Sookurg Ehkki sookurge võib näha eri maastikes, vastab tema nimetus hästi tema põhilisele pesitsuspaigale soole. Eestis leidub palju soid, aga ka külasid ja mägesid, mis on tema järgi nime saanud. Värvuse järgi kutsutakse teda veel hallkureks ning muude tegutsemispaikade järgi ka mets-, põllu-, kesa-, niidu-, külvi- ja rukkikureks. Hulgaliselt on teada sookurega seotud rahvajutte ja ilmatarkusi. Sookurge on läbi aegade austatud, kuigi samal ajal ka jahisaagina ihaldatud. Pesitsusasurkondade suurust on raske hinnata, sest liik pesitseb hajusalt raskesti ligipääsetavatel märgaladel. Euroopas kokku pesitseb hinnanguliselt ligikaudu 80 000 paari ja maailmaasurkonna suurus on umbes 100 000 paari. Sookurg pesitseb üksikpaaridena mitmesugustel märgaladel, peamiselt soodes. Kui nelikümmend aastat tagasi pesitses sookurg üksnes loodusmaastikel, siis viimastel aastatel on ta muu hulgas levinud inimtek...
Täiskasvanud sookurg kaalub 5-6 kilo, 1.5 meetrit kõrge ning tiibade siruulatus 2- 2,5 meetrit. Sulestik on hall, vaid kurgualune ja hoosuled on mustad ning peas punane laik. Jalad on samuti musta värvi ja nokk kollakasroheline. Sookured elavad looduses 20- 30 aastat, vangistuses kuni 42 aastaseks. [ 2 ] Elupaik ning levila Sookurg on levinud Euraasia põhjaosas metsatundra vööndist kuni stepivööndini. Maailmas pesitseb umbes 100 000 sookure paari, neist 80 000 Euroopas, ning 350 paari Eestis. [ 1 ] Liik pesitseb erinevatel märgaladel, peamiselt soos. Nad pesitsevad üksikpaaridena. Peamiselt pesitsevad sookured loodusmaastikel, kuid viimastel aastatel on nad hakkand levima ka inimtekkelistes elupaikades. Sellega on levila tunduvalt tihenenud. Suletud karjäärides on sageli vesi ning sinna on välja kujunenud sookurele sobilik kaldataimestik. Sookurg võib pesitseda ka märgadel metsaraie aladel
SOOKURG Sookurg on Eesti ainuke päris õige kureliik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad, aga kiiru tagaosal ja kuklal punased. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Nii sookure suured hoosuled kui ka jalad on mustad, nokk rohekaspruun. Sabasulestik moodustab iseloomuliku suure puhmatuti. Erinevalt samuti halli värvi haigrust on tema kael lennates pikalt ette sirutatud. Sookurg ei lasku kunagi puu otsa. Tema elupaigaks on sood ja rabad. Paljud rahvapärased nimed näitavad aga, nagu oleks lind põldudega seotud: põllukurg, niidukurg, rukkikurg, kesakurg. Selle seose saab aga lahti mõtestada nime "külvikurg" järgi: lind tegutseb inimese haritaval maal vaid
1573. aastal lasti kirik Paide piiramisel venelaste poolt õhku. Rootsi ajal rajati praeguse kiriku ette väike puukirik, mis põletati 1703. aastal koos linnaga maha. 1730. aastal rajati rootsiaegse puukiriku kohale vanasse kasvuhoonesse abikirik. Kirikus asub ka Vabadussõjas langenud koguduse liikmete mälestusmärk-epitaaf, mille kavandas August Roosileht. HARIDUS Paides tegutseb kolm kooli: Samuti on seal kaks lasteaeda: Paide Ühisgümnaasium Paide Sookure Lasteaed Paide Gümnaasium PAIde Lasteaed Paide Täiskasvanute Keskkool LIPP Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level VAPP Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level PILTE PAIDEST Click to edit Master text styles Second level
eestiloodus.ee/index.p hp?artikkel=2549 a.ii) Eluviis Sookured on suurepärase nägemisega ja kuulmisega linnud. Nad on üsna kartlikud ja neil pole ohtu märgates mingit soovi ohuallikat uudistama hakata. Tavaliselt lõpeb sookurega kohtumine võimsate tiibade lehvimisega ja valju hõikega, mida on vaiksel õhtul kuulda kilomeetrite kaugusele. Keskpäeval ei ole sookurgi lihtne kohata, sest enamasti on nad paigas, kus on niiske ja varjupakkuv mets. Sookure pesaks on suur taimekuhi maapinnal, mis on hästi varjatud. Sookurg Sookurg on Eestis ainuke päris kure liik. Kurg on Eesti üks vanemaid linnunimetusi. Ta on suur hall lind, kelle mõned sulgedeta nahalaigud on mustad. Pea külgedel ja kaelal jookseb valge riba. Sabasulestik moodustab iseloomliku puhmatuti. Kuna sookurg on meil vähearvukas siis on ta looduskaitse all. Eestis võib neid kohata märtsis kuni augustini. Välimus
· Konkurents: rabakana, sookurg. · Herbivooria: jänes, jõhvikas. Toiduahela astmed · Produtsendid: sookail, kanarbik, jõhvikas, sookask, soopihl. · Tipptarbijad: hunt, karu, inimene, kotkas, rebane · Karnivoorid: rebane, karu, mäger, rabakonn, kurg, sääsk. · Herbivoorid: hall-jänes, lehetäi, põder, mardikas, metskits. Pilt 8: põder Pilt 9: rabakonn Ökoloogiline püramiid Joonis 4: siirdesoo ökoloogiline püramiid Populatsiooni näide · Sookure arvukus on kasvav, suuresti tänu uute elupaikade tekkimisele. · Eestis pesitseb aasta 200. seisuga ca 6000 paari sookurgi. Läbirändajate hulk küündib kümnetesse tuhandesse. · Euroopas pesitseb umbes 74000-110 000 paari ning talvitub umbes samapalju paare. Pilt 10: sookurg Inimmõju · Inimesed ehitavad rabadesse ja soodesse matkaradasid, vähesel määral võivad reostada soid. Pilt 11: matkarada Kasutatud allikad · Pilt 1: http://blog.devion
Sookurg Sookure välimus • Kure kaal on 3-15kg ja pikkus on 90-170cm • Suur hall lind, kellel on mõned sulgedeta nahalaigud, mis on mustad aga kiiru tagaosal ja kuklal on punased. • Pea ja kaela külgedel valge riba. • Jalad mustad, nokk rohekaspruun. • Saba iseloomustab suur puhmastutt. Elupaik • Elupaigaks sood ja rabad. • Pesaehituseks valivad nad kuivema ja lagedama ala. Paljunemine • Sookurg muneb munad, mida on tavaliselt 2. On leitud ka 3 munaga pesa. • Haudub neid umbes kuu aega. Mune hauduvad nii emas kui ka isas sookurg. • Poegadel pärissulestik tekib umbes 40 päevaga, vanalinnu suuruseni jõudmiseks kulub umbes pool aastat. • Paarielu alustab sookurg 3 aastaselt. Toit • Toit on peamiselt taimne: marjad, rohukõrred. • Sööb ka väiksemaid loomi: konnad, maod, putukad. • Kui võimalik nopib põllult kartulit ja porgandit. • Toitumisretked ei ostu suuremaks, kui mõned kilomeetrid. Pojade kasvades muutuvad vahemaad suu...
Suurte kõrguskontrastide tõttu on seda piirkonda nimetatud ka Eesti Sveitsiks (Eesti Entsüklopeedia 2011 Põhja Kõrvemaa 2013). · Umbes poole kaitsealast moodustavad sood (peamiselt rabad), suurimad on Koitjärve raba, Kõnnu Suursoo ja Võhma raba. Kaitsealal on üle 30 järve, sealhulgas Paukjärv, Kivijärv, Jussi järved ja Põhja-Eesti sügavaim järv Metstoa Ümarjärv . Põhja-Kõrvemaa on paljude kaitstavate liikide näitekskaljukotka , metsise, sookure ja kivisisaliku ning suurkiskjate elupaik (Eesti Entsüklopeedia 2011 Põhja Kõrvemaa 2013). Tabel 1. Kõrvemaa- ja Aegviidu järved Nimetus Pindala Suurim Vee Taimestik sügavus läbipaistvus Paukjärv 8,6ha 11,1m Väga hea Erakordselt vaene Kivijärv 8,6ha 2m Halb Vaene
Pääsuke Referaat Pääsulased (Hirundinidae) on värvuliste seltsi kuuluv lindude sugukond. Siia kuulub ka eesti rahvuslind suitsupääsuke. Piirpääsuke kuulub taksonoomiliselt hoopis pikatiivaliste seltsi. Eestis elavad pääsulased · Kaldapääsuke (Riparia riparia) · Räästapääsuke (Delichon urbica) · Suitsupääsuke (Hirundo ...
kaunistatud lohukeste sissepuuritud ja väikeste täkete silmaaukudega ridadega kivikirved 7)MATMISKOMED. Kammkeraamika surnuid sängitati asula territooriumile,isegi elamute põranda alla. Lahkunule pandi kaasa mõni noake,kõõvits ja ehted eluks teise ilma. Ühele oli pandud kaasa sookure tiivaluud. Nöörkeraamika-kalmistud rajati asulast väljapoole või kõrgemale küngastele. Surnud asetati maasse kaevatud haudadesse külili kägarasendis ja käed pea all. Arvatakse,et surnu oli kinni seotud. Suur muutus:kiviristkalmed-ring ja keskel kirst,kuhu pandi surnu. Kirstu maeti tavaliselt mees, maaomanik, vahel ka naine ja laps;laevkalmed-laeva kujulised kalmed, levinud Lääne-Eesti saartel. Kivikirstudesse pandi põletatud surnute jäänused. Osa olid maetud maahaudadesse
lööb öösiti nurru rästik. ” ( Kuresoo jt, 2001, lk 224 ). Haruldasematest liikidest võib veel mainida must-toonekurge ja männi-käbilindu. Rände ajal peatuvad rabas ka rabahaned ja suur-laukhaned. Kui rabamaastik on muidu vaikne, siis kevaditi toimub siin tõeline linnukontsert. “ Paljuhäälsest esitusest tõusevad omapärasena esile üksikud sooloettekanded: põldrüüdi flöödipalad, suure koovitaja ja mudatildri meloodiline helirida nagu vilepillil ja sookure kaugele kostev trompetihüüd. ” ( Masing, 1997, lk 81 ). Mukri rabas elutsevad ka põder ja metssiga. Suviti kaitseb raba põtru parmude eest. Laugastest, älvestest ja järvest leiab ta ka toitu, näiteks erinevaid veetaimi ja eriti maitsevad talle vesiroosi lehed. Metssead tuhnivad taimede maa-alustes osades. 9 Selgrootute uuringuid pole Mukri rabas veel tehtud. 10 4. TURVAS - RABA RIKKUS
Pärast kui kodus tegin pildid arvutis lahti avanes täiesti teine vaatepilt. Ma nägin palju rohkem detaile selles pildis, näiteks sammal puu peal mis tekitas huvitava kontrasti sinaka uduga ja üldine kompositsioon mis mulle väga meeldis. Selle pildiga ma ka saavutasin midagi, sain kolmanda koha sportlandi noorte fotograafide konkursil. 8 Sookured päikeseloojangus Sõitsime suveõhtul emaga koju ja märkasime põllu peal sookure parve. Minu ja sookurgede vahel oli kõrge oapõld, see oli mul peaaegu et õlgadeni. Ma läksin läbi oapõllu et neile lähemale jõuda. Tahtsin teha sellise pildi kus sookured lendavad päikeseloojangu taustal, aga selleks pidin ma neile lähemale saama, et nad lendaksid ära. Ma liikusin diagonaalis üle põllu et sookured oleks täpselt päikeseloojangu taustal. Kui ma kohale jõudsin, tulin ma ubade vahelt lagedale põllule välja et nad mind näeks. Nad nägid mind ja tõusid lendu
Jääkarusi näeb Teravmägedel. Rannik on üle külvatud fjordidega, kus võib näha hülgeid ja isegi vaalasid. Kaljulaiud ja saared on ideaalseks pesitsuspaigaks mitmele riigi 250 linnuliigist. Avameri on rikas tursa, süsika , makrelli ja heeringa poolest. Pool Norra maismaast on metsadega kaetud, seega põtrade ja metskitsede, jäneste, rebaste ja oravate looduslik kodu. Näha saab metsisemängu või metskurvitsa rännet, kuulda tedrelaulu või hariliku sookure hüüet. Looduslike energiavarude hulk ühe elaniku kohta on Norras väga suur, millest olulisim on hüdroenergia. Riigi topograafia ja hüdroloogiline olukord põhjustavad läänepoolsetel aladel palju sademeid, mistõttu kosed ja jõestikud on veerohked. Hõredalt asustatud või täiesti asustamata mägistes piirkondades leidub hulgaliselt looduslikke järvi ja muid veekogusid, mis võimaldavad tammide ja reservuaaride abil kevadel, suvel ja sügisel eesseisva talve jaoks vett koguda.
