Filosoofia talve arvestus (0)

Filosoofia arvestus 
 
1. Renessanssi üldiseloomustus 
Renessanss   (pr.  “uuestisünd”)  on  üleminekuaeg  keskaja  traditsioonilt  uusajale.  See  ei  ole  suurte  filosoofiliste 
 
süsteemide  aeg  vaid  eksperimentide  ja  võimalusi  prooviva  uusorienteerumise  aeg.
Filosoofia  areng  toimub 
kultuurilooliste muutuste foonil. 15.saj. lõpul ja 16.saj. algul vallandub kõigil elualadel värskendavaid tuuli. Valitseb 
uudishimutsev  kääriv  miljöö.  See  on  leiutuste  ja  avastuste  aeg.  Ainelise  kultuuri  saavutused  käivad  käsikäes 
maailmapildi  avardumisega.  Toimub kiire  tehniline areng.  Kompass,  mis  viib  suurte avastusreisideni. 1492 ületas 
Kolumbus Atlandi. Teleskoop, tagajärjeks on “kosmiline šokk”. Kopernikuse heliotsentriline süsteem. Trükikunst. 
Petrarca  ja Boccaccio panevad aluse humanismile, mis on  kantud  traditsiooni ja  skolastika  põlgusest. Taotletakse 
inimese  taassündi  antiiksest   vaimust   lähtuvalt.  Madalmaadel   Erasmus   Rotterdamist.  Inglismaal  Th.Morus. 
Prantsusmaal Michel de  Montaigne . Humanistliku mõtte keskmes on inimene, sellele lisanduvad teemad on loodus, 
ajalugu, keel. Inimese harituse  kraad  kujuneb ühtlasi tema moraalse kvaliteedi mõõdupuuks. Renessanssi aegse 
Itaalia  filosoofia  on  mõjutatud  Platoni  ja  Plotinose  taasavastamisest.  Nende  tundmise  toob  Itaaliasse  kreeka 
õpetlane Plethon. Keskaegsest nominalismist alguse saanud  arengud  leiavad siin oma lahenduse. Parooliks kujuneb 
põhimõte:  Filosoofia  olgu  eelkõige   loodusteadus .  Humanism  on   moodsa   loodusteaduse  hälliks.  Filosoofia 
omandab ilmalikud jooned.  
 
2. F. Baconi idolad 
Inimmõistuses on palju sellist, mis takistab tunnetamist, moonutades seda nagu kõverpeegel moonutab kujutist. Ta 
nimetab  selliste  moonutuste  põhjusi  iidoliteks  (kr.  eidolon  –  kujutis,  viirastus,   iidol ).  Ta  leiab,  et  iidoleid  on  nelja 
liiki:  
1) Idola tribus ehk sugukonnaiidolid on  omased  kõigile inimestele.  
Inimene  eeldab  looduses  rohkem  korrapära,  kui  seal  tegelikult  on  ning  vaatleb  loodust  sarnaselt  inimesega, 
omistades  loodusele  näiteks tahtmisi ja kavatsusi. 
Samuti on inimesele omane märgata ainult tema seisukohti kinnitavaid FAKTE. 
Sama liiki  iidolid  põhjustavad usku astroloogiasse ja ennetesse. 
2)  Idola  specus  ehk  koopaiidolid  on  iga  inimese  jaoks  individuaalsed  ning  tingitud  kavatsusest,  eluviisist  ja  elus 
kogetud sündmustest.  
Iga inimene elab justkui isiklikus  koopas , mis kõike moonutab. 
3) Idola fori ehk turuiidolid on tingitud sellest, et inimene kasutab sõnu, mille tähendus on ebatäpne või millel see 
koguni puudub. 
Näiteks pole tähendust sõnal saatus. Selliste sõnade kasutusviis kujuneb turuplatsil ehk  foorumil, kus keegi ei pööra 
tähelepanu mõtete täpsusele. 
Inimene usub, et ta mõistus valitseb sõnu, kuid tegelikult alistavad sõnad mõistuse. 
Kõigepealt tuleb mõisted defineerida. 
4) Idola theatri ehk teatri iidolid on tingitud usaldavast (ebakriitilisest) suhtumisest kõiksugu teooriatesse.  
Niipalju kui on loodud filosoofilisi õpetusi, niipalju on Fr. Baconi arvates lavastatud komöödiaid, milles kujutatakse 
väljamõeldud maailma. 
Teatri iidolid ilmnevad asjaolus, et uskuma hakatakse sellesse, millesse on  meeldivam   uskuda , ning ei tunta enam 
huvi asjade tegeliku seisu vastu. 
Baconi arvates pole võimalik iidoleid inimmõistusest täielikult kõrvaldada, küll  aga on võimalik vähendada nende 
mõju. 
 
 
 
3.  Empirism  J.  Locke ´i näitel  
J.Locke on empirismi peaesindaja. Empirism on filosoofia, mis muudab kogemuse oma aluseks. – Iga teadmine on 
sõltuv kogemusest ja allutatud selle kontrollile. Empirism on mõttesuund, mis vastandub ratsionalismile, pidades 
teadmise  aluseks  kogemusi  ja  eitades  kaasasündinud  ideesid.  Empirism  seab   muuhulgas    kahtluse   alla 
metafüüsika. Ratsionalismi  ja empirismi  vaidlus on klassikaline  tunnetusteoreetiline probleem  filosoofias. J.Locke 
ideed riigist, tolerantsusest ja pedagoogikast mõjutasid  valgustust  ja poliitilist liberalismi. J.Locke filosoofia keskmes 
seisab   tunnetusteooria ,  mille  esitab  teoses:  “Essay  concerning  Human   Understanding ”  (katse  kirjeldada 
inimmõistust). Oma teadvuses  leiab  iga  inimene  teatud kujutlusi,  mida  J.Locke  nimetab  ideedeks. Ideed pärinevad 
väljavõttetult kogemusest. Locke  astub  vastu  teooriale  nagu oleks  inimesel kaasasündinud  ideid,  mis  elaksid  temas 
enne  igasugust  kogemust.  Sünni  hetkel  on  inimene  “white   paper ”  ehk   tabula   rasa.  Kõik  kujutlused  tekivad  aja 
 
jooksul kogemusest.  Kogemusel  on 2 allikat: Väline  meeleline  taju (sensation), Sisemine enesetaju (reflection), 
mis  on  seotud  mõtlemise,  tahte,  usu  jms.  aktidega.  Neist  kahest  allikast   tekkivad   kujutlused  on  kas  lihtsad  või 
kompleksed.  Lihtsad  ideed  jagunevad  omakorda  erinevateks  liikideks.   Lihtsate   kujutluste  suhtes  on  meie  vaim 
passiivne.  
 
4.  Ratsionalism  R.  Descartes ´i näitel 
Ratsionalism filosoofias on tunnetusteoreetiline suund, mille järgi tõsikindlate teadmiste allikas on  mõistus ja 
loogiline mõtlemine, mitte kogemus ega  meelte  andmed. Tõe kriteeriumiks peab ratsionalism teadmiste selgust ja 
loogilist korrektsust. Rene Descartes on uusaja filosoofia rajaja, ratsionalismi esindaja. Descartes’i filosoofia eesmärk 
oli  leida tõsikindel teadmine, st teadmine,  milles  saab täiesti kindel olla. Inimtunnetuse  mõõtmise  kriteeriumiks on 
kahtluse puudumine. Seega tõsikindel teadmine on teadmine, milles ei saa enam kahelda. Et sellist teadmist leida, 
hakkas  Descartes  kõiges  kahtlema.  Ta  leidis,  et  taju  ei  saa   usaldada   (meeled  ei  täida  kindluse  nõuet),  kuna 
võimalikud on erinevad illusioonid ja  tajuvead . Lõpuks jõudis ta ühe filosoofia ajaloo kuulsaima üksikideeni:  cogito 
ergo   sum  (mõtlen,  järelikult  olen  olemas). Jumala  olemasolul  on Descartes’i  filosoofias tähtis koht. Talle ei paku 
huvi jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel (nagu see oli omane keskaja skolastikale), vaid tema lähenemisviis on 
rangelt  mõistuspärane. Siinjuures eelistab ta uskuda, et jumal on hea. Descartes’i arvates peab Jumala olemasolu 
tõestama seepärast, et  ratsionaalne   inimene usub  vaid  mõistuspäraseid argumente. Tal on  kosmoloogiline (täiuslik 
olend ) ja ontoloogiline (olemasolu ei ole eraldatud olemusest) jumalatõestus.  
Dualistlik maailmakäsitlus: Kehad  alluvad  loomulikele  seadustele , sellistele nagu mehhaaniline surve ja tõuge. 
Vaim  on  aga  vaba.  Vabaduse  kõige  madalamaks  vormiks  on  suvalisus  mis  lähtub  indiferentsusest.  Vabaduse 
kõrgemaks vormiks on evidentsest  otsusest  lähtuv vabadus. 
 
5. Prantsuse valgustuse omapära 
Enamus prantsuse valgustuslikke ideid pärineb Inglismaalt – J.Locke ja D.Hume loomingust. 
Prantsuse  valgustusele  on iseloomulikud: 
1.   Agiteeriv   suunitlus  
2.   Radikalism  
3.   Ateistlik  põhihoiak 
Esindajad:   Pascal     -  Kuulsaim  teos  on  “Pensees”  –  Mõtted.  See  on  kogu  märkmeid.  Algselt  oli  see  mõeldud 
 
materjalina  kristliku  usu  apoloogiale.
Inimene  seisab lõputult  suure ja lõputult väikese vahel. Mõistuse kõige 
säravam tegu on  iseennast  piirata. Süda peab aga  langetama  kõige olulisema otsuse, otsuse usu poolt või vastu.  
Voltaire   -  On  sunnitud  elama  pagenduses  Inglismaal,  kust  saab  uusi  impulsse.  Teosed:   1734   Filosoofilised 
kirjad.1764   Filosoofiline   sõnaraamat.  Ta  on  kõige  mõjuvam  prantsuse  valgustuse  esindaja.  Hüüti  “naervaks 
filosoofiks ”.  Filosoofiliselt  võtab üle  inglise empirismi  mõttevara.  Eriti teravalt ründab ta religiooni dogmaatilisust: 
ta  näeb  siin  intolerantsuse,  vabadusetuse  ja  teisitimõtlejate  jälitamise  allikat.  Suur  osa  ajaloolisest  religioonist  on 
puhas ebausk. On vaja  luua  mõistuspärane  religioon , mis  soodustaks moraali. Lisaks  veel  Montesquieu , Diderot ja 
 
Rousseau . Rousseau on üleminekufilosoof: ühest küljest teravdab ta üleskutset suuremale vabadusele, teisest küljest 
valmistab ta ette romantilist  protesti  valgustuse vastu. 
 
6. J.J. Rousseau ja valgustuse kriitika 
Rousseau on üleminekufilosoof: ühest küljest teravdab ta üleskutset suuremale vabadusele, teisest küljest valmistab 
ta ette romantilist protesti valgustuse vastu. 
Tema  tesoeid:  Uus   Heloise ,   Emile   ehk   kasvatusest ,  Ühiskondlikust  lepingust,  Üksildase  uitaja  mõtisklused, 
Pihtimused 
Ta lisab lääne filosoofiale kolm revolutsioonilist ideed: 
1.   Tsivilisatsioon  ei ole hea ega isegi mitte  neutraalne  väärtus, vaid selgelt  taunitav  nähtus. 
2.  Me  peaksime  taotlema  nii  era-kui  avalikus  elus,  et  kõik   vastaks   meie  tunnetele  ja  loomulikele 
instinktidele, mitte mõistusele. Elu juhtigu süda. 
3.  Inimühiskond on  omaenda  tahtega kollektiivne olend. Iga kodanik allugu üldisele tahtele. 
Mõtlemine toob kaasa sotsiaalsed pahed. Tähtis on  enesearmastus  (Amour de soi), millest on tuletatavad kõik 
 
teised,  kaasarvatud   kaastunne .
Loomulikest  ja   lihtsatest    oludest   sünnib  “õilis  metslane”.  Koos  kultuuri  (keel, 
teadus,  kunst ) ja ühiskonnavormide arenguga loomulik võrdsus laguneb. Algselt hea enesearmastus muutub 
 
isekuseks  (amour  propre).  Oluliseks  lõikepunktiks  on  eraomanduse  ja  tööjaotuse  väljakujunemine.
Peaks 
olema ühine riigireligioon, mille vähesed positiivsed  dogmad  sisaldaksid ühiskondliku lepingu ja seaduste pühaduse. 
Tõeline  religioon  ei  ole  mõistuse  vaid  tunde  küsimus.  Tema  teosed  olid  esimesed  kõrgetasemelised  rünnakud 
valgustusajastu  väärtustele, eelkõige mõistuse valitsusele. Tema ideed peegelduvad 19.saj. Proudhhoni filosoofilises 
 
anarhias  ja  Nietzsche   filosoofias.  Hiljem  leiame  nende  peegelduse  S.Freudi psühhoanalüüsis.
Rousseau mõju: Ta 
on  võrsuva  revolutsiooni  ideoloog.  Tema  kõlbelised  põhiideed  –  vabadus,  võrdsus,  vendlus  –  kujunevad 
revolutsiooni  loosungiteks.  Suurim  mõju  oli  tal   Pestalozzi   pedagoogikale.  Ta  paneb  aluse  liikumisele,  mis  püüab 
heita endalt mõistuse  ahelad  ja anda vaba  voli  tunnetele ja instinktidele. 
 
7. I.  Kant  ja valgustuse kriitika 
Kanti   tähtsaimad  teosed  on:  „Puhta  mõistuse  kriitika“,  „Praktilise  mõistuse  kriitika“  ja  „Otsustusvõime 
kriitika“.  Kuni  “Puhta  mõistuse  kriitika”  ilmumiseni  nimetatakse  seda  aega  “kriitikaeelseks”   perioodiks .  Enamus 
selle perioodi kirjutisi käsitleb loodusteaduslikke probleeme. Vaadete aluseks on Newtoni füüsika. See on talle 
täisteaduse  musternäidiseks.  “Kriitika”  ei  tähenda  mitte  “kritiseerimist”  hukkamõistu  tähenduses  vaid 
läbivalgustamist,  piiride  määratlemist.  “Puhas”  mõistus  tähendab  teadmist,  mis  on  sõltumatu  igasugusest 
meelelisest kogemusest. S.o. teadmine  mida omame  vaimu  sünnipärase  loomuse  ja struktuuri tõttu. (Ratsionalistide 
sünnipärased ideed).  
Tuleb uurida, kas ei ole olemas midagi enne kogemust – a priori (enne kõike).  Empiiriline  kogemus on alati a 
posteriori (pärast kogemust) saadud. Millega eristada sellist puhast tunnetust empiirilisest? Kaks tunnust, mis ei 
peta : 
1.  Hädavajalikkus ( paratamatus ) ja 2. Range üleüldisus. 
Analüütilised ja sünteetilised otsused 
Analüütiline  –  lahtivõetav,  liigendav.  “Kera  on  ümmargune.”  Predikaat  väljendab  midagi,  mis  subjektis  on 
juba olemas.  
Sünteetiline  –  siduv,  kokkupanev.  “See  kera  on   kuldne .”  Ma  lisan  subjektile  midagi,  mis  subjektis  endas  ei 
sisaldu. Järelikult sünteetilisi otsuseid saan ma langetada üksnes a posteriori, kogemusest. 
Kant väitis, et on olemas objektiivne maailm, "asi iseeneses" (saksa keeles  Ding  an  sich ), kuid me ei saa selle 
kohta midagi väita. See asi iseeneses mõjutab meie meeleorganeid ja tekitab aistinguid, mille tulemusena tekib "asi 
meie  jaoks"  (Ding  für  uns).  Tunnetada  saabki  ainult  nähtumusi  nagu  nad  meile  meie  meeleorganite  läbi  on  antud, 
asjad iseeneses on põhimõtteliselt tunnetamatud. Näiteks  me tajume maailma ajas ja ruumis, kuid tegelikult on 
see meie mõistuse iseärasus, et me maailma sellisena tajume. Aeg ja ruum on  tunnetuse  vormid – maailm (asi 
iseeneses) ei eksisteeri ei ajas ega ruumis. Seda, millest Kant kõneles, nimetatakse filosoofia skandaaliks: keegi ei 
ole suutnud näidata, kuidas teadmine välismaailma asjade kohta tuleneb meelte poolt saadud andmetest. Keegi pole 
suutnud seda probleemi lahendada. Kant suhtus valgustusse kriitiliselt. 
Mõistuse vormid on  kategooriad ja neile vastavad otsustusvormid. 
 
8.  Hegeli   vaimufilosoofia  ja  dialektika  
Teda  mõjutas  tugevalt  svaabi  pietism,  millel  oli  tugev  gnostiline  suunitlus.  Siit  ka  dialektika  ja  trias.  Teine  tugev 
mõjutegur oli Rousseau. Tänu Rousseale on  Hegel  hiljem oma süsteemi huvitatud ka praktiliselt rakendama. 
Teoseid: „Teaduse  loogika “, „filosoofiliste teaduste entsüklopeedia“, „Õigusfilosoofia põhijooned“.  
Hegeli dialektika eelkäija  antiigist  on Herakelitos. Oma ajastust oli ta mõjutatud Fichtest ja Schellingist. 
Fichte oli Minast teinud esimese printsiibi. Kuid sellest lähtepunktist oli võimatu maailmatervikut haarata. 
Fichte: Mina loob endale mitte-mina. Teesile järgneb  antitees . On vaja sünteesi. 
Tees ja antitees -> süntees(tees) ja antitees -> süntees jne.  
Hegeli jaoks ei ole dialektika mitte ainult meie mõtlemise vorm vaid ontoloogiline  tõelisuse eneseliikumise tegelik 
vorm. 
Kogu maailmaprotsess on Hegeli jaoks vaimu eneseväljendus. 
See toimub kõikjal  kolmes  astmes: 
1.  Esimeses staadiumis on maailmavaim “iseeneses olemises”. – Teda vaatleb loogika. 
2.  Teises  staadiumis  on  maailmavaim  “väljumise”  (Entäusserung),  teisitiolemise  seisundis.  –  Seda  vaatleb 
loodusfilosoofia. 
3.  Kolmandas staadiumis pöördub maailmavaim iseendasse tagasi. – Seda vaatleb vaimufilosoofia. 
Loogika vaatleb  niisiis  vaimu ideed selle ajatus ja ruumitus iseeneses olemise seisundis. Hegeli loodusfilosoofia on 
tegelikult  tema  süsteemi  kõige  nõrgem  osa.  Ta   toetub   siin  põhiliselt  Schellingile.  Loodus  on  “teisiti-olemise” 
valdkond .  
Vaimuriik, mis kõrgub üle looduse on taas jagatud kolmeks osaks: 
Subjektiivne  Vaim.  –  Õpetus  subjektiivsest  vaimust  käsitleb  üksiku  isiku  elu.  Alles  inimeses  saab  vaim 
iseendast teadlikuks. 
Objektiivne Vaim. – Hegeli jaoks on see perekond, ühiskond ja riik ning ajalugu. Selle seaduste koondmõisteks 
on  eetika . 
Absoluutne  Vaim.  –  Üle  subjektiivse  ja  objektiivse  tõuseb  absoluutse  vaimu  sfäär.  Siin  on  Vaim  taas  täiesti 
iseenda juures. 
1.  Kunst – kunstiilu seisab meelelise ja puht mõttelise vahel. – Kunst tõlgib end looduse keelde. 
2.  Religioon  asub  kunstist  kõrgemal.  Inimene  teab  Jumalast  kuivõrd  Jumal  inimestes  iseennast 
teadvustab. See on Jumala  eneseteadvus  lõputus teadvuses. 
3.  Filosoofia  –  Siin asetub kunstis vaadeldu, religioonis kujutletu ja tuntu puhtasse mõttelise vormi. Siin 
jõuab Vaim iseenda juurde tagasi. 
 
9. K.  Marx  ja tema ühiskonnaarengu teooria 
Hegeli  mõju tema  filosoofiale on suur. Ta  võttis  Platoni  järgi kõige silmatorkavama  idealisti Hegeli  ja tõlkis  selle 
materialismi  keelde.  Mõlemad  usuvad  inimkonna  suurde  plaani  ja  seaduspärasusse.  Mõlemad  on  süstemaatikud. 
Mõlema   meetodiks   on  dialektika.  Otsustava  tõuke  annab  Marxile   Ludwig   Feuerbach  (1804-1872),  kes  oli  saksa 
materialismi esimene suur esindaja ja häbenematu religioonikriitik. Töötab koos Engelsiga.  
Teoseid: Kommunistliku partei manifest, “Filosoofia viletsus”, “Teesid Feuerbachi kohta”, “ Kapital ” I osa (kokku 4, 
eluajal 1). 
Teooria:  Meie  teadvus  kujuneb  välja  materiaalsete  tingimuste  baasil.  Vaim  peegeldab  mateeriat,  muutuste 
puhul vaimu sfääris võib alati vihjata nende materiaalsele alusele. Ainelise maailma tähtsaimad formatsioonid on 
 
ühiskondlikud ja majanduslikud. Selle materialismi uueks tahuks on “sotsiaalne  kausaalsus ”. 
Võõrandunud  töö  -  Töös  väljendub  inimese  tõeline,  piiritu  inimlikkus.  Loovas  töös  väljendub  inimese  suhe 
loodusesse. Töös konkretiseerub ja materialiseerub inimese olemine. Töö kaudu inimene loob iseennast. Töö 
on  oma   olemuselt   aga  ühiskondlik.  Inimese  võõrandumine  on  võõrandumine  tööst,  sest  tema  töö  tulemus 
võetakse  talt  ära.  Võõrandumine  on  ületatav  vaid  inimesi  võõrandava  ühiskonna  purustamisega. 
 
Võõrandumine  ületatakse  klassideta  ühiskonnas.
Inimühiskonna  arengu  määravad  majanduslikud  ja 
ühiskondlikud seadused. Ühiskond muutub koos materiaalse tootmisviisiga – majandussuhete – muutumisega. Kogu 
 
ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Kõikidesse tootmisviisidesse (väljaarvatud klassideta ühiskonnas) on 
peidetud vastuolud, mis  kutsuvad  esile muutusi. 
Ühiskondlikud formatsioonid on: 
  Ürgkogukondlik  kommunism , 
  Orjanduslik kord, 
  feodalism., 
   Kapitalism , 
   Sotsialism  ja kommunism. 
 
10. A.  Comte   positivism  
Positivistliku  koolkonna  parim  näide  on   prantslane   A.  Comte.  Ta  oli  vaimselt  ebastabiilne.  Juba  20  –  aastaselt 
ilmutab  teose  “Hädavajalike  teaduslike  tööde  plaan,  selleks,  et  reorganiseerida  ühiskonda.”  Mõni  aasta  hiljem 
“Positiivse  filosoofia  süsteem”.  Peab  eraloenguid  ja  annab  elu  lõpuni   matemaatika   tunde.  Sünnib  6  -  osaline 
“POSITIIVSE FILOSOOFIA KURSUS”. Tänu tihedale läbikäimisele Clotilde  Vaux ´iga avastas ta südame ja tunnete 
väe.  1851  – 1854 “Sotsioloogia käsitlus, milles esitatakse maailmareligioon”. 1857 Positivistlik  katekismus . Mõiste 
positivism  ise  sisaldab  senisele  metafüüsikale  ei  ütlemist.  Positivismi  põhiprintsiibiks  on  lähtumine  tegelikest 
“positiivsetest” tõsiasjadest.  Kõik  muu  heidetakse  kasutuna  kõrvale.  Mis  siis  on  meile  positiivse  tõsiasjana  antud? 
Ilming! – Filosoofia aineks on niisiis üksnes ilmingute maailm. Kõik, mis me võime teha, on  esmalt  meile antud 
ilmingud  vastu    võtta,  seejärel  nad  teatud  seaduste  järgi  korrastada,   kolmandaks ,  tunnetatud   seadustest  
püüda  järeldada  tulevasi  sündmusi.  Positiivses  kogemuses  –  vaatluses  ja  eksperimendis  avanevad  nähtuste 
konstantsed  suhted.  Nii   avaneb   lihtne  põhjus  –  tagajärg  skeem.  Comte  näeb  Fr.   Bacon ’is  oma  suurt  eelkäijat. 
Metafüüsika  eitamine  (olulised on üksnes vaadeldavad asjad).  Ontoloogia  eitamine, selle asendamine teaduse teooria 
ja  metodoloogiaga.  Lõplik  tõde  pole  saavutatav.  Me  esitame  üksnes  tõenäolisi  hüpoteese.  Enesestmõistetavuse 
eitamine  ja  ratsionalism  (midagi  ei  saa  võtta  lihtsalt  niisama,  kõik  peab  leidma   kinnituse   loogilises  arutelus). 
Subjektiivsuse  eitamine.  See  üksnes  häirib  objektiivset  teaduslikku  tunnetust  (absoluutne  subjekti  ja  objekti 
vastandamine ). Tugev normiteadlikkus. Normaalsed on üksnes meelelised kogemused ja loogiline mõtlemine on 
normaalsed,  kõik  muu  on   teadmatus   või  hälve.  Inimlik  mõtlemine  on  läbinud  kolm  taset:  teoloogiline 
staadium  (usutakse  absoluutsesse  tunnetusse,  otsitakse  ja  usutakse  seda  omavat),  metafüüsiline  staadium 
(Tegelikult on see vaid  teoloogilise  eri variant. Üleloomulike jõudude ja jumalate asemel tulevad mängu abstraktsed 
jõud,  mõisted,  entiteedid  ( olemused )),  positiivne  staadium  (siin  tunnetab  inimene,  et  kõik  senised  otsingud  on 
viljatud. Ta ei otsi enam põhjusi ja eesmärke vaid uurib ja võrdleb tegelikke tõsiasju ja nende seaduspärasusi). 
 
  Comte loetleb 6  positiivset  teadust: 
1.  Matemaatika 
2.  Astronoomia 
3.  Füüsika 
4.  Keemia 
5.   Bioloogia  
6.  Sotsioloogia  
Näeb kõikjal kolmeastmelist arengut.  
 
11. Irratsionalism S. Kirkegaard ja F. Nietzsche 
S. Kirkegaard  -  Kõige tähelepanuväärsem Taani   filosoof . Tema keelel on Platoni dialoogide selgust.  Ta on võimas 
uute  impulsside  andja.   Kaudselt   kujuneb  temast  Põhjamaade  kirikliku  ärkamise  põhjus.  Nautis  elu.  Katkestab  oma 
kihluse. Teosed: “ Hammustused ”, “Hirm”.  Karikatuurid  ajakirjas,  kulutab  oma  varanduse  vastuhakuks.  
“ Elutee  staadiumid” 
Selles teoses käsitleb ta vastuolu esteetilise ja religioosse inimese vahel. 
Elu teostub kolmel tasandil: 
1)   Esteetiline   teadvus.  See  on  elu  vastavalt  meeleolule.  Esteetiline  inimene  on  meeleoluinimene  kel  puuduvad 
kohustused. Ta on  silmapilgu  inimene. Ta mängib niikaua eluga kuni elu temaga mängib. Siis ta jõuab kriisi. Teda 
saadab  hingeline rõhutus. Selle kriisi positiivne ületamine seisneb meeleparanduses, kahetsuses.  
2) Eetilise teadvuse staadium. Läbimurre sellele  tasandile  ei toimu mitte põgenemise teel maailmast, vaid hüppena 
uuele olemistasandile, otsusega. Otsuse läbi saab inimene ajaloo.  Jumalik  on see, et me võime sellele ajaloole anda 
pidevuse .  Selle  astme  hingelise  läbikukkumine  on   kahtlus .  On  olemas  kolme  liiki  kahtlust.  Sellest  kolmekordsest 
meeleheitest ilmub Kiergekaardil kristlik  eksistents . Kristlik eksistents rajaneb kõrgemal rahutuse vaimul. 
3. Religioosne teadvus. Religioosne aste elus on elu usus. Usu mõistet ohustab  kahesugune  järgitegemine: Kui see 
muutub  paljaks  pinnapealseks  vaimustuseks,  idealistlikuks   usuks .  Toimub  teoloogiline  lühiühendus,  inimlik 
iseolemine hävineb. Vana inimese, mina surmas sünnib uus inimene. 
Kõigis oma kirjutistes tegeleb S.Kiergekaard mõistetega: HÜPE ja HIRM (arenemiseks peab olema võimeline hirmu 
ületamiseks hüpet  sooritama .) 
 
Nietzsche  –  nõrk  tervis,  hülgab  vanemate  usu.
Esilagsed   eeskujud    Schopenhauer   ja   Wagner .  “Nõnda  kõneles 
 
Zarathustra ”  -  Zoroastrismiga  seob  Nietzschet  üksnes  päikese  kummardamine.
Nietzsche  jutlustab  Zarathustra 
kaudu hea ja kurja vahettegemisest loobumist: kätte on jõudnud uus ajastu, kus Jumal on surnud ja inimene peab end 
ülendama üliinimeseks. Nietzsche “üliinimene” (Übermensch) on uus  Siegfried , kes oskab kreeka keelt. Ta looming 
on sõda kristliku Euroopaga, kuid ta ei suuda  loobuda  euroopalikkusest. I periood: Ta leiab, et kreekluse algsed jõud, 
 
apollonlik  ja dionüüslik, segunesid antiikses tragöödias moodustades harmoonilise sünteesi. Apollonlik tähistab siin 
mõõdukas-mõistuspärast,  dionüüslik  tähistab  joobumuslikku  ekstaatilist  elementi.  Tragöödia  allakäik  algab  kreeka 
 
ratsionaalse  filsoofia  sünniga, mida kehastab eriti  Sokrates . II periood: Nietzsche ise nimetab seda “ennelõunaseks 
filosoofiaks”.  Neid  teoseid  seob  võitlus  “decadence”,  “moraali”  ja  “religiooni”  vastu.  Nietzschet  ajendab  võitluses 
 
moraali ja traditsioonilise filosoofia vastu kirglik igatsus tõepärasuse järele.  Moraal  on suhteline, moraali otsused ei 
ole  ajatud  ja  absoluutsed,  vaid  ajaloolised  ja  sotsiaalselt  suhtelised.   Voorused   on  konvensionaalsed   eelarvamused . 
Tegelikult on inimese juures suunatud kõik suuremale naudingule. Kaastunne on vaid enesekaitse,  ligimesearmastus  
enesearmastus. III periood:  Õhtumaise kultuuri diagnoosiks annab Nietzsche:   nihilism .  “ Radikaalne  väärtuse, mõtte 
ja soovide eitamine.” Ülimad  väärtused on  nõrga kristliku  mõtte  ja  filosoofia  valede  hooned,  mis  kokkuvarisevad. 
Nietzsche  teraapia  seisneb  “võimu  tahte”  kuulutamises.  Võimutahte   kandjaks   on  “Üliinimene”.  –  “Übermensch”. 
Üliinimene on täielikult vaba traditsioonilistest väärtustest. Tema tegevus lähtub maistest mõõdupuudest: Ta püüdleb 
tugevuse, vitaalsuse ja võimu poole. Tema vastas seisavad karjainimesed. 
 
12. Uuspositivism ja  keelefilosoofia  taotlused 
Uuspositivismi iseloomustab täpsus ja väljenduste kontrollitavus. Ideaaliks on seejuures loodusteaduslik käsitlus kui 
selline.  Erilise  koha  filosoofias  omandab  teadusteooria  s.o.  üksikute  teaduste  ülesehituse  ja  osade,  meetodite  ning 
tulemuste  filosoofiline   vaatlus .   Logistika   kui  meetod  ja  täpsus  kui  eesmärk  asendavad  traditsioonilisi  filosoofilise 
küsimuseasetusi. Vanad metafüüsika probleemid heidetakse kõrvale kui arusaamatu mõistete segadik: 
“Inimesed  harjuvad  maailma  vabastamisega  imelisusest...   Tundeelu   kohandumine  tunnetusega  on 
lõpuleviidud.  Nii   kaotavad   maailmavaatelised  probleemid  iseenesest  mõtte,  mitte  sellega,  et  nad  saavad 
vastatud, vaid sellega, et nad muutuvad objektituks.” (E.Topitsch) 
 
Sellega tihedalt seotud on “linquistic turn” 20.saj. filosoofias: See on pöördumine keele kui filosoofia objekti poole. 
Alul teostub see  keele analüüsi kaudu,  nii  nagu  selle  arendavad  välja  Moore  ja Russell. Probleemidele  lähenetakse 
nii, et neid kirjeldatakse korrektsetes ja mötekates keelelistes vormides. Nii leitakse üles eksitav meie väljendustes ja 
heidetakse see kõrvale. 
Siit  areneb  eesmärk  luua  ideaalne  täiuslikult  selge  keel.  See  eesmärk  kujuneb  filosoofia,  eriti  nn.   Wieni   ringi 
põhiliseks teemaks. 
Hiljem areneb välja normaalse keele  filosoofia (“ordinary  language  philosophy”): 
selle  objektiks  kujuneb keel, selle tegelikult kasutatavas vormis. 
Mõlema keele filosoofia suuna jaoks on kõige tähtsamaks filosoofiks  WITTGENSTEIN . 
 
13.  Postpositivism  K.  Popper  ja Th. Kuhn 
Postpositivism  on  positivismi   eitav   teadusfilosoofia.  Postpositivistid  jagunevad  internalistideks  ja  eksternalistideks. 
Internalistid toetuvad teadmiste immanentsetele e. olemuslikele seadustele.  
Eksternalistid  uurivad,  kuidas  teadmiste  kasvu  mōjutavad  sotsiaalsed  ja  psüühhilised  tegurid.  Th.Kuhn  ongi  selle 
suuna tuntuim esindaja.  
Ta  sai  ülemaailmse  kuulsuse   teosega   "Teadusrevolutsioonide  struktuur",  milles  ta  tuginedes  laialdastele 
teadmistele   teaduse  ajaloost,  pakkus  välja  oma  teaduste  arengu   kontseptsiooni .  Ajal  mil  ilmus   Kuhni   raamat 
"Teadusrevolutsioonide  struktuur"   oldi   üldiselt  arvamusel,  et  teadus  areneb  kumulatiivselt  (ld.  cumulatio  - 
kujunemine): 
uued  teadmised  lisanduvad  vanadele  ja   niimoodi   toimub  pidev  teadmiste  kasv.  Kuid  Kuhni  arvates  ei  arene  teadus 
sujuvalt   vaid  muutub  aeg-ajalt  revolutsiooniliselt.  Teadusrevolutsioonidega  kaasneb  paradigmade  vahetus  (kr. 
paradeigma - näidis, näidiseeskuju). Mõiste  paradigma  kasutuselevõtt on Th. Kuhni  teene .  
Mis siis on paradigma? 
1)  See on teooria, millest lähtutakse.  
2)  See  on   ettekujutus   teaduslikust  tegevusest:  milliseid  vahendeid  tuleb  kasutada?,  milliseid  väärtusi 
tunnustada?, kuidas organiseerida teaduslikku tegevust?  
3)  Paradigma  on  üldine  maailmavaade,  mis  on  aluseks  kogu  teaduslikule  mõttele  (see  oleks  paradigma 
filosoofiline tähendus). 
Jaotab   teaduse  arengu  5  perioodi:  paradigma  eelne,  normaalne,  kriisi,   revolutsiooniline   ja  revolutsiooni  järgne 
periood. 
K.  Popper  on  internalistide  esindaja.  K.Popper  sai   tuntuks   oma  teadusteoreetiliste  töödega.  Oma  “Uurimise 
loogikas” käsitleb ta põhjalikult induktsiooni tunnetuslikke võimalusi. Koos Humiga eitab ta võimalust nagu võiks 
paljudest juhtumitest tuletada mingit seadust. Induktiivne otsus ei ole loogiliselt paratamatu.  Küll on aga  deduktiivne  
lähenemine “ modus  tollens” puhul kehtiv. 
Kui p tuletatav t-st (p järelduslause lausete süsteemist t), ja p vale, siis on ka t vale. 
Seega ei sõltu  loodusteaduste  ja metafüüsika erinevus mitte induktiivsest lähenemisest, vaid selles, kas antud  lausete 
empiiriline falsifitseerimine (ümberlükkamine) on põhimõtteliselt võimalik. 
Mingi  teooria  sisu  on  kahekordselt  määratletav:  Loogiline  sisu  on  kõigi  lausete  hulk,  mis  on  antud  teooriast 
tuletatavad; Selle informatiivne sisu on nende lausete hulk, mis ei ole selle teooriaga ühendatavad. 
Seega on iga teooria sedavõrd rikkam, mida enam ta pakub võimalusi kriitikaks ja falsifitseerimiseks.  
Tunnetus  saavutatakse  Popperi jaoks skeemis P1 – ET – VK – P2 
Probleemi  (P1)  püütakse  seletada  esialgse  teooriaga  (ET).  See  allutatakse  omakorda  diskussioonile  või  vigade 
kõrvaldamisele (VK), millest tuleneb järgnev probleem (P2). 
 
15.  Eksistentsialism  – M.  Heidegger  
Eksistentsialism  on  olnud   paljudele   meie  ajastu  filosoofiaks.  Suundumus  üksikinimesele  ja  tolle  konkreetsele 
situatsioonile.  Ühine  on  õpetus  hirmust  (Angst)  kui  kohalolemise  (Dasein)  põhialusest,  inimese  üksindusest  ja 
inimeseksolemise kõrvaldamatust traagikast. Eksistentsialism on üks markantsemaid irratsionalismi vorme. Siin on 
öeldud   otsustav   ei  ratsionalistlikule  filosoofiale.  Küsimusele,  kes  ja  milline  inimene  on,  vastab  inimene  ise.  See 
autonoomne  vabadus  eelneb  igasugusele  mõistuspärasele  kaalutlusele.  Inimene  elab  mõistuseeelsest  ja 
mõistuseülesest vabadusest.  Heideggeri  arvates on senine filosoofia kontsenreerinud end vaid asjade olemusele (Mis 
see on?). On püüeldud maailma ja inimese olemust mõista ja määratleda. Asjaolu, et olemasolu on olemas, seda on 
võetud  endastmõistetavana.  Heidegger  aga  tõstatab  just  siin  probleemi.  Heideggeri  arvates  seisneb  filosoofia 
põhiprobleem  oleva  olemasolus.  Seejuures  teravdab  ta  just  inimese  olemasolu  küsimust.  Mida  tähendab  inimlik 
olemine? Inimene erineb  mitteinimlikust olemisest  just sellega, et talle on ta olemasolu vähem  või rohkem avatud. 
Inimese tunnuseks on individuaalse olemasolu teadvus. Inimene on teatud vahekorras oma olemisega. Inimene teab, 
et  ta  on  olemas.  Seda  konkreetset,  individuaalset  inimese  olemist  nimetab  Heidegger  kitsamas  mõttes  
EKSISTENTSIKS.    Heidegger  kritiseeris  traditsioonilist  metafüüsikat,  tõlgendades  ja  kritiseerides  seda 
fenomenoloogia ,   hermeneutika   ja  ontoloogia  vaatekohast.  Samuti  rajas  ta  fundamentaalontoloogia.  Tema  mõtted 
avaldasid  suurt  otsest  ning  õpilaste  kaudu  ka  kaudset  mõju  filosoofiale  nii  Saksamaal  kui  ka  mujal  ning 
humanitaarteadustele. Martin Heideggeri suhe natsionaalsotsialismiga on tänini ägedate vaidluste teema. 
 
16. Ajaloofilosoofilised visandid –  Spengler , Teihard de  Chardin , A.  Toynbee  
Spengler  –  peateos  „Õhtumaa  allakäik“  2  köidet  1918  ja  1922.  Kokkuvõttev  mõte:  „Ei  ole  olemas  ühtset 
maailmaajalugu , on ainult erinevate suletud kultuuride ajalugu.“ Iga kultuur läbib 3  etappi : sünd, õitseng ja surm. Ta 
leidis,  et  7  kultuuri  on  need  etapid  juba  läbinud:   Araabia ,  egiptuse,  antiikkultuur,  india,   maajade   kultuur,  hiina  ja 
babüloonia kultuur. Kaheksas, mis on viimases  etapis  ehk läheneb  surmale , on läänelik kultuur. Ühe kultuuri eluiga u 
1000  aastat.  Kultuur  on  nagu   elusorganism ,  kultuuri  ajalugu  =  organismi   biograafia .  Kultuuri  elu  juhib  saatus  ja 
erinevused  tulenevad  „kultuuri  hingest“.   Aegumatud   mõtted  –   illusioon .  Kultuur  2  tähenduses:  1.  laialt  sotsiaalne 
organism, 2. kitsalt vastandub tsivilisatsioonile. „üheaegsed“ kultuurinähtused  platon ,  aristoteles  = hegel, kant jne 
Teilhard  de  Chardin  –  paleontoloog,   filosoof ,   teoloog .  Sinantropuse   avastaja .  120  teaduslikku  tööd.  Tal  keelati 
kirjutada  teoloogiast,  aga  1  teos  ilmub  siiski  „Inimese   fenomen “.  Tema  filosoofia  avaldub  kirjades.  Alfast 
(evolutsiooni  lähtepunkt)  viib   telg   omegasse  (Jumal).  See  telg  on  inimene,  teele  jääb  kosmogenees,  biogenees  ja 
noogenees. Tunnus:  mateeria  kasvava kompleksuse seadus. Toimib ilma  jumaliku  loomisaktita.  
A.  Toynbee  –  briti  ajaloofiloseoof.  Uurib  inimkonna  kultuuri  ajalugu.  Teosed  „History  of  the  World“,  „War  and 
civilization“.  Lokaalsete  tsivilisatsioonide  tsüklilise  arengu   pooldaja .  Kokku  21  kõrgkultuuri,  mõjutavad  teineteist. 
Alles  on  5.  tähtsaim  mõju  lääne  kristlikul  kultuuril.  Kultuuri  tõusu  eeldus  on   loominguline   jõud.  Ta  on  kriitiline 
tehnika  arengu  suhtes,  inimene  käib  alla.  Kultuuri  alus  on  jumalik  plaan.  Ajalugu  sõltub  loomingulise  vähemuse 
vabadest  otsustest,  ta  rõhutab  isiksuse  rolli  ajaloos.  On  takistatud  (kastisüsteem  jne)  ning  kasvavad  (vaimne 
loomingulisus) kultuurid. Käib alla kui vähemus kaotab loovuse aga mitte võimu. 
 
17. Uusvasakpoolsed ja uusparempoolsed 
Uusvasakpoolsed  –  H.   Marcuse .  Ta  alusideoloogia  on  uusmarksism.  Uusmarksistideks  nimetatakse  tavaliselt  neid, 
kes  ilma  marksistliku  minevikuta  ja  väljaspool  marksistlikku traditsiooni  seistes avastasid enda  jaoks  Marxi .  Kõige 
suuremat  tähelepanu  väärib  siin  nn.  FRANKFURDI  KOOLKOND.  Marcuse  leiab,  et  kapitalism  on  ummikus, 
eesotsas   USAga .  Kapitalism  tahab  end  väga  säilitada  ja  tulemus  on  vabaduse  maha   surumine ,  sõjaohukasv  jne. 
Kõrgkihil  on  selles  oma  osa.  Rõhumine  on  kõikehaarav  ja  toimub  massimeedia  kaudu.  Heaolutunne  hävitab 
revolutsiooni juba eos. Teine meetod on rõhuv  kannatlikkus .  
Uusparempoolsed  –  A.  Benoist.   Konservatism   ei  ole  uus  nähtus.  Ajalugu  ei  ole  spekulatiivsete  targutuste  tulemus 
vaid  TRADITSIOONIDE,  ETTEKUULUTUSTE,  MORAALSETE  VEENDUMUSTE  JA  TAVADE  KOGUM. 
Eeskujud W.  Scott , Nietzsche jne. Algul oli tegemist Pariisi Euroopa tsivilisatsiooni uurimisgrupiga. Benoit peateos 
on  „Nähtud  paremalt:  Kaasaegsete  ideede  kriitiline  antoloogia".  Kesksel  kohal  on  tema  jaoks  mõiste  KULTUUR. 
Kultuur on praktiliste teadmiste, kunstilis-kujunduslike,  filosoofiliste  ja kõlbeliste  väärtuste kogum,  mis  moodustab 
kultuuritraditsiooni.  Kultuur  tähendab  ka  järkjärgulist  eemaldumist  loodusest.  Inimesele  on  kultuur  loodusest 
esmasem, ajalugu tähtsam  bioloogiast. INIMENE ON AJALOOLINE  OLEVUS  Kõik rassid pole võrdsed. Kõik  ei 
peagi olema, kõik ei taha amerikaniseeruda. 
Inimõiguste ideoloogia rajaneb  neljal  usuartiklil:  
1.  usul  inimkonna ühtsusesse ja selle ühtsuse moraalsel tähendusel;  
2. usul “inimisiksuse eksisteerimisse”, mis on sõltumatu iga konkreetse indiviidi tunnustest;  
3. usul “inimloomusesse”, mis annab põhjust “loodusõiguseks”;  
4.  lõpuks  usul,  et  indiviidi  tuleb  eelistada  orgaanilistele  ja  ajaloolistele  ühiskondadele,  nagu  kultuurid,   rahvad   ja 
rahvused.  
Kuna  inimõiguste  ideoloogia  tõstab  abstraktse  üksikisiku  õigused  üle  konkreetse   kuuluvuse   kustutatakse   oleviku  
nimel   minevik   ja  suhe  oma  kultuuri.  Inimõigusi  kaitsev  isik  on  aluspinnata,  tal  ei  ole  kultuuripärandit,  ei  ole 
kuuluvust või ta tahab mõlemad hävitada.