FILOSOOFIA mõisted (0)

FILOSOOFIA ARVESTUS



FILOSOOFIA ARVESTUS 1. Mis on filosoofia? Looduse, inimkonna ja mõtlemise üldisemaid arenemisseadusi käsitlev teadus. Filosoofia on
kogu tõelisuse metoodiline uurimine selle puhtas iseeneses olemises. Filosoofia mõtteks on
püüdlus luua võimalikult terviklikku maailmapilti. Filosoofia kujundab ja süstematiseerib
meie mõtlemise piirsõnavara. 2. Ontoloogia Õpetus olemisest. Filosoofia osa, mis uurib olemise mõistet ja põhimist olemust. Mõnikord
samastatakse metafüüsikaga; selle haru. Teatud esmaste või kindlalt olemas olevate üksuste
määratlemine mõne filosoofia suuna poolt, nende üksuste seostatud ja teoreetiliselt
põhjendatud kogum (nt Platoni ontoloogia üksus on idee). Pk: Mis on olemas? 3. Metafüüsika Filosoofia osa, mis uurib reaalsust kui sellist. Õpetus reaalsuse kõige üldisematest
printsiipidest, struktuurist ja koostisest. Üritab selgitada olemise põhialuseid ning algupära,
reaalsuse kogemuse piire ületavaid probleeme ja algmõisteid. Metafüüsika üritab ületada
füüsikalisi piire, kasutades vaatluse, mõõtmise ja katsete asemel oletusi, mõtisklust ja
loogikat, püüdes jõuda mittemõõdetava reaalsuse ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate
seaduspärasusteni. 4. Gnoseoloogia (tunnetusteooria)/ epistemoloogia (teadmisteooria) Teatud esmaste või kindlalt olemasolevate üksuste määratlemine mõne filosoofia suuna poolt,
nende üksuste seostatud ja teoreetiliselt põhjendatud kogum. Käsitleb tunnetust ning selle
võimalikkust, suhet reaalsusega, allikaid ja meetodeid. Hõlmab inimteadmise päritolu,
loomuse ja piiride uurimist. 5. Kolm filosoofia põhiküsimust Platoni järgi. Mis on hea?
Mis on tõde?
Mis on ilus? 6. Idealism Teooria, mille kohaselt reaalsus on vaimne või sõltub olulisel viisil teadvusest. Vastand
materialism. Usub maailma loomist ja hinge surematust. 7. Materialism Teooria, mille kohaselt reaalsus lõppkokkuvõttes on materiaalne. Idealismi vastand. Peab
esmaseks ainet. Mateeria/ aine on põhiline ja teadvus tuleneb sellest. Maailm on olemuselt
aineline. Eitab maailma loomist ja hinge surematust.


8. Relativism Tunnetusteoreetiline seisukoht, mille kohaselt teadmine on alati teatud viisil tinglik ja
suhteline. Metafüüsikas: seisukoht, mille põhjal reaalsusestruktuur sõltub vaatenurgast või
taustsüsteemist. Vastandiks sellele on absolutism, mis rõhutab tõe või väärtuse objektiivset
üldkehtivust. Relativism toob sageli kaasa seisukoha, et inimeste uskumuste ja
käitumisviiside väärtus ei ole absoluutne, vaid sõltub näiteks nende ajaloolisest ja
kultuurikontekstist ning on mõistetav ja hinnatav ainult selles kontekstis. Kõik on suhteline,
sõltudes taustsüsteemist. Ükski vaatenurk ei ole priviligeeritud. 9. Mis huvitas kreeka loodusfilosoofe? Näited. -looduse kui terviku filosoofiline seletamine ja tõlgendamine. Valitses enne moodsa teaduse
arengut. Loodusteaduse eelkäija.
Neid huvitas loodus ja selle muutused, taheti mõista loodust toetumata müütidele.
Peamised uurimisalad olid kosmoloogia, astronoomia, looduse uurimine suures mastaabis,
etioloogia ehk haiguste tekkepõhjused, õpetus põhjustest ja juhustest, tõenäosusest ja
juhuslikkusest, loodus, mateeria jne. 10. Mis on arhee? Algaine (tuli, vesi, maa, õhk). Kõikide asjade alge. Nt Thales pidas algaineks vett. 11. Nimeta 4 antiikajal tuntud algainet. Tuli, vesi, maa, õhk 12. Mis on adiafoora? Asjad, mida inimesed kõrgelt hindavad - elu, tervis, varandus, au ja nende vastandid-
haigused, surm, vaesus, orjus ja autus. Pole head ega halvad. Neutraalsed asjad, mille suhtes
tuleb olla ükskõikne. 13. Apooria. Vähemalt 2 näidet. Filosoofias raskesti lahendatav või ületamatu vastuoluga probleem, mis võib tekkida vaatluse
(või kogemuse) ja vastava vaatluse (kogemuse) mõttelise analüüsi tagajärjel.
DIHHOTOOMIA- Et läbida mingi vahemaa, tuleb läbida kõigepealt pool sellest vahemaast.
Selleks aga, et jõuda poolele maale, tuleb omakorda läbida poolest vahemaast pool, jne
lõpmatuseni. See tähendab, et läbida tuleks lõpmata palju teepikkusi. See aga pole võimalik
lõpliku aja jooksul. Seega vahemaa läbimine pole võimalik ehk liikumine pole võimalik.
NOOL- Ükskõik kus lendav nool ka ei asuks, alati ta asub mingis kohas. Kui nool asub teatud
kohas, siis ta ei liigu, sest võimatu on üheaegselt asuda mingis kohas ja liikuda. Järelikult
nool ei liigugi. Ehk liikumine pole võimalik.
ACHILLEUS JA KILPKONN- Achilleus ja kilpkonn jooksevad võidu. Kilpkonnale antakse
väike edumaa, et võistlus põnevam oleks. Natukese aja pärast stardib Achilleus – ja ta ei jõua
kilpkonnale iialgi järele. Põhjendus on järgmine: kui Achilleus jõuab punkti, kus kilpkonn
asus stardihetkel, on viimane sealt juba jõudnud järgmise punktini. Kui Achilleus jõuab selle
järgmise punktini, on kilpkonn jõudnud jälle edasi, ja nii lõpmatuseni. Vahemaa Achilleuse ja


kilpkonna vahel väheneb pidevalt, kuid iial ei saa see võrdseks nulliga ning iialgi ei jõua
Achilleus kilpkonnale järele. Ehk liikumine on võimatu. 14. Logose tähendus Herakleitosel Logos - sõna. Ainus muutumatu asi, korra ja teadmiste printsiip.
Herakleitos oli veendunud, et kõik olemasolev on absoluutselt muutuv, ka “ühte ja samasse
jõkke ei saa kaks korda astuda”, sest sellesse voolavad üha uued ja uued veed.
Maailmakorraldus on allutatud seaduspärasusele - logosele. Logost ja ürgtuld käsitles
Herakleitos samastena.
Herakleitos ütles, et maailm on igavesti elav tuli ehk arhee taoline asi. Kõik tulega
samaväärne. Tuli on muutuv, aga ei muutu see, et asjad muutuvad ehk muutus on muutumatu.
Muundumise muutumatu seadus ongi võib-olla logos. Võib-olla Herakleitos tahab öelda, et
ürgalget ei ole, sest kõik ained muunduvad üksteiseks. 15. Sofistid Õpetasid raha eest tarkust ja kõnekunsti. Peamiselt õpetasid retoorikat (sp et
rahvakoosolekuid peeti, kus vaja kõnesid pidada). Pole moodustanud koolkonda. Kriitilised
traditsioonilise ühiskonnakorralduse, religiooni ja eelneva filosoofia suhtes. Esimene kuulus
sofist oli Protagoras. 16. Sokrates’e tähtsus antiikfilosoofias Ta ise ei pannud kirja, teame läbi teiste kirjutiste. Vaateid avaldas avalikes vestlustes või
vaidlustes, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuste abil tõe poole (sokraatiline
meetod). Ei ole teada paljud tema nime all olevad mõtted ka tegelt tema omad on. Filo ül
pidas õpetada inimest iseennast tundma, kuidas käituma peaks. Ei arvanud, et sõnadega
mängimine (sofistid) või taevaste ja maiste asjade üle targutamine oluline, vaid elamise viis.
Määratles voorust, õiglust, vaprust, vagadust ja mõistlikkust, mis pidid olema õnne allikas.
Mis on teadmine ja kuidas see toimib. Kui on oskus, peab oskama seda ka sõnade abil edasi
anda e õpetada (see tema logos). Tahtis näidata inimestele kui piiratud on nende teadmised,
küsides näiliselt lihtsaid küsimusi. Teda süüdistati, et rikub noori ja salgab jumalaid ning
hukati. 17. Neli voorust Platoni järgi Tarkus
Vaprus / mehisus
Mõõdukus / enesevalitsemine
Õiglus / õigemeelsus 18. Platoni peamine teos (Politeia), selle põhiline sisu ‘Riik’ on Platoni dialoog. Peamine on arutelu selle üle, mis on õiglus ja milline on parim
riigikord. Õigluse seos õnneliku eluga ja riigi ideaalne kord (politeia). Õnn pole õigluseta
võimalik. Arvas, et riigijuhid peaksid olema filosoofid, sest muidu iha saab võitu. Rahvas,
sõjamehed, valitsejad.


19. Uusplatonismi suhtumine ihusse ‘Ma häbenen, et mul on keha’. Tahtis, et temas poleks midagi materiaalset. Kõneleb
ainelisuse pimedusest ja ütleb et mateeria on kõige oleva algusest kõige kaugemal. 20. Telos, teleoloogia Aristotelesel Telos- inimese sisemine eesmärk. Looduse toimimine on teleoloogiline (kui põhjused
toimivad, realiseeruvad kavandid). Ehk kui nt käsitööline teeb materjalist eseme, peab see
vorm juba enne tema arus olemas olema. 21. Neli põhjust Aristotelese metafüüsikas causa materialis - materiaalne põhjus (telliskivi)
causa formalis - formaalne põhjus (maja plaan)
causa efficiens - tegevuspõhjus (ehitusmeistri töö)
causa finalis - sihtpõhjus (soov majja elama asuda) 22. Vormi ja mateeria Aristotelesel vorm- mateeria (maja- telliskivi, telliskivi- savi, ….). Materiaalne põhjus (telliskivi),
formaalne põhjus (maja plaan), tegevuspõhjus (ehitusmeistri töö), sihtpõhjus (soov sinna
elama asuda). Mateeria on vormi võimalikkus, vorm aga mateeria aktuaalsus, see on lõpule
viidud reaalsus.
vorm - maja, mateeria - telliskivi
vorm - telliskivi, mateeria - savi
vorm - savi, mateeria - algelemendid
vorm - algelemendid, mateeria - 1. mateeria 23. Induktsioon Filosoofias arutamise viis, mille puhul sellest, et ühtedel asjadel on teatav omadus,
järeldatakse, et see omadus on ka mõnel teisel asjal või isegi kõikidel samalaadsetel asjadel,
või sellest, et mingitel asjadel on mingi omadus, järeldatakse, et see omadus on neil ka
tulevikus. Tõenäosusel põhinev järeldamine. Üldistus. Üksikult üldisele. Tulemus on
tõenäoline, aga mitte paratamatult tõde tagav. 24. Deduktsioon Arutlemise viis, mis tagab, et tõestest eeldustest saadakse tõesed järeldused. Eelduse tõesus
tagab järelduse tõesuse. Üldiselt üksikule. Lõppjäreldus on oletus lausete loogiline tulemus. 25. Dialektika- antiikses tähenduses, Hegelil Antiikajal ja keskajal: Filosoofiliste mõistete uurimine vestluste abil (Sokrates).
Hegelil: vastandite kaudu edenev arenguprotsess, reaalsuse põhiline struktuur. (tees+antitees=süntees).


26. Teism ja deism Teism- Jumalat kõrgeima üleloomuliku olendina tunnustav õpetus.
Deism- Usulis-filosoofiline õpetus Jumalast kui maailma loojast, kes pärast loomisakti
looduse kulgu enam ei sekku. 27. Polüteism Usk paljude jumalate olemasolusse. 28. Panteism Jumalat ja loodust samastav õpetus. Jumal on kõiges. 29. Monism Teooria, mille kohaselt on olemas üks põhiline aine või alge, millest kogu
reaalsus koosneb. Filosoofiline õpetus, mille kohaselt on olemas üks ja
ainult üks substants (iseseisvalt olemasolev, Jumal vb). 30. Dualism Teooria, mille kohaselt reaalsus on jagunenud kaheks, koosnedes kahest teineteisest
sõltumatust algprintsiibist ehk substantsist. 31. Pluralism Teooria, mille kohaselt reaalsus kui selline koosneb mitmest sõltumatust substantsist. 32. Atomism Maailm koosneb aatomitest ja tühjusest (Demokritos). 33. Substants Kõikide ja nähtuste ja asjade jääv alus, olemus. 34. Subjektiivne Isiklik.
Tunnetuse subjektile omane, temast ja tema teadvusest sõltuv ja tulenev.
Subjektivism – tunnetava subjekti tähtsust rõhutav. 35. Objektiivne Tõeline, erapooletu.
Objektiivne reaalsus on inimteadvusest sõltumatu materiaalne maailm.
Objektiivne tõde on inimteadmiste selline sisu, mis ei sõltu subjekti
tahtest ega soovidest, peegeldab õigesti tegelikkust. 36. Agnostitsism


Maailma tunnetatavust täielikult või osaliselt eitav filosoofiline õpetus. 37. Eudaimonism Õpetus, mis ütleb, et ülim väärtus on isiklik või kollektiivne õnn. 38. Stoitsism Sisemist rahu ja sõltumatust ülimaks väärtuseks pidav eetiline õpetus. 39. Epikuurlus Epikurose õpetuse kohane ellusuhtumine. Filosoofia suund, mis väidab, et elu eesmärgiks on
naudingu saavutamine ning piina minimeerimine enesekontrolli abil ning liialduste vältimise
teel. Elu nautimine. Ainus hea asi maailmas on nauding. 40. Antiikne skeptitsism Erinevalt termini tänapäevasest kasutusest, ei tähendanud antiikne skepsis mitte kahtlemist,
vaid eelkõige otsimist, küsitlemist, kontrollimist ning avatud hoiaku säilitamist.
Kritiseeritavatele seisukohtadele esitati vastuargumente, mis pidid näitama vastavate
tõekspidamiste põhjendamatust ja nendest loobumise vajadust. 41. Elektitsism Erinevatest vooludest parima valimine. Ektitsismi peamiseks eesmärgiks oli filosoofiliste
üldteadmiste ja üldiselt tunnustatud tõdede populariseerimine koos nende rakendamisega
tegelikkuses ning selleks vajaliku teoreetilise ja praktilise maailmavaate väljakujundamisega.
Eklektikuteks nimetatakse antiikaja filosoofe, kes polnud loovalt tegevad filosoofid.
Iseloomulik on, et kõik teosed toetuvad paljudele sama teemat käsitlevatele teostele. 42. Uus- platonism Filosoofia koolkond, mis põhines Platoni ja platonistide õpetusel. Selle rajaja oli Plotinos, lõi
tglt uue õpetuse. Maailma aluseks ürgolemus või “üks”, millest lähtus kõik olemasolev. Kõik
üksik organiseeritud üheks tervikuks, mis lähtub algpõhjustest ja pöördub sinna tagasi. 43. Dederminism Teooria, mille kohaselt kõigil sündmustel on seaduspärased põhjused ja põhimõtteliselt on
võimalik kõiki sündmusi ette näha. Kitsas vormis välistab tahtevabaduse.
Teoloogias predestinatsiooniõpetus (õpetus ettemääratletusest). Fatalism e usk saatusesse. 44. Kolm keskaja filosoofiat iseloomustavat joont 1. Seotus religiooniga. Elu ülim eesmärk on Jumalale sarnaneda; olemise, hüve ja ilu
allikas on Jumal; Jumal lõi maailma eimillestki; Jumal juhib kõike jne.
2. Retrospektiivsus. Valitseb veendumus, et mida vanem ja iidsem, seda algupärasem ja
ehtsam, aga mida algupärasem ja ehtsam, seda tõesem. Igasugune uuenduslikkus oli märk
upsakusest, tähendas taganemist autoriteedist ja järelikult ka tõest.
3. Kasvatuslik suunitlus. Koolifilosoofia (filosoofid kõik õpetlased). Teadmiste usaldusväärne
edastamine, millest tuleb konservatiivsus.


45. Kolm keskaja filosoofia põhiprobleemi 1. Usu ja mõistuse vahekorra probleem. Usun, et see on absurdne (usutõdesid ei saagi
mõistusega hallata). Usun selleks, et mõista (üksnes usu läbi valgustunud inimmõistus on
suuteline mõistma jumalikke tõdesid. Usume, et seaduspärasused on olemas ja sp uurime mis
need olla võivad). Mõistan selleks, et uskuda (Inimmõistusel on oluline roll ka
usuküsimustes). 2. Universaaliate probleem. Kas nad on olemas ja mis mõttes nad on olemas. Nt inimene on õiglane, aga kas õiglus on üldse olemas. (universaal- saame mõelda ainult, abstraktne).
3. Jumalatõestused. Üritatakse selgitada, et kergem uskuda oleks. 46. Patristika Patristika on kristlikku kirjandust uuriv teadusharu ning ajajärk filosoofia ajaloos ja
teoloogias. Kristlikke õpetusi püüti põhjendada varasemate filosoofide väidetega. 47. Agape, cupiditas ja ordo amoris- Augustinusel Augustinus on kristliku filosoofia rajaja. Kõigil inimestel on võimalik armastada (AMOR).
See on kirg, mis langeb kokku inimese sisemise tahtega.
Agape- CARITAS- armastus, mis suunatud igavesele. Jumalik.
Cupiditas- kui armastus on suunatud maisele.
Ordo amoris- Armastuse kord, nagu püramiid, jumal kõige tipus. Armastust peab mõõtma
suhtest jumalaga. Jumal perfektne, annab perfektset armastust, täielikku rahuldust ja õnne. 48. Ontoloogiline jumalatõestus Appelleerivad vaid mõistusele (mitte nt vaatlusele). Jumal on olemas ning on paratamatult
olev. Mitteeksisteerivat ei saa mõelda ehk Jumal on olemas. Sellest suuremat pole. 49. Kosmoloogiline jumalatõestus- vähemalt 2 Kõigel on algpõhjus ja universumi algpõhjus on Jumal. Põhjuste ahel lõpeb Jumalaga, muidu
liiga keeruline ja mõistmatu.
Causa sui- algpõhjus on iseenda põhjus.
Causa movens- igal liikumisel on mingi liikumapanija ja esimene liikumapanija on jumal.
Causa prima - jumal on asjade algpõhjus. 50. Keskaegne realism ja nominalism ning universaalid Keskaegne realism - realistid püüdsid tõestada, et üldmõisted nt Jumal, hing on  reaalselt
olemas.
Nominalism -  reaalne on olemas ainult konkreetsetes asjades, universaaliad on ainult sõnad.
Nominalistid ütlesid, et ei ole olemas kindlaid üldmõisteid, on üksikud asjad - laud, tool jne.
Universaaliad - nim. abstraktseid objekte nt laud, tool. Vastandatakse konkreetsele objektile.
Universaalidest saame mõelda, konkreetseid objekte meeltega tajuda. Probleem seisnes
selles, et kas universaaliad on olemas ja mis mõttes nad on olemas.


51. Skolastika Keskaja filosoofiliste õpetuste kogum. Skolastika pooldaja - skolastik. Skolastika on keskaja
filosoofiliste õpetuste kogum, milles usulist maailmavaadet põhjendati Aristotelese loogika
abil. Skolastika olulisimaks saavutuseks oli formaalloogika arendamine, skolastilise
filosoofia suhteline iseseisvus teoloogiast ilmneb eelkõige nominalismi ja realismi vahelises
vaidluses üldmõistete ehk universaalide üle, mille sisuks on üksiku ja üldise erinev käsitlus.
Nn universaalidetülis vaieldi, kuidas sõnad ja nende vasted reaalsuses omavahel seotud on. 52. Sofistide peamine väide Objektiivse tõe mõõdupuud pole olemas. 53. Ratsionalism- Descartes Skeptiline traditsioon. Kõik, mis teeme, peaks olema mõistuspärane. Descartes on valgustaja,
toob matemaatilise meetodi. Kaasasündinud ideed.
Kirjutas arutluse „Arutlus meetodist“, mis oli määrava tähendusega teadusajaloos, kuigi tema
elu ajal ei peetud seda tähtsaks. Hilisematest teostest oli tuntuim „Metafüüsilised
meditatsioonid“, mida peetakse prantsuse kirjanduse tippteoseks. Descartes tõstab tähtsamaks
autoriteedist, traditsioonidest ja kirikust isikliku järelemõtlemise, mõistuse ja eelarvamuste
vaba uurimise (sellele on rajatud kogu tänapäeva teadus). Ta arvas, et inimene võttis osaks
seisukohti ilma nendele mõtlemata.
Et jõuda asjade lihtsa olemuseni, tuleb kasutada õiget mõistust: ● tuleb vältida eelarvamusi ja tõesena tunnustada üksnes seda, mis on selgelt ja arusaadavalt tunnetatav ● keerulised probleemid tuleb osadeks jaotada nii palju kui võimalik
● lihtsatelt objektidelt samm-sammult minna keerulisemateni
● kirjeldavast süsteemist tuleb luua ulatusega loetelu. Tema lähtepunktiks on kahtlus, otsib seda, milles ei saa kahelda. Teoses „Metafüüsilised
meditatsioonid“ ütlebki, et kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda. Pole skeptik (miski on
olemas, milles ei saa kahelda, aga otsib seda). Küsib, et kuidas ma tean, et ma ei maga, me ju
näeme und, kuid tegelt ma ei saa aru, mis on tõsi, mis mitte. Järeldades, et meele andmed
pole piisavalt kindlad ja lõplikud, need võivad eksida. Ütleb, et kogu kogemus võib olla kurja
deemoni illusioon.
Kahtlus on tõend minu olemasolu kohta, aga teiste olemasolus võib kahelda (Cogito ergo
sum). Kahtlemine on üks olulisemaid tõestusi jumala kohta. Jumal suudab luua ühenduse
subjektiivse ja teaduse vahel.
On dualist: kaks maailma (mõtlev ja kehade maailm). Need on vastandlikud. Kehade
maailmas alluvad kehad loodusseadustele, aga vaim/hing on vaba. Mõlemad lähtuvad Jumala
mitteloodud ja täiuslikust olemisest. Vabaduse kõrgeimaks vormiks on evidentsest otsusest
lähtuv vabadus. Antropoloogia. Inimesel on osa mõlemast maailmast. Keha seisundile vastab
alati hingeline seisund ja vastupidi. Nt janu tunde puhul on kõige õigem juua.
Hing on positiivne jõud, mille läbi avaneb sisemaailma enesekindel riik.


54. Empirism- J. Lock Empirism on filosoofia, mis muudab kogemuse oma aluseks - iga teadmine on sõltuv
kogemusest ja allutatud selle kontrollile.
Lock on empirismi peaesindaja. Mõjutab valgustust ja poliitilist liberismi.
Locke filosoofia keskmes esineb tunnetusteooria. Oma teadvuses leiab iga inimene teatud
kujutlusi, mida J.Locke nimetab ideedeks. Sünni hetkel on inimene puhas leht e tabula rasa.
Kaasasündinud ideid pole. Kõik kujutlused tekivad aja jooksul kogemustest.
Kogemusel on 2 allikat: ➔ väline meeleline taju ➔ sisemine enesetaju - seotud mõtlemise, tahte ja usuga. Need kujutlused on : *lihtsad (vaim on passiivne - põhjuseks on otseselt objektist lähtuvad
mõjud)  või  *komplektsed
Meelelise taju juures eristab Locke: ● primaarseid kvaliteete, mis on omased välistele asjadele (kuju, tihedus, arv) ● sekundaarseid ehk subjektiivseid kvaliteete (värv, maitse, lõhn) Inimene loob kolm liiki komplekseid ideid:
substantsid - on kas iseendas olevad üksikasjad või liigid (nagu taimed, inimene). subst. on
see, mille kohta me ei tea, mis see on.
modid - kompleksed ideed, mis ei eksisteeri iseenda jaoks, vaid tulevad ette substantsidena
(päev on lihtne aja modi). on ka segunenud modisid nt õiglus.
relatsioonid - põhjuse ja tagajärje ideed. need sünnivad mõistuse vaba loomingu tulemusena.
Teadmiste maht on piiratud e see ei ulatu ideedest kaugemale. Inimene peab teadma üksnes
seda, mis on tähtis praktilise elu jaoks.
Teadmise astmed: ● kõige kõrgeim on intuitiivne tunnetus - meie vaim võtab kahe idee vastavust või mittevastavust vastu vahetult. (ring pole kolmnurk) ● demonstratiivse teadmise juures tunnetab vaim ideede vastavust või mittevastavust teiste ideede vahendusel. ● sensitiivne teadmine üksikute olemuste eksistentsist väljaspool meid 55. I. Kanti kategooriline imperatiiv -Tegutse nii, et sinu tahte maksiim võiks ühtlasi igal ajal olla maksev üldise seadusandluse
põhimõttena
-Anna oma tahtele üldkehtiva seaduse vorm
-Praktiline mõistus sunnib meid tahtevabadusega arvestama Kategooriline imperatiiv sisaldab käsku, mis on kohane üksnes mõne eelneva soovi või kava
seisukohalt


56. I. Kanti ‘Puhta mõistuse kriitika’ põhiseisukohad Puhta mõistuse kriitika jaotus: ● Transtsendentaalne elementaarõpetus ➢ transtsendentaalne aisteetika - meelelisuse võimalused ➢ transtsendentaalne loogika - mõtlemise võimalused ● Loogika ➢ transtsendentaalne analüütika - käsitleb mõistmist ➢ transtsendentaalne dialektika - käsitleb mõistust Kriitika - tähendab läbivalgustamist, piiride määratlemist ; puhas mõistus tähenda teadmist,
mis on sõltumatu igasugustest meelelisest kogemusest.
Kõik tunnetused algavad kogemusega. Ajaliselt eelneb kogemus igasugusele tunnetusele, aga
pole öeldud, et tunnetud lähtub kogemusest. ➔ a prior - tuleb uurida, kas ei ole olemas midagi enne kogemust ➔ empiiriline kogemus on alati a posteriori (pärast kogemust) saadud Kaks tunnetust, mis ei peta: ● hädavajalikkus (paratamatus)
● range üleüldistus Kategooriline, tingimatu suhte viis, annab tingimatu, kõigi meie kujutluse aluseks oleva
mõtleva subjekti ühtsuse idee ehk idee hingest. 57. Hegeli dialektiline printsiip ja ajalookäsitlus Hegeli filosoofiat iseloomustab dialektiline meetod ➔ tees on väide, millest dialektiline mõttekäik lähtub ➔ Iga inimene peab valima endale jumala, et saavutada oma elus midagi.
Ilma religioonita on inimese elu tühi. Kuna jumalat ei saa põhjendada,
siis tuleb teda võtta kui nähtust. Hegeli jaoks ei ole dialektika mitte ainult meie mõtlemise vorm, vaid ontoloogiline tõelisuse
eneseliikumise tegelik vorm.
Tema filosoofia ülesehitus põhineb kolmel asjal: -subjektiivne idealism (Fichte järgi)
-objektiivne idealism (Schelling-u järgi)
-absoluutne idealism (kahe eelmise süntees) Kogu maailmaprotsess = vaimu eneseväljendusega (see toimub kolmes astmes) 1) esimeses staadiumis on maailmavaim iseeneses olemises - seda vaatleb loogika (loogika vaatleb vaimu ideed selle ajatus ja ruumitus iseeneses
olemise seisundis) 2) teises staadiumis on maailmavaim väljumise e teisitiolemise seisundis - seda vaatleb loodusfilosoofia (tema süsteemi kõige nõrgem osa; matemaatiline
punkt on punkt iseendas - kui aga punkt on ruumis ja ajas, siis ta on punkt,
mis on teisiti kui teised punktid)


3) kolmandas staadiumis pöördub maailmavaim iseendasse tagasi - seda vaatleb vaimufilosoofia. Jagatud kolmeks osaks: ➢ subjektiivne vaim - käsitleb üksiku isiku mõju ➢ objektiivne vaim - perekond, ühiskond, riik ja ajalugu ➢ absoluutne vaim - vaim täiesti iseenda juures - kunst - kunstiilu seisneb meelelise ja puht mõttelise vahel - religioon - asub kunstist kõrgemal; Jumala eneseteadvus
lõputus teadvuses - filosoofia - vaim jõuab iseenda juurde tagasi - Ajalugu: on mõistuse väljendumine riiklikus elus. Maailmavaim toimib sageli läbi üksikisiku vastu tema isiklikke
eesmärke ja kavasid. Indiviidid, rahvad ja ajastud on tema jaoks
üksnes paratamatud ajaloolise protsessi staadiumid. Kõik, mis
on mõistlik, on tõeline. 58. Karl Marxi ajaloofilosoofia Saksa filosoof, kommunistlik manifest, NL rakendas tema ideid. K.M teooria ongi
sotsiaaldarwinism, kus liikide asemel ühiskonnaklassid; klassivõitlus, mis käib tootmisvahendite pärast. Inimese positsiooni ühiskonnas määrab ära tema töö ja ka
tootmisvahendid. See, kelle käes on tootmisvahendid, see ka dikteerib. Isiksus lükatakse
kõrvale, indiviid pole oluline. Marx on materialist (ainuke reaalsus saab olla materiaalne
reaalsus. Loeb see, mida saad omada. Inimene mingis mõttes töö- ja tootmisvahendite
produkt. Küsimus selles, kelle kätte jääb lõpp-produkt.
Vaja sellist ühiskonda, kus üks ühiskonnagrupp ei rikastu teiste arvelt. Aga see kelle käes
ülejääk, selle positsioon ja võim ühiskonnas kasvab. Need saavad teised enda hüvanguks jälle
tööle panna ja tekib jälle aristokraatia- see ongi probleem. Töö on inimese allutamise vahend.
Tuleb kaotada klassiühiskond. Ta saab aru, et see ei toimu vabatahtlikult, toob kaasa
klassivõitluse- revolutsioon. Sp peavad proled vägivaldselt pmst võimu ära võtma
aristokraatidelt. Algul arvati, et venemaal polnud see kindlalt võimalik, sest seal arvuliselt
kõige rohkem talupoegi. Neil polnud põhjust mässata, sest maa ja toit olemas jne. Materialistlik ajalookäsitlus - inimühiskonna arengu määravad majanduslikud ja
ühiskondlikud seadused. Ühiskond muutub koos majandussuhete muutumisega. Kogu
ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Kõikidesse tootmisviisidesse on peidetud
vastuolud, mis kutsuvad esile muutusi. Suurem osa ühiskonnast peab üleval väikest valitsevat
klassi, kelle käes on suurem osa jõukusest – maailm on ebavõrdne.
Ühiskondlikud formatsioonid: ● ürgkogukondlik kommunism
● orjanduslik kord
● feodalism
● kapitalism
● sotsialism ja kommunism


Kasutab dialektikat (tees+antitees=süntees) - eituse eitamise põhimõte. Tulemuseks on
spiraalne areng. 59. Positivism- A. Compte Positivismi põhiprintsiibiks on lähtumine tegelikest positiivsetest põhiasjadest, kõik muu
visatakse kasutuna kõrvale. Positivism piiritleb filosoofia ja kõik teadused ilmingute
maailmaga. Kõik, mis me teha võime, on esmalt antud ilmingud vastu võtta, need seejärel
teatud seaduste järgi korrastada ning lõpuks püüda neist järeldada tulevasi sündmusi. Huvi
pakub vaid ühiskondlikult kasulik.
Peamised tunnused: -metafüüsika eitamine (olulised vaadeldavad asjad)
-ontoloogia eitamine, selle asendamine teaduse teooria ja metodoloogiaga (me eitame
tõenäolisi hüpoteese)
-enesemõistetavuse eitamine ja ratsionalism (midagie ei saa ns võtta, kõik peab
leidma kinnituse loogilises arutelus)
-subjektiivsuse eitamine (see häirib objektiivset teaduslikku tunnetust)
-tugev normiteadlikkus (normaalsed on üksnes meelelised kogemused ja loogiline
mõtlemine) Kolme staadiumi seadus - inimlik mõtlemine on läbinud kolm taset: 1) Teoloogiline staadium - inimvaim suunab oma uuringud asjade sisemisele loomusele e usutakse absoluutsesse tunetusse 2) Metafüüsiline staadium - jumalate ja üleloomulike jõudude asemel tulevad mängu abstraktsed jõud ja mõisted 3) Positiivne staadium - inimene uurib ja võrdleb tegelikke tõsiasju ja nende seaduspärasusi Teaduses tõi välja ta 6 positiivset teadust: matemaatika, astronoomia, füüsika, keemia,
bioloogia, sotsioloogia. Iga järgnev loetelus eeldab toetumist eelnevale, iga järgmise
uurimisala muutub keerulisemaks. 60. Uuspositivism- L. Wittgenstein Wittgenstein oli väga ründav ja juba noore mehena süüdistas tuntud filosoofe ja mõtlejaid
lodevuses. Oli väga nõudlik enda ja ümbritseva suhtes, võis anda väga hävitavaid hinnanguid.
Tundis muret, et võib surra enne, kui jõuab kõigile filosoofilistele küsimustele vastata. Ei
olnud huvitatud süstemaatilisest õppimisest, ei saanudki korralikku teoreetilist üldharidust –
oli pigem vaimustatud religioosse alatooniga elufilosoofidest, näiteks Kierkegaard ja Tolstoi.
Teda paelusid probleemid, mida pidas enda jaoks tähtsaks – muu oli ebaoluline. Oli raske
iseloomuga, pidevalt enesetapumõtted. ,,Ma ei ole religioosne inimene, aga ma ei saa midagi
parata, et näen igast probleemi religioosses vaatenurgas.’’ Teos ,,Tractatus’’!!
Wittgensteini eesmärk on näidata piire, millest saab rääkida – leiab, et keelel on piirid.
Ühelt poolt on keel inimese jaoks võimalus end väljendada, anda selgeid ja arusaadavaid
põhjendusi, aga teiselt poolt on keel vangla – me ei saa väljendada lõplikku puhtal kujul ilma,
et sinna ei jääks sisse müra.Wittgenstein ütleb, et keelest jääb alati midagi välja, alati jääb


midagi varjatuks ning ütlemata. ,,Kõike, mida üldse saab mõelda, saab mõelda selgesti, ja
kõike, mida saab välja öelda, saab välja öelda selgesti.’’ – üks tähtsamaid Tractatuse kohti.
Seega leiab, et suur osa filosoofiast on olnud mõttetu, sest suur osa filosoofiast on öelnud
väga palju asju väga segaselt. Keel mitte ainult ei ütle asju, vaid ka näitab seda. Keel näitab,
et tal on olemas suhe tegelikkusega. Selleks, et kirjeldada keele ja tegelikkuse vahelist suhet,
peaksime astuma sellest maailmast välja, aga seda teha ei saa. Keelel on piirid ning minu
keele piirid määravad ka mu maailma piirid. Leiab, et filosoofia ei ole teadus, selle laused ei
peegelda tegelikkust. Püüabki näidata, et ei ole olemas ühte ainukest lõplikku filosoofilist
meetodit.
Tema filosoofias on veel oluline mõiste KEELEMÄNG – keel on hästi mitmekesine ning
koosneb erinevatest keelemängudest, näiteks tänamine, käskimine, palvetamine, tervitamine,
luuletamine, aruandmine jne. 61. Postpositivism- K. Popper ja Kuhn’ Postpositivism - positivismi eitav teadusfilosoofia. ➔ jagunevad internalistideks (toetuvad olemuslikele seadustele) ja eksternalistideks (uurivad, kuidas teadmiste kasvu mõjutavad sotsiaalsed ja
psüühilised tegurid) K.Popper sai tuntuks oma teadusteoreetiliste töödega. ➢ ta eitab võimalust, et teadus võiks vastata asjade olemuse küsimusele ➢ ta süüdistab essentsialismi sotsiaalteaduste mahajäämises võrreldes
loodusteadusega (essent. iseloomustab nt küsimus - mis on liikumine?) ➔ iseloomustab mõistete käsitlemine ➢ tunnetus saavutatakse skeemis P1 - ET - VK - P2 (probleemi püütakse
seletada esialgse teooriaga, siis kõrvaldatakse vead ja sellest tuleneb
järgmine probleem) Ta eristab kolme maailma : 1) füüsikaline reaalsus
2) meie teadvuse maailm (meie probleemid ja teooriad)
3) objektiivne maailm (meie mõtlemise objekt) Kuhni arvates ei arene teadus sujuvalt, vaid muutub aeg-ajalt revolutsiooniliselt. ➢ sellega kaasneb paradigmade vahetus (kõigi poolt tunnustatud
teaduslikud saavutused) ➢ paradigma on teooria, millest lähtutakse ➢ see on ettekujutus teaduslikust tegevusest; see on üldine maailmavaade, mis on aluseks kogu teaduslikule mõttele 62. Eksistentsialism- M. Heidegger Heidegger arvab, et senine filosoofia on püüdnud vaid maailma ja inimese olemust mõista ja
määratleda, kuid asja olemasolu on võetud iseenesestmõistetavana. Tema arvates on
filosoofia põhiprobleem oleva olemasolus.
Inimene teab, et ta on olemas.


➢ seda nimetab Heidegger eksistentsiks ➢ inimene poleks inimene ilma teda ümbritseva maailmata Visandatud olemine tähendab: ● inimene pole ennast siia maailma palunud, vaid on siia heidetud
● inimese olemasolu on võimalus
● inimene on visandatav võimalus - oma olemasolu tõsiasja eest pole ta vastutav
● inimeseks olemine tähendab omada oma olemasolu mõistmist
● inimene on visandatud visandaja iseenda minale - eriti selgeneb see siis, kui inimest tabab kartus, nt millegi konkreetse ees (hambaarsti ees). Kartusel pole mingit kindlat
objekti. ● see, mida pole olemas, on mina ise, minu enda olemasolu
● inimeseks olemine tähendab veel mitte olemist Mis on inimliku olemasolu olemine? - Mure; mure on olemasoleva oleva olemine. Surm on
tüüpiliselt inimlik võimalus, surematuna poleks inimene enam inimene. Inimeseks olemine
on olemine surmale. Kuna kõik ei suuda sellega leppida, on palju ebatõelisi inimesi – neid,
kes oma olemist kui eksistentsi (võimalikku olemist) püüavad unustada nii palju kui
võimalik.
Tõelises inimlikus eksistentsis näeb ta avatud eksistentsi, mis on suunatud: -esmalt ja eelkõige tulevikku
-minevikule
-olevikule (inimeseks olemise mõte on aeg) 63. Ameerika pragmatism- W. James ja J. Dewy Ameerika pragmatismi eesmärgiks oli lepitada ja tasakaalustada suundi.
Pragmatismi odav tõlgendus: Ameerika kapitalismi kasuahne olupoliitika ja enesega rahulolu
ideoloogia
Pragmatism sündis William Jamesi poolt 1898.a.
Kõik inimteadvuse tunnetusprotsessid tekivad kahtluse ja veendumuse vahelises pinges. ➢ inimesel on olemuslik vajadus veendumuse järele Kahtlus tekib siis, kui inimene põrkub kokku uute kogemustega, mida ta ei oska oma
süsteemi asetada; kahtlus röövib inimeselt eesmärgi, aga filosoofias on sellel positiivne roll -
ta sunnib probleemi üle järele mõtlema ja kui probleem on lahendatud, siis veendumus
kindlustub taas.
Kahtlusi on võimalik ületada: ➢ põgenedes isolatsiooni ➢ apelleerides mõnele parteile või kirikule ➢ klammerdudes mõne aktsiomaatilise filosoofia külge Teaduslik meetod: ● see on võimeline kahtlusi täielikult ületama
● süvenetakse tekkinud probleemidesse - mõtlemine kooskõlastatakse faktilise reaalsusega


Pragmatistlik tõeteooria: ➢ James võttis Peirci operatsionalistliku tähendusteooria ja muutis selle
pragmaatiliseks tõeteooriaks. ➢ Preici jaoks oli tõde seisnenud mõtlemise ja reaalsuse kooskõlas, aga James
heitis selle kõrvale ➢ usk millessegi võib viia tõeni millestki e usk ise võib mõne väljenduse ideeks
muuta Dewy arvates pidi tõde olema midagi kasulikku ja edukat. ➔ ta heidab kõrvale Jamesi subjektivismi ➔ mingi hüpotees või vaade on tõene, kui see teaduslikus mõttes osutub edukaks ➔ inimene on tema arust loomade ja taimedega võrreldav organism ➔ inimene hakkab mõtlema siis, kui elus on juhtunud midagi arusaamatut või
midagi, mis teda rahutuks teeb ➔ kahtlus ei ole midagi muud, kui elurütmi häire 64. Uusvasakpoolsed- H. Marcuse Uusmarksistideks nim. neid, kes on leidnud ise sideme marksismiga (ilma, et see side
varasemalt olemas oleks olnud). Kõige suuremat tähelepanu väärib siin frankfurdi koolkond.
Marcuse ühiskonnakäsitlus: ➢ kapitalismi jõud seisneb eelkõige selle süsteemis ➢ see süsteem tahab end iga hinna eest säilitada - tulemuseks inimese
vabaduse mahasurumine, sõjaohu kasv, kolmanda maailma väljakurnamine jne ➢ establishment - totaalselt rõhuva süsteemi lahutamatu osa - see
rõhumine on niivõrd kõikehaarav, et seda enam ei tajutagi ➢ Rõhumine toimub: ○ massimeedia abil - ajalehed, kino jne aheldavad ja seovad moodsa inimese teadvuse. Inimest hoitakse rahul sellise
heaolutundega, et ei tahaks süsteemile vastu hakata. See tunne
hävitab igasuguse ülestõusu juba eos ○ repressiivne tolerantsus - rõhuv kannatlikkus (kuigi inimestel lastakse teha igast jura, ei muutu ühiskonnas šittagi) Marcus ütleb, et inimene pole siin maailmas töötamiseks, vaid nautimiseks ja mängimiseks.
Inimene peab olema vaba ja tegutsema vastavalt oma tahtele. Marcuse arvab, et tänu
tehnoloogia arengule on viletsus ületatud ning leiab, et tuleks kukutada see establishment
(ühiskonnakorraldus) ja jagada toodang õiglaselt – siis saaks terve maailm nautida
mõnuprintsiipi.
Tema jaoks on teadus üks inimkonna funktsioone. Kõigele saab vajadusel leida loomulikke,
n-ö teaduslikke seletusi. Vajame kriitlist teadust – mis näeb esitatud faktide läbi. Empiirilises
mõttes tarbimisühiskond ju hea (kõigile meeldib see), aga kriitiline teadus suudab läbi näha,
et tarbimisühiskonna on mõttetu. Ühiskonda saab muuta, mitte ei pea olemasolevaga leppima.
Ühiskonnakorraldus tõene alles siis, kui sellega lepime.


65. Uusparempoolsed- A. Benoist Benoisti jaoks oli kõige tähtsamal kohal mõiste kultuur ➔ kultuur - praktiliste teadmiste, filosoofiliste ja kõlbeliste väärtuste
kogum, mis moodustab kultuuritraditsiooni ➔ kultuur tähendab ka järk-järgulist eemaldumist loodusest e inimesele
on kultuur loodusest esmasem ➔ inimene on ajalooline olevus, kelle ajaloolisus on paika pandud tema
kultuuri poolt ➔ kultuur ja rass on tema arvates sisemiselt seotud Kõik rahvad ei soovi amerikaniseeruda, sest Ameerika on kaasaegse egalitaarsuse metsluse
maailmakeskus.
Ameerika lipukirjaks on inimõigused: ● kõigil peaksid olema inimõigused, pmst et kõik on võrdsed Inimõiguste ideoloogia rajaneb neljal usuaktil: 1) usul inimkonna ühtsusesse
2) usul inimisiksuse eksisteerimisse (mis on sõltumatu iga konkreetse indiviidi tunnusest) 3) usul inimloomusesse
4) indiviidi tuleb eelistada orgaanilistele ja ajaloolistele ühiskondadele (kultuurid, rahvad) Parempoolsete põhiseisukohad: ● radikaalsete ühiskondlike ümberkorralduste eitamine
● inimesed on oma intellektuaalsete võimete poolest erinevad
● majanduselus on tähtis vaba konkurents 66. Postmodernism -eesmärgiks on otsida üles ja tuua esile vastuolud, selles mis näib probleemitu ja
ühtne tervik
-see on kultuuri ja kunsti nähtus (postmodernsus viitab ühiskondlikule ja poliitilisele
kontekstile)
-modernism uskus, et mõtlemine on tõe poole liikumine (ütleb, et pole ühtainust tõde,
on arvukalt tõdesid) Üldiseloomustus: ● indiviidi asemel kasutatakse sõna subjekt (pmst loobutakse modernistlikust minakeskusest) ● iseloomustavad anti-vorm, mäng ja anarhia Üheks kõige tähtsamaks postmodernismi teooria loojaks peetakse Ihab Hassanit. Tema
meelest ei ole postmodernism enam ainult kultuurinähtus, vaid sotsiaalne fenomen. Sellest on
saanud meie maailma nägemise viis. Postmodernismi iseloomustab kõrgtehnoloogiline ja


tarbimisele suunatud ühiskond. Postmodernismi tunnusteks on: 1) ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu (faction)
2) kasutatakse pastišši; kirjanikud tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla
originaalsed
3) fragmentaarsus; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu
4) ideede lõtv seotus
5) paranoilisus
6) kindla teemaderingi eristamatus
7) postmodernistlik kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed,
triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada lõhet "kõrge" ja "madala" kultuuri
vahel; modernismi suurtele metafüüsikalistele ja filosoofilistele otsingutele hakati
vastanduma mängulisuse, "kerguse", sihiliku fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega;
kadus respekt kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma
publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi