TEHNOÖKOLOOGIA EKSAM (0)

PILET nr. 1
1. Tehnoökoloogia kui teadusala mõiste tähendus
2. mis on sadama eeskiri?
3. jäätmekäitluse arengud
1) Tehnoökoloogia on teadusala, mis uurib ja kavandab meetodeid ja meetmeid inimese elukeskkonna kaitseks ja parendamiseks ning inimühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks.
Tehnoökoloogia on õppeaine, mis tutvustab meetodeid ja meetmeid, mis on vajalikud inimese elukeskkonna kaitseks ja parendamiseks ning ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks.
Tehnoökoloogia nimetus on tuletatud selle sisust: tehno (kr. techne – tehis , kunst , meisterlikkus) + öko ( oikos - kodu, kodukoht ) + loogia ( logos - õpetus).
2) Sadama eeskiiri on dokument,mis peab olema iga sadamal ja kus on peavad olema kirjeldatud vähemalt:
1) sadama üldandmed;
2) veesõidukite sadamasse sisenemise korraldus;
3) laevaliikluse korraldus sadama akvatooriumil;
4) veesõidukite sadamas seismise korraldus;
5) veesõidukite sadamast lahkumise korraldus;
6) osutatavad sadamateenused ja sadamateenuste osutamise korraldus;
7) reisijate teenindamise korraldus sadamas;
8) meditsiiniabi korraldus sadamas;
9) tuleohutusnõuded sadamas ja päästetööde korraldus;
10) päästeasutuse ja muu abi andva või järelevalvet teostava asutuse väljakutsumise kord.
3) Riigi jäätmekava 2008-2013 eesmärk on jäätmete ladestamise vähendamine, jäätmete taaskasutamise suurendamine ning tekkivate jäätmete ohtlikkuse vähendamine, et negatiivne mõju keskkonnale oleks minimaalne. Põhieesmärgi saavutamine on seotus jäätmehierarhia rakendamisega: jäätmeteket tuleb vältida, ja kui see osutub võimatuks, tuleb jäätmeid nii palju kui võimalik taaskasutada, sh korduskasutada, ringlusse võtta ning suuanta võimalikult vähe jäätmeid ladestamisele.
Jäätmete taaskasutus on viimastel aastatel järjest enam laienenud . Tekkinud on tootjavastutusorganisatsioonid, kes on loonud kogumisvõrgustikud elektroonikaromude, vanarehvide ja pakendite kogumiseks ning taaskasutusse suunamiseks. Suurenenud on ka keskkonnanõuetele vastavate romusõidukite kogumis- ja lammutuskohtade arv.
Jäätmeid tuleb taaskasutada, kui see on tehnoloogiliselt võimalik ningkui see ei ole muude jäätmekäitlusmoodustega võrreldes ülemääraseltkulukas. Käesoleva seaduse § 15 lõigetes 2–4 nimetatud taaskasutamismooduste valikul tuleb esmane eelistus anda jäätmete korduskasutusele. Kui see ei ole võimalik, tuleb jäätmete energiakasutusele eelistada jäätmete ringlussevõttu materjali või toormena.
Seadusandlik surve jäätmete ladestamise vähendamiseks, sh
eelkõige taaskasutamise suurendamiseks kasvab
D, SWE, AT, BE jt on juba kehtestanud (mitmed riigid peatselt
veel) sisuliselt bio- lagunevate jäätmete ladestamise keelu (DE:
sega-olmejäätmete ladestamine alates 06-2005 lubatud vaid, kui see on
läbinud kas põletuse või MBT, max TOC 18 %), tugevneb poliitiline
surve, et seda teeksid ka Uued Liikmesriigid ise VÕI
kehtestatakse see EL tasemel
Tegemist on eelkõige kliimamuutuste vähendamisega.
ringlussevõtt” – taaskasutamistoiming, mille käigus
jäätmematerjalid töödeldakse toodeteks ,
materjalideks või aineteks kasutamiseks nende
esialgsel või mõnel muul eesmärgil. See hõlmab
orgaaniliste ainete töötlemist, kuid ei hõlma
energiakasutust ja töötlemist materjalideks, mida
kasutatakse kütustena või kaeveõõnete täitmiseks
PILET nr. 2
1. noosfääri mõiste
Noosfääri mõiste (kr. noos – mõistus + sphaira – kera) võeti 1920. aastatel kasutusele mitme autori poolt. Prantsuse filosoofi E. Le Roy (1870 – 1954) määrangu järgi on noosfäär süsteem, millesse kuuluvad tehnika ja see osa loodusest, mida hõlmab inimese sihipärane aineline tegevus. Autori arvates sobib noosfääri vasteks eesti keeles mõistuskeskkond, aga ka mõistusmaailm.
2. merekeskkonna seire korraldus eestis
Viimaste aastate olulisemad keskkonnamõjutused on seotud ehitustegevusega Muuga sadamas, Saaremaa sadamas ning Paldiski lõunasadamas. Samuti teostati merekeskkonnaseiret Naissaare liivamaardlas seoses liiva kaevandamisega Muuga sadama idaosa laiendamiseks. Seireid teostasid pädevad eksperdid Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemi Instituudist, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist ja Eesti Ornitoloogiaühingust.
Muuga sadamas on teostatud iga aastast merekeskkonnaseiret alates 1995. aastast. Seire eesmärgiks on jätkuvalt hinnata sadama tegevusest tulenevat mõju ning eelnevatel aastatel teostatud täite- ja süvendustööde järgset mõju põhjaloomastikule, taimestikule, kalastikule ja lähipiirkonna rannaprotsessidele.
Seoses Saaremaa sadama ehitusega teostati Saaremaa sadama ehitusjärgset merekeskkonna ja linnustiku seiret. Seirete peamiseks eesmärgiks oli hinnata sadama tegevusest tulenevat mõju keskkonnale Küdema lahes, mis on rahvusvahelise tähtsusega linnuala ning Natura 2000 Küdema lahe hoiuala . Eksperdid on järeldanud, et Saaremaa sadama mõju Küdema lahe linnustiku, loomastiku , taimestiku kooslustele ja rannaprotsessidele praktiliselt puudub. Tänu ASi Tallinna Sadama tõsisele suhtumisele seirekohustuse täitmisesse on Küdema lahe akvatoorium üks paremini uuritud linnustikuga merealasid Eestis.
3. transpordiemissioonid ja nende vähendamise võimalused
Heitgaasides sisalduvaid komponente võib jagada kahjulikeks ja kahjututeks.
Kahjulikud ained on:
Süsinikmonooksiid CO (vingugaas)
Vesinikuühendid HC (põlemata kütus ja õli)
Lämmastikoksiidid NO ja NO2 mida tähistatakse ühiselt NOx kuna O muutub pidevalt.
Vääveloksiid SO2
Tahked osake
Kahjututeks on:
Lämmastik N2
Hapnik O2
Süsinikdioksiid CO2 V.t hiljem kasvuhooneefekt .
Veeaur H2O sed ( tahm ).
Selle vähendamiseks on vaja kasutada filtrisüsteeme, leida teine kütus.
4. Referaat
PILET nr. 3
1. noosfääri perspektiivid
Vaimsuse ja positiivse mõistuslikkuse levitamine on iga riigi haridussüsteemi esmane eesmärk ja peaks selleks saama, kui see praegu nii ei ole. Oluliseks sammuks vaimsuse ja mõistuslikkuse suurenemise suunas võiks olla spetsiaalsete informatsioonikanalite loomine riikide, riikide liitude ja ÜRO poolt mõistusliku informatsiooni tasuta levitamiseks kõigile selle soovijatele.
Ühise eesmärgi poole liikumisel, milleks on säilumine ja areng, peab üldine üksteist hävitava konkurentsi vaim asenduma koostöövaimuga parima ühistulemuse nimel.
Demokraatlikus ühiskonnas on kõrgeimaks võimuks rahvas. Selleks, et oma võimu tõhusalt teostada, peab rahvas olema riigi eksistentsiaalsetes põhiküsimustes üksmeelne.
2. eesti sadamad ja nendega seotud müraprobleemid
Eesti sadamad: Abruka sadam, Bekkeri sadam, Heltermaa sadam, Kihnu sadam, Kuivastu sadam, Kunda sadam, Lehtma sadam, Loksa sadam, Manilaidi sadam, Miiduranna sadam, Munalaidi sadam, Muuga sadam, Mõntu sadam, Paldiski lõunasadam, Paldiski põhjasadam, Paljassaare sadam, Pärnu sadam, Ringsu sadam, Rohuküla sadam, Roomassaare sadam, Saaremaa sadam, Sillamäe sadam, Sviby sadam, Sõru sadam, Triigi sadam, Vanasadam , Virtsu sadam.
Tööstusseadmed tekitavad tõsise müraprobleemi nii siseruumides kui ka väliskeskkonnas.
Seadmete müratase sõltub üldjuhul nende võimsusest ja seadmete müras domineerivad madalad
ja kõrged sagedused, tooni komponendid on impulsid või ebameeldivad ja katkevad ajalised
helid. Pöörlevad masinad genereerivad heli, mis sisaldavad tonaalseid komponente;
pneumaatilised seadmed genereerivad laia sagedusega müra. Kõrge heli rõhk on põhjustatud
seadme komponentidest või gaasi kiirest liikumisest (näiteks ventilaatorid ), või operatsioonidest,
mis sisaldavad mehhaanilist mõju (näiteks pressimine, neetimine ).
Transpordimüra ( maantee , raudtee ja õhuliiklus) on peamine keskkonna müra allikas. Üldiselt,
suurem ja raskem transpordivahend tekitab rohkem müra kui väiksem ja kergem. Erandiks on
helikopterid ja 2 ja 3-rattalised autod.
Autode müra on põhjustatud mootorist, ning hõõrdumisest auto kere , tee ja õhu vahel. Kiirusel
60 km/h ja rohkem on rataste ja tee vaheline müra suurem kui mootori oma. Selle faktori
füüsikaline sisu on veel avamata.
3. õhukvaliteedi parandamisest sadamates
Õhukvaliteeti Tallinnas mõjutab lokaalne linnas ja lähialadel toimuv õhu saastamine
ning kaugleviga siia kanduv mujal tekkiv reostus .
Olulisimaks õhukvaliteeti mõjutavaks reostusallikaks on Tallinnas autodest lähtuv
reostus.
Õhukvaliteedi seiret on Tallinnas teostatud aastaid ning mõõtmismeetodid,
mõõtmispunktid ja muu asjassepuutuv on pidevalt muutunud ja arenenud.
Eesti Keskkonnauuringute Keskuse välisõhu seire 2004. aasta aruande alusel on
enamuse mõõdetavate komponentide kontsentratsioon madalam kehtestatud
piirnormidest. Erandiks oli osoon , mille ööpäeva keskmist saastetaseme piirväärtust
ületati 2004. aasta kestel Rahu ja Õismäe mõõtejaamas vastavalt 3 ja 28 korda.
Kasutades infot Tallinna ÜP keskkonnaekspertiisist (1999), vahepealsete aastate
välisõhu seire aruannetest ja muudest teostatud uuringutest/töödest võib üldistatult
öelda järgmist:
o Tallinna õhusaaste olukorda võib hinnata rahuldavaks. Probleemseteks
kohtadeks on intensiivse autoliiklusega teed ning suure koormusega
ristmikud.
o Probleemsetes kohtades esineb suure liikluskoormusega aegadel ja
ebasoodsate hajumistingimuste korral piirmäära/piirväärtuse ületamisi nii
tänasel päeval kui tõenäoliselt ka tulevikus.
o Lämmastikoksiidide puhul on selgelt täheldatav liikluse suur mõju
saastetasemetele, sest suurimad kontsentratsioonid on jälgitavad
peamagistraalide ja suurte ristmike juures. Samas on ka väiksema liiklusega
ristmikel, kus saasteainete hajumine on majade poolt piiratud,
kontsentratsioonid lähedal normidele.
o Lämmastikoksiidid on liiklusest tulenevatest saasteainetest kõige kõrgema
norme ületava või normilähedase esinemissagedusega (seetõttu kasutati
käesolevas töös alternatiivsete teetrasside hindamisel just
lämmastikoksiidide).
PILET nr. 4
1. Majandustegevus ja elukeskkond
Inimese ja looduse suhet võib käsitleda kui üldistatud tootmisprotsessi ehk majandustegevust, mille käigus looduslik aine muudetakse inimesele väärtuslikumaks.
Ürginimene võttis loodusest vaid seda, mis seal oli ja sellisel hulgal, mis oli talle vajalik ning mille võtmiseks ta oli suuteline. Mõistuse arenedes hakkas inimene muutma looduslikku ainet endale enam suu-, käe- ja seljapäraseks ning kasutama selleks lihtsaid tööriistu. Veelgi arenedes jõudis inimene ühiskondliku tööjaotuseni ning hakkas talle sobivaid asju valmistama ettevõtetes. Töövahendid täiustusid seal järjest kiiremini, nendest said masinad ja tehnoloogilised protsessid. Hüviste valmistamisest sai tootmine ning tootmisest inimese majandustegevuse alus.
Praeguseks oleme jõudnud selleni, et arenenud maades inimene ei tarbi otse loodusest enam peaaegu midagi, vaid kogu looduslik aine läbib enne lõppkasutamist tootmisprotsessi. Ka inimeste konkreetsed vaimsed hüvised ja nende kasutamine põhinevad üldistatud tootmise tulemustel. Tehnika areng on teinud võimalikuks rahuldada järjest suurema hulga inimeste vajadusi, samuti nende soove ja tujusid, mis kohati kasvavad vajadustest kiiremini. Võimalused oma vajadusi rahuldada suurendavad omakorda nõudlust hüviste järele. Suurenenud on igaühe tahe oma vajadusi ja soove järjest täielikumalt rahuldada. Seetõttu on tootmise maht maailmas suurenenud kiiremini kui inimeste arv.
Üldistatud tootmine on inimese majandustegevuse alus. Toodetu jaotamine inimeste vahel ja sellega seonduv on ühiskonna korralduse probleemid.
Üldistatud tootmise tulemusel muudetakse loodusressurss konkreetseteks hüvisteks - aineteks, asjadeks ja objektideks (hooned, rajatised). Soovides jälgida mingis ajaühikus (näiteks kuu või aasta jooksul) mingil maal või kogu maakeral loodusest tootmiseks võetud aine edasist liikumist, on võimalik näitlikustada inimese majandustegevuse ja looduse suhet üldistatud tootmis- ja tarbimisprotsessi skeemi abil (vt. joonis 3.1.). Skeemil on näidatud, et hüviste valmistamiseks kasutatud loodusvarade (joonise vasakpoolses osas üles suunduv voog) hankimisel, töötlemisel ja valmistoodanguks kujundamisel tekivad tahked, vedelad ja gaasilised tootmisjäägid, mis satuvad või suunatakse tootmise käigus loodusesse tagasi. Ülemaailmsed hinnangulised uuringud on näidanud, et valmistoodangu koosseisu läheb vaid 4-6 % kogu loodusest võetavast ainest. Suurimad kaod on kahtlemata maavarade kaevandamisel ja nende töötlemisel ning elektri- ja soojusenergeetikas, kus kogu kütuse mass läheb põletamisel jäätmeteks.
Varem või hiljem satub või suunatakse loodusesse tagasi ka toodang. Tarbekaubad, sh. toit jõuavad loodusesse tagasi kiiresti, keskmise kasutusajaga tooted – riided, mööbel, autod ja muud masinad – on kasutusel kauem. Hooned ja muud rajatised on kõige pikema kasutusajaga, kuid lõpuks ka need amortiseeruvad ja lammutatakse või jäävad püsima varemetena. Tõsi – osa oma kasutusaja lõppu jõudnud toodete materjalist läheb korduvkasutusse ning seda osa püütakse suurendada. Sellise tsükli käsitlemisel on vaja arvestada ka tootmise ja tarbimise energeetilist komponenti, mis on spetsiifiline ja mõnevõrra keerulisem kui puhtmateriaalne. Loodusest üldistatud tootmiseks võetud tooraine , toodangu valmistamisel tekkivad jäätmed ja tarbitud või kasutatud toodang koormavad loodust ja muudavad seda. Kas üldistatud tootmise tulemustel muutub inimese elukeskkond halvemaks või paremaks, see sõltub üldistatud tootmise tulemustest.
2. Õhu seirest Eesti sadamates
Seirejaamad peavad olema suuremate kaubasadamate suuremate terminalide juures ja jaamad mõõdavad seda liiki saasteparameetreid mida nõuab terminali spetsiifika nt nafta käitlemise tagajärjel tekkivad saasteliigid,puistlastide käitlemisel tekivad saasteliigid ning üldisi õhuparameetreid.Eesti sadamatest omavad õhuseirejaamu : Muuga sadam omab 5 seirejaama (Muuga1, Muuga2, Maardu1, Maardu2, Coal1, Coal2) mis kontrollivad keskkonda paiskuvat õhku, nafta ja naftasaaduste produktidest, puistelatidest ( kivisüsi) ja teistest ohtlikkest ainetest mis saasatavad õhku. Paldiski Lõunasadam 1 seirejaam mis kontrollib keskkonda paiskuvat õhku, nafta ja naftasaaduste produktidest. Kunda sadam 1 seirejaam mis kontrollib peamiselt tsemendi tootmisest keskkonda paiskuvat õhku. Miiduranna sadam 1 seirejaam mis kontrollib keskkonda paiskuvat õhku, nafta ja naftasaaduste produktidest.
3. Jäätmetekke vähendamine
 Jäätmetekke vähendamine ja nende käitlemine parimal võimalikul viisil aitab säästa nii keskkonda kui vähendada kulutusi.
Iga konkreetse juhtumi puhul lähtume üldtuntud jäätmekäitluse hierarhiast:
 
 
1.             jäätmete vältimine ( prevention )
 
2.             jäätmetekke vähendamine (reduction)
 
3.             jäätmete korduvkasutus ehk korduskasutus (re-use)
 
4.             jäätmete taaskasutus ( recovery )
 
                 ·         ainete ümbertöötlemine ( material recovery)
 
                       -       kasutamine toorainena ( recycling )
 
                       -       biolagundamine ( organic recycling, composting)
 
                 ·         ümbertöötlemine energiaks (energy recovery)
 
5.         jäätmete lõppladestamine (disposal)
Paljudele jäätmeliikidele pole praegu veel taaskasutusvõimalusi leitud või on need liiga kallid lahendused, mistõttu jäätmed ladestatakse prügilasse või põletatakse. Põletamist loetakse küll taaskasutuseks, kuid loodusressursside kasutamise seisukohalt on saadav kasu oluliselt väiksem loodusele tekitatud kahjust materjalide tootmisel ja jäätmeteks muutumisel. Seetõttu on nii Eesti, Euroopa Liidu kui ka kõigi arenenud riikide üks eesmärke jäätmetekke vältimine ja vähendamine, mis on kõige parem viis säästa keskkonda ja ka raha. Ostes poest vähepakendatud kaupa, kauakestvaid tooteid jms, maksame vähem. Samuti võidab tootja, kui ta investeerib jäätmevabamasse tehnoloogiasse, sest siis tuleb tal jäätmete käitlemise eest maksta väiksemat keskkonnatasu. Seega tuleb eelistada tegevusi ja tootmist, mille käigus tekib võimalikult vähe jäätmeid või ei teki neid üldse. Jäätmetekke vähendamine tähendab väiksemate koguste jäätmete tekitamist. Mida vähem jäätmeid, seda vähem on probleeme nende taaskasutusse ja ladestamisele saatmisega.
Jäätmete taaskasutamine on n.ö tagajärgedega tegelemine, mis aitab küll vähendada prügilasse minevat jäätmekogust, kuid on samal ajal vägagi ressursimahukas tegevus.
PILET nr. 5
1. Majandusteadus kui keskkonnaprobleemide lahendamise alus
Kuna keskkonnaprobleemide algpõhjused tulenevad üldistatud tootmisprotsessist, seega inimese majandustegevusest, peab aluse keskkonnaprobleemide lahendamiseks andma majandusteadus, eeskätt selle tootmist käsitlev osa.
Joonisel 3.2. on esitatud inimese elukeskkonda käsitlevate majandusteaduste skemaatiline struktuur. See on nagu inimese majandustegevuse pinnasele ehitatud hoone. Selle vundamendiks on üldine majandusteooria. Hoone esimene korrus on ettevõtte majandusõpetus, teine korrus – tehnoökonoomika ehk investeeringute ökonoomika. Kolmas korrus on keskkonnaökonoomika ning selle koosseisus tekkiv jätkusuutliku arengu ökonoomika. Autor on arvamusel, et selle arendamise tulemusena peaks välja kujunema noosfääri ökonoomika. Praegu kõrgub see inimese majandustegevust ja elukeskkonda hõlmavate majandusteaduste hoone kohal kui väljaehitamata pööningukorrus. Loodetavasti kujuneb sellest võimalikult kiiresti tõeline teaduskorrus.
Majanduses on kõikide väärtuste ühiseks mõõdupuuks raha. Ent raha on võimalik kasutada inimese majandustegevuse ja looduskasutuse majanduslikul käsitlemisel tõeliselt universaalse mõõdupuuna ainult siis, kui raha väärtus on püsiv. Paraku näitas praegune majanduskriis järjekordselt, et intressidele ja suuresti sisutühjadele rahanduslikele tehingutele rajanev praegune finantssüsteem seda tagada ei suuda. Sellele aitas kaasa katteta raha emissioon, mida ei suudeta kontrollida. Eriti raske on see seoses virtuaalraha järjest laiema kasutamisega. Nii nüüd kui tulevikus on riikide ja rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide esmane ülesanne tagada raha väärtuse stabiilsus. Majandusteaduste hoones finantsökonoomika autori arvates eraldi korrust ei moodusta. Selle positiivne tulemus – selge hüviste võrdleva hindamise mõõdusüsteem – on tähtis ühtemoodi kõikide majandusteaduste korruste jaoks.
Kuna ühiskonna majandustegevuses toimivad samaaegselt nii juhtimine kui isearenemine, siis on tegelikkuses võimalikud nende mitmesugused proportsioonid ja sellest sõltuvalt erinevad tulemused. Näiteks püüti nõukogude sotsialismi tingimustes kogu majandust juhtida lähtudes eeskätt riigi huvidest. Isiklikku tarbimist piirati normatiividega. Regionaalsed probleemid jäid enamasti tahaplaanile. Peamine tähelepanu pöörati riiklike projektide kavandamisele ja teostamisele. Selles saavutati ka edu, kuid ühiskond ja majandus tervikuna muutusid seesmiselt nii ebastabiilseks, et varisesid pealtnäha tühisel tõukel kokku.
Turumajanduse tingimustes toimib iga ettevõtja ja eraisik oma otsustuste alusel. See toimub konkurentsi tingimustes teistega , sunnib hea tulemuse saavutamiseks igaüht järjest rohkem pingutama ning tagab kiire majandusliku kasvu. Ent kui igaühe otsustuste aluseks on vaid isikliku hüve ja kasumi saamise püüd – mis on turumajanduse alus – siis on see looduse, elukeskkonna ja majanduse kui terviku seisukohast ebasoodus, pingestab need üle, võib põhjustada majanduskriise ja võib pikemas perspektiivis osutuda mitmel põhjusel ökoloogiliselt jätkusuutmatuks.
Looduse ja elukeskkonna kahjustamise vältimiseks peab riik kehtestama looduskasutuse piiranguid ja majanduslikke meetmeid, nagu loodusvarade kasutamismaksud, saastetasud, trahvid , preemiad jm. Need meetmed sunnivad ettevõtteid vähendama loodusvarade tarbimist ja keskkonna saastamist, vältima inimeste elukeskkonna halvenemist ning soodustama selle parendamist. Möödunud sajandi 20.–30. aastate majanduskriis ning praegune majanduslik ja ökoloogiline olukord näitavad, et mitmetel aladel on mõistlik juhtimine vajalik
2. Keskkonnaload ja Eesti sadamad
Keskkonnaluba on luba, millega antakse õigus kasutada loodusressursse, viia keskkonda saasteaineid ja jäätmeid ning arendada seaduses sätestatud juhtudel majandustegevusi. Keskkonnaluba saamine on vajalik
Loodusvara kasutamiseks (näiteks kasvava metsa raieõigus, jahiluba , kalastuskaart, kalapüügiluba jne.), sh maapõue kasutamine ja uurimine ( maavara geoloogilise uuringu luba, üldgeoloogiliste uurimistööde luba, allmaaehitise rajamiseks tehtava uuringu luba, maavara kaevandamise luba, maa-ainese kaevandamise luba, allmaaehitise rajamise luba)
Saasteload: jäätmete tekitamiseks ja keskkonda viimiseks (jäätmeluba), välisõhu saastamiseks (välisõhu saasteluba ja –erisaasteluba), saaste vältimiseks ja kontrolliks (keskkonnakompleksluba)
Vee erikasutuseks (vee erikasutusluba koosneb loodusvara kasutamise osast ja veekeskkonna, mõjutamise osast, sh saastamine)
Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimiseks ja turustamiseks
Tuumarajatiste rajamisega, ekspluateerimise ja tegevuse lõpetamisega seotud tegevuseks, radioaktiivse aine või seda sisaldava materjali käitlemiseks, kiirgusseadme kasutamiseks jt kiirgusseaduses § 5 toodud juhtudel (kiirgustegevusluba)
Kuidas ettevõtja teada saab, kas tema tegevuseks on luba vaja?
Uue ettevõtmise alustamine on vaja kooskõlastada asukohajärgse omavalitsusega, kellelt tuleb taotleda tegevusluba . Vastavalt Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadusele (RT I 2000, 54, 348; 2002, 61, 375; 63, 387; 99, 579) on iga tegevusloa taotluse juurde vaja panna ka keskkonnamemorandum, mille osas A täpsemalt kirjeldatakse tegevuse iseloomu, tootmismahtu, tekkivate heitmete jm koguseid. Esitatud andmete alusel peab tegevusloa väljaandja ehk otsustaja hindama, milliseid keskkonnalubasid on vaja, ja teeb keskkonnamemorandumi B-ossa vastavad märked. Keskkonna load väljastab Keskkonnaamet või Keskkonnaministeerium . Loodusvara kasutamise või saasteloa väljaandmisega kaasneb ka aruandluse- ja maksukohustus ( ressursitasu , saastetasu ).
Tänu paljudele reostusallikatele peavad sadamad taotlema keskkonnaametist keskkonnalube, mis on tavaliselt kompleksload :
Kompleksluba (tuntud kui IPPC luba), mida antakse üheaegseks saasteainete välisõhku, veekogusse, pinnasesse või põhjaveekihti viimiseks ning jäätmete käitlemiseks (antakse saastuse komplekse vältimise ja kontrollimise seaduse alusel). Seda luba nimetatakse keskkonnakompleksloaks.
3. Jäätmete taaskasutus
Taaskasutus on toimimisviis, mille korral kasutatakse varem kasutatud seadmete ja materjalide jäätmeid või jäätmetes sisalduvat ainet. Taaskasutus aitab vähendada loodusvarade tarbimist, saastamist ja jäätmeteket ning soodustab säästvat arengut. Taaskasutuse korral on ökosüsteemi aineringed suletumad ning osutub võimalikuks ökoloogiline tasakaal.
Jäätmete taaskasutusmoodused on:
jäätmete ringlussevõtt;
energiakasutus ;
bioloogiline ringlussevõtt ehk biokäitlus.
Jäätmete taaskasutus
Inimkonna poolt toodetava prügi hulk on ärevusttekitav. Ookeanis on nii suur hulk jäätmeid, et 1000 miili kaugusel USA läänerannikust on vees rämpsulaik, mis ületab kahekordselt Texase või Ukraina pindala (Weiss, 2006). See laik ei kao, kuna sisaldab endas bioloogiliselt mittelagunevat plastikut. Teadlased oletavad, et polüetüleen, millest on valmistatud plastikkotid, laguneb alles 500 aastaga. Ainuüksi USA-s võtavad inimesed iga 5 sekundi jooksul kasutusse 60000 sellist kotti. Igal aastal tapab meie plastprügi üks miljon merelindu, 100000 merekilpkonna, hülgeid, vaalasid ja teisi meres elavaid imetajaid (Weiss, 2006). Meie jäätmed sisaldavad ka ohtlikke kemikaale ja ühendeid nagu plii ja elavhõbe, mis võivad saastada õhku, maapinda ja vett. Reostus kahjustab ülimal määral taimkatet ja loomi, sealhulgas inimesi. Tootjate jäätmekäitluse alase vastutuse suurendamine. Mõned tootjad on jäätmekäitlusega tegelenud juba kaua aega. Näiteks 1947. aastal villis USA karastusjookide tööstus 100% oma toodangust klaaspudelitesse. Tarbijad maksid jooke ostes esmalt pudeli eest nn panditasu, mille nad hiljem taarat tagastades tagasi said.Tagastatud taara pesti seejärel puhtaks, täideti uuesti ning saadeti müüki. Ent 1970-ndatel aastatel muutis alumiinium - ja plastpakendi kasutuselevõtt seda tootmisharu põhjalikult. Tarbijale sai meelepäraseks see, et ta ei pidanud taarat tagastama ning tootjad hoidsid kokku selle pealt, et ei pidanud tagastatud taaraga tegelema. Lisaks pääseti ka senisest 20 kohustusest pudeleid pesta ning nende seisukorda kontrollida. Nii muutus karastusjookide taara äraviskamine tavaks (Kohaliku Iseseisvuse Instituut, 2002). Äravisatud alumiiniumpurgid ja plastpudelid hakkasid keskkonnakaitsjates muret tekitama, sest nad nägid maanteede ääri ja jõgede kaldaid täitumas selle bioloogiliselt mittelaguneva prahiga. Nad juhtisid tähelepanu ka õhusaastele, mis kaasneb metallpurkide ja plastpudelite tootmisega. Valitsusedki hakkasid ärevust tundma karastusjookidetööstuse poolt põhjustatud jäätmeprobleemi pärast. Tagajärjeks oli näiteks see, et kui Rootsi ehitati 1980-ndatel aastatel alumiiniumpurkide tehas, ähvardas valitsus tootmise keelustada juhul, kui tootja ei taga 75% toodangu tagasikorjamise pärast kasutamist. Tootja täitis selle kohustuse, juurutades samasuguse pandimakse süsteemi nagu varemkirjeldatud klaaspudelitegi puhul (Franklin, 1977).Rootsi näitas eeskuju selles, kuidas valitsus võib muuta ettevõtjad vastutavaks nende poolt toodetavate jäätmete eest mitte ainult tootmisprotsessis, mis hõlmab alumiiniumi tooraine boksiidi kaevandamist, vaid ka äravisatud valmistoodangu osas. Niisuguse poliitika eesmärgiks on anda tootjatele stiimul mõelda keskkonnatingimustele siis, kui nad kavandavad uut toodangut ja valivad selle jaoks toorainet. Põhimõte seisneb selles, et ettevõtted toodaksid vähem rämpsu ning saastaksid vähem keskkonda, kui nad on kohustatud maksma nende “kõrvalsaaduste” eest. Alternatiivid ja vastuseis tootjate jäätmekäitluse alase vastutuse suurendamisele. Mõned tootjad, sh karastusjookide valmistajad/pakendajad kasutavad korduvkasutatavat toorainet vabatahtlikult, sest see aitab raha kokku hoida. Teised tootjad on jäätmete korduvkasutuse kohustuse võtnud endale vabatahtlikult, kuna nad kas tahavad piirata jäätmete teket või siis soovivad kastutada jäätmeid toorainena. Näiteks on Euroopa paberitootjad ja paberi taaskasutust korraldavad firmad 2002. aastal üheskoos sõnastanud Euroopa paberi taaskasutuse deklaratsiooni (European Declaration on Paper Recycling -EDPR). 2005. aastaks oldi EDPR mõjul võetud edukalt taaskasutusse 56% Euroopas toodetud paberist ja papist , lisaks moodustati taaskasutuse jälgimiseks spetsiaalne komitee. EDPR edu on innustanud püstitama isegi kõrgemaid eesmärke. Nimelt tahetakse aastaks 2010 jõuda Euroopas 66% paberi ja papi taaskasutuseni.Teised tootmisharud on mures, kuna arvavad , et jäätmete taaskasutuse kulud võivad halvata nende äri. Arvutitootjad peavad näiteks palkama lisatööjõudu, kes demonteeriks vanu arvuteid. See on aeganõudev töö. Ainuüksi ühe liitiumpatarei arvuti küljest lahtivõtmisel võib olla vajalik lahti keerata üle 30 kruvi (Chabrow, 2005). On selge, et oma toodangu taaskasutamise nõue on sellistele tootjatele ebatõhus ja kallis. Seetõttu arvavad mõned inimesed, et on ebaõige nõuda tootjatelt nende poolt toodetu taaskasutust ilma seda neile kuidagi kompenseerimata. Mõned kiireltareneva elektroonikatööstuse jäätmete ehk nn e-rämpsu kohustusliku taaskasutuse vastased teevad ettepanekuid panna selle valdkonna jäätmete taaskasutuse kohustus tarbijatele. Üheks viisiks oleks “taastusmaksu süsteem”. Näiteks kui Kalifornias ostab tarbija televiisori, sülearvuti või arvutimonitori, siis maksab ta 6 kuni 10 dollarit spetsiaalset taastusmaksu. Sellest maksust toetatakse jäätmete taaskasutajaid. Tarbijad peavad oma vana elektroonikaseadme ära visates viima lihtsalt taaskasutuskeskusesse (Foley & Lardner, 2007). Niisugune poliitika läheb toodete jaemüüjatele sellegipoolest palju maksma. Jaemüüjad ei pea mitte üksnes oma kassaaparaate spetsiaalselt programmeerima, et sellist elektroonikakaupade ostmisega kaasnevat jäätmemaksu arvestada, vaid nad peavad need andmed lisaks ka kokku koguma ning vastavale riigiasutusele edasi saatma (Hileman, 2006). Need, kes arvavad, et tarbijad ei peaks maksma kinni jäätmete taaskasutust, on “taastusmaksu süsteemi” vastu. Loomulikult on ka arvamusi, et kui jäätmekäitlus tarbib rohkem energiat ja muid ressursse kui uue toote kasutamine, siis on jäätmekäitlus keskkonnale isegi kahjulik. Nii on näiteks rohelise klaasi taaskasutamine kallim ja selle sulatamisel vabanevate kahjulike koostisainete tõttu keskkonnale ohtlikum kui liivast uue klaasi tootmine. Poliitikateadlase Michael Mungeri järgi on “rohelise klaasi käsitlemine jäätmena keskkona suhtes vastutustunnet nõudev mõtteviis”. Kohustusliku laiendatud tootjavastutuse toetajad 2002. aastal võeti Euroopa Liidus vastu Elektriliste ja elektooniliste jäätmete ( Waste Electrical and Electronic Equipment - WEEE) seadus, mis kohustab tootjaid elektroonilisi tooteid nende kasutusaja lõpul tagasi võtma. Paljud inimesed on sellise kohustuse vastu,öeldes et nö saastajate sundimine oma tegevuse eest pigem maksma on parim viis mõjutada neid mõtlema eeskätt sellele, kuidas vastavat toodangut luua. Mõned inimesed väidavad, et arvutitootjad võiksid oma toodangut tagasi võttes teenida kasumit, kuna see sisaldab väärtuslikke metalle nagu kuld ja hõbe ning vask. Kõik riigid ei kohusta seejuures oma tootjaid WEEE nõudeid ühtviisi järgima. Selle asemel lasevad nad tootjatel ise otsustada, kuidas neil oleks kõige parem WEEE nõudeid täita. Näiteks kehtestab Leedu valitsus igal aastal e-jäätmete tagasivõtmise kohustusliku määra ning kui tootjad selle saavutavad, ongi nad WEEE nõuded täitnud (Sander jt, 2007). 2003. aastal võttis Euroopa Liit vastu veel ühe seaduse. See on Teatud ohtlike jäätmete vähendamise seadus (Reduction of the Use of Certain Hazardous Substances – RoHS). See seadus seab piirmäärad mürgiste ainete kasutamisele elektrooniliste seadmete valmistamisel. RoHS toetajad väidavad, et selliste ohtlike ainete nagu plii, elavhõbeda ja kaadmiumi kasutamisest loobumine tootmises on looduskeskkonnale hea. See muudab ka jäätmete käitlemise edaspidi ohutumaks. Veelgi enam - RoHS lubab vähendada e-jäätmeid ülemaailmses ulatuses. Kui Hiina, Jaapani ja USA hi- tech kompaniid tahavad jätkuvalt oma toodangut Euroopas müüa, peavad nad hakkama RoHS nõudeid järgima. Kuna tootjate jaoks pole praktiline ega tasuv valmistada osa oma toodangust RoHS nõutetele vastavana ja osa mittevastavana, siis muutuvadki Euroopa Liidu ettekirjutused ülemaailmseteks (Isaacs ja Grossman, 2006).USA-s on mitmed linnad ja osariigis hakanud juurutama Euroopa omadele sarnaseid taaskasutust reguleerivaid seadusi. Seda ka seetõttu, et sobivad föderaalseadused USA-s puuduvad. Need, kes pooldavad föderaalseaduste loomist, väidavad, et osariikide seadused on sageli üksteisega vastuolus ning tootjatel on nende kõikidega keeruline arvestada. “Näiteks peab tootja ühes osariigis lisama toote hinnale “taastusmaksu süsteemi” kohase maksu, kuid teises osariigis võib seesama tootja olla kohustatud oma toodangut tagasi võtma ning maksma selle taaskasutusse suunamise eest” ( Stephenson in Chabrow, 2005). Kuna puudub jäätmete taaskasutuse ühtlustatud kord, siis on USA-s ka keeruline jälgida, mis juhtub e-jäätmetega peale nende kokkukogumist.USA riiklike andmebüroode arvates jõuab “50 - 80% USA-s taaskasutamiseks kokku kogutud e-jäätmetest lõpuks Aasiasse ning Aafrikasse” (Hileman, 2006). Kui need jäätmed kord juba seal on, siis võib neid näha vedelemas teede ääres ja jõgede kallastel, või põletatakse neid tuleriitadel, nagu on juhtunud Nigeerias. Kuna on teada, et jäätmete ebaõige hoiustamine ning demonteerimine on inimestele ohtlik, siis on elektroonikaseadmete kontrollimatu eksport vastuvõetamatu. USA ei ole ainus riik, kust saadetakse e-jäätmeid Hiinasse, Indiasse , Pakistani, Senegali, Keeniasse ja Tansaaniasse. Kuigi ka Euroopa ettevõtete jaoks on äravisatud elektroonilise aparatuuri saatmine arengumaadesse ebaseaduslik tegevus, ei testi vastavad ametkonnad otsekui kaubavahetuse korras väljaveetavate seadmete kasutuskõlblikkust piisavalt. Mõnede inimetse arvates on lahenduseks vaid nõue, et tootjad vähendaks mürgiste ainete ja materjalide kasutamist elektrooniliste seadmete valmistamisel, mille poole püüdleb RoHS (Teatud ohtlike jäätmete vähendamise seadus). Vaatamata sellele, kas inimesed pooldavad seadusi, mis panevad tootjatele vastutuse oma äraviskamisele kuuluva toodangu eest, või on neile vastu, “on tootjate, ametnike, tarbijate ja mittetulundusühingute seas üleüldine arusaam, et e-jäätmed ei tohiks sattuda lihtsalt prügimäele või Aasiasse ja Aafrikasse” (Hileman, 2006).
PILET nr. 6
hind ja selle kujunemine vabaturul
Vabaturul kujuneb hind sõltuvalt nõudmise ja pakkumise vahekorrast.
Joonis 3.3. Nõudluse sõltuvus hinnast
Joonis 3.4. Pakkumise sõltuvus hinnast
Nõudmise ja pakkumise tasakaal ning sellele vastav turuhind kujunevad turumajanduses iseenesest nõudmise ja pakkumise toimel. Turuhinna sõltuvust nõudmise ja pakkumise vahekorrast ning selle mõju pakkumisele ja nõudmisele on turumajanduse teooria isa Adam Smith nimetanud nähtamatuks käeks, mis reguleerib majandust.
Joonis 3.5. Tasakaaluhind
HT - tasakaaluhind, Qt - tasakaaluhulk
Nõudmise ja pakkumise ning turuhinna isereguleerumiseks on vaja, et kauba pakkujate vahel valitseks konkurents ehk püüe pakkuda nõutavat kaupa võimalikult madala hinnaga, muidu jääb pakkujale kaup kätte või tuleb müüa tootmiskuludest madalama hinnaga. Selleks, et hindade isereguleerumine tõeliselt toimuks , on vaja, et nii kauba pakkujatel kui nõudjatel oleks piisavalt täielik ja kiire informatsioon hindade ja nende muutumiste kohta neid huvitavatel turgudel .
Täiel määral isereguleeruvat turuhinda kohtame tänapäeval ülemaailmastuvas majandussüsteemis suhteliselt harva. Ühelt poolt mõjutavad kaupade hindu kohalikud tootmiskulud , teisalt võimalus hankida kaupu soodsalt paljudest välisriikidest odavamalt kui kohapeal ning kolmandalt poolt korporatsioonide võimalused hindu mõjutada ja kehtestada. Need asjaolud vähendavad oluliselt turumajanduse isereguleerimisvõimet, võivad mõjutada ebasoodsalt ühtede või teiste maade majanduslikku olukorda ning põhjustada hindade riikliku reguleerimise vajadust ja kaitsetolle.
2. jäätmekäitlushierarhia
Kõige vähem soovitav jäätmekäitlusviis on jäätmete kõrvaldamine, mille alla kuulub seni ka Eestis tavapärane ladestamine prügilatel. Jäätmete ladestamist tuleb oluliselt vähendada.
 Jäätmekäitlushierarhia lähtub keskkonnaohutusest
Sellist eelistuste järjekorda nimetatakse jäätmekäitlushierarhiaks. Selle rakendamisel tuleb lähtuda maksimaalselt elukaare hinnangu ehk jäätmekäitluse keskkonnamõju minimiseerimise põhimõttest.
 
Keskkonnaministeerium pidas taolist üldtunnustatud jäätmehierarhiat silmas juba kümmekond aastat tagasi, kui valmistasime ette esimest üleriigilist jäätmekava. See 2002. aastal heakskiidetud jäätmekava sätestabki, et jäätmeteket tuleb vältida; kui see osutub aga võimatuks, siis tuleb jäätmeid nii palju kui võimalik taaskasutada (sh korduskasutada ja ringlusse võtta). Prügilasse vedamine jäägu viimaseks võimaluseks.
 
Taolise üldtunnustatud, sh Euroopa Liidu õigusaktides kajastatud jäätmehierarhia rakendamine on läbiv teema ka „Riigi jäätmekavas 2008–2013“. Selle kava kohaselt tuleb jäätmeid taaskasutada, kui see on tehnoloogiliselt võimalik ning kui see ei ole muude jäätmekäitlusmoodustega võrreldes ülemääraselt kulukas . Seega – eesmärk on jäätmete maksimaalne taaskasutamine ja alles viimase võimalusena ladestamine.
 
 
Jäätmete tekke ja ohtlikkuse vähendamine
Jäätmetekke vältimise juures on olulised kaks aspekti:
1)  preventiivsete meetmete abil jäätmete koguse vähendamine;
2)  jäätmete ohtlikkuse vähendamine, kasutades juba toodete valmistamise juures vähemohtlikke aineid ja materjale.
 
Kasutusel on mõiste probleemtoode. See on toode, mille jäätmed võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Rõhk pannakse saastuse ja jäätmetekke ennetamisele juba toodete valmistamisel, arvesse võttes seda, et jäätmeteke on lahutamatu osa iga toote olelustsüklist. Seepärast rakendatakse ka tootja vastutuse põhimõtet, mis käsitleb probleemtoodeteks nimetatud toodete jäätmete käitlemist ja pakendijäätmete käitlemist. Ehk teisisõnu – tootja peab vastutama enda valmistatud toodete eest ka siis, kui need on muutunud jäätmeteks; vajadusel jäätmed kokku korjama ning korraldama nende käitlemise.
 
Eri õigusaktidega on sätestatud tootja vastutusega hõlmatud jäätmete taaskasutamise sihttasemed.
Jäätmehierarhia ellurakendamise toetused
Eesti jäätmekäitluse taset aitab tõsta ehk jäätmete korduskasutamist ja ringlussevõttu suurendada „Elukeskkonna arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Veemajanduse ja jäätmekäitluse infrastruktuuri arendamine“ meede „Jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine“ abil.
 10.08.2009 jõustunud keskkonnaministri määruse nr 47 „Meetme „jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine“ tingimused“ kohaselt toetati peamiselt just õigusaktidega kehtestatud jäätmete taaskasutamise sihtarvudega seotud tegevusi. Jätkuvalt on oluline ka kogumisvõrgustiku rajamine, seega toetati omavalitsusi võrgustiku (jäätmejaamad jne) rajamisel.
 16.04.2011 jõustus Keskkonnaministri 3. augusti 2009. a määruse nr 47 „Meetme „Jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine” tingimused” muutmine, millega suurendati oluliselt toetatavate tegevuste ringi.
Toetatavad tegevused
1) ümberlaadimisjaama või jäätmejaama rajamine, mille abikõlblike kulude suurus on vähemalt 319 558 eurot;
2) liigiti kogutud biojäätmete taaskasutamine;
3) jäätmete, mille taaskasutusvõimalus on puudunud või on madal, ringlussevõtu arendamine, mis on seotud õigusaktidega kehtestatud jäätmete taas- ja korduskasutamise sihtarvude täitmisega;
4) liigiti kogutud ehitus- ja lammutusjäätmete, tekstiilijäätmete, klaasijäätmete, paberi- ja papijäätmete, metallijäätmete, plastijäätmete ja rehvijäätmete (ehk vanarehvide) ringlussevõtu arendamine, sealhulgas ringlussevõtuks ettevalmistav tegevus, kui jäätmete ringlussevõtt on tagatud;
5) ettevõtte tootmisprotsessis tekkinud jäätmete töötlemise toetamine , mis võimaldab jäätmed suunata tagasi sama ettevõtte tootmisprotsessi;
6) jäätmete korduskasutussüsteemide väljaarendamine;
7) põlevkivituha kuivalt ärastamise ja säilitamise tehnoloogia arendamine;
8) tootja vastutusega seotud jäätmete liigiti kogumissüsteemide arendamine, mis on suunatud elanikkonnale paremaks jäätmete üleandmise võimaldamiseks.
 
 
Toetuse saajad
1) kohalike omavalitsuste üksuste asutatud juriidilised isikud punktis 1 nimetatud tegevusteks;
2) Eestis registreeritud äriühingud punktides 2–8 nimetatud tegevuseks;
3) tootjate ühendused punktis 8 nimetatud tegevuseks.
3. veevarustus sadamates
Veevarustus sadamates sõltub sadama suurusest ja seotusest tsentraalsete kanalisatsioonivõrkudega. Laevade varustus veega ja reovee vastuvõtt laevadelt on samuti seotud sadama suurusega ja seal sellega tegelevate firmadega . Suuremad sadamad nt Vanasadam on ühendatud kanalisatsioonivõrku ja sadama territooriumil saadakse puhas vesi veevõrgu kaudu ja juhitakse ära heit- ja reoveed kanalisatsiooni, kust need jõuavad veepuhastusjaama. Väikesadamates, mis ei ole ühendatud kanalisatsioonivõrguga on võimalik puhast vett saada nt puurkaevude kaudu ja reovesi koguda mahutitesse, kust see transporditakse siis veepuhastusjaamadesse. Laevadele on pandud sadamaseadusega kohustus anda jäätmeid sadamale, kes peab siis vastavalt seadustele saadud jäätmeid käitlema. Jäätmekäitluskohustust täpsustatakse ka sadamale antud keskkonnalubadega. Enamasti teostatakse reo- ja heitvee kogumist laevadelt kogumissüsteemidega või spetsiaalsete tsisternveoautodega, mis lasevad saadud jäätmed kanalisatsiooni, kust need jõuavad veepuhastusjaama või veavad need iseseisvalt veepuhastusjaama. Laevu varustatakse värske veega enamasti tsisternveoautosid kasutades.
4. Referaat
PILET nr. 7
1. ettevõte ja ühiskond
Ettevõte ja ühiskond
Ettevõte üldlevinud määrang on:
Ettevõte on iseseisev organisatsioon , mis kasutades maad, tööd ja kapitali toodab hüvesid (tooted või teenused) ning katab oma kulud nende eest saadavate tuludega.
Ettevõtted (ja organisatsioonid ) võivad olla loodud majandusliku kasu saamiseks, aateliste eesmärkide saavutamiseks või ühiskondlike ülesannete täitmiseks.
Ettevõte on ühiskonna esmane iseseisev majandusüksus. Oma tegevuses peavad ettevõtted arvestama ka teiste ettevõtete ja kogu ühiskonna huve. Seetõttu realiseerub ettevõtte iseseisvus ja sõltumatus igas riigis seal kehtivate seaduste raames, Need võivad sätestada mitmesuguseid piiranguid ja reegleid ettevõtete tegevusele riigis, lähtudes sealjuures riigi poliitilisest suunitlusest, kehtestada reegleid ettevõtetevahelisele konkurentsile vältimaks kõlvatut konkurentsi ja ebastabiilsust, reguleerimaks ettevõtjate ja töötajate suhteid jm. Sealjuures ei peaks seadused piirama inimeste ja ettevõtete iseseisvust ja vabadusi sedavõrd, et see takistaks ühiskonna kui terviku arengut.
Kõike eelpoolöeldut tõlgendatakse praktikas erinevalt ning seetõttu on ettevõtete iseseisvus erinevates riikides väga erinev. Ühiskonna ja ettevõtte suhted sõltuvad eeskätt poliitiliste tõekspidamiste ja neist tulenevate seadustega määratud omandisuhetest riigi ja eraisiku vahel. Nende suhete erinevust eri riikides ja aegadel on näidatud tabelis 4.1. Tabelis on paigutatud vasakule enam ühiskondlikule omandile orienteeritud ühiskonnakorrad ja maad, paremale – enam eraomandile toetuvad formatsioonid ja riigid. Maade nimetuste järele paigutatud nooled näitavad hinnanguliselt nendes riikides paari viimase aastakümne jooksul toimunud muutusi ja nende maade liikumist ühiskonna ja ettevõtete vaheliste suhete skaalal.

eestis töötavad prügilad
Prügila määrusele vastavaid prügilaid on Eestis hetkel 6:
1. Joelähtme
2. Uikala
3. Väätsa
4. Torma
5. Paikuse
6. Tallinna ehitusjäätm. ladestus
Prügila määrusele vastavaid ohtlike jäätmete prügilaid on Eestis hetkel 2:
1 Vaivara ohtlike jäätmete käitluskeskus
2 KNT tööstusjäätmete prügila
Töötavaid määruse nouetele mittevastavaid püsijäätmete prügilaid on Eestis hetkel 2.
1. Estonia kaevanduse aheraine ladestus nr 1
2. Viru aheraine ladestus
3. põhjaveevarude kaitsest
Põhjavee riiklik seire on ellu kutsutud Eesti põhjaveevarude määramiseks ning põhjavee kvaliteedi hindamiseks. Kogutud andmete põhjal on võimalik planeerida põhjavee säästlikku tarbimist, ennetamaks varude ammendumist, ning hinnata põhjavee kvaliteeti ja sobivust joogiveeks. Samuti võimaldavad seireprogrammi raames läbiviidavad uuringud kindlaks teha reostuskoldeid, hinnata reostatud ja reostusohtlike piirkondade põhjavee seisundit ning vastavalt tulemustele planeerida kaitsemeetmete rakendamist. Nende eesmärkide saavutamiseks on põhjavee seirele pandud järgmised ülesanded:.
Rahvusvaheline koostöö
 Põhjavee kvaliteedi ja selle vastavuse jälgimine kasutusotstarbelistele nõuetele, mis on sätestatud järgmiste direktiivide ja standarditega:
- Euroopa Liidu Vee raamdirektiiv 2000/60/EC;
- Põhjavee kaitse direktiiv 80/68/EEC;
- Põllumajandusliku nitraatse reostuse direktiiv 91/676/EEC;
- Eesti Vabariigi Joogivee Standard (kohandamisel vastavusse Euroopa Liidu Joogiveedirektiiviga 98/83/EC).
 Pideva ja adekvaatse info edastamine põhjavee tarbimise ja reostamise kohta probleemsetel aladel (tööstuspiirkonnad, nitraaditundlik ala), ilmnenud muutuste analüüsimine võrdluses foonitingimustega;
 Iga-aastane muutuste analüüs koos soovitustega edaspidiseks tegevuseks põhjaveevarude säästliku kasutamise seisukohalt;
 Põhjaveeseire andmebaasi ning selle GIS-il põhineva väljundi muutmine avalikult kättesaadavaks interneti kaudu;
 Informatsiooni kogumine ja koondamine kasutatavate põhjaveekihtide kohta piirialadel eesmärgiga ennetada riikidevahelisi konflikte
 Andmete edastamine siseveekogude hüdrokeemilise- ja bioloogilise seisundi kohta Euroopa Keskkonnaagentuuri siseveekogude seire ja andmevahetuse võrgustikku EUROWATERNET.
4. Referaat
PILET nr. 8
1. laevadelt pilsivee, fekaalvee, prügi ja muude saasteainete vastuvõtmise kord
2. saastetasud
3. maastike mitmekesisuse säilitamine
1) Käesolev määrus kehtestab laevadelt, sealhulgas kalalaevadelt ja väikelaevadelt olenemata lipuriigist pilsivee, fekaalvee, prügi, naftasaadusi ja õli sisaldavate jäätmete, lastiga seotud jäätmete ja muude jäätmete koostises olevate saasteainete kui laeva kasutamise käigus tekkinud heitmete (edaspidi laevaheitmed) sadamas vastuvõtmise korra.
(11) Käesolevat määrust ei kohaldata sõjalaevale ja riigihaldusülesandeid täitvale laevale ning riigikaitse ülesannetega sadamale.
(2) Sadama valdaja peab korraldama laevaheitmete vastuvõtu sadamat külastavalt laevalt ja väikelaevalt viisil, mis ei põhjusta sellele asjatut viivitust sadamas.
(21) Sadama valdaja peab tagama piisavate vastuvõtuseadmete kättesaadavuse sadamas, et täita sadamat külastavate laevade vajadused. Kui sadama valdaja ei tegele ise vahetult jäätmekäitlusega, peab tal olema sõlmitud leping jäätmete vastuvõtjaga, kellel on piisavad vastuvõtuseadmed. Vastuvõtuseadmed on piisavad, kui need suudavad vastu võtta sellist liiki laevaheitmeid ja lastijäätmeid sellistes kogustes , nagu sadamat külastavatel laevadel tavaliselt tekib, võttes arvesse sadama kasutajate tööga seotud vajadusi, sadamat külastavate laevade tüüpi, sadama suurust ja geograafilist asukohta ning käesoleva määruse § 3 lõikes 2 ja § 4 lõikes 2 sätestatud erandeid .
(22) Sadama vastuvõtuseadmete väidetavatest puudustest peab laeva või väikelaeva kapten teavitama Keskkonnainspektsiooni.
(3) Laevaheitmetes olevad jäätmed tuleb liigitada Vabariigi Valitsuse 6. aprilli 2004. a määruse nr 102 «Jäätmete, sealhulgas ohtlike jäätmete nimistu» alusel, kui käesoleva määruse lisa 1 ei ole rakendatav .
(4) Liigiti kogutud laevaheitmete vastuvõtmisel tuleb vältida erinevat liiki laevaheitmete omavahelist segunemist.
(5) Sadama valdaja peab tagama, et saabuvaid laevu ja väikelaevu teavitataks õigeaegselt laevaheitmete vastuvõtu korrast sadamas.
2) Keskkonnatasu käesoleva seaduse tähenduses on keskkonna kasutusõiguse hind. Tasumäärade kehtestamisel arvestatakse heitekoha saastetundlikkust, saasteaine ohtlikkust ja parima võimaliku tehnika kasutamist.
Keskkonnakasutus käesoleva seaduse tähenduses on:
1) kasvava metsa uuendusraie;
2) maavaravaru kaevandamine;
3) veevõtt;
4) kalapüük;
5) jahipidamine;
6) saasteainete heitmine välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse;
7) jäätmete kõrvaldamine ladestamise teel prügilasse või muude toimingute abil, mille tulemuseks on jäätmete keskkonda viimine (edaspidi jäätmete kõrvaldamine).
3) Eri liiki maastike omavahelise sidususe ja maastike mitmeotstarbelisuse säilitamiseks tuleb
maastikupoliitikat rohkem integreerida eri tegevusvaldkondade (looduskaitse, muinsuskaitse ,
metsanduse, põllumajanduse, ehitustegevuse jne) poliitikatesse. Maastike sidusus seisneb eelkõige
eri funktsiooniga maastikutüüpide (kultuurmaastike, pärandkoosluste, rikutud maastike,
loodusmaastike) terviklikus käsitlemises maastike ja looduse mitmekesisuse säilitamise
vajadustest lähtudes. Laiemas tähenduses kujutab sidus maastik endast võrgustikku (maastike
kompleksi), mille koosseisus on mitmekesise struktuuriga ning ökoloogiliselt toimivad üksused,
mis tagavad väärtuslike elupaikade olemasolu ning sotsiaalsete ja majandusväärtuse säilimise.
Sidusate ja mitmeotstarbeliste maastike säilitamise tulemusena suureneb eeldatavalt elupaikade
looduslähedus ja mitmekesisus , loodus- ja kultuurmaastikud toimivad ja neid kasutatakse
säästvalt, Läänemere väärtustatud mereelupaikade, rannikualade (sh väikesaarte) ja -koosluste,
soode ja siseveekogude ning metsade seisund on kestvalt soodne.
Meetmed (tegevussuunad):
• Looduskaitse arengu pikaajaline ja teisi valdkondi arvestav kavandamine sidusate ja
mitmeotstarbeliste maastike säilitamise vajadusest ning looduskaitse arengukava prioriteetidest
lähtudes.
• Tasakaalustatud toetuste süsteemi väljatöötamine maastike mitmekesisuse ning erinevate
elupaigatüüpide säilimise tagamiseks.
• Järelevalve- ning korraldussüsteemide tõhustamine ja arendamine maakasutuse suunamiseks
väljaspool kaitstavaid alasid maastike ja liikide mitmekesisuse säilimise soodustamiseks .
• Kvaliteetse, praktilist loodushoidu toetava süsteemse loodushariduse ning mitmesugustele
sihtgruppidele sellealase täiendkoolituse andmist tagava haridussüsteemi arendamine.
PILET nr. 9
1. eesti keskkonnastreateegia
2. laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise ja vastuvõtmise korralduslikud nõuded
3. tehiskeskkonna muutmine inimsõbralikumaks
1) Jäätmed
Et jäätmete ladestamist vähendada, on esmaselt oluline vähendada märkimisväärselt jäätmeteket,
kasutades sealjuures tõhusamalt loodusvarasid ja muid ressursse. Selleks on oluline katkestada
seosed ühelt poolt jäätmetekke ja loodusvarade kasutamise ning teiselt poolt majanduskasvu
vahel, st majanduskasv ei tohi põhjustada loodusvarade kasutamise ja jäätmekoguste ning
negatiivse keskkonnamõju suurenemist . Teiseks on oluline suurendada jäätmete sortimist,
taaskasutamist , sh ringlussevõttu, et vähendada kõrvaldatavate jäätmete kogust miinimumini.
Oluline on ka vähendada jäätmete ohtlikkust ning ohtlike ainete sisaldust jäätmetes, see ühtlasi
väldib jäätmete käitlemisel õhku, vette ja pinnasesse sattuvate heitkoguste suurenemist.
Vesi
Eesmärk: Saavutada pinnavee (sh rannikuvee) ja põhjavee hea seisund ning hoida veekogusid,
mille seisund juba on hea või väga hea.
Kuna suurte põhjaveekogumite seisundi üldhinnang lähiajal tõenäoliselt ei muutu, on põhjavee
seisundi olulisteks näitajateks keskkonna kvaliteedi standardikohaste piirväärtuste ületamine
järgmiste komponentide osas: nitraadid, taimekaitsevahendid ja muud ohtlikud ained.
Pinnaveekogu seisundi üldhinnangu andmisel lähtutakse nii ökoloogilisest seisundist kui ka
keemilistest näitajatest, jälgides pinnavees toitainete sisalduse trende ning ohtlike ainete
kontsentratsioone.
Maavarad
Eesmärk: Maavarade keskkonnasõbralik kaevandamine, mis säästab vett, maastikke ja õhku, ning
maapõueressursi efektiivne kasutamine minimaalsete kadude ja minimaalsete jäätmetega.
Keskkonnasõbralik kaevandamine tähendab maardla kiiret hõlvamist, maavara lühiajalist
väljamist, põhjavee minimaalset mõjutamist, müra-, tolmu- ja seismiliste efektide vältimist ning
kaevandatud ala kiiret, projektikohast korrastamist. Ressursi efektiivne kasutamine tähendab
kaevandamisväärse maavara võimalikult täielikku väljamist ning kaasnevate maavarade
ärakasutamist.
Mets
Eesmärk: Metsakasutuses ökoloogiliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ja majanduslike vajaduste
tasakaalustatud rahuldamine väga pikas perspektiivis (pikemas kui strateegias käsitletud aeg 25 a).
Mets peab pakkuma nii majanduslikke hüvesid (puit, seened- marjad jm metsatooted) kui sotsiaalkultuurilisi
hüvesid nagu rekreatsioon , matkamine , ajaloolis-kultuurilised paigad (hiiemäed jne).
Samas peab olema säilitatud metsaökosüsteemide mitmekesisus, tasakaal ning taastumisvõime.
Kalastik
Eesmärk: Tagada kalapopulatsioonide hea seisund ning kalaliikide mitmekesisus ja vältida
kalapüügiga kaasnevat kaudset negatiivset mõju ökosüsteemile. Kalavarude majandamisel lähtuda ökosüsteemist kui tervikust. Kalapopulatsioonid on heas seisus,
kui kalavarud suudavad hoolimata töönduspüügi survest end looduslikult taastoota. Kalapüügiga
kaasnevad negatiivne mõju ökosüsteemile on: alamõõduliste isendite ning mereimetajate ja -
lindude hukkumine püügivahendites, meres asuvate elupaikade kahjustamine , kudemis- ning
pesitsusrahu häirimine.
Ulukid
Eesmärk: Tagada jahiulukite ja muude ulukite liikide mitmekesisus ning asurkondade elujõulisus.
Ulukite liikide mitmekesisus ning asurkondade elujõulisus tagab ulukite vastupidavuse muutustele
ja muudab nad vähem vastuvõtlikuks haigustele ja muudele ohtudele ning võimaldab suurendada
maapiirkondades jahinduse sotsiaalset ja majanduslikku rolli. Selleks on oluline väärtustada
maaomandit ja kaasata jahindustegevusse senisest rohkem maaomanikke. Oluline on vältida ka
ulukite põhjustatavaid ulatuslikke metsa- ja põllukahjustusi, et mitte minna vastuollu metsanduse
ja põllumajanduse eesmärkidega.
2) Sadama pidaja peab tagama, et sadamasse saabuvaid või saabunud laevu ja muid veesõidukeid (edaspidi laev) teavitataks õigeaegselt laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõtmise ja üleandmise korrast.
Sadama pidaja annab sadama kasutaja nõudmisel järgmist teavet:
1) sadama vastuvõtuseadmete asukoht iga kai ääres koos joonise või kaardiga ;
2) laevaheitmete ja lastijäätmete loetelu , mida vastu võetakse;
3) kontaktisikute, jäätmekäitlejate ja pakutavate teenuste loetelu;
4) laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise protseduuride kirjeldus;
5) laevaheitmete ja lastijäätmete tasudesüsteemi kirjeldus;
6) sadama vastuvõtuseadmete puudustest teavitamise kord.
Laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõtjal peab olema «Jäätmeseaduse» § 73 alusel antud jäätmeluba või § 74 alusel antud registreerimistõend. Ohtlike jäätmete vastuvõtmiseks peab olema lisaks jäätmeloale «Jäätmeseaduse» § 99 alusel antud ohtlike jäätmete käitluslitsents.
Laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõtmise, üleandmise, nendest teavitamise ja arvestuse pidamise üle teostavad vastavalt «Sadamaseadusele» ja «Meresõiduohutuse seadusele» riiklikku järelevalvet Keskkonnainspektsioon ja Veeteede Amet. Laevade tavapärase tegevuse käigus tekkivate toidujäätmete üle teostab järelevalvet Veterinaar- ja Toiduamet vastavalt «Toiduseadusele» ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1774 /2002/EÜ, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad (EÜT L 273, 10.10.2002, lk 1–95).
(2) Keskkonnainspektsioon analüüsib ja hindab määruse lisades 1 ja 2 toodud teatiste ja teiste laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõttu tõendavate dokumentide alusel saadud teavet ning kontrollib vajadusel selle õigsust, küsides sadama pidajalt lisateavet. Kui Keskkonnainspektsioon leiab, et laev on rikkunud laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise nõudeid või pole esitanud käesoleva määruse lisas 1 toodud teatist, edastab Keskkonnainspektsioon sellekohase teabe koos rikkumise kirjelduse ja andmetega Veeteede Ametile.
(3) Veeteede Amet analüüsib lõike 2 alusel saadud teavet ja kontrollib vajadusel selle õigsust küsides laeva agendilt või kaptenilt lisateavet. Kui Veeteede Ametil on alust arvata, et laev on rikkunud laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise nõudeid, kontrollib Veeteede Amet laeva rikkumise väljaselgitamiseks. Veeteede Amet kontrollib laeva ka juhul, kui laev pole määruse lisas 1 toodud teatist esitanud.
(4) Laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise nõuete täitmist välisriigi lippu kandval laeval kontrollib Veeteede Amet pisteliselt.
(5) Laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise nõuete täitmist Eesti riigilippu kandval laeval kontrollib Veeteede Amet pisteliselt. Lisaks kontrollib Veeteede Amet ülalmainitud nõuete täitmist vähemalt kord aastas «Meresõiduohutuse seaduse» § 13 kohase korralise laeva tehnilise ülevaatuse ajal.
(6) Laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise nõuete täitmist väikelaeval kontrollib Veeteede Amet pisteliselt.
(7) Kui Veeteede Amet lõigetes 4, 5 ja 6 nimetatud kontrollimiste käigus leiab, et laev ei täida laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise nõudeid, võib Veeteede Amet «Meresõiduohutuse seaduse» § 78 kohaselt keelata laeval sadamast väljuda ja tagab, et laev ei välju sadamast seni, kuni laevaheitmed ja lastijäätmed on nõuetekohaselt üle antud.
(8) Kui teave laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise nõuete rikkumisest või rikkumise kahtlusest jõuab Veeteede Ametile ja Keskkonnainspektsioonile või kui Keskkonnainspektsioon või Veeteede Amet avastavad rikkumise pärast laeva sadamast lahkumist , teavitab Veeteede Amet rikkumistest või kahtlustest laeva sihtsadama asukohariigi pädevat asutust või mereadministratsiooni.
(9) Kui välisriigi pädev asutus on Veeteede Ametit või Keskkonnainspektsiooni teavitanud laevast, mis on rikkunud laevaheitmete ja lastijäätmete üleandmise nõudeid või mille suhtes on selline kahtlus, keelab Veeteede Amet «Meresõiduohutuse seaduse» § 78 kohaselt laeval sadamast väljuda seni, kuni on välja selgitatud , et laev täidab laevaheitmete üleandmise nõudeid.
3) Tehiskeskkonna muutmine inimsõbralikumaks nõuab tehiskeskkonna seisundi viimist vastavusse tervisekaitse ja säästva arengu põhimõtetega. Inim- ja loodusesõbraliku tehiskeskkonna loomine ja selle alalhoidmine on väga aeganõudev ja kulukas. See eeldab riigi järjekindlat majandus-, regionaal-, maaelu -, elamu- jm poliitikat, mille eesmärk on:

• pärandkultuurmaastiku säilitamine;
  
• maaelu kui elulaadi tähtsustamine;
  
• tööstustootmise hajutamine väikelinnadesse ja maa-asulatesse;
  
• ehitiste energia- ja veesäästlikuks muutmine;
  
• ehitiste materjalimahukuse vähendamine, sealhulgas taastumatute loodusvarade kulu vähendamine;
  
• ehitiste eluea pikendamine ja remondimahukuse vähendamine;
  
• tarbetuks osutunud ehitiste või nende osade lammutamine , lammutussaaduste ja ehitusel tekkinud jäätmete taaskasutamine;
  
• mürataseme alandamine;
  
• eramuehituse soodustamine;
  

linnade ja teiste asulate haljastuse suurendamine ja tehiskeskkonna esteetilise aspekti väärtustamine.
PILET nr. 10
1. Kruiisilaevadel tekkinud prügi vastuvõtmine ja käitlemine
Kruiisilaevadelt tekkinud prügi vastuvõtmine ja käitlemine ASis Tallinna Sadam
Laevadelt tekkinud prügi vastuvõtmist korraldab sadamaga sõlmitud lepingu alusel AS Green Marine .
AS Green Marine võtab laevadelt tekkinud prügi vastu liigiti järgmiselt:
Pakendi- ja taaskasutatavad jäätmed (nt paber ja kartong , klaas, plast)
Ohtlikud jäätmed (nt õline kalts, uv-lambid, akud, vanad ravimid , õlifiltrid, värvid ja lahustid )
Biojäätmed (nt toidujäätmed)
Segaolmejäätmed ja sortimisjäägid (nt sortimisjäägid, keraamika ja portselan)
Muud jäätmed (nt elektri- ja elektroonikaseadmed, ehitusjäätmed)
Kui laeva poolt äraantavad sorteeritud ja taaskasutavate jäätmete kogus on väike, tuuakse jäätmekäitleja poolt majanduslikel ja logistilistel põhjustel kaile mitme erineva konteineri asemel ainult üks konteiner. Ohtlike jäätmete jaoks tuuakse kaile alati eraldi konteiner.
Kas jäätmed suunatakse taaskasutusse või ladestatakse prügilas sõltub jäätme liigist. AS Green Marine teeb kõik selleks, et kõik taaskasutatavad jäätmed oleks suunatud prügilasse ladestamise asemel taaskasutusse. Prügilasse viiakse ainult taaskasutuseks kõlbmatu prügi, näiteks segaolmejäätmed.
Kõik sorteeritud ja taaskasutatavad jäätmeid viiakse sorteerimisjaama, kus neid sorteeritakse täiendavalt materjali ja kvaliteedi põhiselt. Seejärel jäätmed pakitakse ning viiakse ümbertöötlemisele või taaskasutusele.
2. Merereostuse vältimise eeskiri
XII osa 5 jagu, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsioon või

Veeseadus

§ 2614.  Saasteainete heitmine laevalt merre
[RT I 2010, 43, 254 - jõust. 17.07.2010]

(1) Saasteainete merreheitmine on 1978. aasta protokolliga muudetud 1973. aasta rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni (edaspidi  MARPOL ) I lisas (nafta ja naftasegu) ja II lisas (mahtlastina veetavad ohtlikud vedelkemikaalid) sätestatud ainete laevalt merrelaskmine mis tahes põhjusel, kaasa arvatud selliste ainete leke ja väljapumpamine.
[RT I, 10.03.2011, 2 - jõust. 20.03.2011]
(2) Saasteainete merreheitmine laevalt on keelatud.
[RT I, 10.03.2011, 2 - jõust. 20.03.2011]
(3) Merealal, rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavates väinades ning avamerel ei loeta saasteainete merreheitmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud keelu rikkumiseks, kui:
1) saasteainete merreheitmine on vajalik laeva ohutuse tagamiseks või inimese elu päästmiseks merel;
2) saasteaineid heidetakse merre reostuse tõrjeks reostusest tuleneva kahju vähendamise eesmärgil ning merealal on nende saasteainete kasutamiseks käesoleva seaduse § 8 lõike 5 kohane nõusolek, ning muudel juhtudel saasteainete merreheitmise asukohariigi pädeva asutuse luba või nõusolek;
3) kui see vastab MARPOL I lisa reeglites 15 või 34 või II lisa reeglis 13 sätestatule.
[RT I, 10.03.2011, 2 - jõust. 20.03.2011]
(4) Saasteainete merreheitmist ei loeta reederi, kapteni ega kapteni vastutusel tegutseva laevapere toimepandud õigusrikkumiseks rahvusvaheliseks meresõiduks kasutatavates väinades, majandusvööndis või avamerel aset leidnud saasteainete sellise merreheitmise korral, kui saasteainete merreheitmine on põhjustatud laeva või selle seadmete vigastusest ja kui pärast vigastuse ilmnemist või merreheitmise avastamist on tarvitusele võetud kõik mõistlikud ettevaatusabinõud merreheitmise vältimiseks või vähendamiseks.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud erandit ei kohaldata, kui saasteainete merreheitmise põhjustas reederi või kapteni tahtlik või ettevaatamatu tegu.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud keeldu ei kohaldata sõjalaevadele, mereväe abilaevadele ja muudele laevadele, mille omanik või valdaja on riik ning mida kasutatakse mitteärilistel eesmärkidel.
[RT I 2009, 1, 2 - jõust. 12.01.2009]

§ 2615.  Laevalt saasteainete merre heitmisega või merel toimuva muu keelatud tegevusega tekitatud keskkonnakahju

(1) Laevalt saasteainete merre heitmisega või merel toimuva muu keelatud tegevusega veele või looma- või taimeliigi isenditele tekitatud kahju (edaspidikeskkonnakahju) on otseselt või kaudselt mõõdetav ebasoodne muutus vee kvaliteeti või looma- või taimeliikide kooslusi iseloomustavates näitajates, sealhulgas isendite elupaiga kvaliteedis või isendite käitumises või seisundis.
(2) Rannikuvee suhtes loetakse veele tekitatud kahjuks selline vee kvaliteedi ebasoodne muutus, mis halvendab rannikuvee seisundit nii, et muutub rannikuvee seisundiklass.
(3) Kui keskkonnakahju on põhjustatud laevalt saasteainete merre heitmisega või merel toimuva muu keelatud tegevusega, millega seotud vastutusele ei kohaldata naftareostusest põhjustatud kahju korral kehtivat tsiviilvastutuse 1992. aasta rahvusvahelist konventsiooni, naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1992. aasta konventsiooni või punkrikütusereostusest põhjustatud kahju eest kantava tsiviilvastutuse 2001. aasta rahvusvahelist konventsiooni, siis kohaldatakse mereala suhtes keskkonnavastutuse seaduses sätestatut, võttes keskkonnakahju tuvastamisel arvesse käesoleva seaduse erisusi.
[RT I, 21.12.2011, 1 - jõust. 31.12.2011]
3. Tehiskeskkonnast eesti sadamates
Võib-olla veel lisaks võib rääkida ka Tallinna sadama kooseisu sadamate projektide kohta.Vaadake http://www.ts.ee/arendusplaanid
Tehiskeskkonna moodustavad eeskätt asulad ja tehisalad (kaevandusalad, jäätmehoidlad jne.). Kuigi
mitmetes linnades on ajaloo- ja kultuuriväärtuslikku miljööd, on linna kui elukeskkonna kvaliteet Eestis
arenenud riikidega võrreldes tunduvalt halvem, vajaka jääb ka linnaümbruse haljasvööndeist.
Tehiskeskkonna ulatuslikuks uuendamiseks linnades napib ühiskonnal vahendeid.
Perspektiivis kujuneva rahvusvahelise tööjaotuse taustal ei kujuta aineliste loodusvarade parem
ärakasutamine Eesti jaoks peamist arenguvõimalust, kuigi eelkõige puidu ja turba kasutamisel on
olulisi reserve . Materiaalsete loodusvarade tagasihoidlikkuse taustal tõuseb järjest enam esile
puhta, ökoloogiliselt mitmekesise ja esteetiliselt nauditava looduskeskkonna, mida meil on
võrreldes Kesk-Euroopaga palju säilinud, väärtus. Puhas loodus ja maapiirkondade hõre asustus
pakub võimalusi looduslähedaseks turismiks, puhkuseks ning suvekodude ja kõrgetasemeliste
privaatsete elamupiirkondade rajamiseks.
PILET nr. 11
1. Tehnoökonoomika mõiste
Tehnoökonoomika on majandusteaduse osa, mille eesmärk on reaalinvesteeringute tulukuse hindamine ja majanduslikult optimaalsete reaalsete objektide kavandamine.
2. Laevajäätmete käitlemise korraldus sadamates
https://www.riigiteataja.ee/akt/13210389?leiaKehtiv
Läänemere ühtse kaitse tagamiseks ühines Eesti riik 1992. aastal Helsingi konventsiooniga. Konventsiooni üks peamisi printsiipe 8 on, et osapooled võtavad igaüks eraldi või ühiselt tarvitusele kõik seadusandlikud, administratiivsed vm reostuse ennetamiseks ja vältimiseks vajalikud meetmed, et saavutada Läänemere ökoloogiline taastumine ja ökoloogiline tasakaal. Konventsiooni põhimõtete elluviimiseks ja eesmärkide saavutamiseks on moodustatud konventsiooni tööorgan Helsingi komisjon ( HELCOM ).
Riigikogu poolt 1995. aastal ratifitseeritud Helsingi konventsiooni lisa 4 sisaldab viit reeglit, mis on avaldatud eesti keeles. Helsingi komisjon täiendas konventsiooni ajavahemikus 2000–2002 uute reeglitega, mis ei ole Eestis avaldatud. Seega ei kuulu need reeglid Eestis kohustuslikule täitmisele enne, kui need on Riigikogus ratifitseeritud 9. Helsingi konventsiooni nõuded on otseselt seotud ka teiste merendust reguleerivate rahvusvaheliste õigusaktidega – MARPOL 73/78 konventsiooni ja EL-i direktiiviga 2000/59/EÜ. Täiendatud Helsingi konventsiooni järgi on riikidel kohustus rakendada kõik MARPOL 73/78 konventsiooni lisades 1–4 sisalduvad normid, kuid ka MARPOL 73/78 on ratifitseerimata. Kuigi Helsingi konventsiooni täitmise
korraldamise eest vastutab Keskkonnaministeerium, pole ta algatanud täiendatud konventsiooni
ratifitseerimist, jättes seega olulised rahvusvahelised kohustused täitmata.Helsingi konventsiooni ja EL-i direktiivi 2000/59/EÜ kohaselt on riigi kohustuseks kindlustada, et
laevajäätmete vastuvõtul oleks tagatud:
• kõigile laevadele teabe kättesaadavus jäätmete vastuvõtu kohta Eesti sadamates;
• vastuvõtu korralduse ja tasude ühtne süsteem kõigis sadamates;
• kõigi laevadel tekkinud jäätmete vastuvõtuks piisavad jäätmete vastuvõtuvõimsused;
• laevajäätmete vastuvõtu dokumenteerimine ja aruandlus;
• järelevalve jäätmete tegeliku äraandmise üle sadamas.
3. Arhitektuuripoliitika ja tehiskeskkond
Arhitektuuripoliitika väljatöötamisel on seatud eesmärgiks käsitleda ehitatud keskkonda Eesti
rahvusliku rikkuse ühe osana ning säilitada ja kasvatada selle väärtust. Riigiarhitekt  peaks olema otseselt seotud säästliku planeerimise ja väärtarhitektuuri propageerimise ning valdkonna juhendite ja soovituste ettevalmistamisega. Samuti võiks riigiarhitekt analüüsida Eestis ja teistes riikides teostatud planeerimis- ja arhitektuurialaseid uuringuid ning projekte, ühtlasi koostada ka kogemustele tuginevalt riigile, kohalikele omavalitsustele ning arendajatele abi- ja juhendmaterjale. Tehiskeskkond on inimese ümbrus, mis on inimtegevus, nt hooned, tehased, farmid, tööstusmaaalad, linnad, mida saab seadistada infrastruktuuriga, nagu veevarustus ja energia võrk.Tehiskeskond on materjal, ruumiline ja kultuuriline inimeste töö tulemus. Praktikas mõistet kasutatakse tavaliselt, et kirjeldada interdistsiplinaarset eriala, mis tegeleb projekteerimise, ehitamise, haldamise ja ümbruse kasutamise tervikuna kui inimtegevuse aja jooksul. Tuleks märkida ka seda, et enne ükskõik mis ja kuhu hoone või tehase rajamise, tuleks läbida mitu loasaamise protseduuri või nt keskonnamõju hindamist, ühesõnaga analüüsida ja vaadelda riske.
PILET nr. 12

äriplaan – projekti majandusliku hindamise alus
Tulud
Tulude prognoos turu-uuringu alusel. Kommertsprojektide puhul vähemalt 6–7 aastaks, ühiskondlike ja tehnilis -majandusliku analüüsi tarbeks projektide puhul objekti kogu eluea kohta.
Jooksvad kulud
Otsekulud , sealhulgas põhi- ja abimaterjal, tehnoloogiline kütus, energia ja transport, tööliste palgad ja eraldised . Kaudsed kulud, sealhulgas juhtkonna palgad, töökaitse ja tööohutuse kulud, üürid ja rendid, vesi, kanalisatsioon ja heitvete puhastamine, toitlustamine, lähetuskulud, kindlustus, kantselei - ja sidekulud, informatsiooni töötlemine, küte, tuletõrje ja valve , hoonete ja seadmete korrashoid ja remondid, samuti turustamise ja reklaami kulud. Jooksvate kulude summa aastate kaupa.
Maksud
Maksud, mida ettevõttel tuleb maksta ning nende määrad. Maksude vähendamise ja maksusoodustuste saamise võimalused.
Finantsplaanid
Ettevõtte kasum ja kasumi jaotus aastate kaupa. Investeeringute rahavoo arvutus.
Projekti teostatavust hinnatakse objekti (näiteks uue ettevõtte) tulevase tulukuse järgi. Selleks tuleb eelnevalt hinnata ja arvutada, milliseid kulutusi nõuab projekti realiseerimine ja käigushoidmine ning kui suurt tulemit ja kasumit projekt toimimisel annab. Nende andmete alusel leitakse projekti majanduslikud näitajad, ennekõike investeeringute tasuvusaeg ja vajalike kulutuste rentaablus . Need näitajad huvitavad eeskätt projekti tulevasi omanikke. Niisuguseid projekti majanduslikke näitajaid nimetatakse seetõttu projekti või ettevõtte sisenäitajateks (ingl.k internalities).
Hinnata tuleb ka projekti sotsiaalseid ja ökoloogilisi tulemusi ja tagajärgi ehk sotsiaalset ja ökoloogilist mõju. Neid mõjusid hinnatakse esmalt naturaalselt, kuid võrreldavuse saavutamiseks projekti majanduslike tulemustega tuleb neid hinnata võimalust mööda ka majanduslikult. Projekti sotsiaalsed ja ökoloogilised tulemused ja tagajärjed ilmnevad ennekõike väljaspool ettevõtet. Niisuguseid projekti majanduslikke näitajaid nimetatakse välisnäitajateks (ingl. k externalities).
Projekti variantide majandusliku läbitöötamise teel on võimalik leida sellised tehnilised ja organisatsioonilised lahendused, mis annavad parima majandusliku tulemuse ehk võimaldavad projekti majanduslikult optimeerida. Projektide majanduslik optimeerimine on majanduslikult efektiivsete uute tehniliste ja organisatsiooniliste lahenduste leidmise alus. Mitte alati ei pruugi projekti realiseerimise aluseks jääda mõnikord väga ökonoomne, majanduslikult optimaalne variant. Seda võidakse täiendada lähtudes mitmesugustest mittemajanduslikest kaalutlustest .
Kui majanduslikud arvutused näitavad, et projekti tulukus on liiga madal, saab projekti realiseerimisest õigel ajal loobuda . Kui arvutused näitavad, et tulukus on erakordselt kõrge, siis tuleneb sellest otsus – rakendada kõik vahendid ja realiseerida mõte võimalikult kiiresti. Kõrget tulukust tõestav arvutus on tõhus argument laenu, abi ja soodustuste taotlemisel.
Inseneride jaoks on eriti tähtis asjaolu, et tulukuse arvutamine võimaldab võrrelda omavahel projekti mitmeid tehnilisi, tehnoloogilisi ja organisatsioonilisi variante ja valida neist parim.

laevade põhjustatud reostus läänemeres
2004. aastal auditeerisid Eesti, Leedu, Läti, Poola, Saksamaa, Soome, Taani ja Venemaa kõrgeimad kontrolliasutused valmisolekut kõrvaldada laevade põhjustatud reostus Läänemerel. Paralleelauditi korraldamise põhjuseks oli Läänemere kaudu veetava nafta ja muude kaupade suurenev maht ning kõrge hinnanguline oht mere reostumiseks ohtlike ainetega laevaõnnetuse või - heite tagajärjel. Esineb kõrgendatud rasknaftareostuse oht, kuna toornaftavedu Läänemerel suureneb plahvatusliku kiirusega. Laevaliikluse üldine kasv toob kaasa tanklaevade kokkupõrke ohu märkimisväärse suurenemise.
Kuna merereostus võib mõjutada kõiki Läänemere maid, on Helsingi konventsioonis kokku lepitud mere ühise kaitse reeglid
Riiklikul tasandil jaguneb vastutus Läänemere merekeskkonna eest tihti kohalike võimuorganite, piirkondlike võimuorganite ning kesk- ja/või föderaalvalitsuse vahel.
Seega hõlmab Läänemere merekeskkonna kaitse paljusid ametivõime ning oluline on
selgelt kindlaks määrata eri ametkondade ülesanded ja vastutus.
Maailma mastaabis on Läänemeri väike meri, kuid olles üks maailma suurimaid riimveelisi veekogusid, on ta ökoloogiliselt unikaalne . Oma erilise geograafilise,klimatoloogilise ja okeanograafilise iseloomu tõttu on Läänemeri väga tundlik inimtegevusega keskkonnale avaldatava mõju suhtes.
Sõltuvalt õli kvaliteedist reostab nafta vett, tekitades veepinnale õlikihi, veega segunedes või vees lahustudes. Naftareostuse kõige nähtavamad tagajärjed põhjustab merepinnal ujuv õli: linnud ja hülged lämbuvad ning nende ellujäämise võimalust kahandab nende liikumisvõime halvenemine või nende naha või sulgede soojust hoidvate omaduste kadumine. Naftareostus hävitab samuti paljude taimede ja loomade elupaigad ning kalade kudemispiirkonnad.

säästev planeerimine ja ehitus
Taastuvenergia tootmine

Päikesepaneelid

Tuuleturbiinid

Vee soojendamine päikeseenergiaga

Soojuspumbad
Säästev veekasutus

Märgalad, biopuhastid kanalisatsioonis

Hallvee kasutus majapidamises

Vihmavee kogumine ja kasutus
Säästev jäätmemajandus

Prügi sorteerimine

Orgaanilise materjali kompostimine

• Ei ole üht materjali, konstruktsiooni või lahendust , millele oleks selged eelised või puudused kõigis keskkonnaaspektides. Nende säästvuse hindamisel peab vaatlema erinevaid põhimõtteid ja omadusi.
  
• Materjalide tootmise põhimõtted nende säästvuse hindamisel
  
• Energiakulu tootmisel
  
• Ressursikulu tootmisel
  
• Jääkainete emissioon
  
• Materjalide kasutuspõhimõtted
  
• Transpordikulud
  
• Mõju ruumi kliimale ja inimese tervisele
  
• Energiakulu ja jäätmete teke ehituse käigus
  
• Materjalide hooldatavus ja olelusring
  
• Soojuspidavus
  
• Materjalide omadused teisele ringile saatmises
  
• Eluiga
  
• Taaskasutatavus
  
• Ladustatavus
  

PILET nr. 13
1. keskkonnaökonoomika ja jätkusuutlik areng
Keskkonnaökonoomika on majandusteaduse osa, mille uurimisobjektiks on looduskasutuse ja elukeskkonna majandusprobleemid .
Keskkonnaökonoomika uurib looduskasutust ja keskkonnakaitset kui inimeste huvides toimuvaid majandusprotsesse eesmärgiga avastada siin toimivaid seaduspärasusi ja kasutada neid selleks, et muuta inimese majandustegevus looduselembelisemaks ning tagada inimestele ka tulevikus neile sobiv elukeskkond. Keskkonnaökonoomikat nimetatakse ka looduskasutuse ökonoomikaks, kuid selle teaduse uurimisobjekt ja eesmärgid on kitsamad.
Keskkonnaökonoomika eesmärk on jätkusuutliku arengu majandusmehhanismi kujundamine ja täiustamine. Koos sotsiaalsete meetmetega peab see tagama inimesele sobiva loodusliku elukeskkonna läbi aegade.
Keskkonnaökonoomika probleemid on tihedalt seotud inimeste materiaalse tarbimise vajaduste, harjumuste ja soovidega, need omakorda kultuuriga ja arusaamisega elu kvaliteedist üldse. Sealjuures tuleb arvestada, et maailmas on väga erinevaid inimesi ja rahvaid ning nad elavad väga erinevates tingimustes. Paiguti on küllaltki kiiresti muutunud nii ühiskond kui inimesed.
Keskkonnaökonoomika aluseks on
• üldine majandusteooria,
• ettevõtte majandusõpetus,
• reaalinvesteeringute ökonoomika ehk tehnoökonoomika.
Keskkonnaökonoomika jätkuks on jätkusuutliku arengu ökonoomika ja noosfääri ökonoomika.
Kõige enam mõjutab loodusliku elukeskkonda looduskasutus. Igasuguste tehissüsteemide loomisel on väga olulisel kohal nende efektiivsus, kasutegur. Kuidas tootmise kasutegurit mõõta ja kuidas seda suurendada - see on keskkonnaökonoomika üks tähtsamaid ülesandeid.
Tootmise peamine kannustaja on tarbimine. Tarbimine tuleneb inimeste vajadustest, kuid tänapäeval on ka tootmine tarbimise oluline kannustaja. Kasutab selleks reklaami ja muid võtteid. On ju toodanguhulga suurendamine iga ettevõtte jaoks peamine eeldus selleks, et jääda konkurentsivõitluses püsima ja kasvatada kasumit. Siit tuleneb, et ratsionaalse looduskasutuse üheks väga oluliseks eelduseks on mõistlik tarbimispoliitika ja -strateegia. Selleks, et väheneks tootmise surve loodusele, peab vähenema tarbimise ja olme materiaalsus. Jätkusuutliku arengu strateegia üheks osaks peab kujunema kompleksne säästliku arengu programm.
Nagu oli öeldud, on keskkonnaökonoomika esmaseks ülesandeks ratsionaalse looduskasutuse majandusmehhanismi väljatöötamine, rakendamine ja täiustamine. Toetudes teooriale ja mitmete maade kogemustele, peavad soovitud tulemuste saavutamiseks looduskasutuse majandusmehhanismi koosseisus kindlasti olema sätted, mis hõlmavad järgmist temaatikat :
• looduskasutuse, s.h. loodusvarade kasutamise ja heitainete loodusesse paigutamise maksustamine;
• loodusele tekitatud kahjude hüvitamine;
• keskkonnakaitse alaste seaduste ja määruste rikkumise ning looduse puhtusenormide eiramise eest trahvide ja hüvitiste süsteem;
• trahvide ja hüvitustena laekuvate summade kasutamine;
• looduskasutuse planeerimise ja juhtimise täiustamine.
Keskkonnaökonoomika praegused põhiprobleemid on:
• Loodusvarade ja looduslike tingimuste majanduslik hindamine. Loodusvarade katastrite kohustuslikuks koostisosaks peaks kujunema nende majanduslik hinnang, mida on vaja piisavalt sagedasti üle vaadata.
• Majandustegevuse efektiivsuse hindamine ja suurendamine arvestades loodusvarade ja looduslike tingimuste majanduslikku väärtust ühiskonna seisukohast.
• Loodusele tekitatud kahjude majanduslik hindamine.
• Keskkonnakaitse kulude majandusliku efektiivsuse hindamine
Ratsionaalse looduskasutuse majandusmehhanism peab saama võrdväärseks lüliks süsteemis, mille moodustavad olemasolevad majanduslikud, administratiivsed ja juriidilised meetmed ning inimeste arusaamised ja tõekspidamised elu kvaliteedist. Eesmärk on mõistusliku elukeskkonna ehk noosfääri arendamine.
Keskkonnaökonoomika on arenev teadus. Edaspidi täpsustub ta ainevaldkond, täiustuvad kasutatavad meetodid ja selguvad suhted teiste teadusaladega. Väga aktuaalne ja perspektiivne probleem on materiaalsete ja mittemateriaalsete hüvede võrdlev majanduslik hindamine ning nende käsitlemine inimese ja ühiskonna seisukohast ühtse kompleksina. Kõikide hüvede ühtne majanduslik hindamine avab autori arvates uue tee tarbimise materiaalsuse vähendamise teaduslikul käsitlemisel, mis on kindlasti jätkusuutliku arengu üks võtmeküsimusi.
2. NÕUDED SUPLUSVEELE JA SUPELRANNALE
§ 1. Reguleerimisala
(1) Määrusega kehtestatakse nõuded suplusveele ja supelrannale (edaspidi supluskoht), suplusvee seirele, klassifitseerimisele ja kvaliteedi juhtimisele ning üldsusele suplusvee kvaliteedi kohta teabe andmisele.
(2) Määruse nõudeid kohaldatakse kõikidele Tervisekaitseinspektsiooni nimekirjas olevatele supluskohtadele.
(3) Määruse nõuded on täitmiseks avalik-õiguslikule ja eraõiguslikule juriidilisele isikule ning füüsilisele isikule, kes on supluskoha omanik või valdaja.
(4) Määruse nõudeid ei kohaldata ujumisbasseinide ja veekeskuste basseinide veele, loodusliku mineraalvee basseinide ja hüdroteraapia basseinide veele, mida töödeldakse või kasutatakse raviks, ning basseinide veele, kus kasutatakse kunstlikult tekitatud survepõhjavett, mis on pinna- ja põhjaveest eraldatud.
§ 3. Nõuded supluskoha asutamisele
(1) Üldsusel on õigus teha kohalikule omavalitsusele ettepanekuid supluskohtade asutamiseks, kui kohalik omavalitsus on veekogu omanik või valdaja.
(2) Veekogu või selle osa, mille äärde kavandatakse asutada supluskoht, peab vastavalt « Veeseaduse »
(3) Supluskoht peab olema suplejatele ohutu, lauge, aukudeta, allikateta ja veekeeristeta ning vaba mudast ja ujumist segavast taimestikust .
(5) Veesõidukeid tohib kasutada vastavalt «Veeseaduse»
(6) Supluskoha asutamiseks peab selle omanik või valdaja vähemalt kaks kuud enne suplushooaja algust esitama Tervisekaitseinspektsioonile kirjaliku taotluse, kus on toodud lõikes 2 sätestatud suplusvee kvaliteedi näitajad.
(7) Tervisekaitseinspektsioon otsustab supluskoha asutamise või sellest keeldumise 30 tööpäeva jooksul alates taotluse esitamisest ning teavitab taotlejat vastuvõetud otsusest kirjalikult.
§ 4. Nõuded suplushooaja avamisele
(1) Enne suplushooaja avamist peab supluskoht olema hooldatud, korrastatud ja varustatud piisaval hulgal vajalike riietuskabiinide, tualettruumide ning prügiurnidega.
(2) Supluskohas peab olema tagatud suplejate ohutus ja üldsusele nähtavale kohale peab olema paigutatud teave supluskoha omaniku või valdaja kohta
(3) Supluskohas ei tohi olla tõrvaseid jääke, klaasi-, plastiku-, kummi- ja muid jäätmeid.
(4) Supluskoha omanik või valdaja koostab enne suplushooaja algust supluskoha seirekalendri, mille järgi võetakse kaks nädalat enne suplushooaja algust esimene suplusvee proov , mis esitatakse Tervisekaitseinspektsioonile.
(5) Tervisekaitseinspektsioon otsustab supluskoha suplushooaja avamise või sellest keeldumise viie tööpäeva jooksul pärast lõikes 4 nimetatud andmete esitamist ja teavitab taotlejat vastuvõetud otsusest kirjalikult.
§ 5. Nõuded suplusvee seirele
(1) Supluskoha omanik või valdaja korraldab suplusvee seire vastavalt seirekalendrile, mis on koostatud lisas 1 sätestatud nõuete kohaselt ning kooskõlastatud Tervisekaitseinspektsiooniga.
(2) Suplusvee seire peab toimuma vastavalt seirekalendrile või hiljemalt neli päeva pärast selles märgitud kuupäeva.
(3) Lühiajalise reostuse ajal võetud proove ei pea seirekalendris arvesse võtma, kuid nende asemel tuleb lisas 1 sätestatud nõuete kohaselt võtta uued proovid . .
(5) Proovid, mis võetakse pärast ebahariliku olukorra lõppemist, asendavad neid proove, mis selle olukorra tõttu võtmata jäid.
§ 6. Suplusvee kvaliteedi hindamine
(1) Suplusvee ohutuse tagamiseks suplushooaja jooksul hinnatakse iga võetud proovi vastavalt toodud nõuetele.
(2) Pärast suplushooaja lõppu koostab Tervisekaitseinspektsioon suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu lõppenud suplushooaja ja sellele eelnenud kolme suplushooaja kohta
(3) Pärast suplushooaja lõppu hindab Tervisekaitseinspektsioon iga supluskoha suplusvee kvaliteeti vee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu põhjal. .
§ 7. Nõuded suplusvee klassifikatsioonile ja kvaliteedile
(1) Paragrahvi 6 alusel läbiviidud suplusvee kvaliteedi hindamise põhjal klassifitseerib Tervisekaitseinspektsioon lisas 2 toodud kriteeriumide alusel supluskoha kvaliteedi kas «väga heaks», «heaks», «piisavaks» või «halvaks».
(2) Supluskoht võib olla ajutiselt klassifitseeritud «halvaks». Sel juhul peab supluskoha omanik või valdaja teavitama Tervisekaitseinspektsiooni põhjustest, miks ei ole võimalik saavutada supluskoha «piisavat» kvaliteeti.
(3) Kui supluskoht on klassifitseeritud «halvaks», peab supluskoha omanik või valdaja alates järgmisest suplushooajast rakendama vajalikke kvaliteedijuhtimismeetmeid, sealhulgas suplemiskeeldu või soovitust mitte supelda, et vältida suplejate kokkupuudet reostusega, ja kindlaks tegema reostuse põhjused, et seda ennetada, vähendada või kõrvaldada.
(4) Kui supluskoht on klassifitseeritud «halvaks» viie järjestikuse aasta jooksul, kehtestab Tervisekaitseinspektsioon supluskohale alalise suplemiskeelu või annab alalise soovituse mitte supelda. Alalise suplemiskeelu või alalise soovituse mitte supelda võib anda ka varem, kui suplusvee «piisava» kvaliteedi saavutamine on võimatu või ebaproportsionaalselt kulukas.
(5) Kui supluskohale kehtestatakse alaline suplemiskeeld või antakse alaline soovitus mitte supelda, peab supluskoha omanik või valdaja teavitama supluskohas üldsust selge ja üheselt arusaadava hoiatusmärgiga, millega antakse teada, et kõnealune koht ei ole enam supluskoht. Ümberklassifitseerimise põhjused ja supluskoha väljaarvamine supluskohtade nimekirjast avaldatakse Tervisekaitseinspektsiooni veebilehel.
§ 8. Nõuded suplusvee profiili koostamisele
(1) Tervisekaitseinspektsioon koostab igale supluskohale suplusvee profiili
(2) Suplusvee profiil võib hõlmata üht supluskohta või rohkem kui üht kõrvutiasetsevat supluskohta.
(3) Suplusvee profiili koostamisel, ülevaatamisel ja ajakohastamisel kasutatakse «Veeseaduse» ja «Keskkonnaseire seaduse»
(5) Kui toimub tsüanobakterite levik ja eeldatakse terviseriski või on tuvastatud terviserisk, peab supluskoha omanik või valdaja kohe rakendama piisavaid kvaliteedijuhtimismeetmeid, kaasa arvatud üldsuse teavitamine , et ära hoida suplejate kokkupuudet vetikatoksiinidega.
(6) Kui suplusvee profiil viitab tervist mõjutavate makrovetikate või mere fütoplanktoni leviku laienemisele, korraldab Tervisekaitseinspektsioon asjakohase uuringu, et teha kindlaks sellega seotud terviseriskid
§ 9. Nõuded üldsuse teavitamisele
(1) Üldsusele ettenähtud teabe kättesaadavuse supluskohas tagab supluskoha omanik või valdaja. Vajaduse korral esitatakse asjakohane teave mitmes keeles.
(2) Supluskohas peab kogu suplushooaja jooksul olema üldsusele nähtavas kohas kättesaadav järgmine teave:
1) suplusvee kehtiv klassifikatsioon;
2) suplusvee profiili üldine kirjeldus;
3) teade suplusvee lühiajalise reostuse kohta ning päevade arv, mille jooksul sellise reostuse tõttu oli eelmisel suplushooajal suplemine keelatud või soovitati mitte supelda;
4) hoiatus , kui suplusvesi on reostatud või on selle reostumise oht;
5) ebahariliku olukorra puhul teave selle olemuse ja eeldatava kestuse kohta;
6) suplemiskeeld või soovitus;
7) teade supluskohale alalise supluskeelu või alalise soovituse mitte supelda kehtestamise kohta.
(3) Tervisekaitseinspektsiooni veebilehel avalikustatakse lisaks lõikes 2 loetletud teabele:
1) igal aastal enne suplushooaja algust täiendatud avalike supluskohtade nimekiri;
2) kõigi supluskohtade klassifikatsioon viimase kolme aasta jooksul, supluskohtade profiilid ning pärast viimast klassifitseerimist läbiviidud seire tulemused, mis on kättesaadavaks tehtud veebilehel kohe pärast seire läbiviimist;
3) teave nende supluskohtade kohta, mille suplusvee kvaliteet on klassifitseeritud «halvaks» reostuse tõttu, koos reostuse põhjuste ning meetmetega, mida rakendatakse suplejate tervise kaitseks, reostusega kokkupuute vältimiseks ning § 7 lõikes 2 nimetatud reostuse põhjustega toimetulekuks;
4) supluskohtade puhul, kus esineb lühiajalist reostust, teave selle põhjuste, tõenäosuse ning võimaliku kestuse kohta, samuti reostuse põhjuste likvideerimise võimalike lahenduste ja meetmete kohta, mida rakendatakse suplejate reostusega kokkupuutumise vältimiseks;
5) teave üldsuse võimaluste kohta esitada supluskohtadega seotud ettepanekuid, märkusi ja kaebusi.
3. väärtuslikud kultuurmaastikud ja sadamad
Сельскохозяйственный ландшафт Южного Эланда (Швеция,. 2000),
Южную часть острова Эланд в Балтийском море занимает обширное известняковое плато. В течение при­близительно 5 тыс. лет человек приспосабливал свой образ жизни к природным условиям острова. В резуль­тате возник уникальный ландшафт, сохранивший боль­шое количество сведений о человеческом проживании с доисторических времен до наших дней.
морской порт Карлскруна- это выдающийся пример построенного по единому плану европейского военно-морского порта конца XVII в. Его первоначальная планировка и многие здания сохранились неизменными, а дополнения, привнесенные в городской облик позднее, иллюстрируют его последующее развитие вплоть до наших дней
Район Лаппониен, П (1,2,3), К (3,5), 1996, Швеция (1985).
Район Лаппониен у Северного полярного кру­га - место обитания народности саами, или лаппы. Это самое большое и одно из последних поселений кочев­ников, передвигавшихся с места на место вместе со сме­ной времен года. Каждое лето саами вели свои огромные оленьи стада в горы через равнины, ныне подвергнутые разрушительному влиянию цивилизации. Исторические и продолжающиеся геологические процессы представле­ны здесь ледниковыми отложениями и запруженными руслами рек, изменивших свое направление.
PILET nr. 14
1. Majandustegevuse intensiivsus ja majanduslik efektiivsus (
6.4. Majandustegevuse intensiivsus ja majanduslik efektiivsus.
6.4.1. Majandustegevuse intensiivsuse ja efektiivsuse olemus
Majandustegevuse tõhususe, sealhulgas intensiivsuse ja efektiivsuse mõistete suhtes on palju üksteisest erinevaid seisukohti. Paraku ei leidu nende hulgas selliseid, mis oleksid piisavalt üldistavad, põhjendatud ja kõikjal rakendatavad. Suurema selguse saamiseks pöördume tehnika ja täpisteaduste eriharu – energeetika poole, kus need mõisted on ühese sisuga ja üldises kasutuses juba enam kui sajand.
Energeetikaseadme, näiteks laeva peamasina, tehniliseks hindamiseks on vaja teada:
– kui palju kaalub (P)?
– kui palju arendab võimsust (N)?
– kui palju tarbib kütust, energiat (S)?
Need on absoluutsed näitajad.
Samuti pakuvad huvi sellised näitajad, nagu:
– kui palju arendab võimsust kaaluühiku kohta (N/P)? Tulemus iseloomustab materjali kaalu kasutamise intensiivsust. Eriti tähtis on see transpordivahendite mootorite suhtes.
– kui palju kulutab kütust või energiat võimsusühiku kohta, näiteks tunnis (S/N)? Tulemus iseloomustab seadme ökonoomsust, kasutegurit, efektiivsust .
Need on suhtarvud , mis näitavad seadme energeetilist kvaliteeti. Neid on vaja energiaseadmete kavandamisel järjest parendada ning sel alal on möödunud sajandi jooksul saavutatud suurt edu.
Kuidas teha seda majanduses? Milliseid intensiivsuse ja efektiivsuse näitajaid tuleks siin kasutada? Kuidas neid optimeerida?
Mõisteid (sõnaraamatute alusel):
efekt – tulemus, tagajärg;
efektiivne – tulemuslik, tõhus;
intensiivne – pingeline, energiline , tugev, elav;
ekstensiivne – venitatud, pikendatud, vanaviisi toimiv;
ressurss – varu, tagavara .
tulemus (efekt)
Efektiivsus = ————————— (6.6.)
ressursi kulu
Seda nimetatakse ka kuluefektiivsuseks.
tulemus (efekt)
Intensiivsus = ————————————— (6.7.)
ressursi olem (koguhulk)
Seda nimetatakse ka ressursiefektiivsuseks.
Efektiivsus ja intensiivsus tehnikas, energeetikas:
akupatareist saadud energia
Akupatarei efektiivsus:  = ————————————— (6.8.)
laadimiseks kulutatud energia
saadud energia ajaühikus
Akupatarei laengu kasutamise intensiivsus: i = ———————————————— (6.9.)
akupatarei laengu suurus (ressurss)
Jõumasina, näiteks elektrimootori töö efektiivsust iseloomustab selle kasutegur:
ajaühikus saadud energia
= ————————————————— (6.10.)
ajaühikus kulutatud energia
Energeetikas ei saa kasutegur olla suurem kui 1,0.
Elektrimootori töö intensiivsust iseloomustab selle nominaalse võimsuse kasutamine:
kasutatav võimsus
i = ——————————————————— (6.11.)
nominaalne võimsus (ressurss)
Tehnikast võib tuua protsesside intensiivsuse ja efektiivsuse näiteid veel palju.
6.4.2. Efektiivsus ja intensiivsus ökonoomikas
Intensiivsuse ja efektiivsuse mõisteid võib rakendada kõigi majandusprotsesside liikide,
eeskätt tootmise suhtes.
Tootmisprotsessi esmane soovitud tulemus on toodang. Majanduses me mõõdame seda toodangu
maksumusega (Q).
Tootmisprotsessi teisene tulemus on kasum (D = Q - S).
Ressursid (R) on tootmisprotsessi eelduseks olevad tootlikud jõud.
Kulutused (S) on ressursside ehk tootlike jõudude kulu nende tarbimisväärtuse järgi.
Majandusprotsessi, sealhulgas tootmisprotsessi intensiivsust iseloomustab intensiivsuse üldnäitaja:
tulemus
i = ——————————- (6.12.)
ressursside olem
Majandusprotsessi efektiivsust iseloomustab analoogselt tehnikaga kõige paremini majandusprotsessi efektiivsuse üldnäitaja:
tulemus
e = —————————- > 1,0 (6.13.)
ressursside kulu
Oluliseks erinevuseks energeetikast on see, et majandusprotsesside efektiivsuse näitaja ehk kasutegur, arvestatud toodangu (mitte kasumi) kaudu, peab olema suurem kui 1,0.
See ei ole ebaloomulik , sest tootmisprotsessis peab algaine saama töötlemisel väärtust juurde. On ju tootmise eesmärk õilistada looduslikku algmaterjali, muuta see inimesele enam käe-, suu- ja seljapäraseks.
Võib jääda mulje, et tulemus on vastuolus mateeria ja energia jäävuse seadusega. Tegelikult seda vastuolu pole.
Ökonoomika erineb täpisteadusest selle poolest, et objektiivsete mõõtude (meeter, kilogramm, njuuton , džaul jne) asemel kasutatakse siin väärtuse hindamiseks inimeste subjektiivseid hinnanguid. Tootmisprotsessi tulemusel kasutatud ressursside subjektiivne väärtus kasvab. Subjektiivsed väärtushinnangud muutuvad sotsiaalteadustes , sealhulgas majandusteaduses objektiivseteks, kui need võetakse kokku (näiteks keskmistena) piisavalt paljude inimeste kohta.
Samal ajal on tootmise kasutegur loodusest võetava aine kasutamise seisukohast masendavalt madal. Kunagi ÜRO egiidi all tehtud uuringute kohaselt läheb maailmas toodangu koosseisu keskmiselt vaid 4 kuni 6 protsenti loodusest võetavast materjalist, teiste uuringute alusel veelgi vähem. . Muu materjal läheb tootmisjääkidena kohe loodusesse tagasi ja reostab seda. Varem või hiljem läheb tarbimisjääkidena loodusesse tagasi ka esialgu kasulikult kasutatud materjal.
Üldistatud tootmisprotsess, mis algab kasutatava aine loodusest võtmisega ja lõpeb selle tagastumisega loodusesse on looduskasutus. Looduskasutuse intensiivsus ja efektiivsus ning nende optimeerimise vajadus ja võimalused on keskkonnaökonoomika üks põhiprobleeme.
Tootmise intensiivsuse ja majandusliku efektiivsuse üldistatud näitajate arvutamiseks tuleb kõiki ressursse ja kulusid hinnata ühtselt – rahaliselt, sealjuures võimalikult võrreldavates hindades.
Ressursside naturaalne loetlemine ei tekita mõningate eranditega erilisi raskusi. Rahalise hindamisega on asjad keerukamad.
Tehistöövahendid ja tööobjektid on ettevõtte bilansis arvel ja nende rahalisi väärtusi võib arvutustes otseselt kasutada. Bilansis arvel võib olla ka maa juhul, kui see on ettevõtte omand.
Muud ressursid tuleb tootmise intensiivsuse ja majandusliku efektiivsuse näitajate arvutamiseks spetsiaalselt hinnata. Metoodikad selleks on põhimõtteliselt olemas. Ehkki neil praegu üldine tunnustus ja rakendamise kogemused puuduvad, võivad nad panna aluse samasugustele kvalitatiivsetele muudatustele ökonoomikas, nagu soojuse mehaanilise ekvivalendi avastamine seda tegi 150 aastat tagasi energeetikas.
Märgime, et ressursside majanduslikul hindamisel on vajaduse korral otstarbekas kasutada jooksvate tulude või kulude kapitaliseerimist ning jooksvate tulude või kulude hindamisel – kapitaliseerimise pöördtehet
(vt. p. 5.3.).
Eeltoodu alusel:
• hõivatud tööjõu väärtust võib hinnata tööturul nõutava aastase palgasumma kapitaliseerimise teel;
• looduslike tingimuste ja loodusvarade väärtust võib hinnata kapitaliseeritud täiendavate kulude järgi, mida tuleks kanda siis, kui meil kasutatavaid looduslikke tingimusi või loodusvarasid ei oleks olemas;
• looduslike tingimuste halvenemist võib majanduslikult hinnata võrreldes nende tingimuste jooksvat hinnangut varasemate hinnangutega.
Loodusvarade kulu tuleb hinnata nende naturaalse kulu majandusliku hinnangu alusel. Muud kululiigid – palgakulud, tehistöövahendite väärtused ning remondi - ja moderniseerimise kulud, tööobjektide (materiali) varude väärtus ja kulu, samuti looduskaitse kulud - tegelike andmete alusel.
Teadus- ja tehnikapotentsiaal esineb tavaliselt koos seda kandvate tootmisressurssidega – kvalifikatsioon ja teaduslik tase koos inimestega, tööpinki juhtiv arvuti ja selle programm koos tööpingiga jne. Ent selleks, et teadus- ja tehnikapotentsiaali tähtsust mõistusmaailmas õigesti hinnata, on teadus- ja tehnikapotentsiaal siin arvestatud ressursside ja nende kulude eraldi struktuurielemendina. Selle hindamiseks on mitmeid meetodeid – inimeste puhul kõrgelt kvalifitseeritud töötaja palga erinevus nn. baaskvalifikatsiooniga töötaja palgast, arvutite ja teaduslikuks tööks ettenähtud seadmete maksumus jm. Hinnata võiks teadus- ja tehnikapotentsiaali ka selle rakendamisest saadavate täiendavate tulude järgi.
2. vanaõli käitlusnõuded eestis
Vanaõli käitlemist reguleeritakse EV Keskkonnaministri 21.04.2004 määrusega nr. 23. Selle aluseks direktiiv 1975/439/EMÜ vanaõli kõrvaldamise kohta mis muudetud direktiiviga 1987/101/EMÜ ja EV „Jäätmeseadus".
Vanaõli on mistahes mineraal -, taimsel või sünteetilisel õlil põhinev määrdeaine, kütte-, tööstus- või muu õli, emulsioonid kaasa arvatud, mis on muutunud kõlbmatuks sellele algselt määratud otstarbe jaoks ning mille valdaja on ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema.
Vanaõli kuulub ohtlike jäätmete hulka. Ohtlikud jäätmed on oma omaduste poolest inimesele ja keskkonnale kahjulikud ja nõuavad erikäitlust. Nad tuleb tavajäätmetest lahus kokku koguda.
Ohtlikud jäätmed on samuti:

• õliga saastunud pinnas
  
• kasutatud õlifiltrid
  
• õliga määrdunud taara, kaltsud, saepuru jms
  

Üldised käitlusnõuded.
Vanaõli käitlemisel tuleb vältida selle lekkimist ja valgumist pinnasesse, sattumist pinna- ja põhjavette või kanalisatsiooni ning kuivendussüsteemidesse.
Vanaõli tuleb regenereerida kui see on tehnoloogiliselt võimalik ning sellega ei kaasne ülemääraseid kulutusi. Regenereerimine on vanaõli puhastamine baasõli tootmiseks.
Vanaõli kogumine.
Jäätmevaldaja, kes vanaõli ei taaskasuta ega kõrvalda , on kohustatud selle üle andma jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omavale isikule.
Praegu on Eestis 3 ohtlike jäätmete kogumiskeskust
Vanaõli pakendamine ja märgistamine.
Vanaõli tuleb pakendada õlikindlasse pakendisse (soovitavalt originaaltaara) , mis tuleb märgistada vastavalt Keskkonnaministri määrusele nr. 39 29. aprillist 2004 „Ohtlike jäätmete ja nende pakendita märgistamise kord“. Kui jäätmed säilitatakse originaalpakendis ja oma omadustelt ei erine oluliselt sellest ainest, millest põhiosa jäätmetest on moodustunud, võib pakendile jätta sellel juba olemasoleva märgistuse. Vanaõli veol tuleb täita „ Ohtlike ainete veo autoveo eeskirja" nõudeid ja see vedu tellida vastavat õigust omavalt firmalt.
Vanaõli taaskasutamine ja kõrvaldamine.
Taaskasutuse saadused ei tohi sisaldada muid jäätmeid või aineid määral, mis põhjustaks täiendavat ohtu inimese tervisele ja keskkonnale.
Vanaõli võib põletada ainult keskkonna kompleksluba või jäätmete põletamiseks jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi omav põletusseadme valdaja.
(1) Jäätmekäitluse alltegevusvaldkonnad ja künnisvõimsused kooskõlas Vabariigi Valitsuse 6. aprilli 2004. a määrusega nr 104 «Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud», mille jaoks on nõutav kompleksluba:
1) ohtlike jäätmete taaskasutamine taaskasutamistoimingutega R1, R5, R6, R8 ja R9 või kõrvaldamine üle 10 tonni ööpäevas;
2) vanaõlide kõrvaldamine üle 10 tonni ööpäevas;
3. transpordi ja liikluse kahjulike mõjude leevendamine
2007. aasta alguses kinnitas Riigikogu Transpordi arengukava aastateks 2006–2013 eesmärgiga kujundada efektiivne, ohutu ja keskkonnasõbralik ning samas vajadustele vastav transpordisüsteem. Valmis ka Ühistranspordi arenguprogramm 2006-2010, mille eesmärk on pakkuda autotranspordile keskkonnasõbralikku ja jätkusuutlikku alternatiivi. Arengukava eesmärkide elluviimiseks asutati 2008. a Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse juurde ühistranspordi juhtimise üksus. Loodi ühistranspordi infosüsteem (ÜTRIS), mille eesmärk on kvaliteetse info koondamine ühistranspordi teenuse planeerimiseks, korraldamiseks, järelevalveks ja kasutamiseks. 2008. a lõpuks hinnati Eestis ühistranspordi kasutajate osakaaluks tööl käimisel 26,3%. 2009. a viidi Eesti Transpordiarengukava 2007-2013 raames läbi transpordi väliskulude uuring, mis võimaldab tulevikus rakendada väliskulude sisestamise põhimõtet transpordi hinna kujundamisel, et see vastaks ühiskonna tegelikele kuludele.
Tallinna kui suurima transpordikeskuse jaoks koostati 2007. aastal teemaplaneering „Tallinna
magistraalteed ja kergliiklusteed“. Tallinna kesklinna liiklus - ja parkimiskoormuse vähendamiseks 2007. a alustatud „Pargi ja reisi“ (edaspidi P&R) süsteemi rakendamist Tallinnas Pirita suunal võtsid liiklejad hästi vastu. Teise etapina rakendati seda ka Pärnu mnt, Väike-Õismäe ja Peterburi tee suunal. Lisaks käivitus 2008. a Paldiski mnt ühistranspordi prioriteedi süsteem, mis soosib P&R süsteemi kasutamist Õismäe suunal. Linn jätkab võimaluste otsimist P&R süsteemi atraktiivsemaks muutmiseks ning selle käivitamist ka teistel suundadel.
Tartu linn osaleb mitmes keskkonnasõbralikku transporti propageerivas projektis, nagu näiteks „Läänemere piirkonna biogaasil sõitev ühistransport“, mille juhtpartneriks on AB Storstockholms Localtrafic. Samuti osaletakse projektis „ ACTIVE “, mis tegeleb säästva, tervisliku ja ohutu linnatranspordi arendamisega, kasvatades linnavalitsuse kompetentsi ja kaasates erinevaid huvipooli linnavalitsuse tegevusse. Projekti juhtpartneriks on Napier Ülikool Edinburghis Suurbritannias. Tartu linn osaleb ka projektis „ Rattaga läbi Vidzeme ja Lõuna-Eesti“. Eestist on projektiga liitunud 26 omavalitsust ja Lätist 9 omavalitsust. Juhtpartneriks on Vidzeme Turismiassotsiatsioon.
Või vähe keerulisemalt:
Säästva transpordi edendamine on ühise transpordipoliitika peamine eesmärk. Selle saavutamiseks tuleks vähendada transpordisektori mõju kliimamuutusele ja selle negatiivset toimet, eelkõige ummikuid, mis piiravad liikuvust, ning õhu- ja mürasaastet, mis kahjustab tervist ja keskkonda. Lisaks tuleb keskkonnakaitsenõudeid võtta arvesse liidu teiste poliitikavaldkondade, sealhulgas ühise transpordipoliitika määratlemisel ja rakendamisel.
(2) Eesmärk vähendada transpordi negatiivset mõju tuleks saavutada viisil, millega ei tõkestataks ebaproportsionaalselt liikumisvabadust, kuna see on kestva majanduskasvu, siseturu nõuetekohase toimimise ja territoriaalse ühtekuuluvuse huvides.
(3) Selleks et optimeerida transpordisüsteemi vastavalt, peaks ühine transpordipoliitika kombineerima meetmeid, mille eesmärk on parandada transpordiinfrastruktuuri ja tehnoloogiate kasutust ning võimaldada transpordinõudluse tõhusamat juhtimist, eelkõige edendades autopargi uuendamist, infrastruktuuride tõhusamat kasutamist ja intermodaalsust. Seepärast tuleks kõigi transpordiliikide suhtes laialdasemalt kasutada põhimõtet "kasutaja maksab" ning arendada ja rakendada põhimõtet " saastaja maksab".
(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 1999/62/EÜ [4] kutsuti komisjoni üles esitama mudelit transpordiinfrastruktuuri kasutamisega kaasnevate kõigi väliskulude hindamiseks, mis oleks aluseks infrastruktuurimaksu arvutamiseks tulevikus. Kõnealusele mudelile tuli lisada kõigi transpordiliikide väliskulude arvessevõtmise mõjuhinnang ja strateegia mudeli järkjärguliseks rakendamiseks ning vajaduse korral ettepanekud kõnealuse direktiivi täiendavaks läbivaatamiseks.
(5) Selleks et saavutada säästvat transpordipoliitikat, peaksid transpordihinnad paremini kajastama liiklusest tuleneva õhu- ja mürasaastega, kliimamuutusega ja ummikutega seotud kulusid, mille on tekitanud kõigi transpordiliikide tegelik kasutus, kuna niimoodi oleks võimalik optimeerida infrastruktuuri kasutamist, vähendada kohalikku saastet, lahendada ummikuid ja võidelda kliimamuutusega vähima kuluga majandusele. Selleks on vaja järkjärgulist lähenemisviisi kõigi transpordiliikide suhtes, võttes arvesse nende eripära.
(6) Transpordiliikide puhul on juba hakatud väliskulusid arvesse võtma ning asjakohastes liidu õigusaktides on selline arvessevõtmine järk-järgult ette nähtud või vähemalt seda ei takistata. Seda protsessi tuleb siiski jätkuvalt kontrollida ja edendada kõikide transpordiliikide osas, kohaldades ühiseid põhimõtteid ja võttes samal ajal arvesse iga liigi eripära.
(7) Maanteetranspordisektoris on vahemaal põhinevad teemaksud infrastruktuuri kasutamise eest õiglane ja tõhus majanduslik meede säästva transpordipoliitika saavutamiseks, kuna sellised maksud on otseselt seotud infrastruktuuri kasutamisega, sõidukite keskkonnanäitajatega ning sõidukite kasutuskoha ja - ajaga , mistõttu saab kehtestada sellise maksumäära, mis kajastab sõidukite tegelikust teekasutusest tulenevaid saaste- ja ummikukulusid. Lisaks ei moonutata teemaksudega konkurentsi siseturul, kuna neid makse peaksid kõik ettevõtjad päritolu- või asukohaliikmesriigist sõltumata maksma proportsionaalselt teevõrgu kasutamise intensiivsusega.
PILET nr. 15
1. looduskasutuse majandusmehhanism
6.7. Looduskasutuse majandusmehhanism
Looduskasutuse majandusmehhanism on selline majandushoobade süsteem, mis majanduslikult suunab ja sunnib ettevõtteid loodusvarade ja keskkonna säästlikule kasutamisele.
Looduskasutuse majandusmehhanismi peamisteks hoobadeks on maksud, trahvid, soodustused, preemiad, laenuprotsendid ja -tingimused. Erinevates maades on toimiv süsteem oma tasemelt ja sisult erinev.
Eesti Vabariigis toimiva looduskasutuse majandusmehhanismi aluseks on Eesti Vabariigi Keskkonnatasude seadus (RT I 2005, 67, 512, jõustunud 1.01.2006.). See on keskkonnaökonoomika seisukohast väga tähtis seadus. Allpool on esitatud selle seaduse olulisemad sätted, mis kujundavad looduskasutuse majandusmehhanismi.
Seadus sätestab loodusvara kasutusõiguse tasu määramise alused, saastetasumäärad, nende arvutamise ja tasumise korra ning keskkonnakasutusest riigieelarvesse laekuva raha kasutamise alused ja sihtotstarbe.
Keskkonnatasu on keskkonna kasutusõiguse hind.
Keskkonnakasutus on:
• kasvava metsa uuendusraie;
• maavaravaru kaevandamine;
• veevõtt;
• kalapüük;
• jahipidamine;
• saasteainete heitmine välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse;
• jäätmete kõrvaldamine ladestamise teel prügilasse või muude toimingute abil, mille tulemuseks on jäätmete keskkonda viimine ehk jäätmete kõrvaldamine.
Keskkonnatasu jaguneb loodusvara kasutusõiguse tasuks ja saastetasuks.
Loodusvara kasutusõiguse tasu makstakse käesoleva seaduse alusel kehtestatud tasumäärade järgi. Tasumäärade kehtestamisel arvestatakse loodusvaravarude seisundit, kasutuskohta, kvaliteeti, defitsiitsust, kasutusviisi keskkonnaohtlikkust ning muude loodusvarade kaitse vajadust.
Keskkonnatasude rakendamise eesmärk on vältida või vähendada loodusvarade kasutamisega, saasteainete keskkonda heitmisega ja jäätmete kõrvaldamisega seotud võimalikku kahju.
Keskkonnatasudest saadav raha jaotatakse seadusega sätestatud ulatuses riigieelarve ja keskkonnakasutuse asukoha kohalike omavalitsuste eelarvete vahel. Keskkonnatasudest riigieelarvesse laekuvat raha kasutatakse sihtotstarbeliselt keskkonnaseisundi hoidmiseks, loodusvarade taastootmiseks ja keskkonnakahjustuste heastamiseks. Taastuvate loodusvarade (kalavaru, kasvav mets, jahiulukid ) kasutamisest laekunud raha suunatakse nende varade taastootmiseks ja kaitseks.
Keskkonnatasu maksab isik, kes on saanud keskkonnaloaga või seadusega sätestatud muul alusel õiguse eemaldada looduslikust seisundist loodusvara, heita keskkonda saasteaineid või kõrvaldada jäätmeid.
Loodusvara kasutusõiguse tasu on:
• kasvava metsa raieõiguse tasu;
• maavara kaevandamisõiguse tasu;
• vee erikasutusõiguse tasu;
• kalapüügiõiguse tasu;
• jahipiirkonna kasutusõiguse tasu.
Saastetasu rakendatakse, kui saasteaineid heidetakse välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse või kõrvaldatakse jäätmeid. Seadusega määratud kõrgendatud ohuga juhtudel saastetasumäärasid suurendatakse.
Keskkonnatasusid arvestatakse kõrgendatud määra järgi, kui:
• saasteaineid heidetakse välisõhku lubatust suuremas koguses;
• saasteaineid heidetakse veekogusse, põhjavette või pinnasesse lubatust suuremas koguses või kontsentratsioonis;
• jäätmeid kõrvaldatakse lubatust suuremas koguses;
• saasteaineid heidetakse merevette;
• saasteaineid või jäätmeid viiakse keskkonda kemikaalide või
jäätmete transportimise käigus;
• saasteaineid heidetakse või jäätmeid viiakse keskkonda ilma loata;
• loodusvara kasutatakse lubatust suuremas mahus või ilma loata.
Seaduses on toodud nimetatud saastetasude kõrgendatud määrad.
Keskkonnatasu arvutamise kohustus on loodusvara kasutajal, saasteainete välisõhku, veekogusse, põhjavette või pinnasesse heitjal ja jäätmete kõrvaldajal. Seaduses on esitatud keskkonnatasude arvutamise alused. Saastetasu maksmise kohustust võib seadusega ette nähtud juhtudel asendada keskkonnakaitsemeetmete rahastamise kohustusega.
Keskkonnakasutusest riigieelarvesse laekunud raha eraldatakse kasutamiseks sihtasutusele,
mille asutajaõigusi teostab Rahandusministeerium. (Käesoleval ajal on selleks Keskkonnainvesteeringute Keskus).
Seaduse ja selle rakendusdokumentidega on määratud keskkonnatasude suurused ja riigile tekitatud keskkonnakahjude rahalise hindamise alused ja määrad. Riigile looduse kaudu tekitatud kahju rahalist hindamist ja trahve käsitlevad ka muud seadused ja nende rakendusdokumendid, sh. metsaseadus, veeseadus, jahiseadus jt.
2. heitvee veekogusse või pinnsesse juhtimise kord

§ 1. Määruse reguleerimisala ja eesmärk

(1) Määrusega kehtestatakse reovee puhastamise ja heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise nõuded ja nõuete täitmise kontrollimise meetmed.
(2) Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise nõuete täitmisel tuleb tagada, et vee ning veega seotud vee- ja maismaaökosüsteemide ning märgalade seisund ei halveneks.
[RT I 2006, 10, 67 - jõust. 01.03.2006]

§ 2. Reovee puhastamine ja heitvee suublasse juhtimine

(1) Reovett puhastatakse üldjuhul mehaaniliselt, bioloogiliselt, keemiliselt ja füüsikalis-keemiliselt või nende puhastusviisidega kombineeritult.
(2) Reovee mehaaniline puhastamine on reoainete ärastamine, mille korral reovee puhastusaste peab olema biokeemilise hapnikutarbe osas suurem või võrdne 20%-ga ja heljuvaine sisalduse osas suurem või võrdne 50%-ga.
(3) Reovee bioloogiline puhastamine on reoveest reoainete ärastamine bioloogiliste protsesside toimel, mis vastab vähemalt lisas 2 esitatud tabeli piirväärtustele või puhastusastmetele biokeemilise hapnikutarbe, heljuvainesisalduse (heljumi ehk hõljuvaine sisalduse) ja keemilise hapnikutarbe osas.
(4) Reovee süvapuhastuseks loetakse reovee puhastusviisi, mille tulemusena heitvee reostusnäitajad vastavad lisas 2 esitatud piirväärtustele või on vähenenud vastavalt lisas 2 esitatud puhastusastmetele.
(5) Reovee puhastamise nõuded sõltuvad reovee liigist (tööstus-, prügila- või muu reovesi), reostusallika reostuskoormusest ja suubla reostustundlikkusest.
[RT I 2006, 10, 67 - jõust. 01.03.2006]

§ 3. Reostusallikast lähtuv reostuskoormus

(1) Reostusallikast lähtuvat reostuskoormust väljendatakse inimekvivalentides (ie) ja see arvestatakse aasta kestel suurima reoveepuhastisse või reoveepuhasti puudumisel heitveelaskmesse siseneva nädalakeskmise reostuskoormuse alusel. Aasta nädalakeskmise suurima reostuskoormuse määramiseks peab veeproove võtma vähemalt ühel nädalal igas kvartalis . Reostusallikast lähtuva reostuskoormuse määramisel ei lähe arvesse veeproovid, mis on võetud erakorraliste ilmastikutingimuste ajal (nt paduvihm, lume kiire sulamine vms).
(2) Inimekvivalent on ühe inimese põhjustatud keskmise ööpäevase tingliku veereostuskoormuse ühik. Biokeemilise hapnikutarbe ( BHT7 ) kaudu väljendatud inimekvivalendi väärtus on 60 g hapnikku ööpäevas.
(3) Biokeemiline hapnikutarve (BHT7) on milligrammides väljendatud hapnikuhulk, mis mikroobidel kulub ühes liitris vees oleva orgaanilise aine lagundamiseks seitsme ööpäeva jooksul.
[RT I 2006, 10, 67 - jõust. 01.03.2006]
(4) Reovee kogumisala reostuskoormus ehk nominaalkoormus arvestab rahvaarvu, turismi ja tuleviku arengusuundi sellel reovee kogumisalal, tööstus- ja muid ettevõtteid, mis juhivad reovee ühiskanalisatsiooni, ning ka eelnimetatud sektoritest pärineva reovee kogust, mida hetkel kokku ei koguta, võttes arvesse maksimaalseid aastaajalisi muutusi. Nominaalkoormuse hulka ei kuulu tööstuse reovesi, mis puhastatakse eraldi asulareoveest omapuhastis ning mis juhitakse puhastist otse suublasse.
[RT I 2006, 10, 67 - jõust. 01.03.2006]
3. jäätmaale ja kasutusest välja jäänud tootmispiirkondade uuendamine
Vähe kuid siiski renoveeritakse Martna vallas ka tootmishooneid, mis on püstitatud kolhooside-sovhooside ajastul, kuid on jätkuvalt põllumajandusettevõtjate kasutuses. Põllumajanduslikke hooneid renoveeritakse mitmesugustest fondidest ja projektidest saadavate toetuste toel. Lähiaastatel on kindlast vajalik lammutada kasutusest väljalangenud ning lagunenud nõukogude aegsed tootmishooned, mis risustavad maastikupilti ning on kohati varisemisohtlikud.
Ehitamisel tuleb arvestada üleujutuste ohuga.
Palju on tühje kasutusest väljas tootmishooneid (laudad, küünid). Lisatöökohti annaks näiteks looma- ja linnukasvatuse arendamine
jäätmaa –parhikohtade taimede suure osakaaluga lage maa-ala, mille reljeef võib olla tasasest kuni väga ebatasaseni. Sageli esineb prahipanekukohti, prügi, varesid ja/või lammutusprahti, võsastavaid puuliike . Puude osakaal alla 15-20%.
jäätmaa puudega – erinevus jäätmaast on puude osakaal üle 15-20%, seejuures sageli võsastavaid liike nagu vaher, saar, jalakas.
osaliselt kujundatud jäätmaa – puudega jäätmaa, millest osale on istutatud noori puid, aga samas ei ole ala selgelt kaheks jagatav
Metsastamine on abinõu, millega maa pannakse tootma puitu. Investeeringu iseloomu järgi eristatakse taasmetsastamist ja jäätmaade metsastamist. Esimesel juhul uuendatakse raiutud ala, teisel juhul alustatakse metsakasvatusega nii-öelda nullist. Taasmetsastamist võib jälgida kui tootmisprotsessi jätkavat vahendit (taasinvesteeringut), mida vôiks võrrelda näiteks kulunud freesi asendamisega puidutöökojas
Jäätmaade metsastamine on tüüpiline investeering , millele on iseloomulik eriti pikk tagasimakseaeg. Kõigepealt tehakse metsastamise objekti ettevalmistamise ja kultiveerimise ühekordne väljaminek. Mõne aasta möödudes on võib-olla vajalik metsakultuuri täiendamine. Mitmel korral on tarvis kultuuri hooldada - kõrrelisi jms. tallata vôi niita, millele järgneb paar korda noorendiku hooldamine. Esimesed raietulud saadakse alles 20 - 30 aastat pärast metsakultuuri rajamist. Selle järel saadakse perioodiliselt raietulusid hooldusraietest ning lôpuks tulud lõppraiest 50 - 120 aasta möödudes
PILET nr. 16

säästev JA jätkusuutlik areng
Säästev areng (ka jätkusuutlik või kestlik areng) on sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna sidus ning kooskõlaline arendamine, mis tagab inimestele kõrge elukvaliteedi , turvalise ning puhata elukeskkonna täna ja tulevikus.
Säästev areng on aluseks Eesti, Euroopa Liidu, Läänemere piirkonna ja ülemaailmsete poliitikate kujundamisel. Säästva ehk kestliku ühiskonna kujundamiseks täidetakse riigi pikaajalisi arengueesmärke ja keskendutakse loodusvarade läbimõeldud kasutamisele, inimeste tarbimisharjumuste kujundamisele, uute tehnoloogiate rakendamisele ja ühiskonna sotsiaalse sidususe suurendamisele.
Säästva arengu peamine idee –majanduskasv ja inimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ja keskkonna arvelt – sõnastati esmakordselt 1987. aastal Gro Harlem Brundtlandi juhitud komisjoni tegevusraportis „Meie ühine tulevik“.
Ülemaailmsed säästva arengu eesmärgid kiideti heaks 1992. aastal ÜRO keskkonna ja arengu maailmakonverentsil Rio de Janeiros ja kinnitati 21. sajandi ülemaailmne säästva arengu tegevuskava aastani 2030 Agenda 21.
Agenda 21 kohaselt tuleb maailma riikidel oma vajadusi ja võimalusi arvestades seada pikaajalised arengusuunad, mis aitavad saavutada kvalitatiivse majanduskasvu; tagada inimeste elutaseme tõusu; kindlustada stabiilse rahvaarvu; muuta väärtushinnanguid ja (tarbimis)harjumusi; säilitada ja mõistlikult kasutada ressursse; arvestada keskkonna taluvuspiiridega ning vähendada  jäätmete ja saasteainete hulka.
Pikaajaliste säästva arengu eesmärkide täitmisega viib iga riik ellu oma arengupoliitikat ja panustab ülemaailmsesse säästva arengu protsessi.
Jätkusuutlik areng ehk säästev areng ehk säästev arendamine ehk kestlikkus ehk mahemajandus (inglise sustainable development) on kontseptsioon , mida tavaliselt määratletakse kui " arengutee , mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve."
Enamasti tunnistatakse mõiste esmakasutajaks Brundtlandi komisjoni oma 1987. aasta aruandega "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future"). Leidub siiski ka viiteid , et esmakordselt kasutas seda mõistet hoopis briti keskkonnategelane Barbara Ward juba 1968. aastal.
Jätkusuutlikkus on võimalik ökosüsteemi tasakaalutingimuste täitmisel.
2.pinnavees olevad ohtlikud ained
Veekeskkonnale ohtlike ainete nimistud 1 ja21
Keskkonnaministri 21.augusti 2001.a määrus nr44
Määrus kehtestatakse « Veeseaduse» (RTI 1994, 40,655;1996, 13, 241; 1998, 2, 47; 61, 987; 1999, 10, 155; 54, 583; 95, 843; 2001, 7, 19; 42, 234; 50,283) § 26 5 lõike 2 alusel.
§1. Nimistu 1 ohtlikud ained

«Veeseaduse» tähenduses kuuluvad oma mürgisuse, püsivusevõi bioakumuleerumisvõime tõttu nimistusse 1 ohtlikud ained järgmistest ainerühmadest:
1) halogeenorgaanilised ühendid ja ained, mis võivad neid veekeskkonnasmoodustada;
2) fosfororgaanilised ühendid;
3) tinaorgaanilised ühendid;
4) tsüaniidid;
5) veekeskkonnas kantserogeensete, mutageensete, teratogeensete või reproduktsiooni kahjustavate omadustega ühendid;
6) püsivad mineraalõlid ja naftapäritoluga süsivesinikud;
7) püsivad sünteetilised ained, mis võivad ujuda veepinnal , jäädaheljumisse või settida ning takistada vee kasutamist.
(2) Nimistusse 1 kuuluvad järgmised ohtlikud ained:Aldriin Dieldriin Endriin Isodriin Heksaklorobenseen (HCB) Heksaklorobutan Triklorometaan (kloroform) Trikloroetüleen Tetrakloroetüleen
§2. Nimistu 2 ohtlikud ained
(1) Nimistusse 2 kuuluvad muud § 1 lõikes 1 loetletud ainerühmade ained ning järgmistesse ainerühmadesse kuuluvad ained:
1) metallid, metalloidid ja nende ühendid;
2) taimekaitsevahendid ja biotsiidid ning nende derivaadid , mis ei esine nimistus 1;
3) vee või veekogust saadud inimese toiduks tarvitatavate saaduste (nt kalad  jms) maitset ja lõhna tugevalt mõjutavad ühendid ning ühendid, mis võivadveekeskkonnas selliste ühendite moodustumist põhjustada;
4) mittepüsivad mineraalõlid ja naftapäritoluga süsivesinikud;
5) fluoriidid;
6) hapnikusisaldust ebasoodsalt mõjutavad ained.
(2) Nimistusse 2 kuuluvad järgmised ained: Antimon (Sb) Arseen4 (As) Baarium (Ba) Berüllium (Be) Boor (B) Hõbe (Ag) Koobalt (Co) Kroom(VI) (Cr)4 Molübdeen (Mo) Nikkel4 (Ni) Plii4 (Pb) Seleen4 (Se) Tallium (Tl)
3.ajaloolis-kultuurilised aspektid sadamates
Looduskeskkonna aspektid ja puhtus
Sadam peab olema puhas ja hästi korras hoitud, siis on ta turistidele huvipakkuv ja see on eelduseks sadama heaks toimimiseks. See hõlmab nii sadama akvatooriumit, puhast õhku, väikest liiklusintensiivsust ja huvipakkuvat looduskeskkonda.
Näiteks võiks võtta Muuga sadamat ja lainemurdja ehitust. Selle peale mõjuvad ajaloolis ja kultuurilised aspektid.Piirkonnas paiknevad/elutsevad teised, Eesti rahvuslikul tasandil, looduskaitsealused
alad ja liigid, võimalikus mõjupiirkonnas meres ja maismaal.
3Muuga sadama lähialade geoloogilne iseloomustus ja rannaprotsessid, eriti Randvere
suplusranna piirkonnas.
Mõjutatavate, s.h. süvendamise ja kaadamisega, põhjasetete koostis ja lõimiseline
struktuur, saasteainete sisaldus ja nende vastavus kehtivatele rahvuslikele normatiividele
ja HELCOM,i soovitustele.
Meteoroloogiline ja hüdroloogiline režiim (temperatuur, tuul, lainetus, hoovused ,
veetase, vee kvaliteet, jääolud, lumeolud jne.) võimalikus mõjupiirkonnas.
Tööde mõjupiirkonda jäävate merepõhjataimede ja -selgrootute koosluste
iseloomustus ja võimalikud mõjud neile.
Kalakooslused ja kalapüük Muuga lahes ja kaadamispiirkonnas.
Linnustik ja imetajad võimalikus mõjupiirkonnas.
Muuga sadama lähipiirkonna maastik ja maismaataimestik, s.h. sissevoolud
lainemurdja vahele jääval rannikualal.
PILET nr. 17

mõistuskeskkonna kujundamine
Noosfäär on jätkusuutlik mõistuskeskkond, millesse kuulub loodusliku keskkonna kõrval see osa loodusest, mida hõlmab inimese tegevus, sh. tehnika ja tehnoloogia, ning selle järelmid.
Noosfääri mõiste ja käsitlus võimaldavad konkretiseerida inimkonna ja looduse omavahelisi seoseid ja leevendada nende vastuolusid silmas pidades, et ka inimene on looduse osa. Inimkond on loodust jõuliselt oma huvides suunav ja kujundav tegur, kuid ka inimkond, nagu iga populatsioon , on samuti looduslik tegur.
Arvestades seda, milliseid muutusi ja probleeme on inimene maailmas oma mõistuse ja arvulise arenguga tekitanud, kui paljusid neist on ta lahendanud ja lahendamata jätnud ning mida ta veel kavatseb ette võtta, tuleb tõdeda, et inimkond on tegelikult juba noosfääri sisenenud. Tehiskeskkonna osatähtsus üha suureneb, inimese mõjusfäär laieneb ja ulatub juba üle planeedi Maa piiride. Järjest suuremat osatähtsust omandavad inimese elukeskkonnas teised inimesed ja nende tegevuse tulemused. Varasem maailma suhteliselt staatiline looduslik tasakaal on muutunud dünaamilisemaks ja muutub selles suunas ka edaspidi.
Edasine sõltub sellest, kas inimesel on uues olukorras toimetulekuks ja pikemaks säilimiseks piisavalt mõistust. Selleks, et seda jätkuks, on vaja mõistust vastavas suunas kiiresti arendada, levitada ja rakendada.
Mõistuskeskkonna kujundamise üheks teaduslikuks aluseks on tehnoökoloogia. See on teadusharu , mis uurib tehiskeskkonda ning selle järjest suurenevat osatähtsust looduses ja inimese elus. Seondab selle inimese majandustegevusega ning tegeleb sellega, kuidas kujundada maailma ja ühiskonda inimesele järjest enam sobivaks ja muuta inimkonna eksistents järjekestvaks. Tehnoökoloogia eesmärk on noosfääri ehk mõistuskeskkonna edasine arendamine inimesele järjest enam sobivaks mõistusmaailmaks. Kahtlemata peavad selle käigus arenema ka inimene ja ühiskond.
Tehnoökoloogia käsitluse keskmes on inimene ja tema elukeskkond. Sealjuures käsitletakse elukeskkonda koosnevana reast komponentidest, mida omakorda nimetatakse keskkondadeks. Tähtsaimad nendest on looduslik keskkond, tehiskeskkond, majanduslik keskkond ja sotsiaalne keskkond.
2.läänemere eutrofeerumisest. Pilet 17
Eutrofeerumine ehk eutrofikatsioon (rikastumine taimede toitainetega , peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega. Terminit kasutatakse tavaliselt iseloomustamaks ökosüsteemi esmatootjate (enamasti fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku) suurenenud produktsiooni ehk teisisõnu taimede ülemäärast kasvu ja sellega kaasnevat lagunemisprotsessi, mis toob sageli kaasa hapnikupuuduse ja veekvaliteedi halvenemise, mõjutades negatiivselt kalade ja teiste veeloomade elukeskkonda.
Eutrofikatsioon võib aset leida nii mageveelistes kui soolase veega veekogudes.
Suhteliselt noor meri (ca 10 000 aastat).
Läänemere on suletud, piiratud veevahetus
ookeaniga (vesi uueneb ca 25 aastaga).
Riimveeline, ruumala veidi üle 20 000 km3;
sissevool jõgedest ca 470 km3 aastas. Valgala
tunduvalt suurem kui mere pindala.
Liigendatud kaldajoon ja topograafia ; varieeruv
põhja ehitus; suhteliselt madal meri (keskmine
sügavus 52 m, maksimaalne sügavus 459 m).
Tugev vertikaalne kihistatus (halokliin 60-70 m
ja termokliin suvel 10-20 m sügavusel).
Suhteliselt külm; talvel esineb jää.
Üks olulisemaid Läänemere keskkonnaprobleeme on
eutrofeerumine.
– Selge märk selle kohta on eelmisel sajandil toimunud vee
läbipaistvuse oluline vähenemine.
– Samas on palju eutrofeerumisega seotud küsimusi
vastuseta – miks ei ole rakendatud meetmed siiani olulist
efekti andnud; mis osa on nn sisemisel toitainete
koormusel ; kas Läänemere ökosüsteemis on juba
toimunud režiiminihe; missugune merekeskkonna seisund
meid rahuldaks jne.
– Vähene teavitamine ja kaasamine. Oluline on põhjustagajärg
seoste väljatoomine, oodatavate muutuste
prognoos ja huvigruppide kaasamine aruteludesse
võimalike meetmete rakendamiseks
4.sotsiaalne keskkond ja sadamad
Sotsiaalne keskkond
Inimeste sotsiaalne keskkond hõlmab nende elu- ja töötingimusi, sissetuleku taset, haridustausta ja kooslusi, millesse nad kuuluvad. See kõik mõjutab oluliselt tervist. Suured lahknevused sotsiaalse keskkonna osas Euroopas põhjustavad ka terviseseisundi erinevusi. Keskmise eluea pikkus ja haiguste sagedus on rikaste ja vaeste, kõrge ja madala haridustaseme ning füüsilist ja vaimset tööd tegevate inimeste puhul väga erinev.
Euroopa Liit käivitab mitmeid algatusi sotsiaalse keskkonna parandamiseks. Peamiste algatuste eesmärk on luua rohkem ja paremaid töökohti, parandada terviseseisundit, töökeskkonna ohutust ja kvaliteeti, tagada sotsiaalsete soodustuste kättesaadavus ühest liikmesriigist teise liikumisel, edendada uurimistegevust ja anda abi majanduse arendamiseks ELi vaesemates piirkondades.
2007. aastal vastuvõetud ELi tervishoiustrateegia ja ELi rahvatervise programmi (2003–2008) peamine eesmärk on võtta meetmeid tervisega seotud ebavõrdsuse vähendamiseks. Pikaajalised eesmärgid on järgmised: viia üldine terviseseisund eelisolukorras olevate inimeste omaga samale tasemele , tagada kõige ebasoodsamas olukorras olevate elanikkonnakihtide tervisevajadused, kiirendada rahvatervise parandamist suurima haigestumusmääraga riikides ja piirkondades.
EL kavatseb arendada ka Euroopa tervisealast teabesüsteemi, et võimaldada paremini mõista tervishoiualaseid erinevusi ELis.
Sadam on rajatis , mis on ehitatud veekogu serva, et teenindada sildunud laevu.
Maailma sadamaid
Tavaliselt on sadamakohaks valitud looduslikult sobivad, muutuvate ilmaolude eest kaitstud kohad (laht, fjord, jõe suue ). Vajadusel ehitatakse kaitseehitised ( muulid , lainemurdjad). Sadamarajatiste hulka kuuluvad kaid , kraanad , slipid, reisi- ja kaubaterminalid. Eristatakse reisi-, kauba-, kala- ja väikesadamaid. Eesti oludes on tähtis ka sadama jäävaba olek talvel. Eestis on toimival sadamal sadamapass.
Läänemere äärsete sadamate omanikud ja kasutajad on kohustatud järgima HELCOM-i ja MARPOL-i kokkuleppeid ja nõudeid merereostuse vältimiseks.
PILET nr. 18
1. mõistuskeskkonna kujundamise majanduslikud ja vaimsed probleemid
Inimkonna järjekestva eksisteerimise esmaseks eelduseks on inimeste materiaalsete vajaduste rahuldamine. See on vajaduse rahuldamine söögi, joogi ja elamiseks sobiva koha järgi tagamaks, et inimesed püsiksid elus ja oleksid terved , et sünniks inimkonna järjepidevuseks vajalikul arvul lapsi ja need kasvaksid täiskasvanuteks. Vaesus ja vähesed teadmised oma elu ja majanduse ning ühiskonna otstarbeka korraldamise kohta ja kujunenud olud sunnivad inimesi tegelema suure osa oma ajast esmaste elatusvahendite hankimisega. Arenenud ühiskonnas iseloomustab inimeste normaalsete vajaduste taset nn elustandard ning püütakse selle poole, et see oleks kõigile tagatud.
Kui inimeste normaalsed materiaalsed vajadused on rahuldatud ning selleks kulunud ajast, tööst ja füsioloogiliselt vajalikust puhkamisest jääb aega üle, siis võib seda kasutada mitmeti (vt. joonis 7.1). Üks mõistlik võimalus on pühendada vaba aeg vaimsetele väärtustele, nende tarbimisele ja loomisele, kultuurile ja teadusele. Teine võimalus on kulutada ülejääv aeg täiendavate materiaalsete väärtuste hankimiseks, valmistamiseks ja tarbimiseks . Kolmas võimalus on kulutada see aeg naudingutele või lihtsalt surnuks lüüa. Tihti nimetatakse ka seda kultuuriks , isegi massikultuuriks. Eriti nende poolt, kes sellist vaba aja kulutamist korraldavad ja selles kasu saavad. Paraku ei sisalda selline „kultuur“ kaasajal peaaegu midagi harivat, pigem kasvatab inimestes egoismi, ükskõiksust, vihkamist ja vägivalda üksteise suhtes.
Inimeste materiaalsete vajaduste rahuldamise ainus võimalus on loodusvarade kasutamine ehk üldistatud tootmisprotsess. Selle vajalik maht ja loodusvarade kasutamise intensiivsus sõltuvad inimeste arvust maakeral ja nende materiaalsetest vajadustest iga inimese kohta. Erinevates maades ja oludes võivad need olla väga erinevad, ulatuda elusoleku tagamise minimaalsetest vajadustest arengumaadel kuni materiaalse tarbimise ja isikliku vara suuruse arutu tasemeni mitmetes nn. arenenud maades. Loodusvarade vajadus inimkonna vajaduste rahuldamiseks sõltub sellest, kui suured on materiaalsete hüvede vajadused inimkonnas või maade kaupa keskmiselt inimese kohta ehk elustandard ning milline on materiaalse tootmise tehniline tase ja ökonoomsus,
Väga palju sõltub sellest, kuivõrd inimeste huvid suunduvad tulevikus materiaalse tarbimise (ja tootmise) mahtude suurendamiselt vaimsete väärtuste poole. Viimase saja aastaga on toimunud infotehnoloogia tormiline areng, mille tulemusel sellised sidevahendid nagu raadio, televisioon, internet ja mobiiltelefonid, on jõudnud praktiliselt igaühe kasutusse. Lisaks traditsiooniliste hariduse ja kultuuri levitamise vahenditele ja meetoditele on need mõõtmatult avardanud inimeste vahelise suhtlemise ning vaimsete väärtuste loomise ja kasutamise võimalusi. Ehkki ka kaasaegne infotehnoloogia nõuab teatud materiaalseid ja looduslikke ressursse, on nende vajadus inimeste vaimsete vajaduste rahuldamiseks sootuks väiksem, kui on vaja ressursse praeguse turumajanduse piitsutusel heaoluriikides levinud ja mujal elavate inimeste jaoks ideaaliks muutunud materiaalse tarbimise rahuldamine. Kahjuks kasutatakse kaasaegset infotehnoloogiat inimeste jaoks väga vajaliku konstruktiivse mõistuslikkuse suurendamiseks praegu veel vähe.
Joonisel 7.1. esitatud skeem võimaldab uurida, milleks kulub inimeste ajaressurss keskmiselt päevas, kuus, aastas. Mõnedel kulub peaaegu kogu nende aeg materiaalsete esmavajaduste rahuldamiseks ja sellest vajalikuks taastumiseks. Tootlikumatel jääb sellest aega üle ning nad võivad seda kasutada mitmel otstarbel . See, milleks ta ülejäänud aega kasutab, sõltub inimesest endast ja ühiskonnas võetud hoiakutest. Noosfääri arengu seisukohast on parim, kui inimesed kasutaksid aega võimalikult palju positiivsete vaimsete väärtuste loomiseks ja tarbimiseks. Loomulikult peavad nad hoidma sealjuures end ka füüsiliselt korras. Sellise skeemi alusel on võimalik uurida inimeste ajaressurssi kasutamist ja selle muutumist inimrühmade ja maade kaupa.
2. reovee bioreaktorid ja nende kasutamise võimalikkusest laevadel
Selleks, et pilsivee puhastus vastaks rahvusvahelistele ja kohalikele nouetele ning oleks vahekulukas, on tanapaeval labi viidud kullaltki palju uurimustoid. Bioreaktor -susteemid, mis teostavad biodegradatsiooni ex situ meetodil, on oma odavuse tottu osutunud lootustandvateks voimalusteks. Leidub kull kullaldaselt informatsiooni toornafta , maardeolide ning susivesinike erinevate segude biodegradatsiooni kohta, kuid just pilsivee biodegradatsiooni on uuritud vahe. See ohtlik jaade sisaldab ka aineid, mis inhibeerivad biodegradatsiooni, naiteks raskemetalle
IMO poolt heaks kiidetud bioloogiliseks puhastussusteemiks laevadel on PetroLiminator. Susteem pohineb bioloogilisel oksudeerumisel, kus lagundajateks on bakterid ( Pseudomonas Sp ja Mocrococcus Sp)
Protsess toimub labi kolme etapi:
1. Esimeses toimub gravitatsiooniline separeerimine emulgeerumata oli eemaldamiseks;
2. Teises etapis juhitakse pilsivesi biodegradeerimise tanki . Seal labib vesi raamistiku , millele on kinnitunud miljonid susivesinikke lagundavad bakterid (biofilm). Bioremediatsiooni kaigus lagundatakse orgaanilised ja mitteorgaanilised ained susihappegaasiks ja veeks. Optimaalne susivesinike lagundamine toimub pH vahemikus 6-8 ja temperatuuril 10-35˚C. Kindlasti peaks vees olema lahustunud kulluslikult hapnikku ning toitaineid (lammastikku ja fosforit ning mineraalaineid). Uldjuhul opereerib biofilm reaktoris suhteliselt konstantsel massil, kuigi uksikud rakud ja kolooniad labivad kasvutsukleid.
3. Kolmandas etapis toimub susivesinike kontsentratsiooni analuus ja heitvee valjapumpamine. Kui susivesinike kontsentratsioon uletab norme, juhitakse vesi tagasi pilsivee kogumisvaati. Susteem nouab ka jarjepidevat hooldust . Igapaevaselt tuleb jalgida vettepumbatava pilsivee kontsentratsiooni, lisada bioreaktorisse toitaineid, sailitada optimaalne pH ning pumpade too. Harvemini tuleb analuusida toitainete osa reaktoris, eemaldada olisetted ja akumuleerunud biomass
3. keskkonnamuutuste põhjused
Juba praegu on teada, et inimtegevuse tõttu on maakera keskmine temperatuur viimase 250 aastaga kerkinud 1,6°C võrra ning sõltuvalt sellest, kui palju me piirame kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist, tõuseb maakera keskmine temperatuur selle sajandi jooksul veel 1,8° kuni 4°C. 20. sajandil kerkis maailmamere tase 17 sentimeetri jagu ja selle sajandi lõpuks veel kuni 60 sentimeetrit . Maailmamere taseme tõus seab surve alla mitmed praegu tihedasti asustatud rannaalad , Eestis näiteks Läänemaa ja Pärnu. Samuti toob globaalne soojenemine endaga kaasa vähem lund, kahanevad liustikud ja sulab pooluste jääkatte. Poolused soojenevad rohkem kui ekvaator , talved rohkem kui suved , ööd rohkem kui päevad. Alanud on Gröönimaa jääkilbi sulamine ja kuigi see kestab vähemalt tuhat aastat, võib see maailmamere taset lõpuks kergitada seitsme meetri võrra. Samuti tiheneb ekstreemsete ilmanähtuste, kuumalainete ja tormide,esinemissagedus. Kõik see tähendab kodu ja elatusvõimaluse kaotust miljonitele.Üks mittelineaarse muutuse vorm on ka epideemiliste tõbede levik. Mida rohkem inimene loodusesse sekkub, mida sügavamale seni puutumata Maa soppidesse tungib, seda rohkem
puutub ta ka kokku patogeenidega, mil on potentsiaali hüpata oma senistelt kandjatele üle ka meile. Meenutame, et Hiinast alguse saanud SARS jõudis lennureisijate abil otsaga välja 5 Montreali , linnugripp liikus Kagu-Aasiast ja Hiinast üle Venemaa Euroopasse ja Musta Aafrikasse. Suured muutused võivad toimuda üleöö ja mõjuda inimrassile surmavalt.
Alates 20. sajandi algusest on Maa temperatuur kiiresti tõusnud, nii on keskmine õhutemperatuur tõusnud 0,74 °C võrra. Kas see tundub pisikese muutusena? Mõtle sellele, et 1990ndad olid viimase 1000 aasta kõige soojem aastakümme. Soojenemine jätkub ja 11 kõige soojemat aastat on olnud viimase 12 aasta hulgas. Euroopas on 1990ndatel aastatel aset leidnud ilma ja kliimaga seotud katastroofide, nagu näiteks üleujutused ja tormid , sagedus kahekordistunud võrreldes eelneva kümne aastaga. Muutunud on ka looduse üldine tasakaal, näiteks on tõusnud merevee tase, mis on halb uudis madalatel aladel elavatele inimestele. Lume paksus on alates 1960ndate keskpaigast vähenenud 10%.
ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel , mis ühendab sadu kliimaeksperte kogu maailmast, ennustab, et 2100 aastaks on maa keskmine temperatuur tõusnud tõenäoliselt veel 1,8- 4°C võrra, halvimal juhul koguni kuni 6,4 °C võrra.
Teadlased vaidlevad selle üle, kas kliimamuutuste taga on maakera loomulik areng või meie eluviis. Kindel on see, et maakeral ei ole kunagi nii palju inimesi elanud ja inimesed ei ole varem maakera niimoodi saastanud kui praegu. Kliimamuutust mõjutabki otseselt meie endi eluviis, eelkõige rikaste ja arenenud piirkondade nagu Euroopa ja Põhja- Ameerika eluviis. Meie mugav elu ehk efektiivne transpordisüsteem, kodusid kütvad ja elektrit andvad elektrijaamad, mõttetuid vidinaid tootvad tehased ja üha enamale inimhulgale toitu andev põllumajandus, tekitavad hiiglaslikes kogustes kasvuhoonegaase , mis muudavadki globaalset kliimat.
4. Referaat
PILET nr. 19
1. regionaalse arengu kavandamine ja planeerimine
Eestis räägitakse arengu kavandamisest ja planeerimisest vahel kui erinevatest mõistetest, siis jälle kui samadest asjadest. Selle põhjused on semantilised, ajaloolised ja poliitilised.
Paraku määratleb Eesti keele sõnaraamat kavandamise ja planeerimise mõisteid suuresti üksteise kaudu ega tee nende vahel selget vahet. Seetõttu kasutatakse mõlemaid sõnu arengu käsitlemisel peaaegu sünonüümidena kahes mõttes. Ühelt poolt tähendavad need asendiplaanide ja kaartide koostamist, teiselt poolt tulevaste tegevuste kavandamist.
Eesti nõukogudeaegne majandus oli plaanimajandus ning selle teostamise peamiseks vahendiks olid plaan ja planeerimine. Mitmeid tähtsaid objektiivseid majandusseadusi siis ei arvestatud. Tuginedes Marxi tööväärtuse teooriale võeti toodangu väärtuste hindamise ja hinnakujunduse aluseks ainult nende saamiseks kulutatud töö. Sellega eirati nõudluse ja pakkumise mõju hindade kujunemisele, likvideeriti hindade isereguleerumine ning sellega ka “nähtamatu käe” mõju tootmisele ja majandusele. Selle teooria kohaselt loodusvaradel väärtust polnudki . Ainsaks majandust liikumapanevaks jõuks oli siis riiklik planeerimine. See oli võimalik, sest kõik varad , väljaarvatud individuaalomand isiklikuks tarbimiseks ja kolhooside kollektiivne omand olid siis riigi omanduses ja käsutuses. Sisuliselt oli riigi käsutuses ka tollane kolhooside omand.
Tulemuste saavutamise kindlustamiseks omistati plaanidele seaduse jõud. Sellega muudeti plaanimajandus samaaegselt ka käsumajanduseks, kus plaanide täitmine oli riiklik kohustus ja mittetäitmine karistatav . Plaane koostasid spetsiaalsed riigiorganid – plaanikomiteed. Keskne plaanikomitee, samuti hindu määrav komitee olid Moskvas, Eesti plaanikomitee jaoks olid sealt lähtuvad plaanid ja hinnad käsuks. Kohalike plaanide osatähtsus oli väike. Kogu suur riik oli nagu suur ettevõte. Selle arenguplaane koostati viieteistkümneks aastaks, viieks aastaks ja aastaks. Inimeste vajadused kajastusid seal normatiivide alusel. Tihti ei vastanud plaanid tegelikele vajadustele ja võimalustele, olid täis vigu ega sobinud üksteisega. Siiski plaanid põhiliselt täideti. Sageli saavutati täitmine sel teel, et plaane arvestusperioodi lõpu lähenedes oluliselt korrigeeriti, tehti ka juurdekirjutusi.
Range riiklik planeerimine ulatus kõikides tegevusvaldkondades järjest enam üksikasjadesse, lämmatas oma kohmakuse ja vigadega pea täielikult majanduse osaliste initsiatiivi, välistas isearenemise ning põhjustas arengu seiskumise ehk stagnatsiooni . Sellel oli nõukogude sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemise põhjuste hulgas oluline osa.
Eesti taasiseseisvumisega kaasnes täispööre plaanimajandusest liberaalse turumajanduse ja kogu rahvast hõlmava demokraatia poole. Nendes tingimustes määrab riikide majandusliku ja sotsiaalse tuleviku mitte riiklik plaan, vaid eeskätt isearenemine. Selle peamisteks teguriteks on turumajanduslik hinnakujundus ja kapitali vaba liikumine kapitali omanike ning pankade tahtel riikides ja kogu maailmas. Planeerimine tegevuste ja tuleviku kavandamise mõttes saab ka nüüd toimuda vaid vara omanike poolt, kuid enamiku varade omanikeks on nüüd eraisikud või nende äriühingud. Riik saab tegevusi planeerida vaid riigieelarve piires. Täpsemini on see võimalik vaid otseselt riigi poolt korraldatavatel aladel, nagu näiteks riigikaitse ja piirivalve . Teistel aladel toimub areng erakapitali toimel ja selle kavade kohaselt.
Uutes tingimustes sattus Eestis sõna planeerimine, kasutatuna tegevuste ja tuleviku kavandamise mõttes, põlu alla kui plaanimajanduse jäänuk. Seda hakati vältima ja asendama sõnaga kavandamine.
Vaba turumajanduse ja kogu rahvast hõlmava demokraatia tingimustes toimub areng suuresti või täiesti erakapitali toimel. Riik ja kohalikud omavalitsused püüavad majanduslikku arengut mõjutada mitmesuguste strateegiate ja arengukavade koostamise kaudu. Täitmise korraldamiseks saavad võimud kasutada vaid riiklike ja kohalike omavalitsuste vahendeid ning püüda suunata kapitali omanikke ja panku vajalikele tegevustele maksupoliitika , soodustuste ja veenmise abil. Kasutada on võimalik ka rahvusvaheliste fondide vahendeid nende endi poolt kehtestatud tingimustel.
Arengut püüavad mõjutada ka avalikud arutelud ja kodanike ühendused. Kuid riigil ja kodanike ühendustel eraomanike suhtes otsest suunavat võimu ei ole. Nad saavad vaid ära hoida eraomanike ebaseaduslikke ja inimeste huve kahjustavaid tegevusi. Seetõttu ei saa keegi strateegiate ja arengukavade tegelikke tulemusi kuigi kindlalt ette määrata. Neid on võimalik vaid ligikaudu prognoosida.
Eesti Vabariigi Planeerimisseadus käsitleb nüüd vaid ruumilist planeerimist, mis on eeskätt arhitektide tegevusala . Sõna „planeerimine“ tähenduseks on määratud „ruumiline planeerimine“. Lähemalt on sellest kirjutatud raamatu ülejärgmises alajaotuses. Seetõttu ei ole sõna „planeerimine“ tuleviku kavandamise mõttes avalikus juhtimises praegu enam kasutusel. Riigi ja kohalike omavalitsuste ning üldse ühiskonna tulevikku kavandavate dokumentide nimetuseks on nüüd strateegiad ja arengukavad ning nende koostamist nimetatakse arengu kavandamiseks. Kavakohast arengut nimetatakse ka arendamiseks.
Ettevõtete tasandil on sõnal „planeerimine“ endine tähendus ja plaanide täitmise kohustuslikkus siiski säilinud. Seda sõna on nii kasutatud ka käesolevas raamatus. Arengu kavandamise alase terminoloogia korrastamiseks ja selgitamiseks oleks vaja seda probleemi laiemalt arutada ja normatiivselt reguleerida.
2. hall ja must reovesi ning laeva pardal asuvad reoveepuhastussüsteemid
Hall reovesi - Laevadel tekkiv reovesi, mis tekib riiete ja nõude pesemisel ning inimeste pesemisel. Ei sisalda väljaheiteid
Must reovesi - Laevadel tekkiv reovesi, mis tekib tualettide kasutamisel ja sisaldab väljaheiteid.
Keskkonnakaitseliselt on vajalik koguda need veed laevas eraldi, et vältida halli reovee reostumist väljaheidetega, mis raskendab vee puhastamist.
Laevadele toodetakse erinevaid pardapealseid reoveepuhastussüsteeme. Nende seadmete parameetrid on sõltuvad laevast, eriti tekkiva reovee kogusest. Neid süsteeme jaotatakse enamasti tööpõhimõttest lähtuvalt, kaks peamist on biopuhastid ja füüsikaliskeemilised puhastid.
Biopuhasti
Kasutatakse biomuda, töö jaguneb kolme faasi: eeltöötlus, bioloogiline töötlus ja membraanfiltreerimine.
Füüsikalis-keemiline puhasti
Kasutatakse vee füüsikalist ja keemilist töötlust, mis jaguneb kahte faasi : Füüsikaline faas: leotamine, setitamine , filtreerimine. Keemiline faas: kalgendamine, oksüdeerimine desinfitseerimine.
 
MBR ( Advanced Membrane Bio-Reactor)
The membrane bioreactor series represents advanced black and grey wastewater treatment solutions for all vessels.  All Evac MBR units are IMO MARPOL MEPC 159(55) certified and also USCG certified.
The Evac standard MBR is also available as a combined unit with vacuum generation integrated. 
The Evac MBR features low power consumption, owing to its low pressure submerged membranes...
More Details
ORCA III ( Physical Chemical Treatment)
The ORCA III is a physicochemical sewage treatment plant , designed for treatment of both black and grey water.  The ORCA III fulfilling the requirements of IMO MEPC 159(55).  It uses proven, very low maintenance technology and its compact footprint makes it ideal for retrofitting to existing vessels as well as for installing on new ships.  The plant operates on a continuous basis, is fully...
3. keskkonnahoidlikud tehnoloogiad
Öko-innovaatilised ja keskkonnahoidlikud tehnoloogiad on võrreldes teiste tehnoloogiatega keskkonda vähem saastavad , ressursisäästlikumad ning võimaldavad enam erinevate toodete ja jäätmete taaskasutust (vt eespool toodud määratlusi, millest lähtuti uuringu läbiviimisel). Seega on keskkonnatehnoloogiad sillaks Euroopa Liidu säästva
arengu strateegia ning riigipeade Lissaboni kohtumisel seatud majanduskasvu ja tööhõive sihtide vahel muuta Euroopa "kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majandusruumiks" maailmas.
4. Referaat
PILET nr. 20
1. eesti tuleviku suundumus
Eestituleviku sundmust iseloomustavad kaks dokumenti - Strateegia Säästev Eesti 21 (2003) Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia 2007–2015 „Teadmistepõhine Eesti“ (2006)
Strateegia “Säästev Eesti 21” kohaselt on jätkusuutlikkuse keskseks tingimuseks ökoloogilise tasakaalu säilitamine Eesti looduses. Sealjuures ei tule keskkonnakaitse eesmärgiks seada lihtsalt ressursside ja looduskeskkonna kaitse, vaid nende harmooniline ja tasakaalustatud haldamine . On leitud, et edasine areng peaks toimuma teadmusühiskonna suunas.
Teadmusühiskonna ideaaliks on oma arengut ratsionaalselt kavandav ja kavandatut kooskõlastatult realiseeriv ühiskond
Strateegias tunnistatakse, et jõuline liikumine teadmusühiskonna suunas on praktiliselt ainus Eesti jätkusuutlikkust tagav arengutee.
Praeguses Eestis puudub pikaajaline arengustrateegia, samuti keskus, mis peaks taolise strateegia väljatöötamisega tegelema. Selline keskus ja selle juurde kuuluv koostöövõrgustik ning dialoogikultuur on vaja luua.
Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2007–2013 „Teadmistepõhine Eesti“ Strateegias keskendub ühiskonna jätkusuutlikule arengule teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni kaudu. Strateegia põhieesmärkideks on teadus- ja arendustegevuse kvaliteet ja mahu kasv, uuendusmeelne ettevõtlus ning pikaajalisele arengule suunatud ja innovatsioonisõbralik ühiskond.
Strateegia järgimist korraldab Vabariigi Valitsus, viivad ellu haritud inimesed, andekad teadlased ja uuendusmeelsed ettevõtjad, insenerid ning muud spetsialistid . Vaja on kujundada Eesti pikaajalisele arengule suunatud poliitika, väärtustada innovatsioonilist ettevõtlikkust, suurendada administratiivset suutlikkust. Hariduse kaudu on vaja arendada õpilaste huvi teaduse ja teadmiste vastu, populariseerida teadust ja innovatsiooni. On vaja luua ja arendada teadusuudiste ja –propaganda portaal ning teadmisi propageerivaid saatesarju ja artikleid massimeedias.
2. veeringed atmosfääris
16 osasid
Mereveevaru
Aurumine
Evapotranspiratsioon
Sublimatsioon
Veevaru atmosfääris
Kondensatsioon
Sademed
Veevaru jääs ja lumes
Sulaveeäravool jõgedesse
Pindmine äravool
Jõeäravool
Mageveevaru
Maasseimbumine
Põhjaveevaru
Põhjaveeäravool
Allikad
Veeringel puudub kindel algus- ja lõppkoht. Veeringe käivitajaks on Päike, mis soojendab ookeanide vett, kuni see hakkab aurustuma (jää ja lumi võib sublimeeruda vahetult veeauruks). Tõusvad õhuvoolud kannavad veeauru atmosfääri, kus see kõrguse kasvades hakkab jahtuma kuni kondenseerumiseni, mille tagajärjel moodustuvad pilved .
Õhuvoolude mõjul hakkavad pilved Maal liikuma, mis ühinedes üksteisega suurenevad, kuni küllastumisel hakkavad Maa raskusjõu mõjul sademetena maha langema . Osa sademeid langeb lumena ja teatud kohtades (enamasti pooluste alad) võib akumuleerides moodustuda liustikud ja mandrijää, kus külmunud vesi võib püsida tuhandeid aastaid. Soojematel aladel lumi enamasti kevade saabudes sulab ja hakkab raskusjõu mõjul sulaveena liikuma. Enamik sademeid voolab tagasi ookeanidesse või moodustab maapinnal pindmise äravoolu. Osa äravoolavast veest jõuab jõgedesse, teine osa aga imendub maapinda, kust võib jõuda järvedesse või põhjaveekihti. Maapinnalähedane vesi rikastab sageli pinnaveekogusid või jõuab allikatena maapinnale, kus moodustab jällegi pindmise äravoolu.
Kuna suur osa veest aurustub ookeanidelt ja langeb sinna ka tagasi, nimetatakse seda väikeseks veeringeks. Suure veeringe moodustab aga ookeanidelt aurunud veehulk , mis jõuab maismaale.
3. Nafta ja selle tulevik
Nafta (kreeka k naphta), ka maaõli, põlev maavara, harilikult tume õlitaoline, enamasti fluorestseeriv iseloomuliku lõhnaga vedelik. Nafta on tekkinud tõenäoliselt mereloomade ja –taimede ning alamate organismide miljonite aastate vältel sadestunud jäänustest. Toodetakse naftat eranditult puuraukude kaudu, neist purskab ta mõnikord gaasi
survel, kuid enamasti pumbatakse või ammutatakse teda kompressorimeetodil. Rohkesti
ammutatakse naftat mandrilaval mere põhjast, näiteks Kaspia merel ja Põhjamerel.
Kogu toodetav nafta töödeldakse vedelkütusteks, määrdeõlideks ja teisteks nafta saadusteks,
näiteks parafiiniks, bituumeniks, lahusteiks, tehnilisteks õlideks, ning seda kasutatakse ka
toorainena nafta keemias. Suuremal hulgal hakati naftat destilleerima alles 19. sajandi lõpus, kui võeti kasutusele sisepõlemismootorid. Nüüdisaegsele tehnoloogiale pandi alus USA-s 1920 aastail, kui konstrueeriti toruahjud. Aastast 1912 hakati USA-s rakendama nafta termilist ja aastast 1936 katalüütilist krakkimist.
Mitmete riikide näitel võib öelda, et leidude haripunktile järgneb umbes 40 aastase nihkega
kasutuse kõrgpunkt. Leidude haripunkt jäi 1960'ndate keskele . Nüüd läbivad riik riigi järel
oma tootmise haripunkte - viimasena tegi seda Norra. Tänasel päeval väheneb languses
olevate naftaväljade toodang üle miljoni barreli päevas. Seda peavad kompenseerima teised
veel mitte languses olevad riigid – eelkõige OPEC ja Venemaa. See tähendab ühtlasi, et üha
suurem hulk tootmist nihkub Lähis- Itta – ning selle regiooni olulisus kasvab.
Naftatootmise tipu (' peak oil') temaatika on jõudnud tasapisi peavoolu meediasse nii
maailmas kui nüüd ka Eestis eelkõige tänu ühendusele nimega Association for the Study of
Peak Oil&Gas - ASPO. Selle on asutanud geoloog Colin Campbell ning ASPO-sse kuulub
mitmeid suurte naftatootmise ja naftaäri kogemustega spetsialiste.
Mida siis ASPO räägib? Räägib lühidalt seda, et naftatootmise tipp on kas juba käes või
saabub lähima viie aasta jooksul. Tõde saame loomulikult teada tagantjärele.
Millest jääme ilma nafta lõppedes?
Õhukonditsioneerid, ammoniaak , antihistamiinid, antiseptikud, kunstmuru, asfalt, aspiriin,
õhupallid, sidemed, paadid , pudelid, rinnahoidjad, närimiskumm, butaan , kaamerad, küünlad,
autoakud, autokered , vaibad, kassetid, soojustusvahud, CD, arvutid , kontaktid, joonistussöed,
koor, hambatäide, deodorant, detergendid, täringud, nõudepesuvedelik, kleidid ,
kuivatusaparaadid, soojendustekid, isoleerpael, väetised, kalapeibutised, põrandavaha,
jalgpallid, liimid , glütseriin, golfipallid, kitarrikeeled, kunstjuuksed, juuksevärv,
juuksekoolutajad, kuuldeaparaadid, südameklapid, kütteõli, majavärv, soojustus,
reaktiivmootorite kütus, päästevestid, põrandakatted, huulepalsam, huulepulk, valjuhääldid,
ravimid, mootorikütus, kiivrid , kinofilm, küünelakk, õlifiltrid, aerud , värvipintslid, värvid,
langevarjud, parafiin , pastapliiatsid, lõhnaõlid, plasttoolid, plastmasstassid, plastmasskahvlid,
kile, plastikud , vineeriliimid, külmkapid, rulluisu rattad , tõrvapapp, kummipaelad, kummikud,
prügikotid, jooksukingad, sahhariin , pitsatid, sünteetilised särgid, kingaviks , kingad,
dushikardinad, lahustid, prilliraamid, muusikakeskused, fliisid, lauatennisepallid, makid ,
telefoniaparaadid, tennisereketid, termosed, trikood, prill-lauad, printeritahm, hambapasta ,
grafoprojektori kiled, televiisorialused, trükimasina lindid, autokummid , vihmavarjud, polster ,
pihustid, ravimikapslid, võrkpallid, veetorud, veesuusad, vaha, vahapaber. * Nimetatud asju
valmistatakse kas otse või kaudselt naftast. Nimekiri pole täielik
PILET nr. 21
1. meremajandus ja merendusklastrid
Meremajandus on süsteem, mille elementideks on laevandus, sadamad, sadamaoperaatorid ,
merendusalane teenindus ja vahendustegevus, laevaehitus ja remont , laevade seadmete ja
aparatuuri tootmine, vesiehitus, mereturism , huvilaevandus ja rekreatsioon, avalik sektor ning
teised mere- ja rannikupiirkondade majandusega seotud valdkonnad.
Eurostatistika andmetel moodustab SKP Taani, Rootsi ja Soome 50 km laiusega rannikuvööndis
elaniku kohta 20000-140000 eurot aastas. Samad arvud Poolas ja Balti vabariikides moodustavad
vaid 2000-12000 eurot. Eesti mereäärsetes maakondades olid need arvud 2006.aastal Harjumaal
15384, Lääne –Virumaal 6314, Ida-Virumaal 5518, Pärnumaal 7148, Saaremaal 6248, Hiiumaal
5868 ja Läänemaal 5961 eurot ehk 1,3-3,6 korda Skandinaaviamaade minimaalsest arvust
väiksemad.
Klaster on avatud majandusmudel, kooslus , kus toimib konkurentsitingimustes sünergiline
koostöö ettevõtete endi ning ettevõtete tugistruktuuride vahel. See koostöö loob lisandväärtust.
Kuna klastrid on eelkõige probleemide lahendamise vahend, keskenduvad klastrikeskuste
osalised üldjuhul teatud ressursside ühiskasutusele, mille levinuimad eesmärgid on:
• ühine turundus, eksport, toote ja/või regiooni tootemargiarendus;
• ühine väljaõpe, täiendõpe, tehniline ja juhtimiskoolitus;
• ühine logistika , tootmine, tarneahela arendamine;
• ühine tootearendus, teadus ja arendusprojektid.
Eesti Mereakadeemias koostati 2006.a. Eesti
merenduse klastriuuring. Uuringu eesmärgiks oli Eesti merendusklastri 100 suurema ettevõtte
määratlemine ja nende seos Eesti Mereakadeemia teenuste huvi selgitamisega. Uurimuse põhjal
moodustas alamklastri 100 suurema käibega ettevõtte kogukäive 2004.a. 32 miljardit krooni.
Uurimuse põhjal peeti Eesti merenduse seisukohalt prioriteetseteks uuringuid järgmistes
valdkondades: sadamate võrk ja andmevahetus , uute sadamate ja infrastruktuuri kiirendatud
arendamise planeerimine, innovaatilised lahendused laevaehituses, uued laevatüübid muutuvate
ja uute turgude jaoks. Ettevõtte seisukohalt oldi enam uuringute valdkondadest: väikesadamate
arendamine, innovaatilised lahendused laevaehituses, mereturismi arendamine, multimodaalse
transpordi (kaubavoogude) planeerimine. Suurimat huvi Eesti Mereakadeemia teenustest tunti
majandusuuringute , laevamehaanika ja mereõiguse vastu.
2. jäätmepõletusest
Jäätmekütus (RDF - refuse derived fuel) - põlevjäätmetest valmistatud kindla koostise, tükisuuruse ja tihedusega kütus. On kasutusel ka teine inglisekeelne termin refuse (REF), mis tähendab valikuliselt kogutud põlevjäätmete massi.
Jäätmekütust on võimalik põletada koos tavakütusega (hakkpuidu, turbaga või anda lisakütusena tsemendipõletus pöördahju)
Jäätmekütust peetakse kehtivate õigusaktide kohaselt tavajäätmeks. Seega tuleb jäätmekütuse põletamisel järgida jäätmepõletamise reegleid.
Jäätmepõletusmääruse nõudeid ei kohaldata järgnevate jäätmeliikide põletamisel (põletatakse nagu tavaliste kütust):

• põllumajanduse ja metsanduse taimseid jäätmeid;
  
• toiduainetetööstuse taimseid jäätmeid, juhul kui töötlemisel tekkiv soojus kasutatakse ära;
  
• tselluloosi tootmise ja tselluloosist paberi tootmise kiulisi taimseid jäätmeid, juhul kui need põletatakse nende tekkekohas ja tekkiv soojus kasutatakse ära;
  
• puitjäätmeid, kui nad ei sisalda ohtlikke aineid.
  

Olmejäätmete koostis Eestis (AS Vaania andmetel)
Koostis komponent
Tallinn*
Pärnu
Rapla
Aravete
Kiiu
Loo
Keskmine
Orgaaniline
(biolagundatav)
41,5
32,1
38,2%
48,2%
56%
40,2%
42,3%
Paber ja kartong
23,8
14,1
24,6
24,6
19,5
40,9
25,3
Klaas
2,4
5,6
1,6
3,6
0
1,6
2,7
Metall
5,4
6,7
11,8
0,1
0,7
2,1
3,9
Plastik
19,1
2,6
5,5
10,4
4,12
5,7
11,6
Puit
2,1
8,2
1,2
3,6
11,9
1,3
3,3
Püsijäätmed
1,0
28,6
10,6
5,3
3,1
4,9
6,7
Komposiitmaterjalid
4,0
2,1
5,3
3,1
0,6
2,1
3,4
Tekstiil
0,6
0
1,2
0
4,1
1
0,9
Ohtlikud jäätmed
0,1
0
0
1,1
0
0,2
0,2
Keskmine põlevjäätmete sisaldus olmejäätmetes
41,1%
3. biokütused
Biokütus on energeetilisel otstarbel kasutatav orgaaniline aine, mis organismide elutegevuse tulemusena on ökosüsteemis hiljuti moodustunud või mis on selle saadus. Biokütus kuulub taastuvate kütuste hulka.
Biokütus võib olla taimset, loomset või mikroobset päritolu.
Esmaste biokütustena on kasutusel näiteks küttepuu, hagu, õled, hein, sõnnik.
Töödeldud biokütused on näiteks biodiislikütus, bioetanool, puiduhake.
Biokütust võib saada nii pärismaiste koosluste majandamisel (metsaraie, võsaraie, heinategu, roolõikamine, jne) kui kultiveerimisel (energiavõsa, energiaheina, õlitaimede jt põllumajanduslikul kasvatamisel).
Erinevalt fossiilsete kütuste kasutamisest ei too biokütused biosfääri aineringesse ainet juurde. Biokütuste põletamisel vabaneb süsihappegaas, mis äsja oli ta enda kasvamisel atmosfäärist võetud; seetõttu ei suurenda biokütuste tarvitamine süsihappegaasi kogust atmosfääris.
Transpordis mootorikütustena kasutatavad biokütused on defineeritud Euroopa Liidu direktiivi 2003/30/EÜ artikli 2 lõike 2 kohaselt järgmiselt: biokütusteks loetakse järgmisi biomassist toodetud vedelaid või gaasilisi transpordis kasutatavaid kütuseliike:
bioetanool – biomassist ja / või jäätmete orgaanilisest osast toodetud etanool ;
biodiislikütus –taimsetest või loomsetest õlidest toodetud diislikütuse kvaliteediga metüülester;
biogaas – puugaas või biomassist (ka jäätmete orgaanilisest osast) toodetud vedelgaas , mille puhtus vastab maagaasi kvaliteedile;
biometanool – biomassist toodetud metanool;
biodimetüüleeter - biomassist toodetud dimetüüleeter;
bio-ETBE – bioetanooli baasil toodetud etüültertsiaarbutüüleeter. Biokütuse sisalduse määraks ETBE-s loetakse 47%;
bio- MTBE – biometanooli baasil toodetud metüültertsiaarbutüüleeter. Biokütuse sisalduse määraks MTBE-s loetakse 36%;
sünteetiline biokütus – biomassist toodetud sünteetilised süsivesinikud või nende segud;
biovesinik - biomassist ja / või jäätmete orgaanilisest osast toodetud vesinik ;
puhas taimeõli – õlikultuuridest pressitud, ekstraheeritud või muul viisil saadud keemiliselt modifitseerimata toor- või rafineeritud õli.
Eesti Vabariigi Alkoholi-, tubaka-, ja kütuseaktsiisi seaduse § 19 lõikes 14 määratletakse biokütus läbi kaupade nomenklatuurikoodide.
PILET nr. 22
1. Eesti sadamate kauba- ja reisijatevood läänemere logistikasüsteemis
Eesti geograafilise asendi tõttu on merenduse ja logistika arendamine riigi jätkusuutliku arengu üks aluseid. Majandusliku integratsiooni tingimustes on oluline roll Eestit läbiva tarneahela juhtimisel– on vaja avastada info-, kauba-, reisijate- ja rahavoogude juhtimise efektiivsemaid lahendeid .
Eesti merenduse arengut mõjutavad globaalsed trendid:
kus asuvad tulevikus tooraine ja energia ressursid?
kuhu kavanda uued tootmiskeskused?
kus paiknevad põhilised toodete lõpptarbijad?
kuhu rajatakse suured logistika-ja jaotuskeskused?
milline on tulevikus globaalse tarneahele kooslus ja strateegiliste partnerite roll ?
Mida enam tootmis-ja tarnekohad kaugenevad, seda olulisemaks muutub massikaupade veol mere-ja raudteetranspordi korraldus tarneahelas.
Eesti sadamate ja ka teiste Läänemere sadamate edukus oleneb suurel määral regiooni atraktiivsusest ettevõtluse asukohana ja ida-lääne vahelisest transiitveostest, samuti nendes riikides paiknevate ettevõtete müügivõimest (ekspordivõime) ja tarbimisest.
Transpordipoliitika edendamisel tuleb loobuda nn veonduskesksest paradigmast. Tuleb liikuda rohkem kontseptuaalsele tasandile st Eesti ja kogu Läänemere tervikliku logistikasüsteemi tasandile, mis võtab arvesse globaalsete tarneahela muutusi ja sadamate ning nende tagamaade transpordiühendust ja transpordi tugiteenuste taset ja terviklikkust;
Eesti jätkusuutlik sadamate ja transpordisüsteemi areng ei saa tugineda üksnes kohafaktori eelisele, püsiva konkurentsieelise loomine seisneb Eesti logistikasüsteemi terviklikul väljaarendamisel (infrastruktuur, transporditehnoloogia, operaatorid, teenidus -ja vahendusettevõtted, piiriületused jt).
Eesti viimase kümnendi küllalt edukas transiitvedude teostamine on johtunud peamiselt Eesti transpordi-ja transiidiettevõtete heast konkurentsivõimest ja Vene Föderatsiooni oma sadamate vaegsuutlikkusest käsitleda masskauba eksporti. Neid asjaolusid toetas Eesti soodne geopoliitilise asend ja meie transpordiinfrastruktuuri ja superstruktuuri konkurentidest kiirem areng, mis oli orienteeritud põhiliselt tooraine (ka teravili, väetised jm) ning energiakandjate (vedelkütused, masuut, kivisüsi) transiidile läbi Eesti.
Vene Föderatsiooni jõuline tegutsemine transpordi-ja transiidipoliitiliste eesmärkide saavutamisel on oluliselt mõjutanud transiitveoste mahtu läbi Eesti sadamate. Transiitvedude vana paradigma enam ei tööta, tuleviku stsenaariumite väljatöötamisel pole mõtet kopeerida Soomet ja Lätit, on vaja koostada ida-lääne ja põhja-lõuna suunaliste vedude võimalikud lõimimise mudelid (merevedude ja raudteevedude koostoimemudelid);
Konteinerterminali ja konteinervedude aktuaalsus Läänemere logistikasüsteemis. Väljakujunenud konteinervedude skeemide (HUB sadamad ja fiidervedude sadamad) muutmise vajalikkus ja võimalikkus;
Kauba –ja reisijatevoogude analüüs AS Tallinna Sadamas ja nende SWOT analüüs, voogude tulevikuvaade.
2. Puistekaupade laadimisest sadaamtes
https://www.riigiteataja.ee/akt/943563?leiaKehtiv
Puistekaupade laadimisel tuleb täita järgmisi nõudeid: vähendatakse kauba kukkumiskõrgust laadimistöödel, tuulega üle 15 m/s ning pikemal kuivaperioodil vältida kaupade laadimist, kasutada kaskaadseadmeid samuti niisutusseadmeid. Sadamal peavad olema vahendid reostuse koheseks likvideerimiseks. Peaks olema tehtud hinnang kui kaugel asub Natura ala e. kui täidetakse eeltoodud nõudeid ei ole ette näha puistekaupade lendumist Natura võrgustiku alale. Vastavalt välisõhu saasteloale LV 139 ÕL/20.12.2004 peab ettevõte rakendama meetmeid tolmu leviku tõkestamiseks väljapoole tootmisterritooriumi.
3. Tuule energia
TUULEENERGIA PÕHIEELISED
Keskkonnasäästlik
Odavus tuul suudab konkureerida tuumaenergia ,kivisöe ja gaasiga
Varustamiskindlus ja bioloogiline mitmekesisus
Kiire ja efektiivne kasutuselevõtt moodulitest koosnev ja lihtne paigaldamine
Kütust on külluses, tasuta ja see on ammendamatu
Kulusid saab prognoosida a ja neid ei mõjuta kütusehinna kõikumine
Tuul on rikkalik energiaallikas ning tuuleenergiast on saanud tänaseks tõsiseltvõetav alternatiiv heitmeid tekitavatele fossiilkütustele. Tuuleenergia kasutuselevõtuga saab vähendada õhku paiskuvate kasvuhoonegaaside hulka ning seetõttu aitab tuulest toodetud energia võidelda kliimamuutusega.
Tuulepargi ehitamine ei koorma keskkonda
Nii pea, kui tuled sisse lülitatakse, on vaja elektrijaama ning kõikide elektrijaamade ehitamise käigus tekib CO2. Elutsükli heitmed hõlmavad jaama ehitamist, kütuse kaevandamist ja transporti, käitamist ning hooldamist. Tuuleenergial on elutsükli heitmed kõikidest energiatootmistehnoloogiatest aga kõige väiksemad. Elektrituulik hüvitab ehitamiseks kulunud energia ja süsihappegaasi kolme kuni kuue kuuga .
Tuuleenergia väldib kliimamuutuskulusid
Kliimamuutuste vastase võitluse strateegia nurgakiviks peetakse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi (ETS), mis on teisisõnu nn piiramise ja kauplemise süsteem, kus piiratakse lubatud heitkoguste üldist taset, kuid selle piires on süsteemis osalejatel võimalik saastekvoote osta ja müüa vastavalt vajadusele. ETS määrab, kui palju iga riik ja tööstusettevõte võib paisata õhku kasvuhoone heitgaase. Kui tööstused toodavad gaase rohkem, peavad nad selle eest maksma, kui vähem, võivad nad oma kasutamata kvoodi maha müüa. See saadab investoritele selge signaali: kliimamuutuse hind, mille hetkel ühiskond kinni maksab, nihkub üha enam saastajale.
Tuuleenergial on palju keskkonnaalaseid eeliseid
Võrreldes traditsiooniliste elektrijaamadega pakub tuuleenergia täiendavaid keskkonnaalaseid eeliseid, nagu näiteks:
• puuduvad NOx-heitmeid (troposfääriosooni lähteained, mis mõjuvad tervisele ja põhjustavad kasvuhoonegaasidest tingitud soojenemist);
• puuduvad teised õhu saasteaineid, nagu vääveldioksiid (happevihma põhjustaja), ning osakesed, millel on vähki põhjustav toime ning kahjulik mõju inimeste tervisele;
• käitamise ajal ei kasutata vett;
• kütuse kaevandamine elektrienergia saamiseks puudub.
PILET nr. 23
1.MERESÕIDUOHUTUS, TURVALISUS JA LOODUSHOID
https://www.riigiteataja.ee/akt/130122011049
3. peatükk
loodushoid
https://www.riigiteataja.ee/akt/13210389
2.NAFTASAADUSTE LAADIMISEST SADAMATES
NAFTA JA NAFTASAADUSTE KÄITLEMINE
6.1 Tankerite lastimine ja lossimine
6.1.1 MARPOL (Marine Pollution) 73/78 lisas 1 nimetatud nafta ja naftasaaduste tankeritele lastimine ja lossimine toimub selleks nõuetekohaselt ehitatud või kohandatud kai ääres. Kui lastitav või lossitav kaup, sõltuvalt selle omadustest, jääb vette ujuma (ei lahustu ega aurustu täielikult), peab laadimisoperatsioonide eest vastutav isik tagama sobivate boontõkete kiire paigaldamise reostuse lokaliseerimiseks.
6.1.2 Terminali ja tankeri vastastikuste kohustuste määratlemise aluseks on “Rahvusvaheline ohutuse juhend naftatankeritele ja terminalidele’’ (International Safety Guide for Oil Tankers & Terminals – I.S.G.O.T.T).
6.1.3 Terminalis peavad olema välja töötatud organisatsioonilised ja tehnilised meetmed, mis tagavad töötajate ohutuse, tulekahjude vältimise, merereostuse ärahoidmise ning nende tagajärgede lokaliseerimise ja likvideerimise.
Terminali ja tankeri ühistegevust käsitlevad ohutuse reeglid kooskõlastavad ja allkirjastavad mõlema poole vastutavad isikud kohe pärast tankeri saabumist.
6.1.4 Enne tankeri lastimise või lossimise alustamist peab olema täidetud majandus- ja kommunikatsiooniministri kinnitatud (või I.S.G.O.T.T. lisas toodud) vormikohane laeva/kalda ohutuse kontroll-leht. Kontroll-lehe koopiat säilitatakse vähemalt 30 päeva.
3.GLOBAALNE SOOJENEMINE JA KLIIMAMUUTUSED
Kasvuhooneefekt on looduslik ilming, mis on hädavajalik maakera elustikule. Kui soojus kiirguks maapinnalt takistuseta tagasi, siis maakera keskmine temperatuur oleks –18 kraadi Celsiuse järgi, praeguse +15 kraadi asemel. Kogu maakera oleks siis kaetud jääga ja eluks kõlbmatu.
Suurem osa päikesekiirgusest jõuab läbi atmosfääri maapinnale, kus osaliselt neeldub, osaliselt aga peegeldub tagasi. Selle tagajärjel planeedi pind soojeneb ning hakkab omakorda kiirgama energiat, kuid juba suurema lainepikkusega soojuskiirgusena (infrapunakiirgusena). Lühilaineline päikesekiirgus läbib atmosfääri kergesti, kuid pikalaineline soojuskiirgus suures osas neeldub teatud gaasides.
Siit järeldub, et kasvuhooneefekt on tegelikult normaalne eluks hädavajalik nähtus ja selles pole midagi ebaloomulikku. Probleem tekib aga siis, kui inimtegevuse käigus paiskub atmosfääri rohkem nn. kasvuhoonegaase, eriti süsihappegaasi, metaani, dilämmastikoksiidi ja fluoritud gaase (nn inimtekkeline kasvuhoonefekt). Need soojuskiirgust neelavad kasvuhoonegaasid töötavad nagu kasvuhoone klaaskatus: lasevad läbi Päikeselt Maale tuleva kiirguse, kuid takistavad soojuse tagasipeegeldumist Maalt maailmaruumi, see aga suurendab loomulikku kasvuhooneefekti. Inimtegevust tekkiva lisasoojenemise ehk suurenenud kasvuhoonefekti tulemusena tõuseb keskmine õhutemperatuur ja selle tõusu kiirus Maal.
Ei ole teada, kas inimene põhjustab soojenemist või maakera soojeneb ilma inimese mõjuta.
välistegurid, mis mõjutavad Maa kliimat.
1.Päikesekiirgus
2. Vahemaa Maa ja Päikese vahel, Maa pöörlemistelje kalle
3.Maa orbiidi kõikumised (Milankovici tsüklid)
4.Amtosfääri läbipaistvuse muutmine
5.Atmosfääri ja ookeanitsirkulatsiooni kõikumised
6.Maapinna neeldumisvõime kõikumine olenevalt pilvisusest ja aluspinna tüübist.
Päikesekiirgus mõjutab koguenergiat, mis tuleb maapinnale ning hajub troposfääris, tekitades temperatuuri ja rõhu erinevusi, moodustades tuuli , hoovusi jpm.
Maa orbiidi kõikumised määravad Päikesekiirguse võimsust, mis jõuab maapinnani.
Laamtektoonika põhjustab ookeanide teket, mis omakorda määrab ära, kuidas kujuneb välja globaalne veetsirkulatsioon, ning kuidas ja kuhu hoovused kannavad sooja vett.
PILET nr. 24
1.EESTI VÄIKESADAMAD
väikesadam – sadam või sadama osa, kus osutatakse sadamateenuseid alla 24-meetrise kogupikkusega veesõidukitele
Väiked sadamad Eestis: Abruka, Dirhami, Haapsalu, Heltermaa, Käsmu, Kõiguste, Kõrgessaare, Kaberneeme, Kalana, Kihnu, Kuivastu, Kunda, Kuressaare, Lõunaranna, Lehtma, Leppneeme, Lohusalu,Loksa, Mõntu, Mahu, Manilaid, Munalaid, Nõva, Naissaar, Narva, Narva-Jõesuu, Nasva, Orissaare, Orjaku, Pärnu, Prangli , Puise, Purtse , Ristna, Rohuküla, Roograhu, Roomassaare, Ruhnu (Ringsu), Sõru, Saaremaa, Saastna, Seanina, Suursadam, Sviby, Tallinn – Pirita, Tallinn - Vanasadama Jahisadam, Tapurla, Toila , Treimani, Triigi, Turbuneeme, Väike-Pakri, Vätta/Kärsa, Veere , Vergi, Virtsu
2.SADEMETE VEE PROBLEEMIDEST SADAMATES

Sadama madalaveeliste kaide kaitsmine lainetuse eest;

Sadama madalaveeliste töökaide töökindluse taastamine, nende sildumis- ja
tehnovarustuse uuendamine ning sildumis- ja manöövrivee süvendamine koos risu
eemaldamisega;

Sadama lainemurdja ja vahemuuli varisemisohu likvideerimine ja töökindluse
taastamine, nende sisekülgedel paiknevate madalaveeliste seisukaide sildumis- ja
tehnovarustuse uuendamine ning sildumis- ja manöövrivee süvendamine koos
võimaliku risu eemaldamisega.
3.JÄÄTMED ENERGIAKS
Olmejäätmete kasutamist energia tootmiseks on eelkõige uuritud võimaliku alternatiivse kütusena taastumatute energiakandjate asendamiseks, seda eriti elektri- ja soojusenergia koostootmisjaamade arendamisel. Põhimõtteliselt saab jäätmepõletuse jagada tehniliselt kaheks lahenduseks: masspõletamine ja koospõletamine (nn. RFD[1] kütuse põletamine). Masspõletamine tähendab seda, et põletatakse segajäätmeid, sh, olmejäätmeid, ilma erilise töötluseta. Tunnustatud jäätmekäitlushierarhiast tulenevalt on ka Eesti eesmärgiks jäätmete liigiti kogumise arendamine, mille tulemusena saab toota liigitikogumisel ringlusevõtust RDF kütust. See eeldab ka RDF kütuse tootjaid ja põletajaid. Loomulikult saavad mõlemad põletus võimalused eksisteerida paralleelselt. Eesti Energia AS on esitanud idee rajada Iru Soojuselektrijaama territooriumile masspõletustehase, kuid see on alles algstaadiumis. Arvestades direktiivist 1999/31/EÜ prügilate kohta tulenevaid bio-lagunevate jäätmete ladestamisele seatavaid piiranguid ja viimaste aastate arenguid teistes riikides (näiteks Soomes), on väga tõenäoline, et Eestis tekib hinnanguliselt 5-10 aasta perioodil jäätmete masspõletustehas Tallinna piirkonnas.
Koospõletamise osas on suurimaks ettevalmistamisel olevaks projektiks nn. RDF põletusvõimsuste loomine Kunda Nordic Cement tsemendiahjus (aastaks 2010 kuni 100 tuh). RDF tootmiseks sobilikku materjali saab eraldada tavajäätmete nn. mehaanilis-bioloogilisel töötlemisel, mille tulemusel kõrge kütteväärtusega materjalid eraldatakse üldisest jäätmemassist. Milliseid valikuid rakendada ja vastavalt ka riigi poolt toetada, selgitatakse Riigi Jäätmekava uuendamisel.
Puidujäätmeid juba kasutatakse energiaallikana. Energia tootmiseks on võimalik kasutada ka paberit, pappi ja teatud liiki plastikut, samuti olmeprügi. Samas tuleb rõhutada, et jäätmete põletamisel (ka nn RDF-i mõne kütusega koospõletamisel) tuleb järgida direktiivis 2000/76/EÜ jäätmete põletamise kohta ja keskkonnaministri 4. juuni 2004. a määruses nr 66 „Jäätmepõletustehase ja koospõletustehase rajamise, kasutamise ja sulgemise nõuded” esitatud nõudeid.
Jäätmetest energia tootmine (jäätmete põletamine) on vastavalt jäätmekäitlushierarhiale eelistatum tegevus võrreldes ladestamisega prügilatel, seepärast saab seda toetada analoogselt muude jäätmete taaskasutusele suunatud projektidega, üldistest keskkonnatoetuste vahenditest.
PILET nr. 25
1. euroopa sadamad ja majanduskriis
2. müra normtasemetest
3. tahked kütused
1.) Suurima osa ehk ligi 40% Euroopa Liidu sadamate kaudu veetud kaubast andis 2008. aastal vedellast (enamasti naftatooted), kuivlast andis neljandiku ja konteinerlast 18%. Eesti paistis teiste riikide hulgas silma selle poolest, et 65% Eesti suuremate sadamate kaudu toimunud kaubavedudest andis vedellast (10% kuivlast ja 4% konteinerlast). Sadamates, mis on rohkem spetsialiseerunud vedellastile, täheldati 2008. aastal ka suuremat kaubavedude langust.
2008. aastal veeti Euroopa Liidu sadamate kaudu ligi 3,9 miljardit tonni kaupa. Kaubaveo mahu vähenemine algas 2008. aasta III kvartalis ja ulatus IV kvartalis juba 6%-ni. Aasta kokkuvõttes vähenes Euroopa Liidu sadamate kaubaveo maht varasema aastaga võrreldes 0,5%.
Kõige suurem kaupa hulga oli käsitletud Hollandis- Rotterdamis siis Belgias – Antwerpenis ja Saksamaal – Hamburgis.
http://statistikaamet.wordpress.com/2010/04/05/euroopa-sadamad-majanduskriisi-kuusis/
2.) Müra normtasemete kehtestamisel lähtutakse:
1) päevasest (7.00–23.00) ja öisest (23.00–7.00) ajavahemikust;
2) müraallikast: auto-, raudtee- ja lennuliiklus, veesõidukite liiklus, tööstus-, teenindus- ja kaubandusettevõtted, spordiväljakud ja meelelahutuspaigad, ehitustööd, elamute ja üldkasutusega hoonete tehnoseadmed, naabrite müra (olmemüra);
3) müra iseloomust: püsiva või muutuva tasemega müra;
4) välismüra normimisel: hoonestatud või hoonestamata ala kategooriast.
Hoonestatud või hoonestamata alad jaotatakse üldplaneeringu alusel:
I kategooria      looduslikud puhkealad ja rahvuspargid , puhke- ja tervishoiuasutuste puhkealad;( umbes 50 – 40 dB)
II kategooria    laste- ja õppeasutused, tervishoiu- ja hoolekandeasutused, elamualad, puhkealad ja pargid linnades ning asulates;( umbes 60 – 55 dB)
III kategooria    segaala ( elamud ja ühiskasutusega hooned, kaubandus-, teenindus- ja tootmisettevõtted);( umbes 65 – 60 dB)
IV kategooria   tööstusala. (umbes 70 – 65 dB)
Mõõtmiseks kasutatakse seadmeid, mis vastavad spetsiaalsetele standarditele.
https://www.riigiteataja.ee/akt/163756
3.) Tahked kütusedPuit
Puit (küttepuud, puidujäätmed, puiduhake, energiavõsa jms.) on ajalooliselt esimene energiaallikas, mida inimene hakkas pealelihaseenergia teadlikult kasutama. Puidus sisalduv keemiline energia muudeti jamuudetakse nüüdki soojusenergiaks, mida kasutatakse peaasjalikult kütteks,toiduvalmistamiseks. Kunagi kasutati puidu põletamist ka mehaanilise energiasaamiseks, nt auruvedurites. Tänapäeva energeetikas otsitakse võimalusi puidukasutamiseks energeetilistel eesmärkidel vaid seal, kus muude energiaallikatekasutamine osutub kas liialt kalliks või siis looduskaitselistel kaalutlustel .Eeskätt otsitakse võimalusi puidujäätmete kasutamiseks, kuid tõsist töödtehakse ka nn energiavõsa kasvatamise uurimisel . Energiavõsana kasvatataksekiireltkasvavaid puittaimi, mille 2-3 aastaseid puitunud võrseid kasutataksehakituna ja kuivatatuna soojuse tootmiseks. Perspektiivis on energiavõsavõimalik kasutada ka elektrienergia tootmiseks.
Kivisüsi on üks vanemaid ja enamlevinumaid energeetilisi kütuseid.Kivisüsi on tekkinud miljoneid aastaid tagasi soodes ürgsete taimedelasunditest, mis on hiljem kattunud mitmesuguste setetega. Taimede koostisesolnud ainetest on kivisöes aegade jooksul säilinud peamiselt süsinik (kuni 95%kivisöest), vähemal määral teisi põlevaid aineid. Põlemisel muutub kivisöes olevkeemilise energia soojusenergiaks. Kivisöe kvaliteet, st eriti tema kütteväärtus ja mineraalosade sisaldus (eraldub põlemisel tuhana), sõltub suurel määralleiukohast. Kivisöe eriliseks vormiks on antratsiit, mille kvaliteedinäitajad ontavalistest kivisöesortidest märksa kõrgemad.
Pruunsüsi on samuti taimse päritoluga, kuid kivisöest märksa noorem jatunduvalt madalama kütteväärtusega. Päritolult on pruunsüsi kivisöe ja turbavaheline nn siirdeaste.
Põlevkivi on miljonite aastate jooksul merepõhja sadestunud madalamateelusorganismide kivistunud jäänused, mis sisaldavad küllaldasel määralorgaanilist ainet (orgaanilise aine osa sisaldab süsinikku 60 - 80 %, vesinikku 6- 10 %). Põlevkivi kvaliteet on madalam kui kivi- või pruunsöel, omades madalatkütteväärtust ja väga suurt mittepõlevat mineraalosa osatähtsust (umbes poolkogu põlevkivist).Hoolimata põlevkivi suurtest varudest maailmas, kasutatakse sedaenergeetilistel eesmärkidel võrdlemisi tagasihoidlikult eelkõige madalakütteväärtuse tõttu. Paljud põlevkivivarudest rikkad riigid eelistavadprimaarenergiaallikatena kasutada teistest riikidest sisseveetavat kivisütt võimaagaasi. Eestis on põhiliseks energeetiliseks kütuseks kujunenud siiskipõlevkivi. Sellel on nii ajaloolised põhjused kui ka see, et muude kütuste suurivarusid Eestis ei ole.
Turvas on veekogudes kasvanud taimestiku surnud ja põhja settinudosised, mille vanust loetakse sadade ja tuhandete aastatega. Võib öelda, etturvas tekib juurde ka tänapäeval. Kinnikasvavad järved on selle tunnistajaks.Tingituna väikesest tihedusest on turba kütteväärtus madal. Suur niiskusesisaldus loob lisaprobleeme tema kuivatamisega. Väike tihedus jatagasihoidlik kütteväärtus lubavad turvast kasutada ainult kohaliku kütusena.Turba töötlemise tulemusena (vastava tehnoloogiaga kokkupressimisel) saadavturbabrikett on ahjukütusena kodumajapidamises kasutatav, energeetilisekütusena praegu mitte. Siiski kasutati möödunud sajandil kuni 1960ndateaastateni Eestis Ulilas ja Turbas ka turvast elektrijaamades kütusena.
Muu tahke kütus
Tahke kütusena tulevad kõne alla veel põhk, pilliroog ja teisedkiireltkasvavad mittepuittaimed ning olmeprügi. Nende igaühe põletamiseksettevalmistamisega ja põletamisega on seotud palju probleeme, kuid taastuvakütusena tulevad need tulevikus kindlasti arvesse
http://www.scribd.com/doc/67649086/15/Gaasilised-kutused
PILET nr. 26
1. strateegiline arengukava „eesti merenduspoliitika“
2. järelevalve teostamine välisõhus leviva müra üle
3. gaasilised IA VEDELAD kütused

• 
  

Teisalt on erinevate merendustegevuste intensiivne areng, kasvav konkurents ja sellest tulenevalt
inimtegevuse üha suurenev mõju merekeskkonnale toonud esile vajaduse pöörata merel toimuvale enam tähelepanu ning merekeskkonda kaitsta.
Seni on meretranspordi , tööstuse, rannikualade, avamereenergeetika, kalanduse, merekeskkonna,
sotsiaal-majandusliku ühtekuuluvuse ning teiste asjaomaste valdkondade poliitikat arendatud eraldi ning nendevahelisi seoseid mere seisukohast ei ole käsitletud süstemaatiliselt. Vajalik on neid poliitikavaldkondi ühendada nii, et need üksteist tugevdaksid ja koos paremini toimiksid. Erivaldkondade elemendid tuleb ühendada ning töötada välja uus terviklik merendusvaldkonna käsitlus.
Riiklik Arengukava “Eesti merenduspoliitika” 2010-2020
PRIORITEET 1 – Merendussektori ettevõtluskeskkond on ettevõtjasõbralik ja rahvusvaheliselt
konkurentsivõimeline
Eesmärk 1 – Eesti laevandus on rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline
Eesmärk 2 – Kaubavood läbi Eesti sadamate on suurenenud
Eesmärk 3 – Reisijate arv rahvusvahelistel laevaliinidel on suurenenud
Eesmärk 4 – Eesti laevaehitus ja -remont on rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised
PRIORITEET 2 – Merendus on ohutu, turvaline ja merenduse keskkonnakoormus on vähenenud
Eesmärk 5 – Ohutus ja turvalisus veeliikluses ja sadamates on paranenud
Eesmärk 6 – Merenduse tekitatud keskkonnakoormus on vähenenud
PRIORITEET 3 – Avaliku sektori tegevused toetavad merenduse arengut
Eesmärk 7 – Merenduse korraldus ja seadusandlik baas on tõhusamad
PRIORITEET 4 – Eesti mereharidus ja teadus- ning arendustegevus on kaasaaegsel tasemel
Eesmärk 8 – Eestis antav mereharidus kindlustab kõigile merendussektori valdkondadele vajalike spetsialistide kaasaegse õppe tasakaalustatud mahus
Eesmärk 9 – Eestis loodud merenduse teadustöö maht ja kvaliteet on tõusnud
PRIORITEET 5 – Rannaäärne elu- ja külastuskeskkond on atraktiivne, soodustades mereturismi ja
kohaliku ettevõtluse arengut ning mere kultuuripärandit kantakse edasi.
Eesmärk 10 – Mereturism ja merenduse ning randlusega seotud ettevõtlus on arenenud
Eesmärk 11 – Merekultuuripärandi ja -traditsioonide säilimine on tagatud

• Piirkonna eri müraallikate tekitatud müratasemete üldhinnangu või üldprognoosi andmiseks
  

koostatakse välisõhu strateegiline mürakaart. Piirkonna välisõhu strateegilisele mürakaardile
kantakse müra levikut põhjustavad saasteallikad, olemasoleva või prognoositava müra leviku
ulatus, elanike ja ehitiste paiknevus , andmed elanike ja ehitiste arvu, ehitiste iseärasuste ja
muu kohta.
Seoses ülaltooduga paneb Välisõhu kaitse seaduse §134 Tervisekaitseinspektsioonile uued
ülesanded keskkonnamüra järelevalve osas:
1) koguda enda kätte välisõhu strateegilised mürakaardid ja välisõhus leviva müra
vähendamise tegevuskavad;
2) kontrollida välisõhu strateegiliste mürakaartide ja välisõhus leviva müra vähendamise
tegevuskavade andmeid
3) teha koondandmed meedia kaudu avalikkusele teatavaks
Välisõhu strateegilise mürakaardi ja välisõhus leviva müra vähendamise tegevuskava koostab
ning esitab kooskõlastamiseks Tervisekaitseinspektsioonile:
1) välisõhus leviva liiklusest tingitud müra põhjustaja, kui ta on üheselt määratav, nagu
sadam, lennuväli, bussi- või raudteejaam ;
2) maantee omanik;
3) raudtee omanik;
4) tiheasustusega piirkonna kohaliku omavalitsuse organ.
Käesoleva seaduse § 134 lõike 1 kohaselt esitab hiljemalt 2012. aasta 30. juuniks
kooskõlastamiseks välisõhu strateegilise mürakaardi ja hiljemalt 2013. aasta 18. juuliks
välisõhus leviva müra vähendamise tegevuskava:
1) tiheasustusega piirkonna kohaliku omavalitsuse organ, kui tema haldusterritooriumil elab
vähemalt 100 000 elanikku;
2) omanik, kelle maanteed kasutab üle kolme miljoni sõiduki aastas;
3) omanik, kelle raudteed kasutab üle 30 000 raudteeveeremi aastas.
Välisõhu strateegilisel mürakaardil esitatakse järgmised andmed:
1) müraindikaatori abil kirjeldatud olemasolev, eelmine või prognoositav tulevane
müraolukord;
2) piirtasemete ületamine;
3) teatava piirkonna elamute, koolide ja haiglate hinnanguline arv, mis on müraindikaatori
eripiirtasemete alas ;
4) müraga kokkupuutuvate inimeste hinnanguline arv.
Tegevuskava peab vastama järgmistele miinimumnõuetele ja selles peab olema vähemalt:
1) tiheasustusega piirkonna kirjeldus, põhimaanteede, põhiraudteede või põhilennujaamade
ning muude arvessevõetavate müraallikate loetelu;
2) müra kaardistamise tulemuste kokkuvõte;
3) andmed müraga kokkupuutuvate inimeste hinnangulise arvu ja üksikasjad parandamist
vajavate olukordade ja probleemide kohta;
4) esitatud kehtivad müra vähendamise meetmete ja ettevalmistatavate projektide loetelu;
5) andmed toimingute kohta, mida pädevad asutused kavatsevad järgmise viie aasta jooksul
teha, sealhulgas kõik vaiksete piirkondade säilitamise meetmed;
6) pikaajalise strateegia kirjeldus;
7) teave, juhul kui see on olemas, abinõude maksumuse kohta ( eelarved , kulutasuvuse
hindamiseks kulude-tulude analüüs);
8) kindlaks määratud tegevuskava rakendajad, rakendamise tähtajad ning tulemuste
hindamiseks kavandatud meetmed.
Tegevuskava toimingute hulka, mida pädevad asutused oma pädevusvaldkondades
korraldavad, kuulub liikluskorraldus, maakorraldus , tehnilised meetmed müraallikates,
vaiksemate allikate valimine, müraleviku vähendamine, reguleerivad või majanduslikud
meetmed ja soodustused. Iga tegevuskava peab sisaldama hinnanguid selle kohta, milliste
toimingutega vähendatakse müra all kannatavate inimeste arvu, kes peavad müra häirivaks,
kes kannatavad müra tõttu unehäirete all või mürast tingitud muude häirete all.

• Vedelad kütused
  

Nafta ja naftasaadused
Toornafta, mis on kõigi naftasaaduste lähtematerjaliks, on tekkinudmaakoores mereloomade ja -taimede ning alamate organismide sadestunud jäänustest miljonite aastate jooksul.Toornafta tööstuslikul töötlemisel saadakse muude naftasaaduste kõrvalmitmeid vedelaid energeetilise kütusena kasutatavaid kütuseid.
Bensiin on kerge naftasaadus, mida kasutatakse valdavalt transpordis.On ette nähtud kasutamiseks sisepõlemismootorites. Energeetilise kütusena eitule kõne alla, v. a üksikutel juhtudel ajutise ja väikese võimsusegaenergiaallikana kohtades, kus puudub alaline elektrivarustus
Diiselkütus
kuulub samuti kergete naftasaaduste hulka, kuid tedakasutatakse peale transpordivahendite ka väiksemates energeetilistesseadmetes, peamiselt kohtades, kus muude energeetiliste kütuste kasutamineon keeruline. Kasutatakse sageli väikesaarte diiselelektrijaamades, kus muulkombel elektrivarustuse tagamine majanduslikult end ei õigusta. On reeglinaodavam kui bensiin, kuid teatud turusituatsioonis võib diiselkütuse hindmuutuda bensiini hinnaga võrreldavaks.
Kerge kütteõli
on sarnane diiselkütusega ja need on omavahelasendatavad. Kasutatakse ahjukütusena (muidugi spetsiaalsekonstruktsiooniga ahjudes) soojusenergia tootmiseks.
Raske kütteõli ehk küttemasuut
on nafta töötlemisel pärast kergetenaftasaaduste eraldamist saadav vedelkütus. Kasutatakse soojus- jaelektrienergia tootmiseks. Kui kerged vedelkütused on reaalseteltemperatuuridel hästi voolavad (pumbatavad), siis küttemasuut (lühidalt -masuut) on tunduvalt "paksem" ja vajab pumpamiseks eelnevat kuumutamist,eriti talvetingimustes.
Tahkete kütuste destillaadid
Eelnimetatud vedelkütustega sarnaseid energeetilisi kütuseid võib saadaka tahkete kütuste töötlemisel-utmisel (destilleerimisel). See tuleb kõne alla vaidsiis, kui erikaalutlustel teiste kütuste kasutamine ei ole otstarbekas. Eestis onNarva lähistel Eesti Elektrijaama territooriumil põlevkivi ümbertöötamise tehas.Seal toodetav (põlevkivi utmisel saadav) õli sobib kasutamiseks nii väiksemateskatlamajades soojuse tootmiseks kui ka Eesti Elektrijaamas . See toodangmoodustab vaid väikese osa elektrijaamas kasutatavast energeetilisestkütusest.Tahkete kütuste destillaatide hulka võib lugeda ka taimse päritolugavedelaid kütuseid. Piiratud huvi kütustena kujutavad vilja ja muude tärklistsisaldavate taimede töötlemisel saadav etanool (etüülalkohol ehk viinapiiritus) jaõlitaimedest saadav õli sisepõlemismootorite kütusena. Energeetikas needolulist tähtsust ei oma.
 Gaasilised kütused
Looduslik gaas (maagaas) Maagaasi päritolu on üsna lähedane nafta päritolule. See on tekkinudsamuti miljoneid aastaid tagasi mereloomade ja -taimede ning alamateorganismide lagunemise tulemusel eraldunud gaasilise osana ning koosnebpõhiliselt metaanist. Gaasileiukohtades täidab maagaas poorseid kivimeid jatühemikke maakoores. Suurimad maagaasileiukohad on Venemaal, Iraanis,USA-s
−seal, kus naftaleiukohadki. Eestis maagaasileiukohti tööstuslikusmõttes ei ole. Vähesel määral on leitud maagaasi Keri ja Prangli saartel ningmõnes kohas Põhja-Eestis.Tarbijateni viiakse maagaas magistraaltorujuhtmete ja jaotusvõrkudekaudu. Magistraaltorujuhtme pikkus võib ulatuda tuhandetesse kilomeetritesse.Energeetilise kütusena on maagaas kõige loodussõbralikum - tema põletamiselei jää tuhka ning põlemisproduktides olevate keskkonnaohtlike ainete sisaldus on minimaalne. Kasutatakse energeetilise kütusena seal, kus muude kütustekasutamine on kallim või raskendatud (eelkõige loodushoiu seisukohalt). Eestiskasutab energeetilise kütusena osaliselt maagaasi Iru Elektrijaam Tallinna küljeall. Eestis kasutatakse Venemaalt saadavat maagaasi, mille varustuseootamatu katkemise korral on võimalik kasutada Lätis asuvat looduslikus maa- aluses hoidlas hoitavat reservi.
Vedelgaas
Vedelgaas koosneb põhiliselt propaanist ja butaanist ning onkeemiatööstuse (naftatöötlemise) produkt. Kuigi tegemist on kütusega, midatransporditakse ja hoitakse vedelal kujul, saab vedelgaasi kasutada (põletada)pärast aurustamist vaid gaasilises olekus. Seetõttu vaadeldakse teda ikkagigaasilise kütusena. Vedelgaasi kasutatakse peamiselt majapidamisgaasinaseal, kus soovitakse just gaaskütust, kuid puudub võimalus maagaasikasutamiseks.
Tehisgaasid
Tehisgaasidest tulevad kõne alla kamberahjugaas ja generaatorigaas.Tehisgaase saadakse tööstuslikul teel tahkete kütuste töötlemiselkamberahjudes või erilistes gaasigeneraatorites. Kasutatakse kütusena mitmestööstusharus, ka majapidamisgaasina, kuigi tänapäeval majapidamistes onenamasti asendunud maagaasi kui odavamaga. Energeetiliseks otstarbekstehisgaase praktiliselt ei kasutata. Enne gaasimagistraali ehitamist Venemaamaagaasi transportimiseks Eestisse toodeti põlevkivist kamberahjugaasiKohtla-Järvel. Selle gaasiga kui majapidamisgaasiga varustati Kohtla-Järvekõrval Tallinna ja Leningradi (praeguse Peterburi) kodusid.
Kaasnev gaas
Kaasnev gaas on muude keemiliste protsesside kõrvalsaadus, peamiseltnaftaleiukohtades saadava nafta (kohati soovimatu) kõrvalsaadus. Sagelipõletatakse kasutult, et mitte lasta vabalt keskkonda, kus ta reostaks loodustrohkem, kui tema põlemisproduktid. Enamasti kasutatakse vajaduselenergeetilise kütusena naftaleiukohtade vahetus läheduses. Harveminikasutatakse koos või analoogiliselt tavalise maagaasiga.
Biogaas
Biogaas ehk käärimisgaas on orgaanilise aine käärimisel tekkiv gaas.Koosneb umbes 2/3 metaanist ja 1/3 süsihappegaasist. Saadakse orgaaniliseaine suure sisaldusega olme- ja loomakasvatusjäätmete kääritamisel kinnisesanumas või muus ruumalas. Kasutatakse väiksemates majapidamistesmajapidamisgaasina. Üksikutel juhtudel orgaanilise aine suurte kogumite juures(prügimäed, loomakasvatus -suurfarmid jms.) võidakse kasutada kaenergeetilise kütusena kohaliku vajaduse katmiseks soojatootmisel, väikesteselektrijaamades soojuse ja elektri koostootmisel või ka mootorikütusenaelektrienergia reservgeneraatori käitamiseks.
http://www.scribd.com/doc/67649086/15/Gaasilised-kutused
PILET nr. 27
1. transiitkaubanduse võimalikest arengutest
2. müra kui häiring
3. energeetika mõju keskkonnale
1) Transiitkaubanduse areng (millega on kaudselt seotud hinnanguliselt ligikaudu
10% SKP-st) on soodustanud eelkõige Tallinna piirkonna ja Peterburgi
suunduva transiidikoridori arengut.
Tervikuna on Eesti transpordi infrastruktuur suhteliselt hästi arenenud. Multimodaalsed transpordikoridorid, mis moodustavad Läänemere piirkonna ning "Trans-European Networks " orgaanilise osa, läbivad Eestit nii põhja-lõuna kui ida–lääne suunas. Eesti teedevõrgu tihedust saab võrrelda Põhjamaade omadega. Raudteesüsteem katab suure osa Eesti territooriumist, nii lõuna, kagu kui ida suunas. Eesti pikal merepiiril leidub mitmeid sadamaid, milles toimub kommertstegevus.
Eesti arenguprioriteedid on:

• integreerumine Euroopa Liiduga;
  
• Balti riikide omavaheline koostöö;
  
• heanaaberlikud suhted Venemaaga.
  

Eesti liitumisest EU-ga
Positiivne:

• liitumine lisab turvatunnet, kindlustab Eesti pikaajalise ja stabiilse arengu;
  
• lihtsustub kaubavahetus teiste EU riikidega;
  
• on võimalik EU rahadega arendada Eesti infrastruktuuri, osaleda rahvusvahelistes projektides (telemaatika, tollikoostöö, sadamate ja raudtee koostöö…);
  
• ka nii inimeste, teenuste kui ka raha liikumine EU raames lihtsustub;
  
• Eesti piir Venemaaga saab EU välispiiriks, see tõstab piiriäärsete alade atraktiivsust.
  

Negatiivne:

• liitumine piirab meie vabadust oma majanduspoliitika arendamisel;
  
• lisandub bürokraatia, euro-nõuete jälgimine ja arvestamine;
  
• liitumine on pikk ja vaevarikas protsess, see on teatav segaduste periood (midagi veel ei kehti, midagi kogu aeg muutub);
  
• liitumine on kulukas, lisandub palju uusi ametnikke ja maksusid;
  
• kuna Eesti piir Venemaaga saab EU välispiiriks, siis karmistuvad seal kõik piiriületus- ja tolliprotseduurid;
  
• kui Eesti liitub enne Lätit (ja Leedut), siis muutub ka Eesti – Läti vaheline piiriületus keerulisemaks;
  
• kasvab kuritegelik transiit läbi Eesti Venemaalt EU-maadesse.
  

Kuna Eesti on väikeriik, siis paratamatult dikteerivad asjade käiku rahvusvahelistes organisatsioonides suurriigid .
Eesti asendist tulenevate võimaluste paremaks ärakastuamiseks tuleks transiidi arendamisel lähemas perspektiivis:

• Tihendada koostööd eri organisatsioonide vahel infrastruktuuri kooskõlastatud arendamiseks. Transpordiinstituudi asutamine on Eesti majanduse üks prioriteete;
  
• Lähendada transiitvedusid (eeskätt suure keskkonnaohtlikkusega naftaproduktid) korraldavate firmade ja nende regioonide huve, kustkaudu veod kulgevad. Lisaks praegusele maksusüsteemile, mis stimuleerib riiki kuid mitte regioone, tuleks moodustada vastav arengufond (kindlaksmääratud summa igalt ohtliku veose tonnilt). Vältimaks Eesti firmade konkurentsivõime vähenemist tuleks taotleda vastavat lepet kõigi Läänemerel opereerivate riikide vahel nagu Venemaa, Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Taani, Poola, Saksamaa, Holland ;
  
• Vähendada transiidist tulenevaid keskkonnaohte (riskifaktoreid) eelkõige Tallinna sadamates ja Eestit läbivates transiidikoridorides. Tugevdada sidet rahvusvaheliste päästeteenistustega;
  
• Koostada transiidistrateegia, mille käivitamine peaks järgnema Agenda 21 valmimisele.
  

Kaugemas perspektiivis (2025. a. tasemel):
on alternatiiviks lähtumine transiidi säästva arengu definitsioonist ja neist tendentsidest, mis on arutusel rahvusvahelisel tasandil (Earth Charter kava, Ecological Footprints metodoloogiad jms.). Tuleb arvestada, et:

• Üha süvenev vastuolu arengu globaliseerumise ja sotsiaalsfääri lokaalse iseloomu vahel eeldab regionaalse arengu prioriteetsust globaalarengumudelite ees;
  
• Transport, eelkõige transiit koos infotehnoloogia arenguga, on globaliseerumise oluline tegur;
  
• Tooraine ja loodusvarade transiit süvendab ebaühtlast arengut ning kapitali ja elanikkonna kontsentreerumist, mis prognoositava elanike arvu juures (2025. a. – 8,5 miljardit) ületab kontsentreerumiskeskuste keskkonna taluvusvõime, põhjustab ülemääraseid ekspluatatsioonikulusid ja võib esile kutsuda sotsiaalse katastroofi;
  
• Transport (eelkõige õhu- ja autotransport ) põhjustab keskkonnakoormust, mida ta reeglina ise ei kompenseeri. Kompensatsioon toimub üldkasutatavate (public goods) väärtuste arvel. Need aga muutuvad üha defitsiitsemateks (maakera ökosüsteemid on ülekoormatud 40 % ulatuses, 50 % künnise ületamine võib põhjustada pöördumatuid muutusi globaaltasandil);
  
• Loodusvarade veol kujuneb hind nende ammutamise, laadimise ja transpordikulude summana ja see soodustab tooraineregioonide tühjakspumpamist. Kaaluda tuleks defitsiitsetele loodusvaradele minimaalsete limiithindade kehtestamist (kaasa arvatud vastavate ökosüsteemide taastamiskulude kompenseerimist - tundra, põhjavesi jms.);
  

Eesti, kus säästva arengu SA seadusandlus ja ideoloogia on edukalt arenenud, võiks olla initsiaatoriks säästva arengu ideede arendamisel rahvusvahelisel tasandil.
Võtsin siit http://www.seit.ee/agenda21/EA21/2_24trans.html
2) Keskkonnamüra mõjutab paljusid inimesi ja on üks olulisimaid keskkonnaprobleeme. Müra võib avaldada inimesele mõju nii füsioloogiliselt kui psühholoogiliselt ning häirida põhitegevusi, nagu magamine, puhkamine, õppimine ja suhtlemine . Kuigi müra mõju inimeste tervisele on ammu teada, näitavad viimase aja uuringud, et mõju avaldub ka vaiksema müra korral kui arvati seni.
Müra mõju suureneb, kui see toimib koos muude keskkonnastressoritega nagu õhusaaste ja
kemikaalid . Selline olukord võib esineda eriti linnapiirkondades, kus enamik neist stressoritest
mõjub koos. Müra avaldab mõju ka elusloodusele. Selle pikaajalist mõju, näiteks rändeteede
muutmise ning loomade eelistatud toitumis- ja elupaikadest eemalehoidumise ulatust on vaja
uurida täpsemalt.
Keskkonnamüra on:
 maanteetee-, raudtee- ja lennuliiklusmüra,
 tццstustuse, ehitiste, lähiümbruse poolt emiteeritud müra,
 teenindusettevõtete (restoranid, kohvikud , diskoteegid jne.) tegevuse helid,
 elutegevus ja kuulatav muusika ,
 spordiürituste, sealhulgas mootorispordi müra,
 mänguväljakute müra,
 parklate müra,
 koduloomade hääled, nt koerte haukumine,
 tehnoloogiliste süsteemide müra,
 seadmete, kodumasinate müra
Müra häirivust iseloomustavad tema füüsikalised näitajad:
- helirõhu tase,
- spekteraaliseloomustus,
- toimeaeg
- müra tüüp
- müra allikas
Häirivust põhjustavad ka paljud teised tegurid peale müra, mis omakorda võimendavad müra
häirivust. Häirivust põhjustava müra korral on leitud doos-sõltuvus müra iseloomustava suuruse
LAeq, 24 h suhtes.
Järgnevaid helisid ei loeta õiguslikust aspektist müraks:
· üritustel, nagu kontsertidel, spordivõistlustel, aga ka lõbustuskohtades ning teatrites
kasutatavad heliefektid , mis tulenevad etendus- ja esinemistegevusest, ja mõjutavad
rahvast, esinejat või osavõtjat, kuid ei põhjusta kuulmiskahjustusi või kuulmiskahjustuse
ohtu;
· loodusnähtuste helid ja metsloomade hääled looduses, kuid müra võib olla see-eest tuule,
vihma, aga ka merelainete põhjustatud helid tehnilistes ehitistes , aga ka põllumajandusja
koduloomade hääled;
· lubatud, asjakohaselt kasutatud akustilised häire -ja hoiatusseadmete helid. Seadmed
tuleb siiski planeerida ja asetada niimoodi, et müra mõju elanikele ohustavalt, ei ole liiga
ärritav ega mõju toimeaeg liiga pikk;
· ette planeeritud lõhkamistццde ja ilutulestiku müra, kui see vastab kõigile kehtestatud
nõuetele.
Võtsin siit http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=1092054/Mura-netti_1_2.pdf
3) Energiast on saanud tänapäeva ühiskonna oluline võtmefaktor, olles üheks inimeste heaolu parandajaks. Medalil on aga ka teine külg – samal ajal inimeste heaolu parandamisega avaldame mõju keskkonnale. Energia muundamisel inimesele mugavalt kasutatavasse vormi avaldame mõju keskkonnale.
Energeetika mõju keskkonnale väljendub peamiselt järgmiste mõjude kaudu:
• erinevate põlemisel tekkivate saasteainete heited õhku;
• mitmesuguste kütuste kasutamine, sh ka biokütused;
• vee ja teiste looduslike ressursside kasutus;
• erinevates protsessides tekkivad tahked jäätmed;
• maakasutus nii energia ülekandel kui ka kütuste kaevandamisel
Majanduse struktuurist tulenevalt on energiasektor Eesti suurim keskkonnamõjutaja. Seni lahendamata probleem on looduslikesse veekogudesse juhitava põlevkivielektrijaamade hüdrotuhaärastuse liigvee (pH 12 ja rohkem, raskmetallid) puhastamine. Teised olulisemad energeetika keskkonnamõjud on väävli- ja lendtuhaheitmete sattumine atmosfääri. Peamiselt põlevkivienergeetikast lähtuvalt väljub Eestist väävliheitmeid atmosfääri kaudu 1,4 korda rohkem kui neid tuleb Eestisse väljastpoolt. NOx osas saab aga Eesti väljastpoolt ligi kaks korda rohkem heitmeid kui ise oma territooriumilt väljastab. Lähituleviku probleem on CO2 emissiooni vähendamine, mis nõuab investeeringuid energiatootmise efektiivsuse suurendamiseks ning kokkuhoiumeetmete rakendamiseks. Energeetika keskkonnamõjude leevendamine toimub vastavalt keskkonnastrateegia tegevuskavale energeetikasektoris.
Võtsin siit http://www.seit.ee/agenda21/EA21/2_15energeetika.html#2