Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“ (0)

Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu“
Teos ilmus aastal 2007 ja sai kaks kirjandusauhinda. Tegevus toimub muistsel ajal, kui eestlased olid veel metsarahvas ja oskasid ussikeelt. See on peategelase Leemeti tagasivaade oma traagilisele, kannatusi täis elule.
Siin põrkub 3 maailma: vanadele tavadele truuks jäänud metsarahvas; külla kolinud ja kõik uue omaks võtnud rasket tööd armastavad inimesed ja munkade ning raudmeeste maailm, keda külarahvas ülistab. Põhiprobleem on see, kuidas inimesed on võimelised uskuma ja omaks võtma kõike, mida neile ette söödetakse. Leemet jääb kahe leeri vahele ja teeb otsuse jääda metsa. Autor taunib kaasaegset mentaliteeti- uue jumaldamist ja vana põlgust. Teose meeleolu on pessimistlik, seda leevendab kivirähalik huumor. Autor küsib: „Kui kaugel on aeg, kus meie endi raamatud tunduvad meile ussikeelsed?
Tegelased:
Leemet- viimane mees, kes teadis ussisõnu, meenutab oma elu, mis on täis nukrust ja kannatusi.
Salme - Leemeti õde, kes abiellub Mõmmi-nimelise karuga .
Linda - Salme ja Leemeti ema, kes on aus, julge ja põhimõttekindel. Tema arvab , et vaja on süüa hästi palju. Seisab oma laste eest.
Vootele - Leemeti ema vend, kes tunneb hästi ussisõnu, on hea ja muhe seltsiline, aga õpetajana väga range.
Tölp- Leemeti vanaisa, iidne sõjamees, väga julge ja energiline, vapper ja nutikas. Tal olid mürgihambad.
Madu Ints - rästik, ussikuninga tütar, Leemeti hea sõber
Pirre ja Rääk- viimased ahvinimesed metsas, kasvatavad-aretavad täisid, nende eesmärk on eriti kaugesse minevikku oma elukorraldusega minna.
Tambet - vanade tavade hullunud kummardaja, Hiie isa, vihkab Leemeti peret, on julm oma tütre vastu, põlgab külarahvast. Kõige uue vastane. Kuri mees. Uskus, et kord jõuab uuesti kätte muinasaeg , ta oli kõva hiies käija ja haldjate kummardaja. Pidas kodus 100 hunti .
Hiie- Tambeti tütar, kes peab kodus hunte söötma ja tööd rabama , näeb noorena välja vaikse halli hiirekesena, aga Leemeti pruudina puhkeb otsekui õide ja muutub lõbusaks.
Hiietark Ülgas- andunud haldjate kummardaja, läheb lausa hulluks kätte ja muutub kurjaks ning kättemaksuhimuliseks.
Pärtel- lapsepõlves Leemeti parim sõber, aga siis kolib pere külasse, kus ta unustab metsatarkused ja ussisõnad. Uueks nimeks saab talle Peetrus . Leemeti ja tema sõprus hävib.
Johannes- külavanem, kes kutsub kõiki külla elama, rasket tööd rabama ning jumalat ja raudmehi pimesi uskuma ning kummardama.
Magdaleena - külavanaema tütar, kes suurena võtab Leemeti enda meheks ja lapse isaks. Ta tahab, et Leemet õpetaks tema pojale ussisõnu. Ta arvab, et Leemet on näinud haldjaid ja käib libahunti jooksmas. Ta tahab tundma õppida teistsugust, metsarahva elu.
Meeme - mees, kes oli Põhja Konna valvur ja kinkis Leemetile nahkkoti koos sõrmusega. Ta lööb maha raudmehi ja munki, kellelt varastab veini.
Andreas ja Jaakop- noormehed, tüüpilised rumalad külanoormehed, Pärtli sõbrad.
Sisukokkuvõte peatükkide kaupa
1.peatükk
Leemet on vana ja ainuke inimene metsas. Ta oskab ussisõnu ja tapab loomi, kes on need unustanud. Ta põlgab neid ja tapab kättemaksuks. Kui ta noor oli, siis ei tapetud ühtki looma muuks kui toiduks. Ta alustab meenutusi .
Kõik algas Manivaldi matustest, kes oli sõjamees, kes näinud veel Põhja Konna. See on suur madu, nii suur nagu mets, ja oskab lennata . Ta hävitas maale tunginud vaenlasi . Nüüd aga magab ja teda ei suudeta äratada , sest pole enam 10 000 meest, kes teda korraga kutsuks. Manivald valvas mererannas ja tegi tuld, et kuulutada- Põhja Konnal on aeg ärgata!
Manivald põletati hiies tuleriidal. Leemet kohtus Meemega, kes ilmus alati ootamatult välja ja oli rohu sees pikali , juues alati raudmeestelt ja munkadelt varastatud veini. Ta kingib Leemetile väga õhukese nahkkoti sees sõrmuse. Lõpus tuleb välja, et sõrmus on väärtusetu, aga nahk on pärit Põhja Konna seljast. Meeme ongi Põhja Konna valvur, aga see selgub alles viimases peatükis.
2.peatükk
Lugu sellest, kuidas L sündis tegelikult külas, sest isa kolis sinna elama. Ta arvas , et inimene peab palehigis tööd tegema, leiba ja körti sööma. Ema Lindale ei meeldinud külaelu. Tema tahtis süüa küpsetatud liha ja nautis vabadust. Ta hakkas karu armukeseks ja too hammustas L isal pea otsast. Siis koliski ema lastega metsa tagasi. Aga enam Linda karusid ei sallinud. Metsas jäi inimesi üha vähemaks , nad hakkasid siiski külla kolima . Metsas oli hea, aga sõpru vähe ja L käis tihti metsaserval külaelu piilumas. Talle meeldis külaelu ka. Ta jonnis, et tahab leiba ja odrakörti. Siis tõi ema talle öökullimune ja külaelu ununes. Hiies käies tundis Leemet ebamugavust, sest Ülgas tappis haldjate meeleheaks alati palju loomi.
3.peatükk
L läks koos sõber Pärtliga ikka külasse. Nad kohtusid seal külavanem Johannese tütre Magdaleenaga, kes näitas neile sirpi, vokki, riiet ja reha. Koju tuli M isa, kes uuris, palju metsas veel rahvast on. Ta agiteeris kõiki külasse tulema . Ta arvas, et isegi nimed on poistel paganlikud. Kodus rääkis L oma muljetest onu Vootelele ja sai teada, et metsas pole ühtki tööriista vaja. Jeesus on moeasi ja jumalaga pole seal midagi peale hakata. Küla ajab inimesed hulluks, sest nad ei mäleta enam ussisõnu.
4.peatükk
Ussisõnu oskasid metsas veel väga vähesed, kõiki peensusi teadis ainult Vootele ja ta asus L õpetama. See oli väga keeruline, algul oli keel lausa paistes, aga Vootele oli karm õpetaja ja asi hakkas edenema. Leemet saab teada, et tema vanaisa tapsid raudmehed: raiusid jalad maha ja viskasid merre. Ka teine vanaisa sai surma sõjas raudmeestega. Vanaisal olid mürgihambad. Kui unustati ussisõnad, kadusid ka mürgihambad. Vanaisa sai kiviheitemasinaga pihta, muidu ei saanud raudmehed talle üldse ligigi, kohe salvas. Ja vanaisa mälestuseks pidigi L ussikeele selgeks saama. L proovis metsas ussisõnu, kõik mõistsid teda peale putukate. L oli siis 9-aastane ja sai tuttavaks rästik Intsuga. Ta päästis Intsu siili käest. Nood ei mõistnud enam ussisõnu ja Ints oleks hukka saanud. Ints kutsus L endale külla, tema isa on ussikuningas- suur madu kuldse krooniga . Koopas oli tuhandeid usse, kellega L vestles. Maod arvasid, et raudmehed on sama rumalad kui siilid .
5.peatükk
L käis metsas nüüd ringi koos Intsu ja Pärtliga. Lastest elas metsas veel 8-aastane Tambeti tütar Hiie, aga tema oli väga vaikne, kuulas ainult. Hiie isa sonis ikka veel eestlaste kuldpõlvest. Ta pidas oma laudas 100 hunti, et nende seljas ratsutada saaks ja lüpsis nende piima. Mis sest et metsas mehi mõned üksikud veel alles olid. Hiiel oli mängude jaoks vähe aega, sest ta pidi huntide jaoks tapetud jäneseid kirvega puruks raiuma ja hunte lüpsma. Teised inimesed pidasid veel mõnd üksikut hunti. Tambet ütles: „Meie esiisade ajal ei jooksnud ükski hunt metsas vabalt ringi!“ Hiie ei suutnud kuidagi hundipiima juua, talle valati seda väevõimuga suhu , aga ta oksendas kõik välja. Tambet oli vihane . Hiietark ütles, et haldjad on tütre ära nõidunud, seepärast too piima ei joogi. Hiie pidi hiies ööbikuajusid sööma, aga see ei aidanud. Ülgas hirmutas tüdrukut, et haldjas kägistab ta ära, kui ta piima maha valab ja ära ei joo. Seda muidugi ei juhtunud. Lõpuks ütles Ülgas isale , et tüdrukul on peal haldjarahva needus ning ta hakkab piima jooma 10 aasta pärast.
Metsas hulkudes leidsid poisid palju kulda, mida Põhja Konna abiga laevadelt riisutud oldi . Aga nad jätsid selle sinnapaika. Mis kullaga metsas ikka teha! Nad kohtusid raukadega ja said teada, et Põhja Konna valvab valvur, kes ükskord oma ameti edasi annab. Peab olema võti, mis koopa ukse avab. Vootele arvas, et sõnajalaõis ongi see võti, aga kuna sõnajalg ei õitse, siis polegi lootust Põhja Konna leida. Meeme käest said nad teada, et võti tuleb õige inimese juurde ise, kui õige aeg käes on.
6.peatükk
Meeme oli omal ajal suur sõjamees, kes kasutas raudmeeste vastu võitlemiseks ussisõnu. Ta ütles, et vanasti võideldi nende vastu huntide seljas. Metsarahvas arvas aga, et ainult inimahvid on nii lollid, et hundi seljas võidelda. Seepärast saadi lagedal väljal lüüa. Meeme võitles laane serval , ta ajas ussisõnade abil hobused perutama ja nottis metsas raudmehed maha. Meeme puhastas metsa võõramaalastest.
L arvas, et kuna Meeme andis just talle sõrmuse, läheb ta koos Intsuga Põhja Konna otsima . L kohtus metsas mungaga, kes tahtis talt sõrmust ära võtta. Ints sisises, aga munk ei mõistnud seda ning Ints tappis munga ära. Munk neelas hirmuga sõrmuse alla. Ints kutsus vaskussi, kes puges munga suu kaudu kõhtu ja andis teada, kust kõht lahti lõigata, ja sõrmus saadi kätte.
7.peatükk
L tutvub viimaste inimahvide Pirre ja Rääguga, kes on väga lahked ja kasvatavad täisid. Need elasid puurides ja ahvid aretasid üha suuremaid isendeid, need olid neile laste eest. Nad treenisid täisid ja õpetasid neile igasugu vigureid. Üks täi oli kitsesuurune ja sellega käis L nagu koeraga jalutamas. See täi tahtis igasse auku pugeda, mis oli mõeldud väikese isendi jaoks. Järve ääres kukkus täi vette. Teda nähes arvas Ülgas, et see on järvehaldjas. Ta ütles, et nüüd on järv ära teotatud ja haldjas nõuab tasuks saja hundi verd. L peab kõik oma hundid Ülgase kätte tooma , muidu peab L ise ohvrianniks saama.
8.peatükk
Salme lubas oma karumõmmile rääkida, et too Ülgase maha murraks . Emale ei meeldinud, et Mõmmi Salme peigmees on. Mis teha, kui metsas teisi mehi vabu mehi polnudki ???
Onu Vootele läks keskööl Ülgase juurde ilma huntideta. Nad vaidlesid, Vootele ütles, et pole kunagi ühtki haldjat näinud ja seepärast pole vaja ka hunte ohverdada. Ülgas tungis vihas onule kallale. Too hammustas teda käest. Ülgas tõotas, et järv tõuseb üle kallaste ja uputab metsa ära.
9.peatükk
Ülgas rääkis külas, et haldjas tulnud vihasena järvest härja kujul välja ja targal õnnestunud ta siiski maha rahustada oma nippide abil. Ta olevat ohverdanud hoopis 1000 nirki.
L sai Hiie käest teada, et varsti on käes öö, kui naised kuuvalgel alasti vihtlevad. Seda ei tohi kunagi ükski mees näha. Säärane vihtlemine kuuvalguses annab elujõudu. Kord aastas tehti seda puu otsas tammevihaga täiskuuööl.
Poisid luurasid öösel ja nägidki naisi vihtlema minemas. Nad hiilisid salaja järele. See oli väga ilus vaatepilt. Salme ja tema sõbranna olid väga ilusad. Ka üks karu oli naisi imetlema tulnud. Kuutolm helkis nagu kullatolm! Salme kuulis midagi, tuli puu otsast alla ja poisid oleksid vahele jäänud, aga õnneks hüüdis teda peigmees Mõmmi ja Salme ei pannud neid tähele. Salme oli karust meeldivalt üllatatud.
10.peatükk
L oli Salme peale vihane, et too karuga kurameeris. L läks Hiiele külla. Too raius jälle jäneseid. L õpetas Hiiele, kuidas ussisõnade abil hundid magama panna, et nad päev läbi ei uluks ega süüa nõuaks. Nüüd oli Hiiel aega kodust ära lipsata. Tambet kutsus Ülgase vaatama, miks hundid nii palju magavad . Tark ütles, et see on haldjate töö, ulumine segab haldjate und.
Oli möödunud viis aastat ja lapsed tahtsid jälle külasse minna. Ints võeti kaasa. Nii kui Magdaleena Intsu nägi, käskis isal ussi ära tappa. Too läks pööraseks ja hakkas kepiga peksma. Suure vaevaga pääsesid lapsed ja Ints minema.
11.peatükk
Lapsed olid põgenedes pakutud leiva kaasa võtnud ja hakkavad seda sööma, uhkustavad sellega, kuidas neile leib mõjub. Pärtel sööb hea meelega, aga Hiiel hakkab väga paha. L tunneb, et leib on kuiv ja ei maitse. Kodus sunnib ema teda palju liha sööma ja L tunnistab leivasöömise üles. Ema saab väga vihaseks. Ta saab teada, et ka Salme on leiba proovinud. Õnneks ei juhtu Leemetiga midagi ja tema kõht seedib leiva ära. Ka Meeme arvab, et leib on solk.
12.peatükk
Pirre ja Räägu juures. Suur täi on targemaks saanud ega poe enam pragudesse. Täi jumaldab Hiiet ja poeb talle nagu koer. Ka Hiiele meeldis täi, kuigi ta ei saanud isegi sellest aru, kus on täi silmad ja suu. Hiie võis täi seljas ratsutada. Pirre ja Rääk kutsusid lapsi kaasa koopasse, et täid seinale joonistada, nagu nende esivanemad tegid. Koopaseinad oli vanu joonistusi täis ja ka täi sai jäädvustatud. Tagapool olid seinad varisenud ja seetõttu ajalugu hävinenud. Õhtul kuulasid nad lõkke ääres inimahvide huvitavat laulu.
Koduteel saab L teada, et Pärtel peab koos vanematega külasse kolima. Nad lubasid üksteisel külas käima hakata.
13.peatükk
Pärtel koliski ära ja ka teised lahkusid. Metsa jäid ainult Ülgas, Tambeti pere, Leemet ema, õe ja Vootelega ning mõned vanad ätid, kes peagi surid. L oli kohkunud ja kurb. Tambet perega sulgus majja ja Hiiet välja ei lastud . Ainult Intsuga sai Leemet metsas käia. Tambet püüdis peremeheta jäänud hunte oma lauta.
L käis küla serval passimas ja nägi alles kahe nädala pärast Pärtlit. Too oli iga päev tööl ega saanud tulla metsa. Ta oli külas imelikuks ja võõraks muutunud, isegi nimi oli tal nüüd teine- Peetrus. Talle meeldis sirbiga vilja lõigata ja leiba süüa. Ta kohkus Intsu nähes. Ta oli vaimustatud Jeesusest. L vihastas Pärtli peale ja tuli ära. Ints ütles, et las nad elavad pealegi külas nagu arutud sipelgad üksteise kukil.
14.peatükk
L arutles, kuidas ta ise Pärtli asemel nüüd käitunud oleks, ega mõistnud teda väga hukka, kuigi oli kurb. Ka Salme püsis tol kurval sügisel kodus ja mossitas. L taipas : karud on ju talveunes ! Rästikud kutsusid neid enda juurde talvituma. Koopas oli soe ja nad kõik lakkusid ühte kivi, mis maitses magusalt kui mesi ja tekitas kogu talveks mõnusa une. Korraks tõusti üles ainult kivi limpsimiseks. Kevadel sai uni otsa ja ka Vootele oli üleval. Nad läksid põdratagavarasid sööma Vootele onni all olevasse keldrisse. Süües lämbus onu ära ja suri. Luuk kukkus kinni ja L ei pääsenud välja. Ta murdis redelilt kukkudes vasaku käe kahest kohast. Kuna rästiku magasid , ei kuulnud tema appihüüdeid ega sisinaid keegi. Õnneks jätkus liha, aga laip hakkas mädanema ja mürgitas keldri õhku. L kaotas teadvuse ja arvas, et sureb . See hais jäi aga eluajaks talle ninna. Lõpuks kuulis tema sisinat unest ärganud ussikuningas ja rästikud kangutasid luugi lahti.
15.peatükk
Mets tungib peale, aga külarahvas kardab metsa, sest seal elavat igasugu olendeid. L oli viimane mees peres. Salme kohtus jälle karuga ja ema oli kuri. Salme ütles, et tal polegi peale Mõmmi kellegagi abielluda , ja ema pidi sellega leppima. Ema käis karu koopas ja Mõmmi hakkas talle väga meeldima . Karud olid himurad loomad ja Tambet ei sallinud neid, kuna karud on ka rumalad ega käi hiies. Mõmmi hakkas endale uusi pruute vaatama ja Salme oli armukade . Karu tiirles ka Hiie ümber, aga too ei teinud temast välja. Karu käis ka külaserval, aga tüdrukud kartsid teda ja jooksid ära. L pidi karu korrale kutsuma, aga see kauaks ei aidanud. Karu ütles, et Salme on nagu mullune mesi. Ka L-le meeldis koos karuga külaneiusid piiluda. Hiie oma kõhna kehaga talle ei meeldinud, ta mõtles tüdrukust kui sõbrast.
16.peatükk
Ema pidas ammu Hiiet L-i pruudiks, kuna muid tüdrukuid metsas ju polnudki. Ta ärgitas poega Hiiet külla kutsuma ja pidas neid juba paariks. Ülgas ja Tambet vihkasid Leemetit, ka Meeme hakkas hääbuma nagu muru. Kellega metsas rääkida? Pirre ja Rääk olid kolinud koos täidega puu otsa elama, et vanu aegu meenutada. Täid ronisid alla ja tõid neile maast toitu.
L sai teada, et Ints on tegelikult emane ja ootab järglasi. Ta oli muutunud paksuks. Seda kuuldes läks ema õhinasse, ta arvas, et ka Hiiel ja L-l on aeg lapsi saada. Ta hakkas titeriideid valmistama. Ints ja Leemet arutasid, mis asi on jooksuaeg ja armastus ….
Intsul sündis kolm väikest rästikut ja ka Linda käis neid vaatamas.
17.peatükk
Leemet nägi metsas Magdaleenat, keda madu salvanud oli. Ta jalg oli paistes kui pakk ja ta sõimas kõiki rästikuid. Leemet kutsus mao, kes teda salvas, ja lasi mürgi välja imeda. M sai terveks. Ta oli seepärast nõelanud, et tüdruk ei mõistnud tema hoiatust ja hakkas korviga vehkima. M kallistas teda ja kutsus külla kaasa. L läkski. Johannes ei olnud rõõmus, sajatas rästikuid ja kiitis oma jumalat. Madu on jumala vaenlane , ütles ta. Rahvas peab austama võõramaalasi. Johannes oli käinud Roomas paavsti juures ja õppinud tarkusi. Ta ütles, et ussisõnu pole olemas- kuidas muidu kirik neist midagi ei tea? Ta arvas, et jumala tahe päästis tema tütre. Ka Põhja Konn olevat muinasjutt .
18.peatükk
Johannes kutsus L-i lauda ja pakkus talle leiba. Või tundus L-le mingi ollusena, aga ei olnudki vastik. Ta tahtis teada, miks külas nii harva liha süüakse. J ütles, et loomi on raske püüda. Talle pakuti putru, aga J ütles, et Rooma paavsti jaoks pole see peen toit. Leemet ütles: „Pigem olen ma hunt ja saan korralikult süüa, kui elan siin külas ja nätsutan mingitest kõrtest küpsetatud pabulaid.“ M tahtis teada, ega L libahundiks käi. Ta oli kindel, et poiss ei taha sellest ainult rääkida. L üritas M-le ussisõnu õpetada, aga sellest ei tulnud midagi välja. L üritas neiule selgeks teha, et ka mingeid haldjaid pole metsas olemas, aga too ei uskunud.
Siis kutsus M teda kloostri juurde munkade laulu kuulama ja oli sellest vaimustuses. Ta kiitis ka raudrüütlite kiivreid ja läikivat rüüd.
19.peatükk
Kloostri juurde tulevad Pärtel, Jaakop ja Andreas. Ka neile meeldis kastraatide laul ja munkade soeng. Poisid kiitsid atra ja töö tegemist. Pärtel ei mäletanud üldse ussisõnu. Andreas mõtles ainult sellest, kuidas tüdrukuid voodisse saada. Ta tahtis olla rüütli teener. M arvas, et L tahab ka külasse elama tulla. Nad läksid lauta ja Johannes hakkas seal munkadelt kuuldud ütluste järgi lehma ravima. L nägi kohe, et see lehm on vanadusse suremas. Joh. laskis loomale kolmest kohast noaga sisselõikeid teha ja kõrvetas haavu tulise veega, veel tahtsid nad lehmale rasva joota. Surm päästis looma. Leemetil oli häbi selliste lolluste pärast. Siis kiitsid veel poisid raudrüütli kiivrit.
Magdaleena kutsus Leemetit veel külla, et see talle libahundist ja haldjatest räägiks.
20.peatükk
Metsas oli üha lootusetum, Leemet sai rääkida vähe. Ülgas ja Tambet olid päris jaburaks läinud ja vihkasid teda. Leemet sai teada, et metsaelu paremaks muutmiseks on Ülgas plaaninud ohverdada Hiie, metsa ainukese neitsi. Mall ja Tambet olid sellega vaguralt nõus. Hiie oli vaja põletada pühade puude peal. Linda oli püüdnud neile aru pähe panna, aga asjatult . L igatses taga oma vanaisa mürgihambaid ja läks raevu. Ta jooksis hiide, lõke juba põles. L ratsutas hundi seljas hiide ja tõmbas neiu oma hundi selga, et põgeneda. Tambet ja Ülgas tormasid oma huntidel järele ja oleksid põgenikud kätte saanud, kui Hiie ema Mall poleks neid aidanud ja juhatanud, et mingu mere äärde ja põgenegu paadiga. Nad pääsesid vaevu. Ülgas oli huntidel kõrvad vaiku täis toppinud, seepärast ei allunud need ussisõnadele ega läinud vette.
21.peatükk
Hiie ja Leemet on merel. Kui Hiie minestusest ärkab, on ta justkui teine inimene ja tundub L-le ahvatlevana. Hiie kutsub L-i ujuma ja pärast nad armatsevad. Õhtul jõuavad ühele saarele , et ööbida ja süüa. Nad leiavad koopa ja L läheb lõkkematerjali tooma. Ta kohtub oma surnuks peetud vanaisa Tölbiga. Too oli pääsenud, kui raudmehed talt jalad ära lõikasid ja merre heitsid. Hülged aitasid ta randa . Sandina oli ta väga tahtmist täis raudmeestega uuesti sõdima minna ja tappis saarele sattunud munki, kes tahtsid sinna midagi ehitada. Tal oli vaja 100 inimese konte, et valmistada tiibu. Nende abil tahtis ta nagu Põhja Konn õhust raudmehi hävitada. Ainult 3 inimese luud olidki veel puudu. Igast kolbast oli ta valmistanud karika .
Vanaisa eluasemeks oli puidust ja kividest ehitatud võimas kindlus , kuhu vaenlaste eest peitu pugeda. See oli täis kitsaid salakäike.
22.peatükk
Vanaisa roomas rohus väga kiiresti nagu rästik. L jutustas talle metsaelust. Siis teatas vanaisa, et noored peavad tuuletarga juures Saaremaal ära käima, tal on lendamiseks tuult vaja. Tuuletark Möigas on tema vana sõber ja teene võlgu. Merel sõites takerdus paat nagu mererohtu. Selgus, et see oli iidse imekala habe. Too kala käib iga saja aasta tagant korra vee peal. Nüüd tegi ta seda viimast korda, sest pikk habe vedas teda põhja tagasi. Ta tahtis raudmeeste laevu näha, et neid hävitada. Põhja Konna oli ta ka näinud.
23.peatükk
Saarel kohtusid nad Möigase ja tema pojaga, kes oli munk ja laulis oma peene häälega lugusid , mida isa ei sallinud. Munga nimi oli Röks, aga ta oli kloostris võtnud endale peene nime Taaniel. Ta arvas, et ristimine on lahe ja kõik peavad jumalat uskuma. Ussisõnad on saatanast, ütles ta. Möigas häbenes oma poja lolli juttu .
Toas olid seinal tuulesõlmed köite sees. Tark harutas need lahti ja pani koti sisse. Küll Tölp teab, kuidas neid kasutada. Nad said teada, et hiidkala nimi oli Ahteneumion.
24.peatükk
Samal ajal oli Tambet saarele tulnud noori otsima. Vanaisa oli sisistanud, Tambet ei saanud temast aru. Kuna vanaisal oli luid puudu, tappis ta Tambeti ja keetis tema kondid ära, väikesest pealuust valmistas aga karika. Hiie ei kurvastanud isa surma üle. Hirm oli ta ära väsitanud ja nüüd oli ta sellest vaba. Vanaisa näitas noortele oma tiibu, nüüd oli tal puudu veel kahe inimese luud. Kui need käes on, lubas ta tasa teha kõik saarel passitud aastad.
Leemet oli õnnelik, et leidis vanaisa, ja armastas Hiiet. Ta tahtis koju tagasi minna, Hiiega abielluda ja Ülgase ära tappa, aga hiie maha põletada.
25.peatükk
Koju jõudes võtsid neid vastu inimahvid. Leemet kohtus kohe ka Ülgasega, kelle ära lubas tappa, aga tabas noaga, nii et lõikas maha pool põske ja vanamees põgenes kättemaksu haududes. Kodus olid naised rõõmsad nende seiklustest ja vanaisast kuuldes. Ema rääkis, kuidas Tambet teda ähvardamas käis ja Mõmmit tagumikust haavas .
26.peatükk
Hiie läks ema juurde ja teatas, et isa on surnud. Ema oli kõik hundid lahti lasknud ja ütles, et hundid ei kuula enam kedagi, kuna kõrvad on vaiku täis topitud, ja tulevad kallale. Õnneks tulid rästikud huntide rünnates neile appi. Mall oli pahane, et noored hiies abielluda ei taha. Tema uskus ikka oma haldjaid. Hiie soov oli, et Leemet raiuks maha kõik hiiepuud, kuna Ülgas tahtis teda seal ära põletada. Maharaiutud puudest pidi saama tema pulmalõke. Mall oli seda kuuldes hirmunud ja ütles, et Ülgas maksab kurjasti kätte.
Hiie maharaiumine oli lihtne, kuna enamik puid olid mädad. Kännu ümber sibas putukaid. „Need ongi haldjad,“ ütles Leemet irvitades Hiiele. Puud said maha raiutud ja ka Meeme kiitis selle teo heaks. Ta soovitas pulma ka veini muretseda. Leemetile maitses vein.
27.peatükk
Leemet lõi maha kaks munka ja sai oma valdusse veinivaadi. Ema keeldus veinist, aga Mõmmi jõi hea meelega. Ema küpsetas terve põdra. Mall keeldus hiiepuudel küpsetatud lihast. Ta aimas, et see toob õnnetust. Keset pulma tormas Hiie kallale suur hunt ja pures ta surnuks. Hunt tahtis ka Leemeti tappa, aga Mall tõttas appi ja hunt hammustas tal pool nägu ära. Mõmmi lõi hundi selgroo katki. Ka Mall suri. Hiie lemmiktäi tuli, surus end vastu sõpra ja suri ka.
28.peatükk
Leemet põdes mitu kuud. Paranenuna läks ta uuesti külla, sest teda oli tüüdanud ema, Salme ja Mõmmi jutuvada . Mõmmi ainult sõi ja kogus rasva, kuna ta ei saanud mädanema läinud haava tõttu onnist välja. Metsaserval nägi Leemet külatüdrukuid, kes arvasid, et vööga lambakarja ümber ringi tegemine kaitseb loomi huntide eest. See nipp muidugi ei aidanud ja ka asja kaema tulnud Johannes oli väga imestunud. Siis ta ütles, et küllap see oli libahunt . Ta arvas, et peab munkade käest nõu küsima, mida libahundi vastu ette võtta. Hiljem hüüdis teda Magdaleena, kes oli veendunud, et lammaste murdja on ikkagi Leemet. Ta teatas, et ootab raudrüütlilt last, ja oli selle üle väga õnnelik. Külas austati teda seepärast väga. See oli auasi. M tahtis, et Leemet õpetaks tema pojale ussisõnu ja metsatarkusi. Neiu palus teda endale meheks. Ta ütles, et austab jumalat, aga vahel on kurat jumalast tugevam. „Minu poeg on jeesus, sina aga mõistad madude keelt ja madu on sama mis kurat,“ ütles ta. Leemet armastas Magdaleenat ja ta oli nõus. Hiie oli juba meelest läinud.
29.peatükk
Leemet pelgas seda, mida ütleb Ints tema külla mineku kohta. Ta ei tahtnud näha ka ema kurbi silmi. Leemet tahtis M pojast teha oma pärija, et see siis hiljem raudmehi hävitada suudaks. Leemet jäi külavanema tarre, kuigi Johannes sellega algul nõus polnud ja teda ristimata paganaks pidas. Leemet keeldus ristimisest. M arvas, et elus on ka kuradi abi vaja, ja isa pidi sellega nõustuma. Leemet oli ainuke pagan külas ja viimane, igas asjas viimane … Isa arvas, et see tegu toob taresse veel õnnetust.
30.peatükk
Külakiigel. M-st peeti väga lugu, ka noormehed imetlesid teda. Mehed kiidavad taevani rüütleid ja nende varustust. Pärtel on kõik metsatarkused unustanud ja Leemetile võõras. Üks tüdruk küsis, kas see on tõsi, et ussikuninga krooni ärasööja hakkab mõistma lindude keelt. Mingit lindude keelt pole olemas, vaidles L, on aimult ussisõnad, aga teda ei usutud. Ta hoiatas, et ussikuningas tapab kallalekippuja ruttu ära, pole mõtet proovida ja mingit imevõimet tapja ka ei saa.
Leemet töötaski koos teistega põllul ja sõi leiba. Ta ei tundnud end õnnelikuna, ta oli seal M ja tema poja pärast. Tollest pidi saama inimene, sõber, kellega rääkida ussikeeles. Sündiski terase pilguga poiss, kes sai nimeks Toomas.
31.peatükk
Kõik jumaldasid Toomast nagu kõrgestisündinut. See aupaklikkus rüütlivõsu oli äärmiselt tobe ja Leemet käitus lapsega vabalt. Peagi aga ootas jälle ees raske kevadtöö. Mehed arutasid, milline hobusesitt on parim ja kuidas seda ära tunda.
Ühte tüdrukut, Katariinat, nõelas rästik. Tüdruk karjus appi. Salvaja oli Ints. Ta ütles, et muidu poleks ta Leemetiga kokku saanud. Ints puhastas haava ja soovitas rästikuurgu elama asunud ema vaatama minna. Ühtäkki mõtles Leemet: mida ma üldse siin külas passin? Ta olekski kohe metsa lõplikult naasnud, kui poleks olnud Toomast, keda vaja õpetada. Ints mõistis teda. Emal oli Leemetit nähes väga hea meel, ta oli roninud puu otsa poja maiuspala, öökullimune, tooma. Ema oli paksuks läinud, kuna sõi väga palju.
32.peatükk
L oli küll metsas, aga ei tahtnud loobuda Toomasest ja M-st. Külasse tagasikolimine tundus vastik, eriti põllul rabamine. Ta lubas metsas elada, aga ka külas käia. Järsku teatati, et urukäigus liiguvad külainimesed. Katariina oli Leemetit jälitanud ja lootis nüüd ussikuninga krooni kätte saada. Munk oli rääkinud, et kui ussikuningal kroon peast tõmmata, muutub ta kiviks. Andreas ja Jaakop olid ka kaasa tulnud ja nad arutasid, kuidas krooni jagada. Ints surmas Katariina ja Andrease. Jaakobil lubati külla uudiseid viima minna.
Leemet läks öösel külla ja võttis Intsu kaasa. Johannest polnud kodus. Leemet leidis poja ja Magdaleena voodist , mõlemal kõrid läbi hammustatud. Ints ütles, et see pole huntide töö. Seda on teinud Ülgas kättemaksuks. Too oli teinud endale puust küüned ja nendega kõri vigastanud. Ta käis alasti ja oli hulluks läinud, ei pesnud ennast enam. Leemet läks Ülgast otsima, et kätte maksta. Ints imestas, miks külarahvast majades pole.
33.peatükk
Leemet raius Ülgasel mõlemad käed otsast ja riputas tema soolikad hiiepuu külge. Rästikute koopa juurde minnes tundsid nad suitsulõhna. Külaelanikud eesotsas Johannesega olid uru põlema pannud ja ka ema Linda oli seal sees! Ints ja Leemet tormasid appi, Intsu selgroog löödi katki ja Leemet seoti kinni, kuigi mõlemad vapralt võitlesid. Leemet lubati põletada tuleriidal. Surev Ints visati sipelgapessa. Johannes parastas, et Linda on ka ise rästik ja nõid, kui madude juurde ronis, ja paras talle! Siis sai Johannes teada, et samal ajal, kui tema rästikuid tappis, on Ülgas tema tütre ja tütrepoja surmanud.
34.peatükk
Leemet ootab surma ja tunneb kahjurõõmu, et inimesed jäävadki nüüd ilma ussisõnade tundjast. See mõte pakub talle mõnu. Ta ei kahetse enam midagi. Aga surma ta ei saanud. Tuleriit oli juba põlema pandud ja teda hakati selle poole vedama. Peetrus-Pärtel uskus ka nüüd, et L ongi libahunt. Kõik ju usuvad, järelikult peab tema ka uskuma! Ta visati riidale ja siis äkki lendas kohale vanaisa ja haaras Jaakobi peast ning vajutas oma mürgihambad sisse. Kõlarahvas põgenes laiali. Ja nüüd järgnes Leemeti ja vanaisa kättemaks. Kes kätte saadi, löödi mättasse. Ülejäänud pugesid peitu. Mööda teed lähenesid raudmehed. Nad lootsid , et L ja vanaisa kõrvale hüppavad. Üks paks isand oli eriti tähtis. L arutles, et paavst see olla ei saa, kuna see elab ju Rooma linnas. Leemet sisises, hobused hakkasid lõhkuma. Ratsanikud kukkusid maha ja siis oli lihtne neid tappa. Vanaisa rapsis õhust oma kirvega ja oli väge täis. Vanaisa ei saanud varem tulla, sest tal oli ju veel kahe inimese luud puudu. Päevad tagasi märkas ta lähenevat raudmeeste laeva, ujus sellele ligi ja tappis kõik mehed. Kuna tuult polnud, oli tegu surnute maale toimetamisega, aga hakkama ta sai ja nüüd oli ta siin- just viimasel minutil. Vanaisa sai teada, et ka Linda on nüüd surnud.
35.peatükk
Nad läksid sõtta. Kahekesi maailma vastu, neil polnud midagi kaotada. Nad võitlesid kui hullud ja vaenlasi langes loogu. Vanaisa oli justkui Põhja Konn õhus laastamistööd tegemas. Nad said aru, kui mõttetu on võitlus, aga lahingukihk oli neil veres. Eriti tapeti raudmehi ja pärast valmistas vanaisa kõikidest pealuudest karikaid. Ühe raudmeeste kantsi vallutasid nad nii, et Leemet kihutas taltsutatud kümme karu, kes seal elasid, raudmeestele kallale. Karud olid muidu oma eluga väga rahul, neid toideti kindluses ja õpetati tantsima. Aga Leemeti ussisõnad panid nad märatsema ja karud murdsid rüütlid maha. Siis panid Leemet ja vanaisa kantsi põlema. Karud aeti metsa. Järgmiseks vallutati käigu pealt mungaklooster, kuna mungad lootsid ainult jumala abile. Too neid aga kuulda ei võtnud.
36.peatükk
Varsti jõudsid nad ringiga kodumetsa tagasi. Leemet ei tahtnud oma kodu vaatama minna. Milleks? Siis meenus talle Salme ja tahtis tema juurde minna. Järsku nägid nad jälle raudmehi. Vanaisa sai vibunoolest haavata ja kuigi Leemet võitles, seoti nad mõlemad kinni ja löödi uimaseks. Nad olid merekaldal ja ootasid surma. Ussisõnadest polnud abi, sest rüütlid olid hobuste seljast maha tulnud. Kõigepealt tiriti tapalavale vanaisa. Ta selg lõigati lõhki ja ribid kisti laiali nagu linnutiivad. Ta suu seoti nüüd lahti ja veel enne surma jõudis vanaisa ühe mehe oma mürgiga tappa. Nüüd oli käes Leemeti kord. Ka tema veeti tapalavale ja taheti samamoodi teha. Järsku hakkasid kõigi meeste pead neid mere poole vedama. See oli väga kummaline. Nad ei suutnud sellele vastu seista ja läksid, kuni vesi oli kaelani, suuni ja lõpuks nad uppusid... Mis juhtus? Leemet nägi kahte lumivalget kogu enda poole tormamas. Need olid Pirre ja Rääk, kes kõike puu otsast näinud olid. Nad oleks ju saanud päästa ka vanaisa, aga nad olid vanad ja aeglased ning jäid hiljaks . Nad ohverdasid oma täid Leemeti elu eest. Nad andsid oma täidele käsu ronida raudmeeste juustesse ja mere poole liikuda . Leemet põletas oma vanaisa tuleriidal ja läks õde vaatama.
37.peatükk
Salme oli vanaks ja räpakaks jäänud. Mõmmi oli nii paks, et pool koobast oli teda täis. Ta jalahaav mädanes, sest raudmehed olid teda tappa tahtnud, ja koobas haises jubedalt. Salmel ei olnudki venda nähes hea meel. Nad elasid ju metsas ainult kahekesi, sõid ja magasid. Lootusetu, mõtles Leemet. Ta lahkus ega rääkinud Salmele vanaisa surmast. Üksinda sõdida polnud ka enam mõtet. Küla oli hävinenud, aga teel tuli talle vastu külavanem Johannes. Ta ütles, et nende küla põletati karistuseks maha, kuna nad lubasid külas elada ristimata paganal. Too oli oma lendava kuradist vanaisaga piiskopi enese ära tapnud. Raudmehed ütlesid, et nende jaoks pole tähtis, kes tappis. „te kõik olete alles elajad ja metslased, kellel pole kultuuri ega au.“
„Miks te vastu ei hakanud?“
„Meie oleme ristiinimesed, meie pole metsloomad nagu sina, me teame, kuidas uues maailmas käituda tuleb.“
Leemet soovis talle edu ja ütles: „Ehitage uus küla ja saage haritud rahvaks, palvetage uue jumala poole, olge moodsad!“
Peetrusest sai rüütli kannupoiss, aga Johannesel raius Leemet perse küljest.“Nüüd pole sul vaja karta, et sul saba küljes on. Nüüd oled sa tõepoolest moodne inimene ja mida sa kisendad nagu metsaline! Mida küll rüütlihärrad sellest arvavad ?“
38.peatükk
Kõndides kohtus Leemet Meemega, kes haises ja oli kui elav laip. Ta ei saanud lõplikult surra, sest ootas teda. Ta polnud mitu kuud liikunud, mädanes elusalt. Ta oli valvur ja valvurid peavad leidma endale järglase, kes Põhja Konna valvab. Ta ütles, et mingu koju ja söögu sõrmuse nahkkotike ära. See nahk on PK seljast võetud siis, kui ta kord 10 000 aasta jooksul nahka ajab. See nahk tuleb ära süüa, siis leitakse õige tee üles. Leemet ütles, et tahab valvuriks saada, kuigi keegi ei suuda konna üles äratada.
Kui ta naha ära sõi, nägi ta ja tundis, et Põhja Konna koobas asus just tema tare vastas. Kuidas ta seda küll enne ei olnud märganud? Ta astus koopasse. Pk hõõgus kui kustuv lõke. Ta oli tohutu suur ja soe. Leemet tundis kurbust , et ussisõnad on unustatud ja elu niimoodi läks. Ta heitis lohe kõrvale pikali ja hoolitses tema eest. Vahel käis ta vaatamas õde ja õemeest, aga nende elu oli nii masendav . Pirre ja Rääk suridki puu otsas. Möödunud on 40 aastat valvurina ja nüüd on Leemet ainuke mees metsas, kes mõistab veel ussisõnu.