Nimetu (0)

EUROOPA MUINASKULTUURID
Euroopa ja Eesti esiajalugu . Eelkõige arheoloogiline kultuur.
Arheoloogia mõiste: archaios – vana, muistne , logos - sõna, kõne, mõiste, käsitlus, teadus
Sõna arheoloogia kasutas esmakordselt Platon 4. saj eKr dialoogis „Hippius“. Renessanssajastul tekkis suur huvi arheoloogia ja eriti antiigi vastu. Mõiste arheoloogia muutus oluliselt 19. saj. Hakati tundma huvi oma rahva vanema ajaloo vastu. Seni oli ajalugu kirjutatud valitsejate järgi (eriti vanemat ajalugu), kuid nüüd taheti teada, kuidas rahvas tegelikult elas. Hakati kaevama vanu linnuseid ja haudu. Sõna arheoloogia omandas tänapäevase tähenduse juba 19. saj. 19. saj oli suurem rõhk kirjeldustel. Hakati lahti mõtestama. Kuni 20. saj keskpaigani oli arheoloogia kui teaduse väärtus madalam, seda vaadati kui ajaloo abiteadust.
Arheoloogia jaoks võib potikillul olla palju suurem väärtus kui väärismetallil.
Tänapäeval on arheoloogia ajalooteaduse haru, mis uurib lahtikaevamiste abil muistiseid ja rekonstrueerib väljakaevatava põhjal ajalugu. Arholoogia on muutunud tõlgendavaks teaduseks, rekonstrueerib inimkonna ajalugu.
Arheoloogia jagunemine perioodide järgi:
Esiaja arheoloogia. Muinasaeg.
Keskaja arheoloogia. Kirjalikke allikad on vähe, arheoloogia annab palju infot juurde.
Uusaja arheoloogia.
Klassikaline arheoloogia (antiikmuististe uurimine ).
Arheoloogid uurivad esimeste INIMESTE elu. Esimesed tööriistad tehti 2,6 mln aastat tagasi. Kirjalikud allikad ulatuvad ainult 5000 aastat tagasi.
Arheoloogia jagamine uurimisvaldkondade järgi:
*Linnaarheoloogia
*Asustusarheoloogia
*Majandusarheoloogia
*Arhitektuuriarheoloogia
*Surmaarheoloogia (kalmete uurimine ja tõlgendamine)
*Religiooniarheoloogia (piibliarheoloogia, kristlik arheoloogia jm)
*Militaararheoloogia
Arheoloogia jagamine uurimiskeskonna järgi:
* Allveearheoloogia
* Koobastearheoloogia (Eestis ei ole)
* Aeroarheoloogia ehk õhuarheoloogia ehk kaugseirearheoloogia. Uuritakse õhust, kui maapinnal pole võimalik teatud märke jälgida (nt erinev taimestik). Aeroarheoloogia tekkis 19. saj lõpus, uuriti õhupallilt.
Eksperimentaalarheoloogia. On võimalik uurida, kas uuritavat objekti on võimalik nii kasutada ja valmistada nagu praegu arvatakse (kasutatakse samu tööriistu). On soorauda sulatatud ja savinõusid valmistatud. Eksperimentaalarheoloogia võimaldab saada info omaaegse eluolu kohta.
Arheoloogia allikad:
* Kinnismuistised . Elupaigaga seotud muistised , matusepaigad, majandusliku tegevuse tagajärjel tekkinud muistised, kultuslikud muistised, liiklemisega tekkinud muistised. Inimese elamise tagajärjel tekkinud mullakihti, mis sisaldab ehitamise jäänuseid ja esemeid nimetatakse kultuurkihiks. Kultuurikiht iseloomustab kõik kinnismuistiseid. Võib ulatuda paarist cm-st kuni mitmekümne meetrini. Eestis kõige rohkem 3-4 m ( Otepää linnus). Kultuurikihi paksus oleneb inimeste tegevusest. Nt linnused , mõisakohad, asulad.
Matusepaigad. On kolm erinevat matusepaiga rühma: maahauad, haudehitis (maapealne) ja segavorm (maa sisse maetud , kuid maa peale on midagi ehitatud). Matmisviise on ka kolm: laibamatus, põletusmatus ja mumfitseerimine (taheti surnukeha säilitada ja töödeldi seda sooladega). Kuivas ja kuumas kliimas surnu mumifitseerub ise, sest vedelik kehast aurab ära, kuid ei mädane ja kuivab ära. Ka Soomes on mumifitseeritud kehasid, sest õhk ei pääse ligi. Keha mumifitseerub ka jääs.
Majandusliku tegevusega seotud muistised. Peamiselt muistsed põllud, kiviaiad. Eesti vanimad põllud u 3000 aaastat vanad. Veel rauatöötlemiskohad, soolakaevamise kohad.
Kultusmuistised. On lohkudega kive (pronksiajast, väikese ajaga , Eestis 1750), ohvrikive, kultuslikke allikaid (Eestis üle 400, nimetatakse ka hiieallikaks ja pühaks allikaks)
Liiklusmuistised. Muistsed teed, sillad, sadamad.
*Irdmuistised (üksikesemed).
2. LOENG
Euroopa muinaskultuuride uurimise ajaloost
Algab varakult, seotud valitsejatega, kes tundsid huvi vanema ajaloo vastu. Nt Babüloonia kuningas Nabunaid üritas vanemat ajalugu uurida väljakaevamiste teel. Tema valitsusresidendist leiti kivi, mille ta oli lasknud välja kaevata. Teda nimetatakse maailma esimeseks arheoloogiks, kes üritas kaevamiste abil ajalugug uurida. Tšehhi apostlid Konstantinos ja Methodios käisid otsimas Rooma III paavst jäänuseid, kes maeti Krimmis maha. Konstantinos ja Methodios läksid seda otsima 9. saj, taevatähed näitasid neile õige koha kätte. Kui nad leidsid esimese luukillu, siis oli sel kohal eriline tunne ja lõhn, nagu nad oleksid taevas ja oma kehast lahkunud.
Keskajal ei tunnetatud vanemat ajalugu, kui midagi leiti, pakuti nende kohta imelikke teooriaid . Nt kui leiti kiviaegseid kivikirveid, arvati, et need on piksenooled, vanu savinõusid valmistasid maa all elavad päkapikud.
Renessansi ajal tekkis suur huvi antiigi vastu ja hakati välja kaevama antiigi muistiseid. Välja kaevatud esemed kuhjati oma residentsi, need olid sisustuse osaks. Neid ei uuritud, ei üritatud välja selgitada, kui vanad nad on. Esimene uurija J. Winckelmann . Tema eluajal toimus suur uurimine Pompeis. Ta hakkas skulptuure ja esemeid üles joonistama ja uurima . Kirjutas Pompei kunsti ajaloo. See oli esimene arheoloogiaalane raamat. Mitmel pool Euroopas tähistatakse tema järgi arheoloogide päeva (9.dets), see märgib tema surmakuupäeva.
19. saj. Muistiseid koguti raamatukokku. Muinasesemed olid üheks eksponaadiks. Koppenhaagenis C. J. Thomsen töötas raamatukogus, kus oli suur kogu muinasesemeid. Selleks, et neid näidata oli vaja nad süstematiseerida. Aluseks võttis valmistusmaterjali (kivi, pronks jne). Taipas , et selline võiks olla ajalooline areng. Kõigepealt kivi, siis pronks, siis raud. 1819. a tegi selle süsteemi järgi raamatukogus näituse. Ka ülejäänud taipasid, et see võiks nii olla. Thomsen on ajalukku läinud sellega, et jagas kogu muinasaja kolme periood. See süsteem on kasutusel tänapäevani. 1836. a avaldas Thomsen oma raamatu Euroopa muinasaja kohta (põhjamaiste muististe juht), seda tõlgiti palju.
J. J. A. Worsaae, taanlane, Thomseni õpilane. Võrdles ka Taani naaberalasid. Sai Taani kuningalt uurimistööks raha. Worsaae oli võrdleva arheoloogia rajaja. Võrdles erinevatest maadest pärinevaid leide ja näitas, et arheoloogia on erinavates maades toimunud võrdselt. Uuris üldistavalt muinasajaga. Ta täiustas kolme perioodi süsteemi ja jagas need mitmemaks. Saavutas maailmakuulsuse, sai ministriks.
J. B. de Perthes, prantslane , oli tolliametnik. Käis kruusakarjääris jalutamas. Märkas huvitavaid kivisid, kivist esemeid, nõusid . Eeldas, et need on uputuseeelsest ajast. Ta avastas stratgraafilise meetodi, mida sügavamal mingi ese on, seda vanem see on. Teda peetakse paleoliitikumi avastajaks. Leidis ka väljasurnud loomade luid . Uuris nt Abbeville`i.
A. H. Pitt - Rivers. Oli sõjaväelane, uurimistööd alustas sellega, et hakkas püsse koguma ja üritas nende päritolu välja uurima. Tahtis evolutsiooniteooriat püsside peal proovida, aga siis hakkas koguma ja võrdlema teisi relvi ja ka vanu riideid. Sai ka nende põhjal arenguridasid. Kõik asjad ei mahtunud enam tema majja ära. Ootamatult sai onult päranduse, maavaldused. Hakkas seal uurima ja avastas ka sealt. Tema hakkas kaevama väga täpselt, tegi kaevamiste plaane (kust mida leiti ja millal jms). Esimesed korralikud kaevamised, oli ka ise kaevamiste juures. Kaevamismetoodika juures oluline arendaja. Saavutas tuntuse tänu täpsele kaevamismetoodikale.
O. Montelius. Ei kaevanud, uuris muinasaja esemeid. Võttis ette pronksiaja ja uuris tolleaegseid pronksesemeid. Teda huvitas, millised esemed on nooremed, millised vanemad. Üritas pronksesemeid täpselt ajaliselt ritta panna. Sai võrrelda esemeid ainult väliste omaduste põhjal. Üritas jagada nii odaotsi, kui ka kirveid jms. Omavahelise võrdluse põhjal võib esemeid jagada 6 gruppi. Ehete puhul mängis rolli mood, kus loogikat polnud. Jagas pronksiaja 6 alaperioodi ja pani kirja suhtelise kronoloogia, esimese perioodi ese on vanem kui teise perioodi ese. Hakkas võrdlema Skandinaavia pronksesemeid Vahemereäärsete esemetega ja leidis, et areng on sarnane, aga Vahemere ääres oli rohkem kirjalikke allikaid. Oli tüpoloogilise meetodi rajaja. Juba eluajal pälvis suurt kriitikat. Leiti, et ta ei uuri ajalugu ja et väliste tunnuste järgi jagamine on primitiivne.
H Schliemann . Oli kuulus juba 19. saj. Ühed peavad teda esimeseks arheoloogiks, teised aga arheoloogiliste muististe hävitajaks. 44 aastaselt läks ülikooli ja hakkas õppima keeli ja ajalugu, sest tahtis Troojat välja kaevata. Leidis Trooja Homeruse „ Iliase “ abil. Ostis maa ära, et kaevata ja leidiski kaevamise teel. Pakkus, et see võib olla trooja kuues kiht. Suureks abiks olid sellest riigist leitud väärisesemed. Trooja puhul on talle ette heidetud, et ta ülemisi kihte hävitas. Leidi muistiseid ka Mükeenest . Oli pioneer antiikkultuuri alal. Tegi antiik-Kreeka kogu Euroopa jaoks väga tuntuks .
G. Kossinna. Näitas, et muistsete kultuuride uurimine võib muutuda poliitiliseks. Oli veendunud natsionalist. Tema erihuvi oli sakslaste esivanemad. Üritas tõestada, et juba muinasajal olid kõige tähtsamad germaanlased. Hakkas maakaartidele märkima muinasleide. See võimaldas märkida arheoloogilist kultuuri. Tõlgendas, et muud rahvad on sakslastelt osa alasid ära võtnud . Tema ideid kasutas Saksamaa ka I ja II MS ajal.
20. saj on raske välja tuua üksikuid inimesi, kes on muinasaja uurimisse suure panuse andnud. Nt 1930ndatel ja 1940ndatel oli arheoloogia väga natsionalistlik . Pärast II MS oli murrang muinasaja uurimises 1960ndad, siis oli peale kasvanud uus põlvkond, kes oli hariduse saanud pärast sõda. Neid arheolooge iseloomustavad uued ideed ja nad hakkasid vanemast põlvkonnast eemalduda. Arvasid, et on võimalik muististest palju rohkem välja lugeda. Nimetasid ennast uueks arheoloogiaks (teoreetiliseks arheoloogiaks). Hakkas muististe uurimisel kasutama palju loodusteaduslikke meetodeid ja ka täppisteadust. Loodi erinevaid teooriaid.
3. LOENG
Muinaskultuuride uurimine.
Uurimistöö jaguneb kaheks uurimisviisiks ehk kaheks etapiks. Esimene etapp on välitöö, teine etapp on kameraaltöö (siseruumides tehtav töö).
Välitööd võib ka 2ks jagada:

Arheoloogiline luure ehk inspektsioon (otsitakse maastikul uusi veel teadmata kinnis ja - irdmuistiseid), arheoloogilised muistised pole ainult vaatamisväärsused , vaid ka uurimismaterjal, muististe arv kahaneb. Arheoloogid suudavad märgata muistiseid maapinnal. Parim aeg maastikuluureks on aprill, mai ja oktoober, november, sest siis ei ole puudel lehti, maastik on lage, rohi on madal ja erinevad pinnavormid on hästi märgatavad. Asulakohad on alati äratuntavad, sest muld on tumedam . On vaja teha ka eeltööd , otsida arhiivist, vaadata vanu kaarte. Uus muistis tuleb kaardile kanda ja muinsuskaitse alla anda. Otsida aitavad ka nt satelliidid, muististe paiknemises on seaduspärasus (nt kiviaja asulad paiknesid vee ääres, rauaaja asulate läheduses on allikas). Õhust tehtud fotod annavad sellist infot, mida maapinnalt ei pruugi märgata. Kasutatakse geofüüsikalisi meetodeid nt elektroluuret st maapinnal mõõdetakse elektritakistust, nii tulevad välja erilised kohad, kasutatakse ka magnetluure, maapinnast otsitakse esemeid, millel on erilised magneetilised omadused. Tänapäeval on kõige olulisem georadar , raadiolaineid saadetakse maapinnale ja peegeldus joonistub arvutisse , siis on näha, millised anomaaliad kuskil on. Avastad, et selle koha peal on midagi lahti, sest seal ei ole kihid üleni looduslikud.
Arheoloogid kasutavad vähe metallidetektorid, neid kasutavad aga aareteotsijad.

Arheoloogiline kaevamine on kõige vastutusrikkam uurimistöö etapp. Kaevamine hävitab muistise, ehkki saame sealt palju infot. Teine arheoloog samas kohas enam kaevata ei saa, tema saab ainult muistiseid vaadata jms. Tänapäeval eristame kahte tüüpi kaevamist nn uurimis - ehk plaanimiskaevamised ja päästekaevamised. Uurimiskaevamistel arheoloog ise valib objekti, mida kaevama hakkab. Päästekaevamistel on hädavajalik objekti kaevata, sest sinna plaanitakse mingit uut ehitist (teed, maja). 90% kaevamistest on päästekaevamised. Kaevamisel rakendatakse oma metoodikat, selleks et kõike fikseerida . Kogu ala ruudustatakse ära (meetrised ruudud). See on selleks, et kõik, mis kaevates välja tuleb, saaks plaanile kanda jm. Kaevamine käib plaanile vastavalt (nt 10 ja 5 cm kaupa). Eemaldatakse kihid 10 cm kaupa või eemaldatakse kihid maapinna järgi (üritatakse järgida kunagiseid ladestumisi). Kaevamisprotsess käib labidate, kühvlite, pintslitega, sõelaga, leiud joonistatakse ja pildistatakse. Kaevamistöö peab olema võimalikult täpne ja fikseeritud. Kaevatakse kihtide kaupa. Kaevandi seintel ehk profiilil on näha palju jälgi (nt tulekahju). Kaevamine viiakse läbi kuni loodusliku pinnani.
Kultuurkihi tekkimine.
Mullavallid olid kunagi ümber maja müüri ja kaevu augu asemel. Kiht tekib ka inimese elutegevuse käigus. Kui toimub häving, siis hävingust jääb oma kiht järele. Mõne aja möödudes rajati uus kaev ja sellest tekkisid omaette kihid. On vaja lahti mõtestada, kuidas kihid tekkinud on.
Pärast kaevamist on kaks võimalust. Ehitusjäänused jäetakse välja. Teisel juhul aetakse auk kinni ja taastakse kunagine muistend.
Kalmete kaevamisel kasutatkse teist metoodikat. On oluline mõista kääpa kujunemise järjekorda. Kaevatakse ka kraev lahti. Kääbas võib olla ka mitmekordne matmispaik. Kääpad enamasti liivasel pinnal. Kääpa kujunemine: surnu on maetud maapinnale, sinna peale on kuhjatud küngas , siis teine surnu peale ja lõpuks kolmas. Kääbas on palju suurem kui alguses. Eesti kääbastes palju erinevates kihtides põletusmatuseid
Pärast kaevamist on muistised vaja korrastada ja aruanne koostada. Siis algab teaduslik uurimistöö muististe põhjal, mille kaevasid või selliste kallal, mille keegi on varem välja kaevanud, kuid mille kallal pole varem uurimstööd teinud.
Kui vana on muistis, on esimene küsimus. On vaja ese dateerida. Stratigraafiline meetod ehk kihtide järgi paikapanek, seda nimetatakse ka suhteliseks kronoloogiaks, mida allapool ese on, seda vanem. Tüpoloogiline meetod ehk esemete uurimine, esemed jaotatakse liikidesse. Liike võrreldatakse omavahel. Monteliusel õnnestus pronksaja pronksesemete tüpoloogia põhjal eristada Põhjamaade pronksajas kuus perioodi. Kasutatakse loodus ja täppisteaduste teooriat. Dendrokronoloogilise meetodiaga saad dateerida ehitise poole aastase täpsusega, aga tuleb leida hästi säilinud puupalk ja seda on harva leida. Aastas kasvab puule kaks ringi, hele ja tume. Vastavalt sellele, milline on olnud suvi ja milline talv, on nende ringide paksus suurem. Dendrokronoloogiline meetod põhineb ringide paksuste omavahelisel suhtel.
Enimkasutatud meetod on radioaktiivsete süsiniku meetod. Võimaldab dateerida ka sütt ja süsi on kõige tavalisem materjal, mida kasutatakse selles meetodis. Saab kasutada ka luid. Põhineb: tekib radioaktiivne süsinik , mis atmosfääris tekitab CO2–te. Taimed kasutavad süsihappegaasi ja see läheb edasi loomadesse, inimestesse. Radioktiivne süsinik ladestub luudesse. Peale surma hakkab see aeglaselt vähenema. On võimalik määrata kuni 70 000 a vanuseid esemeid. Mida vanem ese, seda suurem eksimisvõimalus. 90ndatel selgus, et CO2 kontsentratsioon aegade jooksul pole kogu aeg sama olnud. Nüüd on juba võimalik võtta proovi väga väikeselt radioktiivselt süsikoguselt.
4. LOENG
Inimese kujunemine ja Euroopoa asustamine.
Maa vanuseks on 4,6 miljardit aastat. Inimesed hakkasid tööriistu valimistama u 2,6 miljonit aaastat tagasi. Inimene on planeeti asustanud absurdselt lühikest aega, aga käitunud nagu täielik isand.
Kõige lähedasemad loomad meile on inimahvid , praegused inimahvid pole inimeste eellased, ainult sugulased. Inimese kujunemine on esialgu üpris ebaselge . Leitakse vaid luukilde jms, mille põhjal rekonstrueeritakse.
Pika aega tegelesid inimese kuj looga antropoloogid ja arheoloogid, luukildude ja tööriistade põhjal. Enam annavad infot molekulaarbioloogia ja geneetika . Tänapäeval pole enam ilma nendeta inimese kuj loost mingit pilti saada.
Tänapäevased inimahvid võivad ka infot anda kunagiste inimahvide kohta. Kuigi kaugetel aegadel olid tänapäevaste inimahvide eellased eraldunud sellest harust, millest sai tänapäevane inimene. Eraldusid gibonid , siis orangutangid, gorillad ja šimpansid. Eestis elavatest loomadest on inimesele kõige sarnasem nahkhiir . Tänapäeva ahvide kõriehitus ei lase neid rääkima õpetada. Neile on üritatud õpetada kurtummade keelt ja arvuti abil šimpanisitega suhelda.
Üks kaugemaid inimese esivanemaid võis olla inimahv prokonsul . Tema oli esimene inimahv, elas 20 mln aastat tagasi.
14,5 mln a tagasi jõuavad Euroopa aladele esimesed inimahvid. Need olid Griphopithecused, kuid nad ei arenenud siin edasi. Järgmine aste inimese arenemisel on Ardi. See leid toodi avalikkuse ette alles 2009. a lõpus. Tegelikult leiti juba 1992. a Etioopias. Nende luude uurimisega tegelesid 10 riigi teadlased (kokku 47 uurijat) tegelesid sellega 17 aastat, siis tuldi avalikkuse ette. Ardi tähendab kohalikus keeles põhja või põrandat. Ta kujutab endast olulist vahelüli teel ahvist inimeseni. Ardi on 122 cm pikk ja kaalub 50 kg, aju sama suur kui šimpansitel. On ebaselge, kuidas liikus, põhiliselt elasid siiski metsades, kuid on võimalus, et kõndis ka maa peal, mitte ei elanud ainult puude otsas. Järgimine aste on australopiteek . Eesti keeles see tähendab lõunaahvlast. Esimene leid tuli välja 1924. a, kutsutakse leiukoha järgi Taungi beebiks. Uurijad pidasid seda oluliseks vahelüliks inimese ja ahvi vahel, kuid teised teadlased seda eriti ei uskunud. 1912.a leiti Inglismaal ka ühe kolju kild , mille avastas amatöörarheoloog. Taungi kolju oli nagu ahvil, alalõualuu nagu inimesel. Inglismaal oli olukord vastupidine . 50 aastat usuti seda, kuid siis avastati, et Inglismaalt leitud kolju oli võltsing. Australopiteegi kõige edukam esindaja leiti 1970ndate alguses Etioopiast, nimeks pandi biitlite laulu järgi Lucy . See sai kuulsaks , sest temast leiti üpris palju luid. 1976. a leiti Tansaaniast australopiteegi jalajälg, mille vanuseks on 3,6 mln aastat (vulkaanituha sisse jäänud jäljed). Ilmselt käisid seal isane ja emane australopiteekus, isase jälgedes käis võibolla ka mõni nooruk või oli isasel laps kukil. Australopiteegid on olulised lülid, sest nemad kõndisid kindlasti kahel jalal ja olid esimesed, kes tegutsesid savannides . Australopeetikust on tänapäeval väga palju leitud. Australopeedikus boiseil oli kolba peal luust hari, see võis olla hea, sest sinna võis kinnituda väga võimsalt alalõualuu lihas. Australopeedikused kõndisid savannides kahel jalal ja olid esimesed, kes hakkasid üha enam kasutama ka lihatoitu. Nad võisid kambaga tegutseda, peletades mitmekesi kiskja korjuse juurest minema.
Selleks, et inimene saaks tööriistu teha, peavad tal olema osavad esijäsemed. Miks hakkas australopeedikused kahel jäsemel kõndima ? On välja pakutud , et hakati elama savannis, avatud keskkonnas. Seal on rohi kõrge ja nii on ohtu kergem märgata. Australopeedikus pidi esijäsemeid kasutama muul eesmärgil nt lapsi põgenemisel süles hoidma või siis teatud tööriistade kaasaskandmisel. Ta kandis kaasas vahendeid enese kaitsmiseks või toidu hankimiseks. Australopeedikute juurest pole letud esemeid, mida ta oleks ise valmistatud, kuid see-eest esemeid, mida on hea kasutada. Arvatakse, et australopeedikus võis olla esimesi abivahendite kasutajaid.
Homo habilis on leitud Olduvai mäekurust, seda paika on pikalt uurinud üks arheoloogide perekond. Neid peetakse 20 saj olulisemate avastuste tegijateks. 1931. a läksid sinna mäekurusse ja otsisid luukilde jms, esimesed suured leiud leiti 28 a hiljem. Oluliseim leid oli homo habilis ehk osav inimene. Nende juurest leiti ka kõige vanemaid tööriistasid - eoliite ehk veerekivi tööriistu. Need on tulekivid, millelt on mingid killlud ära löödud. Neid kasutati ka lõikamise jaoks ning pihukirvena. Nende abil on valmistatud ka algelisi puuesemeid, kuid need pole säilinud. Eoliitide puhul arvati, et äkki polegi homo habilis kilde ära löönud, vaid hoopis oja vetes ära tulnud ja homo habilised otsisid sellised kivid välja. Arvatakse ikkagi, et seda tegi homo habilis ise. Homo habilis oli homo erectuste otsene eelkäija.
Homo erectus on oluline lüli inimese kujunemisloos. Homo erectus tähendab tõlkides püstist inimest. Neid on väga palju leitud ja ühine nimi anti neile juba varakult. Kui see nimi neile anti, siis australopeedikust veel ei tuntud. Homo erectuse uurimise juures on palju vaieldud. Elasid 1,8 mln a tagasi ja elavad u 300 000 a tagasi. Homo erectuse esindajad elasid peale Aafrika ka teistel kontinentidel, Okeaanias, Aasias ja Euraasias, st rändasid Aafrikast välja. Nende juures on oluline leid Jaava inimese luud , leitud Jaava saarelt hollandi arheoloogi E Dubois`i poolt 1891. a. Dubois nimetas oma leidu püstiseks ahvinimeseks. Vanus oli umbes pool miljonit aastat. Leiti suur osa koljust.
Teine tähtis homo erectuse esindaja leiti Hiinast Zhoukoudiani linnast 1920ndatel koopast. Leiti ka tulikivi kilde. Kokku saadi kilde viiest koljust. Neid nimetatakse Pekingi - Hiina inimesteks. Hiinas on mitmelgi pool olnud koobastes varaste inimeste luid. Leiti küla, mille elanikud rääkisid, et neil on koobas kust on leida draakoni luid, draakoni luud müüdi apteekritele, kes sellest ravimeid tegid. Arh enam luid eriti ei leidnud.
Kolmas leid on Heidelbergi inimese lõualuu. Leiti 1907. a karjäärist, homo erectuse esindaja, umbes pool miljonit aastat vana. Sellel on säilinud ka hambad.
Koljud on küllaltki erinevad. Hiina arheoloogid väidavad, et Pekingi-Hiina inimesel on olemas mongoliitse rassi tunnused. Kus tänapäeva inimene kujunes? Kujunes Aafrikas, on ka arvatud, et eri maailmanurkades kujunes inimene selle homo erectuse järgi, kes seal elas. 1980ndatel Jaava saarel uurimine jätkus ja tuli välja et need homo erectuse luud, mis leiti sealt varem on tunduvalt vanemad, u 1,8 mln aastat. Aafrikas tol ajal nii vanu homo erectuse luid ei teatud. Vaidlusele tehti mingi määral lõpp kui Keeniast leiti noormehe luustik , seda on nimetatud ka Nariokotome poisiks. Ta oli homo erectuse esindaja, vanus 1,6 mln aastat. See leid oli 11 aastane ja oli juba 160 cm pikk, arvati et ta oleks võinud kasvada kuni 190 cm pikkuseks . Tänapäeval on homo erectuse asukohast leitud ka töödeldud loomaluid (nt lõigatud) see näitab, et homo erectus tarvitas kindlasti ka liha. Tänu lihale hakkas arenema aju. Homo erectuse juurest on leitud ka tule jälgi, seega liha küpsetati. Ka see aitas aju arengule kaasa.
5. LOENG
Home erectus liikus Aafrikast välja Kaukaasiasse, Aasiasse ja ka Jaava saarele . Euroopas Gruusias on avastatud Dmanist vähesel määral homo erectuse luid, kui kõige rohkem on neid luid Hispaanias Gran Dolinas (u 800 000 a vanad). Euroopasse jõudis homo erectus üle Kaukaasia u 1,6 mln a tagasi. Homo erectuse hulgas eristatakse homo heidelbergensist, homo heidelbergensil on Euroopa asutamises olnud oluline roll. Nad kujunesid välja u 600 000 a tagasi. Siis oli ka oluline külmenemisperiood. Homo heidelbergensi luid pole palju avastatud, arvatakse, et tegemist on homiidiga, kes oli jässakas ja tugeva kehaehitusega. Nende aju oli suur. Tänu oma kavalusele osakas karmimas kliimas ellu jääda. Olulisel kohal oli homo heidelbergensi kavalus . Nad on valmistanud mitmeid erinevad tööriistu. Homo heidelbergensi peetakse Euroopas oluliseks.
Homo heidelbergens oli see, kelle baasil kujunesid välja neanderdaallased. Neanderdaallased on otsesed homo erectuse järglased. Nea hakati eristama u 200 000 a tagasi. Esimene neandertaallase luustik avastati 1856. a Neanderi orust Saksamaal. Luustik asus oru järsaku peal. Kohalikud töölised leidsid selle pae murdmisel. Suurem osa luid oli olemas, need olid jämedad ja jässakad. Jässakas keha, madal laup, kõverad jalad. Oli u 155 cm pikkune , laiaõlgne, massiivsete luudega, ajumaht oli 1600 cm3 (tunduvalt suurem kui enamusel tänapäeva inimestel). Koljukuju oli kaasaegse inimese omast väga erinev, välja venitatud kukla suunas, esiletungivad kulmulõikad, lõualuu ees kumer . Kuna kliima oli karm, selleks, et aju oleks kaitstud, oli aju kolba tahaossa paigutatud. Laup on väga madal, see mõjutas ka tema käitumist, sest lauba taga asuvad ajusagarad ja nendes peitub inimese emotsionaalne tasakaalsus. Arvatakse, et nad olid suured kõrilõikajad, kes iga asja pärast tülli läksid jms ja ei olnud võimelised pikalt koos elama. Neandertaallasest on kahetine pilt: robustne ja tasakaalukam. Inimsöömine ei pruugi alati olla metsikuse näitaja, see võib olla ka austuse märgiks või ohverdus. 1956. a üks arheoloog võttis ette esimese leitud luustiku ja avastas, et need luud ei olnud kõik terved, olid lõikejäljed, mis paiknesid korrapäraselt. Ta võrdles neid teistega ja tuli välja avastusega, et neandertaallased ei söönud kaaslasi nälja pärast, vaid tegu on hoopis rituaalse kehatükeldamisega. Esimene luustik Neanderi orus oli sinna maetud korrapäraselt, mis näitab, et tegu oli matusega. Matuseid on leitud hiljemgi, sest nende levikuala on suur. Enim on leitud neid Euroopas, ka Aasias. Haruldaseim neandertaallaste matusepaik on Shanidani koobas Iraagis . Sinna oli matud kaks naist, üks mees. Avastati, et selses mullas oli palju lilleseemneid, varakevadesi õistaimi, järeldati, kui need neandertaallaste hauda pandi, siis enne mulla pealepanekut puistati nad lilledega üle. See näitab neandertaallasi hoopis teises valguses. On avastatud ka neandertaallaste luustikke , mis näiatavad, et nad on tõsiseid vigastusi saanud, nt sügavaid luumurde, mis on kinni kasvanud. See näitab, et nende eest on aastaid hoolitsenud, sest nad polnud võimelised ise toitu otsima. Seega pidi ka neandertaallaste ühiskond püsiv olema. Mõningates haudadest on saadud ka tulekivist tööriistu, see viitab abstraktsele mõtlemisele, arvati, et on olemas hauatagune elu. Saksamaal on Drachenlochi koobas, kus tagapool väikestes käikudes seinaorvades on avastatud karupea, see viitab kindlate uskumiste olemasolusse.
Esimene homo sapiens avastati Euroopas 1868. a, kui prantsuse arheoloog De Cro leidis ühest koopast luustiku. See oli kromanjoon ehk homo sapiens. Esimene leid on umbes 30 000 a vanad. Leiti 7 luustikku, keskmine pikkus oli 187 cm. Kromanjoonid olid pikad, püstised, saleda joonega, europiidse rassi esindajad. Umbes samal ajal sai tuntuks ka Aurinagnaci koobas, kust leiti 17 luustikku, kuid kohalik kirkikuõpetaja mattis nad kohalikku surnuaeda. Koopasse jäi alles suur kultuurkiht, see koobas andis nime paloliitikumi Aurignaci kultuuri perioodile. Kromanjoonlasi on üha enam leitud. Esimesed leitud luustikud oli küllalt suure koljuga. Esimeste kromajoonide juures oli selgelt märgata tööriistade areng, avastati 10 eri liiki tööriistu, see näitab mõistuse arengut. 19. saj lõpu poolel avastati esimesed koopamaalingud , mis omistati samuti neile. Kas inimene on pärast kromanjoonide tulekut üldse kehaliselt edasi arenenud? Arvatakse, et teatud areng on siiski toimunud.
Avastati, et neandertaallased surid üsna pea pärast kromanjooni tulekut välja, umbes mõnituhat aastat hiljem. Siis suri neandertaallased välja. On arvatud, et neandertaallased on tänapäeval lumeinimesed ja nad varjavad end inimese eest. Arvatakse ka, et kromanjoonid ja neandertaallased ristusid. Ei ole täpselt teada, kus kromanjoon välja arenes ja kust ta Euroopasse tuli. On välja pakutud, et tänapäeva inimesel on Aafrikas esiema, kes elas Aafrikas u 200 000 a tagasi. Aafrikast on leitud homo sapiensi luustikke, umbes 100 000 aasta taguseid. Esimene homo sapiens kujunes välja Aafrikas ja läks sealt siis rändele, ta liikus ka Kagu - Aasiasse juba 100 000 a tagasi. Euroopasse jõudis homo sapiens umbes 40 000 a tagasi.
Svante Pääbo oli üks maailma tunnustatumaid teadlasi, tegeleb geneetikaga. 1985. aastal õnnestus tal DNA kätte saada Egiptuse muumiast vanusega 2400 a. Siis hakkas tegelema neaandertaallaste luudega, õnnestus samuti sealt DNA-d saada. 2007. a kuulutati ta maailma 100 mõjukama teadlase hulka. Ta leidi, et eurooplaste geenides on neandertaallastele iseloomulikke jooni. Leidis, et on olnud suhteid kreooni meeste ja neandertaallaste naiste vahel.
Kaasaaegse inimese kujunemise lugu on viimaste aastate jooksul keerulisemaks muutunud, sest kaasaaegse inimesega kõrvuti on teised liigid maailm eri paigus . Nt homo floresiensis , avastati 2003. aastal Jaava saarest idapool Florese saarest vanu tööriistu ja inimese skelette, kelle keskmine pikkus oli 1 m ja kolju oli tunuvalt väiksem. Kõige vanemad luud on umbes 800 000 aastat vanad, nooremad 12 000 a vanad. Nad ei surnud lihtsalt välja, vaid vulkaanipurske tagajärjel hävis kogu elusloodus , ka homo floresiensis. Nende juurest on leitud ka keerukaid tööriistu, seega olid võrreldavad kreoonlastega. Paar aastat tagasi avastati veel üks koos inimesega eksisteerinud inimliik. Ühest asulast leiti luustikke, kuid need olid erinevad kreoonlaste omadest ja umbes 30 000 aastat vanad. Pääbol õnnestus luutükist eraldada DNA, see ei kuulunud tänapäeva inimesele ega ka neandertaallasele, vaid omaette inimliigile. On ka Siberi inimene, kes eraldus kaasaaegse inimese eellaste sugupuust umbes poole miljoni aasta eest. Analoogilisi leide pole varem märgatud. Hominiide on maal elanud palju rohkem erinevaid kui varem arvatud.
6. LOENG
Kiviaeg .
Tulekivi võib viidata mõnele kiviaegsele muistisele. (Opsidiaan)
Arheoloogia põhiperioodid on kiviaeg, pronksiaeg ja rauaaeg .
Kiviaeg jaguneb:
Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg
Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg
Neoliitikum ehk noorem kiviaeg
Paleoliitikum (2,6/2,5 mln kuni 9500 eKr)
Varapaleoliitikum:
* Olduvai kultuur (2,6/2,5 mln kuni 1,4 mln a tagasi). Olduvai org oli see, kust leiti esimesed homo habilise jäänused. Olid eoliidid (veerekiviriist), kivist oli kild ära löödud, tekkisid teravad servad. See on kasutusel olnud ka raieriistana. Nimetati ka chopperiks ehk raienoaks. Homo habilis kasutas ka muid tööriistu, mis olid mittesäilivast materjalist nt puust kepid
* Acheuli kultuur (1,4 mln kuni 200 000 a tagasi). Seotud homo erectusega. Uus esemeliik oli pihukirves . Tagumine ots on ümar, esimesest teravast otsast on ära löödud mitmeid kilde ja on tekkinud terav ots. Oli võimalik valimistada paremaid puukeppe. Homo erectus tarbis toiduks liha, selleks oli vaja raiumis - ja lõikeriista . Samuti luu purustamiseks . Pihukirved on enamast tehtud tulekivist.
Keskpaleoliitikum (Euroopas iseloomulik neandertaallastele)
* Moustier `i kultuur (200 000 kuni 40 000 a tagasi). Neandertaallastel oli juba 3 - 4 erinevat tööriista, ka uus leiutis . Tulekivist löödi ära kettalaadne kild, kettast lüüakse omakorda väiksemaid kilde ära. Moustier`i kultuuris oli ka teisi tulekiviriistu. Väikeste kildude äralöömise kaudu on kivi teravaks muudetud. Neid on kasutatud ka primitiivsete nugadena. Kildude äralöömiseks on kasutatud sarvest tehtud tööriistu. Retušeerimine – tulekivist esemelt on korrapäraselt eemaldatud väikeseid kilde, nii et ese on muutunud väga teravaks.
Hilispaleoliitikum (Euroopasse jõuavad esimesed homo sapiensid, tööriistade hulk kasvab):
*Aurignaci kultuur. Tulikivi munakutel on otsad ära löödud ja õige nurga alt tehtud löökidega tehti pikemaid noalaadseid kilde. Avastatud on lisaks koobastele ka asulapaiku, kus on midagi püstkoja laadsete hoonete jäänuseid, ehituseks kasutati ka mammuti luid. Tuli oli juba kõikjale jõudnud!!!
*Gravette`i kultuur
*Solutre kultuur. Ilmusid kvaliteetsed retušeeritud nooleotsad. Seega kasutati aktiivselt vibusid. Vibu oli ka esimene masin. Vibu muutus oluliseks tööriistaks. Hiljem hakati tegema ka vibupuuri, millega on võimalik ise tuld teha. Solutre kultuuri inimestele olid olulised jahiloomad metshobused.
* Madeleine `i kultuur
Millal inimene ise õppis tuld tegema? Algselt sai selle juhuslikult nt kui välk lõi kuskile sisse. Euroopas kasutati tuld 400 000 aastat tagasi, maailmas 500 000 aastat tagasi. Tulel oli väga oluline roll: toidu küpsetamiseks, kaitse, soojus ja valgus jaoks ning arendas organiseerimiseoskust ja koostööd (tuld pidi valvama).
Hilispaleoliitikumiks on tööriistade arv paisunud juba väga suureks. Esemed on palju kütitavate loomade luudest ja sarvedets. Ilmuvad tööriistad nagu ahing ja harpuur. Harpuuriga püüti nii vee kui ka metsloomi . Toimus spetsialiseerumine . Põhjapoolsed kultuurid (tšehhi, põhja – saksa) spetsialiseerusid mammutitele. Avastati 15 000 a vana Kostjonki asula Ukrainas, kus leiti üle 1000 mammutist pärineva luu. Mammutiluid kasutati elamute ehitamisel. Teatud asulad spetsialiseerusid põhjapõtradele.
Paleoliitikumi kultuur. Arenesid matmiskombed . Väga panuserikkad matused. Peamiselt luust ja mammutituhast tehtud helbeid. Mõnel võis neid helbeid kaasas olla tuhandeid. See näitas, et teatud inimestel on eriline austus . Luuhelbed olid tõenäoliselt kinnitatud helmeste külge. Homo sapiens valmistas luust ja kivist naisekujusid, rõhutati naisetunnustele (rinnad, puusad , kõht on väga suurtena ja detailselt kujutatud). Jalad on mingil määral olemas, jalgadele , kätele ja näole pole eriti tähelapanu pööratud. Esimene Veenus leiti Villemdorfi asulast. Villemdorfi Veenusel on mingi asi peas. Neid nim Veenusteks, sest arvatavast on tegu tolleaegse naise iluideaaliga. Tõenäoliselt kujutati nendel kujudel rasedat naist. Naisel oli tol ajal väga oluline roll, sünnitasid lapsi, hoolitsesid pere eest, korjasid ja varusid taimset toitu, seega oli neil oluline roll kogukonna ellujäämises. Õppisid tundma erinevate taimede omadusi, seega tundsid ka ravimtaimi. Naisekujukesi võidi kasutada ka mitmesuguste rituaalide täideviimisel. Tehi kujutisi ka kivi pinnale, mitte ainult kujusid. Ka kujutistel oli jäetud nägu häguseks, loomasarv sümboliseeris samuti midagi. On ka erandeid, kus kujutatakse nägu. Hohle Felsi kujul on samuti suured rinnad, kuid pea on väga väike. Saksamaal on leitud ka lõvipeaga meeskujuke.
Järgmine paleoliitiline kunst on seotud koopamaalinguga. Selles on teatavad regionaalsed erinevused Euroopas, lõunas peamiselt koopamaalid , idas kujukesed . Lõunas on ka koopaid palju rohkem. Esimene koobas, kust maalingud avastati oli 1868. a Altamira koobas. Koopamaale on tihti avastanud lapsed. Koobaste vanus on vähemalt 15 000 aastat. Altamira koopad on kõige tuntumad. Peamiselt kujutati loomi, eriti piisoneid. Osa laes , osa seintel. Omaaegsed kunstnikud olid väga osavad, sest üksikute joontega andsid edasi nii looma kuju kui ka olemuse. Kasutati erinevaid värve (punane, ooker, süsi, muld). Edasi on antud ka ruumilist efekti. Kaljuseina looduslikke elemente kasutati, et loom tuleks võimalikult tõetruult välja. Lascaux koobas avastati 1940. aastal koolipoiste poolt. See on teine olulisem koobas, kokku umbes 800 maalingut ja joonist, on ka inimesi ja linde, aga kõige rohkem on loomi. Maalingud on alati koopa kõige varjatumas ja kaugemas osas, seega on need maalitud kunstliku tule valguses. Tõrvikuvalguses loomi vaadeldes tunduvad nad elavatena. Vahel on maalingute juures ka kunstniku käejälg. Kolmas kuulus koobas oli 1994. a avastatud Chauveti koobas, kus on üle 300 maalingu , peamiselt suured loomad nagu mammutid ja ninasarvikud. Need koopamaalingud olid väga vanad, u 30 000 aastat, see ületab isegi naisekujukeste vanuse. Miks tehti koopamaalinguid? Maalingud on seotud jahimaagiaga, et neid loomi paremini kätte saada, üritati neid kujutada kinnipüütuna, nii on lihtsam neid jahil püüda. Teine tõlgendus on seotud toterismiga. Tegemist võis olla puhta väljendustahtega ehk kunstiga. Teoseid võidi kasutada ka teiste rituaalide läbiviimiseks, nt joonised kus on kujutatud inimese ja looma hübriide. Või on piltlikult kujutatud omaaegseid legende ja müüte.
7. LOENG
Paleoliitikumi lõpu ja mesoliitikumi kultuurid Põhja-Euroopas.
2008. a leiti Saksamaal ühest koopast kaeluskotka tiivaluust tehtud flööt , see oli 35 000 a vana. Seega tehit juba tol ajal muusikat. Sloveenia arheoloogid väidavad, et vanim flööt asub Sloveenias Divije Babes ja on 65 000 kuni 41 000 aastat vana, neandertaallaste koopas. See on valmistatud koopakaru luust. Saksa arheoloogid väidavad, et see on karu hambajälgedega luutükk. Muusika vanim etapp on seotud laulmise ja rütmiga. Lauluhääli ja lihtsat muusikat võis teha juba homo erectus, tema võis tegelda ka tantsuga. Keelpillidest oli tähtis vibu kasutuselevõtt, vibu on lähepunkt keelpillide tekkele. Euroopas hakkas vibu levima umbes 30 000 aastat eKr. Vibusid säilinud ei ole, leitud on aga nooleotsi.
Paleoliitikumi lõpp ja mesoliitikum. Põhjapoolset Euroopat on aeg-ajalt tabanud jääajad . Jääaegasid on Maal olnud mitmeid. Elame ka praegu jäävaheajal. Ei ole kindlat seisukohta, miks jääajad on juhtunud, see on seotud kogu maakera kliimaga. Viimase jääajal ulatus jää poolele Saksamaale, seega oli ka lõunapoolsetel aladel teistsugune taimestik ja loomastik . Soomest on leitud muistis, mis näitab, et viimasel jäävaheajal u 125 000 aastat tagasi on ka seal olnud inimasustus . Muistis leiti Kesk - Soomest Susiluolo kaljukoopast. Selle koopa kaevamisel leiti mitu settekihti umbes 2 m paksuselt, settekihid tekkisid viimase jääaja tõttu. Koopa põhjast avastati primitiivseid kiviesemeid ja kilde ning veidi söejäänuseid. See näitab, et seal on elanud inimesed, täpsemalt neandertaallased. Neandertaallane võis seega elada ka Eestis, aga siin pole nende jälgi võimalik leida jääaja tõttu.
Jääaegades endas on olnud ka väiksemaid jäävaheaegu. Nüüd on uuritud Antarktika jääs olevaid sügavaid auke, on võetud proove. On uuritud 3 km paksusesse jääkihti , seega uuriti 743 000 aasta jooksul sadanud lund. Nii sai ka kliimat uurida. Jääajad on Maa ajaloos olnud valitsevad, jäävaheajad kestavad u 10 000 aastat. Kui Golfi hoovuse mõju väheneb, siis muutub Põhja - Euroopa talv tunduvalt külmemaks. Viimase jää taandumise ajal toimus sarnane järsk külmenemine.
Eesti alalt taandus jää u 10 500 eKr, Skandinaavia oli jätkuvalt jää all. Suur osa sulanud jääst kogunes Läänemere nõkku ja tekkis Balti Jääpaisjärv. Eesti oli selle vee all. Järk-järgult liikus rahvas jää alt vabanenud alale . Siis, kui jää oli taandunud Kesk - Rootsi kohale, Billingeni mägede juures, murdis veetase välja ookeani ja toimus suur vee äravool . Seda momenti , kui toimus jääjärve allajooks nimetatakse Billingeni katastroofiks. Seal võis elada ka inimesi ja nende jaoks oli see tõesti katastroof. See toimus u 8213 aastat eKr. See tehti kindlaks veekogu setete põhjal. Nüüd dateeritakse Billingeni katastroofi umbes 9600 eKr. Vee alt vabanenud maal tekkis loodus.
Euroopas on palju hilispaleoliitikumi kultuure. Koopajooniseid tegid Madeleine`i kultuuri inimesed, see on mõjutanud ka paljusid teisi kultuure. Swidry kultuur levis ka läänemere idakaldal Leedus, see oli ka üks kultuuridest, mis pani aluse Eesti ala kõige vanemale kultuurile , Kunda kultuurile. Swidry kultuurile on omased saledad nooleotsad. Leedu alalt on leitud mitmeid vanu asulaid, mis on pärit 10 000 eKr, need on enamasti põhjapõdraküttide asulad. Hilispaleoliitikumis toimus seega spetsialiseerumine. Põhjapõdrad tegutsesid jääpiiri lähedal, neid oli küllalt lihtne küttida. Nende asulate leiud näitavad, et peamine saakloom oli põhjapõder . Eesti ala hakkas vabanema jääst u 11 500 eKr. Jää taandumine kestis üle tuhande aasta. Eestis on kokku leitud 26 mammutiluud ja mõhka küllaltki erinevatest kohtadest. Ühele Põltsamaalt saadud leiule määrati vanuseks 9700 eKr. See oli tol momendil Euroopa kõige noorem mammutiluu. Eesti mammutiluud on leitud üksikuna settekihist, need on siia sattunud viimase jääaja jooksul, kui settekihte jooksutati edasi ja tagasi. Kui siin oleks olnud mammuteid peale viimast jääaega, oleks leitud mitu luud koos.
Mesoliitikum ehk keskmise kiviaja alguseks loetakse jääaja lõppu. Kultuurid, mis on mõjutatud Swidry kultuurist: Kunda, Butov, Veretje ja Suomusjärvi. Kunda kultuur pole ainult Eesti, vaid ka Läti ja Põhja - Leedu alal, ka idapool Peipsit ja Lõuna - Soomes. See on üks olulisemaid mesoliitilisi kultuure Põhja - Euroopas. Kunda kultuuri dateeritakse 9000 eKr kuni 5000 eKr. Kunda kultuuri asukohad olid peamiselt Suur - Võrtsjärve ääres ja põhjarannikul, rohkem me praegu ei tea. Neid oli kindlasti Kesk - Eestis rohkem. Üks kogukond võis aasta jooksul omada mitut elukohta. Sel ajal oli suur osa Eestist ikka vee all. Viimase jääaja jooksul oli Eesti peal vähemalt 1 km paksune jääaeg ja maapind vajus. Kui jää sulas, hakkas maapind tõusma. Maapind on tõusnud 138 m (Loode - Eestis). Tõus jätkub tänapäevani kiirusega mõni millimeeter aastas. Kui maakoore tõus jätkub, siis on manner Hiiumaa ja Saaremaaga ühendatud ja 5000 a pärast ka Kuramaaga kokku kasvanud.
Vanim asula on Pulli Pärnu jõe juures. Elamujälgi leitud eriti ei ole, ainult tuleasemeid. Võib väita, et Pulli elanikud olid sisserändajad, sest sealt on leitud kvaliteetset tulekivi. Seda sorti tulekivi on muidu leitud ainult Leedust ja Valgevenest.
Arheoloogilises kultuuris on teatud ühte tüüpi esemed, sarnane majandusviis ja elukorraldus ning nende kinnismuistised on sarnased. Arheoloogiline kultuur võis peegeldada rühma elanike etnilist päritolu; suhtlesid tihedalt ja rääkisid sama keelt. Kunda kultuuri iseloomustab rohke luust ja sarvest tehtud esemete valmistamine ja kasutamine. Need esemed on ka väliselt üsna sarnased. Üritati teha ka primitiivseid kirveid nt põdrasarvest, kivi puurida veel ei osanud. Iseloomulik on ka tulekivist tehtud esemed, kuid neid on vähe ja nad on väga väikesed. Asulatest leitud luud annavad ettekujutuse, mida Kunda kultuuri elanikud peamiselt sõid. Kunda kultuur pole kogu aeg olnud ühesugune, Pulli ja Kunda asulad näitavad, et peamised küttimisobjektid on koprad ja põdrad, teisi loomi on vähem. Kopraid võidi küttida naha pärast. Sindi - Lodja asula on paartuhat aastat noorem, metsloomadest on oluline metssiga (nüüd olid need sisse rännanud), teised tähtsad ulukid olid hüljes ja viiger. Hüljes annab head nahka, aga ka liha ja rasva. Hülgekütid liikusid üha kaugemale ja avastasid Saaremaa juba 5800 eKr. Esialgu käidi seal ainult hülgeküttimise hooajal, hiljem tuldi pikemaks ajaks. Saaremaalt avastati ka Hiiumaa ja Ruhnu. Eesis ei ole avastatud ühtegi Kunda kul kalmistut, kuid on leitud üksikuid luid.
Blondiinid on kujunenud Põhja - Euroopas suhteliselt hilja , vahetult peale jääaja lõppu 10 000 a tagasi. Kõige heledam rahvas elab Läänemere ääres, alal, kus on palju jääd olnud. On arvatud, et see tekkis geenimutatsiooniga. Põhjas söödi palju lihatoitu, mida mehed küttisid, toitu anti rohkem blondiinidele. Inimesed põhjas pidid rohkem riideid kandma, see võis kaasa aidata nende heledamate silmade ja naha tekkimisele.
8. LOENG
Neoliitikum ehk noorem kiviaeg.
See on üks murrangulisemaid etappe inimkonna ajaloos. Räägitakse neoliitilisest revolutsioonist. See tähendab üleminekut anastavalt majanduselt viljevale majandusele. See on oluline, sest toob kaasa elanikonna märgatava kasvu. Inimesed õppisid ise tootma . Kujunesid teatud toidutagavarad ja palju rohkem inimesi jäi ellu. Need, kes tegelesid algelise põlluharimisega, said toitu 50 korda rohkem kui kütid ja kalastajad. Põlluharijad jäid paikseks. Varem veetsid mehed aeg küttides, nüüd jäid koju ja sündis ka rohkem lapsi. Kuna olid olemas toiduvarud olid põlluharijate ja küttide staatus kõrge.
Leiva küpsetamine algas 30 000 a tagasi. On leitud viljahõõrumiskive, mille peal oli tärklisejäänuseid. Tegemist võis olla mitte omakasvatatud viljaga, vaid loodusest leitud taimede või kartuliga.
Maaviljelus ehk kultuurtaimede kodustamine leiab aset maailma viies piirkonnas. Olulisem Euroopa jaoks on Lähis - Ida, kus toimus nisu ja odra kodustamine. Hirss Aafrikas, riis Ida - Aasias, mais ameerikas. See näitab,et homo sapiens oli piisavalt tark taipamaks, et taimede eest hoolitsemisel on võimalik saada toidutagavarasid. Maaviljelus kujunes järk-järgult. Maaviljeluse alguseks loetakse Lähis – Idas aastat u 10 000 eKr. Selleks ajaks oli taimedes toimunud mingid muutused, need olid nüüd erinevad metsataimedest - algne sordiaretus .
Ka karjakasvatus sai alguse Lähis - Idas, tõenäoliselt veidi hiljem kui põlluharimine . Esimene kodustatud loom oli lammas, seejärel kitsed . Kasutati peamiselt lihaloomadena. Seejärel kodustati veised ja sead. Loomade kodustamine toimus siis, kui küttides ei tapetud tervet karja, vaid hakati neid jälgima. Veiseid võidi kasutada ka ohvriloomana. Sigade puhul on arvatud, et need võisid ise inimese juurde tulla, et inimeste elutegevuse jääke süüa. Nii võis koduneda enne siga ka koer. Kass kodustas inimese. Metskassidest said kodukassid siis, kui inimesed hakkasid tegelema maaviljelusega. Kass kodustati Lähis - Idas. Kui inimesed proovisid vilja säilitada, siis rotid ja hiired pääsesid ligi, kassid tulid sinna rotte püüdma. Inimsed nägid, et kassid on kasulikud ja kassid jäidki inimese juurde.
Lähis - Idast levis maaviljelus Balkani kaudu ka mujale Euroopasse. See toimus u 7000 eKr. Deemiline difusioon ja kultuuriline difusioon. Deemiline difusioon tähendab, et varased põlluharijad ja karjakasvatajad rändavad edasi ja tänu sellele migratsioonile põlluharimine levib. Kultuuriline difusioon tähendab, et naabrid näevad, et põlluharijad elavad paremini ja võtavad nende oskused üle. Maaviljelus levib mööda vahemere rannikut ja üles Kesk -Saksamaale. Vahemere ääres ja Kesk - Euroopas on levinud deemiline difusioon, sealt edasi aga kultuuriline difusioon. DNA proovid on näidanud, et u 80% küttide ja korilaste DNAst kuulub sinna kategooriasse, mida tänapäeval on ääretult vähe säilinud. 2010. a avastati, et tänapäeva Euroopa mehed kannavad geenitüüpi, mis oli laialt levinud Lääne - Türgis ja ka Lähis - Idas. Seega esimeste maaviljelate seas olid mehed need, kes liikusid ja levitasid tarkust. Need mehed olid küttide ja korilaste naiste seas väga nõutud.
Milleks kariloomi kasutati? Liha saamise eesmärgil, villa hakati lammastelt tunduvalt hiljem võtma. Oli ka teisi võimalusi. Veised andsid ka piima. Umbes 8000 eKr on Türgis potikillud, millel on jälgi piimarasvast. Nendes pottides ei hoitud mitte piima, vaid võid, juustu vms. Türgi alad on piirkond, kus hakati tarbima loomapiima.
Noorem kiviaeg Eesti aladel. Neoliitikumi alguseks loetakse paljudes maades üleminekut viljelusmajandusele. On ka teisi tunnusmärke nagu keraamika ja savinõude ilmumine. Keraamika võib seotud olla viljakasvatamisega, sest savinõudes oli kergem toitu hoida ja keeta. Tunnuseks on ka lihvitud kiviriistade kasutuselevõtt. Kunda kultuuris kasutati palju luust ja sarvest tööriistu, oli ka olemas juba mõned lihvitud kristalsest kivimist tööriistad. Eestis loetakse neoliitikumi alguseks keraamika kasutuselevõttu, esimesed savinõud jõudis Eestisse u 5000 eKr. Esimene kultuur, mis neoliitikumi ajal Eestis levis oli Narva kultuur, sest esimesed asulad leiti Narva juurest. Narva kultuur on levinud ka suured osas Lätis ja Leedus. See näitab, et naabritelt on õpitud keraamika valmistamise oskust. Narva potid on robustsed, jäme savi, liiv, kivipuru , teokarbid. Kui pott läks katki, siis see parandati. Läänemere idakaldal on levinud kammkeraamika kultuur, sest kammilaadse riistaga üritati nõusid kaunistada. Nõud olid sageli üle pinna kaunistatud. Laoti kivid maapinnale ringi, et pott püsti püsiks ja ümber poti tehti lõke . Kammkeraamika tekkis 4000 eKr, siis levisid siia uued tööristad, uued elamud ja uued ehted . Kammkeraamika on laialt levinud, tekkis Laadoga järve juures ja levis väga kiirest . Oli ka intensiivne kaubavahetus hõimude vahel. Levisid merevaik ja merevaikesemed, aga neid vahetati ja nad jõudsid välja Põhja - Soomeni.
Majandustegevus . Soomest on võetud turbaproove, mis on näidanud kultuurtaimede olemasolu. Kultuurtaimed levisid Eesti alal varakult. Kaer 4000 eKr, oder 3900 eKr ja nisu 3500 eKr. Ei ole leitud jälgi maaharimisriistadest. Maaharimine levis siia kammkeraamika ajal.
Kammkeraamika kultuurile on iseloomulik vaimne tegevus. On leitud matmisi. Asulates on surnu mõnikord maetud elamu põranda alla. On leitud loomakujukesi sarvest, luust ja merevaigust. On ka inimkujukesi (näo kujutised). Kujukesi on palju välja tulnud asulatest ja leitud matusekohtadest. Luustikke on mõnikümmend. Erilised inimesed maeti asulasse nt šamaanid või pealikud . Šamaan oli tark, ravitseja, iseloomulik küttide ja kalastajate ühiskonnas. Ripatseid pandi rohkem riiete ja peakatte külge. Merevaigust üritati teha korralikke ehteid , ka nööpe ja helmeid. Merevaigul oli eriline tähendus. Eesti folklooris on merevaigu tähendus kaotsi läinud, Lätis ja Leedus on see palju olulisem.
Kolmas neoliitiline kultuur Läänemere ääres oli nöörkeraamika kultuut, mis haaras enda alla suure osa Euroopa. Algselt nimetati seda ka sõjakirveste kultuuriks, sest tehti ilusaid lihvitud kirvaid. Nimetatakse ka venekirveks. Savinõusid kaunistati nöörivajutustega. Enne põletamist seoti nõule nöör ümber ja siis põletati ära. Nõud olid nuud väiksemad ja lameda põhjaga. Venekirve selja peal ja esiküljel on selge rant . Randil pole iseenesest vajadust, kuid see võis olla olulise tähendusega nt selle kirve esimesed valmistajad olid kokku puutunud pronkskirvestega (pronkskirveid valati kahes vormis, nii et vahele jäi rant). Taheti ka häid kirveid teha ja arvati, et väline vorm on kõige olulisem. Kesk - Euroopas olid sel ajal juba esimesed vaskesemed olemas. Selgelt tegelesid maaharimise ja karjakasvatusega Põhja - Euroopas just nöörkeraamika kultuuri esindajad. See kultuur on tuntud matusepaikade järgi. Matusepaigad on asulatest väljaspool, viidi läbi erilisi kombeid. Surnu on pandud hauda külili ja kägeras, vaheliti käed vastu rinda, pea rinna peal. On välja pakutud, et järsku olid nad kinni seotud või nahkade sisse mässitud. Kammkeraamika aja surnuid maeti asula alale hoone alla, arvati, et surnu aitab elavatel edasi elada. Aga nüüd nöörkultuuri ajal maetakse surnud asulast välja, kinni seotud, kivid mõnikord haua peale laotud. See oli teine vaade teispoolsele maailmale, surnu on ohtlik. Nöörkeraamika erineb väga kammkeraamika kultuurist. Pikka aega arvasti, et see on täiest uus elanikkond. Nöörkeraamika esindajaid peeti indo - euroopalasteks. Nüüd arvatakse, et see ei pruugi uus rahvas olla, lihtsalt uued moodsad asjad võeti naabritelt laenuna üle. Teatud määral liikusid ka inimesed st mehed.
9. LOENG
Euroopa vanemate kultuuride etnilise päritolu probleemid.
Tänapäeval valdavas osas Euroopas räägitakse indo - euroopa keeli (96%). Järgmise rühma moodustavad soome- ugri keeled (3%, 23 mln). Kolmas rühm on türgi keeli kõnelevad rahvad (1%), väikseim rühm on baski keele kõnelajad. Aja jooksul on mitmed keeled Euroopas välja surnud nt karteesi keel jne.
Oma rahva juurte otsimine sai alguse juba 19. saj. Püstitati erinevaid teooriaid. Juurte otsimine on aja jooksul palju muutunud. 19. saj üritasid rahva kujunemise lugusid välja selgitada keeleteadlased. Keeleteadlased on seega aluse pannud juurte otsimisele. Rahvad määravad ennast peamiselt keele järgi. Keeleteadlased otsisid erinevaid sugulasrahvaid ning kuidas ja millal on toimunud keelte jagunemine. Loodi keeleteooriaid nt on olemas üks rahva sünnipaik, siis nad rändama ja tekkisid erinevad keeled. Rändamist peeti oluliseks. Mingi keele esindajad võisid olla omavahel sõjas ja kaotaja assimuleerus. Ajaloolased uurisid, milline kultuur võiks olla seotud kohaliku rahva esivanematega. Arheoloogid väitsid, et keelt on võimatu kindlaks määrata, eriti kiviaja kultuuride puhul. Soome - ugri keeled pärinevad uurali algkeelest.
Kunda kultuuri loeti prontoeuroopa rahvaste hulka kuuluvaks, aga Pulli asulast leiti kvaliteetset tulekivi, mis pärines Leedu alalt. Järeldati, et Kunda rahvastik ei saanud idast tulla, hoopis lõunast . Tänapäeval prontoeuroopa rahvastest enam ei räägita.
Järgmine arheoloogiline kultuur on Narva kultuur. Ei eristu Kunda kultuurist va keraamika tõttu. Umbes 4000 eKr tuli siia kammkeraamika. Uusi kultuurilisi erinevusi on palju rohkem. Erineb esemete ja esemetüüpide poolest. Tüüpilisele kammkeraamikale sarnaseid kultuure leidub vene aladel päris mitu. See on ajajärk, kus arheoloogiline matrjal kõige sarnasem, eriti ala, kus on elanud soome - ugri rahvad. See on ajajärk, kus toimus soome - ugri rahvaste suur ränne, nad jõudsid Läänemere randa ja domineerima jäi kammmeraamika kultuur, assimuleeriti narva ja kunda kultuur.
Nöörkeraamika kultuur oli järgmine, Põhja - Euroopas laialt levinud. Matmiskombed olid hoopis erinevad. On nimetatud ka sõjakirveste kultuuriks, tegeldi ka karjakasvatamise ja põlluharimisega. Meie uurijad pakkusid välja, et Läti ja Leedu alal jäi domineerima nöörkeraamika ja sündisid balti rahavad. Eesti alal jäi siiski peale kohalik elanikkond ja säilis nende keel.
Suur muutus endogeneesi uurimises toimus 90ndatel. Seda on seostatud geneetikute töödega. Tegemist on interdistsiplinaarse uurimusega: keeleteadlased, geneetikud ja arheoloogid. Varem pöörati suurt tähelepanu migratsioonile (keel liigub rahvaga koos). Nüüd leitakse, et inimene ei ole nii sageli ja massiliselt rännanud, muutusi kultuuris on tekitanud kultuuri mõjutused. Rahvastik püsis siiski üsna palju ühes kohas. Uuendused tulid kontaktide kaudu. Keeleteadlsed nimetavad seda kontaktiteooriaks. Üks rahvas võis minna üle teisele keelele. Arheoloogias pööratakse suuremat tähelepanu majandussüsteemile ja keskkonnale ja leiti samuti, et pole toimunud nii palju rahvaste rändamist ja sõdu kui varem arvati.
Homo sapiens saabus Euroopasse umbes 40 000 a tagasi, esimene oli Aurignaci kultuur. Ei tea, mis keeli nad kõnelesid, on välja pakutud, et vahest ka mitut erinevat. Viimane jääaeg sundis rahvastiku koonduma piirkondadesse, kus see üle elati. Elasid Ibeeria ja Ukraina refuugiumites, ühes elasid baski keele kõnelejad , teises algsed soome - ugri hõimud . Kui jää taandus, siis mõlemalt poolt rahvas liikus põhja poole, kohati toimus ka segunemine .
Paleoliitikumi lõpus olid Euroopas levinud kolm kultuuri: Ahrensburgi (väiksem kui kaardil), Swidryi (suurem kui kaardil) ja Bromme`i.
Mesoliitikumi lõpus on kultuure Läänemere ümber palju. See oli aeg mil jää oli täielikult taandunud. Need kultuurid ei olnud sarnased, esemed on erinevad. Arheoloogiliste kultuuride juures tuleb arvestada kohalikku keskkonda, millest töö - ja tarberiistu valmistati. Arheoloogid nim varasemat teooriat kolme rändamise teooriaks (kunda, kammkeraamika ja nöörkeraamika) ja uut teooriat ühe rändamise teooriaks.
Maaviljelus hakkas Euroopas levima 7000 eKr. On välja pakutud, et esimesed maaviljelejad olid sisserändajad (Türgist ja Lähis - Idast), neid on peetud indo - euroopa rahvasteks. Üleminek viljelusmajanduselt oli suureks revolutsiooniks ja mõjutas elu väga palju. Toimus väga suur rahvastiku kasv. Maaharijaid tuli järjest juurde. Taheti olla nende sarnased ja taheti kõnelda ka seda keelt, mida nemad rääkisid. 2010. a uurimus näitab, et maaharijatest mehed liikusid väga laialt ringi.
Kui indo - eurooplased saabusid põhja sai nende keel prestiižemaks ja toimus keelevahetus.
Põhja - Euroopas tekkis neli keelekoridori. Tänu eri rahvastele tekkisid ka erinevad indo - euroopa keeled.
10. LOENG
Pronksiaegsed kultuurid.
Pronks ei pruukinud olla esimene metall , mida inimesed tundsid. On kasutatud ka vaske, kulda ja meteoriitset rauda. Kuldesemeid on isegi 6000 eKr, sest kulda leidub looduses ehedal kujul. Ühtegi neist metallidest ei olnud nii palju, et oleks mingi areng tekkinud. Vaseaeg või eneoliitikum (vase kiviaeg e halkoliitikum) on mitmel pool välja võimalik tuua. Seda peroodi on mõningates piirkondades: koos üksikute vaskesemetega kaasnevad muutused majanduses ja ühiskonnas, see pole otseselt seotud vase kasutuselevõtuga. Vask otseselt muutusi ei põhjustanud, sest oli üpris pehme metall ja läks ruttu nüriks. Et vaske sulatada on vaja kõrget temperatuuri 1050 – 1380 kraadi. Eristatkse põhiliselt Lähis-Idas, Balkanil ja Lõuna – Euroopas ja Tripolje kultuur (ukraina ja moldaavia). Vasest on esemeid teinud ka karjala .
Vask tuli euroopasse üle Balkani ja lõuna-euroopas vasekiviaja kultuurid levisid, põhja jõudsid aeglaselt. Vase oskusi tuli ka Kaukaasiast ja sealt jõudis vasesulatamise oskus Uuralitese ja sealt jõudis samuti euroopasse.
Pronksi kasutuselvõtt tõi kaasa suured muutused. Pronks on kahe metalli sulam , looduses ei leidu. Kaks peamist koostisosad on vask (90%) ja tina (10%). Metallide puhul kasutatakse mõistet Brinelli kõvadusarv. Vasel on ta 30, kõige paremal proksil 230 ja keskmisel raual 250. Pronks on hea, sest on võimalik teha teravamaid torkeriistu. Esemete valmistamine pole keeruline, sest sulamistemperatuur on 700 – 900 kraadi. Pronkseset oli võimalik parandada ehk uus ese valada. Pronkseseme valmistamine võttis palju vähem aega. Algab kiire areng. Kõrgemale tõusevad piirkonnad, kus leidub vaske ja tina ja kus ise õpiti pronksist esemeid tegema.
Jäämees e Ötzi. Leiti alpidest 1991. a, 3210 m kõrguselt. Kaasas oli vaskkirves. Uurimust juhtis K Spindler. Jäämees oli u 5300 a vana, laip oli mumifitseerunud. Uurimisgrupis oli 147 teadlast eri aladelt . Mehega olid kaasas erinevad puust, luust, nahast jms esemed, mis sellest ajajärgust pole kuskil mujal säilinud. Oli 7 eri rõivastuseset, 20 varustuse osa. Tal oli mitmeid vigastusi, vasakul oli kolm roiet murdunud. Oluliseim riietusese oli vöö , vöö küljes oli hirvenahast kotike taelatüki ja tulekivitükkidega (väga oluline). Vöö küljes olid ka nahast püksid . Pealisrõivad koosnesid samuti nahast, kõige peal oli kõrkjatest keep, mis pidas hästi vett. Oli kaks kasetohust topsikut ja jugapuust õng , palju nooli ja nooleotsi. Seljakott oli nahast ja vitstest raamiga . Jalatsid eri loomanaha tükkidest, tagaotsas rohi. Tähtsaim relv oli vasest kirves , kinnitatud varre külge, ja tulekivist nuga . Noa peal leidus inimverd, mis polnud tema enda oma. Teda on peetud maagiotsijaks, sest juuksekarvadest leiti metallijälgi. Itaalia üritas ötzit välja nõuda, lõpuks saidki. Nad üritavad mõnda Ötzi kohta käivat teooriat ümber lükata ja uusi leida. Tõenäoliselt võitles Ötzi kellegagi, põgenes mägedesse ja suri seal verekaotusesse. Kehast leiti nooleots ühe seljaarteri lähedal st mehel olid väga suured verekaotused. Tema maos oli väga palju säilinud, oli palju liha söönud, leiti ka õietolmu , mis kuulus humalpöögile. See näitab, et ta suri kevadel, tema ümber oli aga sügisel õitsevate taimede tolmu. Suri kevadel orus ja viidi sügisel üles. Polnud aga võimalik nii kaua laipa säilitada. Võimalik on, et jääsulamisveed liigutasid teda, nii võisid ka roided katki minna. Nahal leiti märke, mida peetakse tätoveeringuteks. Need võisid ka raviotstarbel tehtud olla. Praegu asub Ötzi Bolzano muuseumis.
Saksamaalt nebra linna lähedalt leiti pronksist Taevakeha 1999 a. Leidsid kaks aardekütti, kes üritasid seda arheoloogidele maha müüa. Ketta kehad on kullast . Leiukohas viidi läbi kaevamised, leiti veel palju huvitavaid pronkiaegseid esemeid. Ketta vanuseks 1600 eKr. Läbimõõt 32 cm.( Alguses öeldi, et see on võltsing.) Seda kasutati taeva vaatlemiseks , oli midagi kalendrilaatset, sellega üritati paika panda pöörpäevi. Omanikuks võis olla šamaan, kes jälgis taeva liikumist. Kaared on selleks, et talvist ja suvist pööripäeva paika panna. Ketas on arvatavasti nebras tehtud. Analüüsid näitasid esialgu, et pronks pärineb austria alalt ja kuld karpaatidest. Värsked andmed ütlevad, et kuld pärineb Kagu – Inglismaalt.
Stonehenge oli pronksiaja objektidest kuulsaim. Uurimislugu ulatub 17. sajandisse. Seda on peetud oluliseks paigaks ja välja pakutud erinevaid kasutusviise. Põhiosa on tehtud pronkiajal, ehkki on mitu ehitusjärku. Suuremad blokid on 4 m kõrgused. Esimesed ehitised tehti 3000 eKr, kraav ja väiksemad süvendid. On välja pakutud, et oli matusepaik. Järgmise etapi jooksul püstitati väikesed kivid. Põhiline etapp oli 2000 – 1500 eKr, tehti suur ring suurtest kividest. Ehitati sinakast kivist, mis oli kaugelt kohale veetud. On välja pakutud, et tegu oli rooma templiga või druiidide pühamuga (kumbki pole eriti võimalik). Uuringud näitavad selgelt, et Stonhenge`i rajajad olid head matemaatikud ja astronoomid. Kivid on korralikult paigaldatud ja tee, mis selle juurde viib on orienteeritud suvise päiksetõusu pööripäeva järgi. On leitud, et tegu võis olla observatooriumiga või et hoopis ufonaudid tegid. On avastatud luid selle lähedalt, st paik võis olla raviva otstarbega, kivid ravivad. Üritati kivikilde murda. Rahvast käis sinna üle Inglismaa. Muusikatedlased arvavad , et need kiviringid on väga hea akustikaga.
Eesti pronksiaeg. Vanem pronksiaeg 1800 – 1100 ekr ja noorem pronksiaeg 1100 – 500 ekr. Vanemast suurt midagi ei tea, on olemas ainult 16 vanema pronksiaja eset, ühtegi kinnismuistist ei tea. Vanim pronks ese on odaots , mis leiti Muhu saarelt, mis tuli Uurali mägedest. Leidis üks kohalik talumees , kes kasutas seda seatapuks. Kivisaarest leiti sirp . Pole teada, kas lõigati vilja vms. Algselt pronksesemed olid nii kallid, et toodi ainult peopäeval välja. Ülejäänud leiud on pronkskirved. Pronkiaja keskel ilmuvad uued kinnismuistised. Esimesed linnuselaadsed ehk kindlustatud asulad (5 tükki , kolm neist Saaremaal, Iru linnamägi ja Narva asula). Kindlustamine on seotud mere lähedusega. Kindlustatud asulatest on saadud selgeid jälgi korralikest rõhkpalkelamutest. Pronkskirvega oli parem ehitada. Tekkisid tihedad kontaktid Skandinaaviaga. Samasuguseid esemeid nagu Skandivaavias tehti ka siin. Uueks nähtuseks olid ka muistsed põllud, mis tekkisid tänu nelinurksetele põldudele. Sahaloo põllud, ka Balti põllud, ebakorrapärased 10-15 m laiad, u 20 m pikad. Samal ajal ilmuvad kivikirskalmed. Muutus on suur, kiviajal maeti maa sisse, nüüd ehitati maa peale ehitis kividest. Kirstu ümber on ring ja pealt väiksemate kividega kaetud, oli seega nähtav, maastikule jäetud objekt. Üritati oma esivanematega suhelda ka siis kui neist olid alles vaid luud. Sarnanevad ka mõned laevkalmed (eestis kolm). Suuremad kivid on paigutatud ümber laevakujuliselt ja sees on põletatud surnuga laip. Tõenäoliselt Ojamaa (Gotlandi) eeskujul. Lohukivid on kivid, mille pinnal on väike lohuke (asuvad seal, kus kivikirstkalmed). Ei tea, mis jaoks neid lohke tehti. Lohud on enam kui 1750 kivil Eestis, ümberkaudsetel aladel aga väga vähe. Tol ajal oli juba pintsette ja habemenugasid, tihti esinevad koos. Ainus eestis leitud pronksmõõk leiti Vajangust. 1975. aaastast alates oli rakvere muuseumis see mõõk , ükski arheoloog ei teadnud . Alles 2000 a paiku avastati. Pärineb Kesk – Euroopast.
11. LOENG
Eelrooma rauaaja kultuurid
Rauaaja esimene periood on eelrooma rauaaeg. Raua kasutuselevõtt on tähtis kogu inimkonna arengule. Raud on materjal, millel tugineb kogu materiaalne kultuur tänapäevani välja. Raud oli tähtis, sest:
1) võrreldes pronksi lähtemetallide vase ja tinaga on rauamaaki palju rohkem, peaaegu igal maal olemas, küll eri vormides
2) raud on küllaltki hästi töödeldav
3) raud on tunduvalt parem ja vastupidavam kui vask ja pronks.
Läks nii kaua aega raua kasutuselvõtuga, sest ehedat rauda leidub väga vähe. Raud on ühendis, teda on vaja välja sulatada, selleks aga vaja üle 1500 kraadi temperatuuri. Primitiivsetes tingitmutes on 1500 kr väga raske saavutada. Rauda saab ka valmidesse valada. Hiinlased oskasid rauda sulatada juba 700 – 600 eKr, 2000 a enne Euroopat. Selleks, et rauda sulatada on vaja üle 1800 kraadi kuumust.
Vaarsel etapil oli raua sulatamine ja esemete valmistamine väga raske ja need , kes selle selgeks õppisid olid ühiskonnas kõrgel astmel. Sepad olid pooleldi võlurid. Vanades eepostes on palju jutuu rauaseppade seilisest tähendusest. Seppade austamine kestis pea keskajani välja.
Kõige vanem raudese maailmas on 5000 eKr meteoriitsest rauast, neljakandiline rauatükk, mida on üritatud taguda ja saanud plaadi. Leiti Põhja – Iraagis. Üksikuid raudesemeid leiti ka hilisematest sajanditest. Esimesed sulamid olid hetiitidel, kes elasid Kesk – Türgis, nemad õppisid rauda tootma u 1500 eKr. Nad hoitsid raua tootmist saladuses, ka raudesemeid ei lastud eriti riigist välja. Üksikuid raudesemeid on leitud ka Tutanhameni hauakambrist. Samast ajajärgust on teada Asüüria kirjalikest allikatest, et rauda vahetati kulla vastu 1/ 5 ja hõbeda vastu 1/8. Kui hetiitide riik purustati, siis raua tootmise saladus levis välja (u 2000 eKr). Ahju pandi rauamaak vaheldumisi puusöega, ahju pandi lõõts ja sellega puhuti õhku. Kuna kasutati puusütt, siis tänu lõõtsale tekib seal kõrge temperatuur ja rauamaak hakkab pooltahkes olekus välja sulama, sinna jääb ka muid jääke. Siis lammutatakse ahi osaliselt maha, et raud kätte saada, siis tehti ahi jälle korda. Üks protsess kestis 24 h.
Raud levib Euroopasse Lähis – Idast üle Kreeka, Küprosele, Kreetale, Itaaliasse ja järk – järgult põhjapoole. Hallstatti kultuur on ülejäänud Euroopa jaoks raukultuurina oluline. Rauaesemed levivad 10. saj eKr kuni 5. saj eKr, siis on raud kõikjale jõudnud. Põhjapoole levik võttis veidi kauem aega. Uued rauakultuurid löövad varasemate kultuuride pildi täiesti segi. Tina ja vaske leidus Euroopa üksikutes piirkondades ja need piirkonnad pronksiajal arenesid väga kiiresti, tekkisid rikkad pronksiaja kultuurid. Kui tuleb raud, siis ka rikkus. Kesk – Euroopa õppis raua tootmise kiirest ära, tekkis Hallstatti kultuur.
Hallstatti kultuur on levinud suurel alal, Saksamaal, Prantsusmaal, Šveitsis, Austrias , ka ida pool. Hallstatti kultuur mõjutab ka põhjapool asuvaid kultuure. Hallstatti kultuuri uurijaid oli J G Ramsauer, elas Hallstein järve ääres Austrias. Oli mäeinsener, avastas ühe kalmistu . Kirjeldas luustikke, mis leidis ja kaevas lahti ligi 1000 matust. Saatis materjalid Viini ja seal üks arheoloog avaldas selle põhjal raamatu. Kalmistu sai tuntuks ja nende järgi anti ka kultuurile nimi. Kokku on kalmistul 3000 matust. Hallsteini järve äärsetest soolakaevandustest leiti hästi säilinud inimesi. Kalmistu materjal on mitmekesine . On erinevate panustega leide, osa on rikkalikud, on keskmiseid ja on vaeseid matused. Ühiskond on juba tugevasti diferentseeritud. Hallstatti kultuur kestis 800 kuni 500 eKr. Hallstatti linn on samuti eriline, asub mäeorus järve ääres. Linna elanikud on maa kokkuhoiu mõttes alates keskajast oma surnuid 15 aastaks maha matnud (kuni liha ära kõduneb), siis pestakse luud ära, eriti kolp , kolbale kirjutatakse nimi ja siis see pannakse kabelisse. Kabelis on u 1200 kolpa, muud luud paigutatakse samuti riiulisse. Hallstatti kultuuri kuuluvad väga rikkalike panustega matused, need on vankermatused. Kaevatakse suur auk ja auk on vooderdatud puudega, sisse paigutatakse 4-rattaline vanker ja sinna sisse surnu koos panustega. On ka merevaikesemeid. Merevaik oli see kaup, mille eest jõudis Põhja - Euroopasse Hallstetti kultuuri esemeid. Hallstatti kultuuri elanikud valmistasid nii rauast kui ka pronksist mõõku. Rauast mõõku kasutasid ise, pronksmõõku eksportisid põhja poole. Paremad relvad hoiti endale ja üritati hoida raua tootmise saladusi. Hallstatti kultuur on tuntud ka seetõttu, et nender ülikud on rajanud esimesed tõelisi kindlustatud asulad (nt heuneburgi linnus). Kunagi olid need kindlustatud savitellistest müüriga. Hallstatti kultuuri elanikud oskasid toota rauda, kaevandada soola, põhiliselt tegeldi siiski põllumajandusega ja tänu raudesemetele oli ka põllumajandus kõrgel tasemel. Hallstatti lõppjärgus 7. saj paiku, hakkasid raudesemed ka Põhja – Euroopas levima.
Järgmine suurt osa Euroopat haaranud kultuur oli La–Tene kultuur. Avastati juba 19. saj keskel. Avastati, sest Šveitsis oli muinashuviline sõjaväelane F Schwab. Tema oli allveearheoloogia pioneer. Mõnest Šveitsi järvest oli leitud huvitavaid esemeid. Ta palkas kohalikke mehi ja õpetas neid huvitavaid esemeid ära tooma . Paadi põhja oli neil pandud klaas ja sõitsid selge järge peale ning võtsid huvitavad asjad tangidega välja. Neuenburgi mäest tuli palju huvitavat, umbes 800 raudeset sh umbes 100 mõõka, oli palju sõlgi ja sõrmusid jms. Hiljem leiti seal 2500 eset. Leiti ka mingeid vaiu, alguses arvati, et sel oli asula, kuid kultuurikihti polnud. Leiti, et vahest on tegemist mingi piiripunkti ja kaubalaoga, sest paljud esemed olid kasutamata. Siis arvati, et on ohverdamispaik. Järvedesse ohverdamine hakkas just tol ajal levima. Viimasel ajal üritatakse kõiki neid teooriaid kokku panna. La-Tene kultuur levis veel suuremal alal kui Hallstatti kultuur. Sellest ajajärgust on teada, et seal oli levinud rahas nimega keldid . La-Tenet seostatakse otse keltidega. Keldid on tuntud , olulised ka põhjapoolsetele rahvastele. La-Tene muistenditest on olulisemad oppidiumid, linna ja linnuse vahelised asjad, võib ka linnaks pidada. Käsitöö ja kaubanduskeskus, poliitiline keskus, oluline oli kaitsefunktsioon, suurema maapiirkonna kaitsekeskus. Suurem oppidium on isegi 600 hektarit. Oppidiumi kaitseks on kasutatud kive, palke ja mulda. Selline valliehitis võis levida ka põhja. Arvatakse, et ka Eesti suurtes vallides võis sees olla puidkonstruktsioon. Oppidiumi värav oli oluline, ründajad üritasid alati esimesena värava vallutada. Väravad pidid seega tugevad olema, värava ees on kitsas tee, siis kaitsjad saaavad ründajaid müüri pealt kahjustada. Keldid olid tähtsad ka seetõttu, et tegelesid aktiivselt rauasulatamisega ja tootsid suurtes kogustes rauda, raua tootmine käis oppidiumis. Oppidiumid on rajatud piirkondadesse, kus ümbruses on palju rauamaaki. Keldid olid valmis saanud põhiosa tööriistavorme, mis on püsinud tänapäevani (rauast odaots, sirp, nuga, lusikpuur , käärid, nuga, viil, kirves, haamer, raudäärisega puulabidas). Tehti ka rõngasrüüsid, mis oli keltide leiutatud, ja ka kilpe. Palju selleaegseid relvi ja kilpe on leitud veekogudest , oli veekogudekultus. Veekultus levis ka põhja, Eestis austati põhiliselt allikaid, allikate austamise märgid pärinevad eelrooma rauaajast. Keldid asustasid suure osa Euroopast ja pärast roomalste ja germaanlaste pealetungi hakkab keldi kultuur lagunema . Keldid võtsid kasutusele ka pöörleva käsikivi. Keldid toitusid peamiselt koduloomadest, metsloomade luid ainult 0,4%.
Eesti rauaaeg.
Eesti rauaaeg jaguneb vanem, keskmine ja noorem, need jagunevad veel kaheks
Vanem rauaaeg:
Eelrooma rauaaeg 500 eKr – 50 pKr. Algust on keeruline määrata. 6. saj jõudsid meieni esimesed raudesemed, need olid väga väikesed. Üleminek rauale esialgu materiaalses kultuuris ei eristu. On kivikirstkalmed, on lohukive ja palju eelnevalt kasutusel olnud esemetüüpe. Kivikirstkalmete hulgas on ka natuke uhkemid haudu. Ühest kalmest leiti skalpeeritud kolp, osal on koljud puudu ja kolju asub kuskil eemal st koljul oli eriline tähendus, see pani vahel posti otsa, et esivanem jälgida saaks. Ilmusid uued kalmed ehk tarandkalmed , surnud maeti neljakandilistesse taradesse. Tuleb ka põletusmatust. Ühiskonnas toimusid muutused, tekkis uus eliit , kes võis olla seotud raua tootmisega. Varased tarandkalmed on levinud vaid rannikuvööndis, see viitab, et rahvast on tulnud ka väljaspoolt või siis on rannikuinimesed Skandinaaviast kombed üle võtnud. Põldude jäänused muutuvad samuti väga korrapäraseks. On kasutatud ka mingit mõõduühikut. Neid nim keldi põldudeks. Põllulapid olid väikesed. Viljast võidi ka õlu teha.
Oli avaasulaid ja asulaid, mis asusid järsu künka peal (hilisemal ajal oli seal linnus). Neis mäepealsetes asulates on kultuurikiht väga õhuke. Ringvallid võisid olla rituaalide läbiviimise paigad, võisid olla Kaali valli eeskujul tehtud. Teine koht on Pidula ringvall. Ajavahetuse alguses oli ka palju mõõku kalmetes, mis pärinesid La-Tene kultuurist. Eelroom rauaaja juures on oluline, et lõpusajanditel õpiti ise rauda tootma. Järgmisel perioodil viib see meid õitsva kultuuri tekkimisele.
12. LOENG
24.11.2010
Rooma rauaaja kultuurid
50-450 a. See mõiste võeti kasutusele 19. sajandil Kesk-Euroopas - ajajärk, kus Rooma impeerium oli kõige suurem. Sel ajal toimusid aset teatud muutused Rooma poliitikas. Olid enne edukat vallutuspoliitikat, kuid pärast germaani hõimudelt lüüasaamist nende poliitika muutus. Üritasid end kaitsta pigem diplomaatia teel, ärostmine veini jm luksusesemetega. Vein hakkas neile meeldima , roomlased õpetasid veini valmistamiskunsti. Roomast pärit veini joomisega seotud anumaid on leitud mitmel pool Skandinaavias ja Saksamaal. Baltimaades mitte, põhjus võib olla keelelistes erinevustes ning kontaktid rauaajal katkevad Skandinaaviaga. Kõik kaubateed otse lõunasse Rooma suunas. Impeerium mõjutas kogu Euroopat tol perioodil väga. Need alad, mis kuulusid Rooma impeeriumi koosseisu või kus olid Rooma provintsid , pöörati suurt tähelepanu Rooma-aegsete muististe uurimisele. Tänu Rooma kirjalikele allikatele on nende selleaegsete uurimise tulemused sageli väga detailsed. Pompei. Euroopa üks külastatavamaid muistiseid, palju säilinud. Tuhka 7-9 m, kivistus ära ja kõik, mis seal oli, säilis. Seal algasid esimesed korralikud kaevamised 18. saj lõpus. Jätkuvalt tähelepanu all. Vulkaanipurske ajal jäid paljud inimesed linna, kattusid tuhaga ja kivistudes inimkeha hävis, tühimiku ümber tuhakiht kivistunud. Skluptuurid - kipsiga täidetud. Plinius vanem oli sealkandis, kui vulkaan purskas. Jälgis mitu tundi hoolikalt. 15 cm tunnis. Osad arvasid, et mis see väike tuhk ikka teeb ja varjus hoonetesse, kuid 19 tunniga oli linn tuhaga täielikult kaetud.
Kavastu pronkslamp Tartu lähedalt - Rooma riigi territooriumilt ja veel mõned üksikud esemed. Kuid enamus esemeid on jõudnud siia Rooma provintsidest, kuid võis olla ka kontakt Rooma endaga. On igast huvitavaid leide, aga need on leitud peamiselt kalmetest. Nende rajajad olid muistsed goodid ? Germaani rahvad ei tulnud siia mitte 13. saj mõõga ja tulega, vaid elutsesid siin rahulikult juba varem ja seega on neil õigus sellele alale. Et need uhked kalmed said kuuluda gootidel, sest eurooplaste esivanemaid ei olnud sel ajal üldsegi siin enam ja kui tulid, siis kasutasid luust tööriistu. Surnu on maetud igasse tarandisse sisse, põletatud, seest kaetud väikesemate kividega. Mõned tarbeesemed kaasa. Miks põletati?
Et saaks teise maailma jõudes kohe laua taha istuda, süüa ja juua. Pole vaja tööd teha ja võidelda. Umbes 50 emailehet. Oskus läks kaduma. Kaelavõrud , peamiselt Ida-Virumaalt Liimalalt. Miks neid on peidetud? Ja kuidas neid kaela saab panna? Äkki olid ainult rituaalesemed või pandi ainult pähe.
13. LOENG
Keskmine rauaaeg ( keskaeg , rahvasterännuaeg)
Põhja – Euroopas kestis rahvasterännuaeg 4. – 6. saj, vendeliaeg 7. – 8. saj. Eestis keskmine rauaaeg 450 - 800, rahvasterännuaeg 450 – 600 ja eelviikingite aeg 600 - 800.
Esimest poolt nimetatakse rahvasterännu ajaks, sest juba 2. saj alates hakkas Rooma impeerium kannatama germaanlaste ja teiste naabrite rünnaku all ja impeerium hakkas vähenema, olid ka Rooma siseprobleemid. Kõik see viis Rooma lagunemiseni. Peale germaani hõimude osalesid rahvasterännakus mitmed rändrahvad, kes saabusid ida poolt, eriti hunnid , kes olid sõjakad. Hunnid ründasid ka Roomat , nende tulekut on nimetatud rahvasterände alguseks. Rändrahvaid oli veelgi ja nende rünnakud Euroopas jätkusid hiljem (nt amaarid tulevad 6. saj ja rajavad oma riigi). Tulvad ka bulgaarid. Baltikumis nimetatakse seda rahvasterändeks, sest need sündmused puudutasid ka meie ala, nt ühes hunnide sõjakäigus on vallutati ka Leedu alasid. Alates 5. Saj olid ka slaavi hõimud aktiivsed. Slaavi hõimud asustavad ka germaanlaste alasid nt Ida - Saksamaal. Üks osa slaavlasi liigub Balkanile ja mitmed siinsed piirkonnad asustatakse nendega. Kolmas osa (idasllavlased) jõuavad Nepri jõe äärde ja hakkavad seal laiali liikuma. See mõjutas ka balti rahvaid. Põhjapoolses Euroopas on rahvasterände ajal hakanud esinema palju väärismetallist aardeid. Seos rünnakutega Rooma, väärismetalli saadi palju ja see hakkas liikuma põhja poole. Kuldesemeid jõuab ka Eesti aladele. Kõige sensatsioonilisem kuldleid leiti Inglismaalt Staffordshire`ist. Leiti dedektoriga. Tegemist on meeste esemetega, kunagised relvad ehisdetailidega. Mõõgateravikke seal pole. Tõenäoliselt on seal keegi saavutanud võidu suursuguse vastase üle, almast klassist võitjad eemaldasid detailid mõõkade küljest ja võtsid mõõgad uuesti kasutusele. Leid näitab, millisel tasemel olid juba Anglo - Saksi meistrid.
Keskmine rauaaeg Eestis. Rahvasterände ajast pole Eestis eriti palju muistiseid. Just 6. saj on nõrgalt esindatud, leide on vähe. Mitmed Lääne – Euroopa teadlased on hakanud tähelepanu pöörama kirjalikele allikatele, kus on märgitud, et 536. a oli mingi saladuslik ilmastikunähtus. Väidetakse, et suur osa maast oli sel ajal ilma päikesevalguseta, päikest paistis vähe. Pidi toimuma mingi suur katastroof nt meteoriit või suur vulkaanipurse , mis tõi kaasa põllusaagi tõsise languse. Vili ei suutnud isegi Lõuna - Euroopas valmida, tekkis suur näljahäda. Sel ajal võis tekkida tõsine rahvastikukriis.
Keskmisele rauaajale tervikuna on iseloomulik, et kerkib väga palju linnueid, eriti 7. – 8. saj. Eestis on kokku 132 linnust ja enam kui pool on rajatud just 7. -8. sajandil. See on ajajärk, kus neid linnusid väga vaja oli. Eesti eri piirkondades näevad linnused erinevad välja. Üks linnusetüüp on mägilinnus (nt Otepää linnamägi), otsisti välja järskude servadega mägi. Teine variant on neemiklinnus, valitud on kahe jõe ühinemiskoht, kus on tekkinud neemiku sarnane looduslik moodustis , kus ainult ühele poole tarvis vall teha. Kolmas on nn Kalevipoja sängi linnus, kahte otsa tehti kunstlik vall. Neljas tüüp on Lääne - Eestis ja Saaremaal. Need on lageda maa peal, kuhu on rajatud ringvall. Rahvas on ära kasutanud looduse poolt pakutavaid tingimusi, sõltub kohalikest oludest. Keskaja linnuste juures on iseloomulik, et linnuse kõrval paikneb avaasula, kus osa rahvast elab. Vaenlasel on võimalik kasutada majade puitu ja linnus põlema panna. Avaasuala linnuse külje all on sõjalises mõttes suur viga. Lähemas naabruses puudusid suuremad sõjalised üksused. Linnused olid eelkõige kaitseks vaenlase vastu, kuid võisid olla ka ülikute residentsiks. Linnused ei pruukinud olla suured (nt Rõuge linnuses olid mõned hooned). Linnuse kaitseseinad tehti horisontaalpalkidest.
Keskmise rauaaja kalmed. Pilt on väga kirju, võib eristada nelja põhitüüpi, kivikalmed , laevkalmed, põletusmatused ja kääpad. Kivikalmed nägid väga erinevad välja. Rajatakse kangurkalmeid (ümara põhjaga kivikalmed, diameeter 5 m, konstruktsioon pole). On kolm kalmet , kus on palju panuseid (Lepna, Proosa ja Paju). Proosa ja Paju kalmed olid nõukaajal lõhutud. Saadi kuldesemeid. Lepna kalme oli kummaline, sest see oli rahvapärimuste järgi tuntud katkuhauana, asus keset põldu. Katkuhaua nimetus hoidis hilisemal ajal rahvast eemal. See kalme (kivid lohus) andis palju infot, tegemist oli kalmega, mille maa sisse oli süüvitatud madalam ala, kuhu olid laotud paekividest müür . Tegemist oli hoonega, mis oli püstitatud keset hauda. Seina ääres oli hulgaliselt leide, ka kullast ja hõbedast, põlenud luid. Esialgne selgitus oli, et tegemist oli sugukonna hauakambriga. Lisaks ehetele oli seal ka palju relvi. Mõnest kalmest on leitud rohkesti laevaneete. Võib arvata, et surnu on põletatud laevas või paadis. Eestis on ka ehtne laevmatus, Saaremal Salme külas. Haud leiti juhuslikult. Tulid välja selged laevajäljed, mis olid üle 10 m pikad, laius umbes 6 m. Laevaneedid olid säilinud. Leiti 7 luustikku, mehed umbes 7 – 8 sajandist. Kaasas oli kõvasti relvi. 2010. a avastati Salmest juba teine laev, mille pikkus on 16 m ja kuhu oli maetud vähemalt 30 sõjameest koos varustusega, palju relvi ja noolotsi. Kõigil meestel on relvalöögi jäljed. Relvad on skandinaavipärased. Oli ka hulgaliselt mängunuppe ja täringuid mõlemas laevas. Suur osa tehtud vaalaluust. Tegemist on skandinaavialastega, neil toimus lahing eestlastega, eestlased võitsid. Leiti ka mitme koera luud. Kas nad võtsid oma koerad rüüsteretkele kaasa? Leiti ka jahikulliluid. Seega võis seal ka hoopis midagi muud toimuda. Tegemist võis olla meestega, kes tahtsid Saaremaad endale ja hakasid oma residentsi rajama, aga kohalikud ajasid nad minema. Osa nooleotsi on leitud laeva pardalt, osa meeste seest, osa laeva ümbert. Nooleotsad olid tüüpilised Skandinaaviale. Sellest ka teooria, et seal võisid võidelda skandinaavialased omavahel. Skandinaavlased tegutsaesid Kuramaal Grobinas mitu sajandit.
Põhiosa linnuseid oli Ida - Eestis ja Kagu - Eestis. See viitab ohule idast. Umbes 6. saj idaslaavlased hakkasid liikuma põhja poole, selle tagajärjel balti hõimud osaliselt liiguvad eest ära. Ja asustasid suure osa Põhja – Lätist.
Kääpad on liivakuhemikud, tavaliselt männimetsa all, ümara põhiplaaniga, 5-6 m, või on pikad. Surnud on põletatud ja lisatud mõni ehe. Need olid peamiselt Kagu - Eestis.
Lõuna poolt balti hõimude alalt jõuavad Eestisse mitmed uued esemed. Põhja - Eestisse saabuvad Skandinaavia asjad. Rauaajal Lõuna - ja Põhja - Eestis on pilt erinev.
Linnuseid rajati eesmärgiga, need olid ülikute residendid, sest keskmisel rauaajal hakkas meid esinema hõbeaardeid. Kõige tuntum on Kardla aare . See on 7. – 8. saj aare, Tartu lähedalt. Seal on palju hõbedast sõlgi, käevõrusid, kaelaehe , üks kullast käevõru. See näitab, et teatud isikutel oli küllaltki suuri väärtusi. Aarded ei pärine linnustest, vaid pigem kuskilt mujalt.
Viikingiaeg
Põhja - Euroopas hästi tuntud aeg, 800 - 1050. Viikingeid tuntakse ka läänes, sest sinna tegid nad kauba – ja sõjaretki. Neisse suhtuti halvasti, sest infot saadi kirjalikest allikatest, mille koostasid mungad , kristlsed, viikingid ei olnud kristlased . Seega viikingeid kujutati röövlitena. Tänu arheoloogidele on avastatud Põhja – Euroopa viikingite kultuur. Viikingiaegne kultuur ja tegevus mõjutas suuri alasid. Tegelesid ka kaubandusega, neil oli palju sidemeid teiste maadega. Nad polnud röövlid, rohkem tegelesid rahvusvahelise kaubandusega ja mängisid selles olulist rolli. Koos kaubandusega hakkasid Põhja - Euroopas kujunema linnad. Linnade kujunemine algab viikingiajal ja seoses viikingitega . Nt Birka linn Rootsis oli kuulsamaid viikingiaegseid linnu, seda on arheoloogid palju uuritud. Teine näide on Arhus Taanis . Skandinaavis olid juba viikingiajal elamud ja hooned postkonstruktsioonis, Eestis oli horisontaalselt . Laevad ja meresõit olid väga olulised. Nende laevad olid väga head, eriti Läänemerel seilamiseks. Juba 7. saj hakati kinnitama purjeid. Purjed olid triibulised, sest väga laia purjeriiet oli halb kududa. Oli eri laevatüüpe, kaubalaevad olid suuremad, sõjalaevad manööverdasid paremini. Väiksemaid laevu kasutati ka jõgedel , võeti ette pikki retki mööda vene jõgesid, jõuti Bütsantsi välja. Viikingid oli ka piirkonnad ära jaganud. Norra viikingid hoidsid lääne poole (Inglismaa). Taani viikingid olid sõjaliselt aktiivsed. Rootsi põhihuvi olid Läämere idamaad , nemad tegelesid rohkem kaubandusega. Liigutati laevu ka kuival maal ühest veekogust teise. Viikingite linnused paistsid silma erakordse korrapärasusega, läbimõõt üle 100 m. Kaitserajatiste ring on ideaalselt tõmmatud, eksimus on 60 cm. Neljas ilmakaares olid väravad. Nende linnuseid on palju uuritud. Linnustes on väga vähe leide, mõned seotud metallitöötlemisega, relvaleide on veelgi vähem. Maaharimise ja karjakasvatusega seotud leiud puuduvad. On pakutud, et tegu oli sõjalise väljaõppelaagritega. Tegemist võis olla laager – linnustega. Tuntumad kääpad on Jellinge kääpad Taanis, Rootsis Vana – Uppsalas suured kuninglikud kääpad. Need on juba 19. saj läbi kaevatud. Norra kääpaid hakati kaevama 20. saj alguses, need olid kõige uhkemad, kääpad olid õhukindlad, viikingikuningad maeti laevas suurte panustega, õhk ei pääsenud savi tõttu sisse.
Pikka aega peeti neid röövliteks, kuid tänu arheoloogiale on see pilt hakanud muutuma . Nad on mänginud Euroopa kultuuriloos olulist rolli, ka omaaegsetest allikates on sellekohaseid märkusi.
Parimad näited viikingite kunstist on Norra viikingikuningate haudadest leitud asjad. Ornamendid olid väga keerulised. Viikingite esemetel olid samuti peened ornamendid, oli palju eri ornamendistiile.
Ruunikivid on omalaadesd muistised, Skandinaavias erinevatest ajajärkudest. Kõige uhkemad pärit viikingiajast. On olemas pildikivisid (nt anti legende edasi). Ruunid oli viikingite kiri, vanema kirjaviisi juures 24 ruuni, hiljem vähem. Ruunimärke kanti ka kividele, tekst kajastab viikingikuningate saatust. Kivisid püstitati sageli võõrsil langenud viikingitele. Viikingi kirja märke on avastatud ka esemete pealt ja omaette kirjana nt luude peal ja puust keppidel. Enamuses koosnevad märgid sirgetest joontest. On pakutud, et see viitas sellele, et viikingid kirjutasid keppide peale.
Viikingite aarded. Neid on Skandinaavias leitud väga palju. Kõige enam idamaade münte ( araabia ) dirhemeid, üks münt kaalub 3 grammi, Bütsantsi münte vähe. Ojamaalt välja tulnud üle 100 000 idamaade mündi, Sestis u 5000 araabia münti. Mille eest need mündid siin on? Kauplemise tulemusel, hinnad olid Põhjamaades ja Idamaades erinevad (nt hobune maksis umbes 50 dirhemit st 150 g hõbedat, mõõk oli enam-vähem sama, põhjas oravanahk oli üks dirhem, araabias oli need nahad mitukümmend korda kallimad).
Viikingite relvad olid silmapaistvad. Kõik relvad ei olnud nende enda seppade tehtud, tol ajal 10. – 11. saj olid osavaimad meistrid Saksamaal Reini jõe ääres. Neid viikingid ostsid, kodumaal meistrid panid neil oma maitse järgi kaunistused jne. Nad ka müüsid neid nt Venemaal ja Eestis. Uhekd olid ka odaotsad , kirved ja nooleotsad.
Viikingiaegne Eesti. Umbes 7. – 8. saj hakkas meie linnuste arv kasvama. Sel ajal rajatud linnuse juures paiknes alati ka asula. See traditsioon jätkus ka viikingiajal. Paljudes linnustes elu jätkub, neid kasutatakse pidevalt. Vähemalt Põhja – Eesti linnustel oli täita ka kaitse-eesmärk, sest mööda Soome lahte sõitsid viikingite laevad. Üritasid Läänemerd ületada Turu saarte juures, kus meri oli kitsam, ja liikusid mööda rannikut, kuni Porkani ja sealt suundusid Pirita jõe juurde. Merest umbes 5 km edasi paiknes Iru linnus. Irust on leitud ka viikingite nooleotsi, on olnud sõjalisi kokkupõrkeid, kuid ka kauplemist. Linnused paiknesid mitte mere kaldal , vaid mõni kilomeeter maa poole, sest oht oli suur. Jõgede peal võis olla ka tõkkeid ja vahimehi.
Toimusid ka muutused siinsetes matmiskommetes. Kui vahepeal olid kivikalmed kollektiivsed, siis viikingiajal kohati hakati individuaalsust taas rõhutama. Hakkavad taas ilmnema laibamatustega kalmed. On avastatud, et laiba matmise komme tuli 10. saj ja seda on märgata nt Virumaal, arvatakse, et see komme on seotud viikingitega. Muinasaja lõpuks üle Eesti. Iila kivikalme Ida – Virumaal, leiti rikkalik panustega matus ja kaks matust ilma panusteta, mis olid tema suhtes rist . Seda peeti näiteks sotsiaalsest lõhestumisest. See oli nõukaaegne versioon. Kui materjali hakati läbi vaatama, siis matus dateeriti varasemaks (11. saj keskpaik ). Kalme oli tõenäoliselt väga pikka aega kasutusel. Kaks hilisemat luustikku võivad pärit olla isegi keskajast. Selle kalme põhjal selgeid järeldusi teha ei saa.
Ka Eestist on leitud viikingite aardeid, kokku u 5000 araabia münti. Seliseid münte hakkab meil ilmnema 9. – 10. saj. Hõbeaarded kujutavad endast ülejääki kaubanduses. Eestlased pakkusid nt kopranahku. Viikingiaegsetes linnustes on päris palju kopraluid, kopranahk oli Araabias eriti kõrges hinnas, andis sooja ja pidas vett. Müüdi ka nn kopramääret, mis pidi olema oluline komponent potentsiravimis. Äri võis käia ka teiste kaupadega. Turul liikusid ka orjad ja orjatarid, mees 300 g hõbedat, naine 200 g hõbedat, idamaades mees 1000 g hõbedat, naine 6000 g hõbedat. Üheks oluliseks tegevuseks Eestis oli ka vahenduskaubandus . Ühele naaberalale müüdi kaupa, saadi midagi vastu, see omakorda müüdi teistele naabritele, kuna hinnad olid erinevad, võeti head vahekasu.
Kusagil 10. saj lõpus hakkasid araabia mündid taanduma ja ilmusid Lääne - Euroopa vormitud mündid. Aarded peideti maha, see võis olla nagu panka panek ja mingi momendil võtad selle sealt välja. Asi võis olla ka Odini seaduses, surnud sõjamehed pidid jumala ette ilmuma koos varandusega. Matja võis ka arvata, et seda raha saab kasutada surmajärgses elus.
14. LOENG
Hilisrauaaeg (1050 – 1225)
1225. a oli mandri - Eesti juba vallutatud.
11. saj keskel toimus tõsine muutus ja murrang. Kui enne olid asulad linnuse kõrval, siis sel ajal neid jäeti palju maha, lakkab elu asulates ja linnnustes nende juures. Suur muutus kajastub ka matmiskommetes ja esemelises kultuuris. On võimalus, et see vene vürstide katse, kui võeti ära Tartu ja üritati Eestis valdusi laiendada. Kuni 1061.a võtsid eestlased Tartu tagasi ja vallutasid ka kogu Eesti tagasi. Mõned linnused jäid edasi kautselt (nt Tartu ja Otepää). Alates 11. saj keskpaigast on linnuseehituses tõsine muutus. Ehitati suremaid kaitserajatisi, kõrge ja võimas kivivall (nt Saaremaal). Hilisrauaajal oli ka mägilinnustel võimasad kaitseehitused. Linnuste ehituskonstruktsioonid olid sel ajal juba üpris keerulised. Väravad olid ka pealt kaetud. Linnuse tee on tavaliselt päripäeva. Värava kõrval on olnud ka tornilaadseid ehitisi . Soontagana linnus asus soosaarel, mida sai rünnata ainult talvel. Lõhavere linnus kuulus Lembitule, sealt on ka aare leitud (sõrmused, käevõrud, brokaatpael). Linnuste juures on oluline, et peab olema veevõtukoht, Lõhaveres oli isegi kaks kaevu, üks jalamil, teine linnuse peal. Ilmselt peal asuv kaev ei andnud piisavalt vett. Oli ka salakäik. Kaitserajatised olid jätkuvalt horisontaalsetest palkidest.
Kogu muinasajal vältel üha rohkem levib komme matta surnuid maahaudadesse. Kuid on erinevusi tüüpilistest kristlaste haudadest. Meie muinasaja lõpu kalmed olid rikkalike panustega, palju töö – ja tarbeesemeid, ka ehteid. Haudade põhjal on võimalik ette kujutada omaaegset rõivastust. Põlvede juures on palju pronksspiraale, mida armastati riiete sisse põimida, pronksioksiid on säilitanud, ka tekstiili mingil määral. Kivikalmete juures korraldati peale matmist ka rituaale surnute mälestamiseks, on ka märke, et surnute austamine kestis aastasadu. Matmiskombed olid siiski erinevad, maahauad ja kivikalmed. Ida - Eestis jätkuvalt kääbastesse matmine (laibad, varem olid põletatud). Kombed olid Eesti eri aladel erinevad, on suur vahe rannikuäärsel Eestil ja sisemaa Eestil. Kultuuripildis on võimalik Narvast Pärnuni piir tõmmata.
Viikingiajal oli aaretes idamaade mündid, nüüd olid pemaiselt Lääne - Euroopa mündid, nende hulk on tohutu, Eestis u 10 000. Länne - Euroopas (nt Inglismaal) on neid münte väga vähe säilinud. 12. saj hakkab aaretes müntide kõrval esinema ka hõbeehteid (kaelavõrusid, sõlgi jne). Hõbeehete juures võib märgata oma kultuuri ja ornamenti, mis näitab, et meil oli koha peal välja kujunenud hõbeehete meistrid. Kujuneb välja oma ornamendi stiil ja ehetetüübid. Oli ka ristikujulisi kaunistusi ja ripatseid, see vihjab kas ristiusulistele või sellele, et oma jumalate hulka võeti ka Jeesus ja tema sümbol rist. Leiti, et rist on hea kaitseotstarbeline märk. See oli osaliselt ristiusu tunnistamine.
36