Filosoofia SH (0)

Filosoofia
Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium
Sander Gansen
SH. klass
2011/12
Sisukord

Filosoofia „sambad“ 4
Mis on filosoofia? 5
Mileetose ehk Joonia koolkond 6
Eleaadid ehk elea koolkond 7
Eelsokraatikute koolkond 8
Sofistid 9
Sokraatikud 10
Hellenistid 13
Keskaja filosoofia 16
Augustinus 19
Skolastika 23
Renessanss 24
Francis Bacon 25
Rene Descartes 26
John Locke 28
Valgustusaeg 29
Prantsuse valgustus 30
Jean- Jacques Rousseau 31
Immanuel Kant 33
Georg Wilhelm Friedrich Hegel 35
Karl Marx 36
Positivism 37
Irratsionalism 39
Ludwig Wittgenstein 42
Postpositivism 43
Ameerika pragmatism 45
Oswald Spengler 47
Pierre Teilhard de Chardin 49
Arnold Joseph Toynbee 51
Herbert Marcuse 53
Uusparempoolsed 56
Martin Heidegger 58

Filosoofia „sambad“

* Filosoofial on niinimetatud sambad:
-) Vana-Kreeka alus.
*) Kreeklasi huvitab „ KOSMOS “ ehk kõik, mis kordub ja on ilus ning selle kõige harmoonia .
-) Religioone alus (alustekstiks piibel ).
*) Piiblit huvitab vaid see, mis on erakordne ning mis enam ei kordu.
-) Rooma õigeusk (alustekstiks Rooma Õigus).
* Filosoofia küsimused tekkisid uudishimust ning küsimused jagunevad:
-) Joonia koolkond: „Mis on mingi asja põhjus?“
*) Algsed filosoofid olid kaupmehed .
-) Sofistide koolkond: uuris inimestega seotud asju: „Mis on inimese elu mõte?“
* 20. sajandi alguses hakati rohkem uurima muid teadusi nagu füüsika ning filosoofia hakkas veidi hääbuma, kuid tänapäeval pole nii tugevad ka need teadused ise, sest inimesed ei ole ikka veel õnnelikud.
* Filosoofia põhiküsimused, mille sõnastas Platon :
-) 1. Mis on tõene?
-) 2. Mis on hea? ( eetika ja moraali küsimused)
-) 3. Mis on ilus? ( esteetika )
* Immanuel Kant formuleerib küsimused:
-) 1. Mida ma võin teada?
-) 2. Mida ma pean tegema?
-) 3. Mida ma võin loota ? (religiooni küsimus) – ta leidis, et peaks olema mingi järelkaja elule siin Maa peal või muidu pole vahet, mida ma hetkel teen.
-) 4. Mis on inimene? Kuhu tõmmata piir?

Mis on filosoofia?

* Filosoofia – kogu tõelisuse metoodiline uurimine selle puhtas iseeneses olemises, eesmärgiks tervikliku maailmapildi saavutamine.
-) Filosoofia tegeleb ka nende asjadega, mida me tavapärases elus tõeliseks ei pea.
-) Filosoofia seisukohast peab asi olema loogiline, kui pole just taotuslik ebaloogilisus.
-) Filosoofias püütakse mõista asjade olemust, visates ära kõik teisejärgulised detailid.
* Filosoofia tegeleb praktiliselt kõigega, kuid omal viisil.
-) Moraali filosoofia – tegeleb küsimusega, mis on hea?
-) Ajaloo filosoofia – kas ajalugu kui teadus on üldse olemas?
* Gnoseoloogia/ epistemioloogia – tunnetusteooria (tegeleb mõistusega, mitte tunnetega)
-) Subjekt – see, kes tunnetab.
-) Objekt – ümbritsev.
*) Ratsionalistide arust on mõistus olulisem.
*) Empirismide arust on kogemus olulisem.
*) Skeptikute arust me ei saa milleski kindlad olla, mida tunneme .
* Metafüüsika – ehk ontoloogilised probleemid ehk filosoofia haru, mis tegeleb reaalsuse ja olemise enese põhimõttelise olemuse ning alusmõistete uurimisega.
-) Ontoloogiline probleem: Miks midagi on? Miks ei ole mitte midagi?
-) Küsimuste hulka kuulub ka see: Kas on vaid üks alge või mitu?

Mileetose ehk Joonia koolkond

* Joonia piirkond oli see, kust hakkas pihta filosoofiline mõtlemine ning ilmselt juhtus see seepärast, et kõik kaubateed Idast tulid sinna piirkonda, kust saadeti asjad edasi Euroopasse ja koos kaupadega liikusid ka teadmised edasi.
-) Esimesed filosoofid olid palju rändavad kauplejad.
* Juri Lotman on kujutanud kultuuri kui rakku, mille keskel on alati tuum, mis on seotud kõige vana teadmistega, kuid muutused toimuvad alati piiridel, kust kaudu tulevad uued ideed, mis tihtipeale vallutavad ära vana kultuuri.
* Thales (624-546 eKr), Anaximandros (610-546 eKr), Anaximenes (585-528 eKr) – kõik uurisid algainet.
-) Thales uskus, et kõige algaineks on vesi.
-) Anaximandros uskus, et kõige algaineks on apeiron ehk lõppematu ehk see, mis jääb üle, kui konkreetne mateeria kõigest meelelistest eraldada.
-) Anaximenes uskus, et kõige algaineks on õhk ning maailma ümbritseb „kosmos“ ehk kord ja harmoonia.
* Pythagoras (570-495 eKr) – uskus, et arvud, mis väljenduvad geomeetrilistes kujundites on maailma aluseks.
-) Ta uskus nelja põhilisse elementi ning tema arust tulele vastas tetraeeder, maale vastas dodekaeeder, õhule vastas oktaeeder ja veele vastas ikosaeeder.
-) Tema arust oli maailma liikuma panevaks jõuks paaris ja paaritute arvude vastandumine , kuna uskus, et paarisarvud on ebatäiuslikud numbrid (v.a kümme, mis oli täiuslikkuse tunnus).
-) Ta oli esimene filosoof , kes asetab asjade tõelise olemuse loodusest väljaspoole.
-) Ta pani alguse ka oma koolile , mis oli revolutsiooniline , kuna võttis õppima ka naisi. Seal koolis pidid õpilased õppima viis aastat järjest, ei tohtinud kunagi rääkida sellest, mida nad seal õppisid ning pidid alati väitma, et kõik nende mõtted olid tegelikult õpetaja mõtted.

Eleaadid ehk elea koolkond

* Koolkond, mis sai alguse Lõuna-Itaalias.
* Elea koolkond oli idealismi esindaja.
-) Idealism – alge on puhas idee.
* Xenophanes : „Kõigi nähtuste taga on muutumatune olemine.“
* Parmenides (525-480 eKr) – temast on säilinud vaid sada viiskümmend rida, mis on kõik poeemi vormis ja räägib kahest asjast : 1) Elu on muutumatu; 2) Elu on näiv.
-) Uskus, et mitteolemist ei saa olla, kõik, mis on, on fikseeritud.
-) Arvas , et on lõputult ajahetki, kus inimene seisab, inimene ei liigu, ei muutu!
-) Temalt on pärit algne loogika , mida hakkas Aristoteles edasi arendama.
-) Parmenides ütles, et meie mõtlemine (vaim) ja olemine on identsed.
-) Uskus veel, et meie meeled petavad meid, kuid mõistus paljastab tõe.
-) Substants (sub – all; stagere – seisund) – see, mis on mingi seisundi all ehk mis on asja olemus, alg idee.
* Zenon Eleas (490-430 eKr) – kirjutas Zenoni apooriad , mis räägivad dihhotoomiast ehk mitmest kahest vastandlikust asjast. Nt kirjutas ta:
-) Achilleus ei saa kunagi kilpkonna kätte, kui kilpkonnale edumaa anda, sest Achilleus väsib, mida lähemale ta jõuab, kuid kilpkonn liigub samuti pidevalt edasi.
-) Lendav nool ei lenda, sest teekonna saab jagada mitmeks erinevaks punktiks ning seega me ei näe noolt lendamas vaid tema erinevates asukohtades seismas.
* Elea koolkonnast polnud väga palju praktilist kasu, kuid see tõstatas küsimuse, miks meie mõte liigub teist teed kui näilus, kuivõrd on meie mõtlemine usaldatab?

Eelsokraatikute koolkond

* Herakleitos Efesosest (544-483 eKr) – „Kahte korda ei saa ühte ja samasse jõkke astuda.“ ehk tema ütles, et kõik liigub ning miski pole püsiv.
-) Ainus, mis tema arust ei muutu on muutuvuse seadus – logos = sõna või seadus.
*) Kui keegi ütleb, et kõik on suhteline, siis ta tuleb välja absoluutse väitega, mis automaatselt eksib suhtelisuse väite vastu.
-) Herakleitos uskus, et ürgaineks on tuli ning, et kogu maailm ei olegi midagi muud kui tule kord kustumine ja kord süttimine.
-) Ta uskus ka, et võitlus (sõda) on kõige isa, et maailm liigub, kuid tänu sellele, et asjad on dialoogis (hea ja halb, külm ja soe).
* Demokritos (460-370 eKr) – ütles, et maailm koosneb ülipisikestest osadest, mida enam väiksemaks teha (tänaseks on Tesla ja Thompsoni abil tõestatud, et on ka väiksemaid osasi).
-) Ta oli üks esimesi materjaliste, kes ütles, et kõik ained on puhtalt tulnud mingist ainest.
* Anaxagoras (500-428 eKr) – ütles, et maailm koosneb lõputult suurest hulgast erinevatest seemnetest (spermata – k.keel) ja üliväiksed on vaimud ( nous – k.keel), mis on ebaisiklikud, kuid kõigel, mis on, on eesmärk.
* Empedokles – võttis kokku kogu uurimused ning ütleb, et maailm koosneb neljast elemendist: vesi, tuli, maa ja õhk.

Sofistid

* 431-404 eKr hakkasid suured Peloponnose sõjad Atheena ja Sparta koalitsioonide vahel ning samal ajal kestsid siiski edasi demokraatlikud valimised, kus oli vaja retoorika ehk kõne oskust ja levima hakkabki väitlus. Samal ajal hakkavad levima sofistlikud (targad) õpetajad, kes käivad linnast linna inimesi õpetamas.
* Sofistid tegutsevad väsimuse perioodil ning leiavad, et võib ju kõike tõestada – valget-mustaks ja musta-valgeks – olenevalt sellest, kui hea väitleja sa oled.
-) Sel ajal hakkasid filosoofid ka raha eest oma tarkusi müüma (seal hulgas ka väitlust), mida loeti väga inetuks teoks, sest taskuse eest raha küsimine on võrdne õhu eest raha küsimisega.
* Protagoras 480-410 eKr – „Inimene on mõõduks kõikidele asjadele – eksisteerivatele, et nad eksisteerivad ja mitteeksisteerivatele, et nad ei eksisteeri.“ (lad k. nimetatakse seda printsiipi hiljem homo mensura’ks).
-) Ta ütles ka: „Nõrk allub võõrale seadustele , aga tugev ei allu seadustele.“
* Gorgias 485-380 eKr – ta kirjutas teoses „ Olematust “ ja põhi väide seal oli: „Mitte midagi ei ole olemas.“ Ta kirjutas ka oma teesid:
-) 1. Kui midagi oleks olemas, siis see peaks olema tekkinud või see on igavene .
-) 2. Tekkinud see olla ei saa, sest mitte millestki ei teki midagi.
-) 3. Igavene see ei saa olla, sest siis oleks see lõputu, aga lõputust ei saa ette kujutada.
-) 4. Isegi kui oleks olemas olemine, siis ta oleks haaramatu.
-) 5. Kui see olekski kuidagi haaratav, poleks see arusaadav.
* Sofistika on mõnes mõttes ka tänane nähtus ning kogul sellel koolkonnal oli kolm positiivset mõju:
-) Suunasid esmakordselt filosoofia ajaloos pilgu looduselt inimesele.
-) Muutsid mõtlemise mõtlemise aineks (hakkasid mõtlema mõtlemisest endast).
-) Retilised väärtushinnangud allutati mõistuspärasele vaatlusele.
* Tolleaegne poliitiline tulem oli see, et vabam demokraatlikum mõtteviis, mis esialgu näis nõrgemana, võitis Spartat.

Sokraatikud

* Samal ajal kui valitsesid sofistid, kasvasid välja ka Sokraatikud – Sokrates , Platon, Aristoteles jne.
* Sokrartes 469-399 eKr – ise ta ei pannud midagi kirja (oli tekstide vastu üldse vaenulik ja ütles, et raamatutega ei saa dialoogi pidada, vaid ta vastab ikka sama) ning tema elust on ainsad märkmed teinud Platon.
-) Ta oli kiviraiduri ja ämmaemanda poeg ning hiljem juba üsna vanalt oli ta abielus Xanthippega, kes oli Platoni sõnutsi väga kuri naine.
-) Maieutika – idee, et tõde on varjatud iga inimese meeles sünnipäraselt, kui vastata esitatud küsimusele arukalt.
*) Induktsioon – mõtlemine üksikult üldisele.
*) Deduktsioon – üldiselt üksikule.
-) Sokrates kasutas üldiselt induktsiooni – kirjeldamaks midagi, tõi ta alati kindlaid üksikute situatsioonide pakkumisi, mitte ei rääkinud asjadest kohe üldiselt.
-) Sokrates oli 70-aastane, kui talle esitati süüdistus aseebias (riigi jumaluste teotamine või salgamine) ja Atheena noorsoo rikkumises ning ta mõisteti ka süüdi – kaitse kõnena ütles ta, et tema on rahva valgustaja ja karistuseks võiks talle määrata tasuta lõuna linna kulul.
*) Seepeale istus kohus uuesti kokku ning seekord mõisteti ta surma, kuid kohtuotsust kohe täide ei viidud , vaid lükati kolmkümmend päeva edasi. Selle kolmekümne päeva ajal käisid pidevalt tema sõbrad tema juures teda põgenema utsitamas, kuid Sokrates ei kavatsenudki põgeneda, sest ta uskus, et muidu ta tunnistakski ta oma süüd ja ta rikuks seadust, kuid seadust tuleb austada.
*) Enne surma minekut pesi ta end rõõmsalt ära ning kui talle lõpuks mürgikarikas anti, siis ta jõi selle rahuliku südamega ära ning ütles veel enne, et tal on hea meel, et ta saab minema, sest nüüd ta saab Hadesesse kõikide suurte kangelaste juurde, kus ta saab oma dialooge jätkata nendega.
-) Sokrates oli veendunud, et kõik asjad ei ole suhtelised, vaid on siiski ka tõde. Ta ütles: „Juba lapsepõlvest peale on minu sees üks hääl, mis ütleb mulle, mida ma ei tohi teha. Ta ei ütle mulle, mida ma pean tegema, kuid ütleb just mulle, mida ma ei tohi teha ja juba varakult ütles ta mulle, et ma ei tohi minna poliitikasse.“ (meie nimetaks seda südametundeks või -hääleks) ja ta nimetas selle hääle daimonion’iks (nn hingeks). Ta uskus, et kui juba on seesugune hääl, siis peab olema mingisugune tõde, kuid usub, et selle tõeni jõuda, tuleb tunda iseennast . Sellest tulenevalt usubki ta, et kõigel on mõte, sest miks muidu me isegi küsiksime neid küsimusi.
*) Sokrates uskus, et maailmas on mõte ja kord ning, et kõigel on eesmärk - teleoloogia.
* Hermeneutika – tekstide tõlgendamise õpetus.
-) Kui me loeme midagi, siis tegelikult see, mis meile sealt kohale jõuab on see, mida meie mõtleme.
* Platon (427-348 eKr) – kahekümne aastaselt sattus Sokratese sõprade hulka ja oli kaheksa aastat tema õpilane. Tema filosoofias on mõjutusi India uskumustest (hingede taassündimine). 387 eKr rajab ta Atheenasse oma kooli Akadeemia, mis püsis tuhat aastat ja suleti 529 eKr.
-) Talle omistatakse 34 dialoogi, millest kindlalt tema omad on 25.
-) Tema filosoofial on kolm allikat: Pythagoras, Parmeniides (puhas mõtlemise, see ongi olemine) ja Sokrates (dialoogiline mõtlemine).
*) Põhjus, miks Platonil pole otsest süsteemi.
-) Ta arvas, et tõde on see, mis tuleb välja kahe vestleja dialoogis, kuid kaob kiirelt.
-) Asjad väljendavad ideesid, ideed asju.
-) Meie hinges on kaks alget: meheleik ja naiselik materjaalsus.
*) Ideaalne inimene on sootu inimene.
-) Tunnetuse astmed :
*) Arvamused – tekivad meelelistest tajudest.
*) Ratsionaalne mõtlemine – näitavad, kuidas arvamused eksivad.
*) Kõrgem intuitsioon – võrreldav ahha-elamusega.
-) Platoni üks vigadest oli see, et ta tahtis ka oma utoopiaid täide viia.
-) Raamat „ Politeia “ ahk „Vabariik“ on raamat, kus on kokku võetud enamik Platoni filosoofilisi käsitlusi, sealjuures peamiselt on siiski rõhk linnriigi ehitusel.
*) Kodanikud olid jaotatud: käsitöölise ja talupojad; sõdrud ehk valvurid & filosoofid ehk valitsejad . Seisused tuletas Platon inimseisundite järgi: ihad - tungid , afektid ja kognitiivne -aju ehk mõtlemise tasand.
*) Seisundid võrdsustas Platon kolme voorusega: enesevalitsus või kasinus - Aristoteles asendas selle hiljem mõistega mõõdukus; vaprus & tarkus – kõiki neid kolme voorust sidus õiglus. Paavst Gregorius lisas veel usu, lootuse ja armastuse ning ütles, et kõik need seitse voorust kokku kannavad nime kardinaalvoorused .
*) Platon uskus, et riigi suurus oleks maksimaalselt nii suur, et mäe otsast oleks kõiki piire näha.
* Aristoteles (384-322 eKr) – Platoni õpilane, kes on pärit Makedooniast ja kelle isa oli Makedoonia kuninga arst. Kui ta isa sureb , siis ta saadetakse Atheenasse Akadeemiasse õppima ning ta oli Platoni õpilane kahekümneks aastaks. Pärast Platoni surma, Aristoteles lahkus väiksele saarele ning olles väga loodushuviline, pani ta tol saarel kirja kõik loomad, puud, taimed jms, mida ta seal näeb. Varsti kutsuti ta tagasi Makedooniasse, et ta hakkaks ühele kolmeteiskümneaastasele kasvatamatule lapsele õpetajaks – tulevikus tunneme teda kui Alexander Suur’t.
-) Kui Alexander Suur suureks sai, hakkas ta koos oma lapsepõlve sõpradega maid vallutama. Pärast väike- Aasia vallutust, suundus Alexander vallutama Egiptust, kus ilma vallutamiseta võeti teda vastu kui jumalat, mis hakkas talle pähe ning seega hakkas Alexander soovima , et ka tema õukond hakkaks teda kummardama kui jumalat. Tema sugulane Kalypsos oli selle vastu ning seega Alexander lasi ta pea maha raiuda , mille peale Aristotelese ja Alexandri suhted halvenesid. Enne seda oli Alexander juba saatnud oma kodulinna kõikidest vallutuskäikudest pärit taimi, loomi ja ka rahvaid, mida Aristoteles oli saanud siis uurida.
-) Ta kirjutas tohutult palju ning 335 eKr loob ta ka oma kooli nimega Lyceum, mis asus gümnasiumis. Tema õpilasi nimetati peripateetikuteks ehk jalutajateks, sest nad jalutasid alati Aristotelese taga.
-) Teda loetakse ka loogika isaks (ta pole küll loogika rajaja, kuid suur süstematiseerija).
-) Ta ütles, et kõik ideed elavad vormidena asjades.
-) Ta ütles, et kõigil asjadel on neli põhjust:
*) 1. Causa materialis ehk materjaalne põhjus (maja puhul nt tellised ).
*) 2. Causa formalis ehk formaalne põhjus (maja puhul nt maja kavand).
*) 3. Causa efficiens ehk effektiivne põhjus (maja puhul nt ehitaja).
*) 4. Causa finalis ehk siht põhjus (maja puhul nt tahan elada majas ) – kõige tähtsam, sest looduses ei toimu midagi juhuslikult ja kõik on otstarbeline ja sihilik ehk igasse nähtusesse on alati peidetud siht. Arengus on alati mateeria, mis võitleb sellele vastu.
-) Aristoteles lähenes oma filosoofias enamjaolt just bioloogilise vaatenurga pealt.
-) Pärast Aristotelese ja Alexandri surma, hakkas Kreeka võim langema ning Rooma oma aga tõusma.

Hellenistid

* Kui sinust midagi ei sõltu – reaktsioonid:
-) Epikuurlased: tähtis lõbutseda, elu nautida, pidu panna, iseendale elada ja olla sõpradega.
-) Stoikud: tähtis olla ükskõikne, mitte kurjustad ega protestida saatuse vastu, jagada oma teadmisi sõpradega, leppida olukorraga ja olla sõpradega.
-) Skeptikud : kõige tähtsam on säilitada hingerahu, mitte võtta seisukohti ja kahelda kõiges.
-) Eklektikud: tähtis võtta tsitaate ja mõtteid siit-sealt ning lihtsalt kokku panna ja olemata originaalne.
-) Uus platonism : religiooni filosoofia, mis püüab kõik Rooma riigis levinud religioossed mõtted kokku panna.

Epikuurlased

* Epikuros (341-270 eKr) – sündinud Saamose saarel, Atheena kolonisti pojana . Kuna ta ei tahtnud muutuda „Makedoonlaste talla lakkujaks“ (Aristotelese järgijad) ega „hulkuvateks koerteks“ (Küünikud – Sokratese hilisemad järgijad) lahkus ta Atheenast ning hakkas teenima leiba õpetjana. 306 eKr läks ta tagasi, ostis endale maja, kus oli ka aed ning hakkas seal õpetama (kooli nimeks sai „Epikurose aed“) nii oma sõpru kui ka linna prostituute (kõik käsid seal õppimas). Üldiselt ta ise oli oma eluviisidelt lihtne ning pigem kaldus vaesuse poole.
-) Tema filosoofia mõte oli: need tühjad filosoofia laused ei ole midagi väärt, kui nendega inimese hinge ei ravita.
-) Ta ütles, et õnneliku elu tarvis on neli rohtu :
*) Jumalaid pole vaja karta (nad elavad oma elu – maailmas palju kurja ja kui nad sekkuks, siis poleks ka kurja).
*) Surma pole vaja karta (surm on teadvusetus – kui olen mina, siis surma ei ole ja kui mind ei ole, siis surm mulle ka midagi ei tähenda).
*) Hüvesid on kerge saavutada ( tahad midagi head, siis seda on kerge saavutada).
*) Pahesid on kerge vältida.
-) Suurim probleem tema jaoks on valu.
*) Usub, et valust saab kõige lihtsamini üle, kui seda ületada naudinguga, kuid neid tuleb valida. Parim nauding on vaimne nauding, sest see annab meelelistele naudingutele kestvuse ja fantaasia kaudu saab esile kutsuda ka uusi meelelisi naudinguid.
*) Ataraxia ehk hingerahu oli tema jaoks üks elueesmärk ning uskus ka, et tuleb elada varjatult, et seda saavutada.
-) Nauding jaguneb:
*) Loomulik ehk vajalik nauding ( januse soov saada juua).
*) Loomulik kuid mitte vajalik nauding (nt delikatessid, abielu).
*) Ebaloomulik ja mitte vajalik nauding (nt kuulsuse ja au taga ajamine).
-) Usub, et enne nautimist tuleks kaaluda:
*) Kaua antud nauding kestab.
*) Millised tagajärjed tulevad (kuidas mõjub tervisele ja hingerahule).
-) Praktikas Epikurose filosoofiast kujunes hoopis midagi muud ehk elupõletuse õpetus – tänapäeval mõistetakse selle all seda, et inimene armastab mugavat elu ja elu nautimist.
-) Horatius ütles: „Carpe Diem “ ehk nopi või kasuta päeva – tema mõtles selle all, et pane pidu ja ära lase ühtki päeva raisku.

Stoikud

* Zenon Kitionist (336-264 eKr) – temast arenes välja Stoikude koolkond ning too nimi tulenes sellest, et nad käisid ringi sammaskäikudes.
-) Tähtis mees oli ka Marcus Aurelius (121-180).
* Peamised mõtted olid:
-) Saatusele tuleks alistuda ja sellega ei tuleks võidelda.
-) Inimese eesmärk on saavutada hingerahu ning selleks on vaja loobuda kõikidest afektidest ja naudingutest – tuleb saavutada apateia ehk neutraalne seisund ( elusse /surma, tervisesse/haigusesse, rahasse/vaesusesse, tuleb suhtuda rahulikult ).
*) Sarnaneb Buddha õpetusega: selleks, et kannatusi vältida, tuleb ihad ja tungid surmata.
* Nad ülistasid inimlikkust, humaansust.
* Nemad olid need, kes valmistasid ette Kristluse leviku.

Skeptikud

* Pürrhon Elisest (360-270 eKr) – teda loetakse skeptikute koolkonna juhtivaks figuuriks.
-) Skpetitism tähendas alguspäraselt uurimist ning skeptik oli selline kahtleja, kes pidas võimatuks, et on midagi kindlat. Ta ei soovi end siduda ühegi argumendiga, vaid püüab näha erinevaid pooli ja seda seetõttu, et säilitada südamerahu
-) Skeptitsism on kui filosoofia väsimus.
-) Skeptikud ütlevad, et igal lausel on võrdne vastulause.
-) Tegutseda tuleb lähtudes tõenäolsusest.
* Teatud perioodil võeti skeptitsism vastu Platoni akadeemias ning seal tekkis akadeemiline skeptitsism.

Eklektikud

* Eklitsism jaguneb Rooma eklitsismiks, mille juhtiv persoon oli Cicero ning teiselt poolt on Aleksandria eklitsism, mille juhtiv persoon oli Philon (25 eKr – 5 pKr).
-) Eklitsismi puhul pole otseseid mõtteid, vaid nopitakse ehk valitakse välja kõigist meeldivatest koolkondadest endale sobivad mõtted.
-) Roomlased ei loo ühtki filosoofilist süsteemi – kõik filosoofilised süsteemid olid loodud kreeklaste pool ning seega roomlased on lihtsalt suurepärased eklektikud.
-) Aleksandriast sai eklitsism alguse sellega, et juudid , kes seal elasid, põgenesid Egiptusesse, kus nad tõlkisid Vana Testamendi kreeka keele (selle nimeks sai LXX ehk 70-e tõlge).
*) Philon uskus, et kreeka targad olid juba seotud ka Moosese raamatutega ning arvas, et piiblit tuleks tõlgendada allegooriliselt, mitte sõna-sõnalt. Ta usub, et jumal on määratlematu ning ta seisab üle kõige. Ütleb ka, et idee, see sõna, millega luuakse on algusest peale jumala juures ning seega on ta jumala poeg.

Uus-Platonism

* Platon ise ei loonud mingit süsteemi, vaid lihtsalt kirjutas mõtteid, kuid uus-platonismi puhul loodi ka süsteem. Uus-Platonism on kui religiooni süsteem, mis püüab intelligentselt ühendada religioosset mitmekesisust, püüdes takistada kristluse liigset levikut.
-) Kuna Roomas oli selline seadus, et igaüks võib uskuda ükskõik millist jumalat, kuni nad tunnistavad jumalana ka keisrit , kuid kristlased olid need, kes hakkasid vastu keisri kui jumala tunnistamisele.
* Uus-Platonistida jaoks on kõik materjaalne negatiivne, kristluse jaoks on vastupidiselt kõik mateeriast loodu hea.
* Kristlased ütlesid, et sõnast sai mateeria, mis on hea – kuid uus-platonistid ütlesid, et see on õnnetus kui sõnast saab mateeria.
* On osad autorid, kes on justkui korraga kristlased ja uus-platonistid ning neist kõige kuulsam on Boethius (480-525), kes ütleb et inimene on vaimu pime ehk inimese vaim on kehas ning keha juhib seda ning vaim on pimduses.

Keskaja filosoofia

* Keskaja filosoofia on nii oma suunitluselt kui oma esitajate poolest kristlik – põhi teema on usu ja teadmiste vahekord .
* Keskajal vahemikus 500-800 on nö pimeaeg , kus isegi vaimulikud ei oska enam lugeda.
-) Kristlus hakkas väga levima aastal 33 ning hakkas tekkima olukord, kus linnades olid kristlased ning maal olid paganad (ladina keeles tähendas see maarahvast).
* Keskaja filosoofias oli kaks suurt periood – patristika (-325 ehk Nikaia kirikukogu & sealt edasi tuleb Augustiinuse patristika) & skolastika (jaguneb vara-, kesk- ja kõrgskolastikaks).
-) Patristika on tegelikult paatrias ehk vara-isade õpetus.
-) Skolastika on tegelikult vabaaja veetmine (rikaste vanemate lapsed, kes ei teinud tööd, käisid koolis vaba aega veetmas) – Karolingide renessaanssi ajal pandi inimesed õppima.
* Keskaja filosoofiat kujundavad: kreeka haridus ; Rooma Õigus; kristlik õpetus ja elulaad ; keldi -, germaani-, slaavikultuurid ja Araabia mõju.
* Kolm üldiseloomustavat joont:
-) Seotud religiooniga:
*) Filosoofia on jumalakeskne (õpetatakse, et jumal on olemise alus, ilu allikas, kõige hea allikas – nagu Hen, kuid tal on isiku alged ). Inimese ülim eesmärk on taastada oma jumalanäolisus ehk algne seisund.
*) Kreatsonism ehk exnihile ehk maailm on loodud ei millestki – öeldakse, et jumal lõi ei millestki ehk jumal on loonud ka aja ja ruumi.
*) Provitentsianism – jumal näeb kõike ette ehk kui ta on selle loonud, siis tal on sellega üks eesmärk ja seega ta juhib kogu seda protsessi ning kõiges ongi eesmärk.
*) Relevatsionism – ilmutus on tõe kõige usaldusväärsem allikas.
*) Kahe tõe teooria: üks on filosoofia tee ning teine on usu tee ning 14. sajandist edasi on need kaks asja lahus (fransiskaanid olid poolt vs dominikaanid olid vastu).
-) Retrospektiivne ehk tagasivaatav – otsib tuge mineviku autoriteetidelt (peamiselt pöörduti piibli poole, mis oli „vanim“ raamat):
*) Mida vanema poole pöörduda, seda tõelisem ja ehtsam kõik on.
*) Õpetaja oli magistrist alati kõrgem ning kõige veenvam argument oli, et õpetaja ütles.
*) Mimeetiline ehk kõige tähtsam oli jäljendada õpetajat ja õpetaja teksti ning sisseviidud uuendused tähendasid allakäiku.
-) Tal on kasvatuslik suunitlus .
*) See on koolifilosoofia ning vormilt on see suunatud sellele, et inimesi mõtlema õpetada ning seega on ka suur rõhk loogikal .
*) Filosoofid filosofeerivad, et suunata inimeste käitmist, uskumist ja korrastada teadmisi.
* Kolm keskaja filosoofilist põhiprobleemi:
-) Usu ja mõistuse vahekord = kuidas usk mõjutas mõistust → küsimuseks oli see, et mis on mõistuse roll usu kõrval. On kolm positsiooni:
*) Usun, sest see on absurdne ( Credo Quia Absurdum – Tertulcianus 160-220 AD) – ütles, et usutõed ei ole mõistusega võetavad, sest nad on liiga rasked, et neid mõista. Ta ütles ka, et filosoofia on religiooni teenijatüdruk.
*) Usun, selleks et mõista (Credo ut Intelligam – Anselm Canterbury ’st 1033 -1109) – ütles, et ainult usu läbi valgustatud inimmõistus võib taibata jumalikke tõdesid.
*) Mõistan, selleks et uskuda (Intelligo ut Credam – Pierre Abelaerd 1079-1142) – leidis, et inimmõistusel on usutõdede mõistmisel suur tähtsus ning ilma mõistuseta ei suuda ka mõista usku.
-) Universaaliate probleem – universaal tuleneb ladina sõnast universalis ehk üleüldine ning mõistena tähendab, et universaaliad on abstraksed objektid (nt omadused, suhted, arvud) ehk üldmõisted ja neid vastandatakse konkreetsetele asjadele ehk partikulaaridele. Seal juures oli ka kaks küsimust: Kas universaaliad on olemas? Kui nad olemas, siis mis moodi nad on olemas? Tekkis siis kolm vaidlevat koolkonda (seda vaidlust nimetati universaaliate tüliks):
*) Realism – ladina keeles tuleneb see sõna Res’ist ehk asjast/pointist/tegelikusest. Realistid ütlesid, et universaliad on olemas päriselt, reaalselt. Nad omakorda jagunevad radikaalseks- ja mõõdukaks realismiks:
:) Radikaalsed realistid ütlevad, et universaaliad on reaalselt olemas enne ja sõltumata asjadest ehk ante Res – Platon ütles, et ideed on asjade ürgnimetused, millel puuduvad kujud ehk see maailm, mida me peame reaalseks maailmaks on vale, sest see on kaduv maailm. Augustinus ütles, et ülim reaalsus on jumal.
:) Mõõdukad realistid ütlesid, et universaaliad on küll päriselt eksisteerivad, kuid nad eksiteerivad vaid meeleliselt tajutavates asjades ehk in Rebus . Selle esindajad olid Aristoteles ja Aquino Thomas .
*) Nominalism – nominalistid ütlesid, et reaalne on olemas vaid konkreetsetes asjades ning universaaliad on ainult sõnad. William Occam oli peamine esindaja.
*) Kontseptualism – nimi tuleneb ladina keelsest sõnast conseptus’est, mis tähendab mõtet ja kujutlust . Nad uskusid, et universaaliad eksisteerivad ainult inimmõistuses.
-) Jumalatõestused – püüd tõestada jumala olemasolu mõistuspäraselt. Jumalatõestusi oli vaja: 1. paganatega argumenteerimiseks; 2. kuna usuti jumala olemas ollu,, siis usuti ka seda, et peaks olema võimalik teda seletada ka mõistusepäraselt (esimene, kes seesugust mõtet väljendas oli araabiakultuurist pärit Averroes ehk Ibn Rušd ning tema leidis, et on olemas kahte sorti tõde: see, mis põhineb jumala ilmutusel ja see, mis põhineb mõistusel.)
*) Ontoloogiline jumalatõestus – 11. sajandil tuli Anselm Canterbury’st välja mõttega, et tegelik olemasolu on midagi enamat kui mõeldav olemasolu, kuid kuna jumal on midagi, millest enamat pole võimalik mõelda, siis peabki ta olemas olema ka tegelikult.
*) Aquino Thomas’e viis teed – ta ütles, et me ei saa meelelisest kogemusest lahutada inimese tunnetust, seega ka jumala tõestustel peaks olema mingisugune kogemus taga. Aquino Thomas ütleb, et kõik mis on tõeliselt olemas, pärineb jumalalt ning seega kurjusel pole olemas tõelist olemist ehk kurjus on puudujääk – hea puudumine ning seega vajab kurjus oma olemasoluks kedagi, kellel oleks midagi puudu, erinevalt headusest, kes ei vaja kedagi ning seega ei saa kurjus kunagi headust võita. Tema tõestused olid:
:) Causa Movens! - igasugune liikumine ja muutumine vajab liikumapanijat, kuid seda liikumapanijate rida ei saa venitada lõpmatuseni ehk peame kunagi jõudma selleni , mis põhjustas esimese liikumise, kes ise on liikumatu ja muutumatu ehk peab olema esialgne liigutaja ehk jumal.
:) Causa Prima! – igal mõjul on oma põhjus ning kui me viiksime kõik mõjud tagasi kausaalsus ahelas, siis peaks olema esimene põhjus, kes ei ole ennast põhjustanud ning temaks peab olema jumal.
:) Paratamatus – on asju, mis võivad olemas olla või ka mitte olemas olla, kuid see tähendab, et olemas peab olema midagi paratamatut, mis on kindlasti olemas ning selleks peaks olema jumal.
:) Täiuslikkus – kõikides asjades on rohkem või vähem, kuid seda saab öelda vaid siis kui on olemas mingi mõõdupuu ning Aquino Thomas usub, et see ainus täiuslik olend peab olema jumal.
:) Eesmärgistatud – mõistuseta asjad vajavad eesmärgi saavutamiseks eesmärgi püstitajat ning ülim eesmärgi püstitaja ongi seega jumal.
*) Eskatoloogiline jumalatõestus – ütleb, et kõigi rahvaste juures, kõikides kultuurides ja kõikides religioonides eeldatakse jumala olemasolu ning selline eeldus ei saa olla tekkinud juhuslikult ja sellel peab olema olemas põhjus ehk jumal peab olema olemas, sest teda on ajaloos käsitletud piisavalt palju.
*) Moraalne jumalatõestus – Immanuel Kant ja skolastikud on väitnud, et inimene leiab oma südametunnistusest teatava moraalse seaduse, mis ei sõltu kasulikkusest, järelikult peab olema kuskil inimeseväline seaduseandja ning see saab olla ainult jumal → ainult eetiline inimene võib olla õnnelik.
*) Kiriku seisukoht on see, et jumalat saab tõestada ainult usu läbi ehk siis kui sa usud seda.

Augustinus

* Augustinus (354-430) – keskaja ja kristlikumõtlemise üks suurkujus ja origninaalmõtleja.
-) Augustinuse pühakupäev on 28.08
-) Augustinuse nimi tuleneb Rooma kuulsa perekonna Augustus’te nimest.
-) Ta sündis põhja Aafrikas, Thagaste’s ning ta isa oli paganast Rooma ohvitser Patricius ja ema oli kristlane Monica ning ema kasvatas Augustinust samuti kristlasena.
-) 16 aastaselt läheb ta Kartaagosse, et õppida retoorikat, sest soovis saada juristiks ning seal ta hülgab oma kristliku kasvatuse ja seal võtab ta ka viieteistkümneks aastaks enesele armukese, kellega saab ka poja.
-) Kui ta loeb üht Cicero teost, tekib tal huvi filosoofia vastu ning edasi huvitab teda platonism ja lõpuks jõuab manihheism’i õpetuseni, mis räägib manilastest ja tuleneb ühest Pärsia usukuulutajast Manist.
*) Manihheism – olemuslikult dualism ehk maailm on jagatud kaheks osaks (nt hea ja halb, must ja valge). Nende õpetuse arust pidi 15 ajandil hea võitma kurja lõplikult. Manilaste õpetus kuulus gnostikute õpetuse alla.
:) Gnostitsism – tuleneb sõnast gnosis ehk tunnetus, kes uskusid, et jumal tuleb kuidagi ära tunnetada. Nad vastandasid jumalat ja kurja, öeldes, et maailm on kuri ja inimesed peaksid vabanaema kõigest materjaalsesest.
-) Augustinust huvitab väga kurjuse omadus – mis see on, kust see tuleb.
-) Töötab siis retoorika õpetajana Kartaagos ning lõpuks aastal 383 läheb ta Itaaliasse, algselt Rooma ja siis Milaanosse, kus teenib leiba samuti retoorika õpetajana ning seal olles puutub ta kokku skepitsismiga, lugenes uus-Platonistide teoseid, mis hakavad teda hiljem vägagi mõjutama.
*) Uskus, et platoonikud ja seeläbi kogu filosoofia näeb tõde eemalseisvana, kuid neil puudub tõde sinna jõudmiseks.
-) Aastal 387 võttis ta vastu kristluse ning selle viimaseks tõukeks olid tal Rm 13:13’st loetud sõnad. Hiljem sai Hippo linna piiskopiks.
-) Sureb aastal 430, kui vandaalid ründavad ta kodulinna.
-) Antiigi mõttes on ta väga tähtis, kirjutades 232 raamatut, üle 200 kirja ning kirja on pandud ka 270 jutlust . Tema peamised teosed:
*) Pihtimused ehk „Confessiones“ – raamat, kus ta kirjutas väga isiklikult ka kõigist oma pihtimustest.
*) „Tahte vabadusest“
*) „Kolmainsusest“
*) „Jumala riigist“ ehk „Decivitate Dei“ – peetakse Augustinuse tähtsaimaks teoseks. Ajendatud gootide poolsest Rooma rüüstamisest, mis oli Roomlaste jaoks täiesti erakordne jube kogemus, sest sajandite jooksul polnud keegi neid enne rünnanud. Koosneb 22’st raamatust.
-) Augustinus on esimene kristlik filosoof ja mõtleja, kes toob kristlusesse sisse kõrg-filosoofilise lähenemise - peetakse kristliku filosoofia rajajaks ning kuni skolastikuteni midagi uutset rohkem ei tule teistelt filosoofidelt.
-) Oma mõtlemises on ta teistest ajas kõvasti ees, mõeldes kategooriates, milleni inimesed jõuavad alles 19. sajandil.
-) Augustinus leiab, et kõige olulisem valdkond , millega tegeleda ongi religioon , jättes väga väha ruumi kultuurile ja ilukirjandusega, sest leiab, et kui teadmine on vaid teadmise pärast, siis on tegemist vaid surnud teadmisega , sest me küll saame teada, kuidas maailm töötab, kuid ei tea miks miski nii on.
-) Augustinuse keskseks teemaks on autoriteedile allumine.
-) Augustinus on oma mõtetes järjekindel ehk enne ja pärast pöördumist on tema ideed sarnased.
* Augustiinlik filosoofia ei ole süstemaatiline, kuid ta läheneb kõigele läbi kristluse ning seal on sees väga palju teda ennast ja tema kirgi. Mõned teemad, mida ta vaatleb:
-) Hinge sügavused – uurib inimese hinge psyche ’d ja ta tunneb lausa aukartust selle ees, kui mõõtmatu ja keeruline on inimese hing ja mõtlemine, jõudes selleni, et inimeses on mingi selline ala, kuhu lähevad tema mälestused, millest me väga täpselt midagi ei tea ja samas tulevad aegajalt meelde asjad, mida pole kaua aega mäletanud.
-) „Credo ut intelligas, intellige ut credas“ ehk usun selleks, et tunnetada, tunnetan selleks, et uskuda ehk spekulatsioonid (erinevad seletused tõe kohta) ei vii tõeni/eesmärgini.
*) Selleks, et saada osa tõelisest jumala ilmutusest vajab inimene usku ilmutatud tõesse. Usu tõdedest saab mõtlemise sisu – inimene ehitab „tõelossi“ usu vundamendile. Augustinus usub, et usk on tähtsam kui teadmised ning nad ei ole võrdväärsed. Augustinus leiab, et seal kus uus-Platonism ehk mõtlemine esitas küsimusi, seal kristlus vastas neile ja Augustinuse arust on filosoofias midagi puudulikku – ta avab inimeses igatsuse tõe järele, kuid samas jääb see jõuetuks ja olulised ongi need küsimused, mida filosoofia esitab.
:) Augustinus arvas: „kui ma end nimelt petan, olen ma“ ehk kui ma milleski kahtlen, annabki mulle kindluse, et olen olemas, sest et ma saaks kahelda, peab olema olemas keegi kahtleja.
-) Augustinus leidis, et meie hingesügavused on põhjatud ehk me vajame kindlat sisukohta/tugipunkti, milleks ta arvas olevat mõtlemist ennast. Augustinuse mõistes tegutseb ja püüdleb inimkond peamiselt õnne suunas – kuna on õnne paradoks (kui saad õnne kätte, tahad järgmist ja järgmist), peab olema tegelik püüdlus hoopis summum bonum ehk ülim headus ehk see kõrgem väärtus, mis ei oleks suhteline mitte kellegi arust. Selleks pidas Augustinus jumalat ehk kõikidele inimestele on omane püüdlus jumala poole ning see leiab väljenduse armastuses kui seesuguses.
*) Augutinus uskus, et võime teist inimest armastada ei tule tema ilust ja headusest, vaid sellest, et meil üldse ongi võime armastada. Armastuse ehk amori ehk kire, mis on sarnane inimese tahtega, jaotas ta kaheks ehk caritaseks ja cupiditaseks – esimene on armastus ülima väärtuse vastu, teine aga armastus maise vastu. Augustinus uskus, et need kaks armastuse suunda suhtuvad üksteisesse nagu hea ja kuri. Augustinus uskus, et inimene saavutab oma ülima eesmärgi siis, kui ta suunab oma amori jumala poole.
*) Augustinus võrdles Amorit veejoaga , mida saab kasutada niisutamiseks või otse rentslisse suunamiseks ehk olenevalt kasutusest on tulemus kas positiivne või kasutu. Augustinus hindas küll vaimulikku jumalale suunatud elu, kuid ta ei põlanud ka maiset elu. Augustinus kasutas kahte mõistet uti ehk kasutama (→ caritas) ja frui ehk maitsma ja nautima (→ cupiditos). Ühelt poolt peaks kogu maine ja loodu olema inimese armastusobjekt, sest jumal lõi selle armastusega, teisalt see maailm ei ole inimese lõplik eesmärk, vaid on ainult vahend jumala teenimisel. Kuna see maailm ei ole meie oma, me vaid elame seal ja peame selle eest hoolitsema ehk me oleme kui majapidajad või majordoomused. See armastus, mis kasutab seda maailma jumala armastamiseks on caritas, kuid kui inimene kasutab jumalat selleks, et armadtada seda maailma, siis on tegemist cupiditasega. Augustinus uskuski, et peaks olema teatud armastuse kord ja väärtuste skaala, kus igal asjal on oma koht, sõltuvalt sellest, kui kaugel või lähedal ta jumalast kui absoluutsest väärtusest asub.
*) Augustinus tuli välja väga julge ütlemisega: „Armasta ja tee mida sa tahad.“, kuid ta mõtles seda, et kui sa armastad midagi täielikult, siis sa teedki vaid seda, mida sa tahad ja seal juures sa ei tee ka midagi halba.
*) Augustinus uskus ka, et tõeline enesearmastus tähendab armastada jumalat ja ennast salata ning selle mõtte eeldus oli see, et jumal on hea ning tema on ka see, kes annab inimese elule sihi ja suuna ehk tõenäoliselt ei taha jumal pikemas perspektiivis teha inimesele midagi kurja. Kogu patu olemus seisnebki sellele, et inimese armastus või tahe on suunatud jumalalt ära ehk armastatakse pigem loodut kui loojat .
*) Augustinus tõi sisse ka mõiste peccatum originale ehk pärispatt ehk päritav patt, mis sai alguse juba Aadama ja Eeva ajal ning Augustinus tõi järelduse, et seks on lubatud ainult abielu siseselt ning laste saamise eesmärgina, sest see pärispatt levib seksuaalsel teel ja me juba sünnimegi patusena.
-) Kolmainsusõpetus: meeleline maailm → sisemine maailm → südame süda: jumal kui tõe aluspõhi. Kogu väline maailm ongi lihtsalt mõtleva vaimu sünnitus ehk me loome ise oma maailma. Augustinus ütles, et tõde peab olema midagi suuremat kui mina, suurem kui miski mida saaks taandada meile endile → sellega ta jõuabki jumalale, kes pole meeleliselt kuidagi tajutatav ega tunnetatav ning ta on ilma igasuguse kvaliteedi ja kvantideetita ehk kõik omadused, mida me jumalale poogime on meie endi püüd kirjeldada midagi kirjeldamatut. Suuma Essentia ehk kõrgem olemine → jumal asub väljaspool aega ja ruumi ning on ka iluprintsiip ja, et me saaksimegi midagi jumalast teada, peaks tema langema meie tasemele, et seda meile ise ilmutuse kaudu öelda. Augustinus järeldas sellest seda, et tõde on lahus meist ning see ei sõltu meist.
*) Kristlik käsitlus on, et jumal on end ilmutanud kolmes isikus : isa, poja ja püha vaimuna – Augustinus ütles, et jumal on kolmes olekus, kuid igas olekus on kõik omadused ehk jumal ongi kõik need kolm isikut. Augustinus loobus käsitlusest, et need kolm olekut oleks kui hiararrhia, vaid see on midagi raskemat. Ta toob võrdluse hingega, öeldes, et see koosneb kolmest osast, mis on kõik koos: olemine, teadmine ja elu ning see pole ka juhuslik, sest inimene on loodud jumala näo järgi ja seega peabki omama kolme osa koos.
-) Loodu ja ajalisus – kui jumal loob maailma, siis ta loob selle ei millestki oma tahte kohaselt. See tähendab, et enne loomist polnud ei mateerjat ega aega ja aeg tekkis alles looduga ehk mateerjaga ja seega jumal asub ajast ja ruumist väljaspool ning seega on mõttetu küsida, millal tekkis maailm, sest aeg tekkis alles koos maailmaga . Augustinuse järgi koosneb maailm mateerjast, ajast ja vormist ning osa sellest lõi ta muutumatuna ( inglid , hinged ja tähed) ja osa on aga muutuvad (eelkõige meie kehad) ning selle selgitamiseks pöördub Augustinus tagasi ürgidude teooria juurde ehk jumal on pannud kõigesse idud , mis panevad meid pidevalt arenema ja muutuma . Augustinus ütles, et jumal loob maailma igas ajahetkes uuesti. Jumal on igavine, inimene/loodu on ajaline. Me küll ütleme, et me tajume aega mineviku, oleviku ja tulevikuna, siis reaalselt me tajume vaid olevikku ning minevik on mälestustes ja tulevik on ootustes ja lootustes, kuid jumal asub igavikus ning seepärast saabki jumalat vaadata kui midagi, mis asub terves ajas ja kogus ruumis. Ta ütles, et inimese teadvuses on aeg olemas ning seda ei saa sealt eemaldada. Augustinus uskus, et me võime küll taibata aja olemist, kuid me ise ei ole seda. Meie jaoks aeg on jumala jaoks olevik – niisiis omas keeles puudutab Augustinus relatiivsus teooriat. Augustinus uskus, et aeg saab olla ainult seal, kus on maailm.

Skolastika

* Skolastika – koolide, ülikoolide juures tekkinud uus filosoofia haru, mis tugines kristlikule ideoloogiale ning püüdis ühendada usku ja mõtlemist..
-) Skolastika tekkis, siis kui 11. sajandil tekkisid esimesed ülikoolid ( Bologna , Oxford, Cambridge ).
-) Ristisõdade ajal liikusid läbi araablaste araabia keelsed vana-Kreeka aegsete filosoofide raamatud Euroopasse ja see oli tõukeks skolastika arengule.
-) Skolastikud arendavad disskussiooni kui seesugust peensusteni nagu hetkel on väitlus ning sealjuures oli ta ka veidi eluvõõras, filigaarne filosoofia viis.
* Thomas Aquino’st (1225-1274) – peetakse üheks suurimaks keskaja filosoofiks , kellel on ka palju erinevaid hüüdnimesid nagu Doctor Communis ja Itaalia härg (oli väga paks mees) ning kes ühendas ristiusu aristotelismiga.
-) Ta eristas taevase ja maise, ilmutuse ja mõistuse, kuid ei lahutanud neid – seda nimetati kriitiliseks realismiks.
*) Ta uskus, et üldmõisted on reaalsemad ja valdavamad, kuid samal ajal ütleb ta ka seda, et me peaksime oma mõistus kasutama nii palju kui võimalik.
-) Tal oli kaks suurt teost – summa teoloogia ja summa filosoofia.
*) Summa on viis kus vaadatakse põhjalikult läbi kõik küsimused, mis üldse saavad olla ning siis argumenteeritakse nii poolt kui vastu.
-) Thomism või Uus-Thomism on tänapäeval kõige põhilisemad Rooma-katolikukiriku õpetused.
* Franciscus Atheist - ta ise ei olnud filosoof, kuid tema ordust kasvasid välja suured filosoofid, kes õpetasid kahe tee teooriat, öeldes, et mõistuse ja ilmutuse tee on kaks iseseisvat teed, mida ei tohi segada, kuid mis viivad ühtse eesmärgini.

Renessanss

* Kestis 14. – 16. sajand ja mõeldi antiikaja poole ja seega võib öelda, et keskenduti minevikule nagu juba keskajal.
-) Kui keskajal oli keskseks figuuriks Platon, kõrg-keskajal Aristoteles ning renessanssi ajal läks taaskord moodi Platon ning omamoodi müstiline segu (teadused, alkeemia , maadeavastused) ehk tekib “segapudru filosoofia“.
-) Suur küsimus mis üles kerkis oli see, kas maailm on heliotsentriline või geotsentriline .
-) Renessanssi ajal oli kolm suurt tehnilist saavutust: kompass, trükimasin ja püssirohi ning ka perspektiivi seadus.
-) Reformatsiooni puhul tekkinud uued mõtted olid 2 sakramenti; intulgentside küsimus; sloa scripura; kujud.
-) Renessanssi ajal Luter ei olnud väga suur ega ka süstemaatiline kõnemees, kuid süstemaatilised ja suured filosoofid olid Melanchton ja J. Calvin .
-) Kogu see ajastu valmistab ette barokki ajastut .

Francis Bacon

* Francis Bacon (1561-1626) – ta uskus, et metafüüsikud on justkui ämblikud, kes koovad arutlusi niidist, mis tuleb neist endist . Empiirikud on kui sipelgad , kes tassivad kokku suuri hunnikuid praktilist materjali, ilma et oskaksid seda korrastada. Tõelised teadlased toimivad kui mesilased , kes jagavad oma varud valmis kärjedesse (koguvad teadmisi ning korrastavad need ideaalsetesse vormidesse).
-) Tema tuntumad teosed – „Novun Organum “; „Nova Atlantis “.
* Iidolite õpetus – inimmõistudes on palju sellist, mis takistab tunnetamist, moonutades neid nagu kõverpeeglid. Ta uskus, et neist lahti saada on võimatu, kuid neid on võimalik vähendada. Ta leidus, et iidoleid on nelja tüüpi:
-) Idola tribus – sugukonna iidolid ehk need, kes on omased kõigile – inimene eeldab looduses rohkem korrapära, kui seda tegelikult on, omistades loodusele inimese omadusi (tahtmisi ja kavatsusi). Inimestel on omane märgata vaid tema seisukohti kinnitavaid fakte. Ta uskus ka, et sama liiki iidolid ja teadmised põhjustavad usku astrioloogiasse.
-) Idola specus – koopa iidolid ehk iga inimene vaatab maailma nagu läbi oma koopa, arvestades vaid oma elukogemusi ega mõtle kaugemale.
-) Idola fori – turu iidolid ehk inimene kasutab sõnu, mille tähendus on ebatäpne või millel tähendus üleüldse puudub – sellised tähendused sõnadele tekivad “foorumil“, kus keegi ei mõtle, vaid lihtsalt lausub sõnu. Baconi arust tuleks alati kõigepealt mõisteid defineerima .
-) Idola theatri – teatri iidolid, mis on tingitud usaldavast ehk ebakriitilisest suhtumisest kõiksugu teooriatesse – nii palju kui on loodud filosoofilisi õpetusi, on ka lavastatud lavastusi, kus käsitletakse välja mõeldud maailma. Uskuma hakatakse tihtipeale seda, millesse on meeldivam uskuda ning ei mõelda asju täpsemalt läbi.
* Ta uskus, et teadmised on jõud. Ta uskus, et inimesed mitte ainult ei leiuta, vaid leiutavad ka leiutamise meetodeid .

Rene Descartes

* Rene Descartes ( 1596 - 1650 ) – ladina päraselt on ta nimi Renarw Caresius ning sellest tulenevalt nimetatakse temast alguse saanud filosoofia haru Cartesianus’eks.
-) Descartes on ratsionalismi ehk puhta mõistuse koolkonna looja. Sinna alla lähevad ka Spinoza ja Leibnitz.
-) Võib öelda, et uusaegne filosoofia algas temast ja selle juured asuvad vana-Kreeka skeptitsismis. Tema teene on see, et ta toob filosoofiasse sisse matemaatilise või geomeetrilise meetodi.
* Ta reisis palju, kuid elu lõpus elas Hollandis. Ta armastas sooja ja seega magas öösiti ahju peal. Ta oli üsna introvertne , kuid oli kirjavahetuses paljude tuntud ja tähtsate inimestega. Talle sai saatuslikuks see, et ta kutsuti Rootsi õpetama, kuid seal haigestus ta külma tõttu kopsupõletikku ning suri juba esimeste kuude jooksul. Samas on ka teooria, et ta hoopis mürgitati kuniga ihuarsti poolt, kes samuti tahtis saada kuulsust .
* Tema suur filosoofiline avastus oli justkui ilmutusliku olemusega. Ta oli võtnud osa ka 40-aastasest sõjast, kus sõdis keisri poolel ning ühel talvel kui oli taaskord puhke aeg nägi ta unes unenägu, millest tulenes ka tema suurim avastus. Nimelt ta nägi unes seda, et midagi kindlat ei ole, vaid kõiges tuleb kahelda, kuid samas ta leidis, et miski siiski peab olema olemas. Täpsemalt ta leidis, et kuna inimene ise kahtleb või mõtleb, siis ta peab olema olemas. See ei olnud puhas skeptitsism, sest selle asemel, et kahelda, et midagi ei ole, püüab ta leida, et mis on olemas. Ta leidis, et jumal peab olema olemas, sest tema arust mitte miski ei viita jumalale, kuid sellegi poolest inimesed usuvad, et ta on olemas ehk ta peab olema olemas.
*) Cogito ergo sum – kahtlen, järelikult olen.
* 1637 ta kirjutas teose, kus kirjutas neljast õige mõistuse kasutamise põhimõttest:
-) 1. Tuleb vältida kõiki eelarvamusi ja tõesena tunnistama üksnes seda, mis on selgena ja arusaadavalt tunnetatav.
-) 2. Keerulised probleemid nii palju kui võimalik osadeks jaotada.
-) 3. Lihtsatelt objektidelt aste-astmelt ja samm haavalt keerulisemate juurde minna.
-) 4. Kirjeldatavast süsteemist luua võimalikult laiaulatuslik loetolu.
*) Ta uskus, et kui meil on õiged aktsioomid ehk kui me alustame kõige õigematest asjadest, siis on meil võimalik kõige parem tulemus saada ehk saada vastused kõigile küsimustele.
* Kahtluse printsiip – kõiges tuleb kahelda.
-) Kui te võtate õunakorvi ja korraga tunnete mäda õuna lõhna, siis tuleb võtta ükshaaval kõik õunad ja vaadata, kas nad on terved või mädad ja viimased tuleb ära visata ning sama moodi peaksime me vaatama läbi ka kõik mõtted elus ning alles jätma vaid terved.
* „Metafüüsilised mõtisklused“ – seal ta kirjutas, et ei piisa autoriteetidest, kommetest ega harjumustest.
-) Kui palju olen ma unes näinud, et olen riides ja istun kamina ees, kui tegelikult olen paljalt voodis. Hetkel siin paberi juures istudes ma tunnen , et kõik see on reaalne ja selgem kui uni, kuid samas meenuvad mulle olukorrad, kus olen unes näinud veelgi täpsemaid unenägusid.
*) Tekib küsimus, kumb on reaalsem – see mida näeme unes või see, mida näeme ärkvel olles.
*) Ta uskus, et meeli ei saa usaldada , sest kõik võib olla illusioon ning seega ta leidiski, et ainult eneseteadvus saab olla see asi, mis pole “petuvärk“
* Descartes oli see, kes pakkus välja ka dualismi, mida nimetatakse Descartes’i dualismiks, kus ta ütles, et tegelikult kõik, mis inimese juures on, on taandatav kahele algele ja kõik protsessid, mis inimesed on, on paralleelsed, kuid nad pole omavahel päriselt seotud ja on justkui kaks sünkroonis võnkuvat pendlit. Ta leidiski, et on kaks osa – vaim ja keha ning tema oli see, kes uskus, et vaim on esmasem.
-) Descartest edasi hakkabki pidevalt toimuma vaimu ja keha vastandumine.

John Locke

* John Locke (1632-1704) – ta oli empirismi koolkonna looja, kes uskus, et kõik kujutlused tekivad aja jooskul kogemustest. Kui me sünnime, siis sünnihetkel oleme me tabula rasa ehk puhas leht, kugi tänapäeval võib seda mõtet veidi ümber lükata.
-) Ta uskus, et kogemusi saab jagada kaheks ehk meeleline (sense) taju ja sisemine ehk reflektsiooniline taju ja nendest kahest allikast tekivadki meie kujutlused, millest mõned on lihtsad, mõned rasked. Ühed on need, mida võetakse vaid meeltega – näiteks värvi. Teised on need, mida võetakse vastu paljude meeltega – näiteks ruum. Lisaks on veel kompleksed teaduse seisundid, mis on seotud reflektsioonidega ja sealt edasi on osa kujutlustest jällegi seotud meeltega – näiteks ajataju.
-) Locke esitas kahtlusi , et ma küll näen, et miski on, kuid kuna see on vaid meelte poolt projekteeritud kujutlus , siis tekib küsimus, kas see on siiski olemas.
*) Immanuel Kant – uskus, et kõik asjad toimuvad vaid ise endas (ding an sich – asi iseendas ).
*) Berkley – uskus, et kogu maailm toimub kõik vaid jumala kujutluses ning midagi muud polegi.
* Empiristid uskusid, et niipea kui hakata midagi defineerima, siis ta kaotab oma tõesuse.

Valgustusaeg

* Valgustusaeg kestis 17.-18. sajand.
-) Immanuel Kant: (“Aufkärung ist der Ausgang des Menschen aus seiner selbst versuldeten Unmündigkeit.Unmündigkeit ist das Unvergögen, sich seines Verstandes ohne Leitung eines anderen zu bedienen.”) „Valgustus on inimese väljumine tema oma süülisest alaealisusest, alaealisus on võimetus kasutada oma aru kellegi teise juhatuseta.“
*) Valgustuse definitsioon ütleb, et siiani on inimesed omal süül elanud valgustuseta ning lasknud otsuseid teha autoriteetidel, neid ise tegema.
*) Valgustus millest räägitakse on mõistus.
-) On nii mugav olla alaealine, oleks mul aru asemel raamat, südametunnistuse asemel hingekarjane ja minu enda asemel kirjutaks mulle eluviise ette arst jne, siis poleks mul tarvis end üldse vaevata.“
-) 1740 aasta autoriteetses leksikonis seisab: “Filosoof on inimene, kes oma vabaduse-usus asetab end kõrgemale tavakodaniku kohustustest ja kristlikust elust.”
-) 1600 aastate paiku läheb inglise (criticism) ja prantsuse (critique) keeles ladina keelest võetuna käibele mõiste kriitika. See kujuneb 17. – 18. sajandi keskseks mõistet. Alul tähendab ta lihtsalt asjatundlikku antiiksete tekstide hindamist. Tööd tekstidega . Alul oldi kriitiline ja kristlik üheaegselt. Seejärel pöördutakse kiriku vastu, edasi riigi vastu ja lõpuks ka vabaduse ja valgustuse enda vastu.
-) Teism – tavapärane kristlik õpetus jumalast.
-) Deism – ratsionaalne käsitlus, et jumal on maailma perfektsena loonud, seejärel aga ei sekku enam selle käiku.
-) 1620 kui esimesed inimesed Ameerikasse randusid, oli see aeg, kust edasi kolisid paljud suurimad Euroopa ajud just sinna ning tänapäevaks veel ongi kogu jõud sinna koondunud.
-) Matemaatika ja vaatluse metoodika kasutamine viib läbimurretele loodusteadustes. Kõige tähelepanuväärsemaks näiteks on siin Newton . Tema Mehaanika (1687) on ulatuslik kvantitatiivne looduse seletus, mis funktsioneerib rangelt kausaalselt ja ilma asjatute hüpoteesideta.
-) Ühiskondlikult iseloomustas seda ajastut kodanluse esilekerkimine, mis soodustas majanduslikku arengut. Seda protsessi saatis liberalism : majandusteooria, mis nõuab vaba kaubandust ja konkuretsi .
-) Virginia Bill of Rights (USA 1776): “Kõik inimesed on looduse poolest vabad ... ja neil on ... kaasasündinud õigused, nimelt õigus elule ja vabadusele, millega kaasneb võimalus omandit omandada ja alalhoida samuti õnne ja kindlustunde poole püüelda ja seda saavutada.”
-) Euroopas tekkis sel ajal üks uus haritlaskonna tüüp, mille üheks väljundiks on Vabamüürlus, mis vastandus olemasolevale kirikule ja ka riigile.
-) Usuti, et religioonil on väärtus moraali seisukohalt.

Prantsuse valgustus

* Voltaire (1694-1778) - kuulsaim prantsuse valgustaja, mitte sellepärast, et ta oleks olnud kõige targem ja originaalsem, vaid seetõttu, et ta oli kõige teravakeelsem.
-) Kui ta sündis, siis tema ämmaemand ennustas talle elu vaid üheks päevaks. Tal oli suhteliselt kehv tervis ning ta õppis jesuiitide koolis.
*) Kui raamatu taga on märge SJ, siis see näitab, et tegemist on jesuiidiga ehk tegemist on väga kaaluka ja targa lähenemisega.
-) Pärast õpinguid liitus ta Temple’ ringiga , kes olid seotud ka vabamüürlastega. Üks hetk kirjutas ta raamatu, mis oli riigi vaenulik ja ta pandi vangi. Hiljem elas ta pikalt pagenduses ning olles Inglismaal, luges ka Locke, kellest sai väga suurt mõjutust.
-) Filosoofiliselt oli ta empirist , kes uskus, et ei maksa spekuleerida, vaid toetada tuleks kogemusele. Ta uskus, et kogu metafüüsika on üleüldiselt selgusetu (eriti ründab ta religioosset metafüüsikat).
-) Ta uskus, et kui jumalat ei oleks, tuleks ta leiutada, aga kogu loodus hüüab, et ta on olemas.
* Rousseau ( 1712 -1778) - kõige originaalsem mõtleja.
-) Kui üldiselt ei olnud prantsuse valgustajad väga originaalsed, siis oma mõtted said nad Locke’lt ja
* Prantsuse valgustusele olid iseloomulikud:
-) Agiteeriv suunitlus - olid need, kes valmistasid ette suurt Prantsuse Revolutsiooni..
-) Radikalism – kui inglased ütlesid, et miski on vajalik, kuid selle üle tuleb siiski natuke mõelda, siis prantslased tahtsid kõike kohe radikaalselt ja võimendatult tööle rakendada.
-) Ateistlik põhihoiak – prantsuse demokraatlik kuningriik oli läbinisti põiminud katoliiku olemusega ning selle tulemuseks, kui läks lahti riigi kriitika, sai kriitika osaliseks ka kirik .

Jean-Jacques Rousseau

* Jean-Jacques Rousseau (1712-1778) – üks vähestest, kes mõtles ka oma enda mõtteid.
-) Sündis Keltis, käsitöölise ja kellassepa pojana. Ta anti kasvatada sugulaste juurde.
-) Terveks eluks jäi ta puuduliku haridusega ja tal oli kalduvus seiklustele.
-) 1741 läks ta Pariisi koduõpetajaks ning omandas teatud radikaalse nime.
-) Abiellus lihtsa ja kohtlase teenija tüdruku Teresega, kellega tal on viis last.
*) Ise ta loobub laste kasvatamisest ja annab nad kasvatusasutusse.
-) 1750 kirjutas ta essee „Arutulus teaduste ja kunstide üle“, kus ta püüdis leida vastust küsimusele, kas teaduste ja kunstide arendamine aitab kaasa moraali õitsemisele. Sellest teosest edasi loetakse teda esimeks prantsuse suureks sulemeistriks.
-) 1755 „Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja põhjustest“ – terav süüdistus kultuuri ühiskonna vastu.
-) 1761 „Julie ehk uus Héloiise“
-) 1762 „ Emile ehk Haridusest“
-) 1762 „Ühiskondlikust lepingust ehk Riigiõiguse põhiprintsiibid“
-) 1776-1778 „Üksildase uitaja mõtisklused“
* Uskus, et kultuur, kombed ja eriti haridussüsteem piirab vabadust ning valmistas ette romantilist valgustusaja protesti . Erinevalt teistest valgustajatest püüdis ta ka peamiselt inimesi panna tegutsema südame, mitte mõistuse järgi.
* Temalt on pärit kolm revolutsioonilist ideed:
-) Tsivilisatsioon ei ole hea ega isegi mitte neutraalne, vaid taunitav nähtus – tsivilisatsioon tegelikult ahistab inimest ega lase tal vabalt areneda.
-) Me peaksime taotlema nii era- kui avalikus elus, et kõik vastaks meie tunnetele ja loomulikele instinktidele – uskus, et inimene peaks lähenema kõigele südame, mitte mõistusega.
-) Inimühiskond on oma enda tahtega kollektiivne olend ja iga kodanik allugu üldisele tahtele.
* Rousseau: „Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas“ – mõistuse ja hariduse ahelad .
* Rousseau: „Inimene on loomult hea ja ta armastab õiglust ja korda.“ – inimene on hea, kuid ühiskond ja saatus on meid rikkunud.
* Rousseau uskus, et kõik lapsed peaksid lugema Robinson Crusoe’t, sest seal on näide õilsast metslasest, kelleks inimesed peaksid saama.
* Ta uskus, et ühiskond oma teadmiste ja probleemidega on rikkunud võimaluse saada õilsaks metslaseks ning algselt hea enesearmastus on muutunud isetuseks.
* Rousseau: „Kultuur andis nõrkadele uued ahelad ja rikastele uue võimu.“ – kihistumine ja kultuur olid tema jaoks samad asjad.
* Rousseau: „Mõistus ja teadus on ka nõrgendanud inimese loomuliku kombelisust, luksus on teinud inimese nõrgaks ja maneerid kalguks.“
* Ta uskus, et kultuursema ühiskonnaga, tekivad suuremad pahed.
* Ta pidas tähtsaks seda, et noori tuleb kasvatada läbi südame kasvatuse ehk laps peab ise kogemusi koguma ning tuleb vältida, et ta satuks ühiskonna kurjuse alla ning kasvataja peaks kohenema lapse arengule. Lapsi ei tohiks kunsti ja kirjandusega enne kokku viia, kui nende oma teadmine on piisavalt tugev.
* Uskus, et riigil peaks olema oma lihtne ja tunnetele, mitte mõistusele pühendunud religioon.

Immanuel Kant

* Immanuel Kant ( 1724 -1804) – sündis Köningsbergis/Kaliningrad sadulsepa pojana ning õppis keiserlikus gümnaasiumis ning hiljem ülikoolis teoloogiat ja hiljem filosoofiat ja loodusteadusi.
-) Noorena uuris ta Gottfreid Leibniz’i ja Christian Wolff’i.
-) Pärast ülikooli teenis ta leiba koduõpetajana 9 aastat ning andis välja ka pedagoogika käsiraamatu, kus väitis, et lollpäid ei saa nagunii aidata ja geeniused aitavad end ise ehk tegeleda tuleks vaid keskpärastega.
-) Kant ei lahkunud mitte kunagi Köningsbergist, kuid samas kirjutas Euroopa parima reisijuhi.
-) Ta tervis oli suhteliselt nõrk ning tal oli ka paikapandud päevakord ja menüü; väljas olles ta kunagi ei rääkinud ja enne iga otsuse langetamist tahtis ta väga pikalt mõelda. Elas kaheksakümne aastaseks ja kunagi ei abiellunud, kuigi kahel korral ta mõtles paluda noore daami kätt.
*) Tema jalutuskäik oli nii ette planeeritud ja täpne nagu kellavärk, et paljud inimesed panid tema järgi oma kelli õigeks.
*) Ta ärkas alati kell viis ja läks magama kell kümme.
* Tema teosed olid:
-) 1782 „Puhta mõistuse kriitika“ – kõige tähtsam teos, kus Kant uurib metafüüsika olemust ja püüab luua tõelist teaduslikku metafüüsikat.
-) 1788 „Praktilise mõistuse kriitika“ – selles raamatus tegeleb Kant peamiselt moraali küsimustega.
-) 1790 „Otsustusvõime kriitika“ – selles raamatus püüab Kant leida vastust küsimusele, mis on ilus? Kanti ilu kriteerium on otstarbekus .
-) „Religioon puhta mõistuse piirides“
-) 1795 „Igaveseks rahuks“ – räägib rahu ja sõja teooriast.
* Kõik tema 18 köidet teoseid anti välja Preisi teadusteakadeemia poolt 20. sajandil.
* Emanuel Swedenborg (1688-1772) – insenär, kes oli omal käel hakanud tegelema teoloogia ja filosoofiaga ning ta lõi oma süsteemi, kus ta rääkis spekulatsioonidest ja müstikast.
-) Kant puutus ka selle süsteemiga kokku, kuid see ajas ta vihale, sest see oli küll loogiline kuid väga spekulatiivne ning seega ta kirjutas sellele vastu „ Vaimude nägija unenäod“.
* Kanti füüsika idee oli ühendada subjekti ja objekti teooriad.
-) See mida me vastu võtame objektina on ilmingud, kuid ta jättis Ding an Sich’i.
-) Ta uskus, et peaks olema mida a priori’set ehk enne kogemuslikku ning neid fakte töötleme me oma mõistusega, mis koosneb kaheteistkümnest kategooriatest ( kirjeldavad kvantiteeti, kvaliteeti, suhteid ja modaalsust).
-) Üldiselt inimesed lihtsalt võtavad vastu ilminguid ja tõlgendavad neid oma mõistusega.
* Kant ütles, et aisting on korrastatud ärritus; taju on korrastatud aisting; mõiste on korrastatud taju; teadus on korrastatud teadmine; tarkus on korrastatud elu – igal järjestikul astmel leiame me rohkem korda ning mida aste edasi, seda üldkehtivam on see kord.
* Kord ei tulene mitte maailmast enesest, vaid sellest, et mõtlemine ongi korrastamine.
* Ta uskus, et on olemas nelja liiki otsuseid, mida inimesed teevad, mis kõik jagunevad veel kolmeks, mille abil ta tekitaski kaksteist kategooriat:
-) Otsused kvantiteedi kohta – kas miski on üldine, üksik, ainus või üks mitmest.
-) Otsused kvaliteedi kohta – kas miski on hea ning ütleme jaatus , eitus või lõputus.
-) Otsused suhete kohta – mis suhtes on mingid asjad oma vahel.
-) Otsused modaalsuse kohta, mis kirjeldavad suhte liiki.
* Kuna maailma saavad inimesed kirjeldada vaid läbi oma pilgu, siis see, mis jääb meist välja poole ongi “asi iseendas“ ning inimene ongi lihtsalt loodusseaduste andja ehk seadused on meie nägemus asjadest.
* Kant uuris, kust tulevad mõisted hing, maailm ja jumal ning tema vastuseks on see, et need on regulatiivsed printsiibid , mis tulenevad otsustusvormide tahvlist.
* Inimene on tunnetav olend, kes kasutab paljalt oma meelelist mõistust, aga ka praktiline olend, kes kasutab praktilist mõistust ning seal tekkivad moraali küsimused.
-) Kant uskus, et on heteronoomne ehk võõrast seadusest määratud ehk oled mõjutatud mingist välisest tegurist, mida ta kritiseeris. Eesmärgiks sedis ta aga sellise moraali seaduse, mis oleks justkui algvalem, millest saaks kõik muu tuletada ehk autonoomne.
* Kategooriline imperatiiv – „Tegutse nii, et sinu tahte makssiin võiks igal ajal olla makse või üldise seadusandluse põhimõttena“. Igas olukorras, kus me oleme moraalsete valikute ees, peaksime me ka mõtlema, kas see võiks kehtida ka kõigi inimeste juures ning kõigil aegadel .
-) Ta uskus, et Du kannst, Weil Sie haben ehk sa suudad, sest sa pead.
* Kant küsis, miks me usume, et osa asju on ilusamad? Kant uskus, et see kõik on eesmärgistatus ehk otstarbekus (kui mees vaatab naist, siis on selleks soo jätkamise võimalus).

Georg Wilhelm Friedrich Hegel

* G.W.Fr Hegel (1770- 1831 ) – sündis Stuttgartis, Saksamaal. Ametilt oli ta gümnaasiumi direktor ning hiljem ka ülikoolis filosoofia õppejõud – tugev oli ta just ajaloo filosoofias, mitte aga loodus filosoofias.
-) Tema mõjuteguriteks on svaabi baptism, kus tegeleti palju arvudega .
-) Rousseauu on samuti teda mõjutanud.
-) Tal oli ka eriline vaimustatus Kreeka suhtes.
* Tal oli väide: „Igal asjal on kõigepealt tees, millele järgnevalt tekib sellele vastab antitees . Mõne aja pärast tekib süntees, millete tekib uuesti antitees, millele järgneb taaskord süntees.“
-) Hiljem võttis Marx üle selle spiraalse ühiskonna kujunemise teooria.
* Ta püüab kogu maailma tekkimise protsessi kirjeldada läbi dialektika ning tema arvates on kolm seisundit :
-) Maailma vaim iseeneses olemises – seda vaatleb lihtsalt loogika.
-) Maailma vaim väljumises – seda vaatab loodusfilosoofia ehk kogu meid ümbritsev loodus on maailma vaim teisiti olemises ka see on antitees.
-) Maailma vaim hakkab pöörduma tagasi ensesesse – seda vaatleb vaimufilosoofia.
*) Esimene aste on subjektiivne vaim, mis käsitleb üksikut elu.
*) Teine aste on objektiivne vaim, mis kehastub perekonnas, ühiskonnas ja riigis ning selle kõrgemaiks vaimuks on moraal ehk eetika.
*) Kolmas aste on absoluutne vaim ehk üle subjektiivse ja objektiivse tõuseb absoluutne sfäär, kus esile tõusevad 1. aste ehk kunst – seisab meelelise ja puht mõttelise vahel, tõlkides end looduse keelde; 2. aste ehk religioon – vaim puutub kokku absoluutse vaimuga ning see asub kunstist kõrgemal; 3. aste ehk filosoofia – kunstis vaadeldu, religioonis kujutletu omandab puhtmõttelise vormi ja vaim jõuab ise enda juurde tagasi.
* Ajalugu – mõistuse väljendumine riiklikus elus ehk maailmavaimu eneseväljenduse lugu.
* Hegelil polnud head ja kurja ning antitees ei olnud absoluutselt vastand .

Karl Marx

* Karl Marx ( 1818 -1883) – isa oli juudist advokaat, kes vahetas usku.
-) Marx õppis algselt õigusteadust, kuid jättis selle pooleli ning läks Berlini filosoofiat õppima siis kui seal valitseb puhtalt Hegel.
-) Kuni Marx luges Ludwig Feuerbachi (1804-1872) teoseid, kes oli tugev materjalist ja religiooni (jumala kujutlus pole midagi muud kui inimese enda projektsioon asjadest, mida temas endas pole) kriitik , oli ta Hegeli fänn.
* 1844 kohtas Marx Friedrich Engelsi pojaga ning neid mõlemaid ajas taga suure muutuse idee – 1848 ilmus nendelt ka kommunistliku partei manifest, mis algas sõnadega: „Üks tont käib ringi mööda Euroopat. See on kommunismi tont.“
* 1867 ilmus raamat „ Kapital “, kus ta rääkis rahandusest ja kapitalist rohkem kui kahel tuhandel leheküljel, võttes arvesse paljude teiste majandusteadlaste ideid.
-) Ta leidis, et ühiskond areneb järgnevalt (Marxistlikus mõttes oli see progress):
*) Ürgkogi kommunism ;
*) Tootmisbahendid;
*) Orjapidamine;
*) Feodaalkord;
*) Kapitalism ;
*) Sotsialism ;
*) Kommunism.
* Marx uskus, et religioon on oopium rahvale, mis on mõeldud vaid rahva uinutamiseks.
* Ta uskus, et filosoofia on küll maailma mõjutanud, kuid nüüd oleks aeg seda maailma muuta.

Positivism

* Positivism saab peamiselt alguse üheksateistkümnendal sajandil.
* Positivismist alates eitatakse üldse filosoofia vajalikkust , öeldes et piisab vaid positiivsetest teadustest.
* Kultuuriliselt on sel ajal mõjukaks realism, romantism ja klassitsism .
-) Eelkõige oli üheksateistkümnes sajand inseneride sajand.
* Positivism on teiste sõnadega teadususk.
* Selle ajastu progress on teadused, tunne et kõik on võimalik. On tunne, et sõda ei tule, kõik on haritud ja moraalsed , kõik lheb aina paremaks.

Auguste Comte

* Auguste Comte ( 1798 -1857) – prantslane , kes oli pärit rangest katoliiklikust perekonnast, õppides polütehnilises ülikoolis ja saades hea hariduse matemaatikas ja teadustes .
-) Filosoofiat seal ei õpetatud.
* 1822 „Hädavajalike teaduslike tööde plaan selleks, et reorganiseerida ühiskonda“
* 1824 „Positiivse filosoofia süsteem“
* Pärast neid teoseid ta haigestub , satub vaimuhaiglasse ja ähvardab end ära tappa.
-) Kaotas koha õppejõuna Pariisi polütehnikaülikoolis, kuid annab elu lõpuni eratunde matemaatikas.
* 1830-1842 „Positiivse filosoofia kursus“
* Põhi printsiip, et tuleb lähtuda tegelikest positiivsetest tõsiasjadest.
-) Filosoofia aineks on üksnes ilmingute maailm ning kõik mida me teha saame on vastu võtta ilminguid ning seejärel neid korrastada. Ilminguid korrastades võime leida seaduspärasusi ning ennustada tulevikku.
* Comte eitas igasugust metafüüsikat ning asendas selle teadus teooria ja metodoloogiaga.
* Positivism eeldas tema arust igasuguse subjektiivsuse eitust, sest see üksnes häirib objektiivset ja teaduslikku tunnetamist.
* Normaalsed on üksnes meelelised kogemused või loogika, kuid kõik muu on hälve.
* Ta uskus, et inimlik mõtlemine on läbinud kolm seisundit:
-) Teoloogilise staadiumi – inimvaim suunab oma uuringud asjade sisemisele olemusele ehk usutakse absoluutsesse tunnetuse olemusse.
*) Animism ehk primitiivne tasand ehk kõigele omistatakse hing.
*) Polüteism ehk igale valdkonnale omistatakse oma jumalus .
*) Monoteism ehk kõigi ilmingute taga nähakse vaid üht põhjust ehk jumalat.
-) Metafüüsilise staadium – teoloogilise staadiumi teine variant ehk jumalate asemel tulevad mängu abstraksed mõisted, olemused .
-) Positiivne staadium – inimene jõuab tõeallikani, kus ta leiab, et kõik senised otsinud on viljatud.
* Auguste Comte: „Kellele ei meenuks, kuidas ta oli teoloog lapsena, metafüüsik nooruses ja füüsik oma mehe eas.“
* Comte leiab, et on olemas kuus positiivset teadust:
-) Matemaatika
-) Astronoomia
-) Füüsika (peab ise kõige tähtsamaks, sest see seletab tema arust ära kõik küsimused)
-) Keemia
-) Bioloogia
-) Sotsioloogia
* Ühiskonna arengut iseloomustas ta järgenevalt:
-) Feodalismile vastaks teoloogia.
-) Prantsuse revolutsioonile vastaks metafüüsika.
-) Pankurid ja ärimehed vastaksid aga tõelisele positivismile.
* Ta jõudis ka selleni, et peaks loodama uus religioon, mille austamise objektiks peaks olema “suur olend“ ehk Grand Etre ning pühakuteks peaks olema suured teadlased. Uue religiooni põhimõtteks peaks olema: „Armastus kui printsiip, kord kui alus ja edu kui eesmärk.“
* Comte filosoofia leidis rohkem vastukaja Inglismaalt kui Prantsusmaalt.

Jeremy Bentham

* Jeremy Bentham (1748- 1832 ) – Inglise filosoof, kes rääkis sellest, et tuleks võidelda pahedega ja seista õigluse eest.

John Stuart Mill

* John Stuart Mill (1806-1873) – Üks tuntumaid Inglise filosoofe, keda loetakse klassikalise liberalismi isaks.
-) Kolme aastaselt olevat ta hakanud õppima kreeka ja ladina keelt.
-) Kümne aastaselt lahendanud ta juba diferentsiaal võrrandeid.
-) 17 aastasel olevat ta rajanud ka utilitarismi ühingu – teda loetakse ka klassikalise utilitarismi loojaks, mis ütleb, et see, mis on kasulik on hea.
* 1857 „Vabadusest“, kus ta rääkis vabadusest ja kodanikuvabadustest (eesti keeles ka).
* Kahekümne aastaselt sai ta tervisliku kriisi osaliseks, tulenevalt üle töötamisest.
* Ta püüdis positivismile anda psühholoogilist, loogilist ja tunnetuslikku vundamenti ning leidis, et induktsioon (üksikult üldisele) on ainus usaldatav tunnetuslik lähenemine, sest kogemus on ainus usaldatav viis info saamiseks.
* Kui Comte ei lugenud ajalugu oma teaduste hulka, siis Mill siiski püüdis ka ajalugu teaduste alla klassifitseerida.
* Mill lähenes eetikale ka läbi utilitarismi ja tema jaoks oli oluline arvamuste avaldamine ning diskussioonid.

Irratsionalism

* Kui mõne filosoofi puhul võib nende filosoofia ja eluloo täiesti eraldada, siis irratsionalistide elulugu on täiesti seotud nende isiku elulooga.

Sören Kierkegaard

* Sören Kierkegaard (1813-1855) – ainus suur Taani filosoof.
-) Oli usklik .
* Oli suure ja mõjuvõimsa suuna ehk eksistentsialismi koolkonna eelkäija.
* Tema isa oli rikas kaupmees , keda piinas hirm, et ta elab kõigist oma lastest jumala karistuse tõttu kauem.
-) Kord oli ta jumalat neednud äiksetormis.
-) On teinud pattu pühavaimu vastu ehk teinud ainsat pattu, mida ei anta andeks.
* Ta põetas oma naist ning sel ajal kui naine oli alles erus, elas ta kokku oma teenijannaga ning Sörin oligi selle teenijanna poeg.
* Sörin õpis algselt teoloogiat ja oli huvitatud teatrist – kümme aastat nautis elu ja ülikooli ning lõpetas ülikooli alles siis kui ta isa 84 aastaselt suri.
* Ta uskus, et kui keegi on kahekümne aastane ning pole aru saanud ühest kategoorilisest imperatiivist ehk naudingust, oled sa juba vana naine.
* Ta kihlus, kuid katkestas selle ning ütles, et ta pole tohtinud kunagi kihluda. Ütles veel: “Paljud mehed on saanud geeniusteks tänu
tütarlapsele, paljud mehed on saanud kangelasteks
tänu tütarlapsele, paljud mehed on saanud poeetideks
tänu tütarlapsele, paljud mehed on saanud
pühakuteks tänu tütarlapsele; aga kes on saanud
tõeliselt geeniuseks, kangelaseks, poeediks või
pühakuks tänu tütarlapsele, kellest sai tema naine? …
Tänu naisele on tast saanud vaid kaubandusnõunik …
kindral … perekonnaisa”
* Pärast kihluse lõpetamist läks ta Berliini, mis oli täis Hegeleid, kuid see talle ei meeldinud üldse ning ta läks tagasi Copenhagenisse, kus oli mingi ajaleht kirjutanud temast artikli seoses tema kihlumise lõppemisega ning ta hakkab käima kohut selle ajalehega ning raiskab oma varanduse .
* „Elutee staadiumid“ – ta ültes, et meie elu teostub kolmel tasandil:
-) Esteetilise teaduse staadium – elu vastavalt meeleolule. Esteetiline inimene on inimene, kes on meeleline inimene, kellel puuduvad kohustused ning kes mängib nii kaua, kuni see staadium lõppeb ÄKKI kriisiga (kreeka keeles kohus).
-) Eetilise teaduse staadium – inimene sotsialiseerub, püüdes olla eetilised ja korralikud inimesed. Kriisist hüpatakse sinna vastutavale tasandile , kus vastutad iseenda ja ühiskonna ees. See staadium lõppeb kahtlusega ning on olemas kolme liiki kahtlust (oleme teadmatuses, kas oleme ikka tõelises isiksused; oleme meeleheites maise/igavese suhtes ehk kas on igavik ; trotsime meeleheidet ehk see küll on, kuid me ei tegele sellega). Kui juletakse teha veel üks hüpe, siis jõutakse järgmisesse staadiumisse.
-) Religioosse teaduse staadium – elu usus, kuid siis võib juhtuda see, et inimese „ise-olemine“ väheneb. Sören uskus, et sealt edasi arengut ei toimu. Sellel tasandil inimene omandab ka kõrgema vabaduse ja elu mõtestatuse.
* Sören eitas seda, et inimene oleks mingi osa süsteemist, vaid inimene seisab ja langeb koos oma usuga, sest tema ja tema usk on ainulaadsed .

Arthur Schopenhauer

* Arthur Schopenhauer (1788-1840) – oli rikka kaupmehe poeg ning temal oli samuti raske kogemus naisega (selleks oli tema oma ema).
-) Ta ema pidas salongi, kus käisid kõiksugu filosoofid ja muud mõtlejad.
-) Arthurile jäi kord ema vahele ühe teise mehega voodis ning see traumeeris teda niivõrd, et ta võttis oma asjad ning lahkus kodust ega naasnud isegi ema matustele ja jäi igavesti vanapoisiks.
* Arthur oli see, kes tõi budismi Euroopasse, tõlkides buddha õpetuse.
*) Esimene õpetus buddhal oli, et elu on kannatus.
*) Arthur leidis, et kannatusest vabanemiseks tuleb lahti saada elutahtest ning sellele ehitas ta üles kogu oma filosoofia.
* 1819 „Maailm kui tahe ja kujutlus“ –

Friedrich Nietzsche

* Friedrich Nietzsche (1844-1900) – erialalt oli ta filoloog , kuid maailm tunneb teda filosoofi ja poeedina.
-) Oli atheist.
-) 13 aastaselt lõpetas ta oma esimese autobiograafia ning juba eristas kolme perioodi oma elus. Selleks ajaks oli ta üle elanud juba isa, venna ja vanaema surma.
-) 18 aastaselt hülgas ta oma vanemate usu ja hakkab atheistiks ning jumala salgajaks.
-) 21 aastaselt luges ta Shopenhaueri teost „Die Wlt als Wille und Vorstellung“ ning see haarast teda väga.
-) 23 aastaselt kukkus ta hobuselt ning sai vigastuse ning muutus sõjaväeteenistuse kõlbmatuks.
-) Tema lugu naistega on see, et Kölni muusika festivalil saab ta prostituudilt süüfilise ning see areneb ka tema ajju ning ta lõpetas vaimuhaiglas.
*) Elu lõpuni Nietzsche vihkas naisi!
*) Süüfilise puhul esineb lühikesi kuid väga loomingulisi päevi ning siis jälle ei suuda midagi teha.
-) 24 aastaselt sai ta Baseli ülikooli korraliseks professoriks ning 24 aastaselt muutus ta ebakorraliseks.
-) Ta ülistas elu ja tugevat tervist, kuid ise on haigusest muserdatud ja 35-selt juba pensionil. Esialgsed eeskujud Schopenhauer ja Wagner kujunesid varsti tema põlastava kriitika objektiks.
-) 26 aastaselt kirjutas ta oma raamatu “Tragöödia sünd muusika vaimust“.
-) 1883-84 kirjutas ta „Nõnda kõneles Zarathustra “, mis oli justkui vastus Wagneri Parsifalile. See oli nelja osaline teos, kus iga osa oli valmis kirjutatud umbes 10 päevaga ning Nietzsche esitas seal oma enda õpetusi läbi Zarathustra.
-) Nietzsche oli antikristlik, antifemiine, antimoraalne ja antisotsiaalne – tema ideaal oli Übermensch.
-) Ta ütles „Jumal on surnud“, kuid mitte selles mõttes, et jumal surnud oleks, vaid selles mõttes, et ta on meie jaoks meie mõtetes surnud.
-) 1889 viidi ta Jena vaimuhaiglasse, kus ta pidas end keisriks. 1890 aastal sai ta haiglast välja.
-) Haigevoodil lasi ta endale sageli Piiblit ette lugeda.

Ludwig Wittgenstein

* Ludwig Wittgenstein (1889-1951) – Austria-Ungarlane, kes lükkas käima uus-positivismi.
-) Ta arenes kaht täiesti erinevat filosoofiat ning neid ei saa omavahel kuidagi seostada .
*) Anglosaksi analüütiline filosoofia;
*) Keelefilosoofia
-) 1919 kirjutas ta teose „Tractatus logico-philosophicus“, mis on küll lühike, kuid raske raamat, mis liigendb kaheks osaks: loogikaks ja müstikaks.
*) Need kaks on omavahel ühendatud läbi selle, et seal on numereeritud laused.
*) Pealaused seavad paika raamatu loogilise ülesehituse raamistiku. Kümnendkohtadel paiknevad laused interpreteerivad enamasti seitset tuumlauset, olles mõnikord neist olulisemad.
-) Uskus, et maailm koosneb asjadst ja asjaoludest.
*) Asjad ise on subsdants ehk ei sõltu asjaoludest. Asjaolus on asjad üksteisega seotud relatsiooni kaudu. Need relatsioonid moodustavad maailma loogilise koe ja ühtlasi ka keele ja maailma ühisosa ehk keel peegeldab ümbritsevat.
-) Asjaolude üldine loogiline vorm on “aRb”, mis tähendab, et “a on seotud b-ga”. See kehtib ka elementaarlausete vormi puhul. Elementaarlause peegeldab lihtsat asjaolu. Ta koosneb nimedest, mis tähendavad asju, ja nende vahelisest seosest.
-) Lause on mõttekas siis, kui ta väidab asja olemasolu või siis olematust. Elementaarlausete ühendamisel moodustub lause tõeväärtus teda moodustavate lausete tõeväärtustest.
-) Väide on tõene siis, kui sugeneb “mingi lauses kokkuseatud” asjaolu.
-) Uus-positivistid koos Ludwigiga on kritiseerinud seda, et teadus on täis mütoloogilisi väljendusi.

Postpositivism

* Kui võidurelvastamine tõi inimkonnale ABC relvad (Atom-, bio- ja keemia relvad), siis inimesed, eriti teadlased hakkasid kahtlema, kas siiski teadus on nii hea, kui enne seda arvati olevat.
* Postpositivism on positivismi eitav teadusfilosoofia ning postpositivistid jagunesid internalistideks ja eksternalistideks.
-) Internalistid toetusid teadmiste immanentsetele ehk olemuslikele seadustele.
-) Eksternalistid uurisid, kuidas teadmiste kasvu mōjutavad sotsiaalsed ja psüühhilised tegurid.

Thomas Kuhn

* Thomas Kuhn (1922-1996) – ta oli postpositivistidest eksternalistide peamine esindaja.
-) Kuhn sai ülemaailmse kuulsuse teosega "Teadusrevolutsioonide struktuur", milles ta tuginedes laialdastele teadmistele teaduse ajaloost, pakkus välja oma teaduste arengu kontseptsiooni .
*) Teda hakkas huvitama küsimus, miks ühed teooriad asenduvad teistega .
-) Kuhni arvates ei arene teadus sujuvalt vaid muutub aeg-ajalt revolutsiooniliselt, millega kaasneb paradigmade vahetus (kr. paradeigma - näidis, näidiseeskuju).
*) Kuhn: "Ma mõistan paradigma all kõigi poolt tunnustatud teaduslikke saavutusi, mis on teatud aja jooksul teadlaste poolt probleemide asetamise ja lahendamise mudeliks."
*) Paradigma on teooria, millest lähtutakse. See on ettekujutus teaduslikust tegevusest: milliseid vahendeid tuleb kasutada?, milliseid väärtusi tunnustada?, kuidas organiseerida teaduslikku tegevust? Paradigma on üldine maailmavaade, mis on aluseks kogu teaduslikule mõttele.
:) Mõned paradigmade näited oleks Einsteini relatiivsus teooria ja Darwini evolutsiooni teooria.
*) Paradigmade vaheldumised kujutavad endast tavalist nähtust teaduse ajaloos. Kuhni arvates kujuneb teadus alles siis välja kui jõutakse mingi üldtunnustatud paradigmani, milles siis lähtutakse teatud aja vältel. Kui teadlased on omaks võtnud teatud paradigma, siis saabubki normaalteooria periood. Nüüd süstematiseeritakse faktilist materjali, viiakse läbi eksperimente just selle paradigma raames. Ühesõnaga teadlased püüavad loodust suruda oma karpi . Kuid nähtused, mis "ei mahu karpi" jäetakse tähelepanu orbiidist välja.
*) Uus teooria pääseb vōidule alles siis kui vana teooria on ennast lõplikult kompromiteerinud.
*) Üleminek ühelt paradigmalt teisele on nagu usu vahetus. Pöördumine uude usku jätkub senikaua, kuni pole jäänud ellu enam ühtki vana paradigma kaitsjat.

Karl Raimund Popper

* Karl Raimund Popper ( 1902 -1994) – sündis Viinis ning tal oli tugev Freudi ja Adleri mõju. Lisaks käis ta Viinis Einsteini loengutel.
-) 1936 a. kui Moritz Schlick ühe natsiõpilase käe läbi mõrvati võttis K.Popper, kelle soontes voolas juudi verd, vastu kutse minna õppejõuks Canterbury Ülikooli Uus- Meremaal .
* Popper uskus, et need teadused, mida on võimalik ümber lükata ja mida on võimalik kritiseerida on head teadused, kuid need asjad, mille puhul öeldakse, et see on absoluutne, on halvad.
-) Seega on iga teooria sedavõrd rikkam, mida enam ta pakub võimalusi kriitikaks ja falsifitseerimiseks.
* Tunnetus saavutatakse Popperi jaoks skeemis P1 – ET – VK – P2.
-) Probleemi (P1) püütakse seletada esialgse teooriaga (ET). See allutatakse omakorda diskussioonile või vigade kõrvaldamisele (VK), millest tuleneb järgnev probleem (P2).
-) Igasugune teadus on seega oletuslik, kõik teooriad on hüpoteesid. Igasugusele tunnetusele eelneb oletus , igasugune kogemus on “teooriasse kastetud”.
-) Kunagi ei saavutata tõelist teooriat. Küll aga omandavad üha uued teooriad “tõele üha sarnasemaid jooni”.
* Popper uskus, et poliitilised lahendused sarnanevad teaduslikele lahendustele – need ei saa olla kunagi midagi enamat kui ajutised ja alati avatud parandustele. Lisaks leidis Popper, et niisugust asja nagu ajalugu pole olemas, on vaid ajaloo tõlgendused.
* Paik, kus on võimalik kõiki hüpoteese kriitiliselt kontrollida, on Popperi jaoks üksnes avatud ühiskond.
* Popper ütles, et puhas teadus pole midagi muud kui ideoloogia ning ta uskus, et see tuleks riigist lahutada, sest see on ajupesu ning seda ei tohiks olla. Ta võrdles teadust religioonile, mida pidas samuti ajupesuks.

Ameerika pragmatism

* Pragmatismi odav tõlgendus: Ameerika kapitalismi kasuahne olupoliitika ja enesega rahuolu ideoloogia.
-) Idee oli see, et usk viib tõeni.
* Kui traditsiooniline filosoofia oli raisanud aega esimeste asjade peale nagu algpõhjused, põhialused, printsiibid jms, siis pragmatism tegeleb viimaste asjadega – otstarbe , eesmärkide, õnnega.
Charles Sanders Peirce
* Charles Sanders Peirce (1839-1914) – matemaatika ja füüsiku taustaga raske iseloomuga geenius , kelle suuri plaane nurjasid tülid kolleegidega ning pidevad naiste- ja rahahädad.* * 1877 /78 kirjutas Peirce kaks artiklit , mis andsid tõuke pragmatismi arenguks:
-) “The Fixation of Belief ” - ta kõneles sellest, et kõik inimteadvuse tunnetusprotsessid tekivad kahtluse ( doubt ) ja veendumuse (belief) vahelises pinges . Inimesel on olemuslik vajadus veendumuse (usu) järele s.t. mõtete ja harjumuste kindla kogumi järele. Kahtlus röövib inimeselt eesmärgi, ta on desorienteeritud.
*) Kahtlusi on võimalik mitmeti ületada:
:) Põgeneda isolatsiooni, sulgeda end ärritavale probleemile.
:) Apelleerida kõrgemale autoriteedile – mõnele parteile või kirikule.
:) Klammerduda mõne aktsiomaatilise põhimõtte või mõne aprioorse filosoofia külge
-) “How to Make Your Ideas Clear” – ta andis näpunäite, mille James hiljem Peirci printsiibiks nimetab. Mõtlemisel on praktiline iseloom. Mõiste kindlat tähendust saab kindlaks teha vaid katsetades – millist praktilist tulemust see kujutlus inimese teadvuses esile kutsub.
* Ta uskus, et tõde on arvamus, mille saatuseks on saada kõigi uurijate omaks. Teadmine on kollektiivne ja pidevalt revideeritav.

William James

* William James (1842 – 1910 ) - õppis Prantsusmaal. Seejärel õpetas aga kuni surmani Harvardi Ülikoolis (1872-1910). Esmalt õpetas ta anatoomiat ja psühholoogiat.
-) “Psühholoogia printsiibid” on üks tema tuntumaid teoseid, pärast mida ta suundus filosoofia poole.
* Tähtsamateks teosteks kujunevad filosoofias:
-) “Uskumistahe” – arutles selles teoses vaimuelus ettetulevate valikute üle, millest ei saa kuidagi mööda hiilida: näiteks Jumalat või tahtevabadust sa kas usud või sa ei usu. Niisiis tähtis pole tõestada mingi doktriini paikapidavust või Jumala olemasolu, vaid uurida, mis meie elus oleneb sellest, kui me usume või ei usu Jumalat, kui pooldame idealismi või materialismi, tahtevabadust või determinismi.
-) “Religioosse kogemuse mitmekesidus” – huvitus mitmesugustest subjektiivsetest ja tugevalt isiklikest mõjudest, mida mingi vaade või teooria inimeses vallandab.
-) “ Pluralistlik universum”,
-) “Tõe tähendus“
* James võttis Peirci operatsionalistliku tähendusteooria ja muutis selle pragmaatiliseks tõeteooriaks.
-) Usk millessegi võib viia tõeni millestki. Ehk teiste sõnadega: Usk on tõde konstitueeriv faktor.
* James uskus, et inspireeriv väljendus on tõene vaid sedavõrd kuivõrd sellesse usutakse.
* Ta väitis, et tõesed on sellised teooriad, mis on kasulikud ja edukad.
-) “Tõde on selle nimi, mille uskumine osutub heaks ning heaks kindlatel ja määratletavatel alustel.”

John Dewey

* John Dewey (1859-1952) – Chicago ülikooli filosoofia ja pedagoogika professor (hiljem töötas Columbia ülikoolis).
-) Oma radikaalsete ideedega ja eksperimentidega kasvatuse ja koolireformi valdkonnas oli tal suur tähendus kogu Ühendiriikide kultuurile.
-) Ta saavutas nii suure autoriteedi, et käibele läks väljend, et Ameerika avalikus elus pole ükski asi enne ära otsustatud, kui John Dewey pole oma sõna öelnud.
* Ta oli täiesti nõus Jamesi pragmaatilise tõe käsitlusega, kuid Dewey arvates pidi tõde olema ka midagi kasulikku ja edukat.
-) Ta heitis tolle subjektivismi kõrvale.
* Inimene oli tema arvates loomade või taimedega võrreldav organism.
-) Inimene hakkab mõtlema niipea kui tema elus juhtub midagi arusaamatut, hämmastavat, mis teda rahutuks teeb.
* John Dewey leidis, et kui looduse valitsemisel on inimesel olnud suuri edusamme, siis eetilises valdkonnas on ta ikka veel lapsekingades.
-) Kui loodusteadus hakkas arenema alles siis kui vabaneti kasutust metafüüsikast, siis eetika valdkonnas tuleks vabaneda absoluutsetest normidest ja usust ideaalsesse maailma.
-) Uurimine peaks kohanduma konkreetsetele elusituatsioonidele.
-) Filosoofia peaks hülgama filosoofide probleemid ning muutuma meetodiks , millega käsitelda “inimeste probleeme“.
* John Dewey ei olnud perfektsionist, ta ei uskunud täiuslikusesse. Ta nimetas oma filosoofiat “meliorismiks”, s.t. usuks parandamisesse (melio=parem).
-) See on maailma parandamise ja edu ( progressi ) usk.

Oswald Spengler

* Oswald Spengler (1880 – 1936) – ta ajaloofilosoofia on kokkuvõetav mõttes: ei ole olemas ühtset maailmaajalugu , on ainult erinevate suletud kultuuride ajalugu.
-) Iga kultuur läbib üksteise järel kolm staadiumi:
*) sünd;
*) õitseng;
*) surm.
-) Peateos oli "Õhtumaa allakäik" ("Der Untergang des Abendlandes")
*) 2 köidet, vastavalt 1918 ja 1922.a.
-) Spengler sai oma teosega kohe Euroopas kuulsaks .
*) Põhjuseks oli Maailmasõda ja Revolutsioon Venemaal, mis olid Euroopat vapustanud. Inimesi oli haaranud katastroofi eelaimus.
-) Seitse kultuuri on kõik need tähised juba läbinud:
1) antiikkultuur,
2) araabia,
3) egiptuse,
4) india,
5) babüloonia,
6) hiina ja
7) maajade kultuur (300-900 a. p.Kr).
*) Lääne-Euroopa kultuur on jõudnud viimasesse faasi, st. teda ootab surm.
-) O. Spengleri arvates on kultuur samasugune elusorganism nagu puu, põõsas, lill, loom jne. Kultuuri ajalugu on seega teatud organismi biograafia.
-) Spengleri arvates ei ole ajaloo uurimisel võimalik kasutada mõisteid "ajalooline seaduspärasus" ja "progress".
-) Ei ole olemas ühtset maailma ajalugu on vaid eraldiseisvad ja isoleeritud kultuurid, mis ei ole omavahel ajalooliselt järjepidevad.
-) Kultuuriorganismi elu juhib saatus.
*) Saatuse mõiste on Spengleri arvates määratlematu. Selle tähendust võib vaid intuitiivselt tajuda. Kes pole võimeline seda intuitiivselt tajuma , see ärgu tegelgu ajalooga.
-) Ükski kultuur ei oma midagi sisuliselt ühist teiste kultuuridega. Araablane ja hiinlane näevad maailma teisiti kui kreeklane , neil on teistsugused huvid ja erinevad mured.
-) „Pole olemas igavesi tõdesid. Iga filosoofia on oma ja ainult oma aja väljenduseks ja pole olemas kahte ajastut, millistele oleksid iseloomulikud ühesugused filosoofilised püüdlused ... Aegumatud mõtted - see on illusioon."
-) Kultuur sureb siis, kui kultuuri hing on realiseerinud kõik temas peituvad võimalused. Seda kultuuri pikaajalist väljasuremist nimetab Spengler tsivilisatsiooni staadiumiks.
-) Spengler kasutab mõistet kultuur kahes tähenduses:
1) Laiemas tähenduses: kui sotsiaalne organism, mida iseloomustavad sünd, õitseng ja surm. Näiteks: antiikkultuur.
2) Kitsamas tähenduses: selles tähenduses vastandab Spengler kultuuri tsivilisatsioonile.
-) Kultuur on kasvav ja arenev nähtus tsivilisatsioon manduv.
-) Spengler dateerib antiikkultuuri sündi umbes 1100 e.Kr. ja Lääne Euroopa kultuuri sündi umbes 900 e.Kr.
-) Kuigi hukkub kultuur, jäävad elama inimesed kui bioloogilised olevused.
-) Iga kultuuri elueaks on ligilähedaselt 1000 aastat, tsivilisatsiooni staadiumi pikkus on umbes 200-300 aastat.

Pierre Teilhard de Chardin

* Pierre Teilhard de Chardin (1881-1955) – Prantsuse paleontoloog, filosoof ja teoloog. Temast lähtub Rooma Katoliku Kiriku intellektuaalsetes ringkondades nn. Teilhardism.
-) 1899.a. astus ta Jesuiitide ordusse.
-) 1905 –1908 füüsikaõpetaja Kairos jesuiitide kolledžis.
-) 1911.a. pühitsetati preestriks.
-) 1922.a. promoveerus loodusteadustes ja sai professori koha Pariisi Katoliiklikus Instituudis. Geoloogina ja paleontoloogina võttis ta osa paljudest uurimisreisidest Birmasse, Etioopiasse, Indiasse , Jawale ja Hiinasse.
-) 1929.a. kuulus ta sinantropuse jäänuste avastajate hulka, mis leiti Chou Kou Tien’I koobastest. Tänu oma uudsetele vaadetele ei saa ta Pariisis enam õpetada, viibib põhiliselt Kaug-Idas ja hiljem USA-s.
-) 1950.a. sai ta Prantsuse teaduste Akadeemia liikmeks.
-) Oma surmaaastaks oli ta kirjutanud 120 teaduslikku tööd geoloogiast, paleontoloogiast ja antropoloogiast. Kuid kirik keelas tal teoloogiliste teoste kirjutamise.
*) Siiski ilma kiriku loata teos “Le Phenomene Humain”(Inimese fenomen), mis kutsub esile nii poolt kui vastuhääli,.
-) Ta püüdis luua tihedat seost teoloogia ja bioloogilise evolutsiooniteooria vahele.
-) Ta õpetuse keskmeks oli inimese ja ühiskonna areng.
-) Lähtudes paleontoloogiast leidis ta, et teatud kiriklikud dogmad , mis puudutavad elu tekkimist ja inimese päritolu ei saa paika pidada.
-) Ta visandas maailma evolutsioonilise tervikpildi:
*) Evolutsiooni hoovus lähtub kosmose sügavusest punktist Alfa ja liigub pidevalt edasi ja ülespoole (kosmogenees), üle loomuliku elu tekke ja arengu (biogenees), üle inimese tekke ja inimteadvuse arengu (noogenees) kuni see areng jõuab lõpuks müstilise punktini Omega (Jumalani).
*) Siin voolasid kõik arengud ühte punkti kokku, evolutsioon lõppes kristogeneesis.
-) Sellise arengu põhiliseks tunnuseks oli “mateeria kasvava komplekssuse seadus”. See seadus toimib ilma jumaliku loomisaktita: teatud kompleksuse ja organisatsiooni taseme juures toimuvad lihtsalt hüppelised uute omaduste tekked.
*) Ta omistas neile arengutele sisemise vaimse energia. Selles osas oli ta tugevalt mõjutatud Bergsonist.
-) Mateeria ja vaim moodustavad evolutsiooni protsessis terviku, need on sama kosmilise aine kaks erinevat aspekti.
*) See areng lõppeb Teilhard’i jaoks kõigi rahvaste ja rahvuste kokkusulamises. Teadvusel on eelkõige kollektiviseeriv ja sotsialiseeriv jõud.
-) Teilhardi põhimõtteks oli: Inimene on hea, ühiskond areneb madalamast kõrgemale, inimkonna tulevik seisneb inimkonna kollektiivis .
-) Erinevalt ajastule omasest pessimismist oli ta suur elu jaataja. Ta võttis entusiastlikult vastu kõike uut. Ta nägi tehnoloogias võimalust suunata elu protsesse. Ta uskus, et tulemas on uus laine mitmesuguseid organisme – kunstlikult loodud neovitaale. Inimene jätkab evolutsiooniprotsessi.
-) See hoiak leidis erilise väljenduse kui Teilhard külastab 1952 aastal Berkley Ülikooli hiigel tsüklotroni.
-) Ta vaateid on kohandatud ja edasiarendatud uusaegses katolitsismis.

Arnold Joseph Toynbee

* Arnold Joseph Toynbee (1889-1975) - Briti ajaloolane , kultuuriteoreetik ja ajaloofilosoof .
-) Toynbee oli üks Bergsoni elufilosoofia pooldajaid ja mõjutatud Spenglerist. Toetudes W. Diltheyle vaatles ta ajalugu ühtse vaimse-hingelise-struktuurina, mida on võimalik vaid mõistes kirjeldada.
-) Toynbee tegutses 1919 kuni 1955 professorina Londonis.
-) 1925-1955 oli ta Rahvusvaheliste suhete kuningliku Instituudi direktor. Välisministeeriumi nõunikuna võttis ta osa paljudest rahvusvahelistest kongressidest. Selles ideoloogilises tegevuses oli ta eelkõige Briti riigi ideoloogia kujundaja ja esindaja.
-) Alates 1921 aastast töötas ta väga ulatusliku inimkonna kultuuriarengu käsitluse kallal.
-) Teosed:
*) History of the World (12 volumes, 1925-1961);
*) War and Civilization (1951).
-) Ta käsitles ajalugu kui erinevate kultuuride arengu ajalugu, mis üksteist mõjutavad.
-) 21.kõrgkultuurist, mis 6000 aasta jooksul on eksisteerinud, on säilinud vaid 5.
-) Kõige määravam mõju on olnud lääne-kristlikul kultuuril. Kõik kultuurilised arengud rajanevad ta arvates situatsioonidest tingitud väljakutsetel (challenges) ja spetsiifilistel vastustel ( responses ).
-) Teatud kultuuri tõusu eelduseks on mingist juhtivast isiksusest lähtuv " loominguline elan ", see on sarnane Bergsoni "elan vital"ile.
-) Erinevalt Spenglerist eitas ta paratamatut allakäiku. Kuid tsivilisatsioonide langemine on ka tema käsitluses tingitud elu igavesest rütmist, kuid ette võib tulla ka juhuslikku taaselustumist.
-) Ta elufilosoofiline kriitika oli suunatud "tehnika tõusu“ vastu, mille juures "inimene käib alla", eriti hävitatakse tema hing.
-) Moodsa relvatehnikaga on patune inimkond võimeline iseennast hävitama.
-) Kui Spengler esindas "lokaalsete tsivilisatsioonide" tõusu ja languse abstraktset skeemi ja eitas igasugust ajaloo mõtet, nägi Toynbee Bergsonile toetudes igasuguses kultuurilises arengus teatud "elujõudu". Seejuures on väga tähtsal kohal kõrgemal seisev vähemus.
-) Iga kultuuri aluseks on jumalik plaan või teatud religioosne sisu.
-) Kultuurid on vaid rattad religioonide vankritele, milledest kõrgeim on kristlus.
-) Ajalugu sõltub loomingulise vähemuse vabadest otsustest; üliinimest nähakse erinevalt Nietzschest siin kristliku pühakuna.
-) Ta toonitas isiksuse osa ajaloo käigule ja ei pea oluliseks sotsiaalseid seaduspärasusi.
-) Ta tegi vahet takistatud ja kasvavate kultuuride vahel.
*) Takistatud kultuure iseloomustab terav kastide eristamine, sellega seotud spetsialiseerumine ja militariseerumine. Need on kultuurid, mis paratamatult loomariiki tagasi langevad. Takistatud kultuure valitsevad massid ja järeleaimamine.
*) Kasvavad kultuurid seevastu on aga need, kus toimub ainelisusest vabanemine , sisemiste väärtuste kujunemine, iseenese ületamine ja vaimsustumine.
-) Kultuurid käivad siis alla ja hävivad kui juhtiv vähemus kaotab loomingulise võime, kuid samas säilitab vähemusena võimu ühiskonna üle.
-) Ta leidis, et kultuurid toimivad tehniliste, militaarsete, poliitiliste ja vaimsete elementide tervikuna .
-) Langus saab alguse tavaliselt ülemäärasest tehnilisest ja sõjalisest arengust, kusjuures poliitiline organisatsioon kasvab aeglasemalt ja vaimne kultuur stagneerub või laguneb täiesti.
-) Ühiskonna lagunemine ja lõhenemine toimub lõppude lõpuks koos hinge lõhenemisega, kusjuures vaimne ja loominguline alge teatud kultuuris kaob ja eliit käib alla.
-) Ta leidis, et kultuuri lagunemine ei ole loodusele omane, vaid on tingitud rahvuse jumalikustamisest, rahvusriigi ülistamisest, tehnitsismist ja militarismist.
-) Ta leidis, et tuumarelvade loomisega on "surmavalla väravad“ avatud ja neid võib sulgeda üksnes loova vähemuse poolt rajatud maailmariik, kus toimub religioosne uuenemine.

Herbert Marcuse

* Herbert Marcuse ( 1898 -1980) –
-) Uusmarksistideks nimetatakse tavaliselt neid, kes ilma marksistliku minevikuta ja väljaspool marksistlikku traditsiooni seistes avastasid enda jaoks Marxi .
*) Kõige suuremat tähelepanu väärib siin nn. FRANKFURDI KOOLKOND.
*) See on grupp õpetlasi, kes enne II Maailmasõda ühinesid Frankfurdis nn. “Sotsiaalsete uuringute Instituudi” (Institut für Sozialforschund) nime all. Natsionaalsotsialism lõi nad üsna pea laiali. Enamus neis saabub Ameerika Ühendriikidesse, mitmed neist pöörduvad pärast II Maailmasõda Frankfurti tagasi.
*) Vanemasse põlvkonda kuuluvad siin Max Horkheimer (selle koolkonna tegelik rajaja), Theodor Adorno ja Herbert Marcuse. Nooremate esindajate hulka kuulub Jürgens Habermas .
-) Ta oli õppinud Berliinis ja Freiburgis. 1927 aastal oli ta õppinud noore Heideggeri juures. Oma doktoritöö kirjutas ta Hegeli ontoloogiast ja ajalooteooriast. Kuid see jäi kaitsmata, kuna ta oli juut (1932).
-) Teda ei huvitanud mitte ainult Hegeli dialektiline idealism vaid ka Marxi dialektiline materialism . Hiljem sattus ta Sigmund Freudi mõju alla. Tema ühiskonnateoorias võis leida kõigi eelpoolnimetatud mõtlejate jälgi ( Heidegger, Hegel, Marx ja Freud ).
-) Marcuse jaoks seisnes kapitalismi jõud eekõige selle “süsteemis”. Selle süsteemi parim näide on USA. Kuid samad jooned on sellel süsteemil ka teistes kõrgelt arenenud industrialiseeritud maades. Selle süsteemi märke võib näha isegi kommunistlikes maades.
-) See ühiskondlik süsteem tahab end iga hinna eest säilitada ja tulemuseks on: inimese vabaduse mahasurumine, Kolmanda maailma väljakurnamine, Sõjaohu kasv, Toorainete raiskamine, Inimese ja maailma valitsemine.
-) Kõigis kõrgelt industrialiseeritud maades on just ESTABLISHMENT selle totaalselt rõhuva süsteemi lahutamatu osa.
-) See rõhumine on niivõrd kõikehaarav, et seda enam ei tajutagi. See rõhumine on allutanud ka inimteadvuse enda, ka see on muudetud rõhumise objektiks.
-) Kuidas see rõhumine toimub? Esmalt hoolitsevad massimeediumid inimvaimu komplekse indoktrinatiooni eest.
-) Ajalehed, kino ja televisioon aheldavad ja seovad moodsa inimese teadvuse. Kui inimene selle vastu üles tõuseb, siis hoolitseb juba tehnika selle eest, et valitseks üha suurem heaolu tunne. See heaolutunne hävitab igasuguse ülestõusu juba eos.
-) Kui keegi veel püüab ühiskonda kritiseerida, siis on olemas kolmas vahend – nn. REPRESSIIVNE TOLERANTSUS – RÕHUV KANNATLIKKUS .
*) See on ühiskondlik ventiil, rõhumise elastne vorm, s.o. rõhumine, mis protesti näiva jaatuse ja demokraatiaga lämmatab.
-) H.Marcuse peamiseks teoseks on ONE DIMENSIONAL MAN (1964).
-) Inimene on ühedimensiooniline, poliitiline ja ühiskondlik süsteem on sedavõrd totaalne ja kõikehaarav.
-) Moodne inimene on vaid rattake selle süsteemi masinavärgis. Ta on tasalülitatud. Ta ei tunne mingit alternatiivset maailma. Koos sellega on ka tulevik blokeeritud.
-) Marcuse pidas koos Hegeli ja Marxiga ühiskonna arengut dialektiliseks protsessiks. See peaks olema liikumine jaatuselt eitusele, aktsepteerimiselt resisteerimisele.
-) Moodne ühiskond on aga selle dialektika halvanud. Vastupidi Marxi prognoosidele kapitalistlik kaubatootmine suudab end ise stabiliseerida luues kunstlikult uusi vajadusi ja pannes inimesi nende nimel töötama.
-) Ka ideoloogilises arengus pole mingit dialektikat.
-) Olemasolev elulaad on täielikult inimteadvuse assimileerinud. – Milleks veel rahulolematus , kui töölised sõidavad Cadillacidega ja süüa jätkub kõigile.
-) Niisiis isegi töölisklassi juures pole mingeid kriitilisi ideid ega mingit revolutsioonilist mentaliteeti.
-) Niisiis proletariaadile ei saa lootust panna. Kui kriitika olemasoleva süsteemi suhtes kusagilt tõuseb, siis kriitilise intellekti “suure keeldumise” (the great refusal’I) läbi.
*) Seda kannaks üliõpilaskond, kellega ühinevad töötud, rõhutud rassid, õiguseta vähemused. Niisiis peaks üliõpilaskond ühinema kõikvõimalike marginaalsete gruppidega.
-) Marcuse andis siin imposantse analüüsi ühiskondliku aparaadi varjatud kontrolli ja manipulatsiooni võimalustest.
-) Valitsev kord näib olevat ratsionaalne, kuid tegelikult on see korratuse korrastatus. See on sügavalt irratsionaalne .
-) Mis siis on tegelikult ratsionaalne ja mis irratsionaalne? Kui Marx õpetas, et töö tegi inimesest inimese. Inimene on põhimõtteliselt tööline.
*) Ta on HOMO FABER, olend, kes midagi toodab – fabritseerib. Sellepärast oligi proletariaat Maxi jaoks tõeline inimene.
*) Peale selle õpetas marx, et inimene on HOMO SOCIALIS, ÜHISKONDLIK OLEND.
-) Marcuse ütles, et inimene pole maapeal mitte töötamiseks vaid maitsmiseks, nautimiseks.
*) Tegelikult ei soovi midagi muud, kui järgida oma ihasid ja tunge .
*) Töö on vaid paratamatu pahe , orja seisund. Töö tuleks niipalju kui võimalik elust väljatõrjuda. Tänu moodsale tehnikale on see tänapäeval ka võimalik.
-) Tehnilise ajastu meeletus seisneb aga selles, et tänu moodsale tehnikale elu tempo üha kasvab.
-) Kusagil mujal ei töötata nii suure tempoga kui industriaalmaades. Masinad ei tohi seista, kaubandus ei tohi stagneeruda jne.
-) Kui seda süsteemi vaadelda aga inimeseksolemise seisukohast, siis on see täiesti irratsionaalne. Töö ei väärista inimest vaid imeb selle tühjaks.
-) Tõeline inimene pole niisiis homo faber vaid HOMO LUDENS. Inimene on oma olemuselt mängiv olend. Ta on nautiv indiviid. Ta peab olema “vaba oma vabas ajas”. Just siin on ta tema ise ja võib toimidavastavalt oma tahtele.
-) Marcuse astub koos teiste neomarksistidega üleüldiselt kehtiva teadusidee vastu.
-) Teadus on vaid üks ühiskonna funktsioone. Teadus pole kunagi neutraalne ta on alati kas konservatiivne või kritiseeriv.
-) Tõeline teadus aga ei lähtu eeldusteta faktidest. Selline käsitlus vaid tugevdab olemasolevat ühiskonda.
-) Positivistlik ühiskonnakäsitlus tammub tautoloogilises ringis . Olemasolev ühiskondlik kord põhjendab ennast lihtsalt empiirilise teadusega, nn eeldusteta empiiriline teadus ise aga peegeldab vaid antud ühiskonna tegelikku sisu.
-) Marvuse leidis, et me vajame kriitilist teadvust. Kriitiline teadvus aga ei kummardu tõsiasjade diktaadi alla.
-) Kriitiline teadvus näeb olemasolevad tõsiasjad läbi (näiteks tarbimisühiskonna mõttetuse) ja leiab, et need pole paratamatud.
-) Tõsiasi on vaid realiseeritud võimalus, mida saadavad teised võimalused. Tegelik kord muutub alles siis korraks kui me sellega lepime ja rahule jääme.
-) Kriitiline teadus tuletab meile meelde, et inimene on sisimas vaba olend. (Siin on tajuda Heideggeri eksistentsialismi).
-) Inimesel on vabadus olemasolevaid tõsiasju eitada ja elimineerida.
-) Tõsiasjad võivad vaid viidata teatud suunas, kuid meil pole põhjust tingimata seda suunda jälgida. Me võime vastu hakata.
-) Kriitiline teadus otsib alternatiive. Need alternatiivid on nõrgad ja haavatavad, kuna nad on vastuolus avaliku arvamusega ja oponeerivad sellele.
-) Kriitiline teadus on visioonäärne. Siin vaadatakse üle argipäeva horisondi.
-) Just sellepärast hindavad mõned uusmarksistlikud filosoofid juutlik-kristlikku traditsiooni positiivselt. (Horheimer, E.Bloch).
-) Usk Jumalariigi ilmumisse pole midagi muud kui rahulolematus olemasoleva maailmaga, igatsus teistsuguse järele, kangekaelne veendumus , et asjad võivad olla ka teisiti.
1.Ühiskonna analüüs. Koos näiva demokratiseerumisega manipuleeritakse tegelikult vabadusega. Ühiskonda ei määra niisiis üksnes majanduslikud jõud.
2.Tänu oma freudistlikule inimesepildile kritiseerib uusmarksism küllaltki efektiivselt kaasaegset tootmis- ja saavutusühiskonda.
3.Teadus pole tõesti objektiivne, üldkehtiv ja väärtusvaba. See sõltub inimisiksusest.
-) Kuid teaduse ideaaliks saab olla üksnes kriitiline funktsioon ühiskonna suhtes, mis lähtub tõe armastusest. Selle tõearmastuse juured asuvad õiglustundes ja vabaduses.
-) Kuid teaduse ideaaliks saab olla üksnes kriitiline funktsioon ühiskonna suhtes, mis lähtub tõe armastusest. Selle tõearmastuse juured asuvad õiglustundes ja vabaduses.

Uusparempoolsed

* Pärast seda kui 1968.a. vasakpoolsed väljaastumised olid läbikukkunud ja vaibunud hakkasid noored intellektuaalid otsima uusi alternatiive.
-) Konservatism kui poliitilis-kultuuriline hoiak ei ole uus nähtus. See oli tekkinud Pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni Inglismaal.
-) E. Burke väitis, et inimene sünnib ebavõrdsena. Kuningavõim kehastab sakraalset järjepidevust mille hävitamine viib katastroofini.
*) E.Burke seadis kahtluse alla arvamuse nagu oleksid mõistus ja teooria peamised vahendid ühiskonna tunnetamisel ja ümberkujundamisel. Ajalugu ei ole spekulatiivsete targutuste tulemus vaid TRADITSIOONIDE, ETTEKUULUTUSTE, MORAALSETE VEENDUMUSTE JA TAVADE KOGUM.
-) Kõige vanem prantsuse uusparempoolsete rühamdest on 1968.a. tekkinud "EUROOPA TSIVILISATSIOONI UURIMISE GRUPP“.

Alexis de Tosqueville

* 1835-1840 ilmus tal raamat "Demokraatiast Ameerikas".
-) Autor arvas, et USA valitsev võrdsuse põhimõte viib paratamatult ühiskonna struktuuride nivelleerumisele.
-) Ta soovitas kõikvõimalike riigi väliste ühenduste loomist, mis oleksid poliitilise aristokraatia taimelavaks.
-) Uusparempoolsetel ei ole ühtset keskust - nad on koondunud erinevatesse klubidesse ja väljaannete ümber.

Alain de Benoist

* Alain de Benoist (1943-)
-) Ta on mitme ajakirja toimetaja ja väljaandja.. Alates 1979.a. toimetab populaarset nädalaajakirja "Figaro- Magazine " erirubriiki "Ideelised voolud“.
-) Kõige rohkem tuntud on tema raamat pealkirjaga "Nähtud paremalt: Kaasaegsete ideede kriitiline antoloogia" (Paris,1977)
* Kesksel kohal on tema jaoks mõiste KULTUUR.
-) Kultuur on praktiliste teadmiste, kunstilis-kujunduslike, filosoofiliste ja kõlbeliste väärtuste kogum, mis moodustab kultuuritraditsiooni.
-) Kultuur tähendab ka järkjärgulist eemaldumist loodusest. Inimesele on kultuur loodusest esmasem, ajalugu tähtsam bioloogiast.
-) Benois ei väsi kordamast: INIMENE ON AJALOOLINE OLEVUS , KELLE AJALOOLISUS ON PANDUD PAIKA TEMA KULTUURI POOLT.
-) Kultuur ise evolutsioneerub pidevalt. Kultuur ja rass on tema arvates sügavalt sisemiselt seotud.
-) Inimõiguste ideoloogia rajaneb neljal usuartiklil:
1. usul inimkonna ühtsusesse ja selle ühtsuse moraalsel tähendusel;
2. usul “inimisiksuse eksisteerimisse”, mis on sõltumatu iga konkreetse indiviidi tunnustest;
3. usul “inimloomusesse”, mis annab põhjust “loodusõiguseks”;
4. lõpuks usul, et indiviidi tuleb eelistada orgaanilistele ja ajaloolistele ühiskondadele, nagu kultuurid, rahvad ja rahvused.
-) Inimene on suhteliselt uus leiutus. Kujutlus inimesest on piibellik.
-) Kaduma on läinud keskmine dimensioon: inimese ankurdatus kultuuri, rahvasse, rahvusse.
-) Kuna inimõiguste ideoloogia tõstab abstraktse üksikisiku õigused üle konkreetse kuuluvuse kustutatakse oleviku nimel minevik ja suhe oma kultuuri.
-) Inimõigusi kaitsev isik on aluspinnata, tal ei ole kultuuripärandit, ei ole kuuluvust või ta tahab mõlemad hävitada.
-) See on igasuguse distsipliini hävitamine. Sest kuuluvus mingisse kultuuri tähendab alati distsipliini ja kohustusi.
-) Inimõiguste ideoloogia kujutab endast egalitaarsete, religioossete ja ka ilmalike voolude kogunemispunkti, just inimõigustes antakse teoreetiline legitimatsioon egalitaarsele tsivilisatsioonile.
* Parempoolsete põhiseisukohad:

Radikaalsete ühiskondlike ümberkorralduste eitamine , eriti revolutsiooni vastasus.

Inimesed on oma intellektuaalsete võimete poolest erinevad ja seda juba pärilikult.

Majanduselus on tähtis vaba konkurents . Riik sekkugu võimalikult vähe majandusse.

Uute väärtuste otsingul pöördutakse sageli puritanismi, kristluse või Antiik-Kreeka poole. Inimkonna päästjaiks kuulutatakse Sokrates või Kristus.

Välispoliitikas toetatakse sõjalise üleoleku ja jõu ideoloogiat .

Martin Heidegger

* Martin Heidegger (1889-1976) – Heidegger sai oma esmase hariduse jesuiitide juures. Seejärel õppis Heinrich Rickerti juures ning promoveerus Edmund Husserli käe all.
-) Ta mõtlemist on väga tugevalt mõjutanud historism (W. Dilthey ) ja fenomenoloogia (E. Husserl ).
-) Ta võttis Husserlilt Freiburgi ülikooli õppetooli üle.
* Heideggeri peamine teos “Sein und Zeit ” ilmus 1927. aastal.
-) Heidegger ei soovi aga asjade olemust selgitada vaid oleva olemist (das Sein des Seienden).
* Keskaegses filosoofias tehti vahet ESSENTSI (olemuse) ja EKSISTENTSI (olemise) vahel.
-) Selline eristamine on mõttekas. Me võime ette kujutada mingite asjade olemust, ilma et me teaksime, kas need asjad ka tõeliselt eksisteerivad.
*) Näiteks ma võin omale ettekujutada metalli, mille erikaal on 0,7, seega metalli, mis võib vee peal ujuda. Seejuures ma ei tea, kas selline metall on üldse olemas.
-) Vastupidine on samuti võimalik. Ma tean millegi olemasolu, ilma et ma teaksin, mis on selle olemus.
-) Nii on mõttekas asjade olemasolu (eksistentsi) ja nende olemuse (essentsi) vahel teha vahet.
-) Olemus ja olemasolu, essents ja eksistents ei ole niisiis identsed.
-) Mingi asja essents sisaldab selle asja olulised tunnused, samal ajal kui eksistents tähistab vaid selle asja olemasolu.
* Heideggeri arvates on senine filosoofia kontsenreerinud end vaid asjade olemusele (Mis see on?). On püüeldud maailma ja inimese olemust mõista ja määratleda.
-) Asjaolu, et olemasolu on olemas, seda on võetud endastmõistetavana. Heidegger aga tõstatab just siin probleemi. Heideggeri arvates seisneb filosoofia põhiprobleem oleva olemasolus.
-) Niisiis ei ole fenomenoloogia ülesandeks Heideggeri meelest mitte tõstatada küsimust asjade olemuse kohta (Husserli olemuse nägemus, Schau), vaid see peab esitama küsimuse oleva olemasolu kohta.
-) Just olemine varjab ennast ulatuslikult. Kuigi olemine kuulub alati olemasolu juurde jääb see meie pilgu eest esmalt siiski varjatuks, sest olemine on nähtumuse aluseks
-) Oma teoses Sein und Zeit esitab Heidegger selle küsimuse kohe alguses.
*) Seejuures teravdab ta just inimese olemasolu küsimust. Mida tähendab inimlik olemine? Inimene erineb mitteinimlikust olemisest just sellega, et talle on ta olemasolu vähem või rohkem avatud. Seda oli juba Dilthey oma vaimuteaduslikus psühholoogias märganud. Inimese tunnuseks on individuaalse olemasolu teadvus. Inimene on teatud vahekorras oma olemisega. Inimene teab, et ta on olemas.
-) Seda konkreetset, individuaalset inimese olemist nimetab Heidegger kitsamas mõttes EKSISTENTSIKS. Vastandina kesk-aegsele filosoofiale lähtub Heidegger sellest, et üksnes inimene “eksisteerib”. See on kogu eksistentsialistlikule filosoofiale omane eeldus. Kõigi asjade kohta võib öelda, et nad on olemas. Aga inimese olemasolu on midagi erilist. Sellele erilisele olemasolule reserveerib ta mõiste “eksisteerima“.
-) Mingem üks samm veelgi kaugemale. Kui me eristasime olemust ja olemasolu, siis inimese juures see eritus põhimõtteliselt ei kehti. Sest inimesel ei ole kindlaid olulisi omadusi nagu asjadel. Oluline ei ole inimese juures määratletav s.o. nähtavatest omadustest tulenev.
-) Me ei saa öelda, et inimene on. Olemuslik on inimese juures see, et ta on olemas. Aga ta on olemas tänu sellele, et tal on eriline suhe oma olemasolusse. Ta eksisteerib. Ta teab, et ta on olemas. Selles teadmises kujundab ta oma olemist avatuna s.t. vabaduses ja vastutuses.
-) Kuid on ka võimalik, et ma oma vabadust ja vastutust ei kasuta, sel juhul on meil tegemist ebanormaalse inimesega. Kuid seegi inimene on ja jääb inimeseks . Isegi oma vabadusest loobudes võtab ta teatud positsiooni oma olemasolu suhtes. Ta on ka siis oma olemasolu eest vastutav .
* Inimese olemisteadvuses asub ühtlasi maailma olemine.
-) Öeldes, et inimene on “maailmas olemine” ei ütle Heidegger, et inimene istuks selles puuris nagu lind. Lind jääb linnuks, ka siis kui ta ei ole puuris. Kuid inimene poleks inimene ilma end ümbritseva maailmata.
-) “Maailmas olemine” annab seega inimelu “algse konteksti” (seose). Selle all peab ta silmas inimese vahetut seotust end ümbritsevate asjade ja kaasinimestega .
-) Olemasolu väljendub ühestküljest asjade muretsemisega (Besorgen der Dinge) , asjade eest hoolitsemises ja teisestküljest kaasinimeste eest hoolitsemises (Fürsorge).
* Oleva olemasolu on kude faktilisest olemisest ja võimalikust olemisest. Me võime kõnelda ka visandatud olemisest (geworfenen Sein / heidetud, paisatud) ja visandatavast olemisest (entwefenen Sein).
-) Visandatud olemine tähendab:
*) Ma ei ole ise ennast siia maailma palunud. Ma olen sellesse maailma heidetud. See, et ma siin olen, et ma nii ja nii välja näen, nii ja nii vana olen, et ma mees või naine olen, tugev või nõrk olen, on lihtsalt tõsiasi.
*) Sellest hoolimata pole minu olemasolu puhas tõsiasjade kogum, minu olemasolu on ka võimalus.
-) Inimeseks olemine tähendab omada olemasolu teadvust, see tähendab oma olemasolu mõistmist. Just see asjaolu omandab sügava tähenduse. See on nagu mõne aine või käsitööriista mõistmine. Tegemist ei ole mitte ainult teadmistega vaid ka aine või tööriista valdamisega, valitsemisega .
-) See tähendab, et mul on võime omaenda mina vabaduses kujundada, oma mina visandada. Tõsiasja tõttu, et olen visandatud visandaja , olen ka radikaalselt vastutav.
-) Ma olen visandatud visandaja iseenda minale.
* See, mida pole olemas, see olen ma ise, minu enda olemasolu. Minu enda olemist ei ole olemas nagu on asjad olemas.
-) Inimeseks olemine tähendab veel-mitte-olemist ( Noch - nicht -Sein), määratlematut võimalust. Kartus avab mulle selle “mitte-olemise”. Kartus ilmutab mulle, et olen vaid palja võimalusena ja et ma kannan vastutust selle võimaluse teostamise eest täielikus üksinduses. See on pidev mure, mis on antud koos inimeseksolemisega.
-) Kartus on niisiis positiivselt hinnatav . See on eksistentsiaalne põhimeeleolu, mis teeb inimesele selgeks, et ta on vana ja iseenda eest vastutav.
-) Eksistentsiaalse põhihäälestatuse juurde ei kuulu mitte ainult kartus vaid ka südametunnistus ja süütunne, mis inimest vastandavad tema enda olemisvõimalustega ja murega.
* Mure – Asjade muretsemisel ja kaasinimeste eest muretsemisel on tegelikult tegemist kartusest tekkinud vastutusega omaenese olemasolu pärast. Mure on niisiis olemasoleva oleva olemine.
* Kõige tõelisem ja hoolimatum võimalus on surra. Võiks öelda: Asi ei saa surra, isegi loom ei sure selle sõna tõelises tähenduses vaid ta lõppeb. Inimene sureb. Mina pean surema. Ja see suremine määratleb kogu mu elu. Kui ma oleksin surematu, siis mu eluviis oleks täiesti teistsugune, ma kujundaksin oma olemasolu täiesti teistmoodi. Surematuna poleks ma enam inimene. Surm on tüüpiliselt inimlik võimalus. Inimlik olemine on niisiis sisseelamine sellesse viimsesse kibedasse võimalusse, surma võimalusse. Inimeseks olemine on olemine surmale (Sein zum Tode ).
-) Mitte igaüks ei suuda seda aksepteerida. Selletõttu on kaasaegses tehniseeritud maailmas palju ebatõelisi inimesi. Ebatõeline (uneigentliche) on see inimene, kes oma olemist kui eksistentsi (võimalikku olemist) püüab unustada niipalju kui võimalik. Massinimene tõrjub kõik oma võimalused välja. Ta ei taha mõelda surmale. Ta tõrjub endast vabaduse ja vastutuse. Ta varjab end väljendustega “öeldakse, mõeldakse nii ja nii jne“.
-) Ebatõeline inimene on võõrandunud iseenda ja kaasinimeste suhtes. Ta on põgenemas omaenda isikliku vastutuse eest. See on 20.sajandi massinimese traagika . Ta on iseendast loobunud ja suhtub endasse nagu oleks ta mingi asi.
* Heidegger näeb tõelises inimlikus eksisteerimises avatud eksistentsi
-) See on orienteeritud kolmes suunas:
*) See on suunatud esmalt ja eelkõige tulevikku. Sõna tulevik ( Zukunft ) tuleb võtta sõnasõnalt. Olla suunatud tulevikku tähendab olla suunatud võimalustele, mis meie eksistentsile on lähenemas.
*) Eksistents on suunatud minevikule. Minevik on möödapääsmatu ja eitamatu elu külg, mida tuleb aktsepteerida. Mineviku koorem on omaenese visanduse koorem, millest pole pääsu.
*) Eksistents on suunatud olevikule. Me peame oma võimalused konkreetses situatsioonis “olevikustama“.
-) Tulevik, minevik ja olevik on seega ajalised dimensioonid, mis on seotud totaalselt inimese inimeseksolemisega. See tähendab, et ilma inimeseta poleks ka mingit aega.
-) Inimene kohtab ennast nendes dimensioonides kui visandatud, visanduvat, visandajat. Ta on mineviku, tuleviku ja oleviku tulipunkt .
-) Mida aeg endast kujutab, seda võib mõista vaid eksisteeriv inimene. Mis maailm on ja mis aeg on, seda võib mõista üksnes inimesest lähtudes. Aeg on midagi inimlikku. Just aeg on see mille ümber kogu inimelu pöörleb. Aeg on inimeseksolemise mõte. Ajas asub kogu inimeseksolemise saladus. Just ajas on ta visandatud visandaja.
* Aja mõte on Heideggerile ajalikkus, kaduvus – mitte igavik. Igal inimesel on oma aeg ja ta elab omaenese ajalugu.