Riigiõiguse konspekt (0)

Sisukord
Riigiõigus -- üldosa
Riigiõiguse mõiste, süsteem, normid ja allikad
Riigiõiguse mõiste
Riigiõigus kui õigusharu
Riigiõigus kui teadusharu
Riigiõigus kui õppedistsipliin
Riigiõiguse süsteem
Riigiõiguse üldprintsiibid
Riigiõiguse instituudid
Riigiõiguse normid
Riigiõiguse allikad
Konstitutsioon
Seadused
Täitevvõimu aktid
Tavad
Kohtupretsedendid
Õiguse üldtunnustatud põhimõtted
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted
Riigiõiguse norme sisaldavad välislepingud
Euroopa Liidu institutsioonide poolt antud aktid, kui neil on riigiõiguslikku tähendust
Rahvusvaheliste kohtute otsused, kui need omavad riigiõiguslikku tähendust
Muud riigiõiguse allikad
Konstitutsiooniteooria alused
Konstitutsiooni mõiste ja liigid
Konstitutsiooni vastuvõtmine
Põhiseaduse muutmine
Piirangud konstitutsiooni muutmiseks
Põhiseaduslikkuse järelevalve mõiste, mudelid ja seda teostavad organid
Kontrolli liigid
Riik
Poliitiline reziim
Demokraatlik reþiim
Liberaalne reþiim
Autoritaarne reþiim
Totalitaarne reþiim
Õigusriik
Sotsiaalriik
Ilmalik riik, klerikaalne riik, teokraatlik riik
Monarhia
Absoluutne monarhia
Dualistlik monarhia
Parlamentaarne monarhia
Vabariik
Presidentaalne vabariik
Ühendriikide mudel
Ladina-Ameerika presidentaalne mudel
Aasia ja Aafrika mudel
Poolpresidentaalne vabariik
Parlamentaarne vabariik
Nõukogude vabariik
Riikliku korralduse (riigi territoriaalse korralduse) vormid
Unitaarriik
Föderatsioon
Valimised ja referendum
Valimiste mõiste ja liigid
Subjektiivse valimisõiguse printsiibid
Tsensused
Vaba osavõtt
Võrdne valimisõigus
Valimiste korraldamine kas otseste või kaudsetena
Referendum
Valimissüsteemid
Suhtelise häälteenamusega majoritaarne süsteem
Absoluutse häälteenamusega majoritaarne süsteem
Kvalifitseeritud häälteenamusega majoritaarne süsteem
Üksikult mitteülekantav hääl
Kumulatiivne vootum, piiratud vootum
Proportsionaalsed valimissüsteemid
Valimiskünnis
Valimisnimekirjade ühendamine
Suletud nimekirjad ja avatud nimekirjad
Panašaaz
Valimisprotsess
Parlament
Parlamendi mõiste, sotsiaalsed funktsioonid ja pädevus
Parlamendi struktuur
Seadusandlik protseduur
Parlamendi sisestruktuur
Parlamendi abiaparaat
Parlamendi juures olevad ametnikud ja organid, kes ei kuulu parlamendi tööaparaati
Lobby
Parlamendiliikme staatus, tema immuniteet ja indemniteet
Valitsus
Valitsuse mõiste, liigid ja koosseis
Valitsuse ja selle liikmete vastutus
Riigiõigus -- eriosa . Eesti riigiõigus
Eesti riigiõiguse põhiprintsiibid
Eesti riigiõiguse ajalugu
Olulised daatumid
Eesti riigiõiguslik areng 1917-36
Eesti riigi teke ja tema eelkonstitutsioonid
1920. a. Põhiseadus , selle rakendamine ja muutmine
1933. a. Põhiseadus ja vaikiv ajastu
Eesti riigiõiguslik areng 1936-92
Rahvuskogu ja 1937.a. Põhiseadus
1937. a. Põhiseaduse iseloomustus
Üleminekuaeg 1937. a. Põhiseaduse rakendamisele
1940. a. sündmused
1988. a. kuni 1992. a. Põhiseaduse vastuvõtmiseni
Rahvas Eesti põhikorras
Rahvas kui kõrgeima riigivõimu kandja
Eesti kodakondsus
Rahvahääletus ja rahvaalgatus Eestis
Erakonnad Eestis
Süümevanne
Riigikogu
Riigikogu valimine
Riigikogu liikme volituste tekkimine, peatamine, lõpp ja tema asendamine
Riigikogu juhatus, fraktsioonid, komisjonid ja kantselei
Riigikogu istung, istungjärgud ja täiskogu töönädal
Riigikogu otsustusvõime ja hääletamisel nõutav häälteenamus
Seadusandlik protseduur Riigikogus
Vabariigi President
V Presidendi valimine, tema volituste tekkimine, peatumine, lõppemine, presidendi asendamine
Vabariigi Presidendi pädevus
Seaduste väljakuulutamine ja Vabariigi Presidendi vetoõigus
Vabariigi Valitsus
VV koosseis, valitsuse ja selle liikmete volituste tekkim. ja lõppem., valitsuse liikmete asendam.
VVle, peaministrile või ministrile umbusalduse avaldamine ning s.eelnõu sidumine usaldusküsimusega
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus Eestis
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatajad ja nende pädevus
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus
Põhiseaduse muutmine

Riigiõigus -- üldosa

I teema: Riigiõiguse mõiste, süsteem, normid ja allikad

§ 1. Riigiõiguse mõiste
Riigiõigusest saab kõnelda kolmes tähenduses:
1.õigusharu
2.teadusharu
3.õppedistsipliin
Õ.haruna kuulub avaliku õiguse hulka ainult mingi konkreetse riigi riigiõigus. Riigiõiguse omapäraks on, et tema normidega peavad kooskõlas olema selle riigi kõigi teiste õigusharude normid. See tuleneb sellest, et riigiõigus reguleerib kõige põhilisemaid ühiskonnasuhteid ja määrab kindlaks riigi põhikorra.
Õ.harusid eristatakse enamasti reguleerimise objekti ja reguleerimise meetodi järgi. Tundub, et reguleerimise objekt on vähemalt tänapäeval olulisem kui meetod, samas toimub ühtede või teiste normide lülitamine ühte või teise õ.harusse suuresti kokkuleppeliselt ja on seotud antud riigi traditsioonidega. Samuti defineeritakse riigiõ -st enamasti just reguleerimise objekti, mitte meetodi kaudu.
Riigiõiguse normidega määratakse kindlaks riigi põhikorra kõige fundamentaalsemad alused, nt. kas on tegemist vabariikliku või monarhistliku valitsemissüsteemiga, föderaal- või unitaarriigiga; kui unitaarriigiga, siis kas seal leidub autonoomseid piirkondi. Sellistest normidest tuleb ka poliitiline reþiim -- kas on tegemist demokraatliku või mittedemokraatliku riigiga. Sellise järelduse saab teha, analüüsides neid norme, mis reguleerivad rahva võimalust teostada riigivõimu.
Veel määravad riigiõ-e normid kindlaks isiku õigusliku staatuse ühiskonnas – põhiõ-d, vabadused , kohustused. Veel määravad riigiõ-e normid kindlaks selle, millised on põhilised kõrgemad riigiorganid ühiskonnas ( parlament , riigipea , valitsus, tänapäeval ka konstitutsioonilised kohtud, ombudsman ) ning nende organite pädevuse .
Veel määravad riigiõiguse normid kindlaks riigi koostisosade omavahelised suhted ja staatuse, näiteks on föderaalriikides oluline reguleerimise objekt föderaalvõimu ja osariikide võimu omavahelised vahekorrad , unitaarriikides (kus on autonoomseid piirkondi, näiteks Soome või Hispaania ) keskvõimu ja autonoomsete piirkondade võimude vahekorrad, unitaarriikides, kus autonoomseid piirkondi pole (näiteks Eesti), kohalike omavalitsuste õigusliku staatuse.
Reguleerimisobjekti järgi toimub ka riigiõ-e definitsioon – riigiõ. on avaliku õiguse hulka kuuluv õ.haru, mille normidega määratakse kindlaks riigi valitsemise vorm, riiklik korraldus, kõrgemad riigiorganid, nende moodustamise kord, pädevus ja omavahelised suhted ning isiku õiguslik seisund ühiskonnas. Mitte alati ei ole võimalik tõmmata piiri riigiõ-e ja haldusõiguse reguleerimise eseme vahele, seda just täitevvõimu, eriti valitsusorganite käsitlemisel . Peale riigiõiguse mõiste on paljudes riikides levinud mõiste " konstitutsiooniline õ" (eriti peale II maailmasõda ) ja viimasel ajal mõistet "riigiõ." ei kasutata. Neid saab kasutada sünonüümidena ja Eestis kasutatakse traditsiooni järgi mõistet "riigiõ".
Reguleerimismeetoditest kasutab riigiõigus nii imperatiivset kui dispolitiivset meetodit. Imperatiivne meetod seisneb ühiskonnasuhete reguleerimist käskude ja keeldude abil. Imperatiivse meetodi hulka kuulub ka riigiorganite pädevuse määramine, sest enamikul juhtudel on riigiorganid kohustatud oma pädevust täitma (nt. kohtud -- õigusemõistmine , valitsus - täitevvõim ). Dispolitiivset meetodit kasutatakse peamiselt isiku õiguste ja vabaduste kehtestamisel. Ebatäpne on väide, et riigiõiguse põhimeetod on imperatiivne meetod -- see väide peab paika peamiselt siis, kui kõneldakse nendest normidest, mis reguleerivad riigiaparaadi tegevust. Seoses isikuõigusi ja vabadusi käsitlevate normide osakaalu suurenemisega peale Teist maailmasõda kasutatakse üha enam dispolitiivset meetodit. Seda meetodit kasutatakse ka osariikide, autonoomsete piirkondade ja kohalike omavalitsuste pädevuse määramiseks .
Riigiõ. kui teadusharu uurib neid valdkondi, mis kuuluvad riigiõ-e reguleerimise objekti. Neid valdkondi uurib ta nii kehtiva õigusliku seisukorra, soovitava õ-e kui ka ajaloolise tagasivaate seisukohalt. Kui on tegemist spetsiaalsete uuringutega, mis spetsiaalselt võrdlevad erinevate riikide riigiõiguse teatud aspekte (näiteks riigipea pädevus), siis kõneldakse võrdlevast riigiõigusest. Igal juhul pole riigiõigus kui teadusharu nii jäigalt seotud konkreetse riigi põhikorraga kui riigiõigus kui õigusharu -- põhjuseks see, et konkreetse riigi põhikorda on praktiline uurida, arvestades teiste riikide põhikorda reguleerivaid norme.
Riigiõigus distsipliinina seisneb selles, mida õpetatakse :). Tema struktuur, eriti eriosa struktuur langeb paratamatult paljus kokku riigiõiguse kui õigusharu struktuuriga.
§ 2. Riigiõiguse süsteem
Riigiõiguse süsteem koosneb riigiõiguse üldprintsiipidest, instituutidest ja normidest, seejuures on printsiibid, instituutide sisu ja normid igale riigile ainuomased, kuid sõltuvad riigi vormist - näiteks võib erinevatel parlamentaarsetel vabariikidel olla palju ühist.
Üldprintsiibid määravad kindlaks antud riigi riigiõiguse üldise iseloomu ja nendele peavad enamasti vastama riigiõiguse ülejäänud normid. Nende abil saab ülejäänud norme ka tõlgendada. Demokraatlikes riikides loetakse küllalt sageli taoliste üldprintsiipide hulka järgmisi:
1. rahva suveräänsus . Seda printsiipi on formuleeritud erinevalt, sageli näiteks "kõrgeim võim kuulub rahvale/lähtub rahvast". Konstitutsioonis sellise printsiibi fikseerimisest ei saa aga iseenesest teha mitte mingisuguseid järeldusi selle kohta, kas rahvale tegelikult ka võim kuulub. See printsiip vajab realiseerimiseks teisi riigiõiguse norme, mis näevad minimaalselt ette vähemalt rahva võimaluse vabalt valida parlamenti (näide: Iraagi konstitutsioon).
2. rahvaesindus -- rahval on parlamendina esindusorgan.
3. võimude lahusus (seadusandlik, täitevvõim, kohtuvõim on eri riigiorganid). Alati seda ei ole, näiteks Suurbritannias.
4. isikute võrdõiguslikkus ja õiguste ja vabaduste tunnustamine riigi poolt (ka juriidiliste isikute puhul).
Sellised üldprintsiibid on normiks ülejäänud normide tõlgendamisel ja peaks tingima printsiipe detailiseerivate normide kehtestamise . Kui neid printsiipe kehtestavaid norme ei ole, siis vastavad printsiibid kujutavad endast lihtsalt deklaratsiooni.
Sotsialistlike riikide põhiseadustele oli omane mõnede ideoloogiliste printsiipide kirjutamine põhiseaduse teksti, kusjuures nende ideoloogiliste printsiipide iseloom ja rakenduspraktika oli selline, et eelpoolnimetatud demokraatlikke printsiipe ei saanud rakendada. Näiteks kehtestati marksistliku partei juhtiv roll ühiskonnas ja seda rakendati sel viisil, et teisi parteisid kas üldse ei olnud või nad olid vähetähtsad ning vastavale marksistlikule parteile (tema keskorganile) oli antud võimalus võtta vastu õigus- ja üldakte ja teostada täitevvõimu. Selline juhtiva rolli deklareerimine ja teostamine avaldas mõju ka valimistele ja lõppkokkuvõttes tegi rahva poolt võimu teostamise võimatuks. Taolisi ideoloogilisi/religioosseid sätteid on islamiriikide põhiseadustes, millega fikseeritakse islami usu erilist positsiooni riigis.
Riigiõiguse instituudid kujutavad endast mingit ühte riigiõiguse reguleerimise objekti, nad kuuluvad kitsamat valdkonda reguleerivate normide süsteemi. Riigiõiguse instituutidest võib eristada järgmisi:
1. põhiõigused, vabadused, kohustused
2. kodakondsus -- reguleerib kodakondsuse omandamise, kaotamise ja taastamise tingimusi
3. parlament -- reguleerib parlamendi moodustamist, pädevust ja selle teostamise korda
4. riigipea -- reguleerib kujundamist, pädevust ja selle teostamist
5. täitevvõim -- moodustamine, pädevus ja selle teostamine
6. Peale Teist maailmasõda on levinud iseseisva instituudina konstitutsioonilise kontrolli teke – põhiseaduslik järelevalve. See reguleerib vastavate organite (nt. konstitutsioonikohtu) moodustamist, selle pädevust ja seda, kuidas ta enda funktsioone teostab
7. Instituudid, kes määravad kindlaks mõnede teiste oluliste riigiorganite pädevuse ja tegevuse (Eestis -- õiguskantsler , riigikontrolör)
8. föderaalriikides -- instituut, mis määrab kindlaks keskvõimu ja osariikide õiguslikud vahekorrad
9. unitaarriikides -- instituut, mis määrab kindlaks kohalike omavalitsuste või autonoomia olemasolu, autonoomsete piirkondade staatuse
10. instituudid, mis reguleerivad sõjaseisukorda või erakorralist seisukorda. Nende instituutide normidele on omapäraks, et nad välistavad sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajaks põhiseaduse mõningate sätete toimimise ja need sätted asendatakse vastavate erakorraliste sätetega, näiteks võib toimuda sõnavabaduse, liikumisvabaduse jne. piiramine. Ei korraldata valimisi. Parlamendi asemel hakkab teatud tingimustel seadusi vastu võtma parlamendi liikmetest koosnev väikesearvuline seadusandlik delegatsioon (näiteks Rootsis).
11. põhiseaduse muutmine.
Riigiõiguse instituudid langevad väga suuresti kokku põhiseaduse peatükkide struktuuriga.
§ 3. Riigiõiguse normid
Riigiõiguse normidele on omane, et paljud neist on sõnastatud küllalt üldiselt ja vajavad realiseerimiseks detailiseerimist madalamal seisvate normide abil. Näiteks Riigikogu valimisi käsitlevad normid põhiseaduses on rakendatavad ainult neid detailiseeriva valimisseaduse olemasolul . Küllalt abstraktselt on fikseeritud ka põhiõigusi ja vabadusi käsitlevad normid. Neidki norme detailiseerivad mitmed teised normid, kuid detailiseerivate normide puudumisel peab demokraatlikus ühiskonnas olema võimalik ikkagi otse kasutada konstitutsiooniga antud õigusi. Samas kehtestavad õigusi fikseerivad konstitutsioonilised normid võimaluse neid õigusi seaduse alusel piirata. Kuni ei ole piirangut kehtestavat seadust, seni ei saa riigivõim piiranguid rakendada. Riigiõiguse teine omapära on, et nad määravad kindlaks riigi põhikorra alused.
Norme saab liigitada mitmel erineval alusel. Levinud liigitused on:

• regulatiivsed/kaitsvad normid. Valdav enamus normidest on regulatiivsed, nad määravad kindlaks isikuõigusi, organite pädevust, nende moodustamise korda. Kaitsvad normid on sageli fikseeritud keeldudena, näiteks diskrimineerimise keeld. Jaapani põhiseadus: "Jaapani riigil on keelatud pidada sõdu."
  
• volitavad/ kohustavad normid. Volitavad normid fikseerivad organite pädevust, nt. "seadusandlik võim kuulub Riigikogule". Kohustavad normid panevad isikule või riigiorganile ülesande toimida kindlal viisil, näiteks: "rahvahääletusel vastu võetud seadused kuulutab Vabariigi President viivitamatult välja".
  
• keelavad normid, nt. Prantsuse põhiseaduses - "valitsuse liige ei saa kuuluda parlamenti".
  
• materiaalõiguse/protsessiõiguse normid (viimaseid nimetatakse ka menetlusnormideks). Valdav enamus norme on materiaalõiguse normid. Nendega määratakse kindlaks isikute õigused, kohustused, riigiorganite pädevus. Protsessinormid reguleerivad teatavat tegevust, nt. seda, kuidas toimuvad valimised; kuidas võtab parlament vastu seadusi; kuidas peab valitsus istungeid; kuidas mõistab kohus õigust; kuidas põhiseadust ennast muudetakse.
  
• alatised / ajutised /erandlikud normid. Alatised normid on antud tähtajatult, see aga ei tähenda, et neid ei saaks muuta. Neid muudetakse elus sageli ja asendatakse uute alatiste normidega. Ajutised normid antakse harilikult selleks, et reguleerida seda, mis toimub endise põhiseaduse kehtivuse kaotamisel ja uue põhiseaduse jõustumisel. Kuna nad reguleerivad üleminekut ühelt põhikorralt teisele, siis nimetatakse neid sageli ka üleminekusäteteks (-normideks). Selliste üleminekunormidega reguleeritakse sageli seda, millise tähtaja jooksul uue põhiseaduse jõustumisest tuleb korraldada valimisi. Sageli ei saa uut põhiseadust täies mahus korraga kohe rakendada, seepärast määravad üleminekusätted sageli kindlaks selle, missugusest ajast hakatakse rakendama uue põhiseaduse üht või teist sätet, nt. millal läheb senisele riigipeale üle osa riigipea volitustest, mis on kehtestatud uue põhiseadusega. Eesti tingimustes sisaldas 1992. aasta põhiseaduses üleminekuaja norme põhiseaduse rakendamise seadus (vt. põhiseaduse tekst). Üleminekuks Eestis 1937. aasta põhiseadusele võeti vastu spetsiaalne üleminekuaja seadus. Erandlikud normid kehtivad erandlikus situatsioonis, näiteks sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal. Nende normide olemus on, et and teatud ajaks asendavad tavaliste (alatiste) normide kehtivuse. Eestis saab erandlikke norme kehtestada sõjaseisukorra, erakorralise seisukorra või eriolukorra ajaks. Sõjaseisukorra saab välja kuulutada sõja korral, erakorralise seisukorra põhiseaduslikku korda ähvardava olukorra ajal (mäss), eriolukorra loodusõnnetuse või katastroofi korral. Vastavaid erakorralisi norme sisaldavad näiteks kaitseseisukorra seadus ja eriolukorra seadus.
  

Küllalt sageli on väidetud, et sanktsiooni riigiõiguse normides enestes nende normide rikkumisel ei ole. See väide on ebatäpne. Paljude normide, eeskätt põhiõigusi kehtestavate normide sanktsioonid on tõepoolest kehtestatud teiste õigusharudega (tsiviil-, kriminaal -, haldusõigus ). Samas on aga suur osa riigiõiguse normidest tagatud riigiõiguses eneses sisalduvate sanktsioonidega, näiteks Riigikogu ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamine, kui seaduseelnõu rahvahääletusel vastu ei võeta; luba igas kuus kulutada 1/12 eelmise eelarveaasta summadest , kui riigieelarvet pole eelarveaasta alguseks vastu võetud; mandaadi tühistamine , kui ilmneb, et Riigikogu liikme süümevanne ei vasta tegelikkusele.
§ 4. Riigiõiguse allikad
Kõige üldisemalt võib õigusallikat määratleda kui kohta, kust leida õigusnorme. Riigiõiguse allikateks on järgmised:
I. konstitutsioon ehk põhiseadus (vt ptk. II). Neid mõisteid võib käsitleda sünonüümidena.
II. seadused.
Seadused on harilikult parlamendi poolt või referendumil vastu võetud õiguslikud üldaktid, harva ka riigipea poolt vastuvõetud aktid. Seadustest on riigiõiguse allikateks need, mis sisaldavad riigiõiguse norme, näiteks valimisseadused, valitsuse seadus, rahvahääletuse seadus, erakorralise seisukorra seadus, põhiseaduslikkuse järelevalve, kohtumenetluse seadus jne.
Vahel kasutatakse ka mõistet "konstitutsiooniline s.", aga seda mitte igas riigis. Mõistel on 2 tähendust: kui konstitutsioon koosneb mitmest eraldi s-st, siis sageli nimetatakse konstitutsiooni üksikuid elemente konstitutsioonilisteks s-teks. Mõnes riigis mõistetakse konstitutsioonilise seaduse all selliseid seadusi, millel on kõrgem juriidiline jõud tavalistest seadustest ja madalam konstitutsioonist. Konstitutsioonis eneses oleva volituse korral võib teatud erandjuhtudel, näiteks sõja ajal olla konstitutsioonilisel seadusel olla kõrgem jõud kui konstitutsiooni mõnel sättel, sest nad asendavad konstitutsiooni. Väga harva võib juhtuda, et konstitutsioonilise seaduse jõud loetakse võrdseks konstitutsiooni endaga. Näiteks on Itaalias võimalik teatava eelmenetluse korras muuta konstitutsiooni konstitutsioonilise seadusega.
E-s on tavaks saanud nimetada konstitutsioonilisteks neid s-i, mis on ammendavalt loetletud PS § 104-s. Valdavalt reguleerivad need s-d kõige olulisemaid ühiskonnaelu valdkondi (vt. põhiseaduse tekst).
Selles sättes loetletud s-tele on iseloomulik see, et president ei saa neid seadusi muuta enda seadlusega.
Romaani õ.süst-is ( Prants .) kasutatakse mõistet "orgaaniline seadus". Need seadused reguleerivad mõnede riigiorganite staatust, näiteks konstitutsiooninõukogu staatus, parlamendi kodade volituste kestus, liikmete arv ja tasud . Kokku on orgaaniliste seaduste jaoks umbes 20 valdkonda. Konstitutsioonilistest seadustest nad ei erine, lihtsalt on tegu romaani/prantsuse õigussüsteemi erineva terminikasutusega.
Konstitutsiooniliste seaduste kõrval eristatakse Eestis niinimetatud lihtseadusi, mida pole nimetatud §104-s. Neid saab vastu võtta Riigikogu poolthäälte enamusega. Sellisteks on näiteks välissuhtlemisseadus, koosolekute seadus, alaealiste mõjutusvahendite seadus.
III. täitevvõimu aktid, mis sisaldavad riigiõiguse norme.
Täitevvõimu hulka kuulub mitte ainult valitsus ja selle allstruktuurid, vaid ka riigipea. Valitsuse üldakte nimetatakse erialakirjanduses harilikult määrusteks. (Üldaktiks ehk normatiivaktiks nimetatakse akte , mille adressaat on täpsustamata, näiteks kehtivad nad kogu riigis või maakonnas . Üksikaktil ehk individuaalaktil on kindel adressaat, näiteks on üksikaktiks kellegi autasustamine , otsus (mitte) anda armu , ametiisiku ametist vabastamine.) Ka Eesti seadusandluses nimetatakse valitsuse ja ministrite üldakte määrusteks. Riigipea üldakte nimetatakse erialakirjanduses dekreetideks ja nende dekreetide andmise õigust dekreediõiguseks. Erinevate riikide seadustes võib aga riigipea dekreedi nimetus olla erinev. Eestis kasutatakse dekreedi asemel mõistet "presidendi seadlus", Prantsusmaal - ordonants.
Sageli väidetakse, et riigiõiguse normide kehtestamine täitevvõimu aktidega on ebademokraatlik ja tagamine seaduse ülimuslikkuse põhimõttest, et täitevvõimu akt ei tohi asendada seadust kui riigiõiguse traditsioonilist allikat. Laias laastus on see seisukoht õige, sest ei ole demokraatlik, kui täitevvõim üksinda kehtestab põhiseaduse, valimisseaduse ja muud riigiõiguse põhilised allikad. Teatud küsimusi on aga otstarbekusest lähtudes mõistlik lahendada täitevvõimu aktidega. Täitevvõimu aktide kasutamine sõltub riigi ajaloolistest traditsioonidest, õiguslikust struktuurist ja situatsioonist. Normaalses olukorras on nõutav, et täitevvõim saab riigiõiguslikke, seaduse jõuga üldakte anda ainult siis, kui põhiseadus seda selgesõnaliselt lubab, s.t. põhiseaduses peab olema vastav delegatsiooninorm . See norm peaks täpsustama ka seda, mis küsimustes täitevvõim tohib/ei tohi anda üldakte.
Eesti põhiseaduses sisaldub presidendi jaoks vastav üldnorm keeluna §-s 104. See keeld välistab presidendi poolt seaduste andmist kõige olulisemates riigiolu küsimustes ja nähtavasti viib presidendi võimaluse anda riigiõiguse norme sisaldavaid seadusi miinimumini. Prantsuse põhiseaduse kohaselt saab president anda seadustega võrdse jõuga ordonantse, nt. kehtestati 1958 majoritaarne valimissüsteem kahe valimisvooruga, et valida Rahvuskogu.
Kolme ordonantsiga samast aastast kehtestati parlamendi mõlema koja tegevuskord ja deputaatide õiguslik seisund.
Tavapäraselt kuulub demokraatlikes riikides nende küsimuste reguleerimine parlamendi õ.pädevusse.
Parlamentaarsetes riikides harilikult riigipeal üldakti andmise õigust pole. Kui demokraatlikes riikides ei ole iseenesest välistatud riigipea üldaktid, mis on jõult seadusega võrdsed, siis valitsus sellistes riikides ei tohi anda akte, mis on seadusega vastuolus . Seadusega vastuolus olevaid valitsuse määrusi nimetatakse contra legem määrusteks. Selliste määruste andmisõiguse andis 1933(34?) saksa Riigipäev kantslerile (Hitlerile). Sellest ajast loetakse natslik pööre toimunuks.
E-s andis Rkogu juhatus 1930ndate a-te maj.kriisi ajal riigivanemale õ-e anda ma.küs-tes s-e jõuga dekreete - seda põhjusel , et parlament sisevastuolude tõttu polnud enam suuteline operatiivselt s-i vastu võtma. Riigivanemale sellise dekreediõiguse andmine oli vastuolus 1920. aasta PSga. 1933. aastal tehtud PSe muudatused seadustasid riigivanema dekreediõiguse. Praegu võib E valitsus üldaktina anda ainult nn. intra legem määrusi, seda ainult siis, kui seaduses on vastav volitusnorm . (Intra legem määrus -- seadust täpsustav määrus.) Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi mitmes otsuses on märgitud, et E VV ei saa anda contra legem määrusi ja praeter legem määrusi. (Praeter legem määrus -- antakse valdkonnas, mida peaks reguleerima seadus; ta asendab seadust.)
Täitevvõimu aktid riigiõiguse vallas on vältimatud sellistes olukordades , kus on seadusandluses vaja kiiresti relaveerida, nt. sõja ajal. Vältimatud on täitevvõimu üldaktid ka nendes küsimustes, mille detailne reguleerimine seadusega pole lihtsalt otstarbekas (Eestis nt. lipu kasutamine).
Rohkem levinud kui täitevvõimu üldaktid on üksikaktid ja nende andmiseks on Eesti tingimustes rohkem võimalusi, nt. saab president välja kuulutada sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni. Järgneb valitsuse ja ülemjuhataja võimalus piirata isikute õigusi ja vabadusi (üldaktiga).
IV. tavad, mis väljendavad riigiõiguse norme.
Tavad kujunevad ühe või teise käitumise pikemaajalisel kordumisel ja sellist käitumist peetakse kohustuslikuks . Tavasid pole seadustes fikseeritud. Nad on riigiõiguse allikateks kõikides riikides, kuid eriti kaalukas on tavade roll Suurbritannias. Briti tavade eriline roll tuleneb Briti konstitutsiooni eripärast, mis seisneb selles, et kirjutatud õiguse osakaal võrreldes teiste riikidega on suhteliselt tagasihoidlik , kohtupretsedentide ja tavade osakaal aga suurem kui mujal. Näiteks loetakse tavanormideks:

• monarh peab välja kuulutama billi (seaduseelnõu), mille parlamendi mõlemad kojad on vastu võtnud
  
• alamkoja enamuse liider saab peaministriks
  
• minister läheb erru , kui talle avaldatakse umbusaldust
  
• Lordide koda ei algata finantseelnõusid (ei kanna poliitilist vastutust).
  
• Parlamentaarsetes riikides on tavaks, et riigipea teeb valitsuse moodustamise õiguse ülesandeks parlamendivalimistel kõige enam hääli saanud erakonna liidrile või vähemalt alustab valitsuse moodustamise läbirääkimisi kõigepealt temaga.
  

V. kohtupretsedendid, mis sisaldavad riigiõiguse norme.
Kohtulahend muutub riigiõ-e norme sisaldavaks pretsedendiks, kui ta kehtestab uue normi või tõlgendab s.sätet laiendavalt/kitsendavalt. Eriti suur kohtulahendite osakaal riigiõ-e allikate hulgas on angloameerika õ.süst-s, sest seal on üldkohtutel õ. ise luua norme. Kontinentaal-Euroopa õ.süst-s on riigiõiguse allikaks väga sageli konstitutsiooniliste kohtute otsused. Selliste otsustega võidakse tunnistada mingi seadus või täitevvõimu akt kehtetuks, kuna ta on vastuolus põhiseadusega.
E tingimustes on vaieldamatult riigiõ-e allikaks Rkohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsused. Nende otsustega saab kehtivaid üldakte tunnistada kehtetuks. S-e kohaselt on põhiseaduslikkuse järelevalve men-s tehtud otsused kõigile täitmiseks kohustuslikud ja täitmata jätmise eest on ette nähtud sankt -d. Riigiõiguslikku tähendust võivad omada ka E Rkohtu teiste kolleegiumide lahendid , kui nendega kohald. riigiõ-e norme. Halduskolleegiumi lahend on s-e järgi kohustuslik ainult asja uuesti läbi vaatavale kohtule. Faktiliselt on see lahend kohustuslik ka teiste analoogiliste situatsioonide lahendamisel - nimelt kui analoogilise olukorra lahendamisel tõlgendatakse s-st teisiti, siis vastav alamastme kohtu lahend tühist
VI. õiguse üldtunnustatud põhimõtted.
Õiguse üldtunnustatud põhimõtete all võib mõista selliseid kehtivate normide massist tuletatud üldistusi, millele kehtiva õiguse üksikud normid peavad vastama (ka põhiseadus).
E PSs ei ole ühtset selgesõnalist normi selle kohta, et õ-e üldtunnustatud põhimõtted on E-s kohustuslikud. Nende normide kohustuslikkuse ütles selgesõnaliselt välja põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 30.09.1994. otsusega (näiteks: omandireform , võõrandatud/hävinud vara kompenseerimine ).
Selles otsuses tuletati õiguse üldpõhimõtete E-s kehtivus PS § 10-st, mille kohaselt tunnustatakse ka PS-s loetlemata õigusi ja vabadusi, mis muuhulgas vastavad demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.
Samuti oli aluseks PSe preambula , mille kohaselt E riik on muuhulgas rajatud ka õigusele ja õiglusele. Nimelt hõlmab mõiste "õigus" mitte ainult positiivset õ-st, s.t. riigi poolt kehtestatud õ.norme (seadusi), vaid ka õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Selles otsuses märgiti, et E õiguse üldpõhimõtete välja töötamisel tuleb lähtuda nendest põhimõtetest, mida tunnustavad EL ja Eur. Nõuk. institutsioonid. Märgiti, et need Eur-s tunnustatud üldpõhimõtted on tuletatud arenenud õiguskultuuriga Euroopa riikide (EL liikmete) õiguse üldpõhimõtetest. Õiguse üldtunnustatud põhimõtted on Euroopa Liidus järgmised:
1. põhiliste inimõiguste austamine ja kaitse
2. õiguskindluse põhimõte, s.t. mingi küsimuse lahendamisel rakendamisele tulev seadus peab olema prognoositav. Alapõhimõtted:

• kehtiva õiguse respekteerimine - vaidlus tuleb lahendada sellise seaduse alusel, mis kehtis vaidluse esemeks oleva sündmuse/teo ajal
  
• tagasiulatuva jõuga seaduste mittekasutamine. Teatud erandjuhtudel on siiski loetud tagasiulatuva jõuga seaduse kasutamist mõeldavaks, kui soovitud eesmärki pole võimalik teisiti saavutada ja kui tagatakse võimalust mööda maksimaalset isikuõiguste kaitset. Tagasiulatuv jõud on välistatud kriminaalseadustel, mis halvendavad isiku olukorda, näiteks loevad kuriteoks teo, mis seda polnud teo toimepanemise ajal või tagasiulatuvalt kehtestavad rangema karistuse kui see, mis kehtis teo toimepanemise ajal.
  

3. õiguspärase (legitiimse) ootuse põhimõte. 30. septembri 1994 Riigikohtu otsuses märgitakse: "Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eestis õiguse üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse printsiip. Selle printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik." See kaasus käsitles tähtajaks lubatud soodustust .
4. proportsionaalsuse printsiip.
Selle kohaselt peavad riigivõimu poolt kasutatavad abinõud olema vastavuses taotletava eesmärgiga. Õiguste kitsendused peavad olema vajalikud kitsenduseesmärgi saavutamiseks. Proportsionaalsuse põhimõtet kajastab ka Eesti põhiseaduse § 11 teine lause.
5.võrdse kohtlemise põhimõte.
Selle põhimõtte kohaselt tuleb ühesuguseid olukordi käsitleda ühte moodi, vastasel korral on tegemist ebavõrdse kohtlemise ehk diskrimineerimisega. Kui aga olud muutuvad, siis on võimalik väliselt sama situatsiooni erinev lahendamine. Ebavõrdset kohtlemist (diskrimineerimist) tuleb eristada diferentseerimisest -- olukorra käsitlemine teistmoodi on objektiivselt õigustatud.
VII. rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted.
Siin peetakse silmas üksnes rahv.vah. av. õ-e põhimõtteid, mitte aga rahv.vah. eraõ -e põhimõtteid. Rahv.vah. õ-e üldtunnustatud põhimõtetena tuleks mõista selliseid põhimõtteid, mis on kõigile riikidele kohustuslikud sõltumata riigi enda tahtest. Need põhimõtted võivad olla lepingutes fikseerimata, aga võivad sisalduda ka sellistes lepingutes, mida riik peab täitma ka siis, kui ta pole lepinguga ühinenud või on lepingu denonsseerinud. Sellised normid sisalduvad nt. genotsiidi keelustamise konventsioonis, sõjaõiguse konventsioonis. See, mida täpselt lugeda üldtunnustatud põhimõtete hulka (eriti mis puudutab konventsioone), pole lõpuni selge. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohustuslikkus E jaoks on selgesõnaliselt fikseeritud PS § 3-s, analoogilised normid sisaldusid ka 1920.a ja 1937.a PS-tes.
VIII. riigiõiguse norme sisaldavad välis-(rahvusvahelised) lepingud .
Välislepingute (reaalne) riigiõiguse allikateks olek seondub sellega, kas vastav riik kasutab dualistlikku või monistlikku süsteemi.
Dualistliku süsteemi korral eksisteerivad paralleelselt siseriiklik ja rahvusvaheline õigus. Riigi poolt sõlmitud välislepingud ei ole dualistliku süsteemi korral riigisiseselt otse rakendatavad, s.t. isik ei saa dualistliku süsteemi korral nõuda, et tema suhtes otse kohaldataks välislepingu sätteid, ehkki see leping on riigi suhtes jõus. Selleks, et isik saaks lepinguga antud õigusi kasutada, tuleb vastu võtta riigi poolt seadus või muu üldakt , mis sätestaks needsamad õigused, mis on fikseeritud lepingus. Sellise süsteemi korral pole välisleping siseriiklikult kasutatav.
Monistliku süst-i korral moodustavad siseriiklik õigus ja riigi poolt sõlmitud rahv.vah-d lepingud ühe süst-i. Lepinguga antud õ-d on riigis kasutatavad, ilma et oleks tarvis neid õigusi siseriiklikes seadustes dubleerida. PSe §-st 123 tuleneb, et E kasutab monistlikku süst-i. See kehtestab, et kui E s-d või muud aktid on vastuolus Rkogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, siis kohaldatakse välislepingut. See säte puudutab ainult Rkogu poolt ratifitseeritud välislepinguid. On olemas ka lepingud, mida ei ratifitseerita, selles osas jätab PS lahtiseks, mida vastuolu korral kohaldada . Kuna aga valitsus ei tohi anda s-ga vastuolus olevaid määrusi, siis võib eeldada, et PSe mõtte kohaselt tuleks kohaldada analoogiat ja mitte rakendada valitsuse poolt sõlmitud ratifitseerimisele mitte kuuluvat lepingut, kui see on vastuolus s-ga.
Kui seadus on vastuolus mitmepoolse välislepinguga, siis tuleb vastuolus olev seadus tühistada. Kui mingi küsimus on seadusest erinevalt reguleeritud kahepoolse lepinguga, pole vaja seadust kehtetuks tunnistada. Nimelt kehtestab kahepoolne välisleping seadusest erandeid ainult lepingupoolte vahekordades. Ülejäänute suhtes kehtib seadus võrdsetel alustel.
PS jätab lahtiseks selle, mida kohaldada, kui on vastuolus Riigikogus ratifitseeritud jõusolev välisleping ja põhiseadus. PSe § 123 ütleb vaid, et Eesti ei sõlmi põhiseadusega vastuolus olevaid välislepinguid.
Kui selliste lepingute sõlmimine on keelatud, siis võib oletada, et vastuolu korral tuleks kohaldada PSst.
Taolist praktikat rakendatakse paljudes riikides.
Välislepingud ei sisalda väga sageli riigiõ-e norme, kuid neid siiski on. Riigiõiguslikult tähtsad on kõik inimõ-i puudutavad lepingud. Riigiõ-e norme sisaldavad ka mitmed EL lepingud, nt. anti Maastrichti lepinguga teise liikmesriigi territooriumil elavale liikmesriigi kodanikule õigus osaleda kohalikel valimistel. Kehtestati, et kui liikmesriigi kodanik asub kolmanda riigi territ-l, siis ta võib kasutada teise riigi diplomaatilise esinduse abi. Eur. Rahaliitu puudutavad lepingusätted puudutavad kõige otsesemalt PSte neid sätteid, mis annavad rahaemissiooni õiguse antud riigi riigipangale. Austria riigilepinguga, millega taastati Austria pärast II maailmasõda, käsitleti kodakondsust ja keelati taasühinemine Saks -ga.
Tartu rahulepinguga reguleeriti kodakondsust. Versailles ' lepinguga piirati Saksamaa suveräänsust relvastumisel,sama tehti Tokyo kapitulatsioonilepinguga.
Kui rahvusvaheline leping on otsekohaldatav, peab riik oma seadusi muutma .
Dualistlik süsteem oli levinud eeskätt kuni II maailmasõjani. Peaaegu enda eksistentsi lõpuni välja rakendasid dualistlikku süsteemi endised sotsialismimaad. Seda põhjendati sellega, et riik on suveräänne ja on tema enda asi, kuidas toimida. Suurbritannia kasutab dualistlikku süsteemi Eur Inimõiguste Konventsiooni suhtes, samas aga on ta ELiidu liikmena kohustatud kasutama monistlikku süsteemi ELiidu lepingute suhtes.
IX.EL institutsioonide, s.o. Euroopa Nõukogu ja Komisjoni poolt antud aktid, kui neil on riigiõiguslikku tähendust.
Sellisteks aktideks on määrus, mis on kõikidele liikmesriikidele tervikuna siduv direktiiv , mis on kohustuslik üksnes adressaadiks olevale riigile, kes saab ise valida meetodi direktiivi eesmärgi saavutamiseks otsus, mis on kohustuslik adressaadile.
Soovitus ja arvamus pole kohustuslikud.
X.rahvusvaheliste kohtute otsused, kui need omavad riigiõiguslikku tähendust.
Siin tulevad eeskätt kõne alla Strasbourg'is asuva Eur. Inimõ-te Kohtu otsused (inimõiguste kohta) ja Luksemburgis asuva EL Õiguskohtu ( Court of Justice) otsused. Mõlemad otsused ei ole uute analoogiliste olukordade kohtlemiseks üksikutes riikides rangelt võttes formaalselt kohustuslikud. Nende autoriteedi suhtes neid otsuseid analoogiliste juhtumite lahendamisel kasutatakse ja neile viidatakse, k.a. Eesti kohtulahendites (nt. E-s välismaalase elamisluba ).
XI.muud riigiõiguse allikad.
Siin tulevad kõne alla religioossed dokumendid ja ka poliitilised dokumendid. Näiteks Omaanis käsitatakse põhiseadusena Koraani, Iraanis loetakse Koraan üheks põhiseaduse osaks (islamiriigid). Poliitiliste dokumentidena deklaratsioonid, manifestid jmt. on riigiõiguse allikateks ühiskonnas murranguliste sündmuste ajal,
näiteks 16. novembril 1988 vastu võetud ENSV suveräänsusdeklaratsioon, mis sisaldas kõrvuti poliitiliste
taotlustega ka õigusnorme.
Konstitutsiooniteooria alused
§ 1. Konstitutsiooni mõiste ja liigid
Sõna "konstitutsioon" tuleneb ladinakeelsest sõnast constitutio, mis tähendas rajamist , rakendamist. Antiikajal oli konstitutsioon üheks Rooma imperaatori antavaks õigusaktiks, kuid seal polnud konstitutsiooni tänapäevases mõttes.
Esimeseks tänapäevaseks konstitutsiooniks loetakse 1787. aastal vastu võetud Ameerika Ühendriikide
konstitutsiooni, Prantsuse konstitutsiooni. 1791. aastal vastu võetud Poola konstitutsioon, mida peeti kaua Euroopa vanimaks põhiseaduseks, tühistati 10 aastat tagasi.
Kõige üldisemalt võib konstitutsiooni defineerida kui õigusnormide süsteemi, millel on reeglina kõrgem juriidiline jõud teiste õigusnormide suhtes ning mis reguleerib kõige põhilisemaid suhteid inimese, ühiskonna ja riigi vahel ning riigi enda korralduse põhialuseid.
Kõneldakse konstitutsioonist materiaalses ja formaalses mõttes:
Formaalses mõttes on konstitutsiooniks seadus või grupp seadusi, millel on teiste seaduste suhtes reeglina kõrgem juriidiline jõud. Selles mõttes on konstitutsioon kui dokument seaduste seadus.
Materiaalses mõttes konstitutsioon on konstitutsiooniliste õigusnormide kogu, mis sisaldub seadustes, muudes üldaktides, tavades ja kohtulahendites.
Materiaalses mõttes konstitutsioon on olemas absoluutselt kõikides riikides ja just selles tähenduses saab kõnelda Suurbritannia konstitutsioonist. Enamikel riikidel on ka konstitutsioon formaalses mõttes. Konstitutsiooni hulka materiaalses mõttes kuuluvad ainult sellised normid, mis reguleerivad eelpool kirjeldatud kõige põhilisemaid suhteid.
Formaalses mõttes konstitutsioon võib ideoloogilistel põhjustel, akti koostajate oskamatusest vm. põhjustel sisaldada ka selliseid norme, mis oma olemuselt konstitutsiooniliste hulka ei kuulu. Näiteks lülitati 1893. a. rahvahääletusega Ðveitsi põhiseadusesse norm, et kodulooma võib tappa (verd lasta) alles pärast seda, kui loom on uimaseks löödud. Sellise normiga püüti vähendada ühe usulise rühmituse mõju, kelle usurituaalidesse kuulus looma selline tapmine .
USA-s kõneldakse "elavast konstitutsioonist", selle all mõistetakse Ülemkohtu rakenduspraktikat konstitutsiooni kohaldamisel. Praktiliselt mõeldakse selle all konstitutsiooni materiaalses mõttes.
Tavaliselt eristatakse veel kirjutatud ja kirjutamata konstitutsioone. Valdaval enamusel riikidest on kirjutatud konstitutsioon, mis üldreeglina sisaldub ühesainsas dokumendis, mida nimetatakse konstitutsiooniks/põhiseaduseks.
Mõnes riigis sisaldub kirjutatud konstitutsioon mitmes erinevas konstitutsioonilises seaduses. Näiteks koosneb Rootsi konstitutsioon 1974. aastal vastu võetud valitsemise vahendis (vastab sisult enam-vähem tavalisele konstitutsioonile),1976. aastal vastu võetud pressivabaduse aktis ja 1810. aastal vastu võetud troonipärimise aktis (muudetud 1979).
Küllalt sageli loetakse Rootsi konstitutsiooni hulka ka 1974. aastal vastu võetud akti, mida on aga Rootsi parlamendi üks spiiker vastava aktide kogumiku eessõnas lugenud konstitutsiooni ja tavaliste seaduste vahel asuvaks aktiks .
Omapärane on Kanada konstitutsiooni struktuur. Sinna kuulub Briti 1867. aasta seadus Briti Põhja-Ameerikast, millega sai Kanada dominiooni staatuse. Seda seadust on hiljem täiendatud üle 30 Briti seadusega. Veel kuulub Kanada konstitutsiooni hulka 1981. aastal Kanada palvel Briti parlamendi poolt vastu võetud seadus, millega Suurbritannia kaotas seadusandliku võimu Kanada üle. Peale selle lisanduvad veel Kanada enda aktid.
Omapärastest elementidest koosneb Prant . konstitutsioon. Põhiosaks on 1958. a konstitutsioon, mis põhiõigusi ja vabadusi üldse ei sisalda. Konstitutsioon viitab , et selles osas kohaldatakse 18. saj lõpus vastu võetud inimese- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni. Veel kehtib 1946. a konstitutsiooni preambula. 1958. aasta põhiseadus on segaselt kirjutatud -- president saab mitmel viisil moodustada valitsust.
Sisestruktuurilt jagunevad kirjutatud konstitutsioonid nagu teisedki seadused peatükkideks. Üksikuid sätteid nimetatakse artikliteks või paragrahvideks. Küllalt sageli eelneb konstitutsiooni esimesele peatükile preambula, milles põhjendatakse konstitutsiooni vastuvõtmist, eesmärke, poliitilisi taotlusi ja näidatakse ära, kes on põhiseaduse vastu võtnud (vt. Eesti konstitutsioon).
Enamasti ollakse seisukohal, et preambula ei sisalda õigusnorme ja teda üksinda rakendada ei saa. Siiski võivad preambula üksikud lõigud norme sisaldada, näiteks Prantsuse 1958. aasta konstitutsiooni preambula loeb kohustuslikuks inimese- ja kodanikuõiguste deklaratsiooni. Eestis on konstitutsiooni preambulat kohtupraktikas kasutatud konstitutsiooni teiste sätete ja seaduste tõlgendamisel, nt. "Eesti riik rajaneb õiglusele ja ta peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade."
Kui konstitutsioonil on preambula, siis harilikult on I peatükiks nn. üldsätted, mis fikseerivad kõige põhilisemaid riigiõiguse printsiipe (vt. põhiseaduse tekst). Harilikult on demokraatlikes riikides põhiseaduse II peatükiks põhiõigusi ja vabadusi käsitlev peatükk, et rõhutada õiguste ja vabaduste erilist tähtsust ühiskonna ja riigi jaoks. Tavapärasest erinevalt on Saksa põhiseaduses õiguste ja vabaduste peatükk esimene. See on reaktsiooniks natsistlikul Saksamaal toimunule.
Parlamentaarsetes riikides on järgmiseks peatükiks harilikult parlamenti käsitlev peatükk, järgnevad presidendi ja valitsuse peatükid. Presidentaalsetes riikides järgneb õiguste-vabaduste peatükile sageli presidendi peatükk. Järgnevad teisi riigiorganeid käsitlevad peatükid. Küllalt sageli on eraldi peatükiks seadusandlik protseduur. Föderaalriikides on enamasti eraldi peatükiks peatükk, mis käsitleb föderatsiooni ja osariikide vahekorda. Eraldi peatükiks on konstitutsiooni muutmise kord. Vanalt konstitutsioonilt uuele üleminekut reguleerib tavaliselt kas konstitutsiooni viimane peatükk või konstitutsiooniga võrdset juriidilist jõudu omav nn. üleminekuaja seadus/rakendusseadus. (Eesti riigiõiguse ajaloo konspekt, üleminek 1937. aasta põhiseadusele.)
Tavaliselt lülitatakse konstitutsiooni muudatused konstitutsiooni teksti sel viisil, et muudatus asendab muudetud sätte.
Sellest erinev ja omapärane on Ühendriikide konstitutsiooni struktuur. See konstitutsioon koosneb artiklitest ja nendele on lisatud kronoloogilises järjekorras konstitutsiooni muudatused ( praeguseks 27). Muudatuse jõustumisel konstitutsiooni põhitekstist ühtegi artiklit välja ei jäeta ja need jäävad konstitutsiooni teksti isegi siis, kui nad on vastuolus muudatusega.
Kirjalikest konstitutsioonidest eristatakse veel nn. ajutisi konstitutsioone, mis pannakse teadlikult kehtima kuni selle ajani, mil jõustub nn. alatine konstitutsioon. Ajutine konstitutsioon on tarvilik ühiskonnas toimuvate murrangute ajal ühiskonna korraldamiseks. Eesti tingimustes võib ajutiseks konstitutsiooniks lugeda Asutava Kogu poolt 1919 vastu võetud Eesti Vabariigi valitsemise ajutist korda ja 1990. aasta mais vastu võetud seadust Eesti valitsemise ajutise korra alustest. Veel kõneldakse eelkonstitutsioonidest, millel suurt erinevust ajutiste konstitutsioonidega pole.
Kirjutamata konstitutsioonide näiteks tuuakse harilikult Briti konstitutsiooni. See koosneb järgmistest elementidest:
1.parlamendis vastu võetud seadustest ehk nn. statuutidest.
Omapäraks on, et neid statuute saab muuta täpselt samuti nagu iga teist seadust ja see, mida statuutidest loetakse konstitutsioonilisteks, tundub olevat kokkuleppe küsimus. Konstitutsiooniliste statuutide arvuks on nimetatud umbes 300. Osa nendest on väga laiad , nt. Suur Vabaduse Harta 1212 (1215?), 1679 Habeas Corpus Act, 1689 Õiguste Bill .
2.kohtulahendid (pretsedendid).
Näiteks keelas kohus 1922. aastal täitevvõimul koguda makse ja lubas 1936 minna igale avalikule koosolekule, kui on mõistlik alus arvata, et koosolek ei kutsu esile korratusi
3.tavad ehk konstitutsioonilised kokkulepped.
Need allikad on kohustuslikud. Veel loetakse Briti riigiõiguse allikateks doktriini, s.t. õigusteadlaste arvamust. Iga üksiku teadlase arvamus ei ole kohustuslik, kuid kohtulahendites kasutavad Briti kohtud neid arvamusi otsuste motiveerimisel.
Eristatakse juriidilisi ja faktilisi konstitutsioone. Juriidilise all mõistetakse konstitutsiooni kui õigusnormide süsteemi.
Faktiline konstitutsioon on põhikorrasuhted nii, nagu nad tegelikkuses eksisteerivad. On võimalik teatav erinevus juriidilise ja faktilise konstitutsiooni vahel. Näiteks väitis Tšehhoslovakkia 1968. a konstitutsioon, et tuli moodustada eraldiseisev konstitutsiooniline kohus. Tegelikkuses moodustati see kohus alles 1989. a-l. NSVL 1977. a konstitutsioon andis igaühele õ-e pöörduda s-ga ettenähtud korras kohtusse kaebusega riigi ametiisikute tegevusele. Seda õigust saadi kasutama hakata alles 1980ndate a-te lõpus. Kohtussepöördumise võimatust põhjendati varem sellega, et puudus vastav eris -s. Kui erinevus faktilise ja juriidilise konstitutsiooni vahel on suur, siis nimetatakse juriidilist konstitutsiooni fiktiivseks.
Muutmisviisilt jagunevad põhiseadused jäikadeks ja paindlikeks (vt. paragrahv põhiseaduse muutmisest). Vormi järgi eristatakse parlamentaarsete ja presidentaalsete vabariikide põhiseadusi, unitaar - ja föderaalriikide põhiseadusi -- praktilist tähtsust selline eristus ei oma.
§ 2. Konstitutsiooni vastuvõtmine
Konstitutsiooni vastuvõtmiseks võivad olla väga erinevad põhjused. Näiteks: uue riigi teke, poliitilise reziimi asendumine (nt. Kreeka, Portugali demokraatlikud PS-d), konstitutsiooni vananemine , okupatsioonivõimu tegevus ühiskonna ümberkorraldamisel (Saks., Jaapan), sotsiaalsed revolutsioonid.
Konstitutsiooni vastuvõtmiseks on mitmeid erinevaid mooduseid. Vanim (arhailisem) on konstitutsiooni ühepoolne andmine monarhi poolt. Sel puhul kõneldi oktruajeeritud konstitutsioonist. Sellised konstitutsioonid olid levinud peamiselt möödunud sajandil ja neid nimetati hartadeks, nt. 1814 Louis XVIII harta. Käesoleva sajandi teisel poolel on oktruajeeritud konstitutsioonid Jordaanias (1952), Nepaalis (1962), Saudi Araabias (1992). Möödunud sajandil ja ka varem oli levinud veel lepingulisel teel konstitutsiooni kehtestamine, nimelt leping monarhi ja rahva poolt valitud organi vahel, nt. 1819 Würtembergi konstitutsioon.
Tänapäeval on konstitutsioon enamasti poliitiliste jõudude kokkuleppe tulemus ja need võetakse vastu kas rahva poolt referendumil või rahva esindusorgani poolt. Referendumil vastuvõtmist peetakse uue konstitutsiooni puhul demokraatlikumaks. Ka kõneldakse referendumil vastu võetud konstitutsiooni suuremast legitiimsuse astmest kui esindusorgani poolt vastu võetud konstitutsiooni puhul.
Õiguse erialaterminina tähendab legitiimsus seaduslikkust ja õiguslikult pole mingit vahet sellel, kas konstitutsiooni on vastu võtnud rahvas või pädev riigiorgan . Referendumil vastu võetud konstitutsiooni kõrgem legitiimsusaste on pigempoliitiline kategooria. Siiski on põhiseadust referendumil võimaluse korral mõistlikum vastu võtta, sest siis on tal täiesti ilmselgelt kogu rahva toetus ja ükski poliitiline jõud ei saa väita, et see põhiseadus vastab üksnes mõne teise partei huvidele.
Referendumil vastuvõetavad PSd peab mingi organ referendumile panema ja enne seda välja töötama.
Tänapäeval teevad seda harilikult rahva esindusorganid. Seda võib teha parlament, aga ka spetsiaalne konstitutsiooni väljatöötamiseks moodustatud organ. Selle organi üldnimetuseks on teoorias asutav kogu, aga ta võib riigiti kanda ka teistsugust nimetust . Eesti 1937. aasta põhiseaduse töötas välja nt. Rahvuskogu, 1992. aasta põhiseaduse Põhiseaduse Assamblee.
Sellised asutavad kogud töötavad sageli välja mitte ainult põhiseaduse, vaid ka selle rakendamiseks vajalikke seadusi, nt. uus valimisseadus. Vahel tegutseb taoline asutav kogu parlamendina, võttes vastu ka tavalisi seadusi (Eesti Asutav Kogu). Tavaliselt saadetakse asutavad kogud pärast oma ülesande täitmist laiali ja valitakse parlament, aga on ka juhuseid, kus nad pärast enda ülesande täitmist kujundatakse parlamendiks (Kreeka 1975).
Pädevuselt jagunevad asutavad kogud suveräänseteks ja mittesuveräänseteks. Suveräänne asutav kogu töötab konstitutsiooni ise välja ja võtab selle ka ise vastu. Suveräänseks oli näiteks Prantsuse asutav kogu 1848. aastal ja Eesti Asutav Kogu 1920. aastal, samuti Eesti Rahvuskogu. Mittesuveräänne assamblee töötab põhiseaduse välja, kuid ta pole pädev seda ise vastu võtma. Sellisel juhul võtab põhiseaduse vastu kas tegutsev parlament, mis on olemas samaaegselt assambleega, või rahvas referendumil. Eesti Põhiseaduse Assamblee oli mittesuveräänne asutav kogu, põhiseaduse vastuvõtt toimus omapäraselt -- Assamblee pidi andma põhiseaduse eelnõu üle Ülemnõukogule ja selle pädevuses oli otsustada eelnõu rahvahääletusele panek. Ülemnõukogul oli õigus eelnõud rahvahääletusele mitte panna.
§ 3. Põhiseaduse muutmine
Muutmisviisilt jagunevad põhiseadused jäikadeks ja paindlikeks.
Paindlikke põhiseadusi saab muuta täpselt samasuguse häälte arvuga parlamendis, nagu on nõutav tavaliste seaduste vastuvõtmiseks. Paindlike põhiseaduste hulka kuuluvad Briti konstitutsioon statuutide osas, Iisraeli konstitutsioon.
Jäikade põhiseaduste muutmiseks on vaja suurem häälteenamus kui paindlike puhul. Eesti kehtiv põhiseadus on jäik, kusjuures täiesti uue Eesti põhiseaduse saab vastu võtta ainult rahvahääletusel. Rahvahääletus on nõutav uue põhiseaduse vastuvõtmiseks, sest põhiseaduse esimest ja viimast peatükki saab muuta ainult rahvahääletusel. Teisi peatükke saab muuta ka Rkogu. Väga jäik oli ka 1937. aasta PS.
Siiski ei sõltu põhiseaduses tehtud muudatuste arv põhiseaduse jäikusest otse. Tehtavad muudatused sõltuvad poliitilisest tahtest, traditsioonidest ja muust . Näiteks väga jäika Ühendriikide põhiseadust on rohkem kui 200 aasta jooksul muudetud 27 korda, jäika Itaalia 1947. aasta põhiseadust 10 korda, Saksamaa 1949. aasta põhiseadust umbes 70 korda, Jaapani põhiseadust - mitte kordagi.
Üks maailma jäigematest põhiseadustest (johtuvalt riigi föderaalstruktuurist) on USA põhiseadus.
Konstitutsiooni muutmiseks peab olema vähemalt 2/3 Kongressi mõlema koja liikmete toetus või 2/3 osariikide algatusel kokku kutsutav spetsiaalne konstitutsiooniline konvent . Selleks, et parandus jõustuks, tuleb see ratifitseerida kas 3/4 osariikide legislatuuride poolt või 3/4 osariikide konstitutsiooniliste konventide poolt. Osariigi konvendi moodustab Ühendriikide Kongress .
Selleks, et vältida ratifitseerimise venimist, hakkas Kongress 1917. a määrama osariikidele
ratifitseerimistähtaegu. Tähtaja möödumisel võeti eelnõu ära. Ühendriikides on konstitutsiooni parandusettepanekuid tehtud umbes 10 000.
Jaapani jäiga põhiseaduse muutmiseks peab poolt olema vähemalt 2/3 parlamendi ülemkoja liikmetest, seejärel toimub muudatuse vastuvõtmine kas referendumil või parlamendi uue koosseisu poolt pärast valimisi. Siin on muutmiseks tarvis parlamendi mõlema koja 3/5 häälteenamust. Kui sellist ei saada, moodustatakse edasiminekuks parlamendi mõlema koja segakomisjon. Kui segakomisjoni projekt ei saa mõlema koja 3/5 häälteenamust, siis on vaja Senati absoluutset häälteenamust ja Kongressi 2/3 häälteenamust. Uue põhiseaduse vastuvõtmiseks ja mõnede peatükkide muutmiseks on vaja mõlema koja 2/3 häälteenamust. Seejärel saadetakse parlament laiali ja selle uus koosseis peab andma jällegi vähemalt 2/3 häälteenamuse. Seejärel on vajalik veel referendum.
§ 4. Piirangud konstitutsiooni muutmiseks
Küllalt sageli kehtestavad põhiseadused iseenda muutmiseks nii sisulisi kui ajalisi piiranguid. Näiteks keelas Prantsuse 1848. a konstitutsioon muuta vabariiklikku valitsemisvormi. See põhimõte on kandunud ka Prantsuse 1946. ja 1958. a konstitutsioonidesse. Kreeka PS keelab muuta seda, et Kreeka on parlamentaarne vabariik. Saksa PS keelab muuta seda, et Saksamaa on demokraatlik riik, õigusriik ja föderaalriik . Portugali konstitutsioon näeb ette, et konstitutsiooni muutmisel tuleb austada vabariiklikku valitsemisvormi, üldiste ja otseste valimiste põhimõtet salajasel hääletamisel, võimude lahususe põhimõtet ja võimuorganite tasakaalustatuse põhimõtet. E PSs taolisi selgesõnalisi piiranguid pole.
Mõnikord fikseeritakse teatud periood, mille kestel ei saa põhiseadust muuta ega uut põhiseadust vastu võtta, nt. Prantsuse 1791. aasta põhiseadus keelas põhiseaduse igasuguse muutmise kahe esimese legislatuuri volituste ajal, s.t. esimese 4 aasta jooksul. Veel oli kehtestatud, et muudatuse jõustumiseks tuleb see vastu võtta 3 järjestikuse legislatuuri koosseisu poolt. Tegelikult muudeti konstitutsiooni juba 1793. aastal. Formaalselt oli uus konstitutsioon vastu võetud põhiseaduse vastaselt. Kreeka kehtiv põhiseadus keelas põhiseadust muuta esimese 5 aasta jooksul pärast põhiseaduse vastuvõtmise protseduuri lõppu. Sellega püüti anda võimalus kujuneda stabiilsetel demokraatlikel suhetel .
Omapärane on Eesti 1992. aasta põhiseadus. Selle rakendamise seadus andis võimaluse esimesel 3 aastal põhiseaduse jõustumisest muuta põhiseadust tavalisest lihtsamas korras. Selle sättega mööndi, et põhiseaduses võib olla vigu, mis tuleb kiireloomuliselt parandada.
Küllalt sageli keelatakse põhiseadust muuta teatud perioodidel . Prantsuse 1946. ja 1958. aasta konstitutsioonid keelavad algatada põhiseaduse muutmist ja jätkata selle muutmist sõjalise okupatsiooni ajal - sellega soovitakse vältida 1940. aasta pretsedenti, kui Vichy vabariigi poliitiline reþiim tühistas Kolmanda Vabariigi konstitutsiooni. Belgia põhiseadus keelab konstitutsiooni muuta sõja ajal või kui parlament ei saa kokku tulla rahvusterritooriumil. Eesti kehtiva põhiseaduse muutmist ei saa algatada ja põhiseadust ei saa muuta sõjaseisukorra ja erakorralise seisukorra ajal.
Vahel on PS-e teatud sätete muutmiseks kehtestatud keerukam kord kui teiste sätete muutmiseks. Eesti kehtiva põhiseaduse enamikku sätetest saab muuta Riigikogu. Esimest ja viimast peatükki saab aga muuta ainult rahvahääletusel. Seega saab ainult rahvahääletusel vastu võtta uut konstitutsiooni.
§ 5. Põhiseaduslikkuse järelevalve mõiste, mudelid ja seda teostavad organid
Kõige üldisemalt võib põhiseaduslikkuse järelevalvet ehk konstitutsioonilist kontrolli defineerida kui selle kontrollimist, kas avaliku võimu üldaktid ja toimingud vastavad põhiseadusele. Tänapäevase konstitutsioonilise kontrolli ja seda teostava organi eellaseks peetakse 17. sajandil moodustatud Briti Salanõukogu. Selle pädevuses oli kontrollida, et kolooniate seadused vastaksid metropoli omadele.
Konstitutsiooniline kontroll tänapäevases mõttes sai alguse 1803. a tehtud USA Ülemohtu otsusest asjas Marbury vs. Madison . Nimelt ei olnud USA konstitutsioonis märgitud, et Ülemkohus saab jätta kohaldamata konstitutsioonivastase s-e. Ülemkohus leidis, et konstitutsioon on riigi kõrgeim s ja teised s- peavad konstitutsioonile vastama, ja et kohus on pädev tunnistama seadusi konstitutsioonivastaseks.
Selle lahendiga pandi alus nn. angloameerika konstitutsioonilise kontrolli mudelile. Selle mudeli kohaselt teostavad konstitutsioonilist kontrolli üldkohtud, ilma et oleks moodustatud sellist organit, kelle pädevuses oleks ainult ( peaasjalikult ) põhiseaduslikkuse järelevalve. Selle mudeli kohaselt võib igaüks pöörduda esimese astme kohtusse ja nõuda üldakti (ka üksikakti) teo tunnistamist põhiseaduse vastaseks. Esimese astme kohus ise on pädev tunnistama vastava akti põhiseaduse vastaseks. Kui apellatsiooni ei järgne, siis on protsess sellega ka lõppenud. Apellatsiooni mittejärgnemisel pole välistatud, et mõni teine kohus kohaldab sama sätet põhiseadusega kooskõlas olevana edasi.
Apellatsiooni(de) järgnemisel otsustab Ülemkohus, kas seadus on põhiseaduse vastane. Kui Ülemkohus tunnistab seaduse põhiseaduse vastaseks, siis seda keegi enam kunagi ei kohalda. Ülemkohus pole pädev seadust kehtetuks tunnistama. Formaalselt kehtib seadus edasi.
Angloameerika süsteemi võtsid möödunud sajandi lõpul ja selle sajandi algul omaks mitmed Ladina-Ameerika riigid (Brasiilia 1891 , Uruguai 1917). Pärast I maailmasõda hakati seda rakendama ka mõnedes Eur riikides ja rakendatakse tänaseni näiteks Norras, Kreekas ja osaliselt Šveitsis. Šveitsi ülemkohtu konstitutsioonilisele kontrollile ei allu referendumil vastu võetud seadused. E-s rakendati angloameerika süsteemi aastatel 1920-1940, tegelikult ka 1990ndate algusest kuni uue kohtusüsteemi käivitumiseni.
Angloameerika süsteemi loetakse detsentraliseeritud konstitutsioonilise kontrolli süsteemiks, sest absoluutselt iga kohus on pädev tunnistama seadust põhiseaduse vastaseks ja asi ei lähe kohustuslikus korras läbivaatamisele kõrgemasse kohtuastmesse.
Teiseks mudeliks on nn. kontinentaal-Euroopa süsteem. Selle süsteemi juures moodustatakse ainult (peaasjalikult) põhiseaduslikkuse järelevalvega tegelev konstitutsiooniline kohus või mingi muu poolkohtulik organ, näiteks Prantsusmaal konstitutsiooninõukogu. Harilikult ongi vastava kohtuorgani nimetuseks konstitutsiooniline kohus, vahel nimetatakse seda organit ka teisiti (Poolas -- konstitutsiooniline tribunal ).
Esimeseks konstitutsioonikohtuks oli Austria 1920. aasta konstitutsiooni alusel moodustatud konstitutsioonikohus.
Selle loomist seostatakse eeskätt Hans Kelseni nimega, kes oli ka vastava kohtu esimene esimees. Pärast Teist maailmasõda hakati konstitutsioonikohtuid moodustama ka paljudes teistes riikides. Seda põhjendati kahe asjaga: vajadusega austada inimõigusi ja sellega, et tavalise üldkohtusüsteemi kohtunikud pole harjunud mõtlema põhiseaduslike kategooriatega ega kohaldama põhiseadust.
Kontinentaal-Euroopa süsteemi peetakse tsentraliseeritud kontrollisüsteemiks, s.t. ainult konstitutsiooniline kohus saab tunnistada mingi akti kehtetuks (põhiseaduse vastaseks). Kui mingi tavaline kohus vaidluse lahendamisel leiab, et akt on põhiseaduse vastane, siis ta peab peatama menetluse ja tegema järelepärimise konstitutsioonilisele kohtule, kes tunnistab akti kehtetuks. Alles seejärel saab tavaline kohus asja edasi menetleda.
Selle süsteemi korral eristatakse veel isikute konstitutsioonilisse kohtusse otse pöördumise õigust, s.t. iga isik võib enda põhiseadusliku vaidlusega pöörduda otse konstitutsioonilisse kohtusse ilma tavalist süsteemi läbimata (näiteks Ungaris). Veel kasutatakse sellist varianti , et tavalise kohtusüsteemi (ka selle nõrgima astme) otsusega mitte nõustumisel saab edasi kaevata konstitutsioonilisele kohtule.
Seda varianti kasutatakse Saksamaal, ühendatuna menetlusloasüsteemiga. Sellise variandi puhul muutub tavaline kolmeastmeline kohtusüsteem sisuliselt neljaastmeliseks, viimases (neljandas) astmes saab vaidlustada aga ainult põhiseaduslikkuse küsimust. Sellise süsteemi pluss on, et vähem tõenäoliseks muutub see, et Euroopa Inimõiguste kohus teeb isiku suhtes positiivse otsuses.
Praegune Eesti põhiseadus võimaldaks Eestis kohaldada angloameerika süsteemi, sest § 15 annab igale kohtule võimaluse tunnistada õigusakt põhiseaduse vastaseks. Põhiseaduse kohaselt on Riigikohus ühtlasi kassatsioonikohus kui ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Viimasest formuleeringust ei tulene mingit vajadust moodustada Riigikohtus täiesti iseseisvat põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi tavalistest kohtuasjadest tulenevate vaidluste lahendamiseks. Eraldi kolleegiumi moodustamine võib olla otstarbekas presidendi ja õiguskantsleri taotluste läbivaatamiseks, aga neid võib vabalt läbi vaadata ka üldkogu.
Tegelikkuses rakendatakse E-s segasüsteemi, nimelt põhiseaduslikkuse järelevalvet on pädev teostama iga astme kohus, kes on volitatud tunnistama õ.akti PSe vastaseks. Seejärel on ta aga kohustatud pöörduma Rkohtu poole taotlusega tunnistada akt kehtetuks. Kontinentaal-Euroopa süsteemile omane on see, et eri seadusega on ette nähtud Rkohtus põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi moodustamine.
Konstitutsiooniliste kohtute pädevuses on avaliku võimu mistahes aktide ja toimingute konstitutsioonilisuse kontrollimine. Puht praktilistel kaalutlustel (et kiirendada vaidluste lahendamist) on küllalt sageli konstitutsiooniliste kohtute ainupädevusse antud valimistest tekkinud vaidluste lahendamine. Siin on konstitutsioonilisele kohtule antud isegi võimalus tunnistada kehtetuks juba toimunud valimised.
Konstitutsioonilise kohtu liikmete volituste ajaks on harilikult 6-12 aastat. Seejuures ei saa harilikult ühte ja sama isikut sellesse kohtusse valida/nimetada rohkemaks kui üheks ametiajaks. Sellega püütakse saavutada seda, et konstitutsiooni tõlgendamine ei muutuks jäigaks ja ei jääks ajale jalgu .
Konstitutsiooniliste kohtute moodustamiseks on mitmeid mooduseid -- üheks on selle liikmete valimine või nimetamine parlamendi poolt, nii moodustatakse näiteks Saksa konstitutsiooniline kohus. Omapärane on siin see, et parlamendi alamkoda ei vali kohtunikke otse. Ta valib 12 valijameest ja need omakorda valivad kohtuliikmed, kusjuures vaja on 2/3 häälteenamust. Ülemkoda valib kohtuliikmed otse ja vaja on 2/3 häälteenamust.
Küllalt sageli kasutatakse vastava organi liikmete valimist (nimetamist) erinevate võimuharude poolt, näiteks Prantsuse konstitutsiooninõukogu 3 liiget nimetab vabariigi president, 3 liiget Rahvuskogu esimees ja 3 liiget Senati esimees.
Seejuures kuuluvad ametikoha järgi konstitutsiooninõukokku kõik endised presidendid . Itaalias ja Prantsusmaal nimetab osa liikmeid president, osa parlament ja osa Ülemkohtu ja kõrgema halduskohtu liikmetest moodustatud kohtunike kogu, Tšehhis nimetab kohtu liikmed president Senati nõusolekul.
Arvuliselt on konstitutsioonilised kohtud väga erineva suurusega, kusjuures liikmete arv ei sõltu riigi elanike arvust ( Jugoslaavia -- 7, Saksamaa -- 16). Kvalifikatsiooninõudeks kandidaatidele on see, et ta peab vastama nõuetele, mis kehtivad kõrgemasse kohtuastmesse kandideerimisel. Kui vastava riigi üldkohtusüsteemis rakendatakse karjäärisüsteemi (kõrgemasse kohtuastmesse saab nimetada ainult madalama astme kohtust), siis konstitutsiooniliste kohtute puhul seda ei rakendata. Küllalt sageli valitakse vastava kohtu esimees kohtu enda poolt.
Konstitutsioonilised kohtud vaatavad asju läbi kas täiskoosseisuga või enamasti siiski vähemalt 3 kohtunikust koosnevate koosseisudega, näiteks Saksamaal on moodustatud 2 võrdse liikmete arvuga (8) senatit, keda juhatavad vastavalt kohtu president ja asepresident. Mõlemad senatid tegutsevad kui konstitutsiooniline kohus. Pleenum konkreetseid asju üldiselt läbi ei vaata, kuid vaatab läbi lahkarvamusi eri senatite vahel. Kodanike konstitutsiooniliste kaebuste läbivaatamiseks on mõlemas senatis moodustatud 3-liikmelised palatid. Seejuures ei tohi palati koosseisu 3 aasta jooksul muuta. Kui palat ei jõua üksmeelele, siis vaatab asja läbi senat .
Eestis on Riigikohtus moodustatud 5-liikmeline põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Selle esimeheks on ametikoha järgi Riigikohtu esimees, Riigikohtu esimehe nimetab presidendi ettepanekul Riigikogu. Liikmeid on neli ja nendeks on vähemalt üks esindaja kõigist ülejäänud kolleegiumidest (haldus-, kriminaal- ja tsiviilkolleegium). Liikmed nimetab Riigikohtu üldkogu Riigikohtu esimehe ettepanekul viieks aastaks. Kedagi ei tohi sellesse kolleegiumi nimetada kauemaks kui kaheks järjestikuseks ametiajaks. Rkohtu liikmed nimetatakse Riigikogu poolt Riigikohtu esimehe ettepanekul.
Põhiseaduslikkuse järelevalvet võivad teostada ka muud riigiorganid enda muu pädevuse kõrvalt, näiteks:

• president, kui ta jätab seaduse välja kuulutamata vastuolu tõttu põhiseadusega;
  
• valitsus, kui ta samal põhjusel tühistab ministri määruse;
  
• maavanem , kui ta pöördub halduskohtusse protestiga tühistada samal põhjusel kohaliku omavalitsuse üksikakt .
  

