Euroopa muinaskultuurid - loengute konspekt (2)

Euroopa muinaskultuurid

Tarkust jagas Ain Mäesalu
Muinaskultuurid algavad inimese tulekuga ja lõppevad riikide tekkega, asjade kirjapanekutega jms.
Uurime arheoloogilisi allikaid , kuna mis sealt muud ikka alles on.
„ Arheoloogia “, ütles Platon ja kordas siis, „archaios(vana, muistne)+ logos (teadmine)“. Arheoloogia ei tähenda ainult materiaalset kultuuri, vaid ka ühiskonnas valitsevat, millal, miks rajati jms.
Uurib kaevamiste abil muistiseid ja rekonstrueerib nende abil ühiskonna.
Arheoloogia alustab uurimisi 2,5 miljoni aasta tagustest aegadest (inimese arenemine), ajalugu uuritakse (tavaliselt) 5000 a taguseid aegu.

• Klassikaline arheoloogia – antiikkultuuride uurimine
  
• Asustusarheoloogia- uurib ühe koha arheoloogiat
  
• Majandusarheoloogia
  
• Arhitektuuriarheoloogia
  
• Linnaarheoloogia
  
• Religiooniarheoloogia (piibliarheoloogia, kristlik arheo, islamiarheo)
  
• Surmaarheoloogia ( kalmed )
  
• Erilistes kohtades toimuvad uurimised:
  
• Allveearheoloogia – merede jms põhjas, leiad terviklike leide (nt laev koos kõige muuga )
  
• Koobastearheoloogia – koopad , mida omal ajal kasutati, on varjatud kohtades ja asjad säilinud (koopamaalid)
  
• Aeroarheoloogia – tehakse uurimistöid õhus, pildistatakse nt kalmeid , pildi peal on orasepõld kevadel, on näha üksikhauad ja hauad , mida ümbritsevad ringid . Põldudel olevaid objekte näeb hästi ka siis, kui vili on valmis, kraavi kohal on vili kõrgem, tugevam, kui on müür all, kasvab vili halvemini.
  
• Eksperimentaalarheoloogia – kui arheoloogil tekib ettekujutus , kuidas mõni asi võib olla toimunud, tehtud, siis hakatakse seda ise ka katsetama. Nt üritati Eestis soorauast rauda põletada ja 1990 see ka õnnestus . Tehti ka savinõusid. Veel kasutatakase erinevaid töövahendeid, relvi .. Viimasel ajal arenenud ja enam tähtsust kogunud haru.
  

Arheoloogiat kasutav teadus:

• Osteoarheoloogia – luudeuurimine
  
• Jms.
  

Muistised

• Kinnismuistis - elupaigaga seotud muistis , objekt looduses.
  
• Irdmuistis - üksikese, leitakse sageli ka juhsulikult.
  

Euroopa muinaskultuuride allikad, mida uurivad arheoloogid:

• Inimese elupaigad, varaasulad, koopad, pelgupaigad, linnad. Neid iseloomustab kultuurkiht - in elamise tagajärjel tekkinud mulla ja saaduste kiht. Kuidas on võimalik, et keskaegne tee on nüüd kahe meetri sügavusel? Tegelikult kultuurkiht sõltub in tegevuse intensiivsusest ja sõltub ka sageli ehitusmaterjalidest ja sellest, kui palju asula või linn on omal ajal õnnetusi üle elanud. Mõnel pool võib kultuurkiht olla isegi üle 30 m paksune, see tekib siis kui on kasutatud toortellistest hooneid , mis aja jooksul lagunevadki ära, heh.
  
• Inimese maj tegevusega seotud muistised – Tulekivi kaevanduse moodi asi nt, muistsete põldude jäägid, rauasulatuskohad, soolakaevandused, pronksi töötlemise kohad jne.
  
• Kultusliku tähendusega muistised – (kõike, mida seletada ei osata, liigitatakse siia) Muinasajal võib leida ohvrikohti, -paikasid. Arvatakse, et neil on erilised tähendused, liukivid nt on viljakusttoovad, kust naised on teatud öödel alla lasknud. On tähtsad ka hiiekohad ja ohvriallik(ad), suur osa neist kannab nimetust silmaallikas, mis peaks parandama silmi. Omal ajal kui vett võeti oli vaja ka midagi vastu anda, tavaliselt anti hõbedat. On ka püha-, õlle-, viina - ja hiieallikaid.
  
• Laevad, teede jäänused, sadamakohad, sildade jäänused
  
• Sõjariistad, -nuiad – tegemist võib olla omaaegse võimusümboliga, kuna neid on väga vähe alles. (ei puugi nimekirja kuuluda , see on Kata jura)
  
• Muistsed aarded
  
• Matusepaigad, kalmed. 19. saj hakati neid lahti kaevama. Tavaliselt sisaldasid need rohkem leide üsna kerge vaevaga. Haudehitised , maapealne hauaehitis nt kivi-kirstkalmed, maa-alune kirst? Matmisviis (kalmetesse) annab teavat maailmakäsitluse ja usundite kohta. Võib eristada kolme matmisviisi:
  
  • Laibamatus, laip maetakse ära.
    
  • Põletusmatus, laip põletatakse. Muinasajal selleks, et hing taeva pääseks, keskajal põrgusse minekuks .
    
  • Mumifitseerimine, katse surnukeha mingil moel säiliada. Kõige täiuslikum muumia Euroopas: Lenin . Iga kahe kuu tagant leotatakse teda ja pannakse talle uus ülikond jne. Miks tehti Leninist muumia? Lenin oli rahva seas tuntud ja populaarne , et kui ta suri, siis taheti inimestele tõestada, et ta on surnud, muidu ilmuks liba -Lennud. Muumiad võivad olla ka ise tekkinud, nt kõrbes (kuiv, kuum kliima) või soos (kus pole õhku -> bakterid ei saa tegutseda turbarabas) või jäises keskkonnas.
    

Muinaskultuuride uurimise ajaloost

Antiikautorid ajalooperioodidest:

• Periood, mis oli kuldne -ilus-kena, nii arvas nt Hesiodos (7 saj eKr), tegi eepose „Töö ja päev“, seal on inimesed ja jumalad täiuslikud, suht paradiis. Kuldne aeg (kõige parem) ->hõbedane aeg-> pronksiaeg -> rauaajastu (kõige halvem ).
  
• Periood, mis oli raske, nii arvasid roomlased nt Lucretius oma poeemis „Asjade loomisest“, alguses oli elu suhteliselt raske. Kirjeldas ka, mis relvad millal olid ja materjale..
  

Esimesed arheoloogid (wannabe) tšehhid Konstantinos ja Mehodios otsisid paavst Clemensi hauda 861. aastal.
Keskajal ei mõistetud eriti ega nähtud ka minevikust välja tulnud leide. Kivikirve otsi peeti piksenoolteks, kuna äikesega on ju näha, et nooled maha löövad. Neid peeti väga tähelepanuväärseteks, pandi kuldraamide sisse ja riputati seintele . Avastati ka imeilusaid skulpuure, mida peeti nt vanaks puuslikuks, mida pidi kiviga peksma (Sm kirik ). N: maa all elasid päkapikud, kes valmistasid potte, et siis teised inimesed neid leiaks, osad arvasid ka, et potid kasvavad ise. Suuri kivihunnikuid seostati muidugi hiiglastega.
Renessanssi ajastul lihtsalt hoiti neid, tundusid ilusad, aga neid ei uuritud.
Esimese antiik-ajastu teadusliku teksti (?) autor oli Johann Winckelmann ( 1717 -1768), selleks ajaks olid kogunendud juba mitmed kollektsioonid, toimusid kaevamised Pompeis, sealt saadi huvitavaid leide. Tema hakkas esemeid ja kunstiteoseid võrdlema ja selle töö tulemusena valmis 1764 antiikkunstiajalugu. Seda peetakse esimeseks teaduslikuks arheoloogiliseks uurimistööks.
Taanlane Christian Jürgensen Thomsen (1788-1865), töötas Kopenhageni ülikooli raamatukogus, sinna koguti palju asju ja Thomsen juhatas nende vahel ekskursioone. Ta üritas teha süsteeme, kuidas neid külalistele näidata, jagas asjad kolmeks: kivi-, raud- ja pronksesemed. Taipas, et on olnud kolm tähtsat perioodi. Tema süsteemi hakati kohe tunnustama , 1819 rajas ta muuseumi selles süsteemis. 1836 tegi ta „Põhjamaiste muististe juhi“, millest sai kohe klassika.
Jens Jacob Asmussen Worsaae ( 1821 -1885) töötas Thomseniga koos, oli ka taanlane. Teostas ka kaevamisi, kogus leide, rändas palju ringi. Nägi, et tegelikult on leiud erinevates riikide üsna sarnased. Tahtis reisida ja uurida kogu Põhja-Euroopas, raha polnud, palka ta ka ei saanud (talle öeldi, et see on hobi ja rõõm, raha selle eest ei ole õige küsida). Ta ületas ühe maa piiratuse ja hakkas võrdlema erinevate maade muistiseid, kirjutas nende põhjal uurimusi, teda nimetatakse võrdleva arheoloogia rajajaks.
Jacques Boucher de Perthes (1788-1868) oli Prantsuse uurija, sõjaväelane, tolliametnik, tal oli palju vaba aega. Jalutas kruusaaukudes, turbavõtu kohtades jms. Tegutses Abbvillé’i lähedal ja avastas, et seal oli väga paks-kõrge kruusaaugu seina ja 5 m sügavuses nägi suuri loomaluid ja kivikirveid. Kirjutas raamatu „ Keldid ja uputuseelsed muistised“, ajalukku läks sellega, et võttis kasutusele stratigraafilised meetodid ajaloos (s.o kihiteadus).
Augustus Henry Pitt- Rivers (1827-1900), kindral , inglise muinasaja uurija. Huvi oli relvade vastu, tahtis panna paika, kuidas arenenud olid, hakkas siis ka teisi relvi koguma. Tegi süsteemi, kus iga järgnev relvasüsteem pidi olema eelmisest täiuslikum ja parem. Hakkas koguma ka rõivaid, muusikariistu, lõpuks ka kangastelge ja kaarte. Tema oli kaevamistehnoloogias kõige kaugemale jõudnud, nõudis sõjaväelist korda, täpsust. Kogud olid hiiglaslikud, müüs (andis?) need Oxfordi ülikoolile. Hakkas tegelema ka asulate, külade uurimisega. Taastas muisitste välise kuju, sellise, nagu need olid olnud varasematel aegadel .
Oskar Montelius (1843-1921) oli rootslane, tema läks ajalukku sellega, et hakkas tegelema põhjalikult esemete uurimisega. Võttis ette pronksiaeged esemed ja üritas need sättida arenguritta, kuidas need omal ajal võisid areneda. Ta koostas arenguloo, kuidas on toimunud pronkskirveste areng nt. Rajas tüpoloogilise meetodi. See võttis tal 15 aastat aega. Lõuna-Euroopast sai ka ajalisel paikapanemisel abi, jee.
Heinrich Schliemann (1822-1890), kõige tuntum arheoloog , alguses oli ta kõva ärimees, vedas püssirohtu, äritses kullaga jne. Ta läks ülikooli arheoloogiat õppima, kuna väiksena luges raamatust „Trooja hävitati nii, et mitte midagi ei jäänud alles“. Tahtis Troojat leida ja sellega ta läkski ajalukku. Eristas linnal 7 ehitusjärku, alumise kihi luges Homerose kihiks, kuna sealt tuli välja uhke, hõbeehtest aare . Hilejm sai selgeks, et see on mitu sajandit varasem, õige kiht olla 6. hoopis. Tema näitas, et antiikeepostel on olemas ka sisu ja alus, on olnud teatud ajaloolised sündmused. Pärast Troojat kaevas ta ka Mükeenes ja Kreekas sealt leidis ka huvitavaid tulemusi. Tänu temale kasvas kogu maailma huvi arheoloogiliste leidude vastu. Suur tänu.
Gustaf Kossinna (1858- 1931 ) ka saksa uurija, tema oli veendunud natsionalist, ta põhiidee oli, et P-Euroopa ürgseks ja põlisrahvas on olnud germaanlased . Leidis, et euroopalik kultuur on ka alguse saanud Põhja-Saksa Taani alal. Võttis kasutusele uue metoodika. Hakkas muistiseid ja leitud esemeid kandma maakaartidele. Võttis kasutusele kaardid. Tulid huvitavad asjad ilmsiks: teatud leiud, mis olid iseloomulikud nt germaanlastele tulid välja araablastelt. Tema teosed, teooriad olid saksa riigi lemmikud. Ta mõjutas ka teisi, u-s-k-u-m-a-t-u.
Väga suured muutused olid 1960.-70. Tuli uus suund – teoreetiline arheoloogia. Muinaskult uurimisel hakati neid uut moodi lahti mõtestama. Märke teoreetilisest suunast võib leida juba 1920-30. aastatel. Siis üritati lahendada probleeme, mis on seotud muinaskultuuridega.
Miks toimusid muutused?

• Rändude e migratsiooniteooria – teise rahvagrupi sisseränne. Nt kui tulevad uut tüüpi kalmed, matmisviisid.
  
• Rändu ei toimu, naabritelt laenatakse, tehakse järgi.
  
• Kultuuri riikide teooria – kõik kultuurilised nähtused allusid ühele või teisele kultuuririigile. Sotsiaalseid muutusi igas riigis ei arene, aga kõrged kultuuririigid mõjutavad madalamaid ja nii toimub areng.
  

1960. aastatel tuli kõigepealt suure lainena nn uus arheoloogia, vastandati senistele teadmistele, „meie teeme uut moodi ja paremini“. See oli USAs, Inglismaal, Skandinaavias. Üritasid põhjalikult tegeleda uurimisega, kasutasid mitmeid erinevaid meetodeid , matemaatikat, füüsikat jms. Üritasid tugevasti ümber hinnata seniste arheoloogide tööd. Hiljem tuli veel eraldi suundi, nt protsessuaalne arheoloogia (uurivad oma arust esiajaloolise ük protsesse).
Arheoloogilise uurimistöö metoodika
Välitööd:

• arheoloogia luure (inspektsioon) tänapäeval on palju teetöid, ehitusi jms ja arheoloogiline luure peab märkama, kus mis on, säilitama asju. Arheoloog peaks märkama maapinna kuju järgi, kus võiks midagi olla, asuda , kõige parem on selleks varakevad. Põldudel tumedamad laigud võivad viidata vanadele asulakohtadele. Kindel märk oleks peene kivipuru olemasolu, kuna need on omaagsete ahjude , kollete jäänused. Nii et luure ei ole luure, pigem vaatlus . Abiks oleks siin rahvapärimus või vanad kaardid.
  

Eestis on muinasasulate läheduses sageli olnud allikas, kuna kaevu ei jõutud eriti teha, allikast võeti vett ja oligi kõik. Kaevude kaevamise komme tuli keskajal. Tänapäevaste külade põllumaadel tasub ka tähelepanelik olla.

• arheoloogilised kaevamised Kõige tähtsam enne kaevamist on teha objekti valik. Peab arvestama, et mida aeg edasi, seda paremaks lähevad uurimismeetodid ja tehnika. Peab ka mõtlema, kui palju üldse kaevata tohib, alati tuleb jätta midagi tulevikuurijatele. Tehakse ka päästekaevamisi, nt tahetakse rajada teed, millele jääb ette muinasmuistis, mis tuleb enne töö jätkumist läbi kaevata.
  

Enne kaevamisi kogutakse teadmisi, kasutatakse selleks:

• Georadarit - sellega mõõdetakse raadiolainete tagasipeegeldumist maapinna seest, kui maa sees on nt kivimüürid, siis on tagasi peegeldunud laine teistmoodi.
  
• Elektroluure – maa sisse on juhitud elektrit ja on mõõdetud pinnase elektritakistust.
  
• Magnetluure põhineb pinnase erilistele magneetilistele omadustele, on võimalik kindlaks teha põletusahje jms.
  
• Metallidetektor on ka kasutusel aeg-ajalt, see on tekitanud ka tõsiseid probleeme – salakaubandus.
  

Kaevandi seinu nim profiilideks, nendes ilmnevad erinevad ladestused, kihid selgesti. Viimasel ajal on üritatud kaevata asulate järgi, mitte horisontaalselt. Aeg-ajalt võib ju maapind kõver olla jms.
Kääbast (mäe-taoline asi) lõigatakse sektorite kaudu lahti.
Kameraaltööd:(sõnast kamber –> sisetööd) töötatakse läbi kaevamistel saadud materjalid. Reustareeritakse töid, tehakse teadustöid, üldistusi (kaevamistel leiad detaile ainult ju – 5 pimeda lugu, kes katsuvad elevanti).
Kuidas on võimalik luua ausat pilti?

pane paika objekti vanus. Üks on suhteline dateerimine, teine absoluutne. Suhteline on varasemal ajal olnud valitsev, koostöös stratigraafilise (kihtide kirjeldus – mida sügavamal, seda vanem) meetodiga. Saab teha suhtelise kronoloogia.
Tüpoloogiline meetod – esemed jagatakse liikide kaupa, on kirved , mõõgad, sõled, nõud ja hakatakse igat liiki esemeid omavahel võrdlema. Esemed aja jooksul muutuvad (ehetel ei ole loogikat muutuses.) Suletud leid – mingi aare maha maetud või 1 inimese matuse juurde pandud esemete komplekt.
Võrdlev-ajalooline meetod – hakati esemete vorme võrdlema teiste asukohtade samade esemetega.
Dendokronoogiline meetod – see põhineb aastarõngaste uurimisel, lugemisel (nt puudel) uuritakse puu kasvukihte, igal aastal kasvab kaks kihti – hele (soojas) ja tume (külmal). Et seda rakendada, on vaja teha dendokronoloogiline skaala, mille loomine algab tänapäeval. Võetakse üks hästi vana puu.vaatad puu kihte ja graafiliselt mõõdad ära, millal ringid kattuvad.. Eestis on jõutud võrdlustega 11. sajandisse, skaalad on aga erinevates kohtades erinevad. Eestis tegeleb sellega Alar Läänelaid (?).
Radioaktiivse süsiniku meetod – on kõige tavalisem , radioaktiivse süsiniku 14C ja see seguneb süsinikdioksiidiga, aga CO2-e kasutavad kõik taimed-puud sisaldavad ka radioaktiivset süsinikku ja mida kauem nad elavad, seda rohkem seda nende sees on. Loomad söövad taimi, radioaktiivne süsinik läheb ka neisse , inimestesse jne. Ükskõik milline organism surres (puu langeb, inimene kõngeb) hakkab radioaktiivne süsinik organismis lagunema. Haihtumise kohta on öeldud, et on poolestusaeg, st tema väheneb poole võrra u 50 730 aasta jooksul. Täielikult kaob ära umbes 70 000 aasta jooksul. Vanust määratakse nii, et kaevamistel leitakse org. materjale (nt puusüsi) ja lastakse C14 hulk ära määrata, arvutatakse, palju on haihtunud, millal hakkas haihtuma. Saab aastaarvu +/- 100-200. Sel meetodil võib ka olla oma hädasid, nt tuumapommi katsetused mõjutavad. Hiljem tuli välja, et süsinikku on olnud maailmas erinevatel aegadel erinevas koguses.
Varvomeetria- (ehk liivsavi meetod) leiutati juba 19.sajandil Rootsis. Seal jälgisid geoloogid jää taandumise ajaloos tekkinud järve setteid. Need olid sarnased puu ringidega. Olid paksemad- heledamad -õhemad-tumedamad kihid. Ka Eestis (sügavates) järvedes on need kihid näha. Settekihtidest võetakse proove, leitakse nt õietolmu, tolmuterad näitavad (suiraanalüüsis, kus uuritaksegi õietolmu) , mis taimedega tegu on ja räägivad omad lood.

Õpi ka teiste loodusrahvaste käest, kuidas on võimalik midagi teha.

Võrdle materjale antropoloogidega, tee nendega koostööd. Luustike põhjal nt teevad nad kindlaks kui hästi in söönud on, mis haigused olnud on, millist tööd teinud on, mida inimene elu jooksul teinud on (võitlused, haavad).

Koostöö keeleteadlastega, rahvaluulega. Keeltest on sageli huvitavaid sõnu, mis võivad olla laenatud mõnest teisest keelest mitu tuhat aastat tagasi, aga sellega seoses on võimalik arutleda, millal miks kuidas termin on tekkinud. N: sõna „raud“ ei levi enne teise keelde, kui objekt raud.

Eksperimentaal arheoloogia – alates 1970. aastatest on tehtud igasuguseid katseid.
N: kas viikingiaegne vibu oli hea või ei uurisid taanlased . Lasid neid kilpide pihta ja kaitserüüde pihta. Selgus, et 30 m pealt läksid nooled ilusasti läbi

Hominiidide kujunemine ja nende jõudmine Euroopasse

Meie planeet Maa tekkis u. 4,6 mld aastat tagasi, esimese inimesi võib dateerida u. 2,6 milj aastat tagasi. Inimene on planeeti Maa asustanud absurdselt lühikest aega, kuid on muutnud seda nii palju.
Kõige varasemad jäänused on üksikud hambad, väikesed luukillud jm, nende põhjal üritatakse siis rekonstrueerida. Viimastel aastatel on hakanud uurimisega tegelema peale antropoloogide ka geneetikud ja molekulaarbioloogid.
Inimahvid on kõige sarnasemad inimestele. Väga sarnased ikka ei ole, kuna oleme arenenud parralleelselt. Hominiidid e inimahvlased, inimesed on ühises arengtees eraldunud kõige hiljem šimpansist. Eestis elavatest loomadest on meiega kõige sarnasem nahkhiired. Kauges minevikus on nad pannud aluse ahvidele.
Sarnasused: Puudub saba, Siseelundite ehitus, Mitu veregruppi.
Erinevus: KEEL. Šimpansiga on suheldud märkide keeles. Neid on max u kakssada märki. Omandavad ka sõnu. Arvuti abil on ka proovitud seda teha. (Sööb sidrunit , vajutab klahve sitt ja apelsin )
Inimahvid on olnud Aafrikas kusagil 35 milj aastat tagasi. Üheks tuntumaks varaseks inimahviks peetakse Prokonsulit. Esimene inimahv jõudis Euroopasse u 14,5 milj aastat tagasi. Arvatakse, et nad tulid Lähis-Ida kaudu. Griphopithecuse hambaid on ka leitud, üsna ahvised, neid ei peeta otseseks esivanemaks. Australopithecus on eesti keeles lõunaahvlane. Lõuna-Aafrikast Taungist avastati Austraalopiteekide beebi , mis ei saanud eriti tuntuks , kuna oldi veendunud, et hoopis Inglismaal oli inimese eellaane Piltdownis leiti kolju ka. Kolju eripära oli selles, et tema ülaosa oli tavalise inimese koljule väga sarnane, kuid alalõualuu oli nagu inimahvi oma. Taungi beebil oli vastupidi. 1953. aastani (41 aastat) kestis see uskumine , kuni üks arst hakkas seda uurima ja avastas, et tegu on võltsinguga. Üpris palju luid on leitud Lucy’lt (kokku 47) ja seetõttu peetakse seda rekonstruktsiooni väga heaks. Nad olid suhteliselt lühikesed, 1,20 m või natuke rohkem.
Oluline erinevus: australopiteegid kõndisid kahel jalal. Selle kohta on olemas ka arheoloogilised tõendid, jäljed, 3,6 milj aasta vanused (vulkaani tuhk +vesi+2austraalopiteeki+päike= igavesed jäljed). Australopithecus boisei – tal on keset pealage luuhari, n-ö punkari eelkäia. Antropoloogid arvavad , et selle külge võisid kinnituda võimsad lõualihased, nii et see võiks loomi ka maha murda. Australopithecused kõndisid kahel jalal ja nad olla välja rännanud juba metsast , elasid savannides . Liikusid ka aeglaselt, üks variant, miks nad püsti seisid , on see, et savannis on kõrge rohi ja et näha, pead olema kõrgem. Kõige vähem kaitstud on in (ja loom ka) kõhu poolt. Ohustatud olid väikesed lapsed, laps haarati sülle ja siis põgeneti nii?. Jalad liikumiseks – käed vabad. Saad asju ka kanda. Nende kohta on öeldud, et olid esimesed, kes hakkasid üha enam tarbima liha. ( Ahvid toituvad põhiliselt taimedest) arvatakse, et said liha nii, et liikusid kiskjate kannul. Kui mõni oli looma kätte saanud, maha murdnud, kõhu täis söönud, läksid australopiteegid suure karjana ja peletasid lõvi (vms) eemale ja said ülejäägid omale. Neid on leitud ainult Aafrikast.
Kõige enam leide on tulnud Olduvai mäekurust, see on Aafrika idaosas. Sai tuntuks tänu ühele Inglise antropoloogide-arheoloogide perekonnale (Leakey’dele). Nad tegelesidki inimeste eellaste otsimisega. Perepea kaevas 28 aastat ja alles siis tulid esimesed sensatsioonilised leiud. Olduvaid mäekuru sügavus on u 100-150 m, lõikab läbi mitmeid kihte, seal paljastuvad ka vulkaanide tegevusjäljed ja seetõttu on hea dateerida. 1971 saadi kõige olulisem leid, see oli Homo Habilise (osav inimene eesti k) leidmine. Esialgu tulid üksikud luukillud, nende juures leidus ka väga primitiivseid tööriistu. Tegemist oli vulkaaniliste kividega, neil oli ühest servast mõned tükid ära võetud. Nimetatakse neid eoliidid, chopper. Ei teata, kas need killud on juhuslikult lahti tulnud või löödud sealt ära. Homo habilisega seotud leide on ainult Ida-Aafrikas, nad võisid eksisteerida u 200 000 aastat tagasi. Esialgu, kui avastati järgmine aste, Homo Erectus , leiti, et HH on täiesti kõrvalharu, et HE areneb ka omaette. Viimasel ajal on pakutud välja ka, et HH võis siiski ka HE eelkäija olla, sest HH ja HE on mõnda aega ka koos eksisteerinud. S.O KÜSIMÄRK.
Homo Erectusi on hästi palju avastatud, algust dateeriti 1,8 milj aastat tagasi. Esimene avastati juba 19.saj lõpus. See avastati Jaava saarel. Kuidas nad Euroopasse jõudsid? Nad avastas üks Hollandi antropoloog E. Dubois, kes tahtis üles leida vaheastme inimese ja inimahvi vahel, tahtis seda teha seal, kus on soe, läks Java saarele. Seal oli tal hea tegutseda, mõne aastaga leidiski paar luukildu. Tema avastas Pitecantroplause Retcuse, see sai hiljem hästi suure tähtsuse osaliseks . ED ei osanud seda hästi dateerida, pakkus ise u 400-500 000 aastat. Läks mõni aeg mööda, dateeriti vanemaks (800-800 000) 15 aastat tagasi võeti uued proovid ja selgus, et need leiud on 1,8 miljonit aastat vanad. Sel momendil olid need kõige vanemad leiud. Huvitav on, et Euroopa ja Aafrika omadel esinesid tööriistad, Jaava saare omadel ei olnud neid. Tuli välja, et kujunes see hoopis kusagil Kagu-Aasias, siis pakuti välja, et see on inimeste alguslugu saanud alguse hoopis Kagu-Aasias Jaava saarel. 1920. aastatel saadud leiud Hiinas olid ülitähtsad, kaevamisi tegi üks Rootsi antropoloog, aga need leiud pidid jääma Hiina, kaevati Žhoukoudianis ja juba 1930. aastatel kaevasid hiinlased edasi ja leidsid üsna mitu leidu, kleepisid kokku enne sõda 5 koljut ja üksikuid fragmente olla enam kui 50 luustikust. Sinantroopus Pekinensis või Pekingi(-Hiina) inimene, see dateeriti umbes 0,5 milj aastat vanaks, tähelepanuväärne oli, et koopast leiti tule jälgi, mis selgelt viitasid tule kasutamisele. Esimene teade tule kasutamisest. 1920.-30. aastatel olid teedeinsenerid, kes tegelesid raudtee rajamisega, sattusid kohalike peale, kes jutustasid, et läheduses on koobas, kust saab draakoniluid, millest saab väga häid ravimeid. See tuleb pulbriks teha ja siis segada. Nende koljude juurest leiti, et need HE koljud kannavad selgeid mongoliidse rassi tunnuseid. Vahepeal oli kujunend teooria, et inimene kujunes välja väga erinevates piirkondades, Jaavas, Euroopas, Hiinas, Aafrikas jm. Seda teooriat arendasid hiinlased ja teisedki paleoantropoloogid. Tänapäeval on seda peetud n-ö vananenuks.
Esimene H.E leid Euroopas tuli välja 1907 Saksamaalt Heidelbergi lähedalt, välja tuli ainult üks lõualuu.

Inimese kujunemine ja nende jõudmine Euroopasse II

Leiti uus liige, Ardi, vanuseks on tal 4,4 milj, teda peetakse vahelüliks austraalopiteekide ja inimahvide vahel. Leiti see mees 1992. a Etioopiast Aramise küla juurest. 17 aastat uurisid 40 teadlast seda ja nüüd lõpuks julgesid välja tulla väidetega. Ta turnis küll palju puudel, kuid suutis ka kõndida kahel jalal. Hinnati veidi ümber ka šimpanse, arvati, et nad on eraldunud liinist, mis viis inimesi u 6-7 milj aastat tagasi. Alguses arvati, et inimesed tekkisid neljas erinevas kohas, nüüd aga on selgunud , et inimene on ikka kujunenud ühest.
Heidenbergi inimese viiamsed leiud on Gran Dolinast (Hispaanias), see on üks HErectuse esindaja, kes jõudis Euroopasse u paarsada tuhat aastat tagasi. Tõenäoliselt kujunes sellest välja homo neadertalis. Ta elas umbes 600 000 a tagasi. Esimene leid tuli Saksamaalt Neanderi jõe orust lubjakivimurdmistöödel 1865. aastal. Tegemist oli küllaltki suurte ja jämedate luudega. Tema koljumaht oli kuni 1600 m3. Ta kolju on aga teise kujuga, kuklas pikem, tugevad esileulatuvad kulmud ja madal, lame laup, nina suur, lame ja lai. Leiupaikadest võib leida mitmesuguseid eripärasid, nt Krapinast on leitud neandertaallaste luid laialipillutult ja nende peal on lõikejäljed. Kujutati ette, et neadertaallased olid inimsööjad, st sõid üksteist. Lõiked olid erinevatel luudel ühes kohas ja arvati siis, et ehk olid neil omad rituaalid , mille käigus tehti lõikeid. On leitud mitmeid neandertaallaste matmispaiku, et surnud kaaslase jaoks oli vaja süvendatud auku , kuhu pandi surnu ja ta kaeti mullaga, mõningaid esemeid või looma luid(sarvi) pandi ka kaasa. Kõige huvitavam matmispaik avastati Iraagist, Shanidarist, sinna olid maetud kaks naist ja mees. Kaevati läbi u 1980. aastatel. Sealt avastati rohkesti õistaimede tolmu ja seemneid -> kui nad maeti, kaeti kehad lilledega. See näitab, et nende suhted ei pruukinudki olla väga metsikud. Ometi on nende luud väga katkiselt kokku kasvanud, see näitab, et on hoolitsetud kaaslaste eest, hangiti toitu ka neile, kes ei olnud selleks ise võimelised. Neandertaallaste luid on leitud Euroopast Kesk-Aasiani. Neile oli ääretult oluline tulekasutamine, tõenäoliselt olid neil ka mingid rõivad.
Aastal 1868 Prantsuse arheoloog Markee leidis ühe huvitava koopa, Lartet Crog Magnon (krogmanjon), kust ta tõi välja viis luukeret, need olid väga sarnased tänapäeva inimesega, nende juures oli ka üksikuid kiviesemeid ja tegu oli hoopis vanade asjadega. Ta kuulis, et seal samas lähedal on teinegi koobas, kust on ka leitud vanu inimeste säilmeid, see oli Aurignac’i koobas, kuhu ta läks vaatama. Leiti Homo Sapiensi esindajad, kromanjoonlased. Nad olid väga pikad, keskmine pikkus 187 cm, nad olid püstise hoiakuga, kitsa koljuga, kõrge järsk laup, võlvjas koljulagi ja üleüldse europiidid . Kõige varasemad dateeriti 30-40 000 aastat tagasi elavateks. Et u sel ajal jõudsid nad Euroopasse ja järk-järgult hakkas nende arv kasvama. Antropoloogiliselt on nad väga sarnased tänapäeva inimesega. Viimase 40 000 a jooksul pole inimene füüsiliselt eriti palju muutunud, küll on pikkuses toimunud teatud muutusi. Neandertaallased surid välja u 30-40 000 a tagasi.
Molekulaarbioloogid tegi sugupuu, mille järgi pärinevad kõik inimesed u 200 000 aastat tagasi elanud naisest, kuna seal kujunes esimene HS. Naist nimetati Evaks, kes tõenäoliselt oli mustanahaline ja väga lihaseline. Need, kes Aasiasse liiguvad saavad ka üle Beringi väina minna ja asustada Ameerikat, see oli enne viimase jääaja lõppu. Homo Sapiens suudab enda alla haarata küllaltki ulatusliku territooriumi ja suudab välja tõrjuda HErectuse esindajad. Vigastatud luid on neil seotud pigem jahilkäimisega.
Kuidas ja miks neandertaallased välja surid? Nende uurijaid on üsna mitu, eestlane ka, Svante Pääbo. 2007. aastal kuulutati ta maailma 100 kõige mõjukama teadlase hulka. Ta oli esimene mees, kel õnnestus kätte saada osa dna ahelat neandertaallase luudest. Teaduses võrreldi seda kuu peal käimisega. Tema avastas, et neandertaallanna võis suguliselt vahekorras olla kromanjoonlaste meestega. S.Pääbo hiljem ütles, et tõenäoliselt on probleemides mingi eksitus. Uuemad andmed: neandertaallased on eristunud HEst u 700 000 aastat tagasi. Heidenbergi inimene vs neandertaallane ? Luustikke ka pole sellest ajast. On lumeinimene neandertaallase järglane? Ei tea.
Jääaeg on tavaliselt ette kujutatav , kui üks periood maailma ajaloos, aga tegelikult on olnud mitu jääaega. Pikkused on olnud erinevad võib olla 50 000 või 150 000. Sellele järgneb mõnekümne aasta pikkune vaheaeg. Isegi paari kraadi muutumine keskmises temp võib kaasa tuua väga olulisi muutusi, sest kui kliima veidiki külmeneb siis sajab rohkem lund, lumi peegeldab päikesekiirgust tagasi, kliima muutub veel külmemaks jne. Seoses kliima külmenemisega muutus kogu loodus ja loomastik . Kliima külmenemisel laienes ja kasvas külma kliimaga harjunud loomade osakaal, nt mammut , põhjapõder, koopakaru jne. See tõi kaasa ka neandertaallaste tegevuse muutuse. Tõenäoliselt seoses kliima külmenemisega pidid rohkem loomi sööma. Suurem kütmine hakkas mõjutama ka loomade liigilist koosseisu. Loomi, keda kätte saaks, jäi järjest vähemaks. Öeldakse, et inimene hakkas mõjutama loodust põldude rajamisega, tegelt hakkas mõjutama juba ka küttimisperioodil. Tuli on oluline soojendamiseks ja kiskjate kaitse ja toiduvalmistamisel ka tähtis. Tules küpsetatud toit on tunduvalt kergem seedida, kuid ise ei osatud tuld süüdata, tuli pidi pidevalt põlema, selleks oli vaja talle pidevalt kütet, selleks on vaja meeskonda jne. 
Kiviaeg , pronksiaeg, rauaaeg
Kiviaeg:

• Paleoliitikum e vanem kiviaeg
  
• Mesoliitikum e keskmine kiviaeg
  
• Neoliitikum e noorem kiviaeg
  

Paleoliitikum
2,6/2,5 milj aastat tagasi – 9500 a eKr
Varapaleoliitikum:

• Olduvai kultuur (2,6-1,4 milj aastat tagasi)
  

Siin on chopperid (lõikenoad/raienoad) ja eoliidid (veerekiviriistad), olid kasutusel ka nt puidust asju, aga neid alles ei ole.

• Acheuli kultuur (1,4 milj – 200 000 a tagasi) Seostatud peamisel Homo Erectusega, kõige iseloomulikum tööriist on pihukirves . Sel on sarve otsa abil toksitud ära väiksemad killud kivilt ja nii on moodustatud terav osa. Need ei levi ühtlaselt.
  

Keskminepaleoliitikum

• Moustier ’i kultuur (200 000- 40 000 eKr)
  

Neandertaallaste kultuur, Levallois’ tehnika, võetakse suur tulekivi kamakas, millest lüüakse tükk ära ja hakatakse tükki töötlema. Tükist lüüakse teise kiviga veel väikseid kilde ära ja nii valmistatakse tööriistu.
Hilispaleoliitikum

• Tööriistade arv kasvab väga kiiresti. Tänu sellele oli võimalik töödelda ka juba paremini sarve ja luud. Sel ajal tekivad väga erinevad luu- ja sarvtööriistad, nt harpuun , mida heidetakse viskepuu abil. Are Tsirk on tegelenud üle 30 aasta eksperimentaal-arheoloogiaga (?). Ta teeb tulekivitööriistu.
  

Paleoliitikum on esmakordne periood, kus võime märgata kunsti, n Paleoliitilised Veenused. Kunsti teke on seotud religiooniga. Esimesi märke nägime juba neandertaallaste juures, nad on mõningaid liigikaaslasi matnud . Naise kujukesi tehti luust või mammuti mõhast (sarvest). Esimene neist tuli välja 19. saj Villendorfist Austriast. Kõige varasem peaks olema tehtud u 35 000 a tagasi. Nendel kujudel on rõhutatud naise keskkosa ja sootunnuseid väga lopsakates vormides . Pea on enamasti otsas aga detailideta ja lohakas. Jalad ja käed lõppevad enamasti poolest säärest ära. Neid on tõlgendatud kui naise ideaalkuju, kuna toidu saamine ei olnud lihtne, hinnati pakse kõrgelt. Pigem võib olla last ootavate naistega , tõenäoliselt võib neil olla väga tähtis ja oluline religioosne tähendus. Emadusse suhtuti suure tähelepanu ja austusega. Sel ajal mil olid mehed jahil, hoolitsesid naised järglaste eest ja otsisid igapäevast toitu (puuvilju jms), hoolitsesid ka kogu laagriplatsi elu eest. Naised õppisid tänu sellele tundma taimi, nende erinevaid omadusi ja kuna nad oskasid ravitseda, kasvas ka lugupidamine naise vastu.
Tõenäoliselt viidi kujuga nii riitusi läbi, et ta oli käes, selle pärast ei olegi jalgu (?).
Kõige värksem leid on Saksamaalt, koopast Hohle Fels, vanuseks on 35 000 a, leiti eelmisel aastal. Pea on kujutatud väga väikesena.
Muidu on leiukohad Hispaaniast Siberini. Suurem osa on Ida poolt, teine kunstiliik , koopamaal jääb rohkem Lääne poole.
Lõvipeaga mees – Hohlenstein-Stadel, Saksamaa.. See sümboliseerib ehk meest, kel on ühiseid jooni jumalustega(?).
Koopamaalid. Esimesed leiti Altamira koopast, koopa omaniku (Sautuola) tütar nägi ära, et seal olid piisonid . Sautuola leidis, et tegu kiviaegsete joonistustega, selle aja suured spetsialistid süüdistasid Sautuolat pettuses, alles pärast tema surma tunnistati, et tegu on paleoliitiliste joonistega. Suur osa Altamira piltidest on värvilised, kasutatud on punast, musta, pruuni ja valget värvi. Need maalingud annavad väga lihtsate joontega edasi loomade tõelisi omadusi. Peamiselt on tegu piisonitega, ürgveistega on aga ka metshobuseid, mammuteid, põhjapõtru. See näitab, et osa neist on tehtud jääajal, kuna vaid sel ajal olid mammutid . Kokku on u 800 maalingut ja joonist. Altamira maalinguid peetakse kõige täiuslikumateks.
Teine tuntud koht on Lascaux koobas Prantsusmaal. Selle leidsid 1940. a koolipoisid . Maalingud paiknevad tavaliselt koobaste tagumises osas ja sageli kõige kaugemates osades, kuigi võidi elada eesotsas. Hilisemal ajal ei peeta koobast kõige meeldivamaks paigaks ega satuta sinna tahaotsa. Kujutati ette, et allilm saab alguse koopasuust. Võib arvata, et juba paleoliitikumis taibati koopasügavuse tähendust, seal peeti ehk mingeid miitinguid ja talitusi (?). Maalid on tehtud u 15000 a tagasi ja neid on tehtud vähemalt 2 sajandi vältel.
Chauvet koopas on kujutatud mitmesuguseid loomi, sageli kunstnikud tegid ka visandeid, aga selle kõrvale joonistasid ka looma kujutise.. Kui kunstnik tunnetas-nägi teatud koopa seina pinnal teatud looma kujutist siis ta selle ka sinna joonistas. Vahel on kunstnik jätnud ka oma autogrammi , see on käsi (punane taust, käsi jäänud värvimata).
Koopas pidi toimima mingi eriline rituaal , spetsiifiline toiming. Võimalik, et tegu oli omaaegsete pühade piltidega, kui sinna mindi siis ainsaks valguseks oli tõrvik, aga tõrviku leek väreles, siis saab aga täiesti teistmoodi elamuse, kord tõuseb esile üks loom, kord teine, võib jääda mulje, et loom liigub.. (kinomatograafiline vaatemäng?)
Viimase aja arheoloogilised leiud näitavad, et kõrgkultuuri jälgi võis olla veelgi enam. Jälgi, mis räägiksid muusikast (Hohle Felsi vile ) ja laulmisest on tunduvalt raskem leida. On küsitud, kumb oli enne, kas laul või kõne. Ehk üritas mingi ahv linnulaulu matkida ja end emotsionaalselt väljendada mis viis järk-järgult kõne kujunemiseni? Äärmiselt huvitav hüpotees!
Kolmas kunstiliik on tants, sellele on vaja ka teatud muusikat ja rütmi, muusikariistu. Eelajaloolised tantsud võisid olla rituaalsed, tervendavad, erootilisusega seotud. Muusikapille – käteplaks -> puuplaks -> seest tühja puu plaks . Puhkpill, mis leiti Saksamaalt Hohle Felsist 2008, vanuseks on 35 000 aastat. Praktiliselt sama vana kui Veenus . Selline muusikariist on juba päris uus ja huvitav saavutus. Mis küll sellele eelnes? HF pill on tehtud kaeluskotka tiivaluust, pikkus on 21,8 cm, koopast leiti väiksemaid tükke veel kahest flöödist, need olid valmistatud elevandiluust (mammutimõhn). 1995. a leiti Idrijca orust Lääne Sloveeniast ka üks pilli kild , mille rekonstruktsioon on väga uhke, dateeritud on ta 65 000 – 41 000 aastat tagasi, see peab olema siis neandertaallase pill. Nüüd on tehtud uurimusi veel, need on hoopis karu hammustatud asjad.

Paleoliitikumi lõpu ja mesoliitikumi kultuurid Põhja-Euroopas

Lääne-Soome Susiluola koopast avastati kalju seest koobas, kus avastati kvartsitükke, mille põhjal leiti, et tõenäoliselt on tegemist omalaadse asulapaigaga. Muidu on raske leida asju, kuna Põhja-Euroopas oli jääaeg.
Jää avaldab mõju ka tänapäeval, varem vajutas maapinda alla ja nüüd maapind tõuseb üles. Osad ütlevad, et Loode-Eestis on tõusnud maapind üle 100 m. Saaremaa ja Hiiumaa kasvavad kokku, Saaremaa ja manner kasvavad kokku (?). Kui jää taandus tekkis Balti Jääpaisjärv, mil polnud ühendust ookeaniga. Toimus Billingeri katastroof, sel ajal elasid kindlasti ka inimesed, see ühendus ookeaniga täh seda, et järv hakkas tühjaks voolama, mõnede arvamuste kohaselt langes Läänemeri 60 meetrit. 8213 eKr (u 10. aastatuhande keskpaik eKr) toimus see.
Ka Eestist on leitud mammutihambaid, Puurmani mõisa maadelt, mille vanuseks oli 11 600 aastat, kaalus 2,7 kg, leiti 19.sajandil. Euroopas teisi nii noori ei ole, teised on olnud 30-40 000 aastased. Taimõri poolsaarel on mammuteid olnud ka 4000 eKr. Mitut luud pole koos leitud, võime järeldada, et jää on need tükid siia toonud.
Madleine kultuuri elanikud liiguvad põhja poole, seal tekib Hamburgi kultuur, mis jaguneb ja tekib Harensburgi kultuur ja Swidry kultuur. Tegelti peamiselt põhjapõtrade küttimisega. Hilispaleoliitikumis on vibud ka laialdaselt levinud. Swidry kultuuri tüüpiliseks märgiks on nooleotsad. Need kultuurid panevad aluse ka teistele põhjapoolsetele kultuuridele, Swidry kult, levib ka Läti ja Leedu alal. Paleoliitikumi lõpust on avastatud mitmeid asulaid, seal elavad põhjapõdrakütid, kelle peamiseks tegevusalaks on põhjapõtrade küttimine. Eestist ei ole ühtegi sellist asulat leitud. Asula märgiks oleks põhjapõdra luud ja sarved. Swidry kultuur on mõjutanud Kunda kultuuri ja Suomusjärvi kultuuri ja Veretje ja Butovo kult (Venemaal)
9500 eKr on jääaja ja paleoliitikumi lõpp, siis algab mesoliitikum.
Kunda kultuur tekib 9000 eKr ja kestab kuni 5000 eKr. Asulaid on Eesti alal avastatud üle saja. Tõenäoliselt on need olnud ajutiselt kasutusel. Enamasti seotud jõgedega. Kesk-Eestis jõgede ja järvede ühinemiskohtadel ka. Kõige olulisemad asulad on Kunda, põhiosa leide on leitud järve settetest.
Kõige vanem on Pulli asula, mis avastati 1967. See dateeriti aastatesse 9000 eKr. Seal oli tuleasemesse kuhjatud kive (et sooja hoiaks). Sealt on leitud ka mitmeid väikseid tulekiviesemeid, nende seast väärivad tähelepanu tumedast tulekivist esmed. Kunda kultuur levib väga laialdasel alal, sellele on iseloomulikud sarvest ja luust tööriistad. Domineerinud on ahingud ja harpuunid. Ahinguga(peenem) püüad kala ja harpuuniga veeloomi. Sarvest on õõnestatud isegi kirvepäid. Kunda kultuur on paljudest lõunapolsetest kultuuridest ette jõudnud kivi lihvimise poolest. Kunda ja Pulli asulas on kõige tähtsamad loomad olnud koprad ja põdrad. Sindi- Lodja asulates on kõige rohkem olnud (35%) viigri (hüljes) ja (35%) metssea luid. Varem metssiga ei olnud. Hülgepüük -> käidi merel, paadid? Minnakse järjest kaugemale ka, 5800 eKr jõuti Saaremaale. Kõige varasemad peatuspaigad on leitud Saaremaalt, Hiiumaalt ja Ruhnust. Mõne aja möödudes jäädi sinna ka paigale, alguses lihtsalt sõideti läbi. Kunda kult, kalmistu on Põhja-Lätis, see paikneb omal ajal eksisteerunud järvesaarel. Usundi ja kunstialaseid leide on muidu vähe. Üks palju tähelepanu saanud ese on leitud soiselt alalt Tõrvelast (?) see on rästiku kuju, tehtud põdra sarvest, selle peale on tehtud soomused ja sik-sak, peaosas on nagu auk (?), ehk kasutati seda kepi otsas vms. Ehk oli ussikultus.. Paarist asulast on leitud ka põdrapead..
Antropoloogiliselt on Läänemereäärne rahvas küllaltki lähedane, geeniuuringutega on tehtud arvestusi, et tegelikult väga madala pigmendiga inimesi ja heledasilmalisi blonde tekkis siia kusagil 11 – 10 000 aastat tagasi. On see mutatsioon ? Blondid muutusid meeste seas väga ihaldusväärseks, neil oli kõvasti lööki, palju järglasi. Läänemeremaades on sinisilmseid inimesi kõige rohkem, palju on Karjalas, Baltimaades, Poolas, Saksamaal.
Kõige enam mõjutab ikka naha heledust päike, põhja-Euroopas on seda vähe + keha katsid ju ka rõivad, päikest ei lastud ligi, nahk jäi heledaks.
Seoses põllumajanduse levikuga vähenes kala ja kalamaksaõli kasutamine, d-vitamiini hulk ka ning seegi mõjutas heledust ja heledanahksust.

Neoliitikum ja viljelusmajanduse levik

Alguseks on peetud keraamika kasutusele võttu, lihvitud tööriistu. Savinõu on ju parem, selle alla-ümber saab lõkke teha. Üleminek viljelusmajandusele on väga tähtis. Seda on nimetatud ka neoliitiliseks revolutsiooniks. Üleminek tähendas väga olulist hüpet, enam ei sõltunud inimesed loodusandidest, vaid hakkasid ise toitu kasvatama. See tõi kaasa paikse elamisviisi ja rahvaarvu kasvu. Need rühmad olid teatud eelisseisus, neil oli kogu aeg toitu.
8500 eKr toimis Lähis-Idas nisu ja odra kasvatamine , Kagu-Aasias oli riis , Hiina alal hirss, Kesk-Ameerika on maisihulluses, Kesk-Aafrika kodustas hirsi kohaliku sugulase durra. Taimed, mida kodustati pidid:

• Kõlbama süüa
  
• Andma palju vilja
  
• Kergelt kogutav (?)
  

Selliste taimede kogustamine võimaldab palju tagavara koguda. Tõenäoliselt leiti metsalagenditelt ala, kus vili hästi kasvas ja puhastati ära. Kodustati (neandertaallased?) koeri , nemad tegelikult tulid ise inimese juurde, sõbrunes nendega, aitas in jahil jne. Koer on esimene koduloom . Kitsi ja lambaid kasvatati karjades, probleem: nende luud on väga sarnased. Varasemad andmed on ka u 8500 eKr. Villa ja piima kasutamise kohta andmeid pole. Veis on väga oluline ohvriloom, esialgu ehk hoiti neid teatud pidustuste jaoks..? Siga on ka küllalt vara kodustatud, ehk hakkasid ka nemad ise in juures käima.
Lähis-Idast levis viljelusmajandus ka Euroopasse, kõigepealt Balkani ja Kreeka aladele , tõenäoliselt koos uute rahvastega. Esimesi asukaid, kes jõuavad, on sageli peetud esimesteks indo-eurooplasteks. Keel ja muud asjad võeti seal üle. Järgnevalt levib see kahes suunas: Kesk- ja Lõuna-Euroopasse. Toimub koos uue rahvastiku liikumisega, 1 km aastas. Viljelusmajandus võib kaasa tuua sobiliku ala põldude väljakurnamist, seetõttu vajatakse pidevalt uusi maid. Alguses levib koos rahvaga, 4500 -3500 eKr levivad ideed ja oskused mööda Euroopat (ka põhjapoole), arvatakse, et inimeste füüsiline väljaränne oli selles suht tagasihoidlik . Hõimult hõimule levis.

Eesti neoliitikum

Pandi paika keraamika kasutuselevõtuga, umbes 5000 eKr on see, seda leiti Narva asulatest ja hakati nimetama Narva tüüpi keraamikaks, neid leiti ka Leedu ja Läti asukohalt ning siis tuli nimeks Narva kultuur. Olemuselt on sarnane Kunda kultuuriga (jätk).
Kammkeraamika on levinud u 4000 eKr ulatuslikul alal, Eestis on asulaid poolesaja ringis. Algas arvatavasti kusagil Ladoga järve juures, sealt läks edasi paljudesse kohtadesse . Tõenäoliselt olid hõimud lähedased ja suhtelisd tihti. Merevaik oli levinud ehtematerjal, seda saadakse põhiliselt Leedust, aga leitud on ka Põhja-Soomest. Tulekivi piirkond oli Venemaa kõrgustikel, aga see levis ka igal pool. Kivikirved olid tehtud Karjala kiltkivist ja ka need levisid igal pool. Levinud võisid olla ka kultuurtaimed, tavaliselt tegutseti aga kalastamise ja metsaandide korjamisega. Kuna jõgede setetest on leitud mingite põllukultuuride õietolmu, arvatakse, et ehk oli Eestis sel ajal ka kultuurkõrrelisi. Leiti kaera, otra ja nisu. On leitud ka üksikuid koduloomade luid.
Oma nimetuse saab kammkeraamika selle järgi, et välispinnal on kaunistused, mis meenutavad mingi kammilaadse riistaga vajutusi. Nende kõrvale on ümara otsaga pulgaga tehtud lohk. Nõud olid küllalt suured, läbimõõt võis olla u 0,5m, pikkus ka, pandi see kivide vahele ja lõke tehti ümber, tänapäeval on üritatud seda järele teha, aega võttis kaua. Tegemist on äärmiselt korralike asjadega. Hoonete suurus sellest ajast on u 50-60 m², see oli kliima poolest Eestis üks soodsamaid ajajärke, talved olid pehmemad, olid soo- kilpkonnad . Matuseid on ka avastatud sealt, usutakse, et maeti sinna tähtsamaid tegelasi. Neil oli merevaigu ripatseid ja ka inimkujulisi ripatseid. Savist kujukesi on ka leitud, madusid ja veelinde.
Paelkeraamika ja nöörkeraamika, levinud Kesk-Volgast Prantsusmaani. Eestist on teada veerandsada kalmistust ja mõned asuladki. Nim tuleb sellest, et enne põletamist tehti nööriga jäljed ümber. Võib-olla pandi nöörikohtadele kandesangad? Seal kasutati ka venekujulisi kirveid, need on väga hoolikalt lihvitud, neil on välja lihvitud esi ja tagaküljel randid, laienev kand . Ehk olid nende tegijad tuttavad vask-kirveste tegijatega, kel oli ka randid peal (ei osatud neid ära lihvida), ehk mõtlesid nad, et need kirved on paremad.. ehk kasutati neid kirveid, et purustada vaenlase kolpa, mitte metsa. Nii kutsuti seda ka sõjakirveste kultuuriks , vahel ka üksikhaudade kultuuriks, kuna neil on omapärased matmiskombed. Maetud on in tavaliselt asulast väljas ja külili, põlved konksus, käed rinnal... Ehk olid nad kinniseotud? Viidi välja jne, ehk kardeti neid? Üritati lihvida ka tulekivi. Muistiseid leitakse enam- jaolt palju jõeluhtadelt, st nad on seal elanud. Paari savinõu seest on avastatud ka viljatera jälgi, tõenäoliselt on need hõimud tegelenud rohkem viljelusmajandusega, neil olid ka koduloomad , luude hulgas domineerivad kitse , lamba omad, on ka veise- ja sealuid.

Euroopa vanemate kultuuride etnilise päritolu probleemid

Tegemist on põhiliselt hüpoteesidega. Euroopas ei ole keelkondi eriti palju, tänapäeva eurooplased kuuluvad nelja keelkonda, 96% elanikest räägib indo-euroopa keeli. Raamat „Eurooplaste juured“. Veel on Euroopas Baskid (väheke Hispaania ja Prantsusmaa vahel), soome- ugri keeled, turgi keeled (Türgi juures).
Kõige suuremat tähelepanu pööratakse alati keelele. Selle alusel suur osa inimesi ka määrab end. Keelenähtusi on raske dateerida. Juurte otsimisega tegelevad keeleteadlased ja ka antropoloogid. Nüüd on siia lisandunud ka geneetikud, kes saavad tänu dna-uuringutele kindlaks teha teatud varieerumisi eri rahvaste juures. Seetõttu on neil ka võimalik määrata erinevate rahvaste, kultuuride sugulusaste.
1990. aastatel loodi uus mudel Eesti ajaloost. Vanem õpetus Soome-ugrilastest pärineb 19.sajandi esimesest poolest, mil Mattias Kastree pani kirja, et soome-ugrilased on mongolite järeltulijad või vähemalt ida-euroopast tulnud. Kui aga inimesed käisid Ida- ja Põhja-Venemaal leiti, et ka seal on soome-ugrilasi. 19.saj hakati kujutama keelepuu mudeleid, kus iga keel pärineb mingist varasemast sama keele tüvest, alguses liiguti lihtsalt edasi ja edasi.
Kunda kultuuri matuste uurimisel (Lätis) selgus, et tegu on läänest tulnud inimestega ja nende kommetega. Leiti ka, et Kunda kultuuri elanikud ei saanud olla indo-eurooplased. Kunda kult elanike peeti protoeurooplasteks, kes elasid siin enne kui siia jõudsid soome-ugri inimesed. Paul Ariste hakkas otsima sõnu, mis on nende ajast jäänud, leidis: meri, must, mägi, helmes jne jne. Tänapäeval neid enam nii palju ei usuta.
Soome-ugrilastega seostatakse erinevaid kammkeraamika kultuure. Suhteliselt lähedased on kammkeraamika kultuurile erinevad põhja-vene aladel olevad kultuurid. Leiti, et see on ajajärk, kus hilisemal soome-ugri ajal on kõige sarnasem arheoloogiline kultuur.
Järgmine kultuur oli Nöör-Keraamika kultuur, mis oli oma olemuselt teist tüüpi kultuur. Seda seostati uue rahvastiku tulekuga. On küllalt levinud arvamus, et tegu oli indo-eurooplastega, kes segunesid varasemate rahvastega. Jääb küsimus, miks oli see võimalik, et võõrad ühes kohas assimileerusid, teistes kohtades aga ei jäänud peale.
Protolaponoidne tüüp – tuleneb laplastelt ja saamidelt, kolju oli sarnane Valma mehe omadega (?), nende seas on levinud see algeline inimene.
Tänapäeva eestlase ja lätlase antropoloogiline tüüp on väga sarnane. Eestis säilis vana keel ja võeti rahvas üle, Lätis, Leedus vastupidi.
Kui jää hakkas lõplikult taanduma siis kahe keele esindajate rahvas oli koondunud kahele-kolmele lõunapoolsele alale , kust nad jää sulades hakkaksid jälle edasi liikuma. Kaks olulisemat olid Ibeeria ja Ukranina. Ukraina olevat soome-ugri algusalaga.
Viljelusmajanduse tulek ja indoeurooplased – algas Balkanil (eksole) ja liikus edasi.
Neoliitikumi lõpus/teisel poolel tuleb välja, et indoeuroopa rahvast ei olnud palju, kuid nad olid tänu oma uuele tegevusalale auväärsemas seisuses, siis mitmel pool kohalikud rahvad võtsid indoeurooplaste keele üle, kusjuures see rahvastik ise ei pruukinud üldse üle olla.
Selgus, et omaaegsete küttide DNAdest üle 80% kuulus tüüpi, mida tänapäeva eurooplaste hulgast leiab ääretult harva, ainult Põhja-Euroopas võib seda leida umbes 20% ulatuses. Samas esines põlluharijatel ka suurem osa tänapäeva DNA tüüpe? Tänapäeva omad erinesid põlluharjate ja küttide- korilaste vahel palju.

Pronksiaeg

Eneoliitikum - esimene pool on vask, liitos kivi.. See sõna on kahe keele segu.
Halkoliitikum- See on mõlemad ühes keeles, vasekivi aeg tähendavad.
Pronks on kahe metalli sulam , selle pärast võeti esimese metallina kasutusele vask, kuna seda leidub ka tükkidena mitmel pool. Kulda ja meteoriitstet rauda on ka kasutatud. Esimesi leide on u 6000 a eKr, vaske on 5000 eKr. Vask on natukene pehme.
Peamine pronks on vase ja inglistina sulam. Inglistina tegelikult looduses ei esine, seda on raske kätte saada. Pronksesemete eelis – saad ümber sulatada! Seda on mugavam ja lihtsam teritada ning see on mugavam tööriist puudelangetamisel. Pronks on kasutusel lähis-idas juba üsna vara, esialgu küll vähe levinud, Balkanilt hakkas laiemalt levima.
Lõuna-Euroopas ja Itaalias levis pronks juba varakult, alates 3000 eKr, Kesk-Euroopas u 2500 eKr, Põhja-Euroopas u 1800 eKr (ka Eesti). Selleks ajaks on Lõuna-Euroopa kujunenud oma arengus juba üsna kaugele (Kreeta-Mükeene kultuur). Pronksiaeg tõi kaasa Euroopa ühtsuse, toimus ühine areng. Ideed levisid ühest kultuurist suhteliselt kiiresti teise. Targemad mõjutasid teisi.
Pronksiaegne mees Alpidest – Ötzi. Jää oli alpidest sulanud ja leitigi too mees. Itaalia ja Austria vaidlesid, kes selle laiba ära koristavad, Itaalia suutis veenda, et nemad ei ole laibakoristajad. Laiba vanus oli u 5000 aastat, ta elas e 2300 eKr. Ta on looduskeskkonna mõjul tekkinud muumia, tema rõivad ja puitesemed olid säilinud. Loodi kohe uurimisgrupp 147 teadlasega, mida juhtis Konrad Spindler. Laiba kohta „jah, tal üks käsi on jah ainult natuke viltu , üle kere .. jätab natuke hääletaja mulje..“ kokku oli tal seitse erinevat rõivastusoast ja 20 varustusosa.. 17 eritüüpi puidust. Tal olid püksid, mis olid rihmadega vöö külge kinnitatud. Alguses arvati, et tegu võis olla mägikarjusega, kes jäi lumetormi kätte, avastati, et tal on mõned ribid murdunud.. ehk jäi ta magama kuhugi? Toodi välja ka teisi lahendusviise. Tema juustest leiti vase ja arseeni jääke, mis näitavad, et ta oli nendega kokku puutunud.. ehk oli ta asjatundja , kes otsis maake. Või oli hoopis šamaan, oma kasekäsnadega.. Hiljem said itaallased ikkagi laiba enda valdustesse ja avastasid tulekivist (ränikivist) nooleotsa, mis oli Ötzi seljas . Tõenäoliselt surigi Ötzi verekaotusest, ei suutnud enam liikuda, jäi maha ja suri. Tema kotsit leiti ka nooleotsi, milledel oli mitme erineva inimese verejälgi. Kokku kolme inimese verd. Tema oli noolega lasknud kahte inimest (sama noolega) ja veel kolmanda isikuga kokku puutunud, kelle vastu oli nuga kasutanud. Tal oli vaskkirves, vääga haruldane. Tema maost leiti ka veel õietolmu, mis aitas aastaaega määrata, tragöödia toimus kevadel. Ötzi uurijad on surnud, praeguseks kuus isikut on surnud, massiline suremine hakkas peale 2004, 2005 suri ootamatult Konrad Splinder. OMG Ötzi needus !!!! Ötzi kehal on tatoveeringud, punktid või kriipsud, on pakutud, et tegemist on meditsiiniga, need olla kindlad kohad, kus märgid on tehtud. Praegu asub Ötzi Bolzano muuseumis, kus on võimalik näha teda ja temaga seotud esemeid.
Teine sensatsiooniline leid olid Nebra pronksketas. Seda üritati maha müüa, arheoloogid said jälile, õnneks arhviraarid helistasid politseile . Pronkskettal on tähistaevakaart, sellele on Kuu ja Päikene, alumist kaart ei tea.. Tähed ja ääred olid valmistatud kullast . Sellega on tehtud põhjalikke uurimusi, omal ajal oli see ketas tõenäoliselt sügav sinine, praegu on ketas roheline. Leiu vanus on vähemalt 1600 eKr, pronks, millest ta on valmistatud, on pärit Ida-Alpidest, kuld on Karpaatidest. Nii et see on mitmelt poolt toodud materjalidest tehtud. On arvatud, et ketas oli päikesekaare määramiseks kesksuvel ja kesktalvel. Tegemist on astronoomilise riistaga, mille abil on võimalik kalendri koostada. Kindlaks teha pööripäevad ja siis ka õiged istutus- ja külvamisajad jne.
Stonehenge on ka tuntud, selle kohta on nii nii palju kirjutatud. Põhjalikke ja detailseid uuringuid on seal tehtud üsna vähe, arheolooge eriti ligi ei lastud, kuna see objekt on nii väärtuslik. Maausulised peavad seda ka oma pühapaigaks, ütlevad, et arheoloogiline torkimine kahjustab sealset väge. Arvati, et kivid on sinna viidud puitparvedel ülevalt mägedest, kuid arheoloogid, kes seda üritasid ka teha, ebaõnnestusid täiega. Sammaste põhisuunad langevad kokku päikesetõusuga, taas on tegu objektiga, millel on olnud olulised rituaalid nii talvisel kui ka suvisel pööripäeval. Varasem traditsioon seostab neid keltidega, druiididega, kuid dateeringu poolest on tunduvalt varasem. On ka neid, kes usuvad, et tegu on UFOde maandumisplatisga.
Viimaste aastate hüpoteese aga:

• Tegemist on olulise ravipaigaga, nimelt on ka selle kohta varasemad ülestähendusi, et nende kivide kandmine amuletina või haige koha hõõrumine vastu kivi toob õnne. Näiteks leiti sealt mehe luustik , kes oli Šveitsit, tal oli kaasas ka kuldesemeid (esimeste seas!) ja üle Inglismaa inimesi, kes ravi otsisid.
  
• Viimane teooria oli, et tegemist võis olla omaaegse laulu- ja tantsupeo paigaga. Kivide asetus pidi tekitama erilist kõla, muusikat. Ameerikas olla ka koopia ja tõepoolest, pidavat olema väga efektne muusika seal.
  

Eesti pronksiaeg

Vanem pronksiaeg: 1800-1100 eKr
Noorem pronksiaeg: 1100-500 eKr
Vanemast on pronksesemeid küll vähe, kõige vanemad on Muhu saarelt, odaots, leiti juhuslikult, talumees , kes leidis, kasutas seda ära ka, tappis sellega sigasid. Kahjuks käias see mees palju ka maha. Lõuna-Uuralidest olla see pärit.
Sirp Kivisaarest oli kusagil Musta mere äärest algselt. Mõlemad esemed on ida või kagu poolt ja need on kõige vanemad ka. Vanemad pronksemed on põhiliselt pronkskirved N: Rantkirves Äksist. Esialgu olid need esemed vaid uhkustamiseks, preždiisi näitamiseks, eestlased ehk ka kasutasid ikka.
Tõenäoliselt algavad pronksiaja alguses väga tihedad suhted Skandinaaviaga. Suurem osa pronkskirvestest olid pärit Lõuna-Skandinaaviast. Pronksiaja keskel tulid ka rõhkpalk hooned, täh raiuti jämedamaid palke!
Noorem pronksiaeg
Tekivad kindlustatud asulad mereäärsetesse piirkondadesse. Teada on viis, kolm Saaremaal, üks Iru (Tallinna juures, Pirita jõe ääres) ja Narva. Sisemaalt kindlustatud asulaid avastatud pole. Kaali kraatrivalli peal paikeb üks Saaremaa kindlustustest, üks osa sellest on täielikult kindlustatud kividest piirdega. Ühiskond võis olla üsna suurte majanduslike erinevustega. Kõige tähelepanuväärsemad leiud on pronksivalude osadega. Võrude tegemiste vorme oli ka, aga võrusid mitte. Skandinaavias olla võrusid mitmeid, vorme aga ei.
Muistsete põldude jäänused on ka leitud, kõige vanemad on saharoo põllud. Nad on säilinud tänu sellele, et omal ajal tehti kivikoristust ja selle käigus loobiti kivid kokku. Üks osa loobiti kivihunnikutesse, üks osa visati ka pikematesse vaaludesse, mis moodustasid põllulappe. Küljepikkus jäi 15-20 m ringi. Põllupeenarde funktsioon võis olla nt härja ja adra ümberpööramiseks (väheusutav), võib-olla olid kivid kuhjatud kõrgemaks ja oli aed, et hoida eemal kodu- ja metsloomi. Inimene hakkas juba siis loodust ümber kujutama. Need on Ida-Läänemere kõige vanemad põllud igatahes.
Lahkunute jaoks hakati rajama maapealseid rajatisi, maapealseid haukambreid. Need on kividest kivikirstkalmed. Tõenäoliselt maeti sinna kõige tähtsamaid inimesi. Mõnes kalmes võis olla ka 4-5 matust. On välja pakutud, et kalmetel võis aset toimuda mitmeid rituaale, nt võeti luud välja ja tutvustati neile sündinud järeltulijaid. Selge on see, et kalmed näitavad, et surnud olid erilise au sees, nad olid järglastel kogu aeg silma all (ja vastupidi). Need on uued kultuurmaastiku elemendid, milledel on olnud tähtsus läbi aastasada ja tuhandete. Leide iseenesest on vähe, 36 kalmu kohta vähem kui 36 leide. Pronksist pintsette, habemenugasid, nööpe, oimurõngaid.
Keila lähedalt Tuula külast leiti tutulus ( koonus .. nagu trompeti otsik ). Taani kohta saame teada, seal oli ka maetud naine, kelle vöö kohal oli ka tutulus (nagu vööpannal).
Vajangu külast leiti pronksmõõk, viidi Rakvere muuseumi. See pandi kokku teiste etnograafiliste asjadega. Hiljem avastati, et mõõk pärineb 900-800 eKr, seda kasutati hiljem u Põhjasõja aegu pulmamõõgana ühes talus .
Kivikirstkalmete ringide mõõtmed hakkavad suurenema, max on neli ringi. Kalmed levivad suurem osalt mere-äärsetel aladel. Miks keskel ei olnud? Äkki seal ei rajatud nii suuri. Kivikirstkalmetega levivad ka lohukivid, kivide peal on kümnekonna cm laiused ja paari cm sügavused augud. Neid on samades piirkondades kus kalmeid. Eestis on võrreldes naabritega rohkem kive, siin 1750, Lätis viis-kuus, Venemaal ka kümmekond, Soomes 300-400, Skandinaavias on kaljujooniste kõrval (ühe elemendina) ja üksikutega, kuid neid ei ole seal täpselt registreeritud. On pakutud erinevaid arvamusi kivide olemusest, nt ka tähetarku, omaaegset surmakultust (keegi suri, keegi tegi mälestuseks lohu ), ehk oli logu toksimine mingi rituaal, mitte lohk ise; viljakusekultusega on ka seostatud, tolleaegsete põldudega. Lohukivide paiknemine on enam-vähem sama kivikirstkalmete omadega.

Rauaaeg

Raud on tänaseni üks tähtsamaid metalle. Raua eelised pronksi ees: rauamaaki leidub peaaegu kõikjal, rauda on maakoores ääretult palju. Raua sulamistemp on 1530 ’, vasel rohkem. Kui tahad rauda sulatada (malmi jaoks) on vaja tempi üle 1800*. Muistsed hiinlased olid nii lahedad, et andsid aga hagu alla ja tegid malmi. Hetiidid hoidsid suures saladuses, kuidas nad rauda sulatasid. Vaid üksikud esmed liikusid sealt välja (nt kingitused). Vanas Assüürias oli raud kullast 5 korda ja hõbedast 8 korda kallim. Siis saadi meteoriitidest seda. 12. saj eKr oli raud tuntud Kreetas. Võttis poolteist sajandid, et kesk-euroopasse jõuaks, sealt hakkas järk-järgult levima põhja poole. Et soomaagist rauda saadi pandi vaheldumisi söekiht ja mingi asja kiht, tõmme pidi väga hea olema, siis raud hakkas maagist vähehaaval välja sulama. Eestis tehtud katsed näitasid, et peab olema ka lõõts, millega puhud õhku sisse.
Hallstati kultuur
See on sidemetes lõunapoolsete aladega, vahendab Kreeka ja Etruskide kult. saavutusi ka põhja poole. Oma nime on saanud Hallstati väikelinna järgi, mis on tänapäeva Austrias , seal 19. saj avastati kalmistu, mida uuris kohalik mäeinsener Ramsauer. Ta kaevas 17 aasta jooksul üles 993 matust, tegi suure aruande, saatis Viini ja siis üks arheoloog avaldas neid oma nime all. Sealt vist leiti rauast mõõku ja pronksist asju jne. Sealsetest soolakaevandustest on leitud üsna muumiaid ja vanu treppe . Üks huvitavamaid vaatamisväärsusis on Beinhaus, järve ja mäe lähedal olevad majad. Surnuaed väike – surnutele rajati luumaja (Beinhaus), esialgu mati surnu kalmistule, kus ta oli 15 aastat, siis kaevati välja, luid pleegitati (et oleks ilus) ja pandi hoiule siis, pealuud joonistati täis ja pandi riiulile .
Üheks huvitavaks muistiseks on ka rikast kääpad, tulid ka vankermatused ( vanker maeti kaasa). Sageli on kaasa pandud ka kullast esemeid.
Heuneburgi linnus võis olla omaaegse vürsti elupaik, see olla korralikult rajatud, tugevate kindlustustega. Tal on olnud võimas puit- ja muldvall. Seal on kasutatud ka toortelliseid. Telliskivid olla pärit Kreekast .
Rauda kasutati kõige enam relvade ja tööriistade materjalidena. Mõnel pool ka ehete valistamiseks, et demonstreerida jõukust.
La-téne’i kultuur:
See on Šveitsis, seal oli arheoloogiliste avastuste kõrgaeg 1850. aastatel, kuna siis olid suved soojad, vihmavabad, mille tõttu langes järvede vee tase mitu meetrit allapoole. Kui see langes, siis kaldad paljastusid mitmekümne meetri ulatuses, tulid välja igasugused palkrajatised. Põllumehed tahtsid järvemudast põldu teha, selle käigus leiti igast lahedaid asju. Avastati, et Šveitsi mitmetes järvedes on olnud asulad, hooned on ehitatud vaiade peale. Mõnel pool tuli välja ka pronksiaegseid asju, ühes kohas tuli välja asula, kus oli elatud nii kivi kui ka pronksiajal. La-Téne’ist leiti sadulaid, mõõku jne, üle 800 raudeseme, sadakonna mõõgaga. Praeguseks on leitud üle 2500 eseme, odasid u 300, 400 sõlge, kuld- ja hõbeesemeid. On pakutud teooria, et oli kaubalaev , järve peal torm ja hooned vajusid vette. Veits kahtlane. Ehk oli tegu ohverdamispaigaga?
See on kultuur, mis on levinud ulatuslikul territooriumil, seda seostatakse keltidega. Neil oli komme ohverdada vette. Ehk on see siiski seotud?
Selles kultuuris võetakse kasutusel mitmed maaharimisriistad.
Oppidiumid olid linnade ja maakohtade vahelised, nendes oli 4000-8000 inimest, selle territoorium võis ka olla küllaltki suur, väiksemad oli 40 ha, suuremad on 600 ha. Keskmine jääb saja hektari piiridesse. Kui keskajaga võrdleme, siis paljud olid nendest suuremad. Väga hästi oli ehitatud värav, sissepoole, nii oli kahelt küljelt sissetungijale hea sitta kaela visata .
Keldid muutusid eriti võimsaks u 400 eKr ja ründasid julgelt Itaaliat , Roomat , Doonau -äärseid alasid, Kreekat, Väike-Aasiat, Briti saari . Nende odaotsad on huvitava kujuga, nende kiivrid olid ka uhked jne.

Eesti rauaaeg 500 eKr - 1225

Vanem rauaaeg

• Eelrooma rauaaeg 500 eKr – 50 pKr
  
• Rooma rauaaeg 50-450
  

Keksmine rauaaeg

• Rahvasterännuaeg 450-600
  
• Eelviikindiaeg 600-800
  

Noorem rauaaeg

• Viikingiaeg 800- 1959
  
• Hilisrauaaeg 1050-1225
  

EELROOMA-RAUUAEG
Ilmuvad uut tüüpi kalmed, neljakandilised (Rooma-rauaajast), need olid varased tarandkalmed . N: Saaremaal on need koos. Aeg-ajalt esines ka põletusmatuseid.
Tõugu külast leiti varaseid tarandkalmeid. Tuli välja, et pead olid osadel seal skalpeeritud. See võis olla nt selleks, et pea – kolju oli tähtsal kohal ja taheti, et kolju oleks puhtam.. ülejäänud kalmete luumaterjal ei ole ilusti läbi töötatud.
Miks kalmetüüp muutus? Tõenäoliselt on eeskujusid Skandinaavast. Seoses sellega, et õpiti ise rauda tootma , sepp oli jumal jne.
Asulatel on välja eristatud mitmeid rühmi (tegu oli üksikasulatega):
Kaali kraatri jalamil on võimas ringmüür kusagil kunagi. Saaremal on veel Võhma ringvall, arvatakse, et see on pühakoht, seda on veidi kaevatud, asju ei leitud. Pidulas on ka leitud kaks ringvalli. Väline on nelinurkne, läbimõõt on u 25 m. Keava võnnumäel on ka suur vall -> linnus? Ürituste, rituaaliplats?

Rooma Rauaaeg

Rooma kultuurist on ka meie aladele jõudnud tükke. Saksamaale levis Roomast veinijoomiskultuur, germaanlastele üldse, neid osteti kingitustega ära. Neile kingiti veini tarbimise nõusid jne. Näitas meile ehtsat koopiat.
Head infot roomaaja kohta annab Pompei. See mattus 709 aastal vulkaanituha alla, mille paksus võis olla 8-9 m, sinna jäid hooned, inimesed. Seda hakati kaevama juba 1748. praegu on välja kaevatud 2/3 Pompeist. Praegu on leitud varemetest u 2000 inimfiguuri. Kokku võis seal surma saada üle 10 000 inimese, seoses selle purskega lendasid nii kivid kui ka tuhk. Tõenäoliselt purskab vulkaan varsti jälle, praegu elab seal läheduses 700 000 tuhat inimest, hea turism jne.
Eestis on sellest ajast üsna vähe leitud, kõigest mõned üksikud leiud. Kavastu rabast leiti pronkslamp. Valdav osa leide on pärit kalmetest . Rooma rauaaegsed tüüpilised tarandkalmed. Tüüpiliselt on maetud sinna põletatud surnud. Kalmed ei pruugi olla ühesuurused, põlenud luude hulka puistatakse põlenud esemeid. On raske kindlaks teha inimeste arvu, kes ühes kalmes on (osa luudest on loomade omad). Ühte kalmesse on maetud tavaliselt mõniteist inimest. Miks aga tehakse uus kalme ? Mille järgi võetakse? Leidub ka nt üksiktarandeid. Mida tähendab põletusmatus? Kalmesse ei ole tavaliselt kõiki luid toodud, vaid osa. Põletamismatuse v-b vabastas hinge paremini kehast. Äkki on see uut laadi kollektiivsuse näide.. Kollektiivne hing, esivanemate hing, mis pidi aitama ja hoolitsema järgnevate põlvede eest. Matusesemed on üsna ühekülgsed, peamiselt tööriistu ega relvi eriti ei olnud. Oli palju käevõrusid, klaashelmeid (ka kuldfooliumiga), esemetel on domineeriv geomeetriline stiil. Ilmuvad ka sõled. Kärbis on heinakuhja sisse pandav sõrestik, ketassõled on emailiga kaunistatud ja puha; hoburaudsõled on ka, 24 maailma malmist hoburaudsõlest on 15 Eestist, kuus Soomest, paar Rootsist. Neid sõlgi valmistati ma ei tea kus.
Kaelavõrusid on leitud omaette kui ka tarandkalmetes. Kaelavõrud ümber kaela ei mahu.. Alulinnast leiti ka üks peitleid, kus olid mõõgad, kirved, sirbid. Seal on järgmiste sajandite leida kui ka rooma-raua-aja leide. Sinna oli üle 1000 aasta esemeid visatud, siis unustati. Ida-virumaal oli üldse palju asju. Seal on märgata otsekontakte kaugete piirkondadega. Nüüd on kontaktid Skandinaaviaga pea katkenud ja alanud Roomaga. Virumaa elanikel võis olla otsekontakte Vislaga (?). See on ka ajajärk, kus tarandkalmed olid ühtlaselt levinud.

Keskmine rauaaeg (keskaeg, rahvasterännuaeg)

Rahvasterännuaega võiks lugeda Rooma Impeeriumi 3.sajandit, kui germaani hõimud Roomat ründasid. Osad uurijad pakuvad aasta 395, mil Rahvasterännu alguseks loetakse perioodi, mil Lääne-Euroopat ründavad hunnid . So rändrahvas, kes tuleb Hiina aladelt , nemad panevad liikuma ka gootid . Kõige olulisem daatum on aasta 476, mil kukutati viimane Rooma keiser, sellest ajast alates lõpetab oma eksistensi Rooma riik. Seda on sageli peetud ka keskaja alguseks.
Ka järgmine sajand on tähtis, tulevad avaarid, mõnevõrra hiljem bulgaarid (türgikeelne rahvas, kes panevad aluse Bulgaariale).6.-7.sajandil olid slaavlased üldse väga aktiivsed. Nn lõunaslaavlased liikusid Balkanile ja Doonau aladele. Ka järgmiseid sajandeid võib nende hulka lugeda.
Rootsis ja Soomes on 5-6saj rahvasterännu aeg.
Selle aja muististest leiti väga rikkalikult kuldesemeid. Ei teata, miks need nii levinud on. Võib-olla leiti neid seetõttu, et in peitsid sõda eest oma asju ära. Sel aastal avastati Inglismaalt muinas-Euroopa kõige suurem kuldaare üldse, pärineb 7-8sajandist. Kokku 1500 eset, 5kg kulda, 1.3kg hõbedat. Need on relvade küljest eemaldatud kaunistused.
Sel ajal oli ka üsna mitu looduskatastroofi. N aasta 536, sel aastal ei paistnud päike. See tähendab, et kogu Euroopas vili põldudel ei küpsenud -> suur näljahäda.
6.sajas oli ka Eestis imelik. Bütsantsis möllas seal suur katk (ka Justinianuse katkuks nim seda), mis tõi kaasa suure suremuse, rahvastik vähenes palju.

Keskmine rauaeg Eestis (450-800)

Jagatud kahte alaperioodi: rahvaseräänuaeg (450-600)
Eelviikingiaeg (600-800)
Tarandkalmete ehitamiste lõpetamine on siin tähtis. Kultuuriühendused naaberaladega Rootsis tõusevad svealased ja göötalased. Rootsi hõimuliidud mõjutavad ka Ida-poolset Läänemere ala. 560. (660?) aastal rajasid Kuremaale Rootslased oma koloonia, Grobinasse. Sel perioodil hakkavad kerkima linnused (N: Orepää linnus). 7-8 saj kerkis suhteliselt palju linnuseid. Praegu on teada 131 linnust sellest ajast, u 70 neist on rajatud u 7.-8.saj paiku. Nendes on peal olnud püsiasustus.
Linnused jagunevad:

• Mägilinnused, Otepää linnus
  
• Neemiklinnus , rajatakse neemiku peale, nt Rõuge linnus.
  
• „Kalevipoja säng“, tehtud sinna, kus on voored , millele on rajatud vallid ja kraavid . Levinud Tartumaal . Meenutavad sängi.
  
• Suured ringvallid, levinud Lääne-Eestis ja Saaremaal. Pöide ringvall-linnus. Seal on levinud nimetus maalinn.
  

Alati on ära püütud kasutada looduslikku kaitset. Näiteks on mitmeosaline Iru linnamägi, kus on eraldiseisev mägi, kus erinevatel kõrgustel on erinevad asjad. Kagu-Eestis on rohkem linnuseid kui Lääne-Eestis. Põhjuseks võiks olla
Uued kalmed, mis rajatakse, on kivikalmed, kuid neil pole mingit konstruktsiooni, sinna on lihtsalt maetud surnud, enamasti põletatud. Neid on nimetatud ka kamburkalmed (?).
Üks erandlik on Pirita jõe ääres Proosa kalme, see on läbi Eesti ajaloo üks rikkalikuim kalme üldse. Ta oli kõrvuti teistest perioodidest pärit kivikalmetega. Paju kalme oli tore ja Lepna kalme Saaremaal ka. Lepna kalme oli heas seisukorras. Sinna oli omal ajal ehitatud majake. Surnute luud olid ilmselt seina ääres olevale riiulile kuhjatud, sealt tuli välja mitukümmend hõbetatud sõlge, odaotsi jms. Sealt ei saadud ühegi surnu täisluustikku. Kivimäe matus leiti ühe kivi alt, seal oli mitukümmend relva ja lisaks nendele ka terve rida ehteid.
Aarded paistavad silma väärismetallide poolest. Karmla aare avastati kivikalme külje alt. See oli mõnevõrra hilisem tarandkalmest. Põhjuseid võis olla mitu: kalme on hea tähis, surnud vaarvanemad kaitsevad , ehk on ohvriann see, ehk tahtis keegi omale hauajärgsesse ellu asju ette viia. Pronksehted on tavaliselt soodest. Rikassaare peitleid koosnes relvadest, sealt leiti 54 odaotsa ja 7 nuga.

Viikingid (850-1050 a)

Ausalt, viikingitel sarvedega mütsikesi polnud, need sümboliseerivad pigem nende paganlikkust.
Viikingid panid aluse linnade kujunemisele, rahvusvahelisele kaubandusele, tegid edusamme laevaehituses. Nende retked ulatusid Jeruusalemmast Kanadani Gröönimaast Eestini.
Just viikingiajal algasid Põhja-Euroopas linnalaadsed asulad kujunema. Üheks varaseks asulaks Rootsis oli Birka , ühel saarekesel. See oli üsna hästi kaitstud ka, kaitsevallgi oli. Teine asula oli Arhus Taanis .
Viikingite sõjalaev sai purje juba 7.sajandil, 8.sajandil ehitati juba üsna võimsaid laevu, max pikkus oli u 30 m. Purjed olid triibulised või ruudulised. Põhjuseks oli see, et riideid valmistati püstkangaspuudel, sellega on võimalik kududa pikki kangaid, aga mitte laiu.
Kaubalaev oli mahukam, laiem. Sõideti kas mööda merd või mööda jõgesid.
Norralased liikusid läände, taanlased olid lõuna-aladel, Rootsi viikingid olid huvitatud ida-suunast. Nad sõitsid laevadega ka kuival maal, neid veeti ühest veekogust teise, selleks kasutati ümaraid palke, mehed köitega tõmbasid.
Põhiline kaup neil võis olla karusnahad, mis maksid ida turgudel u 10 korda rohkem kui Põhja-Euroopas. Oravanahk maksis põhjas 3 g hõbedat, idas u 30 grammi. Üpris palju tulu saadi ka orjade müügist. Ka nende hinnad olid erinevad. Näiteks põhja-ori maksis u 300 g hõbedat, Bütsansis võis meesorja eest saada 3x enam ja idamaades veelgi rohkem. Blondid tšikid maksid idamaades u 6000grammi hõbedat, põhjas vähem, kuna naine ei jõudnud tööd teha.
Linnused. Taani aladel on teada neli väga korrapärast viikingite linnust, nt Aggersborgi ja Fyrkati linnused, need on ringikujulised. Ring on täiesti ideaalne, et kõrvalekalle on ainult 0,5%. Neil kõigil on neli väravat, eluhooned on täpselt paigutatud nelinurkselt, kõik need on ühesuurused. Leide on sealt suhteliselt vähe. Relvi on sealt väg avähe leitud. Saagadest võib välja lugeda, et tegu võis olla harjutamiskohtadena, seal elati ka väga väikest aega. Leiti ka käsitööasju, kangakudumisvahendeid jmt.
Kalmed. Kõige uhkemad on kuningate kääpad, Taanis on kõige tuntumad Jellinge kääpad. Rootsi kõige tuntumad on Vana-Uppsalas, kääpa kõrgus on üle kümne meetri. Leide kummastki ei leitud. Kõige uhkemad on avastatud Norrast, Osebergi nt, seal oli savikiht, mis säilitas ka puidu, hiljem asju reustareeriti, nt laevu, saan, väga ilusa ornamentidega asju.
Kunst . Ornamentikale on loomade ornamentika. Ruunikivid on ka olulised; nende seas on kaks tüüpi: pildiga või kirjaga (või siis seguu). Ruunid on sirgete joontega, kuna neid oli (ehk) lihtsam siis kettidele panna või siis kivide peale. Mõõgad olid neile ka tähtsad, mõõgaterad on suurem osa valmistatud Reini jõe äärsetes töökodades.
Eesti ja viikingid. Stiil ja esemete vorm levis üle kogu baltikumi, suur osa esemetüüpe oli täpselt sama. Skandinaavia saagades on mitmel korral märgitud, et Eestimaal-Kuramaal-Liivimaal olid suured vallutused , Eesti oli ehk isegi nende võimu all?. Nendele iseloomulikke nooleotsi on leitud mitmelt poolt Põhja-Eestist. Linnuseid oli sel ajal rohkem kui Vabadusvõistluse aal. Linnuste ajal olid seal juures ka asulad. Eksisteeris linnuse-asulate kooslus. Ida- ja Kagu-Eestis kõikse rohkem. Ehk on konflikt ka vana vene-riigiga?
997. aastal võtab Vladimir ette retke tšuudide vastu, hakkas uue ristiusu vastuvõtmine. Oli teada, et siin oli konflikte, kuna rahvas ei tahtnud ristiusku. Põhja-Tartumaa linnustel on avastatud, et 11.sajandi keskel põlesid neist väga mitmed ja ka Kagu-Eestis on see välja tulnud.
Matmiskombed. Keskmisel rauaajal maeti peamiselt põletamiste kaudu, neid jätkus ka viikingiaja juurde. Neid hakati ümbritsema ka kiviringidega. Relvi ja ehteid pandi üpris palju hauda. Kui kivisid polnud, et kuhjata, pandi hauad auku, tekkisid maahaudadega põletuskalmistud. Virumaal ilmusid taas 10.sajandil laibamatused. Võiks arvata, et on seotud ristiusuga, kuid tegelt ei pruugi nii olla.
Aarded. Viikingiajal on Eestis üha levinuimad aardeleiud. Peamiselt on tegu idamaade (Araabia) hõbemüntidega. Eestist on neid leitud umbes 5000, Lätist, Soomest vähem. Rootsiga võrrelda ei anna, seal on neid tunduvalt enam e u 80 000, Taanis sama palju kui Eestis, Norras 400. väga head tulu andsid kopranahad. Üks tulutoov kaup oli ka kohalik raud, just viikingiajal on märke soomaagist raua tootmisest .