Vana-Egiptuse kunsti ülevaade (0)

EGIPTUSE KUNST
Inimesed asusid elama Niiluse jõe kallastele tuhandeid aastaid tagasi. Jõgi voolas läbi kõrbe ja andis inimestele vett. Ülem-Egiptuse org moodustas pika kitsa ala, selle lähim ümbruskond oli rikas ehitusmaterjali ja teiste loodusvarade poolest. Seal leidus rohkesti liivakivi , lubjakivi , alabastrit, roosat graniiti, mitmeid basaldi ja tulekivi liike. Alam-Egiptuse delta laius jõesuudme ümber. Tänapäeva inimesed seostavad Vana-Egiptust lootosetaimega. Niiluse orgu võrreldakse taime varrega ja deltat õiega. Iga-aastased üleujutused tõid kallastele paksu muda ja sellest sai hea pinnas viljakasvatamiseks. Vanad egiptlased nimetasid seda "mustaks maaks" ja kasutasid põllumaana. Sellest edasi asus "punane maa"  - tohutu suur kivikõrb, kus sadas harva ja ei kasvanud midagi. Seal, kus lõppes "must maa", algas "punane maa".
Miks kutsusid vanad egiptlased oma maad "mustaks" ja "punaseks" ?
Umbes 5000 a e.m.a (noorem kiviaeg ) vallutati Egiptus , mille tagajärjel kujunes välja ühtne Egiptuse riik. Egiptuse ainuvalitsejat nimetati vaaraoks. Egiptlased uskusid, et kõik vaaraod on jumalad. Vaaraode võim oli erakordselt suur. Talle kuulus kogu Egiptuses maa ja kõik elanikud pidid vastuvaidlematult tema käske täitma. Inimesed uskusid, et ta on päikesejumal Ra poeg ja seega ka ise üks jumalatest. Arvati, et vaarao oma võimuga tagab korra kogu maailmas ja et temast sõltuvad Niiluse üleujutused ning elanike heaolu. Vaaraod ümbritses erakordne pühalikkus. Ta istus kuldsel troonil, kandis peas erilist krooni ja käes kõveraotsalist valitsuskeppi. Temaga kõnelemine oli suur au, mis sai osaks vaid vähestele. Vaaraod pidid riietuma, sööma ja isegi pesema end erilisel viisil ning iga päev käisid nad templis esivanematele toitu annetamas. Inimesed soovisid , et vaaraod oleksid füüsiliselt tugevad, head jahimehed ja valmis viima sõjaväge võitudeni. Igaüks põlvitas ja suudles maad või vaarao jalga, kui neist möödus kuninglikku soosse kuuluv isik. Vaaraosid kummardati ja austati ka pärast nende surma. Vaaraod käskisid ehitada jumalate auks suured templid ja enestele hauakambrid . Hauakambrid pidid aitama vaaraol pärast surma taevasse tõusta. Egiptlased uskusid , et vaarao, kes on siit ilmast lahkunud, veedab aega koos päikesejumalaga ülal tähtede juures. Seetõttu pidi ka vaarao hauakamber tähtedele võimalikult lähedale küündima.
Tavaliselt pärisid pojad isalt võimu. Vaaraode keskmine eluiga oli 20-25 eluaastat . Vaaraode naised olid samuti olulisel kohal, kuid valitsesid riiki harva.  Vaaraode naisi austati samuti jumalatena ja nad jagasid abikaasade rikkusi. Naised juhtisid ainult siis riiki, kui dünastiate lõpus ei olnud ühtegi kuninglikust soost meest võimu üle võtmas. Näiteks kui kuninganna Hatsepsuti abikaasa suri, võttis ta üle valitsemise ja juhtis riiki kasupoja Thutmosis III eest, kes oli siis ainult 5-aastane. Ta oli võimul üle kahekümne aasta. Kujudel kannab kuninganna valehabet. Meistrid valmistasid kauneid esemeid vaaraole ja tema perele. Oma töödes kasutasid nad poolvääriskive ja kulda, mida saadi kõrbekaevandustest. Vaaraod võisid kanda valget Ülem- giptuse krooni, punast Alam-Egiptuse krooni, ühendatud Egitptuse topeltkrooni, Osirise (teistpoolsuse jumal, kandis alati kooti ja konksu, näitamaks, et tema hauataguse riigi valitseja) atefi krooni (see oli papüürusroost ja jaanalinnusulgedest kroon) või sinist krooni. Kuninglik paar näitas tihti rahvale oma rikkusi. Protsessioonid (pidulik rongkäik), vastuvõtud väliskülalistele ja templite külastamised olid võimalused näidata vaaraode võimu.
Mille poolest oli Egiptuse vaarao võim erakordne?
Vana-Egiptuse ühiskond sarnanes püramiidile. Vaarao asus kõige tipus . Siis tuli peaminister , kes korraldas maksude kogumist ja oli põllumaade ning kuivendussüsteemide ülevataja ning esindas vaaraod ülemkohtutes. Järgnesid teised võimukandjad, kes kuulusid sageli kuninglikku perekonda. Naisetele oli lubatud omada vara, kuid nad ei tohtinud osaleda riigi valitsemises. Kõik kirjutajad ja lugejad olid väga austatud, sest nad oskasid lugeda ja kirjutada. Samuti austati templipreestreid, kelleks võisid olla ainult mehed. Nemad pesid, riietasid ja korrastasid kujusid templites nii, nagu oleks nad elavad inimesed. Preestrid elasid kindlate puhtusereeglite järgi. Nad kümblesid neli korda päevas, raseerisid päid ja keha ning kandsid kauneid valgest linasest rõivaid. (Muide, ka kõik teised Egiptuse inimesed raseerisid oma kehalt kõik karvad .) Käsitöölised koos talupoegadega moodustasid püramiidi aluse. Sõjas vangivõetud orjadel ei olnud mingeid õigusi. Inimeste arvates oli jumal neile selle koha määranud.
Proovi joonistada võimupüramiid õiges järjekorras.
Muistses Egiptuses mõõdeti rikkusi karjas ja mitte rahas. Loomade loendus, mis oli olulisim sündmus  igal aastal, toimus peremehe ja ametnike juuresolekul. Valitseja kirjutajad tähendasid kõik üles ja hiljem arvestati selle alusel, kui palju peab peremees oma loomi andamiks andma. Turgudel rahaga ei kaubeldud. Kaupu vahetati üksteisega: näiteks kui kitse väärtuseks oli 1 deben, siis sai selle vahetada 1 deben kaalunud juurviljade vastu.
Kuidas maksid inimesed muistses Egiptuses?
Vana-Egiptuse ajalugu on periodiseeritud vaaraode dünastiate järgi, mida on kokku 30 dünastiat:
1.-3. dünastia valitses arhailist perioodi (ülem- ja Alam-Egiptuse ühendamine.)
4.-8. dünastia valitses Vana Riiki (seda aega tuntakse ka kui püramiidide ajastut . Arenesid arhitektuur ja kunstkäsitöö. Hakati kasutama hieroglüüfe)
9.-10. dünastia tõi esimese vaheperioodi (võimule tuli rida nõrku valitsejaid. Üleujutused põhjustasid ulatusliku näljahäda.)
11.-14. dünastia valitses Keskmist Riiki, (tugevad vaaraod taasühendasid maa ja elavnes kaubandus. 12. dünastia vaaraod lasid ehitada kanaleid ja tiike pinnase paremaks kuivendamiseks.)
15.-17. dünastia tõi teise vaheperioodi (vaaraod on kaotanud kontrolli maa üle. Hüksoslased Lähis-Idast on asunud elama delta piirkonda.)
18.-20. dünastia valitses Uut Riiki, (Ahmos tõrjus hüksoslased maalt välja. Talle järgnenud vaaraod laiendasid Egiptuse piire nii, et Egiptusest kujunes suurriik . See oli Egiptuse uue õitsengu ja ka suurima sõjalise võimsuse aeg.)
21.-24. dünastia tõi kolmanda vaheperioodi (võim jaotus vaaraode ja ülempreestrite vahel.)
25.-30. dünastia, mis valitses Hilist Riiki (egiptlastest sai vallutatud rahvas. Toimusid nuubialaste, assüürlaste ja pärslaste edukad vallutusretked Egiptusesse .)
332 e Kr. -395 valitses Kreeka- Rooma periood, (332.a e Kr vabastas Aleksander Suur Egiptuse Pärsia võimu alt. Edasisteks valitsejateks oli Aleksander III Suur, Ptolemaios I, Ptolemaios III ja Kleopatra VII.
Egiptus oli oma asendi tõttu paremini rändrahavaste eest kaitstud kui Mesopotaamia ja kannatas seetõttu ka rüüsteretkede all vähem. Ka traditsioonid ja etniline koosseis oli Egiptuses püsivam. Samuti säilus väga kaua majanduse iseloom. Juba Vana Riigi ajal rajati kanaleid ja veehoidlaid, mida kasutati põuaperioodide ajal ja selline väljakujunenud süsteem säilus väga kaua aega.
Egiptuse usundis austati väga paljusid jumalaid. Egiptlased uskusid hauatagusesse ellu. Päikesejumalat Ra`dehk Amon-Ra´d austati kõikjal üle maa pidustustel, mis kestsid üle kuu aja, ajal mil põllumaa oli üle ujutatud ja talupojad ei saanud töötada. Vahel kujutati teda kui oinast, teinekord aga kui oina peaga inimest. Lisaks oli igal piirkonnal - Egiptuses oli neid 42 - oma jumal, keda austati. Kodudes kummardati väiksemaid jumalaid, et need aitaksid lahendada igapäevaküsimusi. Paljusid jumalaid kujutati loomadena, näiteks armastuse ja rõõmujumalannat Bastetit kassina, või linnu- ja loomapeaga inimestena. Thothi on kujutatud iibise peaga. Thoti oli kirjutamise ja teadmiste jumal ning mõnikord kujutati teda ka paavianina. Jumalatel olid omad perekonnad. Näiteks Osiris ja Isis olid mees ja naine ning neil oli poeg Horos . Horost kujutati kulli pea ja inimese kehaga . Horos kaitses vaaraode võimu. Osirist kujutati papüürusroost ja jaanalinnusulgedest krooniga . Ta kandis konksu ja kooti näitamaks, et tema on hauataguse riigi valitseja, talle pidid kõik surnud oma elu jooksul kordasaadetud tegudest aru andma. Hauatagune elu sai osaks vaid headele inimestele. Isis hoolitses Horose ( Isise ja Osirise laps) eest ja peitis teda õela onu (Osirise venna) Sethi eest, kuni Horos suureks sirgus. Seth tappis Osirise ja püüdis tappa ka Horost. Isis aitas oma poega isa surma eest kätte maksta, kasutades võlujõudu, et petta Sethi. Re saatis Osirise ja Isise Egiptusesse, et nad õpetaksid inimestele headust. Osirise tappis tema õel vend Seth, kes puistas Osirise keha 14 tükki üle maa. Isis korjas mehe tükid kokku ja sidus need võlujõuga riideribade abil üheks, tehes niimoodi esimese muumia . Isis muutus linnuks, mähkis tiivad ümber Osirise ja andis talle elu. Jumal Anubist kujutati kas s´aakalina või s`aakalipeaga mehena . Tema valvas muumiate valmistamise kohta ja juhtis preestrite tehtavat palsameerimistööd. Võidukat jumalanna Sahmetit kujutati naise keha ja emalõvi peaga.
Milline jumal oli egiptlastel kõige rohkem seotud usuga surmajärgsesse ellu?
Kuidas ta sellega seotud oli?
Vanad egiptlased nautisid elu ja soovisid seda teha ka pärast surma. Nad uskusid, et igas inimeses elavad vaimud. Elujõuks oli Ka, mis tekkis sündimisel ja vabanes surres. Ba oli inimese hing. Selleks, et elada igavesti , pidid Ka ja Ba olema ühendatud kehaga ka pärast surma ja sellepärast tuli keha säilitada. Ka ja Ba elasid pärast inimese keha surma edasi hauakambris. Ka`le tuli luua surnu elu ajal valitsenud elamistingimused. Surnutele pandi sarkofaagidesse kaasa toitu,  tööriistu ja ehteid, et nad saaksid neid kasutada Osirise kuningriigis. Aja jooksul muutus preestrite võim järjest suuremaks , kes kuulutasid vaarao jumaluseks. Uue Riigi ajast peale oli preesterkond kõikvõimas. Nende hooleks jäid kõik kultusega seotud toimingud: Matuserongkäigu vastuvõtmine Niiluse kaldal, surnute palsameerimine, surnu sulgemine hauakambrisse ja isegi kõikide orjade surmamine, kes olid teadlikud vaarao matusepaigast. Palsameeritud surnukeha paigutati kõigepealt puidust kirstu ja seejärel kivist surnukirstu e sarkofaagi. Laibad muudeti palsameerimise tagajärjel muumiateks. Sissemähitud muumia näole pandi mask , mis võis olla ka kullast , et Ba teaks , kelle kehasse ta tagasi pöörduma peab. Sarkofaagi kaanele raiuti vaarao portreekujutis. Vana-Egiptuse lõpuaastail asetati surnukehade silmaavadele elutruud kullast silma kujutised.
Miks oli oluline keha säilitada?
16. sajandil kasutati jahvatatud muumiaid Euroopas arstiteaduses . Üks Prantsuse kuningas kasutas jahvatatud muumia ja rabarberi segu oma haavade ravimiseks.
Inimesed uskusid, et loomad olid jumalate saadikud maa peal, ning paljud, näiteks vasikad , krokodillid ja kassid, mumifitseeriti samuti. Haudadest leiti tuhandeid mumifitseeritud kasse. 19. sajandil viidi umbes 300 000 kassimuumiat Inglismaale , kus nad jahvatati aiaväetiseks.
Vaata ka linki mumifitseerimise kohta.
Umbes 3000 a e.Kr tekkis egiptlastel koos riigiga ka kiri. Ametnikel oli tarvis üles märkida, kui palju vilja nad talupoegadelt kogusid, kui palju selllest salvedesse pandi ja kui palju tuli vaaraole saata. Samuti tuli anda vaaraole aru sellest, mis kohapeal sünnib. Preestrid jällegi pidid üles tähendama taevakehade seisu, et üleujutuse tulekust teada anda, või siis kirjutama üles palveid jumalatele. Ilma kirjata oleks kogu riiklik korraldus olnud võimatu.
Algul tekkis Egiptuses piltkiri . Aja jooksul arenesid sellest välja Egiptusele omased kirjamärgid e hieroglüüfid - templite ja hauakabrite seintele kirjutamiseks. Kirjutajad rääkisid oma poegadele , et olla kirjutaja on "parim kõikidest elukutsetest". Kulus kümme aastat, et selgeks saada sadu hieroglüüfe (kokku oli märke umbes 750). Õpilased harjutasid kirjutamist potikildudel - ostrakonidel.  Lisaks õpiti koolides astronoomiat, matemaatikat, astroloogiat, tarbekunsti, mitmeid mänge ja spordialasid. Õpetajad olid väga karmid ja veendunud, et "poiste kõrvad asuvad seljal ja et nad kuulevad ainult siis, kui saavad peksa." Paljudest poistest ei saanud kirjutajaid ja nad jätkasid isade tööd puuseppadena või põllumeestena. Tüdrukud koolis ei käinud. Neile õpetasid emad majapidamistöid, muusikat ja tantsimist. Suurem osa egiptlasi oli aga siiski kirjaoskamatu.
Mille tõttu tekkis Egiptuses kiri?
Kirjutati kivile , puule, põletatud savitahvlitele, nahale ja papüürusele. Papüürus on Egiptusele niisama loomulik nagu savitahvlid Mesopotaamia rahavale. Pspüürus meenutab tihedat kollakat paberit, mida valmistati papüürustaime varre säsi ribadest. Osad oma tekstidest raiusid egiptlased kivisse. Sealsed raidkirjad räägivad enamasti vaaraode kuulsusrikastest tegudest. Vähemtähtsaid tekste kirjutati papüürusele. Papüürusele kirjutati musta tindiga, punase tindiga märgiti ainult suured algustähed ja taandread. Sageli kaunistati need ka pildikestega. Käsikirju hoiti tavaliselt rullis . Lahtirullituna võisid need olla mitme meetri pikkused.
Egiptlased võtsid ristiusu vastu samaaegselt Rooma impeeriumiga 324. aastal m.a.j. Roomlased keelustasid egiptuse kirja kasutamise, pidades seda paganlikuks kirjaks. Inimesed unustasid hieroglüüfide kirjutamise ja lugemise. See keel muutus surnud keeleks .
Millistele materjalidele kirjutasid egiptlased?
EGIPTUSE ARHITEKTUUR
 
Arhitektuuris seisukohalt oli väga tähtis vanade egiptlaste usk hauatagusesse ellu. Et inimene ka pärast surma edasi saaks elada, pidid elavad tema keha siinilmas säilitama. Nii oli ka kadunukese hingel olemas koht, kus elada. Ainult tähtsamate inimeste muumiaid säilitati spetsiaalsetes haudades, mida kutsutakse mastaba `deks. See koosnes maa-alustest kividega vooderdatud hauakambrist ja selle kohal asuvast nelinurksest, kaldus külgseintega kastitaolisest ehitusest. Tavaliselt oli selles üks ruum, hiljem, alates viiendast dünastiast tehti ka mitu ruumi, et lahkunu hingel oleks võimalikult sarnane elu varem maa peal elatuga.
 
VANA RIIK-PÜRAMIIDIDE AJASTU
Vaaraode ainuvõimu suurenemisega ei rahuldanud neid enam madal ja pealt lame mastaba. Nüüd hakati ehitise maapealseid osi kõrgusesse suunama ja sellest kujunes välja astmikpüramiidid. Esimene suur astmikpüramiid rajati u 2750 a e.Kr. ( külje pikkus 125m ja kõrgus 62m). Hauakambreid oli selles püramiidis kokku üksteist ja nad kõik olid kaevatud püramiidid alla sügavale maapõue. Uskumuse järgi pidi  vaarao astuma mööda tohutut treppi päikeseni. Astmikpüramiidi astmete täitmise järel saadi kallakpüramiid (tipust veidi längus, mitte nii kõrge, kui tavaline püramiid) ja alles seejärel suudeti ehitada tõeline püramiidid. Püramiidi aluseks oli ruut, kõik neli külge olid võrdse pikkusega. Töölised ehitasid kõigepealt sisemuse ja siis pandi mööda kaldteid ülevalt allapoole kohale katteplokid. Ehitamise ajal jäeti püramiidi sisse käigud, mis viisid sügavale püramiidi sisemusse - hauakambrisse. Pärast matust need maskeeriti ja suleti hoolikalt. Püramiidi pealispind kaeti lihvitud kiviplaatidega, mis päikese käes ilusti helkisid, kuid tänapäevaks on kiviplaate säilinud ainult Chephreni püramiidi tipuosas. Mööda siledaks lihvitud kiviplaate sai vaarao samuti taevani tõusta. Püramiidide ehitamiseks kulus tohutult tööjõudu, sest ehitajate käsutuses olid ainult lihtsad abivahendid - kangid ja rullid . Töölised kasutasid kiviplookide edasitõmbamiseks ümaraid palke, mida kasteti veega, et muuta teed libedamaks. Paljud töölised said ehitusel viga, kas murdsid luid või kukkusid surnuks , kuid nad uskusid, et püramiiidide ehitamine annab neile võimaluse nautida hauatagust elu koos vaaraoga. Üksnes tee ehitamine kivimurrust tulevase püramiidini kestis mitmeid aastaid. Püramiidi ehitati kogu vaarao elamise aja ja kohe peale vaarao surma alustati uut püramiidi ehitamist järgmise vaarao jaoks.
Me teame, et vanad egiptlased seostasid oma jumalaid tähtedega. Teadlased arvavad , et kolme suure püramiidi paigutus Maal vastab täielikult Orioni vööle taevalaotuses. Ehitised asuvad ühes reas ja väikseim on pisut kaugemal vasakul, täpselt nii, nagu on paigutunud kolm tähte tähtkujus.
Vana Riigi ajastu ehitismälestitest on kõige kuulsamad kolme vaarao püramiidid Giza väljal, Kairo lähedal.
Suurim neist on Cheopsi püramiid ( 147 m kõrge ja põhjapindala üle 5 hektari)(ehitamine kestis üle 20 aasta ja see rajati u 2500 a e. Kr). Püramiid on laotud u 2 300 00 kivipangast, millest üks kaalub üle kahe ja poole tonni. Teisele kohale suuruselt jääb Chephreni püramiid (kõrgus 143m) ja kolmandale Mykerinose püramiid (u 66 m kõrgune). Nende püramiidide hauakambreid ei rajatud enam maapõue, nagu astmikpüramiidide puhul, vaid juba püramiidide sisse. Cheopsi püramiidis on kolm hauakambrit. Hauakambritel olid valeuksed, mis kaunistati palvete ja nimedega. Need olid ka pühapaigad, kuhu inimesed tõid ohvriande surnutele. Tänaseks on kõigi nende tippudest kive alla veerenud, mistõttu nad on oma esialgsest kõrgusest mõni meeter madalamad. Püramiidide ehituslikud mõõtmed on väga täpsed. Kivipaneelid suure püramiidi välisküljel on nii tihedalt üksteise kõrval, et nende ühenduskohtadest ei mahu juuksekarvgi läbi. Püramiidide kõrvale püstitati suur kivikuju – sfinks . Sfinksil on inimese pea, mõistuse sümbol ja lõvi keha, jõu sümbol. Koos tähistavad need kuninglikku võimu. Sfinks pidi valvama surnud vaaraode rahu.
Lisaks kuulusid iga suurema püramiidi juurde ka templid. Templite ehitamisega tehti algust Uue Riigi ajastul. Tavaliselt ehitati kaks templit. Üks rajati vahetult Niiluse äärde ja teine jõest pisut eemale, püramiidi külje alla. Templeid ühendas pikk koridor , mida mööda viidi vaarao surnukeha pidulikus matuserongkäigus jõe äärest matusepaika. Templites asusid suured skulptuurid , võimsad sammastikud, kooliruumid, varaaidad ja käsitöökojad. Nende ümber laiusid avarad aiad.
Püramiidide ehituskulud olid aga nii suured, et kurnasid tolleaegset majandust, seepärast loobuti hiljem nende püstitamisest. Kaugel Niiluse kallastest on Kuningate org, mis asub kõrbekaljude vahel Teeba lähedal. Pärast püramiidide aega hakkasid vaaraod ja teised rikkamad inimesed oma hauakambreid ehitama Kuningate orgu. Nad lootsid , et eraldatud org kaitseb nende haudu rüüstajate eest ja ehitasid veel eraldiseisvaid templeid, et röövleid eksiteele viia. Mõnede haudade sissekäigud olid peidetud kõrgele kaljudesse. Hauakambrite koridoridel olid tekstid ja stseenid , mis kujutasid reisi hauatagusesse maailma. Need pikad käigud viisid "Kulla saali" - muumia viimsesse puhkepaika. Kõik matmiskambrid peale ühe rüüstati enne Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni lõppu. Ainult Tutanhamoni haud lebas puutumatult kuni aastani 1922, mil lord Carnarvor ja inglise egüptoloog Howard Carter avastasid vaarao kullast aarded. Tutanhamoni matusepaika valvasid kaks Tutanhamoni enda puust kuju, mis olid riietatud kuldrõivastesse. Tutanhamoni haud on kõige väiksem kuninglik haud Kuningate orus. Tagakambris olid suured voodid ja kaarikud. Tiibhoones ja varakambris olid väiksemad, kuid väärtuslikumad asjad ja esemed. Tema hauast on leitud veel puusüdamikega hõbetrompeteid ja muid kauneid kuldehteid. Söök ja hinnalised esemed olid samuti kuhjatud hauakambri ruumidesse. Howard Carteri ütluse järgi nägi ta kõikjal "kulla sära".
Keskmise Riigi ajast on kuulsaks saanud Benihassani kaljuhauad Kesk-Egiptuses. Ruumide poolest on nad sarnased mastabadega, kuid sissekäik kaunistati nüüd piduliku fassaadiga. Fassaadi kujundamisel kasutati sambaid. Sel perioodil esines kõige rohkem protodooria sammast, mis oli 16-tahuline ja vormilt kõige lihtsam. Lisaks protodooria sambale esines Keskmises Riigis ka muid sambavorme, mille loomisel olid eeskujuks kohalikud taimed - palm , papüürus ja lootos . Sammastele tehti peale ka värvilisi reljeefe ja hieroglüüfe.
Püramiid polnud siiski üksikehitised, vaid nende kõrval asetses tavaliselt ka teiste suurnike mastabasid ja väiksemaid püramiide. Nii kujunesid välja omaette surnute linnad, mille kompleksi kuulusid templid ja sillutatud teed.
1954. a leidsid egiptuse arheloogid puust jõepaadi, mis oli maetud süvendisse Cheopsi püramiidi lähedusse. Paat oli osadeks võetud, et see paremini ära mahuks. Märgid näitavad, et see on sõitnud vees mõnda aega. See kandis arvatavasti vaarao Cheopsi surnukeha mööda Niilust viimsesse puhkepaika. Kui avati paadi leiukoht , tungis sealt välja kuuma õhku. Egiptuse arheoloog Kamal el Mallah lausus :" Ma tundsin viiruki..., aja..., sajandite..., ajaloo enda hõngu."
Templite juurde viivat teed palistasid samuti sfinksid - inimese pea ja lõvi kehaga skulptuurid. Need sümboliseerisid kuningavõimu ja täitsid valvurite ülesannet. Templisse sisse pääses läbi väravehitise e püolooni. Püloon koosnes kahest längus seinaga tornist ja nendevahelisest portaalist e uksavast. Pülooni ees lehvisid kõrgete mastide otsas lipud pahade vaimude eemalepeletamiseks. Mõnikord seisid värava ees ka obeliskid - neljatahuline ülalt ahenev sammas. Obeliske kasutati eelkõige päikesetemplite (omaette templite liik, mille ette paigutati obelisk) juures ja need olid samuti hieroglüüfidega kaetud. Läbi templi värava võisid astuda ainult vabad inimesed, orjadel oli templisse minek keelatud. Pülooni taga asus lahtine sammasõu - peristüülnõu, kus võisid viibida vabad inimesed. Ülikud viibisid tähtsuselt järgmises ruumis - hüpostüülõues e põiksaalis. See saal oli kahe sambareaga kolmeks osaks jagatud. Templi pühamusse - sekosesse võisid minna ainult preestrid. Sekoses asus ka jumalakuju. Sekost ümbritsesid väiksemad ruumid. Templis asetsesid ka varahoidlad ja raamatukogud ning seal õpetati välja noori preestreid. Selline ehitise põhiplaan püsis kogu egiptuse arhitektuuri vältel. Ruumide põhiliseks valgusallikaks oli uks. Kui aknaid oligi, asusid nad kõrgel ja olid väikeste mõõtmetega. Seinu kaeti värvikirevate hieroglüüfidega ja reljeefidega jumalatest ning valitsejatest.
Kuulsamad Uue Riigi ajastu templid asuvad Teeba lähedal Luksoris ja Karnakis (370 X 100 m). Levinud olid ka kaljutemplid, milledest võiks meelde jätta Abu Simbeli (asukoht) kaljutempli, ehitatud Ramses II-le. Templi eelõues asuvad 20 m kõrgused kaljusse raiutud vaarao kujud. Preaguseks templit kujudega enam seal ei ole, kuna need viidi Assuani paisu ehitamise ajal uude kohta. Vastasel korral oleks vesi need üle ujutanud.
 
 
 
EGIPTUSE KUJUTAV KUNST
 
Kujutava kunsti mälestisi on Egiptuses säilinud arvukalt. Vana-Egiptuse maalid jutustavad lugusid inimeste elust ja sellest, mida nad arvasid kogevat hauataguses elus. Kunstnikud maalisid majade ja hauakambrite seintele ja templite sammastele. Eriti rasked tingimused olid hauakambrite seinte kaunistamisel, kui töötama pidi rasvalambi valgel ja peaaegu õhuta ruumides. Joonistamisel järgiti täpselt kavandeid ja nõudeid, kuidas maalida inimfiguure ja esemeid. Tähtsamaid tegelasi kujutati võrreldes teistega suurematena.
Pinnakunst - selle moodustasid peamiselt seinamaal ja reljeef üheskoos. Enamasti näeme inimest üsna ebainimlikus poosis . Ta on kujutatud pika sammuga astumas, seejuures on jalad nähtud nagu küljelt, vasak jalg on alati paremast eespool , rinnaosa on otsevaates, pea ja käed jällegi profiilis, silm aga otsevaates.  Sellist poosi hakati kutsuma egiptuse poosiks.
Pinnakunsti tegemine käis erinevate etappide kaupa: esiteks silus kiviraidur seina siledaks ja kattis selle õhukese krohvikihiga. Seejärel märgiti seinale punase värviga ruudustik. Musta värviga kanti seinale joonistatavate figuuride kompositsioonid. Järgmisena raius kiviraidus figuurid välja, nii et need jäid seinapinnast kõrgemaks. Lõpuks värvisid maalijad ihukarva toonidega figuurid ja seejärel teised detailid. Värve saadi looduslikest ainetest - kivimitest ja mineraalidest . Näiteks rohelist saadi malahhiidi pulbrist, punast rauaroostest, musta värvi saamiseks kraabiti pottide alt tahma , purustati sütt või põletati luid peeneks pulbriks. Värvi sisse segati munavalget ja vaiku. Värvid on säilitanud oma erksuse paljude templite ja hauakambrite seintel tänapäevani, kuigi värvimisest on möödas 5000 aastat.
Kuidas toimus seinte peale maalimine? Milliseid värve kasutati ja kuidas neid saadi?
Seleta lahti mõiste "egiptuse poos".
Kõigile kunstimälestistele on iseloomulik range ja tardunud pidulikkus, mis valitseb ka arhitektuuris.
Skulptuurikunstis võib eristada kahte suunda:
1. teosed, mis kujutavad vaaraosid ja jumalusi
2. teosed, mis kujutavad loomi ja lihtrahvast
Vaaraosid kujutati eriti rangelt , suursuguselt ja stiliseeritult. Täisfiguurid on tardunud, sirges poosis, vasak jalg sammu võrra eespool, rusikasse tõmmatud käed tihedalt vastu külgi, vahel on ka üks käsi rinnale tõstetud. Nende nägudel on võidukas ja salapärane naeratus. Kujude pilk on suunatud üle vaataja pea kaugusse, mis rõhutab veelgi vaaraode tähtsust. Samasugused on ka istuvad figuurid. Eripäraks Egiptuse skulptuuride juures on see, et need on mõeldud vaatamiseks otse eest.
Skulptorid oskasid küllalt meisterlikult inimkeha kujutada, kuid nad ei hoolinud eriti individuaalsetest eripäradest ja iseärasustest.
Lihtrahava ja loomade kujutamisel oldi vabamad tardumusest ja pidulikkusest. Need kujukesed on liikuvamad, väiksemad ja elavamad. Ometi on nad sarnased üldistuselt ja monumentaalsuselt.
Kuidas kujutati vaaraosid ja kuidas lihtrahvast ning loomi?
Kogu Vana-Egiptuse ajaloo vältel püsis vaaraode kujutamine muutumatuna - ikka seesama näoilme, riietus ja soeng. Tihti on enamus figuure ühe ja sama tüüpnäoga ning tugevalt üldistatud.
Reljeefikunst - see on kunstiliik , mis jääb skulptuuri ja maalikunsti vahele. Enamasti tehti madalreljeefi, kuid sageli olid kujutiste kontuurid ka sisse süvendatud (süvendreljeef). Reljeefid olid tihti eredalt värvilised, figuuride vahele oli lükitud palju hieroglüüfe, mis seletasid ja täiendasid kunstiteost.
Kus reljeefe ja hieroglüüfe kasutati?
Reljeefe ja hieroglüüfe kasutati templite seintel, sammastel, obeliskidel, isegi skulptuuridel ja tarbeesemetel. Hieroglüüf on teatavasti piltkiri, mis koosneb mitmesugustest figuuridest (loomad, linnud , inimesed).
 
Uue Riigi algul toimusid Egiptuses aga sündmused, mis muutsid kõvasti kunsti edaspidist arengut.
14. sajandil e.m.a. püüdis Echnaton (endise nimega Amenhotep IV) nõrgendada preesterkonna võimu. Arvukate kohalike jumalate teenimise asemel kehtestati kogu riigis ainujumaluse kultus. Echnaton kuulutas jumalaks Päikeseketta - Atoni . Ta rajas endale ka täiesti uue residentsi, Tell el- Amarna .
Nüüd hakkasid ka kunstis muutused toimuma.
Kõigepealt loobuti igasugustest jumalakujudest. Püüti tabada iga kehaliigutuse ilu ja looduse pidevat muutumist. Vaarao kujude juures ei varjata enam ebatäiuslikkust, vaid püütakse seda isegi alla kriipsutada. Värvivalik muutus tunduvalt varjundirikkamaks. Siiski ei loobutud aga kontuurist. Skulptuuridele lisati õrnust ja sarmi, n.-ö. maist ilu. Selle laadi parimaiks näiteiks on Echnatoni enda ja tema naise Nofretete portreed. Peale Echnatoni tuli valitsejaks Tutanhamon , mil taastati vanad tavad ja preestrite võim.
Egiptuse kunsti traditsioonid katkestasid lõplikult 7. sajandil Egiptusesse sissetulnud araablased . Nii muutus ka rahvuslik koosseis ja levis muhameedlus . Uueks usuks sai islam ja riigikeeleks araabia keel.