Konspekt ajaloost (0)

Iseseisvussõda-1775–1783, Uus-Inglismaa, keskkolooniad, lõunaosariigid. 1783 Pariisi rahu, Sb tunnistas 13 koloonia sõltumatust.
Suhted teravnesid peale Seitsmeaastast sõda, lõppes 1763 , lõpetas Pariisi rahu. Suurbritannia ülemvõim peaaegu kogu P-A-le. Kuna sõda oli kurnanud, võttis Briti parlament vastu 1960 ja -70 vastu seadusi, milles kolooniate maksukoormat suurendati ja piirati majanduslikku arengut. P-A-s tekkis mitu kolooniate iseseisvust toetavat võitlusühingu. Tuntuim „Vabaduse pojad“. Boikoteeriti Briti kaupu ( Bostoni teejoomine 1773).
1774 5. septembril tuli Philadelphias kokku I Kontinentaalkongress . 56 saadikut 12-st kolooniast. No Georgia.
Õiguste Deklaratsioon – kolooniatel on õigus elule, vabadusele ja omandile. Kontinentaalne Assotsiatsioon - kutsus boikoteerima Inglismaa kaupu ja seda juhul, kui Inglismaa ei tühista kolooniate arengut piiravaid seadusi.
Lõpetas tegevuse 1774 26. oktoobril. Delegaadid lubasid taas kohtuda 1775. a mais, kui Suurbritannia ei lähe järeleandmistele.
Kuningas George III andis Briti laevastikule korralduse boikoteerida kogu Põhja-Ameerika idarannik. Elanikelt tuli võtta relvad. Ühe sellise katse tegid Briti sõdurid 1775 19. aprillil Massachusettsis: 700-liikmeline Briti sõdurite rühm saadeti Concordi (kohake Bostoni lähistel), et võtta separatistide peidikust relvad. Puhkes relvakonflikt , mis omakorda ajendas Ameerika Ühendriikide iseseisvussõja.
1775 10. mail kogunes Philadelphias II Kontinentaalkongress. Sellest sai Iseseisvussõja ajal Ameerika rahvaesindus ehk parlament.
Otsused: otsustati loobuda truudusvandest Briti kuningale , otsus luua kontinentaalarmee, mille juhiks valiti George Washington, 1776 4. juulil kiitis kongress heaks Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni- see dokument lõi uue riigi.
Põhiautor oli Virginiast pärit Thomas Jefferson ( 1743 -1826).
USA iseseisvusdeklaratsioon toetub 17. ja 18. sajandi valgustusfilosoofiale. Inglise filosoof John Locke kirjutas, et kõik inimesed on siia ilma sündinud vabade ja võrdsetena.
USA liitlased olid Prantsusmaa, Hispaania, Holland . Kõik need Euroopa riigid ei soovinud Suurbritannia mõjuvõimu tugevnemist maailmas. Teise poole moodustasid Suurbritannia, kellega liitusid mitmed Saksamaa väikeriigid.
Patrioodid+, lojalistid-, kveekerid+-
Vaherahu sõlmiti 1782 . aasta 30 novembril. Rahulepingu allkirjastamiseni jõuti aga alles 3. septembril 1783. aastal. See kirjutati alla Pariisis tookordse Prantsusmaa kuninga Louis XVI vahendamisel.
USA-d esindasid Pariisis diplomaat Benjamin Franklin ja John Adams . Suurbritanniat esindas diplomaat David Hartley. Suurbritannia tunnistas Põhja-Ameerika 13 koloonia iseseisvust. Määrati kindlaks piir USA ja brittidele kuuluva Põhja-Ameerika vahel. Majandusalased kokkulepped (näiteks kalapüügi tsoonid , võlakohustuste täitmine, lojalistidele tuli tasuda kompensatsiooni sõja ajal neilt konfiskeeritud vara eest jne.). Lepiti kokku sõjavangide vahetamise küsimuses.
AÜ riigiaparaadi loomine: see protsess algas juba Iseseisvussõja ajal. Olulist rolli mängis siin II Kontinentaalkongress.
15. novembril 1777 kiitis kongress heaks dokumendi nimetusega Konföderatsiooni Artiklid ja Igavene Liit. Seda võib pidada USA esimeseks põhiseaduseks.
See dokument määras kindlaks uue riigi võimuorganid ja nende pädevuse. Esialgu oli keskvõimul väga vähe volitusi. Tema pädevusse kuulusid: sõja ja rahu küsimused, välispoliitika, läänealade hõivamine, raharingluse korraldamine. Selline süsteem nõrgendas riiki.
Pärast iseseisvussõda, täpsemalt 1786 . aastal hakkasid Põhja-Ameerika elanikud mõtlema põhiseaduse reformi üle.
Nii tuligi 1787. aastal Philadelphias kokku Põhiseaduslik Nõukogu (ingl k Constitutional Convention). See töötas 25. maist – 27. septembrini 1787. Esimees oli George Washington. Töötati välja USA põhiseadus.
Tugeva võimuga keskvõim föderalistid, nõrk keskvõim anti-, konföderalistid, vabariiklased. OR-de esindatus USA parlamendis ehk Kongressis. Veel tekitas vaidlusi orjuse küsimus. Vaieldi ka läänealade hõivamise küsimuses. Osad nõudsid, et läänepool, Põhja-Ameerika sisealadel asustatud piirkondades loodaks uued osariigid .
Põhiseaduse projekt: ka see toetus üldjoontes valgustusfilosoofia ideedele. Aluseks võeti prantsuse filosoofi Charles-Louis de Montesquieu õpetus võimude lahusest. Sellele õpetusele toetuvad demokraatlike riikide ülesehitused ka tänapäeval.
Selle järgi peab riigis olema KOLM üksteisest lahutatud võimu: seadusandlik võim, täidesaatevvõim ja kohtuvõim. Riigi säärane ülesehitus aitab ära hoida diktatuuri teket.
USA-s loodi need kolm võimu: seadusandliku võimu kehastus on Kongress. Et lahendada osariikide esindatuse küsimus otsustati Kongress luua kahekojalisena. Ülem- ja alamkoda .
Täidesaatvat võimu kehastab president , kes määrab ametisse ka valitsuse. Kongress presidenti tagandada ei saa. USA-s nimetatakse riigipea tagandamise protsessi sõnaga impeachement.
Täiesti eraldi moodustati veel kohtuvõim. Seda kehastab USA Ülemkohus.
Põhiseaduslik Nõukogu kiitis USA uue põhiseaduse heaks septembris 1787. Tookord lepiti veel kokku, et uus põhiseadus jõustub, kui selle on ratifitseerinud (heaks kiitnud) vähemalt 9 osariiki 13-st. USA põhiseadus jõustus 4. märtsil 1789.
Põhiseaduse esimesed parandused :
Need 10 parandust on tuntud kui Õiguste Deklaratsioon (ingl k Bill of Rights ). See dokument tagab USA kodanikele tähtsamad inimõigused: 1.parandus – tagab sõnavabaduse, ajakirjandusvabaduse, usuvabaduse; annab inimestele õiguse protestida rahumeelselt ja õiguse esitada muudatusettepanekuid. 4.parandus – kaitseb USA kodanikke kohtuvälise jälitustegevuse ja arreteerimise eest. Inimest võib jälitada ja teda kinni pidada vaid kohtu loal. 5. parandus – tagab USA kodanikele kuritegude korral õiglase juurdluse ja erapooletu kohtupidamise .
Lipp- iseseisvussõja ajal. Sinine – õiglus; punane – vaprus; valge – puhtuse värv.
30. aprillil 1789. aastal sai Ameerika Ühendriikide esimeseks presidendiks George Washington, kes moodustas ka esimese valitsuse.
USA teise presidendi John Adamsi ja kolmanda presidendi Thomas Jeffersoni ajal kujuneb välja Ameerika Ühendriikide esimene parteipoliitiline süsteem.
John Adams ja riigi esimene rahandusminister Alexander Hamilton said Födide erakonna etteotsa . Neid toetasid põhjaosariikide kaubandus-, pangandus - ja tööstusringkonnad. Nemad pooldasid USA tugevat keskvalitsust.
Thomas Jefferson sai antiföderalistide ehk Demokraatlike vabariiklaste etteotsa. See erakond toetus peamiselt lõunaosariikide farmeritele. Nemad arvasid, et keskvalitsus ei tohi omada suurt võimu. Osariigid peavad omama suuremat võimu. Nende arvates peaks USA olema rohkem Konföderatsioon (st riikide liit), mitte aga Föderatsioon (st liitriik).
Esimestel aastakümnetel ajas USA kõigi riikide suhtes sõbralikku ja neutraalset poliitikat. Peatähelepanu tuli keskendada oma riigi ülesehitamisele.
Samas olid aga sündmused Euroopas väga teravad . 1789. aastal oli Prantsusmaal alanud revolutsioon , mis tegi lõpu kuningavõimule selles riigis. Sellele järgnesid Napoleoni sõjad.
1812 . aastal puhkes järjekordne USA-Suurbritannia sõda, mis kestis aastani 1815. Lahingud toimusid peamiselt USA idarannikul. Osa Briti vägesid jõudis isegi Ühendriikide uue pealinnani Washingtoni. Tookordne president James Madisson oli sunnitud pealinnas pagema ja Briti sõdurid süütasid presidendi maja ehk Valge Maja, mis oli valminud aastal 1801. Sõja võitis USA, sest Suurbritanniat nõrgestasid sõjad Euroopas. 1815. aastal allkirjastati rahuleping . Selle kohaselt lubas Suurbritannia, et ei tekita uusi asumaid Kanada piirist lõunapoole. See kokkulepe pani paika USA ja Kanada piiri, kust see kulgeb ka täna.
1823. aastal sõnastas president James Monroe USA uue välipoliitilise põhimõtte, mis ajaloos on tuntud Monroe doktriini nime all. Selle kohaselt oli USA välipoliitika seotud vaid läänepoolkeraga, st Põhja- ja LõunaAmeerika ning Vaikne ookean.
Euroopa küsimustesse ameeriklased sekkuda ei soovinud. See tähendab, et ameeriklased isoleerisid end Euroopa asjadest. Seepärast nimetatakse Monroe doktriini sageli ka Isolatsionismiks.
Isolatsionismi tekkel oli veel üks põhjus – nimelt 19. sajandi alguses puhkes Lõuna- ja KeskAmeerikas vabadusvõitlus Hispaania ja Portugali ülemvõimu vastu. Põhjaameeriklased pidasid oma moraalseks kohustuseks lõunaameeriklasi selles võitluses toetada ja nad olid vastu, et eurooplased sekkuksid Ameerika mandrite siseküsimustesse.
1803 . aastal osteti Prantsusmaalt Louisisana, 1819. aastal osteti Hispaanialt Florida. Põhja-Ameerika sisealadel tekkis rohkesti uusi osariike.
Peamised sisepinged 19. sajandi 1. poolel: tsiviliseeritud idaranniku alad (eriti linnad) ja nn metsik lääs, vabad põhjaosariigid ja orjanduslikud lõunaosariigid. Lõunaosariikides vaadeldi orjust kui nende elustiili lahutamatut osa.
Palju vaidlusi tekitas USA-s see, millised peavad olema Põhja-Ameerika sisemaal tekkinud uued osariigid: kas orjanduslikud või tuleb neid orjus juba kohe keelustada.
1819. aastal võeti vastu Missouri kompromiss , töötas välja USA Kongressi liige Henry Clay. Maine'i osariik .
Järgnevatel aastatel vaidlused orjuse küsimuses teravnesid veelgi. 1840 ja 1850. aastatel tekib USA-s nn Abolitsionism – see on poliitiline liikumine, mis taotles orjuse keelustamist .
1854. aastal rajasid orjusevastase liikumise pooldajad Ameerika Ühendriikide Vabariikliku partei, mis ka täna USA üks juhtivaid erakondi.
Iseseisvussõda-1775–1783; inglise keeles American Revolutionary War või American War of Independence) oli sõda, mis algas 1775. aastal ja lõppes 1783. aastal. See oli sõda Suurbritannia kuningriigi ning tema 13 Põhja-Ameerika koloonia vahel.
Connecticut, Massachusetts, Rhode Island , New Hampshire(Uus-Inglismaa); Delaware , Pennsylvania, New York ja New Jersey (keskkolooniad); Maryland, Virginia, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina ja Georgia(lõunaosariigid).
Virginiat esindas kongressil George Washington ( 1732 -1799) – tulevane USA 1. president.
Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni- see dokument lõi uue riigi.
Põhiautor oli Virginiast pärit Thomas Jefferson (1743-1826). Üldse allkirjastas selle 56 inimest, esimesena kiitis deklaratsiooni heaks Delaware, seepärast peetakse just seda osariiki USA 1. osariigiks.
Assotsiatsioon – see dokument kutsus boikoteerima Inglismaa kaupu ja seda juhul, kui Inglismaa ei tühista kolooniate arengut piiravaid seadusi ja ei pehmenda oma finants -majanduspoliitikat Põhja-Ameerika asumaade suhtes.
Iseseisvusdeklaratsioonis kuulutasid 13 kolooniat end sõltumatuteks ja teatasid, et on sõjas Suurbritanniaga. Oma tegevust õigustasid nad sellega, et Suurbritannia valitseb halvasti, et riik on kuningas George III türannia all ja et igal rahval õigus vabadusele ja revolutsioonile.
USA iseseisvusdeklaratsioon toetub 17. ja 18. sajandi valgustusfilosoofiale. Inglise filosoof John Locke (1632-1704) kirjutas, et kõik inimesed on siia ilma sündinud vabade ja võrdsetena. Vabadus on iga inimese lahutamata õigus. Igal inimesel on õigus seda vabadust ka kaitsta, kui see on ohus. Sellega on seletatav ka inimeste õigus astuda välja türannia vastu.
Neid hakati nimetama lojalistideks Selle ühiskonnakihi moodustasid peamiselt suurmaaomanikud, kuninga ametnikud ja hiljuti Ameerikasse rännanud inimesed, kel olid emamaaga veel tihedad sidemed.
Enamik Põhiseaduslikul Nõukogul osalenud saadikutest sai aru, et Iseseisvussõja ajal vastu võetud Konföderatsiooni Artiklid ei tööta. Tuli välja töötada täiesti uus põhiseadus.
Osa delegaate soovis tugeva võimuga keskvalitsus, mis piiraks osariikide õigusi. Neid hakati nimetama föderalistideks (st föderatsiooni ehk liitriigi pooldajad).
Teised pooldasid nõrka keksvõimu. Neid kutsuti antiföderalistideks ehk konföderatsiooni (riikide liidu, mitte liitriigi) pooldajateks. Sageli nimetati ka antiföderaliste vabariiklasteks, sest nad pooldasid osariikide suuremaid õigusi.
Veel tekitas vaidlusi osariikide esindatus USA parlamendis ehk Kongressis. Väiksemad osariigid nõudsid võrdset esindatust, et igal osariigil oleks Kongressis võrdne arv esindajaid. Selle vastu olid suuremad osariigid, sest pidasid seda ebaõiglaseks.
Ülemkojas ehk Senatis on igal osariigil võrdne arv esindajaid ehk senaatoreid (praegu on igal osariigil kaks senaatorit). Alamkojas ehk Esindajatekojas oleneb osariigi esindatus selle osariigi elanike arvust – mida rohkem elanikke, seda suurem ka selle osariigi esindatus. Kõik seadused vajavad Kongressi mõlema koja heakskiitu.
Üldse on viimase enam kui 200 aasta jooksul USA-s vastu võetud 17 põhiseaduse parandust.

aprillil 1789. aastal sai Ameerika Ühendriikide esimeseks presidendiks George Washington, kes jäi ametisse kaheks 4 aastat kestvaks tähtajaks. USA ajaloos on olnud vaid üks president, kes on ametisse valitus enam kui kaheks tähtajaks. See oli Franklin Delano Roosevelt , kes valiti presidendiks 1932., 1936, 1940 ja 1944. aastal. Pärast seda võeti USA-s vastu seadus, mis sätestas, et üks isik ei tohi president olla kauem kui kaks järjestikust tähtaega.
Samas olid aga sündmused Euroopas väga teravad. 1789. aastal oli Prantsusmaal alanud revolutsioon, mis tegi lõpu kuningavõimule selles riigis. Sellele järgnesid Napoleoni sõjad. Neisse konfliktidesse tõmmati paratamatult ka ameeriklased, sest rahulik kaubavahetus Euroopaga oli häiritud: britid tekid takistusi neile USA laevadele, mis siirdusid Prantsusmaa sadamatesse, prantslased aga takistasid kaubavahetust Suurbritanniaga.
Eriti teravaid sisepingeid tekitas just see teine konflikt. Põhjaosariikides, kus arenes vabaturumajandus, tööstus, transport ja kaubandus, peeti orjuse olemasolu USA häbiplekiks. USA põhiseadus toetus ja valgustusfilosoofia põhimõtetele, et kõik inimesed on sünnilt vabad ja võrdsed, et vabadus on inimese kaasasündinud ja tema eksistentsist lahutamatu õigus. Need osariigid olid Rhode Island, Massachusetts, New Hampshire ja Connecticut (Uus-Inglismaa osariigid) ning New York, Pennsylvania, Delaware ja New Jersey (idaranniku keksosariigid).

Lõunaosariikides (Maryland, Virginia, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina ja Georgia) vaadeldi orjust kui nende elustiili lahutamatut osa.

Palju vaidlusi tekitas USA-s see, millised peavad olema Põhja-Ameerika sisemaal tekkinud uued osariigid: kas orjanduslikud või tuleb neid orjus juba kohe keelustada.

1819. aastal võeti vastu nn Missouri kompromiss, mille töötas välja USA Kongressi liige Henry Clay. Nimelt Põhja-Ameerika sisealal asuv Missouri soovis saada osariigi seisust. Kuna aga seal oli u 10 000 neegerorja, olid põhjaosariigid sellele vastu. Missourile osariigi staatuse andmine oleks Kongressis kallutanud jõudude vahekorra orjanduslike osariikide kasuks.

Kompromiss oli selles, et Henry Clay ettepanekul sai Missorist osariik, kuid samas tekitati USA põhjaosas veel üks osariik – Maine’i osariik.
Undeground Railroads – tõlkes „põrandaalused raudteed“. Nii nimetati 19. sajandi Ameerika Ühendriikides salajasi teid, mida mööda abolitsionistid aitasid neegerorjadel lõunaosariikidest põgeneda põhjaosariikidesse.