Mees, kes teadis ussisõnu (35)

Mees, kes teadis ussisõnu
Peategelane Leemet . Tema isa ja ema elasid metsas. Kõik hakkasid küladesse kolima ja seal moodsa ja euroopalikku elu elama. Leemeti isa tahtis ka väga külasse minna, kuid ema ei tahtnud, teda ei meelitanud sinna medagi. Isa tahtis väga, ja lõpuks nad ikka läksid. Isa hakkas põllul tööd tegema, sirbiga vilju lõikama. Kuid ema igatses oma vanu sõpru, kes metsas elasid. Kui isa põllul käis, käis ema metsas oma sõprade külas. Kui asi juhtus nii, et ema kohtas metsas üht karu ja armus. Kui i sa oli tööl. Käis karu neil kodus ja kord kohtas isa seda karu oma sängis. Ta unustas ussisõnu, mis võiksid peletada karu, ja rääkis midagi saksa keeles, karu aga hammustas tal pea otsast ära. Isa suri. Teda põletati. Karu kinnitas emale, et na ei kohtu enam. Ema tegelikult enam ei armastanud karu. Ema võttis siis Leemetit ja ta õe ja läks tagasi metrsa elama. Seal oli ema vend Vootele , kes oli Leemetile onuks. Ta aitas neil ehitada onni ja kinkis 2 hunti. Emale meeldis see elu metsas, ta tundis end seal hästi. Kui nad kolisid , siis Leemet ei olnud isegi aastavanunegi. Metsas oli nüüd vähe inimesi, okid peaaegu kõik vanakesed. Leemet piilus tihti külailma, mis tundus talle üldse teistmoodi. Leemetil oli metsas ainult paar sõpra-Pärtel ja väike Hiie , Tambeti tütar. Tambet ei sallinud nende perekonda, kuna talle ei meeldinud see, et nad vahepeal külas elasid, ja ta ei sallinud Leemetit, kuna Leemet oli sündinud külas, ta ei lasknud eriti Hiiet Leemeti juurde, kuna arvas , et tütar peab elama sellist elu, nagu varem elati, piinas teda raske tööga ja ei lasknud Leemetiga mängida, kuna Leemet sündi külas.
Leemet(juba 9 aastane) tahtis täiega proovida külatoitu-leiba ja odrakõrti, kuid ema rääkis, et see on halb toit. Leemet tahtis isegi natukeseks minna külla elama, kasvõi veidike proovida seda elu. Kuid ema keelas. Ema andis talle ja ta õele öökullimunad süüa, ja Leemet rahunes natukeseks.
Pärtel ja Leemet käisid külas. Neil oli hirm, kuid neile meeldis see elu seal, või seda elu jälgida seal. Üks tüdruk märkas neid, kuid and ei tahtnud ära joosta . Isa Johannes ja tüdruk Magdaleena naitasid neile kodus olevaid asju, mida poisid pole eluseeski veel näinud. Joahannes ütles poistele, et nad ütleksid oma vanematele, et oleks vaja küladesse kolima, et siin on palju parem elu. Poisid jooksid koju ja Leemet ütles seda onu Vootele, kuid too ütles, et see kõik on mõtetu, et Leemet õpib varsti ussisõnu selgeks ja ta elu on parem ja kergem. Leemet oli vihane .
Onu Vootele hakkas Leemetile ussisõnu selgeks õpetama. Ta oli range ja õpetas nii, et Leemetil valutas keel sellest väänamisest. Ema Linda palus , et ta ei oleks nii karm, kuid onu Vootele tahtis teda õpetada ja arvas, et Leemetist saab kunagi hea ussisõnade oskaja ja et Leemet saab lapsi ja arendab seda keel ja see keel ei sure välja. Niisiis õpis Leemet oma onu käest päris hästi ära, sõbrunes ühe maoga, keda ta siili käest päästit. Selle mao nimi on Intsu. Ta rääkis Intsuga ussikeeles ja sai veel targemaks. Tema sõber Pärtel oskas ka natuke seda keelt.
