Võrdleva Poliitika kodutööd (0)

Hiljuti USAs aset leidnud sündmuste ülevaade
Obama kirjutas alla seaduseelnõule, mis suurendab USA võlalimiiti
President Obama kirjutas alla Kongressi mõlemast kojast läbi pääsenud seaduseelnõule, mis laseb valitsusel laenata rohkem raha, et maksta sotsiaalkindlustushüvitisi ja riigitöötajate palkasid. Seega on riigi rahandusministeeriumil võimalus laenata  $17.2 triljoni piirini , ilma et sellega kaasneksid eelarvekärped muude valdkondade arvelt nagu Obama juhitud tervishoiureform (BBC News, 13.02.2014). Samuti kirjutas president alla eelnõule, mille raames taastatakse nooremate veteranide hüvitised varem kehtinud tasemele . (NBC News, 16.02.2014)
Samasooliste paaride õigused
Kuu aja jooksul võtsid kahe USA osariigi – Kansase ja Arizona – kojad vastu sarnased eelnõud, mille kohaselt ei ole nimetatud osariikide ettevõtjad sunnitud pakkuma teenuseid samasoolistele paaridele, kaitstes sellega teenusepakkuja religioosseid uskumusi. Eelnõudes on aga kirjas, et kedagi ei ole lubatud diskrimineerida ning et kui riikliku ettevõtte töötaja keeldub teenuse pakkumisest, tuleb antud ettevõttel leida teine töötaja, kes oleks nõus klienti teenindama . (Brumfield, 13.02.2014; BBC News, 22.02.2014) Samal ajal aga leidis Virginia föderaalkohtunik, et osariigi samasooliste abielude keeld on põhiseadusevastane ning tühistas valijate poolt 2006. aastal vastu võetud põhiseaduse muudatused, mis käsitlesid seda teemat. Samal nädalal leidis ka föderaalkohtunik Kentuckys, et osariik peab tunnustama abielusid, mis on sõlmitud teistes osariikides, olgugi et ei muudeta abielude sõlmimise keeldu osariigis endas. (Eckholm, 14.02.2014) Hetkel tunnustavad samasooliste abielusid 17 osariiki ja Washington D.C.
Pentagon plaanib vähendada USA sõjalisi kulutusi
Kaitseminister Chuck Hagel teatas, et Pentagon kavatseb vähendada riigi armeed kõige väiksemale tasemele II maailmasõja algusest saadik. Nimelt on riigi sõjavägi pärast kahte välissõda  sunnitud vähendama oma kulutusi. See muudatus tooks kaasa tegevteenistuse armee vähendamise 520 000 personaliliikmelt 450 000-le ja kahe Külma sõja-aegse õhuvägede laevastiku koondamise . Samas leidub plaanile ka vastuseisjaid, nende seas Vabariiklaste esindaja Michael Turner , kes väidab, et maailm ei ole muutunud kindlamaks ja et praegu pole õige aeg USA sõjalise mõjuvõimu vähendamiseks. Ühtlasi süüdistab Turner president Obama administratsiooni selles, et kulutusi ei ole vähendatud muudes valdkondades. Igatahes ei saa kavandatud muudatus realiseeruda enne, kui selleks on nõusoleku andnud Kongress . (BBC News, 25.02.2014)
Kasutatud allikad:
BBC News. (2014, February 13). Senate passes bill raising US debt limit . Retrieved from: http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-26164560
BBC News. (2014, Febrauary 22). Arizona 'anti-gay' bill sparks protests in two cities. Retrieved from: http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-26299559
BBC News. (2014, February 25). Pentagon's Chuck Hagel plans to downsize US military . Retrieved from: http://www.bbc.co.uk/news/world-us-canada-26326969
Brumfield, B. (2014, February 13). Kansas House passes bill allowing refusal of service to same -sex couples. CNN. Retrieved from: http://edition.cnn.com/2014/02/13/us/kansas-bill-same-sex-services/index.html?hpt=us_c2 

Eckholm, E. (2014, February 14). Federal Judge Overturns Virginia’s Same-Sex Marriage Ban. The New York Times. Retrieved from: http://www.nytimes.com/2014/02/14/us/federal-judge-overturns-virginias-same-sex-marriage-ban.html
NBC News. (2014, February 16). Obama Signs Bill Raising Debt Ceiling During Golf Break in Calif. Retrieved from: http://www.nbcnews.com/news/us-news/obama-signs-bill-raising-debt-ceiling-during-golf-break-calif-n31381
 
 
Täitevvõim: president, tema võimupiirid, valitsuskabinet ning presidendi administratsioon
Ameerika Ühendriikides kehtib presidentaalne süsteem. Peamised presidentalismi tunnused on järgmised: president valitakse rahva poolt kindlaks ametiajaks; president on täidesaatva võimu pea; president on riigi tähtsaim välis-ja siseasjade poliitika kujundaja ning parlamendil on võimetus presidenti tagandada ( Jakobson , Kalev, Lumi, Ruutsoo, Saarts , Sootla, Toots ja Vetik, 2011, lk. 384-385). Kui parlamentaarses süsteemis on valitsuse juhiks peaminister , siis USAs kui presidentaalse süsteemiga riigis on valitsuse juhiks president ning ta määratakse ametisse põhiseadusega ettenähtud neljaks aastaks. Üldjuhul ei ole parlamendil võimalik sundida presidenti tagasi astuma, kuid see on võimalik juhul, kui president mõistetakse süüdi kriminaalkuriteos. ( Lijphart , 2009, lk. 122). USA presidentaalse süsteemi puhul valitakse president küll rahva poolt, kuid valimised ei ole täiesti otsesed. Nimelt langetab lõpliku otsuse valijameeste kogu, kuhu valitud valijamehed hääletavad üldjuhul vastavalt oma osariigi valijate eelistustele. (Jakobson jt, 2011, lk. 385). Kui parlamentaarses süsteemis on mitmeisikuline täitevvõim, siis presidentaalse süsteemi puhul on ainult üks ainuisikuline jajaotamatu võimuga täitevvõim. Seega on USA valitsuse liikmed, erinevalt parlamentaarsest süsteemist, kus valitsus on kui üks tervik, pigem presidendi nõunikud ja alluvad . USA presidentaalses süsteemis mõistetakse võimude lahususe all täidesaatva ja seadusandliku haru vastastikust sõltumatust ning seda, et üks isik ei saa samaaegselt kuuluda mõlemasse harusse . Sellele vastanduvaks näiteks on aga parlamentaarne süsteem, kus täidesaatev võim sõltub seadusandja usaldusest ning kus sama isik võib olla nii parlamendi kui ka valitsuse liige. (Lijphart, 2009, lk. 122-123).
Ameeriklaste silmis on president juhtimise unikaalsust sümboliseeriv isik. Ameerika Ühendriikide president on riigipea ning tal on hulganisti rolle, mida tal täita tuleb. Olles riigipea, peab ta võtma vastu nii tähtsaid ameeriklasi kui väliskülalisi, osalema paraadidel, edastama avalikke teadaandeid ning täitma tseremoniaalseid kohustusi. (Gitelson, Dudley, Dubnick, 1996, lk. 236).
Põhiseaduse alusel kuulub presidendiletäidesaatev võim. Kuigi tundub, et valitsusjuhina on president kõikvõimas, sest ta ei jaga oma volitusi ühegi teise ametiisikuga, pole ta sellegipoolest tegelikult võimeline üksinda juhtima kolmest miljonist töötajast koosnevaid täidesaatva võimu organeid. Olgugi et president on täidesaatva võimu juht, ei ole tal suuri õigusi valitsusasutuste personali ametisse nimetamisel. Nimelt on tal õigus ametisse nimetada vaid ligikaudu kaks tuhat inimest. Lisaks on paljude isikute puhul vajalik ka senaatorite nõusolekut, mida alati ei pruugi saada. Omaette vaidlusküsimus on ka ametiisikute vabastamine teenistusest, kuna põhiseaduse alusel saab president valitsusasutuste juhte ja teisi ametnikke  tööle võtta ja vallandada, kuid seadusandlike ja kohtufunktsioonidega seotud ametnikke kaitseb presidendi vallandamise eest Kongress . Keeruliseks teeb olukorra see, et ainult täidesaatvat võimu puudutavate funktsioonide ning seadusandliku ja kohtutöö vahel olev piir on hägune. (Gitelson jt, 1996, lk. 236-238).
Põhiseaduse kohaselt täidab president ka peadiplomaadi rolli. Nimelt on presidendil õigus Senati nõuandel ja soovitusel võtta vastu lepinguid, nimetada ametisse suursaadikuid, konsuleid, ülemkohtunike ja teisi riigi esindajaid ning ametiisikuid (Constitution of the United States ). Olgugi, et presidendil on välispoliitika kujundamisel juhtiv roll, ei tee ta otsuseid ainult enda soovi järgi. Üldjuhul kiidab Senat presidendi esitatud kandidaadid heaks, mis annab presidendile võimaluse täita ametikohad temale sobivate inimestega. Teinekord võib Senat aga viivitada või takistada kandidaatide kinnitamist, väljendades seeläbi oma rahulolematust . Näiteks kariikidevaheliste lepingute sõlmimine eeldab nii presidendi kui Senati osalemist kõikidel lepingu sõlmimise etappidel ning jõustumiseks on vajalik 2/3 Senati liikmete heakskiit, mis ilmestab hästi presidendi võimupiire. Senatiga nõu pidamata, võib president sõlmida direktiivkokkuleppeid, millel on küll lepingu juriidiline jõud, kuid mis ei seo järgmisi presidente. Direktiivkokkuleppeid, mida on võimalik sõlmida kiiresti ja salaja , sõlmitakse enamasti selleks, et vältida Senati poolt lepingu tagasilükkamist. Kõike, mida saab teostada tavalise lepinguga, on juriidiliselt võimalik teha ka direktiivkokkuleppega, ent prakikas nõuab selle elluviimine siiski Kongressi toetust. (Gitelson jt, 1996, lk. 238-240).
Ameerika Ühendriikide president on maa-ja mereväe ülemjuhataja ning tegevteenistusse kutsumise korral osariikide vabatahtlike ülemjuhataja (Constitution of the United States). Ka seda peetakse üsna vastuoluliseks punktiks, sest põhiseaduse kohaselt on sõja kuulutamise õigus Kongressil, mitte presidendil. See näitabki, et presidendil on võimalus juhtida vägesid alles siis, kui Kongress on juba otsustanud sõtta astuda. (Gitelson jt, 1996,lk.241-243).
Presidendi rolli hulka kuulub ka peaseadusandjaks olemine - ta hoolitseb selle eest, et seadusi täidetaks kuulekalt, paneb aluse riiklikule poliitikale ning algatab eelnõude arutelusi Kongressis (Constitution of the United States; Gitelson jt, 1996, lk. 243). Sellegipoolest ei ole presidendil voli käsutada riigieelarve vahendeid, sest kontroll riigeelarve üle on Kongressil. See seab presidendile olulised võimupiirid, kuna ilma rahata on tal raske poliitikat ellu viia. Olgugi et enamiku seaduseelnõudest koostab presidendi administratsioon, ei saa president isiklikult neid Kongressile esitada ega seaduseelnõusid kaitsta, vaid tal tuleb leida keegi enda erakonnast, kes seda teeks . (Jakobson jt, 2011, lk. 386). Seadusandliku võimu mõjutamiseks on presidendil üsna kesised võimalused. Nimelt võib president erakorralistel juhtudel kutsuda kokku kas ühe või mõlemad seadusandliku kojad, teavitada Kongressi riigis valitsevast olukorrast ja soovitada meetmeid, mis on tema meelest kasulikud, kuid kokkuvõttes on tema õigused piirata seadusandlikku võimu pigem piiratud. (Gitelson jt, 1996, lk. 243-244).
Kuigi president algatab seadusakte, ei tähenda see, et need alati vastu võetakse. Ühtlasi on tal ka vetoõigus. Kui seaduseelnõud on mõlemas kojas kinnitust leidnud, siis peab neile alla kirjutama ka president. Kui ta seda ei tee, siis kümne päeva möödudes muutub seadueelnõu ikkagi seaduseks. Isegi kui president kasutab oma vetoõigust, võib selle tühistada mõlemas kojas 2/3 kohalolevate saadikute häälteenamuse puhul. Kuna Kongressil õnnestub harva presidendi vetosid tühistada, siis võib president kongresmenidelt veto ähvardusel teatud järeleandmisi välja pressida. Sellegipoolest ei ole tal üksikpunkti vetot, mis tähendab, et kui president pole ühe seaduseelnõu punktiga nõus, peab ta otsustama, kas panna tervele seadueelnõule veto või kirjutada sellele siiski alla. (Gitelson jt, 1996, lk. 244). Presidendid on proovinud tekitada üksikpunkti vetot Kongressi tehtud eelarve-eraldiste külmutamise teel. See tähendab, et kulutused lükatakse kas hiljemaks või keelatakse asutusel üldse raha kulutamine. Vastuolude vältimiseks külmutamist siiski väga aktiivselt ei kasutata ning enamasti lastakse raha siiski vabaks. (Gitelson jt, 1996, lk. 244-245).
Üks väheseid volitusi, mis presidendil on ning mida Kongress piirata ei saa, on armuandmise õigus. President võib tühistada karistuse või anda armu Ameerika Ühendriikide suhtes tehtud rikkumise eest (Constitution of the United States). Seda õigust võib president kasutada oma äranägemise järgi. Põhiseaduses ei ole seda küll mainitud , kuid presidendil on õigus nõuda täidesaatva võimu privileegi, mis tähendab õigust varjata seadusandliku kogu eest informatsiooni. Põhjenduseks tuuakse enamasti konfidentsiaalsusnõue välissuhetes või vajadus teatud nõuandeid salajases hoida. Presidendil on ka tunnustamise õigus, mis rakendub välisdiplomaadi vastuvõtmisel, millega tunnustatakse vastavat valitsust ametlikult. (Gitelson jt, 1996, lk. 238).
Presidentaalse süsteemi puhul on täidesaatev võim koondatud presidendi kätte ning valitsus koosneb tema nõunikest. See tähendab, et tulenevalt presidendi domineerivast rollist on valitsused oma olemuselt üldjuhul üheparteivalitsused. Kuna Ameerika Ühendriikide president on ühtlasi ka täidesaatva võimu juht ning kabineti liikmed nimetab tema, siis Ameerika valitsused on hea näide erakondlikest valitsustest, kuhu on kaasatud mõned sümboolsed liikmed teisest erakonnast. See aga tähendab, et teine erakond saab valitsuses tunduvalt vähem kohti kui proportsionaalse põhimõtte järgi võiks eeldada. (Lijphart, 2009, lk. 111-114)
Arvestades asjaolusid, et USA valitused on oma olemuselt enamasti üheparteivalitsused, riigis kehtib majoritaarne valimissüsteem ning domineerivad on kaks parteid, võiks nende tunnuste põhjal oletada, et Ameerika Ühendriikide puhul saab kasutada Westminsteri demokraatiamudelit (Lijphart, 2009, lk. 27-30). Tegelikult see siiski nii pole, kuna mõlema mudeli – nii Westminsteri kui konsensusliku demokraatiamudeli – kasutamine on presidentaalsete süsteemide puhul üleüldiselt raskendatud ega võimalda riike selgelt eristada. Küll aga võib öelda, et USAs on kohati Westminsteri mudelit peetud väga asjalikuks. Nimelt väljendas kunagine president Woodrow Wilson oma kirjutistes kord arvamust, et ehk võiks ka Ühendriigid kaaluda Briti-laadse parlamentaarse valitsemise ülevõtmist (Lijphart, 2009, lk. 26).
Ameerika Ühendriikide põhiseaduses ei ole otseselt valitsuskabinette ette nähtud, kuid traditsiooniliselt koosneb kabinet tähtsamate ministeeriumite juhtidest ning teistest presidendi poolt määratud ametnikest, keda on kokku 15 (Gitelson jt, 1996, lk. 245). Kuna põhiseaduses kabineti moodustamist käsitlevat punkti ei leidu, määrab kabineti liikmed president ning need peab kinnitama Senat (Wilson, 1998, p. 334). Kabineti liikmete ametikoht on üldjuhul püsiv kogu presidendi valitsusaja, kuid siiski võib president töölt vabastada mistahes liikme, tehes seda omal tahtmisel, ilma Senati heakskiiduta. (Encyclopedia Britannica )
Nagu eelnevalt öeldud, siis pole Konstitutsioonis valitsuskabineti kohta sõnagi mainitud ning seega määratlevad presidendid oma nõuandva meeskonna täpsema rolli poliitika kujundamises sageli ise (Gitelson jt, 1996, lk. 245; Wilson, 1992, p. 334). Traditsiooniliselt kuuluvad kabinetti asepresident, viieteistkümne tähtsama ministeeriumi juhid ning mõningad teised presidendi määratud ametnikud, kelle osalemist kabineti töös võib ta vajalikuks pidada. Näiteks kuulub kabineti koosseisu ka USA suursaadik ÜRO juures. (The White House; Gitelson jt, 1996, lk. 245) Mõnes mõttes võib valitsuskabineti jagada nii-öelda sisekabinetiks, kuhu kuuluvad peamiste nõuandjatena üldiselt välis-, kaitse-, rahandus- ja kohtuminister, ning väliskabinetiks, mille moodustavad pigem klientuurile suunatud ministeeriumide juhid. Viimaste all peetakse silmas valdkondade nagu tervishoid ja hoolekanne , haridus , töö, põllumajandus, transport jms ministreid, kes on presidendiga otsekontaktis enamasti harva. (Gitelson jt, 1996, lk. 246)
Olgugi et kabineti funktsioneerimine peaks eelkõige võimaldama erinevate poliitikate elluviimise üle diskuteerimise ning kordaminekute jagamise presidendi ning ministrite vahel, on kabinet kollektiivse organina enamasti siiski ebaefektiivne ning esile võib kerkida vastuolusid, kuna iga ministeeriumi juht esindab tugevalt eeskätt enda juhitava organisatsiooni huve ning vajadusi (D. V. Edwards, 1998, p. 466; Gitelson jt, 1996, lk. 245-246). Samuti võib president ise pidada kabinetti pigem kasutuks organiks ning sellega mitte arvestada – nt küsis Lincoln kord kabinetilt nõu, kuid kõik liikmed hääletasid tema seisukoha vastu. Selle peale teatas president, et “ Seitse vastu, üks poolt, järelikult minu võit”. (Gitelson jt, 1996, lk. 246) Teisalt on presidendi võim valitsusvaldkondade üle ka limiteeritud, kuna ta saab küll nimetada iga haldusala ministri, ent vaid üliväikese osa iga osakonna töötajatest ning seega on elluviidava poliitika mõjutamine tema jaoks raskendatud. Näiteks Ameerika Ühendriikide Välisministeeriumi ametnikest saab president omal äranägemisel ametisse nimetada alla 2% ning see on ühtlasi suurim protsent kõikide teiste ministeeriumitega võrreldes. Üheks presidendiks, kes tõesti peaaaegu suutis luua kabineti kui efektiivse nõuandva kogu, peetake Dwight Eisenhowerit, kuna tema valitsusajal toimusid valitsuskabineti kohtumised regulaarselt ning seal kuulati ära kõikide arvamused. Siiski ei avaldanud kabinet ka tollal märkimisväärset mõju presidendi otsustele ning ka ta ise ei saavutanud valitsuse üle suuremat võimuulatust.
Kõike eelnimetatut arvestades võib öelda, et valitsuskabineti eksisteerimine USAs on lihtsalt traditsioon ning tegelikult puudub sellel silmapaistev mõju. Enamasti nihkub poliitika elluviimise koorem kabineti ebaefektiivsuse tõttu pigem Valge Maja aparaadile, mis peab seega presidendi jaoks teostama järelevalvet valitsusvaldkondade tegevuse üle ning ühtlasi samal ajal toimima ise kui alternatiivne kabinet. (Wilson, 1992, lk. 334-335)
On arusaadav, et USA president pole oma vastutusrikkas ametis üksi, vaid teda ümbritsevad mitmed nõuandjad, kes moodustavad kollektiivselt presidendi insitutsiooni. Sinna hulka loetakse nii eelpool nimetatud kabineti liikmed, Valge Maja ja presidendi kantselei töötajad ning ka asepresident. (Gitelson jt, 1996, lk. 245) Sageli peetakse asepresidendi ametit pigem sisutühjaks tööks ning ka Konstitutsiooni järgi on tal vaid üks ametlik ülesanne  - olla eesistujaks Senatis ning häälte võrdse jagunemise korral anda otsustav hääl. Samas on asepresidendi roll kogu võimusüsteemis üsna omapärane, kuna ta on ühteaegu nii eesistuja Senatis, kuid kuulub samal ajal ka täidesaatvasse võimuharru, seistes justkui võimude lahususe piiril (D. V. Edwards, 1998, p. 466). Senati igapäevases töös pole asepresidendil siiski eriliselt suurt tähtsust ning tema võim senaatorite hulgas on veelgi väiksem, kui ta on pärit teisest parteist kui Senati enamus. (Wilson, 1992, p. 355) Arvestades asjaolu, et põhiseadus pole asepresidendi kohustusi üheselt määratlenud, siis sõltuvad tema tööülesanded suuresti presidendi suvast. Tavapäraselt saadavad presidendid asepresidendi täitma erinevaid tseremoniaalseid kohustusi (nt osalemine tähtsate isikute matustel) ning paluvad neil osaleda igasugustel üldkoosolekutel (Gitelson jt, 1996, lk. 249; Wilson, 1992, p. 357). Olgugi et president vajab valimistel oma meeskonda silmapaistvat asepresidendikandidaati, kes suurendaks tema toetajaskonda ning tooks oma isiksusega hääli juurde ka presidendile, pole ta ise hiljem just helde asepresidendile ülesandeid delegeerima, peljates poliitilise rivaali tekkimist (Gitelson jt, 1996, lk. 249). Seejuures on oluline ka asjaolu, et kui asepresident on juba ametisse valitud, siis ei saa keegi, isegi mitte president, teda vallandada (D. V. Edwards, 1998, p. 466).
Arvestades asepresidendi üsna väheolulisi ametikohustusi, ei taha paljud tegusad inimesed sellesse ametisse saada ning leiavad, et see oleks nende tööalase potentsiaali raiskamine. Näiteks keeldus D. Webster 1848. aastal asepresidendi kohast, öeldes, et ta ei soovi, et ta maetaks maha enne, kui ta päriselt surnud on. (Wilson, 1992, p. 355) Samas on aegamisi hakanud presidendid oma asemikele delegeeritavate kohustuste hulka ka suurendama ning väga positiivseks näiteks presidendi ja asepresidendi efektiivsest koostööst on nt Bill Clinton ja Al Gore. Nimelt määras Clinton Gore’i oma kabineti töörühma juhiks ning andis talle poliitika kujundamises märksa suurema vastutuse, kui oli olnud varasematel asepresidentidel (Gitelson jt, 1996, lk. 249; D. V. Edwards, 1998, p. 467)
Rääkides viisidest , kuidas asepresidendist saab president, võib välja tuua kaks varianti . Esiteks võtab asepresident presidendi kohustused üle, kui viimane sureb , ametist tagasi astub või juhul kui president võetakse kriminaalvastutusele ning ametist kõrvaldatakse. Pärast põhiseaduse 25. paranduse jõustumist kehtib ka võimalus, et asepresident asub täitma presidendi ülesandeid, kui president teatab oma töövõimetusest, või kui asepresident koos valitsuse enamusega kuulutab presidendi teovõimetuks. (Gitelson jt, 1996, lk. 248)
Lisaks valitsuskabinetile ning asepresidendile abistab USA presidenti tema töös ka täidesaatev aparaat , mis loodi 1939. aastal Franklin D. Roosevelti seadlusega. Sisuliselt kujutab see endast hulka erinevaid asutusi ning organisatsioone, mis täidavad presidendi käe all mitmesuguseid ülesandeid. (Gitelson jt, 1996, lk. 246) Täidesaatva aparaadi juhtpositsioonidel olevad ametnikud nimetab ametisse küll president, ent ta vajab selleks ka Senati heakskiitu (Wilson, 1992, p. 333). Täidesaatva aparaadi alla kuulub 14 asutust-organisatsiooni, millest olulisemad on Juhtimis- ja Eelarveamet, Majandusnõunike Nõukogu ning Riiklik Julgeolekunõukogu. Juhtimis- ja Eelarveameti põhiülesandeks on koostada eelarve, mille president Kongressile esitab. Just sellele ametile esitavad ka ministeeriumid ja teised täidesaatva võimu asutused oma eelarvenõudmised, mida Juhtimis- ja Eelarveamet seejärel hindab presidendi programmi sobivuse seisukohast .
Majandusnõunike nõukogu konsulteerib presidenti majandusprobleemide (töötus, inflatsioon , maksud jne) osas ning paneb kokku ka iga-aastase aruande, millest leiab nii jooksvate majandusnäitajate analüüsi kui ka majandusprognoosi.
Riiklik Julgeolekunõukogu on aga koht, kust president saab nõu välis- ja kaitsepoliitika valdkonnas, kusjuures tegelikult on selle organisatsiooni roll suuresti sõltuv konkreetsest presidendist. (Gitelson jt, 1996, lk. 246-247)
Ka Valge Maja aparaati võib mõnes mõttes pidada osaks presidendi täidesaatvast aparaadist, olgugi et tegelikult on tegu veidi eraldiseisvama üksusega. Valge Maja aparaat koosneb mitmetest ametnikest nagu (eri)assistendid, nõuandjad, erikonsultandid jne, kes kõik vastutavad selle eest, et presidendi poliitilised  vajadused oleksid täidetud. (Gitelson jt, 1996, lk. 247) Erinevalt täidesaatvast aparaadist on Valge Maja aparaati ametnike palkamine täielikult presidendi otsus ega sõltu Senatist – president võib ametnikke tööle võtta ja vallandada siis, kui õigeks peab (Wilson, 1992, p. 330). Valge Maja aparaadi loomisel oli selle esmaseks ülesandeks kavandatud eeskätt täidesaatva võimu koordineerimine , kuid aegamisi on sellest saanud pigem koht, mis aitab presidendil oma võimu koondada. Nimelt on presidendid avastanud, et nad on sageli bürokraatia ohjamises suutmatud, ning toetuvad seega pigem just Valge Maja aparaadile, kes aitabpoliitilisi muudatusi planeerida ning ellu viia. See tähendab omakorda aga seda, et nii mõnedki valitsusvaldkondi puudutavad poliitikad on välja mõeldud just Valges Majas . (Gitelson jt, 1996, lk. 248)
 
 
Parlament : Kongressi alam- ja ülemkoda
Ameerika Ühendriikide Kongress on üks väheseid parlamente maailmas, mille seadusandlik võim on piisavalt tugev, et toimida täidesaatvast võimust sõltumatult, vastandudes seega Lääne-Euroopalikule parlamendile. Sõltumatus väljendub ka selles,  et USA president kui täidesaatva võimu pea valitakse rahva poolt eraldi ning ta moodustab hiljem enda ümber administratsiooni ja kabineti, mis tähendab, et presidentaalse süsteemi puhul ei olene täidesaatva võimu koosseis parlamendi valimistest. Lisaks on kongresmenid valitud rahva poolt pigem nende isiksuse, aga mitte poliitilise partei kuuluvuse järgi, ning seega on valituks saanud justkui iseseisvad saadikud, kes esindavad oma ringkonda või osariiki, vastates just nende ootustele. Samuti on valitud esindajatel oma poliitika teostamiseks palju ressursse -  suur isiklik personal ja mitmed privileegid , rääkimata kõrgest palgast, mis ametiga kaasneb. (Wilson, 1998, pp. 267-269)
Kongress on kahekojaline ning on jaotatud alam- ehk Esindajatekojaks ning ülemkojaks ehk Senatiks. Esindajatekotta kuulub 435 liiget ehk esindajat, kes on valitud rahva poolt igast osariigist, proportsioonis osariigi elanikkonnaga. Ülemkotta kuuluvad aga 100 senaatorit, seega kaks senaatorit igast osariigist. (Wilson, 1998, p. 306)  Ajalooliselt nimetas senaatoreid ametisse osariikide seadusandlik võim, see aga muudeti 1913. aastal 17. põhiseaduse parandusega ümber nii, et edaspidi toimuks nende määramine otsevalimiste teel. Sellise süsteemi eesmärgiks on jaotada võimu, mis on kahe koja vahel enam-vähem võrdne, ning saavutada samal ajal ka suuremat tasakaalu väikeste ja suurte osariikide vahel. (Gitelson jt, 1996, lk. 214)
Kongressi mõlema koja juhtkonnad on küll struktuurilt üksteisele sarnased, kuid erinevad veidi võimu jaotuses. Esindajatekoja juhtkonna kõige suurem võim koondub spiikri kätesse, kes valitakse ametisse enamushäältega kogu koja poolt. Seega on selleks suure tõenäosusega esindaja, kes kuulub valimised võitnud parteisse.  Hierarhias järgneb enamuse liider, kes aitab koos enamuspartei organisaatoritega spiikril ellu viia partei seadusandliku programmi. Opositsioonipartei eesotsas on vähemuse liider, keda aitavad vastavalt vähemuspartei organisaatorid , olles justkui vahelülid partei juhtkonna ja esindajate vahel. (Gitelson jt, 1996, lk. 215)
USA Senati tseremoniaalses presidendirollis on aga riigi asepresident, kes ei ole aga tegelikkuses rahva poolt senaatoriks valitu , ning kes hääletab vaid juhul, kui teiste liikmete hääled jagunevad võrdselt (Gitelson jt, 1996, lk. 215). Seega valib Senati enamuspartei senaatorite seast president pro tempore, kes asendaks asepresidenti tema puudumisel. Tavaliselt saab selleks isikuks partei kõige pikaajalisem senaator ning seega on tegu väga auväärse ametiga. (Wilson, 1998, p. 283)  Tähtsamat rolli omavad aga ülemkojas enamuse ja vähemuse liidrid, kelle ülesandeks on tagada, nagu ka Esindajatekoja puhul, toetus partei poliitikale. Samuti on ka neile abiks parteiorganisaatorid, kuigi nende roll on ülemkojas väiksem. (Gitelson jt, 1996, lk. 215)
Aegade jooksul on parteide ja nende liidrite mõjuvõim kodades vähenenud ning samal ajal suurenenud üksikute esindajate iseseisvus . See toob kaasa olukorra, kus ei ole võimalik alati ette ennustada, millise seisukoha võtavad erinevad esindajad ühel või teisel hääletusel. Seega võivad eri juhtudel saadikud hääletada kas vastavalt oma valijate või hoopiski partei soove järgides. Võib ka juhtuda, et isik hääletab lõpuks vaid enda seisukoha ja uskumuste järgi. (Wilson, 1998, p. 306) Vaatamata sellele toetavad aga saadikud enam kui kahel kolmandikul kordadest oma partei poliitikat. Ainus, mis nende valikuid võib teises suunas mõjutada, on oma ringkonna valijaskonna arvamus, kuna ei taheta ju kaotada valijate usaldust ja seega ka kohta järgmistel valimistel. Eriti paistab see silma teravates küsimustes nagu abort ja kontroll relvade üle. (Gitelson jt, 1996, lk. 226)
Peamine osa Kongressi tööst tehakse komisjonides ja alakomisjonides. Komisjonid ja alakomisjonid vaatavad igal aastal läbi sadu seaduseelnõusid. Nemad otsustavad, milliseid neist soovitada suures kogus menetlemiseks. Need eelnõud, mida komisjonid soovivad menetlemiseks plenaaristungil, kujundavadki Kongressi päevakorra. Eelnõud, mida komisjonid ei aruta, jõuavad harva istungile. Peaaegu kogu seadusandlus antakse käsitlemiseks alalistesse komisjonidesse. Seega võib öelda, et komisjonid on mõjukad, kuna on otseselt seotud seadusandlusega . (Gitelson jt, 1996, lk. 217)
Komisjonid jagunevad erinevat tüüpi kodadeks nii Senatis kui ka Esindajatekojas. Tähtsamaiks on Kongressis alalised komisjonid. Alalised komisjonid töötavad pidevalt: nad vaatavad läbi mitmesuguseid valdkondades esitatud eelnõusid ning otsustavad ühtlasi, kas esitada eelnõu suurele kogule menetlemiseks või mitte. Iga alakomisjon tegeleb mingi kindla poliitika valdkonnaga, mis kuulub laiema komisjoni pädevusse. Nii esindajatekojas kui ka senatis suureneb pidevalt alaliste komisjonide tähtsus. Kongressis on ka neli alalist ühiskomisjoni, millesse kuulub võrdne arv Senati ja Esindajatekoja liikmeid. Lisaks on veel erikomisjonid.
Erikomisjonid on ajutised komisjonid, mida Esindajatekoda või Senat moodustab mingi kindla probleemi analüüsimiseks. Peale kolme eelmise on veel ajutised konverentsikomisjonid. Ajutised konverentsikomisjonid on loodud, et kooskõlastada Esindajatekojas ja Senatis vastuvõetud eelnõude versioone. Konverentsikomisjone moodustatakse mõlema koja liikmetest, sest presidendile võib saata ainult mõlemas kojas kinnitatud seaduse. Seega on konverentskomisjonil seadustiku kujundamisel tihti täita oluline roll. (Gitelson jt, 1996, lk. 217)
Hetkel on Esindajatekojal 21 alalist komisjoni (United States House of Representatives). Senatil on samuti 21 alalist komisjoni ning 4 erikomisjoni. Esindajatekoda ja Senat on moodustanud ka 4 ühiskomisjoni. (U.S. Senate)
Kongressi esmane funktsioon on seadusloome . Samuti on see ka kõige raskesti täidetav ülesanne, kuna seaduseelnõu peab läbima pika ja reeglitest pungil takistusriba, enne kui sellest saab seadus. Eelnõu sünnib Kongressis, kus seda võivad algatada vaid selle liikmed. Kusjuures neile on konsultatiivseks abiks seatud bürood, mis tegelikkuses koostavadki eelnõusid. On ka olukordi , kus eelnõu võib olla koostatud ka näiteks erinevates ringkondades, huvigruppides või administratsioonis. (Gitelson jt, 1996, lk. 221-223)
Pärast normikohast esitamist  läheb eelnõu edasi vastavalt valdkonnale kindlasse komisjoni, kust see saadetakse edasi vastava pädevusega alakomisjoni. Tihtipeale saabki see koht  viimaseks puhkepaigast seaduseelnõudele, kuna komisjon peab leidma arvukate eelnõude seast just need, mis on piisavalt tähtsad, et neid edasi käsitleda (D. V. Edwards, 1998, p. 390). Kui aga alakomisjon otsustab võtta eelnõu arutlusele, hakatakse tegelema vajalike muudatuste ja sõnastusega, mille tulemusel võib aga eelnõu asenduda ka täiesti uue variandiga . Edasi saadetakse eelnõu uuesti täiskomisjoni, mis võib otsustada selle saata tagasi alakomisjoni, täiendada või heaks kiita. Kõige halvemal juhul võib aga täiskomisjon eelnõuga mitte midagi ette võtta ja selle taas nii-öelda tappa. (Gitelson jt, 1996, lk. 223; D. V. Edwards, 1998, p. 408)
Eelnõu pääsemise korral saadetakse see edasi mõlemasse Kongressi kotta, kus plenaaristungitel toimuvad vaidlused ja esitatakse ettepanekud eelnõu parandamiseks. Esindajatekoja ja Senati erinevused siin seisnevad protseduuride vabaduses. Kui Esindajatekojas määrab eelnõude päevakorra ja piirangud ära reeglite komisjon, siis Senatis selline komisjon puudub ning päevakorra otsustab enamuse liider. Siinjuures võib Esindajatekojas saada eelnõule ohtlikuks reeglite komisjoni tegevusetus piirangute määramises või Senatis pikaajaline obstruktsioon ehk filibuster, mis on strateegia, mille abil seaduse oponendid saavad kasutada ära oma õigust limiteerimata debatile, takistades sellega eelnõu hääletusele panemist. (Gitelson jt, 1996, lk. 224) Viimasena saadetakse Kongressis mõlema koja poolt parandatud eelnõud konsultatiivkomisjoni, kus see ühesuguseks sõnastatakse. Siin punktis lõpeb eelnõude teekond harva, kuid see on võimalik juhul, kui komisjoni liikmed ei suuda jõuda üksmeelele. Kui aga selleni jõutakse, saadetakse kompromisseelnõu mõlemasse kotta heakskiiduks. Eelnõu, olles kogu Kongressi poolt heaks kiidetud , läheb lõpuks presidendi lauale, kus see võidakse heaks kiita või halvemal juhul vetostada. Veto võib Kongress aga tühistada kahe kolmandiku mõlema koja vastuhäälega. (Gitelson jt, 1996, lk. 222)
Nagu näha, on seaduseelnõu tee pikk ja aeglane ning koosneb mitmetest etappidest. Iga etapi lõpus on takistus, mis võib eelnõu teekonna peatada, olgu selleks siis komisjoni huvi puudus antud küsimuses või presidendi veto. Seega peetakse tihtipeale Kongressi seaduseelnõude kalmistuks, kuna paljud eelnõud jäävad takistuste taha kinni enne, kui nendest saavad seadused.
Täidesaatva võimu järelevalve on Kongressi üks peamisi vastutusalasid. (D. V. Edwards, 1998, p. 377) Seadusandjapoolne järelevalve on kujunenud Kongressi töös keskseks ning seda tehakse mitmel viisil. Esiteks on Kongressil õigus nõuda täitevvõimu ametnikelt perioodiliselt üksikasjalikke aruandeid nende tegevuse kohta. Riigiasutuse eelarve arutamisega kaasnevad järelpärimised võimaldavad mõlema koja liikmetel esitada täitevvõimu ametnikele hulga küsimusi. Lisaks teostavad Kongressist sisukamat järelvalvet selle komisjonid, mis võivad sundida valitsusametnikke ja kodanikke andma tunnistusi ja tõestusmaterjali oma tegevuste kohta. (Gitelson jt, 1996, lk. 213-214)
Kongressis on läbi läinud seadus, mis nõuab täidesaatvalt võimult regulaarselt raporteid,  mis käsitlevaid selliseid tegevusi nagu seaduste jõustamine, kulud ja poliitikate hindamine. Siiski on selliseid nõutud raporteid raske leida ja veel raskem lugeda. Kui mõne raporti kohta on alustatud uurimist , siis saab see teenimatult palju meedia tähelepanu. (D. V. Edwards, 1998, p. 429)
Hoolimata eelpool toodud võimalustest arvavad paljud vaatlejaid, et Kongress ei saa oma järelvalve tööga  hästi hakkama, välja arvatud aeg-ajaliste dramaatiliste paljastustega nagu Watergate   ja Iran- Contra . (D. V. Edwards, 1998, p. 429) Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et kongressi saadikutel ei ole järelevalve teostamine prioriteediks. Kongressi liikmetel on palju kohustusi ja hoolas järelevalve tegevus ei pruugi tuua poliitilist kasu. Initsiatiivi puudumisel võivad probleemid jääda aga tähelepanuta. Samuti on Kongressi järelevalve probleemiks olukorras, kus presidendi parteil on enamus Esindajatekojas. Sellisel juhul ei soovi Kongress panna presidenti ebamugavasse seisu. (G. C. Edwards, Wattenberg & Lineberry, 2014, p. 377) Samas tõuseb Kongressi huvi järelevalve vastu oluliselt, kui järelvalvet viiakse läbi Valges Majas ja võimul olev president on vastasparteist. Näiteks tekkis selline olukord 2006. aastal, kui demokraadid said enamuse Senatis ja Esindajatekojas, mille tulemusena nad hakkasid uurima Bushi administratsiooni. (Patterson, 2013, p. 296) 
Lisaks kitsendab järelevalve efektiivsust  komisjonide killustatud seadusandlus, mis pärsib Kongressi võimalust saada terviklikku ülevaadet. Näiteks omab suur hulk komisjone  ja alakomisjone vastutust järelevalve üle. Samuti ei taha komisjonid loovutada järelvalve juriidilist õigust Sisejulgeoleku ministeeriumile, mis loodi reorganiseerimise käigus 2002. aastal.  (G. C. Edwards et. al., 2014, pp. 376-377). Võib öelda, et Kongressi töö järelevalve osas on kaugel täiuslikkusest, - see pole isegi mitte selle lähedal - aga olukord võiks ka olla halvem. (D. V. Edwards, 1998, p. 429)
Konstitutsioonist lähtuvalt on kahekojalisele Kongressile seatud tasakaalu nõue. Nagu eelnevalt mainitud, ei saa ükski seadus valmida ilma, et mõlemad kojad selle vastu võtaksid. Esindajatekoda ja Senat saavad kasutada üksteise suhtes vetot. (G. C. Edwards et. al., 2014, pp. 370-371) Sellest lähtuvalt on võim mõlema koja vahel küllaltki võrdselt jagunenud. Konstitutsiooni loojad leidsid , et Senat võiks kaitsta eliidi huve ja Esindajate koda pigem masside omi ning sellest tulenevalt ongi Esindajatekojal suurem roll ametnike ja eelarve poliitikas, Senatil aga lepingute ratifitseerimises, presidendi kandidaatide ja kohtunikke kinnitamises ning välispoliitikas. Samuti on mõlemal kojal võim teostada ametnike üle järelevalvet. Erinevus kahe koja vahel seisneb niisiis pigem organisatsioonis ja võimu detsentraliseeritud olekus. (G. C. Edwards et. al., 2014, pp. 370-371)
Poliitika kujundamisel on Senatil Esindajatekoja ees eelis. Senat saab tegevust nii öelda pidurdada, kasutades obstruktsiooni, mis võimaldab takistada seaduse jõudmist Senati hääletusele. Erinevalt Esindajatekojast saab senaator kõne pidamiseks aega nii palju, kui ta soovib. Senaatorid saavad põhimõtteliselt hoida debatti üleval igavesti või siis seni, kuni uue seaduse pooldajad annavad alla. Samas ei ole nii öelda pidurdamise strateegia absoluutne. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 371) Nimelt on igavese debateerimise takistamiseks olemas cloture ehk väitluse lõpetamise eeskiri . Cloture'i kasutamine nõuab 3/5 häälte enamusest senatis ja selle tulemusena võidakse võtta vastu 30 tunni limiit , pärast mida peab debatt olema lõppenud ja toimuma hääletus. (Gitelson jt, 1996, lk. 224; D. V. Edwards, 1998, p. 418) Samas on senaatorid selle suhtes tõrksad, sest see võib luua pretsedendi ning nad ei saa olla kindlad, et neil endal ei ole vaja tulevikus seda strateegiat rakendada. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 371)
Alates 1990-ndatest on nii-öelda pidurdamine saanud relvaks isegi tühistes asjades. Igal senaatoril on vähemal 6 võimalust pidurdada ühte seadust ja neid on võimalik kasutada järgemööda. Seega taktikaline seaduste vastuvõtmise takistamine on aja jooksul laienenud. Selline alternatiiv annab senaatorile võimaluse ähvardada obstruktsiooniga ja seega läbi viia muudatusi seaduse eelnõudes. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 371)
 
Kohtuvõim: kohtusüsteem ja põhiseaduslik järelevalve 
USA kohtusüsteem on kaheharuline - seal on nii föderaalne kui ka osariikide kohtusüsteem, lisaks ka erikohtud . Süsteemid ise on mõlemad kolmetasandilised. Kongress ise on loonud kaks madalama tasandi föderaalkohut lisaks Ülemkohtule. (Wilson, 1998, p. 400) Föderaalse kohtusüsteemi alamastme kohtud on USA piirkonnakohtud, mille alla kuulub 94 piirkonnakohut. (Wilson, 1998, p. 402). Need tegelevad kõikide kriminaal - ja tsiviilasjadega föderaalsel tasandil. Piirkonnakohtud jagunevad 50 osariigi, Kolumbia föderaalringkonna ja nelja territooriumi vahel. 24 osariigis on neid üks, teistel territooriumitel on neid rohkem kui üks. (Gitelson jt, 1996, lk. 400)
Föderaalsüsteemi peamised apellatsioonikohtud on ringkonnakohtud . Nad vaatavad uuesti läbi ringkonnakohtutest edasikaevatud tsiviil- ja kriminaalasju. 12 ringkonnakohut katavad osariikide regioonalsed grupeeringud. Lisaks on 13 apellatsioonikohtut patentide ja kaubamärkidega  seotud vaidluste lahendamiseks. (Gitelson jt, 1996, lk. 294)  Vandemehi saab kasutada ainult piirkonnakohtutes.
Kõrgeimaks kohtuastmeks on föderaalses süsteemis Ülemkohus. Ülemkohus koosneb kaheksast kohtu liikmest ja ühest esimehest. Ülemkohtu kohtuniku kandidaadi esitab president Senatile ning kui Senati enamus on kandidaadi poolt, jõustub ametisse nimetamine. Ühendriikide Ülemkohtu kohtunikud nimetatakse ametisse terveks eluajaks ning nad on väga mõjukal positisoonil. Tähelepanuväärne on see, et president valib enamasti  kandidaadi, kes on temaga samast parteist ja samade poliitiliste vaadetega. (Wilson, 1998, lk. 401) 
Osariikide kohtusüsteeem on samuti kolmetasandiline . Kasutakse nii esmatasandi kohtuid, vaheapellatsioonikohtuid kui ka apellatsioonikohtuid. Iga osariigi seaduste erinevustest tulenevad ka erisugused erikohtud. Osariikide kohtusüsteemis on vähemalt üks apellatsioonikohus, mis tegutseb ka kõrgeima kohtuna. Peaaegu kõigis osariikides on kohus, mis arutab uuesti kõikide teiste kohtute lahendeid. Ühe osariigi kohtuotsuseid ei saa edasi kaevata teise osariigi kohtusse. (Gitelson jt, 1996, lk. 295)
Keerukate kohtuasjade sujuvamaks menetlemiseks on loodud erikohtud, mis koosnevad oma ala eksperidest. Mõned näited: Ühendriikide Föderaalnõuete Kohus, mille ülesanne on valitsuse lepingutega seotud vaidluste läbivaatamine, Ühendriikide Sõjaväe Apellatsioonikohus, Ühendriikide Rahvusvahelise Kaubanduse Kohus jt. (Gitelson jt, 1996, lk. 293)
Vastavalt põhiseadusele on USA Ülemkohtul nii esma - kui ka apellatsioonijurisdiktsioon. Esmajurisdiktsioon tähendab seda, et kohtul on volitused teha kindlat liiki vaidluses esimene otsus. Seejuures on Ülemkohtul täielik  õigus otsustada, kas võtta asja üldse menetlusse või mitte. Umbes 90% igal aastal Ülemkohtule esitatud asjadest tuleb certiorari kutsel , mis tähendab, et taotletakse, et Ülemkohus telliks alamalt kohtult kohtutoimiku ja vaataks juhtumi omal initsiatiivil uuesti läbi. Kohtuasjade arutlusse võtmisel kehtib nn. nelja reegel ehk neli kohtunikku peavad hääletama asja arutamise poolt. Väga suur osa taotlustest, mis on tulnud Ülemkohtule certiorari kutse teel, jäetakse rahuldamata ning keeldumist enamasti ei motiveerita. (Gitelson jt, 1996, lk. 294)
Ka põhiseaduslikku järelvalvet teostab Ameerikas Ülemkohus, selleks ei ole loodud eraldi institutsiooni. Ülemkohtul on põhiseaduse tõlgendamisel juhtiv roll, seda suuresti tänu kohtuliku järelevalve õigusele – kohtu õigusele tunnistada seadusandlik akt põhiseadusele vastavaks või mittevastavaks. (Gitelson jt, 1996, lk.303) Konstitutsiooniga on paika pandud riigis valitsevad võimupiirid. Ülemkohtul on õigusi tühistada Kongressi tegevusi, täidesaatva võimu ja osariikide valitsuste otsuseid. (Wilson, 1998, p. 422) See aspekt on Ameerika poliitika kujundamisel olnud alates konstitutsiooni koostamisest alati väga tähtis.
Samas on Ülemkohtu otsuse väljakuulutamine pigem pika rakendusprotsessi algus. Kohtuotsused ei ole iserakenduvad ning kohtul on vaja teha koostööd teistega , et väljakuulutatud kava lõpuni viia. (Gitelson jt, 1996, lk. 305). Ülemkohtu roll poliitika kujundamises väljendub ka selles, milliseid asju kohus üldse arutamiseks võtab. Niimoodi saavad Ülemkohtu liikmed näidata nii oma maailmavaadet kui ka parteilist toetust. Näiteks saab Kongress blokeerida lahendite rakendamise, jättes raha eraldamata. Ülemkohtu otsuste edukas rakendamine nõuab koostööd ka presidendiga või vähemalt tema poliitika aktsepteeerimist. (Gitelson jt, 1996, lk. 310)
Ameerika kohtusüsteem, kus kõrgeim kohtuvõim kuulub föderaaltasandil Ülemkohtule, on keeruline. Mitte ükski teine rahvas ei anna kohtusüsteemile nii suuri volitusi ja poliitilist võimu. Ülemkohtu poliitilisust näitab ka see, et enamasti on kohtunikud poliitilise taustaga ja samast parteist presidendiga. Seega peaksid nad vähemalt teoorias tegema soodsaid otsuse neile jõududele, kes neid ametisse määrasid. Samas ei ole Ülemkohus nii sõltumatu kui see paistab olevat, sest Kongress ei pruugi näiteks nende otsuste täitmiseks raha eraldada.
 
Lühike analüütiline kokkuvõte võimutasakaaludest antud riigis
Juba Ameerika Ühendriikide põhiseaduse loomisel oli Konstitutsiooni autorite jaoks äärmiselt oluline, et  võim ei saaks koonduda ühtedesse kätesse, vaid oleks türannia vältmiseks jagatud kolme erineva institutsiooni – presidendi, Kongressi ja kohtute – vahel. Niisiis saigi täidesaatva, seadusandliku ning kohtuvõimu vahelistest suhetest üks võtmeelemente, mille üle Konstitutsiooni loomisel arutleti ja just tänu sellele võime me Ühendriikide valitsemises rääkida üsnagi toimivast ning läbimõeldud kontrolli- ja tasakaalumehhanismist. (Gitelson jt, 1996, lk. 37-41; Lasser, 1996, p. 16) See mehhanism tagab, et igal võimuharul on võimalus olla teisele harule vastukaaluks ning ühtlasi muudab selline seotus võimuinstitutsioonid mõnes mõttes üksteisest sõltuvaks. Täpselt samamoodi suurendab harudevahelist sõltuvust see, et ühiste eesmärkide elluviimiseks tuleb osata teha koostööd. (Gitelson jt, 1996, lk. 37)
Vaadeldes seda, kuidas võim on kolme haru vahel jaotunud, saab näiteks ümber lükata üsna laialdaselt levinud müüdi justkui oleks USA president kõikvõimas. Nimelt, nagu ka eespool öeldud, kontrollib Kongress sageli presidendi tegevust ja sugugi mitte kõik presidendi soovid ei muutu automaatselt valitsuspoliitikaks. Eelkõige on presidendi poliitika kujundamise seisukohalt oluline, et ta oskaks panna teisi uskuma, et tema nõudmised on vajalikud nende endi huvides (Gitelson jt, 1996, lk. 249).  Samuti ei saa president riikidevahelisi lepinguid võtta vastu üksinda, vaid selleks on vajalik Senati nõusolek. Ta saab küll määrata suursaadikuid, kohtunikke ja kõrgeid ametnikke, kuid Senat peab need kinnitama. Ka seaduseelnõusid saab vastu võtta vaid parlamendi enamuse nõusolekul. (Wilson, 1998, p. 327). Kuigi president on maa-ja merevägede ülemjuhataja, ei saa ta sõda välja kuulutada, seda saab teha vaid Kongress (Gitelson jt, 1996, lk. 241-243). Loetelu jätkates võib veel mainida, et presidendil puudub voli otsustada riigieelarve üle, vaid selle üle otsutab Kongress, lisaks on presidendil küll vetoõigus, kuid mõlemas kojas 2/3 kohalolevate saadikute häälteenamuse puhul on võimalik see veto tühistada. (Gitelson jt, 1996, lk. 244-245; Jakobson jt, 2011, lk. 386) Nagu näha, võib president ühes oma administratsiooni ja tugistruktuuriga olla küll peamine agendakujundaja, kuid tema võimupiire kärbivad mitmed põhiseadusest tulenevad punktid, mis annavad Kongressile võimaluse presidendi initsiatiivide blokeerimiseks.
Keskendudes sellele, milline on Kongressi kui seadusandiku võimu panus kontrolli- ja tasakaalumehhanismi toimimisse, on seda näha eeskätt läbi seadusloome. Näiteks on Kongressil võimalus võtta vastu seadusi ka siis, kui president on sellele vastu. Nimelt  saab president küll panna veto Kongressi poolt vastuvõetud seadustele , ent selle veto tühistamiseks on vaja Kongressis 2/3 üksmeelt. Tõsi, seda on kohati raske saavutada ning veto tühistamine Kongressis alati ei õnnestu. Seadusloome kõrval on Kongressi tähtsaks rolliks ka täidesaatva võimu suhtes järelevalve teostamine, millega Kongress kahtlemata veel täiendavalt kindlustab oma positsiooni. (Edwards, 1998, lk. 428) Lisaks näitab võimuharudevahelist seotust see, et Kongress osaleb kohtunike määramises, jätmata seda puhtalt presidendi pärusmaaks. Samuti on Kongress see, kes kiidab  heaks täidesaatva ja kohtuvõimu eelarve. (Edwards, 1998, lk. 430) 
Nagu eeldada võib, ei jäta teisi võimuinstitutsioone puudutamata ka kohtute tegevus. Nimelt on nende mõjuvõimsamakas kontrollimehhanismiks kahtlemata võimalus teostada kohtulikku järelevalvet, mille alusel on võimalik põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada Kongressis langetatud otsuseid. Ühtlasi saavad kohtud algatada menetlusi avalike teenistujate suhtes, mõjutades seega laiemalt kogu täidesaatvat võimu esindavate ametnike käitumist. Teisalt on kohtuvõim ise teatud määral mõjutatud presidendist ja Kongressist, kuna esimene nimetab kohtunike kandidaate ning teine kinnitab ametisse määramise. Samuti puudutab kohtuvõimu asjaolu, et Kongressil on põhiseadusest tulenev õigus kohtuid (v.a. Ülemkohus) rajada ning kaotada. (Gitelson jt, 1996, lk. 38)
Niisiis on kontrolli- ja tasakaalumehhanism Ühendriikide valitsemissüsteemis küllaltki keeruline ja erinevate institutsioonide võimupiirid omavahel tugevalt läbipõimunud. Vahel kritiseeritakse sellist korraldust liigse kohmakuse ning aegluse tõttu, ent suure tõenäosusega on see ainus võimalus hoida erinevate harude tegevust tasakaalus. Mis on aga kindel – mitte miski Ameerika poliitikas ei eksisteeri vaakumis , vaid kõik süsteemi osalised on omavahel seotud ning mitte ükski osaline valitsemissüsteemist ei saa eeldada, et kaasmängijaid tema kõrval ei eksisteeri (Lasser, 1996, p. 16).
Kasutatud allikad
Constitution of the United States. Retrieved from http://www.archives.gov/exhibits/charters/constitution_transcript.html (22.02.2014).
Edwards, D. V. (1998). Practicing American Politics : an introduction to Government . New York: Worth.
Edwards, G. C., Wattenberg, M. P., Lineberry, R. L. (2014). Government in America: people, politics, andpolicy.  Boston : Pearson .
Gitelson, A. R., Dudley, R. L., Dubnick, M. J. (1996). Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteem. Boston: Houghton Mifflin.
Jakobson, M-L., Kalev, L., Lumi, O., Ruutsoo, R., Saarts, T., Sootla, G., Toots, A. ja Vetik, R. (2011). Poliitika ja valitsemise alused: kõrgkooliõpik. Tallinn: Maurus Kirjastus.
Lasser, W. (1996). American politics: institutions and interconnections. Lexington, MA: Heath .
Lijphart, A. (2009). Demokraatia mustrid . Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
Patterson, T. E. (2013). The American democracy. New York: McGraw- Hill .
The American Presidency. (n.d.). In Encyclopedia Britannica online. Retrieved from http://www.britannica.com/presidents/article-284371 (19.02.2014).
The White House. The Cabinet. Retrieved from http://www.whitehouse.gov/administration/cabinet . (21.02.2014).
United States House of Representatives. Commitees. Retreived from  http://www.house.gov/committees/  (24.02.2014).
U.S Senate. Committees. Retreived from  http://www.senate.gov/pagelayout/committees/d_three_sections_with_teasers/committees_home.htm  (24.02.2014)
Wilson, J. Q. (1998). American government: institutions and policies.
Hiljuti USAs aset leidnud sündmuste ülevaade
Obama nõuab maksumuudatusi
Järgneva ehk 2015. aasta eelarve ettepanekus, mis küündib 3.9 triljoni dollarini, kajastub miinimumpalga tõus ning muudatused maksusoodustustes. Antud muudatuste raames väheneks ka eelarve puudujääk järgneval kümnendikul $651 miljardi võrra. Nimelt soovib president, et maksusoodustused laieneksid vaestele, täpsemalt 13.5 miljonile elanikule, kes teenivad madalat palka. Samal ajal väheneksid aga maksusoodustused rikkamatele. Samuti suureneksid hüvitised töötutele ning plaanis on investeerida raha ka kaitse- ja relvastuse valdkonna uuringutesse, haridusse ja teadusvaldkonda. (BBC News, 04.03.2014)
Veebruarikuu muutused tööturul
USA Tööministeeriumi hiljutises uuringus kajastub, et riigis tekkis viimase kuuga juurde 175 000 töökohta võrreldes jaanuarikuu 129 000 uue töökohaga. Tekkis  79 000 töökohta finants - ja teenuste sektoris ning 15000 ehituses, kaotati samas aga 16 000 töökohta IT sektoris. See on ootamatust suurem arv, kuna arvati, et viimaste nädalate murettekitavad tormised ilmad on toonud riigi majandusele rohkem kahju. Samas aga kasvas töötus jaanuari kuuga võrreldes 0,1% võrra, tõustes 6,7%-tasemele. Seega on hetkel USAs töötute arv ligikaudu 10.5 miljonit, kellest 3.8 miljonit on juba pikaajaliselt (ehk siis üle 27 nädala) tööta. (BBC News, 07.03.2014; Rushe, 07.03.2014)
Colorado marihuaana -maksud
Jaanuaris, kui Colorado osariigis legaliseeriti n-ö „lõõgastava“ marihuaana müük, osteti toodet rohkem $14 miljoni eest, millest ligi $2 miljonit kogunes osariigile maksudena. Lisaks teenis osariik meditsiinilise marihuaana müügist $1,5 miljoni eest makse. Kokku on sõltuvust tekitava aine müügiga seotud ettevõtteid veidike alla 60. Kogutud makse planeeritakse tarvitada rahva tervise valdkonnas, noorte ennetusteenuste ja mõnuainete kuritarvitamise ravi raames. Hetkel on meditsiiniline marihuaana legaalne 20 osariigis ja pealinnas Washingtonis ning samuti kavatseb lõõgastava marihuaana müüki tutvustada selle aasta lõpuks Washingtoni osariik. (BBC News, 11.03.2014)
 
Kasutatud allikad:

• BBC News.  (2014, March 4). Barack Obama calls for tax changes in 2015 budget . Retrieved from: http://www.bbc.com/news/world-us-canada-26438240
  
• BBC News.  (2014, March 7). US economy adds 175,000 jobs in February. Retrieved from:  http://www.bbc.com/news/business-26486177
  
• BBC News.  (2014, March 11). Colorado collects $2m in marijuana taxes in January. Retrieved from: http://www.bbc.com/news/business-26523833
  
• Rushe, D. (2014, March 7). US economy adds 175,000 jobs but unemployment rate rises to 6.7%. The Guardian. Retrieved from: http://www.theguardian.com/business/2014/mar/07/us-economy-jobs-unemployment-february-data
  

 
KOHALIK VALITSEMINE
USA on föderaalne riik, mis tähendab, et on tagatud võimu jaotumine piirkondlike valitsuste ja keskvalitsuse vahel. Ühtlasi kehtivad USA puhul ka politoloog A. Lijpharti poolt välja toodud föderalismi teisesed tunnused (neid võib pidada ka föderalismi tagajateks), mis on järgmised: eksisteerib kahekojaline seadusandlik kogu, kus föderaalkogu on liitriigi koostisüksuste (osariikide) esindajaks ; riigil on kirjalik põhiseadus, mida on võrdlemisi keeruline muuta; tegutseb ülemkohus, millel on voli teostada põhiseaduslikkuse järelevalvet ja kaitsta seeläbi konsitutsiooni. (Lijphart, 2009, lk. 183-184) USA puhul on tegemist eraldatud funktsioonidega föderatsiooni vormiga , mis tähendab, et detsentraliseerituse tase on üsna kõrge ehk teisisõnu - kohalikel võimuorganitel on laialdased õigused. Igat liiki valitsusel on mingid tegevused, mille osas ta langetab lõpliku otsuse ning ka põhiseadusest tuleneb eeldus, et nii üleriigiline kui ka osariigi valitsemistasand teostab võimu, ilma et sekkuks teise tasandi pädevusse. (Gitelson jt, 1996, lk. 47; Lijphart, 2009, lk. 183) Lisaks väljendub osariikide sõltumatus selles, et neil on oma põhiseadused, mida nad võivad föderaaltasandi põhiseadusega kindlaksmääratud piirides ise muuta ning seega eksisteerib nende jaoks sisuliselt ka võimalus katsetada erinevate valitsemisvormidega. Näiteks on osariigid eksperimenteerinud eri valimissüsteemidega ja olgugi et USA on majoritaarse valimissüsteemi tuntuim näide, on nn. valijavaliku seadusega lubatud osariikidel kasutada alamkoja valimisel proportsionaalsete või poolproprtsionaalsete valimissüsteemide rakendamiseks ühemandaadiliste asemel ka mitmemandaadilisi valimisringkondi (Lijphart, 2009, lk. 193)
Võimu föderaalset jaotumist ja seega ka erinevate võimufunktsioonide eraldatust peegeldavad USA puhul ka kindlad volituste kategooriad. Näiteks eksisteerivad nn. üles loetletud volitused, mis tulenevad põhiseadusest (enumerated powers) ja mille järgi omab keskvalitsus ülimuslikku võimu sellistes valdkondades nagu rahvusvahelised suhted, osariikidevaheline ning väliskaubandus, raha vermimine ja ka postiteenuse pakkumine. Osariikidele kuulub aga ülim võim valimiste läbiviimisel. Neid võimuvolitusi, mida pole sätestatud põhiseaduses ning mis ei ole otseselt delegeeritud keskvalitusele ega keelatud ka osariikidele, nimetatakse reserveeritud volitusteks (reserved powers), kuna need on vastavalt reserveeritud just osariikidele. Selliste volituste alla kuulub nt osariikide tegevus hariduse ja tervise alal ning ka abieluseaduse reguleerimisel. Lisaks on olemas nn. kokkulangevad volitused (concurrent powers), mida keskvalitsus ning osariigid saavad teostada samaaegselt. Sinna alla kuuluvad nt volitused kehtestada makse, luua ja täide viia seadusi ning laenata raha. (D. V. Edwards, 1998, pp. 78-79) 
Ameerika Ühendriikide föderalismi mudel jaotab võimu riigi keskvalitsuse ja viiekümne osariigi vahel, andes esimesele ülima, kuid mitte täieliku võimu viimaste üle. (D. V. Edwards, 1998, p. 15) Nimelt on põhiseaduse järgi vaid osad volitused delegeeritud  keskvalitsusele. Nimelt on just keskvalitsusel õigus vermida raha, kuulutada sõda ja sõlmida lepinguid. Teised volitused on aga säilitatud osariikidele - nende seas on nt küsimused üldhariduse, osariigisisese kaubanduse ja kohalike teede ehituse üle. Lisaks on ka ühtivad volitused, nagu näiteks maksude kehtestamine ja kogumine ning karistuste mõistmine, mis on jagatud mõlema valitsustasandi vahel. (samas, p. 10)
Mõlema tasandi puhul on aga tähtis, et kumbki ei astuks üle Konstitutsioonis ning selle muudatustes sätestatud piiridest, kuna sel juhul oleks tegu riigi kõige kõrgema seaduse rikkumisega. (samas, p. 78) Lisaks tuleb keskvalitsuste ülimuslikkuses arvestada asjaoluga, et Kongressi valitud isikud esindavad siiski oma osariiki ja selle huve ning ei saa seega alati nõus olla seadustega, mis lähevad vastuollu nende kohaliku rahva arvamusega, või küsimustega, mis kitsendavad osariigi võimu mingis kindlas valdkonnas. (Wilson, 1998, p. 54)
Võimujaotus USAs on aegade jooksul läbinud mitmeid etappe, järgides murekohti, mille kohaselt üks valitsustasand on muutumas liiga tugevaks või olles vastupidiselt liiga teisest sõltuv. (D. V. Edwards, 1998, p. 86) Seega on pärast Ameerika kodusõja järgset aega, mil kujunes välja duaalne mudel, olnud föderaalsüsteem dünaamiline, liikudes aina rohkem sulandunud mudeli poole (Gitelson jt, 1996, lk. 50). Näitena dünaamilisusest võib tuua süsteemi kohandumise 1930. aastate majanduslangusega, mis viis keskvalitsuse, osariikide ja kohalike omavalitsuste omavahelise sõltumiseni, tõstes sellega esile koostöö tähtsuse (samas, lk. 51). Olulised on ka toetusprogrammid ning nende reformid ja vähendamised, tänu millele muutusid 1980. aastatel osariigid ja kohalikud omavalitsused vähem sõltuvaks keskvalitsusest ja selle rahast (samas, lk. 53-54). 1990. aastate keskel leevendati aga veelgi nõudeid osariikidele toetuste saamiseks, suurendades nii nende vabadust ning paindlikkust (samas, lk. 56).
Küsimus, kui tugev peaks olema föderalism ja keskvõim, on olnud USAs alati küsimärgi all. Positiivne punkt föderalismi puhul seisneb selles, et iga osariik saab hoida oma enda identiteeti ja kultuuri, kehtestades endale vajalikud seadused ise. See aga võib kaasa tuua ebavõrdsuse nendes osariikides, kes ei suuda oma vanadest tavadest lahti saada ja edasi areneda. Selline olukord võib tekkida näiteks sellistes tähtsates küsimustes nagu mustanahaliste õigused olid minevikus või samasooliste abielud on tänapäeval. Sellega seoses ei ole tänagi välja kujunenud kindlat seisukohta, kumb föderaalne tasand peaks kehtestama selle, mis on moraalselt õige ja vale: kas selleks peaks olema keskvõim, et tagada kõikide kodanike võrdsus, või pigem osariigid, et säilitada oma identiteeti. (Edwards, 1998, p. 99)
Osariikide üheks tähtsaimaks jõuks on kehtestada seadusi, mis määravad ära kodanike heaolu, tervise, kindlustunde ja eetika . Kõige tähtsamad valdkonnad, mille üle osariikidel ja kohalikel omavalitsustel otsustamisvõim on, sisaldavad haridust, õiguskaitset ja kriminaalseadusi, tervishoidu ja kodanike heaolu ning kiir- ja maanteede korrashoidu. (Wilson, 1998, p. 643)
Lisaks ainult kindlas osariigis kehtivatele seadustele on igal osariigil ka oma põhiseadus, mis on palju detailsem kui USA konstitutsioon . Põhjus, miks osariikide põhiseadused palju täpsemad on, peitub asjaolus, et neid on üldjuhul kergem muuta või hoopiski välja vahetada uuema vastu. Ka on osariikide kodanikel rohkem võimalusi põhiseaduse muutmiseks, kas  siis algatuse (initiative) või rahvahääletuse (referendum) teel. Samuti on mõningates osariikides kodanikel võimalus tagasikutse (recall) abil eemaldada ametist mõni konkreetne ametnik . (samas, pp. 644-645) Need kõik kolm võimalust näitavad kodanike suuremat vabadust osaleda ise oma osariigi poliitikas, mida aga föderaalsel tasemel pole võimalik märkimisväärselt teha.
Selleks, et osariigid ja linnad saaksid toimida, on neil vaja ressursse ehk raha, mida on võimalik soetada kahel viisil: võlakirjade väljaandmisel või maksude abil (samas, p. 662). Nagu eelnevalt mainitud, said minevikus osariigid suurema osa vajalikust rahast toetusena keskvõimult, kuid 20. sajandi teisel poolel vähenes keskvalitsusepoolne abi ning kohalikel võimudel tuli leida uusi viise, et n-ö ots otsaga kokku tulla. Selleks tuli kehtestada ning tõsta makse, mis pole aga osariikidele nii lihtne kui see on föderaalvalitsusele.
Erinevus maksude kogumises seisneb selles, et kui keskvalitsus saab kodanikelt tulumaksu protsendina otse palkadelt ehk rahana, mida inimesed kunagi reaalsuses ei näe, siis osariik seevastu peab koguma näiteks omandi- ja müügimaksu otse kodanikelt, kes  tasuvad neid sularahas või arvega. Lisaks on tähtis asjaolu, et kui tulumaks suureneb vastavalt majanduskasvule ja seega kodanike heaolule, siis kohaliku valitsuse kehtestatud maksu suurus ei ole otseses seoses majanduse ja palkade tõusuga, vaid omandi väärtusega. (samas, p. 663) Seega võivad osariigid ja linnad langeda kergemini tugeva kriitika alla, kui ühte või teist kohalikku maksu tõstetakse, kuna see mõjutab kodanike otsesemalt, kui seda teevad riiklikud maksud. Lisaks eksisteerib ka konkurents erinevate osariikide ja linnade vahel, kes võistlevad, et meelitada just enda alale rohkem ärisid ja tehaseid.
Nagu eelnevalt mainitud, on konstitutsiooni järgi riigi valitsemine jagatud kahe tasandi - keskvalitsuse ja osariikide vahel - jättes aga välja kohalikud omavalitsused. Need on reguleeritud ja seega eksisteerivad tänu osariikide õigusaktidele. (Edwards, 1998, p. 81) Ameerika Ühendriikides on 2012. aasta seisuga üle 90.000 kohaliku omavalitsuse - nende seas üle 3000 maakonna ( county ), pea 36 000 linnavalitsust (municipal cities & towns/townships) ning üle 51 000 eriotstarbelise valitsuse (school districts & special function districts) (United States Census Bureau).
Seda, milliseid teenuseid ja võimufunktsioone linnad teostada saavad, on kehtestatud osariikide poolt põhikirjades. Üldised põhikirjad (general-act charters) rakenduvad linnadele vastavalt selle järgi, kuidas nad jaotuvad, tavaliselt toimub jaotus populatsiooni järgi. Erilaadsed põhikirjad (special-act charters) rakenduvad aga kindlale linnale, tuues välja, millised on omavalitsuse pädevused eri küsimustes. (Wilson, 1998, p. 645) Samuti antakse paljudele suurlinnadele home rule , mis annab omavalitsusele märksaa suurema vabaduse teha otsuseid, mis ei ole vastuolus teiste põhikirjade ja osariigi põhiseadusega. (Edwards, 1998, pp. 81-82)
Seega ei saa täpselt öelda, kas Ameerika Ühendriikide puhul on tegu pigem tasakaalustatud või riigikeskse mudeliga, kuna riigi võimujaotuses esineb näiteid mõlema kasuks. Duaalse ehk tasakaalustatud mudeli heaks räägib asjaolu, et osariikidel on tänaseni säilinud volitused mitmetes valdkondades rakendada enda poliitikat ning seada omi seaduseid, vastandudes tihtipeale ka föderaalse taseme seisukohale. Selline vastasseis esineb tihtipeale vaidlusttekitavates küsimustes, nagu selleks on tänapäeval näiteks samasooliste abielud.  Samas on USA aja jooksul kindlasti liikunud riigikeskse mudeli poole, seda näiteks läbi toetuste, mida keskvalitsus osariikidele pakub. Samuti on osariikidest saanud tänapäeval justkui vahelülid föderaalvalitsuse ja kohalike omavalitsuste vahel, mis aitavad kaasa kahe tasandi suhtlusele (Gitelson jt, 1996, lk. 60).
Ameerika Ühendriikides on kolmetasandiline valitsemisstruktuur: keskvalitsus, osariikide valitsus ning kohalik omavalitsus (vt joonis 1). Põhiseadusest tulenevalt on riigi valitsemine jagatud keskvalitsuse ja osariikide valitsuste vahel. See tähendab, et kohalikud omavalitsused ei ole põhiseaduses kirjas, kuid sellegi poolest eksisteerivad nad läbi osariikide õigusaktide. (Gitelson jt, 1996, lk. 48, 59, 61). Kohaliku omavalitsuse üksused on maakonna,- linna,- valla,- koolipiirkondade ning eripiirkondade valitsused. (Patterson, 2013, p. 474).
Joonis 1. USA kolmetasandiline valitsemisstruktuur.
Allikas: Patterson, 2013, p. 474
 Osariikide valitsused
Osariikide valitsuste kõige olulisem funktsioon on olla ühendaja keskvalitsuse ning kohalike omavalitsuste vahel. Föderaalvalitsus kasutab osariikide ametkondi, juhtimaks toetuste andmist, kohalikud omavalitsused saavad osariigi ametnikelt nii tehnilist kui rahalist abi.  Siiski on ka palju teisi ülesandeid, mis osariikide valitsuste kanda jäävad: valimiste korraldamine, kohalike omavalitsuste moodustamine, kaubanduse reguleerimine osariikide piires, avaliku tervishoiu korraldamine, julgeoleku tagamine, föderaalkonstitutsiooni täienduste ratifitseerimine ning lisaks kogu võimutäius, mida ei ole delegeeritud keskvalitsusele või mis ei ole osariigile keelatud. Siinkohal olgu ka mainitud, et osariikide pädevusse ei kuulu impordi ja ekspordi maksustamine, raha ringlusesse laskmine, lepingute sõlmimine, sõjapidamine ning protsessikohasest ja võrdsest õiguste kaitsmisest keeldumine . (Gitelson jt, 1996, lk. 48, 59-60).
Kohalikud omavalitsused
Nagu eelpool juba mainitud, ei ole kohalikud omavalitsused põhiseaduses kirjas ning nad on moodustatud osariikide poolt, kes on volitatud otsustama kohalike omavalitsuste organiseerimise üle. Seega on osariikidel ka õigus omavalitsuse tegevus lõpetada, kuid praktiliselt kasutavad osariigid seda võimalust väga harva. (Gitelson jt, 1996, lk. 59-60). Kohalike omavalitsuste mõju saab hinnata, kui vaadelda ainuüksi numbreid , kui palju neid on. Nimelt on USA-s üle 80 000 kohaliku omavalitsuse, mille hulka kuuluvad viis alaüksust: maakonna,- linna,- ja- vallavalitsused, koolipiirkondade valitsused ja eripiirkondade valitsused. Kohalikel omavalitsustel ei ole suveräänsust ja neil ei ole lõplikku õigust valitsemise valdkondade üle. Nende volitused tulevad selle osariigi poolt, kus nad paiknevad. Levinud põhimõte, mis kirjeldab osariigi ja kohaliku tasandi võimusuhteid on „Dillon’s rule“. See kinnitab, et kohalikud omavalitsused on loodud osariigi poolt ning et osariigil on õigus ka omavalitsusi tühistada. (Patterson, 2013, p. 474).
Maakonna valitsus
Maakonnad on suurimad territoriaalsed üksused osariigi ja suurlinna/linna/valla vahel (Wilson, 1998, p. 646). Iga osariik on jagatud maakonna üksusteks ning maakondade arv varieerub märkimisväärselt. Näiteks on Texas jagatud 254-ks maakonnaks, Alaska seevastu 16-ks (Patterson, 2013, pp. 475-476). Arvuliselt on maakondi üle kolme tuhande ning olulist rolli mängivad nad peamiselt maapiirkondades (Wilson, 1998, p. 646). Maakonda juhitakse läbi valitud maavalitsuse (mõnes osariigis kutsutakse seda ka maakonna seadusandjaks või järelvalvenõukoguks) koos valitud iseseisva šerifi, maakonna sekretäri, koroneri, prokuröri ja paljude teiste ametnikega (Wilson, 1998, p. 646). Kuna enamus osariikides tegutseb maakond kui administratiivse allüksus, siis maakonna vastutus on eelkõige viia ellu osariigi asutatud programme nagu näiteks maanteede hooldustööd või hoolekandeteenused. Samas ei ole maakonna roll alati ühesugune isegi ühe osariigi sees ning nad varieeruvad suuresti ka elanikkonna poolest. Suurim maakond on Los Angeles Californias, mille elanikkond on umbkaudu 10 miljonit. (Patterson, 2013, pp. 475-476).
Linnavalitsus
Suuremas osas USA-s on peamine kohaliku valitsemise üksus linnavalitsus - see võib olla nii suurlinn , linn kui küla. Linnavalitsused eksisteerivad osaliselt kandmaks osariigi valitsuse tegevusalasid. Eelkõige eksisteerivad nad selleks, et teenida elanike vajadusi - näiteks sõltuvad enamus ameeriklasi linnavalitsusest õiguskaitse, vee- ja sanitaarteenuste puhul. Linnavalitsused on õiguslikud üksused, mis tegutsevad osariigi põhikirja alusel. Viimane määratleb ka piirid, mille sees peab linnavalitsus tegutsema. (Patterson, 2013, pp. 476-477).
Linna- ja vallavalitsus
Mõndade osariikide maakonnad jagunevad omakorda linnadeks ja valdadeks. Sõna linn (town) kasutatakse rääkides kohalikust omavalitsusest, mis on väiksem kui suurlinn ja suurem kui küla.  Enamasti ei ole eraldiseisvat valitsust, kuid siiski on mõned erandid, näiteks Uus-Inglismaa ja New York. (Wilson, 1998, p. 646). Sellisel juhul juhitakse linnu ja valdu linnavolikokku valitud ametnike poolt, kes suuremates linnades igapäevased toimingud linnajuhile usaldavad. Uus-Inglismaal on linn üha enam juhtimisüksus, millel on nii omavalitsuslikud kui maakondlikud funktsioonid. Maakond ei ole tihtipeale rohkem kui vaid geograafiline üksus – linn valitseb ühe või rohkemate kogukondade üle ja samuti seda ümbritseva maapiirkonna eest. Näiteks linnal on vastutus maapiirkondade teede ees samal määral kui kogukonna teede ees.  Samuti on mõndades osariikides vallad olulised üksused. Nad on maakonna allüksused ja mõndades maapiirkondades on neil võtmetähtsus. Vallad varieeruvad suuresti rahvastiku tiheduse poolest ning neil ei ole õigusloome võimu. Nad annavad edasi maakonna poliitikat ja ei kujunda seda ise. (Patterson, 2013, pp. 477-478).
Koolipiirondade valitsused
Ameerika Ühendriikides tegelevad hariduse ja selle koordineerimisega koolipiirkondade valitsused ning traditsiooniliselt on seal avalikud koolid. Igal koolipiirkonnal on valitsus, mis mõndades kohtades võib olla allutatud küll linnavalitsuse alla, kuid harilikult on nad siiski sõltumatud organid . Kuigi kogu korraldus varieerub suuresti igas osariigis, siis üldjuhul valivad valijad siiski koolipiirkonna valitsuse liikmed ning valitsuse liikmed omakorda valivad koolipiirkonna juhataja. (Wilson, 1998, p. 646). Koolipiirkondadesse kuuluv juht on spetsiaalselt välja koolitatud ametiisik, kes palgatakse ja keda võib samuti vallandada valitsuse poolt, ning kelle peamiseteks ülesanneteks on vastutada hariduse ja kõige sellega seonduva  eest. (Patterson, 2013, pp. 477-478).
Eripiirkondade valitsused
Eripiirkondadel on kindel vastutus mõne üksiku funktsiooni ees, näiteks veevarustus, looduskaitse, jäätmevedu. Kõige suurem eripiirkond (New York Port Authority ) tegeleb lennujaamadega, sildade ja bussiterminaliga. (Wilson, 1998, p. 646). Neid piirkondi reguleerib tavaliselt juhatus, mis sisaldab liikmeid igast omavalitsusest, mis oma asukohalt selle piirkonna sisse kuuluvad. Igapäevane töö on harilikult usaldatud oma ala spetsialistidele, kes jälgivad linnasüsteeme. Mõndades linnapiirkondades on kohalikud omavalitsused omavahel liitunud laiaulatuslikeks suurlinna eripiirkondadeks, et vähendada jäätmeid ning topelttööd, mis tekib, kui igal tihedalt asustatud piirkonnal on oma teenusepakkujad. Samuti aitab selline korraldus raha säästa. Näiteks on Miami ja teda ümbritsevad kogukonnad esindatud ühes eripiirkonnas, millel on vastutus pakkuda kohalikke teenuseid, - sealhulgas keskkonnakaitse ja tervishoid - kuid siiski on iga kogukond säilitanud kontrolli mõnede teenuste üle nagu politsei ja tuletõrje. (Patterson, 2013, p. 479).
Linnavalitsuste puhul võib eristada nelja süsteemi: tugev linnapea - volikogu korraldus ( Strong Mayor - Council System); nõrk linnapea-volikogu korraldus ( Weak Mayor-Council System); komisjoni korraldus (Commission System) ja linnajuhi korraldus (City manager system).
Traditsiooniline ja kõige levinum linnavalitsuse vorm on tugev linnapea-volikogu süsteem, mis sisaldab linnapead kui täitevjuhti ja kohalikku volikogu kui seadusandliku organit. Linnapea on otse valitud ning tal on märkimisväärne võim volikogu ja eelarve üle (Wilson, 1998, p. 658). Selles süsteemis on linnapeal vetoõigus ja otsene vastutus eelarve ning teiste poliitiliste toimingute ees. Linnapea ülesannete hulka kuuluvad nt volikogu istungite juhtimine, eelarve koostamine, määruste esitamine, juhtkonna määramine ning allüksuste jälgimine. Volikogu ülesandeks on määrused heaks kiita. Selle süsteemi puhul on linnapeal rohkem võimu poliitikat kujundada kui volikogul. (Patterson, 2013, pp. 476-477).
Teiseks vormiks on nõrk linnapea-volikogu süsteem (Weak mayor-council system), milles linnapea poliitika kujundamise võim on nõrgem kui volikogul. Linnapeal ei ole õigust vetostada volikogu tegevusi ja tihtipeale ei oma ta ka suurt ametlikku rolli näiteks eelarve tegemisel. Selle süsteemi puhul on linnapea peamine ülesanne volikogu kohtumiste juhatamine . Volikogu ülesanneteks on aga eelarve koostamine, määruste kinnitamine, juhtkonna määramine, allüksuste jälgimine. (Patterson, 2013, pp. 476-477). Seega ei ole linnapeal volikogus suurt võimu. Tihtipeale on linnapea valitud ka volikogu enda liikmete hulgast, mitte otse elanike poolt. Isegi kui linnapea on otse valitud, on tal nõrk roll. (Wilson, 1998, p. 667).
Täiesti erinev tüüp linnavalitsemises on komisjoni süsteem (Commission system). See tähendab, et juhtimine on valitud komisjoni kätes, kus ei ole eraldi juhti. Selle asemel vastutab iga komisjoni liige mingi osa eest linna haldamises. Näiteks üks komisjoni liige vastutab tuletõrje ja politsei haru eest, teine juhib (maan)teedesse puutuvat (Wilson, 1998, p. 658). Komisjoni süsteem on viimastel aastakümnetel kaotanud märkimisväärselt toetust, kuna juhtimine on keeruline ja juhikoht jagunenud. Selle korralduse peamiseks nõrkuseks ongi see, et ei ole kindla võimu ja vastutusega täitevjuhti ning seega on kohaliku valitsemise ühte suunda seadmine keeruline. (Patterson, 2013, pp. 476-477).
Viimaseks vormiks on linnajuhi korraldus (City manager system). Selle korralduse puhul valivad valijad volikogu liikmed, kes omakorda määravad spetsiaalse väljaõppega linnajuhi. See tähendab, et linnajuht on valitud ja teda võib vallandada volikogu poolt. Mõndades linnades on linnajuhid kohalikud poliitikud , kuid üldjuhul on nad siiski vastavat eriala õppinud. (Wilson, 1998, p. 658). See tähendab, et enamik linnajuhte on spetsialiseerunud ülikooliõpingutel linnajuhtimise toimimisele. Seega on nad tavaliselt väljastpoolt tulijad ja ei kasva üles kogukonnas , mistõttu võib neil puudu jääda poliitilisest toetusest. Viimane on aga vajalik, et kehtestada oma tugevat juhtimisvõimet. Enamik suurematest linnadest, mis kehtestasid linnajuhi süsteemi on tagasi pöördunud linnapea-volikogu süsteemi juurde, kuid mõned väiksemad linnad peavad siiski linnajuhti. Linnajuhi süsteem on üsna levinud Californias. Ka San Jose, Long Beach ja Anaheim on nende seas, kes seda kasutavad. (Patterson, 2013, p. 477).
Võib öelda, et kohalik täitevjuht, kas siis linnapea või linnajuht, on kõrgemal ametiisikutest, kelle peamine vastutus on jälgida allüksuste tööd kohalikus valitsemises (politsei, tuletõrje, tervishoid, teised osakonnad). Üha rohkem eeldatakse kohalikult linnapealt, et ta kannaks hoolt ka majandusliku juhtimise eest, soodustades ärikliimat, mis hoiaks vanu ettevõtteid kogukonnas ja tõmbaks ligi uusi. Linnapead on mänginud paljudes linnades võtmerolle, kuid loomulikult ei saavuta nad kõik väga palju. Eriti väiksemates linnades ja külades on linnapea positsioon tihtipeale rohkem au- kui tegevkoht. (Patterson, 2013, p. 477). Siiski on kohalike omavalitsuste roll eri tasandi valitsuste vahelises suhtlemises tähtis ning nad proovivad mõjutada Kongressi oma piirkonna esindajate kaudu, sest viimased vastutavad oma regiooni vajaduste teadvustamise ja rahuldamise eest. (Gitelson jt, 1996, lk. 62). Seega võib öelda, et võimu jaotus sõltub suuresti kasutatavast süsteemist ning osades piirkondades on linnapeal suurem võim, teistes jällegi volikogul. Samuti on kohalikud omavalitsused sõltuvad osariigi valitsusest , kuna viimane annab neile korraldusi ning rahalist ja tehnilist abi. (Gitelson jt, 1998, lk. 60).
 
AVALIK HALDUS 
USA bürokraatia üritab täita esile kerkivad administratiivseid väljakutseid. Paljud eurooplased peavad Ameerika Ühendriike väikse bürokraatiaga riigiks. See arvamus on aga pigem vale, kuna USA avalikus teenistuses töötab 20 miljonit teenistujat. ( Peters , 2001, p. 149)
Avaliku sektori eesmärgiks on lähtuda ühiskondlikest huvidest ja käituda vastavalt nendele. Esimest avalikku haldust iseloomustab tehniline kompetents, hierarhia , selged rollid, spetsialiseeritus, karjäärisüsteem. Sellest tulenevad omakorda etteennustatavus ja kontrollitavus.
Seoses osariikide ja KOV-i osatähtsuse tõusuga teenuste pakkumisel ning mõjuvõimu suurenemisega Kongressis on föderaaltasand USA-s muutunud kompleksemaks ja sügavamaks. Valitsustevahelise suhtlemise süsteemi on kaasatud sadu ametkondi, tuhandeid poliitikuid ja valitsustöötajaid ning miljoneid elanikke. (Gitelson jt, 1996, lk. 56) 
Arvestades USA bürokraatia suurust on raske ette kujutada keskmist tüüpilist bürokraati kui inimest. Üldiselt võib öelda, et  bürokraadid esindavad Ühendriikide inimesi laiemalt kui seda teevad nt kohtunikud või siis täidesaatev võim. Bürokraatide töö eripära on see, et bürokraatlike ametite spekter on väga lai - valitsus vajab väga palju erinevaid töötajaid alates raamatupidajatest, vangivalvuritest, noorsootöötajatest kuni postitöötlejate ja radioloogideni. Sajand tagasi toimis riigi teenistujate valimine patronaaži süsteemi järgi. Patronaaž on töötajate palkamise süsteem, mis põhineb poliitilistel faktoritel , mitte suutlikkusel ega kompetentsusel. Töötamine kampaaniates, suurte annetuste tegemine ja heade tutvuste omamine aitas kaasa inimeste avalikku teenistusse tööle saamisel. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 478) Samas võib sellist süsteemi nimetada ka nii-öelda saagijagamissüsteemiks ehk valitsuse ametikohad antakse kõikidel tasanditel võitnud partei liikmetele (Gitelson jt, 1996, lk. 260).
Selle süsteemi muutmiseks võeti vastu Pendletone Civill Service Act (1883), mis lõi riikliku avaliku teenistuse süsteemi. Sellega piirati presidendi poolt määratavate ametikohtade arvu. Tänapäeval on enamus föderaalagentuure seotud mingit tüüpi avaliku teenistuse süsteemiga. Kehtiva süsteemi tulemusena ei ole töötajal uue võimu võimuletulekul karta vallandamist. Lisaks on Hatch Actiga (1993) avalikel teenistujatel keelatud tööajal iseseisev aktiivne osalemine poliitikas. Töölt vabal ajal võivad nad tegeleda poliitiliste tegevustega, kuid ei tohi ise juhtida valitavaid osakondi ega küsida avalikkuselt annetusi. Tundlikes töökohtades (näiteks riiklikus julgeolekus) on ametnikel keelatud poliitilised tegevused ka tööst vabal ajal. (D. V. Edwards, 1998, p. 487; G. C. Edwards et. al., 2014, p. 478)
Tänapäeval on kogu avaliku teenistuse süsteem loodud nii palkama kui edutama bürokraatia liikmeid, põhinedes vaid kasumlikkusel ning konkreetse inimese võimetel. Et tagada  kvalifitseeritud ja võimeka inimese valimine, kasutatakse töötajate palkamisel eksameid ja hinnanguid. Võimetest lähtuv süsteem peaks looma administratsiooni, mis koosneb andekatest ja oskuslikest inimestest. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 478) 
Personali juhtimise büroo (Office of Personal Management ) juhib suurema osa ametnike palkamist riiklikes ministeeriumites. Personali juhtimise büroo juhi määrab president ning kinnitab Senat. Personali juhtimise bürool on välja töötatud reeglid inimeste palkamiseks, edutamiseks ja vallandamiseks. Avalikus teenistuses töö saamiseks tuleb kandidaadil sooritada test või siis täita nõuded. Pärast testi läbimist hakatakse kandidaadi CV-d saatma ministeeriumitesse, kuniks tema spetsiifilise oskusega ametikoht kuskil vabaneb. Iga vabanenud ametikoha puhul saadab Personali juhtimise büroo kolm kandidaati ministeeriumisse. Enamasti tuleb ministeeriumil palgata üks kolmest saadetud kandidaadist. Iga töökoht on määratud üldise palgaskaala (General Schedule ) astmega alates GS1 kuni GS18, kusjuures töötaja palk sõltub talle antud hinnangutest ja eelnevatest kogemustest. Kõige kõrgemal tasemel avaliku teenistuse süsteemis on astmed GS16-18, mida kutsutakse ülemastmeteks. Ülemastmete töötajate arv on umbes 9000 lähedal ja nad kuuluvad täitevvõimu kõrgeima teenistuse hulka (Senior Executive Service). Nad teenivad väga kõrget palka, kuid samas võib president nende töökohti erinevate agentuuride juhtkondade vahel horisontaalselt muuta. Selline korraldus peaks tagama kõige võimekamate inimeste parima rakendamise. ( G. C. Edwards et. al., 2014, p. 479; Gitelson jt, 1996, lk. 261)
Umbes kaks kolmandikku kõikidest töötajatest on üldise võimetest lähtuva teenistuse süsteemi kaudu valitud. See tähendab, et nad on läbinud eespool kirjeldatud etapid. Umbes üks kolmandik tsiviiltöötajaid  pärineb aga karjääriametnike personalisüsteemist. Nad ei ole määratud Personali Juhtimise büroo kvalifikatsiooni baasist, vaid on määratud teiste andmebaaside kaudu erinevate agentuuride poolt. Tavaliselt kuuluvad selliste ametite hulka postitöötajad, FBI agendid , arstid riiklikus terviseteenistuses jne. Selline süsteem on väga levinud Veteranide ministeeriumis ja Välisministeeriumis. (Wilson, 1992, p. 371; Gitelson jt, 1996, lk. 261)
Lisaks eelpooltoodule avaldab Kongress nimekirja ametitest (Plum Book), mis reastab riiklikud ametid, kuhu president saab määrata töötajad otse. Siiski vajab ta selleks enamasti Senati kinnitust. Tavaliselt ei ole neid ameteid rohkem kui 3%. Selles nimekirjas on umbkaudu on 500 kõrgeimat töökohta ja 2500 alluvamat ametit. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 479; Wilson, 1992, p. 371)
Neid töökohti on üldjuhul kolme tüüpi. Esiteks presidentaalsed töökohad, mis on volitatud põhikirjaga (nendeks on näiteks kabineti ametnikud, kohtunikud, politseiülemad, saadikud ja erinevate komisjonide liikmed). Teiseks on nii öelda Plaan C ametid, mida kirjeldatakse konfidentsiaalse või määrava poliitilise iseloomuga (nendeks ametnikeks on näiteks konfidentsiaalsed assistendid ja spetsiaalsed abid). Ning lisaks veel mittekarjäärilised täideviivad ülesanded, mis antakse kõrge kvalifikatsiooniga tsiviilametnikele või siis inimestele, kes on tulnud avalikku sektorisse teisest sektorist otse kõige kõrgemalt tasemelt. Tavaliselt on nad sügavalt seotud presidendi programmide või poliitika loomisega . (Wilson, 1992, p. 371.)
Kõik just ametisse nimetatud  presidendid algatavad riigis talendiotsingu, et leida enda ümber kõrgelt kvalifitseeritud personali. Presidendid vajavad inimesi, kes on head kaastöötajad, omavad poliitilisi oskusi ja tema administratsiooniga sarnaseid vaateid. Enamasti üritab president tagada võrdsust sugude, nahavärvi ja regioonide vahel. Kõige olulisem presidendi poolt määratud töötajate juures on nende ametiaja lühiajalisus. Tavaliselt töötab isik sellisel ametikohal alla 2 aasta. Vähesed nendest ametnikest püsivad töökohal niikaua , et suudaksid oma alluvaid hästi mõista, rääkimata veel siis teistest ministeeriumitest. Administratiivsed tavad, eelarve ja seadusandlikud kompleksid on neile tihti uued. Neil ametnikel võib olla märke võimust, kuid paljud neist leiavad siiski, et neil on raske mõjutada ja kontrollida agentuuri tegutsemist. Tihti sõltuvad nad kauem ametis olnud teenistujatest, sest pikaajalised teenistujad teavad rohkem ja omavad enam kogemusi. Intelligentsus , sisulised teadmised ja juhtumisoskused peaksid olema poliitika edukaks rakendamiseks kohustuslikud. Siiski on presidendi ametnike valimisel otsuse keskmeks personaalne ustavus ja pühendumus programmidele. Valge Maja soovib, et bürokraadid suhtuksid nende poliitikasse vastutustundlikult, kuid ellest hoolimata näitavad tõendid, et bürokraatia vastupidavus ei ole presidendile oluline takistus, saavutamaks oma eesmärke. Lojaalsus muutub murekohaks, kui tuleb täita võtmetöökohad ja olukord on isegi veel probleemsem, kui praktiseeritakse nende töökohtade täitmist poliitiliste kaastöötajatega ja kampaaniapartneritega. (G. C. Edwards et. al., 2014, pp. 479-480; Wilson, 1992, p. 371)
Kui töötaja osutub valituks ja täidab katseaja , hakkab teda kaitsma avalike teenistujate süsteem. See süsteem peaks kaitsma ametnikku poliitiliste muudatuste eest, et toimiks sõltumatu avalik teenistus . Samuti peaks see kaitsma töötajat vallandamise eest, mis tähendab, et vallandamine on pigem ebatavaline . Avaliku sektori töötajatele on antud õigus ülemuste otsuseid edasi kaevata. Kaebuse arutamine võib võtta aastaid, mistõttu on rohkem kui üks agentuur asunud ebakompetentsust sallima. See tähendab omakorda seda, et ebakompetentsele töötajatele antakse tühiseid või olematu sisuga ülesandeid, mis on lihtsam, kui investeerida tema vallandamisesse. Naiste, vähemuste ja vanemate töötajate puhul on vallandamine veel ebatõenäolisem, sest edasikaebamine võib sel juhul põhineda diskrimineerimisel. ( G. C. Edwards et. al., 2014, p. 479)
Erinevalt avaliku sektori töötajast ei ole valitsusametnikul vabadust ise otsustada oma tegevuste üle. Töö on määratud kindlaks seaduste, reeglite, rutiini ja mittekirjalike reeglitega teiste kaastöötajate poolt. Selleks, et teha kindlaks, milline kultuur valitseb antud ministeeriumis, on kõige lihtsam viis küsida, mis töö tuleb valida, et jõuda selles asutuses kõrgele kohale. Tugev ministeeriumisisene kultuur ja ühtne eesmärgistatus on hea teatud piirini. Ühest küljest suurendab see töötajate motiveeritust võitmaks kaastöötajate austus ja ülemuse poolehoid, muutes teisalt raskeks ministeeriumite vahe töökohtade vahetamise. Nt ei tahtnud FBI aastaid osaleda tsiviilkuritegude lahendamises ja diplomaadid ei pidanud julgeolekut tähtsaks, kuna need aspektid ei kuulunud lihtsalt konkreetsete ministeeriumi kultuuri. (Wilson, 1992, pp. 378-379)
Kui vaadelda suhtumist avaliku sektori töötajatesse siis võib nende tööd pidada pigem ebaihaldusväärseks. Kui Ühendriikide valitsus otsustas 1995. aastal kaotada mitmeid töökohti, siis paljud töötajad leidsid, et nad ei ole vajalikud hoolimata sellest kui hästi kõlas nende eelmise töökoha nimetus. (O’ Connor , 2006, p. 340) Samuti on riiklikel töötajatel nn. paberimäärija reputatsioon hoolimata sellest, et osad valitsuse töötajatest võivad olla oma alal vägagi kompetentsed. (O’Connor, 2006, p. 337) Samuti eksisteerib valitsusametnike kohta müüte. Näiteks filmides kujutatakse neid ebakompetentsete, käpardlike või üliagaratena. (Gitelson jt, 1996, lk. 260) Sellest lähtuvalt võib järeldada, et lihtsa riigi ametniku töökoht ei ole Ühendriikides prestiižne. Samuti arvatakse avaliku sektori töötajad võrreldes erasektoriga olevat alatasustatud. Lisaks on neil keelatud streikimine ja kui nad peaksid seda tegema, siis on õigus nad vallandada. Ainuke eelis, mis avalikele teenistujatele kehtib, on tervisekindlustus ja pensionisüsteem. (Patterson, 2013, pp. 337-338)
Ametnikkonna avatuse puhul tuleb kindlasti välja tuua nii-öelda sõbrasüsteem. Olgugi et reaalsed nõuded avaliku teenistuse kesk- ja kõrgtaseme töödel on keerukamad ja politiseeritumad, kui seadused ja eeskirjad soovitavad, siseneb hulk inimesi avalikku teenistusse siiski palvepõhiselt. See tähendab, et ministeerium on juba identifitseerinud konkreetse inimese, keda ta soovib - inimene õpib töö selgeks kelleltki, kellel see juba olemas on või siis ministeeriumi juht otsustab ise, kelle ta soovib palgata. Ministeerium peab sel juhul saatma Personali Juhtimise Büroosse ametikirjelduse, kus sageli on juba ära nimetatud inimene, keda soovitakse kindlal töökohal näga. Vahel on töökoht isegi juba kirjeldatud nii, et ainult kindel inimene sobib seda täitma. Tihti toimitakse nii, sest ametnikkond teab ise täpsemalt, keda ta soovib palgata ja nii saab ära hoida ära keerukaid otsinguid. Selline võimalus ei tooda tingimata halbu töötajaid. Enamasti valitakse inimene, kellest on agentuurile teada, et ta on võimeline antud töökohal hakkama saama. Samas on sellel ka negatiivne aspekt, kuna võidakse valida inimene, kelle vaated ühtivad juba teiste töötajate vaadetega samas asutuses ning tähelepanu ei pöörata uudsusele. (Wilson, 1992, p. 372)
Kokkuvõtvalt võib öelda, et enamus ministeeriume on komplekteeritud inimestest, kes on valitud sama agentuuri poolt ja keda on raske vallandada. Ametnike värbamise ja säilitamise poliitika tagab töötajate sarnased vaated teenistuse omadega. Enamikus valitsusagentuurides domineerivad inimesed, kes on töötanud vaid ühes agentuuris enamiku oma karjääris. Selle eeliseks on see, et ametnik, kes töötab samas kohas pikalt on kõigi selle protseduuride ja asjaajamistega kursis. Negatiivne aspekt seisneb aga selles, et kui poliitiline täidesaatja siseneb organisatsiooni kohustusega seda muuta, peab ta selle saavutamiseks alluvad nii-öelda oma poole saama. Alluvatel on võimalus ülemusi saboteerida ja muuta poliitiliste ülemuste elu ebameeldivaks. Nad võivad hakata tegelema viivitamise, informatsiooni salgamisega, reeglite liiga põhjaliku järgimise või siis mobiliseerida Kongressi liikmeid. kellel on bürokraatia liikme vaadete vastu sümpaatia. (Wilson, 1992, p. 374) Seega saavad bürokraadid poliitilist edu suurendada või siis saboteerida. Neil on võimalik kasutada selleks 6 peamist ressurssi: informatsioon, kompetentsus, salatsemine, autoriteet, seadused ja tugi huvigruppidelt. (D. V. Edwards, 1998, p. 501)
Enamasti on bürokraadid siiski lojaalsed poliitilistele ülemustele, kes suhtuvad neisse koostööaltilt ja konstruktiivselt. Ministeeriumi juht, kes üritab ametnikke ignoreerida, võib aga leida ennast raskustest. Hävituslik võim agressiivsete bürokraatide käes võib olla kohutav - sellised inimesed võivad lekitada piinlike lugusid meediasse või Kongressi, nad võivad aidata huvigruppidel töötada ministeeriumi vastu ja leida erinevaid viise, kuidas saboteerida tegutsemist. Mõned nendest bürokraatide õigustest on kaitstud Whistleblower Protection aktiga, mis loodi pärast seda, kui ametnikud paljastasid selle, kuidas neid karistati kaebustega Kongressi poole pöördumise pärast. (Wilson, 1992, p. 377) Üllatavaks võib pidada seda, et bürokraadid toetavad oma ülemuste tegevusi nii palju kui võimalik. Seda seletatakse sellega, et bürokraadid tahavad teha õigeid asju ja nad on palju liberaalsemate vaadetega kui võiks oodata (D. V. Edwards, 1998, p. 509)  Seega tekivad probleemid ametnikega pigem konservatiivsematel presidentidel ja kabinetiülemustel. Ei ole kahtlustki, et mõned bürokraadid blokeerivad oma ülemuste tegevust juhul, kui neile see ei meeldi. Siiski üritab enamik bürokraate täita oma kohustust isegi siis, kui see neile isiklikult ei sümpatiseeri. (Wilson, 1992, p. 371).
Tüüpiliselt kuulutab Kongress välja eesmärgid ja tingimused, seab üles administratiivse poole ja jätab ametnikkonna välja töötama programmide detaile. Teiste sõnadega võib öelda, et bürokraatia roll on poliitika elluviimine. (G. C. Edwards et. al., 2014, pp 484.) Ametnikud ei tööta ainult rutiinide piires, neil on tihti märkimisväärne tegevus- ja otsustamisevabadus. Ametniku tegevusvabadus on veelgi ulatuslikum juhul, kui tal on käsil juhtum. mis ei sobi täpselt juba eksisteerivate reeglite piirangutesse ehk on mõnes mõttes uudne. Selline olukord on küllalt tavaline isegi väga täpselt reguleeritud ministeeriumites. See, kuidas bürokraadid kasutavad enne antud juhiseid, sõltub nende enda vaadetest. Kui inimestel tuleb täide viia otsuseid, millega nad ei nõustu, on suurem võimalus, et tekib erinevus poliitilise otsuse ja reaalse soorituse vahel. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 489) Samuti tohivad bürokraadid haldusülesannete täitmisel riigi poliitikat ja programme ellu viies tihti tugineda omas hinnangutele (Gitelson jt, 1996, lk. 260). Õigus tegutseda vastavalt oma arvamusele tugevdab ametniku rolli. Kokkuvõtteks võib öelda, et ametnikud viivad ellu poliitikat, arendavad ja hindavad seda nng otsustavad, kas ka teised on sellega nõus. Niisiis bürokraatia mitte ainult ei halda poliitikat, vaid kohati ka teeb seda. (Patterson, 2013, p. 342)
 
Ameerika Ühendriikide föderaalne bürokraatia jaguneb ministeeriumideks, iseseisvateks reguleerimiskomisjonideks, riiklikeks korporatsioonideks ja täitevvõimu iseseisvateks asutusteks ja presidendi täidesaatvaks aparaadiks.
Täitevvõimu asutustest on esiplaanil ministeeriumid. Ministeeriumid on peamised riigiasutused , mis vastutavad põhiliselt föderaalvalitsuse programmide elluviimise eest ning erinevad väga palju oma suuruse ja võimu poolest. Iga ministeerium koosneb väiksematest büroodest, ametitest, talitustest ja osakondadest. Ministeeriumide struktureerimine ei toimu üldjuhul selgepiirilise loogika alusel ja seetõttu tekib ministeeriumite vahel sageli mitmeid probleeme tegevuste kooskõlastamisel. (Gitelson jt, 1996, lk. 268)
USA-s eksisteerivad järgmised ministeeriumid: põllumajandusministeerium, kaubandusministeerium, kaitseministeerium, haridusministeerium, energiaministeerium, tervishoiu ja hoolekandeministeerium, elamu- ja linnaarenguministeerium, siseministeerium , justiitsministeerium, tööhõiveministeerium, välisministeerium, transpordiministeerium, rahandusministeerium, veteranide asjade ministeerium. (Patterson, 2013, p. 334)
Täitevvõimu iseseisvad asutused töötavad väljaspool ministeeriumide haldusalasid ja neil on enamasti üsna olulised ülesanded. Iseseisvate asutuste juhid alluvad otse presidendile. Seda miks mõni asutus on sõltumatu ja mõni kuulub ministeeriumi alla, ei saa põhjendada ühese reegliga . Põhjuseks võib olla näiteks nii valdkonna poliitiline tähtsus või siis tegevuse iseloom. (Gitelson jt, 1996, lk. 268) Sellised agentuurid on näiteks General Service Administration (GSA), mille ülesandeks on tegeleda ehituse, selle varude soetamise ning ladustamisega, ja National Science Foundation (NSF), mille ülesanne on tegeleda teadustööga. (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 483)
Riiklike korporatsioonide idee on selles, et nad peaksid toimima sarnaselt eraettevõtetele, kuid siiski valitsuse osana . Sellised ettevõtted on loodud mingi erilise ülesande jaoks ning tavaliselt on nad ka subsideeritud. Enamasti täidavad nad mingeid kindlaid majanduslikke ülesandeid. (Gitelson jt, 1996, lk.  269-270) Tavaliselt pakuvad nad teenuseid madalama hinnaga, kui seda saaks teha erasektor. ( G. C. Edwards et. al., 2014, p. 483)
Presidendi täidesaatev aparaat on mõeldud selleks, et president saaks föderaalbürokraatia juhtimisel kuskilt tuge leida. Presidendi täidesaatev aparaat koosneb mitmetest asutustest, mille sesas tähtsaim on Juhtimis- ja Eelarvebüroo. Enamusel föderaalasutustel on kohustus anda aru Juhtimis- ja Eelarvebüroole plaanitavate programmide ja eelarve küsimustes. Samuti kuulub presidendi täidesaatva aparaadi alla Valge Maja aparaat. Valge Maja aparaat on oluline, kuna sinna kuuluvad presidendi võtmenõuandjad ja ametnikud, kes aitavad täitevvõimuorganitel täita presidendiinstitutsiooniga seonduvaid jooksvaid küsimusi. (Gitelson jt, 1996, lk. 263)
Iseseisvate reguleerimiskomisjonide ülesanne on ette valmistada ja jõustada reegleid, et kaitsta avalikke huvisid mingis kindlas valdkonnas või majanduses. Iga komisjon on juhitud 5 kuni 10 liikme poolt. Liikmed nendes komisjonides on määratud presidendi poolt ning see järel Senati poolt kinnitatud. President ei saa nende komisjonide liikmeid vallandada nii lihtsalt kui oma kabineti liikmeid ja Valge Maja töötajaid. Võib öelda, et erinevad huvigrupid peavad Iseseisvaid regulatiivseid komisjone väga tähtsaks, kuna nende iseseisvus teeb komisjonid vähem mõjutatuks presidendist ja Kongressist.  (G. C. Edwards et. al., 2014, p. 481-482) Kindlasti on Iseseisvate reguleerimiskomisjonide puhul oluline ka see, et nad võivad ise sõnastada reegleid, mida ettevõtted või inimesed peavad järgima ning seega on neil seadusandlik kvaasifunktsioon. Lisaks on neil õigus osaleda reegleid rikkunud firmade ja inimeste asjade arutamisel ehk neil on ka kohtumõistev kvaasifunktsiooni (Gitelson jt, 1996, lk. 269)
Avaliku halduse praktikad USAs
Traditsioonilise bürokraatia esinemisest USAs annab kohati märku rohkem kui 3000 täidesaatva võimu ametniku nimetamine presidendi ja tema kabineti poolt. See number on suurenenud tulenevalt sellest, et president ja tema kabinet üritavad saada suuremat võimu osakondade ja agentuuride operatsioonide üle. Kuigi selline politiseerimine on ohumärk, siis ametisse nimetatud ametnikel on hea arusaam policy ´st. (Peters, 2001, p. 149). Ameerika Ühendriikide erinevate tasandite bürokraatia kasv on seadnud kahtluse alla selle kompetentsi , kuna ebakompetente bürokraatia võib riigi ressursse liigselt raisata. Samas on USA bürokraatia detsentraliseeritud ja ei eksisteeri enam väga selget hierahilist korda. Faktiliselt on USA bürokraatia sama suur, kui see oli 50 aastat tagasi, ent samas on elanikkond kasvanud poole võrra. (Patterson, 2013, p. 334)
Uue  avaliku halduse ehk New Public Managementi (NPM) võidukäiguks võib pidada aega pärast II maailmasõda ja 1960-70ndaid, mil toimus heaoluteenuste kasv. Kuna kardeti vasakpoolsete vaadete levimist Ühendriikides, tekkis vajadus pakkuda ka oma kodanikele rohkem riigipoolseid teenuseid.Muutunud riigistruktuur nõudis riigi ümberkorraldust, sest riigi tegevuse laienedes ja keerukuse kasvu tingimustes ei olnud enam võimalik traditsioonilise avaliku halduse põhimõtetega riiki juhtida (Britannica, 2014). Tekkis vajadus detsentraliseerimiseks, seega said kohalikud omavalitsused suure osa avalike teenuste osutajaks, loodi valitsusvälised agentuure (nt pensionifondid, haiglad jms). Paljud ülesanded delegeeriti edasi avalikust sektorist MTÜ-dele ja erasektorile. Eesmärgiks oli kulude kokkuhoid , mis pidi tulema konkurentsi toimimisest. (Peters, 2001, p. 151) Oluline oli saavutada ressursside maksimaalne kasutus ja efektiivsus. NPM-i iseloomustab kindla joone puudumine avaliku sektori teenistujate ja poliitukute vahel. Vajalik on integratsioon erinevate tasandite vahel, sest poliitika ellu viimine ei toimi ülevalt alla. (Gitelson jt, 1996, lk. 286) Uus avalik haldus tähendab ennekõike erasektori juhtimistehnikate ülekandmist ja konkurentsi tekitamist era- ja avaliku sektori vahel. Kõige olulisem on paljude kohustuste edasi delegeerimine kohaliku tasandi juhtidele.
20. sajandi lõpul innustus toonane vabariiklasest president Bush levinud ideest , mille eesmärgiks oli muuta bürokraatiat efektiivsemaks selle uuendamise läbi. Eesmärgiks oli n-ö valitsuse täielik ümbersünnipoliitika ehk uus avalik valitsemine (New Public Governance). (Pollitt & Bouckaert, 2000. p. 9)  New Public Governance (NPG) väljendub selles, et avalik asutus arendab poliitikat, strateegiat ja tegevussuundi, kuid avalikke teenuste teostamise laseb ära teha eraorganisatsioonidel, poolvalitsuslikel organistasioonidel või MTÜ-del. Reformi põhiliseks ideeks oli muuta avalike organisatsioonide rahastamist, nii et see sõltuks lõpptulemusest. Teiseks oluliseks aspektiks oli tarbijate rahulolu mõõtmine ja hindamine. (Pollitt & Bouckaert, 2000, p. 279) Selle saavutamiseks oli vaja vabamat otsustamist võimalikult madalal ja ratsionaalsel tasemel. See tähendas aga detsentraliseerimist ning ka kulutuste suures mahus piiramist.
Üheks suurimaks uue avaliku valitsemise praktika väljakujunemise põhjuseks võib pidada liigset teenuste- ja turukeskust, mistõttu tekkis hälve nimega klientism, mis väljendub avalikke huvide segi ajamises kliendi huvidega . (Gitelson jt, 1996, lk. 281)
NPG-le on iseloomulikud suured seotud võrgustikud, kus toimub erinevate ühiskonna toimijate kaasamine, poliitikate elluviimine ja ka kujundamine. Üheks läbivaks aspektiks on mitmeastmeline valitsemine, kus mittehierahilises suhetes olevad toimijad ei mõjuta üksteist otsuste tegemisel otseselt. Ei ole olemas domineerivat jõudu ja tegutsetakse konsensuse põhimõttest lähtuvalt. (Peters, 2001, p. 379). USA avalikus sektoris ja teenuste pakkumisel esineb kompatkne struktuur, mis on muutunud küllaki mitmetasandiliseks.
Konkreetne näide avaliku halduse reformimisest
Selleks, et eelnimetatud muudatusi ellu viia, soovitas NPR lihtsustada mitmeid ametlikke protseduure ja reegleid. Näiteks taheti, et teenistused saaksid varasemast enam jälgida kodanike rahulolu avalike teenustega, propageeriti spetsiaalsete tööle võtmise ankeetide loomist iga teenistuse jaoks, mis oleks rohkem arvestanud konkreetsete ametite spetsiifiliste nõudmistega. Samuti soovitas NPR lihtsustada riigihangete korraldamise protseduuri, et vältida edaspidi mõttetut raiskamist ja alusetult kõrgete hindadega pakkumistega nõustumist. Ühtlasi julgustas NPR ametite juhte looma nn. innovatsiooni laboreid, kus arendataks uusi ideid selles osas, kuidas valitsussektori töötajad saaksid täita oma ülesandeid paremini.  (samas, p. 516)Enamik USA presidente on ametisse saades lubanud parandada bürokraatia toimimist ja suurendada selle efektiivsust. Näiteks president Bill Clinton määras presidendiks saades oma asepresidendi Al Gore’i juhtima nn. National Performance Review (NPR) programmi, millega sooviti taasluua või restruktureerida föderaalvalitsust. Esmalt uuriti NPR-i raames peamiste bürokraatlike teenistuste toimimist, hinnati seejärel mitmeid võimalikke reformimise ettepanekuid ning tuldi lõpuks välja seitsme eesmärgiga täidesaatvate organite osas. Eesmärgid olid järgmised: selge visooni välja arendamine, koostööks sobiva keskkonna loomine, ametnike võimestamine, klientide esimeseks seadmine, töötajatega suhtlemine , bürokraatlike reeglite ja protseduuride lihtsustamine ning selge aruandmiskohustuse kehtestamine. Lisaks tehti NPR-iga veel kolm uudset reformiettepanekut. Esmalt soovitati suuri, ülalt-alla toimivad tsentraliseeritud bürokraatiaid muuta nii, et ametnikud suhtleksid kodanikega rohkem näost näkku, lootes, et selline vahetu kommunikatsioon tagab pidevalt õppiva, innovatiivse ning areneva organisatsiooni. Teiseks taheti teenistusi vormida rohkem ärilisteks ehk kodanike vajadustega arvestavamaks ja selleks soovitati kasutada rohkem turustiilis stiimuleid nagu võistlusmoment, preemiad ning sanktsioonid. Viimase uudse reformiettepanekuna tõi NPR välja vajaduse pöörata rohkem tähelepanu kodanikele pakutavatele teenustele, mitte presidendi võimu laiendamisele. See oli oluline taastamaks valitsuse reputatsioon ning rahva usaldus. (D. V. Edwards, 1998, pp. 515-516)
Algul olid kriitikud NPR-i suhtes kahtleval seisukohal ja arvasid, et midagi ei muutu niikuinii, kuid Al Gore asus teostama järelevalvet selles osas, mida on ettepanekute ellu viimiseks ära tehtud. Selgus, et väga paljudes teenistustes oli rajatud innovatsiooni laboreid ning riigihangete korraldust oli reformitud. Mitmed valitsustasandil käsitletud programmid katkestati või viidi üle osariikide tasandile , mis võimaldas neid käsitleda paindlikumalt ja suurema efektiivsusega. Lõpptulemusena vähendati ametnike arvu esmalt 100 000 võrra, plaanides hiljem kaotada veel 200 000 ametikohta. (samas, p. 516) 

LÜHIKE KOKKUVÕTE VALITSEMISTASANDITEST JA AVALIKU HALDUSE SÜSTEEMIST
USA põhiseaduse loojad otsustasid sajandeid tagasi Konstitutsiooni koostamisel valitsemiskorralduse üle vaieldes jääda kompromisslahenduse juurde, mis tähendab, et riigi valitsemissüsteemi luues lükati kõrvale unitaar- ja konföderatsiooni süsteem ning Ameerika Ühendriikidest sai föderaalne riik. See tähendab, et osa põhiseadusest tulenevaid võimufunktsioone jäeti föderaal- ehk keskvalitsuse kanda ning ülejäänud volitused reserveeriti osariikidele. Üks peamisi arengujooni, mis USA föderaalsüsteemi kujunemist ajas on iseloomustanud, on keskvalituse, osariikide ja kohalike omavalitsuste ametnike suhete aina keerukamaks muutumine. (Gitelson, 1996, lk. 47, 67).
Küsimusele, kas USA puhul on tegu pigem tugeva keskvõimuga või tasakaalustatud süsteemiga, ei ole eriti lihtne vastust leida, kuna riigi föderaalsüsteem on läbi oma ajaloo läbinud mitmeid etappe ja muudatusi. Kui võrrelda tänapäevast seisu minevikuga, on süsteem liikunud pigem koostööliku riigikeskse mudeli poole, kus osariigid küll sõltuvad keskvalitsusest, kuid kahe valitsemistasandi vahel ei esine sellist konkurentsi nagu varem. Nii osariigid kui ka keskvalitsus on oma tegevustes piiratud Konstitutsiooniga, mida mõlemad osapooled peavad austama kui riigi kõige kõrgemat seadust.
Üldjoontes saavad osariigid teha kõike seda, mida pole neile föderaalse põhiseadusega keelatud. (Wilson, 1998, p. 642). Näiteks täidavad osariigid kohustusi sellistes valdkondades nagu haridus, tervishoid ja kriminaalõigus. Lisaks mängivad nad olulist rolli ka keskkonda, turvalisust ja rahva tervishoidu puudutavate nõuete kehtestamisel. Aastaid on nad olnud peamised otsuste eest vastutajad kommunaalteenuste ja pankade töö valdkonnas. (Gitelson jt, 1996, lk. 59) Iga osariigi vabadusest loob pildi ka see, et neil on oma konstitutsioon ning muud seadused. Lisaks tuleb kindlasti arvesse võtta asjaolu, et Washingtoni valitud kongresmenid on oma osariikide esindajad, kes üritavad seega läbi viia ka poliitikat, mis ei vastanduks nende osariigi valijate ootustele (Wilson, 1998, p. 54). Veel on siinkohal tähtis, et tänapäeval kujutataksegi osariike kui vahelülisid Washingtoni ja kohalike omavalitsuste vahel, olgu viimasteks siis maakonnad, väike- või suurlinnad . (Gitelson jt, 1996, lk. 60-61)
Oluline on ka asjaolu, et kuigi vallad, linnad ja maakonnad eksisteerivad osariikide tahtest sõltuvalt on nende kui kohalike omavalitsuste tähtsus aastate jooksul kasvanud ning seega on suurenenud ka neile makstavad otsesed toetused ning nende vabadusi on samuti laiendatud.
Rääkides USA bürokraatiast tuleb esmalt mainida, et USA põhiseaduse loojad bürokraatiat kui nähtust Konsitutsioonis üldse ei märkinud ning eeldasid, et president ja Kongress loovad selle niikuinii ise. Praeguseks võibki öelda, et Ühendriikide avalikus teenistuses töötab väga palju inimesi. Nende töökohad võivad erineda väga suurel määral sõltuvalt konkreetse isiku positsioonist kui ka töövaldkonnast. Avaliku teenistusse pääsevad töötama inimesed, kes on sooritanud avalikus teenistuses töötamise testi või siis suudavad oma kompetentsust tõestada muul moel. Samuti on erinevused suured ministeeriumite lõikes. Teatud töötajaid tohib president vastavalt oma soovile ametisse määrata ning need töötajad on rohkem politiseerunud. Võib öelda, et ametnikel on küllaltki lihtne oma vaadetest lähtuvalt tegutseda, sest nende vallandamine on üsna raske. Olgugi et ametnikel on üldjuhul ette antud reeglistikud ja seadused, mida nad peavad järgima, on neil siiski  küllaltki suur võimalus tegutseda vastavalt oma äranägemisele.  Niisiis on ametnikel küll ülesanded, mida nad peavad täitma, kuid neile ei ole öeldud, kuidas nad seda tegema peavad. Eriti tuleb see välja olukordades , mida ei saa reguleerida juba kehtivate seadustega, ning kus mõni uudne olukord võib jääda sätestatud reeglitest üldse väljapoole. Sellest tulenevalt on ka ametnike roll poliitika kujundamises oluline ning nad ei tegele pelgalt valitusprogrammide haldamisega. Üleüldse võib öelda, et USA föderaalbürokraatia on aja jooksul pigem kasvanud ning selle roll teisenenud, kuna muutunud ühiskondlikes oludes on inimeste ootused riigile suurenenud.
 
KASUTATUD ALLIKAD
Edwards, D. V. (1998). Practicing American Politics: an introduction to Government. New York: Worth.
Edwards, G. C., Wattenberg, M. P., Lineberry, R. L. (2014). Government in America: people, politics, andpolicy. Boston: Pearson.
Gitelson, A. R., Dudley, R. L., Dubnick, M. J. (1996). Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteem. Boston: Houghton Mifflin.
Lijphart, A. (2009). Demokraatia mustrid. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.
O’Connor, K., Sabato, L. J. (2006). Essentials of American government: continuity and change . New York: Pearson Longman.
Patterson, T. E. (2013). The American democracy. New York: McGraw-Hill.
Peters, B. G. (2001). The politics of Bureaucracy. New York: Routledge.
Pollitt, C., Bouckaert, G. (2000). Public management reform a comparative analysis . Oxford : Oxford University Press.
United States Census Bureau. 2012 Census of Governments. Retrieved from  http://www.census.gov/govs/cog/ (08.03.2014).
Wilson, J. Q. (1998). American government: institutions and policies. Lexinton, MA: Heath.
HILJUTI AMEERIKA ÜHENDRIIKIDES ASET LEIDNUD SÜNDMUSTE ÜLEVAADE 
Obamacare’i seitse miljonit
USA presidendi Barack Obama juhitud tervishoiuteenuse kindlustusega liitus märtsikuu lõpuks 7.1 miljonit inimest. Kuigi tegelikkuses oli n-ö avatud liitumise lõpptähtajaks seatud varasem kuupäev, lükati see seaduse ebapopulaarsuse pärast veidike edasi. President ise leidis, et seadus on muutnud riigi tervishoiuteenuste süsteemi palju paremaks, kuid sellele on teadagi ka palju vastaseid eesotsas konservatiive Vabariikliku parteiga. Viimased leiavad, et tegu on ebaausa valitsuse sekkumisega tervishoiu valdkonda ning et see on solvang isikuvabadusele. Samuti on tekitanud poleemikat see, et kodanikke, kes ei liitu ühegi tervisekindlustusega, trahvitakse. Vaatamata takistustele on president Obama aga kinnitanud, et taskukohane terviseseadus (ACA) on siin, et jääda. (BBC News, 01.04.2014)
Terviseministri tagasiastumine
USA Terviseminister Kathleen Sebelius otsustas pärast 5-aastast ametisolekut tagasi astuda, põhjuseks pinged seoses Obamacare käiku laskmisega. Nimelt tekitasid palju negatiivset meediakära nii tervishoiusüsteemi veebilehe tehnilised probleemid novembris kui ka üldiselt seadus, mis on suure kriitika all paljude poolt. Esimesed, kes juba kaua aega soovisid näha endise Kansase osariigi kuberneri tagasiastumist, olid loomulikult Vabariikliku partei esindajad. „Olgu ükskõik kes Obamacare eesotsas, on see täielik läbikukkumine nagunii ,“ kritiseeris Vabariiklaste Riikliku Komitee (RCN) eesistuja Priebus Sebeliuse tagasiastumise järel. Arvatavasti nimetab president Obama uueks terviseministriks senise Juhtimise- ja Eelarvebüroo juhi Sylvia Mathews Burwelli. (Shear, 10.04.2014)
Töötute hüvitiste taastamine
Pärast neljakuised läbirääkimisi ja mitmeid takistusi pääses eelnõu, mis taastab tagasiulatuvalt 2.3 miljoni töötu ameeriklase hüvitised, Senatist läbi. Nimelt suutis Demokraatlik partei lisaks ise ühehäälselt eelnõu poolt hääletamisele veenda ka osa vabariiklastest esindajaid selle poolt olema. Nimelt peab selleks, et eelnõu saaks jõuda presidendi lauale allkirjastamiseks, see läbima vabariiklaste enamusega Esindajatekoja, kus lootused selle läbiminekuks on haprad. Siiski on Demokraadid lausunud, et teevad kõik, et antud eelnõu ei "sureks". Arvatavasti peavad nad praktiseerima vastasparteiga n-ö „lehmakauplemist“. ( Benen , 08.04.2014)
Kasutatud allikad

• BBC News. (2014, April 1). Obama touts high healthcare enrolment after deadline. Retrieved from: http://www.bbc.com/news/world-us-canada-26839631
  
• Shear, M. D. (2014, April 10). Sebelius Resigns After Troubles Over Health Site. The New York Times. Retrieved from: http://www.nytimes.com/2014/04/11/us/politics/sebelius-resigning-as-health-secretary.html?ref=us&_r=2
  
• Benen, S. (2014, April 8). Jobless aid bill shifts from Senate to House. MSNBC News. Retrieved frim: http://www.msnbc.com/rachel-maddow-show/jobless-aid-bill-shifts-senate-house
  

 
PARTEISÜSTEEM
USA parteisüsteemi peamised iseloomulikud jooned
Läbi oma ajaloo on Ameerika Ühendriikides peaaegu koguaeg eksisteerinud kaheparteisüsteem. Alates parteide tekkimiset on vastamisi olnud Föderalistid versus Jeffersoni Demokraatlikud- vabariiklased , Viigid versus Demokraadid, Vabariiklased versus Demokraadid. Kaheparteisüsteem on süsteem, milles ainult kahel poliitilisel parteil on reaalne võimalus omandada kontroll juhtimise üle. (Patterson, 2013, pp.196-197).
USA kaheparteisüsteemi iseloomustab termin „võitja võtab kõik“. Ajaloo algaastatel võeti kasutusele ühemandaadiline ehk võitja võtab kõik valimissüsteem, mis suuresti ongi kahepartei süsteemi põhjuseks. Võitja-võtab-kõik süsteem ei toeta väikeseid parteisid. Isegi kõige edukamatel väikeparteidel on väga raske suhtelist enamust saavutada. Võitjaks osutub ringkonnas suhtelise häälteenamuse saanud kandidaat. Selle tulemusena ongi kujunenud kaks laiapõhjalist parteikoalitsiooni: Vabariiklik ja Demokraatlik Partei. (Gitelson, Dudley ja Dubnick, 1996, lk. 132-133).
Kaheparteisüsteem nõuab üldiselt peamistelt parteidelt positsiooni, mis ei viiks neid liiga kaugele poliitilisest tsentrist. Keskmise valija teoreem ütleb,et kui on kaks parteid, siis parteid saavad maksimeerida oma poolthääli ainult siis, kui nad asetavad end keskmise hääletaja (hääletaja, kelle eelistused on täpselt keskel) positsioonile. Kuna väikeparteidel on vähe võimalusi valituks osutuda, kaldubki rahvas kaasa minema peamiste parteikoalitsioonidega, kes püüavad kõigest väest hoida oma positsioone keskteel, et suuremat hulka valijaid kaasa tõmmata. (Gitelson jt, 1996, lk. 133; Patterson, 2013, p. 198).
Peamised sotsiaalsed lõhed, mis parteisüsteemi kujunemist on mõjutanud
Alates riigi rajamisest kuni tänapäevani on lõhe idaosariikide töösturite ja lääneosariikide asustajate, linna ja maa ning mitmesuguste regioonide huvide vahel. See lõhe on keskvalitsuse võimupiiride ning majandus-ja sotsiaalpoliitika tõlgendamisel tekkinud pingete tagajärg ning on soodustanud kahe partei vahelise konkurentsisüsteemi kujunemist, mis kajastab rahva huvide dualismi. (Gitelson jt, 1996, lk. 133).
Ameerika Ühendriikides on valdav konsensus poliitilise, sotsiaalse, majandus- ja valitsemissüsteemi suhtes. Näiteks usub enamik ameeriklasi kapitalismi ning usku peetakse eraasjaks. Seevastu Euroopa riikides toetatakse mitmesuguseid ja erinevaid sotsiaalseid  ning majanduslikke alternatiive ning neis riikides on parteisüsteemi kujunemist mõjutanud peamiselt sotsiaalsed klassierinevused ning religioossed erisused. Ka USA-s on lõhesid, näiteks vaeste ja rikaste puhul, kuid see, et enamik ameeriklasi poliitilist ja valitsemissüsteemi tunnustab, teeb võimalikuks kompromissi . Seetõttu on seal võimalik ka kaheparteisüsteem, kuna vajadus keerulise mitmeparteisüsteemi järele puudub. (Gitelson jt, 1996, lk. 133).
Parteisüsteemi ajalooline areng
USA demokraatliku valitsemise ajalugu on tihedalt põimunud parteide ajalooga . Kui Ameerika Ühendriike rajati, siis parteide moodustamine oli üks esimesi samme demokraatia ülesehitamise suunas. Selle põhjus oli lihtne - konkurents parteide vahel annab populaarsele enamikule valiku selle üle, kuidas valitsetakse . Kui ei oleks sellist mehhanismi nagu partei, mis võimaldaks kodanikel käituda ühtsena, oldaks võimetud – igaüks eraldi oleks liiga nõrk valitsemise mõjutamiseks. (Patterson, 2012, p. 191). 
Ameerika esimesed parteid said alguse Alexander Hamiltoni ja Thomas Jeffersoni vahelisest rivaalitsemisest (vt. joonist 1). Viimane seisis vastu Hamiltoni katsetele tugevdada föderaalvalitsust läbi üleriigilise kaubanduse. Oma eesmärgi edendamiseks organiseeris Hamilton oma järgijad Föderaalparteisse. Jefferson vastas sellele luues Demokraatlik-Vabariikliku partei. (Patterson, 2013, lk 191). Föderalistid eelistasid tugevat keskvalitsust, millel oleks maksustamisõigus, oma riiklik pank ning Inglismaad soosiv välispoliitika. Neid toetasid peamiselt pankurid, töösturid, põhjaosariikide maaomanikud ja suurärimehed, kes uskusid, et tugev keskvalitsus loob stabiilse majanduse. Demokraatlikud-vabariiklased toetasid piiratud keskvalitsust, osariikide suuri õigusi,  Prantsusmaale tuginevat välispoliitikat ja nad olid vastu keskpanga ideele. Neid toetasid peamiselt väikefarmerid, väikeärimehed ja käsitöölised. (Gitelson jt, 1996, lk. 129). Pärast 1800.a. valimisi ei kontrollinud föderalistid  enam kunagi Valget Maja ega Kongressi, seega aastatel 1800-1820 oli USA üheparteiline riik. (Patterson, 2013, p. 192; Gitelson jt, 1996, lk. 129).
Jeffersoni pooldajad domineerisid aastatel 1800-1860, kuid sugugi mitte rahumeelselt. Lõhenemine toimus 1828.aastal, Andrew Jacksoni valimisega . Jacksoni pooldajad nimetasid ennast demokraatideks. Nad toetasid osalusdemokraatiat, piiratud keskvalitsust ja osariikide suurt võimu. Jacksoni ametisolekuaja lõpuks olid demokraadid ühinenud üleriigiliseks parteiks. (Gitelson jt, 1996, lk. 129). Sellel ajaperioodil kujunes ka uus partei (Viigid) konkureerimaks demokraatidega. Paljud viigid olid endised föderalistid, kes seisid vastu Jacksoni katsetele. Võistlus demokraatide ja viigide vahel oli võrdlemisi lühiajaline, sest 1850ndatel rebis orjapidamise küsimus mõlemad parteid laiali. Mõlemad parteid lõhenesid põhja- ja lõuna fraktsiooniks. Kuigi kahe partei rivaalitsemine kestis vaid kakskümmend aastat, siis tähistas see Ameerika Ühendriikide kaheparteisüsteemi algust. (Gitelson jt, 1996, lk. 129-130; Patterson, 2013, pp.191-192).
Seejärel kujundas endine Viigide partei põhjafraktsioon uue partei - Vabariikliku partei, mis sai demokraatidele peamiseks vastaseks. Vabariiklik partei kujuneski 1854. aastal vastukaaluks orjapidamisele ning seda hakkasid toetama endise Viigide partei grupid, kuhu kuulusid ärimehed, suurkaupmehed, orjapidamise kaotamise pooldajad ning väiketalunikud. 1860-1928 võitsid vabariiklased enamuse presidendikampaaniatest, mis tulenes suuresti nende äriringkondi soosivast poliitikast. Sellega tagati tugev toetajaskond tööstuslikus Põhja-Ameerikas. Demokraadid jäid mõjuvõimsaks Lõuna-Ameerikas. 1932. aastal muutus aga parteide tasakaal, mis tulenes vabariiklaste võimetusest toime tulla ülemaailmse majanduskriisiga . (Gitelson jt, 1996, lk. 130).
Kahe partei vastupidavus ei ole tingitud ideoloogiast, kuid on märkimisväärselt seotud nende võimega kohaneda kriisiperioodidega. Loobudes otsustavatel hetkedel vanadest viisidest, on vabariiklased ja demokraadid end reorganiseerunud uute strateegiate ja uute filosoofiatega. Sellised perioodid partei muutustes on tuntud kui partei ümberkorraldused. Ümberkorraldused on väga harvad ega toimu lihtsalt, kuna üks partei võtab teiselt valimiste käigus juhtimise üle. Ümberkorralduste tulemused on sügavad ja pikalt kestvad muutused parteisüsteemis, mis mõjutavad ka hilisemaid valimisi. Järgnevalt kolm näidet sellistest olukordadest. Esimene neist oli Ameerika kodusõda, mis andis eelise vabariiklastele. Vabariiklased domineerisid valimistel, kuna demokraate süüdistati laialdaselt Kodusõjas. Järgmise kolme aastakümne jooksul hoidsid vabariiklased presidendiametit, välja arvatud G. Clevelandi kaks ametiaega, ja omasid enamust Kongressis, välja arvatud neljal aastal. Teine juhtum oli 1896. aastal, millest kolm aastat varem majanduslik paanika panga kokkuvarisemise tõttu põhjustas sügava depressiooni. Taaskord süüdistati Demokraate selles kokkuvarisemises. Tagajärjena vabariiklased kinnistasid oma positsiooni valitsevaks parteiks. Nelja aastakümne jooksul (1890.a ümberkorralduse ja järgmise, 1930.a ümberkorralduse vahel) hoidsid vabariiklased presidendiametit kogu selle aja,  välja arvatud W. Wilsoni kaks ametiaega, ja omasid enamust Kongressis kõik aastad, välja arvatud 6 aastat. Kolmas selline näide on 1930. aastate Suur depressioon. Vabariiklast H. Hooverit ja tema parteid süüdistati börsi kokkukukkumises,  Demokraadid said riigi enamusparteiks ning 1932.a Roosevelti presidendiks valimine alustas 36-aastase Demokraatliku partei presidentideperioodi, mille katkestasid vaid D.D.Eisenhower kaks ametiaega. Partei ümberkorraldus kaotas järk-järgult oma tugevuse ning oli näha, et Uue Kursi ajastu poliitika on lõppemas. (Patterson, 2013, p. 193).
Analüütikud erinevad oma arvamuste poolest, kuhu parteisüsteem pikas perspektiivis suundub. Kaks parteid on praegu pigem ühtlaselt tasavägised valijate parteilojaalsuse seisukohast, kuid see võib tulevate aastate jooksul muutuda. Mõned vaatlejad usuvad Vabariiklaste Partei taastekke perioodi, kui nad on võimelised keskenduma avalikkuse tähelepanu püüdvatele teemadele, nagu seda on näiteks maksud. Teised seevastu usuvad Demokraatliku Partei domineerimist kui see jätkab tugevalt noortele täiskasvanute toetamist. (Patterson, 2013, pp. 194-195).
Joonis 1. Parteisüsteemi ajalooline kujunemine
Allikas:Patterson, 2012, p.191
Parteiorganisatsioon
Ameerikas on parteid vähe reguleeritud ning nõrga struktuuriga. Põhiseaduses ei ole parteisid mainitud ning Kongress on võtnud vastu vaid paar üksikut parteide tegevust piiravat seadust. USA-s on kaks peamist parteid: Vabariiklik ja Demokraatlik Partei ning sadu osariigi parteiorganisatsioone, mis on võrdselt jaotunud nende kahe peamise partei vahel. (Gitelson jt, 1996, lk. 121). USA valitsemissüsteemis on võim jaotunud kohalike, osariikide ja üleriigilise valitsemistasandi vahel ning sama kehtib ka parteide puhul. Siiski ei ole nende vahel mingit ühendavat lüli. Üleriigiline parteiorganisatsioon ei saa öelda kohalikule parteiorganisatsioonile, kuidas viimane peab tegutsema. Näiteks Texase osariigi Demokraatlik Partei ei saa käske üleriigiliselt Demokraatlikult Parteilt ja samuti ta ei jaga käske kohaliku tasandi parteile. Iga parteiorganisatsioon on suurelt jaolt autonoomne ja võib tegutseda, kuidas soovib. Sellet hoolimata jagavad parteiorganisatsioonid kõikidel tasanditel oma panust partei edus ja teevad koostööd, et partei kandidaadid valitaks ametisse ning et ehitada üles lojaalset valijate toetust. (Patterson, 2013, p. 206). Kaks üleriigilist parteid kujutavad endast osariigi parteiorganisatsioonide lõtva konföderatsiooni ning viimased on omakorda linnade ja maakondade parteiorganisatsioonide lõtv konföderatsioon. (Gitelson jt, 1996, lk. 135). Seega on parteid detsentraliseeritud, mis tähendab, et otsustamisõigus on hajutatud. Kogu süsteemi ei kontrolli ükski isik ega organisatsioon . Kõik osariikide ning enamik kohalikke parteiorganisatsioone tegutsevad üsna iseseisvalt. Üldiselt määrab osariik oma parteide parameetrid ning toimimisreeglid, kuigi Ülemkohtu hiljuti tehtud otsused on laiendanud üleriigilise partei õigust reguleerida osariigi parteide tegevuse mõningaid aspekte . Kui võrrelda USA-d teiste riikidega, siis on USA-s üks kõige lõdvemalt integreeritud parteisüsteeme. (Gitelson jt, 1996, lk. 121).
Ameerika parteiorganisatsioonide võime kontrollida kandidaate  ja valimisi on suhteliselt nõrk, kuna paljud kandidaadid püüavad kandidaadiks saada iseseisvalt. Parteiorganisatsioonidel ei ole õigust nimetada kandidaate või kirjutada kandidaadile ette poliitilisi seisukohti. (Patterson, 2013, pp. 190, 207). Siiski oleneb tänapäeval kandidaatide valimine ka nendest inimestest, kes osalevad partei valimiseelsetel koosolekutel , sest seal selgitatakse kandidaadid, kes osalevad partei nimekirjas valimistel. On oluline märkida, et siiski mõnes riigi osas on kohalikud parteiorganisatsioonid valimiskandidaatide värbamisel määravad. Üks Ameerika kohalik parteiliider on öelnud: “ Mitte ühegi osariigi juht ning isegi mitte Ameerika Ühendriikide president ei hakka meile ette kirjutama, keda me kohalikul tasandil ametisse esitame. Nad ei saa isegi määrata, millised probleemid on olulised“. (Gitelson jt, 1996, lk. 121, 126). 
Enamikus Euroopa riikides tähendab partei liikmeks olemine parteiga formaalset liitumist. Saadakse liikmepilet, makstakse liikmemaksu ja hääletatakse oma kohaliku partei juhi poolt. Ameerikas tähendab partei liikmeks olemine palju vähem tööd. Seal ei ole ametlikku partei „liiget“. Kui sa usud , et sa oled demokraat või vabariiklane, siis sa oledki demokraat või vabariiklane. (G. C. Edwards, Wattenberg & Lineberry, 2014, p. 263). Vaatamata müüdile, et peamised parteid on sarnased, samastab peaaegu 60% elanikkonnast end ühega neist. Üks kolmandik hääletajatest idenfitseerib ennast sõltumatuteks. Siiski on sõltumatud vähem sõltumatud, kui võiks eeldada. Kaks kolmandikku neist arvab , et nad seisavad siiski lähemal kas Vabariiklikule või Demokraatlikule Parteile. Vähem kui 15% kõikidest hääletajatest on tõeliselt sõltumatud. Jooniselt 2 võib näha, et aja jooksul on vabariiklased oma positsiooni säilitanud ning demokraadid veidi oma positsiooni minetanud. (Gitelson jt, 1996, lk. 122-123; Patterson. 2013, p. 195). Enamik valijatest hääletavad Vabariiklaste või Demokraatide kandidaadi poolt nii presidendi kui Kongressi valimistel, vaid vähem kui 20% valijatest hääletavad presidendi valimistel ühe partei kandidaadi poolt ja Kongressi valimistel teise partei kandidaadi poolt.  (Patterson, 2013, p. 195).
 
Joonis 2. Parteiline samastumine
Allikas: Patterson, 2012, p. 195
Üleriigilised parteiorganisatsioonid tõusevad tähelepanu keskmesse iga nelja aasta järel, mil nad organiseerivad üleriigilisi parteikongresse ning avaldavad toetust kandidaatidele, ent siiski tehakse tööd ka ülejäänud ajavahemikul. Just sel perioodil teeb parteiorganisatsioonide personal tõsist tööd, mida juhivad esimees ja kõikide osariikide esindajatest koosnevad üleriigilised komiteed. Nad organiseerivad üleriigiliste ja osariigi valimiste jaoks rahastamist nind arutavad kampaaniate korraldamist ja nende rahastamise taotlemise moodustamist. Parteiorganisatsioonide rolli valimiskampaanias on viimastel aastatel hakanud kõigutama huvigrupid ja nende rajatud poliitilise tegevuse komiteed.  Kuna föderaalseadused ja paljude osariikide seadused keelavad huvigruppidel raha annetamise poliitiliste kampaaniate tarvis, on sellised huvigrupid loonud endale lähedalasuvaid PAC-sid (poliitilise tegevuse komiteed), mille eesmärk on nende taotlusi toetavate kandidaatide rahastamine . Nad koguvad oma põhimõtteid toetavatelt inimestelt annetusi, et laekunud raha mõne kandidaadi kampaaniasse paigutada. (Gitelson jt, 1996, lk. 137-138, 176). Seega võibki öelda, et parteide rahastamine toimub USAs peamiselt huvigruppide ja komiteede annetuste näol.
PEAMISED PARTEID
Demokraatlik partei (The Democratic Party )
Demokraatlik partei on vanim partei USAs, mis on oma pika ajaloo jooksul läbi teinud märgatavaid muutusi. Erakonna ajaloolised juured ulatuvad lausa aastasse 1792, mil Thomas Jefferson asutas Demokraatliku partei eelkäija, mille ta ise tollal nimetas küll aga hoopiski Vabariiklikuks parteiks, et rõhutada monarhiavastaseid vaateid. Jeffersoni vastased ehk föderalistid kutsusid erakonda aga hoopis Demokraatlik-vabariiklikuks parteiks, et samastada selle olemust Prantsuse revolutsiooni aegsete radikaalsete demokraatidega. Nime Demokraatlik partei võttis erakond endale ametlikult alles 1844 . aastal. (Encyclopedia Britannica, 2014a)
Jefferson ühes oma toetajatega pooldas piiratud keskvalitsust ja osariikidele laialdaste õiguste andmist. Nende välispoliitika tugines pigem suhetele Prantsusmaa kui Inglismaaga ning nad ei toetanud keskpanga ideed. Vaatamata sellele, et enamik Jeffersoni poolehoidjaid elas Atlandi ranniku keskosariikides, leiti eriti tugevat toetust ka  lõunaosariikides nagu nt Virginia. Erakonna vaateid pooldasid nii väiketalunikud kui - kaupmehed ning käsitöölised. (Encyclopedia Britannica, 2014a; Gitelson jt, 1996, lk. 129)
Jeffersoni pooldajad ja nende järeltulijad domineerisid USA poliitikas vahemikus 1800-1860, võites kõik presidendivalimised peale kahe (1840 ja 1848). Siiski polnud see aeg lihtne, kuna 1824. aasta valimistega toimus parteis otsustav lõhenemine, millega erakonnast eraldusid Viigid, kes olid vastu ulatuslikule detsentraliseerimisele. (Encyclopedia Britannica, 2014b; Gitelson jt, 1996, lk. 129). 1840-1850ndatel toimus demokraatide lõhenemine omakorda lõuna- ja põhjafraktsiooniks, kuna Lõuna demokraadid pooldasid orjanduse lubamist kõikidel territooriumitel, Põhja omad leidsid aga, et iga ala peaks selle otsustama referendumiga iseseisvalt. (Gitelson jt, 1996, lk. 130; Encyclopedia Britannica, 2014a)
20. sajandi keskpaigaks oli Demokraatlik partei läbi teinud märkimisväärse ideoloogilise muutuse ning määratlenud end kui erakond, mis toetab organiseerunud tööliskonda, vähemuste õigusi ja järkjärgulisi reforme. Perioodil 1860-1928 olid vabariiklased võitnud enamiku presidendivalimistest, kuid 1932. aastal pöördus parteide tasakaal taas demokraatide kasuks. Vabariiklased ei suutnud toime tulla suure majanduskriisiga ning nii sai presidendiks demokraadist Franklin D. Roosevelt . Alates New Deali poliitikast ongi Demokraatlik partei pigem pooldanud valitsuse sekkumist majandusse. Ühtlasi laienes just sellest ajast alates märgatavalt ka demokraatide toetajaskond – nende poliitikat asusid pooldama väiketalunikud, Põhja linnakodanikud , töölised, liberaalid , immigrandid, mustanahalised ja paljud teised. (Encyclopedia Britannica, 2014a; Gitelson jt, 1996, lk. 130)
Demokraatliku Partei logo ehk eesel sai populaarseks 1870ndatel tänu karikaturist Thomas Nastile. Olgugi et see on paljudele tuttav ja laialt kasutatav, ei ole eeslit siiski kunagi ametlikult partei logoks kinnitatud. (Encyclopedia Britannica, 2014a).
Lipseti ja Rokkani järgi põhinevad parteid sotsiaalsetel lõhedel, milleks võivad olla keskuse-ääremaa, riigi-kiriku, maa-linna ja ka klassilõhe. Arvestades, et Lipset ja Rokkan kasutasid sellist lõhede jaotust eeskätt Lääne-Euroopa parteide tekke seletamisel, on seda kohati raske kohandada USA kaheparteisüsteemi erakondade puhul. Nagu päris esimeses seminaris sai mainitud, siis on Ameerika Ühendriigid koloniseerimisest alates olnud väga mitmerahvuselised, kuid sellegipoolest pole korrektne rääkida nt etnilisest lõhest parteide kujunemisel, arvestades, et üldiselt tunnevad kõik USA elanikud end siiski ameeriklastena. Siiski võib välja tuua rassilise lõhe selles mõttes, et demokraatidel on tugevaim positisoon mustanahaliste hulgas ning enamik mustanahalisi on just Demokraatliku partei kindlad valijad (Gitelson jt, 1996, lk. 123). Ka on välja toodud asjaolu, et enne 1970ndaid esindas Demokraatlik partei eeskätt sinikraesid ehk töölisi ning pärast seda toimus valijaskonna ümberrühmitumine nii, et demokraatide toetajateks said lisaks ka keskklass ja vaesemad inimesed, kes olid liberaalsete vaadete pooldajad (Wilson, 1998, p. 152). Seega võib siin näha märki klassilõhe mõjust erakonna toetajaskonna kujunemisel.
Peamiseks kaheks juhtivaks poliitiliseks ideoloogiaks USAs on konservatism ja liberalism . Nende kahe ideoloogia esindajad on oma vaadetelt üsnagi erinevad ja nii tekibki küsimus, kuhu kuulub Demokraatlik partei. Nagu nähtub ka allpool olevalt jooniselt (vt joonis 3), siis on Demokraatlik partei oma olemuselt pigem liberaalne . (D. V. Edwards, 1998, p. 127) Tänapäeval on demokraadid mõnes mõttes ideoloogilises plaanis jaotunud kaheks: traditsioonilised liberaalid, kes toetavad tugevat riigi sekkumist vaeste eluolu parandamiseks, ning uued demokraadid (New Democrats), kes sarnanevad veidi enam mõõdukatele vabariiklastele ja leiavad, et riigi rolli võiks iseenesest ka kahandada, kuid  valitsus peab olema siiski see, kes omab juhtivat rolli  sotsiaalsete ning majanduslike probleemide lahenduste suunamisel ( ibid ., p. 227). Just selle mõnetise kaheks jaotumisega on seletatav ka jooniselt 3 nähtuv olukord, kus mõõdukate vaadete omajail on üsna suur osakaal. Üldiselt pooldavad USA liberaalid valitsuse sekkumist poliitikasse ning majandusse, kaitsmaks ja arendamaks kodanikuõigusi ning –vabadusi. Ühtlasi soovivad nad läbi suurema sekkumise parandada vaeste, naiste ja vähemuste olukorda ühiskonnas. Liberaalid toetavad võrdõiguslikkust kui üht olulisimat poliitilist väärtust ning nad soovivad igati soodustada poliitilist kaasatust, et tagada võimalikult paljude indiviidide poliitiline esindatus ning osalus. Lisaks usuvad liberalismi pooldajad sellesse, et inimloomus on hea ja võimeline arenema. (ibid., p. 127) Niisiis võib USA liberaale mõnes mõttes samastada Euroopa sotsiaaldemokraatidega.
Niisiis toetab ka Demokraatlik partei kui liberaalsete vaadete esindaja tugevat föderaalvalitsust, millel oleksid piisavad volitused reguleerimaks avalikkuse huvides ettevõtlust ning tööstussektorit. Nad soovivad läbi föderaalsete sotsiaalteenuste ja toetuste abistada vaeseid, töötuid, eakaid ja teisi hädasolijaid, kaitstes seeläbi üldisemalt ka kodanikuõigusi. Erinevalt konservatiivsetest vabariiklastest rõhutavad demokraadid kiriku ja riigi eraldatuse olulisust ning on vastu inimeste isikliku elu korraldamisele läbi riiklike regulatsioonide. Rahvusvahelistes suhetes pooldavad demokraadid internatsionalismi ja multilateralismi. (Encyclopedia Britannica, 2014a)
Joonis 3. Demokraatliku partei vaated liberalismi-konservatismi skaalal
Allikas: G. C. Edwards et.al., 2014, p. 262
 
Partei programmilised seisukohad
Majanduspoliitika : Demokraadid võitlevad majanduse tugevdamise eest ning soovivad arendada riigi majanduse infrastruktuuri, toetades ühtlasi kodumaised tööstusi. Nad taotlevad suurkorporatsioonide domineerimist kindlustavate seaduselünkade kaotamist ning  pooldavad riigi sekkumist, kui avalikusse huvides on vajalik tööstus- ning ettevõtlussektori reguleerimine. Demokraadid nõuavad nn. Bushi maksukoormuse kärbete, mis kindlustasid jõukate olukorda, lõpetamist ning soovivad sisuliselt rikastelt rohkem raha kätte saada. Lisaks pooldavad nad väga tugevalt puhta energia põhist majandust. (Democrats, 2014a) Kõik need majanduspoliitilised seisukohad väljendavad Demokraatliku partei liberaalset maailmavaadet, mille kohaselt valitsus võib majandusellu sekkuda, et tagada ühiskonnas heaolu, kus keegi ei jää kaotajaks.
Sotsiaalpoliitika: Sotsiaalpoliitikas rõhutavad demokraadid eriti tervishoiu olulisust. Nad usuvad, et kättesaadav, taskukohane ja kvaliteetne tervishoiuteenus on osa Ameerika lubadusest ning peab olema kättesaadav kõigile hoolimata konkreetse indiviidi sotsiaalmajanduslikust positsioonist (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 271). Demokraatlik partei toetab mõtet, et kõik ameeriklased on väärt turvalist, tervet ja väärikat pensionipõlve ning seega pooldavad nad ka eakaid abistavaid programme ja nn. pensionite teisaldamise võimalust, mille korral ei kaotaks töötajad oma pensione, kuid nad juhtuvad töökohta vahetama . (Democrats, 2014b; Democrats, 2014c) Sellised programmilised seisukohad ilmestavad ühtlasi seda, kuidas demokraadid toetavadki vaesemaid, eakaid ja teisi ühiskonnagruppe, kes muidu võivad jääda elu hammasrataste vahele.
Tööturupoliitika: Demokraatliku partei üheks sooviks on aidata mitteaktiivsed ameeriklased tagasi tööturule. Selleks tuleb nende meelest pakkuda toetust ettevõtetele, kes palkavad veterane, propageerida “ Bridge to Work ” programmi, mis aitab pikaajalistel töötutel taaskohaneda tööjõuturul, ning aidata töötutel rajada oma väikefirmasid. Demokraadid peavad oluliseks, et töötutele oleks võimaldatud võimalikult  mitmeid koolitusi ning abi tööotsingutel. (Democrats, 2014b). Nimetatud plaanid näitavad, demokraatide jaoks on oluline inimeste kaasatus ühiskonda ja puudust kannatavate ühiskonnaliikmete olukorra parandamine. Mõnes mõttes peegeldab soov pikajalisi töötuid läbi koolituste tavaellu tagasi tuua ka uskumust, et inimloomus on võimeline arenema ja end parandama.
Hariduspoliitika: Demokraadid soovivad kõigile lastele tagada juurdepääsu esmaklassilisele haridusele, et kindlustada nende õnn ja edu ning ühtlasi riigi majanduse konkurentsivõime. Oma 2012. aasta valimisplatvormis lubas Barack Obama julgustada  kõiki kolledžeid ja ülikoole vähendama õppemaksusid, pakkudes taskukohase õppemaksu kehtestanud haridusasutustele ka riigipoolset abi. Samuti toetavad demokraadid seda, et kõikidele üliõpilastele oleks tagatud mõistliku intressiga riiklikud õppelaenud ning pakutaks suuremal hulgal osaajaga töökohti õpingute kõrval töötajatele. Muuhulgas töötavad demokraadid programmi “Ükski laps ei jää tahaplaanile” kallal, millega tahetakse pakkuda õpetajatele rohkem toetust ja abivahendeid, vähendamata samas nende vastutust ning otsustusõigust. Samuti on president Obama algatanud revolutsioonilise “Võidujooks tippu” programmi, millega soovitakse edendada innovaatilisust haridusvaldkonnas. (Democrats, 2014d)
Immigratsioonipoliitika: Demokraadid on alati toetanud riigi mitmekesisust, kuid nad on kindlal seisukohal, et USA immigratsioonipoliitika vajab reformimist. Nad leiavad, et  illegaalsed immigrandid tuleb üles leida, ajada korda nende dokumendid , seejärel võimaldada neile aga keeleõpe ning võimalus saada kodakondsus . Demokraadid peavad mmigratsioonireformi tähtsaks, sest see aitab nende meelest jätkata traditsiooni, milles sisserändajad on toonud Ameerika Ühendriikide majandusse innovatsiooni ja uusi arengusuundi . (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 271; Democrats, 2014e). Võib öelda, et Demokraatliku partei sisserännet pooldav suhtumine väljendab ühtlasi nende poliitilist ideoloogiat, milles vähemuste kaitsmisel on üsna oluline roll. Läbi sisserändajate toetamise püüavad nad tagada piisavalt laiaulatusliku ühiskondliku kaasatuse ning osaluse.
Suhtumine aborti : Demokraatlik partei toetab tugevalt ja ühemõtteliselt naiste õigust ise otsustada oma raseduse üle. Nad pooldavad turvalise ja legaalse abordi võimalust igale naisele, sõltumata tema maksevõimest. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 271) On loomulik, et demokraadid on abordi seaduslikkuse pooldajad, kuna nad ei toeta niivõrd traditsioonilise väärtusi, vaid eelkõige indiviidi vabadust ja seda, et igaüks saab ise otsustada oma isikliku elu üle.
Suhtumine samasooliste abieludesse: Demokraadid pooldavad abielus võrdõiguslikkust ja samasooliste paaride võrdset kohtlemist seaduse ees võrreldes tavapaaridega (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 271). Ka siinkohal võib sellise suhtumise põhjustena näha samu ideoloogilisi aspekte, mis ilmnevad ka abordi seaduslikkuse pooldamises. 
Uurimaks Demokraatliku partei valimistulemusi, vaatleme järgnevalt viimast kahte presidendivalimist (2008 ja 2012) ning nelja viimast korda, mil valiti esindajaid Senatisse ja Esindajatekotta (2012, 2010, 2008 ja 2006).
Viimastel Senati valimistel 2012. aastal said Demokraatliku partei esindajad 53 kohta 100st. Samal aastal aset leidnud Kongressi Esindajatekoja valimistel võitsid nad 453 saadikukohast aga 201 kohta. Lisaks toimusid 2012. aastal USAs ka presidendivalimised, kus demokraatide poolt hääletas ühtekokku üle 51% valijatest. Vaadates presidendivalimiste ning Senati ja Esindajate koja valimiste tulemusi kombineeritult, selgub , et kõigi kolme valimiste lõikes toetas demokraate 50.78% hääletamas käinutest. (Federal Election Commission, 2013)
Minnes ajas veidi tagasi ning analüüsides ka varasemate valimiste tulemusi, selgub, et 2010. aastal toimunud Kongressi valimistel võitis Demokraatlik partei Senatis 51 ja Esindajatekojas 193 kohta. Mõlemate valimiste tulemused kombineeritult näitasid, et demokraate toetas 44.66% valijaist. (Federal Election Comission, 2011)
2008. aasta Kongressi valimistel said demokraadid Senatis 57 saadikukohta 100st ning Esindajatekojas 257 kohta 453st. Samal aastal toimusid ka presidendivalimised, kus Demokraatliku partei kandidaadi poolt oli 52.93% hääletajatest. Vaadates kõiki kolme 2008. aastal aset leidnud valimisi kombineeritult, toetasid demokraate 52,45% valijaist. (Federal Election Commission, 2009)
2006. aastal toimunud Kongressi valimistel võitsid Demokraatliku partei esindajad 49 senaatori kohta ja 233 saadikukohta Esindajatekojas. Mõlema koja valimiste tulemused kombineeritult näitasid, et demokraate pooldas 52,91% hääletanutest. (Federal Election Commission, 2007)
Niisiis võib öelda, et demokraatide tulemused valimistel peegeldavad hästi USA kaheparteisüsteemi olemust, kus domineerivad kaks erakonda, millest üks suudab ka valimised võites siiski võtta vaid veidi üle poole kohtadest. Andmetest on näha, et nt 2012. aastal toetas demokraate rohkem valijaid kui vabariiklasi, ent nt 2010. aastal suutsid demokraadid Senatis saavutada vaid napi enamuse ja kaotasid Esindajatekojas varasemaga võrreldes üsna palju kohti. Arvestades, et viimastel presidendivalimistel on kahel korral valituks osutunud Demokraatliku partei kandidaat Barack Obama, võib eeldada, et demokraatide roll riigi poliitika kujundamises on viimasel ajal olnud veidi tugevam kui vabariiklaste oma. Samas ei ole demokraadid suutnud kordagi saavutada enamust nii Esindajatekojas kui Senatis ja kontrollida seeläbi kogu Kongressi tööd.
Nii vabariiklaste kui demokraatide valimiskoalitsioonid ehk lojaalsete pooldajate rühmad on võrdlemisi laiad , hõlmates endas mitmete ühiskondlike gruppide esindajaid (Gitelson jt, 1996, lk. 124; Patterson, 2013, p. 200). Üldiselt pole just paljud ühiskondlikud grupid end tugevalt sidunud ühe parteiga, kuid Demokraatlikul parteil selline toetajaskond eksisteerib. Nimelt hääletab koguni üle 80% afroameeriklastest pea alati just demokraatide poolt. Enamasti leiab Demokraatlik partei rohkem toetust mustanahaliste, vaeste, ametiühingute liikmete, linnaelanike, juutide ja latiionode seas. Samuti leiavad demokraatide sildi all suuremat toetust etnilised ja rassilised vähemused, feministid ning keskonnakaitsjad. Lisaks võib välja tuua ka fakti, et demokraate pooldavad rohkem naised kui mehed (naiste hulgas on toetus 5-10% kõrgem) ning selle põhjuseks võib pidada asjaolu, et naised on mitmetes poliitika valdkondades (nt sotsiaalkaitse ja haridus) liberaalsemad kui mehed. Tõsi küll, selline sooline vahe on märgatav vaid valgete valijate puhul. (Patterson, 2013, p. 201; D. V. Edwards, 1998, p. 227)
Rääkides latiinodest, tuleb mainida, et just nende hääled on valimistel sageli kaalukeeleks. Nimelt on latiinod majanduslikes küsimustes pigem liberaalsed ning sotsiaalses plaanis konservatiivsed , pooldades üheaegselt juskui kahe partei vaateid. Siiski on viimastel valimistel õnnestunud just Demokraatlikul parteil latiinod enda poole võita, kuna viimastele ei sümpatiseeri vabariiklaste seisukohad immigratsioonipoliitikas ning nad tunnetavad ohtu oma kogukonnale . (Patterson, 2013, pp. 201-202)
Niisiis võib öelda, et Demokraatliku partei toetajateks on pigem mustanahalised ja latiinod, kui valged ameeriklased; pigem noored kui vanad; religioonilt pigem juudid kui katoliiklased või protestandid. Sissetuleku poolest moodustavad demokraatide valijaskonna tuumiku eeskätt töölisklassi ning madalama keskklassi esindajad. (Patterson, 2013, p. 200; D. V. Edwards, 1998, p. 227) Kõiki neid Demokraatliku partei valijaskonda iseloomustavaid näitajaid illustreerib ka allolev joonis (vt joonis 4).
 
Joonis 4. Demokraatliku partei valijad rassi ja rahvuse, vanuse, usu ning sissetuleku järgi.
Allikas: Patterson, 2013, p. 200
 
Vabariiklik Partei ehk The Republican Party, tuntud ka nime all  Grand Old Party (GOP)
Vabariiklik partei sai alguse Riponis, Wisconsinis 1854. aastal. Väike grupp orjuse vastaseid, sealhulgas nii Demokraatliku kui ka Viigi ja Vaba maa (Free-Soil) partei endiseid liikmeid, kogunes selleks, et võidelda ühiselt orjuse leviku vastu Kansases ja Nebraskas. Vabariikliku partei eesmärgiks oli väljendada pühendumust võõrandamatutele õigustele: õigus elule, vabadusele, õnnele. Orjusevastased aktivistid registreerisid partei Jacksonis Michiganis 1854. aasta juulis. (Grand Old Party, 2014a; Encyclopedia Britannica, 2014c)
Vabariiklaste nimi tuleneb Thomas Jeffersoni platvormi pooldajate nimetusest, keda kutsuti demokraatlikeks vabariiklasteks. Jeffersoni poliitilised vaated sobivad iseenesest tegelikult kokku tänapäevase Vabariikliku partei omadega, kuid siiski sai temast tollal irooniliselt Demokraatlik-Vabariikliku Partei eestvedaja . Sellest kujunes hiljem välja aga hoopiski Demokraatlik Partei, tänapäevase Vabriikliku Partei peamine konkurent. (Encyclopedia Britannica, 2014c)
Vabariikliku partei esimene presidendivalimiste kandidaadi nimetamise konverents toimus 1856 . aastal. Oma kandidaadiks seadsid vabariiklased John C. Fremonti. John C. Fremomonti presidendivalimiste platvorm kutsus Kongressi üles keelustama orjust, peegeldades ühtlasi Põhjas levinud seisukohta. Olgugi et Frémont oli presidendivalimistel edutu, sai ta siiski 11 põhjaosariigis enamuse ja peaaegu 2/5 kõigist valijate häältest. (Encyclopedia Britannica, 2014c)
1860. aastal lõhenes Demokraatlik partei orjuse küsimuses kaheks. Selle tulemusel esitasid Lõuna- ja Põhjaosariikide demokraadid presidendi valimistel kaks kandidaati. Lisaks osales sellel aastal presidendi valimistel ka Johna Bell, kes esindas Konstitutsioonilise Ühtsuse parteid (Constitutional Union Party). Kuna demokraatide hääled jagunesid seega lõhenemise tõttu kaheks, võitis presidendivalimised vabariiklaste kandidaat Abraham Lincoln. Ta võitis 18 põhjaosariigis, saades seal 60% valijate häältest. Lincolni ametisse nimetamise hetkeks oli seitse lõunaosariiki eraldunud Ameerika Ühendriikidest ja oli alanud kodusõda. (Encyclopedia Britannica, 2014c)
1863. aastal allkirjastas Lincoln orjade vabastamise seaduse, mis kuulutas orjad vastu hakkavates osariikides igavesti vabaks ja kutsus neid ühinema Ameerika Ühendriikide armeega. Lincoln ja Vabariiklik Partei mängisid orjuse keelustamises olulist rolli. Mõnikord on Vabariiklikku parteid kutsutud ka Lincolni parteiks. (Encyclopedia Britannica, 2014c)
Pikka aega on vabariiklasi tuntud ka nime all GOP. Enamasti arvatakse, et see tuleb väljendist suursugune vana partei (Grand Old Party). Originaalis tähendas GOP aga hoopis suurepärast vana parteid (gallant old party). Ajal, mil leiutati autod, kasutati GOPi kohta ka väljendit “mine välja ja lükka” partei (get out and push ). ( Montgomery Vountry Republican Woman , 2014) 
Vabariiklaste sümboliks on elevant , mis pärineb 1860. aasta kampaaniast, Thomas Nasti karikatuurist. Elevant peaks sümboliseerima vabariiklaste tugevust. (Grand Old Party, 2014a)
Nagu juba eespool juba mainiti, siis on raske kasutada USA puhul Lipseti ja Rokkaneni lõhede jaotust. Sellest hoolimata võib välja tuua, et Vabariiklikul parteil on rohkem toetajaid jõukama elanikkonna seas, mis võib olla märk klassilõhest. Samuti peab ära märkima, et Vabariiklikul parteil on suurem toetajaskond usklike inimeste seas, eriti valgete protestantide ja katoliiklaste seas. (Patterson, 2013, p. 200) Niisiis on Vabariikliku partei toetajaskonna kujunemine mingil määral teatud lõhedel põhinev.
Vabariiklased on suhteliselt konservatiivsed ning nad asetavad rõhu eraettevõtlusele. (Gitelson jt, 1996, lk. 125) Üldiselt seisavad konservatiivid vastu massiivsele valitsuse sekkumisele poliitikasse ja majandusse. Selle asemel toetavad nad riigiprobleemide lahendamisel pigem turumehhanisme, osariike, lokaalsust ja vabatahtlikkust. Nad toetavad traditsioonilist moraali, vabadust kui esmast poliitilist väärtust, religiooni, pereväärtusi ja nõuavad valitsuselt nende väärtuste kindlustamist. (D. V. Edwards, 1998, p. 127)
Ameerika Ühendriikide parteisüsteemi pikk ajalugu on näidanud, et edukas partei seisab harva kaugel avaliku arvamuse keskpunktist. USA valijate seas on vähe neid, kes on ekstreemselt konservatiivsed või liberaalsed ja seega peavad parteid selleks, et sõltumatute ja nõrga parteiidentiteediga inimeste häältest mitte ilma jääda, püsima piisavalt lähedal keskmisele. Ka joonis 5. näitab seda, kuidas Vabariikliku partei vaated on enamuses paremal, kuid äärmiselt konservatiivseid vaateid esitatakse siiski vähe, et meeldida suuremale osale oma valijatest. (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 261-262)
Tänapäeval on Vabariiklik partei jagunenud viieks suuremaks ideoloogiliseks lõheks.  Kunagi põhines lõhe pigem asukohal, praeguseks hetkeks on see pigem muutunud maailmavaateliseks. Praegune maailmavaateline lõhe jagab partei toetajad eelarve tasakaalu toetajateks (Deficit Hawks), moralistideks, maksu vähenduste toetajateks (Supply-Sider), kultuuri toetajateks ja progressi toetajateks (Progressives). Paljud vanemad Vabariiklased kipuvad olema keskmiste vaadetega sotsiaalsetes küsimustes, konservatiivsed kaitse- ja majandusküsimustes ning toetavamad riiklike kulutuste piiramises. Samuti on nad toetavamad koostöös Demokraatidega. See-eest uued liikmed Lõunast toetavad pigem abordi keelustamist, kooli palvuseid ja soovivad vähendada riikliku juhtimist. (D. V. Edwards, 1998, p. 228)
Joonis 5.  Vabariikliku partei vaated liberalismi-konservatismi skaalal
Allikas: G. C. Edwards, Wattenberg & Lineberry, 2014, p. 262)
Programmilised seisukohad
Vabariiklased kalduvad toetama valitsuspoolsete teenuste, sealhulgas vähemusrühmadele antava abi, ning sotsiaalsete heaoluprogrammide vähendamist. Nad eelistavad valitsuse väiksemat rolli äritegevuse reguleerimises ja toetavad tõenäolisemalt kulutusi sõjaväele. (Gitelson jt, 1996, lk. 123)
Majanduspoliitika: Vabariiklased usuvad Ameerika Ühendriikide vabaturu võimu ja võimalustesse. Vabariiklased arvavad, et vähene majanduse reguleerimine edendab tarbijate ja ettevõtjate majanduslikku olukorda. Nad on vastu poliitikatele, mis paneb valitsuse olukord, kus ta kontrollib tööstust ja saab valida turu võitjad ja kaotajad . (Grand Old Party, 2014a) 2012. aasta valimisplatvormis tõid vabariiklased ära arvamuse, et maksud oma olemusega vähendavad kodanike vabadust. Vabariiklased toetavad 2001. ja 2003. aasta maksude vähendamise pakette. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 271) Madalatele maksude ja maksude vähendamise pooldamine näitab vabariiklaste konservatiivset hoiakut, sest see vähendab valitsuse sekkumist majandusse.
Sotsiaalpoliitika:  Tervishoius , ühes peamises sotsiaalpoliitika valdkonnas, toetavad vabariiklased  mõistlikke reforme, mis langetaksid maksumust tervishoiule ja tagaks kodanikele kvaliteetse tervishoiu. Vabariiklased ei toeta valitsuse juhitud tervishoidu, sest nad ei usu, et see looks paremad tingimused. (Grand Old Party, 2014b) 2012. aasta valimisplatvormis tõid vabariiklased välja selle, et Obamacare´i süsteem on mahukas, segane, mittetöötav ja eelarvet laostavate ning konfliktsete sätete tõttu kokku kukkumas. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 271)  Vabariiklased on selle tühistamise poolt ja leiavad, et USA inimesed saavad ka läbi vaba turu edendada taskukohast ja vastutustundlikku tervishoiuteenust. Väheses sekkumises tervishoidu avaldub vabariikliku partei konservatiivne seisukoht. Viimases valimisprogrammis toetati ka puudega inimeste tööle palkamist, et vähendada selle grupi sõltuvust riigist ja riigiabist. (Grand Old Party, 2014d) See näitab veelgi, et vabariiklik partei  väljendab konservatiivseid vaateid vähese riigipoolse sekkumise kaudu.
Hariduspoliitika: Kooli haridussüsteemis peavad vabariiklased oluliseks tagada hea haridus eel- ja põhikooli tasemel, sest see on nende arvates oluline Ühendriikide tuleviku jaoks. Nad arvavad, et vanematel peab olema õigus valida kool, kuhu nad oma lapse saadavad. (Grand Old Party, 2014b) Oma viimases valimisplatvormis tõid nad ära, et Vabariiklik partei arvab, et oleks vaja uut õppesüsteemi täiendamaks traditsioonilisi nelja-aastasi kõrgkooliõpinguid. Tuleb toetada avalikke kõrgkoole ja tehnilisi institutsioone, erakoole, online-ülikoole, elukestvat õpet ja tööl põhinevat õpet erasektoris. Uued mudelid on vajalikud arendamaks oskuseid üha kiiremini muutuvas majanduses. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 271)
Tööturupoliitika: Vabariiklased peavad parimaks tööprogrammiks majanduskasvu. Nad ei toeta pakette, mis toodavad subsideeritud töökohti, mis on ajutised ja kunstlikud. Vabariiklased toetavad tugevat majandust ja selleläbi ka tugevat tööturgu. (Grand Old Party, 2014c) Selline suhtumine tööturupoliitikasse toob välja konservatiivse seisukoha, et inimloomus on põhiliselt halb ja isekas ning ei ole võimeline paranemiseks ehk indiviidid toimivad vaid oma erahuvides, luues töökohti ja jõukust. (D. V. Edwards, 1998, p. 130)
Immigratsioonipoliitika: Vabariiklik partei on vastu mistahes vormis amnestia andmisele neile, kes on tahtlikult rikkunud seadust, erinevalt nendest, kes sellele allusid. Vabariiklased loovad humaanseid protseduure julgustamaks illegaalseid välismaalasid pöörduma vabatahtlikult tagasi koju, samaaegselt jõustades seadust nende vastu, kes viibivad riigis kauem, kui nende viisa seda lubab. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 271)
Suhtumine aborti: Vabariiklik partei kinnitab inimelu pühadust ja usub, et sündimata lapsel on fundamentaalsed, individuaalsed õigused elule, mida ei saa võõrandada. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 271) Selline vaade toetab tugevasti Vabariikliku partei konservatiivset olemust, sest abort on seotud klassikalise moraali, religiooni ja pereväärtustega.
Samasooliste abielu: Vabariiklased taaskinnitavad oma toetust konstitutsiooni muudatusele, kus defineeritaks, et abielu on naise ja mehe vaheline liit. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 271) Arvamus, et abielu on naise ja mehe vaheline liit on kindel konservatiivse ideoloogia avaldumine, sest konservatiivsed maailma vaate hulka kuulub traditsiooniline moraal ja klassikalised pereväärtused.
Vabariikliku partei valijate spekter on suhteliselt lai. Sinna kuulub valijaid märkimisväärselt paljudest etnilistest, religioossetest ja majanduslikest gruppidest ning erinevatest regioonidest. (Patterson, 2013, p. 200) Vabariiklik partei on populaarsem valgenahaliste seas ja vähem populaarne mustanahaliste ja latiinode hulgas. (Patterson, 2013, p. 201) Vabariiklik partei on populaarsem pigem meeste kui naiste seas. Näiteks viimastel presidendivalimistel toetas valgetest meestes 62% vabariiklaste kandidaati, samas kui mustanahaliste naiste seas oli samale kanditaadile toetus 3%. (CNN, 10.12.12) Piirkondade lõikes on vabariiklased populaarsemad äärelinnades ja regioonides, kus usutakse traditsioonilistesse väärtustesse, näiteks lõunas, Suure Tasandikul (Great Plains) ja Kaljumäestikus (Rocky Mountains ). (Patterson, 2013, p. 201) Vabariiklik partei esindab pigem inimesi, kellel on kõrgem sissetulek. Samuti on nende pooldajad sageli inimesed, kes omavad väikeettevõtet. Vabariiklikku parteid toetavad need, kes usuvad madalatesse maksudesse. (Patterson, 2013, p. 201; The Washington Post, 30.08.2012) Näiteks viimastel presidendivalimistel eelistasid inimesed, kes teenisid üle viiekümne tuhande dollari, vabariiklaste kandidaati. (CNN, 10.12.12) Viimasel ajal on Vabariikliku partei toetajaskond kasvanud kristlaste hulgas, kellele meeldib nende suhtumine aborti, samasooliste abielude keelustamisesse, kooli palvustesse, tüvirakkude uuringutesse ja sotsiaalsetesse küsimustesse. (Patterson, 2013, p. 201) Viimastel presidendivalimistel sai näiteks vabariiklasest kandidaat 69% valgete protestantide häältest ja 59% valgete katoliiklaste häältest. (CNN, 10.12.12) Kindlasti on vabariiklaste toetajaid rohkem eakamate inimeste kui nooremate seas. Viimastel presidendivalimistel toetasid näiteks 65-aastased ja vanemad 56%-ga vabariiklaste kandidaati. (Patterson, 2013, p. 201; CNN, 10.12.12)
Vabariiklikul parteil on suur kaal erakondlikus süsteemis, sest valimiste tulemused näitavad, et kaks parteid on küllaltki võrdsed. Ühelgi vaadeldaval aastal ei saanud kumbki partei tohutut edu teise ees. Nimelt 2012. aasta Senati valimistel võitsid vabariiklased sajast saadikukohast 45.  Sama aasta Esindajate koja valimistel said vabariiklased 435 saadikukohast 234. Presidendivalimistel hääletas nende kandidaadi poolt 47,20% hääletajatest. Presidendi, Senati ja Esindajatekoja tulemused kombineeritult andsid vabariiklastele 50,78% toetuse valijate seas. (Federal Election Comission, 2013)
2010. aasta Kongressi valimistel võitsid vabariiklased 47 senaatori kohta Senatis. Esindajatekojas võideti 242 saadiku kohta. Senati ja Esindajatekoja tulemus kokku kombineeritult andis vabariiklastele 49,89% toetusest. (Federal Election Comission, 2011)
2008. aasta Kongressi valimistel võtsid vabariiklased 100-st Senati saadikukohast 41.  Sama aasta Esindajate koja valimistel said vabariiklased 178 saadikukohta. Presidendi valimistel hääletas nende kandidaadi poolt 45.65% hääletajatest. Presidendi, Senati ja Esindajatekoja tulemused kombineeritult andsid vabariiklastele 44.06 % toetuse. (Federal Election Comission, 2009)
2006. aasta Kongressi valimistel võitsid vabariiklased 49 senaatori kohta. Esindajatekojas võideti 202 saadiku kohta. Senati ja Esindajatekoja tulemus kokku kombineeritult andis vabariiklastele 43.34% valijate toetuse. (Federal Election Comission, 2007)
Kolmandad erakonnad kaheparteisüsteemis
Vaatamata sellele, et USA kaheparteisüsteem on tugev ja võimuvõitlus toimub reaalselt vaid kahe erakonna vahel, on Ühendriikides alati eksisteerinud ka väikesed parteid. Enamasti on väikesed parteid edukamad osariikide ja kohalikel valimistel, jäädes riiklikul tasandil kahe põhitegija varju. Väikeerakonnad võivad olla kujunenud nii ideoloogia alusel kui ka mõne konkreetse probleemi põhjal. (Gitelson jt, 1996, lk. 133-134) Järgnevalt toomegi ühe näite nii-öelda kolmandate parteide alla kuuluvast erakonnast kaheparteisüsteemis.
USA Libertaristlik partei (The Libertarian Party) on Demokraatliku ja Vabariikliku erakonna järel suurim partei Ameerika Ühendriikides.  Erakond loodi 1971 . aastal ja praeguseks on see ühtlasi kõige kiiremini kasvav partei riigis (Libertarian Party, 2014). Libertaarid pooldavad indiviidide vabaduse maksimiseerimist, tugeva valitsuse vähendamist ning majanduse privatiseerimist, seda põhimõtet väljendab ka nende moto “Minimaalne valitsus, maksimaalne vabadus” (D. V. Edwards, 1998, p. 246; Libertarian Party, 2014). 
 
VALIMISED
Hääl rahva käes – kes, millal ja miks?
Rahva käes on mitmeid võimalusi, kuidas mõjutada ja osaleda parteide poliitikas: poliitiliste gruppidega liitumine, oma esindajatega suhtlemine ja muuhulgas ka nende toetamine . Siiski on tänapäeval Ameerika Ühendriikides levinuim ja lihtsaim viis riigi poliitikas osalemiseks valimistel hääletamine. Süsteem, mis täna USAs kehtib, ei ole aga alati olnud selline.
Erinevad huvigrupid on pidanud oma valimisõiguse eest kõvasti võitlema. Nimelt riigi algusaastail oli hääleõigus vaid omandit omavatel meestel ning alles 1840. aastal laiendati see kõikides osariikides universaalselt valgetele meestele; naised saavutasid eelmainitud õiguse alles 1920. aasta 19. konstitutsiooni muudatusega ehk ajaks, mil meestel olid n-ö vabandused naiste eemalhoidmiseks otsas. Mustanahalistel võttis aga veel pea 50 aastat aega, et saada täielik valimisõigus, mis oli näiliselt saavutatud juba 15. muudatusega pärast Kodusõda, kuid oli tegelikkuses piiratud läbi erinevate maksude ja muude takistuste, seda eriti Lõuna osariikides. 1971. aastal laiendati valimisõigust veelgi, alandades üleriigiliselt valimisiga 21 eluaastalt 18 peale. (Gitelson jt, 1996, lk. 158-159; Patterson, 2008, pp. 190-191)
Seega on tänapäeval pea igal täiskasvanud USA kodanikul võimalik valimistel osaleda. Siiski on miljoneid inimesi, kes seda võimalust ei kasuta, luues nii  nähtuse, mis eristab riiki teistest Lääne demokraatiatest. Nimelt on USA valimisaktiivsus väga madal, vähenedes aina rohkem ning püsides alates eelmise sajandi keskpaigast keskmiselt 55% peal üldvalimistel ning  40% piiril Kongressi vahevalimistel. (Patterson, 2008, pp. 191-192)
Mis on sellise olukorra põhjused? Esiteks on riigis vaja end valimistele registreerida, mis on lisakoormuseks valijatele. Siinkohal jagunevad osariigid erinevalt: on neid, kus võib valimispäeval end kohapeal registreerida kui ka neid, kus seda tuleb teha nädalaid varem. Nii on osariigiti valimisaktiivsus oodatult kõrgem esimestes ja madalam viimastes. (ibid., pp. 192-193) Teiseks takistuseks peetakse valimiste sagedust. USAs toimuvad Esindajatekoja valimised iga kahe aasta tagant ning nagu varem mainitud, on valimisaktiivsus kõrgem pigem üldvalimiste ajal. Samuti on tähtis hääletamispäeva valik: vastupidiselt paljudele teistele riikidele, on USAs Esindajatekoja valimised teisipäeviti, Euroopas korraldatakse valimised aga enamasti puhkepäeval. (ibid., pp. 193-194)
Kolmandaks põhjuseks võib välja tuua USA parteisüsteemi omapära, kus inimestel on raske teha valik, kuna nii Demokraatlik kui ka Vabariiklik partei proovib saavutada nii laia toetajaskonda kui võimalik, sest juhul, kui võõrandutakse ühest või teisest valijaskonnast, üritab selle enda alla haarata vastaspartei (ibid., pp. 195-196, 222). Siiski on aga ka eri valijaskonna gruppe, kes asuvad suuremalt jaolt ühe partei poolele: väga hea näide on Demokraatliku partei puhul mustanahalised, - umbes 85% neist hääletab valimistel just selle partei poolt - aga ka vaesem elanikkond, juudid, naised, homoseksuaalid ja teised n-ö vähemused. Vabariikliku partei stereotüüpseks valijaks on aga pigem valge keskklassi protestant ehk üldjuhul konservatiivsem kodanikkond (ibid., pp. 223-224).
Veel on tähtis tõdeda, et valimistest võtavad osa pigem vanemad ning kõrgema hariduse ja palgaga kodanikud (Gitelson jt, 1996, lk. 159-160; Patterson, 2008, pp. 199-200). Samuti mängib tugevat rolli ükskõiksuse või võõrandumise tunne: esimese puhul ei hooli kodanik lihtsalt, kes juhib riiki (seda nt tulenevalt vanemate eeskujust lapsepõlves), teise puhul on aga kodanik seisukohal, et riik ei hooli temast niikuinii, mis on pigem täisealisena omandatud arusaam (Patterson, 2008, pp. 197-199). Rahvas leiab, et valimised mõjutavad vähe valitsuse poliitikat ning et valituks osutunud ei täida hiljem niikuinii oma lubadusi (Gitelson jt, 1996, lk. 145, 160).
Kandidaadi võim kaheparteisüsteemis
Läbi ajaloo on USAs valitsenud kaheparteisüsteem (Patterson, 2008, p. 220). See ei tähenda, et riigis eksisteeriks ainult kaks parteid, vaid pigem seda, et võimu eest suudavad reaalselt võidelda kaks suuremat parteid. Selline süsteem on välja kujunenud, kuna riigis kehtib majoritaarne ehk ühemandaadiline ( single - member districts) valimissüsteem (Gitelson jt, 1996, lk. 132; Patterson, 2008, p. 221). See tähendab, et ringkonnas saab valituks vaid see, kes saavutab suhtelise häälteenamuse ehk võtab valimistelt kõige rohkem hääli – mõnel juhul on vajalik ka absoluutne (s.t. vähemalt 50%) häälteenamus (Gitelson jt, 1996, lk. 133). Seega on Esindajatekoja valimiste puhul jaotatud kogu riigi territoorium 435 (nii palju kui on kohti alamkojas ) ringkonnaks, kust igaühest valib rahvas oma esindaja (Patterson, 2008, p. 221). Selle tulemusel ongi võimuvõitlusest välja tõrjutud väiksemad parteid, kes ei suuda tagada suhtelist häälteenamust mitte üheski ringkonnas.
Seda, kes kandideerib ringkonnas valimistel, otsustas ajalooliselt partei oma eritasandilistes organisatsioonides kandidatuuri esitamisega (nomination). Läbi aegade aga on suudetud säärane  protsess  tuua rahvale lähemale ning tänapäeval otsustab just kohalik valijaskond läbi valimiskoosolekute ( primary elections) selle, kes läheb parteid eri ametikohtade valimistel esindama. Siinkohal saavad valimiskoosolekud olla lahtised ( open ) või kinnised (closed primaries). Esimese puhul saab kodanik ise valida, kumma partei valimiskoosolekul ta osaleb, teise puhul on aga võimalik osa võtta vaid selle partei koosolekust, kuhu konkreetne isik ka ise kuulub. Esineb ka kolmas variant - summutatud valimiskoosolek-, mille puhul valib kodanik kandideeritavale ametikohale oma kandidaadi. (Gitelson jt, 1996, lk. 146-147; Patterson, 2008, p. 227)
Tänu sellisele protsessile on kandidaadid vabamad, kuna nad on kandidaadiks seatud pigem rahva kui partei poolt, ning nad ei pea edutama oma karjääri, ronides üles parteisiseselt. Kampaaniad ei ole partei-, vaid pigem kandidaadikesksed (D. V. Edwards, 1998, p. 358; Gitelson jt, 1996, lk. 158). Sellises olukorras on kogu poliitiline süsteem avatum, kuna uued mõtted ja näod on lihtsamini teretulnud kui parteilise võimu puhul, kes paneb oma kandidaadid ise paika. Samuti on sellise süsteemi puhul valitud esindajad tundlikumad oma valijate ja kohalike arvamuste suhtes, kuna just viimased on need, kes otsustavad valituks osutunud tulevase kandidatuuri edukuse üle. (Patterson, 2008, pp. 238-239)
Samas on negatiivne asjaolu sellise kandidaatide ülesseadmise süsteemi juures see, et tugevad huvigrupid saavad kampaaniatoetustega ära osta korraga nii ühe kui ka teise partei kandidaadi, garanteerides nii oma huvide tagamise ükskõik mis juhul. Samuti ei leia valitud esindajad just sageli, et nad oleks vastutavad ebapopulaarsete poliitikate eest, kuna nad on suuresti siiski vabad üldisest parteipoliitikast, süüdistades siinkohal lihtsalt endast justkui eraldi seisvat Kongressi või presidenti. Siinkohal on tähtis ka asjaolu, et kodanikud tihtipeale usaldavadki oma esindajat, kuid mitte Esindajatekoda kui tervikut . (ibid., p. 240)
Raha roll valimistel
Kandidaadi vabadus tuleneb ka asjaolust, et valimiskampaania raha kontrollib isik ise, kuna see ei pärine mitte parteilt, vaid tuleb enamjaolt otse läbi annetuste kandidaadile (ibid., p. 228). See aga ei tähenda, et parteid ei toetaks mitte mingil viisil oma kandidaate - parteid võivad rahastada oma Esindajatekoja kandidaate kuni 10 000$ ja Senati kandidaate kuni 37 500$ toetusega. Lisaks võivad kandidaadid võtta vastu annetusi üksiktoetajatelt (kuni 2000$ toetaja kohta) ja huvigruppidelt (kuni 5000$ grupi kohta). Toetusi, mis laekuvad otse kandidaadile, nimetatakse hard money -ks. Minevikus esines ka soft money – kandidaadi rahastamine läbi annetuste tema parteile – mis tänapäevaks aga on seadusevastane tegevus. (ibid., p. 231)
Kogutud raha kulutavad kandidaadid oma kampaaniatele, mis kasvavad iga uue valimiskorraga aina suuremaks. Nt 1980. aastal oli kogu Kongressi – nii Esindajatekoja kui ka Senati – kandidaatide kampaaniate maksumus kokku ligi 250 miljonit dollarit, siis 2006. aastal oli selleks summaks üle 2 miljardi dollari (ibid., p. 233). Eduka kampaania jaoks toimub meeletu raha tagaajamine (money chase ) - keskmiselt kulub Esindajatekoja koha võitmiseks miljon dollarit, Senati koha võitmiseks keskmiselt  lausa 6 miljonit, suuremate osariikide puhul veelgi rohkem. Heaks näiteks võib siia tuua praeguse presidendi Barack Obama 2004. aasta kampaania, mil tollane Senati kandidaat kulutas üle 10 miljoni dollari, et saavutada kindel võit nõrga oponendi üle (ibid., p. 233). Rahvale meeldib küll meelelahutus , mis kaasneb valimistega, kuigi samas kritiseeritakse palju nende finantseerimist ja kallidust (Gitelson jt, 1996, lk. 144, 148).
Mille peale aga kõik see raha kulutatakse? Tänapäeval panevad kandidaadid ise paika oma kampaaniate võtmeorganisaatorid ( hired guns): konsultandid, küsitlejad, finantseeringute otsijad ja mitmed teised eksperdid . Kõik need isikud aitavad kaasa eduka kampaania ja kandidaadi loomisele (packaging). Muude nende tegevuste kõrval on tänapäeval tähtis ka oponentide mahategemine – n-ö negatiivse kampaania korraldamine. (D. V. Edwards, 1998, p. 349; Gitelson jt, 1996, lk. 153; Patterson, 2008, pp. 233-235) Kindlasti määrab kampaaniate kalliduse ära nende kestvus – kampaaniad algavad tihti aasta enne valimisi – ja tungimine valijate eludesse pea iga meediumi kaudu. Niiviisi kulgevad tänapäeva kampaaniad nii tänavatel (ground wars ), kus proovitakse veenda nii ebakindlaid hääletajaid ( swing voters) kui ka oma toetajaid valimiskasti poole pöörduma, kui ka massimeedias. Eriti populaarseks allikaks on televisioon (air wars), olles kõige tähtsam viis valijateni jõudmiseks juba üle poole sajandi, ning ka Internet , mis on muutumas kõige tähtsamaks meediumiks eelkõige läbi e-mailide ja sotsiaalvõrgustike kasvu (Patterson, 2008, pp. 236-237).
Abivahendid täiuslikuks kampaaniaks
Kindlasti on rahal suur võim ja märkimisväärne roll valimistel, kuid see pole siiski ainus, mis määrab võitja. Kongressi valimiste puhul on tähtsaks asjaoluks korduskandidaadi tagasivalimine (incumbency). See tähendab, et kandidaat, kes on juba Kongressiliige, saab tõenäoliselt ametikohale taasvalituks, kui ta sellele uuesti kandideerib. (D. V. Edwards, 1998, pp. 349-350; Gitelson jt, 1996, lk. 152) Seega saab öelda, et Kongressiliikmeks saamine on raske, kuid selle koha hoidmine on võrdlemisi lihtne: viimastel kümnendikel ongi enamjaolt tagasivalimist taotlenud Esindajatekoja (95%) ja Senati liikmed (90%) selle ka saavutanud  (Patterson, 2008, p. 303).
Miks ja kuidas aga suudavad Kongresmenid taasvalituks osutuda? Üheks põhjuseks on kindlasti olukord, kus paljud valimisringkonnad on tugevalt ühe või teise partei toetajad. Seega on harv nähtus, et kindla toetajaskonnaga esindaja kaotab oma koha. Samuti on tähtis oma valijate kuulamine ning selliste seaduste ja projektide loomine, mis toob just neile kasu. Rõõmus valijaskond võib endaga omakorda kaasa tuua enam annetusi, millega järgnevat kampaaniat teostada. Samuti on juba ametis oleval taaspürgijal olemas kontaktid vajaminevateks annetajateks, samal ajal kui uustulija peab need ehk alles looma. (D. V. Edwards, 1998, p. 359; Patterson, 2008, pp. 304-305)
Samas ei ole taaspürgijad alati võitmatud kandidaadid. Valijad võivad olla nördinud otsuste üle, mis võimulolijad teinud on, ja seega valida kedagi teist ennast esindama. Samuti võivad esile kerkida erinevad skandaalid, mis võivad sootuks lõpetada kogu poliitilise karjääri. Ka on USAs levinud tendents , et Kongressi vahevalimistel kaotab presidendi partei kohti vastaspartei kasuks, mille toovad kaasa tihtipeale riigipea poliitikasuunda muutvad otsused. (D. V. Edwards, 1998, p. 360; Patterson, 2008, p. 308) Seega, kui oponendiks osutub karismaatiline ning laiade võimalustega kandidaat, võib taaspürgija koht olla küsimärgi all. Veel peab kandidaat suutma luua endale õige karakteri . Valijatele on sageli tähtsad kandidaadi senised elukogemused – näiteks nende ajateenistuse aeg või perekond. Kindlasti on väga tähtis ka kandidaadi senised kogemused poliitikas ja vanus – uued ja nooruslikud mõtted versus kogemused, mis on pikema elueaga omandatud. (D. V. Edwards, 1998, pp. 350-351) Samuti ei tohi kandidaadil olla liiga äärmuslikud vaated ühes või teises küsimuses. (Gitelson jt, 1996, lk. 155)
 
KOKKUVÕTE
USAs kehtib kaheparteisüsteem, kus omavahel peavad võimuvõitlust Demokraatlik ja Vabariiklik partei. See ei tähenda, et kolmandaid erakondi ei eksisteeriks, kuid neil on poliitareenil lihtsalt võrdlemisi nõrk mõju. Mõlemal erakonnal, nii demokraatidel kui vabariiklastel, on välja kujunenud oma toetajaskond ning mitmetes küsimustes üsna eristuvad poliitilised vaated. See, et riigis üldse kaheparteisüsteem on tekkinud, on tugevalt seotud majoritaarse valimissüsteemiga, mida iseloomustab termin “Võitja võtab kõik”. USA valimised on kandidaadi-, mitte parteikesksed ning seega on saadikud tugevamalt seotud oma toetajaskonnaga. Oluline on märkida ka asjaolu, et Ameerika Ühendriikides saavad kandidaadid raha kampaania tegemiseks pigem läbi huvigruppide ning nende annetuste. 
 
KASUTATUD ALLIKAD
CNN. (10.12.12) President: Full Result . Retreived from  http://www.cnn.com/election/2012/results/race/president (14.04.2014).
Democrats. (2014a). Jobs and the Economy. Retrieved from http://www.democrats.org/issues/economy_and_job_creation (14.04.2014).
Democrats. (2014b). 2012 Democratic National Platform : Moving America Forward . Retrieved from http://www.democrats.org/democratic-national-platfor m (14.04.2014).
Democrats. (2014c). Retirement Security . Retrieved from http://www.democrats.org/issues/retirement_security (14.04.2014).
Democrats. (2014d). Education. Retrieved from http://www.democrats.org/issues/education (14.04.2014).
Democrats. (2014e). Immigration Reform. Retrieved from http://www.democrats.org/issues/immigration_refor m (14.04.2014).
Edwards, D. V. (1998). Practicing American politics: an introduction to government. New York: Worth.
Edwards, G. C., Wattenberg, M. P., Lineberry, R. L. (2014). Government in America: people, politics, and policy. Boston: Pearson.
Encyclopedia Britannica. (2014a). Democratic Party. Retrieved from http://www.britannica.com/EBchecked/topic/157244/Democratic-Party (12.04.2014).
Encyclopedia Britannica. (2014b). Democratic-Republican Party. Retrieved from http://www.britannica.com/EBchecked/topic/498833/Democratic-Republican-Party (12.02.2014).
Encyclopedia Britannica. (2014c). Republican Party. Retrieved from   http://www.britannica.com/EBchecked/topic/498842/Republican-Party (06.04.2014).
Federal Election Commission. (2007).  Election Results for the U.S. President, the U.S. Senate and the U.S. House of Representatives Retreived from http://www.fec.gov/pubrec/fe2006/federalelections2006.pdf (14.04.2014).
Federal Election Commission. (2009). Federal elections Retreived from: http://www.fec.gov/pubrec/fe2008/federalelections2008.pdf (14.04.2014).
Federal Election Commission. (2011).  Election Results for the U.S. President, the U.S. Senate and the U.S. House of Representatives Retreived from: http://www.fec.gov/pubrec/fe2010/federalelections2010.pdf (14.04.2014).
Federal Election Commission. (2013).  Federal elections Retreived from: http://www.fec.gov/pubrec/fe2012/federalelections2012.pdf (14.04.2014).
Gitelson, A. R., Dudley, R. L., Dubnick, M. J. (1996). Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteem. Boston: Houghton Mifflin.
Grand Old Party. (2014a). Our History. Retreived from http://www.gop.com/our-party/our-history/   (14.04.2014)
Grand Old Party. (2014b). Republican platvorm We Believe in America. Retreived from http://www.gop.com/2012-republican-platform_Restoring/#Item1 (14.04.2014).
Grand Old Party. (2014c). Our Party. Retreived from http://www.gop.com/our-party/ (14.04.2014).
Grand Old Party. (2014d). Republican platvorm We Believe in America. Retreived from
http://www.gop.com/2012-republican-platform_Renewing/ (14.04.2014).
Libertarian Party. (2014). America’s Third Largest Party. Retrieved from https://www.lp.org/introduction/americas-third-largest-party (14.04.2014).
Montgomery Vountry Republican Woman. The Grand Old Party. Retreived from http://www.mcrepublicanwomen.org/beingrepublican/thegrandoldparty.html (14.04.2014).
Patterson, T. E. (2008). The American democracy. Boston: McGraw Hill.
Patterson, T. E. (2013). The American democracy. New York: McGraw-Hill.
The Washington Post. (30.08.2012). Small business a common theme at republican convention . Retreived from http://www.washingtonpost.com/business/on-small-business/small-business-a-common-theme-at-republican-convention/2012/08/30/62997f8e-f275-11e1-892d-bc92fee603a7_story.html
Wilson, J. Q. (1998). American government: institutions and policies. Lexinton, MA: Heath
HILJUTI AMEERIKAÜHENDRIIKIDES ASET LEIDNUD SÜNDMUSTE ÜLEVAADE
Ühe miljardi dollari eest ohtlikke jäätmeid
Pentagon kavatseb hävitada pea 1.2 miljardit dollari väärtuses laskemoona ja mürske, edastab USA Kaitseministeerium ja Kongress. Tegelikult on märkimisväärne osa hävitusse saadetavast kasutatav, ent  ei ole võimalik kontrollida, kui suur osa täpsemalt. Kodumaa Turvalisuse ja Riigiasjade Komitee esimees senaator Tom Carper leiab, et kui Pentagon suudaks leida parema viisi oma varude majandamiseks, oleks võimalik säästa miljoneid kui mitte miljardeid dollareid. Samuti toob ta välja probleemi, et maa-, mere- ja õhuväed ei suuda jagada omavahel ülejäägis moona ning seega oleks lahenduseks kõikide vägede ühise süsteem ja andmebaasi loomine. Lisaks tuuakse raportis välja, et armeel on viimastel aastatel kogunenud 14 miljardi dollari väärtuses inventari, mis koosneb erinevatest rakettidest ja mürskudest. ( Brook , 28.04.2014)
Samasooliste liikumised koondavad võitluse edelasse
Peale aastatepikkusi võitlusi seadustamaks samasooliste abielusid, sätivad homoseksuaalsete õiguste eest võitlevad huvigrupid enda fookuse viimastesse osariikidesse, kus vastavad õigused ja seadused puuduvad. Osariikides nagu Texas ja Georgia on võim vabariiklaste käes, domineerivad traditsioonilised vaated ning homoseksuaalsetel puuduvad õigused, mis kaitseksid neid diskrimineerimise eest. Colorado heategija Tim Gill ütleb, et antud teema puhul ei saa eksisteerida kahte Ameerikat ning et igaühel peaksid olema samad õigused, vaatamata sellele, kus ta sünnib ja elab. Just Gilli fond annab kõige konservatiivsemates osariikides järgmise viie aasta jooksul samasooliste paaride õiguste eest võitlemiseks pea 25 miljonit dollarit. Kindlasti ei saa tegevus olema lihtne, kuna tuleb vastu astuda ka kirikule: näiteks on Mississippi osariigis kõige kõrgem kirikus käimise näitaja elaniku kohta üle kogu USA. Tulgu tulemus mis tahes, saab sellest arvatavasti järgneva kümnendiku suurim ümberkorraldus antud teemal kogu riigis. Tänaseks on samasooliste abielud legaalsed 17 osariigis ja pealinnas Washingtonis. (Confessore & Peters, 27.04.2014)
Pooleteistsaja miljoni liitrine veereostus
Oregoni osariigi linnas Portlandis läheb pärast teatud juhtumit, mis toimus aprillikuu keskel ja jäi ka turvakaamera lindile, kuivenduse alla veehoidla . Nimelt tungisid veehoidla alale sisse kolm 18-19 aastast noorukit, kellest ühel õnnestus vett reostada sinna urineerides. Õnnetuse avastamisel võeti hoidlast proovid , mille tulemusel selgus, et sellest tulenevad tervise riskid oleksid väikesed. Siiski otsustas Portlandi vee haldaja David Shaff reservuaari tühjendada, kuna seda oli reostatud tahtlikult. Samuti märkis ta, et sellise koguse vee (38 miljonit gallonit ehk 143 miljonit liitrit) väljavahetus on lihtne, kuna tegu ei ole kuiva regiooniga. Sarnane juhtum leidis aset ka 2011. aastal, kui samal tagajärjel tuli välja vahetada pea 30 miljonit liitrit vett. (BBC News, 17.04.2014)
Kasutatud allikad

• BBC News. (2014, April 17). Portland dumps 38m gallons of water after urination. Retrieved from  http://www.bbc.com/news/world-us-canada-27069611
  
• Brook, T.V. (2014, April 28). Report : Pentagon to destroy $1B in ammunition. USA Today . Retrieved from  http://www.usatoday.com/story/news/politics/2014/04/27/pentagon-ammunition-sen-tom-carper-gao-waste/8145729/
  
• Confessore, N. & Peters, J. W. (2014, April 27). Gay Rights Push Shifts Its Focus South and West . The New York Times. Retrieved from  http://www.nytimes.com/2014/04/28/us/politics/gay-rights-push-shifts-its-focus-south-and-west.html?ref=us&_r=2
  

 
PÕHILISED RIIGI POLIITILIST KULTUURI ISELOOMUSTAVAD JOONED JA VÄÄRTUSED
Arvestades, et Ameerika Ühendriikide kodanikkond on moodustunud eri riikidest, maailmajagudest ja kultuuridest pärit  inimestest, ei ühenda USA kodanikke mitte ühised esivanemad ja etniline päritolu, vaid pigem on nende rahvuslikuks identiteediks kogum ühistest ideedest, arusaamadest ja uskumustest, mida võib võtta kokku ka poliitilise kultuuri mõiste alla. (Patterson, 2013, pp. 7-8) Mis aga on siis need väärtused, mis ameeriklasi ühendavad?
Vabadus (liberty) on üks nendest märksõnadest, mis iseloomustab USA-d ehk kõige paremini. Tihti on just vabaduse aspekt ka põhjendus, mille toovad välja sisserändajad riiki asumisel. See on põhimõte, mille kohaselt on igal isikul vaba voli teha seda, mida ta soovib, tingimusel et oma tegevusega ei rikuta teiste vabadusi ja heaolu (ibid., p. 9). Siia alla kuuluvad ka sõna- ja usuvabadus, mis on ühed põhilisimad Ameerika Ühendriikide ühiskonnakorraldust iseloomustavad tunnusjooned. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 20)
Samuti on ameeriklastele oluline ka võrdsuse ( equality ) idee, mille kohaselt on kõik indiviidid samaväärsed. Võrdsuse all mõeldakse pigem seda, et kõigil oleks samasugused võimalused edu saavutamiseks, mitte aga et kõigile peavad olema loodud samad tingimused. (ibid., p. 22) Võrdsuse ettekujutus on läbi ajaloo olnud ka erinev ning seda on seega ka erinevalt tõlgendatud. Niimoodi on läbi ajaloo saanud endale juurde rohkem õigusi mitmed nõrgemad või vähemuses olevad grupid, nende seas nt mustanahalised ja naised. Mõlemate puhul on saavutatud hääleõigus hiljem kui valgenahaliste meeste puhul, lisaks oli esimeste puhul hääleõiguslikkuse takistuseks pikka aega ka orjaks olemine. (Patterson, 2008, p. 10)
Individualismi panus riigi demokraatia arengusse on samuti olnud märkimisväärne, kandes endas usku, et inimesed peaksid ise hakkama saama. See tähendab, et kodanikud on suutelised ise oma eluteed määrama, ilma et sellesse peaks üleliia sekkuma riik. Seejuures on tähtis ka viimase vähene sekkumine majanduses ja madal maksustamine. (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 22-23) Seega on tähtis vara juurdekasv ja raha olemasolu, kuna kodanik peab rasketes olukordades ise hakkama saama. Samuti on oluline see, et igaühel oleks võimalus ise leida tee oma eduni. (Patterson, 2008, pp. 11, 13)
Lisaks on riigile väga omane poliitiline ideaal omavalitsemise (self-government) idee, mis rõhutab põhimõtet, et USAs peetakse ühiskonna nurgakiviks mitte niivõrd riiki, vaid pigem rahvast. Ka Abraham Lincoln seadis kunagi oma Gettysburgi kõnes just rahva riigi keskpunkti : „Government of the people, for the people, and by the people“. (ibid., pp. 9-10) Ka on põhimõtet rõhutatud USA Konstitutsiooni esimestes sõnades: „We the People“ (Patterson, 2013, p. 10).
Olulist rolli mängivad USAs ka demokraatia, põhiseaduslikkuse ja kapitalismi ideed, mille eesmärgiks on edendada eelnevalt mainitud väärtusi. Demokraatlikust iseloomustab riigi valimissüsteem ning võimude lahusus : nende kahe tulemusel on vaja ühel parteil omada suurt populaarsust, et võtta vastu otsuseid iseseisvalt, kuna võim on eri institutsioonide (president, Kongress ja Senat), millel on ka eraldi valimised, vahel lahutatud. (Patterson, 2008, p. 21)
Põhiseaduslikkus tagab aga selle, et riigi võim oleks piiratud seaduste ja reeglistikuga viisil, et kodanikud saavad säilitada oma põhiõigused, nagu näiteks sõnavabadus. Lisaks on USAs veel seaduspära, et kõik ühiskonnaprobleemid, olgu selleks abort või keskkonnasaastatus, leiavad lahenduse läbi juriidilise süsteemi. (ibid., p. 22)
Kapitalism aga aitab kaasa individualismi ja omavalitsemise ideele, kuna läbi selle on riigi sekkumine, eriti just majandusse, madalam ning inimesed peavad ise rohkem hakkama saama. Ameerikaliku mõtlemise kohaselt peakski rikkus ja raha liikuma pigem läbi vaba turu kui riigiaparaadi , kuna see toimib nii lihtsalt paremini – just seepärast leiavadki USA kodanikud, et nende niigi madalad maksud on liiga kõrged. (ibid., p. 23-24).
Ka on riigi poliitilises kultuuris kaalukaks faktoriks ühtsuse ja mitmekesisuse (unity & diversity ) kontrast, mille puhul esimene seab fookusesse ameeriklaste kui ühise kokkuhoidva rahva põhimõtte ja teine tõsiasja, et iga indiviid on erinev ning et olemasolevatesse erinevustesse tuleb suhtuda austusega (ibid., p. 11). Siiski leiab osa teadlasi, et viimastel aastatel on aset leidnud tugev huvide ja väärtuste polariseerumine , mille ühes otsas on konservatiivne ja teises otsas liberaalne poliitiline kultuur (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 23). Samuti kalduvad erinevad huvigrupid eri äärmustesse, seda nii vanuselise , etnilise ja rahvusliku, aga ka soolise ja seksuaalse ning usulise kuuluvuse järgi (ibid., pp. 211-212).
See, millise ideoloogia poole üks või teine isik kaldub , on aga tugevasti mõjutatud ka perekonnast ja viimase mõjust eeskätt lapsepõlves. Tegelikkuses ongi see üks tugevamaid faktoreid, mis lükkab (noore) kodaniku poliitikamaailmale lähemale, luues sellega ka lojaalsuse riigi vastu (Patterson, 2008, pp. 173-174). Perekond ei ole siiski ainuke toimija, mille kaudu toimub poliitiline sotsialiseerumine. Tähtis tegur on ka kool kui riigi vahendaja, mis peaks edendama tugevat riigitruudust ja eelmainitud USA poliitilise kultuuri jooni. Samuti on omapärane paljudes Ameerika koolides praktiseeritav truuduse tõotus ( Pledge of Allegiance), mis peaks kasvatama veelgi lembust oma riigi vastu. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 201)
Lisaks koolile ja perekonnale olid nii minevikus ja on aina enam tänapäevalgi olulised massiteabevahendid . USAs on väga oluliseks kanaliks näiteks televisioon, kuna teleri ees veedavad ameeriklased palju aega. Seega võivad just telekanalid kujundada kodanike maailmataju , näiteks rõhudes osadele teemadele rohkem kui teistele või luues halva imago poliitikutest. (Patterson, 2008, p. 175) Samas võib ka osati televisioon olla süüdi just noorte vähestes teadmistes poliitika valdkonnas, kuna nende meediatarbimine piirdub tihtipeale vaid meelelahutusega. Vanemad kodanikud on pigem need, kes jälgivad uudiseid rohkem. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 201)
Lisaks tulev poliitilise sotsialiseerimise puhul mainida, et see ei piirdu vaid nende teguritega ega kindla eaga , vaid on eluaegne protsess. Lisaks sellele, et kogutakse juurde rohkem teadmisi, suureneb vananedes aina rohkem poliitiline aktiivsus ja poolehoid kindlale parteile. (ibid., p. 202) Nagu näha ka jooniselt 1, tõuseb vananedes valimisaktiivsus.
 
Joonis 1. Valimisaktiivsuse seos eaga; 2012. aasta valimised.
Allikas: US Census Bureau, (s.d.)
Hääletamine on vahest kõige lihtsam ja tavapärasem viis poliitikas osalemiseks, olles kõige tunnuslikum demokraatia joon. Siiski on see mõnel viisil piiratud osalemisvorm, kuna hääletamine toimub vaid aeg-ajalt ning kodanikud saavad eelvalitud kandidaatide seast välja valida isiku, kes hakkab esindama rahvast. (Patterson, 2008, pp. 200-201) Seega pole rahva ülesanne mitte otsustada selle üle, mida teeb valitsus, vaid pigem valida need, kes vajalikke otsuseid valitsuses tegema hakkavad (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 220).
Rääkides üldisest valimisaktiivsusest (vt joonis 2), siis on see viimase 12-16 aasta jooksul olnud stabiilne, kõikudes üld- ehk presidendivalimiste ajal 58.4% - 63.8% vahemikus ning vahe- ehk Kongressivalimiste ajal 45.3% - 47.8% vahel. Üldiselt võib välja tuua asjaolu, et üldvalimiste ajal on kodanikud alati rohkem aktiivsemad kui vahevalimistel. Samuti võib näha, et kui Kongressivalimistel annab oma hääle reaalselt umbes 20% vähem inimesi, kui on valimistele registreerunuid, siis presidendivalimiste ajal on see vahe ligikaudu 10%.
 
Joonis 2. Vahe- ja üldvalimistele registreerimine ja hääletamine; 1996-2012. aastatel.
Allikas: US Census Bureau, (s.d.)
Analüüsides veelgi lähemalt 2012. aasta valimisi, võib välja tuua mitmeid suundumusi. Soolises võrdluses olid pigem aktiivsemad naised (63.7%), kuigi ega mehedki jäänud väga alla (59.7%). Rassilises võrdluses olid kõige aktiivsemad mustanahalised (66.2%), kellele järgnesid napilt valgenahalised (64.1%). Samuti on eraldi välja toodud latiinod, kelle valimisaktiivsus jäi 48% peale. Kõige rohkem on aga muutusi hariduslikus aspektis (vt joonis 3), kus aktiivsus kasvab vastavalt haridustaseme tõusule. Kui keskhariduseta kodanike puhul jääb hääletamises osalemine väga madalaks (38%), siis kõrgharitute puhul kasvab see maksimaalselt isegi rohkem kui poole võrra (81%).  
 
Joonis 3. Valimisaktiivsuse seos haridusega; 2012. aasta valimised.
Allikas: US Census Bureau, (s.d.)
Ameerika Ühendriikides on poliitiline aktiivsus tähtsal kohal ning üle kolmveerandi ameeriklastest on vaatamata üsna madalale valimisaktiivsusele uhked selle üle, kuidas demokraatia nende riigis toimib. Valimas käimine on ühtlasi ka ainus n-ö traditsiooniline poliitilise osaluse vorm, millest osavõtt on kahanemas (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 214-216). Samas aga osalevad miljonid ameeriklased teistes poliitilistes tegevustes: annetuste tegemine kandidaatidele, nende kampaaniates kaasalöömine, riigiteenistujatega kontakteerumine, lobitöö tegemine ja huvide edendamine erinevate huvigruppide ja kohalike organisatsioonide kaudu (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 216; Patterson, 2008,  pp. 201-202). Samuti on USA ees paljudest teistest lääne demokraatiatest näitajates, mis tähistavad osalemist kodanikuühendustes või töötamist koos inimestega, kellel on sama arvamus mingi poliitilise tegevuse kohta (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 332).
Samuti peetakse osalemise vormiks poliitika jälgimist uudiste kaudu ning samas on kasvamas ka interneti roll poliitika edendamisel (Patterson, 2008, pp. 202-205). Siiski pole ameeriklased poliitikas nii teadlikud ja tähelepanelikud kui teiste lääneriikide kodanikud ning tihti ei osata vastata ka kõige lihtsamatele küsimustele. Selline olukord ei esine aga vaid madala haridustasemega inimeste seas, vaid tihtipeale ka kõrgharitute hulgas. (ibid., p. 168) Ebateadlikkust demonstreerib ka  küsitlustest selgunud fakt, et pea pool rahvast ei oska nimetada oma esindajaid Kongressi alamkojas või on teadlikud kriisist välisriigist, teadmata aga samas, kus see riik asub (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 207).
Samas võib kodanikel aga puududa usaldus institutsioonide vastu. Kui eelmise sajandi keskpaigas pea kolmveerand ameeriklastest usaldas oma riiki, siis läbi kümnendite on see aina enam vähenenud. Nagu demonstreerib joonis 4, oli viimase 20 aasta jooksul ainuke kord, kui kodanikud on föderaaltasandi võimuorganeid suurema osa ajast usaldanud, 2002. aastal 11. septembri rünnakute tagajärjel. (ibid., pp. 208-209) Tihti ei suuda kodanikud usaldada riiki, kui nad ei saa väljaminekute ja ohverduste eest kohest kasu, kuigi sellega tagatakse tulevikuks paremaid tingimusi. Ka on president Obama välja toonud, et tema juhitud tervishoiureformi puhul ei ole vaja rahvast veenda selle heaolus, vaid pigem selles, et nad usaldaksid riiki piisavalt  (ibid., p. 210).
Joonis 4. Rahva usaldus valitsuse kui kogu riigi kõrgeima valitsustasandi vastu.
Allikas: Gallup , (s.d.)
Kui aga analüüsida usaldust kolme võimuharu suhtes eraldi (vt joonis 5), on küsimus veidi kirjum. Nimelt on rahvas läbi ajaloo usaldanud kohtuvõimu ( judicial ) enam kui teisi harusid, 2013. aasta seisuga usaldas seda võimuharu koguni 62% ameeriklastest. 51%-lise usaldusega järgnes täidesaatev võim (executive) ehk presidendi institutsioon ja seadusandlik võim (legislative) ehk Kongress 34%. Üldiselt võib öelda, et kõigi kolme võimuharu usaldus on viimase 15 aasta jooksul suhteliselt palju kõikunud. Kõige vähem on muutunud usaldus kohtuvõimu vastu (vahemikus 62% - 76%), järgneb täidesaatev võim (51% - 72%) ning kõige suurema kõikumisega on olnud usaldus seadusandliku võimu suhtes (34% - 67%). Sama järjestus jääb kehtima ka siis, kui võrrelda omavahel 1997. ja 2013. aasta andmeid - kõige vähem usaldust on kaotanud kohtud (-9%), kõige rohkem aga Kongress (-20%); president ja tema kabinet jääb nende vahele, olles kaotanud usaldust 11% võrra.
Joonis 5. Rahva usaldus eri võimuharude vastu.
Allikas: J. M. Jones , 2013
Analüüsides usaldust osariigi ja kohaliku võimu suhtes (vt joonis 6), võib öelda, et viimase 15 aasta jooksul on usaldus olnud pigem stabiilsem kohaliku valitsuse vastu, tõusud ja mõõnad on aga palju märgatavamad osariiklikul tasandil. Sama perioodi vältel on pea alati olnud usaldus kõrgem just esimese suhtes, vaid kord on see olnud suurem osariikide tasandi puhul (1999. aastal). Ka tänapäeval on usaldus kohaliku tasandi vastu 9% võrra kõrgem kui osariiklike institutsioonide suhtes (vastavalt 71% ja 62%). Seega võib ka antud analüüsist järeldada, et mida lähemal on valitsustasand kodanikule, seda enam seda ka usaldatakse. Nimelt usaldab föderaaltasandi võimuorganisatsioone 34 - 62% inimestest, samal ajal kui usaldus osariikliku ja kohaliku tasandi vastu on vastavalt 62% ja 71%.
Joonis 6. Rahva usaldus osariikide ja kohaliku võimutasandi suhtes.
Allikas: J. M. Jones, 2013
 
 
PÕHILISED POLIITILIST OSALUST JA KODANIKEÜHISKONDA ISELOOMUSTAVAD JOONED
Ameerika Ühendriikide kultuur väärtustab poliitilist osalust. Hiljutise uuringu (General Social Survey) põhjal on USA-s üle 80% ameeriklastest uhked selle üle, kuidas demokraatia nende riigis toimib. Kuigi eraldavat joont tõmmata on raske, jagavad poliitikateadlased poliitilise osaluse üldjoontes kaheks: tavapärane osalemine (conventional participation)  ja tavapäratu osalemine (unconventional participation). Tavapärane osalemine sisaldab paljusid laialt aktsepteeritud viise valitsemise mõjutamiseks - selle alla kuuluvad hääletamine, teiste veenmine , uksekella helistamine petitsiooni jaoks jne. Kontrastina sisaldab tavapäratu osalemine tegevusi, mis on rohkem tähelepanu pälvivad: näiteks protestimine, kodanikuallumatus ja isegi vägivald. Hääletamine on poliitilise osaluse vorm, milles osaletakse kõige rohkem, kuid viimastel aastatel näitab seegi Ameerikas langustrendi. Siiski on täheldatud märkimisväärset osaluse tõusu raha annetamises kandidaatidele ja riigiametnikega kontakteerumises, väike tõus on ka teistes tegevustes. Kuigi võib tunduda, et ameeriklased peaksid tundma muret valimisaktiivsuse vähenemise pärast, siis laiem pilk poliitilisele osalusele näitab positiivseid arenguid just USA osalusdemokraatia seisukohalt. (G. C. Edwards, Wattenberg & Lineberry, 2014, pp. 214, 216).
Nagu juba eelnevalt mainitud, siis kodanike poliitikas osalemine hõlmab erinevaid tegevusi alates poliitikaga tutvumisest ning lõpetades sellise poliitilise tegevusega, mis otseselt mõjutab valitsemist. Enamik ameeriklastest osaleb poliitikas vähesel määral, mis tähendab, et poliitika üle arutletakse sõprade või pere seltsis ning jälgitakse poliitilisi sündmusi, kampaaniaid  ja valimisi näiteks televiisori või ajalehtede kaudu. Keskmisest aktiivsemad osalevad poliitikas kirjutades ametnikele kirju, osaledes koosolekutel, seaduste aruteludes ja huvirühmade tegevuses. Need inimesed, kes on tihedalt poliitikaga seotud, osalevad kampaaniates ja annetavad nende jaoks raha, käivad miitingutel ja kandideerivad poliitilistele ametikohtadele. Väiksem hulk inimestest eelistab tavapäratuid poliitikas osalemise viise nagu näiteks kodanikuallumatus, mis kujutab endast ebaõiglaseks peetavate seaduste tahtlikku ja teinekord ka vägivaldset rikkumist. Seega osalevad Ameerika Ühendriikide kodanikud üsna aktiivselt eelpoolmainitud poliitilistes tegevustes ning veelgi aktiivsemalt mittepoliitilises ühiskondlikus tegevuses, alustades osalemisest erinevates organisatsioonides ning lõpetades heategevuslike annetuste tegemise ja vabatahtliku tööga.  (Gitelson jt, 1996, lk. 111).
Paljud ameeriklased on kaasatud kogukonnaellu läbi kohalike organisatsioonide, nagu näiteks lapsevanemate -õpetajate ühingud, naabruskonna grupid, äriklubid ja kirikute kogudused. Kuigi on raske hinnata, kui palju selliseid gruppe tegelikult on, jääb nende arv arvatavasti kümnetesse miljonitesse, peegeldades osaliselt kohaliku osaluse traditsiooni, mis pärineb juba koloniaalajastust. Võrreldes USA organisatsioone linnade ja küladega Euroopas, on USA kodanikeühendustel suurem roll kohalikus poliitikas, andes seeläbi ka elanikele suurema motiivi aktiivseks osalemiseks. Kasvanud mobiilsuse ja teiste faktorite tõttu võivad ameeriklased minevikuga võrreldes kaasjal siiski olla vähem seotud kohalike kogukondadega ning on seetõttu ka vähem kaasatud nende tegevusse. Sellegipoolest töötavad ameeriklased erinevate kogukondlike murede puhul üheskoos kaks korda tõenäolisemalt kui eurooplased. (Patterson, 2013, p. 181).
Täiesti uue tegevuskoha kodanike osaluse jaoks avas 1990ndatel ülemaailmne internet. Läbi e-mailide, jututubade ja sotsiaalvõrgustike lõi internet eelnevaga võrreldes lausa ettekujutamatud osalemise võimalused. Kuigi selline internetipõhine kaasalöömine on virtuaalne , mitte silmast-silma toimuv, sisaldab see kontakti nii sõprade, tuttavate kui aktivistidega. Internetiosalus jõuab tavaliselt haripunkti presidendikampaaniate ajal ja see isegi ületab tavalisi osalusvorme. Näiteks 2012. aasta kampaania ajal saatsid miljonid ameeriklased e-maile ja tekstisõnumeid oma pereliikmetele, sõpradele ja teistele tuttavatele, üritades seeläbi propageerida oma eelistatavat kandidaati. Rohkem kui viis miljonit ameeriklast toetas interneti teel rahaliselt enda eelistatud kandidaati 100 dollari või vähemaga. Seejuures on ka suur hulk gruppe loonud ulatuslikke internetiorganisatsioone. Näiteks MoveOn.org on võrgustik rohkem kui kolme miljoni internetiaktivistiga. Kui selle juhid teevad kooskõlastatud üleskutse,  – kas kandidaadi nimel või seoses mõne üritusega - siis see saab kiire reageeringu osaliseks. Tohutu järgimine internetis on ka TeaParty-l. Tuginedes sadadele kohalikele koordineerijatele, on TeaParty organiseerinud lugematul arvul kogunemisi ja koosolekuid nii 2010. kui 2012. aasta valimiste jooksul, tehes seda peaaegu alati Vabariiklaste kandidaatide nimel. Seega võibki öelda, et ameeriklastele on omane märkimisväärne poliitiline osalus läbi interneti. (Patterson, 2013, p. 179).
Keskset rolli USA kodanikuühiskonnas omavad ka erinevad huvigrupid. Huvigruppe võib laialt jagada majanduslikeks, kodanike algatusgruppideks ning valitsusasutustega seotud huvigruppideks . Erinevad huvigrupid erinevad nii oma suuruse, koosseisu kui loomulikult ka eesmärkide poolest. Siiski on nende peamiseks rolliks  olla sidepidajaks oma liikmeskonna ja valitud ametnike vahel. Paljud inimesed liituvad huvigruppidega suurendamaks oma majanduslikku heaolu või mõjutamaks poliitilisi ja sotsiaalseid otsuseid. Valdav osa inimestest usub, et eesmärgid saavutatakse just kollektiivse tegevuse abil. (Gitelson jt, 1996, lk. 172-174).
Suur osa ameeriklastest osaleb linnavolikogu nõupidamistel ja kooli nõukogu koosolekutel. Väga aktiivselt kirjutatakse alla ka petitsioonidele. Tunduvalt vähem ameeriklasi  protestivad, annavad raha poliitilistele organisatsioonidele või jagavad poliitilist informatsiooni. Kui rääkida numbritest, siis 56% ameeriklastest kirjutavad alla petitsioonidele, 55% külastavad linnavolikogu ja kooli nõukogu koosolekuid ning 42% ameeriklastest annetavad raha erinevatele organisatsioonidele. Tunduvalt vähem ehk vaid 34% ameeriklastest osalevad rahvakoosolekutel, kus on arutlusel poliitiline või sotsiaalne vaidlusküsimus. 21% jagavad poliitilist informatsiooni ning vaid 19% võtavad osa protestimiitingust või - liikumisest . (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 215). Seega võib öelda, kuigi ameeriklaste valimisaktiivsus on madalam kui mitmetes riikides mujal maailmas, osalevad nad poliitikas rohkem just teiste poliitilise osaluse vormide kaudu. Näiteks toetavad ameeriklased erinevaid poliitilisi gruppe rohkem kui kodanikud mujal maailmas. Üldiselt toetatakse poliitilisi gruppe rahaliselt, kuid ka muul moel, näiteks kontakteerudes seaduseandjaga või osaledes koosolekutel. (Patterson, 2013, p. 178).
Oluline on ka mainida, et madalama sissetulekuga ameeriklased hääletavad või osalevad teistel viisidel ühistegevuses kõige väiksema tõenäosusega. Neil puudub rahaline ressurss ja suhtlemisoskus , mis julgustaks poliitikas osalema ja teeks selle isiklikult tasuvaks. Tagajärjena on ka nende poliitiline mõju üsna piiritletud . Poliitikateadlane Larry Bartels selgitab, et ebavõrdses demokraatias on valitud ametnikud oluliselt rohkem vastutavad jõukamate inimeste murede eest kui vaesemate valijate eest. Teiste sõnadega - poliitilise osalemise muster Ameerikas sarnaneb sellisele mõju jagunemisele, mis on levinud ka erasektoris. Neil, kellel on rohkem võimu turul, on enam mõju ka poliitilisel areenil. Seega enamik poliitilisi aktiviste on individuaalselt kõrgema sissetuleku ja haridusega, neil on oskused ja vajaminevad teadmised, et osaleda efektiivselt ja nad kipuvad esindama laiemaid huve. Rohkem kui üheski lääne demokraatias, on poliitiline osalus Ameerikas kõige enam seotud majandusliku staatusega. Niisiis võib öelda, et  ameeriklasete osalemisaktiivsus on keskmine. (Patterson, 2013, pp. 184-185). Ameeriklased  kontakteeruvad poliitikutega rohkem kui enamikes teistes riikides seda tehakse, kuid seevastu protestipoliitikas osalevad nad tunduvalt vähem kui seda tehakse mujal (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 218).
Sotsiaalsed ja ka poliitilised liikumised on viis, kuidas kodanikud saavad aktiivselt väljendada oma pettumust või vastuseisu valitsuse poliitika vastu. Viimastel aastatel on protestid võtnud uusi vorme. Traditsiooniliselt oli protest meeleheitlik tegevus, mis sai tihtipeale alguse spontaanselt, kui mingi grupp oli kaotanud lootuse avaldada mõju tavaliste osalusvormidega. Tänapäeval on protest tavaliselt planeeritud sündmus – vahend tõmbamaks probleemile rohkem tähelepanu. Kaasaegsed protestid sisaldavad põhjalikku tegutsemise planeerimist, sealhulgas mõningatel juhtudel ka tuhandete inimeste organiseerimist Washingtoni rahvakogunemiseks. Kodanikuõiguslikud, keskkondlikud, põllumajanduslikud ja abordivastased grupid on vaid mõningad näited paljudest, kes on hiljuti korraldanud suuri taktikalisi proteste. (Patterson, 2013, pp. 181-182).
Kuigi protestipoliitikal on USAs pikk ajalugu, - nimelt rajasid Ameerika Ühendriigid protestiliikumise, mis tekitas revolutsiooni Suurbritannia vastu – on protestiliikumised vaatamata sellele tänapäeval Ameerika Ühendriikides vähem levinud kui paljudes lääne demokraatiates. Näiteks Hispaania , Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi ja ka Mehhiko on nende riikide seas, kus protestides osalemise määr on kõrgem kui USA-s.  Ühe uuringu põhjal, kus vaadeldi 23 riiki ja uuriti nende protestiaktiivsust, paigutati Ameerika Ühendriigid oma protestiaktiivsuse poolest 18. kohale. Samas Hispaanias oli see näitaja 28%, Prantsusmaal 26%, Saksamaal 12% ning Ameerika Ühendriikides vaid 6%. (Patterson, 2013, p. 184). Võib öelda, et ameeriklased osalevad poliitikas protestidega tegelemise asemel pigem tavaliste vormide kaudu – kontakteerudes poliitikute ja/või valitsuse ametnikega. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 217).
Ka avalikkuse toetus protestitegevusele on võrdlemisi madal. Vietnami sõja protestid, millega mõnedel juhtudel kaasnes valitsuse plaanide ja Ameerika lipu põletamine, omasid ainult marginaalset avalikkuse toetust. Kui relvastamata üliõpilastest protestijad 1970. aasta mais Kenti maakonna ülikoolis ja Jacksoni maakonna ülikoolis riiklike rahuvalvajate poolt tulistati ja nad seetõttu surma said, siis enamik süüditas juhtunus küsitluste põhjal üliõpilasi.  58% vastajatest süüdistasid Kenti tapmises üliõpilastest meeleavaldajaid ning ainult 11% vastajatest leidsid, et süüdi on kaardiväelased. Üldine avalikkus oli rohkem aktsepteeriv Iraagi sõja protesti suhtes 2003. aastal. Isegi pärast seda kui võitlemine oli alanud, ütles kolm viiest ameeriklasest, et nad nägid protestijaid kui terve demokraatia märki. Siiski peaaegu kaks viiest vastajast leidis, et sõjavastased ei peaks korraldama sõjavastaseid meeleavaldusi ja pooled nendest vastajatest leidsid, et sõjavastased meeleavaldused peaksid olema keelatud. Siiski tõdeb enamik ameeriklastest, et protestid on osa Ameerika vaba väljenduse traditsioonist, kuid nad ei võta seda viisi omaks nagu valimisi või kogukondliku tööd. Selles mõttes nähakse protesti kui midagi, mis on aktsepteeritud, kuid see pole ameeriklaste seas siiski imetletud.  (Patterson, 2013, p. 184).
 
HUVIGRUPID
Huvigruppide tüübid ja nende koht USA poliitikas
Prantsuse ajaloolane Alexis de Tocqueville kirjutas 1830ndatel, et ameeriklased igast  vanusegrupist, igas seisundis ja igast meelelaadist moodustavad pidevalt ühendusi. See tähelepanek kehtib ka tänapäeval. Nimelt on riikidevahelised uuringud näidanud, et USA on sellepoolest, kuivõrd suur hulk inimesi kuulub poliitilistesse huvigruppidesse, eri maade võrdluses pea alati eesotsas. Mis aga üldse on huvigrupp ? Antud terminit võib defineerida kui sarnaseid poliitilisi eesmärke omavate inimeste organiseeritud rühma, mis üritab mõjutada poliitilist protsessi, et saavutada enda seatud sihti. Parteidest eristab huvigruppe see, et nad ei ürita tulla võimule ega sea valimistel üles oma kandidaate. Tõsi küll, huvigrupid võivad valimistel toetada kindlaid poliitikuid ja seeläbi mõjutada ka tulemusi. Samuti erinevad huvigrupid erakondadest selle poolest, et kui parteid on enamasti üsna laiapõhjalised koalitsioonid, millele on ühtlasi omane konkreetne ja võrdlemisi mahukas poliitiline programmm, siis huvigrupid piirduvad üldiselt ainult mõningate nõudmistega teatud poliitikavaldkonnas ning nad ei pea üritama meeldida suurele valijaskonnale. (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 331-333; Gitelson jt, 1996, lk. 173)
Laias laastus võib huvigrupid jagada majanduslikeks ja kodanikegruppideks. Majanduslikud huvigrupid on enim ja kõige efektiivsemalt organiseerunud ning võib öelda, et suurel määral teenivad nad huve, mis on juba niikuinii sotsiaalses ja majanduslikus eelisseisundis. (Patterson, 2013, pp. 222, 242) Majanduslike huvigruppide alla paigutuvad nii ärigrupid, ametiühingud, talunike rühmad kui ka kutseliidud . Kõik need rühmad eksisteerivad eeskätt majanduslikel eesmärkidel - nad soovivad teenida kasumit, tõsta palku, tagada piisavalt töökohti ja kaitsa oma tegevusala . Majanduslike huvigruppide hulgas on arvukaim kategooria ärigrupid ja märkimisväärne on asjaolu, et üle poole ametlikult Kongressis lobitööd tegema registreerunud huvigruppidest ongi just ärigrupid. Nende hulka kuuluvad nii suurpankade, kindlustuskompaniide kui ka kaubandusliitude ning rahvusvaheliste korporatsioonide huve esindavad rühmad. Väga paljud äriettevõtted on esindatud ka ühenduste kaudu, mis tähendab, et organisatsioonid on omakorda liitunud ulatuslikumateks organisatsioonideks, et tagada veelgi laiem majanduslike huvide esindatus. Üks tuntumaid selliseid ühendusi on pika ajalooga Rahvuslik Töösturite Ühing (National Association of Manufacturers), mis esindab ligikaudu 14 000 töösturit. Samuti on tuntud äriliste huvigruppide ühenduseks Ameerika Ühendriikide Kaubanduskoda (U.S. Chamber of Commerce), mis hõlmab peaaegu kolme miljonit eri suuruses ettevõtet. Lisaks eksisteerivad ka kindla tegevusala või tööstussektoriga seotud ühendused nagu Ameerika Petrooleumi Instituut. Üldiselt kipuvad ärigrupid, eriti korporatsioonid, aga ka suurpangad, olema kaldu Vabariikliku partei pooldamise suunas, kuna neile sümpatiseerib vabariiklaste seisukoht, et riik peaks majandusse vähe sekkuma ning maksud tuleks hoida madalad. Samas tuleb tõdeda, et erakondadele annetuste tegemine on üsna strateegiline, kuna aastatel, mil demokraadid on võimul olnud, on ärigrupid parteidele toetuseks antavad rahasummad isegi jaganud vabariiklaste ja demokraatide vahel. (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 340, 349; Patterson, 2014, p. 223)
Ärigruppide kõrval kuuluvad majanduslike huvigruppide alla ka ametiühingud, mille eesmärk on ennekõike kaitsta töötajate huve ning kindlustada neile paremad töötingimused ja kõrgem palk. Olgugi et mitmetel ametialadel toimivad oma iseseisvad ametiühingud (nt Ühendatud Kaevurid ja Voorimehed), on tuntuimaks tööjõu esindajaks katusorganisatsioon AFL-CIO ehk Ameerika Töötajate Föderatsioon-Tööstusorganisatsioonide Keskus. Sellesse organisatsiooni kuulub ligi 12 miljonit töötajat umbes 60 allühingust. (Patterson, 2013, p. 223; G. C. Edwards et.al., 2014, p. 348) Kusjuures, oluline on mainida, et varasemal ajal kuulus 1/3 USA tööjõust ametiühingutesse, kuid kaasajal on vaid iga kaheksas töötaja ametiühingu liige. Ametiühingutesse kuulumine on vähenenud traditsioonilistes nii-öelda sinikraede tööstusharudes, samas avalikus sektoris, kus enam kui kolmandik teenistujatest on ühingu liikmed, on ametiühingute liikumise populaarsus märgatavalt suurenenud. Enim on ametiühingutesse kuulujaid kohaliku valitsemistasandi töötajate, nagu õpetajad, politseiohvitserid ja tuletõrjujad, hulgas. Erinevalt ärigruppidest, kes toetasid oma annetustega eeskätt vabariiklasi, panustavad ametiühingud isegi juhul, kui Kongressi kontrollivad vabariiklased, koostööle Demokraatliku parteiga, kellega neid seovad sarnased ideoloogilised väärtused. (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 340, 348; Patterson, 2013, p. 223)
Lisaks kuuluvad majanduslike huvigruppide alla ka farmerite grupid, millest suurim on Ameerika Farminduse Büroo Föderatsoon, millega on seotud üle nelja miljoni liikme. Väiksematest ühendustest võib nimetada nt Riiklikku Farmerite Ühendust ja Riiklikku Talunike Organisatsiooni. Põllumajanduslike rühmade eripäraks on see, et sageli pole nad poliitilistes küsimustes üksmeelel. Nimelt tekivad vastuolud, kuna Farminduse Büroo toetab pigem suurtalude omanikke, Riiklik Farmerite Ühendus aga seisab eelkõige väikeste perefarmide eest. Ühendused teevad enamasti eraldiseisvat lobitööd ja üritavad saavutada poliitikaid, mis toetaks just nende konkreetseid huvisid. (Patterson, 2013, pp. 223-224)
Nagu öeldud, kuuluvad majanduslike huvigruppide kategooriasse ka kutseliidud, millest mõjukaim on Ameerika Arstide Liit oma 200 000 liikmega . Samuti eksisteerivad nt Ameerika Advokatuur ja Ameerika Ülikoolide Professorite Ühendus. (ibid, p. 224) 
Majanduslike huvigruppide kõrval on väga olulisel kohal ka kodanike algatusgrupid. Erinevalt majanduslikest huvigruppidest on kodanike rühmad moodustunud mitte materiaalseid huve silmas pidades, vaid eesmärgistatud stiimuli tõttu. Inimesed liituvad kodanikualgatustega, sest nad usuvad, et antud teema/probleem (nt keskkonnakaitse, võitlus vaesusega, koolipalvuste propageerimine vms) on nende osalust väärt. Näiteks on loodud mitmeid kodanikerühmi, mis edendavad teatud konkreetsete ühiskonnagruppide huve – Värviliste Inimeste Elu Edendav Riiklik Ühendus (NAACP), mis võitleb rassilise diskrimineermise vastu, Riiklik Naiste Organisatsioon, mis kaitseb naiste õigusi ja La Raza, mis on suurim Ameerika hispaanlaste lobigrupp. (ibid., p. 225)
Lisaks on osa kodanikegruppe pühendunud kindla poliitilise maailmavaate edendamisele ning enamasti tulenevad nende põhimõtted kindlast filosoofiliselt või moraalsest ideoloogiast. Näiteks on suurimaks konservatiivseks organisatsiooniks Ameerika Konservatiivne Ühendus, mis on keskendunud maksustamise ja riikliku kaitsega seotud lobitööle. Sellele vastanduvad omakorda liberaalsed MoveOn ja Ameeriklased Demokraatliku Tegevuse Heaks liikumised. Lisaks on üheks ideoloogilise kodanikegrupi näiteks ka Ameerika Kristlik Koalitsioon, mis tegeleb mitmete teemadega, sealhulgas abort ja koolipalvused, ning kirjeldab end kui “USA juhtivat rohujuuretasandi organisatsiooni, mis kaitseb vaga pärandit”. Mõnes mõttes võib ideoloogiast lähtuvate kodanikealgatuste alla lugeda ka Avaliku Huvi Uurimisgrupid ehk PIRGid (Public Interest Research Groups). Peaaegu igal osariigil on oma PIRG, mille osakond paikneb enamasti kohalikus ülikoolilinnakus. (ibid., p. 225)
Üheks uusimaks ja kiireimini populaarsust koguvaks kategooriaks kodanikualgatuslike gruppide seas on keskkonnakaitsjad. Vanimaks keskkonnakaitsealaseks huvigrupiks on Sierra Klubi (The Sierra Club), mille juured ulatuvad juba 1890ndatesse ning mille eesmärgiks on eeskätt looduskaunite paikade säilitamine. Samuti on esinduslike keskkonnagruppide seas nt Keskkonnakaitse Fond, Greepeace U.S.A., Izaak Waltoni Liiga jt. Viimaste hinnangute kohaselt eksisteerib USAs praeguseks juba üle 10 000 keskkonnakaitsealase huvigrupi , mis kõik soovivad edendada poliitikaid, kontrollimaks saastamist, võitlemaks kliima soojenemisega ning kaitsmaks kõrbealasid ja ohustatud liike. (Patterson, 2013, p. 226; G. C. Edwards et.al., 2014, p. 350)
Enamik kodanikualgatuslikke huvigruppe omavad teemapõhist poliitilist agendat, mis tähendab, et tegu on nn. üksikprobleemi huvigruppidega (single issue groups). Selliste huvigruppide arv on viimase poole sajandi jooksul jõudasalt kasvanud ja nad avaldavad valitsusele survet pea igas mõeldavad poliitikavaldkonnas. Üksikprobleemi huvigruppide alla kuuluvad nt Üleriigiline Laskurite Liit (NRA), mis pooldab igaühe õigust omada käsirelvi ning vintpüsse, ja Üleriigiline Abordiõiguse Tegevusliiga (NARAL), mis võitleb naiste õiguste eest teha aborti. Tegelikult võib nn. üheteema huvigruppide alla paigutada ka mitmed varem mainitud keskkonnakaitsealased rühmad, kuna enamik neist on oma tegevuses keskendunud ühele teemavaldkonnale, olgu selleks siis metsiku looduse kaitse või reostuse vähendamine. (Patterson, 2013, pp. 225-226; Gitelson jt, 1996, lk 174)
Rääkides erinevat liiki huvigruppide mõjust poliitilisel areenil, tuleb tõdeda, et faktoreid, mis organiseerunud rühmade edu mõjutavad, on mitmeid. Neist peamiste hulka kuuluvad nt grupi suurus, intensiivsus/tõhusus ja ka rahalised vahendid. Mõneti üllatavaks võib pidada asjaolu, et kui grupi suurem tõhusus ja parem ligipääs finantsidele on oodatult positiivse efektiga , siis liiga arvuka liikmeskonnaga huvirühmad jäävad oma eesmärkide saavutamisel väiksematele sageli alla. (G. C. Edwards et al., 2014, p. 336) Nimelt on väiksed huvigrupid tihtipeale kokkuhoidvamad ja omavad suuremate eest organisatsioonilisi eeliseid. Näiteks väga mõjukatel korporatsioone esindavatel huvigruppidel on kodanikegruppidega võrreldes enamasti väga vähe liikmeid, kuid nad ka ei pinguta liikeskonna suurendamise nimel. Erinevalt ametiühingutest või kodanike tegevusrühmadest ei pea nad liikmete arvu esmatähtsaks, teades, et liiga arvukas, raskesti juhitav liikmeskond võib rühmale saada ka organisatsiooniliseks koormaks. (Patterson, 2013, p. 229; G. C. Edwards et.al., 2014, p. 337; Gitelson jt, 1996, lk. 177) Samas on positiivseks näiteks sellest, et ka arvuka liikmeskonnaga huvigrupp võib olla edukas, Ameerika Pensionäride Liit (AARP), mis teeb lobitööd paljudel eakaid puudutavatel teemadel ja mille väljaande Fortune nimetas ühes uuringus koguni USA mõjukaimaks lobigrupiks. (Patterson, 2013, pp. 229-230)
Nii nagu suuruse faktor mängib enamasti majanduslike huvigruppide kasuks, on nende positsioon kodanikualgatuslike rühmade ees parem ka rahaliste vahendite osas. Selleks, et huvigrupp oleks edukas, vajab see peakorterit, professionaalset töötajaskonda ja kommunikatsioonivahendeid, millest ükski pole just eriti odav. Majanduslikele huvigruppidele tagab siinkohal eelisseisundi asjaolu, et nende finantsid tulevad nende ärilistest tuludest ning nad ei pea nõudma liikmemaksu või korraldama korjandusi. Mõned majanduslikud huvigrupid, nt ametiühingud, koguvad siiski ka liikmemaksu, ent samal ajal on neil inimestele vastu pakkuda nn. erahüviseid (private goods) töökohtade ja kõrgema palga näol. Seevastu kodanikegruppidel sellised rahalised eelised üldjuhul puuduvad, kuna nad ei tegele üldjuhul majandustegevusega, mis tooks neile tulu, ning ühtlasi on neil üsna keerukas suurendada oma tulubaasi ka läbi liikmemaksude, kuna inimesed pole tihtipeale lihsalt huvitatud grupiga liituma, saamata vastu erahüviseid. Ainus, millega kodanikerühmad saavad indiviidide heaolu parandada on nn. ühishüved (collective goods), mis kuuluvad kõigile ja mida ei saa anda üksikule inimesele. Selliste hüvede alla kuuluvad nt puhtam õhk, säilitatud metsaalad jne. (Patterson, 2013, 227-228) Ühishüvede pakkumisega käib kaasas ka “tasuta kaasasõitja” probleem (free-rider problem), mis seisneb selles, et inimesed võivad kollektiivseid hüviseid kasutada ka siis, kui nad ei panusta huvigrupi tegevusse ei oma aega ega raha. “Tasuta kaasasõitja” probleem on ka põhjuseks, miks enamik kodanikualgatuslikke rühmasid pole nii efektiivselt organiseerunud kui majanduslikud huvigrupid. Viimasel ajal on siiski õnnestunud probleemi veidi vähendada, kuna huvigrupid püüavad leida fondide annetusi ja pakkuda liitunutele eriteenuseid või muid hüvesid nagu tasuta trükised, infolehed, soodusreisid jpm. (Patterson, 2013, p. 228; Gitelson jt, 1996, lk. 179)
Huvigruppide võimalus poliitikat mõjutada
Kuni Kodusõjani sõltusid ameeriklased oma arvamuste valitsusele vahendamises enamasti poliitilistest parteidest, kuid juba sõja lõpuks oli end Washingtonis sisse seadnud umbes 50 lobisti. New Deali elluviimise ajaks oli lobitöö tegijaid registreeritud juba 6000 ning 1990ndatel küündis nende arv koguni üle 40 000. Siinkohal tekib ka küsimus, mis on huvigruppide moodustumist USAs siis niivõrd soosinud?
Üheks huvigruppide teket soodustavaks teguriks olid kahtlemata 1930ndatest kuni 20. sajandi lõpuni laialdaselt rakendatud valitsusepoolsed programmid, millega sooviti tagada kindlustatud huvid, mis tähendab, et valitsus maksis huvigruppidele toetust. Näiteks New Deali poliitika raames tagati riigi poolt farmerite huvide kindlustatus ning talumehed organiseerusid, et neid huvisid säilitada ja kaitsta. (D. V. Edwards, 1998, p. 271)
Samuti on huvigruppide esiletõusu poliitikas mõjutanud ka parteide mõjuvõimu vähenemine. Ajal, mil erakondade jõud on kahanenud, on inimesed enda huvide kaitsmisekse ja edendamiseks avastanud mitmed kodanikualgatuslikud rühmad, nt liberaalsete vaadetega ADA ja konservatiivse Ameerika Kristliku Koalitsiooni. Kasvanud on ka vähemusi esindavate gruppide, nagu Värviliste Inimeste Elu Edendav Riiklik Ühendus (NAACP), osakaal. (ibid., p. 273)
Kahtlemata aitab huvigruppide võimalustele poliitikat mõjutada kaasa ka Ameerika Ühendriikide poliitiline struktuur. Nimelt tagavad föderalistlik riigikorraldus ja võimude lahusus huvigruppidele mitmeid nii-öelda sisenemiskohti, mille kaudu mõjutada poliitikat. Jäädes väheedukaks lobitöös seadusandliku võimu suhtes, saavad huvigrupid pöörduda ka täidesaatva võimu või kohtute poole; olles takistatud riiklikul tasandil, säilib rühmadel võimalus suunata oma tegevus osariigi või kohalike võimuinstitutsioonide poole. Mitmetes riikides, nt ka UK-s, kus riigivõim on tugevalt tsentraliseeritud, on valitsemine korraldatud nii, et see ei hõlbusta huvigruppide teket, USA-s seevastu detsentraliseeritud valitsemissüsteem huvirühmadele just edu tagabki. (Patterson, 2013, pp. 221-222) Seda, kuidas detsentraliseeritus soodustab huvigruppide tegevust, näitab ka asjaolu, et alates Reagani võimulolekust, mil hakati mitmeid föderaalseid programme üle viima osariiklikule ja kohalikule tasandile, on ka huvigruppide arv mitmekordistunud. Ühtlasi on seejuures märgatavalt kasvanud valitsustevahelist lobitööd tegevate rühmade arv ning mitmed osariigid ja suurlinnad on Washingtoni rajanud oma lobistide esinduskontorid. (D. V. Edwards, 1998, pp. 272-273)
Huvigruppide peamised poliitika mõjutamise vormid riigi tasandil
Huvigruppide üheks põhilisimaks poliitikate mõjutamise vormiks on lobitöö tegemine, mis sisuliselt on tegevus, mille kaudu grupi huvide esindajad (lobistid) püüavad veenda otsustetegijaid toetama või olema vastu teatud programmile, arengukavale või seaduseelnõule. (Gitelson jt, 1996, lk. 175; Patterson, 2013, p. 230) Lobitööst on USAs saanud tõsiseltvõetav äri ja seadusega on kehtestatud isegi konkreetsed reeglid, mis nõuavad lobistide registreerimist ning nende tegevusi ja kulutusti kajastavate detailsete raportite esitamist (Patterson, 2013, p. 230).
Üldjoontes võib lobitöö jagada kaheks erinevaks strateegiaks, millest ühte nimetatakse sisemiseks ja teist välimiseks lobitööks (inside vs. outside lobbying). Mõlemal juhul on tegu küll riigiteenistujatega suhtlemisega , kuid strateegiad erinevad nt selles osas, kes on ametnike mõjutajaks. Sisemine lobitöö kujutab endast püüet arendada ja säilitada lähedasi suhteid poliitika kujundajatega. Üldiselt on lobistide tegevus juba eos sunatud just nendele konkreetsetele poliitikakujundajatele, kes eeldatavalt huvigrupi eesmärke toetavad ega vastandu nende vaadetele. Nii teevad ametiühingud koostööd töötajaskonda pooldavate ametiisikutega ning majanduslikud huvigrupid nendega, kes toetavad ärihuvisid. Sisemise lobitöö puhul on väga oluline ka lobistide veenvus ja poliitikaalane professionaalsus, mistõttu pole imekspandav, et mitmed lobistid on varasemalt ise olnud riigiteenistujad või vastupidi, paljudest lobistidest on saanud tippametnikud. (ibid., p. 231)
Üheks olulisimaks sisemise lobitöö vormiks on Kongressi mõjutamine, kuna seadusandjate poolehoidu omades on märksa kergem saavutada oma poliitilisi eesmärke. Samal ajal saavad sidemetest huvigruppidega kasu ka Kongressi liikmed ise, arvestades, et potentsiaalsete õigusaktide maht on väga suur ja just lobistid juhivad seadusandjate tähelepanu sellele, millised eelnõud võiksid arutlusele tulla ja tagada neile valijaskonna suurema toetuse. Seega võib öelda, et kui huvigruppidele tagavad sidemed Kongressi liikmetega eeskätt võimaluse osaleda poliitika kujundamises, siis seadusandjad ise hindavad väga ka informatsiooni, mida nad lobitöö käigus saavad. Usaldusväärsed lobistid saavad kongresmenidele nende töös olla tõsiseltvõetavateks liitlasteks ja seda, kuivõrd mõjuvõimas on informatsiooni roll, ilmestab hästi ühe kunagise Kongressi liikme ütlus “Kui üks lobist annab mulle väärat või eksitavat informatsiooni, siis on see kõik – ma ei kohtu temaga enam kunagi”. (Patterson, 2013, p. 232; G. C. Edwards et.al., 2014, p. 341)
Kongressi mõjutamise kõrval on äärmiselt oluline ka lobitöö täidesaatvas võimuharus. Osa sellest sisemise lobitöö alla kuuluvast tegevusest on suunatud otseselt presidendi ja tema administratsiooni arvamuste kallutamisele, kuid võttes arvesse, et president on pea alati vähem kättesaadav kui nt valitsusasutuste juhtivametnikud, siis on just viimased lobistide peamiseks märklauaks. Tuleb mainida, et huvigruppide mõju on tavaliselt tugevaim nn. reguleerivateks valitsusasutustes, mis jälgivad riigi ärisektorit. Näiteks võib välja tuua olukorra, kus ravimitootjate huvigrupid edastavad enamiku teaduslikest tõenditest, mille põhjal USA Toidu- ja Ravimiamet siis otsustab, kas ning millised preparaadid on turule saatmiseks ohutud. Vahel võivad sellised lobigruppide ja täidesaatva võimu asutuste omavahelised suhted osutuda ka probleemseteks, kuna aja möödudes võivad regulatiivsed asutused asuda tööstusharude poolele ning unustada avalikkuse huvide kaitsmise. Samas tagab olukorra tasakaalukuse enamasti siiski asjaolu, et valitsusametnikud on teadlikud sellest, et kui nad näitavad üles liigset poolehoidu teatud huvigrupi suhtes, võivad nad kaotada toetuse Kongressis, mis kontrollib aga nende ametkonna rahastamist ja volitusi. (Patterson, 2013, p. 232)
Juhul kui huvigrupp ei suuda oma soove läbi suruda seadusandlikul või täidesaatval võimutasandil, võib ta asuda protsessima ja pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (litigation). Üheks vormiks, kuidas huvigrupid saavad oma huve läbi õigussüsteemi edendada, on lobitöö tegemine selles osas, mis puudutab föderaalkohtunike ametisse nimetamist – nad peavad jälgima, et ametisse saaks kohtunik , kes pooldaks nende vaateid. Veelgi otsesem strateegia kohtute kaudu tehtavas lobitöös kujutab endast aga huvigruppide ühishagide esitamist. See tähendab, et rühm inimesi, kellele teeb muret sarnane olukord, liidavad oma kaebused ühte hagisse ja esitavad selle kohtule. Üks advokaat on ühishagide olulisusest rääkides isegi maininud, et nende näol on tegemist efektiivseima seadusliku mehhanismiga, mis võimaldab heastada inimestele osaks saanud ülekohut. Lisaks ühishagide esitamisele eksisteerivad ka amicus curiae avalikud toetusavaldused (neid nimetatakse ka friend of the court toetusavaldusteks), mille korral konkreetne huvigrupp ei pruugi üldse olla antud kohtuasja osapool. Nimelt on nende avalike toetusavalustega huvigupil võimalik esitada kohtule oma arvamus vaidluse osas, mis parasjagu menetlemisel on, ning seeläbi edendada või kaitsa ka oma positsiooni. (Patterson, 2013, p. 233; G. C. Edwards et.al., 2014, p. 346) Läbi kohtuasjade on üsna palju edu saavutanud näiteks keskkonnakaitsjate tegevusrühmad. Üheks kuulsaimaks õnnestumiseks, mille huvigrupid on kohtus käies saavutanud, on aga võit, mille said kodanikuõigustega tegelevad huvigrupid 1950ndatel. Antud kohtuasi puudutas nii koolides segregatsiooni kaotamist, diskrimineerimise vähedamist tööturul kui ka võrdseid võimalusi elukoha saamisel. (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 345-346) 
Saamaks paremat ülevaadet sellest, kuidas sisemine lobitöö toimib, vaatleme järgnevalt ka kahte poliitika kujundamise protsessi, millesse on end mässinud paljud huvigrupid. Esimesena selgitame veidi raudsete kolmnurkade ( iron triangles) olemust. Raudsete kolmnurkade näol on tegu pigem väikeste ja mitteametlike, kuid samas püsivate gruppidega, kuhu kuuluvad kolm osapoolt – seadusandja(d), täidesaatva võimu esindaja(d) ja lobist(id). Kõik osapooled raudses kolmnurgas on seotud sama poliitikavaldkonnaga (nt põllumajandus, haridus vm) ja neil on ühine eesmärk kaitsta oma tegevusala huvisid. Selliseid kolmepoolseid gruppe nimetatakse raudseteks just seetõttu, et sealsed liikmed on omavahel väga tugevalt seotud, kuna nad saavad üksteisele olla vastastikku kasulikud (teha rahalisi annetusi, jagada infot, tagada võimalus pol. eesmärkide elluviimisel jne). (Patterson, 2013, p. 233; G. C. Edwards et.al., 2014, p. 335) Aja jooksul on raudsed kolmnurgad oma populaarsust kaotanud ning esile on kerkinud probleemipõhised võrgustikud (issue network), mis kujutavad endast mitteametlikke lobistidest, ametnikest ja poliitikaekspertidest koosnevaid rühmi, mis käivad ajutiselt koos, et arutleda kindla poliitilise probleemi üle. Erinevalt raudsetest kolmnurkadest ei püsi probleemipõhised võrgustikud pikka aega, vaid saadetakse laiali, kui mure on leidnud lahenduse. Samuti tuleb mainida, et võrgustikes esindavad osapooled eelkõige enda eraldiseisvaid huve antud küsimuses, olemata nii palju vastastikku kasulikud ja esindamata kogu poliitilist valdkonda laiemalt. (Patterson, 2013, p. 234)
Üheks poliitika mõjutamise kanaliks, mida huvigrupid järjest enam kasutavad ja mis tegelikult kuulub välise lobitöö alla, on poliitilise tegevuse komiteede (PAC) asutamine. Kuna huvigruppidel on keelatud oma rahalisi vahendeid otse kandidaatidele anda, ongi loodud PACid, mille kaudu on rühmal võimalik annetusi koguda ning need siis konkreetse poliitiku valimiskampaaniasse paigutada. PACid võivad toetada nii paljusid kandidaate, kui soovivad, kuid annetustele on seatud rahalised piirid – ühele kandidaadile võib maksimaalselt anda 5000 dollarit valimiskoosolekute ning teise 5000 dollarit üldvalimiste jaoks. USAs eksisteerib üle 4000 poliitilise tegevuse komitee ning enamik nende annetustest on suunatud just Kongressi valimiste kandidaatidele. Presidendivalimistel on PACide roll väiksem, kuna seal on suurem mõju individuaalsetel panustel. Üle 60% PACidest on seotud ärigruppidega ja suur osa ka kaubandusliitudega. Osatähtsuse poolest järgnevad neile kodanikerühmade poolt loodud PACid ning kõige vähem PACe on rajanud ametiühingud (10%). Üldiselt võib öelda, et annetuste tegemisel on strateegilisimad just ärigruppe esindavad PACid, kes teevad annetusi vastavalt sellele, millie partei parajasti Kongressi kontrollib, toetades samas võimalusel rohkem ikkagi vabariiklasi. Teisi huvigruppe esindavad poliitilise tegevuse komiteed pole üldjuhul nii pragmaatilised ning annavad oma panuse kandidaadi kampaaniasse vastavalt sellele, kas nende vaated ühtivad või mitte. Näiteks Ameerika Kristliku Koalitsiooni PAC toetab alati Vabariikliku partei kandidaate, kellega neid seob konservatiivne maailmavaade. (ibid., pp. 236-237) Väga vähesed kandidaadid suudavad vastu panna ahvatlusele PACide raha vastu võtta, kuna kaasaegsed valimiskampaaniad on muutunud üha kulumaks ning soov (tagasi)valituks saada on enamasti suur. Poliitilise tegevuse komiteede süsteemi kriitikud on aga avaldanud muret, et kogu see raha, mis PACid annetavad, tagab neile liiga suure kontrolli valitsemise üle. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 344)
Muud kanalid, mille kaudu huvigrupid püüavad saavutada oma eesmärke
Lisaks sisemise lobitöö tegemisele ja juba vaatluse all olnud PACide asutamisele, on USA huvigruppidel ka teisi, välise lobitöö alla kuuluvaid kanaleid , mida kasutatakse, saavutamaks oma eesmärke ja mõjutamakas poliitikaid. Üheks peamiseks välise lobitöö vormiks on rohujuuretasandi tegevus, mida võib nimetada ka tavakodanike surveks. Rohujuuretasandi tegevuse kaudu üritavad huvigrupid võimulolijaid veenda selles, et poliitiline positsioon, mida nad esindavad, omab ühiskonnas ka laiemat toetust. Näiteks korraldavad huvigruppide aktiivsemad liikmed kirjade /e-mailide kirjutamise ja telefonikõnede tegemise aktsioone, pälvimaks poliitikakujundatae tähelepanu, nad organiseerivad tavakodanike ja kongresmenide silmast-silma kohtumisi ning aitavad läbi viia meeleavaldusi ning avalikke proteste. Tubliks näiteks huvigrupist, kes kasutab paljuski just rohujuuretasandi tegevusi, on Ameerika Pensionäride Liit, mille liikmetelt kongresmenid saavad rohkem e-kirju kui ühegi teise huvirühma esindajatelt. (Gitelson jt, 1996, lk. 184; Patterson, 2013, p. 235)
Rohujuuretasandi tegevuste kõrval üritavad huvigrupid oma eesmärkide saavutamiseks mõjutada ka avalikku arvamust. Arvestades, et avalik arvamus jõuab kahtlemata niikuinii poliitikakujundajateni, hoolivad huvigrupid väga oma välisest imagost ja püüavad avalikku arvamust igal võimalusel enda kasuks ära kasutada. Huvigrupid püüavad avalikkusele jätta alati positiivse kuvandi – nt farmerid propageerivad tugevalt kujundit visast, töökast taluperekonnast, kes näeb vaeva, et saada leib lauale, jättes kõrvale tegelikkuse ehk selle, kuidas suurfarmid on tänaseks asendanud enamiku väiketaludest. Täpselt samuti soovivad ärigrupid, et inimesed näeksid neis midagi, mis muutis USA edukaks, mitte jõukaid ameeriklasi, kes soovivad veelgi enam kindlustada oma rikkust. Avaliku arvamuse mõjutamisel on väga oluline roll ka meedial ja nii üritavad huvigrupid tagada piisavalt neile kasulikku meediakajastust. Näiteks 2010. aastal, mil Kongress asus tegelema tervishoiureformiga, algatasid huvigrupid ulatuslikud poolt ja vastu reklaamikampaaniad, mille kulud küündisid kokku üle 100 miljoni dollari, mida võib võrrelda isegi riiklike valimiste rahastusega. Samuti on üha enam organisatsioone asunud tegema jõupingutusi avalike suhete valdkonnas, et tagada enda positiivne imago ja kaitsta enda seisukohti teatud valdkonnas. (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 346-347; Patterson, 2013, p. 235)
Peale eelnimetatud välise lobitöö kanalite võivad huvigrupid vahetevahel kasutada ka jäiga joone taktikat ehk õhutada seadusevastaseid aktsioone ning kodanikuallumatust. Enamasti toimub rühmaliikmete mobiliseerimine aga selleks, et valimistel ühiselt toetada teatud kandidaati või pakkuda vabatahtlikku tööjõudu, mis aitaks läbi viia valimiskampaaniat. (Gitelson jt, 1996, lk. 185; G. C. Edwards et.al., 2014, p. 345)
Pluralistlik vs korporatiivne mudel – kumb on USA?
Rääkides USA kodanikeühiskonna olemusest, võib öelda, et riik järgib kokkuvõtlikult pigem pluralistlikku mudelit. Selleks, et seda järeldust toetada, toome järgnevalt välja mõningad pluralistlikule mudelile omased jooned ning analüüsime neid Ameerika Ühendriikidest lähtuvalt.

• Grupid võistlevad, saamaks poliitikakujundajate tähelepanu – USA huvigruppide hulgas on esindatud nii talunike, tarbijate, suurkorporatsioonide, tööliste, keskkonnakaitsjate kui ka paljude teiste ühiskonnarühmade poliitilised nõudmised ning kõik need rühmad esitavad valitsusele võistlevaid nõudmisi, mis sageli on omavahel vastuolus (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 333)
  
• Ükski grupp ei saavuta domineerivat positsiooni – juhul kui üks grupp asub käituma nii, nagu oleks ta juhtival kohal ja omaks enim mõjuvõimu, asuvad teised rühmad võitlusse ning hakkavad tõhustama oma organisatsiooni. USA huvigruppide korralduses kehtib reegel “igale aktsioonile järgneb reaktsioon ”. (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 333)
  
• Eksisteerib palju vastandlike soovidega huvigruppe – huvigruppe tekib USAs palju, kuna kõik huvid, mis on seaduslikud ning mida esindavad organiseerunud rühmad, võivad poliitilises protsessis saada võimuloliijate poolt tähelepanu. Lobitöö tegemine on avatud kõigile ning ühendavad katusorganisatsioonid ei pruugi olla teistest tugevamad.  Näiteks sellest, kuidas kord organiseerunud ja oma huvide eest välja astunud grupid võivad saada varasemalt neid ignoreerinud valitsusametnike tähelepanu, on afroameeriklased ja naised. (G. C. Edwards et.al., 2014, pp. 333-334)
  
• Grupid, millel on teatud ressursse vähe, saavad kasutada teisi – kõikidel huvigruppidel on USAs võimalik ühel või teisel viisil mõjutada poliitikat. Ärigruppide eeliseks võib küll olla parem ligipääs rahale, kuid ametiühingute tugevuse tagab nende rohke liikmeskond ja kodanikualgatuste positsiooni kindlustab nende seotus avaliku arvamusega. (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 334)
  

On ka neid, kes ütlevad, et Ameerika Ühendriikides ei ole huvigrupid võimalustes saavutada oma eesmärke võrdsed, kuna domineerima on hakanud suurkorporatsioonid ning neid esindavate huvigruppide nõudmised on otsuste tegemisel domineerivad (G. C. Edwards et.al., 2014, p. 334). Siiski võib USA huvigruppide olemust ning nende poliitika mõjutamise šansse vaadates öelda, et pluralistliku mudeli kasuks räägivad nii huvigruppide paljusus , nende võimalus tulenevalt riigi detsentraliseeritud valitsemisest mõjutada poliitikat mitmel tasandil ilma sisenemisbarjäärideta ning ka asjaolu, et kanaleid, mille kaudu survet avaldada, on erisuguseid ja mingi vormi peaks oma eesmärkide kuuldavaks tegemiseks leidma iga huvigrupp.
 
  
NÄIDE RIIGI POLIITIKAST - Occupy Wall Street liikumine
Occupy Wall Street on inimeste poolt algatatud liikumine, mis tekkis 2011. aasta septembris New Yorkis . New Yorkist levis OWS edasi ligi sajasse Ameerika Ühendriikide linna ja tõi kaasa enam kui 1500 aktsiooni üle maailma. OWS-i eesmärk oli võidelda vastu suurte pankade ja rahvusvaheliste korporatsioonide mõjuvõimule, mida viimased omavad demokraatlike protsesside üle. Samuti seisis OWS vastu Wall Streetile, mis oli tekitanud ühe suurima majandusliku languse põlvkondade jooksul. OWS liikumine oli inspireeritud rahvaülestõusudest Egiptuses ja Tuneesias ning selle eesmärgiks oli võidelda 1% rikkamate inimeste vastu, kes kirjutavad ebaõiglase globaalse majanduse reeglid. (Occupy Wall Street)
OWS liikumine sai alguse 14. juulil 2011, kui Justine Tunnyk kutsus kokku grupi anarhiste, võtmaks üle organiseerimise initsiatiivi. Eelnevalt avaldati ajakirjas Adbuster artikkel pealkirjaga “Kutse tegutsema” ( Call To Action ). (Occupy Wall Street) Selles kutsuti lugejaid üles avaldama rahumeelselt meelt ning näitama oma protesti korruptsiooni ja suurfirmade mõju üle demokraatiale. Samuti oli artiklis väljendatud arvamust, et OWS-ist võib saada USA uue sotsiaalse dünaamika alus, olles justkui samm edasi Tea Party Movemendist. (Adbuster, 13.07.2011)
Occupy Wall Streeti meeleavaldus algas 17. septembril 2011 Manhattanil, Zuccotti pargis . (The New Yorker, 21.11.2011) Meeleavaldajad sunniti Zuccotti pargist lahkuma juba sama aasta 15. novembril, tuues põhjuseks pargi ebahügieenilisuse ja ohtlikkuse. (The Huffington Post, 15.11.2011) Pärast välja ajamist üritasid meeleavaldajad Zuccotti parki veelkord hõivata 2011. aasta uusaastaööl. (NY Daily News, 01.01.2012)
Occupy Wall Streeti telklaager
Vähem kui nelja nädalaga suutis Occupy Wall Street püstitada väga omapärase välilaagri. Occupy Wall Streeti telklaagris pakuti meelavaldajatele tasuta toitu, mis oli saadud annetustena või siis ostetud annetatud raha eest. Toitlustamist organiseerisid vabatahtlikud ning kõik telklaagri kulud kaeti annetustega. Keskmiselt annetati üritusele päevas 5000 dollarit. Samuti sai OWS annetusi asjade näol. (The Wall Street Journal , 15.10.2011) 
Tekkinud telklaagris ei lubatud kasutada helivõimendeid, sest selleks oli vaja linna eriluba, mida OWS-il ei olnud. Selle tulemusel toimis protestijate vahel inimmikrofon. Kõnepidaja tegi oma kõnedesse pause ning tema lähedal olevad inimesed ütlesid selle sõnumi edasi. (The Nation , 03.10.2011)
Lisaks toimis telklaagris eraldatud ala võimalusega kasutada internetti ja sülearvuteid. Samal alal toimis ka nii öelda meedia komitee, mis korraldas OWS-i online suhtlemist. See andis liikumisele võimaluse kasutada suurt hulka erinevaid sotsiaalmeedia kanaleid. (The Daily Beast, 10.06.2011)
Lisaks eelpool nimetatule oli pargis meelavalduse asjal avatud raamatukogu (The Peoples Libary), mis sai alguse, kui üks New Yorki Ülikooli õpilane jättis parki kastitäie raamatuid. Raamatukogu organiseerimise võtsid enda peale vabatahtlikud meeleavaldajad ja sealne laenutamine toimis aususe põhimõttel, mis tähendab seda, et laenutusi ei märgitud üles. Raamatukogus olevad raamatud saadi annetustena autoritelt, kirjastajatelt ja raamatumüüjatelt. (The New Yorker, 29.09.2011; American Libraries, 18.10.2011) OWS telklaagri laiali saatmise käigus jäi suur hulk raamatuid kadunuks või siis muutusid  need loetamatuks. (The Guardian, 23.11.2011)
Protestimarsid Occupy Wall Streedi toetuseks 
1. oktoobril 2011 tahtis suur hulk OWS toetajaid marssida üle Brooklyni, et väljendada liikumisele oma toetust. Selle aktsiooni käigus arreteeriti üle 700 inimese. Mõned protestis osalejad väitsid, et politsei oli neile valetanud, lubades meeleavaldajaid silla sõiduteele marssima. Teised väitsid jällegi, et arreteerimised toimusid kuna protestijad ise taotlesid oma käitumisega arreteerimist. Selle tulemusel tekkis konflikt politseinike ja meeleavaldajate vahel. (The New York Times, 01.10.11; The Guardian, 02.10.2011) 
5. oktoobril 2011 osales Occupy Wall Streeti poolt korraldatud marsil hinnanguliselt 15 000 inimest. Toetusmarss toimus üldjoontes rahulikult , kuid siiski toimusid mõned arreteerimised. (The Guardian, 05.10.2011)
Occupy Wall Streeti juhtimine
OWS põhiline juhtimine toimus läbi koosolekute, kus  otsustamine toimus konsensusmeetodil. See tähendab, et grupi liikmed pidid jõudma otsuseni, mis on kõigile vastuvõetav. OWS-il oli  palju erinevaid töögruppe, kus arutati koosolekute ettepanekute üle. Töögrupid olid avatud kõigile soovijatele nii kuulamiseks kui ka kõnelemiseks. Vestluse juhtimiseks olid ametis hõlbustaja, kelle ülesandeks oli juhtida diskussiooni, käimata välja oma ideid, ja kõnevõõrustaja, kes jagas kõnekordade järjekordi. Iga kõneleja aeg oli kindlalt piiratud. Soovist avaldada arvamust või esitada küsimus anti märku teatud žestidega. Kirjeldatud süsteem oli OWS-i liikmetele endile väga oluline, sest see vältis hierarhiate tekkimist. (Bloomberg Businessweek, 15.12.2011; Ott, 2011)
Occupy Wall Streeti toetajad
Baruch Kolledži Avaliku Halduse Kooli poolt läbi viidud uuringust selgub, et meeleavaldajatest 81,2% olid valged, 60,7%-l oli kõrgharidus. 70,2% protsenti toetajatest pidas ennast iseseisvaks valijaks, 27,4% toetas demokraate ja 2% vabariiklasi. Samuti oli OWS-i liikumine populaarsem meeste seas. OWS-i toetajatest teenis 30,1% üle 50,000 ning 23,3% 25-49,999 dollarit, kogunisit 46,5% teenis alla 25,000 dollari. (Occupy theory)
Teatud aja jooksul oli OWSi ja nende levitavate sõnumite toetus kasvav, kui see hakkas vähenema, kui kohalikud ametnikud asusid laiali saatma OWSi laagreid , osutades turvalisusele, sobilikkusele ja tervishoiu küsimustele. Enamikes kohtades toimus laialisaatmine rahulikult, kuid osa paikades toimusid ka kokkupõrked politsei ja meeleavaldajate vahel. Pärast seda kui meedias muutus OCW-i poolt tõstatatud jõukuse teema avalikku korra tagamist puudutavateks küsimusteks, hakkas liikumise toetus ühiskonnas langema . (Patterson, 2013, p. 183)
Occupy Wall Streeti eesmärgid
OWS-i nõudmiste nimekiri, mis on üleval ka nende kodulehel, on alatasa muutuv dokument, mida inimesed saavad täiendada oma soovitustega. Siiski ei ole ühtegi nimekirja eesmärkidest üldkogul heaks kiidetud. (CNN Money, 12.10.2011) Protestijad ei ole alati küll täielikul üksmeelel,  kuid siiski oli nende üldine sõnum liikumises piisavalt arusaadav - nad soovisid rohkem ja paremaid töökohti, suuremat võrdsust sissetulekute jagunemisel, vähem kasumit ja madalamaid kompensatsioone pankadele. Samuti taotlesid nad korporatsioonide mõju vähendamist, rõhutades eriti finantsettevõtete liiga suurt mõju poliitikale. (Bloomberg Businessweek, 27.10.2011) 
Liikumise mõju
OWS-i liikumine keeldus koostööst liberaalsete organisatsioonide ja Demokraatliku parteiga, mistõttu palju tema impulsist läks pärast laagrite laiali saatmist kaduma. Samas ei saa öelda, et liikumisel ei oleks ühiskonnale üldse mõju olnud. Nimelt õnnestus OWS-l juhtida avalik tähelepanu suurenevale lõhele vaeste ja rikaste vahel Ameerika Ühendriikides. See tekitas riikliku arutelu majandusliku võrdsuse üle ja tõi esile inimeste mobiilsuse. Lööklause “Me oleme 99 protsenti” (We are the 99 percent ) sai käibefraasiks. See sõnum jõudis kaudselt ka Obama tagasivalimiskampaaniasse, näiteks tõsteti kõrgemapalgalistel makse. Suurimaks võiduks, mida liikumine saavutas, oli see, et Bank of America ja teised suurpangad loobusid plaanist hakata nõudma lisatasusid deebetkaardi kasutamisel . Samuti jagasid nad varasemast enam avalikult teadmisi hüpoteegi väljaostuõiguse kohta ja suutsid isegi edukalt mõne hädasoleva laenaja kodu alles hoida. (The New York Times, 17.09.2012; Patterson, 2013, p. 183)
Analüüs sellest, mida OWS näitas USA kodanikuühiskonna kohta
OWS esindas ühte suurimat poliitilist protesti pärast kodanike õiguste ja sõjavastaste liikumiste lõppu 1960ndate järel. (Patterson, 2013, p. 183) Kindlasti iseloomustab OWS liikumine Ameerika Ühendriikide poliitilist kultuuri, osalust ja mõjutamisvõimalusi. Tänu nendele ideedele, mis tänapäeva Ameerika Ühendriikides valitsevad, on üldse võimalik, et toimus selline protestiliikumine nagu OWS.
Näiteks  on üks peamisi Ameerika Ühendriikide poliitilise kultuuri aluseid vabaduse ideaal ning selle all peetakse silmas seda, et inimesed võivad käituda nii kuidas nad soovivad, kui nad ei riku sellega teiste vabadust ja heaolu. OWS liikumine sai toimuda, kuna inimestel oli vabadus protesteerida. Poliitilise kultuuri vaatenurgast võib samuti OWSi puhul näha võrduse aspekti, mis on üheks Ameerika Ühendriikide poliitilise kultuuri aluspõhimõtteks. OWSi puhul väljendus võrdsuse printsiip selles, et liikumise tegevustes oli kõigil soovijatel võrdsetel alustel võimalik kaasa lüüa, hoolimata nende soost, nahavärvist, vanusest või mõnest muust aspektist . Ühtlasi on OWS heaks näiteks isevalitsemise idee avaldumisest Ameerika Ühendriikides – sai liikumise ju alguse kodanike tasandilt. Inimesed ise võtsid midagi ette, et muuta olukorda, mis neile ei meeldinud, jäämata tegevusetult ootama. 
Nagu juba töös varasemalt mainitud, on Ameerika Ühendriikide kodanikud suhteliselt passiivsed osalema protestides. Seega võib OWS kindlasti vaadata kui erandlikku sündmust. Samuti võib siinkohal välja tuua internetis osalemise aktiivsuse, mis nagu eelpool mainiti on USA-s kõrge, ning mida kinnitab ka OWSi näide. Nimelt on liikumisel oma kodulehekülg, kus toimis pidev eesmärkide ja probleemide üle arutamine. Samuti oli OWS väga aktiivne sotsiaalmeedia kasutaja, et suhelda kodanikega. Sellest lähtuvalt võib öelda, et USA kodanike iseloomustab online võimaluste puhul suur aktiivsus ja nii võib ka OWSi aktiivset online võimaluste kasutamist seletada sooviga püüda rohkemat tähelepanu nende esile toodud probleemidele.
Kindlasti annab OWS tunnistust protestide muutunud vormidest , sest OWS ei olnud spontaanne ettevõtmine. Tegevus oli mingites aspektides väga hästi planeeritud ja ettevalmistatud, mis näitab meeleavalduse sisemist organiseeritust. 
OWS-i näide toob selgelt esile Ameerika Ühendriikide põhiseaduslikkuse tagatuse ja riigivõimu piiratuse. Kodanikel oli OWS näol võimalik väljendada oma sõnavabadust ja tegutsemisvabadust. Nende vabadust hakati piirama alles siis, kui tekkis selleks mõistetav vajadus. Samuti näitab protestiaktsiooni kestvus USA poliitilise kultuuri tolerantsust. Kuna protestiaktsiooni telklaager Zuccotti pargis oli üleval praktiliselt kaks kuud, siis võib öelda, et nende tegevusse suhtuti sallivalt ja neid aktsepteeriti, isegi siis kui nende vaateid ei pruugitud alati toetada. 
OWS puhul oli tegemist üksikprobleemi huvigrupiga, kuna liikumine omas teemapõhist poliitilist agendat. OWS oli küll palju häguseid ja muutuvaid eesmärke, kuid siiski jäi ta kindlaks aspektidele, mille vastu ta seisab ehk OWS-i teemavaldkonda võib pidada küllaltki kindlapiiriliseks. 
OWS-i saab vaadelda ka kui välise lobitöö näidet. OWS kasutas rohujuure tasandit , et mõjutada poliitikat ja jõuda oma eesmärkideni. Nad korraldasid aktsioone, mis pälvisid tähelepanu ning mille kaudu üritasid nad mõjutada võimulolijaid. Protestide kaudu õnnestus OWS-il juhtida tähelepanu ühiskonnas üleskerkinud probleemidele. 
OWS puhul tuleb ära märkida ka piiratud rahalised vahendid, kuna arusaadavalt ei tegelenud liikumine majandustegevusega ning tal puudusid ka otsesed liikmemaksud . Kuna OWS-l puudusid finantsid oma seisukohtade levitamiseks, siis tuli neil mõjule pääsemiseks kasutada intensiivsust ja tegevuse tõhusust. Olematutest majanduslikest vahenditest lähtuvalt pidi OWS leppima ainult vabatahtlike tööga, mis ei ole kahtlemata võrreldav kutseliste lobistide mõjutamisvõimalustega.   
OWSi puhul võib ka arvata, et neil kehtis “tasuta kaasasõitja” probleem. Inimesed küll mõistsid ja said aru, et kasvav ebavõrdus on ühiskonnas probleemiks, kuid kuna liikumisel ei olnud neile midagi pakkuda (erahüviste saamise soov) siis oli inimeste kaasamine keeruline ning liikumist toetati pigem passiivselt.
Lõpetuseks võiks öelda, et OWS näitab kindlasti Ameerika Ühendriikide tolerantset, vaba ja sallivat poliitilist kultuuri. See väljendus kodanike omaalgatuslikkuses ja vabaduses sellises aktsioonis osaleda ning seda toetada.
 
 
KOKKUVÕTE 
Kogu kodanikeühiskonna temaatikat kokkuvõttes võib öelda, et USA kodanike võimalused mõjutada riigi poliitikat on võrdlemisi head ja igati mitmekesised . Korrates lühidalt üle USA poliitilist kultuuri iseloomustavad jooned ja väärtused, tuleb mainida selliste eeskätt nelja peamise väärtuse - vabadus, võrdsus, individualism ja omavalitsemine – olulisust. Konkreetsetest poliitilist kultuuri iseloomustavatest näitajatest võib välja tuua valimisaktiivsuse, mis on Ameerika Ühendriikides stabiilselt olnud võrdlemisi madal, kõikudes presidendivalimiste ajal 58% ja 64% vahemikus ning Kongressivalimiste ajal 45% ja 48% vahel. Ameeriklaste usaldus poliitiliste institutsioonide vastu on läbi kümnendite aina enam langenud ning pole ka nüüd eriti kõrge. Alati on rahvas enim usaldanud kohtuvõimu, sellele järgnevad täidesaatev võim ehk presidendi institutsioon ja lõpuks seadusandlik võim ehk Kongress. Analüüsides usaldust osariigi ja kohaliku võimu suhtes võib öelda, et usaldus kohaliku tasandi vastu on kõrgem kui osariiklike institutsioonide suhtes, kõige vähem usaldatakse föderaaltasandi võimuorganisatsioone.
Võib öelda, et Ameerika Ühendriikide kultuur väärtustab poliitilist osalust, mille võib üldjoontes jagada kaheks: tavapärane ja tavapäratu osalemine. Tavapärane osalemise alla kuuluvad hääletamine, teiste veenmine, uksekella helistamine petitsiooni jaoks jne. Tavapäratu osalemine hõlmab aga tegevusi, mis on rohkem tähelepanu pälvivad: näiteks protestimine, kodanikuallumatus ja isegi vägivald. Üldiselt osalevad ameeriklased poliitikas pigem vähe ehk ollakse lihtsalt kursis poliitiliste sündmustega, arutletakse nende üle pere seltsis jne. Keskmisest aktiivsemad inimesed osalevad ka koosolekutel, kontakteeruvad ametnikega ja võtavad osa aruteludest ning huvigruppide tegevusest. On ka neid, kes on tihedalt poliitikaga seotud ning osalevad seega kampaaniates, annetavad nende jaoks raha, käivad miitingutel ja kandideerivad poliitilistele ametikohtadele. Neid, kes eelistavad poliitikas osaleda läbi kodanikuallumatuse, on vähe, ning ka protestiliikumised pole USAs eriti populaarsed . Paljud ameeriklased on kaasatud kogukonnaellu näiteks läbi kohalike organisatsioonide ning keskset rolli USA kodanikuühiskonnas omavad eelkõige erinevad huvigrupid.
Huvigrupp on sarnaseid poliitilisi eesmärke omavate inimeste organiseeritud rühm, mis üritab oma eesmärkide saavutamiseks mõjutada poliitilist protsessi. Huvigrupid võib jagada majanduslikeks ja kodanikegruppideks. Majanduslikud huvigrupid on enim ja kõige efektiivsemalt organiseerunud ning nende alla paigutuvad nii ärigrupid, ametiühingud, talunike rühmad kui ka kutseliidud. Kodanike algatusgrupid võivad olla probleemipõhised, edendada vähemuste huve, tuleneda teatud ideoloogiast või olla seotud nt keskkonnakaitseliste eesmärkidega. Huvigruppide edu oma eesmärkide saavutamisel mõjutavad mitmed faktorid nagu grupi suurus, rahalised vahendid ja intensiivsus, aga ka USA üldine valitsemiskorraldus , mis pigem soodustab huvigruppide teket. Huvigruppidel on mitmeid kanaleid, mille kaudu poliitikat mõjutada ja võimulolijatele survet avaldada ning need tegutsemisvormid jaotatakse üldjoontes sisemiseks ja väliseks lobitööks. Sisemise lobitöö alla kuuluvad nt kongressiliikmete, valitsusametnike ja kohtute mõjutamine; välise lobitöö alla aga rohujuuretasandi tegevus, PACide asutamine ning avaliku arvamuse mõjutamine. Niisiis võib Ameerika Ühendriikide kodanikuühiskonna olemust vaadeldes öelda, et üldjoontes järgib riik pigem pluralistlikku mudelit. Nimelt eksisteerib USAs huvigruppide paljusus, nende võimalused poliitika kujundamisel kaasa rääkida on võrdlemisi head ning kanaleid, mille kaudu survet avaldada, on erisuguseid ning enamasti on lobitöö tegemine avatud kõigile.
  
KASUTATUD ALLIKAD
Adbuster. (13.07.2011). #OCCUPYWALLSTREET. Retreived from  https://www.adbusters.org/blogs/adbusters-blog/occupywallstreet.html (27.04.2013) 
American Libraries. (18.10.2011). A Library Occupies the Heart of the Occupy Movement . Retreived from http://www.americanlibrariesmagazine.org/article/library-occupies-heart-occupy-movement (28.04.2013) 
Bloomberg Businessweek. (27.10.2011). Occupy Wall Street: It’s Not a Hippie Thing . Retreived from  http://www.businessweek.com/magazine/occupy-wall-street-its-not-a-hippie-thing-10272011.html   (27.04.2013) 
Bloomberg Businessweek. (15.12.2011). Occupy Wall Street's center shows some cracks.Retreived from  http://www.businessweek.com/ap/financialnews/D9RKV7HO0.ht m (27.04.2013) 
CNN Money. (12.10.2011). Why Occupy Wall Street isn't about a list of demands. Retreived from  http://money.cnn.com/2011/10/12/technology/occupy_wall_street_demands/  (27.04.2013) 
Edwards, D. V. (1998). Practicing American politics: an introduction to government. New York: Worth.
Edwards, G. C., Wattenberg, M. P., Lineberry, R. L. (2014). Government in America: people, politics, and policy. Boston: Pearson
Gallup. (s.d.).  Trust in Government. Retrieved from  http://www.gallup.com/poll/5392/trust-government.aspx (27.04.2014)
Gitelson, A. R., Dudley, R. L., Dubnick, M. J. (1996). Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteem. Boston: Houghton Mifflin.
Jones, J. M. (2013). Americans' Trust in Government Generally Down This Year . Gallup. Retrieved from  http://www.gallup.com/poll/164663/americans-trust-government-generally-down-year.aspx (28.04.2014)
M. Ott. (2011). Hõiva! Vikerkaar. Võrgulehel  http://www.vikerkaar.ee/index1.php?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=5457 (27.04.2013) 
NY Daily News. (01.01.2012). Protesters Occupy New Year in Zuccotti Park. Retreived from  http://www.nydailynews.com/news/yup-back-protesters-occupy-new-year-article-1.999412  (27.04.2013) 
Occupy theory. (12.12.2013). Demographics of Occupy Wall Street Movement. Retreived from  http://occupytheory.org/demographics-of-occupy-wall-street-movement/ (27.04.2013) 
Occupy Wall Street. About. Retreived from  https://occupywallst.org/about/ (27.04.2013)
Patterson, T. E. (2008). The American democracy. Boston: McGraw-Hill.
Patterson, T. E. (2013). The American democracy. New York: McGraw-Hill.
The Daily Beast. (10.06.2011.) The Technology Propelling #OccupyWallStreet Retreived from  http://www.thedailybeast.com/articles/2011/10/06/occupy-wall-street-protests-tech-gurus-televise-the-demonstrations.html (28.04.2013) 
The Guardian. (05.10.2011). Occupy Wall Street: thousands march in New York. Retreived from  http://www.theguardian.com/world/2011/oct/05/occupy-wall-street-new-york-march  (28.04.2014)
The Guardian. (02.10.2011). Occupy Wall Street protestes arrested On Brooklyn Bridge. Retreived from  http://www.theguardian.com/world/2011/oct/02/occupy-wall-street-protesters-brooklyn-bridge  (28.04.2013)
The Guardian. (23.11.2011). Destruction of Occupy Wall Street Peoples Libery draws ire. Retreived  from  http://www.theguardian.com/world/blog/2011/nov/23/occupy-wall-street-peoples-library  (28.04.2013)
The Huffington Post. (15.11.2011). Zuccotti Park Eviction: NYPD Orders Occupy Wall Street Protesters To Temporarily Evacuate Park. Retreived from  http://www.huffingtonpost.com/2011/11/15/zuccotti-park-evacuation_n_1094164.html (27.04.2013) 
The Nation. (03.10.2011). We are all human Microphones Now. Retreived from  http://www.thenation.com/blog/163767/we-are-all-human-microphones-now # (28.04.2013) 
The New York Times. (01.10.2011). Police Arrested more than 700 Protesters on Brooklyn Bridge. Retreived from  http://cityroom.blogs.nytimes.com/2011/10/01/police-arresting-protesters-on-brooklyn-bridge/ (28.04.2013)
The New York Times. (17.09.2012). Occupy Wall Street: A Frenzy That Fizzled. Retreived from  http://dealbook.nytimes.com/2012/09/17/occupy-wall-street-a-frenzy-that-fizzled/ (26.04.2014)
The New Yorker. (29.09.2011). The Occupy Wall Street Libary. Retreived from  http://www.newyorker.com/online/blogs/books/2011/09/the-occupy-wall-street-library.html (28.04.2013) 
The New Yorker. (21.11.2011) Map: How Occupy Wall Street Chose Zuccotti Park. Retreived from  http://www.newyorker.com/online/blogs/newsdesk/2011/11/occupy-wall-street-map.html (27.04.2013) 
The Huffington Post. (15.11.2011). Zuccotti Park Eviction: NYPD Orders Occupy Wall Street Protesters To Temporarily Evacuate Park. Retreived from  http://www.huffingtonpost.com/2011/11/15/zuccotti-park-evacuation_n_1094164.html (27.04.2013) 
The Wall Street Journal. (15.10. 2011). The Occupy Economy. Retreived from  http://online.wsj.com/news/articles/SB10001424052970204002304576631084250433462?mg=reno64wsj&url=http%3A%2F%2Fonline.wsj.com%2Farticle%2FSB10001424052970204002304576631084250433462.html (28.04.2013)
United States Census Bureau. (s.d). Voting and Registration . Retrieved from  http://thedataweb.rm.census.gov/TheDataWeb_HotReport2/voting/voting.hrml (28.04.2014)
 
 

• Religioon ja kirik ( Jesus Camp, 2006 film )