Plaanid puhkusele minna? Võta endale majutus AirBnb kaudu ja saad 37€ kontoraha Tee konto Sulge
Facebook Like

Sissejuhatus vene kirjanduslukku I (1)

5 VÄGA HEA
Punktid

Esitatud küsimused

  • Miks teda kutustakse aga Vaskratsanikuks ?
  • Kes tundsid rõõmu oma talupoegade piinamisest. Milline peab olema aadlik ?
  • Milliseid ideid väljendati raamatus ja miks need ideed kutsusid esile sellise reaktsiooni ?
  • Mis paneb ajaloo käima ­ kas selleks on suurkujud või rahvas ?
  • Paljude sõdurite elu ?
  • Miks aga muutus Puskin nii tähtsaks ?
  • Mis on selle tegurid ?
  • Mis teeb rahvuslikuks ?
  • Kuidas on võimalik maha müüa surnud inimesi, kes elavad vaid paberil ?
 
Säutsu twitteris
Kaili Miil
SISSEJUHATUS VENE KIRJANDUSLUKKU I
Ljubov Kisseljova
11. veebruar 2009
Vene kirjanduse arengu etapid
Kooli vene kirjanduse kursus hakkab tavaliselt Puškinist, keda läbitakse suhteliselt kiiresti. Vene kirjandus suuremalt hakkab aga Dostojevskist ja Tolstoist – kõik eelnev jääks nagu tagaplaanile. Leitakse, et just need suurkirjanikud hakkasid mõjutama Euroopa kirjanduslikku protsessi. Aga vene kirjandus ei sündinud 19. saj keskpaiku. Eelkõige on aga kaks suurt epohhi:
  • Vanavene kirjandus ehk keskaja vene kirjandus 11. saj – 17. saj.
  • uue aja vene kirjandus 18. saj algusest – tänapäev
    Vanavene kirjanduse puhul tuleb tähele panna kaht olulist aspekti – sõnu kasutame selle aja kohta teises tähenduses, kui me kasutame neid praegu. Kirjanduse (literatura) eesmärgiks on eelkõige esteetiline nauding ja autori eneseväljendus. Autorikategooria on tähtis uuemas kirjanduses, alates romantismist . Keskaja kirjandus põhineb aga teistel printsiipidel. Kirjandus on tinglikult kasutatud sõna. See sõna vene keeles on slavestnost – sõna väärtus, sõna kunst . See eristab kirjandust kunstist või muusikast. Keskaja kirjanduse väärtus seisneb eelkõige õpetlikkuses. Võtmesõnu kasutades oleks keskaja puhul kolm – religioosne, kanooniline, õpetlik. Ka ilmalik kirjandus oli valdavalt religioosse mentaliteediga. Vanavene kirjavara oli kolme rahva kirjandus: idaslaavlaste ühine kirjandus. Russkii – tol ajal ei tähendanud etnilisi venelasi ; see tähendas algselt skandinaavi hõimu, mis tulid üle Skandinaaviast Kiievi-Venemaale 8.-9. sajandil. Sellepärast mõisteti russkkii all skandinaavlasi. See sõna on pärit soome-ugri sõnast rootsi. Algus on väga keeruline. Aga Kiievi epohhist on säilinud väga vähe tekste , kuna vahepeal olid pingelised sõjad, mongolite rünnak kogu slaavlaste territooriumile, käsikirjalised raamatud hävisid. Meieni on säilinud alla 1% nendest tekstidest, mis olid kasutusel tol ajal. Need tekstid on meieni säilinud hilisemate koopiatena. Kultuurimälu järjepidevus tõestab meile seda, et Kiievi periood kuulub ka vene kirjanduse alla.
    Vanavene periood jaotub omakorda kolmeks:
  • 11. saj – 13. saj algus – Kiievi periood
  • 13. saj II pool – 16. saj – tsaaririigi aeg
  • 17. saj – 18. saj algus – üleminekuaeg, kirjanduse ilmalikustamise periood.
    Lotman „Kultuur ja plahvatus“ – pöörangulised sündmused, millest saab alguse mingi uus periood, mis pöörab ümber kultuuri eelneva kulgemise .
    988. aasta – ristiusu vastuvõtmine. Tänu sellele sai alguse idaslaavlaste kirjatraditsioon. Ristiusk võeti vastu Bütsantsist, see toimus enne kirkulõhet. Siiski olid kaks traditsiooni selgelt üksteisest eristunud: lääne kristlik traditsioon ( Rooma ) ja ida kristlik traditsioon (Bütsants). Suurim erinevus oli keelepoliitikas. Rooma kirik tugines ladina keelele – erinevate maade haritlased rääkisid ühes keeles. See oli ühiseks keeleks kogu Lääne- ja Lõuna- Euroopale . Bütsants lubas aga kasutada ka kohalikke keeli kirikukeelena. Nii tekkis kunstlikult loodud kirjakeel – kirikuslaavi ehk vana slaavi keel. Selles keeles ei räägitud, aga see oli arusaadav kõikidele slaavlastele tol ajal. Lääneslaavlased – poolakad, tšehhid ja slovakid; lõunaslaavlased on bulgaarlased , serblased jt Balkanimaade rahvad . Idaslaavlased on valgevenelased , ukrainlased , venelased . 9. – 10. saj ei erinenud keeled veel nii palju teineteisest. Kirjakeel sai alguse 863. aastal. Kirillitsa rajasid Cyrillos ja Methodius. Nad rajasid selle keele lõunaslaavi keelte baasil. Kõik slaavi hõimud said sellest keelest aru. Ristiusus vastuvõtmise ajal oli võimalik välja lasta ka raamatud ühises loodud kirjakeeles.
    Kiievi vürst Vladimiri ajal võeti vastu ristiusk – ta hakkas kohe asutama ka koole , kus hakati õpetama kirjakeelt. Ta asutas ka skriptooriumid, kus hakati ümber kirjutama raamatuid. Raamatute ümberkirjutamine oligi üheks tähtsamaks protsessiks keskajal. Iga kirjutaja pani sisse ka oma tähelepanekud. Nad tegid oma tööd loominguliselt. Selle tõttu alustatakse nüüd uuesti pühakirja koopiate uurimist . Iga eksemplar tollest ajast on unikaalne. Vana vene kirjandus hakkas esimese žanrina arendama kroonika kirjutamist. See on keskaja üks levinumaid žanre. Põhikroonika oli „Lugu möödunud aegadest. See oli kirjutatud 12. sajandil Nestori poolt koopakloostris. See põhineb varasematele kroonikatele – üks neist oli Nikoni kroonika, teine oli algse kogu põhjal. Need pärinevad 11. sajandist. Sealt algab ka kirjanduslugu . Nestori kroonika on säilinud meieni 14. sajandi koopiana Lavrenti kroonika sees. Kroonika on üks tähtsamaid rahvusliku mälu tekstidest. Kroonik kirjutas maailma ajaloo kontekstis. Kiievi-Vene ajalugu pandi maailma ajaloo konteksti. See pidi näitama lugejatele, kuidas tuleb oma elu elada nii igapäevaselt kui ka poliitika mõttes. See oli sügavalt poliitiline kirjutis, mis oli läkitus vürstidele, kuidas oma riiki hallata ja majandada. Kroonik õpetab, kuidas vältida konflikte. Kroonika on üks nendest žanritest. Seal on ka pühakute elulood, muinasjutud , rahvapärimus – erinevate tekstide kogum.
    Teine populaarne žanr on sõjajutustus – tähtsaim neist on „Lugu Igori sõjaretkest“ – 12. saj lõpust pärit, kirjeldab vürst Igori sõjaretke, mis toimus aastal 1185 . Siin on juttu kaotusest – sellest, kuidas üks inimene eirab Jumala tahet, kuidas ta ei oska Jumala märkidest õigesti aru saada ja kuidas ta kaotab, kuna ei oska kooskõlastada enda ja Jumala tahet. Need tekstid on ilmalikud , kuid nende sisu on tugevalt religioosne. Mõlemates tekstides on usu poeesiat. Palju on kirjeldatud loodususkusid. „Vürst Vladimir Monomahhi õpetus“ – 1117. aastast – õpetab oma järglasi enda ja oma isa näitel elu elama.
    Pühakute elulugu ehk agiograafia – veel üks žanr. Elulugusid on palju. Iga žanr toetus teatud kaanonitele. Keskaja kirjandus on kaanonipõhine – iga žanri jaoks oli välja töötatud mudel, mille järgi kirjutati tekste. Valdavalt kõik tekstid olid anonüümsed. Pühakute elulugude autoreid teame me väga harva. See polnud tol ajal tähtis – kirjutab Jumal, aga autor on lihtsalt riist Jumala kätes. Tekstide autoriks on Jumal. Sellepärast palvetati enne teksti kirjutamist ja raamatute kirjutajad olid enamuses mungad . Nad uskusid, et nii toimides ei eksi nad Jumala tahte vastu ja see viib neid eesmärgini. Eesmärgiks oli oma hinge päästmine ja taevariiki jõudmine. Kogu kirjavara oli suunatud sellele, et inimesed saavutaksid Jumala õnnistuse ja pääseksid taevariiki. Kirjavara näitas neile teed taevariiki. Kõige tähtsam oli kirjatüki õpetlikkus. Meisterlikkust hinnati väga kõrgelt – mida parem tekst, seda libedam tee taevariiki  Kirjandus ei kirjeldanud igapäevast elu-olu. Reaalsus oli vaid võrdluseks või selleks, et hoiatada, kuidas ei tohiks elada. Kiievi periood oli väga loominguline ja intensiivne. See oli mitme traditsiooni kokkusulatamine. See tugines Bütsantsi-Kreeka traditsioonile, mis oli kõige rikkalikuma kultuuriga traditsioon. Palju oli tõlkekirjandust. Lõviosa ongi keskaja kirjandusest tõlkekirjandus. Originaalsus polnud tähtis. Keegi ei tahtnud olla originaalne, vaid hoopis hea kristlane .
    13. saj esimesel poolel toimus idaslaavlastel tõeline katastroof – mongolite-tatarlaste rünnak. Retked toimusid 1220 . lõpust – 1240, kuni hävis Kiievi linn ja maa oli täielikult vallutatud. Sellest ajast algas pikaajaline tatari-mongoli ike, mis kestis 240 aastat. See oli raske aeg. Inimesed kogunesid viimases lootuses kirikutesse ja kloostritesse, mis olid kivist. Selle tõttu pommitati just kirikuid ja kloostreid. Sellega hävis ka suur osa Kiievi kultuurist. 14. saj tekkis Igori sõjaretke koopia, mis tugines sellele eeposele. See kirjeldab Kulikovo lahingut 1380 .
    Arenes agiograafia – Aleksander Nevski elulugu. 14. saj üks tähtsamaid tegelasi oli Radoneži Sergius – asutas Sergia kloostri Moskva läheduses. 16. saj liitub kirjandusse uus žanr – kirjavahetus . 16. saj on Vene riik juba tsaaririik. Esimene tsaar oli Ivan Julm, kes oli õudne poliitik , aga kahjuks väga andekas kirjanik. Ilmalik kirjandus hakkab üha enam arenema. Isegi agiograafiline zanr muutub ilmalikuks. Seda žanri on nüüd kasutatud inimese eluloo kirjeldamiseks. „ Preester Avvakumi elulugu“ 1673 . – oli ühe kirikulõhe tegelase autobiograafia . See oli väga oluline pöördemoment. Inimene väärtustab oma elu samale tasemele pühakute eluga. Enne salati individuaalsust. Inimesel on kõige tähtsam tema hingeelu . Avvakum oli kirikulõhe toimumise juures üks tähtis tegelane. Hakkab arenema proosa ja satiirilised jutustused, aga samas ka luuletraditsioon. Luuletraditsiooni algatajaks oli Valgevenest pärit munk Polotski Simeon ja tema õpilane Silvestr Medvedev .
    18. sajandil see traditsioon ei katkenud. Väga paljud kirjutasid ümber tekstid ja traditsioon elas kaua – elab veel praegugi (eriti vanausuliste seas).
    18. veebruar 2009
    Vanavene kirjanduse arengujooni
    Vanim slaavi tähestik on glagolitsa, hilisem on kirillitsa. Ka 19. saj kirjutati veel ümber raamatuid – Püha Sergiuse käsikiri. Kirjutati ka kasetohule – 11. – 14. sajandist pärit. Neid nimetati tohtkirjadeks ( Novgorod ). Hersones – vürst Vladimir võttis seal vastu ristiusu; see oli Bütsantsi linn.
    Üleminek uue aja kirjandusele. Peeter I reformid ja kirjandus. 18. saj vene kirjanduse arengujooni
    Peeter I reformid olid Vm-l samasuureks kultuuriplahvatuseks nagu seda oli ristiusu vastuvõtmine. Katariina II püstitas Vaskratsaniku, kuna ta tahtis tõestada, et tema on Peeter I kõige õigem järglane. (Loe „ Vaskratsanik “ ja „Peeter I moorlane “ läbi.) See kuju sümboliseerib pingeliselt võitlevat Venemaad. 1703. aastal rajas Peeter I Jänese saarele Peeter-Pauluse kindluse ja kiriku. 12 kolleegiumi hoone – tolle aja ministeeriumid , praegune ülikooli hoone. Laevu ehitati Neeval Peterburi südames, praktiliselt Talvepalee külje all. 1682 – 1725 oli Peeter I Vene tsaar , reaalselt hakkas aga valitsema 90ndatel, kuna oli troonile saades alles 10-aastane.
    Reformid
    - need muutsid Vm elu täielikult ja põhjustasid kultuurilise lõhe ühiskonnas. Peeter I oli esimene Vene tsaar, kes sõitis Lääne-Euroopasse reisile ( 1698 – 99). Reisi eesmärk oli poliitiline – ta tahtis leida liitlasi sõjas Türgiga. Ta tahtis pääseda Musta ja Vahemerre , et saada ligi lõuna kaubandusteedele. Türgi oli tugev Ottomani riik ja keegi ei tundnud Vm, mistõttu mingeid sidemeid Vm-ga luua ei soovitud. Kuid Peeter I meelitas asutama sõjaväelist liitu Taani ja Poolaga, kes tahtsid sõdida Rootsiga . Sellest tuligi tulevane sõda Rootsiga – Põhjasõda (1700 – 1721). See tegi Vene riigist Vene impeeriumi. Vene senat andis Peetrile imperaatori tiitli . Sõda muutis ka Vm territooriumi; Vm sai endale Baltikumi. Esimestel aastakümnetel muutus Vm positsioon Euroopa riikide kontekstis. Poliitiliselt oli see kätte võideldud.
    Kultuur. Ühiskonnaelu oli väga ritualiseeritud. Vene bojaaridel olid ülemäära pikad varrukad riietel – st nad ei pea tööd tegema. Riiete tegumood oli muidu kõigil ühiskonnakihtidel enam-vähem sarnane. Peeter I isa tsaar Aleksei Mihhailovitš oli väga haritud inimene, kirjanik. Tema välimus oli reglementeeritud – ta kandis kulda ja karda , kostüüm oli raske ja ta pidi aeglaselt liikuma – see näitas inimese võimu. Riietuse reformidest veel – kaotati habemed , juurde tuli parukas. Kui Peeter I naasis Euroopast, siis nõudis ta esimese asjana meestelt habeme ajamist. Samuti käskis ta ära lõigata pikad varrukad. Kui tema käske ei täidetud, võttis mees käärid ja nüsis ise habemeid ja varrukaid. Kui inimene ei tahtnud habet maha ajada, siis seadis Peeter I sisse maksu, mis oli väga suur. Aga habeme kandmine muutus alandavaks. Kaupmehed ja talupojad sellele korraldusele ei pidanud alluma . See oli kohustus ainult aadlikele. Habe tuli tagasi 19. saj II poolel.
    Kultuuriline lõhe tekkis esiteks riietuses ning siis ka keeles. Peeter I propageeris võõrkeelte oskust, tasapisi hakkas see juurduma. Kõige levinum oli hollandi keel; Holland oli Peeter I lemmikmaa. Teaduskeelteks kujunesid saksa ja ladina keel, aadlike keeleks prantsuse keel. Haritud seltskond rääkis prantsuse keelt.
    17. saj keelasid Vene patriarhid korduvalt habeme ajamist. Seetõttu olid aadlikud ka Peetri seaduse vastu. Patriarhide arvates ei tohtinud Jumala poolt antud välimust muuta. Habe eristas mehi ja naisi. Keskajal ajasid habet vaid homoseksuaalid. Nemets – vn k sõnast tumm ehk keeletu inimene; see, kes ei räägi vene keelt. Saksa kleit oli halvustatud, räägiti, et saatanat kujutati ikoonidel euroopalikus riietuses. Tekkis ettekujutus , et kõik Läänest tulev on vale, ohtlik, oma usust taganemine. Sellepärast oligi reformide tulek inimestele valus , raske ning kardetav. Inimesed pidid ületama oma arusaamist patust. Seetõttu oligi Peeter I üheks põhiülesandeks kiriku võimu vähendamine. Seni oli Vene ühiskond olnud väga religioosne ja allunud kirikule. Peeter I soovis ilmalikustada nii Vene elu kui ka kultuuri. Peeter tahtis eristada kahte aspekti, elu osa – vaimne elu allub kirikule. Vene kirik oli kuulutatud riigi kirikuks. Inimese riigikohustustesse puutuvat valitses aga tsaar. Inimene pidi alluma riigikorrale. See oli nii olnud alati, aga keskajal oli kiriku osa palju olulisem. Inimene mõtles eelkõige religioossete asjade peale ja alles siis riigile. Nüüd tahtis Peeter I aga anda suuremat võimu riigile. Inimesed pidid kirikuseaduste asemel alluma nüüd hoopis riigiseadustele. Muudatused tulid ka kalendrisse. Uue aasta tähistamine nihkus 1. jaanuarile, enne oli see olnud 1. septembril. Ajaarvestamist hakati lugema Kristuse sünnist.
    Õppimine oli kõige rohkem väärtustatud tegevus. Peeter ise läbis mitu koolitust. Peeter I tahtis, et kogu tema riik muutuks töökaks. Ta saatis vene aadlikke välismaale õppima. Kui enne oli Euroopas käimine keelatud, siis nüüd muutus see otstarbekaks. Ta kutsus ka välismaa spetsialiste Vm-le. Peeter I viis sisse ka seaduse, mis lubas abielluda erinevatel seisustel. Reformide tõttu muutus Vm väga atraktiivseks maaks . Reformide tõttu toimusid muutused ka inimeste psühholoogilistes hoiakutes. Uudsus oli tähtis. Seda, mis oli enne, loeti tagurlikuks ja halvaks. Algas uue riigi ajalugu.
    18. saj algus oli Vm ajaloos kultuuriliselt plahvatuslik. Vm kuulutas ennast kui Euroopa riiki. Teine suund oli kultuuri ilmalikustamine. Idee oli jõuda kiiresti teiste Euroopa riikidega ühele tasemele. Vm oli Peetri arvates maha jäänud ja pidi jõudma teistele järele. Peeter oli ise väga hea kirjamees . Kõik, mida kirjutati, pidi olema praktiline. 1702/03 hakkas Peeter I välja andma ajalehte. Peeter kirjutas sinna väga palju ise. Sellega seoses tehti ka tähestkulist reformi. Tähestikku tuli lihtsustada. Toimusid ka suured muudatused vene keeles. Keskajal kirjutati kirikuslaavi keeles, aga mitte vene keeles. Peeter tahtis eristada kiriku- ja ilmalikke tekste. Hakati kirjutama kõnekeeles. Tasapisi hakkas välja kujunema vene ilmalik kirjakeel. Ilukirjanduses soosis Peeter valmide äratrükkimist, kuna need olid õpetlikud. Tõlkekirjandus hakkas tohutult levima, kuid need olid enamasti kas õpikutest, meditsiinilised, ajaloolised jms tekstid, kuid mitte ilukirjanduslikud. Peeter I ajal kõige tähtsam ja populaarne jutlustaja-kirjutaja oli piiskop Feofan, kes oli tüüpiline 17. sajandi kultuuri esindaja. Ta oskas end ümber häälestada ja kokku viia Peeter I reformide ülesannetega. Kirikujutlus muutus riigipropaganda vahendiks . Seal seletati riigipoliitikat ja ideid.
    Uue aja kirjandus kui selline sündis 1730ndatel. Üks esimesi ilmalikke kirjanikke oli Antiohh Kantemir, kellest sai Vm diplomaat . Ta käis läbi kõikide tähtsamatae Euroopa kirjanikega. Ta suri väga noorena. Ta hakkas kirjutama luuletusi Euroopa luuletuste eeskujul, eelkõige Pr kirjanduse eeskujul. Aga neid veel ei trükitud, seda tehti pärast autori surma. Esimene romaanikirjanik oli Vassili Trediakovski.
    25. veebruar 2009
    Vaskratsanik on tegelikult pronksist . Miks teda kutustakse aga Vaskratsanikuks? Peterburi linna läheduses oli Rootsi kindlus Nienschantz. See oli Neeva ja Ohta jõe ristumiskohas. Tolle aja jaoks asus see kindlus jõesaartest tegelikult päris kaugel. Peeter vallutas selle kindluse, aga selle vallutamine nõudis suuri jõupingutusi. Peeter-Pauli kiriku ehitamisel võttis Peeter šnitti Rootsi kindlusest. Linn on aga asutatud halvale ja ohtlikule kohale. Seal on väga tihti üleujutused. „Vaskratsanikus“ kirjeldatud üleujutus toimus 1824. aastal. Poeem on üles ehitatud järgnevalt: proloog ja kaks osa. Poeem on nimetatud Peterburi jutustuseks.
    Poeem kuulus kõrgemate žanrite hulka. Kõige kõrgem oli eepiline poeem ehk eepos . Ka kirjeldavad poeemid olid väga populaarsed . Nad ei kuulunud esmaklassi kõrgžanritesse, aga nad kirjeldasid midagi ajaloolist või siis inimese hingeelu. Poeemis pidi olema kindlasti midagi positiivset, midagi inspireerivat. Gogol nimetas oma „Surnud hingi“ ka poeemiks. Olulisem oli sisu, vorm polnud oluline. Jutustus pidi kirjeldama mingit tõsielulist asja. Ta ei olnud alati tõsi, aga ta oli dekoreeritud nii nagu tõde. Jutustus oli vastandatud romaanile, sest romaan oli välja mõeldud. Puskini poeem on selles mõttes hästi üles ehitatud – siin on ajaloolist tausta , aga siin on ka üksikisiku hingeelu kirjeldatud.
    Poeemis on ühelt poolt eellugu – peategelase saatus. Teine liin on linn ja selle ülistamine. Poeem on üles ehitatud kontrastidele – ühelt poolt on Peterburi võimas suursugune linn, mis on rajatud suure mehe poolt. Ta võitles loodusega ja võitis. Seetõttu on proloogis ülistus linnale . Veel kirjeldatakse ka seda, kuidas see kõik läks täide. Peterburi on aken Euroopasse, ilus sõjaväelinn. Jevgeni on tavaline inimene, üks väga paljudest ja seetõttu pole tema perekonnanimi tähtis. Jevgenil pole suuri plaane , ta tahab abielluda ja punuda oma väikse pesa. Jevgeni süüditab tsaari selles, et ta lõi linna sellisesse kohta. Jevgeni räägib Peetrist kui imetegijast – sellise imega ta saigi hakkama. Vaskratsanikku on poeemi järgi kujutatud ka kunstis koletisliku ja õudsena. „Vaskratsanik“ on kirjutatud Puškini hilisemal loominguperioodil. See on ajalooline ja sügavalt filosoofiline . Selle üle on vaieldud, kas Peeter I ajal tehtud muudatused olid vajalikud või mitte. Kui seda oli vaja, siis mis hinda tuli maksta selleks, et see linn oleks selline nagu teda nähti 19. saj ja ka praegu? Mis hinnaga tulevad kätte igasugused saavutused ja võidud? Ongi kaks vastandlikku asja: suur linn ja väike inimene, kes hukub. Puškin tahab meile näidata mõlemat poolt. See on üks esimesi ambivalentseid ajalookäsitlusi, kus esitatakse teravalt küsimusi, ent ei anta ühekülgseid vastuseid.

    18. saj vene kirjanduse areng
    Kirjandus kui selline sündis hiljem, mitte Peeter I reformidega. Kirjanduslik protsess koosneb alati vähemalt kolmest osast:
  • autor
  • tekst
  • vastuvõtja
    1730 . ilmus V. Tredjakovi romaan „Reis armastuse saarele“ – see oli kirjutatud Tallemandi romaani ainetel . See oli üks barokkromaan 17. saj lõpust, mis kirjeldas armastuse tekkimise protsessi. See reis on sümboolne, sellega kirjeldatakse uue tunde sündimist inimese elus. Korraga toodi Vm-le üle Euroopa romaani traditsioon – žanriliselt (reisiromaan), ta oli romaan kirjadest ja ta oli armastuse romaan. Armastus oli Vm kirjanduses teemana mõeldamatu enne seda. Kirik oli selle romaani vastu ja autor taheti arreteerida. Kuid õukondlased astusid kirjaniku kaitseks välja. Mihhail Lomonossov oli haritlane , kellest oleks võinud saada kuulus Pr luuletaja, aga ta tuli tagasi Vm-le. Ta õppis keemiat ja füüsikat. Ta tuli Peterburi füüsikaprofessoriks. Kolmas oli Al. Sumarokov. Tredjakovski romaan oli kirjutatud ilmalikus vene keeles. Vene keel oli veel väga kohmakas. Tolle aja kohta oli see aga täiesti revolutsiooniline saavutus. Romaan näitas vene lugejale, et armastus on igale inimesele kõige olulisem ja et armastus on vaba. Abielurikkumist ei tohtinud avalikult propageerida, kuid just sellena kirik romaani võttiski – moraali languse ja abielurikkumise propagandana. Romaan oli aga tekst, mida kasutati igapäevases elus. Romaan muutus ajaveetmise, käitumise ja armastuse õpikuks.
    Värsireform – silbilisele värsivormile üleminek ( jamb , trohheus, daktül...). „Vaskratsanik“ on jamb. 18. sajandi vene kirjandus on valdavalt luule. Proosa tekib alles 18. saj lõpus. Väga palju arendati tõlkekirjandust. 18. saj kirjanduslik toodang ongi enamasti tõlkekirjandus. Proosa oli Vm-l olemas, kuid valdavalt tõlkeproosana. Värsireform määras kirjanduse arengut. Selle vedajaks oli kaks inimest – Tredjakov ja Lomonossov. Viimane tõi vene keelde jambi – kõige populaarsema värsimõõdu. 1730. – 1760 . on uue vene kirjanduse algusperioodiks – Sturm und Drang (tormi ja tungi) periood. Neil kolmel mehel oli vene kirjandusele väga suur mõju.
    Tol ajal tekkisid sellised nähtused, nagu kirjanduslikud koolkonnad , poleemika, ringid . Kirjandusprotsess oli väga elav ja pingeline . 18. saj oli ikkagi ratsionalismisajand. Leiti, et igal asjal on üks võimalik lahendus, kontseptsioon ja tõde.
    Neil aastatel tekkis vene teater (1756) ja ajakirjandus . Esimene ajaleht ilmus Peeter I ajal, aga nendel aastatel hakkasid ilmuma ka ajakirjad .
    1760. -1780. hakkasid tekkima uued kirjandussuunad. Tekkis selline kirjandus, mida loeti. Ajakirjatiraaž oli 600 eksemplari (populaarsematel 2500). 18. saj anti ajakirju välja ka kordustrükina.
    Tekkis sentimentalism – veidi siiski hiljem kui Euroopa kirjanduses. Vene kirjandus hakkas järele jõudma Euroopa kirjandusele. Valgustuse sajand avaldas Venemaale väga suurt mõju. 18. saj hakatakse Euroopas lugema ka vene kirjandust (Sm ja Pr). Vene kirjanduses sünnivad 1790. – 1810. need kirjanikud , keda loetakse veel aastakümneid (Deržavin ja Karamzin). See on suur üleminekuaeg, mille piiriks on 1812 . aasta – sel aastal tungis Napoleon Vm-le.
    Esimese teatri rajasid Sumarokov, kellest sai esimene teatridirektor, ja F. Volkov , keda kutsuti esimeseks näitlejaks, mis tähendas lavastajat. Alguses oli teater Vm-l mitmežanriteater, kuid sellest sündis kaks erinevat teatrit – muusikateater ja draamateater. Esimesed teatrid kandsid naistenimesid – Maria ja Aleksandra teater. 18. saj ja 19. saj esimesel poolel parteris toole ei olnud, inimesed seisid – need olid kõige odavamad kohad (par ter - ’maa peal’).
    Denis Fonvizin – 18. saj suurim Vene dramaturg . Lugeda „Äbarik“!
    Esimene vene ajaleht oli „Vedomosti“, mis on kirjutatud vanas slaavi tähestikus. Esimene eraajakiri oli „Töökas mesilane “.
    Vene teatri areng 18. sajandil
    Keskaja vanavene kultuuris oli selgelt vastandatud kaks kultuurilist kihti – kõrgkultuur ja rahvakultuur . Esimene oli raamatukultuur , teine kiht oli väga hästi arenenud. Siiski olid ka rahvakultuuris välja arenenud kõik kultuurižanrid. Igasugused mängud ja etendused olid keskaja kultuuris suure kahtluse all. Igasugune maskeering, teiste inimeste ilmingu enda peale võtmine oli patt. See kõik oli seotud Jumala poolt inimesele antud loomuse muutmine. Hea kristlase jaoks ei olnud võimalik osaleda teatrietendustes. Ainult mõningatel perioodidel oli see lubatud – karnevaliperioodil (vastlad, enne jõule oli svjatki). Nii arenes välja ka nukuteater . 17. saj hakkas aga arenema juba teater meie sõna tähenduses. Kokku oli kutsutud inimeste rühm, kes hakkas lavastama näidendeid. Sõna ’teater’ asemel kasutati sõna ’komöödia’, kuna teatrit tõsiselt ei võetud. 1672. esitati tsaari õukonnas esimene etendus. See oli Peeter I sünniaastal tema sünni tähistamiseks. Mängiti äärmiselt tõsist piibliainelist lavastust – Estri raamatu ainetel. See oli religioosne draama . Selle lavastas Moskva luterliku kiriku pastor Gregory , kes oli kokku ajanud üsna suure rühma igasuguseid meistreid ja käsitöölisi, kes elasid Moskva välismaalaste rajoonis. Naiste osasid mängisid mehed. Etendus kestis kümme tundi järjest. Tsaari juuresolekul ei tohtinud keegi istuda. Vaimulikud olid sellega harjunud , aga ilmalikkudele oli see raske katsumus. Nende jaoks oli tegemist kultuurilise šokiga. See etendus toimus saksa keeles. Kõige olulisem takistus oli ikkagi see, et kuidas võis aru saada, et tavakodanikud muutusid piiblitegelasteks. See oli muidugi väga uudne. Kostüümid olid naturalistlikud.
    Etendus meeldis publikule ja tsaarile. Plaanitud oli veel mitu etendust. Pastorile tehti ettepanek õpetada ka vene soost näitlejaid. Järgmised etendused toimusid juba vene keeles. See oli raskeks ülesandeks nii tõlkijatele kui ka näitlejatele. Pastor ja tsaar surid ühel aastal 1676. Siiski toimusid pärast seda mõned etendused.
    Järgmine samm oli juba Peeter I poolt – ta kutsus Euroopast Moskvasse rändtrupi. See oli vaene ja provintslik rändtrupp, mis ei teinud mingit suurt kunsti. Siiski oli Peeter väga vaimustatud ning tahtis Vm-le juurutada teatrikunsti. Ta käskis ehitada spetsiaalse teatrihoone Punasele väljakule. Teatrisse meelitati inimesi igal võimalikul juhul. Inimesed ei tahtnud minna sinna. Ametnikel oli teatriskäimine kohustuseks . Muu rahvas meelitati teatrisse viinapitsiga. See oli inimestele võõras kultuur. Trupp ei osanud vene keelt ja nad pidid mängima vene keeles. Neil polnud keelest mingit aimu ja nad õppisid teksti lihtsalt mehaaniliselt pähe. Mõned näidendid on siiani säilinud. Tekstid olid väga vaevalises vene keeles. Tõlkijad olid harjunud tõlkima diplomaatilisi dokumente, nad ei osanud mingeid armastuslugusid tõlkida. Näidendid olid kuulsate Euroopa kirjanike lihtsustatud versioonid. Need olid siiski esimesed teosed, kust vene vaataja sai aimu nt Calderonist.
    Peeter tahtis teatriga endale reklaami teha. Nii lasi ta kirjutada loo Vene-Rootis sõjast. Mõne aasta pärast see teater suri oma loomulikku surma. Tsaari õde Natalja osutus teatrilembeliseks ja hakkas oma palees korraldama teatrietendusi. Sellest ajast hakkasid Vene õukonnas toimuma igasugused etendused. Kord oli see ooper , kord nukuteater, kord commedia dell arte . Paralleelselt sellega tegeles ka kooliteater, mis tegutses tolleagse ainsa vene kõrgkooli juures.
    Vene õukond kolis Peterburi u 1715 . aastal. Siis hakkasid ka seal tekkima teatrid. 1732 . aastal asutati Peterburis esimene priviligeeritud sõjaväekool kadetikorpus, kus õpiti lisaks sõjaväedistsipliinidele ka kirjandust, keeli, tantsu, kombeid jmt. Kadetid hakkasid ka omavahel etendama prantsuskeelseid lugusid. 1735. a hakkasid nad juba mängima Voltaire ’i tragöödiaid. Selles kadetikorpuses õppis Aleksander Sumarokov. Sealt sai ta esmased kogemused teatrist . 1740ndatel hakas Sumarokov kirjutama teatri jaoks originaalseid näidendeid. Nad olid kirjutatud Pr malli järgi, eeskujuks oli tal Voltaire . Teine tragöödia kandis pealkirja „ Hamlet “, mis oli osaliselt ümber tehtud Shakespeare . Nii said Vene vaatajad mingit aimu Shakespeare’ist. Sumarokov hakkaski kirjutama tragöödiaid, sest see oli tatrikunsti tähtsaim osa. Teater ei saanud funktsioneerida ilma tragöödiata. Ta hakkas kirjutama näidendeid Vene ajaloo ainetel. Seal oli ajalugu väga vähe. Rohkem oli tegu mütoloogiliste lugudega. Näidendid olid vene keeles, tegevus toimus kas Novgorodis, Kiievis või Moskvas. Need tragöödiad olid kirjutatud juba klassitsistliku teatri reeglite järgi. Ta modifitseeris vene kirjanduse arengut. Ta tõi sisse sellised seadused, mille järgi peaks kirjutama teoseid. Need reeglid olid võetud nii antiigipoeetikast ( Aristoteles , Horatius ), aga ka Pr autori Boileau poeetikast. See klassitsismimanifest kandis pealkirja „Kuidas saada kirjanikuks “. Seal olid toodud kindlad reeglid, žanrisüsteem ja seal oli antud ka näpunäiteid, kuidas kirjutada erinevates žanrites. Seal oli välja toodud ka klassitsistliku teatri seadused. Igale žanrile on omane süžee ja kangelased ning stiil. Draama jaoks on oluline ka koha-aja-tegevusühtsus. Tegevus peab toimuma ühes kindlas paigas, see võib kesta üks ööpäev ja seal peab olema üks kindel süžee, mis peab arenema selle etenduse ajal. Sumarokovi tragöödiates on väga piiratud tegelaste arv, mis oli tingitud tema kunstiarusaamast, aga ka praktilistest kaalutlustest – näitlejaid oli vähe. Teatrietendus pidi alati koosnema kahest palast – esimene ja olulisem osa oli tragöödia, mille juurde kuulus ka koomiline pala komöödia. Vaatajaid ei tohtinud liiga kurvaks teha ega tohtinud neil lasta ka lihtsalt naerda. Nad pidid vahetama emotsioone. Ühe näidendi raames ei tohtinud emotsioone segi ajada – tragöödias ei tohtinud naerda, komöödias nutta. Elamus pidi olema puhas. See tekitas aga vajaduse suurema repertuaari järele. Publik oli enam-vähem üks ja sama, seetõttu oli vaja kavas lavastusi vahetada.
    1740ndate lõpus tekkis veel üks teater provintsilinnas Jaroslavis. Ühe kaupmehe poeg F. Volkov asutas oma teatri, mis näitab suuri muudatusi vene kultuurielus ja ka mentaalsuses. Inimesed läksid teatrisse ja tegid teatrit juba omal algatusel . Peterburist tulnud kõrge ametnik nägi seda teatrit. Ta kandis selle ette tsaarinnale, kellele see teater meeldis. Tsaarinna pani noormehed õppima kadetikorpusesse. Kadetikorpuse oma trupist ja Volkovi teatri trupist sai ühtne trupp, mis andis esimese ametliku teatrietenduse 1756. aastal.
    18. saj vene raamatute produktsioon koosneb valdavas enamuses tõlkekirjandusest. Tekkis teooria, et ainult tõlkimisest on vähe – need lood tuleb ka venestada, kohandada vene oludega. Tekkis teooria – ümbertegemine vastavalt vene kultuurile . Pärast Sumarokovit oli teatri direktoriks I. Delagin?. Tema ümber tekkis ring noori kirjanikke, kes hakkas kirjutama draamat . Üheks selliseks kirjanikuks oli Denis Fonvizin, keda võib pidada vene komöödia rajajaks. Fonvizinit mängitakse ka tänapäeval. Tema esimene komöödia oli „Brigadir“ – (kindrali esimene auaste ). See oli väga tüüpiline klassitsistlik komöödia, gallomaania vastu kirjutatud (gallomaania – armastus pr keele ja kultuuri vastu). Seal naerdi välja neid inimesi, kes unustavad oma keele ja kodumaa ning kiinduvad Pr-sse. Seda naerdi välja kõikides Euroopa kirjandustes. Tol hetkel oli Vm jaoks oluline taani kirjandus ja ka saksa kirjandus. Seda komöödiat mängiti palju. 1782 . aastal lavastati tema „Äbarik“, mis osutus kõige suuremaks Fonvizini saavutuseks.
    Äbarik“ – äbarik on nimetus alaealise aadliku jaoks. Inimene astus teenistusse juba 15-aastaselt. Mitrofan oli juba 16. Komöödia üks teemasid seisneb selles, milline peaks olema üks aadlik . See on üldse üks tähtsamaid teemasid 18. saj kirjanduses. Aadlik oli üks priviligeeritud inimene 18. saj Vm-l. Aadlike suurimad
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla
    Vasakule Paremale
    Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #1 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #2 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #3 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #4 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #5 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #6 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #7 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #8 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #9 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #10 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #11 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #12 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #13 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #14 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #15 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #16 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #17 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #18 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #19 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #20 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #21 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #22 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #23 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #24 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #25 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #26 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #27 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #28 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #29 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #30 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #31 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #32 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #33 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #34 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #35 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #36 Sissejuhatus vene kirjanduslukku I #37
    Punktid 100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.
    Leheküljed ~ 37 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2010-01-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 80 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor kailikaili Õppematerjali autor

    Lisainfo

    L. Kisseljova loetud vene kirjanduse autorid, nende teoste kirjeldused ja ajastute kirjeldused alates vene kirjanduse tekkimisest kuni Gogolini (1850ndate algus). Konspekt sisaldab põhjalikku kirjanduse ajalugu ning selliste autorite elulugusid-kirjeldusi, nagu Sumarokov, Fonvizin, Novikov, Radištšev, Karamzin, Žukovski, Gribojedov, Puškin, Lermontov ja Gogol.
    vene kirjandus , raamatute lühikokkuvõtted , analüüs , sumarokov , fonvizin , novikov , radi?t?ev , karamzin , ?ukovski , gribojedov , pu?kin , lermontov , gogol

    Mõisted

    vanavene kirjandus, autorikategooria, russkii, meieni, kirjakeel, lääneslaavlased, nestori kroonika, pühakute elulugu, elulugusid, tekstide autoriks, lõpust, arenes agiograafia, radoneži sergius, elas kaua, hersones, varrukad riietel, nemets, spetsialiste vm, vaskratsanik, poeem, puskini poeem, poeem, imetegijast, vaskratsanikku, värsireform, asjal, tekkis sentimentalism, denis fonvizin, igale žanrile, sumarokovi tragöödiates, tekkis teooria, saj vm, südameheadus, pravdin, fonvizin, amm jeremejevna, mõne aastakümnega, saj võtmesõnaks, oluline teos, despootia, voltaire, rousseau, printsiibiks, tüdruku nimi, suhted pr, valgustusfilosoofia põhiküsimusi, sotsiaalset korda, valitseb vabaduse, jaanipäev, sõna loož, aastakümmend, kirjandulik protsess, peatükkide nimetused, süžee iseenesest, pärast r, mässu, ühes peatükis, silmaarst, despootia, despootia, ajaloole, helvetius, cato surm, vabad inimesed, liisa, noormees, kirjanduses 1830, erast, jutustaja vaatepunkt, paul i, ründasid pr, rahval, rahvakultuur, euroopa keeled, kirjanikud, lord byron, tõnjanov, süžee, tšatskil, moltšalinil, eneseväärikuse tunne, abielule, kogu lugu, sentimentaalne hoiak, puškin, puškini elu, lütseumi periood, mihhailovskoje, puškin, rahvuspoeet, reaalsus, pimen, grigori, negatiivne tegelane, rahva vaim, grigori, venelased, saj lõpu, kultuuri kohaselt, godunovki, juttudes, lugeja vastuvõtmine, memuaarid, lõppkokkuvõttes, äbarik, juba proosat, hasartmäng, loos, loo kurbus, lermontov, inimese olek, kangelasel, oluline luuletus, puškin, tendents, armastatu suri, vaimne maailm, peterburi käsitlus, kaks kunstnikku, ii liin, kunstniku ülesanne, gogoli maailm, gogoli uudsus, dostojevski, iii ülestõusmine, surnud hinged, viimane mõisnik, inimesed ise

    Kommentaarid (1)

    martinas profiilipilt
    martinas: kasulik materjal
    01:49 05-01-2013


    Sarnased materjalid

    43
    doc
    Sissejuhatus vene kirjanduslukku II
    62
    docx
    Kirjanduse lõppueksami materjalid
    0
    docx
    V-Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
    16
    doc
    Sissejuhatus kirjandusteadusesse
    69
    doc
    Suuline exam
    82
    doc
    KIRJANDUSE LÕPUEKSAM kevad 2017
    112
    doc
    12-klassi kirjanduse lõpueksami koolieksami piletite põhjalikud vastused
    53
    doc
    Kirjanduse eksam 10 klass



    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun