"Muistne egiptus" referaat (0)

Muistne Egiptus
Sisukord
1.Sissejuhatus
2.Muistse Egiptuse ajalugu
3. Muistse Egiptuse ühiskond
4.Usk
5.Kiri, haridus , teadus, kirjandus ja kunst
Sissejuhatus
Egiptus paikneb Niiluse kesk- ja alamjooksul ning jaguneb Alam- ja Ülem-Egiptuseks. Vihma ei saja Egiptuses peaaegu üldse ja põlluharimine oli võimalik ainult tänu Niilusele ja selle korrapärastele üleujutustele. Peale üleujutust oli maapind nii hea, et seda ei olnud tarvis kündagi, piisas kui täiskülvatud põllule aeti kariloomad, et nad seemne sügavamale mulda sõtkuksid. Korrapärased üleujutused on hõlbustanud ka niisutussüsteemide rajamist - need võtted olid Egiptuses osaliselt tuntud juba enne tsivilisatsiooni.
Egiptuse geograafilisel asendil ja loodusoludel oli suur mõju maa ajaloole ning rahva ellusuhtumisse. Geograafiline eraldatud hoidis Egiptust võõraste sissetungi eest. Samal ajal pidurdas see eraldatus pikka aega suhtlemist välismaailmaga. Nii sai Egiptuse tsivilisatsioon kujuneda iseseisvalt ja omandada kindlad tunnusjooned, mis püsisid aastatuhandeid.
Nagu loodus, nii oli ka ühiskond egiptlaste arvates allutatud igikestvatele seadustele ning iga muudatus tähendas neist loomulikest seadustest lahtiütlemist. Seega tingisid looduse rütm ja maa geograafiline eraldatus Egiptuse tsivilisatsiooni stabiilsuse ja traditsoonitruuduse.
Muistse Egiptuse ajalugu
Muistse Egiptuse ajalugu jaguneb 3 suureks perioodiks : Vana riik, Keskmine riik ja Uus riik.
Vana riik (2650 – 2100.a.e. Kr.)
Vana riik hõlmas 3.-8. dünastiat. Egiptuse sisemise ühtsuse, valitsejate võimu ning autoriteedi kõrgaeg, mil rajati ka suured püramiidid Gizas . Egiptust valitsesid III – VI dünastia valitsejad : kuningad Džoser, Snofru , Cheops, Hefren, Mükerinos, ja teised..
Kolmanda dünastia ajal kindlustasid vaaraod oma võimu Egiptuse üle, jagades selle provintsideks
ehk noomideks, mida juhtisid kuninglikest suursugustest perekondadest valitud nomarhid. Vanale
riigile sai saatuslikuks äge põud, mis algas umbes 2150 aeKr ja mille tagajärjel jäi Niiluse igaaastane üleujutus ära. Vaaraode autoriteet varises kokku ja riik jagati 2 rivaalitseva dünastia vahel
Ülem- ja alam-Egiptuseks ning algas esimene vaheperiood. Pärast vana riigi lagunemist ühendati Egiptus ühtseks riigiks Teebast pärit valitsejad.
Keskmise riigi ajajärk (1950 – 1650 a.e.Kr.)
Keskmise riigi ajaks loetakse 11.–13. dünastia valitsemisaega. Vaaraode ainuvõim oli nüüd
väiksem, tähtsad võimukandjad olid ka preesterkuningad, kes juhtisid riigi erinevaid piirkondi.
Keskmise riigi ajal kuulutati riigi tähtsaimaks jumalaks Teeba linna jumal Amon . Teda hakati
samastama päikesejumal Ra-ga ja nimetati Amon-Ra'ks. Keskmise riigi ajal vallutati juurde uusi
alasid ja riik laienes kuni Niiluse teise kärestikuni. Laienesid kaubanduslikud sidemed. Levisid vask- ja pronksesemed, osati valmistada ka klaasnõusid. Riigi juhtimises etendasid tähtsat osa
piirkondade - noomide asehaldurid. Umbes 1650.a. Kr. tungisid Egiptusse Aasiast hüksoslased
see sündmus tähistab Keskmise riigi lõppu.
Uue riigi periood (1550 – 1000 a. e. Kr.)
Egiptuse välise võimsuse hiilgeaeg , Uue riigi ajal, mil valitsesid 18.–20. dünastia vaaraod, muutus Egiptus Idamaade võimsaimaks riigiks. Uue riigi ajal allutati Palestiina ja Süüria.
Ka Nuubia oli Egiptuse võimu all. Vaaraode võim tugevnes. Vaaraode võimu toetasid sõjavägi ja ametnikud.
Kasutusele võeti sõjavankrid ja hobused, metallidest levisid pronks ja raud. Leiutati veetõsteseadmed. Palju kasutati vangide tööd.
Tuntumad valitsejad olid Tuthmosis I ja II III ja IV; Amenhotep I, II, III ja Amenhotep IV; Ramses I, II, III, IV, V, VI.
Tuthanhamon oli Vana-Egiptuse vaarao 18. dünastiast, kes valitses aastail 1336-1327.a. eKr.
Paljude sõdade ja sisemiste vastuolude tõttu lagunes Uus riik umbes
1000. aastal
Hilis -Egiptuse perioodil (1000 – 525 a. e. Kr.)
Sel perioodil võimutsesid mitmel ka võõramaised valitsejad, näiteks assüürlased. 525 a eKr vallutasid Egiptuse pärslased Kambysese juhtimisel.
Muistse Egiptuse ühiskond
Kuningavõim
Egiptuse valitsejaks oli piiramatu võimuga kuningas, keda nimetati vaaraoks (tähendab egiptuse keeles „suur maja“). Tema isik ja võim olid jumalikud. Vaarao võimu materiaalseks kehastuseks olid püramiidid, millest suurimad rajati Vana riigi ajal.Tähtsamad neist pärinevad Vana riigi ajast, mil Egiptuse valitsejate absoluutne võim oli haripunktis. Püramiid varjas endas hauakambrit ja oli seega valitseja igavikuline eluase. Püramiidid annavad tunnustust vaaraode reaalse võimu erakordsest ulatusest.
Vaaraod samastati mitme jumalaga. Valitsejana oli ta eelkõige taevajumal Horos. Seetõttu kuulus pistrik Egiptuse kuningavõimu sümbolite hulka. Pärast surma sai vaaraost surnute riigi valitseja ja kohtumõistja Osiris .
Riigi- ja ühiskonnakorraldus
Vaarao vajas võimu teostamiseks ametnikkonda. Vaarao oli ise kõige kõrgem ametnik, kes vastutas maksude tõstmise ja kohtumõistmise eest. Kõrgema ametnikkonna seast määras ta maakondade e. noomide asevalitsejad e. nomarhid, kelle ülesandeks oli viia kohapeal ellu vaarao korraldusi, koguda makse, korraldada ehitustöid. Preesterkonnal lasus vahetu korraldav võim templites.
Kõrgema ametnikkonna hulka kuulusid kõrgemad väepealikud. Kirjutajad olid keskmise ja alama
astme ametnikud, kes kontrollisid töötajate tegevust ning märkisid üksikasjalikult ülesse kohustused
ja fikseerisid ülesannete täitmist. Enamik egiptlasi olid talupojad, kes harisid vaarao e. riigi maad.
Neil olid kindlad kohustused. Nende koormiste hulka kuulusid ka niisutussüsteemide rajamine ja
korrashoid. Käsitöölised töötasid enamasti vaarao ja ülikute losside ning templite juures. Egiptuse
sõjaväe moodustasid suures osas talupojad.
Egiptuse sõjavägi koosnes põhiliselt kilpide ja odadega relvastatud jalaväelastest, eliitväe moodustasid kahe sõdalasega mehitatud hobukaarikud.
Orjad olid peamiselt kohustuste täitmatajätmise eest orjusse langenud talupojad ja käsitöölised ning
võõramaist päritolu sõjavangid. Orjadel oli egiptuse ühiskonnas võrdlemisi väikene tähtsus.
Egiptuse ühiskond oli seega rangelt hierarhiline .Selle tipus seisis absoluutse võimuga jumal-kuningas kui kogu riigi, ühiskonna ja isegi looduse seaduspärase toimimise tagatis .
Nii toimis Egiptuse riik jumalast määratud ja peensusteni reguleeritud süsteemina. Põhiolemuselt oli Egiptuse ühiskond stabiilne ja sügavalt traditsioonitruu.
Eluolu
Egiptuses oli tegu maaühiskonnaga. Suuremad linnad arenesid peamiselt losside ja templite ümber, aga ei märäanud Egiptuse olustiku üldmuljet. Valdav osa rahvast elas maal.
Ülikud elasid luksuslikes maamajades ja veetsid aega rohkete külaliste seltsis ja küllusklikel pidusöökidel, kus neid lõbustasid pillimängijad ja tantsijad . Jahipidamine oli nende ajaviidete hulgas tähtsal kohal.
Talupojad elasid tagasihoidlikes palmilehtedest katustega savionnides ja nende päevi täitis töö. Teatud vaheldust pakkusid iga-aastased usupidustused.
Egiptlaste põhitoit oli leib ja põhijoogiks oli lahja õlu. Tänu kariloomade pidamisele said nad mõnevõrra ka lihatoitu, aga seda siiski harva. Leivakõrvast andis veel kalapüük Niilusel. Aadlikonna toidulauale lisandusid veel datlid, viigimarjad ja teised puuviljad ning joogina vein.
Perekond
Egiptuses oli tavalisene paarperekond. Abielunaise õiguslik seisund oli mehe omaga peaaegu võrdne. Abiellumisel säilitasid mõlemad osapooled eraldiseisva vara. Kui lapsi ei olnud, päris naine mehe surma puhul kogu tema vara. Abielu võidi lahutada ja sel juhul oli naisel õigus oma osale perekonna varandusest.
Vaaraod pidasid kümnetest naistest koosnevaid haaremeid, kus enamasti tõusis üks naine esile. Peanaist kujutati kunstis sageli vaarao võrdväärse partnerina. Juhtus isegi, et naine tõusis vaaraona riigi ainuvalitsejaks.
Usk
Pikka aega olid Egiptuse kultuur ning religioon aafrikalik ( loodususundid ). Umbes 3000 a. e.m.a. ühendati Egiptus üheks kuningriigiks. Edaspidises Egiptuse ajaloos eraldatakse kokku kolme perioodi. Vanast Riigist on pärit suured püramiidid Gizas – vaaraode matmispaigad , ka suured templid. On säilinud püramiiditekste, mis sisaldavad mitmesuguseid matuseriitusi. Keskmisest Riigist on säilinud mitmesugused kirstu- ja sarkofaagitekstid.
Jumalad
Egiptlaste usk oli polüteistlik. Vaarao Echnaton püüdis sisse viia ainujumala kummardamist, esimene monoteist ajaloos. Püüdis nõrgendada preestrite võimu. Jumalad võib liigitada kahte gruppi: 1) kohalikud jumalad – väga palju, olid sageli loomataolised, N: krokodillijumalad, iibisejumalad, lõvijumalad jm. 2) kosmogoonilised jumalad – väga tähtsad, tunti kogu Egiptuses. Sageli inimesetaolised, kuid võisid olla ka kaheosalised.
Tähtsamad jumalad
Horos – tavaliselt kujutati inimesena koos kulliga. Oli kuningavõimujumal
Seth – oli Horose rivaal, oli tormi, eelkõige kõrbetormi, jumal, üldiselt esindas kurja jumalatüüpi.
Amon-Ra – oli tüüpiline päikesejumal, eluandja, õiguse ja korra looja.
Isis – varaseim ja tähtsaim naisjumal. Osirise naiskaaslane, esindas emalikkust, peeti toidujumalannaks.
Nephthys – oli Sethi naissoost kaaslane , Anubise ema. Tegutseb surnute riigis, kus seisab Osirise selja taga.
Osiris – Isise abikaasa, surnuteriigi valitseja.
Anubis – koera (šaakali) peaga, tegutseb surnuteriigis.
Thot – iibisepeaga, oli jumalate kirjutaja ning tarkuse ja teadmiste jumal.
Kultus
Egiptuses vaadati vaaraole kui jumalikult olevusele. Ta oli oma rahva karjane ja tunnusmärgina kandis karjasekeppi kui võimu sümbolit. Vahetalitajana jumalate ja inimese vahel oli vaarao riikliku kultuse juht. Kui preestrid viisid läbi jumalateenistusi , tehti seda nö. vaarao käsul. Preestrid olid jaotatud kindlatesse seisusegruppidesse. Tempel oli eelkõige jumala elukoht, mitte jumalateenistuse pidamise koht. Sisemises templikambris oli jumala kuju, sinna võisid minna vaid ülempreestrid. Kõige tähtsam riitus toimus hommikul . Jumala kuju templis “äratati”, teda emmati, puhastati ja riietati. Seejärel toodi talle hommikueineks ohvriand. Kogu jumalateenistus toimus hümnide saatel. Pidustuste ajal korraldati mitmesuguseid kultuse draamasid.
Surmariigis
Surnu viidi surmariiki jumal Osirise kohtu ette. Enne Osirise juurde viimist kaaluti inimese süda “tõe ja õiguse” kaalul . Ühel kaalukausil asus inimese süda, teisel tõe sulg . Kaalu juurde viib surnu Anubis, kes ka kaalub. Thot kirjutas resultaadi üles. Kui kaalukausid olid vähemalt tasakaalus, viidi surnud Osirise juurde ülekuulamisele, seda tegi Horos. Kui kaalukausid näitasid, et inimene ei olnud elanud korralikult, neelas surnu koletis Ammit. Osirise juures toimub ülekuulamine, surnu pidi üles lugema keelatud ning halvad teod, mida ta elus ei olnud teinud. Need olid kirjas “surnuteraamatus”. Seal ja juhised, kuidas surnute riigis hakkama saada.
Kiri, haridus, teadus, kirjandus ja kunst
Kiri
Egiptuse kiri kujunes tsivilisatsiooni tekkega. Hieroglüüfid meenutavad piltkirja. Need tähistasid mõnda mõistet, aga ka konsonantide sümboleid. Hieroglüüfide hulka kuulusid seletavad märgid determinatiivid. Hieroglüüfid olid keerulised ja nende joonistamine võttis kaua aega. Igapäevases asjaajamises kasutati hieraatilist kirja. Kirjutati papüürusele ja seda tehti pintsliga.
Haridus
Kiri oli raske ja selle õppimiseks ja omandamiseks õpiti templite juures asuvates koolides preestritest õpetajate range järelvalve all. Aastapikkune vaevarikas tuupimine tasus aga ära. Haridus tähendas kirjutaja seisusesse või koguni preesterkonda pääsemist ja tagas kindlustatud elujärje kui ka auväärse ühiskondliku positsiooni. Kirjaoskus oli vaieldamatu privileeg . Osalise lugemisoskuse levik oli mõnevõrra laiem.
Teadus
Egiptlased tõlgendasid ja mõtestasid maailmakorraldust usu alusel. Loodust puudutavatele teadmistele pöörati tähelepanu ainult vajadusest tulla toime teatavate praktiliste ülesannetega. Ei püütud sõnastada ega lahendada üldisi teaduslikke probleeme ega tõestada teoreetilise lahenduse õigsust. Teadus jäi põhiolemuselt praktikas kasulike õpetuste ja näpunäidete kogumiks. Egiptlased lõid päikesekalendri, et Niiluse üleujutus algab iga kord siis, kui Siirus taas koidikul taevasse ilmub. Kalender sarnanes meie kalendriga, kuid neil puudus liigaasta. Geomeetria oli vajalik ehitustegevuses. Kõige silmapaistvamad teadmised ja oskused arstiteaduses. Osati teha silmaoperatsioone. Haigusele mõisteti diagnoos ja kohane ravi, mitte palved ega maagia . Valmistati ravimeid joogina sissevõtmiseks kui ka salvina määrimiseks.
Kirjandus
Suur osa Egiptuse kirjandusest on seotud religiooniga. Hümnid jumalatele, püramiidiraamatud, surnute raamatud ja muud tekstid avavad meile eeskätt usulisi tõekspidamisi.
Keskmise riigi ajast pärineb enamik silmapaistvaid kirjandusteoseid, sest sellel ajal oli usuga kaudsem või olematu seos. Mahukaid suurteoseid ei kirjutatud, küll aga viljelesid lühivormid. Elutarkust edastati õpetussõnade abil. Tuntumad neist puudutasid Vana ja Keskmise riigi vahel aset leidnud sisesegadusi.
Egiptlasi peetakse ka novellivormi leiutajaiks. Kuulsaim on „ Sinuhe jutustus“. See on postuumne minavormis lugu, mis võtab lahkunu elutee lühidalt kokku.
Kunst
Hauakambrid – Egiptus oli kiviarhitektuuri ja portreekunsti sünnimaa. Usk teispoolsusesse oli suur, et allutas enda alla kõik kunstialad. Egiptlaste elamu oli mõeldud inimesele, hingele , surmale . Erilise tähelepanu all oli ühiskonna juhtide haudemised, sest usuti , et nende surma järgse elu eest hoolitsemine kindlustab heaolu tervele ühiskonnale. Alguses oli hauakambriks mastaba , hiljem astmik-püramiid. Püramiidid tehti kivist. Kõige monumentaalsem on Cheopsi püramiid
Templid – templitesse saatis tavaliselt sfinksi allee . Tihti oli neil vaarao nägu. Templi välisseinu ilmestasid värvilised reljeefid , värava ees seisid obeliskid ja sissepääsu ehtis püloon. Templi õue pääsesid kõik inimesed, sammassaal oli ühikutele ja pühamu preestritele. Suurimad templid asuvad Luksoris ja Karnakis (Amonile). Templite kõige uhkem arhitektuuriline element oli sammas. Templis olid veel mitmesuguseid ruume - varahoidlad ja raamatukogud. Tavaliselt kaljuhaudade juures asusid kaljutemplid.
Kujutav kunst – kujutav kunst formeerus kindlatele reeglitele. Temaatika keerles vaarao elu ümber, kuid oli ka intiimsemaid stseene. Hauakambris leidub ka selliseid maale, millel kajastatakse lihtrahva elu.
Skulptuur – kujud on suuremõõdulised ja ranged . Asendeid on kaks: istuv või seisev. Pilk alati suunatud kaugusesse. Mehed olid punakaspruunid ja naised kollased, riided mõlemal valged ja juuksed mustad. Kujudel rõhutati jumalikkust. Nägudel valitses ühesugune ilme. Hiljem õpiti võtma surnutelt maske. Tekkis portreekunst. Kaunim naisportree – Nofretete pea. Avastati Tutanhamoni, kust leiti Tutanhamoni kuldmask. Teise rühma kuuluvad väikeformaadilised teenijate kujud, mis pandi hauakambritesse.
Maal – egiptuse ehitistel katsid kõiki võimalikke kohti värvilised reljeefid ja maalid. Reljeef on madal, vaid kontuurilt sisse süvendatud – seda nimetatakse pinnakunstiks. Figuuri kujutati „egiptuse poosis“. Käsituslaad oli pinnaline ja inimesi asetati pildile tähtsuse järjekorras – mida tähtsam, seda suurem. Naiste kuju oli graatsiline . Figuuride vahel olid selgitavad hieroglüüfid. Maalidel oli kompositsioon väga hea ning värvilahendused olid suurepärased.
Kasutatud materjal
“Inimene, ühiskond, kultuur I” Mait Kõiv, Ain Mäesalu, Krista Piirimäe, Märt Tänava
http://wiki.zzz.ee/index.php/Egiptus
http://www.ancientegypt.co.uk/mummies/index.html
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2005/religioon_vana_egiptuses_leilalille.ht m