Kehaline kasvatus- teooria konspekt (0)

Fair Play ehk Ausa Mängu reeglid.
Aus Mäng on kutsutud ellu, et suurendada teadlikkust spordieetika vajadusest. Ausa Mängu rõhutatud printsiibid on:
• reeglitest lugu pidamine,
• kohtunikest ja nende otsustest lugu pidamine,
• vastastest lugu pidamine,
• anda igaühele võrdne võimalus osaleda,
• säilitada enesevalitsemine.
Sportlik vaimsus
Spordivõistlustel väljendub sportlik vaimsus mitte reeglite järgimises või rikkumises vaid võistlejate suhtumises konkurentidesse mitte kui vaenlastesse vaid kui sõbralikesse rivaalidesse. Võidule pürgimine peab käima käsikäes kaasvõistlejate austamise ja sõprusega.
Eestlastest Olümpiavõitjad
Olümpia sümboolika
Olümpiasümbol koosneb viiest omavahel põimunud rõngast (olümpiarõngast), mis sümboliseerib viie maailmajao ühtsust; olümpiarõnga värvid on sinine, kollane, must, roheline ja punane. Valge põhjaga plagu, mille keskel asub olümpiasümbol, moodustab olümpialipu; lipu kuuest värvusest kuulub vähemalt üks kõigi maade rahvuslipu värvuste hulka. Olümpialipp loodi 1914. aastal, esimest korda heisati 1920. aastal Belgias Antwerpenis.
Paar kuud enne olümpiamänge toimub tseremoonia, mille käigus süüdatakse olümpiatuli.
1968. aastal võeti kasutusele olümpiamaskott – võõrustava maa kultuurist inspireeritud loom või inimkuju .
Olümpia traditsioonid
1) Avatseremoonia - Avatseremoonia algab tavaliselt võõrustava maa lipu heiskamisega, misjärel mängitakse või lauldakse võõrustava maa hümni. Sellele järgneb kunstiline programm võõrustava maa kultuuri iseloomustavast muusikast, laulust, tantsust ja teatrist.
Kunstilisele programmile järgneb osavõtjate paraad , kus võistlejad sisenevad staadionile maade kaupa. Paraadi avab olümpiamängude sünnimaa Kreeka ja viimasena siseneb võõrustav maa; ülejäänud maad sisenevad tähestikulises järjekorras vastavalt võõrustava maa keelele.
Olümpiamängud kuulutab pärast organiseerimiskomitee ja ROKi presidendi kõnesid ametlikult avatuks võõrustava maa riigipea . Teatejooksjad kannavad staadionile olümpiatõrviku ning viimane jooksja süütab olümpiatule.
2) Lõputseremoonia- Olümpiamängude lõputseremoonia toimub pärast kõikide võistlusalade lõppemist. Staadionile sisenevad iga osavõtnud maad esindavad lipukandjad ja neile järgnevad sportlased , kes tulevad kõik koos. Rahvushümnide saatel heisatakse kolme maa lipud – olümpiamängude sünnimaa Kreeka, võõrustava maa ja järgmiseid suve- või taliolümpiamänge võõrustava maa lipp . Olümpiamängud kuulutab ametlikult lõppenuks organiseerimiskomitee ja ROKi presidendi kõned, misjärel kustutatakse olümpiatuli.
3) Võidutseremoonia- võidutseremoonia toimub pärast iga võistlusala lõppu. Võistlusala võitja ning teise ja kolmanda koha saavutanud sportlane või võistkond seisavad kolmeastmelisel poodiumil – võitja teistest veidi kõrgemal –, kus ROKi liige annab neile üle medalid. Olümpiavõitja maa lühendatud hümni saatel heisatakse masti kõigi kolme medalivõitja maade lipud. Võidutseremoonial osalevad ka võõrustava maa vabatahtlikud, kes aitavad medaleid üle anda ja lippu heisata.
Füüsilise tegevuse mõju organismile ( tervisesport )
Aeroobne treening -See on seda tüüpi treening , mis paneb lihaseid rohkem hapnikku kasutama. Regulaarse treeningu tulemusena viiakse lihastesse regulaarselt üha enam ja enam hapnikku ning need muutuvad tugevamaks. Aeroobse treeningu tulemusel kasvab ka punaliblede hulk sinu veres. Nende ülesandeks on transportida hapnikku ja kui neid on palju, muutub hapniku transport kiiremaks ja tõhusamaks.
Teismelistel soovitatakse aeroobset treeningut teha vähemalt kolm korda nädalas 20-30 minutit korraga. Trennis käijatel muutub süda tugevamaks ning sa oled suuteline sportima üha rohkem, ilma et sa väsiksid. Mõned aeroobsetest spordialadest on: ujumine , korvpall, jalgpall, hoki, aerutamine.
Tugevam lihas kaitseb paremini luid ja liigeseid traumade eest- Erinevad harjutused ja spordialad arendavad erinevaid lihaseid. Näiteks aerutajatel on tugevad käelihased . Jalalihaste arendamiseks on vaja jalgrattaga sõita, matkata, joosta või sõita rulluiskudega.
Regulaarne treening suurendab ka keha painduvust-Kui inimene on painduv, siis on tema lihased ja kõõlused vastupidavamad ning ülevenitusi ja rebendeid tekib vähem. Painduvust suurendab võimlemine . Samuti parandab painduvust idamaiste võitluskunstidega tegelemine – karate, judo jne. Head on ka ballett , jooga , iluvõimlemine.
Regulaarne sportimine teeb head mõistusele, kuna aju vajab oma tegevuseks suurel hulgal hapnikku, mida inimene saab just füüsilisel koormusel- Sportimise tulemusel hakkab keha tootma ühte keemilist ainet, endorfiini, mis muudab inimese rahulikuks ja õnnelikuks. Kui oled ärritatud, siis võivad head teha harjutused, mis nõuavad sügavat hingamist – näiteks jooksmine .
Ületreenimine- Ülemäärase treeningu tulemusena hakkab organism kasutama varusid, mida ei jätku ka lõputult. Organism vajab energiat kõikide funktsioonide täitmiseks. Liigne treenimine ja dieedipidamine viitab tihti toitumishäirele, mis võib areneda anoreksiaks.
PS! Regulaarne füüsiline koormus toob kasu nii südamele, ajule kui ka kogu kehale.
Toitumine enne ja pärast treeningut
Aeroobne
Enne aerbooset- süsivesikud , rasvapõletuse eesmärgil vähem süüa. ca. 1h ennem trenni
Aeroobse kestel- vesi, energiajook
Peale aerbooset- valgud . Ka aeroobne treening tekitab organismis kataboolse olukorra ning treeningjärgselt tarbitud valgud panevad sellele punkti.
Süsivesikutega peaks ootama ca. poolteist tundi. Tarbitavad süsivesikud peaks olema aeglaselt imenduvad, nt. kaerahelbed, rukkileib , yams, jogurt jms. Süsivesikuid peaks tarbima ca. 40 - 80 grammi (vastavalt kehakaalule)ning neid tuleks kombineerida valgurikka toiduga, nt. liha, munad vms.
Jõutreening
Enne jõusaali- enne jõusaali tuleb juua vett, tarbida süsivesikuid ja valkusid . Asja olulisem külg on süsivesikud
Jõutreeningu ajal- treeningu ajal joo vett, samuti võib tarbida valkudega ja lihtsüsivesikutega rikastatud jooki. Treeninguaegse joogi suhe peaks olema 2:1.
Pärast jõutreeningut- Pärast jõutreeningut peab igaljuhul sööma. ca. 60 - 90 min. pärast jõutreeningut planeeri toidukord, mis sisaldab ohtralt valku, piisavalt süsivesikuid, kui ka kasulikke rasvhappeid.
Kiiruse ja vastupidavuse arendamine
1)KIIRUS
1. Reaktsiooni- ehk reageerimiskiirust arendavad harjutused jaotatakse liht- ja valikreaktsiooni harjutusteks.

• Lihtreaktsiooni harjutused -toimub reageerimine ainult ühele ärritajale, milleks võib olla heli , valgus, puudutus jm. Harjutusi korratakse eesmärgiga lühendada reageerimise aega.
  
• Valikreaktsiooni kiirust on vaja sellistel spordialadel, kus olukorrad muutuvad pidevalt ja äärmiselt kiirelt (sportmängud, kahevõitluse alad, mäesuusatamine jt). Valikreaktsiooni kiiruse arendamiseks kasutatakse spetsiaalseid harjutusi, järk-järgult raskendades valiku olukorda. Reaktsioonikiiruse harjutusi sooritatakse treeningtunni alguses, puhanuna.
  

2. Lähtekiirenduse harjutused on suunatud kiiruse kiireks tõstmiseks mingist standardsest asendist. Kõige tüüpilisem stardikiirenduse harjutus on jooks madallähtest, aga ka paigalt sooritatud hüpped – kolmik-, viisikhüpe ning lisaraskusega tehtavad plahvatuslikud hüppeharjutused. Sellised harjutused peavad olema suhteliselt lühiaegse kestusega (näiteks kiirjooksjatel 5–6 sek). Oluline on treeningu sooritamine taastunud seisundis, säiluma peab lõdvestus. Harjutused seisnevad kiiruse, sammupikkuse, sammusageduse varieerimises. See aitab kaasa pingutuse doseerimise oskusele, paremale lihastunnetusele ning “kiiruse barjääri” vältimisele. Põhineb kreatiinfosfaadi mehhanismil.
3. Maksimaalse kiiruse arendamise harjutused- intensiivsus on 95–100% maksimaalsest, lõikude pikkus kuni 80 m. Oluline on treeningu sooritamine taastunud seisundis. Ärritajate vaheldus seisneb kiiruse, sammupikkuse, sammusageduse varieerimises. See aitab kaasa pingutuse doseerimise oskusele, paremale lihastunnetusele ning “kiiruse barjääri” vältimisele. Maksimaalse kiiruse harjutuste toime hindamisel ei ole pulsisagedus informatiivne, sest pingutus on lühi ajaline ja põhineb kreatiinfosfaadi mehhanismil.
Maksimaalse kiiruse ja kiirusliku vastupidavuse arendamisel on olulised: harjutuste intensiivsus, harjutuste kestus, harjutuste arv, puhkepausi kestus, tegevus puhkepausi ajal, pingutuse doseerimise oskus, hea lõdvestus.
4. Laktaatse kiirusliku vastupidavuse harjutuste kestus on 10 sekundit kuni 2 minutit (levinum kestus 25–60 sek), soorituse kiirus 96–100% maksimumist maksimaalsete ja 90–95% submaksimaalsete harjutuste puhul. Taastumispauside pikkus võib olla 3–10 min, isegi kuni 30 min. Harjutuste toime on suunatud laktaadi maksimaalsele tootmisele, aga ka kohanemisele kõrge happelisuse tasemega. Minimaalne laktaatse kiirusliku vastupidavuse harjutuste maht ühes treeningus on kahekordne võistlusdistantsi pikkus (400 m jooksjal kokku 800 m). Laktaatse kiirusliku vastupidavuse arendamisel võib peale kordusmeetodi kasutada ka intensiivset intervallmeetodit.
2) VASTUPIDAVUS
1. Põhi- ehk baasvastupidavuse harjutusi kasutatakse aeroobse läve kiiruse arendamiseks. Selliste harjutuste sooritamisel on pulsisagedus 140–150 lööki /min, harjutuste kestus 1–3 tundi või enam, põhiliseks arendamise meetodiks on ühtlus- ehk kestusmeetod.
2. Tempovastupidavuse harjutusi kasutatakse anaeroobse läve kiiruse tõstmiseks. Iseloomulikud on pulsisagedus ~ 170 lööki/min, harjutuste kestus 20 minutit kuni 1 tund. Põhilisteks arendamise meetoditeks on ühtlus-, vahelduv ja ekstensiivne intervallmeetod .
Aeroobse suunitlusega vastupidavusharjutuste toime doseerimisel lähtutakse: harjutuse kestusest, südame löögisagedusest, vere laktaadi kontsentratsioonist, subjektiivse pingutuse astmest , treeningu tingimustest.
3. Maksimaalse vastupidavuse arendamiseks suunatud harjutused aitavad tõsta maksimaalse O2 tarbimise taset. Selliste harjutuste kasutamisel on pulsisagedus 185–190 lööki/min, harjutuse (lõigu) optimaalne kestus kuni 10 min. Sobivaim arendamise meetod on ekstensiivne intervallmeetod, vähemal määral intensiivne intervallmeetod.
4. Laktaatse kiirusliku vastupidavuse harjutuste doseerimise põhimõtted on toodud kiirusharjutuste loetelus.
5. Alaktaatse kiirusliku vastupidavuse harjutusi kasutatakse maksimaalse kiiruse ja kreatiinfosfaadi mehhanismi mahutavuse parandamiseks. Arendamiseks on sobivad kõrge intensiivsusega läbitavad lõigud pikkusega 30–150 m.Põhiliseks arendamise meetodiks on kordusmeetod.
Üldarendavad harjutused ja nende tähtsus
Üldarendavate harjutuste valikul tuleb silmas pidada:

• noore üldettevalmistus peab tagama igakülgse kehalise arengu. Õige oleks kasutada selliseid harjutusi, mis mõjustaksid efektiivselt kõigi kehaliste võimete arengut ja laiendaksid eluks vajalike oskuste ja vilumuste ringi;
  
• noore sportlase üldettevalmistuses peavad kajastama sportliku spetsiaalsuse iseärasusi. Üldettevalmistuse vahendeid tuleks valida, pidades silmas treenituse ülekande efekti.
  

Sporditreeningu üldarendavad harjutused täidavad järgmisi funktsioone:

• oskuste arendamine, mille baasil luuakse antud spordiala tehnilis -taktikalised vilumused;
  
• üldise töövõime tõstmine ja säilitamine ning nende võimete treenimine;
  
• aktiivse puhkuse, töövõime taastumise kiirendamine ja üksluisuse vältimine .
  

Kehaliste harjutuste optimaalse efekti tagamiseks on vajalik silmas pidada järgmist:

• treenijate individuaalsed iseärasused: tervislik seisund, vanus, sugu, kehaline areng, ettevalmistuse tase(kehaline, vaimne, emotsionaalne jt);
  
• kasutatavate kehaliste harjutuste iseloom: uudsus, keerukus , tehniline struktuur, mõju organismile jm;
  
• välistingimused: töö-, õppe-, olme- ja puhkereźiim, kliimatingimused, inventar , hügieenilised tingimused, suhted kollektiiviga, kõrvaliste isikute mõju jm.
  

Kehaliste harjutuste mõju spetsiifilisus tagatakse kindlate treeningmeetoditega.
Tüüpilised spordivigastused ja esmaabi
Nahavigastus ( haav , marrastus)
Esmaabi: hinda haava raskusastet ( pindmine , sügav). Pindmine haav puhastada , plaasterdada. Suured arteriaalsed ja venoossed verejooksud tuleb peatada koheselt: suruge haav kinni, pange kannatanu lamama, tõstke vigastatud jäse südametasapinnast kõrgemale, tehke haavale rõhkside (žgutt vaid äärmisel vajadusel). Võimalusel külmkompress. Mitte eemaldada võõrkehi ega verest läbiimbunud sidet.
Põrutus
Kudede ja organite vigastus , kus kattekoed on terved . Põhjuseks otsene löök või kokkupõrge. Esineb valu, turse , verevalum . RICE põhimõte (vt kinniste vigastuste esmaabi), valuvaigisti . Laste lihased on rohkem vaskulariseeritud ja seetõttu tekivad põrutuse tagajärjel hematoomid kergemini.
Nikastus ehk liigesesidemete venitus
Liigest ümbritseva liigesekihnu ja liigest tugevdavate sidemete tugev venitus, mis tekib harilikult väänamise tagajärjel. Võib esineda sidemete osaline või täielik rebenemine ning verevalumid liigeseõõnde või liigest ümbritsevatesse kudedesse. Põhitunnuseks on valu, mis tugevneb liigutamisel ja liigesele toetumisel. Liigese piirkond tursub, valu tõttu on liigutused piiratud. Esmaabis RICE põhimõte.
Hüppeliigese sidemete vigastus
Enim levinud äge spordivigastus. Sageli vigastuvad hüppeliigese välimisel küljel olevad sidemed (valdavalt eesmine pindluu -kontsluuside). Järsk jalapöia rotatsioon väljapoole traumeerib aga hüppeliigese siseküljel paiknevat deltasidet. Vastavalt sellele, kas on kahjustatud lateraalset või mediaalset sidet, lokaliseerub ka valu, turse ja hematoom . Eristatakse sideme vigastuse 3 raskusastet: sideme venitust, osalist ja täielikku rebendit. Sidemete täieliku rebenemise korral on turses kogu hüppeliiges , jala üles-alla liigutamine tekitab väga suurt valu ja liiges on ebastabiilne. Turse puudumine viitab kergele vigastusele. Kui vigastatu pole võimeline käima ega jalale toetuma või esineb valulikkus peksete piirkonnas, tekib luumurru kahtlus – tingimata vajalik röntgenuuring. Kui paar-kolm nädalat peale kergemat traumat jalg ikka häda teeb, tuleb pöörduda traumatoloogi poole. Pärast vigastust taas sportima asudes peab kandma ortoosi või elastiksidet – korduvvigastuse oht on suur!
Ehk peab arsijuurde minema.
http://adam.about.com/surgery/Ankle-sprain-series.ht m
Põlveliigese sidemete vigastus
Põlveliigest stabiliseerivad sidemed on sisemine ja välimine külgside ning eesmine ja tagumine ristatiside . Sageli on põlveliigese vigastuse puhul vigastatud mitu struktuuri korraga (sidemed, meniskid, luud ). Jala asend vigastuse hetkel annab juba pool diagnoosi.

• Eesmine ristatiside rebeneb jala ülesirutusel põlveliigesest. ristatisidemete vigastuse tunnuseks on sääre liigne liikuvus ette või taha.
  
• Tagumise ristatisideme vigastus tekib aga vastu sääre esikülge saadava löögi tulemusel, kui jalg on põlvest painutatud.
  
• Külgsidemed saavad viga tugeva löögi, ülesirutuse või -painutuse või rotatsiooni tulemusel. Külgsidemete vigastusele viitab ülepiiriline külgliikuvus põlvest,
  

http://www.nationalsportsmed.com/knee.html
Nihestus ehk dislokatsioon
Liigest moodustavate luuotste paigastnihkumine, võrreldes tavalise asendiga. Täieliku nihestuse korral kaob liigespindade kontakt täielikult, liigeskihn on rebenenud.
Osalise nihestuse ( subluksatsioon ) puhul on osaliselt säilinud luuotste kokkupuude , esineb liigeskihnu venitus või osaline rebend . Nihestuse tunnused: liigese väliskuju muutus, liigutusfunktsiooni puudumine või funktsioonihäire, tugev valulikkus jäseme liigutamisel, turse, plõksatus trauma hetkel. Võimalikud närvikahjustuse sümptomid on tuimus või surin. Esmaabi: liigest mitte liigutada, külmkompress, kiirabi . Välistamaks luumurdu, tehakse enne paigaldamist röntgenülesvõte. Liigese paigaldamine toimub üldnarkoosis. Paigaldada tuleb kiirelt, sest hiljem on see valu ja turse tõttu tunduvalt raskem. Sideaparaadi nõrgenemise tõttu tekib teistkordne vigastus kergemini kui esimene.
Õlaliigese nihestus
Õlavarreluu pea väljumine õlaliigesest. Nihestuste teket soodustab õlaliigese ehituslik eripära (avar liigeskapsel, nõrgad sidemed jm). Kõige sagedasem on nihestus ette.
Põhjused: kukkumine liigesele või väljasirutatud käele, tugev eestpoolt tulev löök väljasirutatud käele. Peale paigaldamist 90-kraadise küünarliigese nurgaga kolmeks nädalaks sidemega kinni, taastusravi. Korduvad subluksatsioonid ja dislokatsioonid vajavad operatiivset ravi.
http://www.jaapa.com/acute-evaluation-and-management-of-the-anterior-shoulder-dislocation/article/175602/
Õlanuki-rangluusideme vigastus
Akromioklavikulaarsideme venitus või rebenemine õlale, küünarliigesele või väljasirutatud käele kukkumise tagajärjel. Palpatoorne valu õlaliigese piirkonnas, turse, valulikkus liigutamisel. Nihestunud rangluu distaalne ots on esile tunginud ja moodustab selgelt märgatava astme.
Küünarliigese nihestus
Spordivigastused on lastel ja noorukitel vähemalt poolte dislokatsioonide põhjustajaks. Tagumise nihestusega on enamasti tingitud kukkumisest väljasirutatud käele. Eesmise nihestuse põhjuseks on tavaliselt kukkumine küünarnukile (kui käsi on kõverdatud) või otsene löök küünarliigese tagumise pinna pihta.
http://emedicine.medscape.com/article/823277-overview
Patella subluksatsioon ja dislokatsioon
Tekkemehhanism : löök vastu põlve või järsk jala pööramine , kus jalalaba jääb paigale. Tuleks kaaluda kõigi põlvepiirkonna spordivigastuste korral, eriti kui tekib märkimisväärne turse. Valu on laialivalguv, kuid tüüpiliselt äge põlve mediaalsel küljel. Vajalik on röntgenpilt patella täpse asukoha määramiseks ja osteokondraalse murru eitamiseks.
http://www.mdguidelines.com/dislocation-patella-kneecap
Lihasevigastus

• Lihasekramp – äkiline tugev ja valulik lihase kokkutõmme. Sagedamini tekib reie- ja säärelihastes. Põhjused: väsimus , vedeliku ja elektrolüütide kaotus, puudulik eelsoojendus . Esmaabi: lihase venitamine ja massaaž , mineraalaineid sisaldav jook.
  
• Lihasevenitus – väikeste lihaskiudude ja veresoonte kahjustus äkilise tugeva lihasevenituse tulemusel. Põhjustab valu, lihase jäikust. Erinevalt lihaserebendist ei ole valu nii hästi lokaliseeritav.
  
• Lihaserebend – osaline või täielik. Põhjused: lihase liigne pingutamine, löök pingul lihase pihta. Sümptomid: äkiline terav valu, lihase väliskuju muutus (palpeeritav lünk ), osaline või täielik liikumispiiratus. Esmaabi: RICE, kiirelt haiglasse.
  

Kõõlusevigastus
Kõõlused ühendavad lihaseid ja luid. Kõõluste venitused või rebendid tekivad lihase väga tugeva järsu pingutuse või otsese löögi tõttu. Sagedasemad paikmed: Achilleuse kõõlus , õlavarre kakspealihase ja sõrmede sirutajalihaste kõõlused.
Rebendi sümptomid: raksatus vigastuse momendil , äkiline valu (täieliku rebendi puhul möödub), funktsiooni osaline või täielik puudumine. Esmaabi: RICE, haiglasse.
http://www.jaapa.com/how-to-diagnose-and-manage-an-acute-achilles-tendon-rupture/article/141135/
Meniskirebend
Kõige sagedasem põlveliigese vigastus. Meniskid ehk põlveliigese võrukettad (sisemine ja välimine) paiknevad sääreluu ja reieluu vahel. Nad stabiliseerivad liigest ja summutavad põrutusi. Sagedasemad on sisemise võruketta vigastused, millega kaasneb sisemise külgsideme vigastus.
Põhjused: järsk põlveliigese pööramine, kui labajalg on maas , põlveliigese ülesirutus ja - painutus , maandumine hüppelt.
Sümptomid: tugev valu jalale toetamisel ja trepist ülesminekul, turse, liigese lukustumine (painutus- ja sirutusfunktsioon põlvest takistatud). Esmaabi: RICE. Edasi operatiivne ravi.
http://www.leadingmd.com/meniscus_ossur/overview.asp
Luumurd
Lahtised ehk nahakahjustusega ja kinnised luumurrud . Sümptomid: tugev valu, turse, palpatoorne hellus , jäseme deformatsioon , krepitatsioon, patoloogiline liikuvus, funktsioonihäire. Lahtise luumurru kohal on esmalt oluline sulgeda verejooks . Kahjustatud piirkonda mitte liigutada.
Noorte spordiga seotud luumurdudest 84% on ülajäseme piirkonnas. Sagedasemad on sõrmeluude murrud (29%), käsivarreluude distaalse osa murrud (23%) ja kämblaluude murrud (13%) (Wood 2010). Laste luude elastsusest ja suuremast painduvusest ning paksemast ja tugevamast luuümbrisest ehk periostist tulenevalt erinevad laste luumurrud mõneti täiskasvanute omadest . Sageli esineb nn mittetäielikke murde (nt pajuvitsamurd).
http://medlibrary.org/medwiki/Salter-Harris_fractures#Types
http://healthguide.howstuffworks.com/fractures-across-a-growth-plate-picture.ht m
Avulsioonmurru (ärarebimismurru) puhul tekib järsu ja jõulise lihastõmbe korral apofüüsi (kõõluste ja sidemete kinnituskoht luul) vigastus. Side või kõõlus rebitakse koos apofüüsi osaga ülejäänud luu küljest lahti. Sagedasemad piirkonnad: vaagen , küünarliiges, hüppeliiges jm.
http://en.wikipedia.org/wiki/Avulsion_fracture
Peatrauma
Põhjuseks tavaliselt kukkumine, kokkupõrge või löök kõva esemega vastu pead. Arsti konsultatsioon on vajalik, kui esineb pearinglus, tasakaaluhäired, tekib iiveldus , oksendamine. Kindlasti kutsuda kiirabi, kui jutt on segane, teadvusehäired, silmapupillid on erineva suurusega, kõrvast või ninast tuleb verd või vedelikku. Vajadusel elustamise ABC. Kui hingamine ja südametöö on olemas, panna teadvusehäirega kannatanu lamama küliliasendisse. Vältida jalgade ülestõstmist (ajuturse oht) ja söögi-joogi pakkumist (oksendamise võimalus). Trauma tagajärjed võivad ilmneda ka järgmisel päeval.
Esmaabi RICE