Võrdleva Poliitika kodutööd (0)

Hiljuti USAs aset leidnud sündmuste ülevaade
Obama kirjutas alla seaduseelnõule, mis suurendab USA võlalimiiti
President Obama kirjutas alla Kongressi mõlemast kojast läbi pääsenud seaduseelnõule, mis laseb valitsusel laenata rohkem raha, et maksta sotsiaalkindlustushüvitisi ja riigitöötajate palkasid. Seega on riigi rahandusministeeriumil võimalus laenata  $17.2 triljoni piirini , ilma et sellega kaasneksid eelarvekärped muude valdkondade arvelt nagu Obama juhitud tervishoiureform (BBC News, 13.02.2014). Samuti kirjutas president alla eelnõule, mille raames taastatakse nooremate veteranide hüvitised varem kehtinud tasemele . (NBC News, 16.02.2014)
Samasooliste paaride õigused
Kuu aja jooksul võtsid kahe USA osariigi – Kansase ja Arizona – kojad vastu sarnased eelnõud, mille kohaselt ei ole nimetatud osariikide ettevõtjad sunnitud pakkuma teenuseid samasoolistele paaridele, kaitstes sellega teenusepakkuja religioosseid uskumusi. Eelnõudes on aga kirjas, et kedagi ei ole lubatud diskrimineerida ning et kui riikliku ettevõtte töötaja keeldub teenuse pakkumisest, tuleb antud ettevõttel leida teine töötaja, kes oleks nõus klienti teenindama . (Brumfield, 13.02.2014; BBC News, 22.02.2014) Samal ajal aga leidis Virginia föderaalkohtunik, et osariigi samasooliste abielude keeld on põhiseadusevastane ning tühistas valijate poolt 2006. aastal vastu võetud põhiseaduse muudatused, mis käsitlesid seda teemat. Samal nädalal leidis ka föderaalkohtunik Kentuckys, et osariik peab tunnustama abielusid, mis on sõlmitud teistes osariikides, olgugi et ei muudeta abielude sõlmimise keeldu osariigis endas. (Eckholm, 14.02.2014) Hetkel tunnustavad samasooliste abielusid 17 osariiki ja Washington D.C.
Pentagon plaanib vähendada USA sõjalisi kulutusi
Kaitseminister Chuck Hagel teatas, et Pentagon kavatseb vähendada riigi armeed kõige väiksemale tasemele II maailmasõja algusest saadik. Nimelt on riigi sõjavägi pärast kahte välissõda  sunnitud vähendama oma kulutusi. See muudatus tooks kaasa tegevteenistuse armee vähendamise 520 000 personaliliikmelt 450 000-le ja kahe Külma sõja-aegse õhuvägede laevastiku koondamise . Samas leidub plaanile ka vastuseisjaid, nende seas Vabariiklaste esindaja Michael Turner , kes väidab, et maailm ei ole muutunud kindlamaks ja et praegu pole õige aeg USA sõjalise mõjuvõimu vähendamiseks. Ühtlasi süüdistab Turner president Obama administratsiooni selles, et kulutusi ei ole vähendatud muudes valdkondades. Igatahes ei saa kavandatud muudatus realiseeruda enne, kui selleks on nõusoleku andnud Kongress . (BBC News, 25.02.2014)
Kasutatud allikad:
BBC News. (2014, February 13). Senate passes bill raising US debt limit . Retrieved from: http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-26164560
BBC News. (2014, Febrauary 22). Arizona 'anti-gay' bill sparks protests in two cities. Retrieved from: http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-26299559
BBC News. (2014, February 25). Pentagon's Chuck Hagel plans to downsize US military . Retrieved from: http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-26326969
Brumfield, B. (2014, February 13). Kansas House passes bill allowing refusal of service to same -sex couples. CNN. Retrieved from: http://edition.cnn.com/2014/02/13/us/kansas-bill-same-sex-services/index.html?hpt=us_c2 

Eckholm, E. (2014, February 14). Federal Judge Overturns Virginia’s Same-Sex Marriage Ban. The New York Times. Retrieved from: http://www.nytimes.com/2014/02/14/us/federal-judge-overturns-virginias-same-sex-marriage-ban.html
NBC News. (2014, February 16). Obama Signs Bill Raising Debt Ceiling During Golf Break in Calif. Retrieved from: http://www.nbcnews.com/news/us-news/obama-signs-bill-raising-debt-ceiling-during-golf-break-calif-n31381
 
 
Täitevvõim: president, tema võimupiirid, valitsuskabinet ning presidendi administratsioon
Ameerika Ühendriikides kehtib presidentaalne süsteem. Peamised presidentalismi tunnused on järgmised: president valitakse rahva poolt kindlaks ametiajaks; president on täidesaatva võimu pea; president on riigi tähtsaim välis-ja siseasjade poliitika kujundaja ning parlamendil on võimetus presidenti tagandada ( Jakobson , Kalev, Lumi, Ruutsoo, Saarts , Sootla, Toots ja Vetik, 2011, lk. 384-385). Kui parlamentaarses süsteemis on valitsuse juhiks peaminister , siis USAs kui presidentaalse süsteemiga riigis on valitsuse juhiks president ning ta määratakse ametisse põhiseadusega ettenähtud neljaks aastaks. Üldjuhul ei ole parlamendil võimalik sundida presidenti tagasi astuma, kuid see on võimalik juhul, kui president mõistetakse süüdi kriminaalkuriteos. ( Lijphart , 2009, lk. 122). USA presidentaalse süsteemi puhul valitakse president küll rahva poolt, kuid valimised ei ole täiesti otsesed. Nimelt langetab lõpliku otsuse valijameeste kogu, kuhu valitud valijamehed hääletavad üldjuhul vastavalt oma osariigi valijate eelistustele. (Jakobson jt, 2011, lk. 385). Kui parlamentaarses süsteemis on mitmeisikuline täitevvõim, siis presidentaalse süsteemi puhul on ainult üks ainuisikuline jajaotamatu võimuga täitevvõim. Seega on USA valitsuse liikmed, erinevalt parlamentaarsest süsteemist, kus valitsus on kui üks tervik, pigem presidendi nõunikud ja alluvad . USA presidentaalses süsteemis mõistetakse võimude lahususe all täidesaatva ja seadusandliku haru vastastikust sõltumatust ning seda, et üks isik ei saa samaaegselt kuuluda mõlemasse harusse . Sellele vastanduvaks näiteks on aga parlamentaarne süsteem, kus täidesaatev võim sõltub seadusandja usaldusest ning kus sama isik võib olla nii parlamendi kui ka valitsuse liige. (Lijphart, 2009, lk. 122-123).
Ameeriklaste silmis on president juhtimise unikaalsust sümboliseeriv isik. Ameerika Ühendriikide president on riigipea ning tal on hulganisti rolle, mida tal täita tuleb. Olles riigipea, peab ta võtma vastu nii tähtsaid ameeriklasi kui väliskülalisi, osalema paraadidel, edastama avalikke teadaandeid ning täitma tseremoniaalseid kohustusi. (Gitelson, Dudley, Dubnick, 1996, lk. 236).
Põhiseaduse alusel kuulub presidendiletäidesaatev võim. Kuigi tundub, et valitsusjuhina on president kõikvõimas, sest ta ei jaga oma volitusi ühegi teise ametiisikuga, pole ta sellegipoolest tegelikult võimeline üksinda juhtima kolmest miljonist töötajast koosnevaid täidesaatva võimu organeid. Olgugi et president on täidesaatva võimu juht, ei ole tal suuri õigusi valitsusasutuste personali ametisse nimetamisel. Nimelt on tal õigus ametisse nimetada vaid ligikaudu kaks tuhat inimest. Lisaks on paljude isikute puhul vajalik ka senaatorite nõusolekut, mida alati ei pruugi saada. Omaette vaidlusküsimus on ka ametiisikute vabastamine teenistusest, kuna põhiseaduse alusel saab president valitsusasutuste juhte ja teisi ametnikke  tööle võtta ja vallandada, kuid seadusandlike ja kohtufunktsioonidega seotud ametnikke kaitseb presidendi vallandamise eest Kongress . Keeruliseks teeb olukorra see, et ainult täidesaatvat võimu puudutavate funktsioonide ning seadusandliku ja kohtutöö vahel olev piir on hägune. (Gitelson jt, 1996, lk. 236-238).
Põhiseaduse kohaselt täidab president ka peadiplomaadi rolli. Nimelt on presidendil õigus Senati nõuandel ja soovitusel võtta vastu lepinguid, nimetada ametisse suursaadikuid, konsuleid, ülemkohtunike ja teisi riigi esindajaid ning ametiisikuid (Constitution of the United States ). Olgugi, et presidendil on välispoliitika kujundamisel juhtiv roll, ei tee ta otsuseid ainult enda soovi järgi. Üldjuhul kiidab Senat presidendi esitatud kandidaadid heaks, mis annab presidendile võimaluse täita ametikohad temale sobivate inimestega. Teinekord võib Senat aga viivitada või takistada kandidaatide kinnitamist, väljendades seeläbi oma rahulolematust . Näiteks kariikidevaheliste lepingute sõlmimine eeldab nii presidendi kui Senati osalemist kõikidel lepingu sõlmimise etappidel ning jõustumiseks on vajalik 2/3 Senati liikmete heakskiit, mis ilmestab hästi presidendi võimupiire. Senatiga nõu pidamata, võib president sõlmida direktiivkokkuleppeid, millel on küll lepingu juriidiline jõud, kuid mis ei seo järgmisi presidente. Direktiivkokkuleppeid, mida on võimalik sõlmida kiiresti ja salaja , sõlmitakse enamasti selleks, et vältida Senati poolt lepingu tagasilükkamist. Kõike, mida saab teostada tavalise lepinguga, on juriidiliselt võimalik teha ka direktiivkokkuleppega, ent prakikas nõuab selle elluviimine siiski Kongressi toetust. (Gitelson jt, 1996, lk. 238-240).
Ameerika Ühendriikide president on maa-ja mereväe ülemjuhataja ning tegevteenistusse kutsumise korral osariikide vabatahtlike ülemjuhataja (Constitution of the United States). Ka seda peetakse üsna vastuoluliseks punktiks, sest põhiseaduse kohaselt on sõja kuulutamise õigus Kongressil, mitte presidendil. See näitabki, et presidendil on võimalus juhtida vägesid alles siis, kui Kongress on juba otsustanud sõtta astuda. (Gitelson jt, 1996,lk.241-243).
Presidendi rolli hulka kuulub ka peaseadusandjaks olemine - ta hoolitseb selle eest, et seadusi täidetaks kuulekalt, paneb aluse riiklikule poliitikale ning algatab eelnõude arutelusi Kongressis (Constitution of the United States; Gitelson jt, 1996, lk. 243). Sellegipoolest ei ole presidendil voli käsutada riigieelarve vahendeid, sest kontroll riigeelarve üle on Kongressil. See seab presidendile olulised võimupiirid, kuna ilma rahata on tal raske poliitikat ellu viia. Olgugi et enamiku seaduseelnõudest koostab presidendi administratsioon, ei saa president isiklikult neid Kongressile esitada ega seaduseelnõusid kaitsta, vaid tal tuleb leida keegi enda erakonnast, kes seda teeks . (Jakobson jt, 2011, lk. 386). Seadusandliku võimu mõjutamiseks on presidendil üsna kesised võimalused. Nimelt võib president erakorralistel juhtudel kutsuda kokku kas ühe või mõlemad seadusandliku kojad, teavitada Kongressi riigis valitsevast olukorrast ja soovitada meetmeid, mis on tema meelest kasulikud, kuid kokkuvõttes on tema õigused piirata seadusandlikku võimu pigem piiratud. (Gitelson jt, 1996, lk. 243-244).
Kuigi president algatab seadusakte, ei tähenda see, et need alati vastu võetakse. Ühtlasi on tal ka vetoõigus. Kui seaduseelnõud on mõlemas kojas kinnitust leidnud, siis peab neile alla kirjutama ka president. Kui ta seda ei tee, siis kümne päeva möödudes muutub seadueelnõu ikkagi seaduseks. Isegi kui president kasutab oma vetoõigust, võib selle tühistada mõlemas kojas 2/3 kohalolevate saadikute häälteenamuse puhul. Kuna Kongressil õnnestub harva presidendi vetosid tühistada, siis võib president kongresmenidelt veto ähvardusel teatud järeleandmisi välja pressida. Sellegipoolest ei ole tal üksikpunkti vetot, mis tähendab, et kui president pole ühe seaduseelnõu punktiga nõus, peab ta otsustama, kas panna tervele seadueelnõule veto või kirjutada sellele siiski alla. (Gitelson jt, 1996, lk. 244). Presidendid on proovinud tekitada üksikpunkti vetot Kongressi tehtud eelarve-eraldiste külmutamise teel. See tähendab, et kulutused lükatakse kas hiljemaks või keelatakse asutusel üldse raha kulutamine. Vastuolude vältimiseks külmutamist siiski väga aktiivselt ei kasutata ning enamasti lastakse raha siiski vabaks. (Gitelson jt, 1996, lk. 244-245).
Üks väheseid volitusi, mis presidendil on ning mida Kongress piirata ei saa, on armuandmise õigus. President võib tühistada karistuse või anda armu Ameerika Ühendriikide suhtes tehtud rikkumise eest (Constitution of the United States). Seda õigust võib president kasutada oma äranägemise järgi. Põhiseaduses ei ole seda küll mainitud , kuid presidendil on õigus nõuda täidesaatva võimu privileegi, mis tähendab õigust varjata seadusandliku kogu eest informatsiooni. Põhjenduseks tuuakse enamasti konfidentsiaalsusnõue välissuhetes või vajadus teatud nõuandeid salajases hoida. Presidendil on ka tunnustamise õigus, mis rakendub välisdiplomaadi vastuvõtmisel, millega tunnustatakse vastavat valitsust ametlikult. (Gitelson jt, 1996, lk. 238).
Presidentaalse süsteemi puhul on täidesaatev võim koondatud presidendi kätte ning valitsus koosneb tema nõunikest. See tähendab, et tulenevalt presidendi domineerivast rollist on valitsused oma olemuselt üldjuhul üheparteivalitsused. Kuna Ameerika Ühendriikide president on ühtlasi ka täidesaatva võimu juht ning kabineti liikmed nimetab tema, siis Ameerika valitsused on hea näide erakondlikest valitsustest, kuhu on kaasatud mõned sümboolsed liikmed teisest erakonnast. See aga tähendab, et teine erakond saab valitsuses tunduvalt vähem kohti kui proportsionaalse põhimõtte järgi võiks eeldada. (Lijphart, 2009, lk. 111-114)
Arvestades asjaolusid, et USA valitused on oma olemuselt enamasti üheparteivalitsused, riigis kehtib majoritaarne valimissüsteem ning domineerivad on kaks parteid, võiks nende tunnuste põhjal oletada, et Ameerika Ühendriikide puhul saab kasutada Westminsteri demokraatiamudelit (Lijphart, 2009, lk. 27-30). Tegelikult see siiski nii pole, kuna mõlema mudeli – nii Westminsteri kui konsensusliku demokraatiamudeli – kasutamine on presidentaalsete süsteemide puhul üleüldiselt raskendatud ega võimalda riike selgelt eristada. Küll aga võib öelda, et USAs on kohati Westminsteri mudelit peetud väga asjalikuks. Nimelt väljendas kunagine president Woodrow Wilson oma kirjutistes kord arvamust, et ehk võiks ka Ühendriigid kaaluda Briti-laadse parlamentaarse valitsemise ülevõtmist (Lijphart, 2009, lk. 26).
Ameerika Ühendriikide põhiseaduses ei ole otseselt valitsuskabinette ette nähtud, kuid traditsiooniliselt koosneb kabinet tähtsamate ministeeriumite juhtidest ning teistest presidendi poolt määratud ametnikest, keda on kokku 15 (Gitelson jt, 1996, lk. 245). Kuna põhiseaduses kabineti moodustamist käsitlevat punkti ei leidu, määrab kabineti liikmed president ning need peab kinnitama Senat (Wilson, 1998, p. 334). Kabineti liikmete ametikoht on üldjuhul püsiv kogu presidendi valitsusaja, kuid siiski võib president töölt vabastada mistahes liikme, tehes seda omal tahtmisel, ilma Senati heakskiiduta. (Encyclopedia Britannica )
Nagu eelnevalt öeldud, siis pole Konstitutsioonis valitsuskabineti kohta sõnagi mainitud ning seega määratlevad presidendid oma nõuandva meeskonna täpsema rolli poliitika kujundamises sageli ise (Gitelson jt, 1996, lk. 245; Wilson, 1992, p. 334). Traditsiooniliselt kuuluvad kabinetti asepresident, viieteistkümne tähtsama ministeeriumi juhid ning mõningad teised presidendi määratud ametnikud, kelle osalemist kabineti töös võib ta vajalikuks pidada. Näiteks kuulub kabineti koosseisu ka USA suursaadik ÜRO juures. (The White House; Gitelson jt, 1996, lk. 245) Mõnes mõttes võib valitsuskabineti jagada nii-öelda sisekabinetiks, kuhu kuuluvad peamiste nõuandjatena üldiselt välis-, kaitse-, rahandus- ja kohtuminister, ning väliskabinetiks, mille moodustavad pigem klientuurile suunatud ministeeriumide juhid. Viimaste all peetakse silmas valdkondade nagu tervishoid ja hoolekanne , haridus , töö, põllumajandus, transport jms ministreid, kes on presidendiga otsekontaktis enamasti harva. (Gitelson jt, 1996, lk. 246)
Olgugi et kabineti funktsioneerimine peaks eelkõige võimaldama erinevate poliitikate elluviimise üle diskuteerimise ning kordaminekute jagamise presidendi ning ministrite vahel, on kabinet kollektiivse organina enamasti siiski ebaefektiivne ning esile võib kerkida vastuolusid, kuna iga ministeeriumi juht esindab tugevalt eeskätt enda juhitava organisatsiooni huve ning vajadusi (D. V. Edwards, 1998, p. 466; Gitelson jt, 1996, lk. 245-246). Samuti võib president ise pidada kabinetti pigem kasutuks organiks ning sellega mitte arvestada – nt küsis Lincoln kord kabinetilt nõu, kuid kõik liikmed hääletasid tema seisukoha vastu. Selle peale teatas president, et “ Seitse vastu, üks poolt, järelikult minu võit”. (Gitelson jt, 1996, lk. 246) Teisalt on presidendi võim valitsusvaldkondade üle ka limiteeritud, kuna ta saab küll nimetada iga haldusala ministri, ent vaid üliväikese osa iga osakonna töötajatest ning seega on elluviidava poliitika mõjutamine tema jaoks raskendatud. Näiteks Ameerika Ühendriikide Välisministeeriumi ametnikest saab president omal äranägemisel ametisse nimetada alla 2% ning see on ühtlasi suurim protsent kõikide teiste ministeeriumitega võrreldes. Üheks presidendiks, kes tõesti peaaaegu suutis luua kabineti kui efektiivse nõuandva kogu, peetake Dwight Eisenhowerit, kuna tema valitsusajal toimusid valitsuskabineti kohtumised regulaarselt ning seal kuulati ära kõikide arvamused. Siiski ei avaldanud kabinet ka tollal märkimisväärset mõju presidendi otsustele ning ka ta ise ei saavutanud valitsuse üle suuremat võimuulatust.
Kõike eelnimetatut arvestades võib öelda, et valitsuskabineti eksisteerimine USAs on lihtsalt traditsioon ning tegelikult puudub sellel silmapaistev mõju. Enamasti nihkub poliitika elluviimise koorem kabineti ebaefektiivsuse tõttu pigem Valge Maja aparaadile, mis peab seega presidendi jaoks teostama järelevalvet valitsusvaldkondade tegevuse üle ning ühtlasi samal ajal toimima ise kui alternatiivne kabinet. (Wilson, 1992, lk. 334-335)
On arusaadav, et USA president pole oma vastutusrikkas ametis üksi, vaid teda ümbritsevad mitmed nõuandjad, kes moodustavad kollektiivselt presidendi insitutsiooni. Sinna hulka loetakse nii eelpool nimetatud kabineti liikmed, Valge Maja ja presidendi kantselei töötajad ning ka asepresident. (Gitelson jt, 1996, lk. 245) Sageli peetakse asepresidendi ametit pigem sisutühjaks tööks ning ka Konstitutsiooni järgi on tal vaid üks ametlik ülesanne  - olla eesistujaks Senatis ning häälte võrdse jagunemise korral anda otsustav hääl. Samas on asepresidendi roll kogu võimusüsteemis üsna omapärane, kuna ta on ühteaegu nii eesistuja Senatis, kuid kuulub samal ajal ka täidesaatvasse võimuharru, seistes justkui võimude lahususe piiril (D. V. Edwards, 1998, p. 466). Senati igapäevases töös pole asepresidendil siiski eriliselt suurt tähtsust ning tema võim senaatorite hulgas on veelgi väiksem, kui ta on pärit teisest parteist kui Senati enamus. (Wilson, 1992, p. 355) Arvestades asjaolu, et põhiseadus pole asepresidendi kohustusi üheselt määratlenud, siis sõltuvad tema tööülesanded suuresti presidendi suvast. Tavapäraselt saadavad presidendid asepresidendi täitma erinevaid tseremoniaalseid kohustusi (nt osalemine tähtsate isikute matustel) ning paluvad neil osaleda igasugustel üldkoosolekutel (Gitelson jt, 1996, lk. 249; Wilson, 1992, p. 357). Olgugi et president vajab valimistel oma meeskonda silmapaistvat asepresidendikandidaati, kes suurendaks tema toetajaskonda ning tooks oma isiksusega hääli juurde ka presidendile, pole ta ise hiljem just helde asepresidendile ülesandeid delegeerima, peljates poliitilise rivaali tekkimist (Gitelson jt, 1996, lk. 249). Seejuures on oluline ka asjaolu, et kui asepresident on juba ametisse valitud, siis ei saa keegi, isegi mitte president, teda vallandada (D. V. Edwards, 1998, p. 466).
Arvestades asepresidendi üsna väheolulisi ametikohustusi, ei taha paljud tegusad inimesed sellesse ametisse saada ning leiavad, et see oleks nende tööalase potentsiaali raiskamine. Näiteks keeldus D. Webster 1848. aastal asepresidendi kohast, öeldes, et ta ei soovi, et ta maetaks maha enne, kui ta päriselt surnud on. (Wilson, 1992, p. 355) Samas on aegamisi hakanud presidendid oma asemikele delegeeritavate kohustuste hulka ka suurendama ning väga positiivseks näiteks presidendi ja asepresidendi efektiivsest koostööst on nt Bill Clinton ja Al Gore. Nimelt määras Clinton Gore’i oma kabineti töörühma juhiks ning andis talle poliitika kujundamises märksa suurema vastutuse, kui oli olnud varasematel asepresidentidel (Gitelson jt, 1996, lk. 249; D. V. Edwards, 1998, p. 467)
Rääkides viisidest , kuidas asepresidendist saab president, võib välja tuua kaks varianti . Esiteks võtab asepresident presidendi kohustused üle, kui viimane sureb , ametist tagasi astub või juhul kui president võetakse kriminaalvastutusele ning ametist kõrvaldatakse. Pärast põhiseaduse 25. paranduse jõustumist kehtib ka võimalus, et asepresident asub täitma presidendi ülesandeid, kui president teatab oma töövõimetusest, või kui asepresident koos valitsuse enamusega kuulutab presidendi teovõimetuks. (Gitelson jt, 1996, lk. 248)
Lisaks valitsuskabinetile ning asepresidendile abistab USA presidenti tema töös ka täidesaatev aparaat , mis loodi 1939. aastal Franklin D. Roosevelti seadlusega. Sisuliselt kujutab see endast hulka erinevaid asutusi ning organisatsioone, mis täidavad presidendi käe all mitmesuguseid ülesandeid. (Gitelson jt, 1996, lk. 246) Täidesaatva aparaadi juhtpositsioonidel olevad ametnikud nimetab ametisse küll president, ent ta vajab selleks ka Senati heakskiitu (Wilson, 1992, p. 333). Täidesaatva aparaadi alla kuulub 14 asutust-organisatsiooni, millest olulisemad on Juhtimis- ja Eelarveamet, Majandusnõunike Nõukogu ning Riiklik Julgeolekunõukogu. Juhtimis- ja Eelarveameti põhiülesandeks on koostada eelarve, mille president Kongressile esitab. Just sellele ametile esitavad ka ministeeriumid ja teised täidesaatva võimu asutused oma eelarvenõudmised, mida Juhtimis- ja Eelarveamet seejärel hindab presidendi programmi sobivuse seisukohast .
Majandusnõunike nõukogu konsulteerib presidenti majandusprobleemide (töötus, inflatsioon , maksud jne) osas ning paneb kokku ka iga-aastase aruande, millest leiab nii jooksvate majandusnäitajate analüüsi kui ka majandusprognoosi.
Riiklik Julgeolekunõukogu on aga koht, kust president saab nõu välis- ja kaitsepoliitika valdkonnas, kusjuures tegelikult on selle organisatsiooni roll suuresti sõltuv konkreetsest presidendist. (Gitelson jt, 1996, lk. 246-247)
Ka Valge Maja aparaati võib mõnes mõttes pidada osaks presidendi täidesaatvast aparaadist, olgugi et tegelikult on tegu veidi eraldiseisvama üksusega. Valge Maja aparaat koosneb mitmetest ametnikest nagu (eri)assistendid, nõuandjad, erikonsultandid jne, kes kõik vastutavad selle eest, et presidendi poliitilised  vajadused oleksid täidetud. (Gitelson jt, 1996, lk. 247) Erinevalt täidesaatvast aparaadist on Valge Maja aparaati ametnike palkamine täielikult presidendi otsus ega sõltu Senatist – president võib ametnikke tööle võtta ja vallandada siis, kui õigeks peab (Wilson, 1992, p. 330). Valge Maja aparaadi loomisel oli selle esmaseks ülesandeks kavandatud eeskätt täidesaatva võimu koordineerimine , kuid aegamisi on sellest saanud pigem koht, mis aitab presidendil oma võimu koondada. Nimelt on presidendid avastanud, et nad on sageli bürokraatia ohjamises suutmatud, ning toetuvad seega pigem just Valge Maja aparaadile, kes aitabpoliitilisi muudatusi planeerida ning ellu viia. See tähendab omakorda aga seda, et nii mõnedki valitsusvaldkondi puudutavad poliitikad on välja mõeldud just Valges Majas . (Gitelson jt, 1996, lk. 248)
 
 
Parlament : Kongressi alam- ja ülemkoda
Ameerika Ühendriikide Kongress on üks väheseid parlamente maailmas, mille seadusandlik võim on piisavalt tugev, et toimida täidesaatvast võimust sõltumatult, vastandudes seega Lääne-Euroopalikule parlamendile. Sõltumatus väljendub ka selles,  et USA president kui täidesaatva võimu pea valitakse rahva poolt eraldi ning ta moodustab hiljem enda ümber administratsiooni ja kabineti, mis tähendab, et presidentaalse süsteemi puhul ei olene täidesaatva võimu koosseis parlamendi valimistest. Lisaks on kongresmenid valitud rahva poolt pigem nende isiksuse, aga mitte poliitilise partei kuuluvuse järgi, ning seega on valituks saanud justkui iseseisvad saadikud, kes esindavad oma ringkonda või osariiki, vastates just nende ootustele. Samuti on valitud esindajatel oma poliitika teostamiseks palju ressursse -  suur isiklik personal ja mitmed privileegid , rääkimata kõrgest palgast, mis ametiga kaasneb. (Wilson, 1998, pp. 267-269)
Kongress on kahekojaline ning on jaotatud alam- ehk Esindajatekojaks ning ülemkojaks ehk Senatiks. Esindajatekotta kuulub 435 liiget ehk esindajat, kes on valitud rahva poolt igast osariigist, proportsioonis osariigi elanikkonnaga. Ülemkotta kuuluvad aga 100 senaatorit, seega kaks senaatorit igast osariigist. (Wilson, 1998, p. 306)  Ajalooliselt nimetas senaatoreid ametisse osariikide seadusandlik võim, see aga muudeti 1913. aastal 17. põhiseaduse parandusega ümber nii, et edaspidi toimuks nende määramine otsevalimiste teel. Sellise süsteemi eesmärgiks on jaotada võimu, mis on kahe koja vahel enam-vähem võrdne, ning saavutada samal ajal ka suuremat tasakaalu väikeste ja suurte osariikide vahel. (Gitelson jt, 1996, lk. 214)
Kongressi mõlema koja juhtkonnad on küll struktuurilt üksteisele sarnased, kuid erinevad veidi võimu jaotuses. Esindajatekoja juhtkonna kõige suurem võim koondub spiikri kätesse, kes valitakse ametisse enamushäältega kogu koja poolt. Seega on selleks suure tõenäosusega esindaja, kes kuulub valimised võitnud parteisse.  Hierarhias järgneb enamuse liider, kes aitab koos enamuspartei organisaatoritega spiikril ellu viia partei seadusandliku programmi. Opositsioonipartei eesotsas on vähemuse liider, keda aitavad vastavalt vähemuspartei organisaatorid , olles justkui vahelülid partei juhtkonna ja esindajate vahel. (Gitelson jt, 1996, lk. 215)
USA Senati tseremoniaalses presidendirollis on aga riigi asepresident, kes ei ole aga tegelikkuses rahva poolt senaatoriks valitu , ning kes hääletab vaid juhul, kui teiste liikmete hääled jagunevad võrdselt (Gitelson jt, 1996, lk. 215). Seega valib Senati enamuspartei senaatorite seast president pro tempore, kes asendaks asepresidenti tema puudumisel. Tavaliselt saab selleks isikuks partei kõige pikaajalisem senaator ning seega on tegu väga auväärse ametiga. (Wilson, 1998, p. 283)  Tähtsamat rolli omavad aga ülemkojas enamuse ja vähemuse liidrid, kelle ülesandeks on tagada, nagu ka Esindajatekoja puhul, toetus partei poliitikale. Samuti on ka neile abiks parteiorganisaatorid, kuigi nende roll on ülemkojas väiksem. (Gitelson jt, 1996, lk. 215)
Aegade jooksul on parteide ja nende liidrite mõjuvõim kodades vähenenud ning samal ajal suurenenud üksikute esindajate iseseisvus . See toob kaasa olukorra, kus ei ole võimalik alati ette ennustada, millise seisukoha võtavad erinevad esindajad ühel või teisel hääletusel. Seega võivad eri juhtudel saadikud hääletada kas vastavalt oma valijate või hoopiski partei soove järgides. Võib ka juhtuda, et isik hääletab lõpuks vaid enda seisukoha ja uskumuste järgi. (Wilson, 1998, p. 306) Vaatamata sellele toetavad aga saadikud enam kui kahel kolmandikul kordadest oma partei poliitikat. Ainus, mis nende valikuid võib teises suunas mõjutada, on oma ringkonna valijaskonna arvamus, kuna ei taheta ju kaotada valijate usaldust ja seega ka kohta järgmistel valimistel. Eriti paistab see silma teravates küsimustes nagu abort ja kontroll relvade üle. (Gitelson jt, 1996, lk. 226)
Peamine osa Kongressi tööst tehakse komisjonides ja alakomisjonides. Komisjonid ja alakomisjonid vaatavad igal aastal läbi sadu seaduseelnõusid. Nemad otsustavad, milliseid neist soovitada suures kogus menetlemiseks. Need eelnõud, mida komisjonid soovivad menetlemiseks plenaaristungil, kujundavadki Kongressi päevakorra. Eelnõud, mida komisjonid ei aruta, jõuavad harva istungile. Peaaegu kogu seadusandlus antakse käsitlemiseks alalistesse komisjonidesse. Seega võib öelda, et komisjonid on mõjukad, kuna on otseselt seotud seadusandlusega . (Gitelson jt, 1996, lk. 217)
Komisjonid jagunevad erinevat tüüpi kodadeks nii Senatis kui ka Esindajatekojas. Tähtsamaiks on Kongressis alalised komisjonid. Alalised komisjonid töötavad pidevalt: nad vaatavad läbi mitmesuguseid valdkondades esitatud eelnõusid ning otsustavad ühtlasi, kas esitada eelnõu suurele kogule menetlemiseks või mitte. Iga alakomisjon tegeleb mingi kindla poliitika valdkonnaga, mis kuulub laiema komisjoni pädevusse. Nii esindajatekojas kui ka senatis suureneb pidevalt alaliste komisjonide tähtsus. Kongressis on ka neli alalist ühiskomisjoni, millesse kuulub võrdne arv Senati ja Esindajatekoja liikmeid. Lisaks on veel erikomisjonid.
Erikomisjonid on ajutised komisjonid, mida Esindajatekoda või Senat moodustab mingi kindla probleemi analüüsimiseks. Peale kolme eelmise on veel ajutised konverentsikomisjonid. Ajutised konverentsikomisjonid on loodud, et kooskõlastada Esindajatekojas ja Senatis vastuvõetud eelnõude versioone. Konverentsikomisjone moodustatakse mõlema koja liikmetest, sest presidendile võib saata ainult mõlemas kojas kinnitatud seaduse. Seega on konverentskomisjonil seadustiku kujundamisel tihti täita oluline roll. (Gitelson jt, 1996, lk. 217)
Hetkel on Esindajatekojal 21 alalist komisjoni (United States House of Representatives). Senatil on samuti 21 alalist komisjoni ning 4 erikomisjoni. Esindajatekoda ja Senat on moodustanud ka 4 ühiskomisjoni. (U.S. Senate)
Kongressi esmane funktsioon on seadusloome . Samuti on see ka kõige raskesti täidetav ülesanne, kuna seaduseelnõu peab läbima pika ja reeglitest pungil takistusriba, enne kui sellest saab seadus. Eelnõu sünnib Kongressis, kus seda võivad algatada vaid selle liikmed. Kusjuures neile on konsultatiivseks abiks seatud bürood, mis tegelikkuses koostavadki eelnõusid. On ka olukordi , kus eelnõu võib olla koostatud ka näiteks erinevates ringkondades, huvigruppides või administratsioonis. (Gitelson jt, 1996, lk. 221-223)
Pärast normikohast esitamist  läheb eelnõu edasi vastavalt valdkonnale kindlasse komisjoni, kust see saadetakse edasi vastava pädevusega alakomisjoni. Tihtipeale saabki see koht  viimaseks puhkepaigast seaduseelnõudele, kuna komisjon peab leidma arvukate eelnõude seast just need, mis on piisavalt tähtsad, et neid edasi käsitleda (D. V. Edwards, 1998, p. 390). Kui aga alakomisjon otsustab võtta eelnõu arutlusele, hakatakse tegelema vajalike muudatuste ja sõnastusega, mille tulemusel võib aga eelnõu asenduda ka täiesti uue variandiga . Edasi saadetakse eelnõu uuesti täiskomisjoni, mis võib otsustada selle saata tagasi alakomisjoni, täiendada või heaks kiita. Kõige halvemal juhul võib aga täiskomisjon eelnõuga mitte midagi ette võtta ja selle taas nii-öelda tappa. (Gitelson jt, 1996, lk. 223; D. V. Edwards, 1998, p. 408)
Eelnõu pääsemise korral saadetakse see edasi mõlemasse Kongressi kotta, kus plenaaristungitel toimuvad vaidlused ja esitatakse ettepanekud eelnõu parandamiseks. Esindajatekoja ja Senati erinevused siin seisnevad protseduuride vabaduses. Kui Esindajatekojas määrab eelnõude päevakorra ja piirangud ära reeglite komisjon, siis Senatis selline komisjon puudub ning päevakorra otsustab enamuse liider. Siinjuures võib Esindajatekojas saada eelnõule ohtlikuks reeglite komisjoni tegevusetus piirangute määramises või Senatis pikaajaline obstruktsioon ehk filibuster, mis on strateegia, mille abil seaduse oponendid saavad kasutada ära oma õigust limiteerimata debatile, takistades sellega eelnõu hääletusele panemist. (Gitelson jt, 1996, lk. 224) Viimasena saadetakse Kongressis mõlema koja poolt parandatud eelnõud konsultatiivkomisjoni, kus see ühesuguseks sõnastatakse. Siin punktis lõpeb eelnõude teekond harva, kuid see on võimalik juhul, kui komisjoni liikmed ei suuda jõuda üksmeelele. Kui aga selleni jõutakse, saadetakse kompromisseelnõu mõlemasse kotta heakskiiduks. Eelnõu, olles kogu Kongressi poolt heaks kiidetud , läheb lõpuks presidendi lauale, kus see võidakse heaks kiita või halvemal juhul vetostada. Veto võib Kongress aga tühistada kahe kolmandiku mõlema koja vastuhäälega. (Gitelson jt, 1996, lk. 222)
Nagu näha, on seaduseelnõu tee pikk ja aeglane ning koosneb mitmetest etappidest. Iga etapi lõpus on takistus, mis võib eelnõu teekonna peatada, olgu selleks siis komisjoni huvi puudus antud küsimuses või presidendi veto. Seega peetakse tihtipeale Kongressi seaduseelnõude kalmistuks, kuna paljud eelnõud jäävad takistuste taha kinni enne, kui nendest saavad seadused.
Täidesaatva võimu järelevalve on Kongressi üks peamisi vastutusalasid. (D. V. Edwards, 1998, p. 377) Seadusandjapoolne järelevalve on kujunenud Kongressi töös keskseks ning seda tehakse mitmel viisil. Esiteks on Kongressil õigus nõuda täitevvõimu ametnikelt perioodiliselt üksikasjalikke aruandeid nende tegevuse kohta. Riigiasutuse eelarve arutamisega kaasnevad järelpärimised võimaldavad mõlema koja liikmetel esitada täitevvõimu ametnikele hulga küsimusi. Lisaks teostavad Kongressist sisukamat järelvalvet selle komisjonid, mis võivad sundida valitsusametnikke ja kodanikke andma tunnistusi ja tõestusmaterjali oma tegevuste kohta. (Gitelson jt, 1996, lk. 213-214)
Kongressis on läbi läinud seadus, mis nõuab täidesaatvalt võimult regulaarselt raporteid,  mis käsitlevaid selliseid tegevusi nagu seaduste jõustamine, kulud ja poliitikate hindamine. Siiski on selliseid nõutud raporteid raske leida ja veel raskem lugeda. Kui mõne raporti kohta on alustatud uurimist , siis saab see teenimatult palju meedia tähelepanu. (D. V. Edwards, 1998, p. 429)
Hoolimata eelpool toodud võimalustest arvavad paljud vaatlejaid, et Kongress ei saa oma järelvalve tööga  hästi hakkama, välja arvatud aeg-ajaliste dramaatiliste paljastustega nagu Watergate   ja Iran- Contra . (D. V. Edwards, 1998, p. 429) Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et kongressi saadikutel ei ole järelevalve teostamine prioriteediks. Kongressi liikmetel on palju kohustusi ja hoolas järelevalve tegevus ei pruugi tuua poliitilist kasu. Initsiatiivi puudumisel võivad probleemid jääda aga tähelepanuta. Samuti on Kongressi järelevalve probleemiks olukorras, kus presidendi parteil on enamus Esindajatekojas. Sellisel juhul ei soovi Kongress panna presidenti ebamugavasse seisu. (G. C. Edwards, Wattenberg & Lineberry, 2014, p. 377) Samas tõuseb Kongressi huvi järelevalve vastu oluliselt, kui järelvalvet viiakse läbi Valges Majas ja võimul olev president on vastasparteist. Näiteks tekkis selline olukord 2006. aastal, kui demokraadid said enamuse Senatis ja Esindajatekojas, mille tulemusena nad hakkasid uurima Bushi administratsiooni. (Patterson, 2013, p. 296) 
Lisaks kitsendab järelevalve efektiivsust  komisjonide killustatud seadusandlus, mis pärsib Kongressi võimalust saada terviklikku ülevaadet. Näiteks omab suur hulk komisjone  ja alakomisjone vastutust järelevalve üle. Samuti ei taha komisjonid loovutada järelvalve juriidilist õigust Sisejulgeoleku ministeeriumile, mis loodi reorganiseerimise käigus 2002. aastal.  (G. C. Edwards et. al., 2014, pp. 376-377). Võib öelda, et Kongressi töö järelevalve osas on kaugel täiuslikkusest, - see pole isegi mitte selle lähedal - aga olukord võiks ka olla halvem. (D. V. Edwards, 1998, p. 429)
Konstitutsioonist lähtuvalt on kahekojalisele Kongressile seatud tasakaalu nõue. Nagu eelnevalt mainitud, ei saa ükski seadus valmida ilma, et mõlemad kojad selle vastu võtaksid. Esindajatekoda ja Senat saavad kasutada üksteise suhtes vetot. (G. C. Edwards et. al., 2014, pp. 370-371) Sellest lähtuvalt on võim mõlema koja vahel küllaltki võrdselt jagunenud. Konstitutsiooni loojad leidsid , et Senat võiks kaitsta eliidi huve ja Esindajate koda pigem masside omi ning sellest tulenevalt ongi Esindajatekojal suurem roll ametnike ja eelarve poliitikas, Senatil aga lepingute ratifitseerimises, presidendi kandidaatide ja kohtunikke kinnitamises ning välispoliitikas. Samuti on mõlemal kojal võim teostada ametnike üle järelevalvet. Erinevus kahe koja vahel seisneb niisiis pigem organisatsioonis ja võimu detsentraliseeritud olekus. (G. C. Edwards et. al., 2014, pp. 370-371)
Poliitika kujundamisel on Senatil Esindajatekoja ees eelis. Senat saab tegevust nii öelda pidurdada, kasutades obstruktsiooni, mis võimaldab takistada seaduse jõudmist Senati hääletusele. Erinevalt Esindajatekojast saab senaator kõne pidamiseks aega nii palju, kui ta soovib. Senaatorid saavad põhimõtteliselt hoida debatti üleval igavesti või siis seni, kuni uue seaduse pooldajad annavad alla. Samas ei ole nii öelda pidurdamise strateegia absoluutne. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 371) Nimelt on igavese debateerimise takistamiseks olemas cloture ehk väitluse lõpetamise eeskiri . Cloture'i kasutamine nõuab 3/5 häälte enamusest senatis ja selle tulemusena võidakse võtta vastu 30 tunni limiit , pärast mida peab debatt olema lõppenud ja toimuma hääletus. (Gitelson jt, 1996, lk. 224; D. V. Edwards, 1998, p. 418) Samas on senaatorid selle suhtes tõrksad, sest see võib luua pretsedendi ning nad ei saa olla kindlad, et neil endal ei ole vaja tulevikus seda strateegiat rakendada. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 371)
Alates 1990-ndatest on nii-öelda pidurdamine saanud relvaks isegi tühistes asjades. Igal senaatoril on vähemal 6 võimalust pidurdada ühte seadust ja neid on võimalik kasutada järgemööda. Seega taktikaline seaduste vastuvõtmise takistamine on aja jooksul laienenud. Selline alternatiiv annab senaatorile võimaluse ähvardada obstruktsiooniga ja seega läbi viia muudatusi seaduse eelnõudes. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 371)
 
Kohtuvõim: kohtusüsteem ja põhiseaduslik järelevalve 
USA kohtusüsteem on kaheharuline - seal on nii föderaalne kui ka osariikide kohtusüsteem, lisaks ka erikohtud . Süsteemid ise on mõlemad kolmetasandilised. Kongress ise on loonud kaks madalama tasandi föderaalkohut lisaks Ülemkohtule. (Wilson, 1998, p. 400) Föderaalse kohtusüsteemi alamastme kohtud on USA piirkonnakohtud, mille alla kuulub 94 piirkonnakohut. (Wilson, 1998, p. 402). Need tegelevad kõikide kriminaal - ja tsiviilasjadega föderaalsel tasandil. Piirkonnakohtud jagunevad 50 osariigi, Kolumbia föderaalringkonna ja nelja territooriumi vahel. 24 osariigis on neid üks, teistel territooriumitel on neid rohkem kui üks. (Gitelson jt, 1996, lk. 400)
Föderaalsüsteemi peamised apellatsioonikohtud on ringkonnakohtud . Nad vaatavad uuesti läbi ringkonnakohtutest edasikaevatud tsiviil- ja kriminaalasju. 12 ringkonnakohut katavad osariikide regioonalsed grupeeringud. Lisaks on 13 apellatsioonikohtut patentide ja kaubamärkidega  seotud vaidluste lahendamiseks. (Gitelson jt, 1996, lk. 294)  Vandemehi saab kasutada ainult piirkonnakohtutes.
Kõrgeimaks kohtuastmeks on föderaalses süsteemis Ülemkohus. Ülemkohus koosneb kaheksast kohtu liikmest ja ühest esimehest. Ülemkohtu kohtuniku kandidaadi esitab president Senatile ning kui Senati enamus on kandidaadi poolt, jõustub ametisse nimetamine. Ühendriikide Ülemkohtu kohtunikud nimetatakse ametisse terveks eluajaks ning nad on väga mõjukal positisoonil. Tähelepanuväärne on see, et president valib enamasti  kandidaadi, kes on temaga samast parteist ja samade poliitiliste vaadetega. (Wilson, 1998, lk. 401) 
Osariikide kohtusüsteeem on samuti kolmetasandiline . Kasutakse nii esmatasandi kohtuid, vaheapellatsioonikohtuid kui ka apellatsioonikohtuid. Iga osariigi seaduste erinevustest tulenevad ka erisugused erikohtud. Osariikide kohtusüsteemis on vähemalt üks apellatsioonikohus, mis tegutseb ka kõrgeima kohtuna. Peaaegu kõigis osariikides on kohus, mis arutab uuesti kõikide teiste kohtute lahendeid. Ühe osariigi kohtuotsuseid ei saa edasi kaevata teise osariigi kohtusse. (Gitelson jt, 1996, lk. 295)
Keerukate kohtuasjade sujuvamaks menetlemiseks on loodud erikohtud, mis koosnevad oma ala eksperidest. Mõned näited: Ühendriikide Föderaalnõuete Kohus, mille ülesanne on valitsuse lepingutega seotud vaidluste läbivaatamine, Ühendriikide Sõjaväe Apellatsioonikohus, Ühendriikide Rahvusvahelise Kaubanduse Kohus jt. (Gitelson jt, 1996, lk. 293)
Vastavalt põhiseadusele on USA Ülemkohtul nii esma - kui ka apellatsioonijurisdiktsioon. Esmajurisdiktsioon tähendab seda, et kohtul on volitused teha kindlat liiki vaidluses esimene otsus. Seejuures on Ülemkohtul täielik  õigus otsustada, kas võtta asja üldse menetlusse või mitte. Umbes 90% igal aastal Ülemkohtule esitatud asjadest tuleb certiorari kutsel , mis tähendab, et taotletakse, et Ülemkohus telliks alamalt kohtult kohtutoimiku ja vaataks juhtumi omal initsiatiivil uuesti läbi. Kohtuasjade arutlusse võtmisel kehtib nn. nelja reegel ehk neli kohtunikku peavad hääletama asja arutamise poolt. Väga suur osa taotlustest, mis on tulnud Ülemkohtule certiorari kutse teel, jäetakse rahuldamata ning keeldumist enamasti ei motiveerita. (Gitelson jt, 1996, lk. 294)
Ka põhiseaduslikku järelvalvet teostab Ameerikas Ülemkohus, selleks ei ole loodud eraldi institutsiooni. Ülemkohtul on põhiseaduse tõlgendamisel juhtiv roll, seda suuresti tänu kohtuliku järelevalve õigusele – kohtu õigusele tunnistada seadusandlik akt põhiseadusele vastavaks või mittevastavaks. (Gitelson jt, 1996, lk.303) Konstitutsiooniga on paika pandud riigis valitsevad võimupiirid. Ülemkohtul on õigusi tühistada Kongressi tegevusi, täidesaatva võimu ja osariikide valitsuste otsuseid. (Wilson, 1998, p. 422) See aspekt on Ameerika poliitika kujundamisel olnud alates konstitutsiooni koostamisest alati väga tähtis.
Samas on Ülemkohtu otsuse väljakuulutamine pigem pika rakendusprotsessi algus. Kohtuotsused ei ole iserakenduvad ning kohtul on vaja teha koostööd teistega , et väljakuulutatud kava lõpuni viia. (Gitelson jt, 1996, lk. 305). Ülemkohtu roll poliitika kujundamises väljendub ka selles, milliseid asju kohus üldse arutamiseks võtab. Niimoodi saavad Ülemkohtu liikmed näidata nii oma maailmavaadet kui ka parteilist toetust. Näiteks saab Kongress blokeerida lahendite rakendamise, jättes raha eraldamata. Ülemkohtu otsuste edukas rakendamine nõuab koostööd ka presidendiga või vähemalt tema poliitika aktsepteeerimist. (Gitelson jt, 1996, lk. 310)
Ameerika kohtusüsteem, kus kõrgeim kohtuvõim kuulub föderaaltasandil Ülemkohtule, on keeruline. Mitte ükski teine rahvas ei anna kohtusüsteemile nii suuri volitusi ja poliitilist võimu. Ülemkohtu poliitilisust näitab ka see, et enamasti on kohtunikud poliitilise taustaga ja samast parteist presidendiga. Seega peaksid nad vähemalt teoorias tegema soodsaid otsuse neile jõududele, kes neid ametisse määrasid. Samas ei ole Ülemkohus nii sõltumatu kui see paistab olevat, sest Kongress ei pruugi näiteks nende otsuste täitmiseks raha eraldada.
 
Lühike analüütiline kokkuvõte võimutasakaaludest antud riigis
Juba Ameerika Ühendriikide põhiseaduse loomisel oli Konstitutsiooni autorite jaoks äärmiselt oluline, et  võim ei saaks koonduda ühtedesse kätesse, vaid oleks türannia vältmiseks jagatud kolme erineva institutsiooni – presidendi, Kongressi ja kohtute – vahel. Niisiis saigi täidesaatva, seadusandliku ning kohtuvõimu vahelistest suhetest üks võtmeelemente, mille üle Konstitutsiooni loomisel arutleti ja just tänu sellele võime me Ühendriikide valitsemises rääkida üsnagi toimivast ning läbimõeldud kontrolli- ja tasakaalumehhanismist. (Gitelson jt, 1996, lk. 37-41; Lasser, 1996, p. 16) See mehhanism tagab, et igal võimuharul on võimalus olla teisele harule vastukaaluks ning ühtlasi muudab selline seotus võimuinstitutsioonid mõnes mõttes üksteisest sõltuvaks. Täpselt samamoodi suurendab harudevahelist sõltuvust see, et ühiste eesmärkide elluviimiseks tuleb osata teha koostööd. (Gitelson jt, 1996, lk. 37)
Vaadeldes seda, kuidas võim on kolme haru vahel jaotunud, saab näiteks ümber lükata üsna laialdaselt levinud müüdi justkui oleks USA president kõikvõimas. Nimelt, nagu ka eespool öeldud, kontrollib Kongress sageli presidendi tegevust ja sugugi mitte kõik presidendi soovid ei muutu automaatselt valitsuspoliitikaks. Eelkõige on presidendi poliitika kujundamise seisukohalt oluline, et ta oskaks panna teisi uskuma, et tema nõudmised on vajalikud nende endi huvides (Gitelson jt, 1996, lk. 249).  Samuti ei saa president riikidevahelisi lepinguid võtta vastu üksinda, vaid selleks on vajalik Senati nõusolek. Ta saab küll määrata suursaadikuid, kohtunikke ja kõrgeid ametnikke, kuid Senat peab need kinnitama. Ka seaduseelnõusid saab vastu võtta vaid parlamendi enamuse nõusolekul. (Wilson, 1998, p. 327). Kuigi president on maa-ja merevägede ülemjuhataja, ei saa ta sõda välja kuulutada, seda saab teha vaid Kongress (Gitelson jt, 1996, lk. 241-243). Loetelu jätkates võib veel mainida, et presidendil puudub voli otsustada riigieelarve üle, vaid selle üle otsutab Kongress, lisaks on presidendil küll vetoõigus, kuid mõlemas kojas 2/3 kohalolevate saadikute häälteenamuse puhul on võimalik see veto tühistada. (Gitelson jt, 1996, lk. 244-245; Jakobson jt, 2011, lk. 386) Nagu näha, võib president ühes oma administratsiooni ja tugistruktuuriga olla küll peamine agendakujundaja, kuid tema võimupiire kärbivad mitmed põhiseadusest tulenevad punktid, mis annavad Kongressile võimaluse presidendi initsiatiivide blokeerimiseks.
Keskendudes sellele, milline on Kongressi kui seadusandiku võimu panus kontrolli- ja tasakaalumehhanismi toimimisse, on seda näha eeskätt läbi seadusloome. Näiteks on Kongressil võimalus võtta vastu seadusi ka siis, kui president on sellele vastu. Nimelt  saab president küll panna veto Kongressi poolt vastuvõetud seadustele , ent selle veto tühistamiseks on vaja Kongressis 2/3 üksmeelt. Tõsi, seda on kohati raske saavutada ning veto tühistamine Kongressis alati ei õnnestu. Seadusloome kõrval on Kongressi tähtsaks rolliks ka täidesaatva võimu suhtes järelevalve teostamine, millega Kongress kahtlemata veel täiendavalt kindlustab oma positsiooni. (Edwards, 1998, lk. 428) Lisaks näitab võimuharudevahelist seotust see, et Kongress osaleb kohtunike määramises, jätmata seda puhtalt presidendi pärusmaaks. Samuti on Kongress see, kes kiidab  heaks täidesaatva ja kohtuvõimu eelarve. (Edwards, 1998, lk. 430) 
Nagu eeldada võib, ei jäta teisi võimuinstitutsioone puudutamata ka kohtute tegevus. Nimelt on nende mõjuvõimsamakas kontrollimehhanismiks kahtlemata võimalus teostada kohtulikku järelevalvet, mille alusel on võimalik põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada Kongressis langetatud otsuseid. Ühtlasi saavad kohtud algatada menetlusi avalike teenistujate suhtes, mõjutades seega laiemalt kogu täidesaatvat võimu esindavate ametnike käitumist. Teisalt on kohtuvõim ise teatud määral mõjutatud presidendist ja Kongressist, kuna esimene nimetab kohtunike kandidaate ning teine kinnitab ametisse määramise. Samuti puudutab kohtuvõimu asjaolu, et Kongressil on põhiseadusest tulenev õigus kohtuid (v.a. Ülemkohus) rajada ning kaotada. (Gitelson jt, 1996, lk. 38)
Niisiis on kontrolli- ja tasakaalumehhanism Ühendriikide valitsemissüsteemis küllaltki keeruline ja erinevate institutsioonide võimupiirid omavahel tugevalt läbipõimunud. Vahel kritiseeritakse sellist korraldust liigse kohmakuse ning aegluse tõttu, ent suure tõenäosusega on see ainus võimalus hoida erinevate harude tegevust tasakaalus. Mis on aga kindel – mitte miski Ameerika poliitikas ei eksisteeri vaakumis , vaid kõik süsteemi osalised on omavahel seotud ning mitte ükski osaline valitsemissüsteemist ei saa eeldada, et kaasmängijaid tema kõrval ei eksisteeri (Lasser, 1996, p. 16).
Kasutatud allikad
Constitution of the United States. Retrieved from http://www.archives.gov/exhibits/charters/constitution_transcript.html (22.02.2014).
Edwards, D. V. (1998). Practicing American Politics : an introduction to Government . New York: Worth.
Edwards, G. C., Wattenberg, M. P., Lineberry, R. L. (2014). Government in America: people, politics, andpolicy.  Boston : Pearson .
Gitelson, A. R., Dudley, R. L., Dubnick, M. J. (1996). Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteem. Boston: Houghton Mifflin.
Jakobson, M-L., Kalev, L., Lumi, O., Ruutsoo, R., Saarts, T., Sootla, G., Toots, A. ja Vetik, R. (2011). Poliitika ja valitsemise alused: kõrgkooliõpik. Tallinn: Maurus Kirjastus.
Lasser, W. (1996). American politics: institutions and interconnections. Lexington, MA: Heath .
Lijphart, A. (2009). Demokraatia mustrid . Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
Patterson, T. E. (2013). The American democracy. New York: McGraw- Hill .
The American Presidency. (n.d.). In Encyclopedia Britannica online. Retrieved from http://www.britannica.com/presidents/article-284371 (19.02.2014).
The White House. The Cabinet. Retrieved from http://www.whitehouse.gov/administration/cabinet . (21.02.2014).
United States House of Representatives. Commitees. Retreived from  http://www.house.gov/committees/  (24.02.2014).
U.S Senate. Committees. Retreived from  http://www.senate.gov/pagelayout/committees/d_three_sections_with_teasers/committees_home.htm  (24.02.2014)
Wilson, J. Q. (1998). American government: institutions and policies.
Hiljuti USAs aset leidnud sündmuste ülevaade
Obama nõuab maksumuudatusi
Järgneva ehk 2015. aasta eelarve ettepanekus, mis küündib 3.9 triljoni dollarini, kajastub miinimumpalga tõus ning muudatused maksusoodustustes. Antud muudatuste raames väheneks ka eelarve puudujääk järgneval kümnendikul $651 miljardi võrra. Nimelt soovib president, et maksusoodustused laieneksid vaestele, täpsemalt 13.5 miljonile elanikule, kes teenivad madalat palka. Samal ajal väheneksid aga maksusoodustused rikkamatele. Samuti suureneksid hüvitised töötutele ning plaanis on investeerida raha ka kaitse- ja relvastuse valdkonna uuringutesse, haridusse ja teadusvaldkonda. (BBC News, 04.03.2014)
Veebruarikuu muutused tööturul
USA Tööministeeriumi hiljutises uuringus kajastub, et riigis tekkis viimase kuuga juurde 175 000 töökohta võrreldes jaanuarikuu 129 000 uue töökohaga. Tekkis  79 000 töökohta finants - ja teenuste sektoris ning 15000 ehituses, kaotati samas aga 16 000 töökohta IT sektoris. See on ootamatust suurem arv, kuna arvati, et viimaste nädalate murettekitavad tormised ilmad on toonud riigi majandusele rohkem kahju. Samas aga kasvas töötus jaanuari kuuga võrreldes 0,1% võrra, tõustes 6,7%-tasemele. Seega on hetkel USAs töötute arv ligikaudu 10.5 miljonit, kellest 3.8 miljonit on juba pikaajaliselt (ehk siis üle 27 nädala) tööta. (BBC News, 07.03.2014; Rushe, 07.03.2014)
Colorado marihuaana -maksud
Jaanuaris, kui Colorado osariigis legaliseeriti n-ö „lõõgastava“ marihuaana müük, osteti toodet rohkem $14 miljoni eest, millest ligi $2 miljonit kogunes osariigile maksudena. Lisaks teenis osariik meditsiinilise marihuaana müügist $1,5 miljoni eest makse. Kokku on sõltuvust tekitava aine müügiga seotud ettevõtteid veidike alla 60. Kogutud makse planeeritakse tarvitada rahva tervise valdkonnas, noorte ennetusteenuste ja mõnuainete kuritarvitamise ravi raames. Hetkel on meditsiiniline marihuaana legaalne 20 osariigis ja pealinnas Washingtonis ning samuti kavatseb lõõgastava marihuaana müüki tutvustada selle aasta lõpuks Washingtoni osariik. (BBC News, 11.03.2014)
 
Kasutatud allikad:

• BBC News.  (2014, March 4). Barack Obama calls for tax changes in 2015 budget . Retrieved from: http://www.bbc.com/news/world-us-canada-26438240
  
• BBC News.  (2014, March 7). US economy adds 175,000 jobs in February. Retrieved from:  http://www.bbc.com/news/business-26486177
  
• BBC News.  (2014, March 11). Colorado collects $2m in marijuana taxes in January. Retrieved from: http://www.bbc.com/news/business-26523833
  
• Rushe, D. (2014, March 7). US economy adds 175,000 jobs but unemployment rate rises to 6.7%. The Guardian. Retrieved from: http://www.theguardian.com/business/2014/mar/07/us-economy-jobs-unemployment-february-data
  

 
KOHALIK VALITSEMINE
USA on föderaalne riik, mis tähendab, et on tagatud võimu jaotumine piirkondlike valitsuste ja keskvalitsuse vahel. Ühtlasi kehtivad USA puhul ka politoloog A. Lijpharti poolt välja toodud föderalismi teisesed tunnused (neid võib pidada ka föderalismi tagajateks), mis on järgmised: eksisteerib kahekojaline seadusandlik kogu, kus föderaalkogu on liitriigi koostisüksuste (osariikide) esindajaks ; riigil on kirjalik põhiseadus, mida on võrdlemisi keeruline muuta; tegutseb ülemkohus, millel on voli teostada põhiseaduslikkuse järelevalvet ja kaitsta seeläbi konsitutsiooni. (Lijphart, 2009, lk. 183-184) USA puhul on tegemist eraldatud funktsioonidega föderatsiooni vormiga , mis tähendab, et detsentraliseerituse tase on üsna kõrge ehk teisisõnu - kohalikel võimuorganitel on laialdased õigused. Igat liiki valitsusel on mingid tegevused, mille osas ta langetab lõpliku otsuse ning ka põhiseadusest tuleneb eeldus, et nii üleriigiline kui ka osariigi valitsemistasand teostab võimu, ilma et sekkuks teise tasandi pädevusse. (Gitelson jt, 1996, lk. 47; Lijphart, 2009, lk. 183) Lisaks väljendub osariikide sõltumatus selles, et neil on oma põhiseadused, mida nad võivad föderaaltasandi põhiseadusega kindlaksmääratud piirides ise muuta ning seega eksisteerib nende jaoks sisuliselt ka võimalus katsetada erinevate valitsemisvormidega. Näiteks on osariigid eksperimenteerinud eri valimissüsteemidega ja olgugi et USA on majoritaarse valimissüsteemi tuntuim näide,