(Reier ja Kukk, 2000). Hävitavalt kohalikule floorale mõjus ka intensiivne põllumajandustegevus loomade karjatamine tähendas paljude taimeliikide kasvukohtade ära tallamist. Liigirikkusele mõjus põllumajandus halvasti ka seetõttu, et soo-puisniidud kas võsastusid või hariti põldude rajamise eesmärgil üles (Reier ja Kukk, 2000). Piiumetsa sookaitseala on kaitse alla võetud eeskätt ökoloogilistel kaalutlustel ja haruldaste linnuliikide sookure, kaljukotka, musta toonekure, tedre ja metsise elupaigana (Sokk, 2003). Samuti leidub kaitsealal vaskusse (Lattik, 2009). Metsis (Tetrao urogallus) Piiumetsa kõige tähtsam asukas on teise kategoorias paiknev kaitsealune lind metsis, kelle arvukus Eestis on pikema aja jooksul pidevalt langenud. Paaril viimasel aastakümnel on lindude arv pidama jäänud 2000-3000 linnu piirile. Metsis eelistab niiskeid, suuri ja vanu okaspuumetsasid, eriti rabamännikuid
Kultuurmaastikus, kus inimese tegevus on pidev, pesitseb rohkesti värvulisi. Avamaastikul pesitsevad talvike, põldlõoke, sookiur jt. Rändel peatuvad põldudel ka sookurgede suuremad ja väiksemad salgad. Inimasulate juures, aedades ja parkides on tavalisteks suitsupääsukesed, kuldnokad ja linavästrikud. Kaarma valda jääb 2 tähtsat linnuala (TLA) (Kalamees 2000): Lõuna-Saaremaa jäänukjärved ja Kasti laht. Lõuna-Saaremaa jäänukjärvede ala on oluline hallhane ja sookure rändeaegne peatus- ja kogunemiskoht ning tähtis pesitsusala paljudele veelindudele, näiteks tutt-, hallpõsk- ja sarvikpütt, jõgi- ja randtiir, mustviires jt. Märgaladesüsteem on oluline (~1 % Eesti populatsioonist) pesitsuspaik sookurele. Kasti laht on madalaveeliste (<4 m) merelahtede, laidude, ulatuslike pillirooväljade, rannaniitude ja soolakute kompleks Saaremaa lõunarannikul. Kasti laht on oluline haneliste rändeaegne peatumispaik ja veelindude pesitsuspaik, näiteks väiketiir.
Nokk on lühike ja Rukkirääk tugev. Kurelised Sookurg häälitseb võimsa valju Sookurg on halli sulestikuga, Sookurg pesitseb soodes, hõikega tumedate jalgadega ning heleda niisketel raiesmikel, nokaga suur lind. Sookure näol on rabades ja roostikes. selgesti eristatav valge laik ning vanalinnu pealaes on punane laik. Iseloomulik on ka kohev sulgedest Sookurg saba. Täpikhuik Kõrkja-roolind Rootsiitsitaja Sookiur
KIVIAEG Kiviaeg jaguneb: Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg Neoliitikum ehk noorem kiviaeg Paleoliitikumist Eesti alal rääkida ei saa, kuna siin valitses siis alles jääaeg. Euroopasse jõudsid inimesed 40-35 000 aastat tagasi. Viimast jääaega nimetatakse Valdai ehk Weichseli jääajaks. Selle kõrgaeg oli 24-22 000 aastat tagasi. Eesti kohal oli sel ajal kuni 1,5 km jääd. Jää sulamine toimus järgukaupa, kujundades meie maastikku. Eestis võis olla asukaid ka enne viimast jääaega, jälgi pole neist aga säilinud. Küll on aga Kesk-Soomest Susiluola koopast leitud Eemi jäävaheaja kiht mõnesaja m2 alal. Kihist tulid välja mõned primitiivsed tööriistad, ca 125-120 000 a vanad. Võib seega arvata, et jäävaheaegadel elas inimesi ka praeguse Eesti alal. Eestis lõppes viimane jääaeg umbes 10 500 ema. Jää sulamisest alates hakkas "kokku surutud" olnud maakoor kerkima sellest on tingitud maatõus. Eestis on maatõus e...
