Mees, kes teadis ussisõnu (69)

„Mees, kes teadis ussisõnu“
Andrus Kivirähk
November 2009
1. Leemet oskas ussisõnu. Ta oli üks viimastest meestest nende soos. Leemet elas metsas. Tal oli viis aastat vanem õde Salme . Kuueaastaselt oli Leemet olnud Manivaldi matustel. Manivald oli olnud niivõrd vana ja tark, et ta oli isegi Põhja Konna näinud. Põhja Konn oli suur madu , kes oskas lennata ja inimesi vaenlaste eest kaitses. Nüüd aga Põhja Konn magas ja tema äratamiseks oli vaja mitmekümne tuhande inimese suust lausutud ussisõnu. Kuid neid, kes ussisõnu oskasid, oli vähe. Manivald põletati. Leemet jooksis mere äärde, sest ta ei olnud kunagi seal käinud. Ta kohtas lesivat Meemet, kes näris kärbseseent. Meeme andis Leemetile kotikese, milles oli sõrmus. Leemet läks onu Vootelega koju.
2. Leemet oli külas sündinud. Isa oli ema Lindale peale käinud, et nad külla koliksid. Isale meeldisid raudmeeste kombed. Nad hakkasid körti ja leiba sööma. Linda oli aga selle vastu. Ta tahtis elada metsas, süüa liha. Linda käis metsas jalutamas ja kohtas ühte karu. Karud olid tol ajal naistele armukesteks. Kui isa viljalõikuselt naases, leidis ta karu oma voodist . Isa oli ussisõnad unustanud ja hakkas karu peale hoopis saksa keeles karjuma. Karu ei mõistnud teda, läks segadusse ja hammustas isal pea otsast. Kuna karud olid tavaliselt rahulikud loomad, siis õnnetusest toibudes hammustas karu enese karistuseks riista ära ja põgenes metsa. Ema süüdistas end isa surmas ja otsustas metsa tagasi kolida . Leemet oli siis aastane. Ema võttis kaasa kaks hunti , kellelt piima lüpsti. Läheduses elas ka ema vend Vootele .
3. Leemet oli aga uudishimulik ja otsustas teise metsas elava poisi Pärtliga külaelu vaatama minna. Viimasel ajal olid kõik külla elama läinud. Külas kohtasid Leemet ja Pärtel endavanust tüdrukut Magdaleenat. Tolle isa oli külavanem Johannes. Johannes seletas poistele, kui hea on külas elada. Nad uskusid Jeesus Kristusesse, mitte haldjatesse nagu metsaelanikud. Külas tehti heina, kooti. Olid riidest kehakatted, mitte nahast. Liha asemel oli põhitoiduks leib. Poisid nägid esimest korda vokki, leivalabidat ja reha . Leemet jooksis koju ja rääkis onule, kui vahva on külaelu. Onu aga seletas, et metsas on veel parem. Ta rääkis, et metsas pole reha vaja, nahk on palju soojem kui riie . Onu Vootele otsustas Leemetile ussisõnu õpetama hakata.
4. Leemeti ja Salme isaisa oli raudmeeste poolt tapetud . Emaisal olid olnud mürgihambad ja raudmehed kartsid teda, seepärast raiuti vanaisal jalad otsast ja visati vette. Onu Vootele oli ainuke inimene, kes kõiki ussisõnu veel teadis.
Leemet kohtas rästik Intsu, kes tutvustas teda oma isale, ussikuningale, sest Leemet oli Intsu siili käest päästnud.
5. Metsas elas mees Tambet , kes oli vanades tavades kinni. Ta käis korralikult hiies. Tambet kasvatas mitu sadat hunti, kellelt saadi piima. Tütar Hiiele piim aga ei meeldinud, kuid Tambet koos naise Malliga sundisid teda jooma, vaatamata sellele, et tüdruk piima välja oksendas. Vanemad vaatasid tüdruku peale pahaselt.
Leemet käis Pärtliga pööriööl sõnajalaõit otsimas, sest oli kuulnud , et Põhja Konn elab maa all ja sõnajalaõis on võtmeks saamaks maa alla. Õit nad loomulikult ei leidnud. Meeme ütles Leemetile, et võti tuleb ise õige isiku juurde.
6. Vootele rääkis, et Meeme oli kunagi olnud sõdalane ja raudmeeste vastu sõdinud. Inimesed võtsid aga järjest rohkem raudmeeste kombeid üle ja kolisid külla ning Meeme oli kõigele käega löönud.
Leemet uskus, et Meeme antud sõrmus juhib teda Põhja Konna juurde. Ta pani sõrmuse sõrme ja läks koos Intsuga Põhja Konna otsima . Vastu tuli munk , kes haaras Leemetilt sõrmuse ning pani endale suhu , ise Leemetile kaikaga virutades. Ints salvas munka jalast . Munk kukkus istuli ja Ints hüppas talle kõrri. Munk suri, kuid sõrmuse oli ta alla neelanud. Kutsuti vaskuss, kes roomas munga sisse ja tõi sõrmuse välja.
7. Leemet käis inimahvide Pirre ja Räägu juures. Pirre oli meessoost ahv. Inimahvid elasid koopas ja olid ihualasti, et mitte üle võtta uue maailma kombeid. Nad kasvatasid täisid. Neil oli kitsesuurune täi, kellega Leemet, Pärtel ja Ints jalutama läksid. Täi läks järve ujuma . Hiietark Ülgas nägi seda ja käskis Leemetil öösel oma hundid tuua, sest ta oli lasknud täil järvehaldja elukohta reostada.
8. Salme oli kohtunud karu Mõmmiga. Linda tundis tema pärast muret, sest ei sallinud pärast juhtunut enam karusid. Ta ei tahtnud, et tema tütrega samamoodi juhtuks nagu tema endaga.
Leemet rääkis, et peab hiietark Ülgase käsul hundid järve ohverdama, et järvehaldjat lepitada. Onu Vootele läks Leemetiga hiietarga juurde. Onu Vootele ütles, et mingeid haldjaid pole olemas ja Ülgas usub muinasjuttu. Ülgas sai vihaseks ja ründas onu noaga . Onu hammustas tal käest tüki välja. Ülgas jäi kartlikult lebama ja Vootele läks koos Leemetiga koju.
9. Ülgas oli teistele juhtunust rääkinud ja valetas, et ohverdas järvehaldjale tuhat nirki ning tänu talle sai mets päästetud.
Leemet ja Pärtel said Hiielt teada öö, mil naised vanade kommete järgi täiskuu paistel end puulatvades vihtlevad. See pidavat elujõudu andma. Mehed ei teadnud , millal täiskuu on ning ei märganudki, kui naised öösel ära käisid. Leemet ja Pärtel roomasid emale ja Salmele järgi ning jälgisid alasti naisi.
10. Leemet ja Pärtel veetsid järjest rohkem aega Hiiega. Nad otsustasid Hiiele küla näidata. Pärtel ja Leemet olid viimati külas käinud viis aastat tagasi. Ka Ints tuli nendega. Nad läksid külavanem Johannese juurde. Nad nägid Mgdaleenat, kes oli ilusaks tüdrukuks kasvanud. Kui Johannes Intsu märkas, tahtis ta Intsu maha lüüa. Ussid olevat inimeste vaenlased, saatanast. Ussid toovat õnnetust. Lapsed jooksid metsa tagasi.
11. Leemetil oli pihku jäänud leib, mis Johannes andnud oli. Lapsed asusid seda maitsema. Ints ei pidanud seda õigeks. Lastele aga ei meeldinud leib. Kui Linda teada sai, et Leemet ja kunagi varem ka Salme olid leiba proovinud, hakkas ta nutma . Ta kartis, et lastele meeldivad külakombed ja tahavad külla elama minna. Lapsed tõotasid igavesti metsa jääda.
12. Hiie , Ints ja Leemet käisid inimahvide Pirre ja Räägu juures. Hiie ratsutas täi seljas .
Pärtel teatas Leemetile, et kolib vanematega külla. Leemetil oli selline tunne nagu mets oleks järsku tühjaks jäänud.
13. Peale Pärtli pere kolis külasse veel inimesi.
Leemet ei näinud Pärtlit mitu nädalat, kuigi too lubas Leemetit vaatama tulla. Leemet ootas teda iga päev metsaserval, kuni ühel päeval nägi Pärtlit sirbiga. Leemet sisistas ussisõnu. Pärtel kuulis teda, kuid kahtles. Lõpuks ta siiski tuli ja peitis sirbi selja taha. Pärtli meelest oli külas tore. Ta rääkis jumalast ja leiva tegemisest. Leemet oli tema peale vihane , sest Pärtel pidas metsaelanikke lollakateks. Pärtel, kes oli ristitud Peetruseks ja Leemet läksid tülli.
14. Pikka aega ei näinud Leemet Pärtlit. Saabus talv ja Ints kutsus Leemeti, Salme, Linda ja Vootele maa alla rästikute pessa talveunne. Aeg-ajalt ärgati ja limpsiti suhkrukivi, mis kõhu hästi täis tegi ning siis uinuti taas. Lõpuks Leemet ärkas, ka Vootele oli juba üleval. Mindi maa peale kevadet tervitama . Suunduti keldrisse põdraliha sööma. Kont või läbinärimata lihatükk jäi onule kurku kinni ning ta lämbus surnuks . Leemet tahtis ta keldrist välja tirida, kuid ei jaksanud. Ta kukkus keldrisse tagasi ja murdis käeluu. Keldriluuk vajus kinni. See oli niivõrd raske, et Leemetil ei õnnestunud seda pealt lükata. Kord seda üritades, kukkus Leemet redelilt uuesti ja murdis vasaku käe veel teisest kohastki. Onu Vootele laip mädanes. Leemet sisistas nädal aega ussisõnu, kuni teised ussid talveunest ärkasid ja ta päästsid. Leemeti vasak käsi jäigi kõveraks ja laibahais ei kadunudki tema sõõrmetest.
15. Onu surmast oli möödas juba seitse aastat. Salme oli üle viie aasta Mõmmiga koos elanud. Leemet oli viimane mees, kes mõistis ussisõnu. Mõmmi vaatas aga külatüdrukuid, kes teda kohutavalt kartsid. Ka nüüdseks juba 17 aastasele Hiiele püüdis ta külge lüüa, kuid Hiie ei võtnud vedu.
16. Kuna Hiie oli ainuke tütarlaps metsas, siis lootis Linda, et Leemet võtab Hiie endale naiseks . Leemetile aga ei meeldinud Hiie nõnda. Pealegi poleks Tambet ja Mall seda lubanud, sest Leemet oli ikkagi „külas sündinud värdjas“.
Pirre ja Rääk olid kolinud puu otsa, sest koopas elamine tundus liiga moodsana ning nad suundusid veelgi vanema eluviisi juurde tagasi. Ka täi elas nüüd puu otsas.
Ints oli suur ja täiskasvanud madu, ussikuningas. Ints teatas Leemetile, et saab pojad. Leemet polnud kunagi aru saanud, et Ints on emane. Nädala pärast mindi kolme väikest rästikupoega vaaatama. Linda lootis, et Leemet ja Hiie saavad varsti lapse ja hakkas lapsele nahast särki tegema. Hiie tahtis Intsu poegi näha, kuid Leemet haaras ta enda embusesse ja ei lasknud tal urgu minna, sest kartis, et Linda tervitab Hiiet kui oma miniat. Hiie tõttas koju.
17. Leemet otsustas Hiiega sellest ebameeldivast kallistusest rääkida. Ta aga ei leidnud Hiiet. Leemet kuulis tüdruku kisa ja kohtus Magdaleenaga, kes oli metsa marjule tulnud, kuid oli ussi käest hammustada saanud. Tüdruk kartis, et sureb ära. Leemet sisistas ussisõnu ja väike madu roomas kohale. Leemeti palvel imes uss Magdaleena jalast mürgi välja. Magdaleena hüppas suurest rõõmust Leemetile kaela ja suudles teda põsele. Nad läksid tüdruku palvel külasse. Magdaleena jutustas isale, mis oli juhtunud. Johannes uskus, et ussisõnu pole olemas. See oli jumala tahe , et uss Magdaleena jalast mürgi välja imeks. Leemet ärritus ja pidas neid, kes ussisõnu ei oska, arututeks sitikateks. Johannes seletas, et kuna jumala asemik paavst ei oska ussisõnu, siis on need väljamõeldud, sest paavst oskab kõike nagu jumalgi.
18. Leemet sõi leiba, aga ainult Magdaleena pärast. Johannes uuris ega Leemet pole kõige kurjemat pattu teinud – libahundiks käinud. Leemet arvas , et hundiks muutuda pole võimalik. Magdaleena aga uskus, et Leemet oskab end hundiks teha. Leemet püüdis Magdaleenale ussisõnu õpetada, aga tolle keel ei paindunud leiva söömise pärast nii hästi. Magdaleena jaoks olid kõik sisinad ühesugused. Nad läksid kloostri juurde munkade laulu, koraali, kuulama . Leemet istus Magdaleenale päris ligi ja puudutas tüdruku jalga.
19. Nurga tagant tulid Pärtel, Jaakop ja Andreas. Poisid kadestasid munki nende lauluhääle poolest. Nad ihkasid isegi osata ladina keelt ning olla kastraadid, sest nii sai hästi naisi.
20. Metsas ei olnud Leemetil enam midagi teha. Küla oli huvitav, kuid seal elati totralt. Kuigi metsas puudus tulevik, oli mets tema kodu. Ussisõnadki olid uues maailmas mõtetud.
Leemet jõudis koju ja leidis eest näost valge ema. Linda rääkis, et Ülgas tahab haldjatele tuleriidal ohverdada noore neitsi, et seeläbi metsaelu parandada. Selleks neitsiks oli loomulikult Leemeti pruut Hiie. Tambet ja Mall olid sellega leppinud. Leemet ratsutas hundi seljas hiide ja haaras Hiie endaga kaasa. Neid asuti taga ajama . Tambet oli huntidele vaiku kõrva valanud, et nood Leemeti ussisõnu ei kuuleks. Mall ilmus hundi seljas Leemeti kõrvale ja käskis tal mere äärde minna, kus neid paat pidi ootama. Leemet jõudiski hädavaevu mere äärde, lükkas paadi vette ja sõudis Hiiega ära.
21. Kui Hiie ärkas, naeris ta, et tema isa on nüüd nii pettunud ja mets ei saanudki päästetud. Tagasihoidlik ja vaikne Hiie oli muutunud avatumaks ja jutukamaks. Ta oli pääsenud vanemate ikkest. Hiie võttis end paljaks ja hüppas vette. Leemet tundis küll piinlikust, kuid järgis Hiie eeskuju. Lõpuks heitsid nad alasti paadipõhja ja suudlesid. Nad jõudsid saarele . Leemetist oli järsku saanud naisemees. Keegi haaras Leemeti jalast. See oli jalutu, mürgihammastega vanamees – Leemeti vanaisa Tölp. Vanaisa oli haistnud enese vere lõhna. Selgus, et hülged olid ta sellele saarele kandnud. Nüüd haudus ta raudmeestele kättemaksu. Ta tappis saarele sattujad, keetis nad ära ja valmistas nende kontidest tiibu. Pealuudest nikerdas aga peekreid. Vanaisa lootis ühel päeval lennata tagasi ja nõnda lennates asuda võitlusesse raudmeestega.
22. Et lennata, selleks oli vanaisal vaja tuult . Nõnda saatis ta lapsed järgmisel hommikul Saaremaale tuuletarga Möigase juurde tuulekotti tooma. Kingituseks andis kaasa mõned peekrid.
Hiie ja Leemet kohtasid suurt kala Ahteneumioni, kes iga saja aasta tagant veepinnale tõusis. See oli aga viimane kord. Hiie ja Leemet olid viimased inimesed, kes teda nägid. Kala oli näinud ka Põhja Konna. Ahteneumion oli vanaks jäänud. Tema habe oli ilmatu pikk ja raske. Hiiglaslikul kalal oli aeg urgu minna, mähkuda habemesse ja uinuda. Leemetit oli ära tüüdanud olla igal pool viimane – peres viimane mees, metsas viimane poisslaps , viimane, kes nägi hiiglaslikku kala.
23. Tuuletarga onnis võttis neid vastu noor munk Röks, kelle ristinimi oli Taaniel . Ta kiitis jumalat ning laulis heleda häälega. Ka tema oli kastraat . Leemet rõhutas siingi ussisõnade tähtsust, kuid Röks teatas, et need on paganast. Röks rääkis, et inimese on loonud jumal, kuid Leemet uskus, et inimene pärineb ahvist . Ta oli ise Pirre ja Räägu koopaseinal näinud iidseid jooniseid. Leemet ei tahtnud enam midagi Jeesus Kristusest kuulda. Röksi isa, punase habemega tuuletark Möigas tundis poja pärast häbi. Ta oleks tahtnud, et pojastki saaks tuuletark. Möigas näitas Hiiele ja Leemetile oma tuulekogu. See koosnes seina peale pandud sõlmedesse seotud paksematest ja peenematest köitest. Möigas tegi ühe sõlme veidi lahti ja tuba täitis tuuleiil . Ta pani mõned tuuled kotti ja andis Leemetile kaasa.
24. Vanaisa saarele tagasi jõudes ehmusid nad ära. Kaldal seisis Tambeti paat. Hiie tahtis Saaremaale tagasi põgeneda, kuid Leemet pidi vanaisale tuulekoti üle andma. Nad läksid vanaisa onni juurde. Vanaisa Tölp keetis midagi. Tegemist oli Tambetiga. Vanaisa oli mõistnud, et Tambet oli Hiiele järgi tulnud ning tappis Tambeti ära. Ta tundis uhkust Tambeti hiiglasuure pealuu üle. Ta otsustas sellest võidukarika teha, millest joob pärast edukat lahingut raudmeeste vastu. Hiie ei nutnud, sest isa oli ikkagi tahtnud teda tappa.
Tölp näitas Leemetile tiibu ja arvas, et puudu on vaid mõnede raudmeeste luud .
Hiie oli õnnelik, et võib Leemetiga tagasi koju minna. Leemet avaldas Hiiele armastust.
25. Hommikul asuti kodu poole teele. Vanaisa lubas peagi järgi tulla. Neid ootasid Pirre ja Rääk, kes olid nende paati puu otsast näinud. Täil oli Hiie üle hea meel. Pirre ja Rääk ei võtnud vastu Leemeti kaasavõetud kolpaid, sest need olid tänapäeva inimese, raudmeeste ja munkade omad – liiga moodsad inimahvide jaoks. Kohale jooksis ka Ülgas. Leemetis kees viha. Ta hüppas vanamehele noaga kallale. Leemet tahtis Ülgasel pea otsast lüüa, kuid oli liiga kogenematu ning lõikas Ülgasel kõrva ja põse ära. Ülgas jooksis ulgudes minema, ähvardades, et hiiekoerad rebivad Leemeti lõhki. Hiie lubas Ülgase kõrva päikse käes ära kuivatada ja endale kaela riputada.
Ema ja Salme langesid neile kaela. Nad rääkisid, et Tambet ja Ülgas olid neid kodust otsimas käinud. Tambet oli Mõmmit lükanud ja too oli istuli tulle kukkkunud. Nüüd oli Mõmmi tagumik põlenud. Hiie ja Leemet jutustasid endi seiklustest, vanaisaga kohtumisest ja pulmaplaanidest.
26. Tänu vanaisale oli Leemetis süttinud võitleja hing. Kui nad Hiiega Malli poole läksid, tuli Leemetile kallale kurt hunt. Leemet tappis hundi. Ilmus veel kaks hunti, kuid need said surma läbi Intsu ja tema isa hammustuse . Ints ja vana ussikuningas olid asunud vaiku täis kõrvadega hunte tapma .
Mall oli kõik mitu sada hunti lahti lasknud, sest teadis, et Tambet ei tule enam tagasi. Leemet teatas talle, et kavatseb Hiiega abielluda . Nad tahtsid pulmade jaoks maha võtta püha hiie, kus oli tahetud tappa Hiie. Mall oli selle vastu. Ta uskus, et hiiepuudes elavad haldjad . Ometi raius Leemet puud maha ja seadis need järgmise päeva pulmapeaoks valmis, et nende peal põtra küpsetama hakata.
Taaskord kohtas Leemet lesivat Meemet. Kunagi polnud Leemet teda kõndimas näinud või tulemas kuulnud. Meeme oli õnnelik, et saab viimasest pulmast osa võtta. Leemetit häiris sõna „viimane“. Ta otsustas Meeme õhutusel pulmas külalistele veini pakkuda. Nii oli see esimene pulm, kus pakuti põdraliha kõrvale veini. Hiie ja Leemet olid otsustanud mitte kinni hoida vanadest kommetest ja ka mitte üle võtta uusi nagu külaelanikud, vaid teha nii nagu ise tahavad.
27. Leemet läks suure tee ääre. Saabus vanker, millel istus kaks munka. Leemet kasutas vanaisa pärandust – võitlushimu ja raius munkadel pead otsast. Nõnda sai ta pulmade jaoks veinivaadid.
Pulmapeol lürpis Meeme veini, Mõmmigi proovis. Karuke jäi üsna purju ja kutsus Salme tantsima. Mall ei söönud hiiepuudega küpsetatud liha ja ei joonud võõramaist jooki.
Hiie kutsus Leemeti tantsima. Äkki hüppas nende keskele hunt, kes pures Hiiet kaelast. Mall jooksis Hiie juurde, kuid hunt hüppas talle näkku. Mõmmi virutas hundil selgroo pooleks. Mall karjus veel, et see on haldjate kättemaks ja suri. Täi tuli Hiie juurde. Ta armastas Hiiet väga. Täi heitis end Hiie kõrvale ning suri.
28. Leemet põdes mitu kuud. Ta oli palavikus . Teda hakkas ära tüütama Salme ja Linda mõtetu loba. Leemet tahtis üksindust. Ühel päeval tõusis ta voodist ja läks metsa. Ta nägi, kuidas hundid murdsid metsaservale jäetud lambad maha. Külavanem Johannes ja Magdaleena tulid lambaid otsima. Johannes arvas, et selle kuritöö oli toime pannud libahunt . Johannes pöördus külasse. Magdaleena hüüdis Leemetit. Ta arvas, et Leemet oli lambad maha murdnud. Leemet eitas seda, kuid Magdaleena ei uskunud teda. Kuigi Leemet teadis, et see on alatu, tundis ta, et armastab Magdaleenat ikkagi. Nad suudlesid. Tüdruk oli tüsedamaks muutnud. Selgus, et Magdaleena oli ühest saksa rüütlist rasedaks jäänud. Magdaleenale oli see au asi. Rüütlid magatasid ainult väljavalituid. Kuna jumal hoidis rüütleid, siis olid rüütlid justkui jeesused. Magdaleena pojas voolas jeesuse veri . Tema pojast pidi saama rüütel, kes läheb Rooma ning kohtub paavstiga. Magdaleena tahtis, et Leemetist saaks tema mees ja lapse isa. Leemet oli tema meelest paganast. Ta oskas ussisõnu, oskas end hundiks muundada, oli näinud paganaid. Pealegi olid ussid nagu kurat ise. Magdaleena tahtis, et tema poeg oleks niisamuti libahunt. Tahtis, et pojal oleks lahti nii juamalale kui ka kuradile kuuluv maailm. Leemet ja Magdaleena armatsesid.
29. Leemet „suri“ koos Hiiega. Nõnda otsustas ta minna külasse elama. Ta ei oleks suutnud elada nii nagu varem, ta pidi tegema kannapöörde. Leemet tahtis sellele lapsele edasi anda suurima vara – ussisõnad. Ussisõnad elasid veel, kuni elas Leemet ja ta soovis, et need elaksid edasi.
Leemet hakkas elama Johannese katuse all. Johannes nõudis, et Leemet ennast ristida laseks, kuid Leemet oli vastu. Ta ei tahtnud kedagi teenida. Ta leidis, et haldjad ja jumal on üks ja see sama – väljamõeldis, millel on lihtsalt erinev nimetus. Johannes ei tahtnud paganat enda tarre, kuid peale pikka vaidlust Magdaleenaga andis ta järele. Johannes tõotas, et Lemeet on ainus ja viimane pagan nende külas. Leemet oli harjunud teadmisega, et on viimane, seega ei haknud ta midagi ütlema.
30. Leemet loobus nahast ja ajas selga riided. Nad käisid Magdaleenaga kiigeplatsil. Magdaleenasse suhtuti austusega, lugupidavalt. Magdaleena rääkis teistele Leemetist ja liialdas kõvasti jutustades Leemeti oskutest ja „vägitegudest“. Külaelanikud olid Leemeti jaoks lollid. Rüütleid kardeti ja peeti pühadeks. Neid tervitati viisakalt. Sooviti saada nende kiivreid, et natukenegi nendega sarnaneda . Rüütleid peeti kõikvõimsateks. Leemet ei hakanud rääkimagi, et oli mitu raudmeest ära tapnud . Leemet igatses õnnelikke hetki metsas. Ta tundis end teistsugusena. Ta tahtis põgeneda lolluse eest, aga soov Magdaleenaga olla oli tugevam. Kuigi ka Magdaleena oli rumal. Tüdruk oli kindel, et saab poja, sest rüütlid ei pidavat tütreid saama.
Leemet hakkas koos teistega põllul rukist lõikamas käima, aitas seda peksta, tuulata ja jahvatada. Ta ei mõistnud, miks inimesed olid nõus nii palju vaeva nägema. Põhitoiduks oli leib, sest liha ei saadud kätte ning üleüldse oli see rüütlite toit. Leemet aga kutsus jäneseid ussisõnadega enda juurde ja tappis nad. Teised arvasid, et tegemist on nõidusega, mitte ussisõnadega.
Hoolimata sellest, et Leemetile kuulus Magdaleena, ei tundnud ta end külas õnnelikuna. Inimestel oli metsaelu kohta imelik arusaam ja valed ettekujutused.
Kevadel sündis Magdaleenal poeg. Leemet sisistas talle ussisõnu ja oli õnnelik, et poisil oli väle keel.
31. Laps ristiti Toomaseks. Kõik suhtusid lapsesse aupaklikult ja õrnalt, kõrgest soost isikusse.
Tuli teha põllutöid. Külainimesed rääkisid viimasel ajal ainult hubusejunnidest. Nad isegi maitsesid pabulat, et kindlaks teha, mis maalt pärit hobusega rüütel mööda sõitis. Hobusejunne koguti. Endil hobuseid ei olnud, maad künti härgadega. Unistati kaugele maale minekust ja hobuse ostmisest.
Katariina oli ussilt hammustada saanud. Leemet ei tahtnud talle appi minna, sest kartis häbi pärast mõne tuttava ussiga kohtuda . Ta sisistas ussisõnu ning kohale roomas Ints ise. Ta imes tüdrukult mürgi välja ja see läks külasse tagasi. Ints oli just seepärast Katariinat nõelanud, et Leemetit näha. Ta rääkis, et Lindal läheb hästi, kuid igatseb poega näha. Salme oli Mõmmile püksid teinud, mida Mõmmi ise jalast ei saanud ja nii ei olnud võimalik Mõmmil teiste naistega olla. Intsu pojad olid suureks kasvanud. Leemetile meenus metsa õnnelik elu. Ta ei teadnud enam põhjust, miks oli külasse tulnud. Üks oli kindel – ta tahtis Toomasele ussisõnad selgeks õpetada.
Leemet läks oma ema vaatama. Linda elas nüüd koos rästikutega. Linda kallistas poega kõvasti. Linda oli küll vanaks jäänud, kuid ronis siiski puu otsa, et pojale lemmik toitu tuua, nimelt öökullimune.
Pirre ja Räägu karvadki olid juba hallid.
32. Üle poole aasta kuulis Leemet ennast jälle naermas. Leemet otsustas metsa tagasi tulla, kuid külas Magdaleenat ja Toomast vaatamas käia. Ints kuulis kedagi tulemas. Katariina, Jaakop ja Andreas olid Leemetit jälitanud. Nad tahtsid saada ussikuninga krooni, sest olid kuulnud, et kui selle ära süüa, siis oskad linnu keelt. Nad otsustasid ussikuninga maha lüüa. Nad pugesid usside urgu. Ints hüppas Katariinale kõrri ja tema isa surus mürgihambad Andrease silmakoobastesse. Jaakop pani jooksu.
Oli öö. Leemet läks koos Intsuga külasse, et talle Toomast näidata. Toomasel ja Magdaleenal olid aga kõrid puruks rebitud. Johannes oli kadunud. Ints ütles, et see on Ülgase kätetöö, kes oli nõdrameelseks muutunud. Ülgas liikuvat alasti ringi, magavat poris. Ta oli teravaks ihutud puuokstest valmistatud küüned sõrmede külge kinnitanud. Leemet oli marus ja peksis toa sassi. Ints rahustas teda. Leemet karjus, et kõik tema ümber surevad ja seepärast on tal ka raipelõhn sõõrmetes. Ta ütles, et tema on viimane, mitte Ülgas, tema sureb viimasena. Mindi Ülgast otsima.
33. Ülgas tunnistas , et oli Leemetit varitsenud ja ihkas teda tappa. Leemet raius ta mõlemad käelabad maha. Ta lõikas hiietarga kõhu lõhki ja sidus ta soolikad ümber pärna. Leemet käskis Ülgasel roomata. Ülgas roomas kaks ringi ümber pärna, endal soolikad järgi rippumas, kuni jooksis verest tühjaks. Leemet kutsus hiiekoeri ja haldjaid tema verest toituma, kuid kõigest kärbseparv mattis Ülgase keha. Leemet sülitas laiba peale. Järsku nad tundsid suitsuhaisu. Külainimesed olid ussiuru põlema pannud. Seal sees olid ka Linda, Intsu isa ja tema pojad. Ints kargas neile ükshaaval kõrri. Leemet tormas talle noaga appi. Jaakop lõi Leemetile kiviga kuklasse ja ta seoti kinni. Pärtel virutas Intsul selgroo pooleks ja viis ta sipelgatele toiduks. Johannes ütles, et see juhtus ainult seepärast, et Leemet ristimärgi ära põlgas. Leemet taheti tuleriidal põletada. Leemet röökis, et sel ajal, kui jumal usse tappis, siis võtsid hiiekoerad ja haldjad Johannese enda kodus elusid . Kõik need olevused on näljased ja vajavad verd. Leemet oli nüüd viimane, kes mõistis ussisõnu, sest enam polnud isegi usse.
34. Leemet veeti külasse kaasa. Johannes süüdistas teda Magdaleena ja Toomase surmas, arvates, et ta on libahunt. Rahvas jäi uskuma juttu, et jumal armastas titte nii väga, et võttis tolle varakult enda juurde.
Leemetile tehti tuleriit. Jaakop ja Pärtel isiklikult kandsid ta riidale. Siis aga lendas kohale vanaisa, keda Leemet ei olnud aasta aega näinud. Vanaisa haaras tõrvikuga Jaakopi ning surus mürgihambad talle kuklasse. Ta vabastas Leemeti ning koos asuti külaelanikke tapma. Johannes ja Pärtel pääsesid pakku . Tuli kuus raudmeest, kellel niisamuti pea maha raiuti.
35. Nad läksid sõtta. Raudmehed ei saanud neile vastu. Leemet ja Tölp muudkui tungisid peale, ei hoolinud sellest, kui surevad. Nad tapsid mehi ka külades, näitamaks, et vana maailm on veel alles. Leemet karjus neile, et Põhja Konn on tagasi tulnud, viidates sellega oma vanaisale. Seekord ei võidelnud Põhja Konn nende eest, vaid nende vastu. Öösel valmistas vanaisa kolpadest peekreid ja jättis need teeservale. Nad tahtsid elada moodsalt, kuid surid ikka muistselt – nende kolpadest juuakse vett, nii nagu tuhandeid aastaid tagasi. Leemet ja Tölp ründasid kindluseid, isegi mungakloostreid. Nad ei pesnud ennast ja olid pidevalt vaenlase verega koos.
36. Vanaisa ei maganud üldse, vaid valmistas öö läbi peekreid. Peagi jõudsid nad kodumetsa tagasi. Nad tahtsid Salmele külla minna, kuid sattusid kokku raudmeestega. Vanaisa sai noole õlga ning ta langes alla. Leemet asus teda kaitsema . Ta tappis pooled raudmehed, kuid temagi sunniti alistuma. Vanaisal õnnestus küll veel paljusid hammustada, kuid tal lõigati selg katki ning väänati roided selja taha justkui tiibadeks. Kui vanaisa piinajat mürgihammastega hammustas, raiuti tal pea maha. Saabus Leemeti kord. Äkki olid raudmeeste pead kõverad kaela otsas ning nende pead juhtisid neid merre, kus nad uppusid. Tulid Pirre ja Rääk, kes sidusid Leemeti lahti. Nad olid vanaks jäänud. Olid kõike puu otsast pealt näinud, kuid nad ei olnud ammu kõndinud ja seepärast võttis neil palju aega. Neil oli kahju, et ei jõudnud vanaisa päästa. Inimahvid olid täid raudmeeste pähe kamandanud. Isegi Leemet ei osanud vanade inimahvide ussisõnu, mis mõjusid ka putukatele. Pirre ja Rääk arvasid, et rohkem nad täisid treenima ei hakka. Nad olid liiga vanad selleks.
Leemet põletas vanaisa surnukeha. Vanaisa oli olnud viimane inimene mürgihammastega.
37. Salme oli vanaks jäänud, juuksed olid pulstunud. Raudmehed olid Mõmmi peale jahti pidanud ja tema puusa haavanud nii, et Mõmmi enam liikuda ei saanud. Seetõttu tegi ta hädad onni. Kohutavalt rasva oli ta niisamuti läinud. Salme oli ainuke inimene veel metsas.
Leemet nägi, et küla enam ei ole. Ta kohtus külavanem Johannest. See sõimas teda libahundiks ja mõrtsukaks. Selgus, et Leemet ja Tölp olid ühe piiskopi ära tapnud ja selles süüdistati küla. Raudmehed olid küla maha põletanud.
Peetrus ehk Pärtel oli ühe rüütli kannupoisiks saanud ja asus sellega püha maa poole teele.
Johannes sõimas Leemetit ürgloomaks, kel veel saba tagumiku küljes kasvas. Leemet raius külavanemal tagumiku küljest, öeldes, et lõikas temalt saba ära. Nüüd võis Johannes end harima minna ja küla uuesti üles ehitada nagu oli lubanud. Johannes kadus kiunudes ja sõimates ära.
38. Leemet sai kokku Meemega. Meeme oli nagu sammal. Ta sulandus maapinnaga. Nüüd kõneles Meeme, et ta oli Põhja Konna valvur ja peab endale asemiku leidma. Meeme ei lootnud enam Leemetit näha ja tal oli ükskõik, kas kellegist saab uus valvur või mitte, sest niikuinii ei ärganud Põhja Konn enam. Ometi rääkis ta, et Leemet saab teada Põhja Konna asukoha, kui sööb ära kotikese, mille Meeme talle kunagi andnud oli ja mille sees oli sõrmus. See kotike oli tehtud Põhja Konna nahast. Kord kümne tuhande aasta jooksul ajas Põhja Konn kesta. Sellest nahast pidi valvur lõikama väikese tüki, mille ta oma järglasele kinkis. See oligi võti. Sõrmus aga oli kuulunud ühele raudmehele, see oli niisama raskuseks, et kott ära ei kaoks. Meeme sulges silmad. Ta suri.
Leemet kiirustas koju. Ta neelas nahatüki alla ja talle justkui meenus, kus Põhja Konn oli. Ta väljus koduuksest ja leidis onni vastast koopasuu. Ta läks koopasse ja leidiski Põhja Konna, kes sügavalt magas. Miski poleks teda äratanud. Pärast Leemetit pidi ta kaduma, sest keegi ei teadnud, et ta olemas on. Juba praegu oli ta muinasjutuks inimeste suus . Kui lihtne oleks olnud vaenlaste vastu võidelda koos Põhja Konnaga, kui inimesed poleks unustanud ussisõnu.
Põhja Konna koopast väljudes võisid sattuda sinna, kuhu ise tahtsid. Seepärast oligi Meeme nii märkamatult ilmunud. Keegi peale valvuri ei märganud koobast .
Leemet käis aeg-ajalt ka Salmel ja Mõmmil külas. Mõmmi oli niivõrd rasva läinud, et ei saanud enam sisiseda. Nad Salmega mõmisesid omavahel. Arvatavasti Mõmmi lämbus rasva ja Salme hääbus tema korjuse kõrval.
Leemet nägi Pirre ja Räägu kogusid puuokstel, kuid nad ei vastanud talle. Küllap olid ka nemad juba surnud.
Nii jäi Leemet üksi koos Põhja Konnaga. Ta oli juba nelikümmend aastat tema valvur olnud. Leemet nägi veel und, kuidas ta oli väike poiss ja onu Vootele õpetas talle ussisõnu, misjärel onu muutus näost valgeks ja suri. Leemet tundis sõõrmetes raipe lõhna. Ta sisistas tühjusesse ussisõnu. Need olid alati värsked.
Nad puhkasid – Põhja Konn ja viimane mees, kes mõistis ussisõnu.