TEHNOÖKOLOOGIA EKSAM (0)

PILET nr. 1
1. Tehnoökoloogia kui teadusala mõiste tähendus
2. mis on sadama eeskiri?
3. jäätmekäitluse arengud
1) Tehnoökoloogia on teadusala, mis uurib ja kavandab meetodeid ja meetmeid inimese elukeskkonna kaitseks ja parendamiseks ning inimühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks.
Tehnoökoloogia on õppeaine, mis tutvustab meetodeid ja meetmeid, mis on vajalikud inimese elukeskkonna kaitseks ja parendamiseks ning ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks.
Tehnoökoloogia nimetus on tuletatud selle sisust: tehno (kr. techne – tehis , kunst , meisterlikkus) + öko ( oikos - kodu, kodukoht ) + loogia ( logos - õpetus).
2) Sadama eeskiiri on dokument,mis peab olema iga sadamal ja kus on peavad olema kirjeldatud vähemalt:
1) sadama üldandmed;
2) veesõidukite sadamasse sisenemise korraldus;
3) laevaliikluse korraldus sadama akvatooriumil;
4) veesõidukite sadamas seismise korraldus;
5) veesõidukite sadamast lahkumise korraldus;
6) osutatavad sadamateenused ja sadamateenuste osutamise korraldus;
7) reisijate teenindamise korraldus sadamas;
8) meditsiiniabi korraldus sadamas;
9) tuleohutusnõuded sadamas ja päästetööde korraldus;
10) päästeasutuse ja muu abi andva või järelevalvet teostava asutuse väljakutsumise kord.
3) Riigi jäätmekava 2008-2013 eesmärk on jäätmete ladestamise vähendamine, jäätmete taaskasutamise suurendamine ning tekkivate jäätmete ohtlikkuse vähendamine, et negatiivne mõju keskkonnale oleks minimaalne. Põhieesmärgi saavutamine on seotus jäätmehierarhia rakendamisega: jäätmeteket tuleb vältida, ja kui see osutub võimatuks, tuleb jäätmeid nii palju kui võimalik taaskasutada, sh korduskasutada, ringlusse võtta ning suuanta võimalikult vähe jäätmeid ladestamisele.
Jäätmete taaskasutus on viimastel aastatel järjest enam laienenud . Tekkinud on tootjavastutusorganisatsioonid, kes on loonud kogumisvõrgustikud elektroonikaromude, vanarehvide ja pakendite kogumiseks ning taaskasutusse suunamiseks. Suurenenud on ka keskkonnanõuetele vastavate romusõidukite kogumis- ja lammutuskohtade arv.
Jäätmeid tuleb taaskasutada, kui see on tehnoloogiliselt võimalik ningkui see ei ole muude jäätmekäitlusmoodustega võrreldes ülemääraseltkulukas. Käesoleva seaduse § 15 lõigetes 2–4 nimetatud taaskasutamismooduste valikul tuleb esmane eelistus anda jäätmete korduskasutusele. Kui see ei ole võimalik, tuleb jäätmete energiakasutusele eelistada jäätmete ringlussevõttu materjali või toormena.
Seadusandlik surve jäätmete ladestamise vähendamiseks, sh
eelkõige taaskasutamise suurendamiseks kasvab
D, SWE, AT, BE jt on juba kehtestanud (mitmed riigid peatselt
veel) sisuliselt bio- lagunevate jäätmete ladestamise keelu (DE:
sega-olmejäätmete ladestamine alates 06-2005 lubatud vaid, kui see on
läbinud kas põletuse või MBT, max TOC 18 %), tugevneb poliitiline
surve, et seda teeksid ka Uued Liikmesriigid ise VÕI
kehtestatakse see EL tasemel
Tegemist on eelkõige kliimamuutuste vähendamisega.
ringlussevõtt” – taaskasutamistoiming, mille käigus
jäätmematerjalid töödeldakse toodeteks ,
materjalideks või aineteks kasutamiseks nende
esialgsel või mõnel muul eesmärgil. See hõlmab
orgaaniliste ainete töötlemist, kuid ei hõlma
energiakasutust ja töötlemist materjalideks, mida
kasutatakse kütustena või kaeveõõnete täitmiseks
PILET nr. 2
1. noosfääri mõiste
Noosfääri mõiste (kr. noos – mõistus + sphaira – kera) võeti 1920. aastatel kasutusele mitme autori poolt. Prantsuse filosoofi E. Le Roy (1870 – 1954) määrangu järgi on noosfäär süsteem, millesse kuuluvad tehnika ja see osa loodusest, mida hõlmab inimese sihipärane aineline tegevus. Autori arvates sobib noosfääri vasteks eesti keeles mõistuskeskkond, aga ka mõistusmaailm.
2. merekeskkonna seire korraldus eestis
Viimaste aastate olulisemad keskkonnamõjutused on seotud ehitustegevusega Muuga sadamas, Saaremaa sadamas ning Paldiski lõunasadamas. Samuti teostati merekeskkonnaseiret Naissaare liivamaardlas seoses liiva kaevandamisega Muuga sadama idaosa laiendamiseks. Seireid teostasid pädevad eksperdid Tallinna Tehnikaülikooli Meresüsteemi Instituudist, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudist ja Eesti Ornitoloogiaühingust.
Muuga sadamas on teostatud iga aastast merekeskkonnaseiret alates 1995. aastast. Seire eesmärgiks on jätkuvalt hinnata sadama tegevusest tulenevat mõju ning eelnevatel aastatel teostatud täite- ja süvendustööde järgset mõju põhjaloomastikule, taimestikule, kalastikule ja lähipiirkonna rannaprotsessidele.
Seoses Saaremaa sadama ehitusega teostati Saaremaa sadama ehitusjärgset merekeskkonna ja linnustiku seiret. Seirete peamiseks eesmärgiks oli hinnata sadama tegevusest tulenevat mõju keskkonnale Küdema lahes, mis on rahvusvahelise tähtsusega linnuala ning Natura 2000 Küdema lahe hoiuala . Eksperdid on järeldanud, et Saaremaa sadama mõju Küdema lahe linnustiku, loomastiku , taimestiku kooslustele ja rannaprotsessidele praktiliselt puudub. Tänu ASi Tallinna Sadama tõsisele suhtumisele seirekohustuse täitmisesse on Küdema lahe akvatoorium üks paremini uuritud linnustikuga merealasid Eestis.
3. transpordiemissioonid ja nende vähendamise võimalused
Heitgaasides sisalduvaid komponente võib jagada kahjulikeks ja kahjututeks.
Kahjulikud ained on:
Süsinikmonooksiid CO (vingugaas)
Vesinikuühendid HC (põlemata kütus ja õli)
Lämmastikoksiidid NO ja NO2 mida tähistatakse ühiselt NOx kuna O muutub pidevalt.
Vääveloksiid SO2
Tahked osake
Kahjututeks on:
Lämmastik N2
Hapnik O2
Süsinikdioksiid CO2 V.t hiljem kasvuhooneefekt .
Veeaur H2O sed ( tahm ).
Selle vähendamiseks on vaja kasutada filtrisüsteeme, leida teine kütus.
4. Referaat
PILET nr. 3
1. noosfääri perspektiivid
Vaimsuse ja positiivse mõistuslikkuse levitamine on iga riigi haridussüsteemi esmane eesmärk ja peaks selleks saama, kui see praegu nii ei ole. Oluliseks sammuks vaimsuse ja mõistuslikkuse suurenemise suunas võiks olla spetsiaalsete informatsioonikanalite loomine riikide, riikide liitude ja ÜRO poolt mõistusliku informatsiooni tasuta levitamiseks kõigile selle soovijatele.
Ühise eesmärgi poole liikumisel, milleks on säilumine ja areng, peab üldine üksteist hävitava konkurentsi vaim asenduma koostöövaimuga parima ühistulemuse nimel.
Demokraatlikus ühiskonnas on kõrgeimaks võimuks rahvas. Selleks, et oma võimu tõhusalt teostada, peab rahvas olema riigi eksistentsiaalsetes põhiküsimustes üksmeelne.
2. eesti sadamad ja nendega seotud müraprobleemid
Eesti sadamad: Abruka sadam, Bekkeri sadam, Heltermaa sadam, Kihnu sadam, Kuivastu sadam, Kunda sadam, Lehtma sadam, Loksa sadam, Manilaidi sadam, Miiduranna sadam, Munalaidi sadam, Muuga sadam, Mõntu sadam, Paldiski lõunasadam, Paldiski põhjasadam, Paljassaare sadam, Pärnu sadam, Ringsu sadam, Rohuküla sadam, Roomassaare sadam, Saaremaa sadam, Sillamäe sadam, Sviby sadam, Sõru sadam, Triigi sadam, Vanasadam , Virtsu sadam.
Tööstusseadmed tekitavad tõsise müraprobleemi nii siseruumides kui ka väliskeskkonnas.
Seadmete müratase sõltub üldjuhul nende võimsusest ja seadmete müras domineerivad madalad
ja kõrged sagedused, tooni komponendid on impulsid või ebameeldivad ja katkevad ajalised
helid. Pöörlevad masinad genereerivad heli, mis sisaldavad tonaalseid komponente;
pneumaatilised seadmed genereerivad laia sagedusega müra. Kõrge heli rõhk on põhjustatud
seadme komponentidest või gaasi kiirest liikumisest (näiteks ventilaatorid ), või operatsioonidest,
mis sisaldavad mehhaanilist mõju (näiteks pressimine, neetimine ).
Transpordimüra ( maantee , raudtee ja õhuliiklus) on peamine keskkonna müra allikas. Üldiselt,
suurem ja raskem transpordivahend tekitab rohkem müra kui väiksem ja kergem. Erandiks on
helikopterid ja 2 ja 3-rattalised autod.
Autode müra on põhjustatud mootorist, ning hõõrdumisest auto kere , tee ja õhu vahel. Kiirusel
60 km/h ja rohkem on rataste ja tee vaheline müra suurem kui mootori oma. Selle faktori
füüsikaline sisu on veel avamata.
3. õhukvaliteedi parandamisest sadamates
Õhukvaliteeti Tallinnas mõjutab lokaalne linnas ja lähialadel toimuv õhu saastamine
ning kaugleviga siia kanduv mujal tekkiv reostus .
Olulisimaks õhukvaliteeti mõjutavaks reostusallikaks on Tallinnas autodest lähtuv
reostus.
Õhukvaliteedi seiret on Tallinnas teostatud aastaid ning mõõtmismeetodid,
mõõtmispunktid ja muu asjassepuutuv on pidevalt muutunud ja arenenud.
Eesti Keskkonnauuringute Keskuse välisõhu seire 2004. aasta aruande alusel on
enamuse mõõdetavate komponentide kontsentratsioon madalam kehtestatud
piirnormidest. Erandiks oli osoon , mille ööpäeva keskmist saastetaseme piirväärtust
ületati 2004. aasta kestel Rahu ja Õismäe mõõtejaamas vastavalt 3 ja 28 korda.
Kasutades infot Tallinna ÜP keskkonnaekspertiisist (1999), vahepealsete aastate
välisõhu seire aruannetest ja muudest teostatud uuringutest/töödest võib üldistatult
öelda järgmist:
o Tallinna õhusaaste olukorda võib hinnata rahuldavaks. Probleemseteks
kohtadeks on intensiivse autoliiklusega teed ning suure koormusega
ristmikud.
o Probleemsetes kohtades esineb suure liikluskoormusega aegadel ja
ebasoodsate hajumistingimuste korral piirmäära/piirväärtuse ületamisi nii
tänasel päeval kui tõenäoliselt ka tulevikus.
o Lämmastikoksiidide puhul on selgelt täheldatav liikluse suur mõju
saastetasemetele, sest suurimad kontsentratsioonid on jälgitavad
peamagistraalide ja suurte ristmike juures. Samas on ka väiksema liiklusega
ristmikel, kus saasteainete hajumine on majade poolt piiratud,
kontsentratsioonid lähedal normidele.
o Lämmastikoksiidid on liiklusest tulenevatest saasteainetest kõige kõrgema
norme ületava või normilähedase esinemissagedusega (seetõttu kasutati
käesolevas töös alternatiivsete teetrasside hindamisel just
lämmastikoksiidide).
PILET nr. 4
1. Majandustegevus ja elukeskkond
Inimese ja looduse suhet võib käsitleda kui üldistatud tootmisprotsessi ehk majandustegevust, mille käigus looduslik aine muudetakse inimesele väärtuslikumaks.
Ürginimene võttis loodusest vaid seda, mis seal oli ja sellisel hulgal, mis oli talle vajalik ning mille võtmiseks ta oli suuteline. Mõistuse arenedes hakkas inimene muutma looduslikku ainet endale enam suu-, käe- ja seljapäraseks ning kasutama selleks lihtsaid tööriistu. Veelgi arenedes jõudis inimene ühiskondliku tööjaotuseni ning hakkas talle sobivaid asju valmistama ettevõtetes. Töövahendid täiustusid seal järjest kiiremini, nendest said masinad ja tehnoloogilised protsessid. Hüviste valmistamisest sai tootmine ning tootmisest inimese majandustegevuse alus.
Praeguseks oleme jõudnud selleni, et arenenud maades inimene ei tarbi otse loodusest enam peaaegu midagi, vaid kogu looduslik aine läbib enne lõppkasutamist tootmisprotsessi. Ka inimeste konkreetsed vaimsed hüvised ja nende kasutamine põhinevad üldistatud tootmise tulemustel. Tehnika areng on teinud võimalikuks rahuldada järjest suurema hulga inimeste vajadusi, samuti nende soove ja tujusid, mis kohati kasvavad vajadustest kiiremini. Võimalused oma vajadusi rahuldada suurendavad omakorda nõudlust hüviste järele. Suurenenud on igaühe tahe oma vajadusi ja soove järjest täielikumalt rahuldada. Seetõttu on tootmise maht maailmas suurenenud kiiremini kui inimeste arv.
Üldistatud tootmine on inimese majandustegevuse alus. Toodetu jaotamine inimeste vahel ja sellega seonduv on ühiskonna korralduse probleemid.
Üldistatud tootmise tulemusel muudetakse loodusressurss konkreetseteks hüvisteks - aineteks, asjadeks ja objektideks (hooned, rajatised). Soovides jälgida mingis ajaühikus (näiteks kuu või aasta jooksul) mingil maal või kogu maakeral loodusest tootmiseks võetud aine edasist liikumist, on võimalik näitlikustada inimese majandustegevuse ja looduse suhet üldistatud tootmis- ja tarbimisprotsessi skeemi abil (vt. joonis 3.1.). Skeemil on näidatud, et hüviste valmistamiseks kasutatud loodusvarade (joonise vasakpoolses osas üles suunduv voog) hankimisel, töötlemisel ja valmistoodanguks kujundamisel tekivad tahked, vedelad ja gaasilised tootmisjäägid, mis satuvad või suunatakse tootmise käigus loodusesse tagasi. Ülemaailmsed hinnangulised uuringud on näidanud, et valmistoodangu koosseisu läheb vaid 4-6 % kogu loodusest võetavast ainest. Suurimad kaod on kahtlemata maavarade kaevandamisel ja nende töötlemisel ning elektri- ja soojusenergeetikas, kus kogu kütuse mass läheb põletamisel jäätmeteks.
Varem või hiljem satub või suunatakse loodusesse tagasi ka toodang. Tarbekaubad, sh. toit jõuavad loodusesse tagasi kiiresti, keskmise kasutusajaga tooted – riided, mööbel, autod ja muud masinad – on kasutusel kauem. Hooned ja muud rajatised on kõige pikema kasutusajaga, kuid lõpuks ka need amortiseeruvad ja lammutatakse või jäävad püsima varemetena. Tõsi – osa oma kasutusaja lõppu jõudnud toodete materjalist läheb korduvkasutusse ning seda osa püütakse suurendada. Sellise tsükli käsitlemisel on vaja arvestada ka tootmise ja tarbimise energeetilist komponenti, mis on spetsiifiline ja mõnevõrra keerulisem kui puhtmateriaalne. Loodusest üldistatud tootmiseks võetud tooraine , toodangu valmistamisel tekkivad jäätmed ja tarbitud või kasutatud toodang koormavad loodust ja muudavad seda. Kas üldistatud tootmise tulemustel muutub inimese elukeskkond halvemaks või paremaks, see sõltub üldistatud tootmise tulemustest.
2. Õhu seirest Eesti sadamates
Seirejaamad peavad olema suuremate kaubasadamate suuremate terminalide juures ja jaamad mõõdavad seda liiki saasteparameetreid mida nõuab terminali spetsiifika nt nafta käitlemise tagajärjel tekkivad saasteliigid,puistlastide käitlemisel tekivad saasteliigid ning üldisi õhuparameetreid.Eesti sadamatest omavad õhuseirejaamu : Muuga sadam omab 5 seirejaama (Muuga1, Muuga2, Maardu1, Maardu2, Coal1, Coal2) mis kontrollivad keskkonda paiskuvat õhku, nafta ja naftasaaduste produktidest, puistelatidest ( kivisüsi) ja teistest ohtlikkest ainetest mis saasatavad õhku. Paldiski Lõunasadam 1 seirejaam mis kontrollib keskkonda paiskuvat õhku, nafta ja naftasaaduste produktidest. Kunda sadam 1 seirejaam mis kontrollib peamiselt tsemendi tootmisest keskkonda paiskuvat õhku. Miiduranna sadam 1 seirejaam mis kontrollib keskkonda paiskuvat õhku, nafta ja naftasaaduste produktidest.
3. Jäätmetekke vähendamine
 Jäätmetekke vähendamine ja nende käitlemine parimal võimalikul viisil aitab säästa nii keskkonda kui vähendada kulutusi.
Iga konkreetse juhtumi puhul lähtume üldtuntud jäätmekäitluse hierarhiast:
 
 
1.             jäätmete vältimine ( prevention )
 
2.             jäätmetekke vähendamine (reduction)
 
3.             jäätmete korduvkasutus ehk korduskasutus (re-use)
 
4.             jäätmete taaskasutus ( recovery )
 
                 ·         ainete ümbertöötlemine ( material recovery)
 
                       -       kasutamine toorainena ( recycling )
 
                       -       biolagundamine ( organic recycling, composting)
 
                 ·         ümbertöötlemine energiaks (energy recovery)
 
5.         jäätmete lõppladestamine (disposal)
Paljudele jäätmeliikidele pole praegu veel taaskasutusvõimalusi leitud või on need liiga kallid lahendused, mistõttu jäätmed ladestatakse prügilasse või põletatakse. Põletamist loetakse küll taaskasutuseks, kuid loodusressursside kasutamise seisukohalt on saadav kasu oluliselt väiksem loodusele tekitatud kahjust materjalide tootmisel ja jäätmeteks muutumisel. Seetõttu on nii Eesti, Euroopa Liidu kui ka kõigi arenenud riikide üks eesmärke jäätmetekke vältimine ja vähendamine, mis on kõige parem viis säästa keskkonda ja ka raha. Ostes poest vähepakendatud kaupa, kauakestvaid tooteid jms, maksame vähem. Samuti võidab tootja, kui ta investeerib jäätmevabamasse tehnoloogiasse, sest siis tuleb tal jäätmete käitlemise eest maksta väiksemat keskkonnatasu. Seega tuleb eelistada tegevusi ja tootmist, mille käigus tekib võimalikult vähe jäätmeid või ei teki neid üldse. Jäätmetekke vähendamine tähendab väiksemate koguste jäätmete tekitamist. Mida vähem jäätmeid, seda vähem on probleeme nende taaskasutusse ja ladestamisele saatmisega.
Jäätmete taaskasutamine on n.ö tagajärgedega tegelemine, mis aitab küll vähendada prügilasse minevat jäätmekogust, kuid on samal ajal vägagi ressursimahukas tegevus.
PILET nr. 5
1. Majandusteadus kui keskkonnaprobleemide lahendamise alus
Kuna keskkonnaprobleemide algpõhjused tulenevad üldistatud tootmisprotsessist, seega inimese majandustegevusest, peab aluse keskkonnaprobleemide lahendamiseks andma majandusteadus, eeskätt selle tootmist käsitlev osa.
Joonisel 3.2. on esitatud inimese elukeskkonda käsitlevate majandusteaduste skemaatiline struktuur. See on nagu inimese majandustegevuse pinnasele ehitatud hoone. Selle vundamendiks on üldine majandusteooria. Hoone esimene korrus on ettevõtte majandusõpetus, teine korrus – tehnoökonoomika ehk investeeringute ökonoomika. Kolmas korrus on keskkonnaökonoomika ning selle koosseisus tekkiv jätkusuutliku arengu ökonoomika. Autor on arvamusel, et selle arendamise tulemusena peaks välja kujunema noosfääri ökonoomika. Praegu kõrgub see inimese majandustegevust ja elukeskkonda hõlmavate majandusteaduste hoone kohal kui väljaehitamata pööningukorrus. Loodetavasti kujuneb sellest võimalikult kiiresti tõeline teaduskorrus.
Majanduses on kõikide väärtuste ühiseks mõõdupuuks raha. Ent raha on võimalik kasutada inimese majandustegevuse ja looduskasutuse majanduslikul käsitlemisel tõeliselt universaalse mõõdupuuna ainult siis, kui raha väärtus on püsiv. Paraku näitas praegune majanduskriis järjekordselt, et intressidele ja suuresti sisutühjadele rahanduslikele tehingutele rajanev praegune finantssüsteem seda tagada ei suuda. Sellele aitas kaasa katteta raha emissioon, mida ei suudeta kontrollida. Eriti raske on see seoses virtuaalraha järjest laiema kasutamisega. Nii nüüd kui tulevikus on riikide ja rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide esmane ülesanne tagada raha väärtuse stabiilsus. Majandusteaduste hoones finantsökonoomika autori arvates eraldi korrust ei moodusta. Selle positiivne tulemus – selge hüviste võrdleva hindamise mõõdusüsteem – on tähtis ühtemoodi kõikide majandusteaduste korruste jaoks.
Kuna ühiskonna majandustegevuses toimivad samaaegselt nii juhtimine kui isearenemine, siis on tegelikkuses võimalikud nende mitmesugused proportsioonid ja sellest sõltuvalt erinevad tulemused. Näiteks püüti nõukogude sotsialismi tingimustes kogu majandust juhtida lähtudes eeskätt riigi huvidest. Isiklikku tarbimist piirati normatiividega. Regionaalsed probleemid jäid enamasti tahaplaanile. Peamine tähelepanu pöörati riiklike projektide kavandamisele ja teostamisele. Selles saavutati ka edu, kuid ühiskond ja majandus tervikuna muutusid seesmiselt nii ebastabiilseks, et varisesid pealtnäha tühisel tõukel kokku.
Turumajanduse tingimustes toimib iga ettevõtja ja eraisik oma otsustuste alusel. See toimub konkurentsi tingimustes teistega , sunnib hea tulemuse saavutamiseks igaüht järjest rohkem pingutama ning tagab kiire majandusliku kasvu. Ent kui igaühe otsustuste aluseks on vaid isikliku hüve ja kasumi saamise püüd – mis on turumajanduse alus – siis on see looduse, elukeskkonna ja majanduse kui terviku seisukohast ebasoodus, pingestab need üle, võib põhjustada majanduskriise ja võib pikemas perspektiivis osutuda mitmel põhjusel ökoloogiliselt jätkusuutmatuks.
Looduse ja elukeskkonna kahjustamise vältimiseks peab riik kehtestama looduskasutuse piiranguid ja majanduslikke meetmeid, nagu loodusvarade kasutamismaksud, saastetasud, trahvid , preemiad jm. Need meetmed sunnivad ettevõtteid vähendama loodusvarade tarbimist ja keskkonna saastamist, vältima inimeste elukeskkonna halvenemist ning soodustama selle parendamist. Möödunud sajandi 20.–30. aastate majanduskriis ning praegune majanduslik ja ökoloogiline olukord näitavad, et mitmetel aladel on mõistlik juhtimine vajalik
2. Keskkonnaload ja Eesti sadamad
Keskkonnaluba on luba, millega antakse õigus kasutada loodusressursse, viia keskkonda saasteaineid ja jäätmeid ning arendada seaduses sätestatud juhtudel majandustegevusi. Keskkonnaluba saamine on vajalik
Loodusvara kasutamiseks (näiteks kasvava metsa raieõigus, jahiluba , kalastuskaart, kalapüügiluba jne.), sh maapõue kasutamine ja uurimine ( maavara geoloogilise uuringu luba, üldgeoloogiliste uurimistööde luba, allmaaehitise rajamiseks tehtava uuringu luba, maavara kaevandamise luba, maa-ainese kaevandamise luba, allmaaehitise rajamise luba)
Saasteload: jäätmete tekitamiseks ja keskkonda viimiseks (jäätmeluba), välisõhu saastamiseks (välisõhu saasteluba ja –erisaasteluba), saaste vältimiseks ja kontrolliks (keskkonnakompleksluba)
Vee erikasutuseks (vee erikasutusluba koosneb loodusvara kasutamise osast ja veekeskkonna, mõjutamise osast, sh saastamine)
Geneetiliselt muundatud organismide keskkonda viimiseks ja turustamiseks
Tuumarajatiste rajamisega, ekspluateerimise ja tegevuse lõpetamisega seotud tegevuseks, radioaktiivse aine või seda sisaldava materjali käitlemiseks, kiirgusseadme kasutamiseks jt kiirgusseaduses § 5 toodud juhtudel (kiirgustegevusluba)
Kuidas ettevõtja teada saab, kas tema tegevuseks on luba vaja?
Uue ettevõtmise alustamine on vaja kooskõlastada asukohajärgse omavalitsusega, kellelt tuleb taotleda tegevusluba . Vastavalt Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seadusele (RT I 2000, 54, 348; 2002, 61, 375; 63, 387; 99, 579) on iga tegevusloa taotluse juurde vaja panna ka keskkonnamemorandum, mille osas A täpsemalt kirjeldatakse tegevuse iseloomu, tootmismahtu, tekkivate heitmete jm koguseid. Esitatud andmete alusel peab tegevusloa väljaandja ehk otsustaja hindama, milliseid keskkonnalubasid on vaja, ja teeb keskkonnamemorandumi B-ossa vastavad märked. Keskkonna load väljastab Keskkonnaamet või Keskkonnaministeerium . Loodusvara kasutamise või saasteloa väljaandmisega kaasneb ka aruandluse- ja maksukohustus ( ressursitasu , saastetasu ).
Tänu paljudele reostusallikatele peavad sadamad taotlema keskkonnaametist keskkonnalube, mis on tavaliselt kompleksload :
Kompleksluba (tuntud kui IPPC luba), mida antakse üheaegseks saasteainete välisõhku, veekogusse, pinnasesse või põhjaveekihti viimiseks ning jäätmete käitlemiseks (antakse saastuse komplekse vältimise ja kontrollimise seaduse alusel). Seda luba nimetatakse keskkonnakompleksloaks.
3. Jäätmete taaskasutus
Taaskasutus on toimimisviis, mille korral kasutatakse varem kasutatud seadmete ja materjalide jäätmeid või jäätmetes sisalduvat ainet. Taaskasutus aitab vähendada loodusvarade tarbimist, saastamist ja jäätmeteket ning soodustab säästvat arengut. Taaskasutuse korral on ökosüsteemi aineringed suletumad ning osutub võimalikuks ökoloogiline tasakaal.
Jäätmete taaskasutusmoodused on:
jäätmete ringlussevõtt;
energiakasutus ;
bioloogiline ringlussevõtt ehk biokäitlus.
Jäätmete taaskasutus
Inimkonna poolt toodetava prügi hulk on ärevusttekitav. Ookeanis on nii suur hulk jäätmeid, et 1000 miili kaugusel USA läänerannikust on vees rämpsulaik, mis ületab kahekordselt Texase või Ukraina pindala (Weiss, 2006). See laik ei kao, kuna sisaldab endas bioloogiliselt mittelagunevat plastikut. Teadlased oletavad, et polüetüleen, millest on valmistatud plastikkotid, laguneb alles 500 aastaga. Ainuüksi USA-s võtavad inimesed iga 5 sekundi jooksul kasutusse 60000 sellist kotti. Igal aastal tapab meie plastprügi üks miljon merelindu, 100000 merekilpkonna, hülgeid, vaalasid ja teisi meres elavaid imetajaid (Weiss, 2006). Meie jäätmed sisaldavad ka ohtlikke kemikaale ja ühendeid nagu plii ja elavhõbe, mis võivad saastada õhku, maapinda ja vett. Reostus kahjustab ülimal määral taimkatet ja loomi, sealhulgas inimesi. Tootjate jäätmekäitluse alase vastutuse suurendamine. Mõned tootjad on jäätmekäitlusega tegelenud juba kaua aega. Näiteks 1947. aastal villis USA karastusjookide tööstus 100% oma toodangust klaaspudelitesse. Tarbijad maksid jooke ostes esmalt pudeli eest nn panditasu, mille nad hiljem taarat tagastades tagasi said.Tagastatud taara pesti seejärel puhtaks, täideti uuesti ning saadeti müüki. Ent 1970-ndatel aastatel muutis alumiinium - ja plastpakendi kasutuselevõtt seda tootmisharu põhjalikult. Tarbijale sai meelepäraseks see, et ta ei pidanud taarat tagastama ning tootjad hoidsid kokku selle pealt, et ei pidanud tagastatud taaraga tegelema. Lisaks pääseti ka senisest 20 kohustusest pudeleid pesta ning nende seisukorda kontrollida. Nii muutus karastusjookide taara äraviskamine tavaks (Kohaliku Iseseisvuse Instituut, 2002). Äravisatud alumiiniumpurgid ja plastpudelid hakkasid keskkonnakaitsjates muret tekitama, sest nad nägid maanteede ääri ja jõgede kaldaid täitumas selle bioloogiliselt mittelaguneva prahiga. Nad juhtisid tähelepanu ka õhusaastele, mis kaasneb metallpurkide ja plastpudelite tootmisega. Valitsusedki hakkasid ärevust tundma karastusjookidetööstuse poolt põhjustatud jäätmeprobleemi pärast. Tagajärjeks oli näiteks see, et kui Rootsi ehitati 1980-ndatel aastatel alumiiniumpurkide tehas, ähvardas valitsus tootmise keelustada juhul, kui tootja ei taga 75% toodangu tagasikorjamise pärast kasutamist. Tootja täitis selle kohustuse, juurutades samasuguse pandimakse süsteemi nagu varemkirjeldatud klaaspudelitegi puhul (Franklin, 1977).Rootsi näitas eeskuju selles, kuidas valitsus võib muuta ettevõtjad vastutavaks nende poolt toodetavate jäätmete eest mitte ainult tootmisprotsessis, mis hõlmab alumiiniumi tooraine boksiidi kaevandamist, vaid ka äravisatud valmistoodangu osas. Niisuguse poliitika eesmärgiks on anda tootjatele stiimul mõelda keskkonnatingimustele siis, kui nad kavandavad uut toodangut ja valivad selle jaoks toorainet. Põhimõte seisneb selles, et ettevõtted toodaksid vähem rämpsu ning saastaksid vähem keskkonda, kui nad on kohustatud maksma nende “kõrvalsaaduste” eest. Alternatiivid ja vastuseis tootjate jäätmekäitluse alase vastutuse suurendamisele. Mõned tootjad, sh karastusjookide valmistajad/pakendajad kasutavad korduvkasutatavat toorainet vabatahtlikult, sest see aitab raha kokku hoida. Teised tootjad on jäätmete korduvkasutuse kohustuse võtnud endale vabatahtlikult, kuna nad kas tahavad piirata jäätmete teket või siis soovivad kastutada jäätmeid toorainena. Näiteks on Euroopa paberitootjad ja paberi taaskasutust korraldavad firmad 2002. aastal üheskoos sõnastanud Euroopa paberi taaskasutuse deklaratsiooni (European Declaration on Paper Recycling -EDPR). 2005. aastaks oldi EDPR mõjul võetud edukalt taaskasutusse 56% Euroopas toodetud paberist ja papist , lisaks moodustati taaskasutuse jälgimiseks spetsiaalne komitee. EDPR edu on innustanud püstitama isegi kõrgemaid eesmärke. Nimelt tahetakse aastaks 2010 jõuda Euroopas 66% paberi ja papi taaskasutuseni.Teised tootmisharud on mures, kuna arvavad , et jäätmete taaskasutuse kulud võivad halvata nende äri. Arvutitootjad peavad näiteks palkama lisatööjõudu, kes demonteeriks vanu arvuteid. See on aeganõudev töö. Ainuüksi ühe liitiumpatarei arvuti küljest lahtivõtmisel võib olla vajalik lahti keerata üle 30 kruvi (Chabrow, 2005). On selge, et oma toodangu taaskasutamise nõue on sellistele tootjatele ebatõhus ja kallis. Seetõttu arvavad mõned inimesed, et on ebaõige nõuda tootjatelt nende poolt toodetu taaskasutust ilma seda neile kuidagi kompenseerimata. Mõned kiireltareneva elektroonikatööstuse jäätmete ehk nn e-rämpsu kohustusliku taaskasutuse vastased teevad ettepanekuid panna selle valdkonna jäätmete taaskasutuse kohustus tarbijatele. Üheks viisiks oleks “taastusmaksu süsteem”. Näiteks kui Kalifornias ostab tarbija televiisori, sülearvuti või arvutimonitori, siis maksab ta 6 kuni 10 dollarit spetsiaalset taastusmaksu. Sellest maksust toetatakse jäätmete taaskasutajaid. Tarbijad peavad oma vana elektroonikaseadme ära visates viima lihtsalt taaskasutuskeskusesse (Foley & Lardner, 2007). Niisugune poliitika läheb toodete jaemüüjatele sellegipoolest palju maksma. Jaemüüjad ei pea mitte üksnes oma kassaaparaate spetsiaalselt programmeerima, et sellist elektroonikakaupade ostmisega kaasnevat jäätmemaksu arvestada, vaid nad peavad need andmed lisaks ka kokku koguma ning vastavale riigiasutusele edasi saatma (Hileman, 2006). Need, kes arvavad, et tarbijad ei peaks maksma kinni jäätmete taaskasutust, on “taastusmaksu süsteemi” vastu. Loomulikult on ka arvamusi, et kui jäätmekäitlus tarbib rohkem energiat ja muid ressursse kui uue toote kasutamine, siis on jäätmekäitlus keskkonnale isegi kahjulik. Nii on näiteks rohelise klaasi taaskasutamine kallim ja selle sulatamisel vabanevate kahjulike koostisainete tõttu keskkonnale ohtlikum kui liivast uue klaasi tootmine. Poliitikateadlase Michael Mungeri järgi on “rohelise klaasi käsitlemine jäätmena keskkona suhtes vastutustunnet nõudev mõtteviis”. Kohustusliku laiendatud tootjavastutuse toetajad 2002. aastal võeti Euroopa Liidus vastu Elektriliste ja elektooniliste jäätmete ( Waste Electrical and Electronic Equipment - WEEE) seadus, mis kohustab tootjaid elektroonilisi tooteid nende kasutusaja lõpul tagasi võtma. Paljud inimesed on sellise kohustuse vastu,öeldes et nö saastajate sundimine oma tegevuse eest pigem maksma on parim viis mõjutada neid mõtlema eeskätt sellele, kuidas vastavat toodangut luua. Mõned inimesed väidavad, et arvutitootjad võiksid oma toodangut tagasi võttes teenida kasumit, kuna see sisaldab väärtuslikke metalle nagu kuld ja hõbe ning vask. Kõik riigid ei kohusta seejuures oma tootjaid WEEE nõudeid ühtviisi järgima. Selle asemel lasevad nad tootjatel ise otsustada, kuidas neil oleks kõige parem WEEE nõudeid täita. Näiteks kehtestab Leedu valitsus igal aastal e-jäätmete tagasivõtmise kohustusliku määra ning kui tootjad selle saavutavad, ongi nad WEEE nõuded täitnud (Sander jt, 2007). 2003. aastal võttis Euroopa Liit vastu veel ühe seaduse. See on Teatud ohtlike jäätmete vähendamise seadus (Reduction of the Use of Certain Hazardous Substances – RoHS). See seadus seab piirmäärad mürgiste ainete kasutamisele elektrooniliste seadmete valmistamisel. RoHS toetajad väidavad, et selliste ohtlike ainete nagu plii, elavhõbeda ja kaadmiumi kasutamisest loobumine tootmises on looduskeskkonnale hea. See muudab ka jäätmete käitlemise edaspidi ohutumaks. Veelgi enam - RoHS lubab vähendada e-jäätmeid ülemaailmses ulatuses. Kui Hiina, Jaapani ja USA hi- tech kompaniid tahavad jätkuvalt oma toodangut Euroopas müüa, peavad nad hakkama RoHS nõudeid järgima. Kuna tootjate jaoks pole praktiline ega tasuv valmistada osa oma toodangust RoHS nõutetele vastavana ja osa mittevastavana, siis muutuvadki Euroopa Liidu ettekirjutused ülemaailmseteks (Isaacs ja Grossman, 2006).USA-s on mitmed linnad ja osariigis hakanud juurutama Euroopa omadele sarnaseid taaskasutust reguleerivaid seadusi. Seda ka seetõttu, et sobivad föderaalseadused USA-s puuduvad. Need, kes pooldavad föderaalseaduste loomist, väidavad, et osariikide seadused on sageli üksteisega vastuolus ning tootjatel on nende kõikidega keeruline arvestada. “Näiteks peab tootja ühes osariigis lisama toote hinnale “taastusmaksu süsteemi” kohase maksu, kuid teises osariigis võib seesama tootja olla kohustatud oma toodangut tagasi võtma ning maksma selle taaskasutusse suunamise eest” ( Stephenson in Chabrow, 2005). Kuna puudub jäätmete taaskasutuse ühtlustatud kord, siis on USA-s ka keeruline jälgida, mis juhtub e-jäätmetega peale nende kokkukogumist.USA riiklike andmebüroode arvates jõuab “50 - 80% USA-s taaskasutamiseks kokku kogutud e-jäätmetest lõpuks Aasiasse ning Aafrikasse” (Hileman, 2006). Kui need jäätmed kord juba seal on, siis võib neid näha vedelemas teede ääres ja jõgede kallastel, või põletatakse neid tuleriitadel, nagu on juhtunud Nigeerias. Kuna on teada, et jäätmete ebaõige hoiustamine ning demonteerimine on inimestele ohtlik, siis on elektroonikaseadmete kontrollimatu eksport vastuvõetamatu. USA ei ole ainus riik, kust saadetakse e-jäätmeid Hiinasse, Indiasse , Pakistani, Senegali, Keeniasse ja Tansaaniasse. Kuigi ka Euroopa ettevõtete jaoks on äravisatud elektroonilise aparatuuri saatmine arengumaadesse ebaseaduslik tegevus, ei testi vastavad ametkonnad otsekui kaubavahetuse korras väljaveetavate seadmete kasutuskõlblikkust piisavalt. Mõnede inimetse arvates on lahenduseks vaid nõue, et tootjad vähendaks mürgiste ainete ja materjalide kasutamist elektrooniliste seadmete valmistamisel, mille poole püüdleb RoHS (Teatud ohtlike jäätmete vähendamise seadus). Vaatamata sellele, kas inimesed pooldavad seadusi, mis panevad tootjatele vastutuse oma äraviskamisele kuuluva toodangu eest, või on neile vastu, “on tootjate, ametnike, tarbijate ja mittetulundusühingute seas üleüldine arusaam, et e-jäätmed ei tohiks sattuda lihtsalt prügimäele või Aasiasse ja Aafrikasse” (Hileman, 2006).
PILET nr. 6
hind ja selle kujunemine vabaturul
Vabaturul kujuneb hind sõltuvalt nõudmise ja pakkumise vahekorrast.
Joonis 3.3. Nõudluse sõltuvus hinnast
Joonis 3.4. Pakkumise sõltuvus hinnast
Nõudmise ja pakkumise tasakaal ning sellele vastav turuhind kujunevad turumajanduses iseenesest nõudmise ja pakkumise toimel. Turuhinna sõltuvust nõudmise ja pakkumise vahekorrast ning selle mõju pakkumisele ja nõudmisele on turumajanduse teooria isa Adam Smith nimetanud nähtamatuks käeks, mis reguleerib majandust.
Joonis 3.5. Tasakaaluhind
HT - tasakaaluhind, Qt - tasakaaluhulk
Nõudmise ja pakkumise ning turuhinna isereguleerumiseks on vaja, et kauba pakkujate vahel valitseks konkurents ehk püüe pakkuda nõutavat kaupa võimalikult madala hinnaga, muidu jääb pakkujale kaup kätte või tuleb müüa tootmiskuludest madalama hinnaga. Selleks, et hindade isereguleerumine tõeliselt toimuks , on vaja, et nii kauba pakkujatel kui nõudjatel oleks piisavalt täielik ja kiire informatsioon hindade ja nende muutumiste kohta neid huvitavatel turgudel .
Täiel määral isereguleeruvat turuhinda kohtame tänapäeval ülemaailmastuvas majandussüsteemis suhteliselt harva. Ühelt poolt mõjutavad kaupade hindu kohalikud tootmiskulud , teisalt võimalus hankida kaupu soodsalt paljudest välisriikidest odavamalt kui kohapeal ning kolmandalt poolt korporatsioonide võimalused hindu mõjutada ja kehtestada. Need asjaolud vähendavad oluliselt turumajanduse isereguleerimisvõimet, võivad mõjutada ebasoodsalt ühtede või teiste maade majanduslikku olukorda ning põhjustada hindade riikliku reguleerimise vajadust ja kaitsetolle.
2. jäätmekäitlushierarhia
Kõige vähem soovitav jäätmekäitlusviis on jäätmete kõrvaldamine, mille alla kuulub seni ka Eestis tavapärane ladestamine prügilatel. Jäätmete ladestamist tuleb oluliselt vähendada.
 Jäätmekäitlushierarhia lähtub keskkonnaohutusest
Sellist eelistuste järjekorda nimetatakse jäätmekäitlushierarhiaks. Selle rakendamisel tuleb lähtuda maksimaalselt elukaare hinnangu ehk jäätmekäitluse keskkonnamõju minimiseerimise põhimõttest.
 
Keskkonnaministeerium pidas taolist üldtunnustatud jäätmehierarhiat silmas juba kümmekond aastat tagasi, kui valmistasime ette esimest üleriigilist jäätmekava. See 2002. aastal heakskiidetud jäätmekava sätestabki, et jäätmeteket tuleb vältida; kui see osutub aga võimatuks, siis tuleb jäätmeid nii palju kui võimalik taaskasutada (sh korduskasutada ja ringlusse võtta). Prügilasse vedamine jäägu viimaseks võimaluseks.
 
Taolise üldtunnustatud, sh Euroopa Liidu õigusaktides kajastatud jäätmehierarhia rakendamine on läbiv teema ka „Riigi jäätmekavas 2008–2013“. Selle kava kohaselt tuleb jäätmeid taaskasutada, kui see on tehnoloogiliselt võimalik ning kui see ei ole muude jäätmekäitlusmoodustega võrreldes ülemääraselt kulukas . Seega – eesmärk on jäätmete maksimaalne taaskasutamine ja alles viimase võimalusena ladestamine.
 
 
Jäätmete tekke ja ohtlikkuse vähendamine
Jäätmetekke vältimise juures on olulised kaks aspekti:
1)  preventiivsete meetmete abil jäätmete koguse vähendamine;
2)  jäätmete ohtlikkuse vähendamine, kasutades juba toodete valmistamise juures vähemohtlikke aineid ja materjale.
 
Kasutusel on mõiste probleemtoode. See on toode, mille jäätmed võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Rõhk pannakse saastuse ja jäätmetekke ennetamisele juba toodete valmistamisel, arvesse võttes seda, et jäätmeteke on lahutamatu osa iga toote olelustsüklist. Seepärast rakendatakse ka tootja vastutuse põhimõtet, mis käsitleb probleemtoodeteks nimetatud toodete jäätmete käitlemist ja pakendijäätmete käitlemist. Ehk teisisõnu – tootja peab vastutama enda valmistatud toodete eest ka siis, kui need on muutunud jäätmeteks; vajadusel jäätmed kokku korjama ning korraldama nende käitlemise.
 
Eri õigusaktidega on sätestatud tootja vastutusega hõlmatud jäätmete taaskasutamise sihttasemed.
Jäätmehierarhia ellurakendamise toetused
Eesti jäätmekäitluse taset aitab tõsta ehk jäätmete korduskasutamist ja ringlussevõttu suurendada „Elukeskkonna arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Veemajanduse ja jäätmekäitluse infrastruktuuri arendamine“ meede „Jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine“ abil.
 10.08.2009 jõustunud keskkonnaministri määruse nr 47 „Meetme „jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine“ tingimused“ kohaselt toetati peamiselt just õigusaktidega kehtestatud jäätmete taaskasutamise sihtarvudega seotud tegevusi. Jätkuvalt on oluline ka kogumisvõrgustiku rajamine, seega toetati omavalitsusi võrgustiku (jäätmejaamad jne) rajamisel.
 16.04.2011 jõustus Keskkonnaministri 3. augusti 2009. a määruse nr 47 „Meetme „Jäätmete kogumise, sortimise ja taaskasutusse suunamise arendamine” tingimused” muutmine, millega suurendati oluliselt toetatavate tegevuste ringi.
Toetatavad tegevused
1) ümberlaadimisjaama või jäätmejaama rajamine, mille abikõlblike kulude suurus on vähemalt 319 558 eurot;
2) liigiti kogutud biojäätmete taaskasutamine;
3) jäätmete, mille taaskasutusvõimalus on puudunud või on madal, ringlussevõtu arendamine, mis on seotud õigusaktidega kehtestatud jäätmete taas- ja korduskasutamise sihtarvude täitmisega;
4) liigiti kogutud ehitus- ja lammutusjäätmete, tekstiilijäätmete, klaasijäätmete, paberi- ja papijäätmete, metallijäätmete, plastijäätmete ja rehvijäätmete (ehk vanarehvide) ringlussevõtu arendamine, sealhulgas ringlussevõtuks ettevalmistav tegevus, kui jäätmete ringlussevõtt on tagatud;
5) ettevõtte tootmisprotsessis tekkinud jäätmete töötlemise toetamine , mis võimaldab jäätmed suunata tagasi sama ettevõtte tootmisprotsessi;
6) jäätmete korduskasutussüsteemide väljaarendamine;
7) põlevkivituha kuivalt ärastamise ja säilitamise tehnoloogia arendamine;
8) tootja vastutusega seotud jäätmete liigiti kogumissüsteemide arendamine, mis on suunatud elanikkonnale paremaks jäätmete üleandmise võimaldamiseks.
 
 
Toetuse saajad
1) kohalike omavalitsuste üksuste asutatud juriidilised isikud punktis 1 nimetatud tegevusteks;
2) Eestis registreeritud äriühingud punktides 2–8 nimetatud tegevuseks;
3) tootjate ühendused punktis 8 nimetatud tegevuseks.
3. veevarustus sadamates
Veevarustus sadamates sõltub sadama suurusest ja seotusest tsentraalsete kanalisatsioonivõrkudega. Laevade varustus veega ja reovee vastuvõtt laevadelt on samuti seotud sadama suurusega ja seal sellega tegelevate firmadega . Suuremad sadamad nt Vanasadam on ühendatud kanalisatsioonivõrku ja sadama territooriumil saadakse puhas vesi veevõrgu kaudu ja juhitakse ära heit- ja reoveed kanalisatsiooni, kust need jõuavad veepuhastusjaama. Väikesadamates, mis ei ole ühendatud kanalisatsioonivõrguga on võimalik puhast vett saada nt puurkaevude kaudu ja reovesi koguda mahutitesse, kust see transporditakse siis veepuhastusjaamadesse. Laevadele on pandud sadamaseadusega kohustus anda jäätmeid sadamale, kes peab siis vastavalt seadustele saadud jäätmeid käitlema. Jäätmekäitluskohustust täpsustatakse ka sadamale antud keskkonnalubadega. Enamasti teostatakse reo- ja heitvee kogumist laevadelt kogumissüsteemidega või spetsiaalsete tsisternveoautodega, mis lasevad saadud jäätmed kanalisatsiooni, kust need jõuavad veepuhastusjaama või veavad need iseseisvalt veepuhastusjaama. Laevu varustatakse värske veega enamasti tsisternveoautosid kasutades.
4. Referaat
PILET nr. 7
1. ettevõte ja ühiskond
Ettevõte ja ühiskond
Ettevõte üldlevinud määrang on:
Ettevõte on iseseisev organisatsioon , mis kasutades maad, tööd ja kapitali toodab hüvesid (tooted või teenused) ning katab oma kulud nende eest saadavate tuludega.
Ettevõtted (ja organisatsioonid ) võivad olla loodud majandusliku kasu saamiseks, aateliste eesmärkide saavutamiseks või ühiskondlike ülesannete täitmiseks.
Ettevõte on ühiskonna esmane iseseisev majandusüksus. Oma tegevuses peavad ettevõtted arvestama ka teiste ettevõtete ja kogu ühiskonna huve. Seetõttu realiseerub ettevõtte iseseisvus ja sõltumatus igas riigis seal kehtivate seaduste raames, Need võivad sätestada mitmesuguseid piiranguid ja reegleid ettevõtete tegevusele riigis, lähtudes sealjuures riigi poliitilisest suunitlusest, kehtestada reegleid ettevõtetevahelisele konkurentsile vältimaks kõlvatut konkurentsi ja ebastabiilsust, reguleerimaks ettevõtjate ja töötajate suhteid jm. Sealjuures ei peaks seadused piirama inimeste ja ettevõtete iseseisvust ja vabadusi sedavõrd, et see takistaks ühiskonna kui terviku arengut.
Kõike eelpoolöeldut tõlgendatakse praktikas erinevalt ning seetõttu on ettevõtete iseseisvus erinevates riikides väga erinev. Ühiskonna ja ettevõtte suhted sõltuvad eeskätt poliitiliste tõekspidamiste ja neist tulenevate seadustega määratud omandisuhetest riigi ja eraisiku vahel. Nende suhete erinevust eri riikides ja aegadel on näidatud tabelis 4.1. Tabelis on paigutatud vasakule enam ühiskondlikule omandile orienteeritud ühiskonnakorrad ja maad, paremale – enam eraomandile toetuvad formatsioonid ja riigid. Maade nimetuste järele paigutatud nooled näitavad hinnanguliselt nendes riikides paari viimase aastakümne jooksul toimunud muutusi ja nende maade liikumist ühiskonna ja ettevõtete vaheliste suhete skaalal.

eestis töötavad prügilad
Prügila määrusele vastavaid prügilaid on Eestis hetkel 6:
1. Joelähtme
2. Uikala
3. Väätsa
4. Torma
5. Paikuse
6. Tallinna ehitusjäätm. ladestus
Prügila määrusele vastavaid ohtlike jäätmete prügilaid on Eestis hetkel 2:
1 Vaivara ohtlike jäätmete käitluskeskus
2 KNT tööstusjäätmete prügila
Töötavaid määruse nouetele mittevastavaid püsijäätmete prügilaid on Eestis hetkel 2.
1. Estonia kaevanduse aheraine ladestus nr 1
2. Viru aheraine ladestus
3. põhjaveevarude kaitsest
Põhjavee riiklik seire on ellu kutsutud Eesti põhjaveevarude määramiseks ning põhjavee kvaliteedi hindamiseks. Kogutud andmete põhjal on võimalik planeerida põhjavee säästlikku tarbimist, ennetamaks varude ammendumist, ning hinnata põhjavee kvaliteeti ja sobivust joogiveeks. Samuti võimaldavad seireprogrammi raames läbiviidavad uuringud kindlaks teha reostuskoldeid, hinnata reostatud ja reostusohtlike piirkondade põhjavee seisundit ning vastavalt tulemustele planeerida kaitsemeetmete rakendamist. Nende eesmärkide saavutamiseks on põhjavee seirele pandud järgmised ülesanded:.
Rahvusvaheline koostöö
 Põhjavee kvaliteedi ja selle vastavuse jälgimine kasutusotstarbelistele nõuetele, mis on sätestatud järgmiste direktiivide ja standarditega:
- Euroopa Liidu Vee raamdirektiiv 2000/60/EC;
- Põhjavee kaitse direktiiv 80/68/EEC;
- Põllumajandusliku nitraatse reostuse direktiiv 91/676/EEC;
- Eesti Vabariigi Joogivee Standard (kohandamisel vastavusse Euroopa Liidu Joogiveedirektiiviga 98/83/EC).
 Pideva ja adekvaatse info edastamine põhjavee tarbimise