Facebook Like

Vana-Egiptus (0)

1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas aga jõuti just püramiidi vormini ?
  • Mis on tema nimi ?
 
Säutsu twitteris
ESIMENE LOENG
Vana-Egiptuse tsivilisatsioon , nagu te teate, on üks vanimatest, kauakestvatest ja suurimatest tsivilisatsioonidest, mis sai alguse 5000 aastat tagasi. Nii vana oli ainult Sumeri tsivilisatsioon, aga tema kestvusaeg oli umbes 3 korda lühem.
Ühest küljest, oma territooriumilt asus Vana Egiptus peamiselt Aafrikas, kuid Niiluse org, kus Egiptus asetses, oli muust Aafrikast eraldatud suurte Liibüa rohtlatega ja Sahara kõrbega, ja teisest küljest, kogu oma kultuuriga kaldub V-E rohkem Vahemeremaade poole.
Idamaadest olid kõige tähtsamad need riigid, mis tekkisid Mesopotaamias, Tigrise ja Eufrati jõgede orus: Sumer ja Akkad (~ III aastatuhat eKr), hiljem Babüloonia ja Assüüria (II-I aastatuhanded). Nende vahetus naabruses olid ida pool Eelam (~III aa.-7/6ss.), Meedia (8-6ss.) ja Pärsia (~7-4ss.). Assüüriast põhja pool, Armeenia kõrgestikul, asetses aga Urartu riik (~10-6ss.). Väike- Aasia poolsaarel oli Hattide riik (~18-12ss.), hiljem – Früügia (10-6ss.), Lüüdia (13/7-6). Väike-Aasia poolsaarest lõuna pool, Vahemere idarannikul, asetsesid arvukad Foiniikia kaubalinnad, nendest idas, läahemal Eufratile – Süüria linnad, Foiniikiast lõuna pool aga Palestiina riigid Iisrael, Juuda jt.
Iraani kiltmaast ida pool, Induse ja Gangese jõe orus Ees-India poolsaarel, asetsesid muistsed India riigid (III at eKr – I at.pKr), Vaikse ookeani rannikul aga tekkis Huangho ja Jangtsekiangi jõe orus Hiina riik (II at. eKr- tänapäevani. Vana Hiina lõpp – I at pKr).
Tähistades Vana- Idamaade geograafilisi raame, tuleb märkida, et termin, millega me “Idamaidnimetame , ulatub antiikaega, mil need maad olid Rooma (ja varem – Aleksander Suure) impeeriumi provintsid ja asetsesid tõesti Roomast või Kreekast ida pool. Ja hiljem piirdusid ajaloolased ainult Lähis-Ida rahvaste ajaloo uurimusega (“lähis” – mõistagi – Euroopa suhtes; selline europotsentrism on juba ammu ebakorreknte, ja praegu terminit “Lähis-Ida” Läänes ei kasutata, öeldakse mitte Near East , vaid Middle East). Ja üldse, mis on Idamaad jaapanlase jaoks, või Lääs – inglase ja ameeriklase jaoks? Kõik need terminid on konventsionaalsed.
G e o g r a a f i l i s e d
faktorid
Vana-Egiptus kujutab enesest hiiglasuurt oaasi , mille pindala on 27 000 ruutkilomeetrit (~ 1200 km pikkuses , kohati 10-20 km laiuses) Niiluse orus ja ulatus Niiluse 1. kärestikuni (seal, kus nüüd on Assuan). Inimesed asusid elama Niiluse jõe kallastele tuhandeid aastaid tagasi (Niiluse orgu oli rajatud asulaid juba nooremal kiviajal, võib olla, VI-l aa-l eKr, vähemalt V-l. Esimesed inimesed ilmusid sinna 20 – 10 000 aastat tagasi, siis oli seal parem kliima, kuivem . Nad tegelesid peamiselt jahiga.). Niiluse jõgi annab Egiptusele omapära, mis eristab teda teistest Sahara kõrbe osadest. Iga-aastased üleujutused tõid kallastele paksu muda (nn.alluviaalsed kaldad , uhtmaa, uhtmuld) ja sellest sai hea pinnas viljakasvatamiseks. Vanad egiptlased nimetasid seda “mustaks maaks ” (“Ta Kemet” või “Kemi”– see oli enesenimetus, “Egiptus” pärineb kreeklastelt: Memfise üheks nimetuseks oli egiptlastel “Het-ka- Ptah ”(või Hi-ka-Ptah), mis tähendab “ Ptahi - vaimu – valdus (või loss)” ). Seal, kus lõppes “must maa”, Niiluse orust idas ja läänes, algas “punane maa” – tohutu suur ühetooniline pruun kivikõrb, kus sadas harva ja ei kasvanud midagi, kust võib leida vaid mõne üksiku rohelise oaasi. Ülem-Egiptuse org lõunas moodustas pika kitsa ala, mida piirasid kõrgemate tippudega madalad mäed; Alam-Egiptuse Niiluse delta põhjas laius jõesuudme ümber. Org laienes alles umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel merest, kus jõgi hakkas hargnema noiks kuulsaiks haruks, mis moodustavad kreeka tähe delta, s.o. kolmnurga kuju. Me nimetame seda jõge Niiluseks, lähtudes kreekakeelsest sõnast “Neilos”. Egiptlased ise nimetasid oma jõge kas vooluks, “suureks jõeks”, lihtsalt “jõeks” (seal oligi üks ainuke jõgi!) või pärisnimega “Hapi”. Egiptlaste kujutluse järgi jagunes Niilus õige mitmeks Niiluseks; igal Egiptuse valdkonnal, mida jõgi läbis, oli otsekui oma iseseisev Niilus. Nii eristasid egiptlased neljakümmet eri Niilust, mis vastasid nendele valdkondadele, millest Egiptus koosnes. Egiptlased arvasid, et mitte kaugel Elefantine saarest, Egiptuse kõige lõunapoolsemast punktist, asetses Niiluse läte, kust jõgi saadab heaolu kogu egiptlaste maale. Kui vanakreeka ajaloolane Herodotos (V s. eKr) külastas muistset Egiptust, nimetas ta seda “Niiluse anniks”. Jõgi oli peamine liiklus - ja kaubatee. Ta andis inimestele igapäevase söögi ja joogivee. Jõe soistel kallastel kasvasid papüürus ja lootosed ning seal pesitsesid veelinnud . Jõgi jaotas põllumeeste aasta kolmeks aastaajaks. “Üleujutuse aeg”(või “ suurvesi ”, “kõrgvesi”, “ tulv ”), kui ei tehtud põllutöid, kestis juulist oktoobrini, “tärkamise aeg” (või “orased”, “tõusmed”), kui künti ja külvati, - novembrist veebruarini ja “viljakoristuse aeg” (või “ kuivus ”) - märtsist juunini .
Niiluse veeseis on suurvee ajal väga kõrge. Olgugi et jõgi toob endaga kaasa suurel hulgal muda, orgaanilisi ained jne.( mineraalid ), - parim looduslik väetis, on ta normaalsel ajal siiski sinine. Egiptlased võrdlesid Niiluse värvi väga tihti lasuurkivi omaga , sest niivõrd meenutab Niiluse vee värv seda sinist kivi. Nagu ma juba ütlesin, Egiptuses oli Niilus ainukeseks jõeks, ja neile näis, nagu peaks iga jõgi voolama nagu Niilus, s.o. põhja. Seepärast tähistasid nad kirjas teekonda lõunasse avatud purjedega laevaga , sest voolu vastupanu ületamiseks oli vaja puri üles tõmmata. Teekonda põhja aga tähistati purjedeta lodja või laevaga. Kui egiptlased Uue riigi ajal (16-11 ss.) jõudsid esmakordselt Eufratini, mis voolas vastupidises suunas, s.o. põhjast lõunasse, siis nimetasid nad seda “jõeks, mis voolates põhja (s.o. alla), voolab lõunasse (s.o.) üles)”.
Tänu asjaolule, et ainult Niilus üksi niisutab Egiptust, võis siin jõge reguleerida hoopis kergemini kui, näiteks, Babüloonias, kus eriti raskesti oli reguleeritav Tigris. Niiluse veetõus toimub korrapäraselt. Nagu ma juba ütlesin, juuli keskel (tavaliselt 19. juulil –Egiptuse Uus Aasta algas veetõusu esimesel päeval) algab veetõus, mis kestab ligikaudu neli kuud; pärast seda hakkab vesi kiiresti alanema, mille järel võib juba harida põldu. Seega toimub üleujutus rahulikult ja regulaarselt. Selliseid katastroofe, nagu neid tundis Babüloonia (või tänane Euroopa, Hiina jne!) siin ei esine. Sellega seoses on huvitav märkida, et Egiptuses ei tunta uputusmüüti, mis on nii iseloomulik Mesopotaamiale.
Egiptuses oli palju looduslikku rikkusi. Neis mäeahelikes, mis teda mõlemalt poolt piirasid, oli rohkesti liivakivi ja roosat graniiti, seal leidus lubjakivi ja alebastrit, basalti ja tulekivi. Seega oli Egiptuses rikkalikult kivi, mis oli kõige hädavajalikum ehitusmaterjal. Niiluse orus kasvas peale pilliroo , puidki, mitte ainult palme, mida on raske kasutada esemete valmistamiseks, vaid suurel hulgal ka akaatsiaid ja sükomoore. Egiptuses oli metallegi, kuigi mitte orus endas, vaid selle lähedastel maa-aladel. Vaske leidus Siinai poolsaarel; kulda oli suurel hulgal Egiptusest lõuna pool, Nuubias (sõna Nuubia tähendab egiptuse keeles kullamaad), ja veel - Araabia kõrbes (Punase mere lähedal). Tsink ja seatina oli Punase mere rannikul. Võib öelda, et Egiptuses oli kõike, mis on vajalik irrigatsioonimajanduse loomiseks: kivi, puitu, metalli. Irrigatsioonimajandus tootis külluses teravilja. Muidugi, sai Egiptus küllamaaks alles siis, kui seal rakendati inimeste kätetööd. Algselt aga oli Egiptus asustamata, sest vanasti oli teine kliima: kevadel hakkas Abessiinia mägedes sulama lumi, sellel ajal algas troopiliste vihmahoogude periood Suurte Järvede regioonis, seal, kus oli Niiluse allikad. Suured veemassid voolasid laiali kogu oru territooriumile. Org kujutas endast väga suurt sood . Oru naabruses elutsesid lõvid, pantrid ja aafrika pühvlid (bujvoly). Jõe kallastel kasvas umbes samasugune mets, nagu praegune savanna Aafrikas. Jões endas elutsesid krokodillid ja hipopotamused. Siin oli tohutul hulgal madusid, ja sood kihasid moskiitodest, kelle hammustused olid inimesele surmavad. Aga, muidugi, kõik need loomad, linnud , kalad ja putukad elasid Egiptuses ka hiljem. Egiptuse faunasse kuulusid veel: hüäänid, šaakalid, gasellid, antiloobid, žirafid, jaanalinnud, sisalikud, kilpkonnad , mitmesugused kalad (rohkem kui 100 liiki) jt.
Esimesed asukad (VI-V aa.) sattusid Niiluse orgu välistingimuste survel. Üksikud väikesed suguharud, kes rändlesid Niiluse orgu ümbritsevates steppides, laskusid pikkamööda jõe äärde ja jäid elama selle kallastele. Tol ajal ei olnud Egiptust piiravad maa-alad ei lõunas ega ka idas veel muutunud nii viljatuteks kõrbedeks, nagu nad on praegu. Muinasajal oli läänepoolne kõrb pigemini stepp , milles leidus ülikülluses jahiloomi; ei olnud päris viljatu ka ida pool, kus kasvasid erisugused puud.
E t n i l i s e d
faktorid
Vanade egiptlaste päritolu on raske kindlaks teha. Haudadest ja muudest varase kultuuri jäänustest võib leida jälgi mitmest rahvast, kes kaugetel aegadel Egiptusesse rändasid. Ühe teooria kohaselt kujunes varasel ajajärgul Vahemere lõunapoolsetel kallastel välja arvukas kultuurrahvas. Vanad egiptlased kuulusid koos nuubialaste, abessiinlaste (või etiooplaste), gallade ning somaalidega selle rahva idaharusse. Ka nende keeled ei anna päritoluküsimusele selget vastust.
Teise teooria kohaselt elasid varasel ajal Niiluse orus pügmeed, kes langesid vahemererahvaste ohvriks. Nende sisserändele järgnes arvatavasti pidev rahvaste juurdevool idast ning Araabiast või selle ümbrusest.
Suguharud, kes asusid elama Niiluse orgu väga iidsel ajal, rääkisid Aafrika-Aasia keelkonna võj süsteemi keelt (vanasti oli termin “hamiidi keeled”); kunagi elunesid nad Aafrika mandri kogu lääneosas. Seda süsteemi keeled on peamiselt flekteerivad, mitte aglutineerivad keeled. Pealegi tunnevad nad juba grammatilist sugu. A-A (vanasti – semiidi -hamiidi või hamiidi-semiidi keelkond ) keeled: semiidi keelte rühm, vana-egiptuse keel, berberi-liibüa keelte rühm, tšaadi, kušiidi keelte rühmad. Vana-egiptuse keel erineb siiski antud süsteemi muudest keeltest selle poolest, et ta on lähemal semiidi keeltele.
Egiptlased ise nimetasid endid “inimesteks” (“roome”). Oma reljeefidel ja freskodel kujutavad nad endid inimestena, kes on kasvult õige pikad, laiaõlalised, väga peene talje ja kitsaste puusadega . Nende näovärv oli tumepruun ja juuksed mustad.
Egiptuse suguharudel tuli varakult kokku puutuda suguharudega, kes ammusest ajast elunesid Põhja-Aafrikas, nimelt liibüalastega. Vastupidiselt väga tõmmudele egiptlastele kujutati neid heledatena ja sinisilmalistena. Lõuna pool, Nuubias, elunesid juba muistsel ajal mittehamiidi (või mitte Aafrika-Aasia) suguharud, kes arvatavasti kõnelesid sudaani (või praegu – kongo -kordofanian) süsteemi kuuluvaid keeli. Vanasti neid nimetati neegrisuguharudeks. Egiptuse kunstnikud märkisid väga hoolikalt üles peale musta nahavärvi ka muid neegrisuguharude omadusi, nagu paksud huuled ja käharad juuksed.
Steppides, mis piiravad Egiptus idast, elunesid – kui otsustada egiptuse kujutiste ja tekstide järgi – iidset ajast peale semiidi keelterühma keeli rääkivad suguharud. Egiptlased, eraldades neid nahavärvi poolest mustadest neegritest ja valgetest liibüalastest, kujutasid neid kollakatena. Egiptlastel tuli vahetpidamata sõdida sõjakate semiidi suguharudega. Ühes Herakleopolise kuninga manitsuskirjas iseloomustakse neid järgmiselt: “Asiaat on halb. Kardetav on koht, kus ta asub. Paha on seal vesi. Arvukate puude tõttu on see paik ligipääsmatu. Mägede tõttu on teed seal läbimatud. Ta ei ela ühes paigas. Tema jalad hulguvad (brodjat). Ta võitleb Horose päevist alates. Ta on võitmatu. Röövli kombel ei kuuluta ta lahingu päeva”.
