Eesti ala valitsemine, mõis ja talu, linnad, kaubandus, rahvuslik liikumine (0)

15. Eesti Ala Valitsemine
Kindralkuberner- piirkonna kõrgeim haldusametnik.
Maapäev- rahva või seisuste esindus. Toimusid iga 3a tagant.
Reduktsioon- riigi maade tagasivõtmine.
Aadlimatrikkel- täieõiguslike aadlivõsade register
Balti erikord-
Asehaldused- dus- asevalitsus. Asehalduskond asehaldurile alluv territoorium. Dur-asevalitseja, kõrgem kohapealne
riigivõimu esindaja.
Vakuraamat- selles peeti koormiste üle arvestust. Koormiste suurus sõltus nii talu kui ka tööjõulise talupere suurusest.
Peeter I- oli Vene tsaar ja Venemaa keisririigi keiser.Ta oli üks tähtsamaid Venemaa moderniseerijaid. Ta orienteerus
tugevalt Lääne-Euroopale. Teda peetakse üheks Venemaa väljapaistvamaks poliitikuks üldse. Peeter I oli
teadmishimuline, tahtejõuline ja juhtimisvõimekas, kuid ägeda loomuga inimene.
J.R. Patkul- Liivimaa aadliopositsiooni juht. Haritud, kuid samas kiusliku loomuga maanõunik. Patkul mõisteti surma
kuid tal õnnestus põgeneda välismaale, kus temast sai Põhjasõja eelõhtul vihasemaid intriigipunujaid. Kättemaksuks
Liivimaa aadlile saatis kuningas 1694.a laiali Liivimaa rüütelkonna maanõunike kolleegiumi ning allutas rüütelkonna
maapäeva kindralkubernerile.
Katariina II- 1702.a suvel tõusis Venemaa troonile. Valitsusaeg tõi kaasa olulisi muutusi balti aadli ja Vene riigivõimu
suhetes. Kata rõhutas kõikjal Balti provintside lahutamatut kuulumist Vene impeeriumi koosseisu ning manitses
kohalikku aadlit usinamale koostööle keskvõimuga.
A.T. Helle- oli 1713. aastast Jüri koguduse ja 1740. aastast Kose Püha Nikolause koguduse koguduse õpetaja.
George Browne- Iiri päristolu Riia kindralkuberner. Ta püüdis sõjaväelise pedantsusega reglementeerida kõiki
eluvaldkondi agraarsuhetest postikorralduseni.
G.H.Merkel- Liivimaa koduõpetaja- tema raamat- „Lätlased, eriti Liivimaal, filosoofilise saj. Lõpul.“- milles esitatud
otsekohene ja avameelne käsitlus Liivimaa talurahva olukorrast.
16. Mõis ja talu
Agraarolud varauusajal 17-18.Saj oli Eestis umbes 100 mõisa. Kõige rohkem neist oli rüütlimõisasid (e. Eramõisad),
need kuulusid peamiselt baltisakslastele. Siis olid kroonumõisad (e. Riigimõisad). Kolmandaks olid pastoraadid (e.
Kirkikumõisad). Mõisade majapidamisel muutus tähtsaks teraviljaeksport. Peamiseks teraviljakultuurideks olid
talirukis ja oder. Vähem kasvatati kaera ja nisu. 18.Saj sai tähtsaks viinapõletamine. Sellega kaasnes hoogne
metsaraie. Eestis valmistatud viin turustati peamiselt Venemaale. Viinapõletamise õigus oli ainult mõisnikel.
Talupoegadele oli see kõik keelatud. Taludes kasvatati ka vilja. Ning seal olid ka erinevad koduloomad : lambad, kitsed,
sead, kanad, haned, härjad, hobused, lehmi. Talupoegade koormiste üle peeti arvestust vakuraamatutes. Talupoegade
tööjõu kasutamise eest maksid mõisad riigile makse, mida arvestati adramaa järgi. Selleks korraldati iga 7-8 aasta järel
adramaarevisjone. 1783. aastal kehtestati pearahamaks.. Mille järel hakati korraldama ka hinge loendusi.
Talurahva olukord Rootsi ajalTalupoegadel oli peal sunnismaisus. Talupoeg seati mõisnikust sõltuvusse. 1696. aastal
avaldati Liivimaa majandusreglement, mille sätted laienesid ka Eestimaa kroonumõisadele. Keelati ära talurahva
karistamine. Talurahva olukord pärast Põhjasõda Majandusreglement jäi kehtima ka vene ajal, kuid kroonumõisade
arv vähenes. Kõikidel talupoegadel oli omanikuõigus vallasvarale.Talupoegade peamiseks vastupanuvormiks sai
pagemine, mis oli eriti ulatuslik 18. saj. Katsed Venemaale pagenud talupoegi tagasi saada ei andnud olulisi tulemusi.
Õigeusku astunud või siis õigeusklikega abiellunud põgenike välja ei antud. Agraarümberkorralduse algus 1765.
aasta Liivimaa maapäevale esitas kindralkuberner Browne Katariina II ülesandel nõudmise parandada talurahva
olukorda. Kindralkubeneri ettepanekus olid – tunnustada talurahva omandiõigust vallasvarale, piiritleda teokoormisi
ning anda talupoegadele õigus kaevata mõisniku peale kohtusse. Liivimaa rüütelkonnale oli see muidugi vastumeelt
Aga ähvarduste abil sunniti kindralkubeneri ettepanekuid nn positiivsete määrustena vastu võtma. Positiivsed määrused
andsid talurahvale tugevama juriidilised kindlustunde. Pearaharahutused 1784. aastal olid pearaharahutused, kuna
pearahamaks tekitas palju arusaamatusi talupoegade seas. Talupojad olid asjadest valesti arusaanud. Algasidki mässud
1784 aasta juunis, kuid talupojad ei suutnud vastu panna. Pearaharahutusest oli Liivimaa Eesti osas haaratud üle 60
mõisa.
Mõisas – teotöö, Riigi – pearahamaks, nekrute kohustus, Valla – teedeehitus, magasiait, Õigus kaubelda, kohtusse
kaevata. Suur osa viljast läks Rootsi. Viin oli 5x kallim. Polnud aknaid, uksi, loomadega oldi koos. Kanad, haned, härg
hobune.
17. Linnad, kaubandus, tööndus.
Liivi sõja alguseks oli Eestis 9 linna: Tallinn, Tartu, Viljandi, Vana-Pärnu, Uus-Pärnu, Haapsalu, Paide, Rakvere,
Narva. Neile lisandus 1563 Kuressaare ning Valga. 17. sajandil Viljandi, Paide, Rakvere ja Valga purustati sõjas
Ning kaotasid oma sensed linnaõigused ning nad liideti ümbruskonna mõisatega. Linnade ebamäärane õiguslik seisund
sai kindla aluse alles. 1783 aastal. Tulid 2 linna juurde: Paldiski ja Võru. Vene aja lõpuni püsiski
Eestis 12 linna. Nii Vene kui ka Rootsi ajal püsis suurimaks linnaks Tallinn, kus oli pisut üle 10000 elaniku.
Kaugkaubandus. Keskaja lõpuks omandas Vana-Liivimaa soodsa positsiooni Lääne-Euroopa
ja Venemaa kaubanduse vahendamisel. Liivi sõda tõi kaasa kohalike kaupmeeste laostumise .Tänu soodsale asendile
Vene piiri läheduses edenes 17.sajandil Narva kaubandus. Kui uued kaubandusolud lubasid sadamalinnadel areneda,
siis sisemaa linnad jäid täielikult kiratsema. Vene ajal pakkusid Eestisadamalinnadele konkurentsi lisaks Riiale
Peterburg..
Teravili oli Eesti peamine eksportkaup. Lisaks teraviljale eksporditi ka lina, kanepit.
Laevaehituskaupadest eksporditi mastipuitu, planke, laudu, tõrva ja tökatit. Suurem osa väljaveetavast kaubast läks
Madalmaadesse, väiksem osa Saksamaale. Sisseveokaupadeks jäid Hispaania ja Prantsuse sool, raud, vask,
soolaheeringas, tubakas, vein, klaas, paber ning koloniaalkaubad. Vilja kõrged ekspordihinnad hoidsid tollimakse
kõrgel ja riik sai sellega endale rohkem raha. Sisekaubandus. Erinevalt väliskaubandusest jäid sisekaubanduses püsima
keskajast pärit reglementatsioon ja kauplemispõhimõtted. Kogu sisekaubandus koondus linna väikekaupmeeste
kätte. Leevendamiseks siinsete kaupmeeste omavahelist konkurentsi, kehtestati väikelinnades kaupmeeste arvu
ülempiir. 18. Sajandil valmistasid aadlike kõrval siinsetele kaupmeestele meelehärmi Vene kaupmehed, kes pakkusid
oma kaupa märksa odavama hinnaga. Kehtis sõbrakaubanduse põhimõte: igal talupojal oli enamasti linnas kaupmees,
kellega ta äri ajas. Juba Rootsi ajal kujunesid olulisteks kauplemiskohtadeks maalaadad.
Põhja-Eestis talurahva jaoks oli oluline vahetuskaubandus soomlastega, kes vahetasid siin silke vilja vastu. Kagu-Eestis
andis talupoegadele lisasissetulekut salaviinapõletamine ning selle vargsi Venemaale müümine.Koos talurahva jõukuse
kasvuga suurenes ka tarbimine. Rikkamad talupojad said endale paremaid riideid lubada. Taluhoonetele ilmusid
esimesed klaasaknad.
Käsitöö ja kaubandus. Käsitöö alal säilis tsnuftikord ka 17-18 sajandil. Lisaks tsunftikäsitöölistele tegelesid
nurgatagused käsitöölised e tsunftijänesed. Töönduse raskuspunkt kaldus 17-18 sajandil maale. Mõisatesse tekkisid
erinevad tehased ja veskid. 17 sajandil hakati ka eestis asutama manufaktuure. Narvas rajati kose veejõudu kasutav
vase ja saeveski, Tallinnas Härjapea ojale Eesti esimene paberimanufaktuur. 18.sajandil rajati tähtsamad
manufaktuurid linnadest välja. Räpina paberivabrik rajati 1736, mis tegutseb siiamaani ning on vanim tänini tegutsev
tööstusettevõte. 1760 aastatel hakati Põltsamaal tootma klaasi. 18. Sajandi õlpul tuli siinsessemajandusele ühe enam
kapitalistlike jooni. Kujunes vaba konkurents, tsunftipiirangud kaotati. Kaupmeeste positsiooni hakkas määrama
nende käsutuses oleva kapitali suurus.
18. Vaimuelu Poola ja Rootsi ajal
Koos Poola võimu kehtestamisega taastati Liivimaal katoliku kiriku organisatsioon.Olulist osa etendasid
jesuiidid.Liivimaad peeti väga tähtsaks kogu Põhja-Euroopa tagasivõitmiseks katolikule usule.1583. aastal asutati
Tartus jesuiitide gümnaasium.Gümnaasiumi kõrvale asutasid jesuiidid tõlkide seminari,mille peaeesmärk oli ette
valmistada preestrikutseks sobivaid kandidaate kohaliku rahva hulgast.Kui rootslased 1625. aastal Tartu
vallutasid,lõpetas see jesuiitide tegevuse ja katoliku ajastu Eestis.Ka pärast Rootsi võimu kehtestamist jäi Eesti- ja
Liivimaa saksa kultuuriruumi osaks.Luteri kiriku ülesehitamine sai alata alles rooti võimu juurdumisel Eestis.Liivi
sõda oli viinud kirikuolud haletsusväärsesse seisundisse:kirikuhooned olid purustatud,enamik kogudusi jäänud
õpetajata.Talurahva hulgas võtsid taas maad muinasusulised kombed.Eestimaal tegi suure töö luteri kiriku
ülesehitamisel piiskop Joachim Jhering.Kõrvuti esimese eestikeelse aabitsa väljaandmisega töötas ta välja ka ajastule
iseloomuliku range kirikukaristuse süsteemi.Just nüüd hakati üle kogu maa korraldama nõiaprotsesse,mille ohvriks
langesid tihti rahva aktiivsemad ja andekamad liiked.17. sajandil jäi luteri usk eestlastele veel paljuski
võõraks.1642. aastal leidis aset Pühajõe mäss.Kohale saadetud sõjavägi küll vaigistas talupojad,aga kohalik pastor pidi
tõdema,et talupojad "ei tea midagi Jumalast ega tema sõnast."Rahvahariduse korraldamine tulenes luteri usu
pühiseisikohtadest ,et inimene peab oskama piiblit lugeda.1687. aastal võttis Liivimaa maapäev võimude nõudel vastu
otsuse rajada mõisnike kulul igasse kihelkonda talurahvakool.Rootsi aja lõpuks oli Lõuna-Eesti rahvakoolidega
kaetud ning lugemisoskus tähelepanuväärselt kõrge.
19. Vaimuelu Vene aja alguses
Luteri kirik Põhjasõja-järgsetek aastatel.
Luteri kirik jäi siinse vaimuelu kandjaks ka pärast Põhjasõda. Paljud kogudused olid jäänud ilma õpetajateta.
Kirikuhooned olid rüüstatud või sõjas hävinud. Vene riigivõim tunnustas luteri kirikut siinse valitseva kirikuna.
Peale Põhjasõda levis kirikuõpetajate hulgas petism. Selle usuvoolu esindajad olid vastu luteri kiriku süvenevale
konservatismile ning püüdsid usuelu elavdada religiooni senisest sügavama sisemise tunnetamise suunas. Nad
aitasid kirikul kiiremini üle saada Põhjasõja-järgsest madalseisust. Tänu nendele lähendus luteri usk usuga. Kiriku osa
vaimuelu edendajana jäi varauusaja lõpuni väga oluliseks. Kirikuõpetajad olid 18. sajandil Baltikumis kõige
moodsamate ideede kandjaiks. Vennasteliikumine Rahva sekka jõudsid pietistlikud ideed vennaste- ehk
hernhuutlaste liikumise kaudu. Eestisse toodi hernhuutlikud ideed Saksa rändkäsitööliste kaudu ning siinne talurahvas
võttis need kiiresti omaks. Hernhuutlased pidasid tähtsaks usuvagadust, alandlikkust ja kõlblust, aga ka sotsiaalset
võrdsust ja vendlust. Hernhuutid moodustasid omaette kogudusi, valides ise endile jutlustaja. Sageli peeti kogunemisi
lageda taeva all. Suuremad kogudused ehitasid endile palvemajad. Kõige hoogsam oli liikumine Saaremaal.
Kümmekonna aastaga oli vennasteliikumisel Eestis üle 10 000 liikme. Paljud kirikuõpetajad suhtusid sellesse
pooldavalt, kuna nii tuli rahvas religioonile lähemale. Koguduste sisekord lubas kõigil liikmetel kaasa rääkida,
pakkudes eneseteostusvõimalusi. Mitmes paigas väljus liikumine usulistest raamidest. Tallima Paap soovitas kõigil
koguduse liikmetel elada kordamööda üksteise taludes. Üheskoos hävitati ehted ja paremad riided.
18. sajandil oli vennasteliikumise tähtsus talurahva jaoks erakordselt suur. Hernhuutlus aitas kaasa eestlaste
ristiusustamise lõpuleviimisel. Peeti päevikuid ja kirjavahetusi, mis andis indu kirjutamisoskuse omandamisele.
Friedrich Reinhold Kreutzwald, Carl Robert Jakobson, Jakob Hurt, Villem Reiman ja Jaan Tõnison olid pärit
hernhuutlikest peredest. Teoloogiline ratsionalism ja valgustus. 18. sajandi keskpaigas jõudis Saksamaalt Baltikumi
teoloogiline ratsionalism, mis saavutas sajandi lõpuks suure osa pastorkonna toetuse. Jutlused muutusid õpetlikuks,
jutlus andis kuulajale mõne kasuliku näpunäite või tegi rikkamaks praktilise elutarkuse poolest.
Uudne oli ka ratsionalistide ühiskonnakäsitus. Kui pietistid seletasid ühiskonna hädasid talurahvale arusaadavalt ning
nägid väljapääsu usuvagaduse süvendamises, siis ratsionalistid seevastu kritiseerisid ühiskonna sotsiaalset korraldust,
esmajoones Baltikumis valitsevat pärisorjust. Ratsionalistidest on tuntud Torma pastor Johann Georg Eisen, kes töötas
välja mitmeid agraarprojekte, propageeris talurahva hulgas puuviljakasvatust ning tegeles juurviljade kuivatamisega.
Eiseni alustas Eestis rõugete vastu kaitsepookimist. Põltsamaa pastor Agust Wilhelm Hupel oli kirjanik, kes pärandas
tänapäevale hinnalisi kirjeldusi oma kaasajast. Hupel osales ka raamatute levitamises ning lugemisseltside
moodustamises. Andis välja ka esimese eestikeelse ajakirja Lühike Õpetus. Kuna valgustusajastul kuulus Baltikum
kõige kindlamalt saksa kultuuripiirkonda, siis 18. sajandi baltisaksa kultuuri keskpunktiks kujunes Riia. Seal ausus ka
Baltikumi kõige tunnustatum õppeasutus- Riia toomkool, kus töötas hilisem saksa suurim valgustaja Johann
Gottfried Herder. Herder tutvustas Euroopas eesti rahvaluulet saksa keele vahendusel. 1784. aastal asutas kirjanik
August von Kotzebue Tallinna esimese teatritrupi Eestis, seal mängiti peamiselt Kotzebue enda kirjutatud näidendeid,
mis saavutasid tuntuse kogu tollases Euroopas. Rahvaharidus. Põhjasõda andis tagasilöögi ka rahvaharidusele. Koolide
arv oli kahanenud, ning rahvahariduse edendamine jäi peamiselt üksikute pastorite teeneks. Koos ainelise olukorra
paranemisega kasvas ka koolide arv. Õpiti enamasti rehetubades. Esimene kogu Liivimaad hõlmav koolikorralduskava
kehtestati 1739. aastal. Kooliskäimise kohustus kehtis vaid 7-12 aastastele lastele, kel pastori arvates polnud kodus
võimalik lugemist selgeks saada. Rahvahariduse miinimumnõudeks seati Lutheri väikese katekismuse
lahtiseletamine, iseseisev piibli lugemine ja lauluraamatu kasutamine. Puudust oli koolmeistritest, raskusi oli ka
laste kooli saamine, sest taluperedes nähti koolikohustust kui täiendavat koormist. 1765 Liivimaa maapäeval võeti vastu
uus koolikorralduskava, mis nõudis rahvakooli rajamist kõikidesse suurematesse mõisatesse. 18.sajandi lõpul oskas
Liivimaal lugeda üle poole eesti talurahvast. Kirjutamisoskus jäi 18.sajandil veel eesti talupoegade hulgas haruldaseks.
Maakeelne kirjasõna. Rootsi aja lõpuks oli piiblist eesti keeles ilmunud vaid lõunaeestikeelne Uus Testament.
1715. aastal avaldati Uus Testament ka põhjaeesti keeles. Vana Testament polnud veel eesti keeles trükitud. Pikale
veninud töö viis lõpuni Jüri kirikuõpetaja Anton Thor Helle, kelle toimetatud tervikpiibel ilmus põhjaeesti kelles
1739.aastal. Trükiarv oli umbes 6000 eksemplari. 18 sajandi teisest poolest kasvas märgatavalt ilmalike trükiste
osatähtsus. Kõige suurema leviku talurahva hulgas saavutasid õhukesed ja odavad peopesasuurused
rahvakalendrid.Valgustusajal trükiti ka esimesed talurahvale mõeldud juturaamatud. Olulisel kohal talupoja
lugemisvaras olid mitmesugused nõuanderaamatud, mis õpetasid kuidas anda abi uppunud, vingu kätte või lumehange
jäänud inimesele, aga ka seda, kuidas valmistada õlut. Tänu valgustuskirjandusele said eesti talupojad teada, et Aafrika
elanikud on mustanahalised ning Maa on ümmargune.
2) Nad kõik edendasid Eesti kultuuri ja hariduskäiku talurahva seas.
3) Tervikpiibel ilmus 1739.a põhjaeesti keeles Anton Thor Helle poolt.
4) Ratsionalistlikud jutulused olid õpetlikud ja andsid kasulikke näpunäiteid või jagasid elutarkusi; kritiseerisid
ühiskonna sotsiaalset korraldust. Pietistid aga seletasid hädasid talurahva puuduliku kõlblustundega ja nägid
väljapääsu usuvagaduses. Nende õpetus pani kirikus rahva nutma või õhkama.
5) Rahvaharidust edendasid algul pastorid, siis koolmeistrid. Koolikorraldusega (7-12 a lapsed olid kohustatud koolis
käima) käidi mõisatesse rajatud rahvakooli, koduõpetus oli laialt levinud.
6) Populaarsed olid õhukesed rahvakalendrid, juturaamatud olid mugandatud tõlked saksakeelest. Loeti ka
nõuanderaamatuid.
20. Balti erikord ja keskvalitsus
Kindralkubermanguvalitsus - tegeles kubermangu igapäevase juhtimisega.
Kroonupalat - majanduslike ja rahanduslike funktsioonidega asutus, mis allus rahandusministeeriumile.
Hoolekandevalitsused - tegelesid rahvahariduse, arstiabi ja heategevuslike organisatsioonide töö korraldamisega.
2. Provintsiaalseadustik - aadlike, linnakodanike ja vaimulike seisuslike õiguste ning eesõiguste kogu.
3. Katariina II ajal kehtestatud asehalduskord oli tõsiseks löögiks Balti aadli senistele privileegidele. Keiser Paul I
võttis vastu asehalduskorra tühistamise akti ning taastas enamiku Balti aadli eesõigustest.
4. Kõrgemat võimu valitsuse nimel esindas kindralkuberner. Talle allusid politseiasutused ja sõjaväeosad. Teostas
järelvalvet tsiviil., politsei- ja sõjaväeinstitutsioonide üle.
5. Probleemsed lapsed viidi töömajja. Vangla tüüpi asutusse.
6. Venemaa sõjaline aktiivsus mõjutas ka Eestit. Sõjalaevad eesti rannikuvetes, kaaperdati kaluripaate ja kaubalaevu,
rannikuelanikelt nõuti vett, toiduaineid, kariloomi jms. Tuli täitsa erakorralisi koormisi. Enamik valitsejaid toetas
baltisakslasi, kuna nad olid isevalitsusele lojaalsed ning sellist pühendumist hinnati kõrgelt. Avalik arvamus ründas
järjest teravamalt Balti erikorda ning välispoliitiliselt peeti ohtlikuks baltisakslaste sidemeid ühinenud Saksamaaga.
Vene armees teenivate baltisaksa ohvitseride kõige silmapaistvam esindaja oli Michael Andreas Barclay de Tolly.
Balti provintsiaalseadustik – esimesed osad 1845, kolmas osa 1864
1881 – Aleksander II valitsemisaja lõpp
1801.a – Balti kubermangud liidetud üheks kindralkubermanguks
1808-1819 – Eestimaa kubermang oli eraldi kindralkubermangu staatuses
1812 – 1829 Filippo Paulucci
Kuberner, kubermanguvalitsus, kroonupalat, hoolekandevalitsused, sisekaitseüksused
1801 – Tallinna alla tungis Briti admiral Horatio Nelson
1809 – blokeerisid Inglise sõjalaevad rootslastega Paldiski sadamas Vene laevastiku
1812 – Napoleoni väed tungisid Kuramaale.
21. Talurahva omavalitsus
19. sajandi talurahva seadused Eestis
Põhjused:
1.Majanduslikud põhjused
-mõisnike tarbimisvajaduste suurenemine
-senine teoorjuslik mõisamajandus ei suutnud tagada suuremaid sissetulekuid
2.Poliitilised põhjused
-tsaar Aleksander I soovis parandada oma mainet lääneeurooplaste silmis
-Baltikum oli Euroopale avatum kui Venemaa
3.Kultuurilised põhjused
-pärisorjus ei sobinud kokku 18.sajandi valgustusideedega
-olukorda Baltikumis kritiseerisid paljud saksa haritlased
Talurahva seadused:
I “Igaüks” 1802.a
-talupoeg sai õiguse vallasvarale
-talupoeg sai pärandamisõiguse talule ja vallasvarale, kui koormised on täidetud
II 1804.a talurahva seadus Eestimaa ja Liivimaa kubermangus
-täpsustati teokoormised
-vallakohus seati sisse
-1805.a Kose-Uuemõisa talurahva vastuhakk
III 1816.a Em. Kub ja 1819.a Lm. Kub
-E. ja L. Talupojad kuulutati isiklikult vabadeks
-maa jäi mõisnike omandiks, talupoeg võis seda rentida
-talupoegade liikumisvabadust piirati, ei tohtinud minna linna ega teise kubermangu
Talurahva koormised
-mõisakoormised
-riiklikud koormised
-pearaha
-nekrutiandmise kohustus
-kogukondlikud koormised
1866. a vallareform
-omavalitsuste vabastamine mõisnike eeskoste alt
-vallavalitsused
22. Majandus ja linnad
Teoorjusliku mõisamajanduse püsimine
19.saj algul oli põhiline majandusüksus mõis. Mõisamajanduse edenemise aluseks oli
viljatootmine, sest viljahinnad olid kõrged. Peamine sissetulekuallikas oli teraviljast põletatud viin.
Hakati ehitama mõisahääbereid, parke, abihooneid. Hakati võtma võlgu, püüdes tootmist
suurendada uute mõisapõldude rajamisega talupõldude arvelt ning talupoegade koormiste
tõstmisega. Viljahinna langus kahandas mõisnike sissetulekuid. Rohkem rakendati
mitmeväljasüsteemi, hakati kasvatama uusi põllukultuure. Viinatootmise oluline tooraine kartul,
mis oli viljast odavam.
Talude iseseisvumine
19.saj keskel vastu võetud talurahvaseadused jagasid mõisnike maa kaheks: talu-ja mõisamaaks.
Talumaad võis rendile anda ja müüa. Mõisamaad võisid mõisnikud ise pidada, müüa või rentida.
Sillutati teed kasumajandusele, kus määravaks said turusuhted, pakkumise ja nõudmise vahekord
ning raha. Talude päriseksostmine algas 1850.ndatel Lõuna-Eestis. Mõisnike käest oli päriseks
ostetud 4/5 taludest. Talupojad said raha talude ostmiseks linakasvatusest. Talude päriseksmüümine
pani aluse iseseisvate ja ettevõtlike peremeeste (väikepõllumeeste) väljakujunemisele. Eesti külla
jäi ka maatarahvas, kes teenis elatist palgatöölistena mõisates jne.
Talupoja jõukuse kasvuga kaasnesid muudatused nende elulaadis. Ei sobinud enam käia pasteldes
või viiskudes, vaid saabaste ja ülikonnaga. Rasvaküünla valgus asendati petrooleumilambiga.
Teraviljakasvatuse asemel hakkasid esile kerkima piimakarja- ja loomakasvatus. (põhjuseks
viljahinna langus ja võimalus piimatooteid tänu raudteele turustada). Uute maade kasutuselevõtt,
sordi-ja karjaaretus. Pöörati tähelepanu põlluharimise intensiivsusele. Kasvas talupoegade
sotsiaalne kihistumine. Osa rikastus, samas kasvas maata talupoegade hulk. Suur probleem
maapuudus.
Laevandus ja meresõit
19.saj arenes kiiresti laevandus ja paadikaubandus. Tegeleti aktiivselt salakaubandusega.
Meremeeste koolitamiseks asutati merekoole. 1864.a. rajati merekool Heinastesse. 1854a. Purjetas
parklaev Huogma üle ekvaatori. Eestlaste I laevana jõudis Ameerikasse Matador 1868.a.
1858.aastaks oli Eesti sadamatesse sisse kirjutatud 74 laeva. 1900.aastaks oli neid juba 335.
Tööstus
1. 19-20.saj vahetuseks muutunud Venemaa kõige arenenumaks piirkonnaks
2. Kuni 19.saj keskpaigani juhtivateks tööstuslinnadeks Narva. Hiljem ka Tallinn
3. Suurem osa toodangust veeti välja. Ei arvestatud Eesti vajadustega.
4. eestlased tegutsesid peamiselt väike-ettevõtjatena.
5. enamik ettevõtetest kuulus baltisakslastele, välismaisele kapitalile või vene päritolu
ettevõtjatele.
Eeldused tööstuslikuks pöördeks kujunesid aurumasina kasutuselevõtmisega. Vabrikutootmine sai
alguse villatöötlemisest. Eestisse rajati kalevivabrikuid Narva, Sinti ja Kärdlasse ning toodang
hinnatud Vene turul. Suurimaks tekstiilitööstus ettevõtteks kujunes välja 1858.a. Kreenholmi
Manufaktuur. Narvast kujunes kõige olulisem tööstuskeskus.
Kiiresti kasvas ka masina- ja metallitööstus keskusega Tallinnas. 20.saj alguseks oli peamine
tööstuslinn Tallinn. (Volta, Dvigatel)
Kujunes ka tähtis paberitootmiskeskus, 19.saj lõpul toodeti 70% Vene impeeriumis vajaminevast
paberist. (Waldhofi tselluloosivabrik Pärnus).Laevaehitustehased Tallinnas, mis rajati seoses
Venemaa valmistumisega sõjaks.
Tööstusettevõtteid hakati rajama ka maale. Nii alustasid Kundas ja Aseris tööd tsemenditehased.
20.saj alguseks oli juba üle 27 000 vabrikutöölise e. Üle 4 korra rohkem kui pool sajandit tagasi.
1. Mõisamajanduse edenemise alugsek sol viljatootmine. Kasvavate kulutuste katteks hakati võlgu võtma. Püüti
tootmist suurendada uute mõisapõldude rajamisega talupõldude arvelt ning talupoegade koormiste tõstmisega. Rohkem
tähelepanu hakati pöörama maaparandamisele, rakendadi mitmeviljasüsteemi, hakati kasvatama uusi põllukultuure.
2. Hakati ehitama toretsevaid mõisahäärbereid, parke, abihooneid.
Mõisnike toidulauale ilmusid järjest kallimad ja mitmekesisemad road, õlle asemel hakati tarbima välismaiseid veine.
3. Talupojad said raha talu ostmiseks eelkõige linakasvatusest. Tervikuna suutsid talu kohe välja osta üksikud
talupojad. Enamasti saadi pärisomandiks aastakümnete jooksul mõisnikule võlga makstes. Talude päriseksmüümine
aitas oluliselt kaasa teoorjusliku mõisamajanduse lammutamisele ja pani aluse iseseisvate ja ettevõtlike peremeeste
väljakujunemisele Eesti külas. Talupoegadel ehk taluperemehel ei olnud sobinud enam käia pasteldes või viikudes,
jalga tõmmati hoopis saapad ning selga vabrikuriidest üliikond.
4. Majandus arenes, tööstused arenesid. Linan koondusid käistöölised, kaupmehed, töölised, ametnikud.
5. Kiirendas uute tööstusettevötete ja asulate rajamist. Majandus arenes, raudteede lähedale asutati linnad. Kaupa oli
parem vedada. Inimesed said rongiga sõida.
6. Kauba transport Riiga ja Peterburi, salakaubandus.
23. Vaimuelu
18saj. on olnud kultuuri elus vaikne periood, mis on tingitud sõdade laastamistööst. 1739a. sai valmis Põhja-Eesti
murdekeeles piibel. Talurahvakoolid ei töödanud 18sajandil. 19 saj. algul Tartu Ülikooli taasavmisega algas ka
elavnemine kultuurielus.
1) Põhjasõja tagajärjed
Pärast Põhjasõda vähenes eestlaste arv poole võrra. Selle tõttu jäi palju põlde harimata ning paljud talud
jäid tühjaks, samuti mõisad jäid viletsasse seisusesse.
2) Balti erikord oli mõlema valitsuse huvides
Venemaa jaoks oli tähtis kohaliku baltisaksa aadli toetuse tagamine.
Mõisnikele tagastati Rootsi ajal riigistatud maad, sälis saksakeelne asjaajamine ja luteri usk.
Poliitiline korraldus:
 Võim vahetub Põhjasõja käigus 1710
 Vene riigi euroopalikud reformid (Peeter I)
 Balti kubermangud: Eestimaa ja Liivimaa (Kuramaa)
 Jõudude vahekord Põhja-Euroopas ei olnud selgelt püsiv
Kultuuri Olulisuse põhjendus
saavutused
1802 TÜ Sellest saab Venemaa teaduskeskus.
Taasavamine Ülikooli juures tegutsesid mitmed kultuuriseltsid.
TÜ Arendus Georg Friedrich Parroti tegusus aitas leida ülikoolilae raha, selle arendamiseks ehitati
anatoomikum, tähetorn ja kliinik.
Tuntud koht Tegutsesid Struve, Jacobi, von Baer jpt. 1828-1839 töötas Proffesorite Instituut.
Kultuurielu Keskendus TÜ ümber, asutati joonistuskool, kus õpetaja oli Senff. Tuntuim Tallinnas tehutses
Kügelgen.
Seltsid XIX olulisemad koostiosad. Üle 50 baltisaksa seltsi.
Arhitektuur Valitses klassitsim, seega kõik oli ilus nagu tollel ajal pärane.
Haridusolud Neljaastmeline ühtluskool
Tallinnas ja Tartus tegutsesid gümnaasiumid. Igas linnas kreiskoolid.
Lisandusid õigeusu maarahvakoolid.
Rajati seminar, mida juhtis Cimze 1854 koolisundus.
Eestikeelne Levitajaks olid kalendrid. Esimene ajaleht 1806 Jannsen – „Perno Postimees”
kirjasõna Ahrensil tuli uue grammatikaga.
Balti kubermangude valitsemine:
 Balti erikord
- Eelnes restitutsioon
- Aadlimatriklite sisseseadmine
- Kultuurilise omapära säilimine
Kokkuvõtteks oli Balti kubermangude areng kiirem kui sise-Venemaa areng.
1783-1796 Katarina II kehtestatud asehalduskord:
1) Balti kubermangude tihedam liitmine Venemaaga
2) Aadlimatriklide kaotamine
3) Haldusjaotuse muutumine
4) Asehalduri ametikoht
5) Pearahamaks ja hineloendused
 Alates 1796 taastub Balti erikord (Paul I)
 Koostatakse Balti provintsiaalseadustikaadlike, linnakodanike ja vaimulike seisuslikud eesõigused.
 Venemaa avalik arvamus pöördub Balti erikorra vastu
- Impeeriumi ühtsus
- Vanamoodne oli seisuslik ühiskond
24. Rahvuslik liikumine ja venestamisaeg
Rahvuslik liikumine
Eeldused:
1. Majandusliku jõukuse kasv
2. Hariduse taseme tõus, eestikeelse kirjasõna levimine
3. Rahvusliku ideede levik Euroopas
4. talurahvareformid, mille tulemusena kaotati pärisorjus ja sai võimalikuks talude päriseksostmine.
5. estofiilide tegevus (Eesti intelligentsi teke)- uurisid eesti keelt ja kultuuri, avaldasid ilukirjandust, andsid välja
ajalehti, kooliraamatuid, asutasid teaduslikke seltse.
1865.a loodi Laulu-ja mänguselts Vanemuine
1869- I üldlaulupidu Tartus
1872- Eesti Kirjameeste Seltsi asutamine. Võeti kasutusele uus kirjakeel, eesti keele edendamine.
1878- Sakala asutamine
Juhid ning nende tegevused:
J.V.Jannsen- hakkas välja andma Eesti Postimeest. Rahvusliku liikumise eestvedaja. Tal oli kihelkonna kooli haridus.
Organiseeris Laulupeo. Lõi Vanemuise Seltsi. Peab väga tähtsaks kultuurielu arendamist rahvusliku kandjana. Oli
vanameelne.
Jakob Hurt- Pärit Põlvamaalt. Sündis 1860a. TÜ usuteaduskonna üliõpilane. Tegi Vanemuise Seltsi tegemistes kaasa.
1872 oli Otepää kirikuõpetaja. Tuntud kõnemees. Seisukoht: eestlased peavad vaimult suureks saama. Pooldas kirikut.
C.R.Jakobson- lõpetas J.Cimze kooliõpetajate seminari ja teenis leiba Tormas õpetajana. Hakkas kaastööd tegema
Eesti Postimehega, propageeri karskusideid, nõudis hariduselu paranemist. 1878a. Asutas Sakala. Seisis talupoegade
huvide eest. Boikoteeris eestimeelset kirikuõpetajat. Pöördus tülli Jannseniga. Oli kirikuvastane. Uskus, et eestlased
saavad võrdsed õigused. Seisis eelkõige jõukamate talupoegkondade huvide eest.
Wilhelm Reiman rahvusliku suuna järgija, oli kirikuõpetaja. Aktiivselt pühendus karskusliikumise pühendumisele. On
seotud Eesti Üliõpilasseltsi rajamisega. Ta kirjutas EÜS-i põhikirjale alla (1 8-st). ta 1882 EÜS sinimustvalge lipu
pühitses sisse Otepääl. 4. Juuni. Wilhelm oli venestamisvastane, sp oli ka kirjutiste tõttu politsei järelevalve all. Kolga-
Jaani kirikuõpetajana oli koduarestis- ei saanud Kolga-Jaanist lahkuda.
Lahkhelid
Hurdale oli vastuvõetamatu Jakobsoni kirikuvastasus ning seetõttu lõpetas ta ka oma tööde saatmise Sakalasse.
Jakobson pöördus tülli ka Jannseniga, süüdistades teda vanameelsuses ja koostöös sakslastega.
1881a. Tapeti keiser Aleksander II. 1882a. Suri Jakobson.
Venestamine
Võimule tuleb Aleksander III, eesmärgiks sai kogu impeeriumi ühtlustamine. Asjaajamine läks üle vene keelseks.
Tugevnes tsensuur. Eestimaa kuberneri Šahhovski eestvedamisel rajati õigeusu katedraal Toompeale. Venestamine tabas
rängalt hariduselu. Uued õppeprogrammid ei näinud ette kodumaa ajaloo, maateaduse ega kirjanduse õpetamist.
Venestamine pärssis eesti kultuurielu.
Venestamine tähendas:
 Vene keel ametlik asjaajamise keel- vallakohtus jäi ainult eesti keel. Oli vaja vene keelt oskavaid
vallaametnikke. 90% senistest vallakirjutajatest lasti lahti, sest ei osanud vene keelt. Asemele keelt
oskajad, kes võisid olla eestlased, aga oli ka Vm sisserännanud ametnikke.
 Venestamine tabas ka haridust. Hariduses oli oluline haridusministeeriumi märgukiri, et maa
algkoolides tuleb kahel esimesel aastal õpetada kas eesti, vene või läti keeles. Nii kuidas kolmandal
aastal on hõlpsam vene keelele üle minna. Tõlgendati, et 1. Klassist saadik tuleb vene keeles õpetada.
Mõned ained siiski eesti keeles. Nt emakeele lugemine, usuõpetus, kirikulaul. Inspektorid käisid
kontrollimas. Ülejäänud koolides (kreis, gümn, TÜ) läks õppetöö vene k. Ainult usuteaduskonnas
saksa k. senine autonoomia ÜK likvideeritakse. Enam valimist pole, vaid määratakse.
 Levitatakse õigeusku ja soovitatakse sellesse ümberasumist. Tabab eeskätt Em kubermangu- tabab
paljusid inimesi. Ehitatakse õigeusu kirikuid, Nevski katedraal, Kuremäe nunnaklooster. Tagasiteed
õigeusust luterlusse pole, sest kirikuõpetajad, kes võtsid vastu õigeusku pöördunuid ja tahtsid tagasi
luterlusse, neid karistati riigi poolt- nt rahatrahv, kõrvaldati ajutiselt ametist või jäädavalt ametist
taganemine. 1885-1894 Sm toimus 199 kohtuprotsessi, kus arutuse all luteri kirikuõpetajate teod.
Uus rahvuslik tõus
Enamik seltse tegutses edasi. Tekkisid uued seltsid: karskusselts- tervise hoidmine on rahvuslik kohustus,
moodustati kutseühinguid ning vabatahtlikke tuletõrjeseltse. Rahvusliku liikumise uus juht Villem Reiman. Edendas
karskusliikumist ning pani aluse eesti ajaloo uurimisele. 1884a. Pühitseti Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks
sinimustvalge lipp.