Esiajalugu ja arheoloogia alused (0)

 
1
Esiajalugu  
Arheoloogia  kreekakeelsed sõnad archaios – muistne , vana + logos – sõna, teadus. 
Mõistet kasutas esimesena Platon 4. saj eKr, tähistas sellega kogu vana aega, antiiksust. 
Renessansi ajal hakati koguma ja uurima klassikalise antiigi esemeid. 
Tähendus muutus 19. sajandil. Rahvuslik liikumine, uuriti rahvuse ajalugu – tähelepanu 
rahva ajaloole ja muististele. Tähendus muutus arheoloogiliste kaevamiste tulekuga: 
vanema ajaloo uurimine , seotud kaevamistega.   
Arheoloogilised objektid –  muistised  – esiajaloo põhiline allikmaterjal. Uurimisega 
tegeleb arheoloogia e muinasteadus. Uurimise tulemused sõltuvad kasutada olevate 
allikate hulgast, kvaliteedist ja tõlgendamisest. Irdmuistised ja  kinnismuistised . 
Irdmuistised: töö- ja tarbeesemed , relvad, ehted jm, mis on liigutatav, ei ole seotud 
mingi koha külge. Kinnismuistised: nt muistsed ehitised ja nende jäänused, asulakohad , 
matmispaigad , ohvrikohad, fossiilsed põllud. Iga kinnismuistise kohal on inimtegevuse 
tõttu tekkinud kiht, mis sisaldab mitmesuguseid orgaanilisi jäänuseid. Aegade jooksul on 
see jäänud pinnase ja/või teiste ajajärkude ehitiste alla. Kuna selline kiht on tekkinud 
üksnes seal, kus inimesed on kunagi elanud v tegutsenud ning see kajastab tolleaegse 
elukultuuri taset, nim seda kultuurkihiks. See on peamiseks uurimisobjektiks 
arheoloogilistel kaevamistel. Kultuurkihi paksus sõltub muistise iseloomust, selle 
kasutamisperioodi pikkusest ja intensiivsusest. Kultuurkiht võib olla nii ühe- kui ka 
mitmekihiline .  
Arheoloogiline kultuur – kui teatud territooriumi muististe uurimisel on täheldatav 
ühtsus. Ühise alaga seotud muististe rühm, mida ühendab ka samast ajast pärinemine ja 
ühised tunnusjooned.  
Arheoloogia  
Lähedalt seotud antropoloogiaga ja ajalooga . Antropoloogia laiemalt on uurimus 
inimestest, nii inimeste füüsilisest karakteristikutest kui ka mittebioloogilistest 
karakteristikutest, ehk kultuurist. Selles üldises tähenduses mõistetakse kultuuri kui 
teadmisi, uskumusi, moraali, jm oskusi ning kombeid, mida inimene on ühiskonna 
liikmena omandanud .  
 
2
Antropoloogia jaguneb: füüsiline või bioloogiline antropoloogia ja  kultuurantropoloogia  
või sotsiaalantropoloogia. Kultuurantropoloogia haruks loetakse etnograafiat ning 
etnoloogiat.  
Arheoloogiat käsitletakse sellise suhtumisviisi puhul kui kultuurantropoloogia 
minevikuvormi.  
Oluline on materiaalse kultuuri interpreteerimine. Kuidas kasutati mingit eset? Miks on 
mõned kalmed ümmargused ja teised kandilised? Siin kattuvad osaliselt arheoloogia ja 
etnograafia meetodid. Etnoarheoloogia Nagu etnograafidki, elavad arheoloogid 
kaasaegsetes kogukondades. Eesmärgiks on mõista, kuidas traditsioonilised või osaliselt 
traditsioonilised ühiskonnad kasutavad materiaalset kultuuri (nt kuidas nad valmistavad 
tööriistu ja relvi ). 
Arheoloogiat on osa ajaloost kui me mõtleme viimase all kogu inimkonna ajalugu alates 
selle algusest. Ajalooallikad algavad u 3000 eKr. Arheoloogia oluline ka nende 
perioodide uurimisel, mille kohta on kirjalikku materjali.  
Arheoloogia eesmärk – mõista inimkonda – humanitaarteadus. Tegeleb inimkonna 
minevikuga – ajalooline distsipliin . Erineb kirjutatud ajaloo uurimisest, kuigi  kasutab 
kirjalikke allikaid . Leidude tõlgendamine. Kogutakse materjali, viiakse läbi 
eksperimente , sõnastatakse hüpoteese. Seejärel testitakse hüpoteese rohkemate 
andmetega ning kokkuvõtvalt sõnastatakse mingisugune mudel, mis võtab analüüsitud 
andmestikku kõige paremini kokku. Arheoloogiliste uurimistööde juures kasutatakse 
reaalteaduslikke meetodeid (dateerimine radiosüsiniku meetodil, nõukildude sisepinnal 
olevate toidujäänuste uurimine jms). 
Mitmed arheoloogilised  uurimismeetodid . Erinevad meetodid kaugema esiajaloo 
uurimiseks ja uusaja uurimiseks. Erinevad ka eri esiajaloo perioodide uurimismeetodid. 
Lisaks sellised erilised uurimisviisid, mis ei sõltu kronoloogilisest printsiibist. Nt 
keskkonnaarheoloogia. Uuritakse, kuidas inimesed kasutasid taimi ja loomi; kuidas 
mineviku ühiskonnad kohanesid pidevalt muutuva keskkonnaga. Etnoarheoloogia – 
uuritakse, kuidas tänapäeva traditsioonilised ja pooltraditsioonilised kultuurid mingeid 
asju valmistavad, kasutavad ning nendesse suhtuvad; püütakse seda viia minevikku.  
Arheoloogia eesmärgid: Üritatakse rekonstrueerida inimeste eluviise, mõista, kuidas 
inimesed elasid ja kasutasid neid ümbritsevat keskkonda. Otsitakse põhjuseid sellele miks 
 
3
nad elasid just nii, miks nende käitumisest jäid just sellised jäljed, miks nende eluviis ja 
materiaalne kultuur said just selliseks , nagu nad said. Üritatakse põhjendada muutusi. 
Huvi kultuuriliste muutuste protsessi vastu viis omal ajal välja protsessuaalse 
arheoloogia tekkimiseni.  
Arheoloogia kui teaduse areng: on õpitud küsima mõningaid õigeid küsimusi ja 
arendanud mõningaid õigeid meetodeid neile vastamiseks. Arheoloogia ajalugu: ideede, 
teooriate ja minevikuanalüüsi ajalugu: uurimismeetodite arengu ajalugu. Kolme eri 
aspekti vastastikune koosmõju: probleemid, välitöödel tehtud avastused ning 
uurimismeetodid. Arusaam inimkonna minevikust on oma ajastu toodang; ideed, teooriad 
ja uurimismeetodid muutuvad pidevalt. 
Tänapäevase arheoloogia algus oli 19. sajandil. Siis kolm suurt avastust : 1. saadi 
teadlikuks inimkonna suurest vanusest; 2. Darwini evolutsiooniteooria ; 3. kolmeperioodi 
süsteemi kasutuselevõtmine materiaalse kultuuri korrastamiseks.  
Muistiseliigid 
1.   Elukohad : asulakohad, linnamäed, linnad. Info inimeste igapäevase elu kohta. 
2.  Matmispaigad: matmisviisid , kalmetüübid. Maahauad; haudehitised.  
3.  Majandusliku tegevusega seotud muistised (nt kaevandused , fossiilsed põllud). 
4.  Kultuslikud muistised  
5.  Liiklusega seotud muistised   
6.  Peit- ja aardeleiud 
Dateerimine 
Suhteline e relatiivne  ja absoluutne kronoloogia. Absoluutne kronoloogia võimaldab 
leitud eseme v muistise kindlalt mingisse aega dateerida. Suhteline e relatiivne 
kronoloogia tähendab seda, et mingi objekti saab paika panna teiste objektide kaudu. 
Relatiivne kronoloogia tuleb välja ka näiteks kultuurkihis: vanem ese, on allpool, noorem 
aga ülevalpool. Sellist kihtide järgi vanuse määramist nimetatakse stratigraafiliseks 
meetodiks . Selle meetodi puhul tuleb arvestada, et varasem kultuurkiht võib olla segatud . 
Relatiivse kronoloogia alla kuulub ka tüpoloogiline meetod (Oscar Montelius ).  
Arheoloogilised esemeleiud on jagatud liikidesse: nt relvad, tööriistad, ehted, millest 
igaüks omakorda jaguneb all-liikideks: nt mõõgad, odad jne. Esemeliigid omakorda 
jagatakse valmistusmaterjali alusel. Lisaks kuulub iga ese omasuguste seas teatud 
 
4
kindlasse arengujärku kajastades oma aja tehnilisi oskusi, maitset ja stiili. Esemete 
seeriad, mis on valmistatud ühest materjalist, jagatakse kindlate välistunnuste alusel 
tüüpideks – tüpoloogiline sari. Analüüsitakse muutusi eseme kujus. Ideaalse tüpoloogilise 
sarja puhul on igal esemetüübil mõningaid ühiseid tunnuseid nii talle eelneva kui 
järgneva tüübiga.  
 
Dendrokronoloogia  Põhineb puidu aastaringide määramisel. Sõltuvalt looduslikest 
tingimustest kujunevad puudel igal aastal kasvuperioodil mõjutajad (niiskus, soojus , 
valgus), mis on ühesugused suurtel aladel ning mõjutavad ühtemoodi seal kasvavaid 
puid. Nii langevad ühe puuliigi puudel kasvu kõikumised samas ajavahemikus kokku. 
Seda seaduspära arvestades ning kõrvutades puu aastaringide kasvu kõverat vastava 
ajajärgu meteoroloogilise skaalaga, on võimalik kindlaks määrata, mitu aastat varem või 
hiljem on vastav puu teiste suhtes maha raiutud. Selle kindlakstegemiseks saetakse 
avastatud puitehitise, sillutise vms küljest õhuke ketas , tehakse kindlaks puu kasvuringide 
iseloom ja hulk ning olemasolevate näidiste alusel määratakse kogu muistise suhteline 
vanus. Absoluutne dateering saadakse juhul, kui üks või mitu näidist õnnestub täpselt 
dateerida. See õnnestub juhul, kui on säilinud ka koorealuse kambiumikihi all olev 
viimane aastaring . Meetodi kasutamiseks on vajalik dendrokronoloogilise skaala loomine 
põhimõttel tänapäevast minevikku.  
Levinuim dateerimismeetod: radiosüsiniku e 14C meetod. Väljatöötajaks USA keemik  
Willard Libby 1949. a. Kosmilise kiirguse mõjul tekib radiosüsinik 14C, atmosfääris see 
laguneb süsinikdioksiidiks. Taimed imavad seda fotosünteesi kaudu ning teised 
elusolendid saavad seda süües taimi ning loomi, kellesse seda on juba ladestunud. 
Ladestumine lõppeb siis, kui taim või loom  sureb . Pärast surma hakkab luudesse 
ladestunud radiosüsiniku hulk väga aeglaselt lagunema . Kogus väheneb poole võrra 5730 
aastaga. 23 000 aasta möödudes on ainult 1/16 algsest radiosüsiniku hulgast säilinud. 
Mitmete kaevamistel leitud materjalide (nt luud , süsi, puit) puhul võib kindlaks määrata 
14C sisalduse nendes ja kindlaks teha, millal orgaaniline materjal (st loom, inimene, 
taim) oma eksistentsi lõpetas.  
Aja jooksul selgus, et kõik  proovid ei sobi omavahel. See tulenes eeldusest, et 
radiosüsiniku hulk atmosfääris on kogu aeg ühesugune olnud. Tegelikult radiosüsiniku 
 
5
hulk on varieerunud, tulenevalt maa magnetvälja muutustest. See selgus 
dendrokronoloogia kasutamisel ning just dendrokronoloogia pakkus välja ka võimaluse 
radiosüsiniku dateeringute parandamiseks. Radiosüsiniku dateeringud, mida võrreldi 
puuringidega näitasid, et enne aastat 1000 eKr olevad 14C dateeringud olid liiga noored 
tegelike kalendriaastatega võrreldes. St enne aastat 1000 eKr kasvanud puud (ja kõik 
teised elusolendid koos nendega) said suurema koguse radiosüsiniku osaliseks , kui 
praegu. Dendroparandus võimaldab määrata muistise vanust täpsemalt – 14C 
dateeringute kalibreerimist.  
Arheo- ehk paleomagnetiline  meetod võimaldab dateerida põletatud savist esemeid. Iga 
maagiliik, sh savi, sisaldab rauamagneti olluseid. Savi kuumutamisel 670°C tema 
magnetilisus kaob, jahtumisel tekib aga uuesti ning on nüüd juba vastav Maa 
geomagnetilisele väljale, mis savieseme jahtumise momendil eksisteeris. Maa magnetväli 
on pidevas muutumises. Määrates magnetjoonte suuna jahtunud savinäidises ning teades 
Maa magnetvälja suunda ja pingekõverat, on võimalik dateerida ka vastavat eset. 
Termoluminessentsmeetod Meetodi põhineb esemetesseladestunud kiirguse määramisel. 
Nimelt sisaldavad kristallilise struktuuriga materjalid (nt keraamika ) väikeseid koguseid 
radioaktiivseid elemente. Kui materjali, nt savinõud, kuumutada toidutegemise käigus üle 
550°C, siis sellesse talletunud kiirgus vallandub ja kaob. Kui nõu jälle jahtub, siis hakkab 
sellesse taas kiirgus kogunema. Katsetega võidakse kindlaks teha, millal ese on viimati 
kuumutatud ehk millal sellesse kogunenud energia on viimati nullitud. Ese kuumutatakse 
laboris ja mõõdetakse sellest vabanev energia hulk.  
Skandinaavias võeti 19. sajandi lõpul kasutusele viirsavimeetod. Viimasel jääajal olid 
savikihid ladestunud jääserva lähedal olnud järvedesse jää sulamisel. Kihid erinesid igal 
aastal: paks kiht tulenes soojast aastast kui jää rohkem  sulas , õhuke savikiht ladestus  
külmemal aastal. Mõõtes neid paksusi ja võrreldes neid lähedaste alade analoogiliste 
savikihtidega, oli võimalik luua järgnevused – üsna sarnane puuringide tekkimisele ja 
lugemisele dendrokronoloogilise meetodi puhul. Esimene geokronoloogiline meetod. 
Ajaliselt ulatub viimaste jääliustike taganemiseni Skandinaaviast u 12 000 aastat tagasi. 
Oli esimene meetod, mis võimaldas suhteliselt täpselt dateerida viimase jääaja lõppu.  
 
6
Arheoloogia ajaloost 
Esimesed kaevamised: Babüloni kuningas Nabunaid 6 saj eKr Sippari linnas. Kaevas 
templis. Leiti selle u 2200 aastat varem paigaldatud nurgakivi jm, mida hiljem  hoiti  
mingis muuseumilaadses kohas.  
Renessansiajastul huvituti kreeka ja rooma antiikkunstist ja arhitektuurist . Nii viidigi juba 
16.–17. saj läbi ka sihilikke kaevamisi. Teaduslik uurimine puudus. See algas alles 18. saj 
II p. Sakslane Johann Joachim  Winckelmann (peetakse klassikalise arheoloogia isaks) 
avaldas siis oma esimese kirja Herculaneumi avastustest. 18. saj II p jätkusid 
väljakaevamised antiiksetel Kreeka ja Rooma objektidel. Olukord muutus 19. saj algul, 
kui tekkima  hakkasid huvid oma maa rahva mineviku vastu. Tekkisid mitmed seltsid ja 
muuseumid , kuhu hakati muistiseid tooma . Üks selliseid muuseume  oli Taanis  
Kopenhagenis, kus töötas  Christian Jurgensen Thomsen (1788–1865). Tema 
ülesandeks oli esemeid näidata ja nende kohta selgitust anda. Selleks üritas ta luua 
olemasolevate leidude hulgas mingit korda. Jagas esiajaloolised asjad kolme rühma 
vastavalt nende materjalile, st kivi- raud- ja pronksasjad eraldi. Põhimõte võeti teiste 
poolt kiirest üle. Thomsenil polnud ajaloo alast haridust ning ta ei pidanud eriti 
kirjutamisest, kuid 1836 aastal avaldas muuseumi kohta näitusejuhi “Põhjamaade 
muististe juht”. Thomsen läks ajalukku kui kolmeperioodi süsteemi rajaja.  
Pärast Thomsenit taanlane  Jens Jacob Worsaae (1821–1885), käis ka kaevamas, sai uusi 
leide . Oli algul Thomseni assistent , hiljem  muuhulgas ka Taani rahvusmuuseumi 
direktor. Teda on kirjeldatud kui esimest professionaalset arheoloogi. Avaldas 22 
aastaselt raamatu, millest sai tema arheoloogilise mõtte peateos. Selles arendas edasi 
Thomseni kolmeperioodi süsteemi ning rakendas seda Euroopa kohta laiemalt. Sai ka 
rohkem materjale selle rakendamiseks Põhja-Euroopas. Reisis peaaegu kogu Euroopas 
ning võrdles sealset materjali. Võrdles seda oma stratigraafilist materjaliga, mis oli 
saadud Taani turbarabadest ja teistelt aladelt . Ta järeldas, et kogu Euroopa tegi 
muinasajal läbi kolmeperioodi süsteemi.   
Prantslane   Jacques Boucher de Perthes (1788–1868). Abbeville tolliametnik ja 
harrastusarheoloog. Just tänu talle oli põhjust loobuda ideest , et maailm loodi 4004. a. 
eKr. Ta leidis üheskoos inimeste primitiivseid kivist tööriistu ja väljasurnud loomade 
luid . See näitas, et inimesed, kes neid tööriistu olid valmistanud, küttisid neid tolleks 
 
7
ajaks juba väljasurnud loomi. 1841 . a avaldas ta veenva tõestusmaterjali seose kohta. 
Väitis, et see osutab inimeste olemasolule juba ammu  enne piiblis mainitud veeuputust. 
Esmalt ei leidnud ta väide kuigi suurt poolehoidu, kuid suhteliselt samal ajal tehti välitöid 
St. Acheulis, mis kinnitasid Boucher de Perthesi oletusi. 1859 . a külastasid teda briti 
juhtivad teadlased, geoloog Joseph Prestwich ja antikvaar John Evans. Nad tutvusid 
Perthesi materjalidega ning veendusid nende ehtsuses. Nende ja järgnevate tööde 
tulemusel hakati mõistma inimkonna suuremat vanust, piiblidaatumit enam ei 
aktsepteeritud vaid hakati pidama  võimalikuks inimkonna esiajaloo olemasolu. Boucher 
de Perthes avaldas mitmeköitelise teose “ Keldi ja uputuseelsed muistised” (1847–1864). 
Selles pani ta aluse paleoliitikumi uurimisele.  
Ilmselt tuntuim  arheoloog oli Heinrich Schliemann (1822–1890), Trooja avastaja. Huvi 
Trooja vastu tekkis tal juba lapsena, kui ta isa  talle kinkis raamatu maailma illustreeritud  
ajaloost. Tegi juba noorena plaane Trooja avastamiseks. Tahtis saada teadlaseks, kuid 
pärast isa sattumist majandusraskustesse pidi koolidest lahkuma . Selleks, et raha teenida, 
tegeles äri ja pangandusega. 1868. aastal läks ta Kreekasse , olles otsustanud, et ta tahab 
tegeleda arheoloogiaga. Otsis Troojat ja teisi muistiseid, mis olid seotud Homerose 
eepostega. Käis Ithaka saarel, otsis sealt  Odysseuse paleed. Koha otsimiseks kasutas 
Homerose tekste ja kohalikke pärimusi. Otsides ja kaevates leidis ta ühest kohast 20 
vaasi , mis olid täidetud tuhaga. Schliemanni arvates oli see inimesetuhk. Leidis samast ka 
ohvrinoa, savist jumalannakujukese ning loomaluid. Oma avastusest kirjutas ta, et on 
täiesti võimalik, et leitud tuhk kuulus Odysseusele, tema naisele ja järglastele. Midagi 
muud ta sealt ei leidnud, siirdus Troojat otsima . Otsides Troojat leidis eepostest teatud 
pidepunkte. Sobis Hissarliki küngas tänapäeva Türgis, mida Schliemann hakkas 
esimesena 1870.-ndatel tõsiselt kaevama . Kaevas ka Mükeenes ja Tirynsis.  
Rootslane  Oscar Montelius (1843–1921) – tüpoloogilise meetodi rajaja ja 
süstematiseerija. Enne teda spekuleeriti esemete olemuse ja kasutusviisi üle. Töötas välja 
tehnika esemete dateerimiseks. Üritas üksikesemeid võrreldes kindlaks teha nende arengu 
ajalugu. 1885. a esitas pronksiaja periodiseeringu (jagas 6 perioodiks ). Põhines 
darvinistlikul arusaamal arengust: esemetüübid arenesid nagu loomaliigid , aja jooksul 
toimus muutusi, mis parandasid esemete omadusi, mõned tunnusjooned aga jäid veel 
tarbetunagi püsima.  
 
8
Uue arheoloogia sünd 
1960.-ndatel uus pöörde arheoloogias. Selleks ajaks oli kuhjunud rahulolematus seniste  
uurimisviiside kohta. Radiosüsiniku meetod oli teinud dateerimise lihtsaks, dateeringu 
andmine ei olnud enam uurimistöö peaeesmärgiks. See oli tähtis, kuid seda sai nüüd teha 
palju lihtsamalt ja tõhusamalt, mistõttu arheoloogile jäi võimalus esitada palju 
nõudlikumaid küsimusi. Traditsiooniline arheoloogia ei seletanud midagi, kui, siis ainult 
rääkides inimeste migratsioonist ning oletatavatest mõjudest – uue arheoloogia 
tekkimine. Uut arheoloogia, ka protsessuaalseks arheoloogiaks – uurimistöös sai 
keskseks protsess, üldistus ning äärmine täpsus, statistika.  
Ameeriklane Lewis Binford, pakkus koos oma kolleegidega välja uusi lähenemisi 
arheoloogilise materjali tõlgendamisele. 1968. ilmus varasemaid artikleid kokku võttev 
teos “Uued perspektiivid arheoloogias”. Seal  väideti, et arheoloogilisel materjalil on 
palju rohkem potentsiaali mineviku ühiskondade sotsiaalsete ja majanduslike aspektide 
uurimisel. Väitsid, et arheoloogiline põhjendus peab olema täpne ning järeldusi tuleb teha 
loogilise argumenteerimise täpsel raamistikul.  Leidsid , et järeldused, mida saab pidada 
kehtivateks, peavad ka arheoloogias olema testitavad. Üritati seletada, mitte üksnes 
kirjeldada ning teha õigeid üldistusi. Nad püüdsid mitte rääkida ühe kultuuri mõjust 
teisele vaid pigem analüüsida kultuuri kui süsteemi, mida võib jagada allsüsteemideks. 
See viis neid toimetuleku ja tehnoloogia uurimisele, samuti ideoloogiliste allsüsteemide, 
kaubanduse jms uurimiseni. Otsisid võimalusi reaalteaduste rakendamises. Kasutati 
kompuutreid, geograafilisi ja matemaatilisi meetodeid. Binford arendas edasi 
etnoarheoloogiat. Oli uurinud Prantsuse keskmise paleoliitikumi muistiseid ning 
proovinud neid tõlgendada. Järeldas, et ainult uurides seda, kuidas tänapäevased kütid-
korilased kasutavad ja viskavad ära luid ja tööriistu, on võimalik mõista neid 
mehhanisme , mis toimisid ka kiviajal. Elas eskimote juures Alaskal, jälgis nende elu-olu. 
Ka uusarheoloogiat hakati kritiseerima, ette heideti inimese kadumist arvude tagant. 
Öeldi, et see on liiga haaratud kohanemise ökoloogiliste aspektidega ja elamise  
puhtkasutuslike ja funktsionaalsete külgede uurimisega. Arenguga kaasnesid taas uued 
suunad ja lähenemisviisid – postprotsessualistid. Rõhutasid muuhulgas mineviku 
ühiskondade kognitiivsete aspektide uurimist . Postprotsessualism on mitmepalgeline. Ian 
Hodder, Michael Shanks, Christopher Tilley, Mark Leone . Arvatakse, et arheoloogia on 
 
9
alati muutuv, sõltub sellest ajast, mil uurimust tehakse. Rohkem tähelepanu ühiskonna 
ideoloogilistele ja sümbolistlikele aspektidele. Materiaalne kultuur on suure tähtsusega 
jõud ühiskonna toimimisel, see tuleneb inimeste teadlikust tegevusest. Esemetel on lisaks 
praktilisele ka vaimne tähendus. Mitmed suunad (neomarksism, kognitiivne arheoloogia 
jne).  
 
Inimese kujunemine ehk antropogenees  
Maailmaruumi vanus on u 20 miljardit aastat, see siiski vaieldav; välja on pakutud  
mitmeid dateeringuid ajavahemikus 7–20 miljardit aastat. Maakera vanus u 4,6 miljardit 
a, elu vanus 3,5 miljardit a. Selgroogsed u 500 miljonit. Imetajate vanus 270 miljonit a. 
Inimkonna vanuseks u 2,6 miljonit a.  
Vanaaegkonna lõpuks oli tekkinud suur algmander Pangaea. Keskaegkonnas see hakkas 
lagunema, kujunema hakkasid tänapäeva mandrid ja ookeanid .  
Suuremast osast varasest perioodist on pilt inimese eellastest ja nende arengust segane, 
leide on vähe ja needki ebakindlad. Inimese kujunemise käik on keeruline, areng ei ole 
toimunud ühte rada pidi. Problemaatiline on ka varaste leidude dateerimine. Varastest 
isenditest leitakse harilikult vaid üksikuid luid, mille põhjal neid isendeid rekonstrueerida 
püütakse. Luid võrreldakse nii inimeste kui loomade omadega. Abi ka 
molekulaarbioloogiast ja geneetikast. Uuritakse kaasaegse inimese geene ja püütakse 
minna ajas tagasi, samaaegselt tegeletakse ka luuleidude geeniuuringutega.  
 
Maakera geokronoloogia  
Geoloogid ja paleontoloogid mõõdavad maakera ja elu vanust miljardites aastates. 
Kasutusel neil oma kalender või ajaarvamine , kus mõõdetakse miljoneid ja kümneid 
miljoneid aastaid – geoloogiline ajaarvamine. Erinevatel geoloogilistel ajastutel olid 
erinevad klimaatilised tingimused ja eluvormid .  
Geoloogiline ajaskaala antakse harilikult vertikaalses tabelis ning seda loetakse alt 
ülespoole, st vanimad ajastud on all ja uuemad ülevalpool.  
Maakera on oma arengus läbinud mitmeid geoloogilisi arenguetappe. Nende põhjal on 
välja töötatud maakera geokronoloogia ehk geoloogiline ajaarvamine.  
 
 
10
V uusaegkond e kainosoikum              65 milj a tagasi           linnud , imetajad, inimene 
IV keskaegkond e mesosoikum            230 milj a tagasi         roomajad  
III vanaaegkond e paleosoikum           570 milj. a tagasi       tekkisid kalad , kahepaiksed  
II  aguaegkond e proterosoikum           2600 milj. a tagasi  
I   ürgaegkond ehk arhaikum                4600 miljonit aastat tagasi 
 
Uusaegkond jaguneb kolmeks: 
I   paleogeen             65–24 milj a tagasi Meredes karbid , teod, korallid , käsnad, 
merisiilikud . Perioodi jooksul ilmusid ka vaalad , hülged ja delfiinid . Maismaal tulid 
nahkhiired. Arenesid mitmesugused maismaaloomad , nt elevandi ja hobuse eellased. 
II neogeen               24–2 milj a tagasi     Neogeeni loomastik sarnanes juba paljuski 
praegusele: ilmusid karud, hüäänid, kaamelid , rebased, koerad , hundid , sead, lambad , 
kaelkirjakud , jõehobud jpt loomad. Ka linnustik oli rikas. Neogeeni lõpul tulid inimlased 
ehk hominiidid . Neogeeni lõpul kliima halvenes, selle tagajärjeks ulatuslik 
mandrijäätumine, mille raskuspunkt langes siiski järgmisesse uusaegkonna etappi ehk 
kvaternaari .  
III kvaternaar          2 miljonit aastat tagasi kuni praegu  Mitu jäätumist e jääajad. Kujunes 
välja tänapäevane elustik.  
 
Uusaegkonna vanem osa e paleogeen jaguneb kolmeks ajastuks : 
1. paleotseen         alg 65 milj a tagasi 
2. eotseen              alg u 55 milj a tagasi 
3. oligotseen         alg u 34 milj a tagasi 
 
Teine periood ehk neogeen jaguneb kaheks: 
1. miotseen           alg u 24 milj a tagasi 
2. pliotseen            alg u 5 milj a tagasi 
 
Kvaternaar jaguneb: 
1. pleistotseen        alg u 2 milj a tagasi     Jääaeg 
2. holotseen            alg u 10 000 a tagasi, jääajajärgne aeg, kestab ka praegu   
 
11
Inimese arenemisega seotud probleemid ja arusaamad 
Inimene kuulub imetajate klassi, hominiidide sugukonda, Homo  perekonda. Inimene 
kuulub esikloomaliste ehk primaatide seltsi. Inimlaste sugukonnas ainult üks liik – 
inimene.  
Primaadid pärinevad ühisest esivanemast umbes 70 miljonit aastat tagasi. Tegid läbi pika 
arengu, mille käigus osa liike suri välja, teised säilusid ja muutusid.  
Inimest teistest primaatidest eristavate bioloogiliste iseärasuste järkjärgulist 
evolutsioonilist arengut nimetatakse hominisatsiooniks. Inimese arengu määrasid 
evolutsioonitegurid : 1. pärilik muutlikkus, 2. geenitriiv, 3. geenisiire , 4. looduslik valik. 
Geenitriivi soodustas inimese eellaste karjaline eluviis ning geenisiirdeid nende ulatuslik 
rändamine uutele aladele .  
Alates 1960.-ndatest on liikidevahelisi geneetilisi erinevusi uuritud immunoloogiliste, 
biokeemiliste ja molekulaargeneetiliste meetoditega. Esimene põhjalikum uurimine 
inimese ja šimpansi sarnasuse üle tehti 1975. a. Valkude primaarstruktuuri keskmine 
erinevus on 1% ja DNA unikaalsete järjestuste erinevus u 2%.  
 
Paleotseenis toimus imetajate lahknemine , kes evolutsioneerusid väga kiiresti. Ilmusid 
esimesed väikest kasvu ahvi eellased (luujäänuseid leitud ka Euroopast). Välja nägid nad 
nagu sabaga poolahvid. Neid peetakse juba primaatideks. U 40–30 miljonit aastat tagasi 
arenesid nad kiiresti. Tegelikult erinesid need väikesed loomad ka ahvidest, kuid nad 
ronisid puude otsas haarates esi ja tagajäsemetega, mis meenutasid inimeste käsi ja jalgu . 
Oligotseeni vältel ilmusid ahvilised ja ahvisarnased primaadid. Neist perekond 
Aegyptopithecus liikmed olid 4–5 kg kaaluvad puu otsas elavad loomad, kelle hambad, 
pea ja saba sarnanesid ahvide omaga . Järgnevatel perioodidel said ahvilised 
märkimisväärse osa maismaa ökosüsteemis.  
Sugukond  inimlased (Hominidae), kuhu kuulub ka inimene, ei arenenud tänapäevastest 
inimahvidest . On võimalik, et mõlemad arenesid iseseisvalt ühest ja samast primitiivsete 
inimahvide sugukonnast .  
Miotseenis, 25–20 milj a tagasi elas Aafrikas mitu primaatidelaadsete liiki. Fossiilsed 
luuleiud: oli kaks sugukonna primaatidelaadseid, mõlemad on võimalikud inimeste ja 
primaatide eellased. Need on drüopiteekused ja ramapiteekused. Neist vanem on 
 
12
Dryopithecus,  elas Aafrikas, Aasias ja Euroopas. Neile oli iseloomulik tänapäeva 
primaatidele sarnane suur aju, kuid nende jäsemete ehitus viitab sellele, et nad elasid puu 
otsas. Drüopiteekused elasid metsas, toitusid taimedest . Drüopiteekuseid oli mitu liiki.  
Üheks alaliigiks oli Proconsul africanus. Tema luid on leitud Ida-Aafrikast esimest korda 
1948. a ( Mary Leakey). Proconsul africanuse keha oli nagu ahvil , hambad sarnanesid 
inimahvide omadele, esines tugev suguline dimorfism ,. Elasid 25–12 miljonit a tagasi. 
Oli arvatavasti šimpansi eelkäija.  
Hilismiotseenis elas Kreekas ouranopithecus (drüopiteekuste hulka kuuluv liik). Tema 
luuleiud u 8 miljonit a vanad. Arvatavasti oli suhteliselt sarnane gorilladega. Türgis ja 
Pakistanis on leitud sivapithecuse luid, samuti u 8 milj a vanad. Oli u šimpansisuurune, 
kuid koljuehituselt sarnanes orangutangile. Hammaste kulumisjälgede põhjal on oletatud, 
et ta sõi pehmeid puuvilju.  
Teine sugukond – ramapithecus,  pärit ka Aafrikast. Elasid u 14–8 miljonit a tagasi. 
Ilmastik siis jahedam, ramapiteekused olid sellega kohanenud. Liikumisviisi kohta 
teatakse vähe; kaal 20–75 kg. Silmahambad lamedad, st toit oli puisem, ilmselt näriti 
juurikaid. Ramapiteekused levisid Aafrikas, Euroopas ja Aasias. Suurim liik nende 
hulgas oli gigantopithecus (luid leitud Indiast ). Tema liikus maad mööda nagu gorilla , 
väiksemad ramapiteekused elasid arvatavasti puude otsas. Liik kadus suhteliselt järsku, 
seda on seotud looduslike muutustega u 8 miljonit aastat tagasi.   
 
Pliotseenis, u 5–6 miljonit a tagasi, ilmusid vanimad hominiidid e inimlased. Neist 
vanim, kellest pole päris täpselt veel teada, kas ta oli juba hominiid või alles 
hominiidilähedane liik, on Sahelanthropus tschadensis. Leid saadi 2001. a Tšaadist, 
Sahara kõrbe lõunaosast (Ahounta Djimdoumalbaye). Luuleiu oletuslik vanus on 6–7 
miljonit a. Tal  palju ahvilikke tunnusjooni (nt väike ajumaht , tugevad kulmumõikad). 
Pole teada, kas nad käisid kahel jalal või mitte. Võimalik, et on šimpanside ja inimeste 
eellane.   
 
Vanimad australopiteekused  
Vanimad kindlad hominiidid – australopiteekused. Olid kahel jalal käivad, säilitasid ka 
palju inimahvidele iseloomulikke jooni. Nende  kolju oli väike ning sarnanes ahvile kuid 
 
13
vaagnaluud ning jäsemeluud olid väga sarnased inimeste omadele. Keskmine ajumaht oli 
gratsiilsetel vormidel u 450cm³ ja 600cm³ robustsetel vormidel. Australopiteekuste 
fossiile on leitud Lõuna- ja Ida-Aafrikast. Vanimad dateeringud 4,5 miljonit a vanad. 
Australopiteekused kadusid u 1 milj a eKr.  
Jagunevad: varased ja hilised australopiteekused. Varased:  Ardipithecus  ramidus, 
Australopithecus anamensis ja  Australopitecus afarensis. 
Hilised: australopithecus africanus, Australopithecus ethiopicus, Australopithecus bosei. 
Australopithecus robustus  
Ardipithecus ramidus  avastati 1992. ja 1993. Leiukoht Aramis Etioopias. Liiginimi 
ramidus tuleneb afarikeelsest sõnast “ramid” ( juur ). Luuleidude vanuseks u 4,4 milj. Neis 
ilmnevad inimlaste ja inimahvide segatunnused, käisid ilmselt kahel jalal. Nende pikkus 
oli u 122 cm ning kaal 40 kg. Elasid metsades või metsastel aladel. Algselt paigutatud 
australopiteekuste hulka (australopithecus ramidus), kuid hilisemad uuringud on 
näidanud, et tal on australopiteekustega võrreldes suured erinevused – hiljem sai uueks 
perekonnanimeks  ardipithecus, sest teda peetakse uude perekonda kuuluvaks. “Ardi” – 
afari keeles põhi või põrand.   
Australopithecus anamensise  vanimad luuleiud saadi 1965. a, rohkem luid alles 1994. 
Leiukoht Kanapoi Keenias. Elas ajavahemikus 4,2–3,9 milj a tagasi. Elukeskkonnaks 
savann või osaliselt metsane ala. Kolju ahvilik, kehaosad selgete hominiidsete 
tunnustega: reie- ja sääreluud on väga sarnased inimeste omadega –  käis kindlasti kahel 
jalal. Kaal 45–60 kg.  
Australopithecus afarensise arvukad leiud pärinevad Ida-Aafrikast Hadarist (Afar) 
Etioopias ja Laetolist Tansaanias . Vanimad leiud 1973. a. Elas 3,9–3,0 (või 4,1–2,9) milj 
a tagasi. Elupaigaks savann või osaliselt metsane ala. Ajukolju maht oli 375–550cm³. 
Nägu nagu ahvil: laup madal, kulmumõikad tugevalt väljaulatuvad. Suured purihambad , 
silmahambad olid väiksemad nüüdisaegsete inimahvide omadest kuid suuremad kui 
inimesel. Alalõua kuju inimese ja inimahvi  vahepealne. Vaagnaluud ja jäsemeluud olid 
sarnased inimesele – oli kahejalgne olend. Suhteliselt pikad ja kõverdunud sõrme- ja 
varbaluud – australopithecus afarensis oli vähemalt osaliselt kohastunud puude otsas 
ronimisega. Pikkus 107–152 cm, kaal 20–60 kg. Esines tugev suguline dimorfism. 
Tuntuim afarensise leid on Etioopiast 1974. a. leitud  Lucy , vanusega u 3,2 milj. Leidjad 
 
14
Donald Johnsoni ja Tom Gray, leiukoht Hadar Etioopias. Saadi 40% ühe isendi luudest. 
Nimi Beatlesite laulust. Lucy oli surres u 25 aastane küps täiskasvanu. Tema pikkus oli u 
107 cm, oli oma liigi kohta väikest kasvu, kaalus u 28 kg. Esimene kindel leid, mis 
tõendas väga varaste kahejalgsete ahvilike ja inimlike tunnustega hominiidide olemasolu.  
Australopithecus afarensisele kuuluvaiks peetakse ka vanimaid teadaolevaid inimlikke 
jalajälgi Maal, nn Laetoli jalajälgi (avastatud 1978. a). Kahe või kolme isiku jäljed. Jäljed 
on u 3,7 milj a vanad ning väga sarnased inimese omadele.  
Üks Australopithecus afarensise leid on tuntud vanima  perekonnana. Leid saadi 1975. a 
Hadarist Etioopias, vanus 3,2 milj a. Leid koosnes 13 erivanuselise isendi luudest.   
 
Hilised  australopiteekused Neist vanimad olid Australopithecus africanused, leide 
saadud mitmelt poolt Lõuna-Aafrikast. Elasid 3–2 milj a tagasi. Luuleiud saadud 
karstikoobastest.  
Esimene leid 1924. a Taungist. Kolju kuulus 5–6 aastasele lapsele, saigi tuntuks kui 
Taungi laps. Australopiteekused said varem küpseks – Taungi laps võis olla 3 aastane. 
Taungi lapse vanus oli 2,8–2,6 milj a. Sellel koljul mitmed ahvilikud ja inimlikud 
tunnused läbisegi (nt inimlikud hambad, ahvilikult väike ajukolju). Kolju leidnud 
Raymond Dart oletas, et tegu oli kahel jalal kõndinud isendiga ning andis talle nimeks 
Australopithecus africanus ehk Aafrika lõunaahv.  
Oli võrdlemisi sarnane Australopithecus afarensisele, kuid oli sellest suurem, samuti 
kahejalgne ja tugevasti dimorfne. Ajukolju oli suurem, keskmiselt 450cm³. Hammaste 
ehitus oli rohkem inimlaadne, vaagna- ja jäsemeluud veel rohkem inimeste omadele 
sarnased kui afarensisel, sõrmeluud aga pikemad ja kõverdunud.  
Leiud pärinevad küll lubjakivikoobastest, ent koopaelanik ta ei olnud, luud on 
koobastesse uhutud. Samast leitud loomaluud näitavad, et ta elas metsases keskkonnas. 
 
Australopithecus afarensis ja Australopithecus africanus moodustavad nn gratsiilsete 
australopiteekuste rühma. Neile vastanduvad hilisemad nn robustsed 
australopiteekused (A. aethiopicus, A. robustus, A. boisei). A. ramidus ja A. anamensis 
erinevad mõlemast rühmast, olles vahepealsed. Robustsetel australopiteekustel on 
ennekõike kolju tugevama ehitusega. Neid ei ole kunagi peetud inimese otsesteks 
 
15
eellasteks .  
Australopithecus aethiopicuse luid leiti esmakordselt 1985. a. Lääne-Turkanast Keenias 
ja Omost Etioopias. Elas 2,6–2,3 milj a tagasi. Kolju väga massiivne . Väga suured 
purihambad, tugevad lõuad, suured sarnakaared ja sagitaalne koljuhari. Oli kohastunud 
kõva taimtoidu mälumisele. Elas arvatavasti suhteliselt kuivas savannis. Ajukolju maht 
väike, u 410cm³, osa koljust väga primitiivne, sarnanedes afarensisega.  
Australopithecus robustuse  leiud on samuti saadud Lõuna-Aafrika karstikoobastest. 
Esimesed leiud 1938. a. Elas 2,1–1,5 milj a tagasi. Kehaehitus oli sarnane africanusele, 
kuid kolju ja hambad olid suuremad ning massiivsemad; lame nägu, suured kulmumõikad 
ja madal laup. Näokolju oli ortognaatsem ja sõrmeluud lühemad ja sirgemad kui 
africanusel. Ajukolju maht u 530cm³. Elas märksa kuivemas ja karmimas keskkonnas kui 
africanus, oli kohastunud kõvale taimtoidule. Mõned luud, mis on leitud koos A. 
robustuse luudega annavad alust oletusele, et nad võisid neid kasutada kaevamiseks.  
Australopithecus boisei luid avastati esmakordselt 1959 . a Olduvai kuristikust 
Tansaanias, hiljem  lisandusid leiud Turkana järve idakaldalt Keenias ja Omost Etioopias. 
Luude vanus 2,3–1,1 milj a. On australopiteekuste seas kõige massiivsemate ja suuremate 
lõualuude ning purihammastega. Sagitaarne koljuhari, sarnakaared väga massiivsed. 
Ajukolju maht kuni 530cm³. Osad paleoantropoloogid peavad teda australopiteekus 
robustuse variandiks.  
 
Homo perekond  
Perekond  Homo – inimene. Esimene Homo liik u 2,6–2,5 milj a tagasi. Põlvnes 
tõenäoliselt mingist gratsiilsest australopiteekusest, kas afarensise või africanuse taolisest 
eellasest. Erinevad australopiteekustest mitmes asjas, kõige olulisem on suurem ajumaht. 
Homo perekonna liikmetel oli see kõige vähem 590cm³, harilikult siiski kõvasti üle 
600cm³. Ainult Homole on iseloomulik ka kiviriistade valmistamine. Kõik Homo liigid 
tekkisid Aafrikas, kust nad kõik, va esimene liik (Homo   habilis ), aja jooksul välja 
rändasid. Kõik nüüdisinimesed kuuluvad ainsasse säilinud liiki ja alaliiki  Homo sapiens  
sapiens.  
Inimene erineb inimahvidest paljude tunnuste poolest. Australopiteekuste ja neile 
järgnenud  Homo habilise ja Homo erectuse luude võrdlemine näitab, et peamised 
 
16
anatoomilistest muundumistest hominisatsiooni teel olid esmalt püstise liikumise 
muutumine peamiseks liikumisviisiks, esijäsemete kui manipulatsiooniorganite 
eristumine ja hammastiku  muutumine seoses üleminekuga pehmemale ja 
energiarikkamale loomtoidule. Hiljem järgnes ajukolju mahu kiire suurenemine ja 
näokolju taandareng .  
Hominiidide kohastumistüübi muutumise ökoloogiliseks põhjuseks peetakse muutusi 
Aafrika kliimas: ajavahemikus 8–5 milj a tagasi toimus seal kliima soojenemine ja 
kuivamine ning sellega seoses metsade taandumine ja savannide tekkimine. Inimesed 
kohanesid eluga savannitüüpi avamaastikul ja jahipidamisega. Järgmisena hakati üha 
rohkem töötlema looduslikke esemeid tööriistadeks ja relvadeks. 
Homo habilis oli esimene, kellelt on saadud kindlaid tõendeid tööriistade valmistamisest 
–  olduvai tüüpi tahutud veerised, mida on esmakordselt leitud koos Homo habilise 
luudega. Esimeste tööriistade valmistamisest peale hakkas looduslik valik mõjutama 
hominiide esmajoones tööriistade kvaliteedi ja kasutamisosavuse järgi, ja sellest 
tulenevalt ka aju ja käte võimeid.  
Hominiidid olid algusest peale ilmselt sotsiaalsed loomad. Jahipidamise ja töö 
tekkimisega seoses pidi kollektiivitunne ja omavaheline suhtlemine muutuma varasemast  
olulisemaks. Selles protsessis oli ilmselt oluline ka rühmasisene konkurents ja valik, mis 
omakorda tugevdas seotumat elu rühmas ning edukamat infovahetust, mis selle rühma 
liikmete vahel toimus. See kõik ajendas aju arengut. Kõige intensiivsemalt hakkas aju 
arenema artikuleeritud kõne kasutuselevõtuga ja selle arenguga.    
 
Varapaleoliitikum 
Homo habilise ilmumisega algab arheoloogilises ajaarvamises varapaleoliitikum, mis 
kestis ajavahemikus 2,6/2,5 miljonit – 150 000 a tagasi 
Homo habilis eksisteeris u 2,6–1,5 milj a tagasi. Homo habilise ilmumist ja tema poolt 
valmistatud tööriistade kasutuselevõttu loetaksegi paleoliitikumi alguseks. 
Paleoliitikumi jagatakse väiksemateks allüksusteks, millest esimene varapaleoliitikum. 
Esimeseks arheoloogiliseks kultuuriks on Homo habilisele omistatav Olduvai kultuur. 
Esimese  H. habilise aju- ja näokolju fragmendid leidis Louis Leakey 1960. a. Olduvai 
mäekurust Tansaanias. Leiukihi vanus 1,8–1,6 milj a. Need luud erinesid oluliselt samas 
 
17
kihis leitud Australopithecus boisei omadest gratsiilse ehituse ning oluliselt suurema 
ajukolju mahu poolest. Leitud uue liigi ehk H. habilise ajukolju maht oli kuni 675cm³. 
Kolm aastat hiljem leidsid Louis ja Mary Leakey samast kohast veel vähemalt kahe isiku 
jäänuseid, kes vastasid oma tunnustelt esmaleitule. Nende luudega leiti koos ka ühelt 
küljelt teravaks töödeldud veeriseid (st primitiivseid tööriistu).  
1964. a. määratles Louis Leakey need hominiidi leiud uue liigina ja andis sellele 
liiginime  habilis (osav). Ajumaht oli võrreldes australopiteekustega oluliselt suurem 
(600–675cm³), kasutasid kivist tööriistu (olduvai kultuuri esemeid).  
Hiljem leiti Homo habilise tüüpi fossiile mitmelt poolt Ida-, Kirde- ja Lõuna-Aafrikast.  
Praeguseks on välja selgitatud , et HH elasid 2,6–1,5 milj a tagasi. Nende poolt töödeldud 
kive e primitiivseid tööriistu on saadud kihtidest, mis on dateeritud kuni 2,5 milj a tagasi. 
Homo habilis oli arvatavasti kõigesööja, menüüs oli olulisel kohal loomne toit.  
Homo habilise luuleidude klassifitseerimisel puudub tänini üksmeel. Ida-Turkanast on 
leide vanusega 2–1,6 milj a, mis erinevad teistest suurema ajumahu ning suuremate 
hammaste poolest. Osa uurijaid põhjendab seda erinevust seksuaalse dimorfismiga. 
Teised tuletavad neist aga kaks erinevat esmase Homo liiki, kellest üks on väiksema aju 
ja väikeste hammastega Homo  habilis, teine aga suure ajuga (üle 700cm³) ning suurte 
hammastega Homo rudolfensis.  See tähendaks kahe varase inimliigi eksisteerimist ühel 
ja samal varasel ajal ning sõltumatut teket. Viimasel ajal kalduvad paljud 
paleoantropoloogid just kahe-liigilise seisukoha poole. Selle järgi kuulusid Olduvai ja 
Lõuna-Aafrika fossiilsed luuleiud Homo habilisele ja Ida-Turkana omad Homo 
rudolfensisele. Viimast vormi peetakse tõenäoliseks eellaseks hilisematele inimliikidele.  
 
Homo habilised olid u 120–140 cm pikad ja kaalusid u 40 kg. Võrreldes tänapäeva 
inimestega olid tal ebaproportsionaalselt pikad käed. Elasid karjadena, toitusid peamiselt 
viljade, juurikate jm korjamisega ning väikeloomade küttimisega, söödi ka kiskjatest üle 
jäänud raipeid.  
Homo habilise tööriistad Homo habilisega seotakse vanimat arheoloogilist kultuuri –  
olduvai kultuur. Seda iseloomustavad peamiselt veeristest valmistatud tööriistad, mida 
valmistati küljest kildude äralöömise teel. Selliseid varaseid primitiivseid tööriistu nim 
mõnikord eoliitideks. Perioodi lõpul olid kivitööriistadel juba erinevad kujud, vastavalt 
 
18
sellele, milliseks tööks need olid mõeldud. Lisaks kivist tööriistadele kasutati ka luust ja 
sarvest töövahendeid. Kasutades tööriistu sai H. habilis hakkama keskkonnas, mis varem 
oli olnud primaatidele ebasobiv. Tööriistu kasutasid nad põhiliselt koriluse juures ja 
loomaraibete liha tükeldamiseks.  
Tööriistad olid väga lihtsad, ilmselt kaevekepikesed, millega kaevata välja söödavaid 
juurikaid ja uuristada lahti näriliste urge. Liha lõikamiseks kasutati mitmesuguseid 
ovaalseid või pirnikujulisi kivisid, mille üks ots teritati kildude ära löömisega 
hambuliseks teraks. Tööriistadena kasutati ka teravaservalisi kivikilde.  
H.. habilis oli vaid maapealse eluviisiga . Põhitoidu moodustasid puuviljad, marjad , 
seened, tõugud, teod, söödavad juured ja mugulad , linnumunad jms. Meelsasti söödi ka 
kiskjate poolt maha jäetud või vanadusse ja  haigustesse surnud loomade korjuseid. Ise 
küttisid nad ilmselt väiksemaid ja ohutumaid loomi (närilisi, kilpkonni, linde). Algul oli 
küttimise osatähtsus väike, aja jooksul see suurenes.  
 
Homo erectus  e püstine inimene (2 milj–400 000 v 1,8 milj–300 000a tagasi).  
Esimene luuleid Jaava saare idaosast Trinilist 1891 . a. Algul leiti vaid kaks 
koljufragmenti, leidjaks Eugene Dubois. Praeguseks ajaks on Jaavalt leitud u 40 isendi 
luud. Teist samapalju Hiinast Choukoutienist. Leiukohti ka mujal Aasias ja Euroopas. 
Ajaliselt vanimad leiud pärinevad Keeniast ning üldse kõik need H. erectuse leiud, mille 
vanus on rohkem kui milj a, on kõik saadud Aafrikast – seegi liik sai seal alguse. Suure 
ajumahuga: 900–1200cm³. Ka väliselt olid nad juba rohkem sarnased nüüdisinimesele 
(laup kõrgem, hambad väiksemad). Seksuaalne dimorfism sarnanes samuti 
nüüdisinimestele. 
Nad olid esimesed, kes omas keskkonnas tõeliselt hästi hakkama said. 
Tuntud luuleiuks on Turkana poiss (leidis Kamoya Kimeu 1984. a.) Nariokotome´st 
Turkana järve lähedalt Keeniast. See oli u 11–12 aastase (või 9. aastane - küpsesid 
kiiremini) poisi peaaegu täielik skelett . Turkana poiss elas u 1,6 milj a tagasi. Tema 
ajumaht oli 880cm³ . Poiss oli 160 cm pikk. Pikkust peetakse suhteliselt üllatavaks ning 
selle põhjal oletatakse, et Homo erectused võisid olla tänapäevaste inimestega sama 
pikad.  
Homo erectus oli esimene hominiid, kes levis laialt, luid on leitud mitmelt poolt 
 
19
Aafrikast, aga ka Euroopast ja Aasiast.  
Homo erectus kasutas erinevamaid ning peenemalt töödeldud tööriistu kui H. habilis.  
 
Acheuli ajastu (u 1,2 milj – 500 000 või 300 000 a tagasi). Kultuuri nimiasula on 
Prantsusmaal Somme jõe ääres. Acheuli ajastu või Acheuli kultuur on üks kahest 
varapaleoliitilisest kultuurist. Peamiseks tööriistaks olid pihukirved. Võrreldes varem 
kasutatud eoliite e süsteemitult töödeldud looduslikke kilde, oli pihukirves suur samm 
edasi. Pihukirved olid 10–12 cm pikad, tulekivist esemed. Kivi üks ots jäeti 
ümmarguseks, teine teritati kildude äralöömise teel. Aja jooksul töötlus paranes : kirves 
muutus õhemaks ja selle servi töödeldi paremini õhukeste kildude äralöömise ehk 
retuššimise teel. Pihukirveste kõrval kasutati lõikamiseks ja kaapimiseks mitmesuguseid 
lamedaid tulekivilaaste. Alguse sai kildtehnikas tööriistade valmistamine suurema 
tulekivitüki küljest äralöödud laastudest.  
Üheks esimeseks, kes Saint-Aceulis kaevas oli Boucher de Perthes 19. sajandi I poolel. 
Tema leitud kivikirved said vastuolulise reaktsiooni, sest tollal ei oldud veel kindlad 
inimkonna suures vanuses ning mõned kirikutegelased süüdistasid Boucher de Perthesi 
selles, et ta oli leitud pihukirved ise valmistanud. Hiljem kaevasid seal ka teised ning 
leidsid omakorda kivist tööriistu, peamiselt pihukirveid. Saint-Acheulist saadi 
esmakordselt tõendeid varajasest inimasustusest Euroopas.  
Teadlased vaidlevad selle üle, kas H. erectus oskas kasutada tuld. Kõige noorem ja 
vähem vaieldav jälg tuletegemisest H. erectuse poolt tuleb ajast u 400 000 a tagasi  Terra  
Amata  nimelisest leiukohast tänapäeva Prantsusmaal. Avastas ja kaevas esimest korda 
Henry D. Lumley. Siin ehituste jäänused. Ovaalse põhiplaaniga ehitised (mõõtmed u 6 x 
12 m). Ehitised koosnesid väikestest postidest, mis toetasid seinu ja suurtest postidest 
hoone keskel, mis toetasid lage. Postidest olid säilinud augud ning kivid , mis poste alt 
toetasid. Mõned neist hoonetest sisaldasid lõkkekohti (samalaadsetes majades nagu Terra 
Amatas, elati u miljoni aasta jooksul). Eristati kahte ala, neist ühel oli palju loomaluid ja 
koproliite. Koproliitidest selgus, et Terra Amatas elanikud olid söönud taimi, mida 
kasvab hiliskevadest varasügiseni – tegu oli sesonaalse laagripaigaga. Leiti ka palju 
Acheuli kultuurile omaseid tööriistu. Kütitud oli ka suuri, praeguseks välja surnud loomi, 
näiteks muistset elevanti ja ninasarvikut. Arvestades aga luude suurust ja hulka, olid 
 
20
peamisteks jahiloomadeks väiksemad ja ohutumad loomad (põder, jänes).  
 
Arhailine Homo sapiens, ka Homo heidelbergensisena, ilmus esmakordselt u 800 000 a 
tagasi. Terve rühm luuleide, mille juures koos nii Homo erectuse kui ka  nüüdisinimese 
tunnuseid. Pikkus keskmiselt 1,5 m; aju 1200cm³. Kolju oli ümarama kujuga. Luustik ja 
hambad harilikult vähemrobustsed kui erectusel ja robustsemad kui nüüdisinimesel. 
Paljudel neist olid ikkagi suured kulmumõikad ja madal laup. Tegelikult on raske eristada 
hiliseid Homo erectuseid ja varaseid sapiense.  
Esimene leid saadi 1907. Tuntud luuleid on " Rodeesia mees" või "Kabwe", kelle luid leiti 
1921. aastal toonasest Põhja-Rodeesiast (praegu Kabwe Sambias). Luuleide on saadud 
Aafrikast, Euroopast ja Aasiast. Võimalik, et Euroopas oli ta neandertaallase eelkäijaks 
ning Aafrikas Homo sapiensi eellaseks.  
Tema kiviesemete valmistamise tehnoloogia oli sarnane Homo erectuse poolt kasutatud 
acheuli kultuuri esemetele. Loomaluudel olevate lõikejälgede põhjal on oletatud, et nad 
olid suhteliselt head jahimehed ja küttisid ka suuri loomi (põder, elevant , ninasarvik, 
hobune). Viimasel ajal Euroopas tehtud leiud annavad alust oletada, et H. heidelbergensis 
võis olla esimene, kes mattis oma surnuid, ei ole siiski päris kindel.  
 
Keskpaleoliitikum 150 000 – 40 000 aastat tagasi 
Keskpaleoliitikumis hakkas kliima muutuma seoses algava jäätumisega, kuid asustus jäi 
püsima ka külmas piirkonnas. Inimene kohanes vastavate tingimustega. Külma eest otsiti 
peavarju koobastes. Karmis kliimas vähenes koriluse osatähtsus, selle asemel omandas 
esikoha nüüd suurte loomade küttimine.  
Ajavahemikus 230 000 (sageli antakse vanimaks dateeringuks 150 000) – 30 000 a tagasi 
eksisteeris Homo sapiens naenderthalensis. Elas Euraasias enne H. sapiens sapiensi. 
Keskmine ajumaht u 1450cm³. Kael lühike, nägu lai.  Kulmuluud tugevasti eenduvad, 
silmad sügaval koobastes, nina lai ja madal. Nagu H. erectusel, nii olid ka neil 
esileulatuvad lõuad ja längus laup, lõug oli nõrk. Lisaks veel mitmeid väiksemaid 
erinevusi nüüdisinimesega võrreldes. Nad elasid peamiselt külma kliima ajal ja nende 
kehaproportsioonid olid sarnased tänapäeva külmades kohtades elavate inimeste 
omadega: nad olid lühikesed ja jässakad ja nende jäsemed olid samuti lühikesed. 
 
21
Neandertallaste meeste keskmine pikkus oli u 168 cm, nende luud olid rasked ning neil 
on jälgi tugevate lihaste kinnitumisest. Lääne-Euroopa neandertallased olid robustsemad 
kui mujalt leitud, ning neid kutsutakse mõnikord "klassikalisteks neandertallasteks".  
Paljudel neandertallase skelettidel jälgi luumurdudest ja teistest traumadest – 
 
neandertallase küttimisviis sisaldas lähikontakti suure jahiloomaga. Ei leitanud kunagi 
viskerelva ja ka nende odad olid sellised, mis eeldasid, et nendega löödi siis, kui vars oli 
jahimehe käes. 
Leitud on arvukalt relvi ja tööriistu, mis on olnud täiuslikumad varasematest. Olid kütid 
ja korilased, kelle elu oli üsna raske, mistõttu elasid nad harva 40 aastaseks. Kaks viiest 
neandertallasest kannatasid kehvast toidust põhjustatud haiguste käes.  
Matsid oma surnuid ning ilmselt olid neil oma uskumuslikud arusaamad. Nende vanimad 
matmispaigad on 100 000 a vanad, leitakse neid kogu Euroopast ja Lähis-Idast.  
Esimene neandertallase leid saadi juhuslikult mullatööde käigus 1856 . a Neanderi orust 
Saksamaal. Leid põhjustas suure poleemika –  ei tahetud uskuda , et tegu võiks olla varase 
inimtüübi esindajaga. Järgnevalt saadi samasuguseid leide Belgiast, kus need olid koos 
kivist tööriistadega ja mammutiluudega. Järgneva 100 aasta jooksul on neandertallase 
luid leitud mitmelt poolt Euroopast, Lähis-Idast, Aafrikast ja Aasiast.  
Tuntud luuleiud on saadud Shanidari koopast Põhja- Iraagist . Sealt leiti aastail 1953–
1960 9 neandertallase luustikku. Leidja  Ralph Solecki. Luustikud pärinesid 
ajavahemikust 70 000–40 000 a tagasi. Üks neist oli maetud lilledega, st koljut 
ümbritsenud mullas oli vastavat õietolmu. See võib olla juhuslik, kuid seda on 
tõlgendatud ka võimalusena, et mõned neandertallaste rühmad ehtisid oma surnuid 
sümboolset tähendust omavate asjadega. Neandertallased matsid oma surnuid asulatesse 
magamispoosis.  
Neandertallasele kuulub  Moustier ´ kultuur, mille kiviriistad on Acheuli kultuuri omadest 
märksa arenenumad. Kultuurile andis nime Prantsusmaal olev leiukoht. Tegu on 
koopaga, milles oli noore neandertallase osaliselt säilinud skelett. Määravaks osutus 
koopas olnud tööriistade kogum.   
Valmistamistehnika oli komplekssem, esines palju piirkondlikke variatsioone. 
Kivitöötlemisel võeti kasutusele kildtehnika, st väiksemaid tööriistu ei tehtud enam mitte 
tulekivitükist endast vaid selle küljest ära löödud kildudest. Eseme valmistamiseks 
 
22
valitud tulekivikamakalt ehk nukleuselt löödi kõigepealt ühest otsast kild ära, nii et sinna 
kujunes tasane nn löögipind. Luuteravikuga selle pinna äärele surumisel eraldusid 
nukleuse külgedelt õhukesed lamedad sileda pinnaga killud ehk laastud . Moustier 
kultuurile iseloomulikuna olid need killud kolmnurkse kujuga, lühikesed ja laiad . Neil 
kildudel oli tulekivile omane terav serv, mida kasutati lõikamiseks ja kaapimiseks. 
Töötamisel see serv läks nüriks ja seetõttu seda teritati uuesti. Teritamiseks eraldati 
lõikeservast väikesed killukesed (retušiti). Töötlemisel muutus ka killu kuju ning nii saadi 
üheks või teiseks otstarbeks sobilik tööriist.  
Eristatakse kahte Moustier kultuurile iseloomulikku kildterariista. Neist esimeseks oli 
teritatud tipuga kolmnurgakujuline teravik. Teine oli kas kolmnurkne või ovaalne ning 
sellel oli teravaks retušeeritud üks serv ning niimoodi saadud kaapimiseks sobiv ese, 
kaabits. Lisaks kasutati ka mitmesuguseid juhusliku vormiga kilde, millega lõigati, 
puuriti ja torgiti. Harva kasutati ka pihukirvest. Neandertallased oskasid teha ka mitmest 
osast koosnevaid tööriistu.  
Moustier kultuuri ajast on teada hoonepõhju. Toonased mammutikütid kasutasid ka oma 
hoonete juures neid materjale, mida nad jahil said, st mammutiluid ja nahku . Majaseina 
alumises osas kasutati ära mammutilõualuid: mis pandi üksteise külge ja kaevati maasse. 
Sellist püsivat tehnikat kasutati enamiku mammutiküttide juures. Pealt kaeti selline hoone 
mammutinahkadega. 
Arvatavasti elasid neandertallased suhteliselt väikeste rühmadena. On leitud ka loomade 
matuseid, peamiselt on maetud koopakaru ja  pruunkaru , mõnikord üksnes nende koljusid. 
1917.–1923. a. uuris Emil Bachler Drachenlochi koobast Šveitsi Alpides . Koobas asub 
2400 m kõrguses ning tungib tunnelitena sügavale mäkke. Koopa esiosa oli kasutusel 
neandertallaste elupaigana, tagantpoolt leiti aga kuubikujuline kast või kirst , 
küljepikkusega u 1 m. Kasti oli pealt kaetud massiivse lapiku kiviga.  Kastis oli seitse  
karukoljut, mis kõik olid sätitud nii, et koonud olid suunatud koopa sissepääsu poole. 
Veelgi sügavamas koopas oli kuus karu koljut, mis kõik olid pandud mingitesse 
nišilaadsetesse süvenditesse koopaseinas. Drachenloch pole ainuke, vaid selliseid on veel 
mitmeid.  Nt Regourdou koopas Lõuna-Prantsusmaal on neljakandiline süvend, mis oli 
pealt kaetud võimsa, ligi tonni kaaluva kiviplokiga. Selles lohus oli rohkem kui 20 karu 
luud.   
 
23
Neandertallased kadusid järsku 30 000 aastat tagasi ning tegelikult ei teatagi, mis selle 
põhjustas. Mõned arvavad , et neandertallaste sündimus oli madalam kui nendega osaliselt 
samal ajal elanud kromanjoonlastel. Nad võisid kromanjoonlastelt saada mõne uue 
nakkushaiguse, mille tagajärjel nad lõpuks välja surid. Mõned arvavad, et nad ei surnudki 
välja vaid sulandusid kromanjoonlastesse. Kuna kromanjoonlaste geenid olid paremad, 
siis looduslik valik andis just need järglastele edasi, mitte aga neandertallaste omi.   
 
Hilispaleoliitikum  u 40 000–10 000 a tagasi 
Nüüdisinimene e  Homo sapiens sapiensi.  Hilispaleoliitikumis oli ilm endiselt külm – 
jätkus jääaeg. Selles esinesid küll mõningad soojenemised, ent üldiselt oli siiski karm. 
Perioodile on lisaks uuele arenenumale inimtüübile iseloomulik ka arenenum 
küttimisviis, arenenumad tööriistad ja muutused vaimses elus.  
Homo sapiens sapiens´i  moodne vorm ilmus esmakordselt u 195 000 a tagasi, st juba 
varapaleoliitikumis. Arvatakse, et tema, nagu ka neandertallase  eellaseks oli Homo 
erectus. Nüüdisinimese keskmine ajumaht on u 1350cm³, otsmik tõuseb järsult ning 
kulmumõikad on kas väga väikesed või puuduvad hoopis, lõug on tugev ja skelett 
gratsiilne.  
Hilispaleoliitikum ja kromanjoonlased 
U 40 000 a tagasi oli Homo sapiens sapiensil esimene populatsioon Euroopas 
kromanjoonlased. Nendega on seotud paleoliitkumi viimane faas Euroopas e 
hilispaleoliitikum või ülempaleoliitikum. Sel ajal elasid veel ka neandertallased, nende 
ja kromanjoonlaste kooseksisteerimine kestis umbes 10 000 aastat. 
Esimesed kromanjoonlaste luujäänused avastati 1868. a töömeeste poolt Cro-Magnoni 
koopas Dordognes Edela-Prantsusmaal. Esimesena uuris seda koobast geoloog Louis 
Lartet. Leiukoht on pärit ajast 30 000 aastat tagasi. Tegu matmispaigaga. Leiti viis 
luustikku (kolm täiskasvanud meest, üks täiskasvanud naine, üks laps).  Hauda oli kaasa 
pandud tööriistu, nikerdustega põhjapõdrasarvi, luuripatseid ja teokarpe. Vaieldakse selle 
üle, kas need panused olid teadlikult hauda pandud. Kui need olid, siis tundsid 
kromanjoonlased rituaale.  
 Kromanjoonlased elasid Euroopas 40 000/35 000–10 000 a tagasi, nad elasid ka 
Austraalias ning hiljem ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Aafrikast nende luid leitud ei ole. 
 
24
Võivad pärineda mõnest u 100 000 a tagasi Aafrikas elanud esivanemast. Sisuliselt 
identsed tänapäevaste inimestega: otsmik oli kõrge, kehahoiak sirge. Inimesed olid pikad, 
lihaselised ja vaid pisut robustsema kehaehitusega kui nüüd. Nende aju oli nüüdisinimese 
omast 4% suurem. Olid oskuslikud kütid, tööriistavalmistajad ja kunstnikud . Nendele 
kuuluvad kuulsad koopamaalid Lascaux , Chauvet ja Altamira .  
Komanjoonlased elasid meelsasti koobastes, aga samuti ka avaasulates. Nende 
asulakohad olid varasematest palju suuremad ja neid oli rohkem. Ühes kohas elati sageli 
pikka aega, sellele viitavad asulakohtade üsna paksud kultuurkihid. Paiksemat asustust 
soosis suurte metsloomade küttimine. Kauem elati neis kohtades, kus jahisaaki sai 
hõlpsasti kätte, ja asulad rajatigi võimaluse korral otse soodsate jahipiirkondade 
lähedusse. Talveelamud olid sageli püstkoja tüüpi, mille sõrestik oli kas puuritvadest või 
mammutiluudest ja -võhkadest, mis pealt kaeti mammutinahkadega. Ridvad seoti ülevalt 
nt loomasooltega kokku, seest seoti ritvade külge karusnahad, et need sooja hoiaksid, 
väljapoole hoonet, põhja ümber pandi suuri kive.  Idapoolsetel aladel elati mõnikord aga 
a pikkades majades, kus oli mitu sissepääsu ja palju koldekohti. Suvel liikusid inimesed 
ringi vastavalt jahiloomade liikumisele, talvel pöörduti tagasi oma põhilisse elukohta. Ka 
oma surnuid maeti sageli sinnasamasse, kus elatigi. Inimesed tegelesid endiselt küttimise 
ja korilusega. Püüti ka kala. 
Elasid füüsiliselt rasket elu. Lisaks mitmesugustele viirushaigustele esines neil ka 
mitmesuguseid selgroo ja kaelavigastusi, traumasid.  
Terminil kromanjoonlased ei ole mingeid taksonoomilisi tähendusi, see viitab lihtsalt 
teatud ajajärgu eurooplastele, kuigi paljud modernsed inimesed elasid samal ajal mujal 
maailmas. Kromanjoonlase terminit kasutatakse informatiivses mõttes Euroopa 
hilisjääaegsete inimeste kohta. Kromanjoonlased olid identsed Homo sapiens sapiensi 
modernse vormiga. “Kromanjoonlased” ei tähista seega ei liiki ega alaliiki ega ka 
arheoloogilist faasi ega kultuuri. Tänapäeval seda nimetust teaduskirjanduses mõnikord 
enam ei kasutatagi või kui, siis vastandades neid neandertallastele, samas on 
populaarteaduslikus kirjanduses sageli kasutatav.  
Kromanjoonlaste tööriistad arenesid kõvasti, kasutati palju erinevaid toormaterjale, 
näiteks luud ja sarve, võeti kasutusele uusi vahendeid riiete valmistamiseks, 
nikerdustöödeks ja kujukeste valmistamiseks. Peenelt dekoreeritud tööriistad, helmed , 
 
25
mammutiluust looma- ja inimesekujukesed, savikujukesed, muusikainstrumendid ja 
koopamaalingud .       
Esimene hilispaleoliitiline arheoloogiline kultuur oli Aurignaci kultuur (u 34 000–28 
000 a tagasi). Nimi tuleb Lõuna-Prantsusmaa leiukohast. Tegu koopaga, mida uuriti juba 
1860. a. Kultuuri leide on saadud laialt alalt kogu Euroopas, kontsentreerus see siiski 
Doonau ülemjooksu aladele tänapäeva Saksamaal, Austrias ja Moraavias Slovakkias, aga 
samuti on seda päris palju ka näiteks Hispaanias. Mõned leiukohad on ka Aasias. Elati 
koobastes. Jätkuvalt küttimine ja korilus . Peamiseks jahiriistaks oda. Levivad ka 
pistikteralised tööriistad, kus puust või luust varre külge või nende uuretesse olid 
kinnitatud õhukesed tulekivilaastud. Iseloomulikud on varasemast mitmekesisemad 
tulekiviesemed, näiteks peenemad laastud  kui varem. Nukleusest eraldatud laastukesi 
kasutati teravate servade tõttu nugadena. Rohkem esemetüüpe. Tööriistade kuju on nüüd 
rohkem standardiseeritum. Palju tarvitati otsast teritatud kõõvitsaid, mida kasutati 
loomanahkade töötlemisel.   
Luust ripatsid , käevõrud, helmed. Tuli esimene monumentaalne kunst , leitud Chauvet-
Pont-d´Arci koopast. Valmistati ka kivist ja luust kujukesi , vanimad koopamaalid 
pärinevad ka sellest ajast. Aurignaci kunst oli esimene, mis läks kaugemale varasematest 
luusse või kivisse uuristatud loomakontuuridest ning hakkas valmistama savist 
stiliseeritud lopsakaid naisekujukesi. Aurignaci kultuuri lõpus on sadu koobastesse 
uuristatud ja maalitud pilte. Kõige kuulsaim neist on Lascaux koobas Prantsusmaal.  
Aurignaci kultuuriga suures osas samaaegne oli Perigordi kultuur (35 000–20 000 a 
tagasi). Ei olnud mitte üks suur ühtne kultuur, vaid hõlmas mitmeid erinevaid 
lokaalkultuure. Jaguneb alaperioodideks.  
U 29 000–22 000 a tagasi oli Euroopas Gravette´i kultuur. Oli teine hilispaleoliitikumi 
põhikultuur. Nimi tuleb La Gravette leiukohast Prantsusmaal. Palju asulakohti laialdasel 
territooriumil, nt Dolni Vestonice Tšehhis, Mežin Ukrainas, Sungir Kesk-Venemaal.  
Elu oli jätkuvalt sesonaalne sõltudes jahiloomade liikumisest ning söödavate taimede 
kättesaadavusest. Inimesed elasid poolrändlevalt, pöördudes korduvalt tagasi samadesse 
kohtadesse .  
Gravette kultuuri iseloomustavad luust ja savist veenusekujukesed ehk väikesed 10–15 
cm pikkused naisekujukesed, kelle keha on sageli rõhutatult lopsakate vormidega ja nägu 
 
26
kas puudub või on antud väga stiliseeritult. Kultuur on tuntud ka koopamaalidest ja 
luudest ehtest.    
Solutre kultuuri (u 20 000–16 000 eKr) nimi tuleb taas Prantsusmaa leiukohast. Kultuur 
ilmus äkki ja sama ootamatult ta ka kadus. Oletatakse, et ta tulenes Perigordi ja Aurignaci 
kultuuri traditsioonidest, aga see ei ole kindel. Nimimuistis Solutre on tulekivi töötlemise 
koht ja kultuuri tuntaksegi ennekõike tema arenenud tulekivitöötlusest.  
Esemetest olid juhtivaks tulekivist nooleotsad, aga samuti ühepoolse kisuga nooleotsad, 
luunõelad. Kultuuri elanikud tegelesid palju küttimisega ja spetsialiseeritud jahiga. 
Solutrest on aegade jooksul saadud massiliselt hobuseluid. Suurem osa neist on leitud ühe 
kaljujärsaku alt. Tuues paralleeli Ameerika indiaanlaste piisoniküttidega, oletati seal 
toimunud massilist jahti. Algul seostati seda hobusejahiga, kus loomad aeti järsakule ja 
sealt edasi alla. Hiljutised uuringud on aga näidanud, et suurem hulk hobuseluid ei olnud 
siiski mitte kalju all, vaid kaugemal, samuti polnud need luud nii katki, nagu võiks seda 
oletada nende loomade luudest, kes kusagilt kõrgelt alla kukuvad. Pigem aeti need 
loomad looduslikest kaljudest lõksu siis, kui nad nagu igal aastal ühest kohast teise 
parematele jahimaadele liikusid.  
Madeleine´ või Magdalenien kultuur (u 18 000–15 000/10 000 eKr). See on Kesk- ja 
Lääne-Euroopa paleoliitikumi viimane aste, mis hõlmas Prantsusmaad, Saksamaad, 
Belgiat, Poolat, Šveitsi, Hispaaniat ja Itaaliat . Nimimuistis on Edela-Prantsusmaal. 
Viimase mandrijäätumise pikaks veninud lõpuosa. Euroopas oli endiselt arktiline rohtla  
või metsatundra. Selline loodus sobis põhjapõtradele, valgejänestele, rebastele jt. 
Kultuuri elanikud tegelesidki põdra- ja põhjapõdrajahiga, samuti peeti jahti hobustele jt 
imetajatele, kes elasid Euroopas viimase jääaja lõpul. Varased leiud pärinevad kõik 
üksnes Prantsusmaalt. Iseloomulikud esemed on mitmesugused lõiketerad ja luuriistad.  
Kultuuri lõpu pool tuleb järjest rohkem kasutusele rohkem mitmesuguseid mikroliite, st 
väikesi kiviesemeid. Ka selle kultuuri kandjad valmistasid väikeseid kujukesi. Rohkesti 
on teada mitmesuguseid ehteid , mida valmistati teokarpidest, merikarpidest. 
Kiskjahammastest ripatsid ja fossiilid. Paleoliitiline kunst jõudis tipptasemele. Selle 
heaks näiteks on koopamaalingud (nt Lascaux ja Altamira kopad ). 
  Hamburgi   kultuur (u15 000–13 000 a tagasi). Hilispaleoliitikumi lõpu kultuur, mis 
levis ilmselt Põhja-Prantsusmaalt Lõuna-Skandinaaviasse põhjas ning Poolasse idas. 
 
27
Kultuurile on iseloomulikud nokaga puurid sarve uuristamiseks, rohkesti kasutati 
mitmesuguseid luuriistu. Põhja-Saksamaalt on teada arvukalt laagripaiku, kust on saadud 
väga palju luuleide. Tähtsaim jahiloom oli põhjapõder. Asulakohad olid väikesed 
Mõnedest kohtadest on leitud ka ümmargusi hoonepõhju.  
A 9000–8400 eKr levis Läänemere põhja- ja lõunarannikul Ahrensburgi kultuur. 
Muuhulgas on mõningaid selle kultuuri leide saadud ka Leedust , seal on tegu kultuuri 
perifeerse alaga. Tegu oli üleminekukultuuriga paleoliitikumilt mesoliitikumi. Kultuur on 
saanud nime Hamburgist 25 km loode poole jääva küla järgi, kust leiti puust nooli ja 
nuiasid.  
Tuntud leiukohaks on Stellmoori asula, mille alumine kiht kuulub Hamburgi kultuuri ja 
ülemine kiht Ahrensburgi kultuuri. Kultuuri asulakohad olid taganeva jääserva lähedal. 
Maastik , milles nad elasid, oli tundra , kus kasvasid põõsa kujul arktilised kased ja 
pihlakad . Tähtsaim  saakloom  oli põhjapõder. Stellmoor oli sesoonselt kasutatud 
asulakoht , kus elati peamiselt oktoobris . Peamiseks jahirelvaks oli vibu ja nool . Leitud on 
männist tehtud vibunooli, mille otsa olid kinnitatud tulekivist nooleotsad. Sealt leiti ka 
terve hulk puutumatuid põhjapõdraluustikke, mille juures olid nooleotsad ning neid on 
peetud ohverdusteks. Asulakohtadelt on leitud ümmargusi hoonepõhju.  
Hamburgi ja Ahrensburgi kultuuri omavahelised suhted on jäänud tänaseni segasteks. 
Swidry kultuur (10 000– 8000 eKr) levis Poolas, Lõuna-Leedus ja Valgevenes . Nimi 
tuleb Swidry Wielkie asulakohast Poolas. Kultuurile on iseloomulikud piklikud 
nooleotsad, kõõvitsad, uuritsad. 
 
Hilispaleoliitiline majandus Jääaja lõpuks oli kujunenud spetsialiseerunud 
jahimajandus, st kütiti ühte loomaliiki. Asustus oli liikuv, inimesed järgnesid kütitavale 
loomale. Ida-Euroopas kütiti jätkuvalt mammuteid, Lääne-Euroopas kitsi , põtru jt.  
Hilispaleoliitikumi lõpus läks ilm kiiresti soojemaks, metsapiir liikus põhja poole. 
Inimeste poolt peetav ajujaht hävitas mitu loomaliiki, suurenes veest saadava toiduse 
osatähtsus. Kasutusele olid võetud ka vibu ja nooled.  
Elamud olid väga erinevad, mõnevõrra kasutati ka koopaid. Harilikult siiski asulakohad, 
kus hooned olid ehitatud maa peale, kuid oli ka maasse süvendatud maju. Hooneid  
 
28
toestas puitkarkass. Oli ka loomaluudest hooneid. Majad võisid olla mitmesuguse kujuga 
(ümmargused, piklikud). Piklikud majad võisid mõnikord olla väga suured.  
Dolni Vestonice leiukohast Tšehhis on saadud hoonepõhi, mis oli kaevatud nõlvakusse. 
Hoone katust toestasid maasse kaevatud postid  (järel augud). Madalad seinad olid laotud 
kividest ja savist. Ehitati see u 23 000 a eKr ning siit on saadud vanimad andmed savi 
põletamise kohta. Kuulus Dolni Vestonice veenusekujuke pärineb siit.  
Ukrainast  Puškarist on samuti leitud hoonepõhju. Maasse süvendatud hooned, mille 
karkass oli ehitatud mammutiluudest. Seest oli hoone jagatud kolme  ossa ning väljast oli 
ta olnud kaetud loomanahkadega. Ühegi teise looma luid sellest kohast ei leitud – tegu oli 
mammutiküttimisele spetsialiseerunud inimeste laagriga. Paljud sealt leitud luud olid 
kaetud punase ookriga, selle kasutamine oli paleoliitikumis väga levinud. Teine Puškari 
maja oli ehitatud madalasse lohku, selle puidust raamistik kaeti mammutinahkadega. 
Konstruktsioon ankurdati luude ja kividega. Sees oli sellel hoonel kolm koldekohta.  
Leitud on ka hooneid, mille alumine osa oli tehtud mammutiluudest. Luud olid neis 
paigutatud maapinnale paksu kihina, nii et nad toetasid sees olnud telgilaadset struktuuri. 
Telgiosa oli ilmselt mammutinahkadest, seest vooder karusnahkadest. Mammutiluudest 
hooned olid hilispaleoliitikumi mammutiküttide juures laialt levinud. Nende põhju 
mitmelt poolt, eriti Ida-Euroopast (nt Moldovast, Ukrainast).  
Hoonepõhju on arvukalt Kostjonki asulakohtades Ukrainas. Ühest asulakohast on leitud 
kahe pikkmaja põhjad. Neist ühes (33,5 x 5,5 m) olid reas kümme väikest koldekohta. 
Hoone oli kavandatud selliselt , et ta suunas lumesulamisvee majade pealt ja juurest ära.  
Malta asulakohas Siberis on ümmarguse põhiplaaniga hoonepõhjad. Siin  telgilaadsed 
hooned, mida seest toestasid latid, lattidele olid laotatud loomanahad. Et nahad paigal 
püsiksid, oli kogu hoone ümbritsetud kividega. Ülempaleoliitikumist pärit telgilaadse 
maja jäänused on aga leitud Prantsusmaalt. See on dateeritud 15 000–10 000 eKr ning 
pärineb seega Madeleine kultuurist. Hoone puitkarkassi katsid loomanahad, alt hoidsid 
neid nahku paigal kivid. Hoone keskel oli koldekoht; maja ümbert leiti kivist tööriistu ja 
nende valmistamisel üle jäänud kivikilde.  
 
 
 
 
29
Paleoliitiline kunst 
Harilikult peetakse paleoliitilisest kunstist rääkides silmas siiski hilispaleoliitilisi, Homo 
sapiens sapiensiga seotud töid. Viimastel aastatel on Bulgaariast Kozarnika koopast 
leitud võimalik u 1,2 miljoni aasta vanune kitse - või antiloobilaadsele imetaja luu, millele 
on tõmmatud rida paralleelseid sooni . Sellised lühikesed paralleelsed soonekesed ei saa 
aga olla tekkinud looma tapmisel ega ka liha lõikamisel, sest neist töödest ei jää nii 
korrapäraseid jälgi, ka ei ole sellises kohas midagi loomaluult ära lõigata. Pealegi jätsid 
primitiivsed kiviriistad loomaluudele kraapimisjäljed, mitte korrapäraseid sooni. Ilmselt 
oli selle tegijaks Homo erectus.   
Paleoliitiline kunst jaguneb: koopamaalingud ja pisiplastika . 
Tänaseks on leitud üle 200 erineva koopa, kus on paleoliitilisi maalinguid. Peamised 
leiukohad on Lõuna-Prantsusmaa, Põhja- Hispaania , vähem on neid Itaalias. 
Koopamaalinguid on ka Aafrikast. Pole jälgi, mis näitaksid, et maalingutega koobastes 
oleks pidevalt elatud. Harilikult on need koopad , mida kaunistati, raskesti ligipääsetavad. 
Koopasuud on kitsad ning  koopasaali pääsemiseks tuli roomata mööda kitsaid pimedaid 
tunneleid. Sobiva koopa otsijal pidi olema kaasas mingisugune valgusallikas , sest muidu 
poleks ta näinud, kas ruum, kuhu ta välja jõudis, oli maalingute tegemiseks sobilik. 
Selline otsimine oli keeruline. 
Esimesed koopamaalingud avastati Altamira koopas Põhja-Hispaanias. Avastati 1879 . 
a., ent algul ei usutud, et tegu oli paleoliitiliste maalingutega. Vastavalt juba valitsenud 
darvinistlikele õpetustele arvati, et varased inimesed olid midagi ahvilaadset ning polnud 
võimelised vaimseks ega loovaks tegevuseks. Seetõttu kuulutati Altamira koobas 
võltsinguks. Alles pärast teiste kiviaegsete maalingutega koobaste avastamist, mille 
kunsti oli võimalik dateerida tänu samast leitud arheoloogilistele esemetele, hakati ka 
Altamirat pidama originaaliks.  
Kõikides koopamaalingutes on ühist nende stiilis. Peamiselt on neil kujutatud profiilis  
loomi. Kõige sagedamini on loomadest esindatud hobune ja piison . Aga on ka metskitse, 
põhjapõtru. Loomad on neil maalingutel harilikult kujutatud väga realistlikult, inimesed 
stiliseeritult või skemaatiliselt. Esineb ka inimkäsi ja abstraktseid kujundeid. Varem 
interpreteeriti koopamaalinguid austraalia aborigeenide kunsti paralleelide põhjal kui 
mingisugust jahimaagiat. St, kui mingit looma loodeti jahil tabada, siis joonistati ta koopa 
 
30
seinale ja hiljem viidi samas kohas jätkuvalt mingeid rituaale läbi. Selle eesmärk oli tuua 
jahiõnne. Ka abstraktseid kujundeid seoti jahimaagiaga – lõksude, püüniste plaanid. 
Sellised tõlgendused pärinevad 20. sajandi algusest ja püsisid kaua.  
Prantsusmaal pani paleoliitilise kunsti uurimisele aluse preester Henri Breuil ( 1877 –
1961). Ka tema oli arvamusel, et tegu oli jahimaagiaga seotud kohtadega . Selle räägib 
vastu asjaolu, et nende loomade kujutisi, mida on odaga visatud, on vaid u 10 %. 
Koopamaalingute tegemise ajal oli põhisaak põhjapõder, keda on kujutatud vähe. 
Osa kujutisi on vaid maalitud, osa on kaljupinda ka sisse uuristatud.  
Koopamaalingute uurimine hoogustus 1960.-ndatel aastatel, mil neid püüti vaadata kui 
sotsiaalsete suhete kajastajaid. Andre Leroi-Gourhan (1911–1986): maalingud kajastavad 
muistse ühiskonna struktuuri ja selle jagunemist mees- ja naispooleks.  
Koopamaale on seotud ka initsiatsioonitalitustega. Võimalikuks on peetud mingit 
totemistlikku kujutelma nende taga. Ühest tõlgendust nende kohta ei ole.  
Harilikult on koopamaalingutele omane, et puuduvad korralikud situatsioonid, ei ole 
ühendatud mingi tegevusega.  
Umbes 10 000 aastat tagasi koopamaalingud kadusid. Miks, selle põhjust ei teata. On 
oletatud, et kuna kliima soojenes, siis osa elanikest siirdus põhjapõtrade kannul 
põhjapoolsetele aladele. Need, kes paigale jäid võisid olla liiga seotud toiduhankimise 
ümberkorraldamisega ja jooniste tegemiseks enam aega ei jäänud.  
Vanimaks motiiviks kaljumaalingutel peetakse käekujutisi, mida dateeritakse Aurignaci 
aega, st ülempaleoliitikumi algusesse . Tehtud on nad kas punase või mustaga . Leitud on 
neid mitmest koopast, nt Altamirast Hispaaniast. Käekujutiste juures on sageli näha 
mitmesuguseid vigastusi (puuduvad sõrmelülid, sõrmed). Käejäljendite tõlgendusi 
mitmeid, ühtset arusaama ei ole (nt tegu on kohalolemist tõendava märgiga, st see, kes 
mööda käike roomas ja lõpuks koopasse jõudis, tegi sinna oma käest jälje – mina olin 
siin, mina tegin selle; kunstniku allkiri ; mingisuguse ülesande täitmise märk). 
Koopamaalinguid tehti pikema aja jooksul, mitte korraga terve koobas.    
Maalingud on tehtud ookriga (vanimad Acheuli perioodi Altamirast). Musta värvi saadi 
nt puusöest. Värvainet segati muude komponentidega (nt veri , rasv). Kasutati ka taimseid 
värve. Maalimisel kaks tehnikat: kas märg värv kuivale pinnale või vastupidi. Osa maale 
asuvad sellistes kohtades, kuhu ligi pääsemiseks tuli kasutada tellinguid. Koobastes pidi 
 
31
kasutatama ka valgusteid. Leitud on üks kivilamp. Pintsleid ei tuntud, maalimiseks 
kasutati sammalt ja loomakarvu.  
Chauvet-Pont-d´Arci koobas on ajaliselt vanim koopakunsti leiukoht. Leiti 1994. a. 
speleoloogide poolt. Koopa nimi Chauvet – avastaja Jean Chauvet´ist. Dateeritud 
ajavahemikku 32 410–30 340 a tagasi. Koopamaalingute dateerimiseks võeti 1995. a. 
proovid söega tehtud joonistest. Arvestades võimalikku dateerimisviga, on keskmine 
vanus 31 000 a tagasi. Veel üks võetud proov andis vanuseks u 26 000 a tagasi, st 
koobast täiendati maalidega veel oluliselt hiljem.  
Chauvet koobas on märkimisväärne selle poolest, et seal on maalingutel esindatud väga 
palju kiskjaid , mis teistes koobastes kas puuduvad või on ilmses vähemuses (karvased 
ninasarvikud, lõvid, karud). Kokku on kiskjapiltide hulk siin 60% kõigist koopas 
kujutatud loomadest. Chauvet koopas kasutati erilisi tehnikaid (eriti piltide varjutamine, 
perspektiivi kasutamine.  
Lascaux koobas Karstikoobas Püreneede põhjaosas;  avastasid neli poissi 12. 09. 1940. a. 
Samas piirkonnas on teada u 130 paleoliitilist maalingutega koobast, Lascaux kõige 
kuulsam. Lascaux maalingud on väga haprad ning nende pikaajaliseks säilitamiseks on 
vajalik ühtlase temperatuuri ja niiskuse säilitamine. Vanus 19 000 a. Värvideks ooker , 
puusüsi, rauaoksiidid. Maalitud loomi: hobused , piisonid , põdrad jt. Kujutatud ka inimest, 
kuid erinevalt realistlikest loomakujutistest on need äärmiselt lihtsustatud. Kokku seal üle 
2000 kujutise. Erinevalt paljudest teistest koopamaalingutest on sealsed väga elavad ja 
täis liikumist. Jahistseenid on nagu tänapäeva koomiksiribad. Pildilugu jahist kulgeb 
vasakult paremale ja lõppeb saaklooma kinnipüüdmisega – vähemalt osa siinsetest 
maalingutest kasutati lugude jutustamiseks.   
Altamira koobas Hispaanias Kantaabria ranniku keskosas. Omal ajal jäi mererand 
koopast 5–6 km kaugusele, samas läheduses ka jõesuue – 18 000 a tagasi seal igati 
soodsad elutingimused . Koobas avastati 1868. a juhuslikult, oli esimene paleoliitilise 
koopakunsti leiukoht. Üks kohalik mees käis oma koeraga rebasejahil, koer nuuskis ringi 
ja sattus juhuslikult kitsa sissepääsuga koopasse, kust ta oli vaja välja tuua. Kuigi koopaid 
oli piirkonnas palju, teatas jahimees sellest kohalikule õpetlasele Sautuolale. 1875. a. 
meenus koobas Sautuolale. Hakkas sealt koguma arheoloogilisi esemeid. 1879. a. käis ta 
seal oma väikese tütrega, kes koopas lambiga ringi uitas. Järsku laps hüüdis: “Vaata, isa, 
 
32
härjad!” Nii avastatigi sealsed koopamaalid. Sautolal ei olnud kahtlustki, et tegu oli 
paleoliitilise kunstiga. Algul peeti aga neid võltsinguks, mille eesmärgiks peeti esiajaloo 
uurimise naeruvääristamist. Prantsuse arheoloogiaseltsi president pidas neid on Hispaania 
jesuiitide tööks, kes tahtsid kompromiteerida esiajaloo uurijaid. Paljud arheoloogid ja 
antropoloogid polnud nõus isegi neid koopamaale vaatamagi minema. Kohal käinud 
prantslasest ekspert kinnitas, et need olid tehtud 1875–1879. Põhjuseks oli see, et 
vastavalt tolleaegsetele arusaamadele peeti esiajaloolisi inimesi poolenisti ahvideks ning 
see välistas, et nad oleksid olnud võimelised midagi niisugust tegema. Altamira 
maalingute ehtsust tunnistati alles 1902. a., pärast mitmeid avastusi Prantsusmaal. Tekkis 
koopamaalingute otsimise buum ning Kantaabriast on praeguseks avastatud üle 100 
maalingutega koopa. Altamira koopa sissepääsu juurest on hiljem avastatud ka kaks 
asustuskihti, millest üks kuulub nooremasse Solutre ajastusse, teine vanemasse 
Madeleine ajastusse. Arheoloogilistel kaevamistel on siit leitud tööriistu, koldekohti ja 
luid. Altamira on ainuke teadaolev koopamaalingute koht, kus elamisjäljed on osaliselt ka 
samas koopaosas, kus maalingudki. Altamira koopa seintel ja lagedel puudub tahmakiht, 
mida on leitud teistest maalingutega koobastest – joonistamise juures pidi neil olema 
mingi arenenum valgustustehnika, mis andis vähem  tahma ja suitsu. Koopa lähedast 
territooriumi kasutati aastaringselt . Madeleine ajastust on kaks C14 dateeringut: 15 
500±700 ja 15 910±230 a tagasi. Solutre ajastu proov võeti luust kunstiesemelt:  18 
450±320 a tagasi. Altamira koopamaalingute ja samast leitud väikeste kunstiesemete 
vahel on stiililine ühtsus.  
Altamira kaljukunst on dateeritud nooremasse paleoliitikumi (vanus u 15 000 a). Maalid 
olid säilinud tänu koopas valitsenud ühtlasele kliimale ning tänu sellele, et koopasuu 
paleoliitikumi lõpus kokku varises. Kujutatud: piisonid, hobused, emahirved,  abstraktsed 
märgid. Maalitud eri aegadel , eri tehnikates. Vanimad ilmselt punased maalid, järgnesid 
mustaga tehtud maalid, siis mitmevärvilised ja lõpuks jälle mustad maalid. Pildid on 
tehtud pruunide, kollaste ja punaste ookervärvidega, musta mangaanoksiidiga ja musta 
söega, mergli ja raudkarbonaadiga. Osa on kaljupinda eelnevalt sisse uuristatud. Värvid 
säilinud tänu sellele, et põhinevad mineraalsetel, lagunematutel pigmentidel. Värvide 
püsimajäämiseks segati neid vere, rasva, uriini, kalaliimiga, munavalgega või 
taimemahlaga.  
 
33
Altamira piisonitel palju värvivarjundeid – mõjuvad loomutruult, plastiliselt. Lamavad 
piisonid maaliti kaljus olevatele kühmudele – mõjuvad reljeefselt. Altamiras on kokku 10 
maalingutega galeriid , lisaks loomadele ka mitmesuguseid märke, negatiivseid 
käelabasid, nn makarone (savisele seinale sõrmega tõmmatud jooned). Viimased on 
Altamira vanimad kaunistused.  
Ida-Euroopas nt Kapova koobas (mainis esmakordselt Rõškov oma Uuralite alases 
ajaloolis - geograafilises kirjelduses ). Asub Lõuna-Uuralis Belaja jõe paremal kaldal . 
Esimesed arheoloogilised uuringud 1959. a., mil Rjumin avastas paleoliitilised maalingud 
koopaseintel. Hiljem avastati neid ka laes .  Kujutatud: mammutid , ninasarvikud, hobused, 
piisonid. 1960.-ndatel uuris neid Otto Bader, kes dateeris need ülempaleoliitikumi. 
Kaevamistel leiti kultuurkiht, mis sisaldas inimluid, loomaluid, sütt ja maalingute 
tegemisest üle jäänud materjale. Süsi dateeriti C14 meetodiga 14 680±150 a.  
Paleoliitiline pisiplastika Tuntuimad on naisekujukesed, nn veenused. Valmistatud luust, 
kivist, savist. Rõhutatud on rindu , puusi, tuharaid, näod on valdavalt jäetud välja 
töötamata. Riideid ei ole. Eriti iseloomulikud olid veenusekujukesed Perigordi Gravetti 
kultuurile. Leitud on neid näiteks Dolni Vestonicest, Willendorfist, Gagarinost ja 
Kostjonkist.  
Tõlgendatud on neid erinevalt, ühene tõlgendus puudub. Peetud emajumalusteks, 
viljakuse ja edukuse sümboliks. On arvatud, et veenusekujukesi tarvitati aja 
kontseptsiooni väljendamiseks. Gravetti kultuuri veenuseid on peetud kultuuriliste 
sidemete võrgustiku säilitamiseks mõeldud vahenditena (eesmärgiks hoida suhteid 
erinevate inimrühmade vahel, nii et oleks olnud võimalik leida abielukaaslaseid ja vältida 
intsesti). Ühtlasi oleksid nad toiminud solidaarsuse väljendajatena näidates kuuluvust 
ühtsesse kultuurisüsteemi.  
Paljud veenusekujukesed on leitud säilituslohkudest või eluhoonetest koldekohtade 
lähedalt. Paljud neist on olnud ookriga punaseks värvitud – kasutati mingites rituaalides. 
Mõned arvavadki, et neid kasutati vaid aeg-ajalt. Võimalik, et näo puudumine enamikul 
veenusekujukestel seostab neid mitte konkreetse isikuga , vaid üldise naiselikkuse 
põhimõttega. Jalgade puudumine ja kogukus näitavat aga seda, et liikumine ei etendanud 
selles rituaalis olulist osa. Kombineerides viljakuse rõhutamist (mõned veenused 
kujutavad ilmselgelt rasedat naist) ja punase ookri kasutamist kujukeste juures on vahest 
 
34
oletatud nende kasutamist menstruatsiooniriituste juures. Võisid olla seotud ka kuu 
kasvamiste ja kahanemistega ja sesonaalse ajatsükli jälgimisega.     
Siberist saadud veenused erinevad mujalt leitutest nii proportsioonides kui ka töötluselt. 
Nt Malta asulakohalt on leitud u 30 veenusekujukest, mis on jagatud kahte rühma: 1. 
enamik sealsetest kujukestest on saledad (Euroopa omad on lopsakad ). Neil on ka peenelt 
välja töötatud näod ja juuksed (Euroopas on pea väike, nägu puudu või väga 
skemaatiliselt märgitud). Mõnede veenuste kehasid katab üleni ornament , mida on 
tõlgendatud kui karusnahka (Euroopas alasti). 2. Mõned Malta veenused sarnanevad 
Euroopa omadele: massiivse kehaga , rõhutatult suure kõhuga. Nad on mingis poolistuvas 
poosis , nagu ka Euroopa veenused.  
Tuntuim  Willendofi veenus , leiti 1907. a. Austrias Willendorfi linna lähedal olevalt 
paleoliitiliselt asulakohalt. 1990. a andmetel on see valmistatud 24 000–22 000 eKr, 
varem on välja pakutud ka teisi arve. Kujukese pikkus u 12 cm, tehtud lubjakivist, mis ei 
ole kohalikku päritolu. Algselt kaetud paksu ookriga. Kujutab paksu naist, väga peente 
käsivartega suurtel rindadel. Istmik lai. Nägu ei ole näha, see on kaetud ornamendiga 
( patsid ?  lokid ?). Randmetel on käevõrud. Jalgade kuju selline, mis ei võimaldanud püsti 
panna – seda tuli käes hoida.       
 Dolní Věstonice veenus, leitud samanimeliselt asulakohalt Tšehhist. Dateeritud 29 000–
25 000 eKr. Tehtud nõrgalt põletatud savist, on koos paari teise lähedaltleitud analoogiga 
maailma vanimaks põletatud savist esemeks. Kõrgus u 11 cm ja maksimaalne laius 4,3 
cm. Samast kohast leitud ka põletatud savist loomakujukesi (karu, lõvi, mammut , 
ninasarvik jt), ka üle 2000 põletatud savist palli. Ühest Dolni Vestonice majast leiti 
põletusahju jäänused – vanim kogu maailmas. Hoone paiknes teistest samaaegsetest 
majadest eraldi ja oli osaliselt mäkke kaevatud. See oli esimene koht maailmas, kus tunti 
keraamikat, mitte küll savinõudena, vaid kujukestena. Põletusahju uuriti 1951. a. Selgus, 
et maja põrandal oli palju põletatud savist kujukesi – erinevate loomade pead (nt lõvi, 
karu, rebane ); katkised inimesekujukesed, sh veenused.  
Rohkesti kaunistusi luuesemetel, sh tööriistadel. Peamiselt geomeetriline ornament 
(kuuseoksamotiiv, meander ), ka loomad. Mõnikord on geomeetrilisi ornamente peetud 
omaaegseteks kalendriteks. Luuesemeid värviti sageli ookriga.  
 
35
Religioon  Esimesed tunnused religioonist neandertallaste juurest – matsid oma surnuid, 
panid neile kaasa asju, mida tõenäoliselt arvati teispoolsuses vaja minevat. Võimalik, et 
mingid samalaadsed kujutlused olid juba varemgi, ent arheoloogiliselt kindlaks tehtavaid  
jälgi neist ei ole. Ilmselt tekkis religioon algelise esivanematekultuse tagajärjel või koos 
sellega. Kindlasti olid initsiatsiooniriitused, st suguküpseks saanud noorte vastuvõtmine 
täiskasvanute hulka.  
Matused  Matuseid nii kesk- kui ka hilispaleoliitikumist. Keskpaleoliitikumis oli 
panusteks tööriistu ja loomaluid, ent mitte kõikidel matustel. Hilispaleoliitikumis oli neid 
juba märksa sagedamini kaasa pandud.  
Kostjonki asulakohad paiknevad Doni jõe kaldal Aasovi mere lähedal. Siinsest XV 
asulakohast saadi ühe hoone kaevamisel 5–6 aastase poisi luud. Poiss oli maetud hoone 
põranda alla, talle oli kaasa pandud rikkalikult panuseid, surnukeha oli üle valatud rohke 
ookriga. Kostjonki XIV asulakohast on leitud u 25 aastase mehe matus. Mees oli pikka 
kasvu, laia ninaga nagu aafriklastel või austraallastel. Ta oli maetud vasakul küljel, peaga 
põhja suunas. Panuseid polnud.  
Sungiri asulakoht Vladimiri linna lähedal, Moskvast u 200 km. Sealt leitud neli matust. 
Lisaks on asulast leitud üks kolju ja kaks inimluu fragmenti ning kaks matust väljaspool 
asulat. Haudasid oli asulakohas kaks. Neist haud nr 2 oli ilmselt elamus, lõkkeaseme 
juures. Hauda nr 1 oli maetud üle 45 aastane mees. Maetud selili , väljasirutatult, peaga 
kirde suunas. Rikkalikud panused: luust käevõrud, sõrmused, rõivakinnitusnõelad. 
Samuti oli luustiku juures u 3000 mammutikihvast helmest, suurem osa neist oli 
kinnitatud riiete külge. Haua peal oli suur kivi ja naise kolju. Haud nr 2 oli u sama 
orientatsiooniga. Sellesse oli maetud kaks peadpidi koos olevat last (poiss ja tüdruk). 
Mõlemal olid kaasas mammutikihvast odad, pistodad , viskeoda . Käte ümber mõlemal 
rohkesti mammutiluust käevõrusid; sõrmused. Poisil ka kaks tulekivist kõõvitsat. Ohtralt 
väikeseid luuhelmeid. Selle haua peal ilma peata luustik. Arvatavasti oli see naine, 
võimalik, et sama inimese pea oli eelmise haua kohal.  
Matuseid on saadud ka mitmelt poolt mujalt asulakohtadest.  
1986. a. leiti Dolni Vestonicest kolmikmatus. Tegu oli noorte inimeste matusega. Kaks 
olid tugeva kehaehitusega noormehed , kolmas 17–20 aastane neiu . Tema  luudel oli 
vigastusi. Kaks noormeest olid olnud terved. Ühe noormehe puusaluud läbistas puust vai 
 
36
– surm polnud loomulik. Surnukehad olid maetud hoolikalt: meeste päid ümbritsesid 
koerahammastest ja mammutiluust tehtud ripatsid. See, kellest oli vai läbi löödud, võis 
olla maetud mingisuguse maskiga. Kõigi kolme koljud kaetud punase ookriga. Naine oli 
maetud keskel, noormehed külgedel. 
  
Ülempaleoliitikumis asustati Austraalia ja Ameerika 
Austraalias oli 40 000 a tagasi asustus juba olemas, esimesteks inimesteks olid Homo 
sapiens sapiensid e nüüdisinimesed. Asustus pärit Kagu-Aasiast (leiud, antropoloogilised 
uuringud ning ka ainuke loogiline võimalus inimeste tulekuks on just see ala).  
Umbes 50 000 a tagasi Weichseli jäätumise ajal oli merevee tase kõige madalam. Siis 
eraldas Austraaliat Aasia rannikulähedastest saartest suhteliselt lühike vahemaa . Kagu-
Aasiale ja Austraaliale on iseloomulik konservatiivne kivitöötlus, kõige lihtsamad 
kivitöötlemise tehnoloogiad püsisid kasutusel kümneid tuhandeid aastaid. Vähemalt 80% 
ajast, mil Austraalia on olnud asustatud, oli ta Uus Guineaga ühendatud ning moodustasid 
koos ühtse mandri – Sahul. U 20 000–15 000 a tagasi oli ka Tasmaania osa Austraalia 
maismaast, tänapäevased rannajooned olid  sisemaa pool. Suurem osa kogu piirkonnast oli 
kuivem . On oletatud, et Austraalia vanim asustus pidi olemas olema juba 50 000 a tagasi, 
ent konkreetseid asustusjälgi sellest perioodist seni veel leitud ei ole. Mõned uurijad  
arvavad, et Austraalia asustati juba 60 000 a tagasi.  
Vanimad dateeritavad leiud on saadud kuivanud Mungo järve äärest Uus Lõuna Walesi  
lääneosast. Seal ulatuslik asula. Nende juures on lihtsaid kivist riistu, mõningaid 
inimluid. Koldekohtadelt on saadud kalaluid, linnuluid ja mõningaid loomaluude 
fragmente. C14 dateeringud – vanus 31 000– 22 000 eKr. Skeletijäänused kuuluvad 
täiesti modernsele inimesele, kes jõudsid Austraaliasse madala merevee taseme ajal. 
Siinsetelt inimluudelt on leitud põlemise jälgi, pole teada, kas tegu oli põletusmatusega. 
On vaid mõned muistised, mida on võimalik dateerida varasemaks kui 10 000 aastat 
tagasi. Üheks selliseks on Saatana Uru nimeline koobas ( Devil ´s Lair Cave ). Asub lääne 
Austraalia edelaosas, selles olevad asustuskihid on vanemad kui 27 000 eKr. Lähedalasuv 
Mammutikoobas on samuti andnud oletust varaseks dateeringuks. Seda aga kaevati 20. 
sajandi algul ilma erilise hooleta,  ei jälgitud õieti stratigraafiat. Siiski leiti sealt palju 
 
37
väljasurnud kukkurloomade luid. See koopas võiks olla vanem kui 40 000 a, kuid 
tõestusmaterjali ei peeta piisavaks.  
Mungo järve asustusega samaaegne oli Kuk Uus Guineas . Sealt on leitud tules olnud ning 
inimeste poolt sinna viidud kive. Need kivid on dateeritud umbes 30 000 a tagasi.  
Tööriistadest suured kivist laastud. Kiviriistu lihviti. U 25 000 a tagasi siin põletusmatus.  
Austraaliasse jõudmiseks tuli ette võtta sadu kilomeetreid pikk merereis. Sellist 
võimalust, et tolleaegne Sahul oleks olnud Aasiaga maismaa kaudu ühendatud, pole. 
Paljud Aasia saared on mandrist vähem kui 10 km kaugusel, sellist retke on võimalik teha 
ka lihtsate veesõidukitega. Kaugemad saared asustati juhuslikult, kui inimesed sattusid 
kaugemale merele . Seetõttu oli Sahuli asustamine arvatavasti väga pikaajaline protsess, 
kus inimeste liikumine oli vaid ühesuunaline, st tagasi Aasia poole ei mindud.  
Kui asustus oli juba olemas, siis hakkas see aeglaselt levima üle kogu kontinendi. 20 000 
a tagasi elasid inimesed tänapäeva ranniku piirkonnas ja kõrbe servas . 10 000 a tagasi 
olid nad asustanud kõik peamised alad. Selleks ajaks oli Tasmaania saar eraldunud. 
Asustuse leviku kohta mandril on vaid oletused. Mõned arvavad, et see oli kiire protsess, 
mis leidis aset suurte saakloomade jälitamise käigus. Oletatakse ka rahvastiku kiiret 
juurdekasvu , mis võis selle põhjustada. Mõned arvavad, et esimesed asukad elasid 
rannikul, kust nad hiljem sisemaale siirdusid. Ilmselt oli sisemaa siiski asustatud enam-
vähem samal ajal kui rannik . Teised arvavad, et asustuse levik üle kogu mandri võttis 
aega tuhandeid aastaid ning protsess oli väga aeglane. Peamised takistused kiireks 
asustuse kiire laienemise teel on kohastumus , sest inimesed peavad õppima kasutama eri 
piirkondade poolt pakutavaid võimalusi.  
Perioodi 25 000–10 000 a tagasi jäävaid muistiseid on leitud kogu Austraaliast. Põhja-
Austraalias nt Oenpelli ja Miriwun. Neist viimase dateering näitab koha kasutust u 18 
000 a tagasi. Lõuna-Austraalias on tuntud muistiseks Koonalda. Koobas, kust kaevandati 
tulekivi. Sealt leiti tulekivitükikesi, lõkkeasemeid. Söest võetud proovid dateerisid koha 
ajavahemikku 15 000–23 000 a tagasi. Koopa pehmest liivakivist seintel on inimeste 
poolt sõrmedega tõmmatud lainelisi jooni, mis võivad samuti olla väga vanad. 
Kivitöötlemise traditsioonid püsisid Austraalias väga kaua ühesugused. 20 000 a eKr 
kasutatud laagripaik oli üsna samasugune kui 20. saj oma. Sellise konservatiivsuse 
 
38
põhjuseks on peetud isoleeritust muust maailmast, mistõttu ei tulnud inimestele uusi 
ideid. Tegelikult põhjuseks ikka see, et omadega saadi just niimoodi väga hästi hakkama.  
Osa Austraalia kunstist on sama vana kui Euroopa ülempaleoliitiline kunst.  
Tasmaania vanim asustus on dateeritud u 20 000 eKr. Leiukohaks on koobas Hunteri 
saarel Koopa lahe (Cave Bay) ääres. Seda koobast kasutati ajuti pikema aja jooksul. 
Muistsed austraallased said saada hakkama minimaalse tehnoloogiaga ja kõige lihtsamate 
tööriistadega. Nt tasmaanlased kasutasid ainult u kahtekümmet tööriista küttimisel ja 
korilusel. Samas oli neil ja põlisaustraalastel keeruline ja hästiarenenud sotsiaalne ja 
rituaalne elu.  
 
Ka Ameerika asustamine algas u 40 000 a tagasi. Inimasustus Siberis ja Kirde-Aasias 
mitmekordistus Weichseli jäätumise ajal (varastemast küttidest-korilastest on Siberist 
vaid üksikuid jälgi – inimesed asustasid Siberi külma arktilise tundra alles siis, kui 
oskasid piisavalt sooje riideid ja elamuid teha). Merepind oli siis u 100 m madalamal kui 
praegu, see oli nii madal, et Beringi väina kohal, mis praegu eraldab Aasiat ja Alaskat, oli 
ajuti maismaa ( merevesi langeb madalamale siis, kui suured hulgad vett ookeanis on 
jäätunud mandrijää liustikeks). Seda maismaasilda mööda liikusid Ameerikasse Aasias 
elavad imetajad, nende kannul arvatavasti inimesed, kes neid jahtisid. Jääliustikud katsid 
suuremat osa Põhja- Ameerikast .  
Beringi väin oli kuiv mitmel perioodil, näiteks 50 000–35 000 ja 23 000–12 000 eKr. 
Lõplikult kadus see u 8000 eKr ning pärast seda said inimesed Ameerikasse ainult mööda 
vett – algupärased rahvad arenesid täielikus isolatsioonis, kuni tulid eurooplased .  
Beringi väina kohal olnud maariba nimetatakse Beringia´ks. See oli arvatavasti tundra, 
nagu ülejäänud osa Siberist. Elas seal palju suuri loomi. Tundra ulatus poolsaarena 
Aasiast Põhja-Ameerikat katvate jääliustikeni. Poolsaar ise oli kuiv lagendik, kus suved  
olid lühikesed, talved pikad; tuuline ala. Ent seal oli lisaks tundrale ka soiseid alasid ja 
rohumaid; lopsakad niidud olid suvel sobivad suurtele rohusööjatele (mammutid, 
metshobused, muskushärjad jt arktilised liigid). Suurem osa Põhja-Ameerikast oli jää all, 
kuid tänapäeva Kanada lääneosas kulges jääkoridor. See algas Alaska rannikujäält ja 
kulges läbi Yukoni , Mackainze ja Frasieri jõeorgude ja Kaljumägedest kagu pool. Need 
olid ilma jääta alad kahe suure liustiku vahel. Sellises jääkoridoris oli suhteliselt viljakas 
 
39
ja soe ala. Piki seda koridori liikusid inimesed Ameerikasse ning seal laiali. Protsessi oli 
aeglane ja pikk. Jääaja raskete klimaatiliste olude tõttu on jäljed varastest inimestest üle 
kogu Ameerika vähesed. Enamik Ameerika varaseid leiukohti on praegu vee all või jää 
taandumisel täiesti segatud.  
Esimeste inimese tulemise kohta on kaks teooriat. 1. Ameerika asustati ajavahemikus 
80 000–40 000 a tagasi. Seisukoha pooldajad osutavad varastele leidudele (Alaska Old 
Crow  koobas).  
2. Ameerika asustati jääaja lõpul, u 15 000 a tagasi. Pooldajad väidavad, et varasemate 
leidude leiusuhted on ebamäärased; pole teada, kas tegu üldse inimese valmistatud ja 
kasutatud tööriistadega.   
Vanimad leiud Ameerikas on saadud Yukoni piirkonnast Alaska ja Kanada vahel. Old 
Crow leiukoht. Sealt üsna palju imetajate luid, millest u 100 on töödeldud esemeteks, u 
200 on muutnud algset kuju sest neid on millekski tarvitatud. Mitmeid neist luudest on 
C14 meetodil dateeritud – vanus 23 000–27 000 eKr. Ühtegi neist esemetest ega 
kasutatud luudest ei ole leitud oma algses kontekstis – vesi ja maapinna erosioon on 
uhtunud kultuurkihi ära. Neid luid on dateeritud geoloogiliste kihtide järgi, sedasi on 
loodud nende relatiivne kronoloogia. Selle põhjal on oletatud, et osa neist luudest võib 
olla u 38 000 a vanad. See tõend on suhteliselt ebakindel, siis kindlaks dateeringuks 
Alaska vanimale inimasustusele peetakse 25 000 eKr. Ameerika hilisema asustamise 
teooria pooldajad arvavad, et need esemed ei ole inimeste valmistatud.  
Vanimad suhteliselt hästi dateeritud inimasustuse jäljed Alaskal pärinevad ajast u 13 000 
eKr – paleoarktiline traditsioon. Kuulsaim paleoarktiline leiukoht on Akmak (8000 
eKr). Koht jõeorus, karibude liikumisteel. Leiud: kivist tööriistad, väikesed teravikud, 
kiilukujulised nukleused, lehekujulised teravikud. Sarnaseid kiviriistu on leitud ka 
Siberist (Djuktai kultuur, dateeritud 18 000–17 000 a vanaks ). Teised paleoarktilise 
traditsiooni esemed sarnanevad Jaapanis u 12 000–8000 eKr kasutatud asjadele.  
Kindlad väited Ameerika varasest asustusest: 1. inimesed võisid asustada Ameerika u 40 
000 a tagasi, materjal selle kohta väga ebakindel. 2. Esimesed kindlad dateeringud u 15 
000 eKr. 3. On paralleele u 10 000 a eKr  kasutatud paleoarktiliste esemete ning 
samaaegsete Aasia tööriistade vahel. 4. Beringia olemasolu võimaldas regulaarseid 
kontakte Aasia ja Ameerika vahel kuni u a-ni 8000 eKr. 
 
40
Kogu Ameerika asustamine võttis pika aja. Asukad olid, nagu mujalgi kütid-korilased, 
kes liikusid loomakarjade järel. Edasiliikumise motivatsiooniks paremate jahialade ja 
elutingimuste otsimine. Arvatavasti oligi see väikeste jahisalkade järk-järguline liikumine 
loomakarjade kannul.    
11 000–12 000 a tagasi hakkasid jääliustikud sulama ning kliima muutus soojemaks. 
Põhja-Ameerika asustamises kaks liikumissuunda: 1. lõuna suunas mööda Vaikse 
ookeani kallast, 2. keskosas. Põhja-Ameerika lõunaosas toimus nende kahe asustuslaine 
teatud segunemine .  
New Mexico aladel Sandia arheoloogiline kultuur (u 28 000–10 000 eKr). Nimi 
leiukohast koopas. Siit neli eriaegset kultuurkihti, vanim kuulus Sandia kultuurile. Selle 
majanduslikuks aluseks oli suurloomade (mammut, hobune) küttimine. Iseloomulikud 
tulekivist odaotsad meenutavad kujult Gravette ja Solutre omasid Euroopas ja Aasias. 
Järgnes  Clovise kultuur (15 000/10 000–9000 eKr). Nimi samuti asulakohast praeguse 
New Mexico  alal. Iseloomulik põhiliselt mammutijaht. Iseloomulikud leiud: tulekivist 
ühepoolse kisuga odaotsad, ka luuesemed. Peamiseks jahiriistaks oligi oda. Clovise 
kultuuri leiukohti on üle kogu Põhja-Ameerika, kõige rohkem suurtel tasandikel 
Kaljumägedest ida pool. Nende leiukohad sageli soode ja rabade läheduses, mis omal ajal 
olid ilmselt jäänukjärved. Peamised saakloomad: mammutid, piisonid. Jahipidamisviisiks 
looma jälitamine täieliku välja kurnatuseni. Märkati, et haavatud loom põgeneb sageli 
veekogu äärde – seal neid ka püüti. Samal põhjusel rajati ka asulakohad järvede äärde. 
Mammuteid kütiti üksikutena, piisoneid karjadena, mõnikord aeti kari kaljujärsakult alla. 
Teinekord aga kuskile kaljude vahelisse tupikusse, kus loomad tapeti .  
Clovise kultuuri kadumine oli ootamatu . Samal ajal toimus jääaegsete suurulukite 
väljasuremine. Väljasuremine toimus ka  mujal maailmas, ent mitte nii järsult ja nii 
ulatuslikult. Ameerikas suri välja u 75% suurtest ulukitest, mis olid olnud inimeste jaoks 
olulised. Kadusid: kaamel , hobune, mammut; säilis piison. Miks, ei teata. Probleemiga 
tegelevad zooloogid, palju arvamusi. 1. Ületapmise hüpotees. Ameerikas puuduvad 
suured kiskjad, inimeste jahiloomad ei suutnud kohaneda küttimisega. Teooria kriitika: 
osa liike kadusid enne, kui neid inimeste poolt massiliselt küttima hakati; kadus ka 
selliseid loomaliike , kes ei olnud küttimisobjektiks. Lisaks oli inimeste toidus nii suur 
osakaal taimedel, et tapmine ei pidanud viima paljude liikide väljasuremiseni.  
 
41
2. Väljasuremise võis põhjustada kliimamuutus. Kuivem ja soojem kliima – üldine 
kuivamine, kahanes laialeheliste taimede hulk. Kui taimeliigid kadusid, surid neid söönud 
suured imetajad välja. Kriitika: suuri kliimamuutusi on toimunud ka varem ja hiljem. 
Harilikult loomad reageerivad muutustele paindlikult ning rändavad sobivatele aladele.  
3. teooria: suured keskmised temperatuuride kõikumised jääaja lõpus. Suured erinevused 
sesoonses kliimas mõjusid halvasti nendele loomadele, kelle tiinusaeg pikk, järglaste arv 
väike ja kes sünnitavad kindlal ajal. Kliimamuutused said saatuslikuks vastsündinud 
loomadele. Kriitika: kadus ka liike, kelle kohta eelöeldu ei kehti.  
Kõige õigem nende komponentide koos käsitlemine, väljasuremiseks peab olema palju 
ebasoodsaid tingimusi ühekorraga.  
Kliima muutumine muutis loodusolusid: tekkisid preeriad, metsad jm. Põhja-Ameerika 
läänepoolsed alad muutusid kuivemaks ja lagedamaks, idas rohkem metsaseid ja 
niiskemaid alasid. Suurimetajate kadumine – inimesed pidid otsima uusi toiduallikaid 
( molluskid , kalad, linnud). Inimesed vähem liikuvad, tekkisid baaslaagrid. Need olid 
aluseks täiesti paiksele asustusele orgudes ja rannikul. Sellega võis kaasneda elanike arvu 
kasv teatud regioonides.  
 
Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg  
Mesoliitikum jääb jääajajärgsesse aega. Mandrijää sulamine kestis aastatuhandeid, selle 
kiirus oli erinevates kohtades erinev. Viimane mandrijää taganemine on üsna täpselt 
määratletav viirsavi meetodit kasutades.  
Jää taganemisel ja jääajajärgsel ajal leidis aset mitmesuguseid muutusi: muutus maa ja 
vete vahekord, muutus kliima. Jääkiht oli paks ja raske, maakoor on elastne ja vajus 
allapoole. Jää sulades hakkas maapind tõusma.  
Suiraanalüüsiga uuritakse taimede õietolmuterakeste hulka ja vaheldumist. Proovides 
olevate taimede ja nende suiraterakeste hulk vaheldub eri aegadel, kajastades metsade 
koosluses toimunud muutusi. Metsade ja muu taimestiku koosluse muutumine kajastab 
kliimas toimunud muutusi. Õietolmuterade võrdleval uurimisel eri kihtides saab kindlaks 
määrata kliimaperioodide vaheldumist.  
Eristatakse seitset jääajajärgset kliimastaadiumi.  
 
42
I  arktiline kliimastaadium, seejärel subarktiline. Järgnesid mandrijää sulamisele u 12 
200–10 200 a tagasi. Kliima väga külm, niiske, soojenedes mõnevõrra subarktilises 
staadiumis . Tundrataimestik (pajud, vaevakased, kanarbik , roosõieline kääbuspõõsas 
drüüas). Loomadest põhjapõdrad, polaarrebased, jänesed, hiljem ka koprad , karud. 
Läänemere faasidest vastas neile kliimaperioodidele Balti jääpaisjärv. Järgnes 
preboreaalne kliimastaadium (u 10 200–9300 a tagasi). Kliima jätkuvalt niiske, veidi 
soojem varasemast, kuid üldiselt jahe. Levisid kasemetsad . Läänemere tolleaegne faas: 
Joldiameri.  
Boreaal (u 9300–7800 a tagasi). Kliima muutus kuivemaks, soojemaks (suved olid 
kuivad, soojad ; talved külmad). Ülekaal männimetsadel, perioodi teisel poolel lehtpuud , 
eriti lepp . Vastav Läänemere faas: Antsülusjärveks.  
Atlantiline kliimastaadium (u 7800–4800 a tagasi). Kliima muutus mereliseks, st 
niiskeks ja soojaks . Suvi pikk, soe, talv lühike, pehme. Läänemere piirkonna kõige 
soodsam  ilmastikujärk (kliimaoptimum). Vastab Läänemere Litoriinamere etapp. 
Staadiumi algul levisid lehtpuud: laialehelised sarapuud , lepad, jalakad. Staadiumi teisel 
poolel tamm, pärn. Periood oli soodsaim lehtpuumetsades elavatele loomaliikidele. 
Subboreaalne kliimastaadium (u 4800–2800 a tagasi). Perioodi alguses, Litoriinamere 
ajal oli kliima endiselt soe, muutus tunduvalt kuivemaks, levisid ulatuslikud  
tammemetsad. Limneamere ajal ilm jahenes, hakkasid levima kuusemetsad. 
Subatlantiline kliimaperiood algas u 2800 aastat tagasi, kestab tänini. Kliima tunduvalt 
jahedam, niiskem.  Lehtpuude hulk väheneb, okaspuude arv kasvab, kasvab turbarabade 
hulk. Kliimastaadiumile vastab Läänemere praegune arengufaas Limneameri.    
 
Koos jääajaga lõppes ka paleoliitikum. Üleminek jääajajärgsesse perioodi aeglane, 
suur muutus loodustingimustes ja inimeste elutingimustes. Mandrijää sulamisel tekkinud 
veemassid muutsid endisi rannajooni tundmatuseni. Suured alad ujutati veega üle, 
tekkisid uued jõed ja järved. Kliima muutus üldiselt soojemaks. Arktiline tundrataimestik 
ja loomastik taganesid põhja. Põhjapõtrade asemele tulid uued metsloomad: karud, 
metskitsed, põdrad.  
Mesoliitikum – keskmine kiviaeg tähistab üleminekuajajärku. Kreekakeelsed sõnad 
mesos – keskmine + lithos – kivi. Võeti laiemalt kasutusele 20. saj algul.  
 
43
19. saj lõpul oli Prantsusmaal uuritud palju kiviaja muistiseid. Neist olulisimad Maz 
d´Azil koopas. Seal eristati paleoliitilise kihistuse peal omaette kiviesemetega kultuur, 
mis jäi ajaliselt paleoliitikumi ja neoliitikumi vahele.  
Mesoliitikum algas jääaja lõppedes. Muutused looduses, majandusviisis, tööriistades. 
Muutused ei tekkinud tühjalt kohalt, nende algmed olid juba paleoliitikumis. 
Mesoliitikumi  dateeringuid on mitmeid ning need erinevad paikkonniti. Üldisemalt 
antavad dateeringud on u 10 000–8000 Lõuna-Euroopas ja u 9000–5000 Põhja-Euroopas. 
Eestis 9000– 4900 eKr.  
Mesoliitikum jaguneb kaheks: varamesoliitikum (preboreaalne ja boreaalne  
kliimaperiood) ja hilismesoliitikum (atlantiline kliimaperiood). Varamesoliitiline 
leiuaines on paleoliitiliste elementidega – mõned peavad mesoliitikumi vaid 
kronoloogiliseks mõisteks.  
Asustus laienes, suurenes rahvaarv, tekkis võrdlemisi palju lokaalseid arheoloogilisi 
kultuure.  
Lääne-Euroopas varamesoliitikumis Azilien´ kultuur ja kogu mesoliitikumi hõlmav 
Tardenoisien´ kultuur.  
Azil´  kultuuri nimi Edela-Prantsusmaa koobasasulast. Mitmed matused. Esemetest 
luuriistad (nt naasklid, hirvesarvest harpuuniotsad), tulekivist mikroliidid, kõõvitsad, 
uuritsad. Majanduse alus küttimine, korilus, kalapüük. Peamisteks saakloomad: hirved , 
metssead.  
Tardenoisien v Tardenois  kultuuri nimi Põhja-Prantsusmaa koobasasulast. 
Levikuareaal: kogu Atlandi ookeani rannik, aga ka Tšehhi, Ungari, Rumeenia ja 
Venemaa osades. Elati valdavalt avaasulates kõrgematel liivastel kohtadel. Dateeringud 
põhinevad peamiselt esemete tüpoloogial.  
Eristatakse kolme etappi: varane, keskmine, hiline . Etappe eristatakse mikroliitide kuju ja 
suuruse muutumise põhjal. 
Hilismesoliitikumis Portugalis ja Hispaanias Astuuria  kultuur. Ajaliselt vastab see 
Tardenois´ kultuuri kolmandale astmele . Nii koobas- kui ka avaasulad. Söödi palju 
tigusid ja austreid. Hiljem  liitusid selle kultuuriga ka varased savinõud. Tööriistadeks 
kõõvitsad, luuriistad, terava otsaga kivid.  
Ida- ja Kesk-Euroopas on palju mõjutusi hilispaleoliitiliselt Swidry kultuurilt.  
 
44
Nemunase (Neemeni) kultuur levis osas Leedust, Poolast, Loode-Venest. Palju Swidry 
kultuuri mõjusid. Tulekiviesemed. Enamik muistiseid paikneb Neemeni ja selle 
lisajõgede kallastel.  
 
Skandinaavia mesoliitikum   
Maglemose kultuur (9000–6800 eKr) esindab siin mesoliitikumi algust. Väikesed 
erinevused eri maade dateeringutes (nt Taanis 8900–6400 eKr). Kultuur hõlmas Lõuna-
Skandinaaviat (Taani + Norra ja Rootsi lõunarannik), üksikud osad ka mujal. Nimiasula 
Taanis Själlandi saare põhjaosas. Esimene asulakoht avastati juba 1900. Inimesed elasid 
järvepealses asulas (võib-olla vaiasula). Palju asjad sattusid vette, hiljem sai järvest 
turbaraba, esemed säilisid hästi. Just rohked orgaanilisest materjalist esemed ongi 
Maglemosele omased . Muistised vaid sisemaal , ilmselt suveasulad. Mõned asulakohad 
võisid olla juba püsiasulad, enamik inimesi siiski rändleva eluviisiga. Suurem osa 
asulatest paiknes jõgede ja järvede kallastel. Kütiti ürghirvi, metskitsi, kodustatud oli 
koer. Tööriistadeks teravaservalised mikroliidid. Palju ka suuremaid kiviriistu e 
makroliite (nt laastkirved). Rohkesti mitut tüüpi nooleotsi. Palju luust õngekonkse. 
Sarvest ja luust ahingu-, oda ja nooleotsad. Leiukohad: Store Åmos, Holmegård.  
Kongemose kultuur (u 6000– 5200 eKr). Mesoliitiliste küttide- korilaste kultuur, hõlmas 
Lõuna-Skandinaaviat. Iseloomulikud on pikad tulekivilaastud. Laastudest nooleotsad, 
kõõvitsad, puurid jm. Asulakohti rohkem, paiknesid harilikult veekogu rannal. Tähtis oli 
kalapüük, kütiti hirve, põtra.  
Põhjamaades dateeritakse mesoliitikumi lõppu erinevalt. Viimaseks mesoliitiliseks, 
esimeseks neoliitiliseks kultuuriks on Kongemosele järgnenud Ertebølle kultuur. 
Ertebølle kultuur (u 5400–4000 eKr). Küttide-korilaste-kalurite kultuur, kuulub päris 
mesoliitikumi lõppu. Nimiasula Taanis Limfjordenis. Ertebølle kultuur kasvas välja 
Kongemosest, jagatakse kaheks: u 5200– 4500 oli varane ja u 4500–4000 eKr hiline faas.  
Ertebølle kultuuri inimesed said oma toidu peamiselt merest. Lisaks kaladele söödi 
mitmesuguseid molluskeid. Asulakohti varasemast palju rohkem, neid nüüd nii rannikul 
kui sisemaal. Mõned asulad olid aastaringsed, teised endiselt hooajalised.  
Ertebølle kultuur on üleminekuks neoliitikumile – lõpuosa (alates u 4600 eKr) ongi juba 
neoliitikumis, kasutusel on keraamika. Ertebølle kultuuri elanikud võtsid keraamika 
 
45
valmistamise kombe ilmselt lõunapoolsetelt rahvastelt, ehkki selle 
valmistamistehnoloogia on oluliselt erinev. 
Norras Fosna-Komsa kultuurid. Üks paleoliitilise Hamburgi kultuuri haru jäi pidama 
Norras, teine haru jõudis Põhja-Jäämere äärde. Fosna kultuur (u 8000–5000 eKr).  
Puhas küttide-korilaste kultuur. Kultuuri levikualaks oli Lõuna-Norra rannik ja Lääne-
Rootsi. Fosna nimimuistis on asulakoht Kristiansundi lähedal. Asulakohad olid suhteliselt 
lähedal tolleaegsele rannajoonele – inimeste elus oli tähtis koht kalapüügil ja veelindude 
küttimisel. Peamiseks olid tulekivist esemed: kirved ja nooleotsad. 
Komsa kultuur levis Põhja-Norras u 8000/7000–5000/4000 eKr. Päritolu küsitav. 
Ilmselt Lääne-Euroopast tulene siire. Liiguti põhjapõtrade järel – küttide-korilaste 
kultuur. Nimi Komsa mäest Finnmarkis, kus esimene kultuuri muistis leiti 1925. a. Oli 
peaaegu täielikult orienteeritud merele, kütiti hülgeid, osati ehitada paate, olid osavad 
kalurid. Võrreldes Lõuna-Norra Fosna kultuuriga, olid tööriistad robustsemad. 
Kvartsiidist ja dolomiidist esemed, mille töötlemine tulekivist keerulisem. Tulekivi 
Põhja-Norras ei ole. Komsa kultuur kadus lõplikult u 2000 eKr, ilmselt põhjuseks hülge 
kadumine  Põhja-Norra vetest.  
 
Soome mesoliitikum 
Jää taganes Soome aladelt u 11 000 a tagasi. Vanimad leiud u a 8900 eKr. Mesoliitikum 
lõppes u 5300 eKr. Antsülusmesoliitikum ja litoriinamesoliitikum. Soome asustamine 
toimus mitme lainena. Kõige mõjukam asustuslaine lähtus Kunda kultuuri alalt. Vanimad 
leiud on saadud Lahti lähedalt: kiviesemed, mis on valmistatud sissetoodud kivimist.  
Mesoliitiliseks kultuuriks Suomusjärvi kultuur. Märkimisväärseks leiuks on  Karjalast 
Antreast leitud pajukoorest võrgujäänus jm. Leid saadi juba enne II maailmasõda soiselt 
alalt (varem veekogu). Kiviaegne õnnetus –  kalamees jäi oma kokkukeritud võrgust 
ilma. C14 – u 8300 eKr. Leiukoha kaevamisel saadi sarv- ja luuesemed, kivist tööriistu. 
Luust ja sarvest tööriistadele on vasteid Kunda kultuuris.  
Iseloomulik on kvartsi kasutamine, kujunes kiltkivi kasutamine. Esemed: lihvitud teraga 
kirved ja talvad. Kirved harilikult tardkivimitest, talvad peamiselt kiltkivist. Viimasest ka 
odaotsad, pistodad. Pallikujulised nuiad, mõnedel geomeetriline kaunistus . 
Hilismesoliitikumis suurenes kvartsi osa.  
 
46
Kultuur levis üle Soome, tihedaim asustus rannikul. Oluline jaht põtradele ja kobrastele. 
Seotud Kunda kultuuriga.  
 
Karjalas nn kvartsikultuuri asulakohad (u 10–7 at eKr). Asulad Valge mere ja 
Äänisjärve kõrgetel terrassidel. Väikesed rändlevad inimesterühmad. 7.–4. at eKr – 
kvartsikultuuri hiline periood. Asulad suuremad, eluviis paiksem. Esemed analoogsed  
Soomega, kuuluvad Suomusjärvi kultuuri. Hilismesoliitikumis suurenes kiltkivi 
osatähtsus. Ka tulekiviga asulad. Neid on aga vähem kui kvartsi- ja kiltkiviasulaid.  
 
Mesoliitilised asulakohad Põhiliselt avaasulad. Valdavalt sesoonsed, asusid heades  
püügipaikades, mitmekülgsete loodusressurssidega piirkondades. Tekkisid rannikuasulad 
( Portugal , Põhja-Hispaania, Prantsusmaa, Taani), püüti kala, korjati karpe.  
Suhteliselt palju elamujäänuseid: nii maasse süvendatud kui maapealsed hooned. Hooned 
ovaalsed, ümmargused, nelinurksed. Sees tulease. Suurus väga erinev.  
Ka Ida-Euroopast üsna palju elamujäänuseid. Nt Nižneje Veretje asulakohalt nelinurksed 
elamujäänused, mis tehtud okstest ja kaetud nahkadega. Mõnikord on neid alt 
kindlustatud kividega. Mõnikord kaeti põrand liivakividega.  
Kokkuvõtvalt: kasutati mitmesuguseid elamuid, mis võisid kujult ja muidu erineda ka ühe 
arheoloogilise kultuuri piirides.  
Mesoliitilised töö- ja tarberiistad  
Varem peeti mesoliitiliste töö- ja tarberiistade eristamise tunnuseks mikroliite, ent neid 
esineb juba paleoliitikumis. Mikroliite kasutati kogu tulekivi esinemise alal. Neil palju 
funktsioone (nt pistikterad, nooleotsad).  
Kirved nii tulekivist kui ka muudest  kivimitest . Kirveid nüüd varretati ( muhvid ). 
Tardkivimitest kirveid hakati osaliselt lihvima. 
Tähtsad olid vibud ja nooled (tulid kasutusele juba paleoliitikumis). Nooleotsad nii luust, 
kivist, kui ka varrega ühest puust. Leitud on vibusid. Nt Maglemose kultuuri Holmegårdi 
IV asulakohalt saadi jalakast vibu. Nooled pikad, mikroliidid olid külge kinnitatud 
vaiguga.  
 
47
Luust või sarvest harpuuni ja ahinguotsad. Tavaliselt ühe- või kahepoolsete kiskudega. 
Jätkuvalt oda. Õngekonksud. Kõõvitsad, uuritsad (tulekivist, kvartsist, muudest 
kivimitest).  
Esimesed paadid või ruhed, mõlaleiud, leide nahkpaatidest. Nt Venemaalt on leitud 
mesoliitilisi suuski ja Põhja-Euroopast terve rida reejalaseid. Tehtud männipuust, 
dateeritud u 7000 eKr.  
Mesoliitikumist pärinevad esimesed võrguleiud. Üks vanim Suomusjärvi kultuuri Antrea 
Korpilahti leid (ka võrgukive, võrgukäbasid). Võrk ise punutud pajukoorest. Selle algne 
pikkus oli u 27–30 m, laius 1,5 m, silmuse suurus u 6 cm. Hilismesoliitiline võrguleid ka 
Siivertsist (dateeritud 6 at eKr). 
 
Mesoliitiline majandus   
Endiselt tähtis jaht, suurenes kalastuse osatähtsus, mereloomade püük. Jätkus korilus. 
Paleoliitikumist rohkem kasutati vibusid ja nooli, vähenenud oli ajujahi osa. Suurenes 
individuaalse jahi osatähtsus. 
Metsad olid liigirikkamad kui tundra. Asustus vähem liikuv – asustus laienes ja tihenes.  
 
Mesoliitilised matused 
Nii suured kui ka väikeseid kalmistuid. Lisaks eraldiolevatele kalmistutele maeti 
jätkuvalt ka asulatesse. Haudades ookrit. Panusteks tööriistad, ehted. Asulasse olev matus 
on sageli elamus. Maeti pikali , püsti, istuli . Kalmetes ka üksikuid konstruktsioone 
(puidust, kividest). Azil kultuuris maeti koobastesse. Seal sageli panusteks teokarpidest ja 
hirvehammastest ripatsid ning ookriga värvitud kivikesed.  
Ukrainas mitmed mesoliitilised matmispaigad Vološki-Vassiljevka tüüpi kalmed. 
Vassiljevka kalmes maeti surnud madalatesse maasse kaevatud lohkudesse, hiljem kaeti 
hauakoht pealt väikese mullakääpaga. Surnud maeti külili, kägardatult – ilmselt olid nad 
matmise hetkel nööriga kokku seotud. Ühel matustest peal raske kivi. Esemeid kaasas 
väga vähe (paar nooleotsa ja kõõvitsat). Samasse kalmistusse maeti ka neoliitikumis. 
Krimmis on leitud matuseid koobastest: nt Fatma- Koba ja Murzak-Koba koopad. Neis nii 
elati kui ka maeti. Fatma-Koba koopas matus samuti kägarasendis. Kokku Ukrainas u 
100 mesoliitilist matust. Harilikult üksikmatusega, surnu külili, kõverdatud jalgadega. 
 
48
Kalmed hõlmasid väikseid kompaktseid alasid. Ookrit vähe. Ka panuseid vähe, need 
esinevad vaid vähestes haudades.  
Matmiskombed mesoliitilises Põhja-Euroopas 
Rootsis Bäckaskog, Kams, Stora Bjers ja Skateholm. Bäckaskog leiti 1939. a. Üks haud, 
surnu istuvas asendis. Maetud 40–50 a naine.  
Kams asub Gotlandil omaaegse sisejärve lähedal. 1939. a. avastati kaks hauda. Hiljem  
leiti ka kolmas haud; surnu dateeriti 8100±75 a tagasi.  
Stora Bjers asus Antsülusjärve aegsel rannajoonel. Surnu hauas istuvas asendis. Temal  
panused kaasas. Mees.  
Skateholmi kalmistu  Scanias Lõuna-Rootsis. Muistse merelahe kaldal kaks kompleksi, 
Skateholm I ja Skateholm II. Mõlemad koosnevad asulakohast ja kalmistust. Hauad siin 
mingisuguse süsteemi alusel rühmitatud. Haua täitmise juures söödi ning söömaaja 
ülejäägid visati hauatäitesse. Mõnikord ehitati haualohule mingisugune puitstruktuur, mis 
põletati maha enne haua täitmist. Jälgi mitmest eri rituaalist. Maetud väljasirutatult, 
istuvalt ja kõverdatult. Mitmesuguseid panuseid, enamikus haudades punast ookrit. 
Skateholmis kaheksa koeramatust, needki ookriga ja kohati paljude panustega.  
Taanis  mitmeid. Nt Korsør Nor avastati 1943. a. Haud samaaegse asula lähedal. 
Dateering: noorem Kongemose.  
Vedbæck Boldbaner avastati 1944. a. Üksik haud. Sama merelahe ääres ka Bøgebakkeni 
kalmistu, maetud asulasse. Ertebølle.  
Blocksbjergis vana mehe luustik. Melbys samuti üks haud. Taani mesoliitiliste matuste 
juures ookrit. Panusteks meestel kirved, talvad, tulekiviterad. Naistel ehted, aga ka noole - 
ja odaotsad, noad ja pistodad.  
Soome pinnases luu ei säili, haudade leidmine keeruline. Teada ookriga lohke. 
Lätis Zveijnieki kalmistu Burtnieki järve kaldal. 315 matust. Dateeritud 
hilismesoliitikumist hilisneoliitikumi. Ooker: mõnikord kogu haua ulatuses, mõnikord 
vaid kohati. Surnud harilikult selili, siruli, harvem külili või kõhuli. Kaasas palju 
panuseid (talvad, kõõvitsad, loomahammastest ripatsid). Vanim dateering 8240±70 a 
tagasi. Enamik mesoliitilis matuseid ajast 6775±55–5230±65 a tagasi. 
 
49
Karjalas Onega järve Olennji saarel. Hilismesoliitiline. Siin 174 hauda, neist osa varem 
lõhutud. Ookerhauad. Pead peamiselt ida suunas, teistsugust orientatsiooni vähem. 
Vertikaalasendis matustele oli kaasa pandud väga palju panuseid. Hauda kaasa ka toitu.  
 
Maaviljeluse algus     
Maaviljelus levis u 8000 aastaga üle maakera. Miks sellega üldse tegelema hakati? 
Täpselt ei teata. Maaviljelus rajas püsiva aluse toiduhankimiseks, ei sõltutud jahi 
õnnestumisest. Samas oli maaviljelus algetappidel üsnagi riskantne tegevus: oli 
küttimisest ja kalapüügist oluliselt ebastabiilsem. Viljelusmajandus tõi kaasa suurema 
elanikearvu ja asustustiheduse – tõi kaasa ka vajaduse järjest suuremate toidutagavarade 
järele. Algne, üht viljaliiki tarvitav ühiskond on väga haavatav. Saak ikaldub, loomi 
tabavad haigused – inimeste olukord keeruline.  
Viljelusmajandus üksnes paikse asustuse korral. Toidu tootmisega seotud inimeste 
suhetes teda ümbritseva keskkonnaga toimub kardinaalne muutus. Varem inimesed 
üksnes kohanesid nende tingimustega, milles nad elasid, ise keskkonda ei muutnud; 
maaviljelejad hakkavad keskkonda muutma (metsade raie, pinnase ette valmistamine). 
Tule kasutamine – maastik muutus. Loodi uus keskkond.  
 
Viljelusmajanduse teke – millal?, kuidas?, miks? 
Maaviljeluse algus – rida suuri erinevusi inimühiskonnas. Algne maaviljelus palju 
töömahukam kui jahipidamine ja korilus. Põllumajandusel mõju loodusele, tehnikale, 
ühiskonnale. Seda muutust nim mõnikord neoliitiliseks revolutsiooniks. Termin 
iseenesest pole õige, protsessi algus ulatub paleoliitikumi.  
Viljeluse vanus. Dateeringuid erinevaid. Algul moodustas maaviljelus vaid ühe väikese 
osa inimeste toimetulekustrateegiate seas. Korilased korjasid taimi, võtsid osa neist 
juurtega kaasa, panid kodu lähedal kasvama. Või leiti kusagilt rikkalike viljadega alasid, 
mis piirati taradega, et kaitsta taimi loomade eest, kitkuti välja umbrohi . Inimesed 
proovisid vilja paremini säilitada.  
Kolm maaviljeluse iseseisvat keskust: 1. Vahemere idarannik (u 8000 eKr). 2. Kirde-
Hiina (u 7000 eKr). 3. Vahe-Ameerika (u 5500 eKr). Lisaks veel terve rida iseseisva 
arenguga alasid.  
 
50
Eri piirkondades tegeleti eri viljadega, mis neis kohtades metsikult kasvas. Lähis-Idas  
nisu, oder ; Ameerikas mais, uba; Kirde-Hiinas  hirss , riis , sojauba . Viljaliikide kõrval  
õlitaimed, juurviljad , kiudtaimed.  
Viljelusmajanduse arengu kohta peamised suunad: 1. sellele pani aluse kas rahvastiku 
liigne tihedus; 2. muutused loodusoludes, või 3. mõlemad koos.  
Neist ideedest vanem viitab loodusolude muutumisele. 1920.-ndatel 20. sajandi algupoole 
Gordon Childe välja oaasiteooria. Kliima soojenemine ja kartus põua ees pani inimesed 
keskenduma oaasidesse (nt jõeorud). Teooriat aktsepteeriti kaua, looduskeskkonna 
uuringud ei kinnitanud aga nii katastroofiliste muutuste toimumist .  
Süstemaatilised välitööd varase toidutootmise uurimiseks algasid 1940.-ndate lõpul. 
Esimeseks uurijaks oli Robert  Braidwood  Chicago ülikoolist, kes viis Gordon Childe 
ideede kontrollimiseks läbi uuringuid Kurdistani mägedes. Ekspeditsiooni koosseisus ka 
geoloogid, zooloogid. Uuringute tulemus  andis Braidwoodile alust lükata tagasi Childe 
idee pleistotseeni lõpus toimunud katastroofilisest kliimamuutusest – toimunud oli vaid 
väike muutus vihmasadude jagunemises.  
Braidwood:  tuumikalade v tuumiktsoonide  teooria. Tema järgi toimus majanduse 
muutumine järjest kasvavast kultuurilisest erinevusest ja inimpopulatsioonide 
spetsialiseerumise tulemusena. Väitis, et inimesed on loomult vastuvõtlikud uuendustele 
ja eksperimentidele – hakkasid manipuleerima nende ümber tuumikalades elavate 
loomade ja taimedega. See viis loomade kodustamisele ja taimede kasvatamisele. See 
protsess võis toimuda üksnes seal, kus neid potentsiaalseid kodustatavaid taimi ja loomi 
oli olemas. Sellised kohad nt Zagrose mäed (Põhja- Iraagis ) ja ka kõrgustikualad 
Mesopotaamia tasandiku lähedal. Braidwood oli veendunud, et inimeste võimekus ja 
eksperimenteerimise entusiasm tegi võimalikuks loomade kodustamise ja taimede 
kasvatamise. Ta ei vastanud küsimusele, miks neid kodustama hakati.  
Carl O. Sauer  1952. a. Analüüsis toidu tootmise ökoloogiat, arvas , et sai alguse 
muutusest kultuuri ja keskkonna vahel. Pidas peamiseks kodustamise keskuseks Kagu-
Aasiat, kus juurvilju kasvatati poolliikuva eluviisiga kalurite poolt. Arvas, et sealt levis 
kodustamine Lähi- Itta . Saueri seisukohad leidsid väga vähe pooldajaid . Hilisemad 
uuringud on näidanud, et tal oli õigus selles osas, mis puudutas Kagu-Aasia toidu 
 
51
tootmise suurt vanust ja juurviljade tähtsust (vanimad tõendid juurviljade kasvatamisest 
saadud Tais on dateeritud u 9000 eKr). 
Lewis Binford: toidu tootmist soosis demograafiline surve. Oletas, et pleistotseeni lõpul 
liikusid mõningad rannikul elavad inimrühmad vähem rahvastatud aladele. Põhjus: 
jääliustike sulamisveed uputasid rannikuid üle, inimesed pidid mujalt elupaiku otsima, 
samas kadus võimalus pikkadeks rännakuteks, muututi paiksemaks. Paikseks muutumisel 
oli tõsine demograafiline tagajärg. Populatsioonide arvukus hakkas järsult kasvama 
(paikses ühiskonnas pole piiranguid laste arvu osas) – demograafiline surve. Hakatakse 
tarbima alternatiivseid toiduvahendeid. See toimus seal, kus leidus potentsiaalselt  
kodustatavaid taimi ja loomi – viljelusmajanduse areng oli kasulik nende alade elanikele. 
Kriitika: viimase jääaja lõpul ei ujutatud mererandu mitte esimest korda üle,  vaid see oli 
toimunud ka varasematel jäävaheaegadel. Millegipärast need ei viinud samasugusele 
demograafilisele survele ega kultuuri muutustele. 
Kent Flannery: üleminek küttimiselt ja koriluselt toidutootmisele oli järk-järguline 
protsess. Uuris Kesk-Ameerika muistsete elanike poolt põllumajandusele ülemineku 
mehhanisme. Leidis, et piirkonna põllunduse eelsed elanikud ei kohanenud mitte kogu 
ümbritseva keskkonnaga, vaid mõnede taime- ja loomaliikidega, kes levisid mitmes 
looduskeskkonnas. Kasutades suiraanalüüsi ning analüüsides leitud loomaluid, tegi 
Flannery kindlaks need loomad ja taimed, millest sealsed inimesed sõltusid. Mõned neist  
olid kättesaadavad kogu aasta jooksul, teised vaid mingil perioodil. Et neid kätte saada, 
pidid inimesed olema õigel aastaajal õiges kohas, nende toidu hankimise süsteem oli 
seotud ajakavaga. Väiksem muutus selles süsteemist võis viia selleni , et inimesed ei 
saanud mingit toitu kasutada. Maisi ja ubade geneetilised muutused muutsid need taimed 
inimeste jaoks järjest tähtsamateks. Mõlemad taimed muutusid ka produktiivsemateks 
ning seetõttu omandasid suurema osa inimeste toidus. Järk-järgult veedeti rohkem aega 
maisi ja ubadega. Kuna inimesed ei saanud olla korraga mitmes kohas, ei saadud tegeleda 
samaaegselt maisi ja ubade ning teiste taimedega, vaid keskenduti just neile kahele.  
Flannery analüüsis ka Lähis-Ida toidutootmise probleeme. Rõhutas, et inimesed 
vabanesid loodusliku valiku survest. Flannery ja Frank Hole arvates hakkasid inimesed u 
20 000 aastat tagasi liikuma küttimiselt ja koriluselt rohkem spetsialiseerunud 
majandusele (sh võeti kasutusele säilituslohud, jahvekivid). Võttis aluseks Braidwoodi 
 
52
demograafilise mudeli ning oletas, et rahvastiku arv oli suur seal, kus leidus 
kodustatavaid taimi ja loomi (Lähis-Ida, Palestiina metsaalad). Rahvastiku juurdekasv 
põhjustas selle, et uued rahvarühmad pidid elama asuma äärealadele. Seal inimesed pidid 
hakkama otsima alternatiivseid meetodeid toidu hankimiseks – äärealade teooria. 1970.-
ndatel aastatel esitatud teooria on üsna põhjendatud ja aktsepteeritud, eriti Lähis-Ida ja 
Kesk-Ameerika osas. Küttide-korilaste arvukus soodsates piirkondades tõusis enne toidu 
tootmise algust. Varaseim tõestusmaterjal toidu tootmisest pärinebki  ääremaadelt, mille 
muististe kaevamisel kogutud materiaalne kultuur on sarnane samal ajal parimatel aladel 
elanud küttide-korilaste omaga. Samuti oli rohkem kui üks kodustamise keskus. 
Hilisemad teadlased on vaadanud uuesti eelajaloolist demograafiat. Mark Cohen: 
rahvastiku surve globaalsel tasandil sundis paljusid maailma eri kohtades elavaid kütte-
korilasi korilusest loobuma , sest nende traditsiooniline majandamisviis ei suutnud ära 
elatada nende kasvavat hulka. See hetk jõudis peaaegu kõikidel kontinentidel kätte 
samaaegselt. Leidis, et taimede kasvatamine  oli toidutaimede korjamise loogiline jätk. 
Cohen oletas ka, et põllumajandus ei olnud lihtsam ega ka kindlam  toiduhankimisviis kui 
küttimine ja korilus. Selle ainuke eelis on see, et sama suurelt maapinnalt saadav 
toidukogus on põllumajanduse puhul suurem. Oletas, et kütid-korilased omasid küll 
mehhanisme kohaliku rahvastiku arvukuse kontrolliks, ent rahvastiku arv oli kindlalt 
tõusnud alates varajasest esiajaloost – samasugused rahvastikusurved tekkisid üheaegselt 
üle kogu maailma. Teooriat raske kontrollida, sest populatsioonide suurust, soo ja vanuse 
suhteid mineviku ühiskondades on peaaegu võimatu arheoloogiliselt kindlaks teha.  
Barbara Bender  1978: küttide-korilaste ühiskonnad muutusid komplekssemaks, 
hierarhilisemaks. Enne viljelusmajandust oli võistlus kohalike inimrühmade vahel, kes 
proovisid saada võimu oma naabrite üle. Selleks kasutati pidustusi ja nende ressursside 
suurust, mida võidi kasutada  nähtavate rituaalide ning kaubanduse juures. Just need 
nõudmised viisid vajaduseni suurendada toimetuleku ressursse ja viisid maa kasutamise 
intensiivistumiseni ja toidutootmise arenguni. Kõik see viis paiksema eluni.  
Viljelusmajanduse tingimustes sõltub inimene kodustatud loomadest ja taimedest. Ühtset 
lihtsat teooriat maaviljeluse arengu kohta ei ole. Viljelusmajandus levis maailmas pigem 
ideede ja toodete näol kui rahvaste rände tulemusel; see ilmus varem sellistes 
piirkondades, kus piisavalt erinevaid ressursse. Viljelusmajandus levis väga kiiresti 
 
53
aladel, kus oli tihe asustus (muutunud v muutumas paikseks v poolpaikseks). Koos 
siirdumisega  viljelusmajandusele kujunesid uued majandussuhted, sotsiaalselt tugevasti 
kihistunud ühiskond. Sellega algas  neoliitikum , kiviaja noorim järk.  
 
Neoliitikum 
Vanimad nisu ja rukkikasvatajad olid u 13 000 a tagasi Süürias. Vanimad põllundusega 
seotud muistised asuvad Lähis-Idas, Niiluse orus, Zagrose mäestiku orgudes Põhja-
Iraagis, Anatoolias, Põhja-Süürias, Jordani jõe orus.  
U 10 000 eKr muutus ilmastik. Levisid mitmesugused metsikud odra- ja nisusordid –
sobiv alus maaviljeluse tekkeks.  
Üleminekul mesoliitikumilt neoliitikumile leidsid aset mitmesugused muutused. Tuli uus 
kivitöötlemise tehnoloogia (kivi puurimine , lihvimine ). Võeti kasutusele uusi kivimiliike. 
Hakati valmistama savinõusid (toidutagavarade hoidmine). Kangakudumise algus.  
Viljelusmajanduse algus lõi eeldused linnalaadse asustuse tekkeks. Elanikkonna kasv viis 
esimese demograafilise plahvatuseni. Vajadus uute põllumaade järele. Sõjad. Muutused 
ideoloogias.  
 
Maaviljeluse teke Lähis-Idas. Lähis-Ida neoliitikum  
Lähis-Ida – kultuuri ja tsivilisatsiooni häll. Kolm allpiirkonda: Mesopotaamia, Vahemere 
idarannik, Anatoolia. Lähis-Ida neoliitikum algas u 9000–7000 eKr, sõltuvalt 
allpiirkonnast. 
10 000–8000 eKr intensiivne areng, koguti metsikuid vilju . Asustus laienes. U 10 000 
eKr kliimamuutus, mis soosis suureseemneliste viljade kasvu (oder, nisu). Suurte 
jahiloomade kadudes kasvas koriluse tähtsus. Selle perioodi Lähis-Ida tavalised leiud: 
sirbid, uhmrid, jahvekivid, säilitusaugud. Jahiloomadena tähtsad lambad ja kitsed , 
võimalik, et esines juba algelist loomapidamist.  
 
U 10 000–9000 a eKr elati Zawi  Chemi Shanidar asulakohas Zagrose mäestiku jalamil 
Zabi jõe ääres tänapäeva Põhja-Iraagis. Siin oletatakse keraamika- eelset neoliitikumi 
(jääb mesoliitikumi ja neoliitikumi kihtide vahele). See ei ole otseselt üks ega teine, kuigi 
temas on jooni mõlemast. Seal Karim  Shahiri  kultuur. Iseloomulik sesonaalne 
 
54
nomaadlus, tegu sesonaalse avaasulaga. Elati ümmargustes kuplilaadsetes majades. 
Maasse kaevatud suured säilituslohud viitavad põllunduslikule tegevusele ja rohkem 
paiksele eluviisile. Nii kütiti kui ka karjatati loomi. On leitud primitiivseid veskid , ei 
teata, kas jahvatatavad viljad pärinesid metsikutelt või juba kodustatud taimedelt. Samuti 
kasuti seal suhteliselt suuri jahvekive.  
Leiti arvukalt noorte lammaste luid. Kaks võimalikku selgitust. 1. neid ei olnud tapetud  
jahil, vaid viidud asulasse, kus neid kasvatati; 2. inimesed olid nt tarastanud nende 
looduslikud karjamaad ja võisid ise otsustada, mis vanuses neid tapsid .  
Leiumaterjali hulgas arvukalt helmeid. Obsidiaan, mida saadi Anatooliast Vani järve 
äärest. Siinsesse asulasse jõudis see ilmselt kaubandusega.  
Ümmargune suure hoone põhi, kus ilmselt toimusid mingisugused religioossed ja 
rituaalsed kogunemised. Asulas ka 28 matust.  
 
Toiduainete tootmisega suurenes säilitustarve, see viis savinõude leiutamiseni. Asustus 
kinnistus , kujunesid välja külad oma arhitektuuri ja organisatsiooniga. Sel perioodil 
sündisid   tell -asulad. Tell on mägi, mis tekib kuhjuvatest varemetest pika aja jooksul 
asustatud kohtades. Telle harilikult vaid sellistes kohtades, kus hooned olid valmistatud 
savi või mudatellistest, st materjalist, mille eluiga oli lühike ning mida oli nii rikkalikult, 
et hoone varisemise puhul polnud mõtet seda parandama hakata. Varisenud hoonetele 
lisandusid veel mitmesugused olmejäätmed. Nii tekkisid mäed (kõrgus vahel üle 30 m).  
Külad on mingil määral planeeritud (eluhooned, aidad , varjualused loomadele). 
Ühiskonnas toimus võimu  keskendumine , suurenes tööjaotus, tekkis preesterkond. 
Inimesed elasid koos suuremates rühmades. Tähenduse omandas rikkus – üks inimene 
võis omandada palju ihaldusväärseid asju. Kui oli vara, oli ka neid, kes seda endale 
ihkasid – sõjakäigud.  
Neoliitiline käsitöö: esimest korda oli võimalik spetsialiseerumine . Mingi käsitööga 
tegelejad hakkasid enamikku oma ajast sellele pühendama.  
Keraamika:  rasked ja purunevad, kuid kasulikud savist majapidamisnõud. Savinõude 
valmistamise oskus ühel ajal mitmel pool; ilmselt u samal ajal paikseks jäämisega.  
Vanim keraamika pärit paleoliitikumist – Dolni Vestonice veenusekujukesed. Savinõud 
valmistati esimest korda Jaapanis Jomoni kultuuris u 10 000 eKr. Lähis-Ida savinõud 
 
55
pärinevad u 8500 eKr. Vanimad leiud Anatooliast. Algselt vormiti neid käsitsi. Vanimad 
nõud munakujulised, üldiselt ornamenteerimata. U 7000–6000 eKr tuli kangakudumine. 
U 8000 eKr kaubavahetuse tõus (sool, vulkaaniline klaas).  
Lähis-Ida neoliitikumis toimus ka spetsialiseerumine karjakasvatusele. U 6500 eKr 
Zagrose alal hakati üha enam  spetsialiseeruma koduloomapidamisele. Karjakasvatus  
oluline ka Süüria stepialal. Asulakohad tekkisid soodsa loodusega kohtadesse. Vajalik oli 
joogivesi , sobiv maa põlluharimiseks, karjamaad loomade kasvatamiseks. Sellised kohad 
olid sageli kasutusel aastatuhandeid ning nii tekkisid paksu kultuurkihiga. tell-asulad.  
 
Neoliitilikumis   Jarmo  asulakoht Zagrose mägede jalamil Põhja-Iraagis. Kaevas 1948.–
1955. Robert Braidwood. Varasem asustus siin kas 9000 või 8000 a eKr. See ei ole 
tegelikult vanim põllunduslik asula, vaid sealt algas Lähis-Ida varajase 
maaviljelussüsteemi tundmaõppimine. U 6500 eKr algas seal maaviljelus. Jarmo küla oli 
siis üsna väike, pisut üle 25 savist hoone, elanikke u 100–150. Hooned savist, mõnikord 
oli vundament laotud kas osaliselt või täiesti kividest. Majad nelinurksed, sees saviahi ja 
säilituslohk. Ehitistega liitusid tarastatud hoovid, nende vahel olid ebakorrapärased teed.   
Jarmo elanikud kasvatasid otra , nisu, uba, läätse. Kodus lambad, kitsed, koer. 
Jahiloomade osa üpris väike. Rohked jahvekivid, uhmrid, sirbid. Põhiosa esemeid 
mesoliitilise ilmega. Jarmos oli savinõude  eelne neoliitikum (maaviljelus oli enne 
keraamikat). Asulakoht jäeti maha u 5800 eKr (ei ole päris kindel). 
Jarmoga suhteliselt samaaegne oli Ali Kosh Deh Lurani tasandikul Iraanis . 7000–5000 
eKr  seal neoliitiline asustus. Asetses Iraani  kiltmaa lähistel, sademete hulk oli piisav 
kuivaks põllunduseks; lähedale jäid ka talvised rohumaad. Muistisel eristatakse kolme 
kasutusfaasi: 1. Bus Mordeh  (7000–6500 eKr). Siis kasvatati paari kodustatud taime, 
tegeleti ka küttimise ja korilusega. Saviplonnidest majad olid ümmarguse põhiplaaniga. 
Keraamikat sel perioodil ei kasutatud. 2. 6500–6000 eKr Ali Koshi faas. Kodustatud oli 
rohkem taimi ja ka loomad. Majad olid savitellistest. Lisaks tulekivile kasutati ka 
obsidiaani. Sel perioodil tunti ka vase külmtöötlust, samuti osati kududa kangaid . 3. 
asustusfaas – Muhammad Jafar, 6000–5700 eKr. Sel perioodil kasutati juba savinõusid. 
Nüüd põhirõhk loomakasvatusel, taimekasvatuse osatähtsus väiksem. Majad nüüd 
 
56
ehitatud kivivundamentidele, esemetüüpe väga palju erinevaid korraga kasutuses. 
Perioodi lõppedes jäetakse asula maha.  
Çatal Hüyük asub Lõuna-Anatoolias, Konya jõe viljakas orus. Esimesed kaevamised 
seal 1960.-ndate algul. Samuti tell asula, hõlmab u 13 ha. Suurim Lähis-Ida neoliitiline 
asula, kultuurkihi paksus 17 meetrit, neoliitilise kihistuse paksus u 15 m.  Eristatud  
vähemalt 12 ehitusjärku. Varaseim dateeritud u 6500 eKr. Asula hüljati u 5400 eKr, 
põhjust ei teata (mitte sõjategevus). Neljalt ha-l 158 nelinurkset hoonealust. Tehtud need 
päikese käes kuivatatud savitellistest. Hoonete juures kasutati ka puittalasid. Majad 
paiknesid tihedalt üksteise lähedal, ent igaühel neist olid oma välisseinad. Majade 
katused olid lamedad, seinad tugevad. Tihe ehitus ja tänavateta planeering oli 
kaitseotstarbeline, majadesse saadi lamedate katuste kaudu. Katustel käis arvatavasti ka 
igapäevaelu. Hoonetel olid küll ka väikesed uksed, ent neist sisenesid arvatavasti 
väiksemad koduloomad . Elumajadel oli sees keskel suur tuba koos kahe väiksema 
kõrvalruumiga, mida kasutati panipaikadena. Majade sees olid välja ehitatud 
magamislavatsid ja pingid . Hooneid köeti pliitide või ahjudega. Eluhoonetest on leitud 
savikujukesi ja maalingute jälgi seintel. Osad hooned olid ilmselt kultusliku otstarbega, 
nende seinu on kaunistatud maalingute ja reljeefidega. Neist hoonetest on ka leitud luust 
ja savist kujukesi (härjad, naised). Neil naisekujukestel selgesti kujutatud ka nägu. Sageli 
viljakuseteema. Majaseinu on kaunistatud härjasarvedega. Çatal Hüyükis maeti 
elamutesse. Oletatud on kahekordset matmist – maalingud kultushoonetest, mis 
kujutavad raisakotkaid laipu söömas. Panusteks ooker, kauriteokarbid.  
Elas seal u 6000 inimest, seda on peetud maailma esimeseks linnaks. Kasvatati nisu, otra, 
koduloomadest veiseid. Enamik elanikke olidki maaviljelejad. Ka käsitöö ja 
kaubavahetus. Çatal Hüyüki õitseng tulenes sellest, et omati obsidiaanikaubanduse 
monopoli (lähedastes mägedes olid obsidiaanikaevandused).  Valmistati puu- ja 
savinõusid. Tunti vase külmtöötlemist. Tähtis osa naha ja kangaste tootmisel. 
Jericho asula oli  Palestiinas Jordani jõe orus (praegune nimi Tell es- Sultan ). Asub 22 km 
Jeruusalemmast NO. Tänapäeval üks kõrgeima temperatuuriga paiku maailmas. 
Kaevamised 1950.-ndate alguses. Kultuurkiht u 20 m paks. Dateeritakse 8350–6500 eKr. 
Vanimaks etapiks Jericho A (8350– 7500 eKr). Asula siis 4 ha suur, piiratud 3 m 
sügavuse ja 9 m  laiuse kraaviga, selle siseküljel u 1,6 m paksune ja 4 m kõrgune 
 
57
kivimüür. Selle müüri taga oli 10 m läbimõõduga 8 m kõrgune torn. Müüri korrastati 
pidevalt (laotud suhteliselt väikestest kividest). Torni kõrval veehoidla. Hooned paiknesid 
vastu müüri. Hooned tehtud päikese käes kuivatatud tellistest. Hooned ümmarguse või 
ovaalse põhiplaaniga, mõned osaliselt maasse kaevatud. Suurehitus – vajalik juht.  
Sel perioodil kasvatati nisu, otra, uba, läätse. Lihaloomadeks gasellid, ilmselt juba 
tarastatud ja/või kodustatud. Elati ümarapõhjalistes toortellistest savimajades. U 3000 
inimest. Tähtis oli kaubavahetus. Leitud ookrit, obsidiaani (sisse veetud). Tähtsaim 
väljaveoartikkel oli Surnumere sool. U 7500 eKr Jericho A hävitati.  
Jericho B uute asukate asula – uus traditsioon erineb eelmisest täielikult. Materiaalne 
kultuur sarnane Süüria põhjaranniku ja Anatoolia kultuuridega. Hooned täisnurksed, 
keskel suur ruum, selle ümber väiksemad ruumid (panipaigad). Majade vahel väikesed 
hoovid, kus valmistati toitu (koldeasemed). Surnuid maeti elamute alla. Rohkesti 
saviskulptuure.  
 
Maaviljeluse ja karjakasvatuse levimine Mesopotaamia tasandikul 
Varasem viljelusmajanduse areng toimus mäestikes Eufrati ja Tigrise ülemjooksul. Siit 
liikus see alamjooksule. Zagrose eelmäestiku rahvastik kasvas, osa inimestest siirdus 
madalamatele aladele. Algselt sesoonsetesse asulatesse jäädi elama aastaringselt. Siingi 
suurem osa maaviljelusele, õpiti kasutama kunstlikku niisutust. Vanimaks muistiseks 
Mesopotaamia tasandikul on tell Hassunah. Selle järgi nimetatakse ka piirkonna vanimat 
keraamikaga kultuuri (u 6000–5250 eKr). Seal nii asula kui kalmistu. Asulas oli tempel, 
matustes palju keraamikat, savikujukesi. Nelinurksetes majades palju tube . 
Kaks suuremat kultuuriareaali: Halafi kultuur ja  Samarra kultuur.  
Halafi kultuur (u 5500–4500 eKr) Põhja-Mesopotaamias Eufrati ja Tigrise ülemjooksul, 
ulatus Põhja-Süüriani ja Niniveni. Nimimuistiseks tell-asula Khaburi jõe ääres (Khabur 
on Eufrati lisajõgi Kirde-Süürias). Kultuur jagatakse kolmeks: varane, keskmine ja hiline 
periood.  
Ühtegi Halafi kultuuri asulat ei ole ulatuslikult kaevatud. Hooned kuivatatud 
savitellistest, mõnikord neil kivivundament. Kuiv põllundus, st irrigatsiooni ei tarvitatud. 
Kasvatati nisu, otra, lina. Peeti veiseid, kitsi, lambaid .  Leiud meenutavad Çatal Hüyüki 
kultuuritraditsiooni. Majaseinu kaunistati härjasarvedega. Maalitud keraamika: 
 
 
58
geomeetrilised kujutised, ka loomad, inimesed. Värvideks must, punane, valge 
tuhmkollasel taustal. Siit pärinevad vanimad keraamikapõletusahjud. Ilmselt algas 
savikäsitöö spetsialiseerumine.  
Kasutati ka vaske (noad). Sotsiaalne diferentseerumine veelgi suurem. Arpachiyahi 
asulas oli kesksel kohal kultusehoone. Kultuur lõppes u 4500 eKr, sellele järgnes Põhja-
Mesopotaamias Ubaidi kultuur. 
 
Samarra kultuur oli Halafi kultuuriga u samaaegne (5500–4800 eKr). Oli Ninivest 
kagus, Eufrati ja Tigrise keskjooksul . Kultuuri algusega on seotud Zagrose mäestikust 
lahkunud inimesi. Majanduse aluseks maaviljelus. Kultuuri nimi tuleb Samarra 
asulakohast Tigrise idakaldal (siia kuulub ka Hassunahi asula III ja IV ehitusjärk). Külad 
olid küllaltki suured. Majad ehitatud päikese käes kuivatatud tellistest. Sellest perioodist 
esimesed niisutussüsteemide jäänused Choga Mamist. 6 at eKr pärit kanalid olid rajatud 
väikeste lisajõgede vahele. Niisutussüsteemide rajamine näitab, et maasse investeeriti 
rohkem, kui oli vaja üksnes saagi saamiseks. Samarra elanikud olid tõepoolest paiksed . 
Hassunahi asula oli sel ajal kindlustatud kraaviga ja müüriga (v.a läänekülg, seal jõgi). 
Müüriga piiratud alas olid T- kujulised  hooned, igaühes kuni 14 tuba. Hooned ehitatud 
savitellistest. Asulasse maeti maahaudadesse.  
Põhiliseks elatusalaks irrigatsioonil põhinev põllumajandus. Kasvatati paari liiki nisu ja 
otra, ka lina. Peeti koduloomi, sh veist. Kütiti metsloomi, püüti kala. Arhitektuur muutus 
komplekssemaks, arenev majandus ja sotsiaalne organisatsioon aga viitasid juba linnalise 
tsivilisatsiooni tekkele, mis iseloomustas järgmise 2 aastatuhande Mesopotaamiat.  
Kõrgeltarenenud sotsiaalne struktuur. Keraamika: tumedakspõletatud savinõudele maaliti 
stiliseeritud loomi ja linde, palju ka geomeetrilist ornamenti. Samuti Ubaidi kultuuri 
eelkäija. 
 
Lähis-Ida linnakultuuride teke 
Ühist arheoloogilist kultuuri ei tekkinud. Üksikud kõrgkultuurile iseloomulikud jooned 
hakkasid välja kujunema juba Halafi ja Samarra kultuuride perioodil. Linnakultuuri teke 
ilmneb selgesti u 4500 eKr.  
 
59
Ubaidi kultuur (6200/5500–4000 eKr). Mesopotaamia jõgede äärde tekkis rida asulaid, 
millel linnalised jooned. Nimimuistiseks Ubaidi tell-asula Uri lähedal Lõuna-Iraagis. 
Esindab varast linnalist kultuuri Mesopotaamia tasandikul. Kultuur sai alguse Lõuna-
Mesopotaamias, kust hakkas levima. 5 at keskel eKr levis Ubaidi kultuur ka Põhja-
Mesopotaamiasse, kus vahetas välja Halafi kultuuri. Ubaidi kultuur leviski suuremas osas 
Mesopotaamiast.  
Iseloomulik suurte põllunduslike külade olemasolu kogu piirkonnas, elanikud tegelesid 
irrigatsioonipõllundusega, aga ka kalapüügiga. Mõned külad hakkasid arenema 
linnadeks, ehitati monumentaalseid hooneid. Sellisteks linnadeks nt  Eridu ,  Uruk. Siit 
vanimad kindlad templid Mesopotaamias. Majanduse aluseks oli niisutusviljelus. 
Rohkesti kanaleid ja kraave. Viljelus muutus töömahukamaks. Süvenes sotsiaalne 
erinevus. Juhtloom oli veis .  
Ubaidi  küla sai alguse u 5000 eKr. Asustus pärit idast. Õlgedest ja kuivatatud savist 
majad. Majad lamedate katustega, kogu õhtune elutegevus toimus katustel. Kultuuri 
hilisel järgul ka sisehoovid. Ubaidi kultuuri hooned olid täisnurksed, ehitati savitellistest.  
Kesksel kohal suured templid. Templitel ja preestritel nt niisutussüsteemide loomisel oma 
osa. Perioodi lõpul olid mitmed asulad piiratud müüriga. 
Arenes käsitöö. Leiutati pottsepakeder (käsikeder), lihtsustus savinõude valmistamine ja 
maalimine, keraamika ühtsem. Sageli nõudel rohekas põhi, sellel pruuni v mustaga 
maalitud geomeetriline ornament. Kivist pitsatid . Palju savist kujukesi (peamiselt naised).  
 
Neoliitikum Aafrikas 
U 20 000 aastat vanad metsikute viljade säilitusaugud maas .  
Niiluse org – soodne elukeskkond inimestele viimase jääaja lõpul. 14 000 aastat tagasi 
voolas Niilus juba läbi kõrbe; olid siiski sademeterohkemad perioodid, neist viimane u 13 
000–9000 eKr. Sel ajal elasid Niiluse orus kütid ja korilased, kes kasutasid palju 
metsikuid vilju ja seemneid. Üheks selliseks küttide-korilaste kultuuriks oli Qadani 
kultuur (u 12 500–4550 eKr). Inimesed elasid Niiluse lähedastes laagripaikades. 
Kasutati mikroliite. Qadani varasel järgul olid tähtsad kalapüük ja suurte loomade 
küttimine, mõnest kohast on aga leitud arvukalt jahvekive ja jahvealuseid. Mõned Qadani 
asulakohtadest olid suured ning neid kasutati pikka aega. Surnuid maeti madalate maa-
 
60
haudadega kalmistutesse, hauad kaeti pealt kiviplaatidega. Esines ka kaksikmatust. 
Mitmel korral on inimluude seest leitud väikeseid kiviriistu (vägivaldne surm).  
Samasuguseid leide ka mujalt Niiluse ümbrusest. Viljelusmajanduse levik Niiluse orus 
oli aeglane, toimus järk-järgult.  U 10 000 eKr mitmed suured asulakohad Esna lähedalt. 
U 5000 eKr oli Niiluse orus tuhandeid külasid. Nende elanikud tegelesid nii viljeleva 
majandusega kui ka küttimisega. Üheks selliseks asulakohtadega paigaks oli omaaegse 
Faijumi järve kaldad Niilusest läänes. Siin Faijumi kultuur (u 5200–4000 eKr). 
Asulakohad enamasti muistsete järvede kallastel. Tulekivist teradega luuriistad. Püüti 
kala, kütiti krokodille , jõehobuseid; kasvatati ka nisu ja otra, kitsi ja lambaid.  
Niiluse delta lääneosas oli 4900–4400 eKr Merimde asula – Merimde kultuur. 
Ümmargused ja ovaalsed majad ning varjualused olid ehitatud osaliselt maa sisse. 
Ehitusmaterjaliks kõrkjad. Maeti asulatesse; kõverdatult, maasse kaevatud ovaalsesse 
lohku ilma hauapanusteta. Lihtne keraamika, kivikirved, tulekivist nooleotsad, noad. 
Vilja säilitati suurtes savinõudes, korvides, säilitusaukudes. Peeti koeri , veiseid, kirsi , 
lambaid ja sigu .  
Niiluse ülemjooksul Badari kultuur (4400–4000 eKr). Tuntud peamiselt tänu 
kalmistutele, ehkki nimimuistiseks asulakoht. Jaht, kasvatati nisu, otra, karja. Hooned 
savitellistest. Surnud maeti mingisuguste tseremooniatega.  
 
Asustus ka Sahara kõrbes. Viimase 12 000 aasta jooksul seal kliimamuutus. Enne 6000 
eKr oli Kesk- ja Lõuna-Saharas madalaveelisi järvi, neis palju kalaliike ja jõehobusid. 
Praeguseks kuivanud järvede ümber palju asulakohti. Samasugused küttide-korilaste 
rühmad elasid ka Niiluse ääres Sudaanis. Pärast lühikest kuiva perioodi paranesid u 5000 
eKr klimaatilised olud Kesk- ja Lõuna-Saharas. Järved täitusid jälle veega, nende 
kallastel elasid karjakasvatajad. Karjakasvatusperiood võis alata juba u 6000 eKr, lõppes 
u 2000 eKr. Vanimad veiseluud on leitud Edela-Liibüast (dateeritud u 5000 eKr). Kitsed 
ja lambad toodi Põhja-Aafrikasse u 6000 eKr; veis kodustati ilmselt u 5000 eKr kohapeal. 
Sahara karjakasvatajad kasutasid metsikuid teravilju , võisid ise kasvatada sorgot. 
Ümmarguse põhjaga savinõud, poleeritud kiviriistad. Jaht vibu ja noolega. U 3500 eKr 
hakkas Sahara aegamisi kuivama ja järved kadusid, karjakasvatajad liikusid lõuna poole 
savannipiirkondadesse. 
 
61
Ameerika 
Kõige olulisem kultuurtaim oli mais, juurviljadest maniokk . Koduloomad: laamad , 
kalkunid, merisead. Toidutootmine sai alguse tänu muutusele ökoloogilises 
kohastumuses.  
Maisi kultuuristamine toimus Mehhiko alal u 7000 aastat tagasi. Vanimaid ja kindlamaid 
tõendid  Tehuacani orust. Mais arenes algmaisi ja sugulasvilja teosinte ristamisest. 
Tehuacani orus kaevas Richard MacNeish. Üks kaevamiskoht oli Coxcatláni koobas. Seal 
28 asustuskihti, neist vanim 10 000 a eKr. Varasemad Tehuacani inimesed olid kütid-
korilased. Küttimine oli peamine. Aja jooksul selle osatähtsus vähenes. 10 000 eKr 
moodustas kütitavate loomade hulk 50–60% inimeste toidust, 7000 eKr oli see 
kahanenud 30–40%. Pärast a 8000 eKr loomade arvukus vähenes, suurenes taimse toidus 
osa. U 5000 eKr jäljed esimesest tahtlikust istutamisest. Sellega taheti ilmselt parandada 
lemmiktoiduse kättesaadavust ja rohkust. Kultivatsioon viis geneetilistele muutustele, 
varsti rajati spetsiaalsed aiad, kuhu külvati. Coxcatlani koopa elanikud jätkasid seda ka 
pärast 5000 eKr. Kuni u 4700 eKr oli maaviljelusel siiski suhteliselt väike osa inimeste 
elus, hiljem selle osakaal kasvas ning Mehhikos muutus maaviljelus juba juhtivaks. 
Inimesed elasid juba paiksemates asulates viljakate maade lähedal. Asustuse ja 
viljelusmajanduse areng Tehuacanis polnud ainulaadne, ka teised põhjapoolse Kesk-
Ameerika asukad katsetasid põllundusega.  
Ka Peruus sai viljelusmajandus alguse u 5500 eKr. Varem ka seal kütid, korilased ja 
kalurid.  Paloma asulakoht ( Peruu ranniku keskosas, Chilka jõeoru põhjaservas) oli 
kasutusel 5700–2800 eKr. Inimesed elasid lihtsates ümmarguse põhiplaaniga ritvadest ja 
rohust majades. Samas ka säilitusaugud. Lisaks kalapüügile ja korilusele kasvatati mingil 
määral ka kõrvitsaid, pipart ja võib olla maapähkleid. Kodus võidi pidada laamasid. 
Palomas maahaudadega kalmistu. U 2000 eKr tuli Peruusse mais – just maisipõllundus 
viis rannikuasukad väga komplekssete ühiskondade tekkimiseni. U 4000 eKr sai Peruu 
rannikupiirkonnas alguse Chilca asulakoht. Väike asula, inimesed elasid pisut maasse 
süvendatud majades. Söödi meremolluskeid ja kalu, kütiti pisut ka maismaaloomi. 
Kasvatati ube ja kõrvitsaid. Chilca jäeti maha u 2600 eKr. 
 
62
Hilisem muistis Peruus on Huaca Prieta (u 2500–1800 eKr). Tegu paikse külaga ranniku 
põhjaosas; elanikke mitusada. Elati ühe või kahetoalistes, osaliselt maasse süvendatud 
majades; katus puidust v vaalaluudest. Osavad kangakudujad.   
Keraamika Ameerikas ligikaudu samaaegne kui varane maaviljelus. Vanimad leiud 
Lõuna-Ameerikast Ecuadorist, Kolumbiast, Panamast, Mehhikost. 
 
Aasia varane maaviljelus 
Kagu-Aasia oli juurviljade kodustamise varane keskus. Vanimad leiud on saadud Sprit 
Cave´st Taist, aga ka mujalt. Dateeritud 9000 eKr, pole teada, kas sealsed inimesed 
tegelesid üksnes küttimise-korilusega, või juba teadlikult istutasid mõningaid liike. 
Hiinas õitsesid põllunduslikud kultuurid hiljemalt 8000 eKr. Esimestel põlluharijatel oli 
seal valida paljude potentsiaalsete kodustatavate taimede vahel.  
Peamiseks teraviljaks Aasias oli  riis. Selle täpne kodustamise aeg pole teada. 5000 eKr 
kasvatati seda Tais. Arvatavasti u samal ajal ka Hiinas. Laiemalt levis riisi kasvatamine 
Hiinas 3000 eKr Longshanoid kultuuriga.  
Uus Guineas jälgi metsaraiest ja drenaažist (7000 eKr). Taro ja jamsi kasvatamine algas u 
4000 eKr.  
 
1965. a. kaevas Chester Gorman  Spirit Cave Tais. Koobas asub väikese jõe ääres. Leiti 
mitmete taimeliikide jäänuseid (uba, hernes , pipar, hiina vesikastan, beetliseemneid, 
pudelkõrvitsa ja kurgi tükid). C14 dateering: 9000–6000 eKr. Mõnesid neist taimedest ei 
olnud võimalik eristada nende metsikutest liigikaaslastest, ent mõned (kõrvits, 
beetliseemned ja vesikastan) olid juba kodustatud. Nende taimede nii varane kodustamine 
paigutab Kagu-Aasia taimedekasvatuse alguse Lähis-Ida omaga samasse aega, või isegi 
varasemaks. Samas kihis oli kivist tööriistu ning loomaluude tükikesi – inimesed olid 
laialt tegelenud küttimisega ( hirv , siga, ahvid ). Koduloomade luud puudusid. Gorman: 
ulatuslik jahipidamine oli eelkohanemine varasele loomade kodustamisele.   
6600 eKr kuuluvas kihis leiti savinõusid, kivist tööriistu ja väikeseid kiltkivist nuge. 
Keraamika ornamenteeritud nööri jälgedega. Kivist tööriistad osaliselt lihvitud.  
 
 
63
Varased maaviljeluse dateeringud – Kagu-Aasiat on hakatud pidama üheks varase 
viljelusmajanduse keskuseks. Andmeid selle kohta veel suhteliselt vähe, mõned asjad 
siiski kindlad: 1. Tais ja mujal selles piirkonnas oli piisavalt palju jamssi jm 
potentsiaalseid kodustatavaid taimeliike. 2. metsikul jamsil palju erinevaid liike, mida 
inimesed võisid eksperimendi korras ristata. 3. Toidutootmine võis alata sõltumatult 
teistest regioonidest – jamsi kasvatamine on väga lihtne, kütid-korilased olid teadlikud 
tahtliku kasvatamise võimalusest. Probleem on nende faktorite kindlakstegemisega, mis 
viis inimesed mitmete eri taimede tahtlikule kasvatamisele. Algul ka siin primitiivne 
liikuv põllundus, kombineeriti erinevate taimede kasvatamist ja mingite loomade 
karjatamist. Sellise majandusviisi juured olid ka siin küttimises ja koriluses.  
 
U 6500 eKr liikusid inimesed mägedest madalamatele aladele. Jõeorud olid parimaks 
kohaks intensiivse maaviljelusega tegelemiseks , riisi kasvatamiseks oli vajalik 
mingisugune lihtne irrigatsioon. Suhteliselt rikkalikke saake saadi üsna kergelt. Riis 
kodustati Aasia madalatel aladel, ei teata, kus ja millal see aset leidis. Riisi metsik eellane 
kasvas madalatel aladel Indiast Lõuna-Hiinani, samuti Vaikse ookeani saartel. Võimalik, 
et see kasvas algul taro põldudel umbrohuna, seejärel hakati seda omaette kasvatama.  
 
1984. a kaevas Charles Higham varase riisikasvatusega tegelenud kogukonna muistist 
Khok Phanom Di´d Tai keskosas. Asulakoht paiknes ranniku mangroovisoode lähedal, 
väga soodne elukeskkond. Asustus seal 5000–2000 eKr. Muistis 5 ha, kultuurkihi paksus 
12 m;  nii asula kui ka matmispaik . Leiti erinevatest sortidest pärit riisi jäänuseid jm 
põllundusele viitavat materjali. Küsimuseks taas see, kas riis kasvas metsikult või seda 
juba kultiveeriti. Khok Phanom Di elanikud olid peamiselt kütid-korilased. Higham: 
rannikumadaliku asukad hakkasid metsikut riisi viljelema siis, kui merepind tõusis ja 
ujutas üle viljaka rannikuala , kus varem oli käidud jahil ja taimi korjamas.  
Riisi jäänuseid on leitud Banyani oru koopast Põhja-Tais ja Nok Nok Tha´s. Riisi kesti 
Banyani nendest kihtidest, mis on dateeritud 5500 eKr–800 pKr. Ühegi Banyanist leitud 
riisisordi kohta pole kindlalt võimalik väita, et tegu oli kultiveeritud taimega – Banyani 
riis ei olnud kodustatud, vaid tegu oli korilusega, millele lisandus metsiku riisi selektiivne 
 
64
kultiveerimine , st siin toimus riisi järk-järguline kodustamine. Piirkonnas oli mitmeid 
metsikuid liike, mis olid võimalik kodustamise kandidaadid.  
Nok Nok Tha u 3500–2000 eKr. Asulakoht Mekongi jõe lisajõe ääres Korat platool 
Põhja-Tais.  Esimesed arheoloogilised kaevamised siin 1965. a. Leiti riisi jälgi, mis olid 
jäänud koha vanimast asustuskihist leitud savinõude seinte külge. Need leiud ajast, mil 
madalikud olid juba asustatud ning siit leitud riis oli kodustatud. Samast kohast ka 
koduloomade luid. Sealsed asukad olid paiksed põlluharijad, kelle põhitoidus tuli riisist ja 
veistest. Küttimine ja korilus olid vähem olulised kui eelmistel aastatuhandetel.     
 
Hiina varase põllundusega on lood samuti segased . Sai ilmselt alguse iseseisvalt kolmes  
eri piirkonnas: lõunarannikul, põhjas ja idarannikul.  
Ei teata täpselt, millal põllundus Hiinas algas. Chang : see võis toimuda juba u 10 000 
eKr, kui seal hakati kultiveerima juurvilju. Võimalik, et ka Hiinas kasutati korraga väga 
paljusid erinevaid taimi, nagu seda oli tehtud ka eelkirjeldatud Kagu-Aasias. Varsaseim 
põllunduslik asula Hiinas Hemudu (u 5000–4000 eKr). Selle järgi on saanud nime üks 
Hiina rannikuala põllunduslikest kultuuridest – Hemudu kultuuri. Nimimuistis Hemudu 
paikneb Jangtse jõe lõunaosa lähedal madalikul. Kultuurkihis on eristatud 4 kihti. 
Tarvitati mustapinnalisi savinõusid, mida oli kaunistatud nöörivajutistega. Hemudu ala 
on loodustingimustelt väga sobiv riisi kasvatamiseks, ning muistiselt ongi leitud palju 
riisiterade jäänuseid ning samuti ka pudelkõrvitsate jm toidutaimede jäänuseid. Siinne 
riisikasvatus on dateeritud u 5000 eKr. Olid ka osavad kütid; kodus peeti vesipühvleid, 
sigu ja koeri. Hemudu on suhteliselt samaaegne Tai Khok Phanom Diga. 
U 5000 eKr sai viljelustraditsioon alguse ka Qinglianging kultuur (lõpp u 3000 eKr). 
Kultuuri areaal on Jangtse jõe lähedal, rannikualal Hemudu kultuurist põhja pool. Enim 
on uuritud matmispaiku,  neis muutused hauapanuste koosseisus. Vanimad hauad 
näitavad vaid vähest sotsiaalset erinevust ühiskonna liikmete vahel, hilisemad matused on 
väga erinevad. Siis on osadele inimestele kaasa pandud väga erinevaid esemeid ning osa 
surnuid on rikkalikult ehitud. Kalmistuid uurinud Richard Pearson : need demonstreerivad 
rikkuste kontsentreerumist ning selle kaudu suundumust klassiühiskonna poole. Samuti 
on meeste tähtsus ühiskonnas kasvanud.  
 
65
Põhja-Hiinas viljelusmajandus. Põhja-Hiina varane maaviljelus põhines teraviljal.  
Esimesed viljelusmajanduslikud kogukonnad asusid Kollase jõe keskjooksul. 
Õietolmuanalüüs: 8000–4000 eKr oli aasta soe periood seal pikenenud, vihma ja sooja oli 
piisavalt, see muutis ala soodsaks maaviljelusele. Pleistotseeni jäätumiste ajal oli Põhja-
Hiinas tekkinud löss. Tänu suvistele vihmadele oli võimalik siin edukalt kasvatada 
teravilju. Kohalikud metsikud taimed, mida oli võimalik kodustada: erinevad hirsiliigid, 
sorgo , kanep ja mooruspuu . Siin oma kultivatsioonitehnikad, mis püsisid aastatuhandeid. 
Põhja-Hiina põllumajanduse varaseim periood on veel tundmata. Selle tekkimise kohta 
kaks hüpoteesi: 1. kohalik pikk areng; 2. levis siia lõuna poolt.  
Kolm Põhja-Hiina varase maaviljelusega seotud arheoloogilist kultuuri (6 at eKr): 
Cishan,  Peiligang ja Laoguantai. Neile teatud ühised jooned: peeti sigu ja koeri; 
kasvatati hirssi. Ehitati pisut maasse süvendatud maju, kaevati suuri säilitusauke. 
Maaviljelusega võrdse tähtsusega oli küttimine ja korilus.  
U 4500–3200 eKr oli Kollase jõe keskjooksul Yangshao kultuur. Avaasulad, mis olid 
rajatud jõe poolt üleujutatavate tasandike lähedale. Ümmargused või piklikud majad, mis 
olid osaliselt maasse süvendatud. Yangshao majad olid puidust raamistikuga ja terava 
katusega , seinad võisid ka olla kaetud saviga. Kalmistud olid harilikult väljaspool 
külasid. Mõnes külas spetsiaalne pottsepaahi. Yangshaos oli kasutusel eriline maalitud 
matusekeraamika. Kasvatati peamiselt hirssi. Täielikult kodustatud koer ja siga. Veised, 
lambad ja kitsed olid vähem levinud. Küttimine, korilus ja kalapüük ikka  olulised.  
 
Aastaks 4000 eKr olid välja kujunenud just Hiinale iseloomulik kultuur. Yangshao 
kultuur oli algselt suhteliselt piiratud areaaliga, ent järk-järgult laienes – külad jagunesid 
ja vajasid uusi aedu. Kohandumus põllundusega viis rahvastiku arvu kasvuni ning 
materiaalse kultuuri suurema viimistlemiseni. Arenesid välja komplekssemad 
põllunduslikud kultuurid, rikkus kontsentreerus privilegeeritud inimeste kätte, 
toidutootmine muutus intensiivsemaks. Nii Põhja- kui ka Lõuna-Hiina põllunduslikud 
asukad asustasid varem kultiveerimata alasid. Varsti õitsesid üle kogu Hiina paljud 
regionaalsed maaviljeluslikud kultuurid. Asustusmuster jälgis jõgede orge ja 
mererannikut.  
 
66
Toidutootmise arenemine Hiinas oli pikk protsess, mis algas üsna samal ajal eri kohtades 
üle kogu maa. Inimesed viisid oma k viljelustehnikad vastavusse kohalike oludega.  
Hilisem tüüpiline viljelusmajanduslik asustus oli laiema areaaliga kui Yangshao kultuuri. 
Püsiasustusega külad kindlustati sageli muldvalliga. Põhja-Hiinas kasvatati hirssi, 
veiseid, lambaid, kitsi ja võib-olla ka hobuseid. Kohaliku tähtsusega olid küttimine, 
korilus ja kalapüük. Vallide ehitamine küla ümber – külaelu pidi olema paremini 
organiseeritud. Uueks põlluviljaks Põhja-Hiinas oli riis. Riisi kasvatamine levis siia lõuna 
poolt, kus viljakad jõetasandikud oma vesiste niitudega olid soodsaks keskkonnaks riisi 
kasvatamisele. Intensiivsem põllundus, jõukad külad ja arenenum materiaalne kultuur 
olid üheks Hiina tsivilisatsiooni alusteks .  
 
Varane põllundus Jaapanis. Jomoni kultuur 
Pleistotseeni külmadel etappidel oli Jaapan mitu korda ühendatud Aasia mandriga ja 
nendel aegadel läksid Jaapanisse ka esimesed inimesed. Vanima inimasustuse 
dateerimisega on veel probleeme, välja on pakutud 100 000 eKr, aga ka 30 000 eKr. 
Kindlad andmed inimeste kohta Jaapanis pärinevad u 11 000 eKr. Kliima oli siis soojem, 
merevee tase tõusis ning küttide-korilastega asustatud maa ulatus vähenes 
märkimisväärselt.  
Palju inimesi elas rannikul ja järvede kallastel ning nad hakkasid ära kasutama suurt 
hulka mere ja maa ressursse. Hakati tegema ka savinõusid, mis olid maailmas arvatavasti 
vanimad. Erinevalt muust maailmast, kus savinõusid hakkasid valmistama peamiselt 
maaviljelejad, tegid Jaapanis neid kütid ja korilased. Vanim keraamika valmistati u 10 
500 eKr Jomoni kultuuris (11 000 eKr– u 300 eKr). Tuntakse üle 10 000 Jomoni 
kultuuri muistise, neist enamik on Honshu saarel Jaapani keskosas.  
Neid kõiki ühendab aastatuhandeid kestnud kultuuritraditsioon, ent ilmselt hõlmas see 
erinevaid etnilisi rühmi, kes arvatavasti rääkisid ka erinevaid keeli ning elasid erinevates 
loodustingimustes. Jomoni inimesed küttisid vibude ja nooltega hirvi, ja enamiku osa 
aastast püüdsid ka kala. Algul püüti enam-vähem kõiki kalu, hiljem spetsialiseeruti 
valitud liikidele. Kõige rohkem söödi aga taimset toitu. Elati suhteliselt paiksetes 
asulates. Mõned uurijad arvavad, et küttimist-korilust ja kalapüüki täiendati juurviljade ja 
 
67
teraviljade kasvatamisega , või pähklipuude eest hoolitsemisega. Võimalik on ka, et nad 
kasvatasid mingit hirsilaadset taime.  
Algul elati sageli koobastes ja lihtsates maasse süvendatud majades, hiljem aga 
puumajades. U 1000 eKr hakati kasvatama otra. 300 eKr sai alguse Yayoi kultuur. Siis 
hakati kasvatama uusi vilju ning levisid ka uued tehnoloogiad. U 600 pKr ühendati 
Jaapan ühtsesse riiki, selleks ajaks oli kõikidel Jaapani saartel komplekssed kihistunud 
ühiskonnad.