Otsi
Vajad kellegagi rääkida?
Küsi julgelt abi LasteAbi
Logi sisse ☰

Lääne-Euroopa Suurriigid (0)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu
1 Hindamata
Punktid

Esitatud küsimused

  • Mis olid põhjused?
  • Mitmekordsed struktuurid riigi ja partei omavaheline tööjaotus?

Lääne-Euroopa Suurriigid

Kirjandus: „Prantsusmaa Ajalugu“, „Briti Saarte Ajalugu“, „Saksa Ajalugu“, „Kahel Pool Kanalit“
Eksam : tavaline kirjalik eksam ilmselt. Paar mahukat küsimust. (nt: Moodsa rahvusliku identiteedi kujunemine Suur Britannias/Saksamaal/Prantsusmaal jne). Saab läbi loengu konspektidega! (?)

Moodsa rahvusliku identiteedi kujunemine

Moodne rahvuslik identiteet vs varasem. Varasema perioodi rahvusliku identiteedi kohta võib öelda, et patriotism, rahvustunne jne on alati olemas olnud, aga enne 19.saj muutub enese identifitseerimisel oluliseks just keel. Keskajal kiriku, kultuuri jms keeleks oli ladina keel, siis nüüd 19saj hakatakse tähelepanu pöörama just oma keelele. Alguse saab see ca Napoleoni sõdade ajal. Ka Saksamaal. See üleminek on ajaloos pöördeline muutus.
Suurbritannial ja Prantsusmaal on rohkem ühist, võrreldes Saksamaaga. Nad on palju pikema koondatud tsentraliseeritud ajalooga riigid. Kui nad hakkavad konsolideeruma (keskajal oli põhiline kirik ) hilis -keskajal, vara-uusajal, siis Suur Britannia ja Prantsusmaa arenevad (?) varem kui Saksamaa. Alguses on enese identifitseerimisel oluline roll siiski kirikul, kui hilis-keskajal toimud reformatsioon, siis ca 16saj valitsejad püüavad alamaid kokku viia ikkagi religiooni abil. Tulemuseks on ususõjad aga pikemas perspektiivis Prantsusmaal ja Suurbritannias rahvas hakkab ikkagi koonduma. Suurbritannias saab domineerivaks religiooniks anglikaani kirik – See näitab valitseja truudust jne – ühtne religioon ühendab inimesi. Samuti on Prantsusmaal kalvinismiga. Kuigi Prantsusmaa filosoofid kritiseerivad katolikku kirikut on siiski Prantsusmaa usuliselt ühtne. Saksamaal on aga usulõhed, sest seal on mitmeid väiksemaid linnriike jne. Lõuna-Saksamaal on valitsev katolik ja Põhja-Saksamaal protestantlik, eelkõige luteri kirik (18saj). SB ja Pr on konfessiooni ühendav mõju.
Prantsusmaa sees on olnud palju erinevate murrakute jne piirkondi, aga seal nad siis lõpuks sulavad kokku. Iirimaal on nii, et säilib küll katoliku usk, aga võetakse üle inglise keel. Suhtumine oli üldiselt selline, et mineviku valitsejad on kujundanud piirid, mitte keel või rahvus. Varem kujunesid piirid valitsejate abielude, vallutuste jne tõttu, mitte ei ühendanud neid keel. Piirid kujunesid selle järgi, mis on strateegiliselt tähtsam, mitte selle järgi kus mis rahvus on.
Prantsusmaal ja Suurbritannias (ajalooliselt räägime Inglismaal) hakkas kujunema tugev monarhistlik „ rahvusriik “. Riigi piire kujundab monarhi tegevus. Vara-Uusajal toimub sealkandis kuningate juhitud varajane „moodne“ tsentraliseeritud riigihaldus. Inglismaal kujunes nii, et valitseja pidi arvestama parlamendiga, aga Prantsusmaal õnnestub täielikult kuninga järgi tsentraliseeritud riigi loomine. Inglismaal see kah õnnestub, aga mitte sellisel määral nagu Prantsusmaal. Need on sellised pika ajalooga rahvusriigid. Prantsusmaa ja Inglismaa ongi sellised „vanad“ riiklikud rahvused . Sel ajal oligi nii, et enne kujunevad piirid ja alles seejärel 19.saj kujunes nende piiride sees moodne rahvustunne (Poliitiline rahvuslus – Lääne-Euroopa rahvuslus. Prantsusmaa ja Suurbritannia = poliitilise rahvusluse riigid). Oluline oli seal just see, et riigi rahvuslus oli just poliitiline rahvuslus. See mis sel ajal Lääne-Euroopa jaoks tundub iseenesest mõistetav ei ole seda Kesk- ja Ida-Euroopas.
Riiklikud rahvused/poliitiline rahvuslus = Lääne-Euroopa rahvuslus = Moodne rahvuslik identiteet kujuneb (19.saj) kodanike poliitilise osalemise kaudu (hääleõigus jne). Kui Lääne-Euroopas paneb rahvas oma riigi juhtimise paika, siis Saksamaal teeb seda keiser . Kui Prantsusmaal mõjutab revolutsioon rahva osalemist riigi valitsemises, siis seal enam ei olegi sellist olukorda, et kodanik ei saaks riigi valitsemisesse sõna sekka öelda vms. Sama protsess toimub Belgias, Hollandis ja Põhjamaades. See on üheks põhjuseks miks neis riikides ei teki pärast I Maailmasõda demokraatia kaotamist/kadumist vms.
Saksamaal on küll riigipäev, meeste valimisõigus jne, paraku siiski seal juhivad poliitilist tegevust ja riiki valitsejad. Valitsus allub valitsuskabinetile, mitte ei ole rahvavalitsust vms.
Riik kujundab rahvuse mitte rahvus ei kujunda riiki! (Saksamaa ühinemisega on et rahvas loob riigi, aga Lääne-Euroopas on vastupidi)
Eestis nt enne tekib rahvus ja alles seejärel luuakse riik, Prantsusmaal ja Inglismaal tekkis enne riik ja siis alles rahvus.
19.saj II poolel ja 20.saj alguses tekkis Lääne-Euroopas põhiseaduslik riigikord ja parlamentarism . Lääne-Euroopas keskklassi poliitiline kaal oluliselt kasvab. Tekib tugev keskklass , mis on hiljem demokraatia garantiiks. Ka Saksamaal on keskklass, aga nende enesemääratlemine on teistsugune – nemad ei oma poliitilist kaalu.
Saksamaa ühendati aastal 1871 etnilise rahvusliku paradigma alusel. Kui Preisimaa eestvedamisel otsustasid aristokraadid ühinenud Saksamaa heaks, siis tegurid olid peamiselt keelelised ja kultuurilised. Seal tekkis ka probleem, et kas Austria kuulub Saksamaa alla, etnilise ja rahvusliku ühendamise tõttu jäeti Austria siiski Saksamaast eraldi – Taheti keelelist ja kultuurilist puhtust. Saksamaal oli enne keeleideoloogia, alles selle järgi kujundati riigi piirid keele alusel. Sama oli ka Itaalias. 19saj Saksamaa rahvusaate mõjul hakkavad ka teised riigid rahvuslikult ärkama – Rahvuslik ärkamisaeg, seejärel keeleideoloogia ja alles siis rahvusriik. Ühinenud Saksamaa, Itaalia ja ka Eesti jne (kõik 20saj Ida-Euroopa riigid) esindavad rahvusriikide teist, nn hilinenud lainet. See on ka üheks põhjuseks et Lääne ja Ida Euroopa vahest üksteist nii hästi ei mõista.

Ühinenud Saksamaa Keisririik (1871-1914)

Ajaloopärand: konfessionaalne ja riiklik killustatus. Ca 60% protestandid ja lõunapoolsetel aladel oli katoliku kirik. Lisaks usulisele oli seal ka riiklik killustatus. Tsentraliseeritud Saksamaa on reaalselt olnud vaid Natsi Saksamaa ajal. 19saj avastati sakslasi ühendav tegur – saksakeel . Pärast seda avastust tekkiski idee, et kõik Saksa alad peaks moodustama ühise Saksa riigi.
See, et Saksamaal on tugev keeleline , kultuuriline aluspõhi võib rääkida tugevast kultuurirahvuslusest. Selle juures on olulised keelelised tegurid ja üldjoontes kultuurirahvusluse esindajatel ei pruugi poliitiline rahvuslus niivõrd olulist rolli mängida.
Kuna Saksamaal peamiseks ühendajaks on Preisimaa, siis see hakkab ka oluliselt mõjutama ühinenud Saksamaa identiteeti/vaimsust. Preisimaal jääb vahele demokraatia areng, ja Preisimaa vaimne pärand kandub üle Saksamaa vaimsustunnetusele. Ühinenud Saksamaal ei kujunda rahvusidentiteeti rahva ühine poliitiline osalus. Ühinenud Saksa keisririigis ei ole demokraatiat ega parlamentarismi kuni II maailmasõja lõpuni. On küll riigipäev jne aga keiser ei pea sellega tegelikult üldsegi arvestama.
  • Autoritaarne vaim, distsipliin , militarism, väikekodanlus, vooruslikkus, juhtiva kihi konservatiivsus (aristokraatliku tausta mõju).
  • Föderalism, juhtiv tööstus- ja teadusriik, tööliste sotsialism .
  • Keskklass võõrandub poliitikast ( kodanlus ja haritlased) kuna nad ei pääse mõjule, sest riigi juhtimine on koondunud aristokraatia kätte (see hakkab muutuma alles 1848a). Pelgupaika leitakse kultuurist. Kultuur = vabadus (poliitiliste vabaduste asendaja).
    Ühinenud Saksamaal föderalism tähendab seda et osariigid otsustavad nt haridusküsimusi jne kohalikult. Selle konservatiivsuse ja teadusriigile vastandub töölisklassis tugev sotsialism.
    20.saj ajalooteaduses on eksisteerinud just Saksa natsionalismi probleem. Seda on püütud seletada Saksamaa Lääne-Euroopast erineva arenguteega (1871-1918, 1933-1945). Sellise arengutee tulemuseks oli: allumine riigile, jõupoliitika aktsepteerimine (tipnes totalitarismiga 1933-1945). Saksamaal tulemuseks ei olnud liberaalne kodanikuühiskond ja demokraatia kontroll nagu Prantsusmaal ja Suurbritannias.
    Saksa romantiline (keele) natsionalism : rõhutas hõimu, keele ja rahvuslike kommete tähtsust, kuna usuti et nendes väljendub see tõeline rahvusvaim (suhtumine oli umbes selline, et kui on keeleline sugulus, on veresugulus ).
    Keelelise ja verelise üheks pidamisega tekkiski rassiteooria jne. Saksamaal natsiooni määratles rass ja kultuuripärand, see oli igavesti püsiv - etnos . Lääne-Euroopas oli mitte ühes piirkonnas elavate kodanike poliitiline kogukond - demos.
    Vahe Lääne-Euroopa riigirahvusluse ja Saksamaa ning Ida-Euroopa kultuurirahvusluse ____ . Saksapärane natsionalism määratles „vabaduse“ kollektiivselt, see tähendas rahvuse vabanemist võõrvõimu ikkest, mitte üksikindiviidi poliitilise osalemise vabadust, kodanikuvabadusi nii nagu Lääne-Euroopa. Inglismaal ja Prantsusmaal oli poliitiline enese identifitseerimine määratletud sellega, et kui oled kodanik, siis pole vahet mis päritolu sa oled, oled rahvuselt siiski prantslane /inglane, Saksamaal aga seevastu oli nii, et polnud võimalik olla sakslane ilma saksa keele oskuseta ja selle kodukeeleks pidamiseta.
    Läänes kosmopolitism, individualism , põhiseaduslik riigikord, ratsionalism , Saksa maailmas aga pigem marurahvuslus vms. Saksamaa rahvustunne on emotsionaalne, ebaratsionaalne. Saksamaal ja Ida-Euroopas taheti „rahvustervikust“ välja tõrjuda võõrad elemendid (nt vähemusrahvused), kes võiksid lõhkuda etnose ühtsust (mh välismaised „ebaterved“ kultuurimõjud). Selline rahvustunne arenebki 20.saj marurahvusluseks. Tulemuseks siis Natsi Saksamaal ja Nõukogude Liidus oligi nii, et kõik väline taheti välja tõrjuda et säilitada oma rahvuse puhtus . Saksamaal ja Ida-Euroopas oli marurahvuslus, kollektiivsus, autokraatia , romantika. Lääne-Euroopas kinnistunud parlamentarism Saksamaale ja Ida-Euroopasse edasi ei kandu.
    20.saj uurijate väärtushinnangud: Lääne-Euroopa rahvuslus ja rahvusriigid (SB, Prantsusmaa, Belgia, Holland ) on „paremad“ ja arenenumad kui Saksamaa ja Ida-Euroopa rahvusideoloogiad ja rahvusriigid. Uue rahvusidentiteedi tunnetuse tulemusel tekivad ka uued riigid.
    Tööstusrevolutsioon vajas uut moodi ühiskondlikku integratsiooni. Lahenduse pakkus (19.saj) moodne rahvusriik, mille teostas Euroopa (vaimu) eliit (kes sai sellest kõige rohkem kasu). Natsionalismi abil oli võimalik ületada iga riigi sees teravnevad klassikonfliktid. Teine konkureeriv ideoloogia oli sotsialism. Rahvusaade osutub edukaks ja I maailmasõda näitab, et rahvas on valmis kaitsma oma riiki.
    Benedict Anderson : 19.saj rahvusriigid on ettekujutatud imaginaarsed konstruktsioonid . See seisukoht on liialdus . Ajaloost võib leida sellise keelelise enese identifitseerimise näiteid ka varemast, aga maailma ajalugu hakkab ta mõjutama alles 19.saj
    Teine tegelane on Eric Hobsbawn: Rahvusaade on alati piiratud territooriumil valitsev „rahvususk“, mis 19saj kinnitas elanikud rahvustervikuga areneva turumajanduse tingimustes.
    Lisaks majanduslikele teguritele oli vaja ka poliitilisi muutuseid. 19saj poliitiline mobilisatsioon eeldas ühendavat abstraktsiooni ehk rahvust.
    Olulised rahvustunde propageerijad olid algkoolid, kodanlik avalikkus (mille tekitasid ajalehed), sõjaväekohustus.
    Kokkuvõtteks: Erinevatest seisustest ja erinevatest maakondadest pärit inimesed võisid omandada ühendava rahvusliku identiteedi alles areneva tööstusliku klassiühiskonna tingimustes (üks ühiskonna muutus mõjutab teist – majanduslikud ja poliitilised muutused üksteisega põimunud), kui tööjaotus pidevalt muutus sai uueks ühendavaks teguriks keel.
    Masside mobiliseerimine 19.saj: Regiooniga ühendati keel, algupära, etnilisus, kultuur ja ühiskondlike reformide programm. Konstrueeriti ühine rahvuslik minevik , keel ja „rahvususk“ (ideoloogia) koos oma sümbolitega (lipud, hümnid jne). Ühise mineviku konstrueerimine on rahvuste kujunemisel äärmiselt oluline. 19saj sümbolid muutuvad äärmiselt oluliseks, igal rahval peab olema seda rahvast, riiki sümboliseeriv lipp , nt Prantsusmaa trikoloor . Keel ja etnos on ühendanud rahvusriike alles 19.saj alates.
    Vaidlus: kas rahvused ühendati ülevalt allapoole (eliidi manipulatsioon) või oli alamatel klassidel iseseisev roll.
    Natsionalismi sisestas kõige tugevamalt tõusev keskklass.
    Natsionalismi ja jõupoliitika ühendamine imperialismi ajastul (alates 1870) : Üksikisik ohverdab ennast (sõjas) rahvusliku suuruse nimel. 1870test alates Euroopa suurriigid jagavad ülejäänud maailma omavahel ja sellel perioodil süveneb marurahvuslik hoiak.

    „Rassiteaduse“ tekkimine

    Oluliseks autoriks on Prantsuse krahv J. A. Gobineau ( diplomaat ). Ta kirjutas mõjuva teose rasside ebavõrdsusest ( 1853 -55). Ta ütles, et ülemklassi näitajaks on aaria veri , seda ka Prantsusmaa eliidi hulgas. Ta tundis muret, et peale Prantsuse revolutsiooni „ segaverelised “ massid lämmatavad vana germaani aristokraatia mõju (rasside füüsiline ja vaimne ebavõrdsus), ta soovis, et pööbel ei tekitaks segadust ja vana eluviis jätkuks edasi. Tema järgi vaid aaria rass (germaanid) on võimeline looma kultuuri. Tema teooriat hakatakse edasi arendama, aga sealt tuleb ajaloo areenile aaria rassi teema. Gobineau paneb aluse rassiteooriale, ta on mõjutanud ka Wagnerit ja Nietzchet, kes arendavad seda edasi. Charles Darwini puhul on oluline, et tema lõi evolutsiooni teooria, olelusvõitlus. Olelusvõitlust hakatakse ühiskonnas edasi arendama, tekib sotsiaaldarvinism. Sotsiaaldarvinism rakendab olelusvõitluse teooriat inimkollektiivi tasemel. Väheväärtuslikul indiviidil/rassil/rahvusel pole õigusi.
    Nietzche üliinimese (übermensch) õpetus ja uus võimumoraal. Nietzche uue moraali aluseks olid Antiik-Kreeka eeskujud . Kristlikust moraalist loobumine oli tema üliinimese võimumoraali jaoks oluline. Tema arvates oli kristlik orjamoraal jama . Tema arvates olid demokraatia, sotsialism, naisõiguslaste liikumine ja patsifism orjamoraali asjad.

    Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa mentaliteet 1870-1914

    Prantsusmaa 19.saj.

    Elanikke ühendas Roomakatolik kirik, absolutismi ja revolutsiooni vastuoluline pärand. Prantsusmaal roomakatoliku kirik oli rahvuskirikuks, reformatsioon levis küll sinna aga nad tõrjuti välja. Absolutism oli Louis XIV aja pärl. Segama hakkab seda revolutsiooni pärand, kus absolutismi pärand ja kirikupositsioon vaidlustatakse. Hakkab kõrvuti eksisteerima kaks Prantsusmaad (19. Ja 20.saj). on selge et Prantsusmaal on lõhe.
    I: Demokraatlik Prantsusmaa: austas Suure Prantsuse Revolutsiooni „vabaduse, võrdsuse ja vendluse“ ideaale ning suhtus kriitiliselt katoliku kirikusse. Revolutsiooniline ja anarhistlik, uuendusmeelne, liberaalne ja antiklerikaalne ning urbaanne. Demokraatlik Prantsusmaa saab toetajaid just linnadest. Haritlaskonnas: humaansus, kultuuriradikalism ( Zola ), eksperimentaalsus (impressionism). Zola pöörab tähelepanu nt juutide õigustele. Vasakpoolsed : 20.saj on Prantsusmaal olnud väga tugev kommunistlik partei. Vasakpoolsetele on tüüpiline solidaarne ja humaanne hoiak.
    II: Konservatiivne Prantsusmaa (absolutismi pärand): oli väga tsentraliseeritud. Idealiseeris vana seisusliku ühiskonna „head“ korda ja pooldas traditsioonilisi väärtusi ja väärtushinnanguid: vanameelne, aristokraatlik , talupoeglik, roomakatolik, rojalistlik, antisemitism . Austas Prantsusmaa traditsioonilist suurriigi staatust. Toetajad olid armee , kirik ja parempoolsed parteid.
    (Need kaks Prantsusmaad olid tugevalt vastuolus . Lõpuks jääb peale demokraatlik Prantsusmaa.)
    Prantsusmaal valitses nn aristokraatlik moraal (range kodanliku moraali vastand ). Kuni Napoleoni kaotuseni oli Prantsusmaa Mandri-Euroopa juhtiv suurriik . Seejärel langeva suurriigi staatus, millega prantslased ei taha leppida. 19.saj. säilitab Prantsusmaa oma juhtiva positsiooni ainult kujutava kunsti, ilukirjanduse, moe ja gastronoomia vallas (Pariis = vabaduse sümbol). Kirjanduses hakatakse rohkem tähelepanu pöörama ühiskonna probleemidele jne. Pariisis devalveerumist pole märgata.
    Reformipoliitik ( sotsialist ) Saksa vastane peaminister (1906-09 / 1917-20) G. Clemenceau astub areenile 1880’tel, väidetavalt suudab 13. aastaga kukutada 18 valitsust. Hiljem ta kuulub radikaalide parteisse. Tema suudab Saksamaa vastast poliitikat ja kättemaksu realiseerida just pärast I maailmasõda. Esimest korda on ta peaminister 1906-09, siis ta satub oma parteiga vastuollu, kuna ta arvab et riigi tollases olukorras ei suudeta töölistele rohkem maksta, ta lahkub sotsialistide parteist ja läheb radikaalide parteisse.
    Sisepoliitiline pinge väljendus: Skandaalne Dreyfus ’i afäär 1894-1906. Dreyfus oli juut . Ta on kahe Prantsusmaa sisepoliitilise võitluse sümboliks. Ta ametilt oli ohvitser . Kuna oli vaja leida patuoinast siis valiti tema. Prantsusmaa sõjaline atašee oli mingid dokumendid visanud prügikasti, need leidis mingi siseluureohvitser, peal olid mingid relvajoonised, hakati otsima kes levitas infot sakslastele. Väideti et tema käekiri on sarnane leitud paberitükikese omaga ning kohtus mõisteti ta süüdi. Talt võeti ohvitseri staatus ja saadeti nn „ kuradi saarele “. 1895 Prantsusmaa vastuluure pealik sai uut infot et süüdi oli hoopis keegi kõrgem tüüp. 1895 aga poliitilistel kaalutlustel ta siiski mõisteti uuesti süüdi. Teda asus kaitsma Zola ajalehes 1898 .
    Revolutsioonilise Prantsusmaa jaoks selle kõige näol oli tegemist antisemitismi ja korruptsiooniga. Prantsusmaa lõheneb kaheks: vasakpoolsed / armee, kirik, natsionalistid. Hakati otsima olukorrale lahendust . Korraldati kolmas kohtuprotsess , leiti et ta ikka on süüdi aga talle anti armu . Lõpuks siiski Dreyfus mõisteti 1906 õigeks – demokraatia võit. 1905 Prantsusmaal kirik lahutati riigist. Teine oluline mõju oli see, et üks ajakirjanik kes jälgis Dreyfusi esimest kohtukäiku oli kah juut ja uskus et juudid pole kuskil kaitstud. Kiriku riigist lahutamine oli suuresti tingitud just Dreyfus’i afäärist.

    Prantsusmaa ajalooperioodid 19.saj (olulised revolutsioonid: 1830, 1848, 1871)


  • Bourbonide restauratsioon 1814-30. Kehtestatakse jälle kuningavõim, aga on ka rahva esinduskogu e parlament .
  • Juulimonarhia 1830-48. Prantsusmaal valitseb „kodanlik kuningas“ Louis Philippe . Esialgu tundus et tema suudab riiki hästi juhtida, taas pettutakse ja luuakse nö teine vabariik
  • II Vabariik 1848-52. Riigi etteotsa saab Napoleon III.
  • II Keisririik 1852-1870. Napoleon III keisririik.
  • III Vabariik 1870-1940. President , kahekojaline parlament, parlamentarism, valitsuskriisid . 13a kukutati 18 valitsust. Uus põhiseadus 1875-1940.
    Kõigi nende perioodide puhul on oluline küsimus, kas kuningriik või vabariik. Lõpuks toimub leppimine , et on vabariik. Aga milline on see vabariik on probleemne edasi, tekivad rojalistid ja vabariiklased.

    Prantsusmaa 1870-1914

    Vastuoluline „kahe Prantsusmaa“ pärand: Aristokraatlik absolutism ja hegemooniataotlused / revolutsiooni humanism ja võrdsusideoloogia ning kodanikuõiguste väärtustamine. Oluline on see et nii 19saj kui 20saj algul on riigis tsentralism. Märksõnadeks: revolutsioon mitte evolutsioon , äärmused on lubatud, vabadus. Prantsusmaa on sellel perioodil langev suurriik.

    Inglismaa 19. sajandil = Suurbritannia impeerium

    On jätkuvalt maailma juhtiv mereriik. Kauba- ja sõjalaevastik on omavahel tihedalt seotud. Välispoliitiliseks eesmärgiks on vaba liikumise kindlustamine maailma meredel. Välispoliitilised huvid on kaubanduslikku ja majanduslikku mitte ideoloogilist laadi . Valitses isolatsiooni poliitika – prooviti ignoreerida Mandri-Euroopa tülisid.
    Kaubandus ja protestantlik usk kujundasid Inglismaale omase kodanliku mentaliteedi ja moraali ( usin , töökas, praktiline). Maaaristokraatia (gentry) ja suurkodanlus sulasid kokku, mõlemad on parlamendis esindatud , tegelevad äriga jne. Inglismaal oli tugev klassiühiskond. Kui Prantsusmaal ei tehtud vahet kust pärit, siis Inglismaal tehti vahet, kas räägib Oxfordi inglis keelt või töölisklassi tavalist inglise keelt.
    Moodsa kapitalismi ja parlamentaarse demokraatia pioneerriik ( parlamendireform 1832 , 1867, 1884). 19saj on maailma juhtiv tööstusriik. 1832 hääleõigus keskklassi meestele, 1867 linnamehed, 1884 maamehed, 1918 naised. Juhtivad parteid kuni I MS lõpuni: uuendusmeelsed liberaalid ja mõõdukad konservatiivid . 20saj alguses ametiühingute poolt asutatakse Inglise Tööpartei, see oli algusest peale mõõdukas, mitterevolutsiooniline partei.
    Evolutsioon, mitte revolutsioon. Mõõdukas liberalism ja konservatism , ei kaldutud äärmustesse.
    Juhtivad poliitikud :
  • Liberaalide William Gladstone (valitsused 1880-85, 1868-74, 1886 , 1892- 1904 ). Sisepoliitikaküsimused, uuendused, võrdlemisi passiivne välispoliitika. Ta ei olnud imperialistlik. Usuline sallivus, majanduslik liberalism.
  • Konservatiivide Benjamin Disrael (esimene valitsus 1868, teine 1874 -1880). See, et ta konservatiivide hulka kuulus oli erakordne kuna ta oli juudi päritolu. Oli aktiivsema välispoliitika pooldaja kui Gladstone. Toetas Türgi positsioone Venemaa vastu, oli imperialist. Tema valitsus oli Briti imperialismi üks tippaegu. E. Burke vaadete/mõtete mõju.
    Briti koloniaalimpeeriumi kõrghetk saavutati 1870-1914. Sel ajal valitses Victoria. Ta sai kuningannaks 18a 1837 ja valitseb kuni 1901. Väliselt oli ta perekeskne, tegelikult oli ta kaksikmoraali sümboliks. Ise oli ta väga humaanne. Ta suutis taastada trooni prestiiži, tema abikaasa oli pärit Saksamaalt ning Saksa väikekodaniku elulaad iseloomustab seda ajastut . Briti ühiskonnas kujuneb uut tüüpi suhtumine, et abielu eelduseks on nüüd ka armastus. Õnneliku pereelu pahupooleks on prostitutsiooni levik, mehed otsivad endale bordellid.
    Juba 19.saj lõpul Inglismaast hakkasid mööduma oma majandusliku potentsiaali poolest USA ja ühinenud Saksamaa, Inglismaa kaotab oma juhtiva positsiooni maailmamajanduses. Juhtivaks tööstusriigiks maailmas on USA ja Euroopas Saksamaa. Jätkuvaks probleemiks on Iirimaa küsimus (Home Rule ). Kas Iirimaa peaks saama ennast ise valitseda . Iirimaal maaomanikud on protestandid ja iirlased ise on katolikud rentnikud. Iirimaa küsimuse mitte lahendamise tõttu puhkeb seal suur jama Suurbritannia vastu.
    Suurbritannia 1870-1914: Olid head lähtekohad: pikaajalised demokraatlikud traditsioonid (parlamentarism ja kodanikuõigused) ning I riik Euroopas ja ka maailmas, kus algas tööstusrevolutsioon. Tegelikult hakkab ta ikkagi selle perioodi vältel ära hajuma . Oluline on SB puhul see, et seal on arenenud tugev kodanlik klassiühiskond. Tema puhul on tegemist ka koloniaalriigiga.
    Märksõnadeks: evolutsioon, poliitiline mõõdukus, liberalism, enesedistsipliin.

    Saksamaa 19.saj

    Saksamaa on pikka aega, alates Vestfaali rahulepingust peale olnud teisejärguline riik, oli poliitiliselt killustatud. Saksamaa oli nii riiklikult kui religioosselt killustatud ala, kus territoriaalriiklus oli kaalunud üles tsentraliseeritud riigikorralduse. Saksamaa oli seetõttu ajast maha jäänud. Sellises olukorras rahvusideoloogia arenes Saksamaa aladel ja saavutas sealt suurt vastukaja. Tänu Napoleoni vallutustele oli Saksamaal mõõnaaeg. See oli oluline tegur Saksamaa rahvustunde ja rahvusideoloogia arengule. Sellest kujunes välja rahvusaade ja Saksa rahvuslik liikumine. Saksa keelepositsioonid olid seni suht nõrgad, kõrgemad tegelased suhtlesid prantsuse keeles. Arvati et saksa keel kõlbab ainult sõjaväkke ja lihtinimestele, kõrgemas seltskonnas suheldakse ikka prantsuse keeles. Muutuma hakkab selline vaade alles 18saj II poolel romantismi ja valgustuse mõjul. Siis hakkab saksa keele ja kultuuri tõus, kirjanduse ja filosoofia tõusuaeg. Inspiratsiooniks oli Saksa oma minevik ja Vana-Kreeka eeskujud (uushumanism). Vana-Kreeka kultuse leviku üheks põhjuseks on mitmed kaevamised. Teine inspiratsiooni allikas oli rahvusromantika – Saksa keskaeg . Saksa ülikoolidesse hakkavad tekkima rahvusteadused (esimene riik selles vallas).
    19.saj on Saksamaa juhtivaks Euroopa teaduspiirkonnaks ja saksa keelest saab peamine teaduskeel . On juhtiv riik nii rakendusteaduste kui ka humanitaaria alal (kuni 1933). Saksamaal olid kõrgetasemelised teadusülikoolid. Prantsusmaal olid nt eraldi uurimus ja teadusasutused ning õpetamine toimus eraldi, Saksamaal just teadustöö ja õppetöö ühendati. Saksamaal oli rahva haridustase kõrge (vana traditsioon).
    Saksamaa majandus (tööstus) arenes kiirelt tõusvas joones. 20saj alguses oli Saksamaa möödunud Inglismaast. 19saj oli Saksamaa igas mõttes tõusuteel. Euroopa dünaamilise arengu keskpunkt siirdus 19saj Lääne-Euroopast Saksamaa aladele . Kui Saksamaa hakkab 1890’tel välispoliitiliselt agressiivselt käituma saavad teised riigid aru ka ohust mis sealt tuleb.
    1806 likvideeriti Saksa- Rooma keisririik, Saksamaa killustus . 1871 Saksamaa ühinemine Preisimaa eestvedamisel, Saksamaa Prantsusmaa sõja lõppfaas.

    Saksamaa 1871-1914

    Saksamaa keisririik – tegemist on Suurpreisi-Väikesaksa riigiga. Preisimaa oli esialgu suht teisejärguline piirkond, Preisimaa oli suht Kaliningradi kandis . Preisimaa koosnes 17saj kolmest piirkonnast: Ida-Preisimaa, Berliini piirkond, _____. Kui need kokku ühendatakse hakkab Preisimaa laienema. Kui riik ühineb valitakse Preisimaa kuningas, kes on ühtlasi Ühinenud Saksamaa keiser. Väikesaksariik tähendab seda et sinna ei kuulunud Austria. Koosnes ühinenud Saksamaa 25’st osariigist ning oli ametlikult liitriik („vürstide oligarhia“). Allus Preisimaa hegemooniale (Preisimaa alad moodustasid riigist 2/3 ja pooled Saksa alamatest elasid Preisimaa aladel). Keskvalitsus kontrollis relvajõud, tolli, kaubandust, liiklust ja posti. Osariikidele allusid kohalik haldus, haridus , kohtukorraldus ja kultuurielu . Välispoliitika juhtimine ja riigikantsleri valimine kuulus Saksamaa keisrile ( Bismarck ). Otto oli juba 1860’st Preisimaa riigikantsler ja välisminister vms. Bismarck juhib välispoliitikat kuni 1890’teni. Tähtsamad riigiorganid olid Liidunõukogu ja Riigipäev, mille õigused olid piiratud (ei olnud parlamentarismi). Liidunõukogusse kuulusid 25. osariigi valitsejad (vürstid). Riigipäeva valimised on demokraatlikud ses suhtes, et meestele kehtestati üldine ühetaoline hääleõigus, aga seal siiski polnud parlamentarismi, st et valimistulemused ei kajastunud valitsuskoosseisus. Aadli mõju oli suur (haldus ja sõjavägi), keskklassi poliitiline mõju väike.
    Saksamaa oli väga natsionalistlik uus riik, kes soovib saavutada suurema rolli maailmapoliitikas. Ambitsioonid hakkavad väljenduma just siis kui võimule saab Wilhelm II. Saksamaa puhul on sisepoliitikas oluliseks märksõnaks föderalism. Föderalismist hoolimata võib rääkida riigist, mida valitses hegemoonia , seal ei ole tõelist demokraatiat. Ekspansioon oli igas valdkonnas, oli kiiresti ja tulemuslikult arenev riik. Ka rahvastik kasvas seal plahvatuslikult. Oli moderniseeruv riik. Domineerivaks vaimulaadiks oli väikekodanlik kõlbelisus. Au sisse tõstetakse militaarne enesesalgamine, saksa eetika rõhutab kohustuste tingimatut täitmist. Juhtiv roll oli konservatiividel. Sisepingeid teatud määral tekitab sotsialismi suur mõju tööliskonnas. Saksamaa oli tõusev suurriik.

    Saksamaa ühinemine Preisimaa eestvedamisel „vere ja rauaga“

    Bismarck oli veendunud et rahvast ühendab ühine vaenlane , ta valis selleks Prantsusmaa. Ühinemine käis läbi kolme sõja: Taani, Austria, Prantsusmaaga . Otto oligi tõeline ühendaja, oli Preisimaa kantsler 1862 -90, ühendatud pea- ja välisminister. Otto von Bismarck (1815-1898) pärines kõrgema maaaadli hulgast. Ta oli äärmiselt konservatiivne, Saksamaad ei teinud seepärast et oli uuendusmeelne, vaid seepärast et oli vanameelne. Oli luterliku töömoraaliga ehtne Preisi junkur , kes oli sisestanud „preislikud voorused “: enesedistsipliini, militarismi ja Preisimaa riigi kõikehõlmava prioriteedi. Rahvusideoloogia ja rahvusaade oli tema jaoks teisejärguline, põhiline oli see et oleks keegi keda üheskoos vihata – Prantsusmaa. Bismarck oli eelkõige tugev reaalpoliitik ja oskuslik poliitiline manipuleerija.

    Bismarcki sisepoliitika 1871-90

    Tal oli vaja riiki konsolideerida. Ta leidis et on teatud institutsioonid mis riiki halvavad. Eesmärgiks oli sisemise tugevuse (integratsiooni) saavutamine uues rahvusriigis. Lõhkuvad ja häirivad elemendid olid tema arvates:
  • Universaalne katolik kirik, miss ei allu ühinenud Saksa riigile vaid Rooma Paavstile. Tema oli harjunud sellega, et kirik on allutatud kohalikule valitsejale.
  • Internatsionaalne sotsialism, mis ei tunnista rahvuslikku paradigmat ega rahvusriigi prioriteeti (selle asemel maailma tööliste omavaheline solidaarsus ). Klassi solidaarsuse idee, klassiline kuuluvus oleks olulisem kui rahvuslik kuulumine. Selleks et seda võita hakkab ta võitlema sotsialismi põhjustega, hakkab reforme tegema.
    Tulemuseks:
  • Kultuurivõitlus katoliku kiriku vastu (kulturkampf) 1870’tel. Preisimaa soovib allutada vaimulikud ametnikena riigile. Maiseadused (1873-74): Riiklikud ettekirjutused vaimulike koolitusele ja kiriklikule distsipliinile (valitsuse ja riigi kritiseerimine keelatud). Ebaõnnestub katolike vastupanu tõttu. Konfliktsete seaduste tühistamine 1886. Katoliiklaste umbusk (mitteametlikult) protestantliku riigi vastu jääb püsima, nad on II järgu kodanikud.
  • Sotsialistide vastane seadus 1878 (Wilhelmi atentaadi katse tõttu). Sotsiaaldemokraatliku partei organisatsioonide (ametiühingud) ja ajakirjanduse keelustamine. Sooviti ka läbi viia reforme mis teevad sotsialistid ja nende organisatsioonid tarbetuks. Saksamaa saab Biscmarcki eestvedamisel Euroopa arenenuima sotsiaalseadusandluse 1880’tel: haiguskindlustus, õnnetuskindlustus, vanaduskindlustus, invaliidsuskindlustus. Sotsialistide populaarsus siiski ei kahane, leitakse, et peaks siiski olema lubatud ka ametiühingud jne. Saksamaa liberaalid ja sotsialistid suhtuvad teatud põlgusega Bismarcki. Sotsialismivastased seadused tühistatakse 1890, siis Bismarck ka lastakse Wilhelm II poolt lahti riigikantsleri ametilt. 1914 ongi Sotsiaaldemokraatlik partei suurim partei. Bismarcki sisepoliitika ei anna soovitud tulemust.

    Bismarcki liidupoliitika 1871-1890

    Annab Saksamaale väga hea tulemuse. Eesmärgiks on Prantsusmaa välispoliitiline isoleerimine nii, et ta ei leiaks endale liitlasi. Bismarck saab hakkama ka sellega, et saavutada kolmikliit Saksamaa, Austria-Ungari ja Venemaa vahel, tahab seda seepärast et nad ei oleks kuidagi liitlased Prantsusmaaga. Ta ütles ka, et Saksamaa ei soovi muuta riigipiire Euroopas, et on saavutanud oma soovitud piirid. Prantsusmaa seevastu just oli riik, mis tahtis oma piire muuta ja Prantsuse-Saksamaa sõjast kaotatud kohad tagasi saada. Peale Prantsusmaa ei pidanud Bismarcki ajal keegi kartma Saksamaad.
    Vilhelm I aeg kuni 1888a oli välispoliitiliselt „rahulik“. Venemaa ja Austria-Ungari liidud on suht ebastabiilsed, purunevad 2 korda. Saksamaal oli kokku kolm liidusüsteemi. Saksamaa tähtsamad liitlased on Austria-Ungari ja Venemaa keisririigid, kelle huvid on omavahel vastuolus, seda Balkani küsimuse tõttu.
    Balkani alad olid sajandeid Türgi alla kuulunud, ja nüüd Türgi kukkus kokku. Venemaa hakkas esinema , et neil on vaja seal igati kaitsta oma slaavi huvisid, Balkani slaavid olid ka ortodokssed. Venemaal olid ka reaalpoliitilised huvid – soov Musta Mere piirkonnast saada Vahemere Piirkonda.

    Bismarcki I Liidusüsteem 1873-1878

    Alustab 1872, saavutab selle 1873, aga Türgi sõja tõttu liit puruneb. Probleem oli selles, kuidas ühendada Venemaa ja Austria-Ungari vastukäivad huvid Balkanil . Argument oli tal keisrite omavaheline solidaarsus (Prantsusmaa Vabariigi vastu). Ta seletas, et kui need kolm on keisririigid, siis Prantsusmaa on Vabariik ja seega neile ohtlik.
    Tulemuseks on I liiduleping 1873:
  • Saksamaa ja Venemaa leping. Seda oli lihtne saavutada, sest need kaks riiki on omavahel ajalooliselt sõbralikud olnud. Nende leping sisaldas paragrahvi, et sõjas peab automaatselt abi andma.
  • Austria-Ungari ja Venemaa leping. Läbirääkimiskohustus kriiside puhul.
  • Saksamaa ühineb Austria-Ungari ja Venemaa liiduga.
  • Kolmiklepinguga ühines 1874 ka Itaalia. Itaalial olid ka halvad suhted Prantsusmaaga.
    See liitpüsis niikaua kuni tekkis I rahvusvaheline kriis. Balkani kriis 1875-1878. Balkani kriis likvideeris lõdva kaitseliidu. Otsustav oli Türgi sõda ( 1877 -78), Venemaa tahtis Balkani slaave Türgi mõjusfäärist lahti saada. Venemaa pidas Austria-Ungari ja Saksamaaga läbirääkimisi, Austria-Ungari oli nõus sõja alustamisega juhul kui saab endale Bosnia ja Hertsegovina. Kutsutakse probleemide ennetamiseks kokku Berliini konverents 1878, seal aga läks teisiti, Venemaa mõju kärbitakse ja ta kaotab oma võidu viljad – Venemaa lahkub kolmikliidust.

    Bismarcki II liit 1879 -1887

    Nüüd ta võtab esimeseks liitlaseks Austria-Ungari. Selline lähenemine tundub Vilhelm I jaoks kuulmatu, kes peab peamiseks liitlaseks just Venemaad.
  • Austria-Ungari ja Saksamaa liiduleping 1879. Pikendatult kehtib ka veel 1914. Kirjas oli seal, et Saksamaa saab veidi vähem kui Austria-Ungari. Austria-Ungari lubas et on erapooletu kui tekib Prantsusmaa ja Saksamaa vahel sõda. Saksamaa lubas lausa et kui Austria-Ungari satub sõtta Venemaa vastu, siis Saksamaa teeb kaitsekoostööd. Bismarck hakkas tegema ka suuri žeste Suurbritanniale, et juhul kui tekib vastuolusid Venemaaga, siis on olemas tagala vms. Aleksander II kartis üksi jääda ja tahtis Saksamaaga uuesti liitu minna.
  • Nüüd sõlmitakse uus kolme keisri liit: Saksamaa, Austria-Ungari ja Venemaa (1881). Seal oli kirjas Austria-Ungari ja Venemaa eriarvamuste lepitamine. Venemaad pidi rahustama Balkani mõjusfääride kindlustamine – Bosnia ja Hertsegovina jääb Austria-Ungarile, aga Bulgaaria saab Venemaale. Lepiti kokku ka erapooletuses Prantsusmaa konflikti puhul.
  • Itaalia ühines liiduga 1882.
    Austria-Ungari altkäemaksude abil kasvatab oma mõjusfääri Balkanil: Tulemuseks on see, et see on Vene keisrile viimaseks piisaks. Uus Venemaa keiser on Aleksander III. Suur- Bulgaaria kaotuse järel Venemaa keiser loobub liidust 1887.

    Bismarcki II liidusüsteem 1887-1890


  • Kolme keisri liit pikendatakse 1887 ilma Venemaata – Saksamaa, Austria-Ungari ja Itaalia.
  • Saksamaa ja Venemaa sõlmivad edasikindlustamislepingu 1887 (salaleping).
    Kui nüüd võimule tuleb Vilhelm II, siis ta leiab et tuleb valida kas Austria-Ungari või Venemaa, mitte mõlemaga seljatagant koostööd teha. Bismarcki hea tulemuse likvideerib Bismarcki uus vastane: Keiser Vilhelm II (1888-1918). Teised Bismarcki vastased olid: Saksa katoliiklased, liberaalid ja sotsialistid. Uue keisri arvates Bismarcki pragmaatiline poliitika on „moraalitu“. Ta arvas et Venemaa ja Prantsusmaa omavahel liitu ei sõlmi, kuna on ideoloogiliselt erinevad riigid. Sellest tulenevalt leidis ta, et tuleb liitlaseks valida kas Austria-Ungari või Venemaa. Keiser ei pikenda Saksa-Venemaa edasikindlustamislepingut (1890). Selle tulemuseks on see, et hakkavad toimuma suured muutused. Vilhelm II laseb Bismarcki lahti ja loobub tema liidusüsteemist (liidust Venemaaga). Suur välispoliitiline viga. Vilhelm II välispoliitika on agressiivne ja tõmblev „maailmapoliitika“, mille tulemusel Saksamaad hakatakse kartma. Tema sihiks oli Saksamaa hegemoonia, mis ei arvesta teiste riikide huvidega . Tema poliitika tulemuseks oli see, et 1890’tel algab Euroopa liidupoliitika transformeerumine Saksamaa ohu alusel. Ka Prantsusmaa saab oma isolatsioonist üle ja tekib Prantsusmaa Venemaa liit.

    Euroopa liidusüsteemide areng 1890-1914

    Vilhelm II poliitika võimaldab:
  • Prantsusmaa ja Venemaa Saksa vastane kaksikliit: Venemaa ja Prantsusmaa vaheline kaitseleping jõustus 1894. Prantsusmaa nägi väljapääsu isolatsioonist Venemaale krediiti andmise teel. Venemaa vajas suuri investeeringuid, tööstuse areng oli seal alles algusfaasis.
    Prantsusmaa Vabariigi ja isevalitsusliku Venemaa lähenemine:
  • Üldine poliitiline liit 1891.
  • Kaitseleping 1892, ratifitseeritakse 1894. Lepiti kokku, et kui tekib sõjaline konflikt, Prantsusmaa sõja korral Saksamaaga peab Venemaa välja panema 800 000 sõjameest, Kui aga Venemaa on rünnaku ohver siis Prantsusmaa peab välja panema 1 200 000 meest. Venemaa peamine vaenlane on Austria-Ungari, Prantsusmaa peamine vaenlane on Saksamaa. Venemaa soovil pandi kirja automaatse mobilisatsiooni nõue (1914 osutus saatuslikuks).
  • Lisalepingud 1899 ja 1912. Venemaa lubab toetada Elsass -Lothringen tagastamist Prantsusmaale. 1912 laevastiku leping. Prantsusmaa ja Itaalia salaleping 1902 nägi ette et kui sõda vallandub siis Itaalia ei sekku ega toeta keskriike.
  • Prantsusmaa ja Inglismaa Entente Cordiale leping 1904. Koloniaalküsimused.
    Suurbritannia „leiab“ Prantsusmaa ja Venemaa. Oluline on seal kuningas Edward VII tegevus. Takistuseks olid aga koloniaalvaidlused. Veel 1899-1901 Suurbritannia üritab sõlmida kaitselepingu Saksamaaga aga Vilhelm II ei reageeri. Kui varem oli Suurbritannial ja Saksamaal mitteametlikult leping, et Suurbritannia on maailmamere boss ja Saksamaa Euroopa maismaa boss, siis nüüd Saksamaa laevastikuprogrammi (1898) käivitamine Suurbritanniale ei meeldinud. (Saksamaa laevastik oli 1915 2/3 Suurbritannia laevastiku mahust). Saksamaa laevastiku programm ähvardab Inglismaa julgeolekut. Leping ei olnud poliitiline liit, ega kaitseliit .
    Vilhelm II proovib sõlmida kaitseliidu Nikolai IIga (1905), mis ebaõnnestub.
  • 1907 sõlmisid Inglismaa ja Venemaa omavahelise Entente Cordiale lepingu (näiliselt puudutas koloniaalküsimusi.
    Nii oli tekkinud Saksa vastane (kolmik)liit.
  • Saksamaa liitlased olid pärit Bismarcki liidupoliitika ajast: Austria-Ungari kaksikmonarhia (1879) ja Itaalia (1882).
    Vilhelm II välispoliitika tulemus: Saksamaa oli sattunud välispoliitilisse isolatsiooni Prantsusmaa asemel. Bismarcki välispoliitiline elutöö (Prantsusmaa isoleerimine) oli hävitatud.

    „Imperialismi ajastu“ 1875-1914

    Euroopa suurriigid jagavad omavahel ülejäänud maailma. Maadejagamine toimub eelkõige Aafrikas, Aasias, ja Vaikse Ookeani saartel.
    Saksamaa Vilhelm II „uus kurss “: üldine agressiivsus ja Saksamaa koloniaalpoliitika algamine. Kuskil 1880’te II poolel see algas, aga Vilhelm II perioodil see hoogustus .
    Esialgu olid juhtivad koloniaalriigid Suurbritannia, Prantsusmaa (18saj, taaskäivitub 1830’tel Aafrika, Indo Hiina ja Kaug-Ida) ja Venemaa, hiljem (1880’tel) Saksamaa ja Itaalia. Tulemuseks on omavahelised konfliktid , Prantsusmaaga Aafrikas, Venemaaga Aasia piirkonnas. Veelgi keerulisemaks teeb olukorra 1890’tel Rahvusvahelise poliitika globaliseerumine, nüüd ilmuvad areenile USA ja Jaapan.
    Imperialismi põhjused:
  • Natsionalistlik vabadusideoloogia mandus marurahvusluseks.
  • Sotsiaaldarvinism
  • Tööstuse ja kapitalismi areng eeldas uute toorainete hankimist ja turgude hõivamist ( nafta , metallid, toorkumm).
  • Euroopa populatsiooni hoogne juurdekasv (emigreerumine).
  • Julgeoleku ja huvisfääri kindlustamine.
    I Maailmasõja Peamiseks Põhjuseks ei olnud koloniaalküsimused vaid Euroopa sündmused ja sisepinged.

    Euroopa kriisid 20. sajandi alguses

    Rahvusvaheliste kriiside seeria viib I maailmasõjani. Algul ei saanud oodatagi et need kriisid sõjani viivad.
  • Esimene neist oli I Maroko kriis (1904-1906): Peamised vastased Prantsusmaa ja Saksamaa. Prantsusmaad toetavad tema liitlased, Venemaa ja Suurbritannia. Saksamaad toetab Austria-Ungari. Prantsusmaa kasutas vanu meetodeid , nt altkäemakse. Saksamaa soovis nii Prantsusmaa mõningaid alasid Aafrikas, aga ka võõrandada Suurbritanniat Prantsusmaast. Lahendab selle kriisi rahvusvaheline konverents (1906). Saksamaa poolel on vaid Austria-Ungari.
  • II Maroko kriis (1911). Prantsusmaa saab endale Maroko, Saksamaa osa Prantsusmaa Kongost. Saksamaale algul tundus et kriis oli kasu toonud .
    Järgmised konfliktid on Euroopa pinnal.
  • Balkani konfliktid: Vastamisi on Euroopa liidublokid ehk Keskriigid ja Antant (Entente). Austria-Ungari Venemaa vastuolulised ambitsioonid.
  • Serbias toimub rahvuslik revolutsioon ja algab äge Suur- Serbia (Panslaavi) propaganda . Austria-Ungari jaoks oli see mõeldamatu, Venelased olid aga selle poolt, nad tundsid ennast selle Panslaavi riigi isakesena ja lootsid saada endale puhverriigi.
  • Türgi riigipööre 1908: eesmärgiks oli riigi moderniseerimine ( rahvuskogu kokkukutsumine).
  • Bosnia-Hertsegovina liidetakse Austria koosseisu (1908-09). Serbia protesteerib ja Venemaa tunneb end alandatuna.
  • Balkani sõjad 1913-1913. Tulemuseks on Venemaa mõjusfääri kaotamine Balkani piirkonnas Austria-Ungarile. Toimuvad rahutused Türgile kuuluvas Makedoonias . Itaalia ja Türgi sõda (1911-12). Itaalia selle võidab ja saab endale Tripolitaania ja Rhodose saare (Türgi nõrk). Venemaa salajasel toetusel luuakse Balkani liiga (Serbia Bulgaaria Kreeka), mis alustab sõja Türgi vastu (1912). Türgi kaotab Balkani liigale oma Euroopa poolsed maaalad Balkanil, Egeuse saared ja Kreeta (1913). Konflikt laieneb Euroopa suurriikide konfliktiks (Austria/Venemaa). Tulemuseks on see et luuakse Albaania puhverriik . Balkani liiga likvideerub ja Venemaa kaotab slaavi liitlaste ühisrinde. Balkani rahvad võitlevad omavahel muuhulgas Makedoonia pärast (Bulgaaria/Serbia – sõda 1913, Serbia võidab). Niinimetatud Juulikriis 1914 algab tüüpilise Balkani konfliktina, aga seekord poliitilist lahendust ei leita ja tulemuseks on I Maailmasõda.
    Koos Saksamaa tõusuga algas Euroopa Rahvusvaheliste suhete uus ajajärk, vana tasakaalupoliitika asendus jõupoliitikaga. Selline jõupoliitika viis I maailmasõjani. Maailmapoliitikas oli 1870-1914 Imperialismiajastu .

    Euroopa riikide jõuvarude areng 1870-1914


  • Saksamaa: Euroopa uus dünamo, populatsiooni juurdekasv oli rekordiline (1871 – 41milj, 1914 – 68milj). Juurdekasv oli 27miljonit, USA’sse rändas välja 2,8milj. Paralleelselt oli Saksamaal ülikiire ja võimas majanduskasv , oli maailmas tööstusriigina teine USA järel.
    Saksamaa populatsiooni juurdekasvu positiivne mõju:
  • Oli võimalik arendada suur rahvuslik sõjavägi: rahuajal sõjaväes pool miljonit meest (623 000; 1914 – 820 000), vajaduse korral võidi arvu kiiresti neljakordistada. Oli ka sõjaväekohustus. Saksamaal oli militaarne innovatiivsus ja ekspertide hinnangul ka maailma parim sõjavägi. Nõrkuseks oli see, et armee koosnes jalaväest, mereväe ja laevastiku loomine oli veel pooleli.
  • Elanikkonna struktuur soodne: Palju lapsi ja noori. Meeleolu oli rahval positiivne, usuti, et sakslasi ootab ees suur tulevik. Koolisüsteem oli efektiivne.
  • Saksamaa kiiresti areneval tööstusel jätkus omamaist tööjõudu. 1871a oli Saksamaa Mandri-Euroopa suurim kivisöe tootja. 20saj alguses oli Saksamaa Euroopa suurim terase tootja, maailma suurim tootja oli USA. 20saj alguses Saksamaa keemiatööstus oli maailma suurim.
    Söe-, terase-, ja keemiatööstus = sõjapotentsiaal. Sakslasi ühendab tugev rahvustunne. Saksamaa suudab efektiivselt ära kasutada oma jõuvarusid: pole kasutamata jõuvarusid.
  • Prantsusmaa: Taanduv suurriik, juurdekasv oli väike, rahvaarv oli 1870 39 miljonit ja 1914 40 miljonit: juurdekasv vaid 1 miljon. Majanduskasv jäi Prantsusmaal ka tagasihoidlikuks, rasketööstus ei arene nii nagu Suurbritannias ja Saksamaal. Prantsusmaa iibeprobleemide mõju:
  • Prantsusmaa elanikkonna vanusestruktuur on ebasoodne ja „vanem“ kui Saksamaa oma.
  • „Vanas“ ühiskonnas levib lootusetuse tunne: Fin de siécle. Dekadentsusilmingud Prantsusmaa vaimu ja kultuuri elus.
  • Prantsusmaast ei arene tõelist tööstusriiki, on põllumajandusmaa. 1870-71 oli julgeolekusšokk.
    Prantsusmaa kogub ennast: rahuajal sõjaväes pool miljonit meest, oli samuti sõjaväekohustus. Sõjavägi oli tasemel. Viiakse läbi ka algkoolireform 1881a. Asutatakse ka hulgaliselt patriootilisi organisatsioone.
  • Suurbritannia: isoleerib end Mandri-Euroopa sündmustest kuni 20 sajandini. Briti saartel elanike arv 1871a oli 32 miljonit ja 1914a 44 miljonit: juurdekasv on suht suur. Sõjaväekohustust Suurbritannias ei ole. On maailma merede valitseja.
    Probleemid ja nõrkused:
  • Tänu vabakaubandusele omamaine põllumajandus taandareneb.
  • Tööstusühiskonna sotsiaalsed ja moraalsed probleemid: prostitutsioon, alkoholism , vaesus .
    Saavutused: Sotsiaalreformid tööliste eluolu parandamiseks, valimisreformid (1832, 1867, 1884). Demokraatia laienes, toorid ja viigid muutuvad massiparteideks. „Briti missioonitunne“: Suurbritannia juhib maailma progressi ja tsivilisatsiooni. „Valitud rahvus“. Kirjanduses Kipling . 1877 sai kuninganna Victoriast India keisrinna .
  • Austria-Ungari (alates 1867), oli kaksikmonarhia –Austria keiser oli Ungari kuningas. Elanike arv oli 1870a 40 miljonit ja 1914 üle 50 miljoni. Seal oli 14 rahvust, sakslased moodustasid vähemuse, palju on slaavi rahvusi. Tegemist on vanamoodsa riigiga, on põllumajandusriik, kehtib ka sõjaväekohustus. Probleemid:
  • Rahvusküsimus: slaavide probleem, eriti Serbia küsimus ( iseseisvus 1878 ja muutus slaavide kihutuskeskuseks), ka juudiküsimus. Austria oli suht salliv vähemuste suhtes aga Ungari mitte.
  • Riigistruktuur on küll paindlik, aga siiski vanamoodne. Juhtivad kohad kuulusid vanale aristokraatiale, oli küll parlament jne, aga siiski pole parlamentarismi.
  • Vanaaegne majandus (väljaarvatud Böömimaal).
    Riiki juhib keiser Franz Joseph (valitseb 1848-1916).
  • Venemaa: probleemides suurriik. Elanikkond 1870a on 75 miljonit ja 1914a on 140 miljonit. Juurdekasv oli 65 miljonit. Venemaa ei suuda aga efektiivselt ära kasutada oma ressursse. Riigi eelised:
  • Elanikkonna hoogne juurdekasv, ka vähemusrahvaste juurdekasv.
  • Oli palju maavarasid ja tooraineid. Samas aga käivitub tööstusrevolutsioon tõeliselt alles 1880’tel aastatel.
    Probleemid: Rahva enamuse haridustase on olematu (vene talupojad vabastati alles 1861, valitseb ka kirjaoskamatus). Venemaal kehtib sõjaväekohustus alates 1874 aastast. Kirjaoskamatus jne viib alla ka Vene armee taseme. Industrialiseerumine algas alles 1880-90’tel, takistuseks oli kapitali puudus. Revolutsiooniline liikumine levib (siserahutused: sõjavägi peab valvama riigi alamaid, nt üliõpilasi). Läänepiiril elavad vähemusrahvused, kes venestuspoliitika tõttu ei ole enam lojaalsed Vene riigile (poolakad, baltikumi rahvad, soomlased jne). Kiusati taga juute . Tekkisid julgeolekuprobleemid
  • Itaalia: suurriik ilma ressurssideta. Elanikkond oli 1870a 25 miljonit, 1914a 36 miljonit (suur väljaränne USA’sse).

    I Maailmasõja Põhjused

    Historiograafilised seletused
    I ms teema koos oma tulemustega kuulub maailma ajaloo kõige enam uuritud teemade hulka. Esialgu (Euroopas) oluline: Kes on süüdi? Hiljem (eelkõige USAs): Mis olid põhjused? Esimesed teaduslikud hinnangud USAs 1920’tel. Kui mitmekülgne tõlgendus oli kinnistunud, avaldas sakslane Fritz Fischer uurimuse „püüe maailmavõimu poole“ (1961), milles väitis, et Saksamaa oli ainuke süüdlane. Järgnes teaduslik diskussioon . Tänapäeval Fischeri tõlgendust ei peeta adekvaatseks.
    Erinevad seletused:
  • Majanduslikud põhjused: Rivaliteet Saksamaa ja Suurbritannia vahel (Majandusringkonnad olid sõja vastu).
  • Koloniaalvõitlus: Saksamaa/Suurbritannia ja Prantsusmaa – Tipp möödas.
  • Rahvuslikud vastuolud: Populaarne seletus läbi aegade. Prantsusmaa / Saksamaa (E-L) jätkunud 43a. Venemaa / Austria-Ungari ( Balkan ). Serbia / Bulgaaria.
  • Julgeolekuprobleemid: On väga oluline selgitaja. Suurriikide vaheline võidurelvastumine enne sõda. Armeede suurendamine (1913), Saksamaa (623 000 – 820 000) / Prantsusmaa ( - 750 000) kolmeaastane sõjaväekohustus. Laevastikuvõistlus: Saksamaa ja Suurbritannia. Tulemuseks kriisid 20saj alguses.
  • Liidublokkide süsteem: Lojaalsus oma liitlaste suhtes laiendas Balkani sõja üleeuroopaliseks konfliktiks. (Austria-Ungari, Saksamaa / Venemaa, Prantsusmaa, Suurbritannia). „Meeleheitel“ riigid (Austria-Ungari ja Venemaa) lootsid, et edukas sõda lahendab sisepoliitilised probleemid.
  • Saksamaa oluline roll agressorina enne I ms (Fischer), Saksamaa aktiivsus ja suured ambitsioonid. Saksamaa uskus, et Venemaa ja Prantsusmaa pole sõjaks valmis ning ta kiiresti tegutsedes suudaks mõlemat lüüa.
  • Automaatse mobilisatsiooni paragrahv Venemaa-Prantsusmaa liidulepingus (1892). Venemaa kiire mobilisatsioon millele Saksamaa reageeris raevukalt. Rutakad mobilisatsioonid vallandasid sõja.
    Nn Juulikriis 1914: 28.06.1914 Bosnia gümnasist Gavrilo Princip (1894-1918) Laseb Sarajevos maha Austria troonipärija koos abikaasaga. Korraldaja oli salaorganisatsioon „Must Käsi“, kellel sidemed Serbia luureteenistusega. Austria tahab välja juurida Serbia kihutuskeskuse ja tühistada lõunaslaavide ühisriigi ( Jugoslaavia ) loomise katsed. Austria otsustab sõjalisel teel lahendada Serbia „probleemi“.
    Juulis: Saksamaa annab Austriale tingimusteta toetuse (6.-7.). Venemaa ja Prantsusmaa kinnitavad omavahelist solidaarsust (20.-23.).
    23.07.1914 Austria annab Serbiale provotseeriva 48h kuue punktiga ultimaatumi. Üllatuseks Serbia nõustub kõigi punktidega, välja arvatud sellega, et Austria ametnikud sooritaksid mõrvajuurdlust Serbia pinnal.
    25-07-1914 Austria-Ungari ja Serbia käivitavad osalise mobilisatsiooni. Suurbritannia ja Saksamaa soovivad korraldada rahvusvahelise konverentsi. Venemaa otsustab toetada Serbiat. Venemaa otsustab toetada Serbiat.
    28.07.1914 Kuulutab Austria-Ungari sõja Serbiale, algab sõda Balkanil.
    29.07.1914 Venemaal käivitub osaline mobilisatsioon. Saksamaa esitab sellele protesti .
    30.07.1914 Venemaa kuulutab välja üldmobilisatsiooni. Saksamaal kindralstaap soovib sõda, valitsus proovib aga sõda vältida.
    31.07.1914 Austria-Ungaris üldmobilisatsioon. Saksamaa esitab Venemaale (mobilisatsiooni peatamine, Venemaa ei vaevu sellele vastama) ja Prantsusmaale (suhtumise selgitamine ja nõuti et Prantsusmaa oleks neutraalne ) ultimaatumi. Saksamaal algab varjatud mobilisatsioon.
    01.08.1914 Venemaa ei vasta ultimaatumile (ei tühista mobilisatsioonimäärust). Saksamaal üldmobilisatsioon. Saksamaa kuulutab sõja Venemaale. Prantsusmaa deklareerib, et käitub vastavalt oma huvidele. Saksamaa tahab rünnata Prantsusmaad Belgia kaudu.
    03.08.1914 Saksamaa kuulutab sõja Prantsusmaale ja alustab pealetungi Belgia kaudu (Belgia keeldus), Belgia neutraliteedi rikkumine on Suurbritannia jaoks talumatu samm.
    04.08.1914 Suurbritannia esitab Saksamaale ultimaatumi, austada Belgia neutraliteeti, sisuliselt võrdub see sõjakuulutusega.
    06.08.1914 Serbia kuulutab sõja Saksamaale.
    11.08.1914 Austria-Ungari kuulutab sõja Venemaale. Prantsusmaa kuulutab sõja Austria-Ungarile. Serbia kuulutab sõja Austria-Ungarile.
    Tulemus: Keskriigid Saksamaa ja Austria-Ungari on sõjas Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Serbiaga.
    Keskriikide koalitsiooni areng:Itaalia kuulutab, et Belgia ründamine vabastas Itaalia liitukohustustest.
    1914 augustis Türgi sõlmib Venemaa vastase liidu Saksamaaga – „Relvastatud neutraliteet“.
    1914 novembris Türgile kuulutavad sõja Venemaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa.
    1914 septembris Bulgaaria sõprusleping Saksamaaga.
    Oktoobris 1915 Bulgaaria astub sõtta ja allutab Serbia.
    Ümberpiiratud keskriigid saavad toiduaineid Šveitsist ja madalmaade kaudu. Saksamaasse suhtuvad soojalt veel: Rootsi parempoolsed, Soome iseseisvuslased, (Saksamaa toetab Soome iseseisvusliikumist (2000 Soome mehe koolitamine Saksa sõjaväes)) Iirimaa iseseisvusvõitlejad (1916 Black Easter mäss Iirimaal Saksa toetusel – ebaõnnestub).
    Saksamaa eesmärgiks on igasuguste vahenditega õõnestada Vene riigi stabiilsust: V. I. Lenini toomine Šveitsist Saksamaa kaudu Venemaale 1917a kevadel.
    Liitriikide koalitsiooniga ühinevad:
    • Jaapan (23.08.1914), Jaapanil on huvi eelkõige Hiina alade vastu.
    • Itaalia salaleping liitlastega (26.04.1915), kuulutab sõja Austria-Ungarile (25.05.1915) ja Saksamaale (26.08.1916).
    • Rumeenia sõda Austria-Ungari vastu (26.08.1916).
    • USA sõtta astumine : Saksamaa veebruar 1915 kauba- ja reisilaevade uputamine (USA reisilaeva Lusitania uputamine 1915). Veebruar 1917 Saksamaa kuulutab piiramatu allveelaevasõja. 06.04.1917 USA kuulutab Saksamaale sõja. See otsustab sõja tulemuse Entente’ kasuks. USA majanduspotentsiaal on ülivõimas ja uus üldine sõjaväekohustus (mai 1917). 1918a kevadel hakkab USA saatma oma sõdureid (märtsis 85 000) Prantsusmaa rindele 200 000 meest iga kuu. 1918a septembris on läänerindel 1,2 miljonit ameeriklast. Saksamaa läänerinne ei suuda seejärel enam vastu pidada. 1919 on Prantsusmaa 2 miljonit Ameerika sõdurit.
    • Kreeka astub sõtta liitlaste poolel (2706.1917)
    Liitriikide poliitiline tegevus:
    • 05.09.1914 Prantsusmaa, Inglismaa ja Venemaa sõlmivad siduva ja kohustava sõjalise liidu: Keegi ei sõlmi separaatrahu , sõda peab jätkama koos kuni lõpuni.
      • Saatuslik mõju Venemaa riigikorrale, seob tsaarivalitsuse ja ajutise valitsuse käed.
      • Kui Vene riik laguneb ei ole rahu sõlmimine võimalik.
    • USA president Woodrow Wilson on juba 1916 lubanud lepitada sõja osapooli ja leida kompromisslaheduse. 1917 USA kava: „Rahu ilma võiduta“.
    • 1917 USA ühineb liitlaste sõjablokiga, aga mitte Entente poliitilise lepinguga (1914).
      • USA ei tunnista Antanti salalepinguid ega kahtlasi lubadusi.
    • Itaaliale ja Rumeeniale on lubatud lahkesti Austria-Ungari alasid (Tirool, Dalmaatsia ).
    • 1918 jaanuaris USA Wilson avaldas oma kuulsa 14 punktilise programmi:
      • Euroopa uued piirid peavad jälgima rahvaste etnilisi piire ja arvestama rahvaste õigustatud (miinimum) nõudmistega. Oli vastuolus nt prantslaste ja sakslaste egoistlike huvidega.
    • USA rahvusvahelise õigusega kooskõlas olev rahvusliku enesemääramise põhimõte teostus peale sõda Ida-Euroopas.
    • USA propageeritud õiglus ja mõõdukus võidavad lõpuks Ida-Euroopas (kui jagatakse Austria-Ungari ja Venemaa impeeriume ja paljud rahvad iseseisvuvad), aga mitte Lääne-Euroopas (Saksamaa karistamine Prantsusmaa nõudmisel).

    Sõja eesmärgid 1914:

    Saksamaa

    Luua majanduslikult sõltumatu nn Kesk-Euroopa süsteem, mis garanteeriks Saksamaale maailmariigi staatuse. Teatud regioonide liitmine otse Saksa koosseisu – Läänes: Belgia lõunaosa, Prantsusmaa kaevanduspiirkonnad; Idas: Poola, Baltikum (kuni Narva jõeni või Daugavani). Suur-Saksamaa visioon . Sõltlasriigid: Belgia flaamid . Tolliliidud: Austria-Ungari, Itaalia, Skandinaavia ja Holland. Nn Nurgakivi-riigid idas: Soome, Ukraina ja Kaukaasia . Saksa plaan hakkab teostuma Ida-Euroopas 1917-18 kui Saksamaa okupeerib / saab oma mõjusfääri EM alad (Kordub II MS ajal).

    Prantsusmaa

    Esialgu piiratud: Saksamaa rünnaku peatamine ja võimaluse korral Elsass-Lothringi tagasivallutamine. Liitlaste toetusel eesmärgid kasvavad E-L vallutamine ja Saksamaa nõrgendamine (muuhulgas Saari -kivisöeregiooni annekteerimine, Prantsusmaa idapiiri muutmine). Idas: Mõjuka Poola riigi loomine. 1918 fantaasia : Saksamaa aladel taastataks 1648a killustatus.

    Suurbritannia

    Esialgu Saksamaa agressiooni tõrjumine ja Belgia suveräänsuse taastamine. 1916: Saksamaa laevastiku hävitamine ja Saksamaa ja selle liitlaste kolooniate jagamine. Suurbritannia ei soovi muuta Mandri-Euroopa kehtivaid piire. (Nõustub E-L tagastamisega alles 1918).

    Venemaa

    Türgi väinade kättesaamine. Slaavlaste õiguste garanteerimine (Serbia vabastamine, Böömimaa iseseisvus). Poolakatele lubati autonoomiat (1914).

    Austria-Ungari

    Serbia löömine.

    USA

    Selged ja piiratud eesmärgid. Wilsoni 14. Punkti programm: Saladiplomaatia hukkamõistmine, merede vabadus, relvastuse piiramine, koloniaalvaidluste reguleerimine, majandustõkete likvideerimine, okupeeritud alade vabastamine (mh Elsass-Lothring, Belgia), rahvuslik enesemääramine (Itaalia piir, Austria-Ungari rahvaste autonoomia jne), Türgi sõltumatus ja väinade avamine , seal vähemusrahvaste kaitsmine, Serbiale ja Poolale juurdepääs merele (Poola koridor ), Rahvasteliidu asutamine

    I maailmasõja iseloom

    Enneolematu , pikaajaline vaimne ja füüsiline šokk. Esialgu arvati, et tegemist on lühiajalise konfliktiga. Esialgu on igas riigis suur patriootiline vaimustus ja tekib isamaaline ühisrinne. Kõikide üllatuseks sõda peatub porisse kaevikutesse. Massiline noorsõdurite langemine. Mille eest? (Kui rinne nihkub aastaid vaid paarsada meetrit edasi-tagasi. Kaevikute õudusi ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Mehed on elu lõpuni vaimsed invaliidid . Varsti hakkavad ka tagala tsiviilelanikud kannatama : tekib puudus kõigest (toidust, küttest, riietest jne). Sõjapõgenikud, õhurünnakud. Naised peavad mehi asendama ja töötama tehastes haiglates, transpordis .

    Tulemus:

    Üldine sõjaväsimus. 1917 patsifism levib Prantsusmaal. Venemaal suur sõjaväsimus (rindelt lahkumine jne). Sotsialistide rahuliikumine elavneb (keskus Šveitsis). Sotsialistide rahukonverentsid (toetavad eelkõige prantslased ja venelased). Psühholoogiline efekt: kui sõda on pikaajaline ja täis kannatusi, igas riigis arvatakse, et sõja lõpptulemus peab olema soodne ja kompenseerima aastate ohverdused ja kannatused.
    Sõjakompensatsioonide küsimus:
    • Prantsusmaal: Ohtliku Saksamaa oluline nõrgestamine (poliitiliselt, majanduslikult, vaimselt). Piiri muutmine Prantsusmaa kasuks. Saksamaa majanduslik karistamine ja sõjakahjude hüvitiste nõudmine tekitatud kahjude kompenseerimiseks. Saksamaa vaimne löömine ja alandamine .
    • Saksamaal: Suurte maaalade liitmine Saksamaa koosseisu ja saksa-meelsete puhverriikide vööndi loomine. Saksamaa peab olema sõja võitja ja seejärel juhtiv riik.
    • Austria-Ungari ja Venemaa: Sõda muutub meeleheitlikuks olelusvõitluseks, kuna impeeriumid hakkavad mõranema ja lõhenema.
    Muutused Saksamaa ida- ja läänerindel:
    • 1915a sakslased olid vallutanud idas Venemaa poolakate asualad ja Leedu (Varrsavi, Vilnius) ning Valgevene Brest -Litovski. Idarinne jäi pidama Brest-Litovski joonele (1915-1917).
      • Sakslased vallutavad Riia ja Eesti saared (september-oktoober 1917).
      • Vene revolutsioon on Saksamaale „taeva kingitus“. Saksamaa taotleb separaatrahu sõlmimist idas.
      • Oktoobrirevolutsioon 07.11.1917.
      • Enamlased nõustuvad rahusoovidega ja sõlmivad separaatrahu keskriikidega.
      • Brest-Litovski ajutine relvarahu 15.12.1917.
      • Saksamaa läbirääkimised Ukrainaga. (Venemaa ärritub)
      • Algab Saksamaa massiivne pealetung idarindel: Veebruar 1918 okupeerib Saksamaa Põhja-Baltikumi.
    • 1918 kevadtalvel sakslased on vallutanud idas Poola, Baltikumi ja Ukraina.’

    Brest-Litovski rahuleping 3.3.-18 – Sellega Nõukogude Venemaa:
        • Loobus Poolast, Leedust ja Kuramaast.
        • Lubas tühjendada oma sõjaväest Liivimaa ja Eesti kubermangud .
        • Kinnitas Soome ja Ukraina iseseisvuse.
        • Lubas keskriikidel osta Vene tooraineid.
    Sakslaste jaoks väga soodne. Sakslased viivad oma parimad rügemendid idast läänerindele.
    • Täiendused Berliinis (27.08.1918)
      • Venemaa loobus Eestist ja Lätist Saksamaa heaks.
      • Nõustus maksma Saksamaale sõjahüvitise kuldmarkades.
      • Lubas 25% Bakuu nafta kasumist Saksamaale.

    Kokkulepped raugevad peale Saksamaa kaotust läänerindel.
    Nõukogude Venemaa oli sundseisus: kodusõda ja lääneriikide interventsioonipoliitika. Venemaa kaotas peaaegu pooled oma elanikkonnast (Ukraina, Poola, Baltikum ja Soome). Sakslased arvavad , et nad on saavutanud võidu idarindel.
    Seejärel toimub katastroof läänerindel (USA mõju). 08.08.1918 „must päev“: Algab lääneriikide massiivne vasturünnak. Saksa ohvitserid said aru et enam pole võimalik võita, aga nad ei ütle seda riigipäevale ega Saksamaa rahvale. Peastaabi juhataja Ludendorff mõistab, et Saksamaa ei võida sõda Läänerindel. Ta ei ütle seda edasi Saksa valitsusele, vaid otsib sõjaväe jaoks „auväärset“ lahendust, mida aga ei leita. Saksa armee läänes laguneb. Alles septembri lõpul 1918 sõjaväe juhtkond teatab Saksamaa poliitilisele juhtkonnale, et edasine sõjaline vastupanu on lootusetu. Katastroofi vältimiseks soovitavad kiiresti sõlmida relvarahu. Psühholoogiline šokk, mis haavab rahvuslikku eneseuhkust. Paljud tavakodanikud ei mõista, et alternatiivi enam ei olnud. Ludendorff ei soovi kanda vastutust ja astub tagasi. Armee jätab ebameeldivad rahuläbirääkimised ehk kapituleerumise Saksamaa poliitikute hooleks (parlamentarismi algus Saksamaal). Saksamaal levib kulutulena „Pistodalöögi legend“: Saksamaa armee oli võitmatu, aga võitmatu armee petsid Saksamaa reeturlikud poliitikud = keskparteid ja sotsiaaldemokraadid , poliitikud lõid pistoda armee selga . Sõjaväelased Ludendorff ja Hindenburg ei õienda valearvamust. Poliitikutest said patuoinad.
    Saksamaa liitlased sõlmivad üksteise järel relvarahu (1918) Entente’ga:
  • Bulgaaria 28.09.1918
  • Türgi 30.09.1918
  • Austria-Ungari 03.11.1918: Juba varem, oktoobris, olid alanud siserahutused (revolutsioon Viinis ) ja keiser pidi troonist loobuma . Riik lagunes ja vähemusrahvused iseseisvusid (muuhulgas Tšehhoslovakkia 28.10.1918).
    Oktoobris 1918 algab Saksamaa keisririigis parlamentarism (sots. võetakse valitsusse). Rahuläbirääkimised algasid 08.11.1918. Kohal olid Prantsusmaa ja Surbritannia sõjaväe esindajad ja Saksamaa esindajana keskpartei minister Matthias Erzberger, kes satub rahva viha objektiks . Relvarahutingimused on Saksamaa jaoks kohutavad. Novembri II nädalal algavad rahutused (revolutsioon) Münchenis ja Berliinis. 09.11.1918 Vilhelm II loobub troonist ja Berliinis kuulutatakse välja Saksamaa Vabariik. Uue valitsuse juht on sotsdemokraat Friedrich Evert. Uue riigikorra pooldajad peavad sõlmima ebapoulaarse relvarahu, kuigi sõda ei olnud nende süü. Saksamaa jaoks alandav relvarahu jõustub 11.11.1918 kell 11.00.
  • Saksamaa okupatsiooniväed peavad taganema vallutatud aladelt ja Elsass-Lothringist.
  • Saksa armee peab tagasi tõmbuma Reinimaa vasakkaldalt (mis on vana Saksamaa ala), mille võtavad oma kontrolli alla vastased, Reinimaa paremale kaldale peab jääma relvastamata erapooletu vöönd 50km laiuses.
  • Sakslased peavad loovutama oma raskerelvastuse ja selle transpordivahendid ning allveelaevad Entente’le.
  • Saksamaa peab koheselt vabastama sõjavangid.
  • Saksamaaga varem sõlmitud lepingud kaotasid kehtivuse (muuhulgas Brest-Litovski relvarahu).
  • Saksamaa kaubandusblokaad jäi kehtima (välja arvatud heategevusorg. , toiduabi ) kuni 1919a suveni.
  • Saksamaa peab kompenseerima kõik sõjakahjud.
    Eesmärgiks oli Saksamaa uue agressiooni välistamine. Need punktid lõid aluse Saksamaa nõrgendamisele. Need taotlused kinnitab Versailles ’ rahuleping 28.06.1919.

    I Maailmasõja konkreetne hind

    1914-1918 Sureb sõja ohvritena umbes 10 miljonit inimest ja 20 miljonit saab haavata (sõdurid).
    • Prantsusmaa kaotab suhteliselt kõige rohkem: 11% oma aktiivsest meeselanikkonnast = 1,4 miljonit meest. 1921a Prantsusmaal on 400 000 elanikku vähem kui 1914a ja sõjainvaliide on 740 000.
    • Briti sõdureid langes umbes 700 000 ja ca 2-3 miljonit sai haavata.
    • Saksamaa kaotab peaaegu 2 miljonit meest (varasem kõrge sündivus päästab katastroofist), haavata sai 4,25 miljonit meest.
    • Venemaa kaotas 1,7 miljonit meest, haavata sai 2,25 miljonit meest.
    • Austria-Ungari kaotas 1,2 miljonit.
    • Tsiviilelanikke suri kokku 13 miljonit.

    • Sõja tulemusel tekkisid ulatuslikud materiaalsed kahjud (nt Põhja-Prantsusmaal).
    • Vaimne šokk.
    Positiivsed tulemused:
    Elu ja maailm peale I Maailmasõda on totaalselt muutunud.

    Versailles ’ rahuleping 1919:

    I Maailmasõja lõppvaatus ja II Maailmasõja sissejuhatus.
    Saksamaaga sõlmitud rahuleping. Maailma kõige enam kritiseeritud rahuleping, millega mitte keegi ei olnud päris rahul. Sõlmitakse võitjariikide omavahelise kompromissi tulemusena. Liitlased eeldasid, et leping peab kindlustama nende julgeoleku ja rahvuslikud huvid.
    • Prantsusmaa tahtis suruda Saksamaa totaalselt alla (julgeoleku tagatis ja kättemaks).
    • Inglased on ettevaatlikud ja soovivad säilitada tasakaalu. Nad ei soovinud seda, et Saksamaad liialt nõrgestatakse, kuna siis muutuks Prantsusmaa liiga võimsaks. Nad soovisid säilitada tasakaalu Mandri-Euroopas ning Saksamaa abil tõkestada kommunismi levikut. Rahvuslik julgeolek nõudis vaid Saksamaa laevastiku hävitamist.
    • USA on idealistlikum ja tunneb vähem kättemaksuiha kui teised. Tähtis on rahvaste enesemääramisõiguse austamine, vabadus ja demokraatia ning rahu kindlustamine (Rahvasteliidu abil).
    Versailles’ rahuleping ei lahenda vanu probleeme, vaid tekitab hoopis uusi juurde. Prantslaste arvates Saksamaa ei maksa piisavalt. Sakslaste arvates rahuleping on ebaõiglane ja alandav ettekirjutis.
    Rahukonverents avati Pariisis 18.01.1919 (avalikud üritused, meedia olulisus). Sakslastega ei peetud suulisi läbirääkimisi, vaid neile anti valmis kujul rahutingimused, millega sakslased pidid nõustuma (Saksamaa välisminister jättis lahkumisavalduse – vähemtähtsad ministrid pidid lepingule alla kirjutama).
    Otsustavad nelja riigi esindajad:
  • Prantsusmaa – Clemenceau (Saksavastane radikaal ). PM,SM
  • Suurbritannia – Lloyd George ( liberaal ). PM, SM
  • USA – Woodrow Wilson ( demokraat ).
  • Itaalia – Orlando (pigem välisliige).
    Saksamaa ajutine valitsus oli sundseisus ja kiitis lepingu heaks 22.06.1919 (237 poolt, 138 vastu). Allakirjutamine toimub Sarajevo atentaadi V aastapäeval 28.06.1919 Versailles’ peeglisaalis.

    Versailles’ rahulepingu sisu:

    440 artiklit ja 200 lehekülge
    I osa: Rahvasteliidu põhikiri (Saksamaa sai liikmeks 1926). Saksamaa kolooniate haldamine „edumeelsetele riikidele“ ehk Saksamaa kaotab oma kolooniad (mh Suurbritanniale ja Prantsusmaale).
    II-III osa: Uute piiride kindlaks määramine. Saksamaa loobub: Elsass-Lothringist, Lääne-Preisimaast (Poola koridor), Saksamaale (Preisimaale) kuulunud Poola alad. Korraldati mitmeid rahvahääletusi riikliku kuuluvuse üle vähemtähtsates piirkondades: Põhja-Schlesvigi; Belgia, Tšehhoslovakkia ja Leedu saavad väiksemaid Saksamaale kuulunud piirkondi; Saari maakond: 15 aastaks Rahvasteliidu valdusesse – seejärel rahvahääletus (ühineb Saksamaaga 1935). Saari söekaevandus anti ajutiselt prantslaste kätte sõjakahjuhüvitise saamiseks.
    Saksamaa kaotas 10% oma territooriumist ja 10% elanikkonnast. Keelati Saksamaa ja Austria ühinemine (Austria rahulepingus).
    IV-V osa: Saksamaa ulatuslik desarmeerimine . Sõjavarustuse üleandmine: Laevastik (mille sakslased uputavad – anti valida selle ja brittidele üle andmise vahel), allveelaevad, lennukid . Sõjaväe ja relvastuse piiramine: kindralstaabi likvideerimine. Elukutselise sõjaväe piiramine 100 000 meheni. Üldisest sõjaväekohustusest loobumine. Reinimaa idapoolsete kindluste lõhkumine 50km laiuses (demilitariseerimine). Õhujõudude, tankide ja sõjagaaside keelustamine.
    VI osa: Käsitles sõjavange ja sõdurite haudasid.
    VII osa: Sõjakurjategijad tuleb anda kohtu alla (mh Vilhelm II). Esimest korda ilmub ajalooareenile selline mõiste nagu sõjakurjategija.
    VIII osa: Sõjahüvitiste ehk reparatsioonide maksmine. Põhjenduseks oli kurikuulus „Artikkel Nr. 231“: Maailmasõja süttimine oli Saksamaa (ja selle liitlaste) süü, mille sakslased peavad omaks võtma ja tekitatud kahjud kompenseerima. Sakslased ei taha sellega nõustuda. Hiljem erikomisjon (1920) määrab kindlaks sõjahüvitise summa, mida muudetakse (vähendatakse) mitu korda, kuna Saksamaa ei suuda tähtajaliselt tasuda hüvitisi. 1921a summa – 132 miljardit kuldmarka (millest Saksamaa tasub 21,8 miljardit kuldmarka 1920’tel). Suurim saaja on Prantsusmaa. Prantslaste moto : „Küll sakslased veel maksavad“. Kui raha majanduskaose ja hüperinflatsiooni tõttu ei laeku määratu tempos . Prantsusmaa okupeerib 1923a jaanuaris (ajutiselt) Ruhri tööstuspiirkonna. Suurbritannia survel hüvitiste summat vähendatakse ja tähtaega pikendatakse (kuni 1988 aastani). Uus raharinglus : USA annab krediiti Saksamaale sõjahüvitiste maksmiseks, Saksamaa maksab omakorda Prantsusmaale ja Suurbritanniale, kes seejärel tasuvad USA’le oma võlgu. Kogu Lääne-Euroopa majandus sõltub USA majandusest ja börsist. Saksamaa lõpetab hüvitiste maksmise majandusdepressiooni ajal 1932.
    Maailmakuulus majandusteadlane Keynes arvas juba 1919, et sõjahüvitisplaan on ebareaalne ja selle mõju on negatiivne (ka vaimses mõttes).
    IX-XIV osa: Puudutasid rahandust, majandust jne.
    Rahulepingu tagatiseks jaotati Reinimaa vasakkallas kolmeks okupatsioonitsooniks, mis lubati vabastada lepingu täpse täitmise korral kolmes osas (toimus 1926-1930).
    • Leping jõustus 10.01.1920.
    • USA senat ei ratifitseeri lepingut, vaid USA sõlmib Saksamaaga eraldi rahulepingu 1921.
    • USA jääb välja ka Rahvasteliidust.
    • Prantsusmaa ei saa julgeolekugarantiisid USA’lt ega Suurbritannialt.
    • Austria, Ungari, Türgi ja Bulgaariaga sõlmitakse eraldi rahulepingud (1919-1920). Otsustati, et kui Austria-Ungari kaksikmonarhia lagunes siis põhisüüdlased on sakslased jne, Austria kaotab oma sajandeid kestnud impeeriumi, Austriast saab nüüd suht puhas sakslaste riik jne.
    • Kõik kaotavad .

    Rahulolematute hulka kuulub ka Itaalia (ei saa endale kõiki soovitud ja lubatud piirkondi). See et Itaalia tundis end kõrvaleheidetuna oma liitlaste seas, siis see rahulolematus rajab teed ka fašismile.
    Nõukogude Venemaa ei osale rahukonverentsidel. Venelaste arvamust ei küsita. Põhjuseks on suuresti see, et nad lahkusid sõjast (hülgasid oma liitlased). Nõukogude Liidust sai Rahvasteliidu liige alles 1934a.

    Maailmasõdade vaheline periood

    Vana maailma lagunemine ja moodsa maailma algus.
    19saj oli olnud individualismi ja kodanliku ühiskonna sajand, liberalismi sajand (liberalismist sai nii ühiskondlikus kui ka majanduslikus ja poliitilises elus aktsepteeritud lähenemine). I Maailmasõja ja Vene revolutsiooniga algas masside ajalugu. Oluliseks muutus see, et kess juhib masse .
    Peale sõda 1920’te alguses ühiskondlike segaduste ja ebakindluste aeg nii Suurbritannias, Prantsusmaa kui ka Saksamaal: Majandusraskused (võlad, sõjakahjud, sõjahüvitised, inflatsioon ). Prantsusmaa ja Belgia puhul sõjakahjud on suured (tehased hävinenud, paljudes piirkondades infrastruktuur purunenud jne). Saksamaal sõjakahjusid oluliselt ei ole, aga nendel oli vaja maksta reparatsioone. Inflatsioon oli uudne ja järsk nähtus, ei osatud seda oodata et rahaväärtus langeb (inimesed olid varem raha vanaduspõlveks jne kogunud , aga nüüd see kaotas suure osa oma väärstusest). Sellega seotud ka sotsiaalsed probleemid (massiline töötus, streigid , sõjaveteranide probleemid).
    Kapitaalsed poliitilised muutused. Loov segadus ja vabadus kultuurielus.
    Euroopa poliitiline areng 1920’tel:
    • Demokraatia laienemise poole (mh naiste hääleõigus).
    • Esialgu ideaaliks parlamentarism, mitme partei süsteem.
    • Probleemiks parteide paljusus ja poliitilise spektri lõhestatus (nt sotsiaaldemokraadid / kommunistid ).
    • Liberalism kaotab poolehoidu.
    • Poolehoidu koguvad 1920’tel agraarparteid ja rahvusradikaalsed liikumised.
    • Sotsiaaldemokraatide edu parlamentarismi tingimustes.
      • Valitsuste moodustamine on keeruline tegevus.
    1920’tel Euroopa poliitilist kaarti hakkavad mõjutama kaks totalitaarset ideoloogiat : kommunism (Nõukogude Liit) ja fašism (esialgu Itaalias).
    • Mõlema eesmärgiks on „uue ühiskonna“ ja „uue inimese“ (uue eluviisi) loomine.

    Uus suhtumine:
  • Religiooni ( ateism ja uus ideoloogia asendab ristiusku)
  • Kapitalistliku majandusse (riigi oluline roll rahvamajanduses)
    Fašismi ja kommunismi mõju on suur kahel raskel kohanemisperioodil:
  • Kohe peale I maailmasõda (1920’te alguses).
  • Rahvusvahelise majanduskriisi aastatel (1929 - …..).
    Ulatuslike kriiside ajal on vaja leida uusi lahendusi ja paljude jaoks tundub, et need ideoloogiad suudavad lahendada probleemid (nt töötuse).
    Mõlemad autoritaarsed ideoloogiad kuulutavad, et lääneliku demokraatia aeg on läbi saanud.
    Tulemuseks on 1930’tel fašismi ja autoritaarse juhtimise süsteemi läbimurre rohkem kui 10 Euroopa riigis (va Lääne-Euroopa). Pendel liikus 1920’te demokraatia ihaluse ja ultraradikalismi suunast autoritaarsuse ja totalitarismi poole 1930’tel.

    Vaimne murrang I Maailmasõja järel

    Kultuurielu ja kunsti vallas olid 1920’d aastad väga viljakad : oli mitmeid omavahel vastuolus olevaid suundi ja taotlusi. Algus enne sõda (1870-1914: uued kunstivoolud ja teaduslikud avastused), aga alles laastav sõda koos fundamentaalsete muutustega võimaldas uue maailmanägemuse läbimurde.
    Vana turvaline maailm lagunes I Maailmasõja aastatel. Uus veendumus : maailm pole ratsionaalne ja mõistlik (nii nagu enne I Maailmasõda usuti), vaid absurdne ja meeletu. Realismiga ei suudeta kirjeldada kogu tegelikkust. Reaalsus on väljunud „kodanliku“ lineaarse aja raamidest. Aega mõistetakse uut moodi.
    Tulemuseks „vana maailma“ ülesehituse ja ajalise kronoloogia killustumine kunstis (eelkõige kirjanduses). Vormi ja sisu revolutsioon kõikide kunstide vallas:

    Olulised mõjutajad kunstis ja kirjanduses:
    • Einsteini relatiivsusteooria (1905). Aja mõistmine nt kirjanduses muutub „einsteinlikuks“.
    • Freudi psühhoanalüüs ja alateadvus. „Freudlik“ lõhestatud teadvus.

    Inimeste mentaliteet muutumine: moodne inimene on raskesti mõistetav.
    Tulemuseks nt kirjanduses 1920’tel: raamatute struktuur ja esitamisviis muutuvad: modernism
    Suurbritannias:
    • James Joyce „ Ulysses “ ehk „Odüsseia“ (1922): teadvusvoolu = sisemonoloogi tehnika.
    • Virginia Woolfi looming.
    • D. H. Lawrence „Lady Vhatterley Armuke “ (1928): uus seksuaalmoraal = tsivilisatsiooni eitus ja instinktidele allumine.
    Prantsusmaal:
    • Marcel Proust „Kadunud Aega Otsimas“ (1913-1927): ajaränne
    Saksakeelsed kirjanikud :
    • Thomas Mann „Võlumägi“ (1924): kaasaja õhtumaise inimese ja tsivilisatsiooni probleemid.
    • Hermann Hesse „ Stepihunt “ (1927): moodsa lõhestatud isiku dilemma.
    • Franz Kafka „Kafkalik“ looming.
    • E. M. Remarque „Läänerindel Muutuseta“ (1929): sõja heroiseerimise asemel sünge iroonia
    20saj alguses kujuneb välja erinevus kommunismi ja sotsiaaldemokraatia vahel.
    I Künniküsimus: Kuidas suhtuda kommunismi ja Nõukogude Venemaa juhitud III internatsionaali ( kominterni ), mis nõudis töölisparteilt tingimatut alistumist.
    Venemaa tingimused, mh: monoliitne partei, kus keskkomitee surub peale Moskva otsused. Ametiühingute allutamine parteile.
    Prantsusmaal oli esialgu kommunistide poolehoid võimas: hääletushetkel (1920) 68% sots. delegaatidest pooldas ühinemist internatsionaaliga. 130 000 liiget astub kom. Internatsionaali Prantsuse sektsiooni (sots. parteis oli lõhenemishetkel 180 000 liiget). Kom. Partei algus Prantsusmaal. Nende eesmärgiks on revolutsioon Prantsusmaal. On tollal suuruselt II kom. Partei maailmas (Nõukogude Venemaa järel). Kommunistid rajavad omad ametiühingud.
    Sotsialistid ei taha alluda Moskvale ja ei poolda revolutsiooni (nende hulgas on Marxi lapselaps Longuet ja tuntud sots. poliitik Leon Blum. Pikemas perspektiivis võidavad sotsiaaldemokraadid. Väga oluline on radikaalide (lib.) partei (kuni 1939 aastani): Pealt punane, seest valge (Clemenceau).
    1924 vasakpoolne kartell (radikaalid koos sots. dem’ga ilma kommunistideta) võitis valimised. Uus radikaalide peaminister Edouard Herriot (1924-25): rahulik välispoliitika (finantsprobleemid), „kollektiivse julgeoleku“ põhimõte. Prantsusmaa tunnustas 1924a Nõukogude Liitu.
    1925a’l Prantsusmaa ratifitseeris nn Locarno -lepingu, milles Prantsusmaa, Saksamaa ja Belgia lubasid, et nad ei ründa teineteist ja kinnitasid, et nad austavad Versailles’ rahulepingu piire (Lääne-Euroopas). Vasakkartell plaanis maksukoormuse kasvatamist (mh kapitali = omandi maksustamist, 1917 oli kehtestatud tulumaks ).
    Herrioti poliitikale olid vastu konservatiivid, rahvuslased ja finantsringkonnad. Kapital siirdub välismaale. Frangi kurss langeb, vasakpoolsus põrkab kokku „rahamüüriga“. Herrioti valitsus peab lahkuma . Järgnevad lühiajalised valitsused.
    1926a parempoolne liberaal R. Poincaré valitsus (parempoolsed ja radikaalid) hakkab franki päästma, rahaväärtuse stabiliseerimine õnnestub 1928a.
    1928a valimised võidavad parempoolsed parteid, tõus majanduses jätkub kuni 1930a lõpuni.
    Majanduslangus algab Prantsusmaal 1931 aastal. 1932 valimised võidab vasakpoolne kartell (sots. ja radikaalid). 1933a Prantsusmaal on 300 000 töötut.

    Prantsusmaa sisepoliitika probleemid 1920’tel

    (Ebamääraste) Parteide paljusus ja lühiajalised valitsused. Poliitiline ebastabiilsus. Majandusprobleemid , suur riigivõlg. Ka Prantsusmaal on paremäärmuslaste liikumisi , nt veteranide tulirist. Nendele on iseloomulik juudivaenulikkus ja kommunismivastasus.
    Välispoliitika 1920’tel: Prantsusmaa ei saa julgeolekugarantiisid Saksamaa vastu.
  • Sõjakas periood: Otsib kontakti teiste Saksa- vastaste riikidega: nt Poolaga, Belgiaga. Ruhri okupeerimine 1923.
  • Rahulikum periood, aga ohu tunnetamine jätkub: Locarno-leping 1925. Kui Reinimaa okupatsioon hakkab lõppema, algab Prantsusmaal Maginot-liini ehitamine (1929). Euroopa Ühendriikide asutamise idee ei leia poolehoidu Prantsusmaal. Prantsusmaa Põhja-Aafrika kolooniates algavad 1925a’l rahutused.
    Prantsusmaal kultuurielu 1920’tel õitseb.
    Ameeriklased ja teised välismaalased (mh hispaanlased) Pariisis: kujutav kunst , kirjandus, film , tants. Sürrealism: nt Bunelli ja Dali koostööna valmivad filmid „Andaluusia Koer“ (1928) ja „ Kuldajastu “ (1930). Tarbekunstis elegantne art deco . („Moraalitu“) Naisemantsipatsioon kurjanduses: V. Margueritte „La Garćonne“ (1922). Pariis on jätkuvalt maailma moe meka (Coco Chanel ).

    Suurbritannia 1920’tel


  • Sisepoliitilised muutused:
    Sõja ajal võimul konservatiivide ja liberaalide ühisblokk. Liberaalne partei (viigid) lõhestub kaheks (1916) ja partei hakkab hääbuma. Mõõdukas tööpartei ( Labour Party asut. 20saj alguses) oli esialgu ametiühingute esindaja poliitikas. Tööparteist saab peale I Maailmasõda poliitiline võimutegur, mis 1920’tel asendab liberaalse partei. 1920’test alates Suurbritannia juhtivad parteid: konservatiivid ja tööerakond. 1918 Suurbritannias valimisseadus demokratiseeriti lõpuni: üldine ja ühetaoline hääleõigus meestel alates 21 eluaastast ja naistel alates 30 eluaastast (1928 ka naistel alates 21 eluaastast). Esialgu konservatiivide valitsused 1918-1923 (vahel koos liberaalidega).
    1924a I tööerakondlik kabinet (eesotsas James R. MacDonald) liberaalide toel. Suurbritannia tunnustas Nõukogude Liitu de jure 1924. Pool aastat hiljem just enne valimisi kominterni esimehe võltsitud kiri, milles ässitati britte riigipööret tegema. Tulemuseks konservatiivide kaalukas võit ja liberaalide allakäigu süvenemine 1924a valimistel. Pikaajaline konservatiivide valitsus (1924-29). Nael 1925 aastal stabiliseeritakse (Umbes samal ajal kui Saksamaal, varem kui Prantsusmaal). Nael seotakse kullastandardiga. 1926a korraldatakse ametiühingute üldstreik kus osalejaid on miljoneid. Ametiühingud aga kaotavad. Hakkab pihta ka Briti Impeeriumi lagunemine, pihta hakkab see Indiast (Indias toimuvad rahutused). Katkestati diplomaatilised suhted Nõukogude Liiduga (1927). Tööpartei moodustas II valitsuse (1929) liberaalide toetusel (kaalukeel). Rahvuslik koondvalitsus (1931): põhjuseks majandusdepressioon. Ka Suurbritannias tekkis paremäärmuslaste liikumine Sir Oswald Mosley juhtimisel. Rassism ja ametiühingute vastane tegevus. Mosley oli kirjanik Nancy Milfordi õe mees. Paremäärmusliku fašismi mõju Suurbritannias jääb siiski marginaalseks. Ülikooliringkondades levib 20-30’tel aastatel akadeemiline kommunism, mis ei saavuta poolehoidu tööliste hulgas.
    Suurbritannia poliitilisel kaardil domineerivad 1920-1930’tel „mõõdukas“ konservatiivsus ja „mõõdukas“ vasakpoolsus. Äärmuste ehk liberalismi, kommunismi ja paremäärmusluse saatuseks on marginaliseeruda.
  • Suurbritannia majanduselu 1920’tel:
    Suurbritannia oli kaotanud oma kauaaegse juhtiva positsiooni maailmakaubanduses. Juhtivad tööstusriigid olid USA, Saksamaa (alates 1926a). Tõusevad riigid on Jaapan, Kanada , Austraalia jne. Inglismaa tööstus taandub, selle tehnika on amortiseerunud. Söekaevanduses on 1920’te algusest peale krooniline kriis. Tekstiilitööstusele sai saatuslikuks maailmahindade langus. Sõjatööstuse lõppemine ja sõdurite kojupöördumine tähendas seda, et palju koondati – tulemuseks krooniline töötus. 1920’te alguses on Briti saartel 2,5 miljonit töötut.
    Inglismaa ametiühingute keskliit on maailma suurim: 1919a on seal 8 miljonit liiget. Nüüd astuvad ametiühingutesse ka lihttöölised. Ametiühingud soovivad reforme, aga ei poolda revolutsiooni.
    Majandusraskustes Inglismaa algavad pidevad streigid:
      • Esimesena kaevurite streigilaine (1919-21).
      • 1926a on üldstreik (9 päeva): selles osaleb üle 4 miljoni inimese, kes nõuavad miinimumpalga kehtestamist. Konservatiivne valitsus ja tööandjad käivitavad karmi vastulöögi ja töölised peavad taganema. Kaevurid streigivad pool aastat.
      • Töölised ei saa streigist otsest kasu.
      • Kaudne kasu: asutati esimesed riigiettevõtted ehk riiklik elektriettevõte ja BBC.
      • 1927a kehtestati ametiühingute tegevust piirav seadus: keelati toetusstreigid, üldstreigid, streigifondidesse raha kogumine.

    1925a konservatiivide kabineti rahandusministri Winston Churchilli juhtimisel viidi läbi naela sidumine kullaga = kullastandardi taaskehtestamine (1913a rahaväärtuse tase). Vastu on nt majandusteadlane Keynes. Näiline võit, tegelikult valesamm.
    I taastas Briti majanduse sära välismaailma silmis . Välismaine kapital naases Londoni City’sse. Inglismaa võit rahvusvahelises rahamaailmas, aga halb oli see Suurbritannia tööstuse jaoks (oli katastroofiline). Eksport peatub kõrgete hindade tõttu, import on väga odav. Negatiivne väliskaubanduse bilanss .
    Uus löök, rahvusvahelise majanduskriisi algamine 1929-30. Kuna Suurbritannia on arenenud tööstusriik, algas kriisi mõju kohe. 1930: Töötuid üle 10%tööjõust, tööstustoodang langeb aasta 1913 tasemele . Eriti kannatasid vananenud tehnikaga tööstusharud: söe-, laevaehitus - ja tekstiilitööstus. City säilitas oma positsioonid Euroopa rahamaailma keskusena. Tegelikult astub Suurbritannia nüüd õige sammu, uue valitsuse moodustamisega 1931a saadakse aru, et kullastandardist tuleb loobuda .
    Mingisuguse väljapääsu pakuvad uued avastuse:
  • Tekstiiltööstuses uued kunstmaterjalid.
  • Uus elektroonikatööstus: 1930’tel Suurbritannias arendati maailma esimene arvuti, esimene radar ja reaktiivmootori prototüüp.
  • A. Fleming avastas penitsiliini (1928). Kasutusele võetakse alles II Maailmasõja ajal.
    Uued tehnilised avastused aitavad Suurbritannial toibuda majanduskriisist võrdlemisi kiiresti.

    Impeeriumi struktuuri revideerimine ja välispoliitika

    Iirimaa probleemi lahendamine

    1921a peale sisesõda sõlmisid Iiri iseseisvuslased ja Suurbritannia valitsus lepingu: moodustati sõltumatu valitsuse, oma parlamendi ja oma armeega Iiri Vabariik = sisemine autonoomia, vaid formaalne side Suurbritanniaga. 1922 aastal kuulutatakse Iiri Vabariik ametlikult välja (Suurbritannia peaminister oli liberaal). Protestantliku enamusega Põhja-Iirimaa (Ulster) jäi Suurbritannia koosseisu. Iirlased on rahulolematud, sest pole saavutatud ei Iirimaa ühtsust ega täielikku sõltumatust. 1937a Iirimaa ( Eire ) kuulutas ennast suveräänseks riigiks (Suurbritannia ei tunnusta). II Maailmasõja ajal on Iirimaa erapooletu. 1949a Suurbritannia tunnustas Iirimaa täieliku suveräänsuse. Konfliktide allikaks jääb Põhja-Iirimaa küsimus (kuulub Suurbritannia koosseisu).

    Suurbritannia suhted kolooniatega

    Suurbritannia soovib tihendada sidemeid oma kolooniatega, aga peab arvestama muutunud tingimustega. Korraldatakse Impeeriumi konverents, mis otsustab luua 1926a’l Briti Rahvaste Ühenduse ( British Commonwealth of Nations). Kolooniad saavad uue dominioonide staatuse, mille saavad Euroopalikud riigid: Austraalia, Lõuna-Aafrika, Uus- Meremaa , Kanada (kohaliku eliidi moodustavad inglisekeelsed Euroopa päritoluga inimesed). BRÜ on võrdõiguslike ja autonoomsete riikide ühendus, mida ühendab truudus kroonile, sõltumatud omavalitsused , kindralkubernerid, ühine ametlik riigipea , Briti monarh .
    Erandid:
  • Iirimaa on ametlikult dominioon , aga ei tunnista Suurbritannia kuninga ülemvõimu (taotleb iseseisvust).
  • India ei saa dominiooni staatust. Suurbritannia kuningas on India keiser. Kohapeal on asekuningas. Esialgu India oli kuulunud kompaniile. 1858 sai India Suurbritannia kroonikolooniaks. 1877a sai Viktoriast India keisrinna. 1885 luuakse India Rahvuskongress, mille eesmärgiks on India omavalitsuskorraldus (1906 - … ). Iseseisvusliikumine 1920-30’tel: vägivallatu Gandhiˇ, Nehru . 1935a jõustub India omavalitsusakt (põhiseadus): parlamentaarne omavalitsus provintsides. India saavutab 1947a iseseisvuse.ˇ
  • Ülejäänud koloniaalimpeerium, kus ei toimu erilisi muutusi (NB! Päriselanikud integreeritakse paremini koloniaalühiskonda kui Prantsuse asumaades).
    Suurbritannia hiilgav koloniaalajastu on jäänud seljataha . Suurbritannia ei ole enam maailmamerede valitseja. Ajaloo mõju: Suurbritanniat huvitavad 1920’tel maailma mered ja koloniaalküsimused ja suhted dominioonidega. Mandri-Euroopa küsimused on teisejärgulised. Suurbritannia ei toeta Prantsusmaa Saksa-vastast poliitikat, vaid soovib olla pigem suuremeelne sakslaste suhtes. Nt prantslaste Ruhti okupatsioonil (1923) ei ole Suurbritannia toetust (Suurbritannia majanduslik surve PrantsusmaaleI). Suurbritannia on nõus vähendama Saksamaa sõjahüvitiste määra. Suurbritannia kardab kommunismi levikut.’
    Kokkuvõte:
    Suurbritannia suurus devalveerub 1920’tel. Majandusprobleemid: krooniline töötus, tööstuse amortiseerumine. Vaatamata probleemidele (streigid jne). Parlamentaarne demokraatia ei satu ohtu.

    Weimari Vabariik Saksamaal 1919-1932

    Kaootiline ja rahutu algus (1919-1923)

    Kodusõja oht: Mässud, Putšid. Mitmed poliitilised mässu ja riigipöörde katsed jne. Hulgaliselt ka välispoliitilisi probleeme. Sakslased tundsid, et neile on ülekohut tehtud.
    Uus vabariik Saksamaal tekib sotsiaaldemokraatide ja keskparteide (tsentrumi) juhtimisel. Rahvuslased ja konservatiivid panid nende süüks kaotuse I Maailmasõjas, öeldi, et nad olid sakslasi reetnud. Rahvuslikud konservatiivid suhtuvad kahtlevalt/eitavalt uude vabariiki. Vabariiki ei toeta: enamus riigiametnikest, õpetajatest, sõjaväelastest, ega kohtunikest. Eitavalt vabariiki suhtuvadka vasakäärmuslased = kommunistid, kultuuritegelaste kriitika.
    Jaanuaris 1919 kommunistliku Spartakusbundi (Spartaklaste) ülestõus Berliinis. Sots. valitsus surus mässu mahasõjaväe ja vabakorpuslaste abil (juhid Luxemburg ja Liebknecht mõrvati). 1919a likvideeriti ka teised kommunistlikud mässud ja Nõukogude Vabariik Münchenis. Saksa kommunistid ei andesta seda sotsiaaldemokraatidele. Vasakrinne (sots. + kommunistid) on Weimari Vabariigis välistatud.
    Baierist sai 1920’tel Saksamaa pettunud paremäärmuslaste ja rahvusradikaalide taimelava.
    Vabariigi põhiline toetuspiirkond on sotsiaaldemokraatlik „punane“ pealinn (moodne suurlinn) Berliin , oli ka Preisimaa pealinn. Preisimaal on alati pandus suurt rõhku riigitruudusele. Nt Preisimaal loodi vabariigile lojaalne politsei (riigitruuduse traditsioon ja sotsiaaldemokraatide mõju). Berliini vallutus õnnestus natsidel alles 1930’te alguses (majanduskriisi tingimustes).
    Parema ja vasaku tiiva rahulolematus vabariigi vastu väljendus poliitilistes mõrvades. 1919-1922 pandi toime 376 poliitilist mõrva. Mõrvati muuhulgas M. Erzberger ja W.Rathenau. Kohtunike leebus paremäärmuslaste suhtes. Poliitiline vägivald = uus asi Saksamaal.
    Tulemuseks permanentne parlamentarismi kriis 1930’te alguses.

    Vabariigi loomine (1919a veebruar)

    Asutav kogu (rahvuskogu) kogunes kõrvalises Weimaris , kuna kardeti rahutusi, sealt ka nimi. Saksamaast sai demokraatlik, parlamentaarne vabariik (varem oli küll demokraatia, aga puudus parlamentarism). Kehtestati ühine ja ühetaoline (20 eluaastast alates) hääleõigus nii meestele kui naistele. Riigi eesotsas oli rahva poolt valitud president.
    Presidendil oli suur võimutäius: talle kuulus õigus kuulutada välja erakorraline seisukord , mis hakkab õõnestama vabariiki; nimetas ametisse valitsust juhtiva riigikantsleri.
    Parlament koosnes:
  • Riigipäevast, kus rahva poolt valitud saadikud. Riigipäeval on palju rohkem võimu kui oli olnud keisriajal – parlamentarism.
  • Riiginõukogu: 18. Liidumaa esindus .
    Saksamaal on kasutuses proportsionaalne valimissüsteem, soodustab poliitilist killustatust. On palju parteisid. Ebastabiilsed koalitsioonivalitsused . Rasketel aegadel korduvad valitsuskriisid (16 valitsust).

    Sisepoliitika

    I President Friedrich Ebert 1919-25 (SPD).
    II President Paul von Hindenburg 1925-32, 1932-34 (parempoolsete rahvuslaste kandidaat) (hiljem sotsiaaldemokraatide ja tsentrumi tegelane.. vms). Oma esimesel ametiajal on ta tõeline preislane. Kui ta annab ametivande, siis ta seda ka peab. Vana kindral , marssal (sündinud 1847), oli Saksa armee ülemjuhataja I Maailmasõjas = rahvuskangelane. Hindenburg oli Preisi maaaristokraatia esindaja. Oli suundumustelt konservatiivne monarhist. Absurdne olukord: demokraatlikku Weimari Vabariiki peab kaitsma selle põhimõtteline vastane, konservatiivse preisluse esindaja, veendunud monarhist Hindenburg. Hindenburg koondab järjest rohkem võimu enda kätte (erakorralise seisukorra väljakuulutamine kriisiaastatel: võitlus parem- ja vasakäärmuslaste vastu). Saksamaa poliitiline süsteem areneb presidentaalse süsteemi suunas. Rahvusvahelise majanduskriisi ajal (1930’te alguses) Saksamaa parlamentarism enam ei tööta.
    Oluline riigimees on Gustav Stresemann (välisminister 1923-1929)
    Riigipäeva valimised (1920-32) korraldatakse 7 korda, VIII Riigipäev (viimane) märtsis 1933. Riigipäeva delegaatide arv muutus pidevalt: 1919 = 421; 1933 = 647. Jõudude vahekord Riigipäevas on Weimari Vabariigis ca mittesots. heaks 60% (tsentrum, kodanlikud parteid, paremäärmuslased), 40% (sotsiaaldemokraadid, kommunistid). Erinevaid kodanlikke parteisid on mitmeid, mis kahandab nende mõju.
    Vabariiki toetavad:
    SPD = Sotsiaaldemokraatlik partei, I-V Riigipäeva valimistel suurim partei (kuni 1932a juulini). 100-153 saadikut. Valitsuse moodustavad: tsentrum, väike, aga oluline kaalukeel (kat.); mõõdukad kodanlikud parteid (lib.).
    Vabariiki õõnestavad:
    Konservatiivse hoiakuga rahvuslikud fraktsioonid. Vasakäärmuslased/kommunistid = KPD. Oluline partei, mille toetus on suurim I (1920) ja VII Riigipäeva valimistel (1932 novembrini; 100 kohta).
    Paremäärmuslased/natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei = NSDAP. Ilmus poliitilisele kaardile 1924a Riigipäeva valimistel (1925a 12 kohta). Marginaalne partei Riigipäeval kuni 1930 aastani (majandusliku depressiooni mõju).
    V Riigipäeval 1930 on NSDAP 107 kohta 577’st
    VI Riigipäeval (1932 juulis) on NSDAP’il 230 kohta 608’st, on suurim partei Riigipäeval.
    VII Riigipäeval (1932 okt) on neil 196 / 584. Suurim partei… 1/3 häältest.
    VIII Riigipäeval (1933 märts) on 288/647. Suurim partei.
    NSDAP toetajad on varem hääletanud erinevate kodanlike/parempoolsete parteide poolt.
    Sisepoliitiline areng: Äärmused koguvad poolehoidu kriisiaegadel 1920’te ja 1930’te alguses. Parempoolsete tendentside tugevnemine alates 1920’te keskpaigast („kodanlik revolutsioon“). Majanduslikult rasketel aegadel radikaalide (kommunistide ja natside) riigivastane agitatsioon on tugev. Tulemuseks on see, et 1930’te alguses kodanlus, keskklass, põllumehed ja suurtöösturid hülgavad lõplikult vabariigi ja loodavad, et Hitleri NSDAP ( natsism , fašism) lahendab majandusprobleemid, taastab stabiilsuse ja Saksamaa prestiiži. Demokraatia ei ole nende jaoks omaette väärtus (keisririigi autoritaarse riigikorra pärand).
    Saksa (keele-) natsionalismi omapära: rahvuslus seostub parempoolsusega. Saksa kodanlaste arvates sotsialist ei või olla tõeline patrioot. Kui Saksa kodanlus-keskklass peab devalveeruva demokraatia ja majandusdepressiooni tingimustes (1930-33) valima „ebarahvusliku“ sotsialismi-kommunismi ja paremäärmusluse vahel, valivad nad nö „rahvusliku variandi“ ehk Hitleri partei.
    Üheks põhjuseks, miks see riik likvideerub on see, et ei leitud ühist keelt fašismi vastases võitluses.
    Weimari Vabariigi saavutus: 8h tööpäev.

    Majanduspoliitika

    • 1919 Entente kaubandusblokaad. Alatoitlus, olmeprobleemid.
    • 1920’te alguses mark devalveeritakse: tööliskonna ja põlluharijate vaesumine . Streigid.
    • Sõjareparatsioonide küsimus: lisakoorem Saksamaa majandusele, mis ei ole veel toibunud I Maailmasõjast. Saksamaa aeglustab hüvitiste maksmist 1921a lõpul.
    • 1922 inflatsiooni algus.
    • 1923a jaanuaris Ruhri okupeerimine Prantsusmaa poolt, nn produktiivsete pantide poliitika sõjahüvitiste väljapressimise eesmärgil. Sakslaste passiivne vastupanu (9k): kaevurite ja raudteelaste streik . Majanduslikult kahjulik nii Prantsusmaa kui ka Saksamaa jaoks (Frangi ja marga devalveerumine).
    • 1923 majanduslik krahh Saksamaal. Algas hüperinflatsioon: 1 dollar = 240 miljonit pabermarka (26.09.1923). Rahal pole väärtust, asemele ajutiselt naturaalmajandus .
    • Jätkuv vaesumine: töötute arv kasvab, laste suremus tõuseb.
    • 1923a kommunistide ja natside mässukatsed.

    Lahendus: novembris 1923 marga stabiliseerimise algus. USA hakkab andma Saksamaale laene . Hüvitiste määra revideerimine ( Dawesi plaan).
    1924-26 Saksamaa majandus kosub kiiresti. Tõusu võimaldas välismaine (USA) kapital. 1926 aastal Saksamaa on taas Euroopa suurim tööstusriik ja Suuruselt II maailmas (I on USA), eksporditööstus. Saksamaa nüüd suudab ka maksta vähendatud sõjakahjude hüvitisi.
    Alles 1927 aastal SKP saavutas 1913 aasta taseme.
    Rahvusvahelise majanduskriisi mõju 1930a alguses annab kohe tunda ka Saksamaal. Tulemuseks pankrottide laine, töötuse kasv.
    1932a Saksamaal on 6 miljonit töötut (17%), vaid kolmandik tööstustöölistest töötab täie võimsusega. Palgad ja hinnad langevad. Saksamaa peatab hüvitiste maksmise. Majanduskriis võimaldas Hitleri võimule saamise: ta pakkus inimestele lootust.
    Töötud, pankrotis olevad, toimetulekuraskustes riigiametnikud ja põllumehed, kommunismikartuses elavad töösturid jne tahavad uskuda , et fašism lahendab probleemid.

    Välispoliitika

    • Lähtekoht oli kaotus I Maailmasõjas ja pealesurutud Versailles’ rahuleping (1919) – revideerimine.
    • Piirangud: nt sõjavägi, suveräänsus: (Reinimaa vasakkalda okupatsioon kuni 1930 aastani).
    • Territoriaalsed kaotused (mh kolooniad). Põgenikud nt 1 milj sakslast evakueeriti aladelt, mis liideti Poola ja Tšehhoslovakkia koosseisu + kolooniatest.
    • Reparatsioonide küsimus.
    1920’te aastate I poolel on Saksamaa pigem isolatsioonis „paariariik“. Probleemiks oli Prantsusmaa: nt Ruhri okupatsioon (1923).
    I võit: USA senat ei ratifitseeri Versailles’ rahulepingut, vaid sõlmib eraldi rahulepingu Saksamaaga (1921).
    Tõrjutud Saksamaa ja Nõukogude Liidu omavaheline lähenemine. Poliitiliste, majanduslike ja sõjaliste kontaktide loomine. Versailles’ lepingu piirangutest möödahiilimine (nt Saksa lendurite koolitamine Nõukogude Liidus). 1922a sõlmiti Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel Rapallo leping (Rathenau): diplomaatilised suhted, kaubavahetuse soodustamine.1926a Berliini leping: suhete süvendamine Saksamaa ja Nõukogude Venemaa vahel jätkub, mh vastastikune neutraliteet.
    Saksamaa välisminister Stresemann (1923-29). Taotleb Saksa suveräänsuse ja välispoliitilise staatuse taastamist ja garanteerimist 1920’te aastate II poolel.
    Sakslaste eesmärgiks on Saksamaa suurriigi staatuse taastamine Versailles’ lepingu revideerimise kaudu.
    Uued kokkulepped:
    • Reinimaa okupatsiooni ennetähtaegne lõpetamine (1925-30).
    • Locarno pakt (1925), läänepiiri kinnitamine. Saksamaa ja Prantsusmaa suhetes toimub pingete vähenemine.
    • 1926a Saksamaast saab Rahvasteliidu liige.
    • 1927a desarmeerimiskontrolli lõpp Saksamaal.
    • 1928a Briandi- Kelloggi paktiga ühinemine: sõjapoliitika hukkamõistmine.
    • 1932a Saksamaa lõpetab hüvitiste maksmise.

    Kultuurielu (noor kultuurieliit on vasakpoolne)

    Eksperimentaalne kultuurielu õitses Weimari Vabariigis: Segased ja vabad olud vallandasid ja võimaldasid loovuse puhangu. Keskus oli Berliin (4milj elanikku), kus ristusid Lääne- ja Ida-Euroopa kultuurimpulsid. Välismaised põgenikud ja immigrandid Kesk- ja Ida-Euroopast. Kirev Berliin oli 1920’tel Euroopa süda ja moodsa kultuuri meka (nt 1928 Berliinis ilmus 147 ajalehte).
    Saavutused:
    Uuenduslik kunstikool Bauhaus (1919-1933):
    • Tarbekunst, arhitektuur , kujutav kunst.
    • Vanade käsitööoskuste ja moodsa tööstustoodangu ja isikupärase kunsti loov ühendamine.
    • Uued erialad (nt fotograafia ), uued materjalid (klaas, betoon , teras), uus stiil (funktsionalism).
    • Argielu kaunistamine moodsa ja otstarbekohase, kõrgtasemelise (aga odava) disainiga (torumööbel).
    • Walter Gropius, Paul Klee, Wassily Kandinsky, Ludwig Mies vand der Rohe.
    • Hitleri režiim likvideeris „degenereerunud“ kooli ja Bauhausi kunstnikud lahkusid Saksamaalt.
    (Poliitilis-Erootiline) Kabaree ja eksperimentaalne teater Berliinis. Ka esitavas kunstis väljendub ekspressionism. Bertol Brechti poliitiline draama: „ Kolmekrossiooper “ (1928). Võõrandumisefekt – võrreldes sellega, et kui varem üritati tekitada reaalsuse illusioon , siis nüüd tehti vaatajatele selgeks, et see ei ole reaalne, vaid on nägemus.
    Saksa filmikunsti kuldne ajastu. Studio UFA (1917). Ekspressionism, sürrealism, alateadvus, ühiskonnakriitika. Ühiskondlik kaos peegeldub kunstis võõrandunud kujul. Esimest korda ilmuvad üleloomulikud õudusfilmid, patoloogiline kuritegevus, inimmonstrumid: „Dr Caligari kabinet“ (1919), „Dr Mabuse“ (1922), „Der Golem “.
    Maailma meeletuse ja vägivaldsuse ning moraalse allakäigu kirjeldamine:
  • F. W. Murnau „ Nosferatu “ (1922).
  • Friz Lang „Metropolis“ (1926), „Mörder unter uns“ (1931): lapse mõrv. Totalitarismi ennustus. 1940’te USA „musta filmi“ arendaja .
  • G. W. Pabst „ Pandora laegas“ (1928). „Sinine ingel “ (1930): Marlene Dietrich.
    Olulised kino ja teatritegijad lahkuvad Saksamaalt 1933 aastast.
    1920’te vastuolulisuse ja „keeva“ Berliini kaasaja kirjeldus ilukirjanduses: Alfred Döblini slummiromaan: „Berlin Alexanderplatz“ (1929). Autor oli juut, sotsialist ja närviarst ning ekspressionismi oluline arendaja kirjanduses, kes pidi lahkuma 1933 aastal.
    Teaduse suured saavutused: 1918-1933 Saksamaa teadlased said suurel hulgal Nobeli preemiaid: mh 2 arstiteaduses , 5 füüsika, 8 keemia jne. Saksamaa oli 1920’tel maailma juhtiv teadusriik.
    Hitleri võimuletuleku ja puhastuste laastav mõju: peaaegu kõik Weimari Vabariigi juhtivad kultuuritegelased ja teadlased lahkusid Saksamaalt. Maailma uueks eksperimentaalse kunsti ja teaduse keskuseks saab USA (New York ). Hitleri Saksamaal on Weimari Vabariigi vaimne pärand põlu all.

    Weimari Vabariigi periodiseerimine


  • Kriisiaastad (1919-1923). Vasak- ja paremäärmuslaste määsud ja putšid (eelkõige 1919/20, -23). Poliitilised mõrvad. Majanduslikud raskused ja inflatsioon (streigid). Välispoliitiline isolatsioon .
  • Kuldsed aastad (1924-1929). Inflatsiooni allutamine, majanduslik tõus. Välispoliitilised saavutused. Vaimukultuuri õitseng.
  • Weimari Vabariigi lõpp (1930-32). Akuutsete probleemide põhjusteks on rahvusvaheline majanduskriis. Töötus, pankrotid, vaesumine. Äärmuste tagasitulemine. Tänavavägivald: kommunistid, natsid . Demokraatia ei tööta.

    „Juudi küsimus“ = antisemitism Saksamaal

    1920’tel on Saksamaal umbes 60 miljonit kodanikku, nendest 570 000 on juudid + 100 000 juudist uusimmigranti Ida- ja Kesk-Euroopast = Juudid moodustavad alla 1% Saksamaa elanikkonnast. Juudid elavad (suur) linnades: Berliinis 173 000 juuti (kokku 4 miljonit elanikku) = 4,3%, nendest 25% on Ida-Euroopa immigrandijuudid. Berliinis on rohkem sünagooge kui mujal Euroopas, enamus nendest esindab liberaaljudaismi.
    Juudid kuuluvad enamasti keskklassi hulka ja paljud on omandanud akadeemilise hariduse. 60% tegeleb väikse ja keskmise suurusega ettevõtlusega, on kaupmehed (eriti riidekauplused). 11% Saksa arstidest on juudid, advokaatidest 16%: üleesindus. Juudi teadlased on koondunud erainstituutidesse: nt kuulus Frankfurti kool: psühholoogia (Eric Fromm ), politoloogia ( Hannah Arendt) jne.
    Juutidel suur osa Berliini teatrielus ja meelelahutusäris. Juute on palju kirjanike ja kunstnike hulgas.
    Juutidel ei ole mõju sisepoliitikas: nt 1925 oli Riigipäeval 6 juudipäritoluga delegaati 608’st. Juutidel pole liitlasi/toetajaid olulistes survegruppides: rasketööstuse omanike, direktorite ja maaaristokraatia hulgas ega ametiühingute juhtkonnas. Juutidesse suhtuvad tõrjuvalt olulised avaliku arvamuse kujundajad: kirikutegelased ja kooliõpetajad. 1920’tel Saksamaa juutide iive on negatiivne: suremus ületab sündimuse, juutide arv on hakanud kahanema.

    Juutide olukord Weimari Vabariigis:

    Enne 1930’te algust igapäevaelus ei ole probleeme: juudid on integreerunud Saksa ühiskonda. Juudid peavad end eelkõige sakslasteks. Saksamaa pärisjuudid ei toeta sionismi ega judaismi ortodoksset suunda: nt nad ei riietu juudi moodi. Paljud on omandanud ristiusu. Nad suhtuvad üleolevalt hiljuti Ida-Euroopast Saksamaale saabunud ortodoksiajuutidesse. Segaabielud pole haruldased .
    Juutide enamus kuulus väikekodanluse või vabade professioonide esindajate hulka: arstid, advokaadid, kaupmehed. Juute on palju intellektuaalide hulgas: kunsti- ja ülikooliringkondades. On ka juutidest pankureid ja suurärimehi, aga nad ei domineeri . Sakslaste antisemitism hõõgub pinna all: paljud rahvuslikud (ja ka kristlikud) parteid on juudivastase hoiakuga. 1920’tel miski ei viita sellele, et Saksamaal võiks alata ulatuslik juutide tagakiusamine , seni pogrommi on toimunud vaid Ida-Euroopas (Venemaal). Pole eraldi Saksa juudi kultuuri vaid juudi päritolu autorite looming on Weimari Vabariigi kultuuri osa (saksakeel + juudi emakeel ).
    Juudivaenulikkuse = antisemitismi erinevad põhjused: Meie (sakslased) / nemad (võõrad, juudid) … pole inimesed. Kriisiaegadel on vaja patuoinaid, keda otsitakse reeglina „võõraste“ hulgast: nt ka musta surma ajal leiti, et süüdi on juudid (kes mürgitavad kaevusid). Sakslus: puhtus / juutlus (saastav) räpasus.
  • Religioosne põhjendus: juudid on Kristuse mõrvarid. Evangeeliumid, Martin Luther. Kirikukogukonnad.
    1920’te „ moraalne degeneratsioon “ (vabameelsus, korralagedus, demokraatia, eksperimentaalsus) on „vaimse juutluse“ tulemus. Vanameelsete arvamus: Saksa rahvusorganism on saanud eluohtliku mürgituse ja vajab puhastamist/tervendamist.
  • Majanduslik põhjendus: juudid on rahalaenajad ja pankurid. Liigkasuvõtjatena nad on (suutud sakslaste) „vereimejad, ekspluateerijad, parasiidid “. Juutlus = (rööv) kapitalism . Põhjus: kuni renessansiajastuni kristlased ei tohtinud tegeleda rahandusega, millest kujunes juutide jaoks oluline tegevusvaldkond. Maaomand oli juutidele keelatud (põllumajandus), samuti käsitööametid.
    Nii kujunes arvamus, et juudid on jõukad pankurid. Weimari Vabariigis see ei pea paika, aga juudivastased on selles veendunud. Juutide „jõukus“ äratab kadedust. Teravnes majandusprobleemide ajastul. Arvamus, et juudid koguvad jõukust, pärissakslased vaesuvad.
    Legend: eksisteerib rahvusvaheline juutide salaliit, mille eesmärgiks on juutide ülemvõim maailma majanduses ja poliitikas. „Majandusprobleemides on süüdi juudid“.
  • Poliitiline seletus: juutlus = (rahvusvaheline) bolševism. Juudid on internatsionalistid = vasakpoolsed: nad on sotsialistid ja kommunistid. Nad on Saksa rahva ja rahvusluse vaenlased. Põhjuseks oli juutide olulisus sotsialismi ajaloos. Juudid olid: Karl Marx , mitmed Vene revolutsiooni juhtivad tegelased (nt Trotski), Spartakistide juht Rosa Luxemburg ja Baieri Nõukogude Vabariigi juht Kurt Eisner, paljud Weimari Vabariigi vasakpoolsed intellektuaalid: kultuuribolševismi oht.
    Legend: juudid pole solidaarsed sakslased: I Maailmasõjas nad hiilisid kõrvale sõjaväest jne. vale, tegelikkus oli hoopis vastupidine . Sotsiaaldemokraatlik ja vabameelne Weimari Vabariik on „vaimse juutluse“ kehastus: võõras saksa vaimule.
    1930’te alguses kartus : Saksamaad ähvardab juutide vandenõu – kommunism.
  • Ideoloogiline seletus: Saksa (keele) natsionalismi sulgunud iseloom. Kultuurirahvuslus: oluline on ühine keel, kultuur, ajalugu ja religioon / Prantsusmaa ja Suurbritannia poliitiline rahvuslus, mis seostub demokraatia ja poliitilise osalemisega.
    Saksa päritolu, „vere“ rõhutamine: sakslaseks sünnitakse, sakslus ei ole omandatav asi. Saksa juudid polevat sakslased, kuigi nad räägivad saksa keelt ja elavad saksa kultuuriruumis. Neil on „võõras veri“ = päritolu ja religioon ning neil on omamoodi ajalugu. Saksa juudid pole „õiged“ sakslased. Neid oleks vaja välja tõrjuda, kuna nad võivad „mürgitada“ ehtsa saksa vaimu. Saksa rahvuskonservatiivid on juudivastase hoiakuga.
    Weimari Saksamaa pole „õige“, rahvuslik Saksamaa.
  • ( Pseudo ) „teaduslik“ seletus: rassiteadus. Eksisteerib omaette alaväärne juudirass, mis tähendab ohtu puhtale „aaria“ verele. Juutide kahjulikud omadused: nad olevat ebamoraalsed, haiglase psüühikaga, ahned ja ebausaldusväärsed. Weimari Vabariik on „juudi vaimsusega“ riik. NSDAP eesmärk oli puhastada Saksamaa juudi „saastast“ (segaabielude keelamine jne).
  • I Maailmasõda ja kriisiaastate vaimne mõju: inimesed on ära harjunud vägivallaga. Enne sõda olid paljud Saksa konservatiivsed rahvuslased küll juudivastased, aga neile ei tulnud pähegi, et kodanikuõigused (nt füüsiline puutumatus , omandikaitse) ei kehtiks ka juutide puhul.
    1930’te alguses on inimesed muutunud tundetuteks: juudivastased aktsioonid ei ärata sakslaste hulgas vastuseisu .
    Saksa antisemitismi põhiteosed:
  • Wilhelm Marr : „Sakslaste võitlus juutide vastu“ (1878).
  • „ Siioni tarkade protokollid “. Tuntuim juudivastane propagandateos läbi aegade. „Dokument“ Nägi päevavalgust Moskvas ja seda kasutas tsaari ohranka. Selle tõi natsiparteisse Alfred Rosenberg ( Riiast ). Sisu: juutide vandenõu – juutluse eesmärk ülemvõimu saavutamine maailmas. 1920’tel paljud Sakslased lohutavad ennast sellega, et kõiges on süüdi juudid.
  • Adolf Hitler : „ Mein Kampf “ (1925-1927). Selles autor selgitab oma plaane . Esialgu väga vähesed loevad seda teost või kui loevad, ei usu oma silmi.
    Juudid ei suuda ennast kaitsta. Nad ei taha äratada negatiivset tähelepanu.

    Hitleri ja NSDAP tee võimule

    Adolf Hitleri (1889-1945) ja tema Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) tee võimule. Austria päritoluga Sõjaveteranist lupenproletariat esindaja, kellest sai Weimari Vabariigi populaarseim poliitik.
    Weimari Vabariigi uued võimalused: Välismaalane, pole heast perekonnast (aristokraatia hulgast), kool jäi pooleli, pole akadeemilist kraadi, pole varandust ega raha, madal kaprali auaste, katoliku päritoluga.
    Eelised: Suurepärane poliitiline vaist, veenev fanaatik ja oskuslik manipulaator , karismaatiline esineja , hea organisaator , kaval jõhkard.
    Pole mingi eriline ideoloog (oportunism), vaid „ tegude mees“.
    Eripära: I Maailmasõja lahingud olid tema jaoks positiivne kogemus (sai kaks raudristi). Vihkas erakordse andumusega juute.
  • Algus kriisiaastatel (1919-24):
    • Tegutses Münchenis militaarse agitaatorina, kes veenis rahvast tegutsema vasakpoolsete parteide vastu. Pooldas natsionalismi ja vasturevolutsiooni. 1919 astus Saksa Töölisparteisse. 1920 nimetati ümber (NSDAP).
    • Eesmärgid: mh Versailles’ rahulepingu tühistamine ja kollektiivne rahvuslik heaolu.
    • Vaenlased: juutlus, suurkapitalism, rahvuslikud äraandjad (sotsdem jt poliitikud), vasakpoolsed (hiljem ütles, et on „ehtsa Saksa kapitalismi poolt“, aga „internatsionaalse juudi kapitalismi vastu“ ja „ehtsa Saksa sotsialismi poolt“ ja „internatsionaalse juudi bolševismi vastu“)
    • Esialgsed toetajad:
      • Kohanemisraskustega vägivaldsed noored mehed ja sõjaväelased.
      • Vaesunud alamkeskklassi esindajad, kes ei poolda uut vabariiki (riigitööl lihtametnikud, kontoritöötajad, väikekaupmehed, käsitöölised, õpetajad)
    • 1923a kriisi ajal ebaõnnestunud riigipöördekatse: nn õllelokaali revolutsioon. Plaan: esialgu võimu haaramine Baieri Liidumaal ja seejärel marss Berliini.
    • Hitler sai „auväärse“ karistuse vanas kindluses ja vabanes ennetähtaegselt (detsembris 1924).
    • Vangistuses dikteeris Rudolf Hessile poliitilise autobiograafia „Mein Kampf“, kus ausalt selgitas oma poliitilisi plaane (mh plaan Nõukogude Liit hävitada).

  • Massiorganisatsiooni loomine (1925-29):
    • Weimari Vabariigi „kuldsel perioodil“ natsipartei ei kogu poolehoidu.
    • Uus strateegia: võimu saavutamine legaalsel teel (1928 Riigipäeva valimistel sai vaid 12 delegaati).
    • Lõi kindla hierarhilise parteistruktuuri ja kasvatas parteile ustava kaadri .
    • Igas maakonnas , linnas ja vallas asutati kohalikud natsipartei osakonnad.
    • Uue tehnika oskuslik kasutamine sidepidamise ja propaganda eesmärgil (raadio, lennukid jne): Joseph Goebbels.
    • Partei kõrval tegutsevad analoogiliselt korraldatud paramilitaarsed organisatsioonid: SA (Sturm-Abteilung 1922-32) ja SS (Schutz-Staffel 1925, Himler) . Esialgu oli tegevuse eesmärgiks korra kaitsmine koosolekutel ja demonstratsioonidel, Hitleri ihukaitse , hiljem löögirühma funktsioon (vägivaldsed tänavalahingud). Ka sotsialistidel ja kommunistidel on omad paramilitaarsed organisatsioonid, tulemuseks on vägivald.
    • Erinevad natsiorganisatsioonid: nt noorsooorganisatsioon Hitler- jugend (1926, kohustuslik 1939). Tegutsemine grupi liikmena (allumine), sportlik elu välitingimustes (matkamine), töökas ja kasin eluviis.
    • Tulemus 1930’te aastate alguses: NSDAP on kõige paremini organiseeritud partei Weimari Vabariigis.


  • Populaarsuse kasv ja võimuhaaramine majanduskriisi tingimustes (1930-33).
    • Hitleri poliitiline sõnum: Saksamaad ümbritsevad ja õõnestavad „vaenlased“ (naaberrahvad ja sotsialistid/vasakpoolsed ja juudid).
    • On vaja taastada Saksamaa suurriigistaatus (Versailles’ rahu „diktaadi“ tühistamine), kuna dünaamiline ja igati „suur“ saksa rahvas vajab juurde eluruumi (lebensraum), mida on vaja sõjaliste vahendite ja võtetega juurde hankida.
    • Saksamaa plaane takistab „juudi küsimus“, mille peab lahendama .
    • Hitler mõistis, et poliitilise edu garanteerib hääletajate isikliku heaolu (tööd ja leiba) ja suuremate idealistlike eesmärkide (rahvuslik suurus) ühendamine.
    • Iga ühe jaoks midagi (töötutele, põllumeestele, töölistele, noortele, rahvuslastele, militaaridele jne).
    • Antud lubadused olid sageli omavahel vastuolus, aga see ei häirinud toetajaid.
    • Lubas taastada mineviku hiilguse ja anda sakslastele parema tuleviku.
    • Uus lootus ja uus religioossete sugemetega missioon : uus Saksamaa, uus eluviis, uus inimene.
    • NSDAP on Hitleri arvates tõeline rahvaliikumine, mitte kitsa huvigrupi klikipartei (nii nagu teised parteid) = universaalne lahendus.
    Hitler = „reaktsiooniline modernist“: Weimari Vabariigi demokraatia, moodne kultuur ja rahvusvaheline kapitalism on üdini mäda (vanameelne suhtumine), aga samas kasutas kõige moodsamat tehnikat oma eesmärkide saavutamiseks (propaganda ja militaaria vallas).
    Uued toetajad majandusliku depressiooni tingimustes: (vanad toetajad: noored mehed ja alamkeskklass) enamus uutest toetajatest olid varem hääletanud erinevate kodanlike parteide poolt. Toimub poliitilise tsentrumi kokkuvarisemine , mis annab uusi toetajaid. Paljud töötud hääletavad Hitleri poolt (varem toetasid sots.).
    Enamik Hitleri toetajatest on pärit keskklassi hulgast (õpetajad, insenerid, arstid). Natsism võitis noorsoo poolehoiu: nt üliõpilased („Uue Saksamaa“ romantiline ja vägivaldne missioon: müstiline rahvusidealism ja moodne militarism). (Keskklassi) naised, (kuna Hitler seisab perekonna ja moraali eest ja võitleb pornograafia, prostitutsiooni ja homoseksualismi vastu). Naiste missioon on sünnitada ( kirche , küche, kinder ). Talumehed ( talupoeg on „puhta saksluse“ tõeline kehastus). Paljud kirikuga seotud inimesed, kes kardavad kommuniste (Hitler andis mõista, et toetab kristlike ühiskonnaväärtusi).
    Paljud töölised: hülgasid depressiooniaastatel sotsialismi ja ametiühingud, kuna sotsialistid pooldasid deflatoorset majanduspoliitikat.
    Suurtöösturid ja mõned tuntud konservatiivid (Hugenberg – meedia kontserni omanik, talle kuulus UFA + mitmeid ajakirju/ajalehti, sai Hitleriga hästi läbi) hakkavad toetama Hitlerit alates 1930’te alguses, kuna kardavad kommunismi ja natsism on „väiksem oht“. Nad alahindavad Hitlerit ja arvavad, et teda on võimalik kontrollida.
    Hitleri võimule pääsemine: kui ta 1925a vanglast vabanes, otsustas ta võimule pääseda legaalselt, lootis saada valimisvõidu. Riigipäeva valimistel 1930: 107 kohta 557’st (võrdluseks oli sotsidel 143 kohta), hääli sai 6 409 000. 1932a kevadel presidendivalimistel Hitler kaotas Hindenburgile. 1932a kevadel NSDAP võidab mitmel liidumaal maapäeva valimised. Riigipäeva valimistel 1932 juulis: 230 kohta 608’st = 37% häältest, hääli 13 732 000. Riigipäev 1932 novembris: 196 kohta 584’st = 12 miljonit häält, aga toetus oli hakanud kahanema. Paljude jaoks oli alarmeeriv see, et kommunistide toetus kasvab, nad said juurde 2 miljonit häält = 100 kohta Riigipäeval.
    1930-32 oli Saksamaa muutumas presidentaalseks diktatuuriks. Hindenburg nimetas ametisse kantsleri ehk peaministri ilma parlamendi enamuse nõusolekuta. Lõhestunud parlamendis oli enamuspeaministri leidmine keeruline ülesanne.
    Hindenburg ei kuulunud Hitleri imetlejate hulka. Ei nimeta Hitlerit kantsleriks peale valimisvõitu 1932a suvel. Paljud Weimari Vabariigi veteranpoliitikud arvavad, et on vaid kolm võimalust:
  • Muldvana Hindenburgi valitsus.
  • Hitleri ja natsidega arvestamine .
  • Kommunistide diktatuur.
    Rahvuskonservatiivid ja suurtöösturid teevad selles olukorras panuse Hitlerile, kuna usuvad, et teda on võimalik kontrollida, alahindavad Hitlerit.
    30.01.1933 Hindenburg nimetas oma poliitilise lähipiiri soovil (von Papen) Hitleri riigikantsleriks, uues valitsuses on vaid kolm natsi (sellest Hitlerile piisab , et kehtestada diktatuur mõne kuuga ).

    Natsidiktatuuri kehtestamine 1933

    Kestab vähem kui pool aastat, veebruarist juulini 1933.
    Sakslaste enamuse jaoks „kaootiline“ demokraatia ei olnud omaette väärtus (nii nagu oli Suurbritannias ja Prantsusmaal), vaid olulisemaks peeti: rahvusaadet ja „korda majas “ ehk konservatiivseid väärtusi (põhjuseks: Saksa keelenatsionalismi iseloom ja demokraatia noorus).
    Võimuhaaramise ja tasalülitamise graafik:
    • 30.01.1933 Sai Hitlerist konservatiivse koalitsioonivalitsuse riigikantsler (=peaminister). NSDAP’ile kuulus kokku kolm kohta (kokku oli kohti 11), mh siseministri portfell (politseivõim). Weimari Vabariigi põhiseadus nägi ette võimaluse kuulutada „erakorraline seisukord“.
    • 27.02.1933 „Õnnelik juhus “ ehk põles Riigipäevahoone Berliinis. Natside arvates põlengu süütasid kommunistid (pigem natsid). Hitler: kõige taga on kommunistide salaliit, mille eesmärgiks on anarhia vallandamine Saksamaal.
    • 28.02.1933 Kuulutati välja erakorraline seisukord. Kommunistide Riigipäevadelegaadid arreteeriti, kommunistliku partei organisatsioon hävitati ja kommunistlikud ajalehed keelustati .
    „Vasakpoolsuse ohu“ (=väljamõeldis) likvideerimise ettekäändel hakati lammutama demokraatiat Saksamaal. Hitler soovis tasalülitada ka parempoolsed parteid. Veebruari viimasel päeval Hitler saatis Riigipäeva laiali ja määras uued valimised. 05.03.1933 Riigipäevavalimised: NSDAP sai 44% häältest (288/647).
    • 23.03.1933 Parempoolsete parteide ja tsentrumi toetusel Hitler surus läbi volituste seaduse: andis valitsusele (Hitlerile) ainuvõimu järgmiseks neljaks aastaks. Hitlerile kui valitsusjuhile kuulus nüüd piiramatu seadusandlik võim, piiramatu täitevvõim.
    1933a märtsis Joseph Goebbels asutas Hitleri käsul Rahvahariduse ja Propaganda Riigiministeeriumi. Esialgu 1933 aastal propaganda ei olnud veel negatiivne mõiste, tähendas teavitamist vms. Algab vaimne tasalülitamine, nt ülikoolides ja meedias. 1933a aprillis asutati salajane poliitiline politsei (gestaapo). Rajatakse esimesed koonduslaagrid, kuhu esialgu suletakse poliitilised vastased. Poliitiliselt sobimatute ja mitte- aarjalaste vallandamine riigitöölt. Politsei omavoli ja õigusriigi põhimõtete tühistamine, toimuvad näilised kohtuprotsessid , mille tulemused on juba ette teada.
    Föderalismi likvideerimine ja liidumaade allutamine keskvõimule (natsidele): Liidumaade Maapäevade laialisaatmine ja asehaldurite nimetamine liidumaadesse (aprill 1933 kuni jaanuar 1934).
    „Korra“ taastamine provintsides.
    Mais 1933 algas parteide ja ametiühingute likvideerimine. Vasakpoolsed parteid (SPD ja KPD) keelustati. Parempoolsed parteid lõpetasid ise oma tegevuse (saadeti laiali). Ametiühingute asemele rajati Saksa Töörinne. 14.07.1933 alates oli NSDAP ainus lubatud partei Saksamaal, natsipartei = riigipartei. „Partei ja riigiühtsuse kindlustamine“.
    Tulemus: Saksamaal ei kehti enam kodanikuvabadused (sõnavabadus, trükivabadus, poliitilised vabadused , kohtute sõltumatus jne).
    1934 aastast, peale president Hindenburgi surma, Hitler võttis endale ka ametlikult riigi peamehe rolli: Hitler oli füürer ja riigikantsler. Hitler oli Saksamaa poliitiline ja ideoloogiline juht.
    Fašism ja natsism:
    Fašism: piiratud tähenduses vaid Mussolini Itaalia ideoloogia. Laiemas tähenduses 1920-30’te poliitiline ideoloogia, mille üks rahvuslik variant oli Hitleri Saksamaa natsism. 1920-30’tel eksisteerivad mitmed erinevad fašismi/autoritaarse riigikorra rahvuslikud variandid. Kõige suurem mõju nn „hilinenud rahvusriikides“ Saksamaal ja Itaalias (Lääne-Euroopa „vanades rahvusriikides“ mõju jäi marginaalseks).
    Fašismi ideoloogia on ebamäärane (nt võrreldes kommunismiga). Tänapäeval defineeritakse: vägivaldsete, militaristlike ja antidemokraatlike režiimide üldnimetus, mille eesmärgiks (1930’tel) oli laienemispoliitika teostamine (sõjalisel teel). Tekkis vastureaktsioonina kommunismile (revolutsioonidele) – antibolševism.
    Marurahvuslus ja darvinismi olelusvõitlus (sallivus=nõrkus). Tegevus (võitlus) on olulisem kui filosoofiline targutamine. Loogika ja mõistuse asemele emotsioonid ja vaistud. Antiliberaalsus.
    Parlamentaarse demokraatia eitamine . Fašism / natsism tekkis alles massidemokraatia tingimustes. Demokraatia asemele diktatuur, mille aluseks oli (jumalikustatud) juhi ja rahva ühtsus.
    Juhiprintsiip ja usk juhisse („Füürer käskigu, meie järgneme“).
    Individualismi eitamine: üksikisiku tingimatu alistumine kollektiivsele rahvustervikule (riigiga samastumine). Parteide asemele riigipartei ja massiorganisatsioonid (nt Hitler-jugend). Ühtsuse tunde tekkimisele aitas kaasa sümbolite kasutamine (natsidel: pruunid särgid, haakrist , natsitervitus jne).
    Ühelt poolt vanade traditsioonide elustamine (natsidel germaanide müütilised tseremooniad). Teiselt poolt „uue riigi“ visioon (kus eksisteerib vaid „üks tahe “).
    Propaganda omandas olulise tähtsuse ja saavutas Natsi-Saksamaal väga kõrge taseme (raadio, film, vapustavad rongkäigud ja massikogunemised).
    Oluline oli maailma jaotamine kaheks: meie / vaenlased (nt juudid, kommunistid, naaberrahvad jne). Vaenlaste / opositsiooni vägivaldne elimineerimine. NB! Itaalia fašismis antisemitismil oli teisejärguline roll, Natsi-Saksamaal see oli keskne küsimus. Natsid omandasid imperialismist jaotuse üle- / alamrassid; „Rassipuhtuse taotlemine “. Nn fašistlikud diktatuuririigid kasutasid meeleldi välispoliitikas sõjalisi võtteid ja ületasid kergemini sõja künnise kui demokraatlikud riigid. Sõja ülistamine.
    Hitleri Natsi-Saksamaa 1933-39/-45 = totalitaarne diktatuuririik .
    „Kolmas riik“ = Das dritte Reich.
    Eelkäijad:
  • Püha Saksa-Rooma Keisririik.
  • Hohenzollernite riik ehk Preisimaa ja Ühinenud Saksamaa Keisririik.
    Natside nägemuse järgi see kolmas riik kestab 1000 aastat.
    „SS Riik“ (Schutz-Staffel asutati 1925a). SS’il oli domineeriv roll riigis: Heinrich Himmler oli paralleelselt nii SS’i juht, kui ka Saksa politseiülem (mh Gestapo ) 1936-… . Konkurendiks oli SA – Sturm- Abteilung (3 miljonit meest), likvideeriti 1934. NSDAP vasakpoolse fraktsiooni juhtide tapmine (Ernst Röhm + 1000 meest).
    1934 aastal luuakse erikohtud (Rahvakohus) poliitiliste vastaste jaoks. Karistused vastaste jaoks on selles riigis rängad, oli aga ka šokiehmatusi (koonduslaagrid, surmanuhtlus).
    NSDAP ja SS ja Gestapo lai haare tegi vastupanu võimatuks.
    Tegemist oli äärmiselt kõrgetasemelise propagandariigiga: Goebbelsi Rahvahariduse ja Propaganda Riigiministeerium (1933). Kogu Saksamaa kultuuri- ja hariduselu allus Goebbelsile.
    Meedia (ajalehed, raadio, film jne) oli natsiideoloogia teenistuses: valvamine ja suunamine (ühtlustamine). NB! Toodeti palju eskapistlikke muusikafilme. Soodsa meeleolu loomine massipsühholoogia võtetega. Vapustavad hiigelspektaaklid: Igaaastased Nürnbergi parteipäevad (nt 1936a saabus pool miljonit vaatajat ja pool miljonit osalejat). Berliini olümpiamängud 1936. Natside massiorganisatsioonide (nt Hitler-Jugend, Töörinne, Vabaajaorganisatsioon) unifitseeriv ajuloputus. Natsiideoloogia vaimsed vastased, Weimari Vabariigi juhtivad kultuuritegelased lahkusid Saksamaalt (Mann, Brecht jne).
    Probleem: Roomakatolikus ja evangeelses kirikus on tegelasi, kes ei aktsepteeri uuspaganlikku, juudivastast natsirežiimi.
    Tulemus 1933-39: Vaimne tasalülitamine õnnestus. Sakslaste enamus pooldas natse ja oli rahul oma eluga (töötus likvideeriti ja elu-olu muutus stabiilsemaks). Opositsioon oli väike ja killustunud: ei ohustanud natside võimu (nt vasakparteide endised juhid olid kas koonduslaagris või eksiilis).

    Natside riigihaldus

    Juhtuvatele kohtadele pääsesid vaid partei liikmed. Režiim ei funktsioneerinud nii perfektselt kui propaganda andis mõista.
    Probleemid: Mitmekordsed struktuurid (riigi ja partei omavaheline tööjaotus?). Suulised määrused jätsid parteilastele mänguruumi. Hitler soosis ebamäärasust teadlikult, kuna see andis talle manipuleerimisvõimalusi. Hitleri tujukus ja äkilised meelemuutused.
    Natside majanduspoliitika on edukas: töötus likvideeritakse. Hitleri majanduslikku koolkonda on võimatu kindlaks teha. 1930’te levivad uued mõtted, mis rõhutavad riigi rolli majanduse stabiliseerijana ja ei poolda täielikku liberalismi.
    Taust 1929-32:
    Liberaalide lahendus kriisi tingimustes oli karm säästupoliitika ja riigi väljaminekute kärpimine. Ei toonud edu (olukord muutus halvemaks). Deflatsioonipoliitika vastu oli Briti majandusteoreetik Keynes (1936): majanduskriisi jätkumise põhjuseks on vähenenud tarbimine (töötutel pole ostujõudu). Nõiaringist pääsemiseks riik peab sekkuma majandusse (nt riigipoolne töövõimaluste pakkumine töötutele). Selles vaimus tegutsesid mh Roosevelt ja Hitler.
    Natsi-Saksamaal: riik juhib majandust
    Majanduspoliitika:
  • Riik rahastas avalikke suurehitisi (riigimaanteede, lennuväljade, staadionide jne ehitamine alates 1933. aastast).
  • Relvastumine (relvatööstus). Raha saadi siseriiklike sundlaenudega.
    Palkade ja hindade reguleerimine – kardeti inflatsiooni. Taotleti rahvuslikku isemajandamist. Väliskaubanduse reguleerimine, vaid asendamatute kaupade importimine . Kapitali väljaveo keelustamine. Omamaise põllumajanduse toetamine : kesksuurte talude rajamine (erbhofid) ja doteerimine riigi poolt. Suurtööstus allutati riiklikule kontrollile , aga ei natsionaliseeritud. Naiste tõrjumine tööelust (koju lapsi sünnitama). Kohustusliku tööteenistuse kehtestamine 1935 aastal.
    Tulemus: Hitleril õnnestus tööpuudus likvideerida .
    Saksamaal valitses 1930’te teisel poolel majanduslik rahulolu (nt F. Porche disainis Hitleri tellimusel Volkswageni 1934a).
    Antisemitism Saksamaal 1933-39 – „Aaria rassipuhtuse“ hoidmine.
    Keskne eesmärk: „Viha ristisõda“ juutide (= kurjuse kehastuse) vastu.
    1933a alguses (SA) „spontaansed“ juudivastased aktsioonid.
    01.04.1933 Boikotipäev juudi äride, advokaatide, arstide ja professorite jne vastu. SA hakkas karistamata hävitama juutide varandust (ärisid).
    Juudid lasti lahti riigitöölt (kevad 1933).
    Juudi kirjanike („kultuurbolševike“) teoste põletamine tuleriidal (Berliin, mai 1933).
    Jõukad juudid ja juudi haritlased hakkasid lahkuma Saksamaalt (peamiselt USA’sse ja Prantsusmaale).
    Saksamaal tegutses (alates 1933) juutide katusorganisatsioon (abi osutamine väljarändajatele jne).
    1935a septembris jõustuvad Nürnbergi seadused:
  • Riigi kodanike seadus: juudid kaotavad Saksa kodakondsuse.
  • Seadus Saksa rahva ja Saksa au kaitseks: segaabielude keelustamine ning juutide ja riigisakslaste vaheliste seksuaalsuhete ärakeelamine.
    1936a oli lühike vabama hingamise periood, kuna toimusid Berliini Olümpiamängud
    1938a tehti juutidele mitmed uued kitsendused.
    9-10.11.1938 Kristallöö: organiseeritud juudivastane pogromm kogu Saksamaal: sünagoogide süütamine, juudi äride ja hoonete purustamine, juudi meeste massiline arreteerimine. Seejärel juudid pidid veel maksma aarjalastele kahjutasu .
    1939a paljud järelejäänud Saksa juudid proovisid emigreeruda, aga sageli see enam ei õnnestunud.

    Välispoliitika

    Üldiseks eesmärgiks Versailles’ rahulepingu tühistamine ja Saksa suurriigistaatuse taastamine.
    Ideoloogiline eesmärk: „eluruumi“ laiendamine (nn Ida-Euroopa alamrahvaste arvel ja Nõukogude Venemaa hävitamine) ja sakslaste koondamine ühte riiki (vana keelenatsionalismi püüe).
  • Ettevaatliku välispoliitika periood kuni 1936 aastani:
    Hitler kinnitas teistele riikidele Saksamaa rahutahet. Saksamaa astus oktoobris 1933 välja rahvasteliidust. Paljud (nt Suurbritannias) mõistsid Saksamaa püüdlusi ja pidid neid Versailles’ rahulepingu õigustatud korrigeerimiseks. Saksamaa eelistas kahepoolsete lepingute sõlmimist ja vältis kollektiivse julgeolekupoliitika põhimõtteid: Prantsusmaa keeldus paktist (1933). Saksamaa mittekallaletungileping Poolaga 1934. Saksa-Briti mereväekokkulepe (1935).
    1935 märtsis kehtestati üldine sõjaväekohustus (1936 muutus kaheaastaseks). 1935 Saari maakond liideti Saksamaa koosseisu. 1936 märtsis Reinimaa militariseerimine. Suurbritannia ja Itaalia mõistsid. Prantsusmaa ja Belgia esitasid kirjaliku protesti.
  • Saksamaa tee sõja poole:
    Oktoobris 1936 antikomintern pakt Saksamaa ja Jaapani vahel, millega Itaalia ühineb 1937. Saksamaa ja Itaalia lähenemine, 1936 Berliini-Rooma telje väljakuulutamine. Suurbritannias appeasement-poliitika Saksamaa suhtes. 13.03.1938 Austria liitmine Saksamaa koosseisu ( anschluss ). Kinnitati tagantjärgi rahvahääletusega (99,7% poolt).
    29.09.1938 Müncheni konverents: sudeedisakslaste alade loovutamine sakslastele. Hitler, Mussolini, Suurbritannia ja Prantsusmaa, ei Tšehhoslovakkia ega Nõukogude Liidu esindajaid. Hitler kinnitas, et see on tema viimane nõudmine: 1939a märts likvideeritakse jäänuk-Tšehhoslovakkia. (…)

    Prantsusmaa 1930’tel (1932-40)

    Sisepoliitika


  • Segaduste aeg (1932-35):
    Võimul olid radikaalide (= reformimeelsete liberaalide) juhitud valitsused (1932-34), mis kriisi tingimustes osutusid teovõimetuteks: rahandusringkonnad nõudsid deflatoorset säästupoliitikat (kardeti inflatsiooni). Selle vastu olid sotsialistid. Poolikud lahendused: lõpuks palkade ja hindade alandamine, aga piisavalt radikaalseid (= efektiivseid) meetmeid ei suudetud rakendada (nt ei devalveeritud). Lahendamatu rahanduskriis (eelarvedefitsiit jne). Valitsuse majanduspoliitikaga ei olda rahul (elatustase langes): sisepoliitilised probleemid. Paremäärmuslike rühmituste (mh fašistlike liigade) populaarsuse kasv. Antiparlamentaarse meeleolu levimine, kuna 1932-34 olid lühiajalised valitsused ja juhtus skandaale.
    Kulminatsioon 06.02.1934: paremäärmuslased korraldasid parlamentihoone ees demonstratsiooni „varaste ja korrumpeerunud võimukandjate“ vastu. Demonstrandid proovisid parlamendi alamkotta sisse tungida . Kokkupõrge korravalvuritega: 15 suri ja 900 sai haavata. Valitsus astus tagasi (võimule parempoolsed valitsused + radikaalid).
    Sisepoliitiline mõju: kõik vasakpoolsed tõlgendasid sündmusi ühte moodi. Fašistlik riigipöördekatse (tegelikult liialdus). Prantsusmaal sotsiaaldemokraadid ja kommunistid suutsid ajutiselt ületada omavahelised vastuolud (Saksamaal see ei õnnestunud 1932-33). Vasakpoolsete ühine protestimarss ( veebruaris 1934). Koos hakati nõudma vabariigi enesekaitsele asumist. Kommunistide strateegia muutus: seni komintern (Nõukogude Liit) oli nõudnud klassivõitlust, mis välistas kommunistide koostöö sotsiaaldemokraatide ja liberaalidega (tsentrumiga). Saksamaa sündmused olid šokeerinud kominterni (Moskvat), kes soovitas Prantsusmaa kommunistidele uut taktikat – rahvarinde strateegia. Kommunistide kostöö sotsialistide ja kodanlike liberaalsete parteidega (ehk tsentrumiga = radikaalide parteiga), kuna oli vaja moodustada ühisrinne fašismi ohu vastu (koos demokraatlike parteidega, kes ei pooldanud ei kommunistlikku ega fašistlikku revolutsiooni). Enam ei olnud kommunistide peamine vaenlane sots. partei.
    Tulemus: Kommunistliku partei esimees tegi 1934a juunis sotsialistide parteile ettepaneku sõlmida koostööleping kommunistidega, sots. partei nõustus. Kommunistlik partei tegi ettepaneku (kodanlik-liberaalsele) radikaalide parteile „töö, vabaduse ja rahu rahvarinde“ moodustamiseks (nov 1934). Tsentristlikud radikaalid kahtlesid koostöö alustamise üle „bolševikega“. Esimene samm: radikaalid veetsid koos sots. ja kom’ga rahvuspäeva 14.07.1935 (rongkäigus ½ miljonit demonstranti).
    Nii tekkis Rahvarinne ( Front Populaire) Prantsusmaal 1935.
  • Rahvarinde ajastu (1935-1938): (Märksõna solidaarsus)
    Eelajalugu:
    Parempoolne valitsus alustas 1935 aasta suvel võimsa deflatsioonipoliitika ajamist (säästupoliitika tulemusena muuhulgas palkade alandamine). Majanduslikud probleemid jätkusid. 1935 aastal tööstustoodang oli vaid 75% aasta 1929 tasemest ja töötuid oli 465 000. Sellises olukorras paljud otsustasid toetada Rahvarinnet, mis pakkus sotsiaalsema alternatiivi kogu ühiskonnale.
    1936 aasta kevadel Rahvarinne võitis parlamendi valimised. Sotsialistide, kommunistide, radikaalide ja ametiühingute valimisliit.
    Töökava = valimisprogramm avaldati 1936 aasta jaanuaris:
  • Ühiskondliku vabaduse kaitsmine rahutusi korraldavate paremäärmuslaste vastu.
  • Võitlus maj.-sotsiaalse kriisi vastu.
  • Välispoliitikas kollektiivse julgeoleku põhimõte (sellel ajal Saksamaa militariseeris Reinimaa). Lööklause: „Leiba, rahu, vabadust!“.
    Parempoolsete valimisteema oli võitlus bolševismi ohu vastu. Ei saavutanud nii suurt vastukaja kui rahvarinde platvorm.
    Rahvarinde taktika II hääletusvoorus: häälte koondamine. Valimisringkonnas kõige enam hääli saanud rahvarinde kandidaadile. Tulemuseks Rahvarinde absoluutne valimisvõit (396 kohta paremäärmuslaste ja konservatiivsete 236 vastu). Sotsdemokraatidest sai suurim partei. Radikaalid kaotasid, kommunistid said kohti juurde.
    Tulemuseks: sotside ja radikaalide rahvarindevalitsus. Kommunistide kannapööre: nad keeldusid Moskva käsul minemast „kodanlik-revisionistlikku“ valitsusse. Surve avaldamine väljastpoolt.
    Inimestel olid valitsuse suhtes suured ootused ja lootused: oodati sotsiaalseid reforme ja klassilõhede tasandamist. Eesmärgiks solidaarsus.
    I Rahvarinde valitsus (1936-37): peaminister sotsialist Leon Blum (kominterni vastane lahke idealist), kes soovis ühendada ühiskondliku õigluse ja liberaalse majanduse. Sotsialistid said veel majandus- ja sotsiaalministrite portfellid.
    Reformid : valitsuse esimeste otsuste hulka kuulus fašistlike liigade likvideerimine (asutati varsti uuesti parteidena).
    Mais-juunis 1936 algas üle 2-3 miljoni töölise spontaanne streigilaine. Rõõmus meeleolu rahvapeol. Mõõdukad nõudmised, mitte vägivaldsus.
    Valitsus pidas läbirääkimisi tööandjatega, mille tulemusena ajaloolised sotsiaalpoliitilised otsused: Matignoni kokkulepe (1936 juunis): Kõikidele töötajatele igaaastane kahenädalane palgaline puhkus ja alandatud hinnaga rongipiletid (jäi kehtima ka järgmiste valitsuste ajal). 40 tunnine töönädal (seni 48h tühistati 1938). Palgatõus (7-15%). Ametiühingute tunnustamine. Kollektiivlepingud.
    Koolikohustus kuni 14a’ni vabaaja veetmise ja kultuuri doteerimine.
    Majandusreformid: Riiklike ehitusprojektide käivitamine (nagu USA’s ja Saksamaal). 1936 aasta suvel Prantsusmaa Keskpanga ja sõjatööstuse osaline natsionaliseerimine (nelja aastane relvastusprogramm). Riiklik viljaamet omamaise põllumajanduse turgutamiseks.
    Probleemid:
    Majandusprobleemid: Raha ei jätkunud, kuna majandus ei elavnenud. Hinnatõus oli palgatõusust suurem. Rahandusringkonnad ei usaldanud Blumi valitsust ja toimus kapitali äravool Šveitsi. Frangi devalveerimine (augustis-septembris 1936) 25%’ga. Sõjatööstuse arendamine oli kulukas . Uuenduste kinnimaksmine täis tööandjatele üle jõu. Inflatsioon püsis. Blum oli sunnitud peatama reformid 1937a veebruaris.
    Välis- ja sisepoliitilised probleemid:
    Algas Hispaania kodusõda (juuli 1936). Sotsid oleksid tahtnud toetada Hispaania vabariiklasi. Radikaalid seda ei toetanud. Blum pidi nõustuma radikaalide tingimustega (koalitsiooni säil.). Valitsuse passiivsus Hispaania suhtes katkestas Prantsusmaa sotsialistide ja kommunistide omavahelised suhted.
    Paremäärmuslased ja konservatiivid taunisid Prantsusmaa „sovjetiseerimist“.
    Kuna inflatsioon tühistas palgatõusu, siis algasid streigid uuesti 1936a sügisel (kommunistide mõju). Rahvarinde populaarsus kahanes. 20.06.1937 radikaalid hääletasid koos parempoolsetega: Blum ei saanud volitusi rahanduskriisi ületamiseks. Blumi rahvarindevalitsus pidi tagasi astuma .
    1937 juunist kuni 1938a märtsini jätkas rahvarindekoalitsioon kahe erineva kabinetiga:
    II Radikaalid ja sotsialistid.
    III Radikaalid üksinda peaminister oli radikaalide parteist.
    Tegevus: muuhulgas (kahjumis olevate) raudteede natsionaliseerimine.
    II rahvarindekoalitsiooni lagunemine: peaminister (radikaal) soovis tühistada 40h töönädala. Sotsialistid lahkusid valitsusest.
    1938a märtsis alanud Tšehhoslovakkia kriisi algus aitas võimule: viimase sotsialistide rahvarindevalitsuse (IV) (ilma radikaalideta), mis püsis vaid mõne päeva (peaminister jälle Leon Blum). Sotsialistlik valitsusprogramm (mh kapitalimaks , tulumaksu tõstmine). Blum ei saanud piisavaid majanduslikke volitusi parlamendis ja pidi jälle taganema.
    Rahvarinde ajastu (1936-38) lõpp – 08.04.1938.
  • Kolmanda Vabariigi lõppaastad (1938-1940):
    Sisepoliitiline muutus: radikaalid vahetasid poolt ja moodustasid uue koalitsiooni parempoolsete (tsentristide) toetusel. Uus Daladier’i valitsus (1938a aprillist 1940a märtsini) on radikaalide ja parempoolsete valitsus, peaminister on radikaal. Permanentse majanduskriisi ületamiseks uus valitsus viis läbi seadused, mis tühistasid muuhulgas 40h töönädala (november 1938), taaskehtestati 48h töönädal. Valitsuspoliitikas toimus Rahvarinde eluideaalidest loobumine. Vasakpoole opositsioon pole sellega rahul: üldstreik (1938). Prantsusmaa selle tulemusel on sõja eelõhtul sisepoliitiliselt lõhenenud.
    Daladier’i valitsus pööras tähelepanu iibeprobleemidele: uus perekonnaseadus (1939 suvel), mh peretoetused ja soodustused (sündivuse tõstmise eesmärgil).
    Kokkuvõte: Prantsusmaa sisepoliitilist kriisi (vasak. / paremp.) ja majandusprobleeme ei suudetud lahendada 1930’telaastatel.
    Prantsusmaa kultuurielu ja vaimne õhkkond 1930’tel:
    • Kirjandus: majanduslike ja välispoliitiliste kriiside ja Rahvarinde kaotuse mõjul levisid pessimism ja nihilism . Jean-Paul Sartre „ Iiveldus “ (1938): hirm. Alberti Camus „Võõras“ (1942): võõrandunud kirjanduse nurgakivi. Rahvas luges kriminaalromaane: George Simenon „Maigret“ (1931- ……. ).
    • .DOCX Laadi alla originaalfail 52 lk · .docx · 6 allalaadimist
    Vasakule Paremale
    Lääne-Euroopa Suurriigid #1 Lääne-Euroopa Suurriigid #2 Lääne-Euroopa Suurriigid #3 Lääne-Euroopa Suurriigid #4 Lääne-Euroopa Suurriigid #5 Lääne-Euroopa Suurriigid #6 Lääne-Euroopa Suurriigid #7 Lääne-Euroopa Suurriigid #8 Lääne-Euroopa Suurriigid #9 Lääne-Euroopa Suurriigid #10 Lääne-Euroopa Suurriigid #11 Lääne-Euroopa Suurriigid #12 Lääne-Euroopa Suurriigid #13 Lääne-Euroopa Suurriigid #14 Lääne-Euroopa Suurriigid #15 Lääne-Euroopa Suurriigid #16 Lääne-Euroopa Suurriigid #17 Lääne-Euroopa Suurriigid #18 Lääne-Euroopa Suurriigid #19 Lääne-Euroopa Suurriigid #20 Lääne-Euroopa Suurriigid #21 Lääne-Euroopa Suurriigid #22 Lääne-Euroopa Suurriigid #23 Lääne-Euroopa Suurriigid #24 Lääne-Euroopa Suurriigid #25 Lääne-Euroopa Suurriigid #26 Lääne-Euroopa Suurriigid #27 Lääne-Euroopa Suurriigid #28 Lääne-Euroopa Suurriigid #29 Lääne-Euroopa Suurriigid #30 Lääne-Euroopa Suurriigid #31 Lääne-Euroopa Suurriigid #32 Lääne-Euroopa Suurriigid #33 Lääne-Euroopa Suurriigid #34 Lääne-Euroopa Suurriigid #35 Lääne-Euroopa Suurriigid #36 Lääne-Euroopa Suurriigid #37 Lääne-Euroopa Suurriigid #38 Lääne-Euroopa Suurriigid #39 Lääne-Euroopa Suurriigid #40 Lääne-Euroopa Suurriigid #41 Lääne-Euroopa Suurriigid #42 Lääne-Euroopa Suurriigid #43 Lääne-Euroopa Suurriigid #44 Lääne-Euroopa Suurriigid #45 Lääne-Euroopa Suurriigid #46 Lääne-Euroopa Suurriigid #47 Lääne-Euroopa Suurriigid #48 Lääne-Euroopa Suurriigid #49 Lääne-Euroopa Suurriigid #50 Lääne-Euroopa Suurriigid #51 Lääne-Euroopa Suurriigid #52
    Punktid Tasuta Faili alla laadimine on tasuta
    Leheküljed ~ 52 lehte Lehekülgede arv dokumendis
    Aeg2018-04-19 Kuupäev, millal dokument üles laeti
    Allalaadimisi 6 laadimist Kokku alla laetud
    Kommentaarid 0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
    Autor despair1 Õppematerjali autor
    Kontrollitud
    PDF TXT

    Sarnased õppematerjalid

    12 klassi esimese kursuse ajalugu
    43
    docx

    12.klassi esimese kursuse ajalugu

    I MAAILMASÕDA 1914 -1918 Põhifaktid 28. juuni 1914 atentaat Franz Ferdinandile Sarajevos 28. juuli 1914 Austria-Ungari kuulutas sõja Serbiale August 1914, Euroopa suurriigid sõjaseisukorras. Üldmobilisatsioonid. Läänerinne: august 1914 Saksamaa tungis Belgiasse ja Prantsusmaale. Positsioonisõda Prantsusmaal läänerindel. 1916 Somme'i, Verduni, Jüüti lahingud.11. nov. 1918 Compegne'i vaherahu. Saksamaa kapitulatsioon. I maailmasõja lõpp. Armeede demobiliseerimine. Idarinne: august 1914 Venemaa tungis Ida-Preisimaale (Saksamaa) ja Galiitsiassse (A-Ungari). Manööversõda idarindel kuni 1918. a alguseni.

    Ajalugu
    Lähiaeg 1914-1945
    12
    doc

    Lähiaeg 1914-1945

    Berliini konverents 1884 >korraldati, sest olid tekkinud ägedad vaidlused Aafrika sisealade kuuluvuse üle =>iga riik võib hõivata tema poolt juba vallutatud rannikuga külgnevad sisealad ja kuulutada maad oma kolooniaks >Konverentsi otsuste elluviimine viis riikidevaheliste tülideni Türgi jagamine: ehk nn Euroopa 'haige mehe' pärandi jagamine >19. sajandiks oli Türgi nõrk, jagamisest lootsid kasu võita kõik suurriigid Hiina jagamine: >oli muutunud mahajäänud riigiks, kuid Euroopa jaoks kasulik, perspektiivikas ala (suur turg) >sisetülid, bokserite ülestõus: (1899-1901) võideldi välismaise, läänepärasuse vastu =>eurooplaste ühendatud sõja- jõud surusid ülestõusu maha => Euroopa riigid ja Jaapan jagasid Hiina oma mõjusfäärideks 2. Riigid 20. sajandi alguses Saksamaa 1 >19

    Ajalugu
    SAKSAMAA-1871-1945
    18
    doc

    SAKSAMAA 1871-1945

    SAKSAMAA 1871-2009 EELLUGU Germaanlased.. Rooma riik. Frangi riik. Karl Suur 800 Frangi keisriks. 843 Verdun'i lepinguga Frangi riigi jagamine kolmeks. Keisritiitli üleminek Ida-Frangi riigile 962, kui Otto I paavstile Itaaliasse appi tuli. Saksamaa rahvusriiki ei olnud, Püha Rooma keisri tiitel oli rohkem au kui praktilise väärtuse kandja. Kuningatel ja vürstidel oli sisulist võimu rohkem. 1250-1312 keisrit ei olnud, ent see ei tähenda, et Saksamaad ei olnud. Kuningad ja vürstid ja aadel olid olemas ka keisrivõimu interregnumi ajal. Rudolf von Habsburg'i valimine Saksamaa kuningaks 1273 tähendas Habsburgide suguvõsa tõusu Saksamaa valitsejate hulka, tema tegi oma pojast ka Austria hertsogi (Austriast kujunes sajanditeks Habsburgide pärusvaldus1). Teine mõjukas suguvõsa Saksamaal on olnud Wittelsbachid, kes 12. sajandist on valitsenud Baierit. Ida-Saksamaal Brandenburgis ja Preisimaal valitses Hohenzollerni dünastia. Keiser Maximilian I Habsburg abiellus 1477 Burgun

    Ajalugu
    12-klassi ajalugu
    18
    doc

    12. klassi ajalugu.

    See andis aga omakorda teretulnud õigustuse imperialismile ­ suurriiklikele püüetele saavutada võimalikult suur mõjuvõim kogu maailmas. Imperialistlik riik arvab endal olevat huvisid enam-vähem kõikjal maailmas. Lisaks koloniaalvallutustele tähendas imperialism ka majandusliku mõjuvõimu laiendamist. Mõlema koosmõjul muudeti vähem arenenud maad 19. sajandi jooksul tugevamate maade tööstuse toorainebaasiks ning üha enam ka baasiks. Tihti põhjendasid suurriigid oma poliitikat vajadusega hoolitseda vähe arenenud rahvaste eest ning levitada nendegi juures Euroopa tsivilisatsiooni saavutusi. Euroopa tsivilisatsiooni, mille juhtmõtteks olid kujunenud isikuvabadus, eraomand ja demokraatia, käsitleti ainuvõimalikuna. Iga muud ühiskondlikku ja poliitilist korda peeti mittetsiviliseerituks ning mahajäänuks. 20. saj alguseks oligi peaaegu kogu maailm jagatud Euroopa riikide asumaadeks või mõjusfäärideks. Peale Euroopa riikide, kui nende hulka

    Ajalugu
    20-sajandi euroopa ajaloo põhimõisted
    40
    docx

    20. sajandi euroopa ajaloo põhimõisted

    · Põhiprintsiipideks: legitiimsus (õiguslik järjepidevus), julgeolek ja tasakaal. · Igale ähvardusele peab leiduma potentsiaalne vastujõud Territoriaalsed muudatused: · Prantsusmaa pidi taanduma oma revolutsioonieelsetesse piiridesse · Holland sai endised Austria Madalmaad · Kesk-Poola läks Venemaale · Vähendati Saksamaa killustatust Viini kongressi tulemused: · Prantsusmaad ei koheldud liiga karmilt · Euroopa suurriigid jäid konkureerima, kuid olulistes julgeolekuküsimustes pidid leidma konsensuse · Moodustati Nelikliit ning "Püha Liit" · Tõi kaasa pikima rahuperioodi Euroopa ajaloos. 40 aastat Krimmi sõda 1854-1855: · Sõja ametlikuks ajendiks olid vaidlused kristlike pühapaikade hooldusõiguse üle Lähis-Idas ja misjonäride tegevus Türgis. · Nikolai I lootis Pühale Liidule. Preisimaa ja Austria jäid passiivseks.

    20. sajandi euroopa ajalugu
    Ajalooõpetuse eksam
    36
    odt

    Ajalooõpetuse eksam

    novembril 1942 alustasid punaarmeelased Saksa vägede piiramist Stalingradis, mis oli juba sakslaste käes. 2. veebruaril 1943 sakslased kapituleerusid, nad olid kaotanud ligi 300 000 meest. Novembris 1942 said sakslased lüüa Aafrikas Suurbritannia poolt. September 1943 said itaallased lüüa oma kodumaal ja Mussolini kõrvaldati võimult. 4. Teise maailmasõja lõpp ja tagajärjed. 1943 nõustus Stalin kohtuma USA ja Suurbritannia liidritega ja toimus Teherani konverents. Lepiti kokku, et Lääne-Euroopa avatakse nn teine rinne. 6. juunil 1944 algas Normandias USA, Inglismaa ja Kanada ühisvägede dessant, et murda Hitleri „Atlandi vall”. 1945 veebruaris kohtusid Stalin, Roosevelt ja Churchill Jalta konverentsil. Seal otsustati Saksamaa lõplik purustamine ning kui Hitler oli alistatud, peab NSVL astuma sõtta Jaapani vastu. Seal otsustati, et sama aasta kevadel asustatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsioon. 24. aprill 1945 jõudis Punaaarmee Berliini ja 25

    Ajalugu
    Ajalugu-imperialism kuni külm sõda
    41
    docx

    Ajalugu: imperialism kuni külm sõda

    mobilisatsiooni -> Vene ja Prantsa ei leppinud Saksa ultimaatumiga -> Saksa kuulutab sõja Venele, Prantsale, Belgiale, UK tuli Belgiale appi Põhjused 1) Sõda romantiseeriti - soov võidelda oma riigi eest, ei kardeta 2) Puudus rahvusvaheline organisatsioon, mis oleks suutnud sõda ära hoida 3) Sõjaline mõtlemine kaalus üle diplomaatia (lahendada konflikt läbirääkimiste tulemusena) 4) Sõja ohtu alahinnati - suurriigid ei uskunud, et tekib maailmasõda Sõja põhjused riikide kaupa Antaanti riigid: ● Prantsusmaa - Prantsuse-Preisi sõjast jäänud revanšimeeleolud, tahab tagasi saada Elsass-Lotringi, soov kaitsta oma koloniaalimpeeriumit, plaan 17 (Lotringi, Elsassi hõivamine) ● Suurbritannia - suurim koloniaalimpeerium, pidi kaitsma koloniaalvalduseid, Antaanti liidus pidi Prantsusmaad ja Venemaad kaitsma, arvati, et saadab vähe sõdureid

    12. klassi ajalugu
    Suurriigid 20-saj algul-kriisid-I maailmasõda-II maailmasõda-suur majanduskriis
    19
    docx

    Suurriigid 20. saj algul, kriisid, I maailmasõda, II maailmasõda, suur majanduskriis

    Ajaloo suuline arvestus 1. Suurriikide iseloomulikud jooned 20. Saj algul ­ riigikord, sisepoliitika, majandus. USA SBR Prantusmaa Saksamaa riigikord Presidentaalne vabariik Parlamentaarne Parlamentaarne Konstitutsiooniline monarhia vabariik monarhia sisepoliiti Kaheparteiline Kaheparteiline süsteem Mitmeparteiline Kahekojaline ka süsteem( Demokraatlik ­ Konservatiivne partei süsteem. monarhia-nõrga partei(lõuna) ja (toorid) ja Liberaalne Paljuparteilisus(üle võimuga. Vabariiklik partei(põhja)) partei (viigid) 10ne partei) Alamkojas ­ 10-12 Vastuolud erinevate

    Ajalugu


    Rohkem sarnaseid



    Kommentaarid (0)

    Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri



    Kõik kommentaarid



    Info
    K & V
    Mäng
    Eraõpetajad
    Meist
    Kuidas saada punkte?
    KKK
    Reklaam
    Uudistevoog
    Sitemap
    Kontakt
    Saada kiri
    kiri@annaabi.ee
    Telefon: +372-569-80010
    Aadress: Tiskrevälja 33, Tallinn
    OÜ LOLSOL. Registrikood: 11450433
    Kasutustingimused
    Privaatsustingimused
    Sõnastikud
    Inglise Soome Saksa Vene Hispaania Prantsuse Rootsi Itaalia Ladina Taani Esperanto
    Püsiühendus(es)
    Facebook Instagram Twitter Reddit
    Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Kasutamist jätkates nõustute küpsiste ja veebilehe üldtingimustega Nõustun