Hamstringlihaste vigastuste järgne ravi (0)

Hamstringlihaste vigastuste järgne füsioteraapia
Sisukord
Sissejuhatus………………………………………………………………………….………..3
Anatoomia ja vigastuse mehhanism …………………………………………………………..4
Vigastuste riskifaktorid ………………………………………………………………….……4
Sümptomid……………………………………………………………………………………4
Füsioteraapia…………………………………………………………………………………..5
Küoteraapia………………………………………………………………………………..….5
Immobilisatsioon……………………………………………………………………………...5
Massaaz ……………………………………………………………………………….………5
Lihasjõu taastamine…………………………………………………………………………...5
Harjutused …………………………………………………………………………..………..6
Jooksmine ………………………………………………………………………………..……6
Viimane staadium……………………………………………………………………………..7
Kasutatud kirjandus……………………………………………………………………..…….8
Sissejuhatus
Hamstringlihaste vigastused võivad olla ühed kõige sagedasemad ja raskemad vigastused sportlaste seas, kelle spordiala nõuab suuri kiirendusi. Samuti on need ühed kõige raskemini välja ravitavad vigastused, kuna juba neljandik hamstringi vigastustest kordub uuesti kuu aja jooksul. Seetõttu tuleb ravile pöörata tõsist tähelepanu ja füsioterapeudil tuleb teha raskeid otsuseid, et kuna on sportlasel õige aeg sporti naasta? Järgnev referaat annab ülevaate mõnedest hamstringlihate vigastuste rehabilitatsiooni etappidest ja ravivõimalustest.
Anatoomia ja vigastuse mehhanism
Hamstringlihased koosnevad kolmest lihasest, semitendinoosusest, semimembranoosusest ja biceps femorisest. Hamstringlihaste ülemine osa kinnitub istmikku kõrgendikule vaagnaluul ja reieluul ning alumine osa kinnitub sääreluu ja pindluu välisservale. Üle kahe liigese kinnitusega on hamstringlihased erilised, teostades nii põlve fleksiooni kui puusa sirutust koos suure tuharalihasega.
Kõige tavalisem hamstringlihaste vigastus esineb järsul kiirendusel ja hoo mahavõtmisel, kus lihases on suurim ekstsentriline jõud. Samuti ka kiirel suunavahetusel või jala löögifaasi lõpus. Suure kiirusega jooksul tekib vigastus ekstsentrilisel kontraktsioonil hoofaasi lõpus, enne kannalööki, kus jala kiirus tuleb järsult pidurdada ning sellele järgneval järsul kontsentrilisel kontraksioonil, kus jalg viikase kiirelt üle puusa sirutusse. Vigastuse ulatus võib varieeruda täielikust rebendist (hinne 3) kuni kerge venituseni (hinne 1-2). M. biceps femoris on kõige sagedamini vigastatav hamstringlihas, arvatavasti tema kahekordse innervatsiooni pärast. Arvatakse, et see on vigastuse eelduseks just halval koordinatsioonil, eriti väsimusseisundites.
Vigastuste riskifaktorid
*Ebapiisav soojendus
*Lihasjäikus
*Qudricepsi ja hamstringlihaste suur jõu erinevus
*Väsimus, lihasväsimus
*Eelnev vigastus
*Mustanahaliste rass ja kõrge iga
Sümptomid
Kõige tavalisem sümptom on valu reie tagasosas või tuharas. Teisteks sümtomiteks on turse ja verevalumid vigastatud hamstringis, lokaalne ülitundlikkus, asümmeetria ja lihaskõhu rullumine või libisemine mööda reit alla. Lihasjõu langus ja visuaalsed sümptomid on märk täielikust rebendist. Samuti võib liigse turse ja armkoe formuleerimise käigus saada kahjustuda istmikunärv, ning kontrollida tuleks ka neuraalseid sümptomeid.
Pärast vigastust, hilineb tihti diagnoos . Seetõttu on soovitav teostada koheselt lisauuringud nagu ultraheli ja magnetresonantstomograafia, et teada saada vigastuste ulatust ja esinemist.
Füsioteraapia
Esialgne hamstringlihaste vigastuse käsitlus hõlmab endas puhkust, analgeetikume ja jääd. Kui tegemist on täieliku rebendiga siis konservatiivne ravi pole soovituslik ja seda seostatakse pikema eemalolekuajaga spordist ja pikaajalise funktsionaalse kahjustusega. Praegusaja arvamus on ikka otsida võimalikult vara õige diagnoos ning kirurgiliselt rebestatud kõõlused taaskinnitada. Operatiivset ravi soovitatakse ka osalise hamstringlihase rebendi, ismikunärvi kahjustuse ja krooniliste rebestamiste korral, kui esineb funksionaalseid kahjustusi.
Pärast operatsiooni lahastatakse sportlane nädalaks. Lahas hoiab puusa sirutust ning põlve 90` nurga all. Seejärel suunatakse sportlane füsioterapeudi ja teiste spetsialistide hoole alla kuueks kuuks, kus ta peab läbima täieliku rehabilitatsiooni programmi.
Krüoteraapia
Krüoteraapial on positiivne efekt valu ja turse vähendamisel ning vigastusest paranemise kaasaaitamisel. Koheselt kanda vigastatud kohale jääd ning liigutada passiivselt lihast. Seda kutsutakse ka krüokineetikaks. Seda tuleks teha niikaua kuni valu muutub keskmise tugevusega ebamugavustundeks. See tegevus rahuldab kohest eesmärki, vähendades turset, hematoomi ning jääarmide teket, kus lihasfastia jääks lihase külge kinni. Enne vigastatud kohale jää pealekandmist tuleks kindlaks teha, kas vigastus ikka eksisteerib kuna kerge lihasvenituse järgne jää suurendab ainult lihastoonust ja jääarmide teket.
Immobilisatsioon
Immobilisatsiooniperioodi aeg sõltub suurest vigastuse suurusest ja tüübist, kui see ei tohiks kindalsti olla kauem kui on vajalik armkoel tõmbejõududele vastu hoida. Immobilisatsioon ei tohiks kesta kauem kui 1 nädal, isegi kõige raskemate vigastuste korral, kuna lihasatroofia ja armkoe liigne ja vale formuleerimine võivad hiljem oluliselt funktsiooni piirata.
Massaaz
Kõik teraapiaviisid, mis vähendavad lihastoonust nii kerge lihasvenituse kui täieliku rebendi järgselt on heaks ravimeetodiks . Olgu selleks siis kerge pehmete kudede massaaz või triggerpunktiteraapia
Lihasjõu taastamine
Koheselt kui lihaskontrakstioon ja venitamine muutuvad valuvabaks, tuleks alustada hamstringlihaste osalise koormamisega, kuna see on oluline paraneva lihaskudede seisukohalt, suurendades väsimustolerantsi värskes armkoes ja hamstringide lihaskoes. Alustada tuleks valuvabas liikuvusulatuses ja jõus. Näiteks kui põlve fleksioon täielikust ekstensioonasendist on valus aga alates 90`st fleksioonist mitte, siis harjutama hakatakse 90´ fleksioonist kuni maksimaalse fleksioonini, jättes sirge põlvega painutuse programmist välja.
Harjutuse teostamise sagedus, korduste arv ja valik tuleks teha samuti valuvaba piirangute järgi lihase kontraksioonil ja venitamisel.
Harjutused
1. Alusta kümne minutilise kerge jalgrattasõiduga, millele järgneb viis minutit venitusi sirge põlve ja puusa sirutusega.
2. Istudes , kannad põrandal, vastu tooli- hoida mõlema jalaga kontraktsiooni viis sekundit, korda viis korda. Arenedes teostada kontraktsioon ühe jalaga ning suurendades kontraktsiooni hoidmisaega
3. Istudes, jalad sirgelt toolil – hoia mõlema jalaga kontraktsiooni viis sekundit, korrates viis korda. Arenedes teosta kontraktsiooni ühe jalaga, muuda põlve nurka kontraktsioonil või hoia jalga teraapiapallil
4. Kummilindiga vastupanu kõhulilamangus- kummilint umber pöia. Hoia vastupanu lühikest aega erinevates asendites sirutusest fleksioonini. Hoidu lihaskrampide tekkest hoides põlvest suuremat ekstensiooni. Arenedes kasuta tugevamat linti või jõumasinaid, lisades rohkem raskust.
5. Nõksatamised ja võdistamised – õrnalt võngutada jalga ekstensioonist fleksiooni ja tagasi, nii istudes kui kõhulilamangus. Arenedes ballistilised liigutused.
Ettevaatust nõksatustega, kui tegemist pole hamstringi vigastuse vaid neuraalsete probleemidega. Nõksatused võivad sel juhul muuta hamstringid valusamaks ja pinge, hoopistükis tõstes lihastoonust.
Jooksmine
Jooksmine tuleb kõne alla siis kui sportlane on võimeline kõndima valuvabalt. Jooksmisel tuleks tähelepanu pöörata, et see oleks tehtud kontrollitud keskonnas. Sportlasele tuleb selgeks teha, et kontrollitud keskonnas treening võtab ära võimaluse treeningu käigus lihast uuesti kahjustada kui näiteks tuleb tahtmine kaaslasega võidu joosta või alt poolt palli püüda.
Joosta tuleb selleks ettenähtud pinnasel , mitte kõval pinnasel nagu seda on asfalt. Alustada nii, et muuta 90 meetrine distants kolmeks 30 meetriseks osaks. Esimene osa on kiirenduseks, teine tempo hoidmiseks ja kolmas aeglustuseks. Sportlane võib joosta millisel kiirusel soovib, peaasi , et jooksmise ajal poleks valu ega pingetunnet hamstringides. Kui pinge annab tunda juba sörgil, pole jooksutreeninguga õige aeg alustada. See subjektiivne hinnang on väga oluline rehabilitatsiooniprogrammis. Seetõttu peab terapeudi ja sportlase vahel olema usaldav suhe ja arusaamine.
Soojendust pole vaja, kuna vahemaade läbijooksmine mõjub sellena iseenesest. Atleet alustab 90 meetrise vahemaa läbimist nagu eelnevalt kirjeldatud ja kõnnib tagasi, et uuesti alustada. Pärast nelja vahemaa läbimist on lubatud viie minutiline puhkeperiood, enne kui uuesti võib alustada. Kogu vahemaade läbimise arv oleneb sportlase võimekuse tasemest aga jääb esialgu umbes 4-20 piiresse. Taaskord tuleb järgida, et hamstringlihased oleks jooksu ajal valuvabad ja ebamugavustundeta. Valu jooksu ajal võib suurendada pinget hamstringides, kui harjutused sooritatakse valuvabalt areneb järk-järgult joostud vahemaade arv ja läbimise kiirus, kui hamstringid lõõgastuvad.
Kui neli 90 meetrist vahemaad suudetakse läbida maksimaalse tempoga, vähendatakse kiirendus ja aeglustusvahemaid 20 meetrini, jättes tempo hoidmise vahemaa 30 meetrini. See võib võtta aega paarist päevast kuni nädalani. Kui 20 meetriste hoo ja aeglustusvahemaasi suudetakse läbida maksimaalse tempoga vähendatakse neid veelgi poole võrra.
Sellega kontrollitakse mitut hastringide omadust, et kuidas peavad hamstringid vastu kontraktsioonil tekkivale jõule (maksimaalse kiirusega jooksmine), väsimusele (mitu korda vaheamaad läbitakse) ja järskudele kontraktiivsetele jõududele (kiirendades ja aeglustades ).
Viimane staadium
Viimane rehabilitatsiooniprogrammi staadium hõlmab endas sportase alaspetsiifiliste harjutuste sisseviimist nagu ettepainutamine, madalalt püüdmine, palli löömine jne. Kui need tegevused on tehtud valuvabalt ja piirangutega, lubatakse atleet tagasi oma treeningprogrammi.
Oma treeningprogrammi naasmine ei tähenda veel rehabilitatsiooni lõppemist. Kuna taasvigastuse oht on suur on soovituslik jätkata hamstringlihaste spetsiifiliste harjutustega. Kogenud füsioterapeut peaks tõenäolise probleemi ära tundma juba enne kui atleeti hakkab probleem funktsionaalselt piirama. Samuti tuleb vältida kõiki eelnimetatud riskifaktoreid.
Vaatamata kõigele näitavad uuringud, et pärast sportlase naasmist sporti, jäävad tema tulemused kasisemaks, kui enne vigastust.
Kasutatud kirjandus
1. G.M. Verrall, Y. Kalairajah, J.P. Slavotinek and A.J. Spriggins. Assessment of player performance following return to sport after hamstring muscle strain injury. Journal of Science and Medicine in Sport. Volume 9, Issues 1-2, May 2006, Pages 87-90
2. Wayne Hoskins and Henry Pollard. The management of hamstring injury—Part 1: Issues in diagnosis. Manual Therapy . Volume 10, Issue 2, May 2005, Pages 96-107
3. Wayne Hoskins and Henry Pollard. Hamstring injury management—Part 2: Treatment. Manual Therapy. Volume 10, Issue 3, August 2005, Pages 180-190
4. http://www.sportsinjurybulletin.com/archive/hamstring-tears
5. http://www.sportsinjurybulletin.com/archive/hamstring-rehab.html