Sotsiaalsed faktorid.
V-IV aastatuhande jooksul toimus Egiptuses ürgkogukondliku riigikorra üleminek klassiühiskonna riigikorrale. Niiluse üleujutuse reguleerimine ei olnud jõukohane üksikule perekonnale , suurele sugukonnale ja isegi mitte väikesele sugukondade liidule. See oli teostatav alles siis, kui toimus mitme territoriaalse kogukonna ühinemine. Koos irrigatsiooni tööde algamisega avanes ka võimalus rakendada orjatööd. Algul polnud orjade hulk suur. Samuti nagu maa, nii kulusid nemadki külakogukonnale, kes lõi irrigatsiooni ja põllumajanduse; sellise kogukonna liikmeid sidus omandi kogukondlik vorm. Individuaalses valduses oli orje veel võrdlemisi vähe.
Tähendab, külakogukondade iseäruseks oli maaomandi kollektiivne vorm – põlluharimine moodustas majandusliku korra aluse. Sääraseid külakogukondi iseloomustas tööstuse ja põlluharimise ühendatus, linna ja küla veel jagunemata ühtsus.
Kogukondade ühendamine toimub algul väikeses ulatuses; sääraseid väikesi koondisi oli Niiluse orus mitukümmend. Jõesüsteemi ühtsuse tõttu võidi Niiluse orus tootlike jõudude veel väga madalal arenemisastmel luua suureulatuslik irrigatsioonimajandus. Üksikute piirkondade väikevürstid või juhid püüdsid vallutamise teel ühendada tervet rida kogukondi. Säärased koondised tekkisid muistses Egiptuses kas lühemaks või pikemaks ajaks, kuid lõpuks kujunes siiski võrdlemisi püsiv liit IV aa. lõpul. Egiptuse keeli nimetati neid kogukondade koondisi sepadeks või “ sepat ”( kreeklased nimetasid neid hiljem nomos ’teks”). Piktograafilises kirjas tähistati seda sõna märgiga, mis kujutas maatükki, mida lähib jõgi koos temast hargnevate kanalitega. Nagu ma juba ütlesin, orjad kuulusid sellel etapil alles kogukonna valdusesse. Kuid irrigatsioonitööde tegemine võimaldas rakendada orjade tööjõudu isegi orjanduslike suhete võrdlemisi madala arenemise tingimustes, isegi koduorjuse tasemel. Sugukonna ülikkonnal ja sugukonnavanemail oli kogukonna valduses olevate orjade käsutamise võimalus, see aga tugevdas veelgi enam nende võimu lihtkogukondlaste üle. Irrigatsioonimajanduse tingimustes ei usaldatud maaharimist algul orjade hoolde ja põldudel kasutati peamiselt vabade talupoegade tööd, kes olid ühtlasi ka sõdurid. Talupoegadel olid oru madalas osas oma jaosmaad, mida jõe veetõus üle ujutas. Lihtvabadest seisis hoopis kõrgemal vana sugukondlik ülikkond. Kogukondade koondise , nomose eesotsas seisis valitseja, keda nimetati nomarhiks. Klassiühiskond kujunes Egiptuses tol ajal, mil sugukonnavanemad ei olnud veel kaotanud oma jõudu, kuid nüüdsest peale sugukonnavanema seisund muutus. Temast sai klassiühiskonna esindaja. Nomosevalitseja muutus despoodiks, säilitades ühtlasi väepealiku, kohtuniku ja ülempreestri muistsed funktsioonid. Need viimased funktsioonid andsid klassiühiskonnas nomosevalitsejaile teatava teokraatliku iseloomu. Hiljem tekib üritusi luua nende või teste muistsete linnade ümber suuremaid koondisi ja lõpuks tekib kaks riiki: Ülemriik ja Alamriik (arvatavasti, IV aa-de lõpul).
Juba IV aastatuhande algusel nomoseid oli Egiptuses neljakümne ümber (Uue riigi ajal – 16-11 ss. – oli neid 22 Ülemriigi territooriumil ja 20 - Alamriigis). Nomosed säilitasid oma kultuurilise ja osalt ka poliitilise iseseisvuse kuni Kreeka- Rooma ajastuni. Igal nomosel oli oma usund , omad jumalad, omad pühad loomad. Nomosed vaenutsesid omavahel lakkamatult. Isegi Rooma valitsemisajajärgul sõdisid nomosed isekeskis usundialaste lahkhelide pärast. Nõnda alustas nomos, kus austati jumalana kala, sõda naabernomose vastu, kelle liikmed sõid seda püha kala. Verevalamise lõpetamiseks oli tarvis Rooma sõjavägede vahelesegamist. Nomoste elanikud rääkisid erinevaid murdeid. Tekstid nimetavad korduvalt, et Egiptuse eri osade elanikud ei mõistnud üks-teist. Hüksoslaste-aegne text (18-16 ss.) räägib otseselt Egiptuse “keeltest”. See mitmekeelsus osalt soodustas vokaalideta hieroglüüfkirja säilimist, sest see kiri kergendas läbikäimist oru eri osade vahel. Kõik see näitab, kuivõrd Egiptuse nomosed elasid omaette , iseseisvat elu. Iga nomos puutus kokku ainult oma põhja- ja lõunapoolse naabriga. Mis puutub Põhja-Egiptuse, delta nomostesse, siis siin lahutasid paljudes kohtades nomoseid üksteisest sood. Delta kesknomoseid nimetasid egiptlased isegi lihtsalt “keskosa saarteks”. Seepärast oli Põhja-Egiptuse nomoste ühendamine hoopis raskem ülesanne kui nomoste ühendamine Lõuna-Egiptuses, kus Niilus oli soodsaks edasiliikumise magistraaliks nendele jõududele, mis taotlesid oru eri lõikude alistamist ühtsale poliitilise võimule. Tootlike jõudude kasvamine, irrigatsioonivõrgu edasine laiendamine (kanalid, kaivud, basseinid , veepaisud, tammid , muldvallid jne.) tekitasid üksiknomoste ühinemispüüde. Egiptuses tehti võrdlemisi varakult katseid liita nomoseid üheks poliitiliseks tervikuks, mille tõttu muutus võimalikuks jõe kontrollimine kogu selle ullatuses või igatahes kahes osas: lõunas ja põhjas.
Tähtsamad nomosed ja linnad. (Kaart N 3 ja N 2).
Nomosed koosnesid linnadest ja ümbritsevatest põldudest. Linnad olid niisugused: keskuses asus nomarhi elumaja koos majandus-ehitistega ja teenrite ja orjade eluruumidega, lähedal – tempel või templid (üldegiptuse jumalad ja kohalikud jumalad), mida ümritsesid käsitööliste töökojad ja majad.
1)Egiptuse äärmises lõunaosas, Nuubia piiril , asetses Elefantine nomos. Elefantineks nimetati saart, mille kreekakeelne nimetus “Elevandisaar” (”elefas, elefantos – elevant , elevandiluu ) on tõlge egiptuskeelsest “Ab”, mis tähendab samuti elevandisaart või elevandiluusaart. Sellele saarele voolasid kokku Sudaani (Vana-Egiptuse ajal - Kuš) kaubad . Siin toimus kaubavahetus Egiptuse ja Nuubia vahel. Peale kulla oli Nuubia kuulus elevandiluu poolest. Siin asetses ka linn, mida egiptuse egiptuse keeles nimetati Seveneks, mis tähendab “hind”; see oli kaubapunkt, kus toimus vahetus egiptlaste ja nuubialaste vahel (Sevene või Siena – praegune Assuan).
2)Elefantine nomose põhja pool asus Apollonopolise nomos (või Suur nomos).
3)Pisut põhja pool asetses Hierakonpolise nomos ja linn Hierakonpolis, kus austati jumalana jahi- kulli (hieraks - kreeka keeles: pistrik , jahi-kull). See oli Horose linn. Sellest linnast sai alguse Lõuna-Egiptuse ühendamine. Teisel Niiluse kaldal oli Elefandinopolis.
4)Veel edasi põhja pool, selle käänaku (izluchina) lõunaosas, mille moodustab Punasele merele lähenev Niilus, asetses Teebai nomos ja üks Egiptuse suurimaid linnu, kuulus Teebai. Egiptuse keeles oli tema nimi Tepe . Selle linna nimetus meenutas kreeklastele nende kodumaise linna Teebai ( TEEBA ) nimetust , ning hakkasid Tepet nimetama Teebaiks. Kreeklased nimetasid Egiptuse Teebaid, mis neile Homerose ajastul (11-9 ss.) tundus rikkaima linnana, erinevalt oma setsmeväravalisest Teebaist – sajaväravaliseks Teebaiks. Teebai oli tõesti suur linn. Rida tema templeid on säilinud kuni meie päevini. Teebais kummardati jumal Amon ’it, keda hiljem kõrvutati päikesejumal Ra’ga.
5) Veelgi põhja pool asetses Niiluse käänaku keskel Koptos’e linn ja nomos. Koptoses kummardati viljakus- ja sigivusjumalat Min’i. See linn asetses oru kõige idapoolsemas, s.o. mägedele ja Punasele merele lähedasemas osas. Koptos oli seepärast Idamaadega peetava kaubanduse keskpunkt ja tema jumal Min oli Idamaadesse viiva tee valitseja.
6) Koptose lähedal oli Dendera (või Tentira) linn ja nomos. Siin austati Hathori (armastuse-, tantsu- ja taevajumalanna ).
7) Dendera ja Abüdose vahel oli Diospolise? (või Väike) nomos
8) Veelgi kaugemal põhja pool asetses Abüdose linn ja Tissa? nomos. Siin austati jumal Osirist, kes etendab väljapaistvat osa Egiptuse usundis ning vastab Sumeri Dumuzile võj Akkadi -Babüloni Tammuzile, s.o. surevale ja taaselustuvale jumalale . Algul austati Abüdoses teisi jumalajd, kuid aegamööda tõrjus Osirise kultus nad välja.
15) Täiesti Lõuna-Egiptuse tsentrumis asetses Hermopolise nomos, kus austati jumalana
Thot ’i, tarkus- ja kirjajumalat. Thot esines ka jumalate saadikuna ning arvatavasti sellepärast samastasid kreeklased ta Hermesega.Teda austati iibis-linnuna või ahvina (paavianina). See nomos etendas Egiptose ajaloos hiljem väga olulist osa.
20) Laias viljakas orus asetses taamal Herakleopolise linn ja nomos (Suur). Seda linna nimetasid kreeklased nii seepärast, et seal austati jumal Haršef’it, keda nad samastasid Heraklesega. Herakleopolise nomos valitses Fajumi lähiseid, temast lääne pool asetsevat suurt oaasi. Nüüd – peamistest Alam-Egiptuse linnadest ja nomostest.
1) Avara delta alguse lähedal asetses võimas linn, millel oli suur tähtsus kogu Egiptuse ajaloo kestel, nimelt Memfis (Mennofer – “Menese valged seinad”). Selle linna läheduses kõrgusid tohutu suured püramiidid, kuningahauad, mis kaua olid kõige grandioossemad mäletusmärgid, mida tundis inimkond . Memfises austati jumal Ptah’i.
13) Mitte kaugel Memfisest, juba päris delta alal, asetses Heliopolis (kreeka keeles- päikese linn). Selle linna egiptuskeelne nimetus on Onu. Siin austati jumal Ra’d ehk päikest.
9) Heliopolisest põhja pool asetses Busirise linn. Seda linna nimetatakse nii seepärast, et siin austati juba iidsest ajast peale jumas Osirist. Busiris oli delta idaosa tähtsaim linn.
4-5) Busirisest loode pool asetses Saisi linn. Siin austati jumalanna Neit’i, keda kreeklased samastasid jumalanna Athenaga. Sel linnal oli Egiptuse ajaloos suur tähtsus. Teda tundsid hästi ka kreeklased. Teda mainib Platon oma jutustuses Atlantisest.
6) Ksoisi nomos? Saisist põhja pool asetses Buto linn, kulljumal Horose austamise keskus. See nomos oli delta lääneosa tähtsaim nomos ja kantsiks tema võitluses Lõuna-Egiptuse vastu.
TEINE LOENG
Vana-Egiptuse religioon . Animism , fetishism , totemism . Loomadekultus.
Nagu teistes Vana Idamaade kultuurides (Sumeris, Akkadis, Babüloonias, Assüürias, Foiniikias, Süürias jne.), nii mõjutas ka Egiptuses religioon Egiptuse ühiskonna kõiki nähtusi, vajutades teatava pitseri kõigile kultuurielu külgedele. Elementaarsed usundlikud kujutlused, mis olid kujunenud ühes ürgkogukondade tekkimisega, tegid Egiptuse mitmesajandilise ajaloo kestel läbi muutusi, komplitseerusid ja muutusid üksikasjalisemaks. Vanade egiptlaste religioon arenes sedasama teed pidi, mis teistelgi vanaaja rahvastel . Tänu arvukatele tõenditele on selge, et ka nemad läbisid animismi või animatismi all tuntud faasi. Selle uskumuse kohaselt on pea iga universumis leiduv objekt hingestatud ning omab isiksust, nagu inimene isegi.
(Animism - Taylor, tema vastu - Marett: preanimism, animatism – animismi1 faas, Frazer jt. Animatus - elav).
Juba inimkonna arenemise esimesel etapil kujunes välja usk hinge, selle salapärase anima olemasolusse, millesse usuvad ka kõige vähem arenenud rahvad. Niisugune nähtus nagu uni ning unes aset leidvad kummalised seiklused viisid varase inimühiskonna järeldusele, et inimesel on kaks ego. Sellestsamast mõttest sündiski oletus , et teise ego eksistents jätkub ka pärast surma. Animistlikus faasis inimene mitte ainult ei usu inimhinge eksistentsi, vaid näeb ka igas loodusobjektis elusolendeid. Nõnda arvatakse, et kõik puud, taimed, loomad, linnud, kalad, kivid , jõgi, päike, tuul jne. on võimelised ratsionaalselt mõtlema ja rääkima. Egiptlased uskusid, et inimesel on hing (ba või bai), ja elujõud (ka) - see on surnu teisik, kes sündis ilma koos temaga. Hing-ba on midagi jumalatesarnast, mis on inimeses juba tema eluajal ning vabaneb kehast alles pärast tema surma. Hinge-ba (“ ilmutamine , väljandamine”) sümboliseeris inimpeaga lind, kes lendas pärast inimese surma ära. Kujutlus hingest kui linnust on (või oli) väga levinud nn. primitiivrahvaste seas. Neile on lind alati mõistetamatu, kuna ta omab maagilist lennuvõimet; ta lendab taevas, kus elavad jumalad. Lindudest lähtudes jõuab religioosne teadvus mõtteni tiivulisest vaimust või jumalast, taevasest saadikust. Seetõttu on kõikides mütoloogilistes süsteemides rohkesti üleloomulikke tiivulisi olendeid . Primitiivrahvad loodavad, et kui inimene vabaneb surelikust kestast, võib temagi tiibade abil taevavalda pääseda. Egiptuses levinud mõtteviis sarnaneb paljude kaugete maade uskumustega . Aga see usk pole kusagil olnud nii tugev ja pikaajaline kui Niiluse orus. Ükski rahvas ei ole omistanud surnukultusele nõnda suurt tähtsust kui egiptlased.
