Hüperinflatsioon (0)

TARTU ÜLIKOOL
Pärnu kolledž
Majandusteaduse osakond
Helen Prants ja Märt Laur
MD 1
HÜPERINFLATSIOON
Uurimustöö
Juhendaja : Lauri Punga
Pärnu 2012

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
HÜPERINFLATSIOON 4
Palgainflatsioon 5
EESTI 20.SAJANDI RASKEMAD AJAD 7
Iseseisvumine 7
Taasiseseisvumine 7
Eesti kroon 9
MAAILMA HÜPERINFLATSIOONID 11
AMEERIKA ÜHENDRIIGI HÜPERINFLATSIOONID 1812– 1814 , 1861–1865 12
Ameerika Ühendriikide toetusprogramm hüperinflatsioonist toibumiseks 12
KOKKUVÕTE 14
KASUTATUD MATERJALID 15
Tabel 1 16

SISSEJUHATUS

Aines sissejuhatus majandusteoorias sai valitud teemaks „Hüperinflatsioon“, kuna inflatsioon on meie ümber olemas ja see on ka vajalik, seetõttu oli huvi uurida ka hüperinflatsiooni kohta. See referaat seletab lahti, mis on hüperinflatsioon, kuidas see tekib ja kuidas hüperinflatsiooni leevendada. Uurisime põhjalikumalt hüperinflatsiooni Eestis, kui koguni kahel korral, 1940. ja 1991. aastal, läks Eesti ühiskond üle ühest süsteemist teise. Uurisime raskemaid aegu Ameerika Ühendriikides ning kuidas seal leevendati olukorda. Referaadi koostamisel olid abiks kaks head raamatut: „ Inflatsioon ülemineku majanduses“ ja „Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteem“. Eesti enda elektroonilistest materjalidest oli suureks abiks www. estonica .org.

HÜPERINFLATSIOON

Hüperinflatsiooniks nimetatakse ülikiiret inflatsiooni, mis harilikult ületab 50% aastas ning mille tulemusena raha väärtus kiiresti väheneb ja tekivad suured majanduslikud raskused. Hüperinflatsiooni saabudes kaotavad reaalse maailma varad oma väärtuse.
Hüperinflatsiooni hoiatuseks on inflatsioon ning seetõttu ei tohi inflatsioonimäära liiga kõrgeks lasta. Majandusele kasulik Inflatsioonitase peaks olema napilt alla 2%, see on piisavalt madal, et hinnastabiilsusest tulenevad hüved saaksid majanduses täiel määral realiseeruda. See piirväärtus tagab „piisava marginaali, et vältida deflatsiooni ohtu. Kui inflatsioon annab endast märku, siis inflatsiooni reguleerimiseks on peamiselt kaks võimalust: raha- ja fiskaalpoliitika. Mõlema poliitika koosmõjul reguleeritakse majanduses ringleva raha hulka. Raha hulga suurendamine majanduses tähendab seda, et inimesed kalduvad rohkem kulutama, mille tulemusena kasvab nõudlus kaupade ja teenuste järele.
Euroopa Liit on loonud tarbijahinna inflatsiooni mõõtmiseks ühtlustatud tarbijahinnaindeksi, see on majandusnäitaja, mis on välja töötatud leibkondade poolt kaupade ja teenuste eest makstavate hindade muutuste mõõtmiseks. ELis on kasutusel ühtlustatud tarbijahinnaindeks. Iga kuu registreerivad riiklikud statistikaametid ühtlustatud meetodite alusel laia valiku toodete ja teenuste tarbijahinnad, mis kajastavad riigi leibkonna lõplikke tarbimiskulusid.
Inflatsiooni ulatuse järgi eristatakse roomavat, galopeerivat ja hüperinflatsiooni. Rooman inflatsioon on mõneprotsendiline pidev hinnatõus ning selle puhul tuuakse kõrvuti negatiivsete külgedega välja ka positiivne mõju, milleks on see, et rahaühiku mõõdukal odavnemisel on kahjulik hoida sääste sularahana või madala intressimääraga hoiusena ning see soodustab investeerimist.
Galopeeriva ja hüperinflatsiooni puhul on hinnatõus ulatuslikum kui roomava inflatsiooni korral. Samal ajal pole erinevatel autoritel üksmeelt selles osas, millise tasemega inflatsiooni lugeda ühe või teise liigi alla. Galopeerivale inflatsioonile on omane ka puhanguline iseloom, mille põhjuseks on hinnatõusu pidurdamiseks sageli rakendatavad administratiivsed meetmed – näiteks hindade külmutamine teatud perioodiks. Samal ajal võib sel puhul majanduse üldise tasakaalustamatuse korral akumuleeruda ulatuslik liignõudlusest tingitud inflatsiooniline surve, mis adminisrtatiivsete meetmete kõrvaldamisel viib uue hinnatõusuni. Hüperinflatsiooni puhul peetakse samuti konktreetsest arvulisest väärtusest olulisemaks selle toimet majandusele. G.Kolodko näiteks peab hüperinflatsiooni sellise tasemega inflatsiooniks, mis hävitab riigi rahandussüsteemi, on kahtusteta majanduskasvu pidurdumise ja alanemise põhjuseks ja täielikult lõhub seose tööviljakuse ja tasutamise vahel(Kolodko, Gotz-Kozierkiewicz, Skrzeszewska.Paczek, 1990) .
Hüperinflatsioon oli näiteks 1989.a. Jugoslaavias, kus jaehindade indeks ulatus 135%-ni ning Poolas 1989.a. augustist kuni 1990.a. veebruarini jaehinnad olid 1990.a. veebruaris keskmiselt 9,3 korda kõrgemad kui 1989.a. juulis. ( Alari Purju 1991).

Palgainflatsioon

Kuluinflatsiooni üksikutest alaliikidest märgime kõigepealt palgasurvest tingitud inflatsioon ehk palgainflatsiooni. Turumajanduses moodustavad palgakulud paljudes ettevõtetes kuni kolmveerand kõigist tootmiskuludest (Dolan, Lindsey, 1988). Samal ajal on tööjõud eriline kaup, mille hinda kujundavad ka mitmesugused majandusvälised tegurid. Palgatõus on üheks üldise heaolu tõusu allikaks – juhul kui see toimub muutumatu hinnataseme juures või kui palgakasv ületab hinnakasvu. See on suureks sotsiaalpoliitiliseks ahvatluseks eriti üleminekumajanduses. Sageli tuuakse seal taotletava palgatõusu õigustuseks asjaolu, et plaanimajandusel oli palga osa tootmiskuludes märksa tagasihoidlikum kui turumajanduses ning toimus töötajate alatasustamine. Viimast hüpoteesi on aga majanduslike arvutuste kaudu praktiliselt võimatu tõestada, kuna ühelgi kaubal polnud õiget hinda ning madala palgaga paralleelselt esinesid ka esmatarbekaupade madalad hinnad. Kahtlemata leidis aset eelarve kaudu toimuva ümberjaotamise juures ka osa palgatulu tsentraliseerimine. Samal ajal, aga oli plaanimajanduses töötajate elujärge kõige rohkem halvendavaks teguriks ebamajanduslik süsteem tervikuna , mis tingis ressursside halva kasutamise, madala tööviljakuse, võrreldes arenenud turumajandusriikidega. Reaalpalga ülemine piir on määratud üldise majanduse tasemega. Mis juhtub, kui põhjendamatult tõsta nominaalpalkasi? Lühikeseks ajaks toob see kaasa ka reaalpalga tõusu. Sellega aga on palkadena väljamakstud raha üle tootmise tegeliku mahu. Nõudmise ja pakkumise tasakaal saab taastuda ainult hinnatõusu kaudu, mis viib reaalpalga alanemisele, koos hinnatõusuga kasvab raha hulk ringluses. See toimub niikaua , kuni saavutatakse uus tasakaal reaalpalga ja teiste majandusparameetrite vahel. Kui reaalne tootmine ei suurene, siis tekib uus tasakaal umbes sama reaalpalga taseme juures aga kõrgemal hinnatasemel. („Inflatsioon ülemineku majanduses“ AS Informare, Tallinn 1991)

EESTI 20.SAJANDI RASKEMAD AJAD

Iseseisvumine

80 aastat on ühe riigi jaoks piidav aeg, et üles ehitada oma rahvuslik õigussüsteem, Kuid Eesti riigile ja tema valitsusasutustele, sealhulgas justiitsministeeriumile ei olnud anstud võimalust rahulikuks arenguks. Ajajärk 1918-1998 on olnud väga keeruline. Koguni kahel korral, 1940. ja 1991. aastal, läks Eesti ühiskond üle ühest süsteemist teise.
Kuulutanud välja oma iseseisvuse 1918, aasta 24. veebruaril, seisis Eesti riigi ees ülesanne välja töötada põhiaeadus, kujundada oma poliitiline, õigus- ja majandussüsteem. Ümberkujunemine suurriigi provintsist oma rahvusliku õigussüsteemiga õigusriigiks polnud kerge, On päris selge, et üleöö ei suuda ükski riik rajada oma õigussüsteemi, ja seetõttu võeti vastu seadused ja institutsionaalne struktuur üle sellelt riigilt, millest lahku löödi. ( Peeter Järvelaid, Maie Pihlamägi, 80 aastat Eesti vabariigi Justiitsministeeriumi 1918-1998. Tallinn: Eesti Vabariigi Justiitsministeerium 1999, lk 131).
80 aasta jooksul, mis on olnud rikas poliitiliste suundade muutuste poolest, on Eesti justiitsministeeriumil tulnud kogeda erinevate kontseptsioonidele tuginevaid justiitshalduse juhtimise mudeleid tunduvalt rohkem kui kontinendi vanemate riikide justiitsministeeriumidel oma enam kui kaks korda pikema ajaloo kestel. ( Peeter Järvelaid, Maie Pihlamägi 1999 : 133).

Taasiseseisvumine

Eestit 1991–1992 tabanud hüperinflatsioon oli seotud üleminekuga käsumajanduselt turumajandusele. Selle juured ulatusid juba 1980. aastate teise poolde. M. Gorbatšovi 1985. a algatatud uuenduspoliitika egiidi all käidi 1987. a septembris välja isemajandava Eesti idee, mille üks reaalseid tulemusi oli mais 1989 vastuvõetud Eesti NSV seadus isemajandamise aluste kohta. Samal aastal alustati Eestis ka hindade vabakslaskmist. Selle esialgne eesmärk oli üha suureneva kaubadefitsiidi tingimustes kõrgemate hindade ja palkadega kaitsta Eesti turgu väljastpoolt tulevate ostjate eest.
1990. a tõusid Eestis tarbijahinnad keskmiselt 79%, samal ajal oli NSV Liidu keskmine näitaja 5–6%. Võimsa tõuke hüperinflatsiooni tekkimisele andis Moskva keskvõimu raha- ja eelarvepoliitika. 1990. a  novembrist kehtestas NSV Liidu valitsus rubla nn kommertskursi välisvaluutade suhtes, mis omakorda soodustas Nõukogude rahaühiku nõrgenemist. 1991. a jaanuaris võeti NSV Liidu juhi M. Gorbatšovi ukaasiga ootamatult ja kiiresti käibelt 50- ja 100-rublased rahatähed, seda õigustati vajadusega võidelda varimajanduse vastu. See otsus ning hilisem paberraha piiramatu ja arutu juurdetrükkimine ja aina uute rahatähtede (200-, 500- ja 1000-rublaste) käibelelaskmine viisid usalduse rubla vastu väga madalale.
1992. a alguses lasti iseseisvunud Eestis vabaks enamik hindu  ja aasta hiljem oli liberaliseerimisprotsess peaaegu lõpetatud. Jätkati vaid suletud sektori (energeetika, elamumajandus, transport, telekommunikatsioon jmt) hindade reguleerimist, mida põhjendati sooviga mitte lubada nendes valdkondades tegutsevatel ettevõtetel kujundada monopoolseid hindu. Samal ajal siseturu hindade vabakslaskmisega liberaliseeriti Eestis ka väliskaubandus, mille tagajärg oli imporditud toorme ja energia hindade järsk tõus. Selle kõige tulemusena jõudsid hinnad 1992. a juuniks võrreldes eelmise aasta lõpuga kasvada 5,5 korda ning võrreldes 1990. a III kvartaliga 33 korda. Ühtlasi valitses kaubadefitsiit ja talongimajandus. Vabalt sai kaupu osta vaid nn kommerts- ja valuutapoodides, kus kauplemine toimus välisraha (tavaliselt Soome marga) alusel ning hinnad olid enamikule elanikest vastuvõetamatud.
Hüperinflatsioon sundis Eesti juhte kiirustama rahareformi korraldamisega, et eemalduda rublatsoonist. Juunis 1992 asendati rubla krooniga ja sama aasta juulist detsembrini tõusid hinnad võrreldes juuniga 1,9 korda. Kui võrrelda protsente, siis hinnatõusu kasvutempo vähenes poole aastaga pärast rahareformi viis korda 450-lt 90ni. Hindade liberaliseerimine juba enne kroonile üleminekut ning õigeaegne rahareform   võimaldasid inflatsioonitempot reformijärgsel ajal oluliselt aeglustada. See omakorda suurendas usaldust uue rahasüsteemi vastu ja hoolimata pessimistlikest ennustustest jäi kroon püsima. ( Einar Värä, 2009).
Lisas 1 on toodud võrdlev tabel põllumajandussaaduste kohta aastate lõikes.
1993. aastal süvenesid majandusliku stabiliseerumise protsessid. Inflatsioonitempo on vaatamata sügis-talvisele tõusule osutunud oodatust aeglasemaks (kogu 1993. aasta jooksul 35.6% 1992. aasta 1053% vastu). Kõige madalam oli kuu inflatsioonimäär augustis - 0.7%.
1993. aastal kallinesid kõige enam tervishoid (115.1%),  eluase  (83.3%), isiklik tarbimine (51.3%) ning riietus ja jalatsid (42.8%). Toit, mille osakaal ostukorvis on 43.5%, läks 27.1% vôrra kallimaks. Kaubaagregaatide mõjuulatused 1993.a. tarbijahinnaindeksile (THI), arvestades nende osatähtsust, olid järgmised: toit - põhjustas 32% THI kasvust (s.h. liha ja lihatooted - 22%), eluase - 26%, riietus ja jalatsid - 14% ning transport ja side - 7%. Teiste komponentide mõjuulatused inflatsioonis jäid vahemikku 2 kuni 7 protsenti.
Suurima panuse THI muutusesse on andnud just kohalike kaupade ja teenuste kallinemine, mis peegeldab majanduse avanemisega kaasnevat krooni sise- ja välisväärtuse lähenemist. (Eesti Pank ).

Eesti kroon

Suur osa Eesti tööstuses kasutatavatest toormaterjalidest imporditi Venemaalt ning seepärast tõi sealne hinnatõus Eestis kaasa hindade sunnitud liberaliseerimise ja järsu hinnatõusu (1992. aastal oli inflatsioon 1076%).
1992. aasta juunis toimunud rahareform, millega võeti kasutusele Eesti kroon,
Loodi valuutakomitee institutsioon ja pandi paika Eesti krooni konverteeritavus. Krooni vahetuskurss seoti Saksa margaga, kus üks Saksa mark võrdus kaheksa Eesti krooni ja vahetuskursid teistesse omavääringutesse arvutati Saksa marga põhjal. Nii üksikisikud kui ka ettevõtted võisid vahetada kroone muudesse valuutadesse ilma piiranguteta.
Eesti majanduse areng toimus fikseeritud vahetuskursi tingimustes ja sellest tulenes kohaliku panuse hinna pidev kallinemine. Samas olid Eesti ettevõtjad hoolimata kasvavatest tootmiskuludest jätkuvalt konkurentsivõimelised tänu suurenenud tootlikkusele ning majanduses toimus tootmise ja ekspordi kiire kasv.
Ettevõtted jäid püsima, kui nad ise viisid sisse struktuurilised muutused — kõrge kvaliteediga kaupu tootvate uute ettevõtete loomine ja vanade ettevõtete ümberkujundamine — aitasid kaupade ja teenuste turustamisele kaasa hoolimata sellest, et kohalikud tootmiskulud olid tõusnud.(Alari Purju 2009).

MAAILMA HÜPERINFLATSIOONID

Kuigi majandusteadlased ei ole tunnustanud ühtegi kindlat hüperinflatsiooni definitsiooni, on majanduses teatud tunnused, mis viitavad hüperinflatsioonile.

Inimesed vahetavad rahvusvaluuta mitterahaliste varade või välisvaluuta vastu.

Kaupade ja teenuste hindu antakse välisvaluutas.

Krediidiga müüdavate kaupade hindu korrigeeritakse ja võetakse arvesse võimalik hinnamuutus tagasimakse ajal. ( Mike Hewitt 2007)
USA julge ja huvitav majandusblogija Gonzalo Lira arvab, et hüperinflatsioon ei ole laiendatud või võimendatud inflatsioon. Inflatsioon ja hüperinflatsioon on kaks väga erinevat nähtust. Nad on sarnased väliselt, sest mõlemal juhul kaotab raha oma ostujõu, kuid mitte seesmiselt. Lira arvamus hüperinflatsioonist on usu kaotamine rahasse. Hüperinflatsiooni keskkonnas tõusevad hinnad samamoodi nagu inflatsiooni korral, kuid mitte seetõttu, et inimesed tahaksid oma töö või kauba eest rohkem raha saada, vaid põhjusel, et inimesed püüavad rahast vabaneda . Nad ei taha saada raha—nad tahavad vähem käibevahendeid, ning on seetõttu valmis maksma mistahes hinda kauba eest, mille puhul pole tegemist rahaga . (Gonzalo Lira 2010)

AMEERIKA ÜHENDRIIGI HÜPERINFLATSIOONID 1812–1814, 1861–1865

USA on kogenud kaht rahasüsteemi kokkukukkumist. Esimene oli kontinentaalne valuuta (Continental Currency), mida Ameerika asunikud kasutasid revolutsioonilise sõja rahastamiseks. Kuigi ameeriklased võitsid iseseisvuse, hävis samal ajal nende valuuta. Teine oli konföderatsiooni raha. Kodusõja rahastamiseks lasid Ameerika põhjaosariigid käibele tohutu hulga raha. Ühel hetkel soovitas rahandusminister, et kasutusele peaks võtma võltsitud raha. Igaüks, kel oli võltsitud kupüür, sai selle vahetada riikliku võlakirja vastu. Valitsus tembeldas selle siis “kehtivaks” ja kulutas ära.
Alates 2006. aasta märtsist lõpetas USA keskpank andmete esitamise raha pakkumise kohta. (Mike Hewitt, 2007)

Ameerika Ühendriikide toetusprogramm hüperinflatsioonist toibumiseks

1930. aastate suur majanduslangus muutis selgelt Washingtoni ja osariikide suhteid. Nõudlus riiklike teenuste järele suurenes. Osariikide valitsused ja kohalikud omavalitsused seisid silmitsi alafinatseerimisega, sest maksudest laskuvad summad olid majanduse allakäigu tõttu märgatavalt vähenenud. Keskvalitsus oli nõus olukorda igati arvestama. Plahvatuslikut suurenes riigi ja osariikide vaheliste programmide hulk, kus mõlema rollid olid väga tihedalt seotud. Nii oli tekkinud uus Föderatsiooni liik, mis rajatud Washingtoni, osariikide ja kohalike omavalitsuste sõltumatusele üksteisest. Seda on ka nimetatud eri tasandite valitsuste vaheliseks suhteks, kus süsteemis jagavad eri tasanditel asetsevad valitsusüksused eri funktsioone ja iga tasand võib teisi mõjutada.
Uus süsteem võimaldas algatada mitmesuguseid abiprogramme, mis hõlmasid väga erinevad valdkondi. Selliste programmide hulk kasvas tol perioodil tohutult, vastavad summad kasvasid 100 miljonilt dollarilt 1930. aastal 6,8 miljardi dollarini 1960. aastal.
Valitsusvahelised suhted paranesid, konfliktid Washingtoni ja osariikide vahel vähenesid, sest ametnikud tundsid vähem muret, millise tasandi valitsemisüksus millega tegeleb. Riigi- ja osariikide ametnikud nägid üksteises nüüd liitlasi, mitte vaenlasi.
Süsteemi keskmeks olid mitmesugused riiklikud abiprogrammid, mille abi finatseeriti kiirteid, sotsiaal-ja haridus -ning teisigi programme . Abiprogrammide raames said osariigid täpseid sihtotstarbelisi summasid, mille abil rahastati näiteks rahvastiku-uuringuid, selgitamaks, kui palju on valimisealisi elanikke, kui suured on elanike sissetulekud jmt. Üks suuremaid oli Hilli -Burtoni programm, mis oli eriti tähtis vaeste inimeste jaoks. 1986, aasta lõpuks oli sellest programmi fondist kasutatud kolm miljardit dollarit, millega rahastati tervishoiuasutuste ehitamist ja moderniseerimist.
Toetusi jagati üksneid projekidele, mille kohta oli esitatud taotlus või tegevuskava. 1930. aastal sai toetust ainult riigi pealinn, aga 1940. aastaks oli olukord muutunud ning toetust said ka kohalikud omavalitsused summas 278 miljonit dollarit. Raha oli mõeldud peamiselt avaliku majutuse arenguks. 1950. aastatel laiendas föderaalvalitsus toetusi ka majalogude lammutamiseks, linnaosade plaanipäraseks taashoonestamiseks, linna uuendusteks ja lennujaamade rekonstrueerimiseks. 1960. aastate alguseks said kohalikud omavalitsused toetusi 592 miljoni dollari ulatuses.
1960. -1970. aastatel osariikidevaheliste suhete areng jätkus. Eraldati üle 85 miljandi dollari ja seda nüüd peamiselt kutse-ja muude haridusprogrammide, samuti tervishoiu-, keskkonnakaitse -, elamuehitus- ja ühiskonna arendamise programmidele. President Lyndon Johnsoni nn suure ühiskonna poliitilised suunad sisaldasid esimest korda linna vaeste toitmist, töötute ametikoolitust ja vaeste perede lastele hariduse andmist. (Gitelson A. R.; Dudley R. L.; Dubnick M. J. 1996. lk 51-53)

KOKKUVÕTE

KASUTATUD MATERJALID

Gitelson Alan R.; Dudley Robert L; Dubnick Melvin J. 1996. By Houghton Mifflin Company, „Ameerika Ühendriikide valitsemissüsteem“ 4. Väljaanne, lk 51-53

Alari Purju „Inflatsioon ülemineku majanduses“ AS Informare, Tallinn 1991

Peeter Järvelaid, Maie Pihlamägi, 80 aastat Eesti vabarigi Justiitsministeeriumi 1918-1998. Tallinn: Eesti Vabariigi Justiitsministeerium 1999, lk 131

Alari Purju 09.10.2009 http://www.estonica.org/et/Majandus/Muutused_eesti_majanduses_1990_aastatel/Rahareform_muutuste_olulise_m%C3%B5jutajana/

Eesti Pank http://www.eestipank.ee/node/24275

Einar Värä 10.2009 http://www.estonica.org/et/H%C3%BCperinflatsioon_Eestis_1991-1992/ )

Gonzalo Lira 2010 http://gonzalolira.blogspot.com/2010/08/how-hyperinflation-will-happen.html

Mike Hewitt 2007 http://www.kool.ee/?7870

Tabel 1

Mõningate põllumajandussaaduste müügihinnad (rbl/kg) 
Tallinna turgudel oktoobrikuus 1988-1992*
oktoober 1988
oktoober 1989
oktoober 1990
oktoober 1991
oktoober 1992
kartul
0,5
0,5
1
2,5
12
kapsas
0,55
0,8
1
1,8
13
porgand
0,8
1
1,5
3
40
Tabel 1. Põllumajandussaaduste müügihindade muutused
* 1992. a. hind on arvutatud tagasi rubladesse sama aasta juunikuise ametliku kursiga 1 kr = 10 rbl