Mees-kes teadis ussisõnu (0)

Mees, kes teadis ussisõnu – märkmed
* minategelane = mt. = Leemet
1.
- mets on vaikseks jäänud, vaevu kohtab kedagi, kui minna allikale vett tooma
- minategelane oskab ussisõnu ehk loomadekeelt, uued loomad on kartlikud ja pelgavad teda tema oskuse pärast, eelistaksid põgeneda, kuid ussisõnad ei luba
- mt. sisistas neid nimme korduvalt, et loomi enda juurde kutsuda ja nendega vanadele kommetele vastavalt rääkida, ussisõnu aga uued loomad ei teadnud ning see vihastas mt.-d nii, et ta sõnu veelgi tugevamini sisistas ja loomad pingest lõhki läksid, ta polnud oma teo üle uhke
- ühel korral oli aga teisiti, kui allikalt tulles mt. põtra nägi ja teda ussisõnadega kutsus, reageeriski loom sellele ja tuli aupaklikult mt. juurde nagu vanadel headel aegadel , mil niiviisi perele toitu hangiti – kutsudes sõnadega looma alistunult enda juurde ja lõigates tal kõri läbi
- mt.-le tundus naeruväärne, kuidas külainimesed jahti pidasid, vahel koguni päevi, kui oleks vaja olnud vaid lausuda mõned üksikud sõnad
- „ Lollus on alandav, mitte tarkus“ lk 7
- mt pakkus põdrale vett ja silitas teda, talle tegi rõõmu, et vana põder neid kombeid mäletas, oli kindel, et senikaua kuni nemad elavad, elavad ka ussisõnad
- mt. oli viimane mees, kes sündis selles laanes, edasi said Tambet ja Mall Hiie – tüdruku
- toimusid Manivaldi matused, kus olid hiietark Ülgas, minategelane, onu Vootele , Tambet, Mall, surnu põletati tuleriidal nagu ikka kombeks olnud oli, mt.-l oli matustel igav, sest surnut ta ei tundnud ja hiietarga jutt oli veniv , läks ringi jooksma, tagasi jõudes oli surnu juba leekides, Vootele rääkis, et Manivald oli olnud tark mees, kes oli näinud ka Põhja Konna – suurt madu , kellel on tiivad ja kes õgis vaenlaseid, metsarahvas sai vaenlaste vara endale ja olid selle tulemusel rikkad, tikuti ikka sinna randa vargile, kuid Põhja Konn tappis kõik võõrad; teda polnud nüüd enam võimalik äratada, ta magas , vaja oli 10 000 meest, kes kooris ussisõnu lausuks tema äratamiseks
- mt. tahtis väga Põhja Konna näha, kuid onu Vootele oli selle suhtes umbusklik vastupidiselt Tambetile, kes uskus, et ühel päeval uuesti madu tõuseb
- mt. läks uuesti randa ja kohtas seal Meemet, kes tavaliselt kärbseseeni sõi , et nendest purju jääda, seekord rüüpas ta aga hoopis võõramaalaste veini ja ajas segast juttu , andis mt.-le nahkkoti, milles oli raske hõbesõrmus, kotti sõrmusega pidi kaelas kandma, mt. oli kingi üle õnnelik ja läks seda onule näitama, matused olid läbi ja mindi koju
- „Inimene peab olema õppimisvõimeline, mitte kange nagu see känd siin.“ Lk 11
2.
- mt. ehk Leemet sündis tegelikult külas, nad olid sinna kolinud isa soovil, emale ei meeldinud leib, kutsus seda solgiks, pidas seda eputamise asjaks, isa tahtis aga olla uue aja inimene ja seega külas elada, tegeleda viljakasvatusega, töötada ja süüa leiba nagu võõramaalasedki, Vootele oli jutustanud Leemetile, kuidas isa oli metsas elades kade olnud külaelanike ja nende elu ning uhkete tööriistade peale, külla kolides ehitati endale tare , saadi põllumaa ja sirp ning käsikivi, isa õppis saksa keelt ja tegi odrakörti, Leemet oma isa ei mäletanud
- emale külaelu ei meeldinud ja ta käis metsas ringi luusimas, kui isa põldu kündis, kohtas kord karu, kellele läbi aegade oli naistel olnud raske vastu panna, olid armukesteks, mõmisesid kõrva, karu käis emal külas, räägiti juttu ja Leemeti õele Salmele tõi karu mett , kord sattus isa emale ja karule peale, kui nad koos sängis olid, ussisõnu ta külaelu tulemusel enam ei mäletanud, et karu minema ajada, ta pobises midagi saksa keeles ja karu hammustas tal pea otsast, mida kohe kahetses ja kiimahoos toimepandud mõrva karistuseks endal riista otsast hammustas, peale seda ei kohtunud enam ema ja karu, ema tundis süüd
- peale isa surma mindi tagasi metsa elama ema venna ehk onu Vootele juurde, kes neil oma onni üles aitas ehitada ja alustuseks 2 hunti piima saamiseks andis, tol ajal oli veel metsas rohkem elanikke, nüüd olid aga kõik linna põgenenud, Leemet käis ka metsaservalt küla piilumas, see tundus talle uhke ja valgusrohke, majad ilusad, kuid ta pelgas seda
- metsas mängis Leemet peamiselt Pärtliga, Salme temast välja ei teinud ja Hiie oli liiga noor ja kohmakas , pealegi ei sallinud Leemetit Hiie isa Tambet, kes teda külainimeseks pidas ega suutnud nende pere kunagist ära kolimist andestada
- Leemet pelgas Ülgast ka, sest ta kasutas nunnude jäneste verd puujuurte niisutamiseks, Ülgas rääkis pidevalt haldjatest ja neile ohvri toomisest kui minna allikale või ujuma, see oli Leemeti arust ebameeldiv loomapiinamine (elusa konna kõhu lõhki lõikamine ja vette viskamine ), tema ohvrit ei toonud ja hirmust, et veehaldjas teda uputama hakkab, suples ta väga harva ja kalda ääres
- Leemetit huvitas külaelu ja ta jonnis, et nad emaga sinna elama läheks, kasvõi ajutiselt, teda huvitasid leib ja odrakört, ema aga pakkus poisile tema lemmiktoitu – öökullimune, mispeale poiss jonnimise lõpetas ja neid õega luristama hakkas
3.
- järgmisel päeval hulkusid Pärtel ja Leemet koos metsaserval, et küla piiluda, Pärtel tahtis lähemale minna, nad liikusidki pelglikult, mõlemas suur hirm
- ühest majast ilmus välja nende vanune tüdruk, kes uuris poistelt, kas nad tulid metsast , nimetas neid lollakateks nende riietuse pärast, milleks olid kottis loomanahad erinevalt tüdrukust, kes kandis ilusat särki , teatas, et see on kootud , poisid ei mõistnud seda sõna ja tüdruk kutsus neid tuppa vokki ja päris riiet vaatama
- nad läksidki, olid imestunud sealsete asjade üle, tüdruk tutvustas neile vokki ja ketramist, leivalabidat, Leemet päris pildi kohta seinal , vastuse sai ta tüdruku isalt, et see olevat nende Jumal Jeesus Kristus, poisid ehmusid ja tahtsid ära joosta , kuid mees peatas nad, uuris, miks nende vanemad ikka külla elama pole tulnud, rääkis, et kui poisid siia koliks, saaksid nad uued nimed Piiblist, nagu temagi – Vambolast Johanneseks, tütar Magdaleenaks, neil õnnestus ka reha näha, seejärel lahkusid tagasi metsa
- „Tark teeb nii nagu teised targad ees, mitte ei jookse omapäi justkui sulust lahti pääsenud põrsas.“ Lk 24
- koju tormates tahtis Leemet emale külast rääkida, aga kedagi peale onu polnud kodus, jutustas siis onule, rääkis rehast, mispeale onu seletas, et neil seda vaja pole, seda vajatakse heina tegemiseks, aga nende loomad hangivad ise süüa, külaloomad kardavad külma ja neid metsa lastes , ei saaks inimesed neid enam kätte, kuna ei tunta ussisõnu
- ka voki laitis onu maha, öeldes, et nende nahad on kordi soojemad ja mugavamad, Jeesuse kohta ütles, et ühed usuvad haldjaid ja käivad hiies nagu nemad, teised aga Jeesust ja käivad kirikus, mis on lihtsalt moeasjaks
- Leemet oli pettunud , et onu asjadest nii ei vaimustu nagu tema ja kõik maha teeb, onu pidas külarahvast hulludeks, kuna neil on palju riistapuid ja seda ainult seetõttu, et ei osata ussisõnu, mispeale Leemet teatas, et temagi ei oska, kuid onu kinnitas, et ta hakkab neid kohe õppima ja on saanud selleks piisavalt vanaks , Vootele pidi olema tema õpetajaks
4.
- kunagi oskasid kõik ussisõnu, esivanematele olid neid õpetanud ussikuningad, nüüd aga vanemad inimesed mõnel määral oskasid neid, kuid nooremad ei viitsinud rasket keelt õppida, ussisõnade oskamine nõuab keelelt suurt pingutamist, et sõnad korralikult välja saada
- polnud enam õigeid õpetajaidki, eelmine põlvkond oli ka vaid mõned üksikud lihtsamad ära õppinud, ei vaevutud neid selgeks õppima
- onu Vootele oskas aga kõiki ussisõnu, ta oli halastamatu õpetaja, õhtuks oli Leemeti keel nii väsinud, et ta ei jaksanud süüagi, Vootele lootis, et õpetades ussisõnad Leemetile täiesti selgeks on lootust, et need ei sure välja ja poiss õpetab neid oma järglastelegi
- Leemet päris oma vanaisade kohta, Vootele rääkis, et mõlemad hukkusid raudmeestega võideldes, kuna Põhja Konn enam võõraid ei tapnud (magas), ühel vanaisal olid mürgised hambad, millega salvas oma vaenlasi , teda kardeti, vanaisa õnnestus raudmeestel tappa kiviheitemasina abil, millega vanaisa uimaseks löödi, seejärel kinniseoti, jäsemed otsast lõigati ja merre heideti
- ainuüksi oma vägeva vanaisa mälestuseks pidi Leemet ussisõnad selgeks õppima, ja nad jätkasid harjutamist
- vahel mõtles Leemet siiski külaelule ka, püüdis isegi leivalabidat ehitada, küla uuesti külastamise lükkasid nad Pärtliga tulevikku, Leemet kutsus sõpra ka Vootele juurde õpingutele, kuid Pärtel jäi oma ema õpetussõnade juurde ja lisakursusi ei soovinud, kuna keel oli raske
- Leemetile see aga meeldis, tal hakkasid lõpuks ka sisinad juba välja tulema ja ta vaimustus , et loomad teda kuulavad, ainult putukad ei mõistnud ussisõnu, neil oli liiga väike aju selleks
- juba 9-aastaselt sisistas Leemet ussisõnu hästi ja onu oli temaga rahul, ta sai kitse lihasaamiseks kohale kutsuda
- soodsalt sõnade õppimisele mõjus kohtumine Intsuga, kes oli rästik , siil ründas Intsu, mõlemad püüdsid ussisõnadega peale panna keeldu, et siil tarduks, kuid see ei mõjunud, sest siilid olid rumalad ja ei osanud ussisõnu, neile ei mõjunud ka mürk, Leemet aitas rästikut, andes siilile jalahoobi, Ints tänas, kiitis Leemeti ussisõnaoskust, kutsus ta külla oma vanematega kohtuma, Leemet vaimustus ideest ussikuningatega tutvuda, Intsu isa arvas Leemetit olevat viimast inimest, kes neid sõnu räägib, tal oli hea meel, et Vootele oma järglast niiviisi õpetanud oli, Leemet oli alatiseks ussikoopasse teretulnud
- Intsu isa õpetas, et metsainimesed, kes nende keelt mõistavad on vennad, aga võõrad – külainimesed ja raudmehed mitte, algselt nad küll tervitavad neid, kuid kui vastust ei saa, ei ole neis ka miskit haletsust mürgihammustus teha
- ka Intsu ema ilmus välja, nimetas Leemetit oma pojaks, rästiku isa tahtis ka ise Leemetile mõned ussisõnad õpetada, sest kunagi olid ikka ussid ja inimesed tihedalt läbi käinud
5.
Intsust ja Leemetist said head sõbrad, Leemet tutvustas ka Pärtlit rästikule ja nad mängisid koos. Hiie oli nüüd suurem, kuid isa teda kampa ei lubanud, Tambet oli iidsetes kommetes kinni ega andnud aru, et toimunud on muutused, Hiiet kurnati tööga, sunniti vägisi hundipiima jooma, mis talle vastu hakkas, Ülgas võeti appi, Hiiet piinati erinevate jälkide meetodite ja loitsudega, et ta piima jooma hakkaks , kuid asjatult , lõpuks tüdines hiietark ja valetas, et Hiie hakkab piima jooma 10 aasta pärast, osaliselt päästis see Hiie elu
- Leemet jätkas visalt õpinguid onu juures, käidi koos metsas ringi vanu tühje onne ja sealseid asju vaatamas, kohati ka elus inimesi – rauku – kellega juttu vesteti, Leemet päris neilt Põhja Konna kohta, sai teada, et teda on võimalik leida valvurite abil, kellel on vastav võti, kuid keegi ei teadnud, kes valvuriteks on, oli müüt, et suvisel pööripäeval puhkeb õitsele sõnajalg ja see ongi võtmeks (PS! sõnajalad ei õitse), Vootele neid jutte ei uskunud, pidas neid lihtsalt inimestele meelepärasteks seletusteks ja püüdeks mingit lootust säilitada
- Leemet aga otsustas lootust säilitada ja õnne proovida, temaga liitus Pärtel, koos otsiti seda kogu öö, kuid asjatult, hommikul ärgati Meeme juures, kellele oma seiklusest rääkisid, Meeme teadis öelda, et pole olemas sõnajalaõit, kuid on siiski võti, mis tuleb ise õige inimese kätte, kui selleks vastav aeg on, ta jätkas veinijoomist ja poisid läksid koju
6.
- Meeme sõnadele mõeldes hakkas Leemet tasahaaval neid mõistma ja uskuma, et võtmeks on Meeme kingitud sõrmus nahkses kotis, kuna selle saamine oli väga kummaline ja seda sõrmust ei hoitud nii nagu teisi ehteid
- samas võis Meeme puhul tegemist olla vintis inimese vembuga ja Leemet hakkas onult tema kohta pärima, selgus, et Meeme oli kunagi olnud tark ja vapper sõdur , keda keegi kuulata ei tahtnud, kõik tahtisd raudmeestelt õppida ja uuesajaga kaasa minna, mitte vanadele edu toovatele kommetele kindlaks jääda, kõik hukkusid peale Meeme ja isa, nemad aga ässitasid ussisõnadega metsloomad vaenlastele kallale, Meeme pingutusi ei märgatud ja kõik tahtsid siiski külla elama minna, see muutis mehe ükskõikseks ja loiuks
- Intsuga koos mindi sõrmusega õnne proovima Põhja Konna leidmisel, lagendikul kohati munka, keda Leemet väiksena raudmehe naiseks pidanud oli, munk püüdis Leemetilit sõrmust röövida, kuid Ints hammustas teda, munk suri, kuid jõudis enne suhu pandud sõrmuse alla neelata, Leemet palus Intsu, et too mehe sisse roomaks ja sõrmuse ära tööks, kuid sõber keeldus, kutsuti vaskuss , keda maod kasutasid ebameeldivate ülesannete täitmisel, vaskuss leidis sõrmuse, Leemet lõikas õigelt kohalt munga paksu kõhu lõhki ja saigi sõrmuse kätte, otsingud katkestati, sest oldi juba näljased, otsustati jätkata teine kord
7.
- Ints ja Leemet käisid veel mitmel korral sõrmusega õnne proovimas, kuid tulutult, lõpuks andsid nad alla ja kaotasid sõrmuse vastu huvi
- Leemet oli tihti viimasel ajal inimahvide Pirre ja Räägi hüti juurde sattunud, nemad loomanahku ei kandnud, kuna olid ise piisava karvkattega, nad olid väga sõbralikud, austasid küll vanu kombeid, kuid olid leebed ja ei sarnanenud Tambetile, küpsetasid külaliste jaoks liha pruunimaks, kuna ise sõid vaid pooltoorest, Leemetile meeldis seal aega veeta, teda huvitasid inimahvide kasvatatavad täid , kellele nad olid õpetanud ussisõnad selgeks, Leemet tahtis ka inimahvide viisil ussisõnu sisistada ja täidega rääkida, kuid see osutus võimatuks
- inimahvid aretasid uusi täisid, kasvatasid ühe kitsesuuruse täi , kelle üle väga uhked olid, Leemetile oli see elukas õõvastav, kuid Pirre ja Räägi rõõmuks viis ta täi rihmaga jalutama, võttis oma sõbrad ka kaasa, täi oli rumal ja püüdis igasse pisikesse auku ronida, kuhu kinni jäi, mindi järve äärde, täi tormas vette, oskas ujuda , kuid triivis kaldast aina kaugemale ja Leemet tahtis teda päästma minna seniks , kuni ta peatas Ülgas, kes keelas poisil seda teha, kuna see olevat püha järv, täid pidas Ülgas veehaldajaks kuniks poisid ta ümber veenda suutsid
- Ülgase arvates oli Leemet järve täiga rikkunud ja seega haldja rahu ja nüüd pidi tegema rohkelt ohverdusi, et haldjas miskit kurja ei teeks , nõudis Leemetilt, et ta kõik oma hundid südaööl siia ohverdamiseks tooks, see tegi poisi väga murelikuks, kuna metsast uusi hulkuvaid hunte nende pere ei tahtnud, kuna nad andsid vähe piima, mures Leemet jooksis koju emalt nõu küsima, Pärtel ja Ints viisid täi tagasi koju
8.
- koju jõudes selgus, et ema oli tahtnud pojale heameelt teha ja oli öökullimune toonud, mida tegelikkuses oli emal raske puude otsast hankida, Leemet tundis end eriti kehvasti, et emale sellise kurva uudisega vastama peab, tegi juttu inimahvidest , mispeale õde Salme vinguma hakkas, et Pirre ja Rääk metsas alasti ringi käivad, Leemet rääkis neile suurest täist, mille üle naised arutama jäid, Salme pelgas teda ja tal lipsas üle huulte lause, et laseb Mõmmil täi maha murda, mis peale ema kohkus, sest kartis , et tütar võib sama teed minna, jutt võttis teise suuna ja Leemet jäi oma murega esiti üksi
- Salme rääkis, kuidas Mõmmi talle maasikaid ja pohli toob, mispeale ema ahastusse sattus, sest just nii karud naisi võrgutama hakkavadki, Salme oli trotsi täis, nad vaikisid ja nüüd otsustas Leemet oma loo ära rääkida, ema oli saanud 2 kohutavat uudist, Salme ja Leemet tögasid teineteist õelalt ja lõpuks nutsid kõik
- külla saabus Vootele, kes kõik maha rahustas ja hiietarka hulluks pidas, ema käis välja idee, et viia ohverduseks vaid üks ainus hunt, temastki saab palju verd, tervet karja hukates reostaks see järve rohkem kui üks täis, Vootele keeldus aga üht-ainsamatki hunti kaasa võtmast ja lubas Ülgasega rääkima minna, Leemet tundis kergendust ja jagas tänutäheks onuga öökullimune
- Leemet ei uskunud haldjatesse ja püüdis Ülgast veenda, et lugu järvehaldjast ja metsa üle uputamisest on lollus ja kõik on vaid ilus muinasjutt , mida on tore uskuda , aga see ei ole kindlasti väärt kogu hundiharja tapmist, Ülgas oli väga ärritunud onu Vootele seisukohtadest, Vootele jäi endale kindlaks ja keeldus huntide järele minemast, mispeale Ülgas ärritus ja noaga onu kallale kippus, Vootele oli aga kärmem ja hüppas eest ning hammustas Ülgast, käskis tal maha rahuneda ja paar päeva puhata , Vootele pesi järves suu hiietarga verest puhtaks ja nad läksid Leemetiga koju, poiss tundis onu üle uhkust
9.
- Ülgas rääkis, et olevat rahustanud järvehaldja nii, et ohverdas talle 1000 nirki, Vootele jaoks oli see tõestus, et mees on ikka läbinisti valelik
- iidsete kommete austaja Tambet vihkas pärast täijuhtumit Leemetit veelgi rohkem, neid kord emaga metsas kohates pistis ta Leemeti peale röökima, ema vaigistas mehe, sest ei kartnud teda, Tambet oli kunagi emale ligi ajanud, tahtnud külakostiks meekärjed viia, peitis need hõlmade alla vastu kõhu, külla jõudes oli mesi sulama hakanud ja kõhukarvadele ja allapoolegi kinni kleepunud, see pakkus emale palju nalja ja seega suhtus ta mehesse aukartuseta
- Ints, Leeemet ja Pärtel olid koos õues, mööda kõndis Tambet, kellest maha jäänud Hiie talle järele sibas, poisid teretasid tüdrukut ja Hiie jäi mõneks ajaks nendega jutustama, rääkis et läheb emaga kuuvalgele puu otsa vihtlema, mis on vana komme ja hoiab inimest noorena, järsku kisas Tambet tütre nime ja Hiie jooksis ära isa juurde
- Pärtel ja Leemet plaanisid alasti vihtlevaid naisi salaja luurata, jälitati emasid-õdesid ja jõutigi kohale, eriti pakkusid neile rõõmu ja erutust Salme sõbrannad, kes olid rinnakad
- ühtäkki märgati, et põõsas luurab ka karu paljaid naisi, see ärritas Leemetit ja ta püüdis karu ära ajada, nende sosistamist märkas Salme, kes puu otsast alla ronis ja asja uuris, vend ja tta sõber õnneks vahele ei jäänud, kui Salme märkas Mõmmit, ta polnud üldse pahane, Mõmmi tegi komplimente ja jäi Salme vihtlemist hommikuni vaatama, Leemet ja Pärtel lahkusid, sest õe käitumine ja karu olid ta välja vihastanud
10.
- Leemetit näris nähtu ja ta oleks tahtnud emale Salmest ja karust rääkida, kuid ei saanud seda teha, sest muidu oleks pere teada saanud, et ta piilumas käis, sellest teadsid vaid Pärtel ja Ints, viimast miski eriti ei vaimustanud
- Leemet hakkas Hiiet tihemini külastama, läksid Intsuga sinna, Hiie oli üksinda ja rügas tööd, Ints ja Leemet nägid esimest korda elus nii suur hundikarja, kes kõik ulgusid näljas, Leemet sosistas ussisõnu ja pani nad magama, et nad niipalju ei uluks ja Hiie niipalju tööd rügama ei peaks, õpetas need sõnad ka tüdrukule selgeks, et tal edaspidi lihtsam oleks
- vanemad hakkasid imestama, miks küll hundid nii unised on ja enam niimoodi ei õgi, Tambet kutsus isegi kohale Ülgase, kes väitis, et see on metshaldjate töö, kelle unerahu ulguvad hundid häirivad, nad ei väärtustanud enam niivõrd ussisõnu, sest inimesi need metsas kinni hoidnud polnud, uskusid ainult muinasjutuliselt haldjaid ja metsaemasid, ei tabanudki ära, et Hiie ussisõnadega hunte uinutab
- Hiie ellu tõi see rõõmu, ta sai ka nüüd oma sõpradega mängida, ei pidanud hommikust õhtuni töötama
- Leemet ja Pärtel polnud 5 aastat külas käinud, neil olid muud huvid metsas, kuid nüüd, mil Hiie nende pundis oli, otsustasid nad seda üle pika aja uuesti teha ja Hiiele ka küla näidata, ka Ints liitus nendega, sest temagi polnud varem küla näinud
- Hiie kartis hirmsasti, kuid poisid vedasid ta siiski endaga kaasa, tüdruk hoidis Leemetil käest kinni, Johannes ja Magdaleena tundsid poisid ära, poisid imetlesid Magdaleenat, Johannes tuli pakkus kõigile rukkileiba , Leemet tahtis Hiiele näidata leivalabidat ja vokki ning nad kutsuti tuppa, kuid selle katkestas külaneiu, kes kiljatas Intsu nähes, Johannes tormas madu tapma , sest ristiusukohasel olid nad saatana paremad käed, Leemet astus vahele, temas oli hirm Intsu pärast, Hiie esitas ettepaneku põgeneda metsa ja seda tehtigi
11.
- metsa jõudnud imestasid kõik, et mis küll Johannesel hakkas, Leemet mõistis kui ohtlik võib rästikule olla inimene, inimese ja ussid olid metsas suured sõbrad, kuid külas olid asjad teisiti, Leemet tundis end halvasti, ei saanud peast välja mõtet, kui Intsu selg oleks pooleks löödud
- veidi rahunenud avastas Leemet, et hoidis ikka veel käes Johannese antud leivapätsi, seda otsustati proovida, Hiie püüdis poisse ümber veenda, kuid poisid tahtsid oma vaprust näidata ja sõid siiski, neile tundus see veidi kuiva puukoore moodi, kuid vapruse näitamiseks murdsid endale teise tükigi
- poisid sundisid ka Hiiet proovima, Ints pidas leiba pigem põdra väljaheiteks, pika tõrkumise peale Hiie siiski proovis leiba, kuid mõne hetke pärast oksendas selle välja, ka poistel oli hirm, et äkki leib teeb nende kõhus midagi ja kõik läksid oma koju
- kodus oli ema küpsetanud ohtralt head kitseliha ja tahtis nüüd, et poeg seda õgiks, kuid Leemet ei suutnud hirmust kõhus oleva leiva tõttu, lõpuks tunnistas ta ausalt emale, et sõi seda, ema oli solvunud ja hakkas nutma , selgus, et ka Salme oli seda kunagi proovinud, ema arvas, et lastele ei meeldi tema road , kuid mõlemad eitasid, kiitsid ema liha ja laitsid leiva maitset, ema rahunes
- Salme sõbranna Linda kolis oma perega linna, taaskord oli metsas 1 pere vähem
- Leemeti kõht seedis lõpuks leiva ära ja ta tundis suurt rõõmu ja kergendust, võsas oma häda tehes kohtas ta Meemet, päris sõrmuse kohta, et miks Meeme talle selle andnud oli ja kas ka sellega midagi teha saab, Meeme seletas vaid, et see on iluasi ja temal endal polnud sellega miskit peale hakata, Leemet läks tagasi tuppa ja hakkas isuga ema kitseliha sööma
12.
- järgmisel päeval kohtusid taas 3 leivasööjat, selgus, et Hiie oli terve öö oksendanud, Pärtlile polnud aga leib midagi teinud ja tema kiitles, et sööks seda veelgi, Leemet oma õhtust ei rääkinud, ta ei tahtnud sõbra kõrval nõrgana paista, Pärtel muutus liiga hooplevaks ja Leemet vihastus ning nad solvasid teineteist ja läksid tülli, Pärtel lahkus
- Leemet ja Hiie jäid kahekesi, nendega liitus peagi Ints ja mindi külla Pirrele ja Räägule, nende täi oli vahepeal targemaks saanud, kuulas sõna, ei püüdnud enam pisikestesse pragudesse pugeda, eriti meeldis täile Hiie, ta lubas tüdrukul enda seljas ratsutada , oli väga ettevaatlik oma koormaga , Hiiele meeldis täi niisamuti , pidas teda armsaks loomaks
- Pirre ja Rääk keerasid parajasti kokku mingit löga, millega oma koopa seinale täi pilt maalida, koopas oli palju pisikesi joonistusi , mis näitasid ahvide ajalugu, ahvidega veedeti aega hilisõhtuni, kuulati nende laulmist
- seejärel läks igaüks omateed kodu poole, Leemeti teekonna katkestas Pärtel, hommikune tüli oli unustatud, kuid Pärtel tuli kurva uudisega ja teatas, et nende pere kolib külasse, poisid istusid õnnetult, Pärtel ise väga ei tahtnud minna, aga kuna tema ema-isa otsustasid nii, ei jäänud temal muud üle, poisid püüdsid olla lootusrikkad, et näevad ju ikka teineteist ja mets ja küla pole teineteisest kaugel, kuid sisimas oli mõlemas neis suur kurvastus
- Koju jõudes ei suutnud Leemet uinuda, vajus unne alles varahommikul, magas lõunani, ema teda ei äratanud, sest talle meeldis, kui poeg kaua magas, selleks ajaks oli juba Pärtel lahkunud, Leemeti ukse taha ilmus Ints, kes mõtles, et sõber on haigeks jäänud, et ikka veel end õue ajanud polnud, kuid nüüd ajas Leemet end püsti ja mindi koos metsa vahele, kõik oli nii nagu eile, kuid Leemetis oli tunne, nagu oleks mets täiesti tühjaks jäänud
13.
- Pärtel ei jäänud ainsaks lahkujaks, peagi läksid ka Salme üks sõbranna oma perega ja järgmised ja järgmised, metsa jäi vaid Leemeti pere, inimahvid, Ülgas, Hiie pere ja mõned vanad inimesed, inimeste lahkumine muutis metsa Leemeti jaoks vähem koduseks
- Leemet tundis muret, et on võib-olla kunagi ainus elanik metsas, Vootele lohutas teda ja ütles, et tema ja ema pahaks ei pane, kui poiss kunagi külasse kolib, sest kõik lähevad
- „Ebameeldivad asjad on nagu vihm : kunagi nad meile kaela tulevad, aga sellepärast pole mõtet muretseda seni, kuni päike paistab. Ja üldse, ka vihma eest saab varju minna, ning paljud asjad, mis kaugelt tunduvad koledad, ole lähedalt vaadates üldsegi nii hirmsad.“ Lk 120
- mindi koos koju emaküpsetatud põdra- ja kitseliha sööma, ema ikka sundis takka, et Leemet rohkem sööks ja onust eeskuju võtaks
- Pärtel polnud Leemetit vaatama tulnud, kuigi oli seda lubanud, Leemet oli käinud metsaserval isegi piilumas, kuid sõpra ei näinud ta kusagil, ainult Magdaleenat ja Salme sõbrannasid, kes riietusid juba vastavalt külaelanikele, Leemeti ainsaks mängukaaslaseks jäi Ints, sest kuna kõik metsast lahkusid, sulges Tambet oma pere onni, kartes, et see võiks ka neid nakatada , Hiie oli nukker
- Leemet ootas ikka veel pikisilmi kohtumist Pärtliga, Ints püüdis teha lohutada külainimeste üle pilkavaid nalju tehes, kuid see ei tõstnud poisi tuju, nad käisid alatihti metsaservas jälgimas külaelu ja Leemet ei andnud ennem alla, kui oma vana sõpra nägi, ta sisistas talle ussisõnu, et ta tähelepanu saada ning Pärtel tuli tema juurde, ta oli muutunud, talle meeldisid külainimesed ja viljalõikus, ta uskus nüüd Jumalasse ja rääkis sellist juttu nagu Ülgas põhimõtteliselt, Intsu nähes ta kohmetus, kuid kallale ei läinud, tunnistas siiski, et külarahvas usse ei salli, sest nad on Looja vaenlased, Pärtel oli külas ristitud Peetruseks, Pärtli muutus vihastas Leemetit ja ta jooksis ära
- Leemet oli tige kogu maailma peale ja jõlkus terve ülejäänud päev mööda metsa ringi, jõudes tundmatutesse kohtadesse ja teisele poole metsaäärt, kus oli jällegi vastas küla, Leemetile tähelepanematult oli terve tee Ints temaga kaasa roomanud, lõpuks oli poiss nii väsinud ja kodust kaugel, et tahtis metsa alla magama jääda, kuid Ints juhatas ta läheval olevasse sooja usside urgu ning nad ööbisid seal
14.
- Leemetit painas endiselt Pärtli lahkumine, kuid ta poleks tahtnud temaga enam kohtuda , sest tema sõber Pärtel oli kadunud ja asemele oli tulnud keegi Peetrus , Leemet üritas end vastupidisesse olukorda mõelda, arutles, kuidas tema käituks, ta tahtis arvata, et tema ei oleks metsa ja sealseid sõpru unustanud, kuid kindel ta selles polnud, arvas, et küla oleks ta samamoodi alla neelanud
- aastaid hiljem nad kohtusid veel, kuid siis ei suutnud Pärtel enam ühtainsatki ussusõna välja pigistada
- Leemet veetis aega onu ja Intsuga ringi konnates, vahel kui Hiie vanemaid kodus polnud, sai poiss ja tüdrukuga mõned sõnad juttu ajada, talve saabudes hakkas pere aina rohkem tuppa jääma , ema tegi muudkui süüa ja lapsed rasvusid, metsas elavad inimesed harrastasid ka talveund nagu kõik loomad, kuid Intsult tuli pakkumine see aasta nende juures koopas talvituda ja Leemeti pere võttis selle lahkelt vastu, hale oli Hiiest, kes pidi üksi maa peale jääma
- usside koopas oli pime, keset koobast suur kivi, mille lakkumisel kõht kohe täis sai, Leemet tundis end seal hästi ja vajus peagi unne, tõeliselt ärgati alles kevadel
- Leemet ja Vootele olid esimesed, kes tõeliselt ärkvel olid ja otsustasid minna koopast välja ilma uurima , neil tekkis isu liha järgi ning mingi Vootele poole põdrakintsu sööma, tol hetkel tundis Leemet end hästi, tal oli kõik olemas – onu tema kõrval, põdrakints ja ussisõnad, kuniks onu Vootele meeletult läkastama hakkas ja lämbus surnuks , Leemet püüdis teda päästa, kuid asjatult, selle käigus murdis ta ka oma käeluu
- keldris , kuhu sööma mindi, oli pime peale seda, kui Leemet onu redelist üles värske õhu kätte vedada püüdis ja koos temaga alla sadas ja luuk kinni läks, ta vajus nuttes ja valudes magama, sest teadis, et keegi teda päästma tulla ei saa, ärgates ei tajunud ta aega, ta nuttis ja leinas Vootelet, sõi põdraliha ja kartis ühtlasi onu laipa , mis temaga koos keldris kusagil lesis
- Leemet vajus uuesti magama ja kui ta jälle ärkas otsustas ta proovida keldrist välja saada, kuid see ei õnnestunud, sest isegi kahe käega oli tal seda raske teha olnud, nüüd aga 1 käe ja peaga oli see võimatu, ta kukkus redeli astmelt ja kaotas teadvuse, kui taas ärkas, otsis liha ja sõi, põrkas kokku ka Vootele laibaga, mis oli nüüd ebameeldivalt haisema hakanud, enam ta ei kartnud laipa, vaid tundis vastikust
- poiss oli väga nõrgaks jäänud ja sonis, sisistas unesegaselt ussisõnu, mis lõpuks ta päästsid ja läbi maapinna tungisid, seda kuulsid rästikud, eesotsas Intsu isaga, kes keldriluugi lõhkus, Leemet viidi koju ema juurde, kus ta pidi pikalt toibuma, ta vasak käsi jäi kõveraks, kuna see oli olnud 2 kohast murtud
15.
- Mets on muutunud, see on kasvanud nii kuidas juhtub ja jääb jalgu , vahel satub sinna ka mõni inimene marjule või seenele, kuid külainimesed siiski kardavad metsa, Leemetist oli saanud viimane mees, kes mõistis ussisõnu
- Leemetist oli üldse saanud ainus mees nende peres, ja see tegi ema väga murelikuks, ka Salme oli kodust lahkunud ja elas juba 5 aastat Mõmmiga, sõdis ema mis ta sõdis, kuid tütart ta karust eemale hoida ei suutnud, lõpuks kui ta kohtus tütre mehega, leebus ta ning leidis endas taas karu-armastuse, pidas Mõmmit viisakaks karuks
- Tambet pidas nende pere nüüd veelgi ebameeldivamaks, sest tema jaoks olid karud madalamal klassis ja karude ning naiste kooselu oli tema jaoks lubamatu, karud ju ei käinud hiies jmt
- aastaid Salmega abielus olnud Mõmmi hakkas lõpuks uusi neide vaatama, ja ainus, kes metsa jäänud oli, oli Hiie, talle lõigi karu külge, kuid Hiie tema õnge ei läinud, seejärel läks karu külasse, et sealt naisi leida, kuid ka seal polnud tal lööki , külatüdrukud kartsid teda
- Salme oli siiski armukade ja Leemet oli see, kes Mõmmile aru taas pähe panema pidi, tülides hoidis ema pigem Mõmmi poole, kuigi eitas seda, Leemet pidi minema karu koju kutsuma, kes metsaserval istus ja tüdrukuid vahtis, karuni jõudes istus ka Leemet maha ja jälgis kauneid külaneide, lõpuks kupatas Leemet karu koju, karu jaoks oli Salme kui mullune mesi, mis oli hea, aga polnud värske enam
16.
- ka Leemet polnud eriti mõmmist parem ja käis külatüdrukuid metsaservas piilumas, sest Hiiel neile midagi vastu panna polnud, külatüdrukud olid lihtsalt ilusamad, talle meeldis neid jälgida, kui nad järve ääres ujumas käisid
- ema kujutas vaimusilmas ette poja abielu ja kooselu Hiiega, tahtis lausa nende onnile laiendust ehitada ja sinna kolida , et vana osa noorpaarile jääks , kuid ema ei kiirustanud Leemetit tagant, Leemeti õnneks poleks Tambet oma tütart iialgi talle naiseks lubanud, kestis endine vimm
- Leemet ootas Ülgase surma, kes oli puhta hulluks läinud ja kõikjal haldjaid nägi, nende perest möödudes hüüdis neile aina needuseid, ka Meeme oli veel elus, kuid nägi väga kasimatu välja ja jõi endiselt veini, samuti olid veel metsas alles Pirre ja Rääk, kes aga ei elanud enam oma koopas, vaid olid kolinud puuotsa, et elada veelgi rohkem oma esivanemate kombel , sinna võtsid nad kaasa ka oma täid
- kord istus Leemet puu all ja jutustad inimahvidega, kui tema juurde roomas Ints, kes oli nüüd täiskasvanud madu, Intsul oli uudis, ta teatas, et saab lapsed, Leemet oli pettunud, et Ints talle oma pruuti polnud näidanud, mispeale selgus, et tegelikult oli Ints emane rästik, ta ei teadnud, et Ints poisinimi on, Leemet oli kohkunud ja Ints veidi pettunud, et poiss sellest aru saanud polnud
- emale uudist teatades hakkas ta jutustama jällegi Leemetist ja Hiiest ja kuidas ka poeg ei tohiks enam kaua oodata, ema unistas väga lastelastest, hakkas neile juba väikeseid särgikesi õmblema
- nädal hiljem mindi Intsu perele külla, ussilapsi oli 3 ja nad olid armsad, ema hakkas kelkima, et ka Leemet saab peagi isaks, mis Intsule ootamatu uudisena tuli, ema hakkas Intsu isale rääkima oma ettevalmistustest ja seetõttu tundis Leemet end väga ebamugavlt ja lahkus koopast õue ja istus mättal, peagi ilus välja Hiie, keda Leemet hetkel kõige vähem näha tahtis, Hiie oli samuti Intsu ussilapsi vaatama minemas, kuid Leemet ei tahnud mingi hinna eest, et Hiie sinna urgu praegu läheks, niisiis takistas poiss tüdrukut haarates ta ümbert kinni, nad seisid veidi aega imelikult, seejärel lasi poiss tüdrukust lahti ja Hiie jooksis koju
17.
- Leemet tundis end halvasti, et oli peale kallistus Hiiel koju käskinud minna, ta arvas, et tüdruk võib sellest välja lugeda valesignaale ja arvata midagi taolist nagu ema, Leemet tahtis Hiiet lihtsalt oma sõbrana hoida, läks Hiiet otsima , ei leidanud
- järsku kuulis ta tüdruku kiljumist, see oli Magdaleena, madu oli teda hamustaud, Leemet sisistas kohale selle sama ussi, kes teda oli nõelanud, päris ussilt aru ja käskis mürgi välja imeda, mida ka rästik tegi, tüdruk tegi seepeale Leemetile musi ja oli väga tänulik , tahtis Leemeti koju viia, et isale tema teost rääkida
- Magdaleena oli Leemeti teost nii vaimustunud, et ei jõudnud tuppa minemist ära oodata ja vuristas juba ukselävel isale kogu loo ette, isa palvetas tüdruku eest ja seletas Leemeti sattumist neiu juurde Jumala teona, Leemet eitas seda ja rääkis, et kõik sai teoks tänu ussisõnadele, mindi majja, Johannes jahus ikka Jumalast, eitas ussisõnade olemasolu, niisamuti Põhja Konna, seletas kõike Jumala tegude läbi, nad ei mõistnud teineteist, Leemet tahtis lahkuda, kuid siis tuli Magdaleena ja kutsus ta sööma
18.
- Leemet pidi taas leiba sööma, Magdaleena eeskujul võttis ta ka võid, kuigi see talle vastumeelne oli, poiss uuris, kas nad liha ei söögi, mispeale Johannes vastas, et ainule pühade ajal, sest nad on veel nii vaene rahvas, et ei saa seda endale igapäevaselt lubada, tema arust oli loomi metsast pea võimatu kätte saada, Leemet muutus jälle kurvaks, tundis end nagu teisest maailmast pärit, sest tema teadis, et piisaks ainult ussisõnadest
- järgmisena pakuti Leemetile putru, mis talle üldse isuäratav ei tundunud, ta ütles, et sööb igapäev liha, Johannes nimetas poissi metslaseks, Leemet vihastus ja ütles, et on pigem hunt ja sööb liha kui külaelanik ja sööb kõrtest küpsetatud pabulaid
- Leemet ja Magdaleena lõpetasid söömise ning tüdruk läks talle küla näitama, mindi koos kloostri juurde munkade laulmist kuulama, järsku tõmbas tüdruk Leemeti puu taha ja uuris, kas poiss teab kuidas inimene libahundiks muuda saab, tüdrukut väga huvitas see ja ta oleks tahtnud isegi seda proovida, kuigi see oleks kristlaste mõttes suur patt
- Leemet seda ei osanud, kuid pakkus, et võib tüdrukule ussisõnu õpetada, Magdaleena püüdis Leemeti sisinaid jäljendada, kuid Leemeti kurvastuseks polnud need üldse sedamoodi, poiss unistas ühistest õppetundidest koos metsas, lõpuks uuris Leemet tüdruku keelt, et miks see ei tööta, poiss loobus õpetamisest
- Magdaleenal sellest meel kurvaks ei muutunud, ta hakkas metsas olevate haldjate kohta pärima, Leemet ei julgenud neiule öelda, et neid olemas tegelikult pole, kehitas lihtsalt ebamääraselt õlgu ja viis jutu mujale, kloostrile ja laulmisele, kuhu nad tegelikult suundumas olid
- Magdaleena rääkis Leemetile oma unistusest pääseda kord koos rüütliga lossi, hakkas kostuma ka munkade laul, tüdruk nautis seda, Leemetile see väga korda ei läinud, tema hakkas end tasapisi Magdaleenale lähemale nihutama ja silitas ta jalga, varsti ilumusid kloostri nurga tagant välja külapoisid, nende seas ka Pärtel
19.
- külapoisid olid lühikesed ja laiade õlgadega, nad andsid tutvumisel kätt, mis oli Leemetile ebatavaline komme, koos kuulati munkade laulu e koraali, külapoisid rääkisid, kuidas ka nemad kooris laulda tahaks, sest see meeldiks naistele ja neid siis ainult tiirleks nende ümber
- poisid rääkisid veel Leemetile, kui oluline ja tore oleks ladina või saksa keelt osata, saksa keele oskus oleks selleks hea, et saaks rüütli teenriks, temaga lossis elada ja uhkeid roogi süüa
- poisid ootasid, et neilt hakataks mune maha võtma ja nad saaksid laulda sama kaunilt kui kastraadid kloostrid , kelle laulu peale naised sulasid, ootasid, et see tava ka nende külasse jõuaks
- kõik hakkasid kodupoole minema, Leemet aga ei tahtnud veel Magdaleenast lahti lasta, talle oli tulnud peale armastus, Leemet teatas, et tuleb tüdrukuga kaasa, maja juurde jõudes märgati Johannest noaga, kes haiget lehma asus ravima minema, poisid tahtsid seda pealt näha, Johannes lõikas lehma saba alla sügava haava, nii samuti ka kõrvadele ja rinda, väites neid olevat piludeks, mille kaudu haigus välja saab, lisaks üritas Johannes lehmale hülgerasva sööta, Leemeti jaoks lihtsalt piinati vana lehma, kuid ta ei sekkunud, viimaseks sammuks oli haavade ravimine kuuma auruga, seda tehes lehm lõpuks suri
- Leemet samastas Johannest ja Ülgast, kes oma rumalust haldjdate või jumala kaela ajasid
- Magdaleena oli koduvärval ja jälgis mööda ratsutavat raudrüütlilt, kellelt silmi ei saanud, Leemetile ei meeldinud, et tüdruku huvi rüütlile koondus ja kui rüütel oli silmist kadunud ja Magdaleena taas Leemetile tähelepanu pööras, teatas poiss et läheb nüüd koju, Magdaleena mõistis teda ja ootas teda teinekordki külla
20.
- koduteel oli pime, Leemet astus kogemata Meemele peale, mees oli kuri selle peale ja ütles, et Leemet oleks võinudki linna jääda, rääkis, et ta kõduneb ja sama toimub ka Leemetiga
- Leemet tundis, et armastab metsa ja sealset elu, kuid et seal polnud enam midagi teha, päev külas oli olnud tema jaoks huvitav, olukord oli poisile väljapääsmatu, ta armastas ussisõnu ja metsaelu aga samas külatüdrukut Magdaleenat
- koju jõudes oli kogu pere neil ning ema ahastuses, ta teatas, et Ülgas tahab neitsist Hiiet ohverdada, et iidne metsaelu taas tärkaks, ka Hiie vanemad olid sellega päri, kõik olid hulluks läinud, ema ootas Leemetilt Hiie aitamist ja temaga abiellumist jmt, Leemetis vallandus raev ja ta ruttas tüdrukut päästma
- esiti läks ta Tambeti ja Malle koju, see oli tühi, ta vaatas hundilauta, sisistas ussisõnad unitades teised ulguvad hundid, ühele kargas selga ja kihutas hiide, haaras Hiie hundiselga koos endaga ning nad kihutasid minema, aegapikku hakkas aga hunt väsima, 2 inimesti oli liig, nad kuulsid Tambeti hundikarja neile lähenemas , Leemet sisistas jälle ussisõnu, kuid hundid ei uinunud, Ülgas röökis, et nad toppisid huntide kõrvad vaiku täis, nad olid väljapääsmatus olukorras
- järsku ilmus ühe hundi seljas välja Hiie ema Mall, kes andis kiirelt Leemetile nõu põgeneda paadiga üle mere, nii poiss tegutseski, Mall oli siiski ema ja tütre ohverdamine oli ka tema jaoks liig, paat oligi olemas ja Leemetil õnnestus tüdrukuga põgenema pääseda
21.
- Hiie ja Leemet triivisid mööda merd sihitult, ootasid päikesetõusu, et aru saada, kus nad on, varahommikul jutustas Leemet Hiiele juhtunust ja Hiele pakkus see nalja, sest kujutas ette, kui pettunud vanemad olla võivad, Leemet polnud Hiiet varem sellisena näinud ja neiu paistis talle väga ilusana ja armsana
- nad läksid ujuma, Hiie hüppas esimesena alasti vette ja talle järgnes Leemet, võtsid plaaniks jõuda kaugelt paistvale saarele , sest keset merd nad jääda ei saanud ja tagasi minna polnud ka võimalik, ühtäkki oli Leemet tüdrukusse armunud, nad ujusid ja suudlesid ning kaisutasid ja jutustasid kogu päev
- neil tuli nälg ja Leemet sõudis saarele, nad unistasid sellel saarel ainsad elanikud olla, nägid jänest mööda kalpsamas, Leemet kutsus ta ussisõnadega enda juurde ja tappis ta toiduks, nad ehitasid endale onni ja tegid üles lõkke
- kui Leemet oli läinud uusi puid lõkke jaoks tooma, sai talle selgeks, et nad pole saarel üksi, tuli välja, et seal elas tema „surnud“ vanaisa, ema Linda ja onu Vootele isa, kellel olevat kõik jäsemed otsast lõigatud ja merre visatud, jalgu tal tõesti polnud, see oli tema saar, Leemet jutustas vanaisale juhtunust, vanaisa ütles selle peale, et mees ei põgene, uuris, kas Leemetilgi mürgihambaid on
- selgus, et vanaisa olid päästnud hülged ja mitmed raudmehed, kes saarele maabunud olid, oli vanaisa hukanud ja tükeldanud, et nende luudest endale tiibu ehitada ja kord saarelt põgeneda, Leemet imetles oma vanaisa kui tõelist muistset inimest, täis võitlushimu ja rammu , nad läksid koos lõkke äärde jänest sööma, mis oli Hiie küpsetamisel vahepeal valmis saanud
22.
- söödi koos jänest, vanaisa uuris elu kohta metsas, rääkis, et emal läheb hästi ja tal on ka õde Salme, rääkis, et ta elab koos karuga, sest mehi enam metsas pole, kõik on külla läinud, vanaisa rääkis, kuidas talle meeldis omal ajal karusid tillist tõmmata
- Leemet uuris, millal vanaisa oma tiivad valmis saab, vanaisa andis lapselapsele käsu tuua Saaremaalt tuuletark Möigaselt tuulekoti, mida ta vajab ühel päeval ära lendamiseks, hommikul pidid noored teele asuma, vanaisa tahtis koos Leemetiga sõtta minna, ja Leemetile tundus see mõte tore
- kõik läksid magama, Hiie puges Leemeti kaissu , hommikul äratas neid vanaisa, mindi tema juurde sööma, Leemet imetles vanaisa rammu, kuidas ta kõigega hakkama sai, kuigi tal jalgu polnud
- söödi põtra ja joodi vanaisa maha notitud meeste kolpadest allikavett, vanaisa lubas pulmakingina neile mõned kolbad koju kaasa anda, kui nad Möigase juurest tagasi tulevad
- paat pandi söögipoolist täis ja asuti teele, nad ei kiirustanud, ikka ujusid ja kallistasid jmt, ööbisid paadis, hommikul ärgates avastati, et paat on mererohtu takerdunud, mererohi osutus suureks mereelukaks, kellel olid pikad habemekarvad, kuhu nad takerdunud olidki
- ussisõnade abil tehti kalaga juttu, kala rääkis, et Hiie ja Leemet on viimased inimesed, kes teda näevad, sest enam ta veepinnale ei tule, kuna ta vana ja enam ei viitsi, kala rääkis, et ta on näinud põhja konna, kes ta seljale puhkamiseks maandus , kala nimi oli Ahteneumion, ta sukuledus merepõhja
- Leemetit ärritas, et ta kõiges viimane olema peab, viimane mees metsas, viimane poisslaps peres, viimane, kes kala nägi, mispeale Hiies vastas, et tema jaoks on poiss esimene
23.
- Saaremaale jõudes meenus Leemetile, et vanaisa ei andnud juhtööre, kus tuuletark elab, õnneks olid tal selged ussisõnad, mida sisistades roomas kohale rästik, kes noored tuuletarga juurde juhatas
- Möigasel oli poeg Röks / Taaniel , kes oli munk ja kristlane, isa tundis selle üle piinlikkust ja Leemet mõistis tema tundeid, ta rääkis oma vanaisa palvest ja Möigas asus askeldama, seni jutustas nendega munk, kes päris Jeesuse kohta ja ristimiste kohta, Leemetit ärritas see, sest sellega seondus talle Magdaleena ja see oli ebameeldiv, kuna ta nüüd Hiiega oli
- Leemet ja munk vaidlesid kergelt kristluse ja metsa elu üle, üks kiitis üht ja laitis teist ja vastupidi, kuniks naasis tuuletark ja noored endaga onni kaasa kutsus, seal olid tuulesõlmed, iga köie küljes üks tuul, mida tuuletark merel kinni püüdnud oli, ta tutvustas oma tuulekogu
- vanaisale pani ta kotti kaasa 10 tuult , kotti selleks, et need end lahti ei rabeleks
- järsku kuuldus õuest kisa, munga laul oli ajanud naabrimehe üles ja vihaseks, ka naabrimehe Hörbu tütar oli kloostrisse läinud nunnaks , mis meest väga ärritas, vanamehed kirusid oma lapsi ja olid nukrad, et nad sellise valiku teinud olid
- Leemet ja Hiie lahkusid tagasi vanaisa saarele
24.
- saarele tagasi jõudes nähti esiti võõrast paati, Hiie tundis selle kohe ära, see oli Tambeti oma, tüdruk sattus paanikasse ja tahtis Leemetiga mujale põgeneda, ka Leemetis oli väike hirm, kuid ta otsustas saarele jääda ja vanaisa Tambetile märkamatult üles leida, siis oli turvaline
- jõuti ilusti vanaisani ja anti talle tuulekott, selgus, et vanaisa oli Tambeti kahjutuks teinud ja nüüd kees mees pajas , Hiie isa surma pärast kurbust ei tundnud, oli väsinud ja läks magama
- vanaisa tundis Tambeti kontidest suurt rõõmu, need olid suured ja head tema tiibade jaoks, lisaks oli Tambetil suur uhke kolp , sellest pidi saama vanaisa võidupeeker
 - vanaisa näitas Leemetile oma tiibu, poisi arust olid need täiuslikud, kuid vanaisa osutas kohtadele, mis tema arust veel kohendamist vajavad, seejärel hakkas taat kähistama ja Leemet otsustas ka magama minna
- koopasse Hiie juurde jõudes oli neiu ärkvel, nad mõistsid, et saavad nüüd koju minna ja oma kodu rajada ning abielluda, Leemet armastas Hiiet ja oli pöörasust ning elujõudu täis
25.
- Hiie ja Leemet lahkusid saarelt, vanaisa pani neile kaasa ohtralt kolpasid ja liha, kolbad pidid nad ära jagama, kellele soovisid
-kodukaldale lähenedes märgati esiti täid, seejärel ka inimahve, kes puuotsast nende tulekut nägid ja tervitama tahtsid tulla, olis pealt näinud kogu toimunut, Leemet tahtis neile kinkida 2 peekrit, kuid inimahvid ei saanud neid vastu võtta, sest tundsid ära, et tegu on munga või raudmehe omad
- peagi jooksis nende poole ka Ülgas karjudes, Leemetis vallandus seesama vihahoog, ning ta tormas hiietargale kallale plaaniga ta tappa kuid lõi mööda ja sai pihta vaid põsele ja kõrvale, mida enam polnud, Ülgas põgenes tagasi metsa kiunudes, Leemet ja Hiie läksid koju
- kodus ootasid neid ema, Salme ja Mõmmi, ka nendel oli olnud läbielamisi, nimelt peale noorte põgenemist olid Ülgas ja Tambet läinud nende juurde ja hakanud välja nõudma Leemeti ja Hiie asukohta , mida ema aga ei teadnud, ta ähvardas, et kui sissetungujad ei lahku, tuleb Mõmmi ja murrab nad maha, kuid Mõmmi saabudes tõukas ta Tambet tulle, nii et karu oma tagumiku ära kõrvetas ja nüüd haavatud ja vigane oli
- ema lugu kuulatud, asuti sööma ja oma seiklustest rääkima, ema sai teada, et tema isa on elus, ta hakkas õnnest nutma ja kallistas oma peekrit
- Leemet teatas, et nemad Hiiega abielluvad, ema oli väga õnnelik, Leemet tahtis seda teha nii kiirelt kui võimalik, Mõmmi imetles armunult Hiiet
26.
- Leemet ja Hiie tahtsid Hiie emale Mallile külla minna ja teda tänada, ema hoiatas teel sinna huntide eest, kel kõrvad vaiku täis ja kellelegi ei kuuletu ning väga ohtlikud on, teel Malli juurde nad puutusidki huntidega kokku, kuid Leemet põgeneda ei soovinud, tahtis sama võimas olla kui vanaisa, võttis välja noa ja tappis hundi, tuli veel 2, kuid neid Leemet tapma ei pidanud, sest Ints ja tema isa olid hunte kõrri salvanud, ussid olidki kurtide ja õelate huntide tapmise retkel
- Leemet teatas Intsule, et ta abiellub, pidid minema õhtul ussidele oma seiklustest rääkima, hetkel aga jätkasid teekonda Malli juurde, kohale jõudes embas ema oma tütart ebatavaliselt, ta tunnistas, et oli tütrega liiga kuri olnud, aga seda isa pärast, ema teadis samuti, et isa elusana tagasi ei tule, lasi kõik hundid vabaks (30 oli vaik kõrvades)
- Leemet palus Mallilt Hiiet endale naiseks, kuid ema kurvastuseks keeldusid noored seda hiies teha, Hiie soov oli kogu hiis pulmadeks maha raiuda ja põlema pista, Leemet tegi seda hea meelega, ema muutis see murelikuks, sest kartis, et haldjate rahu saab siis rikutud, Hiie aga eitas nende olemasolu
- Hiie maharaiumine polnud raske, puud olid mädanenud, keegi neid ei takistanud, õhtuks oli lõkkease valmis
- hakkati liikuma usside poole kui kohati Meemet, ka tema kutsuti pulma, nad tõgasid teineteist Leemetiga, Meeme rääkis oma surmast, rääkis, et ei taha, et teda tuleriidal põletataks, vaid tahab seal kärvata, kus suri, Leemet keelas homses pulmas surmajutud, meest huvitas, kas ka veini pakutakse, seda Leemet eitas, kuid hakkas siis mõtlema, et miks mitte, ta võttis lonksu ja talle maitses see, lubas, et pulmas saab põdraliha kõrvale ka head magusat veini
27. 
- hommikul ärgati usside juures ja pandi paika tööjaotus , Hiie pidi tapma põdra, ema pidi küpsetama selle ja lisaks nõudis ema ka luba teha kitse- ja jäneseliha, Leemet läks koos Intsuga  ja tema lastega veinijahile
- veinijahil märgati esimest munka, kellel küll veini polnud, kuid Leemet tahtis ta lõbu pärast tappa, väikesed rästikud olid vaimustuses, peagi tulid uued mungad , kellel olid vankril 2 suur veinivaati, Leemet talitas nendega niisamuti ja vein oligi tema omaks saanud
- õhtul algas pulmapidu, söödi liha ja Leemet sundis ema ka veini proovima, emale see eriti ei meeldinud, ka haige Mõmmi vedas end kohale ja rüüpas ka veini, talle see meeldis, muutus pärast selle joomist lustakaks, hakkas tantsima
- Hiie ema oli eemalehoidev, ta keeldus hiiepuudel küpsetatud liha söömast, see oli tema põhimõtete vastu
- Hiie vedas ka Leemeti tantsima, kuid äkitselt ründas Hiiet hunt, karates talle kaela, Leemet üritas hunti tappa, kuid lõikas vaid haava, Mall tormas Hiie juurde, hunt hammustas ka teda näost, Leemet ründas uuesti hunti, kuid surma ta ikka ei saanud, appi tõttas Mõmmi, kes hundi selgroo purustas, Hiie oli teadvuseta ja verd voolas, teda polnud võimalik enam päästa, isegi Ints nuttis
- Hiie ema, keda oli võimalik vaid riiete abil ära tunda, süüdistas hiiepuude põletamist, millest tulenevalt haldjad kätte maksid, järgmine hetk oli Mall surnud, niisamuti ka Hiie, Leemet ei suutnud seda uskuda, suudles ja kallistas laipa, kuniks Mõmmi ta eemale vedas
- vihast läks Leemet ja lõikas hundil jalad ja saba otsast, seejärel marssis metsa, kõndis sihitult ja ükskõikselt ringi, järsku meenus talle Hiie ja ta jooksis tagasi tuldud teed
- nüüd lamas Hiie kõrval ka täi surnuna, kes tüdrukut väga armastanud oli, Leemet minestas
28.
- Leemet toibus mitu kuud, ta ei tahnud ärgata, teda häiris et teda haletseti, see süvendas kurbus ja ajas vihale, lõpuks võttis ta end kokku ja tõusis püsti, et sellest majast välja saada ja vaikust saada, käskis emal vaikida, ta pani riide, võttis lault kitsepraadi ja tormas välja
- ta läks metsa ja otsis endale üksildast paika, kuid ei suutnud seda leida, jõudis välja metsaserva kus hakkas tüdrukuid jälgima, kes oma lambaid metsa äärde sööma tõid, tüdrukud ümbritsesid loomad vöödega, sest külas oli õpetatud, et siis ei saa hundid lammastele midagi teha, Jeesus kaitseb, nii muidugi polnud ja hundid asusid lambaid murdma, kui tüdrukud lahkunud olid
- mõne aja pärast tulid tüdrukud tagasi koos külavanem Johannese ja Magdaleenaga, Leemet mõistis, et on külatüdrukusse ikka armunud, see häiris teda, sest ta tahtis oma naist leinata
- Johannes põhjendas lammaste surma sellega, et murdjaks polnud mitte tavaline hunt, vaid libahunt, kõik lahkusid tagasi küla poole, v.a Magdaleena, kes jooksis tagasi metsaserva ja hakkas Leemetit hüüdma, nad kohtusid ja suudlesid, Magdaleena pidas endiselt Leemetit võimeliseks libahundiks muutuma , rääkis talle, et rüütel tegi talle lapse, kuid nad polnud paar, Magdaleena palus hoopis Leemetit omale meheks, nad seisis lähestikku ja puudutasid teineteist, Magdaleena tahtis, et Leemet õpetaks lapsele nii ussisõna kui „kuratlikku“ elu lisaks jumala keelele
29.
- Leemet nõustus tüdrukuga kaasa minema, ta ei tahtnud enam metsa jääda, teadis, et ema ja õde ei aktsepteeriks sellist käitumist, et poeg nüüd külla uue naise juurde elama asub, Leemet nägi seda ainsa pääseteena ja pealegi ta armastas Magdaleenat, nii sai ta ka Vootele soovi täita ja ussisõnad edasi anda, Leemet lahkus metsast ja enam tagasi ei vaadanud
- nad läksid koos tuppa ja Johannes pakkus neile leiba, Leemet kugistas seda ja lubas mehele, et enam metsa tagasi ei lähe
- Magdaleena teatas isale, et Leemet jääb nüüd sinna ja temast saab tüdruku mees, isa suhtus sellesse umbusklikult ja nimetas Leemetit metslaseks, Magdaleena nõudis aga seevastu, et Leemet on just see õige, keda tema vajab, lõpuks isa leppis
- Johannes nõudis Leemeti ristimist ja tema kirikus käima hakkamist, Leemet aga keeldus sellest kategooriliselt, oli nõus tegema kõiki külaeluga seonduvaid töid ja sööma leiba, aga harjate sarnastesse olevustesse ta enam uskuda ei tahtnud, Magdaleena hoidis oma mehe poole ja õigustas teda, nad vaidlesid veel pikalt isaga, lõpuks jäi Johannes nõusse, kuid ütles, et Leemet on ja jääb viimaseks paganaks nende külas, Leemetit ärritas jälle viimaseks olemine
30.
- Magdaleena ja Leemet läksid kiigele, Leemet ei kandnud enam loomanahku, kiige juures olid ka teised külalapsed, sh. Pärtel, pärast rüütlilt lapse saamist austasid kõik tüdrukud Magdaleenat, poisid hoidsid aupaklikult eemale ja see tegi Leemetile rõõmu
- Leemetiga mindi kohe sõprust tegema, kuna ta ju koos Magdaleenaga oli, tüdruk ajas aga teised neiud eemale ja Leemet läks Pärtliga jutustama, poisid uurisid leitud rüütlikiivrit, Nigul ütles, et see olevat saksa seppade töö, kõik poisid unistasid sellisest kiivrist, sest nad arvasid, et siis on lihtne tüdrukuid saada, seepeale tegi aga Leemet oma suu lahti ja küsis, miks keegi siis rüütlit ei tapa ja kiivrit endale ei võta, ta naerdi välja, keegi ei uskunud, et nad rüütlitele vastu saaksid, pealegi olid nad külarahva jaoks isandad , Leemet andis alla ja ei hakanud vaidlema ega oma vägitegudest rääkima
- Leemet läks tagasi tüdrukute juurde, Magdaleena oli rääkinud tüdrukutele, et Leemet tunneb kuradit ja tüdrukud hakkasid poisilt igasugu tema jaoks lapsikuid asju küsima, mille Leemet ümber lükkas, talle ei meeldinud metsast rääkida, see tekitas kurbust, Magdaleena asus poissi lohutama, et sellepärast ta talupojast meest ei tahtnudki, kuna kõik on nii rumalad, niisamuti tüdrukud
- naine oli kindel, et sünnib poeg, kuna tema isa on ju rüütel ja neile tütreid ei sünni, Leemet mõistis, et Magdaleena on sama rumal kui teised tüdrukud, kuid otsustas siiski jääda ja nad veetsid teistest veidi eemal kiige juures aega
- Leemet tegi ka nüüd tavapäraseid külatöid, kuid kasutas siiski vahel ussisõnu ja tõi loomaliha koju, et miskit korralikumat peale leiva süüa, külarahvas muidu tihti liha ei söönud, küla inimesed imestasid Leemeti edukuse üle jäneste püüdmisel, Magdaleena oli mehe üle väga uhke ja rääkis kõigile temast kui võimsast hiietargast, talle meeldis Leemeti metsikus
- kuigi Leemetil oli Magdaleena, ei tundnud ta end külas siiski õnnelikuna, ootas pikisilmi poja sündi, et talle ussisõnu õpetada, kevadel laps sündiski
31.
- ussisõnade õpetamisega aga Leemet muidugi kohe algust teha ei saanud, sest poiss oli veel liiga väike, ta ristiti ja nimeks sai Toomas, Magdaleena hoidis väga oma poega , Leemeti arust oli naeruväärne kuidas Johannes lapsega rääkis ja tema lalinale vastas, Leemetile meeldis aga pojaga vabalt mängida ja ülemeelik olla
- kündmistööd Leemetile raskuseid ei valmistanud, küll aga ärritasid teda teiste poiste rohked ja arutlevad jutud hobusesõnnikust, arutati mis maa hobusega on tegu jmt
- ühel hetkel jooksis aga Leemeti poole kisaga üks tüdruk, kes teatas, et Katariinat on rästik nõelanud ja muidugi oodati Leemetilt seda, mida oli ta kunagi oma naisega teinud, Leemetile oli vastumeelne rästiku tagas kutsumine, sest kartis metsaolevuste arvamust endast, kuid tegi seda siiski
- tüdrukut salvanud rästikuks isutus Ints, kes oli seda meelega teinud, et Leemetit näha ja taga juttu rääkida, Ints imes mürgi välja ja nad jäid tüdruku lahkudes omavahel jutustama, Ints rääkis Leemeti perest ja vanaks jäänud inimahvidest, ühtäkki hakkas Leemet metsa nii meeletult igatsema, ta ei mõistnud, miks oli otsustanud küla kasuks, rääkis Intsule Magdaleenast ja Toomasest, lubas õhtul emale külla tulla, kes nüüd rästikute juures elas
- ema oli vanaks jäänud, poja saabudes embas ta teda esiti kõvasti ja seejärel jooksis ära- tagasi jõudis ta kriimustatuna, sest oli pojale tahtnud tuua öökullimune, mida ta ka sai, kuid oli selle käigus puu otsast alla sadanud, Leemet vabandas ema eest, et end nii kaua näole pole andnud ja luristas mune ning sõi ema põdraliha
32.
- „Seal, kus varem oli kuiv maa, laines nüüd meri ja mina polnud veel jõudnud endale lõpuseid kasvatada, mina ahmisin ikka õhu oma vanade kopsudega, mis uues maailmas enam millekski ei kõlvanud, ning sellepärast oli mul pidevalt õhust puudus.“ Lk 316
- ema oli õnnelik, et poeg kodus oli, küsis kas ta jääbki nüüd metsa ja ema saab koos temaga koju tagasi kolida, Leemet mõtles ja andis jaatava vastuse, Magdaleena oli talle kunagi öelnud , et Leemet võib metsas elada, aga peab neid iga päev vaatamas käima, seega  otsustaski Leemet ebameeldivast külaelust loobuda ja metsa tagasi tulla
- ühtäkki kuuldi külainimeste hääli, kes mööda rästiku koopa kanaleid mööda edasi turnisid, eesmärgiga ussikuninga kroon saada ja limdude keelt valdama hakata, rästikud koos Leemetiga asusid neile vastu roomama, koobastes tuhnisid Katariina, Andreas ja Jaakop, rästikud salvasid tüdrukut ja Andreast näkku/kõrri, Jaakopil lasti põgeneda
- Leemet tahtis minna külla veel viimaseid asju ajama enne metsa tagasi tulekut, Ints tahtis last näha, kellele aleemet ussisõnu õpetama hakkab ja kuna oli öö, siis sai Ints kaasa minna, Toomase kätkini jõudes pistis ta aga sisisema ja teatas Leemetile, et laps on surnud, tal oli kõri läbi hammustatud, Leemet jooksis Magdaleena juurde, kuid ka tema oli samamoldi hukkunud , Leemet hullus ja Ints rahustas teda ussisõnadega
- Ints tundis jäljed kõril ära ja teatas, et need kuuluvad Ülgasele, kes oli endale puuokstest tervad küüned valmistanud ja nendega Leemeti külapere hukanud
- Leemet oli meeletult vihane ja valmis Ülgast lõplikult tapma, nad suundusid Intgsuga metsa poole
33.
- Ints kutsus rästikud kokku, et uurida, kes on Ülgast näinud, mees leiti ülesse, Leemet sööstis talle kallale, raiudes maha ta mõlemad käed ja lõigates kõhu lõhki, rebides välja Ülgase soolikad ja sidudes need ümber puu, vaatepilt oli Intsulegi rõve, Leemet sülitas Ülgase laibale ja nad lahkusid selle juurest
- ühtäkki tundsid nad suitsu lõhna ja tormasid rästikute koopa poole, kõlainimesed olid teinud lõkke koopaava ette nii, et mitmed rästikud olid väljapääsu poole püüeldes tules hukkunud, koopas oli lisaks Intsu perele ka Leemeti ema, Ints ja Leemet asusid külarahva vastu võitlema, kuniks Leemet kiviga kuklasse sai ja meelemärkuse kaotas, ärgates olid nad Intsuga kinni seotud, Intsu selgroog oli murutud, seda oli teinud Pärtel, kes pidas end ristiinimeseks ega aktsepteerinud enam rästikutest sõpru, hukkunud oli Leemeti ema ja kogu rästikupere
- Intsu plaaniti piinata ja ta sipelgapessa heita, et need elusalt ta ära sööksid, Leemetit plaaniti tulel põletada, Johannes parastas, Leemet oli pühaviha täis ja oleks tahtnud Johannese tappa
- Johannes mölises, et Magdaleena keelde ta enam ei kuula ja Leemet saab igal juhul hukka, Leemet naeris , sest pisaraid tal enam ei tulnud, teatas, et tema tütar ja lapselaps olid niisamuti surma saanud samal ajal kui isa metsas rästikuid jahtis, Johannes seda ei uskunud ja hakkas külla tagasi kiirustama
34.
- nüüd mõtleb Leemet, et ta oleks võinud okka harjunud sellega, et kõik lähedased tema ümber niiviisi kaovad, nüüd suudab ta mõelda rahulikult sellele, et ta ussisõnu edasi ei anna, sest eks tulevased inimesed ise teavad, millest nad ilma jäävad, Leemet kujutab ette tulevikku, on muutunud tuimaks mineviku suhtes
- Leemetit viidi tol päeval köites külla, Johannese ahastus oli suur, kui ta hukkunud tütart nägi, süüdistas selles Leemetit ja kõiki metslasi, kuigi see enam neid tagasi ei toonud, Toomase kohapealt hakati uskuma, et jumal tahtis teda lihtsalt enda juurde ja see oli hoopis õnnistus
- lõke , mida Leemeti hukkamiseks ehitati, meenutas talle tema pulmapäeval tehtud lõket, Leemet ei kartnud surma, ta oleks tahtnud Johannese ja Pärtli maha lüüa, kuid juba tassiti teda haohunnikule ja Jaakop oli seda valmis süütama , kui ühtäkki saabus lendav vanaisa, kes Jaakopi hukkas ja Leemeti päästis, nad asusid koos külarahvast tapma, kõik põgenesid, Peetrust ja Johannest Leemetil leida ei õnnestunud
- nende poole hakkasid tormama raudmehed, kellest ka üheskoos ja ka ussisõnade abil jagu saadi, Leemet uuris, miks vanaisal nii kaua aega oli läinud ja vanaisa seletas talle, et tal polnud konte kuskilt võtta seniks kuni nägi eemal laeva, milleni ujus ja kogu meeskonna tappis, oma tiivad viimistles ja nüüd siia lendas
- vanaisa kutsus Leemetit endaga sõdima, tahtis enne ka pereliikmed üle vaadata, kuid sai teada, et kõik on surma saanud, niisiis nad läksidki kaugele ära
35.
- Leemet ja vanaisa läksid sõtta, kuigi keegi neid enam tagasi ei oodanud ja keegi neid võite ei vajanud, see oli ainus, mida nad uues maailmas teha oskasid, Leemet mõistis, kui mõttetu on nende võitlus, aga tal oli ükskõik
- põhiliselt keskendusid nad raudmeestele ja kitsede ja põtrade abil nende tapmisele, vanaisa tegi iga tapetud mehe peast peekri
- nad võtsid sihtmärgviks raudmeeste kindluse,  kuna kindluses oli ka karusid, plaaniti nemadki appi võtta ussisõnade abil, karud küll tõrkusid, sest neile meeldis elu kindluses, kuid ussisõnade vastu nad ei saanud
- karud hakkasid laamendama ja kui pea kõik olid surnud, läksid Leemet ja vanaisa ning viisid töö lõpuni, kui kõik olid surnud, rahustagi 2 viimast ellujäänud karu maha, kes siis alles mõistsid, mida nad teinud olid
- kindlus pandi põlema ja taamal nähti järgmist, mida seekord kahekesti vallutama suunduti, see osutus küll kloostriks, aga seda lihtsam oli seda vallutada
36.
- sihitult seigeldes ja raudmehi otsides, olid nad tagasi jõudnud oma kodumetsa, Leemet tahtis vanaisaga Salmet külastada, kes veel Mõmmiga elus olid, vanaisa lendas puude kohal, Leemet kõndis, ühtäkki märkas taat raudmehi ja võeti plaaniks ennem mõned ära tappa, et Mõmmile liha viia ja Salmele kolp, siis aga tabas vanaisa nool ja ta langes maha, Leemet hakkas üksi raudmeeste vastu võitlema kuniks teda tabas mõõgalöök pähe ja ta teadvuse kaotas
- teadvusele tulles avastas ta end puu külge seotuna, peagi kuulis ka vanaisa häält, kellega oli talitatud niisamuti ja lisaks 1 silm välja torgatud, ka oli püütud mürgihambaid välja saada, kuid edutult, ta veeti ära, lõigati selg lõhki ning murti ta ribid, vanaisal õnnestus tema suule pandud rihm purustada ja piinajat hammustada, mis järel viimane suri, kuid siis tuli uus raudmees ja raius tal pea otsast
- nüüd oli Leemeti kord, kes veeti samasse kohta kuhu vanaisagi, valmistuti teda piinama kui ühtäkki raudmeeste pead viltu hoidma hakkasid ja neid mere poole kiskuma hakkasin, kuniks kõik olid uppunud, Leemet oli elus ja pääsenud, kuid endiselt kinni aheldatud, kust iseseisvalt lahti ei saanud
- Pirre ja Rääk olid kõike puu otsast näinud ja tõttasid nüüd Leemetile appi ja sidusid ta lahti, rääkisid, et nemad panidki raudmehed merepoole liikuma, saatsid kõik täid neile juustesse ja laususid selliseid iidseid ussisõnu, mida isegi putukad mõista suutsid, Leemet oli neile väga tänulik
- Leemet tegi mere kaldale lõkke, milles põletas vanaisa surnukeha ära, seejärel läks metsa ja otsis üles õe, tahtis mõelda, kuidas ta nüüd edasi elama hakkab
37.
- Salme onn oli seal, kus see alati olnud oli, seal valitses segadus , kõik oli räpane ja haises, Salme ise oli vanaks jäänud ja Mõmmi rasvunud, neil polnud naabreid ega kellegagi suhelda, nad lihtsalt magasid kaisus ja sõid, Mõmmi oli muutunud liikumisvõimetuks, sest raudmehed olid teda tabanud odaga puusa , ning haav oli läinud nii hullult mädanema, et muutis liikumise võimatuks
- Leemet leidis, et vanaisa oli saanud just täpselt sellise surma, nagu ta ise soovis, ja see oli nende ajastul ilus ja ülev staatus
- Leemet tundis piinlikkust õe eluviiside pärast, talle tundus, et ka õde hakkab karuks muutuma nii oma elamise kui välimuse poolest, takused juuksed, sõi toorest liha, segamini ja räpane elamine roiskuma läinud toidujäätmetega
- Leemetil polnud erilist jõudu õega rääkida ja ta ei jäänud sinna kauaks, vanaisast, külaelust ja lahingutest ta ei rääkinudki, õe juurde ta jääda ei tahtnud, tahtis oma elamist, läks oma vanasse koju magama, enam polnud tõrget õudsete mälestuste pärast
- teel oma koju põikas Leemet läbi ka külapiirilt, kuid küla ta ometi ei näinud, märkas Johannest, et talt uurida, mis külaga juhtus, selgus, et küla oli maha põletatud ja Johannes loomulikult süüdistas selles Leemetit, et Leemet tappis piiskopi, mistõttu rüütlid ja küla põlema panid, vastu nad võitlema ei hakanud, sest nad olid ju „ristiinimesed“, mitte metslased, Leemet uuris ka Peetruse kohta, selgus, et ta olevat saanud rüütli kannupoisiks ja rännanud pühale maale, Johannes ise oli aga saanud loa uue küla rajamiseks ja hakkaski sellega nüüd tegelema
- Leemet haaras noa ja raius Johannesel tagumiku küljest, kuna mees teda sabaga ürgloomaks nimetas
38.
- nüüd jätkas Leemet teekonda kodu poole, kui ühtäkki kutsus teda ussisõnadega Meeme, kes oli nagu maapinnaga ühte sulanud, Meeme otsustas enne suremist rääkida veel Leemetile Põhja Konnast
- selgus, et Meeme oli olnud valvur ja valvurid peavad valima endale enne surma järglase ja selleks oli ainsana alles jäänud Leemet, selleks oli oluline nahkne kott , milles Meeme oli Leemetile ammu andnud sõrmuse, kott oli tehtud Põhja Konna nahast ja et temani jõuda, tuli see ära süüa, Leemet tormas kotikest otsima, mõned päevad hiljem, kui mees sealt mööda kõndis, oli juba Meeme surnud
- koju jõudes otsis Leemet kohe koti üles ja sõi selle ära, otseselt ei juhtunud temaga midagi, kuid siis nagu meenus talle ühtäkki Põhja Konna asukoht ja ta läks tema koopasse, Põhja Konn oli kui hõõguv lõke, Leemet oli õnnelik, et tal elukat siiski lõpuks näha õnnestus, elukas oli soe ja Leemet tundis end tema najal mõnusalt ega kavatsenudki enam lahkuda
- vahel käis küll Leemet koopast väljas, et Põhja Konna eest hoolitseda, endale süüa hankimas, metsas jalutamas, koobast polnud kellelgi teisel peale valvuri märgata, seetõttu saigi Meeme alati nii märkamatult kuhugi ilmuda , vahel käis Leemet ka õel ja Mõmmil külas, kuid kui karu rasvus täielikult ja oli seetõttu ussisõnad unustanud, ei tahtnud enam Leemet nende juurde naasta
- päev pärast valvuriks hakkamist külastas Leemet ja inimahve, kes olid kõrgel puuotsas, ei teagi kas surnud või nii vanad ja jõuetud, et lihtsalt ei jõudnud vastata, seega jäidki ainult Leemet ja Põhja Konn
- Leemet oli olnud valvuriks oma 40 aastat, käis ühe vähem koopas väljas, magas palju, vahel sisistas mõned ussisõnad õhu puhastamiseks, et nad saaksid segamatult puhata