FILOSOOFIA ARVESTUS MÕISTED (0)

FILOSOOFIA ARVESTUS

FILOSOOFIA ARVESTUS 1. Mis on filosoofia? Looduse, inimkonna ja mõtlemise üldisemaid arenemisseadusi käsitlev teadus. Filosoofia on
kogu tõelisuse metoodiline  uurimine  selle  puhtas  iseeneses olemises. Filosoofia mõtteks on
püüdlus luua võimalikult  terviklikku  maailmapilti. Filosoofia kujundab ja süstematiseerib
meie mõtlemise piirsõnavara. 2.  Ontoloogia Õpetus olemisest. Filosoofia osa, mis uurib olemise mõistet ja põhimist olemust. Mõnikord
samastatakse metafüüsikaga; selle haru. Teatud esmaste või kindlalt olemas olevate üksuste
määratlemine mõne filosoofia suuna poolt, nende üksuste  seostatud  ja teoreetiliselt
põhjendatud kogum (nt Platoni ontoloogia üksus on idee). Pk: Mis on olemas? 3.  Metafüüsika Filosoofia osa, mis uurib reaalsust kui sellist. Õpetus reaalsuse kõige üldisematest
printsiipidest, struktuurist ja koostisest. Üritab selgitada olemise põhialuseid ning  algupära ,
reaalsuse kogemuse  piire  ületavaid probleeme ja algmõisteid. Metafüüsika üritab ületada
füüsikalisi piire, kasutades vaatluse, mõõtmise ja katsete asemel oletusi, mõtisklust ja
loogikat,  püüdes  jõuda mittemõõdetava reaalsuse ning ajatute, muutumatute ja üldkehtivate
seaduspärasusteni. 4.  Gnoseoloogia ( tunnetusteooria )/ epistemoloogia (teadmisteooria) Teatud esmaste või kindlalt olemasolevate üksuste määratlemine mõne filosoofia suuna poolt,
nende üksuste seostatud ja teoreetiliselt põhjendatud kogum. Käsitleb tunnetust ning selle
võimalikkust, suhet reaalsusega,  allikaid  ja  meetodeid . Hõlmab inimteadmise päritolu,
loomuse ja piiride uurimist . 5. Kolm filosoofia põhiküsimust Platoni järgi. Mis on hea?
Mis on tõde?
Mis on ilus? 6.  Idealism Teooria, mille kohaselt  reaalsus  on vaimne või sõltub olulisel viisil teadvusest.  Vastand
materialism . Usub maailma loomist ja hinge surematust. 7. Materialism Teooria, mille kohaselt reaalsus lõppkokkuvõttes on materiaalne. Idealismi vastand. Peab
esmaseks  ainet.  Mateeria / aine on põhiline ja teadvus tuleneb sellest. Maailm on  olemuselt
aineline . Eitab maailma loomist ja hinge surematust.
8.  Relativism Tunnetusteoreetiline seisukoht, mille kohaselt teadmine on alati teatud viisil  tinglik  ja
suhteline. Metafüüsikas: seisukoht, mille põhjal reaalsusestruktuur sõltub vaatenurgast või
taustsüsteemist.  Vastandiks  sellele on  absolutism , mis rõhutab tõe või väärtuse  objektiivset
üldkehtivust. Relativism toob sageli kaasa seisukoha, et inimeste uskumuste ja
käitumisviiside väärtus ei ole absoluutne, vaid sõltub näiteks nende ajaloolisest ja
kultuurikontekstist ning on mõistetav ja  hinnatav  ainult selles kontekstis. Kõik on suhteline,
sõltudes taustsüsteemist. Ükski vaatenurk ei ole priviligeeritud . 9. Mis huvitas kreeka loodusfilosoofe? Näited. -looduse kui terviku  filosoofiline  seletamine ja tõlgendamine. Valitses enne  moodsa  teaduse
arengut. Loodusteaduse eelkäija.
Neid huvitas loodus ja selle muutused, taheti mõista loodust toetumata müütidele.
Peamised uurimisalad olid  kosmoloogia ,  astronoomia , looduse uurimine suures mastaabis,
etioloogia  ehk haiguste  tekkepõhjused , õpetus põhjustest ja juhustest, tõenäosusest ja
juhuslikkusest, loodus, mateeria jne. 10. Mis on arhee ? Algaine (tuli, vesi, maa, õhk). Kõikide asjade alge. Nt  Thales pidas algaineks vett. 11. Nimeta 4 antiikajal tuntud algainet. Tuli, vesi, maa, õhk 12. Mis on adiafoora? Asjad, mida inimesed kõrgelt  hindavad  - elu, tervis,  varandus , au ja nende vastandid-
haigused, surm,  vaesus ,  orjus  ja autus. Pole head ega halvad. Neutraalsed asjad, mille suhtes
tuleb olla ükskõikne . 13.  Apooria . Vähemalt 2 näidet. Filosoofias raskesti lahendatav või ületamatu vastuoluga probleem, mis võib tekkida vaatluse
(või kogemuse) ja vastava vaatluse (kogemuse) mõttelise analüüsi tagajärjel.
DIHHOTOOMIA- Et läbida mingi  vahemaa , tuleb läbida  kõigepealt  pool sellest vahemaast.
Selleks aga, et jõuda poolele maale, tuleb omakorda läbida poolest vahemaast pool, jne
lõpmatuseni. See tähendab, et läbida tuleks  lõpmata  palju teepikkusi. See aga pole võimalik
lõpliku aja jooksul. Seega vahemaa läbimine pole võimalik ehk liikumine pole võimalik.
NOOL - Ükskõik kus  lendav  nool ka ei  asuks , alati ta asub mingis kohas. Kui nool asub teatud
kohas, siis ta ei liigu, sest võimatu on üheaegselt  asuda  mingis kohas ja  liikuda . Järelikult
nool ei liigugi. Ehk liikumine pole võimalik.
ACHILLEUS  JA  KILPKONN - Achilleus ja kilpkonn jooksevad võidu. Kilpkonnale antakse
väike  edumaa , et  võistlus  põnevam oleks. Natukese aja pärast stardib Achilleus – ja ta ei jõua
kilpkonnale  iialgi  järele.  Põhjendus  on järgmine: kui Achilleus jõuab punkti, kus kilpkonn
asus stardihetkel, on viimane sealt juba jõudnud järgmise punktini. Kui Achilleus jõuab selle
järgmise punktini, on kilpkonn jõudnud jälle edasi, ja nii lõpmatuseni. Vahemaa  Achilleuse  ja
kilpkonna vahel väheneb pidevalt, kuid iial ei saa see võrdseks nulliga ning iialgi ei jõua
Achilleus kilpkonnale järele. Ehk liikumine on võimatu. 14. Logose tähendus Herakleitosel Logos - sõna. Ainus muutumatu asi, korra ja teadmiste printsiip.
Herakleitos  oli veendunud, et kõik olemasolev on absoluutselt muutuv, ka “ühte ja  samasse
jõkke ei saa kaks korda astuda”, sest sellesse voolavad üha uued ja uued veed .
Maailmakorraldus on allutatud seaduspärasusele - logosele.  Logost  ja ürgtuld käsitles
Herakleitos samastena.
Herakleitos ütles, et maailm on  igavesti  elav tuli ehk arhee taoline asi. Kõik tulega
samaväärne. Tuli on muutuv, aga ei muutu see, et asjad muutuvad ehk muutus on muutumatu.
Muundumise muutumatu seadus ongi võib-olla logos. Võib-olla Herakleitos tahab öelda, et
ürgalget ei ole, sest kõik ained muunduvad üksteiseks. 15.  Sofistid Õpetasid raha eest tarkust ja kõnekunsti. Peamiselt õpetasid retoorikat (sp et
rahvakoosolekuid peeti, kus vaja kõnesid pidada). Pole moodustanud  koolkonda .  Kriitilised
traditsioonilise ühiskonnakorralduse, religiooni ja eelneva filosoofia suhtes. Esimene kuulus
sofist oli Protagoras. 16.  Sokrates ’e tähtsus antiikfilosoofias Ta ise ei  pannud  kirja, teame läbi teiste kirjutiste. Vaateid avaldas  avalikes  vestlustes või
vaidlustes, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja  vastuste  abil tõe poole (sokraatiline
meetod). Ei ole teada paljud tema nime all olevad mõtted ka tegelt tema omad on.  Filo  ül
pidas õpetada inimest  iseennast  tundma, kuidas käituma peaks. Ei arvanud, et sõnadega
mängimine  (sofistid) või taevaste ja  maiste  asjade üle  targutamine  oluline, vaid  elamise  viis.
Määratles  voorust , õiglust,  vaprust , vagadust ja mõistlikkust, mis pidid olema õnne allikas.
Mis on teadmine ja kuidas see toimib. Kui on oskus, peab oskama seda ka sõnade abil edasi
anda e õpetada (see tema logos). Tahtis näidata inimestele kui piiratud on nende teadmised,
küsides näiliselt lihtsaid  küsimusi . Teda süüdistati, et rikub noori ja salgab jumalaid ning
hukati. 17. Neli voorust Platoni järgi Tarkus
Vaprus / mehisus
Mõõdukus / enesevalitsemine
Õiglus / õigemeelsus 18. Platoni peamine teos ( Politeia ), selle põhiline sisu ‘Riik’ on Platoni  dialoog . Peamine on arutelu selle üle, mis on õiglus ja milline on parim
riigikord . Õigluse seos õnneliku eluga ja riigi ideaalne kord (politeia). Õnn pole õigluseta
võimalik.  Arvas , et riigijuhid peaksid olema  filosoofid , sest muidu iha saab  võitu . Rahvas,
sõjamehed, valitsejad .
19.  Uusplatonismi suhtumine ihusse ‘Ma häbenen, et mul on keha’. Tahtis, et temas poleks midagi materiaalset. Kõneleb
ainelisuse pimedusest ja ütleb et mateeria on kõige oleva algusest kõige kaugemal. 20.  Telos , teleoloogia AristoteleselTelos -  inimese sisemine eesmärk. Looduse  toimimine  on  teleoloogiline  (kui põhjused
toimivad , realiseeruvad  kavandid ). Ehk kui nt  käsitööline  teeb materjalist eseme, peab see
vorm juba enne tema arus olemas olema. 21. Neli põhjust Aristotelese metafüüsikas causa materialis - materiaalne põhjus ( telliskivi )
causa formalis - formaalne põhjus (maja plaan)
causa efficiens - tegevuspõhjus (ehitusmeistri töö)
causa finalis - sihtpõhjus (soov majja elama asuda) 22. Vormi ja mateeria Aristoteleselvorm -  mateeria (maja- telliskivi, telliskivi- savi, ….). Materiaalne põhjus (telliskivi),
formaalne põhjus (maja plaan), tegevuspõhjus (ehitusmeistri töö), sihtpõhjus (soov sinna
elama asuda). Mateeria on vormi  võimalikkus , vorm aga mateeria  aktuaalsus , see on lõpule
viidud reaalsus.
vorm - maja, mateeria - telliskivi
vorm - telliskivi, mateeria - savi
vorm - savi, mateeria - algelemendid
vorm - algelemendid, mateeria - 1. mateeria 23.  Induktsioon Filosoofias  arutamise  viis, mille puhul sellest, et ühtedel  asjadel  on teatav omadus,
järeldatakse, et see omadus on ka mõnel teisel  asjal  või isegi kõikidel samalaadsetel asjadel,
või sellest, et mingitel asjadel on mingi omadus, järeldatakse, et see omadus on neil ka
tulevikus. Tõenäosusel põhinev  järeldamine .  Üldistus . Üksikult üldisele. Tulemus on
tõenäoline, aga mitte paratamatult tõde tagav . 24.  Deduktsioon Arutlemise viis, mis tagab, et tõestest eeldustest saadakse tõesed järeldused. Eelduse tõesus
tagab järelduse tõesuse. Üldiselt üksikule. Lõppjäreldus on oletus lausete loogiline tulemus. 25.  Dialektika - antiikses tähenduses, Hegelil Antiikajal ja keskajal: Filosoofiliste mõistete uurimine vestluste abil (Sokrates).
Hegelil: vastandite kaudu edenev arenguprotsess, reaalsuse põhiline struktuur. (tees+ antitees =süntees).
26.  Teism ja deismTeism -  Jumalat kõrgeima üleloomuliku olendina tunnustav õpetus.
Deism-  Usulis -filosoofiline õpetus Jumalast kui maailma loojast, kes pärast loomisakti
looduse kulgu enam ei sekku. 27.  Polüteism Usk paljude jumalate olemasolusse. 28.  Panteism Jumalat ja loodust samastav õpetus. Jumal on kõiges . 29.  Monism Teooria, mille kohaselt on olemas üks põhiline aine või alge, millest kogu
reaalsus koosneb. Filosoofiline õpetus, mille kohaselt on olemas üks ja
ainult üks substants (iseseisvalt olemasolev, Jumal vb). 30.  Dualism Teooria, mille kohaselt reaalsus on jagunenud kaheks, koosnedes kahest teineteisest
sõltumatust algprintsiibist ehk substantsist. 31.  Pluralism Teooria, mille kohaselt reaalsus kui selline koosneb mitmest sõltumatust substantsist. 32.  Atomism Maailm koosneb aatomitest ja tühjusest ( Demokritos ). 33. Substants Kõikide ja nähtuste ja asjade jääv alus, olemus. 34. Subjektiivne Isiklik.
Tunnetuse subjektile omane, temast ja tema teadvusest sõltuv ja tulenev.
Subjektivism – tunnetava subjekti tähtsust rõhutav. 35. Objektiivne Tõeline, erapooletu .
Objektiivne reaalsus on inimteadvusest sõltumatu materiaalne maailm.
Objektiivne tõde on inimteadmiste selline sisu, mis ei sõltu subjekti
tahtest ega soovidest, peegeldab õigesti tegelikkust . 36.  Agnostitsism
Maailma tunnetatavust täielikult või osaliselt eitav filosoofiline õpetus. 37. Eudaimonism Õpetus, mis ütleb, et ülim väärtus on isiklik või kollektiivne õnn. 38.  Stoitsism Sisemist rahu ja sõltumatust ülimaks väärtuseks pidav eetiline õpetus. 39.  Epikuurlus Epikurose õpetuse kohane  ellusuhtumine . Filosoofia suund, mis väidab, et elu eesmärgiks on
naudingu saavutamine ning piina  minimeerimine   enesekontrolli  abil ning liialduste vältimise
teel. Elu nautimine. Ainus hea asi maailmas on nauding . 40.  Antiikne skeptitsism Erinevalt termini tänapäevasest kasutusest, ei tähendanud antiikne  skepsis  mitte  kahtlemist ,
vaid eelkõige otsimist, küsitlemist, kontrollimist ning avatud hoiaku säilitamist.
Kritiseeritavatele seisukohtadele esitati vastuargumente, mis pidid näitama vastavate
tõekspidamiste põhjendamatust ja nendest loobumise vajadust. 41.  Elektitsism Erinevatest  vooludest   parima  valimine. Ektitsismi peamiseks eesmärgiks oli filosoofiliste
üldteadmiste  ja üldiselt tunnustatud tõdede populariseerimine koos nende rakendamisega
tegelikkuses ning selleks vajaliku  teoreetilise  ja praktilise maailmavaate väljakujundamisega.
Eklektikuteks nimetatakse antiikaja filosoofe, kes polnud loovalt tegevad filosoofid.
Iseloomulik on, et kõik teosed toetuvad paljudele sama teemat käsitlevatele teostele. 42. Uus- platonism Filosoofia koolkond, mis põhines Platoni ja platonistide õpetusel. Selle rajaja oli  Plotinos , lõi
tglt uue õpetuse. Maailma aluseks ürgolemus või “üks”, millest lähtus kõik olemasolev. Kõik
üksik organiseeritud üheks tervikuks, mis lähtub algpõhjustest ja pöördub sinna tagasi. 43. Dederminism Teooria, mille kohaselt kõigil sündmustel on seaduspärased põhjused ja põhimõtteliselt on
võimalik kõiki sündmusi ette näha. Kitsas vormis välistab tahtevabaduse .
Teoloogias predestinatsiooniõpetus (õpetus ettemääratletusest). Fatalism e usk saatusesse . 44. Kolm keskaja filosoofiat iseloomustavat joont 1.  Seotus religiooniga. Elu ülim eesmärk on Jumalale   sarnaneda ; olemise, hüve ja ilu
allikas on Jumal; Jumal lõi maailma eimillestki; Jumal juhib kõike jne.
2. Retrospektiivsus. Valitseb  veendumus , et mida vanem ja iidsem, seda algupärasem ja
ehtsam , aga mida algupärasem ja ehtsam, seda tõesem. Igasugune uuenduslikkus oli märk
upsakusest, tähendas taganemist autoriteedist ja järelikult ka tõest.
3. Kasvatuslik  suunitlus . Koolifilosoofia (filosoofid kõik õpetlased). Teadmiste  usaldusväärne
edastamine , millest tuleb konservatiivsus .
45. Kolm keskaja filosoofia põhiprobleemi 1. Usu ja mõistuse vahekorra probleem. Usun, et see on absurdne (usutõdesid ei saagi
mõistusega hallata). Usun selleks, et mõista (üksnes usu läbi valgustunud  inimmõistus  on
suuteline  mõistma jumalikke tõdesid. Usume, et seaduspärasused on olemas ja sp  uurime  mis
need olla võivad).  Mõistan  selleks, et  uskuda  (Inimmõistusel on oluline roll ka
usuküsimustes).

2. Universaaliate probleem. Kas nad on olemas ja mis mõttes nad on olemas. Nt inimene on

õiglane, aga kas õiglus on üldse olemas. ( universaal - saame mõelda ainult, abstraktne ).
3.  Jumalatõestused . Üritatakse selgitada, et kergem uskuda oleks. 46.  Patristika Patristika on kristlikku kirjandust  uuriv   teadusharu  ning ajajärk filosoofia ajaloos ja
teoloogias. Kristlikke õpetusi püüti põhjendada varasemate filosoofide väidetega. 47.  Agape , cupiditas ja ordo amoris - Augustinusel Augustinus  on kristliku filosoofia rajaja. Kõigil inimestel on võimalik  armastada  (AMOR).
See on kirg , mis langeb kokku inimese sisemise tahtega.
Agape- CARITAS - armastus, mis suunatud igavesele.  Jumalik .
Cupiditas- kui armastus on suunatud maisele.
Ordo amoris- Armastuse kord, nagu  püramiid , jumal kõige  tipus . Armastust peab  mõõtma
suhtest jumalaga . Jumal perfektne , annab perfektset armastust, täielikku rahuldust ja õnne. 48. Ontoloogiline jumalatõestus Appelleerivad vaid mõistusele (mitte nt vaatlusele). Jumal on olemas ning on paratamatult
olev. Mitteeksisteerivat ei saa mõelda ehk Jumal on olemas. Sellest suuremat pole. 49. Kosmoloogiline jumalatõestus- vähemalt 2 Kõigel on  algpõhjus  ja universumi algpõhjus on Jumal. Põhjuste ahel lõpeb Jumalaga, muidu
liiga keeruline ja mõistmatu.
Causa sui- algpõhjus on iseenda põhjus.
Causa movens- igal liikumisel on mingi liikumapanija ja esimene liikumapanija on jumal.
Causa prima - jumal on asjade algpõhjus. 50. Keskaegne realism ja nominalism ning universaalidKeskaegne realism - realistid püüdsid tõestada, et  üldmõisted nt Jumal, hing on  reaalselt
olemas.
Nominalism -  reaalne on olemas ainult konkreetsetes  asjades, universaaliad on ainult sõnad.
Nominalistid ütlesid, et ei ole olemas kindlaid üldmõisteid, on üksikud asjad - laud, tool jne.
Universaaliad - nim. abstraktseid objekte nt laud, tool. Vastandatakse konkreetsele objektile .
Universaalidest saame mõelda, konkreetseid objekte meeltega tajuda . Probleem seisnes
selles, et kas universaaliad on olemas ja mis mõttes nad on olemas.
51.  Skolastika Keskaja filosoofiliste õpetuste kogum. Skolastika pooldaja - skolastik . Skolastika on keskaja
filosoofiliste õpetuste kogum, milles usulist maailmavaadet põhjendati Aristotelese loogika
abil. Skolastika olulisimaks saavutuseks oli formaalloogika arendamine, skolastilise
filosoofia suhteline iseseisvus teoloogiast ilmneb eelkõige nominalismi ja realismi vahelises
vaidluses üldmõistete ehk universaalide üle, mille sisuks on üksiku ja üldise erinev käsitlus .
Nn universaalidetülis vaieldi, kuidas sõnad ja nende vasted reaalsuses omavahel seotud on. 52.  Sofistide peamine väide Objektiivse tõe mõõdupuud pole olemas. 53.  Ratsionalism - Descartes Skeptiline   traditsioon . Kõik, mis teeme, peaks olema  mõistuspärane . Descartes on  valgustaja ,
toob matemaatilise meetodi. Kaasasündinud ideed.
Kirjutas arutluse „Arutlus meetodist“, mis oli määrava tähendusega teadusajaloos, kuigi tema
elu ajal ei peetud seda tähtsaks. Hilisematest teostest oli tuntuim „Metafüüsilised
meditatsioonid “, mida peetakse prantsuse kirjanduse tippteoseks. Descartes tõstab tähtsamaks
autoriteedist, traditsioonidest ja kirikust isikliku järelemõtlemise, mõistuse ja eelarvamuste
vaba uurimise (sellele on rajatud kogu tänapäeva teadus). Ta arvas, et inimene võttis osaks
seisukohti ilma nendele mõtlemata.
Et jõuda asjade lihtsa olemuseni, tuleb kasutada õiget mõistust: ● tuleb vältida eelarvamusi ja tõesena tunnustada üksnes seda, mis on selgelt ja arusaadavalt tunnetatav ● keerulised probleemid tuleb osadeks jaotada nii palju kui võimalik
● lihtsatelt objektidelt samm- sammult minna keerulisemateni
● kirjeldavast süsteemist tuleb luua ulatusega loetelu . Tema lähtepunktiks on  kahtlus , otsib seda, milles ei saa kahelda. Teoses „Metafüüsilised
meditatsioonid“ ütlebki, et kõiges peab kahtlema, milles saab kahelda. Pole  skeptik  (miski on
olemas, milles ei saa kahelda, aga otsib seda).  Küsib , et kuidas ma tean, et ma ei maga, me ju
näeme und, kuid tegelt ma ei saa aru, mis on tõsi, mis mitte. Järeldades, et meele andmed
pole piisavalt kindlad ja lõplikud, need võivad  eksida . Ütleb, et kogu kogemus võib olla kurja
deemoni illusioon .
Kahtlus on  tõend  minu olemasolu kohta, aga teiste olemasolus võib kahelda ( Cogito   ergo
sum).  Kahtlemine  on üks olulisemaid tõestusi jumala kohta. Jumal suudab luua ühenduse
subjektiivse ja teaduse vahel.
On  dualist : kaks maailma (mõtlev ja kehade maailm). Need on vastandlikud. Kehade
maailmas  alluvad  kehad loodusseadustele, aga vaim/hing on vaba. Mõlemad lähtuvad Jumala
mitteloodud ja täiuslikust olemisest. Vabaduse kõrgeimaks vormiks on evidentsest  otsusest
lähtuv vabadus.  Antropoloogia . Inimesel on osa mõlemast maailmast. Keha seisundile vastab
alati hingeline seisund ja vastupidi. Nt janu tunde puhul on kõige õigem juua.
Hing on positiivne jõud, mille läbi avaneb sisemaailma enesekindel riik.
54.  Empirism - J. Lock Empirism on filosoofia, mis muudab kogemuse oma aluseks - iga teadmine on sõltuv
kogemusest ja allutatud selle kontrollile .
Lock on empirismi peaesindaja. Mõjutab valgustust ja poliitilist liberismi.
Locke  filosoofia keskmes esineb tunnetusteooria. Oma teadvuses leiab iga inimene teatud
kujutlusi, mida J.Locke nimetab ideedeks. Sünni hetkel on inimene puhas leht e  tabula   rasa .
Kaasasündinud ideid pole. Kõik kujutlused tekivad aja jooksul kogemustest.
Kogemusel on 2 allikat: ➔ väline meeleline taju ➔sisemine enesetaju - seotud mõtlemise, tahte ja usuga. Need kujutlused on : *lihtsad (vaim on passiivne - põhjuseks on otseselt objektist lähtuvad
mõjud)  või  *komplektsed
Meelelise taju juures eristab Locke: ● primaarseid kvaliteete, mis on  omased  välistele asjadele (kuju, tihedus, arv) ● sekundaarseid ehk subjektiivseid kvaliteete (värv, maitse, lõhn) Inimene loob kolm liiki komplekseid ideid:
substantsid - on kas  iseendas  olevad üksikasjad või liigid (nagu taimed, inimene).  subst . on
see, mille kohta me ei tea, mis see on.
modid  - kompleksed ideed, mis ei eksisteeri iseenda jaoks, vaid tulevad ette substantsidena
(päev on lihtne aja modi ). on ka segunenud modisid nt õiglus.
relatsioonid  - põhjuse ja tagajärje ideed. need sünnivad mõistuse vaba loomingu tulemusena.
Teadmiste maht on piiratud e see ei ulatu ideedest kaugemale. Inimene peab teadma üksnes
seda, mis on tähtis praktilise elu jaoks.
Teadmise astmed : ● kõige kõrgeim on  intuitiivne  tunnetus - meie vaim võtab kahe idee vastavust või mittevastavust vastu vahetult. (ring pole kolmnurk ) ● demonstratiivse teadmise juures tunnetab vaim ideede vastavust või mittevastavust teiste ideede vahendusel. ●  sensitiivne teadmine üksikute olemuste eksistentsist väljaspool meid 55. I. Kanti kategooriline imperatiiv -Tegutse nii, et sinu tahte  maksiim  võiks ühtlasi igal ajal olla maksev üldise seadusandluse
põhimõttena
-Anna oma tahtele üldkehtiva seaduse vorm
-Praktiline mõistus sunnib meid tahtevabadusega arvestama Kategooriline imperatiiv sisaldab käsku, mis on kohane üksnes mõne eelneva soovi või kava
seisukohalt
56. I. Kanti ‘Puhta mõistuse kriitika’ põhiseisukohad Puhta mõistuse kriitika jaotus: ●  Transtsendentaalne elementaarõpetus ➢transtsendentaalne aisteetika - meelelisuse võimalused ➢transtsendentaalne loogika - mõtlemise võimalused ● Loogika ➢transtsendentaalne analüütika - käsitleb mõistmist ➢transtsendentaalne dialektika - käsitleb mõistust Kriitika - tähendab läbivalgustamist, piiride määratlemist ; puhas mõistus tähenda teadmist,
mis on sõltumatu igasugustest meelelisest kogemusest.
Kõik tunnetused algavad kogemusega. Ajaliselt eelneb kogemus igasugusele tunnetusele, aga
pole öeldud , et tunnetud lähtub kogemusest. ➔a prior - tuleb uurida, kas ei ole olemas midagi enne kogemust ➔ empiiriline kogemus on alati a posteriori (pärast kogemust) saadud Kaks tunnetust, mis ei peta : ● hädavajalikkus ( paratamatus )
● range üleüldistus Kategooriline, tingimatu suhte viis, annab tingimatu, kõigi meie  kujutluse  aluseks oleva
mõtleva subjekti ühtsuse idee ehk idee hingest. 57.  Hegeli dialektiline printsiip ja ajalookäsitlus Hegeli filosoofiat iseloomustab dialektiline meetod ➔ tees on väide, millest dialektiline mõttekäik lähtub ➔ Iga inimene peab  valima  endale jumala, et saavutada oma elus midagi.
Ilma religioonita on inimese elu tühi. Kuna jumalat ei saa põhjendada,
siis tuleb teda võtta kui nähtust. Hegeli jaoks ei ole dialektika mitte ainult meie mõtlemise vorm, vaid ontoloogiline tõelisuse
eneseliikumise tegelik vorm.
Tema filosoofia ülesehitus põhineb kolmel asjal: -subjektiivne idealism ( Fichte järgi)
-objektiivne idealism ( Schelling -u järgi)
-absoluutne idealism (kahe eelmise süntees) Kogu maailmaprotsess = vaimu eneseväljendusega (see toimub kolmes astmes )

1) esimeses  staadiumis  on maailmavaim iseeneses olemises - seda vaatleb

loogika (loogika vaatleb vaimu ideed selle  ajatus  ja ruumitus iseeneses
olemise seisundis)

2) teises staadiumis on maailmavaim väljumise e teisitiolemise seisundis - seda

vaatleb loodusfilosoofia (tema süsteemi kõige nõrgem osa; matemaatiline
punkt on punkt iseendas - kui aga punkt on ruumis ja ajas, siis ta on punkt,
mis on teisiti kui teised punktid)

3) kolmandas staadiumis pöördub maailmavaim iseendasse tagasi - seda vaatleb

vaimufilosoofia . Jagatud kolmeks osaks: ➢subjektiivne vaim - käsitleb üksiku isiku mõju ➢objektiivne vaim - perekond, ühiskond, riik ja ajalugu ➢absoluutne vaim - vaim täiesti iseenda juures - kunst - kunstiilu seisneb meelelise ja puht mõttelise vahel - religioon  - asub kunstist kõrgemal; Jumala  eneseteadvus
lõputus teadvuses -filosoofia - vaim jõuab iseenda juurde tagasi - Ajalugu: on mõistuse väljendumine riiklikus elus. Maailmavaim toimib sageli läbi üksikisiku vastu tema isiklikke
eesmärke ja kavasid.  Indiviidid ,  rahvad  ja  ajastud  on tema jaoks
üksnes paratamatud ajaloolise protsessi staadiumid. Kõik, mis
on mõistlik, on tõeline. 58. Karl Marxi ajaloofilosoofia Saksa  filosoof , kommunistlik manifest, NL rakendas tema ideid. K.M teooria ongi
sotsiaaldarwinism , kus liikide asemel ühiskonnaklassid ;  klassivõitlus , mis käib tootmisvahendite pärast. Inimese positsiooni ühiskonnas määrab ära tema töö ja ka
tootmisvahendid . See, kelle käes on tootmisvahendid, see ka  dikteerib . Isiksus lükatakse
kõrvale, indiviid pole oluline.  Marx  on  materialist  (ainuke reaalsus saab olla materiaalne
reaalsus. Loeb see, mida saad omada. Inimene mingis mõttes töö- ja tootmisvahendite
produkt . Küsimus selles, kelle kätte jääb lõpp-produkt.
Vaja sellist ühiskonda, kus üks ühiskonnagrupp ei rikastu teiste arvelt. Aga see kelle käes
ülejääk , selle positsioon ja võim ühiskonnas kasvab. Need saavad teised enda hüvanguks jälle
tööle panna ja tekib jälle aristokraatia - see ongi probleem. Töö on inimese allutamise vahend.
Tuleb kaotada  klassiühiskond . Ta saab aru, et see ei toimu vabatahtlikult, toob kaasa
klassivõitluse-  revolutsioon . Sp peavad proled vägivaldselt pmst võimu ära võtma
aristokraatidelt. Algul arvati, et venemaal polnud see kindlalt võimalik, sest seal arvuliselt
kõige rohkem talupoegi. Neil polnud põhjust mässata, sest maa ja toit olemas jne. Materialistlik ajalookäsitlus -  inimühiskonna  arengu määravad majanduslikud ja
ühiskondlikud seadused. Ühiskond muutub koos majandussuhete muutumisega. Kogu
ühiskonna ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Kõikidesse tootmisviisidesse on peidetud
vastuolud, mis  kutsuvad  esile muutusi. Suurem osa ühiskonnast peab  üleval  väikest valitsevat
klassi, kelle käes on suurem osa jõukusest – maailm on ebavõrdne.
Ühiskondlikud formatsioonid: ● ürgkogukondlik kommunism
● orjanduslik kord
●  feodalism
●  kapitalism
●  sotsialism ja kommunism
Kasutab dialektikat (tees+antitees=süntees) - eituse eitamise põhimõte. Tulemuseks on
spiraalne areng. 59.  Positivism - A. Compte Positivismi  põhiprintsiibiks  on lähtumine tegelikest positiivsetest põhiasjadest, kõik muu
visatakse  kasutuna kõrvale. Positivism piiritleb filosoofia ja kõik  teadused  ilmingute
maailmaga . Kõik, mis me teha võime, on  esmalt  antud ilmingud vastu võtta, need seejärel
teatud seaduste järgi korrastada ning lõpuks püüda neist järeldada tulevasi sündmusi. Huvi
pakub vaid ühiskondlikult kasulik.
Peamised tunnused: -metafüüsika eitamine (olulised vaadeldavad asjad)
-ontoloogia eitamine, selle asendamine teaduse teooria ja metodoloogiaga (me eitame
tõenäolisi hüpoteese)
-enesemõistetavuse eitamine ja ratsionalism (midagie ei saa ns võtta, kõik peab
leidma kinnituse loogilises arutelus)
-subjektiivsuse eitamine (see häirib objektiivset teaduslikku tunnetust)
-tugev normiteadlikkus (normaalsed on üksnes meelelised kogemused ja loogiline
mõtlemine)Kolme staadiumi seadus - inimlik mõtlemine on läbinud kolm taset:

1) Teoloogiline staadium - inimvaim suunab oma uuringud asjade sisemisele loomusele

e usutakse absoluutsesse tunetusse

2)  Metafüüsiline staadium - jumalate ja üleloomulike jõudude asemel tulevad mängu

abstraktsed jõud ja mõisted

3) Positiivne staadium - inimene uurib ja võrdleb tegelikke tõsiasju ja nende

seaduspärasusi Teaduses tõi välja ta 6 positiivset teadust: matemaatika , astronoomia, füüsika, keemia,
bioloogia , sotsioloogia. Iga järgnev loetelus eeldab toetumist eelnevale, iga järgmise
uurimisala muutub keerulisemaks. 60.  Uuspositivism - L.  Wittgenstein Wittgenstein oli väga ründav ja juba noore  mehena  süüdistas tuntud filosoofe ja mõtlejaid
lodevuses. Oli väga  nõudlik  enda ja ümbritseva suhtes, võis anda väga hävitavaid hinnanguid.
Tundis   muret , et võib surra enne, kui jõuab kõigile filosoofilistele küsimustele vastata. Ei
olnud huvitatud süstemaatilisest õppimisest, ei saanudki korralikku teoreetilist üldharidust –
oli pigem  vaimustatud  religioosse alatooniga elufilosoofidest, näiteks  Kierkegaard  ja  Tolstoi .
Teda paelusid probleemid, mida pidas enda jaoks tähtsaks – muu oli ebaoluline. Oli raske
iseloomuga , pidevalt enesetapumõtted. ,,Ma ei ole religioosne inimene, aga ma ei saa midagi
parata , et näen igast probleemi religioosses vaatenurgas.’’ Teos ,,Tractatus’’!!
Wittgensteini eesmärk on näidata piire, millest saab rääkida – leiab, et keelel on piirid.
Ühelt  poolt on keel inimese jaoks võimalus end väljendada, anda selgeid ja arusaadavaid
põhjendusi, aga  teiselt  poolt on keel  vangla  – me ei saa väljendada  lõplikku  puhtal kujul ilma,
et sinna ei  jääks  sisse  müra .Wittgenstein ütleb, et keelest jääb alati midagi välja, alati jääb
midagi varjatuks ning ütlemata. ,,Kõike, mida üldse saab mõelda, saab mõelda selgesti, ja
kõike, mida saab välja öelda, saab välja öelda selgesti.’’ – üks tähtsamaid Tractatuse kohti.
Seega leiab, et suur osa filosoofiast on olnud mõttetu, sest suur osa filosoofiast on  öelnud
väga palju asju väga segaselt. Keel mitte ainult ei ütle asju, vaid ka näitab seda. Keel näitab,
et tal on olemas suhe tegelikkusega. Selleks, et kirjeldada keele ja tegelikkuse vahelist suhet,
peaksime  astuma  sellest maailmast välja, aga seda teha ei saa. Keelel on piirid ning minu
keele piirid määravad ka mu maailma piirid. Leiab, et filosoofia ei ole teadus, selle  laused  ei
peegelda  tegelikkust. Püüabki näidata, et ei ole olemas ühte ainukest lõplikku filosoofilist
meetodit.
Tema filosoofias on veel oluline mõiste  KEELEMÄNG  – keel on hästi mitmekesine ning
koosneb erinevatest keelemängudest, näiteks tänamine, käskimine , palvetamine , tervitamine ,
luuletamine, aruandmine jne. 61.  Postpositivism - K. Popper  ja Kuhn’Postpositivism - positivismi eitav teadusfilosoofia . ➔ jagunevad internalistideks (toetuvad olemuslikele seadustele ) ja eksternalistideks (uurivad, kuidas teadmiste kasvu mõjutavad sotsiaalsed ja
psüühilised tegurid)ta eitab võimalust, et teadus võiks vastata asjade olemuse küsimusele ➢ ta süüdistab essentsialismi  sotsiaalteaduste  mahajäämises võrreldes
loodusteadusega (essent. iseloomustab nt küsimus - mis on liikumine?) ➔ iseloomustab mõistete käsitlemine ➢ tunnetus  saavutatakse   skeemis  P1 - ET - VK - P2 (probleemi püütakse
seletada  esialgse  teooriaga, siis kõrvaldatakse vead ja sellest tuleneb
järgmine probleem) Ta eristab kolme maailma : 1) füüsikaline reaalsus
2) meie teadvuse maailm (meie probleemid ja teooriad)
3) objektiivne maailm (meie mõtlemise objekt) Kuhni arvates ei arene teadus sujuvalt , vaid muutub aeg-ajalt revolutsiooniliselt. ➢ sellega kaasneb paradigmade vahetus (kõigi poolt tunnustatud
teaduslikud saavutused) ➢ paradigma on teooria, millest lähtutakse ➢ see on ettekujutus teaduslikust tegevusest; see on üldine maailmavaade, mis on aluseks kogu teaduslikule mõttele 62.  Eksistentsialism - M. Heidegger Heidegger  arvab , et  senine  filosoofia on püüdnud vaid maailma ja inimese olemust mõista ja
määratleda, kuid asja olemasolu on võetud iseenesestmõistetavana. Tema arvates on
filosoofia põhiprobleem oleva olemasolus.
Inimene teab, et ta on olemas.
➢ seda nimetab Heidegger eksistentsiks ➢ inimene poleks inimene ilma teda ümbritseva maailmata Visandatud olemine tähendab: ● inimene pole ennast siia maailma palunud , vaid on siia heidetud
● inimese olemasolu on võimalus
● inimene on visandatav võimalus - oma olemasolu tõsiasja eest pole ta vastutav
●  inimeseks olemine tähendab omada oma olemasolu mõistmist
● inimene on visandatud visandaja iseenda  minale  - eriti selgeneb see siis, kui inimest tabab   kartus , nt millegi konkreetse ees (hambaarsti ees). Kartusel pole mingit kindlat
objekti. ● see, mida pole olemas, on mina ise, minu enda olemasolu
● inimeseks olemine tähendab veel mitte olemist Mis on inimliku olemasolu olemine? - Mure; mure on olemasoleva oleva olemine. Surm on
tüüpiliselt  inimlik võimalus, surematuna poleks inimene enam inimene. Inimeseks olemine
on olemine  surmale . Kuna kõik ei suuda sellega leppida, on palju ebatõelisi inimesi – neid,
kes oma olemist kui eksistentsi (võimalikku olemist) püüavad  unustada  nii palju kui
võimalik.
Tõelises inimlikus eksistentsis näeb ta avatud eksistentsi, mis on suunatud: -esmalt ja eelkõige tulevikku
-minevikule
-olevikule (inimeseks olemise mõte on aeg) 63. Ameerika pragmatism - W. James ja J. Dewy Ameerika pragmatismi eesmärgiks oli lepitada ja tasakaalustada suundi.
Pragmatismi odav tõlgendus: Ameerika kapitalismi kasuahne olupoliitika ja enesega rahulolu
ideoloogia
Pragmatism sündis William Jamesi poolt 1898 .a.
Kõik inimteadvuse tunnetusprotsessid tekivad kahtluse ja veendumuse vahelises pinges . ➢ inimesel on olemuslik vajadus veendumuse järele Kahtlus tekib siis, kui inimene põrkub kokku uute  kogemustega , mida ta ei oska oma
süsteemi asetada; kahtlus  röövib   inimeselt  eesmärgi, aga filosoofias on sellel positiivne roll -
ta sunnib probleemi üle järele mõtlema ja kui probleem on  lahendatud , siis veendumus
kindlustub taas.
Kahtlusi on võimalik ületada: ➢ põgenedes isolatsiooni ➢ apelleerides mõnele parteile või kirikule ➢ klammerdudes mõne aktsiomaatilise filosoofia külge Teaduslik meetod: ● see on võimeline kahtlusi täielikult ületama
● süvenetakse tekkinud probleemidesse - mõtlemine kooskõlastatakse faktilise reaalsusega
Pragmatistlik tõeteooria : ➢ James võttis Peirci operatsionalistliku  tähendusteooria  ja muutis selle
pragmaatiliseks tõeteooriaks. ➢ Preici jaoks oli tõde seisnenud mõtlemise ja reaalsuse kooskõlas, aga James
heitis selle kõrvale ➢ usk  millessegi  võib viia tõeni  millestki  e usk ise võib mõne väljenduse  ideeks
muuta Dewy arvates pidi tõde olema midagi kasulikku ja edukat . ➔ ta heidab kõrvale Jamesi subjektivismi ➔ mingi hüpotees või vaade on tõene, kui see teaduslikus mõttes osutub edukaks ➔ inimene on tema arust loomade ja taimedega võrreldav organism ➔ inimene hakkab mõtlema siis, kui elus on juhtunud midagi arusaamatut või
midagi, mis teda rahutuks teeb ➔ kahtlus ei ole midagi muud, kui elurütmi häire 64. Uusvasakpoolsed- H. Marcuse Uusmarksistideks nim. neid, kes on leidnud ise sideme marksismiga (ilma, et see side
varasemalt olemas oleks olnud). Kõige suuremat tähelepanu väärib siin frankfurdi koolkond.
Marcuse ühiskonnakäsitlus : ➢ kapitalismi jõud seisneb eelkõige selle süsteemis ➢ see süsteem tahab end iga hinna eest säilitada - tulemuseks inimese
vabaduse mahasurumine, sõjaohu kasv, kolmanda maailma väljakurnamine jne ➢ establishment  - totaalselt rõhuva süsteemi  lahutamatu  osa - see
rõhumine on niivõrd kõikehaarav , et seda enam ei tajutagi ➢ Rõhumine toimub: ○  massimeedia  abil - ajalehed,  kino  jne aheldavad ja  seovad moodsa inimese teadvuse. Inimest hoitakse rahul sellise
heaolutundega, et ei tahaks süsteemile vastu hakata. See tunne
hävitab igasuguse ülestõusu juba eos ○  repressiivne   tolerantsus  - rõhuv  kannatlikkus  (kuigi inimestel lastakse teha igast jura , ei muutu ühiskonnas šittagi) Marcus  ütleb, et inimene pole siin maailmas töötamiseks, vaid  nautimiseks  ja mängimiseks.
Inimene peab olema vaba ja tegutsema vastavalt oma tahtele. Marcuse arvab, et tänu
tehnoloogia  arengule on  viletsus  ületatud ning leiab, et tuleks  kukutada  see establishment
( ühiskonnakorraldus ) ja jagada toodang õiglaselt – siis saaks terve maailm nautida
mõnuprintsiipi.
Tema jaoks on teadus üks inimkonna funktsioone. Kõigele saab vajadusel leida loomulikke,
n-ö teaduslikke  seletusi . Vajame kriitlist teadust – mis näeb esitatud faktide läbi. Empiirilises
mõttes  tarbimisühiskond  ju hea (kõigile meeldib see), aga kriitiline teadus suudab läbi näha,
et  tarbimisühiskonna  on mõttetu. Ühiskonda saab muuta, mitte ei pea olemasolevaga leppima.
Ühiskonnakorraldus tõene alles siis, kui sellega lepime .
65. Uusparempoolsed- A. Benoist Benoisti jaoks oli kõige tähtsamal kohal mõiste kultuur ➔ kultuur - praktiliste teadmiste, filosoofiliste ja kõlbeliste väärtuste
kogum, mis moodustab kultuuritraditsiooni ➔ kultuur tähendab ka järk-järgulist eemaldumist loodusest e inimesele
on kultuur loodusest esmasem ➔ inimene on ajalooline  olevus , kelle ajaloolisus on paika pandud tema
kultuuri poolt ➔ kultuur ja rass on tema arvates sisemiselt seotud Kõik rahvad ei soovi amerikaniseeruda, sest Ameerika on kaasaegse egalitaarsuse metsluse
maailmakeskus.
Ameerika lipukirjaks on inimõigused : ● kõigil peaksid olema inimõigused, pmst et kõik on võrdsed Inimõiguste ideoloogia rajaneb neljal usuaktil: 1)  usul inimkonna ühtsusesse
2) usul inimisiksuse eksisteerimisse (mis on sõltumatu iga konkreetse indiviidi tunnusest) 3) usul inimloomusesse
4) indiviidi tuleb eelistada orgaanilistele ja ajaloolistele ühiskondadele (kultuurid, rahvad) Parempoolsete põhiseisukohad: ● radikaalsete ühiskondlike ümberkorralduste eitamine
● inimesed on oma intellektuaalsete võimete poolest erinevad
● majanduselus on tähtis vaba konkurents 66.  Postmodernism -eesmärgiks on otsida üles ja tuua esile vastuolud, selles mis näib probleemitu ja
ühtne tervik
-see on kultuuri ja kunsti nähtus ( postmodernsus   viitab  ühiskondlikule ja poliitilisele
kontekstile)
- modernism  uskus, et mõtlemine on tõe poole liikumine (ütleb, et pole ühtainust tõde,
on arvukalt tõdesid) Üldiseloomustus: ● indiviidi asemel kasutatakse sõna  subjekt  (pmst loobutakse modernistlikust minakeskusest) ● iseloomustavad anti-vorm, mäng ja anarhia Üheks kõige tähtsamaks postmodernismi teooria loojaks peetakse Ihab Hassanit. Tema
meelest ei ole postmodernism enam ainult  kultuurinähtus , vaid sotsiaalne  fenomen . Sellest on
saanud meie maailma nägemise viis. Postmodernismi iseloomustab  kõrgtehnoloogiline  ja
tarbimisele suunatud ühiskond. Postmodernismi tunnusteks on: 1) ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu ( faction )
2) kasutatakse pastišši;  kirjanikud  tajuvad, et kõik on juba varem olnud, ei püütagi olla
originaalsed
3) fragmentaarsus ; on kadunud usaldus terviklikkuse vastu
4) ideede lõtv seotus
5) paranoilisus
6) kindla teemaderingi eristamatus
7)  postmodernistlik  kunst üritab taas läheneda elule, kunstiteosesse tuuakse sisse banaalsed,
triviaalsed, kitšilikud elemendid, püütakse kahandada  lõhet  "kõrge" ja "madala" kultuuri
vahel; modernismi suurtele metafüüsikalistele ja filosoofilistele otsingutele hakati
vastanduma  mängulisuse, "kerguse",  sihiliku  fragmentaarsuse ja suurte teeside puudumisega;
kadus   respekt  kultuuri akadeemilisuse vastu; suur osa kunstnikest soovib lihtsalt oma
publikut põgusalt provotseerida, suuremat eesmärki polegi