Kirjanduse talve arvestus (0)

Vene kirjanduse algus, vene keskaja kirjandus, 17. ja 18. sajandi kirjandus
Vene kirjandus tekkis 10.sajandi lõpul, religiooni vastu võtmisega ja sisse hakati tooma vaimuliku sisuga raamatuid, mis tõlgiti vene keelde. Vene vanad kombed säilisid rahvalaulude ehk bõlinade kaudu, kuid kloostrites hakati kirjutama kroonikaid ehk leetopiss e. Tuntuim leetopiss on „Jutustus vanadest aegadest “. Lisaks on tuntud ka 13.-16.sajandi eepos „Lugu Igori sõjakäigust“, mis räägib ajast, kus oli palju siserahutusi ja võõrvallutusi, mille tulemusena tekkis uus kirjanduskangelane, kes ei allunud eelmisele põlvkonnale.
Kui võimule pääses Peeter I, siis tema piiras kiriku võimu ja sellega seoses vähenes ka kiriku roll kirjanduses, kuid samas hakkas massiliselt levima vene kirjandus õpikute näol. 1703.aastal ilmus esimene vene ajaleht. Peeter I ajal ülistati mõistust ning aadlikud käisid Euroopas õppimas ning kõnelesid peamiselt prantsuse keelt ja seekaudu jõudis Venemaale ka prantsuse klassitsism . Taas hakati hindama Vana-Kreeka ja Vana- Rooma kunsti ning kirjandus reeglistati. Tekkis kolme ühtsuse reegel ehk aeg, koht ja tegevus pidid vastama tegelikkusele.
18.sajandil elanud Lomonossov pani aluse vene uueaegsele kirjandusele, mis tõi kirjandusse poliitilise oodi ehk vene värsisüsteemi. 18.sajandi keskel jõudsid venemaale ka valgustusideed, mis ütlesid, et ülim väärtus on valgustatud inimene. Samas mõjutasid teatrit uued ideed ning kangelaseks sai lihtinimene. Proosas sai esikohale romaan, näitekirjanduses komöödia ja luules tundelisus ehk sentimentalism .
19. sajandi alguse vene kirjandus - vene romantism
Vene romantismi iseloomustavad Puškin, Lermontov ja Gogol.
Romantilise luuletaja süngete arvamuste kohaselt oli armastus õnnetu ja kaasas reetmist, üksildust ja egoismi ning seetõttu olid romantilised kangelased üksikud, mässumeelsed ja vastuolus rahvaga, olles elus pettunud ja kannatades spliini küüsis – vahel oli neil väliselt ka mõni puue . Usuti , et õnnelikud on vaid tavalised , labased inimesed. Mässumeelsuse kohapealt eitati korda, põlati maailma ja usuti, et deemon on hea ning jumal halb.
Vastuoluliselt suhtuti ka rahvasse, olles ise võitlejad, prohvetid ja rahvajuhid ning ülistades talupoegade lihtsat elu, kuid samas rahvast põlates. Usuti seda, et tunded ja kunst on tähtsamad kui mõistus ja teadus. Romantikud tundsid huvi ka folkloori ja müstiliste legendide vastu, kõige mis oli kauge ja salapärane.
Kui enne oli tähtis proosa, siis nüüd tõusis esile eelkõige lüüriline luule, ballaadid ja romantilised poeemid . Puškini luule oli kogu aeg romantiline - " Kaukasuse vang", "Ruslan ja Ludmilla ", "Mustlased", " Muinasjutt kuldkalakesest"; Lermontov - "Maskeraad", "Deemon"; Gogol - "Dikanka", "Mirgorod", "Arabeskid".
Puškini elu ja looming
Aleksandr Sergejevitš Puškin (1799- 1837 ) oli oma valitsust ja üldist ühiskonna olukorda puudutavate kõnede ja kirjade tõttu tihti pagenduses.
1824-26 elas ta oma vanemate suvemõisas Mihhailovskajas, kus kogus rahvaluulet ja lõi luuletusi.
Aastal 1825, kui toimus dekabristide ülestõus ja enamik mässajaid, kelle seas oli palju Puškini sõpru, saadeti Siberisse sunnitööle, oli Puškin masenduses. Samal aastal pidi Puškin ilmuma tsaari ette, kes temaga leppida tahtis ning pärast seda jäi Puškin Peterburgi, kus teda enam ei tsenseeritud, kuid kus ta pidi kogu aeg viibima kõrgseltskonnas, kuna oli kammerjunkur ehk seltskonnas madalaima tiitliga.
Aastal 1828 ebaõnnestus tema abieluettepanek, sest ta polnud kõige soositum isik, kuid aastal 1830 ta kordas oma katset ja see võeti vastu tingimusega, et Puškinil pidi olema kaasavara, mille tõttu hiljem on ta ka suurtes võlgades.
Kui aastal 1830 Boldino mõisa sõidetakse, siis seal on koolera ehk kolm kuud karantiini. See on Puškini väga viljakas loomeperiood , kus ta lõpetab ka „Jevgeni Onegini “ kirjutamise, pärast seitset aastat ja nelja poolt kuud. Lisaks saavad kirjutab ta seal ka teosed „Väikesed tragöödiad“, „ Ihnus rüütel“, „ Mozart ja Salieri“ ja „Kivist külaline“.
Puškini luule jaotus neljaks : armastus-, loodus-, filosoofiline ja poliitiline luule. Armastusluules oli vahetus siirus, kus ta rääkis avameelselt oma õnnetust armastusest. Filosoofiline luule oli seotud inimese elu põhväärtusega Exegi momentum .
Elu lõpus, 37 aastaselt, kannatas Puškin materiaalsete murede, pealesunnitud tsensuuri ja õukondlike intriigide küüsis. Nimelt hakkas üks prantslane flirtima ka Puškini naisega ja seega kutsus Puskin ta duellile, millest too siiski taganes ja abiellus hoopis Puškini naise õega, kuid sellegi poolest jätkas lähenemiskatse tega ja 7.veebruar 1837 toimus siiski duell, kus Puškin sai haavata ja suri pärast operatsiooni. Puškin on maetud Mihhailovskajasse.
A. Puškini luule
Puškini luule jaotus armastus-, loodus-, filosoofiliseks- ja poliitiliseks luuleks.
„Küla“ – vene külaelust.
„Priius“ – ood, kus ta ülistab vabadust ning selle eest võitlejaid. See oli väga pilkava loomuga, sisaldades palju epigramme valitsuse suunas ning selle tõttu pagendas tsaar Puskini pealinnast.
„Ruslan ja Ludmilla“ – romantiline poeem vene rahvaluulest. Võlu seisnes rahvalikkus keele kasutuses ning teda kritiseeriti teiste kirjanike ja dekabristide poolt, kes leidsid , et on vaja ülimat keelt ja kirjutada pidulikest ajaloosündmustest.
„Lõunapoeemid“ – väikeste poeemide tsükkel.
„Kaukasuse vang“, „Vennad röövlid“, „Bahtšisarai purskkaev“ – poeemide kangelased olid deemonlik hulkur , inimühiskonnast väljatõugatu, autori kaasaegne, kõrgendatud enesehinnanguga inimene.
Puškini "Jevgeni Onegin "
Puškin kirjutas seda teost kõige kauem ning see ilmus järjejutuna, mis tõttu harjusid lugejad ootama ja eriti populaarne oli see just daamide seas.
Jevgeni Oneginis kõneldakse kaasaja Peterburist ja Puškin kirjeldas seal ühe inimese hinge enneaegset vananemist ja elutüdimust ehk spliini. Jevgeni Oneginis ei saa tegelasi liigitada headeks ega halbadeks ning see muutis selle teose eriti realistlikuks. Puškin on teose üles ehitanud väga täpselt ja ta muutis peategelaste karakterid väga keerulisteks ja mitmetahulisteks, iseloomustades neid erinevatest vaatepunktidest. Jevgeni Oneginil puudub lõpp.
Tegevus toimus aastatel 1820-1825.
Teose algul on Onegin 24-aastane mees, kes kuulub vene aristrokraatide hulka ja veedab oma päevad Leningradi kõrgseltskonnas, kuid tulenevalt spliinist kolis ta onult päranduseks saadud maamõisa ja kohtus 17-aastase Tatjana ja 15/16 aastase Olgaga ning kõike seda läbi oma sõbra Vladimir Lenski , kes oli 17-aastane naabermõisnik Saksamaalt.
Tatjana saatis Oneginile siira armastust avaldava kirja, kuid Onegin lükkas selle tagasi, sest arvas , et muidu kasutaks ta ära lapsemeelsust. Samal ajal rääkis Lenski palju sellest, kuidas too armastab Olgat ja Tatjana nimepäeval Onegin tantsis palju Olgaga, mis tõttu kutsub Lenski ta duellile, kus ise hukkub ja pärast mida Onegin lahkub ja läheb Venemaale reisima , Olga aga abiellus juba pool aastat pärast Lenski surma.
Aastal 1822 viis ema Tatjana Moskvasse, kus too tutvus vürst Mõskiniga, kes oli tunduvalt vanem, kuid kes tegi abieluettepaneku, millega Tatjana nõustus.
1824 sügis – 1825 kevad taaskohtusid Onegin ja Tatjana ning kuigi ka Tatjana tunnistas , et armastas ikka veel Oneginit, ei jäänud nad kokku ning kaasaegsed olid seetõttu rahulolematud, kuid Puškini eesmärk oli näidata, et Tatjana on väga kõlbeline ega peta oma meest.
Lermontovi elu ja looming
Lermontov ( 1814 - 1841 ) oli lapsena palju haige ning üldse lühike ja lombakas , kuid romantilise välimusega mees, kelle kasvatas üles vanaema ning kellel olid parimad koduõpetajad ja kes oli üsna egoistlik . Ta õppis Moskva ülikoolis, kuid lahkus sealt pärast tsaari külaskäiku. Astus ülikooli poliitilisse osakonda, kuid ta ei käinud loengutel ja aastal 1832 ta visati koolist välja. Edasi läks ta Peterburgi sõjaväelaseks, kus varjas, et on luuletaja.
Aastal 1835 ilmus tal näidend „Maskeraad“, kus ta kujutas kaasaega väga täpselt, kuid tsensuur keelas selle ära. Ta austas väga Puškinit ja sai ise pea sama kuulsaks . Pärast Puškini surma, kirjutas ta „Poeedi surma“, mille eest ta Kaukaasiasse asumisele ja tegevteenistusele saadeti, kuid see oli lühike, sest vanaema ajas suguvõsa ärevile ja aastal 1838 oli ta tagasi Peterburgis, kus ilmus tema romaan „Meie aja kangelane“.
Aastal 1839 toimus ohvriteta duell, mille eest ta taaskord vangi ja Kaukaasiasse saadeti, kus ta kirjutas luuletuse „Valerik“, milles ta tunneb kaasa tšetšeenidele.
Aastal 1841 õnnestus vanaemal ta taaskord Peterburgi saada, kus ta palus vabastust, et saaks tegeleda kirjanikueluga, kuid tsaar keelas seda ning kui ta taaskord lahkus, siis tekkis tal Pjatjakorsskajas tüli vana tuttavaga ja ta hukkus duellis.
Aastail 1837-1841 keskendus ta oma ajastu inimese kujutamisele ning kirjutas pikemalt oma põlvkonnast, et täiesti mõttetute inimeste põlvkond oli kasvanud. „Meie aja kangelane“ on teos, mida peetakse 19.sajandi vene psühholoogilise realismi põhiteoseks. Sel ajal kirjutas ta ka 80 luuletust, mis kõik on pärlid.
„Borodino“ – kirjeldas Borodino lahingut aastast 1812 .
„Laul Kalašnikovist“ – rääkis kaupehest nimega Kalašnikov, kes tappis rusikavõitlses tsaari soosiku, kes tahtis häbistada tema imeilusat kaasat ja tsaar mõistis ta surma, kui Kalašnikov ütles, et tappis soosiku õiglase asja eest.
„Kodu“ – üsna pessimistlik luuletus, kus esimene rida on „Head aega, kasimata vene“ ja viimane rida on „Ja sina rahvas, teenid neid.“
M.Lermontovi „Meie aja kangelane“
See teos on 19.sajandi psühholoogiline realism, kus kangelast Petšorinit kirjeldatakse ümbritseva miljöö ja psüühika järgi. Petšorin on oma ajastu peegelpilt, mitte kättemaksja ja autor on erapooletu kõrvaltvaataja.
Raamat on jagatud osadeks , kus Petšorinit tutvustatakse erinevate inimeste kaudu:
* Bela – antakse hinnang Maksim Maksimõtsi kaudu, kes on liiga lihtsakoeline, et Petšorinit mõista.
