Esiajalugu ja selle periodiseering (1)

ESIAJALUGU JA SELLE PERIODISEERING
Gurly Vedru loengute põhjal, TLÜ 2008
Esiajalugu hõlmab vanimat ajajärku inimkonna minevikus, millest enamiku kohta puuduvad kirjalikud allikad. Kestvuselt hõlmab esiajalugu miljoneid aastaid, samas kui vanimad kirjalikud allikad on vaid umbes 6000 aastat vanad. Seetõttu on esiajaloo põhiliseks allikmaterjaliks arheoloogilised objektid, ehk muistised ning esiajalugu uurivaks teadusharuks on arheoloogia ehk muinasteadus . Esiajaloo uurimistulemused sõltuvad peamiselt kasutada olevate allikate hulgast ja kvaliteedist ning samuti nende allikate tõlgendamisest. Kaevamiste või muude välitöödega kogutud arheoloogiline leiumaterjal ei anna mõistagi ülevaadet kõigest, mis puudutab muistsete inimeste elu-olu. Kõige rohkem väljendub selles materiaalne kultuur, st füüsilised asjad ja nende katkendid, ja selle areng aegade jooksul, kuid siingi jääb palju teadmata, kuna kõik materjalid, mida inimesed kasutasid, lihtsalt ei säili. Vähem heidab arheoloogiline materjal valgust ühiskondlikele suhetele, kuigi arheoloogia peaeesmärgiks on omaaegse ühiskonna kõikide tahkude uurimine .
Terminit esiajalugu – prehistory – kasutas esmakordselt inglane Daniel Wilson 1851. aastal, kuigi Prantsusmaal oli mõistet “esiajalooline” kasutatud juba 1833. aastal. Selle terminiga tähistati siis ja tähistatakse ka praegu inimese arenemise lugu enne kirja tundmaõppimist.
Lisaks esiajaloole kasutatakse Lääne-Euroopas ka termineid protohistory ja frühgeschichte – varaajalugu. Need käivad tegelikult esiajaloole järgneva perioodi kohta, millest on juba olemas kirjalikke allikaid , kuid nende hulk on veel väike ning põhiinfo ajastu kohta saadakse ikkagi arheoloogilisest materjalist. Niisiis , erineb esiajalugu ajaloost kirjalike allikate puudumise poolest. Kuid on ka sisuline erinevus, sest esiajalugu käsitleb ühiskonda ja kultuuri ning üldisemaid suundumusi ja arenguid ning peaaegu üldsegi mitte konkreetseid sündmusi. Seega on esiajalugu anonüümne teadus, kõik tähistused on kokkuleppelised ehk teadlaste endi poolt meelevaldselt pandud.
Piirid esiajaloo ja ajaloo vahel on samuti tinglikud. Ajalugu tähistab kogu inimkonna kujunemise lugu ning esiajalugu on üks osa sellest. Kirjutatud ajalugu ulatub u 6000 a tagasi, Sumerisse. Vastavalt kirjalike allikate tekkimisele dateeritaksegi esiajaloo lõppu eri kohtades erinevalt.
Mesopotaamias ja Egiptuses lõppes esiajalugu u 3000 eKr. Kreekas u 750 eKr, kui alguse said linnriigid . Itaalias u 500 eKr.
Seega on arengusuund alati esiajaloolt ajaloole ning esiajaloost saab varaajalugu. Samas ei tähenda kirja tundmine alati kirjutatud ajaloo algust. Kreeta ja Mükeene vanimad üleskirjutused annavad näiteks teavet küll keelest, mitte aga tolleaegsest kultuurist ja poliitikast .
Esimene Eestit puudutav kirjalik teade pärineb Ynglingrite saagast, mis kajastab u 600a paiku pKr toimunud kuningas Ingvari sõjakäiku. Kuigi see pandi kirja alles 13. sajandil, on sealsed sündmused aset leidnud palju varem. Iseenesest on see puhas poliitiline teade, ega kirjelda muiste Eesti elu-olu. Esimesed konkreetselt Eestit puudutavad kirjalikud allikad tulevad aga vallutusejärgsel ajal. Samas algab Eesti esiajalugu juba 8 at eKr, kui pärast viimast jääaega nihkus jääserv põhjakaartesse ning siia saabusid inimesed. Esiajaloo lõpuks peetakse aastat 1227, mil langes viimasena ristisõdijatele vastupanu osutanud Saaremaa, kõigest sellest räägin aga teises loengus pisut pikemalt, kui käsitlen Eesti esiajaloo periodiseerimist. Võrdluseks Eesti esiajaloo algusega olgu öeldud, et maailma esiajalugu algab juba u 2–2,5 miljonit aastat tagasi inimese tekkimisega .
Esiajalugu saab uurida mitmesuguste andmete põhjal. Neist esimeseks on ainelised allikad, st arheoloogilised allikad. Selleks on mitmesugused välitööde käigus hangitud andmed ja materjalid. Need võivad olla esemed või nende katked, hoonepõhjad, kalmistud , inimeste jäänused, muistsed põllud jms. Kõikide nende andmete põhjal üritatakse taastada mingit valdkonda ning laiemas perspektiivis muistset ühiskonda. Aineliste allikatena võib käsitleda ka etnograafilisi andmeid – ajaloolise aja ning ka tänapäeva ainelist kultuuri puudutavad teated. Näiteks võidakse uurida mitmesugused lihtsamaid esemevorme, mis kohati veel tänapäevalgi kusagil kasutusel on. Arvatakse, et kunagi minevikus võisid samasugused olla laialt kasutusel. Lisaks veel etnoarheoloogilised uuringud, st veel esiajaloos olevate rahvaste uurimine ning kuigi mõningate mööndustega, võib sellistest analüüsidest saada andmeid või lihtsalt inspiratsiooni muinasaegse ühiskonna analüüsiks.
Omaette uurimisallikaks on vaimse kultuuri allikad – keeleteadus , rahvaluule, pärimused. Mingit keelt ja selle murdeid uurides saab välja selgitada selle keele üksikute sõnade ja muude keeleliste nähtuste vanad vormid ning kindlaks teha, mis ajast need võivad pärineda. Arvatakse, et kui keeles oli olemas mingi sõna, siis tunti ka seda eset või nähtust, mida vastav sõna tähendas.
Kolmandaks põhiallikaks esiajaloo uurimisel on mitmesugused loodusteaduslikud allikad, mille andmete põhjal on võimalik teha oletusi looduslike tingimuste kohta ning samuti eeldusi mitmesugustest arengutest .
Esiajaloo areng ja periodiseerimine
Inimesed on alati spekuleerinud oma mineviku teemadel , ning enamikul kultuuridel on oma loomismüüdid, mis muuhulgas püüavad selgitada, kuidas maailm tekkis ja elu alguse sai ning miks ühiskond on selline, nagu ta just on. Samuti on enamik kultuure olnud huvitatud sellest, millised olid neile eelnenud ühiskonnad. Selle väljaselgitamiseks on juba kauges minevikus tehtud mitmesuguseid töid. Esimeseks dokumenteeritud kaevamiseks peetakse Babüloni kuninga Nabunaidi poolt 6 sajandil eKr teostatud töid Sippari linnas. Kaevamisobjektiks oli tempel, kust leiti muuhulgas selle u 2200 aastat varem paigaldatud nurgakivi ja muud kraami, mida hiljem hoiti mingis muuseumilaadses kohas.
Esiajaloo uurimine tänapäevases mõistes on noor teadus. Sellega tõsisem tegelemine algas 18. sajandil, süstemaatiline uurimine aga alles 19. sajandi lõpul. Algul tegelesid sellega peamiselt amatööridest huvilised , alates 19. saj lõpust ka professionaalsed arheoloogid.
Veel 1840.-ndatel aastatel arvas enamik teadlasi, et inimkond oli vaid umbes 6000 aastat vana. Kuigi selleks ajaks oli leitud arvukalt näiteks lihtsaid kivist tööriistu jms, puudusid oskused nende vanuse määramiseks. Seega kuni selle ajani toetuti sarnaselt vanadele kreeklastele, maiadele, egiptlastele jt, loomismüüdile. Selles kontekstis oli allikaks piibel ning I Moosese raamat, kus on loetletud Aadama pojad ning arvestatud tagasi põlvkonnad Moosesest kuni maailma loomiseni. 7. sajandil elanud piiskop Ussher tegi selle põhjal kindlaks, et maailm loodi 4004 eKr, hilisemad õpetlased panid selle täpsemalt paika: nimelt toimus suursündmus 23. oktoobril 4004 eKr, kell 9.00 hommikul. See dateering andis õpetlastele kindla ja muutumatu piiri esiajaloo uurimiseks ning kõik sündmused pidid sellesse mahtuma. Veel 17. ja 18. sajandil ning 19. sajandi algul ei osatud muinasleidude kohta adekvaatseid seletusi anda. Leide peeti kurioosumiteks – kivikirveid peeti piksekirvesteks, põletatud luutükikesi sisaldavaid saviurne arvati olevat maa sees kasvanud loodusobjektid , megaliitkalmeid aga olla ehitanud hiiglased.
Et niisugustest seisukohtadest vabaneda , läks tarvis kahte suurt avastust. Esimene neist põhines geoloogial. Nii oli juba 1785 aastal šoti geoloog James Hutton oma teoses “Theory of the Earth” avaldanud arvamust kivimite stratigraafiast, st nende paiknemisest üksteise peal olevate kihtidena. Sedasi lõi ta põhimõtted, mis said aluseks arheoloogilistele kaevamistele. Hutton näitas, et kivimite stratifikatsioon oli selliste protsesside tulemus, mis veel praegugi leiavad aset meredes, jõgedes ja järvedes ja et aegade jooksul tekivad uued kihid ning vanemad jäävad nende alla.
Geoloogia areng aga jätkus ning 1833. aastal väitis Charles Lyell oma teoses “Principles of Geology”, et geoloogiliselt iidsed tingimused olid olemuslikult sarnased kaasaegsetega. Sama ideed võis rakendada ka inimeste mineviku kohta, st paljudes asjades sarnanes minevik tänapäevaga. Inimkonna suuremat vanust kui piibli põhjal arvata võis, kinnitasid ka mitmel pool leitud kivist tööriistad, mis esinesid koos väljasurnud loomade luudega. Nii oli näiteks Prantsusmaal 1838. aastast alates leitud primitiivseid kiviriistu ja fossiilseid loomaluid. Kasutades geoloogidelt ülevõetud stratigraafilist meetodit, õnnestus määrata ka selliste kiviriistade kuuluvus. Sellega tegeles Jacques Boucher de Perthes. 1841. aastal avaldas ta veenva tõestusmaterjali inimeste kivist tööriistade ja väljasurnud loomade luude seose kohta. Ta väitis, et see osutab inimeste olemasolule juba ammu enne piiblis mainitud veeuputust. Esmalt ei leidnud ta väide kuigi suurt poolehoidu, kuid 1859 . a külastasid teda briti juhtivad teadlased, geoloog Joseph Prestwich ja antikvaar John Evans . Nad tutvusid Perthesi materjalidega ning veendusid nende ehtsuses. Nende ja järgnevate tööde tulemusel hakati mõistma inimkonna suuremat vanust ning piiblidaatumit enam ei aktsepteeritud vaid hakati pidama võimalikuks inimkonna esiajaloo olemasolu. 1865. aastal, pärast John Lubbocki raamatu “Prehistoric Times” ilmumist tuli termin “esiajalugu” laialdasele kasutamisele.
Need ideed sobisid hästi kokku Charles Darwini evolutsiooniteooriaga. 1859. a ilmus “Liikide tekkimine”, milles ta leidis, et evolutsiooni kontseptsioon on parim selgitus taimede ja loomade päritolu ja arengu kohta. Evolutsiooniidee iseenesest ei olnud sel ajal enam uus – varasemad õpetlased olid oletanud, et elusorganismid pidid olema muutunud või arenenud aegade jooksul. Darwin näitas oma töös ära selle, kuidas see muutus toimus. Tema järgi oli põhiliseks jõuks selles arengus looduslik valik, mille käigus vaid sobilikum isend jäi ellu. Olelusvõitlusest tulid eluga välja keskkonna suhtes paremini kohastunud, kes andsid oma kohastunumad omadused üle oma järglastele. Järk-järgult liikide olemus muutub sellisel määral, et tekivad uued liigid. See kõik ongi evolutsiooni käik. 1871 ilmus Darwini “Inimese põlvnemine”. Selles väljendus seisukoht, et ka inimene on ilmunud samasuguse protsessi tagajärjel. Darwin oletas ka, et inimkultuurid võisid areneda analoogselt taime- ja loomaliikidele.
Kolmeperioodi süsteem
Eeltoodud uudsetest mõtetest juba varem arenesid välitööde, st arheoloogiliste kaevamiste tehnikad . Suureks kasuks tuli selles kolmeperioodi süsteemi rakendamine. 1836. aastal avaldas taani õpetlane Chr. J. Thomsen Kopenhageni Rahvusmuuseumi näitusejuhi “Põhjamaade muististe teejuht”, milles tegi ettepaneku, et kogud tuleks jagada vastavalt esemete valmistamise materjalile nendeks, mis pärinevad kiviajast, pronksiajast ja rauaajast. See jaotus võeti peatselt kasutusele kogu Euroopas ning see pani aluse muististe esimesele mõistusepärasele jaotusele nagu ka materjalide tõlgendamisele ja süstematiseerimisele. Hiljem jagati kiviaeg veel kaheks: paleoliitikumis ehk vanemaks ja neoliitikumiks ehk nooremaks kiviajaks, veelgi hiljem eristati mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg, kuid muinasaja jaotamine kivi-, pronksi- ja rauaajaks materjali alusel, millest ühel või teisel perioodil olid valmistatud tööriistad ja relvad, püsib kasutusel ka praegu. Sellist jaotust ei saanud küll rakendada Aafrikas, kus Saharast lõuna pool pronksi ei kasutatud ega Ameerikas, kus pronks oli vähetähtis ning rauda ei kasutatud enne eurooplaste vallutust. Siiski rajas kolme perioodi süsteem põhimõtte, et esiajaloolisi asju uurides ja klassifitseerides on võimalik luua kronoloogiline järjekord ning öelda midagi uuritavate perioodide kohta.
Need kolm eelmainitud suurt arengut: inimkonna suure vanuse tunnistamine, Darwini evolutsiooniteooria ja kolmeperioodi süsteem lõid raamistiku mineviku uurimiseks. Pärast 1859. aastat hakkasid briti õpetlased, kellest siinkohal mainitagu vaid kindral Pitt- Rivers ja John Evans, leiutama skeeme esemevormide evolutsiooni kohta. See sai aluseks tüpoloogilise meetodi arengule, st esemete kronoloogilise või arengujärgnevuse põhisele järjestamisele. Hiljem täiendas seda uurimismetoodikat rootslane Oscar Montelius . Monteliusel oli ka suuri teeneid Euroopa muististe absoluutse kronoloogia rajamisel.
Kõik see sai aluseks esiajaloo sellisele uurimisele, nagu seda tehakse veel praegugi, mõistagi toimusid hiljem mitmesugused arengud, ent sellest kõigest juba kunagi edaspidi.
Järgnevalt juba esiajaloo perioodide juurde. Nagu öeldud, kasutatakse periodiseeringul jagamist tööriistade materjali järgi.
Esimene periood on kiviaeg, pikim ajajärk esiajaloos. Kiviaeg jaguneb kolmeks: paleoliitikum ehk vanem kiviaeg, mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg ja neoliitikum ehk noorem kiviaeg.
See oli ajastu, mil tööriistade materjalina olid kasutusel mitmesugused kivimiliigid (nt tulekivi , kiltkivi), võimaluse korral obsidiaan ehk vulkaaniline klaas. Sel ajal leidis aset inimese eellaste arenemine Homo sapiensiks. Paleoliitikum algas umbes 2,5 miljonit aastat tagasi koos esimeste Homo liiki/perekonda kuuluvate olendite ilmumisega ning lõppes u 10000 aastat eKr. Lõpudaatumid on piirkonniti erinevad, näiteks Põhjamaades võib selleks pidada u 9000 eKr. Paleoliitikum jaguneb omakorda kolmeks: varapaleoliitikumiks, keskpaleoliitikumiks ning hilispaleoliitikumiks.
Lühidalt võib öelda, et inimese arengus on palju ebaselget veel praegugi ning uurijad on paljuski eri meelt . Kindlad ollakse siiski selles, et inimene on bioloogilise evolutsiooni teel eristunud loomariigist. Inimlased ehk hominiidid on lahknenud mingist inimahvide tüvivormist. Inimene – Homo – kui tööriistu valmistav olend on vähemalt 2 miljonit aastat vana. Nii esimesed hominiidid (inimlased) kui ka esimesed inimesed, so Homo habilis ja Homo erectus tekkisid Aafrikas. Homo erectus oli esimene, kes Aafrikast välja rändas ning asustas suure osa Euraasiast. Nüüdisinimene – Homo sapiens sapiens – asustas praktiliselt kogu Vana Maailma ajavahemikus 50-40 000 aastat tagasi.
U 2,5 miljonit aastat tagasi alanud varapaleoliitikum lõppes u 150 000 aastat tagasi. Just sel perioodil ilmusid esimesed Homo perekonda kuuluvad olendid – ahvinimesed. Loengu piiratud mahu tõttu ma siin hominiide ehk inimlasi ehk siis inimesesarnaseid ahviliike, ei käsitle, mainin vaid, et inimkonna vahetuks eellaseks peetakse Australopithecus africanust, kes elas u 3 miljonit–800 000 aastat tagasi.
U 2 miljonit aastat tagasi elas Ida-Aafrikas Homo habilis – osav inimene, vanim liige Homo perekonnas. Tema avastamisega on seotud Leakeyde perekond. Nimelt 20. sajandi algul inimese eellaste luuleidude hulk kasvas ning neid saadi mitmelt poolt. 1931 . aastal alustasid Ida-Aafrikas Tansaanias Olduvai mäekurul tööd Louis Leakey ja tema naine Mary Leakey. Nende välitööde tulemusel kandus inimeste eellaste vanus mitmeid miljoneid aastaid kaugemale minevikku, sest just nende poolt leitud nüüdisinimese eellase luude vanus oli 1,8 miljonit aastat, tegu oli esimeste Homo habilise luudega. 1972. a leidis nende poeg Richard Leakey u 2 miljonit aastat vanad luud . Lisaks Olduvaile on HH luid leitud ka Koobi Forast Keenias. Nagu sageli nii kaugete aegade puhul, on ka siin pakutud välja mitmeid erinevaid dateeringuid, Homo habilise vanimaid luuleide dateeritakse praegu kas 2,3 või 2,0 miljonit aastat tagasi. Kõik need vanimad luud on leitud Aafrikast. Arvestades neid leiukohti ning luude vanust, on selgunud , et inimeste algkodu oligi Aafrikas. Arvatavasti elati tol ajal koos väikeste juhuslike karjadena, kuhu võis kuuluda umbes 15 inimest. Tegeleti korilusega ja peamiselt väikeloomade küttimisega, söödi raipeid. Nagu öeldud olid nad esimesed Homo perekonnast ning esimesed teadaolevad tööriistade valmistajad. Arvatakse, et nende poolt valmistatud ja kasutatud teravad kivikillud võimaldasid raipesöömise puhul kiiresti värskemale lihale juurde pääseda. Väliselt olid HH u 1,3 m pikad ja u 40 kg rasked. Ajumaht oli neil 600–900 cm³. Olid peamiselt taimetoidulised ning nagu näitavad hammaste uuringud, oli neil toit sarnane šimpansidega. Neil oli uue tavana komme toit koguda ja viia laagrisse, mitte süüa leiukohas kohapeal. Arvatakse, et Homo habilisel olid kõnekeele alged . Olduvaist on leitud kivist koja või varikatuse jäänused. dateeringud: Koobi Fora kas 2 või 2,5 miljonit aastat, Olduvai 1,8 milj. Homo habilise noorimad dateeringud on 1,8 või 1,5 miljonit a eKr.
Homo erectus
Homo erectuse vanimad leiud pärinevad 1,8 ja 1,6 miljoni aasta tagusest ajast, vanimad leiud Keeniast. Hilised Homo erectused elasid veel vist 200 000 eKr. Miljonist aastast vanemad kindlad Homo erectuse luuleiud pärinevad kõik Aafrikast. Vanim dateering Euroopast on 700 000 a tagasi. Tööriistad olid algelised ent juba olid eriotstarbelised riistad. Kogunesid teadmised tule saamisest ja loomade käitumisest. Homo erectus oli esimene hominiid, kes levis laialt: tema luid on leitud Aafrikast, Euroopast, Aasiast – ilmselt olid kliimast tugevamad. Homo erectuse ajumaht oli 900–1100 cm³ (tänapäeva inimesel on ajumaht 1400 –1500 cm³).
HE luude leidmine on seotud 19. sajandi lõpust alanud inimese kaugemate eellaste jäänuseid süstemaatilise otsimisega. Esimeseks edukaks oli 1899. aastal hollandlane Eugene Debois. 1891 . a hakkas ta kaevama Jaava saarel Trinili küla juures ning leidis 7 aastaga hulga luid, sealhulgas kolju ülaosa ning sääreluu. See nimetati Pithecantropus erectuseks ehk sirgeks ahvinimeseks (praegu Homo Erectus). Homo erectuse luid leiti hiljem ka mujalt Aasiast, teiste hulgas Pekingi lähedalt Choukoutienist. Viimase leiu muudab oluliseks see, et koos luudega leiti ka lõkkejäänuseid, kivist riistu ning tarvitusjälgedega loomaluid.
Nagu öeldud, oskas Homo erectus kasutada tuld, tal olid elamud ning asulad olid suhteliselt kompaktsed . 500 000 aastat tagasi küttisid nad juba suuri loomi ning korjasid taimi sellisel moel, mida nende eellased polnud kunagi suutnud. Neil oli selleks ajaks juba kasutusel needsamad küttimise ja koriluse viisid, mida tarvitati läbi aegade sisuliselt kuni tänapäevani. Varapaleoliitikumis olid mitmeid lokaalseid arheoloogilisi kultuure, millest alljärgnevalt leiab käsitlemist Acheul. Enne selle juurde siirdumist olgu öeldud, et mõiste arheoloogiline kultuur iseloomustab muististe rühma, mida iseloomustab sama aeg, ühtne territoorium ja sarnased iseloomulikud tunnused.
Acheuli kultuur seostub Homo erectusega, vanimad tööriistad on dateeritud 1,5 miljonit aastat eKr. Uue esemevormina võeti kasutusele pihukirves . Võrreldes varem kasutatud eoliitide, ehk süsteemitult töödeldud looduslike kildudega oli pihukirves suur samm edasi. Pihukirved olid harilikult 10–12 cm pikad. Neid valmistati peamiselt tulekivist, üks ots jäeti ümaraks, teine teritati kildude äralöömise teel. Aja jooksul muutus pihukirves õhemaks, selle servad paremini töödelduks õhukeste kildude äralöömise ehk retuššimise teel. Pihukirveste kõrval kasutati mitmesuguseid lamedaid tulekivilaaste, mida kasutati lõikamiseks ja kaapimiseks. Alguse sa kildtehnikas riistade valmistamine tulekivist äralöödud laastudest.
Tööriistade valmistamine oli suur hüpe arengus, sellega said alguse inimesi iseloomustavad kultuurid.
Keskpaleoliitikum u 150 000–40 000 eKr.
Keskpaleoliitikumis hakkas kliima muutuma seoses algava jäätumisega. Siiski jäi asustus edasi püsima ka külma vöötmesse, kohanedes vahendite abil, mis ta enesele lõi. Tähtsaimaks nendest oli tule kasutamine ja soojade elamute ning riiete kasutuselevõtmine. Varasemast rohkem on leitud tuleasemeid, oluline oli tule valvamine, murrangu tõi aga tuletegemise leiutamine sel perioodil. Külma eest hakati peavarju otsima koobastest, mida vallutati nii mõnigi kord kiskjatelt. Karm kliima vähendas koriluse osatähtsust ning selle asemel omandas esikoha suurulukite küttimine. Peeti ajujahti, kus loomad aeti auku või sohu. Sel ajal sai alguse liha kuivatamine , küpsetamine ja tuhas hautamine.
Areng leidis aset ka inimese kujunemises. Üldiselt arvatakse, et Homo erectus arenes Homo sapiensiks, kuid seda üleminekut tõestavaid fossiilseid luuleide on vähe. Välja arvatud mõningane ajumahu suurenemine, püsis Homo erectus evolutsiooniliselt üsna ühesugune rohkem kui miljoni aasta jooksul. Kuidas või millal see muutus aset leidis, ei ole täpselt teada. On oletatud, et see algas u 400 000 a tagasi, kuid välja on pakutud ka 200 000 a tagasi. Arvatavasti jõudis üleminek lõpule u aastaks 100 000 eKr – sellest ajast on mitmelt poolt Homo sapiens neanderthalensis – neandertaallase – luid. Tegu oli ilmselt väga keerulise protsessiga, mille käigus Homo erectus arenes Homo sapiensiks ning viimane arenes edasi arhailisest modernseks. Igatahes leiti 1856 . aastal Neanderi orust Saksamaal esimesed neandertaallase luud. Juhuslikult mullatööde käigus leitud luud põhjustasid suure poleemika – nimelt ei tahetud algul uskuda, et tegu võiks olla varase inimtüübi esindajaga, vaid peeti seda kaasaegse alkohooliku või süfiliitiku luustikuks, st luustiku iseärasusi püüti seletada haiguslike nähtustega. Järgnevalt saadi aga sarnaseid luid ka Belgiast, kus need esinesid koos kivist tööriistadega ning mammutiluudega. Järgneva 100 aasta jooksul on neandertaallase luid leitud mitmel pool mujal Euroopas, Lähis-Idas, Aafrikas ja Aasias.
Perioodi iseloomustab Moustier´ kultuur, mis on saanud nime Prantsusmaa leiukoha järgi. Tehnoloogia oli varasemaga võrreldes palju komplekssem ja keerulisem, paljude piirkondlike variatsioonidega. Kivitöötlemisel võeti nüüd kasutusele kildtehnika – väiksemaid tööriistu ei tehtud enam mitte tulekivitükist ehk tuumikust vaid tulekivitükist äralöödud kildudest. Eristatakse kahte kultuurile iseloomulikku kildterariista: 1. teritatud tipuga kolmnurgakujuline teravik. Teisel, mis võis samuti olla kolmnurkne või hoopis ovaalne , oli retušitud ainult üks servadest – kaabits. Oskasid teha ka mitmest osast koosnevaid tööriistu. Elati laiadel territooriumidel, arvatavasti järgiti sesoonset eluviisi. Olid osavad kütid, küttisid muuhulgas mammuteid ja metsikuid hobuseid. Neilt pärinevad esimesed tõendid usuliste kujutelmade olemasolust. Neandertaallased matsid oma surnuid asulatesse magamispoosis. Levinuimad olid üksikmatused, hauapanusteks tulekivist tööriistad, toit. Neil oli ka karukultus, sellele viitavad tseremoniaalselt maetud karukoljud.
Noorem- ehk hilispaleoliitikum u 40 000–10 000 eKr
Esimesed täiesti kaasaegsed inimesed ilmuvad Euroopa arheoloogilisse materjali u 40 000–35 000 aastat tagasi – Homo sapiens sapiens. Vanimad Homo sapiens sapiensi leiud pärinevad Aafrikast, nende vanus 120–125 000 aastat, ehk siis keskpaleoliitikum. Lähis-Ida vanimad leiud u 90 000 a tagasi. Neandertaallane , kuigi kuuludes Homo sapiensi hulka, pole tema, st meie otsene eellane, seda näitavad geeniuuringud . Arvatakse, et Homo sapiens sapiens arenes, nagu ka neandertaallane, Homo erectusest. Neandertaallane oli aga teine haru, mis lõppes väljasuremisega.
Umbes 40 000 a eKr neandertaallased kadusid, teised aga jäid. Kindel on, et millalgi ajavahemikus 40 000–35 000 aastat tagasi toimus arenguline hüpe inimühiskonna komplekssuses, sotsiaalsed ja rituaalsed toimingud muutusid keerulisemateks, kunst arenes.
Homo sapiens sapiensi esimesi populatsioone Euroopas oli kromanjooni inimene, nimi tuleneb leiukohast Edela-Prantsusmaal. Just sel perioodil on eristatavad juba europiidne, negriidne ja mongoliidne rass . Elasid kõige karmimal jääajal. Lisaks koobastele elasid ka nemad avaasulates. Nende kiviriistad olid arenenumad, kasutasid kõõvitsat ja uuritsat. Viimane ilmus spetsiaalselt siis, kui luu hakkas omandama tähtsamat kohta tööriistamaterjalina. Jahiriistana oli kasutusel peamiselt oda. Samuti tulid kasutusele mitmesugused pistikteralised tööriistad, mille luust või puust pära külge või uuretesse kinnitati õhukesed tulekivilaastud. Jätkuvalt olid olulised kirved . Tootlike jõudude areng soodustas paikse asustuse tekkimist, viimasest annavad tunnistust paksemad kultuurkihid elukohtades. Tekkis ka uus ühiskonnavorm – sugukond. Kütiti suuri metsloomi , kujunesid elamuehitised, tööriistade täiustumine võimaldas välja kujuneda tööjaotusel. Hilispaleoliitikumi lõpus ilm soojenes kiiresti. Metsapiir liikus põhja poole. Selleks ajaks oli juba hävitatud mitmeid loomaliike, suurenes veest saadava toiduse tähtsus. Hilispaleoliitikumi iseloomustab üldiselt kiirenenud areng. Inimasustus jõudis Austraaliasse, Ameerikasse ja Põhja-Euroopasse.
Elati nii koobastes kui avaasulates, kuhu sageli ka maeti. Asustus oli suhteliselt paikne, seda tõendavad paksud kultuurkihid, milliseid varasematest aegadest teada ei ole.
Hilispaleoliitilised kultuurid on Aurignaci, Solutre ja Madeleine kultuurid. Kahte esimest vaadeldakse mõnikord ka koos. Aurignac-Solutré kultuur levis Lääne-Euroopas Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Tšehhis jm. Sel ajal hakkasid ilmnema lokaalsed väiksemad kultuuripiirkonnad. Juhtesemeteks olid algul kõverad tulekivilaastud, hiljem tulekivist odaotsad . Nukleuse küljest eraldati löögiga pikk noakujuline laast . Laastu teravate servade tõttu kasutati seda lõikeriistana, noana. Neid töödeldi ning nii saadi kõõvitsaid ja uuritsaid. Kõõvitsaid kasutati kraapimisel, uuritsate abil töödeldi tugevaid materjale nagu luud, sarve, puitu. Uurits tööriistana võeti kasutusele siis, kui järjest suuremat tähtsust hakkas esemete valmistamise materjalina omandama luu. Aurignac-Solutre kultuuri kuuluvad ka esimesed kunstialged. Vanimaks liigiks näib olevat skulptuur täisplastiliselt või reljeefselt kujutatud inimkujukeste näol. Hilisemast järgust (Madleine ja Gravetti kultuurist) on pärit palju korpulentseid naisekujukesi, arvatakse, et naiste kujutamist võib seostada nende rolli olulisusega. Naisekujukesed olid levinud laialdasel alal Püreneede ja Doni vahel, lõuna pool ulatus nende levikuala ka Põhja-Itaaliasse. Need on väikesed, valmistatud enamasti elevandiluust, kivist või savist.
U 17 000 eKr sai alguse Madeleini kultuur. Klimaatiliselt vastab see viimase jäätumise pikaks veninud lõpuosale. Kultuur hõlmas Prantsusmaad, Saksamaad, Belgiat, Poolat, Šveitsi, Hispaaniat, Itaaliat. Lääne-Euroopas muutus oluliseks ulukiks põhjapõder. Laiemalt levisid luuriistad, näiteks siledad odaotsad ja kisulised harpuuniotsad; samuti tarvitati luust naaskleid ja nõelu. Kokku oli hilispaleoliitikumis kasutusel üle 100 erineva tööriista. Tähtsuse omandas kalapüük. Põhjapõtrade küttimine tingis liikuva eluviisi – säilinud kultuurkihid on õhemad. Paleoliitiline kunst jõudis tipptasemele. Kunstis tulevad koopareljeefid ja –joonised, selliseid maalingutega koopaid on tänaseks avastatud üle 200. Peamiselt on neid teada Lõuna-Prantsusmaalt ja Põhja-Hispaaniast. Tuntuim Altamira Hispaanias. Ka miniatuurkunst – loomakujutised luuesemetel. Peale maalingute esineb koopaseintel ka sissekriimustatud joonistusi , nende värvimiseks on kasutatud musta, punast ja punakaspruuni tooni. Vastavad värvid ja toonivarjundid saadi ookri, tahma ja kriidi segamisel. Tegu võis olla jahimaagia või totemismiga, kuid tõlgendusi on mitmeid teisigi.
Paleoliitikumi lõpus oli Põhja-Saksamaal ja Hollandis Hamburgi kultuur, mis kuulus sealsete alade vanimatele asukatele . Kultuur sai alguse mõistagi pärast jää taganemist, mil ala muutus inimestele elamiskõlblikuks. Tegu oli põhjapõdraküttidega. Sellest veelgi hiljem, u 9000 eKr Läänemere põhja- ja lõunarannikul aga Ahrensburgi kultuur. 10 000– 8000 eKr levis Poolat, Lõuna-Leedut ja Valgevenet hõlmanud Swidry kultuur.
Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg 10 000–5000 eKr.
Mesoliitikum jääb jääajajärgsesse aega. Jää sulas , veetase tõusis ning osa maid jäi vee alla. Muutusid rannajooned, tekkisid uued jõed ja järved. Eriti suured olid sellised muutused mõistagi varasematel jääserva lähedastel aladel. Kliima muutus üldiselt soojemaks, põhjapõtrade karjad taandusid põhja poole, asemele tulid karud, metskitsed, põdrad. Metsade osatähtsus suurenes. Laienes asustus ja suurenes rahvaarv, tekkis võrdlemisi palju lokaalseid arheoloogilisi kultuure. Mesoliitikum lõppes maaviljeluse tekkimisega. Seega on mesoliitikum teatud mõttes üleminekuaeg. Dateeringuid on mitmeid, harilikult peetakse selle kestvuseks 10 000–8000 Lõuna-Euroopas, 8000–5000 eKr Põhja-Euroopas.
Sel perioodil võeti peamise jahiriistana kasutusele vibu ja nool , need olid küll tulnud juba paleoliitikumis, kuid nüüd nende osakaal suurenes märgatavalt. Samuti täiustati küttimist, kasvas individuaalse jahi osatähtsus. Inimesed mõjutasid oma tegevusega ümbritsevat looduskeskkonda, aktiivsem küttimine soodustas ka algelise karjakasvatamise kujunemist. Ilmselt hakati hoolitsema kergesti kinnipüütavate või noorloomade eest, keda suurenenud toidutagavarade hulk võimaldas nüüd üleval pidada. Viimane omakorda muutis inimesed paiksemaks, sellele järgnes hiljem uus murrang – viljelev majandus. Esimeseks kodustatud loomaks oli koer. Inimesed sõid muuhulgas mitmesuguseid taimemugulaid, pähkleid, molluskeid. Lisaks jahile oli oluline ka kalapüük.
Kiviriistade kõrvale tulevad kasutusele teravad tulekivilaastukesed ja väiksemad tulekiviesemed, nn mikroliidid. Need on väikesed, 1–2 cm suurused korrapärase kujuga esemed, mis on töödeldud tulekivilaastudest. Neist osa kasutati nooleotsadena, osa puust ja luust noakujulistel riistadel. Tõsi küll, mikroliite oli kasutatud samuti juba paleoliitikumis. Nüüd aga rohkem kasutusviise. Leitud on servauuretega luuriistu, nendesse uuretesse oli vaiguga kinnitatud tulekiviteravikke. Mesoliitiliseks nähtuseks on kirve varretamine. Esimesed paadid või ruhed, on ka mõlaleide. Ka vanimad võrguleiud dateeruvad mesoliitikumi. Asulakohtadele on iseloomulikud nõrgad kultuurkihid, st inimesed olid rändava eluviisiga . Arvatavasti muutusid väiksemaks ka kollektiivid ise. Mesoliitikumist on teada nii suuri kui väikeseid kalmistuid, maetud on nii asulatesse kui neist väljapoole. Tihti on matuste juures kasutatud ookrit. Panusteks nii tööriistad kui ehted . Kui matus tehti asulas, siis on sageli maetud elamusse.
Kadusid kunstitööd, välja surid mammutid. Enamikus Lääne-Euroopa maades jagunes mesoliitikum Azil´ ja Tardenois kultuuriks . Nimetused tulevad Prantsusmaa leiukohtadest. Asulakihad olid suhteliselt nõrgad, leide suhteliselt vähe – asustus oli liikuv, kasutati ajutisi peatuspaiku. Asulakohad olid ka mõõtmeilt väiksemad. Asulakohtadeks ja laagripaikadeks olid Azil kultuuris endiselt koopad , hiljem said peamisteks laagripaigad liivikutel ja kõrgematel metsamaastikel. Põhiline oli veekogu olemasolu kusagil läheduses, mis pakkus mitmesuguseid küttimis- ja kalapüügivõimalusi. Skandinaavia mesoliitikumis on tuntuim Maglemose kultuur (8000–5700 eKr). Elati metsade keskel järvede kallastel. Nimiasula Taanis . Inimesed elasid siin omaaegsel Maglemose järvel, mis kuivas ning muutus turbarabaks. Arvatakse, et vaiehitusi tollal veel ei tuntud ning elati mingisugustel parvelaadsetel alustel, kuhu rajati elamud. Tänu headele tingimustele, on siin säilinud arvukalt orgaanilisest materjalist esemeid. Maglemose kultuuri asulad paiknevadki jõgede-järvede kallastel. Tööriistadest kasutati mitmesuguseid mikroliite, aga ka makroliite – kivikirveid. Paljud maglemose kultuuri luuesemed on kaunistatud sisseuuristatud ornamentidega. Kütiti ürghirvi, metskitsi. Üleminekuks mesoliitikumilt neoliitikumile oli Skandinaaviamaades Ertebølle kultuur. Selle lõpuosa alates u 4600 eKr ongi juba neoliitikumis – kasutusele tulid savinõud.
Neoliitikum ehk noorem kiviaeg
8000–5000 eKr Lähis-Ida ja Vahemere regioonis, 4000–2000 eKr Kesk- ja Põhja-Euroopas. See oli kiviaja viimane ja arenenuim staadium, mida iseloomustavad suured muutused. Ajal, mil Euroopa lõuna- ja keskosas olid kujunemas juba maaharimine ja karjakasvatus , oli põhja pool veel kaua valitsev anastav majandus.
Ajajärku iseloomustavad mitmed uued nähtused. Kasutusele võeti uus kivitöötlemise tehnoloogia. Kivi lihvimine ja puurimine võimaldas võtta kasutusele uued tööriistavormid - makroliidid . Algul olid makroliidid suhteliselt primitiivselt töödeldud, kuid just neoliitikumis kujunesid neist päris kirved, kõplad, talvad ja muud esemed. Üheks kirveliigiks olid tuumikkirved, need olid kumera või teravümariku teraga tulekivist esemed, millele oli vorm antud kahelt labalt suurte kildude äralöömisega. Majandusliku arenguga suurenes tööriistade hulk, samuti nende valmistamiseks kasutatud materjalide hulk. Varem kasutusel olnud tulekivi maapinnalähedased tulekivivarud olid selleks ajaks kohati ammendunud, mis sundis uute varude otsingutele. Need otsingud viisid tulekiviladestuste avastamisele sügavamates pinnasekihtides. Tulekivi kättesaamiseks uuristati kohati sügavaid šahte, ning näiteks Prantsusmaal on säilinud muistsed tulekivikaevandused. Algul kaevati vertikaalselt 5–6 m sügavused augud, kuni jõuti tulekivi sisaldava kriidilademeni. Seejärel uuristati piki ladet horisontaalsed šahtid, kust tulekivitükke kaevandati. Selliste šahtide pikkus ulatus kuni 20 meetrini. See aitas kaasa tööriistade massilisele tootmisele, mis omakorda soodustas vahetuse arengut teiste piirkondadega. Neoliitikumis võeti kasutusele selliseid kiviliike, mida ei saanud töödelda kildude äralöömise teel vaid neid hakati lihvima ja puurima . Need töötlusviisid võimaldasid välja töötada eseme selgema kuju. Puuriks kasutati torujat luuteravikku, mis pandi vibunööriga pöörlema. Otsa alla raputati märga liiva, mis hõõrudes puuris kivisse rõnga.
Teine oluline tunnus oli keraamika kasutuselevõtt. Varaneoliitikumis olid algelised paksu seinaga kumera või terava põhjaga nõud. Selline kuju näitab, et nõud pandi maasse kaevatud lohkudesse. Sellise kujuga anumaid oli ka mugav koldekohas kivide najale panna. Et nõu oleks vastupidavam, segati savisse kivi- või kruusapuru ning kohati ka teokarbitükikesi. Valmistamisel pandi saviribad spiraalselt ülestikku ja suruti põhjast kokku. Savinõude kasutamine võimaldas täiustada toiduvalmistamise tehnoloogiat. Savinõusid hakati esimesena valmistama ilmselt Jaapanis Jōmoni kultuuris u 10 000 eKr. Lähis-Idas tulid savinõud kasutusele 8500–8000 eKr. Vanimad leiud on pärit Anatooliast.
Sel ajal tunti ka algelist kangakudumist. Esimesi nööri- või võrgujäänuseid on leitud juba varasemast perioodist, samuti osati varem ka õmmelda. Ilmselt siiski alles neoliitikumis, 7000–6000 a eKr lisandus kangakudumine. Materjali selleks tehti ise, esmalt tarvitati taimseid kiude, arvatavasti oli esimeseks nõges, mõnevõrra hiljem hakati kasutama lina. Kõige hiljem võeti kasutusele loomsed saadused – vill.
Kõik eeltoodud olid siiski vaid välised nähtused, mis kaasnesid suurema sisulise muutusega, selleks oli uue elatusviisi kasutuselevõtmine. Selleks uueks elatusviisiks said maaviljelus ja karjakasvatus, millega sai alguse elatusvahendite süstemaatiline tootmine. Seda arengut on nimetatud ka neoliitiliseks revolutsiooniks. Niivõrd suured muutused majandus- ja eluviisides toovad alati kaasa ka muutuseid vaimses sfääris. Miks üldse leidis aset selline muutus? Selle üle vaieldakse veel praegugi ning on mitmesugused teooriad nimetatud küsimuses. Põhjuseks on toodud suurt põuda, klimaatilist kriisi. Uus majandusviis kindlustas külluslikuma ja kindlama toidulaua. Teooria vastu kõneleb siiski asjaolu, et puuduvad andmed kuivemast kliimast sel ajajärgul. Teise põhjusena on välja toodud elanikkonna kasv, võimalikuks on peetud ka selle kombinatsiooni halbade ilmastikutingimustega. Ühest seisukohta siiski selles küsimuses ei ole. Esimesed maaviljeluse ja loomakasvatuse elemendid olid juba paleoliitikumi lõpul, kuid need olid vaid üksikud juhuslikud näited. Neoliitikumis leidis aset aga tõeline pööre.
Maaviljelusega kaasnes paikne asustus, mis omakorda tingis vajaduse erinevate inimrühmade omavaheliste suhete reguleerimise vajaduse. See vajadus reguleerimismehhanismide järele tekitas kihistumise ning lõi eeldused linnade tekkeks ja nende valitsejate esilekerkimiseks.
Kas see kõik just varaneoliitikumis toimus, ei ole selge. Küll aga ilmusid siis viljahõõrumiskivid, mida kasutati primitiivseks jahvatamiseks. Väiksemat kivi hõõruti suurema peal. Kas selle leiutajad olid juba maaharijad või alles korilased , pole teada, sest seda võidi kasutada ka metsikute taimede purustamiseks.
Põlluharimine ja loomade kodustamine ja pidamine sai alguse piirkondades, kus olid selleks soodsad tingimused ning arvatavasti kujunes see välja kolmes piirkonnas: 1. Lähis-Ida – Mesopotaamia , Väike- Aasia , Vahemere rannik . Selles piirkonnas kasvatati otra ja nisu, loomadest lammas ja kits Viljelusmajanduse algus dateeritakse siin u 8000 eKr. 2. Hiina ja Kagu-Aasia, sealsed põllukultuurid olid hirss (u 7000 a eKr) ning pisut hiljem riis ja sojauba . 3. piirkond oli Lõuna- ja Kesk-Ameerika, kus u 7000 eKr hakati kasvatama kõrvitsat ja uba ning u 5000 eKr maisi. Terve rida alasid olid ilmselt ka iseseisva arenguga, seda näiteks Aafrikas, Indias ja mujal. Viljaliikide kõrval kasvatati ka õlitaimi ja juurvilju. Vanimaks teraviljaks oli nisu, u 8000 eKr, sellele järgnes 1000 aasta jooksul oder .
Vanimaks põllunduse vormiks oli kõplapõllundus, selleks aga olid vajalikud vastavad tingimused – näiteks pidi muld olema pehme ja viljakas. Sellised maad olid jõeorgudes, kus eeltoodud tingimustele lisandusid ka korrapärased üleujutused, mis omakorda maad mudaga viljastasid. Euroopasse levis maaviljelus kahte teed mööda Lähis-Idast 7000–6000 eKr. Üks levikusuund oli Balkani poolsaarele ja sealt Doonau alamjooksule, teine, hilisem, Vahemere rannikule . Euroopa maaviljeluse kujunemisel oli tähtis koht lössimaadel – huumusrikkad alad, mida on kerge harida. Peamisteks kultuurtaimedeks olid siin nisu ja oder, hiljem ka rukis, pisut kasvatati ka uba ja läätse. Iseloomulikult jätkus siin suuresti ka püügimajandus. Vahemere ääres eelistati karjakasvatust. Varane maaviljelus baseerus aletamisel, mille käigus toimus massiline metsade hävitamine. Kiiresti levisid Euroopasse puuader, ka kõplad. Viljaliigid ja lambad -kitsed jõudsid mujale Euroopasse Kagu-Euroopa kaudu.
Elanikkond kasvas, ning kuigi ühest küljest olid inimesed paiksemad, siis samas toimus ka suurem liikumine, seda siis kui sobiv põllumaa välja kurnati. Sellest tulid tülid maade pärast, hakati valmistama relvi , kasvas sõjakus. Sõda kui süstemaatiline ja organiseeritud tapmine on just neoliitiline nähtus. Richard Leakey arvates on maaviljelus sõja seeme – maaviljeluslik ühiskond on suurem, neil on maad ja vara mida kaitsta või siis vastupidi, mida endale tahta. Maaviljelusega tegelevates inimrühmades toimus eraldumine ja perekonna tähtsuse kasv.
Muutusid uskumused ja ideoloogia, austati loodusnähtusi, sarnased religioossed ilmingud hõlmasid suuri alasid. Ka Euroopas hakati neoliitikumis asulatesse ehitama ühiskondlikke rituaalseid hooneid , süvenes esivanemate kultus , mille klassikalisteks näideteks peetakse megaliitkalmeid. Viimaseid ehitati alates u 4500 eKr ning need levisid laialt. Tähtis oli taevakehade kultus .
Kogu Euroopa alalt on neoliitikumist teada mitmeid suurema või väiksema ulatusega arheoloogilisi kultuure, millest tuleb juttu järgmises pikemas loengukursuses. Küll aga mainin siinkohal mõningaid hilisneoliitilisi arenguid. Viljelusmajanduse arenedes ning sobilike maade väljakurnamisel tekkis vajadus uute asumisalade järele. U 3000–2000 eKr oli Euroopas rahutu aeg. Osa mõjusid levis ideede kaudu ent aset leidsid ka rahvaränded ning vallutused. Sel perioodil levisid venekirvekultuurid, millele on iseloomulikud kivist, hiljem vasest venekirved ning nöörkaunistusega keraamika. Viimasest ka kultuuri paralleelnimetus nöörkeraamikakultuur. Ulatusid Kesk-Rootsi, Norrasse, Taani, Soome lõunaossa, Kesk-Saksamaale, Poolasse, Šveitsi, Eestisse, Lätisse, Ülem- ja Kesk-Volgani välja. Selleski eristatakse rida lokaalseid ilminguid : näiteks Taanis nimetatakse seda üksikhaudade kultuuriks, Ida-Euroopas Fatjanovo kultuuriks jne. Alguse sai see u 2500 eKr, selle päritolu ja leviku kohta on mitmeid erinevaid teooriaid . Kultuuri leviku lähteala ei ole suudetud kindlaks teha, ilmselt sai see alguse kusagil Reini ja Dnepri vahel. Iseloomulik on õhuke asulakohtade kultuurkiht, millest on oletatud, et tegu oli suhteliselt liikuvate kogukondadega. Esemetest olid ühisjooneks kivist venekujulised kirved, millest paljudel oli esiküljel terast kannani pikuti sisselihvitud soon või kaks paralleelset soont nende vahele jääva harjaga. Need jäljendavad kivis kahe poolega vormis valatud vask või pronkskirve õmblust. Sellest tulenevalt arvatakse, et kivist venekirveste eeskujuks olid lõunapoolsete alade metallkirved. Nöörkeraamika kõige iseloomulikum nõutüüp oli lameda põhjaga S- kujulise profiiliga väike anum . Peamise ilustuse moodustas sellel ümber kaelaosa kulgevad horisontaalsed nöörijäljed ja kuuseoksamustrina paigutatud joonekesed. Kultuurikandjad on peetud nomaadideks, kellele oli vajalik uus põllumaa. Koduloomade luid on nöörkeraamikute asulakohtadest leitud suhteliselt vähe, kuid neid siiski on. Veelgi vähem on märke põlluharimisest – asulakohad on teada maaviljeluseks sobilikelt aladelt. Matsid oma surnuid maahaudadesse külili, jalad põlvist kõverdatud, vähem selili ja väljasirutatult. Saksi-Tüüringi kultuuri allpiirkonnas ka liivast kääbastesse. Domineerivad üksikhauad. Panustena varem vaid tulekivilaastud, siis ka kivikirved ja keraamika, pisut hiljem ka töökirveid ja talbu, samuti vaskrõngaid; kõige lõpus domineerivad keraamika, töökirved ja talvad. Varem peeti neid väga sõjakateks, nüüd on suure sõjakuse hüpoteesist loobutud . Mõned uurijad peavad venekirveid hoopis kultuslikeks.
Lõpetuseks võib öelda, et neoliitikumis said alguse kõik tänapäevani jätkuvad protsessid ning esimest korda muutis inimene kardinaalselt loodust.
Pronksiaeg
Maakide kasutamine sai alguse tegelikult juba paleoliitikumis, kui neid õpiti tundma kui värvainet koopamaalingute tegemiseks. Esimeseks metalliks oli vask, ilmselt ka kuld . Hiljem lisandus neile tina. Pronks on vase ja inglistina sulam , vahekorras 10% tina ja 90% vaske, erinevalt puhtast vasest on see kõva sulam. Pronksivalamine leiutati Mesopotaamias, Sumeris. Pronksikultuuri keskused on määratavad maakide leiukohtadega. Lähis-Idas, Mesopotaamias ja Vahemeremaades sai pronksiaeg alguse 3 aastatuhandel eKr, suures osas Euroopast 2 at algul eKr, Põhja-Euroopas 2 at keskel eKr. Aafrikas ja Ameerikas pronksiaeg peaaegu puudus, Austraalias aga puuduski.
Egiptuses ja Mesopotaamias olid sel ajal juba tekkinud või tekkimas tsivilisatsioonid . Olid kirjalikud allikad, riik, kihistumine – neis riikides algas ajalooline aeg.
Euroopa pronksiaeg ei saanud algust murrangulistest sündmustest, vaid see oli vastus reale uutele võimalustele. Paljud neist muutustest toimusid materiaalses kultuuris ning asustusmustris. Põhiliseks elatusalaks oli nüüd põlluharimine, ka karjakasvatus omas suurt tähtsust. Pronksiajal hakatakse asulaid kindlustama, nende ümber kohati koondus asustus. Tekkisid metallitootmiskeskused – need hõimud, kes elasid maagirikastel aladel, spetsialiseerusid metallitootmisele. Nii näiteks on Uuralites valmistatud pronksesemeid leitud Skandinaaviast. Skandinaviamaadesse hangiti pronksi ka briti hõimudelt ning Kesk-Euroopast. Esimesed pronksesemed sarnanesid kiviesemetele. Hiljem kuju muutus täiuslikumaks, näiteks on pronksiajast kumeraid pronkssirpe, II at keskpaigad tulid uue relvatüübina kasutusele mõõk. Pronksist valmistati mõistagi ka ehteid . Samas püsisid ka neoliitilised sugemed, kuni rauaaja alguseni näiteks valmistati nooleotsi tulekivist. Pronksi kõrval valmistati veel ka kivist odaotsi. Samuti tuli ratastega vanker. Pronksi kasutuselevõtt arendas kõiki majandusharusid, eriti oli see tuntav põllumajanduses, kus töö kulu vähenes viiekordselt. Sel järgul leidis aset karjakasvatuse eraldumine põllumajandusest. Ühiskond muutus, tuli sotsiaalne ebavõrdsus. Viimast esines kahtlemata juba varem, ent nüüd joonistus see selgelt välja leiumaterjalis.
Ida-Euroopa stepis ja Lõuna- Siberis kujunesid pronksiajal välja rändkarjakasvatajad, kes avaldasid ajaloole mõju kuni 13. sajandini.
Euroopa pronksikultuuri kujunemisel oli tähtis osa Kreeta saarel. Seal alguse saanud kultuuri nimetatakse Kreeta ehk Minose kultuuriks (dateering u III–II at eKr). Kultuur sai alguse 3000 või 2800 eKr ning lõppes u 1400 või 1200 eKr. U 2500 eKr oli kultuuril õitsenguperiood, mida iseloomustasid laiad kontaktid, mitmekesine keraamika, kõrgetasemeline kunst. Arvatakse, et Minose kultuuri algul toimusid Kreetal muutused toimetulekustrateegiates, käsitöö spetsialiseerus järjest rohkem ning muutus ka rikkuste jagunemine elanikkonnas. Sellele lisandusid veel mitmed kohalikud faktorid , sealhulgas oliivide, viinamarjade ja teraviljade laialdane kasvatamine . Ilmselt võimaldas see kõik ülejääkide tekkimist, mida võidi kaubitseda ja ümber jagada vastavalt vajadustele. Ühtlasi võimaldas see vaba tööjõudu paleede ehitamiseks. Ühiskond oli tugevasti autoritaarne, mis viis Kesk-Minose perioodil 2100–1700 eKr mingi riigilaadse moodustise tekkimiseni, mille keskus oli Knossos . Kui tugevasti see tegelikult toimis, pole teada – on oletatud ka linnade liitu. Sel perioodil võeti kasutusele potikeder, kujunes välja uus kiri. On kindlaid andmeid neljarattalise veoki tarvitamisest. Hilis -Minose kultuur lõppes u 1400 eKr majandusliku ja kultuurilise langusega, tähtsus siirdus mandri Kreekasse , kus juba varem oli alguse saanud Hellase ehk Mükeene kultuur (2750–1100 eKr). Inimeste keskmine eluiga piirkonnas oli sel ajajärgul meestel 31–37 ning naistel 29–31 aastat.
Kreetalt ja Kreekast levisid mitmesugused oskused Lääne-Euroopasse.
Samal ajal Ida-Euroopat mõjutasid Uuralid ja Taga- Kaukaasia . Eesti ala mõjutas Skandinaavia, kuid põhjas levis pronksi vähe.
Kesk-Euroopas oli pronksiajal Unetice kultuur, mis hõlmas tänapäeva Edela-Slovakkia, osa Austriast , Saksamaast, Ungari, Sileesia ja Poola. See kultuur kujunes välja Edela-Slovakkias, Moraavias ja Alam- Austrias . Dateeritakse seda 2500–1800 eKr. Asulaid rajati põllunduseks sobivatele aladele , kõrgematele kohtadele maastikus. Üldiselt teatakse selle kultuuri asulakohti suhteliselt vähe, olemasolevate põhjal on järeldatud, et külad olid erineva suurusega. Elanike põhitegevuseks oligi künnipõllundus, kasutati nii puust kui kivist põllutööriistu. Relvad valmistati pronksist. Kasvatati nisu, hirssi, kaunvilju. Jätkuvalt püsis tähtsana jaht. Osa rahvastikust tegeles metallurgiaga ning arvatakse, et pronks oli selles kultuuris väga laialdasel kasutusel. Metallist tööriistadeks olid kirved, noad ja pistodad , odaotsad tehti jätkuvalt kivist.
Suhteliselt palju on kogutud infot Unetice kalmistute kohta. Boheemias, Saksamaal ja Poolas maeti harilikult üksinda, hauale kuhjati kääbas. Mitmelt poolt on teada kohalikke erinevusi matmiskommetes. Nii näiteks kasutati varasel ja keskmisel pronksiajal Taanis ja Britannias puidust kirste, kus surnu maeti selili ja väljasirutatult. Põhja-Saksamaal maeti kääbaste all olevatesse surnumajadesse. Teisal maeti mõnikord laipu kägarasendis küljeli. Hauad kaeti pealt kividega. Esines kivist kirste, harilikult maeti ühte kalmistusse kuni 50 matust. Kuigi Unetice kultuuris oli valdavaks laibamatused, mõned rühmad siiski ka põletasid oma surnuid, näiteks Poola Tomice kalmistul on esindatud mõlemad matmisviisid. Samale Tomice kalmistule maetud meeste keskmine eluiga oli 31 ning naistel 20.
Reini jõe ja Karpaatide vahel oli pronksiajal kääbaskalmete kultuur. Sellel kultuuril samuti rida lokaalseid rühmi, nende kõikide ühisjooneks on kääbaskalmed ning asjaolu, et majanduses domineeris neil loomakasvatus. Asulakohti vähe teada, asustus oli võrdlemisi liikuv. Järk-järgult tuli neil kasutusele põletusmatus. Metallurgia oli võrdlemisi hästi arenenud, pronksist valmistati nii ehteid, relvi kui ka tööriistu.
Umbes 1500 eKr oli Visla ja Oderi ümbruses, st Ida-Saksamaal, Põhja-Tsehhis ja enamikus Poolas Lausitzi kultuur. Tegu oli urniväljade kultuuri eraldiseisva osaga, ka siin eristatakse tervet rida lokaalseid kultuuripiirkondi. Oli ekstensiivne ja laienes tasapisi naaberaladele. Pronksiaja lõpuks oli Lausitzi kultuuri areaal jõudnud põhjas Läänemereni, lõunas Ukrainasse. Algul olid võrdlemisi väikesed avaasulad, hiljem kindlustatud asulad. Kalmistud olid suured, ühes kalmistus 100 või isegi u 1000 hauda. Iseloomulik on põletusmatus saviurnis. Samas on arvukalt ka neid matuseid, kus põletatud luud on asetatud kohe hauda, vahest on selliseid haudu kas pealt või põhjast kividega sillutatud. Maetud on ka põletamata. Palju on peitleide, sageli on tegu ühe esemetüübi leidudega. Tähtsal kohal oli vahetus. Kultuuri hilises järgus hakati valmistama pronksnõusid. Üldse arenes pronksitöö selles kultuuris kõrgele tasemele . Lausitzi kultuur püsis ka rauaaja alguses, võttes üle raudesemed ning lõppes alles u 300 eKr.
Kesk-Euroopas sai kas 1500 või 1200 eKr alguse oma kohalik urniväljade kultuur. Juhtmuistiseks kalmistud, kus esines sageli koos nii põletusmatuseid urnidesse kui ka laibamatuseid. Tuntuimaks muistiseks on Tšaka kääpad Lõuna-Slovakkias. Mõnedes kohtades esineb kääbastes kivikonstruktsioone. Matmispaigad üldiselt olid väga suured, maeti kaksikkoonilistes urnides või muudes savinõudes. Rohkesti teatakse sellest kultuurist ka pronksesemete peitleide, milles kõige rohkem oli odaotsi, mõõku, õõskirveid ja sirpe. Elati nii kindlustatud kui ka avaasulates. Omad iseseisvad urniväljade kultuurirühmad olid ka Saksamaal, Inglismaal ja Pürenee poolsaarel.
Skandinaaviamaades on pronksiajal nii pikk kui lühike periodiseering. Lühikese järgi jagunes see kaheks: 1800–1100 eKr oli varane ja 1100–500 eKr hiline pronksiaeg. Pikema järgi on dateeringud kohati ebaselged, põhimõtteliselt jätkub Oscar Monteliuse poolt esitatud kuueperioodine alajaotus. Selle jaotuse aluseks on esemete ja ornamentide tüpoloogia. Lisaks on veel teisigi jaotusi, ent nendest kõigist saab pikemalt rääkida põhikursuse raames.
Algul toodi Skandinaaviasse sisse pronksesemeid, kuid peagi kujunes välja ka oma metallitöö. Üldiselt igapäevaste tarbeesemete juures jätkus kiviaeg, nimelt püsisid kasutusel luu- ja tulekiviesemed. Pronksiajal viitavad valuvormid, tiiglid, šlakitükid, väga harva ka pronksesemed. Vanemast ponksiajast on teada vähe asulakohti, nooremal pronksiajal nende arv suureneb. Üldiselt koosnes tolleaegne asula 2–3 pikkmajast. On oletatud asustuse kiiret kasvu, mis jõudis oma maksimumini just nooremal pronksiajal. Matmispaiku on teada palju. Taanis, Lõuna-Rootsis ja Lõuna-Norras rajati varasel pronksiajal suuri liiva- ja mullakääpaid, põhjapoolsetel aladel aga kivikuhjatisi. Kääpad olid suuremad lõuna pool, neist suurima kõrgus on 10 m ning läbimõõt 50 m. Sellistes kääbastes võis olla väga mitmesuguseid siseehitusi; näiteks kivikirste, puust kambreid ja kirste. Kivikuhjatistes olid sisemised kivikonstruktsioonid tehtud suurematest kividest, kui need, mis moodustasid kuhjatise. Surnud maeti selili, riietatult. Panusteks olid meestel mõõgad, odad , ehtenõelad; naistel pistodad, noad, kaelavõrud, mitmesugused erinevatest materjalidest nõud. Panused haudades vähenevad geograafilises ruumis perifeeria poole liikudes kuni täieliku kadumiseni. Samuti vähenevad panused aja möödudes. Kuni u 1050 aastani eKr oli valitsevaks laibamatus, põletusmatused hakkasid algul levima Taanis ja seejärel mujal. Põletusmatuste tulekuga ei kaasnenud olulist muudatust kalme ehituses, küll aga kaasnes sellega ajapikku hauda kaasa pandud esemete tahtlik rikkumine . Levis ka urni matmise komme, kusjuures algul kasutati matuseurnidena tavalist keraamikat, hiljem ka spetsiaalset matusekeraamikat. Lõuna-Euroopa eeskujul hakati valmistama ka näokujulisi saviurne. Urnmatuste kõrval maeti osa põletatud luid lihtsalt maassekaevatud lohkudesse. Surnute põletamine toimus harilikult väljaspool kalmeala.
Pronksiajal levisid valdavalt Taanis ja Rootsis ka laevkalmed . Eriti just Rootsist on neid väga arvukalt, ainuüksi Gotlandilt teatakse neid üle 300. Sellised kalmed võivad asuda nii üksikult kui rühmiti. Kivid on asetatud laevakujuliselt, täävikivi on kõrgem, mõnikord on konstruktsioonis ka sõudjate pingirivid. Ajaliselt kuuluvad need hilisesse pronksiaega ja varasesse rauaaega, kuid laevkalmeid esines ka viikingiajal. Nende pikkus jääb 6–20 m vahele, suurim siiski 45 meetrit, tegu on ühe Gotlandi kalmega. Laevkalmeid on leitud ka Kuramaalt, Ahvenamaalt ja Eestist. Taanis maeti pronksiajal ka tammepuust tehtud kirstudesse, selles kalmevormis oli tegu laibamatusega. Kuna niisugused kirstud sulgusid hermeetiliselt , siis on neis kohati väga hästi säilinud rõivaid, juukseid ja inimnahka, samuti on osaliselt inimesed mumifitseerunud. Dateering sellisele matmisvormile on 1370–1345 eKr.
Tuntud pronksiaegne matmispaik on Kiviki kivikalme Rootsis. 75 m läbimõõduga kalmes oli kesksel kohal suur kivikirst, mille kivid olid kaunistatud. Kujutatud oli neil mitmesuguseid tseremooniad. Analoogilisi kujutisi on küll olnud mujalgi, ent siiski üsna harva.
Omalaadseks muististeliigiks oli nooremal pronksiajal ja rauaaja alguses põlenud kivide hunnikud . Neid on seotud teiste muististega, st kalmete ja asulakohtadega, kuid mingit otsest seost pole olnud võimalik kindlaks teha. Pronksiajast on Skandinaavias teada ka kaljumaalinguid. Need jagatakse kahte rühma: 1) püügikultuuriga liituvad kaljumaalingud ja –joonised põhjas; 2) maaviljelusega seotud Lõuna-Skandinaavias. Jagunevad veel omakorda leiukohtade järgi alarühmadeks. Alguse said need juba neoliitikumi lõpus. Neid esineb nii püstistel kui horisontaalsetel pindadel, põhimotiivideks olid laevad, veokid, künniriistad, relvad, riided, käed, astuvad jalad, rattad, rõngasristid, inimfiguurid ja loomad. Neidki on omakorda dateeritud ja jagatud allpiirkondadeks, ent sellest kõigest juba edaspidi põhikursuse raames. Kokkuvõtvalt võib vaid öelda, et neid seostatakse valdavalt päikesekultusega ja viljakuskultusega ning neid on interpreteeritud kui mütoloogilisi jutustusi. Kindlasti oli neil seos omaaegse ühiskonnaga, ülikukihiga ja nende tseremoniaalsete toimingutega.
Pronksiajal elavnes ka Skandinaavia kaubandus, mis oli eriti tihe Elbe aladega, sisse toodi nii esemeid kui metalli. Kesksel kohal oli põllundus, pronksiajast pärinevad esimesed atrade jäänused, ajastu kohta arvatakse, et metall ei toonud kaasa muutust põllunduses. Kasvatati otra, nisu ja hirssi, nooremal pronksiajal tulid kaer , uba ja hernes . Nooremast pronksiajast pärinevad ka esimesed muinaspõldude jäänused – st säilinud on madalad kamardunud põllukivihunnikud. Samas püsis ka püügimajandus, st elatisele hangiti lisa küttimisega ja kalapüügiga. Ühiskonnas oli olemas varanduslik diferentseeritus. Lõuna-Skandinaavias kujunes ülikute kiht, kellel oli kontroll käsitöö ja kaubanduse üle. Pronks omas suurt tähtsust pealikuühiskonna väljakujunemises, seda kasutati eelkõige staatusesemete valmistamiseks. Ühiskondlikku ebavõrdsust tõendavad ka monumentaalsed matmispaigad, kuhu maeti ülikuid. Arvatavasti kuulus ka maa ülikutele. Samas ei ole igapäevastes tarbeesemetes mingisugust erinevust näha, kõik asjad olid ühesugused. Nooremal pronksiajal leidsid aset uued muutused: vähenesid haudade mõõtmed ja staatusesemed nii haudades kui peitleidudes. Selle vähenemise põhjuseid on otsitud tugevalt eristunud ülikutekihi kadumises või siis vastupidi nende tugevamas positsioonis, mis ei vajanud enam pidevat manifesteerimist. Kogu Euroopas toimus nooremal pronksiajal teatud tagasiminek metallikultuuris, mille taga oletatakse mingeid katkenud kaubandussidemeid. Vähenes metallesemete hulk, asjad ise muutusid väiksemaks.
Rauaaeg
Varasem raud oli pärit meteoriitidest, seda kasutati Lähis-Idas juba 4 at eKr. Vanimad säilinud raudesemed on ehtekatked. Raua tootmine algas 2 at eKr, täpsemalt millalgi aasta 1400 paiku hetiitide juures. Hetiidid hoidsid sead kaua saladuses ning alles umbes 1200–1100 levis see Kreetale. Rauda leidub looduses maagina palju ning erinevates kohtades, kuid selle tootmine on suhteliselt keeruline – mainitud vanimad raudesemed olid tehtud taondamise teel. Rauda sulatama õpiti mõnevõrra hiljem. Kui vask ja pronks sulavad 800–900 kraadi juures, siis raud alles temperatuuril 1500 kraadi ja rohkem, seetõttu oli vajalik spetsiaalsete sulatusahjude olemasolu. Rauda on vaja pärast ka töödelda, süsinikuga rikastada, et saada terast, hiljem veel karastada. Ilmselt 10 sajandil eKr asendas raud pronksi Vahemeremaades. Üldisemaks muutus raud alles u 700 eKr, Põhja-Euroopasse kohati veelgi hiljem. Austraaliasse ja Ameerikasse jõudis raud alles ajaloolisel ajal. Raud oli esimene metall, mis täielikult tõrjus välja kiviriistad. Selle kasutuselevõtt kiirendas muuhulgas käsitöö arengut, aset leidis põhjalik pööre. Aja jooksul kaasnes rauatööga ning selle arenguga käsitööalade spetsialiseerumine ja kujunes välja eriline käsitööliste kiht.
Euroopas, peamiselt Kesk-Euroopas, osaliselt Lääne-Euroopas, vähem Põhja-Euroopas, jagatakse rauaaeg kaheks: Hallstatt ja La Téne. Vastav jaotus on kasutusel 1874 . aastast, mil see toodi välja Hans Hildebrandi poolt. Ida-Euroopas, Mustast merest põhja pool, oli sküüdi periood 8–3. sajand eKr ning sarmaadi periood 2. saj eKr–4. saj pKr.