Närvisüsteemi biloogilised alused (4)

NÄRVISÜSTEEMI BIOLOOGILISED ALUSED EKSAM
1. Närvisüsteemi areng sünnieelsel perioodil
18-28’ndal päeval hakkab moodustuma närvisüsteem ja see hakkab juhtima teiste organite tegevust. Kahe ja poole nädala vanusel lootel tekib keha dorsaalküljel ektodermi paksend – neuraal- e medullaarplaat, mis kiirelt muutub neuraalvaoks ja seejärel sulgub neuraaltoruks. neuraaltoru seintest kujunevad närvi- ja gliiarakud KNS-s, ruumidest neuraaltoru sees areneb välja ajuvatsakeste süsteem.Neuraaltoru kaudaalne osa on algmeks seljaajule ning rostraalne osa peaajule. Neuraaltoru sulgumisega eraldub neuraalvao dorsaalosast ganglioniliist e –plaat, millest arenevad ajuvälised närvirakkude kogumid – tundeganglionid ja vegetatiivsed ganglionid.
2. Närviraku ehitus ja liigid
Igal neuronil on tuuma sisaldav rakukeha , dendriitideks kutsutavad lühikesed jätked, mis kannavad elektrilisi signaale rakukeha suunas, ja neuriit ehk akson - pikk jätke, mis juhib signaale neuronist välja.
Neuron ehk närvirakk on rakk, mis kannab edasi elektrilisi signaale, mida nimetatakse närviimpulssideks.
Neuroneid on kolme liiki:
1. sisendneuronid, mille kaudu närvivõrk saab informatsiooni välismaalimast;
2. väljundneuronid, mille kaudu väljastatakse tulemus;
3. peidetud neuronid , mis ei ole ei sisend - ega väljundneuronid.
3. Membraani puhkepotentsiaal
Puhkeseisundi on rakumembraan polariseeritud olekus, mis avaldub selles, et rakumembraani välispinnal on positiivne ja sisepinnal negatiivne elektrilaeng.
Negatiivse laenguga osakesed on koondunud vahetult rakumembraani sisepinna lähedusse, neid tasakaalustavad välispinnal olevad positiivsed laengud.
Ülejäänud raku sisemuses on negatiivseid ja positiivseid laengukandjaid võrdselt s.t seal valitseb elektroneutraalsus!
Rakumembraanidel suhtelises rahuolekus esinevat potentsiaalide diferentsi nimetatakse puhkepotentsiaaliks.
Puhkepotentsiaali põhjuseks on K-, Na-, Cl-ioonide ning anorgaaniliste anioonide ebavõrdne jaotus rakusiseses ja rakuvälises vedelikus ning rakumembraani ioonikanalite valikuline permeaablus nende ioonide suhtes.
4. Membraani aktsioonipotentsiaal
Ärritaja toimel või spontaanselt tekkinud erutus avaldub rakul kiirete elektriliste muutuste tsüklina: tegevus- e aktsioonipotentsiaalina (AP): rakumembraani välispind omandab negatiivse ja sisepind positiivse laengu. AP amplituud on sõltuvalt koest 60…120mV.
Depolarisatsioonifaas: avanevad pingetundlikud Na-kanalid - Na- ioonid tungivad laviinitaoliselt rakku ja membraani sisepind muutub välispinna suhtes elektriliselt positiivseks . Repolarisatsioonifaas: sulguvad Na-kanalid ja avanevad K-kanalid – taastub ioonide jaotus rakus ja väljaspool rakku hüperpolariseeriv järelpotentsiaal depolariseeriv järelpotentsiaal.
5. Sünapsi ehitus ja impulsi levik
Sünaps on koht, kus ühe neuroni (närviraku) neuriit ehk akson puutub kokku järgmise neuroni dendriidi või rakukehaga või siis meeleelundi , lihas- või näärmerakuga. Sünaps edastab erutust närvirakkudest.
Sünaps on elektriline või keemiline. Impulsi levik: Elektriline sünaps- närviimpulss antakse viivitamatult ja muutmata kujul edasi järgmisele rakule, kuna närvirakud on nii tihendalt seotud. Keemiline sünaps –väikese sünaptilise pilu tõttu elektriline signaal ei levi otse ühelt rakult teisele. Kui närviimpulss jõuab neuriidi lõppu, eraldub sünaptilisse pilusse keemilist ainet, mida nimetatakse mediaatoriks. Piisa hulga mediaatori seostumisel teise raku pinnal oleva reteptorvalguga muutub viimase seisund. Erutamata rakus tekitab mediaator närviimpulsi , kuid aktiivses rakus impulssi edasi ei kanta .
6. Nägemismeel
Meeleelundiks on silm mille valgustundlikud sensorid - kepikesed ja kolvikesed asuvad võrkkestas. Silma optilise süsteemi moodustavad sarvkest, eeskamber , lääts ja klaaskeha. Optilisse süsteemi kuulub veel silmaava ehk pupill mille kaudu reguleeritakse silma langeva valguse hulka.
Silmamuna ehitus: silmamuna koosneb kestadest ja sisust. Silmamunast suurema osa täidab klaaskeha – läbipaistev geel ekstratsellulaarvedelikust ning selles kolloidselt lahustunud kollageenist ja hüaluroonhappest. Silmakestad: fibrooskest, soonkest, ripskeha, pärissoonkest, võrkkest e reetina, pigmentepiteel, sensorirakud, horisontaalrakud, bipolaarsed rakud , ganglionirakud.
7. Värvuste nägemine ja värvipimedus
Inimene suudab eristada umbes 160 värvust. Lisaks sellele suudame tajuda värvuste intensiivsuse (heleduse) eri astmeid, samuti värviküllastusastmeid. Kuna need tegurid võivad ühineda erinevalt, on erinevaid värvivarjundeid väga palju. Kolvikesed, mis on silma võrkkestas paiknevad valgustundlikud rakud, on seotud värvuste nägemisega. Koos kepikestega võimaldavad nad nägemist. Värvuste nägemist võimaldavad olvikesed sellepärast, et enamasti esineb vähemalt kahth tüüpi kolvikesi, mille tundlikkuse spektraalne jaotus on erinev. Hämaras kolvikeste töö lakkab, mistõttu värvuste eristamise võime kaob.
Trikromaatilisuse teooria järgi on tundlike rakke sinise, rohelise ja punase valguse suhtes. See teooria seletab suure hulga värvustega seotud fenomene- rohelise ja punase sensori ärritamisel saadakse kollase värvuse, sinise, rohelise ja punase sensori samaaegsel ärritamisel valge valguse aisting jne.
Vastandvärvuste teooria seletab värvuste nägemist ja sellega seotud fenemone jube reetinas leiduvate vastanvärvusneuronite ja külgmises põlvikkehas ning ajukoores värvusspetsiifiliste nn. kahekordselt vastandlike rakkude esinemisega.
Värvipimedus ehk daltonism on inimese võimetus tajuda erinevusi mõnede või kõikide värvide vahel, mida teised inimesed suudavad tajuda.
Värvipimeduse põhjus on tavaliselt geneetiline, kuid võib olla ka silma-, närvi- või ajukahjustus või kokkupuude teatud kemikaalidega.
8. Nägemismeele tsentraalsed teed
Nägemisnärv mille moodustavad ganglioonirakkude jätked sisaldab enam kui 10 astmes 6 kiudu. Võrkkestast ninapoolt pärinevad nägemisnärvi kiud ristuvad nägemisristmikus. Oimupoolt tulevad kiud ei ristu. Nina ja oimupoolt tulnud närvikiud moodustavad ühinemisel nägemistrakti, mis suundub keskpaigus asuvasse külgmisse põlvikkehasse, kus toimub ümberlülitus nägemiskorteksisse viivatele neuronitele. Keskajus asuvate närvikeskuste kaudu juhitakse ka silmamuna liigutusi ja pupilli reaktsioone.
9. Kuulmismeel
Elundiks on kõrv, millel eristatakse välis-, kesk- ja sisekõrva. Sisekõrvas asuvad sensorirakud ja nendelt lähtuvad impulsid suunduvad kuulmisnärvilt kuulmismeelele tsentraalseid teid pidi. Kuulmiskorteksisse ülemises oimukäärus. Väliskõrv on helijuhtesüsteemiks, mille moodustavad kõrvalest ja kuulmekäik. Need juhivad heli laineid välis-ja keskkõrva piiril oleva trummikileni mis hakkab kaasa võnkuma. Trummikilele võnukumised antakse kuulmeluukeste-, vasara- ,alasti ja jaluse- kaudu edasi ovaalaknale. Ovaalakna membraani võnkumised antakse esikuastrikku täitva perilümfi kaudu edasi teojuha endolümfile.
10. Tasakaalumeel
Peale kuulmise täidab kõrv ka tasakaalumeele ülesannet. Kõrvas asuvad kanalikesed, mis tajuvad igasugust liikumist. Sellepärast läheb mõnikord karussellil või bussiga sõites süda pahaks. Ka merehaigus tekib tasakaalumeele liigsest ärritamisest. Tasakaaluelund ja kuulmiselund paiknevad üheskoos oimuluus ning moodustavad seal sisekõrva. Tasakaaluelund ja kuulmiselund koos kuuluvad kilelabürindi koostisesse. Tasakaaluelundis on 2 morfoloogilist allüksust- tähnielundid ja poolringkanalid.
11. Haistmismeel
Haistmisregioon hõlmab väikese ala ninaõõne ülaservas, seal asub haistmiselund.
Hingamisregioonis on õhu puhastamiseks ja veeauruga küllastamiseks mõeldud ripsepiteel koos lima produtseerivate karikrakkudega.
Lõhnaainete juurdetoomine toimub läbi sõõrmete perioodiliselt, sissehingamisega. Nuhutades võime suurendada haistmisala kaudu kulgevat õhuvoolu.
Inimesel on haistmisregioonis umbes 10 miljonit retseptorit. Õhuga sissehingatud aineosakesed lahustuvad ninaõõne limas ja põhjustavad haisterakkudes närviimpulsse.
Inimese haistmismeel on nõrgalt arenenud. Lõhnataju abil saab infot sissehingatava õhu koostisest ja toidu kõlblikkusest.
12. Maitsmismeel
Maitse ehk maitsmissensorid asuvad keele pealispinna keelenäsadel. Eristatakse seen-, leht- ja vallnäsasid, mis moodustavad maitse ehk maitsmiskarikad. Keele eeesmiselt osalt annavad maitsetundlikkust edasi näonärvi perifeersed jätked. Rakukehad asuvad geniikuliganglioonis, tsentraalsed jätked lõppevad maitsmistuumas, mis asub solitaartrakti ehk üksikkulgla tuuma ülemises osas. Keele tagumiselt osalt juhib maitsetundlikkust keeleneelunärv, mille tsentraalsed jätked lõppevad samuti maitsmistuumas.
13. Puutemeel
Mehhanosensorite tüübid- aeglaselt adapteeruvad (SA-sensorid), kiirelt adapteeruvad (RA-sensorid) väga kiiresti adapteeruvad (PC- sensor ). Esimene meesl, mis arenema hakkab ja selle keskus on ajukoores.
Naha mehhanosensorite histoloogia:
SA-sensorid
Merkeli rakud – karvadega kaetud nahas sageli kogunenud sensorelundisse
Ruffini kehakesed – sügavamates nahakihtides
RA-sensorid
Meissneri kehakesed – karvadega katmata piirkondades (nt sõrmeotstel ja huultel)
karvafolliikulisensor – karvadega kaetud piirkonnas
PC-sensor
Vateri-Pacini kehakesed
14. Temperatuurimeel
Esineb kaks kvaliteeti – külmameel ja soojameel. Nahas on spetsiifilised külma- ja soojapunktid. Temperatuuritundlikkus osaleb lisaks temperatuuritajule ka kehatemperatuuri teadvustamatult kulgevas reguleerimises. Termiline ärritamine, kaasa arvatud nendega kaasnevad vegetatiivsed Reaktsioonid, on afektiivse mõjuga – nad võivad olla meeldiva või ebameeldiva varjundiga.
15. Lihasmeel
Lihasmeele sensorid mis annavad informatsiooni lihase pikkuse ja pinge kohta on lihase kääv ja kolgi kõõluseorgan ehk kõõluseorgan. Lihasekääv asub sidekoest kapslis lihase kontraltiilsete kiudude vahel ja on ühendtud nendega paralleelselt. Kolgikõõluseorgan asub lihase ja kõõluse üleminekukoha lähedal ning on ühendatud lihase ekstrafusaalsete kiududega järjestikku. Kuna kõõluseorgan on ühendatud lihase kontraktiilsete kiududega järejestikku, võib öelda, et ta mõõdab eeskätt lihase pinget.
16. Ajuripats ja tema hormoonid
Ajuripats ehk hüpofüüs on selgroogsete organismide hernesuurune endokriinnääre, mis asub peaajus. Ajuripats nõristab hormoone, mis reguleerivad organismi homöostaasi, stimuleerivad teiste endokriinnäärmete tööd. Ajuripats ehk hüpofüüs on kõige tähtsam sisenõrenääre. Peaajus asuv ajuripats juhib koos närvisüsteemiga teiste hormoone sünteesivate näärmete talitlust. Näiteks reguleerib ta suguhormoonide sünteesi sugunäärmetes. Ajuripats sünteesib ka kasvuhormooni, mis mõjutab kogu organismi kasvu. Ajuripatsi kaudu on närvisüsteem ja hormoonsüsteem omavahel seotud. Aju närvirakud aktiveerivad ajuripatsit, mis hakkab hormoone valmistama. Paljudest neist hormoonidest, aga reguleerivad omakorda teiste tööd. Ajuripats on ``juhtnääre``, sest ta korraldab kõigi teiste hormooninäärmete tööd. Ta annab allasuvatele näärmetele teada, mida on vaja toota, et elu liiguks ja, mille tootmine korraks katkestada, sest seda on hetkel piisavalt. Ajuripats toodab hormoone, mis ergutab munasarju moodustama naissuguhormoone . FSH-foliikuilite kasvu ja arengut soodustav hormoon ja LH-hormoon, mis mõjutab munaraku ovuleerumist. Nõristab ka kasvuhormooni. Ajuripats eristab hormonoe, mis reguleerivad organismi homÖoastaasi ja stimuleerivad teiste endokriinnäärmete tööd.
17. Kilpnääre, kõrvalkilpnääre ning nende hormoonid
Kilpnääre on inimeste ja teiste selgroogsete kõri külgedel asuv nääre. Kilpnäärme hormoon türoksiin reguleerib ainevahetuse kiirust ja erutusprotsesside tegevust. Kilpnääre on väike liblikasarnane nääre, mis paikneb kaelal hingetoru ja kõri ees ja külgedel. Ta koosneb kahest sagarast, mis on omavahel ühendatud väikese sillakesega. Kilpnääre toodab hormoone, mis reguleerivad organismi kasvu, arengut ja ainevahetust.
Kõrvalkilpnääre- asuvad kilnäärme tagapinnal (4 väikest nääret). Eritavad parathormooni , mis reguleerib Ca++ liikumist läbi rakumembraani lisades vere ja langetades luukoe Ca++ sisaldust. Samuti soodustab PTH Ca++ imendumist peensoolest D-vitamiini (NB!hormoon) aktiveerides. D-vitamiin tekib nahas UV kiirguse toimel.
18. Käbinääre, harknääre ning nende hormoonid
Käbinääre ehk pineaalkeha ehk epifüüs (glandula pinealis ehk corpus pineale ehk epiphysis cerebri) on selgroogsetel peaajus asuv sisenõrenääre.
Tüümus ( Thymus ) ehk harkelund (varasem nimetus harknääre) on kapsliga ümbritsetud sagarikulise ehitusega lümfoidorgan. Tüümus paikneb rinnaku ( Sternum ) taga eesmises keskseinandis (Mediastinum).
Hormoonid: harknääre produtseerib hormoone, tümosiini ja tümopoetiini.
Käbikeha tähtsamaiks sekretatsiooniprodutiks on hormoon melatoniin, mille toimet veel ei teata. Teatakse vaid, et melatoniini sünteesi pidurdab valgus ja stimuleerib pimedus. Ta on pimeduse hormoon. See tähendab: häbi ja surma hormoon. Asub samuti peaajus. Imetajatel, sealhulgas ka inimesel, on käbikeha suhteliselt vähe arenenud nääre. Tema hormoonid reguleerivad organismi ööpäevaseid rütme, näiteks ärkvelolekut ja und ning mõjutavad ka naha pigmentide sünteesi.
19. Neerupealised ning selle hormoonid
Neerupealised, nagu ütleb nimetuski , paiknevad neerude peal. Neerupealiste kõige tuntum hormoon on adrenaliin . Adrenaliin eritub verre näiteks hirmu, ehmatuse, viha ning positiivsete emotsioonide korral. Adrenaliin ergutab südametegevust, kiirendab hingamissagedust , tõstab vererõhku ja soodustab veresuhkru kasutamist lihasrakkudes.
20. Sugunäärmed ja nende hormoonid
Sugunäärmete hormoonid mõjutavad sootunnuste – vastavalt mehe või naise tunnuste (näiteks habeme või rindade) – arengut. Munasarjad ja munandid valmistavad nii sugurakke kui ka suguhormoone . Sugunäärmed hakkavad tööle murdeeas . Ajuripats hakkab tootma hormooni, mis paneb tööle sugunäärmed. Nende toodetud hormoonide toimel kujunevadki sootunnused.
Testosteroon (meessugu hormoon) stimuleerib valkude sünteesi.
Naissuguhormoonideks on östrogeenid ja progesteroon.
21. Kesknärvisüsteemi struktuur
Koosneb peaajust ja seljaajust .
Kesknärvisüsteemi põhiosaks on koljus paiknev peaaju , mis juhib ja kontrollib kogu organismi talitlust. Peaaju koosneb miljarditest närvirakkudest, mis moodustavad ajus erineva ülesandega piirkondi ja keskusi.
Seljaaju on selgrookanalis paiknev nööri –kujuline närvi - rakkude kogumik.
Seljaajul on kaks tähtsat ülesannet :
Esiteks vahendab ta informatsiooni peaaju ja ülejäänud keha vahel.
Teiseks juhib seljaaju lihtsaid kaasasündinud käitumisi.
22. Erutuse ja pidurduse juhtimine närvikeskustes
Erutuse juhtimine: närvikeskustes levib erutus ühes suunas, sensoriga ühenduses olevat efektorneuronile. Ühesuunaline on erutuse levik selletõttu, et sünnapsis antakse erutus edasi presünapsilt mediaatori vahendusel postsünapsimembraanile. Erutus võib närvikeskustes summeeruda, erutuse summatsioon võib olla ajaline ja ruumiline. Pidurdunähud närvikeskustes- sama tähtis kui erutuse esilekutsumine ja edasijuhtimine närvikeskustes on üleminevate erutusimpulsside sellekteerimine, teatud närvirakkude ja keskuste erutusseisundi vähendamine või erutuse leviku täielik blokeerimine. See osutub võimalikuks tänu pidurdusneuronitle. On olemas presünapsiline pidrudus( erutus blokeeritakse enne närvirakuni jõudmist) ja possünapsiline pidurdus( pärast närvirakuni jõudmist).
23. Seljaaju ehitus ja tähtsamad funktsioonid
Seljaaju asub lülisamba kanalis ja koosneb närvirakkude kogumikest (hallainest) ja seda ümbritsevate närvikiudude( valgeaine) poolt moodustatud juhtteedest.
Funktsioonid:
Seljaaju on vahejaamaks erutuse edasiandmisel teistele närvikeskustele.
Seljaajus asuvate närvikeskuste kaudu toimuvad seljaaju refleksid, mis ei vaja kõrgemate ajuosade vastuvõttu.
24. Spinaalnärvid
Spinaalnärvid: seljaaju segmentaarse aparaadi juurde kuulub 31 paari spinaalnärve. Iga närvipaar moodustab koos seljaaju hallaine vastava osaga närvisegmendi, mida nim spinaalsegmendiks. . Spinaalsegment on kehasegmendi osa ja innerveerib selle dermatoomist, sklerotoomist ja müotoomist arenenud somaatilisi elundeid ja nendega seotud vistseraalseid komponente.
25. Kraniaalnärvid
Peaajust saab alguse 12 paari kraniaalnärve( haisimisnärv, nägemisnärv, esiku -teonärv, silmaliigutajanärv, plokinärv, eemaldajanärv, keelealunenärv, kolmiknärv, näonärv, keele-neelunärv). Esiku-teonärvil on esiku- ja teojuur, mida käsitletakse omaette närvidena. Mõlema närvi koostises on bipolaarsed neuronid, mille kehad paiknevad vastavates tundeganglionides
Silmaliigutajanärv innerveerib silmamuna ülemist, alumist, keskmist sirglihast, alumist põikilihast ja ülalautõsturit.
26. Sümpaatiline närvisüsteem
Sümpaatiline närvisüsteem kuulub autonoomse närvisüsteemi (ANS) alla. Sümpaatilise närvisüsteemi ülesanne on valmistada organism ette tegutsemiseks. Sümpaatilise närvisüsteemi informatsiooni kannab edasi närvilõpmetes sisalduv noradrenaliin . Ärrituse kui negatiivse faktori puhul eritub neerupealistest täiendav hulk adrenaliini ja noradrenaliini, mis ruttab vere kaudu olemasolevale appi. Sümpaatiline närvisüsteem aitab inimesel ennast kokku võtta, mobiliseerida, kontsentreerida.
27. Parasümpaatiline närvisüsteem
Parasümpaatiline närvisüsteem aitab inimesel keskenduda. Kuulub samuti ANS juurde (vt.eelm.). Parasümpaatilise närvisüsteemi infot kannab edasi atsetüülkoliin.
Parasümpaatiline NS innerveerib seedetrakti , eritus- ja suguelundite ning kopsude silelihaseid ja näärmeid , samuti südamekodasid , pisara – ja süljenäärmeid ja silma sisemisi lihaseid. Veresoonte silelihaseid parasümpaatiline NS ei innerveeri.
28. Reflekside jaotavus ja refleksikaar
Jaotavus: Reflekside jaotuvus : tingimatud ja tingitud reflekse. Tingimatud refleksid on kaasasündinud ehk pärilikud. Enamik tingimatutele refleksidele vastavaid refleksikaari kulgeb läbi seljaaju. Tingitud refleksid on aga elu jooksul omandatud (õpitud) ja nendes refleksikaartes osalevad peaaju eri piirkonnad. Suure osa refleksikaarte puhul läbib erutus aga nii pea- kui ka seljaaju.
Erutuse teekonda mööda aferentset närvi kesknärvisüsteemi ja sealt edasi mööda eferentset närvi organisse nimetatakse refleksikaareks.
Joonis:
29. Lihaste refleksid
Motoorsed sopinaalrefleksid :
-venitusrefleksid. Skeletilihase venitamisel tekib reflektoorne põlverefleks.
- Painutusrefleks - tekib jäsemete naharetseptorite ärritamisele, ilmneb jäseme painutusliigutusegaärrituskoldest eemaldamises.
Sirutusrefleksid:
-Tõukerefleks- tekib labajala naharetseptorite ärritamisel selle kontakteerumisel tugipinnaga , väljendb alajäsemete reflektrooses sirutuses.
-Ristsirutusrefleks- üla või alajäsemete painutusega kaasneb kontraletaarsete jäsemete sirutujalihaste toonuse tõus.
30. Tahtlikud ja automaatsed liigutused
Kirjelda oma sõnadega :D
31. Väikeaju ehitus ja funktsioonid
Väikeaju (cerebellum) on üks tähtsaimaid närvisüsteemi osi. Tal on kaks poolkera, mis on ühendatud nn ussi (vermis) varal. Poolkerad ja uss on kaetud arvukate paralleelsete vagudega. Väikeaju katab koor, mis koosneb hallainest. Sügavamal paikneva valgeolluse keskkohas leidub mitu tuuma. Kolme paari säärte kaudu on väikeaju ühendatud piklikaju, silla ja nelikküngastikuga. Väikeaju all asub IV ajuva.
Funktsioonid:

• tasakaalureaktsioonide ja lihaste toonuse regulatsioon
  
• inertsi mõju korrigeerimine kehaosade liikumisele, liigutuste ulatuse , jõu ja kiiruse reguleerimine;
  
• uss ja tätrakesed on seotud eelkõige automaatsete liigutustegevuste reguleerimisega, väikeaju poolkerad aga tahteliste liigutuste kontrolliga .
  

32. Otsmikusagara ehitus ja funktsioonid
Frontaalsagar ehk otsmikusagar paikneb peaaju eesmises osas ja tegeleb stiimulitele reageerimisega.
Funktsioonid:

• Premotoorne korteks- tegeleb otsuste vastuvõtmisega vastavalt välistele stiimulitele.
  
• Primaarne korteks- asub tegevusse väliste stiimulite puudumisel ning vastutab käitumise planeerimise ja liigutusteks valmistumise eest.
  

33. Otsmikusagara kahjustustest tingitud tähtsamad häired
Vähenesid loomadel ärevus- ja hirmureaktsioonid. Hüperaktiivsus, rahutus , impulsiivsus, eufooria , apaatia, letargia , initsiatiivitus, regulatoorne apraksia (häire sihipärases tegevuses, eriti seoses käitumise verbaalse regulatsiooniga), kineetiline apraksia (häire liigutuste kiiruses –sujuvuses ühelt programmilt teisele ülemineku häire).
34. Oimusagara ehitus ja funktsioonid
Oimusagar ehk temporaalsagar .
Funktsioonid : Temporaalsagaras toimub auditoorse info töötlus, kõne mõistmine ning visuaalsete objektide äratundmine. Ülemises temporaalvaos sobitatakse kokku visuaaset ja auditoorset infot, sealt tuleneb sotsiaalse kognitatsiooni oskus ning toimetatakse objektide kategoriseerimine. Mandelkeha hoolitseb afektide ja sensoorsele infole emotsionaalse tähenduse andmise eest. Hippokampus vastutab ruumis orienteerumise ning koos mediaalsete koorepiirkondadega ka sensoorse sisendi talletamine eest pikaajalisse mällu. LISA: kuulmise ja mälestuste moodustamisega tegelev ajuosa. See tegeleb õppimise ja seostamisega rohkem , kui ükski teine sagar ning on selle osas hästi tuntud. Näiteks on see vajalik faktide, südmuste, asukohtade, seoste, nägude ja sõnavara õppimiseks.
35. Oimusagara kahjustustest tingitud tähtsamad häired
Temporaalsagar on epilepsiate e üks tavalisemaid allikaid . Tugeva vormi puhul levib see üle aju. Leebetel juhtudel tekitab see deja vu või jamais vu (ümbrus on väga võõras) tunnet . Vahel tulevad teatud mälestused meelde või kaob mälu üldse ära. Laialdamsel levikul kutsub sensoorseid elamusi esile. Tugevamal juhul esineb ka visuaalse ja somatosensoorse ala aktiveerumist.
Oimusagara kahjustused süvendavad episoodilise mälu defitsiiti eriti just selles, mis puutub toimunud sündmustesse mäletamisse isikliku elu osana .
Agnoosia - tähendab võimetust teatud asjutuvastada, seostada või ka lihtsalt teadmatust ning mitmed selle vormid kaasnevad oimusagara kahjustusega, kuigi need võivad juba sündides olemas olla pärilikkuse tõttu.
Prospagnoosia- ei suudeta inimesi näo järgi tuvastada.
Auditaarne agnoosia- ei suudeta heli seostada, näiteks tekitajaga
Linguistiline auditoorne agnoosia- ei suudeta kuuldud sõnadest aru saada.
Amuusia- muusika jääb segaseks müraks , mis ei jää meelde.
Visuaalne agnoosia- nähtut ei suudeta tuvastada.
36. Aju ja kõne
37. Peamised kõnehäired ja nende põhjused
Afaasia - ehk kõnehalvatus on kõnetegevuse aspektide (rääkimine, arusaamine, kirjutamine, lugemine) häire , mis tuleneb vasaku ajupoolkera lokaalsest kahjustusest või mõnikord vaimuhaigusest.
Motoorne ehk ekspressiivne afaasia- on häiritud suuline või kirjalik kõne.
Sensoorne ehk impressiivne afaasia- häiritud suulisest kõnest arusaamine või lugemine.
Agraafia- kõne täielik häiritus
Aleksia- lugemise täielik häiritus
Motoorse afaasiaga patsiendil on raske sõnu leida ning kõne on aeglane ja vaevaline. Laused on lihtsad, taandudes mõnikord üksikutele sõnadele, osa sõnu jäetakse vahele või neid kasutatakse valesti. Selline afaasia esineb eriti neil, kellel on kahjustused Broca piirkond, millel on oluline osa kõne kavandamisel.
Sensoorse afaasia puhul võib patsient soravalt kõnelda, kuid tema jutt ei tähenda suht sageli suurt midagi, sest häälikud ja sõnad võivad olla ära vahetatud , ilma, et patsient ise sellest aru saaks. Põhjuseks on kõnest arusaamise häire. Seda sorti häire esineb Wernicke piirkonna kahjustuse puhul.
38. Arvutusvilumuste häire
Düsmaatik on see kellel on arvutusvilumuste häire. Esineb arvutamisvilumuse häiret üksjagu, kuigi lugemis- ja õigekirjaoskuse häire on rohkem levinud. Häiret on võimalik avastada varakult, sest õpilastel esineb raskusi elementaarsete tehetega – liitmise -lahutamisega, korrutamise-jagamisega.
39. Kiirusagara ehitus ja funktsioonid
Kiirusagar ehk parietaalsagar on ajukoore osa, mis paikneb kiiruluu all.
Kiirusagar vastutab objektide ruumise asetuse ja liigutuste kooskõlastamise eest. Ühtlasi hoolitseb see liigutuste õige järjekorra eest ning võimaldab samaaegselt mitme asjaga tegeleda.
Kiirusagar on eest piiritletud tsentraalfissuuriga, ventraalselt Sylviuse fissuuriga, dorsaalselt vöökääru ja tagant kiiru- kukla vaoga.
Kiirusagar koosneb posttsentraalkäärust , ülemisest kiirusagarikust, parietaalsest operkulumist ), supramarginaalkäärust ja angulaarkäärust.Neist kahte viimast nimetatakse kokku kiirusagara alumiseks osaks.
40. Kiirusagara kahjustustest tingitud tähtsamad häired
Võib esineda puute -ja temperatuuritundlikkuse langust või täielikku puudumist. Kiirusagara sekundaarse välja kahjustus ( kehataju kahjustus ): kinesteetiline apraksia - käsi nagu labidas .
Kiirusagara ja oimusagara piiriala tertsiaalne väli ( näiteks liigutuste ja nägemise seostamine , abstraktsed mõisted): ruumiapraksia ehk apraktoagnoosia, raskused liigutuste ja visuaalse ruumi kordineerimisel (nt riietumisel, voodi tegemisel).
41. Kuklasagara ehitus ja funktsioonid
Funktsioon: visuaalse informatsiooni vastuvõtmine ja töötlemine.
Kuklasagar tegeleb ainult nägemisega, täpsemalt ainult otseses nägemises ja mitte nähtu tuvastamises, seostamises, ruumilise ümbruse kaardistamises ega isegi alati nähtust praktiliseks eluks teadlikuks tegemises.
42. Kuklasagara kahjustustest tingitud tähtsamad häired
Kergema vigastuse puhul tekib väiksem pime ala - skotoom. Pimenägijatel on see koht vigastatud, kuid vaatamata oma sõnul pimedusele suudetakse tihti õigesti tajuda silme ees olevale liikumisele. Antoni sündroomi puhul ei usu isik, et on jäänud pimedaks vaatamata asjade otsa koperdamisele ja tihti võimetusele õigesti ära arvata isegi, kas valgustid on sisse lülitatud. Võib esineda selgeid hallutsisatsioone.
Samas selle sündroomi tekkimisel kahjustuvad tihti ka teised naabruses olevad ajuosad.
43. Hüpotaalamus ehitus ja funktsioonid
Kõige tähtsam organismi sisekeskkonda reguleeriv ajupiirkond. Hüpotalamuse funktsioonid hõlmavad vegetatiivseid, somaatilisi ja hormonaalseid funktsioone. Muuhulgas mõjutab hüpotalamus termoregulatsiooni, janu ja nälja regulatsiooni, endokriinset regulatsiooni ja une-ärkveloleku rütmi regulatsiooni. Hüpotalamus on umbes 5 g raskune peaaju osa, mis ei ole teravalt piiritletud.
Hüpotalamus on vaheaju ventraalne osa, paikneb III ajuvatsakese ventraalsel poolel talamuse all.
Hüpotalamuse ventromediaalsest piirkonnast saab alguse hüpofüüsivars koos neuro - ja adenohüpofüüsiga.
Funktsioonid:

• Autonoomne regulatsioon- hüpotalamus osaleb südame löögisageduse, samuti veresoonte valendiku kontrollis ; reguleerib toidumassi liikumist seedetraktis, uriini väljutamine põiest
  
• Endokriinsüsteemi kontroll; hüpotalamus reguleerib hüpofüüsi talitlust, ainevahetust, ioonset tasakaalu, sugulist arengut, seksuaalfunktsiooni
  
• Lihaste talitluse regulatsioon; kontrollib neelamisega seotud lihaste talitlust, stimuleerib lihaste värisemist, millel on oluline termoregulatiivne tähtsus
  
• Termoregulatsioon ; temperatuuri tõustes stimuleerib hüpotalamus soojuse ärastamist, aktiveerides higistamisfunktsiooni (hüpofüüsi eessagar ); temperatuuri langedes stimuleerib hüpotalamus soojusproduktsiooni lihaste värisemise kaudu (hüpofüüsi tagasagar )
  
• Toitumise regulatsioon; hüpotalamuse näljakeskus stimuleerib toitumist, küllastuskeskus pärsib söögiisu, janukeskus stimuleerib joomist
  
• Emotsioonide regulatsioon; emotsionaalse käitumise üldine regulatsioon; otsene seos hirmu- ja raevutundega, seksuaalse naudingu tajumisega; hüpotalamuse seisundi muutus on ilmselt seotud ka stressist tingitud haiguste tekke ning süvenemiseg, psühhosomaatiliste häireteg
  
• Une/ärkveloleku tsüklite regulatsioon; hüpotalamus osaleb organismi seisundi regulatsioonis une/ärkveloleku tsüklis koos retikulaarformatsiooniga.
  

Joonis:
44. Hüpotaalamuse kahjustusest tingitud tähtsamad häired
Hüpotalamuse kahjustused tekitavad häireid inimeste motiveeritud käitumistes : söömine, seksuaalkäitumine, temperatuuriregulatsioon, aktiivsusaste.
45. Limbilise süsteemi ehitus ja tähtsamad süsteemid
Limbiline süsteem reguleerib meeleolu ja tegevusvalmidust, emotsioone, õppimis- ja mäluprotsesse. Kujundab inimese sise- ja väliskeskkonnast saabuva info tähenduse ja määrab inimese iseloomuliku käitumise. Limbiline süsteem parandab üldist adaptatsiooni pidevalt muutuvale ümbrusele.
Limbilisse süsteemi kuuluvad hippocampus, gyrus parahippocampalis, gyrus cinguli, bulbus olfactorius, tuberculum olfactorium. Lisaks ka corpus amygdaloideum, septum ’i tuumad ja nuceleus thalami anterior .
46. Limbiline süsteem ja emotsioonid
Muutused limbilises süsteemis põhjustavad inimesel häireid emotsionaalses käitumisviisis. Limbiline süsteem reguleerib üldise emotsionaalset seisundit. Amügdala- vajalik õpitud emotsionaalsete reaktsioonide omamiseks ja teiste emotsioonide äratundmiseks. Vigastused kalduvad vähendama hirmu ja agressiivsust. Singulaatkorteks- selle singulaatkäärul asuva ala aktiivsus sõltub mitmekülgsetest emotsionaalsema väärtusega meeleelamustest (külm, valu, mõnu, hirm jne) olles insulaga koos piirkondadeks suuraju koorel, mille aktiivsus sõltub ilmsemalt sellistest sisetajudest. Aktiveerub ka keskendumisel.
47. Ärevus ja stress
Ärevus on kartustunne, mis on põhjustatud välimise või sisemise ohu ootuses , s.t. reaaalne ja teadvustatud ohustiimul puudub. Ärevus on emotsionaalne reaktsioon . Me tunneme näiteks ärevust eksamieelsetel tundidel , suure rahvahulga ees kõnet pidades, minnes töövestlusele jne. Vaatamata tekkepõhjusele reageerite te ärevaks muutumisel füüsiliselt ja psüühiliselt laias laastus samamoodi. Reaalsete ohtude peale ehmudes tekib teil alati sama reaktsioon. Ärevushäire- haigus, kus on ängistus, muretsemine ja närvilisus nii häirivad ja tüütud, et te peate tegema oma elus muudatusi või seadma endale piiranguid. On asju, mida te ei ole võimeline tegema ja kohti, kuhu te ei ole suuteline oma ärevuse tõttu minema. Halvimatel juhtudel võite tunda ärevust nii paljudes olukordades, et see hakkab teid kurnama.
Stress- on negatiivne emotsionaalne kogemus, millega kaasnevad biokeemilised, füsioloogilised, kogniitivsed ja käitumuslikud muutused, mis on suunatus stressi tekitanud sündmuse muutmisele või selle mõjuga kohanemisele. Stress on organismi seisund reageerimaks väljakutsuvatele uutele olukordadele. Stressi põhjustab ootamatu või väljakutsuv keskkonnasündmus, millega organismil tuleb kohaneda. Stress on seisund, kus me tõlgendame olukorda nõudlikumana kui oma suutlikkust sellega toime tulla. Stressi kogetakse näiteks juhul, kui usume, et peame midagi rohkem, paremini või kiiremini tegema suutma.
48. Valu
Valu on kudede kahjustuse või ülekoormusega kaasneva närvilõpmete erutuse tekitatud ebameeldiv aisting, mille funktsioon on anda organismile märku vigastusest ning motiveerida ohtlikku olukorda lõpetama või vältima. Valutundlikke närvilõpmeid nimetatakse notsitseptoriteks. Valu liigitatakse ägedaks ja krooniliseks. Subjektiivselt võib valu iseloomustada kui närivat, torkivat vm. valu vaigistamisek.
49. Retikulaarformatsiooni ehitus ja tähtsamad funktsioonid
Retikulaarformatsioon moodustub läbi kogu ajutüve hajali paiknevatest tuumadest, millesse saabuvad aferentsed närvikiud väga paljudest erinevatest piirkondadest, eriti näost. Retikulaarformatsioon reguleerib une ja ärkveloleku tsükleid. Visuaalsed, akustilised ärritajad, samuti vaimne tegevus stimuleerivad retikulaarformatsiooni. See hoiab meid erksana, soodustab tähelepanu kontsentratsiooni. Visuaalsete - akustiliste ärritajate vaegus, aga ka akustiliste signaalide monotoonsus (näit sisult igavavõitu ja lektori poolt halvasti näitlikustatud loeng) soodustab suikumist.
Retikulaarformatsiooni seisund on olulisel määral mõjutatav farmakonidega. Näiteks üldtuimestajad toimivad sel teel, et kutsuvad retikulaarformatsiooni rakkudes esile pidurdusseisundi, samuti mõjuvad paljud rahustid. Ammoniaak seevastu, ärritades kolmiknärvi lõpmeid ninas, kutsub selle kaudu esile retikulaarformatsiooni rakkude tugeva erutuse ning seeläbi ka suuraju koore aktiveerumise.
50. Teadvuse aktiivsuse regulatsioon. Ärkvelolek ja uni
Teadvuse aktiivsuse regulatsiooniga tegeleb retikulaarformatsioon. Une puhul saab eristada üksteisest erinevaid staadiume. Lihtsamaiks ja vanimaks une sügavuse kriteeriumiks on und katkestava äratusärriti intensiivsus. Mida sügavam on uni, seda kõrgem on äratuslävi. Pingevabal ärkveolekul domineerib kord suureneva, kord väheneva aplituudiga a- lainerütm. Öö kestel läbivad erinevad une staadiumid und korduvalt, keskmiselt 3-5 korda. Seejuures igas tsüklis saavutatav une sügavus reeglina vastu hommikut väheneb, nii, et lõpuks E-staadiumi enam ei saavutata või, kui , siis väga lühikeseks ajaks. Normaalse une puhul esinevad REM-staadiumidumbes iga 1,5 tunni järel. Nende kestus on keskmiselt 20 minutit ja öö jooksul see pikeneb. On tõestatud, et unenäod esinevad sageli või peamiselt REM- une ajal.
51. Une tüübid
1. aste - kerge uni, kestusega kuni 2 minutit. Keha lõdvestub, kaovad ärkveloleku ajal valitsenud alfalained.
2. aste - uinumine, kestusega u 20 minutit. Südame töö ja hingamine aeglustuvad. Silmalaud on suletud, silmad võivad aeglaselt liikuda . See aste hõlmab 45-55% kogu uneajast.
3. aste - Üleminek deltaune staadiumisse. Selles astmes tekivad aeglased suure amplituudiga deltalained. See aste hõlmab 3-8% kogu uneajast.
4. aste - sügav uni ehk deltauni. Silmamunad püsivad paigal. Sel ajal on magajat kõige raskem üles ajada. See aste hõlmab 10-15% kogu uneajast. Sel ajal on võimalik ka unes käimine ja unes rääkimine.
5. aste - Kiire ehk paradoksaalne uni. Unenägude nägemise staadium. Seda nimetatakse ka REM-uneks kuna sel ajal liiguvad silmamunad kiiresti (REM - Rapid Eye Movement ehk kiire sil
silmaliikumine).
52. Tähtsamad mediaatorained
Atsetüülkoliin- vahendab ajust lihastesse minevaid signaalide läbipääsu lihastele tahtlike liigutuste puhul. Selle blokeerimisel tekivad mäluhäired nii asjade äratundmisel kui ka õppimisel. Lisaks on see tugev näärmete aktiivsuse reguleerija. See osaleb ka unes.
Adrenaliin ehk epinefriin on virgutusaine ja neurohormoon, mis eritub koos noradrenaliiniga stressiolukorras. Seda toodavad neerupealsed. Kui adrenaliin väljastatakse vereringesse, mõjub see mitmele adrenergilistele retsptoritele ning sel on mitmeid keha mõjutavaid efekte . See kiirendab südamerütmi ja löögi mahtu, laiendab pupille ja ahendab arterioole nahas ja maos, suurendab neid lihastes. Adrenaliin tõstab veresuhkru taset suurendades maksas glükogeeni hüdrolüüsi glükoosiks. Adrenaliinil on immuunsüsteemi nõrgendav mõju.
Serotoniin – selle põhiline asukoht on seedekulglas, kuid osake sellest on ka närvisüsteemis. Serotoniin leevendab näljatunnet, stimuleerib lihaste ainevahetust (kulutab kaloreid ), kontrollib küllastustunnet (sööte automaatselt vähem), teeb reipamaks ja väldib meeleolu kõikumisi.
Dopamiin- tähtsaim ainevahetuse kiirendaja. Tähtis aktiivseks ja normaalseks ainevahetuseks .
Noradrenaliin- teeb rõõmsaks, hoiab vaimu erksana. Kui seda jätkub piisavalt olete rahulik ja õnnelik.
53. Õppimine ja mälu
Õppimine on suunatud tegevus, mille tulemusel leiavad õppija käitumises või käitumis- võim elisuses aset suhteliselt püsivad muutused.
Õppimine klassikalise tingituse toimel- klassikalisele tingitusele toetuval õppimisel hakkab mingi neutraalne ärritaja toimima refleksi vallandava signaalina. Selle kolmeks lähtealuseks on eristamine, üldistamine ja kustutamine. Üldistamise kasutamise e õppimine võtab aega, et see võib kaasa tuua vigu olukorras, kus sarnased stiimulid võivad segi minna. Õpitud üldisus säilib seda kauem, mida suurem ja selgem on eri käitumisviise tingivate stiimulite erinevus.
Operantsel tingitusel ei põhjusta käitumist tingimatu või tingitud stiimul, vaid vajadus reageerida kindlal viisil. Selline vajadus lähtub alateadlikust soovist eelistada positiivset ja vältida negatiivset. Seda võimaldab aga suutlikkus õppida oma käitumise tagajärgedest. Tagajärgedeks võivad olla karistus või kinnitus .
Käitumise modifitseerimine ehk muutmine- etapiviisilise õppimise üks mooduseid. Käitumisviisi muutmiseks määratakse esmalt kindlaks soovitav tulemus, näiteks õigeagne arvestuste sooritamine . Seejärel asutakse kava kindlalt tasustama iga selle eesmärgi saavutamisele viivat sammu.
Kognitiivne õpiteooria- õppimises on keskne koht info sisemisel ümbertöötlemisel, mille tulemusena omandab inimene info vastuvõtuks, lahtimõtestamiseks ja probleemide lahendamiseks tarvilikke sisemisi mudeleid. Tuleb lahendada kolm küsimust: kuidas uus teadmine omaks võtta, teadmiste transformatsioon , kolmandaks tehakse kindlaks kas transformatsioon sobib uute teadmistega.
Konstruktivistlikud õpiteooriad- õppimine pole mitte informatsiooni pelk vastuvõtmine ärritustele reageerimise kujul, vaid pigem mõistevõrkude konstrueerimine vastuvüetava informatsiooni paremaks liigendamiseks.
Humanistlik õpiteooria- õppimine on uute kogemuste, tõlgenduste, mõtestamiste, oletuste, prognooside, analüüside, üldistuste katkematu ahel.
Mälu- on võime salvestada , säilitada ja taasesitada informatsiooni ehk ka võime kasutada kogemusi.
Episoodiline mälu- sisaldab teadmsi, mälestusi meie enda poolt vahetult läbielatud sündmustest.
Protseduuriline mälu- talletab teadmised millegi teostamise, sooritatud toimingute kohta. Ilma endale teadvustamata kogeme terve elu mällu teavet selle kohta ``kuidas midagi teha``.
Ikooniline mälu- fikseerib nägemisorganitest saadud info
Ehhooniline mälu- fikseerib kuulmisel, haistmisel, maitsmisel ja kompamisel saadud signaalide jäljed.
Semantiline mälu- semantilisse mällu on talletatud ``puhtad`` teadmised meie ümbritseva maailma kohta: faktid, teooriad, arvamused, hinnangud jne.
Lühiajaline mälu- juhul, kui meeleelundite kaudu hangitud info on äratanud aju tähelepanu, tagatakse selle säilimine lühikeseks ajaks, mille vältel aju infot töötleb ja tõlgendab. Seda kutsutakse ka operatiiv- ja töömäluks. Lühimälus toimub materjali nimetamine ja automaatne läbi- ehk ülekordamine. Lühimälusse mahub ühel ajaühikul rangelt piiratud hulk infot.
Pikaajaline mälu- lühimälus püsivast piiratud arvust (5-9 ühikut) elementidest `nopib`` aju vajalikud välja kestvamaks säilitamiseks. Nii peame mingit teksti lugedes sõnade tähenduse jätma meelde seniks, kuni sõnadest on terviklik mõiste kujunenud.
54. Mõtlemise ja mäletamise seos kesknärvisüsteemiga
55. Enamlevinud narkootikumid ja nende toime kesknärvisüsteemile
Kesknärvisüsteemi mõjutavad ained on :
Koka ja kokaiin - kokaiinijoove kiirendab pulssi, tõstav vererõhku ja temperatuuri, suurendab hingamissagedust ning kutsub esile higistamist. Kokaiinijoobes inimene tunneb end vähem väsinult, tunneb jõudu, muutub jutukaks, on püsimatu jne. Kokaiinijoobe lahtudes tekib masendus, vahel langeb inimene ka depressiooni. Kokaiinisõltlane hakkab suuri koguseid tarvitama väga kiiresti. Kokaiin halvendab olukorra hindamise oskust ja reageerimisvõimet. Kahjustused: hingamisraskused, südameinfarkt ja südame seiskumine, mille põhjus on veresoonte kokkutõmbumine, äkksurm, krambid, nina limaskesta ja kudede kahjustused jne.
Sünteetilised kesknärvisüsteemi stimulaatorid- amfetamiin, fenmetrasiin, metüülfenidaat jms ained. Need ained hoiavad inimese ärkvel ja mõjuvad üldergutavalt. Meelerksus, vähene unevajadus , väike söögiisu, kõrgendatud meeleolu jne. Kahjustused: südameinfarkt,ajuverejooksud ja krambid, kõhnumine, hammaste lagunemine , eriti agressiivne käitumine, emotsionaalne tasakaalutus ja impulsiivne käitumine, meeltesagedus ja mõnikord jäitusmõtted
Enamlevinud narkootikumid:
Kanep - väikese koguse manustamine põhjustab põhjuseta õnnetunnet ja naeruhoogusid, jutukust ja elavat käitumist, kõrgenenud enesehinnangut, unehäireid, õpi- ja keskendumisraskusi, aeglaseid reflekse, koordinatsioonihäireid. Tugevas kanepijoobes võib väärastuda nägemiskujutis, moonduda tegelikkuse tajumine , ilmneda irratsionaalne käitumine, aeg-ajalt võivad tekkida jälitusmõtted, rahutus ja äng, langeda psühhoosiseisundisse, mis võib olla akuutne ehk mööduv või, siis pikaajalie ehk krooniline. Kanepisõltlase tavalisemad kehalised häired: immuunsuse vähenemine, kopsu ventilatsioonivõime vähenemine, nina- ja suu limaskesta haigused, kurguvalu ning hingamisteede infektsioonid, kopsuvähi eelstaadium, valu rinnus ja muud südamevaevused, peavalu ja peapööritus, üldine halb enesetunne, meessuguhormooni tootmise vähenemine, mille tagajärg võib olla puberteediea arengu aeglustumine, seksuaalhui vähenemine, spermatootmise vähenemine.Kanepi liigtarvitamise psüühilised ja sotsiaalsed tagajärjed: äng, hirm ja rahtutus joobeajal, lõhimälu nõrgenemine ja õpiraskused, õppetulemuste halvenemine, keskendumisraskused, täielik ükskõiksus maailma suhtes, depressioonid ja enesetapukatsed, tegelikkuse muutunud tajumine, motiivitussündroom.
Opiaadid - oopim, metadoon , fentalüünid jne. Opiaadijoobe tunnused: kuumustunne kõhus (algul), sügav heaolu- ja õnnetunne, tuimus ja vähenenud valutundlikkus . Kahjustused: suurim oht on see, et aine üledoseerimise korral saabub surm. Opiaadid pärsivad hingamist, üledoseerimise tagajärjel hingamine seiskub. Surm saabub halvimal juhul viie, kuni kümne minuti jooksul.
Hallutsinogeenid - suurtes annustes põhjustavad väga tugevaid hallutsinatsioone. Jagatakse kaheks: looduslikeks ja sünteetilisteks. Loduslikud on näiteks meskaliin ja psilotsübiin. Sünteetilised on ntks LSD, DOM, DOB, MDA, MDMA, TMA, inglitolm, ketamiin. LSD mõjub juba väga väikestes doosides. Hallutsinogeeni mõju on kompleksne ja seda on raske ette aimata.
Ravimid
56. Alkoholi ja suitsetamise mõju kesknärvisüsteemile
Tubakas sisalduv nikotiin erutab meeldivalt kesknärvisüsteemi. Nikotiin on väga mürgine aine ja esimesed suitsetamiskatsed kutsuvad esile südame- ja peapööritust, oksendamist, südamelöökide rütmi häireid, kõri, söögitoru ja mao kramplikke kokkutõmbeid, ärritatavust, mis läheb üle tähelepanu nõrgenemisele ja võib lõppeda isegi minestusega. Nii moodi reageerib iga terve inimene tubakale, kuid ajapikku harjub organism nikotiiniga ja inimene tunneb ainult tubaka meeldivalt erutavat tunnet. See on aga väga petlik , sest tubakasuitsus levivad ained on tervisele kahjulikud. Tubakasuits sisaldab palju kahjulikke aineid: nikotiini, vingugaasi, sinihapet, ammoniaaki, formaldehüüdi jm. Eriti kahjulikuks peetakse bensopüreeni, mis tekitab vähktõbe. Bensopüreen on kantserogeenne (vähktõbe tekitav) aine. Suitsetajad haigestuvad mittesuitsetajatega võrreldes kümme korda sagedamini kopsuvähki, 6 - 10 korda sagedamini kõrivähki, 2 - 6 korda sagedamini söögitoruvähki. Suitsetamine häirib normaalset töö- ja puhkerežiimi mitte ainult nikotiini mõju tõttu kesknärvisüsteemile Suitsetamine vähendab päheõppimise efektiivsust , arvutamistäpsust ja mälu mahtu. Nikotiini, mürgise tubakasuitsu ja vingugaasi koosmõju põhjustab peavalu, ärrituvust, alandab töövõimet. Suitsetamine piirab oluliselt inimese kehalisi võimeid.
Alkohol on samuti uimasti . Etüülpiiritus ( alkohol ) on aine, mis tekib süsivesikute käärimisprotsessis pärmseente elutegevuse tulemusena. Alkohol nõrgestab kesknärvisüsteemis toimuvaid pidurdusprotsesse ja viib enesevalitsuse, enesekontrolli, enesekriitika, ettevaatlikkuse jne. ajutisele või lõplikule kadumisele. Joobnud inimesed on tavaliselt ohjeldamatud, iseteadvad, nad kaotavad enesevalitsuse jne. Alkohol nõrgendab tunduvalt vaimset ja kehalist töövõimet, nägemisteravust, liigutuste koordinatsiooni ja täpsust. Selle tagajärjeks on liiklusavariid, rasked traumad ja muud õnnetusjuhtumid. Alkoholi süstemaatiline tarvitamine viib ohtliku haiguse - alkoholismi e. joomatõve tekkimisele. Selle haiguse tekkimises ja kujunemises on süüdi inimene ise. Kroonilisel alkohoolikul kujunevad maksarakud ümber. Need asenduvad koheva sidekoega, mis pole võimeline täitma ühtegi maksa arvukatest funktsioonidest. Haigetel on seedehäired, paremal pool roiete all valutab, nahk kiheleb. Maksa alkoholikahjustuse korral on sapipigmentide vahetus põhjalikult häiritud. Alkohoolikutel on sageli maokatarr ehk gastriit ja mao- või kaksteistsõrmiku haavandtõbi. Alkohoolikute organismi üldmürgistus avaldub vastupidavuse vähenemises nakkushaigustele, samuti tuberkuloosile. Alkohol soodustab kõrgvererõhutõve e. hüpertoonia arenemist ja teisi südame ning veresoonkonna haigusi. Joomarlus nõrgendab vaimseid võimeid. Väheneb leidlikkus, inimene hakkab unustama ega ole võimeline millelegi keskenduma.
57. Isiksuse ja haiguse erinevad mudelid
58. Haigusele kalduv isiksus
59. Organismi käitumisreaktsioonide kujunemine
Käitumise ühikuks on tegu või juhtum. Inimese elu on vaadeldav ühe tegude ja/või juhtumite reana. Kui ollakse arvamisel, et järgmine tegu on põhjustatud eelmisest, võiks rääkida ka tegude ahelast .
60. Ööpäevane rütm
Kõige olulisemad rütmid on seotud öö ja päeva vaheldumisega. Ööpäevarütmide kohta on hulgaliselt igasuguseid näiteid. Näiteks metsvindil on ööpäevane rütmiline
muutus ainevahetuse tasemes, aktiivsuses ja toitumises. Ainevahetuse tase, aktiivsus ja
toitumine on suurimad päeval st. valgel ajal ja madalaimad pimedas. Näiliselt lihtsa asja teeb keerulisemaks asjaolu, et metsvint tunnetab selgelt ära valge aja saabumise, kuna ainevahetuse taseme ja aktiivsuse tõus toimub pisut enne tegelikku valge aga saabumist. See tähendab, et metsvindil peab olema mingi sisemine ajataju , bioloogiline kell, mis võimaldab juba ette ära arvata tegelikku keskkonna muutumist. Selline võime on paljudel loomadel.
61. Närvisüsteemi areng imikul ja väikelapsel
Sündides on inimesel olemas praktiliselt kõik närvirakud. Pärast sündi hakkavad arenema tohutu kiirusega seosed närvirakkude vahel. Nende seoste vähesuse, minatunde ja kõne puudumise tõttu ei jäägi imikueast mingit mälestust. See, mida väike laps kogeb ja õpib, ei jää talle veel meelde, kuid sellega valmistatakse aju ette mõtlemise ja kõne arenguks. Rikkalikuma arengukeskkonnaga lapsed on intelligentsemad.
Õpitakse keskkonda tundma ja sellega toime tulema peamiselt meelte (nägemise, kuulmise, maitsmise) ja liigutuste (haaramine) abil.
62. Murdeea füsioloogilised ja psüühilised iseärasused
POISID:
Murdeiga ehk puberteediiga ehk suguline küpsemine algab poistel 9.-14. eluaastal . Mehetunnused kujunevad välja 2-5 aasta jooksul.
Füsioloogilised:
Sugulisest küpsemisest annab märku terve rida muutusi Sinu välimuses: Sa sirgud pikemaks ja tugevamaks. Suguelundid kasvavad suuremaks , õlad laiemaks.
Hääl muutub mehisemaks. Häälemurre tekib keskmiselt 13 aasta vanuses ning mehehääl kujuneb tavaliselt välja 2 aasta jooksul. Sinu kätele, jalgadele , kubeme piirkonda, munandikotile, näole ja kehale kasvavad karvad .
Psüühilised:
Samal ajal võid märgata enda juures uusi tundeid, seletamatut ärevust ja erutust. Sinu mõtted ja käitumine võivad olla väga vastuolulised.Kiirestiareneva keha ja tunnetega võib olla keeruline. Pealegi- Sinu kehas möllavad hormoonid (testosteroon ning selle vahehormoon DHT ehk dihüdrotesto- steroon).
TÜDRUKUD:
Murdeiga e. puberteet on vanus, mil lapsest kasvab täiskasvanu. Tüdrukute murdeiga kestab tavaliselt 10.-16. eluaastani.
Füsioloogilised:
Kasv ja kehakuju muutumine, karvkate , higi ja rasu eritamine, rinnad arenvad välja, menstruatsioon ,
Vaimne värk sama mis poistel.
63. Üleminekuaastad ja kliimaks
Klimakteerium ehk üleminekuperiood algab tavaliselt 45–50 aasta vanuses. Selles eas naise viljakus järk-järgult kahaneb. Aegamööda lakkavad munasarjad tootmast naissuguhormoone – östrogeeni ja progesterooni, mida nad on tootnud alates puberteedieast. Ovulatsioon, mis on toimunud regulaarselt igakuises tsüklis, jääb aegamööda harvemaks. Klimakteeriumi saabudes võivad menstruaalne vereeritus ja valu olla suuremad ja kesta kauem kui varem. Varieeruda võib ka menstruatsioonidevaheline intervall. Staadiumis , kus organism toodab väga vähe östrogeeni ja progesterooni, lakkavad menstruatsioonid täielikult, seda momenti nimetatakse menopausiks.
Östrogeenipuudusest tingitud sümptomid jagatakse lühiajalisteks sümptomiteks ja pikaajalisteks tagajärgdeks. 
64. Organismi vananemine ja surm
Vananemine on füsioloogiline protsess, mitte haigus, mis viib siiski rakkude
ultrastruktuuride häireteni. Rakkude paljunemisvõime ja eluiga järk-järgult
lühenevad.
Organismi vananemist mõjutavad geneetilised, toitumuslikud, sotsiaalsed
faktorid ja elu jooksul põetud haigused.
Vananemise juures võib välja tuua kaks teooriat:
1) keskkonna ja geneetiliste kahjustuste kuhjumine ;
2) replikatiivne vananemine – seotud telomeeride lühenemisega
Surm on organismi elu lõppemine. Bioloogiline surm-surm mis tekib peale kliinilist surma,et kõige tundlikumad on hapnikupuuduse suhtes ajurakud surevad need esimesena. Kliiniliseks surmaks kvalifitseerub surm siis, kui inimese pulss, südamelöögid ja hingamine katkevad, kuid taastuvad loetud minutite jooksul. Rohkem kui 4-6 min. surmaseisundis viibimine põhjustab inimesele suure tõenäosusega ajukahjustusi.
65. Füsioloogiline väsimus
Väsimus on pingelise või kestva tegevuse tagajärjel tekkiv füsioloogiline seisund, mis toob kaasa organismi funktsioneerimise halvenemise ning töövõime languse.
Normaalset füsioloogilist väsimust eristatakse patoloogilisest viimase mitteleevenemisega puhkusega või seekaudu, et esimene on äge seisund, viimane krooniline. Väsimust defineeritakse mitmeti. Seda peetakse põhiliselt subjektiivseks kogemuseks, mis hõlmab kehalise toimetulekuvõime alanemise ja psühholoogilised häired nagu alanenud initsiatiivi, otsustusvõime ja meeleolu.
66. Krooniline väsimus
Kroonilise väsimuse puhul on inimene pidevalt kurnatud ja väsinud. Esimesed kroonilise väsimuse tundemärgid ongi raske, ootamatult pealetulev väsimus ning tüdimus, mis võib lõpuks muutuda krooniliseks seisundiks. Kroonilisele väsimusele ei ole leitud ühest põhjust või seletust, kuigi väga paljud meist on ilmset kogenud väsimushoogusid, mil kogu energia on kuhugi kadunud ja ei jaksa oma igapäevaeluga toime tulla. Vahel on selline väsimus tingitud rängast stressist, näiteks pärast lähedase inimese surma, pärast töö kaotust või suhte purunemist. Kuid võib ka olla, et inimene tunneb ennast kohutavalt kurnatuna ilma mingi nähtava põhjuseta. Krooniline väsimus ja depressioon on kindlasti omavahel seotud, kuid ei ole teada, kumb põhjustab kumba. Võib ka olla, et pidevat väsimustunnet tekitab madala toiteväärtusega toidu söömisest tingitud füüsilise ja vaimse energia puudumine.