Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Riigiõigus (8)

Tartu Ülikool - Õigus - Õigus
5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Milliseid eesmärke taotletakse riigiõiguse normidega?
  • Kuidas määratleda riigiõigust kui õigusharu?
  • Millal ja millega seoses võime kõnelda riigiõiguse kui õigusharu tekkest maailmas samuti Eestis?
  • Mida selline liigitus annab?
  • Milline õiguslik tähendus on Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetel?
  • Mida kujutab endast põhiseaduse preambul?
  • Mis on preambuli õiguslik tähendus?
  • Kuidas liigitada riigiõiguse norme nende ajalise kestuse järgi?
  • Mida kujutab endast kirjutatud konstitutsioon mida kirjutamata konstitutsioon?
  • Mida kujutab endast paindlik mida jäik konstitutsioon?
  • Millised on põhiseaduse vastuvõtmise viisid?
  • Millist neist võiks tänapäeval eelistada?
  • Kuidas nimetatakse organit mis moodustatakse uue konstitutsiooni väljatöötamiseks?
  • Millised on konstitutsiooni muutmise tehnilised meetodid võtted?
  • Millised võivad olla piirangud konstitutsiooni muutmiseks?
  • Mida kujutab endast konkreetne normikontroll mida abstraktne normikontroll?
  • Mida materiaalne põhiseaduspärasuse kontroll?
  • Mida ex nunc toime?
  • Kuidas valitsuse üldakte?
  • Mida kujutab endast dualistlik mida monistlik süsteem?
  • Kumba kasutatakse Eestis?
  • Millises õiguslikus vahekorras on Eestis põhiseadus välisleping ja Eesti seadused?
  • Mida kujutab endast poliitiline reziim?
  • Millised on totalitaarse poliitilise reziimi tunnused?
  • Mida kujutab endast absoluutne monarhia?
  • Mida kujutab endast dualistlik monarhia?
  • Mida kujutab endast parlamentaarne monarhia?
  • Mida kujutab endast presidentaalne dualistlik vabariik?
  • Mida kujutab endast poolpresidentaalne vabariik?
  • Mida kujutab endast nõukogude vabariik?
  • Mida kujutab endast monokraatlik vabariik?
  • Millised on unitaarriigi traditsioonilised tunnused?
  • Millised on föderaalriigi traditsioonilised tunnused?
  • Mida kujutab endast unitaarriigi autonoomne piirkond?
  • Mida kujutab endast õigusriik?
  • Mida kujutab endast sotsiaalriik?
  • Mitmeparteisüsteem?
  • Milleks on vaja õiguslikult reguleerida poliitiliste parteide finantseerimist?
  • Mida kujutab endast aktiivne valimisõigus mida passiivne valimisõigus?
  • Mis on kohustuslik vootum?
  • Mida kujutab endast üldine valimisõigus?
  • Mida tähendab mõiste "otsesed valimised" mida mõiste "kaudsed valimised"?
  • Keda kaudsetel valimistel?
  • Mida tähendab kuriaalne valimissüsteem?
  • Mida kujutab endast referendum mida rahvaalgatus?
  • Mida fakultatiivne referendum?
  • Mida kujutab endast majoritaarne valimissüsteem?
  • Millised puudused?
  • Mida kujutab endast proportsionaalne valimissüsteem?
  • Milles seisneb rahvaesinduse kontseptsioon?
  • Mida kujutab endast tugeva alamkojaga ja mida tugeva ülemkojaga parlament?
  • Mida kujutab endast vaba mandaat mida imperatiivne mandaat?
  • Mida kujutab endast parlamendiliikme immuniteet mida indemniteet?
  • Mida kujutab endast lobby?
  • Millal kuidas ja milleks moodustati Eestis Asutav Kogu?
  • Mida mõistetakse 1933 a põhiseaduse all?
  • Kes töötas välja 1933 a põhiseaduse eelnõu?
  • Kuidas kelle poolt võeti vastu 1933 a põhiseadus?
  • Mida kujutas endast Eestis vaikiv ajastu?
  • Kuidas kujunes vaikiv ajastu?
  • Millal kuidas ja milleks moodustati Eestis Rahvuskogu?
  • Kuidas iseloomustada 1937 a põhiseadust läbi Vabariigi Presidendi rolli?
  • Millal kuidas ja milleks moodustati Eestis Põhiseaduse Assamblee?
  • Mida tähendab 1992 a põhiseaduses sätestatu et rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja?
  • Millised on põhiseaduses sätestatud kodakondsuse üldalused?
  • Mida kujutab endast naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamine?
  • Kellel on õigus kodakondsuse taastamisele?
  • Millega seonduvad Eesti kodakondsuse äravõtmise alused?
  • Milles seisneb rahvahääletus kehtiva põhiseaduse kohaselt?
  • Kes ja millise õigusaktiga otsustab Eestis rahvahääletuse korraldamise?
  • Millise õigusaktiga?
  • Mida saab muuta ainult referendumil?
  • Mida saab põhiseadusest muuta ainult rahvahääletusega?
  • Kuidas reguleerib põhiseadus erakondi?
  • Kui suur on Riigikogu?
  • Kui pikaks ajaks valitakse Riigikogu?
  • Kes kuulutab välja Riigikogu valimised?
  • Kes on Eestis Riigikogu valimistel ja rahvahääletusel hääleõiguslikud?
  • Kellel on Riigikogu valimistel passiivne valimisõigus?
  • Millistel juhtudel Riigikogu liikme volitused lõpevad ennetähtaegselt?
  • Millistel juhtudel Riigikogu liikme volitused peatuvad?
  • Mida kujutab endast Riigikogu normiloov funktsioon?
  • Millised on Riigikogu poolt vastu võetavad aktid?
  • Mida kujutavad endast Riigikogu avaldused pöördumised ja deklaratsioonid?
  • Milleks ja kuidas moodustatakse Riigikogu juhatus?
  • Milleks moodustatakse Riigikogu fraktsioonid ja kes võivad fraktsiooni kuuluda?
  • Milleks moodustatakse Riigikogu komisjonid?
  • Kuidas jagunevad Riigikogu komisjonid?
  • Mida kujutavad endast Riigikogu korralised mida erakorralised istungjärgud?
  • Mida tähendab poolthäälteenamus mida Riigikogu koosseisu häälteenamus?
  • Mida kujutab endast seadusandliku algatuse õigus?
  • Kes võib algatada põhiseaduse muutmist?
  • Milleks moodustatakse juhtivkomisjon?
  • Keda saab valida Vabariigi Presidendiks?
  • Kes ja millistel juhtudel asendab Vabariigi Presidenti?
  • Kestvalt võimetuks täitma oma ülesandeid?
  • Kellest koosneb Vabariigi Valitsus?
  • Kuidas on korraldatud peaministri kuidas ministri asendamine?
  • Millistel juhtudel astub Vabariigi Valitsus tagasi?
  • Mida tähendab et Vabariigi Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat?
  • Kellel on õigus algatada põhiseaduse muutmist?
  • Mida Eesti konstitutsioonist saab muuta ainult rahvahääletusega?
  • Mida kujutavad endast positiivsed mida negatiivsed vabadused?
  • Millistel juhtudel saab erasubjekt olla põhiõiguste adressaadiks?
  • Mida kujutab endast põhiõiguste vertikaalne mida horisontaalne siduvus?
  • Mida kujutavad endast tõrjeõigused mida sooritusõigused?
  • Kumba gruppi kuuluvad võrdsusõigused?
  • Kuidas kontrollida vabadusõigusesse sekkumise põhiseaduspärasust?
  • Kuidas kontrollida võrdsusõigusesse sekkumise põhiseaduspärasust?
  • Kuidas jaotada põhiõigusi seaduse reservatsiooni järgi?
  • Mida kujutab endast õiguse välisteooria mida õiguse siseteooria?
KORDAMISKÜSIMUSED 2009. AASTA RIIGIÕIGUSE EKSAMIKS
ÜLDOSA
1. Milliseid eesmärke taotletakse riigiõiguse normidega? Erinevad käsitlused.
Riigiõiguse normide põhituumiku moodustavad konstitutsioonilised normid, millega siseriiklik õigus peab olema kooskõlas. Kõik need, kes otsivad vastandlikke normide eesmärke, on ühel meelel , et riigiõiguse normid peavad tagama stabiilsuse ja vähendama konflikte. Muus osas võivad seisukohad olla vastandlikud.
  • Iga normi kehtestamisel tuleb välja selgitada põhjused, kas antud situatsioonis tuleks eelistada riigi või indiviidi huve. Sellest tulenevalt ongi riigiõiguse normide praktiline eesmärk tasakaalu saavutamine indiviidi ja avaliku võimu vahel. Tegelikult põhineb sellisel lähenemisel ka isiku põhiõigustesse sekkumise kontrollimehhanismi tagamine, mida kasutavad ka konstitutsioonikohtud ja ka Riigikohus .
  • Teine riigiõiguse eesmärk on indiviidi õiguste kaitse ja luua selline võimuorganisatsioon, mis oleks allutatud indiviidi huvidele. Paraku tuleb teatud erakorralistes situatsioonides (sõda) seada isiku õigustele erakorralised piirangud. Piiratakse liikumis-, sõna-, valimis-, omandiõigust. Indiviidi õiguste piiramine on vältimatu ka tavaolukordades, et ühiskond tervikuna saaks toimida.
  • Riigiõiguse eesmärk on reguleerida riigi tegevust. Valdav enamus riigiõiguse normidest reguleerib riigiaparaadi toimimist, mitte isiku põhiõigusi. Nt Eesti põhiseaduses umbes 2/3 sätetest reguleerib avaliku võimu moodustamist, selle ülesehitust, pädevust.

2. Kuidas määratleda riigiõigust kui õigusharu? Riigiõigus ja konstitutsiooniõigus.
Harilikult kõneldakse riigiõigusest kahes tähenduses- kui õigusharust ja kui teadusharust. Valdavalt aga siiski kui õigusharust. Paralleelselt kasutatakse mõistet konstitutsiooniõigus. Varasemas Kontinentaal-Euroopa õiguses kõneldi riigiõigusest, Anglo-Ameerika süsteemis kasutati mõistet konstitutsiooniõigus. Tänapäeval kasutatakse mõlemat. Nii ka Eestis. Kahe mõiste vahel on püütud leida erinevust ja selle võib ka konstrueerida kuid vajadust selleks pole. Erinevuse nägijad mõistavad riigiõigust kui normistikku, mis reguleerib riigi ülesehitust ja tegevust. Konstitutsiooniõigus on laiem, hõlmab lisaks isiku õiguslikku seisundit määravat normi. Traditsiooniliselt on riigiõigus alati seotud olnud mingi konkreetse riigiga. Ta on kehtima pandud riigi poolt ja kehtiv ainult selles riigis.
1. Defineerimine reguleerimise eseme järgi:
Riigiõigus on kui avalikku õigusesse kuuluvate õigusnormide süsteem, millega:
  • määratakse kindlaks isiku õiguslik seisund ühiskonnas - põhiõigused, - vabadused , -kohustused ning põhiõiguste ja vabaduste kaitsemehhanismid (kohtukaebeõigus). Uuemal ajal on õigus pöörduda ka ombudsmani poole (meil õiguskantsler).
  • Määratakse kindlaks riigi territoriaalne korraldus, st kas riik on unitaarriik või föderaalriik. Unitaarriigi puhul võib tegemist olla ilma autonoomsete piirkondadeta riigiga nt. Eesti Sageli määratakse konstitutsiooniliste normidega kindlaks ka kohaliku omavalitsuse alused.
  • Määratakse kindlaks riigi valitsemise vorm, kas on tegemist vabariigi või monarhiaga ja mis konkreetse liigiga (parlamentaarne, presidentaalne v vahepealne).
  • Määratakse kindlaks põhilised riigiorganid , nende moodustamise kord, omavahelised suhted ja pädevus. Peamine riigiorgan on parlament , riigipea , valitsus, kõrgemad kohtud. Kui riigis on konstitutsiooniline kohus, siis ka see, kui ombudsman , siis ka see.

3. Millal ja millega seoses võime kõnelda riigiõiguse kui õigusharu tekkest maailmas, samuti Eestis?
Riigiõigus tänapäevases mõttes sai alguse 18 saj. lõpul seoses kodanlike revolutsioonidega, kui võeti vastu Prantsuse ja Ameerika Ühendriikide konstitutsioonid. Nendele tänapäevastele konstitutsioonidele järgnesid 19. saj. alguses Napoleoni poolt Poolale ja Saksa vürstiriikidele pealesurutud konstitutsioonid.
Eesti riigiõiguse teke on seostatud 1917.a. nov, mil võeti vastu Maanõukogu otsus kõrgemast võimust ja 24.02.1918.a. manifestiga Eestimaa rahvastele. Pärast 1940.a. suve oli Eesti riigiõiguses tükk tühja maad. Riigiõigus sai uuesti aluse seoses 16.11.1988.a. vastu võetud toonase ENSV Ülemnõukogu aktidega, milles ÜN sisuliselt deklareeris ennast kõrgemaks võimuks. Need aktid olid sarnased Maanõukogu 1917.a. novembri otsusega nii sisuliselt kui ka selle poolest, et nad mõneks ajaks jäid deklaratsiooniks.
Viimased paarkümmend aastat on räägitud EL kui sellise konstitutsiooniõigusest. EL formaalses mõttes ei ole riik, vaid riikide ühendus ja seni pole ühtegi akti, milles oleks EL seoses kasutanud sõna konstitutsioon . Senine Euroopa Liidu konstitutsioon tuleneb asutamislepingust ja Luksemburgis asuva Euroopa Kohtu pretsedendiõigusest. (Euroopa Liit on praegu kohutavalt sarnane föderatsioonile.)
4. Kirjeldage riigiõiguse süsteemi.
Harilikult räägitakse, et riigiõiguse süsteem koosneb normidest ja printsiipidest, mis koondatakse õigusinstituutidesse. Ühte instituuti kogutakse normid ja printsiibid , mis reguleerivad lähedasi suhteid. Riigiõiguse instituutide loetelu kattub laias laastus põhiseaduse peatükilise struktuuriga. Üldiselt on see paikapidav, kuid vajab praktilistel kaalutlustel täpsustamist, sest mõisted, normid ja printsiibid omavad erinevates valdkondades lähenemisel erinevat sisu. Ühe lähenemise järgi on normid konkreetsed käitumisreeglid, printsiibid aga üldpõhimõtted. Sellise lähenemisega on riigiõigusel praktilises tegevuses üsna vähe peale hakata.
Riigiõiguse süsteemis eristatakse printsiipe ja õigusinstituute. Küllalt harva leiame, et mingis õigusaktis on otsesõnul ja ammendavalt loetletud printsiipe. Ka institutsiooniliselt normide jaotamine ei lange alati kokku Põhiseaduse struktuuriga. Printsiibid ja institutsioonid eristatakse teoorias selleks, et hõlbustada materjalidega tutvumist ja kodifitseerimist. Riigiõiguse printsiipide all mõistetakse selliseid üldisi põhimõtteid, mida teooria on tuletanud põhiseaduse normidest ja selle rakenduspraktikast.
5. Printsiibid ja reeglid Dworkini järgi. Mida selline liigitus annab?
Dworkin jagab normid reegliteks ja printsiipideks:
Reegel on norm, mida saab täita ainult ühel seaduslikul viisil. Nii kui reeglit ei ole kindlal viisil täidetud, puudub vajadus kaaluda selle üle, kas vastav käitumisviis oli seaduslik või mitte. Reegliteks on loetud põhiseaduses norme, mis määravad kindlaks riigiorganite pädevuse (parlamendi suurus, parlamendi volituste pikkus). Näiteks saab PS-e järgi valitsus määrusi anda ainult seaduses sisalduva delegatsiooni olemasolul . Kui delegatsiooni puudub ja seadus on antud, siis on see ebaseaduslik ja reeglite rikkumine .
Printsiipe on võimalik täita mitmel seaduslikul viisil. Kui printsiipide raames on käitutud erinevalt, tuleb hakata uurima seda, et see pole ebaseaduslik. Riigikohus valdavalt lähtub Dworkini sellisest lähenemisest. Põhiõigusi sätestavaid Põhiseaduse norme on riigikohus järjekindlalt käsitlenud printsiipidena. St. praktilises tegevuses seda, et kui riik on asunud mingit põhiõigust piirama, tuleb kontrollida, kas vastav piirang on põhiseadusekohane (kas see on proportsionaalne või kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõtetega). Eesti põhiseaduses loetletud vabadusõigused on negatiivsed vabadused. Negatiivne vabadus tähendab isiku vabadust oma õigust kasutada või mitte kasutada. Seejuures võib ta enda vabadust vähemalt teatud piirideni kasutada enesele kahjulikul viisil, ilma et teda takistataks. (Kirjanduses on käsitletud printsiipidena – demokraatia, inimväärikus, suveräänsus, rahvuslik unitaarriiklus, õigusriik, vabadus, õiglus ... Regulatiivset toimet omavad põhimõtted ei ole printsiibid)
6. Õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja nende tähendus riigiõiguses. Nimetage neid põhimõtteid.
Õiguse üldtunnustatud põhimõteteks loetakse demokraatlikes riikides omaks võetud põhimõtteid, mida järgitakse olenemata sellest, kas nad on põhiseaduses kirjas või mitte. Õiguse üldpõhimõtteid kasutatakse eelkõige selleks, et uurida, kas isiku põhiõigustesse on sekkutud õiguspäraselt. Samuti tuleb neid järgida inimõiguste osas, kuna Euroopa Inimõiguste kohus ka tunnustab. Neid põhimõtteid peab järgima seaduste väljatöötamisel. Õiguse üldtunnustatud põhimõteteks on:
  • inimväärikuse ja inimõiguste austamine (mida tunnustab ka Euroopa Inimõiguste Kohus)
  • võrdne kohtlemine - tähendab, et võrdseid olukordi tuleb käsitleda ühtemoodi. See ei tähenda täielikku võrdsustamise nõuet. Mõjuvatel põhjustel on lubatud kohelda erinevalt (Nt. Naiste parlamendis esindatuse suurendamiseks kehtestati suuremaid eelistusi naistele)
  • proportsionaalsuse põhimõte s.t eesmärgi saavutamiseks rakendatav vahend ei tohi isiku jaoks olla ülemäära koormav . Kui riigil on võimalik valida leebemaid vahendeid, siis neid kasutada
  • õiguskindlus Sellel on mitu aspekti ja vahel neid esitatakse iseseisvate üldpõhimõtetena:

tagasiulatuva jõu keeld. Karistusõiguses on see keeld absoluutne ja tähendab seda, et ei tohi karistada teo eest, mis toimepanemise ajal polnud karistatav. Haldusõiguses see keeld nii absoluutne ei ole, sest vältimatult tuleb üsna sageli tuleviku redaktsioonis tähendus omistada sellistele tegudele, mis toimepanemise ajal õiguslikku tähendust ei omanud .
õigusselgus st. seadus peab olema sõnastatud arusaadavalt, et sellest saaks aru ja oskaks oma käitumist seada keskmine (keskharidusega) inimene. Vajadusel saab temalt nõuda, et ta kasutaks õigusabi.
Õiguskindluse aspektiks on ka mõistliku pikkusega vacatio legise olemas olu avaldamise ja jõustumise vahel. Eesti seadused näevad ette vähemalt 10 päeva. Alati ei pruugi nii olla, et 10 päeva on piisav ja õiguspärane.
Eesti õiguse üldpõhimõtete kujunemisel tuleb põhiseaduse kõrval arvestada ka Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu asutuste poolt kujundatud õiguse üldpõhimõtetega
7. Milline õiguslik tähendus on Eesti põhiseaduse aluspõhimõtetel? Millise õigusaktiga ja millega seoses toodi Eesti õiguskorda põhiseaduse aluspõhimõtete mõiste.
Alates PS-se täiendamise seaduse (rahvahääletusel v/v 14.09.2003 rahvahääletusel) vastuvõtmisest on vaja eristada põhiseaduse printsiipide kõrval põhiseaduse aluspõhimõtteid. Nimelt sätestab PS-e täiendamise seaduse § 1, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu lähtudes EV põhiseaduse aluspõhimõtetest. Olukorras, kus PS-e täiendamise seadus selgelt kasutas mõistet põhiseaduse aluspõhimõtted ja omistab sellele õigusliku tähenduse, on hädavajalik püüda määratleda ps aluspõhimõtted. Põhiseaduse aluspõhimõtetes võib eristada vähemalt kolme aluspõhimõtte juriidilist tähendust, mis otseselt on tuletatud põhiseaduse täiendamise seaduse paragrahvist 1:
  • Juba EL astumisel tuli kontrollida, kas me tohime sinna astuda tulenevalt põhiseaduse aluspõhimõtetest. Kui need poleks lubanud EL astuda, ei oleks tohtinud ka seda teha.
  • Iga uue EL lepinguga ühinemisel peab kontrollima, kas see leping on kooskõlas põhiseaduse aluspõhimõtetega.
  • Kui EL, eeskätt selle õigusaktid ja ka muu tegevus, enam ei vasta meie põhiseaduse aluspõhimõtetele, peab Eesti EL-ist lahkuma .
    Eesti põhiseaduse aluspõhimõtete loetelu on pakkunud välja Riigikogu põhiseaduse komisjoni poolt moodustatud töörühm. Töörühm loendas 10 põhimõtet, nende käsitluse järgi on aluspõhimõtete loetelu mitteammendav:
  • Riigi rajamine vabadusele, õiglusele ja õigusele
  • Rahva suveräänsus
  • Sisemise ja välise rahu kaitse
  • Eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade (kindel alusprintsiip)
  • Inimväärikus (kindel alusprintsiip)
  • Sotsiaalriiklus
  • Demokraatia
  • Õigusriiklus
  • Põhiõiguste ja vabaduste austamine
  • Riigivõimu tegevuse proportsionaalsus.
    Enne PS täiendamise seaduse tõlgendamist kasutati erinevate autorite poolt samatähenduslikult mõisteid – põhiseaduse printsiibid, põhiseaduse üldprintsiibid ja põhiseaduse aluspõhimõtted. Nende tähendust nähti selles, et nad on abiks Põhiseaduse üksikute sätete tõlgendamisel.
    8. Mida kujutab endast põhiseaduse preambul? Mis on preambuli õiguslik tähendus?
    Preambuliks nimetatakse peatükkidele eelnevat sissejuhatavat osa. Preambul kuulutab konstitutsioonilise võimu allikat ja püstitab põhilised eesmärgid, mida tuleb seda teostades saavutada. On kahesuguseid seisukohti:
    • Preambulis ei ole midagi õiguslikult siduvat ning see koosneb vaid deklaratsioonist ja fakti konstateerimisest (Nt fakti konstateeringuks Eesti PS-e preambulis on viide sellele, et PS võeti vastu 28. juunil 1992).
    • Teise käsitluse järgi on kõik see, mis preambulis kirjas – õigusnormid. Eesti PS-e preambulis on nii õiguslikult siduvaid norme kui ka fakti konstateeringuid ja nähtavasti ka deklaratsioone. Õiguslikult siduvaks on, et Eesti riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Sellised preambuli põhimõtted ei ole aga otse rakendatavad. See tähendab, et preambulile tuginedes ei saa avalikult võimult isik nõuda konkreetset käitumist. Need preambuli põhimõtted on liiga abstraktsed selleks, et neil oleks regulatiivne toime. Neid on kasutatud ja saab kasutada seaduse tõlgendamisel, et tuvastada seaduse põhiseaduspärasus või seaduse rakendamise teatava viisi põhiseaduspärasus.

    Harilikult järgneb preambulile tänapäevastes konstitutsioonides peatükk üldsätetest. See võib aga ka puududa kui samad põhimõtted on fikseeritud preambulis.
    9. Kuidas liigitada riigiõiguse norme nende ajalise kestuse järgi?
    Ajalise kestuse järgi jagatakse riigiõiguse normid alalisteks ja ajutisteks.
    Alalised normid on kehtestatud määramata ajaks ja kehtivad kuni muudetakse või tunnistatakse kehtetuks. Valdav enamus norme on alalised. Mõnes riigis on põhiseadusesse lülitatud nn igavesi norme, mida põhiseadus ise selgesõnaliselt keelab muuta (Nt Saksamaal föderaalriikluse põhimõte).
    Ajutistest normidest eristatakse:
    Üleminekuaja normid, mis reguleerivad üleminekut vanalt põhiseaduselt uuele.
    Nn Murranguaja normid e eelkonstitutsioonilised normid - kehtestatakse olukorraks, kus vana põhikord on oma kehtivuse kaotanud ja uut põhiseadust pole jõutud vastu võtta.
    Erakorralised normid - nende kehtestamise võimalus on harilikult antud põhiseadusega sõja ajaks ja muudeks puhkudeks, kus on alust arvata, et normaalseteks tingimusteks määratud põhikord ei saa mõistlikul määral toimida.
    10. Konstitutsiooni mõiste. Mida mõista konstitutsiooni all materiaalses ja mida formaalses tähenduses?
    Konstitutsioon tuleneb ladina keelsest sõnast constitutio (rajama). Konstitutsioonist saab kõnelda kas formaalses või materiaalses tähenduses. Õige on silmas pidada selle mõiste mõlemat tähendust.
    Formaalses mõttes on konstitutsioon üks seadus või seaduste grupp, millel on teiste seadustega võrreldes kõrgem juriidiline jõud. Formaalses mõttes on konstitutsioonile omane autonoomne terminoloogia, s.t konstitutsiooni terminoloogia ei pruugi kokku langeda lihtseaduste terminoloogiaga. Eesti konstitutsioon formaalses mõttes on traditsiooniliselt koosnenud ühest aktist, mille pealkiri on põhiseadus. Põhiseaduse rakendamise seadus ja üleminekuaja seadusi pole erilist vajadust lugeda konstitutsiooni moodustamise muudeks aktideks. Põhiseaduse täiendamise seaduse võib lugeda teiseks konstitutsiooniliseks aktiks aga seda võib lugeda ka USA eeskujul põhiseaduse parandamiseks.
    Konstitutsiooni all materiaalses mõttes mõistetakse kõrgema jõuga põhikorralisi norme, sõltumata sellest, kus nad paiknevad. Sellised normid võivad olla fikseeritud konstitutsioonis formaalses mõttes, aga nad võivad esineda ka tavades ja kohtupretsedentides. Kirjanduses väidetakse et riigil võib konstitutsioon formaalses mõttes puududa, aga materiaalses mõttes on ta alati olemas, isegi kui ühtegi seadusandja poolt vastu võetud konstitutsioonilist akti ei ole.
    11. Mida kujutab endast kirjutatud konstitutsioon, mida kirjutamata konstitutsioon?
    Eristatakse kirjutatud ja kirjutamata konstitutsiooni.
    Kirjutatud konstitutsioon langeb kokku konstitutsiooniga formaalses mõttes.
    Kirjutamata konstitutsioon on lähedane konstitutsioonile materiaalses mõttes. Kirjutamata konstitutsiooniks võib lugeda ka EL konstitutsiooni, mis koosneb asutamislepingute konstitutsioonilistest sätetest ning Euroopa kohtu sellistest pretsedentidest, mis on konstitutsioonilise iseloomuga .
    12. Mida kujutab endast paindlik, mida jäik konstitutsioon?
    Paindliku konstitutsiooni saab muuta parlament täpselt samasuguses korras nagu iga teist seadust. Paindlikuks loetaks näiteks Briti konstitutsiooni, mille konstitutsiooniliste statuutide muutmiseks erikord puudub.
    Jäik konstitutsioon – s.t. et konstitutsioonilisi norme on raskem muuta kui lihtseaduste norme.
    Enamik konstitutsioonidest on jäigad. Eesti PS on maailmas üks jäigemaid. Konstitutsiooni jäikusega püütakse tagada stabiilsust ühiskonnas ja vältida kiireid ja olupoliitikast tingitud muudatusi.
    13. Millised on põhiseaduse vastuvõtmise viisid? Millist neist võiks tänapäeval eelistada? Kuidas nimetatakse organit, mis moodustatakse uue konstitutsiooni väljatöötamiseks?
    Ajaloost on tuntud mitmeid konstitutsiooni vastuvõtmise võimalusi.
    • Oktvajeeritud konstitutsioon – s.t. konstitutsiooni annab monarh ainuisikuliselt.
    • Lepingulisel teel – nt. Euroopa Liidu konstitutsioonilisi norme sisaldavad aluslepingud. Samuti planeeritakse lepingulisel teel vastu võtta EL põhiseaduse leping.
    • Tänapäeval üldlevinumateks konstitutsiooni vastuvõtmise moodusteks on kas konstitutsiooni vastuvõtmine rahva poolt volitatud organite poolt või referendumil.

    Referendumi eelised: Rahva enamuse heakskiidu saavutamiseks proovib parlamendi enamus alati leida sellist konstitutsioonilist kompromissi , mille rahvas on nõus heaks kiitma. Selleks et konstitutsioon referendumile panna on põhimõtteliselt kaks võimalust:
  • Koostab referendumile mineva konstitutsiooni projekti parlament, kes määrab referendumi.
  • Uue konstitutsiooni väljatöötamiseks moodustatakse organ - asutav kogu.
    Asutav kogu võib kanda ka teistsugust nimetust , näiteks Eestis 1933. a. põhiseaduse muutmiseks moodustatud organ kandis nime Rahvuskogu ja 1992. a. põhiseaduse vastuvõtmiseks moodustatud asutav kogu kandis nimetust Põhiseaduse Assamblee.
    Kui asutava kogu pädevuses on üksnes konstitutsiooni väljatöötamine, mitte selle vastuvõtmine, siis nimetatakse sellist asutavat kogu mittesuveräänseks. Tema poolt väljatöötatud tekst võetakse harilikult vastu referendumil, vahel parlamendis. Mittesuveräänne oli Põhiseaduse Assamblee, sest assamblee poolt välja töötatud PS-e võttis vastu rahvas 1992. a. rahvahääletusel.
    Kui aga asutav kogu saab ise konstitutsiooni nii välja töötada kui ka vastu võtta, siis on tegemist suveräänse asutava koguga. Nt. Eestis 1919. a. moodustatud Asutav kogu oli suveräänne, sest ta võttis ise vastu 1920. a. põhiseaduse. Mittesuveräänne oli ka Rahvuskogu, mis moodustati 1933. a. põhiseaduse muutmiseks ning kes võttis vastu 1937. a. põhiseaduse.
    14. Millised on konstitutsiooni muutmise tehnilised meetodid (võtted)? Milliseid on kasutatud Eestis?
    Kasutatakse ühte kahest tehnilisest võttest:
    • muudatus asendab põhitekstis endise sätte – sellist moodust kasutati Eestis 1992. a. põhiseaduse muutmisel kui nähti ette kohalike omavalitsuste volikogude valimine kolme aasta asemel nelja aasta tagant
    • konstitutsiooni muutmise korral jääb konstitutsiooni põhiteksti kirjapilt ja säte muutmata ning muudatused lisatakse kronoloogilises järjekorras põhitekstile (Nt. USA). Eesti 1992. a. põhiseaduses kasutati seda moodust 2003. aastal, mil EL-ga liitumise eesmärgil võeti vastu Põhiseaduse täiendamise seadus, millega ühtegi põhiseaduse seaduse sätet sõnaselgelt ei muudetud.

    15. Millised võivad olla piirangud konstitutsiooni muutmiseks?
    Konstitutsiooni jäikade muutmisviiside kirjelduse võib kokkuvõtlikult esitada järgmiselt:
    1) On ette nähtud suurem häälteenamus kui on nõutav tavalise seaduse vastuvõtmiseks.
    2) On ette nähtud, et konstitutsiooni või selle olulisemaid sätteid saab muuta parlamendi kahe järjestikuse koosseisu poolt, kusjuures kaks järjestikust parlamendi koosseisu peavad muudatuse identsel kujul vastu võtma.
    3) Küllalt sageli on ette nähtud, et põhiseaduse olulisemaid sätteid saab muuta ainult referendum . Mõnel pool on ette nähtud, et konstitutsiooni teatud sätteid saab muuta väga keerulises korras ja seega on referendum nõutav. Eesti PS lubab põhiseaduse üldsätteid ja põhiseaduse muutmise sätteid muuta ainult rahvahääletusega.
    4) Sageli on põhiseaduse muutmiseks kehtestatud ajalised piirangud. Näiteks Eesti põhiseaduse muutmist ei saa algatada ega põhiseadust muuta erakorralise seisukorra ega sõjaseisukorra ajal.
    16. Kirjeldage põhiseaduslikkuse järelevalve Ameerika mudelit.
    Kõige üldisemalt võib konstitutsioonilise kontrolli all mõista seda, kas üldaktid on kooskõlas konstitutsiooniga. Anglo-Ameerika mudelile puhul:
    • teostatakse konstitutsioonilist kontrolli ainult konkreetse kohtuasja pinnalt ja ainult niipalju kui konkreetne kohtuasi seda lubab. Sellist vormi nimetatakse konkreetseks kontrolliks (vastandiks on abstraktne kontroll, mida teostatakse ilma et konkreetset kohtuasja üldse oleks).
    • kuna tegemist on konkreetse kohtuasjaga, siis teostatakse kontrolli ainult jõustunud seaduste osas. Jõustumata seaduste osas see süsteem kontrolli ei võimalda.

    Mingit muust kohtusüsteemist eraldi seisvat konstitutsioonikohut pole loodud. Konstitutsioonilist kontrolli teostab tavaline kohtusüsteem, nn instantsi kohtud, mis tähendab, et kohtusüsteemi mistahes lüli saab vaidluse lahendamisel leida, et seadus pole kooskõlas põhiseadusega. Euroopas kasutatakse Anglo-Ameerika süsteemi Rootsis, Norras ja Soomes.
    17. Kirjeldage põhiseaduslikkuse järelevalve Austria-Kelseni ehk Euroopa mudelit.
    Euroopas on valdavalt kasutusel põhiseaduslikkuse järelvalve Austria-Kelseni süsteem. Selle süsteemi puhul on instantsikohtute kõrval konstitutsioonikohtud, kes lahendavad lõplikult seaduse konstitutsioonile vastamise küsimusi.
    Konstitutsioonikohtud:
    1) Teostavad konkreetset kontrolli konkreetse asja pinnalt ja jõustunud aktide suhtes:
    • Annavad oma riigi instantsikohtutele eelotsustusi, kas asja lahendamisel kohaldamisele kuuluv seadus on kooskõlas põhiseadusega. Üldjuhul Austria - Kelseni süsteemis instantsikohtud ise ei tohi jätta seadust põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata, vaid kui neil tekib kahtlus , kas seadus on kooskõlas põhiseadusega, peab ta kohtumenetluse peatama ja küsima konstitutsioonikohtult eelotsustust (s.t. kas kohaldamisele kuuluv seadus on kooskõlas põhiseadusega). Instantsikohus saab asja arutamist jätkata alles pärast konstitutsioonikohtult seisukoha saamist.
    • Lahendavad individuaalseid konstitutsioonilisi kaebusi.

    2) Teostavad kontrolli abstraktse kontrolli vormis, s.t. lahus konkreetsest kohtuasjast:
    • konstititutsioonikohus kontrollib kas veel jõustumata leping on kooskõlas konstitutsiooniga
    • mõnel maal on parlamendi opositsioonile antud võimalus pöörduda konstitutsioonikohtu poole küsimusega, kas parlamendi menetlusse minev seadus on kooskõlas põhiseadusega.

    18. Kuidas iseloomustaksite Eestis kasutatavat põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse mudelit?
    Eesti kasutab seda süsteemi, mida iseloomustavad järgmised tunnused:
    • eraldiseisvat konstitutsioonikohut ei ole, kuid Riigikohtus on põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegium , kelle pädevuses on tunnistada seadus põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks. Seda sama saab teha ka Riigikohtu üldkogu.
    • Kõik instantsikohtud on pädevad vaidluse lahendamisel jätma seaduse põhiseadusvastasuse tõttu kohadamata ja seejuures lahendama asja sisuliselt, toimides nagu seadusandja kohtu arvates toimima oleks pidanud. Eelotsustut Riigikohtult küsima ei pea, kuid samas tuleb kohtuotsus saata Riigikohtule ja algatada sellega põhiseaduslikkuse järelvalve kohtumenetlus . Riigikohtus asja läbivaatamise ajaks apellatsiooni- ja kassatsioonitähtaeg samas asjas peatub. Sama seadust kohaldavad ülejäänud eesti kohtud saavad põhiseaduslikkuse järelvalve menetluse ajaks kohtumenetluse teate.
    • abstraktset normikontrolli jõustumata seaduste suhtes saab algatada president , nii jõustunud kui ka jõustumata seaduste suhtes on abstraktse kontrolli algatamise õigus õiguskantsleril ja teatud tingimustel kohaliku omavalitsuse volikogudel. Õiguskantsler saab kontrollida ka välislepingu kooskõla põhiseadusega.

    19. Mida kujutab endast konkreetne normikontroll , mida abstraktne normikontroll? Mida kujutab endast formaalne , mida materiaalne põhiseaduspärasuse kontroll?
    Konkreetse normikontrolli puhul teostatakse konstitutsioonilist kontrolli konkreetse kohtuasja pinnalt ja juba jõustunus õigustloovate aktide osas.
    Abstraktse normikontrolli puhul teostatakse õigusnormi konstitutsioonilist kontrolli ilma et konkreetset kohtuasja üldse oleks, nt. kontroll veel jõustumata aktide osas. Abstraktse normikontrolli algatamise õigus on veel jõustumata seaduste osas Vabariigi Presidendil, nii jõustunud kui ka jõustumata seaduste suhtes on abstraktse kontrolli algatamise õigus õiguskantsleril ja teatud tingimustel kohaliku omavalitsuse volikogudel. Õiguskantsler saab kontrollida ka välislepingu kooskõla põhiseadusega.
    Formaalse kontrolli käigus kontrollitakse:
    • kas akti on vastu võtnud pädev organ ja kas ta on järginud protseduuri reegleid
    • kas akt on avaldatud
    • kas akt on õigusselge

    Kontroll alati algab formaalse kontrolli tasandilt . Kui formaalse kontrolli käigus leitakse, et akt on formaalselt põhiseadusevastane, siis pole materiaalse kontrolli juurde tarvis enam asuda .
    Materiaalse kontrolli käigus kontrollitakse kas akti sisu on kooskõlas konstitutsiooniga.
    20. Mida kujutab endast põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsuste ex tunc toime, mida ex nunc toime?
    Põhiseaduslikkuse järelvalve kohtumenetluses tehtud otsuste nn ex tunc ja ex nunc väljendavad otsuste ajalist toimet:
    • Ex tunc ajaline toime - tähendab, et põhiseaduslike põhimõtetega vastuolus olev norm kaotab kehtivuse algusest peale. Ta nagu polekski jõus olnud.
    • Ex nunc ajaline toime - tähendab seda, et norm kaotab kehtivuse alates konstitutsioonikohtu otsuse jõustumisest. Siis teda enam kohaldada ei saa, kuid selle normi alusel varem toimunut ei revideerita või revideeritakse ainult kaebuse esitaja suhtes ja kohtu veel olemata kohtuotsuste suhtes.

    21. Seadused riigiõiguse allikatena, konstitutsiooniliste seaduste kaks tähendust.
    Kõrgeima juriidilise jõuga riigiõiguse allikas on põhiseadus. Seaduste all formaalses mõttes mõistetakse parlamendi poolt või rahvahääletuse teel vastu võetud üldakte. Riigiõiguses eristatakse konstitutsioonilisi seadusi ja lihtseadusi.
    Konstitutsioonilistel seadustel võib olla kaks tähendust:
    • Kui riigi kirjutatud konstitutsioon koosneb mitmest seadusest, siis nimetatakse konstitutsioonilisteks seadusteks neid seadusi, mis kokku moodustavad konstitutsiooni.
    • Konstitutsiooniliste seaduste all mõeldakse selliseid seadusi, mis õiguslikult jõult asuvad põhiseaduse ja lihtseaduste vahepeal . S.t. et lihtseadused peavad olema kooskõlas nii konstitutsiooniliste seaduste kui ka põhiseadusega ja konstitutsiooniline seadus konstitutsiooniga. (Sellises tähenduses võimaldab anda konstitutsioonilisi seadusi Eesti PS §104)

    22. Täitevvõimu aktid riigiõiguse allikatena. Kuidas nimetatakse teoorias riigipea üldakte, kuidas valitsuse üldakte?
    Täitevvõimu hulka kuulub mitte ainult valitsus vaid ka riigipea. Täitevvõimu akte riigiõiguse allikatena leidub demokraatlikes riikides suhteliselt harva, kuid nad on riigiõiguse allikatena täiesti aktsepteeritavad, kui nende andmise õigus on riigipeale antud demokraatlikult vastu võetud konstitutsiooniga ja kui nad on antud konstitutsiooniga lubatud piires.
    Teoorias nimetatakse:
    • riigipea üldakte dekreetideks - Eestis nimetatakse Vabariigi Presidendi poolt antavaid akte seadlusteks.
    • valitsuse üldakte määrusteks - Eesti riigiõiguses ei saa valitsuse määrustel riigiõiguse allikate tähendust olla. Valitsus saab ainult seadusi täpsustada määrustega seaduste alusel.

