Õiguskaitseasutuste süsteem

Q: Millised uurimistoimingud teostatakse prokuröri kinnitamisel ?

Vastus leiad õppematerjalist: Õiguskaitseasutuste süsteem

Lani, Siim

Õiguskaitseasutuste süsteem (0)

Õigus - Õigus

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Millised uurimistoimingud teostatakse prokuröri kinnitamisel ?

Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiibid .
Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiipide arv ei ole täpselt määratletav. Käsitletavate printsiipide arv sõltub käsitluse detailsusest, samuti on võimalik mitmeid printsiipe vaadelda soovi korral kui iseseisvaid printsiipe või kui mõne teise printsiibi alaprintsiipi. Samuti ei ole võimalik anda mingit printsiipide hierarhiat nende tähtsuse järjekorras. Kui teatud situatsioonis erinevad printsiibid on konfliktis siis küsimus sellest, et kumba printsiipi järgides situatsioon lahendada, sõltub väga paljus konkreetse situatsiooni tüübist ning erinevates situatsiooni tüüpides võib peale jääda ükskord üks kuid teine kord hoopis teine printsiip.

Legaalsuse e seaduslikkuse printsiip – Legaalsuse printsiip õiguskaitsesüsteemi ülesehituses ja tegutsemises tähendab seda, et õiguskaitseasutuste moodustamine, ülesehitus ning tegutsemine peab toimuma vastavalt seadustes ja teistes õigusaktides sätestatud korras.

Oportuniteedi e otstarbekuse printsiip – kui puudub asja vastu avalik huvi ja süü ei ole suur, siis lõpetatakse asi ära. (maksab kahju ära ja kõik) (kriminaalmenetluse seadustik §202)

Ökonoomsusprintsiip – Ökonoomsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitseasutuste ülesehitus ja tegutsemise kord peab olema selline, et nende tegutsemiseks tehtavad kulutused oleksid vastavuses nende tegutsemisest saadavate tulemustega.
Kõigepealt vaadelgem, milliste kulutustega tuleb arvestada. Kindlasti tuleb arvestada õiguskaitsesüsteemi funktsioneerimise otseste kulutustega. Need jagunevad a) riigi ja omavalitsuste kulutusteks kohtunike, prokuröride, politseinike jne. palkadeks; hoonete ehitamiseks ja ülalpidamiseks; sisustuseks jne., b) õiguslike vaidluste poolte kulutused advokaatidele, isiklikud ajakulud jne.
Teiselt poolt tuleb kindlasti arvestada ekslike otsustega põhjustatud kahjusid nn. vea hinda. Need on kulutused, mida põhjustab ebaõige otsuse tegemine.
Vähendada ei ole vaja mitte, kas ainult otseseid kulutusi või ainult vea hinda, vaid nende summat. Kui otseseid kulutusi tähistada "OK" ja vea hinda "VH" siis eesmärgiks peaks olema:
min sum(OK+VH)
Kui proovida vähendada ainult otseseid kulutusi siis vea hind võib muutuda talumatult suureks. Ning vastupidi, kui siis asuda vea hinna vähendamise eesmärgil suurendama otseseid kulutusi siis teatud punktis saabub olukord, millal otseste kulutuste suurendamisega ei õnnestu enam saavutada vea hinna vähenemist sellisel määral, et õigustada suurenevaid otseseid kulutusi.

Avalikkuse printsiip – Avalikkuse printsiip tähendab, et õiguskaitsesüsteemi tegevus peab toimuma võimalikult avalikult. Avalikkuse tagamine aitab oluliselt kaasa sellele, et õigusliku vaidluse pooled tajuksid resultaati õiglasena ja kindlasti ka sellele, et üldsus tajuks õiguskaitsesüsteemi funktsioneerimist õiglasena. Võimalik, et avalikkuse tagamine aitab kaasa ka sellele, et vältida tahtlikult vigaste otsuste tegemist. Ajaloos on olnud mitmeid õiguskaitsesüsteeme, kus kogu menetlus toimus võimalikult salajasena. Kaasajal on ühiskondade demokratiseerumine toonud kaasa avalikkuse printsiibi üleüldise tunnustamise.

Poolte võrduse printsiip – Poolte võrdsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitsesüsteemis peavad õigusliku vaidluse pooled omama võrdseid õigusi. Poolte võrdsus aitab ilmselt kaasa sellele, et vältida vigade tegemist. Niipea, kui üks pooltest saab eeliseid suureneb tema kasuks eksimise tõenäosus ja sellega ka summaarne vea hind. Poolte võrdsuse printsiip leiab kõige järjekindlamat järgimist tsiviilasjade puhul. Kriminaalasjade puhul on poolte võrdsusest oluliselt taganetud sellega, et tõendamise koormus on täielikult pandud süüdistuse poolele.

Isikute seaduse ees võrdsuse printsiip – Poolte võrdsuse printsiibist tuleb eristada isikute võrdsust seaduse ees. Kui poolte võrdsuse printsiip nõuab poolte võrdset kohtlemist ühes õiguslikus vaidluses siis isikute seaduse ees võrdsuse printsiip nõuab, et võrdselt tuleb kohelda erinevates analoogsetes õiguslikes vaidlustes osalejaid. Käsitletav printsiip tuleneb põhiseaduse paragrahvist 12, mis sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse , poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Õiguskaitsesüsteemi suhtes tähendab ülalmainitud printsiip seda, et kõigi isikute suhtes kohaldatakse ühtesid ja samu, kõigile ühiseid seadusi. Sellest ei tohi siiski teha järeldust, et kellelegi ei tohi seadustega teha eeliseid või panna võrreldes teistega suuremaid kohustusi. Need eelised ja suuremad kohustused peavad aga olema sisuliselt põhjendatud

Informeerituse printsiip – Informeerituse printsiip tähendab seda, et õiguskaitsesüsteem peab tagama võimaluste piires asjaosaliste informeerituse. Informeerituse printsiip on lähedane avalikkuse printsiibile ja täiendab seda s.t. informeerituse printsiip tagab informatsiooni kättesaadavuse menetlusosalistele ka paljudel sellistel juhtudel kui õiguskaitseasutuse toimingud ei toimu avalikult.
Informeerituse printsiip leiab oma väljenduse mitmetes põhiseaduse normides ning konkreetsetes menetlusnormides:
a) põhiseaduse § 21 nõuab, et igaühele, kellelt on võetud vabadus, teatatakse viivitamatult talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus,
b) süüdistataval ning kohtualusel on õigus teada, milles teda süüdistatakse (Kriminaalmenetluse koodeksi § 35' lg 2 ja 3) ,
c) kohtueelse uurimise lõpul on süüdistataval õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega s.t. teada saada süüdistuse tõendid (KMK § 35' lg 2), jne.

Kaitseõiguse printsiip – Kaitse õiguse printsiip tähendab seda, et isikul, kelle vastu on esitatud süüdistus või hagi peab olema õigus ennast selle vastu kaitsta kas ise või kaitsja (esindaja) abil. Ka see printsiip aitab kaasa vigade vältimisele, kuna võimaldab mõlemal poolel esitada omapoolseid tõendeid ja seisukohti. Samuti aitab selle printsiibi järgimine kaasa sellele, et ka kaotanud pool võtaks otsust kui õiglast ja et üldsus suhtuks süsteemi funktsioneerimisse positiivselt.
Põhiseadus näeb ette ainult kuriteos kahtlustatava õiguse viivitamatult valida endale kaitsja ja kohtuda temaga (PS § 21). Seadustega on siiski seda õigust laiendatud ka süüdistatavale ja kohtualusele ning tsiviil- ja haldusmenetluse pooltele.
Õigus kaitsele tähendab ka õigust kaitsta ennast ise. Üldreeglina on ise enda kaitsma asumine mittesoovitav, keegi ei ole iseenda jaoks hea kaitsja. Professionaalne kaitsja orienteerub menetluse küsimustes paremini ja isegi kui kaitstav ise peaks olema sellel alal asjatundja siis kõrvalseisjal on ikkagi parem situatsiooni objektiivselt hinnata ja teha optimaalseid otsuseid. Milleks siis tunnistada õigust kaitsta ennast ise? Seda õigust tunnistatakse selleks, et juhul kui isikul on välja kujunenud kindel veendumus , et ta tahab ennast ise kaitsta, siis kui seda talle mitte lubada, on tal pärast raske menetluse resultaadiga leppida, talle jääb ikka arvamus, et kui tal oleks olnud võimalik ennast ise kaitsta oleks tulemus olnud talle soodsam.

Erapooletuse, sõltumatuse ja kompetentsuse printsiip - Erapooletus tähendab seda, et kohus, prokuratuur ja politsei ei tohi olla isiklikult huvitatud õigusliku vaidluse resultaadist ja ei tohi tekkida kahtlusi nende erapooletuses. Ei piisa sellest, et antud asutused sisuliselt ei ole erapoolikud. Tähtis on see, et nad ei tohi tekitada isegi kahtlust erapoolikuses. Selleks ongi ette nähtud näiteks kohtunike taandamise obligatoorsed alused - kriminaalasjades ei tohi kohtu koosseisu kuuluda isikud, kes on või olid antud kriminaalasjas menetlusosalisteks või on mõne menetlusosalisega suguluses, s. o. vanemad, lapsed, lapsendajad, lapsendatud , vennad ja õed , vanavanemad, lapselapsed , samuti abikaasa ning samuti kes antud kriminaalasjast võtsid osa prokurörina, uurijana, juurdlejana, eksperdina, spetsialistina, tõlgina, tunnistajana või manukana (KMK § 26 lg 1 p 2,3). Tsiviilasjades on analoogiline piirang mõnevõrra erinev.
Kaitsja puhul on lubatav erapoolikus kaitstava kasuks kuid peab olema välistatud, et kaitsja huvid oleks vastuolus kaitstava huvidega või oleks alust selliseks kahtluseks. Seetõttu on näiteks keelatud esineda kaitsjana isikul, kes selles asjas annab või andis varem õigusabi isikutele, kelle huvid on vastuolus isikute huvidega, keda ta kaitseb või esindab, või kui ta võttis asjast osa kohtunikuna, prokurörina, uurijana, juurdlejana, eksperdina, spetsialistina, tõlgina, tunnistajana või manukana(KMK § 20 lg 2).
Sõltumatus tähendab, et õiguskaitseasutused peavad õiguslike küsimuste lahendamisel olema sõltumatud ja tegutsema kooskõlas seadustega. Eriti oluline on sõltumatus kohtute ja kohtunike puhul. Kohtute sõltumatus on tagatud nende sõltumatuse fikseerimisega põhiseaduses (PS § 146) ja nende Kohtute seaduses fikseeritud õigusliku seisundiga. Kohtunike sõltumatus on tagatud nende nimetamise ja tagandamise korraga, kohtuniku puutumatusega, kohtuniku materiaalse ja sotsiaalse kindlustatusega ja mitmete muude vahenditega.
Kompetentsuse nõue tähendab seda, et õiguskaitseasutuste töötajatel peab olema nende töö jaoks vastav kvalifikatsioon . Seda tagavad konkreetsed nõuded, mida esitatakse erinevate õiguskaitseasutuste töötajate haridustasemele . Kuna õigusharidus vananeb ilma täienduseta küllaltki kiiresti, siis on mitmete õiguskaitseasutuste puhul ette nähtud eksamid vastavasse asutusse tööle võtmise eel või/ja (perioodiline) atesteerimine . Kompetentsuse nõue koos ökonoomsuse printsiibiga tähendab ka seda, et ei esitataks liiga kõrgeid kompetentsuse alaseid eeltingimusi. Kompetentsuse alaste eeltingimuste kõrgendamine toob paratamatult kaasa otseste kulude kasvu. Ning juhul kui konkreetsete ülesannete tüübi lahendamiseks ei ole niivõrd kõrge kvalifikatsioon vajalik siis ei kaasne kõrgema kompetentsuse tagamiseks tehtavate kulutuste kasvuga vea hinna vähenemine ega protsessi kasude suurenemine. Ilma positiivsete tagajärgedeta on aga kulude kasv kindlasti ebaotstarbekas.

Süütuse presumptsiooni (eelduse) printsiip – Süütuse presumptsiooni printsiip on fikseeritud Põhiseaduse paragrahvis 22, mille järgi a) kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning b) keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.
Süütuse presumptsiooni printsiip kehtib eelkõige õiguskaitseasutuste tegevuse kohta kuid põhiseaduses fikseeritud printsiibina kehtib ka väljaspool õiguskaitseasutuste tegevust. Süütuse presumptsiooni printsiibi esimene pool tekitab mõningaid probleeme massimeediavahenditele, kuna nemad on huvitatud informatsiooni võimalikult kiirest avaldamisest ja võimalikult tähelepanuäratavatest pealkirjadest ning sõnastusest. Kui lähtuda rangelt süütuse presumptsiooni printsiibist siis ei tohiks avaldada teateid, et kodanik see ja see pani toime selle ja selle kuriteo, enne kui selle kohta on jõustunud kohtuotsus.
Muidugi ei suuda massimeediavahendid nii kaua oodata (kohtuotsuse ja selle jõustumiseni jõudmine võib võtta kuid ning avalikkuse tähelepanu on selle aja peale pälvinud juba hoopis muud sündmused). Kindlasti on võimalik jätta teates konkreetsed nimed mainimata ning sellega on süütuse presumptsiooni printsiibi nõuded täidetud. Probleemi lahendus ei saa ilmselt seisneda selles, et keelata konkreetsete isikute nimedele viitamine enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Ainsaks lahendiks on avalikkuse tähelepanu suunamine sellele, et teated isiku kahtlustamisest kuriteo toimepanemises ei tähenda veel seda, et antud isik ikka on kindlasti selle kuriteo toime pannud .

Õigus edasi kaevata - Õigus edasi kaevata tähendab seda, et õiguskaitseasutuste otsuste peale peab olema võimalus edasi kaevata. Muidugi ei saa edasi kaebamise õigus olla absoluutne ja piiramatu. Seda põhjustavad mitmed asjaolud :
1) edasikaebamise lubamise otstarbekus on küsitav juhul kui sellega kaasnevalt õiguskaitseasutuste kulutused suurenevad rohkem kui edasikaebamise võimaldamisega saavutatav vea hinna ja/või moraalse kahju vähenemise ja/või protseduuri kasu suurenemisega seonduv positiivne tulemus,
2) samuti on vaieldamatu vajadus vaidluste lõpliku lahendamise järele - õiguskaitsesüsteem ei täida oma funktsiooni kui edasikaebamise võimalus on piiramatu, kuna sel juhul menetlusosalised ei saa kunagi kindlat lahendust oma probleemile (alati on võimalus, et saadud lahendus muudetakse järgmise instantsi poolt).
Õigus kohtuotsuste peale edasi kaevata on fikseeritud ÜRO tsiviil- ja poliitiliste õiguste konventsioonis küll ainult kriminaalasjas süüdi mõistetud isiku suhtes (Konventsiooni artikkel 14 paragrahv 5) kuid Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 24 laiendab selle õiguse kõigile kohtuasjadele - põhiseaduse kohaselt on igaühel "õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule".

Õigus kaitsele mitmekordse süüdistuse vastu – Õigus kaitsele mitmekordse süüdistamise eest on ette nähtud põhiseaduse §-s 23, mille kohaselt "kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks".
Käesoleva printsiibi mõte tuleneb vajadusest lõplike lahendite järele ning ökonoomsuse printsiibist (ilmselt ei ole ökonoomne juba tehtud kohtuotsuseid lõputult üha uuesti ja uuesti läbi vaadata). Samuti on mainitud printsiip oluline vältimaks riigi võimalust taga kiusata isikuid, kelle süüdi mõistmiseks riigil vajalikud tõendid puuduvad kuid kellele korduvate samasisuliste kriminaalsüüdistuste esitamisega oleks võimalik tekitada olulisi ebamugavusi.
Ka mainitud printsiibi suhtes kehtivad mõningad erandid. On ju võimalik, et õigeksmõistev kohtuotsus on tehtud kohtualuse poolt ära ostetud tunnistajate valetunnistuste alusel. Ilmselt oleks raske põhjendada antud printsiibist kinni pidamist juhul kui pärast taolise kohtuotsuse jõustumist oleks välistatud sama asja uuesti läbi vaatamine isegi siis kui mainitud valetunnistuse andmine on hiljem kohtus tõendamist leidnud. Taolistel erandjuhtudel ongi lubatud ka kriminaalasjades jõustunud kohtuotsuste uuesti läbi vaatamine teatud konkreetsete uute asjaolude ilmnemisel pärast kohtuotsuse jõustumist.

Kriminaalseaduse tagasiulatuva jõu piiramine - Põhiseaduse paragrahv 23 sätestab et "kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust."
Käesoleval printsiibil on kaks täiesti erinevat ja sõltumatut põhistust. Esiteks nõuab ökonoomsuse printsiip karistuste ökonoomset kasutamist. Karistus on iseenesest ühiskonnale alati kulu. Karistuse kohaldamine võib olla otstarbekohane ainult siis kui karistamisega on võimalik saavutada mingit positiivset resultaati. Karistusega saavutatavateks positiivseteks resultaatideks võib olla:
1) karistatu poolt uute kuritegude toimepanemise ärahoidmine ( eripreventsioon ), 2) teiste isikute poolt kuritegude toimepanemise ärahoidmine ( üldpreventsioon ), 3) kannatanu ja ühiskonna emotsionaalse tasakaalu taastamine.
Juhul kui tegu on tunnistatud karistatavaks või raskemini karistatavaks pärast isiku poolt teo toime panemist siis selle teo eest karistuse (raskema karistuse) kohaldamine ei aita kaasa üldpreventsiooni eesmärkide saavutamisele. Seda seetõttu, et teo toimepanemise ajal isikut karistusega (raskema karistusega) ei ähvardatudki.

Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip – Selleks, et vältida õiguskaitseasutuste ülekoormatust, on vajalik, et õiguskaitseasutuste lahendid oleksid võimalikult kergelt ja täpselt ette ennustatavad. Juhul kui õiguskaitseasutuse poole pöörduja saab piisavalt täpselt ette ennustada, millise lahendi õiguskaitseasutus tema küsimuses teeb, siis pöördutakse õiguskaitseasutuste poole ainult sellistel juhtudel, mil on alust loota, et õiguskaitseasutus teeb lahendi selle isiku kasuks. Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavus aitab kaasa ka sellele, et vähemal arvul juhtudel on üldse vaja pöörduda õiguskaitseasutuste poole, kuna isikud, kelle vastu muidu oleks vaja pöörduda õiguskaitseasutuse poole, täidavad taolisel juhul sagedamini oma kohustusi vabatahtlikult.
Õiguskaitseasutuste lahendite ennustatavuse printsiip ei tähenda muidugi seda, et oleks võimalik saavutada lahendite täielik ette ennustatavus. Alati jäävad alles kaasused , mille puhul lahendit ei ole kuidagi võimalik piisava täpsusega ette ennustada. Kuid kindlasti tuleb õiguskaitsesüsteemi tegevuse reglementeerimisel erinevate variantide valikul eelistada variante , mis suurendavad lahendite ennustatavust

Süütuse presumptsioon kui põhiseaduslik nõue kriminaalmenetluses.
Süütuse presumptsiooni on fikseeritud PS §22 järgi:
a) kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ning
b) keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama.
Kriminaalmenetluse seadustik §7:
Kedagi ei käsitata kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.
Kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust.
Kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.
Kui lähtuda rangelt süütuse presumptsiooni printsiibist, siis ei tohiks avaldada teateid, et “see kodanik pani toime selle kuriteo” enne, kui teo kohta on jõustunud kohtuotsus. Ajakirjandusele valmistab see aga probleeme. Muidugi ei jõua massimeediavahendid nii kaua oodata. Kui jätta teates konkreetsed nimed mainimata, siis on süütuse printsiibi nõuded täidetud. Kuid meediale on nimed olulised, niisiis antakse teada, et politsei kahtliustab kedagi või et politseil on andmeid. Sellise formuleeringu kasutamisel ei ole kedagi otseselt kurjategijana käsitletud. Kuid süüdistatavale see asja palju kergemaks ei tee, mitte just paljud lugejad ei pööra tähelepanu, et tegu on vaid kahtlusega. Probleemile lahendust leida on raske, avalikkuse tähelepanu tuleb juhtida sellele, et kahtlustamine ei tähenda veel teo toimepanekut.

