Egiptus (1)

Eragümnaasium
EGIPTUS
ajaloo referaat
Juhendaja : Olav
2009

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
EGIPTUSE KEEL JA KIRI, HIEROGLÜÜFID 18
KOKKUVÕTE 25
Egiptus on kogu maailma kõige salapäraseim paik. Seal oli, on ja jääb rohkem saladusi, kui kogu ülejäänud maailmas kokku. See, kas saladused kunagi paljastatakse, ei, mina ei usu. Kuidas täpselt ehitati püramiidid, miks nad nii ehitati, nende geograafiline asend. Hauakambrid , mastabad. Egiptuse keel ja kiri. Juba vanad egiptlased tundsid matemaatikat ning seda üllatavalt hästi ja oskuslikut. Tunti keemiat, sest mumifitseerimine , ei olnud muud kui keemia. Need inimesed olid targemad, kui meie praegu. Ei ole oluline tehnika, on oluline leidlikus ja oskuslikkus. Egiptlased olid mõlemit. Nagu öeldud, Egiptus on kõige salapärasem paik maailmas ja kindlasti jääbki selleks. 25
KASUTATUD KIRJANDUS 26

SISSEJUHATUS

Egiptus on maa, mis on täis saladusi ja müstikat tänapäevani. Ajalugu ulatub kümnete tuhandete aastate taha ja ajaloolised isikud on aegade jooksul mütoloogiates segunenud jumalustega. Lähemalt tuleb juttu püramiididest, haudadest ja hauakambritest ning Egiptuse keelest ja kirjast..
EGIPTUSE AJALOO PÕHIETAPID
 Egiptuse ajaloos puudus nullpunkt , millest lähtudes võis kõiki sündmusi reastada. Ajaarvamine käis dünastiate järgi. Egiptuse umbes 3000 aasta pikkune ajalugu jagatakse 31 dünastiaks ja 4 poliitilise ühtsuse ajajärguks. Nendest varadünastiline aeg on kui eelajalugu , millele järgneb kolm suurt perioodi: Vana riik, Keskmine riik ja Uus riik. Hilis-Egiptuse perioodil oli riik juba jagunenud kaheks.
Varadünastiline aeg (u 3000 – 2650 eKr).
Ülem-Egiptuse valitseja Menes ühendas oma riigiga Alam-Egiptuse (delta). a)      pealinnaks oli Memphis ; b)      kujunes välja hieroglüüfkiri; c)      võeti kasutusele vask; d)      olulisema ehitusena rajati Džoseri astmikpüramiid.  
Vana riik (2650 – 2100 eKr).
 a)      riigi sisemise ühtsuse ja valitsejate võimu kõrgaeg: b)      kujunesid välja kõik olulisemad Egiptuse tsiviil tunnused; c)      ehitati Giza püramiidid ja suur sfinks ; d)      Ra kultus muutus üleüldiseks kogu riigis.  
Keskmine riik (1950 – 1650 eKr).
 a)      riigi uueks pealinnaks sai Teeba linn; b)      kasvas nomarhide tähtsus.  
Uus riik (1550 – 1075 eKr)
    a)      välise võimsuse hiilgeaeg ; b)      riigi ühtsuse taastas Ahmos ; c)      naisvaarao Hatšepsut (1500 eKr); d)      Thutmosis III laiendas riiki teiste piirkondade arvelt – näit hõivati Süüria ja Palestiina ; e)      Amenhotep III ehitas kuulsad Luksori templid; f)        Ehnatoni valitsusaeg ja Tutanhamoni hauakamber; g)      sõjad hetiitidega; h)      Ramses II (Abu Simbel ).  
Hilis-Egiptuse periood (hilisdünastiline periood, 1075 – 525 eKr)
   Egiptus jagunes 2 riigiks: a) Alam-Egiptus, pealinn Avaris (Tanis), kus valitses vaarao ning b) Ülem – Egiptus, pealinn Teeba, kus valitsesid Amoni ülempreestrid.  Egiptuse hiilgeaja lõpetasid 7. sajandil eKr assüürlased, kellele järgnesid peatselt pärslased.
PÜRAMIIDID
Vana Riik oli püramiidide ajastu. Kolmanda dünastia esimene vaarao (tegelikult on egiptuse keeles vaarao – “insibja” (see tähendab ~ Egiptuse mõlema osade valitseja) Dzhoser võis ette võtta kolossaalse töö oma isiku jäädvustamiseks. Tema arhitekt ja lähim abiline kõigis asjus on Imhotep (hiljem – ravimiskunsti jumal ja Ptahi poeg), tema čati ja ülempreester. Imhotep kavatses luua kuningale grandioosse hauamonumendi. Nagu vaarao seisab määratult kõrgemal kõigist lihtsurelikest ja tähtsate suguvõsade liikmeist, nii peab ka kuninga mausoleum kerkima kõrgelt üle nende haudade. Tohutu suurtest kivirahnudest ehitati esimene püramiid, mis oma vormilt ei olnud päris korrapärane ja on tuntud astmikpüramiidi nimetuse all (Sakkaras, Memfise lähedal, lõuna poole). Sellest ajast peale ehitasid kõik Vana riigi vaaraod endile püramiide, milledest IV dünastia vaaraode Hufu/ Cheopsi ja Hafra/ Chefreni püramiidid on kõige grandioossemad. Snofru oli esimene vaarao, kes III dünastia lõpul (või IV dünastia alul) tahtis endale rajada tõelise püramiidi. Kui esimesed püramiidid ehitati astmelistena, siis hiljem ehitati püramiidid siledaks lihvitud kaldkülgedega. Varased püramiidid ehitati rohmakalt tahutud ning horisontaalselt asetatud kiviplokkidest, mida hoidis koos peaasjalikult nendi endi raskus, kuid mille vahele pandi ka mörti . Hiljem valmistati ehitise seesmine osa segust , mis koosnes põhiliselt kividest, savist ning savitellistest. Pealt kaeti see lihvitud ja omavahel sobitatud kividega. Kiviraidurid lõikasid kivist blokke ja ülevaatajad tõid kohale tuhandeid töölisi. Käsitöölised töötlesid pehmemaid kive pronksist ja vasest peitlitega. Nad purustasid raskemaid kivirahne doleriidist haamritega ja silusid pinna siledaks kvartsliivaga. Giza suured püramiidid olid algselt kaetud säravvalge lubjakiviga ja võibolla isegi kullaga. Surnukambrid loodi samasuguse hoolega. Tavaliselt asusid need maapinnast madalamal ning neisse pääses püramiidi põhjakülge avaneva käigu kaudu. Enamasti tõkestas sissepääsu üks või mitu kivimürakat, kuid mõnikord suleti käik kiviuksega, mis kinnitus pöördteljele, et preestrid saaksid soovi korral siseneda. Püramiidi sisemuses oli algselt püstkäik, kus asus haud, hilisemais püramiidides viib hauakambrini põiktunnel. Tuntuimad on astmikpüramiid Sakkara lähedal, nn. murdpüramiid Dahšuris (natukene lõuna pool) – see on esimene pärispüramiid, Snofru teine püramiid) ning nn. Suured püramiidid: Cheopsi, Chefreni ja Mykerinose püramiidid Gizas (Sakkarast põhja poole).
Gizas asub suur sfinks (vaarao Chefreni sfinks), mis on välja rajatud kaljust. Tal on inimese pea, mõistuse sümbol, ja lõvi keha, jõu sümbol. Koos tähistavad need kuninglikku võimu. Sfinks kehastab valitsejat või päikesejumalat. (On säilinud ka nais -sfinkside ja jäärsfinkside kujutisi. Egiptusest jõudis sfinks Lähis-Ida kaudu Kreekasse ). Cheopsi püramiidi kõrgus oli algul 146,6 m ja aluse pikkus 233 m, ta koosneb ligi 2,5 miljonist lubjakiviplokist; nüüdseks on selle tipp ja lubjakiviümbris hävinud. Püramiidi idaidaküljele ehitati lahkunud valitsejale pühendatud tempel, kuhu tema hingele kindla korra järgi ohvriande toodi. Kui ta pärast surma jumaluseks kuulutati, asetati tema kuju spetsiaalselt selle jaoks ettenähtud ruumi. Mõne püramiidi juurde kuulusid nii hauatempel kui ka müüriga äärestatud kaldtee . Püramiidide lähedal on leitud maetud laevu. Nagu te juba teate, laevaga pidi surnu sõitma hauatagusesse maailma või saatma päikesejumalat tema teekonnal. Kuskil 50 aastat tagasi leidsid egiptuse arheoloogid puust jõepaadi, mis oli maetud süvendisse Cheopsi püramiidi lähedusse. Paat oli osadeks võetud, et see paremini ära mahuks. Märgid näitavad, et see on sõitnud vees mõnda aega. See kandis arvatavasti Cheopsi surnukeha mööda Niilust viimsesse puhkepaika. Püramiide ehitati umbes tuhat aastat: kolmandast kuni kaheteiskümnenda dünastiani, st. et mitte ainult Vana Riigi ajajärgul, vaid ka Esimese vaheaja perioodil ning Keskmise Riigi ajal. Püramiide on kirjeldanud antiigiajas muu seas Herodotos .
Antiikmaailm arvas püramiide inimkäte poolt loodud seitsme maailmaime hulka. Väljend “maailmaime” ei ole päris korrektne ; see tuleneb kreekakeelse algkuju hepta theamata tes oikumenes (‘asutatud maailma seitse huviväärsust’) ladinakeelest tõlkest septem miracula mundi .
Püramiidid on vanim maailmaime, ja seisavad esimesel kohal. Selline tähelepanu püramiidide vastu oli täiesti õigustatud, sest kõigist “seitsmest imest” on ainuüksi püramiidid jäänud püsima meie päevini. Kuni tänapäevani võivad mööda Niilust sõitvad reisijad lõuna pool Kairot näha kaugel läänes kõrve piiril noid kõrgele kerkivaid kolosse, mis meenutavad pigemini looduse loomingut kui inimese kätetööd.
Enam kui sada aastat tegelevad kogu maailma teadlased ainsa veel säilinud maailmaime fenomeniga – püramiididega. Sest alates esimestest täpsetest mõõtmistest ja uuringutest 19.sajandi lõpul ei usu enam ainuski ekspert, et need omalaadsed monumentaalehitised oleksid püstitatud juhuslikult sellele kohale ja juhuslikult sellisel arhitektuurilisel kujul. Näiteks arvavad teadlased, et kolme Suure püramiidi (Cheopsi, Chefreni ja Mykerinose püramiidid Giza lähedal) paigutus Maal vastab täielikult Orioni vööle taevalaotuses. Ehitised asuvad ühes reas ja väikseim on pisut kaugemal vasakul, täpselt nii, nagu on paigutatud kolm tähte tähtkujus. Nagu juba öeldud, Snofru oli esimene vaarao, kes tahtis endale rajada mitte astmelise , vaid tõelise püramiidi. Kuid Medumi lähedal (Sakkarast ja Dahšurist lõuna poole) alanud ehitus ei jõudnud lõpule, sest Snofru viis oma residentsi põhja poole. Sakkarast põhja pool, Dahšuris, laskis ta püstitada teise püramiidi. Üheksakümne seitsme meetri kõrguse, murrukohaga kantidel. Snofru järeltulijad, IV dünastia vaarao Cheops ehitas endale püramiidi Giza lähedale, Džedefra/Dadefra/Dedfre (valitses Cheopsi ja Chefreni vahel) – Abu Roashi (Gizast põhja poole), ent Chefren ja Mykerinos – taas Giza lähedale. V. dünastia ajal kerkisid Sahura ja tema järeltulijad püramiidid Abusiris (Medumi lõuna poolel), VI. dünastia ajal aga Sakkara lähedale. Praegu on kogu Egiptuses kuuskümmend üheksa suuremat püramiidi.
Tuntud egüptoloog Richard Lepsius (1810-1884) oli seisukohal, et vaaraod panid kohe oma valitsusaja alguses oma hauaehitisele nurgakivi , suurendades seda seejärel pidevalt, otsekui aastaringe puul. See teooria on aga vajanud unustusse nagu mõned teisedki. Püramiidid on ehitised, mille lõplik tulemus oli täpselt välja arvestatud juba nurgakivi panekuks. See, et enamiku püramiidide ehitusplaanid aja jooksul muutusid, ei tähenda siin midagi. Erilisi mõistatusi pakub meile Cheopsi püramiid, mille konstruktsiooni muudeti tema kahekümneaastase ehitusaja jooksul kolmel korral. Täpselt säilitati vaid selle geograafiline suunitlus . Kui Egiptuse valitsus laskis 1925.aastal Cheopsi püramiidi suunitluse esmakordselt moodsate instrumentidega määrata, hämmastas tulemus eriteadlasi sedavõrd, et kõiki mõõtmisi korrati veel mitu korda. Ruudukujulise ehitise külje suurim kõrvalekalle oli vaid üks kaheteistkümnendik kraadist ning seda püramiidi põhjast läände kulgeval püramiidi idaküljel: see kõikus 5 kuni 30 ühikuni nullkraadist loetuna. Seejuures oli egiptlastele kompass väidetavalt tundmata. Tänaseni ei suuda ükski inimene seletada, kuidas oli võimalik 1 300 000 kuni kuusteist tonni kaaluvat graniitplokki nii täpselt üksteise kõrvale ja peale paigutada, et kahesaja kolmekümne meetrise põhjaserva ulatuses ei ületa viga murdosa millimeetrist ning kivipaneelid püramiidi välisküljel on nii tihedad , et nende ühenduskohtadest ei mahu juuksekarvgi läbi. Optilisi põhjendusi selleks pole, sest isegi sentimeetrine kõrvalekalle pole nii võimsa püramiidi puhul märgatav.
Kõikide mõõtmiste aluseks on egiptuse küünar, mis koosneb seitsmest käelaiusest (üks käelaius on neli sõrme). Üks sõrm vastab mõõdule 1,9 sentimeetrit , üks käelaius 7,5 sentimeetrile, üks küünar 52,5 sentimeetrile. Mõõdeti küünarpuudega, millest mõningad on meieni säilinud, ja mõõduköitega. Mõlemad mõõduvahendid on meile mõistatus, sest sadade küünarpuude järjestikku asetamine annab märgatava vea. Samuti mõõtmine pikkade mõõduköite abil, sest needki alluvad temperatuuri- ja õhuniiskuse muutustele, seega on venivad mõisted. Kuidas siis suutsid vanad egiptlased selliste ebatäiuslike abivahenditega sooritada sedavõrd täpseid mõõtmisi? Meieni on jõudnud aga see, kuidas nad püramiidiehitusel sellise müütilise nurgatäpsuse saavutasid. Londonis Briti Muuseumis säilitatav Rhindi papüürus annab mõõtmisnäiteid, millest nähtub, et trigonomeetrilised funktsioonid olid tundud juba kaks tuhat aastat enne Kristust. Papüürus sisaldab mitmesuguste püramiidide arvutusülesandeid, millest võime järeldada, et nurgamõõtmine oli tundmata veel vähemalt Kolmanda riigini (s.o. Uue Riigini). Püramiidi nõlva kaldenurka ei toodud mitte kraadides , vaid sentimeetrites, kusjuures anti ülemise kivi nihe alumise suhtes. Püramiidi nurk 5 ¼ käelaiust tähendab niisiis , et teine kivirida pidi esimese suhtes olema 5 ¼ käelaiuses nihkes, s.o. 39,3 sentimeetrit tagapool. Mõõtetäpsuse huvides kasutasid egiptlased murde nagu ¼, 1/5 , 1/25. Kui vaadelda püramiidide arvutusi , mida vahendab Rhindi papüürus, torkab silma et nii püramiidi kõrgus kui alus on antud täisarvulistena, nõlva kaldenurk aga osaliselt üsna keerulistes murdarvudes. Pole kahtlust, et egiptuse püramiidid – välja arvatud kõige esimesed ehitised – pole kaugeltki juhuslikud vormid, vaid geomeetrilised kujundid , mille rajamine arvutati täpselt välja. Kuidas aga jõuti just püramiidi vormini? Egiptuse iluideaalile ei vasta püramiidi vorm kindlasti mitte. Vaatlejale on alati nähtavad üks või kaks pinda, mis lisaks mõjuvad veel perspektiivi tõttu eksitavalt. Ka materjali kokkuhoiust ei saa sellise massiivse ehitise puhul juttugi olla. Jäävad veel vaid kaks teooriat, miks need ehitised on rajatud püramiidivormis. Tegemist on kas sümboolse arhitektuuriga või siis puht funktsionalistliku arhitektuuriga. On mõistetav, kui vaaraode püramiidides nähakse sümboolseid taevatreppe (nagu seletavad populaarsed raamatud, uskumise järgi pidi vaarao astuma mööda tohutut treppi päikeseni, seepärast – astmikpüramiidid; hiljem ehitati püramiidid siledaks lihvitud kaldkülgedega, nii et vaarao sai neid mööda taevani tõusta, - kuid selline seletus oleks liiga lihtne. Eelkõige osutuksid siis arvukad uurimistulemused puhtale juhuslikkusele tuginevaks. Ning see on ometi liialt ebatõenäoline.
Ainult linnulennult on võimalik näha egiptuse püramiidide kõiki tahke. Seega näib, et nende hauamälestiste ehitusel on mänginud oma osa Päike, valgus, kiired või kosmilised jõud. Selle, et Päike on seotud püramiididega, tõestas inglise teadlane dr. Brown Landone , kes tegeles püramiidide arhitektuuriga kakskümmend kaks aastat: Cheopsi püramiidi alusserva pikkus on 365,24 küünart ning täpselt sama palju päevi on meie päikeseaastas! Kas see on juhuslik kokkusattumine? Teie teate, et iga vaarao oli päikesejumal Ra poja inkarnatsioon. Niisis kuulusid usk ja Päike (või vaarao ja Päike) vanade egiptlaste puhul tihedalt kokku. Kui vaadelda astronoomia algaastaid, siis näeme, et Päike ja Kuu olid oma vahelduva rütmi ja nähtava mõjuga Maal toimuvale need taevakehad , mis viisid inimese esialgu astroloogilistele mõtetele. Kui Päike hommikuti lillede õiekarikad avas ning Kuu need karikad õhtuti taas sulges, oletati selle taga jumalikku võimu, mis võis samamoodi määrata ka inimese töid ja toiminguid . Päike ja Kuu olid esimesed taevakehad, mis vanadele egiptlastele mingit süsteemi tähendasid. Öise taeva vaatlemisel lisandus neile veel viis tähte, mis liikusid nagu Päike ja Kuu ning muutsid oma heledust ja värvi. Need olid Saturn , Marss, Merkuur, Veenus ja Jupiter . Seitse tähte olid seega esimesed jumalad (Ra, Thot , ?, ?, ?, Horos, ?). Selge, et püramiidi ehitusel olid astronoomilised pidepunktid mänginud üpris olulist osa. Kas saab see olla juhus, et teatud kindlad tähed paistsid kindlatel aegadel piki allapoole suunduvat kaldkäiku kuningakambrisse? Üks püramiidideuurija on arvamusel, et püramiidikäigud on rajatud Siiriuse vaatlemiseks (jumal Seth). Selle teadlase väitel oli pika ja pimeda käigu lõpust võimalik vaadelda Siiriust koguni päise päeva ajal. Cheopsi püramiidi päikese- ja varju-uuringud näitavad, et esimese poolaasta jooksul asub püramiidi põhjapoolne kolmnurk täielikult varjus. Teisel poolaastal, kui päike tõuseb kirdest ja loojub loodesse, paistab see siiski ka põhjaküljele. Eriti huvitav on aga seejuures selgesti eristatav üleminekuaeg, mil see püramiidi külg asub pooleldi päikese käes ja pooleldi varjus. See fenomen kordub kaks korda aastas ja nimelt 14 päeva enne kevadist ning 14 päeva pärast sügisest pööripäeva. Antiikajal , kui püramiidi ümbritses veel läikima poleeritud kattekiht, torkas see silma palju selgemini kui tänapäeval.
HAUAD , HAUAKAMBRID, MASTABAD
Varaseimasse perioodi kuuluvad matused olid niisugused: laip asetati enne muldasängitamist kägarasse. Vaatamata oma tohutule pindadele oli Egiptus lämbumas surnute hulga kätte, sest laipu maeti ainult kitsastele kultiveeritud maaribadele Niiluse läänekaldal ja deltas (aga varem, peamiselt vaesed inimesed, maeti kõrbesse, kus liiv kuivatas nende kehad). Kui jälgida varaste egiptuse haudade arengut, siis täheldame, et need tehti aja jooksul üha sügavamad, et öösiti ringihulkuvatele šaakalitele mitte pakkuda saagivõimalust. Maetu põlved puudutasid lõuga ja käed olid näo ees. Pea oli pööratud lääne poole. Sellel, et surnud alati läänesuunas viimsele puhkepaigale sängitati, oli oma põhjus, sest läänes, kus päike kadus igal õhtul lubjakiviplatoode või kõrbeluidete taha, oletati sissekäiku allilma. Hilisemal esiajaloolisel perioodil oli surnukeha tihti nii kõvast sisse mähitud, et kõik luud asetsesid üksteise suhtes paralleelselt. Veel hiljem muututi mõnevõrra vabamaks ning asuti surnuid matma täies pikkuses väljasirutatult. Hilisel esiajaloolisel perioodil mähiti surnu linasesse riidesse. Teda ümbritsesid eluks vajalikud asjad, nagu toit ja enesekaitsevahendid, mida võis surnul endal või tema ka’l edaspidi vaja minna. On leitud ka õlut sisaldavaid kahest kivitükist anumaid, erinevaid võideid, ränikivist nuge ning odaotsi, kaelakeesid ja teisi esemeid, mida lahkunu elu jooksul oli tarvitanud. Surnukeha peale asetati amuletid, et need kaitseksid teda nii siin- kui ka sealpoolsuses kurjade vaimude eest. Vana riigi ajastul, mida võib nimetada ka Püramiidide ajastuks , läks moodi uut tüüpi matus. Levis lihtsamat sorti mumifitseerimine. Mõned egiptoloogid arvavad, et see tava sai alguse surnute jumala Osirise kultusest ja mõjutas edaspidi tugevasti egiptuse matusetavasid, usulisi kombeid ja mõtteviisi. Kuid nende kahe perioodi vahel – esiajaloolise ja Püramiidide ajastu – said populaarseks veel muudki hauatüübid. Primitiivselt kaevatud hauad muutusid hiljem täisnurkseteks shahtideks – kambriteks, millel olid hauapanuste säilimiseks kõrvalkambrid. Esimese dünastia vaarao maeti suurde ristkülikukujulisse tellistest hoonesse, kus oli mitu väljastpoolt ligipääsmatut ruumi. Ühte neist ruumidest asetati kuninga keha, teistesse kanti aga hulk ohvriande ja tarberiistu. Lõpuks pidi haud ka väljastpoolt nähtav olema: see varustati piirmüüriga ja täideti ehitusmaterjaliga, nii et tekkis omalaadne pikliku tellise kujuline hauamonument. See kõik oli vaid esiajaloolise matmiskombe viimistletud variant. Väljas liigendasid haudehitist uksekujulised nishid. Arvati, et nende kaudu sai surnud kuninga ka tulla ja minna vastavalt oma soovile. Esmalt paigaldati näilik uks, mis kandis surnu nime ja manavormeleid. Hiljem ehitati selle ukse taha ka vastavad ruumid. Näilikud uksed ehitati alati hauakambri idaseina, seega suunaga läände, selle taha jäävad ruumid ja käigud moodustasid tõelisi labürinte. Ümber hoone ehitati müür ning aeg-ajalt viidi valitseja tarvis nishidesse värskeid ohvriande. Kogu ehitise katteks kuhjati mullast või tellistest vall . Olenevalt surnu tähtsusest ja rikkusest on need haudehitised erineva suurusega. Neid nimetatakse mastaba deks , mis araabia keeles tähendab pinki. Sellised mastabad lasevad endale püstitada 1. ja 2. dünastia vaaraod Abydosesse. Ent alles 3.dünastia ajast kohtame kuningas Dzhoseri haual erinevat tüüpilisest mastabast. See ehitis muutub hiljem erineva suurustega mastabade üksteise peale ehitamise teel astmikpüramiidiks, mille arst ja ehitusmeister Imhotep rajas oma vaaraole. Valitseja nimi maaliti hieroglüüfides väljas asuvale suurele mälestustahvlile, lisamata mingeid andmeid tema elu, isiksuse või tegude kohta. Paljudes varastes kuninglikes matusepaikades on naiste, teenrite ja koerte hauad. Kõik nad tapeti vastavalt noorema kiviaja kombele vaarao haua juures, et nad võiksid teda uues elus saata ning teenida. Hiljem inimohvreid enam ei toodud ning hauaäärsed tapatalgud asendati naiste ja alamate kujude või piltidega kuninglikus hauas. Kõik see oli ainult rikkalikult sisustatud vaaraohaudade puhul, sest tavaline inimene maeti niisama vaeselt, nagu ta oli elanudki, ja sellele vastasid ka tema hauapanused. Esialgsel matmisviisil oli vähe ühist luksusliku balsameerimisriitusega. See pompoosne igavikuks konserveerimine jäi alatiseks ülikute ja vaaraode eesõiguseks. Tavaline egiptlane maeti isegi Uue Riigi lõpus peaaegu samuti nagu tema esivanemad kolm tuhat aastat enne teda. Veel tänapäevalgi leitakse kuumast kõrbeliivast haudu , milles surnud lebavad kägaras vasakul küljel, niinesroguskiga kaetud, ent tänu väikesele õhuniiskusele on ilma mumifitseerimatagi üle aastatuhande hästi säilinud. Surnutekultus oli ometi üks ja seesama: ka kõige vaesemale fellahile olid kaasa pandud savinõud toidu ja joogiga, lihtsad relvad ja kosmeetika-tarbed, nagu näiteks Egiptuses nii hinnatud lauvärv. Kõrgklassi egiptlaste hauasisustus oli peen ja kallis – toolid , anumad, relvad, parukad ja mõnikord isegi kaarikud ehk vankrid .
Mumifitseerimine.
Alles 5. dünastia ajal saab ülekaalu matmisvorm, mis enim vastab vanade egiptlaste uskumustele ja tõekspidamisele: mumifitseerimine. Esialgu oli see mõeldud vaid Osirisega samastatud vaaraodele, kuid vajadus hoolitseva kaaskonna järgi nõudis ka nende õukondlaste palsameerimist. Nimetatud tava võeti jõukate inimeste poolt üle ning levis kõigisse ühiskonnakihtidesse, kuni lõpuks marineeriti ka vaeseima egiptlaste keha vähemalt naatriumoksiidis. Mumifitseerimine muutus viimistletuks alles Uue Riigi ajal.
Oma “Ajaloos” jutustab Herodotos mitmesugustest mumifitseerimisviisidest:
“Seal on inimesi, kes tegelevad mumifitseerimiskunstiga elukutseliselt. Kui nendele inimestele tuuakse surnukeha, näitavad nad omastele muumiamudeleid, mis on loomutruult värvitud. Nad kinnitavad, et see on täiuslik mumifitseerimismeetod, kui mitte arvestada seda, mida kasutab jumal. Siis näitavad mumifitseerijad omastele teist, vähemväärtuslikku ja odavamat viisi, ning lõpuks kolmandat meetodit, mis maksab kõige vähem. Mumifitseerijad selgitavad kõike ja küsivad siis, millisel viisil tuleb surnut töödelda. Inimesed, kes surnu on toonud , nimetavad hinna, mida nad on valmis maksma, ja lähevad ära. Mumifitseerijad jäävad laibakuuri. Kalleim ja parim balsameerimisviis on järgmine. Esmalt kistakse aju raudkonksuga ninasõõrmete kaudu välja, osaliselt kallatakse ajju ka lahuseid. Siis avatakse etioopia kivist terava noaga kõhuõõs, sisikond ja siseorganid võetakse välja, keha loputatakse seestpoolt palmiviinaga ning hõõrutakse sisse peeneksjahvatatud lõhnaainetega. Seejärel konserveerivad nad keha, lastes sel seitsekümmend päeva liguneda soodalahuses (naatriumsoolade lahuses). Üle seitsmekümne päeva ei tohi laip soodalahuses olla. Selle tähtaja möödudes surnu pestakse ja mähitakse lõuendiribadesse. Nad katavad surnukeha teatud kummilahusega, mida Egiptuses kasutatakse liimi asemel. Seejärel viivad omaksed muumia ära. Vahepeal on nad valmistanud muumiasarga. Muumia asetakse sellesse sarka ning säilitatakse laibakambris püstiasendis. Niisugune on kalleim mumifitseerimisviis. Kes suuri kulusid kardab , valib keskmise viisi. See on järgmine. Laipa ei lõigata lahti, et sisikonda välja võtta. Surnu kõhuõõs täidetakse selle asemel klistiiri abil seedriõliga. Seedriõli pritsitakse sisse päraku kaudu, kuid nii, et see välja joosta ei saaks. Selliselt prepareeritud laip peab määratud aja soodas laagerduma. Seejärel lastakse kehast seedriõli välja. Õlil on nii tugev toime, et see sisikonna ja liha välja uhub. Laibast jäävad järele vaid nahk ja luud . Kui see protseduur on lõppenud, antakse laip sugulastele tagasi. Kolmas mumifitseerimisviis, mida kasutatakse väikese sissetulekuga klientide puhul, on järgmine: kõhuõõs puhastatakse lahtistiga ja soolatakse sisse. Mumifitseerijad asetavad laiba lõpuks seitsmekümneks päevaks soodasse ning lasevad selle seejärel ära viia”.
On vaja lisada, et palsameerivad preestrid, kes eemaldasid aju, südame, kopsud , maksa, mao ja sisikonna, asetasid need eraldi nelja väikesesse kivinõusse, kanoopidesse, mis kaeti kaitsejumala pea kujulise kaanega. Uue Riigi ajastul kujutasid need Horose nelja poega (või tema nelja abilist): inimpealist Mestit (või Amset), ahvipealist Hapit, šaakalipäist Tuamutefi ja kullipealist Gebhsennufi. Need olid vaimud, kes valvasid põhja-, lõuna-, ida- ja läänekaart. Hiljem asetati need hauda muumia kõrvale. Keha peale ja sisse asetati igasuguseid amulette; südame asemele pandi rinda kivist põrnikas skarabeus, millele oli kirjutatud maagiline valem.
Matusetseremoonia.
Matusetseremoonia oli suursugune ja muljetavaldav. Kui mumifitseerimine oli lõpetatud, asetati muumia kirstu, mis hilisematel aegadel kujutas Osirist, sest lahkunu pidi sarnanema temaga. Mõnikord oli ühest kirstust vähe. See mahutati teise, pisut suuremasse, ja see teine omakorda kolmandasse. Vanas Riigis oli selleks esialgu kaunistusteta puu- või kivisarkofaag, hiljem kaeti see hieroglüüfide ja maalingutega: peente ning rõõmsavärviliste piltidega jumalustest, amulettidest ja sümbolitest; mõnikord kujutati ka matusestseene. Matusetoredust kroonis kirstukaanele nikerdatud lahkunu nägu. Traditsioonilisi surimaski kohal hiilgas kas kullatud või odavamas värvitoonis lühike parukas, milletaolist kandsid ka elavad egiptlased. Üldiselt polnud mask surnu näoga kuigi sarnane. Muumiasarga peatsit ehtisid kaks silma – vaateava ka jaoks. Sama eesmärki teenisid võltsuksed külgedel. Sargad kaeti hiljem üha rikkalikumalt surnuvormelite, niinimetatud õnnistustega. Et surnule pidi kaasa andma võimalikult palju õnnistusi ja sargal enam selleks ruumi ei jätkunud, oldi sunnitud need papüürusele kirjutama ja sarka asetama: see ongi nn. surnuraamat. Kirjad palusid jumalatelt abi. Anubis , Osiris , Nut ja Isis , eelkõige aga neli Horose last pidid lahkunut kaitsma. Viimased olid need, kes olid avanud Osirise suu, et too taas süüa ja kõnelda saaks. Ning samuti pidid Horose pojad surnut hoidma nälja ja janu eest. Kui muumia oli sarka suletud ja maa alla või kaljusse raiatud hauakamber valmis, peeti iga kord maha matuse riitus. Kes rikkam, oli juba oma eluajal nii korraldanud, et tema muumia maeti Osirise pühasse linna Abydosesse. Võis lasta endale aga Abydoses rajada ka butafoorse hauakambri või püstitada hauakivi. Mõnikord juhtus, et surnukehi tuli transportida mööda vett. Siis koosnes matuserongkäik eredavärvilistest paatidest. Tavapärane oli lihtsalt muumiad Niilust mööda Abydosesse viia, seal nendega Osirisele ohvritoomises osaleda ning need siis kodukohta matta. Matuserongkäik algas iga kord Niiluse läänekaldalt, kus muumiasark asetati lamedale laevale, mille keskosas oli baldahhiin ja mis oli rikkalikult lilledega ehitud. Kummalgi pool sarka istusid karjudes ja kaeveldes surnu paljastatud rindadega lesk ja tütred, samal ajal kui õlgadele laotatud leopardinahaga surnupreester muumiat viirukisuitsuga ümbritses. Laeva ees, millel asus muumia, sõitis väiksemal laeval üks surnu meessoost sugulastest, kes valjusti hüüdis tüürimehele: “Pööra läände, õiglaste maa pole. Naised laeval nutavad väga. Rahus lääne poole. Tule rahus, sa ülistatu. Kui päev on saanud igavikuks, näeme sind taas. Vaata, sa lähed sellele maale, mis inimesed segab”.
Vastavalt surnu sugulaste tähtsusele ja hulgale osales protsessioonis rohkem või vähem laevu. Neli härga vedasid lamedapõhjalise laeva, millel asus muumiasark, teisel kaldal veest välja ja lohistasid selle matmispaika, “et ta seltsiks isade ja emadega ning et surnuteriigi valitsejad ütleksid talle tere tulemast ”. Paistab, et haua ääres läbi viidud tseremoonia, mis sümboliseeris Ra-Osirise öist rännakut, oli lausa teatraalne. Retsiteeriti kohustuslike palveid ja suitsutati viirukit. Lahkunu sugulased kaeblesid valjusti, abiks elukutselised leinalised, kes itkesid läbilõikavalt, kui rongkäik lähenes pikkamisi hauale ehk mastabale, millest sai muumia viimne puhkepaik. Matuserituaali tähtsaim isik oli preester , keda kutsuti semiks. Kui matuserong saabus, lebas sem nagu muumiagi sidemetesse mähitult hauas. Kolm meest pidid semi äratama, et too juhiks pikalevenivat tseremooniat. Kui jõuti pika haudehitise ukseni, võeti surnukeha kirstust ning jumal Anubist sümboliseeriva šaakalimaskiga preester tõstis ta mastaba seina najale püsti. Seejärel asus sem läbi viima tähtsat suu ja silmade avamise rituaali. Paljude maagiliste loitsude ning märkide saatel avati konksu abil surnu suu (teiste allikate järgi kasutas preester selleks oma väikest sõrme). Selle tavaga seoses loodi ka teos pealkirjaga “Suu avamise raamat”. “Suu avamine ” oli kõige tähtsam matusetseremoonia osa muumia ettevalmistamisel. Lahkunu perekond luges palveid, samal ajal kui preester piserdas vett ja kasutas erilisi instrumente, et puudutada muumia suud : roosakast ränikivist konksu, hallikasrohelisest kivist nuga , vaase, väikesi kivist nuge, võideid, õlisid jpm. Ilma selle rituaalita ei saanud surnu teises ilmas süüa, juua, rääkida ega liikuda . Viimaks lasti kirst koos muumiaga pika köie abil hauda, kus hauakaevajad selle vastu võtsid.
Hauatagune elu ja Osirise kohus.
Hauatagust maailma kujutlesid egiptlased endile Ialu pühade väljade näol (Iaru/Jalu – õiglaste/vagade väljad), kust voolab läbi maa-alune Niilus, mida mööda sõidavad oma laevades päikesejumal Ra ja teised taevatähed. Nagu Niilus oli Egiptuses ainukeseks teeks , nii liiguvad ka taevatähed, päike ja kuu mööda maa-alust Niilust. Vastavalt öötundide arvule oli kogu allilm jaotatud kaheteistkümnesse ossa . Sattunud Ialu väljade ühte ossa, võis surnu iga ööpäev ühe tunni jooksul palest palgesse näha päikesejumal Rad ja koos teiste surnutega tõmmata tema laeva köit. Seal, Ialu väljadel, tegeles surnu samade asjadega, millega ta oli harjunud oma elus: haris põldu, külvas nisu, lõikas ja peksis vilja. Kuid kõige raskemat tööd – põldude niisutamist – ei olnud tarvis teha: hauatagustel põldudel on lõpmata palju kanaleid ja nisu kasvab seal kõrgemaks inimestest. Inimesed võisid vabaneda töödest Ialu väljadel. Siin tuli appi maagia . Valmistati väikesed inimkujukesed, kel oli viljakott seljas ja kõblas käes. Kujukestele kirjutati maagilised valemid, mis panid nad surnu asemel tööle. Need kujukesed olid tema toitjad, nad asusid surnu kutsel põldudel tööle; sellerärast nimetati neid “ušebtideks” (või ušaubti/ušabtiu/šabti), s.o. vastajaks. Need kujutasid mitmesuguste elukutsete esindajaid. Et sealpoolses maailmas tööst vabaneda, oli vaja omada suurel hulgal sääraseid ušebtisid. Nende arv ulatus mõnikord kümnetesse ja isegi sadadesse. Nad mahutati erilistesse kastidesse ja asetati samuti hauakambrisse. Vaesemad inimesed, kes ei jaksanud omandada vajalikku hulka ušebtisid, rahuldasid mõttega, et Ialu põldudel töötada on siiski kergem, kui siin maailmas. Egiptlased uskusid, et surnud jumala ülestõusmine tagas surnud inimese ülestõusmine. Nii leiame me juba püramiiditekstides väga selgest väljendatud mõtte jumala ja inimese saatuse seosest: “Kui elab Osiris, siis ka tema (s.o. surnu) saab elama. Kui ei surnud Osiris, siis ei sure ka tema. Kui ei hukkunud Osiris, siis ei hukku ka tema”. Egiptuse uskumuste kohaselt tähendas hauatagune elu mitte ainult hinge, vaid ka ihu ülestõusmist. Egiptuse tekstidest loeme: “Sa elad uuesti ja sinu hing ei lahku sinu ihust... Sulle antakse sinu silmad, et näha, ja sinu kõrvad, et kuulda kõnet. Sinu huuled räägivad, sinu jalad sammuvad, sinu käed liiguvad sinu jaoks. Sinu ihu kasvab ja sa tunned ennast tervena kõigis oma liikmeis. Sul on sinu süda. Sa tõused taevasse ja saad roogasid surnutejumalalt ja ohvreid nekropoli valitsejalt”. Juba varasel ajal oli levinud Egiptuses usk Osirise saatuse ülekandumisest kuninga saatusele . Kui Osiris suri ja uuesti elustus, siis sureb ja elustub uuesti ka kuningas. Elades oli ta, nagu Osiris, kuningas elavate üle, pärast surma aga sai ta, samuti nagu Osiriski, kuningaks surnute üle, aga tema järeltulija, otsekui Horos, astus tema troonile. Kuningate surnutekultus leidis oma kirjaliku avalduse juba “Püramiiditekstides”. Need tekstid kirjutati V dünastia lõpu ja VI dünastia alguse kuningate püramiidide seintele . Keskmise Riigile ülemineku ajal hakkas ühes nomoste kohaliku ülikkonna ja “tugevate väikeste” kasvamisega laialdaselt levima usk Osirise ja inimese saatuse samasusest, ja hauatagusest elust rääkiv kirjandus hakkas siirduma kuninga püramiidide seintelt ülikate puusarkofaagide külgedele. Hiljem, kui Uues Riigis esile kerkib “väikeste” (nemhu) kiht, kandub surnute eest hoolitsemise rituaal üle ka nendele. Teatavais tingimusis võis iga egiptlane saada Osirise taoliseks. Tekstid kantakse papüürusrullidele, mis pandi hauakambrisse kaasa. Kujutlus Osirise kohtust peegeldus Uues Riigis omapäraselt niinimetatud “Surnute raamatus”. See raamat sisaldab kuni kakssada eri peatükki, mis osutavad arvukaiks valemeiks ja palveiks ning loitsudeks nende takistuste vastu, millele võib sattuda surnu oma teekonnal jumalate kohtu ette. Mitmed nendest peatükkidest ulatavad tagasi “Püramiiditekstidesse” ja “Sargatekstidesse”. “Surnute raamatu” abiga ületab surnu kõik takistused ja jõuab “Mõlemapoolse tõe” saali, kus troonil istub Osiris ise. Tema kõrval on 42 nuga viibutavat deemonit. Nende nimed on Tulisilm, Varjuõgija, Verejooja jmt. Igaüks neist märgib ühte 42 võimalikust patust. Surnu asi on tõendada, et ta pole teinud ühtki pattu . Siis ei ründa teda ka ükski 42 deemonist. Surnult võeti rinnust süda ja asetati saalis seisvale kaalule. Selle kaalu teise kaussi asetati tõe sümbol, jumalanna Maati kujuke või selle sümbol – jaanalinnusulg. Inimese teod ei tohtinud olla sulest raskemad . Kaalub – jumal Anubis. Õigeksmõistmise korral omandas surnu õiguse astuda Ialu pühadele väljadele, kui ta aga oli patune , siis sõi tema koletis Ammi , kes varitses oma ohvrit (Anubis viskas kõlbmatud südamed Ammitile, “surnute õgijale”, kes istus kaalude juures ja ootas patuseid südameid). Sellisel juhul kaotas inimene jäädavalt võimaluse jätkata elu, isegi hauataguses maailmas.

EGIPTUSE KEEL JA KIRI, HIEROGLÜÜFID

Egiptuse keel jaguneb loomulikult ajaloolistesse järkudesse. Aga mitte täpselt. Need on vanaegiptuse keel, kesk-, uusegiptuse (või teiste traditsiooni järgi, hilisegiptuse) keel, ja demootiline (variant – kopti keel). Meie varaseimad teadmised egiptuse keele kohta pärinevad iidsetest esimese dünastia aegsetest raidkirjadest. Sealt edasi võib keele tõusu ning langust jälgida templitest, mälestistelt ja papüürustelt leitud erinevate kirjutiste järgi kuni 11-12.sajandini meie ajal, millal egiptuse kirjanduses võitis araabia keel, pärast mida eksisteerib kopti keel peamiselt kultuse keelena (viimane “emakeelt” kõnelev kopt elas umbes 17.sajandi lõpul). Elavast keelest, mis seisis lahus puhtalt kirjanduslikust, hieroglüüfidest koosnevast raidkirjast, annavad meile kõige tõepärasema pildi säilinud rahvajutud, kirjad ning äridokumendid, kus kirjutajad lähtusid loomulikult kaasaegsest keelevormist, paljastades nõnda keeles toimuvaid muutusi.
Vanaegiptuse keel oli kasutusel Vana Riigi ajal. Nagu raidkirjadest näha, pakkus ta hilisemale ajajärgule kirjanduslikku eeskuju. Ehkki selle põhijooned säilisid, pidid moodsama kõne muutuvad vormid seda paratamatult mõjutama. Varasemad meile teada-olevad näited on esimese ja teise dünastia aega kuuluvad raidkirjad ( steelid , annaalide tahvlikesed, pitserid napi teate või pealkirjaga) mis on siiski liiga lühikesed, et anda täpsemat ülevaadet antud perioodi keelest ja kõnest. Järgneb hulk raidkirju ning mõned kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda dünastia aegses keeles kirja pandud ajaloolised tekstid. Selle ajajärgu kirjutised moodustavad mahukaima osa viienda dünastia lõpul või kuuenda dünastia ajal rajatud püramiididesse jäädvustatud arvukad rituaalsed tekstid ning loitsud .
Keskegiptuse keele kasutamine toimus Keskmise Riigi ajal. Allikad: sargatekstid (vanemad – esimesel vaheperioodil, ja nooremad – Keskmise Riigi ajal), “Kahe tee raamat” (teisepoolsuse vanim kartograafiline kirjeldus).
Uusegiptuse / hilisegiptuse keel. Allikad: Surnuteraamat, “Teisepoolsuse juhid” (Päikese öine sõit läbi maailma), rohkete hümnide ja palvete üleskirjutamine.
Demootilist keelt kasutati Kesk- ja uus/hilisegiptuse keelele vastavalt Keskmise, Uue ja Hilise Riigi ajal ning need olid üsna lähedal rahva igapäevakeelele. Antud keeltes on tänapäevani säilinud kaheteistkümnendast dünastiast kuni Uue Riigi alguseni loodud kirjutised: jutud, kirjad ja äridokumendid, kõik hieraatilises kirjas papüürusele üles tähendatud. Etioopia ja Saiidide perioodi vulgaarset murret tähendati üles demootilises ehk rahvakirjas. See kujunes välja umbes 8. sajandi ja levis laialt kuni 5. sajandini pKr.
Kopti keel on egiptuse keele viimane esinemiskuju (araabia keeles “El Kubt” – Egiptus või egiptlane). Kopti keelt kirjutati kreeka tähestiku tähtedega ning see on ühtlasi ainus egiptuse keele arengujärk, kus ortograafia annab hääldusest selge pildi. Et väljendada egiptuse keelele omaseid häälikuid, lisati kreeka kirjatähtedele kuus demootilist kirjast pärit tähte. See, koos kreeka transkriptsiooniga egiptuse nimedest ja sõnadest, on siiani ainus võimalus mõista mingilgi määral egiptuse keele õiget vokalisatsiooni. Säärase jätkuva teadmatuse üks põhjusi on asjaolu, et egiptuse kirjasüsteem annab üksnes sõnade konsonantidest koosneva karkassi, jätab tihti välja semikonsonandid (poolkonsonandid) ning ei märgi kunagi ära sõnasiseseid täishäälikumuutusi.
Kiri.
Egiptuse iidne kirjasüsteem näib kõigi olemasolevate tõendite põhjal olevat puhtalt kohalikku päritolu. Nii selle tõus, arenemine kui ka lõplik väljasuremine on jälgitavad eelkõige Niiluse orus, kuigi see jõudis kaheksateistkümnenda dünastia ajal
Hieroglüüfid (hieros – “püha”, glypho – “sisse lõikama”, termini autoriks peetakse Clemens Aleksandriast. “Grammata hieroglyfika”, eristamiseks “grammata hieratika” – papüürusel kursiiviga kirjutatud tekstid) on vanaegiptuse piltkiri, oli kasutusel III aastatuhande algusest eKr ligikaudu kolmanda sajandi alguseni pKr. Algselt tähistas iga pilt tervet sõna, hiljem loodi märke ka silpide ja konsonantide jaoks; vokaale ei tähistatud. Argitarbeks tekkisid lihtsustatud hieroglüüfidega kirjad: hieraatiline kiri (hieratikos – “preesterlik”), mida kasutatakse peamiselt usutekstide kirjapanekuks, ja demootiline ( demos – “rahvas”), milles kirjutati peamiselt rahvakeelsed tekstid. Hellenismi ajal kujunes kreeka tähestikust ja sellele lisatud mõnest demootilist märgist kopti kiri (sai nime ristiusuliste egiptlaste – koptide – järgi).
Hieroglüüfkiri kujutas endast algselt lihtsalt piltkirja , ent esimese dünastia aegsetel raidkirjadel, mis on varaseimad meile teadaolevad tekstid, on see juba muutunud keerukamaks. Kiri tegi läbi mõningaid muutusi, kuid selle lõplik kuju jäi põhimõtteliselt samaks neljandast dünastiast kuni oma hääbumiseni 4.sajandil m.a.j.
Vana-Egiptuse kiri on nn. sõnalis-silbiline kiri. On kahte sorti kirjamärke: foneetilisi, mis tähistavad häälikuid, ja ideograafilisi, mis tähistavad mõisteid. Foneetilised kirjamärgid jagunevad omakorda kaheks, alfabeetilisteks ja süllaabilisteks (silbilisteks). Ideograafilised kirjamärgid kujutavad kõnesolevat objekti pildi abil ning järgnevad foneetiliselt ülestähendatud sõnadele kui “determinatiivid” või objekti esindavad sümbolid. Ka neid on kahte tüüpi: üldised, mis määratlevad liiki, ja spetsiifilised , mis määratlevad konkreetset objekti. Teksti paigutuses ei ole mingeid kindlaid reegleid. Seda loetakse kas paremalt vasakule, vasakult paremale või tulpade kaupa, alustades sellest küljest, mille poole on suunatud linnu- või loomakujuliste kirjamärkide pead. Õigupoolest peaks tekst kulgema horisontaalselt ning paremalt vasakule. Raidkirjades lähevad märgiread vasakult paremale või paigutatakse tulpadesse vist dekoratiivsetel kaalutlustel . Kasutusel oli umbes viissada kirjamärki.
Hieraatilist kirja kasutati alates V dünastiast. See oli üsna lähedane hieroglüüfkirjale, kuid Keskmise Riigi ajaks sarnasus kadus. Kahekümne kuuenda dünastia ajal valitsenud kaubanduslik ajajärk tõi igapäevakasutusse demootilise kirjavormi ning sellest peale kasutati hieraatilist kirja papüürustel olevate religioossete ja traditsiooniliste tekstide ümberkirjutamiseks. Mõne aja pärast oskasid hieraatilist kirja lugeda üksnes õpetlased, sest alati, kui ptolemaioste ajastul avalikku kohta paigutatud steelile mõni kuninglik määrus jäädvustati, tehti seda ka demootilises kirjas.
Vana-Egiptuse hieroglüüfilisi raidkirju tunti Euroopas ammust ajast. Juba Rooma keisrid vedasid oma pealinna ilustamiseks Egiptusest välja monumentaalseid mälestusmärke. Hieroglüüfidega kaetud egiptuse obeliskid seisid Rooma ja Konstantinoopoli väljakuil, kuid raidkirjade lugemine oli unustatud: neljanda sajandi lõpul pKr suri egiptlane Horapollon, kes veel tundis egiptuse keelt ja kirjutas hieroglüüfide üle traktaadi. Ta pidas egiptuse kirjamärke ideograafilisteks; see oli aga ainult teatava määrani õige tolle hilisaja kohta, mil elas Horapollon, kuid hiljem viis see seisukoht uurijad egiptuse hieroglüüfide iseloomu tõlgendamisel valeteele.
Hieroglüüfide lugemise esimesed katsed kuuluvad seitsmeteistkümne sajandi õpetatud sinoloogile jesuiit Athanasius Kircherile. Toetudes oma hiina keele tundmisele ja Horapolloni traktaadile, pidas Kircher kõiki egiptuse kirjamärke ideogrammideks. Ta püüdis raidkirjadest välja lugeda filosoofilisi sententse, sest ikka veel olid elus klassikaliste autorite traditsioonid, kes nägid Egiptuses kõrge tarkuse maad. Nii näiteks tõlkis Kircher ühelt raidkirjalt kahekümne kuuenda dünastia vaarao Uah-ib-re nime (Uahibra – Psammetih I.), omistades märkidele sümboolse tähenduse, järgmisel viisil: “ Jumaliku Osirise heateod tuleb saavutada pühalike tseremooniate ja rea geeniuste kaudu, et oleksid saavutatud Niiluse heateod”. Muidugi olid sellised fantastilised tõlked kaugel teaduslikest tõlgetest. Ka Kircheri meetodit ennast ei saa pidada teaduslikuks, sest seda meetodit kasutades võis hieroglüüfe lugeda igaüks, andes neile mis tahes tähenduse. Kuid ikkagi juhtis Kircher õpetlaste tähelepanu Egiptuse muinsustele, äratas nende vastu huvi. Ta rõhutas kopti keele uurimise vajadust, sest see keel on vana-egiptuse keele otsene järeltulija, ning asus esimesena seda uurima .
Rosette ´i kivi. Tõeliselt teadusliku aluse sai hieroglüüfide deshifreerimine alles siis, kui uurijad said oma kasutusele Rosette’i bilingvilise kivi (kaksikkeelse – vana-egiptuse ja vana-kreeka – raidkirja). 1798 . aastal sõitis Napoleon oma sõduritega Egiptusse. See oli sõjaretk, aga Napoleon vedas endaga Egiptusesse kaasa tervet hulka teadlasi (ajaloolasi, arheolooge) ja kunstnikke. See oli teaduslik komisjon . Õpetlased suutsid palju korda saata; nende töö tulemused on kirjas mitmeköitelises raamatus “Description de l’’Egypte”. Lisaks kogusid nad suure hulga muinasesemeid, mis jõudsid 1801.aastal Inglismaa valdusse, muude asjade seas ka kuulus Rosette’i kivi, mis sai võtmeks egiptuse hieroglüüfkirja lahendamisel. Rosette on küla Alam-Egiptuses, Aleksandria lähedal, praegu – linn Rashid. 1799.a. leidsid prantsuse sõdurid sellel linna juures kaeviku kaevamisel suure raidkirjadega basaldist kiviplaadi. Kivi ülemises osas oli hieroglüüfiline tekst, sellest allpool seisis raidkiri demootilises kirjas ja päris all asetses kreekakeelne raidkiri. Raidkiri koosnes neljateistkümnest hieroglüüfireast, kolmekümne kahest demootilise kirja reast ja viiekümne neljast kreekakeelsest kirjareast. Kreeka tekstist selgus, et Rosette’i kivi kuulub Ptolemaios V (Epiphanese) aega ja sisaldab preestrite pühenduse vaaraole (196 a.). Viies Ptolemaios oli just saanud kuningaks ja nautis ülimat armastust, sest oli mõistnud preestritele seni puudunud maksud , avanud templite kassadele uued sissetulekuallikad ning kindlustatud templid eriliste kaitseabinõudega sõja puhuks. Ptolemaios V tegi jumalikustatud Apisele ja Mnevis-härjale suuremaid kingitusi, kui Egiptuse kuningatel oli seni tavaks olnud. Kõik see andis preestritele põhjust lasta talle välja raiuda mainitud kivi pealkirjaga:
“ Igavesti elav Ptolemaios, keda armastab Ptah, Epiphanese (epifanes – kuulus, nimekas), Eucharistose (õnnistusrikas) jumal, kuningas Ptolemaiose ja kuninganna Arsinoe ning Philopatori jumalate poeg, kes on palju head teinud templitele ja nende elanikele ning kõigile, kes on tema valitsemise all, mil ta on jumal ning jumalanna poeg, kes on võrdne Horosega, Isise ja Osirise pojaga, kes tema isa kaitses”.
Rosette’i kivi asub 1801 aastast Londonis Briti muuseumis. Kogu õpetatud maailm taipas kohe Rosette’i kivi määratut tähtsust. Kuid kõik katsed lugeda egiptuse hieroglüüfe ebaõnnestusid. Selle ülesande lahendamine õnnestus noorel prantsuse õpetlasel Champollionil 1822.aastal. Jean-François Champollion (1790- 1832 ) oli üheteistaastane, kui ta otsustas Rosette’i kivil olevad tundmatud kirjamärgid deshifreerida (1801). Ta oli haruldaselt andekas ja tundis hulga keeli: peale klassikaliste keelte uuris ta vanaheebrea, araabia ja kopti keelt. Kui Champollion 1807.aastal seitsmeteistaastaselt kooli lõpetas ja Teaduste Akadeemiasse astus, tegeles ta kopti keele, hieraatika arengu ja sellest lähtuva demootikaga. Ta avastas kopti keeltega võrdlemisel, et hieroglüüfid andsid edasi kaheksat isikulist asesõna, mis vastasid analoogilistele häälikumärkidele. Sellest võis järeldada, et hieroglüüfid ei koosne üksnes sümbolitest. Champollion loetles Rosette’i kivil 486 kreeka sõna, ent 1419 hieroglüüfi. Vaaraode nimed ja ka teised pärisnimed pidid oletatavasti kõlama kolmes keeles ühtmoodi. Champollion alustas lugemist kuningate nimedest, mida oli kõige kergem määrata, sest need piirati ovaalse raamiga , kartushshiga. Champollion järeldas õieti, et selline nimi nagu Ptolemaios peab olema kirjutatud tähtmärkidega, sest see oli Egiptusele võõrnimi. Champollion vastandas Ptolemaiose nime esimese tähe P – esimesele hieroglüüfile, T – teisele hieroglüüfile, O – kolmandale hieroglüüfile, L – lõvi kujutusele, M – viiendale hieroglüüfile. E jaoks ei leidnud ta ekvivalenti, sest viiele kreeka tähele vastas ainult neli hieroglüüfi. Näis, et egiptlased kirjutasid mitte “Ptolemaios”, vaid “Ptolmais”, st. mõned täishäälikud olid egiptuse kirjas märkimata, nagu semiidi keelte kirjas. Inglise loodusuurija Thomas Young deshifreeris samuti sagedasima korduse tõttu tekstis nime Ptolemaios aastal1818. Kuid seni kui asi seisnes ainult ühe nime deshifreerimises, võis alati kahelda lugemise täpsuses. Siin tuli Champollionile appi õnnelik juhus. Filai saarelt leiti 1815.a. teine raidkiri, millel oli peale Ptolemaiose nime ka Kleopatra nimi. Champollion lasi valmistada jooniskoopiad obeliskist, mille kreeka kirjeldustest ta luges välja Kleopatra nime sagedase kordumise, määras tähed L, P ja T, mis tulid ette ka nimes Ptolemaios, ja saj sellega teada, et sümbolid ei tähistagi üksikuid sõnu, vaid hoopis vokaale. L-i ees olev sümbol sõnas “Kleopatra” pidi seega olema kas K või C. Kui Champollion sai 14 septembril 1822 Egiptusest mitu vaaraokartushshi, deshifreeris ta kaks neist hoobilt: Ramses ja Thutmosis. Kopti keele tundmine võimaldas tal lugeda mõned egiptusekeelsed sõnad. 27. septembril 1822 teatas Champollion oma avastusest Pariisi Akadeemias . Seda päeva loetakse uue teaduse, egüptoloogia sünnipäevaks. Champollioni nimetati egüptoloogia professoriks ja saadeti 1828. Aastal teaduse teenistusse Egiptusesse. Tema ja itaalia professor Ippolito Rosselini juhatasid seal teadusekspeditsiooni. Champollion suri pärast Egiptusest naasmist. Tema teosed: Précis du système hieroglyphique de anciens Égyptiens... Paris , 1824. Esimene egiptuse keele grammatika ilmus 1836. Egiptuse keele sõnastik – 1841.
Champollioni töö otsesteks jätkajateks olid Richard Lepsius ja Heinrich Brugsch. R.Lepsius tegi kindlaks egiptuse kirjas peale tähtmärkide ja determinatiivide ka kaksik- ja kolmikkonsonantide märgid. Ta tegeles egiptuse kronoloogia, ajaloo ja kunstilooga. H.Brugsch, kes alustas demootilise kirja lugemist ja koostas tolle aja kohta hea egiptuse keele sõnastiku, avaldas suurel hulgal teatmeraamatuid, mis sisaldasid kokkuvõtteid tol ajal tuntud materjalist. Egiptuse keele alal on teinud palju prantslased Emmanuel de Rougé ja Francois Chabas, kes tegelesid hieraatikaga. Egiptuse hieroglüüfide esimese täiusliku nimestiku (või loetelu ) koostas Samuel Birch (Inglismaa). Teised kuulsad egüptoloogid: sakslased A.Erman (avaldas egiptuse keele grammatika ja hiljem Uue Riigi keele grammatika, ta oli Berliini egüptoloogide programmi juhiks: “ Thesaurus lingue Aegypticae” ), ja K.Sethe, , inglased A.Gardiner ja W.Petrie Flinders. Prantslane Francois Mariette rajas Kairo Muuseumi (19.s. keskpaiku), selle muuseumi direktor Gaston Maspéro, venelased : V.S.Golenischev (Kairo egüptoloogija kateedri rajaja), B.A.Turaev, tema õpilane V.V.Struve, I.G.Livshic (Champollioni ja egiptuse kirja deshifreerimise ajaloo monograafia autor).

KOKKUVÕTE

Egiptus on kogu maailma kõige salapäraseim paik. Seal oli, on ja jääb rohkem saladusi, kui kogu ülejäänud maailmas kokku. See, kas saladused kunagi paljastatakse, ei, mina ei usu. Kuidas täpselt ehitati püramiidid, miks nad nii ehitati, nende geograafiline asend. Hauakambrid, mastabad. Egiptuse keel ja kiri. Juba vanad egiptlased tundsid matemaatikat ning seda üllatavalt hästi ja oskuslikut. Tunti keemiat, sest mumifitseerimine, ei olnud muud kui keemia. Need inimesed olid targemad, kui meie praegu. Ei ole oluline tehnika, on oluline leidlikus ja oskuslikkus. Egiptlased olid mõlemit. Nagu öeldud, Egiptus on kõige salapärasem paik maailmas ja kindlasti jääbki selleks.

KASUTATUD KIRJANDUS

http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Eg9.ht m
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Eg6.ht m
http://lepo.it.da.ut.ee/~avramets/Eg7.ht m
http://www.google.ee/search?hl=et&q=egiptuse+ajalugu&lr=&aq=7&oq=egiptus
http://et.wikipedia.org/wiki/Vana-Egiptuse_ajalugu
26