Euroopa neoliitikum Varane maaviljelus (0)

 
1
Euroopa neoliitikum Varane maaviljelus  
U 8000 eKr – Euroopa igapäevane hakkas elu  muutuma . Protsessi käigus asendas 
viljelusmajandus traditsioonilise küttide- korilaste eluviisi. Algus Kagu-Euroopas.  
Euroopa viljelusmajanduse areng ei olnud isoleeritud, vaid sõltuv mujal toimunust. Va 
väikeseseemneline algnisu, ei kasvanud Euroopas ühtegi neoliitikumis kasvatatud 
teravilja. Suhteliselt sama lugu ka koduloomadega:  veis ja siga olid oma metsikus vormis 
ka Euroopas kättesaadavad. Samas domineeris Euroopa viljelusmajanduslikus asustuses 
varaste koduloomadena kits ja lammas, millel metsikuid eellasi Euroopas polnud. 
Kohanemine viljelusmajandusega: tuli kohandada eksootilisi taime- ja loomaliike  
Euroopa oludega. Keskkonnatingimused erinesid  ka Euroopa ulatuses. Vahemere ala 
loodustingimused ei ole väga erinevad Edela- Aasia omadest . Põhja pool teine kliima, 
mullastik ja taimestik .  
Maaviljelus Euroopasse kahte teed mööda Lähis-Idast 7000–6000 eKr. Balkanile ja sealt 
Doonau alamjooksule. Kreeka varaseim maaviljelus praegu dateeritud 6500 eKr. Teine 
suund (5000– 4500 eKr) Vahemere rannikule .  
Euroopa maaviljeluse kujunemisel tähtis koht lössimaadel (Doonau keskjooksult Reini, 
Visla ja Dnestrini). Sealt edasi kaugematele aladele . 
Vanimatel Euroopa põlluharijatel (Kreeka,  Kreeta , Balkan ) terve rida ühisjooni. Kõik 
kasutasid algul segamajandust, st lisaks viljelusmajandusele ka jaht ja korilus . Asulad 
paiksed . Hooneid ehitati kuivatatud savist  tellistest, tekkisid Lähis-Ida tell -asulaid 
meenutavad mäed. Bulgaarias Karanovos sellise asustuskihi paksus 12 m.  
Neoliitikumis kasvatati nisu ja otra , hiljem rukist, pisut ka ube, läätse ja õunu (?). Jätkus 
suur püügimajanduse osa. Vahemere ääres karjakasvatus ( kitsed , lambad ).   
Varasem maaviljelus baseerus aletamisel.  
Puuader, kõplad. Lambad, kitsed, viljaliigid jõudsid mujale Euroopasse Kagu-Euroopa 
vahendusel. 
Viljelusmajandusega seotud esemed: tulekivist v luust jahvekivid, lõikusnoad, sirbid. 
Tulekivitöötluses tipp. Valmistati tulekiviesemeid laiemale ringile .  
Keraamika säilitamiseks. Valmistamine eeldab paikset või poolpaikset eluviisi. Arenes 
kiiresti, tähtsaks muutus ornament . Püügikultuuri alal püsisid kaua kasutusel terava või 
 
2
ümara põhjaga nõud. Keraamika valmistamise oskus levis nii siiretena kui ka ideedena. 
nende vahel.   
Muutused religioonis. Religiooniga seotud ka arvukad naisekujukesed, mida leitakse 
sageli ka tavalistest eluhoonetest. 
Loodust muudeti kardinaalselt. 
 
Kagu-Euroopa maaviljelus 
Vanimad jäljed Balkani poolsaarelt. Sellele võis alguse panna siire Lähis-Idast 
Anatooliast – väga palju ühisjooni. Tuli kohaneda teiste tingimustega, võimalustega. 
Põllunduses kasutatavad tehnikad pidid vastama siinsele kliimale.  
Viljelusmajanduse algus Euroopas langes kokku sooja ja niiske kliimafaasiga, kesksuve 
temperatuur oli vähemalt 2°C soojem kui praegu.  
Viljelusmajandus algas u 6000–5000 eKr, üksikuid ilminguid juba varasemast ajast. Jälgi 
keraamika eelsest neoliitikumist, nt Kreekas Argissas on leitud kodustatud lammaste  
luid , mis pärit u 7000 eKr. Varaseim leiumaterjal toidu tootmisest Euroopas tulebki 
Argissast.  
Argissa - tell-asula tüüpi muistis . Uuris 1956–1958. a Milojčic. Varasemad elamud pool-
maakojad, hilisemates faasides maapealsed majad. Majad väikesed, paiknesid eraldi. 
Sirbid, tulekivist kõõvitsad, uuritsad. Juba enne 6000 eKr kaubitseti obsidiaaniga. Samal 
varasel kasutusjärgul kodus: veised , lambad, sead; kasvatati nisu, otra. Koht püsis 
kasutusel läbi kogu neoliitikumi kuni pronksiajani. Varased dateeringud koduloomadest– 
need kodustati suure tõenäosusega Kagu-Euroopas kohapeal.  
Varase maaviljeluse tuntuim asula on Nea Nikomedia Kreekas. Kaevas 1961. ja 1963. a 
Rodden. Vanim asustus 6200 eKr. Samad liigid kui Anatoolias, sarnane keraamika ja 
tööriistad. Asulas kuivatatud savitellistest nelinurksed hooned. Kesksel kohal oli suurem 
ehitis – kultusehoone.  
Sel perioodil maeti Kreekas asulatesse, kohati ka hoonetesse. Tegu maahaudadega, surnu 
oli kõverdatud. Leiud Nea Nikomedias: värvimata ja värvitud keraamika, terrakotast  
naisekujukesed. 
6 at eKr levis maaviljelus ka Kagu-Euroopa kuivematele ja soojematele aladele.  
 
3
Balkani poolsaare varaseimad põlluharijad elasid kompaktsetes külades. Tuntuim muistis 
on Bulgaarias asuv Karanovo asula; andis nime Karanovo   kultuurile (u 5500–3300 
eKr). Karanovo asulas seal elati varaneoliitikumist kuni pronksiajani, kultuurkiht 12 m 
paks. Karanovo kultuuri asulakohad olid kasutusel pikka aega. Kasvatati nisu ja otra, 
loomadest kitsi ja lambaid .  
Mõned uurijad ei pea Karanovot omaette kultuuriks , vaid üldistavad kogu Kagu-Euroopa 
selle perioodi kultuurina Starčevo-Körösi kultuuri. (7.–5. at eKr või u 5500–4500 eKr). 
Kultuur levis laial alal Ungaris (Körös), end Jugoslaavias (Starčevo, Vinča), Kreekas, 
Bulgaarias, Rumeenias .  
Starčevo nimimuistis asub Serbias Belgradi lähedal, Doonau põhjakaldal. Piirkonna 
vanim paikne asustus, elanikud tegelesid veel ka küttimise ja korilusega. Keraamika algul 
üsna jämedakoeline, aja jooksul muutus see pareminitöödelduks, hakati maalima.  
Körös on kultuuri Ungaris levinud haru, nimi Körösi jõelt. Keraamika suhteliselt 
sarnane, maalitud nõusid vähem.  
Starčevo-Körösi kultuur levis suurel alal erinevates loodustingimustes. Siin viljakaid 
tasandikke ja allikate lähikondi, kus muld on püsivalt niiske. Neile aladele jäid paljud 
viljelusmajandusega tegelevad kogukonnad elama pikkadeks sajanditeks; kõige kauem 
olid kasutusel asulakohad, mille juures oli kõige rohkem sobilikke põllumaid. Sellel alal 
arenes u 3000 eKr metallurgia .  
Starčevo-Körösi kultuuri järglasena eristatakse Serbias alguse saanud Vinča  kultuuri 
(6.–3. at eKr). Levis Doonau ümber Rumeenias, Serbias, Bulgaarias, Makedoonias , 
mõningaid selle jälgi võib leida kogu Balkanilt.  
Vinča oli tell-asula Doonau ääres Serbias. Juba 20. saj algul saadi sealt arheoloogilisi 
leide ; kaevati 1908. a. ja 1970.-ndate lõpul. Kultuurkiht 10,5 m paks. Alumised kihid  
neoliitikumist (5400–4500 eKr). Majanduse aluseks karjakasvatus, põllundus, küttimine, 
kalapüük. Erinevat tüüpi keraamika. Ornament tihti punasel foonil. Naisekujukesed. 
Rohkesti luuesemeid. Kasvatati nisu, otra,  herneid , õunu, pirne. Kasutama hakati auguga 
käsikive. Vinča elanike arv vähenes u 3500 eKr, kuid samas elati kuni roomlaste 
saabumiseni piirkonda.  
 
 
4
Eristumine 
Sellele suhteliselt ühtsele perioodile järgnes eristumine. Balkanil tekkis rida lokaalseid 
kultuuripiirkondi.  
Asustus levis. Suurenesid asulad ja ehitiste mõõtmed. Kindlustatud asulad kõrgendikel 
mere lähedal.  
U 4800–3500 eKr Kreekas Dimini kultuuri. Nimi Kreeka keskosa Dimini tell-asulast. 
Praegu merest 3 km kaugusel. Uuritud: 1901–1903, 1974–1977, 1987. Suhteliselt väike 
kindlustatud asula, hõlmas 8000 m², pool läbi kaevatud. Dimini asulas elati 5 at algusest 
kuni u 4500–3000 eKr. Asula keskosas kultuse ja/või valitsushoone. Asula piiratud 
müüriga. Eluhooneid oli 30–40, u 200–300 inimest.  
Majadel kivist vundament , savitellistest müürid. Katus oli kaldus, toetus postidele. 
Katusesõrestik ritvadest ja okstest , kaetud savi ja õlgedega. Majad olid nelinurksed, neis 
oli vaid üks ruum.  
Hakati viljelema oliive. Tüüpiline keraamika maalitud. Harilikult kollasele v  värvimata 
taustale musta v valgega maalitud spiraale ja meandreid. Diminist on leitud pottsepaahi. 
Diminis juveliirikunstile spetsialiseerunud käsitöölised, tegid ka merikarpidest ehteid . 
Neoliitikumi lõpul ja varasel pronksiajal käis Dimini alla.   
 
Euroopa põhjapoolsematel aladel on kliima mõõdukam – kasutati teistsuguseid 
viljelustehnikaid. Üks sealseid kultuure sai alguse Doonau keskjooksu piirkonnas –
paelkeraamika kultuur (u 5500–4500 eKr). Levis see Lõuna-Hollandini läänes ja idas 
Visla jõeni ja Dnestri ülemjooksuni, levis ka Ida-Prantsusmaal ja Rumeenias. Üldiselt 
kontsentreerus rohkem  sisemaa -aladele. Põhjapoolsetel rannikualadel elasid sel ajal 
inimesed veel anastava majanduse tingimustes.  
Kõige tihedamalt on paelkeraamika kultuuri muistiseid Doonau keskjooksul , Elbe ülem- 
ja keskjooksul ning Reini ülem- ja keskjooksul.  
Kuigi räägitakse ühtsest paelkeraamika kultuurist, oli selles ka rida lokaalseid nähtusi. 
Eristatakse kolme  varianti : 1. varane või lääne paelkeraamika kultuur, 2. Bükki või ida 
paelkeraamika kultuur, 3. hiline dnestri- bugi kultuur.  
 
5
Kultuur tulenes Starcevo-Körösi kultuurist v arenes kohalikest mesoliitilistest hõimudest. 
Vanimat paelkeraamikat on leitud Doonau keskjooksult Starcevo kultuuripiirkonnast 
(dateeritud u 5600–5400 eKr) – tegu nimetatud kultuuri järglasega.  
Elati jõeterrassidel ja jõgede läheduses. Põllunduseks võeti kasutusele lössialad. Asulad 
rajati kohtadesse , kus oli viljeluseks sobilikku maad, ent ka võimalik kalastada ja pidada 
jahti. Alepõllundus, maad kurnati kiiresti välja.  Väikesed põllulapid: nisu, oder , hirss , 
rukis , uba, lääts. Kiudtaimedena kanep, lina. Olid ka karjakasvatajad: arvukaimalt  
veiseid, vähem kitsi, sigu . Korjati taimi, käidi jahil. Jahiloomadena eelistati põtra, hirve ja 
metssiga .  
Peamiseks tööriistamaterjaliks tulekivi , obsidiaan. Nt sirbid tehti puust, lõiketeradeks 
lisati tulekivikilde. Rohkesti leitud ka kõõvitsaid ja uuritsaid. Teatud astmel 
spetsialiseerunud käsitöö ja kaubandus. Tulekivi toodi Poola lõunaosast, obsidiaani 
Bükkist ja Tatratest. Nende piirkondade asulad olid spetsialiseerunud vastava toorme 
kaevandamisele ja töötlemisele.  
Asulad olid sageli liikuvad. Uus küla tekkis vana lähedale. Põhiliseks elamuks pikk 
nelinurkne maja (laius 5,5–7 m, pikkus varieerus).  Tšehhis Bylany asulas hoone pikkus 
45 m. Tegu puitkonstruktsiooniga, mis pealt saviga  mätsitud, katust toetas sees kolm rida 
poste . Hoones eluruumid , ait, laut . Osadel majadel oli ühes otsas tarandik 
koduloomadele. Ühes külas harilikult 5–8 maja 
Külad, kus hooned paiknesid ringikujuliselt. Külade keskel mõnikord kultusehooned (?). 
Algul majad hajali, siis kompaktselt.  
Usund austas loodusjõude, mis võisid olla personifitseeritud emajumalannas. 
Emajumalannadeks peetakse kultuuri alalt leitud arvukaid väikeseid naisekujukesi, kellel 
sageli rõhutatud suguorganeid. Emajumalanna: üheaegselt nii elu andja kui võtja.  
Paelkeraamika kultuuris maeti naisi ja lapsi sageli eluhoonete põranda alla. Täiskasvanud 
mehi niimoodi ei maetud . Põrandate alla maeti kuni u 4000 eKr. Kultuuri läänerühmas 
tulid aga juba u 5000 eKr kasutusele eraldiseisvad kalmistud . Kalmistud asulakohtade 
lähedal ent mitte päris juures. Ühte kalmistusse maeti 20–200 inimest ning need olid 
kalmistul rühmitatud ilmselt sugulaste rühmadena. Kalmistustesse maeti igaealisi mehi ja 
naisi. Kasutati nii laiba- kui põletusmatust, viimast siiski oluliselt vähem. Surnud maeti 
maahaudadesse peamiselt kägardatult. Hauad olid seest vooderdatud  kivide või 
 
6
savikihiga. Panused erinesid nii sooti kui vanuseti. Hilisel Dnestri-Bugi kultuuril oli oma 
matmisviis . Nimelt kaevati ühine kraav , kuhu surnud sisse pandi ilma mingisugust vahet 
tegemata soo ja vanuse vahel. Uute matuste lisamiseks kaevati kraav lihtsalt pikemaks.  
Tööriistad peamiselt kivist. Paelkeraamika levis väga laial alal. Paelornament paikneb 
nõul spiraalselt. Keraamikal põhiliselt kolm kuju: kausid , pudelikujulised ja potikujulised 
savinõud. Kõige iseloomulikumad ümmarguse põhjaga savinõud; kaunistatud joontega, 
spiraalidega ja meandritega. Ornamendis ka kaarjaid jooni, abstraktseid inimkujutisi. 
Hiljem ka täkkeid, mis paiknevad ridastikku (täkke-paelkeraamika) – paelkeraamika 
hiline regionaalne variant. See levis peamiselt Saksamaa keskosas; esines ka Poolas, 
Tšehhis,   Austrias ja Bavaria ümbruses. Selle kultuuri elanikud tegelesid samuti 
maaviljeluse ja karjakasvatusega. Elati samasugustes pikkmajades. 
 Paelkeraamika viimase perioodi üks tuntuim  lokaalne piirkond on Rösseni kultuur (u 
4800/4700–4600/4500 eKr). Paelkeraamika. Kultuur levis peamiselt Saksamaal, pisut ka 
Tšehhis. Muistised paiknevad peamiselt Oderi  alamjooksul aga ka soode ja niitude ääres 
ning teiste jõgede orgudes. Nimimuistis asub Saksamaa keskosas.  
Elati kuni 50 m pikkustes majades . Kultuuri lõpul hooned muutuvad väiksemateks, tekkis 
rida kraaviga piiratud asulaid. Sarvkõplad, kolmnurksed tulekivist teravikud. Matuste 
inventar väga rikkalik.  
 