* Maksim Maksimõts – hinnang autori silme läbi.
* Petšorini päevik – lugu sellet, kuidas Petšorin püüab suhelda salakaubavedajatega, keda ei kujutata romantiliste röövlitena.
* Toman
* Vürstitar Mary – lugu Petšorini naistest, Grušnitskist.
* Fatalist – arutlus fatalismi ja egoisimi üle, kus autor arvab , et fatalism on omane rahvale ning egoism haritlastele, öeldes, et fatalism on idamaade mõtteviis ning egoism pigem euroopalik.
Petšorini ja Onegini võrdlus
Onegini ja Petšorini elus on ühine see, et nad mõlemad on haritud Peterburi aadlikud, kes kannatvad spliini küüsis ega suuda vastata armastusele. Nende sõbrad muutusid nende vaenlasteks ja nad meeldisid naistele, sest olid šarmikad ja seega muudkui võrgutasid neid, kuid ise lahkusid nende juurest (Tatjana ja Mary) või kaotasid nad (Tatjana ja Veera). Nad uskusid ka kannatustesse ning nende sõbrad ei mõistnud neid (Onegini sõbrad Peterburist ja Maksim Maksimõtš.
Erinev oli nende elus aga see, et Onegin hakkas lõpuks erinevalt Petšorinist armastama. Lisaks oli Petšorini saatus teada ja ta põgenes selle eest; Onegin sellesse ei uskunud. Lisaks pakkus Petšorin Grušnitskile korduvalt lepitust, kuid Onegin Lenskile seda ei pakkunud ja seega Onegini duelli vastane otsustas kõike emotsiooni ajel, Petšorini vastane üritas algselt viimast alandada hoopis teistmoodi. Samuti oli erinev see hulk, mitu naist keegi võrgutas ja see, et Petšorini üks naistest erinevalt Onegini omast suri.
N. Gogoli elu ja looming
N. Gogol (1809-1852) oli pärit Ukrainast ja oli perepea , sest isa suri varakult. Kirjutades ühe oma esimestest poeemidest, oli ta veendunud, et see oli tippteos , kuid ta naerdi välja ja ta ei leidnud muud tööd ning keegi ei ostnud ka tema raamatuid, seega ta ostis need ise ära ja põletas nad. Ta kolis küll korra Saksamaale, kuid rahapuuduses naases Peterburgi. Pöördepunktiks oli Puškiniga tutvumine, sest viimane andis talle ideid, kuna leidis, et Gogolis on annet . Gogol kirjutas „Õhtud külas Dikanka lähistel“, mis olid Ukraina legendid ja muinasjutud, mis hõlmasid ka Vii’d, mis on Gogoli tuntuim teos. Veel on Gogolil kogud „Arabeskid“ ehk lood Peterburgist ja „Mirgogorod“ ehk lood Ukraina varasemast elust. Ta hakkas Puškini mõjudel kirjutama ka komöödiaid nagu „ Revident “, mis oli esimene menkas komöödia, mis tõstis ta ka oma kuulsuse tippu. Aastal 1836 käis ta ära välismaal ning Itaalias olles kirjutas ta teose „Surnud hinged“, mis oli ülim satiir ja pärast mille ilmumist Gogol kogumaale naasis, kus ta võitles tsensuuriga, tundis, et kõik vana on häviv ja kutsus üles suurele ühissõprusele, mis tõi negatiivset meelestatust. Lõpuks ta suri närvivapustusse.
N. Gogoli "Revidendi" analüüs
Teos rääkis Hlestakovist, kes oli väikelinna võõrastemajas, kuid kellele polnud raha, et arveid maksta, mistõttu viibib ta pikemat aega veel võõrastemajas. Samas linnas on ka postiülem, kes armastab võõraid kirju lugeda ja avades kirja revidendi linna saabumisest, pidas ta koos teiste inimestega selleks Hlestakovi, kes tuli nüüd ära osta. Tema juurde hakkasid tulema üksteise peale kaebavad ametnikud ning linnapea maksis ära tema arved ja kutsus enese juurde, kus ta hakkas kurameerima nii ema kui tütrega. Üks naine, kellele lastakse avalikult vitsa anda, kaebaa sellest revidendile, kuid ütlea, et kui talle makstaks, siis võidaks teda lõputult nüpeldada. Hlestakov tegi abielu ettepaneku linnapea tütrele ning kui ta enne pulmi Peterburgi sõitis, siis samal ajal avas postiülem kirja, kus Hlestakov naerdes kogu juhtunud kirjeldas ja lugu lõppes tõelise revidendi saabumisega. Ükski teose tegelane polnud positiivne ning Gogoli jaoks oli ainsaks posiitivseks asjaks naer. See teos viis Gogoli tema kuulsuse tippu, kuid pärast suurt negatiivset kriitikat, sest paljud tundsid iseend ära, Gogol solvus ning lahkus Venemaalt ja tema lemmikmaaks sai Itaalia.
N. Gogoli Ukraina-ainelised jutustused, “Vii”
„Vii“ rääkis kolmest vaimuliku seminari õpilasest, kes kooliaasta lõpul koju pöördusid ning teel nägid nad maha jäetud mõisa, kus oli nõid, kes üht noormeest ringisõitmiseks kasutas, kuid too noormees pahandas ja peksis nõida, kes hiljem suri. Nüüd pidi noormees nõiale kolm ööd kirikus palveid lugema, iga ööga läheb olukord hullemaks ja viimasel ööl tuli kohale maavaim Vii, kellele otsa vaatamine on keelatud, kuid teiste vaimude abil, kes tõstsid ära laua, mille all palvetav mees end varjas, nägi Vii toda meest, kes nüüd Viile otsa vaadates suri.
I. Turgenevi elu ja looming
I.Tugenev ( 1818 – 1883) oli pärit aadliperekonnast, kus ta ema oli rikas mõisnik, kes 35-aastasena sai suure päranduse ja abiellus endast 10 aastat noorema ohvitseriga. Aastal 1827 kutsuti nad Orjolist Moskvasse elama ning Turgenev omandas pansionis saksa, prantsuse ja inlise keele ning jätkas ülikoolis, õppides filosoofiat. Aastal 1838 sõitis ta Berliini, kus täiendas end veel filosoofia alal ning õppimise ajal reisis palju. Aastal 1841 ta lõpetas Berlini ülikooli ning naasedes Venemaale polnud tal võimalust jätkata teadustööga ja seega alustas ta kirjandustööd.
Aastal 1847 ilmus tal jutustuste kogumik „Küti kirjad“. Olgugi, et Turgenev oli üleskasvanud pärisorjade keskel, tekitas see kõik temas siiski tülgastust. Lisaks ilmus tal hulk romaane nagu „Aadlipesa“, „Eelõhtu“, „ Isad ja pojad“, „Suits“ ja „Uudismaa“. Ta tutvus ka prantsuse lauljatari Pauline Viadroga, kellesse armus lootusetult ning enamuse elu lõpuaastatest veetis ta Pranstusmaal, jälgides kodumaal toimuvat ja käis läbi mitmete tuntud prantsuse kirjanikega.
Turgenevi mõju Vene kirjandusele hakkaski pihta ta jutustuste kogumikuga, "Küti kirjad", kus ta andis kiretu pildi Venemaa pärisorjusest. Kurvalt nentis ta, et need keda pekstakse on minetanud igasuguse inimväärikuse ja ütlevad oma mõisniku kohta, et „mõisnik ei karista niisama“. Teine oluline teema oli näidata Venemaa kaasaja ühiskonna inimest. „Eelõhtu“" - tegevus toimus sajandi keskel ja peategelaseks oli Venemaal tavatu kangelanna, Jelena, kes lõi lahti oma seisusest. Kolmas teema oli põlvkondade vaheline vastuolu.
F. Dostojevski elu ja looming
Fjodor Dostojevski ( 1821 -1881) sündis vaese arsti perekonnas, kuigi isa poolt oli ta pärit põlisaadlike suguvõsast, kes lihtsalt olid kaotanud oma tiitli ja varanduse . Dostojevski teenis arstina välja aukraadi, mis lubas tal end uuesti aadlikuks kuulutada. Isa oli keevaline , ihne ja kohutavalt sünge, samas ema oli haritud, religioosne ja hellatundeline ning Fjodor oli samuti väga sügavalt religioosne, kes siiski kujunes keeruliseks tegelaskujuks, olles kirglik mängur ja kannatades epilepsia all. Pärast kodukoolitust õppis ta Moskva aadlipansions ning hiljem pani isa ta Peterburi Sõjaväe Inseneri kooli, kus koos vennaga kartsid nad isa ranguse tõttu halvasti õppida. Dostojevski ei jaganud inimesi positiivseteks ega negatiivseteks.
Aastal 1837 suri nende ema tuberkoloosi ja segastel asjaoludel suri aastal 1839 ka nende isa.
Aastal 1843 lõpetasid nad kooli ja vend Mihhail määrati tööle Tallinna, Fjodor aga Peterburgi.
Aastal 1844 ilmus „Eugenie Grandit“.
Aastal 1845 ilmus ta esimene algupärane teos „Vaesed inimesed“, kus ta kirjeldas Peterburgi vaesema rahvakihi elamist ja läks nii sügavale, et hakkas seletama ka inimeste käitumist psüühiliselt ning hakkas arutama ka raha teema ümber. Esikteosena sai see tohutult hea vastuvõtu, kuigi vene edumeelsed literaadid olid tihtipeale küünilised. Dostojevski ise oli väga naiivne ja unistav ning seega hakati selles seltskonnas tema naiivset ambitsioonikust pilkama .
Pärast sunnitööd pöördus Dostojevski tagasi Peterburgi ning seal ilmus tal kaks teost: „Märkmed surnud majas “ ja „Alandatud ja solvatud“.
Aastal 1864: „Ülestähendused põranda alt“.
Aastal 1868 valmis Dostojevski romaan „Idioot“, kus ta kirjeldas oma varianti uuest inimesest.
Dostojevski abiellus tuberkoloosi põdeva naisega, kuid aastal 1867 abiellus ta oma sekretäriga pärast seda kui ta vana naine suri. Dostojevski ei leidnud väga kirjastajaid, kes tema romaane trükkida oleks tahtnud ning tema vend Mihhail suri samuti noorelt, jättes oma võlad ja pere Dostojevski kaelale. Korduvalt ähvardas Dostojevskit võlavangla, kuid õnneks suutis tema teine naine majanduse asju ajada nõnda, et nende rahaline olukord aina paranes ja aastal 1877 ostsid nad endale päris oma maja. Dostojevski suri samuti tuberkoloosi.
F. Dostojevski “Kuritöö ja Karistus ”
Aastal 1866 ilmus Dostojevskil kriminaalromaan „Kuritöö ja karistus“. Tegevus toimus Peterburgis, Heinaturu osas. Raskolnikov , kes oli vaene, härrandlik, raskemeelsusele kalduv ja radikaalne tudeng otsustas tappa liigakasuvõtja Aljona, sest ta oli rahalistes kitsikustes. Juhuslikult pidi ta tapma ka Lizaveta, kes oli liigasuvõtja alandlik ja vaikne õde, kes lihtsalt sattus valel ajal valesse kohta. Liigkasuvõtja mõrva hakkas uurima Porfiri Petrovitsh, kes on veendunud, et Raskolnikov ongi tapja, kuid nüüd pidi ta sellele vaid kinnitust otsima . Juhuslikult oli Raskolnikov eelmisel päeval kohanud Marmeladovit, kes oli endine riigiametnik kuid nüüd juba joodik , kes tutvustas Raskolnikovi ka oma tütrele Sonjale, kes isa joomarluse tõttu pidi raha teenima prostituudina. Kui isa purjuspäi hobuse alla jäi, siis andis Raskolnikov oma viimased kopikad matusteks Sonjale, kellesse ta oli ära armunud. Lõpuks on Sonja see, kes pani Raskolnikovi tapmist tunnistama ja hiljem talle Siberisse kaasa läheb. Samal ajal on juttu ka Razumihhinist, kes on samuti tudeng, kuid palju optimistlikum ja ta oli ka heasüdamlik ning aitas Raskolnikovi kohusetundest. Lisaks tulid linna ka Raskolnikovi ema Pulheeria Ivanova, kes on muretsev ja lihtsameelne naine ning ka tema õde Dotja , kes on lihtsalt armas ja hea tegelane, kelle taga jooksevad kõik mehed. Alguses on pildil Pjotr Petrovitch, kes on Dotja peigmees ja mitteusaldatav keigar ning lihtsalt omakasupüüdlik inimene. Kui temast lahti saadakse, siis ilmus pilti Svidrigailov ehk mõisnik, kelle juures Dotja enne töötas ja kes tahtis viimast enesele. Selle pärast vihkas Dotjat ka Marfa ehk Svidrigailovi naine, kuid kui viimane sai teada, et Dotja ise pole süüdi, siis ta nägi vaeva, et Dotjat puhtaks pesta ja oma testamendis jättis ta Dotjale 3000 rubla . Lõpuks käskis Raskolnikov Razumihhinil hoolitseda oma pere eest ja viimane võttis Dotja enesele naiseks .
Raskolnikov jagas inimesed kaheks: passiivsed kurjusele alistuvad inimesed ja geeniused, kes mailma ümber kujundavad ning ise tahtis ta olla just viimane, kes teeks ühe kuritöö, mille abil saaks saata korda sada heategu . Sonja oli Dostojevski esimene tegelane, kes oli absoluutse headuse kandja.
Dostojevski kasutas teoses teisiktegelasi, kes sarnased Raskolnikovile seesmiselt ja vastandasid inimhinge kuritegelikku printsiipi . Sonja teisikud uskusid kõik, et maailma päästab ainult andestamine. Dostojevski pani vastanduma härrandlikkuse ja rahvalikkuse, kasutas palju sümbolismi unenägudest ja sees olid ka piiblimotiivid.
A. Tšehhovi novellid lastest, “ Magada tahaks”
Tšehhovi üheks teemaks novellides on lapsed ja vaeslapsed. Tal endal neid küll ei olnud, kuid pidas neid erakordseks. Lapsed on kõige puhtamad olevused, kes näevad maailma teisiti ja võib-olla õigemini kui meie.
Noor 13-aastane Varka, kelle kasuvanemad orjastasid, peab väikelast hoidma, kes ei taha jääda. Lisaks pidi ta täitma kõiki käske ja olema teenija eest. Pikast magamatusest kerkivad ta silme ette igasugused viirastused. Meeltesegaduses jõuadis ta järeldusele, et kõiges halvas on süüdi laps. Ta otsustas ta kägistada ning heidab siis magama.
A. Tšehhovi novellid väikekodalnastest, "ametniku surm, "kaks ühes", " kameeleon "
Väikekodanlane: kitsa silmaringiga, äärmiselt sallimatu, egoistlik, kaldub kummardama kõrgema positsiooniga inimest, materiaalne vara oluline, puudub eneseväärikus. Tihti oma olukorras ise süüdi. Matslik kõige ja kõigi suhtes. Käitumine muutub vastavalt sellele, kellega ta suhtleb – automatism.
„Ametniku surm” - Tšerjakov oli parajasti etendust nautimas, kui korraga ta aevastas ning õnnetul kombel tabas see tema eesistuvat kindral Brizžalovit. Ta kohkus hirmsasti ning vabandas. Kindral aga sai aru ning ei teinud teist nägugi. Tšerjakovile tundus aga, et kindral ei tahtnud talle kuidagi andestada ega mõista. Nii läks ta ka järgneval päeval mehe juurde vabandama. Kindralil hakkas aga üle viskama ning kui Tšerjakov ka kolmandal päeval kohale ilmus, kaotas kindral enesevalitsuse ning käskis mehel lahkuda. Tšerjakov aga kohkus selles nii väga, et suri koju jõudes.
„Kameeleon“ - Koer hammustas kullasseppa. Mees nõudis politsei-ülevaatajalt, et koer magama pandaks, Ülevaataja on sellega päri, kuid kuuldes, et too koer võib olla kindrali oma, muutus ta kohe lömitavaks ja arvas, et koer ei ole siiski midagi nii hullu teinud. Seisuses peitub võim.
„Kaks ühes“ – Mees oli rongis ja arvas, et nägi oma töökaaslast, kuid samas leidis, et ilmselt arvas valesti, sest too inimene tundus enesekindel ja sirge seljaga , kuid samas siiski paistis jubedalt teise inimese moodi, kes on arg, vaikne ja kõvera selja ning põlvedega, kuid ilmselgelt oli see inimene seal ees hoopis muud sorti inimene. Samas siiski paistab ta tolle ara töökaaslase moodi ning kohe kui too mees märkas teist, tõmbubki ta selja kortsu, käed rinnale risti ja hääl muutub vaikseks. Peategelane iseloomustas seda kui inimest, kes on kameeleon ja omas isendas kaht isiksust.