äikesejumalaga (eesti Pikne, slaavi Perun, läti Perkons). Pellon Pekko polnud muinassoomlastel ainult odra ja odrajoodi, vaid ka laulu ja luule jumal (nagu kreeklastel Bakchos). Seosed ka ristiusu Peetrusega. Majahaldjad Toomas ja Tõnn (vahast, riidest või puust valmistatud nukk). 25. Kirjelda linde ja vastavaid uskumusi, mis on läänemeresoome rahvaste mütoloogias seostatud teispoolsusega. · Arheoloogilised leiud: linnukujutised ja sookure tiivad hauapanustes (Tamula noorema kiviaja kalme) · Linnunimetused: eesti toonekurg, toonakurg (Lääne-Eestis), toonikurg (Kagu- Eestis) · Arusaam, et "lind petab ära"; või: "lind situtab ära" (Hiiumaa) · Linnud kui sõnumitoojad regilauludes · Vaeslapsest saab lind (kägu, pääsuke) muinasjutuna ja lauluna · Endelinnud: kägu, kurg jt. Kurgede eksitamise komme sügisel ja kevadel tuli uskumusest, et kured talvituvad teispoolsuses
armastavad matkata, sel juhul saab emast retke varustaja. Kui võileivad ja morss on valmis, panevad lapsed koti selga, võtavad kätte matkakepi ja võibki alata rännak kõige kõrgemate mägede tippude või kaugetemate kõrbete poole tegelikult jõuab reisiseltskond küll vahel ainult maja taha. Veel on lapsed kõvad onne ehitama, neid teevad nad käepärasest kraamist nii õue kui tuppa ja onnis on alati põnev. Ka Sookure lasteaia Vikerkaare rühma laste meelest on onnid lahedad, aga hea mäng on veel peitus või kull peaasi, et saaks joosta. Peituses on kõige ägedam neil, kes oskavad kõiksugu kavalatesse kohtadesse pugeda, nii et otsija peab alla andma ja peidus olija välja tulema. Vikerkaare rühma poisi Martin Leotootsi meelest on hea mäng ka, kui mõni laps peidab ennast voodisse ja mängivad kummitusi. «Aga seda mängu peab mängima nii, et kellelgi väga suur hirm ei tuleks,,» ütleb ta.
mäekuru sissekäigu juures, mis avaneb avarale tasandikule, mis on ühenduses Egiptuse suure tasandikuga. Räägitakse, et kevaditi lendavad tiivulised maod Araabiast Egiptuse poole, kuid selles mäekurus satuvad nad vastamisi iibisenimeliste lindudega, kes tõkestavad nende edasipääsu ja teevad neile lõpu peale. Araablased kinnitavad, ja egiptlased ise möönavad, et just selle tõttu austavad egiptlased iibiseid nii väga. Iibis on sügavmusta värvi, sookure jalgadega lind; tal on tugevasti konksus nokk kui rukkiräägul. Säärane ongi madudega võitleva musta iibise kirjeldus". Teeba teoloogiline s ü s t e e m. (Keskmine Riik: 21-18 ss., XI-XIII dünastiad; Teine vaheperiood: 18-16 ss., XV- VI dünastiad; Uus Riik: 16-11 ss., XVIII-XX dünastiad. Peamised allikad: Nooremad sargatekstid, Surnuteraamat jt.). Keskmise Riigi ajal sai valitseva dünastia peajumalaks Amon-Ra, kes Uue Riigi ajal tõusis Egiptuse maailmariigi jumalate kuningaks
(9%), vähem on säilinud arktilise, Siberi ja Vana Maailma faunatüüpide esindajaid. Läbirändajaist kuuluvad pooled (50%) arktilisse faunatüüpi. 20. sajandil täienes linnustik liikidega, sajandi viimase 50 aasta vältel laiendas oma levilat ja hakkas Eestis pesitsema vähemalt 17 linnuliiki, näiteks naaskelnokk, kukkurtihane, kühmnokk- ja laululuik, tutt-tiir ja kormoran. Osa lindude (sh valge-toonekure, haha, sookure, meri- ja hõbekajaka ning musträsta) arvukus on kasvanud, kuid paljude (sh väikepistriku, väiketülli, tutka, väänkaela, rohunepi ja tõmmukajaka) arvukus tugevasti kahanenud. Loodusolude muutumise või inimtegevuse tagajärjel on mitme linnuliigi (nt järvekauri, krüüsli, madukotka, siniraa, rabapüü) arvukus vähenenud ohtlikult. Haudelinnuna on meilt kadunud varem suhteliselt tavaline rabapistrik.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
