Lermontovi ja Puškini elu ja loomingu võrdlev analüüs (0)

Puškini ja Lermontovi elu ja luule
Aleksander Puškin ja Mihhail Lermontov on mõlemad vene kirjanduse suurkujud . Nende teoseid on tõlgitud kümnetesse keeltesse. Eri maailmapaigus loetakse, lavastatakse teatrites ja ekraniseeritakse tänapäevalgi nende loomingut. See on jätnud püsiva jälje kogu maailma proosavaramusse. Seni kuni on olemas lugemisoskus , ei unune Puškini ja Lermontovi kirja pandud sõnad kunagi.
Enne kui saab alustada Puškini ja Lermontovi luule analüüsiga, peab tutvuma nende elukäiguga. Mõlemad on sündinud Moskvas, Aleksander Sergejevitš Puškin 6. mail 1799.aastal ning Mihhail Jurjevitš Lermontov 15. oktoobril 1814 . aastal. Nagu näha daatumitestiga, tegutsesid nad võrdlemisi samal ajal. Puškin enne ja pärast dekabristide ülestõusu ning Lermontov ainult peale dekabristide lüüasaamist. Ühine sünnipaik, mõlema kirjaniku vabadusejanu ja soov seda levitada üle Venemaa, põimis nende saatused kokku. Moskva on tähtis linn, mis on täis kirevat ja värviküllast elu. Nii mõndagi inimest võib pimestada suurlinna käratsev, pulbitsev möll ja pidev ringitõmbamine, kuid meie armastatud luuletajad olid teistsugused . Tihti kohtasid nad oma teel raskusi, sõbrad ja sugulased ei mõistnud nende kustumatut iha jagada oma mõtteid maailmaga . Eriti kui need ideed olid vastuolus kehtiva korraga. Siiski jäid Lermontov ja Puškin endale kindlaks ja ei kaldunud kunagi kõrvale rajalt , mis neile oli määratud. Nad olid otsustanud ennast pühendada kirjutamisele, aga see ei tähenda sugugi nagu muuga poleks nad tegelenud . Mõlemad kogesid sündmusterohket elu, täis pagendusi, duelle, armumisi ja kõike muudki .
Lapsepõlve aeg oli mõlemale luuletajale raske. Puškini vanemad ei pööranud talle piisavalt tähelepanu, armastavat hoolt sai ta tunda tänu õe hoidja Arina Rodionovnale. Lermontovi ema suri varakult, tema isa ja vanaema vaidlesid jõuliselt selle üle, kumb peaks saama tulevast geniaalset luuletajat enda katuse alla võtta. Lõpuks maksis kõrgseltskonnas lugupeetud vanaema Jelizaveta Arsenjeva isa Juri Petrovitšile 25 000 rubla , et too kaoks oma poja elust. Lermontov ei saanudki teada oma isa labasest sammust, nii jäi ta mälestustesse püsima tagakiusatud märtrina, keda ümbritses teatav aupaiste. Poeete ühendab ka see omapärane tõdemus, et nad olid mõlemad segaverelised . Puškini sugupuu algus pärines Etioopiast ja Lermontovil Šotimaalt.
Nii Puškini kui Lermontovi pered polnud väga rikkad. See ei takistanud neil aga omandamast suurepärast haridust. Puškin õppis ära tänu palgatud guvernööridele ja guvernantidele prantsuse keele, Lermontov vanaema suunamisel nii prantsuse, saksa kui ka inglise keele. Üritas omandada ka kreeka keelt, aga see ei tulnud eriti välja. Kumbagile luuletajaist polnud antud jumala poolt silmapaistvat ilu, seega pidasid nad kehalist tugevust oluliseks. Võrdlemisi palju aega veetsid ennast treenides. Oskasid ratsutada , vehelda ja püssist lasta. Puškinile oli meelepärane ka tantsimine ja matkamine. Lermontov pidas juba füüsilisi harjutusi sellepärast tähtsaks, et noorena oli ta põdenud rahhiiti ning sellest olid tal jalad kõverad, hea vorm ei lasknud aga teistel arvata nagu tegu oleks jubeda küürakaga. Koolitee sai Puškinil alguse 1811. aastal, mil ta pandi Tsarskoje Selo lütseumisse. Lermontovi kooliaastad algasid 1828 aastal Moskva ülikooli aadlipansionis. Mõlema kirjaniku esimesed luuledebüüdid jäävad noisse aegadesse. Teravate keelte pärast sattusid nad tihti pahandustesse.
Peale kooli suundusid luuletajad Peterburgi. Puškin arvati välisministeeriumi teenistusse ja Lermontov asus sinna kaardiväe teenistusse hussarina. Esimese jaoks oli see aeg, mil ta sai tuttavaks mitmete huvitavate isikutega, kes olid täis erinevaid maailmavaateid (Hüvanguliidu liikmed). Teisele tähendas see periood prassimist, tembutamist, hulle seiklusi.
Kirjanikkude pagendus lõunas. Puškini pagendus lõunasse 1820. a oli tingitud tema poliitilisest luulest ja julgest esinemisest. Ta veetis seal neli aastat, osaliselt reisides ringi ühe toreda kindrali perega . Seal sai ta tunda armastust ja hoolt, millest varem puudu jäi. Lermontov saadeti Kaukaasiasse samuti luule pärast, peale Puškini surma avaldatud poeemid olid vihkavad , kibedaid süüdistusi täis. Kaukaasias sai ta näha mägilaste võitlusiha oma vabaduse nimel, mis jättis temasse jälje.
Lermontov, erinevalt Puškinist, ei leidnudki oma suurt armastust, kellega oleks abiellunud. Tema elu lõpetas duell vana tuttava Martõnoviga aastal 1841. Puškin seevastu sai tunda tõelist kiindumust, tema liit Natalja Gontšarovaga oli õnnelik. Tung kaitsta oma ja naise au viis poeedi surmani 1837 . aastal. Ta jättis endast maha neli last ja leinava abikaasa.
Kokkuvõtteks võib öelda, et mõlemad luuletajad võtsid oma elult viimast. Nad ei jätnud midagi tegemata, kogesid elu kõiki tahke. Nii suurlinna kära, maakoha vaikset rahu, lõunamaa sooja päikest, duellide adrenaliinisööste, põhjalikke vestlusi, tõsiseid ja pooltõsiseid armumisi. Mis kõige tähtsam, nad ei unustanud kunagi oma eesmärke ja ei allunud teiste tahtmisele. Ajades jonnakalt oma rida, said neist legendid vene kirjanduses.
Hakates luulet analüüsima, tuleb kindlasti arvestada fakti, et Lermontovi üheks suureks eeskujuks oli Puškin. Puškini kuma tema romaanides on selgesti äratuntav. Näiteks „Mtsõri” on üks vene aktiivse romantismi tippsaavutusi, milles Lermontov jätkab Puškini Lõuna-poeemide arengujooni. Selles luuletuses on vastamisi asetatud ühelt poolt loodus koos looduslähedaste inimestega ja teiselt poolt elu tsarismi ikke all.
Üks ühine teema on muidugi vabadus. Puškini selle teemalised poeemid on „Lind”, „Vang”, „Vabadus”, „Mustlased” ja Lermontovil „ Poeet ”. Lermontov tihti kritiseeris oma põlvkonda, selle käitusmismaneere ja tegevusetust. Nad olid liialt jäänud puhkama loorberitele, puudusid ideaalid, mõistsid hukka kõike mis vähegi erines. Selle tõestuseks luuletused: „Poeedi surm”, „1,jaanuaril 1840”, „Mõtisklus”. Sümpatiseeris mägilasi ja nende vabadusvõitlust poeemis „Valerik”. Kirjeldavad reaalselt Venemaa talupoegade elu ja kalli sünnimaa loodust, Puškin luuletuses „Küla” ja Lermontov „Kodumaas”. Puškini poliitilised luuletused, mis tekitasid kõvasti pahameelt tsaaris olid „ Pistoda ”, „Davõdovile” ja „Napoelon”. Lermontov tekitas valitsejas ärevust oma poeemidega, mis ta kirjutas peale Puškini surma, „Poeedi surm” jne.
Lermontov kirjutas sõjavastase poeemi „Valerik”, Puškin kirjutas see eest palju talurahva ülestõusu teemal: „Dubrovksi”, „ Kapteni tütar”. Puškinile meeldis kirjutada ajaloolisi ja psühholoogilisi poeeme, näiteks „Poltaava”. Lermontov suutis aga „Deemonis” kujutada äärmiselt keeruka iseloomuga isikut. Poeemis kujutab ta ennast painavaid küsimusi, kas inimene on ikka mõeldud teadma kõike ja selle vastu mässu teha.
Mina pean Puškini üheks olulisemaiks teoseiks „Jevgeni Oneginit”. Teoses on palju vihjeid alajoosündmustele, autori eluseikadele, teistele kirjandusteostele. Kõige ootamatum on see, et teosel puudub lõpp. Autor jätab tegevuse pooleli kulminatsioonis. Onegin teeb värssromaanis totaalse muutumise, algselt elupõletajaist naistemehest saab õnne ja armastuse eest võitlev mees. Peategelaste karakterid on suuresti kontrastsed. Onegin on skeptik, pettunud , Lenski vastupidiselt entusiastlik, naiivne . Ka õed Olga ja Tatjana on erinevad. Esimene lõbus, teine vaikne ja rahulik. Lermontovi tähtsamaiks teoseiks pean „Meie aja kangelast”. Peategelasele Petšornile antakse kõik tolle ajastu sotsiaalse ümbruskonna tüüpilised iseloomujooned. Autor on objektiivne jutustaja . Petšorin möödub lugeja silme ees paljudes hinnangutes ja konfliktides . Lermontov toob kesksele kohale „oma aja kangelase”, haige ajastu poja Petšorini vastuoksliku kuju, kes ühteaegu veetleb ja tõukab eemale. Nüüd on selgelt välja toodud ka sarnasused kahe suure kirjaniku olulisemais romaanides. Mõlemais on peategelasele omastatud nii häid kui ka halbu jooni, keerulised karakterid, kelle mõistmiseks peab raamatusse süvenema. Ilmselt see oligi autorite eesmärk, panna lugeja mõtlema.
Alati ei pruugi ka nende luuletajate teosed olla samatähenduslikud. Võtame poeemi „Pistoda”. Puškini „Pistoda” on revolutsiooniteemaline, õigustab türanni tapmist. Väljendab nii suurt igatsust vabaduse järgi, et selle nimel võib kasutada karme abinõusi, nagu näiteks mõrv. Lermontovi luuletus meenutab pigem lüürilist novelli. Pistoda on kui sõber, kes alati kaaslaseks oma vaiksel viisil.
Põhjus, miks Puškini ja Lermontovi proosateosed polnud sarnase meeleoluga, oli tingitud sellest, et nad kirjutasid eriajastuil. Puškini kooliskäimise ajal toimus Napoleoni sõjaline sissetung. Pärast lütseumi lõpetamist oli õhus dekabristide ülestõus, revolutsioonihõng., pärisorjusest vabanemine , rahva valgustamine, demokraatlike vabaduste ja konstitutsioonilise õiguse saavutamine. Venemaa oli reformide ootuses. Puškin pidas rahvuslikkust väga oluliseks. Pärast ülestõusu nurjumist muutus Puškini looming süngemaks, ta hakkas uurima materjale Euroopa keskaja, Prantsuse revolutsiooni ja Venemaa tsaari Peeter I valitsemisaja kohta. Lermontov kasvas üles aga perioodil, mis on Vene jaloos eriti pime ja umbne . Dekabristid olid lüüasaanud, talurahvarahtutused ja Poola 1830.-31. a mässu lämmatamine pursutas kõik lootused, et ühiskonnas võiks midagi niipea muutuda. Tagurlus ja tsensuur võimutsesid. Nikolai I nägi oma missioonina hävitada Venemaa mässumeel ja ohjeldada vabamõtlemise vaimu. Ta paigutas üle terve Venemaa nuhivõrgustiku ja salapolitsei oli pidevalt liikvel. Eriti pöörati tähelepanu noortele, et nad ei saaks tutvuda valgustuse- ja vabaduseideedega. Puškini ajajärgul oli teda ümbritsev keskkond ärevil, uuenduste ja muutuste igatsuses. Lermontov, aga pidi leppima rangete reeglite, isemeelsuse allasurumisega ja totaalse kuuletumisega.
Mõlema poeedi looming on romantismi ja realismi sugemetega. Puškini üleminek romantismist realismi toimus Mihhailovskojes olles. Lermontovi jaoks oli pöördepunktiks „Maskeraad”.
Nii Lermontov kui ka Puškin on tublisti kaasa aidanud vene kirjanduse arengule. Nende teedele on paisatud raskeid takistusi: pagendused, tsensuurid, tagakiusamine . Kuid sellegipoolest nad ei taganenud, vaid rühtisid aina edasi. Kirjutasid tõde, ei ülistanud tsaare ja kõrgeid ametimehi, vaid ülimat väärtust – vabadust! Just poeetide valmisolek õigluse nimel surma minna tõi kaasa lugeja erilise suhtumise kirjandusse. Isevalitsuslikul maal, kus võim tugines vägivallale, kirikust oli saanud bürokraatia erivorm , leidis lugeja kirjandusest humanismi ideid, inimväärikuse kaitsmist, üleskuitseid vabadusvõitlusele. See õhkkond aitaski kaasa kahe geniaalse vene kirjaniku kujunemisele, Aleksander Puškin ja Mihhail Lermontov.