Vaiehitiste ehk Cortaillot kultuur 4500–3500 eKr 
Hõlmas Šveitsi, Saksamaad ja Põhja- Itaaliat . Uurimine algas 19. saj keskel. 1909. uuris 
Neuenburgi järve vaiehitisi prantslane Albert Vouga. Eristas erinevaid vaikultuuride 
perioode, neist vanim sai nimeks Cortaillot ja noorem, keskneoliitilise dateeringuga 
Horgen. Saksamaal nimetatakse vaiehitisi Michelsbergi kultuuriks.  
Kultuurile oli iseloomulik rajada asulad järverandadele või otse järve postidele. Nii 
Cortaillot kui ka Horgeni nimiasulad on Šveitsis Neuchateli järve ääres. Majad paiknesid 
tihedalt kõrvuti, on olnud tänavatevõrgud. Esimesed majad olid väikesed täisnurksed 
hooned, mis aja jooksul muutusid suuremateks. Mõnedes külades oli 24–75 maja kobaras 
järverannal. Majanduslik baas oli loomakasvatus ja põllundus. Kasvatati otra, kahte 
hirsisorti, kolme nisusorti, herneid, ube, läätsesid, lina jm. Loomadest peamiselt veised ja 
lambad, aga ka sead, kitsed; tähtis osa ka jahil.  
 
7
Säilinud on riidejäänuseid, nahkrõivaid. Leitud ruhesid, mõlasid, algelise adra tükke. 
Kirved peamiselt kivist. Suhteliselt vähe tulekivi. Keraamika on kujult valdavalt kerajas . 
Matmiskommetest varasel perioodil jäljed puuduvad.  
Kasutusele võeti vaskkirved.  
Prantsusmaal vastas vaiehitiste kultuurile vastu Šveitsi piiri  Camp -de-Chassey kultuur. 
Tegu samuti keskneoliitilise kultuuriga , nimimuistis Saone jõe ääres. Vahel on selle 
kultuuri asulad ümbritsetud taraga. Hooned nelinurksed. Kasvatati rukist, hirssi, õunu ja 
pirne. Loomadest lambad, kitsed, härjad.  
 
Michelsbergi kultuur (4400 eKr– 3600 /3500 eKr) sai alguse Saksamaal. Nimimuistis 
avastati 1884. a. Baden -Württembergis. Michelsbergi kultuuri muistised levisid peamiselt 
piki Reini, muistiseid ka Belgias, Pariisi ümbruses, Bohemias ja Kesk-Saksamaal.  
Michelsbergi kultuur sai alguse Rösseni kultuuri hilisest järgust.  
Hooned nelinurksed, nii maasse süvendatud kui maapealsed. Asulad vahel ümbritsetud 
kraavi ja muldvalliga. Keskmises külas u 25 maja.  
Väga oluline oli jaht. Tähtis koht oli tulekivil. U 4300 eKr hakati tegelema tulekivi 
süvakaevandamisega, ning tulekivi tootmine võttis industriaalsed mõõtmed.  
Põikteralised nooleotsad, värtnakedrad, ehted ,  orgaanika . Tulekivist kirved. Need olid 
ekspordiartikliks, siinseid kirveid on leitud näiteks Lõuna-Saksamaa järveasulatest.  
Keraamikas domineerisid peekrisarnased savinõud, mis erinevalt Rösseni omadest on 
täielikult kaunistamata. Nõud tihti sangadega.  
Matuseid suhteliselt vähe. Maa-alused laibamatused, jalad põlvist kõverdatud. Maeti nii 
üksikult kui ka mitmekesi. Erilist lugupidamist selles kultuuris surnute vastu ei näidatud.  
 
Maalitud keraamika kultuuri hulka kuulub ka hilisneoliitiline Tripolje kultuur (u 4500–
3000 eKr). Hõlmas põhiliselt Ukrainat, Rumeeniat ja Moldovat. Kultuuri keskus Dnestri 
jõe ülemjooksul ja ilmselt saigi ta alguse praeguse Ukraina aladel. Kultuur oli 
ekstensiivne. Tuntakse üle 1000 väga erineva muistise ning ilmselt esimest korda 
Euroopa esiajaloos on sellel kultuuril ka linnalisi jooni. Esimesed Tripolje kultuuri 
muistised avastati 1884. Rumeenias, esimesed uuringud toimusid 1909. Tavaliselt 
jagatakse kas 2-x või 3-x (varane ja hiline; 3.-ne jaotus põhineb keraamikal (A, B, C). 
 
8
Kasvatati nisu, otra, hirssi, hernest. Peamiselt veised aga ka lambad, kitsed, sead. 
Varajasel Tripolje perioodil oli oluline jaht. Tunti ka vaske. 
Asulad Tripoljes olid suhteliselt suured. Nelinurksed viilkatustega majad, saviseinad 
valged, punased v kollased . Varasel etapil ehitati võrdlemisi pikki maju (keskmiselt 10 
m). Hiljem mõõtmed kahanesid. Hooned kas maapealsed või maasse süvendatud. Varem 
vahetult jõgede kallastel, hiljem pisut eemale. Osa asulaid ümbritsetud muldvalliga. 
Varasele Tripoljele on iseloomulik hajaplaneering. Tihti on majad paiknenud sõõrjalt 
(hiline Tripolje). On ka kahes ringis paiknenud asulaid.  
Valmistati teravakannalisi kirveid. Tulekiviesemetel teatav järjepidevus. Tulekivist 
sirbid, tulekivist pistikteradega sirbid. Luust ja sarvest kirved. Tunti vaske, sellest tehti 
kirveid ja käevõrusid. Vasetööstuse aluseks on peetud Transilvaania ja Doonau vahelisest 
piirkonnast pärit vasemaaki . 
Kultuuri lõpuosas kasvas karjakasvatuse tähtsus. Pealikuühiskond. Rohked 
naisekujukesed. Tripolje keraamika oli valdavalt lamedapõhjaline. Suured pirnikujulised 
nõud (säilitati vilja), väikesed kausid ja tassid, kaksiknõud. Ornament: meander , 
spiraalid, loomad. 
 
Vahemere piirkonna neoliitikum 
Ajal, mil Lääne- ja Kesk-Euroopas levis maaviljelusega tegelev paelkeraamika kultuur, 
hakati ka Vahemere ümbruses tegelema viljeleva majandusega. Maaviljelus jõudis siia u 
5000 eKr. Tähtis osa oli kaubandusel, üle Vahemere basseini vahetati merikarpe, 
obsidiaani, eksootilisi kive, mõnevõrra hiljem ka vaske. Palju kasutati obsidiaani. 
Majandus põhines karjakasvatusel. Selles piirkonnas kasutatud savinõusid kaunistati 
Cardium´ nimelise teokarbi jäljenditega. Selline keraamika oli kasutusel u 6000–4800 
eKr. Nimelt, kui savinõu oli valmis voolitud, siis vajutati pehmesse savisse cardium 
teokarbi sakilise servaga jäljendeid. Sellise mustriga moodustati mitmesuguseid triipe ja 
kuuseoksamustrit, mis paigutus nõul harilikult rühmadena. Savinõud olid 
paksuseinalised, ent kehvasti põletatud. Selline keraamika levis Vahemere kirdekaldal, 
Aadria mere ääres, aga ka Maltal , Sardiinias, Lõuna-Prantsusmaal, Põhja-Aafrikas ja 
Hispaania idaosas. Ka selline keraamika levis laialt tänu ulatuslikule kaubandusele . 
 
9
Aadria mere rannikul kasutati ka kammtempliga või lihtsalt küüntega ornamenteeritud 
keraamikat (tempelkeraamika).  
Pidev kaubitsemine – suhteliselt suur kultuuriline ühtsus laial alal. Elati suhteliselt 
liikuvalt. Majandus põhines karjakasvatusel, peamiselt kitsed, lambad, aga ka sead, 
veised. Põllunduse aluseks oli oder. Jätkuvalt peeti ka jahti. Valitses laibamatus, surnud 
maeti kõverdatult, kasutati ka ookrit. Hauapanustena kasutati väga palju teokarpe.  
 
Lääne-Euroopa megaliidid 
Euroopas neoliitikumist megaliitehitised. 5 at algul eKr oli Prantsusmaa kesk- ja 
põhjaosas tegu viljelusmajandusliku asustusega. U samal ajal seal ka esimesed 
megaliitehitised.  
Megaliidid levisid peamiselt rannikualadel (Hispaania, Portugal , Briti saared, 
Prantsusmaa, Lõuna- Skandinaavia , Korsika , Malta). Varasemad neist ehitati u 4500 eKr. 
Hiliseimad pronksiaja algul. Kasutamine lõppes u 1500 eKr.  
Varem arvati, et megaliitide ehitamise oskuse ja kombe tõid Euroopasse Vahemere 
idaosast pärit siirdlased u 2500 eKr. Laialtlevinud hüpoteesi kummutasid C14 
dateeringud. Euroopa lääneosas ehitati megaliite vähemalt 1000 aastat varem, kui 
monumentaalehitus muutus populaarseks Vahemere idaosas. Megaliitehitised on Euroopa 
kohalik looming.  
Colin Renfrew: megaliitide kaudu võidi maastikul väljendada asustushierarhiat. Sellise 
hierarhia olemasolu iseenesest näitas suuri muutusi Euroopa tolleaegsetes ühiskondades. 
Renfrew jmt on megaliite nimetanud elavate haudadeks, st läbi aegade kestvateks inimese 
poolt loodud sümboliteks ja paiksete ühiskondade maaomandi märkideks. Iga aastased 
religioossed rituaalid Stonehenge sarnastes paikades rõhutasid jätkuvust ning megaliidid 
olid tähtsad poliitilise ja sotsiaalse võimu jätkuvuse sümbolid. Megaliitide rajamine 
nõudis ühiskonna organiseerimist.  
Euroopa megaliitarhitektuur: suurtest kividest tehtud hauad ja mitmesugused rituaalsed 
ehitised. Megaliitilised haudehitised: 1. dolmenid . Väga erinevad. Põhikonstruktsiooniks 
neli suurt kivisammast, millel põiki peal kiviplaat. See võib olla ümbritsetud suurtest 
kividest ringiga ja pealt kaetud mullakünkaga. 2. käiguskalmed Koosnevad 
ristkülikukujulisest kambrist ja selleni viivast koridorist. Kõik ehitatud suurtest 
 
10
kiviplokkidest, kaetud mullakünkaga. 3. galeriihauad. Pikad kividest koridorid, 
koridorikividele võis olla omakorda suuri kive peale pandud.  
Lisaks menhirid, st üksik suur püstine kivi. Kividest ringe või read.  
Megaliitidel esineb ka ornamenti; see moodustab neil siiski tühise osa.  
Matused kollektiivsed, luid tahtlikult segatud , indiviidid ei eristu. Matused ja panused 
paiknevad korrapäratult. Sageli neis sekundaarseid matuseid. Mõnikord on matused 
paigutatud rivis seina äärde. Megaliitkalmeid ja teisi ehitisi kasutati mitmete sugupõlvede 
poolt, neid kujundati aja jooksul ringi või täiendati.  
Mitmeid megaliite kasutati ilmselt astronoomiliste vaatluste kohana, kus tehti kindlaks 
näiteks pööripäevi. Tuntuim megaliitehitis – Stonehenge.  
 
Lehterpeekerkultuur 4300– 2700 eKr. 
Esimene maaviljeluskultuur, mis jõudis Põhja-Euroopasse. Levis suuremal osal 
Saksamaast, Taanis , Lõuna-Rootsis ja Lõuna-Norras, Ida-Hollandis, Poolas, Tšehhis, 
Kirde-Austrias, Põhja-Slovakkias ja Lääne-Ukrainas. Kultuuri keskus Oderi jõel. 
Kultuuri tekkekoha üle vaieldakse, selleks on peetud nt Poolat. Kujunemise aluseks võis 
olla paelkeraamika kultuur.  
Lehterpeekrite kultuuri jagatakse lokaalseteks väiksemateks rühmadeks, lisaks ka terve 
rida selliseid kultuure, kellel on midagi lehterpeekritega ühist, kuid mida ei loeta siiski 
selle alla kuuluvaks. Ühine on suurtel aladel maaviljelus ja keraamika, ka pikkade majade 
ehitamise komme . Eristatakse rida lokaalseid rühmi: põhjarühm hõlmas Taani ja Rootsi, 
läänerühm Madalmaad ja Loode-Saksamaa, idarühm Saksamaa idaosa, Poola ja osa 
Valgevenest, lõunarühm Saksamaa lääneosa ja Tšehhi. Arvatakse, et põhjarühmas, 
läänerühmas ja osaliselt ka lõunarühmas sai pärast lehterpeekerkultuuri lõppu alguse 
nöörkeraamika kultuur. Idarühmas algas pärast selle lõppu aga keraamforate kultuur.  
Kultuuri vanimad C14 dateeringud on saadud idarühmast Poola alalt, kuid ka 
põhjarühmast on saadud mõningaid enam-vähem samavanu dateeringuid (u 4200 eKr).   
Keraamikastiilid varieeruvad eri piirkondades ja eri aegadel . Algul ei olnud savinõud 
peaaegu üldse kaunistatud. Kui neid aga kaunistama hakati, siis oli enamasti kasutati 
abstraktset ja geomeetrilist ornamenti. Lehterpeekrite kultuuri lõpu pool muutub põhja- ja 
läänerühmas ornament jälle väheseks või kaob hoopis.  
 
