Filosoofia talve arvestus (0)

Filosoofia arvestus 
 
1. Renessanssi üldiseloomustus 
Renessanss   (pr.  “uuestisünd”)  on  üleminekuaeg  keskaja  traditsioonilt  uusajale.  See  ei  ole  suurte  filosoofiliste 
 
süsteemide  aeg  vaid  eksperimentide  ja  võimalusi  prooviva  uusorienteerumise  aeg.
Filosoofia  areng  toimub 
kultuurilooliste muutuste foonil. 15.saj. lõpul ja 16.saj. algul vallandub kõigil elualadel värskendavaid tuuli. Valitseb 
uudishimutsev  kääriv  miljöö.  See  on  leiutuste  ja  avastuste  aeg.  Ainelise  kultuuri  saavutused  käivad  käsikäes 
maailmapildi  avardumisega.  Toimub kiire  tehniline areng.  Kompass,  mis  viib  suurte avastusreisideni. 1492 ületas 
Kolumbus Atlandi. Teleskoop, tagajärjeks on “kosmiline šokk”. Kopernikuse heliotsentriline süsteem. Trükikunst. 
Petrarca  ja Boccaccio panevad aluse humanismile, mis on  kantud  traditsiooni ja  skolastika  põlgusest. Taotletakse 
inimese  taassündi  antiiksest   vaimust   lähtuvalt.  Madalmaadel   Erasmus   Rotterdamist.  Inglismaal  Th.Morus. 
Prantsusmaal Michel de  Montaigne . Humanistliku mõtte keskmes on inimene, sellele lisanduvad teemad on loodus, 
ajalugu, keel. Inimese harituse  kraad  kujuneb ühtlasi tema moraalse kvaliteedi mõõdupuuks. Renessanssi aegse 
Itaalia  filosoofia  on  mõjutatud  Platoni  ja  Plotinose  taasavastamisest.  Nende  tundmise  toob  Itaaliasse  kreeka 
õpetlane Plethon. Keskaegsest nominalismist alguse saanud  arengud  leiavad siin oma lahenduse. Parooliks kujuneb 
põhimõte:  Filosoofia  olgu  eelkõige   loodusteadus .  Humanism  on   moodsa   loodusteaduse  hälliks.  Filosoofia 
omandab ilmalikud jooned.  
 
2. F. Baconi idolad 
Inimmõistuses on palju sellist, mis takistab tunnetamist, moonutades seda nagu kõverpeegel moonutab kujutist. Ta 
nimetab  selliste  moonutuste  põhjusi  iidoliteks  (kr.  eidolon  –  kujutis,  viirastus,   iidol ).  Ta  leiab,  et  iidoleid  on  nelja 
liiki:  
1) Idola tribus ehk sugukonnaiidolid on  omased  kõigile inimestele.  
Inimene  eeldab  looduses  rohkem  korrapära,  kui  seal  tegelikult  on  ning  vaatleb  loodust  sarnaselt  inimesega, 
omistades  loodusele  näiteks tahtmisi ja kavatsusi. 
Samuti on inimesele omane märgata ainult tema seisukohti kinnitavaid FAKTE. 
Sama liiki  iidolid  põhjustavad usku astroloogiasse ja ennetesse. 
2)  Idola  specus  ehk  koopaiidolid  on  iga  inimese  jaoks  individuaalsed  ning  tingitud  kavatsusest,  eluviisist  ja  elus 
kogetud sündmustest.  
Iga inimene elab justkui isiklikus  koopas , mis kõike moonutab. 
3) Idola fori ehk turuiidolid on tingitud sellest, et inimene kasutab sõnu, mille tähendus on ebatäpne või millel see 
koguni puudub. 
Näiteks pole tähendust sõnal saatus. Selliste sõnade kasutusviis kujuneb turuplatsil ehk  foorumil, kus keegi ei pööra 
tähelepanu mõtete täpsusele. 
Inimene usub, et ta mõistus valitseb sõnu, kuid tegelikult alistavad sõnad mõistuse. 
Kõigepealt tuleb mõisted defineerida. 
4) Idola theatri ehk teatri iidolid on tingitud usaldavast (ebakriitilisest) suhtumisest kõiksugu teooriatesse.  
Niipalju kui on loodud filosoofilisi õpetusi, niipalju on Fr. Baconi arvates lavastatud komöödiaid, milles kujutatakse 
väljamõeldud maailma. 
Teatri iidolid ilmnevad asjaolus, et uskuma hakatakse sellesse, millesse on  meeldivam   uskuda , ning ei tunta enam 
huvi asjade tegeliku seisu vastu. 
Baconi arvates pole võimalik iidoleid inimmõistusest täielikult kõrvaldada, küll  aga on võimalik vähendada nende 
mõju. 
 
 
 
3.  Empirism  J.  Locke ´i näitel  
J.Locke on empirismi peaesindaja. Empirism on filosoofia, mis muudab kogemuse oma aluseks. – Iga teadmine on 
sõltuv kogemusest ja allutatud selle kontrollile. Empirism on mõttesuund, mis vastandub ratsionalismile, pidades 
teadmise  aluseks  kogemusi  ja  eitades  kaasasündinud  ideesid.  Empirism  seab   muuhulgas    kahtluse   alla 
metafüüsika. Ratsionalismi  ja empirismi  vaidlus on klassikaline  tunnetusteoreetiline probleem  filosoofias. J.Locke 
ideed riigist, tolerantsusest ja pedagoogikast mõjutasid  valgustust  ja poliitilist liberalismi. J.Locke filosoofia keskmes 
seisab   tunnetusteooria ,  mille  esitab  teoses:  “Essay  concerning  Human   Understanding ”  (katse  kirjeldada 
inimmõistust). Oma teadvuses  leiab  iga  inimene  teatud kujutlusi,  mida  J.Locke  nimetab  ideedeks. Ideed pärinevad 
väljavõttetult kogemusest. Locke  astub  vastu  teooriale  nagu oleks  inimesel kaasasündinud  ideid,  mis  elaksid  temas 
enne  igasugust  kogemust.  Sünni  hetkel  on  inimene  “white   paper ”  ehk   tabula   rasa.  Kõik  kujutlused  tekivad  aja 
 
jooksul kogemusest.  Kogemusel  on 2 allikat: Väline  meeleline  taju (sensation), Sisemine enesetaju (reflection), 
mis  on  seotud  mõtlemise,  tahte,  usu  jms.  aktidega.  Neist  kahest  allikast   tekkivad   kujutlused  on  kas  lihtsad  või 
kompleksed.  Lihtsad  ideed  jagunevad  omakorda  erinevateks  liikideks.   Lihtsate   kujutluste  suhtes  on  meie  vaim 
passiivne.  
 
4.  Ratsionalism  R.  Descartes ´i näitel 
Ratsionalism filosoofias on tunnetusteoreetiline suund, mille järgi tõsikindlate teadmiste allikas on  mõistus ja 
loogiline mõtlemine, mitte kogemus ega  meelte  andmed. Tõe kriteeriumiks peab ratsionalism teadmiste selgust ja 
loogilist korrektsust. Rene Descartes on uusaja filosoofia rajaja, ratsionalismi esindaja. Descartes’i filosoofia eesmärk 
oli  leida tõsikindel teadmine, st teadmine,  milles  saab täiesti kindel olla. Inimtunnetuse  mõõtmise  kriteeriumiks on 
kahtluse puudumine. Seega tõsikindel teadmine on teadmine, milles ei saa enam kahelda. Et sellist teadmist leida, 
hakkas  Descartes  kõiges  kahtlema.  Ta  leidis,  et  taju  ei  saa   usaldada   (meeled  ei  täida  kindluse  nõuet),  kuna 
võimalikud on erinevad illusioonid ja  tajuvead . Lõpuks jõudis ta ühe filosoofia ajaloo kuulsaima üksikideeni:  cogito 
ergo   sum  (mõtlen,  järelikult  olen  olemas). Jumala  olemasolul  on Descartes’i  filosoofias tähtis koht. Talle ei paku 
huvi jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel (nagu see oli omane keskaja skolastikale), vaid tema lähenemisviis on 
rangelt  mõistuspärane. Siinjuures eelistab ta uskuda, et jumal on hea. Descartes’i arvates peab Jumala olemasolu 
tõestama seepärast, et  ratsionaalne   inimene usub  vaid  mõistuspäraseid argumente. Tal on  kosmoloogiline (täiuslik 
olend ) ja ontoloogiline (olemasolu ei ole eraldatud olemusest) jumalatõestus.  
Dualistlik maailmakäsitlus: Kehad  alluvad  loomulikele  seadustele , sellistele nagu mehhaaniline surve ja tõuge. 
Vaim  on  aga  vaba.  Vabaduse  kõige  madalamaks  vormiks  on  suvalisus  mis  lähtub  indiferentsusest.  Vabaduse 
kõrgemaks vormiks on evidentsest  otsusest  lähtuv vabadus. 
 
5. Prantsuse valgustuse omapära 
Enamus prantsuse valgustuslikke ideid pärineb Inglismaalt – J.Locke ja D.Hume loomingust. 
Prantsuse  valgustusele  on iseloomulikud: 
1.   Agiteeriv   suunitlus  
2.   Radikalism  
3.   Ateistlik  põhihoiak 
Esindajad:   Pascal     -  Kuulsaim  teos  on  “Pensees”  –  Mõtted.  See  on  kogu  märkmeid.  Algselt  oli  see  mõeldud 
 
materjalina  kristliku  usu  apoloogiale.
Inimene  seisab lõputult  suure ja lõputult väikese vahel. Mõistuse kõige 
säravam tegu on  iseennast  piirata. Süda peab aga  langetama  kõige olulisema otsuse, otsuse usu poolt või vastu.  
Voltaire   -  On  sunnitud  elama  pagenduses  Inglismaal,  kust  saab  uusi  impulsse.  Teosed:   1734   Filosoofilised 
kirjad.1764   Filosoofiline   sõnaraamat.  Ta  on  kõige  mõjuvam  prantsuse  valgustuse  esindaja.  Hüüti  “naervaks 
filosoofiks ”.  Filosoofiliselt  võtab üle  inglise empirismi  mõttevara.  Eriti teravalt ründab ta religiooni dogmaatilisust: 
ta  näeb  siin  intolerantsuse,  vabadusetuse  ja  teisitimõtlejate  jälitamise  allikat.  Suur  osa  ajaloolisest  religioonist  on 
puhas ebausk. On vaja  luua  mõistuspärane  religioon , mis  soodustaks moraali. Lisaks  veel  Montesquieu , Diderot ja 
 
Rousseau . Rousseau on üleminekufilosoof: ühest küljest teravdab ta üleskutset suuremale vabadusele, teisest küljest 
valmistab ta ette romantilist  protesti  valgustuse vastu. 
 
6. J.J. Rousseau ja valgustuse kriitika 
Rousseau on üleminekufilosoof: ühest küljest teravdab ta üleskutset suuremale vabadusele, teisest küljest valmistab 
ta ette romantilist protesti valgustuse vastu. 
Tema  tesoeid:  Uus   Heloise ,   Emile   ehk   kasvatusest ,  Ühiskondlikust  lepingust,  Üksildase  uitaja  mõtisklused, 
Pihtimused 
Ta lisab lääne filosoofiale kolm revolutsioonilist ideed: