega pea maha. Selle peale tappis üks rüütel Kriemhildi, sest Kriemhild oli tapnud ühe parima rüütli. Etzel jäi nutma oma kuningannat ja sellega lõppes lugu.
8) Linnakirjandus . „ Eesli testament “ (õpikus „ Antiigist Renessansini“ lk 107 – 109) kui linnaluule näide.
Linnakirjandus
Feodaalühiskonna jõudsa arenemise tulemusena kasvasid ja tugevnesid varakeskajal kiratsenud linnad. Kauplemise ja käsitööga rikastunud linnakodanikud moodustasid kogukondi, kes võitlesid edukalt suurfeodaalide ja piiskoppide vastu ning saavutasid mitmeid vabadusi ja eesõigusi. Linnad muutusid peamisteks kultuuri- ja hariduskeskusteks. Juhtivaks kujunesid Põhja-Prantsusmaa ja Flandria linna, eriti Pariis oma paljude koolidega ja 1200.a. õigustekirja saanud ülikooliga, millele järgnes ülikoolide asutamine mujalgi. Haridus muutus ajapikku aina ilmalikumaks ning vabanes kiriku eestkoste alt. Koolidega seotud isikud, skolaarid ja kleerikud , nagu haritlasi keskajal nimetati, olidki esimesed linnakirjanikud. Nälja sunnil ja vabamate tingimuste otsingul rändasid nad ringi ning lõid ladinakeelseid laule, milles parodeerisid piiblit ja jumalateenistust, ülistasid maiseid rõõme ja heitsid nalja igavese elu üle. Kirjandusajalukku on nad läinud vagantide ehk goljaaride nime all. Nende luules taaselustusid Anakreoni, Horatiuse ja Ovidiuse motiivid veinist ja armastusest, elu lühidusest ja käesoleva hetke nautimisest. Tüüpiline vagantide loosung on rahvusvahelise ja üliõpilashümni „ Gaudeamus “ algussõnad: „Olgem rõõmsad, kuni oleme veel noored. Linnakirjandust iseloomustavad kaine mõistuse ja arukuse võidulepääs ning püüd kujutada argielu, ka selle labaseid ja inetuid külgi. Prantsusmaal oli populaarne fablioo, rahva lõbustamiseks loodud ning sageli sotsiaalse suunitlusega lühike värssjutustus või naljand argielu sündmustest. Fablioode häälestus on elurõõmus, stiil jõuline ja keel mahlakas; omalt poolt lisavad sellele värvikust rohked kõnekäänud ning vanasõnad. Üks suurimaid fablioomeistreid oli Rutebeuf , kelle poolt on ka „Eesli Testament“ kirja pandud.
„Eesli Testament“
Selles prantsuse fablioos süüdistab piiskop preestrit, et too on oma eesli pühitsetud mulda matnud. Kaval preester pääseb sellega, et annab piiskopile 20 liivrit (raha) , mille eesel olevat kirikule määranud.
9) Renessansi üldiseloomustus
Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli Itaaliast alguse saanud ning 14.-16. sajandil väldanud periood Euroopa kultuuriloos . Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Renessanss järgnes keskajale. Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat , kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest. 14. sajandil hakkas endast märku andma rikaste , kiirelt arenevate linnadega Põhja-Itaalia. Seal tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessansliku maailmavaate keskmeks. See on veendumus , et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt. Oluliseks muutus isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Sellel perioodil toimusid suured maadeavastused, leiutati trükikunst. Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.
Renessansi suurkujusid: Giovanni Boccaccio ( 1313 –1375) kirjanik, Dante Alighieri (1265– 1321 ) kirjanik ja poliitikategelane, Leonardo da Vinci (1452–1519) teadlane, Michelangelo (1475–1564) maalikunstnik, skulptor .
10) Dante „ Jumalik komöödia“
Dante Alighieri (1265 Firenze – 14. september 1321 Ravenna ) oli itaalia kirjanik ja poliitikategelane. Dante Alighieri on Giovanni Boccaccio ning Francesco Petrarca kõrval üks kuulsaimaid itaalia renessansi poeete. Dante peateos on "Jumalik komöödia" (" Divina Commedia", 1307–21)
„Jumalik komöödia“
Dante Alighieri "Jumalik komöödia" on keskaegse euroopa kirjanduse vaieldamatult kõige tuntum teos. Kitsamast vaatenurgast on ta ühtlasi itaalia kirjanduse (ja kirjakeele) vundament ning keskaegse teoloogia kõige eredam kirjanduslik illustratsioon . Kogu teos on allegoorilist laadi : see tahab õpetada ja noomida. Poeem kirjeldab nägemust, mis kujutab hingede olukorda põrgus ("Inferno"), puhastustules("Purgatorio") ja paradiisis ("Paradiso"). Ta koosneb kolmest 33-osalisest jaost ja ühest sissejuhatavast laulust ja on ehitatud valjusti sümmeetriliselt. Põrgu sisaldab üheksa ringi, puhastustuli üheksa ruumi, paradiis üheksa sfääri, mille üle asetseb jumaluse asupaik empüreum. Peale üheksandat põrguringi oli Lucifer , kelle kolmed lõuad järasid igavesti kolme kõige patusemat – Juudas, kes reetis Jeesuse ja Brutus ja Cassius, kes reetsid Caesari.
PÕRGU .Peategelaseks on Dante ise, kes ühtlasi kehastab inimest üleüldse. Luuletaja on maise elu poolel teel eksinud paksu metsa, mis sümboliseerib maist patuelu. Ta ei leia väljapääsu. Teda ründavad panter, lõvi ja hunt, kes on inimlike pahede kehastajad. Luuletajale tuleb appi Vana-Rooma poeet Vergilius (sümboolne, pöördumine antiigi poole). Vergilius viib Dante patumetsast välja põrgusse. Dante on põrgu väga selgelt välja joonistanud. Põrgu koosneb üheksast ringist kusjuures patused on paigutatud ringidesse vastavalt patu suurusele. Luuletaja vestleb patustega, selguvad patu põhjused. Dante kohtab nii tegelt elanud inimesi kirjanduslikke tegelasi. Kerged on patud, mis on sooritatud selle nimel, et muuta maist elu paremaks, inimlikumaks. Rängad patud on teod, mis on suunatud inimsuse vastu.
PUHASTUSTULI. Pärast põrgut läbivad Dante ja Vergilius puhastustule, mida on kujutatud leegitseva mäena.
PARADIIS . Seda on kujutatud ring-ringilt jumaliku valguse poole tõusva püramiidina. Vergilius ei saa astuda üle paradiisiläve, sest on pagan . Nüüd tuleb Dante saatjaks armastatu Beatrice , kes viib Dante „kümnendasse taevasse “ , kus jumal end talle ilmutab valguse ja armastusena.
Dante „Jumalik komöödia“ tegelaste hulka kuuluvad nii antiikkultuuri kui tema kaasajaga seotud filosoofid, luuletajad , paavstid. Poeem lõpeb autori sulamisega jumalusse, mis on identne „armastusega, mis juhib päikest ja teisi tähti“. Kõigele erakordsele tundetõusule ja ajutisele müstikale vaatamata on käsitlusviis vägagi selge, kui vaid taibata raskesti jälgitavaid vihjeid tolleaegseile sündmuisele ja tegelasile. Autori suur kõlblas viha ja õilis paatos, ta kõiki maisi ja ülimaisi nähtusi põleval selgusel esitav mõttekujutus, ja usuline ekstaas toodavad ainulaadse kogumulje. Teos on kirjutatud tertsiinides, milline vorm on vist Dante leiutatud.
11) Boccaccio „ Dekameron “ . Novelli mõiste
Giovanni Boccaccio (16. juuni 1313 – 21. detsember 1375) oli Itaalia kirjanik. Teda peetakse novelli kui kirjandusžanri rajajaks.
Novelli mõiste:
Novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga , lõpus on puänt.
„Dekameron“
Teose tegevus toimus Itaalias, renessansi pealinnas Firenzes, aastal 1348. Sel ajal oli Kesk-Euroopat ründamas suur katkulaine ning üks rühm elujanulisi noori otsustab põgeneda Musta Surma eest Firenzest. Nad asuvad elama linna lähedal asuvasse villasse ja lepivad kokku, et teineteise lõbustamiseks räägib igaüks neist 10 päeva jooksul 10 lugu. Nii sünnivad need 100 novelli. Novellides räägitakse sellest, kuidas inimesed oma salakavaluse ja tarkusega suudavad lahendada mitmeid probleeme. Tegelasteks on sarvekandjatest abielumehed, truudusetud abielunaised, himurad nunnad ja preestrid , ametnikud ja hauaröövlid. Teose tegelastik jaotub omakorda kaheks. Osad on omakasupüüdlikud, ahned, kitsid ja võimukad. Teised tegelased olid aga targad, kavalad ja oskasid igast raskemast olukorrast enda tarkusega välja tulla ning tekkinud situatsiooni enda kasuks pöörata. Targad ja kavalad tegelased ei olnud reeglina eriti rikkad ega omakasupüüdlikud . Suurt rolli mängib teoses ka armastus, sest usuti , et tõeline armastus jääb alati püsima.
12) Boccaccio ühe novelli analüüs (idee, peamõte).
Esimene novell räägib isand Ciappellettost, kes oli notar , kelle toimikutest oli suurem osa võltsitud. Ta koostas valedokumente ja vandus valet, seega võitis ta kõik protsessid, kus otsus tema tunnistusest sõltus.Ta tundis rõõmu, kui sai tüli, vaenu ja segadust sõprade, sugulaste või ükskõik kelle vahel külvata. Mida rohkem ta pahandust tegi, seda rohkem tundis ta rõõmu. Ciappelletto ei käinud kunagi kirikus, sakramente mõnitas ta kõige jõledamate sõnadega, seevastu aga armastas ta meeleldi käia kõrtsides ja teistes halva kuulsusega kohtades. Lühidalt, nurjatumat inimest pole vist kunagi maailma sündinud. Tema kuritegevust varjas härra Musciatto positsioon ja mõjuvõim. Musciattol oli probleeme burgundlandlastega, ja tal oli vaja sellise inimese abi, kes suudaks neile vastu hakata ja neilt võlgu sisse nõuaks. Ainukesena meenus talle Ciappelletto. Kuna Ciappellettol ei olnud tol hetkel mitte mingisugust tegevust ja maiste varade poolt rikas ei olnud, võttis ta pikalt mõtlemata pakkumise vastu. Ciappelletto sai Musciattolt kõik volitused ja soovituskirjad ning lahkus Pariisist. Ciappelletto asus elama kahe Firenzest pärineva venna majja, kes olid liigaksuvõtjad ja Musciatto tõttu tema vastu väga aupaklikud olid. Burgundlandlastelt nõudis Ciappelletto võlgu sisse väga sõbralikult ja leebelt. Kuid siis haigestus ta järsku, ja need kaks venda, kelle juures ta peatus hakkasid muretsema, et mida temaga teha. Kuna terve elu oli Ciappelletto olnud jumalakartmatu ning polnud elu sees pihil käinud, ei oleks ükski kirik tahtnud teda oma surnuaeda matta. Kuid Ciappellettol oli plaan- ta lasi vendadel kutsuda enda juurde hästi püha ja tubli munk ja lubas ise talitada nii, et kõik asjad aetakse korda. Niipea kui munk kohale jõudis, hakkas Ciappelletto kohe valetama , ta rääkis, kuidas ta ei olnud saanud juba nädal pihil käia, et ta teeb pattu suurustamisega, peab iga aasta 40 päeva paastuaega, kuidas ta on vaid hädas valetanud, ja kogemata , raha üle lugemata, liiga palju raha ostjalt vastu võtnud ja et ta oli väiksena kunagi oma ema sõimanud. Munk andis Ciappellettole kõik tema patud andeks, ja lubas talle, et ta maetakse kiriku surnuaeda. Kui toimus Ciappelletto matus, rääkis see sama munk, kui hea ja tubli kodanik oli surnu olnud. Lõpuks tormasid kõik Ciappelletto käsi ja jalgu suudlema, temalt rebiti riided seljast, ning kes sai tükikese, oli õnnega koos. Laip tuli jätta terveks ööks välja, et kõik teda näha saaksid. Nõnda elas ja suri isand Ciapelletto Pratost ning sai pühakuks.
II novell:Pariisis elas kaks kaupmeest, kellest üks oli kristlane nimega Jeannot ja teine juut nimega Abraham . Kuna Jeannot nägi et Abraham on väga tubli ja töökas, ei tahtnud ta, et Abraham hukka läheks. Siis hakkas ta paluma et Abraham usku pööraks. Alguses ei tahtnud Abraham sellest midagi kuulda, pärast pikka palumist siiski mõtles ümber. Oma tingimuseks seadis ta, et tahab ära käia Roomas ja näha millised on ristiusu vaimulikud ja kas tõesti on see usk nii hea kui Jeannot oli rääkinud. Jeannot teadis et siis ei tule sellest midagi välja, sest need vaimulikud on täiesti jumala kartmatud ja mitte pühalikud, täis ahnust ja lihahimu. Seda ka kinnitas juut, kui oli roomast tagasi tulnud. Kuna aga see usk au juurde üha saab, siis otsustaski ta usku pöörata ja sai sellest ajast kristlaseks.
III novell: Kloostris elas üks noorem munk, kes ühel päeval jalutades nägi mäenõlval kena neidu , keda nähes tekkis tal suur lihahimu. Ta hakkas tüdrukuga juttu rääkima, kuni asjad arenesid ja munk tüdruku oma tuppa viis. Magamistoast aga möödus abt ning sai siis munga tegevusest teada. Ta jälgis kõike pealt, kuidas munk tüdrukuga lõbutses. Munk aga ei olnud loll ja sai aru, et abt oli seda kõike näinud. Ta pidi nüüd mõtlema, kuidas karistusest pääseda. Ta jättis tüdruku oma tuppa ja viis oma toa võtme abti kätte, öeldes et läheb metsa puid ära tooma . Abt tahtis teada, kes see tüdruk on ja läks sinna tuppa teda vaatama. Teda nähes aga valdas teda sama himu, mis munkagi ja ta otsustas samuti veidi hullata. Kartes et ta on liiga raske siis hoidis ta tüdrukut enda peal. Munga plaan oli täide läinud. Kui ta tagasi abti juurde läks, tahtis abt teda noomima hakata, aga munk vastas: Ma pole veel kõiki selle usu iseärasusi tundma õppinud, ja ma ei teadnud, et naisi tuleb enda peal kanda nagu koormat. Siis sai abt aru, et munk oli teda jälginud, punastas veidi ja jättis munga karistuseta, sest ta oli ka ise sama pattu teinud.
IV novell: Don Felice õpetas vend Pucciole üht patukahetsusviisi, millega võib õndsaks saada. Sellal kui vend Puccio tema nõuande järgi talitab, lõbutseb don Felice ta naisega. Loo alguses palus kuninganna Pamfilol rääkida neile mõne naljaloo. Pamfilo teeb seda meelsasti ning jutustab loo, mis juhtus tema naabrinnaga. San Brancazio lähedal elas mees nimega Puccio, kes elas ainuüksi vagadusele ja täitis kõiki kiriku kombeid ja tavasid. Tal oli naine nimega Isabetta, kes oli noor, ilus, värske ja ümmargune kui ladvaõun. Isabettal olid seksuaalvajadused, kuid ta mees Puccio tegi kohe teist juttu ning hakkas naisele rääkima vaimsestelust ja sellega seonduvast. Ühel päeval tuli Pariisist don Felice nimeline munk, kes oli noor ja ilus ning sügavate teadmistega. Felice ja Puccio sõbrunesid ning kõhklemata kutsus ta mitmel korral Felice enda poole. Felice sõbrunes ka Isabettaga ning sai aru, millest naine puudust tundis. Ta otsustas naise iha rahuldada ning mõtles välja plaani, kuidas ta saaks Isabettaga omavahele jääda. Selleks suurepäraseks ideeks oli üks patukahetsusviis, mis sundis Pucciol oma naisest õhtuti eemal olla. Puccio pidi ka õhtust kuni hommikupalveni liikumatult palvetama. Nii õnnestuski Isabettal ja Ferencel oma iha rahuldada samalajal, kui Puccio järgis Ference õpetusi ning püüdis saada õndsaks. Nõnda jätkas vend Puccio oma patukahetsust, naine aga mungaga lõbutsemist. Sellal kui vend Puccio oma patukahetsusega paradiisi lootis saada, aitas ta tahtmatult sinna pääseda mungal ja oma naisel.
13) Shakespeare ’i tragöödia „ Hamlet “. Tragöödia mõiste
Hamlet" on William Shakespeare'i näidend (tragöödia), mille peategelaseks on Taani prints Hamlet, kes haub kättemaksu oma onule, kes on tõusnud troonile, mõrvates oma venna, st Hamleti isa. Näidend on kirjutatud arvatavasti ajavahemikus 1599–1601. Loo esmaseks allikaks on peetud 12. sajandi Taani legendi, millest on ka Shakespeare'i-eelseid kirjanduslikke töötlusi.
Tragöödia mõiste - Tragöödia ehk kurbmäng on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev näidend.
„Hamlet“
1. Vaatlus .Tunnimehed on valves, väljas on külm ning on öö. Järsku ilmub Taanimaa endise kuninga vaim. Valvurid on üllatunud ning otsustavad sellest prints Hamletile rääkida. Toimub vestlus riiginõukogusaalis praeguse Taani kuninga Claudiuse, kuninganna Gertrud ise Poloniuse (nõunik/ kantsler ) ning Poloniuse poja Laertese vahel. Laertes palub luba lahkuda Prantsusmaale. Kuningas annab loa. Saabub Hamlet, kõik peale Hamleti lahkuvad pasunahääle saatel. Ilmub Horatio (Hamleti sõber) ning räägib vaimust kes oli nii sarnane endisele kuningale. Prints Hamlet soovib vaimu oma silmaga näha ning otsustab järgmisest vahikorrast osa võtta. Laertes hoiatab oma õde Opheliat Hamleti eest. Viimane olevat Opheliasse armunud, kuid arvatakse, et ta ainult mängib neiuga. Ophelia võtab hoiatust kuulda ja lubab ta ei raiska Hamletile enam aega. Laertes lahkub Prantsusmaale. Hamlet läheb vahikorda koos Horatio ja Marcellusega (kuninglik ihukaitseväelane). Jällegi on näpistav külm ja öö. Ilmub vaim, viipega kutsub ta Hamletit kaasa, to läheb. Vaim ütleb Hamletile, et on ta isa vaim ning räägib tõtt seoses surmaga. Ta ütles, et toimus mõrv mille saatis korda Hamleti lell, kuningas Claudius . Tänu mõrvale sai Claudius endale Taani kuninga tiitli ja kuninganna Gertrudi südame. Vaim kaob ning Hamlet nõuab kaaslastelt vannet, et nod ei räägiks kellelegi mis näinud olid.
2. Vaatlus. Kuna Hamlet on silmapaistnud oma segadust tekitava käitumisega, siis kuningas ja kuninganna on otsustanud kutsuda Hamleti ülikoolikaaslased Guildensterni ja Rosencranzi. Viimaste ülesandeks jäi järgi uurida mis Hamletit vaevab ning mõtted kõrvale juhtima, Hamletit lõbustama oma kohalolekuga. Polonius kahtlustab, et Hamletit vaevab suur armuvalu Ophelia vastu. Hamlet vestleb endiste ülikoolikaaslastega ja näeb neid läbi, ta küsib otse miks nad tegelikult tulid. Hamlet pigistab neist välja tõe ja saab teada, et neid kutsuti Tema Majesteedi poolt. Lossi saabuvad näitlejad kellel on kavas anda üks etendus lossirahvale. Hamlet vestleb näitlejatega ning soovib teha etendust veidi ümber. Nimelt tahab Hamlet kindel olla, et Claudius on tõeline mõrvar lavastades endise kuninga mõrva näidendis, siis Claudiuse reaktsioonist võib näha kas tal on süü südamel ning vaim ei valetanud.
3.Vaatlus.Kuningas proovib Ophelia abiga välja uurida, mis printsi vaevab. Kahjuks ei saa keegi targemaks. Esitatakse näidend ning Horatio ja Hamplet jälgivad kuningat. Kui tuleb koht, kus Lucianus Gonzago kõrva mürki valab, tormab Claudius saalist välja. Nüüd on kuninga süüs kindel. Gertrud on poja pärast mures ning kutsuba ta enda juurde. Kõneluse alguses arvab kuninganna, et Hamlet tahab talle viga teha ja kutsub abi. Vaiba taga peidus olnud Polonius satub segatusse ning prints tapab ta. Ema tahab poega noomida, aga noormees räägib isa mõrvast. Gertrud lubab kuuldut saladuses hoida.
4. Vaatlus. Kuningas, Rosencranz ja Guildenstern ilmuvad kuninganna tuppa, Gertrud räägib mis oli juhtunud ning nimetab poja hulluks Hamlet saadetakse Inglismaale. Laertes saabub Prantsusmaalt tagasi ning on marus oma isa surma pärast. Ta nõuab aru kuhu isa on maetud , kuid keegi ei tea kuhu Hamlet laiba jättis või mattis. Laevamehed tõid Horatiole ja kuningale kirjad. Hamlet kirjutab (Horatiole), et merereisil Inglismaale olid nad langenud piraatide ohvriks (jääb mulje, et see oli lavastatud rünnak). Hamlet palub Horatiol temaga kohtuda . Kuningas ütleb Laertesele, et Hamlet on ta isa tapnud, ning kättemaksuks lubab Laertes end tööriistana kasutada, et tappa Hamlet. Kuningal on plaan kahevõitlusest Laertese ja Hamleti vahel, kus esimese möök on terav ja mürgitatud. Lisaks sellele on ka varuplaan: Peeker milles on surmav jook. (Kuningas sai eelnevalt Hamletilt kirja kus to palub luba lossi ilmuda.) Ilmub Gertrud ja teatab Ophelia surmast, Ophelia uppus. Laertes, kuulnud oma õe surmast kurvastab veelgi...
5. Vaatlus .Kaks kaevurit on surnuaias, üks lahkub kõrtsi viina järele, teine hakkab lauldes kaevama . Ilmuvad Hamlet ja Horatio. Kalmistule tuleb matuse rongkäik, eesotsas Claudius, Gertrud, Laertes ja vaimulik. Toimub matmine. Hamlet ja Horatio lähevad samuti matusetalitust jälgima. Hamlet saab aru, et tegemist on Ophelia matustega. Laertes näitab üles raevukust Hamleti vastu, see pahandab teda, kuid neid lahutatakse. Riiginõukogusaal. Hamlet ja Horatio vestlevad. Hamlet räägib kuidas oli saatnud pilkava kirja Inglismaale, et Rosencranz ja Guildenstern hukata kohe kui nad peaksid Inglismaale jõudma. Saabub pisike ülepakutud riietega õukondlane ja küsib kas Hamlet on valmis kahevõitluseks Laertesega . Hamlet nõustub ja kõik seatakse valmis. Hamlet on oskuste poolest Laertesest üle, kuid ootamatu liigutusega riivab Laertes Hamletit (mürgine tera ). Hamlet vihastub ja torkab Laertesile surmava haava. Samal ajal on Gertrud kogemata joonud peekrist, kus oli surmav jook. Ta variseb kokku ja teatab, et on mürgitatud. Laertes tunnistab oma pattu ning ütleb, et kõiges on süüdi kuningas. Hamlet tapab kuninga sundides teda peekrist jooma ja torgates ta mõõgaga läbi. Sureb ka Hamleti ema. Laertes palub Hamletilt andeks ning sureb. Hamlet variseb kokku ja teatab Horatiole, et nüüd on temakord surra. Horatio soovib samuti end meeleheitest tappa, kuid Hamlet ei luba. Ta käsib Horatiol olla tunnistajaks kõigele sellele mis oli juhtunud. Seejärel Hamlet sureb.Fortinbras (Norramaa prints) saabub lossi ja teatab, et sõjakäik Poola oli edukas. Nähes seda veretööd mis oli toimunud nõuab ta seletust. Saabuvad ka Inglismaa saadikud, nad teatavad, et Guildenstern ja Rosencranz on hukatud. Horatio soovib kõik ära rääkida.
14) Klassitsismi üldiseloomustus. Klassitsistliku kirjanduse põhimõtted, tähtsamad esindajad.
Klassitsism on 16.–19. sajandi kunstisuund, mis lähtus renessansiaja antiigiharrastusest ja avaldus paljude Euroopa maade arhitektuuris, kujutavas kunstis, kirjanduses, teatrikunstis ja muusikas. Klassitsism pidas iluideaaliks vanakreeka ja rooma parimaid kunstiteoseid . Taotleti mõistuspärasust, selgust, vormikooskõla, žanri- ja stiilipuhtust. Klassitsismi õitseng oli nendel maadel, kus valitses absoluutne monarhia , näiteks prantsuse kirjanduses Louis XIV ajal, Venemaal Katariina II ja Aleksander I ajal. Prantsuse revolutsiooni päevil muutus klassitsism tõusva kodanluse kunstiks ning sai Napoleon I ajastul taas valitsevaks kunstisuunaks. Klassitsismi kui kunstisuuna fi losoofi line alusidee väljendub ilmekalt prantsuse teadlase René Descartes ’i kuulsas tõdemuses Cogito, ergo sum („Mõtlen, järelikult olen olemas”), mis seab esiplaanile mõtte, mitte meelelise kogemuse. Klassitsism põhinebki ratsionalismil (lad ratio – mõistus) – Descartes’i rajatud filosoofi lisel õpetusel. Selle järgi saab tõe allikaks olla ainuüksi mõistus. Ratsionalism vältis kõike juhuslikku ja segast, nõudis igas asjas mõistuspärasust, selgust ning loogilisust. Suurima täiuse saavutas klassitsism 17. sajandil Prantsusmaal, kus temast sai lausa ametlik kultuuriideoloogia . Esialgu kujutas klassitsism endast vaid antiikkunsti jäljendamist: antiiksetest eeskujudest lähtuv suurejooneline harmoonia sobis hästi kokku korrastatud riigi ning võimu ülevuse ideega. Ent ajapikku hakkas absolutistlik riik nõudma kunstilt järjest rangemat vormidistsipliini. Kui 1635. aastal asutati
Klassitsistliku kirjanduse põhimõtted:
Kirjanduses oli klassitsism peasuund 17. sajandi Prantsusmaal. Tippteosed kuuluvad näitekirjandusse (P. Corneille ' ja J. Racine 'i värsstragöödiad, Molière'i komöödiad). N. Boileau' "Luulekunstis" on kokku võetud klassitsismi põhimõtted:

• rangelt lahus hoida kõrget ja madalat stiili, koomilist ja traagilist ,
  
• viljelda eelistavalt kõrgžanre nagu eepos ja tragöödia ning kasutada neis ainult mütoloogia ja vanema ajaloo ainestikku.
  
• Tragöödia pidi olema 5- vaatuseline ja kirjutatud paarisriimis
  
• Kohustuslik on antiikne süžee ning kolme ühtsuse reegli arvestamine
  

Näidendite kohta käivaist reegleist on tuntuim aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõue. Peagi mandus klassitsism eelkäijate matkimiseks. Ainult Saksamaal suutsid 18. sajandi lõpus G. E. Lessing , J. W. von Goethe ja F. von Schiller antiikeeskujusid isikupäraselt mõtestades klassitsismi piiratusest vabaneda
Tähtsamad esindajad:
Molière (1622 – 1673 ) oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja.( "Don Juan " 1665), (" Kodanlasest aadlimees" 1670), (" Tartuffe " 1664 )
Jean Racine (1639 – 1699) oli prantsuse näitekirjanik, üks suurimaid prantsuse klassitsistliku tragöödia meistreid. ("Andromache" 1667), ( "Phaidra" 1677), ("Protsessijad" 1668 )
Pierre Corneille (1606– 1684 ) - Pierre Corneille (1606 – 1684) oli Molière'i ja Jean Racine'i kõrval üks 17. sajandi Prantsusmaa suurtest näitekirjanikest. Ta kirjutas vaid neli näidendit ("Cid", " Horatius ", "Polyeucte" ja " Cinna ")
Jean de la Fontaine (1621- 1695 ) – maailma kirjanduse tuntuim valmimeister. Tuntuim valm: „ Rebane ja viinamarjad “.
15) Jean de La Fontaine’i valm „Katkuhaiged loomad“. Valmi mõiste
Jean de La Fontaine (1621 – 1695) oli prantsuse kirjanik, tuntuim prantsuse valmikirjanik ja üks tuntumaid valmikirjanikke üldse ning on üks loetavamaid 17. sajandi prantsuse luuletajaid .
Valmi mõiste:
Valm on õpetliku või pilkava sisuga eepiline lühiteos, kas värssides või proosas. Valmi tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad erinevaid inimtüüpe (näiteks rebane-kaval, jänes-arg inimene, hunt-kuri jne). Valmides naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid. Valm koosneb kahest osast: esimeses osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik järeldus ehk moraal .
Tuntud valmimeistrid:

• Aisopos
  
• Jean de La Fontaine
  
• Ivan Krõlov
  
• Mart Raud
  
• Jakob Tamm
  

16) Ülevaade Moliere’i loomingust. Vähemalt 3 tähtsamat näidendit jutustada.
Molière (1622 – 1673) oli prantsuse näitekirjanik, teatrilavastaja ja näitleja.
"Naeruväärsed eputised "(1659) :Kaks Pariisi aadlihärrat, La Grange ja Du Croisy lahkuvad rahulolematult Gorgibuse, rikka provintsist pärit kodanlase juurest, kes oli hiljuti saabunud Pariisi, et oma tütre Madeloni ja nõbu Cathose mehele panna. Noored tüdrukud olid nimelt leidnud, et armukesed ei ole piisavalt moekad. La Grange mõistab kohe, mis on selle etteheite taga on: kaks “provintsipreilnat”, kes pimestatud pealinnaeputiste kaunitest kommetest, kopeerivad tänavamoodi ja bel esprit’. Ärapõlatud armuke otsustab neile mängida vingerpussi: ta kutsub oma toapoisi Mascarille’i, kes pillub bel esprit’ laadis värsse ja vaimukusi. Markiina esinev Mascarille esitletakse tüdrukutele, kes on vaimustuses tema tiitlist, ekstravagantsetest komplimentidest, pitsidest ja paelakestest, ning võtavad ta suurepäraselt vastu. Vikonti-hakatise Jodelet’, Du Croisy toapoisi saabumine rõõmustab provintsi naiivitare veelgi. Aga lugu saab teise suuna, kui La Grange ja Du Croisy saabuvad oma toapoisse nuhtlema. Kelmus paljastatakse ja järele jääb piinlikkus ning purustatud suuruseunistused. ("Naeruväärsed eputised") jääb intriig aga tagaplaanile, tegevust on laval vaid niipalju, kui on vaja kommete ja iseloomude kujutamiseks. Teos pilkab tolle aja aadlisalongidele omast silmakirjatsemist, peenutsemist ja vaimutsemist, mis mattis enda alla siira inimliku suhtluse, moonutas arusaamu ja tundeid. Kaks ärapõlatud austajat saadavad oma peenusehulludele südamedaamidele kättemaksmiseks nende juurde ümberrõivastatud teenrid, kes peavad daamide ees etendama eriti peeni markiisid. Kohmakate ja labaste teenrite vastuolu oma rollidega tekitab kõige veidramaid olukordi , koomikat rikastavad veelgi meeste äärmuseni liialdatud käitumine ja kõnepruuk ning ülepakutult toretsev riietus. Niisiis on see teos tulvil lopsakat nalja – kuid farsist pärit naeruvõtetele lisandub tugev karakterikujutus.
"Don Juan" ( 1665) :Kergete eluviisidega aadlik don Juan lahkus oma naise donja Elvira juurest, sest ta kohtas järjekordselt naist, kes talle huvi pakkus. Don Juanil oli kaasas arg teener Sganarelle. Kui don Juani hüljatud naine donja Elvira leiab mehe, on ta maruvihane. Kuna uus armastatu ei pööra don Juanile tähelepanu, otsustab mees ta röövida. Röövimiskatse lõpeb paadi ümberminekuga ning külapoiss Pierrot päästab don Juani ja Sganarelle’i elu. Kaldal asub don Juan võrgutama kaunist Charlotte ’i, kes juhtub olema ka Pierrot kallim. Kui Mathurine, don Juani varasem vallutus välja ilmub, tekib tüli kahe naise vahel. Don Juan lahendab selle nende mõlemaga samal ajal tasakesti rääkides ning öeldes, et tõde tuleb välja, kui ta abiellub. Don Juan näeb kolme meest ründamas ühte ning tormab appi. Hiljem tuleb välja, et mees kelle elu ta päästis on üks donja Elvira vendadest, kes otsisid don Juani, et talle kätte maksta. Kättemaks lükatakse edasi ning peale vendade lahkumist märkab don Juan hauakambrit. Hauakamber kuulus komtuurile, kelle don Juan oli tapnud. Don Juan läheb koos Sganarelle’iga hauakambrisse ning ta kutsub komtuuri kuju õhtusöögile. Sganarelle väidab, et kuju noogutas, kuid don Juan ei usu teda. Peale kohtumist oma isa ja donja Elviraga, kes oli otsustanud tagasi kloostrisse minna, algas õhtusöök. Ka komtuuri kuju tuli kohale ning kutsus don Juani enda juurde homme õhtustama. Järgmisel päeval hakkab don Juan teesklema, et ta on oma elukombeid muutnud. Hoolimata vaimu hoiatusest, ei kahetse don Juan oma patte ning välk tabab don Juani. Ta kukub kuristikku, kust tõusevad suured leegid.
"Tartuffe" (1664): Näidend räägib Orgoni ja Tartuffe'i vahelistest suhetest. Valelik Tartuffe kasutab ära Orgoni jumalakartlikkust ning loob temaga omakasupüüdlikud suhted. Kõik teised majaelanikud, peale Orgoni ja tema ema, saavad Tartuffe plaanidest aru, kuid nad ei suuda Orgoni mõjutada Tartuffe'i vastu. Kõrvalintriigiks kujuneb Orgoni soov panna oma tütar mehele Tartuffe'ile. Mariane 'il on aga juba peigmees ning ta ei soovi naituda. Ikkagi tekib Mariane ja Valère suhetesse mõra, õnneks hoiab lõpliku lahkumineku ära Dorine kiire tegevus. Tartuffe lööb külge ka Orgoni naisele ja raiskab Orgoni vara, kuid oma libeda keelega räägib ta Orgoni olukorrani, kus too talle andestab ja oma maja tema nimele kirjutab. Peale seda tegu esitab Tartuffe Orgoni peale salakaebuse ja viskab ta tema oma majast välja. Õnneks astub vahele "hea kuningas", kes Tartuffe kaebuse tühistab ning ta enda vangi laseb saata. Seega Tartuffe'i kaval plaan, saada Orgoni kulul ratsa rikkaks, kukkus läbi. Tartuffe oli libekeelne varas, kes oskas hästi valetada ja kellel oli piisavalt mõistust leida teistes inimestes saatuslikke vigu ja neid osavalt ära kasutada. Ta oli kunagi ammu kaotanud kogu oma varanduse ja nüüd proovis seda kelleltki välja petta . Ohvriks valis ta Orgoni. Teeseldes vagadust, see tal õnnestuski, kuid lõpuks pingutas ta nagu kõik temasarnased üle ning sattus vangi. Tartuffe oli suure talendiga, kuid kasutas oma talenti halvaks otstarbeks. Orgon oli väga aus ja kergeusklik. Tema jumalakartlikkus oli arenenud üleliia ja seda mida osati pahasti ära kasutada. Orgon oli elus hästi edasi jõudnud, tal oli armastav perekond ning ta oli ka suhteliselt rikas. Orgoni puuduseks oli tema põikpäisus, mis talle palju kahju tõi.See teos kujutab valeusklikku, kes kasutab jumalakartlike inimeste hirmu hauataguse elu ees nende kulul rikastumiseks. Olles saavutanud võimu Orgoni perekonna üle, püüab suli Tartuffe isegi võrgutada Orgoni naist Elmire ’i. Kuid see saab talle saatuslikuks. Naine korraldab nii, et ta mees kuuleb pealt Tartuffe’i armutunnistusi ning Orgoni lihtsameelsuse ja ususõgeduse aadressil lendulastud pilkeid. Nii avanevad viimaks Orgoni silmad. Riigivõimu abil saab ta tagasi ka Tartuffe’ile kingitud varanduse.
Herakles tapab Hüdra : Hüdra iga maharaiutud pea asemele kasvas kaks uut. Kui mitu pead tal oli, selles suhtes üksmeel puudub. Kõige levinuma seisukoha järgi oli tal 9 pead. Tema üks pea oli surematu, ülejäänud surelikud ehk teisisõnu oli hüdral varem juba 8 korda pea maha löödud. Pole ka välistatud, et ta sündis mitmepäisena. Hüdrat leida oli väga lihtne. Selleks, et mürgiaurud vähem segaksid, mässis Herakles riide ümber pea ja hingas läbi riide. Teda abistas tema vennapoeg Iolaos, kes iga kord, kui Herakles mõne pea maha lõi, kõrvetas kaelakönti tuletukiga. Siis ei kasvanud sealt uusi päid asemele. Võimalik, et sellist nõu andis neile Athena. Viimase, surematu pea mattis Herakles suure kivi alla. Selleks, et asja raskemaks teha, saatis Hera suure vähi, kes Heraklest võitluse ajal kannast näpistas. Loomulikult lõi Herakles ka vähi maha. Kreeklased uskusid, et järve põhjas oli pääs allmaailma ja et hüdra on selle valvur . Ent pärast hüdra tapmist ei saanud Lerna kuulsaks kohana, kust allmaailma pääseb.
17) Valgustuse üldiseloomustus. Tähtsamad esindajad kirjanduses.
Valgustus on vaimne liikumine, mis tähistas Lääne-Euroopas 18. sajandil kodanluse tormilist vastuseisu iganenud poliitilistele süsteemidele, eelkõige absolutismile. Vähenes usk traditsioonilistesse religioossetesse printsiipidesse, kirikusse ja seisuslikesse autoriteetidesse ning hakati rohkem väärtustama ratsionaalset mõtlemist, demokraatiat, inimõigusi ja teadust. Kulminatsiooniks oli valgustusideede mõjul toimunud Suur Prantsuse revolutsioon (1789-1894)
Valgustusajale iseloomulikud jooned:
1) hoogustub demokraatlike ideede levik (võitlus vanade poliitiliste ja religioossete dogmade vastu). Valgustajate ülim püüdlus oli juurutada ühiskonnas haridust ja teadmisi. Usuti kindlalt, et inimkonna hädades on süüdi vaimupimedus , harimatus ja keskajast pärit dogmad ja fanatism. Igasuguse progressi aluseks pidasid nad teaduste arenemist ja hariduse ning kultuuri nõutamist laiadele rahvahulkadele.
2) Valgustuse teiseks ideaaliks oli nn loomulik inimene. Kuulutasid vabaduse ja võrduse ideed, mõttevabaduse ideed.
3) Kirjandust ja kunsti pidasid valgustajad ühiskonna arengus tähtsaks teguriks. Peaaegu kõigis oma teostes propageerisid nad uusi ideid ning lõid selleks isegi uudse.
Kõige valdavamalt pääsesid valgustusideed mõjule prantsuse kirjanduses, mille eesotsas olid üleeuroopalise kuulsusega filosoofid ning kirjanikud : Voltaire ja Rousseau . Valgustajad võitlesid õiglasema ühiskonna eest, mis nende arvates pidi rajanema õigluse ja mõistuse põhimõtteil. Valgustusajastu kirjanikud olid ühtlasi filosoofid, entsüklopedistid, pedagoogid ja poliitikud. Kirjandus pidi levitama vaimuvalgust, arendama ja sisendama humanistlikke ideid; vormilt nõuti selgust reeglipära, proportsionaalsust ja harmooniat. Niisugune universaalsus võimaldas valgustajatel koostada ja välja anda kuulsa “Entsüklopeedia”- teaduste ja kunstide grandioosse koguteose.
Tähtsamad esindajad kirjanduses:
Voltaire (1694-1778) - oli prantsuse deistlik filosoof, kirjanik, ajaloolane ja üks Euroopa valgustusliikumise juhtkujudest. Ta sai kuulsaks näitekirjaniku ja poeedina, hiljem oli tuntud John Locke 'i ja Isaac Newtoni vaadete populariseerijana. Muuhulgas võitles ta sallivuse ja kodanliku avalikkuse eest ning katoliku kiriku piiramatu türannia vastu, ka õpetas ta Preisi kuningat Friedrich II. Tema tuntuimad teosed on " Candide ", "Kohtlane", " Mikromegas ", "Filosoofiline sõnaraamat" ja "Zadig".
Jean-Jacques Rousseau (1712–1778) oli prantsuse filosoof ja kirjanik. Tema poliitiline filosoofia mõjutas tugevalt Prantsuse revolutsiooni, samuti Ameerika revolutsiooni ning uusaegse poliitilise, sotsioloogilise ja pedagoogilise mõtte arengut. Tema tuntuimad teosed on “ Julie e Uus Heloise ”, “Emile ehk Kasvatusest ”, “Pihtimused“.
Charles de Montesquieu (1689 – 1755) oli valgustusajastu prantsuse poliitiline mõtleja. Tema tähtsaimad teosed on "Seaduste vaim", „Pärsia kirjad“
Daniel Defoe (1660 – 1731 ) oli inglise kirjanik, kes on kuulus raamatu " Robinson Crusoe" autorina. Ta on kirjutanud ka raamatu "Moll Flanders“.
Johann Gottfried von Herder (1744 – 1803 ) oli saksa kirjanik ja filosoof. Ta tegeles eelkõige poliitilise filosoofiaga. Ta on valgustuse, tormi ja tungi ning Weimari klassitsismi tähtis esindaja. Tema tähtsaimad teosed on „Terpsichore“ (1795), „Kalligone“ (1800), „Die Sonne und der Wind“
Jonathan Swift (1667 –1745) oli Iiri kirjanik ja filosoof. Tema tähtsaim teos on " Gulliveri reisid".
18) J. W. Goethe „ Faust “ kui valgustusaja teos.
Johann Wolfgang von Goethe (1749 – 1832 ) oli saksa kirjanik ja loodusteadlane .
Faust I osa Faust on doktor. Ta on depressioonis . Ta ei hinda oma teadmisi. Faust on oma toas, kirjutab. Kutsub vaimu välja. Faust ja Wagner tulevad linna. Rahvas koguneb nende ümber. Nad austavad Fausti, kui haritud doktorit. Nende juurde tuleb koer. Nad lähevad koos koeraga töötuppa siss. Ilmub kurat, nimega Meifistofeles. Kurat tahab Faustiga lepingut sõlmida. Selle lepingu sisu on järgmine: Maa peal teenib kurat Fausti, põrgus aga Faust kuradit. Nad löövad käed, et kui Faust kunagi hüüab: “ On ilus hetk, viibi veel” siis peab ta surema. Lõbusate tudengite jooma seltskond. Lauldakse, juuakse . Faust ja kurat astuvad sisse. Nad läksid sinna, et Faustil mustad mõtted meelest läheksid ja meel muutuks heaks ja rõõmsaks. Mefistofeles laulab ja pakub veini. Minnakse Mefistofesele kallale. Faust ja Mefistofeles lahkuvad nõiakööki. Faust soovib nõiajõuga nooreks saada. Mefistofeles räägib ahvidega . Tuleb nõid ja pakub Faustile jooki . Kui Faust selle suule tõstab, tõuseb kerge löök. Faust ja Mefistofeles on tänaval. Faust tahab kedagi ära võrgutada. Faust näeb tänaval Margaretat. Ta armub temasse. Faust läheb Margaretta tuppa ja paneb kingituse, milleks on ehtekarp, kappi . Ta lahkub toast . Margareta tuleb tuppa, ta ei tea Fausti käigust, märgab kapis ehetekasti. Ta arvab, et see on emale kingitud. Ema arvab, et see kast on patune ning ei too head. Fausti plaan Margaretta süda võita läks luhta. Ta laseb Mefistofesel teise ehtekarbi Margereta kapi panna. Margareta seda emale ei näita, sest muidu antakse need ehted jälle preestrile. Margarete tahab teada, kes need ehted tõi. Mefistofeles korraldab kokkusaamise. Margarett ja Faust kohtuvad. Nad lähevad aiamajakesse. Seal nad suudlevad. Faust ja Mefistofeles lahkuvad. Faust ja Margarette kohtuvad mõne aja pärast uuesti. Margarette soovib, et Faust usuks jumalasse. Faust tapab Margarette venna Valentii. Matustel Margarette minestab. Faust ja Mefistofeles lahkuvad sellest linnast. Nad läksid vaimude peole (Volbri öö). Seal nad tantsivad. Algab näidend. Faust ja Mefistofeles lähe Margerettet vängist päästma, sest Margerette oli oma ema ära tapnud. Margerette on väga närviline ja ei tunne alguses Fausti ära. Ta on mõistetud surma. Margerette ei nõustu Faustiga koos põgenema. Faust ja Mefistofeles lahkuvad.
Faust II osa Teises osa antiikmüüdi Helena stseenis leiab Faust elu ideelise ja reaalsuse ühtsuse. Euphorioni, Fausti ja Helena poja traagiline Ikarose lend lõpetab järsult selle ajatu idülli – igatsus – momendi reaalsuse. Faust tagasisõit maa peale ja sõjakäik valekeisri vastu toovad võimaluse tegutsemiseks üldsuse huvides: merepõhjast saagu viljakandev maa vabale rahvale. Ideelisele teole ebakõlaks on Fausti tahe omada Philemoni ja Baucise maalappi – tõrkuvad vanakesed hukkuvad leekivas onnis . Päris süü langeb muidugi Mefistofelesele, kuid Fausti needmises on kindel alatoon ülikvõimu kaheteralisuses. Tuleb Mure ja hingab Fausti pimedaks . Maakuivatustöö aina kulgeb edasi, saavutusi ette nautides tunnistab Faust selle ülimaks silmapilguks ja sureb. Hingemüümise lepingu alusel vaieldav olukord Fausti surematu hinge edasisest kuuluvusest leiab lahenduse taevavägede võitluses põrgulistega. Esimeste võit viib Fausti samavõrra keerulist allegooriat mööda taevasse kui olid seda klassikalise Volbriöö ja Helena-müüdi juhtumused. Una poenitentium, maapealse nimetusega Margarete, kuulutab Fausti lunastatuks ja taeve valitsejanna Mater gloriosa loal ning kutsel on tee lahti kõrgemasse sfääri. Seega on elutunnetus siin määrav ning just see elutunnetuse sügavus ja intensiivsus toob Fausti kõigist allegooriatest elusana läbi. Spartas kuingas Menelaose lossi ees. Tuleb Helena, koos temaga Trooja naisvangide koor Panthalise juhtimisel. Helena vajub meelemärkusetult koori käte vahele. Ta toibub ja seisab jälle lava keskel. Phorkyas ütles, et käskija määras Helena ohvriks. Ta püüab Helenat päästa. Lossi siseõu. Faust noomib tornivahti. Parasjagu kui Faust ja Helena räägivad, tuleb kiiruga Phorkyas teatega, et Menelaos tuleb oma väega. Koopast kõlab võluv, meloodiline pillimäng. Helen kallistab Fausti. Ta keha kaob, Faustile jäävad pihku riided ja loor . Phorkyas käsib Faustil riideid käes hoida. Helena riided hajuvad pilvedeks, ümbritsevad Fausti, tõstavad ta üles ja viivad endaga kaasa. Kõrgmäestik. Järsud, sakilised kaljuharud. Faust astub pilvedest välja. Mäele laskub üks seitsmepenikoormasaabas, siis teine. Neist astub välja Mefistofeles, saapad aga tõttavad edasi. Fausti soov on see, et ta paneks piiri rünnakule. Nad lähevad keskmisest mäeahelast alla ja vaatlevad orus üles rivistatud väge. Eelmäestik. Heeroldid saadetakse vastaskeisrile väljakutset edastama. Faust soomusrüüs, poolavatud kiivriga. Vastaskeisri telk. Troon. Tore sisustus . Nas tahavad varastada keisri asju. Tulevad keiser ja neli vürsti.
PEATEGELASE ISELOOMUSTUS: Faust on valgustusaja tüüptegelane. Ta on orienteerunud mõistusele ning alati kahtleval seisukohal. Ta on terve enda elu pühendanud teadustööle, omades mitmel alal ülikooliharidust. Vaatamata edukale karjäärile on Faust elus pettunud ning usub, et inimelu piirid jäävad liiga kitsaks sellele elule, mida tema tunda tahaks. Ta sai aru, et teadmised ei aita inimkonda suures plaanis edasi ning kaotab selle tõttu elu mõtte. Fausti saab pidada kartmatuks ning teosest paistab välja, et mees oli küllaltki meeleheitel, kuna oli valmis tegema kõike, et tunda kordki elus end õnnelikuna.
PROBLEEMID: Fausti meeleheide ning elu mõtte kadumine. Gretcheni sisemised konflikt. Tüdruk asus kahe tule vahel: Jumalakartlik elustiil ja ema manitsused vs armastus Fausti vastu ja magusad keelatud viljad . Traagiline armastus. Gretcheni murdumine suure pinge all paneb ta lollusi tegema ning tüdruk hukatakse.
Valgustusajastu oli ajajärk 18. sajandi Euroopa kultuurielus, mida iseloomustab mõistusekultuur ja progressiusk ning mis seisnes ilmaliku mõtte vabanemises usu dogmadest. Vaimuelu sekulariseerumine , uute protestantlike ideaalide (tööeetika jt) levi, loodusteaduste kiire areng, kasvav huvi teadusliku ja filosoofilise mõtte vastu, mis väljus laboratooriumi ja kabineti piiridest need tegurid määrasid oluliselt uue ajastu näojooni. Tähelepanu pöördus inimese sisemaailmalt sootsiumi positiivsetele välistele jõududele. Esiplaanile nihkusid mõistev leebus, õiglustunne, inimväärikus ja hüvelise kooselu probleemid. Ajastu märksõnadeks said Mõistus ja Valgus. Isegi absolutism muutus valgustatuks. Valgustajad olid veendunud, et mõistus ja teaduse progress võivad otsustavat mõju avaldada kõigile inimese elukorralduse vormidele .
19) Faust kui igavene otsija. Jutustada
Ta jäi alati oma põhimõtetele kindlaks ning ei kaldu teelt kõrvale. Ta soovis parandada inimeste olukorda Maal paremaks. Faust oli teadmis- ja tunnetusjanuline inimene. Ta on huvitatud mitmetest teadustest- bioloogia , keemia, arstiteadus ja astronoomia. Ta on õppinud palju, saanud magistri- ja doktorikraadi . Faust oli küll omandanud palju tarkust, kuid ta tundis, et ta pole ikkagi midagi suurt saavutanud. Faust oli täis veidrat rahutust, ta ei suutnud enne Mefistofelese (kuradi) “mängu” tulekut oma elu nautida ega õnnelik olla.
Faust ei uskunud, et suudab nautida elu, seetõttu võttiski ta vastu Mefistofelese pakkumise: Mefistofeles täidab kõik Fausti soovid, ning on ta teener, kui Faust teise ilma jõuab, täidab Faust Mefistofelese soovid. Mefistofeles lubas Fausti õnnelikuks teha kasutades selleks musta maagiat. Fausti maisel teel on lõpp, kui Faust lausub saatuslikud sõnad :“ Oh ilus hetk, oh viibi veel!” Lepingus kirjutas Faust alla oma veretilgaga , sest Mefistofeles arvas, et verd ei asenda miski. Kui Faust on lausunud saatuslikud sõnad, siis see tähendab, et Mefistofelesel oli õigus Fausti aheldada. Nende sõnade ütlemise ajal pidi Faust olema oma õnne tipul .
Faustiga juhtus palju, kuid alati läks tal hästi. Faust lausus saatuslikud sõnad siis, kui ta oli lausunud oma viimased tarkused : “vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma peab.” Ta nautis juba ette oma kuivendatud (Philemani ja Bauase) maatüki saatust, sest tundis, et see muudab osade inimeste olukorda Maal. Ta oli oma õnne tipul ning tundis viimaks, et oli midagi saavutanud. Sel silmapilgul, kui ta kuulutas selle ülevaks hetkeks, suri ta. Fausti hing aga ei läinud peale maist elu Mefistofelesele. Pärast Fausti surma toimus võitlus põrguliste ja taevalise vahel. Margarete kuulutas Fausti lunastatuks ning taevaväravad olid Fausti ees lahti. Faust läks taevasse ümbersündinuna, kus oli ka tema armastatu Margareta. Seal sai nende armastus valla. Faust armus Margaretasse esimesest silmapilgust, pärast seda kui ta oli nõiaköögis nooremaks muudetud. Nende armastus aga Maal ei olnud võimalik.
Margareta sai Faustiga ka lapse, mistõttu Margareta sattus vanglasse, kuna tappis oma ema ja oma lapse. Kõikides ebaõnnestumistes süüdistas Faust Mefistofelest, kuid üks milles teda võis süüdistada oli hoolimatus ja liigne parema tuleviku soovimine ja oma õnne tahtmine.
20) Margarete ja Fausti armastuslugu .
Faust kohtas Margaretet esmakordselt peale seda kui ta oli nõiajooki juues nooremaks muutunud. Faust näeb tänaval Margaretat. Ta armub temasse. Margarete tõrjub alguses Fausti. Faust läheb Margarete tuppa ja paneb kingituse, milleks on ehtekarp, kappi. Ta lahkub toast. Margareta tuleb tuppa, ta ei tea Fausti käigust, märkab kapis ehetekasti. Ta arvab, et see on emale kingitud. Ema arvab, et see kast on patune ning ei too head. Fausti plaan Margarete süda võita läks luhta. Ta laseb Mefistofesel teise ehtekarbi Margereta kapi panna. Margareta seda emale ei näita, sest muidu antakse need ehted jälle preestrile. Margarete tahab teada, kes need ehted tõi. Mefistofeles korraldab kokkusaamise. Margarete ja Faust kohtuvad. Nad lähevad aiamajakesse. Seal nad suudlevad. Faust ja Mefistofeles lahkuvad. Faust ja Margarete kohtuvad mõne aja pärast uuesti. Margarete soovib, et Faust usuks jumalasse. Faust tapab Margarete venna Valentini. Matustel Margarete minestab. Faust ja Mefistofeles lahkuvad sellest linnast. Nad läksid vaimude peole (Volbri öö). Seal nad tantsivad. Algab näidend. Faust ja Mefistofeles lähe Margeretet vangist päästma, sest Margerete oli oma ema ära tapnud. Margerete on väga närviline ja ei tunne alguses Fausti ära. Ta on mõistetud surma. Margerete ei nõustu Faustiga koos põgenema. Kõlab hääl päästetud. Margarete sureb. Faust ja ja Mefistofeles lahkuvad.
21) Romantismi üldiseloomustus. Romantiline kirjandus, tähtsamad autorid.
18. sajandi lõpp ja 19. Sajandi I kolmandik oli Euroopa kultuuris romantismi - valgustuskultuuri rüpes idanenud võimsa vaimse liikumise aeg. Romantism on kunsti ( arhitektuur , kirjandus, kujutav kunst , muusika , teater, kino ) suund, sotsiaal-poliitiline ideoloogia ning stiiliperiood, mis tuli 1820.–1830. aastail klassitsismi asemele. Romantismi iseloomustab mineviku idealiseerimine, võõrdumus tegelikkusest, individualism , ebatavalised tegelaskujud ja sündmustik. Romantismi tekkimise allikaks olid 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni poolt äratatud rahvahulkade vabadusliikumine. Üleminek mõlemas suunas on väga ähmane. Saab alguse vastuseisust klassitsismi vormirangusele ja valgustuse mõistuspärasusele. Ka umbusk kodanliku progressi suhtes.. Säilib loodusliku inimese ideaal ja ajaloolise mineviku vastu. Tekib huvi rahvaloomingu ja kaasaegsete kirjanike vastu. Mitmed autorid pöörduvad keskaja ja renessanssi poole, keskseks huviobjektiks saab Shakespeare.
Romantiline kirjandus
Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism ja osaliselt sentimentalism ning mille teooria kujunes 18. ja 19. sajandi vahetuse Saksamaal, mõneti Friedrich von Schellingi filosoofia mõjul. Kirjanduses tulid maagia , fantastika nagu keskajal. Jutud kanduvad minevikku eksootilistes paikades, mis olid euroopa keskpunktist kaugemal nt hispaania ja kreeka või siis hoopis kaugemal aafrikas või aasias. Esiplaanile tõiusis lüürika, sest romantismis on tunded. Kangelased ja tegevuskoht. Hakati avastama taas rahvaluulet. Sellel ajal sai taas kuulsaks Shakespeare. Keskaegsed kangelaslaulud inspireerisid väiksemaid asju ka endale müüte ja asju üles kirjutama. Loominguvabadus võimalikult vähe reegleid, mida, kuidas väljendada. Põhiline on loodus. Looduspildid võimendavad tundeid. Mängu tuleb jumal sest oli keskaeg kirjutistes. Rõhutati armastust ja elupühadust. Romantilised olid tundelised inimesed ja suutsid näha sügavamale teise ja olid nagu märtrid et kannatasid kõrgema eesmärgi nimel. Tekkis ajaloolise romaani žanr. Sageli oli kangelane salapärane, varjatud, et alguses ei teadnudki, kes ta on. Romantism mängis tähtsat osa 19. sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Talle oli iseloomulik esteetiliste kategooriate ja žanride segunemine , fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Klassitsismi rangeid reegleid purustades aitas ta ette valmistada realismi. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Vene kirjanduses avaldus romantism ka dekabristide loomingus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane värving. Romantism on kirjandus- ja kunstivool , mis lubab kirjanduses palju vabadust, kunstniku fantaasia- ja mõttelendu. Romantism kujutab tundeid, kirjutatakse eriti lihtinimestest, kasutatakse igapäevast keelt. Teoste tegevus toimub minevikus või mõnes eksootilises paigas, tegelased on erakordsed inimesed, tavaliselt sattunud vastuollu oma ümbrusega. Põhimotiivideks on armastus ja vabadus. Kõik on liialdatud, nii tegelaste üllust kui ka alatust. Lõpp on enamik juhtudel ilus, täiuslik ja hea võidab alatuse ja kurjuse .
Tähtsamad autorid:
George Gordon Byron (1788 –1824) oli inglise romantistlik luuletaja. Ta sai tuntuks oma luuletustega. Tema tähtsaimad teosed on " Childe Haroldi palverännak", "Jõudeaja tunnid".
William Blake (1757 –1827) oli inglise luuletaja.Tema tähtsaimad teosed on "Süütuse laulud", "Kogemuse laulud", "Urizeni raamat"
Johann Wolfgang von Goethe (1749 –1832) oli saksa kirjanik ja loodusteadlane.Tema tähtsaimad teosed on "Noore Wertheri kannatused", "Faust"( osa 1 ja 2 )
Edgar Allan Poe (1809 –1849) oli ameerika romantiline kirjanik, luuletaja, toimetaja ning kirjanduskriitik. Tema tähtsaimad teosed on „Tamerlan ja teisi luuletusi“, „Luuletusi“, „Kaaren ja teisi luuletusi“.
James Fenimore Cooper (1789 – 1851 ) oli ameerika kirjanik. Tema tähtsaimad teosed on "Rajaleidja ehk Sisemeri ", "Viimane mohikaanlane“, "Preeria".
Alexandre Dumas vanem (1802 –1870) oli prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas. Tema tähtsaimad teosed on "Kolm musketäri", "Krahv Monte -Cristo", "Kakskümmend aastat hiljem"
Mihhail Jurjevitš Lermontov (1814 – 1841 ) oli vene luuletaja. Tema tähtsaimad teosed on “Poeedi surm”, “Valelik”, “Mõtisklus”.
Lydia Koidula (1843 – 1886 ) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Tema tähtsaimad teosed on "Mu isamaa on minu arm", "Emajõe ööbik", "Emajõe ööbik"
22) P. Merimee „ Carmen “ kui romantiline teos.
Peategelanna Carmen oli teoses kujutatud mustlasena. Noor, ilusa kehaehitusega, suurte silmadega väheldane neiu . Ta nägi välja palju kenam kui teised tema rahvusest naised. Tal oli täiesti sile vasekarva nahk, veidi viltused silmad. Pisut täidlased, ilusa kujuga huuled, valged hambad. Veidi karedad pikad juuksed olid ronkmustad ja läikivad. Tema eksootiline ja võluv välimus pakkus pinget Don Josele, kes ka hiljem teda tulihingeliselt armastama hakkas. Don Jose oli võitlejahingega noormees, kes ei löönud kartma praktiliselt mitte millegi ees. Isegi kodumaalt väljudes ei heidutanud teda võõramaa röövlid, petised ja muu selline. Teose problemaatiline osa algabki hetkega, mil Don Jose kohtub Carmeniga. Carmen kasutas alati ära oma head välimust, tegeledes pettuse, röövimise, huligaansustega. Ta teadis alati, mida tahtis ja tegi kõik, et see saada. Hulljulge, pöörane. Nagu teose lõpuski mainitud : Oleksin tahtnud, et ta kardaks ja armu paluks, kuid see naine oli deemon .” Läbi mitmesuguste vahejuhtumite, lasi Don Jose ennast Carmeni püünisesse” ja too kasutas teda ka omamoodi ära. Don Jose sattus alguses sõjaväkke, hiljem vanglassse. Peale vanlgas istutud aega, ei suutnud Don Jose enam Carmenist eemal olla ja temaga taaskohtudes pakkus Carmen talle võimalust tegeleda salakaubitsemisega. Jose haaras võimalusest ennast Carmeniga veelgi tihedamalt siduda ja nõustus. Temast sai röövlite kambaliige. Mustlaskaubitsemisega kaasnesid maskeeringud, petmised ja tihti pidi Carmen kellegi rikka mehe endale sõrme ümber keerama, et siis hiljem ta paljaks röövida. Don Josele see ei paistnud aga meeldivat. Suur armukadedus muutis Jose agressiivseks ja ta tappis Carmeni armukese Garcia . Carmen tuli Gibraltarist oma uue inglasest armukesega Jose pesitsuspaika ja Don Jose teatas talle suure uhkusega, et Carmen on nüüdsest lesk, mille peale Carmen ütles talle, et too on ikka loll ja Garcia oleks võinud ta maha nottida ning ta suri vaid seetõttu, et oli tema aeg ning küllap ka Don Jose aeg tuleb. Seepeale teatab Don Jose :” Täpselt nagu sinugi aeg, kui sa ei ole mulle truu romi.” (romi tähendas nende keeles kaaslast). See näitas, et Jose armastus on muutnud ta võitlejaks ja nagu näha, suutis ta oma kangelaslikku omamisvõimet näidata ka Carmeni armukest tappes. Carmenit see aga ei heidutanud. Ta oli vaba hing ja pealegi surid inimesed mustlaslaagris väga tihti ning tapmisi tuli ette sagedasti. Peale Carmeni naasmist Gibraltarist, pakkus Jose talle varianti põgeneda Ameerikasse ning alustada seal otsast, elad uut elu koos. Carmen polnud nõus. Ta vandus Josele, et armastab oma uut kallimat Lucast ja vihkab ennast, et Jose’d kunagi üldse armastas. Seepeale haaras Jose’d raev. Ta tõmbas välja pussi ja tappis Carmeni. Ta mattis Carmeni metsa., enda kingitud sõrmuse ja väikse risti panin talle igavesele teele kaasa. Peale juhtunut kihutas Don Jose hobusega Cordobasse ning andis ennast esimeses valdkonnas üles. Teose lõpus seletab autor veel veidi Hispaaniast ja romaani keelest, palju räägib ta mustlastest, nende kommetest ja harjumustest.
Romantism on kirjandusvool, milles autor väljendab oma loomingut pehmemal ja tundelisemal teel, lähtudes armastusest ja emotsionaalsusest. Romantismile on iseloomulikud mitmed jooned. Millised neist esinevad Merimee teoses „Carmen? Oluline romantismile omane joon on põgenemine loodusesse . Mina-tegelase rännak kulges läbi looduskaunite paikade, raamatu alguses jõudis ta suurele imekaunile aasale: tema ees avanes looduslik areen , mis oli teda ümbritsevatest järsakutest täielikult varjatud. Kaljujalamilt sööstis välja kobrutav allikas ning langes väiksesse tiiki, mille põhja kattis lumivalge liiv. Tegevustik toimub Hispaanias, mis on tuntud oma kauni looduse ja sooja kliima poolest. Romantikuid lummas võõraste, kaugete maade ja rahvaste eksootilisus. Romantismile on iseloomulik kirjelduste rohkus. Carmenit kirjeldati kui tõeliselt eksootilist ja kaunist olevust: noor, ilusa kehaehitusega, suurte silmadega neiu, kes nägi välja palju kenam kui teised tema rahvusest naised. Tal oli täiesti sile vasekarva nahk, veidi viltused silmad, ilusa kujuga huuled, valged hambad, ta oli temperamentne , omakasupüüdlik, kuid oma mehele raskel ajal toeks ja truu. Carmeni vabaduseigatsus on üks kirgliku romantismi tunnustest. Romantikutele omaselt hindas Merimee huumorit, lastes mustlasneiul pidevalt naljatleda ja rõmsameelne olla. Peategelane don Jose oli noor, keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, sünge ja uhke pilguga. Ometi peitus tema karmi ja enesekindla välimuse taga ebakindlus ja segadus , mees pidas tihti sisemist võitlust iseendaga . Ta loobus oma põhimõtetest armastatud Carmeni nimel, kelle pärast kaotas don Jose terve mõtlemise. Romantism on tundeline kirjdandusvool- Carmen kiindus tihti. Neiu armus Jose´sse, kui ta veel Ükssilma kaasa oli. Romantiline ja seiklusterohke armulugu viis Carmeni mehe tapmiseni. Jose oli mustlanna nimel kõigeks valmis. Kui armastajate omavahelised suhted pingeliseks muutusid, armus Carmen härjavõitlejasse Lucasesse. Lisaks Jose’le oli neiul palju meestuttavaid, keda ta hea välimuse abil oma tahtmise saamiseks ümber sõrme keeras. Carmen organiseeris rööve ja rünnakuid, saades selleks vajaliku informatsiooni meeste võrgutamisega. Teoses on romantikutele tähtis erandlikkus. „Carmeni“ tegelastel polnud kellegagi tihedaid sidemeid. Jose ja Carmen olid küll paar, kuid palju aega teineteisest lahus: mustlanna organiseeris ja otsis erinevates linnades kaupmehi ja asjaajajaid, kellest said järgmise röövi ohvrid. Jose redutas kaaslastega metsas ja väikelinnades, oodates Carmenilt märguannet kuritegude toimepanekuks. Samasugune suhe oli neiul oma endise kaasa Ükssilmaga. Romantism kujutab maailmavalu, mida see teos täis on.
23) Muinasjutt , selle liigitus ja tunnused. Üks muinasjutt jut.
Muinasjutt – fantastiline või seikluslik rahvajutt, mida mõeldi välja enese lõbustamiseks ja milles väljendati endi soovunelmaidMuinasjutt on rahvajutu üks peamisi liike ehk žanreid. Erinevalt müüdist on muinasjutt teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (tegevuskoht ja -aeg võivad olla imepärased). Muinasjutu taotlus pole otseselt kujutada tõepäraselt ühtki looduse ega ühiskonnaelu seika, vaid pakkuda kuulajatele fiktsiooni ja meelelahutust. Erinevalt muistendist ei pruugi muinasjutt edastada kuulajatele tõeväärtusega informatsiooni. Muinasjuttudel on omad seadused, mida on kirjeldanud Axel Olriku eepiliste seadustega. Selliste tunnuste hulka kuuluvad kindlad algus- ja lõpuvormelid (näiteks "Elas kord...", "Kuskil maal...", "Kui nad surnud ei ole...", "Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi"), oluliste sündmuste rõhutamine mitmekordse kirjeldamise kaudu (näiteks 3 päeva tuleb võidelda, 3 takistust ületada), sümboolsete arvude (eriti 3) esinemine loo struktuuris või kirjeldustes (kolmarvu seadus; olulised on ka arvud 3, 7, 9, 12). Klassikaline vendade Jacob Grimmi ja Wilhelm Grimmi rahvajuttude žanrijaotus jagab rahvajutud müütideks, muistenditeks ja muinasjuttudeks.
Liigitus :
Imemuinasjutud – tegelasteks imelised olendid ( haldjad , nõiad, libahundid jne), tähtsal kohal mitmesugused võluesemed (iseenesest kattuv laudlina , tantsimapanev vilepill , nähtamatuks muutev küüntest kübar jne)
Loomamuinasjuttudeks - Loomamuinasjutte on lihtne määratleda kui jutte , milles mets- ja koduloomad, harvem linnud , isegi putukad ja taimed on inimlikustatud: nad ehitavad maju, käivad kosjas ja katsikul, sõbrustavad ja tülitsevad ning muidugi kõnelevad nii omavahel kui ka inimestega. Naljanditega ühendab neid asjaolu, et loomamuinasjuttudeski on kilbile tõstetud sageli üpris moraalitu kavalus.
Kunstmuinasjutud - Kunstmuinasjutt on teadaoleva autori poolt kirjutatud muinasjutt. Kunstmuinasjutud on enamasti kirjutatud rahvamuinasjutu baasil. Spetsiifilise kunstmuinasjutu kui žanri algus on seotud Anderseniga.Kunstmuinasjutt toetub vähemalt algjärgus rahvamuinasjutule, kasutab rahvamuinasjutu süžeesid, teemasid, struktuure ja väljendusvahendeid. Põimib neid ja arendab edasi. Kunstmuinasjutt ei allu rahvamuinasjutu seadustele.
Tõsielulised muinasjutud – tegelasteks arukad ja kavalad talupojad , kes tänu oma nupukusele saavad rikkaks
Muinasjutu tunnused

• Väljakujunenud algus ja lõpp
  
• Sündmustiku kordumine, kindlad arvud, arvude 3 ja 7 sage esinemine
  
• Tegelased vastandlike omadustega (hea ja kuri)
  
• Õnnelik lõpp
  
• sarnased algused ja lõpud („Oli kord...“, „Elas kord...“)
  
• headuse ja kurjuse vaheline võitlus
  

Üks muinasjutt jut:
Tuhkatriinu : Kord elanud ühes rikkas peres peretütar ja vaenelaps. Vaeselapse elu olnud kiusaka peretütre pärast hoopis halb. Kõik tööd aetud vaeselapse kaela, kuna peretütar midagi teinud ei ole. Kord läinuvad pererahvas jälle kiriku, kuna vaenelaps kodu toimetama jäetud. Ära minnes hüüdnud veel peretütar: "Hästi tee, toatuhkur, leeliiper!" Kui teised ära läinuvad, siis hakanud vaesellapsel kole igatsus hinges ja nagu keegi salavõim käskinud teda eide hauale minna, sääl saada ta rahu. Vaenelaps läinud. Kui ta sääl istunud, küsinud eit hauast , et kuda ta nüüd elama. Vaenelaps rääkinud oma loo ära, et just muidu suurt vigagi ei ole, aga täna ei anna igatsus kudagi rahu. "Kas tahad kiriku minna?" "Miks ma ei tahaks, aga millega ma lähen, mul ei ole riideid." Vaevalt oli ta seda ütelnud, kui ta ilusad riided sääl olnud, mis nagu vask säranud. "Pane need selga ja rutta!" Vaenelaps kuulnud sõna ja rutanud kirikusse. Küll imestanud kõik rahvas uhkes riides tütarlapse üle, kuid keegi pole tunnud, kes ta on. Enne teisi rutanud vaenelaps aga jälle minema, nagu eit käskinud oli, andis riided ära ja ruttas kodu. Sääl oli kõik toimetus juba ära toimetatud ja valmis. Kui teised kodu tulnud, pole neil muust kõnet olnudki kui uhkest tütarlapsest. Teine püha rutanuvad jälle kõik kiriku, et ehk jälle uhket võõrast näha. Vaenelaps jäetud aga jälle muidugi kodu. Kõik kordunud jälle nõnda nagu ennegi. Seekord oli ka kuningapoeg kirikus, sest ka tema kõrvu oli jutt ilusast tüdrukust puutunud. Nüüd aga [andnud] eit tütrele veel ilusamad riided kui esimene kord: kõik säranud ja läikinud nagu hõbe. Jällegi rutanud vaenelaps enne teisi kodu, annud riided ära ja rutanud tuppa. Kõik maja toimetused olnud korras ja valmis. Varsti tulnuvad ka teised kodu ja rääkinuvad imelikust võõrast terve nädala. Järgmisel pühapäeval rutanuvad jälle kõik kiriku, kuna vaenelaps kodu jäetud, öeldud veel: "Hästi tee, toatuhkur, leeliiper!" Vaenelaps läinud jällegi ema hauale, nüüd annud ema tütrele veel uhkemad riided, kõik hiilganud ja säranud nagu kuld ja kallid kivid . Nüüd tahtnud aga kuningapoeg vaestlast vägisi kinni võtta, kuid vaenelaps libisenud käest ära ja saanud kodu pagama. Enne lasknud aga kuningapoeg kiriku põrandale tõrva valada, sinna jäänud nüüd vaenelaps jalgupidi kinni. Jala saanud ta küll lahti, aga king jäänud tõrva sisse kinni. Kuningapoeg võtnud kinga ära ja lasknud igal pool välja kuulutada, et ta kinga omaniku enesele naiseks võtab, kuid keegi ei ilmunud. Nüüd kuulutas kuningapoeg välja, et kelle jalg kinga sisse passib, selle tema omale võtab. Küll käinuvad kõik passimas, kuid kellegi jalg ei passinud. Peretütar lõiganud omal varvad ära, aga king pole siiski passinud. Nüüd taheti peretütart kavaluse kombel kuningapojale anda. Öeldi, et küll igaüks oma tunneb. Pannud vaeselelapsele rattarumm kaela, peretütrele aga pauad1. Kuningapoeg tunnud aga oma ära: "Tahan ikka rummukaela." Järgmine kord vahetud rumm ja pauad ümber, kuid kuningapoeg tunnud ikka oma ära. Laulatusele minnes vahetatud aga peretütar ja vaenelaps ometi ümber. Vaenelaps pandud sigade lauta kinni. Ometigi saanud vaenelaps sealt lahti ja järele. Ühe jõe silla peal saanud ta saajale2 järele. Ka peigmees pole riiete sisse aru saanud, et tal võõras tüdruk kõrval olnud. Nüüd näinud ta oma õige pruudi ära ja lükanud peretütre jõkke [---]. Peretütar vajunud põhja, tema südamest kasvanud aga putk välja. Ämm ei ole aga sellest midagi teadnud, et ta tütar uppunud ja vaenelaps mehel, ta arvas, et vaenelaps ise lahti sai ja hoopis minema putkas. Aasta pärast sündis noorelpaaril laps ja ämm läinud oma tütart vaatama. Jõe silla peal näinud ta jões ilusat putke ja tahtnud teda ära kitkuda, et tütre lapsele mängukanniks viia. Putk hakanud aga laulma: "Pai emake, see mu nabavarreke." Nüüd alles saanud ema aru, kuda tütrega lugu oli.
24) A. Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu“ kui eesti mütoloogial põhinev teos.
Mütoloogia - ajaloolises ja kultuurilises kontekstis moodustunud müütide kogum.
Raamatus esineb Eesti mütoloogiast järgmisi tegelasi:

• Põhja Konn- oli suur madu , kes oskas lennata ja inimesi aidata. Siis kui Leemet oli huvitatud Põhja Konnaga tutvumisest, magas ta. Teda said äratada ainult 10 000 inimest, kes laususid ussisõnu. Põhja Konn esineb eesti rahvamuistendites tavaliselt hiiglasliku lohesarnase pahatahtliku olendina.
  
• haldjad (järvehaldjas )
  
• hiietark- tõlk inimeste ja haldjate vahel. Tõi haldjatele ka ohverdusi.
  
• libahunt - hoiduti temaks muutumise eest.’
  
• tuuletark - Leemeti vanaisa saatis Hiie ja Leemeti Möglase ( tuuletarga ) juurde Saaremaale, et nad sealt tuulekoti tooksid. Tuultekotti oli vaja aga selleks, et vanaisa lennata saaks.
  
• Ussikuningas- Intsu isa. Andis Leemetile tulla loa alati tagasi nende urgu, sest Leemet päästis Intsu siili käest.
  

Andrus Kivirähk on võtnud eesti müüdid ja need omal moel Ussisõnade raamatus ümber jutustanud. Ussisõnade oskamine ei tähenda ainult metsarahva looduse mõistmist, vaid ka võimu ja valitsemist selle asukate üle. Need tarkused võtab raamatu peategelane Leemet lapsepõlves üle oma onu Vootelelt. Kogu Leemeti elu käib aga heitluses maailma mõistliku tajumise üle – ühel pool end poolearuliseks loitsinud hiiekummardajad, teisel pool silmakirjalikud kristluse kummardajad, kes on ka ise kõik endised metsaasukad, koos raudmeeste ja munkadega. Väheseid huvitab , mis ümbruses tegelikult toimub. Tasapisi metsaasundus siiski hääbub ning selle tarkust, juuri ja Põhja Konna jääb hoidma ainult Leemet – viimane mees, kes teadis ussisõnu.
Teose tegevus toimub umbes 13. sajandi Eestis. Seda võib järeldada, kuna inimesed olid hakanud metsast küladesse kolima , mis aga teatavasti toimus ristisõdade ajal. Metsas elati vanade tavade järgi. Osati ussisõnu ja taltsutati nende abil metsloomi. Näiteks võib tuua selle, et põder kutsuti ussisõnadega enda juurde ja siis tapeti söögiks. Ussisõnade abil peeti näiteks ka hunte piimaloomadena.
Kreutzwald kujutab põhja konna hiiglasliku olevusena, kellel oli härja keha, konna jalad ja mao saba. Põhja konna keha oli kaetud kivist ja rauast tugevamate soomustega, tema silmad hiilanud heledamini kui küünlad. Põhja konn püüdnud kõike enda teel hävitada ning ajanud ta suust välja tuld ja suitsu. Nagu sünnib teisteski lohetapmislugudes, hävitas põhja konna noormees kavalust appi võttes. Kivirähk võttis Põhja konna Kreutzwald loomingust, Kreutzwaldi loomingust tulebki enamus Eesti mütoloogiast (Kalevipoeg). Võib öelda, et „Mees, kes teadis ussisõnu“ on eesti mütoloogial põhinev teos, kuid pool sellest mütoloogiast tuli ka Kivirähki enda peast ( inimahvid Pirre ja Rääk) nimelt eesti mütloogias pole väga palju tegelasi, kes olid teoses sees.
„Mees, kes teadis ussisõnu“ on täis müütilisi sümboleid ja muistsete eestlaste kultuuri. Vähemalt on teost lugedes näha, et autorile on olnud inspiratsiooniallikaks traditsiooniline kujutlus eestlaste elust enne Muistset vabadusvõitlust ja sellele järgnenud esimestel aastasadadel, mil võõrvallutajate võimu kindlustumist takistas veel näiteks Jüriöö ülestõus. Kivirähk kasutab neid kujutlusi vabalt, kohandades oma loo jaoks ümber ajaloolisi ja mütoloogilisi tegelasi: näiteks on tema teoses sakslaste asemel raudmehed ja kurja Põhja Konna asemel hea (vähemalt eestlaste jaoks). Samuti on autor kasutanud metsa ja küla kui kujundeid, millest esimene viitab vanemale ja teine uuemale kultuurile. Esineb hulgaliselt Kivirähki humoristlikule stiilile viitavaid näiteid: karud himustavad naisi ja vastupidi, Ints osutub emaseks rästikuks, inimahvid Pirre ja Rääk kasvatavad täisid, Leemet lõikab külavanem Johannesel tagumiku küljest ära , hullumeelne vanaisa lendab inimluudest tiibadega ja meisterdab kolpadest karikaid jne. Kõik taolised koomilised elemendid mõjuvad igal juhul väga usutavalt ning sobituvad kenasti autori loodud alternatiivsesse mütoloogilis-ajaloolisessse maailma. Nii võikski eelneva põhjal raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ mõnes mõttes vaadelda kui müüti eestlaste muistse kultuuri hävinemisest.
25) Kolm maailma teoses „Mees, kes teadis ussisõnu“.
Kaks maailma:
Inimesed, kes kolivad külla ja võtavad omaks uued kombed - Külas elavad inimesed on omaks võtnud raudmeeste kombed ning unustanud muistsed tavad. Lisaks ussisõnade unustamisele („Madu ei saa olla ristiinimese sõber...“) ja uue usu järgimisele on ka nende igapäevaelu põhjalikult muutunud. Leemeti meelest on see rumal, kuna selle asemel, et ussiõnade abil endale iga päev värsket liha hankida, töötavad külainimesed väsimatult põllul, et leiva jaoks vilja kasvatada. Juhindudes piibli ideoloogiast, et inimene peab palehigis oma igapäevast leiba teenima, unustavad külainimesed, kust nad tulevad. Külaelanikud kardavad metsa ning kuna nad ei oska ussisõnu ja kristlus õpetab neid madusid vihkama , on see neile tõepoolest ohtlik. Külaelanikud peavad metsa jäänuid segasteks ning ei mõista, miks nad tahavad säilitada taolist eluviisi. Külaelanike arvamust mõjutasid uued traditsioonid ja uskumused, milleks oli vilja kasvatamine , leiva ning kördi söömine, kirikus käimine, munkade ja raudmeeste austamine.
Raudmeeste maailm, kes toovad meile kõike välismaailmast – Kolmandas maailmas elab raudrahvas, kes tuleb suurte laevadega üle mere, vallutab maid ja allutab rahvaid ja teeb üleüldse, mida ise tahab. Maailmavalitsejad, ühesõnaga. Kui vana metsarahvas Põhja Konna kaasabil nende vastu edukalt võitlust pidas, siis külarahvas seda enam ei tee, vaid jumaldab ja järgib neid sinisilmselt. Põhja-Konn oli metsaelanike päästnud raudmeeste käest ja toonud neile palju varandusi, kuid peale Põhja konna kadumist oli raudmeestel kerge eesti üle võtta. Raudmeeste maailma võib vaadelda kui arenenud ühiskonda, kes tõid nii-öelda eesti metslastele „kultuuri“. Raudmehed on valitsev klass, kes oli ära tapnud enamus ussisõnade rääkijaid. Raudmehed kasutasid metsast külla läinud inimesi talupoegadena, kes väsimatult põllul tööd rügasid, et leiva jaoks vilja kasvatada. Raudmehed on rüütlid ja usumehed, kes istuvad lossides ja korjavad makse
25) Võitlus vana ja uue vahel teoses „ Mees, kes teadis ussisõnu“.
Selle teose põhiprobleem on uute ja vanade tavade põrkumine ning selle mõju inimeste vahelistesse suhetesse.

• Uus – kõik, mis oli tulnud raudmeestelt, sellist elustiili elasid külainimesed.
  
• Vana – kõik, mis oli tulnud metsainimestelt.
  

Raudmeestelt tulid igasugused masinad, tööriistad, metallist relvad, saksa keel ja mis kõige tähtsam uus religioon : Katoliiklus. Külarahvas tegeles teoses põlluharimise, kirikus käimisega jne. Metsainimestelt tulid sellised kombed nagu: metsas elamine, ussisõnade oskamine, loomanahkades käimine jne. Metsas oli kindlasti kergem elada, kui seda oli külas, aga metsa inimesed läksid külla elama, sellepärast et arvati, et kõik, mis on välismaalt tulnud on hea ja uudne. Külaelanikud arvasid, et metsas loomakombel elamine on aegunud ja barbaarne. Muistne ja ühtne metsarahvas on jagatud kahte leeri ning kumbki pool vaatab olukorda oma mätta otsast. Antud teoses tulebki väga hästi välja see, kuidas uus keskkond koos tundmatute kommete ja inimestega avaldab suurt mõju ühtse metsarahva omavahelistele suhetele. Vanadele traditsioonidele kindlaks jäänud ning ussikeelt kõnelevad eestlased peavad külasse kolinud kaasmaalasi reeturiteks ning rumalateks, sest viimased usaldavad ja võtavad omaks pimesi mujalt tulnud raud- ja usumeeste õpetatud tavad igas eluvaldkonnas. Selle tulemusel on aga muistne metsarahvas välja suremas ja koos nendega ka ussisõnad. Samas peavad külaelanikud metsa jäänuid segasteks ning ei mõista, miks nad tahavad säilitada taolist eluviisi. Külaelanike arvamust mõjutasid uued traditsioonid ja uskumused, milleks oli vilja kasvatamine, leiva ning kördi söömine, kirikus käimine, munkade ja raudmeeste austamine. Külarahvas, kes on küll metsarahvast välja arenenud, aga võtab kõiges vaimustunult eeskuju välismaisest raudrahvast, räägib Jeesusest ja paavstist kaugel Roomas. Ussisõnad kiirelt unustanud, saavad nemad liha süüa ainult pidupäevadel, igapäevasel laual on neil leib ja puder, mis korralikul metsainimesel südame pahaks ajab. Nemad kummardavad kõike, mida raudmehed ees teevad või teha käsivad, ja isegi nende kõige kummalisemad kombed kiidetakse ühel meelel heaks. Kindlasti tuleb tähelepanu pöörata kahe maailma väga erinevatele nimedele, mis rõhutavad väga tugevalt nende maailmade lahusust – õigupoolest on väga keeruline seda mitte märgata. Võib vaid ette kujutada, kui palju materjali semiootika -alasteks uurimistöödeks see romaan pakub. Teoses jääb lõpuks peale uus kord, sest metsarahvas sureb välja ja ussisõnade oskajaid enam pole. Kõige selle keskel on viimane metsapoiss Leemet, kes korraga märkab, et on igas asjas viimane, viimane, viimane. Tal on kõik ja ta jääb kõigest ilma. Poisikesest, kes esialgu maailmas ja maailmaga väga hästi hakkama saab, saab mees, kes on pahuksis kõige ja kõigiga, välja arvatud ta enda kaduv maailm. Metsarahva viimsed esindajad kuulutavad sõja külarahvale ja raudrahvale. Ei saa öelda, et ebaõnnestunult.
26) Mees, kes teadis ussisõnu“ kui Leemeti kujunemisromaan.
Lugu räägib mehest nimega Leemet. Mehest, kes on kõiges viimane. Viimane õige eestlane, viimane metsas sündinu, viimane mees, kes teab ussisõnu, viimane, kes nägi Põhja Konna…
Leemet on mees, kes muutuvas ajas suudab jääda kuni lõpuni iseendaks. Ta näeb, kuidas seni metsas elanud inimesed kolivad ära külla, lageda taeva alla elama. Kuidas rahvas ahnelt neelab uusi kombeid ja uskumusi. Leemet on pettunud inimestes, kes unustavad kõik vana ja omase: seni elu aluseks olnud ussisõnad kaovad, lihatoit vahetub palehigis teenitava kahtlase puukooremaitselise leiva vastu… Külarahvas muutub üha abitumaks ja metsakartlikumaks ja ei saa küttimisegagi hakkama. Uus mood on ülistada raudmehi ja munkasid, suur soov olla üks neist või neid vähemasti ükskõik millisel moel teenida.
„Mees, kes teadis ussisõnu“
1. Leemet oskas ussisõnu. Ta oli üks viimastest meestest nende soos . Leemet elas metsas. Tal oli viis aastat vanem õde Salme . Kuueaastaselt oli Leemet olnud Manivaldi matustel. Manivald oli olnud niivõrd vana ja tark, et ta oli isegi Põhja Konna näinud. Põhja Konn oli suur madu, kes oskas lennata ja inimesi vaenlaste eest kaitses. Nüüd aga Põhja Konn magas ja tema äratamiseks oli vaja mitmekümne tuhande inimese suust lausutud ussisõnu. Kuid neid, kes ussisõnu oskasid, oli vähe. Manivald põletati. Leemet jooksis mere äärde, sest ta ei olnud kunagi seal käinud. Ta kohtas lesivat Meemet, kes näris kärbseseent. Meeme andis Leemetile kotikese, milles oli sõrmus. Leemet läks onu Vootelega koju.2. Leemet oli külas sündinud. Isa oli ema Lindale peale käinud, et nad külla koliksid. Isale meeldisid raudmeeste kombed. Nad hakkasid körti ja leiba sööma. Linda oli aga selle vastu. Ta tahtis elada metsas, süüa liha. Linda käis metsas jalutamas ja kohtas ühte karu. Karud olid tol ajal naistele armukesteks. Kui isa viljalõikuselt naases, leidis ta karu oma voodist . Isa oli ussisõnad unustanud ja hakkas karu peale hoopis saksa keeles karjuma. Karu ei mõistnud teda, läks segadusse ja hammustas isal pea otsast. Kuna karud olid tavaliselt rahulikud loomad, siis õnnetusest toibudes hammustas karu enese karistuseks riista ära ja põgenes metsa. Ema süüdistas end isa surmas ja otsustas metsa tagasi kolida . Leemet oli siis aastane. Ema võttis kaasa kaks hunti , kellelt piima lüpsti. Läheduses elas ka ema vend Vootele .3. Leemet oli aga uudishimulik ja otsustas teise metsas elava poisi Pärtliga külaelu vaatama minna. Viimasel ajal olid kõik külla elama läinud. Külas kohtasid Leemet ja Pärtel endavanust tüdrukut Magdaleenat. Tolle isa oli külavanem Johannes. Johannes seletas poistele, kui hea on külas elada. Nad uskusid Jeesus Kristusesse, mitte haldjatesse nagu metsaelanikud. Külas tehti heina, kooti. Olid riidest kehakatted, mitte nahast. Liha asemel oli põhitoiduks leib. Poisid nägid esimest korda vokki, leivalabidat ja reha . Leemet jooksis koju ja rääkis onule, kui vahva on külaelu. Onu aga seletas, et metsas on veel parem. Ta rääkis, et metsas pole reha vaja, nahk on palju soojem kui riie . Onu Vootele otsustas Leemetile ussisõnu õpetama hakata.4. Leemeti ja Salme isaisa oli raudmeeste poolt tapetud . Emaisal olid olnud mürgihambad ja raudmehed kartsid teda, seepärast raiuti vanaisal jalad otsast ja visati vette. Onu Vootele oli ainuke inimene, kes kõiki ussisõnu veel teadis.Leemet kohtas rästik Intsu, kes tutvustas teda oma isale, ussikuningale, sest Leemet oli Intsu siili käest päästnud.5. Metsas elas mees Tambet , kes oli vanades tavades kinni. Ta käis korralikult hiies. Tambet kasvatas mitu sadat hunti, kellelt saadi piima. Tütar Hiiele piim aga ei meeldinud, kuid Tambet koos naise Malliga sundisid teda jooma, vaatamata sellele, et tüdruk piima välja oksendas. Vanemad vaatasid tüdruku peale pahaselt.Leemet käis Pärtliga pööriööl sõnajalaõit otsimas, sest oli kuulnud, et Põhja Konn elab maa all ja sõnajalaõis on võtmeks saamaks maa alla. Õit nad loomulikult ei leidnud. Meeme ütles Leemetile, et võti tuleb ise õige isiku juurde.6. Vootele rääkis, et Meeme oli kunagi olnud sõdalane ja raudmeeste vastu sõdinud. Inimesed võtsid aga järjest rohkem raudmeeste kombeid üle ja kolisid külla ning Meeme oli kõigele käega löönud.Leemet uskus, et Meeme antud sõrmus juhib teda Põhja Konna juurde. Ta pani sõrmuse sõrme ja läks koos Intsuga Põhja Konna otsima . Vastu tuli munk, kes haaras Leemetilt sõrmuse ning pani endale suhu , ise Leemetile kaikaga virutades. Ints salvas munka jalast. Munk kukkus istuli ja Ints hüppas talle kõrri. Munk suri, kuid sõrmuse oli ta alla neelanud. Kutsuti vaskuss, kes roomas munga sisse ja tõi sõrmuse välja. 7. Leemet käis inimahvide Pirre ja Räägu juures. Pirre oli meessoost ahv. Inimahvid elasid koopas ja olid ihualasti, et mitte üle võtta uue maailma kombeid. Nad kasvatasid täisid. Neil oli kitsesuurune täi, kellega Leemet, Pärtel ja Ints jalutama läksid. Täi läks järve ujuma . Hiietark Ülgas nägi seda ja käskis Leemetil öösel oma hundid tuua, sest ta oli lasknud täil järvehaldja elukohta reostada.8. Salme oli kohtunud karu Mõmmiga. Linda tundis tema pärast muret, sest ei sallinud pärast juhtunut enam karusid. Ta ei tahtnud, et tema tütrega samamoodi juhtuks nagu tema endaga.Leemet rääkis, et peab hiietark Ülgase käsul hundid järve ohverdama, et järvehaldjat lepitada. Onu Vootele läks Leemetiga hiietarga juurde. Onu Vootele ütles, et mingeid haldjaid pole olemas ja Ülgas usub muinasjuttu. Ülgas sai vihaseks ja ründas onu noaga . Onu hammustas tal käest tüki välja. Ülgas jäi kartlikult lebama ja Vootele läks koos Leemetiga koju. 9. Ülgas oli teistele juhtunust rääkinud ja valetas, et ohverdas järvehaldjale tuhat nirki ning tänu talle sai mets päästetud.Leemet ja Pärtel said Hiielt teada öö, mil naised vanade kommete järgi täiskuu paistel end puulatvades vihtlevad. See pidavat elujõudu andma. Mehed ei teadnud, millal täiskuu on ning ei märganudki, kui naised öösel ära käisid. Leemet ja Pärtel roomasid emale ja Salmele järgi ning jälgisid alasti naisi.10. Leemet ja Pärtel veetsid järjest rohkem aega Hiiega. Nad otsustasid Hiiele küla näidata. Pärtel ja Leemet olid viimati külas käinud viis aastat tagasi. Ka Ints tuli nendega. Nad läksid külavanem Johannese juurde. Nad nägid Mgdaleenat, kes oli ilusaks tüdrukuks kasvanud. Kui Johannes Intsu märkas, tahtis ta Intsu maha lüüa. Ussid olevat inimeste vaenlased, saatanast. Ussid toovat õnnetust. Lapsed jooksid metsa tagasi.11. Leemetil oli pihku jäänud leib, mis Johannes andnud oli. Lapsed asusid seda maitsema. Ints ei pidanud seda õigeks. Lastele aga ei meeldinud leib. Kui Linda teada sai, et Leemet ja kunagi varem ka Salme olid leiba proovinud, hakkas ta nutma. Ta kartis, et lastele meeldivad külakombed ja tahavad külla elama minna. Lapsed tõotasid igavesti metsa jääda.12. Hiie, Ints ja Leemet käisid inimahvide Pirre ja Räägu juures. Hiie ratsutas täi seljas .Pärtel teatas Leemetile, et kolib vanematega külla. Leemetil oli selline tunne nagu mets oleks järsku tühjaks jäänud. 13. Peale Pärtli pere kolis külasse veel inimesi.Leemet ei näinud Pärtlit mitu nädalat, kuigi too lubas Leemetit vaatama tulla. Leemet ootas teda iga päev metsaserval, kuni ühel päeval nägi Pärtlit sirbiga. Leemet sisistas ussisõnu. Pärtel kuulis teda, kuid kahtles. Lõpuks ta siiski tuli ja peitis sirbi selja taha. Pärtli meelest oli külas tore. Ta rääkis jumalast ja leiva tegemisest. Leemet oli tema peale vihane , sest Pärtel pidas metsaelanikke lollakateks. Pärtel, kes oli ristitud Peetruseks ja Leemet läksid tülli.14. Pikka aega ei näinud Leemet Pärtlit. Saabus talv ja Ints kutsus Leemeti, Salme, Linda ja Vootele maa alla rästikute pessa talveunne. Aeg-ajalt ärgati ja limpsiti suhkrukivi, mis kõhu hästi täis tegi ning siis uinuti taas. Lõpuks Leemet ärkas, ka Vootele oli juba üleval. Mindi maa peale kevadet tervitama . Suunduti keldrisse põdraliha sööma. Kont või läbinärimata lihatükk jäi onule kurku kinni ning ta lämbus surnuks. Leemet tahtis ta keldrist välja tirida, kuid ei jaksanud. Ta kukkus keldrisse tagasi ja murdis käeluu. Keldriluuk vajus kinni. See oli niivõrd raske, et Leemetil ei õnnestunud seda pealt lükata. Kord seda üritades, kukkus Leemet redelilt uuesti ja murdis vasaku käe veel teisest kohastki. Onu Vootele laip mädanes. Leemet sisistas nädal aega ussisõnu, kuni teised ussid talveunest ärkasid ja ta päästsid. Leemeti vasak käsi jäigi kõveraks ja laibahais ei kadunudki tema sõõrmetest.15. Onu surmast oli möödas juba seitse aastat. Salme oli üle viie aasta Mõmmiga koos elanud. Leemet oli viimane mees, kes mõistis ussisõnu. Mõmmi vaatas aga külatüdrukuid, kes teda kohutavalt kartsid. Ka nüüdseks juba 17 aastasele Hiiele püüdis ta külge lüüa, kuid Hiie ei võtnud vedu.16. Kuna Hiie oli ainuke tütarlaps metsas, siis lootis Linda, et Leemet võtab Hiie endale naiseks. Leemetile aga ei meeldinud Hiie nõnda. Pealegi poleks Tambet ja Mall seda lubanud, sest Leemet oli ikkagi „külas sündinud värdjas“.Pirre ja Rääk olid kolinud puu otsa, sest koopas elamine tundus liiga moodsana ning nad suundusid veelgi vanema eluviisi juurde tagasi. Ka täi elas nüüd puu otsas.Ints oli suur ja täiskasvanud madu, ussikuningas. Ints teatas Leemetile, et saab pojad. Leemet polnud kunagi aru saanud, et Ints on emane. Nädala pärast mindi kolme väikest rästikupoega vaaatama. Linda lootis, et Leemet ja Hiie saavad varsti lapse ja hakkas lapsele nahast särki tegema. Hiie tahtis Intsu poegi näha, kuid Leemet haaras ta enda embusesse ja ei lasknud tal urgu minna, sest kartis, et Linda tervitab Hiiet kui oma miniat. Hiie tõttas koju.17. Leemet otsustas Hiiega sellest ebameeldivast kallistusest rääkida. Ta aga ei leidnud Hiiet. Leemet kuulis tüdruku kisa ja kohtus Magdaleenaga, kes oli metsa marjule tulnud, kuid oli ussi käest hammustada saanud. Tüdruk kartis, et sureb ära. Leemet sisistas ussisõnu ja väike madu roomas kohale. Leemeti palvel imes uss Magdaleena jalast mürgi välja. Magdaleena hüppas suurest rõõmust Leemetile kaela ja suudles teda põsele. Nad läksid tüdruku palvel külasse. Magdaleena jutustas isale, mis oli juhtunud. Johannes uskus, et ussisõnu pole olemas. See oli jumala tahe, et uss Magdaleena jalast mürgi välja imeks. Leemet ärritus ja pidas neid, kes ussisõnu ei oska, arututeks sitikateks. Johannes seletas, et kuna jumala asemik paavst ei oska ussisõnu, siis on need väljamõeldud, sest paavst oskab kõike nagu jumalgi. 18. Leemet sõi leiba, aga ainult Magdaleena pärast. Johannes uuris ega Leemet pole kõige kurjemat pattu teinud – libahundiks käinud. Leemet arvas, et hundiks muutuda pole võimalik. Magdaleena aga uskus, et Leemet oskab end hundiks teha. Leemet püüdis Magdaleenale ussisõnu õpetada, aga tolle keel ei paindunud leiva söömise pärast nii hästi. Magdaleena jaoks olid kõik sisinad ühesugused. Nad läksid kloostri juurde munkade laulu, koraali, kuulama . Leemet istus Magdaleenale päris ligi ja puudutas tüdruku jalga.19. Nurga tagant tulid Pärtel, Jaakop ja Andreas. Poisid kadestasid munki nende lauluhääle poolest. Nad ihkasid isegi osata ladina keelt ning olla kastraadid, sest nii sai hästi naisi.20. Metsas ei olnud Leemetil enam midagi teha. Küla oli huvitav, kuid seal elati totralt. Kuigi metsas puudus tulevik, oli mets tema kodu. Ussisõnadki olid uues maailmas mõtetud.Leemet jõudis koju ja leidis eest näost valge ema. Linda rääkis, et Ülgas tahab haldjatele tuleriidal ohverdada noore neitsi, et seeläbi metsaelu parandada. Selleks neitsiks oli loomulikult Leemeti pruut Hiie. Tambet ja Mall olid sellega leppinud. Leemet ratsutas hundi seljas hiide ja haaras Hiie endaga kaasa. Neid asuti taga ajama. Tambet oli huntidele vaiku kõrva valanud, et nood Leemeti ussisõnu ei kuuleks. Mall ilmus hundi seljas Leemeti kõrvale ja käskis tal mere äärde minna, kus neid paat pidi ootama. Leemet jõudiski hädavaevu mere äärde, lükkas paadi vette ja sõudis Hiiega ära.21. Kui Hiie ärkas, naeris ta, et tema isa on nüüd nii pettunud ja mets ei saanudki päästetud. Tagasihoidlik ja vaikne Hiie oli muutunud avatumaks ja jutukamaks. Ta oli pääsenud vanemate ikkest. Hiie võttis end paljaks ja hüppas vette. Leemet tundis küll piinlikust, kuid järgis Hiie eeskuju. Lõpuks heitsid nad alasti paadipõhja ja suudlesid. Nad jõudsid saarele. Leemetist oli järsku saanud naisemees. Keegi haaras Leemeti jalast. See oli jalutu, mürgihammastega vanamees – Leemeti vanaisa Tölp. Vanaisa oli haistnud enese vere lõhna. Selgus, et hülged olid ta sellele 9 vanaks jäänud. Tema habe oli ilmatu pikk ja raske. Hiiglaslikul kalal oli aeg urgu minna, mähkuda habemesse ja uinuda. Leemetit oli ära tüüdanud olla igal pool viimane – peres viimane mees, metsas viimane poisslaps , viimane, kes nägi hiiglaslikku kala.23. Tuuletarga onnis võttis neid vastu noor munk Röks, kelle ristinimi oli Taaniel . Ta kiitis jumalat ning laulis heleda häälega. Ka tema oli kastraat . Leemet rõhutas siingi ussisõnade tähtsust, kuid Röks teatas, et need on paganast. Röks rääkis, et inimese on loonud jumal, kuid Leemet uskus, et inimene pärineb ahvist . Ta oli ise Pirre ja Räägu koopaseinal näinud iidseid jooniseid. Leemet ei tahtnud enam midagi Jeesus Kristusest kuulda. Röksi isa, punase habemega tuuletark Möigas tundis poja pärast häbi. Ta oleks tahtnud, et pojastki saaks tuuletark. Möigas näitas Hiiele ja Leemetile oma tuulekogu. See koosnes seina peale pandud sõlmedesse seotud paksematest ja peenematest köitest. Möigas tegi ühe sõlme veidi lahti ja tuba täitis tuuleiil . Ta pani mõned tuuled kotti ja andis Leemetile kaasa. 24. Vanaisa saarele tagasi jõudes ehmusid nad ära. Kaldal seisis Tambeti paat. Hiie tahtis Saaremaale tagasi põgeneda, kuid Leemet pidi vanaisale tuulekoti üle andma. Nad läksid vanaisa onni juurde. Vanaisa Tölp keetis midagi. Tegemist oli Tambetiga. Vanaisa oli mõistnud, et Tambet oli Hiiele järgi tulnud ning tappis Tambeti ära. Ta tundis uhkust Tambeti hiiglasuure pealuu üle. Ta otsustas sellest võidukarika teha, millest joob pärast edukat lahingut raudmeeste vastu. Hiie ei nutnud, sest isa oli ikkagi tahtnud teda tappa.Tölp näitas Leemetile tiibu ja arvas, et puudu on vaid mõnede raudmeeste luud .Hiie oli õnnelik, et võib Leemetiga tagasi koju minna. Leemet avaldas Hiiele armastust. 25. Hommikul asuti kodu poole teele. Vanaisa lubas peagi järgi tulla. Neid ootasid Pirre ja Rääk, kes olid nende paati puu otsast näinud. Täil oli Hiie üle hea meel. Pirre ja Rääk ei võtnud vastu Leemeti kaasavõetud kolpaid, sest need olid tänapäeva inimese, raudmeeste ja munkade omad – liiga moodsad inimahvide jaoks. Kohale jooksis ka Ülgas. Leemetis kees viha. Ta hüppas vanamehele noaga kallale. Leemet tahtis Ülgasel pea otsast lüüa, kuid oli liiga kogenematu ning lõikas Ülgasel kõrva ja põse ära. Ülgas jooksis ulgudes minema, ähvardades, et hiiekoerad rebivad Leemeti lõhki. Hiie lubas Ülgase kõrva päikse käes ära kuivatada ja endale kaela riputada.Ema ja Salme langesid neile kaela. Nad rääkisid, et Tambet ja Ülgas olid neid kodust otsimas käinud. Tambet oli Mõmmit lükanud ja too oli istuli tulle kukkkunud. Nüüd oli Mõmmi tagumik põlenud. Hiie ja Leemet jutustasid endi seiklustest, vanaisaga kohtumisest ja pulmaplaanidest. .26. Tänu vanaisale oli Leemetis süttinud võitleja hing. Kui nad Hiiega Malli poole läksid, tuli Leemetile kallale kurt hunt. Leemet tappis hundi. Ilmus veel kaks hunti, kuid need said surma läbi Intsu ja tema isa hammustuse . Ints ja vana ussikuningas olid asunud vaiku täis kõrvadega hunte tapma.Mall oli kõik mitu sada hunti lahti lasknud, sest teadis, et Tambet ei tule enam tagasi. Leemet teatas talle, et kavatseb Hiiega abielluda. Nad tahtsid pulmade jaoks maha võtta püha hiie, kus oli tahetud tappa Hiie. Mall oli selle vastu. Ta uskus, et hiiepuudes elavad haldjad. Ometi raius Leemet puud maha ja seadis need järgmise päeva pulmapeaoks valmis, et nende peal põtra küpsetama hakata. Taaskord kohtas Leemet lesivat Meemet. Kunagi polnud Leemet teda kõndimas näinud või tulemas kuulnud. Meeme oli õnnelik, et saab viimasest pulmast osa võtta. Leemetit häiris sõna „viimane“. Ta otsustas Meeme õhutusel pulmas külalistele veini pakkuda. Nii oli see esimene pulm, kus pakuti põdraliha kõrvale veini. Hiie ja Leemet olid otsustanud mitte kinni hoida vanadest kommetest ja ka mitte üle võtta uusi nagu külaelanikud, vaid teha nii nagu ise tahavad.27. Leemet läks suure tee ääre. Saabus vanker, millel istus kaks munka. Leemet kasutas vanaisa pärandust – võitlushimu ja raius munkadel pead otsast. Nõnda sai ta pulmade jaoks veinivaadid.Pulmapeol lürpis Meeme veini, Mõmmigi proovis. Karuke jäi üsna purju ja kutsus Salme tantsima. Mall ei söönud hiiepuudega küpsetatud liha ja ei joonud võõramaist jooki.Hiie kutsus Leemeti tantsima. Äkki hüppas nende keskele hunt, kes pures Hiiet kaelast. Mall jooksis Hiie juurde, kuid hunt hüppas talle näkku. Mõmmi virutas hundil selgroo pooleks. Mall karjus veel, et see on haldjate kättemaks ja suri. Täi tuli Hiie juurde. Ta armastas Hiiet väga. Täi heitis end Hiie kõrvale ning suri.28. Leemet põdes mitu kuud. Ta oli palavikus . Teda hakkas ära tüütama Salme ja Linda mõtetu loba. Leemet tahtis üksindust. Ühel päeval tõusis ta voodist ja läks metsa. Ta nägi, kuidas hundid murdsid metsaservale jäetud lambad maha. Külavanem Johannes ja Magdaleena tulid lambaid otsima. Johannes arvas, et selle kuritöö oli toime pannud libahunt. Johannes pöördus külasse. Magdaleena hüüdis Leemetit. Ta arvas, et Leemet oli lambad maha murdnud. Leemet eitas seda, kuid Magdaleena ei uskunud teda. Kuigi Leemet teadis, et see on alatu, tundis ta, et armastab Magdaleenat ikkagi. Nad suudlesid. Tüdruk oli tüsedamaks muutnud. Selgus, et Magdaleena oli ühest saksa rüütlist rasedaks jäänud. Magdaleenale oli see au asi. Rüütlid magatasid ainult väljavalituid. Kuna jumal hoidis rüütleid, siis olid rüütlid justkui jeesused. Magdaleena pojas voolas jeesuse veri. Tema pojast pidi saama rüütel, kes läheb Rooma ning kohtub paavstiga. Magdaleena tahtis, et Leemetist saaks tema mees ja lapse isa. Leemet oli tema meelest paganast. Ta oskas ussisõnu, oskas end hundiks muundada, oli näinud paganaid. Pealegi olid ussid nagu kurat ise. Magdaleena tahtis, et tema poeg oleks niisamuti libahunt. Tahtis, et pojal oleks lahti nii juamalale kui ka kuradile kuuluv maailm. Leemet ja Magdaleena armatsesid.29. Leemet „suri“ koos Hiiega. Nõnda otsustas ta minna külasse elama. Ta ei oleks suutnud elada nii nagu varem, ta pidi tegema kannapöörde. Leemet tahtis sellele lapsele edasi anda suurima vara – ussisõnad. Ussisõnad elasid veel, kuni elas Leemet ja ta soovis, et need elaksid edasi.Leemet hakkas elama Johannese katuse all. Johannes nõudis, et Leemet ennast ristida laseks, kuid Leemet oli vastu. Ta ei tahtnud kedagi teenida. Ta leidis, et haldjad ja jumal on üks ja see sama – väljamõeldis, millel on lihtsalt erinev nimetus. Johannes ei tahtnud paganat enda tarre, kuid peale pikka vaidlust Magdaleenaga andis ta järele. Johannes tõotas, et Lemeet on ainus ja viimane pagan nende külas. Leemet oli harjunud teadmisega, et on viimane, seega ei haknud ta midagi ütlema.30. Leemet loobus nahast ja ajas selga riided. Nad käisid Magdaleenaga kiigeplatsil. Magdaleenasse suhtuti austusega, lugupidavalt. Magdaleena rääkis teistele Leemetist ja liialdas kõvasti jutustades Leemeti oskutest ja „vägitegudest“. Külaelanikud olid Leemeti jaoks lollid. Rüütleid kardeti ja peeti pühadeks. Neid tervitati viisakalt. Sooviti saada nende kiivreid, et natukenegi nendega sarnaneda . Rüütleid peeti kõikvõimsateks. Leemet ei hakanud rääkimagi, et oli mitu raudmeest ära tapnud. Leemet igatses õnnelikke hetki metsas. Ta tundis end teistsugusena. Ta tahtis põgeneda lolluse eest, aga soov Magdaleenaga olla oli tugevam. Kuigi ka Magdaleena oli rumal. Tüdruk oli kindel, et saab poja, sest rüütlid ei pidavat tütreid saama.Leemet hakkas koos teistega põllul rukist lõikamas käima, aitas seda peksta, tuulata ja jahvatada. Ta ei mõistnud, miks inimesed olid nõus nii palju vaeva nägema. Põhitoiduks oli leib, sest liha ei saadud kätte ning üleüldse oli see rüütlite toit. Leemet aga kutsus jäneseid ussisõnadega enda juurde ja tappis nad. Teised arvasid, et tegemist on nõidusega, mitte ussisõnadega.Hoolimata sellest, et Leemetile kuulus Magdaleena, ei tundnud ta end külas õnnelikuna. Inimestel oli metsaelu kohta imelik arusaam ja valed ettekujutused.Kevadel sündis Magdaleenal poeg. Leemet sisistas talle ussisõnu ja oli õnnelik, et poisil oli väle keel.31. Laps ristiti Toomaseks. Kõik suhtusid lapsesse aupaklikult ja õrnalt, kõrgest soost isikusse.Tuli teha põllutöid. Külainimesed rääkisid viimasel ajal ainult hubusejunnidest. Nad isegi maitsesid pabulat, et kindlaks teha, mis maalt pärit hobusega rüütel mööda sõitis. Hobusejunne koguti. Endil hobuseid ei olnud, maad künti härgadega. Unistati kaugele maale minekust ja hobuse ostmisest.Katariina oli ussilt hammustada saanud. Leemet ei tahtnud talle appi minna, sest kartis häbi pärast mõne tuttava ussiga kohtuda. Ta sisistas ussisõnu ning kohale roomas Ints ise. Ta imes tüdrukult mürgi välja ja see läks külasse tagasi. Ints oli just seepärast Katariinat nõelanud, et Leemetit näha. Ta rääkis, et Lindal läheb hästi, kuid igatseb poega näha. Salme oli Mõmmile püksid teinud, mida Mõmmi ise jalast ei saanud ja nii ei olnud võimalik Mõmmil teiste naistega olla. Intsu pojad olid suureks kasvanud. Leemetile meenus metsa õnnelik elu. Ta ei teadnud enam põhjust, miks oli külasse tulnud. Üks oli kindel – ta tahtis Toomasele ussisõnad selgeks õpetada.Leemet läks oma ema vaatama. Linda elas nüüd koos rästikutega. Linda kallistas poega kõvasti. Linda oli küll vanaks jäänud, kuid ronis siiski puu otsa, et pojale lemmik toitu tuua, nimelt öökullimune.Pirre ja Räägu karvadki olid juba hallid.32. Üle poole aasta kuulis Leemet ennast jälle naermas. Leemet otsustas metsa tagasi tulla, kuid külas Magdaleenat ja Toomast vaatamas käia. Ints kuulis kedagi tulemas. Katariina, Jaakop ja Andreas olid Leemetit jälitanud. Nad tahtsid saada ussikuninga krooni, sest olid kuulnud, et kui selle ära süüa, siis oskad linnu keelt. Nad otsustasid ussikuninga maha lüüa. Nad pugesid usside urgu. Ints hüppas Katariinale kõrri ja tema isa surus mürgihambad Andrease silmakoobastesse. Jaakop pani jooksu.Oli öö. Leemet läks koos Intsuga külasse, et talle Toomast näidata. Toomasel ja Magdaleenal olid aga kõrid puruks rebitud. Johannes oli kadunud. Ints ütles, et see on Ülgase kätetöö, kes oli nõdrameelseks muutunud. Ülgas liikuvat alasti ringi, magavat poris. Ta oli teravaks ihutud puuokstest valmistatud küüned sõrmede külge kinnitanud. Leemet oli marus ja peksis toa sassi. Ints rahustas teda. Leemet karjus, et kõik tema ümber surevad ja seepärast on tal ka raipelõhn sõõrmetes. Ta ütles, et tema on viimane, mitte Ülgas, tema sureb viimasena. Mindi Ülgast otsima.33. Ülgas tunnistas , et oli Leemetit varitsenud ja ihkas teda tappa. Leemet raius ta mõlemad käelabad maha. Ta lõikas hiietarga kõhu lõhki ja sidus ta soolikad ümber pärna. Leemet käskis Ülgasel roomata. Ülgas roomas kaks ringi ümber pärna, endal soolikad järgi rippumas, kuni jooksis verest tühjaks. Leemet kutsus hiiekoeri ja haldjaid tema verest toituma, kuid kõigest kärbseparv mattis Ülgase keha. Leemet sülitas laiba peale. Järsku nad tundsid suitsuhaisu. Külainimesed olid ussiuru põlema pannud. Seal sees olid ka Linda, Intsu isa ja tema pojad. Ints kargas neile ükshaaval kõrri. Leemet tormas talle noaga appi. Jaakop lõi Leemetile kiviga kuklasse ja ta seoti kinni. Pärtel virutas Intsul selgroo pooleks ja viis ta sipelgatele toiduks. Johannes ütles, et see juhtus ainult seepärast, et Leemet ristimärgi ära põlgas. Leemet taheti tuleriidal põletada. Leemet röökis, et sel ajal, kui jumal usse tappis, siis võtsid hiiekoerad ja haldjad Johannese enda kodus elusid . Kõik need olevused on näljased ja vajavad verd. Leemet oli nüüd viimane, kes mõistis ussisõnu, sest enam polnud isegi usse.34. Leemet veeti külasse kaasa. Johannes süüdistas teda Magdaleena ja Toomase surmas, arvates, et ta on libahunt. Rahvas jäi uskuma juttu, et jumal armastas titte nii väga, et võttis tolle varakult enda juurde.Leemetile tehti tuleriit. Jaakop ja Pärtel isiklikult kandsid ta riidale. Siis aga lendas kohale vanaisa, keda Leemet ei olnud aasta aega näinud. Vanaisa haaras tõrvikuga Jaakopi ning surus mürgihambad talle kuklasse. Ta vabastas Leemeti ning koos asuti külaelanikke tapma. Johannes ja Pärtel pääsesid pakku . Tuli kuus raudmeest, kellel niisamuti pea maha raiuti.35. Nad läksid sõtta. Raudmehed ei saanud neile vastu. Leemet ja Tölp muudkui tungisid peale, ei hoolinud sellest, kui surevad. Nad tapsid mehi ka külades, näitamaks, et vana maailm on veel alles. Leemet karjus neile, et Põhja Konn on tagasi tulnud, viidates sellega oma vanaisale. Seekord ei võidelnud Põhja Konn nende eest, vaid nende vastu. Öösel valmistas vanaisa kolpadest peekreid ja jättis need teeservale. Nad tahtsid elada moodsalt, kuid surid ikka muistselt – nende kolpadest juuakse vett, nii nagu tuhandeid aastaid tagasi. Leemet ja Tölp ründasid kindluseid, isegi mungakloostreid. Nad ei pesnud ennast ja olid pidevalt vaenlase verega koos.36. Vanaisa ei maganud üldse, vaid valmistas öö läbi peekreid. Peagi jõudsid nad kodumetsa tagasi. Nad tahtsid Salmele külla minna, kuid sattusid kokku raudmeestega. Vanaisa sai noole õlga ning ta langes alla. Leemet asus teda kaitsema . Ta tappis pooled raudmehed, kuid temagi sunniti alistuma. Vanaisal õnnestus küll veel paljusid hammustada, kuid tal lõigati selg katki ning väänati roided selja taha justkui tiibadeks. Kui vanaisa piinajat mürgihammastega hammustas, raiuti tal pea maha. Saabus Leemeti kord. Äkki olid raudmeeste pead kõverad kaela otsas ning nende pead juhtisid neid merre, kus nad uppusid. Tulid Pirre ja Rääk, kes sidusid Leemeti lahti. Nad olid vanaks jäänud. Olid kõike puu otsast pealt näinud, kuid nad ei olnud ammu kõndinud ja seepärast võttis neil palju aega. Neil oli kahju, et ei jõudnud vanaisa päästa. Inimahvid olid täid raudmeeste pähe kamandanud. Isegi Leemet ei osanud vanade inimahvide ussisõnu, mis mõjusid ka putukatele. Pirre ja Rääk arvasid, et rohkem nad täisid treenima ei hakka. Nad olid liiga vanad selleks.Leemet põletas vanaisa surnukeha. Vanaisa oli olnud viimane inimene mürgihammastega.37. Salme oli vanaks jäänud, juuksed olid pulstunud. Raudmehed olid Mõmmi peale jahti pidanud ja tema puusa haavanud nii, et Mõmmi enam liikuda ei saanud. Seetõttu tegi ta hädad onni. Kohutavalt rasva oli ta niisamuti läinud. Salme oli ainuke inimene veel metsas.Leemet nägi, et küla enam ei ole. Ta kohtus külavanem Johannest. See sõimas teda libahundiks ja mõrtsukaks. Selgus, et Leemet ja Tölp olid ühe piiskopi ära tapnud ja selles süüdistati küla. Raudmehed olid küla maha põletanud. Peetrus ehk Pärtel oli ühe rüütli kannupoisiks saanud ja asus sellega püha maa poole teele.Johannes sõimas Leemetit ürgloomaks, kel veel saba tagumiku küljes kasvas. Leemet raius külavanemal tagumiku küljest, öeldes, et lõikas temalt saba ära. Nüüd võis Johannes end harima minna ja küla uuesti üles ehitada nagu oli lubanud. Johannes kadus kiunudes ja sõimates ära. 38. Leemet sai kokku Meemega. Meeme oli nagu sammal. Ta sulandus maapinnaga. Nüüd kõneles Meeme, et ta Põhja Konna valvur ja peab endale asemiku leidma. Meeme ei lootnud enam Leemetit näha ja tal oli ükskõik, kas kellegist saab uus valvur või mitte, sest niikuinii ei ärganud Põhja Konn enam. Ometi rääkis ta, et Leemet saab teada Põhja Konna asukoha, kui sööb ära kotikese, mille Meeme talle kunagi andnud oli ja mille sees oli sõrmus. See kotike oli tehtud Põhja Konna nahast. Kord kümne tuhande aasta jooksul ajas Põhja Konn kesta. Sellest nahast pidi valvur lõikama väikese tüki, mille ta oma järglasele kinkis. See oligi võti. Sõrmus aga oli kuulunud ühele raudmehele, see oli niisama raskuseks, et kott ära ei kaoks. Meeme sulges silmad. Ta suri.Leemet kiirustas koju. Ta neelas nahatüki alla ja talle justkui meenus, kus Põhja Konn oli. Ta väljus koduuksest ja leidis onni vastast koopasuu. Ta läks koopasse ja leidiski Põhja Konna, kes sügavalt magas. Miski poleks teda äratanud. Pärast Leemetit pidi ta kaduma, sest keegi ei teadnud, et ta olemas on. Juba praegu oli ta muinasjutuks inimeste suus . Kui lihtne oleks olnud vaenlaste vastu võidelda koos Põhja Konnaga, kui inimesed poleks unustanud ussisõnu.Põhja Konna koopast väljudes võisid sattuda sinna, kuhu ise tahtsid. Seepärast oligi Meeme nii märkamatult ilmunud. Keegi peale valvuri ei märganud koobast .Leemet käis aeg-ajalt ka Salmel ja Mõmmil külas. Mõmmi oli niivõrd rasva läinud, et ei saanud enam sisiseda. Nad Salmega mõmisesid omavahel. Arvatavasti Mõmmi lämbus rasva ja Salme hääbus tema korjuse kõrval.Leemet nägi Pirre ja Räägu kogusid puuokstel, kuid nad ei vastanud talle. Küllap olid ka nemad juba surnud.Nii jäi Leemet üksi koos Põhja Konnaga. Ta oli juba nelikümmend aastat tema valvur olnud. Leemet nägi veel und, kuidas ta oli väike poiss ja onu Vootele õpetas talle ussisõnu, misjärel onu muutus näost valgeks ja suri. Leemet tundis sõõrmetes raipe lõhna. Ta sisistas tühjusesse ussisõnu. Need olid alati värsked.
Nad puhkasid – Põhja Konn ja viimane mees, kes mõistis ussisõnu.