Vana-Egiptus (0)

ESIMENE LOENG
Vana-Egiptuse tsivilisatsioon , nagu te teate, on üks vanimatest, kauakestvatest ja suurimatest tsivilisatsioonidest, mis sai alguse 5000 aastat tagasi. Nii vana oli ainult Sumeri tsivilisatsioon, aga tema kestvusaeg oli umbes 3 korda lühem.
Ühest küljest, oma territooriumilt asus Vana Egiptus peamiselt Aafrikas, kuid Niiluse org, kus Egiptus asetses, oli muust Aafrikast eraldatud suurte Liibüa rohtlatega ja Sahara kõrbega, ja teisest küljest, kogu oma kultuuriga kaldub V-E rohkem Vahemeremaade poole.
Idamaadest olid kõige tähtsamad need riigid, mis tekkisid Mesopotaamias, Tigrise ja Eufrati jõgede orus: Sumer ja Akkad (~ III aastatuhat eKr), hiljem Babüloonia ja Assüüria (II-I aastatuhanded). Nende vahetus naabruses olid ida pool Eelam (~III aa.-7/6ss.), Meedia (8-6ss.) ja Pärsia (~7-4ss.). Assüüriast põhja pool, Armeenia kõrgestikul, asetses aga Urartu riik (~10-6ss.). Väike- Aasia poolsaarel oli Hattide riik (~18-12ss.), hiljem – Früügia (10-6ss.), Lüüdia (13/7-6). Väike-Aasia poolsaarest lõuna pool, Vahemere idarannikul, asetsesid arvukad Foiniikia kaubalinnad, nendest idas, läahemal Eufratile – Süüria linnad, Foiniikiast lõuna pool aga Palestiina riigid Iisrael, Juuda jt.
Iraani kiltmaast ida pool, Induse ja Gangese jõe orus Ees-India poolsaarel, asetsesid muistsed India riigid (III at eKr – I at.pKr), Vaikse ookeani rannikul aga tekkis Huangho ja Jangtsekiangi jõe orus Hiina riik (II at. eKr- tänapäevani. Vana Hiina lõpp – I at pKr).
Tähistades Vana- Idamaade geograafilisi raame, tuleb märkida, et termin, millega me “Idamaid” nimetame , ulatub antiikaega, mil need maad olid Rooma (ja varem – Aleksander Suure) impeeriumi provintsid ja asetsesid tõesti Roomast või Kreekast ida pool. Ja hiljem piirdusid ajaloolased ainult Lähis-Ida rahvaste ajaloo uurimusega (“lähis” – mõistagi – Euroopa suhtes; selline europotsentrism on juba ammu ebakorreknte, ja praegu terminit “Lähis-Ida” Läänes ei kasutata, öeldakse mitte Near East , vaid Middle East). Ja üldse, mis on Idamaad jaapanlase jaoks, või Lääs – inglase ja ameeriklase jaoks? Kõik need terminid on konventsionaalsed.
G e o g r a a f i l i s e d
faktorid
Vana-Egiptus kujutab enesest hiiglasuurt oaasi , mille pindala on 27 000 ruutkilomeetrit (~ 1200 km pikkuses , kohati 10-20 km laiuses) Niiluse orus ja ulatus Niiluse 1. kärestikuni (seal, kus nüüd on Assuan). Inimesed asusid elama Niiluse jõe kallastele tuhandeid aastaid tagasi (Niiluse orgu oli rajatud asulaid juba nooremal kiviajal, võib olla, VI-l aa-l eKr, vähemalt V-l. Esimesed inimesed ilmusid sinna 20 – 10 000 aastat tagasi, siis oli seal parem kliima, kuivem . Nad tegelesid peamiselt jahiga.). Niiluse jõgi annab Egiptusele omapära, mis eristab teda teistest Sahara kõrbe osadest. Iga-aastased üleujutused tõid kallastele paksu muda (nn.alluviaalsed kaldad , uhtmaa, uhtmuld) ja sellest sai hea pinnas viljakasvatamiseks. Vanad egiptlased nimetasid seda “mustaks maaks ” (“Ta Kemet” või “Kemi”– see oli enesenimetus, “Egiptus” pärineb kreeklastelt: Memfise üheks nimetuseks oli egiptlastel “Het-ka- Ptah ”(või Hi-ka-Ptah), mis tähendab “ Ptahi - vaimu – valdus (või loss)” ). Seal, kus lõppes “must maa”, Niiluse orust idas ja läänes, algas “punane maa” – tohutu suur ühetooniline pruun kivikõrb, kus sadas harva ja ei kasvanud midagi, kust võib leida vaid mõne üksiku rohelise oaasi. Ülem-Egiptuse org lõunas moodustas pika kitsa ala, mida piirasid kõrgemate tippudega madalad mäed; Alam-Egiptuse Niiluse delta põhjas laius jõesuudme ümber. Org laienes alles umbes kolmesaja kilomeetri kaugusel merest, kus jõgi hakkas hargnema noiks kuulsaiks haruks, mis moodustavad kreeka tähe delta, s.o. kolmnurga kuju. Me nimetame seda jõge Niiluseks, lähtudes kreekakeelsest sõnast “Neilos”. Egiptlased ise nimetasid oma jõge kas vooluks, “suureks jõeks”, lihtsalt “jõeks” (seal oligi üks ainuke jõgi!) või pärisnimega “Hapi”. Egiptlaste kujutluse järgi jagunes Niilus õige mitmeks Niiluseks; igal Egiptuse valdkonnal, mida jõgi läbis, oli otsekui oma iseseisev Niilus. Nii eristasid egiptlased neljakümmet eri Niilust, mis vastasid nendele valdkondadele, millest Egiptus koosnes. Egiptlased arvasid, et mitte kaugel Elefantine saarest, Egiptuse kõige lõunapoolsemast punktist, asetses Niiluse läte, kust jõgi saadab heaolu kogu egiptlaste maale. Kui vanakreeka ajaloolane Herodotos (V s. eKr) külastas muistset Egiptust, nimetas ta seda “Niiluse anniks”. Jõgi oli peamine liiklus - ja kaubatee. Ta andis inimestele igapäevase söögi ja joogivee. Jõe soistel kallastel kasvasid papüürus ja lootosed ning seal pesitsesid veelinnud . Jõgi jaotas põllumeeste aasta kolmeks aastaajaks. “Üleujutuse aeg”(või “ suurvesi ”, “kõrgvesi”, “ tulv ”), kui ei tehtud põllutöid, kestis juulist oktoobrini, “tärkamise aeg” (või “orased”, “tõusmed”), kui künti ja külvati, - novembrist veebruarini ja “viljakoristuse aeg” (või “ kuivus ”) - märtsist juunini .
Niiluse veeseis on suurvee ajal väga kõrge. Olgugi et jõgi toob endaga kaasa suurel hulgal muda, orgaanilisi ained jne.( mineraalid ), - parim looduslik väetis, on ta normaalsel ajal siiski sinine. Egiptlased võrdlesid Niiluse värvi väga tihti lasuurkivi omaga , sest niivõrd meenutab Niiluse vee värv seda sinist kivi. Nagu ma juba ütlesin, Egiptuses oli Niilus ainukeseks jõeks, ja neile näis, nagu peaks iga jõgi voolama nagu Niilus, s.o. põhja. Seepärast tähistasid nad kirjas teekonda lõunasse avatud purjedega laevaga , sest voolu vastupanu ületamiseks oli vaja puri üles tõmmata. Teekonda põhja aga tähistati purjedeta lodja või laevaga. Kui egiptlased Uue riigi ajal (16-11 ss.) jõudsid esmakordselt Eufratini, mis voolas vastupidises suunas, s.o. põhjast lõunasse, siis nimetasid nad seda “jõeks, mis voolates põhja (s.o. alla), voolab lõunasse (s.o.) üles)”.
Tänu asjaolule, et ainult Niilus üksi niisutab Egiptust, võis siin jõge reguleerida hoopis kergemini kui, näiteks, Babüloonias, kus eriti raskesti oli reguleeritav Tigris. Niiluse veetõus toimub korrapäraselt. Nagu ma juba ütlesin, juuli keskel (tavaliselt 19. juulil –Egiptuse Uus Aasta algas veetõusu esimesel päeval) algab veetõus, mis kestab ligikaudu neli kuud; pärast seda hakkab vesi kiiresti alanema, mille järel võib juba harida põldu. Seega toimub üleujutus rahulikult ja regulaarselt. Selliseid katastroofe, nagu neid tundis Babüloonia (või tänane Euroopa, Hiina jne!) siin ei esine. Sellega seoses on huvitav märkida, et Egiptuses ei tunta uputusmüüti, mis on nii iseloomulik Mesopotaamiale.
Egiptuses oli palju looduslikku rikkusi. Neis mäeahelikes, mis teda mõlemalt poolt piirasid, oli rohkesti liivakivi ja roosat graniiti, seal leidus lubjakivi ja alebastrit, basalti ja tulekivi. Seega oli Egiptuses rikkalikult kivi, mis oli kõige hädavajalikum ehitusmaterjal. Niiluse orus kasvas peale pilliroo , puidki, mitte ainult palme, mida on raske kasutada esemete valmistamiseks, vaid suurel hulgal ka akaatsiaid ja sükomoore. Egiptuses oli metallegi, kuigi mitte orus endas, vaid selle lähedastel maa-aladel. Vaske leidus Siinai poolsaarel; kulda oli suurel hulgal Egiptusest lõuna pool, Nuubias (sõna Nuubia tähendab egiptuse keeles kullamaad), ja veel - Araabia kõrbes (Punase mere lähedal). Tsink ja seatina oli Punase mere rannikul. Võib öelda, et Egiptuses oli kõike, mis on vajalik irrigatsioonimajanduse loomiseks: kivi, puitu, metalli. Irrigatsioonimajandus tootis külluses teravilja. Muidugi, sai Egiptus küllamaaks alles siis, kui seal rakendati inimeste kätetööd. Algselt aga oli Egiptus asustamata, sest vanasti oli teine kliima: kevadel hakkas Abessiinia mägedes sulama lumi, sellel ajal algas troopiliste vihmahoogude periood Suurte Järvede regioonis, seal, kus oli Niiluse allikad. Suured veemassid voolasid laiali kogu oru territooriumile. Org kujutas endast väga suurt sood . Oru naabruses elutsesid lõvid, pantrid ja aafrika pühvlid (bujvoly). Jõe kallastel kasvas umbes samasugune mets, nagu praegune savanna Aafrikas. Jões endas elutsesid krokodillid ja hipopotamused. Siin oli tohutul hulgal madusid, ja sood kihasid moskiitodest, kelle hammustused olid inimesele surmavad. Aga, muidugi, kõik need loomad, linnud , kalad ja putukad elasid Egiptuses ka hiljem. Egiptuse faunasse kuulusid veel: hüäänid, šaakalid, gasellid, antiloobid, žirafid, jaanalinnud, sisalikud, kilpkonnad , mitmesugused kalad (rohkem kui 100 liiki) jt.
Esimesed asukad (VI-V aa.) sattusid Niiluse orgu välistingimuste survel. Üksikud väikesed suguharud, kes rändlesid Niiluse orgu ümbritsevates steppides, laskusid pikkamööda jõe äärde ja jäid elama selle kallastele. Tol ajal ei olnud Egiptust piiravad maa-alad ei lõunas ega ka idas veel muutunud nii viljatuteks kõrbedeks, nagu nad on praegu. Muinasajal oli läänepoolne kõrb pigemini stepp , milles leidus ülikülluses jahiloomi; ei olnud päris viljatu ka ida pool, kus kasvasid erisugused puud.
E t n i l i s e d
faktorid
Vanade egiptlaste päritolu on raske kindlaks teha. Haudadest ja muudest varase kultuuri jäänustest võib leida jälgi mitmest rahvast, kes kaugetel aegadel Egiptusesse rändasid. Ühe teooria kohaselt kujunes varasel ajajärgul Vahemere lõunapoolsetel kallastel välja arvukas kultuurrahvas. Vanad egiptlased kuulusid koos nuubialaste, abessiinlaste (või etiooplaste), gallade ning somaalidega selle rahva idaharusse. Ka nende keeled ei anna päritoluküsimusele selget vastust.
Teise teooria kohaselt elasid varasel ajal Niiluse orus pügmeed, kes langesid vahemererahvaste ohvriks. Nende sisserändele järgnes arvatavasti pidev rahvaste juurdevool idast ning Araabiast või selle ümbrusest.
Suguharud, kes asusid elama Niiluse orgu väga iidsel ajal, rääkisid Aafrika-Aasia keelkonna võj süsteemi keelt (vanasti oli termin “hamiidi keeled”); kunagi elunesid nad Aafrika mandri kogu lääneosas. Seda süsteemi keeled on peamiselt flekteerivad, mitte aglutineerivad keeled. Pealegi tunnevad nad juba grammatilist sugu. A-A (vanasti – semiidi -hamiidi või hamiidi-semiidi keelkond ) keeled: semiidi keelte rühm, vana-egiptuse keel, berberi-liibüa keelte rühm, tšaadi, kušiidi keelte rühmad. Vana-egiptuse keel erineb siiski antud süsteemi muudest keeltest selle poolest, et ta on lähemal semiidi keeltele.
Egiptlased ise nimetasid endid “inimesteks” (“roome”). Oma reljeefidel ja freskodel kujutavad nad endid inimestena, kes on kasvult õige pikad, laiaõlalised, väga peene talje ja kitsaste puusadega . Nende näovärv oli tumepruun ja juuksed mustad.
Egiptuse suguharudel tuli varakult kokku puutuda suguharudega, kes ammusest ajast elunesid Põhja-Aafrikas, nimelt liibüalastega. Vastupidiselt väga tõmmudele egiptlastele kujutati neid heledatena ja sinisilmalistena. Lõuna pool, Nuubias, elunesid juba muistsel ajal mittehamiidi (või mitte Aafrika-Aasia) suguharud, kes arvatavasti kõnelesid sudaani (või praegu – kongo -kordofanian) süsteemi kuuluvaid keeli. Vanasti neid nimetati neegrisuguharudeks. Egiptuse kunstnikud märkisid väga hoolikalt üles peale musta nahavärvi ka muid neegrisuguharude omadusi, nagu paksud huuled ja käharad juuksed.
Steppides, mis piiravad Egiptus idast, elunesid – kui otsustada egiptuse kujutiste ja tekstide järgi – iidset ajast peale semiidi keelterühma keeli rääkivad suguharud. Egiptlased, eraldades neid nahavärvi poolest mustadest neegritest ja valgetest liibüalastest, kujutasid neid kollakatena. Egiptlastel tuli vahetpidamata sõdida sõjakate semiidi suguharudega. Ühes Herakleopolise kuninga manitsuskirjas iseloomustakse neid järgmiselt: “Asiaat on halb. Kardetav on koht, kus ta asub. Paha on seal vesi. Arvukate puude tõttu on see paik ligipääsmatu. Mägede tõttu on teed seal läbimatud. Ta ei ela ühes paigas. Tema jalad hulguvad (brodjat). Ta võitleb Horose päevist alates. Ta on võitmatu. Röövli kombel ei kuuluta ta lahingu päeva”.
Sotsiaalsed faktorid.
V-IV aastatuhande jooksul toimus Egiptuses ürgkogukondliku riigikorra üleminek klassiühiskonna riigikorrale. Niiluse üleujutuse reguleerimine ei olnud jõukohane üksikule perekonnale , suurele sugukonnale ja isegi mitte väikesele sugukondade liidule. See oli teostatav alles siis, kui toimus mitme territoriaalse kogukonna ühinemine. Koos irrigatsiooni tööde algamisega avanes ka võimalus rakendada orjatööd. Algul polnud orjade hulk suur. Samuti nagu maa, nii kulusid nemadki külakogukonnale, kes lõi irrigatsiooni ja põllumajanduse; sellise kogukonna liikmeid sidus omandi kogukondlik vorm. Individuaalses valduses oli orje veel võrdlemisi vähe.
Tähendab, külakogukondade iseäruseks oli maaomandi kollektiivne vorm – põlluharimine moodustas majandusliku korra aluse. Sääraseid külakogukondi iseloomustas tööstuse ja põlluharimise ühendatus, linna ja küla veel jagunemata ühtsus.
Kogukondade ühendamine toimub algul väikeses ulatuses; sääraseid väikesi koondisi oli Niiluse orus mitukümmend. Jõesüsteemi ühtsuse tõttu võidi Niiluse orus tootlike jõudude veel väga madalal arenemisastmel luua suureulatuslik irrigatsioonimajandus. Üksikute piirkondade väikevürstid või juhid püüdsid vallutamise teel ühendada tervet rida kogukondi. Säärased koondised tekkisid muistses Egiptuses kas lühemaks või pikemaks ajaks, kuid lõpuks kujunes siiski võrdlemisi püsiv liit IV aa. lõpul. Egiptuse keeli nimetati neid kogukondade koondisi “ sepa ’ deks ” või “ sepat ”( kreeklased nimetasid neid hiljem “ nomos ’teks”). Piktograafilises kirjas tähistati seda sõna märgiga, mis kujutas maatükki, mida lähib jõgi koos temast hargnevate kanalitega. Nagu ma juba ütlesin, orjad kuulusid sellel etapil alles kogukonna valdusesse. Kuid irrigatsioonitööde tegemine võimaldas rakendada orjade tööjõudu isegi orjanduslike suhete võrdlemisi madala arenemise tingimustes, isegi koduorjuse tasemel. Sugukonna ülikkonnal ja sugukonnavanemail oli kogukonna valduses olevate orjade käsutamise võimalus, see aga tugevdas veelgi enam nende võimu lihtkogukondlaste üle. Irrigatsioonimajanduse tingimustes ei usaldatud maaharimist algul orjade hoolde ja põldudel kasutati peamiselt vabade talupoegade tööd, kes olid ühtlasi ka sõdurid. Talupoegadel olid oru madalas osas oma jaosmaad, mida jõe veetõus üle ujutas. Lihtvabadest seisis hoopis kõrgemal vana sugukondlik ülikkond. Kogukondade koondise , nomose eesotsas seisis valitseja, keda nimetati nomarhiks. Klassiühiskond kujunes Egiptuses tol ajal, mil sugukonnavanemad ei olnud veel kaotanud oma jõudu, kuid nüüdsest peale sugukonnavanema seisund muutus. Temast sai klassiühiskonna esindaja. Nomosevalitseja muutus despoodiks, säilitades ühtlasi väepealiku, kohtuniku ja ülempreestri muistsed funktsioonid. Need viimased funktsioonid andsid klassiühiskonnas nomosevalitsejaile teatava teokraatliku iseloomu. Hiljem tekib üritusi luua nende või teste muistsete linnade ümber suuremaid koondisi ja lõpuks tekib kaks riiki: Ülemriik ja Alamriik (arvatavasti, IV aa-de lõpul).
Juba IV aastatuhande algusel nomoseid oli Egiptuses neljakümne ümber (Uue riigi ajal – 16-11 ss. – oli neid 22 Ülemriigi territooriumil ja 20 - Alamriigis). Nomosed säilitasid oma kultuurilise ja osalt ka poliitilise iseseisvuse kuni Kreeka- Rooma ajastuni. Igal nomosel oli oma usund , omad jumalad, omad pühad loomad. Nomosed vaenutsesid omavahel lakkamatult. Isegi Rooma valitsemisajajärgul sõdisid nomosed isekeskis usundialaste lahkhelide pärast. Nõnda alustas nomos, kus austati jumalana kala, sõda naabernomose vastu, kelle liikmed sõid seda püha kala. Verevalamise lõpetamiseks oli tarvis Rooma sõjavägede vahelesegamist. Nomoste elanikud rääkisid erinevaid murdeid. Tekstid nimetavad korduvalt, et Egiptuse eri osade elanikud ei mõistnud üks-teist. Hüksoslaste-aegne text (18-16 ss.) räägib otseselt Egiptuse “keeltest”. See mitmekeelsus osalt soodustas vokaalideta hieroglüüfkirja säilimist, sest see kiri kergendas läbikäimist oru eri osade vahel. Kõik see näitab, kuivõrd Egiptuse nomosed elasid omaette , iseseisvat elu. Iga nomos puutus kokku ainult oma põhja- ja lõunapoolse naabriga. Mis puutub Põhja-Egiptuse, delta nomostesse, siis siin lahutasid paljudes kohtades nomoseid üksteisest sood. Delta kesknomoseid nimetasid egiptlased isegi lihtsalt “keskosa saarteks”. Seepärast oli Põhja-Egiptuse nomoste ühendamine hoopis raskem ülesanne kui nomoste ühendamine Lõuna-Egiptuses, kus Niilus oli soodsaks edasiliikumise magistraaliks nendele jõududele, mis taotlesid oru eri lõikude alistamist ühtsale poliitilise võimule. Tootlike jõudude kasvamine, irrigatsioonivõrgu edasine laiendamine (kanalid, kaivud, basseinid , veepaisud, tammid , muldvallid jne.) tekitasid üksiknomoste ühinemispüüde. Egiptuses tehti võrdlemisi varakult katseid liita nomoseid üheks poliitiliseks tervikuks, mille tõttu muutus võimalikuks jõe kontrollimine kogu selle ullatuses või igatahes kahes osas: lõunas ja põhjas.
Tähtsamad nomosed ja linnad. (Kaart N 3 ja N 2).
Nomosed koosnesid linnadest ja ümbritsevatest põldudest. Linnad olid niisugused: keskuses asus nomarhi elumaja koos majandus-ehitistega ja teenrite ja orjade eluruumidega, lähedal – tempel või templid (üldegiptuse jumalad ja kohalikud jumalad), mida ümritsesid käsitööliste töökojad ja majad.
1)Egiptuse äärmises lõunaosas, Nuubia piiril , asetses Elefantine nomos. Elefantineks nimetati saart, mille kreekakeelne nimetus “Elevandisaar” (”elefas, elefantos – elevant , elevandiluu ) on tõlge egiptuskeelsest “Ab”, mis tähendab samuti elevandisaart või elevandiluusaart. Sellele saarele voolasid kokku Sudaani (Vana-Egiptuse ajal - Kuš) kaubad . Siin toimus kaubavahetus Egiptuse ja Nuubia vahel. Peale kulla oli Nuubia kuulus elevandiluu poolest. Siin asetses ka linn, mida egiptuse egiptuse keeles nimetati Seveneks, mis tähendab “hind”; see oli kaubapunkt, kus toimus vahetus egiptlaste ja nuubialaste vahel (Sevene või Siena – praegune Assuan).
2)Elefantine nomose põhja pool asus Apollonopolise nomos (või Suur nomos).
3)Pisut põhja pool asetses Hierakonpolise nomos ja linn Hierakonpolis, kus austati jumalana jahi- kulli (hieraks - kreeka keeles: pistrik , jahi-kull). See oli Horose linn. Sellest linnast sai alguse Lõuna-Egiptuse ühendamine. Teisel Niiluse kaldal oli Elefandinopolis.
4)Veel edasi põhja pool, selle käänaku (izluchina) lõunaosas, mille moodustab Punasele merele lähenev Niilus, asetses Teebai nomos ja üks Egiptuse suurimaid linnu, kuulus Teebai. Egiptuse keeles oli tema nimi Tepe . Selle linna nimetus meenutas kreeklastele nende kodumaise linna Teebai ( TEEBA ) nimetust , ning hakkasid Tepet nimetama Teebaiks. Kreeklased nimetasid Egiptuse Teebaid, mis neile Homerose ajastul (11-9 ss.) tundus rikkaima linnana, erinevalt oma setsmeväravalisest Teebaist – sajaväravaliseks Teebaiks. Teebai oli tõesti suur linn. Rida tema templeid on säilinud kuni meie päevini. Teebais kummardati jumal Amon ’it, keda hiljem kõrvutati päikesejumal Ra’ga.
5) Veelgi põhja pool asetses Niiluse käänaku keskel Koptos’e linn ja nomos. Koptoses kummardati viljakus- ja sigivusjumalat Min’i. See linn asetses oru kõige idapoolsemas, s.o. mägedele ja Punasele merele lähedasemas osas. Koptos oli seepärast Idamaadega peetava kaubanduse keskpunkt ja tema jumal Min oli Idamaadesse viiva tee valitseja.
6) Koptose lähedal oli Dendera (või Tentira) linn ja nomos. Siin austati Hathori (armastuse-, tantsu- ja taevajumalanna ).
7) Dendera ja Abüdose vahel oli Diospolise? (või Väike) nomos
8) Veelgi kaugemal põhja pool asetses Abüdose linn ja Tissa? nomos. Siin austati jumal Osirist, kes etendab väljapaistvat osa Egiptuse usundis ning vastab Sumeri Dumuzile võj Akkadi -Babüloni Tammuzile, s.o. surevale ja taaselustuvale jumalale . Algul austati Abüdoses teisi jumalajd, kuid aegamööda tõrjus Osirise kultus nad välja.
15) Täiesti Lõuna-Egiptuse tsentrumis asetses Hermopolise nomos, kus austati jumalana
Thot ’i, tarkus- ja kirjajumalat. Thot esines ka jumalate saadikuna ning arvatavasti sellepärast samastasid kreeklased ta Hermesega.Teda austati iibis-linnuna või ahvina (paavianina). See nomos etendas Egiptose ajaloos hiljem väga olulist osa.
20) Laias viljakas orus asetses taamal Herakleopolise linn ja nomos (Suur). Seda linna nimetasid kreeklased nii seepärast, et seal austati jumal Haršef’it, keda nad samastasid Heraklesega. Herakleopolise nomos valitses Fajumi lähiseid, temast lääne pool asetsevat suurt oaasi. Nüüd – peamistest Alam-Egiptuse linnadest ja nomostest.
1) Avara delta alguse lähedal asetses võimas linn, millel oli suur tähtsus kogu Egiptuse ajaloo kestel, nimelt Memfis (Mennofer – “Menese valged seinad”). Selle linna läheduses kõrgusid tohutu suured püramiidid, kuningahauad, mis kaua olid kõige grandioossemad mäletusmärgid, mida tundis inimkond . Memfises austati jumal Ptah’i.
13) Mitte kaugel Memfisest, juba päris delta alal, asetses Heliopolis (kreeka keeles- päikese linn). Selle linna egiptuskeelne nimetus on Onu. Siin austati jumal Ra’d ehk päikest.
9) Heliopolisest põhja pool asetses Busirise linn. Seda linna nimetatakse nii seepärast, et siin austati juba iidsest ajast peale jumas Osirist. Busiris oli delta idaosa tähtsaim linn.
4-5) Busirisest loode pool asetses Saisi linn. Siin austati jumalanna Neit’i, keda kreeklased samastasid jumalanna Athenaga. Sel linnal oli Egiptuse ajaloos suur tähtsus. Teda tundsid hästi ka kreeklased. Teda mainib Platon oma jutustuses Atlantisest.
6) Ksoisi nomos? Saisist põhja pool asetses Buto linn, kulljumal Horose austamise keskus. See nomos oli delta lääneosa tähtsaim nomos ja kantsiks tema võitluses Lõuna-Egiptuse vastu.
TEINE LOENG
Vana-Egiptuse religioon . Animism , fetishism , totemism . Loomadekultus.
Nagu teistes Vana Idamaade kultuurides (Sumeris, Akkadis, Babüloonias, Assüürias, Foiniikias, Süürias jne.), nii mõjutas ka Egiptuses religioon Egiptuse ühiskonna kõiki nähtusi, vajutades teatava pitseri kõigile kultuurielu külgedele. Elementaarsed usundlikud kujutlused, mis olid kujunenud ühes ürgkogukondade tekkimisega, tegid Egiptuse mitmesajandilise ajaloo kestel läbi muutusi, komplitseerusid ja muutusid üksikasjalisemaks. Vanade egiptlaste religioon arenes sedasama teed pidi, mis teistelgi vanaaja rahvastel . Tänu arvukatele tõenditele on selge, et ka nemad läbisid animismi või animatismi all tuntud faasi. Selle uskumuse kohaselt on pea iga universumis leiduv objekt hingestatud ning omab isiksust, nagu inimene isegi.
(Animism - Taylor, tema vastu - Marett: preanimism, animatism – animismi1 faas, Frazer jt. Animatus - elav).
Juba inimkonna arenemise esimesel etapil kujunes välja usk hinge, selle salapärase anima olemasolusse, millesse usuvad ka kõige vähem arenenud rahvad. Niisugune nähtus nagu uni ning unes aset leidvad kummalised seiklused viisid varase inimühiskonna järeldusele, et inimesel on kaks ego. Sellestsamast mõttest sündiski oletus , et teise ego eksistents jätkub ka pärast surma. Animistlikus faasis inimene mitte ainult ei usu inimhinge eksistentsi, vaid näeb ka igas loodusobjektis elusolendeid. Nõnda arvatakse, et kõik puud, taimed, loomad, linnud, kalad, kivid , jõgi, päike, tuul jne. on võimelised ratsionaalselt mõtlema ja rääkima. Egiptlased uskusid, et inimesel on hing (ba või bai), ja elujõud (ka) - see on surnu teisik, kes sündis ilma koos temaga. Hing-ba on midagi jumalatesarnast, mis on inimeses juba tema eluajal ning vabaneb kehast alles pärast tema surma. Hinge-ba (“ ilmutamine , väljandamine”) sümboliseeris inimpeaga lind, kes lendas pärast inimese surma ära. Kujutlus hingest kui linnust on (või oli) väga levinud nn. primitiivrahvaste seas. Neile on lind alati mõistetamatu, kuna ta omab maagilist lennuvõimet; ta lendab taevas, kus elavad jumalad. Lindudest lähtudes jõuab religioosne teadvus mõtteni tiivulisest vaimust või jumalast, taevasest saadikust. Seetõttu on kõikides mütoloogilistes süsteemides rohkesti üleloomulikke tiivulisi olendeid . Primitiivrahvad loodavad, et kui inimene vabaneb surelikust kestast, võib temagi tiibade abil taevavalda pääseda. Egiptuses levinud mõtteviis sarnaneb paljude kaugete maade uskumustega . Aga see usk pole kusagil olnud nii tugev ja pikaajaline kui Niiluse orus. Ükski rahvas ei ole omistanud surnukultusele nõnda suurt tähtsust kui egiptlased.
Hing-ba oli kõikidel. Egiptuse (ning ka teiste maade) haudadest pärit esemed on mõnikord lõhutud, vabastamaks nende “hingi”, et need võiksid asjade omaniku juurde jõuda. Ba’d ei tohi segada ka’ga. Ba – hing, mis võttis omaniku surma järel tavaliselt linnu kuju. Kui matusetseremoonia viidi läbi korralikult, suutis hing võtta mistahes kuju. Päeval ta lahkus hauda ja rändas nii taevas kui ka allmaailmas. Ka on omalaadne kaitsevaim, mis annab inimesele elu, õnne, tervise, rõõmu ja eluea. Selle vasteks on heebrea mõiste “vaim”, mis erineb “hingest”. Teised uurijad arvavad , et ka on inimese keha teisik. Arvututel seinamaalingutel ja reljeefidel esineb topeltkujutisi, üks täpselt teise taga, ühesuguses poosis, sarnases väljanägemises. Teine kujutis on iga kord ka. Kui inimene suri, lahkus ka tema kehast, kuid ei lakanud selle vastu huvi tundmast. Mõnikord ta isegi äratas keha jälle ellu. Mitte inimese hing (ba), vaid ka oli vastutav surmajärgse elu ees. Keha balsameeriti eelkõige kad silmas pidades, et see oleks igal ajal kasutatav. Just ka pärast olid egiptlaste hauad nii hästi varustatud toidu, joogi ja kõige eluks vajalikuga - isegi mugavustega. Jumalad, vaaraod ja lihtrahvas – kõigil on oma ka. Jumalatel ja vaaraodel oli mitu ba’d ja ka’d. Vaaraodel oli erilised nimed nende ka’de jaoks. Vaaraode kad tähistati sageli koguni eriatribuutide ja pärisnimedega.
Olid ka teised isiksuse elemendid, näiteks ah (“ viirastus ” või “kummitus”) ja rin (“vägevus”, “võimsus”).
Egiptlaste religioosses mõtlemises leidus rohkesti ka fetishismi ( Atum -Ra). Paljudes müütides on Ra tulnud taeva ja maa sugulisest ühinemisest (Taevas Geb ja Maa Nut peavad igal ööl sigitama uuesti päikesejumala Ra, kes sünnnib igal hommikul Nuti jalgade vahelt uuesti). See versioon vastab vanemale õpetusele. Heliopolises kuulutati aga, et Päikesel pole isa ega ema. Ta kerkis üles künkalt ning lõi maailma, jumalad ja inimesed, tõi maailmale valguse, elu ja liikumine. Päikesejumal Ra säilitas oma positsiooni kui looja ja kõrgeim valitseja kogu Egiptuse ajaloo vältel, olles lühikest aega kõrvale tõrjutud vaid Ptahi poolt Memfises. Alates neljandast dünastiast (26-25 ss.) kannavad Egiptuse kuningad lisanime “Ra poeg”.
Egiptlastel oli mitu erinevat arusaama sellest, kuidas päike üle taevakaare rändas. Ühe variandi järgi purjetas ta paadi või laevaga üle taevavete. Nii sõitis tõusev päike laevas nimega Manzet (st. “tugevnev”), kuid õhtuse päikese kandis loojumispaika laev Mesektet (st. “nõrgenev”). Mõlemad nimed tähistavad allegooriliselt tõusvat ja loojuvat päikest. Ra muutumatu tee üle taevavõlvi oli loomise ajal paika pannud jumalanna Maat , kes kehastas õiglust ja korda. Rad abistas tema igapäevasel retkel grupp sõbralikke jumalusi , kes juhtisid tema laeva loojuva päikese asupaika. Thot ja Maat olid kindlaks määranud kursi ning Horos oli tüürimees ja komandör. Heliopolises samastati hiljem Horos Ra-Harahtega (“Horisondi Horos”). Kummalgi pool laeva ujusid lootsiametis kalad, kuid kaasjumaluste abist hoolimata ründasid Ra laeva pidevalt kõige jubedamad koletised ja deemonid , kes püüdsid sõiduki edukat kulgu kõikvõimalike takistustega pidurdada . Ra kõige võimsam vastane oli madu Apop, kes kehastas ööpimedust. Kõik surma ja teadmatusega seotud koledused olid kehastanud selles koletislikus maos, kes juhtis oma pesakondi allilma pimeduses nii jumalate kui ka inimeste vastu. Tema kohta on palju teavet Apopi kukutamise raamatus, kus antakse koletise võitmiseks vajalikke loitse ja muid näpunäited, mida Teebas asuvas Amon-Ra templis iga päev retsiteeriti. Neis tekstides viidatakse Apopile kui krokodillile ja maole ning kirjeldatakse, kuidas peab teda sümpateetilise maagia abil odadega läbi torkama ja nugadega pussitama; kuidas tuleb tema pea maha raiuda ja teda nii põletada, et ta tõesti tuleroaks saaks. Õpetused käivad ka tema õelate poolehoidjate kohta. Neid maagilisi toiminguid viidi Teebas läbi päevast päeva ning usuti , et need on päikesejumalale tema rännakul suureks abiks. Apopi puhul on tegemist deemoniga, mida võib kohata peaaegu igas mütoloogias. Ta on koletis, kes iga päev päikesega võitleb ning lõpuks taevakeha alla kugistab. Muidugi, Apop ei söönud Rad ära, aga ta jõi ära kõik vee allilma Niilusest. Ra võitis Apopi ja sundis teda välja oksendama kõik vee. Selle müüdi teise versiooni järgi Ra (suure punaka kassi kujul) tappis ta püha puu jalamil (sükomoor?), lõigates tal pea otsast. Hea näide sellest, missugust kõikehõlmavat tähtsust omas päike egiptlaste usundlikes kujutluses, pakub üks muistne müüt, mis on kirja pandud Vana riigi lõpul “Püramiidide tekstides”. Selles müüdis jutustatakse jumalate omavahelisest võitlusest ja sellest, kuidas võitja sõi võidetut:
“Tema elab igasuguse jumala olemusest, ta sööb aplalt nende sisikonnad, sest nende sisikonnad on täis lummusid... Ta ahmib jumalate südameid... Ta toitub täissöönud sisikondadest, ta kustutab oma nälga nende eluga, südametega, lummudega”.
Nagu teada, on paljudel nn. primitiivseil (arhailistel) rahvastel samasugused põhjendused inimsöömiseks. Võitja sööb surmatud vaenlase mitte niivõrd nälja kustutamiseks, kuivõrd selleks, et, süües vaenlase südame või maksa, omandada langenu vaprust ja jõudu, mida see omas elavana. Muistne müüt sellest, kuidas võitja jumal sööb oma löödud vaenlased, mõtestati lahti kui jutustus tähtede hukkumisest kõikevõitva ja kõikeneelava päikese kiirtes:
“ Kustuvad tähed, eksleb Amburi tähtkuju, värisevad Lõukoera tähtkuju luud ... nad näevad Päikest hiilgavana, hingestatuna, nagu jumalat, kes elab oma isadest ja saab toitu oma emadelt... Tema jõud kätkeb horisondis, nagu Atumil (õhtupäikesel), kes tema sünnitas, aga sünnitas ta enesest tugevamana... Päike keedab nendest toitu oma õhtupadades... Suured neist lähevad tema hommikulauale, keskmised nendest tema õhtulauale, väikesed tema öölauale... Taevaelanikud on loovutatud Päikesele”.
Seega hävitas kõikeneelav Päike kõik taevatähed. Päikese kõrval paistis silma ainult Kuu, aja reguleerija (jumal Thot), ja Siirius, täht, millest sõltus Niiluse veetõus, Egiptuse kogu heaolu läte. Siirius ilmus Egiptuses esmakordselt horisondile üheksateistkümnendal juulil, s.o. hetkel, mil algas veetõus. Seepärast pühendati Siirius, mis etendas nii tähtsat osa, Ra lapselapsetütrele (teise variandi järgi – tema tütrele) – viljakus jumalanna Isis - Hathor ile, kes andis maale kõik maised hüved. Isis on viljakuse ja emaduse jumalanna, Hathor aga – armastuse, tantsu ja taevajumalanna. Mõlemad osalevad väga tihti müütides koos Raga.
Rad ehk Amon-Rad austati kõikjal üle maa pidustustel, mis kestsid üle kuu, ajal, kui põllumaa oli üle ujutatud ja talupojad ei saanud töötada.
Osirise kultus ja müüt
Sureva ja taaselustuva jumala kultus õilmitses Egiptuses eriti lopsakalt. Sureva ja taaselustuva looduse jumal on viljatera kehastus, “viljatera jumal” aga, rääkides ühe egiptuse teksti sõnadega, ta
“annab kogu maailma kõrsvilja ja toidu. Tema toob küllasust ja ilmutab end vee kujul. Kõik hingavad, südamed hõiskavad, kõhud rõõmustavad, kõik palvetavad, kõik ülistavad tema ilu. Magus on meie armastus tema vastu, tema meeldivus ringleb südameis. Suur on kõigi armastus tema vastu”.
Sureva ja taaselustuva looduse jumalat – viljatera – , hiljem aga ka veejumalat austati jumal Osirisena. Ükski Egiptuse panteoni jumalaist ei olnud nii populaarne , nii lähedane kõigi nomoste usundile kui jumal Osiris . Osirise müüt ja tema kuju, nii nagu seda tunti hilisematel sajanditel, kujunes välja ajajärgul, mil Põhja- ja Lõuna-Egiptuse vahel puhkes julm võitlus Niiluse oru ühendamise pärast. Selles võitluses hakkas põhjanomoste ülemkiht tähtsustama delta tsentraalse nomose kohaliku jumalat (Busirise nomose jumalat). Seda jumalat hakati nimetama Osiriseks. On võimalik, et see nimi tähendas “silma paik”, s.o. jumal, kellel puhkasid inimeste silmad. Osirise nime vanimat ja lihtsaimat vormi jäädvustati kahe hieroglüüfiga, mis kujutavad trooni ja silma. Siiski ei ütle need sümbolid nime tähenduse kohta kuigi palju. Isegi hilisemal ajal elanud egiptlased ei tundnud nimetatud hieroglüüfide päritolu. Nende arvates tähendasid sümbolid “silma jõudu” – see tähendab Ra jõudu. Osirise müüdis rõhutati tema kui kuninga tegevust inimeste seas ja siis tema kuninglikku positsiooni surnute-maailmas.
Selles sfääris vastas tema positsioon Ra omale, kes valitses elavate ilmas. Osirise päritolu on äärmiselt ebaselge . Kirjalike tekstide põhjal pole võimalik välja selgitada, kus või millal teda kummardama hakati. Igatahes on selge, et Osirise kultus on märksa vanem kui mistahes tekst. Pärast seda, kui Lõuna-Egiptus oli võitnud Põhja-Egiptuse, s.t. Varadünastilisel ajajärgul, olid kultuse varasemad keskused Abydosess ja Mendes . Viienda dünastia ajal oli Abüdos Osirise kultuse keskus. Kuid Püramiiditekstides vihjatakse, et juba enne seda püstitati paljudes Osirise pühamuid. Osirise kultus säilitas oma tähtsuse järgnevate aastatuhandete kestel ja mõjutas kristluse kujunemist. Osirise müüdi sisu on peajoontes järgmine. Taeva ja maa, Nuti ja Gebi lasteks olid jumal Osiris ja tema õde ning naine Isis, aga samuti Osirise noorem vend jumal Seth ja selle õde ning naine Neftis. Osirise legendi allikaks on Plutarchos (De Iside et Osiride). Egiptuse kirjalikest tekstidest pole leitud selle loo terviklikku versiooni, ehkki need kinnitavad kreeka autorite jutustusi. Legend on selline. Taevajumalanna Nut ( Rhea ) oli Ra (Heliose) abikaasa. Kuid jumalannat armastas ka Geb (Kronos), kelle tunnetele too vastas. Saanud teada oma naise truudusetusest, läks Ra marru. Ta pani Nutile needuse, öeldes, et jumalanna laps ei saa sündida mitte ainsalgi kuul ega aastal. Võimsa Ra needust ei saanud tühistada, sest ta oli kõigi jumalate valitseja. Oma hädas pöördus Nut jumal Thoti (kreeka Hermes ) poole, kes teda samuti armastas. Thot leidis tänu oma kavalusele pääsetee. Ta läks kuujumalanna Selene juurde (Egiptuses on kuu alati meessoost), kelle valgus võistles päikese enda kiirgusega, ja kutsus ta malet mängima (Frazer kirjutab, et kabet). Panused olid kõrged. Selene mängis oma valguse peale – seitsmekümnenda osa peale igast oma valgusvihust – ja kaotas. Seepärast kahaneb ja kuhtubki kuuvalgus teatud ajal, ja kuujumalanna polnudki enam päikesele rivaaliks. Selenelt võidetud valgusest tegi Thot veel viis päeva ja lisas need aastale (see koosnes tol ajal kolmesaja kuuekümnest päevast), nii et need ei kuulunud ei läinud ega tuleva aasta ega ka ühegi kuu juurde. Nende viie päeval saigi Nut oma viie lapsega maha. Esimesel päeval sündis Osiris, teisel päeval Horos-vanem, kolmandal Seth, neljandal Isis ja viiendal Neftis. Osirise sünni ajal lausus vali hääl, mis kõlas üle kogu maailma: “On sündinud terve maa valitseja!”. Aja jooksul täitusid Osirise kohta käivad ennustused ning temast kujunes võimas ja tark kuningas, kelle valitsuse ajal saavutas Egiptus seninägematu õitsengu. Ka tema otsustas paljude teiste “jumal-kangelaste” kombel oma rahvast tsiviliseerida. Enne elasid inimesed nagu metslased: sõid inimliha ja saatsid korda muid barbaarsusi. Tema andis rahvale seadustiku, õpetas neid maad harima ning selgitas, millised riitused sobivad jumalate kummardamiseks. Pannud Egiptuses maksma seaduse ja korra, rändas Osiris kaugetesse maadesse, et jätkata seal inimeste tsiviliseerimist. Ta oli nii õrn ja hea ning jagas barbaritele teadmisi sedavõrd meeldival moel, et viimased jumaldasid koguni maapinda, millel ta kõndis. Osiris oli nii hea, et teda nimetati “Un-Nofer”, s.o. “hea” (siit – nimi Onufrij). Kuid tema vend jumal Seth oli kurjusjumal. Seth kadestas oma vanemat venda ja otsustas ta kavalusega hukutada. Seth tõi jumalate koosolekule hästi valmistatud ja rikkalikult kaunistatud kasti ja tegi jumalaile ettepaneku sellesse kordamööda sisse heita. Seth lubas kasti kinkida sellele, kellele see on paras . Kast osutus parajaks Osirisele, sest ta oli tema mõõtude järgi valmistatud. Aga niipea kui Osiris kasti heitis, sulgesid Seth ja tema abilised kiiresti kasti ja viskasid selle Niilusesse. Jõe lained kandsid puusärgi merre, kus ta jõudis välja Foiniikia rannikule muistse linna Büblose kohale, kus austati jumal Adonist, kes oli väga sarnane Osirisega . Oma mehele truu jumalannana Isis otsib puusärki Osirise laibaga. Lõpuks leiab ta selle Bübloses, kus lained selle tamariskipõõsasse heitsid. Põõsast kasvas imeväel võimas puu, mille tüves peitus Osirise kirst . Selle maa kuningat hämmastas puu kõrgus ja ilu. Ta andis käsu, et puu maha lõigataks ja selle tüvest tema palee katusele tugisammas tehtaks . Kirst Osirise kehaga jäi aga selle samba sisse. Ja edasi jutustatakse sellest, kuidas Isis leidis selle, kuidas ta lõikas puutüve lõhki ja võttis sealt välja kirstu ning pöördus tagasi Egiptusesse. Sellest lugege ise (kas Frazeri või Lewis Spenseri raamatust). Ja sellest, kuidas Seth leidis kirstu ja rebis Osirise surnukeha raevukalt neljateistkümneks tükiks, et need seejärel üle kogu maa laiali loopida; kuidas Isis võttis papüürusvartest paadi ning asus taas oma abikaasa säilmed otsima ; kuidas ta leidis kõik Osirise kehatükid (välja arvatud tema genitaalid ). Kõikjal, kus Isis leidis surnukehatüki, mattis ta selle maha ning ehitas sinna peale pühakoja. Seepärast ongi Egiptuses nii palju Osirise haudu .
Juba pärast Osirise surma sünnitab Isis poeg Horose (sigitus toimub juba surnud mehega: Isis lendas kulli – kanakulli – kujul tema keha peale). See oli Horos-noorem. Kartes Sethi intriige, sünnitas Isis poja delta padrikuis ja tal õnnestus väike Horos üles kasvatada. Kujutis Isisest, kes hoiab kätel väikest Horost ja toidab teda rinnaga, oli Egiptuse usundis eriti populaarne ja leidis jäädvustamist loendamatuis kujukestes ja reljeefides. Kui Horos sai täisealiseks, astus ta võitlusse oma isa kurja vaenlasega. Võitlus kestis väga kaua; mõlemad näitasid vapruse imetegusid. Asi läks isegi niikaugele, et Seth, keda kimbutas Horos, palub abi Isiselt, kes peab teda kui samast emast sündinud venda aitama “võõra” inimese, oma poja! vastu. Müüdi sellest episoodist näeme, kuivõrd tugevad olid Egiptuses matriarhaadi igandid. Lõpuks siiski võidab Horos ja Osirise õigused ennistatakse; Horos kui tema järeltulija astub troonile elavate riigis, Osiris aga saab surnute kuningas. Niisugune on Osirise müüt oma põhijoontes. Sellest müüdist on säilinud hulk teisendeid, mis nähtavasti on pärit jumala eri austamiskeskustest.
Osirise kultus rikastus Keskmise riigi ajastul sel teel, et temasse lülitati, seoses Isise nutuga lahkunud Osirise pärast, nood leinalaulud, milles egiptuse lesed nutsid taga oma surnud mehi. Ühel papüürusel on säilinud Isise ja Neftise itkulaul surnud venna Osirise üle:
“Tule, Osiris, oma koju... Oo, kaunis noormees , tule ja vaata mind: ma olen ju sinu õde, keda sa armastad. Ära lahku minu juurest. Un-nofer, tule kohe oma koju tagasi. Ma ei näe sind ja minu süda leinab ning minu silmad otsivad sind. Ma tahan sind nii väga silmitseda. Võin ma väsida sinule vaatamast? Magus on sind näha... Tule oma õe, tule oma naise, tule oma abikaasa juurde. Mina olen su õde samast emast, ära lahku minust. Jumalad ja inimesed vaatavad sinu poole ja nutavad sinu järele. Ma hüüan sinu poole ja itken taevani, sina aga ei kuule minu häält, kuigi olen sinu õde, keda sa armastasid maa peal ja peale kelle sa pole armastanud ühtegi teist, oo, minu vend...”
Need kutsed kuulusid templites mängitavate müsteeriumide koosseisu ja neid laulis Isise osa etendav naispreester. Müüt surevast ja taaselustuvast jumalast Osirisest oli populaarne mitte ainult Egiptuses eneses , vaid ka Foiniikias Büblose linnas, kuhu, nagu jutustab legend, lained olid kandnud Osirise puusärgi. Juba Vana Riigi kuningad rikastasid ohvriandidega Büblose templit. Isegi Rooma valitsemisajal peeti Egiptuses ja Bübloses Osirise kannatustele pühendatud üldist püha. Egiptuses visati merre papüüruskera, mis kujutas Osirise pead, ja merevood kandsid selle Foiniikia rannale, kus ta pidulikult vastu võeti. Osirise kultus etendas Egiptuses erakordselt tähtsat osa selle tõttu, et ta sai siin surnutekultuse aluseks.
( Esimene vaheperiood , 23-21 ss., VIII-X dünastiad. Allikad: Vanemad sargateksid jt.). Hermopolise religioossest süsteemist on vähem teada, sest peamised allikad on hilisaegsed, ja pärinevad peamiselt mitte Hermopolisest, vaid teistest religioossetest keskustest. “Püramiiditekstides” viidatakse kaheksale jumalale kui universumi loojatele ja vormijatele. Jumal Nun ning tema abikaasa Naunet olid kas ürgse ookeani või taevalaotuse ja sealt langeva vihma jumalused . Huh (Hu/Hehu) ja Hauhet (Hehut) kehastavad kas lõpmatut ruumi või tuld , Kuk (Kekui) ning Kauket (Kekuit) aga – pimedust , mis lasus ürgsete vete kohal. Amon ja Amaunet – nähtamatu. Teiste allikate järgi viimane paar – Kehr ja Kehret. Paistab, et Kehr ja Kehret kehastasid samuti kaoseööd. Mõni neist jumalaist on konna peaga (mees-jumalad), mõnel on aga mao pea (jumalannadel).
Hermopolise kosmogoonia järgi tekkis ürgsest ookeanist küngas (seal, kus hiljem asutati Hermopolis), selle künka peal oli ilmunud imeline lootos , milles oli sündinud jumal-laps. Sellega lõppes maailma ja päikese loomine. Jumal-laps sigitas teisi jumalusi ja inimesi. Oli ka teine Hermopolise versioon: iibisekujuline Thot pani ürgookeanist (Nun) tõusnud esikünkale (hiljem siin asetses Hermopolis) jumaliku muna, millest koorus välja esijumal (hilisema arusaamise järgi – jumal Ra), kes pärast lõi teised jumalad.
Hermopolis austati Thoti peajumalana. Ei ole selge, millal, mispärast ja kuidas Thot sai Hermopolise oktoaadi peajumalaks. Thot on iibise - või paavianikujuline tarkuse , kirja-, arvutus-, seaduste ja tekstide jumal. Ta oli ka kuujumal , kuusilm, s.t. ajaarvamise jumal. Thot esines jumalate saadikuna ning arvatavasti sellepärast samastasid kreeklased ta Hermesiga (seepärast – Hermopolis, egiptlased nimetasid linna ~ “Hmun”, mis tähendab 8, sest seal oli 8 peajumalat, oktoaad). Thoti kujutati ka iibise peaga inimesena . Et aga iibisel on pikk nokk , siis egiptlased nimetasid jumal Thoti “Suureninaliseks”
Tähtsamaid linde, keda egiptlased kummardasid, oligi iibis. Teda seostati Thoti ja kuuga ning varasemal ajajärgul oli tema kultuse keskuseks Hermopolise linn. Üks lõik Herodotose kirjatööst avaldab selle linnuga seotud kujutluste kohta palju huvitavaid üksikasju. Herodotos ütleb, et külastas üks Buto linna (Buto linn - Põhja-Egiptuses, Deltas ) asuvat kohta Araabias, et saada rohkem teada tiivuliste madude kohta, keda läänetuul Egiptusesse toob. Arvati, et iibis tapab neid nagu teisigi selle maa roomajaid. Jõudnud pärale, nägi ta “niisugusel hulgal madude selgroogusid ja roideid, et seda oli võitmatu kirjeldada: roietest oli moodustanud palju hunnikuid, millest mõned olid suured, teised väikesed, mõned aga keskmise suurusega. Koht, kus luud vedeldavad, asub järskude mägede vahelise kitsa mäekuru sissekäigu juures, mis avaneb avarale tasandikule, mis on ühenduses Egiptuse suure tasandikuga. Räägitakse, et kevaditi lendavad tiivulised maod Araabiast Egiptuse poole, kuid selles mäekurus satuvad nad vastamisi iibisenimeliste lindudega, kes tõkestavad nende edasipääsu ja teevad neile lõpu peale. Araablased kinnitavad, ja egiptlased ise möönavad, et just selle tõttu austavad egiptlased iibiseid nii väga. Iibis on sügavmusta värvi, sookure jalgadega lind; tal on tugevasti konksus nokk kui rukkiräägul. Säärane ongi madudega võitleva musta iibise kirjeldus”.
T e e b a
t e o l o o g i l i n e
s ü s t e e m.
(Keskmine Riik: 21-18 ss., XI-XIII dünastiad; Teine vaheperiood: 18-16 ss., XV-VI dünastiad; Uus Riik: 16-11 ss., XVIII -XX dünastiad. Peamised allikad: Nooremad sargatekstid, Surnuteraamat jt.).
Keskmise Riigi ajal sai valitseva dünastia peajumalaks Amon-Ra, kes Uue Riigi ajal tõusis Egiptuse maailmariigi jumalate kuningaks. Atoni kultus, mida Amenhotep IV ( Ehnaton , 14 s.) püüdis tema asemele vägivaldselt kehtestada, oli küll otsustav samm range monoteistliku jumalamõiste suunas, jäi aga oma äärmise ühekülgsuse tõttu egiptlastele vastuvõetamatuks.
Amon – loomis -ja viljakusjumal, sõnasõnalt “nähtamatu”, “varjatud”. Ehkki paistab, et jumal Amonit mainiti teiste egiptuse jumaluste seas juba viienda dünastia ajal (25-24 ss.), mil temale viidati kui ühele ürgjumalale, saavutasid tema kummardajad kogu Egiptust hõlmava tohutu võimu alles hilisemal ajajärgul: Amoni austati Teebas alates XI dünastiast, esimene peakultuspaik oli Karnak . Kui Ra ning Osiris välja arvata, oli Amoni kummardamine Niiluse orus laiemalt levinud kui ühegi teise jumala kultus. Preesterkond käsitles teda nähtamatu, kõikjal viibiva eluandva esijumalana. Amonile pühendatud kiituslauludes ja teistes kirjutistes iseloomustatakse teda kui “oma laste eest varjatut” ning “jumalate ja inimeste eest varjatut”. Amoni algupäritolu on selgusetu, võimalik, et ta oli algselt tuule- ja õhujumal (teda nimetati sageli õhujumal Shu “hingeks”). Amonit kujutati paljudes eri vormides : troonil istuva inimesena, konna pea ja inimese kehaga, mao peaga, ahvi ja lõvina. Kõige sagedamini joonistati teda habetunud mehena , kes kannab peas kahte pikka ning sirget sulge , mis olid värvitud kas punaseks ja roheliseks või punaseks või siniseks. Amoni pühad loomad on jäär ja hani. Enamasti kujutati Amonit inimkujulisena, sulekroon peas ja sinise kehaga (taeva värv). Ta oli rõivastatud linasesse tuunikasse, kandis käevõrusid ja kaelakeed ning tema rüü tagaosast rippus loomasaba, mis osutas jumala iidsele päritolule. Hiljem, kui ta segunes Raga, sai ta endale kulli pea. Ptolemaioste ajajärgul (4-1 ss. EKr) tehtud kujukestel on tal habetunud mehe pea, põrnika keha, kulli tiivad ning lõvipäka- ja küüntega inimjalad. Kõik see muidugi sümboliseerib vaid tema mitmekülgset olemust: teda peeti kõige võimsamaks jumalaks ja kujutati nii, et temas kajastusid kõik olemasolevad atribuudid . Amonis pidi olema liitunud kogu jumalate kaaslaskond ehk pesedt, ja tõepoolest, tema kultust võib nimetada üheks tõsisemaks muinasaegseks katseks luua monoteistlikku süsteemi, ainujumala kultus.Tema kultuse ja võimuletuleku vägevaks keskuseks oli Teeba linn. Kaheteiskümnenda dünastia ajal ehitati sinna tema auks tempel. Sel ajajärgul oli ta vaid kohalik jumal, aga kui Teeba ülikud võimule tulid ja Egiptuse üle valitsema hakkasid, kasvas nii nende kui ka Amoni prestiiž, ning temast sai Ülem-Egiptuse peajumal . Preestrid kasutasid poliitilise olukorra muutust ning suutsid Amonit kavalalt Ra ja tema teiste esinemisvormidega samastada, omistades kõik päikesejumala atribuudid Amonile. Kuid lisaks väitsid preestrid, et ehkki Amon hõlmas endas nende kõikide tunnusjooni, oli ta neist siiski palju võimsam ja ülevam. Kui Egiptust tabasid rasked ajad ja hüksoslased maa vallutasid, elas Amon tänu oma preestritele tormi üle ning sai egiptlaste peajumalaks. Koos oma abikaasa Muti (teda nimetati tihti “Päikese silmaks”, “maailma emaks ”) ja poja Honsuga (kuujumal) moodustas Amon Teeba jumaliku triaadi. Amonil oli oma enneaad, nagu Heliopolise Aton-Ral. Selle enneaadi koosseis oli samasugune, nagu Heliopolise oma, aga nende jumalate seas oli veel jumalanna Hathor ja jumal Horos. See oli Suur Karnaki pesedt.
teda kas naisena või lehmana. Kuid maad nad ei pidanud naisprintsiibiks (nagu näiteks slaavlased – “emake maa”, ja üldse – teistes paganlikes mütoloogias prevaleerib ettekujutus maa-emast), vaid meheks. Taevajumalannat nimetati egiptuse keeli Nutiks, ja maajumalat Gebiks. Nagu Mesopotaamias, Vana Kreekas, Vana Hiinas jne., nii tunti ka Egiptuses müüti, mille järgi universum oli alguses, kui taevas ja maa ei olnud veel eraldunud, kaootilises seisukorras. Siis aga astus nende vahele õhujumal Shu. Egiptuse vanimate mütoloogiliste vaadete järgi on kõik teised jumalad – taeva ja maa, Nuti ja Gebi lapsed. Taeva ja maa kõrval austati ka märja ürgkaose (Nunit). Et Egiptuses oli ainult üks jõgi, mis niisutas põlde, siis hakati veejumalat, kes tegi maa viljakaks, austama Niiluse jumalana (Hapi), kogu maa heaolu tagava jõe jumalana. Matriarhaadi jäljed avaldusid selleski , et Niilust kujutati poolenisti mehena, poolenisti naisena. VIIES LOENG
Vana-Egiptuse panteon . Peajumalad ja nendega seotud kultused ja müüdid.
Egiptlased austasid sadu jumalaid. Varaste dünastiate tekstides võib kohata ligikaudu kahesaja jumaluse nime, hilisemast ajast pärit Teeba versioon Surnuteraamatust aga annab peaaegu viissada nime, millele tuleb lisada veel kuni kaheksasaja mütoloogilise olendi nimetused. Stadnikovi raamatus, paragrahvis “Ülevaade Egiptuse tähtsamatest jumalatest” antakse kaheksateistkümne tähtsamate jumalate nimestik koos lühikeste annotatsioonidega: Amon, Anubis , Apis , Aton, Atum, Geb, Hathor, Hnum , Horos, Isis, Maat, Min, Month , Nut, Osiris, Seth, Thot, Ra (ei tea, miks mitte Osirise ja Sethi vahel, vaid lõpus... Aga peamine on see, et siin puuduvad: Ptah, Neftis, Šu, Tefnut , Bast, Hapi, Honsu, Mut, Nefertum, Sehmet , Sokar ja teised jumalad ja jumalannad , kes olid vähemalt niisama tähtsad, kui näiteks, Min, kelle kohta kirjutab Stadnikov ainult järgmist: “Min – erekteerunud fallosega mehekujuline viljakus- ja sigivusjumal. Tähtsaim kultuskoht oli Koptoses”. Võib ju lisada, et tema naiseks oli Isis, nende poeg - Horos. Ja üldse: Min on itüfalloslik (ithyfallos) jumal, nagu Priapos Kreeka mütoloogias, satüürid, sileenid , ja isegi Hermes, Apollon ja Zeus !). Raamatu lõpus, nimede registris, annab ta juba umbes poolsada (“Egiptuse jumalad ja jumalannad”). Aga selles registris on nii tähtsamad või Suured jumalad, kui ka väikesed ja üldse vähemtuntud. Ja ikka ei ole selge, miks selles registris puuduvad needsamad Bast, Hapi, Nefertem ...
Aga nagu kirjutas Lewis Spence: “Kui juba vanaegiptuse teoloogid ei suutnud luua vähimalgi määral püsivat panteoni ega anda igale jumalale ning jumalannale pühas galaktikas sobivat positsiooni, mis võimaldaks tal valitseda mõnda konkreetset kosmilist või hingelist sfääri, võib küsida, kuidas saaks kaasaegne mütoloog luua korda nii raskestimõistetavate nähtuste hulgas nagu Niiluse orus kummardatud müütilised jumalused”...
Ja kirjutas ta seda peaaegu 100 aastat tagasi. Maal, taeval ning allmaailmal olid oma kindlad jumalad ning peetakse väga tõenäoliseks, et igaüks kolmest jumalate kaaslaskonnast (enneaadist / pesedtist) seostub ühega neist valdadest. Kõikide kaaslaskondade liikmed teisenesid eri ajajärkudel ning eri linnades. Kohalik peajumal- või jumalanna oli alati antud piirkonna juhiks. Nagu juba öeldud, võis ta teise jumalusega ühineda. Näiteks Heliopolises, kus Atum oli kohalik peajumal, liitsid preestrid tema nimele Ra, kutsudes teda palves Atum-Raks. Paljudes noomides austati üht ja sama jumalat. Näiteks kummardati Horost ja Hathorit kuues ning Hnumit kolmes nomostes. Samasugune lugu oli ka jumalate sümbolitega: näiteks, kulli pea kujutab nii Rad kui ka Horost.
R a (R a – A t u m , A m o n –R a , R a – H a r a h t e jne.).
Esimene ja vanim kosmilist päritolu jumalus on valguse personifikatsioon — Ra , mis ei tähenda midagi muud kui Päikest. Paistab, et võimas Päikesejumal Ra oli juba väga varajasel ajajärgul egiptuse panteonis juhtkohal. Hilisematel aegadel elanud egiptlaste meelest oli tema nimi mingil määral seotud loomisega . Päikesekummardamine oli Egiptuses iidne tava ning arvata võib, et Ra kultusega segunes terve hulk teisi päikesekummardamise kultusi. Igatahes on kindel, et nii läks kullipäise jumala Horose kultusega. Mõlemat jumalat kujutatakse tavaliselt inimese keha ja kulli peaga, mõnikord on nad üleni kullikujulised. Paistab, et juba iidsest aegadest peale samastati Egiptuses kulli päikesega. Teisest küljest aga, Päikesejumal on seotud maoga (Ra sümboliks on maoga ümbritsetud päikeseketas). Nagu te teate, austati Heliopolises Päikest kui kõrgemat ja vanimat jumalikku olevust (Heliopolises Ra on identne kohaliku jumaluse Atumiga – > Atum-Ra). Paljudes müütides on Ra tulnud taeva ja maa sugulisest ühinemisest (Taevas Geb ja Maa Nut peavad igal ööl sigitama uuesti päikesejumala Ra, kes sünnnib igal hommikul Nuti jalgade vahelt uuesti). See versioon vastab vanemale õpetusele. Heliopolises kuulutati aga, et Päikesel pole isa ega ema. Ta kerkis üles künkalt ning lõi maailma, jumalad ja inimesed, tõi maailmale valguse, elu ja liikumine. Päikesejumal Ra säilitas oma positsiooni kui looja ja kõrgeim valitseja kogu Egiptuse ajaloo vältel, olles lühikest aega kõrvale tõrjutud vaid Ptahi poolt Memfises. Alates neljandast dünastiast (26-25 ss.) kannavad Egiptuse kuningad lisanime “Ra poeg”.
Egiptlastel oli mitu erinevat arusaama sellest, kuidas päike üle taevakaare rändas. Ühe variandi järgi purjetas ta paadi või laevaga üle taevavete. Nii sõitis tõusev päike laevas nimega Manzet (st. “tugevnev”), kuid õhtuse päikese kandis loojumispaika laev Mesektet (st. “nõrgenev”). Mõlemad nimed tähistavad allegooriliselt tõusvat ja loojuvat päikest. Ra muutumatu tee üle taevavõlvi oli loomise ajal paika pannud jumalanna Maat, kes kehastas õiglust ja korda. Rad abistas tema igapäevasel retkel grupp sõbralikke jumalusi, kes juhtisid tema laeva loojuva päikese asupaika. Thot ja Maat olid kindlaks määranud kursi ning Horos oli tüürimees ja komandör. Heliopolises samastati hiljem Horos Ra-Harahtega (“Horisondi Horos”). Kummalgi pool laeva ujusid lootsiametis kalad, kuid kaasjumaluste abist hoolimata ründasid Ra laeva pidevalt kõige jubedamad koletised ja deemonid, kes püüdsid sõiduki edukat kulgu kõikvõimalike takistustega pidurdada. Ra kõige võimsam vastane oli madu Apop, kes kehastas ööpimedust. Kõik surma ja teadmatusega seotud koledused olid kehastanud selles koletislikus maos, kes juhtis oma pesakondi allilma pimeduses nii jumalate kui ka inimeste vastu. Tema kohta on palju teavet Apopi kukutamise raamatus, kus antakse koletise võitmiseks vajalikke loitse ja muid näpunäited, mida Teebas asuvas Amon-Ra templis iga päev retsiteeriti. Neis tekstides viidatakse Apopile kui krokodillile ja maole ning kirjeldatakse, kuidas peab teda sümpateetilise maagia abil odadega läbi torkama ja nugadega pussitama; kuidas tuleb tema pea maha raiuda ja teda nii põletada, et ta tõesti tuleroaks saaks. Õpetused käivad ka tema õelate poolehoidjate kohta. Neid maagilisi toiminguid viidi Teebas läbi päevast päeva ning usuti, et need on päikesejumalale tema rännakul suureks abiks. Apopi puhul on tegemist deemoniga, mida võib kohata peaaegu igas mütoloogias. Ta on koletis, kes iga päev päikesega võitleb ning lõpuks taevakeha alla kugistab. Muidugi, Apop ei söönud Rad ära, aga ta jõi ära kõik vee allilma Niilusest. Ra võitis Apopi ja sundis teda välja oksendama kõik vee. Selle müüdi teise versiooni järgi Ra (suure punaka kassi kujul) tappis ta püha puu jalamil (sükomoor?), lõigates tal pea otsast. Hea näide sellest, missugust kõikehõlmavat tähtsust omas päike egiptlaste usundlikes kujutluses, pakub üks muistne müüt, mis on kirja pandud Vana riigi lõpul “Püramiidide tekstides”. Selles müüdis jutustatakse jumalate omavahelisest võitlusest ja sellest, kuidas võitja sõi võidetut:
“Tema elab igasuguse jumala olemusest, ta sööb aplalt nende sisikonnad, sest nende sisikonnad on täis lummusid... Ta ahmib jumalate südameid... Ta toitub täissöönud sisikondadest, ta kustutab oma nälga nende eluga, südametega, lummudega”.
Nagu teada, on paljudel nn. primitiivseil (arhailistel) rahvastel samasugused põhjendused inimsöömiseks. Võitja sööb surmatud vaenlase mitte niivõrd nälja kustutamiseks, kuivõrd selleks, et, süües vaenlase südame või maksa, omandada langenu vaprust ja jõudu, mida see omas elavana. Muistne müüt sellest, kuidas võitja jumal sööb oma löödud vaenlased, mõtestati lahti kui jutustus tähtede hukkumisest kõikevõitva ja kõikeneelava päikese kiirtes:
“Kustuvad tähed, eksleb Amburi tähtkuju, värisevad Lõukoera tähtkuju luud... nad näevad Päikest hiilgavana, hingestatuna, nagu jumalat, kes elab oma isadest ja saab toitu oma emadelt... Tema jõud kätkeb horisondis, nagu Atumil (õhtupäikesel), kes tema sünnitas, aga sünnitas ta enesest tugevamana... Päike keedab nendest toitu oma õhtupadades... Suured neist lähevad tema hommikulauale, keskmised nendest tema õhtulauale, väikesed tema öölauale... Taevaelanikud on loovutatud Päikesele”.
Seega hävitas kõikeneelav Päike kõik taevatähed. Päikese kõrval paistis silma ainult Kuu, aja reguleerija (jumal Thot), ja Siirius, täht, millest sõltus Niiluse veetõus, Egiptuse kogu heaolu läte. Siirius ilmus Egiptuses esmakordselt horisondile üheksateistkümnendal juulil, s.o. hetkel, mil algas veetõus. Seepärast pühendati Siirius, mis etendas nii tähtsat osa, Ra lapselapsetütrele (teise variandi järgi – tema tütrele) – viljakus jumalanna Isis-Hathorile, kes andis maale kõik maised hüved. Isis on viljakuse ja emaduse jumalanna, Hathor aga – armastuse, tantsu ja taevajumalanna. Mõlemad osalevad väga tihti müütides koos Raga.
Rad ehk Amon-Rad austati kõikjal üle maa pidustustel, mis kestsid üle kuu, ajal, kui põllumaa oli üle ujutatud ja talupojad ei saanud töötada.
Osirise kultus ja müüt
Sureva ja taaselustuva jumala kultus õilmitses Egiptuses eriti lopsakalt. Sureva ja taaselustuva looduse jumal on viljatera kehastus, “viljatera jumal” aga, rääkides ühe egiptuse teksti sõnadega, ta
“annab kogu maailma kõrsvilja ja toidu. Tema toob küllasust ja ilmutab end vee kujul. Kõik hingavad, südamed hõiskavad, kõhud rõõmustavad, kõik palvetavad, kõik ülistavad tema ilu. Magus on meie armastus tema vastu, tema meeldivus ringleb südameis. Suur on kõigi armastus tema vastu”.
Sureva ja taaselustuva looduse jumalat – viljatera – , hiljem aga ka veejumalat austati jumal Osirisena. Ükski Egiptuse panteoni jumalaist ei olnud nii populaarne, nii lähedane kõigi nomoste usundile kui jumal Osiris. Osirise müüt ja tema kuju, nii nagu seda tunti hilisematel sajanditel, kujunes välja ajajärgul, mil Põhja- ja Lõuna-Egiptuse vahel puhkes julm võitlus Niiluse oru ühendamise pärast. Selles võitluses hakkas põhjanomoste ülemkiht tähtsustama delta tsentraalse nomose kohaliku jumalat (Busirise nomose jumalat). Seda jumalat hakati nimetama Osiriseks. On võimalik, et see nimi tähendas “silma paik”, s.o. jumal, kellel puhkasid inimeste silmad. Osirise nime vanimat ja lihtsaimat vormi jäädvustati kahe hieroglüüfiga, mis kujutavad trooni ja silma. Siiski ei ütle need sümbolid nime tähenduse kohta kuigi palju. Isegi hilisemal ajal elanud egiptlased ei tundnud nimetatud hieroglüüfide päritolu. Nende arvates tähendasid sümbolid “silma jõudu” – see tähendab Ra jõudu. Osirise müüdis rõhutati tema kui kuninga tegevust inimeste seas ja siis tema kuninglikku positsiooni surnute-maailmas.
Selles sfääris vastas tema positsioon Ra omale, kes valitses elavate ilmas. Osirise päritolu on äärmiselt ebaselge. Kirjalike tekstide põhjal pole võimalik välja selgitada, kus või millal teda kummardama hakati. Igatahes on selge, et Osirise kultus on märksa vanem kui mistahes tekst. Pärast seda, kui Lõuna-Egiptus oli võitnud Põhja-Egiptuse, s.t. Varadünastilisel ajajärgul, olid kultuse varasemad keskused Abydosess ja Mendes. Viienda dünastia ajal oli Abüdos Osirise kultuse keskus. Kuid Püramiiditekstides vihjatakse, et juba enne seda püstitati paljudes Osirise pühamuid. Osirise kultus säilitas oma tähtsuse järgnevate aastatuhandete kestel ja mõjutas kristluse kujunemist. Osirise müüdi sisu on peajoontes järgmine. Taeva ja maa, Nuti ja Gebi lasteks olid jumal Osiris ja tema õde ning naine Isis, aga samuti Osirise noorem vend jumal Seth ja selle õde ning naine Neftis. Osirise legendi allikaks on Plutarchos (De Iside et Osiride). Egiptuse kirjalikest tekstidest pole leitud selle loo terviklikku versiooni, ehkki need kinnitavad kreeka autorite jutustusi. Legend on selline. Taevajumalanna Nut (Rhea) oli Ra (Heliose) abikaasa. Kuid jumalannat armastas ka Geb (Kronos), kelle tunnetele too vastas. Saanud teada oma naise truudusetusest, läks Ra marru. Ta pani Nutile needuse, öeldes, et jumalanna laps ei saa sündida mitte ainsalgi kuul ega aastal. Võimsa Ra needust ei saanud tühistada, sest ta oli kõigi jumalate valitseja. Oma hädas pöördus Nut jumal Thoti (kreeka Hermes) poole, kes teda samuti armastas. Thot leidis tänu oma kavalusele pääsetee. Ta läks kuujumalanna Selene juurde (Egiptuses on kuu alati meessoost), kelle valgus võistles päikese enda kiirgusega, ja kutsus ta malet mängima (Frazer kirjutab, et kabet). Panused olid kõrged. Selene mängis oma valguse peale – seitsmekümnenda osa peale igast oma valgusvihust – ja kaotas. Seepärast kahaneb ja kuhtubki kuuvalgus teatud ajal, ja kuujumalanna polnudki enam päikesele rivaaliks. Selenelt võidetud valgusest tegi Thot veel viis päeva ja lisas need aastale (see koosnes tol ajal kolmesaja kuuekümnest päevast), nii et need ei kuulunud ei läinud ega tuleva aasta ega ka ühegi kuu juurde. Nende viie päeval saigi Nut oma viie lapsega maha. Esimesel päeval sündis Osiris, teisel päeval Horos-vanem, kolmandal Seth, neljandal Isis ja viiendal Neftis. Osirise sünni ajal lausus vali hääl, mis kõlas üle kogu maailma: “On sündinud terve maa valitseja!”. Aja jooksul täitusid Osirise kohta käivad ennustused ning temast kujunes võimas ja tark kuningas, kelle valitsuse ajal saavutas Egiptus seninägematu õitsengu. Ka tema otsustas paljude teiste “jumal-kangelaste” kombel oma rahvast tsiviliseerida. Enne elasid inimesed nagu metslased: sõid inimliha ja saatsid korda muid barbaarsusi. Tema andis rahvale seadustiku, õpetas neid maad harima ning selgitas, millised riitused sobivad jumalate kummardamiseks. Pannud Egiptuses maksma seaduse ja korra, rändas Osiris kaugetesse maadesse, et jätkata seal inimeste tsiviliseerimist. Ta oli nii õrn ja hea ning jagas barbaritele teadmisi sedavõrd meeldival moel, et viimased jumaldasid koguni maapinda, millel ta kõndis. Osiris oli nii hea, et teda nimetati “Un-Nofer”, s.o. “hea” (siit – nimi Onufrij). Kuid tema vend jumal Seth oli kurjusjumal. Seth kadestas oma vanemat venda ja otsustas ta kavalusega hukutada. Seth tõi jumalate koosolekule hästi valmistatud ja rikkalikult kaunistatud kasti ja tegi jumalaile ettepaneku sellesse kordamööda sisse heita. Seth lubas kasti kinkida sellele, kellele see on paras. Kast osutus parajaks Osirisele, sest ta oli tema mõõtude järgi valmistatud. Aga niipea kui Osiris kasti heitis, sulgesid Seth ja tema abilised kiiresti kasti ja viskasid selle Niilusesse. Jõe lained kandsid puusärgi merre, kus ta jõudis välja Foiniikia rannikule muistse linna Büblose kohale, kus austati jumal Adonist, kes oli väga sarnane Osirisega. Oma mehele truu jumalannana Isis otsib puusärki Osirise laibaga. Lõpuks leiab ta selle Bübloses, kus lained selle tamariskipõõsasse heitsid. Põõsast kasvas imeväel võimas puu, mille tüves peitus Osirise kirst. Selle maa kuningat hämmastas puu kõrgus ja ilu. Ta andis käsu, et puu maha lõigataks ja selle tüvest tema palee katusele tugisammas tehtaks. Kirst Osirise kehaga jäi aga selle samba sisse. Ja edasi jutustatakse sellest, kuidas Isis leidis selle, kuidas ta lõikas puutüve lõhki ja võttis sealt välja kirstu ning pöördus tagasi Egiptusesse. Sellest lugege ise (kas Frazeri või Lewis Spenseri raamatust). Ja sellest, kuidas Seth leidis kirstu ja rebis Osirise surnukeha raevukalt neljateistkümneks tükiks, et need seejärel üle kogu maa laiali loopida; kuidas Isis võttis papüürusvartest paadi ning asus taas oma abikaasa säilmed otsima; kuidas ta leidis kõik Osirise kehatükid (välja arvatud tema genitaalid). Kõikjal, kus Isis leidis surnukehatüki, mattis ta selle maha ning ehitas sinna peale pühakoja. Seepärast ongi Egiptuses nii palju Osirise haudu.
Juba pärast Osirise surma sünnitab Isis poeg Horose (sigitus toimub juba surnud mehega: Isis lendas kulli – kanakulli – kujul tema keha peale). See oli Horos-noorem. Kartes Sethi intriige, sünnitas Isis poja delta padrikuis ja tal õnnestus väike Horos üles kasvatada. Kujutis Isisest, kes hoiab kätel väikest Horost ja toidab teda rinnaga, oli Egiptuse usundis eriti populaarne ja leidis jäädvustamist loendamatuis kujukestes ja reljeefides. Kui Horos sai täisealiseks, astus ta võitlusse oma isa kurja vaenlasega. Võitlus kestis väga kaua; mõlemad näitasid vapruse imetegusid. Asi läks isegi niikaugele, et Seth, keda kimbutas Horos, palub abi Isiselt, kes peab teda kui samast emast sündinud venda aitama “võõra” inimese, oma poja! vastu. Müüdi sellest episoodist näeme, kuivõrd tugevad olid Egiptuses matriarhaadi igandid. Lõpuks siiski võidab Horos ja Osirise õigused ennistatakse; Horos kui tema järeltulija astub troonile elavate riigis, Osiris aga saab surnute kuningas. Niisugune on Osirise müüt oma põhijoontes. Sellest müüdist on säilinud hulk teisendeid, mis nähtavasti on pärit jumala eri austamiskeskustest.
Osirise kultus rikastus Keskmise riigi ajastul sel teel, et temasse lülitati, seoses Isise nutuga lahkunud Osirise pärast, nood leinalaulud, milles egiptuse lesed nutsid taga oma surnud mehi. Ühel papüürusel on säilinud Isise ja Neftise itkulaul surnud venna Osirise üle:
“Tule, Osiris, oma koju... Oo, kaunis noormees, tule ja vaata mind: ma olen ju sinu õde, keda sa armastad. Ära lahku minu juurest. Un-nofer, tule kohe oma koju tagasi. Ma ei näe sind ja minu süda leinab ning minu silmad otsivad sind. Ma tahan sind nii väga silmitseda. Võin ma väsida sinule vaatamast? Magus on sind näha... Tule oma õe, tule oma naise, tule oma abikaasa juurde. Mina olen su õde samast emast, ära lahku minust. Jumalad ja inimesed vaatavad sinu poole ja nutavad sinu järele. Ma hüüan sinu poole ja itken taevani, sina aga ei kuule minu häält, kuigi olen sinu õde, keda sa armastasid maa peal ja peale kelle sa pole armastanud ühtegi teist, oo, minu vend...”
Need kutsed kuulusid templites mängitavate müsteeriumide koosseisu ja neid laulis Isise osa etendav naispreester. Müüt surevast ja taaselustuvast jumalast Osirisest oli populaarne mitte ainult Egiptuses eneses, vaid ka Foiniikias Büblose linnas, kuhu, nagu jutustab legend, lained olid kandnud Osirise puusärgi. Juba Vana Riigi kuningad rikastasid ohvriandidega Büblose templit. Isegi Rooma valitsemisajal peeti Egiptuses ja Bübloses Osirise kannatustele pühendatud üldist püha. Egiptuses visati merre papüüruskera, mis kujutas Osirise pead, ja merevood kandsid selle Foiniikia rannale, kus ta pidulikult vastu võeti. Osirise kultus etendas Egiptuses erakordselt tähtsat osa selle tõttu, et ta sai siin surnutekultuse aluseks.
KUUES LOENG
Surnutekultus: matmine ja mumifitseerimine , hauatagune maailm, Osirise kohus.
(S.Stadnikov. V-E kultuurilugu. “Surm ja teisepoolsus vanas Egiptuses”, vt. ka: Horisont , N 7, 1991, lk 1-6).
Ükski rahvas ei ole omistanud surnutekultusele nõnda suurt tähtsust kui egiptlased. Poleks liialdus väita, et egiptlase (eriti – kõrgklassi egiptlase) elu oli pikk ettevalmistus surmaks. Võib öelda ka teisiti: vanad egiptlased nautisid niivõrd elu, et soovisid tunda maiseid lõbusid ka pärast surma. Aga selleks, et elada igavesti , pidid inimese hing ja vaim (ka ja ba) olema ühendatud kehaga ka pärast surma ja sellepärast tuli kehi säilitada. Siit – mumifitseerimise kunst .
Hauad, hauakambrid , mastabad ja püramiidid.
Varaseimasse perioodi kuuluvad matused olid niisugused: laip asetati enne muldasängitamist kägarasse. Vaatamata oma tohutule pindalele oli Egiptus lämbumas surnute hulga kätte, sest laipu maeti ainult kitsastele kultiveeritud maaribadele Niiluse läänekaldal ja deltas (aga varem, peamiselt vaesed inimesed, maeti kõrbesse, kus liiv kuivatas nende kehad). Kui jälgida varaste egiptuse haudade arengut, siis täheldame, et need tehti aja jooksul üha sügavamad, et öösiti ringihulkuvatele šaakalitele mitte pakkuda saagivõimalust. Maetu põlved puudutasid lõuga ja käed olid näo ees. Pea oli pööratud lääne poole. Sellel, et surnud alati läänesuunas viimsele puhkepaigale sängitati, oli oma põhjus, sest läänes, kus päike kadus igal õhtul lubjakiviplatoode või kõrbeluidete taha, oletati sissekäiku allilma. Hilisemal esiajaloolisel perioodil oli surnukeha tihti nii kõvast sisse mähitud, et kõik luud asetsesid üksteise suhtes paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda ümbritsesid eluks vajalikud asjad, nagu toit ja enesekaitsevahendid, mida võis surnul endal või tema ka’l edaspidi vaja minna. On leitud ka õlut sisaldavaid kahest kivitükist anumaid, erinevaid võideid, ränikivist nuge ning odaotsi, kaelakeesid ja teisi esemeid, mida lahkunu elu jooksul oli tarvitanud. Surnukeha peale asetati amuletid, et need kaitseksid teda nii siin- kui ka sealpoolsuses kurjade vaimude eest. Vana riigi ajastul, mida võib nimetada ka Püramiidide ajastuks , läks moodi uut tüüpi matus. Levis lihtsamat sorti mumifitseerimine. Mõned egiptoloogid arvavad, et see tava sai alguse surnute jumala Osirise kultusest ja mõjutas edaspidi tugevasti egiptuse matusetavasid, usulisi kombeid ja mõtteviisi. Kuid nende kahe perioodi vahel – esiajaloolise ja Püramiidide ajastu – said populaarseks veel muudki hauatüübid. Primitiivselt kaevatud hauad muutusid hiljem täisnurkseteks shahtideks – kambriteks, millel olid hauapanuste säilimiseks kõrvalkambrid. Esimese dünastia vaarao maeti suurde ristkülikukujulisse tellistest hoonesse, kus oli mitu väljastpoolt ligipääsmatut ruumi. Ühte neist ruumidest asetati kuninga keha, teistesse kanti aga hulk ohvriande ja tarberiistu. Lõpuks pidi haud ka väljastpoolt nähtav olema: see varustati piirmüüriga ja täideti ehitusmaterjaliga, nii et tekkis omalaadne pikliku tellise kujuline hauamonument. See kõik oli vaid esiajaloolise matmiskombe viimistletud variant. Väljas liigendasid haudehitist uksekujulised nishid. Arvati, et nende kaudu sai surnud kuninga ka tulla ja minna vastavalt oma soovile. Esmalt paigaldati näilik uks, mis kandis surnu nime ja manavormeleid. Hiljem ehitati selle ukse taha ka vastavad ruumid. Näilikud uksed ehitati alati hauakambri idaseina, seega suunaga läände, selle taha jäävad ruumid ja käigud moodustasid tõelisi labürinte. Ümber hoone ehitati müür ning aeg-ajalt viidi valitseja tarvis nishidesse värskeid ohvriande. Kogu ehitise katteks kuhjati mullast või tellistest vall. Olenevalt surnu tähtsusest ja rikkusest on need haudehitised erineva suurusega. Neid nimetatakse mastabadeks, mis araabia keeles tähendab pinki . Sellised mastabad lasevad endale püstitada 1. ja 2. dünastia (30-28 ss.) vaaraod Abydosesse. Ent alles 3.dünastia ajast kohtame kuningas Dzhoseri (27 s.) haual erinevat tüüpilisest mastabast. See ehitis muutub hiljem erineva suurustega mastabade üksteise peale ehitamise teel astmikpüramiidiks, mille arst ja ehitusmeister Imhotep rajas oma vaaraole. Valitseja nimi maaliti hieroglüüfides väljas asuvale suurele mälestustahvlile, lisamata mingeid andmeid tema elu, isiksuse või tegude kohta. Paljudes varastes kuninglikes matusepaikades on naiste, teenrite ja koerte hauad. Kõik nad tapeti vastavalt noorema kiviaja kombele vaarao haua juures, et nad võiksid teda uues elus saata ning teenida. Hiljem inimohvreid enam ei toodud ning hauaäärsed tapatalgud asendati naiste ja alamate kujude või piltidega kuninglikus hauas. Kõik see oli ainult rikkalikult sisustatud vaaraohaudade puhul, sest tavaline inimene maeti niisama vaeselt, nagu ta oli elanudki, ja sellele vastasid ka tema hauapanused. Esialgsel matmisviisil oli vähe ühist luksusliku balsameerimisriitusega. See pompoosne igavikuks konserveerimine jäi alatiseks ülikute ja vaaraode eesõiguseks. Tavaline egiptlane maeti isegi Uue Riigi lõpus peaaegu samuti nagu tema esivanemad kolm tuhat aastat enne teda. Veel tänapäevalgi leitakse kuumast kõrbeliivast haudu, milles surnud lebavad kägaras vasakul küljel, niinesroguskiga kaetud, ent tänu väikesele õhuniiskusele on ilma mumifitseerimatagi üle aastatuhande hästi säilinud. Surnutekultus oli ometi üks ja seesama: ka kõige vaesemale fellahile olid kaasa pandud savinõud toidu ja joogiga, lihtsad relvad ja kosmeetika-tarbed, nagu näiteks Egiptuses nii hinnatud lauvärv. Kõrgklassi egiptlaste hauasisustus oli peen ja kallis – toolid , anumad, relvad, parukad ja mõnikord isegi kaarikud (vankrid?).
Püramiididest ma hakkan jutustama detailsemalt hiljem. Õigupoolest pole püramiid midagi muud kui hiiglaslik kivikalme, kuhu pole kuhjatud mitte kive või kaljutükke, vaid tohutu suuri graniitplokke. Tihti ei ole hauakamber midagi enamat tühjast võlvlaega ruumist, millesse viiv kitsas käik pärast kuninglikku matust hoolikalt suleti. Snofru oli esimene vaarao, kes 3.dünastia lõpul tahtis endale rajada tõelise püramiidi. Kuid Medumi lähedal alanud ehitus ei jõudnud lõpule, sest Snofru viis oma residentsi põhja poole. Sakkarast põhja pool laskis ta püstitada teise püramiidi. Üheksakümne seitsme meetri kõrguse, murrukohaga kantidel. Snofru järeletulijad Cheops / Hufu (147 meetrit) ja Chephren ehitasid endale püramiidid Giza lähedale. Praegu on kogu Egiptuses 69 suuremat püramiidi. Paljud püramiidid, millele vanades tekstides viidatakse, on kas täiesti kadunud või tundmatuseni muutunud.
M u m i f i t s e e r i m i n e.
Alles 5. dünastia ajal (u.25-24 ss.) saab ülekaalu matmisvorm, mis enim vastab vanade egiptlaste uskumustele ja tõekspidamisele: mumifitseerimine. Esialgu oli see mõeldud vaid Osirisega samastatud vaaraodele, kuid vajadus hoolitseva kaaskonna järgi nõudis ka nende õukondlaste palsameerimist. Nimetatud tava võeti jõukate inimeste poolt üle ning levis kõigisse ühiskonnakihtidesse, kuni lõpuks marineeriti ka vaeseima egiptlaste keha vähemalt naatriumoksiidis. Mumifitseerimine muutus viimistletuks alles Uue Riigi ajal.
Oma “Ajaloos” jutustab Herodotos mitmesugustest mumifitseerimisviisidest:
“Seal on inimesi, kes tegelevad mumifitseerimiskunstiga elukutseliselt. Kui nendele inimestele tuuakse surnukeha, näitavad nad omastele muumiamudeleid, mis on loomutruult värvitud. Nad kinnitavad, et see on täiuslik mumifitseerimismeetod, kui mitte arvestada seda, mida kasutab jumal. Siis näitavad mumifitseerijad omastele teist, vähemväärtuslikku ja odavamat viisi, ning lõpuks kolmandat meetodit, mis maksab kõige vähem. Mumifitseerijad selgitavad kõike ja küsivad siis, millisel viisil tuleb surnut töödelda. Inimesed, kes surnu on toonud, nimetavad hinna, mida nad on valmis maksma, ja lähevad ära. Mumifitseerijad jäävad laibakuuri. Kalleim ja parim balsameerimisviis on järgmine. Esmalt kistakse aju raudkonksuga ninasõõrmete kaudu välja, osaliselt kallatakse ajju ka lahuseid. Siis avatakse etioopia kivist terava noaga kõhuõõs, sisikond ja siseorganid võetakse välja, keha loputatakse seestpoolt palmiviinaga ning hõõrutakse sisse peeneksjahvatatud lõhnaainetega. Seejärel konserveerivad nad keha, lastes sel seitsekümmend päeva liguneda soodalahuses (naatriumsoolade lahuses. – I.A.). Üle seitsmekümne päeva ei tohi laip soodalahuses olla. Selle tähtaja möödudes surnu pestakse ja mähitakse lõuendiribadesse. Nad katavad surnukeha teatud kummilahusega, mida Egiptuses kasutatakse liimi asemel. Seejärel viivad omaksed muumia ära. Vahepeal on nad valmistanud muumiasarga. Muumia asetakse sellesse sarka ning säilitatakse laibakambris püstiasendis. Niisugune on kalleim mumifitseerimisviis. Kes suuri kulusid kardab , valib keskmise viisi. See on järgmine. Laipa ei lõigata lahti, et sisikonda välja võtta. Surnu kõhuõõs täidetakse selle asemel klistiiri abil seedriõliga. Seedriõli pritsitakse sisse päraku kaudu, kuid nii, et see välja joosta ei saaks. Selliselt prepareeritud laip peab määratud aja soodas laagerduma. Seejärel lastakse kehast seedriõli välja. Õlil on nii tugev toime, et see sisikonna ja liha välja uhub. Laibast jäävad järele vaid nahk ja luud. Kui see protseduur on lõppenud, antakse laip sugulastele tagasi. Kolmas mumifitseerimisviis, mida kasutatakse väikese sissetulekuga klientide puhul, on järgmine: kõhuõõs puhastatakse lahtistiga ja soolatakse sisse. Mumifitseerijad asetavad laiba lõpuks seitsmekümneks päevaks soodasse ning lasevad selle seejärel ära viia”.
On vaja lisada, et palsameerivad preestrid, kes eemaldasid aju, südame, kopsud, maksa, mao ja sisikonna, asetasid need eraldi nelja väikesesse kivinõusse, kanoopidesse, mis kaeti kaitsejumala pea kujulise kaanega. Uue Riigi ajastul kujutasid need Horose nelja poega (või tema nelja abilist): inimpealist Mestit (või Amset), ahvipealist Hapit, šaakalipäist Tuamutefi ja kullipealist Gebhsennufi. Need olid vaimud, kes valvasid põhja-, lõuna-, ida- ja läänekaart. Hiljem asetati need hauda muumia kõrvale. Keha peale ja sisse asetati igasuguseid amulette; südame asemele pandi rinda kivist põrnikas skarabeus, millele oli kirjutatud maagiline valem.
M a t u s e t s e r e m o o n i a.
Matusetseremoonia oli suursugune ja muljetavaldav. Kui mumifitseerimine oli lõpetatud, asetati muumia kirstu, mis hilisematel aegadel kujutas Osirist, sest lahkunu pidi sarnanema temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma – vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma võimalikult palju õnnistusi ja sargal enam selleks ruumi ei jätkunud, oldi sunnitud need papüürusele kirjutama ja sarka asetama: see ongi nn. surnuraamat. Kirjad palusid jumalatelt abi. Anubis, Osiris, Nut ja Isis, eelkõige aga neli Horose last pidid lahkunut kaitsma. Viimased olid need, kes olid avanud Osirise suu, et too taas süüa ja kõnelda saaks. Ning samuti pidid Horose pojad surnut hoidma nälja ja janu eest. Kui muumia oli sarka suletud ja maa alla või kaljusse raiatud hauakamber valmis, peeti iga kord maha matuse riitus. Kes rikkam, oli juba oma eluajal nii korraldanud, et tema muumia maeti Osirise pühasse linna Abydosesse. Võis lasta endale aga Abydoses rajada ka butafoorse hauakambri või püstitada hauakivi. Mõnikord juhtus, et surnukehi tuli transportida mööda vett. Siis koosnes matuserongkäik eredavärvilistest paatidest. Tavapärane oli lihtsalt muumiad Niilust mööda Abydosesse tuua, seal nendega Osirisele ohvritoomises osaleda ning need siis kodukohta matta. Matuserongkäik algas iga kord Niiluse läänekaldalt, kus muumiasark asetati lamedale laevale, mille keskosas oli baldahhiin ja mis oli rikkalikult lilledega ehitud. Kummalgi pool sarka istusid karjudes ja kaeveldes surnu paljastatud rindadega lesk ja tütred, samal ajal kui õlgadele laotatud leopardinahaga surnupreester muumiat viirukisuitsuga ümbritses. Laeva ees, millel asus muumia, sõitis väiksemal laeval üks surnu meessoost sugulastest, kes valjusti hüüdis tüürimehele: “Pööra läände, õiglaste maa pole. Naised laeval nutavad väga. Rahus lääne poole. Tule rahus, sa ülistatu. Kui päev on saanud igavikuks, näeme sind taas. Vaata, sa lähed sellele maale, mis inimesed segab”.
Vastavalt surnu sugulaste tähtsusele ja hulgale osales protsessioonis rohkem või vähem laevu. Neli härga vedasid lamedapõhjalise laeva, millel asus muumiasark, teisel kaldal veest välja ja lohistasid selle matmispaika, “et ta seltsiks isade ja emadega ning et surnuteriigi valitsejad ütleksid talle tere tulemast ”. Paistab, et haua ääres läbi viidud tseremoonia , mis sümboliseeris Ra-Osirise öist rännakut, oli lausa teatraalne. Retsiteeriti kohustuslike palveid ja suitsutati viirukit. Lahkunu sugulased kaeblesid valjusti, abiks elukutselised leinalised, kes itkesid läbilõikavalt, kui rongkäik lähenes pikkamisi hauale ehk mastabale, millest sai muumia viimne puhkepaik. Matuserituaali tähtsaim isik oli preester , keda kutsuti semiks. Kui matuserong saabus, lebas sem nagu muumiagi sidemetesse mähitult hauas. Kolm meest pidid semi äratama, et too juhiks pikalevenivat tseremooniat. Kui jõuti pika haudehitise ukseni, võeti surnukeha kirstust ning jumal Anubist sümboliseeriva šaakalimaskiga preester tõstis ta mastaba seina najale püsti. Seejärel asus sem läbi viima tähtsat suu ja silmade avamise rituaali. Paljude maagiliste loitsude ning märkide saatel avati konksu abil surnu suu (teiste allikate järgi kasutas preester selleks oma väikest sõrme). Selle tavaga seoses loodi ka teos pealkirjaga “Suu avamise raamat”. “Suu avamine ” oli kõige tähtsam matusetseremoonia osa muumia ettevalmistamisel. Lahkunu perekond luges palveid, samal ajal kui preester piserdas vett ja kasutas erilisi instrumente, et puudutada muumia suud : roosakast ränikivist konksu, hallikasrohelisest kivist nuga , vaase, väikesi kivist nuge, võideid, õlisid jpm. Ilma selle rituaalita ei saanud surnu teises ilmas süüa, juua, rääkida ega liikuda . Viimaks lasti kirst koos muumiaga pika köie abil hauda, kus hauakaevajad selle vastu võtsid.
Hauatagune elu ja Osirise kohus.
Hauatagust maailma kujutlesid egiptlased endile Ialu pühade väljade näol (Iaru/Jalu – õiglaste/vagade väljad), kust voolab läbi maa-alune Niilus, mida mööda sõidavad oma laevades päikesejumal Ra ja teised taevatähed. Nagu Niilus oli Egiptuses ainukeseks teeks , nii liiguvad ka taevatähed, päike ja kuu mööda maa-alust Niilust. Vastavalt öötundide arvule oli kogu allilm jaotatud kaheteistkümnesse ossa . Sattunud Ialu väljade ühte ossa, võis surnu iga ööpäev ühe tunni jooksul palest palgesse näha päikesejumal Rad ja koos teiste surnutega tõmmata tema laeva köit. Seal, Ialu väljadel, tegeles surnu samade asjadega, millega ta oli harjunud oma elus: haris põldu, külvas nisu, lõikas ja peksis vilja. Kuid kõige raskemat tööd – põldude niisutamist – ei olnud tarvis teha: hauatagustel põldudel on lõpmata palju kanaleid ja nisu kasvab seal kõrgemaks inimestest. Inimesed võisid vabaneda töödest Ialu väljadel. Siin tuli appi maagia. Valmistati väikesed inimkujukesed, kel oli viljakott seljas ja kõblas käes. Kujukestele kirjutati maagilised valemid, mis panid nad surnu asemel tööle. Need kujukesed olid tema toitjad, nad asusid surnu kutsel põldudel tööle; sellerärast nimetati neid “ušebtideks” (või ušaubti/ušabtiu/šabti), s.o. vastajaks. Need kujutasid mitmesuguste elukutsete esindajaid. Et sealpoolses maailmas tööst vabaneda, oli vaja omada suurel hulgal sääraseid ušebtisid. Nende arv ulatus mõnikord kümnetesse ja isegi sadadesse. Nad mahutati erilistesse kastidesse ja asetati samuti hauakambrisse. Vaesemad inimesed, kes ei jaksanud omandada vajalikku hulka ušebtisid, rahuldasid mõttega, et Ialu põldudel töötada on siiski kergem, kui siin maailmas. Egiptlased uskusid, et surnud jumala ülestõusmine tagas surnud inimese ülestõusmine. Nii leiame me juba püramiiditekstides väga selgest väljendatud mõtte jumala ja inimese saatuse seosest: “Kui elab Osiris, siis ka tema (s.o. surnu) saab elama. Kui ei surnud Osiris, siis ei sure ka tema. Kui ei hukkunud Osiris, siis ei hukku ka tema”. Egiptuse uskumuste kohaselt tähendas hauatagune elu mitte ainult hinge, vaid ka ihu ülestõusmist. Egiptuse tekstidest loeme: “Sa elad uuesti ja sinu hing ei lahku sinu ihust... Sulle antakse sinu silmad, et näha, ja sinu kõrvad, et kuulda kõnet. Sinu huuled räägivad, sinu jalad sammuvad, sinu käed liiguvad sinu jaoks. Sinu ihu kasvab ja sa tunned ennast tervena kõigis oma liikmeis. Sul on sinu süda. Sa tõused taevasse ja saad roogasid surnutejumalalt ja ohvreid nekropoli valitsejalt”. Juba varasel ajal oli levinud Egiptuses usk Osirise saatuse ülekandumisest kuninga saatusele . Kui Osiris suri ja uuesti elustus, siis sureb ja elustub uuesti ka kuningas. Elades oli ta, nagu Osiris, kuningas elavate üle, pärast surma aga sai ta, samuti nagu Osiriski, kuningaks surnute üle, aga tema järeltulija, otsekui Horos, astus tema troonile. Kuningate surnutekultus leidis oma kirjaliku avalduse juba “Püramiiditekstides”. Need tekstid kirjutati V dünastia lõpu ja VI dünastia alguse kuningate püramiidide seintele . Keskmise Riigile ülemineku ajal hakkas ühes nomoste kohaliku ülikkonna ja “tugevate väikeste” kasvamisega laialdaselt levima usk Osirise ja inimese saatuse samasusest, ja hauatagusest elust rääkiv kirjandus hakkas siirduma kuninga püramiidide seintelt ülikate puusarkofaagide külgedele. Hiljem, kui Uues Riigis esile kerkib “väikeste” (nemhu) kiht, kandub surnute eest hoolitsemise rituaal üle ka nendele. Teatavais tingimusis võis iga egiptlane saada Osirise taoliseks. Tekstid kantakse papüürusrullidele, mis pandi hauakambrisse kaasa. Kujutlus Osirise kohtust peegeldus Uues Riigis omapäraselt niinimetatud “Surnute raamatus”. See raamat sisaldab kuni kakssada eri peatükki, mis osutavad arvukaiks valemeiks ja palveiks ning loitsudeks nende takistuste vastu, millele võib sattuda surnu oma teekonnal jumalate kohtu ette. Mitmed nendest peatükkidest ulatavad tagasi “Püramiiditekstidesse” ja “Sargatekstidesse”. “Surnute raamatu” abiga ületab surnu kõik takistused ja jõuab “Mõlemapoolse tõe” saali, kus troonil istub Osiris ise. Tema kõrval on 42 nuga viibutavat deemonit. Nende nimed on Tulisilm, Varjuõgija, Verejooja jmt. Igaüks neist märgib ühte 42 võimalikust patust. Surnu asi on tõendada, et ta pole teinud ühtki pattu . Siis ei ründa teda ka ükski 42 deemonist. Surnult võeti rinnust süda ja asetati saalis seisvale kaalule. Selle kaalu teise kaussi asetati tõe sümbol, jumalanna Maati kujuke või selle sümbol – jaanalinnusulg. Inimese teod ei tohtinud olla sulest raskemad . Kaalub – jumal Anubis. Õigeksmõistmise korral omandas surnu õiguse astuda Ialu pühadele väljadele, kui ta aga oli patune , siis sõi tema koletis Ammi , kes varitses oma ohvrit (Anubis viskas kõlbmatud südamed Ammitile, “surnute õgijale”, kes istus kaalude juures ja ootas patuseid südameid). Sellisel juhul kaotas inimene jäädavalt võimaluse jätkata elu, isegi hauataguses maailmas.
SEITSMES LOENG
Egiptuse keel ja kiri. Hieroglüüfide deshifreerimine.
Egiptuse keel jaguneb loomulikult ajaloolistesse järkudesse. Aga mitte täpselt. Need on vanaegiptuse keel, kesk-, uusegiptuse (või teiste traditsiooni järgi, hilisegiptuse) keel, ja demootiline (variant – kopti keel). Meie varaseimad teadmised egiptuse keele kohta pärinevad iidsetest esimese dünastia aegsetest raidkirjadest. Sealt edasi võib keele tõusu ning langust jälgida templitest, mälestistelt ja papüürustelt leitud erinevate kirjutiste järgi kuni 11-12.sajandini meie ajal, millal egiptuse kirjanduses võitis araabia keel, pärast mida eksisteerib kopti keel peamiselt kultuse keelena (viimane “emakeelt” kõnelev kopt elas vist 17.sajandi lõpul). Elavast keelest, mis seisis lahus puhtalt kirjanduslikust, hieroglüüfidest koosnevast raidkirjast, annavad meile kõige tõepärasema pildi säilinud rahvajutud, kirjad ning äridokumendid, kus kirjutajad lähtusid loomulikult kaasaegsest keelevormist, paljastades nõnda keeles toimuvaid muutusi.
Vanaegiptuse keel (32/31 – 22 ss.) oli kasutusel Vana Riigi ajal. Nagu raidkirjadest näha, pakkus ta hilisemale ajajärgule kirjanduslikku eeskuju. Ehkki selle põhijooned säilisid, pidid moodsama kõne muutuvad vormid seda paratamatult mõjutama. Varasemad meile teada-olevad näited on esimese ja teise dünastia aega kuuluvad raidkirjad ( steelid , annaalide tahvlikesed, pitserid napi teate või pealkirjaga) mis on siiski liiga lühikesed, et anda täpsemat ülevaadet antud perioodi keelest ja kõnest. Järgneb hulk raidkirju ning mõned kolmanda, neljanda , viienda ja kuuenda dünastia aegses keeles kirja pandud ajaloolised tekstid. Selle ajajärgu kirjutised moodustavad mahukaima osa viienda dünastia lõpul (24.s.) või kuuenda dünastia ajal (24-22 ss.) rajatud püramiididesse jäädvustatud arvukad rituaalsed tekstid ning loitsud .
Keskegiptuse keele kasutamine – 22-14 ss. (esimene vaheperiood: 23 – 21 ss., Keskmine Riik: 21-18 ss.). Allikad: sargatekstid (vanemad – esimesel vaheperioodil, ja nooremad – Keskmise Riigi ajal), “Kahe tee raamat” (teisepoolsuse vanim kartograafiline kirjeldus). Uusegiptuse / hilisegiptuse keel – 14-7 ss. (Uus Riik: 16-11 ss.). Allikad: Surnuteraamat, “Teisepoolsuse juhid” (Päikese öine sõit läbi maailma), rohkete hümnide ja palvete üleskirjutamine.
Demootiline keel – 8/7 s. eKr – 5 s. pKr. Kesk- ja uus/hilisegiptuse keelt kasutati vastavalt Keskmise, Uue ja Hilise Riigi ajal ning need olid üsna lähedal rahva igapäevakeelele. Antud keeltes on tänapäevani säilinud kaheteistkümnendast dünastiast (16-14 ss.) kuni Uue Riigi alguseni loodud kirjutised: jutud, kirjad ja äridokumendid, kõik hieraatilises kirjas papüürusele üles tähendatud. Etioopia ja Saiidide perioodi (8-7, 7-6 ss.) vulgaarset murret tähendati üles demootilises ehk rahvakirjas. See kujunes välja umbes 8. sajandi ja levis laialt kuni 5. sajandini pKr.
Kopti keel on egiptuse keele viimane esinemiskuju (araabia keeles “El Kubt” – Egiptus või egiptlane). Kopti keelt kirjutati kreeka tähestiku tähtedega ning see on ühtlasi ainus egiptuse keele arengujärk, kus ortograafia annab hääldusest selge pildi. Et väljendada egiptuse keelele omaseid häälikuid, lisati kreeka kirjatähtedele kuus demootilist kirjast pärit tähte. See, koos kreeka transkriptsiooniga egiptuse nimedest ja sõnadest, on siiani ainus võimalus mõista mingilgi määral egiptuse keele õiget vokalisatsiooni. Säärase jätkuva teadmatuse üks põhjusi on asjaolu, et egiptuse kirjasüsteem annab üksnes sõnade konsonantidest koosneva karkassi, jätab tihti välja semikonsonandid (poolkonsonandid) ning ei märgi kunagi ära sõnasiseseid täishäälikumuutusi.
K i r i . Egiptuse iidne kirjasüsteem näib kõigi olemasolevate tõendite põhjal olevat puhtalt kohalikku päritolu. Nii selle tõus, arenemine kui ka lõplik väljasuremine on jälgitavad eelkõige Niiluse orus, kuigi see jõudis kaheksateistkümnenda dünastia ajal
Hieroglüüfid (hieros – “püha”, glypho – “sisse lõikama”, termini autor, kui ma ei eksi – Clemens Aleksandriast, 1-2 ss.: “grammata hieroglyfika”, eristamiseks “grammata hieratika” – papüürusel kursiiviga kirjutatud tekstid) on vanaegiptuse piltkiri , oli kasutusel III aastatuhande algusest eKr ligikaudu kolmanda sajandi alguseni pKr. Algselt tähistas iga pilt tervet sõna, hiljem loodi märke ka silpide ja konsonantide jaoks; vokaale ei tähistatud. Argitarbeks tekkisid lihtsustatud hieroglüüfidega kirjad: hieraatiline kiri (hieratikos – “preesterlik”), mida kasutatakse peamiselt usutekstide kirjapanekuks, ja demootiline (demos – “rahvas”), milles kirjutati peamiselt rahvakeelsed tekstid. Hellenismi ajal kujunes kreeka tähestikust ja sellele lisatud mõnest demootilist märgist kopti kiri (sai nime ristiusuliste egiptlaste – koptide – järgi).
Hieroglüüfkiri kujutas endast algselt lihtsalt piltkirja , ent esimese dünastia aegsetel raidkirjadel, mis on varaseimad meile teadaolevad tekstid, on see juba muutunud keerukamaks. Kiri tegi läbi mõningaid muutusi, kuid selle lõplik kuju jäi põhimõtteliselt samaks neljandast dünastiast kuni oma hääbumiseni 4.sajandil m.a.j.
Vana-Egiptuse kiri on nn. sõnalis-silbiline kiri. On kahte sorti kirjamärke: foneetilisi, mis tähistavad häälikuid, ja ideograafilisi, mis tähistavad mõisteid. Foneetilised kirjamärgid jagunevad omakorda kaheks, alfabeetilisteks ja süllaabilisteks (silbilisteks). Ideograafilised kirjamärgid kujutavad kõnesolevat objekti pildi abil ning järgnevad foneetiliselt ülestähendatud sõnadele kui “determinatiivid” või objekti esindavad sümbolid. Ka neid on kahte tüüpi: üldised, mis määratlevad liiki, ja spetsiifilised , mis määratlevad konkreetset objekti. Teksti paigutuses ei ole mingeid kindlaid reegleid. Seda loetakse kas paremalt vasakule, vasakult paremale või tulpade kaupa, alustades sellest küljest, mille poole on suunatud linnu- või loomakujuliste kirjamärkide pead. Õigupoolest peaks tekst kulgema horisontaalselt ning paremalt vasakule. Raidkirjades lähevad märgiread vasakult paremale või paigutatakse tulpadesse vist dekoratiivsetel kaalutlustel . Kasutusel oli umbes viissada kirjamärki.
Hieraatilist kirja kasutati alates V dünastiast (25-24 ss.). See oli üsna lähedane hieroglüüfkirjale, kuid Keskmise Riigi ajaks sarnasus kadus. Kahekümne kuuenda dünastia ajal (7-6 ss.) valitsenud kaubanduslik ajajärk tõi igapäevakasutusse demootilise kirjavormi ning sellest peale kasutati hieraatilist kirja papüürustel olevate religioossete ja traditsiooniliste tekstide ümberkirjutamiseks. Mõne aja pärast oskasid hieraatilist kirja lugeda üksnes õpetlased, sest alati, kui ptolemaioste ajastul avalikku kohta paigutatud steelile mõni kuninglik määrus jäädvustati, tehti seda ka demootilises kirjas.
Vana-Egiptuse hieroglüüfilisi raidkirju tunti Euroopas ammust ajast. Juba Rooma keisrid vedasid oma pealinna ilustamiseks Egiptusest välja monumentaalseid mälestusmärke. Hieroglüüfidega kaetud egiptuse obeliskid seisid Rooma ja Konstantinoopoli väljakuil, kuid raidkirjade lugemine oli unustatud: neljanda sajandi lõpul pKr suri egiptlane Horapollon, kes veel tundis egiptuse keelt ja kirjutas hieroglüüfide üle traktaadi. Ta pidas egiptuse kirjamärke ideograafilisteks; see oli aga ainult teatava määrani õige tolle hilisaja kohta, mil elas Horapollon, kuid hiljem viis see seisukoht uurijad egiptuse hieroglüüfide iseloomu tõlgendamisel valeteele.
Hieroglüüfide lugemise esimesed katsed kuuluvad seitsmeteistkümne sajandi õpetatud sinoloogile jesuiit Athanasius Kircherile. Toetudes oma hiina keele tundmisele ja Horapolloni traktaadile, pidas Kircher kõiki egiptuse kirjamärke ideogrammideks. Ta püüdis raidkirjadest välja lugeda filosoofilisi sententse, sest ikka veel olid elus klassikaliste autorite traditsioonid, kes nägid Egiptuses kõrge tarkuse maad. Nii näiteks tõlkis Kircher ühelt raidkirjalt kahekümne kuuenda dünastia vaarao Uah-ib-re nime (Uahibra – Psammetih I, 7 s.), omistades märkidele sümboolse tähenduse, järgmisel viisil: “Jumaliku Osirise heateod tuleb saavutada pühalike tseremooniate ja rea geeniuste kaudu, et oleksid saavutatud Niiluse heateod”. Muidugi olid sellised fantastilised tõlked kaugel teaduslikest tõlgetest. Ka Kircheri meetodit ennast ei saa pidada teaduslikuks, sest seda meetodit kasutades võis hieroglüüfe lugeda igaüks, andes neile mis tahes tähenduse. Kuid ikkagi juhtis Kircher õpetlaste tähelepanu Egiptuse muinsustele, äratas nende vastu huvi. Ta rõhutas kopti keele uurimise vajadust, sest see keel on vana-egiptuse keele otsene järeltulija, ning asus esimesena seda uurima .
R o s e t t e ´i k i v i .Tõeliselt teadusliku aluse sai hieroglüüfide deshifreerimine alles siis, kui uurijad said oma kasutusele Rosette ’i bilingvilise kivi (kaksikkeelse – vana-egiptuse ja vana-kreeka – raidkirja). 1798 . aastal sõitis Napoleon oma sõduritega Egiptusse. See oli sõjaretk, aga Napoleon vedas endaga Egiptusesse kaasa tervet hulka teadlasi (ajaloolasi, arheolooge) ja kunstnikke. See oli teaduslik komisjon . Õpetlased suutsid palju korda saata; nende töö tulemused on kirjas mitmeköitelises raamatus “ Description de l’’Egypte”. Lisaks kogusid nad suure hulga muinasesemeid, mis jõudsid 1801.aastal Inglismaa valdusse, muude asjade seas ka kuulus Rosette’i kivi, mis sai võtmeks egiptuse hieroglüüfkirja lahendamisel. Rosette on küla Alam-Egiptuses, Aleksandria lähedal, praegu – linn Rashid. 1799.a. leidsid prantsuse sõdurid sellel linna juures kaeviku kaevamisel suure raidkirjadega basaldist kiviplaadi. Kivi ülemises osas oli hieroglüüfiline tekst, sellest allpool seisis raidkiri demootilises kirjas ja päris all asetses kreekakeelne raidkiri. Raidkiri koosnes neljateistkümnest hieroglüüfireast, kolmekümne kahest demootilise kirja reast ja viiekümne neljast kreekakeelsest kirjareast. Kreeka tekstist selgus, et Rosette’i kivi kuulub Ptolemaios V (Epiphanese) aega (3-2 ss.eKr) ja sisaldab preestrite pühenduse vaaraole (196 a.). Viies Ptolemaios oli just saanud kuningaks ja nautis ülimat armastust, sest oli mõistnud preestritele seni puudunud maksud , avanud templite kassadele uued sissetulekuallikad ning kindlustatud templid eriliste kaitseabinõudega sõja puhuks. Ptolemaios V tegi jumalikustatud Apisele ja Mnevis-härjale suuremaid kingitusi, kui Egiptuse kuningatel oli seni tavaks olnud. Kõik see andis preestritele põhjust lasta talle välja raiuda mainitud kivi pealkirjaga:
“Igavesti elav Ptolemaios, keda armastab Ptah, Epiphanese (epifanes – kuulus, nimekas), Eucharistose (õnnistusrikas) jumal, kuningas Ptolemaiose ja kuninganna Arsinoe ning Philopatori jumalate poeg, kes on palju head teinud templitele ja nende elanikele ning kõigile, kes on tema valitsemise all, mil ta on jumal ning jumalanna poeg, kes on võrdne Horosega, Isise ja Osirise pojaga, kes tema isa kaitses”.
Rosette’i kivi asub 1801 aastast Londonis Briti muuseumis . Kogu õpetatud maailm taipas kohe Rpsette’i kivi määratut tähtsust. Kuid kõik katsed lugeda egiptuse hieroglüüfe ebaõnnestusid. Selle ülesande lahendamine õnnestus noorel prantsuse õpetlasel Champollionil 1822.aastal. Jean-François Champollion (1790- 1832 ) oli üheteistaastane, kui ta otsustas Rosette’i kivil olevad tundmatud kirjamärgid deshifreerida (1801). Ta oli haruldaselt andekas ja tundis hulga keeli: peale klassikaliste keelte uuris ta vanaheebrea, araabia ja kopti keelt. Kui Champollion 1807.aastal seitsmeteistaastaselt kooli lõpetas ja Teaduste Akadeemiasse astus, tegeles ta kopti keele, hieraatika arengu ja sellest lähtuva demootikaga. Ta avastas kopti keeltega võrdlemisel, et hieroglüüfid andsid edasi kaheksat isikulist asesõna, mis vastasid analoogilistele häälikumärkidele. Sellest võis järeldada, et hieroglüüfid ei koosne üksnes sümbolitest. Champollion loetles Rosette’i kivil 486 kreeka sõna, ent 1419 hieroglüüfi. Vaaraode nimed ja ka teised pärisnimed pidid oletatavasti kõlama kolmes keeles ühtmoodi. Champollion alustas lugemist kuningate nimedest, mida oli kõige kergem määrata, sest need piirati ovaalse raamiga , kartushshiga. Champollion järeldas õieti, et selline nimi nagu Ptolemaios peab olema kirjutatud tähtmärkidega, sest see oli Egiptusele võõrnimi. Champollion vastandas Ptolemaiose nime esimese tähe P – esimesele hieroglüüfile, T – teisele hieroglüüfile, O – kolmandale hieroglüüfile, L – lõvi kujutusele, M – viiendale hieroglüüfile. E jaoks ei leidnud ta ekvivalenti, sest viiele kreeka tähele vastas ainult neli hieroglüüfi. Näis, et egiptlased kirjutasid mitte “Ptolemaios”, vaid “Ptolmais”, st. mõned täishäälikud olid egiptuse kirjas märkimata, nagu semiidi keelte kirjas. Inglise loodusuurija Thomas Young deshifreeris samuti sagedasima korduse tõttu tekstis nime Ptolemaios aastal1818. Kuid seni kui asi seisnes ainult ühe nime deshifreerimises, võis alati kahelda lugemise täpsuses. Siin tuli Champollionile appi õnnelik juhus. Filai saarelt leiti 1815.a. teine raidkiri, millel oli peale Ptolemaiose nime ka Kleopatra nimi. Champollion lasi valmistada jooniskoopiad obeliskist, mille kreeka kirjeldustest ta luges välja Kleopatra nime sagedase kordumise, määras tähed L, P ja T, mis tulid ette ka nimes Ptolemaios, ja saj sellega teada, et sümbolid ei tähistagi üksikuid sõnu, vaid hoopis vokaale. L-i ees olev sümbol sõnas “Kleopatra” pidi seega olema kas K või C. Kui Champollion sai 14 septembril 1822 Egiptusest mitu vaaraokartushshi, deshifreeris ta kaks neist hoobilt: Ramses ja Thutmosis . Kopti keele tundmine võimaldas tal lugeda mõned egiptusekeelsed sõnad. 27. septembril 1822 teatas Champollion oma avastusest Pariisi Akadeemias . Seda päeva loetakse uue teaduse, egüptoloogia sünnipäevaks. Champollioni nimetati egüptoloogia professoriks ja saadeti 1828. Aastal teaduse teenistusse Egiptusesse. Tema ja itaalia professor Ippolito Rosselini juhatasid seal teadusekspeditsiooni. Champollion suri pärast Egiptusest naasmist. Tema teosed: Précis du système hieroglyphique de anciens Égyptiens... Paris , 1824. Esimene egiptuse keele grammatika ilmus 1836. Egiptuse keele sõnastik – 1841 .
Champollioni töö otsesteks jätkajateks olid Richard Lepsius ja Heinrich Brugsch. R.Lepsius tegi kindlaks egiptuse kirjas peale tähtmärkide ja determinatiivide ka kaksik- ja kolmikkonsonantide märgid. Ta tegeles egiptuse kronoloogia, ajaloo ja kunstilooga. H.Brugsch, kes alustas demootilise kirja lugemist ja koostas tolle aja kohta hea egiptuse keele sõnastiku, avaldas suurel hulgal teatmeraamatuid, mis sisaldasid kokkuvõtteid tol ajal tuntud materjalist. Egiptuse keele alal on teinud palju prantslased Emmanuel de Rougé ja Francois Chabas, kes tegelesid hieraatikaga. Egiptuse hieroglüüfide esimese täiusliku nimestiku (või loetelu ) koostas Samuel Birch (Inglismaa). Teised kuulsad egüptoloogid: sakslased A.Erman (avaldas egiptuse keele grammatika ja hiljem Uue Riigi keele grammatika, ta oli Berliini egüptoloogide programmi juhiks: “ Thesaurus lingue Aegypticae” ), ja K.Sethe, , inglased A.Gardiner ja W.Petrie Flinders. Prantslane Francois Mariette rajas Kairo Muuseumi (19.s. keskpaiku), selle muuseumi direktor Gaston Maspéro, venelased : V.S.Golenischev (Kairo egüptoloogija kateedri rajaja), B.A.Turaev, tema õpilane V.V. Struve , I.G.Livshic (Champollioni ja egiptuse kirja deshifreerimise ajaloo monograafia autor).
Tagasi
KAHEKSAS LOENG
Arhailine Egiptus (Eeldünastiline ja Varadünastiline ajajärgud).
Nagu ma juba rääkisin esimesel ja teisel loengul, asetsesid alguses Niiluse orus üksikud iseseisvad nomosed ja hiljem — nomoste koalitsioonid või liidud. Kõige vanema aja mälestusmärgid kujutavad nomoste vahel toimunud sõdu. Neil mälestusmärkidel on näha kariloomade äraajamist, kaela seotud ohelikke pidi veetavate vangide voore, jõel ja kaldal toimuvad lahinguid. Neid lahinguid peetakse väga primitiivse relvaga: kiviotsikuga nuiadega, tulekivist nugadega; vibu ja nooli kasutati ainult jahil. Võitlus nomoste vahel toimus kariloomade, orjade ja muude neil nomoseil kasutada olevate väärtuste anastamiseks. Näiteks, kulla pärast, mida Egiptuses oli suurel hulgal tema tihedate sidemete tõttu Nuubiaga. Sõdade tulemusena alistasid tugevamad nomosed endile nõrgemad. See soodustas nomoste ühendamist. Nomosed ühendatakse peamiselt sõdade teel; mitme nomoste koondis haarab lõpuks enda kätte hegemoonia naabernomoste üle. Sel moel ühendati järk-järgult vallutamise, aga osalt ka rahulikul teel Egiptuse nomosed mitmeks suureks üksuseks. See oli arvatavasti neljanda aastatuhande esimesel pool.
Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendamine.
Umbes neljanda aastatuhande keskel (teised arvavad, et selle aastatuhande lõpul) kujunes Ülem-Egiptuse nomoste koondis, mille keskuseks oli Hierakonpolis. Lõunanomoste eesotsas seisev Hierakonpolise nomos oli kullis kehastunud Horose-nimelise päikesejumala kultuse keskus (hieraks – jahi-kull, pistrik). Samal ajal kujunes põhjas riik, mille pealinnaks oli Buto, kus samuti austati päikesejumal Horost. Seepärast nimetati hilisemas traditsioonis neljanda aastatuhande teist poolt hõlmavat ajajärku “Horose austajate (või Horose saatjate/teenrite)” perioodiks . Hierakonpolise kuningas muutus väga võimsaks. Ta jumalustati ja talle anti “Ülem-Egiptuse kuninga” (“nisut”) tiitel. Kõrge pudelikujuline valge kroon, mida Hierakonpolise kuningas kandis Ülem-Egiptuse kuningavõimu atribuudina. Ülem- Egiptuse kuningas sai nüüd paarikümne nomose valitsejaks (kokku oli 22 Ü-E nomost).
Ta juhtis suurt riigiaparaati ja pidi muretsema orjade juurdehankimise eest juba võrdlemisi suurte sõjakäikude teel. Irrigatsiooniline majandus kogu Ülem-Egiptuse ulatuses oli tunduvalt keerukam kui üksiku nomose majandus. Sellise keeruka majanduse juhtimine kogu pika kitsa jõeoru ulatuses soodustas samuti riigipea tugeva võimu kujunemist. Võrdlemisi tihe rahvastik vajas suurel hulgal vilja, kuid Niiluse org ei andnud head lõikust kaugeltki mitte iga aasta. Kui jõgi oma veetõusul ei saavutanud küllalt kõrget taset, siis saabusid Egiptuses nood hirmsad nälja-aastad, millest jutustavad egiptuse tekstid ja Piibel, rääkides seitsmest nälja-aastast, aga samuti Egiptuse keskaja araabia ajaloolased. Kui otsustada araabia allikate usutavate kirjelduste järgi, siis oli surevus nälja tagajärjel erakordselt suur: surid välja terved asulad. Lõunariigil tuli viljarikkail aastail koguda suured viljavarud nälja korraks. Selleks oli tarvis luua suuri viljaaitu ja nälja ajal reguleerida nendest vilja väljajagamist. Kõik see, ühest küljest, oli üheks tähtsaimaks nomoste ühendamise ja tsentraliseerimise ning ühe kuninga valitsemise kujunemise põhjuseks, teisest küljest aga tugevdas kuninga võimu.
Ülem-Egiptuse riigi kohta öeldu kehtib üldiselt ka Alam-Egiptuse riigi kohta. Tuleb ainult meeles pidada, et Alam-Egiptuse kuninga võim põhja nomarhide seas ei olnud nii täielik. Alam-Egiptuse ühendumus ei olnud nii kindel kui Lõuna-Egiptuse oma. Lõunas tsentraliseeris ainuke jõemagistraal mitte ainult irrigatsioonimajanduse, vaid võimaldas ka sõjaväge igal hetkel kiiresti toimetada sellesse või teise ülestõusnud nomosesse.
Põhjas aga säilitasid nomosed, asetsedes Niiluse harudel ja olles üks-teisest lahutatud läbipääsmatute soodega, tunduvalt suurema iseseisvuse.
Põhjakeskuseks oli Buto nomos. Siin avaldusid tugevad Liibüa mõjud. Isegi tiitel, mida kandis Põhja-Egiptuse kuningas (“biti /bisti ”), on seotud kuninga muistse liibüa nimetusega “batta”. Tema kroon meenutas pika sangaga ämbrit. Põhjariigi värviks oli punane, Lõunariigi värviks aga valge. Seepärast nimetati Lõunariigi krooni “valgeks” ja Põhjakrooni “punaseks”. Põhja-Egiptus, mis ühendati võib-olla mõne sajandi võrra varem kui Lõuna-Egiptus, jõudis luua ka mõnevõrra kõrgema kultuuri. Siin kujunes kultuur, mis, otsustades aineliste mälestusmärkide järgi, oli ühine kogu idapoolsele Vahemere alale . See kultuuri ühtsus avaldub usundis (Osirise kultus), rakenduskunstis, kunstis, relvades (iselaadi nuiad), olustikus (õlu, kabemängulauad) jne. Põhja- ja Lõuna-Egiptuse kokkupuuteis vaheldusid sõjad rahuliku kooselu perioodidega, mil Põhja-Egiptuse tsivilisatsioon avaldas oma mõju Lõuna-Egiptusele.
Võitlus Ülem- ja Alam-Egiptuse vahel juhtiva osa pärast riigi ühendamisel arenes ägedalt, kusjuures ülekaal kaldus Lõuna-Egiptusele. Lõunanomoste tugevamini liitunud koondis sai võitu Põhja-Egiptuse nõrgemast koondisest. Mõlema maa ühinemise dikteeris vajadus luua kogu Niiluse oru mastaabis grandioosne irrigatsioonimajandus. Peale selle dikteeris ühinemise ka paratamatus liita üheks tervikuks spetsiifilisi erijooni omavad Põhja- ja Lõuna-Egiptuse majandused. Lõunas, kus org kujutas endast kitsast riba, kasutati peaaegu kõik kõlblikud viljakad maad madalatel nurmedel ära põllu jaoks, ja mis puutub karjamaadesse, siis neid oli väga vähe. Põhjas aga oli põllumaa kõrval küllalt maid, mida võis kasutada karjamaaks. Põhja-Egiptuse mõningais osades oli karjakasvatus koguni elanikkonna peamiseks tegevusalaks. Seepärast oli Lõuna-Egiptuse täielikuks majanduslikuks heaoluks vajalik ühendada ta Põhja-Egiptuse karjakasvatusrajoonidega.
Järgnevatel aegadel hakati Egiptuses praktiseerima omapärast karjakasvatamise viisi. See seisnes selles, et teatavaks aastaajaks kariloomad aeti või veeti lotjadel Ülem-Egiptusest Alam-Egiptuse karjamaadele. Seda kinnitavad kujutised ja tekstid. Niihästi kujutavad mälestusmärgid kui ka neid selgitavad raidkirjad, mis jäädvustasid Põhja- ja Lõuna-Egiptuse verise võitluse tähtsamaid etappe , annavad tunnistust mõlemate poolte suurtest ohvritest. Arvatavasti IV aastatuhande lõpul õnnestus Lõunariigil Egiptus ühendada.
Varadünastiline ajajärk. 3000-2800. I-II dünastiad. (Vt.: Stadnikov, Hornung)
Uue riigi ajastusse tagasiulatuv traditsioon peab esimeseks kuningaks, kes ühendas Egiptuse mõlemad osad, kuningas Menest. Menes oli I dünastia esimene kuningas, st. esimese dünastia asutaja (aasta 3200 paiku, või 3100, või 3000 paiku). Varem arvati teisiti: nn.Berliini koolkonna “miinimumkronoloogia” järgi toimus Menese vallutus aastal 3400. Professor Petrie pidas aga tõenäoliseks aastaarve 5500... Aga see oli sada aastat tagasi. Vaarao Menesega toimus lõplik üleminek esiajaloost ajalukku. Teda ei saa pidada ajalooliseks isikuks tänapäeva tähenduses, kuid egiptlastele oli ta ideaalne ajaloo alguspunkt, mida jaotati terve rea riikide, dünastiate ja kuningate valitsemisaastate järgi.
Ühe teooria järgi on võimalik, et Menese trooninimeks oli Narmer , mis on säilinud tolle aja mälestusmärkidel. Üks neist mälestusmärkidest on suur kiviplaat (tahvelkivi, kiltkivi ), mis on pühendatud võitluse lõpptulemuse otsustanud viimasele lahingule (“Narmeri plaat”), teine aga on votiivnuiavarb (“votivus” – pidulikult lubatud, toodud), millele on jäädvustatud Põhja-Egiptusest võetud tohutu saak. Liialdatud arvud jutustavad 400 000 sarvlooma, 1 420 000 väikelooma ja 120 000 vangi saamisest. On võimalik, et rohkearvulised vangid kasutati ära suurtel irrigatsioonitöödel, mida hilisem traditsioon omistab Menesele. Tulevase Memfise linna kohale, mis oli Ülem-Egiptuse põhjapoolseim punkt, lõi ta suure kindluse, Lõuna-Egiptuse kantsi Põhja-Egiptuse vastu. Menes nimetas selle kindluse “Valgeks müüriks”, s.o. Ülem-Egiptuse müüriks. Siit võis igal hetkel paisata relvastatud jõud põhja, juhul kui see oleks püüdnud vabaneda lõuna ikkest. Egiptuse pealinn jäi aga ühendatud riigi olemasolu esimestel sajanditel endiselt Lõuna-Egiptusesse, kusjuures ühinemismomendist peale kanti ta Hierakonpolisest üle Abüdosesse. Abüdos valiti pealinnaks tema asendi pärast: ta asetses ligikaudu Ülem-Egiptuse keskel. Siin ehitasid ühendatud Egiptuse esimesed vaaraod mausoleume, siin tekkis hiljem sureva ja taaselustuva jumala Osirise kultus. Üle viia pealinn kaugemale põhja, Memfisesse, ühendatud Egiptuse südamesse, oli esialgu ohtlik, sest Põhja-Egiptus ei olnud veel lõplikult alistatud.
Kuningavõimu kindlustamiseks põhjas loodi seal ülemegiptlaste sõduriasulad, mis pidid olema toetuspunktideks alistatud Põhja-Egiptuses. Need sõdurid asustati mitte madal-, vaid kõrgpõldudele, et mitte muuta enda vastu vaenulikeks külakogukondi, kellele kuulus madalpõldude ala. Säärane abinõu oli hädavajalik, sest Lõuna-Egiptuse poolt relva jõul alistatud ja ekspluateeritav Põhja-Egiptus kandis vastumeelselt oma rasket iket . Korduvalt puhkesid suured ülestõusud. Me teame neist isegi nende väheste allikate põhjal, mis on säilinud tollest kaugest ajajärgust. Juhtus isegi, et pealinn tuli uuesti tagasi viia Hierakonpolisesse. Ülestõusude summutamine oli tavaliselt seotud suurte ohvritega: nõnda võeti ühe ülestõusu ajal vangi 47 000 põhjalast. Muidugi on see arv liialdatud, nagu vangide arv Narmeri votiivnuialgi. Kuid pole kahtlust, et neis sõdades ja ülestõusudes vangivõetute arv oli küllaltki suur, ja neid oli täiesti võimalik ära kasutada tolle ühtse irrigatsioonisüsteemi ehitamiseks, mis tuli luua pärast Egiptuse ühendamist kogu Niiluse jõevoolu ulatuses alates merest kuni Elefantine saareni päris lõunas.
Kuningad, Egiptuse ühendajad, võtsid maksu kõigis nomostes nii vallas- kui ka kinnisvaralt. Õige maksustamise huvides teostati iga kahe aasta tagant üleskirjutus – “kulla ja põldude arvutus”. Terminiga “ kuld ” tähistati kogu hinnalist vallasvara . Varanduse loendamist peeti nii tähtsaks asjaks, et kuningate aastaid dateeriti selliste loenduste järgi. Kuninga teiseks tuluallikaks olid röövkäigud, mida teostati ümberkaudsete barbarite maa- aladele . Mõnikord suundusid kaubanduslikud ekspeditsioonid isegi kaugesse Foiniikiasse (Büblosesse) ja võib-olla ka Kreetale. Röövkäigud ja kaubandus tõid Egiptusesse metalli, mis oli ikka veel väga haruldane . Nüüd hakkab kivi ja puu kõrval sagedamini esinema vask. Kuid nüüdki on see veel niivõrd haruldane, et aastakirjetes, mis märkisid kõige tähtsamaid sündmusi, jäädvustatakse ka kuninga vaskkuju valmistamine.
Nagu ma juba jutustasin, egiptlastel olid väljakujunenud ajalookirjutamise vormid. Ajaliselt kõige vanemad on nn. Annaalid (pärinevad kolmanda aastatuhande algusest), kus arvutati (õigemini nimetati) aastaid, vastavalt tähtsamatele sündmustele, mis konkreetset aastat eelnevast ja järgnevast eristasid. Esimesed annaalid kirjutati tahvlikestel (hiljem – papüürustel). Säärased “annaalitahvlikesed” (hilisema “ Palermo kivi” eelkäijad), on pärit kuningas Aha /Ahi (I.dünastia, ~ 2950) valitsemise ajast. Nad sisaldavad ülinappe, paljutähenduslikke hieroglüüfilisi pealkirju, mida on osaliselt täiendatud piltkujutistega. See asjaolu teeb tahvlikestel olevate tekstide tõlgendamise väga raskeks. Kuningas Aha “Neiti tahvlil” võib siiski kindlaks teha järgmised sündmused: esimeses registris teatakse kultuslodja valmimisest ja jumalanna Neitile (sõjajumalanna, kultusekeskus – linn Sais Deltas) pühendatud pühamu ehitamisest; teises registris räägitakse püha härja kultusjooksust ning sem-preestri neljal korral läbiviidud ohvritseremooniast; kolmandas registris alustatakse kolme laeva ehitamist; neljandas registris on mainitud toodangu nimi ja päritolu. Kuningas Aha teised tahvlikesed nimetavad “Nuubialaste löömist”, “(Jumal) Anubise (kuju) löömist”, “Ülem- ja Alam-Egiptuse maksude vastuvõttu” jne. Hilisemate kuningate puhul mainitakse ka valitseja uuenemispidu (sed – uue kuninga kroonimiste tseremoonia), aga need Sed-pidustuste tekstid kirjutatakse juba Keskmise Riigi ajal (21-18 ss.). Esimese dünastia neljanda vaarao Deweni / Deni valitsusajast pärineb teade “Ida löömise esimene kord”, mille all on mõeldud Siinai poolsaarel elavaid rändhõime. Egiptuse aktiivne välispoliitika, nagu arvab Stadnikov, on seotut egiptlaste suhtumisega ümbritsevasse Universumisse (meil on kosmos , teil aga – barbaritel ! – kaos...): “Egiptlaste arusaamade järgi kuulus jumal-kuninga kohustuste hulka ka maailmakorra kaitsmine välisvaenlaste vastu. See sakraalne heitlus ei lõppenud kunagi, sest maailmaväline sfäär kuulus vältimatu korrelaadina korrapärastatud maailma juurde. Üks esimesi vaenlast lööva vaarao kujutisi pärineb juba IV aastatuhande lõpust. Kord taandudes tagaplaanile, kord esile tõustes saab see ikonograafiline motiiv vaarao kujutamisel üheks tähtsamaks. Egiptuse kaitsmise püüdega seostub soov võimaluse korral “laiendada” tsivilisatsiooni uutele aladele. Seda tingisid kaubanduslikud huvid ja kariloomade ning tooraine vajadus”. Sõjakäikudest Aasiasse jutustavad peamiselt ikonograafilised allikad. Eriti olulised on Egiptuse kirdepiiril asuva Siinai poolsaare kuningaraidkirjad ja reljeefid , mis loodi sõjalis-töönduslike ekspeditsioonide ülemate käsul. Enamasti ei kajasta nad ekspeditsioonide käigus toiminud sündmusi, vaid annavad nappide ja stereotüüpsete ütlustega teada rohkearvuliste vaenlaste hävitamisest. Eraldi ikonograafilist analüüsi vääriksid need Siinail olevad reljeefid, millel kujutatakse kinniseotud asiaadi hukkamist. Vang surmatakse traditsioonilisel viisil – kuningas virutab kirve või nuiaga vastu vaenlase pead. Kronoloogiliselt vanimad meieni jõudnud kirjamärgid on need, mis räägivad vaaraode Skorpioni ja Narmeri (IV a.-tuh.) Liibüa-sõjakäikudest. Nii kujutatakse kuningas Skorpioni paletil Liibüast võidetud sõjasaaki. Narmeri elevandiluust silindril nimetatakse “Liibüa purustamist ”. I. dünastia esimene valitseja Horos-Aha (või Menes-Aha) mainib ühel oma tahvlikestest “Nuubia purustamist”. Sama kuninga valitsemise ajal asetleidnud “Aasia põrmustamisest” räägib nn Palermo kivi (pärineb 5. dünastiast). Abüdosest pärit elevandiluust tahvlikesel, nagu ma juba ütlesin, teatab 1 dünastia viies kuningas Den/ Dene /Dewen “Ida purukslöömise esimesest korrast” (tegemist on aasta nimetusega). Samas kujutatakse asiaadi pead lömastavat kuningat. Kuninga ees seisval standardil on koerakujulise (või shaakalipäise) jumala Upuauti (maailma jumalus, “Teede avaja”) kujutis. See 13. Ülem-Egiptuse noomi jumal kehastas vaarao sõjalist võimsust, tema atribuudid olid sõjanui ja vibu. Protsessioonidel kanti jumala kujutist või sümbolit kuninga ees. Üks kaasaegne uurija (M.Wright) märgib, et kuningas Deni tahvlikesel kujutatakse tapetavat asiaati põlvitavana vaarao ees liivaterakestega märgitud pinnal, Egiptuse isevalitseja seisab aga tähistamata, viljakal maa-alal. Võib-olla leiab siin kajastust mingit konkreetne kokkupõrge Siinai nomaadidega Egiptuse piiril. Geopoliitilisel tasandil oli Siinai egiptlaste ja asiaatide kohtumispaik. Kõik see on vaid välispoliitika. Sisepoliitikas situatsioon oli selline:
Pärast rohkeid ülestõuse, mis suruti maha suure julmusega, leppis Põhja-Egiptus lõpuks oma saatusega ja Egiptus oli püsivalt ühendatud. See oli teise dünastia viimase vaarao Hasehemui valitsusajal. Selle ühendumise väliseks oli pealinna üleviimine Abüdosest Memfisesse. See üleviimine toimus juba III dünastia ajal.
KAHEKSAS LOENG
Arhailine Egiptus (Eeldünastiline ja Varadünastiline ajajärgud).
Nagu ma juba rääkisin esimesel ja teisel loengul, asetsesid alguses Niiluse orus üksikud iseseisvad nomosed ja hiljem — nomoste koalitsioonid või liidud. Kõige vanema aja mälestusmärgid kujutavad nomoste vahel toimunud sõdu. Neil mälestusmärkidel on näha kariloomade äraajamist, kaela seotud ohelikke pidi veetavate vangide voore, jõel ja kaldal toimuvad lahinguid. Neid lahinguid peetakse väga primitiivse relvaga: kiviotsikuga nuiadega, tulekivist nugadega; vibu ja nooli kasutati ainult jahil. Võitlus nomoste vahel toimus kariloomade, orjade ja muude neil nomoseil kasutada olevate väärtuste anastamiseks. Näiteks, kulla pärast, mida Egiptuses oli suurel hulgal tema tihedate sidemete tõttu Nuubiaga. Sõdade tulemusena alistasid tugevamad nomosed endile nõrgemad. See soodustas nomoste ühendamist. Nomosed ühendatakse peamiselt sõdade teel; mitme nomoste koondis haarab lõpuks enda kätte hegemoonia naabernomoste üle. Sel moel ühendati järk-järgult vallutamise, aga osalt ka rahulikul teel Egiptuse nomosed mitmeks suureks üksuseks. See oli arvatavasti neljanda aastatuhande esimesel pool.
Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendamine.
Umbes neljanda aastatuhande keskel (teised arvavad, et selle aastatuhande lõpul) kujunes Ülem-Egiptuse nomoste koondis, mille keskuseks oli Hierakonpolis. Lõunanomoste eesotsas seisev Hierakonpolise nomos oli kullis kehastunud Horose-nimelise päikesejumala kultuse keskus (hieraks – jahi-kull, pistrik). Samal ajal kujunes põhjas riik, mille pealinnaks oli Buto, kus samuti austati päikesejumal Horost. Seepärast nimetati hilisemas traditsioonis neljanda aastatuhande teist poolt hõlmavat ajajärku “Horose austajate (või Horose saatjate/teenrite)” perioodiks. Hierakonpolise kuningas muutus väga võimsaks. Ta jumalustati ja talle anti “Ülem-Egiptuse kuninga” (“nisut”) tiitel. Kõrge pudelikujuline valge kroon, mida Hierakonpolise kuningas kandis Ülem-Egiptuse kuningavõimu atribuudina. Ülem- Egiptuse kuningas sai nüüd paarikümne nomose valitsejaks (kokku oli 22 Ü-E nomost).
Ta juhtis suurt riigiaparaati ja pidi muretsema orjade juurdehankimise eest juba võrdlemisi suurte sõjakäikude teel. Irrigatsiooniline majandus kogu Ülem-Egiptuse ulatuses oli tunduvalt keerukam kui üksiku nomose majandus. Sellise keeruka majanduse juhtimine kogu pika kitsa jõeoru ulatuses soodustas samuti riigipea tugeva võimu kujunemist. Võrdlemisi tihe rahvastik vajas suurel hulgal vilja, kuid Niiluse org ei andnud head lõikust kaugeltki mitte iga aasta. Kui jõgi oma veetõusul ei saavutanud küllalt kõrget taset, siis saabusid Egiptuses nood hirmsad nälja-aastad, millest jutustavad egiptuse tekstid ja Piibel, rääkides seitsmest nälja-aastast, aga samuti Egiptuse keskaja araabia ajaloolased. Kui otsustada araabia allikate usutavate kirjelduste järgi, siis oli surevus nälja tagajärjel erakordselt suur: surid välja terved asulad. Lõunariigil tuli viljarikkail aastail koguda suured viljavarud nälja korraks. Selleks oli tarvis luua suuri viljaaitu ja nälja ajal reguleerida nendest vilja väljajagamist. Kõik see, ühest küljest, oli üheks tähtsaimaks nomoste ühendamise ja tsentraliseerimise ning ühe kuninga valitsemise kujunemise põhjuseks, teisest küljest aga tugevdas kuninga võimu.
Ülem-Egiptuse riigi kohta öeldu kehtib üldiselt ka Alam-Egiptuse riigi kohta. Tuleb ainult meeles pidada, et Alam-Egiptuse kuninga võim põhja nomarhide seas ei olnud nii täielik. Alam-Egiptuse ühendumus ei olnud nii kindel kui Lõuna-Egiptuse oma. Lõunas tsentraliseeris ainuke jõemagistraal mitte ainult irrigatsioonimajanduse, vaid võimaldas ka sõjaväge igal hetkel kiiresti toimetada sellesse või teise ülestõusnud nomosesse.
Põhjas aga säilitasid nomosed, asetsedes Niiluse harudel ja olles üks-teisest lahutatud läbipääsmatute soodega, tunduvalt suurema iseseisvuse.
Põhjakeskuseks oli Buto nomos. Siin avaldusid tugevad Liibüa mõjud. Isegi tiitel, mida kandis Põhja-Egiptuse kuningas (“biti /bisti ”), on seotud kuninga muistse liibüa nimetusega “batta”. Tema kroon meenutas pika sangaga ämbrit. Põhjariigi värviks oli punane, Lõunariigi värviks aga valge. Seepärast nimetati Lõunariigi krooni “valgeks” ja Põhjakrooni “punaseks”. Põhja-Egiptus, mis ühendati võib-olla mõne sajandi võrra varem kui Lõuna-Egiptus, jõudis luua ka mõnevõrra kõrgema kultuuri. Siin kujunes kultuur, mis, otsustades aineliste mälestusmärkide järgi, oli ühine kogu idapoolsele Vahemere alale. See kultuuri ühtsus avaldub usundis (Osirise kultus), rakenduskunstis, kunstis, relvades (iselaadi nuiad), olustikus (õlu, kabemängulauad) jne. Põhja- ja Lõuna-Egiptuse kokkupuuteis vaheldusid sõjad rahuliku kooselu perioodidega, mil Põhja-Egiptuse tsivilisatsioon avaldas oma mõju Lõuna-Egiptusele.
Võitlus Ülem- ja Alam-Egiptuse vahel juhtiva osa pärast riigi ühendamisel arenes ägedalt, kusjuures ülekaal kaldus Lõuna-Egiptusele. Lõunanomoste tugevamini liitunud koondis sai võitu Põhja-Egiptuse nõrgemast koondisest. Mõlema maa ühinemise dikteeris vajadus luua kogu Niiluse oru mastaabis grandioosne irrigatsioonimajandus. Peale selle dikteeris ühinemise ka paratamatus liita üheks tervikuks spetsiifilisi erijooni omavad Põhja- ja Lõuna-Egiptuse majandused. Lõunas, kus org kujutas endast kitsast riba, kasutati peaaegu kõik kõlblikud viljakad maad madalatel nurmedel ära põllu jaoks, ja mis puutub karjamaadesse, siis neid oli väga vähe. Põhjas aga oli põllumaa kõrval küllalt maid, mida võis kasutada karjamaaks. Põhja-Egiptuse mõningais osades oli karjakasvatus koguni elanikkonna peamiseks tegevusalaks. Seepärast oli Lõuna-Egiptuse täielikuks majanduslikuks heaoluks vajalik ühendada ta Põhja-Egiptuse karjakasvatusrajoonidega.
Järgnevatel aegadel hakati Egiptuses praktiseerima omapärast karjakasvatamise viisi. See seisnes selles, et teatavaks aastaajaks kariloomad aeti või veeti lotjadel Ülem-Egiptusest Alam-Egiptuse karjamaadele. Seda kinnitavad kujutised ja tekstid. Niihästi kujutavad mälestusmärgid kui ka neid selgitavad raidkirjad, mis jäädvustasid Põhja- ja Lõuna-Egiptuse verise võitluse tähtsamaid etappe, annavad tunnistust mõlemate poolte suurtest ohvritest. Arvatavasti IV aastatuhande lõpul õnnestus Lõunariigil Egiptus ühendada.
Varadünastiline ajajärk. 3000-2800. I-II dünastiad. (Vt.: Stadnikov, Hornung)
Uue riigi ajastusse tagasiulatuv traditsioon peab esimeseks kuningaks, kes ühendas Egiptuse mõlemad osad, kuningas Menest. Menes oli I dünastia esimene kuningas, st. esimese dünastia asutaja (aasta 3200 paiku, või 3100, või 3000 paiku). Varem arvati teisiti: nn.Berliini koolkonna “miinimumkronoloogia” järgi toimus Menese vallutus aastal 3400. Professor Petrie pidas aga tõenäoliseks aastaarve 5500... Aga see oli sada aastat tagasi. Vaarao Menesega toimus lõplik üleminek esiajaloost ajalukku. Teda ei saa pidada ajalooliseks isikuks tänapäeva tähenduses, kuid egiptlastele oli ta ideaalne ajaloo alguspunkt, mida jaotati terve rea riikide, dünastiate ja kuningate valitsemisaastate järgi.
Ühe teooria järgi on võimalik, et Menese trooninimeks oli Narmer, mis on säilinud tolle aja mälestusmärkidel. Üks neist mälestusmärkidest on suur kiviplaat (tahvelkivi, kiltkivi), mis on pühendatud võitluse lõpptulemuse otsustanud viimasele lahingule (“Narmeri plaat”), teine aga on votiivnuiavarb (“votivus” – pidulikult lubatud, toodud), millele on jäädvustatud Põhja-Egiptusest võetud tohutu saak. Liialdatud arvud jutustavad 400 000 sarvlooma, 1 420 000 väikelooma ja 120 000 vangi saamisest. On võimalik, et rohkearvulised vangid kasutati ära suurtel irrigatsioonitöödel, mida hilisem traditsioon omistab Menesele. Tulevase Memfise linna kohale, mis oli Ülem-Egiptuse põhjapoolseim punkt, lõi ta suure kindluse, Lõuna-Egiptuse kantsi Põhja-Egiptuse vastu. Menes nimetas selle kindluse “Valgeks müüriks”, s.o. Ülem-Egiptuse müüriks. Siit võis igal hetkel paisata relvastatud jõud põhja, juhul kui see oleks püüdnud vabaneda lõuna ikkest. Egiptuse pealinn jäi aga ühendatud riigi olemasolu esimestel sajanditel endiselt Lõuna-Egiptusesse, kusjuures ühinemismomendist peale kanti ta Hierakonpolisest üle Abüdosesse. Abüdos valiti pealinnaks tema asendi pärast: ta asetses ligikaudu Ülem-Egiptuse keskel. Siin ehitasid ühendatud Egiptuse esimesed vaaraod mausoleume, siin tekkis hiljem sureva ja taaselustuva jumala Osirise kultus. Üle viia pealinn kaugemale põhja, Memfisesse, ühendatud Egiptuse südamesse, oli esialgu ohtlik, sest Põhja-Egiptus ei olnud veel lõplikult alistatud.
Kuningavõimu kindlustamiseks põhjas loodi seal ülemegiptlaste sõduriasulad, mis pidid olema toetuspunktideks alistatud Põhja-Egiptuses. Need sõdurid asustati mitte madal-, vaid kõrgpõldudele, et mitte muuta enda vastu vaenulikeks külakogukondi, kellele kuulus madalpõldude ala. Säärane abinõu oli hädavajalik, sest Lõuna-Egiptuse poolt relva jõul alistatud ja ekspluateeritav Põhja-Egiptus kandis vastumeelselt oma rasket iket. Korduvalt puhkesid suured ülestõusud. Me teame neist isegi nende väheste allikate põhjal, mis on säilinud tollest kaugest ajajärgust. Juhtus isegi, et pealinn tuli uuesti tagasi viia Hierakonpolisesse. Ülestõusude summutamine oli tavaliselt seotud suurte ohvritega: nõnda võeti ühe ülestõusu ajal vangi 47 000 põhjalast. Muidugi on see arv liialdatud, nagu vangide arv Narmeri votiivnuialgi. Kuid pole kahtlust, et neis sõdades ja ülestõusudes vangivõetute arv oli küllaltki suur, ja neid oli täiesti võimalik ära kasutada tolle ühtse irrigatsioonisüsteemi ehitamiseks, mis tuli luua pärast Egiptuse ühendamist kogu Niiluse jõevoolu ulatuses alates merest kuni Elefantine saareni päris lõunas.
Kuningad, Egiptuse ühendajad, võtsid maksu kõigis nomostes nii vallas- kui ka kinnisvaralt. Õige maksustamise huvides teostati iga kahe aasta tagant üleskirjutus – “kulla ja põldude arvutus”. Terminiga “ kuld ” tähistati kogu hinnalist vallasvara. Varanduse loendamist peeti nii tähtsaks asjaks, et kuningate aastaid dateeriti selliste loenduste järgi. Kuninga teiseks tuluallikaks olid röövkäigud, mida teostati ümberkaudsete barbarite maa-aladele. Mõnikord suundusid kaubanduslikud ekspeditsioonid isegi kaugesse Foiniikiasse (Büblosesse) ja võib-olla ka Kreetale. Röövkäigud ja kaubandus tõid Egiptusesse metalli, mis oli ikka veel väga haruldane. Nüüd hakkab kivi ja puu kõrval sagedamini esinema vask. Kuid nüüdki on see veel niivõrd haruldane, et aastakirjetes, mis märkisid kõige tähtsamaid sündmusi, jäädvustatakse ka kuninga vaskkuju valmistamine.
Nagu ma juba jutustasin, egiptlastel olid väljakujunenud ajalookirjutamise vormid. Ajaliselt kõige vanemad on nn. Annaalid (pärinevad kolmanda aastatuhande algusest), kus arvutati (õigemini nimetati) aastaid, vastavalt tähtsamatele sündmustele, mis konkreetset aastat eelnevast ja järgnevast eristasid. Esimesed annaalid kirjutati tahvlikestel (hiljem – papüürustel). Säärased “annaalitahvlikesed” (hilisema “Palermo kivi” eelkäijad), on pärit kuningas Aha /Ahi (I.dünastia, ~ 2950) valitsemise ajast. Nad sisaldavad ülinappe, paljutähenduslikke hieroglüüfilisi pealkirju, mida on osaliselt täiendatud piltkujutistega. See asjaolu teeb tahvlikestel olevate tekstide tõlgendamise väga raskeks. Kuningas Aha “Neiti tahvlil” võib siiski kindlaks teha järgmised sündmused: esimeses registris teatakse kultuslodja valmimisest ja jumalanna Neitile (sõjajumalanna, kultusekeskus – linn Sais Deltas) pühendatud pühamu ehitamisest; teises registris räägitakse püha härja kultusjooksust ning sem-preestri neljal korral läbiviidud ohvritseremooniast; kolmandas registris alustatakse kolme laeva ehitamist; neljandas registris on mainitud toodangu nimi ja päritolu. Kuningas Aha teised tahvlikesed nimetavad “Nuubialaste löömist”, “(Jumal) Anubise (kuju) löömist”, “Ülem- ja Alam-Egiptuse maksude vastuvõttu” jne. Hilisemate kuningate puhul mainitakse ka valitseja uuenemispidu (sed – uue kuninga kroonimiste tseremoonia), aga need Sed-pidustuste tekstid kirjutatakse juba Keskmise Riigi ajal (21-18 ss.). Esimese dünastia neljanda vaarao Deweni /Deni valitsusajast pärineb teade “Ida löömise esimene kord”, mille all on mõeldud Siinai poolsaarel elavaid rändhõime. Egiptuse aktiivne välispoliitika, nagu arvab Stadnikov, on seotut egiptlaste suhtumisega ümbritsevasse Universumisse (meil on kosmos, teil aga – barbaritel! – kaos...): “Egiptlaste arusaamade järgi kuulus jumal-kuninga kohustuste hulka ka maailmakorra kaitsmine välisvaenlaste vastu. See sakraalne heitlus ei lõppenud kunagi, sest maailmaväline sfäär kuulus vältimatu korrelaadina korrapärastatud maailma juurde. Üks esimesi vaenlast lööva vaarao kujutisi pärineb juba IV aastatuhande lõpust. Kord taandudes tagaplaanile, kord esile tõustes saab see ikonograafiline motiiv vaarao kujutamisel üheks tähtsamaks. Egiptuse kaitsmise püüdega seostub soov võimaluse korral “laiendada” tsivilisatsiooni uutele aladele. Seda tingisid kaubanduslikud huvid ja kariloomade ning tooraine vajadus”. Sõjakäikudest Aasiasse jutustavad peamiselt ikonograafilised allikad. Eriti olulised on Egiptuse kirdepiiril asuva Siinai poolsaare kuningaraidkirjad ja reljeefid, mis loodi sõjalis-töönduslike ekspeditsioonide ülemate käsul. Enamasti ei kajasta nad ekspeditsioonide käigus toiminud sündmusi, vaid annavad nappide ja stereotüüpsete ütlustega teada rohkearvuliste vaenlaste hävitamisest. Eraldi ikonograafilist analüüsi vääriksid need Siinail olevad reljeefid, millel kujutatakse kinniseotud asiaadi hukkamist. Vang surmatakse traditsioonilisel viisil – kuningas virutab kirve või nuiaga vastu vaenlase pead. Kronoloogiliselt vanimad meieni jõudnud kirjamärgid on need, mis räägivad vaaraode Skorpioni ja Narmeri (IV a.-tuh.) Liibüa-sõjakäikudest. Nii kujutatakse kuningas Skorpioni paletil Liibüast võidetud sõjasaaki. Narmeri elevandiluust silindril nimetatakse “Liibüa purustamist”. I. dünastia esimene valitseja Horos-Aha (või Menes-Aha) mainib ühel oma tahvlikestest “Nuubia purustamist”. Sama kuninga valitsemise ajal asetleidnud “Aasia põrmustamisest” räägib nn Palermo kivi (pärineb 5. dünastiast). Abüdosest pärit elevandiluust tahvlikesel, nagu ma juba ütlesin, teatab 1 dünastia viies kuningas Den/Dene/Dewen “Ida purukslöömise esimesest korrast” (tegemist on aasta nimetusega). Samas kujutatakse asiaadi pead lömastavat kuningat. Kuninga ees seisval standardil on koerakujulise (või shaakalipäise) jumala Upuauti (maailma jumalus, “Teede avaja”) kujutis. See 13. Ülem-Egiptuse noomi jumal kehastas vaarao sõjalist võimsust, tema atribuudid olid sõjanui ja vibu. Protsessioonidel kanti jumala kujutist või sümbolit kuninga ees. Üks kaasaegne uurija (M.Wright) märgib, et kuningas Deni tahvlikesel kujutatakse tapetavat asiaati põlvitavana vaarao ees liivaterakestega märgitud pinnal, Egiptuse isevalitseja seisab aga tähistamata, viljakal maa-alal. Võib-olla leiab siin kajastust mingit konkreetne kokkupõrge Siinai nomaadidega Egiptuse piiril. Geopoliitilisel tasandil oli Siinai egiptlaste ja asiaatide kohtumispaik. Kõik see on vaid välispoliitika. Sisepoliitikas situatsioon oli selline:
Pärast rohkeid ülestõuse, mis suruti maha suure julmusega, leppis Põhja-Egiptus lõpuks oma saatusega ja Egiptus oli püsivalt ühendatud. See oli teise dünastia viimase vaarao Hasehemui valitsusajal. Selle ühendumise väliseks oli pealinna üleviimine Abüdosest Memfisesse. See üleviimine toimus juba III dünastia ajal.
Tagasi
ÜHEKSAS LOENG
Vana Riik. III-VI dünastiad (2800 – ~ 2250 / 2778 – 2263 / 2640 - 2155 ).
Stadnikov ise ei ole kindel, millal lõpeb Vana Riigi ajajärg ja algab Esimene vaheperiood: kas 2255. või 2263. Las olla lihtsalt 28. s. algusest – 23. s. keskpaigani.
Vana Riigi peamised vaaraod: Džoser (III dün., 28.s.), Snofru (III või IV, 28.), Hufu/Cheops (IV, 27), Hafra /Chefren (IV, 26), Sahura (V, 25), Teti , Pepi/Piopi I, Pepi II (VI, 25-23).
Kui tahate võrrelda mitut (vähemalt kahte) Vana Riigi kronoloogiat, siis võtke E.Hornungi kronoloogia ja, näiteks, E.Bikermani kronoloogia: (mõlemad olid publitseeritud 20-30 aastat tagasi). Bikermani kronoloogia järgi valitsesid Vana Riigi kolmanda-kuuenda ajajärgu vaaraod aastatel 2778 - 2263 (Hornungi järgi: 2640 - 2155). Kokku 515/485 aa.
III dünastia: 2778-2723 (Hornungi järgi: 2640- 2575 ), 55/65 aa. – Džoser, Hu (Hunn).
IV dünastia: 2723-2563 (Hornungi järgi: 2575-2465), 160/110 aa. – Snofru, Hufu (Cheops), Dzhedefra, Hafra (Chefren), Menkaura (Mükerinos), Šepseskaf. 6 vaaraod.
V dünastia: 2563-2423 (Hornungi järgi: 2465- 2325 ), 140/140 aa.! – Userkaf, Sahura, Neferirkara, Niuserra, Menkauhor, Dzhedkara Isesi, Unas. Kokku – 8 vaaraod.
VI dünastia: 2423-2263 (Hornungi järgi: 2325-2155), 160/170 aa. – Teti, Pepi I, Merenra, Pepi II ( Horn . on veel Userkara, Merenra II ja Nitokris, kokku 7 vaaraod).
Püramiidid. Vana Riik oli püramiidide ajastu. Kolmanda dünastia esimene vaarao (tegelikult on egiptuse keeles vaarao – “insibja” (see tähendab ~ Egiptuse mõlema osade valitseja) Dzhoser võis ette võtta kolossaalse töö oma isiku jäädvustamiseks. Tema arhitekt ja lähim abiline kõigis asjus on Imhotep (hiljem – ravimiskunsti jumal ja Ptahi poeg), tema čati ja ülempreester. Imhotep kavatses luua kuningale grandioosse hauamonumendi. Nagu vaarao seisab määratult kõrgemal kõigist lihtsurelikest ja tähtsate suguvõsade liikmeist, nii peab ka kuninga mausoleum kerkima kõrgelt üle nende haudade. Tohutu suurtest kivirahnudest ehitati esimene püramiid, mis oma vormilt ei olnud päris korrapärane ja on tuntud astmikpüramiidi nimetuse all (Sakkaras, Memfise lähedal, lõuna poole). Sellest ajast peale ehitasid kõik Vana riigi vaaraod endile püramiide, milledest IV dünastia vaaraode Hufu/ Cheopsi ja Hafra/ Chefreni püramiidid on kõige grandioossemad. Snofru oli esimene vaarao, kes III dünastia lõpul (või IV dünastia alul) tahtis endale rajada tõelise püramiidi. Kui esimesed püramiidid ehitati astmelistena, siis hiljem ehitati püramiidid siledaks lihvitud kaldkülgedega. Varased püramiidid ehitati rohmakalt tahutud ning horisontaalselt asetatud kiviplokkidest, mida hoidis koos peaasjalikult nendi endi raskus, kuid mille vahele pandi ka mörti . Hiljem valmistati ehitise seesmine osa segust , mis koosnes põhiliselt kividest, savist ning savitellistest. Pealt kaeti see lihvitud ja omavahel sobitatud kividega. Kiviraidurid lõikasid kivist blokke ja ülevaatajad tõid kohale tuhandeid töölisi. Käsitöölised töötlesid pehmemaid kive pronksist ja vasest peitlitega. Nad purustasid raskemaid kivirahne doleriidist haamritega ja silusid pinna siledaks kvartsliivaga. Giza suured püramiidid olid algselt kaetud säravvalge lubjakiviga ja võibolla isegi kullaga. Surnukambrid loodi samasuguse hoolega. Tavaliselt asusid need maapinnast madalamal ning neisse pääses püramiidi põhjakülge avaneva käigu kaudu. Enamasti tõkestas sissepääsu üks või mitu kivimürakat, kuid mõnikord suleti käik kiviuksega, mis kinnitus pöördteljele, et preestrid saaksid soovi korral siseneda. Püramiidi sisemuses oli algselt püstkäik, kus asus haud, hilisemais püramiidides viib hauakambrini põiktunnel. Tuntuimad on astmikpüramiid Sakkara lähedal, nn. murdpüramiid Dahšuris (natukene lõuna pool) – see on esimene pärispüramiid, Snofru teine püramiid) ning nn. Suured püramiidid: Cheopsi, Chefreni ja Mykerinose püramiidid Gizas (Sakkarast põhja poole).
Gizas asub suur sfinks (vaarao Chefreni sfinks), mis on välja rajatud kaljust. Tal on inimese pea, mõistuse sümbol, ja lõvi keha, jõu sümbol. Koos tähistavad need kuninglikku võimu. Sfinks kehastab valitsejat või päikesejumalat. (On säilinud ka nais -sfinkside ja jäärsfinkside kujutisi. Egiptusest jõudis sfinks Lähis-Ida kaudu Kreekasse). Cheopsi püramiidi kõrgus oli algul 146,6 m ja aluse pikkus 233 m, ta koosneb ligi 2,5 miljonist lubjakiviplokist; nüüdseks on selle tipp ja lubjakiviümbris hävinud. Püramiidi idaidaküljele ehitati lahkunud valitsejale pühendatud tempel, kuhu tema hingele kindla korra järgi ohvriande toodi. Kui ta pärast surma jumaluseks kuulutati, asetati tema kuju spetsiaalselt selle jaoks ettenähtud ruumi. Mõne püramiidi juurde kuulusid nii hauatempel kui ka müüriga äärestatud kaldtee . Püramiidide lähedal on leitud maetud laevu. Nagu te juba teate, laevaga pidi surnu sõitma hauatagusesse maailma või saatma päikesejumalat tema teekonnal. Kuskil 50 aastat tagasi leidsid egiptuse arheoloogid puust jõepaadi, mis oli maetud süvendisse Cheopsi püramiidi lähedusse. Paat oli osadeks võetud, et see paremini ära mahuks. Märgid näitavad, et see on sõitnud vees mõnda aega. See kandis arvatavasti Cheopsi surnukeha mööda Niilust viimsesse puhkepaika. Püramiide ehitati umbes tuhat aastat: kolmandast kuni kaheteiskümnenda dünastiani (28-18 ss.), st. et mitte ainult Vana Riigi ajajärgul, vaid ka Esimese vaheaja perioodil ning Keskmise Riigi ajal. Püramiide on kirjeldanud antiigiajas muu seas Herodotos (5.s.).
Antiikmaailm arvas püramiide inimkäte poolt loodud seitsme maailmaime hulka. Väljend “maailmaime” ei ole päris korrektne ; see tuleneb kreekakeelse algkuju hepta theamata tes oikumenes (‘asutatud maailma seitse huviväärsust’) ladinakeelest tõlkest septem miracula mundi . Vanima teada loendi järgi (2.s. eKr.) kuuluvad seitsme maailmaime hulka:
1)Babüloni müürid, ehitatud Babüloonia kuninga Nebukadnetsar II (7-6 ss.) poolt;
2) Semiramise rippuvad aiad Babülonis (põhjendamatult Semiramisele omistatud: Semiramis või Šammuramat – Assüüria kuninganna, kuninga Šamšiadad V Babüloonia pärit naine, valitses 9.s. Tegelikult on rippaiad pärit alles Nebukadnetsar II valitsemisajast 7.-6.s. Tema naise nimi oli Amitis, Meedia kuninga (Küaksares/Küaxares) tütar. Nagu jutustas legend, tundis see naine Babüloonia tasandikul igatsust oma kodumaa mägede järele, ja seepärast lõi Nebukadnetsar II oma lossis “rippuvad aiad” – pargi , mis rajanes terrassile, mille aluseks olid lossi aitade võlvid);
3)Artemise tempel Efesoses ;
4)Pheidiase loodud kullast ja elevandiluust Zeusi kuju Olümpias;
5)Halikarnassose mausoleum Kaarias (Väike Aasia edelas);
6) Rhodose koloss (Heliose kuju);
7)Farose saare tuletorn Aleksandrias .
Hiljem asendati osa neist teistega , mille hulka kuulusid Sarvede altar (Deelosel), Kyrose palee, Egiptuse Teeba, sealsed Memnoni kolossid (Memnon – kreeka mütoloogias Eose ja Etioopia kuninga Tithonose poeg, ta võttis osa Trooja sõjast ja langes võitluses Achilleuse vastu. Kaht Egiptuses Teebas asuvat liivakiviskulptuuri, mis kujutavad istuvat vaaraod Amenhotep III-t (14.s.), nimetati antiikajal Memnoni kolossideks. Üks neist oli maavärina tagajärjel purunenud ning helises päikesetõusu ajal. Arvati, et Memnon tervitab nõnda oma ema, koidujumalannat), Zeusi tempel (Kyzikoses, Väike Aasia loode osas), Pharose saare tuletorn, Asklepiose kuju Epidauroses (Peloponnesoses) ja Pheidiase loodud Athena Parthenos ( Ateena Akropoli). Ning muidugi Paabeli torn! Torni hakati ehitama II aastatuhandel, aga lõpliku kuju sai see Nebukadnetsar II valitsemisajal, 6.s.
Seitsme maailmaimede paradigmadest kõige levinum on järgmine:
1)Püramiidid,
2) Semiramise rippaiad;
3)Artemise tempel (6. s.);
4) Zeusi kuju (5.s.);
5)Halikarnassose mausoleum (4.s.);
6)Rhodose koloss (3.s.);
7)Farose tuletorn (3.s.).
Püramiidid on vanim maailmaime, nagu te näete, ja seisavad esimesel kohal. Selline tähelepanu püramiidide vastu oli täiesti õigustatud, sest kõigist neist “seitsmest imest” on ainuüksi püramiidid jäänud püsima meie päevini. Kuni tänapäevani võivad mööda Niilust sõitvad reisijad lõuna pool Kairot näha kaugel läänes kõrve piiril noid kõrgele kerkivaid kolosse, mis meenutavad pigemini looduse loomingut kui inimese kätetööd.
Enam kui sada aastat tegelevad kogu maailma teadlased ainsa veel säilinud maailmaime fenomeniga – püramiididega. Sest alates esimestest täpsetest mõõtmistest ja uuringutest 19.sajandi lõpul ei usu enam ainuski ekspert, et need omalaadsed monumentaalehitised oleksid püstitatud juhuslikult sellele kohale ja juhuslikult sellisel arhitektuurilisel kujul. Näiteks arvavad teadlased, et kolme Suure püramiidi (Cheopsi, Chefreni ja Mykerinose püramiidid Giza lähedal) paigutus Maal vastab täielikult Orioni vööle taevalaotuses. Ehitised asuvad ühes reas ja väikseim on pisut kaugemal vasakul, täpselt nii, nagu on paigutatud kolm tähte tähtkujus. Nagu juba öeldud, Snofru oli esimene vaarao, kes tahtis endale rajada mitte astmelise , vaid tõelise püramiidi. Kuid Medumi lähedal (Sakkarast ja Dahšurist lõuna poole) alanud ehitus ei jõudnud lõpule, sest Snofru viis oma residentsi põhja poole. Sakkarast põhja pool, Dahšuris, laskis ta püstitada teise püramiidi. Üheksakümne seitsme meetri kõrguse, murrukohaga kantidel. Snofru järeltulijad, IV dünastia vaarao Cheops ehitas endale püramiidi Giza lähedale, Džedefra/Dadefra/Dedfre (valitses Cheopsi ja Chefreni vahel) – Abu Roashi (Gizast põhja poole), ent Chefren ja Mykerinos – taas Giza lähedale. V. dünastia ajal kerkisid Sahura ja tema järeltulijad püramiidid Abusiris (Medumi lõuna poolel), VI. dünastia ajal aga Sakkara lähedale. Praegu on kogu Egiptuses kuuskümmend üheksa suuremat püramiidi.
Tuntud egüptoloog Richard Lepsius (1810-1884) oli seisukohal, et vaaraod panid kohe oma valitsusaja alguses oma hauaehitisele nurgakivi , suurendades seda seejärel pidevalt, otsekui aastaringe puul. See teooria on aga vajanud unustusse nagu mõned teisedki. Püramiidid on ehitised, mille lõplik tulemus oli täpselt välja arvestatud juba nurgakivi panekuks. See, et enamiku püramiidide ehitusplaanid aja jooksul muutusid, ei tähenda siin midagi. Erilisi mõistatusi pakub meile Cheopsi püramiid, mille konstruktsiooni muudeti tema kahekümneaastase ehitusaja jooksul kolmel korral. Täpselt säilitati vaid selle geograafiline suunitlus . Kui Egiptuse valitsus laskis 1925.aastal Cheopsi püramiidi suunitluse esmakordselt moodsate instrumentidega määrata, hämmastas tulemus eriteadlasi sedavõrd, et kõiki mõõtmisi korrati veel mitu korda. Ruudukujulise ehitise külje suurim kõrvalekalle oli vaid üks kaheteistkümnendik kraadist ning seda püramiidi põhjast läände kulgeval püramiidi idaküljel: see kõikus 5 kuni 30 ühikuni nullkraadist loetuna. Seejuures oli egiptlastele kompass väidetavalt tundmata. Tänaseni ei suuda ükski inimene seletada, kuidas oli võimalik 1 300 000 kuni kuusteist tonni kaaluvat graniitplokki nii täpselt üksteise kõrvale ja peale paigutada, et kahesaja kolmekümne meetrise põhjaserva ulatuses ei ületa viga murdosa millimeetrist ning kivipaneelid püramiidi välisküljel on nii tihedad , et nende ühenduskohtadest ei mahu juuksekarvgi läbi. Optilisi põhjendusi selleks pole, sest isegi sentimeetrine kõrvalekalle pole nii võimsa püramiidi puhul märgatav.
Kõikide mõõtmiste aluseks on egiptuse küünar, mis koosneb seitsmest käelaiusest (üks käelaius on neli sõrme). Üks sõrm vastab mõõdule 1,9 sentimeetrit , üks käelaius 7,5 sentimeetrile, üks küünar 52,5 sentimeetrile. Mõõdeti küünarpuudega, millest mõningad on meieni säilinud, ja mõõduköitega. Mõlemad mõõduvahendid on meile mõistatus, sest sadade küünarpuude järjestikku asetamine annab märgatava vea. Samuti mõõtmine pikkade mõõduköite abil, sest needki alluvad temperatuuri- ja õhuniiskuse muutustele, seega on venivad mõisted. Kuidas siis suutsid vanad egiptlased selliste ebatäiuslike abivahenditega sooritada sedavõrd täpseid mõõtmisi? Meieni on jõudnud aga see, kuidas nad püramiidiehitusel sellise müütilise nurgatäpsuse saavutasid. Londonis Briti Muuseumis säilitatav Rhindi papüürus annab mõõtmisnäiteid, millest nähtub, et trigonomeetrilised funktsioonid olid tundud juba kaks tuhat aastat enne Kristust. Papüürus sisaldab mitmesuguste püramiidide arvutusülesandeid, millest võime järeldada, et nurgamõõtmine oli tundmata veel vähemalt Kolmanda riigini (s.o. Uue Riigini). Püramiidi nõlva kaldenurka ei toodud mitte kraadides, vaid sentimeetrites, kusjuures anti ülemise kivi nihe alumise suhtes. Püramiidi nurk 5 ¼ käelaiust tähendab niisiis , et teine kivirida pidi esimese suhtes olema 5 ¼ käelaiuses nihkes, s.o. 39,3 sentimeetrit tagapool. Mõõtetäpsuse huvides kasutasid egiptlased murde nagu ¼, 1/5 , 1/25. Kui vaatleme püramiidide arvutusi , mida meile vahendab Rhindi papüürus, torkab silma et nii püramiidi kõrgus kui alus on antud täisarvulistena, nõlva kaldenurk aga osaliselt üsna keerulistes murdarvudes. Pole kahtlust, et egiptuse püramiidid – välja arvatud kõige esimesed ehitised – pole kaugeltki juhuslikud vormid, vaid geomeetrilised kujundid , mille rajamine arvutati täpselt välja. Kuidas aga jõuti just püramiidi vormini? Egiptuse iluideaalile ei vasta püramiidi vorm kindlasti mitte. Vaatlejale on alati nähtavad üks või kaks pinda, mis lisaks mõjuvad veel perspektiivi tõttu eksitavalt. Ka materjali kokkuhoiust ei saa sellise massiivse ehitise puhul juttugi olla. Jäävad veel vaid kaks teooriat, miks need ehitised on rajatud püramiidivormis. Tegemist on kas sümboolse arhitektuuriga või siis puht funktsionalistliku arhitektuuriga. On mõistetav, kui vaaraode püramiidides nähakse sümboolseid taevatreppe (nagu seletavad populaarsed raamatud, uskumise järgi pidi vaarao astuma mööda tohutut treppi päikeseni, seepärast – astmikpüramiidid; hiljem ehitati püramiidid siledaks lihvitud kaldkülgedega, nii et vaarao sai neid mööda taevani tõusta, - kuidas? skateboardiga?), kuid selline seletus oleks liiga lihtne. Eelkõige osutuksid siis arvukad uurimistulemused puhtale juhuslikkusele tuginevaks. Ning see on ometi liialt ebatõenäoline.
Ainult linnulennult on võimalik näha egiptuse püramiidide kõiki tahke. Seega näib, et nende hauamälestiste ehitusel on mänginud oma osa Päike, valgus, kiired või kosmilised jõud. Selle, et Päike on seotud püramiididega, tõestas inglise teadlane dr. Brown Landone , kes tegeles püramiidide arhitektuuriga kakskümmend kaks aastat: Cheopsi püramiidi alusserva pikkus on 365,24 küünart ning täpselt sama palju päevi on meie päikeseaastas! Kas see on juhuslik kokkusattumine? Teie teate, et iga vaarao oli päikesejumal Ra poja inkarnatsioon. Niisis kuulusid usk ja Päike (või vaarao ja Päike) vanade egiptlaste puhul tihedalt kokku. Kui vaadelda astronoomia algaastaid, siis näeme, et Päike ja Kuu olid oma vahelduva rütmi ja nähtava mõjuga Maal toimuvale need taevakehad , mis viisid inimese esialgu astroloogilistele mõtetele. Kui Päike hommikuti lillede õiekarikad avas ning Kuu need karikad õhtuti taas sulges, oletati selle taga jumalikku võimu, mis võis samamoodi määrata ka inimese töid ja toiminguid. Päike ja Kuu olid esimesed taevakehad, mis vanadele egiptlastele mingit süsteemi tähendasid. Öise taeva vaatlemisel lisandus neile veel viis tähte, mis liikusid nagu Päike ja Kuu ning muutsid oma heledust ja värvi. Need olid Saturn , Marss, Merkuur, Veenus ja Jupiter . Seitse tähte olid seega esimesed jumalad (Ra, Thot, ? ? ?, Horos, ?). Selge, et püramiidi ehitusel olid astronoomilised pidepunktid mänginud üpris olulist osa. Kas saab see olla juhus, et teatud kindlad tähed paistsid kindlatel aegadel piki allapoole suunduvat kaldkäiku kuningakambrisse? Üks püramiidideuurija on arvamusel, et püramiidikäigud on rajatud Siiriuse vaatlemiseks (jumal Seth). Selle teadlase väitel oli pika ja pimeda käigu lõpust võimalik vaadelda Siiriust koguni päise päeva ajal. Cheopsi püramiidi päikese- ja varju-uuringud näitavad, et esimese poolaasta jooksul asub püramiidi põhjapoolne kolmnurk täielikult varjus . Teisel poolaastal, kui päike tõuseb kirdest ja loojub loodesse, paistab see siiski ka põhjaküljele. Eriti huvitav on aga seejuures selgesti eristatav üleminekuaeg, mil see püramiidi külg asub pooleldi päikese käes ja pooleldi varjus. See fenomen kordub kaks korda aastas ja nimelt 14 päeva enne kevadist ning 14 päeva pärast sügisest pööripäeva. Antiikajal, kui püramiidi ümbritses veel läikima poleeritud kattekiht, torkas see silma palju selgemini kui tänapäeval.
Vana Riigi välispoliitika.
Vana Egiptus pretendeeris valitsevale positsioonile teda ümbritsevas maailmas. Ja tõepoolest saavutas Egiptus tol ajal suure võimsuse, mille poolest ta eraldus “viletsate”, nagu räägitakse raidkirjas, asiaatide, neegrite ja liibüalaste barbarlikest suguharudest, kes Egiptust ümbritsesid, suutes talle pakkuda ainult tööjõudu ja kariloomi. Naaberbarbareid võis Egiptuse kuningas tabada isegi “kaigast tõstmata”, “ilma vibu pingutamata surmata neid nooltega ”. See on, muidugi hüperbooliseeritud info, aga mitte eriti. Nagu ma jutustasin esimesel loengul, Egiptuses olid olemas majanduse arendamiseks vajalikud toorained ; puudus ainult metall , mida leidus Egiptuse naaberaladel: Nuubias ja Araabia kõrbes (Punase mere lähedal) – kulda, Siinai poolsaarel – vaske jne. Neis piirkonnis elunesid alles barbaarsusstaadiumis olevad suguharud. Nad ei saanud olla Egiptusele võrdväärseks vastaseks. Seepärast ei olnud kulla hankimiseks Nuubiast või vase hankimiseks Siinai poolsaarelt vaja mingisugust organiseeritud kaubandust ja kaubaagente, kes oleksid vedanud Egiptuse teravilja Siinai poolsaarele, et seda vahetada vase vastu; selle tooraine hankimiseks jätkus mõnest relvastatud ekspeditsioonist (aga ikka relvastatud!) või pigem röövretkest... Semiidid või neegrid ei suutnud vastu panna hästi relvastatud ja organiseeritud Egiptuse lahinguüksusele, ja egiptlased võisid röövida mitte ainult nende maa-ala toorained, vaid ka neid endid ja nende kariloomi. Vana Riigi raidkirjad kubisevad sõjavangide võtmise ja kariloomade anastamise teateist. Nii loeme “Annaalidest”, et kuningas Snofru (III/IV dün.) viis ära 7000 nuubialast ja 200 000 karilooma. Ta sõdis edukalt ka Siinai poolsaarel, tema valitsemise ajal ühendati vasekaevanduste rajoon lõplikult Egiptusega . Nende vallutuste auks Siinail hakati Snofrut hiljem pidama kogu selle piirkonna kaitsejumalaks. Vallutuste kindlustamiseks ehitas Snofru kaitseliini nimetusega “Snofru maja” aga samuti kindlustused Kirde Deltas, mida hiljem hakati nimetama “Vürsti müürid”. Aktiivne sõjaline tegevus Siinai poolsaarel jätkus ka IV dünastia vaaraode valitsusajal (27.s.). Lõuna sõjakäigud: Džoser ja teised III.-VI.dünastia vaaraod käisid regulaarsetel sõjakäikudel Niilusest lõuna pool, ajades kokku tuhandeid vange, kes muudeti orjadeks. Lõunas käisid mitte ainult sõjalised, vaid ka kaubandusliku ekspeditsioonid, tuues sealt lõhnaaineid, eebenipuud, viirukit, teravilja, pantrinahku, elevandiluud.
Lääne ja kirde sõjakäigud olid peamiselt V. –VI. dünastia ajal, aga juba Snofru valitsemisajal saabusid Büblosest 40 laeva seedripuudega. Vaarao Sahura (V. d.) jutustab õnnestunud retkest liibüalaste vastu, mis lõppes rohke arvu vangide ja kariloomade saamisega . VI dünastia algul tungis Egiptuse väejuht Unas koguni Lõuna-Palestiinasse, laastas kogu maa, tappis kümneid tuhanded inimesed ja võttis palju vange. Röövretkedest sellesse piirkonda teadustavad isegi nomarhide hauakambrid, nagu näiteks kujutised Herakleopolise nomarhi Anti hauakambris, kes jäädvustas mingisuguse Palestiina linna vallutamise. Vana Riigi vaaraod ei piirdunud ainult maismaaretkedega. Nad organiseerisid mereekspeditsioone. Sahura kirjutas oma mausoleumi seintel suurte merelaevade kojusaabumist pärast võidukat röövretke Foiniikia rannale. Laevad on täis vange ja muud saaki. Juba mainitud Unas toimetas sõjaväe laevadel üle mere, et rüüstata Aasia rannikul mingisugust piirkonda, mida nimetati “Antiloobi ninaks”. Egiptuse merelaevade nimetamine “Büblose laevadeks” ja “ Kreeta laevadeks” viitab sellele, et Egiptuse mereekspeditsioonid ulatusid sageli kaugele põhja. Isegi eksootilist Punti, kuskil Aafrika idarannikul, ohustasid Egiptuse lahingulaevad. Vähemalt viib Sahura templi kujutistel jumala ette vangivõetud liibüalaste ja aasialaste kõrval samuti ka puntlasi.
Kaubandus. Vana Riigi ajastul eksisteeris peamiselt sisekaubandus, sest Egiptuses oli kõik ressursid , ja mida ei olnud, seda lihtsalt rööviti... siin peituski põhjus, miks Egiptuse tootlike jõudude võrdlemisi suure kasvu juures vahetus ei etendanud kuigi suurt osa. Kaubaagente, kes oleksid juhtinud seda kaubandust ja kes olid nii tähtsad Babüloonias, Egiptus kuni Keskmise Riigi lõpuni ei tundnud, sest nende järele ei olnud vajadust.
Sisepoliitika . “Püramiidide ajastu” oli, muidugi, Egiptuse suurima õitsengu ajaks, aga aastakümneid kestev kolossaalsete püramiidide ehitamine pidi lõpuks nomoste ülemkihis ja rahvamassides välja kutsuma tugeva rahulolematuse VI dünastia kuningate vastu. Meenutagem, et näiteks Cheopsi püramiidi ehitamisel kasutati vabu egiptlasi suurel hulgal (see ei tähenda, et orjad olid sellest tööst vabastatud): 100 000 inimest iga aasta (ehitati 20 aastat – 2 miljonit! + 10 aastat – tee valmistamine: kivimurdudest püramiidini).
Talupoegade ja orjade säärasesse ärakasutamisse suhtus nomoste elanikkond arvatavasti äärmiselt vaenuliselt, sest selle tõttu kisti inimmassid eemale nende otsestest kohustustest: niisutusvõrgu ehitamisest ja maaharimisest. Sel intensiivsel ehitustegevuse ajajärgul lakkasid arvatavasti ka sõjalised röövretked. Asi läks lõpuks niikaugele, et nomoseid valdas rahulolematus säärase režiimi vastu ja tulemuseks olid teatavad poliitilised muutused. IV dünastia lõppes pärast kuningate sagedat vahetumist lõpuks võimuhaaramisega järgmise, V dünastia poolt. Selle dünastia teiseks kuningaks oli väljapaistev isik Sahura. Keskmisesse riiki tagasiulatuv traditsioon, mida lahutab püramiidi ajastust ligikaudu tuhat aastat, sisaldab ajaloolise legendi või muinasjutu viienda dünastia vaaraode päritolust (“Vaarao Cheops ja võlurid”). Legendis jutustatakse järgmist. Kuningas Cheopsil tekib soov kuulda jutustusi muistsetest suurtest tarkadest. Talle jutustatakse muinasjutte, siis aga teatab üks tema poegadest talle, et Egiptuses elab inimene, kes teab rohkem kui kõik muistsed targad kokku. Kuningas Cheops laseb selle targa enese juurde kutsuda ja see ennustab talle, et tema dünastia asendab teine, mis pärineb päikesejumal Rast, kes abiellus oma ülempreestri naisega. Kuningas satub suurde ärevusse ja kiusab mõnda aega taga oma arvatavaid alaealisi võistlejaid. Kuid mingil viisil pääsevad need siiski ja saavad lõpuks kuningateks. Sellest Westcari papüürusele kirjutatud muinasjutust võib aimata, et nomosed, kes polnud rahul jõudude liigse kasutamisega ehitustöödeks, millel polnud midagi ühist nomoste majandusega, tagandasid dünastia ja Egiptuse troon siirdus V dünastiale, kelle esivanemad olid võib-olla sugulussuhteis eelnenud dünastia kuningatega. Täites ülikkonna nõudmisi, ei ekspluateeri uus dünastia riigi tööjõudu nii tugevasti. Ja tõesti arendavad selle dünastia vaaraod Sahura, Neferirkara, Niuserra jt. vähem intensiivselt nende surnutekultusele pühendatud ehituspoliitikat. V dünastia püramiidid on mõõtmeid tunduvalt väiksemad, kuid kuningad ehitavad peale püramiidide ka templeid jumalaile, sealhulgas nomoste jumalailegi, peamiselt aga päikesejumalale – Egiptuse peajumalale. Säärane tempel koosnes väga suurest õuest, mida piirasid kõrged müürid. Pühamu keskmise osa moodustas seitsekümmend ja enam meetrit kõrge grandioosne obelisk, mis oli valmistatud valge lubjakivi võimsatest rahnudest. Lumivalged obeliskid kõrgusid Egiptuse sinise taeva taustal ja kogu see läänes kõrve äärel asetsev templite ahelik jättis tugeva mulje (iga V dünastia kuningas ehitas templi). Templit kuningalinnaga ühendava pika kaetud koridori seinad olid kaunistatud reljeefidega, mis kujutasid looduse elu ja inimeste tegevust kõikeelustava päikese kiirte all. Siin asetsesid tohutu suured ohvrialtarid, millel toodi veriohvreid, kusjuures suurtel pühadel tapeti terved karjad loomi.
Vana-Egiptuse kirjandus. Periodisatsioon.
Esimene Egiptuse kirjanduse ajaloo autor – vene teadlane B.Turaev (“Egiptuse kirjandus”, M. 1920/SPb 2000). Tema kirjanduse periodiseering:
1)Arhailine periood (Varane ja Vana riigid, I-VI dünastiad, s.o. 3000 – 2250 aa.),
2)Klassikaline p. (Esimene vaheper., Keskmine ja Uus riigid, VII-XVIII dünastiad, 2250- 1085 . Turaevil oli oma Egiptuse ajaloo – mitte ainult kirjanduse - periodiseering ).
3)Uue Egiptuse epohh, 4)”Restauratsiooni”aeg (Saissi periood), 5)Kreeka-Rooma aeg.
Teine, kaasaegne periodiseering (viimased 30 aastat):
Vana riik (III aastatuhand) – Vana riigi kirjandus (Vanaegiptuse keeles)
Keskmine riik (21.-17. ss.) – Keskmise riigi kirjandus (Keskegiptuse/“ klassikalises ” k.)
Uus riik (16.-9.ss.) – Uue riigi kirjandus (Uusegiptuse keeles)
Hilis -Egiptus (8.s. eKr – 3.s. pKr.) – Demootiline kirjandus (demootilises keeles).
“Püramiiditekstid” on Egiptuse vanimad pikad kirjanduse tekstid (nn. Annaalidest ma juba rääkisin). Püramiiditekstid on ka vanimad ulatuslikud religioossed kirjad inimkonna ajaloos. Need tekstid kirjutati V dünastia lõpu ja VI dünastia alguse kuningate püramiidide seintele. Nagu kirjutab Stadnikov:
“V-VI dünastia (alates vaarao Unasest umb.2355-2155 eKr) kuningate hauakambritesse sisseraiutud raidkirjadel oli mitu eesmärki: 1) vahendada surnud jumal-valitsejale vajalikke teadmisi teispoolsusest (esmajärjekorras taevast ja allilmast) ning salajastest asjadest; 2) rohkearvulise loitse võib vaadelda kaitsemaagiana surnut ähvardavate ohtude eest; 3) hieroglüüfide sõnum tagas surnule maagilise väe kaudu siinpoolsuses saavutatud positsiooni; 4) vastavate lõikude kaudu igavikustati matuserituaali igikestus”.
For example: “ Taevas on rahul, maa on rõõmus, sest nad olid kuulnud , et (kuningas) asetas Maati (korra lumalanna) korratuse asemele”; “Unase eluaeg on igavik, tema piir on lõppematus. Kui ta (seda) tahab, (siis) ta (seda) teeb, kui ei taha, (siis) ta )seda) ei tee. Kes asub silmapiiril lõppematult igavesti”; “Kõik Egiptuse ja meresaarte jumalad anku sulle osaks piiritut igavikku ning lõputut lõppematust” jne., vt. 225-234 llk.
Kuigi “Püramiiditekstid” olid pühendatud kuningate surnukultusele, leiti nende hulgas terve rida tekste , milles peegelduvad mitte ainult surnukultuse uskumused, vaid ka müüdid. Ühest niisugusest müüdist oli juba juttu , müüdist, mis pajatab kõigi tähtede neelamisest päikese poolt. Surnud kuningas oli siin selleks päikeseks, kes neelas taevatähed, s.o. kõik päikesejumala funktsioonid kanti temale üle; sel viisil müüdid jumalaist ja hümnid olid ümberlülitatavad kuningakultusele. “Püramiiditekstides” on säilinud ka kunsthümne, nagu näiteks jumalanna Nuti hümn. Juba Vana riigi raidkirjades, näiteks Unase hauakambris, esineb kõrvalekaldumisi ilukirjanduslikku laadi . Muinasjuttude esimesi üleskirjutisi tunneme alles Keskmisest riigist, kuid on kindel, et kui neid hakati üles kirjutama, olid nad läbi teinud pika teekonna suulises edasiandes. Pole juhuslik, et Keskmise riigi muinasjutud juhivad kuulaja Dzhoseri, Snofru või Cheopsi aega, kellede nimed olid juba muutunud legendaarseiks.
KÜMNES LOENG
Esimene vaheperiood, Keskmine Riik ja hüksoslaste ajastu (~ 2250 – 1580 ).
VI dünastiast peale algas Vana Riigi tsentraliseeritud despootia lagunemine . Selle lagunemise välised tunnused olid järgmised. Vaarao, kes oli jumalaks kogu Egiptusele, kes oli “miljonite hulgast esiletõstetud” ja kelle ees roomasid kõik, kaasa arvatud ka suurnik, hakkas kaotama oma despootliku võimu täiust. Nomoste endiste valitsejate järeletulijad, kes, lahkunud oma nomostest, asusid elama vaarao otsesesse lähikonda ja kes pärast surma maeti hauakambreisse vaarao püramiidi ümber, lahkuvad nüüd vaarao pealinnast ja pöörduvad uuesti tagasi oma nomostesse. Siin muutuvad nad pikkamööda poliitiliselt iseseisvaiks valitsejaiks. Lõpuks muutus kunagine ühtse Egiptuse kuningas jälle ainult nomosevalitsejaks, nagu mitu sajandit varem (umb. 6-7 sajandit). Egiptuse detsentraliseerumise põhjused olid järgmised. Kuni ühinemine kogu Egiptuse ulatuses oli nomostele kasulik, leppisid nad despootia kohmaka poliitilise pealisehitisega, mis hävitas üksiknomoste poliitilise iseseisvuse ja nõudis neilt nii suuri ohvreid. Pärast seda aga, kui oli loodud ühtne irrigatsioonisüsteem, muutus vaarao despootia oma ülemäära suurte nõudmistega nomostele koormavaks. Peale selle, ühendatud Egiptus pidas sõdu, mis olid ühtedele nomostele kasulikud, teistele aga mitte. Nõnda olid sõjad, mis pidas Snofru nuubialastega, kasulikumad lõunanomostele, Sahura sõjad liibüalastega – lääne-nomostele, ja sõjad asiaatidega – idanomostele. Niisugused tööd, nagu IV ja V dünastia püramiidide ja surnutekultuse templite ehitamine, kurnasid maad äärmiselt, sest säärasteks grandioosseteks ehitusteks oli tarvis palju tööjõudu. Toredate templite ehitamine V dünastia poolt päikesejumal Rale, kes seisis kõrgemal nomoste kohalikest jumalatest, pingutas samuti nomoste jõudu. V dünastia vaaraod hoolitsesid mitte ainult Ra, vaid ka teise kogu Egiptuse jumala, Osirise kultuse eest, keda austati Thinise nomoses Abüdoses. Nii avaldas vaarao Neferirkara dekreedi, mille järgi ei saanud nomose töödele sundida üleegiptuslikult tähtsa jumala Osirise templi talupoegi. VI dünastia ajal sai religioosseks keskuseks Abüdos, mitte Memfis. Seepärast püüdis nomoste ülikkond kuningalt hankida oma templimajanduse jaoks vabastamist nendest või teistest koormistest, mida kanti kuninga-, s.o. üleegiptusliku majanduse jaoks. Selliseid dekreete, mis vabastasid nomose templimajanduse mingisugustest töödest “kuningakoja” heaks, on säilinud Koptose linnast (Teeba ja Abüdose vahel). Need kuuluvad aega, mil valitses Pepi II (VI d.), kes astus troonile kuueaastase poisikesena ja kelle elupäevad lõppesid troonil, kui ta oli saja-aastane vanamees . Otsustades Koptose linna kohta käivate dekreetide järgi, jagas vaarao Pepi II oma kauakestva valitsemisaja kestel nomostele heldel käel soodustusi. Vaarao dekreet pöördub keskvalitsuse, Ülem-Egiptuse ülema (selle ameti lõid uuesti juba V d. vaaraod) ja lõpuks Koptose nomose valitseja ja tema abide poole. Dekreedi esimene osa vabastab kõik Koptose jumal Min’i templi majandamisega seotud isikud, alates orjadest ja lõpetades nomarhi endaga, igasugustest kogu Egiptuse ulatuses määratud töödest kuningakoja heaks. Vanalt riigilt Keskmisele riigile ülemineku ajajärgul esinevad nomarhid nomosevalitsejatena, kes omavad kogu despootliku võimu täiust. Juba VI dünastia viimased vaaraod ei olnud nii tugevad, nagu eelmised.
Esimene vaheperiood (VII-X dünastiad). ~2250- 2050 /2263-2040.
Vana Riigi detsentraliseerumise protsess lõppes sellega, et ühendatud Egiptus lagunes uuesti üksiknomosteks. See protsess (Egiptuse lagunemine üksiknomosteks) jõudis lõpule 23. sajandi keskpaiku. Pärast seda eksisteerisid kahesaja aasta kestel poliitiliselt iseseisvad nomosed. VII-X dünastia vaaraod juba ei olnud kogu Egiptuse valitsejateks. Manetho kirjutab, et VII dünastia ajal valitsesid 70 vaaraod, ja nad valitsesid 70 päeva: ei tea, kas see oli Manetho hüperbool, või ta tõsiselt arvas, et iga päeval troonil oli uus vaarao... VIII-st dünastiast ei lugenud ma midagi. Tean ainult, et selle dünastia residents oli Herakleopolises. Hornungi järgi valitsesid VII-VIII dünastia vaaraod kokku 21 aastat.
Riigi poliitilisel detsentraliseerumisel olid oma tagajärjed Egiptuse majandusele, sest koos riigi lagunemisega üksiknomosteks hakkasid sagenema sõjalised kokkupõrked nomoste vahel. Need sõjad nomoste vahel põhjustasid mitte ainult maa rahvast tühjenemise, vaid ka irrigatsioonisüsteemi hävimise. Asi läks niikaugele, et Hermopolise nomoses, kus normaalsel ajal ei saanud olla suuri soid, tekkisid laialdased sood. Need muutusid nii suurteks, et, nagu jutustavad Hermopolise nomose valitseja raidkirjad, kogu temale alluv elanikkond leidis vaenlaste väehulkade sissetungimisel kindla pelgupaiga soodes. Seepärast tuleb arvata, et madalpõldude harimist eisaadud nüüd enam teostada täies ulatuses. Seejuures jäi siiski võimalus iga kogukonna piirides asuda vete juhtimisele kõrgematele maadele, mida tavalisel ajal ei niisutatud ega haritud.
Kõrgpõldude intensiivne harimine tingis eraomandiliste suhete kasvu. Kõrgpõldude valdajad ja orjapidajad paistsid välja külakogukonna liikmete seas oma varandusliku seisundi poolest. Seepärast hakkavad tekstides esinema lihtsate “nedžeste”(“väikeste”) kõrval “tugevad nedžesed”(“tugevad väikesed, valitud nedžesed”). Tugevate nedžeste hulka kuulusid mitte ainult väike- ja keskmaavaldajad, vaid ka jõukad käsitöölised ja kaupmehed . Sellest momendist peale algab külakondade esimene tunduv nõrgenemine. Väikemaavaldajate seas, kel oli jaosmaid kõrgpõldude piirkonnas ja kes kasutasid oma perekonna või orjade tööd, tekib püüd nomosed uuesti ühendada. See põhjustab 23./22-l sajandil Egiptuse nomostes uue võitluse Niiluse oru ühendamise pärast. Selles võitluses ei etenda delta aktiivset osa: võitlus toimub Ülem-Egiptuse põhja- ja lõunaosa vahel. Põhjaalade uue koondise lõi üks Ülem-Egiptuse põhjapoolseim nomos, nimelt Herakleopolise nomos (nagu ligi tuhat aastat tagasi – Hierakonpolis, lõunapoolseim nomos...). Seepärast on Esimesel vaheperioodil teine nimetus – Herakleopolise ajastu.
Põhja-Egiptuse ühendamine Herakleopolise poolt.
Herakleopolise vaaraod (Manetho järgi IX ja X dünastia, valitsesid ~ sada aastat) alistasid oma võimule kogu Niiluse oru deltast kuni Thiniseni. Kõige paremini on tuntud vaarao Cheti või Ahtoes/Ahtoi III tegevus, kes oli dünastia üks viimaseid valitsejaid. Ahtoi III jättis oma pojale Merikarale manitsuskirja, mis kujutab endast poliitilist traktaati. Selles kirjas hoiatab kuningas oma noort troonipärijat riigivõimu vaenlaste eest: “Lihtinimene ehk kehvik ” ütleb ta, “on riigile kõige kardetavam vaenlane , sest lihtinimene on alati vaenlane, eriti aga, kui ta on sõduriks.... Ülenda oma suurnikke. Nemad täidavad sinu seadusi. Rikas ei tõuse üles oma majas . Varaomanik ei ole puudustkannataja. Lihtinimene aga ei räägi oma tõe järgi. Ei ole see õiglane, kes ütleb: “Oo, kui see oleks minu.” jne. Oma eelkäijate eeskujul sõdis Ahtoi III edasi nomaadidega, kes elasid deltast ida pool. Ahtoil õnnestus lõpuks need rändrahvad purustada ja panna seisma nende röövretked Egiptusesse. Itta ehitati nn.“vürsti müür”, millest oli juba juttu. Delta piirile rajati kindlustatud linnad, mille peaelanikkonna moodustasid parimad sõjagarnisonid. Sõjalised operatsioonid, mis kindlustasid idapiiri, võimaldasid Ahtoil hakata tegelema oma riigi valitsemise organiseerimisega. Herakleopolisele alluvaist nomostest kuulub kõige väljapaistvam koht Hermopolisele ja Siutile (vt.). Herakleopolise riigi lõunapiir kulges Thinise lähedal, kust edasi algasid Teeba nomose valdused . Selleks ajaks oli Teeba juba jõudnud ühendada oma võimu alla kõik lõunanomosed Elefantinest kuni Abüdoseni. Seetõttu oli piiri läheduses asetsev Siut Herakleopolisele väga tahtis (nagu eelpost). Siuti nomarhid olid vaarao käsilased ja teostasid oma nomoses pealinna poliitikat. Nomarh Cheti I sai kasvatuse kuninga õukonnas, tema ajal hakati teostama suuri irrigatsioonitöid. Tema järglased jätkasid tema poliitikat, jäädes lõpuni vaarao truudeks liitlaseks.
Hoopis teisiti käitusid Hermopolise valitsejad. Juba Vana Riigi lõpul omandavad Hermopolise nomarhid üha suurema iseseisvuse. Nad loovad oma õukonna, väga tugeva valitsuse ja oma sõjaväe. Nomarhid nimetasid endid “Thoti poegadeks”, umbes nii, nagu vaaraod nimetasid endid “Ra poegadeks”. Kõik Hermopolise ringkonna raidkirjad viitavad sellele, et nomarhid arvestasid kuningavõimu vähe ja käitusid peaaegu iseseisvate valitsejatena. Kuid hoolimata nendest Hermopolise tendentsidest tunnistasid tema nomarhid siiski Herakleopolise võimu. Ühelt poolt nõudis nomose kasvav ja arenev majandus niisutuse reguleerimist ja võitlust soostunud maadega, mis oli teostatav ainult suure koondise mastaabis. Aga me teame, et kogu Kesk-Egiptuse irrigatsioonisüsteemi valitses Herakleopolis. Teiselt poolt oli kahe tugevasti ühtehoidva keskuse – Siuti ja Herakleopolise vahele suletud Hermopolis sunnitud väljendama oma alistuvust pealinnale, kusjuures ta püüdis säilitada oma iseseisvust niipalju kui võimalik.
Ülem-Egiptuse lõuna nomoste ühendamine Teeba poolt.
Teeba nomos, kes eelnevail aegadel ei etendatud väljapaistvat osa, tõusis nüüd esile selle tõttu, et ta valitses teid lõunasse – Nuubiasse, ja itta – Punase mere äärde. Säärane Teeba oli tingitud Teeba enese ja tema naabernomoste arvukast elanikkonnast. Need nomosed asetsesid võrdlemisi laias ja viljakas Niiluse orus, mis moodustas nende nomoste piirides järsu kääru Punase mere lääneranniku suunas. Nomosed käärust lõuna poole olid hoopis rahvahõredamad, sest maaharimiseks kõlblik org oli mõnevõrra kitsam ning nad olenesid teataval määral Teeba piirkonna viljast. Seepärast oli Teeba võim Lõuna-Egiptuse üle hoopis efektiivsem kui Herakleopolise võim Põhja-Egiptuse üle.
Võitlus Herakleopolise ja Teeba vahel, Teeba võit ja Esimese vaheperioodi lõpp.
XI dünastiaks oli Teeba dünastia (Intef I-III, Mentuhotep või Montuhotep I-III).
Paralleelselt valitses Herakleopolises X dünastia. See võitlus kestis väga kaua: algas ühe Teeba dünastia vaarao Intef II ajal, ja lõppes Mentuhotep I ajal. Tähendab, võitlus algas 22.sajandis ja lõppes 21.s. Algul toimus võitlus Thinise nomose pärast, mida valitses Herakleopolis. Kuid Teeba valitsejad pidasid Thinist oma pärusvalduseks. Intef II astus välja Herakleopolise vastu. See sündis Herakleopolise vaarao Ahtoi III ajal. Esimene kokkupõrge lõppes teebalaste lüüasaamisega. Siuti nomarh kirjeldab oma mausoleumi seinte raidkirjas oma võite teebalaste üle. Siis kogub Intef II uuesti sõjaväe, korrastab laevastiku ja kasutab isegi naabernomoste abi. Seekord purustasid Intefi väed kõik Thinise nomose kindlused ja tungisid nii palju põhja poole, et isegi Siut oli otseselt ohustatud. Siuti nomarh oli nii hirmunud, et kattis oma raidkirja kiiresti lubjaga ... Kuid Siuti vägedel õnnestus selgi korral säilitada oma positsioone ja piir kulges endiselt läbi Thinise. Intef II järglaste ajal puhkes võitlus uuesti. Lõppude lõpuks vallutasid teeblased Siuti. Selle linna hukkumisega varises Herakleopolise peamine kaitsekants. Hermopolise nomarhid siirdusid arvatavasti võrdlemisi varsti Teeba poolele. See otsustas võitluse lõpptulemuse ja 2050. aasta paiku langes Herakleopolis. Herakleopolise vaaraod ei suutnud luua kindlasti ühendatud riiki: neid takistasid selles sisevastuolude teravnemine vabade seas, Hermopolise tendents iseseisvusele ja rändrahvaste alatised röövretked delta idapiiridele. Uue ühendatud Egiptuse juhtideks said Teeba XI dünastia vaaraod. Aga Manetho järgi Keskmine Riik algab XII dünastiaga.
Keskmine Riik (XI-XIII d.) ~2050-1750 (2040- 1730 ).
XI (Teeba) dünastia vaarao, Herakleopolise vallutaja, kes valitses ühendatud Egiptust, kandis Mentuhotepi nime (Mentuhotep-Nebhepet-Ra või Montuhotep I Nebhepetra).
Ta valitses 51aastat, tema pärija Mentuhotep II Seanhkara valitses vähem (12 a.), ja viimane XI d. vaarao – Mentuhotep III Nebtauira – 7 a. Mentuhotep I alistas Nuubia ja Siinai ning teostas samuti sõjakäigu Aafrika Idarannikule, Punti. Ta “alistas Mõlema Maa valitsejad, kehtestas korra lõunas ja põhjas, välismaal ja Egiptuses”. Ja selle raidkirja kõrval on reljeef, kus on kujutatud tema võitu (nuubialane, asiaat, liibüalane ja egiptlane). Mentuhotepi ajal, kes arendas Teeba nomoses võimsat ehitustegevust (suur tempel koos püramiidiga, tõstetud terrassi peale, täpsemalt – püramidiooniga: iga külg veidi rohkem, kui 22 m., suur õu, sambad, portikud jne.); tema ajal ei olnud Lõuna- ja Põhja ühendumus veel küllalt kindel ja aeg- ajalt esines põhjas ülestõuse. Kauaks ajaks kindlustas Egiptuse ühtekuuluvuse aastal 2000 (või 1991) Amenemhet I, vägeva XII dünastia rajaja, kes oli pärit, nagu Mentuhotepki, Teeba nomosest. Hornungi järgi valitses XII dünastia aastatel 1991- 1785 (või 2000-1785), peaaegu kõik selle dünastia vaaraod (kokku 8, ja valitsesid rohkem kui 200 aastat) olid kas Amenemhedid (I-IV) või Senuserdid (I-III). Ainult viimane oli Nefrusobek - ja naine, kuninganna. Amenemhet I Sehetepibra võitis lõplikult Põhja-Egiptuse ja hakkas valdama “orgu, mägesid, mõlemaid maid”. XII dünastia kuningad lõid kahe sajandi kestel tolle grandioosse niisutussüsteemi, mis oli vajalik niihästi kogukondlike madalamaade kui ka “tugevate nedžeste”, väike- ja keskorjapidajate kõrgpõldude jaoks. Tähendab, esimene ülesanne – irrigatsioonivõrgu taastamine, süvendamine ja laiendamine. XII dünastia irrigatsioonitööde tippsaavutamiseks oli Niiluse üleujutuste kõrguste spetsiaalne registreerimine Nuubias, mitte kaugel teisest kärestikust. Veeseisust lähtudes määrati aasta viljakus ning lõikuse ja maksude võimalik suurus. Ühtaegu kogu Egiptuse ulatuses teostatavate grandioossete irrigatsioonitöödega jätkasid XII dünastia Teeba vaaraod Herakleopolise kuningate poolt alustatud maaparandustöid Faiumi oaasis (“faijum” eg. keeles – meri). Selles oaasis oli suur järv, mis täitis Memfisest lääne pool asetseva hiiglanõo. Egiptuse riigi ees seisis ülesanne tammide ehitamise teel järv tagasi tõrjuda ja järve alt vabastatud pinnale luua põlluharimiskõlblik territoorium . Ja see sai tehtud. Suure kanali abil kasutati järve vett Ülem-Egiptuse põldude niisutamiseks. Nende maaparandustööde efektiivsemaks juhtimiseks viidi isegi pealinn üle Faiumi (It-taui ehk Kahun – uus Egiptuse administratiivne ja religioosne keskus). Töö viidi lõpule dünastia viimase suure vaarao Amenemhet III ajal (pärast teda valitsesid Amenemhet IV ja Nefrusobek), kes kaunistas Faiumi mitme majesteetliku mälestusmärgiga. Nende hulgas oli kõige grandioossem tema hauapalee, mida kreeklased pidasid üheks egiptuse ehitus-kunsti suurimaks imeks. Kreeklased nimetasid seda “labürindiks” (trooninimi – Labiri).
Nomoste ülikkonna võimu piiramine. Nomosevalitsejad alistati uuesti vaarao võimule ja nad muutusid kuninga asehalduriks. Amenemhet I taastas nomoste vanad piirid, mis eelnenud sõdades olid rikutud. Paljudel juhtudel vähendas vaarao eriti separatistlikult meelestatud nomoste territooriumi, selleks, et neid nõrgestada. Nomarhide kasutada olev varandus jagunes kahte ossa: pärusvaranduseks “allodiks” ja varanduseks, mis oli seotud nende kui nomosevalitsejate ametiga. Viimase kasutamises oli nomarh piiratud. Alates vaarao Senusert III-st kaovad nomarhide uhked haudehitised nende nomostes. Keskmise riigi ajastul toimub võitlus tugevate nedžeste ja vana sugukondliku ülikkonna vahel (jõukad ja ülikad). Viimane püüab säilitada oma positsioone, kuid esilekerkivad tugevad nedžesid teda visalt tagaplaanile. Amenemhet I nähtavasti püüdis toetuda nii ülikaile kui ka jõukaile, kuid ei rahuldanud ei esimesi ega teisi. Rahulolematus ei kadunud ka Senusert I ajal (tema poeg). Vähemalt teatab tema čati oma raidkirjas kohtupidamisest “mässuliste” üle. Senusert I järglasest Amenemhet II-st jutustab Manetho, et ta tapeti oma õukondlaste poolt. Dünastia järgnevate esindajate ajal õnnestus teravnenud vahekordi ülikate ja vaarao vahel ajutiselt tasandada. See nähtavasti saavutati sel teel, et jõukaile toetuvad vaaraod murdsid ülikkonna vastupanu.
Teised sisepoliitika muutused: sõdurite staatuse tõstmine, orjavalduse kasvamine. Kõigi nende, kogu Egiptuse mastaabis teostatavate irrigatsiooni-, maaparandus - ja ehitustööde läbiviimiseks oli tarvis tohutul hulgal tööjõudu. Sellest orjade hulgast, millist tundis Vana Riigi ajastu, juba enam ei jätkunud ja nüüd tuli pidada süstemaatilist jahti inimestele. Nõnda ütleb Amenemhet I oma tuntud manitsuskirjas enese kohta: “Ma vedasin sunniviisil kokku nuubialasi, aga asiaate ma sundisin käima nagu koeri!” Enamik sõjavang-orjadest anti üle vaarao majapidamisse. Osa orjadest andsid vaaraod templitesse, osa neist sattus eraisikute kätesse, ja mitte ainult ülikonna, nagu varem, vaid ka teatava osa kogukondlaste kätte. Nüüd kingib vaarao orje oma sõduritele ja ametnikele. Nedžesed muutusid väikeorjapidajaiks. Materiaalselt olid nad täiesti kindlustatud ja neid võis kutsuda sõjaväkke. Tugevad nedž esid moodustasid sõjaväe tuuma. Nende ridadest rekruteeriti šemsu, “kaaslased”, kellest moodustati vaarao ja nomarhide ihukaitsja rühmi. Sõduritel oli juba teine sotsiaalne seisus, nagu kirjutajatel.
Kaubandus ja sõjad. Sel ajajärgul muutub intensiivsemaks nii sise- kui ka väliskaubanduse kasv. Ka linnasisene kaubandus tõuseb. Paratamatu vajadus hankida grandioosse irrigatsioonisüsteemi ehitamiseks vajalikku toorainet Vahemeremaade idaosast sundis Egiptust alustama intensiivset suhtlemist Foiniikia, Küprose ja Kreetaga. Kaubandussuhete kõrval jätkusid ka Egiptuse vaaraode röövlikäigud. Juba XI dünastia vaaraod käisid Siinail, Liibüas, Palestiinas . Võrreldes Vana Riigiga laieneb tunduvalt ka sõjaretkede raadius. Ekspansiooni apogeeks olid Senusert III sõjaretked, kes pühendas rohkesti tähelepanu Nuubia vallutamisele. Nuubias tugevdas see vaarao egiptlaste seisundit kindlustatud julgeolekutsooni väljaehitamisega Niiluse esimese ja teise kärestiku vahel (12 kindlust, kuhu paigutati Egiptuse garnisonid). Vägede ja varustuse edasitoimetamine kiirenes tunduvalt pärast 8 meetri sügavuse kanali (tunneli) raiumist läbi esimese kärestiku graniitkaljude. Semna/Kumna topeltpiirikindlustusest on leitud kaks steeli, millega tähistati Egiptuse uut lõunapiiri. Nüüd ei saanud ükski nuubialane seda ületada ilma kontrollita. Senusert III oli mitte ainult Nuubia vallutaja, vaid ka kaitsja: ta käskis ehitada Nuubia jumala templi. Uue Riigi ajal austati teda Nuubias kui jumalat kultuslikult. Riigi teises otsas võttis Senusert III ette sõjakäigu Kaananisse, tungides seal kaugemale kui ükski tema eelkäijatest (Egiptuse sõjaväed jõudsid välja Sekemini (Sichem), s.o. päris Süda-Palestiinas asetseva linnani). Ekspeditsiooni peaeesmärk ei olnud siiski vahetu ülemvõimu kehtestamine, vaid Egiptusega liidusolevate ning viimasega kaubavahetust pidavate linnade kaitse rändhõimude vastu. Seega oli keskmise Riigi Egiptus suurriik, kes avaldas mõju paljudele idapoolsetele Vahemeremaadele. Aga pärast Amenemhet III-t (XII d.viimane tugev vaarao) algas riigi langus, mis väliselt avaldus selles, et kuningad hakkasid vahetuma erakordselt kiiresti: XIII dünastia esimese kahekümne viie aasta kestel oli Egiptuse troonil kaksteist kuningat. Juba XIII esimeste kuningate ajal ilmneb ülikkonna rahulolematus. Rahutuste tagajärjel lakkasid maaparandus- ja ehitustööd Faiumis. Liibüalased, kasutades Egiptuse nõrgenemist, läksid liikvele. Egiptus kaotas ka oma valdused Nuubias. Niiluse veetõusu kõrguse märkimine teise kärestiku kohal lõppes kohe XIII dünastia algul. XIII d.valitses (Hornungi järgi) 1785- 1650 . Ei tea... XIV d. valitses 1715-1650! Rahutused , mis nõrgendasid kuningavõimu, muutusid lõpuks võimsaks rahvaliikumiseks. Sellest esimesest meile ajaloost tuntud suurest sotsiaalsest liikumisest annab tunnistust peamiselt Leyneni papüürus: “Ipuveri kuulutused” (või “Ipuweri/Ipuseri manitsused/kaebused”).
Selles esitatakse poeetilises vormis mitmes luuletuses need muutused, mis tekkisid Egiptuse ühiskondlikus elus lihtnedžeste ülestõusu tagajärjel. Luuletused on pandud Ipuveri, varaka ja suursuguse mehe suhu , kes sai ülestõusu all kannatada. Seepärast hoovab neist viha masside vastu. Mõned uurijad arvavad, et see on Esimese vaheperioodi tekst, näiteks, Stadnikovi skeemi järgi on niimoodi . Ipuver jutustab, mis toimus tema ajal Egiptuses: kuningavõimu hävitamine, administratiivvõimu haaramine , välis- ja sisekau-banduse lõpp, ülikkonna ja tugevate nedžeste varanduse ülevõtmine jne. Ja – uus häda...
Hüksoslaste sissetung. Juba Sinuhe jutustuses mainitakse, et ida pool Büblost asetseva piirkonna semiidi suguharude hulgas tuntakse egiptlasi ja egiptuse keelt. Nende semiidi suguharude juhte nimetati “heka hasut” (kõrbemaade või võõraste maade valitsejad), küksosteks. Need sõjakad suguharud olid alati teadlikud sellest, mis toimus Egiptuses. Maa rikkusest võis neil samuti olla õige konkreetne kujutlus ja seepärast võis Niiluse org muutuda neile väga ihaldatavaks saagiks. Kui XVIII sajandi keskpaiku hakkasid Süüriasse ulatuma teated ülestõusust, mis arenes varakate ja “vaeste inimeste” grandioosseks võitluseks võimu pärast, saabus hüksoslastele soodus hetk Niiluse oru vallutamise plaani teostamiseks. Hüksoslased ei kujutanud endast etniliselt ühtset rühma: see oli Põhja-Araabia ja Lõuna-Süüria maa-ala elunevate mitmesuguste rändsuguharude keerukas konglomeraat . Nende hulgas domineeris semiidi element, nagu seda võib otsustada nende pärisnimede laadist, kuid sissetungil Egiptusesse tõmbasid nad endiga kaasa ka muid suguharusid: kaananlasi, hurrusid ja teisi, kes nendega liitusid rahvaste üldises voolus . Sõjaasjandusse tõid hüksoslased tähtsa uuenduse: sõjavankrid, mille ette olid rakendatud hobused . Säärased sõjavankrid tugevdasid tunduvalt ründajate lahinguvõimet. Hüksoslased vallutasid Egiptuse 1710.aasta paiku, kasutades selleks mitte ainult oma jõudu, vaid toetudes nähtavasti ka Egiptuse nendele orjadele, kes ei olnud rahul “vaeste inimeste” ülestõusu tulemustega. Ühe orjade juhi, kes liitus hüksoslastega, kuulutasid nad lühemaks ajaks isegi teatava Egiptuse osa kuningaks. Kuningatroonil säilitas ta oma orjanime “Neeger” (Nehsi). Orjadel oli mitte nimed, vaid etnilised nimetused: neeger, asiaat, asiaatlanna (nagu kreeklastel: sküüt, traakialane ja teised).
Hüksoslaste Riik (Hüksoslaste ajastu või Teine vaheperiood: 14/15-16 d.;1710-1560. Või 1710-1580, või Stadnikovi järgi 1730 – 1562, teine kord: 1730 –1554.).
Hüksoslased valitsesid kogu Egiptust mitu aastakümmet (arvatavasti juba umbes 1650.aasta paiku saavutas lõunapoolseim Egiptus iseseisvuse). Endiselt valitsesid nad ka maa-ala, kust nad alustasid oma vallutusi: Põhja Süüriat. Nad hoidsid oma käes ka Palestiinat, mis ühendas Süüriat Egiptusega. Vallutajad tegid oma pealinnaks Avarise, Egiptuse kirdepiiril asetseva linna. Siin oli ka hüksoslaste peajumala keskpühamu. Oma peajumalat samastasid nad Egiptuse jumala Sethiga. Põhjanomosed toetasid hüksoslasi vaenust Lõuna-Egiptuse vastu. Seepärast nimetati hilisemas traditsioonis hüksoslaste kuningate ajajärku mõnikord Põhja-Egiptuse kuningate riigi ajaks.
ÜHETEISTKÜMNES LOENG
Uus Riik (1580-1085/1562-1085). XVIII-XX dünastiad. Poliitika. Religioon. Kirjandus.
XVIII d. vaaraod (1580-1345/ 1314 , Hornungi järgi: 1552-1306):
Jahmos/Ahmose(Nebpehtira), Amenhotep I-IV(Ehnaton), Thutmosis I-IV, Hatšepsut, Semenhkara/Sehmenkara, Tutanhamon , Eja/Eje, Horemheb/Haremheb (Herihoros).
XIX d. vaaraod (1345/1314-1200, Hornungi järgi: 1306- 1186 ):
Ramses I (Menpehtira), Seti I (Menmaatra), Ramses II, Merneptah/Merenptah, Seti II, Amenmes/Amenmesse, Saptah/Siptah, Tausert.
XX d. vaaraod: (1200-1085, Hornungi järgi: 1186-1070):
Setnaht, Ramses III-XI (ühes kronoloogias puudub Ramses IV, sest, nagu arvab Struve , varem nimetati teda Ramses III-ks. Struve järgi viimaseks XX d. vaaraoks oli isegi Ramses XII...).
Peamised sündmused XVIII dünastia vaaraode valitsemisajal:
Jahmos I (1580- 1555 ): võit välis- ja sisevaenlaste üle (hüksoslased, nuubialased; Alam- ja Kesk Egiptuse nomoste vastupanu murdmine), uus Teeba muutumine Egiptuse tähtsaimaks linnaks, liit Kreetaga, sõjaretked Aasiasse (valdused Lõuna-Palestiinas).
Amenhotep I (“Amon on rahul”)/Amenhopis (1555-1534): sõjakäik Nuubiasse, 3.kärestikuni.
Thutmosis I (“Thoti poeg”, 1534-1522/1): tema sõjaväed olid vallutanud kogu Palestiina, Foiniikia ja Süüria ning jõudnud välja Eufrati kääruni. Teda peetakse Egiptuse riigi järgneva vägevuse rajajaks. Egiptuse kuningatest jõudis ta esimesena Eufrati kallaste ja Põhja-Süüriani, seega Mitanni riigi kõige läänepoolsemate piirideni (ta pani piirile oma võidusteeli). Pärast kolmeteistkümne-aastast valitsemist Thutmosis I suri ja troonile astus tema poeg —
Thutmosis II. See jõudis teha ainult ühe sõjakäigu Nuubiasse ja teise Aasiasse. Oma kolmandal valitsemisajal ta suri. Pärast tema surma tekkisid mõneks ajaks õukondlikud segadused, mis Egiptust mõnevõrra nõrgendasid. Nende segaduste ajal asus vaaraotroonile Hatshepsut (+ 1504 või 1496, valitses ~20 aastat), Thutmosis I tütar ja Thutmosis II õde ja naine. Egiptuses toimus pärimine emajoones (matrilineaarsus). Kuningas sai õiguse troonile mitte oma isa pojana , vaid tema tütre mehena (võib arvata, et see on matriarhaadi igand). Seega oli tütar (mitte kuninga, vaid kuninganna tütar) trooni otsene pärija. Kuid Egiptuses olid juba ammu juurdunud patriarhaalse korra tavad; seepärast ei olnud naine kunagi tõeliseks vaaraoks (Nefrusobekist XII d-st ma ei tea midagi), vaid ainult regent. Esimeseks näiteks Egiptuse ajaloos võib arvata Hatšepsuti. Pärast oma mehe ja ainukese venna Thutmosis II surma kõrvaldas ta valitsemisest tema väikese poja (teisest naisest) Thutmosis III (tal oli 5 aastat). T III, kes oli abielus Hatšepsuti tütrega, ei lasknud võimule, kuigi ta jõudis end lasta kroonida ja omandada vaaraotiitli. Mõne aja pärast pani Hatšepsut endale ise pähe vaaraokrooni ja hakkas juhtima riiki, eemaldades kasvava T III valitsusasjadest täielikult. Näha Egiptuse troonil naisvaaraod oli niivõrd ebatavaline, et Hatshepsut oli sunnitud esinema meherõivastes, kuningavõimu atribuutidega – kunsthabemega – ja võtma kuninganime Maatkara. Selles palee-riigipöördes toetasid Hatshepsuti Teebas Amoni preestrid, kes astusid välja Hermopolise nomose üha suureneva mõju vastu, mida arvatavasti pooldasid Thutmosised, kelle nimes sisaldus Hermopolise jumala Thouti nimi. Üks vana papüüruse tekst jutustab suure kuninganna, jumalate poolt armastatu , Hatshepsuti sünnist:
Amon-Ra pidas jumalateriigis õukonnavastuvõttu. Ta oli jumalate kuningas ja inimeste looja. Tema paremal käel olid Osiris, kaksikjumalannad Isis ja Neftis, armastusejumalanna Hathor, Horos ja Anubis. Tema vasakul käel olid sõjajumal Monthu, maajumal Geb, taevajumal Nut, jumalad Atum ja Šu ning jumalanna Tefnut. Amon-Ra ütles kokkutulnud jumalatele nõnda:
Ma loon suure kuninganna, kes hakkab valitsema Egiptust, Süüriat, Nuubiat ja Punti, nii et kõik maad saavad tema võimu all ühendatud. See neitsi peab oma vägevate valduste vääriline olema, sest ta hakkab valitsema kogu maailma”.
Samal ajal, kui ta rääkis, sisenes jumal Thot, kellel oli iibise kuju, et ta võiks lennata kiiremini kui kõige väledam nool. Vaikides kuulas ta Amon-Ra, võimsama jumala ning inimeste looja sõnu. Siis ütles ta:
“Vaata, oo, Amon-Ra, Egiptuses elab üks imeliselt kaunis neiu . Oma teekonnal ei paista päike millegi üle, mis oleks temast ilusam. Kindlasti sobiks ta selle suure kuninganna emaks, kellest sa räägid”. — “Hästi öeldud”, sõnas Amon-Ra. “Kust võib seda kaunist printsessi leida? Mis on tema nimi?” – “Tema nimi on Aahmes” (Jahmes? Thutmosis I, Hatshepsuti isa teine nimi oli Aaheperkara, T II Aaheperenra), vastas Thot, “ta on Egiptuse kuninga naine ja elab palees . Ma viin su tema juurde”. “Hästi”, lausus Amon-Ra.
Siis lendas Thot iibise kujul Egiptuse poole ning temaga läksid kõik jumalad ning jumalannad, nende seas ka Saisi jumalanna Neith ja skorpion -jumalanna Selk, kelle peal asus skorpion, igas sõras elumärk. Jumalad ja jumalannad sisenesid vaikselt magavasse paleesse, kus Thot nad kuninganna Aahmese tuppa viis. Kuninganna lamas lõvikujulisel asemel, ning teda vaadates nägid nad, et Thot oli rääkinud tõtt, sest ta oli tõepoolest kõige kaunim surelike naiste seas. Tema ilu imetledes jäid nad sõnatult seisma. Kuid aroom, mille nad olid endaga Punti maalt kaasa toonud, äratas neiu, kes jäi oma üleloomulikke külalisi hämmastunult vaatama. Jumalate kuningas ja inimeste looja Amon-Ra nägi kuninganna ees seistes väga suursugune välja. Teda kaunistasid kullast ja kalliskividest ehted ning tema ilu oli võrdne päikese iluga , mistõttu neiu süda täitus rõõmust. Amon-Ra andis tema kätte elu märgi ja väe sümboli ning jumalannad Neith ja Selk tõstsid tema aseme põrandast lahti, et ta võiks jumalatega vesteldes maast kõrgemal olla. Lõpuks naasid jumalad Punti maale ning Amon-Ra kutsus looja Hnumi, kes vormis inimkehasid.
“Vormi mulle”— ütles Amon-Ra — “minu tütre keha ja tema ka keha. Ma teen temast suure kuninganna ja kõigi tema elupäevade vältel on tema osaks au ning võim”. — “Oo Amon-Ra”, — vastas looja Hnum, — “sinu soov täidetakse. Sinu tütre ilu ületab jumalate veetluse ning on tema väärikuse ja hiilguse vääriline”. Nii vormiski Hnum Amon-Ra tütre ning tema ka kehad, mis olid kujult täiesti sarnased ja kaunimad ühegi inimese tütardest. Ta voolis need potikedra abil savist ja sünnijumalanna Hekt põlvitas tema kõrval, hoides savi poole elumärki, et Hatšepsuti ja tema ka kehad saaksid täituda eluhingusega. Siis tõid jumalad need kehad Egiptuse kuninga paleesse. Nad kõik – looja Hnum, sünnijumalanna Hekt, suur ema Isis ja tema kaksikõde Neftis jne – olid tulnud tervitama suure kuninganna, Amon-Ra ja kuninganna Aahmese tütre Hatšepsuti sündi.
Lapse sünni puhul peeti suured pidustused ja tema auks lauldi valjusti kiitust. Peagi sai temast kõikide maade rikas ja võimas valitsejanna ning Amon-Ra armastatu – suur kuninganna, kelleks jumalate kuningas ta määratud oli. Nagu kirjutab lõpus Lewis Spence, “Niiluse orus püstitati kuninganna Hatshepsuti tempel. See tempel seisab seal tänase päevani ja seda tuntakse Deir el- Bahri , Põhjakloostri nime all”.
Hatshepsut ei võtnud ette ühtki sõjakäiku; ta rahuldus oma isa Thutmosis I võitudega. Hatšepsut nähtavasti loobus oma esivanemate sõjakäikude jätkamist, et olla meelepärane oma pooldajatele, arvestades seejuures vist ka laiade rahvamasside meeleolusid. Kuninganna tegeles ehitamisega ning taastas purustatud linna ja templeid, mis hüksoslaste ajast saadik seisid varemeis. Oma “isa”Amoni meeleheaks alustas Hatshepsut toreda templi ehitamist, mis asetseb kaljude jalamil Teeba läänekaldal Deir el-Bahris. Tempel laskus terrassidena Niiluse suunas ja oli kaunistatud rohke arvu sammastega. Terrassidele kavatseti istutada mirdipuid ning muid taimi, mis annavad healõhnalisi vaikusid suitsutamiseks jumalateenistusel. Tempel pidi muutuma selleks Pundi “jumalikuks maaks”, kust egiptlased vedasid sisse kallihinnalisi kaupu. Hatšepsut saatis oma ekspeditsiooni Punti (praegu Somaali?), mis asetses Aafrika rannikul lõuna pool Punast merd .
Templi seintel kujutatakse ekspeditsiooni tulemusi väga üksikasjaliselt:
“Laevad olid väga raskesti lastitud Pundimaa imedega , jumaliku maa igasugu healõhnalise puuga, mirdivaigu ja tooreste mirdipuude virnadega, eebenipuuga ja puhta elevandiluuga, Emu rohelise kullaga, kaneelipuu , viiruki, silmasalvide, paavianide, määrkasside, koerte, pantrite, orjade ja nende lastega. Midagi taolist ei olnud toodud ühelegi kuningale, kes kunagi on elanud põhjas”.
Egiptuse võimsus kasvas hoogsalt, kuid põhjas ei olnud kõik korras. Thutmosis I poolt alistatud Aasia maad ei tahtnud jääda Egiptuse andamlasteks. Need olid alandlikud ainult seni, kui Egiptuse väed olid aktiivsed. Hatšepsuti peaaegu kahekümneaastase valitsemise kestel lõi Egiptuse võim Süürias ja Palestiinas tugevasti kõikuma. Kadeši linna valitseja juhtimisel organiseeriti Egiptuse vastu koalitsioon. Koalitsiooni seljataguseks oli Mesopotaamia põhjaosas kujunenud Mitanni riik, kes oli erutatud Thutmosis I edukatest sõjakäikudest. Hatšepsuti kauaaegse valitsemise kestel Thutmosis III ootas, selleks et kuningaks saades astuda välja aasialaste vastu ning ennistada sõjakäikudega Aasiasse Egiptuse endine võimsus.
Thutmosis III (1504-1450/1496-1468). Suures vihas oma võõrasema Hatshepsuti vastu püüdis Thutmosis III igati hävitada mälestust temast ja liitis isegi tema valitsemisaastad enda omadega. See kuningas teostas oma elu kestel ~ kakskümmend sõjaretke Aasiasse ja Nuubiasse, kus saavutas rea võite (kuni 4. kärestikuni!). Teda peetakse Egiptuse suurimaks sõdijaks. Tal õnnestus vallutada mitmed Ees-Aasia linnad (Ashkelon, Kadesh, Megiddo jt.) ning lülitada suur osa Palestiina ja tänapäeva Süüria territooriumil elavaid rahvaid Egiptuse poliitilisse, majanduslikku ja kultuurilisse mõjusfääri, kuhu nad põhiliselt jäidki kuni Uue Riigi lõpuni. Nüüd on Mitanni, Hati riigid, Babüloonia “vennad”, aga “nooremad vennad”, sest peavad kogu aeg saatma annetusi ja kingitusi. (Thutmosis III sõjakäikudest ja annaalidest vt. Stadn.).
Amenhotep II (15.s.) – suur ehitaja; temast jutustab Manetho, et õukondlased surmasid tema.
Thutmosis IV (1412- 1402 St.) – ka suur ehitaja, tema tempel “on jõudnud taevani ja tema kiired langevad Mõlemale Maale”; oli abielus Mitanni kuninga tütrega. (Pärast seda kui egiptlased olid Mitannit korduvalt löönud, kujunesid nende vahel sõbralikud suhted. Egiptuse huvides oli omada Aasia provintside põhjapiiril mitte vaenlast, vaid liitlast. Mitanni otsib Egiptuselt toetust Assüüria ja Hati riigi vastu. Ja Amenhotep III hareemis oli 3 Mitanni kuningatütart).
Amenhotep III (1402-1364 Stadn.). See oli kuningavõimu tugevnemise aeg. Amenhotep III ajal toimus ainult üks sõjakäik Nuubiasse, ja kuningas võis anduda täiel määral oma ehitustegevusele. A III oli tõenäoliselt üks kuningakoja nooremaid esindajaid ega võinud lootagi sellele, et saab suure riigi kuningaks. Seepärast abiellus ta mitte vaaraotütrega, vaid tegi oma peanaiseks mittesuursugust päritolu naise nimega Tii (Thi/Tyi). Ta oli templi ametniku tütar. Ja see oli isegi mitte Teeba preestrikonna ametnik , vaid keegi provintsist... A III allus oma naise mõjule, mis kutsus esile ülikkonnas suure rahulolematuse. Avaldati isegi nõudmine, et kuningas loobuks Tiist, kuid A III andis sellele vastuseks manifesti, milles kuulutas, et Tii on Nuubia lõunatipust Väike-Aasiani ulatuva riigi kuninga naine ja et Tii on tema peanaine. Lewis Spence kirjutab: “Arvatavasti oli ta (Tii) ise algselt Atoni kummardaja, mis seletas austust, millega tema poeg Amenhotep IV sellesse jumalusse suhtub”. Ja teised arvavad, et ema mõju oli väga suur.
Amenhotep IV (1372-1354/1367-1350/1419-1402). (vt. Struve, lk.229-237). Ajal, mil Atoni kultus oli Egiptuses kõrgeimal positsioonil, pidasid tema kummardajad teda sõltumatuks ja igaveseks loojaks, maa ja kõige sellel oleva viljastajaks ning toitjaks, inimelude hindajaks. Teda kutsuti “taevariigi isand , kes valitseb tões”. Ehnatoni kõrge ametniku (Ai/Eje) hauast leiti haruldaselt kaunis ja poeetiline kirri, kus teda nimetatakse “maa isandaks ”, “selleks, kes elab igavesti”, “selleks, kes valgustab maad”, see on versioon ühest Atoni kiituslaulust, milles teda ülistatakse kui kõigile olenditele elu ja viljakuse andjat, nn. Suur hümn. See algab nõnda:
“Kaunis on sinu hiilgav ilmumine taevahorisondile, oo Aton, kes sa elad ning oled elu algus!”
Nimelt tema tegi Duatis Niiluse ja juhtis selle inimeste juurde, põhjustades jõevoogude tõusu; tema oli see, kes saatis vihma neile maadele, milleni Niilus rikastav tulvavesi ei küündinud.
“Sina lood allilmas Niiluse, sina juhid selle oma tahtel siia, et see võiks anda elu inimestele, kelle sa oled iseenesele loonud, Kõiksuse Isand! Sa lased taevase Niiluse alla nendeni jõuda. See paneb tema veed mere kombel kaljudeni tõusma, see kastab nende maade põlde. Nõnda teostad sa oma plaane , oo Igaviku Isand! Sina, kes sa ise oledki taevane Niilus: sa oled kõikide maade kuningas, nagu ka kariloomade valitseja, kes sammuvad igal maal, kes sammuvad omaenda jalgadel. Niilus tuleb allilmast Egiptusesse”. (Ahmatova/ Vana Idamaa rahvaste... kogu. Trt,24).
Niisiis omistavad Atoni kiituslaulud jumalusele samasuguseid omadusi, mida võib märgata iga rahva päikesejumalustel. Siin pole ainsatki Ra, Osirise või teiste sarnaste kultuste juurde kuuluvat eset. Mitte kordagi ei mainita laevu, milles nad üle taevakaare purjetasid; suurt madu Apopit või teisi Ra vaenlasi ; jumalate ja jumalannade kaaslaskondi, kes teda ümbritsesid. Atoni kultuses ei leidu sääraseid müüte nagu Horose lahingud, samuti ei kuulu selle juurde Osirise valduste tseremooniaid ega rituaale. Kõigile neile elementidele puuduvad Atoni kultuses vasted. On kerge mõista, miks see egiptlasi ei köitnud. Atonit ei kujutatud isegi antropomorfsena nagu Rad ja Osirist, vaid eranditult allapoole suunatud kiirtega päikeseketta kujulisena. Iga kiir lõppes inimkäega, millele oli mõnikord lisatud elu märk, võimu märk jne. Tolle ajajärgu reljeefidel kujutatakse sageli oma laste seltsis istuvat kuningat ja kuningannat, kelle peade kohal on Atoni sümbol; kuningapere iga liikmeni ulatub üks jumala paljudest kätest.
Semnehkar(a) – Ehnatoni tütremees, valitses 3 aastat, pehmendas Atoni kultust.
Tutanhaton -Tutanhamon (“Atoni /Amoni elav kuju”) – teine tütremees, tal oli 10 aastat, kui ta astus troonile, valitses 6/8 aastat. Taastas Amoni kultuse, viis pealinna tagasi Ahetatonist Teebasse ning tõi tagasi nomoste vana usundi. Tema ajal saadetakse sõjaväed Aasiasse, kus nad saavutavad teatavat edu. Tema hauakamber oli esimene rüüstamata kujul leitud kuningahaud.
Egiptuse troonile astus ja valitses (H. Järgi) neli aastat üks Ehnatoni lähikondseist, võimukandja Eje. Tema ajal jätkus vana usundi restaureerimine, kuid seda, mida oli loonud Ehnaton, ei hakatud veel süstemaatiliselt hävitama. Vana usundi täielik triumf ja kõige selle hävitamine, mis oli seotud Ehnatoniga, toimus järgmise vaarao (endise Ehnatoni lihtsa väepealiku) valitsemisajal.
Horemheb (1345-1317/1333-1306) jätkas ülikkonna positsiooni ja õiguste ennistamise poliitikat. Ühtaegu püüdis ta lepitada oma võimuga ka nemhut (“vaene” või “lihtvaba”, aga tegelikult - “uued egiptlased” – uus E. ülikkond, mis kasvas alam- ja keskklasside hulgast). Ta avaldas pika määruse, mis pidi likvideerima Amarna ajajärgu lõpuaja rasked tagajärjed.
Kuningas keelas sõduritel ja kuninga ametnikel röövida “nemhut”, ära võtta laevu, orjade varandust. Haremheb reorganiseeris kohtu ja ähvardas ahneid kohtunikke valjude karistusega. Seega tagastati Haremhebi ajal ülikkonnale tema valitsev positsioon, kuid ka “nemhu” säilitas samuti teatava tähtsuse. Hiljem aga hakkas ülikkond endale vallutama üha uusi positsioone.
Peamised sündmused XIX dünastia vaaraode valitsemisajal:
Ramses I – pääses võimule pärast Horemhebi surma, aga valitses ainult 2 aastat. Tema poeg –
Seti I (1343-1298). Oma kauakestva valitsemise ajal teostas ta rea sõjakäike, püüdes jalule seada Egiptuse prestiizhi Aasias (võitis rahutuid heebrea suguharusid, sõdis hetiitidega). Ta teostas tähtsa sõjalise reformi (suurendas tunduvalt palgasõdurite üksusi).
Ramses II (Meriamon – “Amoni armastatu”: 1301 -1235. H.järgi: Usermaatra setepenra: 1290 -1224): sõjad Hati riigiga, Kadeši lahing (~ viik ), rahuleping hetiitidega. Nuubias nihutati Egiptuse piir teispoole neljandat kärestikku. Alam-Nuubiat käsitati nüüd mitte provintsina, vaid Egiptuse enese osana . Ehitustegevus (pealinna Teebast üleviimine Aasia ja Egiptuse piirile, delta idaossa, pärastise Tanise linna kohale, “Per Ramses” – “Ramsesi maja”: kuninga loss, templid jne.). Ta ei ehitanud mitte ainult oma pealinna ega kaunistanud seda toredate hoonetega, ta ehitas ka teistes Egiptuse linnades. Üheltki Egiptuse kuningalt pole säilinud nii palju ehitisi , nii palju templeid kui Ramses II-lt. Ta ehitas Nuubiaski palju templeid. Eriti kuulus on tema suur (33 m. kõrguses, 38 m. laiuses ja 65 m. all) koobastempel Abu Simbelis (allpool teist kärestikku), mis on rajutud kaldakaljusse. Selle templi sissekäigu jaoks valmistati neli kolossaalset (24 m.) Ramsese raidkuju. Selle templi kõrvale rajuti kaljusse teine, väiksem tempel.
Merneptah – tema kolmeteistkümnes poeg (sest oma kauakestval valitsemisajal elas Ramses II üle paljud oma troonipärijad...). Egiptus hakkas nõrgenema (rahvamasside vaesumine - rahulolematus). Ta kaotab Aasia provintsid, sellele lisaks hakkavad liikuma ka Liibüa suguharud, kes hiljem tungisid Egiptuse eri punktidesse. Merneptahil tuli välja astuda “mererahvaste”vastu.
Egiptuse nõrgenemine jätkus ka Merneptahi järglaste valitsemisajal.
Peamised sündmused XX dünastia vaaraode valitsemisajal:
Selle dünastia kõige väljapaistvamaks esindajaks , viimaseks Uue Riigi suurkuningaks oli Ramses III/IV(1198-1166, H.: 1184 -1153). Ta püüdis kõiges järgida oma suurt eelkäijat Ramses II-st ja katsus tema eeskujul Aasias uuesti restaureerida Egiptuse kunagist vägevust: ta vallutas Lõuna-Palestiina ja Vahemere idaranniku lõunaosa. Tal tuli uuesti kokku põrkuda “mererahvastega”, kes olid tunginud delta idaossa. Ramses jutustab oma võidust nende üle järgmist:
“Nad kogunesid mere äärde. Tuli haaras nad Niiluse suudmes; nad on meelitatud lõksu, surutud kitsasse kohta, paisatud kaldale maha, surnuks löödud, muudetud laibavirnadeks. Nende laevad läksid vees ümber, ma sundisin nad tagasi pöörduma, et nad mäletaksid egiptlasi ning kuulutaksid oma maal minu nime”. Kuid kõik need saavutused olid lühiajalised, sest Egiptuse ühiskonnal ei olnud enam endist jõudu. Nemhu jätkuva vaesumise tõttu kahanes Egiptuse sõjavägi. Nomoste ülikkonnas tekib uuesti rahulolematus kohmakas-suure poliitilise organisatsiooni vastu. Ramses III/IV valitsemise lõpul algasid Egiptuses rahutused ja olukord muutus katastroofiliseks. Haaremis tekkis Ramsesi vastu vandenõu. Kuid naised, kes tahtsid panna troonile oma poegi, läksid omavahel riidu. Segadused palees kandusid üle sõjaväkke ja asi lõppes sellega, et elatanud kuningas tapeti oma 32.valitsemisaastal. Uus Riik eksisteeris veel rohkem, kui 100 aastat, aga see oli juba väike detsentraliseeritud riik, kus olid eri nomosed ja tugev preesterkond. Uue Riigi lõpul polnud vaarao peremees isegi selles nomoses, kus asetses tema pealinn (Ramses V kuulutab uuesti pealinnaks Teeba): siin oli peremeheks Amoni ülempreester. Nomoste ülikkonna tugevnemine viis lõpuks 1085.aasta paiku riigi täieliku lagunemisele. KAHETEISTKÜMNES LOENG
Hilis-Egiptus (1085-332). XXI-XXX dünastiad.
Teine periodisatsioon:
Kolmas vaheperiood (1070-712), XXI- XXIV d. (Võim jaotus vaaraode ja ülempreestrite vahel);
Hilis-Egiptus (712-341), XXV-XXX d.;
Ptolemaioste periood (305-31),
Rooma periood (30 eKr – 395 pKr).
Juba XX d. ajajärgul, troonil kiiresti vahetuvate Ramseste ajal, tugevnes tunduvalt Teeba Amoni preesterkond ja pärast Ramses XI/XII surma saab Egiptuse lõunaosa kuningaks Teeba ülempreester Herihor. Deltas, Tanise linnas, tõusis oma valitseja Nesubanebdžed, kes pretendeerides võimutäiusele, pidas ennast Egiptuse kuningaks. Manetho arvab Tanise vaaraod XXI dünastiasse. Põhja-Egiptuse kuninga ja Teeba kuninga vahel kujunesid sõbralikud ja isegi hõimlussuhted. XXI dünastia Egiptus ei omanud enam valdusi Aasias ega Nuubias. Aasia provintsid läksid kaduma juba XX dünastia algul, selle dünastia lõpul aga muutub iseseisvaks ka Nuubia, kus hiljem tekkis võimas Etioopia riik.
Liibüa periood (950-730). Liibüalaste dünastiad XXII – XXIV (Bubastiidid).
Uue riigi lõppjärgus hakkavad olulist osa etendama liibüalased. Egiptlased tõrjusid juba varem korduvalt tagasi oma läänenaabrite rünnakuid, kes sageli tungisid Egiptuse piiridesse ja isegi Teebasse. XIX d. aegadest peale ilmus palju liibüalasi ka Egiptuse sõjaväkke. Mõned neist olid armees kõrgetel kohtadel ja omasid suuri maatükke. Üks sellistest nimekaist liibüa suguvõsadest omas suurt autoriteeti XXI d. nõrkade vaaraode õukonnas. Lõpuks kuulutas üks neist liibüalastest, nimega Šešonk, enda Egiptuse kuningaks. Et oma võimu kindlustada, naitis ta ühe oma poegadest Tanise viimase kuninga tütrega, teise poja aga määras Teeba Amoni ülempreestriks. Seega sai Šešonk I (950. aasta paiku - 920) XXII ehk liibüa dünastia esimeseks vaaraoks. Tal tuli relvadega maha suruda rida ülestõuse, mis puhkesid Egiptuses ja selle naaberoaasides, ning diplomaatia abil ühendada Egiptuse laialivalguvad nomosed. Egiptus sai mõneks ajaks küllaltki kindla võimu ja ületas isegi oma piirid, püüdes mõjustada sündmuste arenemist Palestiinas. Šešonk I pidas sõbralikke suhteid ka Saalomoniga , andes talle naiseks oma tütre. Kuid Saalomoni tublisti suurenenud riik kujutas endast ohtu Egiptusele; seepärast toetas Šešonk I Iisraeli rahulolematust Saalomoni poliitikaga, kes rõhus Iisraeli Juuda huvides. Pärast Saalomoni surma teostas Šešonk Iisraeli liitlasena sõjakäigu Juuda vastu: ta laastas Juudat ja, vallutanud Jerusalemma, röövis paljaks selle templi. Raidkirjades Teeba templi seintel esitab Šešonk vallutatud linnade pika loetelu. See Egiptuse tugevnemine oli siiski väga lühiajaline.
Kaubanduse õitseng. Preesterkonna kasv ja muutumine peaaegu suletuks kastiks. Kuningavõimu nõrgenemine.
Bubastiidid (XXII-XXIV d.):
Šešonk I-V, Osorkon I-III, Petubastis, Bokhoris jt. (kokku: 12 või 13 vaaraod). Petubastis rajas Deltas XXIII dünastia (817-730), mis valitses paralleelselt koos XXII-ga. Šešonk I järglased, XXII ja XXIV (730-715) d-a vaaraod, olid tegelikult üksikvaldkondade valitsejad, kuigi nimetasid endid “Ülem- ja Alam-Egiptuse kuningateks”. Seda Egiptuse ajaloo perioodi nimetasid kreeklased “dodekarhiaks”, rõhutades sellega, et maad valitses üheaeglaselt hulk kuningaid.
Etioopia periood (8 - 7 ss. ~715-664), Etioopia dünastia (XXV d.).
Nuubia/Etioopia pealinn oli Napata – Niiluse neljanda kärestiku juures. Siin asetses Amoni tempel, mille olid ehitanud juba Uue Riigi vaaraod. Nuubia kuningad laenasid Egiptuselt kogu tema kultuuri, usundi ja kirja ning moodustasid Egiptuse eeskujul valitsetava riigi. Nad pidasid endid egiptlaste järeltulijaiks ja Egiptuse vaaraode seaduslikeks pärijaiks. 8 sajandi lõpul teostas
Etioopia kuninga poeg Pianhi sõjakäigu Egiptuse vastu. Meie ajani on säilinud Pianhi suur raidkiri, milles ta põhjalikult kirjeldab seda sõjakäiku. Egiptuse vallutas ta võrdlemisi kergesti, ainult vahel avaldasid talle vastupanu üksikute valdkondade valitsejad, näiteks Hermopolise nomos, Memfis ja mõned Delta nomosed. Kõige enam valmistas talle tüli Tanise (teiste andmete järgi – Saisi) valitseja Tefnaht (XXIV dünastia rajaja, 730-723; teine ja viimane selle d. vaarao – Bokhoris/Bocchoris: ~722-715), kes valitses Deltas ja Ülem-Egiptuses. Tefnaht taganes oma vägedega delta soosse, kuhu Pianhi kartis järele minna. Seega jäi kõige põhjapoolsem delta alistamata. Aga hiljem sundis Pianhi Tefnahti kapituleerima ja kuulutas enda ühendatu Egiptuse vaaraoks, XXV dünastia rajajaks. Vallutanud Egiptuse, pidasid etiooplased endid selle täisvõimulisteks kuningateks.
Etioopia dünastia vaaraod: Pianhi, Šabaka, Taharka /Taharqa jt.
7 sajandi algul kindlustasid etioopia vaaraod mõneks ajaks oma võimu Egiptuses.
Assüürlaste sissetung. Egiptuse vallutamine assüürlaste poolt. Võitlus Assüüriaga.
Aga sel ajal saavutab kõrgeima õitsenguastme Assüüria, kes ühendas kõik Ees-Aasia maa-alad. Alates ajast, mil langes Damaskus, pärast teda ka Iisrael, ja Juuda väljendas oma alistuvust Assüüriale, lähenes järjekord ka Egiptusele. Taharka võitles energiliselt selle ähvardava ohu vastu, toetudes Foiniikia linnade abile. Tal õnnestus 673.a-l tagasi lüüa assüürlaste sissetung, kuid Assarhaddoni sõjakäik 671.a-l lõppes eduga. Pärast mitmeid lahinguid langes Memfis, Taharka põgenes. Jättes Egiptusesse oma garnisonid, lahkusid assüürlased. See võimaldas Taharkal õhutada Egiptuse väikekuningaid võitlusse Assüüria ikke vastu. Kuid need katsed summutas Assurbanipal , kelle sõjavägi jõudis Teebani ja, saanud suure saagi, pöördus tagasi Ninivesse. Egiptuses tugevdati garnisone, kuid kohalik kord säilitati. Tugevdades oma võimu Egiptuses, otsis Assurbanipal tuge Delta mõjukalt valitsejailt. Üks neist, Bokhorise järeltulija, Saisi linna kuningas Neho ( aristokraatia liibüa päritoluga mees), sai kingituseks hinnalise relva ja talle anti kuningakroon (Neho I, ?-664), tema poeg Psammetich aga määrati deltas ühe teise linna kuningaks. Andes Saisi valitsejale teiste Egiptuse valitsejatega võrreldes suuri eeliseid, soodustasid assüürlased tema tugevnemist. Egiptus oli kõige kaugemaks Assüüria provintsiks ja sellepärast sai esimeseks maaks, kes lõi Assüüriast lahku ja ennistas oma iseseisvuse. Kui Assurbanipali olukord muutus keerukaks võitluse tõttu Babülooniaga, alustas Psammetich (~655 aastal) Eelami ja Babüloonia toetusel võitlust Assüüria garnisonide vastu. Tal õnnestus varsti assüürlased Egiptusest täielikult välja ajada. Tema abilisteks selles võitluses olid Lüüdia kuningas Gyges (Güges) ja Väike-Aasia lääneranniku kreeka linnad.
“Saisi/Saiidide renessans ” (XXVI dünastia, 664-525). Egiptuse viimane õitsenguaeg.
XXVI dünastia vaaraod (Saiidid): Neho I-II, Psammetich I-III, Apries, Amasis.
>Toetudes kreeka palgasõdurite ja lähtudes nomoste ühinemispüüdeist, loob Psammetih I (663/664-610) lõpuks uuesti ühtse Egiptuse (alguses tegi ta seda, toetudes assüürlastele, Assurbanipalile...). 7. sajandil hakkavad kreeklased hulgaliselt saabuma Egiptusesse. Nad tulevad siia suurel hulgal kaupmeeste ja palgasõduritena. Psammetih laseb neid külalislahkelt Egiptusesse ja lubab neil elama asuda mõnedes Egiptuse linnades teatavatesse erikvartalitesse. Nii näiteks oli Memfises eriline kreeklastele (Mileetoslastele) määratud kvartal (seal olid ka Tüüroslaste ja Kaarialaste kvartalid). Peale selle lubab Psammetih kreeklastel (Mileetosest) ehitada Põhja-Egiptuses linna, mida nimetati Naukratiseks. Kaubanduse tähtsust võib jälgida mitme ürituse põhjal, mida me tunneme näiteks Psammetih I järglase (poja) Neho/Necho II valitsemisajast (610-595). Ta kaevab kanali, mis ühendas Punase mere Niiluse idaharuga deltas. See oli nähtavasti tingitud püüdest siduda Egiptuse idakaubandust veelgi tihedamalt Vahemerega ja Puntiga. Sellega on nähtavasti ühenduses ka Neho kuulus käskkiri temale alluvaile meresõitjale sõita ümber Aafrika. Foiniikia meresõitjad teostasid selle sangariteo kolme aastaga (~ 600-l aastal, Herodotose järgi). Väliskaubanduse (sisekaubandus ka arenes) arendamine oli eriti märgatav kreeklastega (peamiselt Miletosest), kaarialastega, lüüdialastega, Foiniikiaga.
XXVI dünastia ajal toimub Egiptuses majanduse ja põllumajanduse arendamine, raua laialt levinud kasutamine, teiste maade tehniliste saavutuste kasutamine jne. Välispoliitikas – keerulised suhted Assüüria, Babüloonia ja Meediaga: seni, kui Assüüria oli tugev, jätkavad Saisi vaaraod temaga võitlust. Kui aga pärast Assurbanipali surma (635/626.aastal) Assüüria hakkab känguma ning tema olemasolu ähvardavad Babüloonia ja eriti Meedia, toetab Egiptuse valitsus, aru saades, missuguseks hädaohuks olid need jõud temale, Assüüriat, oma endist vaenlast. Pärast
Assüüria hukkumist (7.s.lõpul) jälgivad Egiptuse vaaraod valvsalt Ees-Aasia sündmusi, püüdes igal viisil toetada Babüloonia ja Meedia vaenlasi. Näiteks üks järgnevaid Saisi vaaraoid, Apries (598-570) abistas korduvalt Juuda riiki tema võitluses Nebukadnetsari vastu. Kuid see Idamaadega võitlemise poliitika leiab vastuseisu Egiptuses eneses. Laiade rahvamasside ja liibüa sõdurkonna vaesunud osa rahulolematus täielikult kreeka palgaväele toetuva ja kreeka kaupmeestele suuri soodustusi andva Apriesi hellenofiilse poliitikaga viib sisesegadustele, mis halvasid Egiptuse jõude tema võitluses Idamaade vastu. Egiptuses algab uus võitlus, mis 570.aastal muutub kodusõjaks: sõjaväe egiptuse osa (tegelikult – egiptlaste ja liibüalaste osa) astus välja palgasõdurite vastu. Selles võitlusest võtsid osa ka rahvamassid . Liikumise juhiks sai viimane Egiptuse suurtest vaaraost – Jahmos II (Amasis, 570-525), kes oli pärit rahva alamkihtidest. Apriesi ajal oli ta sõdur, hiljem aga liibüa sõdurite väesalga ülem. Kui armees puhkes ülestõus, mis muutus kodusõjaks, tegi Apries Amasilele ülesandeks see ülestõus maha suruda. Kuid selle asemel astus Amasis ülestõusnute etteotsa , ajas minema Apriesi ja sai ise vaaraoks. Vaarao madal päritolu kutsus esile rahulolematuse valitsevas ülemkihis, liibüalastest ülikkonna ja egiptlastest preesterkonna seas. Amasis võitles kreeka palgasõdurite vastu ainult sel määral, kuivõrd nad palgasõduritena toetasid tema vaenlasi, kuid ta taipas väga hästi, et ilma kreeklasteta ei saa vastu pidada võitluses idapoolsete maadega. Seepärast astus ta Kreekaga veelgi intensiivsemasse suhtlemisse. Tema nimi püsib kreeka traditsioonis kuningas-filhelleeni, s.o. kreeklaste sõbra nimena (võib öelda, et Egiptuses hellenism tekkis mitte 4.sajandil, nagu teistes maades, vaid 3 sajandit varem: juba Psammetih I ajal). Ta teeb kingitusi kreeka templitele, võtab osa üksikute kreeka linnriikide (poliste) omavahelistest võitlustest, lööb aktiivselt kaasa kaubandussuhetes Kreekaga. On säilinud tema kujutis, kus Amasis on kujutanud Korüntose raudkübaraga peas, tal oli naine-kreeklanna, tal oli sõbralikud suhted Kreeka türannidega (näiteks Polykratesega), Lüüdia kuninga Kroisosega jne.
Pärsia sissetung. Egiptuse vallutamine pärslaste poolt. E. – Pärsia satraapia (525-332).
Alistanud Meedia (550), Eelam (549), Lüüdia (547), Väike-Aasia poolsaare läänerannikul kreeka linnriigid , Babülonia (539), - Pärsia kuningas Küros II kavatses vallutada ka Egiptuse, kuid sai ühes lahingus massageetidega 530.a-l surma. Troonile astus tema poeg Kambüses, kes isalt päris kindlustatud idapiiri ja võis nüüd teostada Egiptuse vallutamise. ~ 526. a-l hakkasid Pärsia väed liikuma Egiptuse poole nii maad kui ka merd pidi. Sel Egiptusele ohtlikul hetkel suri Amasis ja troonile astus tema poeg Psammetih III (525). Esimene lahing Egiptuse ja Aasia piiril oli erakordselt verine . Kreeka traditsioon jutustab, et Kambüses ostis sõjakäigule valmistudes ära kreeklase Fanese, Amasise palgavägede ülema. Fanes põgenes Egiptusest, kuid tal jäid Egiptuse sõjaväe ridadesse kaks poega. Kreeka palgasõdurid tapsid Pärsia armee silmade all reetur Fanese pojad. Nende veri segati veiniga ja iga palgasõdur rüüpas sõõmu seda jooki, vandudes võidelda lõpuni... Kreeklased ja egiptlased võitlesid sangarlikult, kuid lõpuks võitis siiski Pärsia sõjavägi. Egiptuse purustatud väed taganesid, ent paljudes linnades avaldati Pärsia vägedele ka veel hiljem meeleheitlikku vastupanu. Viimast vastupanu avaldasid egiptlased Memfises, kuid siingi tuli pärslastele appi reetmine: Egiptuse merejõudude ülem avas vaenlasele riigi põhjapiirid... Pärast Memfise langemist oli Egiptuse vastupanu murtud ja pärslased vallutasid maa kuni Elefantineni.
Kambüses sai ise vaaraoks ja XXVII dünastia rajajaks (525-404). Pärast tema surma asus Pärsia troonile Dareios I (522-486), kes algas Pärsia tõeline kujunemine riigiks (satraapiad, võimu, sõjaväe organisatsioon , kaubandus, teed, post, maksude renditamise süsteem jne.). Tema valitsemise viimastel aastatel puhkes Egiptuses (ja teistes satraapiades) ülestõus. Dareiose poeg Xerxes I (486-465) summutas ülestõusud. Teine katse (454) ei olnud ka edukaks. Aga 404 a-l –egiptlaste võit, oma dünastia rajamine: XXVIII d.(404-399), Amyrtaios – ainuke esindaja. Aga ta valitses ainult 6 aastad, sest jälle pärslased võitsid; aga varsti puhkes uus ülestõus, mis lõppes eduga: XXIX d.(399-380/392-370): Ahoris/Hakoris – peamine, ja veel kolm vaaraod.
XXX dünastia vaaraod (380-363): Nektanebos I, (A.Suure ‘isa’), Teos/Tahos, Nektanebos II.
XXXI . d. ajaks võib pidada teist Pärsia ülemvõimu aega (341-332). 332 vallutas Egiptuse pärslastest Aleksander Suur, kes esines vaaraode seadusliku järglasena. Makedoonia võim (332-305). Egiptus helleniseerus, rajati Aleksandria linn, millest Ptolemaioste ajal (305-30) sai pealinn ja riigi kultuurielu keskus (seal paiknes Museion koos suure raamatukoguga). Selle perioodi Egiptuse vaaraod: Ptolemaios I-XV, Kleopatra I-VII. Rangelt tsentraliseeritud riigivõim, maksurendisüsteem ja riiklik papüürusemonopol võimaldasid riigil toetada kunsti ja teadust. Caesar kehtestas Roomas Aleksandria kalendri. Pärast Octavianuse võitu Antoniuse ja Kleopatra (VII) üle saj Egiptusest 30 eKr Rooma impeeriumi provints ja viljaait....
Lihtsalt illustratsiooniks, ei vastuta sisu eest. Kui keegi teab paremaid linke, saatke
http://www.sciencemuseum.org.uk/antenna/tutankhamun/
http://homepage.powerup.com.au/~ancient/
http://www.osirisweb.com/egypt/
http://www.guardians.net/egypt/
http://docs.artun.ee/egypt/
Kultuurilugu küsimused (SOSE.01.139).
Vana Riigi tekkimine. Geograafilised, etnilised ja sotsiaalsed faktorid.
Vana-Egiptuse kronoloogia. Periodisatsiooni probleemid.
Arhailine Egiptus (Eeldünastiline ja Varadünastiline ajajärgud). Esimesed vaaraod.
Vana Riik. III-VI dün. (Püramiidide ajastu). Välis- ja sisepoliitika. Peamised vaaraod.
Esimene vaheperiood (VII-X dünastiad). Herakleopolis ja Teeba.
Keskmine Riik (XI-XIII d.). Peamised vaaraod ja sündmused.
Hüksoslaste ajastu / Teine vaheperiood (XIV-XVI/ XVII d.).
Uus Riik (XVIII-XX d.). Peamised vaaraod ja sündmused.
Hilis-Egiptus (XXI-XXXI d.) ja selle periodiseering.
Vana-Egiptuse religioon. Animism, fetišism, totemism. Loomadekultus.
Loodusjumalad. Loomismüüdid: peamised traditsioonid.
Helioopolise kosmo- ja teogoonia.
Memfise kosmo- ja teogoonia.
Hermopolise kosmo- ja teogoonia.
Teeba kosmo- ja teogoonia.
Vana-Egiptuse panteon. Peajumalad ja nende funktsioonid.
Osirise kultus ja müüdid.
Surnukultus: matmine (hauakambrid, mastabad, püramiidid).
Surnukultus: mumifitseerimine ja matusetseremoonia.
Surnukultus: hauatagune maailm, Osirise kultus.
Egiptuse keel ja kiri. Keele ja kirja areng.
Hieroglüüfide avastamine ja dešifreerimine.
Vana Riigi kirjanduse ülevaade. Periodisatsioon. Varadünastilised allikad.
Vana Riigi kirjandus (Püramiiditekstid, Annaalid, Memfise teoloogiline traktaat / Šabaka raidkiri, Džedefra elutarkus , Ptahhotepi elutarkus, Palermo kivi, Hümnid).
Keskmise Riigi kirjanduse ülevaade. “Klassikaline periood” (Turajevi järgi).
Keskmise Riigi kirjandus: Vanemad ja nooremad sargatekstid, Ülikute pealkirjad, “Kahe tee raamat”, “Merikara õpetus”, “Jutustus kõnekast talupojast /Talupoja lugu”, “ Harfi mängija laul”, “Elust tüdinu vestlus oma Ba’ga”, “Hahepersenb-Onhu vestlus oma südamega”, “Ipuweri manitsus ”,“Neferti ettekuulutus ”.
Keskmise Riigi kirjandus: “Lugu Apopisest ja Sekenenrast”, “Muinasjutt merehädalisest”, “Vaarao Cheops ja võlurid”, Amenemhet I elutarkus, Kagemni elutarkus, Shotepibri elutarkus, Ahtoi manitsuskiri, Ani elutarkus.
Uue Riigi kirjanduse ülevaade.
Uue Riigi kirjandus: Surnuteraamat, “Teisepoolsuse juhid”, “Taevalehmaraamat”, “Väravateraamat”, “Raamat sellest, mis on Duatis”, “Apopi kukutamise raamat”, Hümn Atonile ja teised hümnid, lüürika, satiir .
Uue Riigi kirjandus: “Sinuhe jutustus”, “Un-Amuni reisijutt”, “Kaks venda”, “Tõde ja vale”, Thutmosis III annaalid, “Un-Amuni reisijutt”.
Hilis-Egiptuse kultuur. Demootiline kiri ja kirjandus.
Vana riigi kunst ( arhitektuur , skulptuur , reljeefid, rakenduskunst).
Keskmise riigi kunst (arhitektuur, skulptuur, reljeefid, rakenduskunst).
Uue ja Hilis-Egiptuse kunst(arhitektuur, skulptuur, reljeefid, rakenduskunst).
Vana-Egiptuse teadus (astronoomia, matemaatika , keemia, meditsiin).
Vana-Egiptuse sõjakunsti areng (strateegia ja taktika ). '