12. klassi ajalugu. (12)

IMPERIALISM .19. saj lõpul jõudis maailm imperialismiajastusse. Sel sajandil oli maailma arengut oluliselt mõjutanud rahvusluse levik ja mitme mõjuka rahvusriigi teke (nt Saksamaa ja Itaalia). Esialgu lähtus rahvusluse ideoloogia kõigi rahvuste võrdsuse põhimõttest, aga 19. sajandi II poolel tõstis suuremate rahvaste juures pead šovinism ehk marurahvuslus, mille nurgakiviks on oma rahvuse teistest paremaks pidamine. See andis aga omakorda teretulnud õigustuse imperialismile – suurriiklikele püüetele saavutada võimalikult suur mõjuvõim kogu maailmas. Imperialistlik riik arvab endal olevat huvisid enam-vähem kõikjal maailmas. Lisaks koloniaalvallutustele tähendas imperialism ka majandusliku mõjuvõimu laiendamist. Mõlema koosmõjul muudeti vähem arenenud maad 19. sajandi jooksul tugevamate maade tööstuse toorainebaasiks ning üha enam ka baasiks . Tihti põhjendasid suurriigid oma poliitikat vajadusega hoolitseda vähe arenenud rahvaste eest ning levitada nendegi juures Euroopa tsivilisatsiooni saavutusi.
Euroopa tsivilisatsiooni, mille juhtmõtteks olid kujunenud isikuvabadus , eraomand ja demokraatia, käsitleti ainuvõimalikuna. Iga muud ühiskondlikku ja poliitilist korda peeti mittetsiviliseerituks ning mahajäänuks. 20. saj alguseks oligi peaaegu kogu maailm jagatud Euroopa riikide asumaadeks või mõjusfäärideks. Peale Euroopa riikide, kui nende hulka arvata ka Venemaa, oli maailmas veel vaid kaks tõelist suurvõimu – Ameerika Ühendriigid ja Jaapan. Suurriikide kõrval oli tõsiseltvõetav koloniaalimpeerium ka mitmel Euroopa väiksemal riigil, nagu näiteks Belgial ning Portugalil. Samas teravdasid imperialistlikud hoiakud vastuolusid nii Euroopas kui ka väljaspool seda. Kuigi ametlikult kuulus euroopalike põhimõtete hulka rahvaste õigus enesemääramisele, ei tahtnud ükski suur ega ka väike riik mõne enda territooriumi lahkulöömisest kuuldagi. Positiivseks erandiks oli Norra rahumeelne eraldumine Rootsist 1905. aastal. Teised riigid võitlesid rahvuste enesemääramisõiguse vastu kõigi võimalike vahenditega. Saksamaal ja Venemaal kasutati selleks aktiivset relvajõul mahasurutud ümberrahvastamispoliitikat, Inglismaa üritas relvajõul maha suruda rahvuslikku vastupanuliikumist Iirimaal. Kõige leebemalt käituti erinevate rahvustega Austria-Ungaris, kus neile anti piiratud autonoomia . Koloniaalimpeeriumide teke. Imperialismi lahutamatuks osaks oli koloniaalimpeeriumide väljakujunemine. 1914. aastal elas 56% maakera elanikkonnast koloniaal- või poolkoloniaalsetes maades. Mitme suurriigi emamaa elanikkond oli tühine, võrreldes kolooniates elavate inimeste hulgaga. Nii näiteks elas 1909. aastal Inglismaal 45 miljonit inimest, tema kolooniates aga üle 7 korra rohkem: 349 miljonit inimest. Paraku hakkasid vabad, koloniaalvallutusteks sobivad maad 20. sajandi alguseks otsa saama. See teravdas vastuolusid suurriikide vahel ning viis katseteni valdused ümber jaotada. Eriti oli sellest huvitatud Saksamaa, kes noore suurriigina oli maailma jagamisele hiljaks jäänud ning oli seetõttu pidanud rahulduma tagasihoidlikuma saagiga. Suurt huvi pakkus Euroopa riikidele sel perioodil Aafrika. 1900. aastaks oli 90,4% Aafrikast erinevate Euroopa suur- ja väikeriikide valduses. Kõige suuremad valdused Aafrikas olid Suurbritannial, kuid Prantsuse koloniaalimpeerium ei jäänud palju maha.
Mõnikord õnnestus vallutajatel kohalike rahvaste vastupanu küllalt kiiresti maha suruda, teinekord kestis võitlus kauem. Kõige dramaatilisemaks kokkupõrkeks Aafrikas oli Inglise-Buuri sõda 1899- 1902 . Buurid oli Hollandi päritolu asunikud , kes olid põliselanikega võideldes asutanud Lõuna-Aafrikasse Transvaali ja Oranje vabariigi. Nüüd suutsid nad inglaste suurele ülekaalule vaatamata esialgu vapralt vastu panna, äratades maailmas üldist imetlust. Kui vastase sõjaline surve muutus liiga tugevaks, läksid buurid üle partisanisõjale, mille mahasurumiseks rajasid inglased koonduslaagrid , kuhu paigutati suurem osa buuri tsiviilelanikkonnast. 1902. aastal olid buurid sunnitud sõlmima rahulepingu, millega nende vabariigid arvati Briti impeeriumi koosseisu. Vastupanu suuriikide koloniaalpoliitikale kasvas ka Aasias. Sealseid Briti koloniaalvaldusi iseloomustas kiire majanduslik areng, mis aga tõi kaasa traditsioonilise elukorralduse kokkuvarisemise. Eriti selgelt avaldus see Indias, kus moodsale tootmisele üleminekuga kaasnenud probleemid tugevdasid vastuseisu inglaste valitsemisele. Vastupanu etteotsa tõusid euroopaliku hariduse saanud hindud, kes lõid selleks 1896. aastal oma organisatsiooni India Rahvuskongressi, mis seadis eesmärgiks saavutada Indiale otsustusõigus siseküsimustes. Suuremat mõju hakkas see avaldama siiski alles kümmekonna aasta pärast. Pöördelised sündmused toimusid Hiinas. Jõuetu Hiina keisririik oli 20. sajandi alguseks muutunud poolkoloniaalseks maaks , kus tugevamad riigid toimetasid enam-vähem omatahtsi. See kutsus esile nn bokserite ülestõusu (1900), mis aga veriselt maha suruti. Samal ajal kogus Hiinas jõudu kodanlik -demokraatlik liikumine, millel õnnestus 1911. aastal Mandžu dünastia lõpuks kukutada ja Hiinast sai vabariik. TEHNIKA ARENG. Imperialismi arengule aitasid kaasa tehnilised uuendused. Masinaehituses hakati valmistama kõrge tootlikkusega tööpinke, mis panid aluse seeriatootmisele. 20. sajandi algus käivitas Henry Ford oma autotehases esimesed konveierid , millega ühe auto tootmisaeg lühenes mitmelt päevalt 12 tunnile. Autode tootmine suurenes plahvatuslikult. Arenes ka lennundus. 1900. aastal tegi Saksamaal esimese lennu Ferdinand Zeppelini õhulaev (tsepeliin), kolm aastat hiljem püsis tervelt 12 sekundit õhus ja tuli tervena alla tagasi vendade Orville ja Wilbur Wrighti lennuk, millega tõestati, et õhust raskemad masinad suudavad siiski lennata . Lennunus hakkas eriti hoogsalt arenema pärast prantslase Louis Bleriot lendu üle La Manche’i 1909. aastal. Need ja mitmed teised leiutised kujunesid oluliseks ka sõjatehnika arengus. Atlandi ületanud esimene raadiosignaal oli olulise tähtsusega leiutis nii sõjaväele, laevakompaniidele, diplomaatidele, ajakirjandusele jne. Esimesed raadiod olid kõrvaklappidega. See muutis maailma senisest tunduvalt väiksemaks ja kättesaadavamaks.
15. aprillil 1912. aastal uppus „uppumatu laev“ Titanic oma esimesel reisil Euroopast New Yorki . Uppumise peamiseks põhjuseks peetakse kokkupõrget jäämäega, mida märgati liiga hilja ning laeva ei jõutud õigel ajal sellest eemale juhtida. Kokku hukkus 1500 inimest.
MAAILMAMAJ areng 20. saj algul. Ajavahemikus 1830-1913 suurenes maailmas toodetud kaupade ja teenuste hulk ehk sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta üle kahe korra. Majanduse areng oli kiirem, samas aga ka ebaühtlasem kui kunagi varem. Majanduslikud kiirendus – ja aeglustusperioodid vaheldusid riikides erinevas rütmis. Turusuhted muutusid järjest tähtsamaks ja riiklik regulatsioon taandus, järjest olulisemale kohale maailmamaj tõusis kaubandus. Raudteede võrgu tihenemine võimaldas kaupa mitte ainult kiiremini, vaid ka odavamalt ja suuremates kogustes transportida, sellega löödi alla üldine hinnatase ja teravnes konkurents . Tõelise hoo sai sisse sadamate ning kaubandusfirmade areng. See kõik muutis riigid üksteisest järjest rohkem sõltuvaks. Maailm globaliseerus: rahandusasutused ja kaubandusfirmad kasvasid kokku või põimusid üksteisega, tööstus muutus järjest rahvusvahelisemaks. Majanduses kerkisid esile uued liidrid . Kui 19. sajandil oli selleks Inglismaa, siis 20. sajandi alguseks oli kiiresti arenenud Saksamaal ja USAs uute leiutiste kasutuselevõtt, mis tekitas riikidevahelisi  suuri erinevusi majanduse edenemises. See viis omakorda suurriikide vaheliste lahkhelideni.
ÜHISKONDLIKUD liikumised 20. saj algul.
20. sajandi algul tundus, et liberaalne maailmavaade ja demokraatlik kord on võidukäigul kogu maailmas. Samas olid ka tolleaegsed kõige demokraatlikumad ühiskonnad vaevatud seesmistest vastuoludest. Tööstuslik pööre oli sünnitanud uue klassi – proletariaadi ehk palgatööliskonna, mis hakkas järjest energilisemalt oma õiguseid suurendama. Tööandjate ja tööliste omavaheline võitlus kestis kogu 19. sajandi, omandades sajandi lõpuks siiski rahumeelsemad vormid. 20. sajandi alguseks oli töölisliikumisel ometi selline jõud, et ühelgi valitsusel polnud enam võimalik seda ignoreerida. Selleks ajaks oli aga oluliselt muutunud töölisklass ise. Paljud palgatöölised olid saanud jõukamaks ning nende elujärg lähenes keskklassi omale. 19 .sajandi keskel oli revolutsioonilised sotsialistid ning Karl Marx kuulutanud klassivastuolude teravnemist ning kehtiva korra lammutamist revolutsiooni teel. 20. sajandi algul polnud aga paljud sotsiaaldemokraadid revolutsiooni vältimatuses enam nii veendunud. Rahvusvahelises töölisliikumises kujunes 4 suunda: Revisionistid – Marxi õpetus on vananenud, seda tuleb parandada ning nende meelest oli sotsialismi võimlik jõuda ka järk-järguliste reformidega. Vene enamlased – Vladimir Uljanov ( Lenin ): vägivaldne revolutsioon ja proletariaadi diktatuur on ainus tee sotsialismile. Tsentristlik suund  - üritas leida kahe eelneva vahel kuldset keskteed. Anarhistid – kodanlik kord tuleb kukutada ning klassivastuolud likvideerida, lootsid saavutada oma eesmärgid atentaatidega suuriikide valitsejate pihta. Kõiki neid liikumisi ühendas vankumatu usk progressi .
EUR RAHVAD ja riigid 20. saj alguses.
Suurbrit. Inglismaa oli vanim parlamentaarne riik ning seal kehtestati turumajandusreeglid palju varem kui teistes Euroopa riikides, seetõttu peeti riigi mittesekkumist majandusellu Inglise põhimõtteks. Riiki iseloomustasid suured kontrastid rikkuse ja vaesuse vahel, mis andis tugeva kandepinna Leiboristliku Partei tekkele. Leiboristlik Partei ei olnud revolutsiooniline erakond, vaid reformistlik, kes soovis parandada töölisklassi olukorda parlamentaarsel teel. 20. sajandi künnisel väitsid paljud Inglise poliitikud ja majandusteadlased, et koloniaalvõimu hoidmine ja tugevdamine toob Inglismaale pigem kahju kui kasu. 1906. aastal pääses võimule Liberaalide Partei valitsus eesotsas David Lloyd George’iga. See valitsus püüdis leida kompromisse koloniaaltülides Saksamaa ja Prantsusmaaga Maroko pärast, Venemaaga iraani pärast ning Saksamaaga Türgiga seotud küsimustes. Nn valgete kolooniatega ( Kanada , Austraalia , Uus- Meremaa , Lõuna-Aafrika) hakati suhtlema föderatiivsetel alustel, mistõttu Briti impeerium muutus ajapikku Briti Rahvaste Ühenduseks. 1911. aastal surus Lloyd George läbi home rule seaduse, millega anti Iirimaale autonoomia. Tolle aja inimestele oli see murettekitavate muudatuste aeg. Lõppes kuninganna Victoria 63 aastat kestnud valitsemisaeg ning koos sellega ka nn viktoriaanlik ajastu, mis Inglismaa oli selline, nagu seda kujutas oma romaanides Charles Dickens : väiklaselt täpne ja korralik, jagatud selgepiirilistesse sotsiaalsetesse rühmadesse ja seda vaatamata olemasolevatele kodanikuvabadustele. Tavaliseks muutusid streigid , töölismiitingud ja piketid, kokkupõrked politseiga. Sufražetid asusid aktiivsemalt tegutsema, nende peamiseks nõudmiseks oli naistele valimisõiguste andmine.
SAKSAMAA. 20. saj alguse Saksamaad iseloomustavad sõnad progress ja edu kõikides eluvaldkondades. Haridussüsteemi kopeeriti nii idas kui läänes, monarh , armee ja riigiaparaat olid autoriteetsed kõigi elanikkonnakihtide seas. Siiski ei suutnud Saksa keisririik 20. sajandi alguses muid materiaalseid hüvesid oma elanikkonnale pakkuda. Ajapikku hakkas elatustase, talupojast sai „põlluharijast  väikekodanlane“ ning üha suurem osa töölistest kuulus keskklassi. Pan-Germanism – koondada ühtsesse Saksa riiki kõik saksa keelt kõnelevad inimesed. Nende meelest ei ole Saksa keisririik piisavalt rahvuslik, sidus ennast liiga tihedalt maailmakaubanduse ja maailmarahanduse süsteemiga ning muutus liiga kosmopoliitseks (antisemitism).
ITAALIA. 20. sajandi alguse Itaalia kuulus nende Euroopa riikide hulka, kus heaolutase oli üks madalamaid. Euroopa majandusedu jõudis vaid riigi põhjaossa, lõunaosa aga kannatas stagnatsiooni ja majanduslanguse all: suurmaaomandid; parunite patriarhaalne võim; talupoegade, rentnike ja väikeomanike vaesus . Kõik see põhjustas paljude inimeste ümberasumise lõunast põhja, mis tekitas omakorda lihttööjõu ülekülluse Milanos, Torinos ja teistes suurlinnades. Igal aastal lahkusid mitmed tuhanded itaallased riigid, et otsida õnne Ameerikas.Itaalia tähtsus rahvusvahelises elus ei olnud eriti suur. Kuningas Vittorio Emanuele III valitsusele jäi ainult võimalus näida suurriigina (bella e grande figura). Itaalia poliitilist süsteemi ei hoidnud aga üleval mitte demokraatia, vaid transformism ehk keeruline poliitiline kunst , mille suurmeistriks oli Giovanni Giolitti. Ühtne Itaalia, mille nimel olid võidelnud Giuseppe Mazzini, Giuseppe Garibaldi ja Noor-Itaalia liikmed, tekitas selle kodanikes pettumust tunduvalt suuremal mööral kui ühendatud Saksamaa sakslastes. Pettumus haaras enamikku itaallasi, esile tõusis sotsialistlik partei, mille eredaim kuju oli vasakpoolne ajalehe Avanti töötaja Benito Mussolini, Itaalia fašistide tulevane juht ehk duce .
SÕJALISED LIIDUD ENNE WW1. rahvusvah suhted 20.saj algul. Suuriikide blokkide kujunem. 19. saj viimasel veerandil hakkasid Euroopa riigid sõjalistesse blokkidesse grupeeruma. 1879 . aastal sõlmiti liiduleping Saksamaa ja Austria-Ungari vahel, 1882. aastal ühines nendega Itaalia. See nn Kolmikliit tekitas teistes Euroopa riikides rahutust. Noor Saksa keiser Wilhelm II valas õli tulle, loobudes kergekäeliselt riigikantsler Otto von Bismarcki poolt Venemaaga sõlmitud nn edasikindlustuslepingust, millega Saksamaa kohustus mitte ründama Prantsusmaad ja Venemaa Austria-Ungarit. Niisiis ei tahtnud Saksamaa enam pidada lubadust, et ta ei ründa oma põlist vaenlast Prantsusmaad. See oli ohu märk ja sundis nii erinevaid riike kui Venemaa ja Prantsusmaa ühist keelt leidma. 1893. aastal sõlmisid nad liidulepingu, millega kohustusid kallaletungi korral teineteisele appi ruttama. Prantsuse-Vene koostöö oli Saksamaale äärmiselt vastumeelt ja Wilhelm II üritas korduvalt nii kirja teel kui ka isiklike kohtumiste käigus veenda Nikolai II sellest loobuma , kuid asjata. Veelgi keerukamaks läks Saksamaa olukord siis, kui Vene-Prantsuse liiduga ühines Inglismaa, kes otsustas, et Euroopa jõudude tasakaal on ohus ja et selle säilitamiseks tuleb luua Saksamaale vastukaal. Selleks tuli Inglismaal kõigepealt lahendada oma vastuolud Venemaaga ja Prantsusmaaga. 1903. aasta kevadel tegi Inglise kuningas Edward II Prantsusmaale erakordselt õnnestunud visiidi, mille tagajärjel vanade vaenlaste suhted hakkasid paranema. 1904 . aastal kirjutasid Prantsusmaa ja Inglismaa alla kokkuleppe ametliku nimega Entente Cordiale („südamlik liit”) ehk Antant. Lepingus jagati mõjusfäärid Aasias ja Aafrikas ning Briti valitsus kohustus abistama Prantsusmaad „kõigis talle tarvilikes administratiivsetes, majanduslikes, finantsilistes ja sõjalistes reformides”. Otseseid sõjalisi kohustusi Inglismaa küll ei võtnud , kuid tegelikult hakati kohe planeerima ühist sõjategevust Saksamaa vastu. Järgnevalt parandas Inglismaa oma suhteid Venemaaga. Neil õnnestus küllalt kiirelt kokkuleppele jõuda. 1907. aastal kirjutasid Inglismaa ja Venemaa alla lepingule, millega jagasid mõjusfäärid Aasias, kus nende huvid olid varem kokku põrganud. Inglise-Vene leping viis suurriikide blokkide moodustamise lõpule. Nüüdsest seisid vastamisi ühelt poolt Antant nind teiselt poolt Kolmikliit, millest Itaalia, tõsi küll, hakkas 20. sajandi algul kaugenema. Kuigi väliselt oli suurriikide blokkide loomine mõeldud sõja ärahoidmiseks, lõi tegelikult just see protsess eeldused Esimese maailmasõja puhkemiseks. Oma osa oli ka üldise hoiaku muutumises sõdade ja sõdimise suhtes. Napoleoni ajastu õudused olid unustusehõlma vajunud, tollane au ja kuulsus püsisid aga meeles. Euroopa tahtis sõda. Kõige vähem said seda ära hoida naiivsed teooriad, mis sõja globaliseeruvas maailmas võimatuks kuulutasid. Oma osa sõjaka meeleolu tekkel etendas sõjatehnika areng ja võidurelvastumine. Raudteede ehitamine andis riikidele võimaluse armeed senisest kiiremini mobiliseerida ning rindele paisata. See omakorda muutis riikide saatuse sõltuvaks täpsetest mobilisatsiooniplaanidest ning nende veatust elluviimisest. Mitmeid uuendusi olid kaasa toonud Inglise-Buuri ning Vene-Jaapani sõda (1904-1905). Buuri sõjas võeti esimest korda kasutusele Hiram Maximi leiutatud raskekuulipilduja, Vene-Jaapani sõjaga muutusid kiirlaskerelvad tavaliseks. Laialt võeti kasutusele ja kaevikud, miinipildujad ja moodsad sidevahendid . Seetõttu muutus ratsavägi sisuliselt kasutuks ja üks Vene-Jaapani sõda jälginud spetsialist märkis koguni, et parim, mida ratsaväelased moodsas sõjas teha võivad, on jalaväele riisi keeta. Sellest hoolimata jätkasid pea kõik Euroopa riigid ratsaväe arendamist, uskudes, et eelseisev sõda Euroopas tuleb kiire ning lõpeb ühe otsustava lahinguga. KOLMIKLIIT + eesmärgid. Kolmikliidu initsiaatoriks ja kandvaks jõuks oli Saksamaa. Saksamaa soovis uusi kolooniaid haarata, mis tegelikult tähendas konkurentsi võimu pärast maailmas Inglismaaga. 1899. aastal ütles tollane välisasjade riigisekretär Bernhard von Bülow: „Saabuval sajandil on saksa rahvas kas haamriks või alasiks.” Et laiendada oma poliitikat Euroopa tasandil maailma tasandile , vajas Saksama võimsat laevastikku. Selle rahamiseks võttis Riigipäev vastu mitu eriseadust, mis esitasid otsese väljakutse Briti impeeriumile. Saksamaa eesmärk oli purustada Prantsusmaa ning kehtestada oma võim Euroopa mandril. Kolooniaid sooviti ümber jagada nii, et Saksamaa oleks esindatud kõikjal maailmas. Otsest sõjalist kokkupõrget Inglismaaga lootis Saksamaa esialgu vältida, kuid pikemas perspektiivis pidi see olema möödapääsmatu. Saksamaa toetus oli eluliselt oluline Austria-Ungarile. Austria-Ungari oli rahvuslikult killustatud, riigi koospüsimist ohustasid Serbia püüded luua Austria-Ungari kooseisu kuuluvatest slaavi rahvastest Balkanil suur slaavi riik. Serbia selja taga seisis aga Venemaa. Austria-Ungari eesmärk oli tugevdada oma positisioone Balkanil, selleks tuli maha suruda Serbia domineerimiskatsed ja saada Saksamaa toetus juhul, kui Balkani sündmused peaksid kaasa tooma sõja Venemaaga. Kolmikliidu nõrgimaks lüliks oli sinna mõnevõrra juhuslikult sattunud Itaalia. Itaalia oli Saksamaa ja Austria-Ungari lepinguga liitunud selleks, et kaitsta end Prantsusmaa võimaliku rünnaku vastu. 20. sajandi algul paranesid Itaalia ja Prantsusmaa suhted aga märgatavalt. Prantsusmaa toetas Itaalia soovi eraldada Türgi küljest hilisem Liibüa, tollase nimega Kürenaika ja Tripolitaania . Samal ajal tugevnes Itaalia vana vaen Austria-Ungariga, kes oli võidelnud Itaalia ühendamise vastu ja kelle valduses oli itaallastega asustatud alasid, paranesid aga suhted Venemaaga, kes samuti lubas toetada Itaalia püüdlusi Aafrikas. 1911. aastal viiski Itaalia oma kauaaegse unistuse ellu: vallutas Türgilt Tripolitaania ja Kürenaika ning kuulutas selle oma kolooniaks ninemga Liibüa. Sootuks tähtsamaks koostööpartneriks Saksamaale ja Austria-Ungarile oli 20. sajandi esimesel kümnendil Türgi. Türgi lootis neilt toetust eeskätt Venemaa ja Itaalia kasvava surve vastu.
ANTANT + eesmärgid. Antanti võtmeriigiks oli Prantsusmaa, kes soovis vähendada Saksamaa mõjuvõimu Euroopas ning saada tagasi Elsassi ja Lotringit. Prantsusmaa ja Saksamaa huvid põrkusid samuti kokku Aafrikas. Ka Venemaa ei soovinud Saksamaa hegemooniat Euroopas, kuid tema peamine vaenlane oli siiski Türgi. See tulenes Venemaa enam kui 1000 aasta vanusest kinnisideest vallata Konstantinoopolit ja Dardanelle. Selleks oli peale Türgi tarvis purustada ka Austria-Ungari ja kehtestada oma võim Balkanil. Venemaa sai aga aru, et Prantsusmaaga sõlmitud liidulepingu järgi kujuneb tema peamiseks vastaseks võimalikus sõjas hoopis Saksamaa ja andis Prantsusmaale lubaduse alustada sõjategevust rünnakuga Saksamaa vastu. Antanti kolmas osapool Inglismaa polnud andnud oma liitlastele lubadust, et ta Saksamaa rünnaku puhul nende poolel sõtta astub . Enne I maailmasõda oli jõutud sõjalise tegevuse kooskõlastamisega sedavõrd kaugele, et Inglismaa kõrvalejäämine võrdunuks reetmisega. Inglismaa ei saanud lubada Saksamaal muutuda domineerivaks jõuks Euroopa  mandril ja maha tuli suruda tema pürgimused jagada ümber senised koloniaalvaldused, et tõusta maailmavõimuks. Viimane eesmärk sobis väga hästi Inglismaa ammusele liitlasele Jaapanile, kes oli huvitatud Saksamaa koloniaalvalduste ülevõtmisest Aasias.
RAHVUSVAH kriisid 20. saj. algul Suurriikide blokkide kujunemine ning nende raames sõlmitud kokkulepped mõjusfääride jaotamiseks viisid 20. sajandi algul maailma mitu korda sõja lävele. Kuigi need kriisid õnnestus esialgu rahumeelselt summutada, ei suudetud neist ometi õppida. Diplomaatidel tekkis veendumus , et nad suudavad lahendada iga rahvusvahelise tüli. See illusioon oli ohtlik. Tegelikult näitasid kriisid vaid seda, kui lihtne on maailma sõja lävele viia. Kui Saksamaa riigikantslerilt Bismarckilt küsiti, millest võib puhkeda järgmine sõda Euroopa suurriikide vahel, vastas ta: „Mõnest neetud lollusest Balkanil!” Balkani poolsaarest oli 20. saj esimesel kümnendil tõepoolest saanud ohtlik piirkond. Otseselt ei puudutanud siin toimuv ei Saksamaa, Prantsusmaa ega Inglismaa huve, kui kuna kõik nimetatud riigid oli liidus kas Austria-Ungari või Venemaaga, või iga vastasseis Balkanil kergesti üle kasvada kogu Euroopat hõlmavaks kokkupõrkeks. Oma olukorra teravnemises etendas poolsaarel ülevõimule pretendeeriva Serbia agressiivne poliitika. Sajandi algul toimus Serbias sõjaväeline riigipööre mille käigus kuningas koos valitsejaga asendati. Nüüdsest tähendas konflikt Serbiaga konflikti Venemaaga. Vene-Serbia ambitsioonidega põrkusid Austria-Ungari plaanid. Viimane oli Balkanil slaavlaste allutamise nimel valmis isegi oma kaksikmonarhia kolmikmonarhiaks ümber kujundama. 1908. aastal liitis Austria-Ungari endaga ametlikult Bosnia ja Hertsegoviina, mis olid tema kontrolli all juba 1878. aastast saadik. See otsus viis Austra -Ungari teravasse vastuseisu Serbia ja tema selja taga seisva Venemaaga. Saksamaa sekkus Austria-Ungari poolel ja see sundis Vene-Jaapani sõjast ning 1905. aasta revolutsioonist nõrgestatud Venemaad taanduma. Kui võis oodata, et järgmisel korral ta ennast enam hirmutada ei lase. Oma osa järgnevates sündmustes mängis Türgi jätkuv nõrgenemine, mis õhutas Balkani rahvaid türklasi kogu poolsaarelt välja tõrjuma. Türgi-vastase liidu moodustamist toetas aktiivselt Venemaa, lootes seda tulevikus Austria-Ungari vastu pöörata. 1912. aastal kuulutasidki Serbia, Bulgaaria ja Makedoonia Türgile sõja. Türgi sai lüüa ning kaotas kõik oma valdused Euroopas peale Konstantinoopoli. Bulgaaria omandas nii ulatuslikud alad, et juba järgmisel aastal ründasid ta endised liitlased koos Türgi, Kreeka ja Rumeeniaga teda ennast ning võtsid bulgaarlastelt nende vastomandatud territooriumid taas ära. See võõrutas Bulgaariat Serbiast ja tema taga seisvast Venemaast ning lähendas Kolmiklidu riikidele. Balkanil ja Balkani ümber valitsevaid vastuolusid need sõjad igatahes ei likvideerinud. Otse vastupidi: püssirohutünn oli valmis ja süütenöör paigal. WW1 oli esimene suurt osa maailma maadest kaasanud sõda, mis kestis 28. juunist 1914 11. novembrini 1918. Sõdivad riigid jagunesid Antandiks ja Keskriikideks. Üheski varasemas konfliktis ei osalenud nii palju sõdureid. Sõja lõppedes oli sellest saanud ohvrite arvult teine konflikt ajaloos (Taipingi ülestõusu järel). Rohkem ohvreid on olnud hiljem ainult Teises maailmasõjas. Euroopa riikide piirid muutusid sõjategevuse tagajärjel drastiliselt: purunes neli impeeriumi (Saksamaa, Austria-Ungari, Osmanite riik ja Venemaa). Nendes riikides valitsenud dünastiad (vastavalt Hohenzollernid, Habsburgid, Osmanid ja Romanovid) kaotasid võimu sõja jooksul või vahetult pärast seda. Esimene maailmasõda sai tuntuks kaevikusõjana, seda eelkõige Läänerindel. Üle 9 miljoni inimese langes lahingutes. Esimeses ilmasõjas kasutati esimest korda keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning toimusid 20. sajandi esimesed tsiviilisikute massimõrvad. Sarajevo atentaat ja sõja algus. Esimene maailmasõda on saanud oma nimetuse suure sõjatandri (üle 4 miljoni km²)¹ ja sõdivate riikide rohkuse tõttu (sõja lõpuks osales 38 riiki, kus elas 75% tolleaegsest maailma rahvastikust). Esimese maailmasõja põhjusteks olid imperialistlike suurriikide vastuolud: võitlus turgude, tooraineallikate, kapitali ekspordi võimaluste, mõjupiirkondade ja asumaade pärast. Tol hetkel oli maailm jaotatud Suurbritannia ja Prantsusmaa kasuks. Tormiliselt arenenud Saksamaa oli 1879. aastal sõlminud sõjalise liidu Austria-Ungariga. 1882. aastal ühines Itaalia sellega ja nii tekkis Kolmikliit. Vastukaaluks Kolmikliidule oli Prantsusmaa 1891–1893 sôlminud liidu Venemaaga, 1904. aastal Suurbritannia ning 1900. ja 1902. aastal salalepingu Itaaliaga; Suurbritannia oli lisaks sõlminud liidu Jaapaniga (1902) ja Inglise-Vene vastuolusid kolooniate pärast Aasias reguleeriva lepingu Venemaaga (1907). Need lepigud olid kujundanud Kolmikliidule vastandliku Antandi. Esimese maailmasõja puhkemist soodustasid Saksa-Prantsuse vastuolude suurenemine Maroko pärast, Venemaa ja Austria-Ungari vastuolude suurenemine seoses sellega, et viimane annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina (1908), ja põhjuseks olid ka Balkani sõjad. Saksamaa eesmärk oli kaotada Suurbritannia ülekaal merel, võtta endale Prantsusmaa, Belgia ja Hollandi asumaad ning vallutada Baltimaad, Poola ja Ukraina. Austria-Ungari tahtis endale Serbiat ja Tsernogooriat. Türgi tahtis endale Tagakaukaasiat. Suurbritannia tahtis lüüa Saksamaad ja vallutada Türgilt Mesopotaamia . Prantsusmaa tahtis tagasi Alsace-Lorraine'i ja vallutada Saarimaa. Venemaa tahtis Galiitsiat, Konstantinoopolit ja Musta mere väinu ning oma võimu Balkanil, kust ta soovis minema ajada Austria-Ungarit. Jaapanil oli plaan vallutada mõned Saksa asumaad ja osa Hiina alasid.
1914. 28. juunil 1914 tappis Serbia salaorganisatsiooni liige Gavrilo Princip Sarajevos Austria troonipärija Franz Ferdinandi. Austria pealinnas nõuti kohe sõja alustamist Serbia vastu. Et Serbia selja taga seisis Venemaa, siis oli Viinil vaja ka Saksamaa toetust. Berliinis oldi suureks sõjaks valmis ning Austriale anti teada: "Mitte viivitada väljaastumisega." Venemaa oli valmis vajaduse korral Serbiat toetama . Ka tollal Peterburis visiidil olnud Prantsusmaa president teatas, et prantslased täidavad oma liitlaskohustusi. Inglismaa diplomaatia jättis esialgu mulje, et saareriik jääb suurest sõjas Euroopas kõrvale. Selline positsioon julgustas veelgi aktiivsemalt tegutsema Saksamaad.Venemaa kuulutas välja mobilisatsiooni. Saksamaa kuulutas 1. augustil Venemaale ja 3. augustil Prantsusmaale sõja. Austria-Ungari kuulutas 5. augustil sõja Venemaale. Kui Saksamaa oli 4. augustil saatnud oma väed üle erapooletu Belgia piiri, kuulutas Suurbritannia sõja Saksamaale. Saksamaa saatis läänerindele 7 armeed (1,6 miljonit meest) ning püüdis purustada 5 Prantsuse armeed (1,3 miljonit meest, ülemjuhataja Joseph Joffre ), Briti ekspeditsiooni (87000 meest, ülemjuhataja J. French) ja Belgia väge (175 000 meest, ülemjuhataja kuningas Albert I)¹. Septembriks oli Saksa vägi saavutanud suurt edu ja lähenes Pariisile, Prantsuse valitsus pidi sealt evakueeruma. Viimasel hetkel õnnestus Prantsusmaal sakslased tagasi lüüa. Marne 'i lahing (5.–6. september 1914), kus Prantsuse ja Briti väed andsid J. Joffe juhtimisel löögi Saksa vägedele, nurjas Saksa sõjaplaani ning mõjutas oluliselt sõja edasist käiku. Pärast ümberhaaramiskatseid tekkis kogu läänerindel positsioonisõda, mille rinde pikkus oli 720 km. Venemaa sõjaplaan oli järgmine: anda kõigepealt löök Austria-Ungarile ning vallutada Budapest ja Viin . Selleks koondati u 67% olemasolevast väest Galiitsia piirile. Prantsusmaa, kes oli sattunud kriitilisse olukorda nõudis, et Venemaa alustaks pealetungi Ida-Preismaal. Venemaa ei jõudnud Ida- Preisimaa pealetungi küllalt ette valmistada ning Saksa 8. armee (0,2 miljonit meest juhataja P. von Hindemburg) lõi pealetungi tagasi, purustas Tannembergi lahingus (26.–30. august) Vene 2. armee ( kindral A. Samsonov) ja sundis Vene 1. armee (kindral P. von Rennenkampf) Ida-Peisimaalt lahkuma. Samal ajal sundisid 4 Vene armeed (0,7 miljonit meest)¹ Austria-Ungari väe (u 0,85 miljonit meest) Galiitsias taanduma. Samad armeed vallutasid 3. septembril Lvovi ja piirasid ümber Przemysli kindluse. Pärast lahinguid Visla keskjooksul tekkis ka Idarindel positsioonsõda, mis nõudis miljoniliste armeede olemasolu. Serbia vägi (247000 meest)¹ lõi Austria-Ungari (260000 meest) rünnakud tagasi. Kui Türgi astus sõtta Kesk-riikide poolel tekitas see Kaukaasia , Egiptuse ja Mesopotaamia rinde. 23. augustil kuulutas Saksamaale sõja Jaapan ja vallutas Vaikse ookeani saartel olevad Saksa kolooniad . 7. novembril vallutas Jaapan Hiinas Qingado kindluse, mis kuulus Saksale.
1915. 1915. aastal püüdsid Antandi riikide väed läbi murda läänerinnet, mis aga ei läinud neil korda. Sakslased piirdusid läänerindel kaitsega ja 22. aprillil kasutasid nad Ypres 'i lahingus mürkgaasi (gaasimürgituse sai 15000 sõduri, nendest 5000 suri). Saksa (kindralstaabi ülem Erich von Falkenhayn) püüdis sõja saatust otsustada idarindel, kuhu koondati 54% Keskriikide jõududest. Saksa eesmärk oli sundida Venemaa sõjast välja astuma . Veebruaris andis Saksa vägi Augustowi metsades löögi Vene 10. armeele aga seda ümber piirata ei õnnestunud. Vene vägi vallutas Karpaatides 22. märtsil Przemysli. 2. mail alanud läbimurdega Gorlice lahingus (Vene rinne murti 35 km ulatuses läbi) ning sellele järgnenud pealetungiga sundis Saksa-Austria vägi Vene väe Galiitsiast lahkuma. Keskriigid vallutasid peale Gorlice operatsiooni kogu Poola, Leedu ja Kuramaa . Oktoobris tasakaalustus ida rinne Riia- Daugavpilsi -Baranovitši-Dubno-Ternopoli joonel . Vene väge ei suudetud purustada, Türgi rindel oli see koguni edukas: Türgi vägi tõrjuti Kaukaasiast välja. Liitlaste poolt alustatud Dardanellide operatsioon (veebruar 1915 – jaanuar 1916) Türgi vastu lõppes edutult. Mesopotaamias tungis Briti vägi Bagdadi juurde, kuid sai 22. novembri lahingus lüüa. Türgil ei õnnestunud hõivata Suessi kanalit. Kui Itaalia (1 miljon meest, kindralstaabi ülem Luigi Cadorna) kuulutas Austria-Ungarile 23. mail 1915 sõja, tekkis rinne Alpides ja Isonzo jõel. 14. oktoobril astus sõtta Bulgaaria, ta oli Keskriikide poolel. Saksamaa, Austria-Ungari ja Bulgaaria koondasid Serbia vastu rindele 650000 meest ning vallutasid sügisel kogu Serbia. Mis Serbia armeest järele jäi, viidi Kerkyra saarele . Nähes Serbia kaotust, moodustasid Antandi riigid 5. oktoobril Saloniki juures uue rinde. Aafrikas ründasid Antandi väed Saksa asumaid ( vallutati Saksa võimu all olev Edela-Aafrika). Merel põrkusid Saksa ja Briti laevastikuüksused. Veebruaris hakkas Saksamaa piirama Suurbritanniat allveelaevadega (Saksa allveelaevad uputasid kõik laevad, keda nägid, erapooletud riigid protestisid selle vastu ja reisilaevade uputamisest tuli loobuda ). Hoolimata sellest, et Venemaale oli antud raske hoop, ei õnnestunud Saksamaal muuta sõja kulgu endale soodsaks. Prantsusmaa ja Suurbritannia said läänerindel puhkeaega, mida nad kasutasid varude loomiseks ja jõudude koondamiseks. Briti ekspeditsiooniarmee suurenes 1915. aasta jooksul 1,3 miljoni meheni (ülemjuhataja Douglas Haig).
1916.1916. aasta alguseks oli Saksamaa majanduslik olukord väga palju halvenenud. Keskriikidel oli ka vähem sõjajõudu. Seepärast otsustas Saksa ülemjuhatus anda pealöögi läänerindel, kus teda ohustas Briti ja Prantsuse armee, mis oli märgatavalt suurenenud. Et üldpealetungiks jõudu ei jätkunud, pidi Saksa löögi andma vastase sealsele peatoele, milleks oli Verduni kindlus. Saksamaa tahtis, et Prantsusmaa jõud kahaneks kindlust kaitstes. 21. veebruaril alustasid 270000 sakslast pealetungi (see toimus raskesuurtükiväe toetusel, kokku langes ligi miljon meest aga Prantsusmaa pidas vastu). Vastuseks suurendas Prantsusmaa Verduni rindelõigul kaitseväe 100000 mehest 420000 meheni ning see tõkestas sakslaste edasiliikumise. 1. juulil alustasid Prantsuse ja Briti väed Somme'i jõe ääres vastupealetungi (selles lahingus olid esmakordselt sõdade ajaloos kasutusel tankid ). Novembri lõpuni kestnud Somme'i lahingus vallutasid liitlased ränkade kaotuste hinnaga (lahingus olid mõlema poole kaotused kokku 1.3 miljonit meest)² ainult 180 km² suurusel alal. 15. mail alustas Austria-Ungari pealetungi Tiroolis ja murdis läbi Itaalia rinde. See sundis Venemaad alustama Galiitsias Austria-Ungari-vastast pealetungi enne tähtaega, see toimus 4. juunil. Kui Vene oli murdnud läbi Lutski lahe, vallutas ta suurema osa Galiitsiat kolme ja poole kuuga. Austria-Ungari kaotas ligi miljon meest (lisaks 400000 vangidena)¹. Austria-Ungari säilitas oma võitlusvõime tänu Saksamaale. Tänu sellele peatas Saksa pealetungi Verdunis ja sõda hakkas intensiivsemalt käima idas. Nähes, et Venemaal läheb hästi liitus sõtta (Austria-Ungari vastu) 27. augustil Rumeenia , (umbes 250000 meest) kes pretendeeris Transilvaaniale ja Banatile. Rumeenia sõjavägi purunes Keskriikide vastupealetungiga, mis algas septembri lõpus ja Rumeenia sõjaväe riismed suruti vastu Vene väe vasakut tiiba. 6. detsembril hõivasid Keskriigid Bukaresti. Vene väe jaanuaris alanud pealetung (kaukaasia rindel) oli edukas: vallutati Erzurum ja Trapezund. Mesopotaamias Kut al- Amara juures ümberpiiratud Briti vägi pidi 28. aprillil Türgile alla andma. Suurbritannia ülekaal jäi püsima ka pärast Jüüti merelahingut (lahingus osales kokku 250 laeva ja mõlemad pooled kuulutasid lahingu oma võiduks), mille 31. mail ja 1. juunil pidasid Briti ( admiral J. Jellicoe) ja Saksa sõjalaevastiku (admiral R. Scheer) peajõud. 1916. aasta hirmsates heitlustes ei saanud kumbki pool ülekaalu, kuid aasta lõpuks oli sõjaline initsatiiv Antandi käes. Kuigi Keskriigid olid purustanud Rumeenia, ei kompenseerinud see Verduni lahingu kaotamist. Mereblokaadi tõttu kannatasid Kesk riigid suuremat toidu-, tooraine - ja küttepuudust kui Antandi riigid. Austria-Ungari oli kurnatud , slaavi rahvaste vastupanu nende riigis kasvas. Rahva sõjaväsimuse tõttu tegi Saksa valitsus 12. detsembril kõigi Keskriikide nimel ettepaneku sõda lõpetada ja sõlmida rahu. Antandi riigid lükkasid selle tagasi.
1917. 1917. aasta alguses oli jõudude vahekord Antandi kasuks (Antandil 21 miljonit meest, Keskriikidel 10 miljonit meest). Seepärest asus Saksamaa strateegilisele kaitsele ja pani suuri lootusi 1. veebruaril 1917 kuulutatud piiramatule allveesõjale (seda peeti ka erapooletute riikide laevade vastu). See asjaolu sundis seni erapooletut, kuid Antandi riikidele laenu andnud USA-d Saksamaa vastaste poolel sõtta astuma (6. aprillil). Saksamaale kuulutasid sõja 11 Ladina-Ameerika riiki. Aprillis ja mais korraldasid liitlased pealetungi Arrasi ümbruses ja Aisne'i ääres, aga need need nurjusid täiesti. Prantsuse vägede ülemjuhatajaks määrati kindral H. P. Petain. Ebaedu ja mõttetu verevalamine põhjustasid Prantsuse baasides streike ja sõjaväes revolutsioonilist liikumist. Isegi suurest relvastuse ülekaalust ja esmakordsest tankisuurrünnakust (Cambrai juures 20. novembril) ei suutnud sakslaste kaitset läbi murda ka Briti väe rünnakud Flandrias (juulist novembrinini). Vene kodanlus tahtis ka pärast Veebruarirevulutsiooni sõda jätkata. A.Kerenski algatatud juunipealetung Galiitsias Iõppes aga pärast esialgset edu lüüasaamisega. Saksamea ja Austria-Ungari väed surusid 19. juulil alanud vastupealetungiga Vene väe kohati 130 km tagasi. 3. septembril vallutasid sakslased Riia. Venemaal Oktoobrirevulutsiooni järel võimule tulnud Nõukogude valitsus tegi imperialistlikele riikidele rahudekreediga ettepaneku sõlmida üldine rahu, kuid sellele ei reageerinud keegi. Pärast seda sõlmis Nõukogude valitsus Saksamaaga Brestis 15. detsembril vaherahu . 9. detsembril sõlmis vaherahu Rumeenia. Saksamaa koondas oma vabanenud väe Itaalia rindele ja saavutas Caporetto lahingus (24. oktoober) suure võidu. Itaalia vägi paisati Piave jõeni vang langes üle 250 000 Itaallase. Prantsuse vägi, kes ruttas Itaaliale appi päästis viimase kokkuvarisemisest. Caporetto lahing tugevdas Austria-Ungari tahet jätkata sõda. Türgit ja Bulgaariat tabas aga ebaedu. Märtsis vallutas Briti vägi Türgilt Bagdadi ja detsembris Jeruusalemma. Kreeka astus 30. juunil sõtta 20000 mehelise armeega Antandi poolel ja viis oma väed Salloniki rindele. Saksa väed saavutasid 1917. aastal mitmel rindel edu, aga see ei olnud märgatav. Allveesõda muutus tänu vastaste abivahenditele (allveelaeva võrgud) vähem edukaks. Saksa sõjaväes ja tagalas algas revolutsiooniline käärimine, sest rahvast kurnas nälg. Prantsusmaa uus peaminister hakkas teostama Saksamaa täieliku purustamise plaani. Antandi positsiooni tugevdas USA sõttaastumine.
1918 + SÕJA LÕPP. 1918. aasta veebruaris okupeerisid Saksa väed Ukraina, Eesti, Pihkva ja osa Valgevenet. 3. märtsil allakirjutatud rahu kohaselt jäid vallutatud alad Saksamaa võimu alla. 7. mail sõlmis Rumeenia Keskriikidega Bukaresti rahu. Kui sõjategevus idarindel oli lõppemas, otustas Saksa väejuhatus, rakendada kõik jõud, et võita sõda läänerindel. 21. märtsist 17. juulini tegi Saksa vägi Arrasist Reinini ulatuval rindel neli suurt pealetungi, ohustades uuesti Pariisi. Aga pealetungid ei toonud strateegilist edu ja Saksa vägi kaotas 700 000 meest. 15. juulil alanud II Marnei lahingus läks algatus lõplikult Antandile (liitlasvägede ülemjuhataja F. Foch). 1. augustiks oli liitlasjõududele lisandunud 1,2 miljonit USA sõjaväelast. Alustanud 8. augustil Montdidieri-Amiensti lõigus vastupealetungi, purustas Briti vägi juba esimese päevaga 16 Saksa jalaväediviisi (Amiens'i operatsioon 1918). 15. septembril andis liitlaste Saloniki armee Bulgaaria väele tugeva löögi ja 29. september Bulgaaria kapituleerus. Türklased said lüüa Süürias ja Mesopotaamias ning 30. oktoober sõlmis Türgi Mudrose vaherahu. 24. oktoobrist 29. oktoobrini sundis Itaalia oma liitlaste toetusel Austria-Ungari väe taanduma. 24. oktoobril lõi Ungari ja 28. oktoobril Tšehhoslovakkia Austria-Ungari keisririigist lahku. 3 novembril Austria kapituleerus. 28. oktoobril algasid Saksa sõjalaevastikus rahutused , mis 3. novembril paisusid revolutsiooniks (Novembrirevolutsioon). 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist. 11. novembril kirjutasid Antandi ja Saksamaa esindajad alla Compiegne'i vaherahule, mis lõpetas 4 aastat 3 kuud ja 13 päeva kestnud sõja. Saksamaa alistus ning kohustus 31 päevaga evakueerima ja demilitariseerima Reini vasaku kalda ning parema kalda 50 miili ulatuses, vastutasuta vabastama sõjavangid ning loovutama põhiosa oma relvastusest (sealhulgas kõik allveelaevad) ja suurema osa raudtee -veeremist. Pariisi rahukonverentsil (1919–1920) surusid võitnud imperialistlikud riigid 28. juunil 1919. Saksamaale peale Versailles ' rahu, mis nõrgendas Saksamaa võimet võistelda maailmaturul ning piiras tema iseseisvust, kuid säilitas saksa sõjalise jõu kui potentsiaalse Nõukogude Venemaa vastase jõu.
SÕJA TULEMUSED. Võitjad said uusi maid ja palju eeliseid . 10. septembril 1919 sõlmisid liitlased Saint-Germainis Austriaga rahu, 27. septembril 1919 Neuilly rahu Bulgaariaga, 4. juunil 1920 Trianoni rahu Ungariga, 10. augustil 1920 Sevres'i rahu Türgiga. Rahulepingutega vähendati kaotanud riikide territooriumi ning pandi neile majanduslikke, poliitilisi ja sõjalisi kohustusi. Sõja tagajärjel Austria-Ungari lagunes , tema alal tekkisid Austria, Ungari ja Tšehhoslovakkia. Serbia, senised Austria-Ungari lõunaslaavi piirkonnad ja Tšernogooria liitusid Serbia- Horvaatia -Sloveenia (hiljem Jugoslaavia) kuningriigiks. Venemaast eraldusid Poola, Leedu, Läti, Eesti ja Soome. Saksamaa kaotas osa territooriumi (Alsace-Lorraine'i, Poola alasid jm, kokku 73 485 km², kus elas 7,3 miljonit inimest)¹, asumaad ja suurriigiseisundi. Briti impeerium saavutas oma suurima ulatuse . Itaaliast sai suurriik . Märgatavalt tugevdas oma seisundit USA: sõja tagajärjel hakkasid Euroopa riigid temast majanduslikult sõltuma (1921. aastal oli nende võlg USA'le 21 miljardit dollarit). Venemaa väljalangemisega imperialistlike riikide seast Oktoobrirevolutsiooni tagajärjel jagunes maailm kapitalistlikuks ja sotsialistlikuks süsteemiks ning algas kapitalismi üldkriis. Saksamaal, Austrias , Poolas, Soomes ja Argentiinas tekkis sõja lõpus ning mitmel pool mujal varsti pärast sõja lõppu rev. marksistlik partei. Peale Venemea toimus revolutsioon ka Saksamaal, Austria-Ungaris, Türgis ja Bulgaarias. Esimeses maailmasõjas ei lahendatud seda põhjustanud vastuolusid. Versailles-Washingtoni lepingute süsteemiga loodud poliitikas peitus uue maailmasõja alge. Esimeses maailmasõjas osales algul Keskriikide poolel (3 568 000 meest) ja Antandi poolel (6 179 000 meest). Üldse mobiliseeriti Esimese maailmasõja jooksul 73 515 000 meest, neist Antandi riikides 48 355 000 (Venemaal umbes 18 miljonit, Suurbritannias 8 miljonit, Prantsusmaal 8 miljonit, Itaalias 5 miljonit, USA-s ligi 4 miljonit) ja Keskriikides 25 160 000 meest (Saksamaal 13 mln. Austria-Ungaris 9 miljonit). Ulatuselt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas Esimene maailmasõda suuresti kõik varasemad sõjad.
MAAILM KAHE MS VAHEL. Uute konfliktikollete kujunemine. Demokraatia nõrgenemine või asendumine diktatuuriga teravdas rahvusvahelist olukorda ning tekitas uusi konfliktikoldeid. Kõigepealt varises kokku Versailles´ süsteem. 1935. aastal tühistas Saksamaa ühepoolselt Versailles´ lepingu, kehtestas üldise sõjaväekohustuse ning asus uuesti looma lennuväge ning sõjalaevastikku, mis tal seni oli keelatud. Lääneriigid suhtusid Saksamaa relvastumisse järeleandlikult, Suurbritannia sõlmis Saksamaaga koguni kokkuleppe, millega seati Saksa sõjalaevastiku tonnaaži piirmääraks 34% Briti laevastiku tonnaažist. Samal aastal otsustas Saarimaa elanikkond referendumil, et liitub uuesti Saksamaaga, 1936. aasta 7. märtsil viis Hitler oma väed demilitariseeritud Reini tsooni. See tekitas protesti, kuid ei saa ju sõda alustada ainult sellepärast, et sakslased viisid oma väed omaenda territooriumile! Hitleri-Saksamaaga jätkati suhtlemist nagu normaalse riigiga. Seda, et  Hitleri režiimi rahvusvaheliselt respekteeriti, näitasid 1936. aasta Berliini olümpiamängud, kuhu sõitsid kohale paljude riikide sportlased , sealhulgas ka nn rassivõõrad. Saksamaa olümpiakoondisesse määras Hitler isegi ühe juuditarist vehkleja. Lääne üldsust, keda häirisid nn Nürnbergi seadused, mis asetasid juudid „väljapoole Saksa rahva ühendust“ ning keelasid juutide ja nn aarialaste vahelised abielud, ülalmainitud tõsiasi arvatavasti rahustas. Juutide hävitamine polnud veel alanud, esialgu neid vaid vallandati riigiteenistusest, heideti välja kutselistest ja teistest organisatsioonidest jms. Hitleril ei olnud tegelikult jõudu lääneriikidega sõdida, ning kui lääneriigid oleksid sündmustesse sekkunud , oleks Hitler andnud käsu viivitamatult tagasi tõmbuda. Lääneriigid piirdusid aga protestidega, mis diktaatori jultumusele ainult hoogu lisasid. 1935. aastal astus Saksamaa välja Rahvasteliidust ning loobus 1936. aastal Locarno lepingu täitmisest, see andis märku kavast asuda revideerima Euroopa riikide piire. Saksamaa edusammudest sai innustust Itaalia, kes 1935. aastal ründas Etioopiat (Abessiiniat). Rahvasteliit kehtestas Itaalia vastu majandussanktsioonid, kuid need ei suutnud agressorit oluliselt takistada. Ägeda vastupanu järel löödi aafriklaste väed puruks ning Itaalia vallutas Etioopia. Hitlerlaste tegevus sundis Inglismaa ja Prantsusmaa valitsust mõtlema selle peale, kuidas luua kollektiivse julgeoleku süsteem ehk riikide liit, mis suudab peatada Saksa ekspansiooni. Prantsusmaa üritas sõlmida liidulepinguid Saksamaa idanaabritega, s.o Kesk-Euroopa riikidega, keda ähvardas Saksa agressioon . Inglismaa soovis läheneda Itaaliale, kasutades ära tõsiasja, et Mussolinile ei meeldinud Saksamaa plaan liita endaga Austria. Esialgu näis, et lepituspoliitika on edukas. 1936. aastal sõlmisid Saksamaa ja Jaapan Kominterni -vastase pakti, mis oli suunatud Nõukogude Liidu vastu. Järgmisel aastal ühines paktiga Itaalia, hiljem veel ka teisigi riike. 1938.-1939. aastal toimusid NSV Liidu ja Jaapani vägede vahel Mongoolias sõjalised kokkupõrked, mis lõppesid Nõukogude poole võiduga. Sedalaadi vastasseisudele vaatamata ühendas maailma erinevaid diktatuure vaenulikkus oma peavaenlaste, s.o lääne demokraatia vastu. Ning ühel hetkel osutus see omavahelistest vastuoludest suuremaks . 1935. aastal sõlmiti vastastikuse abi leping NSV Liidu ja Prantsusmaa vahel. Nüüd pidi nii Prantsusmaa ka NSV Liit abistama Tšehhoslovakkiat kolmanda suurriigi rünnaku puhul. Seega tunnistas Prantsuse valitsus, et Saksa agressiivsust on ilma NSV Liidu osavõtuta võimatu ohjeldada . Pärast 1933. aastat tunnustasid NSV Liitu mitmed uued lääneriigid. 1934. aastal kehtestati diplomaatilised suhted Nõukogude Liidu ja USA vahel. Samal aastal sai NSV Liit Rahvasteliidu liikmeks. Nõukogude valitsus tegi jõupingutusi selleks, et olla Lääne silmis respekteeritav riik. Hävitades opositsionääre, väitis Stalin , et just nimelt nemad olid soovinud maailmarevolutsiooni , tema ise aga vaid „sotsialismi ülesehitamist ühes riigis“. 1936. aastal vastu võetud Stalini konstitutsioon , milles deklareeriti õigusi, vabadusi ning üldist ja võrdset valimisõigust, pidi samuti looma Lääne üldsusele Nõukogude Liidust sündsa pildi. Suurem osa lääneriikide elanikkonnast soovis väga omada nii tugevat liitlast, mistõttu justkui unustati miljonid kollektiviseerimise ohvrid , jäeti märkamata 1932.-1933. aastate näljahäda; ei pööratud tähelepanu sellele, et NSV Liidus puudusid igasugused kodanikuõiguste tagatised ning kaitse julgeolekuorganite omavoli eest. Tõelist usaldust Nõukogude juhtkonna suhtes Läänes muidugi ei olnud, kuid üha rohkem levis veendumus, et tahes-tahtmata tuleb valida Stalini ja Hitleri vahel.
AUSTRIA ANŠLUSS. 1938. aastaks olid Hitleri positsioonid nii Saksamaal kui ka rahvusvahelises poliitikas sedavõrd tugevnenud, et ta võis asuda ellu viima oma maailmavallutuskava. Hitleri esimeseks ohvriks sai Austria. 1938. aasta veebruaris esitas Hitler Austriale ultimaatumi, nõudes vangistatud natside vabastamist ning nende juhi nimetamist valitsuse etteotsa. Austria ei suutnud agressorile vastu seista ning alistus. Pealegi paljudele austerlastele meeldisid natsid. 13. märtsil 1938. aastal marssisid Saksa väed riiki ning järgmisel päeval teatati Austria Saksamaaga liitmisest, mis sai tuntuks kui anšluss (saksa keeles liitmine). Selle kinnitamiseks korraldati 4. aprillil 1938. aastal Saksa salapolitsei kontrolli all rahvahääletus, mis näitas austerlaste toetust ühinemisele. Lääne suurriigid ei söandanud Austria maailmakaardilt kadumise pärast tõsiselt protesteerida, ainsa riigina maailmas ei tunnustanud anneksiooni Mehhiko .
MÜNCHENI sobing. Austria liitmine Saksamaaga tekitas demokraatlikes maades suurt ärevust. Hakati mõistma, et Hitleri rahustamine polegi nii lihtne, samas ei söandatud tema vastu välja astuda. Lääs oli sõjaväe arendamise hooletusse jätnud ega olnud sõjaks valmis. Hitler valmistus samal ajal ründama järgmist maad, milleks ta valis Kesk- ja Ida-Euroopa ainsa demokraatliku riigi Tšehhoslovakkia. Tšehhoslovakkial oli kehtiv kaitseleping Prantsusmaaga, mistõttu tema ründamine võinuks paisata kogu Euroopa sõtta. Ettekäändena Tšehhoslovakkia ründamiseks kasutas Hitler selle lääneosas nn Sudeedimaal elavate sakslaste olukorda: tšehhid olevat neid taga kiusanud. Septembris 1938. aastal nõudis Hitler Tšehhoslovakkialt Sudeedimaa loovutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Tšehhoslovakkia lükkas sakslaste nõudmised tagasi ning kuulutas välja mobilisatsiooni. Euroopa seisis taas sõja lävel. Lääneriigid lootsid aga endiselt Hitleriga kokku leppida. Eriti aktiivselt tegutses selles suunas Briti peaminister Neville Chamberlain . 29. septembril 1938 sõlmisid Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia ning Saksamaa Münchenis kokkuleppe, mis kohustas Tšehhoslovakkiat loovutama Sudeedimaa, kuid tagas ülejäänud Tšehhoslovakkia puutumatuse. Üksi jäetud tšehhid ei söandanud suurriikide diktaadile vastu hakata ning alistusid. Läänes võeti Müncheni leping vastu vaimustusega. Londonis juubeldavatele rahvamassidele esinedes teatas Neville Chamberlain, et ta tõi „rahu kogu meie põlvkonnale“. Rahul oldi lepinguga ka Ameerika Ühendriikides.
TŠEHHOSLOVAKKIA HÄVING. Pärast Müncheni kokkuleppe sõlmimist ütles rahustamispoliitikat teravalt kritiseerinud Briti konservatiiv Winston Churchill: „Münchenis oli meil valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame ka sõja“. Möödus vaid paar kuud ning Churchilli ennustus hakkas täituma. Hitler võttis Müncheni lepet kui märki lääne nõrkusest. 23. märtsil 1939. aastal esitas Saksamaa ultimaatumi Leedule ja viis oma väed Klaipedasse (Memel). 14. märtsil 1939 kuulutas Hitleri õhutusel end iseseisvaks Slovakkia ning järgmisel päeval hõivasid Saksa ja Ungari väed ülejäänud Tšehhoslovakkia. Iseseisev Tšehhoslovakkia riik lakkas olemast. Märtsi lõpul nõudis Hitler endale ka Danzigit (Gdanskit). Oli selge, et järgmine ohver on Poola. Tšehhoslovakkia hävitamisega sai lääneriikide mõõt aga täis. Hitler pidas demokraatlike riike liiga nõrgaks ega eeldanud, et need söandavad talle vastu astuda. See oli viga. 31. märtsil 1939 teatasid Suurbritannia ning Prantsusmaa, et kaitsevad Poola puutumatust, ja alustasid läbirääkimisi NSV Liiduga, lootes ka teda Saksamaa-vastasesse liitu kaasata. Inglased kehtestasid üldise sõjaväekohustuse ja asusid valmistuma sõjaks. Endalegi ootamatult oli Hitler sattunud keerulisse olukorda. Teda ähvardas sõda kahel rindel. Ründamaks Poolat, vajas ta kindlat seljatagust. Seda võis talle pakkuda ainult NSV Liidu juht Stalin.
Molotov-Ribbentropi pakt. Lääneriikide ebaõnnestunud poliitika tõttu olid 1939. aasta suveks kõik trumbid Stalini kätte läinud. Nõukogude Liit oli juba mõnda aega valmistunud sissetungiks Euroopasse, selleks oli üles ehitatud maailma suurim armee. Stalin oli jõudnud veendumusele, et rahu tingimustes ei õnnestu kommunistidel kusagil võimule tulla. Seetõttu lootis ta Euroopa riigid üksteisega sõtta lükata, et neid piisavalt nõrgestada, ning siis sobival hetkel ülekaalukate jõududega ise sekkuda ja kogu Euroopa vallutada.1939. aasta suvel olid liidust Staliniga huvitatud nii lääne demokraatlikud riigid kui ka Hitler. Oma hinna üleskruvimiseks pidas Stalin kogu suve Prantsusmaa ja Inglismaaga läbirääkimisi, luues samal ajal salajasi kontakte Hitleriga. Stalin oli veendunud, et kui ta lükkab tagasi Hitleri ettepaneku mittekallaletungilepingu sõlmimiseks, ei söanda Hitler Poolat rünnata. Stalin vajas maailmarevolutsiooni süütamiseks aga uut maailmasõda, mistõttu ta nimetas Hitlerit „revolutsiooni jäälõhkujaks“. 23. augustil 1939 sõlmiti maailma suureks üllatuseks Moskvas Saksamaa ja NSV Liidu mittekallaletungileping, mis on allakirjutajate järgi läinud ajalukku kui Molotovi-Ribbentropi pakt (MRP). Vastsed sõbrad lubasid teineteist 10 aasta jooksul mitte rünnata ega osaleda teisele poolele vaenulikus sõjalises liidus. Lepingu lahutamatuks ja kõige olulisemaks osaks oli salajane lisaprotokoll, kus diktaatorid Ida-Euroopa ära jagasid. Nõukogude Liit sai Saksamaalt loa Soome, Eesti ja Läti ning Bessaraabia (Rumeenia osa) anastamiseks, Poola pidi pooleks jagatama. Kuu aega hiljem sõlmitud lisaprotokolliga müüs Saksamaa NSV Liidule ka Leedu, saades selle eest vastutasuks algul NSV Liidu mõjusfääri kuulunud Poola territooriumi. MRP sõlmimine tähendas, et uus maailmasõda võis alata.
MAAILMAMAJANDUS 1920-1930ndatel. Maailmamajandus on 20.sajandil arenenud tsükliliselt- igale majanduskasvu perioodile järgneb mingi aja pärast majanduskriis . Sellest protsessist jäi kahe maailmasõja vahelisel ajal välja NSVL , kus ületootmiskriise ei puhkenud (pigem vastupidi- tegu oli pideva defitsiidiga; riigi majandus ei suutnud käsu- ja plaanimajanduse tingimustes rahuldada elanikkonna vajadusi).
Maj areng 1920-ndatel: I ms järgnes aastatel 1918-1923 peaaegu kogu maailmas majanduslik tõus. Selle põhjused: Euroopa riigid taastasid oma majandust sõjapurustustest. Sõdade järel kasvab alati tarbimine = vaja rohkem toota. Taastus sõja tõttu soikunud kaubavahetus riikide vahel.
Majanduskriis 1923.a.-1924.a: 1923.a. algas esimene majanduskriis peale sõda.Tegemist oli suhteliselt väikese kriisiga . Kuna maailma riikide majandus oli omavahel juba tihedalt seotud, hõlmas kriis peaaegu kõiki riike (st. levis riigist riiki). Tegu oli kapitalistlikele tööstusriikidele iseloomuliku ületootmiskriisiga- toodeti rohkem kui tarbida suudeti; seejärel algas tööpuuduse kasv, mis omakorda mõjutas tarbimise vähenemist jne.
KRIISI PÕHJUSED: Venemaa eemaldumine turumajandusest ja ülemaailmsest majandussüsteemist. Raskuste tekkimine üleminekul sõjaaja militaarselt tootmiselt rahuaja majandusele. Saksamaa suutmatus maksta võitjariikidele reparatsioone. Euroopa riikide võlgnevus USA-le. Võlgu maksta ei suudeta, kuna ei saada Saksamaalt reparatsioone kätte. Rahvusvahelise olukorra teravnemine 1923.a. seoses Saksamaa Ruhri piirkonna okupeerimisega Prantsusmaa poolt, kes üritas sellisel moel reparatsioone kätte saada. Tulenevalt sakslaste passiivsest vastupanust okupatsioonile (tööd ei tehtud; palku maksti välja; selleks trükiti kontrollimatult raha) tekkis Saksamaal hüperinflatsioon. See süvendas kriisi ka teistes riikides. Protektsionismi kasv. Majanduskriis tõi enesega kaasa ka sisepoliitilise olukorra teravnemise paljudes riikides- Saksamaal (kommunistide ja natsionaalsotsialistide mässukatsed); Ungaris; Hiinas jne. Majanduskriisi leevendumisele aitas kaasa nn. Dawes `i plaan (nimi pärineb rahvusvahelise komisjoni juhi nimest) - 1924.a. kinnitatud kava, milles määratleti Saksamaa iga-aastased reparatsioonimaksed (neid vähendati) ning Saksamaa majanduse tugevdamiseks anti talle laene . Majanduskasv 1924.a.-1929.a: 1924.a. algas uus majandusliku tõusu periood. Kiiresti arenesid rahvusvaheline kaubandus ja finantssüsteem. Eriti kiiresti arenesid uued tööstusharud - autotööstus; keemiatööstus; elektrotehnika . Kasvav välis- ja sisepoliitiline stabiilsus suurendas tarbimist ja tootmist.
Suur depressioon (Suur majanduskriis) 1929.a.-1933.a Suure majanduskriisile paneb aluse majanduse ülekuumenemine USA-s. Põhjuseks: Ületootmine põllumajanduses - vähenenud sissetulekute tõttu ei suutnud farmerid osta enam tööstustoodangut. Tehnilised uuendused põllumajanduses ( traktorid , kombainid jne.) vähendasid tööjõuvajadust ja suurendasid laostunud farmerite ja töötute hulka. Aktsiakursside järsk kukkumine New Yorgi börsil (“must neljapäev” ja “must teisipäev” 1929.a. oktoobris). Ameeriklased tõid kriisi puhkedes Euroopast ära oma kapitali, aidates sellega omakorda kaasa kriisi levimisele Euroopasse.Rikkuse ebaühtlane jagunemine, mille tõttu vaesemad inimesed polnud võimelised tarbima. Vähenenud sündivus (arenenud riikides) ja sisserände piiramine USA-s vähendasid tarbimist. Kriisi puhkedes hakkasid riigid tõstma imporditolle (kaitsmaks kodumaist tootjat) süvendades sellega veelgi kriisi (e. rakendasid protektsionismi) jne. Majanduskriis levis ahelreaktsioonina USA-st ka Euroopa riikidesse. Kõige raskemini tabas kriis Saksamaad; põhjuseks: USA kapitali väljatõmbamine Saksamaalt. Kriisi tingimustes tuli edasi maksta reparatsioone (1932.a. Saksamaa lõpetas reparatsioonide maksmise).Uus hüperinflatsiooni laine. Saksa valitsuse vale majanduspoliitika kriisi tingimustes ( teostati deflatsioonipoliitikat- st.et inflatsiooni pidurdamiseks korjati ringlusest ära raha; vähenenud raha aga mõjus pärssivalt majanduse arengule. Laene majanduse jalulesaamiseks ei saadud. Suurbritanniat ja Prantsusmaad majanduskriis nii teravalt ei tabanud. Samas langes ka nendes riikides tootmise tase; suurenes tööpuudus; palju ettevõtteid ja panku läksid pankrotti jne. Suur majanduskriis tõi enesega kaasa sisepoliitilise olukorra teravnemise paljudes riikides ja aitas mitmel pool kaasa diktatuuride tekkimisele (näiteks natside võimuletulekule Saksamaal; autoritaarsete diktatuuride tekkele Eestis ja Lätis 1934.a.).Keinsianistlik majanduspoliitika. USA-s 1921-1933 võimul olnud Vabariiklik Partei esialgu majanduskriisi ei sekkunud (pooldas majandusliku liberalismi poliitikat, mis nägi ette riigi võimalikult vähest sekkumist majanduse arendamisel).1932.a. valimised võitis Demokraatliku Partei kandidaat F.D.Roosevelt loosungiga “Uus kurss ” (New Deal´i poliitika”). New Deal`i poliitika omakorda põhines majandusteadlase J.M.Keynes´i teoorial = keinsianism (majanduse riikliku reguleerimise põhimõtted); selle sisuks on: riik peab kriisiaastatel majandusse rohkem sekkuma. riigi ülesanne on elavdada kriisi ajal tootmist; selleks tuleb kasutada riiklikke kapitalimahutusi, anda ettevõtjatele riiklikke tellimusi ja laene, organiseerida töötutele ühiskondlikke töid, laiendada tarbimist läbi toetuste ja abirahade. kriisi ajal võib koostada negatiivse riigieelarve (ehk kulud ületavad tulud). suurenenud riiklike kulutuste katteks makse tõsta ei tohi, sest see vähendaks tarbimist. riigieelarves puudujääv raha trükitakse juurde (tekitatakse riigi poolt inflatsioon ). selle tulemusena raha väärtus langeb, ent kriis leevendub ja majandus areneb edasi. majanduskriisi lõppedes raha juurdetrükk lõpetatakse. Valdavalt keinsianistlikke põhimõtteid kasutades väljus enamik maailma riike 1933-1934.a. jooksul majanduskriisist. Järgnes uus majanduskasv, millele kaudselt aitas kaasa ka suurriikide võidurelvastumine 1930-ndate aastate teisel poolel.
DEMOKRAATLIKUD RIIGID 1919-1939 (USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa näitel): Peale I maailmasõda järgnes Euroopas demokraatia võidukäik. Kui enne sõda oli Euroopas olnud 17 monarhiat ja 3 vabariiki, siis 1919.aastal on 13 vabariiki ja 13 monarhiat. Peale Nõukogude Venemaa polnud üheski riigis 1919.aastal diktatuuri. Diktatuurid kehtestati mitmetes riikides peale 1923.aasta majanduskriisi. Sisepoliitika ja majandus: Näidisriikides kehtisid demokraatlikud konstitutsioonid e põhiseadused, mis sätestasid kodanikuõigused ja -vabadused. Riigikorralduselt olid: USA presidentaalne vabariik, Suurbritannia parlamentaarne monarhia , Prantsusmaa parlamentaarne vabariik. USA-s ja Suurbritannias valitses kaheparteisüsteem, Prantsusmaal mitmeparteiline süsteem. Sisepoliitiline elu oli neis riikides 1919-1939 suhteliselt stabiilne; väiksemad kriisid ja rahutused olid tingitud majanduskriisidest. USA. I maailmasõda andis USA-le majandusliku võimsuse - kui enne sõda tuli USA-l maksta võlgu Euroopa riikidele, siis peale sõda maksid Euroopa riigid USA-le ca 500 miljonit dollarit aastas. USA oli muutunud nn. maailma töökojaks - seal toodeti 40% maailma terasest , 60% naftast ja 85% autodest. Konveiersüsteemi laialdane kasutamine ja masstootmine võimaldas lühendada tööpäeva 8-le tunnile; suurendada töötasusid ja alandada toodete hinda, muutes need kättesaadavaks enamikule ameeriklastest. Kuni 1921 võimul Demokraatlik Partei / W. Wilson - pooldasid riigivõimu sekkumist ühiskonna probleemidesse selleks, et ühiskonda reformida. 1920.a. said naised USA-s valimisõiguse. Töötavate naiste arv kasvas kiiresti 10-le miljonile. 1920-ndate algul võis täheldada ka teatud vasakpoolsuse kasvu ilminguid USA ühiskonnas: sagenesid streigid, aktiviseerusid vasakradikaalid, loodi Kommunistlik Partei, toimus mitmeid terroriakte jne. Laiemat kõlapinda vasakpoolsed vaated kiire majanduskasvu ja heaolu paranemise tingimustes aga ei saavutanud. 1920-1933 kehtis alkoholi keeluseadus, mis soodustas salakaubanduse, kuritegevuse ja seadusetuse kasvu (näiteks Al Capone ja itaalia maffia tõus USA-s). 1921-1933 võimul Vabariiklik Partei, kelle põhimõteteks oli: riik peab võimalikult vähe sekkuma ühiskonnaellu, propageerisid individualismi ja Ameerikat, kui kõigi võimaluste maad, kus igast ajalehepoisist võib saada miljonär.Vabaturumajanduse rakendamine viis esialgu tõusuteed ja perioodi 1920-1929 nim “õitsengu ajajärguks” (NB! samal ajal väliskaubanduses rakendati protektsionismi ( ranged tolliseadused).1929.a. alanud majanduskriisi (Vt. ka Maailmamajandus) Vabariiklik Partei / H. Hoover esialgu sekkuda ei kavatsenud ja leiti, et USA majandus väljub sellest ise, ilma riikliku sekkumiseta. Hilisemad riigi poolsed sammud (toetused ettevõtjatele; Euroopa laenude külmutamine; põllumajandustoodangu kokkuost jne.) kriisi oluliselt leevendada ei suutnud ja tööpuudus kasvas jätkuvalt. 1933.a. sai presidendiks F.D.Roosevelt, kes kasutas majanduskriisist väljumiseks New Deal´i (“uue kursi”) poliitikat , mis põhines keinsianismil: Kehtestati kontroll panganduse üle - tegutseda võisisd vaid need pangad, millele valitsus oli andnud selleks loa. Devalveeriti dollar ja suurendati makse, et saadud rahaga aidata kaasa majanduse elavnemisele ja sotsiaalprobleemide lahendamisele. Põllumajanduses ületootmise vältimiseks maksti farmeritele kompensatsiooni vabatahtliku toomise vähendamise eest. Riiklikud tellimustööd (hüdroelektrijaamad, tööstusettevõtted, jõesängide süvendamine, metsaistutamine). Töötuse vähendamiseks organiseeriti ühiskondlikke töid. Tööliste õiguste laiendamine (streikimisõigus, vabadus luua organisatsioone ja pidada tööandjatega läbirääkimisi).Sotsiaalkindlustussüstemi loomine (töötus-, invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotuspensionid).Majanduskriisi lõppedes riiklikku sekkumist majandusse vähendati (osalt ka riigisisese opositsiooni tõttu, sest vabariiklased süüdistasid Roosevelti katses luua nõukogude või Natsi-Saksa tüüpi diktatuuririiki).
Suurbritannia. Peale I maailmasõda laiendati demokraatiat: anti üldine valimisõigus meestele alates 21.eluaastast, piiratud valimisõiguse andmine naistele- alates 30. eluaastat , naine pidi omama varandust või ülikooliharidust (1919.a. esimene naissaadik parlamendi alamkojas (leedi Nancy Astor); 1928 naistele üldine valimisõigus 21.eluaastast; 1929.a. sai Suurbritannia esimese naisministri). Toimusid muudatused senises parteisüsteemis (Vt. ka konspekt: Suurbritannia 20.sajandi algul): varasemal perioodil olid Inglismaal vaheldumisi võimul kaks parteid - Konservatiivne Partei ja Liberaalne Partei, peale I mmaailmasõda kaotasid liberaalid oma positsiooni sotsiaaldemokraatlikule Leiboristlikule Parteile (ka Tööerakond; loodi1906), mis esindas eeskätt tööliste huve. Tööerakond oli esialgu võimul vähe - 1924.aastal mõned kuud ja 1929- 1931 ; seega kujundasid Suurbritannia poliitikat sõdadevahelisel perioodil konservatiivid. Olulisemad sisepoliitilised sündmused:1926.a. esimene ja seni ainus üldstreik - 4 miljonit töölist streikisid 9 päeva, kauem kestis streik kaevuritel, kelle nõudmised olid ka streigi algatuseks.
Iirimaa iseseisvumine . 1916 puhkes Iirimaal nn Lihavõtteülestõus, mis suruti inglaste poolt maha. Peale seda kasvas iseseisvuse pooldajate hulk ja iirlased polnud enam nõus home ruliga. 1918 toimusid kogu saarel demonstratsioonid ja miitingud. Parlamendivalimistel võitsid Sinn Feini (iseseisvuslased) kandidaadid. Vanglast põgenenud Sinn Feini liider De Valera eestvedamisel kuulutati Dublini raekojas 21.jaanuaril 1919 välja Iiri Vabariik, aprillis moodustati valitsus. Algas vabadusvõitlus inglastega, mille käigus kujunes IRA (Iiri Vabariiklik Armee). 1921 sõlmiti Inglise-Iiri kokkulepe, millega loodi Iirimaa Vaba Riik dominiooni õigustes, kuid Ulster (Põhja-Iirimaa) pidi jääma Suurbritannia koosseisu. 1937.a. põhiseadusega kuulutati Iirimaa vabariigiks, mille riigipeaks oli valitav president. Suur majanduskriis algas Suurbritannias hiljem (1931.a.) ja polnud nii laiaulatuslik, kui USA-s ja Saksamaal. Kriisi aitasid leevendada ka juba väljakujunenud sotsiaalkindlustuse süsteem ja majanduse riikliku reeguleerimise mehhanismid. Suuremaid sotsiaalseid vapustusi Suurbritannias majanduskriisiga ei kaasnenud.
Prantsusmaa. Peale I maailmasõda toimus majanduse, eelkõigu tööstuse ülikiire areng, mille tulemusel Prantsusmaast sai industriaalriik. (tööstusel põhinev riik). Sisepoliitilist elu iseloomustasid: paljupartelisus ja sellest tingitud koalitsioonivalitsused . Kuna koalistiooni kuulus palju parteisid, kelle vahel esines sageli erimeelsusi, siis olid tavalised valitsuskriisid ja valitsuste vahetused. 1919-1939 oli Prantsusmaal 41 valitsust; ühe valitsuse kestvus oli keskmiselt pool aastat. Suur majanduskriis algas Prantsusmaal võrreldes teiste suurriikidega tunduvalt hiljem (1933.a.) ning jäi venima. Selle põhjuseks oli Prantsuse valitsuste suutmatus ette võtta radikaalsemaid (ja samas ka ebapopulaarseid) samme kriisi leevendamiseks- näiteks maksude tõstmist. Seoses suure majanduskriisiga kasvas äärmusparteide ( kommunistid , paremäärmuslikud rahvusradikaalid) populaarsus ühiskonnas. Analoogselt diktatuuririikidele nõudsid need parteid nn. tugeva käe poliitikat.1934 jaanuaris toimusid Prantsuse paremäärmuslaste demonstartsioonid Pariisis eesmärgiga haarata võim, kuid nad ei saavutanud edu. Põhjuseks: tugeva liidri puudumine, ühtse organisatsiooni puudumine (oli mitmeid omavahel vaenutsevaid gruppe), revanšismiideede puudumine, Saksamaa hoiatav kogemus selle kohta, mida paremäärmuslased võimul olles võivad teha.
Välispoliitika 1920.-1930. aastatel. USA. President W. Wilson (DP) viis USA maailmapoliitikasse: USA sekkus 1917.a. Antanti poolel I maailmasõtta, esimese presidendina lahkus ta USA-st, et minna rahvusvahelisele konverentsile Pariisi, kus pakkus välja kava (Wilsoni 14.punkti), mille alusel tulnuks sõja lõpul sõlmida demokraatlik ja õiglane rahu (Suurbritannia ja eriti Prantsusmaa nõudel seda ei tehtud), algatas Rahvasteliidu idee, 1920.-1930.aastaid iseloomustab pigem isolatsionistlik välispoliitika: USA Senati vabariiklastest enamus ei ratifitseerinud Rahvasteliidu põhikirja, USA hoidus poliitilistest liitudest, mis oleks sisaldanud sõjalisi kohustusi, USA realiseeris oma välispoliitilisi huve
uroopas majanduspoliitika kaudu, kontrollides Euroopa rahandussüsteemi (Dawesi plaan).USA huvid antud perioodil olid suunatud eelkõige Aasia ja Vaikse ookeani regiooni, kus kardeti Jaapani mõju suurenemist . 1922.a. sõlmiti USA algatusel Washingtoni leping (alla kirjutasid lisaks USA-le ka Vaikse ookeani piirkonnaga seotud Euroopa riigid ja Jaapan), millega nähti ette: mererelvastuse piiramine,Vaikse ookeani saarte demilitariseerimine (v.a. Havai), Jaapani vägede väljaviimine Vene Kaug-Idast. Roosvelt jätkas isolatsionismi (kuni Ameerika astumiseni II maailmasõtta 1941.detsembris); näiteks 1935a. vastu võetud neutraliteediseadus, millega keelati müüa või saata relvi sõdivatele riikidele (tühistatakse 1939.a.). USA poliitika Ladina-Ameerikas: Vabariiklik Partei üritas USA mõju Ladina-Ameerika riikide üle suurendada, sekkudes nii majanduslikult kui ka sõjaliselt ja poliitiliselt; Demokraatlik Partei aga vähendada (Roosvelt tõi vägesid väja ja lubas mitte sekkuda riikide siseasjadesse).
Suurbritannia. 1920.aastatel üritas Suurbritannia hoiduda sekkumast konfliktidesse Mandri-Euroopas ning tihendada sidemeid dominioonide ja kolooniatega. Impeeriumi valitsemisel toimusid kahe maailmasõja vahel järgmised muutused: osad asumaad olid dominioonid (Kanada, Lõuna-Aafrika, Austraalia, Uus-Meremaa) st, et nad omasid laialdast omavalitsust (sisuliselt sõltumatud riigid, sest neil oma seadusandlus , parlament , kohtussüsteem; riigipeaks oli Inglise kuningas). 1931.a. võeti vastu Westministri statuut - dominioonid said õiguse sõltumatuks sise- ja välispoliitikaks, nende otsused ei vajanud enam Londoni heakskiitu. Loodi Briti Rahvaste Ühendus, mille kaudu üritati endiseid kolooniaid hoida oma mõjusfääris. mõned asumaad saavutasid isesseisvuse (näiteks Egpitus 1922, Iraak 1921/1932) 1921.a. anti Iirimaale dominiooni staatus, alates 1937. aastast on Iirimaa sõltumatu vabariik. Koos Prantsusmaaga oli Inglismaa 1920.aastatel peamiseid kommunismivastaseid riike: valgete toetamine Vene kodusõjas, briti vägede ajutine maabumine Põhja-Venemaal Murmanski piirkonnas, majandusliku ja sõjalise abi osutamine Eestile võitluseks nõukogude vägedegaVabadussõjas. Samas üritati takistada Prantsusmaa liigset domineerimist Euroopa mandril: toetati Saksamaad 1923.a. Ruhri kriisi ajal ja nõuti Prantsuse vägede väljaviimist, 1935a. sõlmiti mereväekokkulepe Saksamaaga. Prantsusmaa: 1920.aastatel üritas Euroopas domineerida (omas suurimat ja tugevamat sõjaväge). Saksamaale kohta kätte näidata püüdes ja kätte saamaks reparatsioonivarasid okupeerisid prantslased koos Belgia vägedega 1923.a.Ruhri piirkonna (Inglismaa ja USA vastuseisu tõttu oldi sunnitud väed välja tõmbama). 1920.aastatel oli Prantsusmaa kõige nõukogude vaenulikum riik, sest kaotati varad, mis olid investeeritud omal ajal Tsaari-Venemaale. Samuti õhutas vaenu Nõukogude Venemaa vastu suur Venemaalt emigreerunute kogukond . 1928.a. oli Prantsusmaa üks Briand- Kelloggi pakti algatajaid. 1930.aastatel Prantsusmaa välispoliitiline seisund muutus ebakindlaks, sest riiki ümbritsesid kolm diktatuuririiki (Saksamaa, Itaalia ja Hispaania ). Peale Hitleri võimuletulekut kasvas hirm Saksamaa ees ja üritati otsida liitlasi: algas Prantsusmaa ja NSVL lähenemine (1934.a. tuldi koos välja Idapakti sõlmimise ideega, millega nähti ette mittekallaletungilepete sõlmimist Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel, 1935.a. sõlmiti vastasikuse abistamise leping NSVL-ga, mis oli suunatud Saksamaa vastu). lähenemine Inglismaale (näiteks koos neutraliteedi kehtestamine Hispaania kodusõjas, järeleandmiste tegemine Münchenis Saksamaale1938.a.).
Oktoobrirevoluts. Septembri keskel saavutavad bolševikud nõukogudes ülekaalu. Bolševikud - tugev distsipliin. Punakaart - bolševike salk . 6-8.11.1917 - viivad bolševikud läbi riigipöörde. Ajutine Valitsus likvideeritakse, kuulutatakse välja nõukogude võim. Selle kinnitab 7-8.11.1917 Nõukogude kongress, moodustatakse Nõukogude valitsus. Kongress võtab vastu 2 dekreeti: rahudekreet - ettepanek sõdivatele riikidele alustada rahuläbirääkim, ilma kontributsioonideta jne. Tagamõte - ettevalmistus maailmarevoluts. maadekreet - tühistati mõisnike suurmaaomand, lubades maa talupoegadele jagamiseks. Tagamõte - saavutatakse talupoegade toetus, hiljem tekivad kolhoosid ja kommuunid. 1917 november - 1918 suvi - bolševike võimu kindlustamine 1) võimu kindlustamine proletariaatliku diktatuuri abil 2) Venemaa rahvaste poolehoiu võitmine 3) Maailmarevolutsioon . Riigistati maa, tööstus, transport, teenindus. Töötasud võrdsustati. Kiriku represseerimine . Asutav Kogu aeti jõuga laiali. Jaanuar 1918 - lõppes Venemaa demokraatlik areng. Kuulutatakse välja Venemaa rahvaste, võrdsuse, suveräänsuse enesemääramise õigus. Soome iseseisvub - 06.12.1917. Armeenia, Poola - toetatakse bolševikke, aidatakse kaasa riigipööretele. Petrogradist viiakse pealinn Moskvasse. Agressiivne poliitiline propaganda, tsensuur . Kodusõda. Oktrevoluts tulemus. Kodusõda iseloomustas: sõjategevus ei olnud ühesugune, vastastel puudus distsipliin, välisinterventsioon ja valged sõjajõud hõivasid äärealasid, Kesk-Venemaa tööstuspiirkonnad jäid nõukogude võimu valdusesse. See lubas punastel jõudusid operatiivselt ümber paigutada, manööversõda. Punaste käes oli toiduaineid tarbiv piirkond, valgete käes tootev piirkond, toitlustusraskused, punane ja valge terror, sõjakommunism - kodusõja ajal kaasnenud sõjaliste, majanduslike ja poliitiliste abinõude kompleks (kehtestati toiduainete tasuta riigile andmise kohustus, keelati viljamüük turgudel, hakati jagama tasuta maad kehvikutele), tööstus - riigistati väike ja keskmised ettevõtted, toodang armee jaoks, võrdne töötasu , tööstus- ja toiduainete tasuta jagamine, teenuste tasuta jagamine, kommuunid, kolhoosid. USA ww1-s.20- date aastate alguses oli Ameerika maailmas üks kõige tugevamaid riike. Selle edu põhjuseks oli I maailmasõda, kus Ameerika tegelikult eriti osa ei võtnudki. Kuna Ameerika harrastas Euroopa riikide suhtes isolatsioonipoliitikat, mis tähendas, et Euroopa konfliktidesse ei sekkuta, sai ta I maailmasõjas minimaalseid kahjustusi. Võib isegi väita, et Ameerika oli ainus riik, mis I maalimasõjast kasu lõikas. Seda saavutas ta laenu andmisega, relvade ja muude sõjavarustuste tootmisega ja üheks plussiks oli ka see, et sõda ei toimunud USA territooriumil. Enne maailmasõda mitte just kõige rikkam riik oli sõja lõppedes tõusnud üheks majanduslikult kõige rikkamaks , mis kindlustas talle juhtpositsiooni maailmas. Lääner. Sõjategevus läänerindel algas Saksa vägede ootamatu sissetungiga Luxenburgi ja Belgiasse. Kuid oodatud kiiret läbimurret ei toimunud, sest Belgia kindlused osutasid Saksa vägedele visa vastupanu. 1914. aasta augusti lõpul toimus 250 km pikkusel rindel niiöelda piirilahing. Prantsuse armeed ja üks Inglise armee olid sunnitud taganema. Sakslased jätkasid pealetungi ning jõudsid Pariisi lähistele. Septembris alustasid Prantsuse armeed ülemjuhataja kindral J. J. C. Joffre`i juhtimisel Marne`i lahingu nime all tuntud vastupealetungi. Saksa väed paisati tagasi ning sellega nurjati lõplikult Schlieffeni välksõja plaan. Läänerindel algas positsioonisõda. 1915. aasta aprillis kasutasid sakslased Ypres`i lähedal esimest korda sõjategevuses mürkgaasi. Kloori balloonid paigutati  6 km ulatuses rindele. Tuul kandis Inglasteni, kes ei osanud arvata, et on tegemist surmatoovate pilvedega. Gaasirünnaku ohvriks langes üle 15 000 sõduri, kellest kolmandik suri. Sama aasta septembris kasutasid gaasi ka Inglased. Gaasi ja teiste mürkainete mõju tõkestamiseks võeti kasutusele gaasimaskid. 1916. aastal otsustas Saksa väejuhatus vältida sõja venimist ja vaenlase kiiresti hävitada. Seega tuli rünnakuks valida selline objekt, mida prantslased kaitseksid lõpuni ega taganeks. Enim sobis selleks Verduni kindlus, mis lukustas juurdepääsu Pariisi. Verduni lahing algas 1916. aasta veebruaris ja kestis 10 kuud. Selle aja jooksul käisid "hakklihamasinast" läbi enneolematud inimhulgad. Mõlemal poolel langes kokku üle miljoni sõduri. Kindral H. Ph. Petaini juhtimisel suutsid prantslased Verduni ja seega ka oma pealinna kaitsta. Verduni lahinguga ühel ajal toimus Prantsuse- Inglise vägede pealetung. See kestis 1916. aasta juulist novembrini ja tuntud kui Somme`i lahing. Seal kasutati esmakordselt ka lennuväge ja tanke. Saksa rinnet aga läbi murda ei suudetud. Mõlemad vaenupooled kaotasid kokku üle 1,3 miljoni mehe. Edutult lõppes ka inglaste 1917. aasta novembris- detsembris ette võetud tankirünnak Cambrai linna lähistel. Idar. 1914. aastal oli Vene väejuhatuse eesmärk Ida- Preisimaa vallutamine ja seal tegutseva 8. armee purustamine. Vene väed saavutasidki algul edu, kuid augusti lõpul toimunud Tannenbergi lahingus purustati üks kahest Ida- Preisimaal tegutsevast Vene armeest. Edukamalt tegutses Vene armee Austria- Ungari vastu. Pealetungi käigus Galiitsias vallutasid Vene väed Lvovi. Austria- Ungari väed sunniti taanduma Karpaatidesse. Idarindel jätkusid ägedad lahingud ka 1914. aasta lõpul. Siin ei kujunenud välja positsioonisõda nagu läänerindel. Seda arvestades otsustas Saksa väejuhatus anda 1915. aastal pealöögi just idarindel, et Venemaa lõplikult purustada. Saksa vägede ülekaal ja esialgne edu ei toonud siiski kaasa läbimurret. 1915. aasta lõpul stabiliseerus rinne Riia- Daugavpilsi- Pinski - Tsernovtsõ joonel. 1916. aastal võtsid idarindel suurpealetungi ette Vene väed, keda juhtis kindral A. Brussilov. Ent ka Brussovi läbimurre ei toonud venelastele otsustavat edu ning vastasseis idarindel jäi püsima. 1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga kukutati Venemaal isevalitsus. Võimule tulnud Ajutine Valitsus jätkas küll tsaaririigi liitlaskohustuste täitmist, kuid edutult. 1917. aasta suvel ettevõetud Venemaa pealetung nurjus. Saksa väed alustasid vastupealetungi ja vallutasid 1917. aasta septembris Riia. Järgmisel kuul okupeerisid Saksa väed ka Saaremaa, Muhumaa ning Hiiumaa.