Ameerika Ühendriigid viimasel kahel aastakümnel (0)

NÕO REAALGÜMNAASIUM
Rauno Veberson
Ameerika Ühendriigid viimasel kahel aastakümnel
Referaat
Juhendaja : Ege Lepa
Nõo 2010
Sisukord
2...............................................................................................................................Sissejuhatus
3...........................................................................................................................Clintoni ajajärk
7...........................................................................................................11. septembri katastroof
10...............................................................................................................Sõda terrorismi vastu
Sissejuhatus
Ameerika Ühendriikide ajalugu erineb paljude teiste maailma riikide omast, sest riik kui selline tekkis Inglismaa, Prantsusmaa, Hispaania ja teiste koloniaalriikide asumaadest. See tähendab, et Ameerika Ühendriigid on erinevate kultuuride segust sündinud. Ja need kultuurid jäävad Ühendriikide ajalugu mõjutama ühel või teisel moel. Kultuurilised ja rassilised erinevused on kutsunud esile palju probleeme ja tekitanud palju pingeid, mis mängisid minevikus suurt rolli.
Clintoni ajajärk
Ameerika poliitika on sageli hämmastanud välisvaatlejaid, eriti eurooplasi, kes arvavad , et valdavad Euroopa päritolu elanikkonnaga arenenud riik peaks loogika järgi alluma samadele põhimõtetele, mis on omaks võetud Suurbritannias, Prantsusmaal või Saksamaal. Erinevused torkasid aga eriti silma Clintoni ajal, kui administratsioon , kes püüdis Ameerika ellu viia ideid, mis oleksid eurooplastele tundunud loomulikena, kohtas raevukat vastupanu. Vastuseisu Clintonile on raske mõista, kui seda ei käsitleta Ameerika pikaajalise traditsiooni kontekstis, mille juured ulatuvad kõige esimeste Inglise asundusteni.
Parimate liberaalsete traditsioonide kohaselt käsitles Clinton riiki kui üldise heaolu võimalikku tagajat. Ta toetas riigivõimu ja selle kohustuste laienemist sellistesse valdkondadesse nagu tulirelvade omamise reguleerimine, homoseksuaalide õiguste piirangute kaotamine ja seaduslik abordiõiguse kaitse. Ta tugevdas ka rahvatervishoiu süsteemi, kuid 1994. aastal sai see reform hävitava löögi osaliseks . Clintoni toetajate arvates oli Clintoni tegevus ajalooliselt kujunenud vaesuse, rassilise ebaõigluse ja soolise ebavõrdsuse vastu võitlmisel ja lahendite otsimisel kiiduväärt. Kuid samas äratas iga tema poliitiline samm moraali ja soolise käitumise valdkonnas pahameelt, mis oli kasvanud 1960ndatest saadik.
Konservatiividest oponendid leidsid , et Clintoni ideaalriigis võidutses feministlik ja meestevastane moraal, mis eitas kõiki rahvuslikke ja sõjalisi väärtusi, mis olid Ameerikast suurriigi teinud. Kultuurisõda esindas kõige paremini presidendi naine Hillary Rodham Clinton, kelles kehastus agressiivne feministlik ja emalik ühiskond. Oma osa mängisid ka rassiprobleemid, eriti tasakaalupoliitika – affirmative action jätkamine, mis sundis Clintoni vastaseid oma ridu koondama. 1994. aasta Kongressi valimistel saavutasid vabariiklased suure võidu, esimest korda aastakümnete jooksul sai partei enamuse Esindajatekojas. Ja nii nagu kõikidel järgnevatel valimistel, ilmnes ka 1994. aasta valimistel suur sooline erinevus parteide vahel: demokraadid muutusid üha enam naiste ja vähemuste parteiks. Clintoni- vastaste meeleolude ajel tekkis uus populistlik konservatiivide liikumine, mis levis kõigepealt äärmiselt populaarsete raadio talk-show’de kaudu. Kümnendi keskel hoogustus valitsusvastane tegevus veelgi, kui levisid kuuldused korruptsiooniskandaalidest, millesse mõlemad Clintonid olevat olnud segatud oma Arkansase-aastate jooksul: enamus süüdistusi keerles maaga seotud tehingute ümber, mis olid omakorda seotud kahtlaste hoiu- ja laenuasutustega. Lisaks sellele süüdistati valitsust föderaalasutuste suunamises oma vaenlaste ja teisitimõtlejate vastu, nii nagu seda oli oma presidendiametis 20 aastat varem teinud Richard Nixon . Mõned Clintoni vihkajad läksid veelgi kaugemale, ja 1990ndatel tõstis uuesti pead paremäärmuslus, millel oli sageli religioosne tagapõhi. Miljonid ameeriklased pidasid Clintoni administratsiooni paheliseks või isegi kuratlikuks, kartes, et Clintoni rahvus vahelistumise poliitika eesmärgiks on kehtestada salaja maailmavõim, uus maailmakord, mis on anti-Kristuse tööriistaks, nii nagu on ennustatud Ilmutusraamatus. Ühtviisi Ameerikale omased on nii see apokalüptiline arusaam kui ka Clintoni liberaalne poliitika, mõlemal oli laiade masside seas ulatuslik vastukaja.
Need kaks ameerikalikku tendentsi põrkusid raevukalt kokku 1993. aastal Wacos, Texase osariigis, kui föderaalagendid võtsid tormijooksuga millennialistliku Taaveti sekti peakorteri, otsides keelatud automaatrelvi. Mitmed sekti liikmed ja agendid said tulevahetuses surma ning alustati piiramist, mis kestis 19. aprillini, kuid viimane föderaalvõimude rünnak lõppes umbes 80 Taaveti sekti liime surmaga. Juhtum ise on tähelepanuväärne, kuna kahte poolt lahutas täielik mittemõistmise müür: kumbki neist esindas täiesti erinevat mõttemaailma ja ajaloolist traditsiooni. Taaveti sekt ei olnud midagi ebatavalist Ameerika Ühendriikides, kus on sadu erinevaid, mõnesaja liikmega usurühmitusi, paljud neist elavad teatud geograafilises isolatsioonis. Niisamuti on miljonitel ameeriklastel , sarnaselt Taaveti sekti liimetele, apokalüptilisi ootusi, ja paljud usuvad sellesse, et maailma lõpu eel peavad kristlased haarama relvad, ja seda mitte ülekantud, vaid sõna otseses tähenduses, et hakata vastu Babüloni anti-Kristusele. See ei oleks üldse üllatanud puritaane 17. sajandi Massachusettsis, mormoone 19. sajandi Utah ’s perfektsioniste viktoriaanlikus Ameerikas, või siis ellujäämisrühmi Ozarki mägilaagrites ja mitmetes kindlustes, mis on tänapäeval kerkinud Ameerika kõnnumaadele. Uus oli aga see, et nüüd tundusid sellised ideed arulagedate ja ohtlikena ning et peeti vajalikuks sekkuda euroopalike politseijõududega, mille koosseis ja relvastus sarnanesid armeele. Teisalt ei võtnud föderaaljõud tõsiselt hoiatavaid apokalüptilisi märke teiselt poolt müüri, nimetades seda piiblilobaks.
Waco hävitamine tugevdas neid arhailisi tendentse veelgi, sest nüüd tõotasid miilitsad ja paramilitaarsed rühmitused hakata vastu „metsalisele“ ja maailmavõimule. 1994. aastaks olid sajad tuhanded ameeriklased – esmajoones valged mehed – mingil määral seotud valitsusvastatste paramilitaarsete jõududega. Ei olnud juhuslik, et Waco sektantide kui ka ellujäämisrühmade vastu, aga ka koloniaalmaksude vastu mässajad Lexingtonis 1775. aastal.
Oklahoma juhtum muutis poliitilist maastikku , sundides valitsusvastaseid aktiviste mõtlema eelmised kaks aastat väldanud sõnasõja tagajärgedele. Järgnevalt vaibuski kiiresti miilitsaüksuste tegevus ning paremäärmuslastesse hakati suhtuma kahtlustavalt. Ja kuigi pärast 1994. aastat arvati, et Clintonil ei ole enam välavaateid presidendiks kandideerida, tegita 1996. aasta valimisvõitluse ajal muljetavaldava comeback’i poliitikasse. See on seletetav nii konservatismi kriisiga kui ka 1994. aastal alanud hämmastava majandustõusuga, mis kestis kuni aastani 2001, samuti piiramatu usuga tehnika võidukäiku, mis tulenes interneti ja uue majanduse levikust. Sellistel kootusrikastel aegadel , kui valitseb jõukus ja heaolu, püüavad inimesed vältida avantüristlikku poliitikat, mis võiks status quo’d ohustada . Nagu varasematelgi heaolu aegadel, näiteks 1920ndatel , asendas tõsist poliitikat vaatemängulisus ja kuulsuste elu. Vaatamata kõikidele tema isiksuse ja valitsuse puudujääkidele, tuli Clintonile kasuks meedia, mis oli vähem huvitatud tema kritiseerimisest kui pidevast kuulsustega seotud uudiste edastamisest ja tõsielu seebiooperist, see tendents oli eriti märgatav O. J. Simpsoni kohtuprotsessi ajal kümnendi keskel.
Avalikkuse eemalejäämise tõttu poliitikast ei saanud Clintonile saatuslikuks kriisiaastad 1998-99, kui selgu, et ta vannub valet oma seksuaalsuhete kohta Valge Maja praktikandi Monica Lewinskyga. Konflikti kulminatsiooniks sai hääletus presidendi tagandamise kohta. Tema õnneks aga keskendus meedia täielikult seksuaalküsimustele ning selle valguses paistsid Clintoni kriitikud silmakirjalike puritaanidena, seksuaalse makartismi pooldajatena. Sellepärast ei olegi üllatav, et presidendi tagandamine luhtus, kuigi asi võinuks minna hoopis teisiti. Kui majanduslik olukord ei oleks olnud nii roosiline ja uurimise alla oleks võetud ka teisi Clintoni perekonna võimu kuritarvitusi, peaaegu sama tõsiseid väärtegusid kui Watergate ’i afäär, siis oleks Clintoni presidendikarjäär lõppenud. Antud juhul aga näis ta avalikkusele halvimal juhul sümpaatse kelmina ning püsis presidendikohal teise ametiaja lõpuni. Demokraatidel oleks peaaegu õnnestunud võita ka 2000. aasta presidendivalimised , sest Clintoni endine asepresident Al Gore saavutas rahvahääletusel väikese enamuse.
Kui valimissüsteemi iseärasuste tõttu võitis vabariiklane George W. Bush . Selle tulemuse üle puhkesid ägedad vaidlused, sest väideti, et Bush sai võidu ainult tänu ettekavatsetud häältega manipuleerimisele, eriti Floridas , kuid järgnenud uurimine näitas, et Bushi või oli aus. Väiteid, et vabariiklased Floridas valimistel petsid, tuleks vaadelda kõrvuti vähem reklaamitud, kuid hästi tõestatud juhtumitega, kus demokraadid enda kasuks valimistulemusi võltsisid, eriti kesk-lääne osariikides Iowas, Wisconsinis ja Missouris. Bushi võit ei olnud küll suur, aga see oli siiski tõeline võit. Ja muidugi ei olnud tollel ajal veel kellelgi aimu sellest, et 2000. aastal valis rahvas presidendi, kellel tuleb tegemist teha kõige hullema kriisiga, mis Ameerika Ühendriike aastakümnete jooksul tabanud on.
11.septembri katastroof
Ajaloos juhtub väga harva, et üks päev osutub pöördepunktiks, isegi piirijooneks ajastute vahel, kuid peaaegu keegi ei kahtle selles, et Ameerika Ühendriikide ajaloos on selliseks kuupäevaks 11. september 2001. Need sündmused on hästi teada. Neli lennukikaaperdajate meeskonda hõivasid USA pinnal reisilennukid ja lennutasid nad tähtsate sihtmärkide pihta, hävitades täielikult Maailma Kaubanduskeskuse New Yorgis ja purustades osaliselt Pentagoni. Kokku sai surma 3000 inimest. Kuigi seda on väga raske tunnistada, pääsesid Ameerika Ühendriigid tolle päeval kergemini kui neil oli õigust loota . Algne terroristide plaan nägi ette suurema arvu, võib-olla isegi kümne, reisilennuki kaaperdamist, ja kui ühe lennuki missioon ei oleks nurjunud, siis oleks võidud rünnata veel üht olulist sihtmärki, kas Valget Maja või mõnda tuumajaama. Mõlemal juhul oleks selline sümboolne hävitusaktsioon möödapääsmatult kahjustanud riigi mainet kogu maailmas, rääkimata veel sadade või tuhandete inimeste surmast. Selle katastroofi hoidis ära lennu nr 93 reisijate kangelaslik käitumine, mille tõttu lennuk kukkus alla oma sihtmärgist kaugel.
Pealegi oleksid terroristid võinud otsustada õhurünnakud keemilise õhurünnakuga ühendada, nagu oli algselt plaanis 1993. aasta Maailma Kaubanduskeskuse ründamisel. Sama päeva lõuna paiku oleksid ameeriklased elanud maal, kus ei ole enam toimivat demokraatlikku valitsust, kus surnute arv ulatunuks sadadesse tuhandetesse ning riigis looks korda sõjaväelased. Ühe päevaga oleksid Ameerika Ühendriigid olnud lähedal kaotusele. Kuigi 2001. aastal võrdlesid paljud kommentaatorid olukorda Pearl Harbori sündmustega, oleks õigem olnud tõmmata paralleele 1861. aastaga, kui keskseks küsimuseks oli riigi püsimajäämine. Nende rünnakute järel täheldasid ameeriklased ärevusega, et on olemas täiesti reaalne võimalus, et neid varitseb omaenda kodumaal tuuma-, keemia- või bioloogilise rünnaku oht, mille vastu nad on ülimalt halvasti valmistunud. Terroristlik võrgustik, mis organiseeris 11. septembri rünnakud, tegutseb endiselt Ameerika pinnal ja USA võimud on demonstreerinud täielikku võimetust nende vastu võitlemisel.
11. septembri sündmused on tekitanud vajaduse riigi viimase aja arenguid ümber hinnata. Paljud väidavad, et riigi salaluurevõrgu lammutamine 1970ndatel oli läinud liiga kaugele. Kartes avalikkuse pahameelt, olid ümber struktureeritud luureagentuurid suhtunud liiga optimistlikult nn puhastesse vahenditesse ehk elektroonilistesse jälgimismeetoditesse, mille kasutamisel välditi moraalseid ja õiguslikke probleeme, mis tekivad inimagentide kasutamisel. Clintoni valitsus oli eriti põlglikult suhtunud LKA (Am. CIA) luureagentide – spioonide ja nn sisseimbujate kasutamisse, ning agentuuris edutati enamasti inimesi, kellel ei olnud peaaegu üldse välistöö kogemust või otsest kokkupuudet teiste kultuuridega. Samas pidi LKA rahvusvahelistest seadustest kinni pidama sellisel määral, mis tundub luuremaailma kohta üsna ebarealistlik. Mõnikord tuleb riikidel ka räpast mängu mängida.
Diskussioonidel lasus sageli Vietnami sõja vari, sest võimalikud kaotused ameeriklaste ridades tegid USA valitsused ülimalt ettevaatlikuks, nii et tekkis suur vastumeelsus sõja või terroristidevastase operatsioonide alustamise vastu. 1980ndatest saadik oli korduvalt tekkinud olukordi , kus sõja legitiimsuse poliitilise vahendina otsustas see, et inimohvrid on üliväikesed, nagu Iraagis , või neid ei olegi, nagu Balkanil ; ideaalseks peeti sõda, milles kasutatakse ainult õhujõude. Niipea kui selgu, et on karta tõelist vastuseisu, nagu Somaalias või Beirutis, tõmmati USA väed kohe välja, mis oli hea eeskuju potentsiaalsetele vaenlastele. Ameerika näis olevat käsist ja jalust seotud või isegi argpükslik, kellel on küll jõudu, et maailma hävitada, aga kes taganeb lahingust, kui mõned tema sõdurid on langenud.
Pärast 11. aeptembrit anti karm hinnang 1990ndatele tervikuna , eriti Clintoni presidendiajale. Clintoni valitsusajal olid samasugused Lähis-Ida terroristlikud rühmitused rünnanun Ameerika huve, tappes sadu tsiviilisikuid ja sõjaväelasi 1996. aastal Saudi-Araabias, 1998. aastal Ida-Aafrikas, 2000. aastal Jeemenis, kuid valitsus ei korraldanud mingeid tõhusaid vasturünnakuid. Isegi 1993. aastal, kui terroristid sooritasid esimese rünnaku Maailma Kaubanduskeskusele, tegi administratsioon kõik, mis suutis, et näidata seda kuritegu kui üksikute fanaatikute kätetööd, selle asemel et asuda aktiivselt otsima niidiotsi, mis oleksid viinud tõdemuseni, et asjasse on segatud rahvusvaheline islami terrorivõrgustik ja Iraagi valitsus. Järgnevatel aastatel sepitses üks nendest samadest terroristidest plaani, mis nägi ette mitmete USA reisilennukite üheaegset pommitamist või kaaperdamist; näiteks LKA peakorteri vastu Virginias. Seega juba 1995. aastal oli Iraagi toetatud terroristlikul allmaailmal ja nende liitlastel islamistlikustl al- Qaeda liikumisest üldjoontes valmis 2001. aasta rünnakute plaan.
Kuid Ameerika Ühendriigid ei reageerinud . Siis aga, kui Ameerika Ühendriigid tõepoolest sooritasid kättemaksuaktsioone terroristide vastu, nagu 1998. aastal, tunti nii suurt muret tsiviilkaotuste pärast, et rünnakud (Sudaanis ja Afganistanis ) osutusid täiesti ebaedukaks. Kuna LKA-l puudus oma luurevõrk niisugustes riikides nagu Afganistan , olid Ameerika Ühendriigid sunnitud hankima informatsiooni teiste riikide, näiteks Pakistani , agentuuridelt, kes olid ag ise tihedalt islamistidega seotud. Samuti ei olnud kavas anda vastulööki nendele riikidele, kes neid rünnakuid spondeerisid, eriti Iraagile ja Iraanile. Kogu 1990ndate teise poole oli Clintoni administratsioon ajanud Iraagi suhtes lepituspoliitikat, mis andis märku nõrkusest. Kui Saddam Husseini väed 1996. aastal tungisid üle vaherahujoone, mis oli kehtestaud Lahesõja lõpus, siis ei teinud Ameerika Ühendriigid midagi. 1998. aastal, kui Saddam saatis riigist välja ÜRO relvainspektorid, sooritati mõned üksikud USA ja Suurbritannia raketirünnakud, kuid Iraagi režiimelas need kergelt üle.
Samal ajal tagas avatud immigratsiionipoliitika selle, et terroristidest salaagendid võisid vabalt USA-s ringi liikuda. Seega näisid Ameerika Ühendriigid ise esile kutsuvat üha suuremaid ja laastavamaid rünnakuid, mis liikusid Ameerikale üha lähemale, andes samal ajal mõista, et need vägivallaaktid jäävad karistamata. Selle poliitika tagajärjed tulid ilmsiks 2001. aastal.
Vahetult pärast rünnakute lõppu ringles paljude e-posti kasutajate seas üks W. H. Audeni luuletus , mille ta oli algselt kirjutanud Teise maailmasõja puhkemise eelõhtul 1. septembril 1939 ja mis kirjeldas tabavalt rahva meeleolu. Nii nagu 1939. aastal, oli ameeriklasi 2001. aastal vallanud hirmu, haavatavuse, isegi šokeerituse tunne. Ikka ja jälle korrati selle luuletuse ühte fraasi, et septembrisündmused sümboliseerisid selle „madala autu kümnendi“ kõikide lootuste lõppu. See fraas võtab hästi kokku Ameerika sõjalise, diplomaatilise ja luurealase tegevuse 1990ndatel.
Järgmiste aastate jooksul kuulutati eesmärgiks hävitada need, kes korraldasid 11. septembri rünnakus. Juba 2001. aasta lõpuks olid USA juhitud väed kukutanud islamistide režiimi Afganistanis, mis oli olnud varjupaigaks tuhandetele al-Qaeda terroristidele, eesotsas nende kurikuulsa juhi Osama bin Ladeniga. Pärast seda veenvat võitu seisid Ameerika Ühendriigid dilemma ees, kui kaugele minna selles „sõjas terrorismi vastu“ (ingl. k „war on terror “) ning mainiti ka teisi võimalikke sihtmärke nii Lähis-Idas kui Kagu-Aasiase. Kui suureks see konflikt paisub, on raske ennustada. Kindlalt võib aga öelda seda, et 2001. aasta septembris purunesid paljud illusioonid ja et Ameerika väljub kriisist kindlasti muutunud riigina.
Sõda terrorismi vastu
Vastuseks 11. septembri terrorirünnakutele alustasid 7. oktoobril Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia õhuväed pommitamist Talibani (tõlkes „üliõpilased“) valitsuse ja al-Qaeda terroristide laagritele Afganistanis. Taliban, mille tuumik koosneb umbes kolmekümnest Kandahari linna usukooli tundegist, on sunniitide poliitiline rühmitus, mis on juhtinud Afganistani 1996. aastast saati. Pommitamine jätkus igapäevaselt ja pärast kahekuulist Ameerika lennukite ning NATO maavägede survet vajus 9. detsembril Talibani režiim kokku. Kahjuks ei jäänud see Talibani viimaseks sõnaks ning juba mõne aasta pärast rühmitus reorganiseerus, et taastada Afganistanis oma režiim. 2002. aasta märtsis jätkus Ameerika Ühendriikide ja Afganistaani vägede võitlus järelejäänud al-Qaeda ja Talibani liikmete vastu operatsiooniga „Anaconda“.
13.mail 2002 sõlmisid Ameerika Ühendriigid ja Venemaa maismaarelvade kokkuleppe, millega lubati vähendada tuumarelvade arvu kahe kolmandiku võrra järgmise kümne aasta jooksul. Siiamaani pole aga selle leppe tulemuslikkusest mitte midagi teada. Selle leppe uuendamisega on praegu ametis Obama ja Medvedjev, sest eelmise lepingu kohaselt ei ole võimalik jälgida tingimuste täitmist.
2002. aasta juuni lõpul tuli Bush välja uue poliitikaga Lähis-Ida suhtes: Ameerika Ühendriigid ei tunnusta iseseisvat Palestiina riiki, kui selle eesotsas on Yasser Arafat. Ühendriigid soovivad järjest rohkem kehtestada Lähis-Idas oma võimu, kui septembri lõpul pöörduti ÜRO poole nõudmisega muuta Iraagis riigikorda. See kõik viis hiljem Iraagi presidendi Saddam Husseini jälitamise, kinni püüdmise ja hukkamiseni. Aga ameeriklaste ainus probleem polnud islami terroristid, kuna 11. septembri sündmused olid veel kõigil küllaltki värskelt meeles, võis igasugune ärritaja esile kutsuda katastroofi. Sellele oldi väga lähedal, kui oktoobrikuus ilmus Washingtoni tänavatele snaiper, kes tulistas pahaaimamatuid jalakäijaid. Tulistamistes suri kokku kümme inimest, lisaks veel mitmeid vigastatuid ning inimesed võisid rahulikumalt hingata alles siis kui kohalik politsei koostöös FBI-ga arreteeris John Allen Muhammadi ja John Lee Malvo. Pärast kohutavaid sündmusi, mis õõnestasid riigi julegolekut otsustas George W. Bush allkirjastada seaduse, mis lõi esialgse kontoriversiooni Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumist. Oma kriitilise olukorra tõttu pidid Ühendriigid abi paluma igast võimalikust allikast ning lõpuks nende surve tõttu ÜRO-le viimase poole aasta jooksul, pääses Turvanõukogust läbi ühehäälselt otsus, mis kutsub Iraaki oma relvastust vähendama või vastasel juhul vastu astuma „tõsistele tagajärgedele“.
2003. aasta jaanuaris avaldas Bush, et Ameerika Ühendriigid on valmis ründama Iraaki isegi ilma ÜRO volituseta. Ning veebruari alguses põhjendab Ameerika Ühendriikide riigisekretär Powell ÜRO-le Iraagi sõja põhjuseid, nimetades üheks olulisemaks Iraagi massihävitusrelvade omamist ja sellega ohu kujutamist kogu maailma julgeolekule. Ning lõpuks viis Iraagi ignorantsus selleni , et 19. märtsil 2003 kuulutasid Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia Iraagile ja alustasid Iraaki oma vägede laialdasemat sisseviimist. Juba 9. aprillil langes Bagdad ameeriklaste vägede kätte tuues linnas endaga kaasa mitmeid terroristide pommirünnakuid. Ent 1. mail deklareeris USA, et nad lõpetavad Bagdadis sõjalise tegevuse. Ametlikult kestis sõjategevus Bagdadis vähem kui kaks kuud, aga tegelikkuses jäid väed veel sinna sisse rahu valvama. Samal ajal aga jätkas terroristlik rühmitus al-Qaeda oma tegevust teistes islamiriikides näiteks Saudi-Araabias, kus tapeti 12. mail enesetapurünnakus 34 inimest. Juuni alguses aeti veelkord Ühendriikide närvid pingule, kui Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur leidis Iraanis peidetud tuumarelvastust. Ent augusti alguses jätkusid terroristide ponnistused, kui enda tee ÜRO Bagdadi peakorterisse leidis üks enesetaputerrorist, kes lasi ennast õhku, hävitades hoone ning tappes 23 tsiviilisikut ja sealse ÜRO saadiku.
USA hämmastas maailma kui Bushi administratsioon muutis järsult oma strateegiat, olles nõus andma võimu üle ajutisele Iraagi valitsusele 2004. aasta alguses. Ning lõpuks 2003. aasta 13. detsembril kroonis Ameerika Ühendriikide jõudusid edu, kui õnnestus kinni püüda Saddam Hussein .
2004. aasta aprilli algul alustasid Ameerika Ühendriikide väed relvastatud pealetungi Fallujale vastuseks nelja ameeriklasest töövõtja tapmisele ja moonutamisele. 31. aprillil lekkisid meediasse pildid, kus Ameerika sõdurid kasutasid ära ja alandasid seksuaalselt Iraagi vange Abu Gharibi vanglas. Need fotod levisid kähku üle kogu maailma ja see vähendas Ühendriikide sõjaväe autoriteeti. Samal ajal, kui USA sõdurid olid meedia häbipostil, jõudis kätte see hetk kui Ameerika Ühendriigid annavad võimu Iraagis üle Iraagi ajutisele valitsusele, kus peaministriks sai Iyad Allawi.
Samal ajal, kui Venemaal Beslanis olid tšetšeenid võtnud pantvangi umbes 1200 kooliõpilast ja –töölist, annab ÜRO Aatomienergia Agentuur Iraanile käsu lõpetada uraani rikastamine kuna luurajate andmetel oli Iraanil plaan tuumarelvi valmistada. Umbes kuu aega hiljem leidsid USA relvaspetsialistid, et Iraagi relvastusest on kadunud 380 tonni lõhkeaineid. See muutis igasuguse sõjategevuse väga ettevaatlikuks, et vältida asjatuid ohvreid. Pärast lõhkeainete kadumist otsustasid ameeriklased rünnata Fallujat, Iraagi mässumeelsuse tugipunkti, et kindlustada see, et kadunud lõhkeaineid ei kasutata nende vastu.
See aasta oli USA-le mitmeski mõttes häviav, sest Lähis-Idas võitlesid mässulised Ameerika vägede vastu, aga kodumaal hävitasid orkaanid rannikualasid: Floridat ründasid augustis orkaanid Bonnie ja Charlie ning septembris Jeanne ent lõunaosa purustas Igor. Ka poliitiline elu oli seal küllaltki tormine , sest novembris peetud valimistel võitis George W. Bush John Kerryt. Ilmselt oli see tingitud Bushi sõjapoliitikast, sest paljud ameeriklased tahtsid näha, et terrorirünnakute eest makstakse kätte.
20. jaanuaril 2005 vannutati George W. Bush ametisse oma teiseks ametiajaks. See aasta algas küllaltki rahulikult nii sõjaliselt kui poliitiliselt. Bush proovis reformida sotsiaalkindlustust, aga vaatamata korraldatud kampaaniale sai tema idee leige vastuvõtu osaliseks ja sisuliselt ei õnnestunud midagi ära teha. Märtsi lõpul oli Kongressis aktuaalne Terry Schiavo teema, 7 aastat vaieldi selle üle, kas tõmmata juhe välja vegeteerival naisel. Teema oli hästi emotsionaalne, sest mees soovis abikaasa kannatusi lõpetada, aga naise vanemad väitsid, et naine on teadlik sellest, mis ümberringi toimub ja nii käidi selle pärast kohut ja tekitati ebamugavusi mõlemale osapoolele. Lõpuks otsustas kohus, et õige oleks lõpetada masinate kasutamine naise elus hoidmiseks ning naine suri mõni nädal hiljem.
Augusti lõpus tekkis taaskord oht orkaanide näol, Katarina tabas New Orleansi põhjustade laiaulatuslikke purustusi ja hävitades sadade tuhandete inimeste elud . Kõigest kuu aega hiljem tabas järgmine orkaan Rita enam-vähem sama piirkonda jättes küll seekord New Orleansi puutumata.
Oktoobri lõpul avaldati Iraagi sõjas surnud sõdurite arv ja see küündis juba kahe ja poole tuhandeni. 2006. aasta algul tuli palju kriitikat ka USA sõdurite tegevusele: mitmed siseraportid iseloomustavad Ühendriikide tegevust piirkonnas kui ebaõnnestumist. Aasta lõpupoole mõisteti Saddam Hussein inimsusevastastes kuritegudes süüdi ja Bagdadis viidi läbi hukkamine poomise läbi. Üks tunnistaja filmis poomist mobiili abil ja filmilt oli näha hästi šiiitidest valvurite käitumist – nad mõnitasid häbematult juba surnult rippuvat Husseini.
2007. aasta alguses käivitati uue hooga sõdurite saatmine Iraaki. 10.jaanuaril saadeti Bagdadi 20000 sõdurit, et peatada sektantide rünnakuid. Lisaks saadeti 7. veebruaril veel 30000 sõdurit, et peatada aina enam surmatoovamad rünnakud mässuliste ja maakaitsevägede poolt.
George W. Bush pani veto seadustele - Kongress kiitis heaks – mis lõdvendavad embrüonaalse tüvirakkude uurimise föderaalrahastamise tingimusi kuna leidis, et see ei ole kooskõlas tema moraalinormidega. Aasta enne seda soovis ta panna veto tervele tüvirakkude uurimise seadusele, kuid Kongress ei kiitnud seda heaks. Esimest korda 10 aasta jooksul tõsteti minimaalset tunnitasu 70 sendi võrra $5.85-le, seaduse järgi tõuseb minimaalne tunnitasu 70 senti aastas kuni see on saavutanud $7.25 tunnis. Terrorismiga seoses kirjutas Bush seadusandluse, mis lubab valitsusel ligipääsu Ameerika elanike telefonikõnedele ja kirjavahetusele ilma volituseta, kui on kahtlus et üks osapool ei asu Ameerikas.
Kuna Bushi ametiaeg hakkas lõpule jõudma ja temal enam uuesti presidendiks saada polnud lootust, siis hooaja algul kerkisid esile kaks kandidaati demokraat Obama ja vabariiklane Huckabee. Aja möödudes tõusis vabariiklaste seast esile hoopis Arizona senaator John McCain ning demokraatide hulgast tõusis Obama kõrvale endine esimene leedi Hillary Clinton. Clintonil õnnestus saada endale suurte osariikide nagu California ja Massachusettsi hääled, kuid Obamal õnnestus saada rohkemate osariikide hääled ja nii jäid presidendi kohale võitlema vaid McCain ja Obama. Poleemikat tekitas Barack Obama nahavärv ja ka põhjusega, sest Ameerika ajaloos polnud veel olnud presidenti, kes oleks olnud mustanahaline. Lõpuks võitis Obama McCaini ees valimised üsna napi eduga. Obama ametiaeg algas küllaltki üllatavalt, sest temale kui verivärskele Ameerika Ühendriikide presidendile anti Nobeli rahupreemia. Preemia tagamaad on küll kahtlased, kuid ehk anti see talle nö avansina, et keegi lõpetaks sõjategevuse Lähis-Idas ja tagaks Ameerika kodanikele kindlustunde.
Kokkuvõte
Sellised on olnud vaid viimased kaks aastakümmet. Tohutust orjariigist on saanud suurriik , kes hoolib igast oma kodanikust ja ei kohku tagasi ka nende nimel sõda alustamast. Sõjal Lähis-Idas ei paista veel lõppu ning Obama annab oma panuse sõjategevuse lõpetamiseks selles piirkonnas. USA-t ootab ees helge tulevik ning ma loodan, et ta ei kaota oma „kõikide võimaluste maa“ tiitlit .
Kasutatud kirjandus
„Ameerika Ühendriikide üldajalugu“ Philip Jenkins, Valgus, 2005
„A People’s History of the United States“ Howard Zinn, HarperCollins, 2003
„USA. Ameerika Ühendriigid“ Tiit Kuningas, Ilo, 2001
„Ameerika presidendid 1945-2000: hiilguse illusioonid“ Harry g. Bennett, Kunst , 2004
„A&O – Miljon fakti“ Eesti Entsüklopeedia kirjastus, 2008