Egiptus ja ajalooperioodid (0)

Egiptus
Looduslikud olud: põllumajandus sõltus Niilusest, kuiv kliima, elu oli vaid
Niiluse orus, üleujutused ette ennustatavad, aastaring jagunes kolmeks: üleujutuse
periood oli suvel, viljakandev periood sügisel-talvel, põuaperiood kevadel. Egiptust piiras kolmest küljest kõrb, jagunes Alam- ja Ülem-Egiptuseks. Loodusvarade hulk parem kui Mesopotaamias (kuld, vask).
Egiptuse geograafiline asend ja loodusvarade rohkus tingisid tema eraldatuse teistest rahvastest. See kaitses kallaletungide eest, aga ühtlasi pidurdas ka ühiskonna arengut. Tänu eraldatusele kujunes Egiptuses välja täiesti omanäoline kõrgkultuur. Selles olid tähtsal kohal vana säilitamine. Võib öelda, et Egiptus oli kultuurina suunatud minevikku .
Eeldünastiline periood 5000 – 3000
V aastatuhandel said Niiluse orus alguse põlluharimine ja karjakasvatus .
Järgneval perioodil domineerisid Egiptuses sotsiaalselt vähe kihistunud põlluharijate
asulad. IV aastatuhande teisel poolel algas ulatuslikum vase kasutamine. Aastatuhande viimastel sajanditel (3300 – 3000) ilmusid Ülem-Egiptuses esimesed monumentaalehtised (valitsejate residentsid ja pühamud, ülikuhauad ja valitsejakujutised ( Skorpion kuningas ja Narmeri palett). Tekkisid suuremad keskused: Hierakonpolis, Abydos Ülem-Egiptuses ja Buto Alam-Egiptuses. Perioodi lõpus olid varaseimad tõendid hieroglüüfkirjast. Viimane oli mõiste- ja häälduskirja segu. Märgid tähistasid teatud sõnaühendeid. Hieroglüüfkiri vokaale ei tunne.
Varadünastiline periood 3100 – 2686 (1. ja 2. dünastia)
Ajavahemikus 3100 – 3000 ühendasid Ülem-Egiptuse valitsejad Egiptuse
ühtseks riigiks. Ülem- ja Alam-Egiptus ühendati Menese või Narmeri poolt (pole teada) ning rajati nende piirile pealinn Memphis. Varadünastilisel perioodil kujunes peamistes joontes välja valitsejate titulatuur ja võimu sümboolika (eriti seos Horosega). Toonaste valitsejate haudu tähistasid telliskivist platvormid - mastabad.
Vana riik 2686 – 2183 (3.-6. dünastia)
U. 2650 lasi Džoser rajada endale hauatempli hiiglasliku astmikpüramiidiga,
pannes sellega aluse püramiidiehituse traditsioonile. Umbes samal ajal omandas
klassikalise kuju Egiptuse hieroglüüfkiri.
U 2600 – 2500 rajasid 4. dünastia valitsejad Cheops , Chepren ja Mykerinos oma hauamonumentidena suured Giza püramiidid.
5. dünastia valitsejad loobusid hiigelpüramiidide ehitamisest, nad pidasid end
Ra pojaks ( Horos elavana, Osiris surnuna) ja rajasid päikesetempleid. Kuninga nimi kirj Kartušši. Kuningal oli neli erinevat nime. Elanikkond koosnes ülikutest, ametnikest ja alamklassist. Puudusid suured linnad. Tasakaalu tagas maat, mis oli valitsejatele väga oluline ning kuulus eduka valitsemise hulka. Maati toimimiseks võltsiti ka ajalugu. Kuningas oli ka ülempreester ning kogu maa oli kuninga valdus. Riik jagunes u. 40ks noomiks, mille asevalitsejaid nimetati nomarhideks. Vana riik ulatus Niiluse esimese kärestikuni. Vana riigi lõpuperioodil lagunes riik koost.
Esimene vaheperiood 2183 – 1991
Kujunes kaks võimukeskust: Hierakleopolis ja Teeba . Võimu killustumine nomarhide poolt. Tekkis Hierakleopolise kirjandus (õpetussõnad, “Ipuveri manitsused”).
Täpsed kaose põhjused on teadmata (üks võimalus kliima kuivenemine ja ikaldus). Teeba kuningas Menhuhotep IV ühendas perioodi lõpuks riigi.
Keskmine riik 1991 – 1650 (12.-14. dünastia)
Teeba valitseja Amenemhet I (1991-1962), kes tõusis võimule sisesegaduste
tagajärjel, tagas lõplikult riigi ühtsuse, pani aluse 12. dünastiale ja viis riigi administratiivkeskuse tagasi Memphise juurde. Ta taastas ka vahepeal katkenud püramiidehituse traditsiooni. Järgneva kuninga Senusert I võimuletulekust räägib “ Sinuhe jutustus”. Faijumi oaas ühendati Niilusega ning rajati ulatuslikke irrigatsioonisüsteeme. Lisaks nomostele jagati riik neljaks piirkonnaks ning loodi vesiiri ametikoht . Loodi ka alaline sõjavägi Nuubia vastu võitlemiseks. Keskmine Riik tõi kaasa ka esimesed välisvallutused, vallutati Niilus
kuni teise kärestikuni.
12. dünastia (1991 – 1802), mille silmapaistvam valitseja oli Senusert III
(1878 – 1839), tagas Egiptusele pikaajalise stabiilsuse. Teebast kujunes riigi tähtsaim
kultuskeskus; Teeba kohalik jumal Amon tõusis tähtsaimate jumalate sekka, sulades ühte päikesejumal Ra'ga (Amon-Ra). Nuubia oli kindlalt Egiptuse võimu all. Sel perioodil oli egiptuse kirjanduse õitseaeg (“Sinuhe jutustus”). 13. dünastia valitsejad (1802 – 1650) vahetusid võimul väga kiiresti, pärinedes seejuures mitmest eri suguvõsast. Võimalik, et u 1720 lõi Alam- Egiptus Teeba valitsejatest lahku.
Teine vaheperiood 1650-1550
U 1650 tulid Alam-Egiptuses võimule Aasiast tulnud hüksoslased, kelle
pealinnaks sai Avaris Niiluse delta idaosas. Hüksoslased võtsid Egiptuse kultuuritavad üle. Ülem-Egiptuses valitsesid jätkuvalt Teeba kuningad (17. dünastia), ehkki pole välistatud, et mõneks ajaks langes ka Ülem-Egiptus võõramaalaste ülemvõimu alla. Perioodi lõpul alustasid Teeba valitsejad rünnakuid hüksoslaste vastu. 17. dünastia viimane valitseja Kamaris ründas Avarist, suutmata seda siiski vallutada.
Uus riik 1550- 1069
U 1550 – 1540 vallutas Ahmosis I (1550 – 1525 ; Kamosise vend, keda
loetakse 18. dünastia rajajaks) Avarise, tõrjus hüksoslased Egiptusest välja ja taastas riigi ühtsuse. Hüksoslasi jälitades tungis Ahmosis Palestiinasse, algatades nii Egiptuse
edasitungi Aasia suunas. Sõjaretkega Nuubiasse taastas ta Egiptuse ülemvõimu kuni teise kärestikuni.
Thutmosis I ( 1506 – 1493) laiendas ülemvõimu Nuubias kuni neljanda kärestikuni ja tegi eduka retke Süüriasse, püstitades võidusamba Karhemiši linna juures Eufrati kaldal . Riigi pealinna viis ta tagasi Memphisesse, Teebast aga kujundas suure-
joonelise Amoni kultuskeskuse. Arvatavasti oli Thutmosis I esimene kuningas, kes lasi end matta kaljuhauda Teeba läänekaldal, pannes nii aluse valitsejate matustele Kuningate orus. Teebast sai riigi tähtsaim kultuskeskus, kus jumalate templid paiknesid jõe idakaldal, kuningate hauad koos hauatemplitega aga läänekaldal.
Thutmosis II lesk Hatšepsut tõusis mehe surma järel riigi etteotsa, valitsedes
21 aastat oma kasupoja Thtumosis III eestkostjana (1479 – 1458 ). Tema peamiselt
rahumeelse valitsusaja silmapaistvamad saavutused olid mereretk Punti ja oma Deir-el Bahri hauatempli rajamine Kuningate oru juures. Thutmosis III (1479 – 1425) sai riigi tegelikuks valitsejaks pärast Hatšepsuti surma. Ta tegi 17 sõjaretke Aasiasse , purustades Süüria linnade väe Megiddo juures ja püstitades Eufrati äärde võidusamba oma vanaisa Thutmosis I samba kõrvale. Assüüria, Babüloonia ja Hetiidi valitsejad aktsepteerisid Thutmosis III vallutusi. Amenhotep II ja Thutmosis IV suutsid hoida Egiptuse hegemooniat Süürias. Uue riigi sõjavägi oli oma aja professionaalseim ja tugevaim. Suurenes ametnike hulk, vähenes riigi roll majanduses.
Amenhotep III valitsusaeg (1388– 1351) tähistab riigi sisemise ja välise
stabiilsuse kõrgaega: Egiptus oli seadnud sisse tihedad diplomaatilised suhted Aasia
valitsejatega; edukalt suruti maha ülestõus Nuubia lõunaosas. Amenhotep III viis läbi
suurejoonelisi ehitustöid Teebas Karnaki ja Luxori templites, mis omandasid enam-vähem lõpliku kuju. Ehnaton (1351 – 1334; võimule tulles Amenhotep IV) edendas riigis päikeseketta Aton'i kultust, püüdes sellest teha peaaegu Egiptuse ainujumalat. Sellega seoses rajas ta uue pealinna Ahet- Atoni (Tell-el- Amarna ). Siseriigis tõi see kaasa vastuolusid mõjuka Amoni preesterkonnaga. Egiptuse võim Aasias nõrgenes, eriti hetiitide vallutuste tagajärjel. Ehnatoni surma järel taastas Tutanhamon (1333 – 1324) riigis Amoni kultuse.
Pöörde vana kultuse juurde viis lõpule Horemheb ( 1320 – 1292), kes lasi lammutada
mitmeid Atonile püstitatud monumente.
Horemhebi väepealik Ramses I rajas uue, 19. dünastia. Tema järglane Seti I
( 1279 – 1213) alustas võitlust Aasias, taastamaks ülemvõimu Palestiinas ja Süürias.
Valitsemisaja lõpul määras ta poja Ramses II kaasvalitsejaks. Ramses II ( 1290 – 1224)
rajas riigile uue pealinna Per-Ramsese Niiluse delta idaosas. 1274 pidas Ramses II
Süürias Kadeši linna juures lahingu hetiitide vastu, mis ei andnud otsustavat edu
kummalegi poolele. 1258 sõlmiti Hetiidi kuninga Hattušili III-ga rahu- ja liiduleping,
põhjapoolne Süüria jäi hetiitidele, Palestiinas ja Süüria lõunaosas aga kindlustus Egiptuse võim. Ramses II lasi ehitada ka Abu Simbeli . Ramses II poeg Merneptah (1213 – 1203) pidi tagasi tõrjuma Liibüast lähtuvaid rünnakuid deltale. Järgnes lühike vastuhakkude ja riigipöörete ajajärk, mille lõpetas 20. dünastia rajaja Setnakht.
Ramses III ( 1183 – 1152) oli viimane võimas Uue riigi valitseja. Lõi nii maa- kui
merelahingus puruks mererahvaste sissetungi Aasiast. Järgnenud kuningate ajal
(Ramses IV – Ramses XI) valitsejate võim nõrgenes, piirdudes peagi vaid Alam-
Egiptusega. Kriis sai ilmselt alguse hauakaevajate mässust. Ülem-Egiptust valitsesid
tegelikult Amoni ülempreestrid. Ramses XI valitsusajal (1102 – 1069) tõi see kaasa avaliku konflikti kuninga ja ülempreestri vahel, mille tagajärjel ülempreester Herihor hakkas end ise kuningaks nimetama. Ramses XI surma järel jäi Ülem-Egiptuses võim Amoni ülempreestritele, Alam-Egiptuses võimule tulnud 21. dünastiale allus ainult Niiluse delta.
Hiline periood (21. – 26. dünastia) 1069 – 525
Esialgu oli riik jagunenud Alam-Egiptuseks 21. dünastia vaarao(de?) ja Ülem-Egiptuseks Amoni ülempreestrite võimu all. Liibüa pealik Šešonk (945 – 924) pani Deltas aluse 22. dünastiale ja ühendas ka Ülem-Egiptuse, taastades Egiptuse poliitilise ühtsuse. Šešonk sekkus Palestiina asjadesse ja rüüstas Jeruusalemma.
9. saj lõpul ja 8. saj oli Egiptus killunenud Deltas valitsevate 22., 23. ja 24. dünastia vahel. Nuubias (Sudaanis) tugevnes Egiptuse tsivilisatsioonist tugevalt mõjutatud Kuši riik, mille võimu alla langes ka Ülem-Egiptus. U. 730. a. vallutas Kuši kuningas Pianhi (747 – 716) ka Memphise ja ühendas Egiptuse Kuši valitsejate (25. dünastia) võimu alla.
671 vallutas Assüüria kuningas Assarhaddon Memphise. Tema järglane Assurbanipal vallutas 664 ka Teeba ja alistas terve Egiptuse.
550datel aastatel lõi assürlaste nimetatud asevalitseja Psamtik (664 – 610) Assüüriast lahku ja pani aluse Egiptuse viimasele hiilgeajale (26. dünastia). Psamtik võttis teenistusse kreeka palgasõdureid ja soosis kreeka kaupmehi. Necho II (610 – 595) arendas laevastikku ja alustas Niilust Punase merega ühendava kanali rajamist . Sekkus nõrgeneva assüüria poolel Aasia poliitikasse, kuid sai 605 Karhemiši lahingus Babüloonia Nebukadnetsarilt lüüa. 525 vallutas Pärsia kuningas Kambyses Egiptuse.
Religioon
Väga palju jumalaid (umbes 700). Üldiseks kogu riigis austatavaks jumalaks , eriti Uue riigi ajal oli Amon-Ra.
Tähtsamad jumalad:
Atum-Ra – maailma looja
Ra – teda kujutati pistrikuna, päikeseketas pea peal. Uue riigi ajal sulas kokku Amoniga .
Amon – loomis - ja viljakusjumal. Jäärapealine inimolend.
Horos – kullipealine taevajumal . Algul peeti vaaraot tema maiseks kehastuseks.
Hathor – armastuse, ilu ja taevajumalanna . Algselt kujutati lehmana, hiljem lehmasarvedega naisena , kellel on päikeseketas sarvede vahel.
Thot – kuu ja tarkusejumal . Jumalate nõunik ja sekretär. Kirja, kunstide ja teaduse leiutaja ning surnute hingede kaaluja.
Seth – jõle elukas, kes kehastas hirmsaid jõudusid.
Anubis – koerapeaga surnutejumal . Surnute palsameerimine ja matusetalitused.
Osiris – surnutejumal.
Isis – viljakuse ja emaduse jumalanna, naine, kellel sarvede vahel kuu.
Ptah – kujutati inimesekujulisena. Memphise süsteemi peajumal.
Jumalatele rajati templeid. Templis olevale jumalakujule ohverdati loomi, teda pesti ja riietati. Lihtrahvas nendest talitustest osa ei võtnud (v.a mõned korrad aastas, usupidustustel).
Egiptlased uskusid, et nad elavad edasi ka pärast surma. Surma hetkel lahkus küll surematu hing kehast, kuid hiljem pöördus preestri palvel sinna tagasi. Seetõttu ei tohtinud surnukeha hävitada. See mumifitseeriti.
Sisselõike teinud meest hakati kombe kohaselt sõimama ja kividega pilduma, et ta vaaraot oli puudutanud, nii et ta pidi põgenema. Nina kaudu eemaldati aju, südame asemele pandi püha mardikas skarabeus . Surnukeha oli umbes 40 päeva soolas , kuivatati 70 päeva. Keha topiti täis saepuru , kive, liiva, savi. Siseelundid pesti veinis ja asetati savipottidesse keha kõrvale ja keha asetati sarkofaagi. Enne seda mässiti keha ümber sidemed ja nende vahele asetati papüüruselehtedel surnuteraamat. Tihti kulus palsameerimisele pool aastat.
Palsameeritud ja immutatud surnukeha kaunistati. Esialgu pandi vaaraole kaasa ka tapetud orjad , teenrid, naised jne, hiljem nende asemel savist ja kivist kujud.
Kui vaarao suri, kuulutati välja 72 päeva leina.
Egiptuse ühiskond
Egiptuse valitseja oli vaarao. Talle allus kogu maa ja kõik inimesed. Vaaraot peeti jumala asemikuks maa peal. Arvati, et vaaraost sõltub kõik – ilm, üleujutused, päikesetõus, inimeste elud jne. Kui vaaraoga midagi juhtus, sattus ohtu ka maailmakorra ehk maati püsimine.
Vaarao pidi valvama ka Egiptuse piire ja olema sõjaväe ülemjuhataja. Vaaraot austati väga. Tavalised inimesed ja ametnikud kohtusid vaaraoga harva.
Vaarao tunnused olid Ülem- ja Alam-Egiptuse ühendamist sümboliseeriv topeltkroon , valitsemissau ja piits .
Valitsemine ilma ametniketa ei olnud mõeldav.
Kõrgem ametnikkond:

• nomarhid ehk noomide asevalitsejad
  
• preestrid
  
• kõrgemad väepealikud
  

Keskmine ja alam ametnikkond

• kirjutajad , korravalvurid, järelvaatajad jne
  

lisaks veel arstid, käsitöölised jne. Orjasid oli küllaltki vähe. Enamik orje kuulusid vaaraole.
Suurem osa elanikest olid talupojad, kes maksid makse riigile või suurnikule. Maksud pani kirja kirjutaja ja tavaliselt oli see umbes 50% saagist. Raha Egiptuses ei tuntud. Lisaks saadustele pidid talupojad osalema ka riiklikel ehitistel, kanalite ja tammide korrashoiul ning rajamisel.
Käsitöölised töötasid tavaliselt valitseja lossi ligiduses, allusid riigivõimu kontrollile .
Vana riigi ajal puudus sõjavägi. See kutsuti kokku vastavalt vajadusele. Uue riigi ajal oli alaline, väljaõpetatud sõjavägi.
Kiri, haridus teadus ja kirjandus- Algselt olid Egiptuses kasutusel hieroglüüfid. Igapäevases asjaajamises kasutati lihtsamat- hieraatilist kirja. Kirjutusmaterjaliks oli papüürus, millele maaliti hieroglüüfid või hieraatilised märgid. Kasutusel oli ligi 1000 hieroglüüfi. Õpiti peamiselt templite juures asuvates koolides preestritest õpetajate range järelvalve all. Kirjaoskus oli Egiptuses vaieldamatu privileeg , mida oskas vaid paar protsenti elanikkonnast. Lugemisoskuse levik oli mõnevõrra laiem.
Teadus – teadus jäi peamiselt praktikas kasulike õpetuste ja näpunäidete kogumiks. Egiptlased võtsid esimesena kasutusele päris täpse päikesekalendri. Aastas oli 365 päeva, igas kuus 30, millele lisati 5 ülejäänud päeva. Aasta algas 19.juulil (üleujutuse algus). Geomeetria oli egiptlastele vajalik eriti ehitustegevuses. Osati arvutada kolmnurga ja ringi pindala. Teati arvu pii väärtust (3,125). Osati arvutada isegi silindri ja püramiidi ruumala. Kõige silmapaistvamad teadmised olid egiptlastel arstiteaduses . Millele aitas palju kaasa palsameerimisoskused. Osati anda õige diagnoos ja kohane ravi. Osati valmistada paljusid ravimeid ning salve.
Kirjandus – Suur osa Egiptuse kirjandusest on otseselt seotud religiooniga. kirjutati: hümne jumalatele, püramiidiraamatuid, surnute raamatuid, usulisi tõekspidamisi. Armastati jäädvustada elutarkust väljendavaid õpetussõnu. Egiptlasi peetakse ka novellivormi loojateks. Lühijuttude seast on kuulsaim "Sinuhe jutustus".
Kunst – Egiptus on kiviarhitektuuri ja portreekunsti sünnimaa. Usk teispoolsesse maailma oli nii suur, et allutas endale peaaegu kõik kunstialad. Kunsti peamine eesmärk oli hauataguse elu sisustamine .
6