Vigastused (1)

Kool

LEVINUMAD VIGASTUSED
TÄNAPÄEVAL NOORTE SPODRIS

Ainealane uurimistöö
Nimi
Klass
Juhendaja : Juhendaja
Tallinn 2010



SISUKORD

2. Vigastused ning nende võimalikud tagajärjed.........................................................4
2.1. Jäsemevigastused. Luumurrud ..........................................................................4
2.2. Liigese nikastus.................................................................................................4
2.3. Kaela ja seljatrauma ..........................................................................................5
2.4. Peatrauma ..........................................................................................................5
3. RAVI........................................................................................................................7
3.1. Luumurdude ravi...............................................................................................7
3.2. Nikastuste ravi...................................................................................................7
3.3. Kaela ja seljatrauma ravi...................................................................................8
3.4. Peatrauma..........................................................................................................8
3.5. Füsioteraapia......................................................................................................9
2. VIGASTUSED NING NENDEVÕIMALIKUD OHUD
2.1. Jäsemevigastused. Luumurrud
Luumurd on luu murdumine või mõra (Esmaabi käsiraamat 2004: 150). Luumurruga kaasneb peaaegu alati ka ümbritsevate pehmete kudede (lihased, rasvkude , nahk) vigastus . ( http://www.inimene.ee ).
Võib väita, et haiglavälistest jäsemetraumadest on 3/4 niiöelda "lihtsad". Luumõra, luuotste vähene nihkumine , sõrmede või õlaliigese "pesast väljaminek", sidemete venitus. ( http://tervis.tostamaa.ee ). Lisaks nendele satub ette ka raskemaid murde. Luumurde saab liigitada veel kaheks: lahtine ning kinnine luumurd.
Lahtise luumurru kohal on haav ja luuotsad võivad olla näha. Tugev valu. Jalg ei liigu normaalselt, või ei saa üldse liigutada. Paranemine võib võtta aega umbes 2 kuud kuni pool aastat.
Kinnise luumurru korral ei ole trauma ilmselgelt nii tõsine kui lahtise korra. Nahk luumurru kohal on terve. Siiski on jäsemes tugev valu ning murru koht läheb paiste . Kinnise luumurru paranemisaeg jääb umbes kahe nädala kuni ühe kuu vahele.
Luumurde võib liigitada ka veel stabiilseks ja ebastabiilseks murruks .
Stabiilse murru korral ei liigu murdunud luu osad, kuna tegemist on osalise murruga või luuotsad on üksteise sisse surutud. Sellised vigastused esinevad tavaliselt randme-, õla-, hüppeliigestes või puusaliigestes. Tavaliselt võib neid õrnalt käsitleda ilma vigastust süvendamata.
Ebastabiilse luumurru korral liiguvad murdunud luu otsad kergesti õigest asendist välja. Selle tulemusena tekib oht, et need võivad vigastada veresooni, närve ja elundeid. Ebastabiilsed murrud tekivad siis, kui luu on täiesti katki või ligamendid on rebenenud. Niiguseid vigastusi tuleb käsitleda väga ettevaatlikult edasise kahjustuse vältimiseks (Esmaabi käsiraamat 2004: 150).
Kuidas tekib vigastus?
Luu murdumiseks on tavaliselt vaja märkimisväärset jõudu, kui luu ei ole kahjustatud või vana. Kuid alles kasvavad luud on nõtked ja võivad lõheneda, painduda või mõraneda. Luumurde võivad põhjustada nii otsesed kui ka kaudsed jõud. Luu võib murduda kohas, kuhu on antud tugev löök – näiteks autolt löögi saamisel (otsene jõud). Luumurd võib tekkida ka väänamise tulemusena (Esmaabi käsiraamat 2004: 150).
On ka rida haigusi, mis põhjustavad luutiheduse vähenemist ning luumurrud tekivad ilma olulise traumata (näiteks osteoporoos ehk luuhõrenemine). Sagedamini vigastatav kehaosa on labakäsi. Sõrmede vigastused saadakse enamasti pallimängudes. Labajala piirkonna vigastusi põhjustab vägivaldne muljumine.
