Referaat - Vaaraod (0)

Tallinna Ülikool
Kasvatusteaduste instituut
Klassiõpetaja kõrvalainega
VAARAOD
Referaat
Koostaja : Kadri Kivirand,
EKL-4kõ
Juhendaja : Amino Põldaru
Tallinn 2010

Sisukord:

Sisukord: 2
Sissejuhatus 3
Vaaraode võim 5
Valitsenud vaaraod 8
Ahmos I ja Amenhotep I (u 1550-u 1504 e.Kr) 8
Thutmosis I ja Thutmosis II (u 1504 –u 1479 eKr) 8
Hatšepsut (u 1479 –u 1458 eKr) 9
Thutmosis III (u 1479 –u 1425 eKr) 10
Amenhotep II (u 1427 – u 1400 eKr.) 10
Thutmosis IV (u 1400 –u 1390 eKr.) 11
Amenhotep III (u 1390 –u 1352 eKr) 11
Amenhotep IV (u 1352 –u 1336 eKr) 12
Ramses I (u 1295 –u 1294 eKr) 13
Ramses II 14
Tutanhamon (u 1336 –u 1327 eKr) 14
Elu pärast surma 17
Vaarao võim nõrgeneb 20
Kokkuvõte 21
Kasutatud kirjandus 22

Sissejuhatus

Vana-Egiptuse kultuur jaguneb nelja ajajärku:

• Vanem kiviaeg – kuni 10 000 aastat eKr. Siis jahtisid egiptlased lõvisid, kitsi ja metsikuid karju maal ning krokodille ja jõehobusid soos.
  
• Noorem kiviaeg – algas umbes 5000 aastat eKr. Sel perioodil avastasid inimesed tule söögitegemiseks. Õppisid loomi karjatama ja vilja kasvatama.
  
• Kahe kuningriigi maa – sai alguse umbes 3000 aastat eKr, kui Menes ühendas Ülem- ja Alam-Egiptuse. Kaevati kraave, et kuivendada pinnast. Tekkisid kindlad külad.
  
• Vaaraode valitsemine – 2920 aastat eKr kuni 332 aastat eKr. Egiptus oli oma võimsuse tipul. Rajati mälestusmärke ja arendati kaubandust teiste maadega. [6]
  

Vaarao (egiptuse keeles ’suur maja’) on Vana-Egiptuse kuningas. Sõna tähendas algselt kuninga paleed, alates 18. dünastiast kuningat ennasti ning 22. dünastiast oli üks kuninga tiitleid. [3] Vanades allikates kasutatakse sõna vaarao asemel kunigas . Piibli tradistiooni kaudu on see sõna jõudnud meieni vaarao kujul. [4]
Vana riigi ajastu Egiptuses kadus piir jumala ja kuninga vahel. Ainuke vahe seisnes selles, et kuningat, vastandina „suurtele“ jumalatele, nimetatakse tema elu ajal „armuliseks“ jumalaks ; kuid pärast surma kadus seegi erinevus ja temagi muutus „suureks“, nagu olid teised jumalad. [4]
Kuningal oli viis nime: oma päris nimi ja peale selle veel neli nime, mis talle anti troonileastumisel. Igal tema nimel oli teatav suhe tema pompoosse titulatuuri teatava koostusosaga. Põhiline trooninimi oli seatud Ülem- ja Alam-Egiptuse kuninga tiitliga. Vaarao isiklik nimi oli seotud „päikese poja“ tiitliga. Selles tiitlis peegeldus selgesti Egiptuse usundi klassiolemus, kuningavõimu jumalustamine, usk despootia „jumalikkusesse“. Egiptus saavutas tollel ajal suure võimsuse, mille poolest eraldus ta teistest, nagu räägitakse raidkirjas, asiaatide, neegrite ja liibüalaste barbarlikest suguharudest, kes Egiptust ümbritsesid, suutes talle pakkuda ainult tööjõudu ja kariloomi. Naaberbarbareid võis Egiptuse kuningas tabada isegi „kaigast tõstmata“, „ilma vibu pingutamata surmata neid nooltega“. Egiptlased uskusid, et päikesejumal on Egiptuse jumal, et päike paistab ainult Egiptusele sest üksnes Egiptus väärib seda, et tema peale vaataks päike. Egiptuse kuningas aga on, nagu kõik teised suured jumalad, „päikese poeg“.[4]
Vaaraod ümbritses erakordne pühalikkus. Ta istus kuldsel troonil, kandis peas erilist krooni ja käes kõveraotsalist valitsuskeppi ning piitsa. Temaga kõnelemine oli suur au, mis sai osaks vaid vähestele. [1] Milline tahes suurnik langes kuninga juurde ilmudes mitte ainult põlvili, vaid koguni kõhuli. Suudelda tohtis ta ainult põrmu kuninga jalgade ees. Ajajärgul, mil kungigavõim oli mõnevõrra nõrgenenud, teatas üks suurnik oma raidkirjas uhkusega sellest, et vastuvõtul lubas kuningas tal suudelda jalgu. Egiptuse tekstid räägivad minestustest, millesse langesid kuningaga rääkivad isikud. Kuninga nime ei tohtinud ilmaaegu suhu võtta, sest kuninga nimi oli, samuti nagu jumala nimi, täis maagilist jõudu. Seepärast kasutati vaaraost rääkimisel kõige sagedamini väljendusi „nemad olid“, „nemad käskisid“ jms. [4]
Egiptuse valitseja ehk vaarao võim oli erakordselt suur. Talle kuulus Egiptuses kogu maa ja kõik elanikud pidid vastuvaidlematult tema käske täitma. Egiptlased pidasid teda jumalate asemikuks maa peal. Nad uskusid, et ta on päikesejumal Ra poeg ja seega ka ise üks jumalatest. [1] Vaaraod pidid riietuma, sööma ja isegi pesema end erilisel viisil ning iga päev käisid nad templis esivanematele toitu annetamas. Inimesed soovisid, et vaaraod oleksid füüsiliselt tugevad, head jahimehed ja valmis viima sõjaväge võitudeni lahingutes. [6] Arvati, et oma võimuga tagab vaarao korra kogu maailmas. Egiptlased uskusid, et kui vaarao on tugev, siis annavad põllud saaki ja salved on vilja täis. Kui tema võim peaks aga nõrgenema, siis saabuvad ikaldused ja nälg. [1] Nende alamad arvasid, et jumal-kuningad kontrollivad Niiluse voogusid ja üleujutusi ning põldude saagikust ja samuti maa edukust kauplemises võõraste maadega. [6]
Vaaraode naisi austati samuti jumalatena ja nad jagasid abikaasade rikkusi. Naised juhtisid harva riiki, ja kui, siis ainult lühikest aega dünastia lõpus, kui ei olnud ühtegi kuninglikust soost meest võimu üle võtmas. [6]

Vaaraode võim

Vana-Egiptuse tsivilisatsioon sai alguse 5000 aastat tagasi, kui algas vaaraode valitsemine. Nad muutsid egiptlased rikkaks ja võimsaks rahvaks, keda imetleti kõikjal vanas maailmas. Nad käskisid ehitada jumalate auks suured templid ja enestele hauakambrid . Mõned vaaraod, nagu näiteks Pepi II, asusid troonile väga noorelt ja jäid sinna paljudeks aastateks. Pojad pärisid isadelt võimu. Vaaraode naised olid samuti olulisel kohal, kuid valitsesid harva riiki. Meistrid valmistasid kauneid esemeid vaaraole ja tema perele. Oma töödes kasutasid nad poolvääriskive ja kulda, mida saadi kõrbekaevandustest. Kuninglik paar näitas tihti rahvale oma rikkusi. Protsessioonid, vastuvõtud väliskülalistele ja templite külastamised olid võimalused näidata vaaraode võimu. [6]
Vaarao võim oli küll piiramatu, kuid kogu Egiptuse elu ta üksinda juhtida siiski ei suutnud. Vaarao valitses riiki ametnike toel. Kõige kõrgemad ametnikud olid maakondade asevalitsejad, kes kandsid koolt, et kõik vaaraode korraldused täidetud saaksid. Nende juhtimisel tehti kohalikke ehitustöid ja hoiti korras niisutuskanaleid. Lihtrahvalt kogusid nad andamit. Vaaraole allusid ka preestrid , kes pidasid ühendust jumalatega , täitsid usurituaale ja kandsid hoolt pühakodade – templite – eest. Kõrgemad ametnikud ja preestrid moodustasid Egiptuse ülikkonna. [1]
Vaaraode dünastiad ja nende saavutused perioodide kaupa:

• Arhailine periood – (2920 eKr – 2575 eKr) Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendamine. Suured ehitised rajati Sakkarasse ja Abydossi. [6]
  
• Vana riik – (2575 eKr – 2134 eKr) Seda aega tuntakse kui püramiidide ajastut . Arenesid arhitektuur ja kunstikäsitöö. Tekstide kirjutamisel hakati kasutama pildilisi sümboleid ehk hieroglüüfe. [6] Egiptuse sisemise ühtsuse, valitsejate võimu ning autoriteedi kõrgaeg, mil rajati ka suured püramiidid Gizas. Egiptust valitsesid III – VI dünastia valitsejad : kuningad Džoser, Snofru , Cheops, Hefren, Mükerinos, ja teised. Kolmanda dünastia ajal kindlustasid vaaraod oma võimu Egiptuse üle, jagades selle provintsideks ehk noomideks, mida juhtisid kuninglikest suursugustest perekondadest valitud nomarhid. Vanale riigile sai saatuslikuks äge põud, mis algas umbes 2150 aastal eKr ja mille tagajärjel jäi Niiluse igaaastane üleujutus ära. Vaaraode autoriteet varises kokku ja riik jagati 2 rivaalitseva dünastia vahel Ülem- ja alam-Egiptuseks ning algas esimene vaheperiood . Pärast vana riigi lagunemist ühendati Egiptus ühtseks riigiks Teebast pärit valitsejad. [10]
  
• Esimene vaheperiood – (2134 eKr – 2040 eKr) Kuuenda dünastia järel tuli võimule rida nõrku valitsejaid. Nomarhid võitlesid suurema võimu eest. Üleujutused põhjustasid ulatusliku näljahäda. [6]
  
• Keskmine riik – (2040 eKr – 1640 eKr) Keskmise riigi ajaks loetakse 11.–13. dünastia valitsemisaega. Vaaraode ainuvõim oli nüüd väiksem, tähtsad võimukandjad olid ka preesterkuningad, kes juhtisid riigi erinevaid piirkondi. Keskmise riigi ajal kuulutati riigi tähtsaimaks jumalaks Teeba linna jumal Amon . Teda hakati samastama päikesejumal Ra-ga ja nimetati Amon-Ra'ks. Keskmise riigi ajal vallutati juurde uusi alasid ja riik laienes kuni Niiluse teise kärestikuni. [10] Tugevad vaaraod taasühendasid maa. Kaheteistkümnenda dünastia vaaraod lasid rajada kanaleid ja tiike pinnase kuivendamiseks. [6] Laienesid kaubanduslikud sidemed. Levisid vask ja pronksesemed, osati valmistada ka klaasnõusid. Riigi juhtimises etendasid tähtsat osa piirkondade - noomide asehaldurid. Umbes 1650 .a. Kr. tungisid Egiptusse Aasiast hüksoslased see sündmus tähistab Keskmise riigi lõppu. [10]
  
• Teine vaheperiood - (1640 eKr – 1550 eKr) Vaaraod kaotasid kontrolli maa üle. Hüksoslased Lähis-Idast asusid elama delta piirkonda. [6]
  
• Uus riik – (1550 eKr – 1070 eKr) Uue riigi ajal, mil valitsesid 18.–20. dünastia vaaraod, muutus Egiptus Idamaade võimsaimaks riigiks. [10] Ahmos tõrjus hüksoslased maalt välja. Talle järgnenud vaaraod laiendasid Egiptuse piire nii, et Egiptusest kujunes suurriik . [6] Uue riigi ajal allutati Palestiina ja Süüria. Ka Nuubia oli Egiptuse võimu all. Vaaraode võim tugevnes . Vaaraode võimu toetasid sõjavägi ja ametnikud. Kasutusele võeti sõjavankrid ja hobused , metallidest levisid pronks ja raud. Leiutati veetõsteseadmed. Palju kasutati vangide tööd. Tuntumad valitsejad olid Tuthmosis I ja II III ja IV; Amenhotep I, II, III ja Amenhotep IV; Ramses I, II, III, IV, V, VI. Tuthanhamon oli Vana-Egiptuse vaarao 18. dünastiast, kes valitses aastail 1336- 1327.a. eKr. Paljude sõdade ja sisemiste vastuolude tõttu lagunes Uus riik umbes 1000. Aastal. [10]
  
• Kolmas vaheperiood – (1070 eKr – 712 eKr) Võim jaotus vaaraode ja ülempreestrite vahel. [6]
  
• Hilis -Egiptus – (712 eKr – 332 eKr) Egiptlastest sai vallutatud rahvas. Toimusid nuubialaste, assüürlaste ja pärslaste edukad vallutusretked Egiptusesse . [6] 525 a eKr vallutasid Egiptuse pärslased Kambysese juhtimisel. [10] 332. aastal eKr vabastas Aleksander Suur Egiptuse Pärsia võimu alt. [6]
  

Valitsenud vaaraod

Ahmos I ja Amenhotep I (u 1550-u 1504 e.Kr)

Ahmos I peetakse 18. dünastia esimeseks vaaraoks. Selle dünastia ajal tõusis Egiptus oma rahvusvahelise võimu ja mõju tippu ning ühteaegu oli see periood Teeba linna kuldajastu. Suurem osa Ahmos I täiskasvanuelust möödus Nuubia ning Süüria ja Palestiina sõjakäikudel, millega kindlustati Egiptuse võim neil aladel ning rajati tulevase Egiptuse impeeriumi alus. [7]
Nii nagu Kamos oli pühendanud oma võidud Amonile ning püstitanud steele Karnakis, hoolitsenud Ahmos I ja Amenhotep I Teeba kaunite templite eest.
Amenhotep I tegi muudatuse kuninglikes matusetavades, tema ajast alates maeti kuningad Teeba läänekaldal kauge vadi – Kuningate oru – kaljusse raiutud kambrisse . Amenhotep I ja Ahmos Nefertarit peetakse ka Deir el-Medina hauakambriehitajate küla rajajateks. [7]

Thutmosis I ja Thutmosis II (u 1504 –u 1479 eKr)

Amenhotep I järel astusid troonile tema poeg Thutmosis I ja pojapoeg Thutmosis II, kes jätkasid Egiptuse riigi avardamist ja ühendamist. Need kaks Teeba kuningat nihutasid Egiptuse piirid Nuubiasse kuni Niiluse kolmanda kärestikuni ja kehtestasid oma võimu Vahemere suurtel idapoolsetel rannikumaadel. [7]
Thutmosis I sõjaväed vallutasid kogu Palestiina, Foiniikia ja Süüria ning jõudsid välja Eufrati kääruni. Teda peeti Egiptuse riigi järgneva vägevuse rajajaks. Egiptuse kuningatest jõudis ta esimesena Eufrati kallaste ja Põhja-Süüriani, seega Mitanni riigi kõige läänepoolsemate piirideni. Pärast kolmeteistkümne-aastast valitsemist Thutmosis I suri ja troonile astus tema poeg – Thutmosis II. Tema jõudis teha ühe sõjakäigu Nuubiasse ja teise Aasiasse . Oma kolmandal valitsemisaastal ta suri. Pärast tema surma tekkisid mõneks ajaks õukondlikud segadused, mis Egiptust mõnevõrra nõrgendasid. [7]
Thutmosis I ajal ümbritseti Karnaki Amoni tempel massiivse kivimüüriga, milles oli mõjukas väravaehitis. Thutmosis II käsul ehitati templi sissepääsu ette peoõu ning teine paar obeliske. [7]
Thutmosis I oli esimene kuningas, kes kindlasti maeti Kuningate orgu: tema arhitekt Ineni kiitles hiljem, kuidas ta oli ehitanud hauakambri salaja , nii et “keegi ei näinud, keegi ei kuulnud midagi”. Thutmosis II hauakamber on alles tuvastamata, kuid arvatavasti oli see samasuguse kujundusega. Ta laskis ehitada oma haua templi isa haua lähedale ning tema muumia leiti ümbermaetuna Deir el- Bahri peidikusse. [7]

Hatšepsut (u 1479 –u 1458 eKr)

Hatšepsut (või Hapšepsut või Hat·shep·set; trooninimi Ma'at-ka-Ra) oli Egiptuse naisvaarao 18. dünastiast. Nimi Hatšepsut tähendab 'esimene suursugustest naistest'. "Ma'at-ka-Ra" tähendab ' maat ('tõde, kord, tasakaal') on ’ka Ra’ ('vaim, teisik ')'. Hatšepsut oli vaarao Thutmosis I ja tema poolõe kuninganna Ahmose (Ahmese) tütar. Nagu vaaraoperekondades tavaks, abiellus ta oma poolvenna, liignaisest sündinud Thutmosis II-ga. [11]
Hatšepsut on esimene teadaolev naismonarh ajaloos ning üks tuntumaid Egiptuse naisvalitsejaid Kleopatra kõrval. [11] Ta oli üks kõige tähelepanuväärsemaid 18. dünastia valitsejaid, kes jättis Teebasse oma jälje. Hatšepsuti käitumine tähendas olulist hälbimist kuninglikest traditsioonidest, mille järgi troonil pidi istuma mees – pealegi oli kuningas meesjumal Horose elav kehastus. Niisiis pidi Hatšepsut Egiptuse valitsemiseks jätma õukonnale ja alamatele veenvalt meheliku mulje. Ta võttis endale kuninga tiitli ning ilmus avalikkuse ette mehelikes kuninga rõivastes, kandes vaaraode traditsioonilist valehabet. [7]
Hatšepsut valitses riiki Amoni ülempreestri Hapusenebi ning teiste ametnike täiel toetusel. Kui Hatšepsut lasi rajada oma suurejoonelise templi Deir el Bahari Teebas , kuulutati ta Amoni tütreks. Hatšepsut kuulutas end ka jumal Amoni jumalikuks abikaasaks. Kuid kui Hatšepsut sai vaaraoks, pidi ta loobuma Jumala abikaasa tiitlist. Selle tiitli ta loovutas enda ja Thutmosis II tütrele Neferu -Ra'le. Hatšepsuti teisest tütrest Merira-Hatšepset'ist sai Thuthmosis III kolmanda abikaasa, ning nad abiellusid pärast Thutmosis II surma. [11]
Ta oli praktiline valitseja, juhtides edukat sõjakäiku Nuubiasse ning saates rikkaliku kaubandussaatkonna Pundimaale. [11]
Kuninganna tegeles ehitamisega ning taastas purustatud linna ja templeid, mis hüksoslaste ajast saadik seisid varemeis. [7]
Hatšepsut valitses Egiptust edukalt 15 aastat ning tema võimul oleku aega märkis ilmselt rahu ja õitseng. [7] 1458 eKr juhtis Thutmosis III mässu, mille eesmärgiks oli troon tagasi võita. Hatšepsut kadus. Thutmosis laskis tema pühamud, raidkujud ja reljeefid vigastada. [11]

Thutmosis III (u 1479 –u 1425 eKr)

Thutmosis III oli Vana-Egiptuse 18. dünastia 6. vaarao. Thutmosis III oli Thutmosis II poeg. Ta sai vaaraoks pärast oma isa surma, kuid isa naine Hatšepsut haaras võimu enda kätte ning oli 22 aasta jooksul sisuline Egiptuse valitseja. Thutmosis III sai võimule alles pärast Hatšepsuti surma. Arvatakse, et Thutmosis III võis organiseerida Hatšepsuti tapmise . [11]
Ta oli kõige suurem vallutaja Egiptuse ajaloos. Mööda Niiluse orgu tungis ta kaugele lõunasse Nuubiasse (tänapäeva Sudaani ). Sinna olid vaaraod teinud retki varemgi, kuid nüüd alistati Nuubia kindlalt Egiptuse võimule. Saagiks saadi hulgaliselt kulda. Peamist tähelepanu pööras ta aga Palestiina ja Süüria alistamisele Ees-Aasias. Just sealt olid Egiptusesse tulnud ohtlikud vallutajad. Thutmosis tegi Aasiasse üle kümne sõjaretke. [1]
Karnakis laskis Thutmosis lõpuni ehitada Hatšepsuti väravehitise, mis oli mõeldud Karnaki ja Luxori vahelise uue protsessioonitee algustähiseks. [7]
Ta saavutas mitmeid võite, jõudis oma väega Eufrati jõe kaldale ja laskis sinna oma võitude auks püstitada mälessussamba. Thutmosis III ajal oli Egiptus kõige võimsam riik Idamaades . [1] Thutmosis III valitses teadaolevalt kauem kui ükski teine vaarao – 54 aastat, ent esimesed 20 aastat võõrasema Hatšepsuti varjus . [7]
Thutmosis III haud asub Kuningate orus, tema muumia asub Kairo muuseumis . [11] Tema hauakamber on Kuningate orus üks mõjukamaid, seda nii oma teatraalse osakoha kui ka uudsete kaunistuste ja arhitektuuri poolest. [7]

Amenhotep II (u 1427 – u 1400 eKr.)

Viimastel eluaastatel määras Thutmosis III arvatavasti noorpõlves kogetut arvestades oma poja Amenhotep II kaasvalitsejaks, tagades nõnda troonijärgluse. Memphises kasvatatud Amenhotep II harrastas sporti ning oli agar kütt, püstitas Giza lähedale steeli, kiitles oma sõjalise ja sportliku vaprusega ning ratsutamisoskusega: Tema oli see, kes valdas kõiki sõjajumal Montu oskusi; talle polnud lahinguväljal võrdset. Tema oli see, kes tundis hobuseid; selles arvukas väes ei olnud talle väärilist. Keegi ei jaksanud pingutada tema vibu; võidujooksus jättis teised selja taha. [7]
Nii nagu tema kuulsusrikas isa oli ka Amenhotep halastamatu sõdalane. Kui tema valitsemise algaastail tõstis Süüria riikide liit Egiptuse võimu vastu mässu, surus ta vastuhaku kiiresti maha ning purjetas tagasi Egiptusesse, mässupealikute laibad laevalööri riputatud.
Amenhotep II püstitas oma eelkäijate eeskujul Teebas palju templeid, sealhulgas ka kuningliku juubeli Hebi-Sedi templi Karnakis ja hauatempli Niiluse läänekaldal. Väidetavalt surmasid ta õukondlased. [7]

Thutmosis IV (u 1400 –u 1390 eKr.)

Thutmosis IV oli Amenhotep II vaarao järeltulija. Thutmosis polnud Amenhotepi poegadest vanim ning pole päris selge, mil viisil sai temast troonipärija. Thutmosis ise selgitas seda ilmset vastuolu päiksejumal Horemaheti müstilise sekkumisega. Seda jumalat isikustab Memphise ühes iidses kuninglikus matmispaigas Gizas kõrguv suur sfinks . [7]
Thutmosis IV avalikud monumendid kujutasid teda ja isa vanaisa eeskujul spordiharrastaja ning sõdalasena. Tema vaprus pandi tõsiselt proovile mitmel Nuubia ning Süüria ja Palestiina sõjaretkedel. [7]
Oma valitsemisaja lõpupoole hakkas Thutmosis IV suhtuma naabritesse leplikumalt.
Thutmosis IV saatsid surma kaks tema last - poeg ja tütar, kes lahkusid elust isaga umbes samal ajal. [7]

Amenhotep III (u 1390 –u 1352 eKr)

Amenhotep II tõusis Egiptuse troonile 12 aastasena, pärides rahuliku ja õitsva impeeriumi. Erinevalt esivanematest ei osalenud ta aktiivselt sõjategevuses. See oli kuningavõimu tugevnemise aeg. Amenhotep II valitsemisaeg tõi Egiptusele enneolematu rikkuse ning rahulikus impeeriumis sai ta keskenduda riigisisestele toimingutele, algatades mahuka ümberehituste ja uuenduste programmi. [7]
Amenhotep III ajal toimus ainult üks sõjakäik Nuubiasse. Amenhotep III oli tõenäoliselt üks kuningakoja nooremaid esindajaid ega võinud lootagi sellele, et saab suure riigi kuningaks. Seepärast abiellus ta mitte vaaraotütrega, vaid tegi oma peanaiseks mittesuursugust päritolu naise nimega Tii (Thi/Tyi). Ta oli templi ametniku tütar, kes polnud isegi Teeba preestrikonna ametnik , vaid keegi provintsis. Amenhotep III allus oma naise mõjule, mis kutsus esile ülikkonnas suure rahulolematuse. [7]
2010. aasta märtsis kaevasid arheoloogid välja Amenhotep III punasest graniidist valmistatud pea. Vaarao pea on osa suuremast skulptuurist, mille erinevad osad kaevati välja mõned aastad tagasi. "Teistel kujudel on alati midagi purunenud : ninaots, nägu," sõnas üks väljakaevamist juhendanud arheoloog , "kuid see kuju on nii hoolikalt tahutud ja poleeritud , midagi ei ole katki." [9]

Amenhotep IV (u 1352 –u 1336 eKr)

Vaarao Amenhotep IV troonile asumise ajaks oli Egiptus muutunud tollase maailma vägevaimaks riigiks, eriti tänu Amenhotep IV võimekate eelkäijatele Thutmosis III ja Amenhotep III. [8]
Vaarao sünninimi oli Amen -hotep (Amon on rahul), viiendal valitsemisaastal võttis ta uue sünninime Ehn-aton (Meelepärane Atonile). Kogu valitsusaja jooksul oli tal üks ja sama valitseja- ehk trooninimi: Nefer-heperura-ra ( Kaunid on Ra taastekked). Ta oli Amenhotep III ja selle peanaise (Suure Kuningliku Abikaasa) Tii teine poeg. [8]
Ta lasi end kroonida Lõuna-Egiptuses Hermonthises päikesejumala Ra-Harahte templis. Amenhotep IV abiellus oma ema (kuninganna Tii) venna, minister Eje tütre (st onutütre) Nofretetega, keda Tell el- Amarna varemetest leitud büstide põhjal võib pidada üheks ilusaimaks naiseks ajaloos; olgu mainitud , et Nofretete nimi tähendas „ Kaunitar on tagasi tulnud“. [8]
Esimesed 4 või 5 aastat trooniloleku umbes 17 aastast oli Amenhotep IV valitsusaeg täiesti tavapärane. Revolutsioonilised sammud jäävad järgmisesse aastakümnesse. Esmase sammuna eemaldas Amenhotep IV Teebast Amoni templi ülempreestri, saates ta ekspeditsioonijuhina idapoolsesse kõrbesse, sest uue religioosse liikumise peavaenlaseks oli kindlasti vana peajumala Amoni preesterkond. [8]
Ta laskis Karnakki ehitada Atoni templi. Ehnaton eemaldas võimu juurest ka suure osa vanast ametkonnast, kutsudes oma õukonda ametnikke, ohvitsere ja preestreid, kes ei pärinenud ülikkonnast, või olid koguni võõramaalased. Vaarao kasvatas endale liitlasi. Olles ette valmistanud ustava toetajaskonna, alustas Ehnaton oma ettevõtmise keskset faasi. Esiteks hülgas ta mõlemad pealinnad, nii uue Teeba kui ka vana Memfise ja laskis rajada nende vahele uue kuningliku pealinna Ahet -Atoni (Atoni silmapiir). Teiseks, et nähtavasti tugevnes Amoni preestrite vastuseis ja kindlasti kasvas kogu maal Atoni-vastane kihutustöö, asus Ehnaton vastukaaluks hävitama Amoni kultust. Amoni nime püüti kõikjalt raidkirjadest maha kraapida, et see vajuks unustusse. Samal ajal arendas Ehnaton nii teoloogias kui ka riituses egiptlastele võõrast Atoni kui ainujumala kultust. [8]
Välispoliitiliselt tabas Egiptuse impeeriumi katastroof. Nagu ilmneb Amarna varemetest leitud rikkalikust kiilkirjalisest kirjavahetusest, kaotas Egiptus mõjuvõimu peaaegu kõikide territooriumite üle Süürias ja Palestiinas , mis varem olid olnud vasallsõltuvuses Egiptusest. Selle põhjuseks oli nii vaarao hõivatus sisepoliitiliste probleemide kui ka hetiitide algatatud mässudega. [8]
Ehnatoni nn revolutsioon kukkus läbi, sest ta püüdis väevõimuga läbi suruda religioosseid ideid, mis jäid rahvale arusaamatuks, kuna puudus üldrahvalik kultus ja huvipakkuv mütoloogia, ka seetõttu, et uus usund püüdis juurutada mitte-osirislikku hauataguse elu kontseptsiooni ja teha lõppu harjumuspärastele matusetavadele. Atoni religioon ei leidnud poliitilistel ja majanduslikel põhjustel ka ülemkihtide poolehoidu. Küllalt suure tõenäosusega saab järeldada, et vaarao Amenhotep IV oli teel varatotalitaarse riigivalitsemisviisi poole. [8]

Ramses I (u 1295 –u 1294 eKr)

Ramses I oli Vana-Egiptuse 19. dünastia esimene vaarao. Ramses I ei olnud kuninglikku päritiolu, ta oli väepealik Seti poeg ja töötas Horemhebi vesiiri ja Amoni ülempreestrina. Horemheb nimetas ta oma järglaseks, sest tal ei olnud omal lapsi. [11]
Ramses rõhutas oma sihikindlat püüdu tagada poliitika ja religiooni järjepidevus ning selleks järgis ta hoolikalt kuninglikke eeskujusid ja traditsioone. Ta jätkas valitsemist põhjas asuvast ammusest pealinnast Memphisest ning käskis püstitada monumente paljudes iidsetes religioonipaikades. [7]
Juba troonile tõusmisel üsna eakas Ramses valitses vähem kui kaks aastat. [7] Lühikese valitsusaja tõttu ei jõudnud ta palju korda saata, ta on peamiselt tuntud Ramessiidide dünastiale alusepanijana. [11]

Ramses II

Endist hiilgust, mis oli olnud Thutmosis III ajal, asus taastama Ramses II. See vägilase kasvu valitseja kohtas aga tõsist vastupanu. Aasias oli tol ajal tugevnenud Hetiidi riik. Sõda egiptlaste ja hetiidide vahel ei andnud kummalegi poolele otsustavat võitu. Aastal 1269 eKr sõlmisid Ramses ja Hetiidi kuningas rahu ja sõpruse lepingu. Selle kinnituseks abiellus Ramses Hetiidi kuninga tütrega. Egiptlased said endale Palestiina ja Süüria lõunaosa, Süüria põhjaosa jäi aga hetiitidele. [1]
Ramses II polnud ainult kuulus sõjamees, vaid ka suur ehitustööde korraldaja. Tema käsul rajatud ehitiste seas on kuulsaim Abu Simbeli kaljutempel Egiptuse lõunapiiril. Templi sissepääsu piiravad neli istuva Ramsese hiigelkuju . [2]

Tutanhamon (u 1336 –u 1327 eKr)

Tutanhamon ehk Tutanchamon oli Vana-Egiptuse vaarao 18. dünastiast. Tema isa oli Ehnaton ja tema ema oli Ehnatoni õde, keda tuntakse noorema naisena , kuid Ehnatonil oli 5 õde ja seni on teadmata, kes neist oli Tutanhamoni ema. [11]
Nooruse tõttu oli Tutanhamoni valitsusaja alguses suur tähtsus võimsatel nõunikel, kellest tähtsaimad olid vesiir Ay, kindral Horemheb ja varanduse ülevaataja Maya. Kaks esimest neist said pärast ise Egiptuse valitsejateks. Küllap nad tegid enamiku olulistest otsustest Tutanhamoni valitsusajal. [11]
Oma kolmandal valitsusaastal lõpetas Tutanhamon oma isa rajatud ainujumalakultuse. Ateni austamine lõpetati ja naasti enne seda valitsenud Amoni kultuse juurde. Ühtlasi muutis Tutanhamon oma nime sellisele kujule , nagu seda tänapäeval tuntakse (varem oli see Tutanhaten). Amoni preestrid said tagasi oma kunagised privileegid. Riigi pealinn viidi tagasi Teebasse ja Ehnatoni rajatud pealinn Ahenaten jäeti maha. [11]
Tutanhamon algatas suuri ehitusprojekte, eriti Teebas ja Karnakis. Amunile püstitati palju mälestusmärke ja raidkiri tema haual ütleb, et kuningas "veetis oma elu, vormides jumalate kujutisi". Taas tähistati traditsioonilisi pühasid, nii püha härja apisega seotuid kui teisi. [11]
Pärast Ahenateni valitsemisaega oli riik majanduslikult nõrk. Diplomaatilised suhted teiste maadega olid katkenud ja Tutanhamon taastas need, eriti Mitanni riigiga, mis asus tänapäeva Liibanoni , Süüria ja Põhja-Iraagi alal. Tema hauast leiti hulgaliselt paljudest riikidest pärit kingitusi, mis annab alust oletada, et selles osas oli ta edukas. Sellegipoolest on tema hauakambris mainitud lahinguid nuublaste ja asiaatidega. Hauas on sõjarüü ja muud sõjakäigul osalemiseks vajalikud tarbed, aga kuninga füüsiliste puuete tõttu võib uskuda , et ta isiklikult nendes lahingutes ei osalenud. [11]
Tutanhamon abiellus Ankhesenamuniga, kes oli temast umbes 7 aastat vanem. Varem oli Ankhesenamun olnud abielus enda ja Tutanhamoni isa Ehnatoniga. Võimalik, et Ankhesenamunil oli Ehnatoni ja Tutanhamoni vahel veel üks abikaasa olnud. Ankhesenamuni ja Tutanhamoni abielust sündis kaks tütart, mõlemad surnuna. Tütred maeti koos isaga. Seetõttu ei olnud Tutanhamonil selget pärijat. [11]
Tutanhamon suri umbes 17-aastaselt, arvatavasti oma 9. valitsusaastal. Tema elu viimaste päevade kohta pole andmeid ja sellepärast on minevikus palju arutletud. [11] On pikalt arutatu seda, kas tema ilmselt koljuvigastusest tingitud surm oli õnnetus või salamõrv, ning poliitilise olukorra tõttu on viimane täiesti tõenäoline. [7] Tema muumia põhjal on viimasel ajal tehtud suuri uuringuid. Varem oletati, et ta võidi mõrvata, kuid tänapäeval on üldine seisukoht, et ta suri tõenäoliselt malaariasse. Oma elu jooksul oli ta mitu korda malaariat põdenud. 2005. aasta uuring näitas, et ta oli pisut enne surma oma jala murdnud ja jalg oli mädanema läinud. Eeldatavasti need kaks haigust koos põhjustasidki surma. Lisaks oli Tutanhamonil osaline jänesemokk ja kerge skolioos ehk selgroo kõverdumine ning ta pidi kõndima kepiga – kepid pandi talle kirstu kaasa, kuid varem arvati, et tegu on võimusümboliga. [11]
Tutanhamonile järgnes troonil Ay, kes ei kuulunud valitsevasse dünastiasse, kuid abiellus Ankhesenamuniga. Ay valitses 4 aastat ja suri siis pärijata, Ankhesenamun oli selleks ajaks juba surnud või vähemalt suri vahetult pärast seda. [11]
Tutanhamoni nime kõrvaldamine ametlikest tekstidest ning tema monumentide usurpeerimine oli nii põhjalik, et arheoloogidel polnud selle valitseja olemasolust kuni 20.-nda sajandi algusaastateni aimugi. Kuningate orus väljakaevamistöödel olnud uurijad hakkasid 1905. a. juba arvama, et seal pole enam avastamata hauakambreid , kuid eksiti. Üks finantsist ühendriiklasest leidis väikese fajansstassi, millel seisis tundmatu kuninga Tutanhamoni nimi. Järgmiste aastate sama nimega juhuleiud süvendasid arvamust, et kuskil peitub mingi seni avastamata kuninglik hauakamber. [7]
Tutanhamon sai tuntuks 1922. aastal, kui Howard Carter ja lord Carnarvon leidsid tema haua Kuningate orust. Hauast leitud esemed on tänapäeval peamiselt Kairo ja Luxori muuseumites . [11]
Tutanhamoni haud on kõige väiksem kuninglik haud Kuningate orus. Tagakambris olid suured voodid ja kaarikud. Tiibhoones ja varakambris olid väiksemad, kuid väärtuslikumad esemed. Tutanhamoni kaks elusuurust puukuju , riietatud kuldriietesse, valvasid tema matusepaika. Üks Tutanhamoni asemetest oli kaunistatud kahe lehmaga , kelle sarvede vahel olid päikesekettad. Voodi otsas kaardusid kummalgi pool lehmasabad. Lahkunu nimi oli graveeritud laekale, kus hoiti nelja eriurni, ja kirstule, sest „sest surnu nime lausumine muutis surnu elavaks“. Söök ja hinnalised esemed olid kuhjatud hauakambri ruumidesse. Tutanhamoni hauas olid tema mänguasjad, 116 korvi puuviljadega, 40 veiniankrut, karbid küpsetatud loomaliha , leiva ja kookidega. Howard Carteri ütluse järgi nägi ta „kõikjal kulla sära“. Tutanhamoni hauas oli 413 puuskulptuuri, mis olid tehtud vaarao järgi. Nemad pidid tööle asuma Tutanhamoni asemel Osirise juures. [6] Tutanhamoni hauakambrist leiti suurel hulgal Vana-Egiptuse tarbeesemeid: kullast , alabastrist, elevandiluust ja puidust mööblit, nõusid ja mitmesuguseid surnutekultusega seotud esemeid. Vaarao aarded on välja pandud Kairos Egiptuse muuseumis. Aarded täidavad seal kümme saali, millede põrandapind võrdub jalgpalliväljakuga. Hauakambrist leiti üle 1,2 tonni kulda. [12]
Muumia ise oli aga samaaegselt ülev ja hirmus . Muumiat kaunistas tohutu hulk kullast käevõrusid ja kaelakeesid. Jalas olid tal kullast väljataotud sandaalid, sõrmed ja varbad olid kullast tuppedes, vääriskive oli nii palju, et neid võis jaotada 101 gruppi. Ent siiski peetakse üheks väärtuslikumaks leiuks rauast amuletti, mis kuulus Egiptuse kõige varasemate raudesemete hulka. [12]
Tutanhamoni tuntus põhineb tänapäeval kahel asjaolul. Esiteks läks ta ajalukku oma isa radikaalse usureformi hülgajana. Teiseks avastati tema haud peaaegu täiesti puutumatuna, see on kõige paremini säilinud Vana-Egiptuse kuninglik haud ja sellepärast on ajaloolased saanud Tutanhamonit paremini tundma õppida kui teisi Egiptuse kuningaid. [11]

Elu pärast surma

Vaaraode võimust annavad tunnustust püramiidid Memphise lähedal Niiluse läänekaldal. Need on hiiglaslikud ehitised, mille sisemuses peitusid vaaraode hauakambrid, need pidid aitama vaaraod pärast surma taevasse tõusta. Egiptlased uskusid, et inimese elu jätkub pärast surma surnute riigis, mis asus maa all või kusagil kaugel läänekaares. Sel ajal uskusid egiptlased, et vaarao, kes on siit ilmast lahkunud, veedab aega koos päikesejumalaga ülal tähtede keskel. Võibolla pidasid nad surnud vaaraod koguni päikesejumalaks eneseks. Teisalt arvati, et vaaraost saab pärast surma jumal Osiris , kes on ühtlasi surnute riigi valitseja[2]. Seetõttu pidi ka vaarao hauakamber taevale võimalikult lähedale küündima. [1] „Suure jumala“, „päikese poja“ jaoks tuleb pingutada kõiki maa jõude, et luua „igavesest kivist“ elamu „tema surematule ihule“. [4]
Et elu pärast surma oleks võimalik, ei tohtinud surnukeha hävitada, sest muidu poleks hingel kuhugi tagasi pöörduda. Egiptlased õppisid surnukehasid erilisel viisil säilitama ehk palsameerima. Surnu kõht lõigati lõhki ja siseelundid võeti ettevaatlikult välja. Keha leotati soodavees ning immutati vaikude ja õliga. Palsameeritud surnukeha nimetatakse muumiaks. [2] Lõpuks mähiti ümber mitu kihti linast sidet, misjärel surnu oli valmis kirstu panekuks. Linaste sidemete vahele pandi ka õnneamulette, mis uskumuse kohaselt omanikule hauataguses elus õnne toovad. [6]
Vaaraode ja kõrgemate ametnike sargad ümbritseti veel ühe kaitsekihiga, kivist sarkofaagiga. Need olid ristkülikukujulised, erakordselt rasked, ja nende viimine kauakambrisse pidi olema väga keerukas. Paljud neist olid kaunilt töödeldud ja kaunistatud. Mõnikord pandi sark ka riskülikukujulisse puust kasti. Tutanhamoni kolm kirstu asetsesid kivist sarkofaagis, mis omakorda asus neljas kullatud puukastis. Sidemekihtide vahele ja kirstu oli pandud hinnalisi esemeid. Puust kirst või „muumiavutlar“ oli mõeldud balsameeritud keha kaiseks. [5] Muumia nägu kaeti surnumaskiga. Siseelundeid, mida samuti oli eelnevalt immutatud, säilitati sarkofaagi kõrval eraldi nõudes. Surnu maks, kopsud , magu ja sooled säilitati anumates, mida kutsuti kanoopideks. Nende erikujulised kaaned sümboliseerivad Horose nelja poega [5]. Inimese süda, mida käsitleti elu sümboli ja inimliku tarkuse allikana, jäeti alati surnukeha sisse[5]. Egiptlased säilitasid palsameerimises nii suure osavuse, et paljud muumiad on tänapäevani hästi säilinud. [2] Vana-Egiptuse lõpuaastail asetati surnukehade silmadele elutruud kullast silma kujutised. [6]
Kuninga kamber asus alati püramiidi südames. [6] Hauakambritesse pandi kaasa kõike, mida inimene eluajal vajas, sest arvati, et ta vajab neid asju ka pärast surma. Hauakambritesse pandi ka ehteid ja väärisasju, surnu enda, tema pereliikmete ja teenijate kujusid , toitu ja jooki , mööblit ning palju muud. Hauakambrite seintele maaliti pilte surnu elust ja kirjutati pühasid tekste , mis pidid teda aitama pärast surma. [2] Vaaraode hauakambrid olid väga uhked , mis meelitas aga ligi röövleid. Kuigi ehitusmeistrid püüdsid rajada haudu nii, et neid võimalikult raske oleks leida, langesid peaaegu kõik vaaraode matmispaigad juba vanaaja rüüstajate ohvriks. Teadlased on avastanud puutumatuna vaid ühe vaarao, Tutanhamoni haua. [1]
Kõige suuremad ja kuulsamad püramiidid, mis on tänaseni säilinud, rajati umbes 2600-2500 aastat eKr[2]. Esialgu püstitasid egiptlased astmikpüramiide. Need koosnevad mitmest üksteise peale ehitatud ja ülaltpoolt kitsenevast platvormist. Kolm kõige suuremat klassikalist püramiidi paiknevad Niiluse kalda lähedal Giza asula juures. Need on Cheopsi püramiid (147 meetrit), Chepreni püramiid (143 meetrit) ja Mykerinose püramiid. Tänaseks on kõigi nende tippudest kive alla varisenud, mistõttu on nad oma esialgsest kõrgusest mõni meeter madalamad. Nende püramiidide hauakambreid ei rajatud enam alla maapõue nagu astmikpüramiididelm vaid püramiidi sisse. Cheopsi püramiidis on kolm suurt hauakambrit. [1]
Püramiidide kõrvale püstitati suur kivikuju – sfinks, see on inimesenäoline lõvi. Võibolla valvab ta seal, et keegi ei häiriks surnud vaaraode rahu. Püramiidid laoti suurtest kiviplokkidest. Kõige suurema püramiidi ehitamiseks kulus üle kahe miljoni kiviploki, milledest igaüks kaalub umbes kaks ja pool tonni[2]. Kivid pärinesid teisel pool Niilust asuvast kaugest kivimurrust ja need toimetati kohale parvedega[2]. Ehitamine kestis tavaliselt peaaegu kogu vaarao valitsemisaja. Selleks käsutati kohale tuhandeid inimesi kogu maalt. Ühe muistse ajaloolase teatel olevat ehitusel töötanud korraga 100 000 meest[2]. Suurte püramiidide ehitamine oli rahvale raske koorem . Ka vaaraolt nõudis see suurt pühendumust kogu valitsusaja jooksul[2]. Hiljem loobusid vaaraod hiigelpüramiididest ja lasksid endale ehitada tagasihoidlikumad hauakambrid. Enamik selliseid haudu paikneb Lõuna-Egiptuses Kuningate orus. Hiiglaslike püramiidide ehitamine oli liiga aeganõudev ja kulukas. [1]
Suurte püramiidide kõrval oli ka hulgaliselt väiksemaid. Iga suurema püramiidi juurde kuulusid ka templid. Üks tempel rajati alati vahetult Niiluse äärd ja teine jõest pisut eemale, püramiidi külje alla. Templeid ühendas pikk koridor , mida mööda viidi vaarao surnukeha pidulikus matuserongkäigus jõe äärest matusepaika. [1]
Müüt esimesest muumiast. Re saatis Osirise ja Isise Egiptusesse, et nad õpetaksid inimestele headust. Osirise tappis tema õel vend Seth, kes puistas Osirise keha neliteist tükki üle maa. Isis korjas mehe tükid kokku ja sidus need võlujõuga riideribade abil üheks, tehes niimoodi esimese muumia. Isis muutus linnuks, mähkis tiivad ümber Osirise ja andis talle elu. [6]

Vaarao võim nõrgeneb

Sõjaretkedelt tõid vaaraod kaasa rohkesti saaki. Suur osa sellest annetati päikesejumala tmplitele, et tema soosingut võita. Templid said vaaraodelt kingiks ka suuri maavaldusi. Templite maid ja varandusi käsutasid aga preestrid ja nii muutuks nende rikkus ja võim aja jooksul üha suuremaks . Vaaraod pidid preestrite soovidega senisest rohkem arvestama. [2]
Samal ajal vähenes aegamööda vaaraode sõjaline jõud. Talupoegadele, kelle seast sõjamehi värvati muutusid lakkamatud sõjad koormavaks. Mõnel pool ei jätkunud niisutuskanalite korrashoidmiseks enam töökäsi. Et olukorrast väljapääsu leida, hakkasid vaaraod sõjaväkke võtma võõramaalasi. Peagi ei suutnud vaaraod enam riigis korda hoida ega vaenlasi tagasi tõrjuda. Vallutatud alad läksid kaotsi, riigis aga võimutsesid preestrid või võõramaalastest sõjapealikud. Nii langes Egiptus mitut puhku võõrvallutajate võimu alla. [2]
Muistse Egiptuse hiilgeajad olid möödas. See aga ei tähendanud Egiptuse riigi lõppu ega kultuuri allakäiku. Ka võõramaist päritolu valitsejad võtsid omaks egiptlaste kombed ja käitusid seaduslike vaaraodena. Naaberrahvad suhtusid Egiptuse muistsesse kultuuri aukartliku imetlusega. [2]

Kokkuvõte

Referaadi teema valik oli lihtne, vaaraod olid esimene asi mis pähe torkas, võibolla seda ka seepärast, et mitte väga ammu sai vaadatud filmi „Muumia 2“ ja sealt nähtu oli nii huvitav, et mul on lausa hea meel, et sel teemal põhjalikumaid otsinguid teha sain. Vaimustus vaaraodest, eriti aga nende mõjuvõimust ei kadunud kuhugi, küll aga tundsin, et materjali hulk on piiratud. Internetist sai lugeda ainult artikleid või teiste referaate ja raamatukogu pakkus ka rohkem juturaamatuid kui fakte. Tallinna raamatukogudeni on mul aga üle 240 km maad.
Esimene asi, mis minus segadust tekitas, oli vanades raamatutes mõiste kuningas. Pinksalt lappasin ühte vanemat raamatut ja mitte kuskil ühtegi sõna vaaraodest. Lõpuks jõudsin lugemisega Eesti Entsüklopeediani ja sain oma küsimusele vastuseks , et kõigepealt olid kuningad ja siis kuninga tiitlid. Mõiste vaarao on meieni jõudnud Piiblist.
Oleksin võinud terve referaadi teha ka ainult vaaraode elust peale surma, sellest leidub palju infot, kuna tänaseks on toimunud nii palju väljakaevamisi ja peale selle on vaaraode hauataguses elus midagi müstilist. Kindlasti on teadusel veel midagi avastada, ma ei kahtle ka selles. Oleks põnev, kui kuskil Egiptuse kõrbeliiva all oleks peidus tõeliselt suur ja lummav saladus, ega me ei tea seda, võibolla on midagi sellist juba leitud ja seda kõike ülejäänud maailma eest varjatud. Aga salapära ja müstika ongi see, mis on antud teema juures kõige paeluvam.

Kasutatud kirjandus

Kõiv, Mait „ Vanaaeg “ I osa. Avita , 2003 Ajaloo õpik 6. klassile

Kõiv, Mait; Piir, Milvi Martina „Vanaaeg“ I osa Avita, 2010 Ajaloo õpik 6. klassile

„Eesti Entsüklopeedia 10“ Tallinn, 1998 (lk 117)

V.V. Struve „Vana-Idamaade ajalugu“ Tartu, 1949

Morris , Neil „Vana-Egiptuse igapäevaelu“ Koolibri, 2001

Dr. Hart , George „Vana-Egiptus“ Varrak , 1997

(WWW) http://www.annaabi.com/materjal-2468-egiptuse-vaaraod Referaat - Egiptuse vaaraod (22.11.2010)

(WWW) http://www.folklore.ee/tagused/nr42/kulmar.pdf Artikkel „Vaarao Amenhotep IV (Ehnatoni) riigivalitsemisviisi võimalikust eripärast” Tarmo Kulmar (23.11.2010)

(WWW) http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=368867 Artikkel “Luxoris kaevati välja hiigelsuur vaarao pea” Marge Sillaots (23.11.2010)

(WWW) http://www.verska.ee/kool/Opetus/Ajalugu/Ajalugu%2010.%20kl./Muistne%20Egiptus.%20Ajalooetapid.%20Ühiskondlik%20korraldus.pdf Muistne Egiptus. Ajalooetapid. Ühiskondlik ja riiklik korraldus. (23.11.2010)

(WWW) http://et.wikipedia.org/wiki/Kategooria:Egiptuse_vaaraod Egiptuse vaarad (25.11.2010)

(WWW) http://miksike.net/documents/main/elehed/6klass/2maaime/maaime5-2.ht m Tutanhamoni hauakamber (26.11.2010)