Hing-ba oli kõikidel. Egiptuse (ning ka teiste maade) haudadest pärit esemed on mõnikord lõhutud, vabastamaks nende “hingi”, et need võiksid asjade omaniku juurde jõuda. Ba’d ei tohi segada ka’ga. Ba – hing, mis võttis omaniku surma järel tavaliselt linnu kuju. Kui matusetseremoonia viidi läbi korralikult, suutis hing võtta mistahes kuju. Päeval ta lahkus hauda ja rändas nii taevas kui ka allmaailmas. Ka on omalaadne kaitsevaim, mis annab inimesele elu, õnne, tervise, rõõmu ja eluea. Selle vasteks on heebrea mõiste “vaim”, mis erineb “hingest”. Teised uurijad arvavad , et ka on inimese keha teisik. Arvututel seinamaalingutel ja reljeefidel esineb topeltkujutisi, üks täpselt teise taga, ühesuguses poosis, sarnases väljanägemises. Teine kujutis on iga kord ka. Kui inimene suri, lahkus ka tema kehast, kuid ei lakanud selle vastu huvi tundmast. Mõnikord ta isegi äratas keha jälle ellu. Mitte inimese hing (ba), vaid ka oli vastutav surmajärgse elu ees. Keha balsameeriti eelkõige kad silmas pidades, et see oleks igal ajal kasutatav. Just ka pärast olid egiptlaste hauad nii hästi varustatud toidu, joogi ja kõige eluks vajalikuga - isegi mugavustega. Jumalad, vaaraod ja lihtrahvas – kõigil on oma ka. Jumalatel ja vaaraodel oli mitu ba’d ja ka’d. Vaaraodel oli erilised nimed nende ka’de jaoks. Vaaraode kad tähistati sageli koguni eriatribuutide ja pärisnimedega.
Olid ka teised isiksuse elemendid, näiteks ah (“ viirastus ” või “kummitus”) ja rin (“vägevus”, “võimsus”).
Egiptlaste religioosses mõtlemises leidus rohkesti ka fetishismi ( Atum -Ra). Paljudes müütides on Ra tulnud taeva ja maa sugulisest ühinemisest (Taevas Geb ja Maa Nut peavad igal ööl sigitama uuesti päikesejumala Ra, kes sünnnib igal hommikul Nuti jalgade vahelt uuesti). See versioon vastab vanemale õpetusele. Heliopolises kuulutati aga, et Päikesel pole isa ega ema. Ta kerkis üles künkalt ning lõi maailma, jumalad ja inimesed, tõi maailmale valguse, elu ja liikumine. Päikesejumal Ra säilitas oma positsiooni kui looja ja kõrgeim valitseja kogu Egiptuse ajaloo vältel, olles lühikest aega kõrvale tõrjutud vaid Ptahi poolt Memfises. Alates neljandast dünastiast (26-25 ss.) kannavad Egiptuse kuningad lisanime “Ra poeg”.
Egiptlastel oli mitu erinevat arusaama sellest, kuidas päike üle taevakaare rändas. Ühe variandi järgi purjetas ta paadi või laevaga üle taevavete. Nii sõitis tõusev päike laevas nimega Manzet (st. “tugevnev”), kuid õhtuse päikese kandis loojumispaika laev Mesektet (st. “nõrgenev”). Mõlemad nimed tähistavad allegooriliselt tõusvat ja loojuvat päikest. Ra muutumatu tee üle taevavõlvi oli loomise ajal paika pannud jumalanna Maat , kes kehastas õiglust ja korda. Rad abistas tema igapäevasel retkel grupp sõbralikke jumalusi , kes juhtisid tema laeva loojuva päikese asupaika. Thot ja Maat olid kindlaks määranud kursi ning Horos oli tüürimees ja komandör. Heliopolises samastati hiljem Horos Ra-Harahtega (“Horisondi Horos”). Kummalgi pool laeva ujusid lootsiametis kalad, kuid kaasjumaluste abist hoolimata ründasid Ra laeva pidevalt kõige jubedamad koletised ja deemonid , kes püüdsid sõiduki edukat kulgu kõikvõimalike takistustega pidurdada . Ra kõige võimsam vastane oli madu Apop, kes kehastas ööpimedust. Kõik surma ja teadmatusega seotud koledused olid kehastanud selles koletislikus maos, kes juhtis oma pesakondi allilma pimeduses nii jumalate kui ka inimeste vastu. Tema kohta on palju teavet Apopi kukutamise raamatus, kus antakse koletise võitmiseks vajalikke loitse ja muid näpunäited, mida Teebas asuvas Amon-Ra templis iga päev retsiteeriti. Neis tekstides viidatakse Apopile kui krokodillile ja maole ning kirjeldatakse, kuidas peab teda sümpateetilise maagia abil odadega läbi torkama ja nugadega pussitama; kuidas tuleb tema pea maha raiuda ja teda nii põletada, et ta tõesti tuleroaks saaks. Õpetused käivad ka tema õelate poolehoidjate kohta. Neid maagilisi toiminguid viidi Teebas läbi päevast päeva ning usuti , et need on päikesejumalale tema rännakul suureks abiks. Apopi puhul on tegemist deemoniga, mida võib kohata peaaegu igas mütoloogias. Ta on koletis, kes iga päev päikesega võitleb ning lõpuks taevakeha alla kugistab. Muidugi, Apop ei söönud Rad ära, aga ta jõi ära kõik vee allilma Niilusest. Ra võitis Apopi ja sundis teda välja oksendama kõik vee. Selle müüdi teise versiooni järgi Ra (suure punaka kassi kujul) tappis ta püha puu jalamil (sükomoor?), lõigates tal pea otsast. Hea näide sellest, missugust kõikehõlmavat tähtsust omas päike egiptlaste usundlikes kujutluses, pakub üks muistne müüt, mis on kirja pandud Vana riigi lõpul “Püramiidide tekstides”. Selles müüdis jutustatakse jumalate omavahelisest võitlusest ja sellest, kuidas võitja sõi võidetut:
Tema elab igasuguse jumala olemusest, ta sööb aplalt nende sisikonnad, sest nende sisikonnad on täis lummusid... Ta ahmib jumalate südameid... Ta toitub täissöönud sisikondadest, ta kustutab oma nälga nende eluga, südametega, lummudega”.
Nagu teada, on paljudel nn. primitiivseil (arhailistel) rahvastel samasugused põhjendused inimsöömiseks. Võitja sööb surmatud vaenlase mitte niivõrd nälja kustutamiseks, kuivõrd selleks, et, süües vaenlase südame või maksa, omandada langenu vaprust ja jõudu, mida see omas elavana. Muistne müüt sellest, kuidas võitja jumal sööb oma löödud vaenlased, mõtestati lahti kui jutustus tähtede hukkumisest kõikevõitva ja kõikeneelava päikese kiirtes:
Kustuvad tähed, eksleb Amburi tähtkuju, värisevad Lõukoera tähtkuju luud ... nad näevad Päikest hiilgavana, hingestatuna, nagu jumalat, kes elab oma isadest ja saab toitu oma emadelt... Tema jõud kätkeb horisondis, nagu Atumil (õhtupäikesel), kes tema sünnitas, aga sünnitas ta enesest tugevamana... Päike keedab nendest toitu oma õhtupadades... Suured neist lähevad tema hommikulauale, keskmised nendest tema õhtulauale, väikesed tema öölauale... Taevaelanikud on loovutatud Päikesele”.
Seega hävitas kõikeneelav Päike kõik taevatähed. Päikese kõrval paistis silma ainult Kuu, aja reguleerija (jumal Thot), ja Siirius, täht, millest sõltus Niiluse veetõus, Egiptuse kogu heaolu läte. Siirius ilmus Egiptuses esmakordselt horisondile üheksateistkümnendal juulil, s.o. hetkel, mil algas veetõus. Seepärast pühendati Siirius, mis etendas nii tähtsat osa, Ra lapselapsetütrele (teise variandi järgi – tema tütrele) – viljakus jumalanna Isis - Hathor ile, kes andis maale kõik maised hüved. Isis on viljakuse ja emaduse jumalanna, Hathor aga – armastuse, tantsu ja taevajumalanna. Mõlemad osalevad väga tihti müütides koos Raga.
Rad ehk Amon-Rad austati kõikjal üle maa pidustustel, mis kestsid üle kuu, ajal, kui põllumaa oli üle ujutatud ja talupojad ei saanud töötada.
Osirise kultus ja müüt
Sureva ja taaselustuva jumala kultus õilmitses Egiptuses eriti lopsakalt. Sureva ja taaselustuva looduse jumal on viljatera kehastus, “viljatera jumal” aga, rääkides ühe egiptuse teksti sõnadega, ta
annab kogu maailma kõrsvilja ja toidu. Tema toob küllasust ja ilmutab end vee kujul. Kõik hingavad, südamed hõiskavad, kõhud rõõmustavad, kõik palvetavad, kõik ülistavad tema ilu. Magus on meie armastus tema vastu, tema meeldivus ringleb südameis. Suur on kõigi armastus tema vastu”.
Sureva ja taaselustuva looduse jumalat – viljatera – , hiljem aga ka veejumalat austati jumal Osirisena. Ükski Egiptuse panteoni jumalaist ei olnud nii populaarne , nii lähedane kõigi nomoste usundile kui jumal Osiris . Osirise müüt ja tema kuju, nii nagu seda tunti hilisematel sajanditel, kujunes välja ajajärgul, mil Põhja- ja Lõuna-Egiptuse vahel puhkes julm võitlus Niiluse oru ühendamise pärast. Selles võitluses hakkas põhjanomoste ülemkiht tähtsustama delta tsentraalse nomose kohaliku jumalat (Busirise nomose jumalat). Seda jumalat hakati nimetama Osiriseks. On võimalik, et see nimi tähendas “silma paik”, s.o. jumal, kellel puhkasid inimeste silmad. Osirise nime vanimat ja lihtsaimat vormi jäädvustati kahe hieroglüüfiga, mis kujutavad trooni ja silma. Siiski ei ütle need sümbolid nime tähenduse kohta kuigi palju. Isegi hilisemal ajal elanud egiptlased ei tundnud nimetatud hieroglüüfide päritolu. Nende arvates tähendasid sümbolid “silma jõudu” – see tähendab Ra jõudu. Osirise müüdis rõhutati tema kui kuninga tegevust inimeste seas ja siis tema kuninglikku positsiooni surnute-maailmas.
Selles sfääris vastas tema positsioon Ra omale, kes valitses elavate ilmas. Osirise päritolu on äärmiselt ebaselge . Kirjalike tekstide põhjal pole võimalik välja selgitada, kus või millal teda kummardama hakati. Igatahes on selge, et Osirise kultus on märksa vanem kui mistahes tekst. Pärast seda, kui Lõuna-Egiptus oli võitnud Põhja-Egiptuse, s.t. Varadünastilisel ajajärgul, olid kultuse varasemad keskused Abydosess ja Mendes . Viienda dünastia ajal oli Abüdos Osirise kultuse keskus. Kuid Püramiiditekstides vihjatakse, et juba enne seda püstitati paljudes Osirise pühamuid. Osirise kultus säilitas oma tähtsuse järgnevate aastatuhandete kestel ja mõjutas kristluse kujunemist. Osirise müüdi sisu on peajoontes järgmine. Taeva ja maa, Nuti ja Gebi lasteks olid jumal Osiris ja tema õde ning naine Isis, aga samuti Osirise noorem vend jumal Seth ja selle õde ning naine Neftis. Osirise legendi allikaks on Plutarchos (De Iside et Osiride). Egiptuse kirjalikest tekstidest pole leitud selle loo terviklikku versiooni, ehkki need kinnitavad kreeka autorite jutustusi. Legend on selline. Taevajumalanna Nut ( Rhea ) oli Ra (Heliose) abikaasa. Kuid jumalannat armastas ka Geb (Kronos), kelle tunnetele too vastas. Saanud teada oma naise truudusetusest, läks Ra marru. Ta pani Nutile needuse, öeldes, et jumalanna laps ei saa sündida mitte ainsalgi kuul ega aastal. Võimsa Ra needust ei saanud tühistada, sest ta oli kõigi jumalate valitseja. Oma hädas pöördus Nut jumal Thoti (kreeka Hermes ) poole, kes teda samuti armastas. Thot leidis tänu oma kavalusele pääsetee. Ta läks kuujumalanna Selene juurde (Egiptuses on kuu alati meessoost), kelle valgus võistles päikese enda kiirgusega, ja kutsus ta malet mängima (Frazer kirjutab, et kabet). Panused olid kõrged. Selene mängis oma valguse peale – seitsmekümnenda osa peale igast oma valgusvihust – ja kaotas. Seepärast kahaneb ja kuhtubki kuuvalgus teatud ajal, ja kuujumalanna polnudki enam päikesele rivaaliks. Selenelt võidetud valgusest tegi Thot veel viis päeva ja lisas need aastale (see koosnes tol ajal kolmesaja kuuekümnest päevast), nii et need ei kuulunud ei läinud ega tuleva aasta ega ka ühegi kuu juurde. Nende viie päeval saigi Nut oma viie lapsega maha. Esimesel päeval sündis Osiris, teisel päeval Horos-vanem, kolmandal Seth, neljandal Isis ja viiendal Neftis. Osirise sünni ajal lausus vali hääl, mis kõlas üle kogu maailma: “On sündinud terve maa valitseja!”. Aja jooksul täitusid Osirise kohta käivad ennustused ning temast kujunes võimas ja tark kuningas, kelle valitsuse ajal saavutas Egiptus seninägematu õitsengu. Ka tema otsustas paljude teiste “jumal-kangelaste” kombel oma rahvast tsiviliseerida. Enne elasid inimesed nagu metslased: sõid inimliha ja saatsid korda muid barbaarsusi. Tema andis rahvale seadustiku, õpetas neid maad harima ning selgitas, millised riitused sobivad jumalate kummardamiseks. Pannud Egiptuses maksma seaduse ja korra, rändas Osiris kaugetesse maadesse, et jätkata seal inimeste tsiviliseerimist. Ta oli nii õrn ja hea ning jagas barbaritele teadmisi sedavõrd meeldival moel, et viimased jumaldasid koguni maapinda, millel ta kõndis. Osiris oli nii hea, et teda nimetati “Un-Nofer”, s.o. “hea” (siit – nimi Onufrij). Kuid tema vend jumal Seth oli kurjusjumal. Seth kadestas oma vanemat venda ja otsustas ta kavalusega hukutada. Seth tõi jumalate koosolekule hästi valmistatud ja rikkalikult kaunistatud kasti ja tegi jumalaile ettepaneku sellesse kordamööda sisse heita. Seth lubas kasti kinkida sellele, kellele see on paras . Kast osutus parajaks Osirisele, sest ta oli tema mõõtude järgi valmistatud. Aga niipea kui Osiris kasti heitis, sulgesid Seth ja tema abilised kiiresti kasti ja viskasid selle Niilusesse. Jõe lained kandsid puusärgi merre, kus ta jõudis välja Foiniikia rannikule muistse linna Büblose kohale, kus austati jumal Adonist, kes oli väga sarnane Osirisega . Oma mehele truu jumalannana Isis otsib puusärki Osirise laibaga. Lõpuks leiab ta selle Bübloses, kus lained selle tamariskipõõsasse heitsid. Põõsast kasvas imeväel võimas puu, mille tüves peitus Osirise kirst . Selle maa kuningat hämmastas puu kõrgus ja ilu. Ta andis käsu, et puu maha lõigataks ja selle tüvest tema palee katusele tugisammas tehtaks . Kirst Osirise kehaga jäi aga selle samba sisse. Ja edasi jutustatakse sellest, kuidas Isis leidis selle, kuidas ta lõikas puutüve lõhki ja võttis sealt välja kirstu ning pöördus tagasi Egiptusesse. Sellest lugege ise (kas Frazeri või Lewis Spenseri raamatust). Ja sellest, kuidas Seth leidis kirstu ja rebis Osirise surnukeha raevukalt neljateistkümneks tükiks, et need seejärel üle kogu maa laiali loopida; kuidas Isis võttis papüürusvartest paadi ning asus taas oma abikaasa säilmed otsima ; kuidas ta leidis kõik Osirise kehatükid (välja arvatud tema genitaalid ). Kõikjal, kus Isis leidis surnukehatüki, mattis ta selle maha ning ehitas sinna peale pühakoja. Seepärast ongi Egiptuses nii palju Osirise haudu .
Juba pärast Osirise surma sünnitab Isis poeg Horose (sigitus toimub juba surnud mehega: Isis lendas kulli – kanakulli – kujul tema keha peale). See oli Horos-noorem. Kartes Sethi intriige, sünnitas Isis poja delta padrikuis ja tal õnnestus väike Horos üles kasvatada. Kujutis Isisest, kes hoiab kätel väikest Horost ja toidab teda rinnaga, oli Egiptuse usundis eriti populaarne ja leidis jäädvustamist loendamatuis kujukestes ja reljeefides. Kui Horos sai täisealiseks, astus ta võitlusse oma isa kurja vaenlasega. Võitlus kestis väga kaua; mõlemad näitasid vapruse imetegusid. Asi läks isegi niikaugele, et Seth, keda kimbutas Horos, palub abi Isiselt, kes peab teda kui samast emast sündinud venda aitama “võõra” inimese, oma poja! vastu. Müüdi sellest episoodist näeme, kuivõrd tugevad olid Egiptuses matriarhaadi igandid. Lõpuks siiski võidab Horos ja Osirise õigused ennistatakse; Horos kui tema järeltulija astub troonile elavate riigis, Osiris aga saab surnute kuningas. Niisugune on Osirise müüt oma põhijoontes. Sellest müüdist on säilinud hulk teisendeid, mis nähtavasti on pärit jumala eri austamiskeskustest.
Osirise kultus rikastus Keskmise riigi ajastul sel teel, et temasse lülitati, seoses Isise nutuga lahkunud Osirise pärast, nood leinalaulud, milles egiptuse lesed nutsid taga oma surnud mehi. Ühel papüürusel on säilinud Isise ja Neftise itkulaul surnud venna Osirise üle:
Tule, Osiris, oma koju... Oo, kaunis noormees , tule ja vaata mind: ma olen ju sinu õde, keda sa armastad. Ära lahku minu juurest. Un-nofer, tule kohe oma koju tagasi. Ma ei näe sind ja minu süda leinab ning minu silmad otsivad sind. Ma tahan sind nii väga silmitseda. Võin ma väsida sinule vaatamast? Magus on sind näha... Tule oma õe, tule oma naise, tule oma abikaasa juurde. Mina olen su õde samast emast, ära lahku minust. Jumalad ja inimesed vaatavad sinu poole ja nutavad sinu järele. Ma hüüan sinu poole ja itken taevani, sina aga ei kuule minu häält, kuigi olen sinu õde, keda sa armastasid maa peal ja peale kelle sa pole armastanud ühtegi teist, oo, minu vend...
Need kutsed kuulusid templites mängitavate müsteeriumide koosseisu ja neid laulis Isise osa etendav naispreester. Müüt surevast ja taaselustuvast jumalast Osirisest oli populaarne mitte ainult Egiptuses eneses , vaid ka Foiniikias Büblose linnas, kuhu, nagu jutustab legend, lained olid kandnud Osirise puusärgi. Juba Vana Riigi kuningad rikastasid ohvriandidega Büblose templit. Isegi Rooma valitsemisajal peeti Egiptuses ja Bübloses Osirise kannatustele pühendatud üldist püha. Egiptuses visati merre papüüruskera, mis kujutas Osirise pead, ja merevood kandsid selle Foiniikia rannale, kus ta pidulikult vastu võeti. Osirise kultus etendas Egiptuses erakordselt tähtsat osa selle tõttu, et ta sai siin surnutekultuse aluseks.
( Esimene vaheperiood , 23-21 ss., VIII-X dünastiad. Allikad: Vanemad sargateksid jt.). Hermopolise religioossest süsteemist on vähem teada, sest peamised allikad on hilisaegsed, ja pärinevad peamiselt mitte Hermopolisest, vaid teistest religioossetest keskustest. “Püramiiditekstides” viidatakse kaheksale jumalale kui universumi loojatele ja vormijatele. Jumal Nun ning tema abikaasa Naunet olid kas ürgse ookeani või taevalaotuse ja sealt langeva vihma jumalused . Huh (Hu/Hehu) ja Hauhet (Hehut) kehastavad kas lõpmatut ruumi või tuld , Kuk (Kekui) ning Kauket (Kekuit) aga – pimedust , mis lasus ürgsete vete kohal. Amon ja Amaunet – nähtamatu. Teiste allikate järgi viimane paar – Kehr ja Kehret. Paistab, et Kehr ja Kehret kehastasid samuti kaoseööd. Mõni neist jumalaist on konna peaga (mees-jumalad), mõnel on aga mao pea (jumalannadel).
Hermopolise kosmogoonia järgi tekkis ürgsest ookeanist küngas (seal, kus hiljem asutati Hermopolis), selle künka peal oli ilmunud imeline lootos , milles oli sündinud jumal-laps. Sellega lõppes maailma ja päikese loomine. Jumal-laps sigitas teisi jumalusi ja inimesi. Oli ka teine Hermopolise versioon: iibisekujuline Thot pani ürgookeanist (Nun) tõusnud esikünkale (hiljem siin asetses Hermopolis) jumaliku muna, millest koorus välja esijumal (hilisema arusaamise järgi – jumal Ra), kes pärast lõi teised jumalad.
Hermopolis austati Thoti peajumalana. Ei ole selge, millal, mispärast ja kuidas Thot sai Hermopolise oktoaadi peajumalaks. Thot on iibise - või paavianikujuline tarkuse , kirja-, arvutus-, seaduste ja tekstide jumal. Ta oli ka kuujumal , kuusilm, s.t. ajaarvamise jumal. Thot esines jumalate saadikuna ning arvatavasti sellepärast samastasid kreeklased ta Hermesiga (seepärast – Hermopolis, egiptlased nimetasid linna ~ “Hmun”, mis tähendab 8, sest seal oli 8 peajumalat, oktoaad). Thoti kujutati ka iibise peaga inimesena . Et aga iibisel on pikk nokk , siis egiptlased nimetasid jumal Thoti “Suureninaliseks”
Tähtsamaid linde, keda egiptlased kummardasid, oligi iibis. Teda seostati Thoti ja kuuga ning varasemal ajajärgul oli tema kultuse keskuseks Hermopolise linn. Üks lõik Herodotose kirjatööst avaldab selle linnuga seotud kujutluste kohta palju huvitavaid üksikasju. Herodotos ütleb, et külastas üks Buto linna (Buto linn - Põhja-Egiptuses, Deltas ) asuvat kohta Araabias, et saada rohkem teada tiivuliste madude kohta, keda läänetuul Egiptusesse toob. Arvati, et iibis tapab neid nagu teisigi selle maa roomajaid. Jõudnud pärale, nägi ta “niisugusel hulgal madude selgroogusid ja roideid, et seda oli võitmatu kirjeldada: roietest oli moodustanud palju hunnikuid, millest mõned olid suured, teised väikesed, mõned aga keskmise suurusega. Koht, kus luud vedeldavad, asub järskude mägede vahelise kitsa mäekuru sissekäigu juures, mis avaneb avarale tasandikule, mis on ühenduses Egiptuse suure tasandikuga. Räägitakse, et kevaditi lendavad tiivulised maod Araabiast Egiptuse poole, kuid selles mäekurus satuvad nad vastamisi iibisenimeliste lindudega, kes tõkestavad nende edasipääsu ja teevad neile lõpu peale. Araablased kinnitavad, ja egiptlased ise möönavad, et just selle tõttu austavad egiptlased iibiseid nii väga. Iibis on sügavmusta värvi, sookure jalgadega lind; tal on tugevasti konksus nokk kui rukkiräägul. Säärane ongi madudega võitleva musta iibise kirjeldus”.
T e e b a
t e o l o o g i l i n e
s ü s t e e m.
(Keskmine Riik: 21-18 ss., XI-XIII dünastiad; Teine vaheperiood: 18-16 ss., XV-VI dünastiad; Uus Riik: 16-11 ss., XVIII -XX dünastiad. Peamised allikad: Nooremad sargatekstid, Surnuteraamat jt.).
Keskmise Riigi ajal sai valitseva dünastia peajumalaks Amon-Ra, kes Uue Riigi ajal tõusis Egiptuse maailmariigi jumalate kuningaks. Atoni kultus, mida Amenhotep IV ( Ehnaton , 14 s.) püüdis tema asemele vägivaldselt kehtestada, oli küll otsustav samm range monoteistliku jumalamõiste suunas, jäi aga oma äärmise ühekülgsuse tõttu egiptlastele vastuvõetamatuks.
Amonloomis -ja viljakusjumal, sõnasõnalt “nähtamatu”, “varjatud”. Ehkki paistab, et jumal Amonit mainiti teiste egiptuse jumaluste seas juba viienda dünastia ajal (25-24 ss.), mil temale viidati kui ühele ürgjumalale, saavutasid tema kummardajad kogu Egiptust hõlmava tohutu võimu alles hilisemal ajajärgul: Amoni austati Teebas alates XI dünastiast, esimene peakultuspaik oli Karnak . Kui Ra ning Osiris välja arvata, oli Amoni kummardamine Niiluse orus laiemalt levinud kui ühegi teise jumala kultus. Preesterkond käsitles teda nähtamatu, kõikjal viibiva eluandva esijumalana. Amonile pühendatud kiituslauludes ja teistes kirjutistes iseloomustatakse teda kui “oma laste eest varjatut” ning “jumalate ja inimeste eest varjatut”. Amoni algupäritolu on selgusetu, võimalik, et ta oli algselt tuule- ja õhujumal (teda nimetati sageli õhujumal Shu “hingeks”). Amonit kujutati paljudes eri vormides : troonil istuva inimesena, konna pea ja inimese kehaga, mao peaga, ahvi ja lõvina. Kõige sagedamini joonistati teda habetunud mehena , kes kannab peas kahte pikka ning sirget sulge , mis olid värvitud kas punaseks ja roheliseks või punaseks või siniseks. Amoni pühad loomad on jäär ja hani. Enamasti kujutati Amonit inimkujulisena, sulekroon peas ja sinise kehaga (taeva värv). Ta oli rõivastatud linasesse tuunikasse, kandis käevõrusid ja kaelakeed ning tema rüü tagaosast rippus loomasaba, mis osutas jumala iidsele päritolule. Hiljem, kui ta segunes Raga, sai ta endale kulli pea. Ptolemaioste ajajärgul (4-1 ss. EKr) tehtud kujukestel on tal habetunud mehe pea, põrnika keha, kulli tiivad ning lõvipäka- ja küüntega inimjalad. Kõik see muidugi sümboliseerib vaid tema mitmekülgset olemust: teda peeti kõige võimsamaks jumalaks ja kujutati nii, et temas kajastusid kõik olemasolevad atribuudid . Amonis pidi olema liitunud kogu jumalate kaaslaskond ehk pesedt, ja tõepoolest,
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Vana-Egiptus #1 Vana-Egiptus #2 Vana-Egiptus #3 Vana-Egiptus #4 Vana-Egiptus #5 Vana-Egiptus #6 Vana-Egiptus #7 Vana-Egiptus #8 Vana-Egiptus #9 Vana-Egiptus #10 Vana-Egiptus #11 Vana-Egiptus #12 Vana-Egiptus #13 Vana-Egiptus #14 Vana-Egiptus #15 Vana-Egiptus #16 Vana-Egiptus #17 Vana-Egiptus #18 Vana-Egiptus #19 Vana-Egiptus #20 Vana-Egiptus #21 Vana-Egiptus #22 Vana-Egiptus #23 Vana-Egiptus #24 Vana-Egiptus #25 Vana-Egiptus #26 Vana-Egiptus #27 Vana-Egiptus #28 Vana-Egiptus #29 Vana-Egiptus #30 Vana-Egiptus #31 Vana-Egiptus #32 Vana-Egiptus #33 Vana-Egiptus #34 Vana-Egiptus #35 Vana-Egiptus #36 Vana-Egiptus #37 Vana-Egiptus #38 Vana-Egiptus #39 Vana-Egiptus #40 Vana-Egiptus #41 Vana-Egiptus #42 Vana-Egiptus #43 Vana-Egiptus #44 Vana-Egiptus #45 Vana-Egiptus #46 Vana-Egiptus #47 Vana-Egiptus #48 Vana-Egiptus #49 Vana-Egiptus #50 Vana-Egiptus #51 Vana-Egiptus #52 Vana-Egiptus #53 Vana-Egiptus #54 Vana-Egiptus #55 Vana-Egiptus #56 Vana-Egiptus #57 Vana-Egiptus #58 Vana-Egiptus #59 Vana-Egiptus #60 Vana-Egiptus #61 Vana-Egiptus #62 Vana-Egiptus #63 Vana-Egiptus #64 Vana-Egiptus #65 Vana-Egiptus #66 Vana-Egiptus #67 Vana-Egiptus #68 Vana-Egiptus #69 Vana-Egiptus #70 Vana-Egiptus #71 Vana-Egiptus #72 Vana-Egiptus #73 Vana-Egiptus #74 Vana-Egiptus #75 Vana-Egiptus #76
Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
Leheküljed ~ 76 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2010-05-09 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 35 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor Birgit Roosileht Õppematerjali autor

Lisainfo

See on loengute kaupa. Saab palju infot ja on suht huvitav ka. Räägib kogu Vana- egiptusest. Jumalad, valitsejad, püramiidid jne.
antiik- egiptus , vana- egiptus , sarkofaagid , jumalad , püramiidid , usk

Mõisted


Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


Sarnased materjalid

116
doc
Vanaaeg
20
docx
Vana-Egiptuse referaat
6
odt
Vana-Egiptus
14
doc
Vana Egiptus
20
docx
Vanaaeg
5
rtf
Vena- Egiptus
5
doc
Egiptus
13
doc
Vana-egiptuse referaat



Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun