Luumurdude, pehmete kudede ja liigesvigastuste füsioteraapia (0)

Skeleti-lihassüsteemi  füsioteraapia  
Doris  Vahtrik 
 
 
 
 
Sissejuhatus skeleti-lihassüsteemi füsioteraapiasse 
Luumurdude,  pehmete  kudede ja liigesvigastuste füsioteraapia 
 
„Esimene samm edu suunas iga eriala puhul, on olla sellest huvitatud.“  
Sir William Osler (1849-1919) 
 
Ortopeedia   on  väga  laiaulatuslik  ning  samas  kompleksne  arstiteaduse  valdkond.  See 
hõlmab  nii  traumade  kui  skeleti-  lihassüsteemi  haiguste  ravi.  Traumatoloogiliste  ja 
ortopeediliste  probleemidega  patsiente   ravivad   füsioterapeudid  igapäevaselt.  Eristatakse 
primaarset   ortopeedilist  füsioteraapiat  ja  teiste  patoloogiate  tagajärjel  tekkinud  vajadust 
skeleti-lihassüsteemi  füsioteraapia  järele.  Ortopeedia  ja  ortopeediline  füsioteraapia  peaksid 
olema  füsioteraapia  õppekavade  baasained,  sest  paljude  ortopeediliste  haiguste   tundmine   on 
aluseks   teadmistele   ning  oskustele  töötamaks  erinevate  füsioteraapia  valdkondade 
patsientidega.   Atkinson   kolleegidega  (2005)  usub,  et  head  teadmised  ortopeediast  on 
fundamentaalseks aluseks füsioteraapia praktikale.   
Füsioterapeudid  kohtuvad  ortopeediliste  probleemidega  patsientidega  kõikides 
tervishoiu 
valdkondades, 
kuid 
kõige 
enam 
lahendavad  
ortopeedilisi 
probleeme 
füsioterapeudid,  kes  töötavad  ortopeedia  või  ambulatoorsetes  (ingl.  k  outpatient  settings) 
osakondades.  Ka  füsioterapeudid,  kes  on  spetsialiseerunud  nt  intensiivravile,  neuroloogiliste 
probleemidega  patsientidele  või  töötavad  vanemaealistega,  puutuvad  kokku  ortopeediliste 
probleemidega.  Ortopeedilisi  probleeme  võib  esineda  kõikides  vanuserühmades  ning 
erialadel. Mõnedel juhtudel on probleemid sekundaarsed, kuid nende eiramisel kaasneb mõju 
patsiendi igapäevategevustele.  
Füsioteraapia eriala üliõpilased ja noored füsioterapeudid ei tohiks arvata, et traumade 
ja  ortopeediliste  haiguste   ravimisel   on  kindlad   retseptid   ning  patsiendiga  kohtudes  peab 
kasutama  päheõpitud  teooriat.   Füsioterapeut   peab  olema  võimeline  koguma  infot  patsiendi 
kohta  tema  juuresolekul  ning  suutma  vastu  võtta  otsuseid  kogutud  info  põhjal.  Vaatamata 
sellele,  et  vigastused  ja  haiguslikud   seisundid   varieerivad,  võivad  ortopeedilised  sümptomid 
erinevate  patsientide  juures  olla  samad.  Sarnaselt  on  ka  füsioterapeutilised  sekkumised 
vastavates   situatsioonides   samad.  Raskem  osa  noore  füsioterapeudi  tööst  on  erinevate 
juhtumite  eristamine,  mistõttu  kliiniline  mõtlemine  (ingl.k   clinical   reasoning)  ja  otsuste 
tegemine on väga tähtsal kohal.  
Nagu  teada,  on  füsioteraapia  teaduspõhine  tervishoiu  valdkonda  kuuluv  eriala,  kuhu 
on  integreeritud  teadmised   bioloogia -,  psühholoogia-  ja  käitumisteadustest.  Eriala  on  seotud 
patsiendi  individuaalsete  funktsionaalsete  oskuste  hindamise  ja  parandamisega,  tervise 
edendamise,  vigastuste  ja  haiguste  ennetamise  ning  ravi  ja  rehabilitatsiooniga.  Füsioteraapia 
ülesanne  on  säilitada  ja  parandada  inimese  funktsionaalseid  oskusi  ning  liigutusi  kogu  elu. 
Eriti  oluline  on  füsioterapeudi  roll  vananemisprotsessi,  vigastuse  või  haiguse  poolt 
põhjustatud funktsioonihäire  ravis .  
Võrreldes 
teiste 
tervishoiuspetsialistidega, 
on 
füsioterapeutide 
teadmised 
liigutustegevusest  unikaalsed.  Suur  enamus  ortopeediliste  probleemidega  patsiente  kogevad 
raskusi  liigutustegevustel.  Skeleti-lihassüsteem  tagab  organismi  paljude  komponentide 
 
1
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
liigutused ja funktsioonid ning see jaguneb kaheks peamiseks süsteemiks: skeleti struktuur, 
mis  tagab  „tellingud“   lihastele ,  kaitse  siseorganitele  ning  moodustab  liigutatavad   lingid  
liigeste  näol ja lihaste süsteem, mis tagab kontrollitud liigutused. Skeleti-lihassüsteem ei saa 
töötada  isoleeritult,  ta  on  täielikult  sõltuv  teiste  organsüsteemide   normaalsest  
funktsioneerimisest 
sh. 
tsentraalsest 
ja 
perifeersest 
närvisüsteemist 
ning 
kardiovaskulaarsüsteemist.  Liigutuste  kontroll  ja   ajend   on   juhitud    tsentraalse   ja  perifeerse 
närvisüsteemi poolt ning kardiovaskulaarsüsteem  varustab   luid ,  liigeseid  ja lihaseid toitainete 
ja hapnikuga.  
Vananemisest  tingitud  muutusi  on  võimatu  peatada,  kuid  tänu  teadmistele,  mis 
võimaldavad  vähendada  haiguste  ja  õnnetuste  riske,  saame  hoida  organismi  nii  terve  ja 
aktiivsena kui võimalik. On väga tähtis, et füsioterapeut omaks teadmisi keha normaalsetest ja 
patoloogilistest muutustest.  Erialased  teadmised tagavad edu otsuste vastuvõtmisel kliinilises 
situatsioonis,  samas  peab  füsioterapeut  patsiendile   seletama ,  mis  on  tema  poolt   soovitatud  
konkreetse  harjutuse  põhjendus  või  miks  peab  vastavat  igapäevaelu  tegevust   muutma .  Ravi 
seisukohalt peab füsioterapeut olema teadlik muutuste põhimõtetest kudedes ning ka sellest, 
kuidas  vastavad  muutused  mõjutavad  inimest  füüsiliselt,  psühholoogiliselt  ja  sotsiaalselt. 
Füsioterapeudi  lai  teadmistepagas  hõlbustab   kliinilise   mõtlemise  protsessi,  mis  on  vajalik 
patsiendi füsioterapeutiliste probleemide, ravi eesmärkide ja ravi plaanide formuleerimisel.  
 
Ortopeedilised haigused, vigastused 
Luumurd  ehk  fraktuur  (ladina k. fractura) 
Luumurd  ehk  luu  terviklikkuse  katkemine  võib  olla  põhjustatud  traumast,  korduvast 
väiksest  koormusest  (ingl.k  repeated  small   stress )  või  patoloogilisest  muutusest  näiteks 
kasvaja  näol.  Füsioterapeut  sekkub  niipea  kui  luumurd  on  parandatud/fikseeritud  ja 
immobiliseeritud (immobiliseerima- liikumatuks tegema, mobiilsust vähendama).  
Pehmete kudede  vigastus  
Pehmete  kudede  vigastuste  all  mõeldakse  ortopeedias  liigessidemete,  kõõluste  ja 
lihaste  vigastusi.  Nii  nagu  luumurdude  puhul,  võivad  pehmete  kudede  vigastusedki  olla 
tingitud erinevatest kahjustustest. See võib olla tingitud üksikust traumast nagu kukkumisest 
või  spordivigastusest,  või  pikemaajalisest  vastava  struktuuri  ülepingest  nagu  näiteks  kõõlust 
ümbritseva  sünoviaalkesta  põletikust  pärast  sama   liigutuse   paljusid  kordusi.  Sellise  juhtumi 
korral võib patsiendi ravis olla füsioterapeut esimene spetsialist. 
Reumatoloogia 
See  tervishoiu  valdkond  tegeleb  reumaatiliste  haigustega  patsientidega.  Reumaatilisi 
haigusi  nimetatakse  ka  sidekudede  haigusteks  (ingl.k  connective  tissue   disease ).  Üldiselt 
arvatakse,  et  reumaatilised  haigused  mõjutavad  ainult  liigeseid,  kuid  fakt  on  see,  et  haigus 
võib  mõjutada  kogu  keha  sidekudesid.  See  tähendab,  et  reumaatilise  haigusega  patsiendil 
võivad  sageli  olla  ulatuslikud  ning  mõnikord  süstemaatilised  sümptomid,  mis  võivad 
põhjustada  märkimisväärseid  liigeste  düsfunktsioone.  Üldiselt  on  tegemist  ravimatu, 
kroonilise  haigusega, mille  tekkepõhjused  on teadmata. Reumaatiliste haigustega patsientidel 
on  ortopeediliste  haigetega  sarnased  probleemid:  valu,   turse   ja  funktsioonihäired.  Tingitud 
reumaatilise  haiguse   pikast   kestvusest  ning  ravimite  toest,  peab  füsioterapeutilist  käsitlust 
kohandama   vastavalt  patsiendile.  Sageli  on  füsioterapeut  reumaatilise  haige  puhul 
tervishoiutöötajate meeskonna liige. 
Luu haigused 
Luustikku  mõjutavad  haigusi  on  palju  ning  erinevaid.  Näiteks   osteomüeliit  
(luupõletik- bakterite tekitatud luuüdipõletik, mis hematogeenselt algab  luuüdist  ja võib  levida  
teistesse luuosadesse ja sellest väljapoole)- võib olla tekkinud  trauma  tagajärjel, osteosarkoom 
(luukasvaja)-  tekib  teadmata  põhjuste  tagajärjel  ning   osteoporoos ,  millel  võib  olla  seos 
vananemisest tingitud  muutustega . Ka nende haiguste puhul on füsioterapeut ravimeeskonna 
 
2
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
liige.  Vaatamata  sellele,  et  iga   patsient   erineb  oma  haigusest  tingitult,  esinevad  haigetel 
sarnased  sümptomid  ning  füsioteraapias  kasutatavad  tehnikad  võivad  olla  erinevate 
patsientide  juures  samad.  Nagu  välja  toodud-  mõned  sümptomid  erinevad  haiguse 
spetsiifilisusest  tigituna,  kuid  paljud  probleemide  nagu  valu,  turse,  lihaste  nõrkuse  ja 
funktsioonihäire ravi kattub teiste ortopeedilistest  haigustest  tingitud probleemide raviga.  
 
Kaasasündinud (kongenitaalsed) ja pediaatrilised ortopeedilised probleemid 
See 
ortopeedia 
valdkond 
tegeleb 
laste 
ortopeediliste 
probleemide 
ja 
deformatsioonidega. Tekkepõhjuste alusel võib vastavaid  häireid  jagada:  traumad  sh. fraktuur 
läbi  epifüseaalse  (naaberluudega  liigestuv  luuliigespinnapoolne  otsosa)  kasvuplaadi,  mis 
mõjutab  luu  arengut,  kongenitaalsed  seisundid  (sh.  puusaliigese   düsplaasia   ehk  arenguhäire) 
või mõni haigus nt. idiopaatiline (iseeneslikult, ilmse põhjuseta  algav ) juveniilne  (noorusea) 
artriit (liigespõletik). 
Füsioterapeutilised  meetodid  on  tüüpilised  ortopeedilise  füsioteraapia  meetoditele, 
kuid  nüüd  peab  arvestama  patsiendi   vanust .  Et  vältida  hilisemaid  probleeme,  on  äärmiselt 
tähtis  avastada  lapse ortopeedilised probleemid nii vara kui võimalik.  
Liigeste asendamine (väljavahetamine) (ingl k. joint replacement) 
Hulk  ülal  väljatoodud  vigastusi  ja  haigusi  võivad  viia  vajaduseni  asendada  patsiendi 
omaliiges proteesliigesega. Näiteks võib reumaatilisest haigusest tingitud tõsise kahjustusega 
liiges   vajada  asendusliigest.  See  annab  jäsemele  võimaluse  efektiivsemalt  funktsioneerida 
ning  võimaldab  patsiendil  saavutada  soovitud  liigutuspotentsiaali.  Liigeste  asendamine  võib 
olla vajalik ka pärast  kindlaid  luumurde nagu näiteks  reieluukaela   murd  (lad.k fractura colli 
femori). Reieluukaela murru vigastuse korral on reieluupea  verevarustus  komplitseeritud ning 
see  võib  omakorda  põhjustada  avaskulaarset  (veresoonetu)  nekroosi  (koekärbus)  ehk  luu 
surma. Kui nii juhtub, võib reieluupea asendada  metall  implantaadiga.  
Mõned 
meditsiinikeskused 
on 
spetsialiseerunud 
kasvajast 
tingitud 
suurte 
luupiirkondade  asendamisele.  Vastavad  proteesid  on   disainitud ,  toodetud  ning  tellitud  vaid 
individuaalselt patsiendile.  
Ortopeedidel  on  väga   spetsiifilised    postoperatiivsed   soovitused  füsioterapeutidele, 
millega peab patsiendi ravis arvestama.   
 
Luumurdude füsioteraapia 
Luumurdude  paranemise  periood 
Üldiselt sõltub  luumurru  paranemise aeg sellest, kus piirkonnas murd on. Kaks tähtsamat 
faasi luumurru paranemisel on: 
•  Kalluse  (lad.k  callus-  luumurru  murrupindade  vahele  kasvav  ja  neid  ühendav 
sidekude,  millest vähehaaval areneb kõhr- ja luukude) teke: osaline luu paranemine, 
kui  luuotstesse  formeerub  esmane   kallus   nii,  et  piikonnas  on  minimaalne  liikuvus. 
Surve all olev luu on veel  valulik  ning röntgenpildil on veel nähtav murru joon. Kuni 
luu pole täielikult  paranenud , ei tohi kanda kogu keharaskust  vigastatud  jäsemele ning 
vajalik võib olla ka väline tugi.  
•  Stabiliseerumine:  luu  täielik  paranemine,  kus  murru  piirkonnas  pole  luu  liikumine 
võimalik.  Röntgenpildilt  pole  näha  murrujoont,  sest  luu  trabeekulid  ületavad 
piirkonna, kus oli murd. Nüüd võib alustada täieliku funktsiooni taastamisega, ilma et 
tekitaks  kahju  luumurru  piirkonnale.  Luu  on  täielikult  paranenud  ning  omab 
murrueelset tugevust.  
Vaatamata  sellele,  et  paljud  allikad  ei  anna  täpset  ajaskaalat  luumurdude  paranemisel, 
eksisteerivad  mõned  üldjuhised.  Tabel  1  toob  välja  normaalse  luu  korral  keskmised  ajad 
kalluse ja stabiilsuse tekkel. 
 
 
3
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
 
 
Tabel  1.  Keskmine  aeg  kalluse  ja  stabiilsuse  tekkimiseks  normaalse  luu  korral 
täiskasvanul. 
 
Luumurru piirkond 
Kalluse tekke aeg (nädalad) 
Stabiilsuse tekke aeg 
(nädalad) 
Õlavarre proksimaalne kolmandik 
7-10 päeva 
3-4 
Radiuse/ ulna   distaalne  kolmandik 
4-6 
8-10 
Os scaphoideum ehk lodiluu  
3-4 
6-8 
Reieluu  proksimaalne kolmandik 
4-6 
8-12 
Reieluu distaalne kolmandik 
6 
12 
Tibia proksimaalne kolmandik 
6-8 
12-16 
Tibia distaalne kolmandik 
8-10 
16-20 
 
Tavaliselt tekib kallus pärast luumurdu keskmiselt 3-10 nädala jooksul.  Stabilisatsiooni  
teke  võtab  aega  kaks  korda  rohkem  kalluse  tekkimise  ajast.  Laste  puhul  on  luu  paranemise 
faasid  oluliselt  kiiremad  ning  luu  kallus  tekib  juba  esimese  postfraktuuri  järgse  nädala 
jooksul.  Sellest  tulenevalt  peab   rehabilitatsiooni   kohandama  luumurru  paranemise  faaside 
kohaselt.  Vanemaealistel  võib  nii  kalluse  tekke  kui  stabilisatsiooni  etapp  pikeneda,  kui  on 
tõendeid näiteks  osteoporoosist  (see võib olla siiski individuaalne). 
Luumurd ja ümbritsevate kudede vigastus põhjustab kaebusi, näiteks: 
•  valu 
•  võimetus liigutada liigeseid üleval või allpool murru piirkonda 
•  lihaste nõrkus 
•  muutused proprioretseptsioonis 
•   verevarustuse  aeglustumine 
•  muutused tundlikkuses. 
Luumurru tagajärjel tekkiv kudede  verejooks  ning põletikuliste ainete  formatsioon  viib 
ümbritsevate  kudede  ummistumise  ning  kokkukleepumiseni.  Sellest,  aga  ka  normaalsest 
paranemisprotsessist  ja  immobilisatsioonist   tingituna   lühenevad,  sidekoestuvad  ning 
nõrgenevad ümbritsevad lihased,  pehmed   koed  ja liigesstruktuurid, põhjustades mõne kraadi 
ulatuses  postfraktuurset  liigesjäikust.  Vastavalt  rehabilitatsiooni  etapile,  kui  luumurd  on 
paranenud,  on  füsioteraapia  üks  eesmärke  vähendada  postfraktuurist  tingitud  liigesjäikust 
ning lihase nõrkust. 
Rehabilitatsioon   algab  niipea  kui  luumurd  on  paigaldatud.  Juba  esimesel   kohtumisel  
patsiendiga  peab  füsioterapeut  selgeks  tegema  rehabilitatsiooni  protsessi  põhimõtted,  et 
tagada  täielik  taastumine.  On  hästi  teada,  et  pärast  luumurdu  tekivad  komplikatsioonid  kui 
patsient  või  ravimeeskond  pole  teadlik  potentsiaalsetest  probleemidest.  Luumurru  järgse 
rehabilitatsiooni üldine eesmärk on aidata luumurrul paraneda eesmärgi kohaselt ajagraafiku 
alusel nii, et patsient taastaks oma funktsionaalsuse võimalikult väheste komplikatsioonidega.  
 
Komplikatsioonid luumurru ravis 
•  Aeglane  kalluse  tekke  protsess.  Kui  luumurd  vajab  paranemiseks  tavalisest 
pikemat  aega,  siis  võib  see  olla  tingitud  ebanormaalsetest  luulistest  muutustest.  Raviks 
kasutatakse pikemat immobilisatsiooni.  
•  Mitte  ühinemine  (ingl.k  non-union).  Luumurd  ei  parane  selleks  ettenähtud  aja 
piires.  Luu   infektsioon   ja  ülemäärane   liigutus   luu   otstes   on  kaks  põhjust  kalluse  mitte 
tekkeks.  Algselt  ravitakse  luu  mitte  ühinemist  pikema  immobilisatsiooniga,  kui  probleem 
jätkub,  teostatakse  operatsioon  luusisese  fiksatsiooniga  koos  luuotste  eemaldamise  ja  luu 
 
4
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
siirdamisega.  Väga  tõsise  luu  kalluse  mitte  tekkimise  korral,  koos  pika-aegse  valu  ja/või 
põletikuga võib osutuda vajalikuks jäseme  amputatsioon . Hilinenud keharaskuse kandmine 
vigastatud  jäsemele  võib  olla  osteoporoosi  põhjuseks.  Et  saavutada  kiirem  keharaskuse 
toetus ning luu paranemine, rakendatakse välist fiksatsiooni. 
•  Ebaliiges  (pseudoartroos,  ingl.k  nonunion,  malunion)-  luumurrujärgne  seisund, 
mille korral murruotsad ei ole kokku kasvanud, vaid liiguvad teineteise suhtes liigestaoliselt 
(uusliiges). Luumurd kasvab kokku, kuid ebaõige nurga all või roteerunult. Tõsiste juhtude 
korral saab luu asendit korrigeerida manipulatsiooniga või kui kallus ning stabilisatsioon on 
tekkinud,  siis  võib   korrektse   luude  asendi  (ingl.k  malalignment*)  tagada  osteotoomia  (luu 
lõikus  selle asendi või kuju muutmiseks).  *Luude malalignment ( kõrvalekalle , hälve) võib 
olla  kongenitaalne,  põhjustatud  vigastusest  või  kroonilisest  posturaalsest  defektist.  Näiteks 
reieluu anteversioon, genu varum (o-jalg) ja genu valga (x-jalg) võib põhjustada sportlastele 
vigastusi. 
•  Lühenemine. Ebaliigese tulemusena võivad luu otsad  paraneda osaliselt teineteisega 
kattuvas  asendis,  mis  lühendab  luu  pikkust.  See  on  oluline  alajäseme  juures,  kus  jalgade 
pikkuse  erinevus  rohkem  kui  1,25  cm  võib  põhjustada   sekundaarset   alaseljavalu  ning 
suurem koormus puusaliigesele viib sekundaarse osteoartroosini.  
•  Liigeste  jäikus . Peri- (ümber-, lähi-,  ümbris -) või intraartikulaarsetest (liigesesisene) 
põhjustest tingituna võib tekkida liigese liikuvusulatuse piirang. 
•  Periartikulaarsed  põhjused  on  valu,  turse,   verevalum ,   vähenenud   lihaste 
funktsioon, liigeskapsli või liigessideme kahjustus. 
•  Intraartikulaarsed  põhjused  on  liigese   adhesioon   (kokkukasvamine,  liitumine), 
liigespinna  kõrvalekalle  ning  liigne  kalluse  teke  või  lahtised  liigesstruktuurid 
intraartikulaarse luumurru korral. 
•  Avaskulaarne   nekroos .  Kui  luu  verevarustus  on  häiritud  ning  sellest  tingituna 
hävineb  luukude,  siis  liiges,  mis  on  vastava  luuga  seotud  muutub  valusaks  ja  jäigaks. 
Avaskulaarset  nekroosi  esineb  tavaliselt  reieluu  kaela,  lodiluu,   kontsluu   (os   talus )  või 
kuuluu (os lunatum) murru tagajärjel.  
•  Myositis ossificans (luustuv müosiit- seisund, kus  lihaskoes  tekib luukude). Esineb 
tavaliselt  pärast   küünarliigese   piirkonna  suprakondülaarmurdu  (põndaüline),  kuid  võib 
esineda  ka  teistes   liigestes ,  spetsiifiliselt  puusas,  õlas,  põlves.  Probleem  esineb  tavaliselt 
parapleegia või peavigastusega patsientidel, kus passiivseid liigutusi ja venitusi teostatakse 
regulaarselt,  sageli   pinges   lihase  või  suurenenud  lihastoonuse  tingimustes.  Pärast  tõsist 
traumat  võib  tekkida  liigese  pehmetesse  kudedesse  lubjastunud  mass,  mida   seostatakse  
tugeva  posttraumaatilise  verevalumiga.  Kuna  tõsiselt  usutakse,  et  passiivsed  liigutused  või 
venitused  võivad põhjustada kudede müosiiti (lihaspõletikku), siis paljud füsioterapeudid ei 
kasuta  passiivseid  venitusi  küünarliigeses.  Limiteeritud  passiivseid  liigutusi  võib  teostada, 
kuid  praktikud  eksivad  selle  teadmise  suhtes  ning  teostavad  ainult  aktiivseid  assisteeritud 
liigutusi.  
•  Infektsioon  (ost(e)iit-luupõletik)  tekib  tavaliselt   lahtiste   luumurdude  korral  või 
välise  fiksaatori  kinnitusvarda  jäsemesse  sisenemise  piirkonnas.  Ilmnevad  infektsioonile 
omased   tunnused  nagu  valu,  temperatuuri  tõus,   turses   piikond  koos  kohaliku 
puutetundlikkusega. Luu nekroos võib kaasneda tõsiste pikaajaliste juhtude korral. 
•  Postkalluse  komplikatsioonid  võivad  põhjustada  närvi  kahjustust  või  kõõluse 
rebendit.  Pärast  kalluse  normaalset  arengut,  võib   luud   ümbritsev  pehme  kude  olla  kokku 
surutud  või  katki  kulunud  luule  tekkinud  lisa  kalluse  liigutamise  tõttu.  Seega  on  fraktuuri 
lähedal  olev  iga  pehme  kude  luumurruga  seotud.  Näiteks  pöidla  pikk  sirutajalihase   kõõlus  
on  väga   aldis   rebenema  pärast  kodarluumurdu  (Collesi  murd-  lad.k  fractura  radii  typica- 
kodarluu   alaosa  murd,  mille  korral  kodarluu  eraldunud  osa  (alumine  fragment)  suundub 
dorsaalsele (käeselja suunas)). 
 
5
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
•   Osteoartroos .  Muutused  liigespinnal,  biomehaanilise  stressi  muutused  või  luu 
pikkuse  muutused  pärast  luumurdu  suurendavad  liigeste  kulumise,   liigest   ümbritsevate 
struktuuride  rebenemise  või  varajase  osteoporoosi  riski.  Osteoartroos  võib  välja  kujuneda 
igas liigeses, mis on seotud muutunud mehhanismidega: näiteks kontralateraalne  põlveliiges  
reieluukaela murru tagajärjel.  
•  Lihaste nõrkus. Luumurruga seotud traumad ning sellele järgnev immobilisatsioon 
põhjustab  lihase  nõrkust  juba  6  tundi  pärast  luumurdu.  Füsioteraapia  ei  saa  ennetada  seda 
komplikatsiooni,  kuid  olles  probleemist  teadlik,  saab  vastavat  funktsiooni  treenida 
rehabilitatsiooni ajal.  
 
Füsioterapeutiline hindmine ja ravi luumurru korral 
Kui patsient on traumatoloogia või ortopeedia  osakonnas  akuutse luumurruga, siis tuleb 
tema  füsioterapeutilisel  hindamisel  arvestada  mitmete  ettevaatusabinõudega.  Kui  patsient 
hakkab käima ambulatoorselt füsioterapeudi juures (tavaliselt siis, kui on tekkinud luukallus), 
siis leiab aset põhjalikum hindamine ilma, et peaks muretsema kahju tekitamise pärast. Mida 
varem alustatakse füsioteraapiaga, seda suuremad on võimalused mõjutada lõpptulemust läbi 
korraliku hindamise, individuaalse ravi ning usaldusväärse terapeut- klient  suhte. 
Vaatamata  sellele,  et  eksisteerivad  üldised   printsiibid   luumurdude  füsioterapeutilises 
ravis, peavad ravieesmärgid olema siiski püstitatud individuaalselt, eriti soovitatud harjutuse 
tüüpi  ja  kestvust  silmas  pidades.  Harjutuste  korduste  arvu  peab  leidma  vastavalt  patsiendi 
võimele harjutusi  sooritada . Paljud terapeudid alustavad number „viiest“-  5 harjutuskorda ja 
hoidmise aeg 5 sekundit. Võimaluse korral suureneb nii harjutuste korduste arv kui harjutuse 
kestvus. Kui akuutse  murruga  patsient suudab teostada vaid ühe korrektse korduse, siis on see 
rohkem aktsepteeritud kui ebakorrektne harjutus või poole jõuga  sooritatud  katse. 
Füsioterapeutilist  hindamist  ja  ravi  ei  saa   soovitada   standard  juhendi  alusel,  sest  kaks 
patsienti  ei ole kunagi identsed. 
 
Füsioteraapia akuutse ebastabiilse luumurru korral 
Peamised printsiibid: 
Tuleb  vältida  igasugust  lihase  kontraktsiooni,  mis  võib  liigutada  luuotsi-  see  takistab 
paranemist, põhjustab valu ning luuotste kõrvalekallet. See võib juhtuda, kui tugev lihasgrupp 
on  seotud  väikse  luumurru  fragmendiga  nt.  iliopsoaslihase   kontraktsioon   ja  reieluu 
proksimaalse fragmendi murd. Kui luumurd on ebastabiilne, siis vastav piirkond peab olema 
toetatud,  kuid  harjutusi  tohib  teha  jäseme  distaalsetele  osadele.  Näiteks   õlavarreluu   murru 
korral, vaatamata sellele, et kätt toetatakse tugisidemega, võib teha harjutusi küünarliigesele, 
randmele ja labakäele.  
Liigese liikuvus 
Et  suurendada  liigese  liikuvust  ning  tagada  patsiendile  kindlustunne,  on  igasuguse 
murru korral vigastuse akuutses faasis lihtsam sooritada juhendatud (assisteeritud) aktiivseid 
või  passiivseid  liigutusi  kui  aktiivseid  harjutusi.  Luusisese  fiksatsiooni  korral  tuleb 
suurendada  nii  palju  kui  võimalik  liikuvust  ka  nendes  liigestes,  mis  olid   esmalt   kipsiga 
immobiliseeritud.  Näiteks  hüppeliigese  murru  korral,  fikseeritakse   hüppeliiges   luusisese 
vardaga ning asetatakse elevatsioonasendisse ilma kipsita kuniks hüppeliigese ja  labajala  turse 
alaneb   ning   dorsaalfleksioon   saavutab  neutraalasendi  (hüppeliigese  null-asend).  Kerged 
liigutused  ja  ajastatud  surve  vigastuspiirkonnas  vähendab   turset   ning  võimaldab   suuremaid  
liigutusi.  Võimalusel  võib  kasutada  passiivse   liikuvuse   ( continuous   passive   motion -  CPM) 
aparaati , et parandada liigeste liikuvust teraapiasessioonide vahel.  
 
6
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Turse 
Luumurrupiirkonnast distaalsel ja proksimaalsel teostatud harjutused  aitavad venoossel 
verel naasta veenivereringlusse ning vähendada turset eriti kui harjutused on teostatud jäseme 
elevatsioon asendis.  
Keharaskuse kandmine 
Täielikku  või  osalist  keharaskust  ei  tohi  kanda  jäsemele  enne  kui  röntgeniga  on  näha 
teatud  luukalluse  formatsioon.  Juhtudel,  kus  keharaskuse  mittekandmine  jäsemele  on 
võimatu,  võib  lubada  nn  jala  puudutust  (ingl.k   touch    weight   bearing)  kontaktalusega.  Et 
paranemise  oleks  tagatud,  on  oluline,  et  keharaskust  lubatakse   jalale   niipea  kui  võimalik- 
sellega vähendatakse võimalust osteoporoosi tekkeks, mida on avastatud juba 2 nädalat pärast 
murdu.  Liikumine  ükskõik  millise  liikumisabivahendiga  peab  olema  ohutu,  tagades 
patsiendile  hea  tasakaalu  ja  koordinatsiooni.  Juba   haiglas   olles  peab  tagama  patsiendile 
kindlustunde  liikumiseks   abivahendiga .  Keharaskuse  mittekandmine  vigastatud  jalale  võib 
eriti  vanemaealiste  patsientide puhul olla raske-  selle õppimine võtab aega. Tavaliselt annab 
kirurg  soovituse pärast operatsiooni  kõndida  abivahendiga nii, et opereeritud jalg on  kontaktis  
aluspinnaga- see on vajalik selleks, et tagada patsiendi  mobiilsus  ning pääseda haiglast koju 
(kui  füsioterapeut  kahtleb  keharaskuse  kandmise  nõuannetes  patsiendile,  tuleb  infot  hankida  
patsienti opereerinud kirurgilt).  
Sageli  on  pärast  immobilisatsiooni  eemaldamist  keharaskuse   kandmisel   alajäsemele 
probleemiks valu ning alajäseme funktsionaalsuse vähenemine. Kui  jäse  on immobiliseeritud 
kipsi  või  välise  fiksaatoriga,  siis   liigesed   muutuvad  jäigaks-  eriti  intermetatarsaalliigesed  ja 
labajala väiksed lihased, mis ei funktsioneeri korrektselt. Kui keharaskuse kandmine labajale 
on väga  valus , siis ei tasu kiirustada keharaskuse kandmise harjutustega- jala kõikide liigeste 
mobiliseerimine  ning  labajala  lihaste  tugevdamine  aitab  leevendada  keharaskuse  kandmise 
kaebusi. 
Massaaž  
Koos  lihaste  ja  liigeste  mobilisatsiooniga,  parandab  massaaž  (eriti  sooja  seebivee  või 
beebiõliga  tehtud,  Atkinson,  2005)  naha  toitainete  varustust  ning  annab  adekvaatset 
sensoorset tagasisidet. Massaaži  võib patsient teha ka kodus iseseisvalt. 
Funktsioon 
Ettevaatlikult  teostatud   funktsionaalsed   liigutused  aitavad  patsienti  ükskõik  millise 
ülajäseme probleemi puhul, kuid raskete esemete tõstmist peab nii kaua vältima kui luumurru 
piirkonna kallus on piisavalt tugev võimaldamaks raskete esemete tõstmist. 
 
Stabiilsed  luumurrud  
Peamised printsiibid 
Välised   fiksaatorid   ja  sisemine  fiksatsioon  ei  asenda  luu  ühinemist:  need  on 
„tellingulaadsed“   vahendid nii  kauaks  kuni toimub ühinemine. Seni kui  kallus on luumurru 
piirkonnas  stabiilne,  tuleb  luumurdu  ravida  hoolikalt  ning  limiteeritud  keharaskuse 
kandmisega  alajäsemele.  Liigset  valu  või  luumurru  ebastabiilsust  pärast  normaalse  kalluse 
tekkimise  perioodi,  peab   pidama   väga  tõsiseks  märgiks  ning  kahluste  korral  tuleb  esimesel 
võimalusel pöörduda ortopeedi poole.  
Liigese liikuvus 
Kui  luumurd  on  stabiliseerunud  (kas  lahase,  luusisese  fiksatsiooni  või  välise  fiksaatori 
kaudu),  peab  hakkama  taastama  murrust  distaalsemal  või  proksimaalsemal  olevate  liigeste 
liikuvust. Kui patsient on haiglas, võib kasutada liigeste liikuvuse säilitamiseks, taastamiseks 
CPM  aparaati.  Enamus  CPM  aparaate  annavad  reie  kaudu  toe  põlvele.  Enne  CPM  aparaadi 
kasutamist tuleb veenduda, et ei esineks ebanormaalset pinget murrupiirkonnale reie osas või 
põlveliigesele.   Patsiendid   peaksid   sooritama   lihtsaid,  luumurruga  seotud  harjutusi,  mis 
 
7
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
parandavad  nende  liikumist  psühholoogiliselt  ning   leevendavad   ka  valu.  Enne  vastavate 
harjutuste sooritamist, peab olema tekkinud kallus.  
 
Lihase tugevdamine 
Luumurrupiirkonnas  või  üle  selle  ei  tohi  rakendada  liigset  vastupanu,  ei  pikiteljel 
(longitudinaalselt)  keharaskuse  kandmisega  alajäsemele  ega  pöörlevalt  (rotatoorselt) 
lihaskontraktsiooni   kaudu,  enne  kui  luumurd  ja  ümbritsevad  lihased  on  piisavalt  tugevad. 
Näiteks: vastupanu õlaliigese rotaatorlihaste tugevdamiseks antakse õlavarre distaalsest osast, 
sest  kui  luumurru  piirkonda  ei  ole  tekkinud  kallust,  võib  rotaatorlihaste  jõud  põhjustada 
õlavarreluu refraktuuri.  
Tugevdavate  harjutuste  ajal  ei  tohi  riputada  raskusi  luumurrust  distaalsemale  kuni 
luumurru  stabiliseerumiseni.  Seda  eriti  luu  dislokatsiooni  (vrd  luksatsioon-   paigast  
äranihkumine) või liigeslähedaste transversaalmurru (ristikulgev) juhtude korral nii nagu seda 
põhjustaks ülemäärane traktsioonjõud. 
Raskuste  riputamine  üle  mittetoetatud  liigese,  passiivse  jõu  suurendamise  eesmärgil 
võib  samuti  olla  kahjulik,  eriti  põlvele  ja  küünarliigesele,  kus   pikemad   jõukangid  on 
harjutusega seotud. Näiteks: põlveliiges on täielikult sirutatud,  kand  ja tuhar on toetatud, kuid 
reieluu  ei  ole  toetatud.  Harjutusnäide:  Füsioterapeut  võib  põlveliigese  eesmise  kapsli 
tugevdamiseks  lisada  manuaalset   survet   või  asetada  raskused  põlve  peale.  Kui  tegemist  on 
liigeselähedase  või  intraartikulaarse  murruga,  siis  niisugused  harjutused  põhjustavad 
ülemäärast  pinget  liigese  antroposterioorses  suunas,  valu  ning  tegevus  võib  takistada 
normaalset luu kinnikasvamist.  
Lihase  jõud  luumurru   piirkonnast   nii  distaalsel  kui  proksimaalsel  ning   nendest  
piirkondadest veelgi kaugemal, püsib nõrgana üsna pikka aega- kuni 2 aastat. Bullock- Saxton 
(1994)  tõestas,  et  treenitud   noorel   mehel  tõsise  hüppeliigese  lateraalse  ligamendi   venituse  
järel  esinesid  muutused  proksimaalsete  lihaste  funktsioonides  veel  kaks  aastat  pärast 
vigastust. Seega, mida  tõsisem  on vigastus, seda suurem on risk pikaajalisteks probleemideks 
ning patsient peab olema sellest teadlik.  
Kõik lihaste tugevdamise harjutused või meetodid peaksid  jääma  luumurru paranemise 
sellese  faasi,  kus  murd  on  stabiliseerunud,  kuid  kui  lihasjõudu  parandavaid  harjutusi 
sooritataksegi  kalluse  tekke  ja  murru  stabiliseerumise  perioodil,  peab  murru  piirkond  olema 
toetatud. 
Korrektse  isomeetrilise  jõu  peab   saavutama   (väikeste  raskuste  ning  suure 
kordustearvuga)  enne  jõutreeningut  (suured  raskused,  väike  korduste  arv).   Isokineetiline  
treening  võib  alata  küll pärast kalluse teket, kuid kindlustama peab luu toetuse. Et patsient ei 
treeniks liiga suurte raskustega, peab jõulimiiti testima.  
Keharaskuse kandmine 
Kui luumurd ja  lihasjõud  lubab, suureneb keharaskuse kandmine alajäsemele. Tavaliselt 
on  patsient  tõrges  vabanema  käimisabivahenditest,  kuid  füsioterapeut  peab  olema  kindel,  et 
jalg on piisavalt tugev suurema keharaskuse talumiseks. Et teada saada, kui suurt keharaskust 
jalg  talub  võib  kasutada  vannitoakaalu.  Jala  koormamisel  on  oluline  valuaisting  või  selle 
puudumisest tulenev signaal, kas jalg kannatab suuremat keharaskust või veel mitte.  
 
Pehmete kudede ja liigesvigastuste füsioteraapia 
Sidekude on üks neljast peamisest koest organismis ning tema funktsioon on: 
•  kaitsta organeid, mida ta ümbritseb  
•  keha struktuurse raami tagamine 
•  organite siseselt teiste kudede  toetamine  ning ühendamine 
•  ainete transport ühest piirkonnast teise 
•  sisemise kaitsemehhanismi tagamine potentsiaalsetele patoloogilistele sissetungijatele 
 
8
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
•  energiareservide säilitamine (talletamine).  
 
 
Tõeline sidekude koosneb: 
Venivast, viskoossest maatriksist ehk raamistikust 
Fikseeritud või uitrakkudest 
Kollageeni , retikuliini (võrgukiude moodustav aine-kollageeni vorm) ja elastiini  kiududest . 
Vaskulaarne sidekude koosneb: 
Verest ( maatriks -  plasma ;  rakud -  leukotsüüdid , erütrotsüüdid, trombotsüüdid; kiud) 
Lümfist (maatriks-  lümf ; rakud- leukotsüüdid; kiud). 
Luustiku sidekude koosneb: 
Verest (maatriks- anorgaanilised kaltsiumi soolad; rakud- osteotsüüdid; kiud- ossein) 
Kõhrest (maatriks- kondrin; rakud- kondrotsüüdid; kiud-  elastiin  ja  kollageen ). 
Rasvkoe  sidekude koosneb: 
Verest  (maatriks-  rakuvahevedelik  koos  kõrge  lipiidi  sisaldusega;  rakkudest-  adipotsüütidest 
ehk rasvarakkudest; kiud- kollageen (harvaesinev). 
 
Nagu mainitud , on sidekude üks neljast peamisest koest organismis- teised on: 
epiteelkude, mille peamised funktsioonid on: 
kaitse, transport, sisemiste õõnsuste vooderdamine ja  sekretsioon (sh. higi,  pisarad ) 
lihaskude, mis koosneb: 
skeletilihaskoest (vöötlihas, kontraktsioon vabatahtlik) 
silelihaskoest ( silelihas , kontraktsioon tahtele allumatu) 
südamelihas 
närvikude, mis koosneb: 
neuronitest (saatvad ja vastuvõtvad signaalid ) ja neurogliiast ( kaitsevad neuroneid).  
 
Pehmed koed, millega füsioterapeudid tegelevad, on peamiselt  kõõlused , fastsiad, lihased 
ja  nende  kõõlused,  bursad,   kapslid ,  närvid  ja  nende  kest.    On  selge,  et  erinevatel 
anatoomilistel  struktuuridel  on  väga  erinevad  funktsioonid.  Lühidalt  võib  neid 
kategoriseerida: 
•  kõõlused tagavad liigeste liigutused 
•  lihased vastutavad liigutuse, stabiilsuse ja jõu eest 
•  bursad ja kapslid toidavad ja kaitsevad nõrku või ülekoormatud liigeste piirkondi 
•  närvid võimaldavad kiiret kommunikatsiooni keha kõigi osade vahel. 
Nii  nagu  kõikide  teiste  kudede  ja  organsüsteemidega,  võib  pehmete  kudede  vigastus 
tekkida trauma, ülekoormuse, haiguse või keemiliste protsesside ehk põletike tagajärjel. Suur 
hulk funktsioone ja vigastuste põhjusi teeb pehmete kudede vigastused igapäevaseks, mistõttu 
vastavad vigastused juhtuvad väga sageli ning varieeruvalt paljude inimestega. 
 
Pehmete kudede vigastuste  klassifikatsioon  
1. Liigessidemed/ kõõlused. Vigastuste diferentseerimine  viitab  stabiilsuse vähenemisele: 
•  väljaväänamine, nikastamine (ingl. k  sprain )- stabiilsus ei ole mõjutatud 
•  osaline   rebend   (ingl.  k  partial  rupture)-  kuna  osad  kiud  on  rebenenud,  siis  sellest 
tulenevalt  on  tegemist  mõningase  ebastabiilsusega,  kuid  osad  kiud  on  endiselt 
intaktsed (vigastamata), sama ka subluksatsiooni ehk mittetäieliku nihestuse korral 
•  täielik  rebend  (ingl.k   complete   rupture)-  täielik   ebastabiilsus   ning  liigessideme 
terviklikkuse katkemine (ka dislokatsiooni korral). 
2. Lihaste vigastused võivad tekkida läbi: 
•  hävimise, purustuse (ingl.k crushing) 
 
9
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
•  rebendi (ingl. k laceration) 
•  isheemia- kohalik verevähesus 
•  ektoopilise ossifikatsiooni (väljaspool normaalset kohta tekkiv luustumine) 
3. Närvivigastused võivad tekkida 
•  venitamise 
•  hävimise tagajärjel 
4. vererakkude vigastused tekivad 
•  spasmi 
•  hävimise 
•  venitamise tagajärjel. 
Nagu varem mainitud, on pehmete kudede vigastustel väga palju erinevaid põhjusi nagu 
näiteks   liiklusõnnetused ,  spordivigastused,  lihtsad  igapäevategevused  nagu   kõndimine  
tänaval.  Need  võivad  tekkida  iseseisvalt,  kuid  sageli  on  nad  samaaegselt  seotud  teiste, 
olulisemalt  tõsisemate  vigastustega.  Pehmete  kudede  vigastused,  mis  tekivad  koos 
luumurdudega, klassifitseeritakse erinevalt kui ülaltoodud  loetelus . See klassifikatsioon sõltub 
kirurgilistest printsiipidest ning iga trauma individuaalsetest prognoosidest. 
Pehmete kudede vigastuste tekkepõhjused võib veel jagada järgmiselt: 
•  otsese või kaudse põhjuse tagajärjel tekkinud vigastus. Otsene põhjus võib olla näiteks 
löök  vastu  kätt,  mille  tagajärjel  tekib  valu  deltalihasesse,  samal  ajal  kui  kaudne  põhjus 
viitab  sekundaarsele  vigastusele  näiteks  liigese  subluksatsioonile,  mis  võib  olla  tekkinud 
liigest ümbritsevate sidemete ja kapsli tugeva venituse tagajärjel. 
•  patoloogilised  põhjused.  Mitmed  haiguslikud  protsessid  on  teadaolevalt  seotud 
kollageenkiududega,  nii  ka  näiteks   reumatoidartriit ,  mis  võib  põhjustada  näiteks 
tservikaalsete  (kaelasse  puutuv)  ligamentide  rebenemise.  On  ka  teada,  et  vananemine 
mõjutab  kõõluseid  ja  liigessidemeid  ning  teeb  nad  vastuvõtlikumaks  mehhaanilisest 
koormusest tingitud vigastustele.  
•  stress  või  väsimus.  See  ülekoormuse  faktor  on  sageli  seotud  spordivigastustega  ning 
inimestega,  kes  korduvalt  teostavad  kindlaid  liigutusi,  näiteks  ka  kasutades  arvuti 
klaviatuuri.  Korduv  stress-  vigastus  (ingl.k   repetitive   stress  injury-  RSI)  on  klassikaline 
ülekoormuse probleem.  
Erinevate  vigastuspõhjuste  teadmine  muutub  tähtsaks  patsiendi  hindamisel  ning  ravi 
planeerimisel. Hindamise seisukohalt on erinevus, kas hinnata lähimat vigastuspiirkonda ning 
vigastuse mehaanilist iseloomu või uurida ka patsiendi elustiili ning  haiguslugu . 
 
Pehmete kudede vigastuste ravi 
on  põhiliselt  kas   konservatiivne   või   kirurgiline .  Konservatiivne  ravi  sisaldab 
immobilisatsiooni, mobilisatsiooni ja rehabilitatsiooni, kaasa arvatud nõustamine . 
Kirurgiline ravi sisaldab: 
Liigessidemete  parandamist,  asendamist  või  taastamist,  lühendamist,  närvide 
dekompressiooni (lõikus, millega vähendatakse survet), parandamist kui on katki, neurolüüsi 
ehk närvi vabastamist liidetest ning siirdamist. Lihaste taasühendamist, transpositsiooni ehk 
kirurgilist  siirdamist  uude  paika,  kõõluste  taasühendamist  ja  ümber  paigutamist  ning  kapsli 
resektsiooni (lõikusega väiksemaks tegemist) ja lõhestamist (ingl.k splitting). 
 
Liigessidemete vigastused 
Liigessidemete vigastuste konservatiivne ravi sisaldab kas toetust (immobilisatsiooni) ja 
puhkust  või  mobilisatsiooni,  jääd,  kompressiooni  ja  elevatsiooni  ( lühendid   ingl.k:   PRICE - 
protection,   rest   või   MICE -  mobilization,  ice,  compression,  elevation).   Osalise   vigastuse  või 
põletiku  korral,  seni  kuni  haava   servad   on  lahtised  ning  haav   veritseb   võib  igasugune 
liigutusulatuse   suurendamine   ning  sellest  tulenev   pingutus   lükata  edasi  põletikuprotsessi. 
 
10
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Sellele  teadmisele  tuginedes,  on  mõistlik  soovitada  immobilisatsiooni  ja  puhkust.  Teisest 
küljest,  kui  füsioterapeut  kohtub  patsiendiga  pärast  kolmandat  vigastusejärgset  päeva,  mil 
haavapiirkonnas  tekivad  granulatsiooniprotsessid,  on  vaja  koheselt  alustada  mobiliseerivate 
harjutustega,  et  soodustada  armkoe  teket.  Mobiliseerivad  harjutused  võimaldavad  armkoel 
formeeruda haava ümber nii nagu jäset/keha on vaja tulevikus kasutada.  
 
 
PATSIENDI JUHTUM ( case   study ) 
25- aastane jalgpallur komistas ning kukkus. Ta tundis koheselt valu, kuid ta oli võimeline 
mängu  jätkama.  Valu  läks  suuremaks  kui  ta  lõpetas  mängimise.   Noormees   kaebab  teravat 
valu põlveliigese mediaalsel küljel, mis suureneb jala sirutamisel.  
Hindamine:  visuaalselt  on vigastuspiirkonnas nähtav nahavärvi muutus (punetab- ingl. k 
reddening), mis on tingitud veresoonte  paisumisest  ning  verevoolu langusest.  
Palpatsioon: vigastuspiirkond on kuum ning turses. 
Test: nii passiivsed kui aktiivsed liigutused on põletikuprotsessist tingituna ebamugavad. 
Läbi  valuaistingu  on  põlve  täielik   painutus   võimalik,  kuid   sirutus   on  väga  valulik.  Valu 
kiirgub  kitsa  ribana  umbes  5  cm  femurist  tibiani-  piki  mediaalset  kollateraalset  ligamenti. 
Mediaalne   põlve  distraktsioon  ( venitus ,  lahtitõmbamine)  on  väga  valulik,  kuid   lateraalne  
distraktsioon on ainult kergelt ebamugav. Mingeid  märke  põlve ebastabiilsusest ei täheldata. 
Noormees kõnnib tugevalt jalga longates.  
Kõige tõenäolisem  diagnoos  on: põlve  mediaalse  kollateraalsideme venitus. 
Selle vigastuse klassikalised sümptomid on: 
•  kohene  vigastusvalu,  kuid  võimalik  on  mängu  jätkata  (võimatu  lihase  vigastuse 
korral). Puhkuse ajal valu suureneb 
•  valu jala suletud kineetilise ahela korral, sest see venitab mediaalset kollateraalset 
ligamenti 
•  stabiilne  põlv (kui on tegemist nihestusega, rebendi korral ebastabiilne) 
•  valu lokaliseerub vaid vigastuse piirkonnas (põlve  ligamendid ei kiirga valu) 
•  igasugust  liigese  hindamist  ei  tohi  teha  isoleeritult-  vaja  on  kaasata  ka  lähedal 
asuvad   struktuurid .  Põlve  korral  on  suletud  kineetilise  ahela  komponentideks 
puusa - ja hüppeliiges.  
Ravi: 
1.  Esmalt tuleb jalg fikseerida tugisidemega. Puhkus 24-36 tunni jooksul aitab ära 
hoida  venitatud  ligemendi  vigastused  tulevikus.  Soovitust  peaks  tõsiselt  võtma 
liikumisel   treppidel ,  istumisel  madalale  toolile  ehk  tegevustel,  mis  nõuavad  väga 
tugevat lihaskontraktsiooni ning mis segavad paranemisprotsessi.  
2.  Jääkott  aitab  vähendada  hemorraagiat  ja  turset.  Jääkotti  tuleb  kasutada  päeva 
jooksul  mitmel  korral  lühikestel  perioodidel  (20-30  minutit).  Vältimaks  naha 
külmumist, panna jääkott rätiku sisse. 
3.  Kompressiooni  võib  avaldada  elastiksidemega  või  ka  lahasega.  See  peaks 
asetsema  umbes  10  cm  üleval  ja  allpool  põlve.   Kompressioon   tuleb  asetada 
distaalselt proksimaalsele.  
4.  Alajäseme  elevatsiooni  tuleb  soovitada  vedeliku   paisu   ennetamiseks.  Vedeliku 
peetus pikendab nii turse kui põletikuprotsessi perioodi. Vigastatud  kehaosa  peaks 
tõstma  südametasemest kõrgemale.  
5.  Paar  päeva  peaks  kasutama   kõndimisel   karke,  et  vältida  kogu  keharaskuse 
kandmist  vigastatud  jalale.  Kargud  võimaldavad  kanda  vähem  keharaskust 
vigastatud jalale ja see kaitseb põlve paranemise varases  etapis .  
 
11
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
6.  Vajalik on noorele  sportlasele pakkuda ka emotsionaalset tuge- selgitust vigastuse 
olemusest, võimaliku taastumise ajagraafiku määramine ning  loodetud -realistlikud 
ravi tulemused.  
 
Edasine ravi: 
25- aastane jalgpallur tahab saavutada vigastatud jala painduvust ja jõudu nii kiiresti kui 
võimalik.  See  on  üks  põhjus,  miks  tuleb  rehabilitatsiooniga  alustada  võimalikult  vara,  teine 
aspekt on  armi  kvaliteet. Sportlane peaks alustama põlve täieulatuslike liigutustega nii pea kui 
võimalik, ehk siis kui turse ja valu seda lubavad (2-3 päeva pärast vigastust). Ta võib alustada 
ettevaatlike,  assisteeritud  ja  siis  aktiivsete  põlveliigese  liikuvuse  harjutustega  (ära  ei  tohi 
unustada 
vigastusest 
mittehaaratud 
sama 
jäseme 
teisi 
liigeseid). 
Isomeetrilised 
kontraktsioonid  teha esmalt reie nelipealihasele, hiljem hamstring- ja vaagnavöötme lihastele 
(säilitada   lihaskontraktsioon ,  lugedes  kümneni).  Neid  harjutusi  tuleb  teha  mitmeid   kordi  
päeva jooksul (iga tund, kui sportlane on nõus).  
Et  veenduda  armkoe  tekke  protsessi  heas  kvaliteedis,  võib  pärast  kolme  esimest 
vigastusjärgset  päeva  asetada  vigastuspiirkonnale  veel  jääd  ning  teha  friktsioonmassaaži. 
Friktsioonmassaaži teha niipea kui sisemine verejooks on täielikult peatunud, ja nii et sõrmed 
oleksid kõõlusepiirkonna hõõrumisel risti.  
Friktsioon põhjustab piisava  survega  nahaaluste kudede mobilisatsiooni. Selle peamine 
eesmärk on tekitada  vastureaktsioon  tugeva armkoe tekkele ning seeläbi suurendada lokaalset 
verevarustust .  Lähtuvalt  eelöeldust,  ei  tohi  friktsiooni  teha  enne  kui   akuutne    põletik   on 
alanenud.  
3-5 päeva pärast vigastust peab hakkama kandma kogu keharaskust jalale ning  kõndima  
normaalselt.  Umbes  ühe  nädala  pärast,  peaks  minema  sörkjooksule,  kõndima  ebatasastel 
pindadel (et parandada propriotseptsiooni) ning alustama harjutustega treppidel. Lõpuks peab 
alustama  lühikeste  “stop-start”  kiirjooksudega,  et  anda  põlvele  täielikku  koormust  (ka 
põlveliigese  ebamugavate  nurkade  all)  ja   kindlustunnet   kiiruse  ajal,  mida  sportlane  vajab 
jalgpallimängus.   
25-aastase  jalgpalluri  akuutse liigessideme vigastuse ravi eesmärgid on: 
•  Vähendada valu ja turset 
•  Ennetada deformatsioone ja kaitsta liigest 
•  Ennetada jäikust 
•  Ennetada lihasatroofiat ja adhesiooni (liidete teket, kudede kokku kleepumine) 
•  Taastama jõu ja kindlustunde. 
 
Kokkuvõte liigessidemete vigastustest: 
•  Füsioterapeut peab olema teadlik vigastatud piirkonna anatoomiast ja biomehhaanikast 
enne kui ta alustab patsiendi füsioterapeutilist hindamist ja võimalike ravieesmärkide 
püstitamist. 
•  Füsioterapeut peab olema teadlik kudede paranemise ajagraafikust kui tal on tegemist 
akuutse  põletiku  või  kroonilise  vigastusega.  See  teadmine  viib  asjassepuutuva 
lähenemiseni. 
•  On  väga  tähtis  nõustada  patsienti  ka  pikaajalise  ravi  suhtes,  sest  arm  muutub  pärast 
seda  perioodi,  kui  patsient  sai  füsioteraapiat.  Armkoe  kvaliteedi  eest  peab  hoolt 
kandma ka edaspidi venituste ja harjutustega.  
•  Alati võib vaadata pehmete kudede vigastuste üldjuhist, et olla oma tegevuses kindel 
(nt.  http://www.csp.org.uk/uploads/documents/ACPSMgl.pdf ) 
 
12
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Komplikatsioonid 
Sahtli    sündroom -  võib  osutuda  väga  tõsiseks  sekundaarselt  tekkivaks  sündroomiks 
pärast  iga  pehme  koe  vigastust.  Kui  kude  tursub,  siis  ta  vajab  ruumi,  et  suureneda.  Kui  see 
pole võimalik muutub kude isheemiliseks ning hävineb.  
 
Erinevad sahtli sündroomist haaratud koed: 
KÄSI 
Ventraalselt  mediaan-  ja  ulnaarnärv;   radiaal -  ja  ulnaararter;  dorsaalselt  posterioorne 
luudevaheline närv 
JALG 
Eesmis-  tibiaalselt-  eesmis-tibiaalne  arter,  süva  peroneaalnärv;  süva  posterioorselt- 
posterioor-tibiaalsed   veresooned   ja  närvid,  peroneaal  arter;  peroneaalselt  ehk  pindluumiselt- 
süvad ja pindmised peroneaalnärvid.  
Seega  on  ülimalt  tähtis  kontrollida  patsiendil,  kelle  anamneesis  on  trauma  või 
kahtlustatakse süvakudede turset, märke isheemiast (valge nahk, palpatsioonil külm, distaalne 
pulss puudub ning mõõdukas valu). 
Korduv ebastabiilsus 
Kui  patsient  vastutab  oma  ravi  eest  juba  ise,  siis  sageli  on  liigessideme  venituse  või 
rebendi  järel  tekkivaks  komplikatsiooniks  korduv  ebastabiilsus.  Tihti  esineb  probleem 
hüppeliigese korral, kuid on üldine ka põlve ja õla puhul. 
Peamised põhjused korduvaks ebastabiilsuseks on: 
•  Tõsisele  varasemale  vigastusele  omane  funktsionaalne  ebastabiilsus,  mis  häirib 
refleksikaart ning sellest tulenevalt tekib liigese stabilisatsiooni refleksi nõrgenemine. 
•  Ebaõieti  ravitud  venitused,  mis  põhjustab  ümbritsevate  lihaste  nõrkuse  ning 
liigessidemete lühenemise. 
•  Probleemid distaalsetes anatoomilistes piirkondades. 
•  Mittediagnoositud põhjused. 
 
Lihaste ja kõõluste vigastused 
Patsiendi juhtumitena on väljatoodud 
1.  küünarliigese epikondüliit kui näide ülekoormusvigastusest 
2.  supraspinatustendiniit  kui  näide  degeneratiivsetest  muutustest,  mille  on  põhjustanud 
ammune vigastus 
3.  hamstringlihase venitus/ rebestus kui näide otsesest traumast.   
PATSIENDI JUHTUM 
54- aastane naine  kurdab  mõõdukat valu küünarliigese  lateraalsel  poolel üle kahe kuu. 
Valu põhjustab ebamugavust pea kogu aeg, kuid eriti oma hobitegevuse- tennisemängu ajal. 
Vestluses patsiendiga selgub, et lokaalset valu hakkas ta tundma ühe jõulise valelöögi järgselt. 
Käesoleval  ajal  kurdab  patsient  valu  küünarliigese  lateraalsel  poolel,  mis  kiirgub  distaalsele 
küünarvarde, randmeni ja käe seljani.  
Diagnoos:  epicondylitis   lateralis   humeri-  õlavarreluu  lateraalne  epikondüliit 
(põndapealise põletik- tennisisti  küünarliiges ) 
Vaatamata  sellele,  et  vigastus  on  krooniline  (anamnees  2  kuud),  on  tegemist 
põletikulise protsessiga, sest patsient põhjustab oma küünarliigesele, kätt pidevalt kasutades, 
korduv-vigastusi. Vastupidiselt 25-aastase jalgpalluri vigastusele (lk. 10), ei esine 54- aastasel 
naisel  sisemisi  hematoome  kiudude  äkilise  purunemise  tõttu,  kuid  vägagi  tõenäoliselt  võib 
esineda  verevarustuse  häireid,  mis  on  tingitud  üksiku  kõõluskiu  rebenemisest.  Probleem 
asetseb lihase-kõõluse piirkonnas, mistõttu liigest testides valu ei provotseeru, küll aga tuleb 
testida  lihast,  mis  on  põletikust  mõjutatud  ning  mis  kontrahheerudes  põhjustab  pinge  luule 
kinnitumise kohas.  
 
13
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Millised  lihased  kinnituvad  õlavarreluu  lateraalsele  epikondülilile?    Randme 
sirutajalihased.  
•  Vastupanuga  teostatud  randme  sirutustest  provotseerib  valu  ja  ehk  isegi  nõrkust 
randme sirutajalihastes. 
•  Vastupanuga teostatud radiaaldeviatsioon (sõrmed sirutatud) võib olla valulik. 
•  Vastupanuga  teostatud  küünarliigese  liigutused,  testides  rohkem  proksimaalseid 
lihaseid, ei ole põletikust mõjutatud. 
•  Funktsionaalsed  tegevused  randmega-  käe  raputamine,  purgikaane   keeramine , 
põhjustavad valu. 
•  Passiivne küünarliigese  ekstensioon  võib olla vähesel määral piiratud ning valus, sest 
kõõluskiud oma kinnituskohas on lühenenud ja kangestunud. 
54- aastase naispatsiendi probleem ei tekkinud äkilise trauma tagajärjel, vaid tegemist 
on  ülekoormatud  ja  ülevenitatud  peamiste  randme  sirutajalihastega,  mis  on  valusad  ning 
lühenenud.  Juhtum  ei  ole  mõni  päeva  tagasi  akuutselt  tekkinud,  vaid  see  on  akuutne 
kroonilises seisundis. Ka siin on vaja ravi planeerimisel mõelda kudede paranemise faasidele. 
Lateraalse epikondüliidi ravi 
1.  Puhkus- probleem kordub uuesti, kui vana vigastusmustri juurde naasta. Patsiendile 
peab  soovitama  lõpetada  kõik  tegevused,  mis  teravdavad  probleemi.  See  võib  olla 
väga  raskesti  teostatav,  kuid  patsient  vajab  toetust,  informatsiooni  ning 
motivatsiooni. Sageli on puhkus kõige tähtsam probleemi lahenemisel. Kui patsient 
ei  leia  võimalust  käele  puhkust  anda,  siis  võib  kasutada  puhkuse  kehtestamiseks 
lahast. 
2.  Hüdrokortisoon  süst-  see  tugev  põletikuvastane   ravim   võib  toimida  väga  kiiresti, 
kui  seda  süstida  õigesse  anatoomilisse  piirkonda.   Põletikuvastased    süstid   annavad 
mittesteroidsete  põletikuvastaste  tablettidega  võrreldes  pikemaajalise  efekti.  Nad 
võivad  peatada  paranemisprotsessi  elimineerides  peaaegu  täielikult  põletikulise 
reaktsiooni.  Paljud  arstid  usuvad,  et  steroidid  ei  oma  tähtsust  pehmete  kudede 
akuutsete vigastuste ravis, kuid krooniliste vigastuste korral võib steroidsüst kiiresti 
leevendada  valu,  vaatamata  sellele,  et  püsib  risk  kõõluse  nõrgenemiseks  ning  seda 
kaudu  keharaskuse  koormust  taluvate  kõõluste   rebendite   tekkeks.  On  arste,  kes 
väidavad, et süstide mõju valu leevendamisel on ajutine.  
3.  Külm ja süva friktsioon ultraheliga.  
4.  Liigese  mobiliseerimised-  patsienti  peab  juhendama  sooritama  küünarliigese 
sirutusi  maksimaalse  lõpp-liikuvuseni.  Küünarliigese  sirutust  ja  painutust  võib 
teostada ka CPM aparaadiga. 
5.  Nõustamine ja teadmised peaksid katma alljärgneva: 
Patsiendi  probleemi  põhjused,  käe  kasutamine,  mis  sisaldab  ka   tennise   löögitehnika 
ülevaatamist,  vältida  kindlate  käepiirkondade  ülekoormamist,  käe  venitused  ja  kaela 
liigutused,  üldine  naaberpiirkonna  struktuuride  tugevdamine,  nõustamine,  kui  patsient 
tunneb huvi oma töö ümberkorraldamiseks.  
 
PATSIENDI JUHTUM 
Diagnoos: Supraspinatustendiniit- harjaülise lihase kõõluse ja seda ümbritsevate kudede 
vereringehäire  ja põletik. 
Vigastuse  põhjustaja  võib  olla   ülekoormus   või  trauma,  millega  kaasneb  kõõluse 
degeneratsioon   (rakkude,  kudede  väärastus).  Tänu  kõõluse  degeneratsioonile,   kirjeldavad  
patsiendid oma anamneesis haiguse ägenemist ja remissiooni (leevendumine), sageli mitmete 
aastate jooksul.  
Kaebused:  valu  on  tuntav  õlavarre  lateraalselt  küljel,  mis  mõnikord  kiirgub  deltalihase 
piirkonda. Harva võib valu kiirguda küünarliigeseni. Öövalu on tavaline. Siinkohal oleks hea 
 
14
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
piiluda  rotator  cuffi  (õlaliigese  pöörajamansett)  anatoomiat  !!!!  Aktiivne   abduktsioon   on 
valus, seda kohe kindlasti vastupanuga sooritades ning isegi isomeetrilise kontraktsiooni ajal. 
Sageli tekib valu õlaliigese 60-120º abduktsiooni ajal, sest siis pigistub supraspinatuse kõõlus 
superioorselt  ehk  ülemiselt  akromioni  ( õlanuki )  ja  inferioorselt  ehk  alumiselt  õlavarre  suure 
köbrukese  vahele.  Õlaliigese   välisrotatsioon   on  valus.  Sageli  on  supraspinatuse  piirkonnas 
märgata  atroofiat.  Rotator  cuff  on  seotud  õlaliigese  humeroskapulaarse  rütmiga  ning 
supraspinatuse  tendiniit  põhjustab muutusi humeroskapulaarses rütmis.  
Supraspinatustendiniidi ravi 
1. puhkus-  et  paranemisprotsess  saaks  alata,  tuleb  vältida  liigutusi,  mis  suurendavad 
probleemi (õlaliigese abduktsioon ja välisrotatsioon) 
2. kortikosteroidsüst  
3. külm ja süva friktsioon ultraheliga- Brosseau kolleegidega (2002) jõudis järeldusele, 
et hea  ultraheli  raviefekt  saavutatakse  selle kõrgemate võimuste juures. 
4. juhendatud/assisteeritud liigutused, mis tõmbavad õlavarreluu pead õlanukist eemale 
(alati alustada valuvabast asendist): a) õlavarreluupea posteroanterioorsed (tagumiseesmised) 
liigutused; b) õlavarreluupea kaudaalsed liigutused longitudinaalselt (pikisuunas); c) kvadrant 
asend (90º abduktsioon nurk õlaliigeses) valuvaba liigutusega. 
5. Rotator cuffi teiste osade tugevdamine 
6. Töötamine kineetilise ahela teiste osade ja asenditega. 
 
 
Supraspinatustendiniidi  ravi  nõuab  patsiendilt  palju  aega  ning  teadmisi.  Tänu 
degeneratiivsele  omadusele,  nõuab  probleem  sageli  kõõluse  kirurgilist  dekompressiooni 
õlanuki  välimise  serva  eemaldamise  või  coracoacromiaal  ligamendi  lahtilõikuse  näol.  Need 
protseduurid  suurendavad  subakromiaalruumi  (õlanukialust)  ning  võimaldavad  seeläbi 
kõõlusel paremini  liikuda . 
 
PATSIENDI JUHTUM 
Hamstringlihase venitus 
Hamstringlihase  venituse  korral  pole  ei  ülekoormus  ega  degeneratsioon  vigastuse 
aluseks  olev  probleem.  Tegemist  on  otsese  löögiga  lihasesse  või  väga  tugeva 
lihaskontraktsiooniga.  Patsientideks  on  eranditult  aktiivsed  ja   sportlikud   inimesed. 
Anamneesis  võib  olla  pingutust  nõudev  aktiivne  tegevus,  mille  käigus  tuntakse  äkilist  valu. 
Mõne  tunni  pärast  suureneb  valu  ja  funktsioonipiirang.  Diagnoos  võib  olla  teatud  lihaskiu 
osaline rebend kas lihaskõhu või lihas-kõõluse ühenduskoha piirkonnas.  
Hamstringlihase vigastuse testid 
1.  Vastupanuga  teostatud  põlveliigese   fleksioon .  See  test  kinnitab  probleemi 
hamstringlihases  tervikuna,  ei  ole  võimalik  eristada  vigastust  lihase  kõhu  osas  või  lihas-
kõõluse üleminekul.  
2.  Sirge  jala  tõstmine.  Kui  liigutus  on  täielik,  siis  on  põhjus  lihase  üleminekukohal 
istmikuköbrule. Kui liigutus on limiteeritud, võib olla üsna kindel, et probleem on lihasekõhu 
osas mitte kõõluse lähedal.  
3. Puusa painutus koos põlve kõverdamisega vähendab pinget hamstringlihases ning on 
seni valuvaba, kui seda tehakse passiivselt.  
Hamstringlihase vigastuse ravi 
1.  Puhkus-  vigastatud  piirkonnalt  peab  vähendama  keharaskuse  koormust,  et  vältida 
korduvvigastust.  Ka  hematoomi  resorptsiooni  protsessi  (koes   leiduva   tahke  aine 
imendumine  vereringesse) kiirendamiseks 2-5 vigastusjärgse päeva jooksul, on targem 
sooritada ettevaatlikke liigutusi ilma keharaskuse koormuseta. 
2.  Külm, friktsioon, ultraheli üle vigastuspiirkonna 
 
15
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
3.  Jõud- 3-5 päeva pärast vigastust tuleb alustada ettevaatlike harjutustega 0-90º ulatuses 
(kasutada  võib  nt  teraapialauda  või  seinale  kinnitatud  rihmaratast-tõsteplokki).  See 
võimaldab kontrollida suurenevat vastupanu. Et saavutada jala hea funktsioon, on nii 
reie  eesmiste  kui  tagumiste  lihaste  tugevdamine  tähtis.  Aeglaselt  lisada 
vastupanuharjutustes ka keharaskuse koormust 
4.  Kontroll- et suurendada lihase elastsust, sooritada lühikesi start-stop kiirendusjookse 
5.  Vastupidavus-  kasutada  jalgratast  (reguleerida  sadula  kõrgust  nii,  et  erinevad  lihase 
osad saaksid töötada), sooritada harjutusi treppidel, ujuda 
6.  Patsiendi  harimine-  on  rehabilitatsiooni  vaieldamatult  tätsaim  osa  ning  see  peaks 
sisaldama:  informatsiooni  anatoomiast,  biomehaanikast,  vigastuse  mehhanismist, 
paranemiseprotsessist eriti vigastuse hilisemas faasis;  küsimusi , nõuandeid treening- ja 
elustiili kohta- kuidas patsient soovib kasutada oma keha; treeningu  eelse  soojenduse 
ja mahajahtumise protseduuride põhimõtteid.  
 
 
Kasutatud kirjandus 
Atkinson,  K.  Coutts,  F.  Hassenkamp,  A.M.  Physiotherapy  in  orthopaedics.  A  problem-solving   approach . 
Elsevier Limited, 2005  
 
 
Kõnni hindamine   
 
 
Võime  liikuda  on  elu  peamine  vajadus.  Kõndimine  on  funktsioon,  mida  me  võtame 
iseenesest  mõistetavana  kuni  teatud  häire  või   patoloogia   põhjustab  muutusi  normaalses 
kõnnimustris.  Kõnniprobleeme  hindab  füsioterapeut  juba  esimesel  kohtumisel  patsiendiga 
ning kasutab saadud infot edasise ravi planeerimisel nt. “mul on valu pärast poest käimist” või 
“mu jalg tundub raske, kui ma kõnnin”. 
Kõndi  peab   hindama   nii   subjektiivselt   kui  objektiivselt,  samuti  kuulub  protsessi 
patsiendi  füüsiline  hindamine  (alajäseme  liigeste  liikuvuse,  jalalihaste  jõu,  vaagnavöötme 
stabiilsuse  jms.  hindamine).  Äärmiselt  oluline  on  anda  tagasisidet  patsiendile  hindamise 
tulemustest  ning  tutvustada  ravi  eesmärke.  Kuna  füsioterapeut  vastutab  patsiendi  hindamise 
ning sihipärase ravi eest, siis head teadmisest normaalsest kõnnist on elementaarsed. 
 
Individuaalne  kõnnimuster  
Kõndi  on  defineerinud  mitmed  autorid,  kuid  eriti  tähendusrikkalt   Perry   (1992):  “Et 
viia  edasi  oma  keha,  kasutatakse  kõndimisel  korduvate  tsüklitega  jäsemete  liigutusi  ning 
säilitatakse  samal  ajal  stabiilne   kehahoid .”  “Kõndimine  on  lihtne  tegevus-  kukun  ette  ning 
püüan  end  kinni  (walking  is  the   simple   act  of  falling  forward  and  catching  oneself).”  Need 
definitsioonid kirjeldavad liigutuste tasakaalu ja dünaamilise kontrolli vajadust kõndimisel. 
Kuna  igaühel  esineb  väikseid  erinevusi  kõnnimustris,  siis  sellest  lähtuvalt  ei  ole 
olemas “absoluutselt korrektset” kõnnimustrit. Iga indiviid omab individuaalset kõnnimustrit, 
mida  ta  on  harjunud  kasutama  ning  mida  ta  suudab   kohandada   erinevates  ilmastiku  või 
keskkonna  tingimustes.  Elu  jooksul  kõnnimuster  muutub:  ta  areneb  siis  kui  kehasüsteemid 
kohanevad  neuroloogilise  ja  luustiku-lihaskonna  arenguga  (kuni  7.  eluaastani),  ning  häirub 
üle  50  aastastel  inimestel.  Lapsel  areneb  esmane  liigutuskontroll  näiteks  istumast 
püstitõusmise,  siis  püstiasendi  tasakaalu  ning  hiljem  kõnni  arengu  kaudu.  Olles  kord 
omandanud  täiskasvanule omase kõnnimustri, säilib see samana kogu elu. Jõu ning motoorse 
kontrolli  langus  vanemas  eas  vähendab  kõnni  kiirust  ning  see  reguleerib  vastavalt  ka 
kõnnimustrit.  
 
 
16
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Normaalse kõnni terminoloogia, definitsioonid ja parameetrid  
 
Kõnnitsükkel  (gait   cycle )  ajaintervall  või  liigutuste  tsükkel  sama  jala  kahe 
järjestikkuse algse kontakti vahel 
Toepinna laius ( base  width)- normaalne kahe jala vaheline kaugus: 5-10 cm*. 
Samm, aste ( step )- ühe jala  edasiliikumine  
Kõnd  ( stride )- mõlema jala edasiliikumine (üks samm  kummagi  jalaga) 
Sammu pikkus (step  length )- kahe jala vaheline  distants : keskmiselt 72 cm* 
Kõnni  pikkus  (stride  length)-  distants,  mis  kaetakse  ühe  kõnnitsükliga:  2  sammu 
pikkus- keskmiselt 144 cm* 
Kõnni  kiirus  (gait  speed,  velocity)-  kõnni  pikkus/kõnnitsükli  aeg  (m/s)-  keskmiselt 
1,4 m/s 
Kõnni  rütm  (cadence)- sammud/minut- 90-120 sammu  minutis * naiste kõnnirütm 6-9 
sammu minuti kohta kiirem kui meestel. Vanusega kõnnirütm langeb. 
Kahekordne toetus ( double  support)- mõlemad jalad põrandal  
*keskmised  parameetrid    ning  nende  väärtused  on  saadud  tervete,  8-45   aastaste   inimeste  kõnni 
hindamisest. 
Kaks  peamist  perioodi  täiskasvanu  kõnnitsüklis  on  toeperiood  (stance  phase  ~  60% 
kõnnitsüklist)  ning  hooperiood  ( swing   phase  ~  40  %  kõnnitsüklist).  Toeperioodil  on  kaks 
ülesannet: keharaskuse aktsepteerimine ja ühe jala toetamine. Hooperioodi ainus ülesanne on 
ühe jala edasiviimine. Mõlemad kõnniperioodid on jaotatud faasideks: neli faasi toeperioodis 
ja kolm faasi hooperioodis ning üks faas, mis seob mõlemat perioodi.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 1. Kõnni tsükkel 
 
Toeperiood (stance phase) sisaldab: 
*kannalööki (initial contact- heel strike- hetk, mil kand tabab aluspinda; 0-2%) 
*amortisatsioonifaasi (loading responce-  keharaskus  on  kantud   eesolevale jalale; 2-
10%) 
*vertikaalmomenti (mid stance- keha liigub edasi üle eesoleva stabiilse jala; 10-30%) 
*äratõukefaasi  ( terminal   stance-  edasiliikumine  üle  toejala  jätkub,  keha  liigub 
eesolevale jalale ning keharaskus kantakse jala eesosale (forefoot); 30-50%) 
 
Üleminek  ehk  *eelhoofaasi  periood  (pre-  swing-  kiire  keharaskuse  kandmine  teisele  jalale; 
50-60%) 
 
17
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Hooperiood (swing phase) sisaldab: 
 
*hooperioodi algfaasi (initial swing- reis liigub edasi, kui jalg on maast tõstetud; 60-
73%) 
 
*hooperioodi  keskfaasi  (mid  swing-  jätkub  reie  liikumine,  kui  põlv  on  kõnnil 
täielikult painutatud, hakkab jalg põlvest sirutuma, labajalg  on põrandast eemal; 73-87%) 
 
*hooperioodi  lõppfaasi  (terminal  swing-  põlv  sirutub  ning  jalg  on  valmis  asetuma 
maha; 87-100%). 
 
Täiskavanu  kõnnitsükli   perioode   saab  kirjeldada  ka  spetsiifiliselt  liigeste  ja 
lihastegevuse näidete põhjal. 
Tabel 1. Lihaste ja liigeste peamised tegevused kõnniperioodi iga faasi ajal 
Toeperiood 
 
Hooperiood 
 
ülesanne 
tegevus 
ülesanne 
tegevus 
Kannalöögi faas 
Maksimaalne 
puusa   algfaas  
maksimaalne 
painutus 
hüppeliigese 
plantaarfleksioon, 
põlveliigese  fleksiooni 
algus, 
suurim 
plantaarfleksiooni jõud 
amortisatsioonifaas  Vähene  põlve  painutus,  keskfaas 
Maksimaalne 
põlve 
hüppeliigese 
painutus 
plantaarfelskioon 
Vertikaalmoment 
Puusa, 
põlve 
ja   lõppfaas  
Põlv  ja  hüppeliiges 
hüppeliigese 
neutraalses asendis. 
vertikaliseerumine 
Äratõuke faas 
Maksimaalne 
puusa   
 
sirutus,  puusa  sirutajate 
suurim 
jõud, 
maksimaalne 
hüppeliigese 
dorsaalfleksioon 
 
Labajala esmane kontakt põrandaga toimub läbi kandluu posterolateraalse aspekti nii, 
et  hüppe-  ja  põlvliiges  on  neutraalses  asendis  ning   puusaliiges   kõndimiseks  vajalikus  25º 
painutuses. Keharaskus  on kantud eesolevale jalale, mille põlv on veidi kõverdatud (15º), et 
toimida  jala  maha  asetamisel  löögi  amortisaatorina.  Et  alustada  keharaskuse  kandmist 
eesolevale  jalale,  toimub  jala  kontakt  põrandaga,    nii,  et  hüppeliigeses  on  kuni  10º 
plantaarfleksiooni ning puusaliigeses 25º painutust.   
Jala  toeperioodi  alguses  liigub  keha  üle  labajala  vertikaalmomenti,  kus  nii  põlv  kui 
puus   liiguvad  sirutusse  ning  hüppeliiges  plantaarfleksioonist  neutraalasendisse  ja  sealt 
dorsaalfleksiooni.  Vertikaalmomendi  keskel  on  hüppeliiges  neutraalasendis  ning  keha  on 
joondunud vertikaalselt üle puusa ja põlve. Äratõukefaasis liigub keha ette nii, et keharaskus 
kantakse  kannalt  läbi  jala  välisserva  (lateraalse  aspekti)  jala  eesosale  ning   suurele   varbale 
(joonis  2).  Sellel  perioodil  sirutub  puus  kõnni  tarbeks  maksimaalselt  20º  ning  hüppeliiges 
neutraalasendist  maksimaalsesse  dorsaalfleksiooni  (10º).  Põlv  jätkab  sirutumist,  kuid  see  on 
passiivne jätk puusa- ja hüppeliigese liikumisele.  
 
 
 
 
 
 
 
18
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 Joonis  2. Keharaskuse kandmine kannalt läbi labajala välisserva suurele varbale. 
Eel-hoofaas  tähistab  keharaskuse  täielikku  kandmist  aluspinnaga  kontaktis  olevale 
jalale. Selle jala hüppeliiges liigub maksimaalsesse plantaarfleksiooni (20º) ning m soleuse ja 
m  gastrocnemiuse   kontsentriline   kontraktsioon  on  kõnnitsükli  ajal  suurim.  Samaaegne 
hüppeliigese  plantaarfleksioon  ja  põlve  fleksioon  (umbes  40º)  toob  puusa  painutusendist 
neutraalasendisse.  
Hooperioodi alguses jätkab põlv painutust (60º) kui puus (15º) ja hüppeliiges liiguvad 
neutraalasendisse. Nende  kombineeritud  tegevuste tõttu tõstetakse jalg aluselt ning reis liigub 
ette, et edendada jäseme vaba liikumist. Hooperioodi keskfaasis jätkab puus paindumist (kuni 
25º)  ning  hüppeliiges  liigub  neutraalasendisse.  Olles   ekstsentriliselt   kontrollitud 
hamstringlihaste  poolt,  hakkab  põlv  sirutuma.  Kõnnitsükli  viimane  faas  valmistab  labajala 
ette  algseks  kontaktiks  aluspinnaga  nii,  et  põlv  sirutub  neutraalasendisse,  puus   paindub   25º 
ning hüppeliiges jääb neutraalasendisse.  
Kui keha ei tule toime nõutava ülesandega vastava aja jooksul, siis tekib ebanormaalne 
kõnnimuster. Väikseid muutusi suudab keha kohandada ning neid ei pruugi märgata, kuid kui 
kõnnifaasides  esineb  muutusi  hulgaliselt,  siis  see  mõjutab  inimese  kõnnimustrit  ja  ka 
erinevate liigeste liikumist. 
 
Liigesliikuvus normaalse kõnni ajal 
Arvatakse, et kõnd on tegevus, mis toimub ümber liigeste, kuid ära ei tohi unustada, et  
lihastel  on alajäseme liigeste mobiliseerimisel märkimisväärne osa. 
Puusaliiges.  Puusaliigese  ülesanne  on  sirutada  jalga  kõnni  toeperioodis  ning  painutada 
jalga  kõnni  hooperioodis.  Puusaliigese  sidemed  aitavad  stabiliseerida  puusa  sirutuse 
momendil .  Nii  puusa  sirutaja-  kui  painutajalihased  töötavad  faasiliselt-  tagades  vahelduvalt 
puusa  sirutuse  ja  painutuse.  Puusa  painutajad  (peamiselt  m  iliopsoas)  kontrahheeruvad,  et 
aeglustada  puusa  sirutust,  puusa  sirutajad  (peamiselt  hamstringlihased)  kontraheeruvad,  et 
aeglustada puusa painutust.  Selliselt  töötavad lihased ekstsentriliselt. Puusa eemaldajalihased 
tagavad jala stabiilsuse kõnni toeperioodis- see on puusa jaoks väga oluline.  
Kui  puusaliigese  liikuvus  väheneb,  siis  kompensatoorsed  mehhanismid  suurendavad 
sama  jala  põlveliigese  liikuvust  ning  vastasjala  puusaliigese  liikuvust.  Lisaks  suureneb 
liikuvus ka lülisamba  nimmeosas .  
Põlveliiges.  Kõnni  toeperioodi  kolme  esimese  faasi  jooksul  käitub  painutatud 
põlveliiges  jala  maha  asetamise  jõu  (põrutuse)  amortisaatorina.  Valulik  põlv  pole  võimelina 
toimima põrutuse amortisaatorina. Põlveliigese sirutus omab kõnni juures erilist tähtsus: põlv 
peab  kõnni  ajal  taluma  keharaskust,  amortiseerima  jala  mahaasetamise  jõu,    suurendama 
sammupikkust  ning   võimaldama   jalal  liikuda  kõnni  hooperioodil  ette.  Et  sirutada  põlve, 
kasutab m.  quadriceps  femoris vaid 4-5% maksimaalsest tahtlikust kontraktsioonist, kuid nii 
toimides,  kontrollib  põlv  keharaskuse  talumist.  Hamstringlihased  painutavad  põlve  ning 
töötades ekstsentriliselt,  pidurdavad  jalga hooperioodis.  
 
19
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Kui põlves on painutusdeformatsioon, on puus painutatud ning sellest tingitult väheneb 
põlve 
sirutuse 
jõud. 
See 
seisund 
muutub 
puusa 
jaoks 
kriitiliseks. 
Näiteks 
patellofemoraalsündroomi korral väheneb põlve painutus jala toeperioodi ajal ning suureneb 
lateraalne femoraalne  rotatsioon  hooperioodi ajal- see põhjustab muutusi kogu kõnnimustris. 
Kanna  kontaktist  kuni  labajalg   maas   perioodil  toimub  reie  mediaalne  rotatsioon.  Kui 
kompenseeriv mediaalne rotatsioon on liiga suur, siis tekib ülemäärane põlve pronatsioon, mis 
omakorda tekitab ülepinget patellofemoraalse liigese mediaalses aspektis.  
M.  gastrocnemius  ja  m.  soleus.  Normaalse  kõnni  ajal  kasutavad  kaksik-  ja   lest -
sääremarjalihas  85%  maksimaalsest  kontraktsioonist.  Need  lihased  aitavad  piirata  keha 
inertsimomenti  keha  etteliikumisel.  Samuti  soodustavad  nad  põlve  ja  hüppeliigese 
stabilisatsiooni,  piiravad  liigset  sääre-  ja  kontsluu  rotatsiooni  toperioodil  ning  vähendavad 
vaagna vertikaalset liikumist (vertical shift), säilitades nõnda energiat. Et teostada kõnni ajal 
nimetatud funktsioone, töötab m. triceps  surae ekstsentriliselt ja kontsentriliselt.  
Jalg  ( foot )  ja  hüppeliiges.  Labajalg  ja  hüppeliiges  mängivad  kõnnil  peamist  rolli-  nad 
võimaldavad  tänu  mitmetele  liigestele  jalal  sobituda  põrandaga.  Labajala  liigesed  ning 
hüppeliiges töötavad normaalse kõnni ajal teineteisest sõltuvalt. Kui kand puudutab põrandat, 
on  alajäse  suletud  kineetilises  ahelas  ning  kõik  liigutused  ja  koormuspinged  absorbeeruvad 
alajäsemesse. 
Kõnni  ajal  peab  jälgima  hüppeliige  plantaarfleksiooni  vahetult  kannalöögi  (initial 
contact) faasis. Plantaarfleksiooni vähenemine (nt. tibiaalnärvi  neuropaatia  korral) põhjustab 
ebastabiilsust  keharaskuse  kandmisel  jala  eesmisele  osale,  suuremat  hüppeliigese 
dorsaalfleksiooni ning suuremat põlve fleksiooni. Lisaks väheneb vigastatud jala toeperioodi 
kestvus ning vastasjala  sammupikkus . Sääre kolmpealihase jõu langusest tingituna, suureneb 
reie nelipealihase funktsioon, mis omakorda põhjustab põlve ebastabiilsust ning kõnnikiiruse 
langust.  Sellise  häire  korral  toimub  maksimaalne  hüppeliigese  dorsaalfleksioon  jala  toefaasi 
vertikaalmomendil just enne seda kui kand eemaldub põrandast. Kõnni  hindaja  peab jälgima, 
kas kanna eemaldumise ajal toimub piisavalt plantaarfleksiooni või mitte. 
 
Kõnni hindamine 
Patsiendi kõnni hindamine peab sisaldama ka alajäsemete hindamist. Oluline on meeles 
pidada  et,  pea,  kaela,  lülisamba  rinna-  ja  nimmepiirkond  mõjutavad  kõndi  isegi  siis,  kui  ei 
esine  patoloogiat  alajäsemetes.  Hindaja  peab   märkama   keha  iga  segmendi  funktsiooni  ning 
eristama kõrvalekaldeid normaalsest. Skeleti-lihassüsteemi patoloogiad, mis mõjutavad kõndi, 
võivad  olla  tingitud  lihaste  nõrkusest,  valust  või  muutunud  liigesliikuvusest,  mistõttu  peab 
kõnni  hindamisel  nimetatud  faktoreid  arvesse  võtma.  Paljud  patsiendid  suudavad  kohaneda 
automaatselt  nende  muutustega,  kandes  hoolt  normaalse  tundlikkuse  eest  ning  arendades 
selektiivset  kontrolli  oma  liigutuste  üle.  Ülemise  motoneuroni  kahjustus  põhjustab 
patsientidele  suuremaid  muutusi  ning  nad  pole  võimelised  oma  kõndi  nii  lihtsalt  ümber 
kohandama,  sest  lisaks  skeleti-lihase  probleemidele  esineb  neil  spastilisust,  keha  kontrolli 
probleeme  ning  tundlikkuse  häireid.  Sellest  tulenevalt  on  tähtis,  et  füsioterapeut  tutvuks 
patsiendi  anamneesiga,  kuna  iga  vigastus  või  haigus  käesoleva  hetkel  või  varem  võib 
mõjutada kõndi. 
 
Vaatlus , jälgimine 
Füsioterapeut  peab  alguses  hindama  patsiendi  üldist  kehahoidu  (võimalikku 
asümmeetriat), alles siis jälgima patsiendi kõndi- kõnni pikkust, sammu sagedust, hooperioodi 
aega,  kõnnikiirust  ja  kompleksse  kõnnitsükli  kestvust.  Tavaliselt  on  kõnni  hindamise  ajal 
patsiendil  jalas   lühikesed    püksid ,  ta  on  ilma  jalanõudeta  ning   paljajalu   (barefoot).  Stabiilne 
kõnnimuster  on  tuvastatav  kolme  sammu  jooksul.  Pärast  üldist  ülevaadet  pööratakse 
 
20
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
tähelepanu  kõnni  spetsiifilistele  faasidele  ning  jälgitakse  iga  normist  kõrvalekalduvat  liigest 
eraldi.  
Kuna kõnd erineb indiviiditi (üks kiirustab, teine liigub pikkamisi), siis on tähtis eristada, 
mis on patsiendi jaoks normaalne- kas kõnni kiirus, perioodid ja kestvus vastavad normaalsele 
kõnnitsükli  kombinatsioonile.  Et  jälgida  kas  kõnnitempo  mõjutab  kõndi  palutakse  patsiendil 
sooritada  kõnnitest  nii   aeglase   kui  kiire  tempoga.  Kõnnitesti  ajal  peab  vaatama  käte,   kere , 
alaselja , vaagna, puusade, põlvede, hüppeliigeste ja varvaste muutusi.  
Füsioterapeut  palub  patsiendil  kõndida  tema  jaoks  harjumuspäraselt,  vajadusel  võib 
kasutada  abivahendeid  (nt.  kargud,  kõnniraam,   kepp ).  Hindamist  teostatakse  eest,  tagant, 
külgvaates  ning  proksimaalselt  distaalsele.  Näiteks  hooperioodis  (avatud  kineetiline  ahel) 
algavad  liigutused  proksimaalselt  ning  liiguvad  distaalsele,  toeperioodis  (suletud  kineetiline 
ahel)  vastupidi-  liigutus  algab  labajalast  ning  suundub  üles  proksimaalsele.  Käte  ning  kere 
liigutused peavad toimuma jalgade liigutuste suhtes vastasuunas. 
Kõnni hindamine eestvaates 
Eestvaates  patsienti  hinnates  peab  jälgima,  kas  kõnni  ajal  esineb  mingil  määral  vaagna 
lateraalset kallet, liigset kere lateraalsuunalist liikumist, vaagna rotatsiooni horisontaaltasandil 
või kere ja ülajäsemete roteerumist vaagna suhtes  vastassuunas . Tavaliselt roteeruvad  vaagen  
ja alajäsemed ühes suunas ning kere ja ülajäsemed vastasuunas- selline keha  üla - ja alapoole 
roteerumine  toimub  180º  ulatuses  ning  see  tagab  keha  tasakaalumehhanismid  ja  sujuva 
edasiliikumise  kõnni  ajal.  Eestvaates  tuleb  hinnata  veel  puusa  liigutusi  (rotatsioon, 
abduktsioon  ja   adduktsioon ),  põlve  liigutusi  (rotatsioon,  abduktsioon  ja  adduktsioon), 
hüppeliigest  ja  labajalga  ( varvas   välja-  varvas  sisse  ulatust,  hüppeliigese   dorsaal -, 
plantaarfleksiooni, supinatsiooni ning pronatsiooni). Tähele tuleb panna ka esineda võivat X- 
või O- jalgsust ning labajalgade asendit kõnnitsükli ajal. Normaalne labajala nurk (foot angle) 
kanna  keskosast  teise  varbani  on  5-18º  (joonis  3).  Eestvaates  on  parim  jälgida  keharaskuse 
kandmise  faasi  tugijalal,  abduktsioon-  või  koonusliikumist  (circumduction)  hoojalal, 
võimalikku jalalihaste atroofiat, eriti reie eesosas ning kas toepinna laius on normaalne.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 3. Labajala nurk kanna keskosast  II varbani 
 
Kõnni hindamine külgvaates 
Külgvaates saab kõnni ajal jälgida  rindkere  ja õlaliigese rotatsiooni ning käte retsiprookset 
(vastastikust)  liikumist,  lülisamba  asendit  (sh.  lordoosi),  vaagna  rotatsiooni  ning  alajäseme 
liigeseid. Liigeste liikumise hindamise alla kuulub puusa painutuse, sirutuse, põlve painutuse, 
sirutuse  ning  hüppeliigese  dorsaal-  ja  plantaarfleksiooni  jälgimine.  Külgvaates  saab  hinnata 
veel  sammu  ja  kõnni  pikkust,  kõnni  rütmi  ning  erinevate  kehaosade  ja  kõnnipinna  vahelist 
mõju. 
Põlveliigest hinnates jälgida, kas põlves on piisav sirutus toeperioodi algkontaktis, millele 
koheselt järgneb mõõdukas painutus kui jalg on kontaktis põrandaga, kas esineb kehakontroll 
kergelt painutatud põlves toeperioodi amortisatsiooni faasis ning vertikaalmomendil, ning kas 
põlves  on  piisav  painutus  eelhoofaasis  ning  hooperioodi   algfaasis .  Põlveliigese 
 
21
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
hüperekstensioonile  tuleb  samuti  koheselt  tähelepanu  pöörata.  Külgvaates  saab  hinnata 
liigutuskoordinatsiooni puusa-, põlve- ja hüppeliigese vahel ning sammu pikkuste võrdsust.  
Kannalöögi faasist kuni amortisatsioonifaasini, toimub hüppeliigese painutus, ka põlve- ja 
puusaliiges  painduvad  kuni  labajalg  on  täielikult  põrandal.  Vertikaalmomendi  faasis  toimub 
hüppeliigese  dorsaalfleksioon  kui  pivot  liikumine  kaarena  üle  statsionaarse  jala.  Samal  ajal 
jala  venitamisega  sirutuvad  puus  ja  põlv.  Kui  patsient  liigub  äratõukefaasist  eelhoofaasi, 
tõstab  kanda  hüppeliigese  plantaarfleksioon  ning  puus  ja  põlv  painduvad  ja  keharaskus 
kantakse vastasjalale. Hooperioodi algfaasis on hüppeliiges taldmises painutuses ning puus ja 
põlv  maksimaalses  painutuses.  Kui  jalg  jõuab  hooperioodi  keskfaasi,  on  hüppeliiges 
dorsaalfleksioonis  ning  põlv  ja  puus  hakkavad  sirutuma.  Kui  jalg  liigub  hooperioodi 
lõppfaasist  kannalöögi  faasi  jõuab  põlv  maksimaalsesse  sirutusse,  hüppeliiges  jääb 
neutraalsesse asendisse ning puusa sirutust selles etapis ei toimu.  
Kõnni hindamine tagantvaates 
Kui  hinnata  kõnnitsüklit  patsiendi  selja  tagant,  peab  jälgima  samu  struktuure,  mida 
eestvaates,  kuid  kannatõuget  ning  keha  toetuspinda  on  parem  jälgida  tagant.  Selja  tagant 
teostatud  vaatluse  käigus  peaks  tähelepanu  pöörama  igasugustele  ebanormaalsetele 
kehasegmentide  lateraalsuunalistele  liikumistele.  Tagant  on  hea  hinnata  ka  kõnnitsükli 
keharaskuse  vähendamise  (weight-unloading)  perioodi  või  jälgida  kas  kannatõuge  mõlemal 
jalal  on  võrdne  ning  kas  kand  pöördub  sisse  või  välja.  Hindamine  peab  sisaldama  ka 
lülisamba  lateraalsuunaliste   liikumiste   ja  selja-,   tuhara -,  reie  tagakülje-  ning  säärelihaste 
analüüsi. 
 
Jalatsid  
Kõnni  hindamisel  paluda  patsiendil  kõndida  oma  jalanõudes  ning  paljajalu.  Aega  peaks 
võtma  ka  jalanõude  hindamiseks-  kontsade,  taldade,  kingapealsete  seisund.  Jalal  peab 
hindama  naha  paksendite  (kõvastunud   kohtade ),  villide,  konnasilmade,  tursete  olemasolu. 
Erinevad   jalanõud   mõjutavad  patsiendi  kõndi  ning  selle  teostamiseks  vajalikku  energiat. 
Näiteks  kõrge  kontsaga  jalatsid  mõjutavad  liikuvust  eriti  põlve-  ja  hüppeliigeses  ning 
suurendavad keha vertikaalkoormust.  
 
Kõnnihindamise testid (liikumisvõime tulemused- locomotion scores) 
Lisaks detailsele kõnnihindamisele on välja töötatud testid, mis annavad subjektiivsete ja 
objektiivsete  tulemuste  näol  testi  kogusumma.  Näiteks  modifitseeritud  vanemaealiste  Gait 
Abnormality  Scale  võimaldab hinnata kukkumise riski vanemas eas. Wolf kolleegidega töötas 
välja Emory  Functional  Ambulation Profile, mis hindab ajuhalvatusega patsientide erinevaid 
toimetuleku aspekte nagu näiteks kõndimine paljal põrandal, vaipkattega põrandal, kõndimine 
treppidel, istest tõusmist ja kõndi. Teised funktsionaalsed liikumisvõime testid on: Get Up and 
Go Test, The Functional Ambulatory Classification Scale, the Performance Oriented Balance 
and Mobility Assessment (POMA).   
 
Kõnni aja ja distantsi  näitajad 
Ajalis-,  ruumilised  näitajad  nagu  aeg,  distants,  kiirus,  iseloomustavad  liikumist  ning 
kõndimise puhul moodustavad just need näitajad objektiivse hindamise tähtsaima osa.  
Kõnni  hindamisel  peab  arvestama,  et  kõnnimuster  erineb  nii  samasooliste  kui 
erisooliste  inimeste  vahel.  Kõnniparameetrid,  mis  on  oluliselt  väiksemad  naistel  võrreldes 
meestega  on:  kiirus,  sammu-  ja  kõnni  pikkus,  proportsionaalne  keha  raskuskeskme  kaugus 
põrandast,  puusa-  ja  õlaliigese  liikuvus  sagitaaltasapinnas,  põlve  painutus  hooperioodi 
alguses, tugipinna laius, pea vertikaalne ja lateraalne liikumine, küünarliigese painutus. Kõndi 
mõjutavad ka vigastus, haigus või jalanõud. Juhul kui patsient ei saa kõnida ilma jalatsiteta, 
 
22
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
võib  hindamise  teha  igapäevaselt  kasutusel  olevate  jalatsitega.  Mõned  muutused  nagu 
kõnnikiiruse, tugipinna ja sammupikkuse vähenemine kaasnevad vanuse kasvades.   
 
 
 
Joonis 4. Kõnnitsükli pikkuse ja aja mõõtmine, A- distants (pikkus); B- aeg 
 
Vanusest tingitud iseärasused kõnnimustris 
Kuni seitsmeaastastel lastel ja üle seitsmekümne aastastel inimestel on väga sarnased 
kõnnimustri parameetrid: 
*lai tugipind 
 
23
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
*lühike sammupikkus 
*vaaruv kõnd 
*võrreldes täiskasvanuga muutused kõnnikiiruses. 
Väikelaste  kõnd on sageli kiirem võrreldes täiskasvanute kõnniga, kuna jalad püüavad 
säilitada  keharaskuskeset  üle  tasakaalukeskuse.  Vanemaealistel  vastupidi,   aeglasem  
kõnnikiirus  võimaldab  suuremat  kontrolli  tasakaalu  üle.  Peamised  kõnnidistantsi 
komponendid  nagu  kõnni-  ja  sammupikkus  sarnanevad  samuti  väikelastel  ja  vanemaealistel. 
Kõnni pikkus on distants jala kontaktist (sageli kannast) sama jala kontaktini (nt. parema jala 
kannast  parema  jala  kannani).  Sammupikkus  on  ühe  jala  kanna  kontakt  teise  jala  kanna 
kontaktini  (nt.  parema  jala  kannast  vasaku  jala  kannani).  Peamine   tugipunkt   (base  of 
support)-  kaugus  ühe  jala  mediaalsest  malleolusest  teise  jala  mediaalse  malleooluseni,  on 
kõnnidistantsi  komponent , mis muutub vanuse kasvades. Seni kuni tasakaal hakkab arenema, 
on  väikelaste  peamine  tugipunkt  väga  lai.  Täiskasvanul  kõnni  tugipunkt  väheneb,  kuni 
vanemas eas koos tasakaalu häiretega taas laieneb.  
 
Varba kaugus põrandast (toe clearance) 
Varba kõrgus on vertikaalne vahemaa suurest varbast põrandani kõnnitsükli hoofaasis. 
Vanemaealistel  väheneb  see  näit  kuni  50%,  mistõttu  on  tähtis  sellele  aspektile  tähelepanu 
pöörata. Täiskasvanul on kõnni ajal varba kõrgus 1,5- 2 cm, vanemaealistel aga vähem kui 1 
cm.  Seda  muutust  on  võimalik  kliinilises  sitatsionis  hinnata  kõnni  filmimisega 
sagitaaltasapinnas.  Varba  kaugust  põrandast  püütakse  suurendada  juhtudel,  mil  patsient 
soovib vähendada kukkumisriski. Et kõnni hooperioodi keskfaasis suurendada varba kõrgust 
põrandast, peaks patsiendile juhendama ka puusa ja põlve painutust. 
Liigutuslikud kõnnimuutused vanemaealistel 
Ka  sagitaalses  tasapinnas  võib  graafiliselt  (joonis  5)  näha  jalaliigeste  liikuvuse 
erinevusi täiskavanul ja üle 70. aastastel, kus peamised erinevused ilmnevad: 
•  Puusaliigese  korral  on  vanemaealistel  oluliselt  suurem  puusa  painutus 
tugiperioodi alguses ja hooperioodi lõpus; 
•  Põlveliigese  korral  on  vanemaealistel  kõnni  amortisatsioonifaasis  ning  vähesel 
määral kogu hooperioodis väiksem põlve painutus 
•  Hüppeliigese korral on vanemaealistel valdavalt tugiperioodi lõpus kuid vähesel 
määral hooperioodi alguses kuni terve hooperiood suurem plantaarfleksioon 
Peamised  liigeste  liikumise  erinevused,  mis  kaasnevad  vanusega,  võimaldavad 
vastavaid kõnniprobleeme mõista ning  asetada teraapiale  reaalsed  eesmärgid. 
 
 
Joonis 5. Põlve liikuvus sagitaalses tasapinnas graafiliselt. NB ! joonis on illustratiivne ega ole vastavuses 
täiskasvanu ja vanemaealiste  puusa-, põlve- ja hüppeliigese erinevuste tekstiga. 
 
24
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Kõnni objektiivne hindamine 
Kõige  korrektsemad  ja  informatiivsemad  biomehaanilised  andmed  kõnnist  saadakse 
kolme-dimensionaalse liigutusanalüüs- süsteemi abil. TÜ KKT kinesioloogia ja biomehaanika 
laboris on kasutusel liigutustegevuse 3-D biomehaanilise analüüsi süsteem BTS Elite (Itaalia), 
mis  sisaldab  6  infrapunakaamerat,  registreerimissagedusega  100  Hz  (Itaalia),  2 
dünamograafilist platvormi, mõõtmetega 400x600mm (Šveits) ning kõnnirada pikkusega 6m 
(Šveits). Uuritavale asetatakse vastavatele luupunktidele reflektiivsed markerid (22-24tk), mis 
moodustavad  läbi  videokaamerate  vastavas  liigutusanalüüsiprogrammis  biomehaanilise 
mudeli (joonis 6,7). Mudeli alusel saadakse kõnni kinemaatilised parameetrid.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Joonis 6. Reflektiivsete markerite  asetus          Joonis 7. Kõnni biomehaaniline mudel 
 
Kuna  kolmedimensionaalne  kõnnianalüüsi  meetod  pole   paljudele   füsioterapeutidele 
kättesaadav,  siis  teostatakse  kõnni  füsioterapeutilist  hindamist  subjektiivselt  füsioteraapia 
osakonnas,   haigla    koridoris ,  patsiendi  kodus,  koolis  või  töökohas.  Tähtis  on  et, 
kõnnihindamise meetodid (vahendid) oleksid usaldusväärsed, kasutajasõbralikud ja odavad. 
Enne kui alustada, tuleb mõelda kõnni hindamise eesmärkidele, mis võivad olla: 
•  saada ülevaade patsiendi kõnnist 
•  teadvustada patsiendile kõnniprobleeme 
•  mõõta kõnni kiirust ja distantsi 
•  hinnata üldist kehalist vormisolekut (fitness).  
Objektiivse  kõnni  hindamise  käigus  saame  vastavad  numbrilised  väärtused, 
subjektiivselt  saame  anda  hinnangu  tegevusele,  mida  palume  patsiendil  teha.  Mõlemad 
meetodid  on  kõnni  hindamisel  tähtsad,  kuid  subjektiivset  analüüsi  kasutatakse  terapeutilises 
situatsioonis oluliselt rohkem. 
 
Subjektiivne kõnni hindamine  
Üks  võimalus  hinnata  subjektiivselt  patsiendi  kõndi  ja  funktsionaalset  tasakaalu  on 
teostada 10 meetri kõnnitest. 
Testiks vajalikud vahendid: 
*stopper 
* koridor  vähemalt 16 m pikk 
*teip, millega märgistatakse  põrandale  10 meetri pikkune käimisrada 
Sooritusjuhend:  Testitaval  on  sobivad  jalanõud.  Test  alustatakse  2-3  meetrit  enne 
starditeipi  ning  2-3  meetrit  finišiteibist  eemal.  Uuritav  läbib  testiraja  nii  normaalse  kui 
maksimaalse  kõnnikiirusega.  Vajadusel  võib  kasutada  käimisabivahendeid.  Aega  hakatakse 
võtma  siis,  kui  esimene  jalg  puudutab  põrandal  olevat  starditeipi  või  ületab  selle  ning  aeg 
pannakse kinni kui eesolev jalg puudutab finišiteipi või astub sellest üle. Füsioterapeut kõnnib 
 
25
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
uuritava selja taga ning tagab testimisel kõndija turvalisuse. Uuritavale antav juhis: “Kõndige 
teipidega märgistatud 10 meetrine rada maksimaalse kiirusega. Kõndige tempot aeglustamata 
finišijoonest üle. Võite  alustada, nüüd”. 
Patsiendi  uuringukaardile   kirjutatakse   mõlema  testi  (nii  tavatempos  kui  maksimaalse 
kiirusega)  ajad  ning  arvutatakse  kõnnirütm  (m/s).  Abivahendite  kasutamine  või  muud  testi 
jooksul märgatavad tegurid kirjutatakse üles. 
 
Vaatlusanalüüs  
Patsiendi kõnni visuaalseks hindamiseks võib kasutada ka videokaamerat. Sellega võib 
vaadelda: 
*kuidas patsient liigub siseruumides, oma kodus, väljas 
*kas ta kõnnib seina lähedal 
*kuidas ta liigub ümber takistuste 
*kuidas ta kasutab käimisabivahendeid 
*kuidas  ta  tuleb  toime  erinevate  vahenditega  keskkonnas-  trepid,  kaldteed,   ebatasane  
tee, järsk tee, tiheda liiklusega tee jne? 
See materjal on väärtuslik info reaalsest elust, mida võib teatud aja taga pärast uuesti 
filmida.  Sõltuvalt  patsiendi  füüsilisest  seisundist  ning  toimetulekust,  on  iga  patsiendi  puhul 
hindamiseesmärgid  ja  objektid  erinevad.  Terapeudi   seisukohast   parandab  videomeetod  tema 
vaatlus-  ja  analüüsioskusi-  videoga  on  võimalik   korrata   kaadreid  aeglaselt,  külmutatult  või 
lähemale toodult. Patsiendi jaoks on oluline vaadata filmi koos terapeudiga ning saada värsket 
infot kõnnimuutuste kohta.  
Kui  video  kasutamise  võimalus  puudub,  võib  hinnata  patsiendi  kõndi  visuaalselt.  Et 
jälgida  üldist  kõnnimustrit,  peab  füsioterapeut  seisma  patsiendi  kõnnirajast  eemal  ning 
mõtlema järgmistele komponentidele: 
•  jäseme liigutuste kiirus ja ajastamine 
•  ilmsed liigesprobleemid- suurenenud või vähenenud liigesliikuvus 
•  ilmsed liigesdeformatsioonid 
•  üldine kõnnitempo 
•  kas sammupikkused on võrdsed 
•  jala asend kõnni toe- ja hooperioodis 
•  üldine  kehaasend  
•  tugipinna laius 
•  lihastegevus kõnni ajal 
•  valu 
•  kannatõuge, jala rullumine kannalt suure varbani. 
Kui  tugipind  on  laiem,  võib  kahtlustada  teatud  patoloogiat-   ajust   tingitud,  sisekõrva 
probleem,   diabeet ,   perifeerne   neuropaatia,  mis  omakorda  põhjustavad  halba  tasakaalu  ja 
tundlikkuse häireid, või ka skeleti-lihassüsteemi häiret (nt. pinges puusa abduktorlihased). 
 
Ebanormaalne kõnd 
Kõrvalekalded kõnnimustris võivad esineda järgmistel põhjustel:  
1) vigastus või patoloogia spetsiifilises liigeses või jalalihases 
2)  liigesvigastuse  või  patoloogia  kompenseerimiseks  tekivad  muutused  sama-  või 
vastaskehapoole alajäseme erinevates liigestes.   
 
 
Antalgiline ehk valulik kõnd 
Antalgiline või valulik kõnd on ennast säilitav kõnd ning võib tekkida vaagna, puusa-, 
põlve-, hüppeliigese või labajala vigastuse tagajärjel. Vigastatud jala toeperiood on võrreldes 
 
26
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
mittevigastatud jala toeperioodiga lühem, sest patsient püüab viia keharaskuse nii kiiresti kui 
võimalik  tervele  jalale.  Sellest  tulenevalt  on  kummagi  jala  toeperioodi   kestvuse   hindamine 
oluline.  Mittevigastatud  jala  hooperiood  lüheneb.  Tulemuseks  on  terve  jala  lühem 
sammupikkus ning kogu kõnni aeglasem kiirus ja rütm. Vaatamata sellele, et puusaliiges on 
valus,  kannab  patsient  keharaskust  ka  üle  valusa  puusaliigese.  Keharaskuse  kandmine 
valusale puusaliigesele vähendab reie lähendajalihaste jõudu, mis omakorda vähendab survet 
reieluu  peale  ligikaudu  kaks  korda  võrreldes  üldise  keharaskuse  kandmisega  jalale.  Tänu 
sellele langeb keharaskuse koormus valusale puusaliigesele mitte vastava nurga  all (angular 
placement) vaid vertikaalselt.  
 
Artrogeenne kõnd ( kange  puus, põlv) (artrogeenne lad.k. liigestekkene)  
Artrogeenne  kõnd  võib  tekkida  liigese  jäikusest,  lõtvusest  või  deformatsioonist  ning 
see  võib  olla  valulik  või  valuvaba.  Kui  puusa-  või  põlveliiges  on  kulunud,  või  kui  põlv  on 
hiljuti   eemaldatud  lahasest,  tõstetakse  vaagent  vastasjala  üleliigse  hüppeliigese 
plantaarfleksiooni  abil  ning  kange  liigesega  jalg  viiakse  ette    koonusliikumisega 
(circumduction).  Tänu  jäigale  puusale  või  põlvele  tõstab  patsient   tervet   jalga  põrandast 
kõrgemale.  Vastav  liigutuse  kaar  (koonusliigutus)  aitab  haige  jala  ülestõstmist  vähendada. 
Tänu puusa, põlve või mõlema liigese vähesele painduvusele erineb mõlema jala kõnnipikkus. 
Toeperioodis,  kui  jalg  kannab  keharaskust,  on  kange  liigesega  jala  sammu  pikkus  lühem. 
Füsioterapeut  peab  meeles  pidama,  et  hüpomobiilne  puusaliiges  võib  tekitada 
kompensatoorseid liigutusi alaseljas 
 
Kontraktuurne kõnd 
Puusaliigese  painutuskontraktuur  põhjustab  nimmelordoosi  suurenemist  ning 
lülisamba rinnaosa ekstensiooni, aga ka põlve painutust, et saaks labajala asetada põrandale. 
Põlveliigese painutuskontraktuuriga patsient demonstreerib tervel jalal üleliigset hüppeliigese 
dorsaalfleksiooni hooperioodi lõpul ja toeperioodi algul ning probleemse  jala varajast kanna 
tõuget jala äratõuke faasis. Hüppeliigese plantaarfleksioon kontraktuur põhjustab põlveliigese 
hüperekstensiooni  (probleemse  jala  vertikaalmomendi  faasis)  ning  kere  ettekallutust  koos 
puusa  painutusega  (probleemse  jala  vertikaalmomendi  ja  äratõuke   faasides ).  Ka  probleemse 
jala kannatõuge toimub varem.   
 
Gluteus  maximus kõnd 
Kui  suur  tuharalihas  (peamine  puusa   sirutajalihas )  on  nõrk,  siis  patsient  viib 
kannalöögi faasis rindkere taha, et teostada puusa sirutust jala toeperioodis. Suure tuharalihase 
nõrkust kõnnil iseloomustab rindkere äkiline taha kallutamine. 
 
Gluteus  medius  (trendelenburgi) kõnd 
Kui  puusa  abduktorlihased  (m.  gluteus  medius  ja   minimus )  on  nõrgad,  on  kõnni 
toeperioodil  vaagna  stabiliseeriv  efekt  puudulik  ning  patsiendi   ülakeha   liigub  ülemäära 
lateraalsele,  et  hoida  keha  raskuskeset  toejalal.  Keskse  tuharalihase  nõrkuse  korral  on  ka 
Trendelenburgi  test  positiivne  ( seismine   ühel  jalal  nii,  et  teine  jalg  on  veidi  maast  tõstetud; 
kuna puusa abduktorlihased ei stabiliseeri vaagent, siis vastas vaagnapool vajub alla). Kui m. 
gluteus  mediuses  esineb  nõrkus  bilateraalselt,  tekib  kõnnis  rõhutatud  “küljelt-küljele” 
liigutused.  Selline  kõnnimuster  võib  olla  iseloomulik  ka  kaasasündinud  puusaliigese 
dislokatsiooniga või coxa vara diagnoosiga patsientidele.  
 
 
 
 
 
27
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Plantar  flexor  kõnd 
Kui  taldmised  painutajalihased  ei  ole  võimelised  teostama  oma  funktsiooni,  on 
tugevalt mõjutatud põlve- ja hüppeliigese stabiilsus, väheneb või on puudulik kannatõuge, jala 
toefaas on lühike ning mittevigastatud jala sammupikkus väheneb samuti.  
 
M. guadricepsit  vältiv kõnd (quadriceps avoidance gait) 
Kui  m.  quadriceps  femoris  on  vigastatud  (femoraalnärvi  neuropaatia,  pärsitud 
refleksid, trauma- 3º  deformatsioon ), kompenseeritakse kõndi rindkere ja jala distaalse osaga. 
Hüppeliigese  plantaarfleksiooni  teostamiseks  toimub  kompensatoorne  kere  ettepainutus,  mis 
omakorda  põhjustab  põlveliigese  ülesirutust.  Põlveliigese  sirutus  teostatakse  iliotibiaalse 
fastsia  (m tensor  fascia  latae) kaudu. Kui rindkere, puusa painutajad või säärelihased ei tule 
toime põlve sirutamisega, kasutab patsient oma kätt põlve sirutamiseks.  
 
Lühikese  jala kõnd 
Kui  üks  jalg  on  teisest  lühem,  või  kui  esineb  kas  reie-  või   sääreluu   deformatsioon, 
demonstreerib patsient kere lateraalset kallutust ning vaagna allavajet lühema jala kehapoole 
suunas. Patsient võib jala “pikendamise” eesmärgil supineerida labajalga. Pikema jala liigesed 
võivad  olla  painutuses  või  patsient  demonstreerib  nn  põranda  pühkimise  liigutust  kõnni 
hooperioodil.  Jalgade  pikkuse  erinevusest  tingitud  ebaõige  kõnnimuster  võib  põhjustada  ka 
valulikku  osteogeenset  (luutekkelist)  kõndi.    Kuidas  patsient  kohaneb  jalgade  pikkuse 
erinevusega,  sõltub  mitmetest  teguritest,  kuid  normaalsed  jalanõud  ja  spetsiifilised  tallatoed 
võivad tagada normaalse kõnnimustri.  
 
 
 
Joonis 8. Jalgade pikkuse erinevuse kompenseerimine tallatoega ning kanna asendi erinevus 
 
Eristatakse veel järgmisi kõnnistiile: 
Equinus gait (varbal kõnd) 
Hemipleegiline või hemipareetiline kõnd 
Parkinsoni kõnd 
Neurogeenne või spastiline kõnd 
Kukkuva jala kõnd (drop foot gait). 
 
Kasutatud kirjandus 
Atkinson,  K.  Coutts,  F.  Hassenkamp,  A.M.  Physiotherapy  in  orthopaedics.  A  problem-
solving approach. Elsevier Limited, 2005  
Magee D.J. Orthopedic physical assessment. 5th ed. Saunders Elsevier, 2008 
Perry, J. Gait  analysis : normal and patological function. Slack, 1992 
Keywords 
gait analysis, gait cycle, clinical gait analysis, movement analysis, normal gait, gait pattern, kinematic analysis, 
human gait, gait walking, gait assessment, spastic gait, gait knee, hip gait, foot gait, gait abnormalities, gait 
biomechanics, gait  patterns , stance and swing phases, initial double stance, single  limb  stance, terminal double 
limb stance 
 
28
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
 
Füsioteraapia õlaliigese probleemide korral  
 
Õlaliigese  probleemid  sealhulgas   õlavalu ,  on  kõige    sagedamini  esinevad  skeleti-
lihassüsteemi  sümptomid.  Erinevate  uuringute  alusel  on  õlavaevustega  ortopeedi  poole 
pöörduvate  patsientide  arv  sageduselt  teisel  kohal  seljavaevuste  järel.      Õlaliigese  ehitusest 
tingituna,  tekivad  õlaliigeses  vigastused  kergesti:   õlaliiges   on  inimkeha  liikuvaim  ning 
ebastabiilseim  liiges;  õlavarreluupea  on  suurem  kui  teda  ümbritsev  liigesõõnsus  (gavitas 
glenoidalis).  Et  olla  stabiilne,  on  õlaliiges  ankurdatud  liigespessa  teda  ümbritsevate  lihaste, 
kõõluste ja liigessidemetega. Teatud õlaprobleemid tekivad pehmete kudede vigastusest, mis 
on tingitud kas õla üle- või alakoormusest. Esineb ka õla degeneratiivseid probleeme, mistõttu 
koed on kahjustatud ning ei funktsioneeri korrektselt. Õlavalu võib olla  lokaalne  või kiirguda 
teistest  ümbritsevatest  piirkondadest  kas  õlga  või  kätte.    Sapipõie,  maksa  või 
südamehaigustest,  aga  ka  lülisamba  kaelapiirkonna  probleemidest  tingitud  valu,  võib  samuti 
kiirguda piki närve õlani.  Abaluu  piirkonnas tuntav valu saab peaaegu alati alguse kaelast.  
Õlaga seotud terminid 
Ülajäse jaotub: õlavööde ja vabaosa 
Õlavööde - abaluu ja  rangluu  
Vabaosa - õlavars, küünarvars , labakäsi 
Õlaliiges ühendab omavahel õlavöödet ja vabaosa 
Abaluu kehal eristatakse  eesmist  ehk roidmist pinda ja tagumist pinda. 
Acromion  = õlanukk 
Pr. coracoideus = kaarnajätke 
Cavitas  glenoidalis ( fossa glenoidalis) = liigeseõõnsus 
Spinae scapulae = abaluu hari läheb  sujuvalt  üle õlanukiks. 
Art. humeri = õlaliiges 
Õlaliiges  on  tüüpiline  keraliiges.  Õlaliigest  võib  vaadelda  kui  üht  liigest,  kuid 
funktsionaalselt on liigeseid 7:  
 
1. Glenohumeraalliiges 
2. Suprahumeraal=coracoacromiaal-ruum 
3. Acromioclaviculaarliiges 
4. Scapulocostaalruum 
5. Sternoclavikulaarliiges 
6. Costosternaalliiges 
7. Costovertebraalliiges 
 
 
 
Õliigese sidemed ehk ligamendid (liigeskapsel) 
Õlaliigest  ümbritsev   kapsel   on  grupp  väga  tugevaid  ligamente,  mis  ühendavad  õlavarreluu 
liigesõõnsusega. Vastavad ligamendid on peamised õlaliigese stabiilsuse tagajad. 
Õlaliigest ümbritsevad ligamendid on: 
GHL- glenohumeral ligament 
CCL - coracoclavicular ligament 
CAL - coracoacromial ligament 
SGHL - Superior GlenoHumeral Ligament 
MGHL - Muperior GlenoHumeral Ligament 
IGHL -  Inferior  GlenoHumeral Ligament 
Õlaliigest  ümbritsevad  kõõlused  on  tuntud  ka  kui  rotator  cuffi  moodustavad  kõõlused  või 
rotator   mansett .  Rotator  mansett  asub  kihiti  õlaliigese  peal.  Kõõluste  kaudu  on  lihased 
 
 
29
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
kinnitatud  luule.  Lihased  omakorda  tõmmates  kõõluseid,  liigutavad  luid.  Rotator  manseti 
moodustavad  posterioorselt  kolm  kõõlust  ning  antrioorselt  kaks  kõõlust-  need  ühendavad 
süvalihaskihid õlavarreluuga.  
Rotator manseti kõõlused: 
Subscapularis kõõlus 
Biceps  kõõlus 
Supraspinatus kõõlus 
Infraspinatus kõõlus 
Teres   Minor  kõõlus 
 
Õlaliigest ümbritsevad liigesed: 
  Õlaliigese fleksioon: 
agonistlihased: m deltoideus,  pars  clavicularis, m coracobrachialis 
sünergistlihased:  m  deltoideus,  pars  acromialis,  m   pectoralis    major ,  pars  clavicularis,  m 
biceps brachi 
stabiliseerijad: m trapezius, m infraspinatus, m teres minor 
  Õlaliigese abduktsioon: 
agonistlihased: m deltoideus, pars acromialis, m supraspinatus- võimaldab abduktsiooni nii, 
et  surub  õlavarreluu  pea  liigeskoopasse  ja  hoiab  luu  kogu  abduktsiooni  ajal  seal.  NB!  Seda 
tegevust aitab m subscapularis 
stabiliseerijad: m trapezius, m infraspinatus, m teres minor, m levator scapulae 
  Õlaliigese ekstensioon: 
agonistlihased: m deltoideus, pars  spinalis , m latissimus dorsi, m teres major 
sünergistlihased: m triceps brachii, caput  longum, m teres minor, m subscapularis 
stabiliseerijad: m infraspinatus, m teres minor 
  Õlaliigese välisrotatsioon: 
agonistlihased: m infraspinatus, m teres minor 
sünergistlihased: m deltoideus, pars spinalis 
stabiliseerijad: m trapezius, pars intermedia 
  Õlaliigese siserotatsioon: 
agonistlihased: m subscapularis, m teres major, m latissimus dorsi, m pectoralis major 
sünergistlihased: m biceps brachi, m coracobrachialis 
stabiliseerijad:  m  infraspinatus,  m  teres  minor,  m  pectoralis  major  ja  m   serratus    anterior  
stabiliseerivad abaluud 
  Õlaliigese adduktsioon: 
agonistlihased: m pectoralis kõik osad 
sünergistlihased:  m  deltoideus,  pars  clavicularis,  m  coracobrachialis,  m  latissimus  dorsi,  m 
teres major 
stabiliseerijad: m trapezius, m serratus anterior 
Allikas: Saresvaara-Virtanen, M., Ojala, B. Nivelten ja lihasten fysioterapia. Finnpublishers, 1993 
 
Kuna    õlavarreluul  on  vaid  sidemelised  ühendused   kehaga ,  siis  on  lihastel  lisaks  liigutavale 
funktsioonile  ka   toetav   funktsioon.  Tulenevalt  sellest,  et  liigeseid,  lihaseid  ja  erinevaid 
sidemeid on õlavöötme piirkonnas palju, on õlaliigese piirkonna valu ühest põhjust küllaltki 
raske  leida.  Valu  põhjustaja  on  tavaliselt  siiski  liigese  teatud  konkreetses  struktuuris- 
limapaun, 
liigesekapsel, 
liigestuvad 
luuotsad, 
närvid 
või 
liigest 
ümbritsev 
kõõlus/lihasstruktuur. Sageli võib olla tegemist ka kompleksse probleemiga.  
 
 
 
 
30
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
 
Õlavarreluu murd (fractura humeri) 
Õlavarreluu  proksimaalse  osa  murd  moodustab  5%  kõikidest  murdudest.   Tüüpiliselt  
esineb  õlavarreluumurd  osteoporoosi  põdeval  vanemaealisel.  Vigastuse  mehhanism: 
kukkumine   sirgele  ning  randmest  sirutatud  käele.  Tüüpilised  sümptomid:  valu,  turse, 
puutetundlikkus   kogu  õla  piirkonnas.  Võib  esineda  krepitatsiooni  ning  verevalumit, 
üldiselt  hoitakse  käsi   kehatüve   lähedal.  Kuna  plexus   brachialis   ning  axillaararter  asuvad 
processus  coracoideuse  lähedal,  siis  on  teinekord  vajalik  teostada  ka  neurovaskulaarne 
kontroll, kuid tavaliselt need struktuurid ei ole õlavarreluu murru tagajärjel kahjustatud.  
Õlavarreluumurru  postoperatiivne  füsioteraapia 
  külmaravi, asendravi  
   perifeersed liigutused 
  godmani harjutus (pendliharjutus) !!!!!! 
  küünarliigese liikuvusharjutus 
  õlaliigese liikuvusharjutused (eemaldada kätt toetav side) 
  NB ! HUMEROSKAPULAARNE RÜTM 
  õlaliigese liikuvusamplituudi ja harjutuskoormuste lisamine 
 
 
 
 
 
 
 
Humeroskapulaarne rütm 
Humeroskapulaarses  rütmis  täpsustatakse  abaluu,  õlavarreluu  ja  rangluu  liigutusi 
õlaliigese  abduktsioon-  ja  fleksioonliigutuses.  Õlavöötme  kõigil  seitsmel  liigesel  ja 
ülakeha  rühil  on  mõju  humeroskapulaarse  rütmi  õnnestumisele.  Kaks  kolmandikku 
liigutusest   toimub  õlaliigesest  ning  liigutuse  lõpp  toimub  AC  (akromioklavikulaar)  ja 
sternoklavikulaarliigesest. 
Liigutuse  alguses  m.  supraspinatus  stabiliseerib  õlavarreluupea  cavitas  glenoidalisesse 
ning hoiab seda abaluu liigesõõnsuses kogu liigutuse ajal. Liigutust aitab stabiliseerida m. 
subscapularis.  Õlaliigese  abduktsioonliigutusel  15-30º  hakkab  kaasa  liikuma  abaluu. 
Abaluu liigub ette, tõuseb ja pöördub üles vastu rindkere. Selline abaluu liikumine eeldab 
sternoklavikulaarliigese normaalset toimimist. 
Olles  käe  abdutseerunud  90º,  on  abaluu  pöördunud  30º.  Nimetatud  abaluu  liigutus  saab 
teostuda  rangluu  elevatsiooni  abil.  Abduktsioonliigutuse  sooritab  m.  deltoideuse 
õlanukmine osa. Liigutust aitavad ka teised deltalihase osad. 
Et  liigutus  saab  jätkuda  üle  90º,  aktiveerub  m.  infraspinatus  ja  sooritab  õlaliigese 
välisrotatsiooni.  Ilma  selle  liigutuseta  libiseb  õlavarreluu  suur  trohanter  coracoakromiaal 
sideme  alla  ning  liigutuse  jätkumisel  tekib   mehaaniline   takistus.  Tänu  välisrotatsioonile 
liigub õlavarreluu suur trohanter posterioorselt õlanuki alla. 
Ülemist  osa  liigutusest  võib  takistada  lihaspinge  õlavarre  kolmpealihases  või  selja 
lailihases.  Nende  lihaste  pingeid  tuleb  alati  tähele  panna  õlaliigest  testides.  Samuti  võib 
esineda  häireid  abaluu  liigutustes.  Abaluu  peab  liikuma  üles-  alla  suundades  ehk 
kraniaalselt  ja  kaudaalselt  ning  kõrvale  ja  lülisamba  lähedale  ehk  mediaalselt  ja 
lateraalselt.  
 
Õlaliigese tendiniidid 
Lihase  ülekoormus  põhjustab  lihase  kõõlustes  ning  selle  kinnituskohtades  isheemilisi 
häireid  ja  mikrotraumasid.  Järgneb  põletikuline   reaktsioon ,  mis  väljendub  valuna  käe 
 
31
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
liigutamisel.  Ka  kõõluse  passiivne   venitamine   põhjustab  valu.  Lihaspinge  lisandub  ka 
teistesse  piirkondadesse.  Häiruvad  lihaste  tegevusrollid  ning  humeroskapulaarne  rütm. 
Akuutse tendiniidi korral tuleb harjutuskoormus valida hoolikalt !!! 
Füsioteraapia eesmärk akuutse tendiniidi korral: 
  valu ja põletiku leevendamine 
  puhkus ja aktiivne ravi vahelduvalt 
  lokaalne külmaravi mitmeid kordi päevas 
  vältida kõõluse (taas)ülekoormust !!! 
  et kõõluses ei tekiks armkude- liigutada kätt !!! 
  valu piires kõõluse venitus ! 
  ultraheli:  1-2  min,  0,5-0,8  W/cm²  pulseeruv  (NB!  ei  või  olla  soojamõju!).  Kui 
kõõluses  ei  ole  enam  põletikulist  protsessi  ning  see  on  selgelt  lühenenud  ning 
armistunud-  UH  0,8-1,0  W/cm²  jätkuv  vool.  UH  tugevuse  valikul  jälgida  patsiendi 
rasvkoe hulka- nõrgendab UH imendumist ja ravi tõhusust 
  jää  kasutamine  tõhus!  3-5  min.  lokaalselt.  Külm  pidurdab  ja  vähendab 
kõõlusepõletikku  ning  võimaldab  läbi  külm-venitustehnika  venitada  kõõlust,  mis 
lõdvestab lihast ja takistab armkoe moodustamist. 
  korduvate tendiniitide esinemine- krooniline valu- korduv ravi, millest ei ole pikemas 
perspektiivis kasu. Leida põhjus! Sageli tegu ühepoolse koormusega tööasendites. 
  kodune töö: aktiivsed harjutused, külmaravi, friktsioonmassaaž. 
 
 
M. supraspinatuse tendiniit 
Õlaliigese  tendiniidivaevus  esineb  tüüpiliselt  m.  supraspinatuse  kõõluses.  Funktsioon: 
õlaliigese  abduktsioonil  stabiliseerib  m  supraspinatus  koos  deltalihasega  õlavarreluupea 
liigespessa.  Lihase  kõõlus  saab  verd  luu-  ja  lihasearterist,  mis  toidavad  hästi  kõõluse 
keskmist ja välimise kolmaniku piirkonda. Halva verevarustuse tõttu on vigastusaldis just 
lihase  kõõluse  piirkond.  Anastomoos  (vere-  või  lümfisooni  ühendav  soon, 
õõneselunditevaheline ühendus) toimib hästi käe toetatud ja 
puhkeasendis. Käe rippudes vabalt keha kõrval või  lihastöö  
ajal kõõlus venitub ja anastomoos pigistub suprahumeraalruumi 
vahele→ ka kõõluse testimisel juhtub sama ning õlaliigese 
abduktsioon test provotseerib valu. M. supraspinatuse  
kõõlust on kerge palpeerida tänu selle pindmisele asetusele. 
Põletikulise kõõluse palpeerimine on valus. M. supraspinatus 
on oluline lihas rotator cuff lihasrühmas, mistõttu selle 
normaalne funktsioon on eeldus õlaliigese kõikidele liigutustele. 
 
 
 
 
Rotator cuff degeneratsioon 
Rotator  cuff`i  moodustavad  õlavarreluu  proksimaalsele  osale  kinnituvate  lihaste:  m. 
subscapularis,  m.biceps  brachii  pika  pea  kõõlus,  m.supraspinatus,  m.infraspinatus  ja 
m.teres  minori  kõõluste  poolt  moodustatud  kõõlusmembraan.  Rotator  cuff  ümbritseb 
õlavarreluupead 
kõikides 
suundades- 
võimaldab 
õlaliigese 
abduktsiooni 
ja 
rotatsioonliigutusi. Rotator cuffi kaltsifikaadid (lubjastumine) lisanduvad kõõluselise koe 
degeneratsiooniga-  eriti  m.  supraspinatuse  ja  m.  infraspinatuse  kinnituskohtades! 
Probleem võib olla põhjustatud ka kõõluste mehhaanilisest asetusest tingituna: acromioni 
eesmise serva ja coracoacromiaal ligamendi all. Lubjastumine→ kõõluse turse, lokaalne 
vereringehäire, nähtav röntgenpildil. 
 
32
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Füsioteraapia  rotator  cuffi  korral  keskendub  valusate  kõõluste  ravimisele.  Tähtsaim  osa 
ravist   on  passiivsed  venitused  ja  liigeskäsitlus.   Kaudaalne   liigesvenitus  parandab 
õlaliigese  vereringet  ja  vabastab  liigese  kõiki  liigutusi.  Fleksioonharjutused  on  tähtsad  
käe  funktsionaalsuse  seisukohalt.  Teraapia  algul  vältida  abduktsioon  ning  sise-  ja 
välisrotatsioonliigutusi.  Valu  korral-  füüsikaline  ravi  (vedelikku/turset   alandav ), 
külmaravi. Soojaravi ja massaaži võib teha patsiendi lõdvestamiseks, kuid teha seda suure 
ettevaatusega, sest püsib oht turse lisandumisele.  
Üks  füsioteraapia  eesmärkidest  on  rotator  cuff´i  lihaste  tugevdamine.  Füsioteraapia 
edeneb valu piires ning liigutusraja suurenedes. NB! teostada kõik harjutused ja liigutused 
õige humeroskapulaarse rütmiga. Harjutused õppida selgeks peegi ees. Piiratud liikuvuse 
korral keskendutakse põhjalikumalt just nendele liigutustele.  
Tähtis on, et patsient suudaks iseseisvalt ning õigesti  
harjutusi sooritada. NB! Stabilisatsiooniharjutused!  
Kõige tähtsamad m. supraspinatuse ja m. infraspinatuse  
stabiliseerivad harjutused- kontrollida manuaalselt, et  
caput humeri liiguks acromioni alla ning vältida õla tõstmist. 
Harjutatakse ka abaluu liikumist rinnakorvi vastu.  
Abaluu rotatsiooni ja õlaliigese fleksiooni ning  
abduktsiooni harjutatakse ”lühikese vibuvarre põhimõttel”.  
Abaluu rotatsioonil on tähtis abaluu liikumine  
lateraalselt just liigutuse alguses. Õla tõstmist vältida  
seetõttu, et suprahumeraalruum ei aheneks. 
 
Rotator cuff rebend 
Rotaatorlihaste  rebend  toimub  peaaegu  alati  m.  supraspinatuse  kõõluse  piirkonnas  ning 
ulatub  vigastusest  lähtuvalt  m.  subscapularise  piirkonnast  m.  infraspinatuse  ja  m.  teres 
minori  kõõlusteni.  Täieliku  rebendi  all  mõistetakse  kogu  kõõluskoest  läbi  kulgevat 
rebendit,  millelele  järgneb  caput  humeri  otsene  kontakt  acromioniga.  Osalise  rebendi 
korral on vaid osad rotaatorlihaste kõõlused katki/ vigastatud. Rebendi häired tulevad esile 
käe  abduktsioonis  ja  välisrotatsioonis.  Patsiendil  on  alati  puhkusevalu,  öövalu  ning  kõik 
horisontaaltasandist kõrgemal sooritatavad liigutused on piiratud. 
Hea õlavöötme lihasjõuga patsiendil võivad liigutused olla  
täielikud , kuid liigutussooritus on valulik. Sellisel juhul  
sooritatakse  liigutus ebaõige liigutusmustriga, kus  
sünergistlihased kompenseerivad õlaliigese liigutusi. 
Rotator cuff`i rebendi tüüpiline häire on ulatuslik, kiirguv  
valu kaelast sõrmedesse- kui valu kestab pikka aega, tuleb  
esile  lihasatroofia - tüüpiliselt m. infraspinatuse  ülaosas .  
Rotator cuff`i rebendi konservatiivne ravi tuleb kaalumisele   
siis kui tegemist on kerge rebendi vormiga. Akuutses etapis  
sobib valuraviks füüsikaline ravi. Vähehaaval harjutatakse  
 
õlaliigese fleksioonliigutust, olukorrast sõltuvalt ka abduktsioon- ning rotatsioonliigutusi. 
Kui valu, liigese liikuvuspiiratus ning lihasjõu vähesus põhjustavad ka kolm kuud pärast 
konservatiivset ravi olulisi kaebusi, tuleks patsient saata järelkontrolli.  
Rotator cuff rebendi  operatiivne  ravi 
Kliiniliselt  hinnatakse  rotator  cuff`i  rebendi  ulatuslikkus.  Humeroskapulaarset  rütmi 
hinnates  tulevad  esile  nõrgenenud  välisrotatsioonliigutused  ning  jõuetu  abduktsioon. 
Postoperatiivse  immobilisatsiooni  periood  sõltub  lõikustehnikast.  Füsioteraapiaga 
alustatakse  5-6  nädalat  pärast  operatsiooni.  Alustatakse  ( selili   või   istudes )  ettevaatlike 
abduktsioon-  ja  fleksioonliigutustega  valu  piires.  Harjutusi  võib  teha  passiivselt  või 
abistavalt  horisontaaltasandist  allpool.  Esmase  ravina  võib  kasutada  külma  või  ka 
 
33
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
pinnasoojusravi.  Teraapia  edenedes  sooritada  aktiivseid  harjutusi  kuni  valu   piirini . 
Kõõluspiirkonda  ei  tohi  venitada  ning  käsi  ei  või  valu  korral  olla  kehatüve  kõrval 
Liikuvusharjutuste 
õnnestumisel 
jätkatakse 
jõuharjutustega 
fleksioon- 
ja 
abduktsioonsuundades.  Enne  rotatsioonharjutusi  peavad  olema  abduktsioonliigutused 
kindlad.  Püstitatakse  reaalsed  teraapia  eesmärgid:  käe  maksimaalne  funktsionaalsus  ja 
valutud  liigutussooritused.  Lõplik  tulemus  võidakse  saavutada  alles  0,5-2  aastat  pärast 
operatsiooni-  harva  saavutatakse  täiesti   valutu   ja  vaba  liikuvusega  õlaliiges.  Motiveerida 
patsient pikaaegseks intensiivseks teraapiaks ning rõhutada  koduste  harjutuste tähtsust. 
Rotator cuff probleemide korral on m. infraspinatus õlaliigese tähtsaim  stabilisaator . 
Origo: abaluu harjaalune auk 
Insertio: õlavarreluu suur köbruke 
Närviinnervatsioon: nervus subscapularis 
Funktsioon:  õla  toetamine  käe  liigutustel;  õlavarre  retroversioon,  aduktsioon  ja 
välisrotatsioon . 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Frozen  shoulder 
e. 
periarthritis 
humeroscapularis, 
adhesiivne 
kapsuliit, 
jäik/külmunud 
õlg , 
scapulohumeraalne  periartriit,  õlaliigese  kontraktuur-  õlaliigese  valulik  jäigastumine.  Esineb 
naistel  rohkem  kui  meestel,  keskealistel  ja  vanemaealistel,  leitud  seos  rinnaküfoosiga.  Ka 
korduvad  rotator  cuff`i  tendiniidid  võivad  viia   jäätunud   õla  häireteni.  Mehhaaniline 
hõõrdumine   ja  ainevahetuse  nõrgenemine  viivad  liigespinna  degeneratiivsete  muutusteni. 
Kõige  altim  põletikule  ja  ülekoormusele  on  m.  infraspinatuse  kõõlus.  M.  subscapularis  on 
tugev  siserotaatorlihas-  selle  lühenemine  võib  põhjustada  märkimisväärset  õlaliigese 
hüpomobiilsust.  Lihase  lühenemine  põhjustab  õlaliigese  siserotatsioonasendi,  mistõttu 
välisrotatsioon on puudulik või see ei  õnnestu . Kui õlaliigese välisrotatsioon on piiratud, siis 
abduktsioon üle 90º on võimatu. M. subscapularis on  raskelt   palpeeritav , kuna ta asub abaluu 
all. Vaatamata sellele tuleb lihast uurida õlaliigese liigutuspiirangutega koos.  
Häired: 
Valu käe liigutamisel. Kui kätt ei liigutata, on liiges valutu→ õlaliigese aktiivsete/ passiivsete 
liigutuste  piiratus , liigese jäik lõppelastsus 
Häired igapäevategevuste sooritamisel 
Humeroskapulaarse rütmi häired 
Progresseeruva frozen shoulderi häire korral võib käsi olla täiesti liikumatu. Sellisel juhul on 
liigeskapsel ja liigest ümbritsevad pehmed koed jäigad ning käsi on tihedalt keha kõrval. 
 
34
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Häire  valuetapp:  öövalu,  valu  kestab  kuid,  võib  esineda  ka  öövalu,  vähehaaval  kujuneb 
liikumispiiratus 
Jäikuseetapp: kestab aastaid, liikumispiiratus, valu liigese piirasendites 
Paranemine: liikuvus  taastub  vähehaaval- esmalt fleksioon, viimasena välisrotatsioon. 
Füsioteraapia frozen shoulderi korral tugineb patsiendi individuaalsetele uurimustulemustele. 
Kui olukord on eriti halb, tuleb kasuks koostöö raviarstiga (õlaliigese redressioon). 
Füsioteraapia eesmärk on kogu õlavöötme funktsiooni  normaliseerimine . Alati ei ole peamine 
eesmärk täieliku liikuvuse saavutamine õlaliigeses, vaid võimalikult valutu ja funktsionaalselt 
piisav käeline tegevus. Kui patsiendil on tendiniit,  bursiit , triggervalud, siis see ravitakse alati 
enne  terapeutilis  harjutusi.  Liikumissuunad  valitakse  põhimõttel:  kergemalt  raskemale. 
Kõikide  liikuvusharjutuste  aluseks  on  lihaste  normaalne  tegevusroll  ning  õige 
humeroskapulaarne rütm! 
Tugeva  liikumispiiratuse  ning  valu  korral→    valuvaigistid,  liigesesisesed  süstid, 
ÕLALIIGESE REDRESSIOON→ INTENSIIVNE FÜSIOTERAAPIA 
Redressiooni järgselt: 
külmaravi, 
elektriravi - 
valu 
leevendamise 
eesmärgil, 
sest 
käsi 
on 
redressioonmanipulatsioonist 
valus,Godmani 
harjutused, 
aktiivsed 
õlaliigese 
liikuvusharjutused- 
NB! 
FLEKSIOON 
JA 
ABDUKTSIOON 
ning 
kõik 
ROTATSIOONLIIGUTUSED  valu  piires  !!!  Õlaliigese  manuaalne  mobiliseerimine, 
õlaliigest ümbritsevate lihaste venitusharjutused, ADL (activitis of daily  living ) nõustamine 
TÄHTIS,  ET  REDRESSIOONIGA  SAAVUTATUD  ÕLALIIGESE  LIIKUVUS  EI 
VÄHENEKS !!!!! 
 
 
Füsioteraapia küünarliigese ja labakäe probleemide korral 
 
Küünarliigest liigutavad lihased 
•  Küünarliigese fleksioon 
M biceps brachii 
M brachialis 
M  brachioradialis  
•  Küünarliigese ekstensioon 
M triceps brachii 
M  anconeus  
•  Küünarliigese  supinatsioon  
M supinator 
M biceps brachii 
M brachioradialis 
M  extensor  carpi  radialis   longus  et  brevis  
•  Küünarliigese pronatsioon 
M  pronator  teres 
M pronator quadratus 
M flexor carpi  ulnaris  et radialis 
M  palmaris  longus 
 
Lateraalne epikondüliit 
Küünaliigese  tüüpiline  probleem  on  tendiniit.  Tüüpiliselt  m.  extensor  carpi  radialis  brevis- 
lihase  kõõluse  põletik,  mis  kinnitub  küünarliigese  lateraalsele  epikondülile-  tennisisti 
küünarliiges  e  lateraalne  epikondüliit.    Häire  ilmneb  kui  m.  extensor  digitorum  või  m. 
extensor  carpi  radialis  longus  kontrahheeruvad  või  venituvad.  Tüüpiline  valukoht  on  m 
 
35
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
extensor  carpi  radialis  brevise  triggerpunkt,  mis  annab  tugevat  valu  randme  piirkonda. 
Vigastuse  tekkimise  põhjusteks  peetakse  pidevat  ülekoormust  ja  ebaõiget  sportlikku 
tehnikat. Sportlastest moodustavad riskirühma: tennisist, lauatennisist, sulgpallur. 
Sümptomid 
Kõige   sagedasem   õlavarreluu  välise  põndapealise  põletik,  mille  puhul  esineb:  valu 
küünarvarre  roteerimisel  ja  raskuste  kandmisel  ning  otsene  äge  põndapealse  puutevalu. 
Haiguse  kroonilise  kulu  korral  võib  tekkida  lihaste  nõrkus  ja  lihaste  kõhetumine  ning  valu 
võib esineda ka une ajal.  
Lateraalse epikondüliidi diagnostika 
• 
Küünarliigese aktiivne/passiivne liikuvus  
• 
Randmeliigese  dorsaalfleksioon vastupanuga - valu tekib  küünarliigese välisküljel 
• 
Sirutatud käe  surumine  rusikasse  
• 
Haiguse tähtsaks tunnuseks puutetundlikkus õlavarreluu välimisel põndapealisel 
M extensor carpi radialis longuse hindamine ja venitamine 
M extensor carpi radialis longust võib uurida õlavarre lateraalset epikondüüli või lihase kõhtu 
palpeerides. Lihase liigutusvalu võib uurida ja ravida järgmise venituse abil: 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Lihase  kinnituskohad : õlavarre lateraalne kondüül; II metakarpaalluu;  
Lihast innerveeriv närv: n. radialis 
Lihase funktsioon: randme radiaaldeviatsioon ja dorsaalfleksioon ning küünarliigese fleksioon  
 
Kui patsiendi hindamisega on esile tulnud aktiivseid triggerpunkte lihaste piirkonnas, siis võib 
neid  ravida  külm-venitus  meetodiga.  Akuutset  kõõluspõletikku  ravida  ultraheliga, 
diadünaamikaga,  interferentsvooluga,  külmaga,  friktsioonmassaažiga.  Ravida  nii,  et  valu 
piirkonnas  ei  tekiks  soojamõjutust  ega  lisanduks  turse.  Friktsioonmassaaž  lokaalselt  valusa 
kõõluse  kohal.  NB  !  Tugevat  ja  pikalt  kestvat  massaaži  ei  või  teha  küünarliigese  piirkonda! 
Massaaž suurendab kollageeni teket kõõlustes, millele järgneb kõõluse elastsuse vähenemine 
ja  selle  lühenemine.  Kui  tendiniit  on  muutunud  krooniliseks  tuleb  teha  tõhusaid 
venitusharjutusi randme sirutajatele korduvalt ! Venitusharjutused õpetada patsiendile selgeks 
koduseks tegemiseks.  
 
Epikondüliidi konservatiivne ravi 
Akuutses  faasis:  tugi,  puhkus,  külmaravi,  põletikuvastased  vahendid.  Külmaravi  mitmed 
korrad  päevas- jääpakid, massaaž jääkuubikutega. Hoidmise aeg 10-15 minutit. Lahastamine– 
kasutatakse ajutiselt (5-7 päeva), immobiliseeritakse nii randme- kui ka küünarliiges. Vältida 
tuleb  täielikku  immobilisatsiooni.  Õiged  juhised  ortooside  kasutamiseks,  et  vältida  naha 
ärritust või närvide kompressiooni. 
 
36
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Epikondüliidi akuutne faas 
NSAID (non-steroidal anti-inflammatory drugs-  mittesteroidsed  põletikuvastased  ravimid ) või 
steroidhormoon-preparaatide süstimine maksimaalse valu punkti.  
Epikondüliidi krooniline faas 
Enne  venitusi-  pindmine   soojus   (soojapaketid)  või  sügav  soojus  (UH),  pärast  venitusi- 
külmaravi  (külmapaketid,  massaaž  jääkuubikutega).  Elektrostimulatsioon  kas  külma-  või 
soojaraviga,  et  vähendada  valu,  sügav  friktsioonmassaaž.  Üldised  ülakeha-  ja  kaelalihaste 
venitusharjutused  (trapetslihas,  selja  lailihas,  suur  ja  väike   rinnalihas ,  abaluu  tõstur, 
peapööraja,   astriklihased ). Jõuharjutused eelkõige küünarvarrelihastele, kuid mitte unustada 
ka  õlaliigese  stabiliseerijaid  lihaseid.  Jälgida  harjutuste  intensiivsust  ja  kestust.  NSAID  või 
steroidhormoonpreparaatide süstimine kui vajalik. Nõuanded õige sporditehnika ja -varustuse 
osas 
Epikondüliidi ennetamine 
Enne treeningut või kätega  töötamist  venitus- ja  soojendusharjutused  randme ekstensoritele ja 
fleksoritele.  Töötingimuste  ja  -vahendite   ergonoomiline   analüüs.   Spordivarustus :  õige 
tennisereketi või golfikepi suurus. Õige tehnika  spordis  ja töö ajal. Biomehaaniline analüüs ja 
spordi-spetsiifiline 
juhendamine 
aitab 
vähendada 
ebaõiget 
või 
kompensatoorset 
liigutusmustrit. 
Epikondüliidi postoperatiivne ravi 
Külmaravi  ja  põletikuvastased  ravimid,  küünarliigese  immobilisatsioon  lühikest  aega 
(tavaliselt  6-10  päeva).  Küünarliiges  hoitakse  90º  asendis,  küünarvars  proneeritud.   AROM  
randmele  ja  käele  kohe  pärast  operatsiooni.  AROM  küünarliigesele  tuleb  alustada  48  tunni 
piirides.  Säilitada  normaalne  õlaliigese  ja  kaela  ROM.  Vastupidavusharjutustega  alustada  3 
nädalat  pärast  operatsiooni,  koos  ortoosraviga.  Ortoose  võib  kasutada  kuni  2  kuu  jooksul. 
Jõuharjutused- alguses isomeetrilised, hiljem isotoonilised. Eesmärgiks saavutada täielik käe, 
randme ja küünarliigese ROM. Funktsionaalne spordi-spetsiifiline treening 4-6 nädalat pärast 
operatsiooni.  Tagasipöördumine  võistlustegevuse  või  käelise  töö  juurde  võib  võtta  aega  4-6 
kuud. 
 
 
Kodarluu tüüpilise koha murd 
Fractura  radii  in  loco  typica  tekib  surve-  ja  paindejõudude  toimel-  nt.  kukkumisel 
ettesirutatud  käele.  Riskirühm:  vanemaealised,  kellede  luumurd  võib  olla  tingitud 
osteoporoosist. Libedal ajal traumapunkti töökoormus suur.  
Sümptomid 
Nähtav või palpeeritav deformatsioon 
Lokaalne turse 
Hematoom  
Lokaalne valulikkus 
Käe funktsiooni häirumine 
Krepitatsioon  
Ravivõimalused 
Konservatiivne: repositsioon, immobilisatsioon 
(lahased, sidumine, kipsfiksatsioon) 
 
Operatiivne:  
1) Välisfiksaatorid (nt lahtiste luumurdude korral)  
2) Kanalisisene fiksatsioon (nael, vardad ) 
3) Kanaliväline fiksatsioon (kruvid,  plaadid ) 
Füsioteraapia 
 
37
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Ravi algab kohe pärast üldseisundi stabiliseerimist ja jätkub kuni funktsiooni taastumiseni või 
püsiva  seisundi  väljakujunemiseni.  Füsioteraapia  alguses  uuritakse  nii  randme  kui  kogu  käe 
funktsioonid,  selgitatakse  võimalikud  liikuvuse  piirangud.  Paljudel  juhtudel  on  valu  ka 
õlaliigeses,  mistõttu  patsiendi  päevaste  toimingute  teostus  võib  olla  häiritud.  Randme 
liigutustest  on  kõige  sagedamini  piiratud  dorsaalfleksioon  ja  radiaaldeviatsioon.  Lisaks  võib 
valu ning liikuvuspiiratust esineda pöidlaliigestes ning sõrmede distaalsetes liigestes. Kui käsi 
on  turses,  on  kõik  käe  liigutused  piiratud  (külmaravi).  Probleeme  võib  olla  ka  küünarliigese 
supinatsioon-  ja  pronatsioonliigutustes.  Aktiivne  jäseme  liigutamine,  koormuste  pidev 
suurendamine.   Keskne   häire  võib  olla  randmeluurivi  proksimaalses   luus -  os  lunatumis.  Os 
lunatum  ei  libise  üles-alla  suunas,  vaid  on  asetunud  jäigalt  kohale  ning  takistab  selliselt 
randme  dorsaalfleksiooni.  Randmeliigese  liikuvuse  taastamine  immobilisatsiooni  järgselt- 
algul  valutul  liigutusrajal  aktiivselt  või  abistavalt,  hiljem  os  lunatumi  libistamiseks  ning 
liigese liikuvuse parandamiseks kerge traktsioon  
NB! Algul vältida tugevat jõu rakendamist! 
Ülajäseme lihaste jõudlust parandavad harjutused 
NB !  Küünar - ja randmeliigese supinatsioon ja  
Pronatsioonliigutused.  
Nõustamine koduseks harjutamiseks 
ADL, õlaliigese humeroskapulaarne rütm. 
 
Rannet liigutavad lihased 
•  Volaarfleksioon (palmaarfleksioon) 
M flexor carpi radialis et ulnaris 
M palmaris longus 
M flexores digitorum 
•  Dorsaalfleksioon (ekstensioon) 
 
M extensor carpi radialis et ulnaris 
M extensor digitorum 
•  Radiaaldeviatsioon 
M flexor carpi radialis 
M extensor carpi radialis 
•  Ulnaardeviatsioon 
M flexor carpi ulnaris 
M extensor carpi ulnaris 
 
Karpaalkanali sündroom 
Nimetused:  randmekanalisündroom,  karpaaltunnelisündroom,  carpal  tunnel   syndrome , 
kompressioonneuropaatia. 
Kui  randmekanal  aheneb,  näiteks  trauma  või  põletiku  tõttu  tekkiva  randme  ristisideme 
paksenemise tõttu, siis võib kaasneda pidev surve mediaalnärvile. Iga protsess, mis kahandab 
randmekanali  mõõtmeid  või  millega  kaasneb  randmekanalit  läbivate  struktuuride  mõõtmete 
suurenemine  võib  põhjustada  survet  n.  medianusele.  Üldised  mediaalnärvi  pitsumise 
põhjused:  randmeliigese  luksatsioonid,  randmeluude   murrud ,  randme  painutajalihaste 
tendiniit, reumatoidartriit, ülekoormussündroom 
Esinemissagedus  
esineb  sagedamini  vanusevahemikus  30-60a  ,  naiste-meeste  suhe  3:1,  haigestumus 
125/ 100000   elaniku  kohta,  haigestumisrisk  suurem  inimestel,  kes  töötavad  kätega  (nt. 
tööstustöö, töö arvutiga, muusikainstrumentide  mängimine ). 
 
 
 
38
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Etioloogia  
lekoormussündroom (korduvad jõulised haaramised, vibratsioon, korduvad randme fleksioon-
ekstensioon liigutused)  
randmekanalit läbivate kõõluste tenosünoviit 
randme painutajate tendiniit 
reumatoidartriit 
randmeliigese luksatsioonid 
randme traumad (randmeluude murrud) 
degeneratiivne liigeshaigus 
vedeliku retensioon hüpotüreoosist, rasedusest või ravimitest 
tuumor  
diabeet 
paljudel juhtudel idiopaatiline etioloogia. 
Sümptomid 
valu, paresteesiad, tuimus  n.medianuse innervatsiooni alal 
95 %-l esinevad sümptomid öösel (taanduvad käe raputamisel) 
m. abductor pollicis brevis nõrkus ja  atroofia  
pigistusjõud↓, tundlikkus↓ 
vaevused on sagedamini ühes käes, aga võivad esineda ka mõlemas käes korraga.  
Diagnostika 
Tinelli  test  –  randme  piirkonda  koputatakse  refleksihaamriga,  test  on  positiivne  kui  kaasneb 
valu, paresteesiate levik peopessa ja sõrmedesse löögi hetkel. 
Phaleni test – uuritav painutab mõlema käe randmeid 30-60 sek. Kui selle aja jooksul tekivad 
sümptomid on test positiivne. 
Randme  kompressiooni  test:  surutakse  pöidlaga  uuritava  randmele,  sümptomite  tekkel-  test 
positiivne. 
Flicki sümptom- palutakse kirjeldada midagi, mis sümptomeid leevendab- test positiivne kui 
vaevuseid leevendab käe raputamine. 
Käe kontuuri viirutamine- pt asetab käe A4 paberile,  peopesa  ülespoole ja paberile kantakse 
käe  kontuur.  Seejärel  pt  viirutab  valuliku  ja  paresteetilise  ala.  Test  positiivne  kui  ala  langeb 
kokku n medianuse innervatsioonialaga. Võimalik kasutada dünaamika hindamiseks.  
Randmeliigese ROM 
Pöidlalihaste lihasjõu hindamine, käe dünamomeeteria. 
Füsioteraapia 
Randmepiirkonna lihaste tugevdamine, venitusharjutused, ROM. 
Närvi libisemise harjutused (nerve gliding exercises) (McKeon et al, 2008). 
Tööasendi või -võtete ergonoomilisemaks muutmine. 
Käelise tegevuse piiramine. 
 
Ortoos randmele (ranne lühiajaliselt lahasesse, mis takistaks randme painutamist). 
Öölahas, millega välditakse puhkeajal randme fleksioonasendit (0-15° ekstensioon). 
CTS- karpaaltunneli venitusvahend- võimaldab venitada karpaalkanalit ümbritsevaid pehmete 
kudede struktuure. Käsi asetada vahendile, hoida venitust 3-5 s ja korrata mitu korda päevas. 
Aktiivne  vabastamistehnika-  ( Active   Release  Technique)  vabastatakse  mediaannärv 
kompressioonist. 
Hinnatakse ka kaela ja õlgade lihaste  seisundit .  
Võimaliku põhihaiguse mõjutamine. 
Ultraheli:  suurendab  verevoolu,  lokaalset  ainevahetust,  kudede   regeneratsiooni ,  vähendab 
põletikku, turset, valu, laserravi. 
Operatiivne ravi kui 
..3-6 kuud kestev medikamentoosne  ravi ja füsioteraapia pole tulemusi andnud 
 
39
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
...2-3 süsteraviprotseduuri ei andnud efekti 
...esineb väljendunud sümptomaatika 
...m abductor pollicise atroofia 
Ravi tulemused ja mõju 
•  Süsteravi efektiivne üle 70 % patsientidest, vaja korrata 1-2x aastas kuni 1 süst iga 3-4 
a tagant. 
•  Operatiivne  ravi  (randmekanali   avardamiseks   lõigatakse  läbi  randmeristiside;  avatud 
OP/endoskoopiline) annab püsiva efekti 80%-l haigetest. 
•  ROM vs ortoosid: ROM-i  grupil  vähem puudutud tööpäevi, vähem valu, tuimust 1 kuu 
möödumisel ravist võrreldes nende uuritavatega, kes ainult ortoose kasutasid (Cook et 
al, 1995) 
•  karpaalluude  mobilisatsioon  ja randme piirkonna lihaste venitamine leevendab valu ja 
suurendab aktiivset ROM-i (ekstensiooni) 
Ennetamine 
korduvate liigutuste  vältimine , puhkepausid töös, ergonoomilised töövõtted 
Korduvate liigutuste sooritamisel saab ebasoodsate mõjude vähendamiseks sooritada liigutusi 
vastassuunas. Nt trükkimise järel (ekstensioonasend) suruda sõrmed rusikasse ja asendit hoida 
paar  sekundit.  Seejärel  sirutada  sõrmed  välja  ja  hoida  (5x).  Venitada  kaela-  ja 
õlavöötmelihaseid, õlgade elevatsioon, abaluude adduktsioon, õlgade langetamine. 
Randme ringid- lõdvestab randme piirkonna lihaseid  
Käe rusikasse surumine, vabastamine lõdvestab lihaseid. 
 
Puusaliigese probleemide füsioteraapia 
 
Reieluumurrud- fractura femoris 
Reieluu  suprakondülaarsed  murrud  on  sageli  tüsilikud-  laste  puhul  võib  70-  80%  juhtudest 
esineda  hilisemaid  jala   pikkuskasvu   häireid.  Reieluumurru  järgselt  võib  esineda  reieluu 
nurkdeformatsioon ( varus , valgus), mis võib samuti põhjustada jalgade pikkuse erinevust. 
Reieluumurrud  esinevad  tavaliselt  vanemaealistel,  naistel  rohkem  kui  meestel.  95% 
reieluukaela  murdudest  on  tingitud  kukkumisest.  Veel  võivad  reieluumurrud  tekkida 
olmetraumade,  liiklustraumade  tagajärjel  ning  üheks  soodustavaks  teguriks  on  ka 
osteoporoos.   
Reieluumurru tagajärjel tekkinud tüsistuste tõttu võib surra 20% patsientidest esimesel aastal, 
kahe aasta jooksul kuni 40% patsientidest. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
40
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
 
Millal, kus ja kuidas kukuvad  eakad ? 
Enamasti kodus - 85% 
57% kukkumisi päevasel ajal 
16% püstitõusmisel 
18% komistamine või trepist kõndimisel 
14% kukkus  voodist  välja 
4% istus toolist mööda 
3%  unustas  rulaatorit kasutada (dr  Saks  loengumaterjalid) . 
 
Sümptomid reieluumurru korral 
Valu puusaliigeses ja kubemepiirkonnas 
vigastatud jalale ei saa kanda keharaskust 
vigastatud jalg on tervest jalast lühem ja välisrotatsioonis 
patsient ei suuda selili asendis sooritada puusa painutust.  
 
Ravi 
operatiivne – luu terviklikkuse taastamine 
sisemine fiksatsioon (osteosüntees, kruvid) 
osaline või täielik liigesprotees 
konservatiivne 
prognoos:  paranemine 6-12 kuud või tüsistused 
 
Reieluumurdude postoperatiivne füsioteraapia 
asendravi, perifeersed liigutused, varajane mobiliseerimine (48h) 
harjutused terve jalaga 
hingamisharjutused 
opereeritud  jala  põlve-  ja  puusaliigese  koormusvabad  liikuvusharjutused  (abistavalt,  CPM, 
aktiivselt) 
isomeetrilised harjutused (tuhara- ja  reielihased ) 
istumine , seismine abivahendiga (rullaator, küünarkargud) NB ! kollabeerumisoht 
siirdumised 
seismine, kõndimine abivahendiga 
ulatuslik  puusaliigese  välisrotatsioon  ja  abduktsioon  pole   soovitav   kuni  1  kuu  pärast 
operatsiooni. 
 
Reieluumurdude konservatiivne ravi 
 
Skelettekstensioonravi- pikaaegne lamamisrežiim  
NB ! hingamisharjutused 
perifeersed, isomeetrilised harjutused haige jalaga 
aktiivsed harjutused terve jalaga, ülakehaga 
immobilisatsiooni järgselt istumine, seismine, kõndimine 
karkude kasutamise periood 2-3 kuud 
 
Reieluumurdude ennetamine 
 
Osteoporoosi  ennetamine:  kaltsiumi-  ja  D  vitamiinirikas  toit,  vajadusel  osteoporoosi 
medikamentoosne ravi. 
 
41
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Püsida  aktiivne-  keharaskuse  koormuse  kandmine  mõlemale  jalale,  kehalised  harjutused→ 
parem lihasjõud,  parem tasakaal. 
Mitte  suitsetada  ega  tarbida  alkoholi,  kodu  turvaliseks,  kanda  mugavaid   riideid   ning  vältida  äkilisi  liigutusi. 
Mitte  tõsta  raskeid  esemeid.  Mitte  kasutada  taburetti  kõrgematest  kappidest  asjade  võtmiseks.  Külastada 
silmaarsti- halb nägemine on võimalik kukkumise põhjus. Olla teadlik oma ravimite kõrvalmõjust  
 
Haigused, mis võivad viia liigeste endoproteesimiseni: 
Osteoartroos (OA) 
Reumatoidartriit 
Osteonekroos 
Traumajärgsed murrud 
 
Osteoartroos  on  enam  esinev  liigese  haigus,  mis  võib  viia  liigese  endoproteesimiseni. 
Haigestumine  kasvab vanusega: 50- 60 aasta vanuses on haigeid 27,1%, üle 60 aasta vanuses 
97%. 
Esmane  deformeeruv  osteoartroos  (osteoarthrosis  deformans)-  krooniline  degeneratiivne 
liigeshaigus koos kõhrealuse koeskleroosiga ning muutustega  luukoes . 
Sekundaarne   osteoartroos-  artriitide,  düsplaasiate,  traumaatiliste  liigeskahjustuste,  osteonekroosi  või 
veresoonkonna  häirete  tagajärjel  tekkiv  muutus  liigeskõhres.  Liiges   deformeerub   peamiselt  luuliste  vohandite 
arvel, mille tagajärjel areneb liigese liikuvuse piiratus. Osteoartroosist on kõige enam haaratud alajäseme suured 
liigesed-  puusa-,  põlveliiges.  Haiguse   riskifaktorid   on:  liigne   kehakaal ,  raske  füüsiline  töö-  ülekoormus 
liigeskõhrele. 
KOKSARTROOSI (puusaliigese kahjustus) põhjused: 
Kaasasündinud puusaliigese düsplaasia, mis tingib ebanormaalseid  koormusi  liigesele kogu elukaare jooksul. 
Luukoe pehmenemine ja degeneratsioon on tingitud halvenenud verevarustusest liigeses. 
 
Füsioterapeutilised probleemid osteoartroosi korral 
Valu  haiges  liigeses,  haige  liigese  liikumispiiratus,  liigest  ümbritsevate  lihaste  nõrkus, 
ebaõige  lihaste  aktiviseerumisjärjestus,   lonkamine ,  positiivne  Trendelenburg,  raskused 
igapäevaste  tegevuste  sooritamisel  (jalgade  riietamine,  istumast  tõusmine  ja  istuma 
laskumine , treppidel liikumine jmt.). 
 
Osteonekroos  osteonecrosis  e  luukärbumine  on  tingitud  reieluupea  verevarustuse  häirest, 
mille  põhjusteks  võivad  olla:  luumurrud  ja  nihestused  puusaliigeses,  kortikosteroidide 
pikaaegne kasutamine, alkoholism. 
 
Osteokondriit- luu- kõhre  haigestumus. Epifüüsi või apofüüsi arenguhäire kasvuealisel, mille 
tagajärjel kõhrega seotud luuosakesi võib irduda- osteochondritis dissecans. 
 
Traumajärgsed luumurrud 
~  80%  juhtudest  on  üle  60  aastased  naised  ( menopaus ,  hormonaaltasakaalu  häired, 
osteoporoos). 
Riskifaktorid:  
Vanus,  sugu,  toitumine  (madal  Ca  sisaldus  toidus),  pärilikkus,  hüüsilised  häired-  lihasjõu 
nõrkus,  tasakaaluhäired,  nägemishäired,  tervist  kahjustavad  harjumused-   alkohol , 
suitsetamine . 
 
Reumatoidartriit 
Süsteemne  sidekoe  haigus,  mis  väljendub  peamiselt  kroonilise  progresseeruva  põletikulise 
protsessina  liigestes.  Liigespõletiku  tagajärjel  liigespinnad  hävivad  ning  häirub  liigeste 
funktsioon. 
 
 
42
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
 
Liigeste endoproteesimine 
…  on  peamine  liigeste  rekonstruktiivsete   operatsioonide     meetod,  mille  eesmärk  on  liigeste 
funktsiooni  parandamine,  patsiendi  valu  (nii  puhkeasendi  kui  koormusvalu)  leevendamine 
ning elukvaliteedi tõstmine. 
 
Liigeste endoproteesimise kliinilised näidustused: 
liigese kontraktuur, anküloos, valu, lonkamine (jalaliigeste korral) 
Röntgenoloogiliselt: liigesruumi  ahenemine , liigese deformatsioon, osteofüütide olemasolu. 
 
Puusaliigese endoproteesimine 
Füsioteraapia preoperatiivselt  
asendravi, perifeersed harjutused 
hingamisharjutused 
patsiendi juhendamine/  õpetamine  voodisse minekul ja voodist välja aitamine 
kõndimise harjutamine rullaatoriga, karkudega  
istumise ja seismise juhendamine. 
 
Füsioteraapia postoperatiivselt 
Asendravi- selili (~ 1 nädal, hiljem keeramised küljele ja kõhuli), jalad puusast abduktsioon- 
ja väheses välisrotatsioonasendis- asend saavutatav tugipadjaga.  
Võib teostada CPM harjutusi, teha antiemboolia massaaži, panna jalga antiemboolia sukk. 
Perifeersed-  ja hingamisharjutused. 
 
1. Postoperatiivne päev 
Opereeritud jala puusa-, põlve- ja hüppeliigese liikuvusharjutused 
Reie- tuharalihaste isomeetrilised harjutused 
Voodist tõusmine- terve jala poolelt 
Seismine voodi ees abivahendiga 
Kõndimine  abivahendiga  vastavalt  patsiendi  seisundile  kas  palatis,  voodi  vahetus  läheduses, 
koridoris, minna tualetti. 
 
Järgnevatel postoperatiivsetel  päevadel  
Koormuse  tõstmine,  iseseisvuse  suurendamine-  rullaator,  kargud,  palat,   osakond ,  trepid, 
keharaskuse  koormus  suureneb  opereeritud  jalale  kuue  nädala   möödudes   kuni  poole 
kehakaaluni (nt 100 kg kaaluv patsient võib umbes 6 nädala pärast kanda opereeritud jalale 50 
kg ehk seista nii, et keharaskus on võrdselt mõlemal jalal).  
Abivahendid :  istepadi  tooli  või   tugitooli   istumispinna  kõrgemale  tõstmiseks,  tualettpoti 
kõrgendus , voodijalgade kõrgendused, kingalusikas, suka jalgatõmbamise vahend 
NB! vältida puusaliigese maksimaalseid ja äkiliselt sooritatud rotatsioonliigutusi! 
NB!  vältida  puusaliigese  fleksioonliigutust  üle  90º  kuni  8  nädalat  pärast  operatsiooni! 
(istumine tugitoolis) 
NB!  vältida  puusaliigese  maksimaalset  adduktsioonliigutust  kuni  8  nädalat!  Puhkeasendid: 
nädal pärast operatsiooni võib patsient ärkvel olles lamada tervel küljel. Pööre seljalt küljele 
teostatakse  algul  abiga  ning  jala  asend  fikseeritakse  põlvede  vahel  asetseva  tugipadjaga. 
Magamine   terve  jala  poolsel  küljel  ilma  tugipadjata  on  lubatud  pärast  arsti  järelkontrolli  ~2 
kuud pärast operatsiooni.  
Et  vältida  opereeritud  liigese  kontraktuuri  ning  liigest  ümbritsevate  lihaste  atroofiat  peab 
aktiivne  võimlemine  jätkuma postoperatiivselt nii ambulatoorselt kui kodus. 
 
43
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Eesmärgiks on puusaliigese liikuvuse ja alajäsemete lihasjõudluse taastamine. Võimelda oleks 
soovitav 2-3 korda päevas 2-3 kuu jooksul pärast operatsiooni või nii kaua kuni opereeritud 
jalg on saavutanud hea funkstionaalse seisundi ning jalaprobleemid ei takista olulisel määral 
igapäevaelu tegevusi.   
 
Füsioterapeudi roll puusaproteesi patsiendi ravis: 
Teostada  igale  patsiendile  füsioterapeutiline  hindamine  ning  soovitada  individuaalseid 
harjutusi.  Lisaks  puusaliigese  liikuvus-  ja  puusa  ümbritsevate  lihaste  jõu-  ning 
stabiliseerivatele  harjutustele,  tuleb  hinnata  patsiendi  kõndi  ning  teisi  põhiliikumise 
komponente  (toolist  tõusmine,  liikumine  treppidel,  jalgade  riietamine  jms.).  Kontrollida,  ka 
põlve-,  hüppeliigese  või  labajala  liigeste  liikuvused,  vastavate  piirkondade  lihaste  seisundid, 
et täpsustada kõnnil esineda võivad probleemid.  
 
Puusaliigese rotaatorlihased kui vaagna stabilisaatorid 
M.piriformis (1)- tähtsaim puusaliigese välisrotatsiooni  
teostav lihas. Algab sakraalluu 2, 3 segmendilt ning  
kinnitub reieluu suurele trohanterile.  
M.piriformis on üks 10-st tuharapiirkonna lihasest, mis  
stabiliseerib vaagna ning tagab keha toetuse ja tasakaalu.  
Puusaliigese välisrotaatorid: m. sartorius, m. obturator  
externus (5) ja  internus  (4), superior (2) ja inferior (4)  
gemell-lihas, m. piriformis (1), m. guadratus femoris (6). 
Puusaliigese siserotaatorid: m.gluteus medius ja minimus  
ning m.tensor fasciae latae. 
 
Tehispuusaliigesega patsiendi meelespea  
Schneider, G.; Haviko, T. 
Väldi libisemist ja kukkumist. 
Karke kasutada kahe kuu jooksul pärast operatsiooni  
(8-12 näd), jalale võib toetuda osalise koormusega. 
Väldi hüppeid, kõrgele ronimist. 
Kui sulle määratakse elektriravi, ära  unusta  ütlemast, et sul on protees.  
Väldi äkilisi liigutusi. Väldi suurte raskuste tõstmist. 
Soovitav kõndimine, ujumine ,  jalgrattasõit , rahulik suusatamine , rahulik tantsimine . 
Voodist tõusmine terve jala poolt. 
Kui puusa tekib valu, turse, kuumatunne, tõuseb kõrge  palavik  või kestab väike palavik võta 
ühendust arstiga. 
Istumine  tavalise  kõrgusega  toolil  lubatud  3  nädala  pärast  (puusaliigese  painutus  mitte  üle 
90º). 
Istumine pehmes tugitoolis on lubatud 8 nädala pärast (puusaliigese painutus üle 90º). 
Tualettpoti istmel on soovitav kasutada kõrgendust 8 nädala jooksul pärast operatsiooni. 
Jalgade  riietumisel  (püksid,  sukad,   sokid )  kasutada  vastava  abivahendi  või  kaaslase  abi  8 
nädala jooksul. 
Raskuste kandmine on lubatud peale järelkontrolli –kuid mitte üle 20 kg.  
Ujumine lubatud pärast järelkontrolli 12 nädala pärast. 
Jalgrattasõit pärast järelkontrolli 8 nädala pärast. 
Suusatamine pärast järelkontrolli 12 nädala pärast. 
Tantsimine pärast järelkontrolli 12 nädala pärast. 
 
 
44
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Põlveprobleemide füsioteraapia 
 
Põlveliigese endoproteesimine ( total  knee replacement; total knee arthroplasty) 
 
Põlveliigese  totaalproteesimise  peamine  näidustus  on  kõhre  ja  luu  destruktsioonist 
põhjustatud valu, liigeskontraktuur ja süvenev valgus- deformatsioon, mis omakorda 
põhjustab  ülekoormuse  hüppeliigesele  ja  labajalale.  Kasutatakse  tsementkinnitusega 
endoproteese,  mis  asendavad  kahte  (mediaalset  ja  lateraalset)  või  kolme  (mediaalset, 
lateraalset ja femoropatellaarset) põlveliigese ruumi. 
 
Põlveliigese   totaalne   proteesimine  tagab  jäseme  teljelisuse  ja  taastab  jala  stabiilsuse  ning 
valutu  jala  mobiilsuse.  Heaks  postoperatiivseks  resultaadiks  loetakse  liigese  fleksiooni 
taastumist  100-110º  piires  ja  haige  võimet  tõusta  toolilt  ilma  käte  abita.  Liigese  liikuvuse 
treeninguga  alustatakse  koheselt  peale  operatsiooni.  CPM  aitab  taastada  liigese  passiivset 
painutust- sirutust postoperatiivses etapis. 
Lõikusjärgselt  on  oluline  füsioterapeudi  abil  üle  voodi  ääre  istuma  tulek  ning    rullaatori  või 
karkude  abil  seismine.  Lihaste  aktiviseerimiseks  sooritatakse  reielihaste  isomeetrilisi 
harjutusi,  põlveliigese  liikuvuse   suurendamiseks   sooritatakse  jala  sirutus-painutusliigutusi 
põlveliigesest kas selili või  istuvas  asendis.  
NB  !  Kuni  jalg  on  operatsioonjärgselt  nõrk  ning  põlveliikuvus  on  oluliselt  väiksem  kui  90º, 
peab  istuvas  asendis  oleva  patsiendi  jalga   toetama   sääreosast  kas  füsioterapeut  või  patsiendi 
mitteopereeritud  jalg!  Teine  võimalus  on  istuda  voodi   äärel   põrandale  toetatud  sirge 
opereeritud jalaga. Teostada aktiivseid jalatõstmise harjutusi võimalikult sirge põlvega- valu 
piires. Karkudega käimist  harjutada  nii haigla koridoris kui ka treppidel. 
Põlveliigese  täielik  passiivne  sirutus  on  eesmärgiks  juba  esimesel  lõikusjärgsel  päeval  ja 
täielik aktiivne sirutus enne haiglast kojuminekut. 
Põlveliigese fleksioon tuleb esimese nädala jooksul pärast lõikust treenida 60º, teisel nädalal 
70-90º ja kolmandal nädalal üle 90º. 
Opereeritud  jalga  võib  esimestel  lõikusjärgsetel  päevadel  koormata  vaid  jäseme  enda 
raskusega. Kui operatsioonil on kasutatud luutsementi, võib osalise raskusega toetumist (50% 
kehakaalust) alustada umbes 2-3 nädalat pärast lõikust ja toetumiskoormust võib järk- järgult 
suurendada  täiskehakaaluni  mõne  nädala  jooksul  pärast  lõikust.  Tsemendita  proteesi  korral 
tohib  osalise  koormusega  toetumist  alustada  umbes  6  nädalat  pärast  operatsiooni  ning 
toetumisraskust võib vähehaaval suurendada 12 nädalat pärast lõikust. 
Haiglast  väljakirjutamisel  peab  patsient  olema  võimeline  küllaldaselt  kõndima  ja   painutama  
põlve 60º või enam. 
Õige kõnnimustriga kõndi tuleb treenida kohe pärast operatsiooni, et ebaõige kõnniharjumus 
ei süveneks ning ei põhjustaks liigseid koormusi keha teistele struktuuridele.  
Varases 
postoperatiivses 
etapis 
ei 
kasutata 
jõuharjutuste 
tegemisel 
raskusi. 
Jalgrattagasõitmise,  ujumise,  suusatamise  jt.  spordialade  harrastamise  üle  otsustatakse 
individuaalselt.  Kuna  pärast  operatsiooni  on  olulisi  raskusi  kükitamisega,  jooksmisega, 
hüppamisega,  siis  nendest  tegevustest  mõnda  aega  hoidutakse.  Kellel  on  valmidus 
sportmängudeks,  tantsimiseks,  suusatamiseks  ja muuks  sportlikuks  tegevuseks-  põlveprotees 
ei  ole  takistuseks.  Küll  aga  on  hea  enne  äkilisi  liigutusi  nõudvaid  harrastusi  treeninda  jalg 
stabiilselt  tugevaks . 
 
Ideaalne seisund pärast põlveliigese artroplastikat 
Valutu liiges 
Täielik põlveliikuvuse ulatus 
Stabiilne liiges ja tugevad ümbritsevad lihased. 
 
45
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
 
Meniskivigastused 
 
Põlveliigeses   liigespindade  vahel  on  kaks  kõhrelist  võruketast  ehk  meniskit-  seesmine  ja 
välimine. Neist välimine võruketas on mobiilsem ja tema vigastus tekib harvemini. Seesmine 
võruketas  on  liigesekapsliga  tihedalt  seotud  ja  tema  vigastusi  esineb  sageli. 
Vigastuse korral on tegemist põlveliigeses olevate võruketaste  rebendiga. Tavaliselt  rebeneb  
üks võruketastest, harvemal juhul mõlemad. 
 
Meniskirebendite liigid (ruptura menisci) 
Rebendid täielikud või osalised 
Vertikaalne rebend – menisk ise või äärmised kinnituskohad 
Osalise rebendi puhul vigastatud meniski  tagumine   sarv  
Horisontaalne rebend – enamasti vanemaealistel degeneratiivse pehmenemise tõttu 
 
Põhjused: 
Põlveliigese  võruketaste  vigastus  võib  tekkida  hüppel  või  maandumisel,  põlv  on  vigastuse 
tekkemomendil painutatud. 
Vigastuse  käigus  tekib  sääreluu   nihkumine   reieluu  suhtes  ja  võruketas  ületab  oma  elastsuse 
piiri ning rebeneb. 
Samuti  võib  rebend  tekkida  ootamatul  põlveliigese  pööramisel,   kui  labajalg  on  maas  ehk 
rotatsiooniline jõud kõverdatud põlvele. 
Spordivigastus- jalgpall võib põhjustada 69% meniskivigastustest 
Sümptomid 
Ägedal  vigastusel  võib  tekkida  niinimetatud  põlveliigese   blokaad .  Jalg  jääb  peale  vigastust 
painutatuna  põlveliigesest  sundasendisse  ning  jalga  pole  võimalik  põlveliigesest  painutada 
ega sirutada. 
Kroonilisel juhul on pärast vigastust põlveliiges valulik, olenevalt vigastatud võrukettast kas 
seesmisel või välimisel põlve poolel. Valu võib esineda ka põlveõndlas põlve painutusel. 
Valu tugevneb trepist üles astumisel, laskumisel valu viitab põlvekedra kõhre kahjustusele. 
Liigese krepitatsioon. 
 
Meniskivigastuste ravi 
Kui on kindlaks tehtud võruketta rebend ( selgitatud  vigastuse tekkemehhanismid, palpeeritud 
maksimaalne  valupiirkond,   röntgen ,  magnetresonantsuuring,  McMurray  test),  siis  tuleb  teha 
operatsioon,  mida  nimetatakse  artroskoopiaks.  Põlveliigesesse  viiakse  läbi  väikese  ava 
optiline  valgusallikas  ning  teisest  samaväiksest  avast   instrumendid ,  millega  eemaldatakse 
rebenenud  meniskiosa.  Neid  operatsioone  tehakse  päevakirurgilisena,  mis  tähendab,  et 
patsient  saab  mõni  tund  peale  operatsiooni  omal  jalal  koju.  Põlveliigesele  jääb  kaks  väikest 
0,5 cm armi. 
 
Artroskoopia järgne füsioteraapia 
Esimestel  postoperatiivsetel  päevadel  anda  jalale  puhkust,  et  vältida  liigset  turset  ning 
vedeliku  kogunemist  põlve.  Koormuse  vähendamiseks  võib  kasutada  karke,  kuid  see  pole 
alati vajalik.  
NB ! Mõõdukas kehaline aktiivsus! 
Füsioteraapia eesmärk: 
Leevendada valu põlveliigeses (asendravi, külmaravi, puhkus) 
Alandada turset (külmaravi) 
Mobiliseerida põlveliigest (koormusvaba AROM) 
 
46
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Saavutada  põlveliigese  lõppsirutus  (passiivne  venitus-  patsient  selili,  opereeritud  jalg 
sirutatud, kanna all kõrgendus, et jalg vajuks põlvest  sirgeks ).   
Parandada  reielihaste-  m  quadriceps  femorise,  m  vastus  medialise  jõudu  põlveliigese 
lõppsirutuse eesmärgil !!! 
Põlveliigese  stabiilsuse  lisamine  (tasakaalu-,  koordinatsiooniharjutused:  trambuliin, 
ebastabiilsed tasapinnad , teraapiapall) 
Sääre sise- välisrotatsioon põlvest 
Kõrvalolevate liigeste aktiivsus, reielihaste venitus. 
 
Põlveliigese sidemete vigastused 
MCL-  medialis  ligamentum cruciatum 
LCL- lateralis ligamentum cruciatum 
ACL- anterior ligamentum cruciatum 
PCL-  posterior  ligamentum cruciatum 
 
Nt. rebenenud ACL- põlveliigese ette- taha suunaline ebastabiilsus- sahtli test positiivne 
Põlveliigese sidemete venitused ravitakse tavaliselt konservatiivselt 
Rebendid korrigeeritakse operatiivselt mõni nädal pärast vigastust (väiksem turse) 
Vajadusel ortoosi kasutamine, käimisabivahendid. 
 
PREOPERATIIVNE FÜSIOTERAAPIA: 
Alandada turset põlveliigeses 
Saavutada täielik põlveliigese liikuvusulatus 
Säilitada reielihaste jõud 
POSTOPERATIIVNE FÜSIOTERAAPIA: 
Alandada turset, leevendada valu  
Reielihaste isomeetrilised harjutused 
Kohe lõikusjärgselt põlveliigese lõppsirutuse saavutamine !!!! 
Põlveliigese liikuvuse  treenimine  
Jalalihaste jõu treenimine NB! suletud kineetilise keti harjutused.  
 
Suletud kineetilise ahela harjutused 
...  on  harjutused,  kus  distaalne  segment  (nt.  käsi  või  labajalg)  on  fikseeritud/põrandal,  et 
parandada  lihasretseptoritele  saadetavat  infot  ning  taastada  lihastoonus.  Suletud  kineetilise 
ahela  harjutused  põhjustavad  liikumine  ühes  liigeses  liikumise  ka  teises  liigeses.  Harjutuse 
koormuse  jõud   suunduvad   labajala  kaudu  üles  ning  koormus  jaguneb  ühtlaselt  üle  mitme 
liigese. Selliselt  toimivad  kõik  jalalihased  üheaegselt, takistades siirdumisjõude põlveliigeses 
nii  nagu  see  toimub  avatud  kineetilise  ahela  harjutuse  korral.  Nt.  kükitamisel  harjutatakse 
kõiki  lihastööviise  ( ekstsentriline ,  kontsentriline,   isomeetriline ).  Suletud  keti  harjutustes  on 
koormus patellofemoraalliigesele väikseim. ACL  patsientidele ei soovitata avatud kineetilise 
ahela harjutusi postoperatiivses  perioodis . 
 
HARJUTUSED POSTOPERATIIVSELT 
Madalale tasapinnale astumised 
Kükid kummilindiga 
Veloergomeeter 
Harjutused tasakaalulaual 
MÕNE NÄDALA MÖÖDUDES 
Sõudeergomeeter 
Rattasõit  väljas 
 
47
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Ujumine,  jooksmine  
Jõuharjutustest tähtsamad on põlve stabiliseerijate lihaste (põlveliigese ekstensiooni korral- m. 
vastus lateralis et medialis) vastupidavus. 
Juhul  kui  põlveliiges  on  postoperatiivselt  stabiilne,  on  mittesportiva  patsiendi  jala  jõudlus 
taastuv 1-2 aastat igapäevase liikumise abil. 
 
Füsioteraapia alaseljavalude korral 
 
Alljärgnev  seljapatoloogiate  loetelu  ei  ole  täielik,  kuid  enim  esinevad  seljapatoloogia 
põhjused on: 
•  Lülisamba traumad 
•  Osteoporoos 
•  Spinaalstenoos- seljaajukanali või  foramen  inervertebralis´e ahenemine, millega liitub 
sageli närvijuure ja ka vastava  veresoone  kompressioon 
•   Spondüloos  (degeneratiivne lülihaigus; lüli(de)jäikus) 
•  Spondülolistees (lüli libisemine  ettepoole  võrreldes allasetseva lüliga) 
•  Spondülartriit (lüliliigesepõletik, ka lülisamba reuma) 
•  Spondüliit (lülipõletik) 
•   Skolioos  
•  Infektsioon, põletikulised haigused  
•  Luutuumorid 
•  Fibromüalgia (skeletilihaste valusündroom) 
•  Pingemüosiidi sündroom (pingelihasepõletiku sündroom) 
•  Müofastsiaalvalu (lihaste sidekirme) sündroom 
•  Valu lähedal paiknevatest elunditest  
•  Lülisamba nimmepiirkonna hüpo-, hüpemobiilsus 
•  Sakroiliakaalliigese  düsfunktsioon  
 
Alaseljavalude peamised põhjused: 
•Lülisammast stabiliseerivate lihaste jõu ja vastupidavuse vähenemine 
•Kere süvalihaste ebaõige kasutamine, atroofia, närv-lihas innervatsiooni häired 
•Neuroloogilised kahjustused (radikulopaatia,  syndroma ischiadicum) 
• Rühivead , jalgade pikkuse erinevus, ebaõiged tööasendid,-võtted 
 
Seljavalude kestvuse klassifikatsioon 
•Äge (vaevuste kestvus alla 6 nädala) 
•Subakuutne (vaevuste kestvus 6-12 nädalat) 
•Krooniline (vaevuste kestvus üle 3 kuu)  
Ligikaudu  98%  seljavaevuste  all  kannatavate  patsientide  valu  on  “mehhaaniline”,  mis 
tähendab, et valu sõltub lülisamba mehhaanilisest koormusest (Virtapohja, 2000). 
 
Puhkeasendid seljavalu leevendamiseks 
 
 
 
 
 
 
 
48
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Alaseljavalu ravivõimalused 
Valude  ägedas  perioodis  (kuni  4  päeva):  puhkus,  puhkeasendid,  soojaravi,  füüsikaline  ravi, 
venitusravi 
•soojaravi:  lokaalne  soojus  tõstab  paikset  temperatuuri  ja  laiendab  veresooni,  kiirendab 
verevoolu  ja  intensiivistab  ainevahetust.  Sellele  kaasneb  lihastoonuse  langus,  millega  on 
seletatav   ka  lokaalse  soojendamise  valuvaigistav  toime.  Seepärast  on  soojusravi  eriti  tõhus 
siis,  kui  valu  on  peaasjalikult  lihasspasmist  põhjustatud.  Ägeda  radikuliidi  korral  võib  aga 
intensiivne soojus hoopis valusid suurendada (Loogna, 1999).  
•külmaravi:  kasutatakse  ägedate  valude  korral  eriti  siis,  kui  valuga  kaasneb  lihas spasm . 
Kohalik   jahutamine   pärsib  valuimpulsside  ülekannet  ning  põhjustab  pärast  esialgset 
veresoonte  ahenemist  nende  laienemise  ja  koe  verevarustuse  intensiivistumise.  Pärast 
jahutamist  on  mõttekas  teha  venitusharjutusi,  sest  spasm  vaibub  ja  lihaseid  on  võimalik 
venitada. See aga omakorda vähendab spasmi (Zupping, 1990). 
•Kõige  enam  on  alaseljavalude  korral  kasutusel  TENS.  Transkutaanse  elektrilise 
närvistimulatsiooni  (TENS)  toime  seisneb  analgeesias  -  mõjutades  suuri  müeliiniga  kaetud 
aferentseid   närvikiude,  blokeeritakse  valu  ülekanne  väikestele  müeliinita  närvikiududele 
(Devlin, 2003). 
•Venitusravi  soovitatakse  radikulaarsete  valude  korral,  lülisamba  liigeste  hüpomobiilsuse, 
kootunud  sidekoe,  lihas-spasmide  raviks  vastavalt  valuaistingule  alates  2  valupäevast  
(Pellecchia, 1994). 
 
Lülisamba nimmepiirkonna traktsioonvenitus 
Traktsioonvenituse  tähtsus  seisneb  diskidele  avalduva  surve  vähendamises,  pehmete  kudede 
venitamises ja lülidevahemulgu suurenemises. Väljasopistunud diski tagasilibisemist õigesse 
kohta venitusraviga siiski ei saavutata (Lee, Evans , 2001). 
Traktsiooni  vastunäidustusteks  on:  ligamentide  ebastabiilsus,  varasem  lülisamba  trauma, 
osteopeenia, rasedus , spinaalne tuumor, lülisamba põletikud ja kõrge vanus (Devlin, 2003). 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Terapeutiline harjutus alaseljavalu ravis 
Tõenduspõhised  andmed  näitavad,  et  spetsiifilised  harjutused  ei  too  kasu  valude  akuutses 
perioodis, kuid aitavad leevendada valu ja taastada funktsiooni ägeda perioodi vaibumisel ja 
väldivad  kroonilise  nimmevalu  kujunemist  (Shiple  jt.  1997).  Harjutuste  eesmärk  on 
kerelihaste   korseti   taastamine  ja  arendamine  ning  lülisamba  nimmeosa  liikuvuse 
parandamine. Väga oluline on individuaalne harjutuste valik ja doseering.  
 
 
 
 
 
 
49
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Terapeutiliste harjutuste eesmärk alaseljavalude korral 
Lihastasakaalu taastamine 
Optimaalse kehaasendi õppimine ja kontroll 
Ergonoomika  
Kere süvalihaste tugevdamine 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Terapeutiline harjutus Williamsi meetodi näol 
Isomeetrilisel  fleksioonvenitusel  on  olnud  poolehoidjaid  1930-ndatest  aastatest  alates.  Kere 
ettepainutuse eesmärk on:  
1)  avada lülide närvijuurekanalid ja venitada väikseid lülisamba ligamente 
2)  venitada puusa- ja selja sirutajalihaseid 
3)  tugevdada kõhu- ja tuharalihaseid 
4)  parandada liikuvust  nimme -ristluuliigeses.  
Oponendid   väidavad,  et  paljud  kere  painutusharjutused  suurendavad  diskisisest  rõhku,  mis 
aga on üks seljavaevuste  riskifaktor . 
Williamsi meetodi harjutusi, vasakul lähte- ja paremal lõppasend, 5-40x, 1-3x p 
 
 
 
 
 
 
 
50
Skeleti-lihassüsteemi füsioteraapia 
Doris Vahtrik 
Terapeutiline harjutus  McKenzie  meetodi näol 
McKenzie  väidab,  et  korduvate  seljavaevuste  all  kannatajatel  väheneb  esimesena  lülisamba 
ekstensioonliikuvus.  McKenzie  meetodi  eesmärk  on  suurendada  lülisamba  liikuvust 
ekstensioonsuunas ja säilitada normaalset lordoosi nii lülisamba kaela- kui nimmeosas. Kere 
ekstensiooniga  nihutatakse  lülivaheketta  nucleus  pulposus  ventraalselt  ja  vähendatakse 
lülivaheketaste  tahapoole  suunatud  väljasopistumist.  McKenzie:  kere  ekstensioon  vähendab 
või  kõrvaldab  jalga  kiirguvat  radikulaarset  valu.  Kui  tahapainutus  tugevdab  valu  kiirgumist 
jalga, on see vastunäidustatud.  
Oponendid   arvavad ,  et  McKenzie  meetodi  puhul  on  tegemist  eelkõige  paraspinaallihaste  ja 
puusaliigese sirutajalihaste tugevdamisega.  
Lülisamba sirutuse eesmärk:  
1 avada lülide närvijuurekanaleid ja väikseid liigeseid 
2 venitada reie  painutaja - ja kõhulihaseid, aga ka selja sirutajalihaseid 
3 tugevdada kõhu- ja tuharalihaseid 
4 parandada liikuvust nimme-ristluuliigeses 
 
 
 
Lõppasendis:  niudeluuhari  stabiilselt  alusel,  sirutatakse  käed  ning   lülisammas .  Teha  mitu 
korda päevas. 
 
Alaselga  sääsetv  ergonoomiline  eseme  maast  võtmise  tõste  ehk  Golfimängija  tõste  (the 
golfer’s lift) 
 
 
 
•  On efektiivne viis vähendamaks seljale mõjuvat koormust korduval esemete tõstmisel 
Vaagen  tugipunktina,  üks  jalg  on  sirutatud  taha  (isomeetriline  kontraktsioon),  moodustades 
vastukaalu, et tulla tagasi püstiasendisse. 
 
 
51

Document Outline

• Ortopeedilised haigused, vigastused
• Komplikatsioonid luumurru ravis
• Füsioterapeutiline hindmine ja ravi luumurru korral
• Füsioteraapia akuutse ebastabiilse luumurru korral
• Liigese liikuvus
• Turse
• Keharaskuse kandmine
• Massaaž
• Funktsioon
  • • • Stabiilsed luumurrud
• Keharaskuse kandmine
  • Pehmete kudede vigastuste klassifikatsioon
  • Pehmete kudede vigastuste ravi
    • Liigessidemete vigastused
      • Komplikatsioonid
        • KÄSI
        • JALG
      • PATSIENDI JUHTUM
        • Lateraalse epikondüliidi ravi
      • PATSIENDI JUHTUM
• Supraspinatustendiniidi ravi
  • • • PATSIENDI JUHTUM
      • Hamstringlihase venitus
      • Hamstringlihase vigastuse testid
      • Hamstringlihase vigastuse ravi
• Kõnni hindamine
  • Individuaalne kõnnimuster
    • Normaalse kõnni terminoloogia, definitsioonid ja parameetrid
  • Liigesliikuvus normaalse kõnni ajal
    • • Kõnni hindamine
      • Vaatlus, jälgimine
    • Kõnni aja ja distantsi näitajad
  • Vanusest tingitud iseärasused kõnnimustris
  • Kõnni objektiivne hindamine
    • • • Keywords
• Sümptomid reieluumurru korral
• Ravi
• Reieluumurdude postoperatiivne füsioteraapia
• Reieluumurdude konservatiivne ravi
  • Reieluumurdude ennetamine
    • Füsioteraapia preoperatiivselt
    • Füsioteraapia postoperatiivselt
    • Tehispuusaliigesega patsiendi meelespea
    • Schneider, G.; Haviko, T.
• Põlveprobleemide füsioteraapia
  • • • • Füsioteraapia alaseljavalude korral
  • Alaseljavalu ravivõimalused