Mis veebilehti külastad? Anna Teada Sulge
Facebook Like
Küsitlus


Närvisüsteem (0)

3 HALB
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas aju konstrueerib maailma läbi informatsiooni sensorite ja kuidas ta toob selle teadvusesse ?
  • Kuid kuhu paigutada selline emotsioon nagu üllatus ?
  • Kuidagi ning kui siis kaua võtab see aega ?
  • Kuidagi ning kui siis kaua võtab see aega ?
  • Miks ma praegu siia tulin ?
  • Millal peaksime me siis vaatama artefaktide eest ette ?
 
Säutsu twitteris
  • Närvisüsteemi areng sünnieelsel perioodil (looteiga)
    Välimine looteleht ehk ektoderm paneb aluse närvisüsteemile. Ektodermi rakkudest moodustub embrüo välispinnale vagu , mida nimetatakse ürgjuttiks. Ürgjutt muutub kokku kasvades närvitoruks, millest hiljem kujunevad pea- ja seljaaju .
  • Närviraku ehitus ja liigid.
    Närvisüsteemis eristatakse kaht põhilist tüüpi rakkusid: neuroneid e närvirakke ja neurogliia rakke.
    Neuronid koosnevad kehast ja jätketest. Raku kehas paikneb üks suhteliselt suur tsentraalselt asetsev tuumakesega tuum, mida ümbritsevad hästi arenenud kare endoplasmaatiline retiikulum ja Golgi aparaat. Mitokondreid on võrdlemisi vähe. Jätkeid on kahte tüüpi:
      dendriidid on lühikesed, enamasti tugevasti hargnevad jätked; dendriidid moodustavad teiste närvirakkude aksonitega sünapseid ja suunavad elektrilisi signaale närviraku keha suunas
    akson on närviraku ühtlase diameetriga kõige pikem jätke, ulatusega mõni mm kuni 1 m.
    Aksoni distaalne ots reeglina hargneb tugevasti, moodustades telodendrioni. Iga haru lõpus on paksenenud osa - presünaptiline terminaal , mis sisaldab tilgakestena palju neurotransmitterainet.
    Neuronite  tüübid
    Funktsiooni alusel jagunevad neuronid:
    1)aferentseteks e sensoorseteks neuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale perifeeriast KNS suunas
    2) eferentseteks e motoorseteks neuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale KNS-st lihastele , näärmetele
    3) lülineuroniteks  e interneuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale ühelt neuronilt teisele.
    Struktuuri alusel eristatakse:
    1) multipolaarseid neuroneid, millel on 1 akson ja palju dendriite ( enamik neuroneid)
    2 )bipolaarseid neuroneid, millel on 1 dendriit ja 1 akson (näit sensoorsed neuronid silmas)
    3) unipolaarseid neuroneid, millel on vaid akson (näit enamik sensoorsetest neuronitest).
     
    Neurogliia  rakud
    Neurogliia rakkude mass on närvikoes suurem kui neuronite mass, ajus näiteks moodustavad nad kaugelt enam kui poole selle kogukaalust. Eristatakse 5 tüüpi neurogliia rakkusid, mille peamised funktsioonid on:
     
    toestus ja mehhaaniline kaitse
    barjäärifunktsioon vere ja neuronite vahel
    võõrkehade fagotsütoos
    ajuvedeliku produtseerimine
    elektrilise isolatsiooni tagamine.
    Astrotsüüdid e tähtrakud. Tähtrakud moodustavad KNS-s elastse toese, nad on osa vere-aju barjäärist, reguleerivad ajuvedeliku koostist.
    1) kaitseb ajurakke veres ringlevate toksiliste ainete eest; 2) reguleerib toitainete ja laguproduktide vahetust vere ja ajurakkude vahel; 3) välistab vere koostise muutuste otsese mõju KNS funktsioneerimisele. Ained saavad verest väljuda reeglina mitte rakkude vahelt, vaid läbi nende.
    Ependüümirakud vooderdavad ajuvatsakesi ja seljaaju keskkanalit. Kindlates piirkondades paiknevad spetsialiseerunud ependüümirakud produtseerivad ajuvedelikku, mis täidab nii aju siseõõnsused kui ka ümbritseb teda.
    Mikrogliiarakud on väikesed rakud, mis erutuse korral muutuvad liikuvateks. Erutuse põhjustajaks võivad olla mikroorganismid , võõrkehad. Nad aktiveeruvad ka põletiku korral olles seega olulised närvikoe kaitsevõime seisukohast .
    Oligodendrotsüüdid omavad tsütoplasmaga täidetud jätkeid. Viimased ulatuvad aksoniteni ning nende modifitseeritud osad moodustavad aksoni ümber müeliinkesta. Aksonite aktsioonipotentsiaali juhtimise võime sõltub oluliselt nende müeliinkesta ehitusest.
    Neurolemmotsüüdid e Schwanni rakud on neurogliia rakud perifeerses närvisüsteemis, kus nad moodustavad aksonite müeliinkesta.
    Satelliitrakud on spetsialiseerunud neurolemmotsüüdid, mis ümbritsevad neuronite rakukehasid ganglionites. Neil on toesefunktsioon, ka toitainete vahendamise funktsioon.
  • Membraani puhkepotentsiaal .
    Rakumembraan on puhkeolekus elektriliselt polariseeritud , s.t. tema välispind on sisepinna suhtes
    positiivselt laetud. Seda rakumembraani sise- ja välispinna vahelist potentsiaalide diferentsi nimetatakse
    puhke- e. rahupotentsiaaliks (RP). Mikroelektroodide abil teostatud mõõtmised näitavad, et erinevatel
    kudedel on puhkepotentsiaali väärtus erinev (–40 kuni –100 mV). Puhkepotentsiaal on tingitud
    katioonide (K+ ja Na+) ning Cl– ja teiste anorgaaniliste anioonide ebavõrdsest jaotusest ekstra - ja
    intratsellulaarvedelikus. K+ kontsentratsioon rakus on kõrgem (155 mmol/l) kui väljaspool rakku (4
    mmol/l). Na-ioonidele on rakumembraan rahuolekus halvasti läbitav ning ekstratsellulaarvedelikus ületab
    Na+ kontsentratsioon (145 mmol/l) rakusiseset kontsentratsiooni (12 mmol/l). Selline ioonide ebavõrdne
    jaotus tagatakse ATP energiaga töötava K+-Na+-pumba abil. Peamiselt raku sees asuvad negatiivset
    laengut kandvad valgumolekulid rakumembraani ei läbi ja see toetab membraani sisepinnal kujunevat
    negatiivset laengut. Cl– kontsentratsioon on ekstratsellulaarvedelikus kõrgem (120 mmol/l) kui
    intratsellulaarvedelikus (4 mmol/l).
    Närvikiu ärritamisel muutub rakumembraani ioonikanalite läbilaskvus, millega pärast umbes 1 ms
    kestusega peiteaega (latentsperiood) kaasneb puhkepotentsiaali vähenemine e. membraani osaline
    depolarisatsioon (hüpopolarisatsioon).
  • Membraani aktsioonipotentsiaal .
    Tulenevalt närvi- (aga ka lihasraku ) membraani erinevast läbitavusest erinevatele ioonidele on viimaste jagunemine intra - ja ekstratsellulaarse ruumi vahel selline, et puhkeseisundis on raku sisemembraanil negatiivne, välismembraanil aga positiivne laeng. Viimane asjaolu tingib membraanipotentsiaali (puhkepotentsiaali) olemasolu. Viimase suuruseks on ligikaudu -60 kuni -90 mV.
    Raku ärritamine kutsub esile membraani ioonide läbilaskvuse muutuse, mille esmaseks ilminguks on läbitavuse suureneb Na+ ioonidele.
    Eristatakse:
    1. alaläviärritust: membraani seisundi muutus jääb kohalikuks ja lühiajaliseks, Na+ sissevool rakuvälisest keskkonnast põhjustab membraanipotentsiaali mõningase vähenemise (depolarisatsioon), kuid see ei levi ärrituskohast kaugemale ning normaliseerub koos ärrituse lakkamisega
    2. lävi- ja üleläviärritust: membraani seisundi muutus võimaldab Na+ laviinitaolise sissevoolu , millega kaasneb kiire ja ulatuslik depolarisatsioon - puhkepotentsiaali vähenemine. Puhkepotentsiaal mitte üksnes ei vähene, vaid muutub lühiajaliselt isegi positiivseks (20 – 40 mV). Sellist ulatuslikku membraanipotentsiaali muutust nim aktsioonipotentsiaaliks.
    Aktsioonipotentsiaale on võimalik vastavate seadmetega registreerida ja graafiliselt kujutada. Aktsioonipotentsiaalis on eristatavad järgmised faasid:
    * depolarisatsioon
    * repolarisatsioon
    * tipp-potentsiaal
    * negatiivne järelpotentsiaal
    * positiivne järelpotentsiaal.
    Aktsioonipotentsiaal tekib, kui membraanipotentsiaali vähenemine küünib kindla ulatuseni: motoorses närvirakus -45 mV-ni, lihaskius -55 mV-ni. Juhul, kui muutus selle läveni küünib (või seda ületab), tekib alati ühesuguse maksimaalse amplituudiga aktsioonipotentsiaal (“kõik või mitte midagi” seadus).
    Aktsioonipotentsiaal ei jää tekkekohale püsima, vaid levib lainena piki närvi(lihas)raku membraani, kusjuures aktsioonipotentsiaali amplituud selle käigus ei vähene.
    Aktsioonipotentsiaal võib tekkekohast levida põhimõtteliselt mõlemas suunas. Organismi kui terviku tingimustes liiguvad aktsioonipotentsiaalid närvikiududes siiski ühes kindlas suunas:
    * aferentsetes närvides – perifeeriast tsentrisse
    * eferentsetes närvides – tsentrist perifeeriasse.
    Absoluutse refraktaarsuse faas on periood, millal kiu erutuvus on langenud nullini, ta ei ole võimeline reageerima sel ajal saabuvatele uutele ärritustele. Suhtelise refraktaarsuse faasis toimub erutuvuse taastumine, kuigi mitte täielik. Supernormaalse ja subnormaalse erutuvuse faasis on kiu erutuvus lähtetasemega võrreldes vastavalt kõrgem ja madalam.
    Närvi(lihas)kiu erutuvuse muutumise seaduspärasustest tulenevalt ei saa aktsioonipotentsiaal piki kiudu enam tagasi pöörduda, kui ta ühes suunas kord juba levima on hakanud. Samuti tuleneb nendest seaduspärasustest tõsiasi, et närvikius edastatavate aktsioonipotentsiaalide sagedus on piiratud
    Närviimpulss kujutab endast suure kiirusega piki närvikiudusid edastatavat aktsioonipotentsiaalide lainet. Närviimpulss on informatsiooni edastamise kõige kiirem viis inimese organismis.
  • Sünapsi ehitus ja impulsi levik.
    Neuronite vaheline ühendus, mis võimaldab närviimpulsi üleminekut ühelt neuronilt teisele.
    Mõnel neuronil võib olla üle 10000 sünapsi st, et samapalju on vastuvõtvaid rakke tema ümber.
    Igas sünapsis saab impulss liikuda vaid ühes suunas.
    Aktsioonipotentsiaalide ülekandmine ühelt rakult teisele (või teistele) on nende “suhtlemise viis.” Sünaps on ühenduslüli rakkude vahel, mille kaudu aktsioonipotentsiaale edastatakse. Sünapsis eristatakse:
    1)presünaptilist terminaali (membraani)
    2)sünapsipilu (laius ca 20 nm)
    3)postsünaptilist membraani.
    Erutuse levik sünapsis on erinev selle levikust närvikius:
    1) keemiline, mitte elektriline ülekanne
    2) erutuse aeglasem levik (neuromuskulaarses sünapsis ca 1000x aeglasem kui motoorses närvikius)
    3) ühesuunaline juhtivus.
    Keemilisi ühendeid, mis osalevad erutuse ülekande protsessis sünapsis, nim neurotransmitteriteks.  Erutuse ülekandel presünaptiliselt membraanilt postsünaptilisele membraanile vabastatakse neurotransmitter presünaptilisest terminaalist sünapsipilusse piki aksonit saabuvate aktsioonipotentsiaalide toimel. Postsünaptilise membraani seisundit mõjutab neurotransmitter seal paiknevate retseptorite kaudu. Üksiku aktsioonipotentsiaali toimel vabanenud neutotransmitteri toime postsünaptilisele membraanile jääb lühiajaliseks ja vähe väljendunuks, sest tema molekulid kas lammutatakse või eemaldatakse sünapsipilust kiiresti. Atsetüülkoliin toimib neurotransmitterina paljudes sünapsites, sealhulgas neuromuskulaarses sünapsis. Atsetüülkoliinesteraas lagundab sünapsipilusse vabastatud atsetüülkoliini kiiresti äädikhappeks ja koliiniks. Viimane transporditakse tagasi presünaptilisse terminaali, kus teda kasutatakse atsetüülkoliini varude taastamiseks resünteesi teel. Norepinefriin on neurotransmitteri rollis näiteks sümpaatiliste närvide lõpmetes. Norepinefriini sünapsipilus ei lagundata, ta transporditakse tagasi presünaptilisse terminaali ning akumuleeritakse seal sünapsipõiekestes. Osa norepinefriinist aga lammutatakse keemiliselt ensüümi monoamiini oksüdaas (MAO) toimel.
    Mõnedele neurotransmitteritele leidub rohkem kui üht tüüpi retseptoreid. Sellest tulenevalt võib üks ja sama neurotransmitter, seondudes erinevate retseptoritega, postsünaptilisel membraanil esile kutsuda depolarisatsiooni või hüperpolarisatsiooni. Depolarisatsiooni korral tekib erutav postsünaptiline potentsiaal. Erutav postsünaptiline potentsiaal tekib neurotransmitterite toimel, mis suurendavad postsünaptilise membraani läbilaskvust Na+ ioonidele. Naatriumioonid tungivad sel juhul hõlpsasti rakku, sest: 1) nende kontsentratsioon on rakuvälises keskkonnas võrreldes rakusisesega väga suur; 2) membraani sisepinnal on negatiivne laeng, mis soodustab positiivselt laetud naatriumioonide sisenemist. Hüperpolarisatsiooni korral tekib postsünaptilisel membraanil pidurdav postsünaptiline potentsiaal. Pidurdav postsünaptiline potentsiaal tekib neurotransmitterite toimel, mis suurendavad postsünaptilise membraani läbilaskvust Cl - või K+ ioonidele. Esimese sisse- ja teise väljaliikumine vastavalt nende kontsentratsioonide erinevusele rakusisese ja -välise keskkonna vahel põhjustab membraanipotentsiaali suurenemise.
  • Nägemismeel.
    Nägemismeeleelundiks on silm, mille valgustundlikud sensorid - kepikesed ja kolvikesed - asuvad võrkkestas.
    Silmamuna ehitus:
    1) Fibrooskesta eesmine 1/6 on sarvkest, ülejäänu kõvakest.
    2) Soonkestal on 3 osa: vikerkest , mis annab silmale värvi ja mille keskele jääb silmaava , mida ümbritsevad sulgur- ja laiendajalihas; ripskeha, milles paikneb ripslihas ; pärissoonkest, sisaldab veresooni, mille kaudu toidetakse võrkkesta epiteeli .
    3) Võrkkestas ehk reetinas on mitmeid erinevaid rakukihte: melaniini sisaldav pigmentepiteel; sensorirakud- kepikesed ja kolvikesed, kollatähn; horisontaalrakud; bipolaarsed rakud; ganglionirakud, mille jätked moodustavad nägemisnärvi. Nägemisnärvi reetinast väljumise koht on pimetähn, kuna sel puuduvad sensorid ja valgustundlikkus.
    Silmamuna liigutavad 6 välislihast: ülemine, alumine, mediaalne ja lateraalne sirglihas ning alumine ja ülemine põikilihas. Need lihased innerveerivad 3 peaajunärvi: silmaliigutaja närv, plokinärv ja eemaldajanärv. Kollatähnilt algavat ja vaadeldavale esemele suunatud mõttelist joont nim. nägemisteljeks. Konvergentsiliigutuse tegemisel nägemisteljed koonduvad lähedalt vaadeldava eseme suunas, divergentsiliigutuse tegemisel nägemisteljed lahknevad, kaugema objekti vaatlemisel. Selleks, et silmast erinevatel kaugustel asuvatest esemetest tekiks võrkkestale terav kujutis, on vaja reguleerida silma optilise süsteemi tugevust ja pupilli suurust. Läätse optilise tugevuse reguleerimine- akommodatsioon toimub läätse kumeruse muutmise teel. Seda moduleerib ripslihas.
    Silma refraktsioonianomaaliad- kui silma optiline süsteem on normaalne, nim. seda emmetroopiaks. Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi suhtes liiga pikk, tekib kujutis võrkkesta ees, see on lühinägevus e. müoopia. Kui fookus jääb silmapõhja taha, on tegemist kaugeltnägemise e. hüperoopiaga. Vanas eas võib tekkida vanaea- kaugnägevus e. presbüoopia.
    Pupillirefleksid: Ühe silma valgustamisel pupill aheneb, see on otsene reaktsioon valgusele , samal ajal teise silma pupilli kitsenemist nim. konsensuaalseks reaktsiooniks valgusele. Silmaava sulgurlihase kontrakstsioon ahendab pupilli. Pupilli ahenemist nim. mioosiks. Pupillireflekside uurimise põhjal saab kindlaks teha nägemisteede kahjustuste asukohta.
    Silma kaitseaparaat: Pisarnääre produtseerib pisaravedelikku, mis hoiab ära silma kuivamise ja kaitseb seda nakkuse eest. Pisaratevool tekib silma sarv - ja limaskesta ärritamisel, mitmete emotsionaalsete seisundite puhul, suuremas koguses tekkinud pisaravedelik ei jõua pisarajuha kaudu ära voolata ja langeb pisaratena üle alumiste laugude põskedele.
    Fotokeemilised protsessid võrkkestas: Kepikeste abil nähakse hämaras, värvusi ei eristata, see on skotoopiline nägemine. Kepikesed sisaldavad nägemispurpurit e rodopsiini. Kolvikestega nähakse valges ja eristatakse värvusi, sisaldavad 3-me erinevat fotopsiini.
    Galingonirakud: Retseptiivne väli- võrkkesta ala, mille ärritamine valgusega põhjustab galingonirakkudelt lähtuva impusatsiooni tõusu või languse. Nende rakkude retseptiivsed väljad on sõõrjad, neil on tsentrum ja perifeeria . Valguse sisselülitamisele reageerivad need retseptiivväljad, mille tsentrumi ärritamine valgusega põhjustab impulsside sageduse tõusu. Valguse väljalülitamisele aga need väljad, mille ärritamisel sealt lähtuvate impulsside sagedus langeb.
  • Värvuste nägemine ja värvipimedus.
    Värvuste nägemist seletatakse praegu trikromaatilisuse ja vastandvärvuste teooriatega. Trikromaatilisuse teooria järgi on tundlikke rakke sinise, rohelise ja punase valguse suhtes. See teooria seletab hulga värvusega seotud fenomene: rohelise ja punase sensori ärritamisel saadakse kollase värvuse aisting , sinise, rohelise ja punase sensori samaaegsel ärritamisel aga valge valguse aisting jne. Vastandvärvuste teooria seletab värvuste nägemist ja sellega seotud fenomene juba reetinas leiduvate vastandvärvusneuronite ja külgmises põlvikkehas ning ajukoores värvusspetsiifiliste, nn kahekordselt vastandlike rakkude esinemisega.
    Värvipimedus ehk daltonism on inimese võimetus tajuda erinevusi mõnede või kõikide värvide vahel, mida teised inimesed suudavad tajuda.
    Värvipimeduse põhjus on tavaliselt geneetiline, kuid võib olla ka silma-, närvi- või ajukahjustus või kokkupuude teatud kemikaalidega.
    • väga sagedased - 8% meestest ja 1% naistest (reguleerivad geenid X-kromosoomis)
    • totaalne värvipimedus – alla 0,01% rahvastikust; kolvikestes nägemispigmendiks rodopsiin; näevad maailma nagu must-valges filmis – erinevates halli tooni varjundites; vajavad päevavalguse juures tumedaid päikseprille, kuna heledusadaptatsiooni häire
    • dikromaadid – puudub ühte tüüpi fotopsiin
    • trikromaatilise nägemise anomaaliad – eristatavate värvusvalentside arv on vähenenud

  • Nägemismeele tsentraalsed teed.
    Nägemisnärvi moodustavad ganglionirakkude jätked, sisaldab enam kui 106 kiudu
    võrkkestast nina poolt pärinevad nägemisnärvi kiud ristuvad nägemisristmikus, oimu poolt tulevad kiud ei ristu
    nina ja oimu poolt tulnud närvikiud moodustavad ühinemisel nägemistrakti, mis suundub keskajus asuvasse külgmisse põlvikkehasse, kus toimub ümberlülitus nägemiskorteksisse viivatele neuronitele
    keskajus asuvate närvikeskuste kaudu juhitakse ka silmamunaliigutusi ja pupillireaktsioone
    primaarne nägemiskorteks asub kuklasagara kannusvao piirkonnas ja u pool temast on võrkkesta-tsentraallohu projektsioonialaks
    1. visuaalne ala (V1) saab informatsiooni kontralateraalse nägemisvälja alalt
    visuaalkorteks on 2 mm paksune ja organiseeritud vertikaalsete sammastena, mida nimetatakse orientatsiooni silmadominantseteks sammasteks
    2. visuaalne ala (V2) võtab vastu teatava orientatsiooniga kontuure ja joonekatkestusi
    eristatakse veel liikumistundlikkuse ja värvuste nägemisega seotud nägemiskorteksi alasid
    kui kahjustus V1 ala, tekib tsentraalne e kortikaalne pimedus – inimene on pime
    V2 kahjustuse korral tekib nägemisagnoosia – inimene näeb välisilma esemeid, kuid ei tunne neid ära ega oska kasutada, see on psüühiline pimedus e optiline agnoosia
  • Kuulmismeel .
    Kuulmismeeleelundiks on kõrv, millel eristatakse välis, sise ja keskkõrva. Sisekõrvas asuvad sensorrakud. Nendelt lähtuvad impulsid suunduvad kuulmisnärvilt kuulmismeele tsentraalseid teid pidi kuulmiskorteksisse ülemises oimukäärus. Väliskõrv on helijuhtesüsteemiks, mille moodustavad kõrvalest ja kuulmekäik. Need juhivad helilained välis-ja keskkõrva piiril oleva kuulmekileni, mis hakkab kaasa võnkuma.
    Keskkõrv kujutab endast õhuga täitetud õõnt, kus paiknevad kolm väikest luud, mida nimetatakse kuulmeluukesteks. Trummikile võnkumised antakse edasi vasara, alasi ja jaluse – kaudu edasi ovaalaknale. Kuulmeluukesed - vasar , alasi ja jalus on inimese kõige väiksemad luud Keskkõrvast algab kitsas umbes 3-4 cm pikkune õhuga täidetud kanal - kuulmetõri. Kuulmetõri viib neelu ja selle kaudu on keskkõrv ühenduses välisõhuga. Kuulmetõri ülesandeks on hoida õhurõhk mõlemal pool trummikilet ühesugusena.
    Keskkõrv on kuulmetõrve kaudu ühendatud neeluruumiga.
    Sisekõrv koosneb kolju sees asuvatest õõntest, milles on juhad ja kotikesed. Ühes õõnes on kuulmiselund ja teises õõnes tasakaaluelund . Seega on sisekõrv peale kuulmiselundi ka tasakaaluelund.
    Sisekõrva kuulmiselundiks on tigu. See on spiraalne torukujuline ja luustunud õõs. Teos on kaks omavahel membraanidega eraldatud ja vedelikuga täidetud kanalit. Basilaarmembraan jaotab selle kanali esikuastrikuks ja trummiastrikuks. Vestibulaar eraldab esikuastrikust teojuha , millesse jääval basilaarmembraani osal asub Corti elund , kus paiknevad sensorirakud. Ovaalakna membraani võnkumised antakse esikuastrikku täitva perilümfi kaudu edasi teojuha endolümfile.
    Tasakaaluelundiks on poolringkanalid, mõik ja kotike .
    Mõik ja kotike on kaks vedelikuga täidetud kotikest, mille sisepinnal on hulgaliselt karvakestega meelerakke. Kuulmiskorteks asub ülemises oimukäärus. Eristatakse primaarset ja sekundaarset auditoorset välja.
    Kesk- ja sisekõrva ehitus
    Sisekõrvas asuvad tasakaalu ja kuulmiselund.
    Kuulmismeele tsentraalse osa kahjustuse tagajärjed:
    Kuulmismeele 41. Brodmanni välja kahjustus põhjustab totaalse kurtuse, inimene on kurt, kuigi välis, sise ja keskkõrva funktsioon on normaalne. 42. Brodmanni välja kahjustus kutsub esile kuuldud sõnade mõistmise häired. Kuulmismeele uurimisel mõõdetakse erineva kõrgusega helide absoluutseid kuulmislävesid audiomeetri abil.
  • Tasakaalumeel .
    Tasakkalumeele ehk vestibulaarelundi, mis paikneb oimuluu püramiidi osas, moodustavad esik ja kolm poolkanalit. Esikus asuvad mõik ja ümarkotike. Neid nim, ka tähnielunditeks. Poolringikanaleid vooderdavad kilepooringikanalid, nendevaheline ruum on täidetud perilümfiga. Kolm poolringikanalit on ülemine, tagumine ja külgmine. Ülemine, mille kumerus on suunatud püramiidi pinna poole, asub frontaaltasapinnas, on selle suhtes aga 45 kraadise nurga all tahapoole painutatud. Tagumine paikneb sagitaaltasapinnas ja on selle suhtes 45 kraadi külgsuunas painutatud. Ülemisel ja tagumisel poolringkanalil on ühine säär. Külgmine prk-l on hotisontaaltasapinna suhtes 30 kraadi taha ja allapoole painutatud. Poolringkanaleid täidab endolümf, mille liikuminsele reageerivad sensorrakud. Poolringkanalitel eristatakse ampullaar- ja lihtsäärt. Ampullis asuvad sensorrakkude kogumikud- ampulliharjad. Sensoriraku pealispinnal paiknevadpeened karvakesed - karvarakud. Nende seast eristatakse 60-80 astmeliselt pikenevat stereotsiiti ja üht, teistest pikemat kinotsiiti. Ampullihari ulatub kanali õõnde umbes kolmandiku ulatuses, tunderakkude karvakesed on pintslitaoliselt sisestatud sültjasse massa - moodustub kuppel , mis täidab kanali peaaegu kogu ulatuses. Sensoripotensiaal tekib ja aktiivsus aferentses närvis tekib siis, kui kuppel kooldub mõigu suunas, s.o utrikulopetaalselt. Poolringkanalite meelerakud reageerivad pöördliikumisel tekkivale endolümfi liikumisele. Ärritajaks on endolümfi liikumine: liikuma hakkamisel ja liikumiskiiruse järsul muutumisel jääa kanalikestes asuv endolümf maha luulise kanali liikumisest ja põhjustab sensorirakkude karvakeste kõrvalekaldumise, seejärel omandab sama liikumiskiiruse. Seismajäämisel liigub inertsist veel mõnevõrra edasi . Pöörlemisel vasemale tekib kupli suhteline liikumine mõlemas horisontaalkanalis paremale.
    Tähnielund Tasakaaluelundi teise osa sensorirakud paiknevad mõigus ja ümarkotikeses, mistõttu nim seda ka vestibulaarelundiks. Mõik paikneb horisontaal-, ümarkotike vertikaaltasandis. Tasakaalumeele selle osa ärritajaks on raskusjõud.
    Tasakaalumeele tsentraalsed teed. Esimene neuron on vestibulaarganglionis, sellest suundub neuroni perifeerne jätke tähnielundi või poolringkanali ampulli sensorirakku. Tsentraalne jätke moodustab esikunärvi, mis suundub piklikajus asuvatesse tuumadesse. Pöördliikumisel tekivad pea ja silmade nõksuvad liigutused- nüstagm , millega tagatakse nägemisorientatsioon ruumis. Nüstagmil eristatakse vestibulaarset ja optokineetilist komponenti. Vestibulaarne komponent on seotud refleksidega , optokineetiline komponent tekib nägemismeelelt saadud informatsiooni alusel. Liikumise lõppedes esineb vastassuunaline lühiajaline postrotatoorne nüstagm. Nüstagmi suund määratakse silmamunade kiire liigutuse järgi.
  • Haistmismeel .
    Haistmismeele sensorid- haistmisrakud- paiknevad ninaõõnes ülemise ninakarbiku serval asuvas haistmisregioonis. Õhk satub sinna difusiooni teel või kiirel ja sagedasel hingamisel. Inimesel on 40...100 miljonit haistmisrakku, mille pinnal on aktiivselt liikuvad karvakesed e. tsiilid. Haistmisrakud on bipolaarsed meelerakud, mille tsentriaalne osa läheb üle peeneks jätkeks, mis põimub teiste samalaadsetega haistmisnärviks. Need närvid sisenevad koljuõõnde ja lõppevad haistmissibulas. Mitraalrakk on haistmismeele teiseks neuroniks, mis on ühendatud periglomerulaarrakkudega. Mitraalrakud on sünapsilises ühenduses ka sõmerrakkudega. Mitraalrakkude neuriidid moodustavad haistmistee põhimassi, jagunedes tagapool mediaalseks, vahelmiseks ja külgmiseks jutiks. Tekkinud piirkond nim. haistekolmnurgaks. Haistmistee suundub frontaalsagaras paiknevasse haistmiskoorde. Kolmanda neuroni kehad paiknevad haistmissibulast tagapool olevates haistmissagarate osades. Lõhnaaine peab olema lenduv, vees- ja lipiidides lahustuv. Lõhnaained absorbeeritakse haistmisregiooni limaskesta. Lõhna vastuvõtmine võib olla seotud sensori ehituse erinevustega, sellisel juhul seotakse lõhnaaine spetsiifilise kuju ja suurusega just selle molekuli äratundmiskohta, see põhjustab NA või K- kanali avanemise ja sensoripotensiaali tekke.
    Haistmistaju teke. Taju intensiivsus sõltub nii aine keemiliseststruktuurist kui ka tema konsentratsioonist, lisaks aine liikumiskiirusest jne. Lõhnatundlikkus on maksimaalne esmasel kokkupuutel ainega. Pikemaajalisel kokkupuutel lõhnatundlikkus väheneb, tekib adaptsioon , mis areneb kiiremini, kui lõhnaaine mõjub pidevalt. Häired. Haistmistaju nõrgenemist nim. hüposmiaks, puudumist anosmiaks.
  • Maitsmismeel.
    Maitsmiselundiks on keel. Selle näsade ( vall - ja seennäsad) epiteelis esinevad maitsmispunagad ehk –karikad (vt. joonis 1); need koosnevad rakkudest, mille ümber keerduvad maitsmisnärvide lõpmed. Igal pungal on pinnal ava, mille kaudu ärritavad ained pääsevad maitsmisrakkude juurde; seal ärrituvad maitsmisnärvide lõpmed ning erutus kandub juhteteede kaudu maitsmiskeskusesse ajukoores. Seennäsasid on arvult mõnisada, nad asuvad keele eesosal ja sisaldavad 1...5 maitsepunga, mis reageerivad magusale, soolasele ja ka hapule. Lehtnäsad paiknevad keelepäral ja keele külgmistel osadel ning reageerivad hapule. Vallnäsad (igaühes umbes 200 maitsepunga) asuvad keele tagumisel osal (keelepäral). Maitsepungi esineb ka epiglottisel, suulael ja söögitoru ülemise kolmandiku limaskestal.
    Maitseraku distaalne osa on kaetud mikrohattudega. Molekul , mis ärritab
    maitsesensorit, seondub spetsiifilises äratundmiskohas, selle tagajärjel tekib ioonikanalite läbilaskvuse ja membraanipotensiaali muutus. Kui sensoripotensiaal saavutab lävitugevuse, siis vallanduvad aktsioonipotensiaalid, mis levivad mööda maitsmismeele sensoritega ühenduses olevaid närvikiude. Kelle eesmiselt osalt annavad maitsetundlikkust edasi näonärvi perifeersed jätked, rakukehad asuvad geniikuliganglionis, tsentraalsed jätked lõpevad maitsmistuumas, mis asub solitaartrakti ehk üksikkulgla tuuma ülemises osas. Keele tagumiselt osalt juhib maitsetundlikkust keeleneelunärv, mille tsentriaalsed jätked lõpevad samuti maitsmistuumas. Üksikkulgla tuumast suunduvad närvikiud mediaallingu kaudu talamuse kõhtmisse ja posteriomediaalsesse tuuma ning läbi sisekihnu suurajukoore posttsentraalkääru piirkonda. Maitsmismeelele on iseloomulik adaptsioon, mille käigus maitsetundlikkus väheneb. Sensoripotensiaali registreerimine näitab, et sensori ärritamisel tekib aferentses närvis algul maksimaalne impulsside vool, mis aja jooksul väheneb.
    Magusatundlikkus on suurim keele tipul, hapu- ja soolasetundlikkus keele külgedel, mõrutundlikkus on suurim keelepäral (vt. joonis 2). Anorgaanilise happe haput maitset seostatakse vabade H- ioonidega, orgaanilise happe puhul anioonidega. Tüüpilise soolase maitse annab NaCl, aga ka mitmed teised soolad , mõru ja magus ma itse on väga erinevatel ainetel .Maitsmismeel on väga oluline, kuna selle abil saab määrata toidu ja joogi kvaliteeti. Enamgi veel, maitse võib hoiatada ka ohu eest. Paljusid mürgiseid aineid iseloomustab mõrudus, inimene on aga mõruainete suhtes väga maitsetundlik ja seetõttu märkab ta neid juba väikese koguse korral. Vanuse lisandudes jääb inimese maitsetundlikkus nõrgemaks. Sellele aitavad kaasa ka suitsetamine , mõningad ravimid ja haigused.
    Ageusia on maitsetaju puudumine, hüpogeusia all mõistetakse maitsetaju nõrgenemist ja düsgeusia puhul tekivad ärritajale mittevastavad ebameeldivad maitseaistingud.
  • Puutemeel.
    Puute- ehk taktiilne tundlikkus on seotud eeskätt naha erinavates kihtides asuvate mehhanosensoritega, nende hulgas on:
    1) Aeglaselt adapteeruvad mehhanosensorid, mis omakorda jagunevad a) Merkeli rakud (olulised puudutude lokaliseerimisel) b) Ruffini kehakesed (vähe adapteeruvad, informeerivad naha ja sügavamate kudede deformeerumist, mida põhjustab tugev ja püsiv puudutus )
    2) Kiirelt adapteeruvad- reageerivad ärritaja liikumisele ja adapteeruvad sekundi murdosa jooksul. a) Meissneri kehakesed (karvaga katmata piirkondades, sõrmedel, huultel, ärritamine seotud puutetundlikkuse ruumilisusega)
    b) Pacini kehakesed (vahetult naha pealispinna all, reageerivad naha deformatsioonile)
    3) Karvanääpsu sensor reageerib liikumisele või ärritaja esmasele kontakstile nahaga.
    4) Vabad närvilõpmed paiknevad üle kogu keha, ka silma sarvkestal, on nii rõhu kui ka puutetundlikud.
    Sensoorsed impulsid sisenevad seljaajju selgmiste juurte kaudu. Pärast sisenemist jagunevad teed dorsaalväädi e. lenniskisüsteemiks ja ventrolateraalväädi süsteemiks. Lenniskisüsteemi sisenenud sensoorne informatsioonüleneb koguseljaaju ulatuses piklikajuni, seal kiud ristuvad ja suunduvad talamusse. Selle kaudu antakse edasi puudutuse täpne lokatsioon, puute ja rõhu intensiivsus, vibratsioon ja üle naha liikumine. Ventrolateraalväädisüsteemi moodustavad väiksema läbimõõduga müeliniseeritud kiud, mis lähevad seljaaju
  • 80% sisust ei kuvatud. Kogu dokumendi sisu näed kui laed faili alla

    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele faili TASUTA e-mailile

    Vasakule Paremale
    Närvisüsteem #1 Närvisüsteem #2 Närvisüsteem #3 Närvisüsteem #4 Närvisüsteem #5 Närvisüsteem #6 Närvisüsteem #7 Närvisüsteem #8 Närvisüsteem #9 Närvisüsteem #10 Närvisüsteem #11 Närvisüsteem #12 Närvisüsteem #13 Närvisüsteem #14 Närvisüsteem #15 Närvisüsteem #16 Närvisüsteem #17 Närvisüsteem #18 Närvisüsteem #19 Närvisüsteem #20 Närvisüsteem #21 Närvisüsteem #22 Närvisüsteem #23 Närvisüsteem #24 Närvisüsteem #25 Närvisüsteem #26 Närvisüsteem #27 Närvisüsteem #28 Närvisüsteem #29 Närvisüsteem #30 Närvisüsteem #31 Närvisüsteem #32 Närvisüsteem #33 Närvisüsteem #34 Närvisüsteem #35 Närvisüsteem #36 Närvisüsteem #37
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 37 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-02-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 143 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Kirsika105 Õppematerjali autor

    Lisainfo

    Tegemist on nõrvisüsteemi bioloogiliste alustega. Materjal hõlmab 60-t eksami küsimust- vastust raku ehitusest, meeleorganite tööst, näärmetest ja nende talitlusest, refleksidest, sagaratest ja nende häiretest, unetüüpidest, limbilisest süsteemist, mälust, stressist ning psühhotroopsete ja hallutsinogeensete ainete mõjust.

    Märksõnad

    Mõisted

    välimine looteleht, jätkeid, paksenenud osa, mikrogliiarakud, satelliitrakud, rakumembraan, jagunemine intra, lävi, aktsioonipotentsiaale, aktsioonipotentsiaalis, närvirakus, närviimpulss, norepinefriin, esimese sisse, sulgur, silma refraktsioonianomaaliad, silmamuna läbimõõt, pupilli ahenemist, visuaalkorteks, kuulmismeeleelundiks, väliskõrv, kuulmeluukesed, kuulmetõri ülesandeks, keskkõrv, ühes õõnes, tasakaaluelundiks, keskkõrva funktsioon, külgmine prk, karvakesed, ärritajaks, ärritajaks, vestibulaarne komponent, haistmismeele sensorid, haistmisrakud, mitraalrakud, tekkinud piirkond, lõhnatundlikkus, haistmistaju nõrgenemist, maitsmiselundiks, seennäsasid, magusatundlikkus, maitsmismeel, ageusia, dermatoom, temperatuurimeele sensoriteks, paiknevaid kiude, venitusrefleks, kiududega järjestikku, kilpnääre, fosfori ainevahetus, neid kortoide, mineraalkortroidide toime, glükokortikoididest olulisim, beta, sootunnuste, sünnist puberteedieani, kesknärvisüsteem, ruumiliseks summatsiooniks, vastupidine protsess, pidurduse ajal, algavad üla, lootestaadiumis, seljaaju ülesandeks, sire, püramidaalsüsteem, mao, tingimatud refleksid, keeles motorius, otsmikusagara operkulaar, vastavad lihased, ajutraumaga inimesega, keeles apraxia, motoorne, konstruktiivne apraksia, ruudu kokkupanemisega, statistiline ataksia, haiguse sümptomid, otsmiku, ajul, sagarad, kortikaalne düsplaasia, afaasiat, juhtafaasia, ettekujuts, kiirusagaral, nimetatakse sensoorseks, derealisatsioon, depersonalisatsioon, tsentraallohk, läbiviimiseks, kukla, nägemisagnoosia, piirnevate kiiru, esemeline agnoosia, värviagnoosia, vaheaju, vaheaju põhiosadeks, nägemiskühmu, hüpotalamusel, eesmises osas, juhtteid iseenesest, hüpotalamusel, kajanähud, regulatsioon, ülemine osa, mõõdukas ärevustunne, obsessiiv, ajutüve tegmentumi, nimetatud piirkond, hingamis, võrkmoodustuse seisund, une 1, silmade liigutused, unestaadiumit kokku, rem, ach, ülekandeainena, obsessiiv, prozac, peptiidid, suuraju sagarad, armumine, unimaguna kupras, stimulandid, lsd, uimastavatest seenelistest, konkreetseid toimeid, närvikoel, väikestes doosides, kesknärvisüsteemile, kahjulikud toimed, ent samuti, vahete, samad sümptomid, artefakt, südamehaigustele kaldumine, veel hullem, neurootilisus, introvertsus, kvantitatiivseid meta, meta, normaaltingimustes, haiguse diagnoosimiseks

    Meedia

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri


    Sarnased materjalid

    98
    docx
    Kordamine füsioloogia eksamiks
    20
    doc
    Närvisüsteem
    11
    doc
    Närvisüsteemi talitlus
    18
    docx
    Närvisüsteem
    29
    doc
    Füsioloogia
    11
    docx
    Närvisüsteem
    7
    doc
    Närvisüsteem
    36
    doc
    Füsioloogia eksami küsimused





    Logi sisse ja saadame uutele kasutajatele
    faili e-mailile TASUTA

    Faili allalaadimiseks, pead sisse logima
    või
    Kasutajanimi / Email
    Parool

    Unustasid parooli?

    UUTELE LIITUJATELE KONTO MOBIILIGA AKTIVEERIMISEL +50 PUNKTI !
    Pole kasutajat?

    Tee tasuta konto

    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun