Uue seadusega kaasnes ka talupoegadele perekonnanimeku panemine. Vallakohtud koosnesid kolmest liikmest, kelle ühe valis mõisnik, teise valisid peremehed ja kolmanda sulased. Talupoegadel oli ka oma magasivili, kust nad said rasketel aegadel viljalaenu võtta. Kogukondade juhtideks olid Eestimaal talitajad ja Liivimaal vöörmündrid. Kogukonna ülesanneteks oli näiteks vaestehoolekanne. Talurahvaseisus jagunes kaheks: Mõisarahvas ja pererahvas. Pererahvas jagunes omakorda sulasteks, vabadikeks ja talunikeks. Mõisarahvas oli kõik see kes elasid mõisas või olid sellega tihedalt seotud. Talurahva koormistest oli mõisa ees endiselt teokoormis, mis jagunes nädalatööks ja abitööks. Talurahva riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine. 1845. aastal toimus massiline üleminek vene õigeusku. 1849. aastal avaldati kolmandad talurahvaseadused Liivimaal, mis vabastasid
kiiruga kontorisse välisinvestorit vastu võtma? Enne aastat 1876, kui leiutati telefon, olid inimesed oma tegudes vabad. Polnud võimalik, et tuleks kõne, mis korraldaks kogu päevaplaani ümber. Elati mobiiltelefonist sõltumatult ja rahus. Sajandite eest oli inimestel välja kujunenud kindel päevakava. Talupojad ja töölised tegid päevast päeva rasket tööd, samal ajal kui mõisarahvas nautis uhket elu. Oli vähe asjaolusid, mis seesuguse korralduse pea peale oleks pööranud. Kommunikatsioonivahendite kiire areng muutis inimeste elutempot. Tänapäeval kiirustavad inimesed pahatihti linnas ringi, märkamata midagi enda ümber. Kooliõpilased istuvad ninapidi õpikutes, tööpäeva lõpus ollakse sageli nii väsinud, et tukutakse ühistransportides. Aina tihemini esineb surmajuhtumeid tööpostil, saadakse liigse koormuse tõttu südamerabandusi ja tekivad muud
Eesti maakohas paljugi imetlemisväärset. Peategelase enda sõnade järgi (lk 24): Jah, kodumaa! Imelik, kõik on siin ilusam, magusam kui mujal. Aga ainult lühikeseks ajaks. Ja ainult suvel. Oo, suvi on mulle kodumaa ainsaks väärtuseks, ehk olgu veel suvi, suvi ja Tuulemäe ümbrus, näituseks. Aga jumal hoidku Elva ja Tõrva eest. Kõrvaltegelastena jooksevad läbi peamiselt ümbruskonna kohalikud elanikud- Juhan, Ado ja Mari ning mõisarahvas-hr ja pr Ottenson ning nende tütred Eva ja Isi. Peamiselt kujutataksegi peategelase mõtteid ja hoiakuid teiste tegelaste suhtes ning tema tunde- ja armuilma. Lühikese suvitusperioodi jooksul õpib noorhärra lähemalt tundma mõlemat noorukest mõisapreilit ning nendega pisut kurameeridagi. Kunstnik ülistab sagedamini mõtetes üht jõulisemat õdedest, hoidudes reaalsuses siiski teise, haprama poole. Tundub, et kuigi mõlemal neiul tekivad tema
Pärisorjuse kaotamine Eestis · Liivimaal 2 vöörmündrit 1801.a. võimule tulnud Aleksander l(1801- Talurahva koosseis 1825) oli nõius muutma majanduslikke olusid. · Mõisarahvas 10% Jakob v.Berg-Eesti rüütelkonnapeamees 1802(Eestimaa)-1804(Liivimaa) · Pererahvas 40% Talurahavaseadused: · Vabadikud e. Popsid 20% · Pärisorjuse kaotamin Talurahva koormised. · Teaoteekoormiste normeerimine · Teotöö (Liivimaal) · Naturaal andamid · Talude pärandatav kasutamisõig
3. Loe läbi õpikust lisatekstid 5 ja 6, lk 65. 1)Kirjelda, millisena näeb Fabricius Liivimaa talurahvast. Mida ta näeb nende juures laidu,- mida kiiduväärset? Ta arvab, et talurahvas tundub lihtsameelne ja harimatu, kuid nad on osavad valetajad. Ta leiab, et rahvas on erakordselt töökas ja viljakas, nad puhkavad vaevalt mõne tunni ning toimetavad nii päeval kui ka öösel. Nad kardavad võõraid, aga on heatahtlikud tuttavate vastu. 2) Kirjelda, kus pidas mõisarahvas pulmi ja millised olid pulmakombed. Nad pidasid pulmi linnades ja suurtes alevites, kuhu olid ehitatud suured gildimajad. Pärast söömist hakati kohe tantsima, amelema, jooma ja priiskama. Kes kõige paremini lakkus, priiskas, lõi, torkas ja rüseles, see sai kõige esimeseks kukkeks, ta seati teiste poolt ülemisse otsa istuma ning talle anti au. Sama oli eestlaste pulmas
saj. I poolel.(3p) Milliseid kohustusi pidi talupoeg kandma: a)mõisa ees -Teotöö -Naturaalandamid -Rahamaksud (vakuraha)>raharent b)kiriku ees -Kirikumaksud(tagasid kogu kirikuorganisatsiooni ülalpidamise) c)riigi ees -Pearaha -Nekrutiandmine (1816-29 liisutõmbamine) 4.Maarahvas jagunes 19.saj. mitmeks õigustelt ja kohustustelt erinevaks rühmaks. Millise rühma olukord võis olla kõige parem, millise osa halvim? Põhjendage oma valikut.(2p) Maarahvas jagunes: 1. Mõisarahvas 2. Talupojad 3. Vagandikud Kõige parem elu oli mõisarahval. Nende sissetulek võimaldas head haridust ning nad elasid hästi. Kõige kehvem oli vagandikel. Nad elasid talude äärealadel ning vastutasuks aitasid taluperemehi hooajatöödel. 5.Mida uut tõi talupoja ellu 1849/1856a. Talurahvaseadused.(2p) 1. Teotöö asendati raharendi maksmisega 2. Talupoegadel võimaldati endale talude ostmine. 3. Teorent, millega maksti maa eest 6
Millised ülesanded pandi vallale? 1) Kohtupidamine 2) Ühisvastutus magasivilja eest 3) Vaestehoolekanne 4) Ühisvastutus maksude laekumise eest Milline roll oli mõisnikul valla elus? Säilitas politseivõimu vallakogukonna üle, kutsus kokku kogukonna üldkoosoleku ja kinnitas ametisse kogukonna poolt valitud valla juhid. Talurahvas jagunes kaheks: 1. Külarahvas: peremees ja perenaine, sulased, teenijad, saunikud, popsikud 2. Mõisarahvas: mõisas töötavad inimesed, majateenijad, käsitöölised, kiltrid, kupjad Mõisakoormised: teotöö (rakmetegu ja jalategu), naturaalandamid (talus valminud toodang), rahamaks. Riiklikud maksud: pearaha ja nekrutiandmine (kohustus minna sõjaväkke, liisuvõtmise abil, va: ametimehed, õpetajad, taluperemehed ) Kogukondlikud: teede korrashoid, kooli ja magasiaida ehitus, kevadine teetegu Kirikumaksud: kiriku ülalpidamiseks 10% kümnis 2
Katk: Katk võttis mõne eseme kuju ja ootas kuni mõni inimene seda kasutas või kandis ning selle külla viis, kus Katk nii kõik sealsed elanikud tappis. Muud tõved: Haiguses, kes hüüdsid nimesid või näiteks ,,Appi!" ja kui keegi vastas, siis haigus ronis vastaja sisse ja ei tulnud sealt välja. 2. Mõisa ja talurahva vahelised suhted Mõisa ja talurahvas ei saanud läbi. Talurahvas varastas pidevalt mõisa rahva käest. Ja kuna mõisarahvas oli rikkam, siis ei võinud nad sallida endast vaesemaid inimesi 3. Eestlaste kavalus, ahnus ja rumalus. (näiteid) Kavalus: Näiteks kõrtsmik lahjendas viina veega, et kasu saada. Villu kavaldas katku üle. Pani endale püksid pähe, katk vaatas teda ja arvas, et Villu on kahe perssega inimene ning ei julgenud Villut võtta. Ahnus: Inimesed tahavad olla kõige ilusamad ja paremad. Kadestavad palju. Rumalus:
sõlmida omale sobiva rendilepingu kellega tahes. Talude pärilik kasutusõigus enam ei kehtinud IV Talurahva omavalitsuse kujunemine Peale priikslaskmist hakkas kujunema talurahva kui seisuse omavalitsus - vallakogukond. Iga mõisaala talupoegadest loodi omaette kogukond ehk vald, mis esialgu oli mõisnikust paljuski sõltuv. Valla eesotsas oli Eestimaal vallatalitaja, Liivimaal vallavöörmünder. Talurahvaseisus jagunes: mõisarahvas (mõisateenijad) - 10% külarahvas - pererahvas 40% - sulasrahvas 30% - vabadikud ja popsid 20% Vallakogukonna üleasanded: - vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi tülisid ja varanõudeasju, karistasid väiksemate üleastumiste eest - ühisvastutus magasivilja varumise eest (mõisnikul vaid järelvalveõigus) - vaestehoolekanne - vastutus koormiste täitmise eest ringkäenduse alusel Peamise koormised:
Omavalitsus Talurahva igapäevaelu korraldas mõis. Mõisapiirkond = kohtupiirkond. Talurahva kui seisuse omavalitsus vallakogukond. 19saj alguse talurahvaseadustega loodi vallakohtud. Koosnesid kolmest liikmest, kellest ühe nimetas mõisnik. Ül: vaestehoolekanne, ühisvastutus magasivilja varumisel(magasiait), kogukondade juhid: eestistalitaja, liivimaal kaks vöörmündrit Koosseis 1)mõisarahvas mõisas elavad, sealt ülalpidamist saavadmajateenijad, mõisasundijad, mitmesugused ametimehed, käsitöölised, kodaniku seisusest sakslased(metsnikud, raamatupidajad, koduõpetajad) 2)külarahvas keskne koht pererahval, peremees ja perenaine tegid tööd põldudel, lapsed töötasid koos sulasrahvaga mõisapõldudel, vabadikud ehk saunikud nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel koormised
saadi sealt võtta. Vallakogukonna ülesanne oli ka teede ja sildade korrashoid. Mõju talupoegadele hakati rajama rohkem koole, kuna nähti, et sellest on kasu ja inimesed tahavad õppida. Vaestemajade ehitamine 19. sajandil Talitaja Eestimaa kubermangu vallaametnik. Liivimaal nimetati neid vöörmündriteks. Tänu vallakogukonnale tuli eestlastele asjaajamise- ja läbirääkimisoskus. Talurahva elu ja olu 19. sajandil Talurahvas jagunes külarahvaks ja mõisarahvaks. Mõisarahvas ei ole mõisnikud ega aadlikud, vaid need eestlased, kes olid mõisas sulased, teenijad või ametnikud. kubjas sundis talupoegi tööle, valvas ning karistas neid. kilter kupja abiline aidamees kontrollis mõisa aitasid, jälgis, et vili oleks olemas ja et seda ei varastataks. Koormised Teotöö jagunes kaheks osaks. Jalategu ja rakmetegu. Rakmeteo puhul pidi ilmuma mõisa härja või hobuse rakendiga. Abitegu talvel oli näiteks villa ketramine lõngaks, suvel muud tööd
Siuksed teevad tervele rahvale häbi" ( lk 8; rehepapp) Juhtidee. Naeruvääristatakse inimlikke pahesid nagu ahnus, varastamine, ebausk, omakasupüüdlikkus.( Õuna-Endli kupjakssaamine),ligimesearmastuse puudumine, liigne hundijalavee tarbimine.( Koera Kaarel, kes "tervise nimel" pööraselt jooma kukus) Elu mote ja eesmärk eestlaste külarahva elu tühisuse paneb sõnadesse katku-siga. ( loe altpoolt) Teoses on selgesti vastandatud mõisarahvas ja talurahvas, ehkki sakste eluolu käasitletakse vaid möödaminnes. Saame teada, et nad on Saksamaalt, nad on rikkad ja ilusad. ( mõisapreili). Leiab kajastamist eestlaste südametesse kogunenud iidne vimm rõhujate vastu. 2 Teos kubiseb "rahvatarkustest" ja vanarahva ütlemistest, kasutatud on rahvapärast kõnepruuki. Hulgaliselt vaimukaid võrdlusi. ( loe lk 74 3. lõik)
· talude päriseksostmise võimalus 1856.: E/m · keelati mõisnike kodukariõigus · täielik raharent · talurahva omavalitsus vabanes mõisnike järelvalve alt · eestlaste oma tahte teostamine · 1863.-passiseadus--liikumisvabadus · 1865.-mõisnike kodukariõiguse piiramine · 1866.-vallaseadus--tp-de omavalitsus vabanes mõisniku järelvalve alt · 1868.-raharent 13. 19.saj. alguses talurahva koosseis: · I mõisarahvas · II külarahvas: 1) pererahvas 2) sulasrahvas 3) vabadikud e. popsid 14. Talupoegade koormised: 1 ) mõisale: · teorent (abitegu, rakmetegu, jalategu) · naturaalandamid · rahamaksud 2 ) riigile: · pearaha · nekruti andmine · sõja ajal lisandusid teenistus maakaitsevägedes, vägede majandamine, vägede moonastamine, küüdikohustus 3 ) vallakogukonnale: · teede korrashoid
Talurahvaseisus jagunes mõisa-ja külarahvaks. Viimaste seas oli keskne koht pererahval, kelle õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majapidamine. Peremees ja pn töötasid talupõldudel ja nendelapsed koos sulastrahvaga mõisapõldudel. Talude äärealadel elasid väikest maalappi ja eluaset omavad vabadikud e popsid e saunikud. Mõisarahva e mõisateenijate hulka kuulusid mõisas elavad ja ja sealt ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Mõisarahvas oli majanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. TALURAHVA KOORMISED Mõisakoormistest oli peamine teotöö, mis jagunes nädalateoks ja hoojatööde ajal abiteoks. Talurahva õlul lasunud riiklikest kohustustest olid olilisemad pearahamaks(70kopikat igalt meeshingelt) ja nekrutiandmine(meestepüüdmine, millest olid priid taluperemehed, kooliõpetajad ja kogukonna ametimehed. Liivimaal võisid al 1819 kindla rahasumma eest eluks ajaks väeteenistusest vabaks osta). Igal aastal
Talupojad töötasid lisaks oma maalapile ka mõisapõldudel. Mõis pidas üleval kooli, kooliõpetajat, kirikut ning kirikuteenijaid. Enne pärisorjuse kaotamist võisid mõisaomanikule kuuluvad talupojad saada erandkorras vabaks Talud ja talurahvas 19 sajandil Talurahva koosseis 19.sajandil Mõisarahvas 10% Mõisas teenistust leidnud talupojad: mõisasundijad (nt kubjas tegeles teoliste tööle- sundimise ja järel-valvega, kilter- kupja abiline, aidamees), majateenijad ja käsitöölised Külarahvas Taluperemehed (koos peredega) 40% Rentisid mõisalt maad, tasudes renti teotöö ja muude koormistega Sulasrahvas 30% Said teenistust taludes;peamiselt tegid teotööd mõisa põldudel Vabadikud(e popsid või saunikud) 20%
alles 20.sajandi esimesel aastakümnel Saaremaal), raha saadi: 1) Linakasvatusest (osa tasuti, ülejäänud võlaks) 2) Põhja-Eestis kartulikasvatus (viin) Rajati põllumeeste seltse põllumajanduse tutvustamiseks Vilja hind langes, kuid lina hinnad olid püsivalt kõrged, sest Lõuna- ja Põhja-Ameerikas oli kodusõda orjanduse pärast puuvill. V TALURAHVA JAGUNEMINE 1) Mõisarahvas majateenijad, mõisasundjad, ametimehed, käsitöölised 2) Külarahvas pererahvas, sulasrahvas, vabadikud ehk popsid ehk saunikud, taluteenijad VI TALURAHVA KOORMISED 1) Mõis teotöö (alates 1849/1856 raharent) nädalategu ja abitegu, naturaalandamine ehk liha, vili, muna jne, rahamaksud 2) Riik pearaha (1738 70 kopikat meestelt), nekruti andmine (1796 sõjaline koormis)
otsast alla. Ema seelikust kinni hoides ning nuuksudes läks Illimar koju. Sellele järgnevalt oli Illimar otsekui haige. Ta tõusis kord vara, kord hilja, kord kiiresti, kord aeglaselt. Ta tahtis olla üksi ja mõelda. Mõne aja pärast läks see üle ja ta hakkas ka uuesti õues käima. Siis saabus üks äikese-eelne kuum õhtupoolik. Sellel õhtupoolikul pääses lahti marupull. Seesama, kellega Illimar oli enne kokku puutunud. Kõik mõisarahvas oli paanikas ning inimesed ronisid igale poole varju pulli eest. Lõpuks aeti pull lautade juurde ning lasti siis maha. Sel öösel ärkas Illimar ülesse ning väljas lõi välku ning müristas. Illimar uinus uuesti vihmasabina saatel. Edasi hakkasid mõisas suured ettevalmistused mõisahärrade tulekuks. Rahvas ootas väga sel päeval härrasid. Kõik olid pidulikult riides. Lõpuks Illimar pettus kogu selles asjas, sest see kestis nii vähe
pöördus Berliinis asuva Vene saadiku poole. Kuid raha ta ei saanud. Kodust saadud rahaga, suutis ta siiski õppeaasta lõpuni pidada ja Kunstide Akadeemia teise kursuse lõpetada. 1865. aasta kevadel lahkus Weizenberg Berliinist. Ta saabus Tartusse ja sealt edasi Erastverre. Parun sõitis noormehega oma venna Karli juurde Kooraste mõisa ja tutvustas Weizenbergi skulptor Marie von Ungern-Sternbergile. Weizenberg modelleeris noorparunist Gustav Paulist portreemedaljoni ja mõisarahvas otsustas toetada teda Peterburis. Peterburisse sõiduks varustas Weizenberg end mitme soovituskirjaga. Lootusrikkalt ruttas Weizenberg Peterburisse, kuid tal tuli pettuda. J.Köler ja tema hea sõber A.von Bock laitsid kuntsnikukutse maha. Weizenberg sai teada, et stipendiumi ja abiraha alguses loota ei saa, sest ennem peab ta enda võimeid näitama. Hoiatusele vaatamata jäi ta endale kindlaks. Peterburi Kunstide Akadeemias oli Weizenbergi eriala õpetajaks Põhja-
Valla taluperemeeste hulgast valiti täisealiste meeste hääletamise tulemusel vallatalitaja. Vallad hakkasid kogukonna elukorralduse reguleeriva organina üle võtma funktsioone, mis enne olid mõisnike käes. Mõisa kontroll aga säilis vallatalitaja kinnitas ametisse mõisnik ning mõisnik kontrollis ka kogukonna tegevust. Tegelikult koosnes toonane mõisavald kahest osast talupojamaast ja mõisamaast. Vallavõim käis talupojamaa üle mõisarahvas end vallakodanikeks ei pidanud. 1866. aasta Baltimaade vallaseadus vabastas talupojakogukonnad sellest mõisa ,,eestkostest" ja vald muutus riiklikuks haldusüksuseks, jäädes oma territooriumilt aga ikkagi enamasti veel ühe mõisa piiridesse. Seaduse alusel hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma, vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1835. aastaks pandi kõigile Eestimaa kubermangus elanud lihtrahva esindajatele
VI. VENE AEG EESTIS 18.-19.SAJANDIL: 1. PÕHJASÕDA (1700-1721): 1. Põhjasõja põhjused ja eellugu: · 17.sajandi II poolel oli Rootsi riik oma võimsuse tipul: - Läänemeri oli muutunud praktiliselt Rootsi sisemereks; Rootsile kuulusid Soome, Eesti ja Põhja-Läti, lisaks sellele piirkondi Poola ja Saksamaa rannikualadel. - Rootsil oli väikesearvuline, ent tugev , hästi varustatud ja distsiplineeritud sõjavägi. - Rootsi majandus oli suhteliselt heal järjel; riik andis ~30% maailma malmi ja terasetoodangust, mis võimaldas korralikult varustada oma armed. · Rootsi domineerimine piirkonnas ei meeldinud tema naabritele Taanile, Poolale ja Venemaale. See viis Rootsi vastase liidu sõlmimiseni 1699. Lepingu sõlmisid Vene tsaar Peeter I, Poola kuningas ning Saksi kuurvürst August II Tugev ja Taani kunin...
pannes need tavaliselt külakorda käima. Vallakogukonna juhid olid valitavad. Eestimaa kubermangus oli selleks talitaja ja Liivimaal vöörmünder (2 tk). Mõisnik säilitas vallakogukonna üle kontrolli: mõisnik kinnitas kõik vallakogukonna otsused ja omas politseivõimu kogukonna üle. Mõisa eestkoste alt vabanes vallakogukond 1866 vallareformiga. 1.3. Talurahva koosseis 19.sajandil: Mõisarahvas Külarahvas Mõisas teenistust Taluperemehed Sulasrahvas Vabadikud leidnud talupojad: (koos peredega) (e popsid või mõisasundijad (nt saunikud) kubjas - tegeles Rentisid mõisalt Said teenistust Talude äärealadel teoliste tööle- maad, tasudes taludes; elavad maata
ära toitma, pannes need tavaliselt külakorda käima. Vallakogukonna juhid olid valitavad. Eestimaa kubermangus oli selleks talitaja ja Liivimaal vöörmünder (2 tk). Mõisnik säilitas vallakogukonna üle kontrolli: mõisnik kinnitas kõik vallakogukonna otsused ja omas politseivõimu kogukonna üle. Mõisa eestkoste alt vabanes vallakogukond 1866 vallareformiga. 1.3. Talurahva koosseis 19.sajandil: Mõisarahvas Külarahvas Mõisas teenistust Taluperemeh Sulasrahva Vabadikud leidnud talupojad: ed (koos s (e popsid või mõisasundijad peredega) saunikud) (nt kubjas - Rentisid Said Talude äärealadel tegeles teoliste mõisalt maad, teenistust elavad maata
Väga negatiivse kajaga. Mõisnikud ei tahtnud oma võimu käest anda. Võeti eeskuju Preisimaalt; isiklikult kuulutati talupoeg vabaks, aga maa oli mõisnikke oma; talupoeg pidi rentima maad, ülempiir koormistele kadus ära, pärandus kasutusõigus kadus ära; linna ei tohtinud lahkuda, kubermangust ei tohtinud lahkuda; talude päriseksmüümine; 1849/56/65 – Krimmi sõda 56, Venemaa saab kõvasti lüüa; rahalised suhted 1710-1914: Kihistumine: Mõisarahvas u 10% Külarahvas – 40% pererahvas, 30% sulased, 20% vabadikud – kaks viimast on liikuv rahvas. 50% on varata inimesi, see tendents järjest tõuseb. See on linnade kasvuala 50% varata inimesi. Uued pingekolded: pererahvas ja sulased. Enam ühe laua taga ei istu. Majandus: eksporditakse lina, kanepit ja vilja. Kuni 1761 ei muutu suurt mitte midagi, sest meil oli tollipiir /Ukraina ei ole konkurent. Pärast seda ei jõua me Ukrainaga konkureerida viljaga
Külarahva seas oli keskne koht pererahval, kes täitis mõisakoormisi. Peremees ja perenaine töötasid talupõldudel, lapsed töötasid koos sulasrahvaga mõisapõldudel. Suuremate talude äärealadel elasid vabadikud/popsid/saunikud, kelle tööjõudu kasutati hooajatöödel. Mõisarahva hulka kuulusid teenijad, sundijad, käsitöölised jt. Mõisarahvas oli sotsiaalselt ja majanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. Sajandi keskpaiku moodustas pererahvas u. 40, sulasrahvas 30, vabadikud 20 ja mõisarahvas kuni 10% talurahva üldarvus Vallakogukond vastutas talurahva koormiste täitmise eest. Mõisakoormistest oli endiselt tähtsamaks teotöö (nädalategu+abitegu). Teotööle lisandusid veel naturaalandamid ja rahamaksud. Riiklikest kohustustest olid tähtsamad pearaha ja nekrutiandmine.
kaasnes perekonnanimede panek. Varem kutsuti talupoegi nende talu, ise ja ristinime järgi (Kahvre Hansu Mart), nüüd lisandus perekonnanimi e priinimi. Kuna enamasti panid nimed mõisnikud, levisid eestlaste hulgas ka saksakeelsed või saksapärased perekonnanimed, kuni nende nimede eestindamiseni 1930 aastati teisel poolel. 30. Priiuse esimesed aastakümned Lk. 149-151 (vallakohtud, magasivili, külarahvas: pererahvas, sulasrahvas, vabadikud ehk popsid, mõisarahvas, mõisakoormised ja riiklikud koormised) *Vallakohtud- loodi 19.saj alguses talurahvaseadustega. See koosnes kolmest liikmest, kellest ühe nimetas mõisnik, teise valisid endi hulgast peremehed ja kolmanda sulased. Vallakohtud lahendasid talupoegade omavahelisi riiu- ja varanõudeasju, nõudsid sisse mõisakoormisi ning karistasid väiksemate ülesastumiste eest. 1820. aastatel hakati vallakohtuid nimetama kogukonnakohtuteks. *magasivili-seda kogusid talupojad ühiselt
Eesti põllumajandus läbi aegade Selle kirjatöö pühendab autor maarahva ajakirjaniku Helju Rauniste mälestusele. Eestlane on oma olemuselt olnud ja on maarahvas ning eesti rahva ajalugu on lahutamatult seotud Emakese Maaga, kelle rinnal on eestlane võrsunud ja mehistunud. Samal ajal on eesti rahval tulnud seda rinda-pinda pidevalt jagada väljasttulnutega. Enne Esimest maailmasõda oli Eesti tsaari-Venemaa majanduslikult suhteliselt hästi arenenud (ent poliitiliselt ja rahvuslikult rõhutud) osa. Sellele vaatamata jäi ta agraarmaaks. Eestis valitses nn balti erikord, mis kindlustas balti mõisnikele erakordse monopoli maale, nende majandusliku, poliitilise võimu ning privileegid. Maal eksisteeris kaks omandivormi: mõisnike suuromandus suurmajapidamine ja t...
-ressentiment ehk vimm indiviidi tasandil, eraldatakse mõisast, ollakse vastu (Võllamäe Päärn Mahtra Sõjas, kulmineerub rahutustega, vastuhakuga. Kirjanikud võimendavad väga hõõrdumist ja maailmade erinevust. -hübriidsus, kaks maailma lootusetult kokku kasvanud, valitsev julgustab alluvat jäljendama enda moraali (hariduse kaudu talupoja suhtumise muutmine mõistvaks jne Mõis=kultuur, aed, valgus Küla=loodus, kehv põld, pimedus Ühine=mõisarahvas toapoisid, teenijad, vallakirjutajad, käsitöölised, haritlased e õpetajad, mõisasundijad (reeturi aspekt, olnud talupoeg, nüüd reedab) Kitzberg ,,Veli Henn"- eestlane on uhke olla, kadakasakslasi naeruvääristatakse. (keelte segunemine hübriiduse puhul), tüdruk õppis Tallinnas juuksuriks, tagasi tulles oli võtnud üle uusi kultuurilisi hoiakuid(valimatult), kokkuvõttes mõjub koomiliselt (K naeruvääristab, kujutab tüdrukut karikatuurina). Kadakasakslane
põhjal. Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv 2014, lk 34. 25 M. Laur, K. Lust, P. Pirsko, Ü. Tarkiainen. Talude päriseksostmine: Pärnumaa andmestiku põhjal. Tartu: Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv 2014, lk 36. 26 Vaba sõna. Tallinn: Noor – Eesti 1916, lk 121. 27 H. Kruus. Eesti ajalugu kõige uuemal ajal. Tartu: Loodus 1927, lk 72. 10 kolme liiki: peremehed, mõisarahvas ja teenijad.28 Talurahva järkjärguliseks vabastamiseks kulus kokku 14 aastat, mis tähendab, et uus seadus hakkas täies ulatuses kehtima alles 1831. aastal. Liivimaal toimus vabastamine aga kiiremini. Kui Eestimaa talurahvaseaduse järgi kulus ettevalmistuste tegemiseks kolm aastat, siis Liivimaal oli selleks ette nähtud neli aastat. Vabastamise järjekord oli seal aga lihtsam, sest taluperemehed ja sulasrahvas jaotati vaid kahte võrdsesse ossa. Esimene pool peremeestest vabastati 1823
häda korral laenu vötta. Varuvilja hoidmiseks tuli talupoegadel ehitada magasiait ja anda sinna igal aastal teatud viljakogus. KÜLARAHVAS: ->pererahvas - neil oli keskne koht ja nende õlul lasus tegelikult mõisakoormisi täitva talu majandamine. Sulasrahvas - tegid mõisapõldudel teotööd.-> Vabadikud ehk popsid- elasid suurematel talude äärealadel ja omasid väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel. Mõisarahvas - nende hulka kuulusid mõisas elavad ja sealt ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, mitmesugused ametimehed ja käsitöölised. Mõisarahvas oli sotsiaalselt ja varanduslikult esiletõusvam talupoegade kiht. Mõisakoormised - peamiseks oli teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna veoloomade ja inventariga, ning jalapäevades. Lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud mõisa
linnad, oli võimalik minna linna. Kuna linnad sõltusid immigratsioonist, olid neil privileegid (aasta ja 1 päeva reegel). Tulemuseks oli, et Lääne-Euroopas talupoegade koormised vähenesid, talupojad iseseisvusid, võisid oma elu üle ise otsustada. Kaob villikatsioon (mõisamajanduse süsteem, kus kõrvuti talude oma majapidamised ja mõisapõllud). Mõisapõllud kaovad, jaotatakse taludele. Kui mõisa oma majapidamine säilib, siis töötavad seal palgalised või mõisarahvas (moonakad), keda rahuldab mõisa enda vajadus. Villikatsioon osutus majanduslikult kahjulikuks, nõudis komplitseeritud haldusaparaati, võis kulusid kokku hoida. Talupoegade koormised. Sõltuv talupoeg pidi oma isandale andma andameid, tegema tegusid. Kohustused olid aga erinevad. Ühes mõisas eri õigusliku staatusega talupoegade kohustused võisid samuti olla erinevad. Teotöökohustus oli üsna mõõdukas (3 päeva nädalas). Andamid koosnesid teoandamist
oma kubermangu piiridest lahkumiseks tal luba ei olnud, liikumisvabadus oli piiratud. Pärisorjusest vabastamisega kaasnes perekonnanimede panek. 30. Priiuse esimesed aastakümned Vallakohtud-ülal juba kirjas. Magasivili- viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Külarahvas: pererahvas(õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majapidamine), sulasrahvas(teotöö tegemine), vabadikud ehk popsid(kibedamad hooajatööd). Mõisarahvas: mõisas elavad ja seal ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Mõisakoormised: teotöö-nädalatöö ja hooajatöö. Naturaalandamid, vakuraha. Riiklikud koormised: pearaha ja nekruti andmine. 31. Talurahvaseadused 19. sajandi keskel. 1849. aastal avatud uus Liivimaa talurahvaseadus korraldas täielikult ümber kogu senise mõisa-ja talumajanduse. Taluinimesed vabanesid tööst mõisapõllul ja said nüüd täie jõuga asuda oma
oma kubermangu piiridest lahkumiseks tal luba ei olnud, liikumisvabadus oli piiratud. Pärisorjusest vabastamisega kaasnes perekonnanimede panek. 30. Priiuse esimesed aastakümned Vallakohtud-ülal juba kirjas. Magasivili- viljavaru, millest talupojad said hädaaegadel laenu võtta. Külarahvas: pererahvas(õlul lasus mõisakoormisi täitva talu majapidamine), sulasrahvas(teotöö tegemine), vabadikud ehk popsid(kibedamad hooajatööd). Mõisarahvas: mõisas elavad ja seal ülalpidamist saavad majateenijad, mõisasundijad, ametimehed, käsitöölised. Mõisakoormised: teotöö-nädalatöö ja hooajatöö. Naturaalandamid, vakuraha. Riiklikud koormised: pearaha ja nekruti andmine. 31. Talurahvaseadused 19. sajandi keskel. 1849. aastal avatud uus Liivimaa talurahvaseadus korraldas täielikult ümber kogu senise mõisa-ja talumajanduse. Taluinimesed vabanesid tööst mõisapõllul ja said nüüd täie jõuga asuda oma
Tekkis 18 saj vältel. 1763 kehtestati nõue, et igal mõisal pidi olema vajalik viljavaru, et ikalduse puhul oleks vüimalik talurahvale jagada semenevilja. Talumajandus- 18 sajandi lõpuks oli kokku umbes 40 00 talu. Talud jagunesid ka erinevateks alaliikideks: Adratalu. -Tavaline talu, mis talupojal oli. Maa majanduslik kandevõimet hinnati adramaades. Talurahvas ise jagunes Külarahvaks (pererahvas- moodustas külarahavst ligi poole, sulasrahvas ja vabadikud) ning Mõisarahvas (need talupojad, eks olid mõisasteenistuses). Talurahva eliid moodustasid erinevate kindlaste ametite pidajad tavaliselt, ntks sepad, möldrid ja körtsnikud. Tihti olid nendel ametitel ka nn "väikesakslased". Taludes kogu elu keerles viljakasvatuse ümber, kuni 19 saj keskapigani toiumus see 3välja süsteemis. Valdav oli pölispöllundus, veidi oli ka alepöllundust säilinud. , siis algas ka suvine jalategu mõisas(lihtsalt teomees) , teine oluline oli rakmetegu
anda sinna igal aastal teatud viljakogus. Külarahvas: Pererahvas (40%) neil oli keskne koht ja nende õlul lasus tegelikult mõisakoormisi täitva talu majandamine. Sulasrahvas (30%) tegid mõisapõldudel teotööd Vabadikud e. popsid (20%) elasid suurematel talude äärealadel ja omasid väikest maalappi ja eluaset. Nende tööjõudu kasutati taludes kibedamatel hooajatöödel. Mõisarahvas: (10%) Mõisateenijad ja Mõisasundijad (kilter, kubjas) Mõisakoormised: Peamiseks oli teotöö, mis jagunes nädalateoks ja abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna veoloomade ja inventariga, ning jalapäevades. Lisandusid veel mitmesugused naturaalandamid ja rahamaksud mõisa heaks. Riiklikud koormised: Olulisemad olid pearaha ja nekruti andmine. 31. Talurahvaseadused 19.sajandi keskel 1849.a Liivimaa: 1849 a
juhtiv roll põllumajanduse uuendamises. See tegutse kuni 1939. Aastani. 1802.a. asutati mõisnike krediidikassad – sai panna kinnisvara panti ja selle alusel laen saada. Mõisnike eestkostekohustus Talupoegade toetamine ikalduste, näljahädade korral. 1763 kehtestati kohustuslik viljavarude nõue. Talumajandus Umbes 40 000 talu – olulisim tüüp oli adratalu. Talurahvas Põhiosa oli külarahvas (talu pererahvas, sulasrahvas, vabadikud), teine osa oli mõisarahvas (mõisateenijad). 18. Saj mõisarahva osakaal suurenes. Talurahva eliit olid kõrtsmikud (kõrtsi omani oli küll mõisnik), möldrid, sepad. Kesksel kohal oli teravilja kasvatus. Kasutusel 3 välja süsteem, mõnel määral alles kütise/ale põletamine. Veoloomad: härjad, hobused. Igas talus oli vähemalt üks hobune. Kirikusse mindi hoburakendiga – oleks olnud naeruväärne minna härjarakendiga. Lehmi väga palju ei peetud, sest need andsid vähe piima – 500 l aastas.
Sõjasulane seevastu oli enamasti väljaõppinud arkebuusilask ja või suurtükispetsialist, st laskur. Linnuste kaitsmisel olid nad asendamatud. Sõjasulased võisid kuuluda ka mõne rüütli kaaskonda ning jäid sel juhul arvuliselt märkimata, mistõttu väljend rüütel ei kajasta kaugeltki kaitsjate tegelikku arvu. Edise puhul näib olevat tegemist pigem sõjasulastega, kellele kindlasti lisandus kaitsejõuna veel kohalik mõisarahvas (keda võis olla kümneid) ning relvastatud talupojad. Üks on selge, Ediselt tasub otsida hoopis suurema kaitsekompleksi jäänuseid, kui seda eeldatakse üksiku torni põhjal, mille viimased jäänused lammutati pärast Teist maailmasõda. Seni ainuke spetsiaaluurimus Edise linnusest on U.Hermanni ajalooline õiend ,,Edise vasall linnus", mis pärineb aastast 1973. Selles määratleb ta linnuse ala mõõtmeteks 28x29 m, mida
polnud abielus (Polnud vaja rohkem maksta raha, et ülalpidada naist ja lapsi). Sulasrahvas läks tööle mõisadesse, kust said palka. Kasvas vallaliste meeste ja naiste arv külaühiskonnas. Talu peremehed õppisid paremini raha lugemist ning välditi aasta töötajaid ja taheti võtta endale tööle hooajalis töötajaid (Aasta ringselt keegi tööd ei tee). Suurenes hooajaliste töötajate hulk (Suvilised ja päevilised). Mõisa teenijate hulk suurenes (Mõisa moonakad). Mõisarahvas: Jätkuvalt jagunes kaheks osaks : saksad ja mõisateenijad. Al 19 saj keskpaigast mõisateenijate ja tööliste arv hakkas oluliselt kasvama. Lihttööjõud mõisades kasvas mitmekordselt, üldjuhul tegemist aastapalgalitega. Nende kõrval mõisates ka päevilised. Kui kadus teorent, oli vaja mõisatel tööjõudu, mõisamoonakad tegid ära põhitöö. Veel elasid moonakad koos hoones, mida nimetati moonakamajaks. Mõisate juurde hakkab kuuluma moonakamaja. Mõisates jätkuvalt probleemiks
Talurahva koosseis. 19saj sai talurahvast mõisa ja külarahvas kellest kesknekoht oli pererahval kes kandsid koormisi. Lapsed töötasid koos sularahvaga mõisapõldudel tehes teotööd. Suuremate talude äärealadel elasid vabatikud e popsid e saunikud keda kasutati kibedemate hooajatööde jaoks. Mõisarahvas e mõisateenijad olid mõisas elavad ja sealse ülevalpidamisega teenijad- esiletõusvaim kiht. Talurahva koormised Teotöö (teorent) mis jagunes nädalateoks ja hooajatööde ajal nõutavaks abiteoks. Teokoormiste täitmist arvestati rakmepäevades, kui mõisa põllule tuli minna koos veoloomade ja invetariga, ning jalapäevades. Lisaks oli veel naturaalandamid ja rahamaksud (nt vakuraha) mõisa heaks. 19saj algas teorendilt üleminek raharendile.
Jörvamaa ja Virumaa. Liivimaa kubermangus oli Pärnumaa, Saaremaa, Viljandimaa, Tartumaa ja Võrumaa. Maakonnakeskused olid Kuressaare, Tallinn, Pärnu, Paide, Rakvere, Viljandi, Tartu. Maakondades puudus omavalitsus, see oli lihtsalt territoriaalne üksus. Vallad olid 1866a alates, sajandivahetusel 366 valda ja tasapisi vähenes, kuna neid ühendati. Vallad olid omavalitsusüksused. Vallaelanike hulka kuulusid vaid talurahvaseisus. Mõisarahvas jäi välja. Ka valla maad olid vaid talumaad. Valla täiskogu moodustasid kõik vallas elavad talu pärisperemehed ja maata rahva esindajad. Iga 10maata mehe kohta 1 esindaja. Valla volikogu valis esinduse. Linnade arv oli tookord 11. Valimisõigus oli jõukatel, kinnisvara omanikud, kes maksid linnale maksu. Juhtimisorganid oli linnavolikogu ehk linnaduuma ja linnavalitsus ehk linnaamet. Enamik linnu olid maakonnakeskused. Linnade kõrval olid ka uut laadi asulad
annaabi.ee 