2.2. Liigese nikastus
Liigeste nihestus on vigastus mis ei ole just õige tõsine, kuid samas kõige levinum kõikide ülejäänud traumade kõrval. Hüppeliigese nikastus on küllaltki sageli esinev trauma. Enamesinevaks (90%-l juhtudest) vormiks on inversioonvääne, mis kaasneb labajala liigse sissepöördumisega. ( http://www.kooli.ee/index.php?teema=4&vaata=2985 ). Sellega kaasneb tugev valu. Mõne tunniga tekib, hiljem traumeeritud kohale ka nahaalune verevalum. Traumeeritud koht ei liigu normaalselt. Sellise vigastuse paranemine võtab aega umbes 1-2 nädalat.
Kuidas tekib vigastus?
Luude ja liigestega külgnevaid pehmeid kudesid – ligamente, lihaseid ja kõõluseid – võib vigastada mitmel erineval viisil. Pehmete kudede vigastusi nimetatakse tavaliselt väänamiseks ja nikastamiseks, mis tekivad, kui koed on ülevenitatud ja osaliselt või täielikult rebenenud tugevate või äkiliste liigutuste toimel. Seetõttu tekivad väänamised ja nikastused sageli spordiga tegelemisel.
2.3. Kaela ja seljatrauma
Üks raskemaid traumasid on kaela või seljatrauma.Lülisambavigastuste korral võivad olla haaratud selja ja/või kaela mitmed osad: luu (lülid), lülidevahelised kettad, mis lülisid eraldavad; ümbritsevad lihased ja ligamendid või seljaaju ja sellest lähtuvad närvid (Esmaabi käsiraamat 2004: 165). Lülisambavigastuste ja murruga kaasneb oht seljaaju kahustusele. Kaela ja seljatraumaga võib kaasneda osaline või täielik halvatus. Seljaaju traumadest 40% hukkub 24 tunni jooksul. ( http://www.slideshare.net/aasake/traumad-prutused-nikastus-nihestus-luumurrud ). Kindlateks selgroovigastuste tunnusteks on surin jäsemetes ja mõne kehaosa tundetus, nõrkus või liikumatus.
Kuidas tekib vigastus?
Ükskõik milline järgmistest olukordadest peaks juhtima inimese tähelepanu lülisambavigastuse võimalikule esinemisele:
* kukkumine kõrgusest;
* ebaharilik kukkumine võimlemisharjutusi sooritades või batuudilt;
* madala veega basseini sukeldumisel löök vastu põhja;
* kukkumine hobuselt või mootorrattalt;
* ragbit mängides palli ümber rüselemine;
* mootorsõiduki järsk pidurdus;
* raske eseme kukkumine risti seljale;
* pea või näo vigastus (Esmaabi käsiraamat 2004: 165).
2.4. Peatrauma
Kõik peatraumad võivad olla tõsised ja vajavad õiget hindamist, sest võivad põhjustada teadvushäireid. Vigastuse korral võib esineda ajukoe või koljusiseste veresoonte kahjustus või koljumurd (Esmaabi käsiraamat 2004: 179).
Peatrauma esinemissagedus on 260-450/100 000 inimese kohta aastas, millest 70% moodustavad mehed. Peatraumad on sagedased ka lastel. Suurem osa traumasid tekib suhteliselt väikese jõu mõjul komistamisel, madalalt kukkudes, teistega kokkupõrkamisel.
Ägedaid koljusiseseid tüsistusi (verejooksud, verevalumid jm) tekib 1-3% kerge peatraumaga inimestest.
Peatraumasid jaotatakse:
Pea põrutus - ei esine teadvusekaotust, inimene käitub aktiivselt, muid häireid ei esine; kerge aju kinnine vigastus teadvusekaoga.
Peaaju vapustus mitte üle 20-30 minuti või ka ilma, võib esineda mäluhäireid, peavalu, nõrkust, unisust, uimasust, pearinglust, unehäireid, ülitundlikkust jm.
Peaaju põrutus - teadvusekadu üle 30 minuti, esinevad teadvusehäired, lisaks võimalikud muud häired.
Peaaju kompressioon - verevalumid, koljuluude murrud, ajuturse jm.
Kuidas tekib vigastus?
Trauma tekib löögist vastu pead, pea põrkumisest vastu objekti või kiirendus-pidurdus liikumisest ilma otsese peatraumata. Ajukoe kahjustus võib tekkida ka kerge peatrauma tagajärjel.
Traumaatiline ajukahjustus ilmneb neuroloogiliste, tunnetuslike või emotsionaalsete häiretena. Iga peatraumaga kaasub teatud risk tüsistuste ja ajukahjustuse tekkeks. ( http://www.inimene.ee ).

3. RAVI
3.1. Luumurdude ravi
Luumurdude ravi peaks algama juba vigastuse tekkimise momendil. See tähendab, et luumurruga haigel tuleb juba koha peal alustada esmaabi andmisega.
Kinnise luumurru korral tuleb vigastatud jäse lahastada nii, et oleks fikseeritud murrust kõrgemal ja madalamal olevad liigesed .
Kui luumurd on lahtine (esineb haav ja verejooks ) tuleb haavale asetada puhas side ja sellest sageli piisab ka verejooksu peatamiseks.
Haiglas rakendatakse ravi vastavalt sellele, kas luumurd on stabiilne (kipsravi) või ebastabiilne ( operatsioon ).  Luumurru raviks valitakse tänapäeval selline meetod, et inimene paraneks võimalikult kiiresti ja tema elukvaliteet oluliselt ei kannataks.
Taastusravi
Taastusravi algab juba peale kipsi asetamist või operatsiooni. Eelkõige on tegemist  ravikehakultuuriga lihastele ja liigestele.
Ravikehakultuuri aluseks on inimese liikumisvõime taastamine vastavalt sellele, millise piirkonna vigastusega on tegemist. Kahjuks tuleb aga hoiatada, et alati pole taastumine luumurru järgselt täielik.Nii näiteks võib liigesesisese luumurdude korral jääda liikuvusulatuse piiratus või isegi liigesjäikus. Samuti ei pruugi luumurd paraneda. ( http://www.inimene.ee ).
3.2. Nikastuste ravi
Nikastuste ravi kolm põhi eesmärki on:
* vähendada turset;
* vähendada valu;
* anda liigestele rahu.
Vahetu traumajärgne ravi
Valu korral on head pehmetoimelised valuvaigistid . Kui lõplik ravi sõltub vigastuse raskusest, siis esialgne tegevus on alati üks - turse ja põletiku alandamine. Kipslahas või tugiside hoiavad hüppeliigest õiges ja kindlas asendis ning väldivad pinget vigastatud sidemetes. Raskematel juhtudel tuleb vältida kõndimist, vajadusel kasutada karke. Jää vähendab valu ja pidurdab põletikulist protsessi. Surve avaldamine elastse sidemega takistab turse tekkimist või hoiab selle minimaalsena, vähendab liikuvust ja sellega ka valu. Hüppeliigese hoidmine südame tasapinnast kõrgemal vähendab turset soodustades tursevedeliku tagasiimendumist vereringesse.
Hilisem traumajärgne ravi
Liikuvusulatuse taastamine: valu vähenemine, turse stabiliseerumine on märgid paranemisest. Alustada tuleb liikuvust taastavate harjutustega, see hoiab ära hüppeliigese jäigastumise. Alustada tuleks lihtsatest painutus -venitusharjutustest.
Jõu taastamine: järgmisena tuleb alustada hüppeliigest ümbritsevate lihaste tugevdamist. Varases rehabilitatsioonifaasis on soovitavad isomeetrilised harjutused. Need on harjutused, kus lihased töötavad, aga liiges jääb paigale, mis väldib valulikke liigutusi. Tulemuseks on turse ja valu alanemine, lihaste koordinatsiooni taastumine. Hilises rehabilitatsioonifaasis kasutatakse jõu taastamiseks nn. "suletud ahela" meetodit. Need on harjutused, mida tehakse nii, et vigastatud jalg jääb pidevalt põrandaga kontakti. Nii väheneb pinge hüppeliigese sidemetes, võimaldades samal ajal lihastel töötada. Tegu on funktsionaalsete harjutustega, kuna neis kasutatakse meie igapäevaseid tegevusi meenutavaid elemente.
Tasakaaluharjutused : on hüppeliigese nikastuse ravis ülimalt tähtsad. Terved sidemed on varustatud süvatundlikkuse närvilõpmetega. Nende närvide ülesandeks on anda ajule teavet keha asukohast kolmemõõtmelises ruumis, näiteks võimaldab süvatundlikkus meil kinniste silmadega sõrmeotsaga nina puudutada. Liigeste juures aitavad nad juhtida lihaste koordineeritud tegevust, mis võimaldab meil kõndida ilma jalgade asendile mõtlemata. Kui rebeneb side, rebenevad ka süvatundlikkuse närvilõpmed, info saatmine ajule liigese asendist katkeb. Tasakaaluharjutused aitavad taastuda närvilõpmetel ja sellega liigese positsioonitunnetusel. ( http://www.inimene.ee ).
3.3. Kaela ja seljatrauma ravi
Lülisamba vigastuse ravi
Lülikeha murru ravi sõltub vigastuse astmest . Kui murd on stabiilne, saab vigastatud piirkonda toetada korseti abil.
Ebastabiilse ja nihkumisega murru korral rakenadatakse operatiivne ravi ja sellele järgnevalt tuleb kanda korsetti. Nimmelüli murru korral on istumine keelatud.
Taastusravi
Ravivõimlemisega alustatkse kohe, kui valu taandub ja seda peab jätkama väga pika aja vältel. Oluline on seljalihaste tugevdamine. Tugev lihasmass aitab hiljem vigastusejärgselt säilitada normaalset selja kõverust ja sellega vältida selja väsimist ja valusid.
Seljaaju trauma ravi
Seljaaju trauma kahtlusel tuleb inimest käsitleda erilise ettevaatusega. Transpordil ei tohi liigutada kaela, kõik liigutused peavad olema rahulikud ning transport tuleb teostada kõval alusel, fikseeritud kaelaga (spetsiaalne tugi ehk “ kaelakrae ”).
Esmalt tagatakse elutähtsad funktsioonid - südametegevus ja hingamine.
Kõikidele seljaaju kahjustuse kahtlusega haigetele manustatakse esimese 12 tunni jooksul glükokortikoidhormooni ( prednisoloon ), mis alandab turset ning säästab seeläbi seljaaju edasisest kahjustusest.
Kuna seljaaju traumaga inimene ei saa ennast tavaliselt liigutada, siis on eriti tähtis pidev asendi muutmine, et vältida lamatisi ning ennetada kopsupõletikku. Muus osas on ravi sümptomaatiline ehk vaevusi leevendav (lihaslõõgastid, valuvaigistid jne).
eljaaju kahjustused ei parane. Mõne kuu vältel võib kahjustatud piirkonna funktsioon mõneti paraneda (kuna seljaaju turse alaneb), kuid mitte enam. ( http://www.inimene.ee ).
3.4. Peatrauma ravi
Oluline on välja selgitada (võimaluse korral) trauma tekkemehhanism ja aeg, kas esineb/esines teadvusekaotust, oksendamist, peavalu, mäluhäireid, krampe jms, kas inimene oli eelnevalt tarbinud alkoholi või ravimeid/milliseid ravimeid. Kontrollida tuleb pupillide suurust, reaktsiooni valgusele, erinevust pupillide vahel. Üle tuleks vaadata kolju ning selgroo väliselt nähtavad vigastused. Vajadusel thakse röntgenülesvõte või kompuutertomograafiline uuring.
Oluline on traumajärgselt inimese jälgimine veendumaks, et lühiajaline teadvusetus, unisus, kahvatus, süütuna tunduvad sümptomid - ei varja verejooksu.
Pea trauma järgselt on soovitav mõnda aega pikali olla (sõltuvalt trauma raskusest). ( http://www.inimene.ee ).
3.5. Füsioteraapia
Üks võimalik raviprotseduure on füsioteraapia. Füsioteraapia teenust osutatakse indiviidile juhul, kui tema liigutuslik potentsiaal ja funktsioonid on ohustatud vananemise protsessi, kahjustuse või haiguse tõttu. Füsioteraapia teenust osutatakse paranemise, preventatsiooni, teraapia või rehabilitatsiooni eesmärkidel.
Füsioteraapia protseduur koosneb:

füsioterapeutilisest hindamisest,

füsioterapeutilise diagnoosi määramisest,

teraapia planeerimisest,

sekkumisest (füsioterapeutilised käsitlusmeetodid, mis võivad  olla  kehaline harjutus, ravimassaazh, füüsikalise ravi protseduurid)

terapeutilise lähenemise efektiivsuse hindamisest ja tulemuste dokumenteerimisest
Füsioterapeutiline hindamine sisaldab indiviidi tegelike puuete, funktsioonihäirete, -piirangute või teiste tervisega seonduvate seisundite väljaselgitamist, hindamist spetsiifiliste objektiivsete standardiseeritud testide või mõõtmisvahendite abil ning kliinilisele põhjendatusele tuginedes.
Füsioterapeutiline diagnoos moodustub patsiendi/ kliendi motoorse sooritusvõime uurimise ja hindamise tulemina ning esitab lühidalt kliinilisele põhjendatusele  tugineva funktsionaalsete häirete, tegevuse piirangute ning ühiskonnas osaluse takistused  konkreetse patsiendi/ kliendi puhul. Füsioterapeutiline diagnoos  väljendub liigutuslike düsfunktsioonide terminite abil puuete, funktsionaalsete häirete ja tegevusvõime piirangute kategooriates.
Füsioterapeutiline planeerimine algab sekkumise vajaduse väljaselgitamisega. Patsiendi/ kliendiga vastastikuse koostöö alusel töötab füsioterapeut välja objektiivsetele hindamistulemustele toetudes ja kliinilist põhjendatust arvestades optimaalse füsioterapeutilise sekkumise kava, mis on kooskõlas püstitatud ravi eesmärkidega.
Füsioterapeutiline sekkumine on füsioterapeudi käsutuses olevate füsioterapeutiliste strateegiate abil teostatav protseduur, mis koosneb manuaalsest käsitlusest, funktsionaalsest harjutamisest , füüsikalise ravi meetodite kasutamisest,  patsiendi/ kliendi verbaalsest või manuaalsest juhendamisest/ tagasisidest sooritusest ja kommunikatsioonist.  Sekkumine võib olla suunatud ka puude, kahjustuse või funktsionaalse piirangu tekke ennetamisele, sisaldades indiviidi tervisliku seisukorra, elukvaliteedi ja/ või heaolu parandamist.
Füsioteraapia efektiivsuse hindamine on hindamise üks alaliike, mis toimub nii üksikprotseduuri  efektiivsuse kui ka lühiajaliste ja pikaajaliste teraapia eesmärkide saavutamise seisukohalt. Hindamistulemused dokumenteeritakse vastavalt kokkuleppeliselt kindlaks määratud vormilistele nõuetele. Dokumenteerimine on oluline osa patsiendi/ kliendi dünaamika  jälgimise ja terapeutilise käsitluse efketiivsuse hindamisest, seegao   on füsioteraapia teenuse lahutamatu osa. ( http://www.fysiot.ee ).
8