Sissejuhatus vene kirjanduslukku I (1)

Kaili Miil
SISSEJUHATUS VENE KIRJANDUSLUKKU I
Ljubov Kisseljova
11. veebruar 2009
Vene kirjanduse arengu etapid
Kooli vene kirjanduse kursus hakkab tavaliselt Puškinist, keda läbitakse suhteliselt kiiresti. Vene kirjandus suuremalt hakkab aga Dostojevskist ja Tolstoist – kõik eelnev jääks nagu tagaplaanile. Leitakse, et just need suurkirjanikud hakkasid mõjutama Euroopa kirjanduslikku protsessi. Aga vene kirjandus ei sündinud 19. saj keskpaiku. Eelkõige on aga kaks suurt epohhi:

Vanavene kirjandus ehk keskaja vene kirjandus 11. saj – 17. saj.

uue aja vene kirjandus 18. saj algusest – tänapäev
Vanavene kirjanduse puhul tuleb tähele panna kaht olulist aspekti – sõnu kasutame selle aja kohta teises tähenduses, kui me kasutame neid praegu. Kirjanduse (literatura) eesmärgiks on eelkõige esteetiline nauding ja autori eneseväljendus. Autorikategooria on tähtis uuemas kirjanduses, alates romantismist . Keskaja kirjandus põhineb aga teistel printsiipidel. Kirjandus on tinglikult kasutatud sõna. See sõna vene keeles on slavestnost – sõna väärtus, sõna kunst . See eristab kirjandust kunstist või muusikast. Keskaja kirjanduse väärtus seisneb eelkõige õpetlikkuses. Võtmesõnu kasutades oleks keskaja puhul kolm – religioosne, kanooniline, õpetlik. Ka ilmalik kirjandus oli valdavalt religioosse mentaliteediga. Vanavene kirjavara oli kolme rahva kirjandus: idaslaavlaste ühine kirjandus. Russkii – tol ajal ei tähendanud etnilisi venelasi ; see tähendas algselt skandinaavi hõimu, mis tulid üle Skandinaaviast Kiievi-Venemaale 8.-9. sajandil. Sellepärast mõisteti russkkii all skandinaavlasi. See sõna on pärit soome-ugri sõnast rootsi. Algus on väga keeruline. Aga Kiievi epohhist on säilinud väga vähe tekste , kuna vahepeal olid pingelised sõjad, mongolite rünnak kogu slaavlaste territooriumile, käsikirjalised raamatud hävisid. Meieni on säilinud alla 1% nendest tekstidest, mis olid kasutusel tol ajal. Need tekstid on meieni säilinud hilisemate koopiatena. Kultuurimälu järjepidevus tõestab meile seda, et Kiievi periood kuulub ka vene kirjanduse alla.
Vanavene periood jaotub omakorda kolmeks:

11. saj – 13. saj algus – Kiievi periood

13. saj II pool – 16. saj – tsaaririigi aeg

17. saj – 18. saj algus – üleminekuaeg, kirjanduse ilmalikustamise periood.
Lotman „Kultuur ja plahvatus“ – pöörangulised sündmused, millest saab alguse mingi uus periood, mis pöörab ümber kultuuri eelneva kulgemise .
988. aasta – ristiusu vastuvõtmine. Tänu sellele sai alguse idaslaavlaste kirjatraditsioon. Ristiusk võeti vastu Bütsantsist, see toimus enne kirkulõhet. Siiski olid kaks traditsiooni selgelt üksteisest eristunud: lääne kristlik traditsioon ( Rooma ) ja ida kristlik traditsioon (Bütsants). Suurim erinevus oli keelepoliitikas. Rooma kirik tugines ladina keelele – erinevate maade haritlased rääkisid ühes keeles. See oli ühiseks keeleks kogu Lääne- ja Lõuna- Euroopale . Bütsants lubas aga kasutada ka kohalikke keeli kirikukeelena. Nii tekkis kunstlikult loodud kirjakeel – kirikuslaavi ehk vana slaavi keel. Selles keeles ei räägitud, aga see oli arusaadav kõikidele slaavlastele tol ajal. Lääneslaavlased – poolakad, tšehhid ja slovakid; lõunaslaavlased on bulgaarlased , serblased jt Balkanimaade rahvad . Idaslaavlased on valgevenelased , ukrainlased , venelased . 9. – 10. saj ei erinenud keeled veel nii palju teineteisest. Kirjakeel sai alguse 863. aastal. Kirillitsa rajasid Cyrillos ja Methodius. Nad rajasid selle keele lõunaslaavi keelte baasil. Kõik slaavi hõimud said sellest keelest aru. Ristiusus vastuvõtmise ajal oli võimalik välja lasta ka raamatud ühises loodud kirjakeeles.
Kiievi vürst Vladimiri ajal võeti vastu ristiusk – ta hakkas kohe asutama ka koole , kus hakati õpetama kirjakeelt. Ta asutas ka skriptooriumid, kus hakati ümber kirjutama raamatuid. Raamatute ümberkirjutamine oligi üheks tähtsamaks protsessiks keskajal. Iga kirjutaja pani sisse ka oma tähelepanekud. Nad tegid oma tööd loominguliselt. Selle tõttu alustatakse nüüd uuesti pühakirja koopiate uurimist . Iga eksemplar tollest ajast on unikaalne. Vana vene kirjandus hakkas esimese žanrina arendama kroonika kirjutamist. See on keskaja üks levinumaid žanre. Põhikroonika oli „Lugu möödunud aegadest “. See oli kirjutatud 12. sajandil Nestori poolt koopakloostris. See põhineb varasematele kroonikatele – üks neist oli Nikoni kroonika, teine oli algse kogu põhjal. Need pärinevad 11. sajandist. Sealt algab ka kirjanduslugu . Nestori kroonika on säilinud meieni 14. sajandi koopiana Lavrenti kroonika sees. Kroonika on üks tähtsamaid rahvusliku mälu tekstidest. Kroonik kirjutas maailma ajaloo kontekstis. Kiievi-Vene ajalugu pandi maailma ajaloo konteksti. See pidi näitama lugejatele, kuidas tuleb oma elu elada nii igapäevaselt kui ka poliitika mõttes. See oli sügavalt poliitiline kirjutis, mis oli läkitus vürstidele, kuidas oma riiki hallata ja majandada. Kroonik õpetab, kuidas vältida konflikte. Kroonika on üks nendest žanritest. Seal on ka pühakute elulood, muinasjutud , rahvapärimus – erinevate tekstide kogum.
Teine populaarne žanr on sõjajutustus – tähtsaim neist on „Lugu Igori sõjaretkest“ – 12. saj lõpust pärit, kirjeldab vürst Igori sõjaretke, mis toimus aastal 1185 . Siin on juttu kaotusest – sellest, kuidas üks inimene eirab Jumala tahet, kuidas ta ei oska Jumala märkidest õigesti aru saada ja kuidas ta kaotab, kuna ei oska kooskõlastada enda ja Jumala tahet. Need tekstid on ilmalikud , kuid nende sisu on tugevalt religioosne. Mõlemates tekstides on usu poeesiat. Palju on kirjeldatud loodususkusid. „Vürst Vladimir Monomahhi õpetus“ – 1117. aastast – õpetab oma järglasi enda ja oma isa näitel elu elama.
Pühakute elulugu ehk agiograafia – veel üks žanr. Elulugusid on palju. Iga žanr toetus teatud kaanonitele. Keskaja kirjandus on kaanonipõhine – iga žanri jaoks oli välja töötatud mudel, mille järgi kirjutati tekste. Valdavalt kõik tekstid olid anonüümsed. Pühakute elulugude autoreid teame me väga harva. See polnud tol ajal tähtis – kirjutab Jumal, aga autor on lihtsalt riist Jumala kätes. Tekstide autoriks on Jumal. Sellepärast palvetati enne teksti kirjutamist ja raamatute kirjutajad olid enamuses mungad . Nad uskusid, et nii toimides ei eksi nad Jumala tahte vastu ja see viib neid eesmärgini. Eesmärgiks oli oma hinge päästmine ja taevariiki jõudmine. Kogu kirjavara oli suunatud sellele, et inimesed saavutaksid Jumala õnnistuse ja pääseksid taevariiki. Kirjavara näitas neile teed taevariiki. Kõige tähtsam oli kirjatüki õpetlikkus. Meisterlikkust hinnati väga kõrgelt – mida parem tekst, seda libedam tee taevariiki  Kirjandus ei kirjeldanud igapäevast elu-olu. Reaalsus oli vaid võrdluseks või selleks, et hoiatada, kuidas ei tohiks elada. Kiievi periood oli väga loominguline ja intensiivne. See oli mitme traditsiooni kokkusulatamine. See tugines Bütsantsi-Kreeka traditsioonile, mis oli kõige rikkalikuma kultuuriga traditsioon. Palju oli tõlkekirjandust. Lõviosa ongi keskaja kirjandusest tõlkekirjandus. Originaalsus polnud tähtis. Keegi ei tahtnud olla originaalne, vaid hoopis hea kristlane .
13. saj esimesel poolel toimus idaslaavlastel tõeline katastroof – mongolite-tatarlaste rünnak. Retked toimusid 1220 . lõpust – 1240, kuni hävis Kiievi linn ja maa oli täielikult vallutatud. Sellest ajast algas pikaajaline tatari-mongoli ike, mis kestis 240 aastat. See oli raske aeg. Inimesed kogunesid viimases lootuses kirikutesse ja kloostritesse, mis olid kivist. Selle tõttu pommitati just kirikuid ja kloostreid. Sellega hävis ka suur osa Kiievi kultuurist. 14. saj tekkis Igori sõjaretke koopia, mis tugines sellele eeposele. See kirjeldab Kulikovo lahingut 1380 .
Arenes agiograafia – Aleksander Nevski elulugu. 14. saj üks tähtsamaid tegelasi oli Radoneži Sergius – asutas Sergia kloostri Moskva läheduses. 16. saj liitub kirjandusse uus žanr – kirjavahetus . 16. saj on Vene riik juba tsaaririik. Esimene tsaar oli Ivan Julm, kes oli õudne poliitik , aga kahjuks väga andekas kirjanik. Ilmalik kirjandus hakkab üha enam arenema. Isegi agiograafiline zanr muutub ilmalikuks. Seda žanri on nüüd kasutatud inimese eluloo kirjeldamiseks. „ Preester Avvakumi elulugu“ 1673 . – oli ühe kirikulõhe tegelase autobiograafia . See oli väga oluline pöördemoment. Inimene väärtustab oma elu samale tasemele pühakute eluga. Enne salati individuaalsust. Inimesel on kõige tähtsam tema hingeelu . Avvakum oli kirikulõhe toimumise juures üks tähtis tegelane. Hakkab arenema proosa ja satiirilised jutustused, aga samas ka luuletraditsioon. Luuletraditsiooni algatajaks oli Valgevenest pärit munk Polotski Simeon ja tema õpilane Silvestr Medvedev .
18. sajandil see traditsioon ei katkenud. Väga paljud kirjutasid ümber tekstid ja traditsioon elas kaua – elab veel praegugi (eriti vanausuliste seas).
18. veebruar 2009
Vanavene kirjanduse arengujooni
Vanim slaavi tähestik on glagolitsa, hilisem on kirillitsa. Ka 19. saj kirjutati veel ümber raamatuid – Püha Sergiuse käsikiri. Kirjutati ka kasetohule – 11. – 14. sajandist pärit. Neid nimetati tohtkirjadeks ( Novgorod ). Hersones – vürst Vladimir võttis seal vastu ristiusu; see oli Bütsantsi linn.
Üleminek uue aja kirjandusele. Peeter I reformid ja kirjandus. 18. saj vene kirjanduse arengujooni
Peeter I reformid olid Vm-l samasuureks kultuuriplahvatuseks nagu seda oli ristiusu vastuvõtmine. Katariina II püstitas Vaskratsaniku, kuna ta tahtis tõestada, et tema on Peeter I kõige õigem järglane. (Loe „ Vaskratsanik “ ja „Peeter I moorlane “ läbi.) See kuju sümboliseerib pingeliselt võitlevat Venemaad. 1703. aastal rajas Peeter I Jänese saarele Peeter-Pauluse kindluse ja kiriku. 12 kolleegiumi hoone – tolle aja ministeeriumid , praegune ülikooli hoone. Laevu ehitati Neeval Peterburi südames, praktiliselt Talvepalee külje all. 1682 – 1725 oli Peeter I Vene tsaar , reaalselt hakkas aga valitsema 90ndatel, kuna oli troonile saades alles 10-aastane.
Reformid
- need muutsid Vm elu täielikult ja põhjustasid kultuurilise lõhe ühiskonnas. Peeter I oli esimene Vene tsaar, kes sõitis Lääne-Euroopasse reisile ( 1698 – 99). Reisi eesmärk oli poliitiline – ta tahtis leida liitlasi sõjas Türgiga. Ta tahtis pääseda Musta ja Vahemerre , et saada ligi lõuna kaubandusteedele. Türgi oli tugev Ottomani riik ja keegi ei tundnud Vm, mistõttu mingeid sidemeid Vm-ga luua ei soovitud. Kuid Peeter I meelitas asutama sõjaväelist liitu Taani ja Poolaga, kes tahtsid sõdida Rootsiga . Sellest tuligi tulevane sõda Rootsiga – Põhjasõda (1700 – 1721). See tegi Vene riigist Vene impeeriumi. Vene senat andis Peetrile imperaatori tiitli . Sõda muutis ka Vm territooriumi; Vm sai endale Baltikumi. Esimestel aastakümnetel muutus Vm positsioon Euroopa riikide kontekstis. Poliitiliselt oli see kätte võideldud.
Kultuur. Ühiskonnaelu oli väga ritualiseeritud. Vene bojaaridel olid ülemäära pikad varrukad riietel – st nad ei pea tööd tegema. Riiete tegumood oli muidu kõigil ühiskonnakihtidel enam-vähem sarnane. Peeter I isa tsaar Aleksei Mihhailovitš oli väga haritud inimene, kirjanik. Tema välimus oli reglementeeritud – ta kandis kulda ja karda , kostüüm oli raske ja ta pidi aeglaselt liikuma – see näitas inimese võimu. Riietuse reformidest veel – kaotati habemed , juurde tuli parukas. Kui Peeter I naasis Euroopast, siis nõudis ta esimese asjana meestelt habeme ajamist. Samuti käskis ta ära lõigata pikad varrukad. Kui tema käske ei täidetud, võttis mees käärid ja nüsis ise habemeid ja varrukaid. Kui inimene ei tahtnud habet maha ajada, siis seadis Peeter I sisse maksu, mis oli väga suur. Aga habeme kandmine muutus alandavaks. Kaupmehed ja talupojad sellele korraldusele ei pidanud alluma . See oli kohustus ainult aadlikele. Habe tuli tagasi 19. saj II poolel.
Kultuuriline lõhe tekkis esiteks riietuses ning siis ka keeles. Peeter I propageeris võõrkeelte oskust, tasapisi hakkas see juurduma. Kõige levinum oli hollandi keel; Holland oli Peeter I lemmikmaa. Teaduskeelteks kujunesid saksa ja ladina keel, aadlike keeleks prantsuse keel. Haritud seltskond rääkis prantsuse keelt.
17. saj keelasid Vene patriarhid korduvalt habeme ajamist. Seetõttu olid aadlikud ka Peetri seaduse vastu. Patriarhide arvates ei tohtinud Jumala poolt antud välimust muuta. Habe eristas mehi ja naisi. Keskajal ajasid habet vaid homoseksuaalid. Nemets – vn k sõnast tumm ehk keeletu inimene; see, kes ei räägi vene keelt. Saksa kleit oli halvustatud, räägiti, et saatanat kujutati ikoonidel euroopalikus riietuses. Tekkis ettekujutus , et kõik Läänest tulev on vale, ohtlik, oma usust taganemine. Sellepärast oligi reformide tulek inimestele valus , raske ning kardetav. Inimesed pidid ületama oma arusaamist patust. Seetõttu oligi Peeter I üheks põhiülesandeks kiriku võimu vähendamine. Seni oli Vene ühiskond olnud väga religioosne ja allunud kirikule. Peeter I soovis ilmalikustada nii Vene elu kui ka kultuuri. Peeter tahtis eristada kahte aspekti, elu osa – vaimne elu allub kirikule. Vene kirik oli kuulutatud riigi kirikuks. Inimese riigikohustustesse puutuvat valitses aga tsaar. Inimene pidi alluma riigikorrale. See oli nii olnud alati, aga keskajal oli kiriku osa palju olulisem. Inimene mõtles eelkõige religioossete asjade peale ja alles siis riigile. Nüüd tahtis Peeter I aga anda suuremat võimu riigile. Inimesed pidid kirikuseaduste asemel alluma nüüd hoopis riigiseadustele. Muudatused tulid ka kalendrisse. Uue aasta tähistamine nihkus 1. jaanuarile, enne oli see olnud 1. septembril. Ajaarvestamist hakati lugema Kristuse sünnist.
Õppimine oli kõige rohkem väärtustatud tegevus. Peeter ise läbis mitu koolitust. Peeter I tahtis, et kogu tema riik muutuks töökaks. Ta saatis vene aadlikke välismaale õppima. Kui enne oli Euroopas käimine keelatud, siis nüüd muutus see otstarbekaks. Ta kutsus ka välismaa spetsialiste Vm-le. Peeter I viis sisse ka seaduse, mis lubas abielluda erinevatel seisustel. Reformide tõttu muutus Vm väga atraktiivseks maaks . Reformide tõttu toimusid muutused ka inimeste psühholoogilistes hoiakutes. Uudsus oli tähtis. Seda, mis oli enne, loeti tagurlikuks ja halvaks. Algas uue riigi ajalugu.
18. saj algus oli Vm ajaloos kultuuriliselt plahvatuslik. Vm kuulutas ennast kui Euroopa riiki. Teine suund oli kultuuri ilmalikustamine. Idee oli jõuda kiiresti teiste Euroopa riikidega ühele tasemele. Vm oli Peetri arvates maha jäänud ja pidi jõudma teistele järele. Peeter oli ise väga hea kirjamees . Kõik, mida kirjutati, pidi olema praktiline. 1702/03 hakkas Peeter I välja andma ajalehte. Peeter kirjutas sinna väga palju ise. Sellega seoses tehti ka tähestkulist reformi. Tähestikku tuli lihtsustada. Toimusid ka suured muudatused vene keeles. Keskajal kirjutati kirikuslaavi keeles, aga mitte vene keeles. Peeter tahtis eristada kiriku- ja ilmalikke tekste. Hakati kirjutama kõnekeeles. Tasapisi hakkas välja kujunema vene ilmalik kirjakeel. Ilukirjanduses soosis Peeter valmide äratrükkimist, kuna need olid õpetlikud. Tõlkekirjandus hakkas tohutult levima, kuid need olid enamasti kas õpikutest, meditsiinilised, ajaloolised jms tekstid, kuid mitte ilukirjanduslikud. Peeter I ajal kõige tähtsam ja populaarne jutlustaja-kirjutaja oli piiskop Feofan, kes oli tüüpiline 17. sajandi kultuuri esindaja. Ta oskas end ümber häälestada ja kokku viia Peeter I reformide ülesannetega. Kirikujutlus muutus riigipropaganda vahendiks . Seal seletati riigipoliitikat ja ideid.
Uue aja kirjandus kui selline sündis 1730ndatel. Üks esimesi ilmalikke kirjanikke oli Antiohh Kantemir, kellest sai Vm diplomaat . Ta käis läbi kõikide tähtsamatae Euroopa kirjanikega. Ta suri väga noorena. Ta hakkas kirjutama luuletusi Euroopa luuletuste eeskujul, eelkõige Pr kirjanduse eeskujul. Aga neid veel ei trükitud, seda tehti pärast autori surma. Esimene romaanikirjanik oli Vassili Trediakovski.
25. veebruar 2009
Vaskratsanik on tegelikult pronksist . Miks teda kutustakse aga Vaskratsanikuks? Peterburi linna läheduses oli Rootsi kindlus Nienschantz. See oli Neeva ja Ohta jõe ristumiskohas. Tolle aja jaoks asus see kindlus jõesaartest tegelikult päris kaugel. Peeter vallutas selle kindluse, aga selle vallutamine nõudis suuri jõupingutusi. Peeter-Pauli kiriku ehitamisel võttis Peeter šnitti Rootsi kindlusest. Linn on aga asutatud halvale ja ohtlikule kohale. Seal on väga tihti üleujutused. „Vaskratsanikus“ kirjeldatud üleujutus toimus 1824. aastal. Poeem on üles ehitatud järgnevalt: proloog ja kaks osa. Poeem on nimetatud Peterburi jutustuseks.
Poeem kuulus kõrgemate žanrite hulka. Kõige kõrgem oli eepiline poeem ehk eepos . Ka kirjeldavad poeemid olid väga populaarsed . Nad ei kuulunud esmaklassi kõrgžanritesse, aga nad kirjeldasid midagi ajaloolist või siis inimese hingeelu. Poeemis pidi olema kindlasti midagi positiivset, midagi inspireerivat. Gogol nimetas oma „Surnud hingi“ ka poeemiks. Olulisem oli sisu, vorm polnud oluline. Jutustus pidi kirjeldama mingit tõsielulist asja. Ta ei olnud alati tõsi, aga ta oli dekoreeritud nii nagu tõde. Jutustus oli vastandatud romaanile, sest romaan oli välja mõeldud. Puskini poeem on selles mõttes hästi üles ehitatud – siin on ajaloolist tausta , aga siin on ka üksikisiku hingeelu kirjeldatud.
Poeemis on ühelt poolt eellugu – peategelase saatus. Teine liin on linn ja selle ülistamine. Poeem on üles ehitatud kontrastidele – ühelt poolt on Peterburi võimas suursugune linn, mis on rajatud suure mehe poolt. Ta võitles loodusega ja võitis. Seetõttu on proloogis ülistus linnale . Veel kirjeldatakse ka seda, kuidas see kõik läks täide. Peterburi on aken Euroopasse, ilus sõjaväelinn. Jevgeni on tavaline inimene, üks väga paljudest ja seetõttu pole tema perekonnanimi tähtis. Jevgenil pole suuri plaane , ta tahab abielluda ja punuda oma väikse pesa. Jevgeni süüditab tsaari selles, et ta lõi linna sellisesse kohta. Jevgeni räägib Peetrist kui imetegijast – sellise imega ta saigi hakkama. Vaskratsanikku on poeemi järgi kujutatud ka kunstis koletisliku ja õudsena. „Vaskratsanik“ on kirjutatud Puškini hilisemal loominguperioodil. See on ajalooline ja sügavalt filosoofiline . Selle üle on vaieldud, kas Peeter I ajal tehtud muudatused olid vajalikud või mitte. Kui seda oli vaja, siis mis hinda tuli maksta selleks, et see linn oleks selline nagu teda nähti 19. saj ja ka praegu? Mis hinnaga tulevad kätte igasugused saavutused ja võidud? Ongi kaks vastandlikku asja: suur linn ja väike inimene, kes hukub. Puškin tahab meile näidata mõlemat poolt. See on üks esimesi ambivalentseid ajalookäsitlusi, kus esitatakse teravalt küsimusi, ent ei anta ühekülgseid vastuseid.
18. saj vene kirjanduse areng
Kirjandus kui selline sündis hiljem, mitte Peeter I reformidega. Kirjanduslik protsess koosneb alati vähemalt kolmest osast:

autor

tekst

vastuvõtja
1730 . ilmus V. Tredjakovi romaan „Reis armastuse saarele“ – see oli kirjutatud Tallemandi romaani ainetel . See oli üks barokkromaan 17. saj lõpust, mis kirjeldas armastuse tekkimise protsessi. See reis on sümboolne, sellega kirjeldatakse uue tunde sündimist inimese elus. Korraga toodi Vm-le üle Euroopa romaani traditsioon – žanriliselt (reisiromaan), ta oli romaan kirjadest ja ta oli armastuse romaan. Armastus oli Vm kirjanduses teemana mõeldamatu enne seda. Kirik oli selle romaani vastu ja autor taheti arreteerida. Kuid õukondlased astusid kirjaniku kaitseks välja. Mihhail Lomonossov oli haritlane , kellest oleks võinud saada kuulus Pr luuletaja, aga ta tuli tagasi Vm-le. Ta õppis keemiat ja füüsikat. Ta tuli Peterburi füüsikaprofessoriks. Kolmas oli Al. Sumarokov. Tredjakovski romaan oli kirjutatud ilmalikus vene keeles. Vene keel oli veel väga kohmakas. Tolle aja kohta oli see aga täiesti revolutsiooniline saavutus. Romaan näitas vene lugejale, et armastus on igale inimesele kõige olulisem ja et armastus on vaba. Abielurikkumist ei tohtinud avalikult propageerida, kuid just sellena kirik romaani võttiski – moraali languse ja abielurikkumise propagandana. Romaan oli aga tekst, mida kasutati igapäevases elus. Romaan muutus ajaveetmise, käitumise ja armastuse õpikuks.
Värsireform – silbilisele värsivormile üleminek ( jamb , trohheus, daktül...). „Vaskratsanik“ on jamb. 18. sajandi vene kirjandus on valdavalt luule. Proosa tekib alles 18. saj lõpus. Väga palju arendati tõlkekirjandust. 18. saj kirjanduslik toodang ongi enamasti tõlkekirjandus. Proosa oli Vm-l olemas, kuid valdavalt tõlkeproosana. Värsireform määras kirjanduse arengut. Selle vedajaks oli kaks inimest – Tredjakov ja Lomonossov. Viimane tõi vene keelde jambi – kõige populaarsema värsimõõdu. 1730. – 1760 . on uue vene kirjanduse algusperioodiks – Sturm und Drang (tormi ja tungi) periood. Neil kolmel mehel oli vene kirjandusele väga suur mõju.
Tol ajal tekkisid sellised nähtused, nagu kirjanduslikud koolkonnad , poleemika, ringid . Kirjandusprotsess oli väga elav ja pingeline . 18. saj oli ikkagi ratsionalismisajand. Leiti, et igal asjal on üks võimalik lahendus, kontseptsioon ja tõde.
Neil aastatel tekkis vene teater (1756) ja ajakirjandus . Esimene ajaleht ilmus Peeter I ajal, aga nendel aastatel hakkasid ilmuma ka ajakirjad .
1760. -1780. hakkasid tekkima uued kirjandussuunad. Tekkis selline kirjandus, mida loeti. Ajakirjatiraaž oli 600 eksemplari (populaarsematel 2500). 18. saj anti ajakirju välja ka kordustrükina.
Tekkis sentimentalism – veidi siiski hiljem kui Euroopa kirjanduses. Vene kirjandus hakkas järele jõudma Euroopa kirjandusele. Valgustuse sajand avaldas Venemaale väga suurt mõju. 18. saj hakatakse Euroopas lugema ka vene kirjandust (Sm ja Pr). Vene kirjanduses sünnivad 1790. – 1810. need kirjanikud , keda loetakse veel aastakümneid (Deržavin ja Karamzin). See on suur üleminekuaeg, mille piiriks on 1812 . aasta – sel aastal tungis Napoleon Vm-le.
Esimese teatri rajasid Sumarokov, kellest sai esimene teatridirektor, ja F. Volkov , keda kutsuti esimeseks näitlejaks, mis tähendas lavastajat. Alguses oli teater Vm-l mitmežanriteater, kuid sellest sündis kaks erinevat teatrit – muusikateater ja draamateater. Esimesed teatrid kandsid naistenimesid – Maria ja Aleksandra teater. 18. saj ja 19. saj esimesel poolel parteris toole ei olnud, inimesed seisid – need olid kõige odavamad kohad (par ter - ’maa peal’).
Denis Fonvizin – 18. saj suurim Vene dramaturg . Lugeda „Äbarik“!
Esimene vene ajaleht oli „Vedomosti“, mis on kirjutatud vanas slaavi tähestikus. Esimene eraajakiri oli „Töökas mesilane “.
Vene teatri areng 18. sajandil
Keskaja vanavene kultuuris oli selgelt vastandatud kaks kultuurilist kihti – kõrgkultuur ja rahvakultuur . Esimene oli raamatukultuur , teine kiht oli väga hästi arenenud. Siiski olid ka rahvakultuuris välja arenenud kõik kultuurižanrid. Igasugused mängud ja etendused olid keskaja kultuuris suure kahtluse all. Igasugune maskeering, teiste inimeste ilmingu enda peale võtmine oli patt. See kõik oli seotud Jumala poolt inimesele antud loomuse muutmine. Hea kristlase jaoks ei olnud võimalik osaleda teatrietendustes. Ainult mõningatel perioodidel oli see lubatud – karnevaliperioodil (vastlad, enne jõule oli svjatki). Nii arenes välja ka nukuteater . 17. saj hakkas aga arenema juba teater meie sõna tähenduses. Kokku oli kutsutud inimeste rühm, kes hakkas lavastama näidendeid. Sõna ’teater’ asemel kasutati sõna ’komöödia’, kuna teatrit tõsiselt ei võetud. 1672. esitati tsaari õukonnas esimene etendus. See oli Peeter I sünniaastal tema sünni tähistamiseks. Mängiti äärmiselt tõsist piibliainelist lavastust – Estri raamatu ainetel. See oli religioosne draama . Selle lavastas Moskva luterliku kiriku pastor Gregory , kes oli kokku ajanud üsna suure rühma igasuguseid meistreid ja käsitöölisi, kes elasid Moskva välismaalaste rajoonis. Naiste osasid mängisid mehed. Etendus kestis kümme tundi järjest. Tsaari juuresolekul ei tohtinud keegi istuda. Vaimulikud olid sellega harjunud , aga ilmalikkudele oli see raske katsumus. Nende jaoks oli tegemist kultuurilise šokiga. See etendus toimus saksa keeles. Kõige olulisem takistus oli ikkagi see, et kuidas võis aru saada, et tavakodanikud muutusid piiblitegelasteks. See oli muidugi väga uudne. Kostüümid olid naturalistlikud.
Etendus meeldis publikule ja tsaarile. Plaanitud oli veel mitu etendust. Pastorile tehti ettepanek õpetada ka vene soost näitlejaid. Järgmised etendused toimusid juba vene keeles. See oli raskeks ülesandeks nii tõlkijatele kui ka näitlejatele. Pastor ja tsaar surid ühel aastal 1676. Siiski toimusid pärast seda mõned etendused.
Järgmine samm oli juba Peeter I poolt – ta kutsus Euroopast Moskvasse rändtrupi. See oli vaene ja provintslik rändtrupp, mis ei teinud mingit suurt kunsti. Siiski oli Peeter väga vaimustatud ning tahtis Vm-le juurutada teatrikunsti. Ta käskis ehitada spetsiaalse teatrihoone Punasele väljakule. Teatrisse meelitati inimesi igal võimalikul juhul. Inimesed ei tahtnud minna sinna. Ametnikel oli teatriskäimine kohustuseks . Muu rahvas meelitati teatrisse viinapitsiga. See oli inimestele võõras kultuur. Trupp ei osanud vene keelt ja nad pidid mängima vene keeles. Neil polnud keelest mingit aimu ja nad õppisid teksti lihtsalt mehaaniliselt pähe. Mõned näidendid on siiani säilinud. Tekstid olid väga vaevalises vene keeles. Tõlkijad olid harjunud tõlkima diplomaatilisi dokumente, nad ei osanud mingeid armastuslugusid tõlkida. Näidendid olid kuulsate Euroopa kirjanike lihtsustatud versioonid. Need olid siiski esimesed teosed, kust vene vaataja sai aimu nt Calderonist.
Peeter tahtis teatriga endale reklaami teha. Nii lasi ta kirjutada loo Vene-Rootis sõjast. Mõne aasta pärast see teater suri oma loomulikku surma. Tsaari õde Natalja osutus teatrilembeliseks ja hakkas oma palees korraldama teatrietendusi. Sellest ajast hakkasid Vene õukonnas toimuma igasugused etendused. Kord oli see ooper , kord nukuteater, kord commedia dell arte . Paralleelselt sellega tegeles ka kooliteater, mis tegutses tolleagse ainsa vene kõrgkooli juures.
Vene õukond kolis Peterburi u 1715 . aastal. Siis hakkasid ka seal tekkima teatrid. 1732 . aastal asutati Peterburis esimene priviligeeritud sõjaväekool kadetikorpus, kus õpiti lisaks sõjaväedistsipliinidele ka kirjandust, keeli, tantsu, kombeid jmt. Kadetid hakkasid ka omavahel etendama prantsuskeelseid lugusid. 1735. a hakkasid nad juba mängima Voltaire ’i tragöödiaid. Selles kadetikorpuses õppis Aleksander Sumarokov. Sealt sai ta esmased kogemused teatrist . 1740ndatel hakas Sumarokov kirjutama teatri jaoks originaalseid näidendeid. Nad olid kirjutatud Pr malli järgi, eeskujuks oli tal Voltaire . Teine tragöödia kandis pealkirja „ Hamlet “, mis oli osaliselt ümber tehtud Shakespeare . Nii said Vene vaatajad mingit aimu Shakespeare’ist. Sumarokov hakkaski kirjutama tragöödiaid, sest see oli tatrikunsti tähtsaim osa. Teater ei saanud funktsioneerida ilma tragöödiata. Ta hakkas kirjutama näidendeid Vene ajaloo ainetel. Seal oli ajalugu väga vähe. Rohkem oli tegu mütoloogiliste lugudega. Näidendid olid vene keeles, tegevus toimus kas Novgorodis, Kiievis või Moskvas. Need tragöödiad olid kirjutatud juba klassitsistliku teatri reeglite järgi. Ta modifitseeris vene kirjanduse arengut. Ta tõi sisse sellised seadused, mille järgi peaks kirjutama teoseid. Need reeglid olid võetud nii antiigipoeetikast ( Aristoteles , Horatius ), aga ka Pr autori Boileau poeetikast. See klassitsismimanifest kandis pealkirja „Kuidas saada kirjanikuks “. Seal olid toodud kindlad reeglid, žanrisüsteem ja seal oli antud ka näpunäiteid, kuidas kirjutada erinevates žanrites. Seal oli välja toodud ka klassitsistliku teatri seadused. Igale žanrile on omane süžee ja kangelased ning stiil. Draama jaoks on oluline ka koha-aja-tegevusühtsus. Tegevus peab toimuma ühes kindlas paigas, see võib kesta üks ööpäev ja seal peab olema üks kindel süžee, mis peab arenema selle etenduse ajal. Sumarokovi tragöödiates on väga piiratud tegelaste arv, mis oli tingitud tema kunstiarusaamast, aga ka praktilistest kaalutlustest – näitlejaid oli vähe. Teatrietendus pidi alati koosnema kahest palast – esimene ja olulisem osa oli tragöödia, mille juurde kuulus ka koomiline pala komöödia. Vaatajaid ei tohtinud liiga kurvaks teha ega tohtinud neil lasta ka lihtsalt naerda. Nad pidid vahetama emotsioone. Ühe näidendi raames ei tohtinud emotsioone segi ajada – tragöödias ei tohtinud naerda, komöödias nutta. Elamus pidi olema puhas. See tekitas aga vajaduse suurema repertuaari järele. Publik oli enam-vähem üks ja sama, seetõttu oli vaja kavas lavastusi vahetada.
1740ndate lõpus tekkis veel üks teater provintsilinnas Jaroslavis. Ühe kaupmehe poeg F. Volkov asutas oma teatri, mis näitab suuri muudatusi vene kultuurielus ja ka mentaalsuses. Inimesed läksid teatrisse ja tegid teatrit juba omal algatusel . Peterburist tulnud kõrge ametnik nägi seda teatrit. Ta kandis selle ette tsaarinnale, kellele see teater meeldis. Tsaarinna pani noormehed õppima kadetikorpusesse. Kadetikorpuse oma trupist ja Volkovi teatri trupist sai ühtne trupp, mis andis esimese ametliku teatrietenduse 1756. aastal.
18. saj vene raamatute produktsioon koosneb valdavas enamuses tõlkekirjandusest. Tekkis teooria, et ainult tõlkimisest on vähe – need lood tuleb ka venestada, kohandada vene oludega. Tekkis teooria – ümbertegemine vastavalt vene kultuurile . Pärast Sumarokovit oli teatri direktoriks I. Delagin?. Tema ümber tekkis ring noori kirjanikke, kes hakkas kirjutama draamat . Üheks selliseks kirjanikuks oli Denis Fonvizin, keda võib pidada vene komöödia rajajaks. Fonvizinit mängitakse ka tänapäeval. Tema esimene komöödia oli „Brigadir“ – (kindrali esimene auaste ). See oli väga tüüpiline klassitsistlik komöödia, gallomaania vastu kirjutatud (gallomaania – armastus pr keele ja kultuuri vastu). Seal naerdi välja neid inimesi, kes unustavad oma keele ja kodumaa ning kiinduvad Pr-sse. Seda naerdi välja kõikides Euroopa kirjandustes. Tol hetkel oli Vm jaoks oluline taani kirjandus ja ka saksa kirjandus. Seda komöödiat mängiti palju. 1782 . aastal lavastati tema „Äbarik“, mis osutus kõige suuremaks Fonvizini saavutuseks.
„Äbarik“ – äbarik on nimetus alaealise aadliku jaoks. Inimene astus teenistusse juba 15-aastaselt. Mitrofan oli juba 16. Komöödia üks teemasid seisneb selles, milline peaks olema üks aadlik . See on üldse üks tähtsamaid teemasid 18. saj kirjanduses. Aadlik oli üks priviligeeritud inimene 18. saj Vm-l. Aadlike suurimad privileegid oli riigimaksuvabastus ja orjapidamisõigus. Neile oli lubatud maaomand koos orjadega. Pärisorjus sai alguse Vm-l üsna hilja , 16. saj lõpus, aga see kestis kauem kui teistes Euroopa riikides. Vm jäi majanduslikult teistele Euroopa riikidele alla. 1861. aastal kaotati pärisorjus. Pärisorjus oli üks tähtsamaid majanduslikke faktoreid. Katariina II ajal 1760ndatel muutus talupoegade olukord halvemaks, kuna väga euroopalik Katariina II andis välja kaks talupojavaenulikku ukaasi: 1. ukaas lubas peremeestel saata Siberisse oma alluvaid ilma kohtuotsuseta. Siber oli asustamata maa, sinna oli vaja inimesi, kes hakkaksid maad harima ja majandust arendama. Nii lõikas sellest riik kasu. 2. ukaas keelas talupoegadel igasuguse kaevamise oma peremeeste peale. St neil puudus igasugune kaitse. 1762. aastal ukaas vabastas aadlikud kohustuslikust riigiteenistusest. Sõjaväest päästis ainult invaliidsus või surm. Sõjaväeaastad olid piiratud algselt 25, hiljem 20 aastaga. Vene riigile oli vaja aadliku toetust. Seepärast kasvas privileegide hulk pidevalt. Ukaasil oli ka positiivseid tagajärgi:

• See ukaas andis võimaluse korralikule haridusele
  
• aadlikud said ennast pühendada kunstile
  
• see andis vaba aja ja omakorda suure impulsi vene kõrgkultuuri arengule.
  

Samas oli see talupoegade seisukohalt väga kohatu . Enne oli olnud mingigi tasakaal: aadlid teenisid riiki, talupojad harisid maad. Vm-l tekkisid väga suured eraraamatukogud. Hakkasid tekkima ka erateatrid. Aadlid saatsid oma toatüdrukud ja kammerteenrid õppima teatrikunsti. Tekkis pärisorjadest intelligents : kunstnikud , näitlejad, muusikud , heliloojad, luuletajad . Olid ka teised aadlid, kes tundsid rõõmu oma talupoegade piinamisest. Milline peab olema aadlik? – See oligi kirjanduse põhiteema. Kas privileegid peavad olema kaasasündinud? 18. saj kogu Euroopas on filosoofiline ja pedagoogiline sajand. Arvati, et fiosoofia on selle sajandi tähtsaim saavutus. Kirjandus ja teater pidid olema kasvatuslikeks instrumentideks ja kooliks. Need õpetasid seda, kuidas oma elu korraldada. Fonvizin näitas, kuidas mõjub pärisorjus orjadele ja nende peremeestele. Sellest tulenesid küsimused: kas piiramatu võim on hea ja kasulik? Kas piiramata monarhi võim on kasulik? Sellest kasvas ka tähtis poliitiline küsimus. Fonvizini mõis on Vm külaelu näidis.
Starodumi vanamoodsad mõtted pärinevad Peetrilt. 18. saj toimub Peeter I ametlik ja ka mitteametlik idealiseerimine . Iga inimene peab teenima riiki – sellega saab ta endale ka privileegid. Igal inimesel peab olema oma sisemine kohustus. Südameheadus – see seisneb vooruslikkuses, õiglases käitumises kõikide vastu. Inimene peab ennast pidevalt harima, täiendama. Sofja loeb pidevalt – „Äbarikus“ on käsil romaan naiste kasvatusest . Fonvizin maalib aadlike jaoks käitumiskoodeksi. Aadlik peab teenima, vaatamata sellele, et talle on lubatud mitte teenida. See on aadliku vaba valik. Kui inimest kohustatakse midagi tegema, siis sunnib teda hirm. Aga kui inimesel on vaba valik, siis sunnib teda autunne. Aadlikul peab olema eneseväärikus. Vastandatakse au ja hirm. Starodum ei ole riigiteenistuses, ta pettus selles. Ta on eraisik . Tema moraali juures ei ole võimalik riiki teenida. Pravdin on aga riigiteenistuses, kes päästab vaeseid talupoegi. Ta võtab selle mõisa enda hoole alla.
Kuigi teose lõpp on positiivne, siis on ta samas ambivalentne . Kõiki mõisasid hoole alla võtta ei saa. Fonvizin on mõisa etteotsa pannud naise, pr. Prostakova. Ta on tõeline isevalitseja.
Amm Jeremejevna on väga orjameelne tegelane. See orjamentaliteet mõjub halvasti kõikidele.
Fonvizin kirjutas väga poliitiliselt terava komöödia. Mõne aastakümnega on saavutatud kirjanduslikult kõrge tase.
Ülejärgmiseks korraks lugeda „Reis Peterburist Moskvasse“!
18. saj kui filosoofia ja pedagoogika sajand
Valgustusfilosoofia mõju kirjandusele
Pedagoogika on siin laias tähenduses. 18. saj filosoofia oli suunatud inimese harimisele. Seepärast olid filosoofia ja pedagoogika omavahel nii tihedalt seotud. 18. saj filosoofiat huvitas ühiskond, mitte indiviid. 18. saj võtmesõnaks on inimene ühiskonnas. Üks humanismi rajajateks oli pr filosoof Montesquieu – tema teosed panid aluse 18. saj valgustusfilosoofia arengule. Oluline teos on „Pärsia kirjad“ (1721) – see oli satiiriline kiriromaan. Samas see oli ka filosoofilise romaani kui žanri alus. M ise oli palju reisinud ja ta võttis sellise kuju, kes naeruvääristas Euroopa toonast kultuuri, mis kohati oli vägagi naeruväärne. Teine tema tähtis teos on „Seaduste vaim“ – see mõjutas eelkõige poliitilise mõtte arengut. Montesquieu eelistab õigeid riike ja naeruvääristab ebaõiglase ülesehitusega riike. Despootia on valelik ja seadusandlusele üles ehitatud monarhia on õiglane vorm. Kui vabariik on jälle üles ehitatud õigele seadusandlusele, siis on ta õige vorm, aga kui ei peeta kinni konstitutsioonist, siis on see anarhia . Oluline on ka võimude lahusus. See raamat pani aluse kogu Euroopa poliitilisele mõtlemisele. Kolmas M saavutus, tema üleeuroopaline avastus oli geograafilise keskkonna teooria ehk teooria sellest, kuidas ühiskond ja inimene on kliima mõju all.
1751. aastal hakkasid Diderot ja d’ Alembert välja andma Entsüklopeediat. Seda anti välja 20 aasta jooksul 28 köidet. See pani süsteemi kogu Euroopa mõtte- ja teadusesaavutusi. See käsitles kõiki ühiskonna osasid. Diderot oli kirjamees, d’Alembert rohkem teadlane . Diderot’ ümber kujunes filosoofiline ring, kuhu kuulusid ka Rousseau , Voltaire, de Condillac jt, keda hakati kutsuma entsüklopedistideks. Diderot vahistati, entsüklopedistide tegevus sattus keelu alla. See oli aga hea reklaam – Entsüklopeediate trükkimine muutus üle Euroopa väga populaarseks. Katariina II võttis troonile saades käsile Entsüklopeedia tõlkimise ning osales ka ise selles protsessis. Tõlkimine oli valikuline, Katariina II valis ise osad, mida tõlkida – despootiakriitika jäeti välja. Katariina II tõestas sellega kuulumist valgustusfilosoofia ringkonda. 1760ndate alguses hakkabki Vm-l ametlik valgustusfilosoofia areng. Katariina II tuli troonile pärast riigipööret, mitte pärimisliini pidi. Seetõttu oli tal vajadus ennast troonil tõestada. Ta oli Peeter I poliitika kandja, tema teebki Vm-l õiget monarhiat . Entsüklopedistid olid valgustusteooria mõtte kandjaks . Tänu neile sai populaarseks selline hoiak, et ideed valitsevad maailma ja õige riigitegelane peabki saama õpetust filosoofidelt ja peab ka valitsema, toetudes filosoofilistele ideedele. Peeter I ja Katariina II olid mõlemad kirjavahetuses Pr filosoofidega. Üks filosoof lükkas kirjavahetuse tagasi – Rousseau. Diderot väitis kirjas Katariinale, et Pugatšovi mässu põhjuseks peeti pärisorjust ja pärisorjus tuleks kaotada. Katariina käis Diderot’ga võimalikult viisakalt ümber, kuid laiemates ringkondades andis mõista, et Diderot ei tea valitsemisest midagi. Nii Diderot’ kui ka Voltaire’i raamatukogud asuvad Vm-l. Katariina oli väga tark, Vm- algas tänu temale uus epohh – valgustusajastu .
Voltaire – tema teoseid tõlgiti palju, ka vene keelde. Voltaire kirjutas tragöödiaid, komöödiaid, eeposeid, poeeme, filosoofilisi romaane ja novelle , filosoofilisi traktaate. Ta võitles kõige rohkem tolerantsuse eest.
Rousseau – avaldas suurt mõju kogu Euroopa mõtteloole ja kirjandusele. Olulisi teoseid: traktaat „Kas teaduste areng...“ – siin kuulutas ta välja oma loosungi „Tagasi loodusesse !“. Õige inimene oli tsivilisatsiooni poolt rikkumata. See traktaat tekitas väga suure diskussiooni, tema põhiliseks vastaseks oi Voltaire. „Uus Héloise“ oli täiesti revolutsiooniline romaan. Rikas neiu armub oma vaesesse õpetajasse. Rousseau arvates oli inimesel õigus armastusele - aga ainult siis, kui nad ei ole veel seotud mingi seadusliku leppega . Julie abiellus aga rikka vanamehega. 18. saj peeti moraalist väga kinni. Tol ajal arenenud inglise romaanis oleks taoline hoiak olnud täiesti mõeldamatu. 60ndatel ilmus vene kirjandusse uus romaan, mis oli kirjutatud Héloise’i mudeli järgi. See näitas, kuivõrd kiiresti haarati kinni kõigest sellest, mis toimus Euroopas. Samal aastal ilmub ka kasvatusromaan „Émile“. Rousseau järgi hakati kasvatama noormehi kogu Euroopas. Katariina II kasvatas ka oma pojapoega, tulevast keisrit just selle romaani järgi. Tuleb kasvatada inimene, kes on sõltumatu kõigest – ta peab olema füüsiliselt tugev, sportlik. Émile’ile õpetati tööoskused, et ta oleks võimeline ise raha teenima. Katariina pojapoeg Alexander I ei olnud aga nii hea õpilane. Kogu Euroopa üldsus ootas, et peab puhkema mingisugune revolutsioon , mis muudaks täielikult Euroopa elu. Émile’i üheks printsiibiks on see, et vanemad ei saa kasvatada oma lapsi, kuna nad ei saa olla erapooletud. Lapsele peab olema valitud ideaalne kasvataja, kes tunneb suurepäraseid pedagoogilisi printsiipe ja kes on sündimisest saadik poisi juures. Romaani teine osa räägib tütarlapse kasvatusest, sest Émile’ile on vaja ka ideaalset pruuti . Tüdruku nimi on Sophie. Inimesi ei õpetata mitte raamatute, vaid elu järgi. Nad käivad jalutamas ja nii õpetatakse neile loodust. Matemaatikat õpetatakse praktikas. Rousseau pani aluse loomulikule haridusele. Haridus kasvab nii välja loomulikust uudishimust.
Prantsuse revolutsioon äratas väga suuri lootusi. Pr Asutav Kogu otsustas kaotada kõik koormised , aadlitiitlid jne. Kõik inimesed olid võrdsed kodanikud. 1789. võeti vastu „Inimese ja kodaniku õiguse deklaratsioon “. See on EL-i ülesehitsprintsiibi põhimõte ka tänapäeval. Pr rev loosungiks oli „Vabadus. Võrdsus. Vendlus“. See rahulik periood ei kestnud aga kaua. Algasid majandusprobleemid , praktiliselt oli Pr-l võimukriis, rahvas oli rahulolematu. Giljotineerimise läbi hukati kuningas Louis XVI ja tema naine. Selle ajastu tähiseks oli avalik terrorism. Pr rev avaldas mõju kõikidele Euroopa riikidele. Ka Vm-l võeti revolutsiooniteadet vastu suure rõõmuga. Kui rev hakkas näitama teist palet, lõpetas hirmunud Katariina kõik suhted Pr-ga. Ametlikult oli Katariina II kuulutanud revolutsiooni õudseks kuritegevuseks. Järgmised aastakümned kulusid selleks, et analüüsida, miks asi nii juhtus. Nii kerkis ka üles valgustusfilosoofia põhiküsimusi – kes on inimene? Locke pakkus, et inimene sündis tabula rasa , millele ühiskonna edasine areng kirjutas peale omad reeglid. Inimene kasvas üles ühiskonna mõju all. Arvati, et inimene on oma loomult hea, see, mida teeb Jumal, on samuti hea; aga ühiskond rikub loodust ja inimest. Rousseau pooldas regressiteooriat – kõik läheb languse poole. Tekkis küsimus, kas inimesele on juba ülevalt antud ettemääratud saatus või on ta ise oma elukäigu korraldajaks või langeb vastutus ühiskonnale – see on kirjanduse võtmemõistatusi.
Valgustusliikumise kõrval arenes ka üks religioosne ühiskonnaliikumine – vabamüürlus ehk massoonlus, mis kestab ka veel tänapäevani. See oli 18. sajandil väga mõjuv liikumine. Loožide eesmärk oli teiste inimeste abistamine , hariduse edendamine, liikmete kõlbeline täiustamine jne. Väga paljus kattuvad need ideed valgustusideedega. Aga mitte kõiges - vabamüürlased arvasid, et inimene on kõikide asjade põhjuseks. Inimene oli nende järgi oma loomuses patune. Seepärast ongi nende elu kannatuste rada ja see maailm ei saagi olema õnnelik enne, kui inimene ennast ei muuda. Valgustusfilosoofid arvasid, et on vaja muuta sotsiaalset korda – despootiast tuleb teha vabariik, võimuorganid tuleb organiseerida. Inimene üksinda ei ole võimeline ennast muuta, seepärast koonduvadki mõttekaaslased gruppidesse – loožidesse ja aitavad teineteist seal parandada. Need loožid ongi väiksed ühiskonnad, kus valitseb vabaduse-vendluse-võrdsuse-ideed. Loožidesse astudes vahetasid inimesed nime. Nad loobusid oma ilmalikest nimedest, kuna ühiskonnas oli nende staatus väga erinev. Grupis pidid nad olema aga võrdsed, unustama oma sotsiaalse staatuse. Vabamüürlus oli mõeldud ainult meestele. Jaanipäev on ka massoonide päev. Vm-l hakkasid loožid levima 1730ndatel. Vabamüürlus sai alguse ehitusseltsidest, mis olid levinud juba keskajal Euroopas. Seltsides tekkis salakeel, et varjata saladusi teiste eest. Seltsides olid haritud inimesed, insenerid ja arhitektid, kes tihtipeale kutsusid enda juurde ka teisi haritlasi ja nendest seltsidest saigi alguse vabamüürlus. Seetõttu põhinevad vabamüürluse sümbolid ja keel ehituse sümbolitel. Põhiidee on see, et iga inimene on nagu kivi, mida tuleb vormida telliskiviks, et seda saaks panna koos teistega ühtsesse ritta . See on nagu kujuri töö – kiviraidur peab raiuma üleliigsed küljed maha. See on väga valulik protsess (mitte nüüd otseses mõttes). Eneseanalüüs oli väga oluline – kõik pidid kirjutama oma vaimsest elust päevikuid. Sõna loož – lodge – kuur, kus hoitakse tööriistu. Inimene pidi tegema märkmeid, kas ta oli päeva jooksul patustanud või saanud hakkama millegi heaga. See päevikute kirjutamine mõjus tohutult ka kirjandusele. Kõik vabamüürlased ei olnud kirjanikud, aga nad olid lugejad. Nad esitasid kirjandusele juba teistsuguseid nõudeid, kirjandus muutuski psühholoogilisemaks tunnetekirjelduseks. Ligimese abistamine oli ühiskonna parandamise üheks tugevamaks allikaks. Oluline oli rikaste inimeste varanduse jagamine vaestega. Mõlemad said sellest kasu – vaene sai raha ja rikas meeleparandust.
Vm vabamüürlus oli alguses ajaveetmisetegevus. Aga 1770ndatel hakkas arenema väga tõsine ja mõjuv massoonide liikumine. Selle üheks liidriks oli ajakirjanik ja kirjanik Nikolai Novikov . Ta kasvas keskpärases aadliperekonnas. Novikovi karjääris sai määravaks see, et ta määrati Katariina II seadusandlusliku komisjoni sekretäriks. Ta pidi Vm jaoks välja töötama uut seadusandlust. Selleks kutsuti esindajad igast Vm kubermangust. Sellest pidi saama Vm parlament . Iga saadik sai oma valijatelt kaasa saatekirja , kuhu oli kirjutatud, mida komisjonis peab arutama. Ka Katariina II kirjutas oma arusaama seadusandlusest. Katariina II ei arvanud, et sellest kogunemisest tuleb mingi tõsine poliitiline organisatsioon . Aga liikmed olid teist meelt .
18. märts 2009
Novikovi panus vene kultuurilukku oli niivõrd suur, et tema järgi on nimetatud üks aastakümmend – 1779 – 1789. Novikov oli selle põlvkonna esindaja, kes arvas , et kirjanik ja ajakirjanik peab mõjutama ka ühiskonna arengut. Kirjandus ei ole üksnes kunstitegevus, vaid see on üks ühiskonnaelu osasid ja peab kindlasti mõjutama seda. Alustades 1769 . aastal ajakirjanikuna, hakkas Novikov välja andma satiirilisi ajakirju, järgides Katariina II üleskutset, kes ise alsutas samuti satiiriliste ajakirjade väljaandmist. See pidi leevendama ühiskonnas valitsevat pinget. Nii on võimalik vältida igasugust vastupanu ja mässu riigi vastu. Nii on võimalik valitseda ühiskonna arvamuse üle. Satiiriline kirjandus peab leebelt puudutama igasuguseid puudusi, mis valitsevad ühiskonnas, aga see ei tohi tungida kallale konkreetsetele isikutele. Novikov arvas aga teisiti – konkreetsele inimesele oli vaja näidata, et ta tuntakse ära ning ta saaks aru, et ta on paljastatud . Tekkisid tsensuurilised raskused, Novikovi ajakirjad suleti üksteise järel. Ta puudutas oma ajakirjades nii altkäemaksu, kohtute, orjuse, isevalitsuse jmt probleeme. Samuti sattus tema pilke alla moe järgimine, õukondlikud kombed. Seetõttu tekkis talle palju vastaseid. 1775. aastal astus Novikov looži ja hakkas vabamüürlaseks. See pööras tema mõttemaailma ümber. Ta arvas, et iga inimene on kutsutud parandama iseennast ja teenima ühiskonda oma konkreetse heategevuse abil. Sellest ajast peale muutus kirjandus ja kirjastamistegevus tema jaoks heategevuse allikaks, kuna selle tulu, mida ta sai raamatute-ajakirjade trükkimisest, panustas ta heategevusse. Pärast Moskvasse kolimist muutus tema tegevus niivõrd mastaapseks, et tekkis kahtlus , et ta tahab riigikorda muuta. Tekkis kahtlus, miks ta nii suures mahus tegeles heategevusega. Ta avas koole, sööklaid, apteeke jne. Tema oli esimene inimene, kes asutas Vm-l raamatukaupluseid. Enne seda müüdi raamatuid tavalistes olmepoodides. Tema arvates oli vaja eraldi raamatupoode, et väärtustada raamatut kui kultuuri arendajat ning teiseks selleks, et raamatupoed muutuksid kultuurikeskusteks, kus inimesed saaksid raamatute üle arutada. Novikov rajas raamatupoodide võrgu, isegi Siberisse. Raamatuid sai tema käest ka posti teel tellida . See kõik oli täiesti uskumatu. Iga inimene, kes poodi tuli, pidi poest väljuma raamatuga. Kui ta ei suutnud seda osta, siis anti talle raamat tasuta, kuna Novikov taotles hariduse levikut. Novikovi ajakiri muutus väga populaarseks – tema ajakirja tiraaž oli alguses 2000 ja hiljem 4000 eksemplari (tavalistel ajakirjadel ca 600). Iga ajakirja tellija sai pealekauba kirjastuse poolt välja antud raamatu. Nii sai iga tellija aastas 200 raamatut  Sellise ürituse kaudu püüti propageerida ka vabamüürlaste ideid.
Nende arvates oli kolm maailma tundmaõppimise viisi: teadus, kunst , religioon . Viimane oli kõige täiuslikum. Aga Novikov oli inimene, kes arvas, et haridustee on astmeline – kohe ei saa alustada religiooni tundmaõppimisest, kõige väärtuslikumast. Alustada tuligi nii: teadus > kunst > religioon. Kirjandus ja kunst pandi ühte süsteemi religiooni ja teadusega – see oli väga oluline samm. Iga haritud inimene pidi lugema. Kirjandulik protsess on autori ja lugeja vaheline dialoog . Novikov kasvatas lugejat . Ta tegi seda väga mitmekülgselt – ta andis välja ajakirju, mis olid adresseeritud konkreetsele lugejaskonnale. Lapsed pidid saama oma ajakirja – ta asutaski esimese lasteajakirja Vm-l. Seal alustas loometeed N. Karamzin. Eraldi ajakirjad olid ka naistele. N sai aru, et naisi tuli meelitada, kuna naised nii lihtsalt lugema ei hakka. Ta lasi tellida Pariisist moepilte. Kahe nädala jooksul jõudis Pariisis välja antud pilt ka Vm ajakirjadesse. Moepiltide kõrval olid ka luuletused, novellid , aga ka mõni tõsisem kirjutis. Novikov teadis, et kui inimene oli juba ostnud ajakirja, siis ta pidi seda ka lugema. Nüüd hakkasid ka naised lugema. Juba maast madalast hakkasid kasvama lugemislembesed inimesed, kelle jaoks lugemine oli loomulik harjumus. Lisaks sellele andis ta välja põllumajanduslikke ja religioosseid ajakirju. Tema ajakirjades osalesid väga erinevad inimesed, kes saatsid Novikovile oma kirjutatut.
Novikov pakkus üliõpilastele stipendiume, ta saatis mitu üliõpilast ennast välismaale täiendama. Ta pakkus üliõpilastele ka toimetamis- ja tõlketööd. Ta avaldas tohutult palju tõlketeoseid, eelkõige romaane. Ta arvas, et inimene, kes hakkab lugema romaane, hakkab rohkem ka teiste inimeste hädadest ja rõõmudest aru saama – tekib kaastunne . Kogu 18. saj teine pool oli sentimentalismi ajastu – tunded ja hingeelu olid eriliseks tähelepanu objektiks ja seda mitte ainult kirjanduses. See, mis oli kirjanduses, tuli üle viia ka tegelikkusesse. Inimesed muutsid oma käitumisi ja hoiakuid – see oli Novikovi teene . Oma teenreid ei tohtinud peksta, talupoegi piinata, lapsi ei tohtinud unarusse jätta – see oli häbi. Oli võimalik olla hea, südamlik ja lahke . Tema tegevuse tipp oli 1780ndate lõpus, kui paar aastat oli Moskva lähedal olnud väga halb saak ning talupojad olid näljas. Novikov saatis neile raha, aga see raha jäi ametnike taha toppama. Novikov organiseeris seejärel abi omal algatusel. Ta ostis rikastelt mõisnikelt vilja ja jagas seda talupoegadele. Tingimuseks oli see, et talupojad pidid headel aastatel vilja aitadesse koguma ja siis ikalduseaastatel üksteist toetama .
1789. aastal algas Pr revolutsioon ja paljud sellest osavõtjad olid massoonid . See pani paljudes riikides massoonid kahtluse alla. Katariina II keelas Vm-l massoonide tegevuse ära. 1792. aastal arreteeriti Novikov ning ta pandi vangi. Kui troonile asus Paul I, siis ta lasi vabaks kõik poliitvangid – ka Novikovi. Paul I huvi vabamüürlaste vastu oli suur, ka see sai Novikovile saatuslikuks. Novikov kaotas kogu oma varanduse, kuna ta ei olnud rikas aadlik. Kogu oma tulu pani ta oma raamatutesse või heategevusse. Pärast tema arreteerimist pandi raamatud aresti ning põletati, seepärast ei naasnud ta oma tegevuse juurde. Sellest hoolimata avaldas Novikov sel ajal väga suurt mõju kirjanduse ja keele arengule.
Aleksandr Radištšev (1749 – 1802) – „Reis Peterburist Moskvasse“ trükiti Peterburis 1790. aastal Radištševi enda koduses trükikojas. Novikovi tegevus oli võimalik tänu sellele, et 1783. aastal andis Katariina II välja ukaasi – iga inimene võis asutada eratrükikoja. Eraisik, kellel oli tahtmist ja võimalust, võis selle asutada, aga ta pidi selle registreerima politseis ning tema teosed pidid läbima tsensuuri. See ukaas suurendas raamatute trükkimist Vm-l. Ka Novikov asutas Moskvas mitu eratrükikoda. Üks süüdistus talle oligi see, et osa raamatuid trükiti ilma tsensuuri läbimata. Radištšev rikkus samuti mitut reeglit oma raamatu trükkimisel, kuigi teos läbis tsensuuri. Tollane tsensuur oli aga väga leebe . Politseiülem andis loa selle raamatu trükkimiseks. Pärast tsensuuriloa saamist muutis R teksti, mis oli seaduserikkumine. Seetõttu arreteeriti ka R väga kiiresti. Raamat oli juba välja antud – ilma autori nimeta. Nimi uuriti aga lihtsalt välja. R sai esmalt surmanuhtluse , aga hiljem andis Katariina II talle armu . Lõpuks pagendati R Siberisse 15 aastaks. Paul I tulek troonile päästis R-i, ta istus Siberis ainult 5 aastat. Pärast Aleksander I trooniletulekut oli ta jälle riigiteenistuses. R oli kõrgametnik, Peterburi tolliülem. Ta oli rikkast aadliperekonnast. Tema oli nende noorte aadlike grupist, kelle Katariina II saatis Leipzigisse õppima juurat. Ta oli Katariinale hästi tuntud inimene. seetõttu solvuski Katariina R-i teose peale. R saatis 25 eksemplari müügile ja mõned raamatud saatis ta tähtsatele inimetele kingituseks. Katariina kuulis selle raamatu kohta kuulujutte ning ta ostis selle teose ka endale. See eksemplar on säilinud tänapäevani. Katariina oli väga tark naisterahvas ning oli väga hästi kursis nende ideedega, millest R oma raamatus kirjutas. R-i keel oli väga raske. Katariinal ja R-l oli sama filosoofiline keel. Katariina kommentaar raamatule oli järgmine: „See on mässaja, hullem kui Pugatšov.“ 1773 – 1775. aastal toimus Vm-l kodusõda. Mässu eesotsas oli kasakas Pugatšov. Mäss hõlmas väga suurt territooriumi. See oli väga raevukas mäss, aadlikke tapeti , mõisasid põletati. Valitsus pid saatma selle mässu mahasurumiseks kõige paremad väeosad. See oli Katariina II valitsuse ajal väga ulatuslik sündmus, mis mõjutas kõiki. Katariinal oli selge mässu põhjus – pärisorjus. Pärisorjus oli kõige suurem Vm probleem. Katariina II teadis väga hästi, et pärisorjus tuleb kaotada, kuna see oli kahjulik nii poliitliselt kui ka majanduslikult. Miks ta ikkagi ei kaotanud pärisorjust (kehtis 1861. aastani)? Talupoegade omamine , prii tööjõu omamine oli aadlike kõige suurem privileeg . Katariina, kes oli saanud troonile just tänu aadlite poolehoiule, ei saanud aadlitelt seda privileegi ära võtta. Kui Katariina nimetas R-i suuremaks mässajaks kui Pugatšov, siis see on väga määrav ütlus.
R-it nimetati revolutsiooniliseks kirjanikuks, kuigi tema raamatus ei ole ühtegi viidet revolutsioonile. Ta on 18. sajandi kõige radikaalsem kirjanik. R kirjutas valgustusromaani – see on eriline žanr, see on filosoofiline ja poliitiline romaan, mille ülesandeks oli levitada teatud poliitlisi ja filosoofilisi ideid. Valgustajad arvasid, et inimesteni jõuavad ideed palju kiiremini, kui nad ei ole seletatud kuiva traktaadi vormis, vaid kunstilises vormis. Reisiromaani vorm on väga soodne selleks, et seletada kõikvõimalikke ideid. Reisiromaan võimaldab seostada väga erinevaid asju väga lihtsalt. R-i romaani puhul on olemas reisija , kes sõidab Peterburist Moskvasse. See oli kõigile hästi tuntud tee. Peatükkide nimetused on postijaamade nimetused. Tegevus on aga väga vähesel määral seotud konkreetsete postijaamadega. Iga peatükk väljendab mingisugust ideed või ideede kompleksi, aga seda tehakse mingisuguse konkreetse näite abil. Nt reisija kohtab kedagi. Süžee iseenesest on väga teisejärguline, olulisemad on ideed, mida kirjanik tahab meieni tuua. Teoses on kasutatud väga erinevaid vorme – kord on see kiri, kord jutuajamine, kord pealtkuulatud vestlus .
Pühendus on romaani kokkuvõte. A. M. K – Aleksei Kutuzov , kes oli R-i eakaaslane. Ka tema oli saadetud Leipzigi. Need üliõpilased, kes sinna saadeti, pidid kirjutama uue seadusandluse Vm jaoks. Kutuzov oli aga väga vähe huvitatud karjäärist. Temast sai vabamüürlane ja Novikovi suur pooldaja ning kaaslane . R-i ja Kutuzovi vaated olid hoolimata sõprusest väga erinevad. Kutuzovit nimetas R hoopis tunnetekaaslaseks (mitte mõttekaaslaseks, nagu eestikeelses tõlkes kirjas on).
C. A. Helvetius oli samuti entsüklopedistide hulgas. Tema teosed olid R-le väga olulised („ Vaimust “, „Inimesest“ ja „Õnnest“). Helvetiuse väitis, et inimene on sündinud selleks, et olla õnnelik. Õnneks on vaja kannatuste kaotamist, inimesel on kaasasündinud õigused toidule ja elujätkamisele, inimene peab lähtuma oma huvidest. Egoism ei ole mitte halb, vaid hoopis stiimul inimese elu arendamiseks ja ka riigi ning ühiskonna arendamiseks. Kui inimene tahab endale head, siis ta hakkabki tegutsema, on ise aktiivne. See aitab ühiskonnaelu käima panna. Loomulikult peab inimene ka teiste huvidega arvestama, aga seda ainult sel määral, et see ei riivaks tema enda huvisid. Inimesel on oma mõistus, mis kaitseb teda selle eest, et ta ei riivaks teiste inimese huvisid. Mõistusest oli tol ajal natuke teistsugune arusaam kui praegu. Mõistus oli eelkõige tunnete kooskõlastaja. Tunded on kõige tähtsamad ja sellepärast on võtmesõnaks kaastunne.
Pärast R-i aresti hakati taga otsima loomulikult Kutuzovit, aga viimane oli sel hetkel Berliinis. Kutuzov ostis Berliinis igasuguseid alkeemia käsiraamatuid kokku. Massoonid hakkasid tegutsema igasuguste müstiliste vahendite leiutamisega, eelkõige homunkuluse (kunstlikult loodud inimene) leiutamisega. Massoonid õppisid tundma keskaegset alkeemiat ja igasuguseid muistseid tarkusi, nt heebrea keeles kirjutatud traktaatidest lootsid nad rajada tee homunkuluse väljamõtlemiseks. Nad tahtsid luua uued inimesed, kes on vabad patust ja pattu langemisest. Uued inimesed ei oleks olnud Aadama ja Eeva järglased, vaid patust vabad. Nad tahtsid leiutada ka tarkuse kivi (filosoofiline kivi), mis pidi muutma kõik asjad kullaks. Nad arvasid, et see oleks aidanud lahendada sotsiaalseid probleeme. Tolle aja inimesed mõtlesid probleemidest väga lihtsalt ja enda arvates loogiliselt. Niisiis , Kutuzov ei saanud enam Vm-le naasta.
Raamatu eesmärk on kannatusi leevendada ja nendele mingeid lahendusi leida. Raamat peab andma inimestele juhtnööre, kuidas parandada oma elu ja ühiskonna heaolu. Inimese hädad peituvad neis endis . Inimesed ise peavad leidma tee selleks, et kõike parandada. Raamat ehk ideed ehk mõtted ehk filosoofia ongi see vahend, mis saab parandada inimesi. Inimene peab probleeme mõistma ja siis ales saab ta hakata mõtlema teisiti. Mässu on võimalik maha suruda, aga ideid ei saa maha suruda. Ideed on igavesed , neid saab ainult veenvalt ümber lükata. Ideede vastu saab võidelda ainult ideedega. Mõte on suurem kui iga materiaalne vahend. Selles mõttes ongi see raamat valgustuslik.
25. märts 2009
Milliseid ideid väljendati raamatus ja miks need ideed kutsusid esile sellise reaktsiooni? Põhiidee seisneb selles, et kõik inimesed on võrdsed. Trediakovski kirjeldas „Telemahhiidas“ despootlikku korda harrastanud kuningate piinlemisi. Radištšev arendab seda motot ka oma ühes peatükis – seal, kus on silmaarst . Silmaarst on tõde, kes võtab inimese silmilt kae. Despootlikele monarhidele antakse kaks peeglit – üks on see, mis näitab, kuidas nemad nägid oma palet eluajal, teine peegel näitas seda, kuidas asi tegelikult oli. Nende kahe kuju võrdlus oli kõige suuremaks piinaks despootidele. Despootia on piiramatau võimu kuritarvitamine. Despootia on palju laiem kui monarhia, kui isevalitsus, see on selline suhtumine oma alamatesse, mis näitab ühe inimese kurjasti tarvitatud võimu teiste inimeste suhtes. Despootiat iseloomustavad tsensuur, pärisorjus, võim talupoegade üle. Teoses on üks vihje ka Rooma ajaloole – Lucretia vägistatakse ja tema vennad tapavad valitseja, kes oli Lucretia vägistaja – see tekitab Roomas mässu ja despootia kukutatakse. Naine lõpetab elu enesetapuga. R-i loos peab talupoegi õigustanud kohtunik ametist lahkuma . Ka talupojad on inimesed ja enesekaitseks on õigustatud võtta teiselt inimeselt elu. See peatükk (Zaitsovo) kirjeldab pärisorjuse tagajärgi. R näitab siin tagajärgi, milleni võib jõuda ühe inimese võimuvoli. Siin on veel üks huvitav nüanss – tapetud mõisniku lesk ei tahagi, et tema talupojad saadetakse sunnitööle. Ta määrab neile ise karistuse, kuna ta ei taha oma töölistest ilma jääda. Kõik inimesed on seaduse ees võrdsed. Despootlik valitseja ei taha seadusele alluda isegi siis, kui seadus määrab midagi talle kasulikku . Ta oskab ise karistada .
Piiramatu võim labastab inimesi, ta on moraalselt ohtlik ka peremeestele. Kirjeldatakse ka ideaalset talutüdrukut, keda võrreldakse linnatüdrukutega. See võrdlus on talutüdruku kasuks, kuna tema tahted on õilsad, ta on vooruslik. See tütarlaps unistab abielust , lastest – normaalsest perekonnaelust, mitte võõraste meeste poolehoiust. Siit paistab ka välja tõeline moraalne tunne. Talupoeg ei usalda aadlikke, nad ei ole usaldusväärsed. R kirjeldab vaba inimese mõttelaadi ning orja hoiakut. Tema jaoks ei ole orjameelsus määratud sotsiaalse staatusega. Kõik talupojad ei ole orjameelsed. Vaba inimese üks tähtsamaid privileege on võimalus suremiseks. Enesetapp on õigustatud, kui ta on kaotanud võimaluse normaalseks eluks. Enesetapp on ka R-i elus tähtsal kohal. R oli Helvetiuse eetika pooldaja, ta palus , et sõbrad annaksid oma süüfilisehaigele sõbrale mürki, et too piinadest vabaneks. Kaks sõpra ei julgenud seda teha. Inimene peab olema vaba ja tal on õigus lõpetada elu oma huvides. See oli vastuolus kristliku eetikaga. R tappis ka ise end ära. Ta tegi seda rahulikul hetkel – siis, kui ta sai tagasi oma aadliseisuse, välised kannatused olid lõppenud, ta töötas kõrgel kohal. Ta neelas hapet. See tähendas tema jaoks oma õiguse tõestamist. Enesetapp oli tema jaoks viimane võimalus tõestada seda, mis oli inimesele kõige kallim. Ta näitas oma lugejatele, et tema oli võimeline üle astuma igasugustest privileegidest ja oma eluga tõestab ta oma tõekspidamisi.
R toetub Kresttsõ peatükis Rousseau ja Helvetiuse filosoofiale. Helvetius – mõistus peab kirgi kontrollima. Iga inimene peab lähtuma voorusest ja omaenda kasust. Selles peatükis oleva isa pojad ei võlgne talle midagi. Kõik tehtu on temale endale kasuks. Ta ikka loodab, et pojad mäletavad teda ja tema õpetust. Inimese tunnete tipp on sõprus. Poegade ja isa vahekord oli sõprus. Lapsed peavad oskama kasulikku tööd – see peab õpetama neid ennast elatama. Laste oskused ja omadused on loomulikud , mitte sellised nagu kõrgseltsil. Terve vaim terves kehas. Mõistust ei ole mõtet koormata võõraste mõtetega. Laps võtab asju loomulikult vastu, loodust vaadates tekivad tal igasugused mõtted, oskus mõelda. Lastele räägiti jumalast juba siis, kui nad olid võimelised seda tõde vastu võtma. Emakeel pidi olema hästi selge, õpiti ka ladina ja inglise keelt. Inglise keeles peegeldub vabadusevaimu kangus. Elada tuleb vooruslikult, ilma kättemaksu ja kahetsuseta. Üle astuda võib isegi seadusest, kui seadus eksib vooruse vastu. Cato surm – ta tahtis pigem surra kui oma vabadust kaotada. Moto : Sure vooruse nimel. Rousseau’ Emile’i kasvatab kasvataja, siin tekstis on kasvatajaks isa. Isa valmistab oma poegi teenistuseks ette. See teenistus võib olla vastuolus tema õpetustega. Siis ta nõuab, et pojad hoiaksid kinni tema õpetustest. Vabad inimesed on kasvatatud selleks, et olla vabad, mitte orjad . R ei eira seda mõtet, et eelkõige on vaja muuta olusid, seadust. Heast mõisnikust on räägitud peatükis Gorodnja. Hea mõisnik ei saa olukorda parandada. Üks naine sundis talupoja oma toapoisiks ja sundis abielluma raseda talutüdrukuga, kelle rasestas mingi naise sugulane. Mees ei allunud sellele korrale ja ta anti nekrutiks. Süsteem peab olema muudetud. Ühe hea inimese tahe ei muuda siin midagi.
R-i raamat keelati ära ja enne 1905. aasta revolutsiooni seda välja ei antud. R-i raamat on ka sentimentaalne reis. R pidas Sterne’i „Tundelist teekonda“ oma romaani kirjutades silmas. Reisija peamine tunnus on see, et ta tunneb kõikidele kaasa. Ta ei vaata mitte tuimalt pealt, vaid ta elab kõigi inimeste eludele kaasa.
90ndateks oli vene kirjanduse areng juba enam-vähem sünkroonses arengus Euroopa kirjandusega. 1780ndate lõpul oli 18. saj vene kirjandus samastatud luulega. Taheti välja töötada poeetiline keel, mis oleks eraldatud ülejäänust maailmast. Kirjakeel oli välja töötatud nii, et ta ei olnud samastatud igapäevase kõnega. Siin aitas paljuski kaasa kirikuslaavi olemasolu ja laialdane tundmine . Kirikuslaavi keel muutus varaks, kust sai võtta sõnu kõrgstiili tarbeks. Lomonossovi kolme stiili teooria oli võetud üle antiikaja ideedest. Luulekeel oli kirjakeele tipp, seetõttu oli ta ka kõige tähtsam. 1790ndateks hakkas arenema ka vene proosa. Taheti ka proosas vormistada poeetilise keele vastand , omaette kõrgstiil. Sellepärast oligi seda teost päris raske lugeda juba tol ajal. Eestikeelses tõlkes see ei kajastu. See oli kirjutatud raskes arhailises keelepruugis. R püüdis kõike ühendada – uusi filosoofilisi valgustusajstu ideid, sentimentaalse kirjanduse aineid aja hoiakut ning uut kõrgproosalist stiili. Samal aastal, kui R andis välja oma reisiromaani, ilmus ka teine reisiromaan vene kirjanduses „Vene reisija ehk rändaja kirjad“ – Karamzini oma.
Nikolai Karamzin ( 1766 – 1826 ) – elas üle Paul I aja, suhtles Aleksander I-ga. Ta oli üks autoriteetsemaid vene kirjanikke. Ta alustas oma kirjanduslikku karjääri Novikovi lasteajakirjas. Ta elas massoonide majas Moskvas, oli seega kursis massoonide ideedega. Ühel hetkel tahtis ta olla iseseisev kirjanik. Ta sõitis reisile Euroopasse, külastas Sm, Pr, Šveitsi ja Im-d. Juba see viis teda massoonidest lahku, kuna vabamüürlased olid reisi vastu. Nad arvasid, et välised elamused ei ole noorele inimesele kasulikud, kuna te peab kontsentreeruma oma hingeelule. Reisimine ei olnud nende silmis mingi tõsine tegevus. K arvas teisiti. Ta leidis, et ta peab tutvuma Euroopa eluga ja ta tahtis kirjutada reisi ainetel teose. Reisiromaani hakkas ta publitseerima oma ajakirjas. K-l ei olnud praktiliselt sissetulekut peale kirjandustegevuse. Tal oli väike mõis, osa sellest andis ta oma vennale ja teise osa oma hädasolevatele sõpradele. Ta pidi elama oma kätetööga. Ta ei astunud uuesti teenistusse. Ta hakkas teenima oma kirjandusega. Ta oli esimene aadlisoost professionaalne kirjanik. See on termin, mis määrab lugeja ja kirjaniku vahekorda . Kirjanikud olid riigiteenistuses. Kirjanikelt telliti teosed ja maksti selle eest. Kirjandustegevust toetasid ka metseenid. Honorare maksti ainult tõlketöö eest, kuna see oli madalam tegevus, mida rahastati. Tõlketööd tehti oma naudingust või olid need noored inimesed, kes tegid seda tööd raha pärast. Kirjandustegevuse eest aga honorare ei makstud. Raamatu väljaandmiseks pidid aga kirjanikud raamatu ise välja andma. Seepärast hakkas K tegelema ka ajakirjandusega. Algab ka vene ajakirjanduse uus etapp.
K sattus Euroopasse väga pingelisel ajal – Pr-l puhkes rev. Ta nägi neid sündmusi pealt. Seda ei saanud aga Vm-l kirja panna, aga K tahtis, et ka vene lugeja saaks kõigest sellest osa. K kontseptsioon ongi, et ta kirjeldab Euroopa maid vene inimestele kui nende kultuuri üht osa. Ta võtab Vm-d kui Lääne-Euroopa osa. K-i tegelasel pole nime, ta on Reisija. Raamat on kahe otsaga asi – ühelt poolt on see suunatud vene lugejale ja teisalt on silmas peetud, et Reisija on vene kultuuri kandja Euroopas. Reisija kohtub Kantiga, Herderiga, Goethet pole kodus. Reisija on võrdse kultuuri esindaja. Ta räägib kõikidest kuulsustest suure lugupidamisega , aga ta ei tunne, et Vm kultuur on nendest halvem .
K hakkab ka publitseerima oma novelle ja jutustusi. „Vaene Liisa “ tõi K-le suurt kuulsust .
1. aprill 2009
Täna möödub 200 aastat N. Gogoli sünnist.
Simoni kloostri juures asuski onnike, kus elas Liisa oma emaga. Seal on ka tiik, kuhu Liisa uppus. Novellis on neli tegelast – Liisa, Erast, ema ja jutustaja – see on uudne! Novell avaldati 1792. Tekst põhjustas palverännakud. Inimesed hakkasid külastama Simoni kloostri tiiki. Nad hakkasid kirjutama nimesid puukoortele. Nad valasid pisaraid. Külastatakse neid kohti, kus elasid Voltaire ja Rousseau, aga ka neid kohti, kus toimus „Uue Heloise ’i“ tegevus. Liisa – Rousseau romaani peategelase Heloise’i järgi. Ta oli lihtne tüdruk. Vihje oli väga läbipaistev. Heloise oli aristokraat , aga õpetaja oli lihtne mees, mistõttu nad abielluda ei saanud. Nende kohtumised toimusid looduse rüpes. Karamzin toob konflikti üle vene oludesse. Noormees on aristokraat, neiu on talutüdruk. Sumarokov abiellus oma toatüdrukuga, see tekitas sellise skandaali, et keegi ei tahtnud enam S-ga läbi käia. Krahv N. Žeremetjev abiellus pärisorjast näitlejannaga, naine oli väga haritud. Pärast ei külastanud ega käinud nendega enam keegi läbi. Ž oli väga rikas. Naine suri tiisikusse (väga noorelt). Liisa saab esimesena aru, et abielu ei ole võimalik. Erast ütleb, et Liisa on talle alati südame lähedal. Realism ilmub vene kirjanduses 1830 – 40ndatel , seda kutsuti naturaalseks koolkonnaks. Sentimentaalse kirjanduse tunnused: tundelisus, loodus, loodus on kooskõlas tunnetega. Tegelased kurvastavad koos loodusega. Tol ajal oli see väga huvitav. Loodus ja inimene elavad harmoonias. Veel on sentimentaalse kirjanduse tunnuseks see, et tegelased nutavad palju. Need on nukrad lood. Need liigutavad südant. Inimesed hakkavad koos tundma. Lugeja on tõmmatud kaasa.
Jutustaja kohtus Erastiga Liisa haua juures. „ Jungi ööd“ – oli tõlgitud nii proosas kui luules, need olid mõtisklused haual. Ka „Vaene Liisa“ kuulub sellesse traditsiooni. Karamzin on liitnud Liisa Euroopa kirjanduse tipptraditsiooni. See oli jutustus ehk provest. Liisa on kahe žanri vastandamine – novell ja romaan. Novell e jutustus on „reaalne“. Mõlemad on aga välja mõeldud. See on autori ja lugeja vaheline kokkulepe. Kunst on mäng, imiteerimine, illusioon . Lugeja pannakse uskuma sellega, et lool on jutustaja. Jutustaja toob sisse mitu vaatepunkti. Jutustaja võimendab efekti, jutustaja loob meeleolu. Lugeja samastub ümbrusega, jutustaja avab tekstiruumi. Lugeja peab assotsieeruma praeguse ja ka antiikse ruumiga. 18. saj kirjandus tegi suurt vahet tegeliku elu ja kirjanduse vahel. Erast on palju lugenud ja ta võttis kirjandusliku tausta endale eesmärgiks. Erast peab lahti ütlema oma senisest sõpruskonnast. Ta ei käitunud nagu reaalses elus. Tegelikult oleks ta pidanud Liisat ahistama ja Liisa oma majja meelitama. Siin elasid nad aga hoopis teisiti. Liisa muutus tavaliseks tüdrukuks. Midagi uut enam ei olnud. Jutustaja mõistab Erasti hukka. Inimene ei suuda oma tundeid valitseda. Novell on kirjanduslikult väga hästi üles ehitatud. Jutustaja vaatepunkt on olulisem kui süžee ise. Kirjanduses ja elus on teistsugused seadused. Erast oma koormat ei kandnud. Ta oli tüüpiline aadlik. Ta ei kandnud oma vastutust. Liisale seletab ta seda, et sõtta mitte minnes käib see tema au pihta. Karamzin on väga järjekindel. Ta püüab luua loo, kus me tunneme kaasa. Me tunneme kaasa ka Erastile. Erast kahetses pärast. 18. saj lõpu lugejad tundsid Erastile kaasa – see on uudne. Tegu oli talutüdrukuga, kellel on kõrgemad tunded kui aadlil. Armastusest on juttu ka ema puhul – „ka talunaised oskavad armastada“. See oli midagi uudset, et nende tunded ei ole teistsugused. Kristlik lugeja oleks pidanud Liisa enesetappu hukka mõistma. Radištševi arvates oli enesetapp vaba inimese tunnus. Armastus on siin niivõrd traagiline, et Liisa tapab end. Finaal on traagiline. Novell ei ole õpetlik. Selgelt on väljendatud, et enesetapp ei ole hea. Inimest ei saa aga sellepärast hukka mõista. Lugeja ei oska keelelist novaatorlust hinnata. Vene proosa polnud selleks ajaks arenenud. R ja K mõlemad teevad proosaga eksperimendi. R püüab kirjutada filosoofilise romaani. K romaan jälgib kõnekeelelist mudelit – haritud inimeste kõnepruuk. K oli vene kirjakeele uuendaja . „Liisa“ alustas traditsiooni – kõik noored kirjanikud hakkasid „ Vaese Liisa“ stiilis novelle kirjutama. Sellest sündis uus vene proosa. 30 a pärast hakati seda revideerima. 20ndate alguses püüti kirjutada teisiti. K traditsioon kestis kirjanduses kaua.
Karamzin (1766 – 1826) – temast sai novaator luules ja proosas, aga ka teadlane ja ühsikonnategelane. Ta toimetas ja tõlkis lasteajakirja, andis ka oma ajakirja välja. Ta oli esimene professionaalne aadlisoost vene kirjanik, kes sai elada oma kirjanduslikust tegevusest. Aadlisoost kirjanik oli väga uudne nähtus. Aadlile oli loomulik olla sõjaväelane. K andis välja poliitilist eraajakirja. See oli eraisiku esimene poliitiline ajakiri. Temast sai ka ajaloolane . Tema ajalugu lugesid kõik. K alustas kirjanduslikku tegevust Katariina II ajal. Ta lõpetas oma tegevuse Nikolai I ajal, ta suri pärast dekabristide ülestõusu. Ta ei elanud kaua, aga ajalooliselt oli see väga pingeline, sündmusterohke ajastu. Paul I püstitas oma lossi ees monumendi Peeter I-le. Vm-l algas monumentide võistlus. Kõik tahtsid tõestada, et nad on P I järglased. 1796 – 1801 – Paul I ajastu. 19. saj ei hakanud Vm-l kalendaarselt. 12. 03. 1801. tapeti Paul I, sellega algas uus sajand. Paul I-st saab Vm konstitutsiooniline monarh . Iga järgmine periood algas valitsejalootustega. Tema troonilolek lõppes traagiliselt, kuna Paul I hakkas võitlema ajaloo vastu. Ta arvas, et on võimalik uuesti tulla keskaja juurde. Tema ideaaliks oli Jumala poolt õnnistatud monarh. Tema ütles, et Vene riigis on tema ja kõik teised. 1799. – sõjaretk Itaaliasse.
Aleksander I oli õnnetu, ta elas Napoleoni ajal – ta tahtis olla samasugune väejuht, aga ei õnnestunud. Ta sai Napoleonilt lüüa. 1812. aastal toimus Moskvas suur tulekahju. Moskva põles maatasa.
8. aprill 2009
Järgmiseks korraks lugeda „Häda mõistuse pärast“.
Mihhaili lossis tapeti Paul I.
Aleksander I periood
Aleksander I võeti vastu suurte ootuste-lootustega. loodeti, et Al I kaotab pärisorjuse või vähemalt astub mõned sammud selleks. Tema kasvatus oli väga liberaalne . Tema õpetajaks oli konstitutsiooniliselt meelestatud šveitsi pedagoog . Ta kordas erinevates seltskondades, et Vm on maha jäänud. Lootused jäidki ootusteks. Sellest ongi tingitud Vm edasine sündmuste areng Al I ajastul. Kõige tähtsamad reformid toimusid hariduses ja kultuurielus. Ta lasi avada mitu ülikooli (taasavati ka Tartu ülikool; Peterburi ja Vilniuse ülikooli taasavamine ). See oli hariduse keskendumine ülikooli ümber. Al I tegi ülikoolist haridussüsteemi eestvedaja . Ülikooli käes oli ka tsensuur. Tsensuuri leevendamine oli ka üks tähtsamaid sündmusi. 1803 . aastal oli antud ukaas, mille järgi lubati vabastada pärisorjusest talupojad, kui ta suvatses neile anda maatükki. Ukaasi ei saa alahinnata. 19. saj esimesel poolel said paljud talupojad vabaks tänu ukaasile. Aga Al I unustas oma lubadused , kuna tema jaoks oli peamine võidelda Napoleoniga ja saavutada kuulsus väejuhina. 1804. aastal kuulutas Napoleon Pr imperaatoriks. Sõjad jätkusid kogu Euroopas, kuna Pr tahtis võita endale kogu Euroopa. Al I püüdis sellele panna piiri ja Vene väed liitusid Austria vägedega ja sõda puhkes Austerlitzis prantslaste vastu. Sõda polnud Vm-le eriti kahjulik, aga polnud ka väga hea. Vm pidi liituma maj blokaadiga, mida Pr alustas Im vastu, aga Vm oli Im-ga tihe kaubavahetus. Vm-le suruti peale sõda Rootsiga. Vm pidi võitlema ka Türgiga. Rootsi sõda lõppes võiduga, tänu sellele sai Soomest Vm osa. 1809. aastal kuulutati Soome konstitutsioon , Soome vürstkond sai Vm autonoomseks osaks ja sai endale konstitutsiooni . Tilsiti rahu sundis Vm-d pidama väga tihedaid sõprussidemeid Pr-ga – see tekitas Vm haritlastes rahvuslikku ärkamistungi. Vm haritlaskond hakkas mõtlema selle peale, kuidas Vm maksma panna – mitte ainult lahingutes.
1812. aasta juunis tungis Napoleon sisse Vm territooriumile ja vallutas suure osa – sh ka Moskva. Puhkes tulekahju. Seda sõda hakati kohe kutsuma isamaasõjaks. See oli võitlus Vm enda territooriumil. See oli enesekaitse . Jõululaupäeval heideti viimane Pr sõdur Vm territooriumilt välja. Vm väed läksid edasi ja liitusid Preisi, Austria ja Inglise vägedega ja ründasid Pr-d. Pr sai lüüa Waterloo lahingus.
Pariisi vallutamine tõi vene vägedele kuulsust kui mitte ainult võitjatele, vaid ka kui väga lahketele ja suuremeelsetele inimestele. Üldine suhtumine muutus. See muutis Vm staatust Euroopas ja muutis ka vene inimeste enesetunnet . Al I oli kuulutatud Euroopa päästjaks. Tekkis lõhe, kuna Al I arvas, et tema ülesanne on korraldada Euroopa poliitikat. Ta oli Püha Liidu üheks aktiivsemaks tegelaseks. See liit oli moodustatud selleks, et maha suruda igasugused revolutsioonilised liikumised. Igas Euroopa osas sai aluse opositsiooniline monarhiavastane liikumine. Al I arvas, et tema ülesanne ongi nüüd olla Euroopa päästja. Aga tema alamad mõtlesid teisiti. Nad arvasid, et on tulnud aeg, mil Vm näitas end kui küps riik ja küps rahvus. Nüüd oli vaja ka rahvale teine elu anda, eelkõige talupoegadele. Euroopa sõjaretk oli tegelikult suurepärane kogemus, mis näitas, et pärisorjus ei ole ainukene võimalus kaitsta riiki. Seal elatakse tegelikult paremini, kus pärisorjus on kaotatud . Euroopa retk oli väga suureks kogemuseks. See avas silmad Euroopa elule kui ka Vm sisemisele elule; samuti avas see silmad oma rahva suhtes. Venelased ei olnud enam rumal rahvamass, nemad olid just ajaloo tegijad. Pärast tagasitulekut Vm asutasid nooremad ohvitserid opositsioonilisi ringe – Päästeliit, Heategevusliit jne. Algselt oodati Al I käiku – loodeti, et lubadused saavad täidetud. Al andis konstitutsiooni Poolale. See oli lootusekiir ka Vm jaoks. Hakati pidama plaane, kuidas muuta sotsiaalne poliitiline kord Vm-l. Üks oli pärisorjuse kaotamine. Sellega ei saadud enam leppida. Isevalitsus tuli ka kukutada . Vm võis jääda monarhiaks, aga see pidi olema konstitutsiooniline monarhia. Al hindas üle nende võimalusi.
Al I surm (1825) provotseeris ülestõusu. 14. detsembril samal aastal korraldasid salaühingud mässu Peterburis Senati väljakul. Need olid peamiselt ohvitserid, kes tõid väljakule oma alluvad väeosad. Kõik tulid välja vaatama, mis toimub. See oli esimene riigikorravastane väljaastumine Vm-l. Vm on üle elanud väga mitu riigipööret. Riigipöörded olid ühe konkreetse isiku kõrvaldamine, et teist troonile panna. Al I vend Nikolai oli sunnitud selle mässu alla suruma kahuritega. Väga paljud hukkusid Neeva jõel. See oli verine päev ja suureks šokiks nii valitsejale kui ka ühiskonnale. Nikolai valitsus algas väga ebatavaliselt – tema andis käsu avada tuli ja alustas oma valitsejakarjääri veriselt. Kohe hakati arreteerima osavõtjaid ja 1826. aastal hakkas töötama kohus. Nikolai I kuulas üle ise kõik süüalused. Ta ei tahtnud uskuda , et keegi võiks Vene riigi vastu mässu tõsta. Ta õppis ülekuulamiste ajal väga palju. Ta sai aru, et Vm-l ei ole kõik korras. Ta tegi avaldusi , millest võis järeldada, et ta plaanib mingeid reforme. Hukati viis ülestõusust osavõtjat. 120 salaühingu liiget saadeti asumisele. Pärast Poola ülestõusu algas Vm-l suur kooleraepideemia. Pärast seda oli selge, et Nikolai I ei kavatse astuda mingid samme selleks, et midagi muuta. Tema peamine ülesanne on hoida seda, mis on olemas. Ta ei taganenud monarhiaprintsiibist. 1830- 50ndad oli stagnatsiooniperiood ja selle ajaga jäi Vm väga palju Euroopale arengus alla. Vm peale vaadati suure kahtlusega.
Kirjandus arenes aga teist teed, oma teed pidi. Karamzin juba taganes kirjandustegevusest. Tema kirjanduslik tegevus lõppes aastal 1803, ta hakkas kirjutama Vm ajalugu. Tema tegevuse ümber käis väga suur poleemika. Tema vastane admiral Al. Šiškov ( 1754 – 1841 ) ründas väga Karamzini ideid ja pakkus välja oma kirjandusliku programmi. Šiškov oli kirjanikuna vähem tuntud kui Karamzin. Ta oli meremees , väga haritud inimene, kirjutas mitu tööd, sh mitmekeelse sõnastiku. Ta alustas oma tegevust Karamziniga ühel ajal ja alustas kui tõlkija Saksa keelest. Ta tõlkis lastekirjandust. Ta õppis Rootsis keelt, armus seal ühesse tütarlapsesse, reisis Itaaliasse, elas seal, õppis ära keele. Ta oli suurepärane keeletundja. Siiski polnud ta ei filoloog ega lingvist . 1803. aastal avaldas ta paksu raamatu „Mõtisklemine sellest, mis on vana ja uus stiil vene keeles“. See ei olnud filoloogiline, vaid pigem filosoofiline ja kultuurilooline. Šiškov arutas selle üle, kuidas peab arenema rahvuskultuur . Tema tähelepanekud pärinevad Saksa eelromantismist ja Herderi ideedest. Tema läänevastane kontseptsioon pärineb läänest. 18. saj valgustusfilosoofia oli sügavalt kosmopoliitne. Pöörati tähelepanu inimesele. Rahvus polnud esmatähtis. Üks haritud inimene ei saa rääkida saksa keeles. Ta ise kirjutas ainult Pr keeles. See tekitas vastuolu. Väga paljud eelromantismi ideed kasvasid välja poleemikast. Nad tahtsid väärtustada oma rahvuskultuuri. Herder oli üks esimesi, kes ütles otse välja, et igal rahval on oma kultuur ja seda tuleb väärtustada. See rahvuskultuur eelkõige peegeldub keeles. Euroopas on mitu keelt ja neid tuleb väärtustada – ka rahvaluulet. Herder alustas rahvalaulude kogumist. Tema rahvalaulude kogumikus on seitse eesti laulu. Enne Herderit arvati, et rahvakultuur on tagurlik ja alaarenenud kultuur. Herder arvas, et see ongi see iga rahva kultuuri kuldosa. Šiskovi raamatus oli öeldud, et vene kultuur peab olema rahvuslik, ta ei pea jälgima Euroopa mudelit. Rahvuskultuur peab põhinema keelele, rahvaluulele ja vanavene kirjandusele. Š jaoks oli tõeline vene keel vana kirikuslaavi keel. Keeleteaduslikult oli see väär väide. Vene keel ei kasvanud välja kirikuslaavi keelest. Š väitis, et kasvas. Š arvas, et kirikuslaavi keel ongi see õige vene keel ja selle keele juurde tuleb tagasi pöörduda. See oli puhas pühakirja keel, jumalik keel. Läbi selle keele jõuab inimesteni jumalasõna. Teised euroopa keeled on lagastatud, arenenud valesti, sellepärast, et nad on läbi põimitud igasuguste valeideedega, nt pr keel. Pr keelt pidas ta eriti ohtlikuks. Kodus rääkis Š ise aga pr keelt.  Pr keelega toome kaasa ka pr ideed. Kõige rohkem ründas see raamat Karamzini. Otseselt seal Karamzini nime nimetatud ei olnud. Kõik viited olid toodud Karamzini pooldajate teostes. Š väitis, et K rikkus vene keelt, kuna tema tegevus eraldas vene keelt kõige rohkem kirikuslaavi keelest. K mõte oli see, et vene keel ja kultuur peavad tervikuna arenema Euroopa keelte ja kultuuridega ühes suunas ja ühe mudeli järgi. K kasutas palju laene pr keeltest. Vaja oli välja töötada oma keel. Š ei mõelnud selle peale, et tema ideed pärinevad Herderilt. 1811. aastal ilmus „Mõtisklus sellest, mis on kodumaa-armastus“. See oli tema kõne, mida ta pidas kirjandusseltsis. See oli appihüüe, kuna ta arvas, et vene kultuur kaotab oma identiteedi. Vene kirjanikud on valmis alluma teisele riigile ehk Pr-le. Š kuulutas, et oma kodumaad ei tohi kritiseerida, seda peab armastama , aga armastus ei lange kokku kriitikaga. Kui inimene kritiseerib, siis ta ei armasta seda asja. Pooldajad toonitasid seda, et kodumaa- armastusel ja poliitilistel vaadetel ei ole midagi pistmist keelega, mida nad kasutavad. Š tegevuse juures eraldasid inimesed kahte asja – tema kriitikat, mis oli tihti väga terav ja õigustatud. Ta oskas välja naerda kohti, kus oli liialdatud sentimentaalsete hüüetega. Arvati, et Š pani tähele, mis on vene rahvuskultuuri eripära. Tema positiivne programm oli aga naiivne . Ta arvas, et nüüd peabki hakkama kirjutama pühakute elulugude baasil uusi lugusid. Praktikuna ei olnud ta eriti andekas. Ta oli hea publitsist , oraator , aga kunstiteoseid tema sulest ei tulnud. Sellepärast olid Karamzini pooldajad andekad kirjanikud. Nende seast kerkisid esile uued nimed.
Kõige andekam esimese perioodi kuju on Vassili Žukovski (1783 – 1852 ). Ta oli kõige suurem luuletaja ja ta kinkis oma portree Puškinile, kes polnud veel nii suur luuletaja. Ž ja Batjuškov viisid luule uuele tasemele. Nüüd oli moes eleegia ja armastus oli luule peamine teema. Ž on tihedalt seotud ka Tartuga. 1816. aastal andis TÜ filsoofiateaduskond Ž-le audoktori nime. Armastus tõi Ž Tartusse – siia kolis tema poolõe tütar Maria, kellesse ta oli armunud. Nad ei saanud abielluda, nad olid liiga lähedased sugulased. See oli väga sügav vastastikune armastus. Ž oli Maria õpetaja, see oli platooniline armastus. Maria õde abiellus kirjandusprofessoriga, pere kolis Tartusse, kus Maria abiellus arstiga. Maria maeti Raadi kalmistule. Z elas väga tihti Tartus, ta veetis siin pool elu. Tema armastusromaan peegeldus ka tema luules.
15. aprill 2009
Žukovski pani luule maksma. 18. saj oli luulesse suhtumine vene kõrgseltskonnas natukene kahtlane. Luuletajad ei olnud võrdväärsed nendega, kes tegid sõjaväekarjääri jms. Ta oli siiski üks nendest, kes pani lauliku kuju ja luule maksma. Armastusromaan peegeldus tema luules – tema luule oli pühendatud Maria Protassovale. See on väga siiras, tõeline. Sellesse suhtuti eriliselt. Žukovski luule oli esimene – elu läbi lauliku silmade. Maria oli tema elu armastus. Mariast räägiti kui erakordsest naisest. Ž luules oli oluline koht ballaadidel – need tõid luulesse terve galerii fantastilisi ja folkloorseid olendeid. Ta tõi luulesse ka intiimsust, luuletaja vahetut seost hingeelamustega.
Opositsiooniliste liitude ja ühingute moodustamine lõi 1810ndate lõpu ja 1820ndate Venemaa atmosfääri. See oli see aeg, mil kaks kirjanduslikku kontseptsiooni võitlesid omavahel. Võis juhtuda, et mõni kirjanik kirjutas mõlema kontseptsiooni vaimus . Konfliktis oli kodanikupoeesia ja kirjandus kui esteetiline fenomen. Puškin kirjutas kõigest. Kirjandus on omaette väärtus. Vene luule arengut määras Byron . Puškin mainis oma luuletuses „ Merele “ kahte geeniust, suurvaimu: Byronit ja Napoleoni. Nemad vormisid mõtteilma. Napoleonil ei olnud enam sama staatust – ta saadeti St. Helena saarele vangi. Nüüd muutus Napoleon temaga võidelnud inimeste silmis suurkujuks, kes tõusis madalast kõige kõrgemale tänu oma annetele ja talendile. Tema tegevus määras tegelikult kogu ajastu sündmuste kulgemist . Tol ajal ei suhtutud sõtta kui mingisse veretöösse. Napoleon oli nüüd vabaduse sümbol.
Lord Byron – tema teoseid loeti ja tõlgiti kogu Euroopas. Žukovski tõlkis esimesena Byroni luulet. Byroni eeskujul loodi Vm-l oma lõunapoeemid. Krimmi võeti kui lõunamaad. „ Kaukaasia vang“ on Byroni eeksujul kirjutatud.
Aleksandr Gribojedov (1795 – 1829) – ta oli Vm suursaadik Teheranis, kus ta ka tapeti. J. Tõnjanov – kirjandusteadlane , 20. saj kõige tähtsam. Ta oli ka kirjanik, kes kirjutas suurepärase romaani „Vasir-Muhtari surm“ (suursaadiku surm). Enne oma surma abiellus Gribojedov noore naise Nina Tsavtšavadzega, kellega nad said koos elada vaid paar kuud. Nina ei abiellunud enam kunagi. Gribojedov on maetud Tbilisisse. Gribojedov jäi vene kirjanduslukku kui ühe teose autor. Ta kirjutas aga enne ja pärast seda veel mitu komöödiat. Siiski võeti teisi teoseid kui eeltöid või järelkaja. Ta ei lõpetanud teisi teoseid, kuna ta oli väga nõudlik. Komöödia „Häda mõistuse pärast“ on üks nendest kolmest geniaalsest komöödiast, mida ka tänapäeval pidevalt lavastatakse (teised kaks on „Äbarik“ ja „ Revident “). Vm-l lavastatakse neid pidevalt.
Tolle aja teatris oli oluline ruumi-aja-tegevuse ühtsus. Tegevus toimub Famussovi kodus. Tegevus kestab terve päeva. Süžee on pühendatud tüüpilisele armastusele. Tšatski tahtis Sofjat kosida. Sellest plaainist ei tule midagi välja. Armastus on proovikiviks inimeste maailmavaadetele. Tšatskil on teistest teistsugune tarkus. See on maailmavaadete konflikt, väärtuste konflikt. Põlvkondlik konflikt ei ole üles ehitatud eale, vaid poliitilistele vaadetele. Kõik komöödiad vene kirjandusloos on poliitilised komöödiad. Tegevus, mis toimub laval, on ainult pinnapealne tegevus. Tegelikult on konflikt palju sügavamal. „Mõistus“ ei tähenda mitte lollust või tarkust, vaid eluviisi, vaateid, väärtusi. Alguses kohe Tšatski solvab Sofjat ja hiljem ka Famussovi. Tšatskil on arvestatav vara, aga mitte piisav auaste. Tsatski sattus konflikti ministriga, enne seda olid tal head väljavaated. Ta ei tahtnud lipitseda aukraadide nimel – see oli talle vastumeelne. Moltšalinil on kindel siht teha karjääri ja selleks on vaja kõik maksma panna, kõik võimalikud võtted kasutusele võtta. Üks võimalus on külastada positsiooniga naisi. Tema arvates tuleb kõigile meele järele olla. Eneseväärikuse tunne on üks neist proovikividest, mis oli vabameelsetele inimestele väga tähtis. Tsatski peab endast lugu, ta ei reeda oma eneseväärikust selleks, et teha karjääri ja selleks, et abielluda tüdrukuga, keda ta tõeliselt armastab . Tema jaoks on armastus eelkõige teineteise arusaamine, ühised väärtused ja maailmavaated. See oli uus kontseptsioon, mis tuli läbi kirjanduse. Abiellumine toimus ikka ühiskonnas aadliseisuses perekondlike sidemete põhjal, varandus mängis suurt osa. Abielu oli üks samm positsioonile ühiskonnas. Esiteks oli võimalik rikkamaks saada, aga see ei olnud peamine. Sellel perekonnal olid head kontaktid, suhted, selle läbi sai saavutada väga palju edu karjääris. Nii tahtis Famussov ka oma tütrele abikaasa valida. Moltšalinile ei mõtle ta üldse. Famussov tahab Sofjale Skalozubi, kes tahab kindraliks saada. Abielu on pragmaatiline samm selleks, et minna elus edasi. Uus põlvkond mõtleb abielule juba teisiti. Tšatski mõtleb ka abielule – ta valib Sofja, kuna ta mäletab seda tüdrukut, kellega tal olid ühised huvid. Sofja valib Moltšalini, kuna too on tehtud äbarikuks, tema vastu ei teki mingit sümpaatiat. Ta on kahepalgeline. Sofja ei meeldi talle sugugi , aga ta veedab temaga aega, kuna ta ei taha Sofjaga konflikti minna. Sofja on isekas tütarlaps ja võib otsustada Moltšalini saatuse selles majas. Sofja luges palju, oma armastuse malli võttiski ta „Uuest Heloise’ist“. Siin on tegemist aga platoonilise armastusega. Gribojedovi jaoks oli tähtis välja naerda selline hoiak, et inimesed võtavad endale romaanist /raamatust eeskuju, kuidas oma elu korraldada. Sellepärast ongi Moltšalin selliseks tehtud, et näidata, kuivõrd ekslik võib olla see eluviis, kui inimene vaatab maailma läbi raamatute prisma . Ka Puškini Tatjana võtab eeskuju raamatutest. Gribojedov mõtleb siin ka vene kirjandusele. Sofja kirjeldas oma isale „ Onegini “ Tatjana unenägu.
Kogu lugu on üles ehitatud Žukovski ballaadidele. Ballaad oli rahvalik žanr. Žukovski on ballaade väga palju tõlkinud saksa keelest. W. Scott lõi Im-l traditsiooni, kus luules tuli kirjutada rahvuslikel teemadel . Žukovski venestab Bürgeri tekstid. Gribojedov suhtub Žukovski ballaadidesse irooniliselt. Sentimentaalne hoiak on Gribojedovi arvates naeruväärne. Tunded peavad olema tõelised ja kirglikud. See on omane kirjandusele, kuid see ei ole midagi väärt. Gribojedov võitleb kirjandusega kirjanduslike meetoditega. Gribojedov on Šiškovi pooldaja.
Aleksandr Sergejevitš Puškin (1799 – 1837 ) 22. aprill 2009
1936. aastal alustas Eesti kirjanduse selts uue sarja „Maailmakirjandus“ väljaandmist. Esimeseks köiteks selles sarjas oli Puskini looming („Valik luulet“). 18. saj kirjandust võeti eelkõige kui romaanikirjandust. Puškin jäi tagaplaanile, temast ei räägitud. See on just eesti kirjanduse suur saavutus, et hakati rääkima eelkõige Puškinist. Puškini terve hing on üks olulisi märksõnu. Surma võtab ta loomulikuna. Looduse ja inimese vahel on kindel piirjoon. Ta ei ole panteist. Puškin ei moraliseeri oma teostes. Loodus elab oma elu, ta on ükskõikne. Ta oli avatud kogu maailma traditsioonile. Puškin oskas maailmakirjanduse malle ümber istutada ka vene kirjandusse. Ta on väga palju lugenud inglise kirjandust, eriti Byronit – neist ei võta ta malli, vaid pigem ironiseerib. Puškin oskas omaks võtta kogu maailma traditsioonist seda, mis oli temale lähedane. Puškini vorm ja sisu on tasakaalus. Puškin on eesti keelde palju paremini tõlgitud kui ükskõik mistahes Euroopa keelde. Seetõttu ongi Eesti oma Puškiniks Puškin ise. 
Isegi väga vaeses olukorras võib leida midagi head. Kurbuse, rusuva ja nukra loodusega ei pea kaasa minema. Rõõmu peab leidma igast asjast . „Eleegia“ – tulevik on ees, aga see tulevik ei pruugi olla rõõmus – mis sest! Looming annab elujõudu. Ta ei taha surra sellepärast, et ta tahab mõtleda, luua, aga ka teiste loomingut tarbida. Kunst annab inimesele elu mõtte. Elu on nukker , tee on okkaline, aga inimene paneb sellele vastu. See vastuseis muudabki elu helgemaks. Puškin töötab pidevalt ümber nukrat poolt. See tekitas lugejates illusiooni , et Puškin on alati lõbus, kergemeelne. See on aga tema eluhoiak, et ei ole vaja endas halbu emotsioone õhutada.
Puškini elutee oli lühike. Ise pidas ta end aga juba vanaks. Lapsepõlves luuletas ta ka, isegi pr keeles. Need tekstid pole säilinud. Seetõttu algab tema lapsepõlv lütseumi ajaga. Looming algas tal lütseumiperioodil 1813 . aastal. Puškini elu perioodid:

• Lütseumi periood 1811 – 1817
  
• Peterburi periood 1817 – 1820
  
• Lõuna periood 1820 – 1824
  
• Pagendus Mihhailovskojes 1824 – 1826
  
• 1820ndate lõpp
  
• Boldino sügis 1830. – kirjutas palju sel perioodil; poeeme „ Ihnus rüütel“, „ Mozart ja Salieri “; jutustuse kogumiku „ Belkini jutustused“; lõpetas „Jevgeni Onegini“ jpm.
  
• 1830ndad – Puškin hakkas huvituma ajaloost. Ta uuris Pugatšovi mässu, käis Uuralis mööda neid külasid, kus Pugatšov tegutses; samuti käis Volgamaal, rääkis kohapeal inimestega, kes elasid sel ajal. Puškin ei käinud aga kordagi välismaal, kuigi ta reisis palju.
  

Need on Puškini loomingulise elu etapid. Puškini elu on dünaamiline, evolutsiooniline, ta muutub ja muutub ka lugeja suhtumine temasse. Lütseumi periood on õpiperiood. Ta omandas luuleoskusi, kõiki teemasid ja probleeme, mida käsitles tolle aja kirjandus, ta viis end kurssi. Ta kirjutas populaarsetel teemadel. Ta järgis oma õpetajat luules: Žukovskit ja Batjuškovi. Sel perioodil oskas ta neid nii hästi järgida, et mõned Puškini luuletused võiks pidada Ž või Batjuškovi omadeks. Ta püüab kirjutada mitmes žanris, aga alustab juba poeemi kirjutamist („Ruslan ja Ljudmilla“). Puškin hakkas juba lütseumi ajal mõtlema endast kui luuletajast. Poeemi kirjutamine oli selliseks luuletaja tunnuseks. See ei ole ainult diletant, kes kirjutab oma vabast ajast. Tol ajal kirjutasid väga paljud inimesed luuletusi. Poeem oli luuletaja märgiks. Luuletajakshakkamine oli otsustav samm. Luuletajakutse ei olnud tol ajal võrdväärne teiste elukutsetega. Tänu Puškinile muutus luuletajakutse diplomaatia-, ametniku- ja sõjaväekarjääriga samaväärseks. Odessas oodati Puškinilt korraliku ametniku tööd. Ta ei tahtnud seda aga teha, kuna ta arvas, et ta on luuletaja.
1820ndate algus on Puškini romatismiperiood, see on byronlik periood, kus lõunamaistes poeemides on kujutatud eksootilist loodust, miljööd, metsikuid rahvaid, tsivilisatsioonis pettunud kangelast, kes otsib endale uut teed. See periood ei kestnud kaua. Juba 23. aastal hakkas ta kirjutama „Jevgeni Oneginit“, mis on teist tüüpi teos. Tavaliselt lõpetas Puškin oma teosed väga kiiresti. Oneginiga tegeles ta u 7 aastat. 1833. aastal täiendas ta seda teksti. See tekst näitab, et Puškini romantistlik periood on ammu seljataga.
Mihhailovskoje on juba Puškini loomingu küps periood, ta hakkab huvituma rahvaluulest . Ta hakkas seda teadlikult koguma ja üles kirjutama. Teda huvitab ka rahvalik kõnemaneer ja ajalugu. Ta hakkab tudeerima Karamzini teost „Venemaa ajalugu“. Ta on seda juba lugenud pärast lütseumi lõpetamist, aga just Mihhailovskojes hakkas ta seda põhjalikumalt uurima . Suur probleem seisneb selles, mis paneb ajaloo käima – kas selleks on suurkujud või rahvas? Nii sündiski „ Boriss Godunov “, mis tegelikult näitas Puškinit kui väga sügavat Shakespeare’i tundjat. Lõuna perioodil hakkas ta õppima inglise keelt. Ta pani pr-keelse tõlke ja inglisekeelse originaali kõrvuti ning hakkas seda tõlkima. Tema huvide hulka tuleb ka dramaturgia. 1825. aasta muutus ka Puškini jaoks väga raskeks. Aleksander I tundis otsest viha Puškini vastu, kuna Puškin puudutas Paul I surma teemat. Puškin julges sellest kirjutada – muidugi ainult vihjates. Oodis „Priiusele“ on sellest juttu. Al arvas, et Puškin oli tänamatu, et teda hariti tsaaripalee kõrval. Uuel tsaaril oli väga vaja vaimset toetust. Nikolai I pidi mässu alla suruma. Ta tegeles esimese asjana ülekuulamisega. See ei toonud talle erilist kuulsust. Nüüd oli talle lihtsalt vaja saavutada kirjanike poolehoid, oli vaja toetust. Nikolai I kutsus Puškini Mihhailovskojest välja ja toimus kuulus kohtumine tsaari ja Puškini vahel. See vastuvõtt oli kahe otsaga asi. Nikolai veendus, et Puškini puhul on tegemist väga targa ja iseseisvalt mõtleva inimesega. Teda ei saanud ära osta. Puškin ei hakanud varjama, et ta oleks samuti olnud Senati väljakul. Nikolai oskas seda ausust ja mehisust hinnata – Puškin ei hakanud pugema . See on väga tähelepanuväärne. Puškin seletas väga täpselt, miks ta oleks läinud Senati väljakule – seal olid tema sõbrad. Ta oleks sinna läinud solidaarsusest. 1825. aastaks ei pooldanud Puškin dekabristide taktikat. Dekabristide ideid pooldasid väga paljud. Vm-l oleks olnud vaja luua kindel seaduslik kord, kaotada pärisorjus, kehtestada konstitutsiooniline monarhia. Väga paljud tahtsid neid muutusi, aga kas selleks oli vaja minna Senati väljakule ja kaotada oma ning paljude sõdurite elu? Puškin leidis, et väike kamp inimesi ei saa muuta ajalugu. Vaja on saavutada rahva poolehoid, et midagi muuta. Rev muutus ei ole kõige parem. Vaja on järk-järgult minna reformide teed mööda. See oli peale Puškini ka väga paljude teiste seisukoht. Puškin lootis väga, et Nikolai I lõpetab repressioonipoliitika. Tuli karistada inimesi, kes jõuga läksid võimu vastu. Puškin lootis, et nüüd, kui inimesed juba said karistada, peaks tööle hakkama teine võte – armuandmine. See lootus kestis veel mitu aastat. Puškin lootis veel ka 1830. aastal, et see võib juhtuda. Aga Nikolais oli väga palju kättemaksutunnet. Hiljem pettus Nikolais ka Puškin. Tsaar kuulutas end Puškini tsensoriks, aga tema ei lugenud kogu loomingut. Teda asendas üks ohvitser , kes kirjandust ei tundnud. Ta võttis Puškinit kui kergemeelset ja vabameelset inimest, kes lihtsalt kogu aeg rikub korda. Ja selle eest tuleb teda karistada.
Pärast 1826. aastat muutus publiku suhtumine Puškinisse. Ta arenes liiga kiiresti. 20ndate alguses saavutas ta väga suure populaarsuse. Ta muutus kõige populaarsemaks luuletajaks, teda võeti kui vene kirjanduse lootust. Tema teoste tiraažid olid väga suured. Aga lugejaskond ei arene nii kiiresti kui seda teeb kirjandus. Svetajeva: „Iga inimene kui lugeja on iseenda vanaisa“ – meie kirjanduslikud huvid, maitse, kunsti vastuvõtmise võimalused jäävad alati maha kirjanduse arengust. See on väga sügav tähelepanek, kuna lugejaskond ei jõua novaatoritele järele. Nendele meeldib see, millest Geenius on ammu juba loobunud . „Kaukaasia vangist“ olid kõik joovastuses. Seda tehti järgi. Lugeja ootas uusi „Kaukaasia vange“. Kõikide poeemide juures olid ka Puškini märkused, kus ta vastandas väljamõeldist ja tegelikkust . Ta ütleb otse välja, et „Bahtšisarai purskkaev“ on väljamõeldis. Keegi aga ei pööranud sellele tähelepanu. Nad imetlesid kirge ja armastust, millest Puškin kirjutas. Puškini ja tema lugejate vahele hakkas tekkima suurenev lõhe. „Belkini jutustusi“ peeti labaseks jutuks. See polnud väärt seda, et sellest kirjutada. See oli lugejate arvates nali. Puškini teosed ei jõudnud tihti lugejani. 30ndatel tõusis Puškin oma loomingu tippu – lugejad arvasid aga, et Puškin on oma talendi kaotanud ega ole võimeline kirjutama suuri, õigeid teoseid. Belinski kuulutas, et on uus kirjanik – Gogol. 30ndad olid rasked. Puškin elas järjest vähenevatest honoraridest. Ainult Puškini surm tõi lugejad jälle selle arusaama juurde, et Puškin on rahvuskirjanik.
„Boriss Godunov“ – lugeda järgmiseks korraks!
29. aprill 2009
Puškini viimased elupäevad tõid tema korteri juurde rahvamassi. See oli esimene kord, kui midagi sellist tehti ühe kirjaniku heaks. Valitsus arvas, et selle taga on mingi põrandaalune liikumine. Sellepärast muudeti tema matusetalituse koht ja tema kirst viidi juba öösel Pihkva kubermangu. Viimased päevad tõid vene kirjandusse uue lauliku – Lermontovi , kes kirjutas luuletuse „Poeedi surm“. Puškini suhtumine Lenskisse oli irooniline . Puškinit ei mõistetud, teda laimati, ta tundis üksindust. Tekkis kahetsus , kuidas vene ühiskond ei saanud aru sellest, kes on Puškin. See näitab väga suurt muutust suhtumises kirjandusse ja luuletajasse/kirjanikku. 18. saj ei võetud kirjanikku üldse tõsiselt. Luuletaja tegi seda oma lõbuks. Lõpuks saadi aga aru, et see ei ole oma lõbuks. Luuletaja panustas tohutult rahvuskultuuri – teda tuli väärtustada. See oli pööranguline sündmus vene kultuuris. Miks aga muutus Puškin nii tähtsaks? Rahvuspoeet on see, kes kirjutab oma rahva kohta seda, mis eristab seda rahvast teistest. Noor Puškin teadvustas endale, et peab olema üks selline kuju, kes vihastab enda loomingus seda rahva vaimu. Žukovski nimetas Puškinit rahvalaulikuks. Krõlov oli ühe žanri meister. Kuulsaks muutus ta aga just valmikirjutajana. Krõlov suretas valmi žanri vene kirjanduses – teda ületada pole enam võimalik. Vene kirjanduse tõlkimine eesti keelde algas Krõlovist. Puškin kirjutas aga kõikides kirjandusliikides, -žanrites ja haaras enda loominguga nii vene rahvuskultuuri kui ka väga paljusid Euroopa sündmuseid, tõlkis, tegi ümber, kirjutas teiste rahvuskultuuride ainetel. Palju on ta kirjutanud Itaalia kultuuri ainetel, samuti hispaania , pr, saksa, keskaja kultuuri ainetel. Selle tõttu nimetati Puškini üheks olulisemaks loomingujooneks kõigest maailmas toimuvast arusaamist. See oli väga tähtis, kuna vene kirjandus ei sulgenud ennast kunagi ainult oma rahvustemaatika piiridesse . Kõik vene kirjanikud kirjutasid Euroopa traditsiooni kontekstis. Euroopa keeled kultuurid olid omad. Seetõttu kirjutas Puškin kogu tolle aja maailmas toimuvast. Puskin oli üks esimesi, kes huvitus ka Ameerika kirjandusest. Tema jaoks ei olnud ka Ameerika mingi võõras maa. See ei tähenda ainult temaatikat või probleemistikku. Oluline on ka see, et Puskin sulatas kokku uuel tasandil vene ja Euroopa kirjandustraditsiooni.
Ta püüdis vene kirjandust edasi viia, arvestades teiste maade kirjanduste arenguga. Sellega on seotud ka Puskini byronism. Byronism – lõunapoeemid. Seal on pilt noorena elus pettunud kangelasest, kes on teistest eemal, kellel on õnnetu armastus, pettumus sõprade keskel. Inimene on noor ea poolest, süda on aga varakult vananenud. See periood läks mööda väga kiiresti. Byroni mõju oli aga palju sügavam. Byron oli väga mitmekülgne. Tema stiil, kõnepruuk oli väga mitmekülgne. Ta oskas luules anda edasi suulist kõnet. Ta ise nimetas oma stiili „lobisemiseks“ – vaba kõnepruuk, kõnelemine lugejaga. Teoses ei ole põhirõhk süžee peal, vaid sellel, kuidas teos on loodud. Kirjanik avab oma mõttekäiku, assotsiatsioone. Kirjanik kommenteerib, räägib oma lapsepõlvest, tutvustest, jagab oma mõtteid lugejaga. Sellpärast muutub teos väga sügavaks. See ei ole ainult jutt sellest, kes keda armastas , vaid see on jutt elust, elukogemusest, surmast, armastusest. Need on filosoofilised mõtted, iroonilised kommentaarid. Seal on palju poliitikat. Byron oskas väga tabavalt, irooniliselt ümbritsevat kommenteerida. Puškin võttis seda väga paljus omaks. See oli mudel, mille ta tõi üle vene kirjandusse. Kõige näitlikumat tõi ta seda esile „Jevgeni Oneginis“ – siin on kõikide ühiskonnaklasside inimeste elu. See on suurteos, mis hõlmab kõike ja kus on tegelikult kõige tähtsam kuju autorikuju. Autori jutustaja kuju on samuti kaasatud. Seos reaalsuse ja kirjanduse vahel – kirjanduse tegija on autor. Reaalsus on kirjaniku poolt loodud maailmapilt , mis saab inspiratsiooni ümberringi toimuvast. See ei piirdu sellega. On vaja aru saada, kuidas kirjandusteos luuakse . Loominguline protsess võib olla selle juures kõige tähtsam. Kirjandus ei saagi olla kunagi eluvõõras. Kirjandus on sügav arusaamine maailmast, kogu maailma kultuurist. Sellepärast reageerib kirjandus nendele väljakutsetele, mis parajasti konkreetse haritlaskonna , väljakutsete eest seisab.
„Boriss Godunov“ oli kirjutatud Mihhailovskojes. Siis saavutas ta juba loomingulist küpsust. Tol ajal mõtiskles Puškin kahe suure probleemi üle – mis on rahvuskultuur ja kuidas kulgeb ajalugu, mis on selle tegurid? Seal on Puškinil võtmenimeks Shakespeare. Shakespeare’i ajaloolised kroonikad ja psühholoogiad olid Puškini jaoks väga tähtsad. Need olid talle eeskujuks. Puškin mõtles Mihhailovskojes palju ka stereotüüpide ületamisest. Tol ajal oli vene kirjandus valdavalt luule. Luules olid ka oma seadused. Luules peegeldusid ainult kas kõrgemotsioonid või peened tunded. Oli väga palju teemasid, mida luules ei puudutatud. Luule oli puhas, kõrgetundeline, emotsionaalne ja labasus, igapäevaelu sinna ei sobinud. Juba Oneginis hakkas Puškin seda ületama. Mihhailovskojes kirjutas Puskin väga väljakutsuva poeemi (süžee poolest) - seal kirjeldati, kuidas üks noormees püüdis võrgutada üht kaunitari ja kuidas see ei õnnestunud – selline anekdoot poeesiasse ei sobi. Ka loodus oli selles poeemis koledasti kirjeldatud. Luule pidi kõike ilustama. Aga Puskin kirjeldas musta, koledat, vastikut ilma. Romantism tahtis neid piire ületada sellega, et kirjutati väga emotsionaalselt, krutiti üles nii keelt kui ka ainestikku. Need olid erakordsed sündmused. Kirjutati, et Puškin on kirjandust määrinud („Krahv...“).
„B. G“ oli kirjutatud Vm ajaloo ainetel. Ta huvitus segaduste ajast, 16. saj lõpp – 17. saj algus. See oli aeg, kui pärast tsaar Fjodori surma valiti troonile Boriss Godunov, kuna eelmine dünastia katkes. Siis hakkas aga isehakkajate liikumine, kuna üksteise järel ilmusid lagedale noormehed, kes kuulutasid ennast tsaar Ivan Julma pojaks Dimitriks. Dimitri suri väga ebamäärases olukorras. 16. saj lõpus hakkasid levima kuulujutud , et tema tapjaks oli Boriss Godunov, et sillutada teed troonile. Godunov oli tsaar Fjodori naise vend. Ta valitses Fjodori võimu ajal, kuna Fjodor oli haige. Godunov oli tegelikult suur poliitik. Tänapäevani ei ole teada, kas Dimitri tapeti või suri ta langetõvehoos. Koos nende isehakkajatega (esimest nendest on Puškin kirjeldanud) toimus ka poolakate sissetung Vm-le. Koos poolakatega tungisid sisse ka rootslased . Oli hetk, kui Vm oleks olnudki alistatud. B. G suri 1605. aastal. 1612. aastal oli täiesti olemas võimalus, et poolakad vallutavad Vm. 17. saj sündmused on määravad sellele, kuidas suhtuti Poolasse Vm-l 19. sajandil. Seal oli väga pingeline konflikt, mis oli tingitud just 17. saj sündmustest. Teine probleem on võimuletulek ja mis hinnaga on võimalik seda võimu võita. Godunovi peetakse Dimitri tapjaks. Godunovi ajal oli järjest kolm nälja-aastat. Ta oli esimene vene tsaar, kes saatis vene aadlikud õppima välismaale. See oli esimene püüe liita Vm Euroopa konteksti. Tal olid poliitikuna väga suured teened. Puškini teos räägib aga sellest, et ei olegi poolehoidu, ükskõik, mida ta ka ei teeks . G seletab seda ise sellega, et tal ei ole südametunnistus puhas. Tal on moraalne koorem , mis ei lase tal tegutseda. Hirjem näeme, et ka rahvas arvab , et Godunovil ei ole õigust olla troonil selle tapmise pärast. Totrake esindab rahvast – ta on vaimust vaene kristlikus mõttes. See on inimene, kes ise mängib rumalat, aga tegelikult on ta väga suur palvetaja . Ta ennetab kõiki sündmusi, tal on sügav nägemus tulevikust. Totrake nimetab Godunovi kuningas Herodeseks. Totrake ütleb välja selle, mida rahvas arvab. Keegi teine ei julge seda teha, aga Nikolka ei karda kedagi, kuna tema on Jumala inimene. Boriss ei tee talle midagi. Ta palub palvetada, aga sellest Nikolka keeldub (lk 82). See ongi see rahva otsus, mis ei lase Borissil tegutseda, ei anna talle mingit õnne. Pööbel, mida kasutab Boriss ja sõna rahvas, on kaks erinevat nimetust . Boriss arvab, et rahvas on pööbel, aga sündmused näitavad vastupidist. Rahvas ei ole alati ideaalne selles tragöödias. Klassitsistlikud tragöödias olid head ja kurjad inimesed. Siin on aga keerulised, shakespeare’likud tegelased. Me ei saa öelda, et Godunov on positiivne kuju. Rahvas ei ole samuti ideaalne. Alguses (lk 16) hakkas rahvas lambist nutma . Rahvas ei taha tegelikult millestki teada, see on bojaaride asi. Tegelikult otsustab just asja rahva arusaamine. Pimen – kroonikakirjutaja, teine rahva esindaja. Dimitri haud oli pühapaik, kust kannatajad said abi. Pimen väitis, et Boriss on see, kes Dimitri tappis. Pimen rääkis kogu loo Grigorile. Grigori ei taha kloostris elada, ta tahab saada kuulsaks. Nüüd algab Grigori ehk Vale-Dimitri tee. Mis teeb Puškini tragöödia poliitiliseks ja mis teeb rahvuslikuks ? – poliitiline – siin on võimuküsimus, see on ajalooline tragöödia, mis räägib tähtsatest sündmustest. Rahvuslik - ... Grigori ei taha jagada armastust surnud inimesega, seetõttu räägib ta Marinale tõtt. Grigori tahab olla siiras. Ta ei taha võita naise südant valega. Ta ootab Marinalt seda, et Marina armastaks teda vastu. Grigori on siiras ja sügavate tunnetega, kuigi ta on petis. Ka tema kohta ei saa öelda, kas Grigori on positiivne või negatiivne tegelane. Negatiivne tegelane on Marina. Teine armastuse lugu on Kseniaga – ta ei ole kunagi oma armastatut näinud, aga nutab ikkagi taga. Siin on kaks armastust – üks armastab inimest, teine aga võimu. Reetlikud inimesed on Šuiski, Basmanov. Basmanov on sellega, kes võidab. Rahva vaim – see ongi otsustav ajaloosündmuste kulgemise juures. Kui inimesel ei ole rahva poolehoidu, siis ta ei võida. Grigori on tark, aga tal on veel üks joon – kergemeelsus . Ta võidab kergelt ja ka kaotab kergelt. Temal on väga kerge suhtumine kõigesse. Üks tähtis stseen on veel see, kui Grigori juurde tulevad igasugused inimesed armeesse. Venelased usuvad, et Dimitri on tsaar ja nad on valmis andma selle eest oma elu. Teised tahavad raha. poolakad kehastavad lääneeuroopa kultuuri ja nemad on pragmaatilisemd. Venelased on usklikud, kergemeelsemad ja nad on nõus andma oma elu. Poolakad tahavad võimu ja raha. Tragöödia võtab mitu probleemi kokku. See tragöödia on kirjutatud 1825. aastal.
Järgmine kord räägime Puškini proosast, lugeda „Belkini jutustused“ ja „ Kapteni tütar“.
12. mai 2009
Vene kirjandus 18. saj ja 19. saj algul oli valdavalt luulekirjandus. Proosa- ja draamakirjanikest ei arvanud keegi midagi. Puškin püüdis siis saavutada uut arusaamist, mis on kirjandus. Ka luules pöördub ta uutele teemadele. Olme, tavaelu, lihtne, igapäevane elu satub nüüd ka kirjandusse ja luulesse. „Boriss Godunovis“ püüab Puškin teisiti käsitleda ajalugu ja saavutada panoraamlikku vaadet, vastandades vene ja poola kultuuri esindajaid, kuidas kulgeb ajalugu ja kulgevad sündmused. Boriss Godunov suri keset teost – see oli ennekuulmatu. Ajalugu teeb rahvas, mitte üksikinimesed. Aga tragöödia on selles, et ka rahvas ei oska aru saada sellest, mida tuleb teha ja kuhu peab minema. Vene kirjandusest tuleb välja, et võim on midagi amoraalset, see ei too õnne ei võimukandjale ega rahvale, kelle nimel tehakse see ajalugu. Tänapäev ja ajalugu ei olnud samastatud, aga psühholoogilised momendid olid samad. Situatsioon ja võitlus võimu pärast olid samad. Puskin kirjutas oma teose dekabristide ülestõusu ajal. Tragöödia kangelased mõtlesid nii, nagu mõtlesid 16. saj lõpu – 17. saj inimesed. Nende psühholoogiat oli nii palju kirjeldatud ajalookohaselt. See oli väga tähtis kirjanduse arengule. Probleemistik võis olla väga aktuaalne, aga teosemaailm oli tehtud nii, et kohe saaks aru, et tegu pole tänapäeva, vaid minevikuga. See oli suur samm edasi, saamaks aru, et iga epohh on omaette maailm, seal on omad seadused ja nende samade võtetega ei tohi kirjeldada inimesi minevikust ja tänapäeval. Erinevad rahvuskultuuride esindajad käituvad oma kultuuri kohaselt – nii käituvad ka poolakad ja venelased erinevalt.
30ndate algul oli Puškinil väga viljakas periood. Ta jätkab draama kirjutamist ja ta kirjutab väikseid tragöödiaid. Samal ajal (Boldino sügise perioodil) kirjutab P ka oma esimesed lõpetatud proosateosed . Ta oli enne teinud katset kirjutada romaani, aga see jäi lõpetamata („Katkend lõpetamata romaanist“ – „Peeter Suure moorlane“). Esimene lõpetatud teos oligi „Belkini jutustused“, novellide tsükkel. Samas kirjutab ta ka draamtsükli. Puškini draamapealkirjad on oksüümoronid – neis on psühholoogiline, ajalooline vastuolu („Mozart ja Salieri“, „Surnud hinged “, „Ihnus rüütel“, „Kivist külaline“ jne). Mozart ja Salieri olid ka vastandid. Puškin on ka draamas väga mitu novaatorlikku sammu astunud. Eelnev vene draama oli õpetlik, selge joon oli positiivsete ja negatiivsete kangelaste vahel. Juba „Boriss Godunovis“ leiame me, et sellist asja ei ole. Godunovki on väga ambivalentne kuju, temas on nii head kui halba. Euroopa romantism idealiseeris pahet . Ideaalne romantiline kangelane oli mõrtsukas. Puškinil aga ideaalsed kujud puuduvad. Ka väikestes tragöödiates puudub moraal . Salieri tapab ühes Mozartiga ka iseennast. Salieri tahtis tõestada, et ta on geenius, aga saab sellest lõpuks ise aru, et ta ei ole geenius. „Ihnus rüütel“ – ihnsast isast; tema poeg on kannatajarollis, aga ta mõtleb ikkagi sellest, kuidas isa kõrvaldada, et raha endale saada. Raha ei ole mitte ainult rikkus, vaid ka võim. See võitlus on just võimu pärast. Seda võimu ei ole isegi vaja teostada, see võimu võimalus on kõige kallim ja kõige tähtsam. Puškin petab meid, ta pöörab meie tähelepanu ihnusele, kuid tegelikult on küsimus hoopis võimus. Meie arvame, et Salieri kadestab Mozarti, kuid see ei ole ainult kadedus. See on võimuküsimus. Salieri tahab valitseda. „Kivist külaline“ – „Don Juani “ süžee; siin näeme inimest, kes ühelt poolt on kergemeelne, vastutustundetu , piirideta , aga see ei tähenda, et Don Juan on Puškini poolt maha tehtud. Ta on võimeline andma oma elu sellele hetkele, milles on tema arvates tema elu armastus.
Tema tragöödiates seisneb küsimus selles, kuidas on loodud maailm – see on võitlus saatusega. Need on eksistentsiaalsed, sügavad ja filosoofilised probleemid, millega Puškin analüüsib. Siin on ka sügav kirjanduslik plaan – kõik need süžeed on maailmakirjanduse süžeed. Balzac – see on kolmas Puškini eeskuju Byroni ja Shakespeare’i kõrval. Kõik need probleemid on väga Puškini tänapäeva- aktuaalsed (1830ndatel). Need on aktuaalsed ka meie ajal – filosoofiline arusaamine on see, et raha on midagi enamat , kui vaid paber ja metall . See on võim, mingite eesmärkide saavutamise allikas ja samas on sellel mingisugune saatanlik võim. Need probleemid on analüüsitud ajaloo ja teiste probleemide ainetel. Tema tragöödiate tegevused toimuvad erinevates maades. Puškin toob vene kirjandusse erinevate maade eripärasid (Inglismaa, Austria, Hispaania, Itaalia). Aga ruum ei ole oluline. Puškini jaoks ei või kelm , amoraalne petis olla geenius. Tuntud süžeede ja kirjanduses tuntud probleemide teistpidi käsitlemine, uuesti analüüsimine – Puškin tõestas mitmekordselt, et kirjanduse allikaks on kirjandus. See reaalsus, mis ümbritseb kirjanikku, inspireerib valima objekte, probleeme, teemasid, kuid kirjanduse allikaks on siiski kirjandus.
„Belkini jutustused“ – 1831 . aastal publitseeritud. Kirjanduslik ülesehitus on väga keeruline – lugudel on raam, mis annab lugudele tõepärasust juurde. Paljud arvasid, et Puškin ei olnudki lugude autor, vaid ainult väljaandja. Need lood olid väga teravaks kriitikaobjektiks. See oli nähtav, et Puskini kirjanduslik tee oli langusel . Puškin võttis enda peale vahendaja rolli. Puškin peidab oma võtteid, ent siiski annab ta signaale, et me neist mööda ei läheks. Moto on võetud „Äbarikust“ – loomatalitaja jutustab Mitrofanile lugusid. Motodega näitab Puskin, et kirjandus on lugude allikas ja et see on mäng kirjandustraditsiooniga, kirjandusega. See on tuntud süžeede ümbermängimine. Juttudes on parodeeritud maailmaklassikat (nt „Talutüdruk-preili“ vastab „Vaesele Liisale“ ja „Romeole ja Juliale“). Me peame aru saama, et paroodia ei ole mahategemine. Paroodia ja iroonia ei tähenda alati midagi halvustavat, aga need on ühele ja samale situatsioonile/ objektile teisitivaatamine. Ta annab võimalust vaadata seda sama lugu hoopis teisest vaatevinklist. Ta annab võõrandumist. Väga tõsised lood muutuvad koomiliseks ja koomilistes lugudes on midagi traagilist . „Vaene Liisa“ oli novaatorlik – peategelaseks oli talutüdruk. See omakorda oli teise maailmakirjanduse teksti ülemängimine – „Uus Heloise“. Kirjandus muutub elu mudeliks ja elu pöörab ümber need mudelid, mida annab kirjandus. „Uus Heloise“ on ka sisse toodud „Tuisku“. „Vaese Liisa“ kangelased ei olnud hukka mõistetud. Erast tegi vastutustundetu sammu, aga lõpus jutustas Erast oma loo Liisa haual. Autor ütleb, et armastajad kohtuvad taevas. Puškin tuleb tagasi nende lõppude juurde, mida omakorda vaidlustas Karamzin. Karamzin pidas silmas vene lugusid, kus näidati talutüdruku ja aadli armastust ja lõpus tuli välja, et talutürduk on ise ka aadlisoost ja probleemi enam polnud. Puškin leiab, et kirjandus lahendab kriisisituatsioone. Kõik maskeerivad ennast „Talutüdruk-preilis“ – Aleksei valetab ennast samuti seisuselt madalamaks. Kirjandus ja reaalsus on kaks erinevat asja ja elus ei saa käituda kirjanduslike reeglite kaudu. Need lood aga ei ole väga reaalsed , hoolimata tõenäolisest raamist. Ka „Vaene Liisa“ on maskeeritud tõsilooks. Puskin parodeerib ka seda. Paroodia aga ei ole alati mahategemine. Kirjanduses on väga võimas joon – see on mäng. Kunst ei ole õpetus ega elu mudel, vaid mäng. Seepärast saab ühte situatsiooni pöörata mitmeti. Seda on vaja, kuna kirjandus muutub väga kiiresti stereotüüpseks. Siis on vaja seda ümber pöörata. Lugeja vastuvõtmine on ka väga stereotüüpne. Meil on juba lugedes eelarvamused olemas – me juba ootame , kuidas üks või teine süžee võiksid lõppeda.
„Postijaama-ülem“ – eelarvamused postijaama-ülematest ja naisi minema viivatest ohvitseridest lükatakse ümber. Lõpus tuleb Dunjal patukahetsuse-hetk, mil ta mõistab, et ta tegi midagi halvasti.
Need näiliselt lihtsad lood on tegelikult väga keerulised. Süžee pole tähtis, oluline on hoopis see, kuidas nende süžeede ümbermängimine on vastuolus eelneva kirjadustraditsiooniga.
„Kapteni tütar“ – ajalooline romaan/jutt; Scotti ja Dostojevskiga ei anna seda pikkuselt võrreldagi. See on väga keeruliselt üles ehitatud. Tegu on Grinjovi ülestähendustega, väljaandja on kirjutanud ainult lõppsõna. Memuaarid on nii üles ehitatud, et iga peatüki juures on mingisugune moto. Need motod on võetud 18. saj autoritelt, kuid paljud motod on Puškini enda väljamõeldud. Loo algus/lapsepõlv on sarnane „Äbarikule“ – tal ei ole mingit tõsist haridust, ta armastab mängida tuvidega ja see õpetaja ei oska mitte midagi talle õpetada. Lõppkokkuvõttes on Grinjov absoluutselt teistsugune kui Mitrofan. Äbarik on ainult üks nendest võimalustest, kuidas käsitleda 19. saj teise poole aadliku saatust. Puškin uuris väga põhjalikult Pugatšovi ülestõusu, kirjutas üles asjaosaliste memuaarid, uuris arhiivis kõike. Ta kirjutas ka ajaloolise kirjutise „Pugatšovi mäss“. „Kapteni tütar“ on aga kunstiteos . Meile on kirjeldatud kahte väga erinevat maailma – aadlite ja rahva maailma. Aadlite maailma eesotsas on Katariina II, rahva eesotsas on Pugatšov. Mõlema kihi seadused ja käitumine on karm – tapavad nii ühed kui teised. Puškin teadis väga hästi, et ülestõus oli verine, aga teose sõnum ei ole veri ega võitlus, see on midagi muud. Grinjov oli lihtsale inimesele tänulik. Ta sai aru, mis teene Pugatsov talle osutas. Grinjov seadis Pugatšovi nii temaga ühele pulgale, nad olid võrdsed. Saveljitš leidis, et Pugatsovi aitamine oli enesestmõistetav. Saveljitsil oli väga hea hierarhiatunnetus. Normaalse suhtumise pärast kingib Pugatšov Grinjovile elu ja hiljem ka pruudi . Isegi Grinjovi petmine ei muuda Pugatsovi suhtumist temasse.
Teine liin on Marja ja Katariina II vahel. Oluline on see Marja lause: „Ei. Ma sõitsin armu paluma, mitte õigust.“ See näitab, et Grinjov on ikkagi süüdi. Keisrinna silmis oli Grinjov süüdi. Ainus, mis võis teda päästa, oli arm. Seadus ei ole ainus, mis võiks reguleerida inimestevahelist korda. Armastus ja arm saavad lepitada inimesi. Seetõttu on „Kapteni tütart“ nimetatud kristlikuks romaaniks . Arm ja armastus on kõigist üle. See on Puškini viimane sõna ja samadel teemadel räägib ta ka oma „Exegi monumentumis“. See on tema testament .
13. mai 2009
Mihhail Lermontov ( 1814 – 1841)
Kuigi Lermontov tundub daatumite järgi Puškiniga samaaegne, olid nad tegelikult väga erinevate aegade kajastajad. Puškin alustas oma loomingut siis, kui Vm oli üle elanud ärkamisaja ja Vm oli võitnud Napoleoni-vastastes sõdades. Vm oli kuulutatud Euroopa päästjaks. See oli ootuste ja optimismiaeg. Kuigi dekabristide ühingud olid salajased, teadsid nende tegevusest kõik poliitikasse ja ühiskonnaellu haaratud inimesed. Inimestel oli tunne, et midagi pidi juhtuma. Lermontov alustas oma loomingut siis, kui dekabristide ülestõus oli juba toimunud. Lermontov elas oma vanaema mõisas, provintsis . Ka tema ema perekonnas olid inimesed, kes võtsid ülestõusust osa. See, mis toimus, oli tegelikult väga järsk muudatus Vm elus, kogu atmosfääris ja miljöös, kuna arestid, ülekuulamised ja hirm, mida kõik üle elasid, mõjus kõik väga suruvalt. Õhus oli pinget. See oli väga raske hetk. Pärast seda oli see hetk aadlikultuuri tipp ja pärast seda algas aadlikultuuri pidev langus. Aadlikultuur oli üles ehitatud autundele ja hirm oli nendele inimestele võõras. Nad olid kõik vaprad sõjamehed. Aadlikultuur välistas hirmutunnet. See oli nende seisukohalt despootia üks tunnus. Lermontov sai hariduse kodus. Ta õppis mitut keelt. Ta õppis muusikat, mängis klaverit ja viiulit, ta ka joonistas hästi. Luuletusi hakkas ta kirjutama väga varakult. Lermontovi kasvatas vanaema. Lermontovil oli õnnelik lapsepõlv. Ta kasvas üles rikkas perekonnas. Mõis oli keset väga ilusat loodust. Ta alustas oma loomingut u 7-aastasena ja vanaema hoidis kõik tema kirjutised alles. Juba esimesed tõsisemad luuletused sündisid 28-29. aastal, siis kui Lermontov oli 14-aastane. Tema ise ei võtnud seda tõsiselt. Temale oli luuletuste kirjutamine loomulik tegevus. Ta alustas oma haridusteed Moskva ülikoolis, mis talle ei istunud, kuna seal nõuti pähetuupimist. Ta tahtis teha tüüpilist aadlikarjääri ja ta astus Peterburi sõjaväekooli. Lermontovi sisemises elus toimus selline lõhe – ta tahtis olla ühteaegu kõrgseltskonna inimene ja samas oli ta väljakutsuva käitumisega. Ta hakkas kirjutama roppe luuletusi. See oli protest Nikolai-aegsele rangusele. Ka kirjanduses nõuti moraalset loomingut. Lermontovi luuletused ei olnud avaldamisele mõeldud. Need olid noorte meeste seltsis kirjutatud luuletused.
Lermontovi eeskujuks oli Byron – ja mitte einult luuletajana. Ta paistis silma oma väljakutsuva käitumisega. See oli väljakutse puritaanlikule ühiskonnale. Ühelt poolt tahtis ta siis olla aadlikultuuri esindaja ja teisalt tahtis ta olla rebel , kolmandaks oli tal väga pingeline siseelu , kuhu ta ei lasknud kedagi. Tema enda elu oli luule. Ta ei kirjutanud ainult väljakutsuvaid luuletusi, vaid ka väga palju lüürikat. Piiriks oli 1835. Enne seda oli varajane looming. Neid tekste võttis ta kui mustandeid. Ta kasutas neid katkendeid oma uues perioodis . Ta ei mõelnud luule avaldamisest kuni 35 – 36. aastani. 1835. aastal ilmus ajakirjas katkend tema „Kaukaasia poeemist“. Lermontov oli Kaukaasia loodusest ja rahvastest väga vaimustunud, ta käis seal lapsena sanatooriumides. Tema sõber ja sugulane avaldas selle katkendi salaja , kuna Lermontov ei mõelnud üldse avaldamisele. Ta oli kirjutanud selleks ajaks juba proosat – lõpetamata ajalooline romaan „ Vadim “ – see oli õpipoisitekst „Pariisi Jumalaema kiriku“ järgi; Hugo jäljendamine oli uus mood. Ta hakkas kirjutama ka draamasid. Tema kirjanduslikud huvid olid väga laialdased. Ta alustas juba tõsist luulet, aga ise endale sellest aru ei andnud. 1835. aastal tegi ta juba ise esimese katse oma teose avaldamiseks. See oli tema draama „ Maskeraad “, mida ta kirjutas mitme aasta vältel. Ta tahtis seda väga avaldada. Tsensuur ei lasknud seda läbi. „Maskeraad“ on väga sümboolne pealkiri. Maskeraad on seltskonnaelu, see on vale. Inimesed ei ole sellises seltskonnas loomulikud, nad ei saa avaldada oma loomulikke tundeid. Kõik on üles ehitatud petmisele ja omakasupüüdmisele. See oli kirjanduslik teos, mis püüdis ära kasutada väga tähtsaid kirjandusallikaid. Tolle aja iidoliks oli Shakespeare; „Maskeraad“ baseerub „Othellol“, samuti draamal „Häda mõistuse pärast“ ja ka „Mozartil ja Salieril“ ja „Padaemandal“. Hasartmäng on mäng saatusega, mitte ainult rahaga. Seal ei ole võimalik võita ratsionaalselt. Lermontov näitab hoopis teistmoodi – kindlalt võita saab ainult petmisega. Peategelane oli oma minevikus valemängur. Ta teadis kõiki petmisvõtteid. Kui võlgade maksmiseks raha ei olnud, siis oli ainsaks väljapääsuks enesetapp. Loos on ühelt poolt väga tugevad tunded, suured kired, mis valitsevad inimeste üle ja teisalt on hasartmäng, mis aitab pingeid välja elada. Loo kurbus on selles, et keegi ei usu mitte kellegi sõnu, sellest tulebki tragöödia.
Suurem pööre toimub ka 1836. aastal, kui Lermontov saatis mitu luuletust Puškinile, et too need oma ajakirjas „Sovremennik“ avaldaks. „Sovremennik“oli väga ebaõnnestunud projekt, kuna Puskin ei osanud seda majandada. Ajakiri oli tolle aja kirjanduselu tsentrum. Kirjanikud koondusid ajakirja keskele . Oli väga vaja, et üks kirjandusgrupp saaks oma ajakirja. Puškini jaoks tuli see ajakiri aga liiga hilja. Puškin ei osanud majandada ja oli vaja inimesi, kes oleksid ajakirja tellinud. Tellijaid oli aga väga vähe. Tol ajal oli palju populaarsemaid ajakirju. Lermontovi samm oli aga väga läbimõeldud ja sihikindel – ta tahtis ühineda just Puškini ümber koondunud literaatidega. Ei ole teada, kas Puškin luges need luuletused läbi. „Poeedi surm“ oli väga sümboolne – see oli väga väljakutsuv tekst, see oli ühiskonnaelu järjekordne paljastamine. Kogu ühiskond ühines d’Anthésiga, kes Puskini tappis. Valitsus oli Puškini surmast väga kohkunud . Puskini surmaga kaasnesid meeleavaldused, mis hirmutasid valitsust. Arvati, et tegu oli poliitilise demonstratsiooniga. Kõik, mis oli Puškiniga seotud, suruti maha. Lermontov arreteeriti pärast luuletuse levimist . Ta pagendati selle luuletuse pärast. See tõi aga Lermontovile otsekohe populaarsust kogu Venemaal. Kõik kirjutasid seda luuletust käsitsi ümber. Puškini surm tõi ühe uue kirjaniku vene kirjandusse. Selleks ajaks oli Lermontov juba küps kirjanik. Siiski ei mõelnud ta ikka veel professionaalsest kirjanikukarjäärist. 1840. aastal avaldati „Lermontovi luuletused“ ja romaan „Meie aja kangelane“. Siis selgus, et Lermontov on kirjanduses suurkuju . Ta hakkas mõtlema sõjaväest erruminemisele ja tahtis hakata professionaalseks kirjanikuks. Tol ajal oli üks mõjus kriitik Belinski, kelle arvamus läks ühiskonnas väga peale. Belinski kirjutas oma esimesi artikleid Puškini kohta väga negatiivselt. Ta arvas, et Puškini talent on kadunud ja on tõusnud uus suurkuju – Gogol. 1835. aastal algas Gogoli ajastu. Puškin kutsus aga Belinski pärast seda oma ajakirja kriitikuks. Kirjandusse puutuva osas oli Puškin väga suuremeelne. Ta ei pannud kriitikat pahaks. Ta oli oma iseloomult väga hea mees. Lermontov oli oma iseloomult palju raskem. Puškin oli lahke, alati avatud, abivalmis. Belinski mõjuvõim näitas, et oli alanud uus aeg – ajakirjandus, eriti kommertsajakirjandus ja kriitika määrab väärtusi. Seda ei tee ainult kirjanik.
Lermontov oli tulnud 1840. aastal selle mõtte juurde, et ka tema tahab olla see, kes koondab kirjandusjõud enda ümber ja mõjutab kirjandusprotsessi. See näitab, et Lermontovist oleks võinud saada väga mõjukas kirjanik. Seda aga ei juhtunud, kuna ta oli pagendatud ja oli sattunud konflikti valitsusega. Nikolai I abikaasa ja tütred armastasid aga väga Lermontovi tekste. Nad andsid Nikolaile „Meie aja kangelast“ lugeda ja Nikolai pettus, kuna tema arvas, et Maksim Maksimõtšist saab meie aja kangelane, mitte Petšorinist. Lermontov suri tühise konflikti pärast toimunud duellil. Duell näitab ajastu meeleolu. Lermontov on nagu Petšorin väga tugev inimene, kes on võimeline väga paljuks, aga tegelikult ei tee midagi. Tema ettevõtmised ei muuda midagi. Petšorin otsib seiklusi. Tühised seiklused näitavad seda, et muule tegevusele ei ole võimalik endale suunata. Inimesed ei saa endale rakendust leida. Nii tekib vene kirjandusse kuju liigne inimene. Selle geneoloogiat alustab juba Jevgeni Onegin. Selle järglane on Petšorin. Lermontovi evolutsioon oli väga kiire ja omapärane. Lermontov muutus ja ei muutunud. Ta oli kogu oma lühikese elu vältel sama teemaderingi luuletaja. On olemas teemad, millest Lermontov kirjutas kohe algusest peale ja elu lõpuni.
Luuletustest lehe pealt: Päevikuluulest ootame siiraid tundeid – inimene kirjutab iseendale . Päevik on pihtimus. Üks parimaid Lermontovi poeeme on „Noor munk“ – ka see on kirjutatud pihtimuse vormis. Oma pihtimustes kirjutab ta oma tundeid, lapsepõlvemälestusi ja unistusi . Lermontovi luule põhiteemaks on üksindus. Lüüriline kangelane on eraldatud teistest ja need teised ei mõista teda. Ei ole võimalik leida teed teise inimese juurde. Sõprus lõppeb alati tragöödia või konfliktiga, armastus on kas algusest peale õnnetu või kui ta on õnnelik, siis ta lõppeb surmaga. See päevik on vestlus iseendaga . Kui see on vestlus kellegi teisega , siis see on vestlus Jumalaga . Jumala poole pöördutakse sügava pettumusega – maailm on üles ehitatud valesti ja halvasti. Jumal on inimese üksinduses süüdi. Lermontov kannab vene luules edasi Euroopa romantismi kõige tüüpilisemaid teemasid: pettumus elus, pagendus (sisemine pagendus, eemaldumine teistest), rändamine mööda maailma (kangelane ei leia endale aset, paika, kaastunnet ). Teiste inimestega kokkupuude on alati pettumus ja vale. Sellest tekib alati konflikt.
Lermontov oli nii noorte kui ka vanade luuletaja. Luuletusi loetakse nii: Lermontov-Puškin-Lermontov (noorus- keskiga -vanadus). Üks asi on Lermontovile veel omane – see on võimetus sõnades välja öelda seda, mis on südamel. Surm on ühelt poolt tragöödia, kuid samas on see nii loomulik. Surm on Jumala süü inimeste vastu.
„Purjes“ on veel üks teema – see on mäss. Inimese olek on väljakutse maailmale. Lüüriline kangelane on mässaja. Ta armastab mässu ja ta ei tahagi seda vaikust ja headust.
Luuletuses „Lähen välja...“ on lüürilise kangelase ja ümbritseva suhe teistsugune – lüürilisel kangelasel on raske, aga loodus ümberringi on imeilus . Selle luuletuse lõpus on unistus – üksindusest ja raskusest saab üle. Enam ei ole mässu ülistamist.
Lermontovi varajasem looming on väga minakeskne. See mina võib olla autobiograafiline või ka mitte. Minale ei olegi antud välist biograafiat. 1836. aastal hakkab Lermontov kirjutama teistsugustest inimestest. Esimeseks luuletuseks ongi „Borodino“. Ka see luuletus ei ole eriti optimistlik. Ka siin on Lermontovile väga omane teema – põlvkonna saatus. See paistab välja „Mõtiskluses“. See on kirjutatud 1838. aastal. „Borodinos“ on vastandatud ka minevik ja olevik . See on kahe inimese dialoog. Üks on noor ja teine vana sõdur, kes on osa võtnud Borodino lahingust. Selles on arusaamine, et sõda on kohutav, paremad inimesed on langenud. Sõda nõuab ohvreid. Siin on meile edasi antud lihtsa inimese kõnepruuk. See ei ole enam lihtsa inimese hing, kes rändab taeva ja maa vahel. Me võime hästi ette kujutada neid vana ja noort sõdurit. Nad on mõlemad talupojad. Kõnepruuk ja ka nägemus on neil sarnased. Veel üks oluline luuletus on „Testament“. See on hilisem luuletus. See on üks viimaseid, kirjutatud 1840. aastal. See on sureva ohvitseri pihtimus oma sõbrale. See on väga pessimistlik, aga siin me näeme konkreetse inimese saatust. Üks hilisema Lermontovi teemaks on sõda, mis on mõttetu, õudne ja julm. Lermontov ise sõdis Kaukaasias . See sõda nõudis tohutuid ohverid. Lermontov veetis lahingute keskel mitu aastat. Ta ei kirjeldanud enam sõda nii, nagu seda kirjeldati Napoleoni-sõdade ajal. Siis oli sõda ilustatud , heroiline, ei kirjutatud ohvritest ega verest. Valud ja piinad pani Lermontov luulesse kirja. „Valerik“ – jõgi Kaukaasias; samad teemad + õnnetu armastus.
Lermontovi evolutsioon toimus väga kiiresti ja läbi mitme žanri. „Meie aja kangelane“ on vene kirjanduse esimene psühholoogiline romaan ühiskonnaelu taustal. Seal on mitu sotsiaalset kihti. Lermontov jõudis siin juba väga suurte saavutusteni.
Järgmiseks korraks lugeda Gogoli „Peterburi jutustused“ ja „Revident“ ka.
27. mai 2009
Nikolai Gogol (1809-1852) – mõni aasta Lermontovist vanem. Mõlema teed algasid enam-vähem üheaegselt, aga Lermontov oli eelkõige luule jätkaja, Gogol aga proosaajastu alustaja. 40ndatest hakkab arenema eelkõige proosa. 19. saj II poole vene kirjandus on valdavalt proosakirjandus . Gogol oli novaatorlik - andis uue impulsi vene proosa arengule.
Vaidlus tekkis selle üle, kas Gogol on Ukraina või Vene kirjanik, sest ta sündis Ukraina kirjanike perekonda ja ta isa kirjutas ukraina keeles. Gogol seda ei teinud - pidas end ise vene kirjanikuks.
Gogol oli alguses segaduses, mis temast saab, kas suur riigimees või suur kirjanik. Oli maksimalist, tahtis kõike saada kohe. Peterburi sõites uskus, et saab kohe kõrge koha, aga ei, sai väikeametnikuks. Avaldas esimese poeemi oma raha eest - „Hans Küchelgarten“ - sai enam-vähem hea kriitika osaliseks. Gogoli jaoks oli see krahh, sest ta eeldas kohe edu, vaimustust. Sõitis Saksamaale, ei seletanud omastele, miks. Alati kui tal oli vaimne kriis, pidi ta kuhugi ära sõitma. Varsti siirdus tagasi, hakkas kirjutama Ukraina-ainelisi jutustusi, mida saatis ka edu. Gogol kirjutas väga kiiresti. „Õhtud külas Dikanka lähedal“ - kogumik, mille konstruktsioon pärineb Puškini Belkini jutustustest. Selles oli jutustaja, kes pani kuuldud jutte kokku. Seletas sissejuhatuses ukraina sõnu jms. Sihikindel kirjutamise mõte - tahtis eristada oma tekste vene-teemalistest teostest, olla eksootiline. Ukrainat kujutati kohana, kus oli teistsugune kultuur, keel. Tahtis näidata, et Ukraina on teistsugune kui muu Venemaa, ka Peterburi. Süngele udusele Peterburile vastandas ta eksootilise, ilusa, toreda rahvaga Ukraina - tantsiv ja laulev rahvas. Gogol jälgis ka saksa romantismi traditsiooni - esineb palju rahvapärast fantastikat. Iseenesestmõistetavad tegelased nagu kurat ja näkk - Gogol kannab neile üle inimeste vaimse maailma. See fantastika tavaliselt on koomiline - Gogolil on see koomilisus küsitav. Saatanlikud jõud ilmuvad oma täielikus kurjuses ja saatanliku jõu kehastus on raha. Nt toimub raha pärast väikese poisi tapmine . Raha eraldab inimesi üksteisest. Ühes novellis hakkab kurjus valitsema ja inimesed on võimetud. Kriitika võttis selle teose vastu kui kerge ja lõbusa lugemise. Tegelikult oli seal palju masendavat. Puškin - vene kirjanduses on muidu nii vähe huumorit , aga Gogol oskab! Keegi vist ei tahtnud näha seda tumedat, kohutavat poolt - inimese hinge võitlust hea ja kurja vahel. Gogoli II kogumik - „Arabeskid“ - Peterburi-ainelised jutud. Ja sellega samal ajal „Mirgorod“ (1835 a). Viimane on Ukraina linn, kus Gogol ise elas. Võte - Peterburi ja Ukraina vastandamine, kõrvutamine - et kui Dikanka jutustuses oli sealne rahvas lõbus, tantsiv ja ühegi sõnaga ei mainitud pärisorjust ja muid pingeid e kujutati paradiisi , kus on kõik teisiti, parem. See vastandamine muutud alates „Mirgorodist“ - Olukord on palju süngem kui Dikanka juttudes. Fantastika sünge pool tõuseb esile. Saatanlik võim võidab. „Vii“ - kaunitar , kes on tegelikult nõid. See, mis näib, pole alati reaalsus. Seesmise ja välise vastandamine on Gogoli loomingule väga iseloomulik. See tendents on olulisel kohal ka romantismis, eriti E. T. A Hoffmanni loomingus, kes oli Gogoli suur eeskuju.
„Vana maailma mõisnikud“ - idüll ühe vana paari elus - nende truud ja ilusat armastust on vastandatud noore Peterburi poisi armastusega keda valdab suur, kirglik armastus - tema armastatu suri - suur paanika , aga juba aasta pärast abiellub teisega. Igavene vs ajutine armastus. Aga - nende vana maailma armastajate elu on üks suur joomine ja söömine. Nende vaimne maailm on tühine. Siin on vastuolu. Inimene kui Jumala loodud ilus ja hea inimene vs see, mis neist elu jooksul saab.
Gogolil muutub inimesekontseptsioon väga keeruliseks.
„Ivanide tüli“ - ilmneb õudne bürokraatiamaailm. Ei ole enam ebaloomulikke jõude, on inimeste enda rumalus , piiratus, nende tühine elu, mis teeb loo fantastiliseks e fantasmagooriliseks (kui maailm ise on pöörane, hull). Paber on rohkem väärt kui inimene!
Lööb välja eriti Peterburi jutustustes, eelkõige „Ninas“ - nina haab elama omaette elu - oma auastmega, kindrali mundris. Nina omanik ei saa ninaga midagi teha. See oli tegelikult unenägu. Samas Peterburi reaalsus ja unenägu on väga sarnased. Peterburis inimene ei saagi aru, mis on reaalsus, mis näilisus. Gogol jätkab siin Puškini traditsiooni (Padaemandas nt). Peterburi käsitlus on ühine Puškini „Vaskratsanikuga“.
Uus teema vene kirjanduses - nn Peterburi teema.
Peterburi kui kahepalgeline linn. Ilus ja kohutav linn. Inimese tühi elu, mängukaart suurte jõudude käes. Väikese ametniku teema. Kannatab selles suures vaenulikus mehhanismis . Eriti „Hullumeelse päevik“ - väga liigutav, sünge tekst. Väike ametnik läheb hulluks, sest ta on armunud kindrali tütresse, aga selles maailmas pole võimaik, et see tütar isegi vaataks tema poole. Kaks erinevat maailma. See, kus on ilu ja rikkus vs tema vaene väike mahasurutud maailm. Inimese hing on unustatud, esiteks. Teiseks, bürokraatia kui mehhanism , kus kõige tähtsam on kraad , amet.
„Nevski prospekt“ - muutub kogu aeg, sest muutuvad inimesed, kes seda mööda jalutavad. Kaks inimest : kunstnik ja ametnik. Viimane neist on labane piiratud huvidega, elab lõbustuste nimel. Mõlemad hakkavad jälitama erinevat naist. - blondi saksannat ja tumedajuukselist kaunitari, kes hiljem selgus - on prostituut. Kunstniku jaoks muutub prostituut talle ideedemaa-ingliks. Kummardab teda, kuni saab teada, et naine on prostituut - ta ei usu seda. Teki kaks maailma. Hakkab tarvitama narkootikume. Üks on ideedemaailm, kus ta abiellub selle naisega, maalib teda, idüll.. Tegelikult ju väga lihtne unistus, aga ikkagi ei tule sellest midagi välja, sest selles maailmas muutub ilu õuduseks ja õnn pole võimalik. See ametnik aga ajas taga blondi naist, kes oli abielus. Ta peksti läbi. Pärast sõi paar pirukat ja tuju oli jälle hea. Seega - labasus võidab. Kunstnik kaotab.
„Portree“ - kunsti ja kunstniku kontseptsioon. romantiline süžee Portree elavneb. Kunstnik maalinud portree nii elavalt , et tema silmad näivad olevat elus. Sellest portreest tuleb aga maailma palju kurja, kuna see on liigkasuvõtja portree.
Kaks kunstnikku - üks on see, kes ostab antikvariaadist selle pildi. Kusjuures selle pildi taga on raha.. Ja see kunstnik, kes pildi ostab, näeb unes , et pilt elavneb ja annab talle raha.
Unenäo ja reaalsuse piir jälle hämar. Kunstnik saab rikkaks - aga see rikub ta elu ära - ta kaotab oma talendi. elu lõpp on kole - hakkab kätte maksma andekatele - ostab nende häid pilte, et neid hävitada. Ehk kunstnik müüb oma ande maha. II liin - portree autori elu. Oli vaene, täitis lihtsalt oma kliendi tahet. Liigkasuvõtja tahtis pildil edasi elada. Kunstnik pani kogu oma ande selleks, et kujutada teda nagu elus. Gogoli jaoks aga on see patt - kunstnik ei tohiks kujutada reaalsust nii nagu see on vaid, peab seda kujutama paremini - siit aga algab Gogoli traagika .
Pealtnäha oli ta elu suurepärane, ei elanud viletsuses. 1835 kuulutati ta uue vene kirjanduse perioodi algatajaks. Räägiti, et Puškin on minevik, on algamas Gogoli periood. Väliselt oli kõik ok, aga alates 1842 a, kui ta oli avaldanud „Surnud hinged“, siis selle aastaga lõpeb tema õnnelik periood ja algab loominguline ja vaimne kriis. Ilmselt suri Gogol närvihaigusest tingitud häirete kätte - nt ta ei saanud süüa. Kunstniku ülesanne on Gogoli arvates parandada elu. Kunstnik läheb mungaks - loob ikooni jumalaemast ja Kristusest - ainult religioon puhastab ja parandab.
„ Sinel “ - väikeametnik - avab maailma kahest otsast - kangelane on tõesti väike mahasurutud mutter , tema ainus helge hetk - kui ta hakkab muretsema endale uut sinelit, mis on kogu ta õnne sümbol, elu mõte, nagu pruut . Kui sai selle sineli, siis juba I õhtul varastati see sinel talt ära ja ta sureb šoki tõttu. Jutustus väikesest inimesest, kes nõuab kaasatundmist, teisalt näitab Gogol selle väikese inimese piiratust, väiksust.
Gogoli maailm on alati kahe otsaga, pole ühtmoodi mõistetav. Gogoli uudsus - hakkab taaskasutama uut võtet - suulise kõne reprodutseerimine ehk kõnekeele kasutuselevõtt. Omapärase kõneviisiga kangelane. Kõne kaudu avatakse tegelase sisemaailm. Keele kaudu sisemaailma pääsemine.
Dostojevski - kõik me väljusime Gogoli sinelist. Kõik järgnev on Gogoli sineli jätkuks. Jätkatakse traditsiooni nii diskursuslikkus võtetes - eri kõned - kui mängitakse uuesti läbi sineli-taoline situatsioon.
Eksistentsiaalne teema Peterburi juttudes - eraldatus, teineteise mõistmise võimetus, armastuse võimatus.
„Revident“ - 1836 a - esmalavastus
„Surnud hinged“ - 1842 a I köide. Oli kavas kirjutada kolmeköiteline teis. eeskujuks Dante „ Jumaliku komöödia“ konstruktsioon.
I hinge langus
II puhastumine
III Ülestõusmine - surnud hinge elavnemine - oksüümoron - hing ei saa olla surnud.
See vastuolu aga on Venemaa bürokraatliku elu sümbol. Surnud hinged - talupojad, kes revisioni ajal surevad, aga nimekirjades on nad kantud sisse kui elavad. Peategelane - aferist , kelm, kaupleb nende surnud talupoegadega. Kuidas on võimalik I maha müüa inimest. II - kuidas on võimalik maha müüa surnud inimesi, kes elavad vaid paberil ? Absurd, aga iseloomulik vene bürokraatiale. Ehk - Juriidiliselt on kõik korrektne .
Gogoli jaoks on surnud mõisnikud ja ametnikud, kes on selles bürokraatlikus maailmas oma hinge suretanud. Mitu mõisniku kuju - tähenduslikus järjekorras. I mõisnik, kelles on veel midagi elusat. Viimane mõisnik - täielik elajas - kaotanud igasuguse inimlikkuse. Ametnikud lollid, ei jaga millestki midagi.
See kelm ise on selle süsteemi heaks sümbolis. Energiline inimene, kes tahab läbi lüüa, on omakasu peal väljas. Kõike määrab raha. Gogol tahtis, et I köitele järgneks veel kaks köidet - et näidata nende hingede elavnemist, aga see ei õnnestunud. Kirjutas teist osa elu lõpuni, muudkui põletas, ei jänud rahule. Sellest II osast on jäänud vaid mõned kaminast päästetud katkendid. III köiteni Gogol üldse ei jõudnud. Tema jaoks oli see täielik krahh - ei tahtnud piirduda ainult satiiri ja kriitikaga - Gogoli jaoks ei piisa ainult väljanaermisest.
„Revident“ - hea iroonia bürokraatliku süsteemi pihta, kus inimene kaotab oma inimlikkuse.
Gogol tahtis näidata, et inimene pole loodud selleks, et jääda surnud hingeks, vaid peaks olema surematu. 40ndatel Gogol arendab religioosse kunsti kontseptsiooni. Mõtestab lahti oma teosed, et lugejad saaks neist õigesti aru. „Revidendile“ kirjutab järelnäidendi - „Teatrist lahkumine pärast.. ? „- mis on revidendi peamise idee lahtimõtestamine. Inimesed ise on süüdi selles, mis nende ümber toimub. Inimesed peavad muutuma . Kunsti-peegel peab andma inimestele võimaluse end parandada.
„Ära peeglit kiru kui lõust viltu .“ - kunstiteos annab võimaluse aru saada, mis on viltu ja aitab inimest seeläbi parandada.
Revidenti saatis suur edu - isegi tsaar plaksutas. See edu aga oli Gogoli jaoks läbikukkumine. Ta ootas, et inimesed nutaksid, vajuks mõttesse.
„Surnud hinged“ kaudu üritab Gogol samuti näidata, kuidas ei tohi elada, et tuleb ennast parandada.
Gogol sai aru, et positiivsed kangelased II köites ei tule tal loomulikult välja. Arvas, et põhjus seisneb temas endas- ta peab ennast ise parandama. Jumal ei õnnista tema tegevust, sest ka tema on halb. Kirjutab publits. raamatu „Valitud kohad kirjavahetusest sõpradega“ - ümbertöötatud reaalsed Gogoli kirjad. Ei leidnud mingit poolehoidu. Gogol tahtis näidata oma kontseptsiooni - kuidas tuleb elada. See oli väga utopistlik.. Nt pärisorjuse kontseptsioon. Gogoli jaoks oli see suur löök, et keegi neid ideid omaks ei võtnud.
Gogol kui proosa pööre eksistentsiaalsete teemade poole. Inimese psühholoogia avamine sotsiaalses kontekstis. Religioosse kontseptsiooni toomine kirjandusse - sellega ei tahetud nõustuda, enne vene sümboliste 20. saj alguses.
37