    23. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete tähendus riigiõiguses.
    Eesti põhiseaduse § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Nii üldtunnustatud põhimõtete kui ka normide all peetakse silmas rahvusvahelise avaliku õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, mida on olemuselt kahesuguseid:
  • nn rahvusvaheline tavaõiguse põhimõtted, mis seovad eelkõige riike ja siseriiklikus tähenduses sellised põhimõtted praktilist tähendust ei oma (Näiteks: jõu kasutamise ja jõuga ähvardamise keeld, lepingute järgimise kohtustus).
  • rahvusvahelised lepingud ehk konventsioonid - sisaldavad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõttei ja need loetakse riigile siduvaks ka siis, kui riik pole nendega ühinenud või on neist lahti öelnud (Näiteks: genotsiidi keelustavad konventsioonid).
    24. Mida kujutab endast dualistlik, mida monistlik süsteem? Kumba kasutatakse Eestis?
    Rahvusvaheliste lepingute siseriikliku tähenduse kohapealt eristatakse dualistlikku ja monistlikku süsteemi:
    • Dualistlikku süsteemi puhul siseriiklikku õigust ja riigi poolt ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud hoitakse rangelt lahus. Siseriiklikus kohtus on selle süsteemi järgi kaitstavad ainult siseriiklikus seaduses loetletud õigused. Riigi suhtes jõus olevale välislepingule siseriiklikus kohtus sellise süsteemi puhul pole võimalik tugineda . See süsteem tähendab seda, et välislepinguga võetud kohustuste siseriiklikul tasandil järgimine sõltub täiel määral ainult riigist endast.

    • Monistliku süsteemi puhul moodustavad siseriiklik õigus ja riigi poolt ratifitseeritud rahvusvahelised lepingud ühtse terviku ja isik saab siseriiklikus kohtus vaidluse korral tugineda otse välislepingule. Seda tingimusel, kui välisleping on võetud otsekohalduvana või iserealiseeruvana. Monistliku süsteemi juures tuleb siseriiklikku õiguse ja välislepingu vastuolu korral jätta siseriiklik õigus kohaldamata ja kohaldada välislepingut.

    Eesti järgib monistlikku süsteemi.
    25. Millises õiguslikus vahekorras on Eestis põhiseadus, välisleping ja Eesti seadused?
    Eesti järgib välislepingute täitmisel monistlikku süsteemi, s.t. et siseriikliku õiguse ja välislepingu vastuolu korral tuleks jätta siseriiklik õigus kohaldamata ja kohaldada välislepingut.
    Eesti põhiseaduseses on peatükk - Välissuhted ja välislepingud, milles sätestatakse, et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid.
    Eesti põhiseaduses puuduvad regulatsioonid selle kohta, mis teha siis kui välisleping on sõlmitud lihtsustatud korras, s.t. valitsuse poolt ja ei kuulu Riigikogus ratifitseerimisele. Samuti ei täpsusta põhiseadus, mida teha siis kui põhiseadus ja jõus olev välisleping on vastuolus. PS üksnes keelab sõlmida välislepinguid, mis pole PS-ga kooskõlas. Üldisest loogikast lähtudes tuleks mõlemal juhul, nii lihtsustatud korras sõlmitud välislepingu ja Eesti põhiseaduse vastuolu korral kohaldada PS-st.
    26. Kirjeldage Eesti põhiseaduse, seaduste ja Euroopa liidu õiguse vahekorda . Kas Euroopa õiguse ja liikmesriikide õiguse vahekorra kirjeldamiseks sobib paremini mõiste "dualism" või mõiste "monism"?
    EL õiguse ja liikmesriikide õiguse vahekorda iseloomustab paremini mõiste dualism, sest siseriiklikul õigusel on üks pädevuse valdkond ja EL-i õigusel oma pädevuse valdkond. Euroopa ühenduse meetme kehtivust ega selle toimet ei saa mõjutada väited meetme vastuolu kohta liikmesriigi põhiseaduses ettenähtud põhimõtetega. Mistahes siseriikliku ühenduse normid ei saa ületada õigusjõult asutamislepingust kui iseseisvast õigusallikast tulenevaid õigusakte. EL õigus murrab isegi põhiseaduse.
    27. Mida kujutab endast poliitiline režiim? Millised on demokraatliku poliitilise režiimi tunnused?
    Poliitilise režiimi all mõistetakse neid faktilisi ehk tegelikke meetodeid , mille abil võimu teostatakse, ja milline on isiku tegelik õiguslik seisund ühiskonnas ja vahekorrad riigivõimuga. Poliitilist režiimi ei saa otseselt määratleda kehtivate õigusnormide kaudu, oluline on valitsev tegelikkus.
    Demokraatliku poliitilise režiimi tunnused on:
  • Isik saab tegelikult kasutada nii inimõigusi kui ka poliitilisi õigusi ja on olemas selliste õiguste kasutamise reaalsed tagatised (eeskätt tegelik võimalus vaidlustada oma õiguste rikkumist erapooletus ja sõltumatus kohtus). Selle tunnusega haakub põhiseaduse otsekohaldatavuse küsimus inimõiguste ja kodanikuõiguste valdkonnas. Isik peab saama kasutada oma põhiõigusi ka siis, kui riik on jätnud andmata mingi põhiseadusest allapoole jääva seaduse. Selline põhiõiguste kasutamise võimalus pole aga absoluutne, sest mõningaid õigusi pole puhtpraktiliselt võimalik kasutada, kui pole olemas selle õiguse teostamist reguleerivat seadust (näiteks ei saa valimisõigust kasutada ilma valimisseaduseta).
  • Ausate, vabade ja perioodiliste valimiste toimumine. Miinimumnõudeks on, et rahvas peab otse ja perioodiliselt saama valida vähemalt parlamendi alamkoda . Selliste valimistega rahvas perioodiliselt legitimeerib võimu ja see tagab ka võimaluse opositsioonil kunagi võimule tulla. Sellega on tagatud poliitiline pluralism . Kõikides riikides tagab see rahva kontrolli seadusandliku võimu üle, parlamentaarsetes ning poolpresidentaalsetes riikides tagab see ka rahva kaudse kontrolli valitsuse üle parlamendis olevate rahvaesindajate kaudu.
  • Poliitiline pluralism, mitmeparteisüsteem või vähemalt kaheparteisüsteem ning legaalse opositsiooni lubamine . Mõnikord on seejuures antud opositsioonile õigus vaidlustada konstitutsioonilise kontrolli raames seadusandliku võimu akte.
    Eestis on demokraatliku riigi põhimõtted fikseeritud Põhiseaduse §-des 1, 10, § 15 ja § 56 (vt ise). Eestis on mõnikord demokraatliku riigi tunnusteks loetud ka rahvaalgatuse, rahvahääletuse, presidendi otsevalimise ja Riigikogu liikme tagasikutsumise õigust. Kuna neid õigusi Põhiseadus ei sätesta, siis on leitud, et see on demokraatia põhimõttega vastuolus. Tegelikult pole nende õiguste olemasolu demokraatliku riigi hädavajalikud tunnused. Rahvaalgatuse, referendumi ja presidendi otsevalimise olemasolu on küll demokraatlikud, kuid nende rakendamine või mitterakendamine sõltub konkreetse riigi traditsioonidest. Presidendi otsevalitavuse rakendamise vajalikkus sõltub ka presidendi pädevusest (vt lähemalt õppevahendi lk 58-59). Parlamendi liikme tagasikutsumine oli omal ajal levinud nõukogude vabariigi tüüpi riikides, mis polnud demokraatlikud, ja selle instituudi eesmärgiks oli saavutada parteiorganite ja täitevvõimu kontroll deputaadi tegevuse üle. Demokraatlikes riikides on deputaadi tagasikutsumise õigust kastutatud USA mõnes osariigis munitsipaaltasandil.
    28. Mida kujutab endast poliitiline režiim? Millised on autoritaarse poliitilise režiimi tunnused?
    Poliitilise režiimi all mõistetakse neid faktilisi ehk tegelikke meetodeid, mille abil võimu teostatakse, ja milline on isiku tegelik õiguslik seisund ühiskonnas ja vahekorrad riigivõimuga. Poliitilist režiimi ei saa otseselt määratleda kehtivate õigusnormide kaudu, oluline on valitsev tegelikkus.
    Autoritaarse poliitilise režiimi tunnusteks on:
  • Poliitilisi õigusi saab tegelikkuses kasutada ainult riigivõimu kontrolli all ja võimule meelepärases suunas (sõnavabaduse kasutamine teatud eesmärkidel)
  • Legaalse poliitilise opositsiooni tegevus on muudetud raskeks või lausa võimatuks. Vahel on lubatud ainult üks partei, vahel on tegeliku üheparteisüsteemi varjamiseks lubatud mõned vähetähtsad poliitilised parteid, mille tegevus peab olema kooskõlas valitseva partei kursiga (viimatinimetatud olukord oli omaaegses Saksa DV-s)
  • Parlamendivalimised võivad küll perioodiliselt toimuda, kuid tegemist pole selliste valimistega, kus rahvas saaks vabalt oma kandidaate üles seada. Kandidaatide ülesseadmine toimub riigivõimu kontrolli all. Kui üles saab seada ainult ühe kandidaadi, siis valimisi tegelikult ei toimu, toimub vaid hääletamine.
    Täitevvõim domineerib seadusandliku ja kohtuvõimu üle, kes täidavad täitevvõimu soove. Täitevvõim ise pole kontrollitav teiste võimuharude poolt ja tegelikkuses pole mingit võimude lahusust isegi siis, kui seda ka teoorias tunnustatakse.
    Totalitaarne poliitiline režiim on äärmuseni arendatud autoritaarne poliitiline režiim. Autoritaarne režiim püüab endale allutada inimeste väist käitumist. Totalitaarne režiim püüab endale allutada kõik eluvaldkonnad – ta tungib kultuuriellu, erasfääri ja teadusesse. Teisitimõtlejaid jälitatakse avalikult ja represseeritakse. Ei austata ka elementaarseid inimõigusi.
    29. Mida kujutab endast poliitiline režiim? Millised on totalitaarse poliitilise režiimi tunnused?
    Poliitilise režiimi all mõistetakse neid faktilisi ehk tegelikke meetodeid, mille abil võimu teostatakse, ja milline on isiku tegelik õiguslik seisund ühiskonnas ja vahekorrad riigivõimuga. Poliitilist režiimi ei saa otseselt määratleda kehtivate õigusnormide kaudu, oluline on valitsev tegelikkus.
    Totalitaarne poliitiline režiim on äärmuseni arendatud autoritaarne poliitiline režiim. Autoritaarne režiim püüab endale allutada inimeste väist käitumist. Totalitaarne režiim püüab endale allutada kõik eluvaldkonnad – ta tungib kultuuriellu, erasfääri ja teadusesse. Teisitimõtlejaid jälitatakse avalikult ja represseeritakse. Ei austata ka elementaarseid inimõigusi.
    30. Mida kujutab endast absoluutne monarhia ?
    Absoluutse monarhia puhul on kogu võimutäius koondatud monarhi kätte; ta on nii täitev- kui kohtuvõimu eesotsas ja annab ka seadusi. Otsustava sõnaõigusega parlament puudub. Rahva esindusorgan (kui ta üldse eksisteerib) on monarhi juures sisuliselt nõuandva staatusega (näiteks Vene Riigiduuma tsaariajal). Tänapäeval on absoluutse monarhiaga riikideks näiteks Saudi- Araabia , Jordaania ja Brunei ).
    31. Mida kujutab endast dualistlik monarhia?
    Valitsemisvormilt jagatakse riigid monarhistlikeks ja vabariikideks.
    Monarhistlikus riigis antakse riigipea amet edasi pärimise teel. Vahel loetakse monarhistlikuks siiski ka mõni selline riik, kus riigipead valitakse. Valitavaks monarhiks loetakse Rooma paavst , kes valitakse eluajaks, ja Malaisia kuningas, kes valitakse teatud tähtajaks. Selliste riikide monarhistlikeks lugemine on siiski ainult traditsiooni küsimus.
    Monarhistlike riikide põhiseadusest ei pruugi alati ilmneda, millist tüüpi monarhiaga on tegemist (näiteks Norra põhiseadusest lugedes võib jääda mulje, et tegemist on absoluutse monarhiaga; tegelikult on Norras parlamentaarne monarhia).
    Absoluutse monarhia puhul on kogu võimutäius koondatud monarhi kätte; ta on nii täitev- kui kohtuvõimu eesotsas ja annab ka seadusi. Otsustava sõnaõigusega parlament puudub. Rahva esindusorgan (kui ta üldse eksisteerib) on monarhi juures sisuliselt nõuandva staatusega (näiteks Vene Riigiduuma tsaariajal). Tänapäeval on absoluutse monarhiaga riikideks näiteks Saudi-Araabia, Jordaania ja Brunei).
    Dualistliku monarhia tunnusteks on:
  • monarh on üksnes täitevvõimu eesotsas ega anna seadusi. Seaduste andmise õigus on parlamendil. Monarhil on aga vetoõigus parlamendis vastu võetud seaduste suhtes.
  • Valitsusel ei pea olema parlamendi usaldust ning monarh saab valitsuse moodustada ja ametist vabastada parlamendist mööda minnes. Parlament ei saa avaldada valitsusele umbusaldust.
  • Monarh saab parlamendi ennetähtaegselt laiali saata. Kui monarh saadab parlamendi laiali ega kuuluta välja uusi valimisi siis kasvab dualistlik monarhia üle absoluutseks ( nii juhtus omal ajal Jordaanias )
    18. sajandi Briti dualistliku monarhia mudel oli aluseks USA presidentaalse ehk dualistliku vabariigi konstitutsiooni välja töötamisel. Dualistlikud monarhiad olid Euroopas levinud kuni I Maalimasõja lõpuni; kaasajal oli dualistlik monarhia Jordaanias 1950.-ndatel
    32. Mida kujutab endast parlamentaarne monarhia?
    Parlamentaarset monarhiat iseloomustab see, et valitsust ei saa moodustada parlamendist mööda minnes. Valitsusel peab juba moodustamise hetkel olema parlamendi usaldus. Nii peab monarh briti tava järgi peaministriks nimetama alamkoja valimistel enamuse saanud partei liidri. Samuti peab valitsusel kogu oma tegevusaja vältel olema parlamendi usaldus (parlament saab valitsusele igal ajal avaldada umbusaldust). Kui monarhil on seaduse väljakuulutamise õigus ja riigiametnike ametissenimetamise õigus, siis teostab ta seda õigust harilikult valitsuse ettepanekul, välja arvatud harukordsed erandjuhud, kus monarh omal äranägemisel jätab parlamendis vastu võetud seaduse välja kuulutamata või keeldub valitsuse poolt esitatud ametnikku ametisse nimetamast.
    Vabariigile on iseloomulik ametisse valitava riigipea olemasolu, kes harilikult valitakse teatud perioodiks . Autoritaarses ja totalitaarses riigis “valitakse” riigipea sageli ka eluajaks (näiteks Tito endises sotsialistlikus Jugoslaavia). Vabariigi riigipea üldnimetuseks on teoorias president. Riikide praktikas on kasutatud ka teistsuguseid nimetusi, Eesti 1933. a põhiseaduses näiteks riigivanemat. Sõna “president” tuleneb ladinakeelsest sõnast praesidens, millega antiikajal tähistati kollegiaalse organi eesistujat. Tänapäeval kasutatakse sõna “president” vahel ka kollegiaalse organi esimehe tähistamiseks (näiteks Saksamaal Bundestagi president, konstitutsioonikohtu president).
    33. Mida kujutab endast presidentaalne (dualistlik) vabariik?
    Presidentaalset ehk dualistlikku vabariigi nimetatakse ka USA-tüüpi vabariigiks. Täpselt samasugust mudelit kui USA-s pole aga teistes riikides kasutusel. Kõige üldisemalt iseloomustab ühendriikide mudelit see, et võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõte on täpselt ja rangelt välja joonistatud. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täitevvõim kuulub presidendile . Mõlema võimu tegevuse konstitutsioonilisust kontrollib Föderaalne Ülemkohus konkreetse kohtuasja pinnalt.
    President ei saa Kongressi laiali saata ja valitsusel ei pea olema parlamendi poliitilist usaldust. President moodustab valitsuse omal äranägemisel ja Senat ei sekku valitsuse moodustamise poliitilistesse küsimustesse. Senat küll annab presidendile nõusoleku nimetada konkreetne isik ministriks, kuid ta tegelikult kontrollib Senat vaid kandidaadi reputatsiooni.
    Lähemalt võib dualistlikku (presidentaalset) vabariiki iseloomustada järgmiselt:
  • Kõikide võimuharude mandaadi päritolu on erinev. Kongress saab mandaadi otsestel valimistel rahvalt , kusjuures iga deputaat saab mandaadi ainult oma osariigist. President valitakse rahva poolt valijameeste kaudu. Sellega omandab president toetuse mitte ainult osariigiti vaid üle terve riigi. Seetõttu väidetakse, et presidendi mandaat on tugevam kui parlamendil. Föderaalne Ülemkohus nimetatakse presidendi poolt senati nõusolekul.
  • Kogu seadusandlik võim on Kongressi (parlamendi) käes. Presidendil pole seadusandliku algatuse õigust. Kui ta tahab seaduseelnõud algatada, siis peab ta pöörduma läkitusega Kongressi poole. Vajalikuks peetud eelnõu võib algatada Kongressi liige. Erandiks on riigieelarve , mida saab algatada ainult administratsioon. Presidendil on aga Kongressis vastuvõetud seaduste suhtes vetoõigus. Harilikult saab parlament sellise veto tagasi lükata 2/3 häälteenamusega. Presidendi nn “taskuvetot” Kongress murda ei saa.
  • Presidendil pole õigust parlamenti laiali saata ja parlamendil pole õigust valitsusele umbusaldust avaldada. Ka ei pea valitsusel selle moodustamise hetkel olema parlamendi poliitilist usaldust. Kongress saab täitevvõimu ametnikke (ka presidenti) tagandada ainult “impeachment”i menetluse korras. (Impeachmentile võib järgneda kohtu alla andmine. Impeachmenti menetlus peab alguse saama Kongressi Esindajate Kojast ( alamkojast ). Menetluse algatamiseks on vaja 2/3 alamkoja liikmete häältest. Seejärel läheb menetlus Senatisse, kus menetlus toimub kriminaalmenetluse reeglite järgi. Senati istungit juhatab selles menetluses Ülemkohtu esimees).
    4) President on kogu täitevvõimu ehk administratsiooni juht ning sõjaväe ülemjuhataja. Peaministri ametikoht puudub. Valitsus on presidendi juures faktiliselt ainult nõuandva organi staatuses , sest valitsuse aktid vormistatakse presidendi aktidena. Presidendi aktid omavad tähtsust üksnes täitevvõimu raames.
  • Kongressi ja presidendi tegevuse konstitutsioonilisust kontrollib sõltumatult tegutsev Föderaalne Ülemkohus. Ülemkohtu sõltumatus pole küll absoluutne, sest tema liikmete arv pole seadusega kindlaks määratud ja president saaks Senati nõusolekul uusi liikmeid nimetada, kui ta on rahulolematu ülemkohtu otsustega. Sellise ähvarduse esitas president Roosevelt 1930-ndatel aastatel, kui ülemkohus tunnistas põhiseadusevastaseks presidendi new deali puudutava seaduse.
    Presidentaalse riigi mudeli juures omab president suurt võimu, kuid tegelikult saab ta seda realiseerida ainult siis kui tema parteil on Kongressis enamus
    34. Mida kujutab endast poolpresidentaalne vabariik?
    Poolpresidentaalset vabariiki iseloomustatakse enamasti Prantsusmaa V Vabariigi mudeli järgi, mis on sätestatud Prantsusmaa 1958. aasta konstitutsioonis. Poolpresidentaalse vabariigi tunnusteks loetakse:
  • President on kogu täitevvõimu eesotsas, ehkki on eraldi olemas ka peaministri instituut. President võib soovi korral juhatada valitsuse istungeid
  • President saab soovi korral moodustada valitsuse parlamendist mööda minnes, st valitsuse moodustamisel ei pea valitsusel olema parlamendi usaldust. Juba ametis olevale valitsusele saab parlament avaldada umbusaldust. Samas võib aga president valitsuse moodustamisel kasutada ka parlamentaarset teed.
  • Presidendil on õigus omal äranägemisel parlament laiali saata ja välja kuulutada parlamendi ennetähtaegsed valimised
  • Presidendil on parlamendi aktide suhtes vetoõigus. Parlament saab aga tavalisest suurema häälteenamusega kummutada presidendi veto.
  • Presidendil on õigus omal äranägemisel parlamendist mööda minnes panna seadusi referendumile. Selliselt talitades vastandab ta end parlamendile ja pöördub parlamendist mööda minnes otse rahva poole.
  • Presidendil on õigus anda seaduse jõuga õigusakte (ordonantse)
    Sellise poolpresidentaalse mudeli juures on presidendi võim tegelikult suurem kui USA-tüüpi presidentaalse mudeli puhul. Oma väga suurt võimu saab president tegelikult kasutada ainult siis, kui tema parteil on parlamendis enamus ja see enamus toetab presidendi poliitikat. Kui sellist enamust ja toetust pole, siis jääb tal üle kas varju tõmbuda ja anda tegelik juhtimine peaministrile, minna erru või kuulutada välja parlamendi ennetähtaegsed valimised (viimast pole poliitilistel põhjustel mõtet teha, kui parlamendi eelmistest valimistest on liiga vähe aega möödas).
    Eestis kasutati analoogilist mudelit aastatel 1938-40. Sarnane oli ka Eestis 1933. aasta põhiseaduse parandustega muudetud põhikord. Sarnast mudelit kasutab praegu Venemaa. Põhiline erinevus on selles, et Venemaa president ei saa peaministrit parlamendiväliselt nimetada. Küll saab ta aga parlamendiväliselt nimetada peaministri kohustetäitja.
    Parlamentaarne vabariik on sarnane parlamentaarsele monarhiale. Valitsusel peab olema nii ametisse astumisel kui ka hilisemas tegevuses parlamendi usaldus. Presidendi võim võib põhiseadust lugedes küll suur tunduda, kuid presidendi aktid antakse valitsuse ettepanekul (seaduse välja kuulutamine või välja kuulutamata jätmine, riigiametnike ametisse nimetamine, välislepingute sõlmimine jms). Riigipea roll on teisejärguline, ta ei ole täitevvõimu eesotsas. Parlamentaarsetes riikides eristatakse presidendi reservpädevust, mida ta tavalistes tingimustes ei kasuta. Seda võib kasutada kriisiolukorras. Sellisel juhul võtab president üksikjuhtudel otsuseid vastu omal äranägemisel, arvestamata valitsuse seisukohti, näiteks jätab seaduse välja kuulutamata riiklikel kaalutlustel.
    Eestis oli parlamentaarne vabariik aastatel 1920-33, ehkki riigipea eraldiseisev instituut tollal üldse puudus. 1992. a põhiseadus on pigem parlamentaarne kui presidentaalne.
    Monokraatlikku vabariigi on rakendatud Aafrika ja mõnedes Aasia riikides. Selle tunnusteks on:
  • Riigipea tegevuse üle pole mitte mingit parlamendi ega kohtulikku kontrolli
  • Riigipea on valitseva partei liider, kusjuures see partei on ainuke lubatud partei
  • Valimised on rituaalse ja formaalse iseloomuga
  • Kogu parlamendi tegevus toimub riigipea kontrolli all, kellel on õigus parlamenti oma suva järgi laiali saata
    35. Mida kujutab endast nõukogude vabariik?
    Nõukogude vabariiki iseloomustab:
  • Rahva esindusse seati kandidaate üles tootmis-territoriaalsel põhimõtte, st töökollektiivides. Kandidaatide ülesseadmine toimus kompartei organite kontrolli all, kusjuures ülesseatud kandidaatide ja jagatavate mandaatide arv oli sama (üles seati ühele saadikukohale vaid üks kandidaat). Valimised toimusid territoriaalsel põhimõttel
  • Oli ette nähtud deputaadi tagasikutsumise võimalus. See õigus oli kandidaadi üles seadnud kollektiivil, mitte aga valimisringkonna valijatel. Deputaadi tagasi kutsumise võimalusega saavutati kontroll deputaadi tegevuse üle
  • Rahva esindusorganid polnud alaliselt tegutsevad, vaid käisid koos perioodiliselt (üldriiklikul tasandil 1-2 korda aastas, kohalikul tasandil sagedamini). Deputaadid töötasid esindusorganis põhitöö kõrvalt. Tegelikult andis seaduse jõuga üldakte suhteliselt väikesearvulise liikmeskonnaga kollegiaalorgan Ülemnõukogu Presiidiumi. Rahva esindusorgan (Ülemnõukogu) hiljem üksnes kiitis üldakti heaks ja kinnitas selle. Sisulist arutelu ja parlamendile omast debatti ülemnõukogus ei toimunud
  • Nii nõukogud kui nende täitevorganid tegutsesid faktiliselt parteiorganite kontrolli all. Nõukogude täitevorganite süsteem oli dubleeritud vastava tasandi parteiorganitega (näiteks ministeerium ja NLKP Keskkomitee osakond )
  • Mingit võimude lahusust polnud praktikas. Teoorias võimude lahususe puudumist põhjendati ja eitati.
    36. Mida kujutab endast monokraatlik vabariik?
    Monokraatliku vabariigi tunnusteks on:
    1.Riigipea tegevuse üle pole mitte mingit parlamendi ega kohtulikku kontrolli.
    2.Riigipea on valitseva partei liider, kusjuures see partei on ainuke ja lubatud partei.
    3.Valimised on rituaalse ja formaalse iseloomuga.
    4.Kogu parlamendi tegevus toimub riigipea kontrolli all, kellel on õigus parlamenti oma suva järgi laiali saata.
    Monokraatliku vabariigi on rakendanud Aafrika ja mõned Aasia riigid.
    37. Millised on unitaarriigi traditsioonilised tunnused?
    Unitaarriigi traditsioonilised tunnused on:
    1.Riigil kui tervikul on konstitutsioon. Riigi koostisosadel konstitutsioon puudub.
    2.Riigis kui tervikud on üks ühine kodakondsus .
    3.Riigis on üksainus valitsus, parlament, ühtne seadusandlus ja ühtne kohtusüsteem.
    4.Riik jaguneb administratiivseteks piirkondadeks, millel pole oma kodakondsust, seadusandlikku organit, valitsust ning omaette seadusandlust ja kohtusüsteemi.
    38. Millised on föderaalriigi traditsioonilised tunnused?
    Föderaalriigi traditsioonilised tunnused:
    1.On föderatsiooni kui terviku föderaalkonstitutsioon ja föderatsioonisubjektide, mille üldnimetus on osariigid , enda konstitutsioon. Osariikide konstitutsioon peab olema kooskõlas föderaalkonstitutsiooniga ja osariikide konstitutsioon võetakse vastu osariigi tasemel kas parlamendi või rahva poolt.
    2.On üks föderaalkodakondsus. Föderatsiooni kodanikeks on kõik föderaalriigi kodanikud. Eristatakse ka osariigi kodakondsust. Harilikult loetakse osariigi kodanikeks need föderatsiooni kodanikud, kes alaliselt elavad vastava osariigi territooriumil. Osariigi kodakondsusseadust sageli pole. Sellisena tähendab osariigi kodakondsus tegelikkuses ainult paiksustsensust valimistel.
    3.Kõrvuti föderaalseadusandluse, -parlamendi ja –valitsusega on igal osariigil oma seadusandlus, parlament ja valitsus. Küllalt sageli eksisteerivad veel paralleelselt föderaalne kohtusüsteem, mis kohaldab föderaalseadusi, ja osariikide kohtusüsteem, mis kohaldab osariikide seadusi.
    4.Föderaalriikidele on omane kahekojaline parlament, mille teist koda loetakse föderatsiooni subjektide esindusorganiks ( nt. Saksamaa Bundesrati kuuluvad iga liidumaa valitsuste esindajad, keda nimetab liidumaa; USA Senatisse kuulub igast osariigist 2 senaatorit sõltumata osariigi suurusest ).
    39. Mida kujutab endast unitaarriigi autonoomne piirkond? Milline on autonoomsete piirkondadega unitaarriigi ja föderaalriigi põhiline erinevus?
    Autonoomiaga unitaarriigi autonoomsete piirkondade seisund on hakanud muutuma sarnaseks föderaalriigi osariikide omaga . Nt. on Soome Ahvenamaal oma kodakondsus, parlament ja valitsus. Samuti on oma kodakondsus, seadusandlus ja parlament Hispaania autonoomsetel provintsidel. Vahel on autonoomsetel piirkondadel isegi oma kohtusüsteem ( nt. Sotimaa ). Unitaarriigi autonoomset piirkonda eristab föderaalriigi osariigist see, et autonoomne piirkond tegutseb keskvõimu poolt antud autonoomiaseaduse alusel. Keskvõimu poolt antud autonoomia seadusega on täpselt fikseeritud, millistes küsimustes autonoomne piirkond tohib seadusi vastu võtta.
    Erinevused:
    1.Autonoomse piirkonna riiklust ei tunnustata ka siseriiklikult
    2.Föderatsiooni subjektil on konstitutsioon mille ta ise vastu võtab. Unitaarriigi autonoomne piirkond tegutseb autonoomiaseaduse alusel, mille on andnud keskvõim
    40. Mida kujutab endast õigusriik?
    Õigusriigist võib kõnelda kahes tähenduses:
    1.Õigusriigiks loetakse igasugust riiki, mida valitsetakse selles riigis kehtivate seaduste järgi, sõltumata nende seaduste sisust ja isiku õiguslikust seisundist ühiskonnas ( sellise käsitluse järgi oleks õigusriigiks ka totalitaarne või autoritaarne riik, kes järgib oma seadusi ).
    2.Peale seaduste ja õiguse järgimise pööratakse tähelepanu ka seaduste sisule ja isiku õiguslikule seisundile ühiskonnas.
    Õigusriigi olulisemad tunnused on:
    1.Inimõiguste ja poliitiliste vabaduste tunnustamine ja nende kaitsmise reaalne võimalus sõltumatu kohtu kaudu.
    2.Õiguse ülimuslikkus kogu kirjapandud seadusandluse, sealhulgas konstitutsiooni üle, ning konstitutsioonist allpool olevate õigusaktide allutatus konstitutsioonile ning tegelik võimalus sellise kooskõla kontrollimiseks ja vastuolude kõrvaldamiseks.
    3.Nii seadusandliku kui täitev-ja kohtuvõimu tegevuse allutatus õigusele ja seadusele. Ka seadusandja on oma tegevuses seotud nii konstitutsiooni kui õigusega.
    4.Võimude lahusus , millest kõneldakse kahes tähenduses:
    1.võimude lahusus institutsionaalses mõttes – seadusandlik võim võtab vastu seadusi, täitevvõim korraldab seaduste täitmist ja kohtuvõim tegeleb õigusemõistmisega. See ei tähenda aga seda, et ükski võimuharudest üldse ei tohiks tegelda teise võimu tegevusvaldkonda kuuluvaga. Konstitutsioonilise korra raames tuleb paratamatult parlamendile anda mõningaid täitevvõimu ülesandeid ( nt. ametnike ametissenimetamine ). Praktilistel kaalutlustel on valitsusele antud legislatiivfunktsioon määrusandliku võimu näol ja vahel ka jurisdiktsiooni funktsioon. Nt. on Eestis täitevvõimu alluvuses töövaidluskomisjonid. Samas peab täitevvõimu jurisdiktsiooniliste otsuste peale olema kohtusse või mõnda teise erapooletusse institutsiooni edasikaebamise õigus.
    2.võimude lahusus personaalses mõttes tähendab, et üks ja sama isik tohib olla üheaegselt ametis ainult ühe ja sama võimuharu raames. Alati pole sellest põhimõttest järjekindlalt kinni peetud ( Nt. Inglismaal võivad ministrid kuuluda parlamenti. Täitevvõimule on antud väga suur määrusandlik õigus. Parlamendi ülemkoda on samaaegselt ka kõrgeim kohus ).
    41. Mida kujutab endast sotsiaalriik?
    Riigi lugemine sotsiaalriigiks tähendab üldjoontes, et riik püüab teenida ühiskonna sotsiaalseid vajadusi ja minimiseerida põhjendamatuid sotsiaalseid erinevusi. Sotsiaalriigi põhimõte on alati seotud isiku vabaduste teatud piiramistega nõrgema kasuks ja sotsiaalsete garantiide loomisega .
    Sotsiaalriigi tunnusteks on loetud.
  • riik sekkub majanduse juhtimisse sotsiaalsetest huvidest lähtudes. See ei tähenda riigi totaalset sekkumist, vaid mõistlikku regulatsiooni (näiteks töökaitse, millele väga tugev avalik-õiguslik regulatsioon muidu eraõiguslikes lepingulistes töösuhetes) ja planeerimist
  • Püütakse umbkaudu võrdselt jagada nii hüvesid kui majanduslikke raskusi erinevate ühiskonnakihtide vahel, arvestades nende võimalusi ja vajadust tasandada põhjendamatuid erinevusi. Maksusüsteemidest peetakse sellepärast sotsiaalriigile sobivamaks progressiivset maksusüsteemi
  • Isiku õigus nõuda riigilt hädavajaliku elatusmiinimumi kindlustamist. Riik peab tagama isikule normaalsed elamistingimused, kuid seda mitte ilmtingimata tasuta. Ta peab tegelema vajalikul määral kommunaalteenustega, hariduse, tervishoiu, sotsiaalkindlustuse ja töölepaigutusega. Siit tuleneb tänapäeval sotsiaalkindlustuse kohustuslikuks muutumine, riigieelarveliste vahendite suunamine nii sotsiaalkindlustusse kui kogu sotsiaalsfääri ning dotatsioonide ja abirahade kehtestamine
    Sotsiaalne maksupoliitika eesmärgil vähendada põhjendamatuid erinevusi.
    42. Mida kujutab endast üheparteisüsteem, mida kaheparteisüsteem, mida mitmeparteisüsteem?
    Üheparteisüsteemi puhul on pidevalt võimul üksainus partei. Harilikult ongi sellises riigis ainult üks legaalne partei. Tegelikke valimisi pole, sest pole võimalust valida erinevate platvormide vahel, partei ja riigi aparaadid kasvavad kokku, otsuste tegemine on koondatud parteiorganite kätte, kaob tegelik erinevus partei eelarve ja riigieelarve vahel, ülejäänud mitteparteilised ühiskondlikud organisatsioonid kaotavad oma iseseisvuse ja on allutatud parteile, kannatab seaduslikkus ja inim- ning kodanikuõigused, sest puudub reaalne kaitsemehhanism nendes küsimustes milles võimud seaduslikkusest ei hoolita, ühe partei ideoloogia muutub riigi ametlikuks ideoloogiaks .
    Kaheparteisüsteemi puhul on kaks suurt üksteist võimul perioodiliselt vahetavat parteid. Teised parteid võivad küll eksisteerida kuid neil pole reaalselt lootust saada võimule. Kaheparteisüsteem võimaldab tavaliselt moodustada stabiilse üheparteilise enamusvalitsuse. Selline valitsus saab harilikult töötada kogu oma normaalse volituste aja kuni parlamendi uue koosseisu valimiseni. Kaheparteisüsteem on efektiivne demokraatia kaitsevahendina . Äärmuslike vaadetega poliitilistel parteidel lastakse vabalt tegutseda, kui nad teevad seda konstitutsioonilise korra raames. Nad pääsevad ka parlamenti, kuid mitte valitsusse. Kuna nad valitsusse ei pääse, ei pea võimu teostamisel nendega eriti arvestama.
    Mitmeparteisüsteemi puhul on oluline see, et valitsuse moodustamisel osaleksid pikema ajaperioodi jooksul vähemalt kolm parteid. Oluline on riigis tegutsevast vähemalt kolmest parteist vähemalt kaks moodustaksid valitsuse. Mitmeparteisüsteemis moodustatakse valitsus koalitsioonileppe alusel, seepärast ei saa valitsuse poliitika olla ainult ühe partei poliitika, vaid kajastab poliitiliste vaadete suuremat spektrit. Moodustatavasse uude valitsusse satub koalitsiooni lagunemisel sageli paratamatult ka üks eelmise koalitsiooni osaline. Tema valitsuses esindatud vaadete näol säilib teatav järjepidevus ning stabiilsus ning väga järske murranguid ei toimu, ühelt valitsusele üleminek pehmem. Mitmeparteisüsteemi annab võimaluse tulla võimule ka äärmuslike vaadetega parteidel, kui keegi on nõus neid võimu nimel koalitsiooni võtma. Valitsused võivad olla ebastabiilsed.
    43. Milleks on vaja õiguslikult reguleerida poliitiliste parteide finantseerimist?
    Erakondade finantseerimist reguleerivaid sätteid leiab Erakonnaseadusest ja Korruptsioonivastasest seadusest. Parteide õigusliku regulatsiooni eesmärgiks on seada piirid rahasummadele, mida valimistel kulutatakse, ja kaitsta sel teel kõigi võimalust reaalselt osaleda poliitilise võimu kujundamisel ja kaitsta sellega traditsioonilisi demokraatia institutsioone.
    Parteide finantseerimise õiguslik regulatsioon on vajalik kolmel põhjusel:
    1) valimiskampaaniate kulud on hakanud kasvama ja võivad võtta niivõrd ebamõistliku suuruse, et hakkavad takistama väikeparteide võimalust saada oma esindus parlamendis. Selle tulemusel võib tekkida olukord, kus märgatav osa valijakonnast jääb parlamendis esindamata
    2) järsult on kasvanud äriringkondade huvi ja poliitiline aktiivsus. Nad on hakanud valimisi üha rohkem finantseerima. See võib omakorda kaasa tuua olukorra, kus äriringkondade toetust mitteomavad parteid ei pääse parlamenti ja nende valijad jäävad esindamata. Parlament hakkab liialt kajastama äriringkondade spetsiifilisi huve.
  • poliitilise võimu korrumpeerumise oht. Korrumpeerunud võim kaotab autoriteedi ja valijate usalduse.
    44. Mida kujutab endast aktiivne valimisõigus, mida passiivne valimisõigus?
    Aktiivne ja passiivne valimisõigus on subjektiivsed valmisõigused, millede puhul:
    a) aktiivne valimisõigus on hääleõiguslike kodanike õigus valida (st õigus ise kedagi valida), aktiivse valimisõiguse elemendiks on ka vabadus üles seada saadikukandidaate.
    b) passiivne valimisõigus on õigus kandideerida ja valituks osutumise korral asuda esindusorganis täitma oma ametiülesandeid (st õigus olla valitud).
    45. Mida kujutab endast vabade valimiste printsiip passiivse, mida aktiivse valimisõiguse teostamisel? Mis on kohustuslik vootum?
    Vabade valimiste printsiip kehtib nii aktiivse kui passiivse valimisõiguse teostamisel.
    Aktiivse valimisõiguse puhul tähendab valimisvabadus, et valija enese otsustada on see, kas ta osaleb või ei osale valimistel. Vabade valimiste põhimõte tähendab, et valijat tohib mõjutada ainult lubatud valimiskampaania käigus lubatud valimispropaganda vahenditega. Valimisvabadus hõlmab ka vabaduse üles seada saadikukandidaate.
    Passiivne valimisõigus:
    • nõuab kandidaatide vabaks konkureerimiseks tingimuste loomist ja kandidaatide sõnavabaduse austamist valimiskampaanias
    • keelab sunni kandidaatide suhtes.

    Valimiste vabadust võib rikkuda nn kohustuslik vootum, st kohustuslik osavõtt hääletamisest. Mõned maad on teinud valmistel hääletamisest osavõtu kohustuslikuks. Kohustusliku kvootumiga on tegemist ainult siis, kui seadus näeb ette valimata jätmise puhuks ka sanktsioonid.
    46. Mida kujutab endast üldine valimisõigus? Milline tähendus on üldises valimisõiguses valimistsensustel?
    Üldine valimisõigus- Üldisuse põhimõtte järgi peab olema tagatud kõigi täisealiste teovõimeliste kodanike osavõtt valimistest. Harva on üldriiklikele valimistele lubatud ka isikuid, kes pole vastava riigi kodanikud, näiteks pole erandlikult kodakondsuse nõuet Uus- Meremaa üldriiklikel valimistel. Suurbritannias saavad valimistel osaleda peale brittide Briti rahvaste ühenduse riikide kodanikud. Sagedamini saavad mittekodanikud kohalikel valimistel. Üldisest valimisõigusest tehakse tihti erandeid valimistsensuste kehtestamise abil ( tsensus – tingimus millele valija või kandidaat peab vastama). Üldisuse põhimõtet konkretiseeritakse praktikas valimistsensuste abil. Üldisuse põhimõttega on vastuolus ebaproportsionaalsed või diskrimineerivad valimistsensused nii aktiivse kui ka passiivse valimisõiguse puhul. Teooria järgi peaksid valimistsensused olema sätestatud konstitutsioonis. Kui konstitutsioon tsensust ei sätesta, siis peab konstitutsioon sätestama seadusandjale selge volitusnormi valimistsensuste kehtestamiseks. Alati pole valimistsensuste kehtestamisel sellest reeglist kinni peetud ka demokraatlike riikide praktikas. Riigikogu valimisteks on valimistsensused kehtestatud §-des 57 ja 60 lg 2. RKVS seaduse § 2 määratleb üldise valimisõiguse hääleõiguse ja hääletamisest osavõtuõiguse kaudu ning seostab üldise valimisõiguse aktiivse valimisõigusega.
    N. Riigikogu valimisseadus
    § 2 Üldine valimisõigus
    (1) Õigus valida on hääleõiguslikul Eesti kodanikul, kes valimiste päeval on vähemalt 18-aastane.
    (2) Riigikogu liikmeks võib kandideerida hääleõiguslik Eesti kodanik, kes on valimiste päeval vähemalt 21-aastane.
    (21.11.2001 jõust.23.12.2001 - RT I 2001, 95, 588)
    (3) Hääleõiguslik ei ole kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks.
    (4) Hääletamisest ei võta osa kodanik, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannab karistust kinnipidamiskohas
    47. Mida tähendab mõiste " otsesed valimised", mida mõiste " kaudsed valimised"? Keda valitakse Eestis otsestel, keda kaudsetel valimistel?
    Otsesed valimised - rahvas valib vahetult kas mingi ainuisikulise riigiorgani või kollegiaalse rahvaesinduse. Valimistulemused peavad selguma otse rahva poolt antud häälte ülelugemisel. Lubatud on mandaatide jaotamine nimekirja alusel. Eestis valitakse otsestel valimistel Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu.
    Kaudsed valimised - isiku või esindusorgani valivad kas spetsiaalselt selleks valimiseks valitud valijamehed või mingi teine rahva poolt otse valitud esindusorgan. Eestis valib kaudsete valimiste teel presidendi Riigikogu või valijameeste kogu.
    48. Mida tähendab ühetaolisuse printsiip aktiivse valimisõiguse puhul ja selle seos valimisgeomeetriaga? Mida tähendab ühetaolisuse printsiip passiivse valimisõiguse puhul ja mida tähendab kuriaalne valimissüsteem?
    Ühetaolisuse printsiip aktiivse valimisõiguse puhul- Aktiivse valimisõiguse puhul tähendab ühetaolisuse printsiip, et kõigil valijatel peab olema võrdne arv hääli ja et erinevate valimisringkondade valijate häältel peab olema enam-vähem ühesugune kaal.
    Seos valimisgeomeetriga Ühetaolisuse printsiibiga on vastuolus nn valimisgeomeetria, mille korral ühe ja sama mandaatide arvuga valimisringkondades on valijate arv oluliselt erinev, mistõttu on oluliselt erinev ka nendes ringkondades antavate häälte kaal. RKVS järgi tähendab ühetaoline valimisõigus seda, et Riigikogu valimistel on igal valijal üks hääl.
    Ühetaolisuse printsiip passiivse valimisõiguse puhul-Passiivse valimisõiguse puhul seisneb ühetaolisuse printsiip selles, et kõigile kandidaatidele tuleb tagada võrdsed võimalused, näiteks anda erakondadele oma vaadete tutvustamiseks avalik-õiguslikus meedias võrdse pikkusega eetriaeg. Ühetaolisuse printsiibi tagamiseks saab kehtestada ka piiranguid valimiskampaania käigus kulutatava raha suurusele. Ühetaolisuse printsiibi piiramiseks peavad aga olema mõjuvad põhiseaduslikud põhjused. Näiteks ei pääse RKVS järgi kompensatsioonimandaatide jaotamisel Riigikokku erakond, kes on kogunud alla 5% häältest. Sellisele erakonnale antud häälte kaotsiminek on aga õigustatud vajadusega tagada Riigikogu normaalne töö, mis oleks raskendatud, kui parlament koosneks omavahel konkureerivate pisiparteide esindajatest.
    Võrduse (ühetaolisuse) põhimõttega on vastuolus ka kuriaalse valimissüsteemi rakendamine (tuleneb ladinakeelsest sõnast “curia”, mis tähistas elanikkonna jaotust vanas Roomas).
    Kuriaalne valimisüsteem -selle süsteemi korral reserveeritakse teatud arv parlamendikohti mingile sotsiaalsele grupile, ülejäänud kohad valitakse rahva poolt (Hiinas on teatud arv parlamendikohti reserveeritud sõjaväelastele; Bangladeshis umbes 1/10 kohti naistele; Indias tühine arv parlamendikohti inglise-india segaperedest pärit isikutele; Prantsuse parlamendis on väike arv kohti antud välismaal elavatele prantslastele. Eestis on viimati kuriaalset valimissüsteemi rakendatud 91 a Ülemnõukogu valimistel, mil NSVL sõjaväelastele reserveeriti 4 või 5 kohta. Kuriaalne valimissüsteem on oluline võrdse valimisõiguse rikkumine siis kui Parlamendist märgatav osa moodustatakse selle süsteemi alusel, näiteks on Indoneesia 500-kohalises Parlamendis sõjaväelastele eraldatud 100 kohta.
    /Hääletamise salajasuse printsiip kaitseb aktiivset valimisõigust ja tähendab seda, et iga hääletaja peab saama hääletada nii, et keegi ei saaks tema vaba tahte vastaselt teada, kuidas ta hääletas ja kas ta üldse hääletas või käis hääletamas. Hääletamise salajasuse tagamise enamlevinud ja ka Eestis kasutatav viis on hääletamisruumis olev hääletamiskabiin, kus valija saab üksinda täita hääletamissedeli, ja valimiskast. /
    49. Nimetage valimistsensusi.
    Esiteks sätestab põhiseadus Riigikogu valimistel valimistsensusena kodakondsuse (§ 56,§ 57 § 60 lg 2)
    Teiseks on sätestatud vanuseline tsensus (§ 60 lg 2, § 57 lg 1
    Kolmandaks valimistsensuseks on põhiseaduses sätestatud teovõimelisus (§ 57 lg 2)
    Neljandaks võib põhiseaduse kohasel piirata hääletamist nendel isikutel, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohas (§ 58)
    Viiendaks nägi põhiseaduse rakendamise seaduse § 6 Riigikogusse või kohalikku omavalitsuse volikogusse kandideerijatele kuni 31.detsembrini 2000 ette süümevande andmise. /süümevanne puudutab kirjalikku kinnitust et ei ole olnud Eestit okupeerinud riikide julgeolekuorganite, vastuluure teenistuses jms. ) Süümevande andmise kohustust alates 2001 põhiseaduse tasemel enam ei ole. Põhiseaduse § 124 lg 3 kohaselt võib piirata kaitseväes ja asendusteenistuses olevate isikute põhiõiguslikke õigusi, kui selleks on olemas teenistuse erilaadist tulenevad huvid
    Ajaloos tuntud põhilised valimistsensused on: i relvajõudude luure või vastuluure teenistuse
  • vanusetsensus. Parlamendivalimistel on aktiivse valimisõiguse puhul vanusetsensus harilikult madalam kui passiivsel. Valdavalt on aktiivse valimisõiguse iga 18 aastat, harvemini 16 (Nikaraagua, Kuuba , Brasiilia) või siis 19-21. Kandidaadile esitatav vanusenõue on harilikult kõrgem – 21-23. Tavalisest kõrgem on vanusetsensus riigipeale – alates 35-st eluaastast (USA). Eestis on Riigikogu valimistel aktiivne valimisõigus 18 aastaseks saanutel ja passiivne 21 aastaseks saanutel . Presidendikandidaat peab Eestis olema vähemalt 40. Kandideerimise maksimaalset vanust pole praktiliselt kuskil kirjas.
  • Paiksustsensus. Nõutakse, et isik on riigis või selle mingis piirkonnas elanud teatava aja
  • Kodakondsuse nõue. Vastava riigi kodakondsusse kuulumine on riiklikel valimistel tavaline tingimus. Mõnikord nõutakse, et isik oleks olnud teatud aja selle riigi kodakondsuses.Vahel on passiivne valimisõigus seatud sõltuvusse kodakondsuse omandamise viisist, näiteks USA ja ka Eesti presidendiks saab valida ainult isiku kes on sünniga omandatud vastava riigi kodakondsuse.
  • Varanduslik tsensus. See tsensus seisnes valimisõiguse teostamiseks teatava minimaalse suurusega varanduse omamise või maksude tasumise nõudes. Tänapäeval seda tsensust praktiliselt ei rakendata, sest tegemist on ebademokraatliku nähtusega. Omal ajal oli varandustsensusel oma ratsionaalne põhjendus – nimelt oli ebamõistlik lasta võimu juurde harimatut alamkihti. Leiti, et inimene, kes ei suuda endale hankima mingit minimaalset varandust, pole suuteline ka riiki valitsema . Demokraatlikus riigis võib tänapäeval sellise tsensuse rakendamise lubatavaks erijuhtumiks lugeda aktiivse valimisõiguse äravõtmist nendelt, kelle suhtes on jõus kohtuotsus, millega kuulutati välja füüsilise isiku pankrott . Sellisel alusel valimisõiguse piiramine polke riikide praktikas üldsegi erandlik . Leitakse, et sellele, kes pole suutnud ajada enda asju, ei saa usaldada ka avalike asjade ja teiste isikute asjade ajamist. Ka võib pankrotis oleva isiku riigivõimu juurde lubamine olla korruptsiooniohtlik.
  • Keeletsensust on kasutatud passiivse valimisõiguse piiramisel. Tänapäeval seda tsensust praktiliselt ei rakendata, erandiks on näiteks Ukraina, Moldova ja Kõrgõstan. Eesti loobus Riigikogu liikmete keeletsensusest valimisseaduses 2001. aastal tehtud muudatusega. Deputaadi keeleoskuse tagamiseks on teised mehhanismid . Tavaliselt on riigikeelt oskamata lihtsalt võimatu saada valitud. Ka on riigikeele oskus küllalt sageli vähemalt praktikas naturalisatsiooni tingimuseks .
  • hariduse ja kirjaoskuse nõudega on seostatud passiivset valimisõigust. Tänapäeval on seda tehtud ainult Aafrikas. Brasiilias nõutakse et, saadikukandidaat oskaks riigikeeles lugeda ja kirjutada
  • soolist tsensust on rakendatud nii aktiivse kui passiivse valimisõiguse puhul. Tänapäeval seda praktiliselt ei kasutata.
  • Religioosset tsensust on kasutatud passiivse valimistsensuse puhul. Tänapäeval kasutatakse seda mõnedes islamiriikides. Näiteks nõutakse, et kandidaat peab aktiivselt islami usku tunnistama
  • Moraalsed tsensused. Nende puhul nõutakse eeskujulikku eluviisi, häid kombeid Tavaliselt on valimisõigus ära võetud isikutelt, kes kohtuotsuse alusel kannavad vabaduskaotuslikku karistust.
  • Teatava riigiameti ja parlamendiliikme ameti ühitamise keeld. Näiteks ei saa Prantsusmaal valida kaadrisõjaväelasi parlamenti. Prantsuse prefekti (haldusametnik) ei saa valida parlamenti selles ringkonnas, kus ta on ametis või oli kuni 3 aastat tagasi ametis.
    50. Mida kujutab endast referendum, mida rahvaalgatus ? Mida kujutab endast kohustuslik, mida fakultatiivne referendum?
    Referendum-valijate poolt mingi riikliku või kohaliku küsimuse otsustamine.
    Korralduslikult on referendum väga sarnane valimistega-mõlemal juhtumil on ametis ühed ja samad komisjonid ja küllalt sageli kohaldatakse referendumi läbiviimises valimisseaduses ettenähtud protseduure. Kandidaatide ülesseadmise asemel on referendumi küsimuse esitamine. Referendumit võidakse kasutada väga erinevatel eesmärkidel. Kui parlament korraldab referendumi, siis soovib ta mingile otsusele saada rahva laiapõhjalist poliitilist toetust, näiteks uuele konstitutsioonile . Kui rahvaalgatuse korras saab rahvas mingi eelnõu otse referendumile panna siis on see lahendiks mille abil võib õnnestuda vastu võtta selline seadus mida Parlament mingil põhjusel vastu võtta ei taha. Samasugune tähendus on referendumil siis, kui eelnõu saab referendumile panna Parlamendi vähemus. Harilikult on aga eelnõu referendumile paneku õigus siiski Parlamendi enamusel või riigipeal , sest referendumi korraldamine on väga kulukas . Kõrvuti mõistega referendum kasutatakse ka mõistet plebistsiit. Nende tähendus erinevates õiguskordades on erinev. Näiteks Brasiilias loetakse plebistsiidi tulemus kohustuslikuks, referendumi oma mitte. Eestis on referendumi vasteks rahvahääletus.
    Väga oluliseks on referendumi puhul referendumile pandava küsimuse esitamine. Referendumile pannakse küsimus, millele isik peab saama anda selgesõnalise vastuse jah või ei. Enamasti pannakse referendumile üksainus ühte küsimust reguleeriv eelnõu. Sellisel puhul on küsimuseks kas olete eelnõu poolt või vastu. Vahel on lubatud referendumile panna ka kaks sama küsimust reguleerivat (konkureerivat) eelnõud. Sellisel juhtumil küsitakse enamasti seda, kumba eelnõud te pooldate. Vahel on aga hääletajal võimalus hääletada mitme konkureeriva eelnõu poolt, st et tal vähemalt sama palju hääli, kui on konkureerivaid eelnõusid
    Rahvaalgatus- seisneb teatud suurusega valijate grupi poolt seaduseelnõu esitamises. Otsene rahva korraldamise vahend ongi rahvaalgatus, mille eesmärgiks võib olla põhiseaduse muutmine, valitud rahvaasemike tagasikutsumine, referendumi korraldamine (rahvaalgatus parlamendi menetluses oleva eelnõu kohta) jm. Allkirjadega taotlus esitatakse parlamendile rahvahääletusele panemiseks. Nt Californias otsustab rahvas küsimusi rahvaalgatuse korras. Hääletus toimub samal ajal kui valimised.
    Seaduseelnõu vastuvõtmine või tagasilükkamine või selle referendumile panek on aga parlamendi otsustada. Tavaliselt on seadusega kehtestatud rahvaalgatuse korraldamise väga täpsed reeglid. Kõigepealt määratakse kindlaks, mitme hääleõigusliku kodaniku allkirja on rahvaalgatuseks vaja. (1992. a PS rakendamise seadus Eestis nõudis PS muutmiseks 10 tuhande hääleõigusliku kodaniku tahet) Vahel nõutakse et hääli tuleb koguda riigi mitmest piirkonnast , et välistada mingi piirkonna spetsiifilistele huvidele vastava seaduse laiendamist tervele riigile. Veel nõutakse, et referendumile pandav eelnõu peab vastama normitehnilistele nõuetele. Rahvaalgatuse algatusgrupilt nõutakse enne aktsioonide läbiviimist kautsjoni tasumist. Määratakse seadusega kindlaks tähtaeg, mille jooksul tuleb koguda nõutav arv hääli (harilikult kuni 6 kuud). Määratakse kindlaks kohad, kus tohib allkirju koguda (näiteks linna- või vallavalitsused). Kehtestatakse allkirjade kogumislehtede kohustuslikud vormid ja nõutakse et iga algatuse toetaja kannaks lehele teda identifitseerida võimaldavad andmed.
    Üldriiklikul tasandil on rahvaalgatus lubatud mitte eriti paljudes riikides. Ta on lubatud näiteks Austrias , Hispaanias, Šveitsis, Itaalias. Eestis oli rahvaalgatus lubatud kuni 1933. aasta konstitutsiooniparanduste jõustumiseni ja see rahvaalgatus tõi kaasa nn vapside PS vastuvõtmise ja vaikiva ajastu. 1991 PS rakendamise seadus lubas esimesel 3- aastal PS vastuvõtmisest algatada PS muutmist rahvaalgatuse korras, seda võimalust ei kasutatud.
    Selle järgi kas referendumit tuleb või ei tule korraldada jagunevad referendumid kohustuslikeks ja fakultatiivseteks.
    Kohustuslik referendum- kindlaks on määratud küsimuste ring, mille otsustamiseks tuleb referendum igal juhul korraldada. (Eestis näiteks Põhiseaduse 1. ja viimase peatüki muutmiseks).
    Fakultatiivsete referendumite korraldamine sõltub referendumi määraja äranägemisest. Fakultatiivseid referendumeid määratakse küsimustes, mille otsustamiseks kohustuslik referendum pole nõutav. Harva saab aga fakultatiivseid referendumeid korraldada kõigis küsimustes. Enamasti on otse Põhiseaduses kirjas mis küsimustes ei tohi mingil juhul referendumite korraldada. Enamasti on need keelatud küsimused maksud , riigieelarve, välislepingu sõlmimine, amnestia ja armuandmine. Ka Eesti põhiseadus loetleb seadusandluse peatükis (§ 105, 106) konkreetsed küsimused, mille otsustamiseks on keelatud referendumi korraldamine ( riigikaitse küsimused, välislepingud, riigieelarve, maksud ). Erandiks selles suhtes on Šveits, kus fakultatiivsele referendumile võib panna iga föderaalseaduse ja määruse.
    /Referendumi tulemuste kohustuslikkuse järgi jagunevad referendumid kohustavateks ja soovituslikeks. Kohustavate referendumite tulemus on riigivõimule kohustuslik (Eestis on kohustava referendumi vasteks rahvahääletus mida reguleerib rahvahääletuse seadus).
    Konsultatiivse ehk soovitusliku referendumi käigus selgitatakse rahva arvamus, kuid selle tulemus pole võimudele siduv
    Konstitutsioonilise referendumiga muudetakse konstitutsiooni või võetakse vastu konstitutsioon.
    Tühistava referendumiga puhul tühistatakse mingi seadus. Sellist referendumit nimetatakse ka rahva vetoks. Ratifitseerival referendumil toimub seaduse vastuvõtmine. Tühistav ja ratifitseeriv referendum on olemuselt kohustava referendumi alamliigid.
    Eristatakse petitsioonilist referendumit ja riigivõimu poolt algatatud referendumit /
    51. Mida kujutab endast majoritaarne valimissüsteem? Millised on selle süsteemi voorused , millised puudused?
    Siin mõistetakse valimissüsteemida alla seda kuidas parlamendis jaotatakse mandaate.
    Majoritaarse valimissüsteemi puhul osutub valituks isik, kes oma valimisringkonnas kogub seadusega nõutava häälteenamuse.
    Majoritaarne valimissüsteem on harilikult soodne suurtele parteidele ja ebasoodne väikestele. Ta annab sageli võimaluse moodustada stabiilne ühepartei enamusvalitsus . Majoritaarse valimissüsteemi eeliseks on tema lihtsus ja inimesele arusaadavus ning see, et valituks osutumiseks on harilikult vaja saada oluliselt rohkem hääli kui proportsionaalse valimissüsteemi rakendamise puhul. Majoritaarse valimissüsteemi puuduseks on see, et kõik hääled, mida ei antud võitnud kandidaadile, lähevad kaotsi, mistõttu nende valijate tahe pole esindatud parlamendis.
    Eesti PS § 60 lg 1 sätestab selgesõnaliselt proportsionaalse valimissüsteemi, välistades sellega majoritaarse valimissüsteemi rakendamise.
    Valimissüsteemi valik on küllalt subjektiivne ja sõltub traditsioonist aga ka võimul oleva poliitilise jõu soovist ja võimalusest. Nimelt annavad majoritaarne ja proportsionaalne valimissüsteem hoopis erineva parteidevahelise mandaatide jaotuse. Paljud parteid kes proportsionaalse süsteemi korral pääseksid parlamenti, jääksid majoritaarse rakendamisel parlamendist välja. Võimuloleva enamuse hetkehuvidele vastava valimissüsteemi rakendamise ohu vähendamiseks on valimissüsteemi põhialused fikseeritud kas konstitutsioonis või on kehtestatud, et valimissüsteemi saab muuta alles parlamendi ülejärgmise koosseisu valimiste ajaks.
    Majoritaarse valimissüsteemi liigid:
    Suhtelise häälteenamusega majoritaarne valimissüsteem on majoritaarse süsteemi kõige lihtsam variant. Selle puhul saab ringkonnas jagatava mandaadi see, kes sai teistest rohkem hääli. See kuipalju ta hääli sai, pole enam tähtis. See süsteem on küllalt ebasoodus väikestele ja keskmistele parteidele.
    Absoluutse häälteenamusega majoritaarse süsteemi puhul on valituks osutumiseks vaja saada vähemalt 50% + 1 häältest. Vajalik häälte arv võib olla kindlaks määratud erineval viisil. Seda kui kõige rangemat süsteemi praktiliselt ei rakendata.
    Selle süsteemi eelis on see et valituks saab alati see keda toetab ringkonna tegelik enamus, kasvõi 1 häälega. Süsteemil on tavaline majoritaarse süsteemi puudus – kõik ülejäänud hääled lähevad kaotsi.
    Kvalifitseeritud häälteenamusega majoritaarse süsteemi puhul on valituks osutumiseks vaja kvalifitseeritud häälteenamust. Kvalifitseeritud häälteenamuse suurus on erinev, igatahes suurem kui 50 % + 1 häältest, näiteks 2/3. Praktikas kasutatakse sellist varianti küllalt harva. Süsteemi eelis on see et valituks osutumiseks on vaja tõesti väga suurt toetust ja suhteliselt vähe hääli läheb kaotsi.
    52. Mida kujutab endast proportsionaalne valimissüsteem? Millised on selle süsteemi voorused, millised puudused?
    Proportsionaalse valimissüsteemi puhul jaotatakse mandaadid mitmemandaadilistes valimisringkondades parteide vahel proportsionaalselt nende kandidaatide poolt antud häälte arvule. Proportsionaalsuse põhimõte on seotud ühetaolisuse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõtte järgi annavad valijad hääli erakondade või valimisliitude valimisnimekirjadele. Nimekiri saab parlamendikohti proportsionaalselt neile antud häälte arvule.
    Proportsionaalse valimissüsteemi eeliseks on see, et nende häälte arv, mis läheb kaotsi, on väiksem kui majoritaarse valimissüsteemi puhul. Tänu sellele annab proportsionaalne valimissüsteem väikestele ja keskmise suurusega parteidele majoritaarse süsteemiga võrreldes suuremaid võimalusi pääseda parlamenti. Seepärast väljendab proportsionaalse valimissüsteemi abil valitud parlamendi koosseis paremini valijaskonna poliitilisi eelistusi. Väidetavalt tagaks selle eesmärgi kõige paremini, kui proportsionaalse valimissüsteemi puhul moodustaks terve riik ühe valimisringkonna. Vältimatult tuleb moodustada koalitsioonivalitsusi, mille poliitika peab arvestama kõigi koalitsioonipartnerite soove ega saa seetõttu enam-vähem võrdse suurusega koalitsioonipartnerite korral olla äärmuslikult vasak- või parempoolne. Proportsionaalse valimissüsteemi puuduseks on see, et sellise süsteemi rakendamisel võib parlamenti pääseda suur arv parteisid, mistõttu ei pruugita suuta moodustada stabiilset ja pikaealist valitsust. Valijate silmis võib proportsionaalse valimissüsteemi puuduseks olla ka selle keerukus ja see, et isik võib osutuda valituks väga väikese häälte arvuga. Viimane on eriti võimalik olukorras, kus kandideerib palju parteisid, kelle valimisnimekirjad on pikad, riigis on mitu valimisringkonda ja kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutatakse üleriigilisi valimisnimekirju.
    Eesti PS § 60 lg 1 sätestab selgesõnaliselt proportsionaalse valimissüsteemi.
    Valimissüsteemi valik on küllalt subjektiivne ja sõltub traditsioonist aga ka võimul oleva poliitilise jõu soovist ja võimalusest. Nimelt annavad majoritaarne ja proportsionaalne valimissüsteem hoopis erineva parteidevahelise mandaatide jaotuse. Paljud parteid kes proportsionaalse süsteemi korral pääseksid parlamenti, jääksid majoritaarse rakendamisel parlamendist välja.
    Proportsionaalsete valimissüsteemide puhul eristatakse avatud nimekirju ja suletud nimekirju ning vahel kasutatakse panassaaži. Suletud nimekirja puhul hääletab valija nimekirjas oleva mingi kandidaadi poolt ilma, et ta saaks midagi muud teha.
    Avatud nimekirja puhul aga on valijal võimalus kandidaate oma eelistuste järgi järjestada (näiteks Itaalias on kasutatud varianti, kus valija võib pikas parteinimekirjas ära märkida enda neli eelistust. Panassaaži puhul võib valija jagada enda hääli erinevate nimekirjade vahel või isegi lisada nimekirja uusi kandidaate
    53. Parlamendi mõiste. Milles seisneb rahvaesinduse kontseptsioon ?
    Sõna “parlament ” on tulnud inglise keelest “ parliament ”, mis omakorda prantsuskeelsest sõnast “parles” (kõnelema, rääkima). Tänapäevase parlamendi eellaseks on loetud Vana- Rooma Senatit.
    Tänapäeval loetakse parlamendiks üldriiklikku või föderaalriigi osariigi (ka unitaarriigi autonoomse piirkonna) rahvaesindusorganit, kelle peamiseks ülesandeks on võimude lahususe tingimustes teostada seadusandlikku võimu. Peale selle ülesande on parlamendil ka muid ülesandeid (näiteks sõltuvalt valitsemisvormist kontroll täitevvõimu üle).
    Parlamendi esinduslik iseloom seisneb selles, et ta on määratud väljendama rahva huve ja tahet. Rahvaesinduse kontseptsioon töötati välja juba 18-19 sajandil. Rahvaesinduse kontseptsiooni järgi :
    1) rahva esinduse vormi peab kehtestama konstitutsioon
    2)Rahvas on küll suveräänsuse kandja, kuid tema nimel teostab seadusandlikku võimu esindusorgan (parlament)
    3)Parlamendi liikmed tuleb valida rahva poolt
    4)parlamendi liige esindab kogu rahvast, mitte ainult enda valijaid. Sellest põhimõttest on tuletatud see, et peale valimisi tegutseb parlamendiliige iseseisvalt oma äranägemise järgi ega ole valijate poolt tagasi kutsutav.
    54. Mida kujutab endast tugeva alamkojaga ja mida tugeva ülemkojaga parlament? Kumb parlamendikoda on tänapäeva maailmas tavaliselt tugevam?
    Eristatakse tugevat ülemkoda ja tugevat alamkoda (vastavalt teine koda on nõrgem). See liigitus põhineb sellel et kahekojalises parlamendis peab seadus vastu võetama üldjuhul mõlemas kojas identsel kujul . Kui Ülemkoda on tugev, siis tema poolt tagasilükatud seadust ei saa alamkoda ülemkojale vastuvõetamatul kujul vastu võtta. Tugeva ülemkojaga parlamendi puhul võibki seadus jääda ülem- ja alamkoja vahel ringlema (USA-s). Kui aga alamkoda on tugevam, siis saab alamkoda ülemkoja poolt tagasilükatud seaduse teatava häälteenamusega vastu võtta alamkojale endale sobival kujul. Harilikult on alamkoda tugevam.
    55. Kirjeldage seadusandlikku protseduuri ühekojalises parlamendis, samuti kahekojalises parlamendis.
    Struktuurilt on parlamendid enamasti ühe- või kahekojalised. Seejuures ei sõltu parlamendi kodade arv otseselt riigi suurusest. Euroopas on kahekojalisi parlamente umbes pooltes riikides, seejuures ka küllalt väikestes ( Holland , Taani). On aga reegel, et föderaalriigi parlament on kahekojaline.
    Seadusandliku protseduuri all mõistetakse seaduseelnõu algatamise, arutamise, vastu võtmise ja jõustumise korda. Nagu iga protseduuri puhul saab ka seadusandliku protseduuri puhul eristada staadiumeid, kusjuures ühe või teise staadiumi eraldi väljatoomine on suuresti kokkuleppe küsimus. Seadusandliku protseduuri staadiumidena võib eristada seadusandliku algatuse staadiumi, seaduseelnõud parlamendis arutamise (lugemise) staadiumi, seaduse vastuvõtmise staadiumi, seaduse väljakuulutamise, avaldamise ja jõustumise staadiumi.
    Seadusandliku algatuse staadium seisneb seaduseelnõu üleandmises seadusandliku algatuse õigust omava isiku poolt parlamendi või selle koja vastavale organile, harilikult esimehele või juhatusele. Kui tegemist on kahekojalise parlamendiga, siis enamasti võib seadusandlik algatus toimuda ükskõik kummas kojas. See koda, kus eelnõu algatati, arutab seda esimesena.
    Harilikult aga algatatakse kahekojalises parlamendis seaduseelnõu esimeses ehk alamkojas . Alati kuulub seadusandliku algatuse õigus valitsusele. Poolpresidentaalsetes riikides on seadusandliku algatuse õigus peale valitsuse sageli ka presidendil. Demokraatlikes riikides antakse seadusandliku algatuse õigus ka parlamendiliikmetele. Eestis aga lubab Põhiseadus eelnõud algatada ka igal üksikul Riigikogu liikmel.
    Valitsevasse parteisse või koalitsiooni kuuluvatel parlamendiliikmetel pole harilikult mingit põhjust esitada seaduseelnõud, sest valitsus saab seda teha palju kvaliteetsemalt. Küll aga esitavad koalitsiooni liikmed eelnõudesse parandusettepanekuid. Vahel on parlamendi teatud suurusega liikmete arvule antud õigus pöörduda valitsuse poole, et see algatatakse mingis küsimuses teatava eelnõu. Nimelt on valitsusel eelnõu kvaliteetseks väljatöötamiseks rohkem võimalusi kui parlamendil. Eestis on selline õigus antud vähemalt 51 Riigikogu liikmel, st Riigikogu koosseisu enamusele. Seda õigust on ka korduvalt kasutatud.
    Vahel toimub seadusandlik algatus rahvaalgatuse korras, st teatava arvu valimisõiguslike kodanike allkirjadega seaduseelnõu esitatakse parlamendile, et see seda arutaks.
    Plenaaristungil seaduseelnõu arutamist nimetatakse seaduseelnõu lugemiseks.
    Seaduseelnõu esimesel lugemisel tutvustab eelnõu algataja seaduseelnõud ja põhjendab selle vajalikkust. Selle ettekandega kaasneb tavaliselt parlamendi komitee kaasettekanne, milles eelnõu algatamist pooldatakse või ei pooldata. Esinejatele on võimalik esitada küsimusi. Mingit sisulist põhjalikku arutelu esimesel lugemisel ei toimu. Hääletatakse üksnes seda, kas eelnõu kui tervik saata teisele lugemisele. Eelnõu võib teisele lugemisele minna ka ilma hääletamiseta, kui keegi ei tee ettepanekut eelnõu tagasi lükata.
    Enne teist lugemist määrab juhtivkomisjon parandusettepanekute tegemise tähtaja. Parandusettepanekuid saavad teha parlamendiliikmed, komiteed, fraktsioonid. Valitsus enda algatatud eelnõu muutmiseks harilikult parandusettepanekuid teha ei saa. Juhtivkomitee tutvub ettepanekutega ja otsustab, milliseid neist ta toetab.
    Eelnõu teisel lugemisel esitatakse juhtivkomitee ja eelnõu algatajate seisukohad parandusettepanekute suhtes ning arutatakse parandusettepanekud läbi. Toimub ka parandusettepanekute hääletamine. Kui teisel lugemisel on parandusettepanekud läbi hääletatud, siis saadetakse eelnõu tagasi juhtivkomiteesse, et see koostaks eelnõu lõpliku teksti ja kõrvaldaks eelnõust võimalikud vastuolud, mis tekkisid parandusettepanekute läbihääletamisel.
    Seaduseelnõu kolmandaks lugemiseks tavaliselt uusi parandusettepanekuid teha ei saa, sest kolmanda lugemise eesmärgiks on eelnõu kui terviku vastuvõtmine. Enamasti puudutavad parandusettepanekud eelnõu vastuolude kõrvaldamist. Kolmandal lugemisel võetakse eelnõu tervikuna vastu (Eestis on võimalik teisel lugemisel läbi hääletada nii üksikuid parandusettepanekuid kui ka eelnõu tervikteksti ja võtta see ühel ja samal istungil vastu, samuti on võimalik teist lugemist katkestada ja määrata parandusettepanekute esitamiseks uusi tähtaegu. Ka on võimalik pärast teist lugemist saata eelnõu kolmandale lugemisele, kusjuures ka kolmandaks lugemiseks saab teatud tingimusel eelnõusse teha parandusettepanekuid).
    Ühekojalises parlamendis on eelnõu pärast kolmanda lugemise lõpphääletust kas vastu võetud või tagasi lükatud. Kui eelnõu on vastuvõetud, siis on lubatud teha eelnõu sisu mittepuudutavat keelelist korrektuuri ja parandada trükivigu. Järgneb seaduse väljakuulutamine, mida teeb harilikult riigipea. Seaduse väljakuulutamisele järgneb seaduse jõustumine.
    Kahekojalises parlamendis on seaduse vastuvõtmiseks üldjuhul nõutav, et eelnõu oleks mõlemas kojas vastu võetud identsel kujul. Kui parlamendi kodade vahel on lahekarvamusi, siis on põhimõtteliselt kolm võimalust. Esiteks, kui alamkoda on ülemkoja poolt tagasisaadetud eelnõu uuesti võtnud vastu ülemkojale sobimatul kujul siis võib ülemkoda jällegi jätta eelnõu vastu võtmata ja saata selle alamkotta uueks arutamiseks. Sel puhul võib eelnõu ringelda lõputult või menetlusest diskontinuiteedi tõttu välja langemiseni. Teiseks, kui alamkoda on tugevam kui ülemkoda siis on võimalik tal seadus sobival kujul vastu võtta tavalisest suurema häälteenamusega, ületades sel teel ülemkoja veto. Selline võimalus on rohkem levinud (näiteks Inglismaal, Poolas) Sellisel puhul omab ülemkoja poolt seaduse tagasilükkamine üksnes suspensiivse veto tähendust kolmandaks, kui parlamendi kojad ei suuda vastu võtta mõlemale sobivat eelnõud, siis võidakse moodustada kodadevaheline kooskõlastuskomisjon, mis viib eelnõusse sisse mõlemat koda rahuldavad parandused, ja märgib ära need küsimused, milles kokkuleppele ei jõuta. Edasi saadetakse eelnõu arutamiseks kodade ühisistungile.
    56. Parlamendi juhtorgan , komiteed, fraktsioonid.
    § 7. Parlamendi abiaparaat ning parlamendi juures olevad organid
    Parlamendi abiaparaadi moodustavad parlamendi juures olevad teenistused ja ametnikud, kelle ülesandeks on organisatsiooniliselt, tehniliselt ning oma teadmistega abistada parlamenti, komiteesid, fraktsioone või üksikdeputaate. Kui on tegemist parlamendi kui terviku või selle komiteede abiaparaadiga, siis püütakse seda maksimaalselt depolitiseerida, et tagada osutatava abi professionaalsus . Kuna teatud eriteadmisi võib harva vaja minna ja eriteadmistega isiku palkamine on küllalt kulukas, siis kasutatakse eriteadmiste hankimiseks tihti lepingulist teenust. Kui on tegemist fraktsioonide või üksikdeputaatide abipersonaliga, siis küllalt sageli on need isikud valitud poliitilise kriteeriumi alusel erakonnakaaslaste hulgast.

    Abiaparaadi moodustamise viisideks on:


  • Abiaparaadi andmine üksnes fraktsioonile kui tervikule (Austrias, Itaalias, Eestis)
  • Abiaparaadi andmine igale üksikule deputaadile
  • igale deputaadile kehtestatakse maksimaalne võimalik abide arv (Austraalias)
    b) deputaadile antakse üksnes rahasumma , mille eest ta võib abisid palgata (USA, Prantsusmaa, Saksamaa)
    Sageli on parlamendi juures mitmeid organeid kes parlamendi koosseisu ei kuulu. Tänapäeval on üheks tüüpilisemaks selliseks organiks ombudsman.
    Igal parlamendil on oma juhtorgan. Riikides, mille parlamendid on kahekojalised, moodustab kumbki koda oma juhtorganid. Parlamendi (koja) juhtimine teostatakse selle ainuisikulise liidri esimehe ( spiiker ), või kollegiaalse organi (presiidium, büroo, komitee) poolt. Alamkoja esimees ja tema asetäitjad, sekretärid või kollegiaalsed organid valitakse koja poolt, kuid üksikute riikide praktikas on silmapaistvaid erinevusi. Nii nimetab Hollandi alamkoja esimehe formaalselt monarh talle koja poolt esitatud kolme kandidaadi hulgast. Mõnedes teistes riikides on parlamendi esimehe kohal riigipea. Ülemkoja esimehe koht täidetakse samuti erinevalt. Ühtedes riikides (Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan) valitakse ta samuti kui alamkoja esimees. USA-s ja mõnes teises presidentaalses vabariigis saab selleks vabariigi asepresident. Inglismaal juhatab Lordide Koda lord - kantsler – täitevvõimu esindaja. Kanadas nimetatakse Senati spiiker, peaministri ettepanekul, kindral - kuberneri poolt. Juhtorgani (esimehe) kompetents laieneb kõikidele parlamendi tegevuse valdkondadele. Parlamendi esimees esindab esindusorganit suhetes teiste organitega ja tal on distsiplinaarvõim. Kokkuleppel asepresidentidega või esimeeste nõukogu (kus selline on) ta määrab kindlaks istungite päevakorra, kindlustab valitsuse poolt esitatud arutatavate küsimuste lahendamise eelisjärjekorra, juhatab arutelu, koos aseesimeestega kehtestab reglemendi aluseltoimuva arutelu protseduuri ja hääletamise korra, teeb kokkuvõtted hääletamise tulemustest, koordineerib parlamendi siseste organitetööd, lahendab parlamendi eelarve ja sisekorra (politsei)asju. Suured õigused protseduuri küsimustes annavad esimehele võimaluse parlamendi otsuse aktiivseks mõjutamiseks. Tema käsutuses on opositsiooni saadikute initsiatiivi piiramiseks ja mõjutamiseks erinevad võimalused; ta võib neile anda sõna viimases järjekorras, keelduda valitsusele järelepärimise tegemisest, lühendada esinemise aega, jätta ilma sõnaõigusest “koosoleku mitteaustamise” motiivil, või “esimehesse “ autu suhtumise ” eest. Mõnedel juhtudel aga isegi keelata sõnakuulmatutel istungitest osavõtu teatud tähtajaks.
    Parlamendi komisjonid (komiteed).
    Parlament moodustab oma volituste ajaks või istungjärgu läbiviimise ajaks, komisjone (komiteesid). Peaaegu kõigis kahekojalistes parlamentides loob iga koda omad komisjonid, kuigi võib luua ka ühiskomisjone. Enimlevinud on nendest – kooskõlastuskomisjon, mille ülesandeks on kodade kooskõlastatud otsuse väljatöötamine. Selle kõrval, võivad mõnedes neist olla moodustatud ajutised komisjonid konkreetse eelnõu, või küsimuse läbivaatamiseks, aga samuti segakomisjone eriti keerukate eelnõude (nad ühendavad tavaliselt kaks-kolm alalist komisjoni, mille kompetentsi antud küsimus kuulub) arutamiseks. Komisjonid moodustatakse tavaliselt proportsionaalselt parteide esindatusele parlamendis. Komisjonide istungid toimuvad enamus riikides suletud uste taga. Selle töö aruanded avaldatakse trükis ja seega allub nende töö avalikkuse kontrollile . Nagu reegel, saadik, kes ei ole antud komisjoni liige, võib osaleda selle istungist vaid tema tõstatatud küsimuse arutamisest, aga samuti parlamendi juhtorgani (või komisjoni enda) spetsiaalse loaga. Komisjonil on õigus kutsuda ekspertidena riigiametnikke ja samuti teisi isikuid, sealhulgas ärimaailma esindajaid. Survegruppidel
    on komisjonides saadikuid kergem mõjutada, et saavutada parteide vahelist kompromissi. Komisjonide liikmed peavad hoidma saladuses andmeid, mis valitsus on neile andnud töö käigus, mis on selle poolt kuulutatud avaldamisele mittekuuluvateks. Seepärast arutataksegi olulisemaid küsimusi komisjonides. Sisuliselt ei ole komisjonid parlamendi abiorganid, vaid organid, mis võtsid endale rida parlamendi funktsioone. Nende roll on erinevate riikide parlamentide töös erinev ja mitte kõikides maades ei ole neil seadusandliku initsiatiivi, ning valitsuse ja administratiivaparaadi töö kontrolli õigust. Kuid kõikides riikides vaatavad parlamentide komisjonid läbi parlamendile esitatud eelnõusid ja seda funktsiooni täites võivad oluliselt mõjutada eelnõude sisu ja tulevikku. Inglismaa Alamkoda muudetakse ümber kogu koja komisjoniks, et arutada olulisi küsimusi, mida ei anta edasi alalistele komisjonidele, mis ei ole aheldatud jäikade protseduurireeglitega, nagu need on koja töös. Alles hiljuti moodustati kojast “eelarve” ja “teede ja vahendite” komisjon . Nüüd luuakse eelarve eelnõu projekti arutamiseks spetsiaalne riiklike kulutuste komitee. Neis parlamentides, kus on täitevvõimu üle tugev parlamendi kontroll, on reeglina loodud suur hulk eri harusid käsitlevaid alalisi komisjone. Nad peavad esitama parlamendile oma kontrolli tulemustest aruandeid, mis vahest on iseloomult üpris formaalsed. Mõnedes riikides, näiteks Itaalias ja Hispaanias, võib parlament, tuginedes konstitutsioonile ning reglemendile, anda komisjonidele õiguse mitte ainult läbi vaadata, vaid ka vastu võtta mõningaid eelnõusid. Olulist tähendust omavad reas riikides kodade või kogu parlamendi uurimis -, kontroll- ja revisjonikomisjonid, mis luuakse teatud asjade väljaselgitamiseks. Parlamentaarne praktika teab näiteid nende komisjonide kasutamisest konservatiivsete jõudude poolt, eriti poliitilise olukorra teravnemise juhtudel. Üldteada on USA Esindajatekoja komisjonide roll “ameerika vaenuliku” tegevuse uurimisel . See oli otsene demokraatlike vabaduste ja õiguste rikkumise näide, kui kodanikke jälitati nende veendumuste ning isegi kellegi kaebuste alusel. Kodanikud, kes tunnistati nendes komisjonides kehtivale korrale ebalojaalseteks jäeti ilma teatud õigustest, sealhulgas õigusest olla teatud ametikohtadel. Selliste komisjonide töö toimub tihti suletud uste taga ja ametivõimudel on õigus keelata andmete avaldamise. Mõnikord ei arutata komisjonide töö tulemusi parlamendi istungitel.
    Parlamendi teised organid.
    Parlamentides võidakse luua ka teisi töö organeid. Riikides, milles parlament teostab kontrolli valitsuse ja administratsiooni tegevuse üle, on loodud spetsiaalsed kontrolli organid: revidendid, kontrollid, ombutsmanid, jne. Rahanduse revidentidele on antud õigus riigi rahaliste vahendite kasutamise õigsust ja aruandlust kontrollida. Ombutsmanid Soomes, Skandinaavia maades ja ka mujalgi on parlamentide juriidiliseks esindajateks administratiivsetes piirkondades , kontrollides nende asutuste ametnike tööd. Rootsis kontrollib isegi kohtute ja kohalike omavalitsuse organite tööd. Saksamaal täidab sõjaväe juures analoogiloogilisi ülesandeid Saadikutekoja kaitseküsimuste volinik . Inglismaal on administratsiooni tegevuse kontrolliks parlamendi volitatud komissaril jälitusõigus (erandiks poliitilised otsused) kaebuste põhjal, mis saadetakse saadikutele nende valijate poolt. Kuid seoses ombutsmanide instituudi spetsiaalse aparaadi puudumisega jääb nende kontroll episoodiliseks ja seaduste täitmise kontroll seega väheefektiivseks. Reas riikides on mõningad parlamendi volitused antud teatud tingimustel kitsa saadikute grupi kätte. Hispaanias parlamendi kodades luuakse alalisi saadikute komisjone (koja esimehe juhtimisel), millistel on tegutsemise volitused parlamendi töö vaheaegadel ja mõningatel teistel juhtudel. Rootsis peab sõja, või sõja ohu puhul selline sõjaline delegatsioon parlamenti (Riksdagi)asendama, kui seda nõuab väljakujunenud olukord. Analoogilist funktsiooni kriisi olukordades täidab Saksa Saadikutekoja(Liidupäev) ja Liidumaade koja (Liidunõukogu) ühiskomitee. Olulist kohta omab Saksa parlamendis ja mõne teise riigi esindusorganis – vanemate (pealike) nõukogu. Saksamaal kuulub sellesse Saadikutekoja esimees, aseesimehed aga samuti koja fraktsioonide poolt, proportsionaalselt nende esindatusele, mõned liikmed. Pealike kogu volitused on tasapisi laienenud . See aitab esimehe asjaajamist korraldada, pidada läbirääkimisi fraktsioonidega koja ametimeeste valimistel ning ametisse nimetamisel, töötab välja päevakorda, reglementeerib komisjonide määrusi, lahendab koja siseasjadega seotud küsimusi. Parlamendi asutiste struktuur ja organisatsioon on arenevates riikides analoogiline arenenud riikide omadega. Kuid nende organite formeerimine ühemehediktatuuri riikides sõltub peamiselt riigipeast, aga üheparteilise süsteemi puhul - selle partei kõrgematest organitest. Parlamendi esimehe koha saab, nagu reegel, üks valitseva partei juhtkonna liige. Mõnikord ta kuulub partei juhtorganisse ametikohuste tõttu.
    57. Mida kujutab endast vaba mandaat, mida imperatiivne mandaat?
    Oma iseloomult võib mandaat olla kas vaba või imperatiivne. Imperatiivse mandaadi korral on deputaat kohustatud täitma oma valijate juhiseid ja valijatel on õigus deputaat juhiste mittetäitmise eest tagasi kutsuda. Imperatiivset mandaati peetakse eluvõõraks nähtuseks. Leitakse, et saadikul peaks olema vabadus hääletada enda südametunnistuse ja parema heaksarvamise järgi. Imperatiivset mandaati on kasutatud autoritaarse või totalitaarse poliitilise režiimiga riikides. Demokraatlikes riikides on imperatiivset mandaati kasutatud haruharva ja peamiselt munitsipaaltasandil. Vaba mandaadi korral ei saa valijad deputaadile anda kohustuslikke juhiseid ja deputaati pole võimalik tagasi kutsuda. Deputaat on seotud ainult oma enda südametunnistuse ja fraktsiooni distsipliiniga. Demokraatlikud riigid kasutavad valdavalt vaba mandaati. Vaba mandaadi põhimõte on fikseeritud ka Eesti Põhiseaduse §-s 62. Vaba mandaadi korral seisneb deputaadi poliitiline vastutus valijate ees selles, et temaga rahulolematuse korral teda järgmine kord lihtsalt ei valita.
    58. Mida kujutab endast parlamendiliikme immuniteet, mida indemniteet ?
    Immuniteedi ehk saadikupuutumatuse eesmärgiks on vältida täitevvõimu võimalust otsitud või väljamõeldud põhjustel vahistada deputaati ja anda ta kohtu alla. Selle eesmärgi saavutamiseks võib harilikult deputaati vahi alla võtta ja kohtu alla anda ainult parlamendi nõusolekul. Teatud erandjuhtudel, näiteks tabamisel kuriteo toimepanemisel, kinnipidamiseks nõusolekut sageli ei nõuta. Harilikult kestab immuniteet kogu deputaadi volituste ajal. Vahel on aga immuniteet kitsam. Näiteks USA-s ei tohi deputaati vahi alla võtta ainult istungite ajal, teel istungitele ja sealt tagasi. Erandiks on ainult riigireetmine aja raske kuritegu. Jaapanis ei tohi deputaati vahistada istungijärgu ajal. Kui ta on enne seda vahi alla võetud, siis tuleb ta istungijärgu ajaks vabastada. Harilikult lõpeb immuniteet koos saadikumandaadiga.
    Mõistet “indemniteet” kasutatakse kahes tähenduses. Peamiselt tähistatakse indemniteediga seda, et parlamendiliige ei kanna juriidilist vastutust enda poliitiliste avalduste eest nii parlamendis kui väljapool seda, samuti esitatud seaduseelnõude ja hääletamistulemuste eest. Parlamendiliikmel on õigus keelduda tunnistuste andmisest nende faktide kohta, mida ta sai teada oma ülesannete täitmisel. Indemniteet pole sageli absoluutne. Nimelt ei pruugi indemniteet välistada parlamendi enda sisemist vastutust, so vastutust parlamendi ees, kui jämedalt on rikutud parlamendi sisekorda või solvatud parlamenti või teist deputaati. Indemniteedi maht on riigiti erinev ja sõltub selle õiguslikust regulatsioonist. Indemniteet esimeses tähenduses kestab ka pärast deputaadi volituste lõppu. Harvemini tähistatakse mõistega “indemniteet” parlamendiliikme palka, talle seoses parlamenditööga antavaid muid hüvesid ja rahasummasid, pensioni.
    59. Mida kujutab endast lobby? Kas lobby on õiguslikult reguleeritav?
    Lobby on deputaatide mõjutamine parlamendivälise huvigrupi poolt selleks, et deputaat esitaks sellele grupile sobiva eelnõu, hääletaks sellele grupile sobivalt ja ka mõjutaks vastaval viisil teisi deputaate. Huvigruppe (lobiste) on mitmesuguseid (äriringkonnad, ametiühingud jne). Lobistid võtavad kontakti mingi deputaadiga ja püüavad teda vajalikus suunas veenda. Eriti levinud on lobbytöö USA-s kus on isegi spetsiaalsed lobbyle spetsialiseerinud firmad. Lobby korruptsiooniohtlikkuse tõttu on seda õiguslikult püütud reguleerida. Näiteks USA-s võeti 1946 aastal vastu spetsiaalne seadus, mis reguleerib tasu eest tehtavat lobbytööd. Isik, kes tahab hakata lobbytööga tegema, peab ennast registreerima parlamendi mõlema koja juhi juures. Peale selle peab ta esitama vande all kirjaliku avalduse, milles esitab andmed iseenda ja oma palkaja kohta, kelle huve ta esindab, lepingutähtaja ja summa, kulutatud vahendite kasutamise eesmärgi. Ta peab pidama arvestust tema käest läbi käinud rahade kohta ja esitama selle kohta parlamendile igas kvartalis aruande, mis ka publitseeritakse. Lobbytöö reeglite rikkumise eest on ette nähtud juriidiline vastutus.
    60. Mida kujutab endast üheparteivalitsus, koalitsioonivalitsus , rahvusliku ühtsuse valitsus, ametnike valitsus, hunta, alatine valitsus, ajutine valitsus?
    Poliitilise koosseisu alusel liigitatakse valitsused üheparteivalitsusteks, koalitsioonivalitsusteks ja ametnike ehk apoliitiliseks valitsuseks. Üheparteivalitsuse moodustab üks partei. Tavaliselt õnnestub üheparteivalitsus demokraatlikus riigis moodustada, kui riigis on kaheparteisüsteem. Koalitsioonivalitsuse moodustavad koalitsioonileppe alusel mitu parteid. Koalitsioonivalitsused on levinud mitmeparteisüsteemide puhul. Üheks koalitsioonivalitsuse alaliigiks rahvusliku ühtsuse valitsus, mis moodustatakse kas sõja või rahvusliku kriisi korral kõigi või praktiliselt kõigi parlamendis esindatud parteide esindajatest selleks, et saavutada valitsemisel poliitiline konsensus . Parteitu ( apoliitiline , ametnike) valitsus moodustatakse harilikult siis kui koalitsiooni ei õnnestu moodustada, kuid ükski poliitiline jõud ei taha endale võtta vastutust moodustada vähemusvalitsus ja ennetähtaegseid valimisi ei soovita korraldada. Parteitu valitsuse liikmed võivad iseenesest kuuluda mõnda parteisse, kuid valitsuse liikmeks oleku ajal nad aga distantseeruvad oma parteist ja ka partei ei anna oma liikmetest ministritele poliitilisi suuniseid (väidetakse et 1992. a moodustatud T. Vähi valitsus ja A. Tarandi nn jõulurahuvalitsus oli ametnike valitsused).
    Konstitutsioonilises korras moodustatud valitsust nimetatakse alatiseks valitsuseks või lihtsalt valitsuseks. Ajutiseks valitsuseks nimetatakse valitsust, mis moodustatakse ühiskonnas toimuvate murranguliste sündmuste ajal, kus vana konstitutsiooniline kord on kaotanud kehtivuse, uut määramata ajaks vastuvõetud konstitutsiooni aga veel pole. Näiteks moodustatakse ajutisi valitsusi revolutsiooni või uue riigi tekkimise korral. Hunta on sõjaväelastest moodustatud valitsus, mis harilikult on võimule tulnud pärast sõjaväelist riigipööret.
    61. Kirjeldage valitsuse ja selle liikme vastutust.
    Valitsuse liikmete osas tuleb kõne alla nii poliitiline kui õiguslik vastutus. Riigiõiguses peetakse siiski silmas eeskätt poliitilist vastutust parlamendi ees.
    Parlamendi ees on poliitiliselt vastutav parlamentaarse või poolpresidentaalse riigi valitsus või selle liige.
    Poliitiline vastutus võib esineda kahes vormis
    1) Usaldushääletuse puhul algatab umbusalduse avaldamise parlament. Kui umbusaldus on peaministrile või tervele valitsuse siis astub tagasi kogu valitsus. Kui umbusaldust avaldatakse üksikule ministrile, siis astub tagasi ainult umbusalduse osaks saanud minister. Sageli on antud umbusalduse osaks saanud peaministrile või valitsusele võimalus vastukäiguna teha riigipeale ettepanek kuulutada välja ennetähtaegsed parlamendivalimised. Sellega välditakse kergekäelist umbusalduse algatamist ja sellega parlamendi töö kergekäelist häirimist. Peale selle nõutakse tavaliselt, et umbusaldusavalduse algatajaid peab olema rohkem kui tavalise eelnõu algatajaid. Umbusalduse avaldamiseks nõutakse ka tavalisest suuremat häälteenamust. Saksamaal tuntakse nn konstruktiivset umbusaldust, st umbusalduse algatajad peavad esitama koos oma algatusega oma kantslerikandidaadi. Kahekojalise parlamendiga riikides saab harilikult umbusaldust algatada ja avaldada ainult parlamendi alamkojas. Üheks erandiks Itaalia, kus umbusaldust saab avaldada parlamendi mõlemas kojas.
    2) Usalduse kaotusega on tegemist, kui valitsus ise algatab usaldushääletuse, seostades oma ametis jätkamise mingi eelnõu vastuvõtmisega (usaldusküsimusega). Kui eelnõud vastu ei võeta, siis astub valitsus tagasi. Eelnõu usaldusküsimusega sidumine tähendab valitsuse ähvardust, et eelnõu vastu võtmata jätmisel läheb poliitiline vastutus uue valitsuse moodustamise eest üle eelnõu vastu hääletanutele.
    ERIOSA
    62. Nimetage Eesti riigi eelkonstitutsioone aastatest 1917 kuni 1919.
    A-T. Kliimann luges Eesti eelkonstitutsioonideks:
  • 28. novembril 1917. a. (uue kalendri järgi) võttis tollane Eestimaa kubermangu kõrgeim omavalitsusorgan – Ajutine Maanõukogu (hiljem hakati nimetama Maapäev) - vastu otsuse kõrgeimast võimust, millega ta kuulutas end Eestis ainsaks kõrgeim võimu kandjaks kuni Asutava Kogu kokkukutsumiseni. See otsus lõi täiesti uue juriidilise olustiku , lõhkus seosed Vene senise kõrgeima võimuga ja lõi Eestimaa jaoks uue kõrgeima iseseisva võimu, määratles Eesti võimuorganite omavahelised suhted ja organite tulevikuülesanded.
  • 24. veebruaril 1918. a. kuulutati välja Manifest kõigile Eestimaa rahvastele. Olulisim manifestis oli, et Eesti kuulutati iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. Manifesti oli lülitatud ka põhiõigusi ja vabadusi sätestav blokk .
  • 4. juunil 1919. a. võttis Asutava Kogu vastu Eesti Vabariigi Valitsemise ajutise korra, mille põhisisu oli alljärgnev:
    • Määratles, et Eesti on iseseisev demokraatlik vabariik
    • Määratles esialgsed riigipiirid
    • Riigikeeleks loeti eesti keel
    • Sätestati kodanike õigused ja kohustused
    • Muudeti oluliselt riigi valitsemiskorda – kõrgeim võim kuulub rahvale, kelle nimel ja valikul teostab seda Asutav Kogu.

    63. Millal, kuidas ja milleks moodustati Eestis Asutav Kogu?
    Asutav Kogu tuli moodustada otsese, salajase ja proportsionaalse hääletamise teel. Seega oli Asutav Kogu esimene rahva poolt vahetult valitud rahvaesindus (Maanõukogu oli valitud kaudsetel valimistel). Asutava Kogu kokku kutsumist nimetati nii 28.11.1917. a. otsuses kõrgeimast võimust ning korrati ka 24.02.1918. a. iseseisvusmanifestis. Asutava Kogu valimised toimusid 1919. a. aprillis . Asutavasse Kogusse valiti 120 liiget. Asutav Kogu tegutses rahva valikul ja nimel, ta oli seadusandlik ja valitsust kontrolliv organ.
    Asutava Kogu ülesandeks oli kindlaks määrata Eesti riiklik põhikord, s.t võtta vastu põhiseadus ja määrata kindlaks maakorralduse ja tähtsamate ühiskondlike uuenduste alused sh. maa valitsemiskord .
    64. Mida peeti 1920. aasta põhiseaduse puudusteks ja millega põhjendati vajadust seda põhiseadust muuta või uuega asendada ?
    Põhiseadus võeti vastu 15. juunil 1920. a. ja see kandis nime „Eesti Vabariigi põhiseadus“. Jõustus 21. detsembril 1920. a. Varsti pärast põhiseaduse jõustumist hakati kõnelema selle muutmise vajadusest. Põhiseaduse puudusteks loeti, et riigivõim on ebastabiilne sest:
    • parlamendifraktsioonide arv on suur – kuna valitsuse moodustamine oli täielikult parlamendi pädevuses ja parlament koosnes paljudest saadikurühmadest, siis osutus valitsuste moodustamine keerukaks, nende eluiga mitte eriti pikaks.
    • valitsus on parlamendi kontrolli all- valitsus oli täielikus sõltuvuses Riigikogust - kõik valitsuse liikmed nimetas ja vabastas Riigikogu, Riigikogu võis avaldada valitsusele või selle üksikule liikmele umbusaldust, mispeale umbusalduse osaks saanu lahkus ametist.
    • puudub parlamenti ja valitsust tasakaalustav riigipea - täitevvõim kuulus Vabariigi Valitsusele, kelle eesotsas oli riigivanem , kes täitis nii riigipea kui ka peaministri ülesandeid. Eraldiolevat riigipead ei olnud.

    65. Mida mõistetakse 1933. a põhiseaduse all? Kes töötas välja 1933. a põhiseaduse eelnõu? Kuidas (kelle poolt) võeti vastu 1933. a põhiseadus?
    1933. a. pani Vabadussõjalaste Liit ( vapsid ) hääletusele eelnõu 1920. a. vastuvõetud põhiseaduse muutmiseks. Sellele eelnõule andis rahvas heakskiidu 1933. oktoobris . Kuna selle eelnõu muudatused oli väga ulatuslikud , siis kõneldi hiljem sellest kui 1933. a. põhiseadusest.
    66. Milliseid muutusi tõi kaasa 1933. a põhiseadus riigipea ametikoha täitmise ning parlamendi ja valitsuse moodustamise osas võrreldes 1920. a põhiseadusega?
    • Riigikogu liikmete arvu vähendati 100-lt 50-le
    • proportsionaalse valimise põhimõtet täiendati isikuvalimise võimaldamisega, et valijal oleks võimalik valida üksikuid isikuid
    • Riigikogu volituste kestust suurendati 3-lt aastalt 4-le aastale
    • riigipeaks sai rahva poolt viieks aastaks valitud riigivanem (ennem puudus parlamenti tasakaalustav riigipea - valitsuse eesotsas oli riigivanem, kes täitis nii riigipea kui ka peaministri ülesandeid
    • valitsuse moodustamine anti riigivanema ainupädevusse (varem oli valitsus täielikus sõltuvuses Riigikogust – kõik valitsuse liikmed nimetas ja vabastas Riigikogu)

    Tegelikkuses 1933. a. PS täies mahus ei rakendunud. Riigikogu ja riigivanem jäid 1933. a. PS-e järgi valimata.
    67. Mida kujutas endast Eestis vaikiv ajastu? Kuidas kujunes vaikiv ajastu? Millal oli vaikiv ajastu?
    Vaikiv ajastu oli periood, mil Eesti riiki valitseti ilma parlamendita, s.t. parlament oli vaikivas olekus. Opositsiooni rünnakute tulemusena, mis seisnes riigivanema ja valitsuse kritiseerimises, lõpetas Riigivanem 2. oktoobril 1934. a. Riigikogu istungjärgu. Riigivanem seda Riigikogu koosseisu enam kokku ei kutsunud. Samas ei kasutanud ka Riigikogu talle Põhiseadusega antud õigust astuda korraliseks istungjärguks kokku iga aasta oktoobrikuu esimesel esmaspäeval. Ka ei nõudnud Riigikogu liikmed Riigikogu kukkukutsumist erakorraliseks istungjärguks. Faktiliselt Riigikogu nõustus valitsuse seisukohaga, et kujunenud olukorras on ainult Riigivanem õigustatud Riigikogu kokku kutsuma. Sellega algas nn. vaikiv ajastu.
    „Vaikiv ajastu“ kestis oktoobrist 1934 kuni 01.01.1938. a.
    68. Mida peeti 1933. a põhiseaduse puudusteks ja millega põhjendati vajadust seda põhiseadust muuta või uuega asendada?
    1933.a Põhiseadus andis riigivanemale võimaluse valitseda diktaatorlikult. Seda Põhiseadust oli võimalik kasutada selleks, et minna üle ühe isiku valitsemisele. K. Päts märkis, et Põhiseadus annab kogu riigi saatuse ühe isiku määrata ja on kaotanud igasuguse mõeldava tasakaalu riigiorganite võimkonnas ja tegevuses. Riigipea võib soovi korral täiesti ignoreerida rahvaesindust ja selle seisukohti. 1933. a. Põhiseaduse rakenduspraktika näitaski, et riigivanem saab teostada seadusandlikku võimu täiesti ilma parlamendita. Tegelikkuses moodustati mitte uus Asutav Kogu, vaid Rahvuskogu.
    69. Millal, kuidas ja milleks moodustati Eestis Rahvuskogu?
    1933. a. põhiseaduse muutmiseks moodustati mitte uus Asutav Kogu, vaid Rahvuskogu. Rahvuskogu moodustamiseks määras Riigivanem 1938. a. jaanuaris rahvahääletuse. Rahvahääletus toimus 1938. a. veebruaris ja rahvas andis oma toetuse Rahvuskogu kokkukutsumise kavale. Rahvuskogu esimene koda valiti ja teine koda moodustati. Rahvuskogu kutsuti kokku 1937. a. veebruaris.
    70. Milliseid muutusi tõi 1937. a põhiseadus kaasa parlamendi koosseisu ja moodustamise osas võrreldes 1933. a põhiseadusega?
    Senine ühekojaline parlament asendati kahekojalisega. Uus Riigikogu koosnes Riigivolikogust ja Riiginõukogust: Riigivolikogu oli 80-liikmeline ja rahva poolt otsevalitav – valiti viieks aastaks kasutades majoritaarset valimissüsteemi. Riiginõukogu arvulist koosseisu 1937. a. Põhiseadus ei täpsustanud ega saanudki täpsustada, sest sellesse pidid isikliku õiguse alusel kuuluma endised Vabariigi Presidendid ja sõjaaegsed sõjavägede ülemjuhatajad
    71. Kuidas iseloomustada 1937. a põhiseadust läbi Vabariigi Presidendi rolli? Kas 1937. a põhiseadus oli selles osas sarnasem 1920. a põhiseadusega või 1933. a põhiseadusega?
    1937. a. PS-ga seati sisse presidendi institutsioon . President valiti kuueks aastaks.
    1937. a. põhiseadusega kehtestatud presidendi pädevus oli suur. Pädevus oli sarnane 1933. a. Põhiseadusega kehtestatud riigivanema pädevusega.
  • 1920.a. PS-s täitevvõim kuulus Vabariigi Valitsusele, kelle eesotsas oli riigivanem. Riigipead ei olnud. Riigivanemal ega valitsusel polnud dekreediõigust, s.o. õigust anda seaduse jõuga akte.
  • 1937.a PS-se iseloomustus läbi Vabariigi Presidendi rolli:
  • presidendil oli dekreediõigus, s.o ta võis anda seadusi dekreedina.
  • presidendil oli vetoõigus Riigikogu vastuvõetud seaduste suhtes.
  • presidendil oli õigus määrata Riigivolikogu uue koosseisu ennetähtaegne valimine ja Riiginõukogu uue koosseisu ennetähtaegne kujundamine, kui seda nõuavad riiklikud kaalutlused. Ta võis seda teha ka siis, kui valitsusele või isegi selle üksikule liikmele avaldati umbusaldust.
  • valitsuse kujundamine oli presidendi ainupädevuses - ta nimetas ja vabastas valitsuse või selle üksiku liikme eriõigusel, st. sellisel aktil ei olnud kaasallkirjad vajalikud. Riigikogu valitsuse moodustamisel ei osalenud.
  • President oli riigikaitse ja relvajõudude kõrgeim juht.
  • president nimetas ja vabastas eriõigusel paljusid riigiametnikke, sealhulgas ka kõiki kohtunikke.
    72. Nimetage eesti eelkonstitutsioonid aastatest 1988 kuni 1990.
    1) 1988. a. kevadel- suvel esitati NSV Liidu konstitutsiooni (põhiseaduse) muudatuste ja täienduste seaduse eelnõu ja NSV Liidu rahvasaadikute valimise seaduse eelnõu.
    2) 16. novembril 1988. a. ÜN erinevad aktid: (1) Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, (2) Resolutsioon liidulepingust, (3) Seadus muudatuste ja täienduste kohta Eesti NSV konstitutsioonis (põhiseaduses) ja (4) Otsus ettepanekutest NSV Liidu konstitutsiooni (põhiseaduse) muudatuste ja täienduste seaduse eelnõu ning NSV Liidu rahvasaadikute valimiste seaduse eelnõu kohta. Ülemnõukogu 7. augusti 1990. a. otsusega Eesti Vabariigi ja NSV Liidu suhete kohta tunnistati resolutsioon liidulepingust kehtivuse kaotanuks, sest otsustati astuda NSV Liiduga läbirääkimistesse.
    Põhisisu:
  • kõrgeim võim Eestis kuulub ENSV organitele - seadusandlikele, täidesaatvatele- ja kohtuorganitele.
  • NSVL Ülemnõukogu Presiidiumile tehti ettepanek sõlmida liiduleping
  • deklareeriti, et NSV Liidu seadused ja muud normatiivaktid kehtivad, kui Eesti neid tunnustab. Sätestati, et NSV Liidu normatiivaktid kehtivad Eestis, kui ENSV Ülemnõukogu Presiidium nad registreerib.
  • maa ja tähtsamad maavarad kuulutati Eesti omandiks
  • eraomandit tunnustatakse, see on võrdne teiste omandivormidega
  • tunnustati õigussüsteemi lahutamatu osana NSV Liidu poolt ratifitseeritud inimõiguste pakte
  • tagati on konstitutsiooniliste õiguste kohtulik kaitse
  • Ülemnõukogu kutsus kõiki, kes on sidunud oma saatuse Eestimaaga, konsolideeruma demokraatliku ja sotsialistliku Eesti ühiskonna ülesehitamiseks. Teatas, et Eestimaa rahvas ei nõustu tulevikus ühegi seadusega, mis on diskrimineeriv mistahes teise ENSV-s elava rahvuse esindajaile
    3) 30. märtsil 1990. a. : ÜN otsus Eesti riiklikust staatusest .
    Põhisisu:
  • Ülemnõukogu kinnitas, et Eesti okupeerimine pole katkestanud Eesti Vabariigi eksistentsi de jure, et Eesti on tänaseni okupeeritud;
  • arvestades eesti rahva selgelt väljendatud tahet Eesti Vabariigi iseseisvuse ja seadusliku riigivõimu taastamiseks Ülemnõukogu tunnistas Eestis NSV Liidu riigivõimu ebaseaduslikkust alates selle kehtestamisest ja kuulutas välja Eesti Vabariigi taastamise ning üleminekuperioodi, mis lõpeb Eesti põhiseaduslike riigivõimuorganite moodustamisega;
  • üleminekuperioodiks pidi Ülemnõukogu välja töötama valitsemise ajutise korra. Nimetus Eesti NSV säilis.
    4) 8. mail 1990. a. : ÜN seadus “Eesti sümboolikast”
    Põhisisu:
    1. tunnistati kehtetuks nimetus “Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik” ja võeti ametliku nimetusena kasutusele “Eesti Vabariik”;
    2. lõpetati ENSV vapi, lipu ja hümni kasutamine riiklike sümbolitena;
    3.otsustati “rakendada Eesti Vabariigi 1938. a. põhiseaduse” esimest kuut paragrahvi.
  • 16. mail 1990. a. : ÜN seadus “Eesti valitsemise ajutise korra alustest”. Selle seadusega faktiliselt lõppes ENSV konstitutsiooni kehtivus.
  • ÜN 7. augusti 1990. a. otsusega konstateeriti, et “Eesti NSV konstitutsioon on lakanud reguleerimast riiklikke ja ühiskondlikke suhteid Eestis”
    Põhisisu:
  • lõpetati kõigi Eesti riigiorganite allutatus NSV Liidu vastavatele organitele ja määratleti organid, kes teostavad üleminekuperioodil riigivõimu Eestis.
  • Ülemnõukogule anti õigus vajadusel kehtestada Eestis eriolukord
  • kõik Eestis seni toimivad normatiivaktid loeti kehtivaks kuni Ülemnõukogu või valitsus neid ei tühista või ei muuda või kui nad pole vastuolus 16. mai seaduse või Eesti järgnevate normatiivaktidega;
  • Eesti ja NSVL suhted otsustati rajada Tartu rahulepingu kehtivusele;
  • riik kohustus tagama Eesti kõigi elanike õigusi, mis tulenevad rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normidest.
  • 16. mail: ÜN otsus oma tegevusprogrammist üleminekuperioodil ja valitsemise ajutisest. Otsuses detailiseeriti 16. mai seadust.
    Põhisisu:
  • ENSV konstitutsiooni alusel moodustatud Ülemnõukogu tõdes, et tema legitiimsus on oluliselt kasvanud tänu rahva poolt antud mandaadile esmakordselt pärast okupatsiooni toimunud demokraatlikel valimistel;
  • Ülemnõukogu lõpetab oma tegevuse põhiseaduslike võimuorganite tegevusse rakendumisel;
  • määratleti Ülemnõukogu ja Eesti Kongrassi vahekord üleminekuperioodil. Nad tegutsevad iseseisvate esinduskogudena.
  • koos Eesti Komiteega tuleb asuda Riigivolikogu valimisseaduse ja uue põhiseaduse projekti väljatöötamist.
    73. Millal, kuidas ja milleks moodustati Eestis Põhiseaduse Assamblee?
    1. Kuidas: 20.augustil 1991. a. võttis Ülemnõukogu vastu kaks dokumenti - pöördumise Maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole ning otsuse “Eesti riiklikust iseseisvusest”. Teise dokumendi - deklaratsiooni iseseisvusest põhisisuks oli moodustada “Põhiseaduse väljatöötamiseks ja rahvahääletusele esitamiseks” Põhiseaduslik Assamblee, kelle koosseis tuleb kujundada delegeerimise teel Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi poolt.
    2. Millal: 3. septembril võttis Ülemnõukogu vastu otsuse Põhiseadusliku Assamblee valimisest ja otsuse Eesti Vabariigi Põhiseadusliku Assamblee tööülesannetest ja töökorraldusest.
    3. Milleks: Assamblee määratlus: “normiloova õiguseta organ, kelle ülesanne on välja töötada Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu” ja esitada see eelnõu Ülemnõukogule 1991. a. 15. novembriks;
    74. Mida tähendab 1992. a põhiseaduses sätestatu, et rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja?
    Selle kohaselt teostab rahvas kõrgeimat riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu kahel viisil - Riigikogu valimisega ja rahvahääletusega. Põhiseaduse rakendamise seadus sätestas veel kaks viisi kõrgeima riigivõimu teostamiseks rahva poolt:
  • Põhiseaduse rakendamisel anti erandina rahvale võimalus valida presidenti otsevalimistel
  • kolme aasta jooksul alates PS-e 1992. a. rahvahääletusel vastuvõtmist oli rahval õigus rahvaalgatuse korras algatada põhiseaduse muutmist.
    75. Kas on võimalik ja kui on siis kuidas on võimalik lükata ümber väiteid, et 1992. a põhiseaduse järgi pole rahvas kõrgeima võimu kandjaks, sest põhiseadus ei luba rahval Riigikogu liiget tagasi kutsuda, ei näe ette rahvaalgatust ega presidendi otsevalimist?
    On väidetud, et tegelikult on rahvas kõrgeimast riigivõimust ilma jäetud ja PS § 1, mille kohaselt rahvas on kõrgeima riigivõimu kandja, lihtsalt deklaratsioon.
    Seda väidet on püütud tõestada järgmiste argumentidega:
    1) põhiseadus ei anna rahvale õigust Riigikogu liiget tagasi kutsuda.
    See väide on ilmselgelt paikapidamatu, sest traditsioonilise demokraatiaga riikides parlamendiliikme tagasikutsumist rahva poolt üldjuhul ei tunta. Parlamendiliikme poliitiline vastutus seisneb tema valimata jätmises järgmistel valimistel.
    2) Põhiseadus ei näe ette rahvaalgatuse õigust.
    Rahvaalgatuse pooldajad näevad rahvaalgatuses võimalust mõjutada rahvast võõranduvat seadusandjat. Ka see väide on paikapidamatu, sest rahvale rahvaalgatuse õiguse andmine on poliitilise kokkuleppe ja otstarbekuse küsimus, mitte aga juriidiline küsimus. Rahvast võõranduva seadusandja mõjutamiseks on ka teisi võimalusi, eeskätt järjekordsed parlamendivalimised.
    3) Rahvas ei saa presidenti otse valida.
    See on puhtpoliitiline argument. Eesti presidendi praegused volitused ei anna alust esitada mingeid juriidilisi argumente selle kasuks, et rahval peab olema presidendi valimise õigus. Presidendi valimise viis oli poliitilise kokkuleppe ja otstarbekuse küsimus. Puhtjuriidiliselt sõltub presidendi pädevus mitte tema valimise viisist, vaid põhiseadusest ja põhiseaduse väljatöötamisel saavutatud kokkulepetest, loomulikult ka põhiseaduse hilisemast rakenduspraktikast.
    76. Millised on põhiseaduses sätestatud kodakondsuse üldalused?
    Põhiseaduse § 8 sätestab Eesti kodakondsuse üldalused, mida Kodakondsuse seadus peab täpsustama. Sellisteks üldalusteks on:
  • lapsel, kelle vanematest üks on Eesti kodakondsuses, on õigus Eesti kodakondsusele sünnilt. Põhiseaduse selle sätte kohaselt ei pruugi selline laps igal konkreetsel juhul kodakondsust omandada, kuid talle on tagatud see õigus. Põhiseaduse see säte ei välista võimalust, et Kodakondsuse seadus annab erinevast kodakondsusest vanematele võimaluse kokkuleppel valida lapsele Eesti kodakondsuses mitteoleva vanema kodakondsus. Sellise võimaluse kasutamisel peaks Kodakondsuse seadus andma lapsele täisealiseks saamisel võimaluse mõne aasta jooksul ise otsustada, kas ta soovib Eesti kodakondsust. Sel juhul peaks olema tagatud kodakondsuse omandamine sünniga. Kodakondsuse seadus pole neid võimalusi kasutanud. (Sünniga Eesti kodakondsuse omandamine omab õiguslikku tähendust kahel juhtumil. Esiteks, Põhiseaduse § 79 lg. 3 kohaselt saab Vabariigi Presidendi kandidaadiks olla vaid sünnilt Eesti kodanik. Teiseks, Põhiseaduse § 8 lg. 3 kohaselt ei või kelleltki võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust.)
  • alaealisena Eesti kodakondsuse kaotanud isikul on õigus kodakondsuse taastamisele. See reegel on vajalik, et anda kodakondsuse taastamise võimalus alaealistele, kes vanemate Eesti kodakondsusest lahkumise tõttu vanema sooviavalduse alusel kaotasid Eesti kodakondsuse. Kodakondsuse seadus kahjuks ei täpsusta, millise vanuseni see õigus kestab. Riikides, kus tunnistatakse alaealisena kodakondsuse kaotanud isiku õigust kodakondsuse taastamisele, kestab selline õigus harilikult 21. või 23. eluaastani. Selline täpsustus on täielikus kooskõlas Põhiseadusega, sest selle § 8 lg. 5 kohaselt sätestab kodakondsuse taastamise tingimused ja korra kodakondsuse seadus. Kodakondsuse taastamise võimalus oli sätestatud ka 1938. a. Kodakondsuse seaduse §-ga 25. 1939. a. kodakondsuse taastamise instituut tühistati. Võimalik, et tühistamise põhjuseks oli soov välistada võimalus, et Eesti kodakondsusest Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel ümberasumise korras lahkunud sakslased saaksid kodakondsuse taastada.
  • kelleltki ei või võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust. See on absoluutne nõue.
  • kelleltki ei või veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust. See säte lülitati Põhiseadusse, et vältida NSV Liidu praktikat, mille kohaselt poliitilistel põhjustel võeti nii mõneltki isikult kodakondsus.
  • kodakondsuse saamise, kaotamise ja taastamise tingimused ja kord kehtestatakse kodakondsuse seadusega. Siiski pole välistatud selle valdkonna reguleerimine rahvusvahelise lepinguga. Käesoleval ajal pole Eestil ühegi riigiga välislepingut, mille sätted oleksid kodakondsuse küsimustes otsekohaldatavad. Mõnes mitmepoolses lepingus, millega Eesti on ühinnenudn (Lastekaitsekonventsioon, ÜRO paktid ), on küll kodakondsust puudutavaid sätteid, kuid need sätted pole nähtavasti optsekohaldatavad.
    Põhiseaduse § 8 ei reguleeri topeltkodakondsust (üheaegset kuulumist kahe või enama riigi kodakondsusse). Seega otseselt ei välista põhiseadus topeltkodakondsust ega ka selle keelustamist. Samas on aga sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikutel topeltkodakondsuse välistamine siseriikliku seadusega võimatu, sest Põhiseaduse § 8 lg. 3 ei luba sünniga omandatud Eesti kodakondsust ära võtta. Varasema rahvusvahelise praktika kohaselt püüti välistada topeltkodakondsust. Selleks on sõlmitud nii kahe- kui mitmepoolseid rahvusvahelisi lepinguid. Tundub, et kaasajal on riikide praktika muutumas. Nimelt avati 1997. aasta lõpul allakirjutamiseks European Convention on Nationality, mis võimaldab topeltkodakondsust (European Treaty Series/166). Eesti pole ilmutanud soovi ühineda selle konventsiooniga.
    Kodakondsuse seadus fikseerib isikud, keda loetakse Eesti kodanikeks. Sellisteks on:
    1) isikud, kes olid Eesti kodakondsuses 1995. a. Kodakondsuse seaduse jõustumisel, s.o. isikud, kes olid kodakondsuse omandanud varem kehtinud kodakondsuse seaduste või rahvusvaheliste lepingute alusel.
    2) isikud, kes on 1995. a. Kodakondsuse seaduse alusel omandanud, saanud või taastanud Eesti kodakondsuse.
    Selline kodanike ringi määratlemine on tüüpiline nendele kodakondsuse seadustele , mis asendavad varem kehtinud kodakondsuse seadusi.
    Kodakondsuse tekkeviisidena/alustena käsitleb seadus kodakondsuse omandamist sünniga, kodakondsuse saamist naturalisatsiooni korras ja kodakondsuse taastamist isikule, kes on kodakondsuse kaotanud alaealisena.
    Sünniga omandavad kodakondsuse:
  • laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses.
  • pärast isa surma sündinud laps, kelle ema pole Eesti kodakondsuses, kuid isa oli surma hetkel Eesti kodakondsuses. Perekonnaseaduse § 39 kohaselt loetakse laps eostatuks abielu ajal, kui tema sünnist isa surmani pole möödunud üle 10 kuu. Nendel kahel alusel (s.o. käesoleva loetelu punktide 1 ja 2 alusel) kodakondsuse omandamine on automaatne ega sõltu lapse ega vanemate tahtest. Erinevast kodakondsusest vanemad ei saa lapse kodakondsust valida. Seetõttu on täiesti võimalik, et vanemate erineva kodakondsuse korral omandab laps topeltkodakondsuse - Eesti kodakondsuse ühe vanema järgi Kodakondsuse seaduse alusel ja teise vanema kodakondsuse viimase kodumaa kodakondsuse seaduse alusel. Topeltkodakondsuse hilisemat kestvust on püütud vältida kodakondsuse seaduse §-ga 3, mille kohaselt sünniga topeltkodakondsuse omandanud isik peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. Põhiseaduslikku võimalust selle kohustuse teostamiseks aga pole, sest sünniga omandatud kodakondsust ei saa Põhiseaduse § 8 lg. 3 kohaselt ära võtta. Seepärast on sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikute jaoks puhtakujuline deklaratsioon ka kodakondsuse seaduse § 1 lg. 2, mille kohaselt Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses. Kodakondsuse seaduse § 1 lg. 2 saab toimet omada üksnes naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud isikute suhtes.
  • Eestist leitud laps, kelle vanemad pole teada. Nemad tunnistatakse eestkostja või eestkosteasutuse taotlusel kohtu korras Eesti kodakondsuse omandanuks sünniga, kui pole tõendatud, et nad on mõne muu riigi kodakondsuses. Nõue, et leidlaps omandaks selle riigi kodakondsuse, mille territooriumilt ta leiti, on tavapärane paljude riikide kodakondsuse seadustes . Ka Eesti 1938. a. Kodakondsuse seaduse § 3 p. 8 luges Eesti kodanikeks Eestist leitud lapsed, kuni pole tõendatud nende kuuluvus mõne teise riigi kodakondsusse.
    77. Mida kujutab endast naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamine? Millised on üldkorras naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamise tingimused?
    Muu kodakondsusega isiku või kodakondsuseta isiku soovi tulemusena Eesti kodakondsuse omandamine. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamiseks on nõutav isiku sooviavaldus. Eristatakse naturalisatsiooni tavalist korda ja kodakondsuse saamist naturalisatsiooni korras eriliste teenete eest. Seejuures loetakse erilisteks teeneteks saavutusi teaduse, kultuuri spordi või muul alal, mis on tõstnud Eesti rahvusvahelist mainet. Teenete olemasolu otsustab kodakondsuse andja, s.o Vabariigi Valitsus. Eriliste teenete eest kodakondsuse andmiseks peab olema veel Vabariigi Valitsuse liikme ettepanek. Eriliste teenete eest võib kodakondsuse aastas anda mitte rohkem kui kümnele isikule. Kodakondsuse saamisel naturalisatsiooni korras on veel kolmas alaliik - kodakondsuse saamine alla 15-aastase alaealisena.
    Nii üldkorras kui ka eriliste teenete eest naturalisatsiooni sooviv isik peab olema vähemalt 15-aastane, omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja ta ülalpeetavate äraelamise, olema lojaalne Eesti riigile, andma kodanikuvande ja kirjutama omakäelise eestikeelse sooviavalduse. Täisealise teovõimetu isiku eest esitab avalduse ja kõik dokumendid eestkostja või eestkosteasutus .
    Üldkorras kodakondsuse andmiseks on lisaks eeltoodule nõutav veel kolme tingimuse olemasolu:
  • isik peab olema alalise elamisloa alusel Eestis püsivalt viibinud vähemalt viis aastat enne kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamist ja vähemalt kuus kuud pärast sooviavalduse registreerimisele järgnevat päeva (§ 6 p. 2). Pärast selle kuuekuuse tähtaja möödumist peab 15-aastaseks saanud isik, kes taotleb kodakondsust teatama, et ta jätkuvalt soovib Eesti kodakondsust ning vastab Kodakondsuse seaduses sätestatud tingimustele ja esitama tõendi, et ta on vabastatud senisest kodakondsusest või vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse saamisega või on tunnistatud kodakondsuseta isikuks (§ 19 lg. 3). Kui isik aastase tähtaja möödumisel ei teata jätkuvast soovist saada Eesti kodakondsus, siis tema sooviavalduse menetlemine lõpetatakse (§ 19 lg. 4).
  • isik peab oskama eesti keelt vastavalt kodakondsuse seaduses sätestatud nõuetele. Keeleoskuse nõuded on tavalisega võrreldes väiksemad enne 1930. a. 1. juulit sündinud isikutel. Isik, kes terviseseisundi tõttu pole võimeline seaduses sätestatud keeleoskuse nõudeid tingimusi täielikult täitma, sooritab keeleeksami sellises ulatuses ja sellisel viisil, mida tema terviseseisund võimaldab.
  • tundma põhiseadust ja kodakondsuse seadust vastavalt kodakondsuse seaduses sätestatud nõuetele. Isik, kes terviseseisundi tõttu pole võimeline neid nõudeid täielikult täitma, sooritab ka selle eksami sellises ulatuses ja sellisel viisil, mida tema terviseseisund võimaldab.
    Eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse andmisel võib, kuid ei pea need kolm tingimust ära jätta.
    Naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse andmise otsustab Vabariigi Valitsus oma korraldusega, mis jõustub allakirjutamise päevast või korralduses eneses sätestatud muul tähtajal. Korraldus avaldatakse Riigi Teataja Lisas . Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanule antakse kodakondsustunnistus.
    78. Millised kaks moodust on alla 15-aastasel alaealisel naturalisatsiooni korras kodakondsuse omandamiseks?
    Alla 15- aastastel on Eesti kodakondsuse omandamiseks kaks moodust.
  • Ta võib saada kodakondsuse koos vanema või lapsendajaga, kes omandab kodakondsuse naturalisatsiooni korras. Siin on aga nõutav vanema või lapsendaja taotlus, et ka laps saaks kodakondsuse koos kodakondsust taotleva vanema või lapsendajaga (§ 14).
  • Ta võib saada Eesti kodakondsuse juba Eesti kodakondsuses olevate vanemate või kui vanemad on surnud, tunnistatud teadmata kadunuks või teovõimetuks või kui vanematelt on vanemlikud õigused ära võetud, siis eestkostja või eestkosteasutuse taotlusel (§ 13). 8. detsembril 1998. a. Kodakondsuse seaduses tehtud muudatuse kohaselt saavad pärast 26. veebruari 1992. a. Eestis sündinud lastele kodakondsust taotleda ka Eesti kodakondsuses mitteolevad vanemad, last üksi kasvatav vanem või lapsendaja, kes sooviavalduse esitamise hetkeks on Eestis seaduslikult elanud vähemalt viis aastat ja keda ükski riik ei pea oma kodanikuks.
    Alla 15-aastase alaealise Eesti kodakondusse võtmisel on kõikidel juhtudel nõutav tema püsivalt Eestis viibimine . Ka on nõutav senisest kodakondsusest vabastamine või kodakondsuseta isikuks tunnistamine, ehkki selles osas on seadus detailides ebajärjekindel.
    Eespool sai märgitud, et Kodakondsuse seaduse § 19 lg. 3 nõuab, et isik, kes 15-aastaseks saanuna esitab sooviavalduse naturalisatsiooniks, peab aasta möödumisel kinnitama , et ta jätkuvalt soovib Eesti kodakondsust. Sellist kinnitust ei ole vaja, kui Eesti kodakondsuses juba olev vanem taotleb kodakondsust enda alla 15-aastasele lapsele. Ka siis, kui naturalisatsiooni taotlev vanem soovib, et koos temaga saaks kodakondsuse ka alla 15-aastane laps, pole vaja aasta möödumisel kinnitada, et kinnitada kodakondsust soovitakse lapsele. Viimasel juhul tuleb aasta möödumisel kinnitada, et vanem soovib aasta möödumisel kodakondsust endale. Lapsele kodakondsuse andmine on tuletatud vanemale kodakondsuse andmisest. Kui vanem sellist kinnitust ei esita, siis lõpetatakse tema sooviavalduse menetlemine Kodakondsuse seaduse § 19 lg. 4 alusel. Kuna lapsele kodakondsuse andmine oli tuletatud vanema sooviavaldusest, siis lõpeb sellega ka lapsele kodakondsuse andmise menetlus. Selline tõlgendus anti Riigikohtu halduskolleegiumi 13. märtsi 1998. a. määruses haldusasjas nr. 3-3-1-8-98, nn. Tjapotskina kaasus.
    Kui alaealine, kellele vanem taotles kodakondsust, on saanud enne kodakondsuse saamist 15-aastaseks, siis tuleb talle kodakondsus anda tingimustel, millistel antakse kodakondsus alla 15-aastastele alaealistele, s.o. ei nõuta eesti keele oskust ning Põhiseaduse ja Kodakondsuse seaduse tundmist. Nimelt ei nõua Kodakondsuse seadus, et pärast alaealise 15-aastaseks saamist tuleb naturalisatsiooniks esitada täiendavaid dokumente, s.o. dokumente, mis tõendaksid keeleoskust ning Põhiseaduse ja Kodakondsuse seaduse tundmist. Ka see tõlgendus anti nn. Tjapotskina kaasuses.
    79. Kellel on õigus kodakondsuse taastamisele?
    Õigus kodakondsuse taastamisele on isikul, kes alaealisena on kaotanud Eesti kodakondsuse. Seadus ei sätesta maksimaalset vanust, mil see subjektiivne õigus veel eksisteerib. Nõutav on vaid see, et isik esitaks sooviavalduse ja muud vajalikud dokumendid, viibiks püsivalt Eestis ning olema vabastatud senisest kodakondsusest või tõendama, et seoses kodakondsuse taastamisega ta vabastatakse senisest kodakondsusest. Täisealise teovõimetu isiku eest esitab kodakondsuse taastamise avalduse eestkostja või eestkosteasutus. Kodakondsuse taastamine on keelatud samadele isikutele, kellele on keelatud naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsust anda. Kodakondsus taastatakse Vabariigi Valitsuse korraldusega. Kodakondsuse taastanud isikule antakse kodakondsustunnistus.
    80. Millega seonduvad Eesti kodakondsuse äravõtmise alused?
    Kodakondsuse äravõtmise alused seonduvad õiguserikkumiste, ebalojaalsusega Eesti riigile või teise riigi kodakondsuse omamisega. Kodakondsuse äravõtmise alusteks on:
  • Eesti kodanikuna välisriigi riigi- või sõjaväeteenistusse astumine ilma Vabariigi Valitsuse loata;
  • astumine välisriigi luure- või julgeolekuteenistusse või relvi valdavasse ja sõjaväeliselt korraldatud või sõjalisi harjutusi harrastavasse välisriigi organisatsiooni;
  • püüe vägivaldsel teel muuta Eesti põhiseaduslikku korda;
  • isik on Eesti kodakondsuse saamisel või taastamisel varjanud valeandmete esitamisega asjaolusid, mis oleksid välistanud talle kodakondsuse andmise või taastamise;
  • mõne muu riigi kodakondsuses olek, kui isik pole vabastatud Eesti kodakondsusest.
    Kodakondsus võetakse ära Vabariigi Valitsuse korraldusega.
    Sünniga Eesti kodakondsuse omandanud isikult nendel alustel kodakondsuse võtta ei saa.
    Ilmselt selleks, et oleks võimalik likvideerida topeltkodakondsust isikutel, kes on sünniga omandanud Eesti kodakondsuse, loeb Kodakondsuse seaduse § 29 üheks kodakondsuse kaotamise aluseks mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmise. Nimelt “loetakse” (seaduse formuleering) isik Eesti kodakondsuse kaotanuks, kui ta võetakse vastu mõne muu riigi kodakondsusse või loobub Eesti kodakondsusest mõne muu riigi kodakondsuse kasuks. Kummalgi juhul on seaduse kohaselt kodakondsuse kaotamine automaatne, s.o pole vaja Vabariigi Valitsuse otsust. Puhtpraktiliselt on aga kodakondsuse selline automaatne kaotamine võimatu. Pealeselle, Põhiseaduse § 8 ei võimalda lugeda teise riigi kodakondsuse vastuvõtmisega Eesti kodakondsuse kaotanuks isikut, kes on Eesti kodakondsuse omandanud sünniga. Põhiseaduse see säte kaitseb sünniga Eesti kodakondsuse omandanut kodakondsuse ühepoolse äravõtmise eest toimugu see kas haldusaktiga või automaatselt. Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanult võib aga teise riigi kodakondsuse vabatahtliku omandamise tõttu küll Eesti kodakondsuse ära võtta.
    Kui isik leiab, et Vabariigi Valitsus, valitsusasutused või ametnikud on rikkunud tema kodakondsuse seaduses sätestatud õigusi või vabadusi, siis võib ta pöörduda kaebusega halduskohtusse, kus see kaebus vaadatakse läbi Halduskohtumenetluse seadustikuga sätestatud korras.
    81. Kes otsustab Eesti kodakondsuse andmise, kodakondsusest vabastamise, kodakondsuse äravõtmise?
    82. Milles seisneb rahvahääletus kehtiva põhiseaduse kohaselt? Mida kujutab endast rahvaküsitlus? Kas rahvaalgatus on kehtiva põhiseaduse järgi võimalik?
    83. Kes ja millise õigusaktiga otsustab Eestis rahvahääletuse korraldamise? Kes ja kuidas kontrollib rahvahääletusele pandava eelnõu põhiseaduspärasust?
    84. Kas rahvahääletusele pandavate küsimuste ringi on Eestis piiratud ja millise õigusaktiga? Mida saab muuta ainult referendumil?
    85. Kas rahvahääletusel vastu võetud seadust saab muuta ka Riigikogu? Põhjendage oma seisukohta. Mida saab põhiseadusest muuta ainult rahvahääletusega?
    Rahavahääletuse seadus ja Riigikogu kodukorra seadus on põhiseaduse § 104 kohaselt seadused, mis tuleb võtta vastu Riigikogu koosseisu häälteenamusega. Põhiseaduse kohaselt on rahvahääletuse otsus riigiorganitele kohustuslik. See tähendab kindlalt seda, et riigiorganid peavad täitma rahvahääletusel muus riigielu küsimuses vastuvõetud otsust ja sama küsimust saab ümber otsustada üksnes rahvahääletusel. See on ka loomulik, sest vastasel korral muutuks rahvahääletus muus riigielu küsimuses farsiks – riigiorganid saaksid igal ajal otsustada teisiti kui otsustas rahvas. Rahvahääletusel vastuvõetud seadust on Riigikogul kindlasti võimalik muuta, kui seaduses eneses on sätestatud, et seda seadust võib muuta ka Riigikogu. Kui seaduses eneses see täpsus puudub, siis on Riigikogu õigus seadust muuta vaieldav. Praegu vastavat praktikat pole. Seda, et Riigikogu on pädev muutma rahvahääletusel vastuvõetud seadust ka ilma selles seaduses oleva volitusnormita, saaks põhjendada sel teel, et teistes riikides saab referendumil vastuvõetud põhiseadust muuta ka parlament. Samas on aga nende riikide põhiseadustes selgesõnaliselt sätestatud, et referendumil vastuvõetud põhiseadust on parlament pädev muuta. Tegelikkuses, arvestades rahvahääletuse kuhmakust ja kulukust, oleks asjatule vaidluste vältimiseks otstarbekas rahvahääletusele esitatud eelnõusse see säte lülitada. Parem lahendus oli välja pakutud Rahvahääletuse seaduse eelnõus – seal pakuti võimalus, et rahvahääletusel vastuvõetud seadust võib Riigikogu muuta, välja arvatud kui rahvahääletusel vastuvõetud seaduses eneses ei sätesta, et seda seadust võib muuta ainult rahvahääletusega.
    Põhiseadus kehtestab kaks juhtu, mil seaduse vastuvõtmine rahvahääletusel on kohustuslik. Nimelt saab põhiseaduse I ”Üldsätted” ja viimast ”Põhiseaduse muutmine” peatükki muuta ainult rahvahääletusel. Siit tuleneb, et ka uue põhiseaduse vastuvõtmine on võimalik üksnes rahvahääletusel. Nimelt tähendab uue Põhiseaduse vastuvõtmine automaatsele kehtiva Põhiseaduse kõigi peatükkide asendamist uutega. Rahvahääletusele võib panna ka kõiki teisi eelnõusid ja küsimusi, välja arvatud neid, mille rahavhääletusele panekut Põhiseadus keelab. Põhiseaduse § 106 lg1 keelab rahavahääletusele panna eelarve, maksude, riigi rahaliste kohustuste, välislepingute ratifitseerimise ja desonsseerimise, erakorralise seisukorra kehtestamise ja lõpetamise ning riigikaitse küsimusi. Põhiseaduse muutmiseks rahvahääletuse algatamise õigus on vähemalt 1/5 Riigikogu koosseisut (21 isikul) ja Vabariigi Presidendil. Muude seaduste või muu riigielu küsimuse rahvahääletuse algatamise õigus on igal Riigikogu liikmel, Riigikogu fraktsioonil, Riigikogu komisjonil ja Vabariigi Valitsusel. Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu rahvahääletusele panekuks nõutav Riigikogu koosseisu 3/5 häälteenamus. Rahvahääletusele pandud küsimus, ka Põhiseaduse muutmine, otsustatakse hääletamisest osavõtnute häälteenamusega. Põhiseaduse muutmise seadus jõustub selles seaduses eneses sätestatud tähtajal, kuid mitte varem kui kolm kuud pärast väljakuulutamist. (PS § 168)
    86. Kuidas reguleerib põhiseadus erakondi?
    Põhiseaduses reguleerib erakondi otseselt § 48. Põhiseaduse § 48 lg1 sätestab, et erakondadesse võivad kuuluda ainult Eesti kodanikud, lg 3, et keelatud on erakonnad , kelle eesmärgid või tegevus on suunatud Eesti põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele või muul viiisil vastuolus kriminaalvastutust sätestatava seadusega, lg 4, et ainult kohus võib õiguserikkumise eest erakonna tegevuse lõpetada või erakonda trahvida. Selle paragrahvi kogu konstruktsioonist tuleneb, et erakonna nagu ka tavalise mittetulundusühingu asutamiseks pole riigiorgani eelnevat luba vaja. Põhiseadusega § 30 lg2 lubab piirata mõne kategooria riigiteenustajate õigust kuuluda erakondadesse. Seda võimalust on mitme seadusega ka kasutatud. Kohaliku omavalitsuse teenistujate erakonda kuulumise õiguse piiramine oleks aga põhiseadusevastane. On olemas Erakonnaseadus, mis oli vastu võetud 11. mail 1994.
    87. Nimetage erakonna põhitunnused Eesti seaduste järgi.
    • Erakond on mittetulundusühingu staatuses olev poliitiline ühendus, kelle eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine . Teistel mittetulundusühingutel selliseid eesmärke olla ei saa. Teiste mittetulundusühingute eesmärkideks on hariduse, tervishoiu, ja hoolekande arendamine, kultuuri, spordi ja meelelahutuse haarastamine, usukultuse teenimine , kutseõiguse kaitsmine, muude mittetulunduslike eesmärkide saavutamine. Ka ei tohiks erakonnal olla eesmärke, mis on omased teistele mittetulundusühingutele. Vastasel korral kaoks erinevus erakondadega, kellel on hoopis teistsugune õiguslik režiim. Kuna erakond on mittetulundusühing, siis ei saa tema põhikirjaliseks eesmärgiks olla liikmetele ainelise tulu saamine ja jaotamine, ta peab oma tulusid kasutama üksnes erakonnaeesmärkide saavutamiseks. Erakonna eesmärkide saavutamise vahenditeks võib olla erakonna kandidaatide esitamine valimisteks, valimiskampaania läbiviimine, osalemine oma liikmete kaudu Riigikogu ja kohalike omavalitsuse volikogude tegevuses, presedendi valimisel, vabariigi valitsuse ja kohaliku omavalitsuse täitevorgani moodustamisel, koostöö välisriikide erakondadega.
    • Erakond on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus. Sellega on fikseeritud nõue, et erakonna liikmeks saavad olla ainult Eesti kodanikud vabatahlikkuse alusel. Seadus täpsustab veel, et erakonna liige peab olema vähemalt 18- aastane ja teovõimeline ega tohi üheaegselt kuuluda mitmesse erakonda, et erakonnal ei tohi olla kollektiivliikmeid. Erakonnaseadus loetleb isikud, kes ei tohi erakondadesse kuuluda ametikoha tõttu – õiguskantsler, ja ta nõunikud, riigikontrolör, tema asetäitja ja peakontrolörid, kohtunikud , prokurörid, politseiametnikud, piirivalveametnikud, tegevteenistuses olevad kaitseväelased ja piirivalvurid. Eelpoolnimetatud piirangud kehtivad kuni 1. jaanuarini 2008. Sellest kuupäevast alates on erakonda kuulumine keelatud üksnes kaitseväe tegevteenistuses olevatel isikutel. Põhiseaduse kohaselt peab Vabariigi President ametisse astumisega peatama presidendiametis oleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse . Kohaliku omavalitsuse ametnikel pole erakondadesse ja nende juhtorganitesse kuulumise osas mingeid piiranguid.
    • Erakond peab olema moodustatud territoriaalsel põhimõttel, tema juhtorganid ja struktuuriüksused peavad asuma Eesti jurisdiktsiooni all oleval territooriumil. Erakond ei tohi oma struktuuriüksusi asutada ettevõtetes, asutustes või organisatsioonides. Struktuuriüksus võib asuda välisriigis, kui see pole vastuolus selle riigi seadustega.
    • Erakonnal peab olema registreeritud põhikiri. Põhikiri registreeritakse kohtu juures asuvas Mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris.

    88. Kui suur on Riigikogu? Kui pikaks ajaks valitakse Riigikogu? Millistel juhtudel võivad Riigikogu koosseisu volitused osutuda põhiseaduses sätestatust lühemaks või pikemaks?
    Riigikogul on sada üks (101) liiget. Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane. Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt kahekümne ühe (21) aastane hääleõiguslik Eesti kodanik. Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb riigikogu eelmiste valimiste aastale. Põhiseaduse § 60 järgi on Riigikogu ühekojaline parlament. Põhiseaduse järgi valitakse Riigikogu neljaks aastaks. Põhiseaduse rakendamise seaduse järgi valiti esimene sõjajärgne Riigikogu erandina kolmeks aastaks. Sellega on sätestatud demokraatia põhimõttest tulenev valimiste ette määratud perioodilisuse nõue. Tegelikkuses võivad Riigikogu volitused osutuda lühemaks või pikemaks kui neli aastat. Neljast aastast lühemaks või pikemaks osutuvad Riigikogu volitused erakorraliste valimiste väljakuulutamisel. Sellisel juhul võib kõige pikem valimiste vaheline aeg olla neli aastat ja kolm kuud ning kõikide lühem valimiste vaheline aeg kolm aastat ja kolm kuud. Neljast aastast pikemaks osutuvad Riigikogu volitused ka siis, kui valimiste aeg langeks erakorralise seisukorra või sõjaseisukorra ajale. Põhiseaduse § 131 keelab Riigikogu valida erakorralise seisukorra ja sõjasesukorra ajal. Kui Riigikogu volitused lõpeksid erakorralise või sõjakorralise ajal, siis tema volitused pikenevad ning uued valimised tuleb kuulutada kolme kuu jooksul erakorralise või sõjaseisukorra lõppemisest.
    89. Kes kuulutab välja Riigikogu valimised? Millistel juhtudel kuulutatakse välja Riigikogu erakorralised valimised?
    Riigikogu valimised kuulutab välja Vabariigi President oma otsusega Eesti Vabariigi põhiseaduse § 78 punkti 3 alusel vähemalt kolm kuud enne valimispäeva.
    President võib Riigikogu erakorralised valimised välja kuulutada:
    1) kui neljateistkümne päeva jooksul, arvates peaministrikandidaadi ülesseadmise õiguse üleminekust Riigikogule, on valitsuse koosseis presidendile esitamata
    2) kui rahvahääletusele pandud seaduseelnõu ei saa poolthäälte enamust
    3) kui Riigikogu pole riigieelarvet vastu võtnud kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust.
    90. Kes on Eestis Riigikogu valimistel ja rahvahääletusel hääleõiguslikud? Mis on hääleõiguse sünonüümiks?
    Eestis on Riigikogu valimistel aktiivne valimisõigus 18 aastaseks saanutel ja passiivne 21 aastaseks saanutel . Vastava riigi kodakondsuse omamine.
    91. Kellel on Riigikogu valimistel passiivne valimisõigus?
    Kui vähemalt 21 aastane hääleõiguslik Eesti kodanik kandideerib Riigikokku omab ta passiivset valimisõigust.
    92. Mida tähendab hääletamistulemuste kindlakstegemine , mida valimistulemuste kindlakstegemine?
    Hääletamistulemuste kindlaks tegemine tähendab lõppkokkuvõttes erakondadele ja kandidaatidele antud häälte arvu kindlaks määramist. Hääletamistulemused valimisjaoskonnas teeb kindlaks jaoskonnakomisjon. Häälte lugemine on avalik.
    Valimistulemused teeb kindlaks Vabariigi Valimiskomisjon hääletamistulemuste järgi. Valimistulemuste kindlakstegemine seisneb lõppkokkuvõttes selles, et tuvastatakse isikud, kes on Riigikokku valitud.
    93. Kas Eestis kasutatakse Riigikogu valimistel majoritaarset või proportsionaalset valimissüsteemi? Kirjeldage Riigikogu valimistulemuste kindlakstegemist.
    (Eristatakse majoritaarset ja proportsionaalset valimissüsteemi. Majoritaarse valimissüsteemi puhul osutub valituks isik, kes oma valimisringkonnas kogub seadusega nõutava häälteenamuse. Proportsionaalse valimissüsteemi puhul jaotatakse mandaadid mitmemandaadilistes valimisringkondades parteide vahel proportsionaalselt nende kandidaatide poolt antud häälte arvule. Proportsionaalsuse põhimõte on seotud ühetaolisuse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõtte järgi annavad valijad hääli erakondade või valimisliitude valimisnimekirjadele. Nimekiri saab parlamendikohti proportsionaalselt neile antud häälte arvule. Proportsionaalsuse põhimõttega ei ole vastuolus mööduka suurusega valimiskünnise (näiteks erakonnale 5%, valimisliidule 7%) kehtestamine, sest see võimaldab vältida proportsionaalse süsteemi rakendamise negatiivset tagajärge - parlamendi killunemist pisifraktsioonideks.
    Majoritaarne valimissüsteem on harilikult soodne suurtele parteidele ja ebasoodne väikestele. Ta annab sageli võimaluse moodustada stabiilne ühepartei enamusvalitsus. Majoritaarse valimissüsteemi eeliseks on tema lihtsus ja inimesele arusaadavus ning see, et valituks osutumiseks on harilikult vaja saada oluliselt rohkem hääli kui proportsionaalse valimissüsteemi rakendamise puhul. Majoritaarse valimissüsteemi puuduseks on see, et kõik hääled, mida ei antud võitnud kandidaadile, lähevad kaotsi, mistõttu nende valijate tahe pole esindatud parlamendis. Proportsionaalse valimissüsteemi eeliseks on see, et nende häälte arv, mis läheb kaotsi, on väiksem kui majoritaarse valimissüsteemi puhul. Tänu sellele annab proportsionaalne valimissüsteem väikestele ja keskmise suurusega parteidele majoritaarse süsteemiga võrreldes suuremaid võimalusi pääseda parlamenti. Seepärast väljendab proportsionaalse valimissüsteemi abil valitud parlamendi koosseis paremini valijaskonna poliitilisi eelistusi. Väidetavalt tagaks selle eesmärgi kõige paremini, kui proportsionaalse valimissüsteemi puhul moodustaks terve riik ühe valimisringkonna. Vältimatult tuleb moodustada koalitsioonivalitsusi, mille poliitika peab arvestama kõigi koalitsioonipartnerite soove ega saa seetõttu enam-vähem võrdse suurusega koalitsioonipartnerite korral olla äärmuslikult vasak- või parempoolne. Proportsionaalse valimissüsteemi puuduseks on see, et sellise süsteemi rakendamisel võib parlamenti pääseda suur arv parteisid, mistõttu ei pruugita suuta moodustada stabiilset ja pikaealist valitsust. Valijate silmis võib proportsionaalse valimissüsteemi puuduseks olla ka selle keerukus ja see, et isik võib osutuda valituks väga väikese häälte arvuga. Viimane on eriti võimalik olukorras, kus kandideerib palju parteisid, kelle valimisnimekirjad on pikad, riigis on mitu valimisringkonda ja kompensatsioonimandaatide jagamisel kasutatakse üleriigilisi valimisnimekirju.)
    PS § 60 lg 1 sätestab selgesõnaliselt proportsionaalse valimissüsteemi, välistades sellega majoritaarse valimissüsteemi rakendamise. 1920. a PS kehtivuse ajal kasutati Riigivolikogu valimistel proportsionaalset valimissüsteemi. 1937. a PS kehtivuse ajal kasutati Riigikogu esimese koja (Riigivolikogu) valimistel majoritaarset valimissüsteemi. 1933. a PS sätestatud isikuvalimiste võimalus jäi kasutamata, sest selle PS järgi parlamenti ei valitud.
    Valimisseadus eristab hääletamistulemuste kindlakstegemisest valimistulemuste kindlakstegemist. Valimistulemused teeb kindlaks Vabariigi Valimiskomisjon hääletamistulemuste järgi. Valimistulemuste kindlakstegemine seisneb lõppkokkuvõttes selles, et tuvastatakse isikud, kes on Riigikokku valitud. Valimistulemuste kindlakstegemisele eelneb hääletamistulemuste kindlaks tegemine. Hääletamistulemuste kindlaks tegemine tähendab lõppkokkuvõttes erakondadele ja kandidaatidele antud häälte arvu kindlaks määramist.
    Hääletamistulemused valimisjaoskonnas teeb kindlaks jaoskonnakomisjon. Häälte lugemine on avalik. Häälte lugemise protokolli, valimissedelid ja muud materjalid edastab jaoskonnakomisjon viivitamatult maakonna valimiskomisjonile. Hääletamistulemused maakonnas , Tallinna igas valimisringkonnas ja Tartu linnas teeb kindlaks maakonna valimiskomisjon. Üleriigilised hääletamistulemused teeb maakonnakomisjonidele saadud andmete alusel kindlaks Vabariigi Valimiskomisjon.
    Valimistulemused tehakse kindlaks kolmeetapiliselt.
    Kõigepealt selguvad valimisringkonnas isikumandaadiga otse Riigikokku saajad. Selleks jagatakse valimisringkonnas antud kehtivate häälte arv mandaatide arvuga. Näiteks on ühes valimisringkonnas 10 mandaati, kehtivaid hääli anti 30 000. Lihtkvoodiks on sel juhul 3000. Vähemalt nii palju hääli saanud kandidaadid saavadki Riigikokku isikumandaadi alusel. Selliseid pole tavaliselt kuigi palju – eelmistel parlamendivalimistel kogu riigi peale 14.
    Nüüd tuleb mängu 5% künnis, mille arvutamisel liidetakse kokku erakonnale kõigis valimisringkondades antud hääled. Need erakonnad, mis kogusid üleriigiliselt alla 5% häältest, langevad edasisest konkurentsist välja.
    Järgneb ringkonnamandaatide jaotamine. Ringkonnamandaatide jaotamiseks reastatakse kandidaadid ringkonnanimekirjades ümber vastavalt saadud häälte arvule. Erakond saab nii mitu mandaati, kui mitu korda ületab temale selles valimisringkonnas antud häälte arv lihtkvoodi. Erakonna mandaadiks loetakse ka isikumandaati. Mandaatide arvu suurendatakse ühe võrra, kui häälte jääk moodustab vähemalt 75% lihtkvoodist. Valituks osutuvad erakonna üleriigilises nimekirjas eespool olevad kandidaadid, kellele antud häälte arv on vähemalt 10% lihtkvoodist (häälte võrdsuse korral saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on esitatud nimekirjas eespool).
    Valimisringkonnas lihtkvoodi alusel jaotamata jäänud mandaadid jagatakse kompensatsioonimandaatidena nende erakondade üleriigiliste nimekirjade vahel, mille kandidaadid kogusid kokku vähemalt 5% häältest. Kompensatsioonimandaadid jaotatakse modifitseeritud d’Hondti jagajate meetodil jagajate jadadega 1, 20,9, 30,9, 40,9 jne. Iga erakonna võrdlusarvude arvutamisel jäetakse vahele nii mitu jada esimest elementi, kui mitu mandaati sai erakond valimisringkondades. Kui kahe või enama erakonna võrdlusarvud on võrdsed, siis saab mandaadi erakond, kelle kandidaadid on varem registreeritud. Seejärel jaotatakse mandaadid kandidaatide vahel. Mandaatide jaotamisel jäetakse vahele need kandidaadid, kes osutusid valituks valimisringkondades. Üleriigilises nimekirjas saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on nimekirjas eespool ja kellele antud häälte arv on vähemalt 5% lihtkvoodist. Kui kompensatsioonimandaatide jaotamisel selgub , et üleriigilises nimekirjas pole piisavalt kandidaate, kellele antud häälte arv oli vähemalt 5% oma valimisringkonna lihtkvoodist, siis saab kompensatsioonimandaadi oma valimisringkonna lihtkvoodist enima häälteprotsendi kogunud sama nimekirja kandidaat. Häälte võrdsuse korral saab kompensatsioonimandaadi kandidaat, kes on esitatud nimekirjas eespool.
    Mandaatide jaotamise sellise korra juures peaks valija arvestama, et samal ajal kui ta annab hääle konkreetsele isikule, läheb see ka erakonnale, mida see esindab.
    94. Kus ja millises menetluses on võimalik vaidlustada Riigikogu valimistega seonduvaid valimiskomisjonide otsuseid ja toiminguid ?
    Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus annab Riigikogu valimistel tekkinud vaidluste lahendamise Riigikohtu pädevusse. Erakond või isik, kes leiab, et valimiskomisjoni otsuse või toiminguga on rikutud tema õigusi, võib esitada Riigikohtule taotluse tühistada valimiskomisjoni otsus või tunnistada valimiskomisjoni toiming õigusvastaseks ja tunnistada hääletamistulemus valimisjaoskonnas, valimisringkonnas või riigis kehtetuks. Lähemalt reguleerivad kaebekorda RKVS 72 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus, mis kehtestavad kohustusliku kohtueelse menetluse. Jaoskonna valimiskomisjoni toimingu peale saab kaevata maakonna valimiskomisjonile. Maakonna valimiskomisjoni otsuse või toimingu peale saab kaevata Vabariigi Valimiskomisjonile. Riigikohtule saab kaebuse esitada alles pärast asja lahendamist Vabariigi Valimiskomisjonis. Vahetult Riigikohtus saab vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjoni otsust või toimingut. Kaebuse esitamiseks ja otsuse edasikaebamiseks on kehtestatud kolmepäevane tähtaeg.
    Riigikohus võib tühistada valimiskomisjoni otsuse, tunnistada valimiskomisjoni toimingu õigusvastaseks ning kohustada valimiskomisjoni tegema uue otsuse või toimingu. Riigikohus võib tunnistada hääletamistulemuse valimisjaoskonnas, -ringkonnas, maakonnas, Tallinnas, Tartu linnas või riigis kehtetuks, kui õiguserikkumine mõjutas või võis mõjutada hääletamistulemust oluliselt.
    95. Millal tekivad Riigikogu liikme volitused ja millal lõpevad Riigikogu eelmise koosseisu liikmete volitused? Mida peab Riigikogu liige tegema enne selleks, et ta saaks asuda oma kohustusi täitma?
    Põhiseaduse § 61 lg 1 sätestab: “Riigikogu liikme volitused algavad valimistulemuste väljakuulutamise päevast. Samast päevast lõpevad Riigikogu eelmise koosseisu liikmete volitused.” Lõige 2 järgi peab Riigikogu liige enne oma kohustuste täitmisele asumist andma ametivande.
    (Selline regulatsioon pole õnnestunud. Nimelt on riik sellise regulatsiooni korral valimistulemiste välja kuulutamisest kuni uue koosseisu ametivande andmiseni tegelikult ilma parlamendita – Riigikogu eelmise koosseisu volitused on lõppenud, uus koosseis pole aga veel vannet andnud. Samas saab erakorralist seisukorda Põhiseaduse järgi välja kuulutada ainult Riigikogu. Põhiseaduse Assamblees põhjendati seda sätet sellega, et Riigikogu eelmine koosseis võib pärast talle ebameeldivate valimistulemuste väljakuulutamist vastu võtta uue koosseisu jaoks väga ebameeldivaid seadusi. Selline põhjendus pole veenev, sest seadus ei jõustu ju vastuvõtmisest. Uuel koosseisul on praktiliselt alati võimalik seadus enne jõustumist kehtetuks tunnistada. Praktilisem oleks Põhiseaduse sätestada, et Riigikogu uue koosseisu volitused tekivad esimesele istungile kogunemisega ja samast ajast lõpevad Riigikogu eelmise koosseisu volitused. Uue koosseisu volituste teke ja eelmise volituste lõppemine oleks võimalik seostada ka uue koosseisu poolt ametivande andmisega.)
    Põhiseaduse järgi annab Riigikogu liige enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Riigikogu uus koosseis annab vande kohe pärast seda, kui president on avanud uue koosseisu esimese istungi.
    (Ametivande teksti loeb ette elu ealt vanim Riigikogu liige, kes seejärel kirjutab vande tekstile alla. Pärast seda kirjutavad vande tekstile alla Riigikogu kõik ülejäänud liikmed. Asendusliige loeb ette ametivande teksti ja kirjutab sellele alla esimese istungi alguses, millest ta võtab osa. Töökorraseadus sätestab vande täpse teksti ja vande andmise korra. Vande tekstiks on: “ Asudes täitma oma kohustusi Riigikogu liikmena Riigikogu … koosseisus , annan vande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.”
    Selleks, et ametivanne poleks vastuolus Põhiseaduse §-s 62 sätestatud vaba mandaadiga, tuleks vannet käsitada mitte õiguslikult siduvana, vaid deklaratsioonina.)
    96. Millistel juhtudel Riigikogu liikme volitused lõpevad ennetähtaegselt? Riigikogu liikme asendamine.
    Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alused on loetletud Põhiseaduses. Tegelikkuses on Töökorra seadusega sätestatud Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise mõned täiendavad alused, mida pole nimetatud Põhiseaduses.
    Põhiseaduse järgi lõpevad Riigikogu liikme volitused enne tähtaega:
  • tema astumisel mõnda teise riigiametisse. Töökorra seaduse järgi on muuks riigiametiks igasugune ametniku koht riigi ametiasutuses. Riigiametis olemiseks loetakse ka Eesti Panga Nõukogu esimeheks ja kaadrikaitseväelasena tegevteenistuses olemist. Töökorraseadus ei loe teises riigiametis olevaks isikut, kes nimetati mõne nõukogu esimeheks või liikmeks Riigikogu poolt seaduse alusel
  • teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisel.
  • Tema tagasiastumisega seaduse sätestatud korras. Töökorra seaduse järgi loetakse tagasiastumiseks Riigikogu liikme omaalgatuslikku lahkumist Riigikogust. Tagasi astumiseks tuleb esitada isiklik kirjalik avaldus juhatusele. Miskipärast nõutakse seaduses, et avalduses tuleb märkida ka tagasiastumise põhjus. Samas ei sõltu Riigikogu liikme volituste ennetähtaegne lõppemine tagasiastumise põhjusest. Tagasi astumisel lõpevad Riigikogu liikme volitused päeval, mil juhatus teeb otsuse asendusliikme asumise kohta Riigikogu liikmeks. Isik ei saa tagasi astuda ajal, mil tema kui Riigikogu liikme volitused on peatunud valitsuse liikmeks oleku tõttu või tema kui Riigikogu esimehe volitused on peatunud presidendi asendamise tõttu.
  • Kui Riigikohus on otsustanud, et ta on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma. Töökorra seaduse järgi taotleb juhatus Riigikohtult Riigikogu liikme tunnistamist kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma, kui Riigikogu liige raske haiguse, invaliidsuse, kohtu poolt teadmata kadunuks või teovõimetuks tunnistamise tõttu püsivalt ei saa täita oma ülesandeid. Vastava otsuse teeb juhatuse taotluse alusel Riigikohtu üldkogu.
    Töökorraseadusega sätestatud Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõpetamise täiendavad alused on:
  • Eesti kodakondsuse kaotamine. Sellist volituste ennetähtaegse lõppemise alust Põhiseadus ei sätesta. Sellise volituste ennetähtaegse lõppemise alusena võiks aga leppida, sest kodakondsus on üks valimistsensustest. Kui isik kaotab kodakondsuse, siis kaotab ta ka hääleõiguse, mis Põhiseaduse järgi on üheks Riigikokku kandideerimise tingimuseks. kodakondsuse kaotamine võib olla tõlgendatav Põhiseaduse §-s 64 lg 2 p 4 sätestatud Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alusena – kestev võimetus täita oma ülesandeid. Samas pole aga sellise volituste ennetähtaegse lõppemise aluse (kodakondsuse kaotamine) järele erilist praktilist vajadust, sest miski ei takista muuta Kodakondsuse seadust ja kehtestada, et Riigikogu liige vabastatakse Eesti kodakondsusest pärast Riigikogust tagasi astumist . Parlamendiliikmelt kodakondsuse äravõtmine (nn kodakondsusest välja heitmine ), isegi kui selleks on õiguslik alus, tundub olevat vastuolus parlamendiliikme staatuse põhialustega. Erandiks võiks olla vast ainult kodakondsuse äravõtmine põhjusel, et isik varjas kodakondsuse saamisel valeandmete esitamisega asjaolusid, mis oleksid välistanud talle Eesti kodakondsuse andmise.
  • Tema asumine vallavanema või linnapea , valla- või linnavalitsuse liikme või kohaliku omavalitsuse ametniku ametikohale või tulundusühingu juhatuse liikme ametisse. Ka sellist volituste ennetähtaegse lõppemise alust Põhiseadus ei sätesta. Samuti ei keela põhiseadus Riigikogu liikmel olla kohaliku omavalitsuse ametniku kohal. § 63 keelab vaid olla üheski mus riigiametis. § 75 aga annab võimaluse kehtestada seadusega piiranguid muu töötulu saamisel. Selle sätte alusel oleks võimalik keelata vaid palga ja muu töö eest makstava hüvitise maksmine kohaliku omavalitsuse ametnikuna töötavale Riigikogu liikmele.
  • Mitte vastamine Põhiseaduses või Riigikogu valimise seaduses sätestatud nõuetele. Ka seda volituste ennetähtaegse lõppemise alust pole Põhiseaduses sätestatud. Nähtavasti peeti selle aluse kehtestamisel silmas eeskätt seda, et Riigikogu töö käigus ilmneb, et isik ei valda nõutaval tasemel eesti keelt. Formaalselt oleks ka see volituste ennetähtaegse lõppemise alus mahutatav Põhiseaduse §-s 64 lg 2 p 4 nimetatud kestva võimetuse alla täita oma ülesandeid. Selle aluse sisuline mahutamine § 64 lg 2 p 4 alla on aga problemaatiline, sest ilmselt ei ole millegagi takistatud tõlgi kasutamine. Tegelikkuses ei näe kehtv valimisseadus ette keeletsensust.
  • Ametivande andmisest keeldumine . Ka seda volituste ennetähtaegse lõppemise alust Põhiseadus ei sätesta. Ametivande andmisest keeldunud Riigikogu liige ei saa täita oma ülesandeid. Seetõttu võib asuda seisukohale, et ametivande andmisest keeldunud Riigikogu liige on kestvalt võimetu täitma oma ülesandeid. Ametivande andmisest keeldumine on seega mahutatav Põhiseaduse §-s 64 lg 2 p 4 nimetatud kestva võimetuse alla täita oma ülesandeid.
  • Riigikogu liikme asumisel kohaliku omavalitsuse volikokku volikogu liikmena.
    Riigikogu liikme volituste peatumisel või lõppemisel asub tema asemele asendusliige. Asendusliikmeks on esimene Riigikogusse valimata jäänud kandidaat Riigikogust lahkunud Riigikogu liikmega samas üleriigilises nimekirjas kandideerinute hulgast. Esimese valimata jäänud kandidaadi keeldumisel on õigus saada asendusliikmeks temast järgmisel jne. Kui asendatav kandideeris väljaspool nimekirju (so oli üksikkandidaat) või samas nimekirjas polnud rohkem kandidaate, saab asendusliikmeks valimistel kandideerinu, kes määratakse üleriigiliste nimekirjade vahel jaotatud lisamandaadi alusel.
    Riigikogu liikme volituste taastumisel asendusliikme volitused lõpevad. Riigikogust lahkub asendusliige, kes viimasena sama üleriigilise nimekirja järgi asus Riigikogu liiget asendama.
    Asendusliikmel on kõik Riigikogu liikme õigused ja kohustused.
    97. Millistel juhtudel Riigikogu liikme volitused peatuvad? Riigikogu liikme asendamine.
    Põhiseaduse järgi peatuvad Riigikogu liikme volitused ajaks, mil ta täidab Vabariigi Valitsuse liikme ülesandeid (§ 64 lg 1), ja Riigikogu esimehe volitused ajaks, mil ta täidab presidendi ülesandeid (§ 83 lg 2).
    Volituste peatumisel teeb juhatus otsuse asendusliikme asumise kohta Riigikogu liikmeks. Töökorra seadus lisab, et kui Riigikogu uude koosseisu valitud endise koosseisu liige jätkab uue koosseisu kokkuastumisel tagasi astuva Vabariigi Valitsuse koosseisus valitsuse liikmena, siis määrab Vabariigi Valimiskomisjon talle Riigikogus asendusliikme. Sellise regulatsiooniga on soovitud järgida Põhiseaduse § 64 lg 1 eesmärki saavutada Põhiseaduse §-st 4 tulenev personaalne võimude lahusus. Tehtud valik on aga problemaatiline. § 64 lg 1 järgi peatuvad Riigikogu liikme volitused tema nimetamisel Vabariigi Valitsuse liikmeks ja taastuvad tema vabastamisel valitsuse liikme kohustustest. Siin peetakse silmas ikkagi ühest ja samast Riigikogu koosseisust valitsusse minekut ja sealt Riigikokku naasmist. Vaevalt suudab personaalse võimude lahususe põhimõtet oluliselt kahjustada see, kui tagasi astunud valitsuse liige on mõnda aega (uue valitsuse ametisse astumiseni) nii valitsuse kui ka uue Riigikogu koosseisus. Ka ei tohiks valitsuse liikme ülesannete täitmine ajaline koormus suuta takistada uues Riigikogus tehtavate põhimõtteliste otsustuste tegelemisel osalemist. Riigikogu uue koosseisu töökoormus pole kuigi suur enne uue valitsuse ametisse astunist, sest eelmise koosseisu menetluses olnud eelnõud on menetlusest välja langenud (vt lähemalt seadusandliku protseduuri juurest – käesoleva peatüki § 10). Samuti tagasi astunud valitsuse liikme asemele väga lühikeseks ajaks nimetatud asendusliikmest loobumine vajaduse maksta asendusliikmele Riigikogust lahkumise korral kompensatsiooni .
    Riigikogu liikme volituste peatumisel või lõppemisel asub tema asemele asendusliige. Asendusliikmeks on esimene Riigikogusse valimata jäänud kandidaat Riigikogust lahkunud Riigikogu liikmega samas üleriigilises nimekirjas kandideerinute hulgast. Esimese valimata jäänud kandidaadi keeldumisel on õigus saada asendusliikmeks temast järgmisel jne. Kui asendatav kandideeris väljaspool nimekirju (so oli üksikkandidaat) või samas nimekirjas polnud rohkem kandidaate, saab asendusliikmeks valimistel kandideerinu, kes määratakse üleriigiliste nimekirjade vahel jaotatud lisamandaadi alusel.
    Riigikogu liikme volituste taastumisel asendusliikme volitused lõpevad. Riigikogust lahkub asendusliige, kes viimasena sama üleriigilise nimekirja järgi asus Riigikogu liiget asendama.
    Asendusliikmel on kõik Riigikogu liikme õigused ja kohustused.
    98. Kes ja millises menetluses saab tunnistada Riigikogu liikme kestvalt võimetuks täitma oma ülesandeid? Milline on sellise otsuse tagajärg, millega Riigikogu liige tunnistatakse kestvalt võimatuks täitma oma ülesandeid?
    Kui Riigikohus on otsustanud, et Riigikogu tegelane on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma. Töökorra seaduse järgi taotleb juhatus Riigikohtult Riigikogu liikme tunnistamist kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma, kui Riigikogu liige raske haiguse, invaliidsuse, kohtu poolt teadmata kadunuks või teovõimetuks tunnistamise tõttu püsivalt ei saa täita oma ülesandeid. Vastava otsuse teeb juhatuse taotluse alusel Riigikohtu üldkogu.
    99. Mida kujutab endast Riigikogu normiloov funktsioon? Kas normiloov funktsioon kuulub ainult riigikogule? Millised on Riigikogu poolt vastu võetavad aktid?
    Riigikogu on Eesti rahva parlamentaarne esindusorgan, mille põhiülesanne on normiloova funktsiooni täitmine. Ta on Eestis ainus riigiorgan, mille Eesti rahvas on moodustanud otsestel valimistel. Oma asendilt on Riigikogu rahva, kes § 56 alusel teostab kõrgeimat riigivõimu , ning Vabariigi Presidendi ja Vabariigi Valitsuse kõrval üks kõrgeimatest riigivõimuorganitest, kelle pädevus tuleneb vahetult Põhiseadusest. See, et Riigikogu on üks kõrgeimatest riigiorganitest, ei tähenda, et teised riigiorganid on allutatud Riigikogule. Riigikogule allutatud riigiorganeid pole.
    PS § 59 fikseerib §-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt Riigikogu põhipädevuse, mille teostamisest Riigikogu ei saa keelduda ega loobuda (PS § 59 sätestab: "Seadusandlik võim kuulub Riigikogule."). Seaduste vastu võtmine on Riigikogu olemuslik ülesanne.
    PS § 59 ei saa mõista aga nii, et kogu normiloova funktsiooni täitmine kuulub ainult ja üksnes Riigikogule. Normiloovat funktsiooni täidab ka rahvas, võttes rahvahääletusel vastu seadusi, mida Riigikogu on otsustanud panna rahvahääletusele (§-d 56 p 2, 105, 106) ja muutes Põhiseadust (163 lg 1 p 1 ja 164). Erandina annab § 109 lg 1 seaduse jõuga seadluste andmise näol seadusandliku võimu ajutiselt Vabariigi Presidendile, kuid Riigikogu järelkontrolli all (vt §-d 109 ja 110). Tulenevalt §-st 87 lg 6 saab Riigikogu delegeerida Vabariigi Valitsusele õiguse anda ühe või teise seaduse täitmiseks määrusi (vt § 87 komm 4). Ministri määrusandlusõiguse sätestab § 94 lg 2. (vt § 94 komm). Kohaliku omavalitsuse organite määrusandlik pädevus on tuletatav §-st 154 lg 1, kohalike maksude ja koormiste kehtestamise osas aga §-st 157 lg 2. Eesti Panga normiloovat funktsiooni PS ei sätesta. Ometi annab ka Eesti Pank määrusi, mille lubamatuse kohta vt § 112 komm 4).
    Riigikogu pädevus ei piirdu normiloova funktsiooniga. PS teised sätted annavad Riigikogule ka mõningaid teisi funktsioone. Üheks olulisemaks Riigikogu funktsiooniks on igaaastase riigieelarve vastuvõtmine (§ 65 p 6). Ehkki Eestis võetakse riigieelarve vastu seadusena ja seejuures järgitakse teatavate erisustega tavalist seadusandlikku protseduuri, pole riigieelarve vastuvõtmine seadusandliku võimu teostamine, sest riigieelarve ei pruugi sisaldada õigusnorme. Klassikalisel kujul koosneb eelarve vaid kirjetest, mis kujutavad endast üksikregulatsioone. Riigikogu täidab ka legitimeerivat funktsiooni, valides Vabariigi Presidenti (§ 65 p 3), andes peaministrikandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks (§ 65 p 5) ja nimetades ametisse riigiametnikke (§ 65 p-d 7, 8 ja 9). Ametisse nimetamine on samaaegselt käsitatav ka haldusfunktsiooni täitmisena. Peaministrikandidaadile Vabariigi Valitsuse moodustamise volituste andmine on samaaegselt käsitatav ka parlamentaarsele riigile omase poliitilise kontrolli õigusena Vabariigi Valitsuse moodustamise üle. Riigikogu teostab poliitilist kontrolli Vabariigi valitsuse tegevuse üle valitsusele umbusalduse avaldamise (§ 65 p 13) ja riigieelarve täitmise aruande kinnitamise (§ 65 p 6) otsustamisel . Riigikogu kontrollifunktsioon seisneb ka §-s 74 lg 1 sätestatud Riigikogu liikme arupärimisõiguses.
    Riigikogu poolt vastu võetavad aktid
    PS § 65 p 1 loetleb ammendavalt Riigikogu õigusaktid, milleks on seadused ja otsused. Riigikogu otsustusteni jõudmise protseduuri reguleerib RKKS. Avaldusi , deklaratioone ja pöördumisi ei saa lugeda õigusaktideks.
    Seadused on harilikult üldaktid, seadused materiaalses mõttes. Erandiks on seadusena vastu võetav igaaastane riigieelarve, mis kannab küll seaduse nimetust, kuid ei ole üldakt, kui ta sisaldab vaid üksikregulatsioone. Seadusandlikku menetlust reguleerib PS 7. peatükk.
    Riigikogu otsused on üksikaktid. Riigikogu peab küsimuse lahendama otsusega, kui tegemist ei ole seadusega materiaalses mõttes. Erandiks on igaaastane riigieelarve, mis § 115 lg 1 järgi tuleb vastu võtta seadusena. Otsuse võib Riigikogu vastu võtta PS, RKKS või muu seadusega ettenähtud juhtudel.
    100. Riigikogu pädevus seadusandluse vallas.
    Seadusandluse valla:
    1) võtab vastu seadusi
    2) otsustab rahvahääletuse korraldamise
    3) otsustab vabariigi Presidendi seadluste kinnitamise või tühistamise (PS § 109 lg 2)
    101. Riigikogu pädevus Vabariigi Valitsuse kontrollimise alal.
    1) osaleb põhiseaduse §-s 89 sätestatud korras Vabariigi Valitsuse moodustamisel (annab peaministrikandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks)
    2) võib avaldada Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile umbusaldust
    3) esitab arupärimisi Vabariigi Valitsuse liikmetele
    102. Riigikogu pädevus Vabariigi Presidendi valimise alal, samuti Riigikogu pädevus riigiametnike ametisse nimetamise alal.
    Riigikogu valib Vabariigi Presidendi. Vabariigi Presidendi valimine pole Riigikogu ainupädevuses. PS §-s 79 lg 4 sätestatud juhul läheb Vabariigi Presidendi valimine valimiskogule.
    Ametisse nimetamise alal:
    1) nimetab Vabariigi Presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja;
    2) nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed;
    3) nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed;
    Kollegiaalse organi poolt ametisse valimine ja ametisse nimetamine erinevad selle poolest, et valimistel on vähemalt kaks kandidaati või on võimalik üles seada vähemalt kaks kandidaati, ametisse nimetamiseks esitatakse kollegiaalsele organile üks kandidaat. Mitme kandidaadi vahel hääletamise teel valiku tegemine pole nimetamine, vaid on valimine. Seetõttu ei saa nõuda, et Riigikogule esitataks ametisse nimetamiseks rohkem kui üks kandidaat Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri, kaitseväe juhataja (ülemjuhataja), Riigikohtu liikme või Eesti Panga nõukogu liikme kohale.
    Kuigi PS §-des 65 p 7, 8 ja 9 loetletakse ammendavalt ametiisikud, kelle nimetamine on Riigikogu pädevuses, on Riigikogu siiski võtnud seadustega ka mõnede teiste ametnike nimetamise enda pädevusse. NT. õiguskantsleri seaduse § 37 lg 1 järgi nimetab Riigikogu õiguskantsleri ettepanekul ametisse kaks õiguskantsleri asetäitja-nõunikku.
    103. Riigikogu pädevus välissuhtlemise ja riigikaitse alal.
    Välissuhtlemise alal ratifitseerib ja denonsseerib Riigikogu välislepinguid vastavalt põhiseaduse §-le 121. Sõltuvalt välislepingu sisust võib selle kompetentsi paigutada ka seadusandliku pädevuse alla, sest paljud välislepingud on otsekohaldatavad, s.o neid kohaldatakse siseriikliku seaduse asemel.
    Välislepingu ratifitseerimisel ja denonsseerimisel teostab Riigikogu seadusandlikku funktsiooni, sest välislepingud muutuvad Eesti õiguskorra osaks ja Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingud omavad prioriteeti Eesti seaduste ees. Välislepingu ratifitseerimise vormistab Riigikogu seadusega. Erikorda välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise seaduste vastu võtmise jaoks pole kehtestatud. Vastav erikord pole aga mõeldamatu.
    Riigikaitse alal Riigikogu:
    1) ) kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra vastavalt põhiseaduse §-le 129;
    2) kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni;
    104. Mida kujutavad endast Riigikogu avaldused , pöördumised ja deklaratsioonid?
    PS §-s 65 p 11 nimetatud avaldused, deklaratsioonid ja pöördumised on Riigikogu poliitilist tahet väljendavad aktid, mis ei sisalda üldisi ega üksikuid õigusnorme ega ole seetõttu Riigikogu õigusaktid – nendega pöördutakse Eesti rahva, teiste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide poole. Nad pole täitmiseks kohustuslikud. PS § 65 p 11 järgi saab avalduse, deklaratsiooni ja pöördumise adresseerida üksnes eesti rahva või teiste riikide või rahvusvaheliste organisatsioonide poole. Avaldust eesti rahvale ei saa algatada Vabariigi Valitsusele või selle liikmele tauniva hinnangu andmiseks, sest § 97 sätestab spetsiaalse aluse ja protseduuri vastava hinnangu andmiseks ning hinnangu õiguslikud tagajärjed. Avalduse, deklaratsiooni või pöördumise algatamise õigus Riigikogu juhatusel või vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust. Avalduse, deklaratsiooni ja pöördumise vastu võtmiseks piisab poolthäälte enamusest.
    105. Milleks ja kuidas moodustatakse Riigikogu juhatus? Kellest juhatus koosneb ja kui pikaks ajaks juhatus moodustatakse?
    Juhatuse moodustamist ja pädevust reguleerib Kodukorra seadus. Kodukorra seaduse järgi on juhatus Riigikogu liikmete hulgast valitud Riigikogu tööd korraldav organ, mis koosneb Riigikogu esimehest ja kahest aseesimehest. Juhatus valitakse Riigikogu poolt hääletamisel üheks aastaks. Riigikogu uue koosseisu esimees valitakse esimesel istungil. Valimisi korraldab Vabariigi Valimiskomisjon, kelle esimees juhatab Riigikogu istungit kuni Riigikogu esimehe valimiseni. Kandidaatide ülesseadmise õigus on Riigikogu liikmetel. Tegelikkuses seatakse kandidaadid üles fraktsioonidevahelise kokkuleppe alusel. Kõigepealt seatakse üles esimehe kandidaadid ja pärast esimehe valimisi aseesimeeste kandidaadid.
    Kandidaatide ülesseadmise õigus on Riigikogu liikmetel. Tegelikkuses seatakse kandidaadid üles fraktsioonidevahelise kokkuleppe alusel. Kõigepealt seatakse üles esimehe kandidaadid ja pärast esimehe valimisi aseesimeeste kandidaadid.
    Igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Hääletamine on salajane ja seda korraldatakse hääletamissedelite abil. Hääletamine toimub hääletamiskabiinis. Hääled loetakse Riigikogu saalis avalikult.
    Esimeheks saab kandidaat, kelle poolt anti üle poole kehtivatest häältest. Kui ükski kandidaatidest nii palju hääli ei kogu, siis korraldatakse kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor. Kui hääled jagunevad võrdselt, siis määratakse esimees liisu heitmisega. Kui aga esimehe valimistel on ainult üks kandidaat, siis on ta valitud, kui ta saab poolthääli rohkem kui vastuhääli. Pärast esimehe valimisi valitakse aseesimehed. Aseesimeesteks saavad kaks enim hääli saanud kandidaati. Esimeseks aseesimeheks saab enim hääli kogunud kandidaat, teiseks järgmine kandidaat. Aseesimehed asendavad esimeest.
    Juhatuse liikmetele ei saa Riigikogu umbusaldust avaldada. Küll aga võivad tema volitused ennetähtaegselt lõppeda muudel alustel.
    Riigikogu esimees juhatab Riigikogu istungeid, kutsub kokku Riigikogu erakorralise istungjärgu, kutsub kokku juhatuse koosoleku ja täidab muid ülesandeid. Riigikogu esimees täidab ajutiselt presidendi ülesandeid, kui president on Riigikohtu otsusega tunnistatud kestvalt võimetuks täitma oma ülesandeid või kui presidendi volitused on ennetähtaegselt lõppenud.
    Kollegiaalse organina on juhatuse olulisemateks ülesanneteks fraktsioonide registreerimine, alatiste komisjonide kohtade arvu jagamine fraktsioonide vahel ja alatiste komisjonide koosseisu kinnitamine, täiskogu töönädala päevakorraprojekti koostamine ja Riigikogule esitamine, Riigikogu menetlusse võetud eelnõudele juhtivkomisjoni määramine, Riigikogu kantselei struktuuri kinnitamine ja kantselei direktori nimetamine.
    Oma otsuseid võtab juhatus vastu kohalolevate liikmete konsensuse põhimõttel. Kui mingis küsimuses konsensust ei saavutata, siis võib juhatuse liige panna küsimuse päevakorraväliselt hääletamisele Riigikogu istungil.
    106. Milleks moodustatakse Riigikogu fraktsioonid ja kes võivad fraktsiooni kuuluda?
    Fraktsioonid on Riigikogu liikmete poliitilised ühendused, mille kaudu Riigikogus esindatud erakonnad viivad ellu oma poliitilist programmi. Põhiseadus näeb fraktsioonid ette Riigikogu töö paremaks organiseerimiseks ja hõlbustamiseks. Põhiseaduse § 71 lg 2 sätestab: “Riigikogu liikmetel on õigus ühineda fraktsioonidesse.” Lõike 3 järgi fraktsioonide moodustamise korra ja õigused Kodukorraseadus.
    Iga Riigikogu liige võib kuuluda ainult ühte fraktsiooni.
    Põhiseadus ei seosta fraktsiooni moodustamist Riigikogu liikmete kindla arvuga. Samas on fraktsiooniliikmete minimaalarvu kehtestamine õigustatud, et vältida Riigikogu killustumist pisifraktsioonideks. Fraktsiooni minimaalne liikmete arv on viis. Kõik nad peavad olema valitud Riigikokku sama erakonna valimisnimekirja alusel. Ühe nimekirja järgi valitud Riigikogu liikmed võivad moodustada ainult ühe fraktsiooni. Sellise regulatsiooni eesmärgiks oli stabiilsete erakondade ja Riigikogu stabiilse erakondliku struktuuri kujunemise soosimine.
    Fraktsiooni nimeks on valimisnimekirja esitanud erakonna nimi koos sõnaga “ fraktsioon .” Näiteks “Isamaliidu fraktsioon”, “Eesti Keskerakonna fraktsioon.”
    Fraktsioone ja fraktsiooni koosseisus toimunud muudatusi registreerib Riigikogu juhatus.
    Fraktsioon valib endale esimehe ja aseesimehe. Kui fraktsioonil on üle 12 liikme, siis võib ta valida ka teise aseesimehe. Riigikogu juhatuse liikmed ei või olla fraktsiooni esimeheks või aseesimeheks.
    Fraktsiooni olulisemad õigused on:
  • seaduste algatamise õigus
  • õigus teha Riigikogule ettepanek arvata seaduseelnõu enne päevakorda võtmist menetlusest välja ning õigus teha enne seaduseelnõu teisele lugemisele saatmist ettepanek lükata seaduseelnõu tagasi
  • õigus tema muudatusettepanekuid kolmandale lugemisele saadetud seaduseelnõusse
  • õigus algatada Riigikogu otsust olulises riikliku tähtsusega küsimuses (reeglina on otsuste algatamise õigus vaid juhatusel)
  • õigus nõuda enne päevakorraküsimuse hääletamist kuni 10-minutilist vaheaega
  • peaministrikandidaadi ülesseadmine, kui peaministrikandidaadi ülesseadmise õigus on läinud Riigikogu kätte
  • olla esindatud alatises komisjonis ja uurimiskomisjonis
    107. Milleks moodustatakse Riigikogu komisjonid? Kuidas jagunevad Riigikogu komisjonid?
    Põhiseaduse § 71 sätestab lakooniliselt: “Riigikogu moodustab komisjone.” Lõike 3 järgi sätestab komisjonide moodustamise ja õigused Kodukorraseadus.
    Komisjonide moodustamine on tingitud eelkõike otstarbekusest . Riigikogu pädevusse kuuluvate küsimuste suure hulga tõttu ei ole täiskogu suuteline neid ilma põhjaliku ettevalmistamiseta arutama ja otsustama. Riigikogu töövõime tagamiseks on vajalikud Riigikogu komisjonid, kelle peamine funktsioon on täiskogu jaoks eelnõude ettevalmistamine. Ka aitavad komisjonid vähendada täiskogu töökoormust, teostades teatavas ulatuses mõningaid Riigikogu põhiseaduslikke funktsioone, näiteks parlamentaarset kontrolli. Kuna PS annab otsuste tegemise õigus Riigikogule tervikuna, mitte aga komisjonidele, siis ei ole lubatud Riigikogu pädevusse kuuluvate otsuste tegemist (näiteks seaduste vastuvõtmist) delegeerida komisjonidele.
    Traditsiooniliselt eristatakse parlamendipraktikas, sõltuvalt komisjoni volituste kestusest, alatisi ja ajutisi komisjone. Mõlema puhul saab eristada veel alaliike.
    Riigikogu kodukorra seaduse järgi jagunevad komisjonid alatisteks, eri-, uurimis- ja probleemkomisjonideks.
    Riigikogu alatine komisjon valmistab ette eelnõusid Riigikogu täiskogus arutamiseks, kontrollib oma valdkonna piires täidesaatva riigivõimu teostamist ning täidab muid seaduse või Riigikogu otsusega talle pandud ülesandeid. Alatiste komisjonide ammendav loetelu on antud Riigikogu kodukorra seaduses. Need komisjonid tuleb moodustada. uusi alatisi komisjone saab moodustada, täiendades vastavalt kodukorra seadust. Seoses Euroopa Liitu astumisega nähti alatise komisjonina ette Euroopa Liidu asjade komisjon.

    Erikomisjoni moodustab Riigikogu seaduse alusel, samuti seadusest või välislepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Erikomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, sealhulgas ka asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja tegevusest aruandmise kord. Riigikogu X koosseisus on erikomisjonidena moodustatud Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon, Riigikogu erikomisjon riigieelarve kontrollimiseks, Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon.

    Uurimiskomisjoni    võib Riigikogu moodustada avalikku huvi pakkuva sündmuse asjaolude uurimiseks. Uurimiskomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, sealhulgas ka asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja volituste kestus. Uurimiskomisjon esitab Riigikogule vähemalt kord aastas vahearuande oma tegevusest ning tegevuse lõpetamisel lõpparuande.


    Riigikogu võib moodustada probleemkomisjoni olulise tähtsusega probleemi läbitöötamiseks. Probleemkomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, sealhulgas ka asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja volituste kestus. Probleemkomisjon esitab tegevuse lõpetamisel Riigikogule aruande oma tegevusest. Riigikogu X koosseisus on probleemkomisjonina moodustatud probleemkomisjon HIV, AIDSi ja narkomaania ennetustegevuse tõhustamiseks.
    Iga Riigikogu liige kuulub ühte alalisse komisjoni. Erandina võib ta kahte alatisse komisjoni kuuluda siis, kui üks nendest on Euroopa Liidu asjade komisjon. Juhatuse liikmed ei saa kuuluda alalisse komisjoni, välja arvatud Euroopa Liidu asjade komisjon. Pealeselle võib Riigikogu liige oma fraktsiooni otsuse alusel olla asendusliikmeks teistes alatistes komisjonides. Fraktsioon võib igale põhiliikmele määrata kuni kaks asendusliiget. Asendusliikmeks olek tagab fraktsiooni hääle komisjoni istungil, kui alaline komisjoni liige ei saa komisjoni töös osaleda. Samas on aga asendusliikme asjatundlikkus küsimuste otsustamisel küsitav, sest ta ei osale pidevalt töös komisjoni menetluses olevate eelnõudega.
    Kohtade arvu alalistes komisjonides jaotab fraktsioonide vahel juhatus, lähtudes fraktsioonide võrdelise esindatuse põhimõttest ning tuginedes fraktsioonide taotlustele. Fraktsiooni mittekuuluva Riigikogu liikme osalemise alalises komisjonis otsustab juhatus, lähtudes liikme soovist ja töö korraldamise otstarbekusest.
    108. Riigikogu liikme immuniteet.
    2. Põhiseaduse § 76 sätestab: “Riigikogu liige on puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.”
    Saadikupuutumatust (immuniteeti) reguleerib Kriminaalmenetluse seadustik . See seadustik sätestab Riigikogu liikmetele järgmised põhitagatised:
  • Riigikogu liikme immuniteet laieneb nii tegudele, mis pandi toime enne Riigikokku valimist, kui ka tegudele, mis pandi toime Riigikogu liikmeks oleku ajal
  • kriminaalvastutusele võtmise asemel kõneleb Kriminaalmenetluse seadustik süüdistusakti koostamisest. Seadustiku järgi saab Riigikogu liikme kohta süüdistusakti koostada ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Õiguskantsler teeb Riigikogule nimetatud ettepaneku riigi peaprokuröri taotluse alusel. Enne ettepaneku tegemist kontrollib õiguskantsler süüdistusakti ja läbiviidud menetluse vastavust Kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele. Kantsler ei saa kontrollida ega hinnata kriminaalasjas kogutud tõendeid. Ta ei saa võtta seisukohta süü olemasolu või puudumise kohta. Kui süüdistusakt või läbiviidud menetlus pole kooskõlas Kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega, siis tagastab kantsler peaprokuröri taotluse, esitades oma motiivid. Pärast Riigikogu nõusoleku saamist toimub asja edasine menetlemine Kriminaalmenetluse seadustiku järgi. Riigikogu nõusolek ei peata Riigikogu liikme ametikohustuste täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni (Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse liikme, riigikohtuniku, õiguskantsleri ja riigikontrolöri suhtes antud nõusolek seevastu peatab nende ametikohustuste täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni). Kui kohtuotsus on süüdimõistev, siis toob sellise kohtuotsuse jõustumine kaasa Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõpetamise.
  • kinnipidamist, läbiotsimist, võetust, vara arestimist, vaatlust ja läbivaatust, tõkendit ja sundtoomist saab Riigikogu liikme suhtes kohaldada alles pärast seda, kui Riigikogu on andnud tema kohta süüdistusakti koostamise nõusoleku. Erandina võib Riigikogu liiget ilma Riigikogu nõusolekuta kahtlustatavana kinni pidada seoses tema tabamisega esimese astme kuriteo toimepanemiselt. Sel juhul võib ilma Riigikogu nõusolekuta teda ka läbi otsida, teostada tema läbivaatust, asjade võetust ja nende vaatlust. Isiku kinnipidamisest ja teostatud toimingutest tuleb aga viivitamatult informeerida riigi peaprokuröri
    109. Mida kujutavad endast Riigikogu korralised, mida erakorralised istungjärgud?
    Töö Riigikogus toimub vastavalt Riigikogu töögraafikule. Eristatakse Riigikogu korralisi ja erakorralisi istungjärke.
    Korralisi istungjärke on Riigikogu koosseisul aastas reeglina kaks:
    Esimene toimub jaanuari teisest esmaspäevast - juuni kolmanda neljapäevani.
    Teine toimub septembri teisest esmaspäevast - detsembri kolmanda neljapäevani.
    Korraliseks istungjärguks tuleb Riigikogu kokku ilma erilise kokkukutsumiseta.
    Erandiks on uue Riigikogu valimise aasta, mil sellel koosseisul võib olla vähem kui kaks korralist istungjärku ja kus korraline istungjärk algab teistsugusel ajal. Uue Riigikogu koosseisu kutusb esimeseks istungiks kokku president.
    Erakorralised istungjärgud toimuvad korraliste istungjärkude vahelisel ajal, s.o. jõulu- ja suvevaheajal Erakorraliseks istungjärguks kutsub Riigikogu kokku Riigikogu esimees, kui seda nõuab president, valitsus või vähemalt viiendik Riigikogu liikmetest. Erakorralisest istungjärgust teatab Riigikogu esimees massiteabevahendite kaudu.
    110. Mida kujutab endast Riigikogu täiskogu töönädal, korraline istung, täiendav istung, täiskogu töötsükkel?
    Riigikogu korraliste istungjärkude puhul eristatakse järgmisi mõisteid:
    Täiskogu töönädal – on täiskogu iganädalane tööaeg. Täiskogu töönädalatel toimuvad korralised istungid (esmaspäevast neljapäevani). Täiskogu töönädala reede on ettenähtud tööks valijatega, Riigikogu fraktsiooni ja komisjoni antud ülesannete või Riigikogu liikmete muude kohustuste täitmiseks. Kolm üksteisele järgnevat töönädalat moodustavad täiskogu töötsükli. Töötsüklile järgneval (neljandal) nädalal täiskogu korralisi istungeid ei toimu. See nädal on nagu töönädala reedegi ette nähtud tööks valijatega, Riigikogu fraktsiooni ja komisjoni antud ülesannete täitmiseks või Riigikogu liikmete muude kohustute täitmiseks. Täiendavad istungid võivad toimuda reedel, laupäeval või pühapäeval või täiskogu töötsüklile järgneval (neljandal) nädalal.
    Riigikogu töö ajagraafik on kehtestatud Riigikogu kodukorraseadusega.
    111. Mida tähendab poolthäälteenamus, mida Riigikogu koosseisu häälteenamus? Millise häälteenamusega võetakse vastu valdav enamus Riigikogu aktidest?
    Riigikogu teeb otsustusi häälteenamusega. Põhiseaduse rakendamise seadus sätestab:
    Poolthäälte enamus – s.t. poolt hääletab rohkem Riigikogu liikmeid kui vastu
    Riigikogu kahekolmandikuline häälteenamust – s.t. poolt hääletab vähemalt kaks korda enam kui vastu
    Riigikogu neljaviiendikuline häälteenamus – s.t. poolt hääletab vähemalt neli korda enam kui vastu
    Riigikogu koosseisu häälteenamus – poolt hääletab üle poole Riigikogu koosseisust
    Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus – s.t. poolt hääletab vähemalt 2/3 Riigikogu koosseisust
    Riigikogu koosseisu kolmviiendikuline häälteenamus – s.t. poolt hääletab vähemalt 3/5 Riigikogu koosseisust.
    Erinevus seisneb selles, et viimased kolm on seotud Riigikogu koosseisuga (Riigikogus on 101 liiget) ja hääletamistulemuses näidatakse, kui suur osa Riigikogu koosseisust oli poolt ja vastu. Rääkides lihtsalt (Riigikogu) häälteenamusest, võetakse arvesse istungil kohalolevate riigikogu liikmete hääli. Tavaliselt Riigikogu istungitele ei ole kehtestatud kvooruminõuet, s.t. otsustusõiguseks ei ole vajalik mingi kindla arvu osalejate kohalolek ning loeb kohalolijate hääletustulemus. Erandina on erakorraline istungjärk ja täiendav istung otsustusvõimelised, kui kohal on üle poole Riigikogu koosseisust.
    Valdav enamus Riigikogu aktidest (seadused, otsused, avaldused, deklaratsioonid ja pöördumised) võetakse vastu poolthäälteenamusega.
    112. Mida kujutab endast seadusandliku algatuse õigus? Kellel on seadusandliku algatuse õigus Riigikogus? Kes võib algatada põhiseaduse muutmist?
    Seadused võetakse vastu kooskõlas põhiseadusega. Seadusandliku algatuse õigus on õigus algatada seaduseelnõu. Seaduste algatamise õigus on igal Riigikogu liikmel, fraktsioonil, komisjonil ja valitsusel. Põhiseaduse algatamise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust ja presidendil. Põhiseadus annab Riigikogule õiguse teha oma koosseisu häälteenamusega otsus, millega valitsusele tehakse ettepanek algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu.
    113. Seadusandlik protseduur Riigikogus. Milleks moodustatakse juhtivkomisjon?
    Seadusandliku protseduuri stadium : 1)seadusandliku algatamise staadium- seisneb seaduseelnõu üle andmises seaduseandliku algatuse õigust omava isiku poolt parlamendi või selle koja vast vale organile
    -seadusandliku algatuse õigust omavad : a)valitsusel (Presitentaalse korra puhul on see õigus pirated) b) riigikoguliikmetel, komisjonil, fraktsioonil c) rahvas, st teatava arvu valimisõiguslike kodanike allkirjadega seaduseelnõu esitatakse parlamendile, et see seda arutaks d)presidential põhiseaduse muutmiseks
    2) seaduseelnõu parlamendis lugemise staadium
    - I lugemine- algataja tutvustab seaduseelnõud ja põhjendab selle vajalikkust. Sisulist arutlust ei toimu, hääletatakse üksnes kas eelnõu tervik läheb teisele lugemisele või mitte
    NB! Enne teist lugemist määrab juhtivkomisjon parandusettepanekute tähtaja. Parandusettepanekuid saavad teha parlamendiliikmed, komiteed, fractioned. Seejärel Juhtivkomitee otsustab millises parandusettepanekud ahead käiku ja millised mitte.
    - II lugemine- arutletakse eelnõu algatajate seisukohti ja parandusettepanekuid. Kui parandusettepanekud on läbi hääletatud, siis saadetakse eelnõu juhtivkomisjoni, et see koostaks eelnõu lõpliku teksti ja kõrvaldaks eelnõust võimalikud vastuolud, mis tekkisid parandusettepanekute läbihääletamisel.
    - III lugemine- parandusettepanekuid enam ei tehta . Kolmanda lugemise eesmärgiks on eelnõu kui terviku vastuvõtmine.Eelnõu kas võetakse vastu või lükatakse tagasi. Pärast seda on võimalikud ainult keelelised parandused ja trükivigade likvideerimine.
    3)eelnõu väljakuulutamine- enamasti recipe kuulutab välja .
    NB!kui on tegemist kahekojalise paramedical, siis on üldjuhul nõutav, et eelnõu oleks mõlemas kojas identsel kujul vastu võetud.
    4) seaduse avaldamine
    5) seaduse jõustumine
    Milleks moodustatakse juhtivkomisjon?
    Juhtivkomisjon moodustatakse Riigikogu juhatuse poolt. Juhtivkomisjoni oleanders on eelnõu juhtimine läbi Riigikogu menetluse (parandusettepanekute tähtajad ja nende valik, eelnõu parandmine jne).
    114. Seaduse välja kuulutamine ja jõustumine.
    a) Seadus saab jousted peale avaldamist. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 108 ütleb, et seadus jõustub 10 päeva pärast Riigi Teatajas avaldamist, kui seaduses ei sätestata teisiti
    b) seaduse väljakuulutamise ja väljakuulutamata jätmise õigus on riigipeal. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 107 ütleb et, seadused kuulutab välja Vabariigi President.
    Vabariigi President võib jätta Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse välja kuulutamata ja saata selle koos motiveeritud otsusega neljateistkümne päeva jooksul, arvates saamise päevast, Riigikogule uueks arutamiseks ja otsustamiseks. Kui Riigikogu võtab Vabariigi Presidendi poolt tagasi saadetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu, kuulutab Vabariigi President seaduse välja või pöördub Riigikohtu poole ettepanekuga tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui Riigikohus tunnistab seaduse põhiseadusega kooskõlas olevaks, kuulutab Vabariigi President seaduse välja.
    115. Vabariigi Presidendi vetoõigus.
    Presidendil on ka nn vetoõigus, st riigipea võib seaduse jätta välja kuulutamata ja oma motiveeritud otsusega selle Riigikogule uuesti arutamiseks ning otsustamiseks saata. Presidendil on kontrolliõigus nii materiaal - kui ka protsessuaalõiguslike sätete üle.
    116. Keda saab valida Vabariigi Presidendiks? Kirjeldage Vabariigi Presidendi valimise korda.
    Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt 40 aastat vana. President valitakse ametisse viieks aastaks. Kedagi ei tohi valida Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks. Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust.
    Eesti Vabariigi põhiseaduse § 79 kohaselt valib Vabariigi Presidendi salajasel hääletusel Riigikogu. Igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse järgmisel päeval uus hääletusvoor. Enne teist hääletusvooru seatakse üles uued kandidaadid. Kui teises hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse kahe teises voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel samal päeval kolmas hääletusvoor. Kui Vabariigi Presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, kutsub Riigikogu esimees ühe kuu jooksul Vabariigi Presidendi valimiseks kokku valimiskogu.
    117. Kes ja millistel juhtudel asendab Vabariigi Presidenti? Kes ja millises menetluses saab tunnistada Vabariigi Presidendi kestvalt võimetuks täitma oma ülesandeid? Milline on sellise otsuse tagajärg, millega Vabariigi President tunnistatakse kestvalt võimatuks täitma oma ülesandeid?
    Presidenti asendab Riigikogu esimees. Üldiselt on Riigikogu esimehel samasugused õigused kui presidendil. Kui presidendi volitused on peatunud või ennetähtaegselt lõppenud, siis lähevad Põhiseaduse kohaselt tema ülesanded ajutiselt Riigikogu esimehele. Presidendi ülesannete täitmise ajaks peatuvad Riigikogu esimehe volitused Riigikogu liikmena.
    118. Vabariigi Presidendi pädevus Riigikogu tegevuse korraldamise alal.
    Presidendi pädevus Riigikogu tegevuse korraldamise alal. On Põhiseaduse järgi tema pädevuses. 1. Riigikogu korraliste ja erakorraliste valimiste välja kuulutamine.Kuna korraliste valimiste aeg on Põhiseaduse kalendaarselt fikseeritud (§ 60 lg 3), iseenesest poleks vajalik Põhiseaduses sätestada, et president kuulutab välja korralised valimised. Presidendi poolt korraliste valimiste välja kuulutamine rõhutab aga valimiste tähtsust. 2) kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu ja avab selle istungi. Esimesest isungist juhatab kuni
    Riigikogu esimehe valimiseni Vabariigi Valimiskomisjoni esimees.
    119. Vabariigi Presidendi pädevus seadusandluse alal.
    Seadusandluse alal. 1. Kuulutab välja Riigikogu poolt või rahvahääletusel vastu võetud seadusi.Riigikogu poolt vastu võetud seaduste osas on presidendil ka õigus jätta seadus välja kuulutamata ning saata see uueks arutamiseks ja otsustamiseks Riigikogule.Kui Riigikogu on seaduse uuesti muutmata kujul vastu
    võtnud, siis võib president, väites et seadus on põhiseaduse vastane, taotleda Riigikohtule seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Rahvahääletusel vastu võetud seaduse on president kohustatud välja kuulutama. 2. algatab Põhiseaduse muutmist. S.t. et tal on õigus esitada Riigikogule Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Praktikas on seda võimalust ühel korral ka kasutataud. 3. annab seaduse jõuga üldakte, mida nimetatakse seadluseks. Vabariigi Presidendi seadlusega ei saa kehtestada, muuta ega tühistada põhiseaduse §-s 104 nimetatud seadusi, samuti riiklikke makse ja riigieelarvet.Põhiseaduse järgi on seadlus
    võimalikanda kui Riigikogu ei saa kokku tulla ja on ilmnenud edasilükkamatu riiklik vajadus. Seadlusel peavad olema Riigikogu esimehe ja peaministri kaasallkirjad.
    120. Vabariigi Presidendi pädevus riigiametnike ametisse nimetamise alal.
    Riigiametnike ametisse nimetamise alal. Siin on tema pädevus kahesugune : 1. ühtedel juhtudel teeb ta Riigikogule ettepaneku nimetada üks või teine isik ametikohale. Ametikohale nimetamise otsustab Riigikogu hääletamise tee. President teeb ettepaneku Riigikogule nimetada ametisse Riigikohtu esimees, eesti Panga Nõukogu esimees, riigikontrolör, õiguskantsler ja kaitseväe juhataja (ülemjuhataja). 2. teistel juhtudel otsustab president ise Riigiametniku ametisse nimetamise. President saab aga otsustada riigiametniku ametisse pärast seda, kui talle on vastava ametniku nimetamiseks tehtud ettepanek, s.o. esitatud kandidaat. Peaministri ettepanekul nimetab ja vabastab president Vabariigi valitsuse liikmeid. Eesti Panga ettepanekul nimetab president eesti Panga presidendi. Riigikohtu ettepanekul nimetab ja vabastab president esimese ja
    teise astme kohtunikud. Nimetab Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe kõrgema juhtkonna.
    121. Vabariigi Presidendi pädevus välissuhtlemise alal.
    Välissuhtlemise alal presidendi pädevust reguleerivad:
  • Põhiseaduse
  • Välissuhtlemisseadus (VsS)
  • Välisteenistuse seadus. (VtS)
    Välisuhtlemise alal president:
    1)
  • esindab riigipeana Eesti Vabariiki
  • Presidendil on rahvusvahelise õiguse järgi õigus sõlmida välislepingut, esitamata volikirja.
    VsS nõuab, et ettevalmistatud välislepingu eelnõu kiidetakse heaks Vabariigi Valitsuse poolt, selle puudumine ei mõjuta alla kirjutatud lepingu rahvusvahelist kehtivust.
    2)
  • Vabariigi Valitsuse ettepanekul nimetab ja kutsub tagasi Eesti diplomaatilisi esindajaid (valdkonda regul VsS).
  • Erakorralise ja täievolilise suursaadiku
    - kandidaadi esitab Vabariigi Valitsusele välisminister
    - Vabariigi Valitsus kinnitab ja esitab Vabariigi Presidendile
    - Kooskõlastatult Vabariigi Presidendiga taotleb välisminister kandidaadile asukohariigi valitsuse agrement'i.
    - Pärast agrement'i saamist nimetab Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul erakorralise ja täievolilise suursaadiku ametisse ja kirjutab alla tema volikirjale.
    - suursaadiku kandidaadi nimi ei kuulu kuni tema ametissenimetamiseni avalikustamisele.
    - suursaadiku kutsub tagasi Vabariigi President Vabariigi Valitsuse ettepanekul.
    - suursaadiku nimetamiseni juhib asukohariigis Eesti välisesindust välisministri poolt Vabariigi Presidendi teadmisel määratud ajutine asjur (asjur ka riikides, kus ei ole ettenähtud suursaadikut).
    3) võtab vastu Eestisse akrediteeritud diplomaatiliste isikute volikirjad .
    4) kirjutab alla Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingute ratifitseerimiskirjadele.
    122. Vabariigi Presidendi pädevus riigikaitse alal.
    Riigikaitse alal presidendi pädevust reguleerib
  • Põhiseadus
  • Rahuaja riigikaitse seadus,
  • Sõjaaja riigikaitse seadus,
  • Erakorralise seisukorra seadus
  • Kaitseväeteenistuse seadus.
    NB! Presidendi pädevus sõjaajal ja rahuajal on praktiliselt ühesugune.
    1) Põhiseaduse järgi on president riigikaitse kõrgeim juht (§ 127). Siit ei saa aga järeldada, et presidendil on kaitseväe üle järelevalve ja juhtimisülesanded. Kaitsevägi presidendi juhtimisele ei allu. Riigikaitse juhtimine toimub täitevvõimu teostava Vabariigi Valitsuse ja Kaitseministeeriumi kaudu. Kaitseväe juhataja allub teenistuslikult kaitseministri järelevalvele.
    2) president teeb Riigikogule ettepaneku kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon ja demobilisatsioon. Eesti Vabariigi vastu suunatud agressiooni korral kuulutab Vabariigi President välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab kaitseväe ülemjuhataja, ootamata ära Riigikogu otsust.
    3) teeb Riigikogule Eesti põhiseaduslikku korda ähvardava ohu puhul ettepaneku välja kuulutada erakorraline seisukord kogu riigis, kuid kõige kauem kolmeks kuuks. Samasuguse ettepaneku tegemise õigus on ka Vabariigi Valitsusel. Riigikogu saab erakorralise seisukorra välja kuulutada oma koosseisu häälteenamusega. Erakorraline seisukord on võimalik välja kuulutada üksnes kogu riigis, mitte aga selle üksikutes osades eraldi. Erakorralise seisukorra saab välja kuulutada kõige kauem kolmeks kuuks. Erakorralise seisukorra pikendamine on võimalik, kuid seda peab tegema Riigikogu erakorralise seisukorra välja kuulutamiseks sätestatud korras.
    4) nimetab Vabariigi valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe kõrgema juhtkonna. Kaitseväeteenistuse seaduse järgi nimetab president ametisse Kaitsejõudude Peastaabi ülema, Kaitseliidu ülem ja kaitseväe põhiväeliikide ülemad.
    5) annab sõjaväelisi auastmeid (vt pädevus VII)
    Presidendi juures on nõuandva organina moodustatud Riigikaitse nõukogu. Nõukogu ülesanded ja koosseis on nimetatud Rahuaja riigikaitse seaduses ja Sõjaaja riigikaitse seaduses.
    123. Vabariigi Presidendi pädevus autasustamise ja auastmete andmise alal.
    Autasustamise alal annab president riiklikke teenetemärke. Ta teeb seda Riiklike teenetemärkide seaduse alusel.
    Auastmete andmise alal annab president sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid. Kaitseväeteenistuse seaduse järgi annab president ohvitseriauastmeid. Diplomaatilisteks auastmeteks on suursaadik ja saadik. Diplomaatiline auaste antakse presidendi otsusega eluaegselt. Ettepaneku diplomaatilise auastme andmiseks teeb Vabariigi Presidendile Vabariigi Valitsus. Sellekohase taotluse esitab Vabariigi Valitsusele (nõunik, esimene sekretär, teine sekretär, kolmas sekretär, atašee) välisminister Välisministeeriumi atesteerimiskomisjoni otsuse alusel. Diplomaatiline teenistusaste antakse välisministri käskkirjaga välisteenistuses töötamise ajaks. Välisteenistusest pensionile jäämisel diplomaatiline teenistusaste säilib. Diplomaatiliste au- ja teenistusastmete andmist reguleerib Välisteenistusseadus.
    124. Vabariigi Presidendi pädevus kriminaalalal.
    Kriminaalalal on presidendi pädevus järgmine:
    1) annab süüdimõistetule nende palvel armu , s.o vabastab karistuse kandmisest või kergendab karistust. Armu andmiseks on vajalik süüdimõistetu enese ettepanek. Seni on armu antud kuritegudes süüdimõistetud isikutele. Välistatud ei ole armu andmine ka väärteos süüdi mõistetutele, kuid seni pole seda tehtud. Armuandmisküsimuste ette valmistamiseks on Vabariigi Presidendi kantselei juures vastav komisjon.
    2) teeb Riigikogule ettepaneku anda nõusolek õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmiseks.
    Vabariigi Presidendi üksikaktideks on otsus ja käskkiri. Oma eelpool nimetatud põhiseaduslike ülesannete täitmiseks võtab president vastu otsuseid. Otsusega vormistab president seaduste välja kuulutamise või välja kuulutamata jätmise, ametisse nimetamise ja muude Põhiseaduses otseselt nimetatud ülesannete täitmise. Käskkirju annab president riigikaitse kõrgeima juhina ja Vabariigi Presidendi Kantselei tegevuse korraldamiseks. Presidendi otsused ja käskkirjad jõustuvad nende allakirjutamisega, kui nendes enestes ei sätestata teist tähtaega.
    125. Kellest koosneb Vabariigi Valitsus? Milline on Vabariigi Valitsuse liikmete maksimaalne arv?
    Valitsuse liikmeteks on peaminister ja ministrid. Valitsuse liikmete maksimaalne võimalik arv on Vabariigi Valitsuse seaduse järgi 15.
    Ministrid jagunevad ministriteks, kes juhivad ministeeriumi (nn portfelliga ministrid), ja ministriteks, kes ei juhi ministeeriumi (nn portfellita ministrid).
    Portfelliga ministrite ametikohtade täpsed nimetused ja ammendav loetelu on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses. Selle seaduse järgi on portfelliga ministreid 12. Portfelliga ministrite ülesanded ja pädevus on määratletud Vabariigi Valitsuse seadusega.
    Peale nende võib president peaministri ettepanekul nimetada kuni kaks portfellita ministrit. Traditsiooniliselt on portfellita ministriteks olnud rahvastikuminister ja regionaalminister. Portfellita ministrite ülesanded määratakse kindlaks peaministri korraldusega.
    Vabariigi Valitsuse seaduse järgi võib president peaministri ettepanekul nimetada mõne ministri juhtima kahte ministeeriumi. Siin ei peeta silmas olukorda, kus minister on haige, puhkusel või ära või kus ministri koht on ajutiselt vaba ministri volituste lõppemise tõttu. Siin peetakse silmas olukorda, kus üks minister nimetatakse ametisse ülesandega püsivalt, pikema aja kestel juhtima kahte ministeeriumi. Vastasel korral poleks tarvis presidendi otsust. Piisaks peaministri korraldusest, nagu see on vajalik ministri asendamise juhtudel. Peaministriametiga ministri ametit ühitada ei saa.
    126. Kirjeldage Vabariigi Valitsuse moodustamise korda.
    Põhiseaduse § 86 sätestab: “Täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele.”
    Valitsus astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees.
    Vabariigi Valitsust juhib ja seda esindab peaminister, kes nimetab oma valikul kaks ministrit, kes teda tema äraolekul võivad asendada.
    Valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse seaduse alusel vastavad ministeeriumid .
    Minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega sätestatud alustel ja korras.
    Kui minister ei saa haiguse või muude takistuste tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, paneb peaminister tema ülesanded selleks ajaks mõnele teisele ministrile.
    Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriumi.
    Vabariigi Valitsuse juures on riigikantselei , mida juhib riigisekretär.
    Riigisekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister.
    Riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest.
    Riigisekretäril on riigikantselei juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimiseks .
    Vabariigi Valitsuse istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti.
    Valitsus teeb oma otsused peaministri või asjaomase ministri ettepanekul.
    Valitsuse määrused kehtivad, kui nad kannavad peaministri, asjaomase ministri ja riigisekretäri allkirja.
    127. Kuidas on korraldatud peaministri, kuidas ministri asendamine?
    Peaminister nimetab pärast ametisse astumist korraldusega kaks ministrit, kes asendavad peaministrit tema äraolekul, ja määrab kindlaks oma asendamise järjekorra. See korraldus tuleb teha teatavaks valitsuse esimesel istungil. Kui aga asendajaks määratud ministrid on ära, siis asendab peaministrit eluealt vanim kohalolev minister.
    Peaministrit asendaval ministri õigused erinevad peaministri õigustest selle poolest, et asendav minister:
    1) ei tohi esineda Riigikogu ees valitsuse tagasiastumisavaldusega. Erandina peab ta esinema valitsuse tagasiastumisavaldusega, kui valitsuse tagasi astumise põhjuseks on peaministri surm; 2) ei tohi teha presidendile ministri ametisse nimetamise ja ametist vabastamise ettepanekut;
    3) ei tohi juhatada valitsuse istungit, kus otsustatakse siduda seaduseelnõu vastu võtmine usaldusküsimusega.
    Peaministrit asendav minister kirjutab dokumentidele alla oma ametinimetuse ja sõnad “peaministri ülesannetes”, näiteks “justiitsminister peaministri ülesannetes.”
    Kui minister ei saa haiguse või muude takistuste (näiteks puhkuse) tõttu oma ülesandeid ajutiselt täita või kui ministri volitused on lõppenud, siis paneb peaminister korraldusega tema ülesanded mõnele teisele ministrile. Asendav minister kirjutab dokumentidele alla oma ametinimetuse ja lisab asendatava ministri ametinimetuse koos sõnaga “ülesannetes”, näiteks “justiitsminister siseministri ülesannetes.”
    Praktikas on ministrite asendamist formaliseeritud vabariigi valitsuse korraldusega kinniattud Ministrite asendamise skeemiga . Skeemiga on määratud kindlaks, millisele ministrile saab pannna millise ministri ülesanded, näiteks siseministrit asendab justiitsminister. Skeem on praktiline koalitsioonivalitsuste puhul, et tagada olukord, et ühte erakonda kuuluvat ministrit aendaks minister samast erakonnast.
    128. Millistel juhtudel astub Vabariigi Valitsus tagasi? Kes teostab täitevvõimu, kui valitsus on tagasi astunud?
    Valitsuse volitused lõpevad valitsuse tagasi astumisel. Valitsus astub tagasi:
  • Riigikogu uue koosseisu kokkuastumisel. Tagasiastumisest teatab Riigikogu uue koosseisu esimesel istungil peaminister.
  • Peaministri tagasiastumisel. Oma tagasiastumisest teatab peaminister presidendile viivitamatult. Tagasiastumisest peab peaminister teatama ka Riigikogus. Peaminister astub tagasi omal algatusel . Vabariigi Valitsuse seadus aga sätestab peaministri kohustusliku tagasiastumise aluse, mida Põhiseaduses ei sätestata. Vabariigi Valitsuse seaduse järgi peab peaminister tagasi astuma , kui valitsus ministrite volituste lõppemise tõttu pole olnud kakskümmend üks päeva otsustusvõimeline. Valitsus loetakse otsustusvõimeliseks, kui istungist võtab osa peaminister ja vähemalt pool valitsuse koosseisust. Peaministri selline tagasi astuma kohustamine tundub aga olevat üleregulatsioon. Kõigepealt on raske ette kujutada, et enda ja oma erakonna poliitilisele tulevikule mõtlev peaminister oleks nõus 21 päeva juhtima valitsust, kes kvoorumi puudumise tõttu ei saa vastu võtta ühtegi otsustust.
  • Peaministri surma korral. Peaministri surmast peab teda asendav minister teatama presidendile viivitamatult pärast surmast teada saamist. Asendav minister peab valitsuse tagasiastumisest teatama ka Riigikogus.
  • Kui Riigikogu avaldab valitsusele või peaministrile umbusaldust ja president ei kuuluta valitsuse ettepanekul välja Riigikogu ennetähtaegseid valimisi. Kui president kuulutab välja ennetähtaegsed valimised, siis astub valitsus üldises korras tagasi Riigikogu uue koosseisu esimesel istungil.
  • Kui Riigikogu ei võta vastu valitsuse poolt usaldusküsimusega seotud seaduseelnõud. Sellise eelnõu vastu võtmata jätmisest teatab Riigikogu esimees presidendile viivitamatult.
    Tagasi astunud valitsus peab jätkama oma tegevust uue valitsuse ametisse astumiseni. Samas peab tagasi astunud valitsus Vabariigi valitsuse seaduse § 11 kohaselt vältimatu vajaduseta hoiduda põhimõtteliste või riigieelarve kulusid suurendavate otsuste tegemisest. Raske on aga ette kujutada, kuidas saab valitsus teha riigieelarve kulusid suurendavaid otsuseid, sest riigieelarve kulud määratakse kindlaks mitte valitsusepoolt, vaid Riigikogus vastu võetava igaaastase riigieelarve või lisaeelarvega. Ka ei saa nõuda, et tagasi astunud valitsus ei tohi esitada riigikogule riigieelarve eelnõud või eelmise aasta kulutustest suuremate kuludega riigieelarvet. Kui olla seisukohal, et tagasi astunud valitsus ei tohi esitada riigieelarve eelnõud, siis annaks see valitsusele võimaluse esile kutsuda Riigikogu ennetähtaegsed valimised. Vaevalt on sel viisil ennetähtaegsete valimiste väljakuulutamise esilekutsumine kooskõlas Põhiseaduse mõttega. Valitsusel puudub ju õigus teha omal äranägemisel presidendile ettepanek kuulutada välja ennetähtaegsed valimised.
    129. Umbusalduse avaldamine Vabariigi Valitsusele ja selle liikmele.
    Vabariigi Valitsusele umbusalduse avaldamist reguleerib kaks seadust:
    EV PS (§ 97) ja Riigikogu kodukorra seadus (§ 56 lg 2, § 133, § 134)
    Umbusalduse avaldamist saab algatada vähemal 1/5 Riigikogu kosseisust kirjaliku nõude esitamisega Riigikogu istungil. Umbusaldust võib algatada tervele valitsusele, peaministrile või ministrile. Ükski seadus ei sea piiranguid umbusaldamise avaldamise motiividele, samuti ei pea otsuse eelnõu (nõude) esitamisel teatama, keda soovitakse näha peaministrina. Umbusalduse avaldamine võib tulla otsustamisele kõige varem ülejärgmisel päeval pärast selle algatamist, kui valitsus ei nõua kiiremat otsustamist. Eelnõu arutamine ja otsustamine peavad toimuma ühel istungil. Muudatusettepanekut eelnõusse teha ei saa. Otsuse eelnõu arutamine algab eelnõu algatajate esindaja ettekanega, valitsusel on soovi korral õigus kaasettekandele. Iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjale kuni kaks suulist küsimust (NB! Õppejõu konspekt ja seaduses sätestatu ei lange kokku!!! Riigikogu kodukorra seadus § 134 lg 2 alusel võib riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse). Sellele järgnevad läbirääkimised, kus sõna võivad võtta ainult fraktsioonide selleks volitatud esindajad. Läbirääkimiste lõpetamisel võivad ettekandja ja kaasettekandja esineda lõppsõnaga, seejärel pannakse otsuse eelnõu hääletamisele. Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile on avaldatud umbusaldust, kui umbusalduse avaldamise poolt on Riigikogu koosseisu enamus. Kui umbusaldust on avaldatud tervele valitsusele või peaministrile, siis lahkub ametist terve valitsus. Kui umbusaldust avaldati ministrile, lahkub ametist ainult see minister. Kui umbusaldut avaldati tervele valitsusele või peaminitrile, siis võib valitsus teha presidendile ettepaneku kuulutada välja Riigikogu erakorralised valimised. Presidendil on otsustamiseks aega kolm päeva. Samal alusel võib umbusalduse avaldamist korrata kolme kuu möödumisel eelmisest umbusaldushääletusest.
    130. Seaduseelnõu sidumine usaldusküsimusega.
    Reguleerib kaks seadust: EV PS (§ 8) ja Riigikogu kodukorra seadus § 95 lg 4, § 135 - 138
    Valitsus võib siduda iga tema enda poolt algatatud eelnõu vastuvõtmise usaldusküsimusega, s.t. valitsusepoolset ähvardust, et eelnõu vastu võtmata jätmise korral astub valitsus tagasi. Usaldusküsimusega võib eelnõu siduda igas eelnõu menetlemise staadiumis (eelnõu algatamisel, enne eelnõu teist lugemist, enne eelnõu kolmandat lugemist). Seaduseelnõu sidumise usaldusküsimusega saab sidudga ainult siis, kui valitsuse vastaval istungil osaleb peaminister. (Peaministrit asendava ministri juhtimisel ei saa valitsus istungil seda küsimust otsustada). Eelnõu sidumisel usaldusküsimusega hakkab valitsus eelnõu menetlemisel funktsioneerima nagu juhtivkomisjon. Muudatusettepanekud esitatakse valitsusele, kes võtab nende suhtes seisukoha. Valitsuse poolt arvestamata jäetud muudatusettepanekuid hääletusele ei panda. Usaldusküsimusega seotud eelnõu võib lõpphääletusele panna mitte varem kui ülejärgmisel päeval pärast eelnõu sidumist usaldusküsimusega. Vastavalt Vabriigi Valitsuse seadusele peab valitsus tagasi astuma, kui Riigikogu ei võta vastu usaldusküsimusega seotud seaduseelnõud. Vastu võtmata jätmise korral ei ole valitsusel õigust taotleda presidendilt erakorraliste Riigikogu valimiste väljakuulutamist. Küll aga peab parlament silmas pidama, et kui ta ei suuda valida uut peaministrikandidaati, siis saadab president parlamendi laiali.
    131. Mida tähendab põhiseaduse § 86 formuleering, mille järgi täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele? Valitsemine ja haldus.
    Täidesaatev riigivõim on üks kolmest iseseisvast riigi põhifunktsioonist. Mõiste täidesaatev riigivõim hõlmab: seaduste täitmist ja rakendamist, ühiskondliku elu erinevatesse valdkondadesse kuuluvate muude ülesannet täitmist, piiratud ulatusega õigusloomet ja õigusemõistmist (s.o. Vabariigi Valitsuse määrustega seaduste täpsustamine ja konkretiseerimine). Vabariigi Valitsue ja Riigikogu suhted rajanevad parlamentaarsel valitsemissüsteemil. Vabariigi Valitsus on iseseisev kõrgem põhiseaduslik kollegiaalorgan, mis teostab täidesaatvat riigivõimu ja kannab vastavalt PS-le nimetust Vabariigi Valitsus. Vabriigi valitsusele kuulub koordineerimis- ja järelvalvefunktsioon täidesaatva riigivõimu üle, selles osas piirdub valitsuse pädevus üksnes valitsusasutustega.
    Täidesaatev võim koosneb kahest erinevast funtsioonist: valitsemine ja haldus.
    Valitsemine s.o. riigi poliitiline juhtimine – riigi sise- ja välispoliitika juhtimine ja suunamine, majandusprotsesside juhtimine, mis hõlmab poliitiliste eesmärkide püstitamist ja nende teostamist poliitiliste otsuste tegemise kaudu (kokkuvõtvalt on see avaliku elu kui terviku ja tema erinevate valdkondade dünaamiline ja tulevikku suunatud juhtimine ja kujundamine). Valitsemine on Vabariigi Valitsuse tegevuse põhisisuks. (Riigi poliitilise juhtimise funktsioon ei kuulu ainuüksi Vabariigi Valitsusele. Eelkõige täidab seda ülesannet Vabariigi Valitsuse kõrval Riigikogu ja vähemal määral Vabariigi President.
    Haldamine s.o. praktiline tegevus, mis on suunatud eelkõige täitev-korraldava laadiga ülesannete täitmisele. Väga üldises plaanis on haldamise sisuks plaanipärane ja eesmärgistatud tegevus poliitiliste otsuste elluviimisel.
    132. Mida tähendab, et Vabariigi Valitsus viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat?
    Esiteks viib Vabariigi Valitsus ellu riigi sise- ja välispoliitikat Riigi poliitilise juhtimise funktsiooni täitmisel. Lisaks on valitsusel oluline roll sise- ja välispoliitika kujundamisel – Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid. Põhiline osa seaduseelnõusid esitatakse Riigikogule valitsuse poolt, iga eelnõu sisaldab endas poliitilist otsust. Samuti koostab ja esitab Vabriigi Valitsus Riigikogule riigieelarve, milles sisuliselt määratakse ära riigi arenguprioriteedid. Teiseks: Haldusfunktsiooni teostamisel Vabariigi Valitsus suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust (s.t. valitsuse otsustusõigust kõikides täidesaatva riigivõimu küsimustes ning sellega kaasnevat interventsiooniõigust); korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist; annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi; korraldab suhtlemist teiste riikidega; kuulutab loodusõnnetuste ja katastroofide korral või nakkushaiguste leviku takistamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas.
    133. Mida kujutab endast Vabariigi Valitsuse regulatiivne pädevus.
    Vabariigi Valitsuse regulatiivsesse pädevusse kuulub määruste andmine. Valitsus annab määrusi seaduse alusel ja täitmiseks (§ 87 p 6). Nimetatud õigusaktid on oma olemuselt materiaalsed seadused, s.t nad sisaldavad õigusnorme. “Põhiseaduse § 65 p 1 kohaselt võtab seadusi vastu Riigikogu. Vabariigi Valitsus annab põhiseaduse § 87 p 6 kohaselt seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi. Eelosundatus kajastub põhiseaduslik õigusaktide hierarhia ning järeldus, et täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mida põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusejõuliste “õigusaktidega”.” Et valitsus saaks realiseerida oma määrusandlusõigust, selleks peab seadus sisaldama vastava volituse (delegatsiooni). Sellele on juhtinud tähelepanu Riigikohus (RKPJKo, 20.12.1996): “… Täitevvõimu üldaktide andmiseks peab seaduses olema vastavasisuline delegatsiooni ehk volitusnorm . Selles normis täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning selle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus.” Vabariigi Valitsuse määrustega täpsustatakse ja konkretiseeritakse seaduste regulatsioone, et muuta seadused rakendatavaks. Valitsuse määrustele kirjutavad alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär (§ 96 lg 3).
    134. Kellel on õigus algatada põhiseaduse muutmist?
    Põhiseaduse muutmist on pädevad algatama üksnes Vabariigi President ja vähemalt üks viiendik Riigikogu koosseisust, st vähemalt 21 riigikogu liiget.
    135. Millised on Eesti põhiseaduse muutmise viisid (nõutavat häälteenamust pole tarvis meelde jätta)?
    Põhiseaduse muutmisviise on kolm – (1)rahvahääletusel, (3)Riigikogu poolt kiireloomulisena ja (2)Riigikogu kahe järjestikust koosseisu poolt.
    (1)
    Põhiseaduse esimest ja viimast peatükki saab muuta üksnes rahvahääletusel. Seega saab ka uut Põhiseadust vastu võtta vaid rahvahääletusel. Põhiseaduse § 106 lg 1 keelab otsesõna panna rahvahääletusele välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise küsimusi. Selle sätte eesmärgiga oleks vastuolus rahvahääletusel selle küsimuse otsustamine, kas ühineda Euroopa Liiduga.
    Muutmisviisi otsustab Riigikogu seaduseelnõu eelnõu kolmandal lugemisel. Vastava ettepaneku teeb põhiseaduskomisjon. Sellise ettepaneku tegemise õigus võiks olla ka algatajal või vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust.
    Iga Põhiseaduse muutmise eelnõud arutatakse kolmel lugemisel. Esimese ja teise lugemise vahel peab olema vähemalt kolm kuud, teise ja kolmanda vahel vähemalt üks kuu.
    Kui põhiseaduskomisjon tahab eelnõud panna rahvahääletusele, siis algatab ta enne kolmandat lugemist rahvahääletuse korraldamise otsuse eelnõu. Istungi juhataja paneb selle otsuse eelnõu hääletusele kolmandal lugemisel pärast muutmisettepanekute läbiarutamist. Otsuse eelnõu vastu võtmiseks on vaja riigikogu 3/5 häälteenamus.
    Rahvahääletus ei või toimuda varem kui kolm kuud ja hiljem kui kuus kuud rahvahääletuse korraldamise otsuse vastuvõtmisest Riigikogus.
    (3)
    Kui põhiseaduskomisjon tahab, et Põhiseaduse muutmise eelnõu võetaks vastu Riigikogu kahe järjestikuse koosseisu poolt, siis paneb istungi juhataja kolmandal lugemisel pärast muutmisettepanekute läbiarutamist seaduseelnõu hääletusele. Siin põhiseaduskomisjon otsuse eelnõud ei esita. Eelnõu läheb Riigikogu järgmisele koosseisule, kui ta saab Riigikogu koosseisu häälteenamuse (51 häält). Teisele koosseisule eelnõu esitanud Riigikogu koosseis ennetähtaegselt laiali ei lähe. Eelmise koosseisu poolt toetuse saanud eelnõud arutab järgmine koosseis ühel lugemisel, mida kodukorraseaduses miskipärast nimetatakse esimeseks lugemiseks. Ettekannet ja kaasettekannet siin ei peeta. Avatakse läbirääkimised, mille käigus võib sõna võtta ainult fraktsioonide selleks volitatud esindajad. Esimest lugemist katkestada ei tohi. Ka ei saa eelnõusse enam esitada muutmisettepanekuid. Läbirääkimistele järgneb eelnõu lõpphääletus. Eelnõu vastu võtmiseks on vajalik Riigikogu 3/5 häälteenamust.
    (2)
    Kui põhiseaduskomisjon tahab Põhiseadust muuta kiireloomulisena, siis esitab ta Riigikogule samuti ettepaneku, mitte aga otsuse eelnõu. Kolmandal lugemisel pärast muudatusettepanekute läbiarutamist paneb istungi juhataja hääletusele ettepaneku käsitleda eelnõu kiireloomulisena. Eelnõu kiireloomulisena käsitlemiseks on vaja 4/5 häälteenamust. Kui Riigikogu on sellise häälteenamusega otsustanud käsitleda eelnõu kiireloomulisena, siis paneb istungi juhataja hääletusele Põhiseaduse muutmise seaduse eelnõu vastuvõtmise. Eelnõu enese vastu võtmiseks on vaja Riigikogu 2/3 häälteenamust.
    Põhiseaduse muutmise seaduse kuulutab välja president. Seadus jõustub seaduses eneses sätestatud tähtajal, kuid mitte varem kui kolm kuud pärast välja kuulutamist.
    136. Mida Eesti konstitutsioonist saab muuta ainult rahvahääletusega?
    Põhiseaduse esimest ja viimast peatükki saab muuta üksnes rahvahääletusel.
    137. Mida kujutavad endast põhiõigused formaalses mõttes, mida põhiõigused materiaalses mõttes? Mida kujutavad endast positiivsed, mida negatiivsed vabadused? Kas eesti põhiseaduses loetletud vabadused on positiivsed või negatiivsed vabadused?
    Põhiõigustest ja vabadustest formaalses mõttes – põhiseaduses loetletud põhiõigused ja -vabadused. Põhiõigused ja vabadused materiaalses mõttes - on mõistlik kõnelda põhiõiguste kodifitseerimisel, kui tuleb kaaluda milliseid põhiõigusi põhiseadusesse kirja panna.
    Positiivsed vabadused – tähendavad seda, et isik peab õigesti käituma. Selline vabadus taandub kohustustele.
    Negatiivsed vabadused – tähendab isiku vabadust oma õigust kasutada või mitte kasutada. Seejuures ta võib oma vabadust vähemalt teatud piirini kasutada enesele kahjulikul viisil, ilma et teda takistataks. Eesti põhiseaduses loetletud vabadusõigused on negatiivsed vabadusõigused.
    138. Põhiõiguste kandjad .
    Põhiõiguste kandja (põhiõiguste subjekt ) on isik, kellele kuuluvad põhiõigused ja kellel on õigus nõuda põhiõiguste adressaadilt teatud käitumist. Nendeks on:
    • füüsiline isik – ainult siis kui ta ei täida talle pandud avalik õiguslikke funktsioone
    • eraõiguslik juriidiline isik – v.a. juhul kui ta teostab avalikku võimu
    • juriidilise isiku staatuses mitteolevad seltsingud (teatud määr
    • riik ja KOV saavad olla põhiõiguste kandjad (mõlemad saavad üldiselt olla kandjaks kohtumenetlust puudutavates õigustes)

    139. Põhiõiguste adressaadid.
    Põhiõiguste adressaadiks on:
    • riik ja kohalikud omavalitsused (avalik võim)
    • avalikku võimu teostavad füüsilised isikud (Eraõiguslik füüsiline isik on näiteks notar )
    • eraõiguslikud juriidilised kellele on üle antud teatavad avaliku võimu funktsioonid. Eraõiguslik juriidiline isik nt Falck, kui ta nõuab sisse trahve riigi nimel.
    • Avalik õiguslikud isikud kui nad teostavad avalik-õiguslikke ülesandeid Nt ülikool suheldes õpilastega.

    140. Millistel juhtudel saab erasubjekt olla põhiõiguste adressaadiks?
    Eraõiguslik isik (erasubjekt) saab olla põhiõiguste adressaadiks kui talle on antud teatavad avaliku võimu funktsioonid.
    41. Mida kujutab endast põhiõiguste vertikaalne, mida horisontaalne siduvus ? Kumba kasutatakse rohkem?
    • Vertikaalne siduvus - põhiõiguste kandjaks füüsiline isik ja adressaadiks avalik võim
    • Horisontaalne siduvus – tähendab seda, et üks eraõiguslik isik võib eraõiguslikes suhetes nõuda teiselt eraõiguslikult isikult vahetult põhiseaduse alusel põhiõiguste täitmist. Selline olukord on aga erandlik.

    142. Põhiõiguste liigitus nende kandja järgi.
    • Kõigi ja igaühe õigused – kuuluvad isikule sõltumata isiku kodakondsusest.
    • Kodanikuõigused – kuuluvad kas ainult Eesti kodanikele või on Eesti kodanikega võrdsed võimalused antud ka välismaalastele, tänapäeval võib olla ka antud teatud õigused EL riikide kodanikele

    143. Mida kujutavad endast tõrjeõigused, mida sooritusõigused? Kumba gruppi kuuluvad vabadusõigused? Kumba gruppi kuuluvad võrdsusõigused?
    • Tõrjeõigus – isiku õigus sellele, et avalik võim liialt ei sekkuks tema sooritustesse. Siia kuuluvad kõik vabadusõigused: liikumisvabadus , kodu puutumatus, perekonnaelu puutumatus, poliitilised õigused.
    • Sooritusõigused võimaldavad riigilt nõuda teatavat tegu. Sooritusõigus ilma riigi soorituseta/tegevuseta ei saa realiseeruda. Ka võrdsusõigused kuuluvad sooritusõiguse alla. Võrdsusõigus üldnõue: Võrdseid tuleb kohelda võrdselt.

    144. Vabadusõigused. Kuidas kontrollida vabadusõigusesse sekkumise põhiseaduspärasust? Vabadusõiguse rikkumise kõrvaldamise võimalused.
    Vabadusõigus seisneb selles, et riik on andnud isikule teatud tegevusvabaduse. Nt ettevõtlusvabadus, poliitilised õigused. Isiku enda otsustada on kas taseda õigust kasutab ja kuidas ta seda kasutab. Riigi poolt vastab vabadusõigusele kohustus selle õiguse kasutamist ülemööraselt mitte piirata. Kui isikuvabadust piiratakse ülemääraselt või tehakse selle kasutamine üldse võimatuks on tegemist vastava õiguse rikkumisega. Kuidas kontrollida isiku vabadusõigustesse sekkumise põhiseaduspärasust?
    I Kõigepealt selgitatakse välja kas isiku suhtes kohaldatud PS-st allpool seisev norm on üldse asjasse puutuv.
    II Teiseks määratakse kindlaks, millise PS-e sätte kaitsealas on see õigus, millesse sekkutakse.
    III Edasi järgneb põhiõigustesse sekkumise põhiseaduspärasus kontroll. Sekkumise ps-pärasuse kontroll toimub kahel astmel. Kõigepealt tuvastatakse sekkumise formaalne ps.pärasus ja seejärel sekkumise materiaalne ps-pärasus. Formaalse ps-pärasuse kontrollimine on ühesugune nii vabadusõiguste, võrdsusõiguste kui ka sotsiaalsete õiguste puhul. Nii pea kui ilmneb formaalse ps-pärasuse kontrollimise mistahel etapil, et akt on ps-vastane, siis kontroll selle etapiga lõpetatakse ja enam edasi ei minda.
    145. Võrdsusõigused. Kuidas kontrollida võrdsusõigusesse sekkumise põhiseaduspärasust? Võrdsusõiguse rikkumise kõrvaldamise võimalused.
    Kõige üldisemalt tähendab see, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Selleks, et tuvastada, kas tegemist on võrdsuspõhiõiguse rikkumisega, tuleb moodustada kaks võrreldavate isikute gruppi, mitte igasugune erinev kohtlemine pole ilmtingimata võrdsuspõhiõiguse rikkumine. Võrdsusõiguste juures saab rääkida positiivsest diskrimineerimisest, st. tegeliku ebavõrdsuse tasandamiseks antakse ühele grupile soodustusi, teisele mitte.
    146. Liberaalsed õigused ja sotsiaalsed õigused. Iseloomustage Põhiseaduse § 28 lg-s 2 nimetatud põhiõiguse (õigus riigi abile) piiramise kohtuliku kontrolli võimalusi.
    Liberaalsed õigused on vabadus- ja kaitseõigused, mille puhul isik saab nõuda riigilt kaitset. Sotsiaalsete õiguste olemuseks on nõudeõigus riigi vastu, selleks et saada riigilt teatavat hüve (pensioni, toetus vm rahalist abi, abi kutseõppel tööjõuturul).
    PS-s pole kirjas sotsiaalabi suurust ega selle saamise tingimusi ega ka abi konkreetseid liike. Selle kõige kindlaks tegemisel on PS andud seadusandjale ulatusliku otsustusõiguse. Seadusandja on oma valikutel seotud põhiseaduse printsiipide ja põhiõiguste olemusega. Isikul on aga õigus puuduse korral saada riigilt abi. Kohus saab vastavat vaidlust lahendada, aga ta ei saa enda kätte võtta eelarve poliitikat. Seetõttu ei saa ta sotsiaalpoliitika teostamisel asuda seadusandliku või täitevvõimu asemele. Kohtu ülesanne on sekkuda siis, kui abi langeb minimaalsest tasemest allapoole. Põhiseadus annab kohtule pädevuse hoida ära inimväärikuse rikkumist. Sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtted on tagatud kui riik tagab puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamise. Puudust kannatava isiku nõudeõigus riigi vastu § 28 lg 2 alusel langeb täiesti või osaliselt ära, kui tal on perekonnaliikmed, kes on võimelised tema eest hoolitsema. Eeltoodust tulenevalt on kohtulik kontroll sotsiaalsete põhiõiguste jälgimise üle suhteliselt piiratud.
    147. Kuidas jaotada põhiõigusi seaduse reservatsiooni järgi? Kuidas iseloomustada selle tunnuse järgi liigitatud õiguste igat gruppi?
    Seaduse reservatsiooni järgi jaotatakse põhiõigused:
    • seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõigusteks – põhiseadus ei täpsusta, millal või millistel juhtudel selliseid põhiõigusi saab piirata. Selliseid põhiõigusi võib piirata või nende kasutamise tingimusi seada igal mõistlikul põhjusel, aga seejuures tuleb alati kontrollida, kas see põhjus on kooskõlas põhiseadusega ja kas sätestatu on vabadusõiguste puhul ka proportsionaalne.
    • seaduse kvalifitseeritud reservatsiooniga põhiõigusteks – PS loetleb eesmärgid, mille saavutamiseks õigust tohib piirata.
    • ilma seaduse reservatsioonita põhiõigusteks - neid nagu ei saagi piirata.

    Lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused-Põhiõigusi tohib vastavalt põhiseaduse § 11 lausele 1 piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse § 3 lg 1 lause 1 kohaselt tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Lähtudes neist fundamentaalse tähtsusega sätetest, tohib seadusandja põhiõigusi piirata ainult siis, kui põhiseadus seda lubab. Lihtne seaduse reservatsioon ongi volitus seadusandjale põhiõiguse piiramiseks.
    Lihtne seaduse reservatsioon sisaldub põhiseaduse §-des 29 lg 1 lause 2 ja lg 5 lause 3, 30 lg 2, 31 lause 2, 32 lg 2 lause 2, 50, kus seadus võib ette näha õiguse kasutamise tingimused ja korra, piirangud või kitsendused. Peale selle sisaldub lihtne seaduse reservatsioon põhiseaduse §-des 29 lg 5 lause 2 ja 44 lg 2, kus on viidatud keeluseadusele. Selles viites sisaldub ka volitus seadusandjale vastava keeluseaduse väljaandmiseks. Lisaks sisalduvad lihtsad seaduse reservatsioonid veel põhiseaduse §-des 8 lg 5, 16 lause 2, 27 lg 4, 28 lg 2 lause 2, 39 lause 2, 46 lause 2 ja 52 lg 3. Nimetatud sätetes sisalduvad seadusandjale adresseeritud nn. kujundamise reservatsioonid, mis määravad kindlaks, et seadusandja peab midagi sätestama või kaitsma. Tegemist on seadusandja põhiseaduslike ülesannetega. Nendes klauslites sisaldub sellegi poolest ka piirangu võimalus. Ning kuna selle piiramisvolitusega ei ole seotud täiendavad nõuded seadusandjale, on need sätted selles ulatuses lihtsad seaduse reservatsioonid. Lõpuks sisaldub lihtne seaduse reservatsioon ka põhiseaduse § 19 lg-s 2, lubades piirata põhiseaduse § 19 lg-s 1 sisalduvaid õigusi (vaata kommentaari § 19 juurde).
    Lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõiguste formaalõiguslik aspekt seisneb selles, et neid saab piirata kas seadusega või seaduse alusel. Seejuures ei ole oluline, kas piirang toimub seadusega või seaduse alusel. Oluline on ainult, et ka iga täitevvõimu piirang peab olema lõppastmes taandatav seaduslikule volitusele. Lihtsa seaduse reservatsiooni materiaalõiguslik aspekt seisneb selles, et vastava piirangu põhjuseks võib olla iga mõistlik põhjus. See põhjus ei pea tingimata tulenema põhiseadusest, vaid selleks võib olla iga avalik huvi. Samas ei tähenda avalikes huvides formaalselt korrektse seaduse olemasolu, et piirang on põhiseadusega kooskõlas. Olgugi et piirang saab ainult siis olla põhiseadusega kooskõlas, kui on olemas seadus, võib põhiõigust piirav seadus olla põhiseadusega vastuolus. Põhiõigusele vastavuse kindlaks tegemiseks tuleb läbida kõik põhiõiguste struktuuri all esitatud mõttekäigud, iseäranis tuvastada seaduse proportsionaalsus.
    Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigused-Lihtne seaduse reservatsioon ei lisa midagi üldistele põhiseaduse poolt esitatavatele õiguspärasuse nõuetele. Lihtne seaduse reservatsioon ütleb vaid, et põhiõigust tohib piirata ja ei midagi enamat . Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonid sisaldavad seevastu lisaeeldusi, millele piirang peab vastama. Seejuures tuleb eristada formaalõiguslikke lisaeeldusi ja materiaalõiguslikke lisaeeldusi. Seejuures on enamus lisaeeldustest materiaalsed. Formaalne lisaeeldus sisaldub näiteks põhiseaduse §-s 43 lause 2, mis seab posti, telegraafi , telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladuse piirangu muude eelduste kõrval sõltuvusse kohtu loast. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonid sisalduvad põhiseaduse §-des 20 lg 2; 21 lg 1 l. 3; 24 lg 3 lause 2; 26 lause 2; 29 lg 2; 33 lause 2; 34 lause 2; 35 lause 2; 43 lause 2; 44 lg 3 lause 2; 45 lg 1 lause 2 ja 3; 47 lause 2 ja 48 lg 2. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioon sisaldub ka põhiseaduse §-s 58, mis lubab seadusandjal piirata nende kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades.
    Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooni eesmärgiks on seada põhiõiguse piirang sõltuvusse teatud kitsendavatest lisaeeldustest. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonide suur arv põhiõiguste kataloogis annab tunnistust põhiseaduse teksti autorite püüdest, tagada vastavates vabaduse valdkondades üksikisikutele võimalikult kaugeleulatuv kaitse. Paraku võib kvalifitseeritud seaduse reservatsioonide sõnastustes täheldada küllaltki suurt ebaühtlust. Kui näiteks põhiseaduse §-s 20 lg 2 esitatud loetelu on küllaltki detailselt formuleeritud, siis lubab põhiseaduse § 26 lause 2 põhiõiguse adressaatidel sekkuda perekonna- ja eraellu tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. On raske ette kujutada mõistlikku seletust regulatsioonile, mis võimaldab tungida üksikisiku perekonnaellu kõlbluse kaitseks, samal ajal kui riikliku julgeoleku kaitseks ette võetav sekkumine ei mahuks ühegi nimetatud punkti alla. Säärase ebakõla kõrvaldamist või vähemalt leevendamist põhiõiguste kataloogis võiks de lege ferenda kaaluda.
    Iseäranis problemaatilised on kvalifitseeritud seaduse reservatsioonides sisalduvad klauslid , mis lubavad põhiõigusi piirata avaliku korra või kõlbluse kaitseks. Avalik kord ei saa süstemaatiliselt hõlmata kogu õiguskorda, sest sellisel juhul muutuks kvalifitseeritud seaduse reservatsioon lihtsaks seaduse reservatsiooniks. Õiguskord hõlmab põhiseaduse ning kõik põhiseadusega kooskõlas olevad õigusaktid, st. seadused, haldusaktid ja kohtuotsused . Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooni mõte aga just selles ongi, et vastava põhiõiguse piiramine oleks raskendatud võrreldes lihtsa seaduse reservatsiooniga varustatud põhiõiguse piiramisega. Lisaks muutuks säärase laiendava tõlgenduse korral mõttetuks klausel , mis lubab põhiõigust avaliku korra kaitseks piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Avalik kord hõlmaks sellisel juhul ka seaduses sätestatud juhud ja korra. Sellest lähtuvalt saab termin "avalik kord" hõlmata ainult neid norme, ilma milleta oleks ühiskondlik kooselu väljakannatamatu ja ohtlik. Ka kõlblust tuleb tõlgendada nii, et hõlmatud oleksid ainult kõige sügavamad moraalsed väärtused.
    Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonide puhul on probleemiks nende ammendav iseloom. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonid ei ole ammendavad loetelud. Siiski tuleb silmas pidada seda, et kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga varustatud põhiõiguse piiramine muudel põhjustel kui seaduse reservatsioonis sisalduvail, on lubatav ainult erandjuhtudel. Reeglina tohib kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigust piirata ainult seaduse reservatsioonis loetletud põhjustel.
    Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonides sisalduvaid formaalseid erinõudeid, nagu välisleping ja Vabariigi Valitsuse otsus (§ 36 lg 2) ja kohtu luba (§ 43 lause 2), tuleb arvestada põhiõiguse piirangu formaalse põhiseadusele vastavuse tuvastamisel. Materiaalsed lisanõuded annavad ette kataloogi põhjustega, millest reeglina peab seadusandja lähtuma vastava põhiõiguse piiramisel.
    Ilma seaduse reservatsioonita põhiõigused-Põhiõiguste kataloog sisaldab terve rea põhiõigusi, kus piiranguvõimalus ei ole expressis verbis ette nähtud. Seaduse reservatsioon puudub näiteks põhiseaduse §-s 38 lg 1 garanteeritud teaduse- ja kunstivabadusel. Kas tähendab see seda, et vastavaid vabadusi ei ole võimalik üldse piirata? Lahendus, mille kohaselt osad vabadused oleksid võimaldatud ilma igasuguste piiranguteta ei saa siiski rahuldada. Näiteks teadusevabadus ei saa olla piiramatu, sest inimesi ei tohi põhiseaduse § 18 lg 2 kohaselt allutada teaduskatsetele nende vaba tahte vastaselt. Samuti ei saa kunstivabadus olla piiramatu, sest ka kunstiteosega võib teotada teise isiku au või head nime (§ 17). "Ühiskonnas ei saa olla absoluutseid – piiramatuid põhiõigusi. Mistahes põhiõiguse realiseerimisvõimalused saavad piiramatult kesta vaid seni, kuni seejuures ei takistata mingi teise põhiõiguse realiseerimist. Sellises põhiõiguste konkurentsi olukorras tekib paratamatult põhiõiguste piiramise vajadus." (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 26. augustist 1997, RT III 1997, 28, 285)
    Põhiseaduse teksti autorite sihiks oli garanteerida mõned põhiõigused veelgi kõikehõlmavamalt kui on seda kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigused. Selleks jäeti vastavas sättes mainimata piiranguvõimalus. Kuid isegi kõikehõlmav garantii ei saa tähendada piiramatut vabadust. Nagu ülaltoodud näidetestki nähtub, on iga õigus millegagi piiratud. Et ilma seaduse reservatsioonita õiguste piiramine peab olema põhiseaduse kohaselt raskendatud võrreldes seaduse reservatsiooniga põhiõigustega, siis ei ole kindlasti lubatud esimesi piirata igal mõeldaval põhjusel. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olemas olema oluline põhjus. Sääraseks oluliseks põhjuseks saab olla ainult põhiseaduses eneses sisalduv põhjus. Kui põhiõigused sisalduvad põhiseaduses ja on samal tasandil kõigi teiste põhiseaduse normidega, siis peab olema võimalik neid piirata mõne teise põhiseaduse normi alusel. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguste piirang on siis ja ainult siis põhiseadusega kooskõlas, kui see võetakse ette mõne põhiseaduse normi alusel.
    Formaalselt kehtivad ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguste suhtes üldised nõuded. Materiaalselt peab ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piirang tulenema põhiseadusest. Kui ilma seaduse reservatsioonita põhiõigust on piiratud mingil põhiseadusest mitte tuleneval põhjusel, siis on see piirang põhiseadusega vastuolus ja seega keelatud.Kokkuvõte
    Lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõiguse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, kusjuures põhjuse defineerimise kompetents on seadusandjal. Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõiguse piiramisel saab reeglina aluseks võtta ainult seaduse reservatsioonis sisalduva põhjuse. Erandjuhtudel on lubatud kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigusi piirata ka mõne muu põhiseaduses sisalduva põhjuse alusel. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõigused ei ole samuti piiramatud . Ka neid võib piirata, kuid ainult siis, kui selle piirangu õigustamiseks on võimalik viidata vähemalt ühele põhiseaduse normile .
    Lähtuvalt sellest põhiseaduse tekstist tulenevast kolmikjaotusest, joonistub nende piirangutele esitatavate nõuete järgi välja põhiõigusnormide astmestik. Kõige kõrgemal astmel on ilma seaduse reservatsioonita põhiõigused, neile järgnevad kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigused ning astmestiku viimasel, kolmandal astmel asuvad lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused.
    Ülaltoodu taustal on oluline rõhutada, et seaduse reservatsiooni olemasolu, selles sisalduvad erinõuded või selle puudumine on ainult üks osa põhiõiguse piirangu õiguspärasuse eeldustest. Selle põhjal ei saa öelda, kas põhiõigust piirav õigusakt on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Et langetada otsus õigusakti põhiseadusele vastavuse üle, tuleb läbida mitmeastmeline tuvastamisskeem, mis lähtub põhiõiguste struktuurist. Ainult sel teel on võimalik muuta arusaadavaks ja rekonstrueeritavaks põhiseadust rakendava kohtu mõttekäik põhiõigusliku kaasuse lahendamisel. Ainult sel viisil võib põhiseadust rakendav kohus saavutada kõrge kvaliteediga aktsepteeritavaid põhiõiguslike kaasuste lahendeid .
    Ja selle isiku enda otsustada on, kas ta seda õigust kasutab ja kuidas. Riigi poolt vastab vabadusõigusele kohustus, selle õiguse kasutamist ülemääraselt mitte piirata. Kui piiratakse ülemääraselt, või tehakse kasutamine võimatuks, on tegemist vastava õigusrikkumisega. Valdav enamus Eesti Põhiseaduses sätestatud õigustest on vabadusõigused. Sinna hulka kuuluvad ka poliitilised õigused. Tähistamisviisiks on sõnad-vabad, vabalt, vahel ka õigus. Siiski tuleb põhiõiguses Põhiseaduses olevat sõnastust vaadates alati selgusele jõuda, kas ikka tegu on vabadusõigusega. Vahel kasutatakse ka sõna „vaba” tüvel ka erinevaid sõnu muude Põhiseaduse väärtuste tähistamiseks. Näiteks: Nõuab § 21 et igaühele kellel on võetud vabadus, teatatakse vabaduse võtmise põhjus. Antud juhul on tegu kaitseõigusega. Kaitseõiguseks on ka § 24 nimetatud keeld viia isikut tema vaba tahte vastaselt seadusega määratud kohtu alluvusest teise kohtu alluvusse. § 41 sätestab õiguse vabalt saada üldlevitavata informatsiooni-siin on tegemist õigusega riigi positiivsele õigusele.
    148. Mida kujutab endast õiguse välisteooria, mida õiguse siseteooria?
    Eristatakse õiguse siseteooriat ja õiguse välisteooriat.
    Õiguse siseteooria järgi on olemas algusest peale üks ettemääratud sisuga põhiõigus.
    Õiguse välisteooria järgi on aga põhiõigus oma esialgsel kujul täiesti piiramatu ja piirangud lisanduvad seadusandja tegevuse tagajärjel hiljem. Eesti Põhiseadus lähtub välisteooriast.
    Õiguse siseteooria kohaselt on olemas ainult üks asi ja selleks on õigus selles ulatuses, milles ta võimaldab isikule definitiivset kaitset. Õiguse piiri ei saa õiguse siseteooria kohaselt eristada õigusest endast. Õigusel millelegi on lihtsalt kusagil lõpp ja see ongi õiguse piiriks . Iga õigus on a priori seestpoolt piiratud. Siseteooria kohaselt peaks õiguse rakendaja määrama kindlaks õiguse immanentse sisu. Kui faktilised asjaolud vastavad nii saadud põhiõigusnormi koosseisule, kaasneks sellega automaatselt definitiivne õiguslik tagajärg – käsk, keeld või luba.
    Õiguse välisteooria lähtealus on hoopis erinev. Välisteooria järgi on olemas kaks asja: õigus iseenesest ja õiguse piir ehk piirang. Vastupidiselt siseteooriale on õiguse välisteooria kohaselt õigust võimalik ette kujutada ka ilma igasuguste piiranguteta. Säärasel juhul on tegemist piiramatu õigusega. Näiteks piiramatu sõnavabadus (§ 45) hõlmaks ka väljendid, mis teotavad kellegi au ja või head nime. Piiramatul õigusel on ainult ideaalne iseloom, sest tegelikkuses kollideerub iga õigus teiste õigustega, mis on samuti oma ideaalsel kujul piiramatud.
    Kõigepealt fikseeritakse põhiõigused ja seejärel antakse võimalus seda piirata. Õiguse välisteooria võimaldab kontrollida küllalt lihtsal viisil põhiõiguse sekkumisel Põhiseadus pärasust. Eesti kirjanduses ja kohtupraktikas käib juba sünonüümidena erinevad mõisted-riive, piirang, sekkumine, kitsendamine. Kõik nad tähendavad ühte ja sedasama . Sisuliselt nad tähendava Põhiseaduses antud õiguste deklareerimist. Igasugune õiguste piiramine ei ole õiguste rikkumine. Selleks, et õigustesse sekkumine muutuks õiguste rikkumiseks peab sekkumine Põhiseaduse vastane olema. Seejuures aga ei loeta riigi tegevuse igasugust mõju isikule, isegi mitte õigustesse sekkumiseks. Näiteks riigi maksude kehtestamine mõjutab inimtegevuse väga erinevaid valdkondi., Vältimatult ta mõjutab rahaliste vahendite vähenemise kaudu õigust vabale, eneseteostamisele, ettevõttevabadust, sõnavabadust. Sellist vabakaudset mõju ei tasu hinnata. Selleks, et tuvastada kas põhiõigustesse sekkumine on Põhiseadus pärane või mitte, on praktikas kasutusel formaliseeritud mudel. Seda mudelit võib kirjeldada järgmiselt
    I Kõigepealt selgitakse välja kas isiku suhtes kohaldatud Põhiseaduses allpool seisev seadus on üldse asjasse puutuv. Asjasse puutuvuse nõue tuleneb Põhiseaduse § 15 mille järgi igaüks võib kohtus nõuda asjassepuutuva sätte Põhiseadus vastaseks muutmise.
    II Määratakse kindlaks millise Põhiseaduse sätte kaitsealas on see õigus, millesse sekkutakse. Antud näite puhul oli kauplemisloa äravõtmine § 31 sätestatud ettevõttevabaduse kaitsealas. Siin oli tegemist n.n esemelise kaitsealaga, s.o. Põhiseaduse väärtus, millele tuleb Põhiseadusest kaitset otsida. Veel tuleb tuvastada vastava õiguse isikuline kaitseala s.t kas antud isik saab üldse Põhiseaduses antud juhtumil kaitset. Kuna sekkutud on ettevõtte vabaduse ja § 9 tulenevalt on ettevõttevabadus ka juriidilisel isikul
    III Edasi järgneb põhiõigustesse sekkumise Põhiseaduse pärasuste kontrollime. Sekkumise põhiseadus pärasuste kontrollimine toimub kahel astmel. 1. tuvastatakse sekkumise formaalne põhiseaduspärasus ja 2. sekkumise materiaalne põhiseaduspärasus. Formaalse põhiseaduspärasuse kontrollimine on ühesugune nii vabadusõiguste , võrdsusõiguste, kui ka sotsiaalsete õiguste puhul. Niipea kui ilmneb formaalse põhiseaduspärasuse kontrollimise mistahes etapil, et etapp on põhiseadusevastane, siis kontroll selle etapiga lõpetakse ja enam edasi ei minda. A Formaalse põhiseaduspärasuse kontrollimine. Siin tuleb kontrollida 1. kas kohaldamisele kuuluv akt on üleüldse avaldatud. Nimelt Põhiseaduse § 3 järgi saavad täitmiseks kohustuslikud olla ainult avaldatud seaduse. See nõue kehtib ka üldaktidele. 2. Tuleb kontrollida kas see akt oli kohaldamise hetkel veel jõus. 3. tuleb kontrollida, kas vastav akt on antud pädeva organi poolt. Pädeva organi poolt akti andmist tuleb kontrollida eriti täitevvõimuaktide ja kohaliku omavalitsuse määruste puhul. Nimelt tuleb kontrollida kas valitsuse määrus või kohaliku omavalitsuse määrus oli antud seadusega sätestatud delegatsiooni normide raamides. Seadusandja aktide puhul tuleb teatud juhtudel kontrollida kas seadus on vastu võetud nõutava häälteenamustega. Harilikult seda teha tarvis ei ole., sest üldjuhul piisab seaduse vastuvõtmiseks on poolt rohkem , kui vastu Põhiseaduse § 140 §2 lg märgitud seaduste puhul tuleb aga kontrollida ka seaduse poolt oli vähemalt 51 riigikogu liiget. IV Tuleb kontrollida kas kohaldamisele kuuluv säte on ka õigusselge-on arusaadav. Õigusselgust on riigikohtu praktikas tuletatud õiguskindlusest ja riigiomandi keelust. Kõige kompaktsemalt ja selgemalt on õigusselgust määratletud 26.03.2006a otsuses. Põhiseaduse järelvalve kolleegium. Selles otsuses määratleti Õigus selgust-normi määratletust ei tulehinnata konkreetse vaidluse poolte seisukohast vaadates mõõdupuuks on keskmiste võimetega isik, tulenevalt sellest et tegemist on isik. Õigust piirava normiga, peab aste olema kõrge ja õigusselgeks ei saa lugeda normi millest keskmine isik ei saa aru. Kui seadus on vorm põhiseadus pärane, järgneb materiaalne Põhiseaduspärane Põhiseaduse kontrollimine. Kontrollitakse kas seaduse sisu on kooskõlas Põhiseadusega. Kõikidel juhtudel tuleb välja selgitada, kas see eesmärk, milleks seadus kehtestati on kooskõlas Põhiseadusega. S.t. kas eesmärk on legitiivne. Absl. Õiguste puhul tuleb kontrollida kas õiguse piiramine on õigustatud mõne teise seadusega.. Teiste puhul tuleb kontrollida kas piirang on mõistlik. Mõistlik ei ole piirang, mis on täiesti sihitu, või vastuolus Põhiseaduse sätetega. 2. kui tegemist on vabadusõigustega, siis järgneb regulatsiooni proportsionaalsuse kontrollimine,. Selleks kontrollitakse abinõu sobivust vajadust ja vajaduse korral mõõdukust. Niipea, kui leitakse, et abinõu pole sobiv või vajalik, siis edasine kontrollimine lõpetakse ja akt loetaks Põhiseaduse vastaseks. Sobivaks on selline abinõu, mis on suunatud eesmärgi saavutamisele , piisab kui ta on samm eesmärgi suunas. Selle kaudu, et ei ole sama teist tõhusamat vahendit eesmärgini jõudmiseks. Abinõu mõõdukuse kindlaksmääramine on üks kõige vaieldavamaid asju ja praktikas on vajaliku ja mõõdukuse eristamisel olnud tõsiseid vaidlusi. Mõõdukaks peetakse sellist vahendit, mis ülemäära, ei kahjusta seda Põhiõigust millesse sekkutakse. Mittemõõdukas on selline vahend, mis muudab Põhiõiguse pärast sekkumist olematuks , või kahjustab seda ülemäära. Seaduse mittemõõdukaks tunnistamist on kritiseeritud kirjanduses sellise argumendiga, et mõõdukuses väljendub suuresti poliitiline otsustus . Kohus ei tohi seadusandjal valikuvõimalust täiesti ära võtta. Täiesti õiguslikult saab aga mõõdukuse küsimuse esitada sellise regulatsiooni pealt, millega seadusandja täitevvõimule ei jäta valikuvõimalus üldse mingit kaalumisruumi. Samas on Riigikohus teistsugustes kaasustes esitanud kaks veidi erinevat lähenemisviisi. Ühel juhtumil lähtuti sellest et antud kaasuse asjaolud on sellised, et ei ole mingit vajadust hakata algatama põhiseaduslikku järelvalve kohtumenetlust. Leiti et seadusandaja on juba ise ära kaalunud ja leidnud et ainuke võimalik regulatsioon on ilma kaalutlusõiguseta regulatsioon.
    149. Millises vahekorras on põhiõiguse riive, põhiõigusesse sekkumine, põhiõiguse piiramine, põhiõiguse kitsendamine, põhiõiguse rikkumine?
    Riive
    Määratlusega, et tegevus, seisund või õiguslik positsioon kuulub mõne põhiõiguse kaitsealasse, on üksnes öeldud, et see tegevus, seisund või õiguslik positsioon kujutab endast põhiõiguslikult kaitstavat hüve – kaitsehüve. See ei tähenda midagi enamat kui põhiõigusliku kaitse abstraktset võimalust. Kas see kaitse ka konkreetsel juhul mängu tuleb, sõltub vastusest teisele küsimusele: kas kaitseala on riivatud? Mis asi on see kaitseala riive või põhiõiguse riive, on siiamaani vaieldav ja ebaselge . Üldise definitsiooni kohaselt on põhiõiguste riived kõik põhiõigusliku kaitsehüve ebasoodsad riigipoolsed mõjutused.
    Eesti kirjanduses ja kohtupraktikas käibivad sünonüümidena erinevad mõisted nagu riive, piirang, sekkumine, kitsendamine. Kõik tähendavad ühte ja seda sama. Sisuliselt tähendavad nad põhiseadusega antud õiguste detailiseerimist ja nende õiguste väga suure ulatuse või diapasooni kitsendamist. Ka õiguse realiseerimise tingimuste kindlaksmääramist. Nt on tegevusala valikuvabaduse piiranguks kvalifikastiooninõuded või vanusenõue teatud ametikohale asumiseks.
    Igasugune õiguste piiramine ei ole veel õiguste rikkumine. Põhiõiguse riive mõistet tuleb hoida rangelt lahus põhiõiguse rikkumise mõistest. Selleks, et õigustesse sekkumine muutuks õiguste rikkumiseks, peab sekkumine olema põhiseadusvastane. Seejuures aga ei loeta riigi tegevuse igasugust mõju isikule isegi mitte õigusetsse sekkumiseks. Nt riigmaksude kehtestamine mõjutab inimtegevuse väga erinevaid valdkondi. Vältimatult ta mõjutab varaliste vahendite vähenemise kaudu õigust vabale eneseteostusele, võimalik et ka ühinemisvabadust, ettevõtlusvabadust, sõnavabadust. Sellise väga kaudse mõju põhiseaduspärasust ei tasu eriti hindama hakatagi. Selleks, et tuvastada, kas põhiõigustesse sekkumine on põhiseaduspärane või mitte, on praktikas kasutusel formaliseeritud mudel.
    150. Põhiõiguse esemeline kaitseala, põhiõiguse isikuline kaitseala. Kontrollitava sätte asjassepuutuvus põhiõigustesse sekkumise põhiseaduspärasuse kontrollimisel.
    Esemeline kaitseala puudutab küsimust, mida vastav põhiõigus kaitseb. Kõne alla tulevad tegevused (nt alternatiiv kutsealal tegutseda või mitte), seisundid (nt erasfääri puutumatus) ja õiguslikud positsioonid (nt omand asjale).
    Esemeline kaitseala otsustab küsimuse, mis on vastava põhiõiguse prima facie kaitse kaitsehüve. Isikuline kaitseala puudutab küsimust, kes võib vastavale põhiõigusele tugineda. Kõige olulisem vahetegu on siin ühelt poolt neil põhiõigustel, mis on kõigil inimestel, seega inimõigustel kvantitatiivses mõttes, ja teiselt poolt neil põhiõigustel, mis on ainult riigikodanikel, seega kodanikuõigustel kvantitatiivses mõttes. Ka küsimus, kas põhiõiguse kaitse laieneb ka juriidilistele isikutele (PS § 9 lg 2), on isikulise kaitseala küsimus. Eriti huvipakkuv on see, et Eesti põhiseadus tunneb seadusreservatsioone teatud õiguste mittelaienemiseks Eestis viibivatele välisriikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Kui ükski seadus ei piira isikulist kaitseala, siis on näiteks elukutsevabadus välismaalastel ja kodakondsuseta isikutel olemas võrdselt Eesti kodanikega (PS § 29 lg 1 lause 3). Isikulist kaitseala puudutava seadusreservatsiooniga on varustatud ka õigused riiklikule toetusele (PS § 28 lg 2 lause 3), ettevõtlusvabadusele (PS § 31 lause 3) ja informatsiooni saamisele (PS § 44 lg 4).
    Tuleb tuvastada vastava õiguse isikulise kaitsela, s.t. kas antud isik saab üldse põhiseadusest antud juhtumil kaitset.
    Kõigepealt selgitatakse välja kas isiku suhtes kohaldatud põhiseadusest allpool seisev norm on üleüldse asjassepuutuv. Asjassepuutuvuse nõue tuleneb põhiseaduse §-ist 15, mille järgi igaüks võib kohtus nõuda asjassepuutuva sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Asjassepuutuvuse üks viimaseid ja selgemaid määratlusi on Põhiseaduslikkuse Järelevalve Kolleegiumi 2006. aasta novembri otsuses:
    Punt 17: “Asjassepuutuvaks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses ei tee normi see, et haldusorgan isiku suhtes tehtavas otsuses viitas sellele normile. Asjassepuutuv on norm, millel on kohtuasja lahendamisel otsustav tähtsus. Otsustava tähtsusega on need normid, millest lähtudes asi oleks tegelikult seaduse järgi tulnud lahendada. Asjassepuutuvaks on see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatluse all olevat suhet või olukorda ka tegelikult reguleerib.”
    151. Kirjeldage põhiõigustesse sekkumise formaalse põhiseaduspärasuse kontrolli.
    Formaalse seaduspärasuse kontrollimine on ühesugune nii vabadusõiguste, kaitseõiguste kui sotsiaalsete õiguste puhul. Niipea, kui ilmneb formaalse põhiseaduspärasuse kontrollimise mis tahes etapis , et akt on põhiseaduse vastane, siis kontrolli selle etapiga lõpetatakse ja enam edasi ei minda.
    A. Formaalse põhiseaduspärasuse kontrollimine.
    Siin tuleb kontrollida:
  • Kas kohaldamisele kuuluv akt on üleüldse avaldatud? Nimelt PS § 3 järgi saavad täitmiseks kohustuslikud olla ainult avaldatud seadused. See nõue kehtib kõikidele üldaktidele.
  • Kas antud akt oli kohaldamise hetkel veel jõus?
  • Kas vastav akt on antud pädeva organi poolt
    Pädeva organi poolt akti andmist tuleb kontrollida eriti täitevvõimu aktide (valitsuse määruste ja KOV määruste) puhul. Nimelt tuleb kontrollida, kas valitsuse määrus või omavalitsuse määrus oli antud seadusega sätestatud delegatsiooninormide raames. Seadusandja aktide puhul tuleb teatud juhtudel kontrollida, kas seadus on vastu võetud nõutava häälteenamusega. Harilikult seda teha tarvis ei ole, sest üldjuhul piisab seaduse vastuvõtmiseks sellest, et poolt on rohke riigikogu liikmeid kui vastu. PS§-is 104 lg 2 nimetatud seaduste puhul tuleb aga kontrollida kas Riigikogu saalis oli vähemalt 101 Riigikogu liiget.
  • Tuleb kontrollida, kas kohaldamisele kuuluv säte on ka õigusselge. Õigusselgust on riigikohtu praktikast tuletatud § 10 §30 lg 2 sätestatust. Kõige kompaktsemalt ja selgemalt on õigusselgust määratletud 26.03.2006. aasta PSJK otsuses. Õigusselgust määratleti: “ Normist arusaamise mõõdupuuks on keskmiste võimetega isik. Sellest tulenevalt, et tegu on isiku õigusi piirava normiga, peab õigusselguse aste olema kõrge ja õigusselgeks ei saa pidada normi, millest keskmiste võimetega isik ei saa aru.” Legal clarity, transparency .
    B. Kui seadus on formaalselt põhiseaduspärane, järgneb materiaalse põhiseaduspärasuse kontrollimine. St kontrollitakse, kas seaduse sisu on kooskõlas põhiseadusega..
    152. Kirjeldage põhiõigustesse sekkumise materiaalse põhiseaduspärasuse kontrolli.
    On olemas põhiseadustesse sekkumise põhiseaduspärasuse kontrollimine. See toimub kahel astmel: kõigepealt tuvastatakse sekkumise formaalne põhiseaduspärasus ja seejärel sekkumise materiaalne põhiseaduspärasus. Kui seadus on formaalselt põhiseaduspärane, järgneb materiaalse põhiseaduspärasuse kontrollimine. See tähendab järgmist: kontrollitakse, kas seaduse sisu on kooskõlas Põhiseadusega. Kõikidel juhtudel tuleb välja selgitada, kas eesmärk, milleks seadus kehtestati, on kooskõlas Põhiseadusega ehk kas see eesmärk on legitiivne. Legitiimse eesmärgi kontrollimine tähendab selle kontrollimist, kas seadus mahub põhiseadusega lubatud (nt. liikumisvabaduse) piirangute alla või on kooskõlas mõne teise põhiseadusliku põhiväärtusega. Absoluutsete õiguste puhul tuleb kontrollida, kas õiguse piiramine on õigustatav mõne teise põhiõigusega. Seaduse lihtsa reservatsiooniga põhiõiguste puhul, samuti võrdsuspõhiõiguste ja sotsiaalsete põhiõiguste puhul tuleb kontrollida, kas piirang on mõistlik. Mõistlik ei ole piirang, mis on täiesti sihitu või vastuolus põhiseaduslike väärtustega.
    153. Põhikohustused, nende kandjad ja adressaadid. Kas põhikohustuse täitmist saab nõuda tuginedes vahetult põhiseadusele (põhjendage oma seisukohta)?
    Põhikohustuste kandjaks on alati füüsilised või eraõiguslikud juriidilised isikud. Avalik võim ei saa kunagi olla põhikohustuste kandjaks. Põhikohustustele on iseloomulik see, et riik ei saa põhiseadusele tuginedes nõuda ühegi põhikohustuse täitmist. Seda on võimalik nõuda ainult siis, kui vastav kohustus on põhiseadusest allpool olevas seaduses sätestatud. Vastasel korral tekiks paratamatult konflikt põhiõiguste ja põhikohustuste vahel. Nimelt piirab igasugune põhikohustus vähemalt §-is 19 nimetatud üldist vabadusõigust (õigus vabale eneseteostusele). PS §10 (nagu ka põhiõiguste puhul) jätab põhikohustuste kataloogi avatuks. Põhikohustused on sätestatud §-des 17, 19 lg2, 25, 27 lg3-5, 32 lg 2, 3. lause, 37 lg1 2. lause, 53, 54 lg1, 55, 113, 124 lg 1. Seejuures mõned põhikohustused seovad ka füüsilisi isikuid omavahel, nt §17, 25, 27 lg 3-5, sellises valdkonnas aga sellisel horisontaalsel siduvusel erilist praktilist tähendust ei tohiks olla, sest vastavad valdkonnad on seadustega täidetud.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 72 lk · .doc · 564 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Riigiõigus #1 Riigiõigus #2 Riigiõigus #3 Riigiõigus #4 Riigiõigus #5 Riigiõigus #6 Riigiõigus #7 Riigiõigus #8 Riigiõigus #9 Riigiõigus #10 Riigiõigus #11 Riigiõigus #12 Riigiõigus #13 Riigiõigus #14 Riigiõigus #15 Riigiõigus #16 Riigiõigus #17 Riigiõigus #18 Riigiõigus #19 Riigiõigus #20 Riigiõigus #21 Riigiõigus #22 Riigiõigus #23 Riigiõigus #24 Riigiõigus #25 Riigiõigus #26 Riigiõigus #27 Riigiõigus #28 Riigiõigus #29 Riigiõigus #30 Riigiõigus #31 Riigiõigus #32 Riigiõigus #33 Riigiõigus #34 Riigiõigus #35 Riigiõigus #36 Riigiõigus #37 Riigiõigus #38 Riigiõigus #39 Riigiõigus #40 Riigiõigus #41 Riigiõigus #42 Riigiõigus #43 Riigiõigus #44 Riigiõigus #45 Riigiõigus #46 Riigiõigus #47 Riigiõigus #48 Riigiõigus #49 Riigiõigus #50 Riigiõigus #51 Riigiõigus #52 Riigiõigus #53 Riigiõigus #54 Riigiõigus #55 Riigiõigus #56 Riigiõigus #57 Riigiõigus #58 Riigiõigus #59 Riigiõigus #60 Riigiõigus #61 Riigiõigus #62 Riigiõigus #63 Riigiõigus #64 Riigiõigus #65 Riigiõigus #66 Riigiõigus #67 Riigiõigus #68 Riigiõigus #69 Riigiõigus #70 Riigiõigus #71 Riigiõigus #72
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 72 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-06-21 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 564 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 8 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor sundays Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    KORDAMISKÜSIMUSED 2009. AASTA RIIGIÕIGUSE EKSAMIKS
    riigiõiguse eksam riigiõigus

    Sarnased õppematerjalid

    Riigiõigus
    47
    doc

    Riigiõigus

    1. RIIGIÕIGUSE ALLIKAD e. millised õigusaktid on olemas? Allikad: tavad, lepingud, kohtupretsedendid, teised õigust loovad aktid. Õigus on sotsiaalne norm (üldise määratluse järgi mõeldakse normi all juhist või reeglit), millega puutume kokku iga päev. Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimese tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks. Sotsiaalne norm tähendab ka sotsiaalset kohustust- inimene peab käituma teatud viisil, ta peab käituma normis sätestatud viisil. Õigust defineeritakse kui kindlal territooriumil riigi poolt kehtestatud üldkohustuslike normide kogumit, mis on loodud inimkäitumise korrastamiseks ja mille täitmist peab lõppastmes riik tagama. Õigust kui nähtust iseloomustab rida tegureid: Õigus on üldise iseloomuga käitumisnormide kogum. s.t. õigus haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Käitumiseeskirjad on adresseeritud kõikidele isikutele. Õigusnormide süsteem on rajatud ki

    Riigiõigus
    Riigiõigus
    66
    doc

    Riigiõigus

    SÜGISSEMESTRI TULEMUSED Vastuseid allolevaile küsimustele peab jurist peast teadma. Vaja ei ole pähe tuupida loetelusid, menetluslikke detaile ega ms, aga vaja on teada, kust järele vaadata. Vastused on leitavad PS kommenteeritud väljaandest, loengute eel lugemiseks antud materjalidest (kursuse kavas kirjas, enamik linkidena) ja asjakohastest seadustest. Head kordamist! ÜLDTEADMISED JA -OSKUSED  e-RT, Riigikohtu veebilehe, Riigikogu veebilehe, Euroopa Inimõiguste Kohtu veebilehe1, Euroopa Liidu institutsioonide veebilehtede, EurLex-i, teiste riikide õigusaktide usaldusväärsete andmebaaside kaudu vajaliku teabe leidmise oskus;  riigiõiguse allikate tundmine, oskus valida sobivaid allikaid riigiõiguslikele küsimustele vastamiseks NB! Õiguse allikaid tuleb osata peast loetleda, mh tähtsuse järjekorras. See on oluline, et kaasuste lahendamisel ja küsimustele vastamise

    Riigiõigus
    Riigiõigus
    33
    doc

    Riigiõigus

    SÜGISSEMESTRI TULEMUSED Vastuseid allolevaile küsimustele peab jurist peast teadma. Vaja ei ole pähe tuupida loetelusid, menetluslikke detaile ega ms, aga vaja on teada, kust järele vaadata. Vastused on leitavad PS kommenteeritud väljaandest, loengute eel lugemiseks antud materjalidest (kursuse kavas kirjas, enamik linkidena) ja asjakohastest seadustest. Head kordamist! ÜLDTEADMISED JA -OSKUSED e-RT, Riigikohtu veebilehe, Riigikogu veebilehe, Euroopa Inimõiguste Kohtu veebilehe1, Euroopa Liidu institutsioonide veebilehtede, EurLex-i, teiste riikide õigusaktide usaldusväärsete andmebaaside kaudu vajaliku teabe leidmise oskus; riigiõiguse allikate tundmine, oskus valida sobivaid allikaid riigiõiguslikele küsimustele vastamiseks NB! Õiguse allikaid tuleb osata peast loetleda, mh tähtsuse järjekorras. See on oluline, et kaasuste lahendamisel ja küsimustele vastamisel os

    Riigiõigus
    Riigiõigus Kordamisküsimused 2012
    31
    pdf

    Riigiõigus Kordamisküsimused 2012

    Kordamisküsimused 2012 Riigiõigus NB! Abistav materjal, mitte "piletid" 1. Kas Põhiseaduse säte ja mõte langevad kokku? Põhiseaduse säte ja mõte ei pruugi langeda kokku. Riigikohus tõstetakse parlamentaarse seadusandja tõeliseks vastaspooluseks ning põhiseaduse ülemvalvuriks. Formuleering ,,säte ja mõte" toonitab, et Riigikohus ei pea seejuures põhiseaduse sõnastuses kinni olema, vaid võib ammutada argumente kõigist põhiseaduse tõlgendamise meetodeist. Riigikohus tohib

    Õigus
    Riigiõiguse ja põhiseaduse kordamisküsimuste vastused
    11
    docx

    Riigiõiguse ja põhiseaduse kordamisküsimuste vastused

    Riigiõigus Kordamine Põhiseadus 1. Põhiseaduse tüübid (näited) V: parlamentaarne (Eesti), presidentaalne (USA) 2. Detailse regulatsiooni plussid ja miinused, seos põhiseaduse muutmise korra ja sagedusega. V: Miinused: kõike ei ole võimalik ette näha, hakatakse seaduseauke nägema seal, kus neid pole. Eestis võib olla poleks nii ülekoormatud õigusnormistikku vaja. Plussid: kui kõik on detailselt reguleeritud, siis võib olla lihtsam õigust mõista, sest kõik on ette kirjutatud. Raskem lugeda ühest asjast välja erinevaid asju. Ilma detailse regulatsioonita võib leiduda nii mõnigi määratlemata õigusmõiste. Põhiseaduse muutmise kord on väga detailselt reguleeritud (põhiseadust saab muuta kolmel viisisl: riigikogu poolt kiireloomulisena (otsus kiirloomulisena käsitlemise kohta 4/5 häälteenamusega, vastuvõtmine Riigikogu koosseisu 2/3 enamusega), riigikogu kahe järjesti

    Riigiõigus
    Riigiõigus
    32
    docx

    Riigiõigus

    Kohustuslik kirjandus: Taavi Annus "Riigiõigus" Juura 2006 Põhiseadus / ww.pohiseadus.ee Kasulikud lingid: riigiteataja.ee president.ee riigikogu.ee valitsus.ee õiguskantsler.ee riigikontroll.ee kohus.ee Lugemissoovitused: Taavi Annus "Riigiõigus" Jüri Põld "Loenguid Eesti riigiõigusest" Rait Maruste "Põhiseadus ja selle järelvalve" Riigiõiguse põhiküsimused Riigiõiguse mõiste Riigiõigus on õigusnormide kogum, mis määrab kindlaks ühiskondliku korra põhialused, riigiorganite moodustamise korra, pädevuse, nende vastastikused suhted, tegutsemise põhimõtted ja üksikisiku põhiõigused, vabadused ja kohustused Riigiõiguse ese on riik Riigiõiguse allikad Riigiõiguse suhe avaliku õigusega Riigiõiguse suhe rahvusvahelise õigusega Riigiõigusest(ainult meile, Eestile kehtivad) ei leia sanktsioone- tuleb vaadata teisi õigusharusid

    Õigusteadus
    Riigiõiguse eksami konspekt
    19
    doc

    Riigiõiguse eksami konspekt

    RIIGÕIGUS 07.01.2011 Õigusselguse põhimõtte kohaselt peab isikul olema võimalik piisava selgusega ette näha, missuguse õigusliku tagajärje üks või teine tegevus kaasa toob. Hõljuvas olekus muudatus: eelnõud ei menetletud kiireloomulisena, RK ei kujunenud üks-meelt vastu võtmiseks, see otsustati muuta kahe järjestikuse RK koosseisu poolt, vastu-võtmine sõltub RK 12 koosseisu otsusest. Õigus algatada PS muutmist on RK 1/5 koosseisul ehk 21 liiget ja VP. Võimude lahusus on seadusandliku, täidesaatev- ja kohtuvõimu lahus hoidmise põhimõte. Täidesaatev võim rakendab seaduseid ja viib ellu poliitikat. Üldjuhul on täidesaatvaks võimuks valitsus. Eesti omavalitsuses, vallas on täidesaatvaks võimuks vallavalitsus Seadusandlik võim on riigi institutsiooni pädevus seadusi välja töötada ja vastu võtta. Põhiõiguste olemasolu oluliseks põhjuseks on üksikisiku autonoomia tagamine. ,,Eesti õiguse üldpõhimõtete kujundamisel tuleb põhiseaduse kõrval arvestad

    Õigusõpetus
    Riigiõiguse eksami küsimused ja vastused
    12
    docx

    Riigiõiguse eksami küsimused ja vastused

    2. Kes ja kuidas teeb selgeks, kas seadus on põhiseadusega kooskõlas? Valitsus austab põhiseadusega talle pandud piiranguid ja tagab, et seadusandjad koostavad põhiseadusega kooskõlas olevaid seadusi ning et kohtuvõim on iseseisev ja erapooletu. Õiguskantsler on sõltumatu ametiisik, kes valvab selle järele, et õigusaktid vastaksid põhiseadusele ja teistele seadustele + kontrollib kodanike põhiseaduslike õiguste tagamist 3. Põhiseaduse täiendamise seaduse eesmärk ja sisu. Pärast põhiseaduse täiendamist koosneb Eesti põhiseadus kolmest dokumendist: põhiseadusest, põhiseaduse rakendamise seadusest ja põhiseaduse täiendamise seadusest. Viimane reguleerib Eesti kuulumist ELi. Põhiseaduse selline kooskõlla viimine ELi liikmesusega kaasnenud õiguslike muudatustega on unikaalne, sest teistes ELi liikmesriikides on muudetud või täiendatud põhiseaduse teksti ennast. 4. Millised on teie arvates Eesti Põhiseaduse aluspõhimõtted? Nimetage sätted ja põhjendage! Põ

    Õiguse alused


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (8)

    HLT profiilipilt
    HLT: HEA MATERJAL!!!
    22:51 16-03-2012
    triinu1991 profiilipilt
    triinu1991: Väga sisukas!
    14:43 04-12-2011
    MBerit profiilipilt
    MBerit: Väga hea.
    17:36 02-06-2012



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun