Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Närvisüsteem (0)

Akadeemia Nord - Psühholoogia - Psühholoogia
3 KEHV
Punktid

Esitatud küsimused

  • Kuidas aju konstrueerib maailma läbi informatsiooni sensorite ja kuidas ta toob selle teadvusesse?
  • Kuid kuhu paigutada selline emotsioon nagu üllatus?
  • Kuidagi ning kui siis kaua võtab see aega?
  • Miks ma praegu siia tulin?
  • Millal peaksime me siis vaatama artefaktide eest ette?
  • Närvisüsteemi areng sünnieelsel perioodil (looteiga)
    Välimine looteleht ehk ektoderm paneb aluse närvisüsteemile. Ektodermi rakkudest moodustub embrüo välispinnale vagu , mida nimetatakse ürgjuttiks. Ürgjutt muutub kokku kasvades närvitoruks, millest hiljem kujunevad pea- ja seljaaju .
  • Närviraku ehitus ja liigid.
    Närvisüsteemis eristatakse kaht põhilist tüüpi rakkusid: neuroneid e närvirakke ja neurogliia rakke.
    Neuronid koosnevad kehast ja jätketest. Raku kehas paikneb üks suhteliselt suur tsentraalselt asetsev tuumakesega tuum, mida ümbritsevad hästi arenenud kare endoplasmaatiline retiikulum ja Golgi aparaat. Mitokondreid on võrdlemisi vähe. Jätkeid on kahte tüüpi:
      dendriidid on lühikesed, enamasti tugevasti hargnevad jätked; dendriidid moodustavad teiste närvirakkude aksonitega sünapseid ja suunavad elektrilisi signaale närviraku keha suunas
    akson on närviraku ühtlase diameetriga kõige pikem jätke, ulatusega mõni mm kuni 1 m.
    Aksoni distaalne ots reeglina hargneb tugevasti, moodustades telodendrioni. Iga haru lõpus on paksenenud osa - presünaptiline terminaal , mis sisaldab tilgakestena palju neurotransmitterainet.
    Neuronite  tüübid
    Funktsiooni alusel jagunevad neuronid:
    1)aferentseteks e sensoorseteks neuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale perifeeriast KNS suunas
    2) eferentseteks e motoorseteks neuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale KNS-st lihastele , näärmetele
    3) lülineuroniteks  e interneuroniteks, mis juhivad aktsioonipotentsiaale ühelt neuronilt teisele.
    Struktuuri alusel eristatakse:
    1) multipolaarseid neuroneid, millel on 1 akson ja palju dendriite ( enamik neuroneid)
    2 )bipolaarseid neuroneid, millel on 1 dendriit ja 1 akson (näit sensoorsed neuronid silmas)
    3) unipolaarseid neuroneid, millel on vaid akson (näit enamik sensoorsetest neuronitest).
     
    Neurogliia  rakud
    Neurogliia rakkude mass on närvikoes suurem kui neuronite mass, ajus näiteks moodustavad nad kaugelt enam kui poole selle kogukaalust. Eristatakse 5 tüüpi neurogliia rakkusid, mille peamised funktsioonid on:
     
    toestus ja mehhaaniline kaitse
    barjäärifunktsioon vere ja neuronite vahel
    võõrkehade fagotsütoos
    ajuvedeliku produtseerimine
    elektrilise isolatsiooni tagamine.
    Astrotsüüdid e tähtrakud. Tähtrakud moodustavad KNS-s elastse toese, nad on osa vere-aju barjäärist, reguleerivad ajuvedeliku koostist.
    1) kaitseb ajurakke veres ringlevate toksiliste ainete eest; 2) reguleerib toitainete ja laguproduktide vahetust vere ja ajurakkude vahel; 3) välistab vere koostise muutuste otsese mõju KNS funktsioneerimisele. Ained saavad verest väljuda reeglina mitte rakkude vahelt, vaid läbi nende.
    Ependüümirakud vooderdavad ajuvatsakesi ja seljaaju keskkanalit. Kindlates piirkondades paiknevad spetsialiseerunud ependüümirakud produtseerivad ajuvedelikku, mis täidab nii aju siseõõnsused kui ka ümbritseb teda.
    Mikrogliiarakud on väikesed rakud, mis erutuse korral muutuvad liikuvateks. Erutuse põhjustajaks võivad olla mikroorganismid , võõrkehad. Nad aktiveeruvad ka põletiku korral olles seega olulised närvikoe kaitsevõime seisukohast .
    Oligodendrotsüüdid omavad tsütoplasmaga täidetud jätkeid. Viimased ulatuvad aksoniteni ning nende modifitseeritud osad moodustavad aksoni ümber müeliinkesta. Aksonite aktsioonipotentsiaali juhtimise võime sõltub oluliselt nende müeliinkesta ehitusest.
    Neurolemmotsüüdid e Schwanni rakud on neurogliia rakud perifeerses närvisüsteemis, kus nad moodustavad aksonite müeliinkesta.
    Satelliitrakud on spetsialiseerunud neurolemmotsüüdid, mis ümbritsevad neuronite rakukehasid ganglionites. Neil on toesefunktsioon, ka toitainete vahendamise funktsioon.
  • Membraani puhkepotentsiaal .
    Rakumembraan on puhkeolekus elektriliselt polariseeritud , s.t. tema välispind on sisepinna suhtes
    positiivselt laetud. Seda rakumembraani sise- ja välispinna vahelist potentsiaalide diferentsi nimetatakse
    puhke- e. rahupotentsiaaliks (RP). Mikroelektroodide abil teostatud mõõtmised näitavad, et erinevatel
    kudedel on puhkepotentsiaali väärtus erinev (–40 kuni –100 mV). Puhkepotentsiaal on tingitud
    katioonide (K+ ja Na+) ning Cl– ja teiste anorgaaniliste anioonide ebavõrdsest jaotusest ekstra - ja
    intratsellulaarvedelikus. K+ kontsentratsioon rakus on kõrgem (155 mmol/l) kui väljaspool rakku (4
    mmol/l). Na-ioonidele on rakumembraan rahuolekus halvasti läbitav ning ekstratsellulaarvedelikus ületab
    Na+ kontsentratsioon (145 mmol/l) rakusiseset kontsentratsiooni (12 mmol/l). Selline ioonide ebavõrdne
    jaotus tagatakse ATP energiaga töötava K+-Na+-pumba abil. Peamiselt raku sees asuvad negatiivset
    laengut kandvad valgumolekulid rakumembraani ei läbi ja see toetab membraani sisepinnal kujunevat
    negatiivset laengut. Cl– kontsentratsioon on ekstratsellulaarvedelikus kõrgem (120 mmol/l) kui
    intratsellulaarvedelikus (4 mmol/l).
    Närvikiu ärritamisel muutub rakumembraani ioonikanalite läbilaskvus, millega pärast umbes 1 ms
    kestusega peiteaega (latentsperiood) kaasneb puhkepotentsiaali vähenemine e. membraani osaline
    depolarisatsioon (hüpopolarisatsioon).
  • Membraani aktsioonipotentsiaal .
    Tulenevalt närvi- (aga ka lihasraku ) membraani erinevast läbitavusest erinevatele ioonidele on viimaste jagunemine intra - ja ekstratsellulaarse ruumi vahel selline, et puhkeseisundis on raku sisemembraanil negatiivne, välismembraanil aga positiivne laeng. Viimane asjaolu tingib membraanipotentsiaali (puhkepotentsiaali) olemasolu. Viimase suuruseks on ligikaudu -60 kuni -90 mV.
    Raku ärritamine kutsub esile membraani ioonide läbilaskvuse muutuse, mille esmaseks ilminguks on läbitavuse suureneb Na+ ioonidele.
    Eristatakse:
    1. alaläviärritust: membraani seisundi muutus jääb kohalikuks ja lühiajaliseks, Na+ sissevool rakuvälisest keskkonnast põhjustab membraanipotentsiaali mõningase vähenemise (depolarisatsioon), kuid see ei levi ärrituskohast kaugemale ning normaliseerub koos ärrituse lakkamisega
    2. lävi- ja üleläviärritust: membraani seisundi muutus võimaldab Na+ laviinitaolise sissevoolu , millega kaasneb kiire ja ulatuslik depolarisatsioon - puhkepotentsiaali vähenemine. Puhkepotentsiaal mitte üksnes ei vähene, vaid muutub lühiajaliselt isegi positiivseks (20 – 40 mV). Sellist ulatuslikku membraanipotentsiaali muutust nim aktsioonipotentsiaaliks.
    Aktsioonipotentsiaale on võimalik vastavate seadmetega registreerida ja graafiliselt kujutada. Aktsioonipotentsiaalis on eristatavad järgmised faasid:
    * depolarisatsioon
    * repolarisatsioon
    * tipp-potentsiaal
    * negatiivne järelpotentsiaal
    * positiivne järelpotentsiaal.
    Aktsioonipotentsiaal tekib, kui membraanipotentsiaali vähenemine küünib kindla ulatuseni: motoorses närvirakus -45 mV-ni, lihaskius -55 mV-ni. Juhul, kui muutus selle läveni küünib (või seda ületab), tekib alati ühesuguse maksimaalse amplituudiga aktsioonipotentsiaal (“kõik või mitte midagi” seadus).
    Aktsioonipotentsiaal ei jää tekkekohale püsima, vaid levib lainena piki närvi(lihas)raku membraani, kusjuures aktsioonipotentsiaali amplituud selle käigus ei vähene.
    Aktsioonipotentsiaal võib tekkekohast levida põhimõtteliselt mõlemas suunas. Organismi kui terviku tingimustes liiguvad aktsioonipotentsiaalid närvikiududes siiski ühes kindlas suunas:
    * aferentsetes närvides – perifeeriast tsentrisse
    * eferentsetes närvides – tsentrist perifeeriasse.
    Absoluutse refraktaarsuse faas on periood, millal kiu erutuvus on langenud nullini, ta ei ole võimeline reageerima sel ajal saabuvatele uutele ärritustele. Suhtelise refraktaarsuse faasis toimub erutuvuse taastumine, kuigi mitte täielik. Supernormaalse ja subnormaalse erutuvuse faasis on kiu erutuvus lähtetasemega võrreldes vastavalt kõrgem ja madalam.
    Närvi(lihas)kiu erutuvuse muutumise seaduspärasustest tulenevalt ei saa aktsioonipotentsiaal piki kiudu enam tagasi pöörduda, kui ta ühes suunas kord juba levima on hakanud. Samuti tuleneb nendest seaduspärasustest tõsiasi, et närvikius edastatavate aktsioonipotentsiaalide sagedus on piiratud
    Närviimpulss kujutab endast suure kiirusega piki närvikiudusid edastatavat aktsioonipotentsiaalide lainet. Närviimpulss on informatsiooni edastamise kõige kiirem viis inimese organismis.
  • Sünapsi ehitus ja impulsi levik.
    Neuronite vaheline ühendus, mis võimaldab närviimpulsi üleminekut ühelt neuronilt teisele.
    Mõnel neuronil võib olla üle 10000 sünapsi st, et samapalju on vastuvõtvaid rakke tema ümber.
    Igas sünapsis saab impulss liikuda vaid ühes suunas.
    Aktsioonipotentsiaalide ülekandmine ühelt rakult teisele (või teistele) on nende “suhtlemise viis.” Sünaps on ühenduslüli rakkude vahel, mille kaudu aktsioonipotentsiaale edastatakse. Sünapsis eristatakse:
    1)presünaptilist terminaali (membraani)
    2)sünapsipilu (laius ca 20 nm)
    3)postsünaptilist membraani.
    Erutuse levik sünapsis on erinev selle levikust närvikius:
    1) keemiline, mitte elektriline ülekanne
    2) erutuse aeglasem levik (neuromuskulaarses sünapsis ca 1000x aeglasem kui motoorses närvikius)
    3) ühesuunaline juhtivus.
    Keemilisi ühendeid, mis osalevad erutuse ülekande protsessis sünapsis, nim neurotransmitteriteks.  Erutuse ülekandel presünaptiliselt membraanilt postsünaptilisele membraanile vabastatakse neurotransmitter presünaptilisest terminaalist sünapsipilusse piki aksonit saabuvate aktsioonipotentsiaalide toimel. Postsünaptilise membraani seisundit mõjutab neurotransmitter seal paiknevate retseptorite kaudu. Üksiku aktsioonipotentsiaali toimel vabanenud neutotransmitteri toime postsünaptilisele membraanile jääb lühiajaliseks ja vähe väljendunuks, sest tema molekulid kas lammutatakse või eemaldatakse sünapsipilust kiiresti. Atsetüülkoliin toimib neurotransmitterina paljudes sünapsites, sealhulgas neuromuskulaarses sünapsis. Atsetüülkoliinesteraas lagundab sünapsipilusse vabastatud atsetüülkoliini kiiresti äädikhappeks ja koliiniks. Viimane transporditakse tagasi presünaptilisse terminaali, kus teda kasutatakse atsetüülkoliini varude taastamiseks resünteesi teel. Norepinefriin on neurotransmitteri rollis näiteks sümpaatiliste närvide lõpmetes. Norepinefriini sünapsipilus ei lagundata, ta transporditakse tagasi presünaptilisse terminaali ning akumuleeritakse seal sünapsipõiekestes. Osa norepinefriinist aga lammutatakse keemiliselt ensüümi monoamiini oksüdaas (MAO) toimel.
    Mõnedele neurotransmitteritele leidub rohkem kui üht tüüpi retseptoreid. Sellest tulenevalt võib üks ja sama neurotransmitter, seondudes erinevate retseptoritega, postsünaptilisel membraanil esile kutsuda depolarisatsiooni või hüperpolarisatsiooni. Depolarisatsiooni korral tekib erutav postsünaptiline potentsiaal. Erutav postsünaptiline potentsiaal tekib neurotransmitterite toimel, mis suurendavad postsünaptilise membraani läbilaskvust Na+ ioonidele. Naatriumioonid tungivad sel juhul hõlpsasti rakku, sest: 1) nende kontsentratsioon on rakuvälises keskkonnas võrreldes rakusisesega väga suur; 2) membraani sisepinnal on negatiivne laeng, mis soodustab positiivselt laetud naatriumioonide sisenemist. Hüperpolarisatsiooni korral tekib postsünaptilisel membraanil pidurdav postsünaptiline potentsiaal. Pidurdav postsünaptiline potentsiaal tekib neurotransmitterite toimel, mis suurendavad postsünaptilise membraani läbilaskvust Cl - või K+ ioonidele. Esimese sisse- ja teise väljaliikumine vastavalt nende kontsentratsioonide erinevusele rakusisese ja -välise keskkonna vahel põhjustab membraanipotentsiaali suurenemise.
  • Nägemismeel.
    Nägemismeeleelundiks on silm, mille valgustundlikud sensorid - kepikesed ja kolvikesed - asuvad võrkkestas.
    Silmamuna ehitus:
    1) Fibrooskesta eesmine 1/6 on sarvkest, ülejäänu kõvakest.
    2) Soonkestal on 3 osa: vikerkest , mis annab silmale värvi ja mille keskele jääb silmaava , mida ümbritsevad sulgur- ja laiendajalihas; ripskeha, milles paikneb ripslihas ; pärissoonkest, sisaldab veresooni, mille kaudu toidetakse võrkkesta epiteeli .
    3) Võrkkestas ehk reetinas on mitmeid erinevaid rakukihte: melaniini sisaldav pigmentepiteel; sensorirakud- kepikesed ja kolvikesed, kollatähn; horisontaalrakud; bipolaarsed rakud; ganglionirakud, mille jätked moodustavad nägemisnärvi. Nägemisnärvi reetinast väljumise koht on pimetähn, kuna sel puuduvad sensorid ja valgustundlikkus.
    Silmamuna liigutavad 6 välislihast: ülemine, alumine, mediaalne ja lateraalne sirglihas ning alumine ja ülemine põikilihas. Need lihased innerveerivad 3 peaajunärvi: silmaliigutaja närv, plokinärv ja eemaldajanärv. Kollatähnilt algavat ja vaadeldavale esemele suunatud mõttelist joont nim. nägemisteljeks. Konvergentsiliigutuse tegemisel nägemisteljed koonduvad lähedalt vaadeldava eseme suunas, divergentsiliigutuse tegemisel nägemisteljed lahknevad, kaugema objekti vaatlemisel. Selleks, et silmast erinevatel kaugustel asuvatest esemetest tekiks võrkkestale terav kujutis, on vaja reguleerida silma optilise süsteemi tugevust ja pupilli suurust. Läätse optilise tugevuse reguleerimine- akommodatsioon toimub läätse kumeruse muutmise teel. Seda moduleerib ripslihas.
    Silma refraktsioonianomaaliad- kui silma optiline süsteem on normaalne, nim. seda emmetroopiaks. Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi suhtes liiga pikk, tekib kujutis võrkkesta ees, see on lühinägevus e. müoopia. Kui fookus jääb silmapõhja taha, on tegemist kaugeltnägemise e. hüperoopiaga. Vanas eas võib tekkida vanaea- kaugnägevus e. presbüoopia.
    Pupillirefleksid: Ühe silma valgustamisel pupill aheneb, see on otsene reaktsioon valgusele , samal ajal teise silma pupilli kitsenemist nim. konsensuaalseks reaktsiooniks valgusele. Silmaava sulgurlihase kontrakstsioon ahendab pupilli. Pupilli ahenemist nim. mioosiks. Pupillireflekside uurimise põhjal saab kindlaks teha nägemisteede kahjustuste asukohta.
    Silma kaitseaparaat: Pisarnääre produtseerib pisaravedelikku, mis hoiab ära silma kuivamise ja kaitseb seda nakkuse eest. Pisaratevool tekib silma sarv - ja limaskesta ärritamisel, mitmete emotsionaalsete seisundite puhul, suuremas koguses tekkinud pisaravedelik ei jõua pisarajuha kaudu ära voolata ja langeb pisaratena üle alumiste laugude põskedele.
    Fotokeemilised protsessid võrkkestas: Kepikeste abil nähakse hämaras, värvusi ei eristata, see on skotoopiline nägemine. Kepikesed sisaldavad nägemispurpurit e rodopsiini. Kolvikestega nähakse valges ja eristatakse värvusi, sisaldavad 3-me erinevat fotopsiini.
    Galingonirakud: Retseptiivne väli- võrkkesta ala, mille ärritamine valgusega põhjustab galingonirakkudelt lähtuva impusatsiooni tõusu või languse. Nende rakkude retseptiivsed väljad on sõõrjad, neil on tsentrum ja perifeeria . Valguse sisselülitamisele reageerivad need retseptiivväljad, mille tsentrumi ärritamine valgusega põhjustab impulsside sageduse tõusu. Valguse väljalülitamisele aga need väljad, mille ärritamisel sealt lähtuvate impulsside sagedus langeb.
  • Värvuste nägemine ja värvipimedus.
    Värvuste nägemist seletatakse praegu trikromaatilisuse ja vastandvärvuste teooriatega. Trikromaatilisuse teooria järgi on tundlikke rakke sinise, rohelise ja punase valguse suhtes. See teooria seletab hulga värvusega seotud fenomene: rohelise ja punase sensori ärritamisel saadakse kollase värvuse aisting , sinise, rohelise ja punase sensori samaaegsel ärritamisel aga valge valguse aisting jne. Vastandvärvuste teooria seletab värvuste nägemist ja sellega seotud fenomene juba reetinas leiduvate vastandvärvusneuronite ja külgmises põlvikkehas ning ajukoores värvusspetsiifiliste, nn kahekordselt vastandlike rakkude esinemisega.
    Värvipimedus ehk daltonism on inimese võimetus tajuda erinevusi mõnede või kõikide värvide vahel, mida teised inimesed suudavad tajuda.
    Värvipimeduse põhjus on tavaliselt geneetiline, kuid võib olla ka silma-, närvi- või ajukahjustus või kokkupuude teatud kemikaalidega.
    • väga sagedased - 8% meestest ja 1% naistest (reguleerivad geenid X-kromosoomis)
    • totaalne värvipimedus – alla 0,01% rahvastikust; kolvikestes nägemispigmendiks rodopsiin; näevad maailma nagu must-valges filmis – erinevates halli tooni varjundites; vajavad päevavalguse juures tumedaid päikseprille, kuna heledusadaptatsiooni häire
    • dikromaadid – puudub ühte tüüpi fotopsiin
    • trikromaatilise nägemise anomaaliad – eristatavate värvusvalentside arv on vähenenud

  • Nägemismeele tsentraalsed teed.
    Nägemisnärvi moodustavad ganglionirakkude jätked, sisaldab enam kui 106 kiudu
    võrkkestast nina poolt pärinevad nägemisnärvi kiud ristuvad nägemisristmikus, oimu poolt tulevad kiud ei ristu
    nina ja oimu poolt tulnud närvikiud moodustavad ühinemisel nägemistrakti, mis suundub keskajus asuvasse külgmisse põlvikkehasse, kus toimub ümberlülitus nägemiskorteksisse viivatele neuronitele
    keskajus asuvate närvikeskuste kaudu juhitakse ka silmamunaliigutusi ja pupillireaktsioone
    primaarne nägemiskorteks asub kuklasagara kannusvao piirkonnas ja u pool temast on võrkkesta-tsentraallohu projektsioonialaks
    1. visuaalne ala (V1) saab informatsiooni kontralateraalse nägemisvälja alalt
    visuaalkorteks on 2 mm paksune ja organiseeritud vertikaalsete sammastena, mida nimetatakse orientatsiooni silmadominantseteks sammasteks
    2. visuaalne ala (V2) võtab vastu teatava orientatsiooniga kontuure ja joonekatkestusi
    eristatakse veel liikumistundlikkuse ja värvuste nägemisega seotud nägemiskorteksi alasid
    kui kahjustus V1 ala, tekib tsentraalne e kortikaalne pimedus – inimene on pime
    V2 kahjustuse korral tekib nägemisagnoosia – inimene näeb välisilma esemeid, kuid ei tunne neid ära ega oska kasutada, see on psüühiline pimedus e optiline agnoosia
  • Kuulmismeel .
    Kuulmismeeleelundiks on kõrv, millel eristatakse välis, sise ja keskkõrva. Sisekõrvas asuvad sensorrakud. Nendelt lähtuvad impulsid suunduvad kuulmisnärvilt kuulmismeele tsentraalseid teid pidi kuulmiskorteksisse ülemises oimukäärus. Väliskõrv on helijuhtesüsteemiks, mille moodustavad kõrvalest ja kuulmekäik. Need juhivad helilained välis-ja keskkõrva piiril oleva kuulmekileni, mis hakkab kaasa võnkuma.
    Keskkõrv kujutab endast õhuga täitetud õõnt, kus paiknevad kolm väikest luud, mida nimetatakse kuulmeluukesteks. Trummikile võnkumised antakse edasi vasara, alasi ja jaluse – kaudu edasi ovaalaknale. Kuulmeluukesed - vasar , alasi ja jalus on inimese kõige väiksemad luud Keskkõrvast algab kitsas umbes 3-4 cm pikkune õhuga täidetud kanal - kuulmetõri. Kuulmetõri viib neelu ja selle kaudu on keskkõrv ühenduses välisõhuga. Kuulmetõri ülesandeks on hoida õhurõhk mõlemal pool trummikilet ühesugusena.
    Keskkõrv on kuulmetõrve kaudu ühendatud neeluruumiga.
    Sisekõrv koosneb kolju sees asuvatest õõntest, milles on juhad ja kotikesed. Ühes õõnes on kuulmiselund ja teises õõnes tasakaaluelund . Seega on sisekõrv peale kuulmiselundi ka tasakaaluelund.
    Sisekõrva kuulmiselundiks on tigu. See on spiraalne torukujuline ja luustunud õõs. Teos on kaks omavahel membraanidega eraldatud ja vedelikuga täidetud kanalit. Basilaarmembraan jaotab selle kanali esikuastrikuks ja trummiastrikuks. Vestibulaar eraldab esikuastrikust teojuha , millesse jääval basilaarmembraani osal asub Corti elund , kus paiknevad sensorirakud. Ovaalakna membraani võnkumised antakse esikuastrikku täitva perilümfi kaudu edasi teojuha endolümfile.
    Tasakaaluelundiks on poolringkanalid, mõik ja kotike .
    Mõik ja kotike on kaks vedelikuga täidetud kotikest, mille sisepinnal on hulgaliselt karvakestega meelerakke. Kuulmiskorteks asub ülemises oimukäärus. Eristatakse primaarset ja sekundaarset auditoorset välja.
    Kesk- ja sisekõrva ehitus
    Sisekõrvas asuvad tasakaalu ja kuulmiselund.
    Kuulmismeele tsentraalse osa kahjustuse tagajärjed:
    Kuulmismeele 41. Brodmanni välja kahjustus põhjustab totaalse kurtuse, inimene on kurt, kuigi välis, sise ja keskkõrva funktsioon on normaalne. 42. Brodmanni välja kahjustus kutsub esile kuuldud sõnade mõistmise häired. Kuulmismeele uurimisel mõõdetakse erineva kõrgusega helide absoluutseid kuulmislävesid audiomeetri abil.
  • Tasakaalumeel .
    Tasakkalumeele ehk vestibulaarelundi, mis paikneb oimuluu püramiidi osas, moodustavad esik ja kolm poolkanalit. Esikus asuvad mõik ja ümarkotike. Neid nim, ka tähnielunditeks. Poolringikanaleid vooderdavad kilepooringikanalid, nendevaheline ruum on täidetud perilümfiga. Kolm poolringikanalit on ülemine, tagumine ja külgmine. Ülemine, mille kumerus on suunatud püramiidi pinna poole, asub frontaaltasapinnas, on selle suhtes aga 45 kraadise nurga all tahapoole painutatud. Tagumine paikneb sagitaaltasapinnas ja on selle suhtes 45 kraadi külgsuunas painutatud. Ülemisel ja tagumisel poolringkanalil on ühine säär. Külgmine prk-l on hotisontaaltasapinna suhtes 30 kraadi taha ja allapoole painutatud. Poolringkanaleid täidab endolümf, mille liikuminsele reageerivad sensorrakud. Poolringkanalitel eristatakse ampullaar- ja lihtsäärt. Ampullis asuvad sensorrakkude kogumikud- ampulliharjad. Sensoriraku pealispinnal paiknevadpeened karvakesed - karvarakud. Nende seast eristatakse 60-80 astmeliselt pikenevat stereotsiiti ja üht, teistest pikemat kinotsiiti. Ampullihari ulatub kanali õõnde umbes kolmandiku ulatuses, tunderakkude karvakesed on pintslitaoliselt sisestatud sültjasse massa - moodustub kuppel , mis täidab kanali peaaegu kogu ulatuses. Sensoripotensiaal tekib ja aktiivsus aferentses närvis tekib siis, kui kuppel kooldub mõigu suunas, s.o utrikulopetaalselt. Poolringkanalite meelerakud reageerivad pöördliikumisel tekkivale endolümfi liikumisele. Ärritajaks on endolümfi liikumine: liikuma hakkamisel ja liikumiskiiruse järsul muutumisel jääa kanalikestes asuv endolümf maha luulise kanali liikumisest ja põhjustab sensorirakkude karvakeste kõrvalekaldumise, seejärel omandab sama liikumiskiiruse. Seismajäämisel liigub inertsist veel mõnevõrra edasi . Pöörlemisel vasemale tekib kupli suhteline liikumine mõlemas horisontaalkanalis paremale.
    Tähnielund Tasakaaluelundi teise osa sensorirakud paiknevad mõigus ja ümarkotikeses, mistõttu nim seda ka vestibulaarelundiks. Mõik paikneb horisontaal-, ümarkotike vertikaaltasandis. Tasakaalumeele selle osa ärritajaks on raskusjõud.
    Tasakaalumeele tsentraalsed teed. Esimene neuron on vestibulaarganglionis, sellest suundub neuroni perifeerne jätke tähnielundi või poolringkanali ampulli sensorirakku. Tsentraalne jätke moodustab esikunärvi, mis suundub piklikajus asuvatesse tuumadesse. Pöördliikumisel tekivad pea ja silmade nõksuvad liigutused- nüstagm , millega tagatakse nägemisorientatsioon ruumis. Nüstagmil eristatakse vestibulaarset ja optokineetilist komponenti. Vestibulaarne komponent on seotud refleksidega , optokineetiline komponent tekib nägemismeelelt saadud informatsiooni alusel. Liikumise lõppedes esineb vastassuunaline lühiajaline postrotatoorne nüstagm. Nüstagmi suund määratakse silmamunade kiire liigutuse järgi.
  • Haistmismeel .
    Haistmismeele sensorid- haistmisrakud- paiknevad ninaõõnes ülemise ninakarbiku serval asuvas haistmisregioonis. Õhk satub sinna difusiooni teel või kiirel ja sagedasel hingamisel. Inimesel on 40...100 miljonit haistmisrakku, mille pinnal on aktiivselt liikuvad karvakesed e. tsiilid. Haistmisrakud on bipolaarsed meelerakud, mille tsentriaalne osa läheb üle peeneks jätkeks, mis põimub teiste samalaadsetega haistmisnärviks. Need närvid sisenevad koljuõõnde ja lõppevad haistmissibulas. Mitraalrakk on haistmismeele teiseks neuroniks, mis on ühendatud periglomerulaarrakkudega. Mitraalrakud on sünapsilises ühenduses ka sõmerrakkudega. Mitraalrakkude neuriidid moodustavad haistmistee põhimassi, jagunedes tagapool mediaalseks, vahelmiseks ja külgmiseks jutiks. Tekkinud piirkond nim. haistekolmnurgaks. Haistmistee suundub frontaalsagaras paiknevasse haistmiskoorde. Kolmanda neuroni kehad paiknevad haistmissibulast tagapool olevates haistmissagarate osades. Lõhnaaine peab olema lenduv, vees- ja lipiidides lahustuv. Lõhnaained absorbeeritakse haistmisregiooni limaskesta. Lõhna vastuvõtmine võib olla seotud sensori ehituse erinevustega, sellisel juhul seotakse lõhnaaine spetsiifilise kuju ja suurusega just selle molekuli äratundmiskohta, see põhjustab NA või K- kanali avanemise ja sensoripotensiaali tekke.
    Haistmistaju teke. Taju intensiivsus sõltub nii aine keemiliseststruktuurist kui ka tema konsentratsioonist, lisaks aine liikumiskiirusest jne. Lõhnatundlikkus on maksimaalne esmasel kokkupuutel ainega. Pikemaajalisel kokkupuutel lõhnatundlikkus väheneb, tekib adaptsioon , mis areneb kiiremini, kui lõhnaaine mõjub pidevalt. Häired. Haistmistaju nõrgenemist nim. hüposmiaks, puudumist anosmiaks.
  • Maitsmismeel.
    Maitsmiselundiks on keel. Selle näsade ( vall - ja seennäsad) epiteelis esinevad maitsmispunagad ehk –karikad (vt. joonis 1); need koosnevad rakkudest, mille ümber keerduvad maitsmisnärvide lõpmed. Igal pungal on pinnal ava, mille kaudu ärritavad ained pääsevad maitsmisrakkude juurde; seal ärrituvad maitsmisnärvide lõpmed ning erutus kandub juhteteede kaudu maitsmiskeskusesse ajukoores. Seennäsasid on arvult mõnisada, nad asuvad keele eesosal ja sisaldavad 1...5 maitsepunga, mis reageerivad magusale, soolasele ja ka hapule. Lehtnäsad paiknevad keelepäral ja keele külgmistel osadel ning reageerivad hapule. Vallnäsad (igaühes umbes 200 maitsepunga) asuvad keele tagumisel osal (keelepäral). Maitsepungi esineb ka epiglottisel, suulael ja söögitoru ülemise kolmandiku limaskestal.
    Maitseraku distaalne osa on kaetud mikrohattudega. Molekul , mis ärritab
    maitsesensorit, seondub spetsiifilises äratundmiskohas, selle tagajärjel tekib ioonikanalite läbilaskvuse ja membraanipotensiaali muutus. Kui sensoripotensiaal saavutab lävitugevuse, siis vallanduvad aktsioonipotensiaalid, mis levivad mööda maitsmismeele sensoritega ühenduses olevaid närvikiude. Kelle eesmiselt osalt annavad maitsetundlikkust edasi näonärvi perifeersed jätked, rakukehad asuvad geniikuliganglionis, tsentraalsed jätked lõpevad maitsmistuumas, mis asub solitaartrakti ehk üksikkulgla tuuma ülemises osas. Keele tagumiselt osalt juhib maitsetundlikkust keeleneelunärv, mille tsentriaalsed jätked lõpevad samuti maitsmistuumas. Üksikkulgla tuumast suunduvad närvikiud mediaallingu kaudu talamuse kõhtmisse ja posteriomediaalsesse tuuma ning läbi sisekihnu suurajukoore posttsentraalkääru piirkonda. Maitsmismeelele on iseloomulik adaptsioon, mille käigus maitsetundlikkus väheneb. Sensoripotensiaali registreerimine näitab, et sensori ärritamisel tekib aferentses närvis algul maksimaalne impulsside vool, mis aja jooksul väheneb.
    Magusatundlikkus on suurim keele tipul, hapu- ja soolasetundlikkus keele külgedel, mõrutundlikkus on suurim keelepäral (vt. joonis 2). Anorgaanilise happe haput maitset seostatakse vabade H- ioonidega, orgaanilise happe puhul anioonidega. Tüüpilise soolase maitse annab NaCl, aga ka mitmed teised soolad , mõru ja magus ma itse on väga erinevatel ainetel .Maitsmismeel on väga oluline, kuna selle abil saab määrata toidu ja joogi kvaliteeti. Enamgi veel, maitse võib hoiatada ka ohu eest. Paljusid mürgiseid aineid iseloomustab mõrudus, inimene on aga mõruainete suhtes väga maitsetundlik ja seetõttu märkab ta neid juba väikese koguse korral. Vanuse lisandudes jääb inimese maitsetundlikkus nõrgemaks. Sellele aitavad kaasa ka suitsetamine , mõningad ravimid ja haigused.
    Ageusia on maitsetaju puudumine, hüpogeusia all mõistetakse maitsetaju nõrgenemist ja düsgeusia puhul tekivad ärritajale mittevastavad ebameeldivad maitseaistingud.
  • Puutemeel.
    Puute- ehk taktiilne tundlikkus on seotud eeskätt naha erinavates kihtides asuvate mehhanosensoritega, nende hulgas on:
    1) Aeglaselt adapteeruvad mehhanosensorid, mis omakorda jagunevad a) Merkeli rakud (olulised puudutude lokaliseerimisel) b) Ruffini kehakesed (vähe adapteeruvad, informeerivad naha ja sügavamate kudede deformeerumist, mida põhjustab tugev ja püsiv puudutus )
    2) Kiirelt adapteeruvad- reageerivad ärritaja liikumisele ja adapteeruvad sekundi murdosa jooksul. a) Meissneri kehakesed (karvaga katmata piirkondades, sõrmedel, huultel, ärritamine seotud puutetundlikkuse ruumilisusega)
    b) Pacini kehakesed (vahetult naha pealispinna all, reageerivad naha deformatsioonile)
    3) Karvanääpsu sensor reageerib liikumisele või ärritaja esmasele kontakstile nahaga.
    4) Vabad närvilõpmed paiknevad üle kogu keha, ka silma sarvkestal, on nii rõhu kui ka puutetundlikud.
    Sensoorsed impulsid sisenevad seljaajju selgmiste juurte kaudu. Pärast sisenemist jagunevad teed dorsaalväädi e. lenniskisüsteemiks ja ventrolateraalväädi süsteemiks. Lenniskisüsteemi sisenenud sensoorne informatsioonüleneb koguseljaaju ulatuses piklikajuni, seal kiud ristuvad ja suunduvad talamusse. Selle kaudu antakse edasi puudutuse täpne lokatsioon, puute ja rõhu intensiivsus, vibratsioon ja üle naha liikumine. Ventrolateraalväädisüsteemi moodustavad väiksema läbimõõduga müeliniseeritud kiud, mis lähevad seljaaju kaudu üle vastaspoolele. Selle tee kaudu antakse edasi ruumiliselt ebatäpset informatsiooni valu, sügelemist, sooja, külma. Dorsaalväädisüsteemi kaudu edastatud informatsioon lülitatakse ümber piklikaju õrn- ja talbtuumas. Siit läheb teine neuron mediaallinguna aju teise poolde, talamuse ventrobasaaltuuma. Taktiilse tundlikkuse esindus ajukoores 1. somatosensoorne piirkond S1 paikneb posttsentraalkäärus, 2. somatosensoorne piirkond S2 asub taga ja allpool 1.-se ala külgmisest osast ja seotud mitmete sensoorsete väljadega ajus, nt nägemine ja kuulmine . Suurajukoore somatosensoorne piirkond koosneb pinna suhtes vertikaalselt paiknevatest üksustest- neuronisammastest. Naha ja propriosensoreilt saadud info alusel luuakse kehast subjektiivne kogumulje- kehataju . Dermatoom- naha piirkonna segment .
    Puutetundlikkuse häired. Kui seljaaju on kahjustunud kogu ristlõike ulatuses, lakkavad kõik motoorsed ja sensoorsed funktsioonid allpool vigastust. Seljaaju ühepoolse kahjustuse korral esineb kahjustuse poolel lihast lõtv halvatus, veresooned laienenud. Kahjustusest vastaspoolel puudub valu, temperatuuritundlikkus kõikides dermatoomides.
  • Temperatuurimeel.
    Temperatuurimeele sensoriteks on nahas paiknevad külma, sooja ja valusensorid. Külmasensoriteks on spetsiifilised närvilõpmed, mille harud tungivad epidermise basaalsesse ossa . Erutuse juhtimise kiirus on 20m/s. Neid on 3-10x rohkem, kui soojasensoreid. Soojasensorid juhivad c-tüüpi närvikiudude kaudu erutust 0,5-3m/s. T- muutus10 kraadi järgi muudab enam kui 2x keemiliste reaktsioonide kiirust. Termosensorite ärritamisel antakse erutus edasi mööda erinevaid aferentseid närvikiudusid.
    Kui t-on alla 15C, erutuvad külma suhtes tundlikud valusensorid, alates 30c alustavad impulsside väljasaatmist soojasensorid, 45c juures stimuleeritakse juba kuuma suhtes tundlikke valusensoreid. Mingi kindla t-juures sensorid adapteeruvad. Pidev jahedas ruumis viibimine vähendab nahat-i languse korral subjektiivse külmatunde teket. Täielikku adaptsiooni ei teki. Termosensorid annavad info edasi seljaaju tagasarvede kaudu, suundudes retikulaarformatsiooni ja talamuse tuumadesse.
  • Lihasmeel.
    Lihasmeele sensorid, mis annavad infot lihase pikkuse ja pinge kohta on lihaskääv ja Golgi kõõluseorgan. Lihasekääv asub sidekoest kapslis lihase kiudude vahel ja on ühendatud nendega paralleelselt. Kapslis paiknevaid kiude nim. intrafusaalseteks kiududeks. Neid ümbritsevad kannavad nime ekstrafusaalsed kiud. Erutus tekib lihasekäävis siis kui lihase ekstrafusaalsed kiud teda venitavad. Lihasekäävi keskosas asub primaarne lõpe, mida innerveerib 1.a tüüpi närvikiud ja sekundaarne , nn lilleokste tüüpi lõpe, mis saab innervatsiooni 2.tüüpi närvikiult. Lihasekääv töötab venitusretseptorina ja saadab välja aferentseid impulsse ka siis, kui lihas on lõõgastunud. Selle toonilise aktiivsuse tõttu säilitavad lihased teatud pingeseisundi e. lihastoonuse ka puhkeolekus. Venitusrefleks - Kui lihast venitatakse, saadab lihaskääv välja impulsse, mis kutsuvad esile lihase kontraktsiooni tugevnemise ja hoiavad ära lihase ülevenitusest tulenevad vigastused.
    Golgi kõõluseorgan asub lihase ja kõõluse üleminekukoha lähedal ning on ühendatud lihase ekstrafusaalsete kiududega järjestikku- mõõdab eeskätt lihase pinget. Organi moodustavad vabad närvilõpmed, mis keerduvad sidekoest kapslis.
  • Ajuripats ja tema hormoonid.
    Ajuripats ehk hüpofüüs on kõige tähtsam sisenõrenääre. Peaajus asuv oasuurune ja u 0,5g kaaluv ajuripats juhib koos närvisüsteemiga teiste hormoone sünteesivate näärmete talitlust. Näiteks reguleerib ta suguhormoonide sünteesi sugunäärmetes. Ajuripats sünteesib ka kasvuhormooni, mis mõjutab kogu organismi kasvu. Kasvuhormooni vähesus põhjustab kääbuskasvu, üleküllus aga hiidkasvu ehk gigantismi. Ajuripatsi kaudu on närvisüsteem ja hormoonsüsteem omavahel seotud. Aju närvirakud aktiveerivad ajuripatsit, mis hakkab hormoone valmistama. Paljud neist hormoonidest aga reguleerivad omakorda teiste näärmete tööd. Tema hormoonide vahendusel korraldub normaalne veevahetus, veresoonte toonuse regulatsioon jne.
  • Kilpnääre, kõrvalkilpnääre ning nende hormoonid.
    Kilpnääre on inimese kõige suurem sisenõrenääre, mis kaalub umbes 40 grammi. Kilpnääre paikneb kaelal kõri ees ja külgedel. Koosneb vasakust ja paremast sagarast ning neid ühendavast kitsusest. Kude koosneb väikestest epiteliaalsetest põiekestest, mis sisaldavad nõret. Epideelkehakesed e kõrvalkilpnäärmed on hirsiterasuurused näärmed kilpnäärme tagumisel küljel, tavaliselt esineb neid 2 ülalpool ja 2 allpool. Kõrvalkilpnäärmed on inimese kõige väiksemad sisenõrenäärmed, nad kaaluvad ligikaudu 0,1 grammi. Ka need näärmed on kõri piirkonnas ning nende hormoonid reguleerivad meie organismis kaltsiumi ja fosfori ainevahetust. Kaltsiumi ja fosfori ainevahetus on vajalik luukoe normaalseks arenguks.
    Kilpnäärme hormoonid mõjutavad erutusprotsesside tugevust närvisüsteemis ning ainevahetuste kiirust, samuti suunab arengut ja kasvu ontogeneesis. Kui lapseeas on kilpnäärmehormoonide süntees ebapiisav, siis on inimene vaimselt alaarenenud ja kääbuskasvu.
    Kilpnäärme hormoonid sisaldavad joodi. Kui organism ei saa joogivee ja toiduga piisavalt joodi, siis on häiritud nende hormoonide süntees ning kilpnääre hakkab haiglaslikult suurenema.
  • Käbinääre ja harknääre ning nende hormoonid.
    Käbikeha
    Asub samuti peaajus. Imetajatel, sealhulgas ka inimesel, on käbikeha suhteliselt vähe arenenud nääre. On u 1-1,5cm pikkune käbikujuline moodustis vaheaju tagumises osas.Tema hormoonid reguleerivad organismi ööpäevaseid rütme, näiteks ärkvelolekut ja und ning mõjutavad ka naha pigmentide sünteesi.
  • Neerupealised ja selle hormoonid.
    Neerupealised, nagu ütleb nimetuski, paiknevad neerude peal. Koosneb kahest osast, mille ehitus ja ülesanded on erinevad. Neerupealiste kõige tuntum hormoon on adrenaliin . Adrenaliin eritub verre näiteks hirmu, ehmatuse, viha ning positiivsete emotsioonide korral. Adrenaliin ergutab südametegevust, kiirendab hingamissagedust , tõstab vererõhku ja soodustab veresuhkru kasutamist lihasrakkudes. Neerupealise koores leiduvad hormoonid on vajalikud elu säilitamiseks. Neid kortoide nimetatakse steroidhormoonideks. Toime järgi eristatakse mineraal, glüko- ja androgeenseid kortoide. Mineraalkortroidide toime on seotud mineraalainete regulatsiooniga veres. Glükokortikoididest olulisim on kortisool ja kortisoon, mis intensiivistavad glükogeneesi. Nende mõjul väheneb organismi reaktiivsus teatud põletikulise reaktsiooni korral, mistõttu nim. neid ka põletikuvastasteks hormoonideks. Androgeenidest pärineb vähesel määöral testosterooni. Neerupealisesäsi valmistab kaht hormooni: adrenaliini ja noradrenaliini. Nende toime vastab üldiselt sümpaatikuse ärritamisel saadavale efektile, toime on kestvam. Adrenaliini saadab verre peamiselt neerupealisesäsi, noradrenaliin on transmitteriks. Adrenaliini toimel lõhustatakse maksas enam glükogeeni, selle hulk väheneb, veresuhkru tase tõuseb, seda nim. adrenaalseks hüperglükeemiaks. Nende toimel südame löögisagedus tõuseb, paranevad erutusjuhtivusja erutuvus. Adrenaliini ja noradrenaliini toime ernevused on osaliselt seletatavad erinevat tüüpi adrenoretseptorite esinemisega ja nende omavahelise suhtega. Alfa-adrenoretseptorite tundlikkus on suurim noradrenaliini le, siis adrenaliinile ja siis isoproterenoolile. Beta -adrenoretseptorite tundlikkus on täpselt vastupidine .
  • Sugunäärmed ja nende hormoonid.
    Sugunäärmeteks on meestel munandid e. testised ja naistel munasarjad e. ovaariumid. Sugunäärmed produtseerivad sugurakke , meestel spermatosoide, naistel munarakke. Sugunäärmete hormoonid mõjutavad sootunnuste – vastavalt mehe või naise tunnuste (näiteks habeme või rindade) – arengut. Munasarjad ja munandid valmistavad nii sugurakke kui ka suguhormoone . Sugunäärmed hakkavad tööle murdeeas . Ajuripats hakkab tootma hormooni, mis paneb tööle sugunäärmed. Nende toodetud hormoonide toimel kujunevadki sootunnused. Sugunäärmed eritavad testosterooni, östrogeeni, progesterooni. Munandite vaherakkudes tekib meessuguhormoon testosteroon . Sünnist puberteedieani on selle produktsioon minimaalne, saavutab maksimumi 20-30 eluaastaks ja hakkab langema pärast 40-60 eluaastat. Testosteroon stimuleerib valkude sünteesi.
    Munasarjades funktsioneerivadnaissugunäärmetena Graafi folliikulid ja nendest ovulatsiooni järgselt tekkinud kollakehad. Folliikulihormoonid (östrogeenid) östroon ja östradiool stimuleerivad rakkude paljunemist ja kasvu, nende toimel tekivad sekundaarsed sugutunnused . Naise organismis arenevad sugurakud korduva kuuajalise tsükli vältel- menstruaaltsüklis. Selle jooksul toimuvad muudatused nii munasarjas kui ka emakas . Follikulifaas: Menstruatsiooni esimene päev, mil viölastamata munarakk organismist välja heidetakse verejooksuga.
    Folliikuleid stimuleeriv hormoon (FSH) vabaneb ajus asuvast näärmest, mida nimetatakse hüpofüüsiks ehk ajuripatsiks. FSH põhjustab munaraku küpsemist munasarjas. Munarakku ümbritseb kest, mida nimetatakse folliikuliks.
    Östrogeeni toodavad põhiliselt munasarjad. See hormoon stimuleerib emaka limaskesta (endomeetriumi) paksenemist, et valmistuda raseduseks . Östrogeeni sisaldus suureneb munaraku küpsemise faasis. Kui selle sisaldus saavutab maksimumi, stimuleerib see ühte teist hüpofüüsi hormooni, mida nimetatakse luteiniseerivaks hormooniks. Luteaalfaas: Kollakeha hakkab järjest enam produtseerima progesterooni, samal ajal jätkub ka östrogeeni teke.
    Luteiniseeriv hormoon (LH) kutsub esile folliikuli küpsemise ja ovulatsiooni. See viib folliikuli lõhkemise ja munaraku vabanemiseni munasarjast. Munarakk liigub mööda munajuha emaka poole.
    Progesterooni toodetakse pärast ovulatsiooni rakkude poolt, mis asuvad nüüd tühjas munaraku folliikulis. See põhjustab emaka limaskesta edasist paksenemist, valmistades organismi ette raseduseks ja luues tingimused, mis on vajalikud viljastumiseks. Kui munarakku ei viljastata ja rasedust ei järgne, siis progesterooni tase langeb ja osa emaka limaskestast irdub . Kõik need hormoonid kõnelevad üksteisega menstruaaltsükli kestel, olles kui väike grupp mängijaid, kellest juhtrolli võtab kõigepealt üks, seejärel teine.
  • Kesknärvisüsteemi struktuur.
    Kesknärvisüsteem – pea ja seljaaju – koosneb neuronitest ja neid toetavatest gliiarakkudest. Perifeerias asuvate sensorite ja efektoritega on kesknärvisüsteem seostatud aferentsete (sensoorsete) ja eferentsete ( motoorsete ja sekretoorsete) närvikiudude kaudu. Neuronite kehad moodustavad kogumeid, mida nimetatakse tuumadeks, neid ühendavad aksonite poolt moodustatud närvikiudude kimbud – juhteteed .
  • Erutuse ja pidurduse juhtimine närvikeskustes.
    Inimese psüühilise tegevuse ja käitumise aluseks on 2 vastandlikku närviprotsessi:
    erutus ja pidurdus. Need protsessid võivad üksteiseks üle minna.
    Väliskeskkonnast ja organismi sisekeskkonnast saabuvad ärritused kutsuvad neuronites esile erutuse. Sealt levib erutus lihastele, näärmetele ning need asuvad sooritama vastavaid tegevusi (nt liigutusi). Niisiis on erutus reaktsiooni vallandav närviprotsess. Närvikeskuses levib erutus ühes suunas, sensoriga ühenduses olevalt neuronilt efektorneuronile. Erutus võib närvikeskustes summeeruda. Erutuse summatsioon võib olla ajaline ja ruumiline. Ajaline summatsioon avaldub järgnevas: ühekordne alalävine ärritaja ei kutsu erutust esile, se tekib siis, kui sama tugevusega ärritust korratakse suurema sagedusega. Ruumiliseks summatsiooniks nim. olukorda, kus samaaegne kahe v enama piirkonna sensorite ärritamine alaläviste ärritajatega vallandab erutuse. Kui ühe närviraku aksoni kaudu närvikeskusesse sisenev erutus algatab erutuse paljudes närvirakkudes, nim. seda divergentsiks. Vastupidine nähtus on konvergents- sel puhul koondub erutus suuremalt arvult närvirakkudelt väiksematele neuronitele. Närvikeskusesse sisenenud ja sealt väljuvate erutusimpulsside arv ei pruugi sama olla. Seda nim. rütmi transformatsiooniks. Kordtekkinud erutus võib püsida ka pärast esile kutsuva mõju lakkamist, seda nim. järeltoimeks. Erutuse ringlust nim. reverberatsiooniks. Närvikeskuse väsimine avaldub järkjärgulises tegevuse nõrgenemises ja võib lõppeda lakkamisega.
    Vastupidine protsess - pidurdus peatab reaktsiooni. Pidurduse ajal on neuronid nn puhkeseisundis, nende juhitud lihased ei tööta. Pidurdus võib olla:
    üldine - une puhul unesolija ei reageeri ümbrusele;
    osaline - sügavasse mõttesse vajunud inimene ei märka enda ümber toimuvat.
    Korrastades ja täiustades reaktsioone, jätab pidurdus vähem tähtsa kõrvale ning võimaldab keskenduda antud hetkel olulisimale. Teatud närvirakkude ja keskuste erutusseisundi vähendamine või erutuse täielik blokeerimine toimub pidurdusneuronitega. Presünaptilise pidurduse korral väheneb pidurdussünapsi mõjul mediaatoraine vabanemine presünapsis ja sellega takistatakse sealt erutuse läbiminekut. Postsünaptiline pidurdus realiseerub pidurdussünapsi abil, kus vallanduv mediaator kutsub esile postsünapsimembraani läbilaskvuse suurenemise. Tekib pidurdav postsünaptiline potensiaal . Üheks erutuse levikut piiravaks pidurduse liigiks on lateraalne pidurdus, sel puhul lähtub pidurdus sama sensoorse tee kõrvalasuvatest neuronitest.
  • Seljaaju ehitus ja tähtsamad funktsioonid.
    Seljaaju (medulla spinalis ) paikneb selgrookanalis ning on keskmist kasvu inimesel ca 45 cm pikkune ja ligikaudu ühe sentimeetri jämedune veidi lamenenud väätjas moodustis, mis järgneb vahetult piklikajule. Seljaaju lõpeb täiskasvanul I–II nimmelüli kõrgusel koonusja teravikuga – ajukoonusega. See omakorda lõpeb selgrookanalit pidi alla õndralülideni ulatuva lõppniidiga. Seljaaju laiendeid, mis paiknevad piirkondades, kust algavad üla- ja alajäsemetesse suunduvad närvid, nimetatakse vastavalt kaela- ja nimmeristluupaisumuseks.
    Seljaaju ristiläbilõike pinnal on selgesti eristatavad hall- ja valgeaine . Hallaine, mis ümbritseb seljaaju tsentraalkanalit, koosneb neuronite kehadest, dendriitidest ja gliiarakkudest. Seljaaju ristiläbilõike pinnal on hallaines eristatavad ees- ja tagasarved, kaela- ja rinnapiirkonnas ka külgsarved. Terminit “sarved” kasutatakse ristiläbilõike kirjeldamisel. Seljaaju kui tervikliku silinderja moodustise puhul räägitakse aga vastavalt ees-, taga- ja kesksammastest.
    Eessammastes paiknevad motoorsete neuronite kehad. Nende neuronite aksonid väljuvad seljaajust spinaalnärvi eesmise juure kaudu.
    Tagasammastes paiknevad sensoorsed neuronid, milleni ulatuvad spinaalganglionites asuvate neuronite aksonid, mis sisenevad seljaajusse spinaalnärvi tagumise juure kaudu.
    Külgsammastes, mis on eristatavad seljaaju kaela- ja rinnaosas, paiknevad sümpaatilisse närvisüsteemi kuuluvad neuronid. Nende aksonid väljuvad seljaajust spinaalnärvi eesmise juure kaudu.
    Lootestaadiumis on inimese seljaaju sama pikk kui selgrookanal. Lapse kasvades jääb seljaaju kasv pikisuunas luustiku kasvust maha ning täiskasvanul lõpeb seljaaju juba I–II nimmelüli kõrgusel. Sellest tulenevalt suunduvad alumiste spinaalnärvide juured allapoole ning mööduvad mitmest selgroolülist, enne kui väljuvad lülidevahelisest mulgust. Sel viisil moodustub paljudest närvikiukimpudest lülisamba allosas lehvikukujuline hobusesaba ( cauda equina).
    Valgeaine ümbritseb hallainet ning koosneb valdavalt müeliintupega aksonitest. Valgeaine moodustab eesmise, külgmise ja tagumise seljaajuväädi, kus kulgevad ülenevad (aferentsed) ja alanevad (eferentsed) juhteteed. Ülenevad juhteteed paiknevad seejuures peamiselt tagaväätides ning külgväätide välimistes osades, alanevad juhteteed aga eesväätides ja külgväätide mediaalsetes osades.
    Peamised ülenevad juhteteed, mille vahendusel inimene teadvustatult tunnetab oma keha ja ümbritsevat keskkonda on spinotalaamkulgla, sirekimp (Golli kimp) ja talbkimp (Burdachi kimp).
    Seljaaju ülesandeks on vahendada informatsiooni peaaju ja keha vahel ning juhtida tingimatuid reflekse (liigutusi).
    Spinotalaamkulgla suunab talamuse kaudu suurajusse eelkõige nahas paiknevatelt retseptoritelt lähtuvaid signaale. Lateraalne spinotalaamkulgla juhib peamiselt valu- ja temperatuuriaistingutena tajutavat informatsiooni.
    Primaarsete neuronite kehad on spinaalganglionites. Nende funktsiooniks on närviimpulsside juhtimine keha perifeersetes osades paiknevatelt retseptoritelt seljaaju tagasambasse, kus nad on sünapsite vahendusel ühenduses lülineuronitega. Viimased omakorda omavad sünapseid sekundaarsete neuronitega seljaaju hallaines. Sekundaarsete neuronite aksonid siirduvad seljaaju vastaspoolele eespoolt tsentraalkanalit ning suunduvad spinotalaamkulgla koosseisus üles, ulatudes talamusse. Ajutüves ühinevad selle kulglaga ka kolmiknärvi harud, mis juhivad aju suunas näo piirkonnast ja hammastest lähtuvaid temperatuuri- ja valuaistingutena tunnetatavaid signaale. Ajutüve tasandil siirduvad spinotalaamkulglast kõrvalharud ka retikulaarformatsiooni tuumadesse. Tertsiaarsete neuronite kehad paiknevad talamuses, nende aksonid siirduvad suuraju koorde , peamiselt primaarsesse somatosensoorsesse korteksisse.
    Sire- ja talbkimp juhivad talamuse kaudu suuraju koorde proprioretseptoritelt lähtuvaid signaale, samuti puudutustest, survest ja vibratsioonist põhjustatud närviimpulsse keha erinevates piirkondades paiknevatelt retseptoritelt.
    Tagumise ja eesmise spinotserebellaarkulgla kaudu suunatakse väikeajusse proprioretseptoritelt lähtuvaid närviimpulsse. Spinotserebellaarkulglad on oluliseks juhteteeks, mille kaudu on tagatud pidev kontroll liigutustegevuse üle ning vajadusel selle korrigeerimine.
    Alanevad juhteteed on enamasti seotud motoorsete funktsioonide kontrollimisega.
    Alanevad juhteteed jagunavad kahte gruppi: püramidaalsüsteemiks ja ekstrapüramidaalsüsteemiks.
    Püramidaalsüsteem on seotud lihastoonuse säilitamisega ja osavust nõudvate liigutuste täpsuse ja kiiruse regulatsiooniga (käteosavus).
    Ekstrapüramidaalsüsteem on seotud väiksemat täpsuse astet nõudvate liigutuste regulatsiooniga, mis on suunatud näiteks keha asendi säilitamisele või muutmisele.
    Püramidaalsüsteem jaguneb kaheks kulglaks: kortikospinaalkulglaks, mis kontrollib liigutusi allpool pead ja kortikobulbaarkulglaks, mis kontrollib pea ja kaela liigutusi.
  • Spinaalnärvid.
    31 paari
    8 kaelanärvi (tservikaalsed)
    12 rinnanärvi (torakaalsed)
    5 nimmenärvi (lumbaalsed)
    5 ristluunärvi (sakraalsed)
    1 õndranärv
    eesmine ja tagumine juur
    spinaalnärv
    närvipõimik
    perifeerne närv
    närvi-lihase ülekanne
    * Tagumiste külgvagude kohalt väljub seljajust paariline spinaalnärvi dorsaaljuur, eesmiste külgvagude kohalt spinaalnärvi ventraaljuur
    * Spinaalnärvi dorsaaljuured (tunde ehk toomajuured) koosnevad aferentsete närvikiudude kimpudest , ventraaljuured (motoorsed ehk viimajuured) – eferentsete närvikiudude kimpudest
    * Seljaaju kaudaalsest osast väljuvad nimme -, ristluu- ja õndranärvide juured kulgevad allapoole püstiselt, moodustades koos lõppniidiga närvijuurte kimbu – nn. hobusesaba
    * Pärast seljaju väljumist liituvad dorsaal - ja ventraalnärvijuur vastavate lülidevaheliste mulkude piirkonnas spinaalnärviks
    * Enne ventraaljuurega liitumist moodustab iga dorsaaljuur närvisõlme – spinaalganglioni (aferentsete neuronite kehade kogumik
    * Spinaalnärvid on paarilised närvid (31 paari)
    o 8 kaelasegmenti (C1 – C8) koos 8 paari kaelanärvidega
    o 12 rinnasegmenti (Th1 – Th12) koos 12 paari rinnanärvidega
    o 5 nimmesegmenti (L1 – L5) koos 5 paari nimmenärvidega
    o 5 ristluusegmenti (S1 – S5) koos 5 paari ristluunärvidega
    o 1 õndrasegmenti (Co) koos 1paari õndranärvidega
    * Iga spinaalnärb jaguneb kohe peale lülisambakanalist väljumist ventraal - ja dorsaalharuks
    * Ventraalharud on kõige jämedamad ja moodustavad omavahel ühinedes närvipõimikuid, mis on tekkinud seoses jäsemete arenguga (kaela-, õla-, nimme- ja ristluupõimik)
    * Põimikust lähtuvad naha-, lihase- ja seganärvid
    * Rinnanärvide ventraalharud põimikuid ei moodusta ja kulgevad roietevahemikes
    * Ventraalharud innerveerivad kõhtmist kerelihastikku (kaela-, rinna- ja kõhulihaseid), jäsemete lihaseid ning nende piirkondade liigeseid ja nahka
    * Dorsaalharud innerveerivad selgmist kerelihastikku (süvasid seljalihaseid), selja nahka ja lülidevaheliiigeseid
  • Kraniaalnärvid.
    I - n. olfactorius, haistmisnärv
    II - n. opticus, nägemisnärv
    III - n. oculomotorius, silmaliigutajanärv
    IV - n. trochlearis, plokinärv
    V - n. trigeminus, kolmiknärv
    VI - n. abducens, eemaldajanärv
    VII - n. facialis , näonärv
    VIII - n. vestibulocochlearis, esiku-teonärv
    IX - n. glossopharyngeus, keeleneelunärv
    X - n. vagus, uitnärv
    XI - n. accessorius, lisanärv
    XII - n. hypoglossus, keelealune närv
  • Sümpaatiline närvisüsteem.
    Esimene neuron asub seljaaju hallaine intermediolateraalses piirkonnas ja nende aksonid (preganglionaarsed kiud) kulgevad paravertebraalsetesse ganglionidesse, kus asub teine neuron.
    Neuromediaatoriks esimese ja teise neuroni vahel on atsetüülkoliin.
    Osad preganglionaarsed närvikiud kulgevad neerupealsetesse, kus nende stimulatsioon kutsub esile atsetüülkoliini vabanemise. Viimane omakorda stimuleerib adrenaliini (hormoon) sekretsiooni verre.
    Tesise neuroni ja sihtmärk organi vahelises sünapsis on neuromediaatoriks noradrenaliin.
    Tavaliselt hargneb teise neuroni akson (postganglionaarne kiud) enne sünapsi moodustamist, mille tulemusena üks neuron innerveerib mitut rakku. Sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks.
    Silma pupillide laienemine
    Sitke, veniva sülje eritumine
    SLS tõus ja südamelihase kontraktsioonide tugevnemine
    Maonäärmete nõristumine
    Mao- ja sooleperistaltika nõrgenemine
    Bronhide valendiku laienemine
  • Parasümpaatiline närvisüsteem.
    Esimene neuron asub ajutüves ja seljaaju sakraalpiirkonnas.
    Pregenglionaarsed kiud kulgevad: silmaliigutajanärvi (III), näonärvi (VII), keele-neelunärvi (IX), uitnärvi (X) ja ristluunärvide kooseisus ganglionitesse.
    Esimese ja teise neuroni vahelises sünapsis on neuromediaatoriks atsetüülkoliin. Retseptori alatüübiks on n-kolinoretseptor, mis on seotud ioonkanaliga.
    Postganglionaarsetes kiudude ja kudede vahelises sünapsis on mediaatoriks atsetüülkoliin. Retseptori alatüübiks on m-kolinoretseptor, mis on seotud G-valguga. Parasümpaatiline loob sobiva olukorra energia kokkuhoidmiseks.
    # ilma pupillide ahenemine
    # Rohke vedela sülje eritumine
    # SLS tõus langus ja südamelihase kontraktsioonide nõrgenemine
    # Maomahla nõristumine
    # Mao- ja sooleperistaltika tugevnemine
    # Bronhide valendiku ahenemine
  • Reflekside jaotuvus ja refleksikaar.
    1. tingimatud refleksid - on kaasasündinud tahtmatud reaktsioonid.
    Vastsündinul on olemas:
    • toitumisrefleksid ( imemis - ja neelamisrefleks, põie ja pärasoole reflektoorne tühjendamine)
    • kaitserefleksid ( pupillirefleks , aevastamine jt)
    Reflektoorne talitlus täieneb elu jooksul soojätkamise refleksidega, lisanduda võivad teatud tahtlikud tegevused.
    2. tingitud refleksid - kujunevad kogemuste ja õppimise põhjal elu jooksul. Need on teadmised, oskused, harjumused, kombed jne. Tingitud refleksid on muutlikumad, võivad isegi kustuda, kui neid esilekutsunud tegurite mõju kaob.
    Tingitud refleksid on seotud kõrgema närvitalitlusega e suuraju koore tegevusega . Tingimatud refleksid on seotud madalama närvitalitlusega (selja- ja piklikajuga).
    Asendirefleksid
    * Reaktsioonid, mis on seotud lihaste toonuse ümberjaotamisega kehahoiaku säilitamisel
    * Võtavad osa peaaegu kõik KNS osad, olulisem osa on ajutövel
    * Selleks vajalik informatsioon pärineb vestubulaaraparaadist ja kaelapiirkonna proprioretseptoritest
    * Jaotatakse kahte rühma: staatilised ja statokineetilised
    Staatilised asendirefleksid
    * Reflektoorsed reaktsioonid, mis tagavad kehahoiaku ja keha tasakaalu rahuliku lamamise, seismise ning istumise puhul ja ei ole seotud liikumisega ruumis
    o Hoiakurefleksid
    o Püstumisrefleksid
    Hoiakurefleksid
    * Suunatud normaalse kehahoiaku säilitamisele juhtudel, kui on oht selle häirumiseks
    * Tekivad pea asendi muutmisel ruumis või kere suhtes
    * Seisnevad jäsemete, kaela ja kere sirutajalihaste toonuse ümberjaotamises, mis kindlustab selle kehaosa ülalhoidmise, kuhu keha raskuskese üle kandub
    * Saavad alguse kaelalihaste proprioretseptoritest, kaelapiirkonna naha- ja liigesretseptoritest, vestibaulaaraparaadist, silma võrkkesta retseptoritest
    Püstumisrefleksid
    * Tekivad normaalse kehahoiaku häirumisel
    * Saavad alguse vestibaulaaraparaadi otoliitaparaadi retesptoritest, kaelalihaste proprioretseptoritest, kere naharetsptoritest, silma võrkkesta retseptoritest
    Statokineetilised asendirefleksid
    * Tekivad keha aktiivsel või passivsel ümberpaiknemisel ruumis
    * Refleksid, mis tekivad keha pöörlemisel – pöörlemisrefleks
    * Refleksid, mis tekivad keha kulgliikumisel
    o Liftirefleks o Maandumisrefleks
    Refleksikaar:
    1. Retseptor (erutuse vastuvõtmine, filtreerimine , kodeerimine , salvestamine )
    2. Aferentne närvikiud (juhivad erutuse KNS suunas)
    3. Kesknärvisüsteem (erutuse analüüs)
    4. Eferentne närvikiud (juhivad erutuse edasi vastavasse organisse või näärmesse)
    5. Efektorid (organ, mis erutusele reageerib)
  • Lihaste refleksid.
    Sile- ja südamelihased on tahtele allumatud. Vöötlihased on tahtele alluvad .
    Tingimatud refleksid on organismi käitumisreaktsioonid, mis on määratud organismi geneetilise programmiga, ilma et ümbritsev keskkond nendele olulist mõju avaldaks. Tingimatuid reflekse kutsuvad esile tingimatud ärritajad. Inimesel on kaasasündinud imemise, haarde-, köhimise, aevastamise , silmasulgemise jmt refleksid. Tingitud refleksid omandatakse elu jooksul, nt käitumisrefleksid ja liigutusvilu
  • Tahtlikud ja automaatsed liigutused.
  • Väikeaju ehitus ja funktsioonid.
    * Paikneb tagumises koljuaugus, suuraju kuklasagarate all, piklikajust ja ajusillast tagapool
    * Jaguneb kaheks külgmiseks poolkeraks ja neid ühendavaks paarituks vaheosaks – ussiks
    * Supraspinaalne sensoorne keskus
    * Hallaine moodustab ühtlase pindmise kihi paksusega 1 – 2,5 mm – väikeaju koore (ca 2000 cm2). Koore all on valgeaine (meenutab läbilõigel puuokste hargnemist – elu puu)
    Väikeaju funktsioonid
    * Teiste motoorsete keskuste tegevuse toetamine ja koordineerimine:
    o Kehahoiaku ja liigutuste tugimotoorse osa reguleerimine
    o Aeglase sihtmotoorika suunakorrektuur ja nende koordinatsioon tugimotoorikaga
    o Kiire sihtmotoorika sujuvuse tagamine
    * Väikeaju uss kontrollib kehahoiakut, lihaste toonust, tugimotoorseid liigutusi ja kehatasakaalu
    * Ussi abil täpsustatakse kogu aeg mittetahtelisi (automaatseid) liigutisi, väikeaju poolkerade abil aga tahtelisi liigutusi
  • Otsmikusagara ehitus ja funktsioonid.
    Otsmikusagar asetseb eespool tsentraalvagu (algab poolkerade ülemiselt servalt, kulgeb alla- ja ettepoole). Tema tagumises osas kulgeb tsentraalvaoga rööbiti pretsentraalvagu, mis eraldab temas pretsentraalkääru. Pretsentraalkäärust eespool asetsev otsmikusagaraosa ehk prefrontaalne piirkond jaotub kahe horisontaalse vao toel ülemiseks, vahelmiseks ja alumiseks otsmikukääruks. Otsmikusagara alumisel küljel asub haistevagu, milles paiknevad haistesibul ja haistekulgla. Haistekulgla tagaosa laieneb haistekolmnurgaks. Eelnimetatud otsaju osad moodustavad nn. haisteaju perifeersed osad. Otsmikusagar vastutab tegevuse planeerimise ja kõige eest, kuidas inimene end liigutab, kuidas tegutseb, kuidas räägib. Otsmikusagaras asub tertsiaalne väli kõige ees. Selles sünnivad plaanid, kuidas mingit tegevust alustada või peatada ning ideed. Edasi liigub info sekundaarsetele väljadele, kus valmistatakse täpne tegevusprogramm – kuidas liigutus sooritada. Primaarse ala ülesandeks on selle plaani alusel keha liikumise korraldamine – jala või käe jõud, keelelihaste liikumine ühe või teise sõna väljaütlemiseks jne. Motoorsed väljad ja prefrontaalsete alade osa inimese psüühikas Motoorseteks väljadeks (lad. keeles motorius – liikumis -, liigutaja- ) nimetatakse kehaliigutustega seotud olevaid närvisüsteemi osi. Kehahoiaku ja liigutuste neuraalse kontrolli eest vastutavad motoorsed keskused hõlmavad kesknärvisüsteemi mitmesuguseid tasandeid ajukoorest kuni seljaajuni. Motoorsed keskused paiknevad peamiselt pretsentraalkäärus, mis asub otsmikusagara keskosas. Otsmikusagara operkulaar e. kaaneosas paiknevad mälumislihaste, keele, neelu ja kõri tahteliste liigutuste keskused.
    Otsmukusagara prefrontaalne osa asub pretsentraalkäärust eespool ja jaotub ülemiseks, vahelmiseks ja alumiseks kääruks. Nende piirkondadega on seotud inimese haistmine, kõnelemis- ja kirjutamiskeskus. Vahelmises käärus asub motoorne kirjutamiskeskus, alumises otsmikusagara osas aga motoorne kõnelemiskeskus. Vastavate piirkondade vigastuse puhul ei ole haige suuteline kirjutama või rääkima, kuigi vastavad lihased on vigastamata.
    Inimesel on haisteaju suhteliselt väike.
    Tähelepanu;Motivatsioon; Planeerimine ;Isiksus;Meeleolu;Pidurdus
  • Otsmikusagara kahjustusest tingitud tähtsamad häired.
    Tegevuse planeerimise ja kontrolli häire
    • Vaimse paindlikkuse ja loovuse alanemine
    • Kõrvalejuhitavus
    • Alanenud haigusteadvus ja otsustusvõime
    • Depressioon
    Eesmärgipärase tegevuse tagab otsmikusagara hea töövõime. Otsmikusagara efektiivse toimimise eelduseks on korras seosed kõigi teiste aju osadega, eelkõige ajutüves paikneva võrkmoodutisega, mis tagab aju üldise aktiivsuse. Hajusa ajutrauma korral võib saada kahjustada nii võrkmoodustis kui ka paljud ajutüve läbivad juhteteed. Seetõttu esineb hajusa kahjustuse korral sageli ka otsmikusagara funktsiooni häire. Otsmikusagar on vastutav meie tegevuste planeerimise ja täideviimise eest. Otsmikusagara kahjustuse korral muutub inimene loiuks , aeglaseks, mõtlemisvõime kaob. Õnnetusjuhtumite puhul võib vigastada saada ka pea. Ajutrauma korral võib sageli esineda ka otsmikusagara funktsiooni häire. Kuna otsmikusagar on vastutav meie tegevuse planeerimise ja täideviimise eest, võib inimene selle kahjustuse korral muutuda pidurdamatuks, hulljulgeks, samas ei suuda ta enam tegeleda normaalselt enne traumat nii igapäevasena näivate asjadega. Tema tegevus muutub seosetuks, ühelt tegevuselt teisele üleminek toimub järsku. Ka võib juhtuda, et haigel on raskusi mingi tegevuse lõpetamisega. Näiteks paluti haigel joonistada 3 ruutu , tema aga teeb neid mitukümmend. Haige võib äkki söögilaua tagant tõusta ja minna õue puid lõhkuma ja siis 10 minuti pärast jälle tuppa söögilaua taha tagasi tulla. Käitumises puudub järjepidevus ja ta võib sageli ärrituda, kui mingi tegevus mingil põhjusel ära jääb, tal on raske rutiinist eemalduda.
    Ajutraumaga inimesega on tavaliselt omastel ja arstidel raske suhelda. Haigel on mäluhäired, ta on emotsionaalselt tasakaalutu, ta võib olla depressioonis ja igasuguse lootuse kaotanud. Nii haige kui tema lähedased vajaksid nendel juhtudel psühholoogide toetust ja nõuandeid, et sellest raskest olukorrast välja tulla. Kahjuks ei pruugi pärasr rasket ajutraumat patsient saavutada täielikku paranemist.
    Otsmikusagara kahjustusega võivad kaasneda tähelepanuhäired. Näiteks kui inimene juhib autot, ei pane ta tähele, mis ümberringi toimub. Või näiteks suuremas seltskonnas on inimesel raske jälgida teiste juttu ja ta ei püüagi jutust osa võtta. Haige võib olla kergesti ärrituv ja püsimatu, ta ei suuda tegeleda korraga mitme asjaga (näiteks vaadata televiisorit ja samal ajal süüa). Sellisele inimesele peaks looma vaikse ja mugava elukeskkonna, kus talle on kõik vajalik, kus pole midagi üleliigset.
    Otsmikusagara funktsioonihäireks on ka liigne jutukus. Jutt algab tavaliselt ühelt teemalt ja lõpeb sellega hoopis mitte seoses oleva teemaga (jutt on seosetu). Selliste inimestega tuleks rääkida aeglaselt, lühikeste lausetega ja anda talle piisavalt aega vastamiseks.
    Otsmikusagara kahjustusega kaasnevad häired on ka apraksia ja ataksia.
    Apraksia lad. keeles apraxia – teovõimetus, tegevusvõimetus, suunatud tegevuse häiritus. Apraksia ei ole seotud koordinatoorsete häiretega, tundelise tajumisala vigastustega ega ülesandest mittearusaamisega. Haige lihtsalt ei suuda teostada varem kindlalt osatud tegevust. Tegevus võib olla väga lihtne – näiteks juuste kammimine, ukseluku lahtikeeramine jms..
    Apraksia puhul eristatakse kolme tüüpi:
    Seostumatu (ideatoorne) – liigutuste mõte on häiritud. Iga liigutus eraldi võib olla läbi viidud õieti aga erinevad liigutuste etapid on häiritud.
    Motoorne – väljendub spontaansetes (isetekkivates) liigutustes ja teise inimese liigutuste järeletegemises. Näiteks sügab arst nina, sama teeb ka haige.
    Konstruktiivne apraksia – võimetus osadest tervikut kokku panna – tähtedest sõna, puzzlet. Isegi neljast tikust ruudu kokkupanemisega on raskusi.
    Ataksia lad. keeles ataxia – liigutuste kooskõlastushäire. Ataksiat vaadeldakse tavaliselt koos psüühiliste häiretega. Ataksia võib esineda mitmel kujul:
    statistiline ataksia – haigel esinevad tasakaaluhäired tõusmisel (inimene tõuseb toolilt ja kukub );
    dünaamiline ataksia – sel puhul on haigel rikutud liikumise koordinatsioon (inimene tahab laualt võtta pudelit kuid ta haarab käega sellest mööda).
    Otsmikusagara kasvajad
    Kõige sagedamini esineb glioome (lad. keeles glioma – närvitoendkasvajad) otsmikusagara sisemuses. Varased haiguse sümptomid on kohalikud ühepoolsed peavalud , epilepsiahood, mis tihti algavad pea või silmade järsust pööramisest haigestunud poole vastassuunas. Esineb ka psüühikahäireid, mis väljenduvad näiteks ümbruses orienteerumise halvenemises (haige võib võõrasse keskkonda sattudes kaotada täielikult kohataju). Esineb mõttetut tegutsemist , kohatuid nalju, muidu ebasündsat käitumist. Tihti jääb haige omaette pikaks ajaks istuma või lamama.
  • Oimusagara ehitus ja funktsioonid.
    On oma nime saanud oimuluu järgi ning seotud kuulmise , õppimise, mälu ja tunnetega. Oimusagar paikneb otsmiku- ja kiirusagara all ning kuklasagara ees. Oimusagar kontrollib kuulmist , kõne ja mälu. Ajul on kaks oimusagarat, mis asuvad teine teisel pool aju, kõrva lähedal. Sagarad on vastastikkuvahetatavad, kui üks on kahjustatud, siis teine võtab vigastatud poole ülesanded üle.
    Temporaalsagar reguleerib kõiki aju auditiivseid funktsioone, kahjustuse korral kantakse sagarate ülesanded vastastikku üle. See on võimalik, kuna närvid mõlemast kõrvast jagunevad ning suunduvad mõlemasse sagarasse.
    Kõne all olev sagar tajub ja tunneb verbaalset materjali. Vasak temporaal piirkond tegeleb kõne, nimetamise ja verbaalse mäluga. Parem piirkond sisaldab muusikalisi võimeid, võõrkeelte oskust, visuaalset mälu ning keskkonnast arusaamist. Kuulmispiirkond (kuulmisanalüsaatori kortikaalne osa) asub ülemise oimukääru keskosas. Vahetult selle taga paikneb akustiline kõnekeskus. Selle vigastamise korral kuuldakse sõnu, kuid ei mõisteta nende tähendust. Haistepiirkond (haisteanalüsaatori kortikaalne osa) paikneb oimusagara parahipokampaalkääru konksus, temast taga pool asetseb maitsmispiirkond, mis on maitsmisanalüsaatori kortikaalne osa. Vastavalt alade vigastustele ilmnevad ka kahjustused, mida tänapäeva teadusmeditsiinis on uuritud palju ning tänu teostatud uuringutele on lisandunud informatsiooni temporaalsagara kohta.
  • Oimusagara kahjustusest tingitud tähtsamad häired.
    Võimetus planeerida komplekseeritud liigutusi
    Spontaansuse kaotus teistega suheldes
    Painduvuse kadumine mõtlemises
    Eri kehaosade liikumisvõimetus (halvatus)
    Võimetus keskenduda ülesannetele
    Tujude muutused (emotsionaalselt labiilne)
    Muutused sotsiaalses käitumises
    Muutused isiksuses
    Raskused probleemide lahendamisega
    afaasia
    Keskmine temporaal skleroos
    Tavalisem põhjus komplekseks krambiks on mesiaalne (keskmine) temporaalne skleroos, mis ilmneb kuni 65 % patsientidest, kes teevad läbi oimusagara operatsiooni.
    Oimusagara kahjustused põhjustada krampe, sisaldades hea- ning pahaloomulisi kasvajaid, ajukoore düsplaasiat (arenguhäiret), vaskulaarset väärarengut ja posttremaatilist ajuvigastust.
    Kortikaalne düsplaasia on keskne ala ebanormaalses aju arengus. Kuigi haiguslik ala on olemas juba enne sündi ilmuvad krambid alles lapsepõlves või täiskasvanu eas.
    Kõige tavalisem vaskulaarne väärmoodustis, mis on seotud oimusagaraga on kavernoosne hemangioom. Neile on iseloomulik ilmuda MRI’l vastavale verejooksu olemasolule.
    Afaasia.
    Enamik meie teadmisi keele lokatsiooni kohta tulenevad afaasia uurimisest. Afaasiat tekitavad väga mitmesugused ajukahjustused. Afaasia sagedasemaks põhjuseks on ajuinsult , mille sagedasemaiks vormiks omakorda ajuinfarkt. Nimetatud haigusega seoses kahjustub kõnelemine või kõnest aru saamine, lugemine ning kirjutamine.
    Afaasia liigid:
    amnestiline afaasia. Nimetatud afaasia puhul häirub esemete nimetamine ehk nimisõnade kasutamine amnestilist afaasiat nimetatakse ka anoomiaks.
    Juhtafaasia- tegemist on kõnekahjustusega, mille puhul tekstis esineb valesid sõnu ning avalduvad arusaamisraskused. Kõnehäire võib olla funktsionaalne, kus ei suudeta sobivaid sõnu leida.
    Aleksia ja agraafia - kujuneb kiirusagara alumise sagariku kahjustusel, mille puhul inimene kaotab võime lugeda (aleksia) või võime kirjutada (agraafia). Selle kahjutuse korral häirub kirjutatud kõne mõistmine ja kirjutamisvõime.
  • Aju ja kõne.
    Kõne organisatsioon ajus:
    I lokalistlik hüpotees:
    VASTUS KÕNE
    BROCA WERNICKE
    KESKUS KESKUS
    - motoorne afaasia; - sensoorne afaasia ehk “sõnapimedus”.
    - artikulats. häire;
    - verbaalne parafaasia;
    - foneemiline parafaasia.
    II holistiline hüpotees:
    VASTUS KÕNE
    BROCA WERNICKE
    KESKUS KESKUS
    ETTEKUJUTS-TSENTRUM
    - agrammatism - paragrammatism
    III alternatiivsed hüpoteesid:
    - kõnesüsteemi piires on regioonid , mis vastutavad enam kõne ühe või teise külje eest;
    - ühe regiooni puudulikkus põhjustab sellega seotud funktsiooni häirumist, kuid samuti mõjutab see ka teisi funktsioone;
    - enamus klassikalistest kõnehäirete sündroomidest peegeldavad Sylviuse veejuha ümbruse kõnega seotud piirkonna kahjustuse olemasolu;
    - transkortikaalseid afaasiaid (sensoorne, motoorne) tekitanud kahjustused asuvad väljaspool neid regioone. Isikul semantilise puudulikkusega – häiritud on oimusagara (taval. Vasema või mõlemapoolselt) eesmise alumise ala funktsiooni (näit. entsefaliit herpes simplex’ist).
  • Peamised kõnehäired ja nende põhjused.
    Retseptiivne kõnehäire avaldub järgmiste tunnustega:
    - sõnavara piiratus , laps ei saa aru üksikute sõnadetähendusest;
    - piiratud arusaamine aega, kohta, põhjuslikkust, suhteid väljendavatest sõnadest; eriti matemaatikas, kus ei saa aru mida tähendab minek punktist A punkti B;
    - ei saa aru mitmetähenduslikest väljenditest;
    - ei saa aru ainsuse-mitmuse, oleviku -tuleviku-mineviku vahekordadest;
    - raskused sõnade järjestamisega lauses, sellest tulenevalt ei saa aru lause mõttest;
    NB! Raskemail juhtudel häire avaldub alates 2. eluaastast, kõrgemad juhud diagnoositakse alles koolieas. Sageli kaasneb ka artikulatsiooni - ja ekspressiivse kõnehäireid.
  • Arvutusvilumuste häire.
    SPETSIIFILINE ARVUTUSVILUMUSE HÄIRE EHK DÜSKALKUULIA
    Esineb arvutusvilumuse oluline puue , arvestades isiku
    • iga
    intellekti taset
    kooli klassi
    ning mida ei saa seostada
    nägemis- ja/või kuulmispuudega
    vaimse alaarenguga
    puuduliku õpitahte või õpetamisega.
    Arvutamishäire avaldub:
    1.Matemaatilise taju puue:
    •raskused numbriliste sümbolite/märkide lugemisel või neist arusaamisel ;
    •raskused objektide rühmitamisel gruppidesse ;
    •raskused numbrite järjestamisel;
    • põhiliste aritmeetiliste tehete sooritamise raskused;
    • numbriliste faktide meenutamise raskused;
    •matemaatiliste tehete järgnevuse jälgimise raskused;
    • objektide loendamise raskused;
    • korrutamise raskused.
    2. Lingvistilised puuded :
    •kirjalike ülesannete lahtimõtestamise raskused;
    • ülesannete matemaatilisteks sümboliteks teisendamise raskused;
    •raskused matemaatilistest tehetest ja mõistetest arusaamisel
    (Näiteks: rohkem - vähem; eelnev - järgnev; esimene - viimane;enne- pärast).
    3. Tähelepanu häired:
    • numbrite vigane maha-/ärakirjutamine,
    • kümnendkohtade või sümbolite vahelejätmine,
    • arvutamisel märkide äravahetamine (+ asemel -).
  • Kiirusagara ehitus ja funktsioonid.
    Kiirusagar (lobus parietalis) asetseb otsmikusagarast ja tsentraalvaost tagapool ning eespool kuklasagarat. Kiirusagar reguleerib sensoorse info vastuvõttu ja töötlemist (sinna hulka ei kuulu lõhnataju, kuulmine ja nägemine). Seal võetakse vastu info naharetseptoritelt, lihaste ja liieste retseptoritelt, kiirusagara allosas asub maitsmiskeskus. Kiirusagaral on oluline roll tervikliku taju tekkimisel. Meie närvisüsteem valib kindlad informatsioonikillud igast stiimulist ja ignoreerib teisi ning tõlgendab saadud infot ajustruktuurile omases kontekstis ja eelnevatel kogemustel põhinedes: näiteks me võtame vastu erineva sagedusega elektromagnetlaineid, aga tajume neid kas rohelise, punase või sinise värvina; me võtame vastu erineva sagedusega vibratsioone, aga kuuleme hääli, sõnu, muusikat. Värvid, hääled, lõhnad ja maitsed on seega vaid meie aju poolt konstrueeritud kujutised.
    Kiirusagaras ühendatakse tervikuks erinevatel meeleelundite sensoritelt saadud ärritused. Sellise protsessi tulemusel suudame näiteks identifitseerida oma sõbra ja kujutleda tema nägu kui me samal ajal vaid kuuleme tema häält. Samuti koostöös teistelt aladelt saabunud informatsiooniga luuakse seal ruumiline koordinaatsüsteemi meid ümbritseva maailma kujutamiseks ja meie asendi määramiseks ruumis.Kiirusagaras ühendatakse sensoorsed sisendid tervikuks, et luua väliskeskkonnast saadud aistingutest taju, tunnetus.
    Retseptorid
    Tunderetseptoriga seotud esmane närvirakk annab närviimpulsi edasi teatud kindlat liiki neuronitele, seda jada nimetatakse sensoorseks ehk aferentseks juhteteeks. Suurem osa juhteteedest kulgevad taalamuse kaudu suurajukoorde Ajukoores on sensoorsed piirkonnad, mis on spetsialiseerunud sensoorse, assotsiatiivse või motoorse info töötlemiseks. Aferentsed e sensoorsed kiud võivad ka ristuda , mistõttu vasak ajupoolkera võtab vastu impulsid paremal kehapoolelt ja vastupidi.
    Kiirusagarasse tulevad impulsid nahas, liigestes ja lihastes asuvatelt retseptoritelt.
    Naharetseptorid võtavad vastu kompimis-, temperatuuri- ja valuaistingud. Morfoloogiliselt on retseptorid spetsialiseerunud kindlale energialiigile- - mehaanilisele, keemilisele, temperatuurile või elekktromagnetilisele energiale. Mehhanoretseptorid vahendavad puuteaistinguid, propriotseptiivseid aistinguid (lihaste, liigeste ja kehaasendi tunnetust).
    Sensoorsed väljad
    Kiirusagara võib funktsionaalselt jagada 3 alaks:
    - Esmasesse sensoorsesse piirkonda tulevad nahast , lihastest puute- ja rõhuimpulsid, valu- ja temperatuuriimpulsid. Esmase sensoorse ala taga paikneb
    - sekundaarne sensoorne ala, kus toimub seoste loomine
    - assotsiatiivne (tertsiaalne) ala paikneb kiiru-, kukla ja oimusagara piiril ja on ühenduses teiste ajukoore aladega, seal toimub erinevatelt aladelt saadud informatsiooni integreerimine. Tänu sellistele ühendustele võime me ära tunde eseme ainult seda puudutades või saame koordineerida oma liigutusi, et nägemispiirkonnas olevat objekti kätte võtta. Kui me hoiame käes mingit eset, siis see stimuleerib suurt hulka sensoorseid närvikiude. Perifeerne sensoorne aparaat dekonstrueerib selle väikesteks segmentideks, kuna sensoorne närvikiud võtab vastu infot väga väikeselt retseptiivvälja alalt.
  • Kiirusagara kahjustusest tingitud tähtsamad häired.
    Häireid kiirusagara töös võivad tekitada mehhaanilised kahjustused, ajuinfarktid või kasvajad vastavas piirkonnas. Nendega kaasnevad kahjustused on väga varieeruvad.
    Derealisatsioon
    - sellise häire puhul on ümbritseva tajumine moonutatud, maailm tundub ebareaalne , unenäoline, teised inimesed võivad näida zombidena. Kõik ümbritsev tundub teistsugune ja inimene ei saa aru, mis toimub.
    Depersonalisatsioon
    - sellisel juhul tajub inimene moonutatud pilti iseendast, ta võib tunda, et ta pole enam tema ise, mõnedele tundub, et nad on mehhaaniliselt liikuvad nukud , nad vaatavad ennast justkui kõrvalt.
    Mõlemad nähtused võivad ka koos esineda.
    Sõltuvalt sellest, kas kahjustatud on domineeriv või mittedomineeriv ajupoolkera, on ka häired erinevad:
    Põhiliselt vasaku kiirusagara kahjustumisel võib tekkida
    Gerstmanni sündroom,
    Mis sisaldab endas vasaku-parema poole segiajamist, võimetust lokaliseerida sõrmi, arvutamisraskused .
    Peamiselt parema kiirusagara kahjustumine võib kaasa tuua haigusliku seisundi, mille puhul inimene ignoreerib vastaskehapoolt, ta võib riietada, pesta ja üldse hoolitseda ainult vasaku kehapoole eest. Samuti võib sellise kahjustusega inimene jätta tähelepanuta kõik, mis toimub temast vasakul, ta loeb ainult vasakut poolt ajalehest ja sööb toitu ainult taldriku vasakult poolelt.
    Kiirusagara kahjustuse korral võib kaasneda võimetus tunda ära objekti mingi teise nurga alt vaadatuna, kuna taju on häiritud.
    Kuna kiirusagaras toimub sensoorse info töötlus ja koostöös teiste suurajukoore aladega tervikliku tajupildi loomine meist endist ja meid ümbritsevast keskkonnast, siis häired kiirusagara kahjustumisel takistavad ühel või teisel viisil luua endast ja ümbritsevast maailmast adekvaatset pilti ja ühendada erinevad aistingud terviklikuks tajuks.
  • Kuklasagara ehitus ja funktsioonid.
    Aju kõige suurem osa on otsmikusagar, kõige väiksem kuklasagar. Kuklasagar jääb kiiru-kuklavaost tahapoole.
    Kuklasagaras toimub visuaalse informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine, mis kõik on seotud nägemisega. Kuklasagaras asub primaarne nägemisregioon ja selles olevad nägemisvälja osad.
    Silma võrkkesta tsentraallohu projektsioonialaks on ligi pool nägemiskorteksist. Tsentraallohk on küll väike, kuid sellel on palju retseptorrakke ja nendest mõnedel on oma tee visuaalkorteksisse.
    Kuidas aju konstrueerib maailma läbi informatsiooni sensorite ja kuidas ta toob selle teadvusesse?
    Optiliste aistingute ja tajude kujunemine.
    Visuaalne taju omab sarnasust kaamera tööga. Nagu kaamera lääts, nii ka silmalääts fokusseerib ümberpööratud kujutise võrkkestale. See sarnasus ei anna aga vastust kuidas terve süsteem tegelikkuses toimib. Mis loob kolmemõõtmelise maailma kujutise - see on erinev kahemõõtmelisest pildist, mis projetseerub võrkestale. Valguse toimel sensorrakkudes tekkinud sensoripotensiaal kutsub nägemisnärvis esile aksonipotensiaalid, mis juhitakse aju kuklasagarasse nägemismeele tsentraalseid teid pidi, kus tekib nägemisaisting ja-taju teadvuse tasemel.
  • Kuklasagara kahjustusest tingitud tähtsamad häired.
    Mitmesugused nägemisega seotud häired:
    visuaalne agnoosia;
    •prosopagnoosia - võimetus ära tunda nägusid;
    •aleksia - võimetus lugeda;
    •hallutsinatsioonid - tavaliselt geomeetrilise, värvilised,
    •derealisatsioonihäired?
    •palinopsia - visuaalse tajuelamuse püsimine teadvuses ka pärast objekti kadumist;
    •Anton'i sündroom - enamasti tekib tagumise ajuarteri bilateraalse oklusiooni tagajärjel ja väljendub nägemise kaotuse ja selle eitamisega
    (sagedasemad põhjused: hüpoksiline kahjustus, entsefaliit, trauma, leukodüstroofia);
    Balint'i sündroom - optiline ataksia (jäsemete liigutuste anormaalne visuaalne juhtimine);
    Kahjustused võivad olla põhjustatud sellest, et kahjustada on saanud funktsioon või vajalikud tingimused selle läbiviimiseks – aju vastav osa. Kahjustuste tekke põhjuste juures omavad tähtsust kahjustuse lokaalsus, peaaju või patofüsioloogilise kahjustuse raskus. Kuklapiirkonnast lähtuvad häired võivad tekkida ka infarkti või verevalumi tagajärjel peaaju tagumises arteris ja ka oimu-ja kiirupiirkonna arteris. Kahjustused võivad tekkida ka erinevate kasvajate tagajärjel –tulemuseks kas osaline või täielik pimedus.
    Kuklasagara täielikust kahjustudes jääb inimene pimedaks . Ühe poole kahjustus viib nägemise kadumiseni kontralateraalse asetusega nägemisväljas.
    Kukla-ja oimuteega seotud kahjustused tekitavad häireid valguse vastuvõtmisel, objektide ja nägude äratundmisel. Kukla-, kiirupiirkonna kahjustused takistavad ruumitaju - ja orienteerumisvõimet.
    Värvipemeduse häired.
    Peale kaasasündinud häirete võivad värvipimeduse häired olla tingitud korteksi kahjustustest. Kuna nägemiskorteksis asuvad spetsiaalsed alad, kus analüüsitakse värvi informatsiooni. Värvi nägemise nõrkus või kadumine on akvomotoopia.
    Kuklasagara täielikust kahjustudes jääb inimene pimedaks. Ühe poole kahjustus viib nägemise kadumiseni kontralateraalse asetusega nägemisväljas.
    Kukla-ja oimuteega seotud kahjustused tekitavad häireid valguse vastuvõtmisel, objektide ja nägude äratundmisel. Kukla-, kiirupiirkonna kahjustused takistavad ruumitaju- ja orienteerumisvõimet.
    Optiline agnoosia
    Nägemisagnoosia on neuropsühhiline häire. Seda iseloomustab asjade äratundmisvõime ja tõelisuse tundmise kaotus, info omistamisel läbi nägemise. Ei tunne enam ära asju ja nende kujutisi kuigi nägemisteravus on piisav. Tekib kuklakoore teisejärguliste väljade ja temaga
    piirnevate kiiru-ja oimusagara osade kahjustuste korral ning tema iseloom määratakse kahjustuse osa ja tema kolde lokaalsuse järgi.
    Peale nende kahe eristatakse veel kuute agnoosia eriliiki:
    1. Esemeline agnoosia – ei tunta ära esemeid ja asju endid ja nende kujutisi.
    2.ruumilise nägemise agnoosia (kirjeldatud A. Petersoni , O.Zangwill´i poolt 1945.a.) – ilmneb ...kuklapoolse aju osade kahjustuste korral, kaob võime orienteeruda ruumis, ei eristata ruumilisi omadusi, puudub ruumiliste koordinaatide adekvaatne mõistmine.
    3.Nägude agnoosia (kirjeldanud J.Bodamer 1947.a.) – kahjustunud on vahetu või fotodel olevate tuttavate nägude ära tundmine kuigi on säilinud esemete ja nende kujutiste äratundmine.
    4.Värviagnoosia – kahjustub adekvaatne võime äratunda, näha ja klassifitseerida värve,
    5.Tähe agnoosia – kaob võime eristada tähti.
    Simultaanse nägemisagnoosia korral ilmneb kuklapiirkonna...... esimese osa kahjustuste korral, haihtub asjade üheaegse tajumise võime kuigi adekvaatselt säilib asjade ja esemete eraldi tajumise võime.
  • Hüpotaalamuse ehitus ja funktsioonid.
    Vaheaju on sensoorsete juhtteede kollektor . Vaheaju põhiosadeks on :
    nägemiskühm ehk talamus (thalamus)
    nägemiskühmu-tagaala ehk metatalamus (metathalamus)
    nägemiskühmuülimik ehk epitalamus (epithalamus)
    nägemiskühmualumik ehk hüpotalamus (hypothalamus)
    Talamus, metatalamus ja epitalamus moodustavad talamusaju (thalamencephalon). Talamused on ’väravateks’, mille kaudu kulgeb meeleelunditelt saadud info kõrgematesse ajuosadesse. Talamuse kaudu mõjutatakse ka tahtmatuid, emotsioone väljendavaid liigutusi.
    Talamusest allpool asub vaheaju alumiseim osa hüpotalamus. Hüpotalamus on vegetatiivsete funktsioonide kõrgemaks keskuseks ja mille peamiseks funktsiooniks on organismi autonoomne regulatsioon, endokriinsüsteemi kontroll ning ainevahetuse, kehatemperatuuri, toitekäitumise (janu-, nälja- ja küllastustunne), lihasetalitluse, emotsioonide, une ja ärkveloleku tsüklite regulatsioon. Siin asuvate, osmootse rõhu suhtes tundlike sensorite vahendusel hoitakse tasakaalus organismi vee- ja soolade sisaldus. Hüpotalamusel on väga oluline koht organismi sisekeskkonna suhtelise püsivuse ehk homöostaasi säilitamisel, sest see piirkond on neurohormoonide vahendusel tihedalt seotud hüpofüüsiga. Hüpotalamuses produtseeritakse riliising- ja inhibiitorhormoone, mis soodustavad või pidurdavad hüpofüüsi hormoonide teket. Seetõttu võib hüpotalamust vaadelda kui neuraalse ja hormonaalse regulatsiooni integratsiooni piirkonda.
    Hüpotalamus koosneb:
    hallköbrust (tuber cinereum)
    hüpofüüsist (hypophysis)
    nägemisristmikust (chiasma opticum)
    nibukehast ( corpus mamillare)
    Kui täiskasvanud inimese peaaju mass on umbes 1400 grammi, siis sellest umbes 4 grammi moodustab hüpotalamus, seega on ta väga väike, kuid siiski väga oluline. Hüpotalamus jaguneb eesmiseks, keskmiseks ja tagumiseks osaks. Eesmises osas on nägemisristmik, kus asub preoptiline ala, mille funktsiooniks on kontrollida vererõhku ja südame tegevust, kehatemperatuuri ning hormoonide eritust ja paljunemist. Keskmises osas asub ajuripats. Tagumine osa osaleb aktiivselt emotsioonide ja erutuse reguleerimises ning une ja ärkveloleku reguleerimises. Hüpotalamusest jookseb läbi suur juhttee (läbib lateraalset hüpotalamust) ning see juhttee ühendab allpool asuva ajutüve ja eesaju. Juhtteid iseenesest on hüpotalamuses mitmeid. Kuna hüpotalamus kuulub limbilisse süsteemi, siis on tal teiste ajuosadega hulgaliselt ühendusi, mistõttu nendega seotud reaktsioonid on väga mitmepalgelised. Saades aferentseid impulsse sisikonna närviretseptoritest, haistmissüsteemilt ja võrkkestalt on hüpotalamus seotud ka haistmisega ja nägemisega. Seega on hüpotalamusel juurdepääs tunnetuste ja aistingute informatsioonile üle keha.
    Hüpotalamusel on autonoomse närvisüsteemi regulatsioonis väga tähtis roll. Tähtsamateks funktsioonideks hüpotalamusel on:
    reguleerida vererõhku (südame tegevuses) ja elektrolüütide paiknemist reguleerimismehhanismidega, mis põhinevad vedeliku joomise ja soolasisaldusega toidu söömise kontrollimisel
    kehatemperatuuri reguleerimine läbi selle, et inimene hakkab vastavalt temperatuuri muutumisel külmemaks või soojemaks automaatselt otsima vastavalt siis soojemat või jahedamat keskkonda
    energia metabolismi juhtimine söömise ja seedimisega
    juhib inimese paljunemist kontrollides hormoonidega inimese seksuaalset käitumist, rasedust ja piimaeritust
    reguleerib inimese emotsioone, kusjuures on vastutav inimese reageeringu eest ohuolukorras ja stressis . Samuti juhib füüsiliste ja immuunsüsteemiga seotud reageeringuid läbi selle et reguleerib vereringet ja verevoolu lihastesse ja teistesse kudedesse
    Hüpotalamus seob ajuripatsi kaudu närvisüsteemi sisesekretsioonisüsteemiga. Mõjutab ajuripatsis hormoonide produtseerimist ja nende eritust. Stressiolukorras hakkab ajuripats eritama vastavaid hormoone ja need panevad neerud omakorda tootma steroide, mis hipokampuses hävitab mälu ja õppimise seisukohalt tähtsaid närvirakke.
    Samuti on teadvus ja magamine hüpotalamuse poolt mõjutatavad ja hüpotalamuse kahjustuse korral tekivad unehäired. Funktsioonid vastavalt hüpotalamuse osadele:
    eesmises osas – une ja ärkveloleku rütm
    keskmises osas – taju, energiavahetus, endokriinne regulatsioon
    tagumises osas – taju, teadvus, termoregulatsioon, kompleksne endokriinne regulatsioon
    Hüpotalamus kontrollib (ja reguleerib) vastavalt organismi vajadustele inimese toitumist.
  • Hüpotaalamuse kahjustusest tingitud tähtsamad häired.
    Hajusa ajutrauma korral võib saada kahjustada nii võrkmoodustis kui ka paljud ajutüve läbivad juhteteed. Motoorne käitumine ( motor behaviour; conation) puhul mida eestikeelses kirjanduses on käsitletud tahteaktiivsuse- või tahteeluhäiretena
    Kajanähud - motiveerimatu liigutuste, kõne, miimika jne jäljendamine; Katatoonia (catatonia) - motoorne anomaalia , mida võib kohata nn mitteorgaaniliste psüühikahäirete korral.; Negativism (negativism) – motiveerimatu vastuseis liigutamise või korralduste täitmise suhtes (aktiivne, passiivne); Katapleksia (cataplexy) - ajutine lihastoonuse kadu või nõrkustunne, mida vallandavad väga erinevad emotsionaalsed seisundid (enamasti esineb koos narkolepsiaga); Stereotüüpia (stereotypy) - teatud tegevuste või ütluste pidev kordamine; Maneersus (mannerism) - eesmärgipäratud, harjumuslikud ja tahtmatud liigutused; Mutism (mutism) - kõnetus ilma struktuursete (orgaaniliste) muutusteta ajus; Ambitendents - vastandlikud impulsid käitumises.
    Mäluhäired:
    amneesia e. mälulünk (amnesia) – võib esineda nelja eri liiki :
    1)osaline (partial), 2)täielik ( total ), 3)anterograadne e edasihaarav mälulünk (anterograde), 4)retrograadne e. tagasihaarav mälulünk (retrograde); hüpermneesia e. liigmälu (hypermnesia); Paramneesia (paramnesia) – 1)pseudoreminestsents - sündmustiku reprodutseerimisel täiendatakse seda detailidega, mis tegelikult on seotud mingite teiste sündmustega
    2)krüptomneesia võõrandav k. - oma isiklik kogemus muutub reprodutseerimisel võõraks (loetuks või teiste poolt öelduks);assotsieeruv k.- võõras kogemus muutub inimese arvates tema enese kogemuseks või loomingu tulemuseks. 3)konfabulatsioon ( asendav ja fantastiline) - terve sündmustiku reprodutseerimine ekslikes ajalistes ja ruumilistes seostes.
  • Limbilise süsteemi ehitus ja tähtsamad funktsioonid.
    Limbiline süsteem
    Limbus = ääris, s.o. struktuurid , mis ümbritsevad ajutüve.
    •Hippocampus
    •Talamus
    • Gyrus cinguli
    •Corpus callosum
    • Fornix
    •Hüpotalamus
    •Mamillaarkehad
    •Amygdala
    • Haistmissibul
    - üldise psüühilise aktiivsuse ja põhiliste kaasasündinud vajaduste (enesesäilitamine, toitumine, paljunemine) rahuldamisega seotud käitumise regulatsioon
    - mälu regulatsioon, mälu on tugevasti seotud enesealalhoiuga: näiteks loomadel on erakordselt tähtis mäletada, kust saab juua, süüa, kus on tõenäoline vaenlase asupaik
    - siseelundite talitluse regulatsioon sõltuvalt emotsionaalsest seisundist, haistmisega seotud reflekside regulatsioon
    - valu ja mõnutunde tajumise regulatsioon; on seotud näiteks rahuldustunde tajumisega nii seksuaalses mõttes kui ka toitumise kontekstis
    - üldise emotsionaalse seisundi, une ja ärkveloleku regulatsioon.
    * Fülogeneetiliselt vanim ja struktuurilt lihtsam ajukoore osa ning koorealused tuumad , mis on seotud organismi bioloogiliste vajaduste rahuldamise ja emotsioonidega
    * Peaülesanne – psüühilise aktiivsuse ja organismi kaasasündinud vajaduste rahuldamisega seoses oleva käitumise juhtimine ning instinktiivse ja omandatud tegevuse kooskõlastamine
    * Võtab osa haistmistalitlusest ja siseelundite talitluse korraldamises
    * Kahepoolse kahjustuse korral tekivad mäluhäired ja emotsiooniväärastused (afektiivsus, haiguslikud isumuutused, hüperseksuaalsus jt) ning kaob informatsiooni omandamise ja kinnistamise võime
  • Limbiline süsteem ja emotsioonid .
    Käitumisest ja emotsioonidest lähtuvalt võiks limbilise süsteemi jaotada kolmeks osaks: Alumine osa, ülemine osa ja hüpotaalamusest vöötmekääru kulgevad närvikiud.
    Alumise osa, mille moodustavad mandelkeha ja hipokampus osaleb enesesäilitamisega seotud tegevustes (toidu otsimine, kaklemine, enesekaitse ). Selle osa stimuleerimine inimestel võib põhjustada hirmu ja ärritatust.
    Ülemine osa ehk vöötmekäär osaleb käitumises, mis on seotud seksuaalse toimimise ja liigi säilitamisega. Selle piirkonna stimuleerimine inimestel võib põhjustada naudingulisi elamusi ning loomadel kutsub esile erektsiooni ning vastatikust hoolitsust näiteks teineteise karvkatte puhastamise näol.
    Hüpotaalamusest vöötmekääru kulgevad närvikiud, mis mõjutab imetajate sotsiaalseid käitumisviise. Näiteks ema- imiku side, beebi nutt ning mängimine. Kahjustused selles limbilise süsteemi osas põhjustavad imetajatel (v.a. inimesed) sotsiaalset apaatsust ning võivad põhjustada ka emaste isendite pool poegade hooletusse jätmist.
    Lisaks nendele sotsiaalsetele funktsioonidele on see osa väidetavalt seotud ka selektiivse tähelepanu ja valuga.
    Hüpotalamus kontrollib ja reguleerib hüpofüüsi ja neerupealsete süsteemi ning vegetatiivset närvisüsteemi. Teda nimetatakse ka limbilise süsteemi efektororganiks.
    EMOTISOONID
    Emotsiooniks peetakse tugevat psüühilist seisundit, millega kaasneb kas erutus või ülienergilisus, mis põhjustab tunnete ja kirede järkjärgulise tugevnemise. Emotsionaalsed seisundid jagunevad enamasti kas positiivseteks või negatiivseteks seisunditeks. Üllatus, eufooria , viha või hirm sõltuvalt oma positiivsuse- või negatiivsuse astmest on tugeva energiaga tunded.
    Emotsioone on sadu ning peamiselt liigitatakse neid kui meeldivaid ja ebameeldivaid emotsioone. Samas teeb nende liigitamise keeruliseks osade emotsioonide konkreetse tõlgenduse puudumine. Näiteks, armastus ja rõõm on meeldivad emotsioonid ning viha ja hirm ebameeldivad, kuid kuhu paigutada selline emotsioon nagu üllatus?
  • Ärevus ja stress .
    ÄREVUSTUNNE
    Ärevustunnet võib seletada seisundiga, kus inimene tunneb ebameeldivustunne ning kardab eesseisvaid sündmusi või situatsioone. Ärevuse on nii tunnetuslik kui tundeliigutuslik külg. Kui inimene on erutunud, siis ta kogeb, et midagi hirmsat on juhtumas ning ta tunneb, et ei suuda selle ärahoidmiseks midagi ette võtta. Ta hakkab hüperventileerima või muutub äärmiselt ettevaatlikuks ning jälgib paaniliselt end ümbritsevat keskkonda.
    Mõõdukas ärevustunne on iseloomulik kõikkidele inimestele. Kui see aga muutub äärmuslikuks, kus inimene pole enam võimeline oma igapäevaste toimetusteha hakkama saama, on tegu kliinilise probleemiga mida kutsutakse ärevussündroomiks.
    Ärevussündroomi kirjeldab pidev füsioloogilise erutusseisundi kogemine, hirmu tajumine, pidev ohu ootamine , kontakti vältimine ning vahest ka spetsiifilisemate hirmude ja foobiate tekkimine.
    Peamised ärevussündroomi avaldumise viisid on järgmised:
    Paanika sündroom ( tihti esinev ja korduv pinge tunde tekkimine koos füüsilise ebameeldivustundega. Tihti seotud agorafoobiaga, mil inimene kardab avatud ruumi, kuna pole võimeline sealt kiiresti ja takistusteta ohutusse kohta põgenema)
    Liht ehk spetsiifiline foobia (ebamõistuspärane esemete ja olukordade kartus )
    Sotsiaalfoobia ( hirm saada kaasinimeste poolt kritiseeritud ning sattuda häbiväärsetesse situatsioonidesse)
    Üldine ärevussündroom ( mitmed ebareaalsed mured eri eluvaldkondades)
    Obsessiiv - kompulsiivne häire (õpitud käitumismallid, millest on raske loobuda kuid mis pakuvad hetkelist ärevustundest vabanemist)
    Posttraumaatiline stressihäire (võimetus toibuda traumaatilisest sündmusest põhjustatud ärevustundest)
    Posttraumaatilise stressihäirega kaasnevad ootamatult meenuvad õudused võivad esile kutsuda äkilist agressiivset käitumist (kaasinimeste ründamine) ja ajutist epilepsiat. Sellist käitumist nimetatakse limbiliseks atakiks. Arvatakse, et paanikahoogudel, agorafoobial ning ajutisel epilepsial on ühised neurofüsioloogilised alused. Seda põhjustavad limbilise süsteemi kaitsemehhanismid , kus paiknevad vihahoogude ja paanika lähteallikad.
  • Valu.
    Limbiline süsteem kontrollib ka sellist emotsionaalset seisundit nagu emotsionaalne ja füüsiline valu. Kui valu kogemine muutub inimesele üle jõu käivalt suureks on tegemist seisundiga mida nimetatakse düstressiks. Düstress kaasneb näiteks sügav depressiooniga ja juhtudel kui ärevustunne on nii pingeline , et pole võimalik igapäevaste toimingutega toime tulla.
    Düstressiga võib kaasneda seisund, kus inimene on võimeline mingile olukorrale vastavalt toimima kuid ta ei teadvusta endale oma tegevust.
    Kroonilise valu all mõeldakse vähemalt 3 kuud kestnud pidevaid valusid või valuhooge. Biokeemilised faktorid “rajavad“ KNS-s püsiva tee, mis töötab isegi siis kui valukole ise on likvideeritud nn. “puujalasündroom“.
    Koe kahjustuse määr ei ole korrelatsioonis valu aistinguga, ja mõni kude ei tunnegi valu (näit. maksakude, kopsukude, küll aga hakkavad nende tursumisel valu tundma neid ümbritsevad kelmed).
    Valu on võimalik hinnata spets. pallilise skaala alusel, kus valu all kannataja näitab ise ära kui suur on tema valu antud ajahetkel. See aitab mõõta ka valu kulgemist ja ravi efektiivsust .
    Valuga kohanemist takistavad peamised faktorid:
    eelnevate ravide ebaefektiivsus
    kaebuste kestus, probleemide rohkus
    kaebuste sagedus ja ebaühtlus
    muude psüühikahäirete olemasolu
    isiksuse hüpohondrilised ja hüsteerilised jooned
    sõltuvusprobleemid
    depressioon
    emots. ebapüsivus ja ebaadekvaatsed toimetulekuoskused
    suurem rõhk “haiguskäitumisel“ ja väiksem “terveksolemisel“
    toetuse puudumine lähedaste hulgas
    vale või liialt hiline diagnoos
    rahulolematus oma tööga
  • Retikulaarformatsiooni ehitus ja tähtsamad funktsioonid.
    Anatoomiline ehitus. Ajutüve tegmentumi ehk dorsaalse osa sisemust kutsutakse retikulaarseks moodustiseks (formatio reticularis), see on eriline närvirakkude kogum, kus närvirakkud on omavahel tihedalt jätketega seotud ja moodustavad võrgustikku. Nimetatud piirkond on homoloogiline seljaaju vahepealse halli ainega, sisaldades interneurone, mis vastutavad seljareflekside tekitamise ja lihtsate motoorsete mustrite tekitamise eest. Nüüdseks on selgunud, et retikulaarne moodustis on peenelt üles ehitatud ja diferentseeritud, koosnedes selgelt eristuvatest spetsiifiliste neurotransmitterite ja ühendustega süsteemidest. Sellised süsteemid ulatuvad sageli traditsiooniliselt raku-ja kiudlaikudega määratud närvikeskuste piiridest kaugemale.
    Funtsionaalselt saab retikulaarset moodustist jagada lateraalseks ja mediaalseks piirkonnanaks. Kraniaalnärvide motoorsete närvikeskmete lähedal paiknevad interneuronite grupid koordineerivad kraniaalnärvide poolt edastatud reflekse ja lihtsaid stereotüüpseid käitumisi.
    Võrkmoodustise juurde suunduvad ülenevatest (aferentsetest) juhteteedest hargnevad närvikiud ventrolatraalväädi tractus spinoreticularis´e kaudu, tõenäoliselt ka propriospinaalseid teid pidi ja möödavastavaid teid spinaalsest kolmiknärvituumast.
    Võrkmoodustis võtab osa järgmistest funktsioonidest:
    1)suurajukoore erutuvuse juhtimine: teadvuse seisund, une ja ärkveloleku rütm;
    2)sensoorsete ärrituste afektiiv-emotsionaalse mõju vahendamine aferentse informatsiooni
    edastamisega limbilisse süsteemi;
    3)vegetatiiv-motoorsed regulatsiooniülesanded, eriti elutähtsate reflekside puhul ( vereringe -,
    hingamis-, neelamis -, köha-, aevastusrefleksid), kus on vaja mitmeid aferentseid süsteeme omavahel koordineerida;
    4)osavõtt tugi-ja sihtmotoorika reguleerimisest.
  • Teadvuse aktiivsuse regulatsioon. Ärkvelolek ja uni.
    Ajukoore toonuse regulatsioon
    Suuraju poolkeradesse suunduvad ja sealt lähutvad närvikiud, samuti talamusse suunduvad ja sealt lähtuvad kiud saadavad retikulaarformatsiooni rohkesti kõrvalharusid. Viimaste kaudu saab retikulaarformatsioon rohkesti närviimpulsse, kuid saadab samas ka ise signaale nii ülenevatesse kui alanevatesse juhteteedesse.
    Võrkmoodustuse seisund on suurel määral mõjutatav farmakonidega. Näiteks üldtuimestajad toimivad sel teel, et kutsuvad retikulaarformatsiooni rakkudes esile pidurdusseisundi, samuti mõjuvad paljud rahustid. Ammoniaak seevastu, ärritades kolmiknärvi lõpmeid ninas, kutsub selle kaudu esile retikulaarformatsiooni rakkude tugeva erutuse ning seeläbi ka suuraju koore aktiveerumise.
    Retikulaarse moodustise pikad projektsioonisüsteemid – neuronid - mille aksonid tõusevad esiajju või laskuvad seljaajju reguleerivad kesknärvisüsteemi keerulisi funktsioone, sealhulgas valu tajumist ja kehahoiaku kontrollimist ning ärkvelolekut. Nimetatud pikkade projektsioonisüsteemide kaudu hoiab ajutüvi aktiivsuse taset, mis on vajalik sensoorseks teadvuslikkuseks, motoorseteks reageeringuteks ja käitumuslike olekutega seotud ärritusteks. Ajutüvest tõusvad projektsioonid moduleerivad ärkvelolekut ja teadvusel oleku erinevaid seisundeid. Teadvusel olek kujutab endast suurajukoore summeeritud tegevust.
    Une ja ärkvel oleku regulatsioon.
    Ajutüve formatio reticularis koosneb suurest hulgast laiale alale paigutunud neuronitest, mille aksionid jõuavad peaaegu kõikidesse suuraju piirkondadesse, välja arvatud neokorteks vasakus poolkeras. Formatio reticularise kõrgsageduslik elektriline ärritamine vallandab magaval kassil otsekohe äratusreaktsiooni. Selle piirkonna vigastused põhjustasid pideva une. Astsendeeruv retikulaarne aktiveeriv süsteem, lühendatult ARAS . Lõigates läbi seljaaju peaajust ARAS säilib, kuid isoleeritud eesajus on see rikutud. Järelikult ärkvelolek on ARAS-i tagajärg, aga uni tekib, kui tema passiivsus on aktiivne või esineb väliste faktorite mõju langus.
    Et ARAS-i kuuluvaid astsendeeruvaid teid eristada klassikalistest sensoorsetest spetsiifilitest projeltsiooniteedest, nimetatakse neid mittespesiifilisteks projektsiooniteedeks. Üleneva retikulaarse aktiveerimise intensiivsuse suuremaid fluktuatsiooni peetakse vastutavateks ülemineku eest uneseisundist ärkvelolekuseisundisse ja vastupidi. Need fluktuatsioonid olenevad omakorda sensoorsete impulsside juurdevoolust retikulaarformatsiooni ning korteksist ja subkortikaalsetest struktuuridest tulevate destsendeeruvate teede aktiivsusest. Sel teel on moodustunud aju ja ajutüve vaheline retsiprookne seostus. Ärkvelolekus toimuvaid ARAS-i aktiivsuse väiksemaid fluktuatsioone peetakse vastutavateks subtiilsete käitumismuutuste (näiteks tähelepanu astme) eest.
    1)retikulaarformatsiooni elektriline ärritamine sõltuvalt elektroodi asukohast, ärritamise sagduse suurusest ja sõltuvalt looma seisundi olekust kutsub esile, kas uinumise või ärkaamise.Järelikult tuleks oletada une- ja ärkvelolekukeskusteolemasolu, kusjuures retikulaarformatsiooni kaudaalsematel osadel on nähtavasti rostraalseid osi pidurdav mõju
    2)retikulaarformatsiooni neuraalne aktiivsus ei ole une, eriti REM une ajal mitte väiksem kui ärkvelolekus (nagu eeldaks retikulaarformatsiooniteooria), vaid on ainult teisiti organiseeritud
    3)nagu juba eespool mainitud, et isegi isoleeritud eesajus millel retikulaarformatsioon puudub, täheldati ärkveloleku-une tsüklit, mille eest vastutavad peamiselt vaheajustruktuurid ( mediaalse talamuse ja anterioose hüpotalamuse osad). Järelikult ei ole ärkveloleku ja une eest vastutav ainult retikulaarformatsioon.
  • Une tüübid.
    1. unestaadium
    1-5% kogu une ajast
    Uni algab esimese staadiumiga, millele viitavad :
    lihastoonuse alanemine ;
    kiirete silma liigutuste kadumine (võib näha aeglast silmade liikumist, mis kaob üleminekul une 2 staadiumi).
    Une 1-st on ülemineku seisund ärkvelolekust uneseisundisse, kus inimene on kergesti äratatav. Paljud kogevad selles staadiumis ootamatuid lihastõmblusi (müokloonia) või kukkumisetunnet sarnaseid sellele, mis esinevad ehmumisel.
    2. unestaadium
    50% kogu une ajast
    silmade liigutused on kadunud
    lihastoonus mõõdukalt alanenud.
    3. unestaadium ja 4. unestaadium
    3. ja 4. unestaadiumit kokku nimetatakse ka sügavaks e. aeglaseks e. deltauneks.
    Lihastoonus madal. Silmade liigutusi ei ole.
    Sügav uni omab tähendust närvisüsteemi taastumise aspektist selleks, et tagada ärkvelolekus aktiivne funktsioneerimine .
    3.+4. unestaadium kokku 20-25% une ajast.
    Peale unetut ööd esmalt kompenseeritakse deltaune defitsiit ja seejärel REM-une defitsiit.
    Sügav uni domineerib 1 ja 2 unetsükli vältel ning seda on oluliselt vähem une teisel poolel.
    - lastel esineb selles unest-s uneskäimist, enureesi või pavor nocturnuse hooge
    REM-uni
    20-25% kogu une ajast
    Normaalselt tekib esmakordselt keskmiselt 70 kuni 90 min peale uinumist esimese une tsükli lõpus (unetsükli keskmine kestus 90 -110 min):
    Ajuelektrilise aktiivsuse tõus on ligilähedane ärkvelolekule. Siiski EEG-s( elektro -entsefalogramm (mõõdab ajutegevuse aktiivsust)) on enamasti nähtav saehambaid meenutavad pilt, selle poolest see erineb ärkveloleku EEG-st ja on seega äratuntav;
    väga madala lihastoonusega;
    kiired silmade liigutused, sellest ka lühend REM ( rapid eye movements);REM- episoodi ajal kiired silmade liigutused ei esine püsivalt vaid lühemate perioodidena;
    REM-episoodid kestus une 2. poolel suureneb.
    Une kestus kokku: 7 - 8 tundi
    Unetsükkel
    Uneajal võib perioodiliselt näha mitte-REM-une ja REM une vaheldumist.
    Selliseid tsükleid, mis kestavad umbes 90-110 minutit on une ajal 4 - 5.
  • Tähtsamad mediaatorained.
    Atsetüülkoliin (Ach )- on esimene sajast keemilisest ainest, mida me tunneme kui neurotransmitterit. Atsetüülkoliini võime me leida nii kesknärvisüsteemist kui ka perifeersest närvisüsteemist. See kemikaal on seotud neuronitega, mis on ühenduses tahtele alluvate lihastega (seega põhjustavad lihaste kokkutõmbumist) ja neuronitega, mis kontrollivad südame tööd. Samuti kontrollib see neurotransmitter seedimist, põrna, põie, maksa ja higinäärmete tööd.
    Keha Ach sünteesimine on elutähtis mälule. Ach vähesus hippokampuses põhjustab dementsust. Teadlased on leidnud, et Alzheimeri tõvega patsientide ajus on Ach tase väga madal, kuid samas on leitud, et ka teiste neurotransmitterite tase nendel patsientidel on madal. Ach on üks peamisi neurotransmittereid seotud õppimise, mõtlemise ja tähelepanuga. Ach teritab meie keskendumist ja taju. Katsed on näidanud, et kui loomadele õpetati erinevaid trikke ja pärast hoiti Ach puuduses , ei olnud loomad enam võimelised neid trikke kordama. Ning loomadel keda hoiti kohe alguses Ach puuduses olid võimetud neid trikke üldse õppima.
    Ach tootmiseks vajame me koliini, letsitiini koostisainet, tuntud kui ajutoit, seega koliini rikas dieet suurendab Ach kättesaadavust, ning teritab mälu ja tähelepanu.
    Mõnede andmete järgi põhjustab Ach üleküllus ka depressiooni. Samuti on ta seotud hingamise ja unega.
    Dopamiin (DA)- DA on laialtlevinud mediaator ajus ning ka ülejäänud närvisüsteemis. Keemilise ülekandeainena on ta sarnane adrenaliinile. Tal on mitmesuguseid rolle: DA on kriitilise tähtsusega sujuvate ja kontrollitud liigutuste tegemisel. Neuronid , mis sisaldavad DA kogumeid on koondunud peamiselt keskaju ossa nimetusega mustaine. Parkinsoni tõve korral , mille sümptomid on lihaste jäikus, värinad ja raskused liigutustes, selles ajupiirkonnas dopamiini ülekandvad neuronid surevad. Selle tagajärjel Parkinsoni tõbe põdevate inimeste ajus ei leidu peaaegu üldse dopamiini. Sümptomite leevendamiseks antakse nendele patsientidele ravimit nimega L-dopa, mis ajus muundatakse dopamiiniks.
    Samuti on DA seotud emotsioonide ning võimega tunda rahuldust, mõnutunnet ja valu. DA rohkus otsmikusagaras vähendab valu ja suurendab rahulolu tunnet .
    Arvatakse, et DA vähesus on seotud ka mõne depressiooni vormiga.
    DA reguleerimine mängib suurt rolli meie vaimses ja füüsilises tervises. Liiga palju Da-d limbilises süsteemis ja liiga vähe seda ajukoores põhjustab isiksusehäireid, mis väljenduvad kahtlustavuses ja põhjustavad paranoilisuse hooge ning võivad vähendada sotsiaalset kohanemist. Need on ka skisofreenia haigete esmased sümptomid. Teadlased ongi kindlaks teinud, et liiga palju dopamiini põhjustab skisofreeniat. Kõige levinumad antipsühhiootikumid, mida kasutatakse skisofreenia ravis töötavad kui dopamiini bokeerijad kindlates ajuosades.
    DA vähesus otsmikusagaras aga võib põhjustada töömälu häireid.
    Serotoniin ( S )-S asub paljudes kudedes, täpsemalt vereliistakutes, seedekulglas ning ajus. S- i seostati kõigepealt kõrge vererõhuga, sest teda sisaldab veri ja tekitab väga tugevaid kokkutõmbeid silelihases. Ajus on ta seotud unega, meeleoluga, depressiooni ja ärevusega.
    Enamus depressiooni vorme seostatakse Serotonini ja /või Norepinefriini defitsiiniga funktsionaalselt tähtsates vastavates kas siis serotoniini või norepinefriini retseptorites. Seega ravimid, mis tõstavad norepinefriini või serotoniini kontsentratsiooni vastavates retseptorites peaksid leevendama suurel määral depressiooni sümptomeid. Paljud uurijad arvavad , et serotoniini puudus põhjustab ka mõningaid ärevushäireid, näiteks obsessiiv-kompulsiivset häiret. Ravimid, mis mõjutavad serotoniini taset ajus nagu näiteks Prozac , on leevendanud depressiooni ja obsessiiv-kompulsiivse häire sümptomeid. Vastupidiselt enamusele, mõned teadlased on arvamusel, et antidepressandid mitte ei tõsta serotoniini taset , vaid hoopis muudavad neuronid tundlikumaks mediaatorite suhtes.
    Serotoniini seostatakse ka sensoorse taju ja temperatuuri regulatsiooniga.
    Norepinefriin ( Ne ) ,Adrenaliin -Närvikiud, mis sisaldavad Ne-d asuvad kõikjal ajus.
    Selle neurotransmitteri defitsiiti võime leida Alzheimeri, Parkinsoni tõvega patsientidel ning nendel, kellel on Korsakovi sündroom ( tasakaalu ja mäluhäired, mis on seotud kroonilise alkoholismiga). Teadlased usuvad seega , et Ne on seotud õppimise ja mäluga.
    Ne- d eritab ka perifeerses närvisüsteemis sümpaatiline närvisüsteem südametöö ja vererõhu reguleerimiseks.
    Akuutne stress suurendab Ne vabanemist. Liiga palju stressi lastel võib põhjustada püsivalt serotonini vähenemist ja Ne taseme tõusu , põhjustades potensiaalset vägivaldset käitumist, mida vähendatakse näiteks
    Prozac-iga. Põhiliselt seostatakse selle neurotransmitteri vähesust depressiooniga. Tavaliselt, kui serotoniini taset mõjutavad antidepressandid ei mõju, antakse patsientidele Ne taset mõjutavaid ravimeid.
    Aitab ka reguleerida virgumist, meeleolu ja unistamist. Mõnede allikate kohaselt on Ne liiasus ka seotud skisofreeniaga. On avastatud ka suurenenud Ne taseme seotust sõgeda armumise või kiindumuse tundega.
    Gammaaminovõihape ( GABA )- Enamus sünapseid aju sees kasutab GABAt. Pärsib erutust ja ärevust. Huntingtoni tõve korral ( mis on siis pärilik haigus, mis saab alguse keskeas ) GABA’t tootvad neuronid manduvad ajukeskustes, mis koordineerivad liigutusi. See põhjustabki nendel patsientidel kontrollimatuid liigutusi. GABA’t suurendatakse ängistusevastaste ravimitega, nagu näiteks Vaalium ja krambivastaste ravimitega. GABA’l on ka muid ülesandeid kehas, nagu näiteks energiarikkate molekulide tootmine rakus.
    Peptiidid - neid aminohapete ahelikke on hakatud uurima kui neurotransmittereid alles viimasel ajal. Aju peptiidid, mida kutsutakse opioidideks käituvad nagu oopium , leevendades valu või põhjustades unisust.
    1973. aastal avastasid teadlased neuronitel mitmetes aju osades opiaatide retseptoreid, mis viitas sellele, et aju pidi tootma oopiumile sarnaseid aineid. Peale seda teadlased avastasid esimese opiaadi , mida aju ise toodab. See opioid sarnanes morfiinile ( oopiumi tuletis , mida kasutatakse meditsiinis valuvaigistina ) Nad nimetasid selle enkefaliidiks ( EF ) (sõna-sõnaline tähendus “pea sees”) . Järgnevalt avastati ka teised opiaadid , mida me tunneme kui endorfiine ( EP ) ( see tähendab siis endrogeenne ehk sisetekkeline morfiin).
    Täpne opioidide roll kehas on aga veel ebaselge. Tõenäoline oletus on, et enkefaliinid vabastatakse neuronite poolt stressi olukorras, et vähendada valu ja suurendada kohanemisvõimet. Enkefaliini olemasolu võib seletada näiteks seda, miks vigastusi , mis on saadud võitlusstressi ajal, märgatakse alles tunde hiljem.
  • Õppimine ja mälu.
    Mälu: Suuraju sagarad on seotud mitmete tähtsate funktsioonide reguleerimisega, nagu näiteks oimusagar, milles asub lõhnade keskus , kuulmise keskus ning mälu.
    Mälu , kui selektiivne protsess, see on endise kogemuse peegeldus teadvuses, võime omandada, säilitada ning analüüsida kogemusi.
    Vahetu tunnetamise materjal reprodutseeritakse kujutlusena , üldistatud tunnetamise materjal aga sõnade ja lausetena. Mäluta kaoks aga meie aistingud ja taju jäljetult.
    Arvatakse, et inimesel on 2 erinevat tüüpi mälusid: pikaajaline mälu ja lühiajaline mälu, milles viiakse läbi kolme erinevat tüüpi protsesse:
    1.Info asetamine mälukambrisse
    2.Info säilitamine
    3.Info kättesaamise protsess.
    Teooriad inimmälust ei tohiks identifitseerida ainult protsesse , nad peaksid andma ka ülevaate sellest, kaua võtab aega vastava info leidmine ja meeldetuletamine ja kui vajalik info on unustatud kas seda on võimalik meelde tuletada kuidagi ning kui siis kaua võtab see aega?
    Näiteks kui mälul oleks “maksimum maht” teisisõnu maksimum kvantiteet , mis säilitab kõik info, mida näeme, kuuleme, tunneme võimalikult kauaks ja kui teaksime millise mõõdupuuga seda maksimum mahtu mõõta ning seda, mis juhtub siis kui mälu limiit oleks täis , oleksime valmis ja võimelised prognoosima mälumahtu.
    Kahjuks meie tähelepanu kõigile detailidele pole 100 % ühtne , seega ignoreerime osa nähtavast, kuuldavast ning loetavast infost
    Ignoreeritud infot aga ei säilitata meie mälus kaua.
    See, mis toimub meeldejätmise ajal, määrab ära selle, milline info salvestatakse ja milliseks kujuneb mälujälg.
    Asjade ja olukordade mälujäljed sõltuvad ka sellest, milline on kodeerimise hetkel meie mentaalne seisund.
    Omandamises mängib suurt rolli ka see mida inimene juba teab , kui ta hakkab midagi uut õppima. Varasemad teadmised võetakse appi uue omandamisel, ilma pingutuseta.
    Info säilitamine ei toimu vigadeta. Meeldejätmise ja meenutamise vahel võib info muutuda ja samuti ka hävida. Unustamine võib olla hetkeline , nagu see on sensoorse mälu korral, või aeglane , nagu see ilmneb pikaajalise mälu katsetes. Kvantitatiivselt saab salvestamist mõõta ja kujutada unustamiskõverate abil. Sisu muudatused ilmutavad ennast mäluvigade ja süstemaatiliste moonutuste kujul.
    Ajendeist sõltuv unustamine on põhjustatud sellest informatsioonist, mille põhjal püütakse midagi meenutada.
    Mälujäljest sõltuv unustamine on tingitud muutustest informatsiooni salvestamise viisis.
    See , kui hästi inimene midagi mäletab , sõltub siiski sellest, mis juhtub kolmes mäletamise faasis : meeldejätmise. kodeerimine, säilitamise ja mälust ammutamise ajal.
    Esimese mälu mõõtemise viis läbi Hermann Ebbinghaus 1885 aasta. Ta kasutas säästetud aega mõõduna unustamise määra kindlakstegemise olukorras, kus varem õpitud materjali polnud võimalik meenutada.
    Tänapäeva uuringutes kasutatakse mälu hindamiseks valdavalt äratundmist ja meeldetuletamist.
  • Mõtlemise ja mäletamise seos kesknärvisüsteemiga.
    Närvisüsteemi kuuluvad peaaju, seljaaju ja nendest lähtuvad närvid.
    Pea-ja seljaaju moodustavad kesknärvisüsteemi (KNS) ehk tsentraalse närvisüsteemi.
    Peaaju koosneb miljarditest närvirakkudest.
    Närvirakud meie peaajus moodustavad erineva ülesandega piirkondi ning keskusi
    Igal väiksel neuronil on individuaalselt spetsiaalne funktsioon.
    Suuraju sagarad on seotud mitmete tähtsate funktsioonide reguleerimisega, nagu näiteks oimusagar, milles asub lõhnade keskus , kuulmise keskus ning mälu.
    Mälu , kui selektiivne protsess, see on endise kogemuse peegeldus teadvuses, võime omandada, säilitada ning analüüsida kogemusi.
    Vahetu tunnetamise materjal reprodutseeritakse kujutlusena , üldistatud tunnetamise materjal aga sõnade ja lausetena. Mäluta kaoks aga meie aistingud ja taju jäljetult.
    Arvatakse, et inimesel on 2 erinevat tüüpi mälusid: pikaajaline mälu ja lühiajaline mälu, milles viiakse läbi kolme erinevat tüüpi protsesse:
    1.Info asetamine mälukambrisse
    2.Info säilitamine
    3.Info kättesaamise protsess.
    Teooriad inimmälust ei tohiks identifitseerida ainult protsesse , nad peaksid andma ka ülevaate sellest, kaua võtab aega vastava info leidmine ja meeldetuletamine ja kui vajalik info on unustatud kas seda on võimalik meelde tuletada kuidagi ning kui siis kaua võtab see aega?
    Näiteks kui mälul oleks “maksimum maht” teisisõnu maksimum kvantiteet , mis säilitab kõik info, mida näeme, kuuleme, tunneme võimalikult kauaks ja kui teaksime millise mõõdupuuga seda maksimum mahtu mõõta ning seda, mis juhtub siis kui mälu limiit oleks täis , oleksime valmis ja võimelised prognoosima mälumahtu.
    Kahjuks meie tähelepanu kõigile detailidele pole 100 % ühtne , seega ignoreerime osa nähtavast, kuuldavast ning loetavast infost
    Ignoreeritud infot aga ei säilitata meie mälus kaua.
    See, mis toimub meeldejätmise ajal, määrab ära selle, milline info salvestatakse ja milliseks kujuneb mälujälg.
    Asjade ja olukordade mälujäljed sõltuvad ka sellest, milline on kodeerimise hetkel meie mentaalne seisund.
    Omandamises mängib suurt rolli ka see mida inimene juba teab , kui ta hakkab midagi uut õppima. Varasemad teadmised võetakse appi uue omandamisel, ilma pingutuseta.
    Info säilitamine ei toimu vigadeta. Meeldejätmise ja meenutamise vahel võib info muutuda ja samuti ka hävida. Unustamine võib olla hetkeline , nagu see on sensoorse mälu korral, või aeglane , nagu see ilmneb pikaajalise mälu katsetes. Kvantitatiivselt saab salvestamist mõõta ja kujutada unustamiskõverate abil. Sisu muudatused ilmutavad ennast mäluvigade ja süstemaatiliste moonutuste kujul.
    Ajendeist sõltuv unustamine on põhjustatud sellest informatsioonist, mille põhjal püütakse midagi meenutada.
    Mälujäljest sõltuv unustamine on tingitud muutustest informatsiooni salvestamise viisis.
    See , kui hästi inimene midagi mäletab , sõltub siiski sellest, mis juhtub kolmes mäletamise faasis : meeldejätmise. kodeerimine, säilitamise ja mälust ammutamise ajal.
    Esimese mälu mõõtemise viis läbi Hermann Ebbinghaus 1885 aasta. Ta kasutas säästetud aega mõõduna unustamise määra kindlakstegemise olukorras, kus varem õpitud materjali polnud võimalik meenutada.
    Mõtlemine
    Aju mahutab endasse rohkem kui 1 triljon kude ning 100 biljonit nendest on neuronid.
    Neuronite ülesanneteks ajus on sõnumite edastamine, mis kannavad vastutust meie mõtlemise ja liigutuste aktiivsuse eest.
    Kui hakkaksime loendama üles kõiki neid neuroneid , võtaks meil see aega 4, 731 aastat, isegi kui teeksime seda 24 h päevas.
    Igal 100 biljonil neuronil on veel omakorda 20 000 kontakti teiste neuronitega info vastuvõtmisel ja edastamisel. Neuronid vahetavad infot 1 sekundi jooksul 1000 korda.
    Siinkohal võiks mainida, et sellise mahuka , tihenda ja dünaamilise interaktsiooni kõrval on meie aju uskumatult kompleksne.
    Kokkuvõtteks saime teada, et neuronid vahetavad infot sekundis 1000 korda ning selle tulemusena toimub mõtlemine , siiski oleme oma arusaamaga sellest algstaadiumis .
    On teada, et neuronid omavahelist füüsilist kontakti ei saavuta interaktiveerudes , nad suhtlevad saates väikese hulga keemilist ainet , mida nimetatakse “neurotransmiteriks.
    Tasakaal neurotransmitterite vahel on aga suhteliselt delikaatne.
    1 klaas veini, kange kohvi , magamata öö või tavaline valuvaigisti võib neurotransmitterit mõjutada. Isegi armumine on võimeline mõjutama neurotransmitterite keemiat ja protsesse, seega kogu meie mõtlemist ning mälu.
  • Enamlevinud narkootikumid ja nende toime kesknärvisüsteemile.
    Rahustava toimega uimastid -Opiaadid (moonollused, morfiin, heroiin , jt.)
    Unimagunast saadavaid aineid kutsutakse opiaatideks. Unimaguna kuivatatud piimmahlast ehk oopiumist valmistatakse morfiini ning sellest omakorda keemiliste protsessi kaudu heroiini. Unimaguna kupras on 0,2-0,5 grammi oopiumit. Oopium sisaldab kuni 40 erinevat alkaloidi, millest tähtsamad on morfiin, kodeiin ja tebaiin. Morfiini sisaldus oopiumis on kuni 21%. Opiaadid nagu psühhostimulaatorid suurendavad dopamiini vabanemist ajus ja jäljendavad endogeensete opioidide (opioid peptiidid) toimet. Veeni süstitud heroiin jõuab ajukoesse 15-20 sekundiga, kinnitub paljudes ajuosades erinevate närviretseptorite külge. Nende retseptorite aktiveerimine põhjustab ajukoes eufooria peale paaritunnist lõdvestunud, rahulikku olekut. Opiaadid suurendavad neid effekte, mida annavad naturaalsed opioid peptiidid – vähendavad valuaistinguid, pupillid ahenevad, hingamine on pidurdatud. Aine mõjul nõrgeneb reageerimine välisärritajatele ja tekib unisus . Süstimisel tekib praktiliselt kohe meeldiv soojatunne, mis tõuseb kõhu ja nimmepiirkonnast ülespoole. Kaasneb naha meeldiv kihelustunne – see kõik annab sellise heaolutunde, mida narkomaanid võrdlevad orgasmielamusega. Abstsinentsis (e. ärajäämanähtudega) kalduvad sadismi.
    Kanepi produktid (kannabis, hashis , marihuaana, jt.)
    Enamlevinud kanep on Cannabis sativa, milles on 421 erinevat keemilist koostisainet, millest 61 on narkootilise toimega, mida nimetatakse kannabinoidideks. Kanepinarkomaani tunneb ka eripärase lõhna järgi: see sarnaneb vana riide või heina põlemise lõhnaga, mida püütakse siis erinevate lõhnaainetega varjata.
    Tarvitamisel tekib üldine kehaline mõnutunne, kergus, isegi kaalutusetunne, liikumine muutub vabaks ja kergeks, ümbruse tajumine eriliselt erguks, värvid on eredad ja helid erakordselt selged, esemed kontrastsed, aja kulg muutub kiiremaks, mõtlemine liikuvamaks, assotsiatsioonid elavamaks, kujutlused värvikateks. Sellega kaasneb meeleolu märgatav tõus, lõbusus, nalja ja naerutung. Kaovad arglikkus ja häbelikkus, inimene muutub julgeks ja “vabaks” . Kuna kanep tungib peaajusse ning ladestub, tekivad mäluhäired (mida ma nüüd tegin , kus ma olen, miks ma praegu siia tulin?), kuid esialgu on need vaid hetkelised. Ajutegevus pärsitakse, inimene muutub otsustusvõimetuks. Kalduvus grupiviisilistele kuritegudele.
    Stimulandid ehk ergutava toimega uimastid.Kokaiin, crack , amfetamiin, ecstasy jt.
    Saavutatakse kõrgendatud meeleolu, millega kaasnevad füüsilise ja psüühilise energia tõus, väsimuse, nälja ja janutunde kadumine, ettevõtlikkus, liikuvus, aktiivne enesekindel tegutsemine. Pärast heaolutunde kadumist asendub see masendusega. Pikaajaline regulaarne kasutamine põhjustab umbusku ja luulusid, närvilisust, erutust, meeleolu muutusi, mälukaotusi, unetust.
    Ekstaatiliselt tunnetatakse oma võimete tõusu, teadvuse üliselgust, erilist “avardumist” ehk geniaalset maailmatunnetust. Siin on kalduvus impulsiivsetele kuritegudele.
    HallutsinogeenidLSD, uimastavad seened
    LSD-d (lüsergiinhappe dietüülamiid) levitatakse peamiselt värviliste plaastritena, mis kleebitakse kehale ning millest LSD imendub aeglaselt organismi. Mõnutunne algab 40-90 minuti jooksul ja kestab 8-12 tundi.
    Uimastavatest seenelistest on Eestis levinud Psilocybe semilanceata, milles sisalduvad psilotsübiin,psilosiin ja beosüstiin. Mõju algab 15-60 minuti jooksul ja kestab 4-8 tundi.
    Aine mõju all olles tekivad nägemishallutsinatsioonid, millele lisanduvad hiljem ka kuulmishallutsinatsioonid. Ajataju moondub (minutid võivad tunduda tundidena), ruumitaju muutub ebareaalseks. Piir iseenda ja ümbritseva vahel ähmastub ja võib üldse kaduda. Mõtlemis-ja keskendumisvõime on häiritud. Tajud segunevad: muusikat võib näha ja värvid hakkavad kõnelema. Minevikupildid võivad väga eredalt esile kerkida ja seguneda olevikuga. Kõik aistingud võimenduvad. Provotseerib tõsiseid psüühilisi haigusi: skisofreeniat, paranoiat.
  • Alkoholi ja suitsetamise mõju kesknärvisüsteemile.
    Alkohol
    Ilmselt vanim ülemaailmset kasutust leidnud psühhoaktiivne aine. Etanool, mis on peamine toimeaine alkoholis ja selle metabolismi produktid, samuti etanooli tekitatud muutused aju ainevahetuses kahjustavad nii arenevat kui ka väljakujunenud kesknärvisüsteemi. Konkreetseid toimeid on märgatud muuhulgas retseptorite funktsioonides, mediaatorites ja nende transportainetes, rakumembraanide struktuurides, hormoonide produktsioonis ning ensüümides. Närvikoel on ainulaadne võime kohaneda domineerivate tingimustega, sealhulgas ka etanooli kohalolekuga. Plastilisuse tagajärjel väheneb etanooli mõju, kui seda on pidevalt ajukoes. Närvikude muutub selliseks , et see talub nii alkoholi joovastavat kui ka teisi toimeid. Tolerantsuse tõus ei kahjusta kude ja on pöörduv protsess. Efektiivne tolerantsus areneb paari nädalaga ning kaob peaaegu sama aja jooksul pärast alkoholitarbimise lõpetamist.
    Alkoholi tarbimise neuroloogiline väljendus on põhjustatud erinevate faktorite koostoimest, milleks on alkoholi otsene ja tema metaboliitide neurotoksiline toime, toitumuslikud tegurid ning geneetiline predispositsioon. Komplikatsioonideks võivad olla intoksikatsioon, võõrutussündroomid, Wernice-Korsakoffi sündroom, toitainevaegussündroom ning muu kaasnev patoloogia.
    Alkoholiintoksikatsiooni kujunemine korreleerub (e.on sõltuvuses) alkoholisisaldusega veres, seda mitte üks-üheselt. Pea taha kallutamisel võib tekkida asendivertiigo (e. asendiga seotud pearinglus ), see on põhjustatud alkoholi difusioonist aju rakkudesse.
    Väikestes doosides on alkohol stimulant , kõrgemates doosides depressant. Mõlemal juhul mõjutab ta oluliselt käitumist. Võib põhjustada ka kehasoojuse ja vedeliku kaotust (dehüdralatsiooni). Aine, mis tungib vereringesse ja ajju, ärritab mitmeid närvirakkude vahelisi seoseid . Näiteks alkoholi reageerimine GABA retseptoriga (gamma-amino-bulüürhape) põhjustab ärevust, vähendab lihaste kontrolli, pikendab reaktsiooni aega. Suuremad doosid vähendavad NMDA retseptorite (N-metüül; D- aspartaat ) tegevust, mis sostub glutamaadiga, see häirib mõtlemisvõimet ja lõpuks viib koomani.
    Nikotiin
    On selle poolest erandlik, et ta kõigepealt aktiveerib ja seejärel blokeerib retseptorid. Omapärane on seegi, et nikotiinil on samaaegselt nii stimuleerivaid kui ka pärssivaid toimeid: nt. vöötlihased relakseeruvad, ent lisandub vaimne erksus. Mõnikord suitsetatakse väsimuse peletamiseks, teinekord rahunemiseks. Vahetu toime tekitab adrenaliini eritumise tõusu, mis ergutab organismi, samal ajal vabaneb glükoos, vererõhk tõuseb, hingamine ja südametöö kiirenevad. Nikotiin takistab ka insuliini eritumist pankreases, mille tagajärjel on suitsetajatel tavaliselt hüperglükeemia. Kesknärvisüsteemis vahendavad nikotiini toimeid farmakoloogiliselt omadustelt perifeersete neuronaalsete nikotiini retseptoritega sarnased nikotiini retseptorid. Positiivsed mõjud kesknärvisüsteemile on kognitiivsete talituste ja tähelepanelikkuse lisandumine, vaevuste vähenemine, neuroprotektsioon ja analgeesia . Kahjulikud toimed on hüpotermia (alatemperatuur), ataksia (tasakaaluhäire), krambid iiveldus ja oksendamine ning sõltuvuse teke. Kesknärvisüsteemi närvirakkude tegevust moduleerivate presünaptiliste nikotiini retseptorite aktiveerumisel suureneb mediaatori vabanemine. Kõige rohkem on uuritud nikotiini mõju dopamiini vabanemisele ajus neis osades, mis kontrollivad heaolu ja motivatsiooni, viimane selgitab suitsetajatel tekkivat heaolutunnet. Ent samuti on tuvastatud, et nikotiin aktiveerib ka paljude teiste klassikaliste mediaatorite, nagu noradrenaliin, atsetüülkoliini, glutamaadi ja GABA vabanemist närvilõpmetest.
  • Isiksuse ja haiguse erinevad mudelid.
    Ebatervislik eluviis
    Isiksus võib viia haiguseni läbi ebatervislike eluviiside. Näiteks mõned inimesed hakkavad kroonilisest ängistusest suitsetama, see aga suurendab kopsuvähi saamise riski mitmekordselt. Seega on sel juhul ängistus kaudne põhjus haigusele. Samas ängistuse ravimisel ei pruugi olla tulemusi, kui inimene suitsetamist maha ei jäta.
    Paljud isiksuse probleemid kutsuvad esile ebatervislikke eluviise. Depressiivsetel, impulsiivsetel, neurootilistel inimestel võib tõenäolisemalt välja kujuneda tõsine söömishäire, alkoholism või nad võivad kergemini langeda narkootikumide küüsi. Seega peaks haiguste ja isiksuse vahelisi seoseid käsitsevad uurimused arvesse võtma ebatervislikke elukombeid. Kahjuks paljud taolised uurimused seda ei tee.
    Haiguse põhjustatud isiksusemuutused
    Osa seoseid haiguste ja isiksuse vahel tõusevad esile, kuna kindlad aspektid isiksuses on esile kutsutud haiguse poolt. Näiteks mõned vähihaiged muutuvad depressiivseks ja kartlikuks. Ka võivad teatud kahjulikud bioloogilised protsessid esile kutsuda kroonilisi psüühikahäireid. Näiteks võib hapnikupuudus (hüpoksia) põhjustada depressiooni.Lisaks võivad paljud haigused sh süüfilis, AIDS ja Alzheimeri tõbi, mõjutada ajuprotsesside tööd ja seega kutsuda esile muutusi isiksuses. Kuna pereliikmed märkavad muutusi isiksuses ennem, kui arst otsustab teha meditsiinilised testid, võib neil tekkida vale-arusaam, et isiksus prognoosib või põhjustab haigust.
    Ka paljud ravimid ja ravimiteraapiad põhjustavad depressiooni, tuju-muutusi, ärevust, langenud seksiiha ja muid psühholoogilisi kõrvalmõjusid. Kahjuks on tänapäeval pidevalt suurenenud ravimite tarbimine, kuid samas ei ole mahuliselt kasvanud teaduslik uurimustöö nende mõju kohta inimese psüühikale.
    Isiksuse otsesed mõjud
    Isiksus võib mõjutada haigust otseselt läbi füsioloogiliste mehhanismide. Näiteks vihane või ka koleeriline iseloom võib viia arterikahjustuseni, mis omakorda soodustab pärgarteri haigust (coronary heart disease ), seega oleks see isiksus (iseloom) haiguse tekkepõhjuseks; järeldada võib, et isiksuse muutmine vähendab südame- ja veresoonkonnahaiguste riski. Sõltuvuses inimese isiksusest, tema emotsionaalsusest, emotsionaalsest käitumisest, maailmavaatest ja psühholoogilistest ressurssidest olenevalt võivad sellel inimesel tekkida mitmed erisugused füsioloogilised (vastu)-mehhanismid reageerimaks ning võitlemaks välismõjutuste vastu. Seega mängib isiksus kausatiivset rolli haiguste puhul. See mudel on tihedalt seotud terminitega psühhosomaatiline haigus ja psühhofüsioloogiline haigus.
    See mudel ei ütle, et isiksus on ainus haiguse põhjus ( Weiner , 1977). Peamiselt on enamike haiguste põhjusteks mitmed erinevad tegurid. Näiteks vigane geen, stressorid (näiteks viirused ), vanus jms. Selle mudeli järgi on igal isiksusel soodumus teatud haigustele, kuid enamus neist jäävad sellest puutumata.
    Bioloogilised kolmandad tegurid
    Osa bioloogilisi predispositsioone viib tõenäoliselt nii teatud isiksuseni kui ka kindla haiguseni. Näiteks, on märke sellest, et hüpertundlik närvisüsteem on tähtis faktor äreva isiksuse ja südamehaiguse väljakujunemisel. Seega, selle mudeli järgi võib ärev, tundlik isiksus olla seotud südamehaigusega, kuid samas ei pruugi ta haiguse kujunemises mängida olulist rolli. Pigem võib krooniline ärevus ja ängistus olla südamehaigust soodustav tegur, kuid samas ei pruugi see, sõltuvalt sellega seotud mehhanismide natuurist, veel haiguse tekkeni viia.
    Erinevatel väljakutsetel reageerivad erinevad inimesed neile oma südamerütmi ja vererõhu poolest erinevalt. Seega on psühhofüsioloogilistel reageeringutel (teisisõnu kardiovaskulaarsetel) igal organismil oma individuaalsed erinevused.
    Emotsionaalse väljenduse pärssimine võib olla korrelatiivne ja see võib olla kehva tervise põhjuseks.
    Tropism : otsides ohtlikke (haiglasi) situatsioone
    Veel üks huvitav seos isiksuse ja haiguse vahel hõlmab ohtlike situatsioonide otsimist. Teatud kindlad inimesi tõmbavad teatud kindlad situatsioonid, mis kujutavad endist ohtu tervisele. Näiteks võivad impulsiivsed ja psüühiliselt ebastabiilsed võivad tõenäolisemalt sattuda situatsioonidesse, mis soodustavad suitsetamist, vägivalda, narkootikumide tarbimist jms. Selline käitumismall võib kahjustada tervist. Taolisi jõude, mille poole inimesi miski tõmbab nimetatakse tropismideks (Friedman, 2000b).
    Artefaktide mõõde: haiguse käitumised ja valiku erapoolikused
    Vahete-vahel ei põhine vaadeldud sidemed haiguse ja isiksuse vahel faktidel – nad võivad olla artefaktid. Nagu tervise psühholoogia mudel ütleb, on haigus osaliselt sotsiaalselt defineeritud seisund, mis hõlmab endaga diagnoosi ja haige rolli astumist. Sotsiaalsed ja metodoloogilised faktorid võivad vahete-vahel artifektuaalselt tekitada seose haiguse ja isiksuse vahele.
    Üks artefakt hõlmab mõõtmist. Isiksus on seotud sümptomite tundmisega ja nende kaebamisega. Näiteks kaebavad neurootilised inimesed suurema tõenäosusega oma muredest , samas nad ka tunnevad valu suurema tõenäosusega. Valud rinnus ja lämbumistunne võib viia rinnaangiini ja südamehaiguse diagnoosimiseni; aga samad sümptomid on lähedalt seotud ärevuse ja depressiooniga.Seega ei ole isiksus-haigus side otsene isiksuse mõju orgaanilisele haigusele. See on meetod artefact. Muidugi võib selliseid probleeme minimaliseerida, kui me suudaks teha vahet sümptomitel ja nendega seotud haigustel , sest sümptomid võivad olla mitmel haigusel samasugused olenemata sellest, kas nad on seotud inimese psüühikaga. Kuid selline eristamine on palju raskem, kui arvata võib.
    Millal peaksime me siis vaatama artefaktide eest ette? Kui isiksus on vastastikuses seoses haigusega artefaktide tõttu, mis on seotud haiguse hindamisega, siis me peaks selliseid assotsiatsioone pidama tätsamateks, kui meditsiiniline diagnoos sõltub inimesest endast ja tema kaebustest (self- report ). Artefakt on tõenäolisem esile kerkima seal, kus hinnangud on sarnased. Sellised artefaktid esinavad veelgi suurema tõenäosusega, kui inimese enda kaebuste mõõtmed (self-report measures ) on sarnased.
    Teist tüüpi artefakt hõlmab patsiendi valiku erapoolikust. See artefakt võib esineda, kui mõned inimesed astuvad suurema tõenäosusega tervishoiusüsteemi. Teiste sõnadega, kui mittedepressiivsed inimesed, kel on peavalu, oleks läinud peavalukliinikusse, ei oleks kliinik täis depressiivseid patsiente.
    Keha kui süsteem
    Kõik mudelid, mida me oleme käsitlenud on üsna lihtsad ja töötavad ühe-suunaliselt. Mitmetel juhtudel on tõenäoline, et mitmed erinevad põhjuslikud mõjud ja tagasiside käärud toimivad isiksuse ja haiguse vahelistes seostes. Näiteks võib liigne ärevus viia suitsetamise-, joomise-, ja unetuseni, mis omakorda käivitab mitmed erinevad füsioloogilised protsessid (mida osaliselt mõjutab geneetiline kood), mis omakorda mõjutavad tervist, käitumist ja ärevust ennast jne. Osa tähtsaid seoseid on ära toodud joonisel 6-1. On liigne lihtsustada asja öeldes, et iga üksik faktor on tekkinud haiguse põhjuseks. Sellest hoolimata peaks isiksuse halbu mõjusid tervisele siiski uurima.
  • Haigusele kalduv isiksus.
    Südamehaigustele kaldumine on ainult üks osa ühest suuremast pildist. Selleks et mõista seoseid haiguse ja isiksuse vahel peab arvesse võtma ka teisi haigusi ja nende aspekte. Et rääkida ühest kindlast haigusest (CHD), peame teadma, kas teatud tüüpi isiksus kaldub ühele või mitmele haigusele, ja peame teadma kas see haigus on seotud ühe või mitme aspekti kaudu isiksusega. Teiste sõnadega peame me hindama konstrueeritud paikapidavust ( construct validity).
    Kahjuks tehakse uuringuid ainult ühe ja ainsa haigusega ning selle seotust isiksusega, kuid ei vaadata teisi haigusi ega nende seoseid. Veel hullem on see, et paljud uurijad võtavad vaatluse alla ainult ühe aspekti isiksusest ja üritavad leida sellega seost ühe ja kindla haiguse kohta. Näiteks, üks uuringu teostaja üritab teada saada kas allasurutus viib vähini, kuid samas ei võtta ta vaatluse alla seda, et allasurutus võib viia ka teiste haigusteni.
    Haigusele kalduva isiksuse iseloomujooned
    Peale vaenulikkuse, peetakse ka küünilisust ja suurt pingutamist südamehaiguseni viivaks, uuringud aga keskenduvad peamiselt inimese neurootilisusele, eriti aga ärevusele ja depressioonile.
    Neurootilisus on lai termin, mis käib inimeste kohta, kes on emotsionaalselt ebastabiilsed, närvilised, pidevas pinges ja muretsevad. On juba kaua teada, et sellised inimesed võivad kergemini üle minna ebatervislikele eluviisidele nagu suitsetamine, alkoholi tarbimine, narkootikumide kasutamine või isegi ülesöömine. Selliste teguviisidega üritavad need inimesed reguleerida oma ärevust. On ka täheldatud, et neurootilised inimesed kannatavad rohkem stressi ja igapäevaste probleemide all.
    Introvertsus on termin, mis käib inimeste kohta, kes on ujedad, alluvad ning üsna seltsimatud ja vaiksed. Tihti räägitakse, et introvertsus on ebatervislik. Tegelikkuses on asi aga palju keerulisem.
    Puudulik tähelepanu konstrueeritud paikapidavusele on viinud mõned arstid skeptitsismile isiksuse ja haiguse vaheliste seoste teemal. Seepärast tehti uurimus sel teemal, et uurida taoliste teooriate paikapidavust (Friedman & Booth -Kewley, 1987b). See ülevaade võttis arvesse mitmeid erinevaid aspekte ja uuris seoseid viie erineva haigusega. Selleks, et lihtsustada saadud tulemusi (mis olid ekstensiivsed), kombineeriti neid kasutades kvantitatiivseid meta -analüüsi tehnikaid.
    Meta-analüüs- See on kvantitatiivse integratsiooni meetod.Astma;Peavalud ja maohaavad;Liigesepõletik;
    Depressioon;Vähk
  • Organismi vananemine ja surm.
    1) Vananemine on rakutasandil toimuv protsess.
    2) Häired rakkudes halvendavad kudede ja organite tööd.
    3) Kudede halb talitlus kahandab inimese vaimset ja kehalist saavutusvõimet.
    4) Kudede ja organite edasise nõrgenemisega kaasnevad haigused ja surm.
    5) Rakkude kulumine on normaalse ainevahetuse kaasnähtus.
    1. Rakkude hävimine. Näiteks südame, aju ega lihaste rakud ei taastu . Mõnel juhul võivad tühja koha asemele kasvada naaberrakud, ent näiteks lihased üldiselt vaid kidunevad.
    2. Mutatsioonid, nn epigeneetilised mutatsioonid rakutuuma DNAs. Halvimal juhul võivad mutatsioonid põhjustada vähki.
    3. Mitokondri mutatsioonid. Raku "jõujaam" ehk mitokonder sisaldab omi geene. Neis tekkivad mutatsioonid võivad häirida raku tööd.
    4. Rakud, mis keelduvad "enesetapust". Normaaltingimustes on rakkudesse, mille puhul naaberrakud täheldavad väärat käitumist, programmeeritud enesehävitusmehhanism.
    5. Rakuväliste valkude kleepumine raku välispinnale. Rakusisesed valgud uuenevad pidevalt ja püsivad seetõttu heas seisundis. Rakuvälised valgud uuenevad pikkamööda või ei uuene üldse ning alluvad keemilistele reaktsioonidele . Nii näiteks võivad veresoonte seintele kogunevatest valkudest tekkida ühendid, mille tõttu soonesein jäigastub. Tulemus on kõrgenenud vererõhk.
    6. Rakuvälised jääkained. Näiteks amüloidid põhjustavad ladestiste kogunemist ajus – Alzheimeri tõve põdejatel toimub see protsess nii kiiresti, et patsient ei suuda töödelda infot.
    7. Rakusisesed jääkained. Rakud suudavad purustada suuri molekule, ent aeg-ajalt tekib neis molekule, mida rakk ise pole võimeline hävitama. Ehkki seda juhtub harva, kogunevad jääkained ajapikku raku lüsosoomi, mis toimib jäätmekäitluskeskusena. Lõpuks hakkavad need häirima raku normaalset tööd. See probleem puudutab just rakke, mis ei uuene. Kui need lakkavad toimimast, moodustub veresoontes lubi, mis vähendab soonte elastsust .
  • Krooniline väsimus.
    Kroonilise väsimuse sündroomi (Chronic Fatigue Syndrome ) esineb sagedamini naistel vanuses 30-50. Põhjalik uuring näitas, et kroonilise väsimuse sündroomi põdevatel inimestel on tervete inimestega võrreldes hulk teatud tüüpi geneetilisi erinevusi. CDC direktor Julie Gerberding märkis, et sisuliselt on tegemist esimese selle tõve bioloogilist tagapõhja kinnitava teadustööga. CFSi ekspert William Reeves selgitas, et krooniliselt väsinud inimestel on kaaskodanikega võrreldes erinevad geeniaktiivsuse tasemed , mis määravad igapäevase stressiga, sealhulgas ka vananemise ja haigustega kohanemist. Kui varem peeti võimalikuks, et kroonilise väsimuse sündroomi võivad põhjustada teatud viirused või Sündroomi peamised tunnused:
    1)väsimus, mida inimene pole sellisel määral varem kogenud ning mis kestab vähemalt kuus kuud, kusjuures magamine ei vähenda väsimust.
    2)väsimus on nii suur, et hakkab segama igapäevast tegevust.
    teised tunnused:väike palavik ,valus või kare kurk,lümfisõlmed märgatavad kaelal või kaenlaaugus,lihasnõrkus, lihasevalu,unehäired: magad liiga palju (hüpersomnia) või liiga vähe (insomnia), peavalu, mis erineb varasemast tüübi või raskuse poolest,liigesevalu ilma liigeste punetuse või paistetuseta,ebatavalised närvisüsteemi süptomid nagu,silmade suurenenud valgustundlikkus (fotofoobia),unustamine,ärrituvus,raskused kontsentreerumisel.
    Kroonilise väsimuse sündroomi võib diagnoosida, kui on välistatud teised võimalikud põhjused, näiteks nakkused, immuun - või autoimmuunhaigused, kasvajad, lihas- või närvihaigused, endokriinhaigused, psühhiaatrilised haigused, ravimsõltuvus. Sündroomi vastu tõhusat ravi ei ole, leevendada saab üksnes sümptomeid. Vaevustega inimestel soovitatakse võimalikult aktiivne olla, ka mõõdukas kehaline koormus tuleb kasuks. Haiguse diagnoosimiseks on vajalik patsiendi varasem meditsiiniline ajalugu ning teatud testide ja analüüside läbiviimine, et välistada muud haiguslikud seisundid.Kroonilise väsimuse puhul peaks aitama stressi vähendamine, toitumisharjumuste muutmine, venitusharjutused, teatud toidulisandid. Kuid mõnikord kirjutavad arstid haiguse vastu välja ka ravimeid. Nii parandavad näiteks tritsüklilised antidepressandid tuju ning võivad aidata vabaneda ka unehäiretest ja valudest.
    • .DOC Laadi alla originaalfail 37 lk · .doc · 194 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Närvisüsteem #1 Närvisüsteem #2 Närvisüsteem #3 Närvisüsteem #4 Närvisüsteem #5 Närvisüsteem #6 Närvisüsteem #7 Närvisüsteem #8 Närvisüsteem #9 Närvisüsteem #10 Närvisüsteem #11 Närvisüsteem #12 Närvisüsteem #13 Närvisüsteem #14 Närvisüsteem #15 Närvisüsteem #16 Närvisüsteem #17 Närvisüsteem #18 Närvisüsteem #19 Närvisüsteem #20 Närvisüsteem #21 Närvisüsteem #22 Närvisüsteem #23 Närvisüsteem #24 Närvisüsteem #25 Närvisüsteem #26 Närvisüsteem #27 Närvisüsteem #28 Närvisüsteem #29 Närvisüsteem #30 Närvisüsteem #31 Närvisüsteem #32 Närvisüsteem #33 Närvisüsteem #34 Närvisüsteem #35 Närvisüsteem #36 Närvisüsteem #37
    Punktid 50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
    Leheküljed ~ 37 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2011-02-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 194 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor Kirsika105 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT
    Tegemist on nõrvisüsteemi bioloogiliste alustega. Materjal hõlmab 60-t eksami küsimust- vastust raku ehitusest, meeleorganite tööst, näärmetest ja nende talitlusest, refleksidest, sagaratest ja nende häiretest, unetüüpidest, limbilisest süsteemist, mälust, stressist ning psühhotroopsete ja hallutsinogeensete ainete mõjust.
    närviraku ehitus meeleorganid hormoonid näärmed refleksid aju sagarad kesknärvisüsteem une tüübid mälu psühhotroopsete ainete mõju motoorsed väljad ajukahjustus limbiline süsteem stress valu mediaatorained mõtlemine mäletamine stimulandid hallutsinogeenid alkohol krooniline väsimus

    Sarnased õppematerjalid

    Närvisüsteemi biloogilised alused
    21
    doc

    Närvisüsteemi biloogilised alused

    NÄRVISÜSTEEMI BIOLOOGILISED ALUSED EKSAM 1. Närvisüsteemi areng sünnieelsel perioodil 18-28'ndal päeval hakkab moodustuma närvisüsteem ja see hakkab juhtima teiste organite tegevust. Kahe ja poole nädala vanusel lootel tekib keha dorsaalküljel ektodermi paksend ­ neuraal- e medullaarplaat, mis kiirelt muutub neuraalvaoks ja seejärel sulgub neuraaltoruks. neuraaltoru seintest kujunevad närvi- ja gliiarakud KNS-s, ruumidest neuraaltoru sees areneb välja ajuvatsakeste süsteem.Neuraaltoru kaudaalne osa on algmeks seljaajule ning rostraalne osa peaajule. Neuraaltoru

    Psühholoogia
    Kordamisküsimused 2 vastused
    22
    doc

    Kordamisküsimused 2(vastused)

    Meelesüsteemi talitlus Sensoris muudetakse ärritaja energia sensorimembraani permeaabluse muutuste kaudu sensoripotentsiaaliks (SP) ­ transduktsioon 1) SP tekib sensorimembraanil ja on lokaalne potentsiaal 2) muutub astmeliselt ja sõltub ärritaja tugevusest 3) levib mööda membraani elektrotooniliselt 4) summeerub nii ajaliselt kui ruumiliselt 5) vallandab sensoriga ühenduses olevas aferentses närvis AP tekke ja kannab seetõttu nimetust generaatorpotentsiaal SP põhjustab sensoriga ühenduses olevates närvikiududes aktsioonipotentsiaalide tekke(transformatsioon), mis juhitakse aferentsete juhteteede kaudu meelesüsteemi kuuluvatesse erinevatesse KNS osadesse. Sensorite jaotus vastavalt asukohale · eksterosensorid ­ kohandunud välismaailma ärritajate vastuvõtuks; neid võib jaotada veel ärritaja ja sensori vahekauguse alusel

    Füsioloogia
    NÄRVISÜSTEEM SYSTEMA NERVOSUM
    24
    pdf

    NÄRVISÜSTEEM SYSTEMA NERVOSUM

    NÄRVISÜSTEEM ​SYSTEMA NERVOSUM Mõisted NEURON - närvirakk + jätked SÜNAPS - neuronite kontakt, kus erutus kandub ühelt neuronilt teisele v lõppelundile MEDIAATOR - e neurotransmitter - närviraku impulsi toimel sünapsis moodustunud keemiliselt aktiivne aine, mille varal toimub erutuse ülekanne (atsetüülkoliin, noradrenaliin) - nr jätke, mida mööda juhitakse erutus neuroni suunas: lühike puuvõratoline või DENDRIIT niitjas - neuroni jätke, mida mööda juhitakse erutust neuronist välja / neuroni jätke, mis juhib AKSON närviimpulsse nr-st kas teise nr, moodustades sünapsi või efektoorse lõppelundi kaudu lõppelundisse, nt lihasesse - närvisüsteemi tugirakud (kaitse-, tugi-, toitev ja AV-funktsioon) NEUROGLIIA - e närvisõlm e närvitänk e tänk -

    Anatoomia ja füsioloogia
    NÄRVISÜSTEEM
    16
    docx

    NÄRVISÜSTEEM

    a. on see toidulisandina müügil USA-s. Postsünaptilise potentsiaali pikkus oleneb mediaatori eemaldamisest postsünaptilisest pilust. Mediaatori eemaldamine on erinevate mediaatorite jaoks erinev, osad (nt ACh) hüdrolüüsitakse sünaptilises pilus, teised (nt serotoniin) seotakse taas presünaptilises rakus ja kasutatakse hiljem uuesti. 3. Refleksi ja refleksikaare mõiste ja osad. Refleks on organismi vastus ärritusele. Selle kaudu närvisüsteem reguleerib org talitust. Refleks realiseerub mööda refleksikaart. See on tee mille erutus läbib vastuvõtvalt retseptorilt (sensorilt) kuni täidesaatva elundini. Refleks toimub teatud aja jooksul, seda 1 nim refleksiajaks. Erutuse ülekanne toimub kas närvilt närvile või närvilt erudeeritavale elundile. Olgu selleks lihas vms. erutuse ülekande kohta kutsutakse sünapsiks.

    Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja...
    Närvisüsteemi talitlus
    11
    doc

    Närvisüsteemi talitlus

    FÜSIOLOOGIA (KKSB.02.046) EKSAMIPROGRAMM - kevad 2013 Närvisüsteemi talitlus (I kontrolltöö osa) Närvisüsteemi üldine ülesehitus ja eri osade peamised ülesanded. Kesknärvisüsteem: pea- ja seljaaju. Perifeerne närvisüsteem: aferentne e. sensoorne ja eferentne e. motoorne osa; eferentse osa jagunemine somaatiliseks motoorseks ja autonoomseks närvisüsteemiks; autonoomse närvisüsteemi sümpaatiline ja parasümpaatiline osa. Autonoomse närvisüsteemi troofiline ja funktsionaalne mõju siseelundite talitlusele. Neuronid ja neurogliia rakud. Neuroni üldine ehitus. Neuronite tüübid: funktsiooni alusel, struktuuri alusel. Aksoni üldine ehitus.

    Bioloogia
    Närvisüsteem
    18
    docx

    Närvisüsteem

    Närvisüsteem: Kesknärvisüsteem , Seljaaju, Peaaju, Perifeerne närvisüsteem Somaatiline: närvid Autonoomne ehk vegetatiivne närvisüsteem Sümpaatiline Parasümpaatiline  Seljaaju ( medulla spinalis ) KNS vanim ja madalam osa Funktsioonid: Reflektoorne – seljaajus paiknevate motoorsete keskuste vahedusel toimuvad spinaalrefleksid, mis ei vaja kõrgemate ajuosade osavõttu Juhtefunktsioon – seljaaju on vaheajaam erutuse juhtimisel kõrgematesse keskustesse ja kõrgematest keskustest teostusorganitesse  Seljaaju ehitus Võrreldes loomadega on inimese seljaaju väiksema iseseisvuga. Seljaaju kaal

    Bioloogia
    Närvisüsteem
    20
    doc

    Närvisüsteem

    närvikiud - pikk närviraku jätke; koosneb kesksest telgsilindrist ja seda ümbritsevast neurilemmist innerveerima s.o. närvidega varustama aferentne e. sensoorne (tooma)närv - tundenärv eferentne e. motoorne (viima)närv Närvisüsteemi ülesanded, ehitus ja jaotus http://www.sruweb.com/~walsh/nervous_syste m.jpg Närvisüsteem (NS) on organismi juhtiv regulatsioonisüsteem. Ta täidab kaht olulist ülesannet : 1. loob organismi sideme väliskeskkonnaga 2. ühendab ja kooskõlastab keha organsüsteemide tegevust organismis kui

    Bioloogia
    Närvisüsteemi ja neuroni ehitus
    11
    docx

    Närvisüsteemi ja neuroni ehitus

    1. KÄITUMISE BIOLOOGILISED ALUSED Inimese käitumine alates lihtsamatest asjadest (silmapilgutamine) ja lõpetades kõige keerulisematega (probleemide lahendamine), sõltub meie sees toimuvate protsesside integreerumisest. Integreerimist e ühendamist teostab närvisüsteem (NS). Et paremini mõista inimkäitumist, tuleb tunda selle aluseks olevaid bioloogilisi protsesse. Teadusharu, mis uurib organismi bioloogiliste ning psüühiliste ja käitumuslike aspektide vahelisi seoseid, kuuluvad psühhobioloogia valdkonda. Need on neurofüsioloogia, sotsioloogia, psühhofarmakoloogia jpt. Närvisüsteem NS ülesanne on reguleerida ja koordineerida organismi elundite talitlust ning kohandada seda sise- ja väliskeskkonna muutustele.

    Psühholoogia


    Rohkem sarnaseid



    Meedia

    Vasakule Paremale

    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun