Kordamisküsimused 2(vastused) (3)

5 VÄGA HEA

Meeleelundi mõiste ja meeleelundite talitluse üldpõhimõtted. Sensoorse informatsiooni kodeerimine ja töötlemine.
Meeleelundid on väliskeskkonnast ja organismist tulevaid ärritusi (informatsiooni) vastuvõtvad elundid. Klassikaliselt eristatakse nägemis-, kuulmis -, tasakaalu-, maitsmis-, haistmis- ja kompimismeelt. Neile lisanduvad temperatuuri-, tasakaalu-, lihasmeel . Meeleelundite tegevusega on seotud väliskeskkonnast saadava informatsiooni vastuvõtmine, töötlemine ja edastamine KNS-i; talitlus on aluseks aistingute ja tajude tekkele. Meeleelundite talitlus võimaldab organismil keerukais keskkonnaoludes kohaneda.
Meeleelund - anatoomia- alane mõiste ja kätkeb endas anatoomilisi struktuure, mis on kohastunud välismaailma ärritajate vastuvõtuks
Meelesüsteem funktsionaalsest aspektist koosneb kolmest osast:

sensor e retseptor
aferentsed juhteteed
KNS struktuurid ja nendega seonduvad auurajukoore osad

Meelesüsteemi talitlus
Sensoris muudetakse ärritaja energia sensorimembraani permeaabluse muutuste kaudu sensoripotentsiaaliks (SP) – transduktsioon

SP tekib sensorimembraanil ja on lokaalne potentsiaal

muutub astmeliselt ja sõltub ärritaja tugevusest

levib mööda membraani elektrotooniliselt

summeerub nii ajaliselt kui ruumiliselt

vallandab sensoriga ühenduses olevas aferentses närvis AP tekke ja kannab seetõttu nimetust generaatorpotentsiaal
SP põhjustab sensoriga ühenduses olevates närvikiududes aktsioonipotentsiaalide tekke( transformatsioon ), mis juhitakse aferentsete juhteteede kaudu meelesüsteemi kuuluvatesse erinevatesse KNS osadesse.
Sensorite jaotus vastavalt asukohale

eksterosensorid – kohandunud välismaailma ärritajate vastuvõtuks; neid võib jaotada veel ärritaja ja sensori vahekauguse alusel
- distants sensorid
- kontaktsensorid
propriosensorid – paiknevad liigestes , lihastes
entero - e vistserosensorid – paiknevad siseelundites

Sensorite jaotus vastavalt ärritaja iseloomule

fotosensorid – valgustundlikud (nägemismeel)
mehhanosensorid – rõhutundlikud - siseelundite barosensorid (kuulmis-, tasakaalu-, kompimismeel )
termosensorid – reageerivad temperatuurimuutustele (nahas, limaskestades, siseelundites)
kemosensorid – tundlikud keemiliste ainete kontsentratsiooni suhtes (haistmis-, maitsmeel, siseelundid )
osmosensorid – reageerivad koevedelike osmootse rõhu muutustele (mitmel pool siseelundites, hüpotalamuses)
valutundlikud – vabad närvilõpmed

Puutetundlikkus. Ärritaja omaduste kodeerimine somatosensoorses süsteemis. Somatosensoorse süsteemi anatoomia. Kaks põhilist ülenevat somatosensoorset süsteemi. Esmane somatosensoorne koor. Sensoorne homunkulus .
Puute- e taktiline tundlikkus on seotud eeskätt naha erinevates kihtides asuvate mehhanosensoritega.
Mehhanosensorite tüübid
SA-sensorid
RA-sensorid
PC-sensor
aeglaselt adapteeruvad
kiirelt adapteeruvad
väga kiiresti adapteeruvad
Merkeli rakud – karvadega kaetud nahas sageli kogunenud sensorelundisse ( puudutuse lokaliseerimine)
Ruffini kehakesed – sügavamates nahakihtides
(informeerivad naha ja sügavamate deformatsioonist)
Meissneri kehakesed – karvadega katmata piirkondades, nt sõrmeotstel ja huultel (puutetundlikkuse ruumilisus)
Karvafolliikulisensor – karvadega kaetud piirkonnas
Vateri-Pacini kehakesed -
Vahetult naha pealispinna all (reageerivad naha deformatsiooni kiiruse muutusele ja vibratsioonile 30…800 Hz)
Impulsatsioonisagedus suureneb naha deformatsiooni intensiivsuse kasvades - intensiivsussensorid
SA-sensorid lähetavad impulsse kogu mehhaanilise ärritamise kestel, seega informeerivad nad survega ärritamise kestusest
Impulsatsioonisagedus kasvab vastavalt ärritava liikumise kiirusele - kiirusesensorid
Reageerivad ainult naha või karva liikumisele, paigal püsivale ärritile nad ei reageeri
Reageerib üksnes siis, kui naha mehhaanilise ärritaja liikumise kiirus muutub, seega kiirenduse korral - kiirendusesensor
+ Karvanääpsu sensor reageerib liikumisele või ärritaja esmasele kontaktile nahaga
Vabad närvilõpmed paiknevad üle kogu keha, rohu- ja puutetundlikud.
Ärritamisinfo kodeerimine
Kolme põhitüüpi retseptorite abil on seega võimalik kodeerida ja edastada KNS-i naha ärritamise erinevaid aspekte: nahadeformatsiooni intensiivsust või amplituudi (sügavust), kiirust ja kiirendust.
On tõenäone, et komplekssete ärritamiste korral (nt kompimisel aktiivselt liikuvate sõrmedega) erutuvad kõik kolm naha mehhanosensorite tüüpi ja et kompimistaju rajaneb kõigi nende sensorite impulsatsioonide töötlemisel KNS-s.
Puutemeelenahas paiknevate mehhanosensorite poolt vastusõetud informatsioon on aluseks puuteaju ja puuteaistingute tekkele. Sensoorsed impulsid sisenevad seljaaju selgmiste juurte kaudu. Pärast sisenemist jagunevad teed dorsaalväädi- e lemniskisüsteemiks ja ventrolateraalväädi süsteemiks.
Dorsaalvädi- e lemniskisüsteemi sisenenud sensoorne informatsioon üleneb kogu seljaaju ulatuses piklikajuni, seal kiud ristuvad ja suundavad mediaallingu kaudu talamusse. Selle tee moodustavad jämedad müeliniseeritud kiud, milles erutusjuhtivuse kiirus on 30-110 m/s. Dorsaalvädisüsteemi kaudu edastatakse väda n’kõrge diskrimineerimise astmega ja ajaliselt täpset, peamiselt mehhanosensooreilt lähtuvat informatsiooni. Antakse edasi puudutuse täpne lokalisatsioon, puute ja rõhu inensiivsus, vibratsioon ja üle naha liikumine.
Ventrolateraalväädisüsteemi moodustavad väiksema läbimõõduga müeliniseeritud kiud (erutusjuhtivkiirus on mõnest meetrist sekundis kuni 40 m/s), mis lähevad pärast seljaajunärvide selgmiste juurte kaudu seljaaju sisenemist üle vastaspoolele, astsendeeruvad 1…6 segmendi ja destsendeeruvad 1…4 segmendi ulatuses. Ülenevad liud lõpevad ajutüve kõikidel tasanditel ja talamuses. Selle tee kaudu juhitakse ruumiliselt ebatäpset infot ja antakse edasi lai spekter sensoorseid modaalsusi nagu valu, sooja, külma, „jämedat”, puutetundlikkust, sügelemist ja kõdi.
Dorsaalväädisüsteemi kaudu edastatud informatsioon lülitakse ümber piklikaju õrn- ja talbtuumas. Keha vasak pool on esindatud paremal ja parem vasakul pool!
Taktiilse tundlikkuse esindus ajukoores :
I somatosensoorne piirkond paikneb posttsentraalkäärus. Esinduste pindalad on proportsionaalsed sensorite tihedusega nahas. Suurem esindus on huultel, näol, sõrmedel, tagasihoidlikum on see kerel ja keha alumisel poolel.
Sensoorne homunkulus
Naha- ja propriosensoreilt informatsiooni alusel luuakse kehal subjektiivne kogumulje – kehataju . Iga seljaajunärv innerveerib piirkonna segmenti, mida nimetatakse dermatoomiks. Kõrval asuvad naha piirkonnad on esitatud kõrval asuvates somatosensoorse suurajukoore piirkondades. Huuled, sõrmed on tundlikumad kui õlad või sääred.
Homunkulus - väike inimene (ld homunculus - inimeseke), kelle ebanormaalsed proportsioonid piltlikustavad eri kehaosade ja elundite esindatust ajukoores.

Valu ja analgeesia . Notsitseptorid. Sügelemine ja pruritseptorid. Esmasaferendid ja seljaaju tagasarv . Notsitseptsiooni edasikandvad juhteteed. Antinotsitseptiivne sü steem . Endogeensed opioidid . Temperatuuritundlikkus. Sügelemine.
Valu on ebameeldiv meele- ja tundeelamus, mis on seotud tegeliku või võimaliku koekahjustusega või on kirjeldatav selliste mõistetega.
eripärad:
• annab vähe informatsiooni
• ei adapteeru
• kergesti tekib sensibiliseerumine
Valu kvaliteedid:
Esimesena jagatakse valu kahte kvaliteediklassi – somaatiline valu ja vistseraalne valu. Somaatilise valu saab omakorda jagada pindmiseks valuks ja süvavaluks. Pindmiseks valuks nimetatakse valu siis, kui lähtekohaks on nahk, kui aga valu lähtekohaks on lihased, luud, liigesed ja sidekoed, siis on tegu süvavaluga.
Süvavalu on nüri, reeglina halvasti lokaliseeritav ja tal on kalduvus kiirguda naabrusesse. Somaatilise valu kõrval teiseks kvaliteediklassiks on vistseraalne ehk siseelundivalu. Sellised valud tekivad näiteks vistseraalsete õõneselundite järsul ja tugeval venitumisel. Valulikud on ka spasmid, tugevad kontraktsioonid, eriti kui need on seotud puuduliku verevarustusega. Peale tekkekoha on valu iseloomustamisel oluline ka tema kestus. Vastavalt sellele jagatakse valu akuutseks ja krooniliseks.
Akuutse valu korral piirdub valu reeglina kahjustuskohaga, seda kohta on võimalik täpselt lokaliseerida ja valu tugevus sõltub otseselt ärritamise intensiivsusest.
Akuutne valu viitab ähvardavale või juba alanud koekahjustusele, seega on neil valudel selge signaal - ja hoiatusfunktsioon. Krooniline valu on kaua püsinud või korduv valu, mis tekib uuesti enam-vähem korrapärase vaheaja järel.
Üldiselt loetakse mingi valu krooniliseks siis, kui vaevused on püsinud üle poole aasta.
Analgeesia on valude täielik puudumine notsentsel ärritamisel.
Kõikidel loomorganismidel spetsiaalsed sensorid, millel on sedavõrd kõrge lävi, et nende ärritumist põhjustavad ainult kudesid kahjustavad või kahjustada ähvardavad ärritajad e. noksad. Seetõttu nimetatakse neid retseptoreid notsitseptoriteks ning nende poolt aktiveeritavaid närvisüsteeme notsitseptiivseks süsteemiks. Vastavalt nimetatakse notsentsete signaalide vastuvõttu, edastust ja KNSis töötlemist notsitseptsiooniks.
Inimese nahas on seni leitud peamiselt notsitseptoreid, mis reageerivad nii mehaanilistele, termilistele kui ka keemilistele ärrititele. Seega on need notsitseptorid polümodaalsed. Unimodaalseid notsitseptoreid esineb inimesel harva.
Histoloogiliselt on notsitseptorid vabad mittekorpuskulaarsed närvilõpmed.
Notsitseptorite lokalisatsioon kudedes ja vahekord neid ümbritsevate struktuuridega on siiani peaaegu uurimata.
Sügelemine ja pruritseptorid ?
Esmasaferendid ja seljaaju tagasarv. ?
Notsitseptsiooni edasikandvad juhteteed. ?
Antinotsitseptiivne süsteem ?
Endogeensed opioidid toimivad lokaalselt valuvaigistavalt. Beeta- endorfiin / enkefaliin/dünorfiin. Pärinevad immuunrakkudest: T- ja Blümfotsüüdid, monotsüüdid, makrofaagid endorfiini sisaldavad lümfotsüüdid sisenevad põletikukoldesse ja vabastavad endorfiini sensoorsed neuronid omavad opioidretseptoreid.
Temperatuuritundlikkus.
Külmaretseptorid (sensorid)- tundlikud temperatuuril 10-20 C°, müeliniseeritud hargnevad närvilõpmed, mille harud tungivad epidermise basaalsesse ossa , rohkem kui soojasensorid 3-10 korda.
Soojaretseptorid – tundlikud temperatuuril 25-45 C°
Valuretseptorid – alla 10 C° ja üle 45 C°
Sensorite erutumise mehhanismi seostatakse nende ainevahetuse intensiivsuse muutustega temperatuuri mõjul. Temperatuuri muutus 10 kraadi muudab reaktsioonide kiirust.

Nägemismeel. Silma ehitus. Nägemisteravus. Silma võrkkest ja tema retseptorid . Biokeemilised protsessid kolvikestes ja kepikestes. Nägemisinformatsiooni vahendavad juhteteed. Nägemiskeskused ajukoores.
Nägemismeeleelundiks on silm, mille valgustundlikud sensorid – kepikesed ja kolvikesed – asuvad võrkkestas. Silma optiline süsteem tagab fokuseerumise võrkkestale, kus tekib vähendatud ümberpööratud kujutis. Sensorirakkudes (kepikestes ja kolvikestes) valguse toimel tekkinud sensoripotentsiaalid kuysuvad nägemisnärvis esile aktsioonipotentsiaalid, mis juhitakse nägemismeele tsentraalseid teid pidi ajukoore kuklasagarasse, kus teadvuse tasemel tekib nägemisaisting ja –taju. Inimene tajub valgusena 400-750 nm.
Silma optiline süsteem

sarvkest
ees- ja tagakamber – täidetud vesivedelikuga
silmaava e pupill – selle kaudu reguleeritakse silma langeva valguse hulka
lääts
klaaskeha – läbipaistev geel ekstratsellulaarvedelikust ning selles kolloidselt lahustunud kollageenist ja hüaluroonhappest

+valgustmurdav keskkond – redutseeritud silm
Silmamuna ehitus kestad ja sisu.
Silmakestad: fibroos-, soon-, võrkkest.
Fibrooskesta 1/6 – sarvkest, 5/6 – skleera
Soonkestal vikerkest (iris) – annab värvi (sõltub pigmendi hulgast), pupill keskel
ripskeha – paikneb ripslihas
pärissoonkest – veresooned (võrkkesta epiteeli toidetamiseks)
Võrkkest pigmendiepiteel- (melaniiniga) valgus neeldu, ei teki peegeldust
sensorirakud – kepikesed (perifeerias), kolvikesed (koondunud kesklohku kollatähni piirkonda: horisontaal-, bipolaarsed, ganglionirakud-jätked moodustavadnägemisnärvi. Reetinast väljumise koht on pimetähn puuduvad sensorid ja valgustundlikkus).
Nägemisteravus
Nägemisteravuse määrab väikaseim kahe punkti vaheline kaugus, mida silm on võimeline eristama .
Läätse optilise tugevuse reguleerimine tema kumeruse muutmise teel
sõltub läätse elastsusest ja läätsekihnule mõjuvatest jõududest - olenevad ripskeha, pärissoonkesta ja kõvakesta elastsusomadustest, mis ripsvöötmekese kaudu kanduvad läätsekihnule
neid moduleerib rõngana ümber läätse asuva ripslihase pinge
ripslihase kontraktsioonil läätsekihnu surve nõrgeneb ja lääts kumerdub – läätse optiline tugevus kasvab (lähiakommodatsioon)
ripslihase lõõgastumisel lääts lameneb – optiline tugevus väheneb (kaugakommodatsioon)
ripslihast innerveerib vegetatiivse NS parasümpaatiline osa, ärritajaks on ebaterav kujutis.
emmetroopia - silma optiline süsteem on normaalne; sel puhul tekib võrkkestal lõpmata kaugel asuvast esemest terav kujutis
lühinägevus e müoopia - silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi tugevuse suhtes liialt pikk s.t kujutis tekib võrkkesta ees; korrigeerimiseks kasutada valgust hajutavaid läätsi (miinusklaase)
kaugelenägevus e hüperoopia - silmamuna on dioptrilise aparaadi optilise tugevuse suhtes liiga lühike s.t kiired fokuseeruvad võrkkesta taha; korrigeerimiseks kasutada valguskiiri koondavaid läätsi (plussklaase)
astigmatism – sarvkesta kõverus on ühes suunas suurem kui teises, mistõttu tekib suunast olenev optiliste tugevuste erinevus; korrigeerimiseks silindrikujulised läätsed.
Biokeemilised protsessid kolvikestes ja kepikestes.
Inimsilma retseptorikihis on u 120 miljonit kepikest ja 6 miljonit kolvikest.
Kepikesed ja kolvikesed on ehituselt sarnased: retseptorraku välissegment koosneb u 1000 membraanidiskist (kepikestel) või membraanikurrust (kolvikestel) ning on ülejäänud rakukehaga ühenduses peene kaela kaudu.
Nägemispigmendi molekulid paigutuvad välissegmendi membraanidiskide lipiidsesse kaksikkihti:
- kepikesed (nähakse hämaras, värvusi eo eristata-skotoopiline nägemine) sisaldavad nägemispigmenti rodopsiini
- kolvikesi (valges, eristatakse värvusi-fotoopiline nägemine) on kolme eri tüüpi, millest igaühes on erinev fotopsiin-neelab tugevasti rohelist 535 nm, punast 575 nm, sinist 430 nm valgust.
Fototransduktsioon

valguse “tõlkimine” närvirakkude elektrilisteks potentsiaalideks
pimeduses on kepikeste Na-kanalid avatud, avatuna hoiab neid intratsellulaarne cGMP
valguskvandi jõudmisel rodopsiinini (koosneb opsiinist ja 11-cis-retinaalist) viimane laguneb
retinaali struktuuri muutuse tõttu cGMP hulk väheneb, mistõttu sulguvad Na-kanalid → Na sissevool väheneb → toimub sensorimembraani hüperpolarisatsioon, mis on seda ulatuslikum, mida tugevam on valgus
pimeduses on sensor osalise depolarisatsiooni seisundis ja saadab pidevalt välja pidurdavaid impulsse võrkkesta bipolaarsetele rakkudele
kui valgus sensori hüperpolariseerib, siis vähenevad pidurdavad mõjud bipolaarsetele rakkudele ja need aktiveeruvad
bipolaarsed rakud on omakorda sünaptilises ühenduses ganglionirakkudega

Nägemisinformatsiooni vahendavad juhteteed.
Nägemisnärv, mille moodustavad ganglionirakkude jätked, sisaldab enam kui 10 ( astmes 6) kiudu. Nina ja oimu poolt tulnud närvikiud moodustavad ühinemisel nägemistrakti, mis suundub keskajus asuvasse külgmisse põlvikkehasse, kus toimub ümberlülitus nägemiskorteksisse viivatele neuronitele. Keskajus asuvate närvikeskuste kaudu juhitakse ka silmamunaliigutusi ja pupillireaktsioone.
Primaarne nägemiskorteks asub kuklasagara kannusvao piirkonnas.
1.visuaalne ala – V. Saab infot kontralateraalse nägemisvälja alalt. Visuaalkorteks on 2 mm paksune ja organiseeritud vertikaalsete sammastena – orientatsiooni silmaominantsed sammased.
2. visuaalne ala V2 võtab vastu orientatsiooniga kontuure ja joonekatkestusi. Eristatakse veel ka liikumistundlikkuse ja värvuste nägemisega seotud nägemiskorteksi alasid.

Kuulmismeel . Õhuvõnkumisi vahendav aparaat keskkõrvas. Teo anatoomiline ehitus. Karvarakud teos. Õhuvõngete muundamine kuulmisnärvi elektrilisteks signaalideks. Kuulmisinformatsiooni vahendavad juhteteed ja selle informatsiooni töötlemisega tegelevad ajupiirkonnad.
Kuulmismeeleelundiks on kõrv, millel eristatakse välis-, kesk-, ja sisekõrva. Kuulmise abil tajume hääli. Inimese kõrv eristab helisid 16 Hz-st kuni 20 000 Hz-ni. Helilained on õhu või mõne muu ülekandva aine lainena leviv võnkumine, vahelduva sagenemisega ja harvenemisega.
Välis- ja keskkõrv koguvad ja edastavad helilaineid, mis seejärel mõjutavad sisekõrva heliretseptoreid.
Väliskõrva moodustavad heli kinnipüüdev kõrvalest ja väliskuulmekäik, mille kaudu heli jõuab kuulmekileni (õhuke membraan , mis eraldab väliskuulmekäiku keskkõrvast).
Keskkõrv. Trummikile võnkumised antakse kuulmeluukeste vasara, alasi ja jaluse – kaudu edasi ovaalaknale. Trummikilele kinnitunud vasar liigestub alasiga, mis on omakorda ühenduses ovaalaknale fikseeritud jalusega. Kuulmeluukeste liikuvust reguleerivad trummikilepingutaja- ning jaluselihas . Trummikile ja ovaalakna pindalade suhe on seega 1:22. Kuulmeluukeste kangide süsteem ja võnkuvate membraanide suhe võimendab trummikile poolt vastuaõetud võnkumist 22 korda. Ovaalakna membraani võnkumised antakse edasi sisekõrva täitvale vedelikule ja seal olevatele struktuuridele.
Sisekõrvas paikneb kuulmiselund , mida selle kuju järgi nimetatakse teoks ( cochlea ).
Tigu koosneb kolmest kohakulti paiknevast kanalist, mis on teokujuliselt keerdunud. Need on trummiastrik, teojuha ja esikuastrik. Trummiastrik ja esikuastrik on täidetud perilümfiga, teojuha endolümfiga. Trummiastrik ja esikuastrik on omavahel ühendatud teomulgu (helicotrema) kaudu. Trummiastriku baasil on avaus trummiõõnde – teoaken (ümaraken). Teojuha ja trummiastriku vahel on basilaarmembraan, mille peal asub Corti elund (spiraalelund). Selles paiknevad tugirakkudest ümbritsetuna retseptorid. Retseptorrakkudeks on karvarakud, mis omavad ainult stereotsiile. Eristatakse sisemisi ja välimisi karvarakke, välimised paiknevad kolmes reas, sisemisi on ainult üks rida. Ka spiraalelundi karvarakkudel puuduvad omad närvilõpmed, kuid neil on nii eferentsed kui aferentsed närvikiud.
Spiraalelundi kohal on kattemembraan – membrana tectoria.
Basaalmembraanil asuvad karvarakud, mille 4-5 m pikkused jätked kontrakteeruvad võnkumisel kattemembraaniga. Tekib sensoripotentsiaal, mis kutsub teonärvis esile erutuse. Teatud kõrgusega helile reageerivad kindlad rakkud. Corti elundis eristatakse ligikaudu 3500 sisemist karvarakku ja 3...4 reas asuvat 20000 välimist karvarakku. Need on ühenduses närvilõpmetega, mis viivad erutuse spiraalganglionini. Seal asuvate neuronite jätked moodustavad teonärvi, mis esikuteonärvi koosseisus viib signaali teonärvi selgmise ja kõhtmise tuumani.
Kuulmismeele tsentraalsed teed. Teonärvituumadest algavad närvikiud moodustavad trapetskeha., seal lähevad kuulmisteed üle teise ajupoolde ja ülenevad lateraallinguna. Trapetskehanja lateraallingu tuumades toimub ümberlülitusnkolmandatele närvirakkudele, mille jätked lõpevad ülemises oimukäärus asuvas kuulmiskorteksis.
Kuulmiskorteks asub ülemises oimukäärus. Eristatakse primaarset AI ja sekundaarset A II auditoorset välja. A II ja 22 Brodmani väli on nn wernicke kõnekeskuseks, mis on seotud kõnest arusaamisega. Kuulmisele assotsiatiivsed teed ühendavad parema ja vasaku ajupoolkera vastavaid alusid, moodustavad ühendusi retikulaarformatsiooniga ning selle kaudu suurajukoorega.

Tasakaalumeel. Labürindi ehitus ja füsioloogia. Vestibulaarsed karvarakud.
Vestibulaarsest labürindist lähtuvad juhteteed ja ajukeskused, mis on seotud vastava informatsiooni töötlemisega.
Tasakaalumeele- e vestibulaarelundi, mis paikneb oimuluu püramiidi osas, moodustavad esik ja kolm poolringkanalit. Tasakaaluelund ja kuulmiselund koos kuuluvad kilelabürindi koostisesse. Kilelabürinti täitvat vedelikku nimetatakse endolümfiks, teda ümbritsevat vedelikku perilümfiks. Tasakaaluelundis on 2 morfoloogilist allüksust – tähnielundid (macula utriculi, macula sacculi) ja poolringkanalid (horisontaalne ja eesmine ning tagumine vertikaalne).
Tähnide piirkonnas ja poolringkanalite ampullide alas esineb meeleepiteel millesse on paigutunud retseptorid. Meeleepiteeli pinda katab sültjas mass.
Tähnielundites sisaldab sültjas mass pisikesi kaltsiidikristalle ning kannab nimetust otoliitmembraan. Poolringkanalites on sültjas mass lehekesekujulisena – nn kuppel.
Meeleepiteelis esineb kahte tüüpi retseptoreid, mis on morfoloogiliselt erinevad, kuid füsioloogilistelt omadustelt väga sarnased. Mõlemat tüüpi rakkude pinnal on mikroskoopilised peened karvakesed (ciliae) ja sellepärast nimetatakse neid karvarakkudeks. Karvakestes eristatakse stereotsiile (igal retseptorrrakul 60-80) ja kinotsiile (igal retseptorrakul üksainus). Retseptorid on sekundaarsed närvirakud, see tähendab, et neil puuduvad omad närvirakujätked.
Retseptorrakkudel lõpevad nii aferentsed kui eferentsed närvikiud.
Aferentsed närvikiud (moodustavad nervus vestibularis`e) edastavad informatsiooni kesknärvisüsteemi. Eferentsed kiud muudavad retseptorite tundlikkust, selle mõju tähendus aga ei ole veel selge.
Karvakesed ulatuvad sügavale sültjasse massi, mida ärritaja meeleepiteeli suhtes nihutab, kusjuures karvakesed kõverduvad/kallutuvad. Karvakeste kõverdumine on nendele retseptoritele adekvaatseks ärritajaks. Kui karvakesekimp kõverdub kinotsiili suunas, siis retseptori juurde kuuluv aferentne närvikiud aktiveerub , s.t impulsatsioonisagedus suureneb. Kui karvakesekimp painutub vastassuunas , siis impulsatsioonisagedus väheneb. Karvakeste kallutamine sellele teljele ristisuunas on toimetu. Informatsiooni edastamine retseptorrakult aferentsele närvilõpmele toimub retseptoripotentsiaali kaudu mingi transmitteri kaasabil, mida siiani veel ei teata.
Tasakaalumeele tsentraalsed teed.
Esimene neuron on vestibulaarganglionis, sellest suundub neuroni perifeerne jätke tähnielundi või poolringkanali ampulli sensorirakku. Tsentraalne jätke moodustab peaajunärvi teine osa – esikunärvi , mis suundub piklikajus asuvatesse tuumadesse. Tähnielundist pärinevad kiud jõuavad alumisse, osalt ka mediaalosalt mediaalsesse tuuma. Esikunärvi tuumadest kulgevad närvikiud edasi retikulaarformatsiooni, väikeajju, silmalihaseid innerveerivate närvituumade juurde ja seljaajju. Retikulaarformatsiooni suundavad teed mõjutavad retikulaarformatsiooni-seljaaju kulgla kaudu seljaaju motoneuroneid. Väikeajju tuleb osa närvikiudusid otse vestibulaarganglionist, osa tuleb sinna ka esikunärvi mediaalsest ja alumisest tuumast. Need lõpevad väikeaju tuumades, mida nimetatakse sõlmekeseks ja tätrakeseks. Üks osa ühendusteid läbib talamuse ja jõuab ajukoorde. Nüstagmil(pea, silmade nõksuvad liigutused pöörgliikumisel) eristatakse vestibulaarset ja optokineetilist komponenti.

Haistmismeelega seotud retseptorid. Haistmismeelega seotud juhteteed ja ajupiirkonnad.
Haistmine põhinevad spetsialiseeritud meelerakkude valikulisel ja ülitundlikul reageerimisel teatavate keemiliste ühendite molekulide juuresolekule.
Haistmisretseptorid tegutsevad eksteroretseptoritena, mille reageeringud molekulidele annavad tähtsat, nende meelte juurde kuuluvates spetsiifilistes ajuareaalides töödeldavat informatsiooni välisärritite kohta ja vallandavad aistinguid.
Haistmisrakud on bipolaarsed meelerakud , millest väljuvad 2 jätket – dendriit ja akson. Haistmisepiteeli katvas limakihis asuvad aktiivseteks liigutusteks võimelised karvakesed. Hingamisõhuga kaasa toodud lõhnamolekulid satuvad karvakeste membraanile, kus ilmselt toimub interaktsioon molekuli ja vastuvõtva retseptori vahel. Haistmisepiteeli kuivamise eest kaitsev limakiht uueneb pidevalt. Lõhnaainete juurdetoomine toimub läbi sõõrmete perioodiliselt, sissehingamisega. Nuhutades võime suurendada haistmisala kaudu kulgevat õhuvoolu. Vähemal määral jõuavad lõhnaained haistmisepiteeli juurde ka difusiooni teel suuõõnest läbi tagasõõrmete (choanae). Seetõttu kombineeruvad söömisel maitse- ja haistmisaistingud segaaistinguteks. Maitsmis-ja haistmisrakud on mõlemad pidevalt uuenevad, mistõttu kõik rakud ei pruugi pidevalt olla talitlusvõimelised. Inimesel on haistmisregioonis umbes 10 miljonit retseptorit.
Tsentraalne tee
Haistmisrakkude aksonid läbistavad sõelluu sõellestme mulgud ning suunduvad suuraju haistmissibulasse, kust algab teine neuron. Haistmistee lõpeb limbilise süsteemi erinevates kohtades.
Haistmisnärvid sisenevad sõelluu mulkude kaudu koljuõõnde ja lõpevad haistmissibulas. Haistmisrakkude neuronite lõppharud moodustavad haistmissibulas asuvate mitraalrakkude tugevasti hargnevate dendriitidega ühinedes haistepäsmakesi. Mitraalrakkude neuriidid moodustavad haistmistee põhimassi ning jagunevad tagapool mediaalseks, vahelmiseks ja külgmiseks jutiks, mis üksteistest eemaldudes paiknevad samanimelistel rudimentaarsetel haistmiskäärudel. Tekkinud piirkond on haistekolmnurk. Haistmistee suundub frontaalsagaras paiknevasse haistmiskoorde. Kolmanda neuroni kehad paiknevad haistmissibulast tagapool olevast haistesagarate osades. Haistmisteed ulatuvad ka limblisse süsteemi, hüpotalamusse, suurajukoorde, mille kaudu tekib haistmisaju teadvuse tasemel.
Talitlushäired

Hüposmia – lõhnatundlikkus vähenenud.
Anosmia – lõhna ei tunne.
Parosmia – lõhnade tajumine ebaõigesti.
Fantosmia – haistmishallutsinatsioon, mis tekib ilma lõhnaaineteta. Neid täheldatakse allergiliste riniitide korral ja pärast koljutraumasid. Ebameeldivaid haistmishallutsinatsioone (kakosmiaid) esineb eriti skisofreeniahaigetel.

Maitsmismeelega seotud retseptorid. Maitsmismeelega seotud juhteteed ja ajupiirkonnad.
Tegemist on nn keemiliste meeltega, mis detekteerivad nii keskkonnas kui ka sealt
organismi jõudnud ainete tähendust organismile. Oluline on maitsmis- ja haistmismeele koostöö. Psühhiline väljund sisaldab tugevat emotsionaalset komponenti
Maitsmise meelerakud asuvad täiskasvanud inimesel keele pealispinnal.
Koos indiferentsete rakkudega moodustavad nad keelepapillide epiteelis 40-60 elemendist koosnevaid rühmi – maitsmiskarikaid.
Kokku on täiskasvanud inimesel mõni tuhat maitsmiskarikat.
Näsade vahel paiknevad näärmed nõristavad sekreeti, mis igast küljest uhub maitsmiskarikaid.
Maitsmisrakkude distaalsed, ärritaja suhtes tundlikud otsad on kurrutunud mikrohattudeks. Mikrohatud ulatuvad välja ühisesse ruumi, mis maitsmispoori kaudu suubub näsa pealispinnale. Ärriti aine molekulid jõuavad meelerakkudeni difusiooni teel läbi pooride. Maitsmisrakkude vahetumine toimub märkimisväärselt kiiresti.
Vana maitsmisraku asendab uus maitsmisrakk peale 10 päevase eluea lõppu.
Nagu teised sekundaarsed meelerakud, tekitavad ka maitsmismeelerakud ärritamisel retseptoripotsentsiaali. Erutuse edastamine toimub närviimpulssidena mööda aferentseid kraniaalnärvikiude.
Keele eesmisest ja külgmistest osadest n. facialis , keele tagumisest osast n.glossopharyngeus. Üks närvikiud toob oma harudega erutusi mitme maitsmiskarika maitsmisrakkudelt.
Sensoritena talitlevad spetsiaalsed epiteelrakud paiknevad keelel ja selle lähedastes
piirkondades olevates maitsmiskarikates (~100 rakku ühes karikas ). Kokku on maitsmiskarikaid keeles mõned tuhanded.
• Maitsmiskarikate ümbruses paiknevad näärmerakud, lahustunud ained jõuavad
sensoriteni difusiooni teel.
• Sensorrakkude äär moodustab mikrohattusid, mis suurendavad oluliselt kontaktipinda vesikeskkonnaga.
• Maitsmisrakud uuenevad pidevalt.
Tsentraalsed neuronid
VII ja IX kraniaalnärvi maitsmiskiud lõpevad piklikajus.
Sealt suunduvad ühendusteed talamusse.
Talamusest edasi kulgevad kolmanda neuroni kiud, mis lõpevad suurajukoores, gyrus postcentralis’e piirkonnas.
Suurajukoores on teatav hulk närvirakke, mis reageerivad üheainsa maitsekvaliteedi ainetele.
Maitsmisteed ja keskused
• Keele eesmisest ja külgedelt chorda tympani n. facialis, tagumisest osast n. glossopharyngeus ning neelu ja kõri piirkonnast n. vagus.
• Nucleus tractus solitarius (2. neuron) ajutüves
• Lemniscus medialis
• Talamuse nucleus posteromedialis (3. neuron)
• Ajukoore piirkond gyrus postcentralises

Refleksid: nende määratlus, võimalikud klassifitseerimise viisid. Reflekside osatähtsus organismi motoorses talitluses.
Refleks on organismi sihipärane automaatne kohastumusreaktsioon, mis toimub kesknärvisüsteemi vahendusel, vastuseks sise- või väliskeskkonnast pärinevatele ärritajatele. Refleks avaldub mingi elundi või kogu organismi talitluse muutuses. Refleksi toestumise anatoomiliseks substraadiks on reflekskaar, mille moodustavad sensor (retseptor), aferentne juhtetee (sensoorne neuron), refleksikeskus (kesknärvisüsteem), eferentne juhtetee (efektor). Refleks avaldub üksteisele järgnevate sündmustena. Ärritaja e stiimul põhjustab sensoris erutuse tekke, mis levib aferents juhteteed pidi refleksikeskusesse kesknärvisüsteemis ja sealt eferentse juhtetee kaudu efektorelundile ( lihasele või näärmele), mille tegevusaktiivsus muutub. Refleksi juurde kuulub ka saavutatud tulemuste kontroll, nn tagasiside tegevuse tulemuse kohta.
Reflekse saab klassifitseerida järgmiselt:

Eferentse neuroni järgi

Somaatilised refleksid – toimuvad somaatilise närvisüsteemi kaudu ja reguleerivad skeletilihaste tegevust.
Vegetatiivsed e vistseraalsed refleksid – toimuvad vegetatiivse närvisüsteemi kaudu ja reguleerivad silelihaste, müokardi, näärmete ja rasvkoe talitlust. (siseelundite regulatsioon )

Kesknärvisüsteemi regiooni järgi, kus paikneb refleksikeskus.

Spinaal- e seljaaju refleksid (urineerimine, defikatsioon)
Kraniaal-e peaaju refleksid (süljeeritus, hingamine, südametegevus, hirm)

Refleksi kujunemise aja järgi

Kaasasündinud e tingimatud refleksid

toitumisrefleksid (imemis- ja neelamisrefleks , põie ja pärasoole reflektoorne tühjendamine)
kaitserefleksid (pupillirefleks, aevastamine jt)

Omandatud e tingitud refleksid

(Need on teadmised, oskused, harjumused, kombed jne. Tingitud refleksid on muutlikumad, võivad isegi kustuda, kui neid esilekutsunud tegurite mõju kaob.
Tingitud refleksid on seotud kõrgema närvitalitlusega e suuraju koore tegevusega. Tingimatud refleksid on seotud madalama närvitalitlusega (selja- ja piklikajuga)).

Neuronite arvu järgi refleksikaares

Monosünaptilised refleksid – refleksikaarde kuulub motoorne ja sensoorne neuron (vaid somaatilised motoorsed refleksid)
Polüsünaptilised refleksid – aferentse ja eferentse neuroni vahel on üks või mitu vaheneuronit (kõik vistseraalsed refleksid)

Motoorne talitlus

Aju funktsionaalsete süsteemide ülesehituse põhimõtted.
Funktsionaalsete süsteemide moodustamise viis põhiprintsiipi
Viis põhiprintsiipi on olulised funktsionaalsete süsteemide moodustamisel.
KNS on mitmed diskreetsed funktsionaalsed süsteemid. Näiteks on erinevad
funktsionaalsed süsteemid erinevate tundemodaalsuste jaoks (puutumine, nägemine, kuulmine, maitsmine ja haistmine) ja tegevuse jaoks. Näiteks püramidaaltrakt kontrollib käe ja näppude täpseid liigutusi, samal ajal kui teised motoorsed juhteteed kontrollivad keha asendit ja reguleerivad spinaalseid reflekse.
1. Iga süsteem hõlmab mitmeid ajuregioone, mis viivad läbi informatsiooni
töötluse erinevaid vorme.
Mitmete funktsionaalsete süsteemide närviringid läbivad ühtesid ja samasid ajustruktuure. Näiteks paljud sensoorsed süsteemide perifeersed retseptorid proijtseeruvad ühele või mitmele piirkonnale seljaajus, ajutüves ja talamuses. Talamus saadab projektsioonid esmasesse sensoorsesse koorde , mis proijtseerub teistesse ajukoore piirkondadesse. Sellepärast üks ajustruktuur võib sisaldada mitmete funktsionaalsete süsteemide komponente. Igal tasemel toimub informatsiooni transformatsioon ja ühe tasandi väljund funktsionaalses süsteemis on
sama, milline oli sisend . Informatsioon võib võimenduda või nõrgeneda süsteemi ühel kindlal tasandil sõltuvalt looma virgeoleku tasemest. Igal tasemel saavad neuronid sisendi tuhandetest presünaptilistest närvirakkudest, nende mõjude summeerumine on faktoriks, mis juhib neuroni väljundit järgmisele tasemele . Ümberlülitustuumad sisaldavad tavaliselt väga erinevat tüüpi närvirakke, kusjuures kaks neist on iseäranis olulised.
Lokaalsed interneuronid, mõjustavad erutus - või pidurdusmehhanismide kaudu
lokaalseid protsesse. Ülekaalus on siin pidurdavad mõjud naaberrakkudele.
Projektsioonineuronid, need kannavad informatsiooni siit välja, kas teistele tuumadele või siis ajukoorde. Projektsioonineuronite toime järgmisele närvirakule kipub olema erutav.
2. Identifitseeritavad juhteteed ühendavad funktsionaalse süsteemi komponente.
Aksonid, mis lahkuvad funktsionaalse süsteemi ühelt tasemelt kogunevad ja moodustavad juhtetee järgmise tasemeni. Püramidaaltrakt proijtseerub ajukoorest seljaajju. Mõhnkeha on teine oluline juhteteede kogum. Paljud juhteteed ei ole nii võimsad, et palja silmaga näha, kuid neid on võimalik visualiseerida kaasaegsete neuroanatoomiliste tehnoloogiate abil. Aga ka need vähem välendunud juhteteed asuvad erinevatel indiviididel täpselt ühes ja samas kohas.
3. Iga aju osa proijtseerub korrastatud moel järgmisesse, pannes sellega aluse
topograafilisele organisatsioonile.
Ruumilised vahekorrad , millised on omased perifeersele vastuvõtualale säilivad ka
informatsiooni edastamise järgmistel tasanditel KNS-s (silma võrkkest, sisekõrvas asuv tigu ja ka nahk), Vastuvõtuväljas naabruses asuvad närvirakud kontakteeruvad lähestikku asuvatele 5 närvirakkudele kõrgematel tasemetel. Topograafilised kaardid. Sellised neuraalsed kaardid ei peegelda ainult neuronite paigutust, vaid ka nende tihedust. Visuotoopiline (nägemise) neuraalne kaart talamuses ja peaajukoores. Võrkkesta keskmine osa ( fovea ), kus on suurim nägemisteravus (suurim retseptorite tihedus) haarab enese alla ka suurima osa nägemiskoorest. Somatotoopiline neuraalne kaart. Sensoorne homunkulus asub posttsentraalses käärus, inimene on lokaliseeritud pea alaspidi ja mõned alad omavad suuremat esindatust kui teised (näiteks näpuotsad ja huuled). Tonotoopiline neuraalne kaart, erineva kõrgustega helid erutavad erinevaid lülituumasid. Motoorses süsteemis, mille närvirakud reguleerivad kindlaid kehaosi, moodustavad need rakud ka motoorse kaardi. Hästi defineeritud motoorne kaart esmases motoorses koores . Motoorne homunkulus asub pretsentraalses käärus, inimene on lokaliseeritud pea alaspidi ja täpsemate liigutustega alad omavad suurimat esindatust ajukoores. Nende kaartide täpne tundmine aitab lokaliseerida kahjustust ajus.
4. Funktsionaalsed süsteemid on hierarhiliselt organiseeritud.
Enamikus funktsionaalsetes süsteemis toimub informatsiooni hierarhiline töötlus.
Nägemissüsteemis lateraalse põlvikkeha neuronid reageerivad valgustäpile mingis kindlas nägemisvälja osas. Esmase nägemiskoore neuronid konvergeeruvad assotsiatsioonikoore individuaalsetele neuronitele, mis veelgi selektiivsemalt reageerivad informatsioonile. Informatsioon läbib (järjestikuselt või paralleelselt) 35 või enamat ajukoore piirkonda, mis on seotud nägemisinformatsiooni töötlemisega. Väga kõrgel tasemel ajukoores on näiteks neuronid, mis reageerivad väga keerulisele informatsioonile nagu seda on näiteks inimese näokuju.
5. Ühe aju poole funktsionaalsed süsteemid kontrollivad teist keha poolt.
Oluline, kuid senini ebaselge , KNS organisatsiooni tunnus on, et enamik aju juhteteid on bilateraalselt sümmeetrilised ja nad lähevad üle teise poolde kas peaaju või siis seljaaju tasemel. Sellest tulenevalt ühe poole sensoorseid ja motoorseid talitlusi juhib teise poole peaaju hemisfäär. Vasaku poole motoorikat suures osas juhib parema poole motoorne koor. Erinevate süsteemide juhteteede ristumine toimub aju erinevatel tasemetel. Näiteks, ülenevad valu juhtivad närviteed ristuvad seljaajus kohe pärast sisenemist sinna. Peene puutetundlikkusega seotud juhteteed kulgevad seljaajus samal poolel üles pikliku ajuni, kus ta moodustab esimese sünapsi. Seal teisie-astme neuronid saadavad oma kiud vastaspoole talamusse. Motoorsed juhteteed, mis lähtuvad aju motoorsest koorset aga ristuvad piklikajus - decussatio pyramidum. Struktuurid, mis sisaldavad ainult ristuvaid aksoneid nimetatakse kommissuurideks. Aju kommissuurid sisaldavad kiude funktsionaalselt seotud ajuosadest kummastki poolest. Suurim moodustis on mõhnkeha e. corpus callosum, mis ühendab kahte ajupoolkera.
29. Perifeerse närvisüsteemi anatoomilis-funktsionaalne iseloomustus. Spinaalnärvid. Kraniaalnärvid.
Perifeerne närvisüsteem (lühendatult PNS) koosneb üle kogu keha paiknevatest närvidest, mis ühendavad keha kõiki organeid kesknärvisüsteemiga.
Perifeerne närvisüsteem (PNS) – ganglionid ja perifeersed närvid väljaspool pea- ja seljaaju.
Somaatiline - (1) tagajuure sensoorsed neuronid ning (2) kraniaalsed ganglionid, millised innerveerivad nahka, liigeseid ja lihaseid, ning toovad kesknärvisüsteemi informatsiooni lihaste ja jäsemete asendi, aga ka väliskeskkonna kohta väljaspool keha. (3) Somaatiliste motoneuronite aksonid, millised innerveerivad skeletilihaseid, loetakse ka somaatilise närvisüsteemi osaks, ehkki nende rakukukehad kuuluvad KNS-i.
Autonoomne osa PNS-st on motoorne süsteem siseorganite jaoks, kehas asetsevatele silelihastele ja sisenõrenäärmetele, Koosneb kolmest ruumiliselt eraldatud süsteemist:
· Sümpaatiline süsteem - keha reaktsioon stressile
· Parasümpaatiline süsteem - taastab organismi varusid ja homцostaasi
· Enteeriline närvisüsteem - mao-sooletrakti näärmeid ja silelihaseid kontrolliv süsteem.
Spinaalnärvid
Seljaaju segmentaarse aparaadi juurde kuulub 31 paari spinaalnärve.
Iga närvipaar moodustab koos seljaaju hallaine vastava osaga närvisegmendi, mida nim spinaalsegmendiks.
Spinaalsegment on kehasegmendi osa ja innerveerib selle dermatoomist, sklerotoomist ja müotoomist arenenud somaatilisi elundeid (nahk, luud ja liigesed, skeletilihased) ja nendega seotud vistseraalseid komponente ( sooned , näärmed, silelihased )
Kraniaalnärvid
Peaajust saab alguse 12 paari kraniaalnärve, mis on nummerdatud vastavalt lähtekohale eest poolt taha poole.
30. Seljaaju ehitus ja talitlus
Seljaaju (medulla spinalis ).
Asub lülisambakanalis, koosneb närvirakkude kogumikest (hallainest)ja seda ümbritsevate nätvikiudude ( valgeaine ) poolt moodustatud juhteteedest. Kõige lihtsam ja kõige kaudaalsem KNS osa, sarnaneb embrüonaalse närvitoruga. Seljaaju sirutub välja koljupõhimikult kuni esimeste nimmelülideni, seega ei täida ta täiskasvanul kogu selgroo -õõnt.
Seljaaju vahendab sensoorset informatsiooni nahast , liigestest ning keha ja jäsemete
lihastest , aga ka siseorganitest.
Seljaaju motoorne kontroll on seotud tahtlike ja reflektoorsete liigutuste kontrollimisega.
Samuti kontrollitakse närvirakkude kogumikke, mis on seotud paljude siseorganite talitluse juhtimisega.
Seljaajust tuleb välja 31 paari seljaaju (spinaalseid) närve. Spinaalne närv moodustub
kõhtmiste ja selgmiste juurte ühinemisel. Dorsaalsed juured on seotud sensoorse informatsiooni vahendamisega lihastest, nahast ja siseorganitest. Kõhtmised juured innerveerivad lihaseid ning siit moodustavad preganglionaarsed sümpaatilise ja parasümpaatilise süsteemi aksonid. Seljaajus paiknevad väga täpselt organiseeritud rakkude grupid, ühed saavad ja vahendavad sensoorset informatsiooni, teised aga juhivad motoorseid funktsioone. Lisaks sellele asuvad seljaajus ülenevad ja alanevad juhteteed.
Seljaaju on kesknärvisüsteemi osa, mis paikneb selgrookanalis. Seljaaju on keskmist kasvu inimesel ca 45 cm pikkune ja ligikaudu ühe sentimeetri jämedune veidi lamenenud väätjas moodustis, mis järgneb vahetult piklikajule. Seljaajust lähtub 31 närvi. Seljaajul eristatakse kaela-, rinna-, nimme -, ristluu- ja sabaosa (pars: cervicalis, thoracica, lumbalis, sacralis et caudalis ). Seljaaju liblikakujulise ristiläbilõike pinnal on selgesti eristatavad hall- ja valgeaine.
Hallaine, mis ümbritseb seljaaju tsentraalkanalit, koosneb neuronite kehadest, dendriitidest ja gliiarakkudest. Seljaaju ristiläbilõike pinnal on hallaines eristatavad ees- ja tagasarved, kaela- ja rinnapiirkonnas ka külgsarved, räägitakse aga vastavalt ees-, taga- ja kesksammastest.
Eessammastes paiknevad motoorsete neuronite kehad. Nende neuronite aksonid väljuvad seljaajust spinaalnärvi eesmise juure kaudu.
Tagasammastes paiknevad sensoorsed neuronid, milleni ulatuvad spinaalganglionites asuvate neuronite aksonid, mis sisenevad seljaajusse spinaalnärvi tagumise juure kaudu.
Külgsammastes, mis on eristatavad seljaaju kaela- ja rinnaosas, paiknevad sümpaatilisse närvisüsteemi kuuluvad neuronid. Nende aksonid väljuvad seljaajust spinaalnärvi eesmise juure kaudu.
Valgeaine ümbritseb hallainet ning koosneb valdavalt müeliintupega aksonitest. Valgeaine moodustab eesmise, külgmise ja tagumise seljaajuväädi, kus kulgevad ülenevad ja alanevad juhteteed.
Ülenevate juhtteede vahendusel inimene teadvustatult tunnetab oma keha ja ümbritsevat keskkonda. Neis kulgeb erutus seljaajust peaajju.
Alanevad juhteteed on enamasti seotud motoorsete funktsioonide kontrollimisega. Neis kulgeb erutus peaajust seljaajju.
Seljaajunärvil on kaks j u u r t.
Dorsaaljuur koosneb sensiiblitest ja parasümpaatilistest kiududest .
Ventraaljuur aga motoorsetest ja sümpaatilistest kiududest.
Dorsaal - ja ventraaljuur ühinevad seljaajunärviks, mis väljub selgrookanalist lülidevahemulgu kaudu.
Selgrookanalist väljumise järel annab selgroonärv ajukesta ehk meningharu ning jaguneb peatselt dorsaal- ja ventraalharuks.
Nii dorsaal- kui ka ventraalharu jaguneb omakorda lateraal- ja mediaalharuks. Üks neist sisaldab peaaegu ainult tundekiude, teine aga motoorseid kiude.
31. Piklikaju, ehitus ja talitlus. Retikulaarformatsioon e. võrkmoodustis.
on ca 3 cm ulatusega ala vahetult seljaaju järel. Väliselt on üleminek peaaegu märkamatu, funktsionaalselt – morfoloogiliselt on piklikaju seljaajust aga selgesti erinev: piklikajus on tuumad , mida seljaajus ei ole, juhteteede struktuur on piklikaju tasandil seljaajust erinev.
Piklikaju eesmisel pinnal kummalgi pool mediaanlõhet paiknevad väljaulatuvad moodustised – püramiidid. Piki püramiide kulgevad alanevad juhteteed suuraju poolkeradest seljaajju ( kortikospinaalkulgla ). Need juhteteed on seotud skeletilihaste talitluse tahtelise kontrolliga . Piklikaju alaosas läheb suurem osa külgmise kortikospinaalkulgla kiududest kummastki püramiidist üle vastaspoolele, moodustades püramiidide ristuse.
Piklikajus paiknevad rea kraniaalnärvide tuumad:
 V    n. trigeminus – kolmiknärv
 IX   n. glossopharyngeus – keele-neelunärv
 X    n. vagus – uitnärv
 XI   n. accessorius – lisanärv
 XII n. hypoglossus – keelealune närv.
Piklikaju läbivad alanevad ja ülenevad juhteteed, millest üks osa siin ümber lülitakse. Piklikaju närvikeskuste kaudu toimuvad sellised olulised reflektoorsed tegevused nagu imemine, neelamine, oksendamine , aevastus, köha..
Piklikaju on seljaaju otsene jätk ning sarnaneb seljaajule nii organisatsiooniliselt kui ka funktsionaalselt. Etendab olulist rolli nii vererõhu kui ka hingamise regulatsioonis. Siin asetsevad neuronid, mis on varajasteks lülineuroniteks maitse, kuulmise ja tasakaalu informatsiooni jaoks. Samuti on siin neuronid, mis kontrollivad kaela ja näo lihaseid.
Retikulaarformatsioon moodustub läbi kogu ajutüve hajali paiknevatest tuumadest, millesse saabuvad aferentsed närvikiud väga paljudest erinevatest piirkondadest, eriti näost. Retikulaarformatsioon reguleerib une ja ärkveloleku tsükleid. Visuaalsed, akustilised ärritajad, samuti vaimne tegevus stimuleerivad retikulaarformatsiooni. See hoiab meid erksana, soodustab tähelepanu kontsentratsiooni. Visuaalsete - akustiliste ärritajate vaegus, aga ka akustiliste signaalide monotoonsus (näit sisult igavavõitu ja lektori poolt halvasti näitlikustatud loeng) soodustab suikumist. Retikulaarformatsiooni rakkude vigastused võivad põhjustada kooma .
Retikulaarformatsiooni seisund on olulisel määral mõjutatav farmakonidega. Näiteks üldtuimestajad toimivad sel teel, et kutsuvad retikulaarformatsiooni rakkudes esile pidurdusseisundi, samuti mõjuvad paljud rahustid. Ammoniaak seevastu, ärritades kolmiknärvi lõpmeid ninas, kutsub selle kaudu esile retikulaarformatsiooni rakkude tugeva erutuse ning seeläbi ka suuraju koore aktiveerumise.
Retikulaarformatsioonistst lähtuvad impulsid alanevatesse juhteteedesse on inimese motoorika regulatsioonis olulise tähtsusega. Retikulaarformatsioon kontrollib hingamise ja südame töö rütmi ning paljusid teisi eluliselt olulisi funktsioone.
Retikulaarformatsioon on tihedasti seotud KNS teiste osadega. Suuraju poolkeradesse suunduvad ja sealt lähtuvad närvikiud, samuti talamusse suunduvad ja sealt lähtuvad kiud saadavad retikulaarformatsiooni rohkesti kõrvalharusid. Viimaste kaudu saab retikulaarformatsioon rohkesti närviimpulsse, kuid saadab samas ka ise signaale nii ülenevatesse kui alanevatesse juhteteedesse. Sel viisil reguleerib retikulaarformatsioon alanevate juhteteede kaudu liigutustegevust, vegetatiivsete elundite talitlust; ülenevate juhteteede kaudu aga kontrollib talamusest suurajusse suunatavat informatsiooni, seda valikuliselt sinna lastes või mitte. Seega: suuraju poolkerade informeeritus ja aktiivsus sõltub olulisel määral retikulaarformatsioonist.
32. Ajusilla ja väikeaaju ehitus ning talitlus.
Sild sisaldab analoogiliselt piklikajuga erinevaid tuumasid ning teda läbivad samuti nii ülenevad kui alanevad juhteteed.
Tuumad, mis paiknevad silla eesmises osas on seotud eelkõige informatsiooni vahendamisega suurajust väikeajusse.
Kraniaalnärvide tuumad paiknevad silla tagumises osas:
 V    n. trigeminus – kolmiknärv
 VI   n. abducensis – eemaldajanärv
 VII n. facialis – näonärv
 VII n. vestibulocochlearis – esikuteonärv
 IX   n. glossopharyngeus – keele-neelunärv.
Sillas paiknevad: unekeskus, hingamiskeskused.
Viimased funktsioneerivad kooskõlastatult piklikaju hingamiskeskusega.
Väikeaju paikneb piklikust ajust ja sillast tagapool (dorsaalselt), suuraju kuklasagarast allpool. Ta jaguneb kaheks poolkeraks ja nende vahele jäävaks ussiks. Ussis eristatakse sõlmekest (nodulus) ja tätrakesi (flocculus), mis jäävad kõik väikeaju kõhtmise (ventraalse) külje alaosasse. Uss ja tätrakesed on fülogeneetiliselt väga vanad väikeaju osad. Neisse juhitakse närviimpulsse seljaajust ja tasakaaluelundist. Väikeaju pind jaguneb ristipidiste sügavate vaokeste tõttu kitsasteks sagarikeks – väikeaju lehtedeks.
Muude KNS osadega on väikeaju sidestatud kolme paarilise närvitrakti kaudu: alumise, keskse ja ülemise väikeajuvarrega. Esimene neist ühendab väikeaju piklikajuga, teine sillaga ja kolmas keskaju nelikkehaga. Alumise väikeajuvarre kaudu saabub väikeajusse selja- ja piklikaju poolt vahendatav informatsion kehaosade tegelikust asendist. Keskse väikeajuvarre läbi on väikeaju aga ühtlasi informeeritud sellest, milline on suuraju koore tasandil planeeritud (soovitud) olukord. Väikeaju on varustatud ka silmade ja kõrvade kaudu vastu võetava sensoorse infoga . Väikeajus toimub osutatud infovoogude integreerimine ja analüüs, mille tulemusena vajaduse korral suunatakse peamiselt hammastuumast lähtuvad kehaasendit ja liigutustegevust korrigeerivad impulsid ülemise väikeajuvarre kaudu keskajusse. Seal mõjutatakse nendega motoorseid närviimpulsse, mis suunduvad silla ja pikliku aju kaudu seljaaju motoorsetesse neuronitesse.
Väikeaju põhilised funktsioonid on:
 tasakaalureaktsioonide ja lihaste toonuse regulatsioon
 inertsi mõju korrigeerimine kehaosade liikumisele, liigutuste ulatuse , jõu ja kiiruse reguleerimine; uss ja tätrakesed on seotud eelkõige automaatsete liigutustegevuste reguleerimisega, väikeaju poolkerad aga tahteliste liigutuste kontrolliga.
Väikeaju kahjustuse korral on iseloomulikud järgmised ilmingud:
 lihastoonuse langus
 tasakaaluhäired
 liigse ulatusega liigutused olukorras, kus on vaja küündida mingi objektini või seda puudutada
 lihaste treemor (värisemine) olukorras, kus on vaja sooritada kindel liigutus .
Väikeaju ja basaalganglionid on mõlemad seotud motoorsete funktsioonide regulatsiooniga, nende toime on aga tihti vastupidine, samuti on vastupidised nende kahjustuste sümptoomid. Nagu juba osutatud, põhjustab väikeaju kahjustus lihastoonuse languse, basaalganglionite kahjustus aga selle tõusu. Viimasel juhul ilmneb treemor eelkõige puhkeseisundis, väikeaju vigastuse korral aga peamiselt liigutuste sooritamisel.

Keskaju ehituslikud ja talituslikud iseärasused.
Keskaju on väikseim ajutüve osa ja asub ajusillast rostraalsemalt. Keskaju neuronid omavad olulist tähendust motoorse süsteemi komponentide seostamisel, iseäranis on see seotud väikeaju, basaalganglionite ja suuraju poolkerade ühendamisega. Näiteks substantia nigra on oluliseks sisendiks basaalganglionite jaoks, mis reguleerivad tahtlikke liigutusi. Substantia nigra on kaasajal kliinilise ja teadusliku huvi keskmses, sest substantia nigra dopamiinergiliste neuronite kahjustus Parkinsoni tõve puhul viib raskete motoorsete häireteni. Keskajus asuvad kuulmis- ja nägemissüsteemi ümberlülitusneuronid. Mitmed keskaju piirkonnad on seotud silma ekstraokulaarsete lihastega ja moodustavad olulise juhtetee silmaliigutuste kontrollimiseks.
Keskaju on peaaju väikseim osa. Keskajus paiknevad kraniaalnärvide tuumad:
 II n. occulomotoris – silmaliigutajanärv
 IV n. trochlearis – plokinärv
 V n. trigeminus – kolmiknärv.
Keskaju eesmise osa moodustavad suurajuvarred – kaks jämedat poolrulli, mis alates sillast lahknevad ning suunduvad ette–üles suuraju poolkeradesse.
Keskaju tagumise osa moodustab katteplaat (katteleste, tektumileste), kus eristatakse nelikkeha (corpus guadrigeminum), mis koosneb kahest paarilisest moodustisest: ala- ja ülakünkast (colliculus inferior et superior).
Alumised künkad kätkevad endas juhteteid, mis on seotud kuulmisfunktsiooniga. Sisekõrvast saabuvad närviimpulsid suunatakse sünapsitesse alumistes küngastes, mille kaudu nad edastatakse suurajusse.
Ülemised künkad on seotud nägemisrefleksidega. Sinna saabuvad närviimpulsid silmadest, alumistelt küngastelt, nahast, suurajust.
Närvikiud, mis lähtuvad ülemistest küngastest suunduvad silmaliigutajanärvi, plokinärvi ja eemaldajanärvi tuumadesse, samuti seljaaju ülemisse osasse . Seal kontakteeruvad nad motoneuronitega, mis kontrollivad silmi ja pead liigutavaid lihaseid.
Impulsid, mis saabuvad ülemistesse küngastesse suurajust, reguleerivad liikuvate objektide visuaalset jälgimist. Ülemised künkad reguleerivad silmade ja pea reflektoorseid liigutusi vastuseks veel paljudele erinevatele signaalidele: heleda objekti ilmumine nägemisvälja, valju heli suunas pöördumine, pea pööramine näiteks õlapuudutuse peale jne.
Keskaju ristlõikes ülemiste küngaste tasandil on eristatavad punatuumad, mis on seotud motoorika alateadliku regulatsiooni ja koordineerimisega. Punatuumadesse saabub närviimpulsse suuraju poolkeradest, väikeajust, tasakaalunärvi tuumadest, talamusest, sealt algab rubrospinaalkulgla. Punatuumadest omakorda suunatakse närviimpulsse silda ja piklikajju. Seega on punatuum erinevate juhteteede sõlmpunkt, oluline subkortikaalne keskus.
Substantia nigra (mustaine) on tume mass, mis jääb punatuumade ja suuraju varte vahele ning mille must värvus tuleneb melaniini graanulite rohkest sisaldusest. Mustaine osaleb lihaste toonuse ja koordinatsiooni reguleerimises. Mustaine esineb ainult inimese ajus, selle vigastuse korral on liigutustegevus oluliselt häiritud.
34. Vaheaju ehituslikud ja talituslikud iseärasused. Hüpotalamus. Talamus.
Vaheaju (diencephalon).
Vaheaju peamised osad on talamus, subtalamus, hüpotalamus ja epitalamus.
Talamus on vaheaju suurim osa, moodustades sellest ligikaudu 4/5. Talamus kujutab endast tuumade kogumit, mis jaguneb kaheks lateraalseks osaks, ühendatuna intermediaarse massiga.
Talamuses paikneb III ajuvatsake, mis jääb talamuse lateraalsete osade vahele.
Talamuse tuumadesse suunatakse närviimpulsid praktiliselt kogu keha retseptoritelt. Talamus on otsekui aferentsete erutuste kollektor .
 nucleus ventralis anterior (eesmine ventraaltuum) ja n. ventralis lateralis ( lateraalne ventraaltuum) reguleerivad motoorseid funktsioone, “suheldes” basaalgaglionite ja motoorse korteksiga
 n. anterior (eesmine tuum) ja n. medialis (mediaaltuum) on seotud limbilise süsteemiga ja prefrontaalse korteksiga ning reguleerivad meeleoluseisundeid
 n. dorsalis lateralis ( dorsaalne lateraaltuum) on seotud teiste talamuse tuumadega ning suuraju koorega ning reguleerib emotsioone
 n. lateralis posterior (tagumine lateraaltuum) ja talamuse paksenenud tagaosa (padjand, pulvinaris) on samuti seotud teiste talamuse tuumadega ning integreerivad talamusse saabuvaid signaale.
Talamuse külgedele jäävad põlvikkehad. Mediaalsesse põlvikkehasse (corpus geniculatum mediale) suunatakse akustilised, lateraalsesse põlvikkehasse (corpus geniculatum laterale) aga visuaalsed signaalid. Muud sensoorsed impulsid suunatakse valdavalt tagumisse ventraaltuuma (n. ventralis posterior).
Subtalamus on otse talamuse alla jääv vaheaju osa. Sisaldab juhteteid ja subtalamuse tuumasid. Ka punatuum ja substantia nigra ulatuvad osaliselt subtalamusse.
Subtalamuse tuumad on seotud motoorsete funktsioonide regulatsiooniga, toimides kooskõlas basaalganglionitega.
Epitalamus jääb talamuse suhtes taha- ja ülespoole ning sisaldab tuumasid, mis on seotud lõhnade tajumisega ning reguleerivad emotsionaalseid ja siseelundite reaktsioone lõhnadele.
Epitalamuses paikneb ka käbikeha e. epifüüs, mis tõenäoliselt reguleerib ärkveloleku/une tsüklit ning ealist arengut (puberteediea algust).
Hüpotalamus on vaheaju kõige alumine osa, mis sisaldab palju juhteteid ja väikesi tuumi. Viimastest näit nibukeha reguleerib analoogiliselt epitalamusega lõhnade tajumisega seotud reflekse ja emotsionaalseid reaktsioone lõhnadele. Hüpotalamuse funktsioonid tervikuna on väga tugevasti seotud meeleolu ja emotsioonide regulatsiooniga. Hüpotalamus on homöostaasi ja endokriinsüsteemi kontrolli peamine keskus
Hüpotalamuse põhimikust suundub allapoole lehterjas moodustis, mille otsas on hüpofüüs. Lehter on otseses ühenduses neurohüpofüüsi e. hüpofüüsi tagasagaraga. Reguleerides hüpofüüsi hormoonide sekretsiooni kontrollib hüpotalamus praktiliselt kogu endokriinsüsteemi.
Aferentsed signaalid, mis saabuvad hüpotalamusse, lähtuvad:
 siseorganitelt
 maitseretseptoritelt keelel
 limbilisest süsteemist
 naha kindlatest piirkondadest (näit rinnanibud, välised suguorganid)
 suuraju prefrontaalsest korteksist, mis on seotud meeleoluseisundite regulatsiooniga.
Eferentsed närvikiud siirduvad hüpotalamusest:
 ajutüvesse ja seljaajusse, kus neil on sünapsid autonoomse närvisüsteemi neuronitega
 lehtri kaudu hüpofüüsi, selle tagasagarasse
 kolmiknärvi ja näonärvi tuumadesse
 motoorsetesse neuronitesse seljaajus.
Hüpotalamuse peamised funktsioonid on:

autonoomne regulatsioon; hüpotalamus osaleb südame löögisageduse, samuti veresoonte valendiku kontrollis ; reguleerib toidumassi liikumist seedetraktis, uriini väljutamist põiest

endokriinsüsteemi kontroll; hüpotalamus reguleerib hüpofüüsi talitlust, ainevahetust, ioonset tasakaalu, sugulist arengut, seksuaalfunktsiooni

lihaste talitluse regulatsioon; kontrollib neelamisega seotud lihaste talitlust, stimuleerib lihaste värisemist, millel on oluline termoregulatiivne tähtsus

termoregulatsioon ; temperatuuri tõustes stimuleerib hüpotalamus soojuse ärastamist, aktiveerides higistamisfunktsiooni (hüpofüüsi eessagar ); temperatuuri langedes stimuleerib hüpotalamus soojusproduktsiooni lihaste värisemise kaudu (hüpofüüsi tagasagar )

toitumise regulatsioon; hüpotalamuse näljakeskus stimuleerib toitumist, küllastuskeskus pärsib söögiisu, janukeskus stimuleerib joomist

emotsioonide regulatsioon; emotsionaalse käitumise üldine regulatsioon; otsene seos hirmu- ja raevutundega, seksuaalse naudingu tajumisega; hüpotalamuse seisundi muutus on ilmselt seotud ka stressist tingitud haiguste tekke ning süvenemiseg, psühhosomaatiliste häiretega

une/ärkveloleku tsüklite regulatsioon; hüpotalamus osaleb organismi seisundi regulatsioonis une/ärkveloleku tsüklis koos retikulaarformatsiooniga.
Limbiline süsteem, mida eespool on mainitud seoses talamuse tuumadega, moodustub suuraju süvapiirkonna ja vaheaju osadest, mis paiknevad ringselt ümber ajutüve. Limbilise süsteemi olulisemad komponendid on vöökäär (vahetult mõhnkeha peale jääv ajukäär), hipokamp, osa talamusest, epi- ja hüpotalamusest, mandelkeha, haistekorteks ning neid ühendavad juhteteed. Limbilise süsteemi põhilised funktsioonid on:
 üldise psüühilise aktiivsuse ja põhiliste kaasasündinud vajaduste (enesesäilitamine, toitumine, paljunemine) rahuldamisega seotud käitumise regulatsioon
 mälu regulatsioon, millega on peamiselt seotud hipokamp ja mandelkeha; mälu on tugevasti seotud enesealalhoiuga: näiteks loomadel on erakordselt tähtis mäletada, kust saab juua, süüa, kus on tõenäoline vaenlase asupaik
 siseelundite talitluse regulatsioon sõltuvalt emotsionaalsest seisundist, haistmisega seotud reflekside regulatsioon
 valu ja mõnutunde tajumise regulatsioon; hüpotalamuse ja vöökääru talitlus on seotud näiteks rahuldustunde tajumisega nii seksuaalses mõttes kui ka toitumise kontekstis
 üldise emotsionaalse seisundi, une ja ärkveloleku regulatsioon.
Kahjustused limbilises süsteemis võivad põhjustada ohjeldamatut aplust söömisel ning seksuaaltungi ja –aktiivsuse suurenemist, normaalse hirmu- ja vihareaktsiooni kadumist, mälu nõrgenemist.
+Talamus ja hüpotalamus moodustavad koos vaheaju. Vaheaju asetseb keskaju ja
ajupoolkerade vahel. Talamus on vajalik lüli sensoorse informatsiooni vahendamiseks (jättes kõrvale haistemeele) perifeersetelt retseptoritelt ajupoolkera sensoorset informatsiooni töötlevatesse aladesse. Talamusel on valiv ja modulatoorne funktsioon sensoorse informatsiooni vahendamisel. Talamus otsustab ära missugune osa sensoorsest informatsioonist jõuab
neokorteksisse, s.o. meie teadvuse tasemele. Talamus integreerib ka motoorset informatsiooni, mis pärineb väikeajust ja basaalganglionitest ning juhib seda ajukoores olevatesse motoorse funktsiooniga seotud piirkondadesse. Vaheajus on ka struktuurid, mis sarnaselt retikulaarformatsioonile mõjustavad tähelepanu ja teadvuse taset. Hüpotalamus asetseb talamusest ventraalsemalt ning reguleerib mitmeid käitumisi, mis on olulised homöostaasi ja reproduktiivse funktsiooni tagamiseks. Näiteks ta kontrollib erinevaid keha funktsioone nagu kasv, söömine, joomine ja vanemlik käitumine, reguleerides ajuripatsi hormoonide sekretsiooni. Hüpotalamus mõjustab käitumist oma märkimisväärsete aferentsete ja eferentsete sidemete kaudu praktiliselt kõigi aju osadega. Hüpotalamus on oluline motivatsioonilise süsteemi component ajus, alustades ja säilitades käitumisi, mis omavad organismile hüvituslikku (naudingulist, reward) tähendust. Üks osa hüpotalamusest (nucleus suprachiasmaticus) reguleerib tsirkadiaanseid rütme, tsüklilisi käitumisi, mis on seotud igapäevase pimeda ja valge staadiumi vaheldumisega.

Limbiline süsteem (mandelkeha ja hipokampus ).
Limbiline süsteemi kuuluvad struktuurid, mis asuvad suuraju poolkerade mediobasaalses osas. Seda piirkonda nimetati algselt limbus’eks e ääriseks, sest need moodustised ümbritsevad ajutüve, sellest ka nimetus limbiline süsteem. Sinna kuuluvad osa ajukoore frontaal- e otsmikusagarast, parahipokampaalkäär ja vöötme- e vöökäär ning vaheaju teatud piirkonnad: hipokamp, mandelkeha.
Limbilisse süsteemi kuuluvatel ajustruktuuridel on teiste ajuosadega hulgaliselt ühendusi, mistõttu nendega seotud reaktsioonid on väga mitmepalgelised.
Aferentseid impulsse saavad nad haistmis-, nägemis-, kuulmismeelelt, hüpotalamuse eesmiselt osalt ja retikulaarformatsioonilt.
Emotsionaalsete reaktsioonide integratsioon – nagu ka teiste talamuse, hüpotalamuse ja keskaju kaudu toimuvad reaktsioonid ühel või teisel viisil seotud toitumis-, kaitse-, seksuaalkäitumisega ja emotsioonidega.
Mendelkeha ja vöötmekaaru erinevate piirkondade elektriga võib katseloomadel põhjustada raevu- ja pogenemisreaktsioone ning muutusi vegetatiivses sfääris, näiteks pupilli laienemine, vererõhu, südame löögisageduse ja hingamissageduse tõus, aga samuti süljeeritus, närimisliigutused.
Hipokambi keemiline ärritemine kutsus katseloomadel esile emotsionaalse labiilsuse suurenemise, kergesti vallandusid raev ja agressiivsus , seetõttu võib vaadelda hipokämpi kui afektsete reaktsioonidega seotud ala. Limbilise süsteemi ja hüpotalamuse vahendusel reguleeritakse siseelundite aktiivsust ja sisenõrenäärmete tööd, selle kaudu toimub homöostaasi säilitamine kogu organismis. Limbilise süsteemi kuuluvate ajuosadega on seotud ka inimese emotsioonid nagu rõõm ja mure, lõbu- ja norutunne, viha ja hirm.
+ Hipokampus ja amügdala on limbilise süsteemi osad. Hipokampus on seotud mäluga. Amügadala osaleb autonoomse ja endokriinse talitluse koordineerimises ning omab kõige otsesemat seost emotsioonidega. Limbiline süsteem omab otseseid sidemeid hüpotalamusega, mille vahendusel reguleeritakse autonoomse närvisüsteemi talitlust, koordineeritakse vistseraalseid reaktsioone (nagu vererõhku, südame löögisagedust ja pupilli suurust) motivatsiooniliste seisunditega. Ka endokriinsüsteemi kontroll limbilise süsteemi poolt toimub hüpotalamuse vahendusel.

Ajukoore ehituslikud ja talitluslikud iseärasused. Basaalganglionid. Elektroentsefalograafia .
Ajukoor on jaotatud neljaks sagaraks, millised on seotud erinevate funktsioonide täitmisega. Vaod (sulcus) eristavad kääre (gyrus). Mõnedel aju vagudel on väga püsiv asetus inimese ajus, sellepärast kasutatakse neid aju jaotamiseks neljaks sagaraks.
· Frontaalne - otsmikusagar, asetseb otsmikuluu all.
· Parietaalne - kiirusagar, asetseb kiiruluu all.
· Temporaalne - oimusagar, asetseb oimuluu all.
· Oktsipitaalne - kuklasagar, asetseb kuklaluu all.
Peale selle on veel kaks ajukoore piirkonda, millised on võrreldavad nende sagaratega. Need on insulaarne ja limbiline koor. Insulaarne koor (saaresagar) ei ole nähtav aju pinnalt, sest ta asub lateraalvao mediaalses seinas. Limbiline sagar koosneb frontaalse, parietaalse ja temporaalse sagara mediaalsetest osadest, mis on ajukoore jätkuks rostraalse ajutüve ja dientsefaloni kohal.
Mõnikord nimetatakse limbilist sagarat ka limbiliseks süsteemiks, sest tema neuronid moodustavad keerukaid närviringe, millised koos etendavad olulist tähendust õppimise, mälu ja emotsioonide mehhanismides.
Mõned ajukoore alad on esmajoones seotud sensoorse informatsiooni töötlemisega (ümberlülitus talamuses) või motoorse kontrolliga (ümerlülitus seljaajus või ajutüves). Need on tuntud esmaste (primaarsete), teisest ( sekundaarsete ) ja kolmandaste (tertsiaarsete) sensoorsete või motoorsete aladena. Näiteks, esmane motoorne koor, mis asub pretsentraalses käärus (gyrus precentralis), sisaldab neuroneid, millised proijtseeruvad seljaajule, aktiveerides seal motoneuroneid. Esmased sensoorsed alad (nägemise, kuulmise, somatosensoorse ja maitsmise) saavad informatsiooni perifeersetelt retseptoritelt vaid mõne ümberlülitusega vahepeal .
Esmane nägemiskoor - kuklasagara kaudaalses osas, iseäranis selle mediaalses osas
(fissura calcarina).
Esmane kuulmiskoor - temporaalsagaras, moodustab lateraalvao alumise kalda.
Esmane somatosensoorne koor - asetseb posttsentraalses käärus (gyrus postcentralis).
Esmaseid alasid ümbritsevad kõrgema astme (sekundaarsed ja tertsiaarsed ) alad. Kõrgme astme alad integreerivad informatsiooni, mis pärineb esmastest sensoorsetest aladest . Näiteks tagumine parietaalne koor kuulub kõrgema astme keskuste hulka. See piirkond koordineerib somatosensoorset tundlikkust ja nägemist, aga integreerib neid tundlikkuse liike liikumisega. Kolm suurt ajukoore ala asuvad väljaspool primaarseid, sekundaarseid ja tertsiaarseid alasid, neid nimetatakse assotsiatsiooni aladeks. Primaatidel võtavad need enda alla kõige suurema osa ajukoorest. Nende põhifunktsiooniks on integreerida väga erinevat informatsiooni sihipäraseks tegevuseks ja nad on erineval määral seotud kolme põhilise ajutalitluse kontrolliga - need on tajumine, liikumine ja motivatsioonid. Parieto-temporo-oktsipitaalne assotsiatsiooni koor - nagu nimetuski ütleb asub ta kolme ajukoore sagara vahel. Antud piirkond on seotud kõrgemate tajumisfunktsioonidega - somatosensoorne tundlikkus, kuulmine, nägemine, nendest esmastest aladest pärinevat informatsiooni kombineeritakse assotsiatsiooni koores, et saada keerukaid tajusid. Wernicke keskus asub siin. Prefrontaalne assotsiatsiooni koor, Frontaalsagara kõige rostraalsemast osast haarab enese alla enamuse ning on seotud tahtlike liigutuste planeerimisega.
Limbiline assotsiatsiooni koor. Asub ajukoore mediaalsel ja alumisel pinnal, haarab enesesse parietaalse, frontaalse ja temporaalse koore, ning on seotud motivatsioonide, emotsioonide ja mäluga. Esmased sensoorsed alad on seotud informatsiooni vastuvõtu ja sensoorse informatsiooni töötlusega. Esmased alad projitseeruvad kõrgema astme sensoorsetele aladele, millised töötlevad edasi sensoorset informatsiooni. Kõrgema astme alad on omakorda seotud assotsiatsiooni aladega, need loovad sideme meelelise tajumise ning tegevuse vahel, olles seotud kõrgema astme
motoorsete aladega. Kõrgemad motoorsed alad projitseeruvad esmasele motoorsele alale , milline omab kontrolli seljaaju ja ajutüve motoneuronite üle.
Basaalganglionid - nucleus caudatus (sabatuum), putamen ja globus pallidus ( kahkjas kera) - on seotud liikumisregulatsiooni ja kognitiivsete protsessiga. Need alad saavad aferentatsiooni kõikidest ajukoore aladest, kuid saadavad eferendid talamuse vahendusel ainult frontaalsesse koorde.
Elektroentsefalograafia
On meetod ajutegevusega kaasuvate elektriliste potentsiaalide registreerimiseks. Inimesel registreeritakse peaaju bioelektrilist aktiivsust peanahale kinnitatud elektrodide abil, saadud kõverat nim. elektroentefalogrammiks (EEG). Ajutegevusega seotud biovoolusid mõõdetakse mikrovoltides (V), madala voltaaži tõttu vajavad need tugevat võimendust kuni 10 (astmes 6) korda ja sellest tulenevalt on EEG väga tundlik igasuguste häirete suhtes. Elektroentsefalogrammi registreerimisel kasutatakse unipolaarseid ja bipolaarseid lülitusi.
Unipolaarsete lülituste korral registreeritakse ühe aktiivse elektroodi piirkonnas esinevaid potentsiaalmuutusi indiferentse elektroodi suhtes, mis asub madala elektrilise aktiivsusega piirkonnas.
Bipolaarsete lülituste korral on elektroodid võrdväärsed ja asuvad mõlemad peanahal. EEG potentsiaalmuutusi nim. laineteks, mida analüüsitakse sageduse, amplituudi, kuju ning esinemissageduse järgi. Eristatakse 4 põhilainet.
-lained – ärkveolek, suletud silmad, pimendatud ruum, vaimne rahu. (8-13/min; 50V)
-lained – ärkveolek, avatud silmad vaimne aktiivsus. (14-30/min; 20-25V)
-lained – non-REM-uni (0,3-3,5/min; 250-300V)
-lained – REM-uni (4-7/min; 100-150V)
EEG analüsaatorid võimaldavad aju elektrilise potentsiaalide registreerimisel saadavat suuremahulist infot koguda, salvestada, töödelda ja analüüsida. Saab uurida ainimese aju neuronaalseid protsesse nii normaalse elutegevuse kui ka farmakoloogiliste ja füsioloogiliste mõjustuste juures. Kliinilises praktikas saab EEG põhjal teha otsustusi epilepsia, ajukasvajate, ajutraumajärgsete seisundite ja aju ainevahetushäirete kohta, nn. Nulljoone EEG on järjest enam kasutusel ühena ajusurma kriteeriumidest.
22

.DOC Laadi alla originaalfail 22 lk · .doc · 371 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-09-26 Kuupäev, millal dokument üles laeti

371 laadimist Kokku alla laetud

3 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Sandrik16 Õppematerjali autor

meeleelundid puutetundlikus valu nägemismeel kuulmismeel tasakaalumeel haistmismeel maitsmismeel refleksid aju funktsioonid perifeerne närvisüsteem seljaaju ja piklikaju ehitus ajusilla ehitus ja funktsioon keskaju vaheaju limbiline süsteem ajukoor

Sarnased õppematerjalid

doc

Närvisüsteemi talitlus

Füsioloogia Närvisüsteemi talitlus Närvisüsteemi üldine ülesehitus ja eri osade peamised ülesanded 1. Pea- ja seljaaju. 1. Närvisüsteem jaguneb kesknärvisüsteemiks ja perifeerne ns. Kesknärvisüsteem: peaaju + seljaaju Perifeerne ns: aferentne ja eferentne e. motoorne osa. Eferentne osa jaguneb omakorda: somaatiline motoorne ns ja autonoomne ns Autonoomne ns jaguneb: sümpaatiline ns ja parasümpaatiline ns · Närvisüsteemi peamised funktsioonid: homoöstaas, organismi erinevate osade talitluse koordineerimine ja liitmine ühtseks tervikuks, väliskeskkonna adekvaatne peegeldamine ning organismi kui terviku talitluse ja käitumise reguleerimine vastavalt muutuvatele kktingimustele. · Kesknärvisüsteemi (KNS) peamised funktsioonid: informatsiooni analüüs, organismi adekvaatse vastusreaktsiooni väljatöötamine ja algatamine, vaimne tegevus

Füsioloogia

doc

Närvisüsteemi talitlus

FÜSIOLOOGIA (KKSB.02.046) EKSAMIPROGRAMM - kevad 2013 Närvisüsteemi talitlus (I kontrolltöö osa) Närvisüsteemi üldine ülesehitus ja eri osade peamised ülesanded. Kesknärvisüsteem: pea- ja seljaaju. Perifeerne närvisüsteem: aferentne e. sensoorne ja eferentne e. motoorne osa; eferentse osa jagunemine somaatiliseks motoorseks ja autonoomseks närvisüsteemiks; autonoomse närvisüsteemi sümpaatiline ja parasümpaatiline osa. Autonoomse närvisüsteemi troofiline ja funktsionaalne mõju siseelundite talitlusele. Neuronid ja neurogliia rakud. Neuroni üldine ehitus. Neuronite tüübid: funktsiooni alusel, struktuuri alusel. Aksoni üldine ehitus. Aksonite põhitüübid diameetri ja müeliinkesta arengutasemest lähtudes, aktsioonipotentsiaalide leviku kiirus eri tüüpi aksonites. Neurogliiarakkude tüübid ja põhilised funktsioonid: astrotsüüdid e. tähtrakud, ependüümirakud, mikrogliiarakud, oligodendrotsüüdid, neurolemmotsüüdid, satelliitrakud. Närvid. Reflek

Bioloogia

docx

Närvisüsteem

 Närvisüsteem: Kesknärvisüsteem , Seljaaju, Peaaju, Perifeerne närvisüsteem Somaatiline: närvid Autonoomne ehk vegetatiivne närvisüsteem Sümpaatiline Parasümpaatiline  Seljaaju ( medulla spinalis ) KNS vanim ja madalam osa Funktsioonid: Reflektoorne – seljaajus paiknevate motoorsete keskuste vahedusel toimuvad spinaalrefleksid, mis ei vaja kõrgemate ajuosade osavõttu Juhtefunktsioon – seljaaju on vaheajaam erutuse juhtimisel kõrgematesse keskustesse ja kõrgematest keskustest teostusorganitesse  Seljaaju ehitus Võrreldes loomadega on inimese seljaaju väiksema iseseisvuga. Seljaaju kaal peaajuga võrreldes on: Inimesel 2% . Inimese seljaaju on silindrijas väät, mis paikneb lülisambakanalis. Seljaaju: pikkus 40 – 45 cm , läbimõõt 0,7 – 1,4 cm, mass 34 – 38 g. Kraniaalselt läheb seljaaju vahetult piklikajuks. Kaudaalselt lõpeb I – II nimmelüli kõrgusel koonusja teravikuga – ajukoonusega . Ajukoonus lõpeb lülisamabakanalit mööda allapool

Bioloogia

doc

Inimese füsioloogia eksami kordamisküsimused

1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest ehk funktisoonist. Füsioloogia eesmärgiks on selgitada keemilisi ja füüsikalisi tegureid, mis vastutavad elu päritolu, arengu ja progressi eest. Homöostaas on sisekeskonna suhteline püsivus; Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neist toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. Homöostaasi komponentideks on: O2 ja CO2 konsentratsioon; toitainete ja jääkproduktide konsentratsioon; sisekeskkonna pH; soolade ja teiste elektrolüütide konsentrasioon; ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk. Homöostaas saavutatakse regulatsiooni kaudu. 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. Organismi regulatsioon närvisüsteemi kaudu toimub nt reflekside kaudu. Humoraalne regulatsioon toimub hormoonide vahendusel. Autoregulatsioon

Inimese füsioloogia

docx

Jalgrattasõit on kõrgem motoorne oskus

Anne-Ly Padrik HT-16 Jalgrattasõit on kõrgem motoorne oskus, mis koosneb mitmest väiksemast osast. Jalgrattasõidul läheb vaja head tasakaaluoskust, silm-jalg ja silm-käsi koordinatsiooni ning parema ja vasaku kehapoole koostööd. Nende oskuste korduval harjutamisel areneb välja n-ö jalgrattasõidu programm, mis talletatakse ajus ja kasutatakse vastavalt vajadusele. Jalgrattasõit on oskus, mida inimene kunagi ära ei unusta, kui ta on selle selgeks õppinud. Jalgrattasõit on hea füüsiline treening, mida saad teha vabas õhus. Tasakaalu hoidmiseks peab töötama terve keha. Mälu on oma kogemuse ja omandatud info meeldejätmine, säilitamine, meenutamine ja unustamine. Mälu jaguneb: Psüühilise aktiivsuse iseloomu järgi motoorne mälu emotsionaalne mälu- tundmuste ja tunnete mälu kujundimälu sõnalis-loogiline mälu Tegevuse iseloomu järgi tahteline mälu mit

Jalgrattasport

pdf

NÄRVISÜSTEEM SYSTEMA NERVOSUM

NÄRVISÜSTEEM SYSTEMA NERVOSUM Mõisted NEURON - närvirakk + jätked SÜNAPS - neuronite kontakt, kus erutus kandub ühelt neuronilt teisele v lõppelundile MEDIAATOR - e neurotransmitter - närviraku impulsi toimel sünapsis moodustunud keemiliselt aktiivne aine, mille varal toimub erutuse ülekanne (atsetüülkoliin, noradrenaliin) - nr jätke, mida mööda juhitakse erutus neuroni suunas: lühike puuvõratoline või DENDRIIT niitjas - neuroni jätke, mida mööda juhitakse erutust neuronist välja / neuroni jätke, mis juhib AKSON närviimpulsse nr-st kas teise nr, moodustades sünapsi või efektoorse lõppelundi kaudu lõppelundisse, nt lihasesse - närvisüsteemi tugirakud (kaitse-, tugi-, toitev ja AV-funktsioon) NEUROGLIIA - e närvisõlm e närvitänk e tänk -

Anatoomia ja füsioloogia

doc

Füsioloogia eksami vastused

Füsioloogia eksami küsimused 1. Füsioloogia mõiste. Homöostaas-staiilsena. Füsioloogia on teadus bioloogilise organismi ja tema osade talitlusest e funktsioonist. · Bioloogiliste ja küberneetiliste süsteemide võime säilitada neis toimuvate protsesside tasakaalu ning vältida süsteemi ohtlikke kõrvalekaldeid. · Organismi ekstratsellulaarse vedeliku teatud füüsikaliste ja keemiliste omaduste püsivus · O2 ja CO2 kontsentratsioon · Toitainete ja jääkproduktide kontsentratsioon · Sisekeskkonna pH · Soolade ja teiste elektrolüütide kontsentratsioon · Ekstratsellulaarse vedeliku maht, temperatuur ja rõhk 2. Organismi talitluste regulatsiooni üldised põhimõtted. Rakkudevaheline kommunikatsioon füsioloogia kontekstis. · Regulatsioon närvisüsteemi süsteemi poolt-refleks,refleksi kaar, · Retseptor · Aferentne (sensoorne) närv · Refleksi keskus (Pea- või seljaaju) ·

Füsioloogia