Eestis on spetsiaalpädevusega järelevalvet teostav organ õiguskantsler.
Prantsuse omapäraks on, et konstitutsiooninõukogu kontrollile alluvad ainult presidendi poolt välja kuulutamata jäetud seadused jm. parlamendi aktid, mille vastuvõtmise käigus nad saadetakse konstitutsiooninõukogule ekspertiisi. Kui aga seadus on jõustunud ja ilmneb selle põhiseadusevastasus, siis kohaldatakse seda seadust edasi ja konstitutsiooninõukogu ei saa teda kehtetuks tunnistada. Küll aga alluvad halduskohtute kontrollile täitevvõimu üksikaktide ja toimingute konstitutsioonilisus.
Rootsis pole võimalik pärast seaduse jõustumist vaidlustada selle põhiseaduslikkust.
§ 6. Kontrolli liigid
Liigitamise aluseid on mitmeid erinevaid:
1.tsentraliseeritud/detsentraliseeritud kontroll.
Detsentraliseeritud kontrolli on pädev teostama kogu kohtusüsteem (angloameerika mudel), tsentraliseeritud süsteemi korral teostab kontrolli üksnes spetsiaalselt selleks moodustatud organ, näiteks konstitutsiooniline kohus (kontinentaal-Euroopa mudel).
2.eel- ja järelkontroll.
Eelkontroll toimub kuni akti jõustumiseni, kusjuures ta võib toimuda ka vastuvõtmise ja jõustumise vahepeal .
Eelkontrolli näiteks on Riigikogus vastu võetud seaduse kontrollimine, kui president on jätnud seaduse välja kuulutamata; samuti õiguskantsleri taotluse läbi vaatamine tunnustada veel jõustumata välisleping põhiseaduse vastaseks. Angloameerika süsteemis kohtulikku eelkontrolli üldiselt ei kasutata, see on omane kontinentaal-Euroopa süsteemile.
Järelkontrolli teostatakse pärast akti jõustumist; vahel ka enne jõustumist, kuid pärast publitseerimist.
Kontinentaal-Euroopa süsteemile on omane ka järelkontroll, kui selle algatajaks on kas isikud või kohtud konkreetsete vaidluste pinnalt.
3. seesmine /väline kontroll.
Seesmist kontrolli teostab akti vastu võtnud organ ise, seesmine kontroll võib esineda nii eel- (harilikult) kui järelkontrollina.
Väliskontrolli teostab mingi teine organ ja harilikult esineb see järelkontrollina (eelkontrolli teostab näiteks õiguskantsler valitsuse istungitel).
4.konsultatiivne ja kohustav (repressiivne) kontroll.
5.kohustuslik ja fakultatiivne kontroll.
Kohustuslik kontroll peab toimuma kõikide teatud situatsioonides olevate aktide/toimingute suhtes, fakultatiivse kontrolli teostamine sõltub kontrolli teostaja äranägemisest.
6. abstraktne /konkreetne kontroll.
Abstraktset kontrolli teostatakse, kui vaidlus pole tekkinud mingist konkreetsest kohtuasjast. Näiteks on tegu abstraktse kontrolliga, kui seaduse põhiseadusele vastavust kontrollitakse presidendi või õiguskantsleri taotlusel.
Konkreetne kontroll tekib alati mingi konkreetse vaidluse pinnalt.
Võib juhtuda, et abstraktse kontrolli edukalt läbinud akt osutub konkreetse kontrolli käigus PSvastaseks.
Viga ei pruugi olla abstraktset kontrolli teostanud isikutes - põhjus võib seisneda hoopis selles, et täiesti võimatu on prognoosida elulisi situatsioone seaduse kohaldamisel.
7.täielik/osaline kontroll.
Täieliku kontrolli puhul allutatakse kontrollile akt tervikuna, osalise kontrolli puhul selle üksikud osad/normid.
8. formaalne /materiaalne kontroll.
Formaalse kontrolli puhul akti sisu ei puututa - kontrollitakse ainult seda, kas akti on vastu võtnud selleks pädev organ ja kas järgitud on akti vastuvõtmise protseduuri. Formaalse kontrolliga on tegu näiteks siis, kui vaidluseks on see, et minister andis määruse pädevust ületades. Materiaalse kontrolli puhul kontrollitakse akti sisu.
Selle järgi, kas kontrolli tulemustel on v ei ole tagasiulatuvat jõudu, eristatakse kontrolli ex tunc ja ex nunc .
(Kui seadus tunnistatakse kehtetuks ex tunc, siis omab see otsus tagasiulatuvat toimet kõikidele selle akti alusel tehtud toimingutele absoluutselt kõigi isikute suhtes. Toimub täielik restauratsioon . Ex nunc toime puhul otsusel sellist tagasiulatuvat jõudu pole -- ta on suunatud tulevikku ja selliselt kehtetuks tunnistatud akti ei saa tulevikus enam kellegi suhtes kohaldada. Ex nunc otsus on suunatud minevikku ainult selle isiku suhtes, kes algatas vaidluse ja sai soovitud tulemuse. Ex nunc otsuse puhul toimu endise olukorra ennistamine ainult endale soodsa lahendi saanud isiku suhtes.
Riikide praktikas kohaldatakse enamasti ex nunc toimega otsuseid, seda selleks, et tagada õiguskindlus ja vältida väga raskesti läbiviidavat kogu ühiskonda hõlmavat kallist restitutsiooni. Seda põhjendatakse ka sellega, et isik ise ei vaidlustanud õigeaegselt teda puudutanud akti põhiseaduslikkust.
Riik
Mõistet "riik" kasutatakse mitmes erinevas tähenduses:

• riigiaparaat
  
• teatav ühiskonna organiseerituse vorm, mida iseloomustavad:
  

* territoorium
*püsiv elanikkond (riigi rahvas)
*aparaat, kes teostab sellel territooriumil efektiivset ( tegelikku ) võimu.
Riigi iseloomustamiseks kasutatakse veel mitmeid tunnuseid:
mis meetoditega riiki valitsetakse (poliitiline reþiim)
peamiste riigiorganite omavahelised suhted (riigi valitsemise vorm)
millisteks koostisosadeks on riik jagatud, nende omavahelised suhted (riikliku korralduse/territoriaalse korralduse vorm).
Harilikult võetakse poliitiline reþiim, riigi valitsemise vorm ja riigi territoriaalse korralduse vorm kokku mõistega "riigivorm".
Poliitilised reziimid saab jagada: *demokraatlikeks
* liberaalseteks
* autoritaarseteks
*totalitaarseteks
Valitsemisvormid saab jagada:

• vabariigid
  

presidentaalsed e. dualistlikud vabariigid
Ühendriikide mudel
Ladina-Ameerika mudel
Aafrika-Aasia mudel
poolpresidentaalsed vabariigid
parlamentaarsed vabariigid

• monarhiad
  

absoluutne monarhia
dualistlik monarhia
parlamentaarne monarhia
teokraatlik monarhia
Territoriaalselt korralduselt jagunevad riigid:

• unitaarriigid
  

ilma autonoomsete koostisosadeta unitaarriigid
autonoomsete piirkondadega unitaarriigid

• föderatsioonid
  

Konföderatsioon eraldi riigivormiks pole, sest ta pole riik, vaid on riikide liit. Veel kasutatakse riigi iseloomustamiseks mõisteid "õigusriik", "sotsiaalriik", "ilmalik riik", "teokraatlik riik", "klerikaalne riik", "nõukogude riik".
§1. Poliitiline reziim
Poliitilise reþiimi mõistega tähistatakse neid faktilisi meetodeid , millega võimu teostatakse. Seega avatakse poliitiline reþiim väga suuresti selle kaudu, missugune on isiku õiguslik seisund ühiskonnas. Poliitiline reziim iseloomustab tegelikkuses välja kujunenud suhteid, mis võivad väga oluliselt erineda sellest, mis on põhiseadusega ette nähtud. Näiteks võivad faktilised suhted olla autoritaarsed , tegelikkuses mitterakendatav põhiseadus aga demokraatlik.
Poliitiline reþiim jaguneb demokraatlikuks, autokraatlikuks ja totalitaarseks, vastavalt sellele jaotatakse kolmeks ka riike.
Dem. reziim seondub eeskätt 2 tunnusega: 1.õ-te ja vabaduste kasut peab tegelikkuses olema tagatud.
Nende tegelikkuses tagatus seondub väga suuresti võimalusega saada kohtulikku kaitset kõikidel juhtudel, kui avalik võim on õigusi või vabadusi rikkunud. Ta seondub veel ka sellega, et PSga antud >õigused peaksid olema otse kasutatavad, s.t. et PSga antud õigusi peab olema võimalik kasutada ka siis, kui ei ole olemas mingit PSst madalamal seisvat seadust, mis sätestaks samu õigusi ja vabadusi.
Teatud juhtudel on aga paratamatu, et põhiseaduses sätestatud õigust tulenevalt selle olemusest saab kasutada ainult siis, kui on olemas mingi põhiseadust sätestav seadus. Näiteks on raske ette kujutada võimalust korraldada valimisi/referendumeid ilma valimis- või referendumiseaduseta.
2.rahvale peab olema tagatud reaalne võimalus otse valida vähemalt parlamendi alamkoda.
Selle miinimumnõude all saavutatakse perioodiliste valimiste abil rahva kontroll seadusandliku organi üle ja parlamenti valitud rahvaesindajate kaudu parlamentaarsetes riikides ka rahva kauge kontroll valitsuse üle -täispresidentaalsetes riikides selline kauge kontroll valitsuse üle puudub, poolpresidentaalsetes riikides on kauge kontroll väiksem. See, kas rahval on võimalik valida riigipead , parlamendi ülemkoda, osa võtta referendumitest ja korraldada rahvaalgatusi, on suuresti riigi traditsioonide küsimus. Siiski peetakse ka selliste võimaluste olemasolu demokraatlikumaks kui nende puudumist (eriti ülemkoja valimise osas).
Eestis on vahel arvatud, et demokraatia tunnuseks on ka võimalus parlamenti valitud rahvaesindajat tagasi kutsuda. Tegelikkuses on selline võimalus Euroopa kontinendil olnud mitte demokraatliku reþiimi tunnuseks, vaid omane hoopis nõukogude riigile. Demokraatlikes riikides on tagasikutsumine ette nähtud harva, näiteks Ühendriikide mõnedes osariikides munitsipaaltasandil.
Liberaalne reziim oli omane möödunud sajandile .
Tänapäeval on selline reþiim mõnedes arengumaades. Seda reþiimi iseloomustab demokraatia põhiõiguste ja vabaduste olemasolu ja ka legaalne opositsioon , aga neid õigusi ja vabadusi saab reaalselt kasutada ainult ühiskonna väiksem ja jõukam osa. Ühiskonna vaesem osa pole lihtsalt suuteline (tahteline) neid õigusi kasutama, kuigi erilisi formaalseid takistusi selleks ei tehta .
Autoritaarset reziimi iseloomustab kas täielik või peaaegu täielik demokraatlike poliitiliste suhete puudumine. Poliitiline opositsioon on kas otseselt keelatud või on ta pandud sellisesse olukorda, kus ta ei saa normaalselt tegutseda. Kui on teisi poliitilisi parteisid peale võimuloleva, siis püütakse need alla suruda. Ida-Saksa autoritaarse reþiimi puhul püüti silmakirjaks jätta mitmeparteisüsteemi muljet, kuid teised väikeparteid ei erinenud praktiliselt millegi poolest kommunistlikust parteist.
Kui korraldatakse valimisi/referendumeid, siis toimuvad need võimude kontrolli ja surve all. Valimiste salajasust faktiliselt ei tagata ja isikutel puudub reaalne võimalus mõjutada saadikukandidaatide ülesseadmist. Taolises olukorras moodustatud parlament on parlamendina lihtsalt fiktiivne. Tegelikult on ta täielikult allutatud täitevvõimule ja ühiskonnas domineerivaks ongi täitevvõim. Dem õigusi ja vabadusi praktikas ei tunnustata või on nende kasutamine väga piiratud (sõnavabadus, ühinguvabadus - E 1934-38)
Tänapäeval loetakse autoritaarsete reþiimide hulka Maroko, Jordaania , Indoneesia , ka Kuuba .
Autoritaarse reziimi äärmuslikuks vormiks on totalitaarne reziim.
Autoritaarne reziim püüab kontrollida inimese välist käitumist ühisk-s, totalitaarne reziim püüab saada enda kontrolli alla ka privaatsfääri, nt. perekonnaelu, isiku mõtted, ühiskonna kultuurielu ja teaduse. Kõik need sfäärid püütakse üle politiseerida. Õiguste ja vabaduste osas ja rahva võimaluse osas võtta osa võimu teostamisest on olukord sama või halvem mis autoritaarses reziimis. Totalitaarne reziim oli NSVL.
§ 2. Õigusriik
Õigusriigi käsitlusi on mitmeid. Laias laastus võib käsitlused õigusriigist jagada kaheks:
1. õigusriigiks on iga riik, mida valitsetakse selles riigis kehtivaid õigusnorme järgides .
See on puht tehniline käsitlus ja selle järgi oleks õ.riigiks isegi autoritaarne v totalitaarne riik, kui ta täpselt järgib iseenda jaoks kehtestatud ebademokraatlikke reegleid. Tänapäeval ei ole käsitlus levinud.
2.Tänapäeval seondub riigi pidamine õigusriigiks eeskätt dem. õiguste ja vabaduste järgimisega.
Väidetakse, et PSste tekstidest on kõige paremini õigusriikluse põhimõtet lahti mõtestatud Saksa PSs, nimelt § 20 lg. 3 kehtestab, et seadusandlus on seotud konstitutsioonilise korraga, et täitevvõim ja õiguse mõistmine on seotud seaduse ja õigusega. Siit on tuletatud, et konstitutsioonilise korra printsiibid on üle kõige ja et isegi seadusandja, kes on pädev muutma PSst, ei tohi seda meelevaldselt, s.t. et põhiseadusesse ei tohi lülitada selliseid muudatusi, mis likvideerivad kehtiva konstitutsioonilise korra. Näiteks ei tohi hävitada inimõigusi ja vabadusi, likvideerida võimude lahususe põhimõtet. Lisaks on eraldi sättena (§ 79) keelatud muudatused, mis käsitlevad föderatsiooni ja liidumaade osalust s.andluses ja nende eraldatust.
See, et 20. artiklis kõneldakse seadusest ja õigusest, pole ei juhus ega tehniline möödalask. Õigus ei ammendu seaduses, vaid hõlmab ka õiguse üldpõhimõtteid. Tulenevalt sellest võib seadus olla küll kooskõlas põhiseaduse kirjatähega, aga olla ikkagi õigusvastane. Sellest põhimõttest tulenevalt võib õigusvastane olla isegi põhiseaduse enda mõni säte, kui ta rikub õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.
Konstitutsioonides on õigusriigi põhimõtteid esitatud järgmiste meetoditega:
1. deklareeritakse, et riik ei tohi rikkuda inimõ-si, ja keht. nende õ-ste ja vabaduste kaitsemehh.
Ühendriikide konstitutsioon: "kelleltki ei või võtta elu, vabadust ja vara ilma kohase õigusliku protseduurita." Prantsuse konstitutsioon: "Kelleltki ei või meelevaldselt võtta vabadust." Analoogilised §-d Eesti konstitutsioonis -- vt. § 11, 14, 15 -- õigus kohtulikule kaitsele.
Eriti oluline on, et tagatud oleks õiguste ja vabaduste kohtulik kaitse.
2. riigi, selle ametiasutuste ja ametnike kohustus tegutseda konstitutsiooni ja seaduste raames.
Selle põhimõtte järgi seob nii konstitutsioon kui ka seadus ka seadusandjat ennast. Näiteks näeb Hisp. konstitutsioon ette: "Kodanikud ja avalikud võimud alluvad konstitutsioonile ja muule seaduskorrale." Itaalia konstitutsioon: "Riik ja avalike asutuste ametnikud (teenistujad) kannavad kriminaal-, tsiviil- ja administratiivvastutust tegude eest, mis on toime pandud õigusi rikkudes. Nendel juhtudel pannakse tsiviilvastutus ka riigile ja avalikele asutustele." E konstitutsioon -- § 3 lg. 1; § 102; § 25.
3. kohtu sõltumatus ja erapooletus .
Jaapani konstitutsioon: "Kohtunikud on sõltumatud ja tegutsevad oma südametunnistuse järgi. Nad on seotud ainult konstitutsiooni ja seadusega." Prantsuse konstitutsioon: "President on kohtuvõimu sõltumatuse garant". Eesti konstitutsioon: § 146-7 ja järgnevad §-d.
4. konstitutsiooni ülimuslikkus teiste seaduste suhtes.
Horvaatia konstitutsioon: "Seadused peavad olema kooskõlas põhiseadusega, teised ettekirjutused - kooskõlas PS-e ja seadustega." Eesti konstitutsioon -- § 3 lg. 1; § 15; § 87 lg. 6; § 94 lg. 2; § 102; § 152.
Enamasti fikseerivad põhiseadused ühel või teisel kujul võimude lahususe põhimõtte, s.t. seadusandlik võim tegeleb seadusloomega, täitevvõim seaduste täitmisega.
Tegelikkuses täidab s.andlik võim ka teat. täitevvõimu funktsioone, näiteks osade riigiametnike nimet. Ka täidab täitevvõim PSe alusel teatavaid legislatiivseid funktsioone. Võimude lahususe põhimõtte järgimine tegelikkuses tähendab seda, et oma põhiteg-s peab vastav võimuharu tegelema sellega, milleks ta on määratud, aga praktiliselt alati on vältimatu , et ta täidab ka mõne teise võimuharu funkts-e
Sageli peetakse õigusriigi tunnuseks rahvusvahelise õiguse prioriteeti siseriigi õiguse ees.
Jaapani konstitutsioon: "Rahvusvahelised lepingud tuleb kohusetundlikult täita." Saksamaa/Austria konstitutsioon: "Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid on föderaalse õiguse osa." Prantsuse konstitutsioon: "Kohasel viisil heaks kiidetud/ratifitseeritud lepingud on publitseerimise momendist siseriiklike seaduste ees kõrgem jõud, kui ka teine lepingupool kohaldab seda lepingut".
See, et Eestis kehtivad õigusriigi põhimõtted, on fikseeritud põhiseaduse § 10-s, mis kasutab formuleeringut "demokraatlik ja sotsiaalne õigusriik".
§ 3. Sotsiaalriik
Sotsiaalriigi põhimõte kõige üldisemalt tähendab seda, et riik teenib ühiskonda ning püüab kõrvaldada või minimaliseerida põhjendamatuid sotsiaalseid erinevusi. See põhimõte ei anna isikule õigust nõuda riigilt üht või teist konkreetset hüve. Ta on selline prisma , mille läbi tuleb hinnata kehtivat õigust ja võimu teostamist.
Saksamaa konstitutsiooniline kohus on seda põhimõtet käsitanud mitmetes otsustes, nimelt et see ei tähenda riigi poolt totaalse heaolu kehtestamist, ei eelda täielikku majandussüsteemi juhtimist ja organiseerimist riigi poolt. Riik püüab ainult selle poole, et ligikaudu võrdselt tegutseda kõigi hüvanguks ja jagab ligikaudu võrdselt kõigi vahel raskusi. Riik peab hoolitsema selle eest, et keegi ei satuks endast sõltumatutel põhjustel teistest oluliselt ebavõrdsematesse tingimustesse (omavahel võrreldavad isikud). Maksuseadused peavad olema arusaadavad.
§ 4. Ilmalik riik, klerikaalne riik, teokraatlik riik
Ilmaliku riigi korral on kirik riigist lahutatud. Riigivõimu ta ei teosta ja ühiskonna vaimuelu korraldamisel tal võimu ega volitusi pole.
Klerikaalsetes riikides on usuorganisatsioonidel ühiskonna vaimuelu, eriti hariduse korraldamisel küllalt suur roll, samuti on suur osatähtsus religioossetel normidel riigielu korraldamisel. Klerikaalsed riigid on peamiselt moslemimaades (Iraan, Afganistan ), ka Brunei .
Teokraatliku riigi puhul teostab kiriklik võim ka ilmalikku võimu enda territooriumil ( Vatikan ).
§ 5. Monarhia
Monarhiana mõistetakse sellist valitsemise vormi, kus riigipea omandab enda võimu pärilikul teel. Mõnikord loetakse monarhistlikeks ka selliseid riike, kus riigipea valitakse. Ilmselt tehakse seda traditsioonist, nt. on Malaisia konföderatsiooni monarh valitav 5 aastaks konföderatsiooni kuuluvate riikide riigipeade poolt, kusjuures osa valivatest riigipeadest on monarhid , osa presidendid. Monarhiks loetakse ka eluajaks valitav Rooma paavst . Valitav monarhia on siiski sarnasem vabariigile.
Monarhia liikideks on absoluutne, dualistlik ja parlamentaarne monarhia. Dualistlik ja parlamentaarne monarhia on konstitutsioonilise monarhia alaliikideks.
Absoluutse monarhia puhul ei piira monarhi absoluutselt mitte midagi, ta ise annab seadusi, seisab täitevvõimu eesotsas kas vahetult või tema poolt ainuisikuliselt määratud peaministri kaudu, määrab ise valitsuse, temast sõltub täielikult kohtuvõim. Õiguslikus mõttes pole monarhile mingeid piiranguid. Piirangud võivad olla eetilised ja religioossed.
Tänapäeval esineb absoluutset monarhiat haruharva -- Saudi Araabia , Omaan, Brunei. Isegi kui sellisel riigil on konstitutsioon, ei seo see monarhi millegagi, sest monarh on selle ise kehtestanud. Selline oli nt. Katari 1972. aasta konstitutsioon.
Dualistlik monarhia oli piiratud ehk konstitutsioonilise monarhia esimeseks liigiks. Olemuselt on ta mõneti sarnane presidentaalse valitsemisvormiga, nimelt oli Ühendriikide dualistliku presidentaalse valitsemisvormi väljatöötamise eeskujuks tollal eksisteerinud Briti dualistlik monarhia.
Dualistliku monarhia puhul on monarh täitevvõimu eesotsas. Parlamendil puudub võimalus kontrollida monarhi juhitavat täitevvõimu. Seadusandlik võim monarhile harilikult ei kuulu, seadusandlikku võimu teostab parlament, monarhil on aga õigus kasutada parlamendis vastu võetud seaduste suhtes vetoõigust ja saata parlament laiali.
Kui sellise süsteemi juures pärast parlamendi laiali saatmist kohe uusi valimisi ei tule, siis muutub dualistlik monarhia faktiliselt absoluutseks monarhiaks. Nii juhtus Jordaanias 1974, mil parlament saadeti laiali, uued valimised aga toimusid alles 1989. Dualistlikule monarhiale (nagu ka absoluutsele monarhiale) on omane totalitaarne poliitiline reþiim.
Parlamentaarse monarhia põhitunnuseks on see, et valitsus on poliitiliselt allutatud parlamendile ja aruandev parlamendile. Valitsusel peab seega olema parlamendi usaldus ja valitsust ei saa moodustada parlamendist mööda minnes. Monarh on sunnitud nimetama valitsusjuhiks selle partei liidri, kes sai parlamendis enamuse. Samuti saab parlament avaldada valitsusele umbusaldust, mille tagajärjel valitsus peab lahkuma . Seadusandlik võim kuulub parlamendile, monarhi võim on lihtsalt nominaalne . Enda võimuakte annab ta välja valitsuse ettepanekul, kusjuures loetakse, et ta on selle ettepanekuga siduv.
Ainult põhiseaduse tekstidest ei ole võimalik välja lugeda, kas tegu on parlamentaarse monarhia või muu monarhia liigiga. Näiteks võib Norra põhiseadusest välja lugeda, et monarh teostab kogu täitevvõimu. Tegelikus rakenduspraktikas mõistetakse konstitutsioonis kirja pandud monarhi pädevuse all valitsuse pädevust.
Dualistliku monarhia puhul monarh võib, aga ei pruugi kontrollida kohtuvõimu. Teokraatliku monarhia puhul kontrollib monarh ka ilmalikku elu.
§ 6. Vabariik
Vabariik on selline valitsemise vorm, kus riigipea omandab enda võimu harilikult teatavaks perioodiks , harvemini eluajaks. Päritava võimuga riigipea instituuti vabariigis pole. Riigipead vabariigis nimetatakse harilikult presidendiks.
Vabariikliku valitsemisvormi liikideks on presidentaalne vabariik, poolpresidentaalne ehk dualistlik vabariik ja parlamentaarne vabariik. Riikide praktikas esineb täiesti puhtal kujul ühte või teise liiki kuuluvaid liike suhteliselt harva ja Ühendriikide mudeli sarnast mudelit pole mujal praktiliselt üldse. Omavahel kõige sarnasemad on parlamentaarsed vabariigid.
Parlamentaarsete valitsemisvormidega seondub presidendi institutsioon , mis tuleneb ladinakeelsest sõnast praesidens.
Antiikajal tähistati sellega mingi kollegiaalse organi eesistujat, mitte aga riigipead. Tänapäeval on ta kasutusel nii riigipea kui ka kollegiaalse organi esimehe tähistusena (Bundestagi, konstitutsioonilise kohtu president).
Esmakordselt kasutati presidenti riigipea tähenduses USA-s -- leiti, et see nimetus on rohkem seotud vabariikliku valitsemisvormiga. USA tekke algul ainuisikulist riigipead polnud, nii seadusandlik kui täitevvõim kuulusid Kontinentaalkongressile. See valis enda hulgast presidendi, kelle ainus funktsioon oli koosoleku juhatamine .
Varsti ilmnes , et Kongress ei suuda üheaegselt täita seadusandlikku ja täitevvõimu, et on vaja need võimud lahutada.
1787. a-l tegi konstitutsiooniline konvent valiku monarhia ja vabariigi vahel - pooldati vabariiki ja leiti, et kogu täitevvõim peab kuuluma ühe isiku kätte. Seda isikut hakati nimetama presidendiks kahel põhjusel:

• see nimetus seostus vabariikliku valitsemisvormiga
  
• mitme osariigi täitevvõimu juhte nimetati tol ajal presidentideks.
  

Kujunes selline ametikoht , kes täitis üheaegselt riigipea ja valitsusjuhi ülesandeid. 19. saj levis presidendi institutsioon Ladina-Ameerikasse, Eur jäi valdavalt monarhistlikuks. Ainsad vabar-d olid Prant ja Šveits.
Euroopas levis presidendi institutsioon ja vabariiklik valitsemisvorm pärast Esimest maailmasõda tänu Vene, Austria-Ungari ja Türgi impeeriumi lagunemisele. Aasias ja Aafrikas hakkas see institutsioon levima 1940ndatest 1960ndate aastateni seoses koloniaalimpeeriumide lagunemisega.
Presidentaalne vabariik
Presidentaalse vabariigi mudel kujunes esimesena välja USAs ja täpselt samasugust mudelit on teistest riikidest raske leida. USA mudelit iseloomustab täielik võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte (S.andlik võim - Kongress, täitevvõim -- president, kohtuvõim - kohtusüst). Iseloomulik on veel see, et parlament ei saa kontrollida valitsust, avaldades sellele umbusaldust. Küll aga peab valitsuse liikmete ametisse nimet. presidendil olema Senati heakskiit , mis puudutab ainult valitsuse liikmete isikuomadusi ja mitte midagi muud. President pole pädev parlamenti laiali saatma , küll aga on tal õigus kasutada vetot parlamendis vastu võetud seaduste suhtes. Üldreeglina on veto sustensiivne, erandiks on nn. taskuveto.
Detailsemalt võib Ühendriikide presidentaalset süsteemi iseloomustada järgmiselt:
1.presidendi valimine ei sõltu Kongressist, ta valitakse üleriigilistel valimistel valitud valijameeste poolt.
Kongressi üksikud liikmed saavad aga mandaadid osariikide kaupa, seega on president saanud mandaadi kogu rahvalt , iga kongresmen aga palju väiksemalt hulgalt valijatelt.
2.president on kogu administratsiooni juht, ilma et oleks eraldi peaministri instituuti.
Sisuliselt on valitsus presidendi juures ainult nõuandev organ. President on pädev nimetama ametisse valitsuse liikmed ja täitevvõimu administratsiooni. Valitsuse liikmete ja veel mõnede ametnike (diplomaadid) nimetamiseks on tarvis Senati nõusolekut. Valitsuse (tema üksikute liikmete) püsimine sõltub ainult presidendist, sest Kongressil pole umbusalduse avaldamise õigust.
3.kogu seadusandlik võim kuulub Kongressile.
Presidendil pole isegi s.andluse algatuse õigust, eelnõusid saab ta Kongressi saata ainult läkitustega.
Läkitusega saadetud eelnõu saab algatada ainult Kongressi liige. Ainsaks erandiks on iga-aastane riigieelarve , mida saab esitada ainult president. Presidendil on vetoõigus Kongressis vastu võetud seaduste suhtes, Kongress saab aga veto murda, kui ta võtab seaduse uuesti vastu 2/3 häälteenamusega. Presidendil on õigus anda üldakte ainult täitevvõimu enda sees piirnevatena.
4.presidendil puudub õigus saata Kongress ennetähtaegselt laiali.
5. Föderaalne Ülemkohus on pädev tunnistama konstitutsioonivastaseks Kongressi või presidendi mistahes akti.
Ta ei saa seda aga teha omal algatusel, vaid ainult apellatsiooni alusel. Sellega kontrollib Ülemkohus nii Kongressi kui presidenti. President saab Ülemkohut kontrollida ainult uute liikmete nimetamise teel.
6.Kongress ei saa erru saata ühtegi täitevvõimu ametnikku , küll saab ta neid impeachmenti korras tagandada.
Impeachmenti menetlust saab algatada ainult Esindajatekojas eeskätt kuritegude eest. Edasi läheb impeachmenti menetlemine Senatisse, kes saab impeachmenti korras isiku ametist tagandada. Presidendi saab pärast impeachmenti õnnestumist anda kohtu alla kui tavalise kodaniku. Enne ametist tagandamist teda kriminaalkorras kohtu alla anda ei saa.
Selliselt kirjeldatud presidentaalse süsteemi mudel annab presidendile võimu üksnes täitevvõimu sees. Tema tegelik mõjuvõim ulatub aga täitevvõimust välja sel juhtumil, kui Kongressis on enamuses tema partei. Tavalises olukorras kehtivate kuritarvituste vältimiseks saab aga nii presidenti kui parlamenti korrale kutsuda Ülemkohus.
Ladina-Ameerika presidentaalset mudelit iseloomustab järgmine:
1.president domineerib parlamendi üle ja parlamendil pole isegi sellist valitsuse moodustamise kontrolli võimalust nagu USAs. Siin moodustab president valitsuse täielikult iseenda äranägemisel.
2.presidendil on nn. interventsiooniõigus föderatsiooni subjektide pädevusse, nt. võib ta tagandada osariikide kubernere.
3.sagedased sõjaväelised riigipöörded, millest tuleneb sõjaväelaste domineeriv roll täitevvõimu teostamisel ja autoritaarsete poliitiliste reþiimide küllalt sagedane esinemine.
Aasia ja Aafrika mudelit võib iseloomustada järgmiselt:
1.poliitiline reziim on autoritaarne või isegi totalitaarne.
2.president on küllalt sageli ainsa lubatud partei liider.
3.riigivõim on koondunud äärmiselt kitsa isikute ringi kätte, Aafrikas on see võim sageli koondunud ühe suguharu või rahvakillu (eliidi) kätte.
4.parlamendi roll on puhtformaalne.
5.kohtuvõim on allutatud täitevvõimule.
Poolpresidentaalne vabariik
Poolpresidentaalset vabariiki võib iseloomustada järgmiste tunnustega:
1.president saab moodustada valitsuse täielikult parlamendist mööda minnes.
Vähemalt ei nõua PS valitsuse moodustamiseks parlamendi formaalset heakskiitu (Prantsusmaal). Faktiliselt ei ole aga presidendil arukas moodustada sellist valitsust, kes ei baseeru parlamendi enamusele.
2.juba ametisse astunud valitsusel peab olema parlamendi usaldus, s.t. et erinevalt USA mudelist saab parlament avaldada valitsusele umbusaldust.
3.presidendil on õigus omal äranägemisel saata parlament laiali.
4.presidendil on parlamendis vastu võetud seaduste suhtes vetoõigus.
5.kõrvuti presidendi ametikohaga eksisteerib ka peaministri ametikoht, samas on presidendil enda äranägemisel õigus juhatada valitsuse istungeid.
6.presidendil on õigus anda dekreete (dekreediõigus), s.t. õigus anda seaduse jõulisi üldakte, nt. Prantsusmaal ordonantse, Venemaal ukaase ehk seadusi.
Taoline poolpresidentaalne mudel on kehtestatud Prantsuse 1958.a PSga. Sellele mudelile on väga sarnane praegu Venemaal kehtiv valitsemiskord selle erinevusega, et Vene president ei saa nimetada peaministrit ilma parlamendi formaalse heakskiiduta. E-s kasutati sarnast poolpresidentaalset mudelit nn. 1933.a ja 1937.a PSe kehtivuse ajal (1937.a PSs oli dekreediõ. piiratud). E-s oli põhipuuduseks, et 1933.a PS võimaldas valitseda ilma parlamendita, 1940 sõltus valitsuse nimet. v vabast. presidendi äranägemisest.
Taolised poolpresidentaalsed mudelid annavad presidendile märgatavalt suurema võimu kui presidentaalsed vabariigid ja Ühendriikide mudel. Suurt võimu omab president ainult sellisel juhul, kui tema erakond omab parlamendis enamust . Kui sellist enamust presidendi erakonnal pole, siis riigi efektiivse juhtimise huvides jääb tal üle ise aktiivsest tegevusest eemale hoida ja anda valitsuse tegelik juhtimine parlamendi enamusest pärit peaministrile. Sellises olukorras saab president kasutada dekreediõigust faktiliselt ainult valitsuse heakskiidul. Teiseks võimaluseks on presidendil erru minna.
Parlamentaarne vabariik
Parlamentaarse vabariigi põhitunnuseks on, et valitsusel peab olema parlamendi usaldus nii valitsuse moodustamise ajal kui ka valitsuse kogu eksistentsi ajal. Valitsuse moodustamisel kiidab parlament heaks kas peaministrikandidaadi või terve valitsuse, kelle nimetab hiljem ametisse riigipea. On ka võimalik, et parlament ise otseselt valib peaministri (Saksamaal -- kantsleri).
Olemasolevale valitsusele, vahel ka üksnes peaministrile saab parlament avaldada umbusaldust, kusjuures umbusalduse osaks saanu peab ametist lahkuma. Kui umbusaldust avaldatakse peaministrile, siis lahkub terve valitsus. Samas on harilikult umbusalduse osaks saanud valitsusel õigus teha riigipeale ettepanek kuulutada välja ennetähtaegsed parlamendivalimised.
Presidendi roll parlamentaarses vabariigis on rohkem tseremoniaalne. Tema pädevuse loetelu võib olla küllalt pikk, kuid enda pädevust teostab ta valitsuse näpunäidetel, näiteks nimetab väga erineva tasandi riigiametnikke valitsuse ettepanekul. Eestis kehtestas parlamentaarse mudeli 1920. aasta põhiseadus. Ka praegu kehtivat põhiseadust võib laias laastus lugeda parlamentaarse vabariigi põhiseaduseks.
Nõukogude vabariik
Seda vabariiki võib iseloomustada järgmiste tunnustega:
1.esindusorganiteks olid kõikidel tasanditel nõukogud (külanõukogu, rahvasaadikute nõukogu -- kuni 1977. aasta põhiseaduse jõustumiseni NSVL-is töörahva saadikute nõukogu).
Kandidaate nõukogudesse seati üles tootmis-territoriaalsel põhimõttel, s.t. vastaval territooriumil tegutsevasse nõukokku seadsid kandidaate üles töökollektiivid, kusjuures need kandidaadid faktiliselt eelnevalt kooskõlastati sama tasandi parteiorganitega. Kõige sellega saavutati, et nn. juhuslik isik esindusorganitesse ei saanud.
Formaalselt olid valimised vabad ja salajased, faktiliselt oli võimalike sanktsioonide ähvardusel võimatu valima mitte minna. Salajasus faktiliselt tagatud ei olnud, sest salajase hääletamise kabiini oli äärmiselt ebamugav kasutada.
2.kõigi tasandite nõukogude saadikud täitsid enda ülesandeid muu põhitöö kõrvalt.
Ülemnõukogude istungjärgud toimusid paar korda aastas ja kestsid ainult mõned päevad. Madalamal tasandil toimus istungjärke sagedamini. Nõukogude pidevate funktsioonide täitmiseks oli nende poolt Ülemnõukogude puhul valitud presiidiumid, kohalikel nõukogudel täitevkomiteed. Need organid võtsid vastu üldakte, mida oli pädev vastu võtma nõukogu ise. Täitevorganite üldaktid, näiteks Ülemnõukogu presiidiumide seadlused, kuulusid kinnitamisele vastava nõukogu poolt. Kinnitamine ja istung ise olid tegelikult formaalsed . Olukord muutus 1980ndate lõpus-1990ndate algul, kui nõukogud muutusid alaliselt tegutsevateks seadusandlikeks organiteks riiklikul tasemel.
3.oli võimalus nõukogusse valitud saadikut tagasi kutsuda.
Tagasikutsumise ja saadikutele teatavate hüvede pakkumisega saavutati võimudele meelepärane hääletamine.
4.nõukogud moodustasid täitevorganeid (valitsust), kes formaalselt olid nõukogude ees aruandekohustuslikud.
Faktiliselt moodustati täitevorganid vastava taseme parteiorganite näpunäidete järgi ja faktiliselt kontrollisid parteiorganid parteidistsipliini abil täitevorganite tegevust.
5.ei eksisteerinud mingit võimude lahusust ja teoorias võimude lahusust otsesõnu isegi eitati.
§ 7. Riikliku korralduse (riigi territoriaalse korralduse) vormid
Riikliku korralduse vorme on kaks: unitaarriik ja föderaalriik ehk liitriik . Konföderatsioon ehk riikide liit ei ole riikliku korralduse vorm, sest konföderatsioon ise pole käsitatav riigina. Ta koosneb riikidest, kes on säilitanud rahvusvahelise õigussubjektsuse.
Seda, kas tegu on konföderatsiooni või föderatsiooniga, ei saa alati otsustada riigi nimetuse järgi. Näiteks on Šveitsi ametlikuks nimetuseks "Šveitsi konföderatsioon", tegelikkuses on ta aga 1875. aastast föderatsioon. Konföderatsiooniks peaks kaasajal olema Malaisia, 1960ndatel oli selleks Egiptuse-Araabia Ühinenud vabariik.
Föderatsiooniks loetakse traditsiooniliselt selliseid riike, mille üksikute koostisosade riiklust deklareeritakse. Föderaalriigi osariikidel on kõik riigi välised tunnused, aga neid käsitletakse riigina ainult föderaalriigi enese õiguskorra sees. Rahvusvaheline õigussubjektsus osariikidel puudub. Rahvusvahelisel areenil käsitletakse riigina föderaalriiki kui tervikut , mitte aga selle osariike.
Küllalt sageli on föderatsiooni koostisosad olnud enne liitriigi moodustamist iseseisvad riigid. On aga ka selliseid föderatsioone, mille koostisosad pole kunagi riiklust omanud, nt. Kanada, Mehhiko, Austraalia .
Unitaarriik on selline riik, mille üksikute koostisosade riiklust ei tunnustata. Samal ajal eksisteerib tänap . selliseid unitaarriike, kelle koostisosade staatus on väga sarnane föderatsiooni osariikide staatusele ja kelle koostisosadel on samuti nagu föderatsiooni subjektidel riigi väliseid tunnuseid. Selline osariigile lähedane staatus on unitaarriigi sellistel piirkondadel , millel on riiklik autonoomia või rahvuslik-riiklik autonoomia, näiteks Soomes Ahvenamaa , Hisp. kõik provintsid, Suurbritannias Kanalisaared.
Nii föderatsioon kui ka unitaarriik võivad ülesehituselt olla kas sümmeetrilised või asümmeetrilised.
Sümmeetrilisuse puhul on riigi kõikide koostisosade õiguslik seisund ühesugune, sümmeetriliseks föderatsiooniks on näiteks Saksamaa ja unitaarriigiks Eesti.
Asümmeetriline föderatsioon on Ühendriigid , kelle teeb asümmeetriliseks Kolumbia Föderaalringkonna ja vabalt ühinenud territooriumi Puerto Rico olemasolu. Asümmeetriline unitaarriik on näiteks Soome, kus on eristaatusega Ahvenamaa autonoomne piirkond. Suurbritannias -- Põhja-Iiri autonoomia.
Unitaarriik
Valdav enamus riike loetakse unitaarriikideks. Traditsiooniliselt loetakse unitaarriigi tunnusteks järgmisi:
1.üle terve riigi ühtne konstitutsioon, kusjuures riigi koostisosadel enda konstitutsiooni pole.
2.üle terve riigi ühtne kodakondsus, riigi koostisosadel kodakondsust pole.
3.riigi kõrgemate organite ühtne süst, kusjuures terve riik kõigis küsimustes allub nende pädevusele.
4.ühtne seadusandluse süsteem ja kohtusüsteem.
5.riik jaguneb administratiiv-territoriaalseteks koostisosadeks, kellel ei ole mingit poliitilist iseseisvust.
Kohalikud omavalitsusüksused teevad otsustusi puhtkohalike küsimuste lahendamisel.
Tänapäeval on seoses riikliku autonoomia ja rahvuslik-riikliku autonoomia levikuga unitaarriigi need tunnused hakanud hägustuma ja lähenema föderaalriigi tunnustele sel teel, et unitaarriigi koostisosadel on õigus vastu võtta seadusi, mis kehtivad vastaval territooriumil. Neid seadusi antakse keskvõimude poolt kehtestatud autonoomia statuutide alusel keskvõimu poolt autonoomsele piirkonnale delegeeritud pädevuse raames. Väga detailsed on selles osas näiteks Hispaania autonoomia statuudid. Autonoomsetel piirkondadel võib olla ka teisi föderaalriigi osariigile omaseid atribuute, näiteks on nii Ahvenasaartel kui Hispaania provintsidel enda parlament, valitsus ja kodakondsus.
Vahel võib unitaarriigis autonoomiat omaval piirkonnal olla ka oma kohtusüsteem, nt. Šotimaal ja Kanalisaartel.
Šoti omapäraks on veel see, et seal kehtivad kõik vanad Šoti seadused, mis kehtisid enne Inglismaaga ühinemist. Uued Briti seadused laienevad Šotimaale; nad ei laiene Šotimaale siis, kui seda on seaduses eneses ette sätestatud. Kanalisaartel on säilinud enda Normandia päritoluga õiguskord . Puhtpraktilistel kaalutlustel korraldatakse (valikuliselt) Briti seadusi.
Unitaarriigi autonoomia statuudid on harilikult kehtestatud riigi parlamendi poolt, aga nende muutmiseks on harilikult vaja suuremat häälteenamust kui tavaliste seaduste muutmiseks. Näiteks Ahvenamaa autonoomia seadust saab Soome parlament muuta vähemalt 2/3 häälteenamusega.
1993. aasta suvel, arutades õiguskantsleri taotlust Narva ja Sillamäe volikogude otsuste kohta korraldada nende piirkondade autonoomia küsimustes referendum, leidis Riigikogus, et Eestis ei ole rahvuslik-riiklik autonoomia võimalik, sest põhiseaduse § 2 kohaselt on Eesti riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse kehtestab seadus.
Föderatsioon
Föderaalriigid koosnevad osariikidest, kelle riiklust ja ka poliitilist iseseisvust siseriiklikus õiguses deklareeritakse. Föderaalriigi koostisosade üldnimetuseks on osariigid , aga üksikutes riikides võivad nad kanda ka teisi nimetusi, nt. liidumaad, kantonid, provintsid.
Föderatsiooni e. liitriiki iseloomustavad järgmised tunnused:
1.rahvusvahelisel areenil esineb föderatsioon kui tervik ühe riigina.
Osariigid esinevad riikidena üksnes omavahelistes suhetes ja suhetes keskvõimuga. Osariikide föderatsioonist lahkumise õigust ei tunnustata ( erand : NSVL).
2.osariikidel on nende endi poolt vastu võetud konstitutsioonid, mis peavad olema kooskõlas föderaalvõimude poolt vastu võetud föderaalkonstitutsiooniga.
Seejuures võivad osariikide konstitutsioonid olla sama föderaalriigi raames küllaltki erinevad (USA).
3.osariigid võtavad enda parlamendi kaudu vastu seadusi, mis kehtivad vastava osariigi territooriumil.
Need seadused peavad olema kooskõlas föderaalseadustega.
4.osariigil võib olla enda kohtusüsteem, mis erineb föderaalsest kohtusüsteemist.
Seejuures võivad osariigi territooriumil paralleelselt tegutseda föderaalkohtud ja osariigi kohtud, ka. Osariigi ülemkohus. Selline paralleelsüsteem eksisteerib nt. Ühendriikides. Seal kohaldavad föderaalkohtud föderaalseadusi ja osariigi kohtud osariigi seadusi.
5.eksisteerib topeltkodakondsus selles mõttes, et on ühtne föderaalkodakondsus ja iga osariigi enda kodakondsus.
Föderaalkodakondsus on vajalik eeskätt rahvusvahelisel areenil tegutsemiseks ja ka üleriigilistel valimistel osalemiseks. Osariikide kodakondsus on oluline eeskätt kohalikel valimistel osalemiseks. Harilikult omandab föderaalriigi kodanik automaatselt selle osariigi kodakondsuse, kus ta alaliselt elab. Föderaalkodakondsuse omandamiseks välismaalase poolt on aga tarvilik spetsiaalne kodakondsusse võtmise akt ja isiku vastavus tsensustele (nt. paiksustsensus 5 aastat).
6.föderaalriikidele on omane, et föderaalparlament on kahekojaline , kusjuures ülemkoda on sisuliselt osariikide kui selliste esindajatest moodustatud.
Üheks olulisemaks küsimuseks on osariigi ja föderaalvõimude pädevuse piiritlemine. Saksamaal eristatakse:
1.föderaalvõimude seadusandluse ainupädevust;
2. liidumaa ainupädevust;
3.föderatsiooni ja liidumaa konkureerivat pädevust seadusandluse valdkonnas.
Föderatsiooni ainupädevusse kuuluvas valdkonnas annab seadusi ainult föderaalne parlament, liidumaa saab selles valdkonnas seadusi anda ainult föderaalseaduse otsese volituse alusel. Föderaalpädevusse kuuluvad põhiseaduse järgi näiteks välissuhtlemine, riigikaitse , föderaalkodakondsus, migratsioon , liikumisvabadus, raharinglus , toll ja post.
Tegelikkuses on aga valdav enamus eluvaldkondi reguleeritud föderaalseadustega. Seda võimaldab teha föderatsiooni ja liidumaa konkureeriva seadusandluse instituut. Konkureeriva pädevuse vallas saab liidumaa anda seaduse, kui föderaalvõim pole kasutanud enda seadusandlikku õigust. Selles valdkonnas tohib föderaalvõim anda seadusi järgmistel tingimustel:
1.kui küsimust ei saa liidumaade seadustega efektiivselt reguleerida;
2.kui küs. reguleerimine liidumaa s-ga võib kahjustada teiste liidumaade või ühisk kui terviku huve;
3.kui föderaalseaduse vastuvõtmist tingib vajadus säilitada riigi õiguslik või majanduslik ühtsus ja eriti vajadus tagada ühesuguseid elamistingimus.
Kuna kaasaegses ühiskonnas on erineva sisuga reeglite paljusus (eriti majandus)elu korraldamise takistuseks, siis ongi konkureeriva seadusandluse kaudu valdavaks föderaalseadused. Näiteks saaks liidumaad kehtestada enda tsiviil- ja kriminaalõ-se, aga praktilistel kaalutlustel kehtib siin föderaalseadus .
Ühendriikide konstitutsioon eristab föderatsiooni ainupädevust ja osariigi ainupädevust, kusjuures vastavad küsimused on loetletud ja üks ei tohi teise pädevusse tungida . Nende valdkondade loetlemisel lähtuti 18. sajandi lõpu arusaamadest ühiskonnaelu valdkondadest. Föderaalne Ülemkohus on aga välja töötanud nn. föderaalkongressi eeldatava pädevuse teooria. Selle kohaselt on föderaalkongress pädev vastu võtma seadusi uutes ühiskonnaelu valdkondades.
Valimised ja referendum
§ 1. Valimiste mõiste ja liigid
Valimisteks nimetatakse protseduuri, mille abil hääletamise teel vähemalt kahe kandidaadi hulgast moodustatakse mingisugune kollegiaalne organ või antakse volitused mingile ametiisikule. Siin on oluline, et oleks kaks kandidaati . Kui kollegiaalne organ otsustab ametikoha täitmist hääletamise teel üheainsa talle esitatud isikuga , siis on tegemist mitte valimise, vaid nimetamisega. Ainuisikulisele organile (presidendile) võib aga nimetamiseks esitada mitu kandidaati. Mitme kandidaadi hulgast tema poolt ühe nimetamist valimistena ei käsitleta, sest hääletamist ei toimu.
Valimisi võib jaotada järgmiste tunnuste alusel: otsesed ja kaudsed valimised.
Otseste valimiste puhul valib rahvas enda esindajad või riigipea ise.
Kaudsete valimiste puhul toimub kõigepealt valijameeste valimine ja valijamehed valivad seejärel esindusorganid või riigipea. Nii valitakse nt Prantsuse parlamendi ülemkoda (Senat) ja USA president.
üldised ja osalised valimised.
Üldvalimistel valitakse ühekorraga kogu rahvaesindusorgan. See võib toimuda nii ühes kui mitmes voorus.
Osaliste ehk täiendavate valimistega täidetakse pärast üldvalimisi esindusorganis vabaks jäänud mõningaid saadikukohti, näiteks pärast saadiku lahkumist parlamendist, surma tõttu või muudel põhjustel.
korralised ja erakorralised valimised.
Korralised valimised toimuvad ette kindlaks määratud perioodilisusega, näiteks parlamendivalimistel enamasti 4-5 aasta takka, presidendivalimistel enamasti 5-7 aasta takka.
Erakorralised valimised toimuvad, kui parlamendi või riigipea volitused on ennetähtaegselt lõppenud.
Valimiste perioodilisus võib olla rikutud ka siis, kui seadus keelab teatud perioodil valimisi korraldada. Eestis ei saa Riigikogu, presidenti ega kohaliku omavalitsuse volikogusid valida sõjaseisukorra või erakorralise seisukorra ajal ega 3 kuu jooksul pärast nende lõppu. Harva on parlamendile antud õigust ise enda volituste aega pikendada, nt võib rahvusliku kriisi korral Kanada parlament 2/3 häälteenamusega enda volitusi pikendada. Harva saab parlament ka ennast ise ennetähtaegselt laiali saata. Seda saab teha näiteks Poola Seim 2/3 häälteenamusega. E-s seda võimalust pole.
Valimisõigusi võib liigitada järgmiselt:
aktiivne ja passiivne valimisõigus.
Aktiivne valimisõ. on õigus ise kedagi valida, passiivne valimisõigus on õigus saada teiste poolt valitud.
objektiivne ja subjektiivne valimisõigus.
Obj valimisõ on valimisi reguleerivate normide süsteem, subjektiivne valimisõ on õ. valida/olla valitud.
Valimissüsteemist kõneldakse 2 tähenduses - laiemas tähenduses on valimissüsteem valimistega seotud ühiskondlike suhete süsteem. Kitsamas tähenduses on ta mandaatide (saadikukohtade) jagamise viis.
§ 2. Subjektiivse valimisõiguse printsiibid
Nende printsiipide all mõistetakse subjektiivse valimisõiguse teostamise tingimusi, mille korral valimisi saab pidada rahva tahte tõeliseks väljenduseks. Nende printsiipide rikkumisel on valimiste legitiimsus küsitav, ehkki ei pruugitud rikkuda ühtegi selles riigis kehtivat normi.
Neid printsiipe on PStes sõnastatud erinevalt. Saksa konstitutsioon: "Bundestagi deputaadid valitakse üldistel, otsestel, vabadel ja võrdsetel valimistel salajase hääletamisega." Hisp konstitutsioon: "Kongress koosneb mitte alla 300 ja mitte üle 400 deputaadist, kes on valitud üldistel, vabadel, võrdsetel ja otsestel valimistel salajasel hääletamisel tingimustel, mis on kehtestatud seadusega." Eesti põhiseadus -- vt. § 60.
Subjektiivse valimisõiguse printsiibiks on üldine valimisõigus, s.t. et vähemalt aktiivne valimisõigus on kõigil täisealistel psüühiliselt tervetel kodanikel. Sellest printsiibist on praktiliselt igal pool tehtud teatavaid kõrvalekaldeid valimistsensuste abil. Tsensus on eritingimus, millele isik peab vastama selleks, et omada valimisõigust. Teooria kohaselt peab tsensus olema kehtestatud põhiseadusega või põhiseaduses peab olema vähemalt delegatsiooninorm, mis volitab tsensust seadusega kehtestama.
Tsensused võivad olla:
a.kodakondsuse nõue.
See kehtib praktiliselt alati aktiivse ja passiivse valimisõiguse puhul parlamenti ja presidendiks. Kohalike omavalitsuste esindusorganisse valimise puhul Euroopa Liidu raames Euroopa Liidu kodanikult elukohamaa kodakondsust ei nõuta.
Vahel on valimisõiguse olemasolu seostatud ka kodakondsuses oleku kestusega, näiteks saab Ühendriikide Esindajatekotta valida isikut, kes on olnud Ühendriikide kodakondsuses vähemalt 7 aastat, Senati puhul on sama piirang 9 aastat. Argentiinas saab naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandanud isik aktiivse valimisõiguse 3 aasta pärast, Tais ei saa selline isik üldse valimisõigust.
b.vanusetsensus.
Siin on tendents aktiivse valimisõiguse puhul nõutava vanuse alandamisele. See on seotud tsiviilõigusliku teovõime ea alanemisega. 1990ndate aastate alguses küsitleti 186 riiki ja vastus saadi 150-st. 18-aastane vanusetsensus kehtis 109 riigis, 4 riigis oli 16 aastat, ülejäänud riikides 19-21 aastat.
Passiivne valimisõigus saabub harilikult hiljem, nt. Eestis Riigikokku valimiseks -- 21 aastat. Tavalisest veelgi kõrgemad vanusetsensused on riigipeaks valimisel (Itaalias 50, Eestis 40). Maksimaalset vanust harilikult valimiste puhul ei kehtestata, küll aga võib see eksisteerida nimetamise puhul.
c.paiksustsensus.
Siin nõutakse kas terves riigis või mingis piirkonnas teatud kestusega elamist. Prantsusmaal tuleb kõikidel valimistel elada teatava kommuuni territooriumil 6 kuud, Uus- Meremaal vastava valimisringkonna territooriumil samuti 6 kuud. Mehhikos on valimisõigusest ilma jäetud hulkurid.
d.varanduslik tsensus, mis on väljendatud kas varanduse miinimumsuurusele nõuete esitamises või nõnda, et riigimaksud oleksid tasutud .
See tsensus tugines arusaamal, et need, kellel on vähe vara, ei suuda ühiskonda juhtida. Omal ajal passiivse valimisõiguse puhul oli see nõue ilmselt põhjendatud, sest füüsilise töö tegijad , kes töötasid 10-14 tundi päevas ja olid harimatud, oleksid vaevalt suutnud ühiskonda juhtida. Tänapäeval peetakse ükskõik mis kujul varanduslikku tsensust ebademokraatlikuks.
e.sooline tsensus.
Seda tsensust tänapäeval demokraatlikes riikides ei kasutata. Viimaseks Euroopa riigiks, kes sellest tsensusest loobus, oli Ðveits, kes andis 1971 . aastal valimisõiguse naistele.
f. haridus - või kirjaoskuse tsensus.
Haridustsensust tänapäeval praktiliselt ei kasutata. Kirjaoskuse tsensust nõutakse näiteks Brasiilias, kus deputaat peab oskama lugeda ja kirjutada riigikeeles.
g.religioosne tsensus.
Seda on kasutatud tänapäeval islamimaades, näiteks Iraanis peab parlamenti kuulumiseks aktiivselt tunnustama islamiusku.
h. moraalsed tsensused.
Näiteks eeskujulik eluviis, head kombed, enda vara vaba kasutamine. Näiteks Mehhikos pole valimisõigust narkomaanidel ja nendel, kes tegelevad süstemaatilise joomisega, Hollandis ei saa parlamenti kuuluda need, kellelt vanemlikud õigused on ära võetud. Mitmel pool piiratakse parlamenti kuulumise õigust nendel, kes on tunnistatud pankrotis olevaks. Tavaliselt on nii aktiivne kui passiivne valimisõigus ära võetud nendelt, kes kannavad vabaduskaotuslikku karistust.
i.teatud ametikohtadel töötamise keeld passiivse valimisõiguse kasutamisel .
Näiteks Prantsusmaal ei saa kaadrisõjaväelasi valida parlamenti ega kohalike omavalitsuste esinduskogudesse, Prantsusmaal ei saa ka üheaegselt olla parlamendi mõlemas kojas . Prantsusmaal ei saa veel parlamenti valida prefekti selles piirkonnas, kus ta on ametis või oli ametis kuni kolm aastat tagasi. Eestis toob juba parlamenti valitud isiku asumine mõnda teise riiklikku ametisse kaasa tema volituste lõppemise parlamendis. Ainsaks erandiks on asumine Vabariigi Valitsuse liikme kohale -- siis volitused Riigikogus peatuvad.
Vaba osavõtt
See subjektiivse valimisõiguse printsiip tähendab, et isik ise otsustab, kas ta võtab valimistest osa või mitte, ja missuguses vormis ta osa võtab. Sellest põhimõttest tuleneb see, et valimiste toimunuks lugemiseks pole oluline, kui palju isikuid valimistel osales. Harilikult on vaba osavõtu korral valijate nimekirja kandmine valija enda otsustada.
Absentismi all mõistetakse valijate mitte osavõtmist valimistest. Absentismi põhjuseks võib olla nii valijate apoliitilisus kui ka poliitiline protest. Absentismi kõrge tase seab kahtluse alla valimiste legitiimsuse poliitilises mõttes. Kui seadus seostab valimiste toimumise osavõtjate arvuga, siis võib absentism kaasa tuua valimiste lugemise mittetoimunuks.
Kohustuslik vootum on valimistest osavõtu tegemine kohustuslikuks. Tavaliselt pole see demokraatlikele riikidele omane. Vahel aga (haruharva) mõned demokraatlikud riigid seda siiski teevad. Näiteks Itaalia kehtiv põhiseadus loeb valimistest osavõtu kodaniku kohuseks, samas pole aga mitteosavõtu eest karistust kehtestatud. Austraalias on mitteosavõtu eest kehtestatud trahv . Kreekas ja Türgis on karistused kuni vabadusekaotuseni. Belgias määratakse esmakordselt mitteosalemise eest kas noomitus või väike trahv, teistkordsel mitteosalemisel (kui eelmisest on möödunud mitte üle 6 aasta) määratakse suurem trahv. Kui aga eelmistest valimistest on möödunud 6-10 aastat, siis kantakse isiku nimi elukoha kohaliku omavalitsuse administratiivhoone seinale. Argentiinas määratakse mitteosalemise eest trahv ja võetakse 3 aastaks õigus töötada riiklikel ametikohtadel.
Seal, kus valimistest osavõtt on kohustuslik, on osavõtuprotsent kõrge (üle 90%), valimistulemuste poliitiline legitiimsus on aga küsitav. Nimelt on valijad huvitatud mitte sellest, keda nad valivad, vaid valimistest osavõtust.
Võrdne valimisõigus
Võrdne valimisõigus tähendab, et igal valijal peab olema võrdne võimalus mõjutada valimistulemusi. Kõikidel valijatel peab olema võrdne arv hääli, näiteks Saksa Bundestagi valimistel on igal valijal 2 häält, Baieri kohalikel valimistel 3 häält.
Võrdse valimisõigusega on vastuolus kuriaalne valimissüsteem. Kuriaalsüsteemi korral on valijad jagatud teatud tunnuste alusel (näiteks rahvus, religioon , sugu, ametiseisund) teatud rühmadesse. Apartheidi ajal kasutati seda süsteemi Lõuna-Aafrikas. Hiinas moodustasid eraldi kuuria sõjaväelased. Eestis kasutati kuriaalsüsteemi viimati 1990. aasta Ülemnõukogu valimistel, nimelt oli Ülemnõukokku NSVL sõjaväelaste jaoks reserveeritud 4 (5?) kohta.
Kuriaalsüsteemi abil garanteeritakse teatud sotsiaalsete gruppide esindatus parlamendis, näiteks Bangladeshis on parlamendi 330 kohast reserveeritud 30 naistele, India parlamendi alamkojas on 2 kohta reserveeritud Inglise-India segaperedest pärit isikutele, kelle esindajad nimetab president. Indoneesias on 500 kohast 100 reserveeritud sõjaväelastele. Sõjaväelaste esindajad määrab president. Prantsusmaal on 12 senaatorikohta reserveeritud välismaal elavatele Prantsuse kodanikele . Need senaatorid valitakse välisprantslaste kõrgema nõukogu poolt.
Valimiste korraldamine kas otseste või kaudsetena
Demokraatlikuks peetakse, et vähemalt parlamendi alamkoja valimised peavad olema otsesed.
§ 3. Referendum
Referendumi all mõistetakse valijate poolt mingi riikliku või kohaliku elu küsimuse otsustamist. Eestis kasutatakse referendumile vastava legaalterminina rahvahääletust. Korralduslikult on referendum väga sarnane valimistega. Kandidaatide ülesseadmise asemel seatakse üles referendumiküsimus. Referendumi korraldusliku küljega tegelevad tavaliselt samad komisjonid, kes tegelevad valimiste korraldamisega.
Vahel erist.referendumit ja plebistsiiti, näiteks Brasiilias loetakse plebistsiidi tulemus kohustuslikuks riigiorganitele, referendumi tulemust aga soovituslikuks. Nende terminite eristamine sõltub siiski konkreetse riigi õiguskorrast. Sageli loetakse neid mõisteid sünonüümideks, mida eristatakse stilistiliselt. Sellisel puhul käsitl. plebistsiiti referendumina, millel on riigi või selle osa jaoks saatust määrav tähendus.
Referendumit kasutatakse kahel eesmärgil: üheks on olla vastukaaluks rahvast võimalikult võõrandunud arlamendile. Sellise vastukaalu rolli omab referendum eriti siis, kui rahval on rahvaalgatuse korras võimalus panna seaduseelnõu referendumile.
Referendum võib olla ka parlamendist möödamineku vahendiks -- seda siis, kui riigipeal on diskreetne õigus panna mingi seaduseelnõu referendumile. Selline õigus on näiteks Prantsuse presidendil.
Osavõtuõigus üleriigilisest referendumist on nendel, kellel on parlamendivalimistel aktiivne valimisõigus, kahekojalise parlamendi korral alamkoja valimistel. Osavõtuõigus kohalikust referendumist on nendel, kellel on aktiivne valimisõigus kohaliku omavalitsuse esindusorgani valimisel.
Referendumeid võib jagada konsultatiivseteks ja ratifitseerivateks -- esimese tulemus ei ole riigiorganitele siduv, teise tulemus on. Eesti tingimustes on ratifitseerivaks referendumiks rahvahääletus, konsultatiivseks rahvaküsitlus.
Konsultatiivse referendumi või rahvaküsitlusega selgitatakse välja üksnes rahva arvamus ja on riigivõimu otsustada, kas sellega arvestada või mitte.
Referendumeid jagatakse veel fakultatiivseteks ja kohustuslikeks. Fakultatiivse referendumi määramine
(korraldamine) sõltub selle organi äranägemisest, kes tahab mingit küsimust referendumil otsustada. Fakultatiivset referendumit saab korraldada kõikides küsimustes, välja arvatud need, mida selgesõnaliselt on keelatud referendumile panna -- väga sageli näiteks riigimaksude ja eelarve küsimust, amnestiat ja armuandmist, välislepingute ratifitseerimist (vt. Eesti põhiseaduse § 106).
Ilma igasuguste piiranguteta on fakultatiivsete referendumite korraldamine reguleeritud Ðveitsis. Seal saab referendumile panna iga föderaalseaduse või üldise iseloomuga föderaalmääruse ja rahvusvahelise lepingu, isegi maksuküsimuse.
Kohustusliku referendumiga on tegemist siis, kui küsimust ei saa teisiti otsustada kui ainult referendumil. Eesti tingimustes on referendum kohustuslik, kui tahetakse muuta põhiseaduse esimest ja viimast peatükki, sellest tulenevalt on referendum kohustuslik ka uue põhiseaduse vastuvõtmiseks. Põhiseaduse ülejäänud peatükke saab muuta ka Riigikogu.
Konstitutsiooniline referendum on selline, millega muudetakse põhiseadust või võetakse vastu uus põhiseadus.
Tühistav referendum ehk rahvaveto on referendum, millega tühistatakse täielikult või osaliselt parlamendis vastu võetud seadus.
Veel eristatakse üldriiklikke, regionaalseid ja kohalikke referendumeid.
Referendumi korraldamise otsustamine on tavaliselt kas parlamendi või riigipea pädevuses. Eestis sõltub referendumi määramine ainult ja üksnes Riigikogust. Algatus referendumi määramiseks võib tulla kõikidelt nendelt, kellel on parlamendis seadusandliku algatuse õigus.
Vahel on referendumi algatamise õigus antud teatava suuruse valijate grupile. Seda nimetatakse petitsiooniliseks referendumi algatamiseks või rahvaalgatuseks. Petitsiooniline referendumi algatamise võimalus annab rahvale võimaluse realiseerida enda poliitilist huvi, kui parlament ei taha mingit küsimust lahendada, ei suuda seda teha või on selle suhtes ükskõikne.
Petitsioonilise algatuse korral reguleeritakse harilikult seadusega väga täpselt algatuse protseduuri. Kehtestatakse:

• algatajate miinimumarv;
  
• tähtaeg, mille jooksul tuleb allkirjad koguda;
  
• kus kohas neid koguda tohib;
  
• missugused andmed peab allkirja andja enda kohta esitama;
  
• vastavate lehtede vorm;
  
• nõuded referendumile pandavale küsimusele või eelnõule.
  

Vahel käib vastav eelnõu läbi eelnevast juriidilisest ekspertiisist, enne kui saab hakata allkirju koguma. Vahel nõutakse eelnõu esitajatelt kautsjoni tasumist.
Eestis oli rahvaalgatus ette nähtud 1920. aasta põhiseadusega. 1992. aasta põhiseaduse rakendamise seadus nägi ette esimese kolme aasta jooksul võimaluse rahvaalgatuse korras algatada põhiseaduse muutmist. Sellise rahvaalgatuse õnnestumisel oleks muutmise otsustamine läinud Riigikogu kätte, kellel olnuks võimalus põhiseadust ise muuta või panna muudatused rahvahääletusele. Rahvaalgatuse õiguslik reguleerimine jäi pärast 1992. aastat korraldamata.
Referendumiküsimuse formuleerimiseks on kaks peavõimalust:
1.osavõtjatele küsimus: kas te olete eelnõu poolt või vastu;
2.esitatakse omavahel konkureerivad eelnõud, kusjuures hääle saab anda ainult ühele.
Kui on lubatud anda häält mitme konkureeriva eelnõu poolt, siis loetakse vastuvõetuks see, mille poolt on rohkem osavõtnuid. Näiteks Ðveitsis saab rahvaalgatuse korras esitada referendumile konstitutsiooni muudatuse. Parlament saab omakorda esitada konkureeriva eelnõu. Võimalikke küsimusevariante on kolm:
1.kas kehtestada rahvaalgatuse eelnõu;
2.kas kehtestada parlamendi eelnõu;
3.kumb nendest tuleb kehtestada, kui mõlemad saavad ühepalju hääli.
Peale konkureerivate eelnõude referendumile paneku saab tav. ühele referendumile panna ka rohkem kui ühe küsimuse, mis pole omavahel konkureerivad. Eestis ei ole võimalik referendumile konkureerivaid eelnõusid või küsimusi panna - rahvahääletusele saab panna mitu mittekonkureerivat küsimust.
Harilikult loetakse referendum edukaks, kui küsimuse poolt on osavõtjate enamus.
Tavaliselt jätavad põhiseadused selgesõnalise vastuseta küsimuse, kas parlament saab või ei saa muuta referendumil vastu võetud seadust. Vastamisel võib abiks olla konstitutsiooni enese muutmise kord -- tavaliselt on lubatud parlamendil muuta konstitutsiooni, mis võeti vastu referendumil, seega peaks parlamendil olema ka õigus muuta referendumil vastu võetud tavalisi seadusi.
§ 4. Valimissüsteemid
Siin mõistetakse valimissüsteemi all mandaatide jagamise viisi (valimissüsteem kitsamas mõttes). Valimissüst kaheks põhiliigiks on majoritaarne ja proportsionaalne süst, millel kummalgi on ka alaliike .
Majoritaarse süst puhul saab valitud see kandidaat, kes saab nõutava häälteenamuse. See on väga lihtne ja arusaadav süst, aga on küllalt sageli ebaõiglane olukorras, kus valimistel osaleb rohkem kui kaks parteid. Nimelt võib selle süst korral parlamendis kohtade enamuse saada see partei, kes riigi kui terviku mastaabis said häälte vähemuse. Peale selle lähevad majoritaarse süst puhul kõik ülejäänud hääled kaotsi. See süst on kasulik suurtele parteidele, väiksemad jäävad välja. Samas kindlustab majoritaarne süst olukorra, kus parlamenti pääseb väike arv parteisid. Sellise olukorra plussiks peetakse, et sellise parlamendi pinnal on lihtsam moodustada enamusvalitsust, miinuseks peetakse seda, et parlamendi poliitiline struktuur ei kajasta ühiskonna poliitilist struktuuri.
Tavaliselt loetakse selle süsteemi miinuseid suuremateks kui plusse .
Proportsionaalse süsteemi korral sõltub partei mandaatide arv parlamendis tema kandidaatidele antud häältest (kohti antakse proportsionaalselt häältele). Proportsionaalse süsteemi plussiks loetakse seda, et ta annab ka väiksematele parteidele võimaluse pääseda parlamenti, miinuseks loetakse suurt fraktsioonide arvu parlamendis ja sellest tulenevalt raskusi enamusvalitsuse moodustamisel ja seaduste vastuvõtmisel. Olulisemaks peetakse aga seda plussi, et ta annab ka vähemusele esindatuse parlamendis.
Esmakordselt pakuti proportsionaalsüsteemi rakendamist Prantsusmaal 18. sajandi lõpul, tegelikkuses rakendati seda aga esimest korda Belgias 1889. Eestis kehtis proportsionaalne süsteem 1920. aasta põhiseaduse kehtivusajal ja majoritaarne 1938. aasta põhiseaduse kehtivusajal. Praegune põhiseadus loeb kohustuslikuks proportsionaalse süsteemi.
Mõlema süsteemi puuduste korvamiseks on kasutatud poolproportsionaalset süsteemi, vootumi piiramist, kumulatiivset vootumit, üksikult mitteülekantavat häält, valimiskünnist. Kasutatava süsteemi valik on subjektiivse valiku küsimus ja see sõltub jõudude vahekorrast parlamendis (parlamendi enamus soovib endale soodsamat süsteemi).
I. Suhtelise häälteenamusega majoritaarne süsteem
See on kõige lihtsam variant ja valituks osutub see kandidaat, kes sai teistest rohkem hääli. See variant ei toimi ainult sellisel juhul, kui kaks või rohkem isikut sai ühepalju hääli. Seda varianti kasutavad 150 riigist umbes 43 (parlamendivalimistel), ka Ühendriigid. Tavaliselt kasutatakse seda varianti ühemandaadilistes ringkondades (kust parlamenti valitakse üks saadik), Ühendriikides kasutatakse seda mitmemandaadilistes ringkondades, kui valitakse presidendivalimiste valijamehi.
Tav-lt siin osavõtjate miinimumarvule nõudeid ei esitata . Kui tegemist on ühemandaadilise ringk-ga ja kandidaate on ainult üks, siis ei pruugi selle süsteemi korral valimisi üldse korraldada. Selleks puhuks, kui mitu kandidaati saab ühepalju hääli, on ette nähtud teise valimisvooru korraldamine. Sinna lähevad edasi need esimeses voorus parlamendist välja jäänud, kes said esimeses voorus teistest enam hääli. Nendel juhtudel, kui esimeses voorus on nõutav teatud arvu valijate osavõtt, sellist osavõtunõuet teise vooru jaoks ei kehtestata: põhjuseks on see, et teises voorus osaleb tavaliselt vähem valijaid kui esimeses.
Kirjeldatud süsteem on ebasoodne väikestele ja keskmise suurusega parteidele. Oletame, et ringkonnas anti kokku 50 000 häält ja oli 4 kandidaati 4 parteist:
Kandidaat
Antud hääli
A 19 000
B 12 000
C 10 000
D 9 000
Valituks osutub A, kes sai vähemuse antud häältest ja kelle vastu sisuliselt olid 31 000 valijat. Kõik need 31 000 häält läksid lihtsalt kaotsi.
Selle süsteemi korral võib see partei, kes üle terve riigi ringkondadena summeeritult sai kõige rohkem hääli, jääda parlamendis hoopis vähemusse. Näiteks Inglismaal said 1951 konservatiivid üle terve riigi 48% häältest ja 51.3% alamkoja kohtadest . Leiboristid said 48.8% häältest ja 47.2% Alamkoja kohtadest (vastavalt 312 ja 295 kohta). 1974 läks vastupidi. Selle süsteemi eeliseks on, et ta annab peaaegu alati kellelegi parlamendis enamuse ja võimaluse moodustada stabiilne valitsus.
II. Absoluutse häälteenamusega majoritaarne süsteem
Siin on vaja saada üle poole kõigist häältest. Vajaliku häälteenamuse määramiseks on kolm võimalust:
1.võetakse absoluutne enamus kõigist nimekirja kantud valijatest.
See on kõige rangem süsteem ja ei pruugi anda positiivset tulemust, kui on palju kandidaate ühes ringkonnas ja valijate osavõtt valimistest on väike. Demokraatlikes riikides on valimised vabad, sellepärast seda süsteemi eriti ei kasutata. Teda kasutati näiteks NSVL-is.
2.peab koguma üle poolte valimistest osavõtnute häältest.
Selle poole arvutamisel lähevad arvesse ka kehtetuks tunnistatud bülletäänid. Kui kehtetuks tunnistatud bülletääne on palju, ei pruugi see variant tulemust anda.
3.absoluutne häälteenamus arvutatakse kehtivatest häältest.
Absoluutse häälteenamusega majoritaarses süsteemis kasutatakse valimiste esimeses voorus küllalt sageli osavõtjate miinimumarvu kehtestamist. Sel puhul nõutakse tavaliselt, et valimistest võtaks osa üle poole nimekirja kantud valijatest, vahel ka alla selle. Kui nõutakse üle poolte valijate osavõttu, siis valituks osutumiseks piisab , kui saada 25%+1 nimekirja kantute häältest. Kui nõutakse absoluutset enamust kehtivatest häältest, siis piisab veelgi väiksemast häälteenamusest.
Selle süst-i eeliseks on see, et valituks osutub kandidaat, keda pooldab ringkonna valijate tegelik enamus.
Puuduseks on, et ülejäänud hääled lähevad kaotsi. Süsteemi spetsiifiliseks puuduseks on valimiste sagedane mitteresultatiivsus, kui ühes ringkonnas on palju kandidaate. Mitteresultatiivsuse oht on väiksem, kui absoluutne häälteenamus arvutatakse kehtivatest häältest.
Selle puuduse kõrvaldamiseks kasutatakse valimiste luhtumisel korraldatavat teist valimisvooru. Näiteks Bulgaarias läheb II vooru edasi I voorus 2 enim hääli saanud kandidaati, Prantsusmaal lähevad II vooru edasi kõik need, kes said vähemalt üle 1/8 nimekirja kantute häältest. Kui keegi ei kogunud sellist arvu hääli, siis pääsevad II vooru kaks I voorus enim hääli saanud kandidaati. Prantsuse praktikas on tavaline (sagedane), et osa II vooru pääsenutest esitab enda pooldajatele üleskutse hääletada kellegi teise poolt. II voorus tavaliselt osavõtjate arvule nõudeid ei esitata, sest selles voorus on valijate aktiivsus väiksem.
Absoluutse häälteenamusega majoritaarses süsteemis kasutatakse vahel ka alternatiivset hääletamist. Sel puhul saab valija kandidaatide loeteluga bülletääni, millele ta märgib kandidaadid enda eelistuste järjekorras, ta võib jätta ka mõned eelistused üldse andmata.
Näide: oletame, et oli 4 kandidaati. A esimesi eelistusi oli 19 000, B 12 000, C 10 000 ja D 9 000. Absoluutne häälteenamus oleks 50 000 valija puhul 25 001. Nüüd jagatakse kõige vähem esimesi eelistusi saanud D teised eelistused ülejäänute vahel ära. D-le esimese eelistuse andnud valijad märkisid teise eelistusena A 1000 juhul, B 5000 juhul ja C 3000 juhul. Pärast teiste eelistuste jaotamist saab A 20 000 häält (19 000+1000), B 17 000 (12 000+5000) ja C 13 000 (10 000+3000). Tulemust ei ole ikka veel. Nüüd jagatakse A ja B vahel samasugusel viisil ära C teised eelistused. Sellise alternatiivse hääletamise puhul võib ühel valijal olla mitu häält. Taolist süsteemi kasutatakse Austraalia alamkoja valimistel.
Absoluutse häälteenamusega majoritaarset süst-i kasutatakse harilikult ühemandaadilistes ringkondades.
III. Kvalifitseeritud häälteenamusega majoritaarne süsteem
Siin on valitud see, kes saab kvalifitseeritud häälteenamuse. See, mida loetakse kvalifitseeritud häälteenamuseks, sõltub iga riigi valimisseadusest. Igal juhul on see häälteenamus suurem kui 50%+1. Näiteks Tðiilis saab see partei, kes saab 2-mandaadilises ringkonnas 2/3 kehtivatest häältest, mõlemad mandaadid. 1993. aastal Itaalias Senati valimistel oli vaja ühemandaadilises ringkonnas saada 65% osavõtnute häältest. Kuna sellist häälteenamust oli raske saada, siis ebaresultatiivsuse korral ühendati vastava piirkonna valimisringkonnad ja kohaldati proportsionaalset süsteemi.
IV. Üksikult mitteülekantav hääl
Seda süsteemi loetakse poolproportsionaalseks ja kasutatakse üsna harva, viimase ajani näiteks Jaapanis . Selle süsteemi korral hääletab valija konkreetse kandidaadi, mitte aga partei nimekirja kui sellise poolt, ehkki parteinimekiri on olemas. Valitud on see, kes saab rohkem hääli. Siin kehtib küll majoritaarne süsteem, kuid need hääled, mis on antud vähemusse jäänud nimekirja poolt, ei pruugi kaotsi minna. Kui mitmemandaadilises ringkonnas kogub mingi kandidaat vähemusse jäänud nimekirjas vajaliku arvu hääli, siis saab ta valitud.
See süsteem sunnib parteisid prognoosima väga hoolikalt võimalikke hääli ja sellest lähtuvalt koostama enda nimekirja pikkust. Kui nimekiri on liiga pikk, siis jagunevad (killustuvad) hääled nimekirjas nii, et keegi ei pruugi saada valitud. Liiga lühikese nimekirja korral võib üks kandidaat saada ülearu palju hääli ja need lähevad tema partei jaoks kaotsi.
V. Kumulatiivne vootum, piiratud vootum
Kumulatiivse vootumi korral on igal valijal hääli võrdselt ringkonna mandaatide arvuga ja ta võib kõik enda hääled anda üheleainsale kandidaadile, aga ta võib ka need jagada kõigi kandidaatide vahel. Kumulatiivne vootum võimaldab valida rahva hulgas kõige populaarsema .
Piiratud vootumi korral on valijal hääli vähem kui mandaate ringkonnas. Piiratud vootum annab võimaluse ka vähemuse esindajatele.
VI. Proportsionaalsed valimissüsteemid
Need süsteemid annavad parteidele parlamendis mandaate proportsionaalselt neile antud häälte arvuga. Need süsteemid toovad parlamenti ka vähemuse esindajaid ja kindlustavad selle, et parlamendi parteiline koosseis vastab valija tahtele. Süsteemi puuduseks on see, et konkureerivate parteide arv parlamendis võib osutuda liiga suureks ja stabiilse valitsuse moodustamine seetõttu raskeks.
Proportsionaalset süsteemi saab kasutada ainult mitmemandaadilistes ringkondades. Mida suurem on ringkond , seda representatiivsem on valimistulemus . Kõige representatiivsemaks peetakse valimistulemust, kui riik koosneb ühestainsast valimisringk-st, seda kasut. aga ainult Iisraelis. Harilikult on riigis mitu suurt ringkonda ja igaühest valitakse sõltuvalt parlamendi suurusest üle 10 kandidaadi.
Proportsionaalses süst-s kasutatakse mandaatide jagamisel kas kvootide süsteemi või jagajate süsteemi. Kvoot on ühe kandidaadi valituks saamiseks vajalik kõige väiksem häälte arv. Hare kvoot saadakse, kui jagatakse ringkonna kõigi häälte arv mandaatide arvuga, seejärel tuleb jagada iga partei nimekirjale antud häälte arv kvoodiga. Saadud täisarv iga partei puhul näitab seda, mitu mandaati see partei on saanud.
Selle süst-i puudus on, et jääb üle terve hulk jagamata mandaate. Hare süst-i on täiustanud Hochenbach-Bishof. Selle süst-i korral saadakse kvoot, kui jagada ringk kõigi häälte arv mandaatide arvuga+1.
Näide: Oletame, et ringkonnas läheb jagamisele 8 mandaati ja osaleb 5 parteid. Anti 400 000 häält. Hare meetodi järgi on kvoot valituks saamiseks 400 000/8, s.o. 50 000.
Partei
Antud hääli
Kvoot
Jagatud mandaadid
Häälte jääk , mis läheb kaotsi
Kokku läheb kaotsi koguni 37.5% häältest. Hochenbach-Bishofi süsteemi puhul saab kvoodi , jagades 400 000 9-ga (8+1). Kvoodiks tuleb 44 444. Sellise kvoodi puhul saab A endiselt 2 mandaati, B saab 1 mandaadi juurde (kokku 2), C ja D saavad endiselt ühe ja E saab ikka 0. Endiselt on küllalt suur häälte jääk, seekord 33.3%, aga õnnestus jagada 1 mandaat rohkem kui Hare süsteemiga.
Mõlemal juhul on väljapääsuks see, et jagada ülejäänud mandaadid neile, kellel jääk on suurem. Hare süsteemis on üle jäänud 3 mandaati. Suurim jääk on B-l, C-l ja E-l -- nendest saab igaüks mehhaaniliselt 1 hääle juurde.
Hochenbach-Bishofi süsteemi puhul jäi jagamata 2 mandaati. Siin on suurem jääk A-l ja C-l -- mõlemad saavad ühe mandaadi juurde.
Mõlemal juhul on süsteemi puuduseks, et rikuti proportsionaalsuse põhimõtet, nimelt on ühe mandaadi saamiseks vajalik häälte arv eri parteide jaoks täiesti erinev. Süsteemi pluss on see, et ta annab võimaluse saada teises ringis mandaadi väikestel parteidel, kes esimeses ringis jäid mandaadist ilma. Neid süsteeme on püütud proportsionaalsemaks muuta sel teel, et mandaatide teise ringi on lubatud ainult neid parteisid, kelle häälte jääk on vähemalt 2/3 mandaadist (näiteks Ungari).
Teiseks meetodiks on jagajate meetod. See võimaldab jagada mandaadid ringkonna või riigi ulatuses kohe. Selle meetodi korral jagatakse iga nimekirja poolt antud häälte arv teatava jagajate reaga . Jagajate reaga jagamist jätkatakse seni, kuni kõik mandaadid on ära jaotatud. Sellise süsteemi pakkus välja 1882. a. d'Hont. D'Honti jagajate rida oli 1,2,3,4 jne. Taolist süsteemi kasutatakse Saksamaal, Argentiinas, Belgias, Bulgaarias, Poolas. Sisuliselt on d'Honti meetodiks ka nn. Imperialli meetod, kus jagajate rida algab kahest (2,3,4 jne.). On kasutatud ka sellist jagajate rida
nagu 1,3,5,7 jne. Taanis kasutatakse rida 1,4,7,10 jne.
Partei
Antud hääli
Jagaja
Selles ringkonnas oli 8 mandaati ja mandaadid jaotati nende vahel, kes jagamise tulemusel said enim hääli.
Lõppkokkuvõttes sama mandaatide jaotuse annab ka Imperialli meetod. Teistsuguse tulemuse saame, kui kasutada jagajate jada 1,3,5 jne. -- erinevuseks on, et partei A kaotab ühe mandaadi (42 000) ja partei E saab 1 mandaadi juurde (27 000). Seega on viimane variant eelmistest proportsionaalsem ja annab eeliseid väiksematele. Viimasega sama tulemuse annab Taanis kasutatav jada 1,4,7 jne. Sama tulemuse kui d'Honti ja Imperialli meetod annab ka jagajate jada 1,4; 3; 5; 7 jne.
Taoliste süsteemide korral on kõige väiksem häälte arv, mis annab mandaadi, sisuliselt kvoodiks.
VII. Valimiskünnis
Valimiskünnise eesmärgiks on vähendada parlamenti pääsevate parteide arvu selleks, et vähendada parlamendi killustatust. Valimiskünnise abil antakse eelis suurematele ja keskmistele parteidele ning sunnitakse väiksemaid omavahel liituma.
Valimiskünnise kehtestamiseks on mitu moodust. Näiteks ei lubata Austrias mandaatide jagamise II ringi neid parteisid, kes I ringis ei saanud ühtegi häält, kuigi sellistel parteidel võib olla väga suur häälte jääk. Sagedamini kasutatakse moodust, kus mandaatide jagamisest jäetakse välja need parteid, kes said alla teatud protsendi häältest, näiteks Saksa ja Ungari 5%, Bulgaaria ja Itaalia 4%, Hispaania 3%, Iisrael 1%. 1993 Poola Seimi valimistel oli parteidel valimiskünniseks 5% ja valimisliitudel 8%. Seda süsteemi rakendati mitmemandaadilistest ringkondadest Seimi 391 deputaadi valimisel. 69 Seimi deputaati valiti üleriigilises ringkonnas, kus künnis oli 7%.
Kui künnis on liiga kõrge või parteisid on valimistel väga palju, siis läheb suur hulk hääli kaotsi. Näiteks 1990 oli Tšehhoslovakkias väike künnis (4%), aga osales palju parteisid. Tulemusena läks kaotsi 18.5% häältest.
Valimisnimekirjade ühendamine
Nimekirjade ühendamine seisneb selles, et mitu parteid astuvad valimisteks valimisliitu ehk blokki ja pärast seda, kui blokk on saanud teatud arvu hääli (mandaate), jagatakse mandaadid blokki kuuluvate parteide vahel ära.
Näide: Parteid A ja B esinevad kumbki eri nimekirja all. Parteid C, D ja E moodustavad bloki.
Jagaja
Selle näite korral võttis blokk parteilt A ühe mandaadi ära. Nüüd toimub mandaatide blokisisene jaotus.
Jagaja
Valimisliidu rakendamisel ilmneb, et blokisiseselt kujuneb künniseks 32 000, blokis mitteosalenute jaoks aga 47 000.
IX. Suletud nimekirjad ja avatud nimekirjad
Suletud nimekirjas ei saa valija ise muudatusi teha, avatud nimekirjas aga saab. Harilikult on avatud nimekirjad seotud eelistuste süsteemiga, nimelt nimekirja järjestab enda kandidaadid partei juhtkond . Valijatele on aga antud avatud nimekirja korral õigus kandidaate ümber reastada, märkides ära enda eelistuse. Nii võib tegelikult pärast valimisi nimekirja etteotsa sattuda algselt viimane nimekirjas. Selle süsteemi järgi saavad mandaadi kõigepealt need, kellel on rohkem eelistusi.
X. Panašaaz
Siin on valijal võimalik valida mitmesse erinevasse nimekirja kantud kandidaate või lisada isegi nimekirja enda uusi kandidaate.
§ 5. Valimisprotsess
Valimisprotsessi all mõistetakse nii valimiste üksikuid korralduslikke staadiume kui ka õigusnormide süsteemi, mis staadiume reguleerivad. Valimisprotsessi staadiumitena võib nimetada järgmisi:
1.valimiste päeva määramine.
Kui korraliste valimiste päev on põhiseaduses täpselt fikseeritud, siis iseenesest pole korralisi valimisi eraldi vaja välja kuulutada (näiteks Ühendriikides). Harilikult siiski kuulutatakse korralised valimised välja ka siis, kui põhiseadus fikseerib täpselt korraliste valimiste aja (näiteks Eestis).
2.valimisringkondade moodustamine - Harilikult moodustatakse valimisringkonnad valimisseadusega.
3.valimisjaoskondade moodustamine
4.valimisi korraldavate organite (mitmesugused komisjonid) moodustamine
5.valijate registreerimine
6.kandidaatide üles seadmine
7.valimiskampaania
8.hääletamine
9.häälte lugemine ja valimistulemuste kindlaks määramine
10.võimalik valimiste teine voor või uued valimised.
Valimisringkonnad on territoriaalsed üksused, mille raames valitakse kandidaate. Ringkonnad võivad langeda kokku riigi haldus-territoriaalse jaotusega (näiteks Ühendriikide Senati valimisel on iga osariik eraldi kahemandaadiline ringkond), aga ringkonnad võivad olla ka suuremad kui riigi haldus-territoriaalsed üksused, näiteks on Eestis valimisringkondi märgatavalt vähem kui maakondi.
Kuna ringkondade suurusest ja paiknemisest võivad väga otseselt sõltuda valimiste tulemused, siis harilikult määratakse ringk-d valimisseadusega. Seejuures võidakse kehtestada erilisi ajalisi piiranguid ringk-de territooriumi muutmiseks. Näiteks Belgias jagatakse ringkonnad ümber pärast iga 10 aasta järel toimuvat rahvastikuloendust, Inglismaal kord 15 aasta jooksul. Seda tehakse selleks, et võtta parlamendi võimul olevalt enamuselt võimalus endale soodsalt ringkondade suuruse ja meelsusega manipuleerida .
Sõltuvalt sellest, kas ringkonnas jagatakse üks, kaks või rohkem mandaate, kõneldakse ühe-, kahe- ja
mitmemandaadilistest ringkondadest. Põhimõtteliselt peaks ühe riigi ringkondade suurus olema selline, et erinevate ringkondade valijate häältel peaks olema enam-vähem ühesugune kaal, s.t. et proportsioon erinevate ringkondade valijate arvu ja jagamisele tulevate mandaatide arvu vahel peaks olema erinevates ringkondades enam-vähem ühesugune. Kui seda proportsiooni püütakse tahtlikult muuta, siis nimetatakse sellist muutmist valimisgeomeetriaks.
Näiteks luuakse sama mandaatide arvu juures erineva valijate arvuga ringkondi või ka lähtutakse ringkonna piiride määramisel sotsiaalsest või rahvuslikust struktuurist.
Valimisjaoskond on ringkonna sees olev väiksem üksus, mille raames valijad hääletavad (hääletamiskoht) ja kus toimub häälte esmane lugemine. Valimisi korraldavateks organiteks on valimiskomisjonid -- terve riigi ulatuses keskkomisjon (Eestis Vabariigi Valimiskomisjon ), valimisringkondade ulatuses territoriaalsed komisjonid, jaoskondades jaoskonnakomisjonid.
Jaosk. komisjon korraldab tehniliselt hääletamist ja loeb kokku esmaseid tulemusi, ringkonnakomisjon võtab kokku jaoskonniti antud hääli ja edastab need keskkomisjonile. Keskkomisjonid registreerivad saadikukandidaate, võtavad üle riigi kokku valimistulemused, loevad valimised toimunuks või mittetoimunuks, kuulutavad välja valimistulemused nii üle riigi kui iga kandidaadi osas personaalselt.
Valimistele registreerimine seisneb valijate kandmises nimekirja. Nimekirja kandmiseks on kaks süsteemi: kas avalik (kohustuslik) või isiklik (vabatahtlik).
Kohustuslikul registratsioonil on 2 võimalust: esimest kohaldatakse siis, kui avalikud võimud tegelevad enda ülesannete raames isikute elukoha registratsiooniga. Sel puhul kannavad võimud registriandmetest lähtudes isikuid ise omal algatusel valimisnimekirja. Seda kasutatakse näiteks Saksamaal ja Rootsis. Teist varianti kasutatakse Suurbritannias, kus puudub elanike kohustuslik registratsioon. Seal käib enne valimisi vastav ametnik majast majja ja küsitluste tulemusel kannab isiku valimisnimekirjadesse.
Vabatahtliku süsteemi korral pöördub valija vastavate organite poole ise selleks, et ta satuks valimisnimekirja (näiteks Ühendriikides).
Faktiliselt algab valimiskampaania kandidaatide ülesseadmisega. Põhimõtteliselt on ülesseadmiseks 3 võimalust:
1.isik ise seab ennast üles;
2.seda teeb teatud suurusega valijate grupp;
3.isiku seab üles mingi poliitiline partei või muu organisatsioon .
Põhimõtteliselt võivad kasutusel olla ühekorraga kõik kolm võimalust. Selleks, et vähendada ülesseatavate kand . arvu ja vältida kergekäelist ülesseadmist, on ette nähtud kautsjoni tasumine kand-i registr-l. Valimisnimekiri peab kautsjoni tasuma iga kandidaadi pealt eraldi. Tav. ei ole kautsjon kuigi suur. Kui is. osutub valituks või vähemalt saab teatud protsendi häältest, siis kautsjon tagastatakse
Agitatsioonikampaania õigusliku reguleerimise vajadus ilmnes 18.-19. sajandil, kui selgus, et valimiste käigus püütakse valijate tahet võimude poolt mõjutada. Kampaania õiguslik reguleerimine toimub järgmistel viisidel :
*seatakse piirid erakonna kampaania maksimaalsetele kuludele;
*kandidaate tutvustavaid plakateid finantseeritakse riigi poolt;
*piiratakse kandidaatidele antavat eetriaega ja nõutakse, et eetriaega jätkuks ratsionaalselt kõigile;
* keelatakse sots. uuringute tulemuste avaldamine vahetult enne valimisi ja valimiste päeval;
*keelatakse igasugused poliitilised avaldused ja agitatsioon valimiste päeval valimisjaoskonnas.
Kui ilmnevad ol. valimiste reeglistiku rikkumised, siis on valimiste keskkomisjonil sageli võimalus lugeda valimised mittetoimunuks kas terves riigis v. selle mõnes osas, millele järgnevad kordusvalimised. Mõnel pool on antud ka konstitutsioonilisele kohtule võimalus tunnist . valimised terves riigis kehtetuks.
Parlament
§ 1. Parlamendi mõiste, sotsiaalsed funktsioonid ja pädevus
Paljudes keeltes kasutatav sõna "parlament" on kaasajal tuletatud inglisekeelsest sõnast " parliament ", see omakorda pärineb prantsusekeelsest sõnast "parler", mis tähendab algselt "kõnelema, rääkima". Sellega tähistati algselt keskaja Prantsusmaal provintsitaseme kohut .
Tänapäevase tähenduse omandas sõna 13. saj Inglismaal. Kaasajal mõistetakse parlamendi all üldriikliku tasemega või ka osariigi tasemega esindusorganit, kelle peamine funktsioon on s.andliku võimu teostamine.
Sõltuvalt riigi valitsemisvormist teostab parlament suuremal või väiksemal määral kontrolli täitevvõimu tegevuse üle või ei teosta seda üldse. Oma esinduslikust iseloomust tulenevalt seisneb parlamendi sotsiaalne funktsioon rahva tahte väljendamises.
Tänapäevane rahvaesinduse kontseptsioon kujunes 18. sajandil. Selle kontseptsiooni võib kõige üldisemalt jagada järgmisteks elementideks:
1.rahvaesinduse vorm kehtestatuna põhiseaduses
2.rahvas on suveräänsuse kandja, kuid tema nimel teostab seadusandlikku võimu parlament, kelle rahvas valib
3.parlamendi liige esindab parlamendis tervet rahvast, mitte ainult enda konkreetseid valijaid. Sellepärast loetakse, et ta on enda ülesande täitmisel oma konkreetsetest valijatest sõltumatu ja pole reeglina tagasikutsutav
Pädevuse mahu järgi võib parlamente liigitada järgmiselt:
1.piiramatu pädevusega parlament.
Siin pole parlamendi pädevusele mingeid konstitutsioonilisi piiranguid. Selliseks loetakse Briti parlamenti, kelle kohta öeldakse, et see võib teha kõike, välja arvatud meest naiseks ja vastupidi :)
2.absoluutselt piiratud pädevusega parlament.
Selliseks on näiteks Prantsuse oma. Siin on põhiseaduses täpselt fikseeritud küsimuste ring, mida parlament tohib otsustada -- kõik muu on täitev- või kohtuvõimu pädevuses. Kui Prantsuse parlament väljub oma pädevuse piirest ja annab seaduse, siis võib valitsus pärast konstitutsiooninõukogu otsust seaduse tühistada.
3.suhteliselt piiratud pädevusega parlamendid.
See on omane peamiselt föderaalriikidele. Siin võib föderaalparlament vastu võtta seadusi kõigis küsimustes, välja arvatud need, mis on osariikide pädevuses, ja vastupidi.
Kõige üldisemalt võib parlamentide pädevuse valdkondade kaupa esitada järgmiselt:
1.seaduste vastuvõtmine, mis moodustab parlamendi pädevuse põhiosa - Siin mõistetakse s. all s-i formaalses mõttes, s.t õ-se üldakte, mis kannavad s-e nimetust. Kasutatakse ka mõistet "s. materiaalses mõttes", see on igasugune õ.akt, mis sisaldab üldnorme. S-i materiaalses mõttes saavad, kui neile on see õ. antud, vastu võtta ka teised organid, mitte ainult parlament. Näiteks on seadusteks materiaalses mõttes Eesti tingimustes presidendi seadlused ja valitsuse määrused, Prantsusmaal presidendi ordonantsid.
2.finantsalane pädevus - S.t nt, et parlament võtab vastu riigi iga-aastase eelarve (riigi tulud ja kulud) ning kehtestab makse. Harilikult kinnitab parlament ka valitsuse aruande eelarve täitmise kohta.
3.määrab referendumeid, kui see õigus pole antud täitevvõimu pädevusse.
4.kiidab heaks sõlmitud välislepinguid.
5.küllalt sageli moodustab parlament, eriti parlamentaarses riigis, teatud riigiorganeid, näiteks valib
peaministrikandidaadi (peaministri), riigipea, teatud taseme kohtunikud, nimetab/valib mõningaid teisi riigiametnikke (Eestis õiguskantsleri).
6.parlamentaarsetes riikides teostab kontrolli täitevvõimu tegevuse üle - Enamasti on kontroll poliitiline, mitte õiguslik. Parlamentaarses riigis on sellise kontrolli tüüpilisteks vormideks arupärimine valitsuse liikmetelt ja umbusaldushääletuse algatamine.
7.riigikaitse alane pädevus. Siia kuulub küllalt sageli sõjaseisukorra kuulutamine ja täitevvõimule loa andmine kasutada relvajõude väliskonfliktides, ka sõja kuulutamine. Näiteks Ühendriikides annab Senat presidendile loa kasutada relvajõude rahvusvahelistes operatsioonides.
8.vahel on parlamendil ka kohtulik ( uurimis )funktsioon. Selliste funktsioonide panek parlamendile pole tüüpiline, sest see ähmastab võimude lahusust. Väga sageli moodustatakse vastavaid uurimiskomiteesid Itaalia parlamendis.
§ 2. Parlamendi struktuur
Enamasti on parlamendid ühe- või kahekojalised. Euroopas on kahekojalised parlamendid väga levinud, need on umbes pooltes Euroopa riikides. Seejuures ei sõltu ühe- või kahekojalise parlamendi olemasolu üldse riigi suurusest. Reegel on vaid selles, et föderaalriikides on sõltumata nende suurusest parlament kahekojaline. Föderaalriikidest on kahekojaline parlament näiteks väikesel Austrial ja suurtel Ühendriikidel, unitaarriikidest väikesel Hollandil ja suurel Prantsusmaal.
Vahel harva ületab kodade arv kahte, nimelt oli Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheidi ajal parlament kolmekojaline -- 1 koda valgetele, 1 mulattidele ja 1 hindudele . Jugoslaavia parlament oli kuuekojaline.
Kahekojalise parlamendi eeliseks loetakse seda, et ta väldib ühekojalise emotsionaalseid ja kiireid otsustusi, sest üldjuhul jõustuvad need otsused alles siis, kui teine koda need (muutmata kujul) heaks kiidab. Tänapäeval on parlamendi kodade arv riikides ajalooliselt välja kujunenud ja see enam diskussiooni objektiks pole. Erandiks on Briti ülemkoda, mille vajalikkuse üle diskuteeritakse sellepärast, et see on moodustatud ebademokraatlikul kujul.
Kui on tegu kahekojalise parlamendiga, siis nimetatakse esimest koda küllalt sageli rahvuskoguks või
rahvusassambleeks, näiteks Prantsusmaa ja mitmed Aafrika riigid. Austrias on alamkoja nimetuseks Rahvusnõukogu, Itaalias deputaatide koda, Ühendriikides ja Belgias Esindajatekoda . Teist koda nimetatakse äärmiselt sageli Senatiks (Saksamaal Bundestag).
Kui on tegemist ühekojalise parlamendiga või kahekojalise parlamendi esimese kojaga, siis see valitakse praktiliselt alati otsestel üldvalimistel. Erandeid on siin väga vähe, näiteks Hiina, kus see valitakse suuremate haldusüksuste esindusorganite ning sõjaväelaste poolt. Esimese koja või ühekojalise parlamendi valimised toimuvad harilikult iga 4-5 a tagant. Üldreeglina uuendatakse korraga terve koosseis.
Kahekojalise parlamendi teise koja moodustamise alused on riigiti väga erinevad. Üldreeglina valitakse teine koda rahva poolt kas otseselt või kaudselt . Kõik deputaadid valitakse teise kotta otse Ühendriikides, Poolas, Šveitsis. Itaalias valitakse enamus otse, aga president võib sinna veel nimetada 5 isikut eriliste teenete eest, veel kuuluvad Senatisse kõik endised presidendid. Hispaanias valitakse enamus otsestel valimistel provintside kaupa, iga autonoomse piirkonna seadusandlik kogu nimetab alati ühe senaatori ja lisaks sellele veel ühe senaatori iga miljoni elaniku kohta. Belgias valitakse osa provintsides otse, osa provintsinõukogude poolt ja osa nimetatakse valitud senaatorite poolt. Austrias valitakse föderatsiooninõukogu Landtagide (maapäevade) poolt.
Saksa Bundesrati kuuluvad liidumaade valitsuste delegatsioonide liikmed. Valitsuse vahetumisega vahetatakse need liikmed välja, seepärast pole Bundesrati deputaatide ametiaeg erinevalt teiste riikide parlamentide ametiajast kindlaks määratav. Üldreeglina on parlamentide ülemkodade volituste aeg tavaliselt 5-7 aastat, Ühendriikides näiteks 6 aastat, kusjuures iga 2 aasta tagant uuendatakse 1/3 Senatist.
Briti parlamendi teine koda moodustatakse üsna arhailises korras. Sinna kuuluvad kõigepealt pärilikud lordid, seejärel eluaegsed lordid, kelle nimetab monarh valitsuse ettepanekul kas eriliste teenete eest (koos aadlitiitli andmisega) või ametikoha järgi. Eluaegsete peeride hulka kuuluvad eriliste teenete eest nimetatud isikud, kelleks on tavaliselt teenekad poliitikud , seejärel ametikoha järgi mõned piiskopid ja seaduse lordid/kohtulordid (law lords ), kelleks on endised madalama astme kohtunikud, sest Briti ülemkoda on samaaegselt nii seadusandlik organ kui ka riigi kõrgem kohtuorgan.
Kahekojalistes parlamentides eristatakse nõrka ja tugevat ülemkoda.
Nõrga ülemkoja puhul saab ülemkoda alamkojas vastu võetud seaduse jõustumist ainult edasi lükata, näiteks Inglismaal tavalisi seadusi aasta, finantsseadusi 1 kuu. Alamkoda saab siin teatud häälteenamusega ülemkoja poolt tagasilükatud seaduse vastu võtta.
Tugeva ülemkoja puhul (näiteks Itaalias) ei saa seadus ilma ülemkoja nõusolekuta jõustuda.
Segasüst on Prants-l. Nimelt on Prantsuse Senat iseenesest tugev ülemkoda ja Senat võib Rahvuskojas vastu võetud seaduse tagasi lükata. Selline s. võib Prants-l Senati ja Rahvuskogu vahel lõpmatult ringelda. Ringluse saab lõpetada ainult valitsus, kui ta nõuab, et s-e kohta ütleks lõpliku sõna Rahvuskogu.
§ 3. Seadusandlik protseduur
Seadusandliku protseduuri all mõistetakse menetlust, mille käigus võetakse seadus vastu ja mis lõpeb seaduse jõustumisega. See protseduur jaguneb mitmesse staadiumisse ja nende eristamine on suures osas kokkuleppe küsimus.
Võib eristada järgmisi staadiume:
1.seadusandliku algatuse staadium
2.eelnõu arutamise staadium
3.vastuvõtmine
4.väljakuulutamine, avaldamine, jõustumine
S.andliku algatuse õ. on enamasti nii valitsusel kui ka parlamendi liikmetel, vahel ka riigipeal. Erandina kuulub USAs s.andliku algatuse õ. ainult parlamendi liikmetele -- ainsaks erandiks, mida saab algatada president, on seal riigieelarve. Eestis on seadusandliku algatuse õigus valitsusel, Riigikogu liikmel, Riigikogu komisjonil, põhiseaduse muutmise algatamise õigus presidendil ja 1/5-l Riigikogu liikmetest.
Kahekojalise parlamendi puhul võib s.andlik algatus enamasti lähtuda ükskõik kummast kojast, ka valitsus saab ettepaneku teha ükskõik kummale. Harilikult algatab valitsus enda eelnõusid esimeses kojas. Riigieelarve algatatakse harilikult samuti esimeses kojas, USAs seda lausa nõutakse. Enamus menetletavatest eelnõudest algatatakse valitsuse poolt, parlamendiliikmed algatavad harilikult muutmisettepanekuid valitsuse esitatud eelnõudesse.
Harilikult saab parlamendis eelnõud algatada teatava suurusega deputaatide kogu, näiteks Bundestagis kas fraktsioon või vähemalt 5%-line Bundestagi koosseis. Sellise küllalt kõrge nõude esitamise põhj-teks on vältida eelnõude kergekäelist esit. ja sellega parlamendi põhjendamatut ülekoormamist. Teiseks põhj. on see, et tänapäeva elukiiruse tõttu võib ühe isiku algatatud eelnõu olla ebakompetentne. Parlamendis esitab tervikeelnõusid sagedamini opositsioon kui valitsuse esindajad -- opositsiooni eesmärgiks on saada enda põhjendatud eelnõule parlamendi enamuse toetus või populistliku eelnõuga lihtsalt diskrediteerida valitsust. Valitseva partei liikmetel pole erilist põhjust tervikeelnõusid esitada, sest seda saab paremini teha valitsuse kaudu. Valitseva partei liikmed esitavad enamasti parandusettepanekuid.
Vahel saab seadusandliku algatusega esineda ka rahvaalgatuse korras, näiteks Hispaanias tuleb eelnõu parlamenti rahvaalgatuse korras esitamiseks koguda vähemalt 500 000 hääleõigusliku kodaniku allkirjad. Enamasti nõutakse, et esitatav eelnõu vastaks normidele ja nõuetele ja oleks varustatud seletuskirjaga.
Eelnõu menetlemise teiseks staadiumiks on selle arutamine parlamendi plenaaristungil ning komiteedes või komisjonis. Eelnõu arutamist plenaaristungil nimetatakse enamasti lugemiseks. Esimene lugemine toimub pärast algatamist, et otsustada, kas seadust on või ei ole vaja. Esimene lugemine algab algataja ettekandega, millega sageli kaasneb parlamendikomitee kaasettekanne. Kui parlamendi enamus arvab , et eelnõud pole vaja, siis ta on tagasi lükatud ja mingit edasist arutelu ei toimu.
Kui enamus on eelnõuga nõus, siis saadab parlamendi või koja esimees selle mingisse olemasolevasse komiteesse või moodustatakse eelnõu menetlemiseks mingi eri- või ajutine komitee. Esimese lugemise ajal ei saa eelnõusse mingeid muudatusi teha. Muutmisettepanekuid saab teha esimese ja teise lugemise vahepeal, kui eelnõu on komitee staadiumis (menetluses).
II lugemisel toimub eelnõu ja parandusettep. detailne arutelu. Siin on nii valitsuse kui ka komitee ettekanded ja sõnavõtud. II lugemisel hääletat. ettepanekud detailselt ükshaaval läbi. Eelnõu arutamine võibki teise lugemisega lõppeda, kui arutelu lõpul pannakse eelnõu terviktekst hääletamisel. II lugemine võidakse ka katkestada enne tervikteksti hääletamist ning saata eelnõu uuesti komiteesse, siis on jällegi võimalik teha muutmisettepanekuid ja eelnõuga toimitakse samuti nagu enne II lugemise katkestamist
Vahel on ette nähtud kohustuslikult kolm lugemist. Sel puhul saadetakse harilikult terviktekst komiteesse või redaktsioonikomisjoni tehniliste paranduste tegemiseks ja vastuolude kõrvaldamiseks. Sisulisi parandusettepanekuid harilikult enam teha ei saa. Sellisel juhtumil arutatakse ja hääletatakse kolmandal lugemisel parandatud tervikteksti. Eestis on võimalik, kuigi keerukamas korras, muutmisettepanekuid teha ka enne kolmandat lugemist.
Ühekojalise parlamendi puhul on seadus pärast viimast lugemist ja hääletamist vastu võetud või tagasi lükatud. Seaduse vastuvõtmise korral järgneb seaduse väljakuulutamine, mis harilikult kuulub riigipea pädevusse. Olenevalt riigist saab riigipea kasutada eelnõu suhtes kas vetoõigust või on ta kohustatud selle välja kuulutama. Vetoõiguse olemasolul saab riigipea olenevalt riigist kontrollida kas üksnes seaduse põhiseaduslikkust või ka selle otstarbekust.
Kahekojalise parlamendi puhul läheb esimeses kojas vastu võetud seadus kohe pärast vastuvõtmist teise kotta. Seadus loetakse vastuvõetuks siis, kui teine koda kinnitab identsel kujul esimese koha poolt vastu võetud teksti. Teisel kojal on aga ka õigus teha sellesse muudatusi. Teise koja poolt muudatuse tegemise korral moodustatakse harilikult pariteetsetel alustel kodadevaheline kooskõlastuskomisjon (komitee). Kui see suudab välja töötada sellise projekti, mis rahuldab mõlemat koda, siis on eelnõu vastu võetud. Kui ühisprojekti ei suudeta välja töötada, siis on edasiseks põhimõtteliselt võimalikud 4 skeemi:
1.kui kojad on võrdsed, siis jääbki eelnõu kodade vahel ringlema.
2.kui esimene koda on tugevam kui teine, siis võib ta teise koja veto tavalisest suurema häälteenamusega tagasi lükata ja seadus on vastu võetud. Sel puhul on teise koja veto edasilükkava ehk sustensiivse toimega (Prantsusmaal).
3.teatud juhtudel võtab eelnõu vastu hoopis ülemkoda, näiteks kui Bundestag lükkab eelnõu tagasi, siis võib president valitsuse ettepanekul ja Bundesrati nõusolekul välja kuulutada seadusandliku hädavajaduse olukorra. Kui Bundestag lükkab eelnõu jälle tagasi või võtab selle vastu valitsusele sobimatul kujul, siis võtab seaduse vastu Bundesrat üksinda.
4.eelnõu vastuvõtmine pannakse hääletusele kodade ühisistungil.
§ 4. Parlamendi sisestruktuur
Parlamendi tegevuse juhtimiseks valib parlament ise enda esimehe. Riigiti on selle ametiisiku nimetus erinev. Anglosaksi maades nimetatakse alamkoja esimeest spiikeriks, Saksamaal Bundestagi esimeest Bundestagi presidendiks, Rootsis terve parlamendi esimeest talmaniks. Kahekojalises parlamendis on mõlemal kojal enda esimees, seejuures loetakse mõnikord alamkoja esimees terve parlamendi esimeheks.
Parlament valib ka enda/koja (kahekojalise parlamendi puhul) kollegiaalsed juhtorganid --
presiidiumi/büroo/juhatuse. Parlamendi liikmetest koosnevaid parlamendi abiorganeid nimetatakse harilikult komiteedeks (Eestis komisjonideks). Komiteed jagunevad:
1.alalisteks.
Alaliste komiteede loetelu on harilikult esitatud parlamendi reglemendis ja nad on igaüks spetsialiseerunud mingile valdkonnale analoogiliselt ministeeriumidega. Siiski on komiteede arv ministeeriumide arvust tavaliselt väiksem. Praktiliselt alati on moodustatud rahandus -, välis- ja kaitsekomiteed. Parlamendi siseküsimuste lahendamiseks on moodustatud mandaat-, reglemendi- ja eetikakomiteesid.
2.ajutisteks.
Need komiteed on moodustatud mingi ootamatult tekkinud küsimuse lahendamiseks või tööks mingi konkreetse eelnõuga. Ajutise komiteede eriliigiks on uurimiskomiteed, mis on levinud eriti Itaalias (Eestis -- SIA komisjon).
Ing-l ja USAs kasut. mõistet "kogu koja komitee". Sel puhul hakkab eelnõuga töötama kogu koda kui tervik ja ta teeb seda komiteele kehtestatud reeglite järgi, s.t. ta saab teha muutmisettepanekuid, arutada, aga mitte otsustada.
Komiteedele on tavaliselt antud küllalt laiad õ-d, nimelt õigus nõuda valitsusametnikelt informatsiooni, millest ei saa keelduda; õigus kutsuda välja valitsusametnikke. Põhitööks on siiski eelnev töö eelnõudega, milleks terve parlament enda kohmakuse tõttu pole suuteline. Terve parlament lülitub töösse hiljem.
Mõnel puhul, nt. Itaalias, Hispaanias ja Brasiilias saab seaduse vastu võtta komitee ise, ilma et koda kui tervik seda hääletaks. Itaalias võib seda teha komitee, välja arvatud juhul, kui valitsus või 1/10 kojast või 1/5 komiteest nõuavad eelnõu otsustada andmist tervele kojale.
Komiteed moodustab parlamendi või koja juhtorgan , arvestades seda, et oleks tagatud parteide proportsionaalne esindatus komitees.
Parlamendi sisestruktuuri kuuluvad veel puhtpoliitilise tunnuse alusel deputaatide ühendused. Eestis ja Saksamaal on need fraktsioonid, Inglismaal parlamendi parteid, Hispaanias parlamendi grupid, Poolas saadikute klubid. Ka neile on antud teatavad õigused -- õigus osa võtta delegatsioonidest, saada sõna debattides, olla esindatud komiteedes.
Fraktsiooni liidriks on tavaliselt partei liider. Kui on tegemist võimul oleva parteiga, siis on partei liider enamasti peaministriks.
Osades riikides on parlamendis sageli eraldi organ, mis koosneb fraktsiooni liidritest, Rootsis näiteks konverents talmani juures, Bundestagis -- vanemate kogu, Hispaanias esindajate nõukogu. Peale selle võivad olla moodustatud veel parlamendigrupid teiste riikide parlamentidega ja parlamentidevahelise liiduga sidemete hoidmiseks.
E ting - stes on lubatud fraktsiooni kuuluvatel Rkogu liikmetel moodustada veel saadikute rühmasid. Eraldi rühma on moodustanud fraktsioonina mitte esindatud parempoolsed . Saadikurühmadel pole fraktsiooni õ-
Opositsiooniks loetakse neid parlamendi liikmeid, kes ei kuulu valitsevasse parteisse/koalitsiooni ja on end opositsioonina määratlenud. Kui koalitsiooni mitte kuuluv partei/fraktsioon toetab valitsuse poliitikat või on isegi sõlminud võimulolijatega koostöölepingu , siis teda ei saa opositsiooni lugeda.
Parlamendi kooss. võib kuuluda opositsiooni saadikutest moodustatud varivalitsus. Oma str-lt vastab varivalitsus võimuloleva valitsuse str-le. Tema eesm-ks on kritiseerida valitsust ja jagada oma liikmete vahel kohad selleks, et oleks lihtsam võimule tulles valitsust moodustada. Tüüpiline on varivalitsus Ing-l.
§ 5. Parlamendi abiaparaat
Parlamendi abiaparaadiks on tema juures olevad teenistused, kelle ülesandeks on osutada organisatsioonilist, teaduslikku ja tehnilist abi parlamendile tervikuna, kodadele, komiteedele ja üksikutele deputaatidele, ka fraktsioonidele. Ise abiaparaat poliitilistes küsimustes otsuseid vastu ei võta. Ta peab tagama selle, et parlament saaks üldse töötada ja et ta saaks professionaalselt töötada.
Abiaparaat koosneb parlamendi kui terviku ning komiteede abiaparaatidest ning fraktsioonide ja üksikdeputaatide abiaparaadiks (USA Kongressis on abiaparaadi suuruseks umbes 20 000 inimest). Parlamendi kui terviku ja komiteede abiaparaate püütakse maksimaalselt depolitiseerida, et tagada selle professionaalsus ja objektiivsus . Selle tagamiseks anti näiteks USAs 1970ndatel a-tel vähemusparteidele õigus nimetada 1/3 parlamendi abiaparaadist. Sageli võetakse abiaparaadist mõnede spetsiifiliste üksikküsimuste läbitöötamiseks lepingu alusel ühekordseid ülesandeid täitvaid tippspetsialiste - töösturid, teadlased, insenerid , sõjaväelased. Kõrge tasu tõttu ei ole neid alalisel tööl lihtsalt võimalik pidada.
Olenevalt riigist võib oma abipersonal olla kas igal deputaadil personaalselt või tervel fraktsioonil (E-s). Teise võimalusena on igal deputaadil oma personaalne nõunik (USA’s). Harilikult tegeleb abipersonal eelnõude, kõnede , kirjavastuste koostamisega , üksikküsimuste läbitöötamisega. Sageli on sellise abipersonali valikul otsustavaks kriteeriumiks poliitilised vaated. Ainult fraktsioonil, mitte üksikdeputaadil on oma abipersonal Austrias, Argentiinas, Itaalias. Austraalias on kehtestatud iga deputaadi abide maksimumarv, USAs, Prants-l ja Saks-l ainult neile kulutatav maksimaalne rahasumma .
§ 6. Parlamendi juures olevad ametnikud ja organid, kes ei kuulu parlamendi tööaparaati
Peale II maailmasõda on selliseks tüüpiliseks parlamendi juures asuvaks ametnikuks ombudsman. Tema põh-ks ül-ks on jälgida seda, et riigivõim, eeskätt täitevvõim, ei rikuks kodanike õigusi ja vabadusi. Ombudsmani instituut tekkis möödunud sajandi algul Rootsis. Pärast Teist maailmasõda, kui teadvustati inim- ja kodanikuõiguste järgimise erilist vajadust, levis ombudsmani institutsioon üle maailma.
Ombudsman on üldnimetus, mida sageli kasutatakse ka konkreetses riigis. Siiski võivad riigiti vastava ametniku nimetused varieerida, näiteks Austrias rahva õiguskaitsja, Inglismaal parlamendi komissar administratsiooni asjades, Poolas kodanike õiguste volinik.
Eestis spetsiaalset ombudsmani instituuti pole. Õiguskantsleri korraldamise seaduseelnõuga kavandatakse kantslerile ombudsmani funktsioonide panekut. Praegu kantsleri kantselei saab küll kodanikelt kirju ja vastab neile, kuid ombudsmani pädevust tal veel ei ole.
Ombudsman vaatab läbi kaebusi täitevvõimu üksikaktide ja tegude peale. Tavaliselt teeb ta seda siis, kui kaebamisel täitevvõimu sisesed kanalid on ennast ammendanud. Ombudsmani pädevuses on kaebuse põhjal asja uurida, saada igast riigiasutusest asja lahendamiseks vajalikke materjale, sealhulgas ka salajasi materjale, ja teha haldusorganile ettepanek rikkumine kõrvaldada. Ise ombudsman haldusakti tühistada ei saa ja ta ei saa ka anda uut haldusakti. Seda peab tema ettepanekul tegema vastav haldusorgan.
Ombudsmani pädevuses on saata asi krim.asja algat. uurimisorganitele, kui ta leiab, et vastava ametniku teos võib olla k.t. koosseis. Kui aga vastavas asjas on juba olemas jõustunud halduskohtu otsus, siis pole ombudsmanil täitevvõimu tegevusse enam võimalik sekkuda. Sel puhul tuleb täita kohtuotsust.
Reeglina nimetab/valib ombudsmani parlament. Erandiks on Prants. vahendaja, kellel parlamendiga pole mingit seost, aga kelle funktsioonid on sarnased ombudsmani omadega. Oma seose tõttu parlamendiga esitavad ombudsmanid parlamendile aruandeid/ettekandeid inimõ-te oluk-st riigis ja nad saavad teha ka ettepaneku s-st muuta. See on aga üksnes ettepanek, sest ombudsmanil pole s.andliku algatuse õigust.
Parlament võib valida või nimetada mitu ombudsmani. Küllalt sageli on suuremates riikides nn. spetsialiseeritud ombudsmanid üldpädevusega ombudsmani kõrval, näiteks võib olla eraldi ombudsman sõjaväelaste jaoks, sotsiaalküsimustes, haridusküsimustes, vangide osas jms. Ombudsman nimetatakse/valitakse teatud tähtajaks (4-5 aastaks), sellele kohale kandideerijalt nõutakse harilikult kõrgemat juriidilist haridust.
§ 7. Lobby
Ing. keeles on lobby üheks tähenduseks kuluaar. Riigiõ-s ja politoloogiaks kasut. mõistet lobby, tähis-tamaks parlamendiliikmete mõjutamist teatavate parlamendiväliste huvi- või survegruppide poolt, nt a/ühingud, tööstusringk-d, pangad , põllumaj. jne. Lobistide töö seisneb selles, et nad võtavad ühenduse mingi deputaadiga ja püüavad teda mõjutada teatud viisil (mitte) hääletama või algatama s.eelnõu.
Ühendriikides eksisteerivad juba aastaid lobby-töödele spetsialiseerunud firmad, näiteks oli seal 1980ndate aastate lõpul 23 000 registreeritud lobisti. Kuna lobbytöö võib äärmuslikes vormides kaasa tuua korruptsiooni, siis on püütud teda õiguslikult reguleerida. Näiteks võeti Ühendriikides 1946. aastal vastu lobbytöö reguleerimise seadus. Selle järgi peab igaüks, kes tegeleb kas tasu eest või oma motiividel tegevusega , mille eesmärgiks on mõjutada Kongressi seadusandlikku tegevust, ennast enne tegutsema hakkamist eelnevalt registreerima Esindajatekoja clerki ja Senati sekretäri juures. Peale selle peab ta vande all andma kirjaliku avalduse, kus on andmed tema enda ja ta palkaja kohta (kelle huvides ta esineb), lepingutähtaeg, summa ja talle antud vahendite kasutamise eesmärk. Ta peab pidama arvestust tema kaudu liikunud rahaliste vahendite kohta, esitama igal kvartalil aruandeid, milles tuleb ära näidata isegi lobbytöö korras avaldatud publikatsioonid. Aruanne avaldatakse Kongressi ametlikus väljaandes. Lobbytöö reeglite rikkumise eest saab mõista kriminaalkaristuse, üheks karistuseks on näiteks kuni kolmeaastane lobbytöö keeld.
§ 8. Parlamendiliikme staatus, tema immuniteet ja indemniteet
Parlamendiliikme staatuse määravad ära tema mandaadi isel., õ-d ja kohustused, immuniteet ja indemniteet.
Iseloomu poolest võib tema mandaat olla kas imperatiivne või vaba.
Imperatiivse mandaadi korral on valijatel õigus anda rahvaesindajate täitmiseks kohustuslikke juhiseid ja nende täitmatajätmisel teda tagasi kutsuda. Imperatiivne mandaat tulenes Rousseau' käsitlusest rahva suveräänsusest -- Rousseau järgi oli rahva suveräänsus jagamatu ja seda ei saanud edasi anda. Edasi sai anda rahva poolt ainult võimu ja konkreetseid volitusi.
Sisult on imperatiivne mandaat üsna eluvõõras nähtus. Väga raske on ratsionaalselt põhjendada, miks deputaat on kohustatud täitma valijate juhiseid, kui need on tema arvates vastuolus rahvuslike huvidega . Valijate tahte järgimine peaks olema rohkem poliitilise vastutuse küsimus, mitte aga kohustuslik.
Vaba mandaadi korral ei saa valijad deputaadile kohustuslikke juhiseid anda. Deputaat on seotud ainult enda südametunnistuse, konstitutsiooni ja parteidistsipliiniga.
Prantsuse konstitutsioon kehtestab, et igasugune imperatiivne mandaat on kehtetu . Eestis vt. PS § 62.
Immuniteedi all mõistetakse saadikupuutumatust, et vältida täitevvõimu poolt valedel ettekäänetel algatatud kriminaalmenetlust ja sel viisil üksiku deputaadi ja terve parlamendi tegevuse mõjutamist. Näiteks Saksamaal saab kuriteo eest Bundestagi liiget võtta vastutusele või arreteerida ainult Bundestagi loal, v.a kinnipidamine teo toimepanemisel või järgneva päeva jooksul.
Tav. kestab immuniteet kogu volituste aja parlamendis, mõnikord ka veidi kauem. Erandiks on USA, kus immuniteedi ajaline piir on kitsam. Seal kestab immuniteet istungjärgu ajal, teel sinna ja tagasi, v.a riigireetmise või raske k.t. puhul. Omapäraselt on asi reguleeritud Jaapanis - seal kestab immuniteet ainult istungjärgu ajal. Kui aga isik oli arreteeritud enne istungjärku, siis ta tuleb istungjärgu ajaks vabaks lasta
Tavaliselt saab immuniteedi ära võtta parlament või selle koda. Erandiks on Inglismaa, kus seda saab teha alamkoja spiiker. E. PSs on immuniteet reguleeritud PSe §-s 76. Selle kohaselt on Rkogu liige puutumatu ja teda saab krimvast-le võtta õ.kantsleri ettepanekul Rkogu kooss. enamuse (51) poolthäälega.
Riigikogu liikmete immuniteeti reguleerib vastav eriseadus.
Mõistet "indemniteet" kasutatakse kahes tähenduses.
Esimeseks tähenduseks on see, et deputaat ei kanna õiguslikku vastutust poliitiliste avalduste ja muude tegude eest, mis on toime pandud deputaadi mandaadi kasutamisel (hääletamine, esitatud seaduseelnõud, avalikud esinemised parlamendis ja väljaspool seda). Mandaadi kehtivusajal tehtud selliste tegude eest ei saa teda vastutusele võtta ka hiljem. Saksa seadus teeb erandi solvavale laimule ja ei rakenda sel puhul indemniteeti.
Siiski rakend. parlamendisiseseid mõj.vah-eid indemniteedi enese raames. Nt on Inglise alamkojas käibel mõiste " kuritegu parlamendi vastu". Selleks on nt mitteaupaklik suhtumine terve parlamendi või mõne kolleegi suhtes. Inglise parlamendis vaadatakse vastavat kaebust läbi privileegide komitees ja seejärel Alamkoja plenaaristungil. Plenaaristung võib määrata karistuseks hoiatuse , märkuse, parlamendi tööst ajutise kõrvaldamise või parlamendist välja arvamise. USA-s ja Itaalias formuleerib parlament süüdistuse ja seejärel antakse isik tavaliselt kohtu alla.
E-s on indemniteet fikseeritud PSe §-s 62. Selle järgi ei kanna Rkogu liige õiguslikku vastutust hääletamisel ja poliitiliste avalduste eest Rkogus või selle organites . Praegu pole Rkogus moodustatud eraldi organisatsiooni, mis tegeleks parlamendisiseste reeglite rikkumisega. Viimases Ülemnõukogus oli selliseks organisatsiooniks eetikakomisjon.
Indemniteet teises tähenduses on parlamendiliikme tasud -hõlmavad kõiki summasid, mida ta saab enda tarbeks seoses tööga parlamendis kas palgana, sõidukulude hüvitamisena vm viisil, ja abiaparaadi palkamiseks. Prants. nt on parl.liikme palk kolmekordne keskmine palk, sellele lisandub ¼ palgast elamu üürimiseks või teeninduskuludeks. Veel maksab riik palka 2 abile ja sekretärile. Deputaat võib aastas 40 korda lennukiga tasuta sõita oma ringkonda ja tagasi, peale selle on tasuta telefon ja kirjavahetus .
Ühendriikides oli 1993. aastal senaatori kuupalk 10 750 $, peale selle olid ette nähtud tasud abipersonalile, riigi kulul büroo Washingtonis ja koduosariigi pealinnas, tasuta transport ka välisreisidel, side ja meditsiiniteenindus. (Suurtes osariikides kulub senaatorile aastas umbes 1 miljon $).
Sageli kuulub indemniteedi hulka ka parlamendiliikme eripension. Tavaliselt on selle saamiseks vaja 8-10 aastane katkematu parlamendistaaþ. Pikema staazi puhul võib pension suureneda . Harilikult makstakse seda pensioni lisaks teistele pensionidele.
E-s reguleerib Rkogu liikme indemniteeti "S. EV presidendi ja Rkogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta". See võeti vastu 1992. aasta juunis enne Rkogu valimisi. Seda s-st ei saa vähemalt Rkogu liikmete palkade osas sama kooss enda jaoks ise muuta, vaid saab seda teha ainult järgmise koosseisu jaoks. S-se pealkiri ei ole kooskõlas PSe § 104-ga, selle järgi peaks pealkirjaks olema "Vabariigi Presidendi ja Rkogu liikmete tasu seadus". PSes nimetatud pealkirjaga pole kooskõlas ka s-se sisu - ta ei peaks reguleerima pensioneid. Kehtiv pealkiri pole enam kooskõlas seaduse sisuga, sest Presidendi ametipalka selle seadusega ei reguleerita.
Rkogu liikmete palk on seotud eelmise kvartali E keskmise palgaga - tavalistel Rkogu liikmetel näiteks neljakordne keskmine palk, Rkogu esimehel kuuekordne. Igas kvartalis palka korrigeeritakse sõltuvalt eelmise kvartali palgamuutusest.
Selle seaduse järgi saab ametipalga väljamaksmisel võtta arvesse tegelikku tööst osavõttu Riigikogus, kui selle kohta on vastav säte Riigikogu töökorra seaduses. Kuna töökorra seaduses vastavat sätet pole, siis tööst osavõtt saadavat palka ei mõjuta.
Veel on ette nähtud 20% palgast esinduskuludeks ja esinduskulud on maksuvabad (faktiliselt -- palgalisa).
Valitsuse poolt kehtestatud korras kompenseeritakse sõidukulud ühissõidukites, v.a taksod. Eraldi on ette nähtud parlamendi pensionid vanaduspensionina, invaliidsuspensionina, toitjakaotuspensionina.
Riigikogu liikmete pensioneerimise süsteem erineb kapitaalselt praegu riiklike elatusrahade seadusega ette nähtud praegu kehtivast pensioneerimissüsteemist. Riigikogu liikmete süsteemi aluseks olid tollal vanuse- ja staažinõuete osas tollal kehtinud NSVL eeskirjad. Nii nõutakse vanaduspensioni määramiseks meestelt 65-aastaseks saamist ja vähemalt 25-aastast pensioniõiguslikku staaþi, naistelt vastavalt 55 ja 20. Tegelikkuses saab Riigikogu liige teatud juhtidel pensionile ka varem ja seda on küllalt palju kasutatud. Nimelt võib seda pensioni saada 57-aastane mees või 52-aastane naine, kui nad olid sellisesse vanusesse jõudnud Riigikogu palgalt lahkumise päevaks. Igal juhtumil on parlamendi vanaduspensioni saamiseks vaja olla parlamendi ühe koosseisu liige vähemalt 2 aastat järjest.
Parlamendiliikme vanaduspension on 75% viimasest ametipalgast ja seda korrigeeritakse igas kvartalis, lähtudes parlamendiliikme palgamuutusest. Pension on maksuvaba . Õigust saada parlamendipensioni pole nendel, kes lahkusid parlamendist omal soovil, tagasiastumise korral ja nendel, kelle volitused on lõppenud ennetähtaegselt seoses kohtuotsuse jõustumisega.

VII teema: Valitsus

§ 1. Valitsuse mõiste, liigid ja koosseis
Kõige üldisemalt võib valitsust defineerida kui üldpädevusega täitevvõimu teostavat kollegiaalset organit. Alati selline definitsioon mõne konkreetse riigi puhul siiski ei sobi, näiteks ei sobi selline määratlus Ühendriikide valitsusele -- seal valitsus ise ühtegi otsust vastu ei võta, need vormistatakse presidendi aktidena ja valitsus on praktiliselt Ühendriikide presidendi juures olev nõuandev organ.
Valitsuse nimetused võivad riigiti erineda, nt. Tšehhis valitsus, Jaapanis kabinet , Indias ministrite nõukogu, Prant. ministrite nõukogu (valitsus), Saksamaal föderaalvalitsus, Šveitsis föderaalnõukogu.
Valitsuse enda sees võivad olla moodustatud palju kitsamad üldpädevusega organid, näiteks Inglismaal kabinet, Itaalias presiidium. Prantsuse valitsust nimetatakse ministrite nõukoguks, kui selle eesistujaks on president. Kui eesistuja on peaminister , siis on nimetus kabineti nõukogu.
Poliitiliselt koosseisult jaguneb valitsus üheparteiliseks, koalitsioonivalitsuseks ja parteituks valitsuseks e ametnike valituseks.
Üheparteivalitsusi õnnestub parlamentaarsetes riikides moodustada peaasjalikult kaheparteisüsteemi puhul, näiteks Inglismaal.
Üheks koalitsioonivalitsuse eriliigiks on rahvusliku ühtsuse valitsus. Selline valitsus moodustatakse küllalt sageli kriisi või sõja ajal kõikidest parlamenti kuuluvatest poliitilistest jõududest, et saavutada valitsemisel konsensus .
Parteitu valitsus ehk ametnike (spetsialistide) valitsus moodustatakse tavaliselt siis, kui koalitsiooni moodustada ei suudeta, keegi ei taha vähemusvalitsust moodustada ja ennetähtaegseid valimisi samuti ei soovita. Küllalt sageli kasutatakse seda varianti riigi kriisiseisundist väljaviimiseks või siis juhul, kui korraliste valimisteni pole palju aega, aga ennetähtaegseid valimisi ei soovita (Eestis Vähi valitsus 1992. aasta talvel). Ametnike valitsusse kuuluvad ministrid iseenesest võivad olla ühe või teise partei liikmed, kuid parteisse kuulumine pole antud juhul oluline valitsuse moodustamiseks. Ükski erakond ei kanna poliitilist vastutust valitsuse tegevuse eest.
Alatiseks valitsuseks loetakse valitsust, mis on moodustatud konstitutsioonilises korras. Ajutiseks valitsuseks nimetatakse valitsusi, mis pole konstitutsioonilised või mis moodustatakse poliitilise režiimi tingimustes, kuni olukord stabiliseerub ja kehtestatakse uus konstitutsiooniline kord.
Valitsuste pädevus on konstitutsioonides tavaliselt fikseeritud küllalt üldisel kujul selleks, et anda mänguruumi.
Valitsuse eesotsas seisjat nimetatakse üldnimetusega peaministriks, riigiti võivad aga nimetused olla erinevad (Saksamaal - liidukantsler , mõnel pool Ministrite Nõukogu esimees). Valitsuse kooss. kuul. spetsiaalpädevusega ametk -d, mida nim. harilikult ministeeriumideks. Harilikult on ministeeriumid enda pädevuses võrdsed, üksteist nad ei kontrolli. Vahel on antud aga rahandusministeeriumile pädevus kontrollida teiste ministeeriumide rahanduslikke küsimusi, Saksamaal on näiteks justiitsministril õigus valitsuse istungil kasutada vetoõigust valitsuse aktide suhtes juriidilistel põhjustel.
§ 2. Valitsuse ja selle liikmete poliitiline vastutus
Selline vastutus võib olla kas õiguslik (õiguserikkumiste eest) või poliitiline (parlamendi ees). Valitsuse vastutus võib olla kas kollegiaalne või individuaalne.
Ainult kollegiaalset vastutust kasutatakse näiteks Prantsusmaal, Jaapanis ja Hispaanias, kus umbusaldust saab avaldada ainult valitsusele kui tervikule. Saksamaal esineb formaalselt ainult kantsleri individuaalne vastutus, sest umbusaldust saab seal avaldada ainult kantslerile. Võivad esineda ka mõlemad vastutuse liigid koos. See on tavalisem parlamentaarsetes riikides. Eestis on poliitiliselt Riigikogu ees vastutav nii valitsus tervikuna, peaminister kui ka üksikud ministrid. Kahekojalise parlamendi puhul on valitsus harilikult vastutav ainult alamkoja ees. Erandid on parlamentaarsetest riikidest Itaalia ja Jaapan, kus valitsus vastutab mõlema koja ees.
Poliitiline vastutus võib valitsusel esineda kahes vormis:
1.usaldushääletuse vormis.
See toimub parlamendiliikmete algatusel, kes algatavad umbusalduse avaldamise valitsusele. Valitsuse stabiilsuse tagamiseks on umbusaldusavalduse algatamiseks ja selle edukuseks vajalik rohkem hääli kui tavaliste seaduseelnõude vastuvõtmiseks. Eestis on algatuseks vajalik 21 häält ja umbusalduse avaldamise poolt peab olema 51 liiget, s.t Riigikogu koosseisu enamus.
Saksa praktikas kasutatakse mõistet " konstruktiivne umbusaldus " -- see tähendab, et umbusalduse avaldajad peavad esitama enne umbusalduse avaldamist ka enda uue kantslerikandidaadi.
Kui avaldati umbusaldust peaministrile või tervele valitsusele, lahkub ametist valitsus tervikuna. Kui umbusaldust avaldati ühele ministrile, lahkub ainult see.
2.eelnõu sidumine usaldusküsimusega.
Sel puhul seostab valitsus ise mingi konkreetse eelnõu vastuvõtmise parlamendipoolse usaldusega. Kui eelnõu jääb vastu võtmata, siis astub valitsus tagasi. Eelnõu sidumist usaldusküsimusega loetakse efektiivseks poliitilise mõjutamise vahendiks, sest see võib kaasa tuua ennetähtaegsed valimised.

Riigiõigus -- eriosa. Eesti riigiõigus

Eesti riigiõiguse põhiprintsiibid

Põhiseaduste tekstid demokraatlikes riikides võivad erineda üsna paljude üksikasjade poolest, põhiprintsiipide osas on nad aga üsna sarnased, ehkki vahel on rõhk ühel, vahel teisel printsiibil. Põhiprintsiipidele iseloomulikuks on see, et nad on abiks teiste printsiipide avamisel ja põhiseaduse enda üksikute normide kohaldamisel (tõlgendamisel); et ilma nendeta pole võimalik süsteemselt põhiseadusest aru saada.
Eestis võib eristada järgmisi põhiseaduslikke printsiipe:
1. inimväärikus -- § 10
2.vabadus -- § 14 lg. 1
3.võrdsus -- § 12 lg. 1 lause 1
4.õigusriik -- § 10
5.demokraatia -- § 1, § 10
6.sotsiaalriik -- § 10
7.Eesti identiteet -- § 1 lg. 2
Selles loet. osundatud §-dele lisaks on vastavaid põhiprintsiipe detailiseeritumalt käsitletud veel mitmes
sättes, nt inimväärikus -§ 18 (piinamise keeld), demokraatia -rahva ptk, valimisi käsitlevad sätted jne.
Riigikogu
§ 1. Riigikogu valimine
Rkogu valitakse 4 aastaks. Erandina valiti 1992. a Rkogu 3 a-ks, see tulenes PSe rakendamise s-st.
Valimised jagunevad korralisteks ja erakorralisteks. Korralised toimuvad igal neljandal aastal, mis järgneb eelmiste valimiste aastale, märtsikuu esimesel pühapäeval. Erakorralised valimised toimuvad 4 juhtumil, kui välja on kuulutatud Riigikogu ennetähtaegsed valimised. Ennetähtaegsed valimised kuulutatakse välja järgmistel juhtudel:
1.kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei kogu poolthäälte enamust
2.kui Riigikogu pole suuteline kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust vastu võtma riigieelarvet
3.kui 14 päeva jooksul pärast peaministri kandidaadi ülesseadmise õiguse minekut Riigikogu kätte pole presidendile esitatud valitsuse koosseisu
Nendel 3l juhtumil on president vältimatult kohustatud välja kuulutama Rkogu ennetähtaegsed valimised.
4.kui on Rkogu avaldanud umbusaldust kas peaministrile või tervele valitsusele, siis president võib, aga ei pea valitsuse ettepanekul välja kuulutama erakorralisi valimisi.
Kui erakorralised valimised on toimunud, siis järgmised korralised valimised toimuvad üldise reegli järgi nelja aasta pärast. Erakorralised valimised toimuvad varemalt 20 ja hiljemalt 40 päeva pärast nende väljakuulutamist. Nii korralised kui erakorralised valimised kuulutab välja president.
Rkogu valimisel on hääleõ-ga, s.t aktiivse valimisõigusega vähemalt 18-aastased E kodanikud, kes on kantud hääleõiguslike kodanike riiklikku registrisse . Sellist registrit peetakse valla-, linna- ja keskregistrina. Seejuures peab registripidaja koostama hääleõiguslike kodanike nimekirja valimisjaosk-de kaupa. Valijad ise saavad pöörduda registripidaja poole, et korrigeerida registris andmeid.
Registrisse kantakse elukoha järgselt. Hääleõiguslikud on ka välism. elavad E kodanikud. E-s elav kod. annab enda hääle enda elukoha järgse valimisringkonna raames, välismaal alaliselt elav kodanik annab hääle kas iseenda E-s oleva viimase elukoha järgi või kui seda pole, siis (vana)vanemate elukoha järgi.
Hääleõigusega pole kodanikud, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks. Hääletamisest ei võta osa kodanikud, kes on kohtu poolt kriminaalmenetluse korras süüdi mõistetud ja kannavad vabaduskaotuslikku karistust kinnipidamiskohas.
Valimised on üldised, vabad ja otsesed, kasutatakse proportsionaalset valimissüsteemi. Passiivne valimisõigus (õigus olla valitud) on vähemalt 21-aastastel Eesti kodanikel. Valimistel saavad kandideerida nii üksikkandidaadid kui ka erakondade valimisnimekirjad. Kui jõustuvad viimased muudatused valimisseaduses, siis on valimisliidud keelustatud.
Nimekirja seavad üles erakonnad ja nad teevad seda üksikute valimisringkondade kaupa. Üksikkandidaate saab ringkonnas üles seada nii see kandidaat ise kui ka mingi erakond. Materjalid kandidaadi ülesseadmise kohta esitatakse Vabariigi Valimiskomisjonile. Puuduste korral esitatud materjalides annab valimiskomisjon tähtaja parandamiseks.
Valimisteks on riik jagatud 11 valimisringkonnaks. Üks ringkond hõlmab mitu maakonda, Tln-s on 3 ringkonda. Ringkonnad jagatakse valimisjaoskondadeks. Riigi ulatuses tegeleb valimiste korraldusliku küljega Vabariigi Valimiskomisjon, ringkondades maakonna valimiskomisjonid, jaoskonniti jaoskonnakomisjonid. Iga komisjoni pädevus on seaduses täpselt määratletud.
Hääletamine toimub eluk.järgses valimisjaosk-s hääletamisruumis, kus on hääletamiskabiin ja kast. Nendel, kes tervislikel põhjustel ei saa jaoskonda ilmuda, on võimalik hääletada kodus, tellides kohale jaosk.komisjoni ametniku häälet.kastiga. Välismaal elavad kodanikud häälet. E välisesindustes. Teatud ting-tel on võimalik hääletada kirja teel. Võimalik on ka eelhääletamine enne valimiste ametlikku päeva.
Hääletamise päeval on keelatud jaoskonnakomisjoni ruumes igasugune valimispropaganda. Hääletamisel kirjutab valija hääletussedelile ringkonnas üles seatud kandidaadi registreerimisnumbri. Seega kasutatakse avatud nimekirja, s.t valija annab hääle nii nimekirja poolt kui ka tema poolt konkreetselt eelistatud kandidaadile.
Enne valimisi määratakse iga ringkonna jaoks kindlaks mandaatide arv. Kokku on Riigikogus 101 mandaati. Mandaadid jagab ringkondade vahel Vabariigi Valimiskomisjon. Kõigepealt jagatakse Eesti hääleõiguslike kodanike koguarv 101-ga. Saadud arvuga jagatakse iga valimisringkonna hääleõiguslike kodanike arv. Iga ringkond saab mandaate vastavalt viimase jagamise tulemusel saadud täisarvule. Sel viisil jagamata jäänud mandaadid jagatakse ringkondade vahel ära.
Valimistulemusi tehakse kindlaks kolmes voorus. Esimese vooruga loetakse valituks need, kes enda ringkonnas said või ületasid lihtkvoodi. Lihtkvoot saadakse, kui jagatakse ringkonnas antud kehtivate häälte arv mandaatide arvuga. Teises voorus tehakse kindlaks, millised nimekirjad said üle 5% terves ringkonnas antud häältest. Selleks liidetakse üle riigi erakonna nimekirjadele antud hääled, seejärel reastatakse kandidaadid nimekirjade kaupa saadud häälte järgi.
Nüüd arvutatakse, mitu korda ületab iga nimekirja häälte arv valimisringkonnas lihtkvoodi. Nimekiri saab nii mitu mandaati, kui mitme võrra ringkonnas selle nimekirja poolt antud häälte arv ületab lihtkvoodi ringkonnas. Kui näiteks lihtkvoot oli 100 ja nimekiri sai 300 häält, siis saab nimekiri teises voorus juurde kolm mandaati.
Esimeses kahes voorus jääb osa mandaate jagamata. Seda tehakse kolmandas voorus üleriigiliste kompensatsioonimandaatide jaotamisega. Kasutatakse d'Honti jagajate meetodit. Hiljemalt 10 päeva pärast valimisi peab Vabariigi Valimiskomisjon välja kuulutama valimiste tulemused. President peab Riigikogu uue koosseisu esimeseks istungjärguks kokku kutsuma hiljemalt 10 päeva jooksul pärast valimistulemuste väljakuulutamist.
§ 2. Riigikogu liikme volituste tekkimine, peatamine, lõpp ning tema asendamine
Peale PSe reguleerib seda küsimust Rkogu töökorra seadus. Tuleb eristada Rkogu terve uue koosseisu volituste tekkimist ja selle üksiku liikme volituste tekkimist ning veel asendusliikme volituste tekkimist.
Rkogu eelmise kooss volitused lõp, kui Vabariigi Valimiskom. on välja kuulutanud valimistulemused.
PS sätestab, et samast päevast tekivad uue koosseisu liikmete volitused. See säte ei ole päris täpne, sest uus koosseis ei saa oma volitusi täitma hakata enne, kui selle liikmed annavad vande. Faktiliselt tekivad uue koosseisu liikmetel volitused otsustada riigielu küsimusi vande andmisest ja alles siis nad saavad hakata oma volitusi täitma. Ka ennetähtaegsete valimiste korral jätkuvad vana koosseisu volitused valimistulemuste väljakuulutamiseni.
Uue koosseisu kokkuastumisel alustab selle esimese istungi juhatamist Vabariigi Valimiskomisjoni esimees. Tal on 3 ülesannet:
1.avada istung
2.korraldada, et Riigikogu liikmed annaksid vande
3.korraldada Riigikogu esimehe valimised
Uue koosseisu vande andmine on esimese istungi esimene päevakorrapunkt. Suulise vande annab ainult Rkogu ealt vanim liige. Seda tehakse Rkogu eest. Teised kirjutavad vande tekstile lihtsalt alla. See vande tekst antakse Rkohtu esimehele, kes on vande andmise juures. Vande ainus õiguslik tähendus seisneb selles, et see annab võimaluse enda volitusi täita. Vande rikkumise eest mingeid iseseisvaid sanktsioone, milles oleks viide vande rikkumisele, pole kehtestatud.
Asendusliige annab vande ise suuliselt ja kirjutab tekstile alla.
Eristatakse Rkogu liikme volituste peatumist ja lõppemist, see on ette nähtud põhiseadusega. PSe rakendamise seadus lisab veel mandaadi tühistamise , kui kohtu korras on tuvastatud, et süümevandega kinnitatu ei vasta tegelikkusele.
Kuna eristatakse mõisteid "volituste lõppemine" ja "mandaadi tühistamine", siis võib oletada, et neil on mitmeid eri tagajärgi. Põhiseadus näeb selgesõnaliselt ette, et volituste lõppemisel tuleb Rkokku asendusliige. Mandaadi tühistamise korral pole asendusliikme tulekut üldse mainitud -- siit võib järeldada, et mandaadi tühistamisel asendusliiget ei tule.
Nii volituste peatumise kui lõppemise korral tuleb Riigikokku asendusliige. Selleks on samast nimekirjast esimene välja jäänud kandidaat, selle mittenõustumisel järgmine jne.
Rkogu liikme volitused peatuvad kahel juhtumil:
1.kui ta on nimetatud Vabariigi Valitsuse liikmeks.
Tema volitused taastuvad valitsusest lahkumisel.
2.kui Rkogu esimees asendab Vabariigi Presidenti (näiteks viimase volituste ennetähtaegse lõppemise tõttu), siis peatuvad tema volitused Riigikogus.
Siin tuleb aga asendusliige ainult sel juhul, kui asendamine ületab 40 päeva.
Volituste peatumisega ei sarnane see, mis toimub ametist lahkuva valitsuse liikmega , kes on saanud ka Rkogu uue koosseisu liikmeks. Tema asemele tuleb samuti asendusliige, tema volitused aga ei peatu, sest neid polegi tekkinud.
Rkogu liikme volitused lõpevad ennetähtaegselt järgmistel juhtudel:
1.tema astumisel mingisse teise riigiametisse.
Selliseks teiseks riigiametiks on mistahes ametikoht riigi ametiasutuses. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis üht asja lahendades, et ka kuulumine omaaegsetesse riigiettevõtte haldusnõukogudesse on kuulumine teise riigiametisse sõltumata sellest, kas selle eest saab tasu või ei. Märgiti, et oluline on, et ta sellises haldusnõukogus teostab täitevvõimu.
Erasfääris töötamiseks praegu piirangut pole.
2.süüdimõistva kohtuotsuse jõust-l. Siin peetakse silmas k.t. eest karistust mõistva otsuse jõustumist.
3.tagasiastumisega. Selleks tuleb esitada avaldus Riigikogu juhatusele.
4.kui Riigikohus on otsustanud, et Riigikogu liige on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma.
Seaduses pole sellise otsuse tegemiseks kehtestatud mitte mingit menetluskorda ja pole ka sätestatud, millal on Riigikogu liige kestvalt võimetu. Riigikohtu reglemendi kohaselt teeb sellise otsuse Riigikohtu üldkogu. Mõiste "kestev võimetus" sisustamisel võiks kasutada analoogiat põhiseaduse §-ga 83. Nimelt tuleb välja kuulutada presidendi ennetähtaegsed valimised, kui president ei suuda oma volitusi täita üle kolme kuu järjest.
5.lõpeb surmaga.
§ 3. Riigikogu juhatus, fraktsioonid, komisjonid ja kantselei
Juhatuse, fraktsioonide ja komisjonide tegevust reguleerib peale põhiseaduse Riigikogu kodukorra seadus. Kantseleid reguleerib Riigikogu töökorra seadus.
Juhatus on Riigikogu tööd korraldav kolmeliikmeline organ, mis koosneb esimehest ja 2 aseesimehest. Juhatust kuieraldi organit põhiseadus üldse ei nimeta, vaid nimetab ainult Riigikogu esimeest ja 2 aseesimeest.
Juhatuse pädevuses on Riigikogu siseorganisatsioonilised küsimused, eeskätt täiskogu töönädala päevakorra projekti koostamine ja istungite juhatamine, ka Riigikogu esindamine . Enda otsuseid teeb juhatus konsensusega. Vaidluse korral saab küsimuse anda täiskogu otsustada. PS juhatuse volitusteks tähtaega ei kehtesta, kodukorra seaduse kohaselt valitakse juhatus üheks aastaks.
Juhatuse valimine on uue koosseisu teine päevakorrapunkt pärast deputaatide vande andmist. Kandidaate juhatusse võib üles seada iga Rkogu liige. Tegelikkuses seatakse kandidaate üles fraktsioonide kokkuleppel ja selle arvestusega, et juhatuses oleks üks opositsiooni esindaja. Kõigepealt seatakse üles esimeeste kandidaadid, seejärel aseesimeeste. Valimistel on igal liikmel üks hääl. Vajalik on saada üle poole häältest, hääletatakse bülletäänidega.
Juhatuse või selle liikmete volituste lõppemisel toimuvad korralised/erakorralised valimised. Korralised valimised toimuvad tähtaja möödumisel, erakorralised siis, kui mõni liige astub juhatusest tagasi või tema volitused Rkogus on lõppenud. Juhatusele pole võimalik avaldada umbusaldust.
Fraktsioonide moodustamise eesmärgiks on hõlbustada täiskogu otsuste vastuvõtmist sel teel, et antakse saadikurühmadele/gruppidele võimalus koonduda selleks, et kujuneks teatav ühine platvorm . See tagab selle, et otsuste vastuvõtmine täiskogus toimub kiiremini ja et fraktsioon hääletab ühtemoodi .
Fraktsioonide põhitegevus piirdubki eelnõude arutamisega. Fraktsioonil on seadusandliku algatuse õigus ja ka õigus teha ettepanekuid hääletada mingi eelnõu menetlusest välja. Iga Riigikogu liige saab kuuluda ainult ühte fraktsiooni.
Fraktsioon on puhterakondliku (poliitilise) iseloomuga. Seaduse järgi saavad fraktsioone moodustada ainult ühest ja samast nimekirjast valitud isikud. Seaduse formuleeringust võib järeldada, et pärast ühe nimekirja baasil fraktsiooni moodustamist võib sinna liituda ka teistest nimekirjadest. Praktika tõlgendab seda aga teisiti ja teised fraktsiooniga ühineda ei saa. On aga täiesti võimalik ja elus esinenud , et ühes nimekirjas Riigikokku pääsenud moodustavad kaks või enam fraktsiooni. Täiesti tavaline oli see ajal, mil valimisliidud olid lubatud. Pärast valimisliitude keelustamist on ühest nimekirjast mitme fraktsiooni moodustamine võimalik vist ainult partei lagunemise korral.
Fraktsiooni minimaalsuuruseks on 6 isikut. Fraktsioone registreerib Riigikogu juhatus. Fraktsioonil on esimees ja aseesimees, kelle ta ise valib. Kui liikmeid on üle 12, siis võib olla kaks aseesimeest. Riigikogu juhatuse liikmed võivad olla fraktsioonis, aga ei või olla fraktsiooni (ase)esimeheks.
Fraktsioonid ja ka fraktsioonidesse mittekuuluvad Riigikogu liikmed võivad moodustada saadikute ühendusi, nendel aga fraktsioonide õigusi ei ole. Fraktsioonil on enda palgaline tööaparaat. Kuna fraktsioonid on poliitilise iseloomuga, siis fraktsiooni nõunikud ja konsultandid võetakse ametisse fraktsiooni eluea ajaks.
Komisjonid jagatakse alatisteks, ajutisteks ja erikomisjonideks.
Alatisi komisjone on 10 ja nende täpne loetelu on kodukorra seaduses. Puhtjuriidilisi komisjone on 2: õigus- ja põhiseaduslikkuse komisjon. Alatiste komisjonide põhiline töö seisneb töös seaduseelnõudega. Iga Riigikogu liige võib kuuluda ühte alatisse komisjoni. Fraktsiooni liige võib asendusliikmena kuuluda mitmesse komisjoni. Riigikogu juhatus ei saa alatisse komisjoni kuuluda.
Alatise komisjoni liikmete arvu määrab juhatus ja eraldab fraktsioonidele komisjonis kohti proportsionaalselt fraktsiooni esindatusele Rkogus. Liikmed ja asendusliikmed määrab fraktsioon ning vormistab juhatus.
Fraktsioonidesse mittekuuluvad liikmed määrab juhatus, arvestades liikme soovi. Komisjon ise valib endale esimehe ja aseesimehe tähtaega ära näitamata.
Komisjoni juhtkonna volitused lõpevad tagasiastumisega, Riigikogust lahkumisega, Riigikogu volituste lõppemisega.
Erinevalt Riigikogu juhatusest saab komisjoni esimehele ja aseesimehele avaldada umbusaldust. Seda võib algatada 1/3 komisjoni liikmetest ja poolt peab olema üle poole komisjonist.
Komisjon on enda korralistel istungitel otsustusvõimeline, kui kohal on vähemalt 1/3 komisjoni liikmetest, nende hulgas esimees või aseesimees. Korralisteks istungiteks on sellised istungid, mis toimuvad kodukorra seaduses fikseeritud ajal. Erakorralistel istungitel peab kohal olema vähemalt pool komisjoni liikmetest, nende hulgas esimees või aseesimees. Erakorraline istung/koosolek tuleb kokku esimehe, aseesimehe või vähemalt poole komisjoni koosseisu nõusolekul.
Eristatakse veel ajutisi komisjone ja erikomisjone, mis moodustatakse mingi konkreetse küsimusega tegelemiseks , näiteks moodustati komisjon nn. lindiskandaali uurimiseks. Taoliseks komisjoniks on praegu ka kaitsepolitsei tegevuse kontrollimise komisjon.
Komisjonidel on seadusandliku algatuse õigus, v.a. õigus algatada põhiseaduse muutmist.
Riigikogu teenindamiseks on moodustatud Riigikogu kantselei. Selle eesotsas on direktor , kes nimetatakse ametisse avaliku konkursi korras.
§ 4. Riigikogu istung, istungjärgud ja täiskogu töönädal
Eristatakse korralisi ja erakorralisi istungjärke.
Korralised istungjärgud tulevad s-s ettenähtud ajal kokku ilma erilise kokkukutsumiseta. Ainsaks erandiks on Rkogu uue koosseisu esimene istungjärk . Korralised istungjärgud toimuvad jaanuari teisest esmasp-st juuli kolmanda neljap -ni ja septembri teisest esmasp-st detsembri kolmanda neljap-ni.
Üldjuhul on Rkogu antud koosseisul aastas kaks korralist istungjärku. Vastava koosseisu istungjärkude numeratsioon algab esimesest istungjärgust ja on ühtne selle koosseisu volituste ajal.
Korraliste istungjärkude puhul eristatakse järgmisi mõisteid:
1.täiskogu töönädal.
See on täiskogu iganädalane tööaeg . Siin määrab Riigikogu ajagraafik , mis on kehtestatud kodukorra seaduses, kindlaks selle, kuidas tööaeg on jagatud täiskogu istungite, fraktsioonide ja komisjonide vahel.
Rkogu istungi juhataja võib täiskogu tööaja arvelt anda lisaaega komisjonidele ja fraktsioonidele.
Ajagraafikust lähtudes kinnitatakse täiskogu poolt iganädalane töönädala päevakord, seda tehakse töönädala esimesel istungil. Vastava projekti esitab juhatus. Hiljem on nädala päevakorras võimalik küsimuste arutamise järjekorda muuta.
2.istungid.
Istungitel toimub küsimuste arutamine täiskogu poolt. Istungid toimuvad esimesel kolmel töönädalal esmaspäevast neljapäevani.
3.täiendavad istungid.
Need toimuvad korraliste istungjärkude ajal väljaspool ajagraafikut, s.t. reedel, laupäeval, pühapäeval või Rkogu kolmenädalasele töötsüklile järgneval 4. nädalal. Täiendavate istungite mõiste võeti kasutusele selleks, et mitte korraldada arvukalt erakorralisi istungjärke. Täiendaval istungil tuleb presidendi valimise seaduse järgi valida presidenti.
4.täiskogu töötsükkel .
See on kolm üksteisele järgnevat töönädalat, mil toimuvad Riigikogu istungid. Neljas nädal on istungitest vaba ja see on ette nähtud tööks valijatega.
Erakorraline istungjärk toimub korraliste istungjärkude vahelisel ajal. Selle kutsub kokku Rkogu esimees, ettepaneku erakorralise istungjärgu kokkukutsumiseks saab teha president, valitsus või vähemalt 1/5 Rkogu liikmetest.
Rkogu istungitel kvoorumi nõuet ei ole. Erandiks on erakorralised istungjärgud, kus kohal peab olema Rkogu koosseisu enamus (vähemalt 51 liiget). Istungid on üldjuhul avalikud, s.t. ajakirjandus ja külalised võivad olla rõdul.
Tele- ja raadioülekanded ning salvestused võivad toimuda ainult juhatuse loal. Stenogramm on avalik ja kõik toimuv transleeritakse Rkogu ruumidesse. Kõrvalisi isikuid saalis viibida ei tohi.
Enda istungi saab Rkogu kinniseks kuulutada vähemalt 2/3 häälteenamusega. Kinniseks tuleb tunnistada iga päevakorrapunkti arutamine eraldi. Mingeid kinniseks kuulutamise põhjusi seaduse ei fikseeri. Pärast istungi kinniseks kuulutamist jäävad saali ainult Riigikogu liikmed, isikud, kellel on Rkogu istungil sõnaõigus (nt. õiguskantsler) ja istungile kutsutud isikud. Ajakirjandus ja külalised eemaldatakse rõdult, ülekanded katkestatakse. Stenogrammiga saavad tutvuda ainult need, kellel oli õigus olla vastava päevakorrapunkti arutamise ajal saalis. Teised saavad stenogrammiga tutvuda ainult juhatuse loal. Juhatus peab kinnisest istungist ja sellel toimunust esitama pressiteate.
§ 5. Riigikogu otsustusvõime ja hääletamisel nõutav häälteenamus
Riigikogu tavalistel istungitel kvoorumi nõuet kehtestatud pole. Erandiks ei ole ka põhiseaduse § 104-s loetletud seaduste vastuvõtmine. Need seadused nõuavad vastuvõtmiseks vähemalt 51 häält. Sellise eelnõu saab aga panna hääletusele ka siis, kui saadikuid on vähem.
Erakorralised istungjärgud on otsustusvõimelised, kui kohal on vähemalt pool Rkogu liikmetest. Iga istungi alguses toimub kohaloleku kontroll, mida tehakse iga Rkogu liikme laual oleva hääletuspuldi kaudu. Kohalolijate kontroll toimub ka iga sellise eelnõu hääletuse eel, kus on nõutav Rkogu koosseisu häälteenamus. Peale selle võib kohaloleku kontrolli nõuda ka iga Rkogu liige. Kohaloleku kontrollist teatab istungi juhataja Rkogu ruumidesse helisignaaliga.
Oma otsustused teeb Riigikogu hääletamisega. Enne küsimuse hääletusele panekut kordab istungi juhataja küsimust ja pärib, kas see on arusaadav, vajaduse korral selgitab. Kohe pärast seda võib iga komisjoni või fraktsiooni esimees nõuda kuni 10-minutilist vaheaega .
Vahetult enne hääletust teatab istungi juhataja otsusest panna küsimus hääletusele ja kinnitab seda haamrilöögiga.
Reeglina on hääletamine avalik. Salajane hääletus toimub 3 juhtumil:
1.presidendi valimine;
2.Riigikogu juhatuse valimine;
3.nende isikute ametisse nimetamisel, kelle nimetamine on Rkogu pädevuses.
Üldjuhul toimub hääletamine, ka salajane, elektroonilise hääletussüsteemi abil. Avaliku hääletuse puhul saab juhataja selja taga asuvalt ekraanilt näha, kes kuidas hääletas, salajase hääletuse puhul seda võimalust pole.
Rkogu liikmel on õigus nõuda hääletuse kordamist, kui tema puldis on tehniline rike või kui ta märkab hääletamisel kodukorra seaduse rikkumist, näiteks keegi hääletab teise eest. Erandina toimub hääletamine hääletussedelite (bülletäänide) abil, kui valitakse presidenti või Rkogu juhatust.
Hääletustulemused kinnitab istungi juhataja haamrilöögiga. Reeglina võetakse Rkogu aktid vastu poolthäälte enamusega, s.t. poolt peab olema rohkem kui vastu. Sellest suuremat häälteenamust nõutakse järgmistel juhtudel:
1.põhiseaduse muutmiseks nõutakse selle 15. peatükis kehtestatud häälteenamust;
2.vähemalt koosseisu 2/3 häälteenamusega saab valida presidenti ja kuulutada istungi kinniseks;
3.vähemalt kooss häälteenamusega (51) võet. vastu konstitutsioonilisi s-i, avaldatakse umbusaldust valitsusele, peaministrile/ministritele, kuulutatakse välja erakorraline seisuk. ja antakse nõusolek presidendi, peaministri, õ.kantsleri, rkontrolöri ning Riigikohtu esimehe ja liikme krim.vast. võtm.
§ 6. Seadusandlik protseduur Riigikogus
Kodukorra seadus mõistab seadusandliku protseduuri all menetlust, mille käigus võetakse vastu mistahes Riigikogu akt, s.o. mitte ainult seadus, vaid ka otsus, avaldus, pöördumine. Erinevate aktide vastuvõtmise protseduur on mõneti erinev. Kõige olulisem erinevus seisneb selles, et seaduse vastuvõtmiseks on vaja läbi teha vähemalt kaks lugemist. Teisi akte võetakse vastu ühel lugemisel, erandiks on Riigikogu otsus panna mingi seaduseelnõu rahvahääletusele. Seda otsust/eelnõud tuleb arutada kolmel lugemisel.
Seaduste algatamise õigus on igal üksikul Riigikogu liikmel, fraktsioonil ja komisjonil ning valitsusel. Erandina saab põhiseaduse muutmist algatada ainult president või vähemalt 1/5 Riigikogu koosseisust. Eelnõu algatajale on antud õigus võtta eelnõu menetluse igas etapis tagasi -- seda selleks, et vältida tema eelnõu talle vastuvõtmatul (moonutatud) kujul vastuvõtmist.
Eelnõu algatamiseks esitatakse istungipäeva alguses eelnõu koos seletuskirjaga Riigikogu kõnepuldist istungi juhatajale . Seda tehakse enne päevakorraküsimuste arutamist. Algataja võib eelnõu tutvustamiseks pidada kuni 2-minutilise sõnavõtu. Esitatud eelnõul peab olema kuupäev, allkiri ja ta peab vastama Riigikogu juhatuse poolt kehtestatud normitehnika nõuetele. Tehniliste puuduste korral eelnõus määrab juhatus tähtaja nende kõrvaldamiseks.
Kui eelnõu vastab nõuetele, siis määrab juhatus selle edasiseks menetlemiseks juhtivkomisjoni, milleks on praktiliselt alati mingi alaline komisjon. Juhtivkomisjon võib teha juhatusele ettepaneku lülitada eelnõu täiskogu töönädala päevakorra projekti või arvata menetlusest välja. Kui tegu on Riigikogu liikme, fraktsiooni või komisjoni algatatud eelnõuga, siis peab juhtivkomisjon eelnevalt saatma eelnõu valitsusele, et see saaks avaldada oma arvamuse.
Täiskogu töönädala päevakorra kinnitamisel võib mõni fraktsioon või komisjon teha ettepaneku arvata eelnõu menetlusest välja. Sellist ettepanekut hääletatakse. Hääletus toimub kahe konkureeriva ettepaneku vahel -- kas kinnitada päevakorda või arvata välja.
S.eelnõud tuleb üldjuhul arutada vähemalt kahel lugemisel. Erandina on kolm lugemist kohustuslikud PSe muutmiseks, riigieelarve ja lisaeelarve vastuvõtmiseks, riigieelarve muutmiseks ja seaduseelnõu rahvahääletusele panekuks. Erandina võib sõjaseisukorra ajal ühel lugemisel muuta riigieelarvet või võtta vastu sõjaväe lisaeelarve. Vajaduse korral võib kolmel lugemisel arutada ka kõiki teisi s.eelnõusid.
Esimesel lugemisel kuulatakse ära algataja kuni 20-minutiline ettekanne ja juhtivkomisjoni esindaja kuni 10-minutiline kaasettekanne. Juhataja võib anda algatajale ja juhtivkomisjonile õiguse veel kummalegi üheks kaasettekandeks. Algataja poolel teeb seda harilikult eelnõu tegelik väljatöötaja, juhtivkomisjoni puhul komisjoni kutsutud asjatundja .
Esimene lugemine võib lõppeda kahel viisil.
Kõigepealt võib fraktsioon või komisjon teha ettepaneku lükata eelnõu tagasi. Kui see ettepanek leiab hääletusel toetust, siis arvatakse eelnõu menetlusest välja.
Kui sellist ettepanekut ei tehta, siis mingit hääletamist ei toimu ja eelnõu läheb teisele lugemisele. Kui eelnõu läheb teisele lugemisele, siis teatab juhtivkomisjon muudatusettepanekute esitamise tähtaja.
Muutmisettepanekuid saavad esitada kõik, kellel on seadusandliku algatuse õigus. Juhtivkomisjon teeb muutmisettepanekutest enda loetelu, milles ta iga ettepaneku järel märgib oma seisukoha, nt. "arvestatud täielikult/osaliselt, muuta redaktsiooni", "arvestatud sisuliselt", "jätta arvestamata". Seejärel viib komisjon tema poolt aktsepteeritud muudatused eelnõu teksti sisse. Tehtud muudatused joonitakse alla. Seejärel saadetakse eelnõu muudetud tekst koos muudatusettepanekute loeteluga kõigile Riigikogu liikmetele.
Teine lugemine algab algataja ettekande ja juhtivkomisjoni kaasettekandega. Nendes selgitatakse lugemiste vaheajal toimunud tööd ja kommenteeritakse muudatusettepanekuid, esitatakse ettekandjale ja kaasettekandjale küsimusi, peetakse läbirääkimisi. Muudatusettepanekud hääletatakse ükshaaval läbi, kui keegi seda nõuab. Seda tehakse enne eelnõu lõppemist.
Igaüks, kellel on seadusandliku algatuse õigus, võib nõuda teise lugemise katkestamist. Selline ettepanek kuulub läbihääletamisele. Kui aga katkestamisettepaneku teeb juhtivkomisjon, siis tema ettepanekut läbi ei hääletata ja teine lugemine katkestatakse. Pärast teise lugemise katkestamist saab muutmisettepanekuid teha täpselt samas korras kui esimese ja teise lugemise vahepeal. Eelnõu muutmisettepanekutega toimitakse täpselt samuti nagu enne teist lugemist.
Pärast teise lugemise katkestamist toimub uus arutamine täpselt samuti nagu enne katkestamist. Edasiseks on kaks võimalust:
Eelnõu võidakse panna lõpphääletusele ja kui hääletus on edukas, siis on eelnõu teisel lugemisel vastu võetud.
Teiseks võimaluseks on eelnõu saatmine kolmandale lugemisele. Kui kolmandale lugemisele eelnõu saatmist nõuab algataja või juhtivkomisjon, siis hääletamist ei korraldata ja eelnõu läheb kolmandale lugemisele. Kui kolmandat lugemist nõuab keegi teine, siis otsustatakse kolmandale lugemisele saatmine hääletusega, kui hääletust nõuab juhtivkomisjon. Kui ta seda ei nõua, siis läheb eelnõu kolmandale lugemisele ilma hääletuseta.
Kolmandale lugemisele saadetud eelnõusse saab muutmisettepanekuid teha ainult mõni fraktsioon või alaline komisjon. Eelnõu ja muutmisettepanekutega toimitakse samuti nagu esimese ja teise lugemise vahel või pärast teise lugemise katkestamist.
Kolmandal lugemisel eelnõu arutamise iseärasuseks on see, et sõna saab võtta ainult mingi fraktsiooni või mistahes komisjoni volitatud esindaja. Kolmas lugemine peab toimuma ühe kuu jooksul pärast teise lõppemist.
Vastu võetud seadused kuulutab president välja ja seadus tuleb avaldada. Seadus jõustub üldjuhul kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses pole ette nähtud teisiti.
Vabariigi president
§ 1. Vabariigi Presidendi valimine, tema volituste tekkimine, peatumine, lõppemine, presidendi
asendamine
Põhiseaduses reguleerivad Vabariigi Presidendi valimisi §-d 79 ja 80. Eriseaduseks on 1996.a. vastuvõetud Vabariigi Presidendi valimise seadus. See seadus asendas 1992.a. vastuvõetud Vabariigi Presidendi valimise seaduse, mis võeti vastu, lähtudes Põhiseaduse rakendamise seadusest, ja reguleeris üksnes Põhiseaduse jõustumisele järgnevat esimest presidendi valimist.
PSe kohaselt valitakse president 5 a-ks ja kedagi ei tohi valida presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks järjestikku (PSe rakendamise seaduse kohaselt valiti PSe jõustumisele järgnev president erandina 4 a-ks. Sama rakendamise seaduse kohaselt valiti toonane Rkogu koosseis erandina 3 a-ks).
Tegelikkuses võib presidendi ametiaeg osutuda pikemaks kui 5 a-t. Nimelt, PSe § 131 kohaselt ei saa presidenti valida ega tema volitusi lõpetada erakorralise või sõjaseisuk. ajal. Kui tema volitused lõpeksid sel ajal või 3 kuu jooksul arvates erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest, siis presidendi volitused pikenevad. Uued valimised tuleb välja kuulutada 3 kuu jooksul, arvates erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest. Presidendi ametiaeg võib ettenähtust pikemaks osutuda ka siis, kui korralistel valimistel ei õnnestu valimiskogus presidenti valida, valimine muutub erakorraliseks ja läheb tagasi Rkogu kätte.
PSe kohaselt võib presidendikandidaadiks üles seada sünnilt E kodaniku, kes on vähemalt 40 aastane.
Valimisseadus kordab seda ja lisab, et kandidaadiks ei või üles seada isikut, kes on president teist ametiaega järjest.
Sellega valimisseadus kõrvaldab PSe lünga, mis lubab kandidaadiks üles seada ka teist ametiaega järjest presidendi ametis oleva isiku, kuid ei luba teda valida.
Presidendi valimised võivad olla nii korralised kui ka erakorralised. Praegu valib nii korralistel kui ka erakorralistel valimistel presidendi Rkogu. Kui aga Rkogus ei saavuta ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis läheb presidendi valimine valimiskogu kätte. PS ei täpsusta, kes valib presidendi siis, kui ka valimiskogus ei saavuta ükski kandidaat nõutavat häälteenamust. Seda täpsustab valimiss., kehtestades, et sel juhul läheb presidendi valim . jälle Rkogu kätte, kes seejärel valib presidenti erakorralistel valimistel. Erakorralised valimised on siin nähtavasti kehtestatud selleks, et valida president kiiremini. Kui Rkogu ka erakorralistel valimistel ei suuda presidenti valida, siis tuleb jällegi kokku valimiskogu. Põhim. pole välistatud, et nii kordub mitu korda. Sellise kordumise tõenäosus tundub aga olevat väike, sest võib oletada, et Rkogu enda prestiizi säilitamiseks valib lõpuks presidendi ära
Teisiti oli presidendi valimine reguleeritud PSe rakendamise seaduse ja sellele tuginenud valimiss-ga.
Valimistel rakendati PSga presidendikandidaadi suhtes kehtestatud tsensusi. Kuid nende s-ste kohaselt pidi president valitama üldistel, ühetaolistel ja otsestel valimistel, s.o rahva poolt. Kandidaadi ülesseadmise algatamise õ. oli vähemalt kolmel hääleõiguslikul eesti kodanikul. Kand. ülesseadmiseks pidid aga algatajad esitama vabariigi Valimiskomisjonile esildise , millel pidi olema vähemalt 10 000 Eesti kodaniku nimi ja allkiri. Ülesseatud kandidaate oli viis -– Lennart Meri, Lagle Parek, Uno Ruus , Arnold Rüütel ja Rein Taagepera . Ülesseatud presidendikandidaat ei saanud samaaegselt kandideerida Rkokku. Otsestel valimistel saanuks valituks presidendikandidaat, kelle poolt hääletas üle poole hääletamisest osavõtnutest. Kui ükski kandidaat sellist häälteenamust ei oleks saanud, siis pidi presidendi valima Rkogu. Tegelikkuses keegi sellist häälteenamust ei kogunud. Sellise häälteenamuse saamine oligi algusest peale ebatõenäoline, sest üles oli seatud 5 kandidaati, kellest 4 olid tuntud.
Presidendi valimine Rkogus tuli võtta päevakorda esimese küs-na pärast Rkogu esimehe ja aseesimeeste valimist. Valimine Rkogus toimus otsestel valimistel kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel, s.o. A.Rüütli ja L.Meri vahel. Kui otsestel valimistel oleks osalenud ainult üks kandidaat või kui otsestel valimistel poleks olnud ühtki kandidaati, siis saanuks vähemalt 10 Rkogu liiget üles seada kandidaate. Rkogus loeti valituks kandid, kes sai üle poolte kehtivatest häältest. Oli ette nähtud ka võimalus juhuks, kui keegi sellist häälteenamust ei kogu. Sel juhul tuli kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel korraldada teine hääletusvoor samal päeval. Võrdse häältearvu juures teises voorus tulnuks valituks tunnistada ealt vanim kand. Tegelikkuses piisas L.Meri presidendiks valimiseks ühest hääletusvoorust.
Korralised presidendivalimised peavad PSe kohaselt toimuma varemalt 60 ja hiljemalt 10 päeva enne ametisoleva presidendi ametiaja lõppu. See tähendab, et valimised tuleks kavandada nii, et nende tähtaegade sisse mahuks nii valimine Rkogus kui ka vajaduse korral valimiskogus. Seejuures peab valimisseaduse kohaselt presidendi valimine valimiskogus toimuma 1 kuu jooksul, arvates Rkogus kolmanda hääletusvooru toimumise päevast. (Siin on valimisseadusega tõlgendatud PSst). PS sätestab, et kui presidenti ei valita Rkogus ka kolmandas hääletusvoorus, siis kutsub Rkogu esimees ühe kuu jooksul presidendi valimiseks kokku valimiskogu. PS on tõlgendatav selles osas ka nii, et see Rkogu esimees peab ühe kuu jooksul tegema üksnes valimiskogu kokkukutsumise otsuse).
Erakorraline presidendi valimine toimub PSe kohaselt 14 päeva jooksul, arvates:
1.päevast, mil presidendi volitused on ennetähtaegselt lõppenud;
2.päevast, mil Riigikohus tunnistas presidendi kestvalt võimatuks oma ülesandeid täitma või
3.päevast, mil president jäi valimiskogus valimata.
Ka siis, kui presidendi erakorraline valimine Riigikogus luhtub, tuleb president valimiskogus valida ühe kuu jooksul, arvates Riigikogus kolmanda hääletamisvooru toimumise päevast.
Rkogus valitakse president kas erakorralisel istungjärgul või täiendaval istungil. Istungjärgu kutsub kokku Rkogu esimees kas presidendi, VV või vähemalt viiendiku Rkogu koosseisu ettepanekul. Enne Rkogu kokkukutsumist peab Rkogu esimees ära kuulama Vabariigi valimiskomisjoni arvamuse.
Rkogus võib presidendi valimiseks toimuda kuni 3 hääletusvooru, olenevalt hääletamise tulemustest. Kui esimeses hääletusvoorus on ühe kandidaadi poolt vähemalt kahekolmandikuline Rkogu enamus, siis on president valitud ja teisi hääletusvoore ei korraldata. Kui I voorus keegi sellist häälteenamust ei saa, korraldatakse II hääletusvoor, kus valituks osutumiseks on vaja saada samasugune häälteenamus mida nõuti I voorus. II voor korraldatakse järgmisel päeval. Kui II voorus keegi ei kogu vähemalt kahekolmandikulist Rkogu koosseisu häälteenamust, siis korraldatakse samal päeval III hääletusvoor. Ka kolmandas voorus on nõutav saavutada vähemalt Rkogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus.
Kahes esimeses voorus seatakse üles presidendi kandidaate. Seejuures seatakse teises voorus üles uued kandidaadid. Teise vooru võib esitada ka kandidaate, kes olid üles seatud esimeses voorus. Mõlemas voorus registreeritakse kandidaadid registreerimiseks esitamise ajalises järjekorras. Kandidaatide nimed kantakse hääletamissedelile esitamise järjekorras. Pärast registreerimist tohib hääletamissedelile kantud kandidaatide nimekirjas muudatusi teha ainult kandidaadi surma korral või kui ilmneb, et kandidaat pole vähemalt 40-aastane sünnilt eesti kodanik või on teist ametiaega ametis olev president (sic! viimane on tõepoolest sätestatud seaduses).
Kandidaate võib mõlemas voorus esitada vähemalt viiendik Riigikogu kooseisust. Riigikogu liige võib mõlemas voorus olla ainult ühe kandidaadi ülesseadjate hulgas.
Kandidaatide registreerimiseks esitamine esimeses voorus algab neljandal päeval kell 9.00 ja lõpeb teisel päeval kell 18.00 enne esimese hääletusvooru päeva. S.t, et esimese hääletusvooru kandidaatide registreerimiseks on antud 3 päeva. II-ks vooruks algab kandidaatide registreerimiseks esitamine 4 h enne hääletusvooru algust ja lõpeb 2 h enne hääletusvooru algust. Kandidaatide ülesseadjad peavad esitama Vabariigi Valimiskomisjonile vajalike andmetega esildise ja lisama kandidaadi omakäelise kuupäeva ja allkirjaga nõusoleku kandideerida, kandidaadi kinnituse , et ta vastab presidendi kandidaadile s-ga sätestatud nõuetele, süümevande või teatise süümevande varasema andmise kohta ning dokumendid, mis tõendavad, et kandidaat on sünnilt E kodanik. Kui II voorus seatakse üles isik, kes oli ka esimeses voorus kandidaadina üles seatud, siis on esildisele vaja lisada ainult kandidaadi nõusolek ja tema kinnitus, et ta vastab presidendikandidaadile seadusega sätestatud nõuetele. Kui osa nõutavaid dokumente puudub või kui dokumentides on vigu, siis teeb dokumentide vastuvõtja kandidaadi registreerimiseks esitajale ettepaneku esitada puuduvad dokumendid või parandada vead enne registreerimisaja lõppu.
Kolmanda hääletusvooru toimumisaja teatab Rkogu istungi juhataja kohe pärast teise vooru valimistulemuste teatavaks tegemist. Kolmandas voorus osalevad kaks teises voorus enim hääli saanud kandidaati. Kui teises voorus sai kaks või enam kandidaati võrdse arvu hääli, siis nendest osalevad kolmandas voorus kaks ealt vanimat . Kui teises voorus oli ainult üks kandidaat ja ta ei saanud nõutavat häälteenemust, siis osaleb kolmandas voorus tema üksinda.
Kui ka III hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis peab Rkogu esimees kokku kutsuma valimiskogu.
Otsus valimiskogu kokkukutsumise kohta tuleb teha hiljemalt järgmisel päeval pärast kolmandat hääletusvooru Rkogus. Sama otsusega tuleb teha teatavaks valimiskogu istungi aeg ja koht. Enne valimiskogu kokkukutsumist tuleb ära kuulata Vabariigi Valimiskomisjoni arvamus. Peale selle peab Vabariigi Valimiskomisjon pärast kolmandat hääletusvooru Riigikogus saatma igale kohaliku omavalitsuse volikogule teatise tema esindajate arvu kohta valimiskogus.
Valimiskogu koosneb kõigist Riigikogu liikmetest ja kõigi kohaliku omavalitsuse volikogude esindajatest.
Volikogu esindaja valimiskogus peab olema sama volikogu liige ja Eesti kodakondsusega (Eesti kodakondsusse kuulumine pole kohaliku omavalitsuse volikokku kuulumise tingimus, erinevalt valimiskogust). Volikogu esindajate arv igast kohaliku omavalitsuse üksusest on valimisseadusega seatud sõltuvusse hääleõiguslike kodanike arvust vastava kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil presidendi valimise aasta 1. jaanuari seisuga. Kui kohaliku omavalitsuse üksuses oli hääleõiguslikke kodanikke kuni 10 000, siis on tema volikogul 1 esindaja, 10 001 kuni 50 000 -– 2 esindajat, 50 001 kuni 100 000 -– 4 esindajat, üle 100.000 – 10 esindajat. Valimisseadusega püüti saavutada teatavat proportsionaalsust, sõltuvalt kohaliku omavalitsuse üksuse hääleõiguslike kodanike arvust. Tegelikku proportsionaalsust aga ei saavutatud. Tegeliku proportsionaalsuse saavutamiseks pidanuks kohaliku omavalitsuse volikogude esindajate arv olema palju diferentseeritumalt kindlaks määratud. Ilmselt ei tehtud seda aga seepärast, et diferentseeritud lähenemise korral oleks valimiskogu liikmete arv kohaliku omavalitsuse esindajate arvelt muutunud väga suureks ja Rkogu esindatus valimiskogus vastavalt kahanenud.
Volikogude esindajad tuleb valimiskokku valida hiljemalt seitsmendal päeval enne presidendi valimiskogus valimise päeva.
Valimiskogus võib toimuda kuni kaks hääletusvooru.
Presidendi kandidaatideks esimeses hääletusvoorus on 2 Rkogus toimunud III hääletusvoorus osalenud kandidaati (PSe § 79 lg. 6 sätestab, et Rkogu esitab valimiskogule presidendikandidaadiks 2 Rkogus enim hääli saanud kandidaati. Valimiss-e eelnõu välja töötamisel diskuteeriti selle üle, kas s.t. ükskõik missuguses voorus enim hääli saanud kandidaate või peetakse silmas ainult kolmandat vooru) ja valimiskogus üles seatud uued kandidaadid, kui neid üles seatakse. Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt 21 valimiskogu liikmel. Valimiskogu liige võib olla ainult ühe kandidaadi ülesseadjate hulgas. Kandidaate esitatakse registreerimiseks ja registreeritakse samas korras kui Rkogu esimeseks hääletusvooruks. Kui kandidaat oli üles seatud ka Rkogus, siis valimiskogus ülesseadmiseks esitatakse ainult tema nõusolek kandideerida ja kinnitus, et puuduvad takistused kandideerimiseks.
Valimiskogus loetakse esimeses voorus valituks kandidaat, kelle poolt hääletab hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete enamus. Kui keegi sellist häälteenamust ei saa, siis korraldatakse samal päeval kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor. Kui esimeses voorus sai vähemalt kaks kandidaati võrdse arvu hääli, siis osaleb teises voorus nendest ealt vanim. Kui esimeses voorus osales ainult üks kandidaat, kes ei saanud nõutavat häälteenamust, siis osaleb teises voorus tema üksinda. Teises voorus valituks saamiseks on vaja samasugust häälteenamust kui esimeses voorus.
Kui ka teises voorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse Riigikogus presidendi erakorraline valimine ja selle luhtumisel võib presidendi valimine minna jälle valimiskogu kätte. Teoreetiliselt võib nii juhtuda korduvalt.
Kui selliste erakorraliste valimiste ajal Rkogus või valimiste ajal valimiskogus on senine president ametis, siis täidab ta oma ametiülesandeid uue presidendi ametisse astumiseni, isegi kui tema ametisoleku 5-aastane tähtaeg on juba möödunud. Nimelt lõpevad PSe § 82 p. 4 kohaselt presidendi volitused uue presidendi ametisse astumisega.
Uus president astub ametisse ametivande andmisega Rkogu ees. Vanne antakse E rahvale. Korralistel valimistel valitud president annab vande esimesel Rkogu istungil, mis järgneb presidendi ametiaja lõppemise päevale. Erakorraliselt valitud president annab vande esimesel Rkogu istungil, mis järgneb presidendi valimise päevale. Vande tekst on: "Astudes vabariigi Presidendi ametisse, annan mina (ees- ja perekonnanimi ), pühaliku tõotuse kaitsta vankumata EV PSst ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja arusaamisega E rahva ja Vabariigi kasuks" (PSe § 81). Analoogiline vande tekst oli sätestatud ka 1937. a. PSs.
PSe kohaselt peatuvad ametisse astumisega presidendi volitused kõigis valitavates ja nimetatavates ametites.
Siin peetakse silmas igasuguseid valimise ja nimetamise korras täidetavaid ameteid -– nii riiklikke kui ka mitteriiklikke.
PSe teksti kohaselt on selline volituste peatumine automaatne . Ise peab president PSe kohaselt peatama oma erakondliku kuuluvuse.
PSe 83 lg. 1 kohaselt peatuvad presidendi volitused, kui ta on Rkohtu otsusel kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma või ei saa neid seaduses nimetatud juhtudel ajutiselt täita.
PS ega ükski teine s. ei täpsusta, mida tuleb mõista kestva võimetuse all täita oma ül-id. Rkogu menetluses oleva Vabariigi Presidendi s-e eelnõu (560 SEI) §-s 12 mõistetakse presidendi kestva võimetuse all täita oma ülesandeid tema ilmset võimetust täita püsivalt ülesandeid, mis võib olla füüsilise iseloomuga, isikust olenematu või tuleneda tema tegevusest põhjustatud sobimatusest täita oma ülesandeid. Raske on aru saada, mida eelnõus mõistetakse isikust olenematu võimetuse all. Võimetus täita oma ülesandeid on kindlasti seotud isikuga, sest ta ju iseloomustab isikut. Üsna küsitav kestva võimetuse seostamine presidendi tegevusest põhjustatud ametisse sobimatusega. Selline formuleering annaks võimaluse presidenti tagandada poliitilistel põhjustel. PS sellist presidendi tagandamise alust aga ei kehtesta. Praegu ei täpsusta ükski seadus ka seda, missugune Rkohtu organ on pädev tunnistama presidendi kestvalt võimetuks täitma oma ülesandeid. Rkohtu reglemendi kohaselt saab seda teha üldkogu
Presidendi volituste peatumise teiseks aluseks on see, et ta ei saa oma ülesandeid seaduses sätestatud juhtudel ajutiselt täita. Praegu pole ühtegi seadust, mis loetleks selliseid juhtumeid.
PSe kohaselt lõpevad presidendi volitused järgmistel juhtudel:
1.ametist tagasiastumisega.
PS ega ükski s. ei täpsusta tagasiastumise korda. Rkogu menetluses oleva Vabariigi Presidendi seaduse eelnõu (560 SEI) § 11 kohaselt esitab president tagasiastumiseks põhjendatud avalduse Rkogu esimehele. Esimesel Rkogu täiskogu istungil pärast avalduse esitamist teeb president avalduse Rkogule teatavaks. Kui ta ise ei saa avaldust teatavaks teha, siis teeb seda Rkogu esimees. Eelnõust tuleneb, et presidendi volitused lõpevad ennetähtaegselt avalduse Rkogus teatavaks tegemisest. Hääletamist ei nõuta.
2.teda süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega;
3.tema surma korral ja
4.uue presidendi ametisse astumisega.
Viimast juhtumit kohaldatakse siis, kui uue presidendi ametisse astumise ajaks pole eelmise presidendi volitused lõppenud eelmisel kolmel alusel või seetõttu, et kohtu korras on tuvastatud, et tema süümevandega kinnitatud ei vasta tõele. PSe rakendamise seadusest tuleneb, et president vabastatakse ametist, kui kohus tuvastab, et süümevandega kinnitatu ei vasta tõele.
Kui presidendi volitused on peatunud või ennetähtaegselt lõppenud, siis lähevad PSe kohaselt tema ülesanded ajutiselt Rkogu esimehele. Presidendi ülesannete täitmise ajaks peatuvad Riigikogu esimehe volitused Rkogu liikmena.
Üldiselt on presidendi ülesandeid täitval Rkogu esimehel samasugused õigused kui presidendil. On aga kaks erandit. PSe § 83 lg. 3 sätestab: "Rkogu esimehel Vabariigi Presidendi ülesannetes ei ole õigust Rkohtu nõusolekuta välja kuulutada Rkogu erakorralisi valimisi ega keelduda seadusi välja kuulutamast." Selle sätte sõnastusest saab järeldada, et Rkohtu nõusolekut on tarvis nii ennetähtaegsete valimiste välja kuulutamiseks kui ka seaduste välja kuulutamata jätmiseks. Seda järeldust kinnitab ka Rkogu menetluses oleva Vabariigi Presidendi s-e eelnõu (560 SEI) § 14, milles sõnad "Rkohtu nõusolekuta" on paigutatud lause lõppu. Eelnõu kohaselt esitab Rkogu esimees presidendi ülesannetes mõlemal juhul Rkohtule kirjaliku põhjendatud avalduse. Raske on põhjendada, miks presidenti asendav Rkogu esimees saab erakorralisi valimisi kõikidel juhtudel välja kuulutada üksnes Rkohtu nõusolekul. Nimelt, kolmel juhul (rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa vajalikku häälteenamust, valitsuse koosseis on presidendile esitamata 40 päeva jooksul, arvates peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekust Rkogule, ja riigieelarvet pole vastu võetud kahe kuu jooksul eelarveaasta algusest) on erakorraliste valimiste väljakuulutamine presidendile kohustuslik. Vaid juhul, kui umbusaldust on avaldatud peaministrile või valitsusele, saab president valitsuse ettepanekul otsustada erakorraliste valimiste väljakuulutamise. Raske on põhjendada ka seda, miks presidenti asendav Rkogu esimees saab jätta seaduse välja kuulutamata ainult Rkohtu nõusolekul. Täiesti arusaamatu on, mida peab Rkohus seaduse välja kuulutamata jätmiseks nõusoleku andmisel kontrollima. Rkohtu reglemendi kohaselt annab mõlemal juhtumil presidenti asendavale Rkogu esimehele nõusoleku Rkohtu üldkogu.
§ 2. Vabariigi Presidendi pädevus
Vabariigi Presidendi pädevust võib grupeerida järgmiselt.
I.Pädevus seadusandluse alal.
Selles valdkonnas kuuluvad presidendi pädevusse:
1.tal on õigus algatada põhiseaduse muutmist
2.kõikide seaduste väljakuulutamine. Rkogus vastu võetud seaduste suhtes on tal vetoõ., rahvahääletusel vastu võetud seadused on ta kohustatud igal juhul välja kuulutama. (Vetoõ-e kohta vt. § 3
3.Riigikogus vastu võetud ja presidendi poolt välja kuulutamata jäänud seaduste suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine (vt. põhiseaduslikkuse järelevalve Eestis).
4.seadluste andmine. Presidendil on õigus anda seadlusi, mis on seadustega võrdse jõuga. Seadluste andmise võimalus on aga põhiseaduse kohaselt äärmiselt piiratud ja ta saab praktikas vaevalt üldse kõne alla tulla. Seadluse andmiseks on järgmised tingimused:
a.seadluse järele on edasilükkamatu riiklik vajadus, s.t. et ilma selle seadluseta ei saa hakkama
b.Riigikogu ei saa kokku tulla, s.t. et Riigikogu kokkutulek on takistatud mingil välisel põhjusel.
Riigikogu istungjärkude vahelisel ajal pole tema kokkutulek iseenesest takistatud ja seadlust seetõttu anda ei saa -- tuleb kokku kutsuda erakorraline istungjärk.
c.seadlused peavad olema Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkirjaga. Kaasallkirja puudumisel seadlust olemas ei ole.
Põhiseadus ei täpsusta, kellelt võib tulla initsiatiiv seadluse andmiseks. See võib tulla nii valitsuselt, Riigikogu esimehelt kui presidendilt. Kui Riigikogu on pärast seadluste andmist kokku tulnud, siis peab ta viivitamatult otsustama, kas kinnitada presidendi antud seadlused või need tühistada. Riigikogu võib neid seadlusi tühistada mistahes motiivil.
II.pädevus Riigikogu töö korraldamise alal.
1.kuulutab välja Riigikogu korralised valimised.
2.kuulutab välja Riigikogu erakorralisi valimisi. Seda saab ta teha järgmistel juhtudel:
a.kui 14 päeva jooksul pärast Riigikogule peaministri kandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekut on presidendile ametisse nimetamiseks jäänud esitamata uue valitsuse koosseis
b.kui Riigikogu pole suutnud kahe kuu jooksul eelarveaasta algusest vastu võtta riigieelarvet
c.kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei kogu poolthäälte enamust
d.kui Riigikogu avaldas umbusaldust peaministrile või tervele valitsusele ja valitsus tegi presidendile ettepaneku kuulutada välja erakorralised valimised.
Esimesel kolmel juhtumil on president alati kohustatud välja kuulutama erakorralised valimised, neljandal juhul on erakorraliste valimiste väljakuulutamise otsustamine presidendi äranägemisel.
3.teeb Rkogu esimehel ettepaneku kutsuda kokku Riigikogu erakorraline istungjärk.
III.pädevus valitsuse kujundamise alal
1.määrab peaministri kandidaadi, kellele ta teeb ülesandeks moodustada uus valitsus
2.nimetab Riigikogu poolt valitsuse moodustamise ülesande saanud peaministrikandidaadi ettepanekul ametisse uue valitsuse koosseisu
3.teeb peaministri ettepanekul muudatusi olemasoleva valitsuse koosseisus (vabastab endiseid ministreid, nimetab uusi ministreid)
4.valitsuse/peaministri tagasiastumise korral nimetab ametisse terve uue valitsuse koosseisu
IV.pädevus riigikaitse alal
PS-e kohaselt on president riigikaitse kõrgeim juht. Presidendi juures on nõuandva organina tegutsev Rkaitse Nõukogu. See hõlmab peaministrit, Rkogu esimeest, kaitseministrit, siseministrit, välisministrit, kaitseväe juhatajat. Presidendi riigikaitsealast pädevust reguleerivateks eriseadusteks on erakorralise seisukorra seadus, rahuaja riigikaitse seadus, sõjaaja riigikaitse seadus ja kaitseväeteenistuse seadus.
Erakorralist seisukorda saab põhiseaduse kohaselt välja kuulutada põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul. Erakorralise seisukorra seadus täpsustab -- erakorralise seisukorra võib välja kuulutada, kui
põhiseaduslikku korda ähvardavat ohtu pole võimalik kõrvaldada selles seaduses nimetatud abinõusid rakendades.
Selle seaduse kohaselt võib põhiseaduslikku korda ähvardav oht tuleneda:
1.katsest vägivaldselt kukutada põhiseaduslikku korda
2.terroristlikust tegevusest
3. vägivallaga seotud kollektiivsetest surveaktsioonidest
4. ulatuslikust vägivallaga seotud isikugruppide vahelisest konfliktist
5.Eesti mõne paikkonna vägivaldsest isoleerimisest
Põhiseaduslikku korda ähvardavast ohust peavad riigiasutused ning linna- ja vallavalitsused viivitamatult teatama presidendile, peaministrile ja kaitseväe juhatajale. President peab kohe pärast seda kokku kutsuma Riigikaitse Nõukogu, kes annab presidendile arvamusi ja teeb talle ettepanekuid. President või valitsus võib enne erakorralise seisukorra väljakuulutamist nõuda põhiseaduslikku korda ähvardava tegevuse viivitamatut lõpetamist.
Õigus teha Rkogule ettepanek välja kuulutada erakorraline seisukord on presidendil ja valitsusel.
Erakorralise seisukorra saab välja kuulutada ainult Rkogu. Seda saab teha üle terve riigi, mitte aga riigi üksikutes piirkondades. Ühekorraga saab erakorralise seisukorra välja kuulutada kuni kolmeks kuuks.
Erakorralist seisukorda saab pikendada. Kui vajadus kuulutada välja erakorraline seisukord tekib ajal, mil Rkogu pole koos, siis tuleb Rkogu kokku kutsuda 8 tunni jooksul.
Erakorralise seisukorra ajal on presidendi pädevuses:
1.annab kas omal algatusel või valitsuse ettepanekul kaitseväe juhatajale korraldusi kaitsejõudude
kasutamiseks põhiseadusliku ohu kõrvaldamise eesmärgil
2.määrab , kellel on erakorralist seisukorda puudutavates küsimustes sõnaõigus valitsuse istungitel.
Sõjaseisukorda saab põhiseaduse kohaselt välja kuulutada Eesti vastu suunatud agressiooni korral. Agressiooni mõiste on defineeritud ÜRO poolt 1970ndate aastate alguses. Sõjaseisukorra saab välja kuulutada nii Riigikogu kui president. President saab seda teha agressiooni korral. Sel puhul kuulutab president välja ka mobilisatsiooni ja nimetab kaitseväe ülemjuhataja.
Presidendi pädevus sõja ajal ja rahu ajal on ühesugune -- ta nimetab valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe kõrgema juhtkonna (peastaabi, Kaitseliidu, väegrupi ülemad), annab kaitseväe juhataja ettepanekul ohvitseri auastmeid, kutsub kokku Riigikaitse Nõukogu ja juhatab selle istungeid.
Riigis või selle mõnes üksikus osas eriolukorra väljakuulutamine ei puuduta presidendi pädevust. Eriolukorra kuulutab välja valitsus loodusõnnetuse, katastroofi või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Eriolukorda reguleerib eriolukorra seadus.
V.presidendi pädevus välissuhtlemise alal
Peale põhiseaduse reguleerivad siin tema pädevust välissuhtlemisseadus ja välisteenistuse seadus, samuti rahvusvaheliste lepingute Viini konventsioon . President on üheks välissuhtlemise organiks kõrvuti nt. Riigikogu, valitsuse ja välisministeeriumiga. Üldnormiks on, et kõik välissuhtlemise organid informeerivad oma tegevusest välisministeeriumi.
Välissuhtlemise alal on presidendi pädevuses:
1.ta esindab riigipeana Eestit rahvusvahelisel areenil
2.tal on õigus sõlmida välislepinguid.
Rah.vah. lepinguõ-e Viini konventsiooni kohaselt on president üks nendest vähestest ametnikest, kes saab lepingu sõlmida ilma, et ta peaks esitama volikirja.
3.annab diplomaatilisi auastmeid.
Välisteenistuse seaduse kohaselt teeb ta seda valitsuse ettepanekul. Valitsusele teeb omakorda ettepaneku välisminister ministeeriumi atesteerimiskomisjoni nõusolekul. Diplomaatilisteks auastmeteks on suursaadik ja saadik. Need auastmed antakse eluajaks. Ausastme saab president ära võtta ainult siis, kui isik on kohtu poolt süüdi mõistetud.
Peale diplomaatiliste auastmete on diplomaatilised teenistusastmed -- nõunik, I/II/III sekretär, atašee. Teenistusastmed antakse välisministri poolt ja need kehtivad ainult teenistuses oleku ajal.
4.valitsuse ettepanekul nimetab konkreetsesse riiki ja kutsub sealt tagasi E diplomaatilisi esindajaid.
Eriseaduse kohaselt nimetab aga üksnes erakorralisi ja täievolilisi suursaadikuid. Diplomaatiliseks
esindajaks on ka asjur, kuid selle nimetab välisminister presidendi teadmisel. Diplomaatilised esindajad nimetab president sel teel, et kirjutab alla nende volikirjadele või ärakutsumiskirjadele.
5.võtab vastu Eestisse akrediteeritud välisriikide diplomaatiliste esindajate volikirju
6.kirjutab alla Riigikogus ratifitseeritud välislepingute ratifitseerimiskirjadele.
VI.riigiametnike ametissenimetamise alane pädevus.
Ühtedel juhtudel nimetab president riigiametnikke ise ametisse, nt. nimetab ta Eesti Panga Nõukogu ettepanekul Eesti Panga presidendi ja Riigikohtu ettepanekul esimese ja teise astme kohtunikud. Teistel juhtudel teeb ta Riigikogule ettepaneku nimetada isik ametisse, nt. teeb ta ettepaneku nimetada ametisse õiguskantsler ja Riigikohtu esimees.
VII.pädevus kriminaalalal
Siin annab ta süüdimõistetutele nende palvel armu. Armuandmispalvete läbivaatamiseks on presidendi juures armuandmiskomisjon. Armuandmise korras saab mitte ainult karistuse kandmisest vabastada, vaid ka karistust kergendada. Veel kuulub presidendi pädevusse teha Riigikogule ettepanek õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmiseks.
VIII.pädevus autasustamise alal
Seda reguleerib teenetemärkide seadus. President annab teenetemärke.
§ 3. Seaduste väljakuulutamine ja Vabariigi Presidendi vetoõigus
Seda valdkonda reguleerivad peale põhiseaduse Riigikogu töökorra seadus (mõne tähtaja osas) ja Riigikogu kodukorra seadus (seaduse Riigikogus uuesti arutamise osas).
Põhiseaduse kohaselt kuulutab president välja kõiki seadusi, s.o. nii rahvahääletusel vastu võetud seadusi kui ka Riigikogus vastu võetud seadusi. Nende seaduste väljakuulutamise reeglistik on erinev.
Rahvahääletusel välja vastu võetud seadused peab president alati välja kuulutama. Vetoõigust tal selliste seaduste suhtes ei ole, isegi kui s. on põhiseadusevastane või on rikutud rahvahääletuse korda.
Rahvahääletusele pandud põhiseadusevastase seaduseelnõu üle teostab järelvalvet õiguskantsler enne rahvahääletuse toimumist. Kui rahvahääletusel rikuti hääletuse korda, siis saab Vabariigi Valimiskomisjon tunnistada rahvahääletuse mittetoimunuks.
President peab rahvahääletusel vastu võetud seaduse viivitamata välja kuulutama.
Rkogus vastu võetud s-e väljakuulutamisel peab president otsustama 14 päeva jooksul s-e saatuse.
Kui president nimetatud tähtaja jooksul seaduse välja kuulutab, siis jõustub seadus tav. korras. Presidendil on aga ka õigus sama tähtaja jooksul jätta seadus välja kuulutamata ja saata see Rkogule uueks arutamiseks/otsustamiseks. Selleks peab president tegema motiveeritud otsuse. See otsus avaldatakse RT esimeses osas. Kui selline otsus on tehtud, siis saab Rkogu s-e uuel arutamisel käsitada ainult presidendi otsuses ära märgitud motiive .
Rkogu võib otsustada muuta seadust. Selline otsus ei vii veel iseenesest väljakuulutamata seadusesse mingeid muudatusi -- nende sisseviimine toimub tavalise seadusandliku protseduuri järgi ja kui muudatused on tehtud, siis läheb seadus jällegi presidendile väljakuulutamiseks.
Kui aga Rkogu võtab seaduse muutmata kujul vastu, siis on presidendil 7 päeva aega otsustada, kas kuulutada seadus välja või teha Riigikohtule ettepanek tunnistada seadus põhiseadusevastaseks. Nimetatud 7-päevane tähtaeg on kehtestatud Riigikogu töökorra seadusega. PSe vastava paragrahvi vastav lause (§107 lg. 2) tähtaega ei kehtesta. Põhiseadust on võimalik tõlgendada ka nii, et 14-päevane tähtaeg laieneb ka teistkordsele väljakuulutamisele.
Põhiseaduse mõtte kohaselt saab president jätta seaduse teistkordselt väljakuulutamata ja pöörduda
Rkohtusse ainult siis, kui ta vaidlustab seaduse põhiseaduslikkust. Esmakordsel seaduse väljakuulutamata jätmisel on motiivide ring tunduvalt laiem.
PS näeb ette, et kui Rkohus on tunnistanud seaduse PS-ga kooskõlas olevaks, siis peab president seaduse välja kuulutama. Tegelikkuses ei tunnista Rkohus seadust PS-ga kooskõlas olevaks, sest see oleks liialt suur veksel tulevikku. Samuti ei anna menetlusseadus kohtule sellist õigust. Menetlusseaduse kohaselt jätab kohus presidendi taotluse rahuldamata, kui ta leiab, et taotlus on põhjendamatu.
Kui presidendi taotlus on jäetud rahuldamata, siis peab ta seaduse välja kuulutama kolme päeva jooksul otsuse saamisest. Sellise tähtaja kehtestab Riigikogu töökorra seadus, põhiseaduses tähtaega pole. Kui aga presidendi taotlus rahuldatakse, siis tunnistatakse seadus põhiseaduse vastaseks, mitte aga kehtetuks. Kehtetuks ei saa kohus väljakuulutamata seadust tunnistada, sest see pole veel jõustunud.
Põhiseadus ei täpsusta, missugustel motiividel võib president jätta seaduse välja kuulutamata. Sellised motiivid võivad olla nii õiguslikud kui ka poliitilisest otstarbekusest tulenevad. Seni ei ole president otseselt mittejuriidilistel motiividel jätnud seadusi välja kuulutamata. Mittejuriidiliste motiivide kasutamine on iseenesest võimalik, kuid sel juhul vastandaks president iseennast kui ainuisikulist riigiorganit kollegiaalsele seadusandjale. Seda ei peeta demokraatlikuks, seetõttu võib mittejuriidiliste motiivide kasutamine kõne alla tulla ainult väga erandlikel juhtudel.
Teine seaduse väljakuulutamata jätmise motiivistik on juriidiline. Ainult üks osa õiguslikest motiividest annab presidendile aluse jätta seadus teistkordselt välja kuulutamata ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.
See osa motiividest seondub seaduse põhiseadusevastasusega. Seaduse põhiseaduse vastasusega seonduvad motiivid võivad olla järgmised:
1.seaduse mõni säte on vastuolus põhiseaduse materiaal-õiguslike normidega
2.rikutud on seaduse vastuvõtmist reguleerivaid põhiseaduslikke norme (protseduure), nt. kas
konstitutsiooniline seadus on võetud vastu nõutava häälteenamusega.
3.kas seaduse tekst on ehtne , s.t. kas presidendile esitatud tekst vastab Rkogus vastu võetud tekstile.
Seda on võimalik kontrollida üksnes siis, kui võrrelda viimasele lugemisele pandud teksti stenogrammi ja väljakuulutamiseks esitatud teksti.
4.president peab kontrollima ja ta on ka kontrollinud seda, kas seadus on kooskõlas jõusoleva välislepinguga, mille on Riigikogu ratifitseerinud.
Selline seadus, mis on vastuolus välislepinguga, on vastuolus põhiseadusega selle § 123 lg. 2 kaudu. Nimelt selle kohaselt tuleb vastuolu korral kohaldada välislepingut, mitte seadust. President ei pea välja kuulutama seadust, mida niikuinii põhiseaduse § 123 tõttu pole võimalik rakendada.
Kuna presidendile on seaduste väljakuulutamiseks antud väga lühike tähtaeg, siis ei saa nõuda, et ta tegeleks väga põhjaliku põhiseaduslikkuse järelevalvega. Reaalselt saab ta piirduda ainult ilmsete vastuolude väljaselgitamisega. On arvatud isegi seda, et ta peaks piirduma ainult protseduurilise küljega ja jätma kontrolli alt välja materiaal-õiguslikud vastuolud.
Teine grupp juriidilisi põhjusi ei seondu seaduse põhiseadusele vastavusega ega anna alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks. See grupp juriidilisi motiive annab aluse üksnes seaduse esmakordseks väljakuulutamata jätmiseks. Sellisteks motiivideks on:
1.seaduse vastuolu mõne teise kehtiva seadusega
2.seaduse enese seesmised vastuolud
3.rikutud on s-te vastuvõtmiseks konstitutsioonist allpool seisvate seadustega kehtestatud protseduuri
Iga-aastane riigieelarve ja lisaeelarve võetakse samuti vastu seadusega. Selliste seaduste väljakuulutamata jätmisel mingeid õiguslikke tagajärgi nähtavasti olla ei saa. Nimelt kehtestab põhiseaduse § 118 täiesti üheselt, et Rkogu poolt vastu võetud riigieelarve jõustub eelarveaasta algusest. Põhimõtteliselt võimalik oleks jätta riigieelarve välja kuulutamata juriidilistel motiividel. Mittejuriidilistel motiividel eelarve väljakuulutamata jätmine oleks aga ilmselt sekkumine täitevvõimu, sest president pole pädev otsustama eelarve otstarbekuse üle. Selleks on pädev üksnes valitsus ja parlament.
Kui president on andnud seaduse jõuga seadluse, siis peab Rkogu vastu võtma sellise seadluse kinnitamise või tühistamise seaduse. Ka selliste seaduste väljakuulutamine on presidendi pädevuses. Seadluse tühistamise seaduse võib ta aga jätta välja kuulutamata ainult juriidilistel motiividel. Vastupidisel juhul muutuks tühistamise seadus üsna mõttetuks.
Kõikidel juhtudel, kui president kasutab mittejuriidilisi motiive, peaks ta vältima erapoolikust/erakondlikkust. Nimelt peab ta oma ametivande kohaselt täitma oma ülesandeid erapooletult.
Vabariigi Valitsus
§ 1 VV koosseis, valitsuse ja selle liikmete volituste tekkimine ja lõppemine, valitsuse liikme asendamine
Seda valdkonda reguleerivad peale põhiseaduse Riigikogu kodukorra seadus ja VV seadus. Valitsuses saab olla kokku mitte üle 15 liikme, kelle hulka kuuluvad peaminister ja ministrid.
Ministrid jagunevad kaheks -- ühed on ministeeriumi juhtivad ministrid, s.o. nn. portfelliga ministrid.
Ministeeriumide arv ja nimetused on ammendavalt loetletud Vabariigi Valitsuse seaduses, samuti ministeeriumide pädevus. Ministeeriume on praegu 12.
Teise grupi moodustavad ministrid, kes ei juhi ministeeriume ( portfellita ministrid), praegu 2. Portfellita ministrite tegevusala määrab peaminister enda korraldusega.
Uue valitsuse moodustamine algab pärast eelmise tagasiastumist, kusjuures tagasiastunud valitsus peab jätkama enda ülesannete täitmist uue valitsuse ametisseastumiseni, s.t. uue valitsuse poolt vande andmiseni. Presidendi ülesanne on 14 päeva jooksul valitsuse tagasiastumisest leida peaministrikandidaat ja esitada see Rkogule.
Kui peaministrikandidaat on leitud, siis peab Rkogu 14 päeva jooksul otsustama, kas anda talle volitused valitsust moodustada või mitte. Selleks esitatakse Rkogu juhatajale vastava otsuse eelnõu. See eelnõu tuleb võtta Rkogu täiskogu päevakorda väljaspool päevakorrapunkte. Selle päevakorrapunkti alguses kuulatakse ära peaministrikandidaadi kuni 20-minutiline ettekanne valitsuse moodustamise alustest. See ettekanne peaks puudutama seda, misssugused poliitilised jõud valitsusse lähevad. Konkreetset valitsuse programmi ja ministrikohtade jaotust esitama ei pea.
Pärast ettekannet võib iga Rkogu liige esitada kandidaadile kuni 2 sisulist küsimust. Mingeid läbirääkimisi Rkogus pärast seda ei peeta. Kohe järgneb hääletus, kus peaministrikandidaat peab valitsuse moodustamiseks saama Rkogus poolthäälte enamuse.
Valitsuse moodustamise ülesande saanud peaministrikandidaadil on presidendile valitsuse koosseisu esitamiseks 7 päeva aega. Selle 7 päeva jooksul tuleb esitada üksnes ministeeriumi juhtivate ministrite kandidaadid presidendile, seejuures tuleb esitada kõigi 12 ministri kandidaat. Portfellita ministrid võib esitada hiljem.
President on kohustatud nimetama ametisse peaministri poolt esitatud kandidaadid 3 päeva jooksul. Presidendil on nähtavasti õigus esitatud uue valitsuse koosseisu ametisse mitte nimetada ainult siis, kui on selles nn. loomulikud takistused. Täiesti kindlasti on loomulikuks takistuseks, kui kandidaat pole E kodanik või on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks. Loomulikuks takistuseks on peetud ka seda, kui kandidaadil on kehtiv krim. karistus .
Ametisse nimetatud valitsus astub ametisse Rkogu ees ametivande andmisega. Suuliselt annab vande peaminister, teised kirjutavad vande tekstile lihtsalt alla. Vande tekstile märgitakse mitte ainult kuupäev, vaid ka kellaaeg . Uue valitsuse ametisse astumise päeval antud valitsuse aktile tuleb alati märkida kellaaeg, millal see akt on antud.
Riigisekretär teatab uue valitsuse ametisse astumisest Riigi Teatajas.
Kui presidendi peaministrikandidaat ei saanud Rkogus poolthäälte enamust, ei suutnud presidendile 7 päeva jooksul esitada valitsust või loobub sellest, siis läheb uue kandidaadi esitamisõigus tagasi presidendile. Selleks on presidendil aega 7 päeva. Kui president on uue kandidaadi esitanud , siis kordub Rkogus 14 päeva jooksul kõik see, mis esimeses voorus.
Kui ka teine kandidaat ei saa Rkogu toetust/ei suuda valitsust moodustada/loobub sellest, või kui president teda üldse ei esitanud, siis läheb peaministrikandidaadi ülesseadmine Rkogule. Rkogus saavad peaministrikandidaati esitada ainult fraktsioonid.
Protseduuriliselt toimub kandidatuuri arutelu Rkogus ja hääletamine samuti nagu presidendikandidaatide esitamise puhul. Ainus erinevus on see, et kui on mitu konkurenti, siis korraldatakse mitu hääletusvooru, milles igaühes langeb viimane välja.
Presidendile peab olema uue valitsuse koosseis esitatud 14 päeva jooksul pärast peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekut Rkogule. Kui valitsuse koosseisu selle aja jooksul pole presidendile esitatud, siis on president kohustatud välja kuulutama erakorralised valimised.
Valitsuse koosseisu hiljem liituvate ministrite volitused tekivad Rkogus vande andmisest.
Peaministri äraolekul või kui ta ei saa enda ülesandeid täita, asendab teda üks valitsuse liikmetest. Kohe pärast ametisse astumist nimetab peaminister enda korraldusega kaks teda asendavat ministrit ning asendamise järjekorra. Kui kumbki nendest kahest ei saa peaministrit asendada, siis asendab teda eluealt vanim minister.
Peaministri haiguse/puhkuse ajaks läheb asendavale ministrile kogu peaministri pädevus. Kui peaminister on ära (nt. välisvisiidil), siis läheb asendavale ministrile osa pädevusest. Peaministrit asendav minister kirjutab valitsuse aktidele alla enda ametinimetuse ja lisab sõnad "peaministri ülesannetes".
Peaministrit asendaval ministril on üldiselt sama pädevus kui peaministril, välja arvatud kaks juhtumit:
1.ta ei tohi esitada valitsuse tagasiastumisavaldust. Ainsaks erandiks on tagasiastumisavaldus peaministri surma korral.
2.ta ei tohi teha presidendile ettepanekut ministrite nimetamiseks/vabastamiseks/asendamiseks.
Kui minister ajutiselt ei saa haiguse või muu takistuse tõttu enda ülesandeid täita, siis paneb peaminister enda korraldusega selle ministri ülesannete täitmise ühele teisele ministrile, kes sel juhul juhib paralleelselt kahte ministeeriumi.
Üldreeglina saab peaminister määrata ühe ministri täitma teise ministri ülesandeid, kui asendatav minister pole valitsuse koosseisust lahkunud, vaid lihtsalt ei saa oma ülesandeid täita. On ainult üks erand, nimelt kui üks minister on ametist lahkunud ja ametikoht on vaba, siis saab peaminister oma korraldusega määrata teise ministri teda ajutiselt asendama, kuni president on peaministri ettepanekul nimetanud uue ministri.
Teist ministrit ajutiselt asendav minister kirjutab asendatava ministri aktidele alla enda ametinimetuse ja lisab sõnad "(asendatava) ministri ülesannetes".
Muudatusi ametisoleva valitsuse koosseisus saab teha president peaministri ettepanekul. Muudatusteks on:
ministrite vabastamine ja uue nimetamine;
ühe ministri nimetamine juhtima mitut ministeeriumi määramata ajaks;
ministrikohtade ümberjagamine;
vabade ministrikohtade täitmine.
PS kasutab siin mõistet "ettepanekul" (president teeb muudatused peaministri ettepanekul). Sama mõistet "ettepanek" kasutavad ka PSe teised sätted, seejuures ei ole ettepanek siduv, selle võib ka tagasi lükata.
Nt on president mitmel korral tagasi lükanud ettepaneku nimetada üks või teine isik kohtunikuks. Kui analüüsida valitsuses muudatuste tegemise paragrahvi puht grammatilise tõlgenduse abil, siis võib järeldada, et president võibtagasi lükata ka valitsuse muudatuste tegemise ettepaneku. Selline tõlgendus on aga vaevalt kooskõlas parlamentaarse riigi põhimõtetega.
Seadus lubab ühte ministrit määramata aja kestel ühitama 2 ministri ametikohta. Peaminister aga enda ametikohta ühegi teise ministri ametikohaga ühitada ei saa.
Valitsuse kui terviku volitused lõpevad järgmistel juhtudel:
1.Riigikogu uue koosseisu kokkuastumisel.
Selle koosseisu esimesel istungil esineb peaminister avaldusega valitsuse volituste mahapaneku kohta.
2.peaministri tagasiastumisel.
Tavatähenduses hõlmab peaministri tagasiastumine tema tagasiastumist iseenda valikul/ otsustamisel . PS aga ei maini valitsuse volituste lõppemise alusena peaministri suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Seda lünka on püütud kõrvaldada VV seadusega, mille järgi on peaminister kohustatud tagasi astuma , kui jõustub tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus.
Valitsuse seadus lisab veel ühe peaministri kohustusliku tagasiastumise aluse ja sellega ka valitsuse lahkumise aluse. Nimelt peab peaminister tagasi astuma, kui valitsusest ministrite lahkumise tagajärjel on valitsus olnud 21 päeva otsustusvõimetu. Valitsus teeb enda otsused istungil ja istung on otsustusvõimeline, kui peale peaministri on olnud kohal vähemalt pooled ministrid.
Enda tagasiastumisest teatab peaminister presidendile.
3.peaministri surma korral.
Sellest teatab presidendile peaministrit asendav minister.
4.kui Riigikogu on avaldanud umbusaldust peaministrile või tervele valitsusele.
5.kui valitsus on Rkogus mingi s.eelnõu sidunud usaldusküs-ga ja Rkogu pole seda eelnõud vastu võtnud.
Tagasiastunud valitsus täidab volitusi uue ametisseastumiseni. PS keelab tagasiastunud valitsusel teha põhimõttelisi otsuseid, mis suurendavad riigieelarve kulusid .
Üksiku ministri volitused lõpevad:
1.tema vabatahtlikul tagasiastumisel.
Selleks esitab ta presidendile peaministri kaudu avalduse, peaminister võib aga selle avalduse edastamisega viivitada kuni 1 kuu.
2.surma korral (sellest teatab peaminister presidendile).
3.peaministri ettepanekul presidendile.
Peaminister võib presidendile teha ministri vabastamise ettepaneku mistahes motiividel.
4.kui Riigikogu avaldas ministrile umbusaldust.
5.ministri suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisel.
6.terve valitsuse tagasiastumisel.
§ 2. Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile umbusalduse avaldamine ning
seaduseelnõu sidumine usaldusküsimusega
Umbusalduse avaldamist reguleerivad peale PSe veel Rgikogu kodukorra seadus ja V V seadus.
Umbusalduse avaldamist saab algatada vähemalt 1/5 Rkogu koosseisust. Algatamiseks tuleb Rkogu istungil esitada vastav eelnõu. Umbusalduse avaldamise motiivid ei ole ühegi seadusega piiratud. Eelnõus ei nõuta ka nn. konstruktiivset umbusaldust, kui umbusaldust avaldatakse peaministrile või tervele valitsusele, s.t. umbusalduse avaldamise algataja ei pea algatamisel ära näitama, missugustest poliitilistest jõududest tahetakse moodustada uut valitsust ja keda tahetakse näha peaministrina.
Umbusalduse avaldamine võib tulla Riigikogus arutamisele ja otsustamisele kõige varem ülejärgmisel päeval pärast selle algatamist, valitsusel on aga õigus nõuda ka kiiremat otsustamist.
Arutelu ja otsustamine peab toimuma ühel ja samal istungil. Eelnõu arutamine algab algatajate esindaja ettekandega, valitsus võib soovi korral teha kaasettekande. Kaasettekande võib ta teha mitte ainult siis, kui umbusaldust avaldatakse tervele valitsusele, vaid ka siis, kui umbusaldust soovitakse avaldada peaministrile või mõnele teisele ministrile.
Ettekandjatele võib iga Riigikogu liige esitada kuni 2 küsimust. Järgnevad läbirääkimised, kus sõna saavad ainult fraktsioonide volitatud esindajad. Muudatusettepanekuid eelnõusse teha ei lubata.
Läbirääkimiste lõppemisel võivad ettekandja ja kaasettekandja esineda lõppsõnaga, pärast seda toimub hääletamine.
Umbusalduse avaldamiseks on vaja vähemalt Riigikogu koosseisu enamuse toetust (51 häält). Tervele valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamisel lahkub terve valitsus.
Valitsusele/peaministrile umbusalduse avaldamisel võib valitsus teha presidendile ettepaneku erakorraliste Rkogu valimiste väljakuulutamiseks. See ettepanek pole presidendile siduv, otsustamiseks on tal aega 3 päeva.
Seaduseelnõu sidumist usaldusküsimusega reguleerivad peale põhiseaduse veel Riigikogu kodukorra seadus ja Vabariigi Valitsuse seadus. Usaldusküsimusega saab valitsus siduda ainult tema enda algatatud eelnõud ja seda menetluse igas staadiumis. Erandina keelab kodukorra seadus siduda usaldusküsimusega riigieelarve eelnõud.
VV seaduse kohaselt saab valitsus eelnõu usaldusküsimusega siduda, kui istungil on peaminister.
Eelnõu sidumine usaldusküsimusega tähendab valitsusepoolset ähvardust, et eelnõu vastuvõtmata jätmisel on ta põhiseaduse kohaselt kohustatud tagasi astuma. Usaldusküsimusega seotud eelnõu mitte vastuvõtmine ei anna aga tagasiastunud valitsusele õigust taotleda erakorralisi Riigikogu valimisi.
Kui eelnõu on seotud usaldusküsimusega, siis hakkab valitsus selle menetlemisel tegutsema nagu juhtivkomisjon, s.t. et kõik muudatusettepanekud tuleb esitada valitsusele. Valitsuse enda otsustada on jäetud, mida arvestada. Arvestamata jäetud muutmisettepanekuid hääletusele ei panda. Sellise eelnõu võib lõpphääletusele panna mitte varem kui ülejärgmisel päeval pärast eelnõu sidumist usaldusküsimusega.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus Eestis
§ 1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatajad ja nende pädevus
Riigikohtus kui ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtus saavad põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust algatada ainult president, õiguskantsler ja teised kohtud. Isikul ei ole õigust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse korras otse Riigikohtusse pöörduda.
I.president
President saab põhiseaduslikkuse järelevalve korras pöörduda Riigikohtusse, kui ta on mingi seaduse jätnud teist korda välja kuulutamata. Riigikohtusse saab ta pöörduda ainult seaduse põhiseaduslikkust puudutavate motiividega. Riigikogule esitatud muude juriidiliste motiividega ta Riigikohtusse pöörduda ei saa. Seejuures ei saa ta Riigikohtusse pöördumisel laiendada neid põhiseadust puudutavaid motiive, mida ta esitas seaduse väljakuulutamata jätmisel.
President on pädev taotlema tunnistada seadusevastaseks üksnes seadus kui tervik, seda isegi siis, kui ta leiab, et põhiseadusevastane on üksainus säte. Kuna seadus pole veel jõustunud, siis saab ta taotleda üksnes selle PS-se vastaseks, aga mitte kehtetuks tunnistamist. President teostab siinkohal eelkontrolli.
II.õiguskantsler
Õiguskantsleri pädevus on määratletud erinevalt põhiseaduses ning õiguskantsleri tegevuse korraldamise seaduses ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses. Osalt on eri seadustega määratud pädevus kitsam kui põhiseaduses, osalt laiem. Kantsleri pädevust puudutab ka rahvahääletuse seadus.
Õiguskantsleri pädevuses on:
1.põhiseaduse kohaselt teostab ta järelevalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohalike
omavalitsuste õigustloovate aktide üle.
Õigustloovate aktidena käsitletakse üldakte ehk normatiivakte, konkreetselt seadused, presidendi
seadlused, valitsuse, ministrite, omavalitsuste volikogude määrused. Üksikaktide üle kantsler praegu järelevalvet ei teosta.
PS ei piira kantsleri järelevalve-alast pädevust sõltuvalt sellest, kas õigustloov akt on jõustunud või mitte, 2 eriseadust aga lubavad kantsleril teostada järelevalvet üksnes juba jõustunud õigustloovate aktide üle. Sellega on kantsleri pädevust põhiseadusega võrreldes piiratud. Iseenesest miski ei tohiks takistada teda kasutada kogu põhiseadusega antud pädevust ja teostada õigustloovate aktide üle mitte ainult järel-, vaid ka eelkontrolli.
Selleks, et kantsler saaks Riigikohtusse pöörduda, peab ta akti vastu võtnud organile tegema ettepaneku viia akt põhiseadusega kooskõlla. Riigikohtusse saab ta pöörduda alles siis, kui kantsleri ettepanekut pole 20 päeva jooksul rahuldatud.
Kantsleri pädevust kitsendava 2 eriseaduse kohaselt saab ta Riigikohtult taotleda jõustunud õigustloovate aktide kehtetuks tunnistamist osaliselt või täielikult. Kui ta teostaks eelkontrolli jõustumata õigustloovate aktide suhtes, siis saaks ta nõuda ainult nende põhiseaduse vastaseks tunnistamist ja seda ilmselt ka osaliselt.
2.põhiseadus ei sätesta kantsleri pädevust teostada järelvalvet sõlmitud, kuid veel jõustumata välislepingute üle.
Selles osas on kantsleri pädevust laiendatud õiguskantsleri tegevuse korraldamise seadusega ja
põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusega. Need annavad kantslerile õiguse teostada järelevalvet sõlmitud, kuid jõustumata välislepingute põhiseaduslikkuse üle. See pädevus algab lepingule allakirjutamisest ja formaalselt kestab isegi pärast ratifitseerimist kuni lepingu jõustumiseni. Selleks, et kantsler saaks seda ülesannet täita, saadetakse talle sõlmitud välislepingute tekstid.
Selliste jõustumata välislepingute osas saab ta taotleda lepingu kui terviku põhiseaduse vastaseks
tunnistamist. Enne RK-sse pöördumist ei pea kantsler pöörduma lepingu allakirjutanud Eesti poole poole
3.teostab järelevalvet rahvahääletusele pandavate seaduseelnõude üle.
See pädevus on otseselt märgitud rahvahääletuse seaduses. Siin ta vaidlustab seaduseelnõu sel teel, et vaidlustab Riigikogu otsust panna eelnõu rahvahääletusele. Samas ei ole see Riigikogu otsus õigustloov akt, vaid on üksikakt. Otsus on aga lahutamatult seotud seaduseelnõuga, millest võib saada üldakt. Sellise otsuse kohta saab ta taotleda kehtetuks tunnistamist.
III.kohtusüsteem
Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatajaks võivad olla kõik kohtusüsteemi lülid (I, II astme kohtud, Riigikohtu enda kolleegiumid). Kõigepealt võib kohus sõltumata protsessi osalise taotlusest ise leida, et kohaldamisele kuuluv üldakt on põhiseadusega vastuolus. Sel puhul peab ta asja sisuliselt lahendama otsusega, tunnistama sellise üldakti põhiseaduse vastaseks ja jätma kohaldamata.
Isik saab ise esimese astme kohtusse pöörduda ja taotleda üldakti põhiseaduse vastaseks tunnistamist ainult siis, kui sellise akti alusel on rikutud tema õigusi. Kui see akt tema õigusi ei riku, s.t. pole asjasse puutuv, siis jääb isiku vastav taotlus kohtus igal juhtumil rahuldamata, sest isikule ei ole antud järelevalve alast pädevust seadusandluse üle. Tema saab kohtus kaitsta ainult iseenda õigusi.
Kui kohus isiku vastava taotluse rahuldab, siis toimib ta samuti nagu siis, kui ta omal algatusel taotluse rahuldas.
Kui ta aga ei rahulda taotlust/pöördumist, siis säilib võimalus pöörduda teise või kolmandasse kohtuastmesse.
Kui ka kolmandas kohtuastmes leitakse, et isiku taotlus tunnistada mingi üldakt tema vaidluses
põhiseadusevastaseks ja jätta kohaldamata pole põhjendatud, siis on siseriiklikud protseduurid lõppenud.
§ 2. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus
PS kohaselt on Rkohus mitte ainult kassatsioonikohus, vaid ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohus.
Viimase funktsiooni teostamiseks on moodustatud eraldi 5-liikmeline põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium.
Sellesse kuulub igast ülejäänud kolleegiumist vähemalt üks liige. Praegu on seal tsiviil- ja kriminaalkolleegiumist 1 liige ja halduskolleegiumist 2 liiget. Kolleegiumi esimeheks on Rkohtu esimees, tema äraolekul juhib istungit ametistaaþilt vanim kolleegiumi liige.
Liikmed nimetab Rkohtu üldkogu esimehe ettepanekul 5 aastaks. Kedagi ei saa kolleegiumi liikmeks nimetada rohkem kui 2 ametiajaks järjestikku. Esimehe liikmeksolekuaeg pole piiratud. Tavaliselt tegutseb kolleegium 5-liikmelises koosseisus, kuid ta on otsustusvõimeline ka siis, kui kohal on 3 liiget.
Põhiseaduslikkuse järelevalve asja võib läbi vaadata ka üldkogu. Üldkogule võib asja üle anda, kui otsustamisel mõni kolleegiumi liige jääb eriarvamusele. Üldkogul on 17 liiget, kuid ta on otsustusvõimeline ka siis, kui kohal on vähemalt 11 liiget.
Selleks, et menetlust algatada, peab Rkohtule esitama motiveeritud taotluse. Kui menetluse algatajaks on kohus, siis esitab taotluse vastava kohtu esimees. Samas tuleb aga taotlusele lisada vastav kohtuotsus. Presidendi või õ.kantsleri taotluses ei saa olla rohkem argumente kui need, mis algselt esitati Rkogule või akti vastu võtnud organile. Kohtu taotluses peab olema otsusest ainult see, mis puudutab põhiseaduslikkust. Taotlustele tuleb lisada ärakirjad 8 eksemplaris ja sama palju vaidlustatud akti koopiaid .
Pärast taotluse materjalide laekumist Rkohtusse kontrollitakse, kas need vastavad seadusega ette nähtud nõuetele. Kui nad nõuetele ei vasta, siis määratakse tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks või tagastatakse materjalid.
Materjalid tagastatakse või määratakse puuduste kõrvaldamise tähtaeg määrusega. Määruse andmist põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ette ei näe, kuid määrus antakse praktilise vajaduse sunnil protsessi üldpõhimõtetest lähtuvalt.
Kui materjalid on tunnistatud seaduse vorminõuetele vastavaks, siis kutsutakse kokku eelistung , mille juures viibivad ka kolleegiumi nõunikud. Eelistungil määratakse istungi kuupäev ja kolleegiumi liige, kes on selles asjas ettekandja.
Ettekandja ülesandeks on otsuse kirjutamine.
Kohtute ja kantsleri taotlused tuleb läbi vaadata 2 kuu jooksul nõuetekohase taotluse laekumisest, presidendi omad aga 1 kuu jooksul. Nende tähtaegade sisse peab mahtuma mitte ainult istung, vaid ka otsuse avalik kuulutamine (praegune tõlgendus). Üldkogu saab vajaduse korral 2-kuulist tähtaega pikendada veel 2 kuu võrra, presidendi taotluste läbivaatuse tähtaega pikendada ei saa. Otsus tuleb kuulutada 2 nädala jooksul istungist.
Asja läbivaatamine toimub avalikul istungil. Teatud juhul (kui asi puudutab riigisaladust) saab istungid kuulutada kinniseks. Istungile kutsutakse akti vastu võtnud organi esindaja ja taotluse esitaja . Kui taotluse esitajaks on aga kohus, siis teda ei kutsuta. Istungist võtavad sõnaõigusega osa õiguskantsler ja justiitsminister. Istungile võib kutsuda ka spetsialisti, et see avaldaks enda arvamuse.
Istungi avab eesistuja, kes teatab, missugune asi tuleb läbivaatamisele ja kontrollib istungile kutsutud isikute volitusi.
Seejärel antakse sõna ettekandjale, kes esitab asja eelneva käigu ja esitatud taotluse nii, nagu tema sellest aru saab.
Pärast ettekannet antakse sõna taotluse esitajale. Tavaliselt taotluse esitaja taotlust ette ei loe, sest kohus on materjalid ette kandnud, vaid üksnes markeerib taotluse kõige olulisemaid punkte.
Seejärel antakse sõna akti vastu võtnud organi esindajale, pärast teda saab sõna õ.kantsler, kui ta ei ole just varem esinenud taotluse esitajana, ja seejärel justiitsmin. Senise praktika kohaselt on kohtu liikmed saanud esitada igale sõnavõtjale küs. pärast tema sõnavõttu. Senise praktika järgi anti pärast kõigi küs-te esitamist asjaosalistele repliigi (lõppsõna) õigus. Viimase istungi praktika kohaselt anti pärast sõnavõttude lõppu asjaosalistele repliigi võimalus ja alles seejärel, vahetult enne istungi lõppu tulid kohtunike küs-d.
Istung lõpeb sellega, et eesistuja teatab otsuse avaliku kuulutamise aja. Pärast istungit toimuvad kohtunõupidamised, kus osalevad ka nõunikud. Nõupidamistel toimub töö ettekandja poolt koostatud projektiga ja otsuse vastuvõtmine hääletamise teel häälteenamusega. Hääletamisel on otsustavaks eesistuja hääl, kui muidu hääled poolitusid.
Otsus peab olema motiveeritud, sellele võib eriarvamusele jäänud kohtuliige esitada enda eriarvamuse, mis publitseeritakse koos otsusega Riigi Teataja I väljaandes. Kehtib nõupidamistoa saladus .
Otsuse võimalikud variandid on järgmised:
1.jätta taotlus rahuldamata
2.rahuldada taotlus. Siin on võimalikud järgmised variandid:
a.presidendi taotluste osas väljakuulutamata jäetud seaduste suhtes ja õiguskantsleri taotluste osas jõustumata välislepingute suhtes tunnistada leping või seadus põhiseaduse vastaseks
b.õiguskantsleri taotluste osas jõustunud üldaktide suhtes ja kohtute taotluste osas rahuldada taotlus kas osaliselt või täielikult ja tunnistada akt või selle säte kehtetuks
S-e kohaselt vaatab Rkogus läbi taotlusi ainult selles märgitud ulatuses. Senises praktikas on seda tõlgendatud nii, et kohus kontrollib ainult seda, kas s-se § X on kooskõlas PSe §-ga Y. Kui ta leiab, et vastuolu pole, kuid s-e § on vastuolus põhiseaduse mõne muu sättega, siis jääb taotlus rahuldamata.
Taoliste muude või ka täiendavate vastuolude korral on nendele otsuses seni siiski tähelepanu juhitud , kasutatakse peaasjalikult formuleeringut "põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium peab vajalikuks märkida, et ...".
Otsus jõustub avalikust kuulutamisest. Otsus on s-e kohaselt täitmiseks kõikidele kohustuslik. Otsust saab vajaduse korral tõlgendada Riigikohus ise. Seadus ei anna võimalust otsuse jõustumist edasi lükata.
Põhiseaduse muutmine
Vt. põhiseaduse 15. peatükk.
Kuna põhiseaduse esimest ja viimast peatükki saab muuta ainult rahvahääletusel, siis saab ainult rahvahääletusel vastu võtta ka uue põhiseaduse. Põhiseaduse ülejäänud peatükke saab muuta Rkogu ise kas 2 järjestikulise koosseisu poolt või 1 koosseisu poolt kiireloomulisena.
71