Eesti kohtusüsteemi ülesehitus.
Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline.
I aste – 1) maakohus . Linnakohtuid alates 2006 aastast enam pole, nüüd kattuvad nad prokuröride piirkondadega. Kohtud nüüd jaotatud nelja piirkonda – Harju Maakohus (Tallinn ja Harjumaa , esimees Särgava , 66 kohtunikku; Viru Maakohus (Jõhvi, Narva ja Rakvere kohtumajad, 30 kohtunikku), Pärnu Maakohus (Pärnu, Haapsalu, Rapla, Järva ja Kuressaare kohtumajad, 22 kohtunikku), Tartu Maakohus (Tartu, Jõgeva, Viljandi, Võru, Valga ja Põlva kohtumajad, 35 kohtunikku).
Need on piirkondadesse jagatud kohtud, 4 piirkonda, millel on oma filiaalid .
Kohtumaja juht – 1 kohtunik 5 aastat, tema nimetab ametisse kohtuesimees (igas filiaalis oma juht).
2) halduskohtud – Tallinnas ja Tartus. Halduskohtusse pöördutakse kui isik pöördub millegagi riigi vastu (avaliku võimu ja omavalitsuse toimingu või haldusakti vastu). Juhul kui isik leiab, et tema õigusi on rikutud, n. erastamised, maksuküsimused jne.
Tallinna halduskohtud – Tallinna Kohtumaja ja Pärnu Kohtumaja.
Tartu halduskohtud – Tartu kohtumaja ja Jõhvi kohtumaja.
II aste – ringkonnakohtud – apellatsioonikohtud.
Ringkonnakohtud vaatavad teise astme kohtuna apellatsiooni korras läbi maa- ning halduskohtute lahendeid nende peale esitatud apellatsioonkaebuste, erikaebuste ja protestide alusel. Ringkonnakohtus toimub asjade läbivaatamise kollegiaalselt – see tähendab, et apellatsioonikaebuse lahendamisega tegeleb kohtukolleegium, kuhu kuulub kolm kohtunikku. Halduskolleegiumid, kus vaadatakse läbi haldusasju apellatsiooni korras, on moodustatud Tallinna ja Tartu ringkonnakohtu juurde. Eestis on kaks ringkonnakohut, milles on kokku 48 kohtunikukohta: Tallinna Ringkonnakohus , Tartu Ringkonnakohus.
III aste – riigikohus – kassatsioonikohus.
Riigikohus on kõrgeima astme kohus, kes vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras st. kohtuprotsessi osapooltel on õigus ringkonnakohtu otsuse peale edasi kaevata Riigikohtule. Riigikohus võtab kassatsioonkaebuse menetlusse, kui kaebuses esitatud väited võimaldavad arvata, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse normi või on oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi, mis võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi .
Riigikohus on ühtlasi ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohus.
Riigikohtu esimees nimetatakse ametisse 9 aastaks, Ringkonnakohtu esimees 7 aastaks ning Maakohtu esimees 5 aastaks.

Kohtunike ametisse nimetamise kord ja kohtunikule esitatavad tingimused.
Põhiseaduse § 147 ja Kohtute seaduse §3 sätestavad , et kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena ning kohtuniku saab ametist tagandada vaid kohtuotsusega.
Kohtute seaduse §55 sätestab:
Esimese ja teise astme kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu üldkogu ettepanekul. Riigikohtu üldkogu kuulab enne ära selle kohtu üldkogu arvamuse, kuhu isik kandideerib.
Kui vabale kohtunikukohale kandideerib mitu isikut, otsustab Riigikohtu üldkogu, kelle kohta teha Vabariigi Presidendile ettepanek kohtuniku ametisse nimetamiseks. Riigikohtu üldkogu otsus tehakse kandideerijale teatavaks.
Vabariigi Presidendi poolt ametisse nimetatud esimese ja teise astme kohtuniku määrab kohtu teenistusse Riigikohtu üldkogu. Esimese astme kohtuniku teenistusse määramisel määrab Riigikohtu üldkogu ka kohtumaja, mis saab kohtuniku alaliseks teenistuskohaks.
Riigikohtu kohtuniku nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul. Riigikohtu esimees kuulab enne ära Riigikohtu üldkogu ja kohtute haldamise nõukoja arvamuse kandideerija kohta.
Kohtute seaduse §56 sätestab, et ametisse nimetamisel lausub kohtunik järgmise vande: «Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega.»
Kohtute seaduse §47 esitab kohtunikule järgmised nõuded:
Kohtunikuks võib nimetada Eesti Vabariigi kodaniku, kes:
1) on omandanud akrediteeritud õppekava alusel vähemalt magistrikraadi õigusteaduses või kellel on samaväärsete õpingute läbimise kohta välismaal saadud kõrgharidustunnistus, mida tunnustab välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni tunnustamise seaduse § 6 lõikes 3 nimetatud keskus Eesti Vabariigi haridusseaduse §-s 28 1 sätestatud korras;
2) oskab eesti keelt kõrgtasemel;
3) on kõrgete kõlbeliste omadustega;
4) on kohtunikutööks vajalike võimete ja isikuomadustega.
Kohtunikuks võib nimetada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 kirjeldatud isiku, kes ei ole omandanud magistrikraadi, kuid on läbinud ülikoolis enne ülikooliseaduse 2003. aasta 10. märtsil jõustunud muudatusi kehtinud korra kohaselt vähemalt akadeemilise kõrghariduse I astme õigusteaduses akrediteeritud nelja-aastase nominaalkestusega õppekava alusel või enne Eesti Vabariigi haridusseaduse jõustumist kehtinud korra kohaselt vähemalt akadeemilise kõrghariduse I astme õigusteaduses viieaastase nominaalkestusega õppekava alusel.
Kohtunikuks ei või nimetada isikut:
1) kes on süüdi mõistetud kuriteo toimepanemise eest;
2) kes on kohtuniku-, notari-, vandetõlgi või kohtutäituri ametist tagandatud;
3) kes on advokatuurist välja heidetud;
4) kes on avalikust teenistusest vabastatud distsiplinaarsüüteo eest;
5) kes on pankrotivõlgnik;
6) kelle audiitori kutsetegevus on lõpetatud , välja arvatud lõpetamine audiitori avalduse alusel;
7) kellelt on patendivoliniku kutse ära võetud, välja arvatud kutse äravõtmine patendivoliniku avalduse alusel.
Kohtute seaduse §48 seab kohtuniku teenistusvanuse ülempiiriks 67 aastat.
Kohtute seaduse §49 seab kohtunikule järgnevad ametikitsendused:
Kohtunik ei või väljaspool kohtunikuametit töötada mujal kui õppe- või teadustööl. Ametivälised tööülesanded ei tohi kahjustada kohtuniku ametikohustuste täitmist ega kohtuniku sõltumatust õigusemõistmisel.
Kohtunik ei või olla:

Riigikogu ega valla- või linnavolikogu liige;
erakonna liige;
äriühingu asutaja, juhtimisõiguslik osanik, juhatuse või nõukogu liige ega välismaa äriühingu filiaali juhataja;
pankrotihaldur , pankrotitoimkonna liige ega kinnisasja sundvalitseja;
vaidlevate poolte valitud vahekohtunik.

5. Kohtuotsusele edasikaebamise kord ja tähtajad kriminaalmenetluses.
Kriminaalmenetluse seadustiku §318 sätestab apellatsiooniõiguse:
(1) Kui kohtumenetluse pool esimese astme kohtu otsusega ei nõustu, on tal õigus esitada apellatsioon . Apellatsiooni esitanud kohtumenetluse pool on apellatsioonimenetluses apellant.
(3) Apellatsiooni ei saa esitada:
1) süüdistatav lühimenetluses tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse peale;
2) prokuratuur lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale;
3) käskmenetluses tehtud kohtuotsuse peale;
4) kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale, välja arvatud juhul, kui tegemist on käesoleva seadustiku 9. peatüki 2. jao sätete rikkumisega;
5) prokuratuur käesoleva seadustiku §-s 301 sätestatud alusel tehtud õigeksmõistva kohtuotsuse peale.
Kriminaalmenetluse seadustiku §319 sätestab apellatsioonitähtajad:
(1) Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib otsuse teinud kohtule teatada ka faksi teel.
(2) Apellatsioon esitatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Apellatsiooni võib otsuse teinud kohtule esitada ka faksi teel.
(3) Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast alates viieteistkümne päeva jooksul.
(4) Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud .
(5) Kui kohus kriminaalasja lahendamisel tehtud kohtuotsuse resolutiivosas tunnistab kohaldamisele kuuluva õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab selle kohaldamata, esitatakse apellatsioon otsuse teinud kohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul, arvates kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamisele järgnevast päevast.
(6) Kohus võib apellatsioonitähtaja apellandi taotlusel ennistada, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel . Tähtaja ennistamise või sellest keeldumise kohta teeb kohus määruse.
(7) Kui kriminaaltoimik on enne tähtaja ennistamise taotluse esitamist ringkonnakohtusse edasi saadetud , otsustab tähtaja ennistamise ringkonnakohus.
Kriminaalmenetluse seadustiku §321 sätestab apellatsiooni vormistamise korra:
(1) Apellatsioon vormistatakse masina- või arvutikirjas. Vahistatud süüdistatav võib apellatsiooni vormistada ka selgelt loetavas käekirjas . Prokuratuuri ja kaitsja koostatud apellatsioon edastatakse kohtule ka elektrooniliselt.
(2) Apellatsioonis märgitakse:
1) selle ringkonnakohtu nimetus, kellele apelleeritakse;
2) apellandi nimi, menetlusseisund ning elu- või asukoht ja aadress ning telefoni- või faksinumber;
3) kohtuotsuse teinud kohtu nimetus, otsuse kuupäev ning süüdistatava nimi, kelle suhtes kohtuotsus vaidlustatakse;
4) millises osas kohtuotsus vaidlustatakse, apellandi nõuete sisu ja motiivid ning apellandi taotlused;
5) tõendid, mida apellandi taotlusel on vaja ringkonnakohtus uurida, ja selle isiku nimi ning elu- või asukoht ja aadress, kelle kutsumist apellatsioonikohtu istungile taotletakse;
6) kas süüdistatav soovib ringkonnakohtus kriminaalasja arutamises osaleda või taotleb, et kriminaalasja arutataks tema osavõtuta;
7) kas süüdistatav valib endale apellatsioonimenetluseks kaitsja ise või taotleb kohtult kaitsja määramist;
8) apellatsioonile lisatud dokumentide loetelu .
(3) Apellatsiooni allkirjastab ja kuupäevastab apellant.
(4) Kui süüdistatav valib endale kaitsja ise, märgitakse apellatsioonis kaitsja aadress ja tema telefoni- või faksinumber.
(5) Apellatsioonile lisatakse selle koopiad süüdistatavatele, kelle huve see puudutab. Apellatsiooni koopiaid ei pea lisama vahistatud süüdistatav.
(6) Apellant võib apellatsioonis tugineda esimese astme kohtus uurimata jäetud tõenditele ainult siis, kui ta nende esimese astme kohtus esitamata jätmist põhjendab .
Kriminaalmenetluse seadustiku §346 sätestab kassatsiooni alused:
1) materiaalõiguse ebaõige kohaldamine;
2) kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine käesoleva seadustiku §-s 339 nimetatud juhul.
§344 sätestab kassatsiooniõiguse:
(1) Kohtumenetluse poolel on kassatsiooniõigus käesoleva seadustiku §-s 346 sätestatud alusel, kui:
1) tema huvides või tema vastu on kasutatud apellatsiooniõigust;
2) ringkonnakohus on maa- või linnakohtu otsust muutnud või on selle tühistanud.
(2) Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas.
(3) Kassatsiooni esitamise õigus on:
1) prokuratuuril;
2) advokaadist kaitsjal ;
3) teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel.
(4) Kassaator on kassatsiooni esitanud või seda Riigikohtu istungil toetav prokurör ja advokaat .
(5) Kassatsioonimenetluse pool on kassaator ja prokuratuur. Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kassatsiooni esitamise õigusega muu isik on kassatsioonimenetluse pool, kui Riigikohus on pidanud vajalikuks tema osavõttu kohtuistungist. Kui kassatsiooni esitab muu isik, on kassatsioonimenetluse pooleks ka selle süüdistatava kaitsja, keda kassatsioon puudutab.
§345 sätestab kassatsiooni tähtajad:
(1) Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle resolutiivosa kuulutamisest või kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist võib ringkonnakohtule teatada ka faksi teel.
(2) Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult kolmekümne päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Kassatsiooni võib esitada ka faksi teel.
(3) Kassatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse Riigikohtu resolutsiooniga, kui kassatsiooni esitamise tähtaeg on mööda lastud.
(4) Kui ringkonnakohus tunnistab kriminaalasja lahendamisel tehtud kohtuotsuse resolutiivosas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab selle kohaldamata, esitatakse kassatsioon kolmekümne päeva jooksul, alates kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud otsuse kuulutamisele järgnevast päevast.
(5) Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel.
(6) Tähtaja ennistamine või sellest keeldumine vormistatakse Riigikohtu määrusega.
6. Euroopa inimõiguste kohtusse pöördumise tingimused.
Euroopa Inimõiguste Kohus on rahvusvaheline asutus, mis võtab teatud kindlate tingimuste olemasolul vastu kaebusi isikutelt, kes väidavad , et on rikutud nende Euroopa Inimõiguste Konventsioonigakehtestatud inimõigusi . See Konventsioon on kokkulepe, mis on sõlmitud Euroopa riikide vahel tagamakskindlaksmääratud põhi-õigusi.
Kui te arvate , et Konventsiooniga ühinenud riik on ahistanud teie isiklikuks kahjuks mõnda neist põhiõigustest, võite te kaevata Kohtusse. Kohus võib menetleda vaid kaebusi, mis puudutavad Konventsiooni ja tema lisaprotokollidega kehtestatud õiguste rikkumisi. Kohus ei ole Konventsiooniga ühinenud riikide kohtute apellatsiooni-kohus ja ei või tühistada ega muuta nende otsuseid. Ka ei saa ta sekkuda teie poolel teie kaebust lahendava võimuna.
Kohus võib vastu võtta kaebusi ainult Konventsiooniga ühinenud riikide peale ja ei või menetleda kaebusi toimingute või otsuste kohta, mis on toimunud või tehtud enne teatud tähtaegu. Piirtähtajaks on sõltuvalt ahistatud põhiõigusest kas riigi Konventsiooniga või tema vastava lisaprotokolliga liitumise kuupäev.
Te võite kaevata Kohtusse vaid riigivõimude (seadusandja, administratsioon , kohtud jne.) poolt sooritatud toimingute või tehtud otsuste üle. Kohus ei või menetleda kaebusi eraisikute, valitsusväliste organisatsioonide, asutuste ja erafirmade peale.
Enne Kohtusse pöördumist peate olema ära kasutanud kõik siseriiklikud võimalused oma kaebuse lahendamiseks. Kõik võimalused peavad olema kasutatud vastavuses kehtestatud tähtaegade ja protseduurireeglitega.
Kohtusse kaebamiseks on teil aega kuus kuud peale kõige kõrgema siseriikliku kohtu või muu võimu otsuse langetamist. Kui te pole oma kaebust, kas või kokkuvõtlikult , esitanud kuue kuu jooksul, ei saa Kohus seda menetlusse võtta.
Kuidas pöörduda Euroopa Inimõiguste Kohtusse
Kui te olete veendunud, et te võite kaevata mõne Konventsiooni või selle lisaprotokollidega tagatud inim-õiguse ahistamise peale ja et kõik eespoolmainitud tingimused on täidetud, tuleks teil kõigepealt kirjutada kiri Kohtu registraatorile.
Kirjas tuleb:
a) esitada kaebuse sisu;
b) mainida, millist Konventsiooniga teile tagatud õigust on teie arvates rikutud;
c) näidata ära, mida olete oma õiguste taastamiseks senini ette võtnud ;
d) loetleda kõik ametlikud otsused, mis on teie kaasuse menetluse käigus tehtud, nende otsuste kuupäevad, otsuse teinud kohtu või teise võimuorgani nimetused ja lühidalt iga otsuse sisu. Lisage kirjale nende otsuste koopiad.
Kui teie kirjavahetuses registraatoriga selgub , et teie kaebust võib registreerida avaldusena Kohtule ja te soovite seda teha, saadetakse teile täitmiseks ametlik avalduse blankett , mille alusel teie kaebus võetakse Kohtu menetlusse.
Registraator teavitab teid teie kaasuse menetluse käigust. Menetluse algstaadiumis toimub suhtlemine teiega kirja teel. Ei ole mingit vajadust teie isiklikuks ilmumiseks Kohtusse.
7. Kohtuniku sõltumatuse põhitagatised.
Kohtute seaduse §3 sätestab kohtunike sõltumatuse põhitagatised:
1) Kohtunik nimetatakse ametisse eluajaks.
2) Kohtuniku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsuse alusel.
3) Esimese ja teise astme kohtu kohtunikule võib tema ametisoleku ajal kriminaalasjas süüdistuse esitada ainult Riigikohtu üldkogu ettepanekul ja Vabariigi Presidendi nõusolekul.
4) Riigikohtu kohtunikule võib tema ametisoleku ajal kriminaalasjas süüdistuse esitada ainult õiguskantsleri ettepanekul ja Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
8. Põhiseaduslikkusejärelevalvekohtumenetlus nn. Konstitutsioonikohus ( subjektid , kellel on õigus taotleda põhiseaduslikku järelevalvet Riigikohtult ) – VT VEEL!!!
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §4 sätestab menetluse alustamise korra:
(1) Riigikohus kontrollib õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu põhiseadusele vastavust põhistatud taotluse, kohtuotsuse või -määruse alusel.
(2) Taotluse võivad Riigikohtule esitada Vabariigi President, õiguskantsler , kohaliku omavalitsuse volikogu ja Riigikogu.
(3) Kohus algatab menetluse kohtuotsuse või -määruse edastamisega Riigikohtule.
§ 1. Seaduse reguleerimisala
Käesolev seadus sätestab Riigikohtu kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu pädevuse, kohtusse pöördumise ja kohtumenetluse korra.
§ 2. Riigikohtu pädevus
Käesoleva seaduse alusel Riigikohus:
1) lahendab taotlusi kontrollida õigustloova akti või selle andmata jätmise vastavust põhiseadusele;
2) lahendab taotlusi kontrollida välislepingu vastavust põhiseadusele;
21) lahendab taotlusi anda seisukoht, kuidas tõlgendada põhiseadust koostoimes Euroopa Liidu õigusega;
3) lahendab taotlusi ja kaebusi Riigikogu otsuste peale;
4) lahendab kaebusi Riigikogu juhatuse otsuste peale;
5) lahendab kaebusi Vabariigi Presidendi otsuste peale;
6) lahendab taotlusi tunnistada Riigikogu liige, Vabariigi President, õiguskantsler või riigikontrolör kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma;
7) lahendab taotlusi lõpetada Riigikogu liikme volitused
8) otsustab nõusoleku andmise Riigikogu esimehele Vabariigi Presidendi ülesannetes kuulutada välja Riigikogu erakorralised valimised või keelduda seaduse väljakuulutamisest;
9) lahendab taotlusi lõpetada erakonna tegevus;
10) lahendab kaebusi ja proteste valimiskomisjoni otsuste ja toimingute peale
§ 15. Riigikohtu volitused
(1) Asja lahendamisel võib Riigikohus:
1) tunnistada jõustumata õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks;
2) tunnistada jõustunud õigustloova akti või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks;
21) tunnistada õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks;
3) tunnistada jõustunud või jõustumata välislepingu või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks;
4) tühistada Riigikogu otsuse seaduseelnõu või muu riigielu küsimuse rahvahääletusele panemise kohta;
5) tunnistada, et vaidlustatud õigustloov akt, õigustloova akti andmata jätmine või välisleping oli taotluse esitamise ajal vastuolus põhiseadusega;
51) anda seisukoha, kuidas tõlgendada põhiseadust koostoimes Euroopa Liidu õigusega;
6) jätta taotluse rahuldamata.
(2) Jõustumata õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise korral akt ei jõustu.
(3) Välislepingu või selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise korral on välislepingu sõlminud organ kohustatud sellest võimaluse korral väljuma või algatama välislepingu denonsseerimise või selle muutmise viisil, mis tagaks selle kooskõla põhiseadusega. Põhiseadusega vastuolus olevat välislepingut siseriiklikult ei kohaldata.
9. Õiguskantsleri ülesanded.
Õiguskantsleri seaduse §1 sätestab õiguskantsleri ülesanded:
(1) Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik , kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide Eesti Vabariigi põhiseadusele (edaspidi põhiseadus ) ja seadustele vastavuse üle.
(2) Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande.
(3) Õiguskantsler teeb Riigikogule ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe ja Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks vastavalt seadusele.
(31) Õiguskantsler teeb Euroopa Parlamendi presidendile ettepaneku Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmelt Euroopa Ühenduste privileegide ja immuniteetide protokolliga ettenähtud immuniteedi võtmiseks.
(4) Õiguskantsler teeb Riigikohtu üldkogule taotluse tunnistada Vabariigi President kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma.
(5) Õiguskantsler lahendab eraõiguslike isikute vahel diskrimineerimise üle tekkinud vaidluse põhiseaduse ning teiste seaduste alusel.
(6) Õiguskantsler teostab järelevalvet õigusaktide välislepingutele vastavuse üle.
[RT I 2007, 11, 52 – jõust. 18.02.2007]
(7) Õiguskantsler on piinamise ning muu julma , ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolli artiklis 3 sätestatud riigi ennetusasutus.
[RT I 2007, 11, 52 – jõust. 18.02.2007]
PS §139:
Õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik, kes teostab järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.
Õiguskantsler analüüsib seaduste muutmise, uute seaduste vastuvõtmise ja riigiasutuste töö kohta talle tehtud ettepanekuid ning esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande.
Õiguskantsler teeb Riigikogule põhiseaduse §-des 76, 85, 101, 138, 153 ettenähtud juhtudel ettepaneku Riigikogu liikme, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikontrolöri, Riigikohtu esimehe või Riigikohtu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks.
10. Õiguskantseleri tegevus kodanike põhiseaduslike õiguste ja vabaduste
tagamise kontrollimiseks (nn. ombudsmani funktsioon).
Ombudsmanina kontrollib õiguskantsler avalikke ülesandeid täitvate asutuste tegevust ja seda kas riigiasutus järgib isiku põhiõigusi ja vabadusi ning hea halduse tava.
Õiguskantsler kontrollib:

riigiorgani või asutuse tegevust;
kohaliku omavalitsuse organi või asutuse tegevust;
avalik-õigusliku juriidilise isiku organi või asutuse või avalikke ülesandeid täitva eraõigusliku isiku tegevust.

Igaühel on õigus pöörduda õiguskantsleri poole avaldusega avalikke ülesandeid täitvate asutuste tegevuse kontrollimiseks.
Õiguskantsleri seaduse §19 sätestab õiguse pöörduda õiguskantsleri poole:
(1) Igaühel on õigus pöörduda oma õiguste kaitseks õiguskantsleri poole taotlusega kontrollida, kas riigiasutus, kohaliku omavalitsuse asutus või organ, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikke ülesandeid täitev füüsiline või eraõiguslik juriidiline isik (edaspidi järelevalvealune asutus) järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava.
(2) Igaühel on õigus pöörduda õiguskantsleri poole lepitusmenetluse läbiviimiseks, kui ta leiab, et füüsiline või eraõiguslik juriidiline isik on teda diskrimineerinud:
1) soo,
2) rassi,
3) rahvuse (etnilise kuuluvuse),
4) nahavärvuse,
5) keele,
6) päritolu,
7) usutunnistuse või usulise veendumuse,
8) poliitilise või muu veendumuse,
9) varalise või sotsiaalse seisundi,
10) vanuse,
11) puude,
12) seksuaalse suundumuse või
13) muu seaduses nimetatud diskrimineerimistunnuse tõttu.
(3) Avaldusealuses asjas ei tohi olla jõustunud kohtuotsust ega samaaegselt toimuda kohtumenetlust või kohtueelset kohustuslikku kaebemenetlust.
11. Õiguskantsleri ametkond .
§ 36. Õiguskantsleri Kantselei
(1) Õiguskantsleri Kantselei on õiguskantslerit kui põhiseaduslikku institutsiooni teenindav asutus.
(2) Õiguskantsler kantselei juhina kinnitab kantselei ning selle struktuuriüksuste põhimäärused, struktuuri ja koosseisu.
(3) Õiguskantsler otsustab kantselei teenistujatele allkirjaõiguse andmise ja selle ulatuse .
(4) Õiguskantsleri Kantselei registreeritakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris selle registri põhimääruses sätestatud korras.
(5) Õiguskantsleri ja käesoleva seaduse § 38 lõigetes 5 ja 6 nimetatud nõunike vastuvõtuajad teatatakse üleriigilise levikuga ajalehtedes.
[RT I 2003, 23, 142 – jõust. 1.01.2004]
§ 37. Õiguskantsleri asetäitja-nõunik
(1) Õiguskantsleri ettepanekul nimetab Riigikogu kaks õiguskantsleri nõunikku õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametisse. Õiguskantsleri asetäitja-nõunik annab ametisse astumisel käesoleva seaduse §-s 7 tähendatud ametivande.
(2) Kui õiguskantsler ei saa oma ametiülesandeid ajutiselt täita, samuti õiguskantsleri volituste lõppemisel käesoleva seaduse §-s 8 märgitud alustel, täidab õiguskantsleri ülesandeid kuni uue õiguskantsleri ametisse astumiseni üks õiguskantsleri asetäitja-nõunikest vastavalt õiguskantsleri poolt kindlaksmääratud asendamiskorrale.
(3) Õiguskantsleri nõunik vabastatakse õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametist:
1) tema ametist tagasiastumise päevast;
2) kui ta on kestvalt üle kuue kuu järjest võimetu täitma oma ülesandeid, õiguskantsleri ettepanekul uue õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametisse astumise päevast;
3) uue õiguskantsleri poolt esitatud uue õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ametisse astumise päevast;
4) tahtlikult toimepandud kuriteo eest süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumise päevast;
5) ettevaatamatuse tõttu toimepandud kuriteo eest süüdi mõistva kohtuotsuse, millega on ette nähtud vabaduskaotuslik karistus , jõustumise päevast;
6) tema surma korral.
§ 38. Õiguskantsleri nõunik
(1) Õiguskantsleri nõunikuks võib nimetada isiku, kellel on kõrgharidus.
(2) Õiguskantsleri nõunikud on nõunik ja vanemnõunik.
(3) Õiguskantsleri nõunikuks võib nimetada isiku, kes on töötanud kohtunikuna, notarina, vandeadvokaadina või kõrgkooli õppejõuna vähemalt kolm aastat või olnud muus avalikus teenistuses vähemalt kolm aastat.
(4) Õiguskantsleri vanemnõunikuks võib nimetada isiku, kes on töötanud õiguskantsleri nõunikuna, kohtunikuna, notarina, vandeadvokaadina või kõrgkooli õppejõuna vähemalt viis aastat või olnud muus avalikus teenistuses vähemalt viis aastat.
(5) Õiguskantsler võib määrata mõne kitsama põhiõiguste valdkonna kontrollimisega tegelema kindla nõuniku.
(6) Õiguskantsler võib määrata nõunikke maakondadesse.
§ 39. Õiguskantsleri asetäitja-nõuniku ja nõuniku tegevuspiirangud
Õiguskantsleri asetäitja-nõunikule ja nõunikule laienevad käesoleva seaduse §-des 12 ja 13 sätestatud piirangud.
[RT I 2006, 48, 357 – jõust. 18.11.2006]
12. Prokuratuuri ülesanded ja prokuröride ametisse nimetamine.
§1. Prokuratuur
(1) Prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus , mis osaleb kuritegude tõkestamiseks ja avastamiseks vajaliku jälitustegevuse planeerimises, juhib kohtueelset kriminaalmenetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse, esindab kohtus riiklikku süüdistust ning täidab muid seadusega prokuratuurile pandud ülesandeid.
§15. Prokurörile esitatavad nõuded
(1) Riigi peaprokuröriks, juhtivaks riigiprokuröriks, juhtivprokuröriks, riigiprokuröriks, vanemprokuröriks, eriasjade prokuröriks või ringkonnaprokuröriks võib nimetada teovõimelise vähemalt 21-aastase Eesti kodaniku, kes on omandanud akadeemilise õppe õigusteaduse akrediteeritud õppekava kohase hariduse, valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel kehtestatud ulatuses, on kõrgete kõlbeliste omadustega ning kellel on vajalikud võimed ja isikuomadused .
(11) Prokuröri abiks võib nimetada teovõimelise vähemalt 21-aastase Eesti kodaniku, kellel on kõrgharidus, kes valdab eesti keelt seadusega või seaduse alusel kehtestatud ulatuses, on kõrgete kõlbeliste omadustega ning kellel on vajalikud võimed ja isikuomadused.
(2) Prokuröriks ei või nimetada isikut:
1) kelle kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus tahtlikult toimepandud kuriteo eest;
2) kes on vabastatud avalikust teenistusest distsiplinaarsüüteo eest;
3) kes on välja heidetud Eesti Advokatuurist või tagandatud notari ametist;
4) kes on lähedases suguluses (vanem, vend, õde, laps) või hõimluses (abikaasa, abikaasa vanem, vend, õde, laps) prokuröriga, kellele ta vahetult allub;
5) kes oma tervise tõttu ei saa prokurörina töötada. Kahtluse korral määrab isiku tervisliku seisundi kindlaks arstlik komisjon .
(3) Ringkonnaprokuröriks võib nimetada isiku, kes on töötanud ühe aasta prokurörina või kolm aastat kohtunikuna, politseiametnikuna, vandeadvokaadina, vandeadvokaadi vanemabina või muul ametikohal, mis nõuab süvateadmisi karistusõigusest ja -menetlusest.
(4) Eriasjade prokuröriks võib nimetada isiku, kes enne ametisse nimetamist töötab prokurörina, välja arvatud prokuröri abina.
(5) Juhtivprokuröriks ja vanemprokuröriks võib nimetada isiku, kes enne ametisse nimetamist on töötanud kolm aastat kohtunikuna, prokurörina, politseiametnikuna, vandeadvokaadina või vandeadvokaadi vanemabina. Prokuröri abi õppeteenistuses või katseajal olemise aega ei arvata prokurörina töötamise aja hulka.
(6) Riigiprokuröriks võib nimetada isiku, kes on vähemalt kaks aastat töötanud juriidilist kõrgkvalifikatsiooni nõudval töökohal.
(7) Juhtivaks riigiprokuröriks võib nimetada isiku, kes on vähemalt kaks aastat töötanud juriidilist kõrgkvalifikatsiooni nõudval töökohal.
(8) Riigi peaprokuröriks võib nimetada isiku, kes on kogenud ja tunnustatud jurist .
PROKURATUURI PÕHIMÄÄRUS Par6
Prokuratuuri ülesandeks on:
1) kohtueelse kriminaalmenetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagamine;
2) seaduslikkuse järelevalve kohtueelse uurimise asutuseks olevate jälitusametkondade jälitustegevuse üle kuritegude avastamisel või kriminaalasjade kohtueelses menetluses;
3) riikliku süüdistuse esindamine kohtus;
4) rahvusvahelisest koostööst tulenevate ülesannete täitmine, osalemine Eurojusti töös;
5) teised seadusega prokuratuurile pandud ülesanded.
Prokuratuuriseadus
§16. Prokuröri ametisse nimetamine
(1) Riigi peaprokuröri nimetab ametisse Vabariigi Valitsus justiitsministri ettepanekul, olles ära kuulanud Riigikogu õiguskomisjoni arvamuse.
(2) Juhtiva riigiprokuröri ning juhtivprokuröri nimetab ametisse justiitsminister riigi peaprokuröri ettepanekul.
(3) Vanemprokuröri nimetab ametisse riigi peaprokurör juhtivprokuröri ettepanekul.
(4) Riigiprokuröri nimetab ametisse justiitsminister prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepanekul.
(5) Eriasjade prokuröri, ringkonnaprokuröri ning prokuröri abi nimetab ametisse riigi peaprokurör prokuröride konkursi- ja atesteerimiskomisjoni ettepanekul.
(6) Riigi peaprokuröriks ja juhtivprokuröriks võib nimetada isiku, kes on selleks andnud kirjaliku nõusoleku.
(7) Isikut ei nimetata prokuröri ametisse, kui ta ei vasta prokurörile esitatavatele nõuetele. Ametisse nimetamata jätmise otsust tuleb põhjendada.
§17. Prokuröri ametiaeg
(1) Riigi peaprokurör ja juhtivprokurör nimetatakse ametisse viieks aastaks.
(2) Juhtiv riigiprokurör, riigiprokurör, vanemprokurör, eriasjade prokurör, ringkonnaprokurör ning prokuröri abi nimetatakse ametisse määramata ajaks.
(3) Riigiprokuröri, eriasjade prokuröri, ringkonnaprokuröri ja prokuröri abi asendaja nimetatakse ametisse määratud ajaks asendatava naasmiseni ametikohale või asendatava ametist vabastamiseni. Riigiprokuröri, eriasjade prokuröri, ringkonnaprokuröri või prokuröri abi asendaja võib tema nõusolekul asendamise ajal ja ühe aasta jooksul pärast asendamise lõppu ilma avaliku konkursita nimetada samale või madalamalseisvale vabale prokuröri ametikohale määramata ajaks.
§18. Avalik konkurss
(1) Riigiprokurör, eriasjade prokurör, ringkonnaprokurör ning prokuröri abi nimetatakse ametisse avaliku konkursi alusel.
(2) Avaliku konkursi riigiprokuröri, eriasjade prokuröri, ringkonnaprokuröri ning prokuröri abi ametikohale kuulutab ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded välja prokuröri ametisse nimetamise õigust omav justiitsminister või riigi peaprokurör. Kandidaatidele tuleb avalduse esitamiseks anda aega vähemalt kaks nädalat teadaande avaldamise päevast.
(3) Riigi peaprokurör, juhtiv riigiprokurör, juhtivprokurör ning vanemprokurör nimetatakse ametisse avaliku konkursita.
13. Prokurör kohtueelses uurimises ( millised uurimistoimingud teostatakse
prokuröri kinnitamisel ?).
Prokuratuuriseadus
§ 4. Riigiprokuratuur
(1) Riigiprokuratuuri prokurörid tagavad kohtueelse menetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindavad riiklikku süüdistust kohtus ja täidavad teisi seadusega neile pandud ülesandeid.
Kohtueelne menetlus – kohtueelse menetluse eesmärk on koguda tõendusmaterjale ja selgitada seeläbi välja toimunu. Kohtueelses menetluses selgitavad uurimisasutus ja prokuratuur välja kuriteos kahtlustatava ning teda õigustavad ja süüdistavad asjaolud. Kohtueelne menetlus eelneb süüdistuse esitamisele ning kohtumenetlusele.
Kriminaalmenetluse seadustiku §213 sätestab prokuratuuri rolli kohtueelses uurimises:
(1) Prokuratuur juhib kohtueelset menetlust, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning on pädev:
1) vajaduse korral tegema menetlustoiminguid;
2) viibima menetlustoimingu juures ja sekkuma selle käiku ;
3) lõpetama kriminaalmenetlust;
4) tutvumiseks ja kontrollimiseks välja nõudma kriminaaltoimiku materjali ja muu materjali;
5) andma uurimisasutusele korraldusi;
6) tühistama ja muutma uurimisasutuse määrusi;
7) kõrvaldama uurimisasutuse ametniku kriminaalmenetlusest;
8) muutma kriminaalasja uurimisalluvust;
9) tunnistama kohtueelse menetluse lõpuleviiduks;
10) nõudma uurimisasutuse ametnikult menetluse asjaolude kohta suulisi ja kirjalikke selgitusi;
11) tegema kriminaalhooldusosakonna juhatajale ülesandeks nimetada kriminaalhooldusametnik;
12) täitma muid käesolevast seadustikust tulenevaid ülesandeid kohtueelses menetluses.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud õiguste teostamisel on prokuratuuril uurimisasutuse õigused.
(3) Kui prokuratuur sedastab uurimisasutuse ametniku käitumises kohtueelse menetluse toimetamisel distisplinaarsüüteo tunnused, teeb ta distsiplinaarkaristuse määramiseks õigustatud isikule kirjaliku ettepaneku alustada distsiplinaarmenetlust uurimisasutuse ametniku suhtes. Distsiplinaarkaristuse määramiseks õigustatud isik on kohustatud prokuratuurile teatama kirjalikult ja põhjendatult ettepaneku lahendamise tulemustest ettepaneku saamisest alates ühe kuu jooksul.
(4) Alaealise kahtlustatava korral on prokuratuur kohustatud tegema kriminaalhooldusosakonna juhatajale ülesandeks nimetada kriminaalhooldusametnik.
(5) Riigi peaprokurör võib anda kohtueelse menetluse seaduslikkuse ja tulemuslikkuse tagamiseks prokuratuurile ja uurimisasutustele üldiseid juhiseid. Uurimisasutustele suunatud juhis kooskõlastatakse selle uurimisasutuse juhiga, mida juhis puudutab.
(6) Kõrgemalseisev prokurör võib oma määrusega tühistada prokuröri ebaseadusliku või põhjendamatu määruse, korralduse või nõude.
(7) Kui uurimisasutus ei pea prokuratuuri antud korralduse täitmist rahaliste vahendite puudumise tõttu või muul mõjuval põhjusel otstarbekaks, teatab uurimisasutuse juht sellest riigi peaprokurörile, kes otsustab korralduse täitmise, teavitades sellest justiitsministrit.
19. Advokatuuri mõiste ja advokaadi tegevuse garantiid .
Advokatuur – kutseühendus avalikes huvides, mitte riiklik institutsioon
§2. Advokatuuri mõiste ja õiguslik seisund
(1) Eesti Advokatuur on 1919. aasta 14. juunil asutatud advokaatide omavalitsuslikel põhimõtetel tegutsev kutseühendus õigusteenuse osutamise korraldamiseks era- ja avalikes huvides ning advokaatide kutsealaste õiguste kaitsmiseks.
(2) Advokatuur on avalik-õiguslik juriidiline isik.
(3) Advokatuur juhindub oma tegevuses seadustest , advokatuuri organite õigusaktidest ja headest tavadest .
(4) Advokatuur registreeritakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikus registris selle registri põhimääruses sätestatud korras.
[RT I 2002, 57, 357 - jõust. 1. 08. 2002]
§43. Advokaadi tagatised
(1) Advokaat on õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest.
(2) Advokaadile usaldatud andmed on konfidentsiaalsed. Tunnistajana ülekuulatavale advokaadile, advokatuuri või advokaadibüroo töötajale ei või talle õigusteenuse osutamisega teatavaks saanud asjaolude kohta küsimusi esitada ega temalt seletust nõuda.
(3) Advokaadi poolt õigusteenuse osutamisega seotud teabekandjad on puutumatud.
(4) Advokaati ei või tema ülesannete täitmise tõttu samastada kliendiga ega kliendi kohtuasjaga.
(5) Advokaati ei või kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel kinni pidada, läbi otsida ega vahistada, välja arvatud maa- või linnakohtu määruse alusel. Advokaadi kutsetegevusest tulenevatel asjaoludel ei või läbi otsida ka advokaadibürood, mille kaudu ta õigusteenust osutab.
Vandeadvokaat
(1) Advokatuuri liikmeks võib võtta isiku:
1) kes on teovõimeline ;
2) kelle elukoht on Eestis või kes on Eesti või Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik;
3) kes vastab kohtunikule esitatavatele haridusnõuetele vastavalt kohtute seaduse § 47 lõike 1 punktile 1 või kelle välisriigis omandatud kutsekvalifikatsiooni on tunnustatud vastavalt käesoleva seaduse §-le 65;
[RT I 2008, 30, 191 - jõust. 01.07.2008]
4) kes valdab kõnes ja kirjas eesti keelt;
5) kes on aus ja kõlbeline ning advokaaditööks vajalike võimete ja isiksuseomadustega.
[RT I, 21.12.2012, 1 - jõust. 01.03.2013]
(2) Advokatuuri liikmeks astumiseks peab isik esitama kirjaliku avalduse ja sooritama advokaadieksami. Avalduses kinnitab isik, et puuduvad käesoleva seaduse § 27 lõikes 1 nimetatud asjaolud, mis välistavad advokatuuri liikmeks võtmise.
(3) Advokatuuri liikmeks võetakse juhatuse otsusega.
(4) Teadaande advokaadi advokatuuri liikmeks võtmise kohta avaldab advokatuuri juhatus väljaandes Ametlikud Teadaanded.
20. Huvide konflikt advokaadi tegevuses.
Huvide konflikt on sätestatud advokatuuri eetikakoodeksi §3.
(1) Advokaat ei tohi samas asjas esindada või kaitsta kahte või enamat klienti või osutada neile muud õigusteenust, kui nende isikute huvid on vastuolus. Advokaat ei või osutada kliendile õigusteenust juhul, kui esineb asjaolu, mis kahjustab või võib kahjustada advokaadi võimet täita käesoleva koodeksi § 8 lg. 1 nõudeid ja tegutseda üksnes kliendi huvides (huvide konflikt), välja arvatud juhul, kui advokaat on sellisest asjaolust klienti teavitanud ja klient siiski soovib, et advokaat talle õigusteenust osutaks. (05.05.2005)
(2) Huvide konflikti ilmnemisel keeldub advokaat õigusteenuse saamiseks pöördunud isiku ülesannet vastu võtmast.
Advokaat on kohustatud loobuma ülesande täitmisest, kui pärast selle vastuvõtmist ilmneb asjaolu, mis eelmise lõike kohaselt oleks välistanud ülesande vastuvõtmise. (05.05.2005)
(3) Advokaat võib osutada õigusteenust mitmele isikule samas asjas, kui ei esine huvide konflikti. Huvide konflikti ei esine muuhulgas juhul, kui kõik need isikud nõustuvad ja soovi avaldavad, et advokaat osutaks samas asjas õigusteenust ka teistele klientidele. Kui samas asjas hiljem tekib vaidlus, ei või advokaat osutada õigusteenust ühelegi nimetatud klientidest. (05.05.2005)
Saksa kohtusüsteem
Saksamaa Liitvabariigi föderaalse ülesehituse tõttu on ka Saksamaa kohtusüsteem föderaalse ülesehitusega. Õigusemõistmine toimub nii liidu kohtutes kui ka 16 liidumaa (Länder) kohtutes. Suurema osa tööst teevad kohtumõistmisel liidumaade kohtud.
Saksamaa kohtusüsteem on jaotatud viieks sõltumatuks eriharuks või kohtupädevuseks:

üldkohtupädevus;
töövaldkonna kohtupädevus;
üldise haldusvaldkonna kohtupädevus;
maksuvaldkonna kohtupädevus;
sotsiaalvaldkonna kohtupädevus.

Lisaks nimetatud kohtupädevuse eriharudele on konstitutsioonilistes küsimustes kohtupädevus liidu konstitutsioonikohtul ja liidumaade konstitutsioonikohtutel.
Ülevaate kohtute ülesehitusest leiate Saksamaa Liitvabariigi justiitsministeeriumi veebisaidilt.

Kohtute haldamine

Liidumaade kohtuid haldavad enamasti liidumaade justiitsministeeriumid. Liidu tasandil on liidu ülemkohus, liidu halduskohus ja liidu maksukohus liidu justiitsministri haldusalas. Liidu töökohus ja liidu sotsiaalkohus on liidu töö- ja sotsiaalministeeriumi haldusalas.
Nimetatud ministeeriumid haldavad samuti vajalikke rahalisi vahendeid. Ainus erand on liidu konstitutsioonikohus, millele on antud organisatsiooniline autonoomia kui sõltumatule põhiseaduslikule institutsioonile . Liidu konstitutsioonikohus esitab oma eelarve heakskiitmiseks.

Kohtute liigid – lühikirjeldus

Saksamaa kohtusüsteem jaguneb üldkohtuteks ja erikohtuteks. Üldkohtute pädevus hõlmab tsiviil- ja kriminaalkohtu pädevust. Erikohtud on halduskohtud, maksukohtud, töökohtud ja sotsiaalkohtud. Lisaks erikohtutele on kehtestatud konstitutsiooniline kohtupädevus, mis hõlmab liidu konstitutsioonikohut ja liidumaade konstitutsioonikohtuid.
USA kohtusüsteem
Pretsedendiõigus, aga ka tänapäevane statuudiõigus, kujutab endast eelmistele kohtuotsustele toetumist käsitlevas kohtumenetluses . Sealjuures ongi kohtulahendid õigust loovateks allikateks. Kohtusüsteem on seadusandlikust ja täidesaatvast võimust eraldatud. Seega on USA kohus iseseisev ega sõltu teistest võimuharudest. (Patterson, 2008, lk 403.) Ühendriikide kohtusüsteemi teeb omanäoliseks vandemeeste kasutamine kohtuistungil. Vandekohus aitab kohtunikel otsust langetada, samas ei ole vandemeeste kasutamine kohustuslik, kuna nad valitakse kohalike elanike seast ning see on aeganõudev. (Lowi & Ginsberg, 1996, lk 186.)
USA kohtusüsteemis esineb paralleelselt kaks kohtusüsteemi föderaalne kohtusüsteem ja osariikide kohtusüsteem. Mõlemaid võib nimetada 3-tasandiliseks süsteemiks. Kohtuprotsess algab asja menetlevas kohtus, mis on süsteemi madalaim tase. Föderaalse kohtusüsteemi alamastme kohtud on USA piirkonnakohtud ehk menetluskohtud. Sinna kuulub 94 piirkonnakohut- 646 aktiivset ja 300 erru läinud kohtunikku. (O' Connor , 2006, lk 306-308.) Piirkonnakohtud jagunevad 50 osariigi , Kolumbia föderaalringkonna ja nelja territooriumi vahel. 24 osariigis on rohkem kui 1, ülejäänud osariikides/territooriumidel 1 piirkonnakohus. Selle kohtu omapäraks saab pidada vandemeeste ütlusi. See on föderaal kohtusüsteemi ainukene kohus, kus saab vajadusel kuulata ka vandemeeste ütlusi ehk vandekohtu otsust. (Patterson, 2008, lk 409.) Vandekohus koosneb asjaomasest piirkonnast valitud kodanikest, kes teevad esmatasandi kohtu otsuse.
Teise astme kohus Föderaalses kohtusüsteemis on apellatsioonikohus- ringkonnakohus. Neid on ühendriikides kokku 13, seal juures on neis kokku 179 ametisse nimetatud kohtunikku. Apellatsioonikohtus vaadatakse uuesti läbi piirkonnakohtust edasi kaevatud tsiviil- ja kriminaalasju. (Gitelson et al,1996, lk 293.) Neid protsessides ei vaata enam läbi faktilisi andmeid, vaid vaadatakse üle menetlus, et parandada vigu seaduste ja korraga seotud küsimuste puhul, mis on tekkinud madalama astme kohtus. (O'Connor, 2006, lk 310.) Teise astme kohtus ei kasutata enam vandekohust.
Kolmandaks kohtuastmeks Föderaalses kohtusüsteemis on Ameerika Ühendriikide Ülemkohus. Sinna kuulub 9 isikut: esimees ja 8 kohtuliiget. Ülemkohtul on nii esma - kui ka apellatsioonikohustus. Suurem osa Ülemkohtu tööst on apellatsiooniline. Sealjuures on kohtunikei õigus valida, milliseid vaidlusi nad arutlusele võtavad. See annab võimaluse väljendada oma poliitilisi vaateid. Sealjuures ei pea nad selgitama oma valikute põhjuseid. (Gitelson et al,1996, lk 295.) Vähestel juhtudel (1-3%) kasutatakse esmakohust, seda vaid juhtudel kui see hõlmab 2 või enamat osariiki, Ühendriiki ja osariiki, suursaadikuid või diplomaate või osariiki ja teise riigi kodanikku. (O'Connor, 2006, lk 309.)
Osariikide kohtusüsteem on teatud mõttes erinev föderaalsest kohtusüsteemist, kuna osariikidel on eraldiseisvad valitsused ja igal osariigil on oma kohtusüsteem. Nagu ka föderaalses kohtusüsteemis, on ka osariikide kohtusüsteemi madalaim tase menetluskohus ja apellatsioonikohus asub sellest kõrgemal. Iga osariigi kohus tegeleb vaid enda osariigiga seotud juhtumitega. (Patterson, 2008, lk 411.) Üldjuhul saab juhtumit käistleda vaid ühes kohtusüsteemis. Juhtumeid saab osariigi kohtust föderaalkohtusse anda vaid siis, kui see on tõstatatud konstitutsiooniga seotud küsimuseks (Patterson, 2008, lk 409.) Alamastme kohtud ei pea tingimata kuuletuma Ülemkohtu lahenditele. Tihti leitakse, et kohtulahendite segasus muudab nendele kuuletumise äärmiselt raskeks (Gitelson et al,1996, lk 310.)
Erikohtud
Kongress on tavakohtute töö lihtsustamiseks loonud ka erikohtud, kuhu kuuluvad oma ala eksperdid . Nendeks on Ühendriikide Föderaalnõuete Kohus, mille ülesanne on valitsuse lepingutega seotud vaidluste läbivaatamine, Ühendriikide Sõjaväe Apellatsioonikohus, Ühendriikide Rahvusvahelise Kaubanduse Kohus ja Ühendriikide Maksukohus. (Gitelson et al.,1996, lk 293.)
Kohtunike ametisse nimetamine
Ka kohtunike ametisse nimetamine Anglo-Ameerika süsteemis on erinev Euroopa kohtunike ametisse nimetamise protsessist. Nimelt ei nõua Ühendriikide põhiseadus kohtunikuna töötades juriidilist haridust. Harilikult nimetatakse kohtunikke ametisse poliitilistel põhjustel (Gitelson et al,1996, lk 297-298.)
President esitab ja nimetab Senatiga nõu pidades ametisse Ülemkohtu kohtunikud. President esitab kandidaadi Senatile ning kui Senati enamus on kandidaadi poolt, jõustub ametisse nimetamine. Kuna Ühendriikide Ülemkohtu kohtunikud nimetatakse ametisse kogu eluajaks ning nad on väga väljapaistval positisoonil, valib president kandidaadi väga hoolikalt, lähtudes eelkõige ideoloogilistest vaadetest. Eriti tähelepanuväärne on see, et president võib valida (ning üldjuhul ka valib) kandidaadi , kes on temaga samast parteist ja samade vaadetega. (O'Connor, 2006, lk 312.)
Piirkonnakohtuniku ametisse nimetamine on vähem keeruline, ka nemad nimetab ametisse president. Selleks koostab valitsus juhtnöörid , määrates kindlaks omadused, mida president kandidaadilt ootab. Kandidaatide otsimine jäetakse Ühendriikide Justiitsministeeriumi ülesandeks. Piirkonnakohtutesse kandidaate nimetades peab täidesaatev võim olema teadlik üksikute senaatorite mõjust. Senat võib lükata tagasi kandidaadi, kelle vastu on presidendi parteisse kuuluv kandidaadi osariigist olev senaator (Gitelson et al.,1996, lk 297.)
Osariikide kohtutesse kindlat kohtunike valimiste süsteemi pole. Iga osariik otsustab ise, kuidas kohtuniku ametisse nimetatakse. Mõnedes osariikides valib kohtunikud kuberner , teistes aga toimuvad valimised.

.DOC Laadi alla originaalfail 20 lk · .doc · 39 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 20 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-10-31 Kuupäev, millal dokument üles laeti

39 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Siim Lani Õppematerjali autor

prokurör õiguskantsler kohtunik apellatsioon riigikohtu prokuratuur nõunik kassatsioon õiguskaitseasutus advokatuur prokuröriks

Sarnased õppematerjalid

doc

Õiguskatse asutuste süsteem

järjekorras. Kui teatud situatsioonis erinevad printsiibid on konfliktis siis küsimus sellest, et kumba printsiipi järgides situatsioon lahendada, sõltub väga paljus konkreetse situatsiooni tüübist ning erinevates situatsiooni tüüpides võib peale jääda ükskord üks kuid teine kord hoopis teine printsiip. 1) Legaalsuse e seaduslikkuse printsiip Legaalsuse printsiip õiguskaitsesüsteemi ülesehituses ja tegutsemises tähendab seda, et õiguskaitseasutuste moodustamine, ülesehitus ning tegutsemine peab toimuma vastavalt seadustes ja teistes õigusaktides sätestatud korras. 2) Oportuniteedi e otstarbekuse printsiip kui puudub asja vastu avalik huvi ja süü ei ole suur, siis lõpetatakse asi ära. (maksab kahju ära ja kõik) (kriminaalmenetluse seadustik §202) 3) Ökonoomsusprintsiip Ökonoomsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitseasutuste ülesehitus ja tegutsemise kord peab

Õigus

docx

Õiguskaitseasutuste süsteem

1. Kohtusüsteemi ülesehitus ja kohtunike ametisse nimetamise kord Eesti kohtusüsteemi ülesehitus. Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline. I aste – 1) maakohus. Linnakohtuid alates 2006 aastast enam pole, nüüd kattuvad nad prokuröride piirkondadega. Kohtud nüüd jaotatud nelja piirkonda – Harju Maakohus (Tallinn ja Harjumaa, esimees Särgava, 66 kohtunikku; Viru Maakohus (Jõhvi, Narva ja Rakvere kohtumajad, 30 kohtunikku), Pärnu Maakohus (Pärnu, Haapsalu, Rapla, Järva ja Kuressaare kohtumajad, 22 kohtunikku), Tartu Maakohus (Tartu, Jõgeva, Viljandi, Võru, Valga ja Põlva kohtumajad, 35 kohtunikku). Need on piirkondadesse jagatud kohtud, 4 piirkonda, millel on oma filiaalid. Kohtumaja juht – 1 kohtunik 5 aastat, tema nimetab ametisse kohtuesimees (igas filiaalis oma juht). 2) halduskohtud – Tallinnas ja Tartus. Halduskohtusse pöördutakse kui isik pöördub millegagi riigi vastu (avaliku võimu ja omavalitsuse toimingu või haldusakti vastu). Juhul kui isik leiab, e

Õigus

pdf

EV õiguskaitsesüsteem

teo, milles teda süüdistatakse. Tõendamiskoormis lasub süüdistajal ning iga kahtlus selles peab minema süüdistatava kasuks. On süüdistaja kohustus informeerida süüdistatavat tema vastu tõstatatud süüdistusest, et viimane saaks vastavalt ette valmistada ja esitada enda kaitse ning on süüdistaja asi esitada tõendid, mis piisavad isiku süüdimõistmiseks. Õigus edasi kaevata PS § 24 lg 5 Edasi kaebamise õigus tähendab, et õiguskaitseasutuste ostuste peale peab olema võimalus edasi kaevata, samas ei saa see õigus olla absoluutne ja piiramatu. Edasikaebeõigus on üldise kohtuse pöördumise õiguse ja kaitseõiguse osa, mille eesmärk on tagada kohtulahendi kontroll, selleks et vältida eksimusi ja vigu kohtuotsuses. Erinevad kohtuastmed. Riigisisene ja rahvusvaheline tasand. Kohtulahendi siduvalt lõplik iseloom. Õigusrahu ja -kindlus. EIK: Õigus vähemalt ühele edasikaebele. Edasikaebe

Õigus

docx

Õiguskaitseasutuste süsteem

E-mail: [email protected] NB! Seminarist puududes: kirjutada vähemalt kolme A4 leheküljepikkune essee. Kevadel arvestus: essee – vastus kolmele küsimusele vähemalt üks A4. Kasutatavad materjalid:  Loengute materjalid  EV PS  Kohtute seadus  Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus  Prokuratuuriseadus  Jne Õiguskaitsesüsteemi ülesehituse ja tegutsemise printsiibid Õiguskaitsesüsteem- ühiskonnas eksisteeriv teatav süsteem, mis tagab õigusnormide järgimise. See on vajalik selleks, et õigus saaks täita oma regulatiivset funktsiooni. Sellesse süsteemi kuuluvad järgmised õiguskaitseasutused: kohtud, prokuratuur, advokatuur, notariaat, politsei, õiguskantsler, kohtuotsuste täitmise asutused. Õiguskaitseasutused võivad peale õiguskaitse funktsiooni täita ka teisi funktsioone.  Common law riikides täidavad kohtud ka õigustloovat funktsiooni. Lähtutakse

Õigus

pdf

ÕIGUSKAITSEASUTUSTE SÜSTEEM - EKSAMIKS

seaduslikkuse printsiip (va riigid, kus valitseb diktatuur). Kuid see, mida seaduslikkuse printsiip sisuliselt nõuab, tuleneb ülejäänud printsiipidest ja kui tekib oluline vastuolu seaduslikkuse ja mõne muu printsiibi vahel siis tuleb muuta seadust ja sellega see vastuolu kaotada. Sellisel juhul on selgelt näha kuidas teised printsiibid muudavad seaduslikkuse printsiibist tulenevaid nõudeid. 3. Ökonoomsuse printsiip Ökonoomsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitseasutuste ülesehitus ja tegutsemise kord peab olema selline, et nende tegutsemiseks tehtavad kulutused oleksid vastavuses nende tegutsemisest saadavate tulemustega. Kindlasti tuleb arvestada õiguskaitsesüsteemi funktsioneerimise otseste kulutustega , mis jagunevad: · riigi ja omavalitsuste kulutusteks kohtunike, prokuröride, politseinike jne. palkadeks; hoonete ehitamiseks ja ülalpidamiseks; sisustuseks jne.,

Õiguskaitseasutuste süsteem

docx

Õiguskaitseasutuste süsteem eksam

seaduslikkuse printsiip (va riigid, kus valitseb diktatuur). Kuid see, mida seaduslikkuse printsiip sisuliselt nõuab, tuleneb ülejäänud printsiipidest ja kui tekib oluline vastuolu seaduslikkuse ja mõne muu printsiibi vahel siis tuleb muuta seadust ja sellega see vastuolu kaotada. Sellisel juhul on selgelt näha kuidas teised printsiibid muudavad seaduslikkuse printsiibist tulenevaid nõudeid. 3. Ökonoomsuse printsiip Ökonoomsuse printsiip tähendab seda, et õiguskaitseasutuste ülesehitus ja tegutsemise kord peab olema selline, et nende tegutsemiseks tehtavad kulutused oleksid vastavuses nende tegutsemisest saadavate tulemustega. Kindlasti tuleb arvestada õiguskaitsesüsteemi funktsioneerimise otseste kulutustega, mis jagunevad: · riigi ja omavalitsuste kulutusteks kohtunike, prokuröride, politseinike jne. palkadeks; hoonete ehitamiseks ja ülalpidamiseks; sisustuseks jne.,

Õiguskaitseasutuste süsteem

pptx

EV Õiguskaitsesüsteem

EESTI VABARIIGI ÕIGUSKAITSESÜSTEEM (edaspidi ka ÕKS) Jaanus Konsa TMK 2011 EV Kohus Kohtute sisulist tööd reguleerivad erinevad protsessiõigused Kohtute korralduslikku poolt reguleerib PS ja kohtute seadus Kohtute seaduse § 1: kohtute seaduses sätestatakse kohtukorralduse ja kohtuteenistuse õiguslikud alused. Õigust mõistab ainult kohus. Kellelgi ei ole õigust sekkuda õigusemõistmisesse. Kohtus ja selle lähikonnas on keelatud teod, mis on suunatud õigusemõistmise häirimisele Õigusemõistmine tugineb seadustele. Eesti praegune kolmeastmeline kohtusüsteem loodi 1993. aastal. Kohtute paigutus Eesti kohtusüsteem koosneb neljast maakohtust, kahest halduskohtust, kolmest ringkonnakohtust ja Riigikohtust. Maakohtud ja halduskohtud on esimese astme kohtud, ringkonnakohtud on apellatsioonkohtuks ning Tartus asuv Riigikohus kassatsioonkohtuks ja ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuks. Nelja maakoh

Ev õiguskaitsesüsteem

doc

EESTI VABARIIGI ÕIGUSKAITSESÜSTEEM

10. Politsei ja siseministeerium 11. Vanglasüsteem COMMON LAW 12. Kriminaalpreventsioon ja kriminaalhooldus esmaseks ülesandeks oli krooni nimel ja krooni kasuks (so ilmaliku ja avaliku võimu 13. Eri õiguskaitseasutuste sõltumatuse võrdlus ja järelevalve teostamine nimel) ennistada rahu ja tasakaal igal tekkinud üksikjuhul, mil seda rikuti. 14. Eri riikide õiguskaitsesüsteemide võrdlus 14.1.1. Ameerika Ühendriikide õiguskaitsesüsteem 1.3. Pretsedendiõigus 14.1.2. Prantsusmaa õiguskaitsesüsteem 14.1.3. Saksamaa õiguskaitsesüsteem

Õigus

Rohkem sarnaseid

Meedia

reglementeerimisel erinevate variantide valikul eelistada variante, mis suurendavad lahendite ennustatavust

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 20 lk