11
Matmiskombed   mitmekesised . Ümmargused ja pikad kääpad, neis mitmeid erinevaid 
matusestruktuure alates puitkambritest ja lõpetades kivikirstudega. Kultuuri põhjapoolses 
osas ehitati megaliite (dolmeneid, käiguskalmeid). Üksikud hauad olid algselt sageli 
kaetud väikese mullakuhjaga, aja jooksul kasvasid mitmed  sellised väikesed kääpad 
kokku moodustades suuri kääpaid.  
Hoonetest pikad majad, algul siiski suhteliselt lühikesed majad. Majade pikkus aja 
jooksul kasvas. Harilikult täisnurksed hooned; mõnel pool ka ümmargused ja ümardatud 
nurkadega hooned.   
Majandus varieerus piirkonniti. Nt Rootsis kohati oli kõige olulisem kalapüük. 
Üldisemalt : karjakasvatus, juhtloomaks veis, mõnevõrra vähem kasvatati lambaid ja 
kitsi. Kasvatati lina, kooti kangaid .  
Taanis peetakse just lehterpeekrite kultuuri esimeseks põllunduslikuks kultuuriks; 
kasvatati sigu ja veiseid. Jõudis Taani u 4000 eKr. Taanis dolmenid, käiguskalmed. 
Lehterpeekrite kultuuri ajal rituaalsed ohverdused järvedesse, jõgedesse: sageli savinõud. 
Hiljem veekogud soostusid. Nõudega koos sageli looma- ja inimluud. Samadelt niisketelt 
aladelt leitud ka neoliitilisi kivikirveid ning puidust struktuure. Tolleaegne keraamika oli 
peene töötlusega. Algul peekrikujulised, S- kujulise profiiliga. Ornamendiks kammtempli  
read v lühikesed sooned serval . Erinevused asulate ja kalmete keraamika vahel. Kalmetes 
palju jalaga peekreid, kogu nõu pind ornamenteeritud. Savikettad, vahel ornamenteeritud 
– praadimisplaadid v voodisoojendajad.  
Juhtviljaks Taanis nisu. Loomadest: sead, vähem lambad, kitsed, veised. Jätkuvalt jaht, 
kalapüük, korilus.  
Sotsiaalselt erinevad ühiskonnakihid.  
 
Kellpeekerkultuurile (u 2900 –2000/1900 eKr) andsid nime savinõud – kellakujulised 
peekrid. Mitmetahuline kultuur, sai alguse neoliitikumis ja ulatub lõpuga varasesse 
pronksiaega. Kellpeekreid on leitud väga suures osas Euroopast Doonau keskjooksust 
kuni Ibeeria poolsaareni, aga ka Iirimaalt, Suurbritanniast ja Taanist kuni Sitsiilia ja 
Põhja-Aafrikani. Kolm põhirühma: 1. Kesk-Euroopa rühm (Doonau, Oderi ja Elbe jõgede 
ääres, ulatus otsapidi ka Taani ja Suurbritanniasse). 2. Reini rühm (ulatus Iirimaale), 3. 
lõunarühm (Ibeeria, Sardiinia , Põhja-Itaalia, Briti saared).  
 
12
Kultuuri päritolu segane: kujunes arvatavasti kas Kesk-Euroopa rühma idaosas Ungaris 
või Lõuna-Euroopa rühmas Ibeeria poolsaarel. Võimalik, et sai alguse enam-vähem ühel 
ajal mõlemas kohas. Mõned otsivad selle algupära Ibeeria poolsaare Püreneedest; Lõuna 
Prantsusmaalt/Vahemere lääneosast; Reini jõe piirkonnast Saksamaal; Reini jõe 
alamjooksult Madalmaadest; Kesk-Euroopast Tšehhist ja selle naabrusest.   
Kultuuri alal oli arenenud ühiskond, mitte ühtne rahvarühm. Kellpeekrite jt kultuurile 
omaste esemete levik näitab pigem eriliste käsitööoskuste arenemist . Kellpeekrite 
levikualal esines märkimisväärseid piirkondlikke erinevusi, kuid neid sidusid ühtsed 
sotsiaalsed sümbolid, mis leidsid väljendamist prestiižesemete näol. Uued teadmised ja 
oskused levisid inimeste omavahelise suhtlemise kaudu. St tegu ei olnud ühtse kultuuriga 
vaid pigem inimeste omavahelise suhtlussfääriga.  
Asulakohti suhteliselt vähe, põhiliselt matmispaigad . Kellpeekrite levikuala lääneosas 
kasutati palju erinevaid hoonetüüpe. Postkonstruktsiooniga hooned, Tšehhis maasse 
süvendatud maju.  
Matused  harilikult individuaalsed. Surnu maeti kõverdatult; orientatsioon ja 
hauapanused sõltusid soost. Meestel tihti panuseks luust või kivist nelinurkne plaadike, 
mille nurkades olid augud. Sellised plaadikesed olid randmete juures – olid vibuküttide 
randmekaitsed. Meestele kaasa pandud ka tulekivist, vasest või hiljem ka pronksist  
pistodad . Kõige rikkalikumalt hauapanuseid just meestel. Naistel sageli vasknaasklid. 
Savinõud. Osad puust kirstudes. Põletusmatust vähe. Moraavias on põletatud surnuluid 
leitud kas mingites urnilaadsetes anumates või niisama maetud. Puust kambrilaadsed 
haudehitised. Mõnedes piirkondades megaliithauad, kivist kirstud .  
Keraamika: pruun, punakaspruun, oranž v kollakaspruun. Sageli nöörivajutised. Nõud 
ornamenteeriti üleni: põhiliselt geomeetrilise ornament, nöörivajutised. Ornament võis 
olla täidetud valge pastaga. Nõud õhukese  seinaga – jooginõud (sügavad ja suhteliselt 
kitsad ). Selline nõutüüp levis  kiiresti peaaegu kogu Euroopas. Olid ka jämedamakoelised 
savinõud. Peene töötlusega savinõusid kõige sagedamini matmispaikades.  
Metallid: vask, kuld , isegi pronks. Ehted: kullast , pronksist. Vasest nõelad, ehted (nt 
kõrvarõngaid ja sõrmuseid).  
 
13
 
Põhja-Euroopa neoliitikum 
Neoliitikumis esmalt keraamika, muus osas püsis paljuski mesoliitiline traditsioon.  
Ertebølle kultuur sai alguse mesoliitikumis, kestis neoliitikumis (lõpp u 3900 v 3200 
eKr).  
Majanduse aluseks küttimine, korilus, kalapüük. Hilismesoliitiline Ertebølle oli 
poolpaikse asustusega, suured asulakohad ja kalmistud. Ehitusjäänuseid ei ole; säilinud 
vaid tuleasemed, omaaegsel rannikul. Kökenmödingid.  
Mesoliitilisest traditsioonist lähtub enamik Ertebølle kultuuri esemeid. Vanim keraamika 
dateeritud u 4600 eKr, u samal ajal laiemalt ka kiviesemete lihvimine .  
Keraamika: 1. suured koonilised, teravapõhjalised ja paksuseinalised nõud; 2. väikesed 
liuakujulised ümarapõhjalised nõud. Mõnikord kaunisti nõude serva küünevajutistega.  
 
Soome neoliitikum 5300–1500 eKr 
Tulid savinõud, muud esemed jätkasid mesoliitilist kultuuritraditsiooni. Küttimine, 
kalapüük, korilus. Perioodi lõpul karjakasvatus, põlluharimine. Vähenes põdrajaht,  
kasvas hülgepüük.  
Neoliitikumi jaotuse aluseks keraamika. Vanim  kammkeraamika – kammkeraamika 
kultuur ( 5200 –2900 eKr). Nõud ovaalse kujuga, ornament: sooned, pisut kammtemplit, 
lohud . Nõud v suured (u 40–50 l). Savis liiv, kvartsipuru, asbest, luutükikesed, suled, 
karvad , taimeosad jm.  
Ornament kattis kogu nõud, nõu võis olla kaetud ookriga. Nõude kuju püsis ühesugune 
suhteliselt kaua, muutus savi koostis, ornamendis.  
Soome keraamikaleiud jagatud Äyräpää 1930. a esitatud stiilide põhjal. Vanim: varane 
kammkeraamika (u 4300–3300 eKr). Tõeliseid kammijäljendeid v vähe. Mõnedel 
kildudel jälgi mustast v punasest värvist.  
Tüüpiline kammkeraamika (u 3300–2800 eKr). Nõude värvimine haruldane .  
Hiline kammkeraamika (u 2800–2000 eKr). Kehvemalt kaunistatud.  
Mõned eristavad Pyheensilla keraamikat (2400–2000 eKr). 
Kammkeraamika sees veel kultuurirühmi: nt Säräisniemi keraamika. Samaaegne varase 
kammkeraamikaga, levis Põhja-Soomes. Iseloomulik vahelduvamatest templijäljenditest 
 
14
ornament, nõu pinnal lohud rühmadena, moodustavad mingeid ornamente. Sageli mustad 
v punased.    
Kammkeraamikaga suhteliselt samaaegselt Ida-Soomes asbestkeraamika (u 3000–1500 
eKr). Savis asbestikiud. Õhukeseservalised vastupidavad nõud. Kultuur kestis Ida-
Soomes pronksiaja alguseni . Nõusid kaunistati väga lihtsalt.   
 
Püüti suuri metsloomi, hülgeid. Kaubasidemed praeguse Venemaa aladega, Lõuna-
Skandinaaviaga. Mh toodi sisse tulekivi ja merevaiku.  
Asulakohtadeks  rannad , päikesepoolne külg. Kultuurkiht õhuke. Hoonepõhjad. Mitmeid 
eri tüüpi hooned.  
Palju matmispaiku. Ookriga ja ilma. Enamikus siiski ookrit. V panusterohkeid matuseid. 
Panused: merevaik, tulekivist nooleotsad, rohkesti kiltkivi; sageli keraamikat. Kalmistud 
kas asulas v pisut eemal. Maetud ka elamutesse .  
Ruhede jäänused, reejalased. Pikemad retked talvel, oli hõlpsam  liikuda . Jääga kaetud  
veekogud, sood , rabad – tasased pinnad, lihtne liikuda. Heinola reejalas: hiljemalt jääaja 
lõpul tunti rege, oli tarvitusel kogu kiviaja. Nii ühe- kui kahejalaselised reed. Mõnikord 
olid need reed üsna suured. Keskmine jalase pikkus 3–4 m. Vedas arvatavasti inimene v 
koer. Laadogast lõuna poolt on leitud veokoeraks sobinud koerte luid. Millal põhjapõder 
kodustama, pole teada: kas Siberi alal neoliitikumis, või pronksiajal või veel hiljem. 
Mitmesugused üleni lihvitud talvad.  
Savi-iidolid.  
Neoliitikumis  kaljukunst. Vanimad u 4900 eKr, ent võivad pärineda juba varasemast 
perioodist. Esimene leiti 1911.a. Kirkkonummelt. Leidjaks Jean Sibelius. Tema leitu võib 
pärineda juba mesoliitikumist v varase kammkeraamika kultuuri ajast. Punase värviga 
kaljupinnal võrgulaadne ornament. Tehtud punase värviga vee ääres olevatele siledatele 
püstloodis kaljuseintele. Välja valitud päikesepoolne murdpindne järsak, jää poolt 
lihvitud sein, maamärgiks sobiv rändrahn; erilise kujuga kalju. Leitud neid peamiselt 
Soome idaosast, kõige tihedamalt Saimaa ja Kymijoe vahel. Praeguseks Soomes u 75 
kaljumaalingute leiukohta, lisaks veel üle 20 ookrilaigu.  
Suurem osa katab väikesi alasid (u 1,5 x 2 m). Üle 600 kujutise. Kõige rohkem: inimene, 
põder, sarve- ja paadikujutis; käsi. Lisaks: võrgutaoline kujutis, siksakjooni, linde, kalu, 
 
15
ebamääraseid loomi ja motiive . Kaljumaalingud kui märgisüsteem, seostus oma 
uskumustega ,  eriline vägi.  
Suurim kogum Ristiina Astuvansalmi: põder, inimene, koer, paat , käed.  
 
Hilisneoliitikum 
Ulatuslikel aladel Euroopas nn sõjakirveste (nöörkeraamika) kultuurid (u 3200/2900–
2300 /1800 eKr). U 3000–2000 eKr Euroopas rahutu . Viljelusmajandusega tegelev 
rahvastik vajas uusi asumisalasid. Osa kultuuri mõjusid levis idee kaudu, ilmselt ka 
rahvastiku ränded ja vallutused . Indoeuroopa hõimud, v nende tugev mõju.  
Kultuur ulatus Reinist Volgani. Kattis suurema osa Saksamaast, osa Madalmaadest, 
Taani, Poola, Baltimaad, Valgevene, Tšehhi,  Slovakkia , Põhja-Ukraina, Lääne-Venemaa. 
Ulatus kuni Kesk-Rootsini, ja kattis osa Norra rannikust ja Soome lõunaosa.  
Kultuuri nimi tuleb iseloomulikest esemetüüpidest: kirved, nöörivajutistega kaunistatud 
keraamika.  
Kultuur hõlmas suurt osa Euroopast, eri rahvaste seas levisid sarnased tehnilised ja 
kultuurilised uuendused. Rida lokaalseid kultuuriilminguid. 
Kultuuri süstemaatiline uurimine algas Taanis 19. sajandil, selle päritolu küsimus on  
lahendamata . Eri seisukohad: kultuur levis suhteliselt kiiresti ja kohati vägivaldselt; või  
oli pikemaajaline protsess, kestis sajandeid . Praeguseks ei ole suudetud veenvalt näidata 
ühtegi ala, kust massiline väljaränne oleks võinud toimuda – osad peavad võimalikuks 
erinevate kohalike inimrühmade osalust nöörkeraamika kultuuri tekkes , ilma, et 
ulatuslikuma sisserändeta.  
Kultuur algas u 3200 v 2900 eKr. Asulakohti suhteliselt vähe. Ilmselt põlluharijad ja 
loomakasvatus. Asulakohad kohtades, mis üldiselt sobilikud maaviljeluseks . Enamik 
neist tegeles karjakasvatamisega, eluviisi üsna liikuv. Kultuurkihid õhukesed, erandiks  
selles suhtes Soome.  
Maeti maahaudadesse külili, jalad põlvist kõverdatud, mõnikord selili , siruli. Naised 
maeti vasakul küljel, mehed paremal, surnu nägu jäi lõuna poole. Domineerisid 
üksikhauad. Mõnel pool liivast v mullast kääpad. Mõnikord matuse ümber kraav.  
Madalmaadel on kääpaid seostatud omaaegse teedevõrgustikuga. Lõuna-Skandinaavias ja 
Põhja-Saksamaal maeti megaliitkalmetesse. Enamasti üksikud matused, Kesk-Euroopas 
 
16
ka mitme inimese matused ühes hauas. Tšehhis maa-aluseid kalmistud. Kalmeid kõikjal 
arvukalt.  
Panusteks tulekivilaastud; kivikirved, keraamika; talvad, vaskrõngad.  
Praegu peetakse venekirveid staatuse sümboliteks. Leitud ka miniatuurseid kirveid – neil 
kirvestel oli rohkem kui vaid võimalik praktiline tähendus. 
Keraamikal nöörornament. Levinuim tüüp on S-tähe kujulise profiiliga. Ornament: 
nöörivajutised ja sissekriibitud triibud e kuuseoksamotiiv. Kui on nöörijäljed, siis need 
kaelaosal, harva külgedel. Kuuseoksamotiiv vaid võrikul. Mõnikord nõuded lohukesed. 
Kaelaosa sageli välja venitatud. 
Paljudes maades on oletatud, et majanduses oli põhitähtsus karjakasvatusel, liikuv 
eluviis. Maakasutus erines regiooniti. Kogu alal sarnane keraamika ja kivikirved, kohalik 
majandus sobitus ennekõike vastava looduskeskkonnaga. Hästiarenenud vasetöötlemine 
(kirved, ehted).   
Mitmed lokaalsed kultuurirühmad. Saksi-Tüüringi rühm. Siin kera- v peekrikujulised 
savinõud. Nöörornament, hiljem ka kuuseoksamotiiv. Merevaik, vaskrõngad. Kuul- või 
keraamforad. Peetakse omaette kultuuriks, millel nöörkeraamika kultuuriga rida ühiseid 
jooni, eksisteeris sellega samal ajal ja kohas. Levis Saksamaal Elbe jõest lääne pool, ka 
Poolas, Ukrainas ja Tšehhis.  3. Skandinaavia: Taani, Rootsi, Norra rannikul (piirid 
Uppland Rootsis ja Trøndelagen Norras). Matmispaigad maahauad. Taanis 
matmiskommetes rida variatsioone. Norras ja Rootsis  venekirveste kultuur u 2800 eKr, 
peamiselt matmispaigad. Kokku teada u 3000 matust, mis on levinud piirkonnas Skånest 
kuni Upplandi ja Trøndelagini. Üle kogu Skandinaavia u 3000 venekujulist kivikirvest, 
harva neid üksnes Norrlandist ja Põhja-Norrast. Alla 100 asulakoha. Teada asulakohti, 
mis jäävad põhja poole põhjapöörijoont (nt Lofootidelt; Tromsø lähistelt). Maaviljelus –
Rootsist leitud nõude külge jäänud odraterade jäljed. Lambad ja sead.   
 
Soome venekirveste kultuur (3200/2500–1100 eKr) 
Võis levida Soome Baltikumist. Pigem kultuurilaenud kui rahvastikusiire.  
Soome on üks väheseid, kus palju asulakohti. Asulad rannikust kaugemal. Levikupiir 
Viiburi , Tampere, Kokkola joonel , sellest põhja pool kasutati jätkuvalt asbestkeraamikat. 
Asulakohad Soomes suured. Asulad nõrgema kultuurkihiga kui kammkeraamika ajal.  
 
17
Ka Soomes maeti maahaudadesse. Ookrit neis haudades seni leitud ei ole, ilmselt seda 
enam ei kasutatud. Panusteks kivikirved; savinõud sisaldasid ilmselt sööki või jooki .  
Silmaga kivikirved: kontinentaalne kirvetüüp on üleüldine kogu alal. Venekirveid 
Soomest leitud u 900. Ka Soomes arenesid välja oma kohalikud kirvetüübid. 
Väikeseid lamedapõhjalised nõud, vaid ülemises osas kaunistatud. Siingi peamiselt 
nöörijäljed, ornament valdavalt nõu ülaosas.  
Kultuuri elanikud tegelesid tõenäoliselt maaviljeluse ja karjakasvatusega.  
 
Fatjanovo kultuur levis 3200–2300 eKr Ülem- ja Kesk-Volgal – nöörkeraamika kõige 
idapoolsem rühm. Ulatus Pihkva järvest läänes Volga keskjooksuni idas, põhja pool 
ulatus kuni Volga ülemjooksuni.  
Fatjanovo on asulakoht Jaroslavli lähedal, kuid üldiselt asulakohti siin v vähe. Mitmed 
neist vähestest asulakohtadest olid mingil määral kindlustatud. Peamine elatusala  
karjakasvatus (sead). Põhiliselt matmispaigad. Maeti külili, kõverdatud põlvedega. 
Panusteks kirved, ehted, mõnikord Kesk-Euroopa päritolu metallesemed .  
 
3200–2300 eKr levis Kesk-Dnepril oma lokaalne nöörkeraamika kultuur – Kesk-Dnepri 
kultuuri nime all. Keskus Dnepri jõe keskjooksul. Üle 200 muistise, enamik matused. 
Maeti laipu, haudadel kääpaid. Hauapanused: nt keraamika, kivist sõjakirved. Ala 
põhjapoolsest osast andmeid ka põletusmatuste kohta. Asulakohti pole eriti – siingi 
vähemalt mõningal määral liikuv, karja kasvatav asustus.   
 
 
Tsivilisatsioonid  
Tsivilisatsioonid said alguse eri kohtades eri aegadel. Nt u 3000 eKr Mesopotaamias, 
Egiptuses ja Indias.  
Tsivilisatsioonide teke – kohanemise peamine saavutus. Esimesi tsivilisatsioone nim ka 
varasteks kõrgkultuurideks. “ Tsivilisatsioon ” – suures kindlalt piiritletud geograafilises  
ruumis olev suhteliselt kõrgel arenguastmel olev ühiskond. Tsivilisatsioonidel 
omadused, mis eristavad neid teistest ühiskondadest. 1. urbaniseerunud kogukondade 
olemasolu. Aluseks uus asulavorm e linnad oma suurte, komplekssete ja keeruliste  
 
18
sotsiaalsete organisatsioonidega. Varased tsivilisatsioonid seotud kindlapiiriliste 
territooriumidega (nt Niiluse org), mis vastandus individuaalsete sugulasterühmade poolt 
asustatud väikestele aladele. 2. Majandus. Põhines nii kapitali kui ka sotsiaalse staatuse 
tsentraliseeritud kuhjumisele andamite ja maksustamise kaudu. Mingisugune võim  kogub  
andameid ja makse, võimaldab toetada ja ära elatada sadu ja tuhandeid inimesi antud 
kollektiivis , kes ei tegele toidu tootmisega (nt preestrid ). Kaugkaubandus , töö 
jagunemine, käsitöö spetsialiseerumine . 3. Kirjaoskus, teadus. 4. Ehitatakse 
suurejoonelisi avalikke hooneid, monumentaalne arhitektuur .  
Samas ei pea sugugi mitte kõik need tunnusjooned koos ilmnema, piisab vaid mõnest. Eri 
kohtades neil eri kuju.  
Varane  linn, selle tekkimine ja areng. Väga mitmesuguse välisilmega. Linna 
iseloomustab suur rahvaarv, tihe asustus; iseloomulik ka majanduslik ja sotsiaalne 
komplekssus. Linnade sotsiaalset organisatsiooni ja mittepõllunduslikke tegevusi 
toetavad toidu ülejäägid. Linn toimib ka kui osake laiemas süsteemis, mis hõlmab 
mitmeid erinevaid asulaid.  
Tsivilisatsioonide teke - keskvõimu olemasolu. Sellel on õigust ja mõjuvõimu, et nt 
maksustada toodangu ülejääke. Kodanikkonna olemasolu. Aluseks poliitiline 
organisatsioon , mis toetub kindlale territooriumile. Ühiskonnasisene  kihistumine . 
Ühiskond tugevasti spetsialiseerunud: lisaks toidu tootmisega tegelevatele inimestele 
kujunesid välja rühmad, kes ise vahetult elatusvahendite tootmisega ei tegele 
(käsitöölised, kaupmehed , sõdalased, vaimulikud , ametnikud).  
Oma osa on tsivilisatsioonide tekkes omanud ka kaubandusvõrk.  
Tsivilisatsioonide tunnus ka suurt inimtööjõudu nõudvate ja suuri hulki hõlmavate 
ühiskondlike tööde teostamine (kunstlik niisutus, suured monumentaalehitised). 
Tsivilisatsioone iseloomustab ka kirja ja mitmesuguste teaduste olemasolu.  
 
Teooriad tsivilisatsioonide tekkest  
Linnalise revolutsiooni teooria  
19. saj: tsivilisatsioon sai alguse muistses Egiptuses, meresõitjad viisid teadmised mujale 
maailma. Hilisemad avastused: varane tsivilisatsioon tekkis eri kohtades pikaajalise 
arengu tulemusena. Gordon Childe 1930.-ndatel: neoliitilisele revolutsioonile järgnes 
 
19
linnaline revolutsioon . Toimus siis, kui metallurgia ja keraamika areng oli viinud välja 
käsitööspetsialistide tekkimisele, need arengud muutsid sotsiaalse organisatsiooni 
reegleid. Mingi käsitööala spetsialistid ei  tegelenud ise toidu tootmisega, neid toideti 
maaharijate ülejääkidega. Käsitööliste toodangut tuli levitada ja toormaterjale tuli sisse 
tuua välistest leiukohtadest. Viljelustehnikad täiustusid, sest oli vaja toota rohkem toitu, 
et toetada mittepõllunduslikku asustust – otsiti võimalusi, kuidas rohkem toota, üheks 
võimaluseks saagikust suurendada oli kunstliku niisutuse kasutuselevõtmine. Irrigatsiooni 
kasutuselevõtmine lisaski tootlikkust, suuremad ülejäägid viisid aga omakorda selleni, et 
tekkis tsentraliseeritud kontroll toidutootmise ja ülejääkide jagamise üle. Mitmesuguste 
maksude ja andamite kehtestamine viis kapitali akumulatsioonini. Kõik see viis  
klassiühiskonna tekkimiseni. Tekkis vajadus kirja järgi, oli oluline hakata asju üles 
märkima, see vajalik ka teaduste arendamiseks . Ka transport merel ja maismaal oli osa 
uuest korrast. Linnalises elus tulid võimule preesterkuningad ja despoodid. Rajati 
monumentaalset arhitektuuri, mis pidi tunnistama nende valitsejate tegusid . 
Idee linnalisest revolutsioonist domineeris kaua. Childe kriteeriumid ei ole kõikjal 
kehtivad.  
Robert Adams 1966. a.: mitme põhjuse teooria. Rõhutas sotsiaalse organisatsiooni ja 
käsitöö spetsialiseerumise arengut linnalise revolutsiooni raames. Oluline oli sotsiaalne 
muutus ühiskonnas, klasside ja poliitiliste institutsioonide areng. Kriitika: areng on  
määratletud ühes suunas kulgeva muutuste jadana.  
 
Ajal, mil Adams kritiseeris Childe linnalise revolutsiooni ideed, hakati uurima riikide 
tekkimiseni viinud erinevaid faktoreid. Uurijad nõustusid selles, et komplekssed  
ühiskonnad ilmusid suurte majanduslike ja sotsiaalsete muutuste ajal; eri uurijad 
rõhutasid erinevaid faktoreid. Need faktorid : majandus, irrigatsioon, rahvastiku arvu 
kasv, kaubandus, religioon , sõjandus.  
Majandus  Mesopotaamia ja Niiluse oru eriti viljakad mullad olid esmaseks põhjuseks, 
miks neis piirkondades üldse tekkisid linnad. Viljakas muld + soodne kliima – inimesed 
ei tarbinud ära kogu toitu, vaid tekkisid ülejäägid. Nende ülejääkidega oli võimalik 
toetada käsitöö ja teiste alade spetsialiste, kes enam põllundusega ei tegelenud, kuid kes 
 
20
olid üheks tsivilisatsiooni alustalaks. Tegelikkus mõistagi komplitseeritum, loodusolud ja 
nendele vastav põllumajandus olid vaid üks komponent tsivilisatsioonide arengus.  
Teised toetuvad ka toiduülejääkide tekkimise teooriale , ent seostavad seda ühiskonna 
eliidiga – sotsiaalne ülejääk. See luuakse ühiskonna teadliku tegevusega . Selle loomist 
organiseerib mingisugune valitsusvorm , maksustav autoriteet. So  isik v organisatsioon, 
kes võtab viljaülejäägid kasvatajatelt. Kriitika: varaste tsivilisatsioonide keskkonnad on 
erinevad, soodsast loodusest üksi ei piisa tsivilisatsioonide tekkeks.  
Rahvastiku kasvu teooria. Uued intensiivsemad põllundusviisid aitasid luua 
toiduülejääke. Need viisid rahvastiku arvu kasvule, suuremale vabale ajale ja uute 
sotsiaalsete, poliitiliste ja religioossete institutsioonide tekkele. Seisukohta kritiseeris 
Ester Boserup: elanike arvu kasv viis hoopis tootmise intensiivistumisele. Eesmärgiga 
rohkem toitu toota võeti kasutusele uusi meetodeid , nt irrigatsioon. Boserupi teooriate 
põhjal on ka teised uurijad arvanud, et sotsiaalse evolutsiooni aluseks oli rahvastiku arvu 
kasv. Ei teata, miks pidi rahvastiku arv kasvama hakkama. Põllunduslikud populatsioonid 
elavad maksimaalse tihedusega, arvestades seda, kui palju suudab nende põllumaa ära 
toita. Rahvastiku arvu osatakse suhteliselt hästi kunstlikult piirata. Kui tsivilisatsioonide 
teket on võimalik seletada rahvastiku kasvuga, siis tuleks uurida, miks vastavaid otsuseid 
tehti, et rahvaarv üldse kasvama hakkas. Linnalise asustuse eelkäijad tekkisid 
regioonides, kus püsipõllundus. Ei ole mingeid märke, et rahvastiku arvu oleks kõvasti  
kasvanud. Näib, et tihe asustus ei olnud ilmselt eeltingimuseks linnalise eluviisi tekkeks.  
 
Mitmed teooriaid tähtsustavad tehnoloogiat. Samas mitte kõikjal. Ning varem toimusid 
sellised tehnoloogilised arengud, mis andsid panuse pigem transpordi kui tootmise 
arengule. Vask jt eksootilised materjalid esmalt kultusesemeteks ja eheteks, mitmeid 
sajandeid pärast tsivilisatsioonide teket oli neid rohkem, mis tegi võimaldas kasutamise 
ka muul otstarbel . Alles siis areng tehnoloogias ning vastavate käsitööliste hulga 
suurenemine. 
Irrigatsioon. Enamik nõustub, et Childe nimekirjas on kolm tegurit, millel suur tähtsus 
kõikide maailma tsivilisatsioonide arengus: 1. toidu ülejääkide loomine, mis võimaldas 
toetada uusi ühiskonnaklasse, kes ise ei osalenud enam otseselt toidu tootmises. Suurem 
ülejääk loodi põllunduse efektiivsemaks muutmisega ja sotsiaalsete, kultuuriliste 
 
21
muutustega . Selle tulemusena tekkisid käsitööliste, preestrite ja kaupmeeste klassid. 
Toimetuleku baas võrdlemisi lai. Mitmete toiduressursside kasutamine kaitses näljahäda 
eest, stimuleeris kaubanduse ja vahetuse arengut. 2. Samuti arendas see toidu jm  kaupade 
jagamisega tegelevate organisatsioonide arengut, mis omakorda viis tsentraliseeritud 
võimu tekkimiseni. 3. Intensiivsem maakasutus viis suurenenud põllundusliku 
toodanguni. Intensiivne põllundus – harilikult irrigatsioon. Selle rajamine töömahukas, 
hõlmas suuri inimhulki ja nende juhtimist. Arheoloogid on vaielnud, kui tähtis oli 
irrigatsiooni rajamine linnalise eluviisi alustamisel .  Julian Stewart  ja Karl Wittfogel: 
niisutussüsteemide rajamine oli seotud kihistunud ühiskondade arenguga. 
 
Riigibürokraatial oli monopol hüdrauliliste toimingute üle ning see lõi nn hüdraulilise 
riigi. St sotsiaalne vajadus irrigatsiooni järele viis tugeva võimuaparaadi kujunemisele 
ning sedakaudu riikide ja linnaliste kogukondade tekkimiseni, mille tuumikuks see 
võimuaparaat oli.  
Kriitika:  Robert Adams: vastupidi! Arvab , et suuremahulised niisutustööd kaasnesid 
riikide tekkega, mitte ei põhjustanud seda. Samas möönab, et irrigatsioonitööd omakorda 
aitasid areneda bürokraatiaaparaadil. Adamsi  seisukoht põhineb nii Mesopotaamia kui ka 
väiksemate kogukondade irrigatsiooni uurimisel . Suuremahulise niisutuse juured olid 
lihtsamates niisutustöödes, mida võisid koos teha mõne naaberkogukonna elanikud. 
Tigrise ja Eufrati alal tegi põllunduse võimalikuks vaid kanalitega niisutamine. Kanalid 
pidid olema piisavalt sügavad, et sisaldada vett ka siis, kui jõe veetase oli kõige madalam. 
Selleks, et kanaleid töökorras pidada, vaja palju ja pidevalt tööd teha – juba kõige 
lihtsamad niisutustööd Mesopotaamias nõudsid mingisuguse keskvõimu olemasolu. 
Kanalite pidevaks korrashoiuks suunati sotsiaalset elu ümber. Suuremahuline 
niisutussüsteem vajab tehnilisi ja sotsiaalseid ressursse. St tuli mobiliseerida suured 
tööjõud, neid organiseerida töötegemisel, toita. Niisutussüsteemide hilisem 
korrashoidmine ja haldamine nõudis samuti pidevat tähelepanu, nagu ka hilisem vee 
jagamine jm. Inimesed, kes elavad jõe alamjooksul sõltuvad ülemjooksul elavatest – 
suured irrigatsioonitööd vaid siis, kui kõik, kes sellistest töödest kasu said, kuulusid ühte 
ja samasse poliitilisse üksusesse. Seega on vajalik mingisuguse riikliku struktuuri ning 
administreeriva eliidi olemasolu. Varane irrigatsioon Mesopotaamias oli olnud 
väikeseulatuslik. Maksimaalselt kasutati ära jõgede looduslikku hüdroloogiat. Enamik 
 
22
asulaid jõgede vahetus läheduses, kus vesi kergelt kättesaadav ning oli kerge kaevata  
kraave . Sellist irrigatsiooni organiseerisid kohalikud ise. Suuremahuline kunstlike 
kanalite rajamine sai piirkonnas alguse tükk aega pärast linnalise eluviisi tekkimist.  
Oma osa tsivilisatsioonide tekkes ka kaubavahetuse kasvul. Paljud riiklikud 
moodustised kujunesid välja seal, kus millestki on puudu. Oluliseks on peetud vajadust 
tähtsate toormaterjalide (nt vask) ja mitmesuguste luksuskaupade järele. Polnud aga 
tsivilisatsiooni tekkes kõige olulisem. Kaubandus tähtis peamiselt kahes: 1. näitab uusi 
sotsiaalseid arenguid; 2. on üheks faktoriks tsivilisatsioonide tekkes.  
Eelajalooline kaubandus oli kompleksne ettevõtmine. Arvatakse, et kaubandus arenes 
samal ajal, kui sotsiaalpoliitiline organisatsioon muutus komplekssemaks. Kaubandus kui 
omaette institutsioon sai ilmselt alguse siis, kui inimesed hakkasid oma prestiiži ja kasu 
huvides tahtma endale asju, mida kohapeal ei olnud.  
Varane kaubandus põhines spetsiaalsete tarbeainete (nt vasemaak , sool) hankimises. 
Kaubandust enne turgude väljakujunemist ei saa pidada ei tsivilisatsiooni põhjustajaks. 
Kaubitsemise põhjused erinevad, kaubateede haldamine oli kompleksne ning lõputu töö. 
Ükski kaubanduse aspektidest ei ole piisav põhjus ulatuslikeks kultuurilisteks muutusteks 
– pole piisavalt alust pidada kaubandust tsivilisatsioonide tekke põhjuseks. 
Kaugkaubandus oli hästi kohandatud nõudmistele ning kättesaadavatele kaupadele; 
kaubandus polnud üksnes sissetoodavate ja väljaviidavate kaupade jagamine.  
Sõjandus Robert Carneiro 1970.-ndad. Uuris Peruu ranniku orgudes olevaid asulakohti: 
teooria, mis põhines looduslikul piiratusel ja sõjaohul. Kohtades, nagu Peruu 
rannikuorgude asulad, oli põllunduseks sobivat maad vähe (mäed). Ka piiratud alal leiab 
aset elanike arvu kasv. Algul on võimalik luua uusi asulaid, harida üles uusi maid, mingi 
aja jooksul saavad elamiseks soodsad orud täis, pole kusagile minna. Konflikt eri asulate 
vahel, kõigepealt ühe oru siseselt. Konflikti lahenduseks sõda, peaeesmärgiga hõivata 
teiste põlde. Sõja tulemusel osa asulaid allutatakse. Kuid oru asustus kasvab jätkuvalt,  
sõjategevus jätkub, kuni kogu regioon jääb ühe valitseja alla – tekivad üht orgu hõlmavad 
riiklikud moodustised. Siis minnakse naaberoru kallale. Kõige selle tulemusel kujuneb 
välja keskvõimuga riik. Nii tekkisid Carneiro arvates järk-järgult võimsad riigid, mis 
hõlmasid mitmeid orge ning mille põhjal hiljem arenesid tsivilisatsioonid. Carneiro 
hüpoteesi raske kontrollida, kuid Santa orus Peruus on seda proovitud teha. Sealsete 
 
23
välitööde käigus saadi pilt muutuvast asustusest, pole aga saadud tõendeid selliste 
autonoomsete külade olemasolust, millega Carneiro oletus algab. Protsess, mis kujundas 
Santa orus riiklike moodustiste tekkimist oli palju komplekssem ja sisaldas rohkem eri 
aspekte . David Wilson : ainsad märgid sunniviisilistest protsessidest piirkonnas on pärit u 
aastast 400 AD. Kuid see leidis aset tükk aega pärast seda, kui Santa orus õitsesid 
komplekssed, irrigatsioonil põhinevad ühiskonnad. Ka siin tegelikkus märksa keerulisem, 
kui Carneiro poolt välja pakutud üht suhteliselt lihtsat aspekti rõhutav teooria.  
Suured sõjalised kokkupõrked olid tsivilisatsiooniga kaasnevad nähtused, mitte selle 
põhjustajad. Tsivilisatsioonieelsetel aegadel ei olnud ulatuslikuks sõjapidamiseks 
vajalikke institutsioone. Need tekkisid alles rikkuse ja võimu kuhjudes mõnedele 
isikutele.  
Religioon Pühamud olid levinud vanades põllunduslikes asulates. Need kultushooned 
olid suurte tseremoniaalsete keskuste eelkäijateks. Kõikjal, kus tekkis tsivilisatsioon, olid 
olemas mingisugused tseremoniaalsete keskuste eelkäijad, mille juures olid preestrid v 
teised kultust läbi viivad inimesed. Need inimesed olid ilmselt ühed esimestest, kes 
vabastati toidu tootmisest; neid toetas  kogukond , milles nad oma teenuseid osutasid. 
Tseremoniaalne keskus oli võimu ja autoriteedi koondaja. Preestrite tähtsus kasvas, sest 
inimesed olid järjest rohkem mures oma saagi ja mulla jätkuva viljakuse pärast. Preestrid 
olid seotud just mitmesuguste viljakuse säilitamist tagavate rituaalide läbiviimisega. 
Preestrid muutusid autoriteetseteks, kontrollisid majanduse ülejääke, ohverdusi, kaupade 
ümberjagamist. Tempel sai jõuks, kes organiseeris poliitilisi, sotsiaalseid ja religioosseid 
struktuure. Kui ühiskond muutus komplekssemaks, siis arenes ka eetika ja usund . Tempel 
levitas uskumusi, mis aitasid uutel juhtidel õigustada oma tegusid ja arendada poliitikat.  
Religiooniga on tihedalt seotud tseremoniaalne keskus. Tuumikuks, mille ümber toimus 
esimestes linnades mitmesugune riigiga seotud toiming, oli tempel v muu religioosne 
ehitis, religioosne keskus. Tseremoniaalne keskus andis piirkonna inimestele 
kindlustunde, nn kosmilise kindluse. Selle pühitsetud pinnas kindlustas tavainimestele 
tsükliliselt aset leidva aja uuenemise ning kus nende valitsejate hiilgus ja jõukus, mida 
tavainimesed seal nägid, sümboliseeris terve kogukonna heaolu.  
Mircea Eliade: tseremoniaalne keskus oli instrument üleminekul tsivilisatsioonile. 
Religioosne keskus kindlustas kultuuritraditsiooni jätkuvuse, selle olemasolu iseenesest 
 
24
väljendaski kestvust. Järkjärgult tseremoniaalne keskus muutus ilmalikuks, see muutus 
toimus tänu ilmalike kuningate esiletõusule. Kui ilmalike kuningate jõud kasvas, siis 
tseremoniaalsete keskuste poliitiline võim jällegi kahanes. Alles jäid vaid religioossed 
funktsioonid.  
 
Linnaline asustus ja tsivilisatsioon tulid järk-järgult suurte sotsiaalsete ja majanduslike 
muutuste käigus. Varasem lineaarsete seletuste jada, mis hõlmas ükshaaval irrigatsiooni, 
kaubandust v religiooni, ei ole piisav tsivilisatsioonide tekke põhjustena. Kõik need on 
loodud ühe konkreetse piirkonna näitel, ega ole rakendatavad üldisemalt.  
Mitme põhjuse teooria. Esitas Robert Adams 1966. Kesk-Ameerika ja Mesopotaamia 
võrdlemisel leidis, et tsivilisatsioonide tekkel on kaks põhjust v eeldust . 1. 
põllumajanduses tekkivate ülejääkide olemasolu. 2. ühiskonna kihistumine.  
Irrigatsioonil põhinev põllundus ja intensiivsemaks muutuv aiandus suutsid ära toita 
suurema hulga inimesi. Suurem rahvastikuarv ning suurenenud paiksus ja 
kaubandussidemed erinevate keskuste vahel olid kõik surveavaldajateks, et suurendada 
tootmist ja tekitada rohkem ülejääke. Seda kõike edendasid ühiskonnas liidrirolli omavad 
rühmad. Suuremad ülejäägid võimaldasid kontrolli juures olevatel inimestel palgata palju 
käsitöölisi ja teisi spetsialiste, kes ise vilja ei kasvatanud. Mõned ühiskonnad olid 
suutelised kiiremini riigile üle minema tänu rohkematele ressurssidele, mis olid nende 
kasutada. Suurem toodang ja kasvanud rahvaarv viis monopolide kujunemisele teatud 
strateegiliste ressursside üle. Need kogukonnad olid seetõttu võimsamad kui nende 
naabrid ja laiendasid oma territooriume sõdadega.  
Teooria puudus: areng on määratletud ühes suunas kulgevate muutuste jadana. Selle 
puudujäägi korvamiseks püüti seda täiustada.  Kent Flannery on töötanud välja 
komplekssema ja abstraktsema skeemi. Riiki nähakse kui v keerulist elamisvormi, mille 
komplekssust saab teoreetiliselt mõõta selle allsüsteemide sisemiste erinevuste ja 
spetsialiseerumisega. Oluline on, kuidas need erinevad allsüsteemid on omavahel 
ühendatud, aga ka ühiskonna kontroll süsteemi kui terviku üle. Eristatakse kultuuri 
muutuste  protsesse, st muutuste järgnevust, mille käigus varased riigid arendasid välja 
oma komplekssuse. Eristatakse ka  mehhanisme , st tegelikke viise, milles lisanduva  
komplekssuse protsessid ilmnesid. Lisaks eristatakse ka sotsiaalsest keskkonnast 
 
25
tulenevat   survet , mis need mehhanismid välja valib. Nende survete alla kuuluvad nt 
toidupuudus , sõjapidamine ja rahvastiku arvu kasv (ei ole omased kõikidele riikidele). 
William Sanders  ja David Webster: Flannery seisukoht sõltub suuresti kultuuri 
evolutsioonil ja kasutab ära erinevaid universaalseid protsesse, mis mõjutasid 
komplekssete ühiskondade tekkimist. Väidavad, et on paradoksaalne otsida seletust 
inimkultuuride erinevusele kasutades selleks universaalseid evolutsioonilisi nähtusi, mis 
iseenesest on pidevas muutuses. Pakuvad välja tagasiside põhimõtte, st järkjärgulise 
põhjuse asemel toimub ka tagasiside. Kunstlikust niisutusest tuleb küll toodangu ülejääk, 
see aga võib omakorda mõjutada niisutamist. Kõik protsessid on vastastikuses 
mõjutamises.  
Karl Butzer: tsivilisatsioone võib käsitleda kui ökosüsteeme, mis tekivad vastusena 
ökoloogilistele võimalustele.  
Arvamusi tsivilisatsioonide tekke kohta veel palju, ükski ei ole lõplikku kinnitust leidnud. 
 
Metalliaeg 
Maakide kasutamine algas paleoliitikumis – maak kui värvaine koopamaalingute 
tegemiseks. Vanim  metall ilmselt vask, suhteliselt samal ajal ka kuld. Vaske looduses 
üsna paljudes kohtades. 
 Esimesi metalle õpiti kasutama Lähis-Idas 9 at eKr. Märgati, et maapinnalt leitud 
rohelise kihiga kaetud aine ei purune kiviga lüües. Rohelise kihi all punakas värv – sobiv 
materjal ehete valmistamiseks. U 7200 eKr Väike-Aasiast vasest taotud ehteid. U 6500 
eKr metallesemete hulk lisandus, nüüd ka sellistelt aladelt, kus looduslikku vaske ei 
esine. U 7 at eKr vase vormimine, painutamine , venitamine; eriti tules kuumutades. Nii 
hakati vaske järkjärgult ka sulatama. Tänu sellele avastusele hakati vasest valmistama 
väikeseid tarbeesemeid.  
Puhast vaske leidub nii vähe, et sellel polnud igapäevases elus tähtsust. Vaskesemed 
levisid alles siis, kui vaske õpiti maakidest sulatama. See viis omakorda esemeteks 
valamiseni. Hiljemalt 5 at eKr oli vase valamine Lähis-Idas juba tuntud. Varasemad 
valatud vaskesemed Iraagist .  
Esimesed vaskasjad: ehted v kultusesemed. Ka relvad, ent needki rohkem staatusesemed. 
Periood, mil kivi kõrval kasutati ka vaske – eneoliitikum  e vase-kiviajaks. Termin: 
 
26
ladinakeelsest sõnast aeneus – vaskne ja kreekakeelsest sõnast lithos – kivi. Kogu 
perioodi vältel vaskesemeid tarvitusel vaid üksikuid, ei olnud  laialtlevinud.  
Vask ei ole tugev – polnud võimalik kivist tera - ja löögiriistu välja vahetada vaskesemete 
vastu. Vase töötlemine on üsna keeruline. Vaske sai aga korduvalt ümber sulatada. U 
3200 eKr – esimesed spetsiaalselt vase sulatamiseks mõeldud ahjud. Metalli sulatades 
märgati, et mõned vasemaagis leiduvad lisandid parandavad terariista vastupidavust –
neid hakatigi metallisegusse lisama. Nii võeti kasutusele metallisulam pronks.  
 
Metalliaeg algas eri kohtades eri ajal. Euroopasse jõudis metallivalmistus Lähis-Idast, 
kõigepealt levis Kagu-Euroopasse. Vanimad leiud Balkanilt ja selle naabrusest. Vanimad: 
sepistatud helmed , naasklid (5 at eKr). Ilmselt idee levik, kõiges muus jätkus esialgu 
kohalik varasem traditsioon.  
Järgmistel aastatuhandetel õpiti vaske ja pronksi tundma peaaegu kogu Euroopas, u 2400 
eKr hakati Kesk-Euroopas sulatama pronksi kohalikest vase- ja tinamaakidest. Sealt levis 
järgmistel sajanditel Põhja-Saksa aladele ja Lõuna-Skandinaaviasse.  
3. at eKr pronksitöötlemine Euroopa idaosas, Kaukaasias , Lõuna-Venemaal, Uurali  
mäestiku lõunaosas. Oskus arvatavasti otse Lähis-Idast. Sealt lähtunud esemed ja 
mõjutused ulatusid kaugele läände, kuni Soomeni. Eesti vanimad pronksesemed samuti 
Ida-Euroopast.  
Erinevalt vasest on pronks kõva sulam . Madalam  sulamistemperatuur , kergem töödelda. 
Pronks = vask + tina. Koostis: harilikult 10% tina, 90% vaske. See vahekord kõige 
levinum, selline pronks kõige kvaliteetsem: kõva ja mitte purunev . Siiski võis tina 
osakaal olla erinev, ent need siiski erandjuhtumid. Tina lisamine vasele muudab 
sulamistemperatuuri madalamaks ja annab metallile kuldse läike.  
 
Pronksiaja dateerimine 
Eri kohtades erinevalt dateeritud ja periodiseeritud. Esimene oli rootslane Oscar 
Montelius , jagas pronksiaja 6 etappi , aluseks tüpoloogiline meetod. Monteliuse poolt 19. 
saj lõpul välja töötatud süsteem on Põhja-Euroopas praegugi kasutusel, seda on küll 
täpsustatud ja parandatud C14 dateeringutega.  
Montelius: 
 
27
I periood u 1800–1500 eKr; II periood 1500– 1250 eKr; III periood 1250–1100 eKr; IV 
periood 1100–950 eKr; V periood 950–750 eKr ja VI periood 750–600/500 eKr.  
Monteliuse perioodid I–III – vanemasse pronksiaega. Perioodid IV–VI – noorem 
pronksiaeg , viimane, ehk VI periood kuulub osaliselt juba rauaaja algusesse .  
Tänapäeval Euroopas lisaks pikale kronoloogiale ka lühike kronoloogia. Viimane jagab  
pronksiaja varaseks ja hiliseks. Põhja-Euroopas tarvitatakse Monteliuse pikka süsteemi, 
mujal aga lühikest (sh ka Eestis).  
Kogu Euroopas eristatakse pronksiajal eri kultuuri- ja tuumikpiirkondi. Viis ala, mis 
jagunevad suurteks geograafilisteks piirkondadeks (Põhja-Euroopa, Kesk-Euroopa, 
Lõuna-Euroopa, Lääne-Euroopa, Ida-Euroopa). 
 
Pronksiaeg 
Üldiselt pronksikultuuride keskused määratavad maakide leiukohtadega. Pronksiaeg: 
järk-järguline areng, vastas uutele võimalustele. Aja jooksul muutus materiaalne kultuur 
ja asustusmuster. U 1000 a eKr künnipõllundus ja kesaväljasüsteem. Põlde väetati, samal 
maalapil kasvatati kordamööda erinevaid teravilju ja juurvilju.  
Aja jooksul arenesid Euroopa eri kohtades välja kohaliku pronksitööstused, mis tõid 
endaga kaasa mitmesuguseid sellega seotud tegevusi. Kaubitseti maakidega ja 
valmisesemetega, kaubandus kattis pikki vahemaid. Pronksitööstusega tegeleti ka 
niisugustes kohtades, kus maake ennast tegelikult looduses v vähe.  
Muutuseks oli metallurgia tulemine, põhiliseks jäi põllunduslik eluviis. Järkjärgult 
toimusid muutused Euroopa ühiskonnas – tugev sotsiaalne kihistumine. Ebavõrdsus 
ühiskonnas kajastub hauapanustes.  
 
Minose kultuur 
Mõju ulatus kaugele kultuuri levikupiirist.  
Kultuuri uurimine algas 19. saj lõpul. 1876. a. kaevas Schliemann Mükeenes, 1880. a 
Orchomenoses ja 1884–1885 Tirynsis. Pani aluse Egeuse piirkonna arheoloogilisele 
uurimisele. 1886 . a käis ta Kreetal . Pani paika Knossose palee asukoha Kephala künkal. 
Nagu Troojal ja Mükeenes, nii oli Schliemann siingi teinud eeltööd uurides kreeka 
klassikute andmeid.  
 
28
1899. a tuli Kreetale inglane Arthur Evans; 1900–1920. a kaevas Knossost. Hiljem on 
uurimisega tegelenud Platon ja Marinatos. Evans töötas välja oma kronoloogia.  
Kultuur jagatud järgmiselt: vara-minose, kesk-minose, hilis -minose kultuur. Igal 
perioodil 3 alletappi (I, II, III). Tuntud ka kultuuri jagamine paleede ehitamise järgi: 
3000/2600–1900 eKr paleede- eelne periood; esimene paleede periood 1900–1700 eKr; 
teine paleede periood 1700– 1380 eKr; paleedejärgne periood 1380–1100 eKr  
Vara- Minos (3000– 2200 eKr v 2700–2000 eKr). Levis üle kogu Kreeta Üleminekul 
vase-pronksiajalt pronksiajale Kreetal esialgu vähe uut. Pärast pronksi kasutuselevõtmist 
levis see üsna kiiresti.  
Asulaid teatakse suhteliselt vähe (nt Vassiliki, Myrtose). Tolleaegsed eluhooned olid 
tugeva ehitusega, kivist ja tellistest: sageli vundament kividest, seinad tellistest. Seinad 
üle krohvitud ja värvitud, sillutatud siseõu.  
Kreeta elanikkond ei olnud minose kultuuri tekkides ühtlane.  
U 2500 eKr õitseng. Laiad kontaktid: Egiptus , Küpros, Süüria, Mandri-Kreeka, Egeuse 
saared, Trooja piirkond Väike-Aasias. Vahemere idaosas kultuuri ja majanduse ühendus, 
milles Kreeta etendas teistega võrdset osa, ei olnud veel juhtiv. Vajadus rajada 
sadamaehitisi, vaja ehitada süvakaevusid, veejuhtmeid. Sellised tööd eeldasid 
inimestevahelisi seadustega reguleeritud suhteid, samuti suuremat kollektiivi nende tööde 
taga.  
Keraamika   mitmekesine . Kannulaadsed nõud, kausid, peekrid, potid ; nokktassid, 
putkega kannud.  
Vara-Minos I palju lokaalseid erijooni. Ida-Kreetal maalitud keraamika: peamiselt 
punasega v harvem  pruuniga on maalitud kollasele või nahavärvi foonile. Selline 
kaunistusviis jäljendas õlgedest, puidust v nahast anumaid. Pyrgose stiilis kõrge jalaga 
karikalaadsed jooginõud.  
Varaminos II ajal Vassiliki keraamikas tume  lakk -põhi kaunistatud heleda mustriga. Üha 
sagedamini maaliti vaase. Ornament: sirgjooned , spiraalid, meander, hiljem kolmnurgad, 
kaksikkirved. Amfora algvormid.  
Vara-Minos III uus maalimistehnika, Kesk-Minose kamarese stiili eelkäija. Tumedale 
põhjale hele muster. Kivinõud kirjust kivist, valmistamine algas Vara-Minos II perioodil. 
Õpiti egiptlastelt.  
 
29
Vara-Minos III ajal kõrge tasemega pitsatid . Neil loomi, linde, stseene. Jätkus 
kiviesemete valmistamine.  
Kõrgetasemeline kuldesemete valmistamine, eriti kuldplekist ehted. Mitmesugused 
loomripatsid, lilled ja lehed. 
Ühiskond tugevalt autoritaarne. Kultus (pitsatitelt, freskodelt). Palju kujutatud 
kaksikkirveid ja sõnnisarvi. Puudusid eraldi templihooned; paleedes kultusega seotud 
ruume. Austasid oma jumalust peamiselt hiites, mäetippudel, kultusekoobastes. Ilmselt 
mingisugune emajumalus. Ka sõnnikuju seostatakse just ema- ja maajumalannaga.  
2000/2100–1700 eKr Kesk-Minose kultuur. Kolm järku (I–III). Kreeta siis tihedasti 
asustatud, eriti ida- ja keskosa. Metallitöö arenes, käsitöö spetsialiseerus veelgi. Kerkis 
esile juhtiv ühiskonnakiht, kes rajas paleesid, püstitas kaitsetorne, haldas 
kaubitsemiskeskusi. Rahvas asus elama mingisse kesksesse maakohta. Nende linnade 
tuumiku moodustasid suuremad, silmapaistvate hoonete kogumid – halduse suurem 
tsentraliseerumine ja klasside kujunemine.  
Keskminose I astmel olid väikestel kõrgendikel paiknevatel paleedel veel omaenda  
kaitserajatised , kindlustatud eesõued, tugeva vundamendiga tornid, madalad müürid ja 
kantsid. Varsti pärast 2000 eKr tehti enamus neist kohalike valitsejate kaitserajatistest 
maatasa, nende asemele ehitati uhked paleed, millel ei olnud enam kaitserajatiste 
iseloomu. Kreetal valitses rahu, puudus vajadus kindlustiste järele. Sellised paleed nt 
Knossos , Malia, Phaistos . Neil ehitistel juba Minose arhitektuuri põhijooned. Ehitised 
koondatud ümber siseõue, fassaadid hästitöödeldud kiviplokkidest, erinevad tasapinnad ja 
laod ühendatud treppidega. Paleed mitmekorruselised. Sisehoovist ida pool valitseja 
eluruumid, läänes laod, nende peal uhked saalid . Lisaks kesksele sisehoovile oli igal 
paleel ka lääneõu. Pindalalt kõige suurema osa paleedest: töökojad, laod, 
 
majapidamisruumid. Paleedes valmistati käsitöötooteid.  
Paleedes oli veevärk, kanalisatsioon. Vett juhiti mägedest mööda lubjakivi - ja  
marmorplokkidesse raiutud renne. 
Ruumides kivist mööblit:  kivist välja raiutud, krohvitud ja värvitud lauad, pingid , 
seinakapid. Paleede seinad kaetud värvilise krohviga, kaunistatud joonmustrite ja lihtsate 
geomeetriliste ornamentidega.    
Erinevate paleede omavaheline suhe ei ole selge. On oletatud nt linnade liitu.  
 
30
Sellest perioodist palju asulakohti. Asulate juurde kuulusid sageli kuppelhauad (tholos) ja 
kultusekohad koobastes ja mäetippudel.  
 Paleede ümbrusesse tekkisid asustuskeskused. Ehitati kolmekorruselisi maju, fassaadid 
sümmeetriliselt.  
Matmiskombed Lõuna-Kreetal tholosed; Kesk- ja Põhja-Kreetal veel ka koobastesse.  
Keraamika Kesk-Minose II perioodil rohkelt savist kujukesi (inimesed, loomad). 
Nõudes Kamarese stiil – nimi Kamarese lähedalt sissevarisenud kultusekoopast, kust leiti 
rohkelt keraamikat. See stiil kõige dekoratiivsem, iseloomulik: heledad maalingud  
läikivmustal, punakal v violetsel foonil. Ornamendid: kolmnurgad, spiraalid, meander, 
lained, soonmuster, telliskivimotiiv, rosetid, aga ka taimed, loomad. Paleedes valmistatud 
savinõudel mõnikord väga õhuke sein – munakoorkeraamikaks. Keraamika vorme v 
mitmeid: nt väikese kõrvaga tassid, saledad peekrid, nn teekannud jm.  
Kasutati varpimist: nõu pind kaeti vedela saviga, seejärel põletati. Nii saadi ühtlaselt kore  
välispind. Savinõusid veeti ka välja, nt Egiptusesse . Paleedes valmistatud ja kasutatud 
keraamika palju peenem , kui asulates tarvitatu. Kesk-Minose ajal võeti kasutusele 
potikeder. Sellest perioodist ka savitahvlid kirjaga . Arenenud kivilõikekunst, 
mitmesugused pitsatid.  
Tähtis põllumajandus, metallitöötlemine. V oluline merekaubandus (kaubitseti Itaaliaga, 
Küprosega, Sitsiiliaga, Egiptusega).  
Kultuses püsis Vara-Minose traditsioon. Koobaspühamud ja pühamud mäetippudel. 
Kasutati hieroglüüfilaadset kirja, millest arenes  lineaarkiri A. Lineaarkiri A oli kasutusel 
u 1800– 1450 eKr. Kiri oli süllaabiline (tähistati silpe).  
Ühiskonnas süvenes käsitööde spetsialiseerumine. Jätkus kihistumine. Kreeta lääneosas 
püsis vana neoliitilise ilmega kultuur.  
U 1700 eKr eristatakse paleedes ja asulakohtades purustushorisonti, kuid märgatavat 
vallutust pole toimunud. Ilmselt suurem maavärin. Tuntud ja hästiuuritud on Anemospilia 
tempel (7 km Knossosest), mis hävis ka maavärinaga. Templi eesruumist leiti mehe 
luustik , kes varinguhetkel hoidis käes anumat ohverdatav verega. Luustiku asend: mees 
jooksis hoonest välja. Templi läänepoolses ruumis kolme inimese luustikud . Kaks neist: 
mees ja naine, olid surma saanud varingu läbi. Kolmas oli mees, kes lamas altaril, tema 
luustikus oli nuga – see noor mees oli ohverdatud. Harilikult ohverdati sõnne, ilmselt olid 
 
31
maavärinad viinud inimesed äärmuslike tegudeni, arvati, et maavärinaid võiks nii 
radikaalsete tegudega peatada.  
1600–1150 eKr Hilis-Minos. U 1600–1500 eKr minose kultuuri õitseng. U 1600 eKr olid 
paleed Knossoses, Phaistoses, Tylissoses, Gurnias ja Hagia Triadas juba taastatud. Uued 
paleed olid endistest suurejoonelisemad ja uhkemad. Paleede kavakindlus jätkus, st neid 
ehitati varem kindlaksmääratud plaani järgi, mis arvestas olemasolevat territooriumi, 
maastikku, vajadusi, terviku kunstilist harmooniat. Knossose palee kolmekorruseline 
ehitis kattis 22 000 m², üle 1500 toa. Selle ruumides kolm rühma: valitseja eluruumid, 
esindusruumid, laod ja hoidlad .  Viimastes olid suured savinõud (2 m), milles säilitati õli, 
veini, viigimarju jm.  
Paleede seinad kaetud värviliste elavate freskodega. Paleede ümber suured linnad. Sel 
perioodil Kreeta ilmselt ühendatud Knossoses elanud valitseja võimu alla.  
Oli olemas mingi maksuekvivalent.  
Kasutusel lineaarkiri B (1500–1200 eKr), seda kogu Kreetal, ka Kreeka mandri 
lõunaosas. Seegi süllaabiline. Vanimad säilinud kirjad: majandustekstid. Rohked 
sadamarajatised, nt Amnisos, Kairatos. Kreetal üsna hästi korrasolevad teed 
Kultuses jätkus vana traditsioon: emajumalus, madu , sõnn. Kultusekoopad, neist osa on 
pidevas kasutuses Vara-Minosest alates. Sõnnimängud.  
Ühiskonnas ilmselt teokraatia, st valitsev kuningas oli ühtlasi ka kõrgeim religioosne 
juht. Võimalik, et preesterkuningate seas oli oma hierarhia, neist tähtsaim elas Knossoses. 
Tänu sellele süsteemile valitses Kreetal rahu, see soodustas arengut kultuuris, 
majanduses. 
Kunst  suuresti naturalistlik. Palju freskosid. Neid nii paleedest kui ka harilikest majadest. 
Neil kujutati maastikke, kultusetoiminguid, inimesi ja pühasid v välja mõeldud loomi. 
Keraamikas palju erinevaid stiile, mis avaldusid nõude maalingutes (nt merestiil: 
triitonid , meretaimed, kaheksajalad , kalad jne). 
1500– 1400 eKr Hilis-Minos II. Sellest ajast kõikjalt purustuste jäänuseid, toimunud oli 
Santorini purse Thera saarel. Kreetale nii vulkaanilist tuhka kui ka üle 30 m kõrge 
tõusulaine. Enamik paleesid jäid pärast üles ehitamata. Ehitati üles küll Knossos, aga see 
ei saavutanud oma endist hiilgust. Ka käsitöö käis alla. Nüüd Kreetal tugev Mükeene 
mõju. Hilis-Minose lõpus jätkus majanduses ja kultuuris langus.  
 
32
 
Hellase ja Mükeene kultuurid 
Põhiliselt Kreeka mandriosas, laienesid aja jooksul Väike-Aasia rannikule, hiljem  
Kreetale. Pronksiaegne Hellase kultuur jäi Minose kultuurile tugevalt alla. Mükeene 
kultuuri peetakse Hellase kultuuri hiliseks järguks.  
Kreeka mandriosa pronksiaja Hellase kultuur jagatakse kolme etappi: vara- hellas (2800–
2000 eKr, v 2500–1900 eKr), kesk-hellas (2000– 1650 eKr või 1900–1500 eKr), hilis-
hellase kultuur (1650–1100 eKr). Osaliselt kattub Mükeene kultuur juba kesk-hellase II ja 
III perioodiga.  
 
Mükeene kultuuri keskus oli viljakal Argose tasandikul Kreeka mandril . Kultuur sai 
alguse kreeklaste saabumisega Egeuse mere piirkonda u 1600 eKr. Mükeene kultuur ise 
jaguneb järgmiselt: vara-mükeene (1700–1550 eKr), kesk-mükeene (1550–1400 eKr) ja 
hilis-mükeene (1400–1100 eKr). Ent selle dateerimises on eri uurijatel palju erimeelsusi. 
Mükeene kultuuri võib käsitleda kui Hellase kultuuri hilist järku. Kultuuri nimi Mükeene 
linnast Peloponnesose poolsaarel Argolise maakonna kirdeosas. Mükeene sai alguse 
linnusest, kasvas linnaks. Teised tähtsamad linnad: Tiryns, Argos , Pylos. Mükeene 
kultuuri mõjud olid laiemad, ulatusid teistesse Kreeka maakondadesse.  
Vanimad asulakohad  Argose lahe ranniku viljakal tasandikul Lerna asula. Omaaegsel 
mererannal , kuid oli soodsas kohal ka maismaateede suhtes. Lerna asustus sai alguse juba 
neoliitikumis, pärast mõningast vaheaega elati samas ka varasel ja keskmisel pronksiajal. 
2500 eKr kuni 1700 eKr – Lerna õitseng. U 1800–1250 eKr Lernas elati vaid ajuti, koht 
oli suuremas osas kasutusel kalmistuna. U 1250 eKr jäeti maha.  
Pronksiaegne Lerna oli üsna väike (u 180 m²). Varasel pronksiajal piirasid Lernat kaks 
müüri (kivivundamendil savitellised ). Keskseks  ehitiseks palee. See asustusetapp lõppes 
tulekahjuga. Hiljem võeti asula-ala uuesti kasutusele, varasema palee asemel siis 
haudehitis . Selle perioodi Lerna oli väiksemate hoonetega avaasula . Sellest asustusjärgust 
palju jäätmeauke. Lerna elanikud: põlluharijad, karjakasvatajad juba alates neoliitikumist.  
Analoogilisi kindlustatud asulaid on teada ka mujalt Kreeka rannikult.  
 
33
Vara-hellas ei tundnud veel pronksi. Valmistati vaskesemeid, kasutati obsidiaani. 
Pottsepaketra ei tuntud. Nõudel geomeetriline ornament. Järk-järgult hakati valmistama 
amforalaadseid nõusid.  
Pärast 1600 eKr tihenesid Mandri-Kreeka ja Kreeta suhted.  
Pronksesemed ( odaotsad , pistodad). Jätkuvalt silmaga lihvitud kivikirved. Pottsepakeder. 
Tume geomeetriline ornament heledal foonil.  
Mükeenes maeti kaevushaudadesse. Enam-vähem täisnurksed kaljusse raiutud hauad. Nt 
Mükeene kaevushaud A paiknes u 26 m läbimõõduga ümaral platsil. Siin 6 u täisnurkset 
haudehitist. Surnud maetud ränikivikihile. Ehitised kaetud palklaega, millel kiviplaadid. 
Rikkaim oli kaevushaud nr 4, kus oli 7 matust. Meeste nägudel kuldplekist maskid . 
Surnutele pandi kaasa kõik see, mida peeti vajalikuks teises ilmas edasielamiseks. Need 
olid lauanõud, relvad, ehted. Kaevushaudu veel mujalgi.    
16. saj alguses eKr Mükeenes tugevad Minose kultuuri mõjud. Muuhulgas siis muutus ka 
haudehitistes. Hakati rajama kamberhaudu, hiljem kujunesid neist tholosed ehk 
kuppelhauad ( hiilgeaeg u 1300 eKr).  
Hilis-Hellasest alates (peale 1600/1550 eKr) kesksel kohal Mükeene linnus. Elamud  
suhteliselt tagasihoidlikud. Keskustena Mükeene kõrval Pylos, Tiryns. Hilis-Mükeene 
perioodil (u 1400–1200 eKr) Mükeene kultuuri kõrgaeg. Ehitati tugevaid kivilinnuseid 
koos neis asuvate paleedega. Üldiselt need tagasihoidlikud võrreldes Minose omadega.  
 
Kesk-Euroopa pronksiaeg 
Algas u 2300 eKr. Vanimad jäljed pronksivalu kohta Elbe jõe kesk- ja ülemjooksu alalt 
Lõuna-Saksamaalt. Neil aladel oli enne pronksi tuntud vask (alates hilisneoliitikumist). 
Esimene pronksikultuur Kesk-Euroopas oli Unětice (sks Aunjetitz) kultuur (2300–1500 
eKr). Levis Edela-Slovakkiast Alam-Austria,  Sileesia ja Suur-Poolani. Eristatakse 6 
lokaalset rühma.  
Kultuuri tekkemehhanism pole täiesti selge. Üldiselt peetakse aluseks kellpeekerkultuuri 
ja Nagyrjevi kultuuri. Tina ja pronksi saadi Erzgebirgest, vanimad sealsest toormest 
tehtud pronksesemed on leitud Uneticest Praha lähistelt.  
Kronoloogia: lühike jaotus. 1. 2400–2000 eKr. Vara-Unetice. Tugev eneoliitiline ilme. 
Põhiliselt kalmed . Laibamatused kägarasendis paremal küljel. Põletusmatust harva. 
 
34
Hauad kaetud kividega, võimalik, et olid puust kirstud. Ka kääpad maa-aluste matuste 
kõrval. Unetice kalme . Panuseks keraamika, vähem kivist tööriistu, relvi , harva 
metallesemeid. Keraamika silutud pinnaga. Ornamendis küllaltki palju plastilisi 
kaunistusi. Kahe sangaga amforad, koonilised kausid. 
Töö- ja tarbeesemetes jätkus tulekivi kasutamine. Metallist ehted.  
Meeste keskmine pikkus keskmiselt 1,71 m. Kõige pikem naine 1,66 m. Mehed elasid 
keskmiselt 37 aastaseks, naised surid u 35,8 aastaselt. 17,4% meestest oli surres üle 40 a 
vanad, naistest olid nii vanad vaid 4,3%. Kolmel korral on surnule tehtud 
koljuoperatsiooni, mis kahel korral on ka õnnestunud. Asulakohti teatakse rohkem 
kultuuri hilisest järgust.   
2. periood u 2200–2000 eKr klassikaline Unetice; viimane periood hiline Unetice (u 
2000–1800 eKr). Dateeringul piirkondlikke erinevusi. Kiire rahvastiku juurdekasv,  
asustuse laienemine. Postkonstruktsioonis hooned.  
Asulakohad Asulad põllunduseks sobivatel aladel, kõrgematel kohtadel. Nii kindlustatud 
kui kindlustamata asulakohad. Suured majad harilikult postkonstruktsioonis, nende 
maksimaalne pikkus kuni 27 meetrit, laius kuni 6 m.  
Kindlustatud asulakohad kaubateede ääres, koolmekohtade juures, ristteede lähedal, st 
kohtades, kust kulges pikamaakaubandus. Sellised kohad soodsad kaubitsemiseks, aga ka 
võimalike läbipääsutasude võtmiseks. Tänu sellele kasvas asulate jõukus, nende kaitsekss 
ehitati kindlustusi. Avaasulad olid kindlustatud asulate naabruses sellistes kohtades, mis 
pakkusid looduslikku kaitset.  
Põhitegevus künnipõllundus, põllutööriistad valmistati kivist ja puust (pronksist relvad). 
Kasvatati otra, nisu, kaunvilju; veiseid, sigu, lambaid, kitsi. Hobused . Jätkuvalt tähtis 
jaht: metssead, põdrad, püüti kala.  
Metallitööga tegeles osa rahvastikust. Maak Kesk-Saksa maagimägedest, võib-olla ka 
Alpidest ja Karpaatidest. Metallesemed: kirved, noad , pistodad. Endiselt kasutusel kivi, 
luu, sarv . Pronksitoodang õitses alates u 1650 eKr, siis standardkaupade masstootmine. 
Uue relvatüübina nn varretatud pistoda . Sellel pikk puidust vars , teravik kinnitati selle 
külge silma kaudu 90 kraadise nurga all. Seda tüüpi kirvest on kujutatud mitmel pool 
Skandinaavias, Itaalias, Saksamaal kaljujoonistel. Olid levinud laial alal Ibeeriast 
 
35
Balkanini ja Itaaliast Skandinaaviani. Ilmselt neil üsna tähtis osa mingis laialtlevinud 
kultuses.  
Ehted: lisaks pronksehetele ka kuld. Ehtenõelad, sõrmused, ripatsid .  
Matused: jätkus laibamatus kägarasendis paremal küljel. Mitmed v rikkalike panustega 
nn vürstihauad. Jätkus komme matta ülikud kiviplaatidest kirstudesse. Tihti võeti need 
kiviplaadid vanematest haudadest ja kasutati uuesti. Kividest kirstu vastu ja peale kuhjati 
väiksemaid kive, kogu kuhjatis kaeti veel mullaga - saadi kõrge küngas.  
 Maahaudades surnud küljeli, pea lõuna poole, jalad põhja, nägu itta .  
Kultuuri hilisel järgul ehitati eriti tähtsatele tahutud tammepuust hauakambrid. Puithoone 
peale kuhjati kive, nende peale mulda.  
Kontaktid võrdlemisi laiad: Unetice esemeid leitud Itaaliast, Austriast ; kaubasidemed ka 
Kreekaga. Kaubanduses vankrid .  
Unetice kultuurist rohkesti peitleide, neis palju pronksesemeid: pistodade teramikud, 
käe- ja jalavõrud, metallspiraalid, kirved, arvukad pronksitükikesed. Neid võisid matta 
vahendajad. V palju rikkalikke pronksesemete peitleide Halle / Saale piirkonnast. 
Seostatud soolatootmisega piirkonnas (soola eest maksti pronksesemetega). Ka sama 
piirkonna haudades on väga palju pronksist panuseid. Ka kuldesemed.  
Pronkskirveste standardvormid ja pronksitükikesed võisid olla kasutusel raha asendajana 
kaubanduses ja vahetuses.  
Kesk-Saksa aladel eristatakse omaette allkultuurina Leubingeni kultuuri (Tüüringi 
aladel kuni Kesk-Elbeni). Kujunes u 17. saj eKr. Aluseks kohalikud neoliitilised hõimud 
ja Unetice kultuuripiirkonnast tulnud inimesed. Majanduse aluseks karjakasvatamine. 
Puuduvad tugeva kultuurkihiga asulakohad. Metallist ehteid, relvi, tööriistadest vaid 
kirveid. Algul metallesemeid vähe. U 16. saj eKr matustele palju metallesemeid kaasa. 
Maahauad ja suured kääpad sisekonstruktsiooniga ja rikkalike panustega. Hauapanused 
tihti haudades: savinõud, luust tööriistu, pistodad; pandi kaasa ka liha; üksikuid 
pronksesemeid (nõelad, pronksrõngad). Kääbaste ehitamine – ühiskond diferentseeritud. 
Suured kääpad paiknesid tavaliselt üksikult. Kuulsaim: Leubingeni kääbas. See oli üle 8 
m kõrge, läbimõõt on 34 m. Mitmekihilised: all puidust telgikujuline hauakonstruktsioon, 
selles laibamatus. Leubingeni kääpas luustikud laudpõrandaga kaetud kivisillutisel. 
Keskel vana mees, üle tema noor naine. Matused olid tammepuust kambris , mida kattis 
 
36
enam-vähem  viilkatus . Katuseplanke kattis rookiht. Puitkonstruktsioonil kiviplaadid, 
lõpuks veel muld. Palju panuseid (savinõu, pronkskirved, pronkspeitlid, kivikirves v 
kõblas, luisk, pistodad; kuldesemed). Kääpa ehitamine v töömahukas).  
Analoogilisi kääpaid veelgi. Kuulusid ülikutele.  
 
Lausitzi (Lužica) kultuur (u 1300–700 eKr.) Hilise pronksiaja ja varase rauaaja kultuur. 
Levis Ida-saksamaal, Poolas, osas Tšehhist ja Slovakkiast, kohati ka Ukrainas.  
dateeritakse Kultuur tekkis kohalike varasemate hõimude baasil, mõjud ka ida poolt ja 
kääbaskalmistute kultuurilt.  
Asulad Algul võrdlemisi väikesed avaasulad, milles maapealse postkonstruktsiooniga 
hooned. Hakati ehitama kindlustatud asulaid (nt Biskupini Poolas). Ka savist seinadega 
elamud. Seinu on värvitud.  
Kalmistud suured. Maeti laipu, järjest rohkem ka põletatult. Kultuuri arenedes jäid 
kasutusele peamiselt põletusmatused. Kalmistud kasutusel pikka aega. Põletusmatused 
saviurnides, panusteks omakorda savinõud. Algul kaeti urn tihti teise savinõuga. Rohkesti 
ka põletusmatust, kus luud asetatud kohe hauda. Vahest haudu pealt või põhjast 
sillutatud, ka kivivooderdusi, isegi kivikirste.  
Keraamika: mitmekesine  (amforad, tassid, vaagnad jm). Varem lõikeornament, 
kühmud, hiljem maalitud keraamika. Geomeetriline motiiv , ent ka looma- ja 
inimesekujutisi. Varasemal perioodil sangaga kanne, millel naiserinnakujulised kühmud. 
Pole teada, kas keraamika Lausitzi kultuuris spetsialiseerunud.  
Tõsine käsitööala oli metallitöötlemine.  
Majanduse aluseks künnipõllundus. Palju säilitusauke. Põhiliselt nisu, oder; aga ka hirss, 
rukis, kaer , uba, lääts. Lisaks lina, õunu, pirne, ploome. Tähtsaimad koduloomad : veised,  
sead. Lisaks lambad, kitsed, hobused, koerad . Hobustel ratsutati, aga ka veoloomadeks. 
Jaht. Sõid konnakoibi.  
Etniline taust: indoeuroopa hõimud, kellel tähtis roll hilisemate slaavlaste, illüürlaste jt 
kujunemisel. 
 
 
 
 
37
Kesk-Euroopa urniväljade kultuur 1300/1200–750 eKr 
Kas keltide -eelne või just keltide algus. Nimi iseloomulikust matmisvormist, kus 
põletatud surnuluud ja tuhk pandi savinõusse, nõu maeti kalmistusse.  
Urniväljade kultuuri jagatakse mitmeks etapiks. Sai alguse kohalikust kääbastega 
kultuurist. Järk-järguline muutus keraamikas, matmisviisis. Mõnedes kohtades Saksamaal 
eksisteeris samaaegselt nii laiba- kui põletusmatus.  
Urniväljade kultuur levis laial alal Lääne-Ungarist kuni Ida-Prantsusmaani. Terve rida 
kohalikke kultuure, mille erinevus peamiselt keraamikas. Metallitöö eri kultuurialadel 
sarnasem – sellega tegeleti spetsialiseerunud töökodades, mis varustasid suuremate alade 
eliiti.   
Matmispaigad Algul jätkuvalt laipu kääbastesse, ühte kääpasse palju inimesi. Varasel 
perioodil inimesesuurused maahauad. Mõnikord vooderdati haua põhi kividega, sellele 
puistati põletatud surnuluud. Hiljem põletusmatused urnides. Surnud põletati koos 
ehetega, mõnikord ka koos toiduga. 
Urniväljade suurused on v erinevad. Enamik urnivälju jäeti maha pronksiaja lõpul, vaid 
Reini alamjooksu kalmistud püsisid kasutusel ka rauaaja varasemas osas.  
Põletatud luud mõnikord lihtsalt aukudesse. Mõnikord need maeti mingis orgaanilisest 
materjalist mahutis . Teinekord puistati luud haualohus laiali. Kui luud maeti urnis , siis 
need kaeti pealt madala kausiga või kiviga. Kellpeekrid – luid sisaldav urn kaeti täielikult 
teistpidi oleva suure savinõuga. Surnuluid sisaldava saviurniga koos maeti sageli ka teine, 
väiksem savinõu. Kui nõusid kaasas palju, siis harilikult urn luudega hauas keskel, teised 
nõud selle ümber.  
Metallist panused: nt habemenoad, relvad, käevõrud, nõelad. Sageli esemed tahtlikult 
rikutud. Metallist hauapanused vähenesid kultuuri hilisemas osas, samal ajal nende hulk 
aaretes kasvas. Haudades sageli põlenud loomaluid.  
Eliit maetud puust kambrites, harvadel kivist kirstus. Haud kaetud kääpaga. Neis 
haudades väga peent keraamikat, loomaluid (harilikult siga). Kaasas ka kuldesemeid, 
mõnel üksikul juhul ka miniatuurseid vankreid . Mõned rikastest matustest sisaldavad 
rohkem kui ühe surnu (naised, lapsed – ohverdused). Kultuuri lõpu pool põletati mõned 
surnud kalmistul kohapeal ning kaeti siis kääpaga. Varasel rauaajal hakati jälle matma  
laipu.   
 
38
Asulad: üsna palju, uuritud suhteliselt vähe. Nii kindlustatud kui ka avaasulad. 
Kindlustatud asulakohad sageli kõrgematel kohtadel, jõeloogetes. Kindlustised tugevad,  
kividest v palkidest. Asulates eri suurusega postkonstruktsioonis maju.  
Aarded   kadusid koos pronksiajaga . Sageli jäeti jõgedesse, soodesse, rabadesse. Raskesti 
ligipääsetavad kohad – ohverdused jumalatele. Teised koosnevad katkistest 
metallesemetest, metallitükkidest – pronksivaluga tegelevad inimesed tahtsid seda metalli 
hiljem uuesti kasutada.   
Majandus  Kasvatati veiseid, sigu, lambaid ja kitsi, hobuseid, koeri , võib-olla hanesid. 
Teraviljadest nisu, oder.  
 
Skandinaavia pronksiaeg u 1800–500 eKr. 
 U 3000 eKr Skandinaavias vask. Algul toodi sisse vaskesemeid, peagi oma metallitöö. 
Järk-järgult arenenud pronksivalu. 
Igapäevaste tarbeesemete juures jätkus kiviaeg . Pronksivaluvormid, tiiglid, šlakitükid.  
Nooremal pronksiajal toimus asustuse kiire kasv.  
Matmispaiku palju. Taanis, Lõuna-Rootsis, Lõuna-Norras varasel pronksiajal suured 
liiva- v mullakääpaid, põhja pool kivikuhjatisi. Mitmesugused siseehitused  
Algul laibamatus, hiljem põletusmatus. Piirkonnas seda esmalt Taanis. Panuseid rohkem 
kultuuri keskustes, nende hulk haudades vähenes aga perifeeria suunas. 
Põletusmatustega urnid. Ka põletusmatus, kus luud pandi lihtsalt lohku. V vähe on teada 
kohti, kus surnuid põletati, ilmselt väljaspool kalme ala.  
Laevkalmed . Taanis tammekirsthauad: maeti laipu, kirstud sulgusid hermeetiliselt –  
säilinud rõivaid, juukseid, inimnahka.  
Kiviki kalme Skånes Rootsis. Kuhjatise läbimõõt 75 m. Selles suur kivikirst, mille kivid  
kaunistatud. Neil kujutatud mitmesuguseid tseremooniaid.  
Põlenud kivide hunnikud Rootsis.  
Skandinaavia kaljukunst: püügikultuuriga liituvad kaljumaalingud ja joonised 
(peamiselt põhjas); maaviljelusega seotud Lõuna-Skandinaavias. Nii püstjatel kui 
horisontaalsetel pindadel. Mitmed motiivid: laevad, veokid, künniriistad, relvad, riided, 
käed, astuvad jalad, ringid, inimfiguurid, loomad. Päikesekultus, viljakuskultus, 
mütoloogilised jutustused.  
 
39
Ühiskond ja majandus Kaubanduse elavnemine . Eriti tihe oli see Elbe aladega. 
  Keskne on põllumajandus. Pronksiajast pärinevad esimesed atrade jäänused. Kasvatati 
otra, nisu, hirssi. Nooremal pronksiajal  lisandusid kaer, uba, hernes . Nooremal 
pronksiajal oli kasutusel ilmselt mingi väljasüsteem. Muinaspõldude jäänused 
(põllukivihunnikud). Osaliselt püsis püügimajandus.  
Ühiskonnas varanduslik diferentseeritus. Lõuna-Skandinaavias ülikute kiht, kel kontroll 
käsitöö, kaubanduse üle. Pronksil suur tähtsus pealikuühiskonna väljakujunemisel. 
Pronksist staatusesemed. Monumentaalsed matmispaigad. Maa kuulus ülikutele.  
Ohvrileiud  
Keraamika mitmekesine  
Skandinaavia pronksikultuuri perifeeriaks oli Soome.  
 
Rauaaeg  
Raua kasutusele võtmine tõi kaasa tõelise muutuse. Erinevalt vasest ja tinast leidub 
rauamaaki v paljudes kohtades, sh ka Eestis. Rauda ei leidu looduses puhtal kujul, 
erandiks meteoriitne raud, seda esineb  v harva. Raua sulatamine maagist ja sepistamine 
on keerulisem. Vajalik suurem kuumus, seda saab vaid spetsiaalse sulatusahju abil. Kui 
vastav tehnoloogia selgeks saadi, levis raud v kiiresti. Vastupidavam ja kättesaadavam 
metalliga, kui pronks. Kuna rauamaaki leidus paljudes kohtades, oli see palju odavam,  
sellest võidi teha nii relvi kui ka igapäevaseid tarbeesemeid.  
Varasemat rauda saadi meteoriitidest, vanim teadaolev raudese leiti ühest Põhja-Iraagi 
matusest (u 5000 eKr).  
Raua tootmine algas u 1400 eKr hetiitide juures. Nad hoidsid seda kaua saladuses, 
väljapoole hetiitide asuala sattus vaid üksikuid raudesemeid . Hetiidid hoidsid oma  
saladust kuni oma riigi hävinemiseni u 1200 eKr. Pärast seda levis rauavalmistamise 
oskus kiiresti. Järgmistel aastatuhandetel hakati rauda kasutama Lõuna-Euroopas. 
Üldiseks muutus raud alles u 700 eKr. Raud oli esimene metall, mis täielikult tõrjus välja 
kiviriistad.  
Raudesemete tarvituselevõtt suurendas põllunduse efektiivsust . Samal ajal kasvas 
rahvaarv, kaubandus muutus intensiivsemaks - kaasnes areng pea igal elualal.  
Peamiselt Kesk-Euroopas, osaliselt ka Lääne-Euroopas, jagatakse rauaaega kaheks: 
 
40
Hallstatti  ja La Tène kultuuriks.  
Hallstatti kultuur: pronksiaja lõpu ja varase rauaaja kultuur (u 1200–500 eKr). Kese  
lõunapoolses Kesk-Euroopas. Hallstatti kultuur jaotatakse väiksemateks  etappideks , 
selliseid jaotamisviise mitmeid. Paul Reinecke jagas neljaks : A–D. Hallstatt A 1200–
1000 eKr,  B 1000–850 eKr, C 850–700 eKr ja D 700–500 eKr. Halstatt A ja B 
pronksiaegsed, C varane rauaaeg. Erinevates piirkondades Hallstattil erinevad jaotused . 
Reinecke eraldas kultuuris ida- ja lääneosa, mida eraldavad Alpid . Hallstatti idapoolne 
kultuurirühm: Horvaatia , Sloveenia , Lääne-Ungari, Austria, Moraavia, Slovakkia. 
Kultuuri läänerühm: Põhja-Itaalia, Šveits, Ida-Prantsusmaa, Lõuna-Saksamaa, Bohemia. 
Ka Ibeeria poolsaare lääneosas, Suurbritannias, Iirimaale. Põhja pool ulatus Belgia ja 
Madalmaadeni.  
Rikas tuumikala: soolakaevandused. Nimelt vanemal rauaajal hakati soola hankima maa-
alustest kaevandustest. Kaubitseti laialt, nt Kreekaga.  
Nii avaasulad kui ka kindlustatud asulad. Elati palkhoonetes ja poolmaakodades. 
Nii laiba- kui põletusmatus. Maeti ka saviurnides. Tuntuim on Hallstatti kalme Austrias. 
Siin oli u 3000 hauda. Maetud u 1100/1000–800/700 eKr ja u 800/700–450 eKr. Nii 
laibad kui põletatud surnud.  
Panused: vanemal perioodil palju nõusid (savi, pronks). 
Vix kalme Kesk-Prantsusmaal. Kividest kuhjatis, milles puidust hauakamber. Rajatud u 
520 eKr. Maetud 30–35 a naine, palju panuseid. Hochdorfi kääbas Edela-Saksamaal 
Hochdorfi külas.  
Esemed: palju ehteid. Kirved, noad. Nõud (vahest kullast). Relvad: pronksist mõõgad, 
pistodad. Hiljem rohkesti luksusesemeid, väärismetalli. Kunstis oli keskne ornament 
metallesemetel.  
Maaviljelusühiskond  
Raua tulekuga ühiskonnas märgatavat muutust ei toimunud, jätkus pealikuühiskond. 
Jätkati kindlustatud asulakohtade kasutamist.  
 
La Tene kultuur 500–50 eKr. Hilisrauaaegne kultuur Kesk-Euroopas, arenes kohalikust 
varase rauaaja Hallstatti kultuurist. 
 Kultuur lõppes roomlaste vallutusega 1. sajandil eKr.  
 
41
Levis Ida-Prantsusmaal, Šveitsis, Austrias, Saksamaa edelaosas, Tšehhis ja Ungaris. 
Põhja pool olid La Tene kultuurile naabriks Põhja-Saksamaa ja Skandinaavia kohalikud 
eelrooma rauaaja kultuurid. Kultuuri nimi Šveitsist, kus 1857. a talvel oli Neuhâteli järv 
kuivanud ja madalast veest leiti palju esemeid. Seal ka arheoloogilised kaevamised, leiti: 
sõlgi, sadulaid, keraamikat, pronksnõusid, relvi jm. Ohvrileid? 
Kultuuriareaal laienes, keldi ekspansioon . Eseme- ja kunstistiilid laial alal ühtsed. 
Etniliselt ei olnud La Tene kultuur ühtne. Selle laiem levik seostatakse keltidega. 
Asulaid mitu liiki. Üksiktalud, avaasulad, kindlustatud asulad (oppidumid). Ehitisi 
puidust, õlgedest, savist. Kivist siis, kui see kergesti kättesaadav, töödeldav.. 
Mitmesugused kõrvalhooned.  
Külades spetsiaalne käsitöö. Tähtis koht kaubavahetusel (asulakohtade kaevamistel  
leitud Vahemere-äärset kaupa).  
Oppidumid ehitati looduslikult soodsatesse kohtadesse. Vallid suhteliselt kõrged  
Oppidumite võrk hakkas arenema 2 sajandil eKr. Tekkisid need kaubateede, jõgede 
äärde. Erinevate suurustega. Poliitilis-majanduslikud, kaubanduslikud , sõjanduslikult 
tähtsad asulad. Nt Bibracte oppidumit.  
Pühamud  
Kalmistud Domineeris laibamatus. Surnutele pandi kaasa suhteliselt palju panuseid.  
Majanduses keskne põllumajandus. Põhiliseks põllutööriistaks ader Adra põhikorpus 
puust, selle külge rauast sahatera. Kasvatati nisu, otra, rukist, kaera, hirssi. Loomadest 
peeti veiseid ja sigu.  
Tähtis oli raua tootmine. Rohkesti rauatöökohti, osa kindlustatud.  
Kaubanduses veeti sisse anumaid, ka keraamikat ( Kreekast , Itaaliast). Kreekast ja 
Itaaliast toodi veini. Kindlasti veeti välja soola, teravilja, ehk ka kariloomi. Suur oli 
vahenduskaubanduse roll. Tihe vahetus Skandinaaviaga, kuhu vahendati mh  Rooma  
kaupa. Oli oma mündisüsteem.