Leemeti vanaisal olid mürgihambad. Ta oli viimane, kellel na dolid. Sõdade ajal kartsid kõik raudmehed Leemeti vanaisa hammaste pärast ja ta võistles. Kuid teda visati oimetuks kiviheitemasinaga, lõigati ta jalad ja visati vette. Onu Vootle eoli ainus, kes teadis väga hästi ussisõnu ja oli kuningausside hea sõber. Raudmehed olid nende vaenlased ja nemad tapsid Leemti vanaisa.
Põhja-Konn oli metsaelanike päästnud raudmeeste käest ja toonud neile palju varandusi. Kuid nüüd ta magas ja keegi ei teadnud , kus ta on. Selleks, et teada ja ta appi kutsuda, oli vaja paartuhat meest, et kõik kutsuksid teda ussisõnade abil, kuid see oli võimatu, kuna peaaegu keegi ei teadnud ussisõnu, ainult kümmekond inimesi. Leemet aga tahtis väga seda Põhja-Konna näha.
Meeme - vanamees . Vanasti oli ta suur ja tugev sõjhamees. Ta pidi võistlema selles lahingus, ku Leemeti vanaisa suri, kuid ta teadis,et see ei too õnne, et Põhja-Konna ei saa niikuinii appi kutsuda, ta ei ärka, ja ta ei läinud sõtta. Teised ei ole teda kuulanud, läksid, ja kaotasid-surid. Siis hakkas Meeme üski raudmeeste vastu võistlema. Ta kasutas ussisõnu, mis viis kõiki metsloomi ligemale ja loomad tulid kohale ja sõid rauhmehi.
Kord andis Meeme Leemetile sõrmuse. Leemet ei teadnud, mis see on ja lootis, et see on see võti, mille abil saab leida Põhja-Konna. Ta läks koos Intsuga (ussiga) selle sõrmusega teele, lootes, et see viib teda Põhja-Konna juurde. Kuid ta kohtas lageda tee peal munka, kes arvas, et poiss on üksi ja märkas tal sõrmuse ning võttis talt selle ära. Kuid uss hammustas teda, munk kukkus ja suri. Sõrmuse saadi ta kõhu seest kätte ja Ints ütles, et see ei ole see vajalik võti. Kuid Leemet lootis ikka.
Pirre ja Rääk- inimahvid . Lahked, mitte nii ranged vanade inimeste kommete suhtes kui Tambet.
Külainimestel-Jumal ja Jeesus Kristus.
Metsaelanikkudel- Haldjad . (kõik ei uskunud neid, nagu nt onu Vootele.)
Pirre ja Rääk kasvatasid täisid. Nad kasvatasid kord kitsesuuruselist täid. Ints, Pärtel ja Leemet läksid kord selle täiga jalutama . Täi oli loll . Ta jooksis ühte järve sisse ja ei osanud eriti ujuda . Leemet tahtis talle vette järgi joosta, kuid teda peatas hiietark Ülgas ja keelas. Ta arvad, et vees on järvehaldjas, miite täi ja kui poisid rääkisid, et see on täi, ei uskunud ta seda. Kuid täi tuli välja ja hiietark oli raevunud. Ta rääkis, et haldjad on nüüd kurjad ja neile on nüüd vaja midagi ohvriks tuua. Hiietark ütles, et Leemet tooks keskööl kõik oma hundid järve juurde, et neist verd saada. Siis rahunevad haldjad maha. Leemet teadis, et ema ei luba tal seda teha. Ints ja Pärtel viisid täi tagasi inimahvide juurde, leemet aga jooksis koju ema juurde, et juhtunust talle rääkida. Küll ema ütleb, kas minna koos huntidega keskööl järve juurde või mitte. Kuid kodus ootas Leemetit rõõmus ema hea uudisega, et ta tõi öökullimune. Leemet ei saanud tükk aega rääkida juhtunust, kuna ema sai teada ta õest(Leemeti õest) Salmest, et tal on midagi karuga. Ta ei tahtnud seda, ta teadis, et karud melitavad naisi, ja ta ei tahtnud, et tema tütrel oleks ka nii nagu tal nooruses. Kuid Salme ütles, et nende vahel pole midagi erilist. Leemet aga rääkis oma loo ära ja ema ei teadnud üldse mida teha, ta nuttis ja kõik nutsid. Siis tuli kohale onu Vootele, ja nägi ,et kõik nutavad. Ta kuulis Leemti loo ära ja otsustas, et tuleb keskööl Leemetiga ise järve äärde ja hunte kaasa ei võta. Neid ootas seal juba hiietark ja kui ta nägi et neil pole hunte kaasas, oli ta raevunud, Onu Vootele seletas, et haldjaid pole olemas, see on lihtsalt iidne vana komme neisse uskuda , kuid hiietark oli kuri selle peale, ja röögatas, et kuidas saab meest selliseid asju rääkida. Ta oli kuri selle peale, et Vootele ei käi hiies, ja rääkis, et sellised inimesed peavad küladesse tagasi minema. Ta tahtis nüüd tappa Vootlelet, et tema verd ciia järve, kuid Vootele kaitses end hästi ja haavad hiietarka hammastega. Hiietark hakkas Vootlelet kartma ja onu Vootele oli kuri, ütles, et ta hoiaks tast kaugel ja jätaks poisi rahule. Onu Vootele ja Leemet läksid käsikäes koju.
Pärtel tuli Leemeti juurde ja rääkis, et Ülgas rääkis neile juhtunust. Tambet oli kuri Leemeti ja ta ema peale. Kord oli Leemet, Pärtlej ja uss koos ja kuuslid, et keegi tuleb, see oli Tambet koos vaese tütrega Hiiega. Hiie jäi maha, rääkis neile, et nad lähevad hommikul kuupaistele vihtlema. Poistele see pakkus rõõmu, kuna nad tahtsid seda näha. Nad hiilisid sinna, ja vaatasid eemalt. Nad avastatis kõrval karu, kes ka vaatas Salmet. Salme kuulis puu otsast kellegi häält ja läks sinna, oli peaaegu et Leemeti juurde tulnud, kui karu hüüdis teda. Salmel oli hea meel ja ta läks tagasi puu otsa. Leemet oli kuri nii õe kui ka karu peale. Hiljem tahtis Leemet väga emale Salmest rääkida, kuid ta ei saanud, kuna ema saab siis aru, et ta oli piilumas käinud.
Leemet käis tihti Hiie juures, kes pidi töötama, jänesed lõikama huntidele söömiseks. Kui vanemaid kodus polnud, õptas Leemet Hiiule paar ussisõna, et hunte magama panna, et nad ei uluks nii ja et ei paluks süüa(et Hiie ei teeks nii palju töid). Ja hundid hakkasid iga päev magama. Vanemad olid sellega rahul, kuna arvasid, et haldjad panevad neid magama, et endale rahu saada ja et ise päeval rahus magada .
Leemet oli nüüd 14 aastane. Leemet unustas tasapisi küla, talle hakkas elu metsas meeldima . Leemet, Pärtel ja Hiiu otsustasid minna küla vaatama, nendega kaasas uss. Seal nad kohtasid jälle Johannest ja Magdaleenat. Nad läksid majja, Magdaleena nägi ussi ja kijatas. Johannes tahtis kohe ussi tappa. Kuid Leemet ütles, et see on ta sõber. Johannes ütles, et uss ei tohi olla inimese sõber, et kõik metsaelanikud peavad küladesse kolima. Kuid Leemet, Hiie ja Pärtel jooksid kiiresti metsa tagasi. Jõudsid metsa. Leemet hoidis käes ikka veel leiba, mida Johannes neile andis. Nad proovisid seda ja sundisid Hiiel ka proovida. Ta proovis. Siis hakkas oksendama . Mindi koju. Leemet ütles emale, et sõi leiba. Salme ütles ka kogemata, et oli kunagi leiva söönud.
Inimahvid joonistasid koopa seina peale täid, mis neil oli. Seal oli teisigi pilte – terve ajalugu.
Paljud kolivad külla. Pärtel teatab , et ta pere kolib külla. See oli suur šokk Leemetile, Pärtel oli ta parim sõber. Kuid midagi pole teha, Pärtel ei taha ka külla minna. Nad lubasid üksteisele, et hakkavad üksteist vaatamas käima.
Pärtel ei käinud mitu nädalat Leemetit vaatamas, Leemet aga ei teadnud, kus Pärtel elab. Ta käis tihti küla juures künkal ja vaatas, kea seal on, kuid ei näinud Pärtlelit. Kuid kord ta nägi teda ja sisistas ussisõnu. Pärtel ei tahtnus algul minna, kuid siis läks. Leemet igatses oma vana ja hea sõbra järgi, kuid ta ei oodanud sellist kohtlemist. Leemet oli vihane Pärteli peale ja ütles kõik välja, ja Pärtel rääkis talle Jumalast, Jeesus Kristusest, ristilöömisest, mida leemet ei uskunud. Pärtel teatas, et tema nimi on nüüd Piibli järgi pandud: Peetrus . Leemet saatis teda ühte kohta ja jooksis ussiga minema. Ta ööbis sel ööl ussiurus.
Tuli talv. Salme ei käinud enam väljas, st et karud läksid talveunde. Ussid kutsusid seda pere- Onu Vootele, ema Linda, Salme ja Leemet, enda juurde talveuneks. Nad läksid ja olid seal kogu talve. Tuli kevad. Onu Vootele ärkas esimesena, siis tema järl Leemet. Nad läksid välja, kus oli päike. Olid rõõmsad, läksid onu Vootele onni keldrisse, et süüa liha, kuna nad olid liiga näljased. See talv selles urus meeldis Leemetile ja jäi hästi meelde, seal oli mõnus magada ja lesida. Nüüd nad sõid liha. Onu Vootele kurku läks kont ja ta köhis. Leemet jooksis talle appi, kuid onu suri. Leemet üritas teda tirida treppist ülesse, kuid luuk läks kinni ja ta kukkus koos onuga maha ja tegi oma käe katki. Ta oli kaua keldris, onu mädanes ja haises, Leemet sõi liha ja tal oli paha, pea käis ringi. Ta ei teadnud, mitu minutit, või tundi või päeva on möödunud, ta ei teadnud midagi, käsi valutas väga, ta üritas välja minna, kuid ei suutnud käevalu pärast. Kukkus taas ja tegi enesel veel hullemini. Ta sõi liha, kuid kartis, et see on hoopis onuliha. Ta sisistas natuse ussisõnu ja ussid ärkasid ja tulid talle appi, tegid augu ja tirisid teda sealt välja. Ema hoolitses Leemeti järgi, kuni ta sai normaalselt süüa ja kõndida. Igavesti jäi kõveraks ta vasak käsi.
Ptk 15.Leemet on nüüd u. 21 aastane. Hiie on nüüd 17 aatsne. Endiselt kahvatu ja kõhn. Möödus 7 aastat onu Vootele surmast. Salme ka karu elasid juba mitu aastat. Karu käis tihti küla juurde naisi vaatamas ja Leemet pidi koguaeg karu järgi minema, et teda tagasi tooma , kuna nagu Leemeti ema rääkis, oli ta viimane mees metsas ja pidi seda tegema. Kuid Leemetile meeldisid ka need naised, mis külas tule ümber koos noormeestega tantsisid.
Ints on tegelikult naine-ootab lapsi. Leemeti imetab , kuna ta arvas, et Ints on mees.(uss) leemeti ema tahab, et Leemet abielluks juba kiiremini Hiiega, kuigi Leemet seda ei taha. Ema juba hakkas õmblema lapsele riideid , kuigi last veel ei ole ja mõtleb, kuhu panna Hiiet ja Leemetit elama ja kuhu ise minna.
Leemet tahtsi eilset viga parandada, kuna ta võtis embusse Hieet, et ta ussi juurde ei tuleks ja ei vaataks ta lapsi, ja et Hiie ei arvaks, et Leemet teda armastas , tahtis nüüd Leemet oma viga nii oarandada, et minna Hiie juurde ja temega suhelda nagu tavaliselt. Metsas ta teda ei lednud ja teda otsides kuulis ta mingit karjumist. See oli Magdaleena, keda hammustas uss. Leemet tõttas appi, kutsus ussi ussisõnadega tagasi ja ussisõnade abiga imes uss Magdaleenat mürki tagasi Magdaleena jalast tagasi. Tüdruk oli tänulik ja andis Leemetile vastu põse musi . Leemetile hakkas see tüdruk meeldima. Mindi külla, Magdaleena isa Johannese juurde, kes rääkis Leemetile palju Jumalast, kuid Leemet teda ei uskunud, talle ei meeldinud seda kuulata. Leemet läks koos Magdaleenaga kloostri juurde laule kuulama. Tee peal üritas Leemet Magdaleenale kasvõi natuke ussisõnu õpetada, kuid see oli võimatu, kuna Magdaleena keel ei paindunud. Kloostrilaul ei meeldinud Leemetile sugugi , see oli talle pigem nagu hällilaul. Leemetile meeldis istuda Magdaleena juures. Äkki tulid kloostri tagant kolm külapoissi, nende seal ka Pärtel (Peetrus). Nad rääkisid ja natuke naersid Leemet välja, et too on metsas ja ei tunne midagi. Isegi Pärtel oli nüüd selline halb. Nad vaidlesid, toetudes kloostri seinale. Magdaleena läks teisele poole, et poiste juttu mitte kuulata, vaid laulu. Mindi koju Johannese juurde, kus ta lehma piinates üritas teda ravida, kuid lehm suri. Magdaleena andis Leemetile põsele musi ja jooksis koju. Leemet aga läks metsa. Ta koperdus millegi peale, see oli Meeme, kes vingus jne. Kodus ootas teda terce pere-ema, Salme ja karu. Nad teatasid Leemetile hullu uudist-Hiiet tahetakse ohverdada. Hiie ema ja isa- Mall ja Tambet olid sellega nõus. (kuigi Mall ei olnud, ta lihtsalt vaikis). Ja ülgas tegi seda, kuna haldjad ütlesid, et kui te noort neitsi ohverdate, siis elu muutub metsas nagu varem. Ja Hiie oligi viimane neitsi metsas. Leemet tahtis oma head sõpra päästa. Ta oli nüüd selline, nagu kunagi varem veel polnud-raevunud ja kuri. Ta sööstis Hiie maja juurde, kuid sees ei olnud kedagi. Ta jooksis Ülgase juurde ja selat nägi ta kõiki ja Hiiet kükitamas – surma ootamas. Leemet oli hundiga. Ta krahmas Hiiet(Hiie juba meelemärkuseta) ja sööstis hundi peal tagasi. Tagant jooksid ta järgi teised hundid, kelle peal istusid Tambet ja Ülgas. Nad tulid ligemale ja Leemet sai aru, et lõpp on juures. Kuid võsast tuli välja Hiie ema ja ütles, et Leemet jookseks vasakule mere poole, kus suure kivi taga on paat. Leemet tegigi seda. Oli suur oht, paati oli rakse võtta. Kuid ta sai hakkama ja pani Hiiet paadi sisse. Ujus kaldast eemale. Ülgas ja Tambet jõudsid järgi, sööstsid vette, kuid ei suutnud järgi ujuda. Tambet karjus , et küll ta neid veel kätte saab.
Hiie magas paadis terve öö. Hommikupoole ärkas ja naeratas. Leemet rääkis talle juhtunust. Hiie oli muutunud täitsa teistsuguseks. Kui varem oli ta koguaeg vait ja vaikne, siis nüüd ta rääkis palju ja oli rõõmus. Ta riietus ja läks ujuma , Leemet läks ka. Terve päev möödus. Nad ei tohtinud kaldale minna, kuna seal võis neid oodata terve kari hunte. Leemet sai aru, et ta armastab Hiiet. Nad läksid ühele saareme, kus leidsid koopa ja püüdsid jänese. Hiie valmistas süüa ja Leemet oli kaugemal. Äkki keegi krahmas tal jalast. See oli ta vanaisa. Suur imestus . Nad rääkisid. Hiie kutsus juba Leemetit sööma.
Ptk. 22. Hiie algul ehmus , kui nägi vanameest. Söödi koos. Vanamees ei osanud käis, ta roomas, kuna tal polnud jalgu , neid ju raiuti ja teda visati merre, kuid hüljed tõid ta saarele ja vanamees unistas ikka veel raudmeestele tagasi anda. Ta oli paljusid inimesi, kes juba saarele olid tulnud, et siia midagi ehitada, tapnud, hammustades neid oma mürgihammastega.
Vanamehel elas Saaremaal tuttav. Leemet ja Hiie sõitsid paadiga saaremaale, et sellelt tuttavalt saada vanaisale tuulekotte, et vanaisa saaks lennata ja raudmeestele tagasi teha.
Nad ujusid paadiga päri aeglaselt. Öösel jäid magama. Hommikul märkasid, et nende ümber on midagi karvast ja said aru, et on end öösel mässinud hiigelsuure kala habeme sisse. Kala hakkas rääkima ja rääkis, et on näinud Põhja Konna. See kala tuli üks kord sajas aastas veepinnale ja nüüd oli viimane kord, mis ta välja tuli ja et Leemet ja Hiie on viimased , kes seda kala nägid. Ja ta ujus tagasi vee alla oma urgu. Õnneks jäi laev paigale ja Hiie ja Leemet sõitsid edasi.
Nad jõudsi Saaremaale ja ussisõnade abil leidsid vanaisa tuttavat Möigast. Uss saatis neid tema juurde. Onni avas keegi munk, kes oli Möigase poeg. Möigas oli rõõmus neid nähes ja ta oli Leemeti vanaisa hea sõber. M;igas oli ] nnetu , et ta poeg ei ela sellist elu nagu varem elati ja nagu ta isa tahtis. Kuid munk laulis kloostrilaule, rääkis neile (Möigale, Hiiele, Leemetile ja naabrile, kes laulu peale ärkas ja tuli nende juurde, et keelata seda laulu laulmist) Jeesusest jne kõigest, mis kloostris räägiti ja et see on praegune elu. Kellegile ei meeldinud teda kuulata ja lõpuks viis Möigas Leemetit ja Hiiet onni ja andis köite peal rippuvaid tuulesid, pistis kotti . Leemet ja Hiie läksid tagasi paadi juurde ja sõudsid tagasi vanaisa juurde.
Tambet ja Ülgas olid hullud . Nad ei aimanud, et maailma on võimatu päästa ja usuvad ikka veel, et Hiiet ohverdades muutub elu tagasi samasuguseks. Nad on nadu väikesed lapsed, kes ikka veel usuvad haldjatesse.
Kui Leemet ja Hiie tagasi vanaisa saarele jõudsid, nägid nad Hiie isa paati ja ehmusid. Hiie tahtis paadiga tagasi sõita, kuid Leemet kogus juögust ja läks Hiiega käsikäes vanaisa koopa juurde. Nad leidsid seal teda midagi keetmas. Nad andsid talle tuuled ja rääkisid, et nägid Tambeti paati. Vanaisa ütles, et Tambet juba keeb siin ja vanaisa sai jälle uusi konte, millest ta valmistab endale tiibu. Leemet ja Hiie olid õnnelikud. Läksid koopa magama. Hiie oli natuke ehmunud, kui nägi Leemetit nii raevunud olevat. Leemet tahtis ka raudmeestele nüüd tagasi teha. Ta ütles Hiiele, et armastab teda.
Ptk. 25. Leemet ja Hiie hakkasid kodu poole sõitma. Vanaisa andis neile palju peekreid, mida ta ise tegi. Ta lehvitas neile ja nad sõitsid minema. Tulid oma kodukaldale. Neid kohtas seal täi ja inimahvid, kes puust alla ronisid. Nad olid imestunud ja rõõmsad, et nad tagasi tulid. Kohale tuli Ürgas ja mölises. Leemet virutas teda noaga, kuid sai lõigata ainult kõrva ja põske. Ürgas mölises haldjatest ja jooksis minema. Kodus ootas neid ema, ta oli väga rõõmus. Mõmmi oli haige, ta põletas oma tagumikku. Selgus, et kui Leemet sõitis laevaga ära, tuli Tambet ja Ürgas Leemeti ema juurde ja nõudsid, et ta ütleks, kuhu Leemet läks. Kuid ema ei teadnud ja mölises nendega. Tambet tõukas mõmmit koldesse. Ta tagumik sai kannatada. Sõimati üksteist kaua. Siis läksid mehed ära. Siis rääkisid Hiie ja Leemet enda loo ja ema sai peekri, ta oli väga rõõmus, kui kuulis, et ta isa on elus. Leemet ütles, et tahab kohe abielluda Hiiega.
Külasköik vanaisa juures avas Leemetis nagu mingi uue ukse. Ta ei olnud enam vaikne, vaid oli juba sõjakas.
Ptk.26. Järgmisel hommikul käidi Hiie ema juures. Kohtati Intsu. Leemet tapis ühe hundi, kes li kurt. Hiie ema oli vaikne, usub ikka veel haldjstesse. Leemet ja Hiiu ütlesid, et lõikavad kõik puud pühahiius maha ja teevad sellest oma pulmadel lõke. Hiie ema ehmus, ja palus, et nad seda ei teeks. Nad kohtusid Meemega, kes soovitas neil pulmadel veini juua. Leemet algul ei tahtnud, kuid siis ütles, et muretseb veini, tappes raudmeest ja saades talt seda jooki .
Ptk27. Olid ettevalmistused pulmadeks. Leemet käks ja tappis raudmehe, sai temalt veini. Pulmadel oli lõke, mille peal tehti toitu. Hiie ema ei tahtnud süüa, kuna see toit on tehtud pühapuude peal. Mõmmi hakkas tantsima ja ka Hiie tahtis koos Leemetiga tantsida. Ta kutsus teda ja Leemet tõusis. Kuid nende vahele jooksis hunt ja võtis Hiiel kaelast kinni oma hammastega. Hiie kukkus maha. Ka tema ema sai surma. Algul muidugi jõudis öelda midagi haldjatest, et haldjad karistasid neid. Leemet võtis kätte Hiiet, kuid nägi, et ta on surmud. Siis oli ta nagi pilves. Ta läks kaugele metsa, kuid siis tuli meelde, et Hiie on surnud. Läks tagasi ja nägi, et inimahvid ja täi on ka kohal. Täi suri Hiie juures, kuna ta armastas väga Hiiet. Leemet oli mitu kuud haige olnud.