Vene kirjanikud (0)

Aleksaner Puškin
Aleksandr Puškin sündis 6. juunil 1799. aastal Moskvas põlisaadliku Sergei Puskini pojana . Puskini lapsepõlv oli üsna rõõmutu, sest vanemad suhtusid temasse mingi käsitamatu ükskõiksusega. Seepärast vältiski ta oma luuletustes lapsepõlvemälestusi ega nimetanud kordagi ema ja isa. Suure südamesoojusega suhtus ta hoopis oma hoidjasse. Tänu oma suurepärasele prantsuse keele oskusele, mis oli õpitud guvernantidelt, luges ta juba lapsena läbi oma isa rikkaliku raamatukogu. 1811 pandi Puskin Tsarskoje Selo lütseumi.
1817 lõpetas selle ning ta määrati tööle välisministeeriumi. See teda ei huvitanud. Ta oli sündinud poeediks ja see määras kogu tema edasise traagilise elukäigu. Aleksander I saatis ta Peterburist kaugele lõunasse. Puškin viidi üle Odessa piirkonna ülema krahv Vorontsovi kantseleisse. Seal elas luuletaja üle sügava armastuse oma ülemuse abikaasa krahvinna Jelizaveta Vorontsava vastu. Kiivas krahv hakkas uskinit taga kiusama ning tema kohta Peterburi kaebusi saatma . Lõpuks käskis tsaar ta “kõlvatu käitumise pärast” vallandada ning ta saadeti vanemate mõisa politsei järelvalve alla õigusteta sealt lahkuda. Puškin elas seal üksi, eemal sõpradest ja kihavast seltskonnaelust. Tema aega täitsid jalutuskäigud, mõtisklused ja pingeline loomutöö.
Ta sai vapustava teate Aleksander I surmast ja viie ülestõusujuhi hukkamisest. Ühel ööl viis politseiohvitser Puškini Moskvasse uue tsaari Nikolai I ette. Tsaar mõistis, et talle mõjuks üsna soodsalt “armulikkuse” osutamine kõige kuulsamale vene luuletajale . Lühikest aega elaski  Puškini tsaari võimu pehmenemise lootuses.
1828. aasta lõpul kohtas ta ballil veetlevat ja kaunist 16. aastast neidu Natlaja Gontšarovat. Kahe aasta pärast nad abiellusid.
Puškini lemmik aeg oli sügis. Et 1830. aasta sügiskuul lisandus sellele perekonnaõnne ootus,vallandus luuletaja üliviljakas loometegevus. Ta lõpetas Boldinos “Jevgeni Onegini ”, kirjutas näidendeid, jutustusi ning rohkesti luuletusi ja kirjanduskriitilisi artikleid. Boldinos saavutas Puškini looming täisküpsuse. Poeet astus uuesti välisministeeriumi teenistusse. Llovtööks ebasobiv õhkkond ja kasvav võlakoorem masendas kirjanikku. 1836. aastal sai ta loa ajakirja “Sovremennik” väljaandmiseks.
Puškini abielu osutus õnnelikuks. Ta sai neli last. Ta armastas Nataljat ja oli uhke tema ilu üle.
Seitsmendal veebruaril 1837 pidas Puškini duelli D´Anthesiga oma naise pärast, tolle kuul tabas poeeti kõhtu. Mehiselt kannatas ta välja piinava operatsiooni, surus alla oiged, et mitte naist ehmatada, ja ütles, et valu ei tohi tahet lämmatada. 10. veebruaril Puškini suri. Sõnum tema surmast levis kulutulena üle Neevalinna ning peagi kogunes poeedi maja väravasse tuhandeid inimesi. Valitsus ehmus ...
Lühike loomingu ülevaade
Lermontov
Vene poeet, prosaist ja dramaturg Mihhail Jurjevitš Lermontov sündis 15. oktoobril 1814 Moskvas. Lermontovi suguvõsa ei olnud jõukas. Tema isa, Juri Petrovitš Lermontov, oli väikemõisnikust jalaväekapten, kes eluviisilt oli provintsikeigar ja pummeldaja. Ema Maria Mihhailovna oli pärit rikkast perekonnast ning saanud parima kasvatuse. Rikka pruudina oleks ta võinud teha hiilgava partii, kuid kirglik armastus vaese naabermõisniku vastu sundis teda suguvõsa vastuseisu kiuste J.P.Lermontovile mehele minema. Abielu oli õnnetu ja varsti pärast poja sündi kolis naine oma võimuka ning rikka ema juurde tagasi. Tema lapsepõlv oli rõõmutu. Varase ea muljed jätsid ta hinge eluajaks rusuva jälje. Mihhail polnud veel kolmeaastanegi kui ema suri tiisikusse. Tütrepoega armastava vanaema ja isa vahel algas vägikaikavedamine. Kohe pärast tütre surma "ostis" vanaema 25000 rubla eest isa käest õiguse tütrepoega kasvatada.
Vanaema osutas suurt tähelepanu Mihhaili haridusele. Juba varases lapsepõlves valdas ta hästi keeli ja õppis tundma ajalugu ning vene kirjandust. Mõisas, kus möödus Lermontovi lapsepõlv, elas peale sugulaste veel palju koduõpetajaid ja samavanuseid lapsi, et Mihhailil ei puuduks mängu- ega õpingukaaslased. Temast sai erakordselt tundlik poiss ja tema iseloom kujunes raskeks ja heitlikuks. Kaasaegsed on meenutanud nii tema äärmist headust kui ka isemeelsuse ja kangekaelsuse puhanguid. Maast madalast ilmnesid tal kunstikalduvused, eeskätt soov maalida, mida ta harrastas kogu elu. Luuleand avaldus varakult. Ta tutvus vene, saksa ja inglise romantilise luulega .
1828. aasta septembris läks Lermontov Moskva ülikooli aadlipansioni. Ta võeti otse 4. klassi. Juba samal aastal valmis tal Puškini „ Kaukaasia vangi” ainetel samanimeline poeem. 5.klassis hakkas Lermontov luuletama. 1830. aastal esitas Lermontov pansionile lahkumisavalduse, sest ta ei olnud rahul Nikolai I otsusega muuta pansion tavaliseks gümnaasiumiks. 1830. aasta augustis esitas Lermontov avalduse Moskva ülikooli moraalsete ja poliitiliste teaduste osakoda astumiseks. Ta oli siis 16-aastane. Koolera epideemia tõttu ülikool suleti. Ta elas vanaema juures ja luuletas. Ajakirja "Atnei" septembrinumbris ilmus tema esimene luuletus "Kevad". Ülikooliõpingud teda ei köitnud, sest teda huvitas rohkem suhtlemine teiste üliõpilastega. 1. juulil 1832 oli Lermontov sunnitud esitama lahkumisavalduse häbematuse pärast. Seejärel tegi ta läbi väljaõppe Peterburi alamlipnike koolis
Lermontovi loominguaastatel 1828-1835 kirjutas ta rea romantilisi poeeme ja mitu näidendit. Paljude poeemide tegevus hargneb Kaukaasias või muistsel Venemaal. Kangelased on julged ja üksikud ning neis leegitsevad kired ja vabaduseiha. Lermontovi kujutelmade üheks lemmikkangelaseks saab deemon , langenud ingel , kes pealesunnitud paradiisiõndsusest lahti ütleb ja kõikvõimsa Jumala vastu mässu tõstab. Autor on teinud kogu maailma kurjusest ja ebaõiglusest oma südameasja, võttes kõike seda isikliku solvamisena, millega ta ei või ega tahagi leppida. Tema luuletus „ Puri ” ühendab kaks põhimotiivi- priiuse ja vangipõlve, mässumeele ning sunnitud rahu. Ta kasutab palju irooniat.
Looming aastatel 1835-1837 oli varasemaga võrreldes läbi teinud suured muutused. Olid ka muutused elus: luuletaja suunati ihukaitseväe husaaripolku, mis oli üks privileegitumaid väeüksuski. Lermontovist sai ülbe ohvitser , husaar ning naistevallutaja. Kirjandus oli ta võtnud enda võimusesse. Autor armastas teatrit ja draamaga „Maskeraad” näitas ta, et ta oli saavutanud oma ande täisküpsuse. Draama aluseks on romantiline süžee deemonist. Draama keelati tsensuuri tõttu.
Oma loomingusse suhtus autor ise väga rangelt . 1830-ndate aastate keskpaiku oli ta juba ligi 300 luuletuse , mitme poeemi ja draama autor. Ta hoidus pikka aega ennast trükis avaldamast. Alles 1837. aasta paiku tundis ta, et on küps kirjandusse astuma. Puškini surma puhul kirjutatud luuletuse „Poeedi surm” pärast saadeti ta Kaukaasia tragunipolku, kus ta viibis umbes aasta. Pärast naasmist suhtles Lermontov Peterburi kirjandusringkondadega ja hakkas avaldama oma töid ajakirjanduses.
Aastail 1837- 1841 kirjutas ta 80 luuletust ja igaüks neist on omaette pärl.Sellel perioodil keskendus ta oma põlvkonna lüürilisele kujutamisele. Ta lõi „oma aja inimeste”, reaktsiooniaja põlvkonna koondportree. Perioodi kuuluvad luuletused „Mõtisklus”, „ Borodino ”, „Laul tsaar Ivan Vassiljevitšist, noorest opritšnikust ja uljast kaupmehes Kalašnikovist”, „Kodumaa”, „Mtsõri” ning poeem „Deemon”, mida ta kirjutas kogu elu. Viimastel loomeaastatel ületab Lermontov romantismi realismiga, aga nii, et säilisid romantismi kõige väärtuslikumad omadused, tema mässumeel, süüvimine inimisiksuse kannatustesse, kaasaja ja kaasaegse põlvkonna hukkamõistmine ja rahvapärasusideaali otsingud. Ta arendas neid teemasid eepiliselt.
1840 järgnes teine väljasaatmine Kaukaasiasse. Põhjuseks oli duell . Lermontov osales lahingutegevuses mägilaste vastu. Ta paistis silma erilise külmaverelisuse ja vapruse poolest, kuigi ta ei armastanud sõda ning tundis mägilastele kaasa. Lahingule Valeriki jõel pühendas ta vene luule kõige eredama sõjavastase teose „Valerik”.
17.veebruaril 1841 saabus Lermontov Peterburi, sest tema vanaema oli suutnud talle kaubelda lühiajalise puhkuse. Lermontov ise tahtis erru minna ja pühendada ennast kirjandusele, aga Nikolai I isiklik vaen seisis tal ees. 24. aprillil lahkus Lermontov Peterburist ja oli sunnitud tagasi minema Kaukaasiasse. Haigustõendi esitamisega sai ta siiski jääda Pjatigorskisse, kus ta 1841. aastal sai surma duellil ohvitser N.Martõnoviga.
Dostojevski
Kirjandusse tuli Fjodor Dostojevski 1840ndate aastate lõpul küpse kunstnikuna, kel oli täielikult välja kujunenud maailmavaade ja oma eriline elutunnetus. Teda tuntakse eelkõige kui Gogoli koolkonna kirjanikku, demokraati, humanisti ja realisti. Siiski leidus tema teostes ka romantismi tundemärke (saladuslikkuse ja mõistatuslikkuse hõng).
Dostojevski tunnetas oma lähedust demokraatlikule kultuurile kui põhilisele ja määravale suunale. Ta lähenes sotsialistlikele ringidele ja käis agarasti nende koosolekutel . Lõunal Butashevitsh-Petrashevski juures luges Dostojevski laudkonnale ette Belinski "Kirja", mis Venamml keelatud oli. Ja kui petrashevskilased provokaatori salakaebuse peale arreteeriti ning türmi pandi, jagas Dostojevski nende traagilist saatust. Ühes teiste petrashevskilastega mõisteti ta surma ja toodi avalikule väljakule otsuse täideviimiseks. Ta elas üle esiteks surmamõistetu kogu kohutava tunnetegamma ja pärast tsaari "suuremeelse" armuandmise komöödia, mis mahalaskmise sunnitöö ja asumisele saatmisega asendas.
1846-48 oli kirjanik lähedane vene utoopilisele sotsialismile ning jagas seisukohti, et inimene on loomu poolest hea. Kõik, mis on maailmas head, tuleb inimesest, tema puhtast ja üllast hingest, kõik raske ja kohutav aga sotsiaalse keskonna moonutavast mõjust. Mida tihedam on kangelase side oma ajastu eluga, seda kaugemal on ta loodusest, selle " normaalsest " olemisest; mida kaugemal on tegelane "selle maailma vägevatest", seda lähemal on ta loodusele , seda rohkem on temas säilinud inimlikult ilusat . Sellest siis "vaeste inimeste" headuse apoloogia ning viha härraspahede vastu. Sellest siis ka mõte, et valitsev ühiskondlik kord tuleb asendada teisega , mis vastab inimese loomulikele kalduvustele ja oamdustele ning tagab talle õnne, mida ta väärt on.
Türm ja mahalaskmise ootus muutsid Dostojevski vaateid küll väga vähe, kuid sunnitöö ja asumisel oldud aastad said pöördepunktiks tema maailmavaate arengus. Sealt avastas ta enda jaoks oma aja sotsiaalse tegelikkuse kontuurid, sunnitöömaailm sai talle kogu vene reaalaelu mudeliks ja sellest said alguse tema paljud veendumused ning eelarvamused .
Dostojevski vastandas "mässule" religioossuse kui vene rahva põlise loomuomaduse. Sunnitöö aastatest ilmus kirjaniku loomingusse ka sunnitöölise põhitüüp - kriminaalkurjategija, mõrvar, kelle iseloomus kirjanik pidi vahel paratamatult täheldama ka liigutavat inimlikkust.
Dostojevski loobus utoopilise sotsialismi inimesekonseptsioonist ("inimene on loomu poolest hea") ja vastandas sellele inimloomuse komplitseeritud ja vastuolulise olemuse idee. Jutt on nimelt inimloomusekomplitseerituse tõdemisest, mitte aga sellest, et naiivsele tõele "inimene on hea" vastandub niisama ühekülgne tõde "inimene on loomu poolest kuri".
Kaootilisus, irratsionaalsus ja stiihilisus on Dostojevski 60ndate aastate teostes maailma ja inimese peamisi jooni. Elu komplitseeritus, kahepalgelisus peegeldub juba kirjaniku suurte romaanide struktuuriski. Dostojevski on toonud maailmakirjandusse vene rahvuse sümbolkuju: leplik , ohvrimeelne ja kõikeandestav (nt. Sonja Marmeladova "Kuritöö ja karistus ").
Kapitalistlikule arenguteele asunud Euroopa mõju, juba Venemaalegi tunginud kodanlikud suhted (raha, eraomand ) ja härraste egoistlikud instinktid kijundavad teise, sotsiaalselt ja kultuuriliselt rahvusele võõra tüübi, mis on rahvaliku vastand - individualisti, ateisti, kelle maailma keskpunktiks ei ole mitte jumal, vaid inimene, kes ei järgi mitte kristlikke ja seega vaimseid, vaid inimlikke, s.t. materiaalseid huvisid. Kui selle lihtesindajateks on kodanlikud ärimehed või egoistlikud mõisnikud, siis kuuluvad sama tüübi kõrgemasse kategooriasse ausameelsed võitlejad inimese heaolu eest. Need inimesed peavad inimese õnne põhieelduseks sotsiaalsete probleemide lahendamist, leiavad, et inimesel on õigus ülekohtust ühiskonda vägivaldselt ümber korraldada, ning satuvad seetõttu vastuollu rahvaomase eetikaga, mis seostab õnne vabatahtliku eneseohverduse ja kannatliku meelega.
Rahvusliku iseloomu põhilaadiks on Dostojevski järgi omamoodi maksimalism - vajadus minna lõpuni, viimse piirini nii oma kurjusetungis kui ka oma headusepüüdluses.
Dostojevski näeb oma ülesannet selles, et kuulutada esimeste ideede õigsust ja nende tulevast vältimatut võitu ning teiste väärtust ja neid ootavat krahhi.
Tema romaanide kangelased vaidlevad lõputult igapäevase kurjuse vasu võitlemise mooduste üle ja eistavad teravalt poleemilisi, üksteisele vastukäivaid konseptsioone, kuid autor ise ei ütle meile omalt poolt peaaegu mitte kunagi, kus on tõde ja valgus, kus aga pimedus ja eksitus. Autor ei anna otsest omapoolset hinnangut esitatavate ideede õigsuse või vääruse, kasulikkuse või kahjulikkuse kohta.
1860ndatel aastatel deklareeris Dostojevski korduvalt oma eitavat suhtumist "mõistliku egoismi" ideedesse . Inimelu väärtus on absoluutne ja ei olene inimese positsioonist sotsiaalsel redelil ega isegi mitte inimese sisemistest, ratsionaalselt mõõdetavatest väärtustest.