Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Esiajalugu ja selle periodiseering (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks üldse leidis aset selline muutus ?
 
Säutsu twitteris

ESIAJALUGU JA SELLE PERIODISEERING
Gurly Vedru loengute põhjal, TLÜ 2008
Esiajalugu hõlmab vanimat ajajärku inimkonna minevikus, millest enamiku kohta puuduvad kirjalikud allikad. Kestvuselt hõlmab esiajalugu miljoneid aastaid, samas kui vanimad kirjalikud allikad on vaid umbes 6000 aastat vanad. Seetõttu on esiajaloo põhiliseks allikmaterjaliks arheoloogilised objektid, ehk muistised ning esiajalugu uurivaks teadusharuks on arheoloogia ehk muinasteadus . Esiajaloo uurimistulemused sõltuvad peamiselt kasutada olevate allikate hulgast ja kvaliteedist ning samuti nende allikate tõlgendamisest. Kaevamiste või muude välitöödega kogutud arheoloogiline leiumaterjal ei anna mõistagi ülevaadet kõigest, mis puudutab muistsete inimeste elu-olu. Kõige rohkem väljendub selles materiaalne kultuur, st füüsilised asjad ja nende katkendid, ja selle areng aegade jooksul, kuid siingi jääb palju teadmata, kuna kõik materjalid, mida inimesed kasutasid, lihtsalt ei säili. Vähem heidab arheoloogiline materjal valgust ühiskondlikele suhetele, kuigi arheoloogia peaeesmärgiks on omaaegse ühiskonna kõikide tahkude uurimine .
Terminit esiajalugu – prehistory – kasutas esmakordselt inglane Daniel Wilson 1851. aastal, kuigi Prantsusmaal oli mõistet “esiajalooline” kasutatud juba 1833. aastal. Selle terminiga tähistati siis ja tähistatakse ka praegu inimese arenemise lugu enne kirja tundmaõppimist.
Lisaks esiajaloole kasutatakse Lääne-Euroopas ka termineid protohistory ja frühgeschichte – varaajalugu. Need käivad tegelikult esiajaloole järgneva perioodi kohta, millest on juba olemas kirjalikke allikaid , kuid nende hulk on veel väike ning põhiinfo ajastu kohta saadakse ikkagi arheoloogilisest materjalist. Niisiis , erineb esiajalugu ajaloost kirjalike allikate puudumise poolest. Kuid on ka sisuline erinevus, sest esiajalugu käsitleb ühiskonda ja kultuuri ning üldisemaid suundumusi ja arenguid ning peaaegu üldsegi mitte konkreetseid sündmusi. Seega on esiajalugu anonüümne teadus, kõik tähistused on kokkuleppelised ehk teadlaste endi poolt meelevaldselt pandud.
Piirid esiajaloo ja ajaloo vahel on samuti tinglikud. Ajalugu tähistab kogu inimkonna kujunemise lugu ning esiajalugu on üks osa sellest. Kirjutatud ajalugu ulatub u 6000 a tagasi, Sumerisse. Vastavalt kirjalike allikate tekkimisele dateeritaksegi esiajaloo lõppu eri kohtades erinevalt.
Mesopotaamias ja Egiptuses lõppes esiajalugu u 3000 eKr. Kreekas u 750 eKr, kui alguse said linnriigid . Itaalias u 500 eKr.
Seega on arengusuund alati esiajaloolt ajaloole ning esiajaloost saab varaajalugu. Samas ei tähenda kirja tundmine alati kirjutatud ajaloo algust. Kreeta ja Mükeene vanimad üleskirjutused annavad näiteks teavet küll keelest, mitte aga tolleaegsest kultuurist ja poliitikast .
Esimene Eestit puudutav kirjalik teade pärineb Ynglingrite saagast, mis kajastab u 600a paiku pKr toimunud kuningas Ingvari sõjakäiku. Kuigi see pandi kirja alles 13. sajandil, on sealsed sündmused aset leidnud palju varem. Iseenesest on see puhas poliitiline teade, ega kirjelda muiste Eesti elu-olu. Esimesed konkreetselt Eestit puudutavad kirjalikud allikad tulevad aga vallutusejärgsel ajal. Samas algab Eesti esiajalugu juba 8 at eKr, kui pärast viimast jääaega nihkus jääserv põhjakaartesse ning siia saabusid inimesed. Esiajaloo lõpuks peetakse aastat 1227, mil langes viimasena ristisõdijatele vastupanu osutanud Saaremaa, kõigest sellest räägin aga teises loengus pisut pikemalt, kui käsitlen Eesti esiajaloo periodiseerimist. Võrdluseks Eesti esiajaloo algusega olgu öeldud, et maailma esiajalugu algab juba u 2–2,5 miljonit aastat tagasi inimese tekkimisega .
Esiajalugu saab uurida mitmesuguste andmete põhjal. Neist esimeseks on ainelised allikad, st arheoloogilised allikad. Selleks on mitmesugused välitööde käigus hangitud andmed ja materjalid. Need võivad olla esemed või nende katked, hoonepõhjad, kalmistud , inimeste jäänused, muistsed põllud jms. Kõikide nende andmete põhjal üritatakse taastada mingit valdkonda ning laiemas perspektiivis muistset ühiskonda. Aineliste allikatena võib käsitleda ka etnograafilisi andmeid – ajaloolise aja ning ka tänapäeva ainelist kultuuri puudutavad teated. Näiteks võidakse uurida mitmesugused lihtsamaid esemevorme, mis kohati veel tänapäevalgi kusagil kasutusel on. Arvatakse, et kunagi minevikus võisid samasugused olla laialt kasutusel. Lisaks veel etnoarheoloogilised uuringud, st veel esiajaloos olevate rahvaste uurimine ning kuigi mõningate mööndustega, võib sellistest analüüsidest saada andmeid või lihtsalt inspiratsiooni muinasaegse ühiskonna analüüsiks.
Omaette uurimisallikaks on vaimse kultuuri allikadkeeleteadus , rahvaluule, pärimused. Mingit keelt ja selle murdeid uurides saab välja selgitada selle keele üksikute sõnade ja muude keeleliste nähtuste vanad vormid ning kindlaks teha, mis ajast need võivad pärineda. Arvatakse, et kui keeles oli olemas mingi sõna, siis tunti ka seda eset või nähtust, mida vastav sõna tähendas.
Kolmandaks põhiallikaks esiajaloo uurimisel on mitmesugused loodusteaduslikud allikad, mille andmete põhjal on võimalik teha oletusi looduslike tingimuste kohta ning samuti eeldusi mitmesugustest arengutest .
Esiajaloo areng ja periodiseerimine
Inimesed on alati spekuleerinud oma mineviku teemadel , ning enamikul kultuuridel on oma loomismüüdid, mis muuhulgas püüavad selgitada, kuidas maailm tekkis ja elu alguse sai ning miks ühiskond on selline, nagu ta just on. Samuti on enamik kultuure olnud huvitatud sellest, millised olid neile eelnenud ühiskonnad. Selle väljaselgitamiseks on juba kauges minevikus tehtud mitmesuguseid töid. Esimeseks dokumenteeritud kaevamiseks peetakse Babüloni kuninga Nabunaidi poolt 6 sajandil eKr teostatud töid Sippari linnas. Kaevamisobjektiks oli tempel, kust leiti muuhulgas selle u 2200 aastat varem paigaldatud nurgakivi ja muud kraami, mida hiljem hoiti mingis muuseumilaadses kohas.
Esiajaloo uurimine tänapäevases mõistes on noor teadus. Sellega tõsisem tegelemine algas 18. sajandil, süstemaatiline uurimine aga alles 19. sajandi lõpul. Algul tegelesid sellega peamiselt amatööridest huvilised , alates 19. saj lõpust ka professionaalsed arheoloogid.
Veel 1840.-ndatel aastatel arvas enamik teadlasi, et inimkond oli vaid umbes 6000 aastat vana. Kuigi selleks ajaks oli leitud arvukalt näiteks lihtsaid kivist tööriistu jms, puudusid oskused nende vanuse määramiseks. Seega kuni selle ajani toetuti sarnaselt vanadele kreeklastele, maiadele, egiptlastele jt, loomismüüdile. Selles kontekstis oli allikaks piibel ning I Moosese raamat, kus on loetletud Aadama pojad ning arvestatud tagasi põlvkonnad Moosesest kuni maailma loomiseni. 7. sajandil elanud piiskop Ussher tegi selle põhjal kindlaks, et maailm loodi 4004 eKr, hilisemad õpetlased panid selle täpsemalt paika: nimelt toimus suursündmus 23. oktoobril 4004 eKr, kell 9.00 hommikul. See dateering andis õpetlastele kindla ja muutumatu piiri esiajaloo uurimiseks ning kõik sündmused pidid sellesse mahtuma. Veel 17. ja 18. sajandil ning 19. sajandi algul ei osatud muinasleidude kohta adekvaatseid seletusi anda. Leide peeti kurioosumiteks – kivikirveid peeti piksekirvesteks, põletatud luutükikesi sisaldavaid saviurne arvati olevat maa sees kasvanud loodusobjektid , megaliitkalmeid aga olla ehitanud hiiglased.
Et niisugustest seisukohtadest vabaneda , läks tarvis kahte suurt avastust. Esimene neist põhines geoloogial. Nii oli juba 1785 aastal šoti geoloog James Hutton oma teoses “Theory of the Earth” avaldanud arvamust kivimite stratigraafiast, st nende paiknemisest üksteise peal olevate kihtidena. Sedasi lõi ta põhimõtted, mis said aluseks arheoloogilistele kaevamistele. Hutton näitas, et kivimite stratifikatsioon oli selliste protsesside tulemus, mis veel praegugi leiavad aset meredes, jõgedes ja järvedes ja et aegade jooksul tekivad uued kihid ning vanemad jäävad nende alla.
Geoloogia areng aga jätkus ning 1833. aastal väitis Charles Lyell oma teoses “Principles of Geology”, et geoloogiliselt iidsed tingimused olid olemuslikult sarnased kaasaegsetega. Sama ideed võis rakendada ka inimeste mineviku kohta, st paljudes asjades sarnanes minevik tänapäevaga. Inimkonna suuremat vanust kui piibli põhjal arvata võis, kinnitasid ka mitmel pool leitud kivist tööriistad, mis esinesid koos väljasurnud loomade luudega. Nii oli näiteks Prantsusmaal 1838. aastast alates leitud primitiivseid kiviriistu ja fossiilseid loomaluid. Kasutades geoloogidelt ülevõetud stratigraafilist meetodit, õnnestus määrata ka selliste kiviriistade kuuluvus. Sellega tegeles Jacques Boucher de Perthes. 1841. aastal avaldas ta veenva tõestusmaterjali inimeste kivist tööriistade ja väljasurnud loomade luude seose kohta. Ta väitis, et see osutab inimeste olemasolule juba ammu enne piiblis mainitud veeuputust. Esmalt ei leidnud ta väide kuigi suurt poolehoidu, kuid 1859 . a külastasid teda briti juhtivad teadlased, geoloog Joseph Prestwich ja antikvaar John Evans . Nad tutvusid Perthesi materjalidega ning veendusid nende ehtsuses. Nende ja järgnevate tööde tulemusel hakati mõistma inimkonna suuremat vanust ning piiblidaatumit enam ei aktsepteeritud vaid hakati pidama võimalikuks inimkonna esiajaloo olemasolu. 1865. aastal, pärast John Lubbocki raamatu “Prehistoric Times” ilmumist tuli termin “esiajalugu” laialdasele kasutamisele.
Need ideed sobisid hästi kokku Charles Darwini evolutsiooniteooriaga. 1859. a ilmus “Liikide tekkimine”, milles ta leidis, et evolutsiooni kontseptsioon on parim selgitus taimede ja loomade päritolu ja arengu kohta. Evolutsiooniidee iseenesest ei olnud sel ajal enam uus – varasemad õpetlased olid oletanud, et elusorganismid pidid olema muutunud või arenenud aegade jooksul. Darwin näitas oma töös ära selle, kuidas see muutus toimus. Tema järgi oli põhiliseks jõuks selles arengus looduslik valik, mille käigus vaid sobilikum isend jäi ellu. Olelusvõitlusest tulid eluga välja keskkonna suhtes paremini kohastunud, kes andsid oma kohastunumad omadused üle oma järglastele. Järk-järgult liikide olemus muutub sellisel määral, et tekivad uued liigid. See kõik ongi evolutsiooni käik. 1871 ilmus Darwini “Inimese põlvnemine”. Selles väljendus seisukoht, et ka inimene on ilmunud samasuguse protsessi tagajärjel. Darwin oletas ka, et inimkultuurid võisid areneda analoogselt taime- ja loomaliikidele.
Kolmeperioodi süsteem
Eeltoodud uudsetest mõtetest juba varem arenesid välitööde, st arheoloogiliste kaevamiste tehnikad . Suureks kasuks tuli selles kolmeperioodi süsteemi rakendamine. 1836. aastal avaldas taani õpetlane Chr. J. Thomsen Kopenhageni Rahvusmuuseumi näitusejuhi “Põhjamaade muististe teejuht”, milles tegi ettepaneku, et kogud tuleks jagada vastavalt esemete valmistamise materjalile nendeks, mis pärinevad kiviajast, pronksiajast ja rauaajast. See jaotus võeti peatselt kasutusele kogu Euroopas ning see pani aluse muististe esimesele mõistusepärasele jaotusele nagu ka materjalide tõlgendamisele ja süstematiseerimisele. Hiljem jagati kiviaeg veel kaheks: paleoliitikumis ehk vanemaks ja neoliitikumiks ehk nooremaks kiviajaks, veelgi hiljem eristati mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg, kuid muinasaja jaotamine kivi-, pronksi- ja rauaajaks materjali alusel, millest ühel või teisel perioodil olid valmistatud tööriistad ja relvad, püsib kasutusel ka praegu. Sellist jaotust ei saanud küll rakendada Aafrikas, kus Saharast lõuna pool pronksi ei kasutatud ega Ameerikas, kus pronks oli vähetähtis ning rauda ei kasutatud enne eurooplaste vallutust. Siiski rajas kolme perioodi süsteem põhimõtte, et esiajaloolisi asju uurides ja klassifitseerides on võimalik luua kronoloogiline järjekord ning öelda midagi uuritavate perioodide kohta.
Need kolm eelmainitud suurt arengut: inimkonna suure vanuse tunnistamine, Darwini evolutsiooniteooria ja kolmeperioodi süsteem lõid raamistiku mineviku uurimiseks. Pärast 1859. aastat hakkasid briti õpetlased, kellest siinkohal mainitagu vaid kindral Pitt- Rivers ja John Evans, leiutama skeeme esemevormide evolutsiooni kohta. See sai aluseks tüpoloogilise meetodi arengule, st esemete kronoloogilise või arengujärgnevuse põhisele järjestamisele. Hiljem täiendas seda uurimismetoodikat rootslane Oscar Montelius . Monteliusel oli ka suuri teeneid Euroopa muististe absoluutse kronoloogia rajamisel.
Kõik see sai aluseks esiajaloo sellisele uurimisele, nagu seda tehakse veel praegugi, mõistagi toimusid hiljem mitmesugused arengud, ent sellest kõigest juba kunagi edaspidi.
Järgnevalt juba esiajaloo perioodide juurde.
80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
Vasakule Paremale
Esiajalugu ja selle periodiseering #1 Esiajalugu ja selle periodiseering #2 Esiajalugu ja selle periodiseering #3 Esiajalugu ja selle periodiseering #4 Esiajalugu ja selle periodiseering #5 Esiajalugu ja selle periodiseering #6 Esiajalugu ja selle periodiseering #7 Esiajalugu ja selle periodiseering #8 Esiajalugu ja selle periodiseering #9 Esiajalugu ja selle periodiseering #10 Esiajalugu ja selle periodiseering #11 Esiajalugu ja selle periodiseering #12 Esiajalugu ja selle periodiseering #13 Esiajalugu ja selle periodiseering #14 Esiajalugu ja selle periodiseering #15 Esiajalugu ja selle periodiseering #16 Esiajalugu ja selle periodiseering #17 Esiajalugu ja selle periodiseering #18 Esiajalugu ja selle periodiseering #19 Esiajalugu ja selle periodiseering #20 Esiajalugu ja selle periodiseering #21 Esiajalugu ja selle periodiseering #22 Esiajalugu ja selle periodiseering #23 Esiajalugu ja selle periodiseering #24 Esiajalugu ja selle periodiseering #25 Esiajalugu ja selle periodiseering #26 Esiajalugu ja selle periodiseering #27 Esiajalugu ja selle periodiseering #28 Esiajalugu ja selle periodiseering #29
Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
Leheküljed ~ 29 lehte Lehekülgede arv dokumendis
Aeg2009-01-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
Allalaadimisi 80 laadimist Kokku alla laetud
Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Autor raivokaer Õppematerjali autor

Lisainfo

Ajaloo Instituudi õppejõu Gurly Vedru loengute põhjal kirjutatud konspekt
terminid , eesti , allikad , areng , periodiseering , inimese areng , teooriad

Mõisted


Kommentaarid (1)

Kristel16 profiilipilt
22:43 09-09-2009


Sarnased materjalid

67
pdf
Esiajalugu ja arheoloogia alused
41
pdf
Euroopa neoliitikum Varane maaviljelus
4
doc
Muinasaeg ja selle periodiseering
5
doc
Ajaloo varased ajastud-periodiseering
49
doc
Suur Kokkuvõte Ajaloo 9 kl õpikust
19
doc
Arheoloogia - konspekt
168
doc
Ajaloo mõisted ja isikud tähestiku järgi
18
doc
Esiaeg ja arheoloogia alused





Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
Kasutajanimi / Email
Parool

Unustasid parooli?

UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
Pole kasutajat?

Tee tasuta konto

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun