Riigiõigus (6)

1. RIIGIÕIGUSE ALLIKAD e. millised õigusaktid on olemas?
Allikad: tavad, lepingud , kohtupretsedendid, teised õigust loovad aktid .
Õigus on sotsiaalne norm (üldise määratluse järgi mõeldakse normi all juhist või reeglit), millega puutume kokku iga päev. Sotsiaalne norm on käitumiseeskiri, millega mõjutatakse inimese tahtelist käitumist soovitud tulemuse saavutamiseks. Sotsiaalne norm tähendab ka sotsiaalset kohustust- inimene peab käituma teatud viisil, ta peab käituma normis sätestatud viisil.
Õigust defineeritakse kui kindlal territooriumil riigi poolt kehtestatud üldkohustuslike normide kogumit, mis on loodud inimkäitumise korrastamiseks ja mille täitmist peab lõppastmes riik tagama.
Õigust kui nähtust iseloomustab rida tegureid:
Õigus on üldise iseloomuga käitumisnormide kogum. s.t. õigus haarab formaalselt kõiki indiviide, kes satuvad tema toimesfääri. Käitumiseeskirjad on adresseeritud kõikidele isikutele.
Õigusnormide süsteem on rajatud kindlate printsiipide järgi. Õigusnormid on süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja allharudesse.
Õigusnormide loojaks on pädev institutsioon .(näiteks parlament )
Riik peab lõppastmes õiguse täitmist tagama. Mittetäitmisel tagatakse see riigi sunniga. Kui õigusnorm pole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid näiteks moraalinormiga. Õigusnormid põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund.
Õigusnormid vormistatakse kirjalikult ja nende süsteemne kogum koondatakse kindlatele nõuetele vastavasse dokumenti, mida nimetatakse õigusaktiks.
Riik annab läbi õigusaktide kindlatele käitumisreeglitele üldkohustusliku jõu. Õigusaktide abil määratakse kindlaks riigi ja kodanike omavahelised suhted ning korraldatakse kodanike ühiselu.
Eristatakse kahte tüüpi õigusakte: õigusaktid, mis sisaldavad õigusnorme (pädeva institutsiooni poolt kindlas korras loodud üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga). Neid nimetatakse õigustloovateks aktideks e. õiguse üldaktideks ning õigusaktid, mis ei sisalda õigusnormi (nimetatakse õiguse üksikaktideks).
Kontinentaalses õigussüsteemis on õigusaktide süsteem hierarhiliselt ühtsustatud. Kaasaegse riigi õigusaktide süsteemi vundamendiks on konstitutsioonid või konstitutsioonilised seadused. Neile järgnevad õigusjõult seadused ning seejärel haldusaktid. Näitlikustava ülevaate õigusaktidest Eesti õiguskorras annab alljärgnev joonis.
1) P õ h i s e a d u s (Põhiseadus  § 3 lg 1; § 102)
           
2) P õ h i s e a d u s l i k u d
s e a d u s e d (Põhiseadus § 104 lg 2)
           
3) S e a d u s e d ( Põhiseadus §65; §105)
     
4) S e a d l u s e d  (Põhiseadus §109)
           
5) M ä ä r u s e d  (Põhiseadus §87)
           
6) K o h a l i k u  o m a v a l i t s u s e
õ i g u s a k t i d (Põhiseadus § 139)
1) Põhiseadus
Kõige üldisemalt võibki konstitutsiooni defineerida kui õigusnormide süsteemi, mille normidel on teiste õigusnormide suhtes kõrgem juriidiline jõud ning millega määratakse kindlaks kõige fundamentaalsemad suhted inimeste ja riigi vahel ning riigikorralduse põhialused.
2) Põhiseaduslikud seadused
Põhiseaduslikud seadused on põhiseaduse § 104 lg 2 loetletud seadused. Nad erinevad teistest seadustes sellepoolest, et neid saab vastu võtta ja muuta ainult Riigikogu koosseisu häälteenamusega (s.t. minimaalselt 51 häälega) ning neid ei saa president muuta oma seadlustega. Sellisteks seadusteks on näiteks kodakondsuse seadus, rahvahääletuse seadus, Vabariigi Presidendi valimise seadus jm. § 104 lg 2 loetletud seadused.
3) Seadused
Demokraatlikes riikides käsitletakse seadustena formaalses mõttes kas parlamendi poolt seaduse nime all vastu võetud õigusakte või rahva poolt rahvahääletusel vastu võetud õigusakte. Peale selle kõneldakse ka seadustest materiaalses mõttes. Need on sellised õigusnorme või üldisi käitumiseeskirju sisaldavad aktid, mille on vastu võtnud parlament, rahvas või täitevvõim.
Õigustloovad aktid on sellised riigi või kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud aktid, mis sisaldavad õigusnorme - määratlemata isikute ringile suunatud üldkohustuslikke käitumiseeskirju. Seadus on seaduse vormis kas Riigikogu poolt Riigikogu kodukorraga või rahvahääletusel seadusega kindlaks määratud korras vastu võetud õigusakt, millel on kõrgeim õigusjõud.
4) Seadlused
Põhiseaduse § 109 alusel võib Vabariigi President anda seadlusi, millel on seaduse jõud. Vabariigi President võib seadlusi anda:
kui on edasilükkamatu riiklik vajadus;
Riigikogu ei saa kokku tulla;
5) Määrused
Põhiseaduse § 87 p. 6 sätestab, et Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi ning § 94 lg 2 sätestab, et minister annab seaduse alusel ning täitmiseks määrusi ja käskkirju.
6) Kohaliku omavalitsuse õigusaktid
Põhiseaduse § 139 sätestab, et õiguskantsler on oma tegevuses sõltumatu ametiisik , kes teostab järelvalvet seadusandliku ja täidesaatva riigivõimu ning kohaliku omavalitsuse õigustloovate aktide põhiseadusele ja seadustele vastavuse üle.
Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 4 sätestab, et omavalitsusorganid on:
volikogu - kohaliku omavalitsusüksuse esinduskogu, mis valitakse valla või linna hääleõiguslike elanike poolt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel;
valitsus - volikogu poolt moodustatav täitevorgan.
Ning § 7 sätestab volikogu ja valitsuse õigusaktid
Volikogul ja valitsusel on õigus anda üldaktidena määrusi.
Volikogul on õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi.
Volikogu ja valitsuse õigusaktid kehtivad antud omavalitsusüksuse haldusterritooriumil.
Õiguse üksikaktideks on näiteks otsused, korraldused ja käskkirjad. Need õigusaktid ei sisalda õigusnorme ning on mõeldud kindlate üksikjuhtude reguleerimiseks.
2. RAHVAS RIIGI POLIITILISES SÜSTEEMIS
§ 56. Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu:
1) Riigikogu valimisega ;
2) rahvahääletusega.
§ 57. Hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks .
Hääleõiguslik ei ole Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks.
§ 58. Seadusega võib piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades.
Mis on üksiku inimese osa õiguses?
Õigus on alati seotud inimestega. Õigus on inimeste poolt loodud ja inimestele suunatud.
Õigus paneb inimesele peale kohustusi, kuid samas annab talle ka palju õigusi, õigustusi oma tegevuse realiseerimiseks. Õigusnormid kaitsevad inimest. Näiteks karistusseadustiku § 113 kehtestab, et teise isiku tapmise eest karistatakse kuue- kuni viieteistkümneaastase vangistusega. Õigusnormid võivad näiteks inimesele ka midagi lubada (õigustada inimest). Näiteks vastavalt põhiseaduse § 15 on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.
Inimene peab oma käitumise viima kooskõlla õigusnormist tulenevaga ja käituma normipäraselt.
Inimesed puutuvad õigusega kokku iga päev ja loovad õigussuhteid. Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv tahteline seos, kus mõlemal poolel on oma õigused ja kohustused. Õigussuhe tekib niisiis kahe poole vahel- õigustatud ja kohustatud poole vahel. Õigustatud ja kohustatud pooleks ongi inimesed ise (füüsilised isikud, kes võivad olla kodanikud, kodakondsuseta isikud või välismaalased). Kuid mitte iga suhe ei ole õigussuhe, vaid ainult siis, kui vastav sotsiaalne suhe on õigusnormiga reguleeritud.
Rahvas – inimesed, kes riigi territooriumil alaliselt elavad.
Riik peab tagama alati oma kodanikele õiguskaitse.
Kodanik peab olema riigile lojaalne.
Kodakondsus – inimese seos/ seotus riigiga.
3. RIIGIKOGU
Riigikogu on Eesti riigi ühekojaline parlament, mille põhiülesanne on normiloova funktsiooni täitmine. Teine tähtis Riigikogu ülesanne on iga-aastase riigieelarve vastuvõtmine. Ehkki Eestis võetakse riigieelarve vastu seadusena, pole riigieelarve vastuvõtmine seadusandliku võimu teostamine , sest riigieelarve ei pruugi sisaldada õigusnorme.
Riigikogu põhiseadusliku institutsioonina
Riigikogu on Eesti rahva esinduskogu. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 59 kohaselt kuulub Riigikogule seadusandlik võim. Kuid lisaks seadusloomele on Riigikogul põhiseaduse järgi ka muud ülesanded - näiteks riigieelarve vastuvõtmine ja selle täitmise kontrollimine, järelvalve valitsuse tegevuse üle, kõrgete riigiametnike ametisse määramine, Eesti esindamine rahvusvahelistes organisatsioonides jm.
 
Riigikogu ülesanded on sätestatud Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 65.
 
Riigikogul on 101 liiget. Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel. Hääletamine on salajane. Riigikogu valimised toimuvad iga nelja aasta tagant märtsikuu esimesel pühapäeval. Riigikogu valimise korra sätestab Riigikogu valimise seadus.
 
Riigikogu liikmel on vaba mandaat, mis tähendab seda, et Riigikogu liige on kogu rahva esindaja. Põhimõtteliselt ei ole Riigikogu liige Eesti mingi kindla piirkonna (valimisringkonna) või valijategrupi esindaja. Te peab arvestama oma tegevuses rahva huvi laiemas mõttes. Riigikogu liikmele ei saa anda õiguslikult siduvaid tegevusjuhiseid. Ta on oma otsustustes vaba ja võib lähtuda oma parimast äranägemisest. Ometi ei tähenda see, et Riigikogu liige ei kanna valijate ees üldse mingit vastutust. Rahvas annab hinnangu Riigikogu liikme tegevusele järgmistel valimistel. Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis. Riigikogu liige on oma volituste ajaks vabastatud kaitseväeteenistuse kohustusest.
 
Riigikogu korralised istungjärgud toimuvad jaanuarikuu teisest esmapäevast juunikuu kolmanda neljapäevani ning septembrikuu teisest esmapäevast detsembrikuu kolmanda neljapäevani.
 
Riigikogu otsustusvõimelisuse sätestab Riigikogu kodu- ja töökorra seadus. Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab Riigikogu liikme staatuse seadus.
Ülesanded §65
1) võtab vastu seadusi ja otsuseid;
2) otsustab rahvahääletuse korraldamise;
3) valib Vabariigi Presidendi vastavalt põhiseaduse §-le 79;
4) ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid vastavalt põhiseaduse §-le 121;
5) annab peaministrikandidaadile volitused Vabariigi Valitsuse moodustamiseks;
6) võtab vastu riigieelarve ja kinnitab selle täitmise aruande;
7) nimetab Vabariigi Presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja;
8) nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed;
9) nimetab Eesti Panga nõukogu liikmed;
10) otsustab Vabariigi Valitsuse ettepanekul riigilaenude tegemise ja riigile muude varaliste kohustuste võtmise;
11) esineb avalduste ja deklaratsioonidega ning pöördumistega Eesti rahva, teiste riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonide poole;
12) kehtestab riiklikud autasud , sõjaväelised ja diplomaatilised auastmed ;
13) otsustab umbusalduse avaldamise Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile;
14) kuulutab riigis välja erakorralise seisukorra vastavalt põhiseaduse §-le 129;
15) kuulutab Vabariigi Presidendi ettepanekul välja sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni;
16) lahendab muid riigielu küsimusi, mis ei ole põhiseadusega antud Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, teiste riigiorganite või kohalike omavalitsuste otsustada.
Riigikogu liige
§ 59. Seadusandlik võim kuulub Riigikogule.
§ 60. Riigikogul on sada üks liiget. Riigikogu liikmed valitakse vabadel valimistel proportsionaalsuse põhimõtte alusel. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed . Hääletamine on salajane.
Riigikogusse võib kandideerida iga vähemalt kahekümne ühe aastane hääleõiguslik Eesti kodanik.
Riigikogu korralised valimised toimuvad märtsikuu esimesel pühapäeval neljandal aastal, mis järgneb Riigikogu eelmiste valimiste aastale.
Riigikogu erakorralised valimised toimuvad põhiseaduse §-des 89, 97, 105 ja 119 ettenähtud juhtudel varemalt kakskümmend ja hiljemalt nelikümmend päeva pärast valimiste väljakuulutamist.
Riigikogu valimise korra sätestab Riigikogu valimise seadus.
§ 61. Riigikogu liikmete volitused algavad valimistulemuste väljakuulutamise päevast. Samast päevast lõpevad Riigikogu eelmise koosseisu liikmete volitused.
Riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist ametivande jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale.
§ 62. Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites.
§ 63. Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis.
Riigikogu liige on oma volituste ajaks vabastatud kaitseväeteenistuse kohustusest.
§ 64. Riigikogu liikme volitused peatuvad tema nimetamisel Vabariigi Valitsuse
liikmeks ja taastuvad tema vabastamisel valitsuse liikme kohustustest.
Riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega:
1) tema asumisega mõnda teise riigiametisse;
2) teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisel;
3) tema tagasiastumisega seaduses sätestatud korras;
4) kui Riigikohus on otsustanud, et ta on kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma;
5) tema surma korral.
Riigikogu liikme volituste peatumisel või ennetähtaegsel lõppemisel astub seaduses sätestatud korras tema asemele asendusliige. Asendusliikmel on kõik Riigikogu liikme õigused ja kohustused.
Riigikogu liikme volituste taastumisel lõpevad asendusliikme volitused.
§ 74. Riigikogu liikmel on õigus pöörduda arupärimisega Vabariigi Valitsuse ja tema liikmete, Eesti Panga nõukogu esimehe, Eesti Panga presidendi, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja poole.
Arupärimisele tuleb vastata Riigikogu istungil kahekümne istungipäeva jooksul.
§ 75. Riigikogu liikme tasu ning piirangud muu töötulu saamisel sätestab seadus, mida tohib muuta Riigikogu järgmise koosseisu kohta.
§ 76. Riigikogu liige on puutumatu. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Kuidas valmib seadus?
Seaduste väljatöötamine on peamine Riigikogu töö.
Esimene seadusloome etapp hõlmab kogu eeltööd, mis on vajalik, et seaduseelnõu jõuaks arutamisele Riigikokku. Selles etapis töötatakse välja seaduseelnõu kontseptsioon, struktuur, seaduse reguleerimisala, valmistatakse ette esialgne tekst, määratletakse mõisted. Iga seaduseelnõuga kaasnevas seletuskirjas peavad eelnõu autorid selgitama, miks vastavat seadust vaja on.
Seadusloome teist etappi alustab seaduseelnõu algatamine Riigikogus. Seaduseelnõu saab Riigikogus algatada ainult Riigikogu liige, fraktsioon , komisjon või Vabariigi Valitsus. Seaduseelnõu menetlemiseks määrab Riigikogu juhatus juhtivkomisjoni.
Peale seisukohavõttu esitab juhtivkomisjon seaduseelnõu arutamisele Riigikogu täiskogule. Seaduseelnõu arutelusid Riigikogu istungil nimetatakse lugemisteks. Kokku peab seaduseelnõu läbima kolm lugemist.
Eelnõu esimesel lugemisel toimub seaduse tutvustamine ja üldpõhimõtete arutelu. Pärast esimese lugemise lõpetamist saavad riigikogu liikmed esitada juhtivkomisjonile muudatusettepanekuid.
Eelnõu teisel lugemisel toimub eelnõu sätete arutelu, samuti kommenteerib juhtivkomisjon laekunud muudatusettepanekuid. Järgnevalt võib iga Riigikogu liige avaldada eelnõu suhtes oma arvamust. Kui Riigikogu liige nõuab, pannakse juhtivkomisjoni poolt arvestatud muudatusettepanekud hääletusele.
Alates teisest lugemisest on eelnõu võimalik katkestada. Katkestamise eesmärk on võita aega eelnõu täiustamiseks. Ettenähtud tähtajani saab taas esitada muudatusettepanekuid. Kui teise lugemise katkestamist ei toimu, loetakse see lõpetatuks ning eelnõu suunatakse kolmandale lugemisele.
Kolmandale lugemisele esitatakse seaduseelnõu lõpptekst. Viimast korda avatakse läbirääkimised, millest võtavad osa fraktsioonide esindajad. Peale läbirääkimiste lõpetamist pannakse seaduseelnõu lõpphääletusele. Lihtseaduse vastuvõtmiseks on nõutav istungist osavõtvate Riigikogu liikmete poolthäälteenamus. Põhiseaduse paragrahvis 104 on loetletud seadused, mille muutmiseks on tarvis Riigikogu koosseisu häälteenamust st vähemalt 51 häält.
Riigikogu poolt vastuvõetud seadused saadetakse väljakuulutamiseks Vabariigi Presidendile . President võib kasutada oma vetoõigust ning seaduse Riigikogusse tagasi saata. Kui Riigikogu seadust ei muuda, on Vabariigi Presidendil õigus pöörduda Riigikohtusse, kes tühistab põhiseadusega vastuolus olevad seadused.
Pärast seaduse väljakuulutamist avaldatakse see Riigi Teatajas.
Välislepingut puudutava seaduseelnõu menetlemise erisused :
Välislepingut puudutavat seaduseelnõu arutatakse kahel lugemisel, kui juhtivkomisjon ei tee ettepanekut kolmanda lugemise läbiviimiseks. Eelnõu lõpphääletus viiakse läbi teisel lugemisel pärast muudatusettepanekute hääletamist.
Seaduseelnõu menetlemine RK-s
Riigikogu fraktsioonid
Fraktsiooni võivad moodustada ja sinna peavad kuuluma vähemalt viis Riigikogu liiget, kes on valitud sama nimekirja järgi. Ühte nimekirja kuuluvad Riigikogu liikmed võivad moodustada ainult ühe fraktsiooni.
Fraktsiooni registreerib Riigikogu juhatus. Fraktsioon valib oma liikmete hulgast esimehe ja aseesimehe. Kui fraktsioonis on üle 12 liikme, on tal õigus valida ka teine aseesimees.
Fraktsioonid on rühmad, mille kaudu kujundatakse suur osa parlamendi tööst. Fraktsioonides lepitakse kokku poliitilistes otsustes, mille järel on võimalik komisjonis ja Riigikogu täiskogu istungil ja avalikkuse ees oma arvamust esitada. Fraktsioon on koht, kus sõlmitakse poliitilisi kokkuleppeid. See ei tähenda, et fraktsioonisiseselt ei tohi kunagi lahkarvamusi olla.
Fraktsioonidel nagu ka Riigikogu liikmetel ja komisjonidel on seaduse algatamise õigus. Sellega on kindlustatud, et ka opositsioonis olevatel fraktsioonidel on võimalik oma eelnõusid välja töötada ja kaitsta Riigikogus.
Riigikogu juhatus registreeris 2.  aprillil  2007 järgmised fraktsioonid: Eesti Keskerakonna fraktsioon, Eesti Reformierakonna fraktsioon, Eestimaa Rahvaliidu fraktsioon, Eestimaa Roheliste fraktsioon, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon.
Erikomisjoni moodustamise põhimõtted
Riigikogu moodustab erikomisjoni seaduse alusel, samuti seadusest või välislepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Erikomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja tegevusest aruandmise kord.
Uurimiskomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega avalikku huvi pakkuva sündmuse asjaolude uurimiseks. Otsusega määratakse koosseis, samuti asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja volituste kestus. Uurimiskomisjon esitab Riigikogule vähemalt kord aastas vahearuande oma tegevusest ning tegevuse lõpetamisel lõpparuande.
Probleemkomisjoni võib moodustada olulise tähtsusega probleemi läbitöötamiseks. Probleemkomisjon moodustatakse Riigikogu otsusega, milles määratakse tema koosseis, sealhulgas ka asendusliige igale komisjoni liikmele, ülesanded ja volituste kestus. Tegevuse lõpetamisel esitatakse Riigikogule aruanne tegevuse kohta.
Riigikogu alatine komisjon
Valmistab ette eelnõusid Riigikogu täiskogus arutamiseks, teostab oma valdkonna piires kontrolli täidesaatva riigivõimu teostamise üle ning täidab muid seadusega või Riigikogu otsusega talle pandud ülesandeid.
Riigikogus on järgmised alatised komisjonid :
1) keskkonnakomisjon;
2) kultuurikomisjon;
3) maaelukomisjon ;
4) majanduskomisjon;
5) põhiseaduskomisjon;
6) rahanduskomisjon;
7) riigikaitsekomisjon;
8) sotsiaalkomisjon;
9) väliskomisjon;
10) õiguskomisjon;
11) Euroopa Liidu asjade komisjon
Riigikogu liige kuulub ühte Riigikogu alatisse komisjoni, komisjoni liikmete arvu määrab Riigikogu juhatus. Oma liikmed määrab alatistesse komisjonidesse fraktsioon, fraktsioonile kuuluvate kohtade arvu igas alatises komisjonis määrab Riigikogu juhatus.
Riigikogu komisjoni esimehe ja aseesimehe valivad komisjoniliikmed enda hulgast komisjoni esimesel istungil, komisjoni esimeheks saab kõige rohkem hääli kogunud kandidaat.
Parlamendirühmad
Parlamendirühmi luuakse , et tõhustada kahepoolset suhtlemist teiste riikide parlamentidega. Parlamendirühmade tegevus on suunatud Eesti Vabariigi välispoliitiliste eesmärkide elluviimisele ja Eesti tutvustamisele välismaal. 
 
Parlamendirühm luuakse Riigikogu liikme algatusel kokku kutsutud asutamiskoosolekul, liikmete arv ei ole piiratud. Parlamendirühmad registreerib Parlamentidevahelise Liidu Eesti rühma juhatus.
4. VABARIIGI VALITSUS
86. Täidesaatev riigivõim kuulub Vabariigi Valitsusele.
§ 87. Vabariigi Valitsus:
1) viib ellu riigi sise- ja välispoliitikat;
2) suunab ja koordineerib valitsusasutuste tegevust;
3) korraldab seaduste, Riigikogu otsuste ja Vabariigi Presidendi aktide täitmist;
4) esitab Riigikogule seaduseelnõusid ning ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid;
5) koostab riigieelarve eelnõu ja esitab selle Riigikogule, korraldab riigieelarve täitmist ning esitab Riigikogule riigieelarve täitmise aruande;
6) annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi;
7) korraldab suhtlemist teiste riikidega;
8) kuulutab loodusõnnetuse ja katastroofi korral või nakkushaiguse leviku tõkestamiseks välja eriolukorra riigis või selle osas;
9) täidab muid ülesandeid, mis põhiseaduse ja seadustega on antud Vabariigi Valitsuse otsustada.
§ 88. Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid .
§ 89. Vabariigi President määrab neljateistkümne päeva jooksul Vabariigi Valitsuse tagasiastumisest peaministrikandidaadi, kellele teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise.
§ 91. Valitsus astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees.
§ 92. Vabariigi Valitsus astub tagasi:
1) Riigikogu uue koosseisu kokkuastumisel;
2) peaministri tagasiastumise või surma korral;
3) kui Riigikogu avaldab Vabariigi Valitsusele või peaministrile umbusaldust.
Vabariigi President vabastab Vabariigi Valitsuse ametist uue valitsuse ametisseastumisel.
§ 93. Peaminister esindab Vabariigi Valitsust ja juhib selle tegevust.
Peaminister nimetab kaks ministrit, kellel on õigus asendada peaministrit tema äraolekul. Asendamise korra määrab peaminister.
§ 94. Valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse seaduse alusel vastavad ministeeriumid .
Minister juhib ministeeriumi, korraldab ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi, annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja käskkirju ning täidab muid ülesandeid, mis talle on pandud seadusega sätestatud alustel ja korras.
Kui minister ei saa haiguse või muude takistuste tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, paneb peaminister tema ülesanded selleks ajaks mõnele teisele ministrile.
Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada ametisse ministreid, kes ei juhi ministeeriumi.
§ 95. Vabariigi Valitsuse juures on riigikantselei , mida juhib riigisekretär.
Riigisekretäri nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister.
Riigisekretär võtab sõnaõigusega osa valitsuse istungitest.
Riigisekretäril on riigikantselei juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.
§ 96. Vabariigi Valitsuse istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti.
Valitsus teeb oma otsused peaministri või asjaomase ministri ettepanekul.
Valitsuse määrused kehtivad, kui nad kannavad peaministri, asjaomase ministri ja riigisekretäri allkirja.
§ 97. Riigikogu võib avaldada Vabariigi Valitsusele, peaministrile või ministrile umbusaldust otsusega, mille poolt hääletab Riigikogu koosseisu enamus.
Umbusalduse avaldamise võib algatada vähemalt viiendik Riigikogu koosseisust kirjaliku nõude esitamisega Riigikogu istungil.
Umbusalduse avaldamine võib tulla otsustamisele kõige varem ülejärgmisel päeval pärast selle algatamist, kui valitsus ei nõua kiiremat otsustamist.
Valitsusele või peaministrile umbusalduse avaldamise korral võib Vabariigi President kolme päeva jooksul valitsuse ettepanekul välja kuulutada Riigikogu erakorralised valimised.
Ministrile umbusalduse avaldamise korral teatab Riigikogu esimees sellest Vabariigi Presidendile, kes vabastab ministri ametist.
Umbusalduse avaldamist võib samal alusel uuesti algatada kõige varem kolme kuu möödumisel eelmisest umbusaldushääletamisest.
Vabariigi Valitsusele kuulub täidesaatev riigivõim. Täidesaatva riigivõimu mõistesse kuulub ka piiratud ulatusega õigusloome ja õigusemõistmine. Seaduste rakendamiseks, on neid sageli vaja täpsustada või konkretiseerida. Seda tehakse Vabariigi Valitsuse ja ministrite määrusega. Täidesaatev võim jaguneb kahe funktsiooni vahel, milleks on valitsemine ja haldus. Vabariigi Valitsusele kuulub koordineerimis- ja järelevalvefunktsioon täidesaatva riigivõimu asutuste üle. Vabariigi Valitsuse töökorraldus on sätestatud Vabariigi Valitsuse seaduses.
 
Vabariigi Valitsusse kuuluvad peaminister ja ministrid. Põhiseadus ei sätesta Vabariigi Valitsuse liikmete arvu. Valitsuse liikmete kõige suurem võimalik arv on Vabariigi Valitsuse seaduse järgi 15. Ministrid jagunevad ministriteks, kes juhivad ministeeriumi (nn portfelliga ministrid) ja ministriteks, kes ei juhi ministeeriumi (nn portfellita ministrid). Ministeeriumi juhtivaid ministreid on 12. Vabariigi President võib peaministri ettepanekul nimetada kuni 2 portfellita ministrit. Portfellita ministrite ülesanded määratakse kindlaks peaministri korraldusega. Portfelliga ministrite ülesanded ja pädevuse määrab kindlaks Vabariigi Valitsuse seadus.
 
Valitsuse moodustamine
Kui valitsus on tagasi astunud , siis peab Vabariigi President 14 päeva jooksul määrama peaministri kandidaadi, kellele ta teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Põhiseadus ei sätesta, millest lähtudes peab Vabariigi President peaministri kandidaadi valima . Parlamentaarse riigi tavade järgi peaks ta  kandidaadiks esitama valimistel kõige rohkem mandaate saanud erakonna liidri või äärmisel juhul valitsuskoalitsiooni moodustamise tahet kindlalt deklareerinud erakondadest enim mandaate saanud erakonna liidri.
 
Valitsus astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees. Ametivande andmise hetkest tekivad uuel valitsusel volitused ja lõpevad tagasi astunud valitsuse volitused.
Vabariigi Valitsuse liikmed ei tohi olla üheski muus riigiametis ega kuuluda tulundusettevõtte juhatusse või nõukogusse. Vabariigi Valitsuse seadus keelab neil olla ka kohaliku omavalitsuse ametis ja tegutseda ettevõtjana või töötada teisel tasustataval ametikohal. Ainsa erandina võib valitsuse liige olla teaduslikul või pedagoogilisel tööl.
Kui isik oli Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamisel Riigikogu liige, siis on tal valitsuse liikme kohalt vabastamisel õigus asuda sama koosseisu Riigikogu liikme kohale. Kui isik oli Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamisel riigiteenistuses, siis on tal valitsuse liikme kohalt vabastamisel õigus asuda oma endisele või samalaadsele teenistuskohale.
Ministeeriumide moodustamine 
Valitsemisalade korraldamiseks moodustatakse seaduse alusel vastavad ministeeriumid. Igale ministeeriumile nähakse ette teatud haldustegevuse valdkond ja see sisaldab ka valitsemisfunktsioonide täitmist, mis on seotud eelkõige ministri kui valitsuse liikme ülesannetega.
Ministeeriumi juhib minister, kes täidab topeltfunktsiooni: ta on Vabariigi Valitsuse liige, kelle põhiülesandeks on riigi poliitiline juhtimine, ning samal ajal juhib ta iseseisvalt ministeeriumi ja täidab haldusfunktsiooni (seaduste rakendamine ja täitev-korraldav tegevus). Ministrit saab asendada üksnes teine minister. Ministri asendamine toimub peaministri korralduse alusel, mis avaldatakse Riigi Teataja Lisas.
Riigikantselei
Vabariigi Valitsuse juures asub Riigikantselei, mille põhiülesandeks on valitsuse teenindamine – valitsuse ja peaministri asjaajamise korraldamine ja tehniline teenindamine. Riigikantseleid juhib riigisekretär, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister. Riigisekretär ei ole poliitiline ametnik ning tema  ametiaeg ei sõltu valitsuste vahetumisest. RS peab olema kõrgharidusega jurist (praktik, mitte poliitik ). Avaliku teenistuja tipp. Talle allub kogu avalik teenistus üldiselt. Juhib kantseleid ministriõigustega. Vastutab EV õigusaktide originaalide eest. Riigipitsati hoidja. Valmistab ette Valitsuse päevakorra.
Riigikantselei põhimäärus:
§ 8. Riigisekretär
(1) Riigikantseleid juhib riigisekretär, kelle nimetab ametisse ja vabastab ametist peaminister oma korraldusega.
(2) Kui riigisekretär ei saa haiguse või muu takistuse tõttu ajutiselt oma ülesandeid täita, paneb peaminister oma korraldusega tema ülesanded Riigikantselei peadirektorile, viimase äraolekul ühele Riigikantselei direktoritest või struktuuriüksuste juhtidest.
§ 9. Riigisekretäri ülesanded ja pädevus
(1) Riigisekretär asutuse juhina:
1) juhib Riigikantseleid ning tagab Riigikantselei eesmärkide saavutamise ja ülesannete täitmise;
2) esindab Riigikantseleid ja annab volitusi Riigikantselei esindamiseks.
(2) Riigisekretär täidab muid ülesandeid, mis on talle pandud seadusega või antud Vabariigi Valitsuse või peaministri poolt.
(3) Riigisekretäril on Riigikantselei juhina samad õigused, mis on seadusega antud ministrile ministeeriumi juhtimisel.
(4) Riigisekretär otsustab Riigikantselei pädevusse kuuluvad küsimused või volitab selleks temale alluvaid ametnikke või valitsusasutust, kui seaduse või Vabariigi Valitsuse määrusega ei ole sätestatud teisiti.
(5) Riigikantselei juhtimisel ja Riigikantselei haldusala riigiasutuste tegevuse korraldamiseks annab riigisekretär käskkirju ning suulisi ja kirjalikke korraldusi.
(6) Riigisekretär annab Vabariigi Valitsusele ja peaministrile aru Riigikantselei tegevusest.
Istungid:
§ 96. Vabariigi Valitsuse istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti.
Valitsus teeb oma otsused peaministri või asjaomase ministri ettepanekul.
Formaalne istung – võetakse vastu õigusakte. Toompeal kindlaksmääratud ajal ja päevakorras. Kvoorumi nõue – saab toimuda siis kui vähemalt pooled on kohal (või nende asetäitjad. Seadusi vastu ei võeta. Protokollitakse. Arutatakse seaduseelnõusid – arutatakse, võetakse vastu/lükatakse tagasi ministeeriumisse ülevaatamisele/täiendamisele. Arutatakse ka üksikküsimusi. Peale istungit toimub pressikonverents , kus antakse avalikkusele teada otsustest.
Kabinetiistung - ei võeta vastu seadusi. Kohal on peaminister ja teised ministrid, kes juhivad oma haldusala.
Valitsuse korralised istungid toimuvad tavaliselt üks kord nädalas, neljapäeviti algusega kell 10 Tallinnas Stenbocki majas . Siit saate lugeda, milline on istungil töökorraldus ning kes istungil osalevad.
Istungil otsustab valitsus tema pädevusse kuuluvaid küsimusi. Valitsus on otsustusvõimeline, kui istungist võtab osa peale peaministri vähemalt pool valitsuse koosseisust.  Valitsuse istungi aja ja päevakorra kinnitab peaminister. Peaminister võib korralise istungi ära jätta või toimumise aega ja kohta muuta.
Osalejad
Istungist võtab lisaks ministritele sõnaõigusega osa riigisekretär, sõnaõigusega võib osa võtta õiguskantsler ja oma ülesannetesse kuuluvais asjus riigikontrolör. Peaministri nõusolekul võib istungil osaleda abiminister. Peaminister võib valitsuse istungile kutsuda ka teisi isikuid ja anda neile sõna.
Valitsuse istungit juhatab peaminister. Peaministrit asendavad tema ajutisel eemalviibimisel istungilt peaministri asendajad või nende äraolekul vanim kohalolevatest ministritest. 
Päevakord ja otsustamine
Ministrid esitavad Vabariigi Valitsusele arutamiseks ja otsustamiseks seaduste, Riigikogu otsuste ning valitsuse määruste ja korralduste eelnõusid, valitsuse pädevusse kuuluvaid Euroopa Liidu asju, olulise tähtsusega sise- või välispoliitilisi küsimusi. Igale valitsuse otsusele eelneb põhjalik eeltöö, mida korraldavad ministeeriumid ja Riigikantselei. On kujunenud tavaks, et valitsus teeb otsuseid konsensuslikult, püütakse saavutada üksmeelt.
Protokollimine ja allkirjastamine
Valitsuse istungi protokolli koostab Riigikantselei viivitamatult pärast istungit. Protokolli kantakse iga päevakorrapunkti kohta vastuvõetud seisukohad ja otsused ning hääletustulemused ja vajadusel eriarvamused. Protokollile kirjutavad alla peaminister ja riigisekretär.
Valitsuse istungil vastuvõetud õigusaktid vormistab allakirjutamiseks Riigikantselei. Vabariigi Valitsuse määrustele kirjutavad alla peaminister, asjaomane minister ja riigisekretär, korraldustele peaminister ja riigisekretär. Üldjuhul esitatakse valitsuse õigusaktid allakirjutamiseks kohe pärast valitsuse istungi lõppu. Vabariigi Valitsuse õigusaktid saavad kuupäeva ja numbri peaministri allkirja andmise päeval.
Teavitamine
Valitsuse istungite toimumisest, päevakordadest ning istungitel tehtud otsustest teavitab avalikkust valitsuse kommunikatsioonibüroo . Reeglina saavad ajakirjanikud valitsuse liikmetele küsimusi esitada pärast istungit toimuval pressikonverentsil. Pressikonverentside stenogrammid on avalikud, need avaldatakse valitsuse uudisteportaalis www.valitsus.ee/brf. 
Valitsuse õigusaktid avaldatakse Riigi Teatajas 10 tööpäeva jooksul pärast nendele allakirjutamist.
Istungite ettevalmistamise ja toimumise ning muud valitsuse töökorraldusküsimused sätestatakse valitsuse määrusega kinnitatavas Vabariigi Valitsuse reglemendis. Valitsuse tööd reguleerivad olulisemad õigusaktid on:

• Eesti Vabariigi põhiseadus
  
• Vabariigi Valitsuse seadus
  
• Vabariigi Valitsuse reglement
  

5. PRESIDENT
Vabariigi President on Eesti riigipea . Üldjoontes on riigipeal piiratud poliitiline võim, tal on esindusfunktsioon ning ta on vahekohtunik
ehk võimude tasakaalustaja rollis.
 
Vabariigi Presidendi valib Riigikogu või valimiskogu . Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib olla sünnilt Eesti kodanik, kes on vähemalt 40 aastat vana.
 
Vabariigi President valitakse ametisse viieks aastaks. Üks isik võib olla Vabariigi Presidendiks maksimaalselt kaks ametiaega järjest.
 
Vabariigi President peab olema sõltumatu ametialaselt kui ka erakonnapoliitiliselt. Ametisseastumisega lõpevad Vabariigi Presidendi 
volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse . Ametite puhul
ei ole kriteeriumiks mitte tasu saamise või mittesaamise fakt, vaid ametist tulenevad kohustused, seal hulgas tulundusühingu juhatuse või nõukogu liikmeks olemine.
Ülesanded:
§ 78. Vabariigi President:
1) esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises;
2) nimetab ja kutsub tagasi Vabariigi Valitsuse ettepanekul Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud diplomaatiliste esindajate volikirjad;
3) kuulutab välja Riigikogu korralised valimised ja vastavalt põhiseaduse §-dele 89, 97, 105 ja 119 Riigikogu erakorralised valimised;
4) kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu vastavalt põhiseaduse §-le 66 ja avab selle esimese istungi;
5) teeb Riigikogu esimehele ettepaneku Riigikogu erakorralise istungjärgu kokkukutsumiseks vastavalt põhiseaduse §-le 68;
6) kuulutab välja seadused vastavalt põhiseaduse §-dele 105 ja 107 ning kirjutab alla ratifitseerimiskirjadele;
7) annab seadlusi vastavalt põhiseaduse §-dele 109 ja 110;
8) algatab põhiseaduse muutmist ;
9) määrab peaministrikandidaadi vastavalt põhiseaduse §-le 89;
10) nimetab ametisse ja vabastab ametist valitsuse liikmed vastavalt põhiseaduse §-dele 89, 90 ja 92;
11) teeb Riigikogule ettepaneku Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ning kaitseväe juhataja või ülemjuhataja ametissenimetamiseks;
12) nimetab Eesti Panga nõukogu ettepanekul ametisse Eesti Panga presidendi;
13) nimetab Riigikohtu ettepanekul kohtunikud ;
14) nimetab ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna;
15) annab riiklikke autasusid, sõjaväelisi ja diplomaatilisi auastmeid;
16) on Eesti riigikaitse kõrgeim juht;
17) teeb Riigikogule ettepanekud sõjaseisukorra, mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni ning vastavalt põhiseaduse §-le 129 erakorralise seisukorra väljakuulutamiseks;
18) kuulutab Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni ning nimetab ametisse kaitseväe ülemjuhataja vastavalt põhiseaduse §-le 128;
19) vabastab süüdimõistetuid nende palvel armuandmise korras karistuse kandmisest või kergendab karistust;
20) algatab õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise vastavalt põhiseaduse §-le 145.
1. Presidendi valimine ja ametiaeg
Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt 40 aastat vana. President valitakse ametisse viieks aastaks. Kedagi ei tohi valida Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks ametiajaks. Kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust.
Eesti Vabariigi põhiseaduse § 79 kohaselt valib Vabariigi Presidendi salajasel hääletusel Riigikogu. Igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, korraldatakse järgmisel päeval uus hääletusvoor. Enne teist hääletusvooru seatakse üles uued kandidaadid. Kui teises hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse kahe teises voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel samal päeval kolmas hääletusvoor. Kui Vabariigi Presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, kutsub Riigikogu esimees ühe kuu jooksul Vabariigi Presidendi valimiseks kokku valimiskogu. Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Iga kohaliku omavalitsuse volikogu valib valimiskogusse vähemalt ühe esindaja, kes peab olema Eesti kodanik. Riigikogu esitab valimiskogule presidendikandidaadiks kaks Riigikogus enim hääli saanud kandidaati . Presidendikandidaadi ülesseadmise õigus on ka vähemalt kahekümne ühel valimiskogu liikmel. Valimiskogu valib Vabariigi Presidendi hääletamisest osa võtnud valimiskogu liikmete häälteenamusega. Kui esimeses voorus ükski kandidaat valituks ei osutu, korraldatakse samal päeval kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor.
Vabariigi Presidendi valimise täpsema korra sätestab Vabariigi Presidendi valimise seadus.
2. Ametisse astumine, õiguslik seisund ja volituste lõppemine
Vabariigi Presidendi volituste tekkimise ja lõppemise sätestab Vabariigi Presidendi töökorra seadus. President astub ametisse andes Riigikogus ametivande:
"Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, (ees- ja perekonnanimi ), pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Eesti Vabariigi kasuks."
Ametisse astumisega lõpevad kõik Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis teistes valitavates ning nimetatavates ametites ja tal tuleb ametisoleku ajaks peatada oma erakondlik kuuluvus.
Vabariigi President kasutab põhiseaduse § 85 alusel immuniteeti. Teda saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul. Täpsemalt reguleerib seda küsimust kriminaalmenetluse seadustik . Kriminaalvastutusele võtmisel Vabariigi Presidendi volitused peatuvad.
Vabariigi Presidendi volitused lõpevad tema ametist tagasiastumisel (ei ole võimalik erakorralise või sõjaseisukorra ajal), teda süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumisel, tema surma korral ja uue Vabariigi Presidendi ametisseastumisega.
Kui Vabariigi President on Riigikohtu otsusel tervisest tulenevalt kestvalt võimetu oma ülesandeid täitma või ei saa neid Vabariigi Presidendi töökorra seaduses ettenähtud juhtudel ja korras ajutiselt täita, tema volitused peatuvad. Vabariigi Presidendi volitused lähevad sel juhul üle Riigikogu esimehele, kelle volitused Riigikogu liikmena selleks ajaks peatuvad. Vabariigi Presidendi ülesannetes oleva Riigikogu esimehe pädevus on kitsam kui korralisel presidendil, sest ta ei tohi ilma Riigikohtu loata välja kuulutada Riigikogu erakorralisi valimisi ega keelduda seadusi välja kuulutamast.
Kui president ei ole oma ülesandeid üle kolme kuu järjest täita saanud või kui tema volitused enne tähtaega lõpevad, valib Riigikogu 14 päeva jooksul uue Vabariigi Presidendi.
3. Vabariigi Presidendi pädevus.
Vabariigi Presidendi kui riigipea konkreetne pädevus on esitatud põhiseaduse §-s 78 ja täpsustatud Vabariigi Presidendi töökorra seaduse ja eriseadustega.
3.1. Välissuhtluspädevus.
Vabariigi President esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises. Lähtudes sellest, et Vabariigi Valitsus korraldab suhtlemist teiste riikidega, koordineerib Vabariigi president oma välispoliitilist tegevust valitsusega.
Vabariigi Presidendil on aktiivne ja passiivne saatkonnaõigus. Ta nimetab ja kutsub Vabariigi Valitsuse ettepanekul tagasi Eesti Vabariigi diplomaatilised esindajad ning võtab vastu Eestisse akrediteeritud teiste riikide diplomaatiliste esindajate volikirjad. Eesti rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel on tema pädevuses nende ratifitseerimine ja denonsseerimine, st nende allakirjutamine pärast seda, kui Riigikogu on nad heaks kiitnud. Sellised lepingud on Eesti põhiseaduse § 121 järgi: lepingud, mis muudavad Eesti piire , mille rakendamiseks on vaja Eesti seaduste vastuvõtmist, muutmist või tühistamist, millega Eesti ühineb rahvusvaheliste organisatsioonidega, mille kohaselt Eesti võtab endale rahalisi või sõjalisi kohustusi ja milles on ratifitseerimine ette nähtud. Presidendi üksikkompetents välissuhtluses seisneb sõjaseisukorra ja sellest lähtudes ka sõja lõpu väljakuulutamises agressiooni korral, samuti ettepanekus Riigikogule kuulutada välja sõjaseisukord, mobilisatsioon, demobilisatsioon ja erakorraline seisukord .
President annab Vabariigi Valitsuse ettepanekul diplomaatilisi auastmeid, mis antakse eluks ajaks.
Presidendi pädevus, suhted teiste põhiseaduslike institutsioonidega välissuhtluse valdkonnas on konkretiseeritud välissuhtlemisseaduse ja välisteenistuse seadusega.
3.2. Riigisisene pädevus
3.2.1. Riigikaitsepädevus.
Vabariigi President on riigikaitse kõrgeim juht. Tema ülesanne on teha Riigikogule ettepanek kuulutada Eesti vastu suunatud agressiooni korral välja sõjaseisukord, mobilisatsioon ja demobilisatsioon, samuti lõpetada sõjaseisukord. Presidenti abistab tema riigikaitsekompetentsi täitmisel presidendi juures nõuandva organina tegutsev riigikaitse nõukogu, kuhu kuuluvad seaduse järgi Riigikogu esimees, peaminister, Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees, kaitseminister , siseminister, välisminister, justiitsminister, rahandusminister, Riigikogu väliskomisjoni esimees ja kaitseväe juhataja (sõja ajal kaitseväe ülemjuhataja). Riigikaitse Nõukogu tegutseb Vabariigi Presidendi kinnitatud kodukorra alusel.
Vabariigi President nimetab ja vabastab ametist Vabariigi Valitsuse ja kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna, kuhu kuuluvad Kaitsejõudude Peastaabi ülem, Kaitseliidu ülem ja väeliikide ülemad. Vabariigi President kui riigikaitse kõrgeim juht annab kaitseväe juhataja ettepanekul välja käskkirju sõjaväeliste auastmete andmiseks , samuti kaitseväe juhataja asendamiseks.
Vabariigi Presidendi riigikaitsekompetents on täpsustatud rahuaja riigikaitse seaduse, sõjaaja riigikaitse seaduse, erakorralise seisukorra seadusega ja kaitseväeteenistuse seadusega.
3.2.2. Pädevus Riigikogu suhtes
President ja Riigikogu on omavahel seotud paljude presidendi formaalsete, samuti materiaalsete pädevustega. Vabariigi President kuulutab välja Riigikogu korralised valimised, kutsub kokku Riigikogu uue koosseisu esimese istungi ja avab selle. Presidendil on õigus seaduses sätestatud juhtudel kutsuda kokku Riigikogu täiendavaid istungeid ja erakorralisi istungeid.
Vabariigi President saab põhiseaduses ette nähtud alustel Riigikogu laiali saata ja kuulutada välja erakorralised valimised. Erakorralised Riigikogu valimised peab Vabariigi President välja kuulutama juhul, kui presidendi poolt esitatud peaministri kandidaat ei ole pärast kaht vooru suutnud valitsust moodustada, Riigikogu on esitanud oma peaministri kandidaadi ja ka tema ei esita kahe nädala jooksul oma valitsuse koosseisu presidendile. Teiseks kuulutab president välja Riigikogu uue koosseisu valimised, kui Riigikogu algatatud rahvahääletus ei leia rahvalt vajalikku toetust. Kolmas põhjus lõpetada Riigikogu ennetähtaegsete volituste lõpetamiseks on Riigikogu võimetus uut riigi- eelarvet vastu võtta kahe kuu jooksul pärast uue eelarveaasta algust. Viimane Riigikogu laialisaatmise põhjus erineb eelnevatest selle poolest, et siin on Vabariigi Presidendi otsustada, kas kuulutada uued valimised välja või mitte. Peaministrile või Vabariigi Valitsusele umbusalduse avaldamise korral võib president välja kuulutada uued valimised.
Vabariigi Presidendi suhted Riigikoguga on täpsustatud Riigikogu kodukorra seaduses.
3.2.3. Pädevus Vabariigi Valitsuse suhtes
Vabariigi President määrab peaministri kandidaadi, kellele teeb ülesandeks uue valitsuse moodustamise. Riigikogult valitsuse moodustamiseks volitused saanud peaministri kandidaat esitab valitsuse koosseisu Vabariigi Presidendile, kes nimetab uue valitsuse ametisse. Vabariigi President teeb peaministri ettepanekul muudatusi valitsuse koosseisus , st ta vabastab ametist ja nimetab ametisse üksikuid ministreid.
Vabariigi Valitsuse ja presidendi suhted on täpsustatud Vabariigi Valitsuse seaduses.
3.2.4. Seadusandluspädevus
Vabariigi President kuulutab välja Riigikogus vastu võetud seadused. See on presidendi ainupädevus, millesse ei ole kaasatud ükski teine põhiseaduslik institutsioon. Presidendil on ka nn vetoõigus, st riigipea võib seaduse jätta välja kuulutamata ja oma motiveeritud otsusega selle Riigikogule uuesti arutamiseks ning otsustamiseks saata. Presidendil on kontrolliõigus nii materiaal - kui ka protsessuaalõiguslike sätete üle. Kui Riigikogu presidendi poolt väljakuulutamata jäetud seaduse muutmata kujul uuesti vastu võtab, kuulutab president selle välja või pöördub Riigikohtu poole taotlusega tunnistada seadus põhiseadusega vastuolus olevaks. Kui Riigikohus leiab, et seadus on põhiseadusega kooskõlas, kuulutab president selle välja. Riigikogu VII ja VIII koosseisu tegutsemisaja jooksul on Vabariigi President jätnud välja kuulutamata 33 seadust, neist 8 puhul pöördus ta Riigikohtu poole. Riigikohus rahuldas riigipea taotluse 7 korral.
Riigikogu IX ja X koosseisu tegutsemisaja jooksul on Vabariigi President jätnud välja kuulutamata 18 seadust, neist 4 puhul pöördus ta Riigikohtu poole. Kohus rahuldas riigipea taotluse 2 korral.
Kui Riigikogu ei saa erakorralistel asjaoludel kokku tulla ja on tekkinud edasilükkamatu riiklik vajadus, on Vabariigi Presidendil õigus anda välja seadlusi. Seadlusega ei saa muuta põhiseadust ja nn konstitutsioonilisi seadusi ( loetelu toodud põhiseaduse §-s 104). Riigikogu peab oma järgmisel istungil need seadlused kas kinnitama või tühistama. Seega on seadlused erakorraline vahend riigikorra säilitamiseks ja riigipea tegutseb sel juhul riigi õiguskorra garandina.
Põhiseaduse kohaselt ei ole Vabariigi Presidendil seaduste algatamise õigust, v.a põhiseaduse muutmise algatamine.
Vabariigi President võtab oma põhiseaduslike ülesannete täitmiseks vastu otsuseid. Riigikaitse kõrgeima juhina ja Vabariigi Presidendi Kantselei tegevuse korraldamiseks annab Vabariigi President käskkirju.
3.2.5 Riigiametnike nimetamise ja vabastamise pädevus
Riigipea nimetab peaministrikandidaadi, kellele Riigikogu peab andma volituse Vabariigi Valitsuse moodustamiseks. Ta nimetab ametisse ja vabastab ametist peaministri ettepanekul valitsuse liikmeid, Eesti Panga nõukogu ettepanekul Eesti Panga presidendi, Riigikohtu ettepanekul maa- ja linnakohtunikud, halduskohtunikud ning ringkonnakohtunikud (s.o I ja II astme kohtunikud) ja valitsuse ning kaitseväe juhataja ettepanekul kaitseväe juhtkonna. Riigipea poolt ametisse nimetamisega kaasneb teatava sotsiaalse respekti andmine, kontrolli teostamine isiku nimetamise seaduslikkuse üle, ametisse nimetamise suurema avalikkuse tagamine ja ametnikule stabiilsuse tagamine.
Vabariigi President teeb Riigikogule ettepaneku järgmiste kõrgemate ametnike nimetamiseks: Riigikohtu esimees, Eesti Panga nõukogu esimees, riigikontrolör, õiguskantsler ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja sõjaajal. Riigiametnike ametisse nimetamine ja vabastamine toimub Vabariigi Presidendi töökorra seaduses sätestatud korras.
3.2.6. Autasustamispädevus
Vabariigi Presidendi ainupädevuses on riiklike autasude andmine, milles teda nõuandva organina abistab teenetemärkide komitee. Autasude andmine kui riigi austusavaldus on maailma praktikas tavaliselt riigipea pädevus.
Eesti Vabariigi riiklikud ordenid ja nende taotlemine ning andmine on sätestatud teenetemärkide seadusega.
3.2.7. Armuandmisõigus
Presidendil on ainuõigus vabastada süüdimõistetud nende palvel karistuse kandmisest või kergendada karistust. Armuandmine eeldab, et õigusmõistmine on juba toimunud ja isik on antud üle täitevorganitele karistuse täideviimiseks. Armuandmisega ei anna Vabariigi President hinnangut kohtuotsusele. Rahvusvahelise tava kohaselt on see riigipea suvaotsustus, mida ta võib teha humaansetel kaalutlustel.
3.2.8. Õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise algatamine.
President algatab õiguskantsleri kriminaalvastutusele võtmise. Vastava ettepaneku teeb president Riigikogule riigiprokuröri taotlusel. Tal on õigus tutvuda kriminaalasja materjalidega.
Presidendi osa nimetatud menetluses on sätestatud kriminaalmenetluse seadustikuga.
4. Presidendi ametihüved.
Vabariigi Presidendi ametihüve on ametipalk ning muu presidendiks valitud isiku soodustus. Ametihüved on kehtestatud Vabariigi Presidendi ametihüve seadusega.
Vabariigi Presidendi ametipalga määraks on Eesti keskmise palga korrutis koefitsendiga 7,0. Peale selle saab Vabariigi President esinduskulude katteks esindustasu, mille suurus on 20% ametipalgast.
Ametivolituste ajal on Vabariigi Presidendil õigus kasutada ametikorterit, ametiautot ja autojuhti. Tal on õigus saada aastas puhkust 35 päeva. Puhkuse aja ja kestuse määrab president ise. Puhkuse ajaks säilitatakse talle ametipalk. Riigipead kaitseb ametivolituste ajal politseiasutus (julgestusteenistus).
Pärast ametivolituste lõppu makstakse presidendile pensioni, mille suurus on 75% kehtivast presidendi ametipalga määrast. Kui president on oma ametivolituste ajal kaotanud täielikult või osaliselt töövõime, suurendatakse tema ametipensioni 25% võrra. Õigus toitjakaotuspensionile on presidendi surma korral ka tema töövõimetutel pereliikmetel ja abikaasal. Presidendi pereliikme pensioni suurus on veerand presidendi ametipensionist.
Pärast ametivolituste lõppemist on presidendil õigus saada oma kasutusse tööruumid (üüri- ja kantseleikulud hüvitab riik), saada oma käsutusse nõunik ja sekretär, saada ühekordset toetust aasta ametipalga ulatuses ja kasutada ametiautot ning autojuhti. Vajaduse korral määrab peaminister presidendile ka kaitse.
6. ÕIGUSMÕISTMISE PÕHISEADUSLIKUD ALUSED
Kohtute seadus; põhiseaduslikkuse järelvalve kohtumenetluse seadus.
Kohus:
§ 146. Õigust mõistab ainult kohus. Kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega.
§ 147. Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena. Kohtunike ametist vabastamise alused ja korra sätestab seadus.
Kohtunikku saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega.
Kohtunikud ei tohi peale seaduses ettenähtud juhtude olla üheski muus valitavas ega nimetatavas ametis.
Kohtunike sõltumatuse tagatised ja õigusliku seisundi sätestab seadus.
§ 148. Kohtusüsteem koosneb:
1) maa- ja linnakohtutest ning halduskohtutest;
2) ringkonnakohtutest;
3) Riigikohtust.
Erikohtute loomise mõnda liiki kohtuasjade jaoks sätestab seadus.
Erakorraliste kohtute moodustamine on keelatud.
§ 149. Maa- ja linnakohtud ning halduskohtud on esimese astme kohtud.
Ringkonnakohtud on teise astme kohtud ning nad vaatavad apellatsiooni korras läbi esimese astme kohtu lahendeid .
Riigikohus on riigi kõrgeim kohus, kes vaatab kohtulahendeid läbi kassatsiooni korras. Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus.
Kohtukorralduse ja kohtumenetluse korra sätestab seadus.
§ 150. Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul.
Riigikohtu liikmed nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul.
Muud kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul.
§ 151. Esinduse, kaitse, riikliku süüdistuse ja seaduslikkuse järelevalve korralduse kohtumenetluses sätestab seadus.
§ 152. Kohus jätab kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega.
Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega.
§ 153. Kohtunikku saab ametisoleku ajal kriminaalvastutusele võtta ainult Riigikohtu ettepanekul Vabariigi Presidendi nõusolekul.
Riigikohtu esimeest ja liikmeid saab kriminaalvastutusele võtta ainult õiguskantsleri ettepanekul Riigikogu koosseisu enamuse nõusolekul.
Kohtuvõim on teistest võimudest ja nende mõjusfäärist eraldatud. Õigust mõistab ainult kohus, see tähendab, et lõppastmes otsustab vaidlusküsimuse kohus.
Teatud liiki asjades mõistavad õigust riigi või kohaliku omavalitsuse ametnikud. Näiteks väärteomenetluses, mille eest võib karistada rahatrahviga, on otsuse tegemise õigus ametnikul. Õigusemõistmise funktsiooni täidavad ka muud selleks loodud organid . Individuaalsete töövaidluste lahendamiseks on loodud töövaidluskomisjonid ja intellektuaalse omandiga seotud vaidluste lahendamiseks tööstusomandi apellatsioonikomisjon. Need organid on õigusemõistmise funktsioone täitvad haldusorganid, mis ei kuulu põhiseaduse kohaselt kohtusüsteemi. Riikliku kohtusüsteemi osaks pole ka kutseühenduste aukohtud.
 
Kohtusüsteem koosneb:
maakohtutest ning halduskohtutest;
ringkonnakohtutest;
Riigikohtust.
Kõik kohtuasjad algavad esimese astme kohtust ehk maa- või halduskohtust. Ringkonnakohus on teise astme kohus, mis vaatab läbi vaid esimese astme kohtu lahendeid. Kuna kõik kohtuasjad algavad maa- või halduskohtust, siis on menetlusosalisel võimalus kaevata kõrgemale kohtule kaks korda: esimese astme kohtu otsuse peale ringkonnakohtule ja teise astme kohtu otsuse peale Riigikohtule.
Maakohus arutab tsiviil-, kuriteo- ja väärteoasju ning halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikud vaidlused.
Riigikohus on ühtlasi põhiseadusliku järelevalve kohus, mis tähendab õigust kontrollida ka Riigikogu poolt vastuvõetud seaduste vastavust põhiseadusele ja tunnistada seadus kehtetuks, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega.
Riigikohus on Eesti Vabariigi kõrgeim kohus. Põhiseaduse kohaselt on Riigikohus kassatsioonikohus ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Riigikohtu pädevus on sätestatud kohtute seaduses.
Riigikohtu pädevuses on:

• põhiseaduslikkuse järelevalve teostamine;
  
• kohtulahendite kassatsiooni korras läbivaatamine;
  
• teistmisavalduste läbivaatamine;
  
• muude seadusest tulenevate ülesannete täitmine.
  
• 
  

Riigikohtu lahendid on kättesaadavad Riigikohtu kodulehel. Kõik Riigikohtu põhistatud lahendid avaldatakse Riigi Teataja III osas.                                                                                                                                              
Isikul on õigus omada kriminaal - ja väärteomenetluses kaitsjat ja muus kohtumenetluses esindajat. 
 
Kohtunikud
Kohtunik mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Õiguste ja vabaduste tagamiseks on oluline, et otsust langetades ei kuuletuks kohtunik täidesaatva võimu ja üksikisiku tahtele, vaid seadusele, mida kohaldatakse kõigi kodanike suhtes ühteviisi.
Kohtunikud nimetatakse ametisse eluaegsetena ning seda asjaolu loetakse kohtuniku sõltumatuse üheks põhitagatiseks.
Esimese ja teise astme kohtunikud nimetab ametisse Vabariigi President Riigikohtu ettepanekul. Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul. Riigikohtu liikmed nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul.
 
Riiklik süüdistaja
Riikliku süüdistuse esindamine kuulub prokuratuuri ülesannete hulka. Prokuratuuri ülesanded, prokuratuuri korraldus ja prokuröriteenistus on reguleeritud Prokuratuuriseadusega. Riiklikku süüdistust esindab prokuratuur üksnes kuriteoasjade arutamisel kohtumenetluses. Väärteomenetluses prokuratuur ei osale.
Eesti kohtusüsteem koosneb neljast maakohtust, kahest halduskohtust, kolmest ringkonnakohtust ja Riigikohtust. Maakohtud ja halduskohtud on esimese astme kohtud, ringkonnakohtud on apellatsioonkohtuks ning Tartus asuv Riigikohus kassatsioonkohtuks ja ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuks. Nelja maakohtu (Harju, Pärnu, Tartu ja Viru) struktuuris tegutsevad kohtumajad asukohaga igas maakonnakeskuses (Ida-Virumaal ja Harjumaal on kolm kohtumaja). Kahe halduskohtu (Tallinna ja Tartu) struktuuris on kokku neli kohtumaja: Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis. Kolm ringkonnakohut asuvad Tallinnas, Tartus ja Jõhvis.
Maa-, haldus ja ringkonnakohtuid haldavad Justiitsministeerium ja kohtute haldamise nõukoda. Nõukoda koosneb üheteistkümnest liikmest: kuus kohtunikku (igast kohtuastmest kaks), kaks Riigikogu liiget, õiguskantsler, riigi peaprokurör ja advokatuuri esindaja. Justiitsminister osaleb nõukoja töös sõnaõigusega. Nõukoja peamiseks ülesandeks on kooskõlastada ja anda arvamusi Justiitsministeeriumi poolt ette valmistatud esimese ja teise astme kohtuid puudutavatele otsustele – kohtute tööpiirkonna, asukoha ja kohtunike arvu määramine, kohtute struktuuri kinnitamine, kohtu esimehe nimetamine jm. Kuna igapäevase halduse seisukohast on nõukoja roll suhteliselt väike ning esimese ja teise astme kohtud on Justiitsministeeriumi valitsemisalas, siis asubki kohtuhaldusaparaat Justiitsministeeriumi juures. Minister kinnitab kohtute eelarved, võttes arvesse kohtute haldamise nõukoja seisukoha kohtute eelarvete kujunemise ja muutmise kohta.
Riigikohus haldab ennast iseseisvalt – tal on eraldiseisev eelarve ja haldusstruktuur . Lisaks on Riigikohtu pädevuses ka mõningad kogu kohtusüsteemi puudutavad ülesanded, sealhulgas kohtunike koolituse korraldamine selleks loodud sihtasutuse kaudu (Õiguskeskus). Riigikohtu üldkogu teeb Vabariigi Presidendile ettepaneku esimese ja teise astme kohtunike ametisse nimetamiseks (Riigikohtu kohtunikud nimetab ametisse Riigikogu Riigikohtu esimehe ettepanekul ja Riigikohtu esimehe nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul). Riigikohus teenindab kohtunike omavalitsusorganeid – kohtunike eksamikomisjon, koolitusnõukogu ja distsiplinaarkolleegium. Kohtunike omavalitsusorganite liikmed valitakse kohtunike täiskogul, mis käib koos igal aastal veebruaris .
Kohtuasutust juhivad paralleelselt kohtu esimees ja kohtudirektor. Esimene vastutab õigusemõistmise korrakohase toimimise eest, direktor on kohtuasutuse haldusjuht. Nii esimehe kui direktori nimetab justiitsminister, kuid esimehe nimetamiseks on vaja ära kuulata kohtu üldkogu arvamus ja saada kohtute haldamise nõukoja nõusolek. Kohtudirektor allub nii kohtu esimehele kui justiitsministrile ning korraldab kohtuasutuse asjaajamist ja vara kasutamist, valmistab ette kohtu eelarve taotluse, käsutab eelarvevahendeid, vastutab raamatupidamise korraldamise eest. Kohtu õigusemõistmistegevust puudutavad otsused (nt tööjaotusplaani kinnitamine) võetakse vastu kohtuasutuse kõigist kohtunikest koosneval kohtu üldkogul.
Kohtute juures tegutsevad ka kinnistusosakonnad ja registriosakonnad, mis alluvad kohtudirektorile. Kinnistusosakonnad peavad kinnistusraamatut ja abieluvararegistrit, registriosakonnad äriregistrit, mittetulundusühingute registrit , kommertspandiregistrit ja laevakinnistusraamatut. 
PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM
Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve korras õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu vastavust põhiseadusele. Sellekohase taotluse võivad vastavalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadusele Riigikohtule esitada üksnes Vabariigi President, õiguskantsler, kohaliku omavalitsuse volikogu ja Riigikogu; samuti esimese, teise ja kolmanda astme kohtud. Riigikogu võib esitada Riigikohtule ka taotluse anda seisukoht, kuidas tõlgendada põhiseadust koostoimes Euroopa Liidu õigusega, kui põhiseaduse tõlgendamine omab otsustavat tähtsust Euroopa Liidu liikme kohustuste täitmiseks vajaliku seaduse eelnõu vastuvõtmisel.
 
Igaühel, kes leiab, et õigustloov akt on põhiseadusega vastuolus, on õigus pöörduda avaldusega õiguskantsleri poole selle õigustloova akti põhiseadusele vastavuse kontrollimiseks. Teiseks on isikul võimalik tõstatada õigustloova akti põhiseadusele vastavuse küsimus hariliku kohtumenetluse käigus ehk tema asja menetlemisel esimese, teise või kolmanda astme kohtus. 
 
Isik võib pöörduda oma õiguste kaitseks otse Riigikohtusse real põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses nimetatud juhtudel.
 
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi esimees on ametist tulenevalt Riigikohtu esimees Märt Rask.
Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumisse kuulub üheksa riigikohtunikku. Üldkogu nimetab Riigikohtu esimehe ettepanekul igal aastal kaks uut põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi liiget ja vabastab kaks staažikamat liiget põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi liikme kohustustest, arvestades haldus-, kriminaal- ja tsiviilkolleegiumi seisukohta ning nende kolleegiumide võimalikult võrdset esindatust põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis.
 
Riigikohus lahendab põhiseaduslikkuse järelevalve asju kas põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi või üldkogu istungil. Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium arutab asju vähemalt kolmeliikmelises koosseisus.
Asi võidakse anda üldkogule, kui:
•  taotlus asja läbivaatamiseks on tulnud Riigikohtu teiselt kolleegiumilt;
• tegemist on olulise põhiseaduslikkuse küsimusega;
• selle arutamisel kolleegiumis on jäänud eriarvamusele vähemalt üks kohtunik;
• asja lahendamine üldkogus on vajalik varasema tõlgendus- või otsustamispraktika muutmiseks.
Põhiseaduslikkuse järelevalve korras lahendab Riigikohus järgmised taotlused ja kaebused :
1. kontrollib õigustloova akti vastavust põhiseadusele;
2. kontrollib välislepingu vastavust põhiseadusele;
3. taotlused ja kaebused Riigikogu otsuste peale;
4. kaebused Riigikogu juhatuse otsuste peale;
5. kaebused Vabariigi Presidendi otsuste peale;
6. taotlused tunnistada Riigikogu liige, Vabariigi President, õiguskantsler või riigikontrolör kestvalt võimetuks oma ülesandeid täitma;
7. taotlused lõpetada Riigikogu liikme volitused;
8. otsustab nõusoleku andmise Riigikogu esimehele Vabariigi Presidendi ülesannetes kuulutada välja Riigikogu erakorralised valimised või keelduda seaduse väljakuulutamisest;
9. taotlused lõpetada erakonna tegevus;
10. kaebused ja protestid valimiskomisjoni otsuste ja toimingute peale.
Riigikohus tunnistab täielikult või osaliselt kehtetuks mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse mõttega ja mis tahes sättega.
Võrreldes varem kehtinud põhiseaduslikkuse järelevalve seadusega on põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse korras võimalik Riigikohtule taotlusi esitada ka üksikisikutel. Punktides 3, 4, 5, 9 ja 10 on üksikisikutel, kelle subjektiivseid õigusi on vastavas protsessis rikutud, võimalik esitada taotlus või kaebus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks.
7. KOV
Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus 
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus 
Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus 
§ 154. Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused , kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.
Kohalikule omavalitsusele võib panna kohustusi ainult seaduse alusel või kokkuleppel kohaliku omavalitsusega. Seadusega kohalikule omavalitsusele pandud riiklike kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
§ 155. Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad.
Muid kohaliku omavalitsuse üksusi võib moodustada seaduses sätestatud alustel ja korras.
§ 156. Kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Seadusega võib volikogu volituste perioodi lühendada seoses kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise või jagunemisega või volikogu tegutsemisvõimetusega. Valimised on üldised, ühetaolised ja otsesed. Hääletamine on salajane.
Kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel on seaduses ettenähtud tingimustel hääleõiguslikud selle omavalitsuse maa-alal püsivalt elavad isikud, kes on vähemalt kaheksateist aastat vanad.
§ 157. Kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve, mille kujundamise alused ja korra sätestab seadus.
Kohalikul omavalitsusel on seaduse alusel õigus kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi.
§ 158. Kohaliku omavalitsuse üksuste piire ei tohi muuta vastavate omavalitsuste arvamust ära kuulamata.
§ 159. Kohalikul omavalitsusel on õigus moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite ja ühisasutusi.
§ 160. Kohalike omavalitsuste korralduse ja järelevalve nende tegevuse üle sätestab seadus.
Kohalikul omavalitsusel on õigus lahendada kõiki kohaliku elu küsimusi, mis tähendab, et riik ei tohi otsustamist endale võtta. Kohaliku elu küsimused peavad seonduma kogukonna liikmete ühiselu ja ühiste huvidega kohaliku omavalitsuse territooriumil.
Kohaliku omavalitsuse üksused on vallad ja linnad.
 
Kohaliku omavalitsuse esinduskoguks on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks. Volikogul on õigus seaduse piires ja kohalike elanike huvides otsustada iga kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvat küsimust.
 
Kohalikul omavalitsusel on iseseisev eelarve ning õigus kehtestada ja koguda makse. Kohaliku eelarve iseseisvuse printsiip ei tähenda keeldu riigieelarvest kohaliku omavalitsuse üksustele eraldiste tegemisele. Vastupidi, väiksemate rahaliste vahenditega valdade ja linnade kaitseks on vaja rakendada teatud rahalise ühtlustamise mehhanisme või analoogilisi meetmeid, et tasandada potentsiaalsete finantsallikate ja kulutuste ebaühtlast jagunemist.
 
Riik ja kohalik omavalitsus on omavahel territoriaalses seoses, kuna omavalitsus rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel. Eesti haldusterritoriaalse korralduse muutmise alused ja korra sätestab Eesti territooriumi haldusjaotuse seadus.
 
Kohaliku omavalitsusel on õigus moodustada teiste kohalike omavalitsustega liite ja ühisasutusi. Sellise koostöö kaudu aidatakse kaasa valdade ja linnade arengule ja võimaldab nende ühishuvide efektiivsemat esindamist ja kaitset avaliku võimu eri tasanditel.
KOHALIKU OMAVALITSUSE KORRALDUSE SEADUS
§ 2. Kohaliku omavalitsuse mõiste
(1) Kohalik omavalitsus on põhiseaduses sätestatud omavalitsusüksuse - valla või linna - demokraatlikult moodustatud võimuorganite õigus, võime ja kohustus seaduste alusel iseseisvalt korraldada ja juhtida kohalikku elu, lähtudes valla- või linnaelanike õigustatud vajadustest ja huvidest ning arvestades valla või linna arengu iseärasusi.
(2) Kohalik omavalitsus:
1) rajaneb riigi territooriumi haldusjaotusel;
2) teostub demokraatlikult moodustatud esindus - ja võimuorganite kaudu, samuti kohaliku elu küsimustes rahvaküsitluse või rahvaalgatuse teel.
§ 3. Kohaliku omavalitsuse põhimõtted
Kohalik omavalitsus rajaneb järgmistel põhimõtetel:
1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine;
2) igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas;
3) seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel;
4) valla- ja linnaelanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel;
5) vastutus oma ülesannete täitmise eest;
6) tegevuse avalikkus ;
7) avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel.
§ 4. Omavalitsusorganid
Omavalitsusorganid on:
1) volikogu - kohaliku omavalitsusüksuse esinduskogu, mis valitakse valla või linna hääleõiguslike elanike poolt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse alusel;
2) valitsus - volikogu poolt moodustatav täitevorgan.
§ 5. Valla ja linna eelarve ning õigus kehtestada makse ja panna peale koormisi
(1) Vallal ja linnal on käesolevast seadusest ja eelarve- ning maksuseadustest lähtuv iseseisev eelarve.
(2) Volikogul on seaduse alusel õigus kehtestada makse ja panna peale koormisi.
§ 6. Omavalitsusüksuse ülesanded ja pädevus
(1) Omavalitsusüksuse ülesandeks on korraldada antud vallas või linnas sotsiaalabi ja -teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, jäätmehooldust, territoriaalplaneerimist, valla- või linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei ole seadusega antud kellegi teise täita.
 
(2) Omavalitsusüksuse ülesanne on korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste , põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva - ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Nimetatud asutuste osas võidakse seadusega ette näha teatud kulude katmist kas riigieelarvest või muudest allikatest.
 
(3) Lisaks käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud ülesannetele otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku elu küsimusi:
1) mis on talle pandud teiste seadustega;
2) mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada.
(4) Omavalitsusüksus täidab riiklikke kohustusi:
1) mis on talle pandud seadusega;
2) mis tulenevad selleks volitatud riigiorgani ja antud volikogu vahelisest lepingust.
(5) Käesoleva paragrahvi 4. lõike punkti 1 alusel kohalikule omavalitsusele pandud kohustustega seotud kulud kaetakse riigieelarvest.
§ 7. Volikogu ja valitsuse õigusaktid
(1) Volikogul ja valitsusel on õigus anda üldaktidena määrusi.
(2) Volikogul on õigus üksikaktidena vastu võtta otsuseid, valitsusel anda korraldusi.
(3) Volikogu ja valitsuse õigusaktid kehtivad antud omavalitsusüksuse haldusterritooriumil.
(4) Volikogu ja valitsuse määruse eelnõule kohaldatakse Vabariigi Valitsuse poolt Vabariigi Valitsuse ja ministri määruse eelnõu kohta kehtestatud normitehnilisi nõudeid erisustega, mis tulenevad kohaliku omavalitsusüksuse õiguslikust seisundist. Volikogu võib kehtestada täpsema korra normitehniliste nõuete rakendamiseks
§ 10. Vald ja linn avalik-õigusliku juriidilise isikuna
(1) Nii vald kui ka linn on avalik-õiguslik juriidiline isik, keda esindavad seaduste ja omavalitsusüksuse põhimääruse alusel ning kehtestatud korras oma pädevuse piires volikogu, volikogu esimees, valla- või linnavalitsus ning vallavanem või linnapea või nende poolt volitatud esindajad.
(2) Vallal ja linnal on avalik-õigusliku juriidilise isikuna iseseisev eelarve, arveldusarve pangas ja oma sümboolika.
§ 17. Volikogu liige
(1) Volikogu liige on isik, kes on osutunud valituks vastavalt kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadusele.
(2) Volikogu liige juhindub seadusest, valla või linna õigusaktidest ning valla- või linnaelanike vajadustest ja huvidest.
(3) Volikogul on õigus maksta oma liikmetele tasu volikogu tööst osavõtu eest ja hüvitust volikogu ülesannete täitmisel tehtud kulutuste eest esitatud dokumentide alusel volikogu kehtestatud määras ja korras.
(4) Volikogu esimehe või ühe volikogu aseesimehe ametikoht võib volikogu otsusel olla palgaline .
(5) Volikogu liige ei tohi osa võtta volikogu sellise üksikakti arutamisest ja otsustamisest, mille suhtes on tal huvide konflikt vastavalt korruptsioonivastase seaduse § 25 lõikele 1.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud juhul on volikogu liige kohustatud enne küsimuse arutelu algust tegema avalduse enda mitteosalemise kohta antud päevakorrapunkti arutamisel. Vastav märge fikseeritakse volikogu istungi protokollis. Küsimuste arutamiseks ja otsustamiseks vajalik kvoorum on selle volikogu liikme võrra väiksem.
(7) Volikogu liige on kohustatud esitama majanduslike huvide deklaratsiooni korruptsioonivastases seaduses sätestatud korras.
VALLA- VÕI LINNAELANIKE OSALEMINE KOHALIKU OMAVALITSUSE TEOSTAMISES
§ 32. Õigusaktide algatamise õigus
(1) Vähemalt ühel protsendil hääleõiguslikel valla- või linnaelanikel, kuid mitte vähem kui viiel hääleõiguslikul valla- või linnaelanikul on õigus teha kohaliku elu küsimustes valla- või linnavolikogu või -valitsuse õigusaktide vastuvõtmiseks, muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks algatusi, mis võetakse arutusele hiljemalt kolme kuu jooksul.
(2) Käesoleva paragrahvi 1. lõikes ettenähtud algatus esitatakse valla- või linnavalitsusele vastava eelnõuna, millele lisatakse allkirjadega varustatud algatuse esitajate nimekiri. Kui algatatud küsimus kuulub volikogu pädevusse, esitab valitsus selle ühe kuu jooksul volikogule lahendamiseks koos omapoolse seisukohaga.
(3) Algatuse esitajate esindajal on õigus osaleda algatuse arutelus volikogus või valitsuses.
§ 33. Muudatuste taotlemine volikogu ja valitsuse õigusaktides
(1) Igaühel on õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusvastaselt kitsendatud tema õigusi.
SUHTED RIIGIORGANITEGA JA JÄRELEVALVE
§ 65. Omavalitsusüksuste suhted riigiorganitega
(1) Kohalike omavalitsusorganite ning riigi valitsusasutuste suhted põhinevad seadusel ja lepingul.
(2) Kohalikud omavalitsusorganid ei tohi delegeerida oma ülesandeid ja pädevust ning nende täitmiseks seadusega ettenähtud vahendeid riigi valitsusasutustele.
(3) Valla või linna volikogul ja kohaliku omavalitsuse üksuste liidul on õigus esitada Vabariigi Valitsusele ettepanekuid seaduste ning teiste õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks.
(4) Kohalike võimuorganitega konsulteeritakse õigeaegselt ja sobival viisil kõigi neid otseselt puudutavate küsimuste planeerimise ja otsustamise puhul.
§ 66. Kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse järelevalve ja kontroll
(1) Maavanem teostab järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse üle seadusega sätestatud korras.
(2) Riigikontroll kontrollib kohaliku omavalitsuse üksuse tegevust vastavalt Riigikontrolli seadusele.
(3) Järelevalvet valla või linna õigustloovate aktide vastavuse üle Eesti Vabariigi põhiseadusele ja seadustele teostab õiguskantsler.
8. PÕHISEADUSLIKUD PRINTSIIBID
Õiguse printsiibid tulenevad eelkõige riigi kõige kõrgemast õigusallikast- konstitutsioonist.
Eesti Vabariigi põhiseaduse alusel võib välja tuua järgmised printsiibid:
1) demokraatia printsiip
demokraatlikes riikides põhineb seadusandlik võim parlamendi tegevusel. Riigivõim kuulub rahvale ja lähtub rahvast. Rahval on õigus formeerida kõrgemaid riigiorganeid- oma valitud esindajate kaudu kujundada riigi poliitikat. Põhiseaduse § 1 kohaselt on rahvas kõrgeima riigivõimu kandja Eestis. Rahvas teostab kõrgeimat riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu, Riigikogu valimistega ning rahvahääletusega.
Demokraatlikus režiimis saab valdav enamus kasutada poliitilisi –ja inimõigusi ning nende õiguste kaitse on kohtulikult tagatud, peavad toimuma üldised, perioodilised, ausad ja vabad valimised.
2) vabariikluse printsiip
Eesti on parlamentaarne vabariik. Vabariiklikele valitsemisvormidele on omane, et riigipea on perioodiliselt valitav. Põhiseaduse § 65 on sätestatud, et Riigikogu valib Vabariigi presidendi. Valitsusel peab olema Parlamendi usaldus. Parlament saab Valitsusele umbusaldust avaldada (põhiseadus § 65 p.13).
President on küll täitevvõimuorgan, kuid ta ei ole selle eesotsas.
Riigipea on allutatud Parlamendi kontrollile ning tema põhifunktsiooniks on riigi esindamine rahvusvahelistes suhetes teiste riikidega.
3) unitaarriikluse printsiip
Põhiseaduse § 2 lg 1 ütleb, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik. lg 2 kohaselt on Eesti riiklikult korralduselt ühtne riik, mille territooriumi haldusjaotuse sätestab seadus. Seega Eesti on unitaarne riik riikliku korralduse vormi poolest, mis näitab riigi haldusterritooriumi jaotust, haldusüksuste suhete omavahelist iseloomu ja suhet terve riigiga.
Unitaarsetes riikides on ühtne parlament, seadusandlus ja kohtusüsteem. Vastavalt Eesti Vabariigi põhiseadusele ei saa Eesti Vabariigi koosseisus olla autonoomseid rahvuslik-territoriaalseid üksusi.
4) legaalsuse printsiip e. seaduslikkuse printsiip
Põhiseaduse § 3 lg 1 sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes Põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega kehtib Eestis demokraatlikes õigusriikides tunnustatud põhimõte, et avaliku võimu teostamisel (nii seadusandliku, täidesaatva kui ka kohtuvõimu) tuleb järgida legaalsuse põhimõtet. Kõik põhilised otsused, mis avalik võim teeb, peavad lähtuma seadustest.
Põhiseaduses on ka teisi sätteid, mis täiendavad legaalsuse printsiipi . Näiteks põhiseaduse §146 järgi mõistab õigust ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Ka inimeste õigusi ja vabadusi võib piirata vaid kooskõlas põhiseadusega ja seaduses sätestatud juhtudel. Põhiseaduse §15 sätestab, et igaühel on õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.
Võimu teostamine peab olema legaalne nii õigusakti sisu kui ka võimu teostamise viisi ja vormi poolest.
5) rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normide ja põhimõtete ülimuslikkuse printsiip
Põhiseaduse § 3 järgi on rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid Eesti õigussüsteemi lahutamatuks osaks. Selliste üldpõhimõtete all mõistetakse rahvusvahelist tavaõigust, selliseid rahvusvaheliste konventsioonide norme, mida tsiviliseeritud maailm peab riigile kohustuslikuks isegi siis, kui riik sellega ühinenud ei ole (näiteks rassilist diskrimineerimist keelavad normid).
Nendest printsiipidest tuleks eristada veel õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ehk printsiipe , mis on tuletatud õigusest endast ja millele peab vastama nii seadusandlus kui ka õiguse rakendamine. Avalik võim on seotud õiguse kui tervikuga , kuhu kuuluvad ka õiguse üldtunnustatud põhimõtted, millega peavad kooskõlas olema nii põhiseadus kui ka teised õigusaktid.
Õiguse üldtunnustatud põhimõtetena käsitletakse:
Võrdse kohtlemise põhimõte. Eestis on see põhimõte esmakordselt fikseeritud manifestis “Kõigile Eestimaa rahvastele”. Võrdse kohtlemise põhimõtte järgi tuleb võrdseid olukordi käsitleda ühtmoodi. Samasuguste olukordade ebavõrdne käsitlemine on diskrimineerimine .
Proportsionaalsuse põhimõte. Proportsionaalsuse põhimõte on tuletatud põhiseaduse§ 11, mille järgi õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ning piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust.
Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärase ootuse põhimõtte järgi peab isikul olema õigus realiseerida oma õigusi mõistlikus ootuses , et talle lubatu ka kehtima jääb (näiteks kui isikule on määratud mingiks ajaks teatud soodustus, siis antud põhimõte aitab vältida soodustuse ennetähtaegset äravõtmist).
Vastavalt õiguskindluse põhimõttele on isikul õigus näiteks vaidlus läbi vaadata selle esemeks olnud sündmuse toimumise ajal kehtinud seaduse alusel ning tagasiulatuvate isiku olukorda halvendavate normide rakendamine on kriminaalõiguses keelatud.
Asja arutamine mõistliku aja jooksul. Antud printsiip kehtib nii kohtumenetluses kui ka haldusmenetluses ja tuleb kohaldamisele eelkõige siis, kui seaduses pole kirjas asja läbivaatamise tähtaega. Mõistliku aja kriteerium on hinnanguline ja sõltub antud konkreetsetest asjaoludest (näiteks kohtuasja keerukusest).
6) võimude lahususe printsiip
Võimude lahususe printsiibi võib jagada kaheks: traditsiooniline võimude lahusus ja personaalne võimude lahusus.
Traditsioonilise võimude lahususe all mõistetakse seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu lahusust. Seadusandlik võim kuulub parlamendile, täidesaatev valitsusele (ka president kuulub täidesaatva võimu harusse ), kohtuvõimu teostavad kohtud. Siiski tavaliselt see lahusus ei ole täielikult absoluutne. Üks võimuharu võib teise võimuharu pädevusse kuuluvate küsimustega teatud ulatuses tegeleda. Näiteks valitsus teostab määruste andmisega ka legislatiivfunktsiooni (seadusandlikku funktsiooni). Selline valitsuse õigus peab tulenema põhiseadusest ja põhiline seadusandlik funktsioon peab jääma parlamendile. Võib olla ka vastupidi. Seadusandlikule võimule on antud mingis osas täidesaatva riigivõimu funktsioonid. Näiteks põhiseaduse § 65 punktide 7 ja 8 alusel nimetab Riigikogu Vabariigi presidendi ettepanekul ametisse Riigikohtu esimehe, Eesti Panga nõukogu esimehe, riigikontrolöri, õiguskantsleri ja kaitseväe juhataja või ülemjuhataja; Riigikohtu esimehe ettepanekul ametisse Riigikohtu liikmed. On vajalik, et iga võimuharu peab tegelema oma põhifunktsiooniga ning teiste funktsioonide täitmine peab olema kooskõlas põhiseadusega.
Kohtuvõimu sõltumatus on oluline, kuna on vaja tagada sõltumatu ja erapooletu kohtupidamine. Põhiseaduse §146 ütleb, et kohus on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtuvõimu seosed teiste võimuharudega on suhteliselt piiratud, et õigusmõistmine oleks kooskõlas õigusriigist tuleneva põhimõttega.
Personaalse võimude lahususe all mõistetakse seda, et üks isik ei või üheaegselt olla mitme võimuharu teenistuses üheaegselt. Põhiseaduse § 84 järgi lõpevad ametisseastumisega Vabariigi Presidendi volitused ja ülesanded kõigis valitavates ja nimetatavates ametites ning ta peatab ametisoleku ajaks oma erakondliku kuuluvuse.§ 147 lg 3 järgi ei tohi kohtunikud olla peale seaduses ettenähtud juhtude üheski muus valitavas ega nimetavas ametis.
7) Inimväärikuse printsiip
Inimväärikuse printsiip on tuletatud põhiseaduse § 18 järgi. Vastavalt sellele ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.
Põhiseaduse põhiprintsiibid
Põhiseaduse § 10 nimetab inimväärikuse, sotsiaalriigi, demokraatia ja õigusriigi printsiipi. Kõik need printsiibid kuuluvad Eesti Vabariigi põhikorra tuumikusse. Samas ei ole see loetelu täielik ega hõlma kõiki printsiipe, mis säärase tuumiku moodustavad. Lisada tuleb vabaduse (§ 19 lg 1), võrdsuse (§ 12 lg 1 lause 1) ja rahvusriigi (§ 1 lg 2) põhimõte.
2.1. Inimväärikus
Inimväärikuse printsiibil on selja taga rohkem kui kahe tuhande aasta pikkune ajalugu. Sellest hoolimata on tema sisu veel täna kõike muud kui selge, sest iga käsitlus on seotud kindla filosoofilis-maailmavaatelise lähenemisega.
Lähtuvalt kristliku loomuõiguse ja Kanti filosoofia traditsioonist tähistab inimväärikus inimese väärtust iseenesest, tema olemist eesmärgiks ja mitte vahendiks , tema isiksust. Ka põhiseaduse inimväärikuse printsiipi võib pidada sellesse traditsiooni kuuluvaks.
2.2. Sotsiaalriik
Sotsiaalriigi printsiip tähendab, et riik ei tohi oma kodanikku hätta jätta. Riik peab hoolitsema nende kodanike eest, kes ei suuda endale ise elatist teenida, ja tagama ka neile äraelamise. Garantii sisu ja ulatus on suuresti seadusandja määratleda, põhiseaduslik printsiip nõuab ainult üleelamiseks hädavajaliku miinimumi tagamist. Sotsiaalriigi printsiibi põhiliseks väljenduseks põhiseaduses on § 28.
2.3. Demokraatia
Demokraatia printsiip nimetab riigivõimu kandja ja allika, kelleks on rahvas (§ 1 lg 1). Põhiseaduse demokraatia on esindusdemokraatia , st. rahvas ei teosta talle kuuluvat riigivõimu ise, vaid esindaja (representandi) kaudu. Demokraatia printsiip hõlmab organite moodustamise, legitimeerimise ja kontrolliga seonduvad küsimused ja mõjutab kõiki poliitilise tahte kujunemise astmeid. Demokraatia printsiibi peamised väljendused põhiseaduses on: erakonna- ja fraktsiooniõigus (§-d 48 lg 1 lause 2, 71 lg 2), hääle- ja valimisõigus (§-d 57 lg 1, 60 lg 1 lause 2, 3 ja 4, lg 2, 156), vaba mandaat (§ 62) ja Riigikogu istungite avalikkus ja õigus aru pärida (§-d 72, 74).
2.4. Õigusriik
Kui demokraatia põhimõte sätestab riigivõimu kandja, siis õigusriik sätestab riigivõimu toimimise sisu, ulatuse ja viisi. Seetõttu on õigusriik kõigist põhiprintsiipidest kõige keerukama struktuuriga. Tema oluliseks sisuks on (1) riigivõimu piiramine individuaalse vabadusega ja sellest tulenev proportsionaalsuse põhimõte, (2) võimude lahusus, (3) õiguskindlus, (4) halduse seaduslikkus ja (5) sõltumatute kohtute poolt tagatav õiguskaitse.
2.4.1. Individuaalne vabadus kui riigivõimu piir
Õigusriigis ei tohi riigivõim käituda üksikisikuga oma suva järgi. Üksikisikul on põhiseadusega tagatud piiramatu vabaduse sfäär (§ 19 lg 1). Riigivõim tohib seda kitsendada üksnes siis, kui ta suudab oma rakendatavat abinõud õigustada. Riigivõimu abinõu on õigustatud, kui ta on demokraatlikus ühiskonnas vajalik ega moonuta piiratava õiguse olemust ehk proportsionaalne (§ 11 lause 2). Proportsionaalsuse ehk võrdelisuse põhimõte koosneb kolmest astmest . Iga üksikisiku vabadussfääri kitsendav abinõu peab olema sobiv seatud eesmärgi saavutamiseks, vajalik, st. sama mõjusatest vahenditest vabadust vähim kitsendav, ja proportsionaalne kitsamas tähenduses. Proportsionaalsus ehk võrdelisus kitsamas tähenduses nõuab kaalumist. Kaalumine hõlmab kõik poolt ja vastu argumendid ning sisaldab lõppastmes väärtushinnangut - otsustamist ühe või teise lahenduse kasuks.
2.4.2. Võimude lahusus
Võimude lahusus lähtub võimu dekontsentratsiooni vajadusest. Et ühe organi kätte ei koonduks liiga palju võimu, jagatakse võimu funktsioonid erinevate riigiorganite vahel: parlament annab seadusi, valitsus viib neid ellu ja kohtuvõim kontrollib valitsuse tegevuse seaduslikkust. Funktsionaalsele ja organisatoorsele võimude lahususele lisandub personaalse võimude lahususe nõue: ükski isik ei tohi täita korraga mitme võime funktsioone.
2.4.3. Õiguskindlus
Õiguskindlus hõlmab kaks elementi: definiitsuse ehk määratletavuse ja usalduskaitse põhimõtte. Esimene välistab riigivõimu omavoli (§ 13 lg 3), st. tagab, et üksikisikul on võimalik riigiorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja nendega arvestada. Selle nõude täitmine eeldab piisavalt arusaadavate seaduste kehtestamist. Usalduskaitse põhimõte kaitseb üksikisiku ja riigi vahelist usaldussuhet keelustades üksikisikule ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju. Karistusõiguses kehtiv nulla poena sine lege -põhimõte (§ 23 lg 1, lg 2 lause 1) on usalduskaitse printsiibi erijuht.
2.4.4. Halduse seaduslikkus
Halduse seaduslikkus tähendab ühelt poolt, et haldusvõim tohib individuaalset vabadust piirata ainult siis, kui teda volitab selleks seadus (§ 3 lg 1 lause 1), ja teiselt poolt, et ükski halduse õigusnorm (määrus, halduse individuaalakt) ei tohi olla vastuolus ühegi kõrgemal astmel oleva õigusnormiga (seadus, põhiseadus).
2.4.5. Sõltumatute kohtute poolt tagatav õiguskaitse
Põhiseadus tagab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse (§ 15 lg 1 lause 1) ja garanteerib kohtuvõimu sõltumatuse ning selle, et kohus järgiks õigusemõistmises nii põhiseadust kui seadust (§ 146).
2.5. Vabadus
Vabaduse funktsiooniks on tagada vaba eneseteostuse võimalus (§ 19 lg 1).
2.6. Võrdsus
Võrdsuse printsiibi sisuks on nõue, mille kohaselt peab riigivõim kohtlema võrdseid võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt (§ 12 lg 1 lause 1).
2.7. Rahvusriik
Põhiseaduse § 1 lg 2 kohaselt on Eesti iseseisvus ja sõltumatus aegumatu ja võõrandamatu. Sellest tulenevat rahvusriigi printsiipi tuleb pidada põhiseaduse omapäraks. Selle sisuks on tagada eestlaste rahvusliku identiteedi säilimine. Rahvusriigi printsiip väljendub peale põhiseaduse § 1 lg 2 preambulas ja põhiseaduse §-des 6 ja 54 lg 1.
9. PÕHIÕIGUSED
1. Põhiõigused, vabadused ja kohustused
Põhiseaduse 2. peatükk hõlmab 48 paragrahvi, mis moodustab rohkem kui veerandi põhiseaduse mahust. Niivõrd põhjalik regulatsioon annab tunnistust põhiseaduse teksti autorite püüdest tagada Eesti Vabariigis võimalikult ulatuslik üksikisiku õiguste kaitse. "Selle järgi, kuidas põhiõigused ja -vabadused on põhiseaduses kajastamist leidnud, võib hinnata ühiskonda. Loomulikult tuleb ühiskonna hindamisel vaadelda ka seda, kas kodanikel tegelikult on võimalik kasutada põhiseadusega ettenähtud õigusi ja vabadusi" (J.Raidla, teoses: Põhiseadus ja Põhiseaduse Assamblee, lk. 69).
Põhiõigused, vabadused ja kohustused on põhiseaduse jõuga õigused. Põhiõigused sisalduvad põhiseaduses küll alles teises peatükis, sellegi poolest kõnelevad selle peatüki maht ja asend nende auväärsest kohast. Põhiseadus ise asub formaalselt õigusnormi hierarhia kõrgeimal astmel, omades sellest lähtuvalt suuremat õigusjõudu mistahes seadusest või määrusest.
Materiaalselt on põhiseadus õigusakt, mis reguleerib riikluse eksisteerimise ja funktsioneerimise seisukohalt kõige olulisemaid valdkondi. Põhiõigused on oma sisult fundamentaalsed, sest neis sisalduvad otsused riigi ja ühiskonna põhistruktuuri jaoks. Põhiõigused on riikluse seisukohalt nii olulised, et nende võimaldamist või mittevõimaldamist ei saa jätta parlamendi lihthäälteenamuse otsustada.
Põhiseaduse 2. peatüki pealkiri sisaldab omamoodi triiast mainides põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi. Järgnevalt tulevad vaatluse alla nende mõistete tähendused.
1.1. Põhiõigused
Põhiõiguse mõiste määratlemiseks on võimalik rakendada kaht kriteeriumi - materiaalset ja formaalset.
Põhiõigused materiaalses tähenduses on ainult need õigused, mis kuuluvad riigi põhialuste hulka ja mida põhiseadus seetõttu säärastena tunnustab. Saksa riigiõiguslase Carl Schmitt 'i järgi, kes lähtub liberaalse õigusriigi ideest , kuuluvad riigi põhialuste hulka individuaalsed vabadusõigused. Eesti Vabariigi põhiseadus järgib ilma kahtluseta liberaalset traditsiooni. Vabadus on preambulas tõstetud ülimaks väärtuseks õigluse ja õiguse ees. Kogu põhiseaduse teine peatükk, milles on selgelt esiplaanil vabadusõigused, viitab liberaalse maailmavaate domineerimisele põhiseaduse teksti autorite seas. Samas sisaldab põhiseaduse teine peatükk aga ka näiteks õigust haridusele (§ 37 lg 1 lause 1). Kui rakendada põhiõiguste mõiste määratlemisel materiaalset kriteeriumi, ei sisaldaks see säte põhiõigust, kuna tegemist ei ole klassikalise vabadusõigusega liberaalses traditsioonis. Põhiseaduse § 37 lg 1 lause 1 sisaldub aga põhiseaduse teises peatükis, mis kannab pealkirja "Põhiõigused, vabadused ja kohustused" ja on expressis verbis formuleeritud individuaalse õigusena.
Materiaalne kriteerium ei ole põhiõiguste mõiste määratlemisel adekvaatne. Puhtalt liberaalse riigikontseptsiooni vastu kõneleb see, et Eesti riik on põhiseaduse preambula kohaselt rajatud vabaduse kõrval ka õiglusele. Samuti mainib põhiseaduse § 10 demokraatliku õigusriigi kõrval ka sotsiaalset õigusriiki, viidates vabadusest hoopis erinevatele riigi alustalade hulka kuuluvatele põhiväärtustele. Lisaks sätestab põhiseaduse § 28 lg 2 lause 1 individuaalse õiguse riigi abile puuduse korral. Liberalismi idee on seega põhiseaduse üheks, kuid mitte ainsaks nurgakiviks. Vabaduse kõrval on põhiseaduse teksti autorid püüdnud väärtustada ka sotsiaalset turvalisust, mainides õiglust, sotsiaalset õigusriiki ja õigust riigi abile puuduse korral (preambula, §-d 10, 28 lg 2 lause 1). Materiaalse kriteeriumi kui sellise vastu kõneleb lisaks see, et ta on liialt seotud ühe kindla riigikontseptsiooniga. Kummutades puhtalt liberaalse riigikontseptsiooni, ei pea paika ka selle alusel rakendatav põhiõiguste materiaalne määratlus. Sama kehtib ka kõigi teiste riigikontseptsioonide kohta. Materiaalne kriteerium muutub seega ebaadekvaatseks, kui selle aluseks olev riigikontseptsioon vaidlustatakse.
Põhiõigused formaalses tähenduses on kõik Eesti Vabariigi põhiseaduses sisalduvad individuaalsed õigused. Otstarbekohasem on siduda põhiõiguse mõiste formaalse kriteeriumiga. Sellest lähtuvalt on põhiõigused kõik põhiseaduse teises peatükis sisalduvad õigused olenemata sisust. Lisaks nendele on põhiõigused ka muudes põhiseaduse peatükkides sisalduvad individuaalsed õigused, nagu põhiseaduse §-d 57, 60 lg 1 laused 2, 3, 4 ja lg 2 ning 124 lg 2.
1.2. Vabadused
Põhiseaduse tekst mainib vabadust, mitte aga põhivabadust. Siiski tuleb lähtuda sellest, et põhiseadusandja pidas silmas just põhivabadusi, asetades vabadused sel viisil ühele pulgale põhiõigustega.
Et vabadus on üks õigusteaduse ja filosoofia olulisemaid kategooriaid, ei ole vabaduse mõiste teoorias veel lõplikult selgeks vaieldud. Siiski on võimalik teha kaks vabaduse mõiste jaoks fundamentaalse tähtsusega ahetegu. Nendeks on vahetegu negatiivse ja positiivse vabaduse vahel ning vahetegu õigusliku ja faktilise vabaduse vahel.
1.2.1. Negatiivne ja positiivne vabadus
Negatiivne vabadus on vabadus midagi teha või tegemata jätta, näiteks uskuda või mitte uskuda, elukutset valida või mitte valida, osaleda või mitte osaleda valimistel. Seejuures ei ole vabaduse mõiste mingil viisil seotud väärtushinnanguga, kas valitu on õige või vale.
Positiivse vabaduse puhul puudub vabaduse kandjal otsustamisvõimalus midagi teha või tegemata jätta. Alati on olemas ainult üks võimalus - tegutseda õigesti. Vabadus positiivses tähenduses on seotud väärtushinnanguga ning võrdub sisuliselt kohustusega käituda teatud viisil - õigesti. Positiivse vabaduse mõiste kasutamine on omane hegeliaanlikule ja marksistlikule õigusfilosoofiale.
Põhiseaduse põhivabadused on negatiivsed vabadused. Nad kaitsevad üksikisikut ka siis, kui ta teostab valesid või koguni kahjulikke valikuid , näiteks suitsetab või joob alkoholi.
1.2.2. Õiguslik ja faktiline vabadus
Negatiivsed vabadused võib jaotada õiguslikeks ja faktilisteks. Selle jaotuse aluseks on vabaduse takistuse olemus. Isikul on näiteks ettevõtlusvabadus (§ 31), kui puuduvad õiguslikud takistused, st. õiguslikud keelud ja käsud, mis tema otsustamisvõimalust ettevõtluse valdkonnas piiravad. Sama isik on faktiliselt vaba tegutsemaks ettevõtlusega, kui tal on piisavalt võimeid, rahalisi vahendeid ja sidemeid . Võimete, raha või sidemete puudumine on vabaduse takistuseks, mis kuulub faktiliste asjaolude hulka ega ole seotud õigusliku maailmaga .
Põhiseaduse põhivabadused on õiguslikud vabadused, st. vabadused langetada otsuseid ilma õiguslike takistusteta.
1.2.3. Põhivabaduste struktuur
Iga põhivabadus koosneb kahest elemendist: õiguslikust loast, midagi teha või tegemata jätta, ning üksikisiku õigusest riigi vastu, et riik isikut lubatu teostamisel ei takista. Põhivabaduste kõrval esineb põhiseaduse teises peatükis veel ka näiteks võrdsusõigusi, eelkõige põhiseaduse § 12 lg 1 lause 1, mis sätestab igaühe võrdsuse seaduse ees. Võrdsusõigused ei ole põhiseaduse teise peatüki pealkirjas eraldi välja toodud. Põhivabadused ehk vabadusõigused asuvad dogmaatiliselt ühel tasandil aga just võrdsusõigustega.
Põhiõiguste teooriast lähtudes, ei ole vabaduste eraldi mainimine põhiseaduse teise peatüki pealkirjas niisiis hädavajalik. Pigem on tegemist kordusega, millel iseseisev regulatsioon puudub. Samas ei ole vabaduste esiletõstmine õiguste kõrval põhiseaduse teise peatüki pealkirjas ja põhiseaduse §-des 9; 10; 14; 15; 19 lg 2; 124 lg 3 ja 130 kahjulik. Seda saab tõlgendada kui liberalismi idee rõhutamist ja kinnitust, et üksikisiku vabadus tuleb pidada Eesti riigis oluliseks väärtuseks.
1.3. Kohustused
Põhiseaduses ei ole juttu põhikohustustest, vaid kohustustest. Silmas on aga peetud just põhikohustusi. Põhikohustuse mõiste on teoorias vaieldav. Kindel on vaid see, et põhikohustuste hulka ei kuulu kõik konstitutsioonilised kohustused, vaid ainult säärased, mille adressaatideks on põhiõiguste kandjad , st. füüsilised, aga ka juriidilised isikud, niivõrd kui viimased on põhiõigusvõimelised (§ 9 lg 2). Põhikohustuste hulka ei kuulu riigi ega tema organite kohustused isegi siis, kui need tulenevad põhiõigustest.
Põhikohustuse mõiste määratlemiseks on võimalik kasutada - nagu põhiõiguse mõiste puhulgi - kas formaalset või materiaalset kriteeriumi. Formaalse kriteeriumi kohaselt on põhikohustused põhiõiguste kandjate kohustused, mis tulenevad vahetult põhiseadusest. Rakendades põhikohustuse defineerimisel materiaalset kriteeriumi, ei piisa põhikohustuse põhistamiseks, et põhiõiguste kandja kohustus tekib põhiseaduse sätte põhjal. Põhiseaduse pinnal tekkivale kohustusele esitatakse lisaks teatavaid sisulisi nõudeid, nagu näiteks et ta peab olema hädavajalik vabadust garanteeriva riigi eksisteerimiseks. Et põhikohustus on teataval määral põhiõiguse vastandiks , on ka selle mõiste sisustamisel soovitav lähtuda formaalsest kriteeriumist .
Põhiseaduse põhikohustused võib jaotada kaheks: põhikohustused, mille eesmärgiks on kindlustada individuaalset vabadust, ja põhikohustused, mille eesmärgiks on kindlustada üldist heaolu. Esimeste hulka kuuluvad üldine austamis- ja arvestamiskohustus (§ 19 lg 2), vanemate kohustus (§ 27 lg 3), perekonnakohustus (§ 27 lg 5), kohustus mitte teotada teise isiku au ega head nime (§ 17), üldine kahju hüvitamise kohustus (§ 25). Teist liiki põhikohustusteks on kohustus järgida seadust (§ 19 lg 2 lõpus), kohustus jääda truuks põhiseadusele (§ 54 lg 1, 1. variant), kohustus kaitsta iseseisvust (§ 54 lg 1, 2. variant), välismaalaste ja kodakondsuseta isikute kohustus järgida Eesti põhiseaduslikku korda (§ 55), maksukohustus (§ 113), ajateenistuskohustus (§ 124 lg 1), omaniku kohustus mitte kasutada omandit üldiste huvide vastaselt (§ 32 lg 2 lause 3), koolikohustus (§ 37 lg 1 lause 3), keskkonnakaitsekohustus (§ 53).
1.4. Kokkuvõte
Et põhivabadused on üheks põhiõiguste alaliigiks, hõlmab termin "põhiõigused" ka kõik põhivabadused. Sellest lähtuvalt on edaspidi juttu põhiõigustest ja põhikohustustest. Arvestades seejuures põhiõiguste määratult suuremat tähtsust võrreldes põhikohustustega, puudutab valdav enamus kommentaaridest põhiõigusi.
2. Põhiõiguste liigid
Põhiõigusi võib liigitada mitme tunnuse alusel. Siinkohal olgu esitatud kõige levinumad jaotused põhiõiguste kandja, põhiõiguste sisu ning põhiõiguste poliitilis-maailmavaatelise tekkeloo põhjal.
2.1. Kõigi ja igaühe õigused ning kodanikuõigused
Võttes liigituse aluseks põhiõiguse kandja, võib eristada põhiõigusi, mis on igal üksikisikul sõltumata kodakondsusest, ning põhiõigusi, mis on ainult kodanikel. Esimesed on kõigi ja igaühe õigused, teised kodanikuõigused. Millist liiki õigusega on konkreetsel juhul tegemist, tuleb tuvastada tõlgendamise teel.
Kõigi ja igaühe õigused võib ära tunda eelkõige formuleeringute "igaüks", "kõik" või "keegi" järgi. Sääraseid formuleeringuid sisaldavad põhiseaduse §-d 12, 13 lg 1 lause 1 ja lg 2, 15 16, 17, 18, 19, 20, 21, 22, 23, 24, 25, 26, 28 lg 1, 29 lg 2, 32, 35, 37, 40, 41, 43, 44 lg 1, 45, 46, 47, 48 lg 1 lause 1, 49 ja 51. Kõik loetletud põhiõigused on kõigi ja igaühe õigused. See loetelu hõlmab siiski ainult evidentsed juhud ega ole ammendav .
Kodanikuõiguste peamiseks tunnuseks on termin "Eesti kodanik". Neid termineid on kasutatud põhiseaduse §-des 30, 36 lg 1 ja 2, 42, 48 lg 1 lause 2 ja 54 lg 2. Väljaspool põhiseaduse teist peatükki on peamisteks kodanikuõigusteks põhiseaduse §-d 57 lg 1 ja 60 lg 2. Ka see loetelu koosneb evidentsetest juhtudest ega pruugi olla täielik.
Eesti Vabariigi põhiseadus sisaldab tunduvalt rohkem kõigi ja igaühe õigusi kui kodanikuõigusi. See annab tunnistust põhiõiguste kataloogi kaasaegsusest, sest kahekümnenda sajandi teisel poolel on maailma põhiseaduslikes reformides üha enam asetatud rõhku inimõigustele, sätestades teatavaid erisusi ainult poliitiliste õiguste puhul (Vaata kommentaari § 9 lg 1 juurde).
2.2. Vabadusõigused ja võrdsusõigused
Sisu alusel ettevõetava liigituse aluseks on üks põhilisi õigusteaduse ja filosoofia vahetegusid kaksikjaotus vabaduse ja võrdsuse vahel. Selle põhjal võib eristada vabadus- ja võrdsusõigusi.
Põhiseaduse vabadusõiguse mõiste kattub põhivabaduse mõistega. Vabadusõiguse sisuks on õiguslik luba, midagi teha või tegemata jätta, ning üksikisiku õigus riigi vastu, et riik isikut lubatu teostamisel ei takistaks. Vabadusõigused garanteerivad üksikisikule otsustamisvabaduse ning kaitsevad teda riigi sekkumise eest selle vabaduse teostamisel. Nad on omamoodi riigi vastu suunatud individuaalsed tõrjeõigused. Vabadusõiguse üheks tunnuseks on terminid "vabadus", "vaba" või "vabalt". Vabadusõigused tulenevad põhiseaduse §-dest 19 lg 1, 20 lg 1, 29 lg 1, 32, 34, 38 lg 1, 40, 45, kus vastavaid termineid on kasutatud. Samas on neid termineid kasutatud ka põhiseaduse §-des 21, 24 ja 44 lg 1, mis ei ole vabadusõigused, vaid menetlusõiguslikud garantiid (§-d 21 ja 24) või hoopis õigus riigi positiivsele tegevusele (§ 44 lg 1). Samas ei sisalda enamus vabadusõigusi viidet vabadusele, nagu näiteks põhiseaduse §-s 16 sisalduv õigus elule ehk eluvabadus, mis on formuleeritud lihtsalt individuaalse õigusena.
Võrdsusõigused on vabadusõigustest hoopis erineva sisuga. Vabadusõiguse kõige üldisem sisu kajastub vormelis, mis pärineb Aristoteles'elt: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Sellest vormelist tuleneb võrdsusõiguste mõistmiseks põhjapaneva tähtsusega tõdemus: et teha kindlaks, kas keegi on kellegagi (miski millegagi) võrdne või ebavõrdne, peab olema vähemalt kaks isikut, isikute gruppi või faktilist asjaolu, keda või mida omavahel võrrelda. Võrdsusõigused kaitsevad üksikisikut riigi õigustamatu ebavõrdse kohtlemise eest võrreldes teiste isikutega. Võrdsusõigused tulenevad põhiseaduse §-dest 9 lg 1, 12 lg 1, 27 lg 2, 60 lg 1 lause 3 ja 156 lg 1 lause 2.
2.3. Liberaalsed ja sotsiaalsed põhiõigused
Põhiõigusi võib liigitada nende poliitilis-maailmavaatelise tekkeloo järgi liberaalseteks ja sotsiaalseteks põhiõigusteks.
Liberaalsed põhiõigused on ennekõike vabadusõigused riigi vastu. Peamiseks liberaalse traditsiooni väljundiks põhiseaduses on põhiseaduse § 19 lg 1, mis tagab igaühele õiguse vabale eneseteostusele. Liberaalsesse traditsiooni kuuluvad aga ka õigused riigi kaitsele kolmandate isikute õigusvastaste rünnete eest. Selle väljundiks on põhiseaduses ennekõike § 13 lg 1 lause 1, mis tagab igaühele õiguse riigi kaitsele.
Sotsiaalsed põhiõigused on üksikisiku sotsiaalsed nõudeõigused riigi vastu riigi positiivsele tegevusele. Sotsiaalse traditsiooni peamiseks kajastuseks põhiseaduses on kodanike õigus riigi abile puuduse korral (§ 28 lg 2 lause 1).
3. Põhiõigused ja seaduse reservatsioonid
Põhiõigused sisaldavad arvukalt sätteid, mis näevad ette vastava õiguse piiramise võimaluse. Enamuses neist on mainitud seadust, mõnes - nagu näiteks põhiseaduse § 39 lauses 2 - aga ainult riiki. Viimasel juhul tuleneb nõue iga riikliku kitsenduse legitimeerimiseks põhiseaduse § 3 lg 1 lausest 1, mis keelab teostada riigivõimu ilma seadusliku aluseta . Põhiseaduse § 39 lause 2 on seega samuti adresseeritud seadusandjale . Sellest lähtuvalt võib kõik need sätted kokku võtta terminiga “seaduse reservatsioonid”.
Põhiõigused võib jaotada lähtudes seaduse reservatsioonist kolmeks: lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused, kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigused ja ilma seaduse reservatsioonita põhiõigused. Kõigil kolmel juhul on seaduse reservatsiooniga seotud formaalõiguslik ja materiaalõiguslik aspekt.
3.1. Lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused
Põhiõigusi tohib vastavalt põhiseaduse § 11 lausele 1 piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Põhiseaduse § 3 lg 1 lause 1 kohaselt tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Lähtudes neist fundamentaalse tähtsusega sätetest, tohib seadusandja põhiõigusi piirata ainult siis, kui põhiseadus seda lubab. Lihtne seaduse reservatsioon ongi volitus seadusandjale põhiõiguse piiramiseks.
Lihtne seaduse reservatsioon sisaldub põhiseaduse §-des 29 lg 1 lause 2 ja lg 5 lause 3, 30 lg 2, 31 lause 2, 32 lg 2 lause 2, 50, kus seadus võib ette näha õiguse kasutamise tingimused ja korra, piirangud või kitsendused. Peale selle sisaldub lihtne seaduse reservatsioon põhiseaduse §-des 29 lg 5 lause 2 ja 44 lg 2, kus on viidatud keeluseadusele. Selles viites sisaldub ka volitus seadusandjale vastava keeluseaduse väljaandmiseks. Lisaks sisalduvad lihtsad seaduse reservatsioonid veel põhiseaduse §-des 8 lg 5, 16 lause 2, 27 lg 4, 28 lg 2 lause 2, 39 lause 2, 46 lause 2 ja 52 lg 3. Nimetatud sätetes sisalduvad seadusandjale adresseeritud nn. kujundamise reservatsioonid, mis määravad kindlaks, et seadusandja peab midagi sätestama või kaitsma. Tegemist on seadusandja põhiseaduslike ülesannetega. Nendes klauslites sisaldub sellegi poolest ka piirangu võimalus. Ning kuna selle piiramisvolitusega ei ole seotud täiendavad nõuded seadusandjale, on need sätted selles ulatuses lihtsad seaduse reservatsioonid. Lõpuks sisaldub lihtne seaduse reservatsioon ka põhiseaduse § 19 lg-s 2, lubades piirata põhiseaduse § 19 lg-s 1 sisalduvaid õigusi (vaata kommentaari § 19 juurde).
Lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõiguste formaalõiguslik aspekt seisneb selles, et neid saab piirata kas seadusega või seaduse alusel. Seejuures ei ole oluline, kas piirang toimub seadusega või seaduse alusel. Oluline on ainult, et ka iga täitevvõimu piirang peab olema lõppastmes taandatav seaduslikule volitusele. Lihtsa seaduse reservatsiooni materiaalõiguslik aspekt seisneb selles, et vastava piirangu põhjuseks võib olla iga mõistlik põhjus. See põhjus ei pea tingimata tulenema põhiseadusest, vaid selleks võib olla iga avalik huvi. Samas ei tähenda avalikes huvides formaalselt korrektse seaduse olemasolu, et piirang on põhiseadusega kooskõlas. Olgugi et piirang saab ainult siis olla põhiseadusega kooskõlas, kui on olemas seadus, võib põhiõigust piirav seadus olla põhiseadusega vastuolus. Põhiõigusele vastavuse kindlaks tegemiseks tuleb läbida kõik põhiõiguste struktuuri all esitatud mõttekäigud, iseäranis tuvastada seaduse proportsionaalsus.
3.2. Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigused
Lihtne seaduse reservatsioon ei lisa midagi üldistele põhiseaduse poolt esitatavatele õiguspärasuse nõuetele. Lihtne seaduse reservatsioon ütleb vaid, et põhiõigust tohib piirata ja ei midagi enamat . Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonid sisaldavad seevastu lisaeeldusi, millele piirang peab vastama. Seejuures tuleb eristada formaalõiguslikke lisaeeldusi ja materiaalõiguslikke lisaeeldusi. Seejuures on enamus lisaeeldustest materiaalsed. Formaalne lisaeeldus sisaldub näiteks põhiseaduse §-s 43 lause 2, mis seab posti, telegraafi , telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladuse piirangu muude eelduste kõrval sõltuvusse kohtu loast.
Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonid sisalduvad põhiseaduse §-des 20 lg 2; 21 lg 1 l. 3; 24 lg 3 lause 2; 26 lause 2; 29 lg 2; 33 lause 2; 34 lause 2; 35 lause 2; 43 lause 2; 44 lg 3 lause 2; 45 lg 1 lause 2 ja 3; 47 lause 2 ja 48 lg 2. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioon sisaldub ka põhiseaduse §-s 58, mis lubab seadusandjal piirata nende kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades.
Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooni eesmärgiks on seada põhiõiguse piirang sõltuvusse teatud kitsendavatest lisaeeldustest. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonide suur arv põhiõiguste kataloogis annab tunnistust põhiseaduse teksti autorite püüdest, tagada vastavates vabaduse valdkondades üksikisikutele võimalikult kaugeleulatuv kaitse. Paraku võib kvalifitseeritud seaduse reservatsioonide sõnastustes täheldada küllaltki suurt ebaühtlust. Kui näiteks põhiseaduse §-s 20 lg 2 esitatud loetelu on küllaltki detailselt formuleeritud, siis lubab põhiseaduse § 26 lause 2 põhiõiguse adressaatidel sekkuda perekonna- ja eraellu tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. On raske ette kujutada mõistlikku seletust regulatsioonile, mis võimaldab tungida üksikisiku perekonnaellu kõlbluse kaitseks, samal ajal kui riikliku julgeoleku kaitseks ette võetav sekkumine ei mahuks ühegi nimetatud punkti alla. Säärase ebakõla kõrvaldamist või vähemalt leevendamist põhiõiguste kataloogis võiks de lege ferenda kaaluda.
Iseäranis problemaatilised on kvalifitseeritud seaduse reservatsioonides sisalduvad klauslid , mis lubavad põhiõigusi piirata avaliku korra või kõlbluse kaitseks. Avalik kord ei saa süstemaatiliselt hõlmata kogu õiguskorda, sest sellisel juhul muutuks kvalifitseeritud seaduse reservatsioon lihtsaks seaduse reservatsiooniks. Õiguskord hõlmab põhiseaduse ning kõik põhiseadusega kooskõlas olevad õigusaktid, st. seadused, haldusaktid ja kohtuotsused . Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooni mõte aga just selles ongi, et vastava põhiõiguse piiramine oleks raskendatud võrreldes lihtsa seaduse reservatsiooniga varustatud põhiõiguse piiramisega. Lisaks muutuks säärase laiendava tõlgenduse korral mõttetuks klausel , mis lubab põhiõigust avaliku korra kaitseks piirata ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Avalik kord hõlmaks sellisel juhul ka seaduses sätestatud juhud ja korra. Sellest lähtuvalt saab termin "avalik kord" hõlmata ainult neid norme, ilma milleta oleks ühiskondlik kooselu väljakannatamatu ja ohtlik. Ka kõlblust tuleb tõlgendada nii, et hõlmatud oleksid ainult kõige sügavamad moraalsed väärtused.
Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonide puhul on probleemiks nende ammendav iseloom. Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonid ei ole ammendavad loetelud. Siiski tuleb silmas pidada seda, et kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga varustatud põhiõiguse piiramine muudel põhjustel kui seaduse reservatsioonis sisalduvail, on lubatav ainult erandjuhtudel. Reeglina tohib kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigust piirata ainult seaduse reservatsioonis loetletud põhjustel.
Kvalifitseeritud seaduse reservatsioonides sisalduvaid formaalseid erinõudeid, nagu välisleping ja Vabariigi Valitsuse otsus (§ 36 lg 2) ja kohtu luba (§ 43 lause 2), tuleb arvestada põhiõiguse piirangu formaalse põhiseadusele vastavuse tuvastamisel. Materiaalsed lisanõuded annavad ette kataloogi põhjustega, millest reeglina peab seadusandja lähtuma vastava põhiõiguse piiramisel.
3.3. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõigused
Põhiõiguste kataloog sisaldab terve rea põhiõigusi, kus piiranguvõimalus ei ole expressis verbis ette nähtud. Seaduse reservatsioon puudub näiteks põhiseaduse §-s 38 lg 1 garanteeritud teaduse- ja kunstivabadusel. Kas tähendab see seda, et vastavaid vabadusi ei ole võimalik üldse piirata? Lahendus, mille kohaselt osad vabadused oleksid võimaldatud ilma igasuguste piiranguteta ei saa siiski rahuldada. Näiteks teadusevabadus ei saa olla piiramatu, sest inimesi ei tohi põhiseaduse § 18 lg 2 kohaselt allutada teaduskatsetele nende vaba tahte vastaselt. Samuti ei saa kunstivabadus olla piiramatu, sest ka kunstiteosega võib teotada teise isiku au või head nime (§ 17). "Ühiskonnas ei saa olla absoluutseid – piiramatuid põhiõigusi. Mistahes põhiõiguse realiseerimisvõimalused saavad piiramatult kesta vaid seni, kuni seejuures ei takistata mingi teise põhiõiguse realiseerimist. Sellises põhiõiguste konkurentsi olukorras tekib paratamatult põhiõiguste piiramise vajadus." (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus 26. augustist 1997, RT III 1997, 28, 285)
Põhiseaduse teksti autorite sihiks oli garanteerida mõned põhiõigused veelgi kõikehõlmavamalt kui on seda kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigused. Selleks jäeti vastavas sättes mainimata piiranguvõimalus. Kuid isegi kõikehõlmav garantii ei saa tähendada piiramatut vabadust. Nagu ülaltoodud näidetestki nähtub, on iga õigus millegagi piiratud. Et ilma seaduse reservatsioonita õiguste piiramine peab olema põhiseaduse kohaselt raskendatud võrreldes seaduse reservatsiooniga põhiõigustega, siis ei ole kindlasti lubatud esimesi piirata igal mõeldaval põhjusel. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piiramiseks peab olemas olema oluline põhjus. Sääraseks oluliseks põhjuseks saab olla ainult põhiseaduses eneses sisalduv põhjus. Kui põhiõigused sisalduvad põhiseaduses ja on samal tasandil kõigi teiste põhiseaduse normidega, siis peab olema võimalik neid piirata mõne teise põhiseaduse normi alusel. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguste piirang on siis ja ainult siis põhiseadusega kooskõlas, kui see võetakse ette mõne põhiseaduse normi alusel.
Formaalselt kehtivad ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguste suhtes üldised nõuded. Materiaalselt peab ilma seaduse reservatsioonita põhiõiguse piirang tulenema põhiseadusest. Kui ilma seaduse reservatsioonita põhiõigust on piiratud mingil põhiseadusest mitte tuleneval põhjusel, siis on see piirang põhiseadusega vastuolus ja seega keelatud.
3.4. Kokkuvõte
Lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõiguse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest, kusjuures põhjuse defineerimise kompetents on seadusandjal. Kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõiguse piiramisel saab reeglina aluseks võtta ainult seaduse reservatsioonis sisalduva põhjuse. Erandjuhtudel on lubatud kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigusi piirata ka mõne muu põhiseaduses sisalduva põhjuse alusel. Ilma seaduse reservatsioonita põhiõigused ei ole samuti piiramatud . Ka neid võib piirata, kuid ainult siis, kui selle piirangu õigustamiseks on võimalik viidata vähemalt ühele põhiseaduse normile .
Lähtuvalt sellest põhiseaduse tekstist tulenevast kolmikjaotusest, joonistub nende piirangutele esitatavate nõuete järgi välja põhiõigusnormide astmestik. Kõige kõrgemal astmel on ilma seaduse reservatsioonita põhiõigused, neile järgnevad kvalifitseeritud seaduse reservatsiooniga põhiõigused ning astmestiku viimasel, kolmandal astmel asuvad lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused.
Ülaltoodu taustal on oluline rõhutada, et seaduse reservatsiooni olemasolu, selles sisalduvad erinõuded või selle puudumine on ainult üks osa põhiõiguse piirangu õiguspärasuse eeldustest. Selle põhjal ei saa öelda, kas põhiõigust piirav õigusakt on põhiseadusega kooskõlas või mitte. Et langetada otsus õigusakti põhiseadusele vastavuse üle, tuleb läbida mitmeastmeline tuvastamisskeem, mis lähtub põhiõiguste struktuurist. Ainult sel teel on võimalik muuta arusaadavaks ja rekonstrueeritavaks põhiseadust rakendava kohtu mõttekäik põhiõigusliku kaasuse lahendamisel. Ainult sel viisil võib põhiseadust rakendav kohus saavutada kõrge kvaliteediga aktsepteeritavaid põhiõiguslike kaasuste lahendeid.
6. Põhiõiguste kandjad ja adressaadid
Et põhiõigused on subjektiivsed õigused, siis on nendel ka õigustatud ja kohustatud subjektid. Õigustatud subjekte nimetatakse põhiõiguste kandjateks ja kohustatud subjekte põhiõiguste adressaatideks.
6.1. Põhiõiguste kandjad
Põhiõiguste kandjad on eelkõige füüsilised isikud. Seejuures on kõigi ja igaühe õiguste kandjad kõik füüsilised isikud, kodanikuõiguste kandjad aga ainult Eesti kodanikud (vaata kommentaari § 9 lg 1 juurde).
Vastavalt põhiseaduse §-le 9 lg 2 võivad loetletud tingimustel põhiõiguste kandjad olla ka juriidilised isikud. Põhiõiguste kandjateks põhiseaduse § 9 lg 2 järgi on eraõiguslikud juriidilised isikud ja teised eraõiguse osaliselt õigusvõimelised moodustised, kes ei ole juriidilised isikud eraõiguse tähenduses. Eraõiguslik juriidiline isik ei ole siis põhiõiguse kandjaks , kui ta täidab mõnda avalikku funktsiooni. Põhiõiguse kandjateks ei saa olla avalik-õiguslikud juriidilised isikud (vaata kommentaari § 9 lg 2 juurde).
6.2. Põhiõiguste adressaadid
Põhiõiguste adressaadiks ehk põhiõiguste kohustatud subjektiks on riik ja teised avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Vastavalt põhiseaduse §-le 14 on põhiõigustega seotud kõik kolm riigivõimu ja eraldi rõhutatult ka kohalikud omavalitsused. Põhiõigused kehtivad niisiis õigussuhtes üksikisik-riik, kus suhte esimene pool on õigustatud subjekt ja teine kohustatud subjekt (vaata kommentaari § 14 juurde).
10. ÜKSIKISIKU ÕIGUSLIK ASEND EV-s
Eesti kodakondsus on Eesti kodaniku ja Eesti riigi vaheline õiguslik side, mis toob mõlemale poolele kaasa nii õigusi kui kohustusi.
Eesti kodakondsus:
omandatakse sünniga;
saadakse naturalisatsiooni korras;
taastatakse isikutele, kes on kaotanud Eesti kodakondsuse alaealisena;
kaotatakse Eesti kodakondsusest vabastamise, selle äravõtmise või mõne muu riigi kodakondsuse vastuvõtmisega.
Eesti kodanik ei või olla samal ajal mõne muu riigi kodakondsuses.
Välismaalane, kes soovib saada eesti kodakondsust, peab:
olema vähemalt 15-aastane;
omama pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust;
oskama eesti keelt igapäevaeluks vajalikul tasemel;
tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust;
omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja tema ülalpeetavate äraelamise;
olema lojaalne Eesti riigile;
andma vande: "Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale."
Kui täiskasvanu soovib saada Eesti kodakondsust, siis tuleb tal sooritada riigikeele ja Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Kodakondsuse seaduse tundmise eksamid . Riigikeele eksamit ei pea sooritama isik, kes on omandanud eesti keeles põhi-, kesk- või kõrghariduse.
Riigieelarvelistest vahenditest hüvitatakse eesti keele õppe kulud Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlejatele ja Keeleinspektsiooni poolt keeleeksamitele suunatud isikutele. Mõlemal juhul maksab hüvitist Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus.
Täiskasvanute eesti keele õppe toetamine läbi keeleõppe kulude hüvitamise toimub Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava programmi „Keeleõppe arendamine 2007-2010“ raames. Hüvitisavaldusi võtab vastu Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus ning hüvitise maksab välja Integratsiooni Sihtasutus. Hüvitist saavad taotleda isikud, kellel ei ole seda võimalik taotleda riigieelarvelistest vahenditest.
Eesti kodakondsuse taastamist võib taotleda igaüks, kes on selle alaealisena kaotanud. Kodakondsust taastada sooviv isik peab viibima püsivalt Eestis ning olema vabastatud senisest kodakondsusest või tõendama, et ta vabastatakse sellest seoses Eesti kodakondsuse taastamisega.
Isik kaotab kodakondsuse:
kodakondsusest vabastamisega;
kodakondsuse äravõtmisega;
mõne muu riigi kodakondsuse omandamisega.
Kelleltki ei tohi veendumuste pärast võtta Eesti kodakondsust.
Kodakondsuse seadus
§ 6. Tingimused Eesti kodakondsuse saamiseks
Välismaalane, kes soovib saada Eesti kodakondsust, peab:
1) olema vähemalt 15-aastane;
2) omama pikaajalise elaniku elamisluba või alalist elamisõigust;
21) olema elanud enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamise päeva Eestis elamisloa või elamisõiguse alusel vähemalt kaheksa aastat, millest viimased viis aastat püsivalt;
22) olema elanud Eestis seaduslikult ja püsivalt pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel kuus kuud pärast Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse registreerimisele järgnevat päeva;
23) omama registreeritud elukohta Eestis;
3) oskama eesti keelt vastavalt käesoleva seaduse § -s 8 sätestatud nõuetele;
4) tundma Eesti Vabariigi põhiseadust ja kodakondsuse seadust vastavalt käesoleva seaduse § -s 9 sätestatud nõuetele;
5) omama legaalset püsivat sissetulekut, mis tagab tema ja tema ülalpeetavate äraelamise;
6) olema lojaalne Eesti riigile;
7) andma vande: "Taotledes Eesti kodakondsust, tõotan olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale."
§ 7. Legaalne püsiv sissetulek
Legaalseks püsivaks sissetulekuks loetakse:
1) seaduslikult teenitud tasu töö-, teenistus- või tsiviilõigusliku lepingu või liikmelisuse alusel;
2) seaduslikust äritegevusest või omandist saadav tulu;
3) pension;
4) stipendium ;
5) elatis;
6) seaduse alusel makstavad toetused;
7) ülalpidamine Eestis legaalse püsiva sissetulekuga perekonnaliikmelt.