Ajalooõpetuse eksam (0)

I Esimene maailmasõda ja selle tagajärjed

1. Rahvusvahelised suhted 20. sajandi algul.

Enne I maailmasõda kujunesid sõjalised suurriikide blokid:

• Kolmikliit (1882) – Saksamaa, Itaalia ja Austria-Ungari; algselt oli Kaksikliit (1879) Saksamaa ja Austria-Ungari vahel; eesmärk – uute kolooniate haaramine, oma poliitika laiendamine maailmatasandil.
  
• Antant ( 1904 /1907) – Prantsusmaa, Inglismaa ja Venemaa; eesmärk – Saksamaa mõjuvõimu vähendamine Euroopas, Elsass -Lotringi tagasi saamine.
  

Inglismaal olid peamiselt probleemid oma kolooniate või iirlastega.
Prantslased olid Saksamaa vastu meelestatud ja soovisid tagasi saada Elsass-Lotringi. Huvi pakkusid suhted Venemaa ja Inglismaaga.
Sakslased kartsid nö „kahe tule vahele jääda” ehk siis ühelt poolt Prantsusmaa, teiselt Venemaa. 1871 loodi Saksamaa Keisririik , riigikorralduseks oli monarhia – keisriks Wilhelm II.
Austria-Ungaris olid huvitatud Balkani poolsaarest.
Itaallaste välispoliitiliseks eesmärgiks oli kolooniate loomine Aafrikas.
USA võitles demokraatia eest ja diktatuuri vastu Lõuna-Ameerikas.

2. Esimese maailmasõja põhjused ja algus.

I maailmasõda – keskriigid vs Antant.
I maailmasõja puhkemise põhjused:
1. sõda romantiseeriti – kujutelm, et sõda on romantiline, hiilgav ; peale sõjaväelaste ja relvatöösturite ootasid sõda ka lihtrahvas
2. puudusid rahvusvahelisi kriise reguleerivad institutsioonid
3. Suurbritannia ja Saksamaa võitlus liidrirolli pärast maailmas – Euroopa mandril ja kolooniates
4. Venemaa ja Austria-Ungari huvide põrkumine Balkani „püssirohukeldris”
5. imperialistlik poliitika
6. natsionalism (rahvuslus), šovinism , militarism (sõjakas poliitika), kultuurierinevused
Sõja ajend – 28. juunil 1914. aastal tappis Gavrilo Princip Sarajevos Austria-Ungari troonipärija ertshertsogi Franz Ferdinandi koos abikaasaga.
Saksamaa õhutusel kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja. Venemaa kuulutas välja mobilisatsiooni. Saksamaa nõudis selle tühistamist. 1. augustil 1914 kuulutas Saksamaa Venemaale, Prantsusmaale sõja ja tungis kallale Belgiale.
Saksa sõjaplaan – Schlieffeni plaan – Prantsusmaa kiire purustamine ja seejärel vägede viimine Venemaa vastu.
Prantsuse sõjaplaan – plaat 17 – Elsass-Lotringi hõivamine ja sissetung Saksamaale.
Inglismaal sõjaplaan puudus. Venemaa oli nõrgalt ette valmistatud.
Marne'i lahing – sakslased peaaegu Pariisis, kuid prantslased koos inglastega panid edasiliikumise seisma.

3. Sõjategevus 1915-1917.

1915. aasta alguses algas positsioonisõda , mille põhjustas olukord, kus kaitserelvad ja -vahendid ( kaevikud , okastraadid jms) olid ründerelvadest tõhusamad .
Positsioonisõjas ehitati välja kaevikute liinid kuulipildujapesade ja suurtükipositsioonidega. Rajati ka punkrid jalaväe jaoks.
1915. aastal Ypres 'i lahingus kasutasid sakslased esimest korda keemiarelva (mürkgaasi). Tänu millele võeti kasutusele gaasimaskid .
1915. aasta veebruaris alustas Saksamaa allveesõda.
7. mail 1915 uputasid Saksa väed Inglise reisilaeva Lusitania.
1915. aasta kevadel tuli Itaalia üle Kolmikliidust Antandi riikidesse ning mais kuulutasid itaallased Austria-Ungarile sõja. Hiljem ühines Bulgaaria Keskriikidega ja Serbia väed purustati tänu sellele.
Samal aastal viisid türklased, kes kuulusid Kolmikliitu, läbi Armeenias etnilise puhastuse ( genotsiid ).
Saksamaa koondas oma jõud 1915. aastal idarindele. 2. mail algas venelastele ootamatult Gorlice operatsioon. Tõi kaasa suuri purustusi venelastele.
1916. aasta veebruaris Verduni lahing Verduni kindluses Pariisi all, kus langes ligi miljon meest. Kestis 10 kuud ja kaotasid sakslased.
1. juulil 1916 algas Somme'i lahing Inglise-Prantsuse ja Saksa vägede vahel, kus võeti esimest korda kasutusele tankid . Üle 1 miljoni hukkunu.
1916. aastal asus Rumeenia Antandi poolel sõtta, kuid see tõi ainult häda, sest Keskriigid purustasid kiiresti Rumeenia väed ja venelased pidid kähku appi tulema .
1916. aastal Jüüti merelahing – inglased vs. sakslased.
1917. aasta aprillis Nivelle'i tapatalgud, mille kaotasid prantslased sakslastele.

4. Venemaa kokkuvarisemine.

1917. a. oli Venemaa jõudnud kaose äärele, sest:
1. rahutused sõjaväes – 6 miljoni mehe kaotus
2. majanduslik kaos – majandus oli sõja tõttu välja kurnatud, näljamässud
3. keisrivõimu autoriteedi langus – moraalne laostumine õukonnas , tänu Grigori Rasputinile, kelle erakordne mõju keisriperekonnale kahandas monarhia autoriteeti.
4. rahulolematuse üldine kasv – rahvuslikud vastuolud lõhestasid Venemaad, töölisliikumised
Veebruarirevolutsioon 1917. aasta veebruaris algas Peterburis (Petrogradis), sest valitses toidupuudus . Sõjavägi läks ülestõusnute poolele üle ja võim saadi mitmetes linnades. Nikolai II kirjutas 3. märtsil alla aktile, millega ta loobus troonist ja andis võimu Ajutisele Valitsusele. Kuid ikka ei täidetud rahva nõudmisi. Üritati kehtestada sõjaline diktatuur, kuid asjatult . Enamlased tõusid esile, eesotsas Vladimir I Leniniga.
Oktoobrirevolutsioon 1917. aasta oktoobris algas kommunistide poolt Petrogradis. Selle tulemusel loodi ainuparteiline valitsus (Rahvakomissaride Nõukogu) ja kehtestati üheparteisüsteem .
3. märtsil 1918 seoses Bresti rahuga (läbirääkimised Saksamaa ja NSVL vahel) astus Nõukogude Venemaa sõjast välja.

5. Kodusõda Venemaal.

Peale revolutsiooni kehtestati diktatuur, mille vastu olid Venemaa valged.
1918. aastal algas kodusõda , mis kestis 1922. aastani, kuhu sekkus ka Antant, et toetada valgeid ja hõivata sadamaid, et need ei läheks sakslaste kätte. Sõja tulemusena hukkus 8-12 miljonit inimest.
Tänu Punaarmee tugevnemisele (Lev Trotski) ja sõjakommunismi majanduspoliitika rakendamisele (majandus 100% riigi oma, tasuta toiduained, kaotati palgad ), olid kommunistid edukad .
Valged said lüüa, sest nad tõrjusid mittevene rahvaid.
Sõda lõppes 1922, kui Venemaa oli valgetest puhastatud .

6. Sõja lõpp läänes.

Kuna kommunistid astusid 1918. aastal sõjast välja, koondus kogu tähelepanu läänerindele, kuhu oli saabunud 1917. aastal USA.
8. jaanuar 1918 tegi USA president Wilson ettepaneku sõlmida õiglane rahu (territooriume kärpimata ja kahjutasusid nõudmata), kuid Saksamaa keeldus.
Septembris said sakslased aru, et nad olid sõjaliselt löödud ja tegid 29. septembril 1918 keisrile ettepaneku alustada rahuläbirääkimisi. Peale seda hakkasid ka Saksamaa liitlased sõjast väljuma – septembris alustas Bulgaaria läbirääkimisi , oktoobris kirjutas Türgi alla vaherahule ning Austria-Ungari hakkas rahu otsima (kuid novembris kapituleerus Austria Itaaliale).
1918. aasta novembris hakkas Saksamaal revolutsioon sõjalise lüüasaamise mõjul ning Wilhelm II kaotas trooni ja Saksamaa kuulutati vabariigiks (Weimari vabariik).
11. novembril 1918 kirjutasid sakslased alla Compiegne 'i vaherahule, mis lõpetas I maailmasõda – Keskriigid kaotasid sõja ja selle kohaselt pidi Saksamaa oma väed okupeeritud aladelt välja viima.

7. Versailles' rahuleping.

18. jaanuaril 1919. aastal algas Pariisis rahukonverents. Selle dokumentidest tähtsaim oli Versailles 'i leping, mis sõlmiti Antanti ja Weimari Saksamaa vahel 28. juunil 1919.
Saksamaa ja territoriaalsed kärped:
1. kaotas kõik oma kolooniad
2. Elsass- Lotring läks Prantsusmaale
3. Sudeedimaa läks Tšehhoslovakkiale
4. Saksamaa arvelt moodustati Poola koridor
Sõjaväelised piirangud:
1. armee vähenes 100 000 meheni
2. ei tohtinud omada tanke, allveelaevu ja lennukeid
3. moodustati Reini demilitariseeritud tsoon
Reparatsioonidena pidi Saksamaa maksma 21 miljardit dollarit kullas (peamiselt Prantsusmaale).

II Eesti teel iseseisvusele

1. Aasta 1917.

Seoses veebruarirevolutsiooniga sai Eesti autonoomia Vene riigi koosseisus . 1917. aasta märtsis ühendati Eesti ühtseks rahvuskubermanguks, mida juhtis Jaan Poska. Kohalik võim läks eestlastele, haridus ja asjaajamine muutus eesti keelseks.
Ajutise maavalitsusorganina loodi Eestis Ajutine Maanõukogu (Maapäev), selle juurde moodustus ka Maavalitsus, mille juhiks sai Konstantin Päts.
1917. suvel kujunesid välja eesti erakonnad: Eesti Demokraatlik erakond (Jaan Tõnisson ), Eesti Tööerakond (Jüri Vilms), Eesti Maaliit ( Konstatin Päts), Eesti Sotsiaaldemokraatlik Ühendus ja Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei. Lisaks tegutsesid aktiivselt ka Eesti enamlased.
Enamlaste populaarsus kasvas sõja saabumisega Eestisse: 1917. aasta sügisel vallutasid sakslased Lääne-Eesti saared. Venemaa oli sõjas selgelt alla jäämas sakslastele. Eestis oli selleks ajaks ligi 20 000 enamlast - moodustati Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee (eesotsas Jaan Anvelt), mis sama aasta oktoobris võimu enda kätte haaras.
15. novembril (uue kalendri järgi 28.) kogunes Maapäev Toompea lossi koosolekule ja kuulutas end ainsaks kõrgemaks võimuks Eestis.

2. Iseseisvumine.

Eesti iseseisvumisele aitas kaasa I maailmasõda – aeg, mil Saksamaa tungis peale ning Venemaa taganes.
Veebruaris 1918 olid sakslased juba Lääne-Eestis, mille tulemusel loodi Eesti Päästekomitee (K. Päts, K. Konik, J. Vilms).
„Manifest kõigile Eestimaa rahvastele” avalikustati esmakordselt 23. veebruaril Pärnus . 24. veebruaril tehti seda Tallinnas ja kuulutati välja Eesti demokraatlik vabariik ning moodustati Eesti Ajutine Valitsus eesotsas peaminister Konstatin Pätsiga.
Moodustati Omakaitse eesti rahvusväeosadest ja vabatahtlikest enne Saksa üksuste saabumist. Kuid Saksa väejuhatust Eesti Vabariigi olemasolu ei huvitanud ning juba 25. veebruaril asendati Eesti lipud Saksa Keisririigi omadega.

3. Vabadussõda.

Peale Compiegne'i vaherahu sõlmimist ja Saksa vägede tagasi pöördumist, soovis Nõukogude Venemaa oma piiride taastamist.
22. november 1918 algasid Punaaarmee rünnakud Narvale, kuid sakslased, kes polnud veel lahkuda jõudnud, lõid nad tagasi. Samaaegselt toimus kodusõda Venemaal ning Soomes, Lätis, Leedus ja Poolas vabadussõda Punaarmee vastu.
Vabadussõda algas 28. novembril 1918, kui Punaaarmee ründas Narvat kaitsvat Eesti Rahvaväge. Päev hiljem langes Narva ning 1918 detsember-1919 jaanuar oldi juba peaaegu Tallinnas.
Miks Rahvaväge saatis ebaedu ? - vastaseid oli rohkem; ebapiisav varustus ja relvastus; juhtimissüsteemi puudujäägid; sõjatüdimus; loodi Eesti Töörahva Kommuun .
Murrang Vabadussõjas 1919. aasta algul, sest:

• Punaarmeel tekkisid varustamise probleemid
  
• soomusrongid ja meredessandid
  
• Rahvaväe arv suurenes
  
• väeosad allutati sõjavägede ülemjuhatajale (Johan Laidoner – kindralmajor)
  
• paranes varustus ( suurtükid , kuulipildujad)
  
• välisabi – Inglise laevastikueskaader, vabatahtlikud Soomest, Taanist, Rootsist
  

Aprill 1919 toimusid valimised Eesti Asutavasse Kogusse, mille ülesandeks oli ette valmistada maaseadus (baltisakslaste maa riigistatakse ja jagatakse laiali – 1919) ja põhiseadus (1920).
Mai 1919 kandus sõjategevus Eestist välja, jõuti Petrogradi lähistele.
Juuni 1919 toimus Landeswehr'i kokkupõrge Võnnu all eestlaste ja sakslaste vahel. Võideldi neli päeva ning 23. juunil võitis Eesti.
September 1919 soovis Venemaa algatada rahuläbirääkimisi. Kuid Antant riikide huvide tõttu kartis Eesti sõlmida sparaatrahu. Antant soovis, et kommunistid purustatakse Venemaal. Kuid rahukõnelesi alustas Eesti siiski üksinda.
3. jaanuaril 1920 jõustus vaherahuleping (alla kirjutati 31. detsember 1919) ja lõplik rahu saabus 2. veebruar 1920. Eesti rahudelegatsiooni juhtis Jaan Poska. Tänu rahulepingule sai Eesti 15 kuldrubla, tunnustati üksteise iseseisvust ning Eesti said soodsa riigipiiri.

III Maailma kahe maailmasõja vahel

1. Maailm Esimese maailmasõja järel.

Peale I maailmasõda oli kõige raskem Saksamaal – ebakindel rahandus , reparatsioonid, inflatsioon ja tööpuudus . Kuna neil oli probleeme reparatsioonide maksmisega, okupeerisid Prantsusmaa ja Inglismaa 1923. aastal Ruhri tööstuspiirkonna. Seetõttu aktiveerisid Saksamaal äärmusliikumised – nt Hitleri juhitud Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP/ „Müncheni õlleputš”)
1919 loodi Moskvas Kommunistlik Internatsionaal ehk Komintern , mille eesmärk oli ülemaailmne proletaarlaste (vaeste palgatööliste) revolutsioon. Toetati teiste riikide kommuniste ja kutsuti üles teostama riigipööret ja kehtestama diktatuuri.
1923-1924 töötati välja USA poolt Dawesi plaan – selleks vähendati Saksamaa reparatsioonimakseid, USA andis laenu ja investeeris Saksamaa majandusse.
1928 allkirjastati Pariisis Briand 'i-Kellogi pakt – kohustuti loobuma sõjast kui rahvusliku poliitika vahendist.
1929-1933 oli suur ülemaailmne majanduskriis , mis sai alguse New Yorgist .
Kriisi põhjused:

• kaupade ületootmine, mis põhjustas omakorda enneolematu tööpuuduse ja kollapsi panganduses
  
• USA loobus vabakaubandusest ning kehtestas kõrged tariifid sisseveetavale kaubale
  

Kõige rohkem sai kannatada Saksamaa, sest majandus oli tihedalt seotud USA laenudega.
Kriisi tagajärjed:

• tööstusettevõtete sulgemised ja suur tööpuudus
  
• streigid, maksukoormuse suurendamine , abirahade vähendamine
  
• äärmusliikumised
  
• tekkisid totalitaarsed või autoritaarsed režiimid
  

Peale Franklin D. Roosevelti presidendiks saamist 1932. aastal ja „Uus kurss ” (New Deal) välja mõtlemist, hakkas majanduskriis taanduma.

2. Demokraatlikud riigid kahe maailmasõja vahel.

Peale I maailmasõda hakkas demokraatia levima, sest sõjas olid peale jäänud demokraatlikud riigid (USA, Prantsusmaa, Inglismaa).
20. sajandil hakkasid konservatiivid rohkem tegelema majandusküsimustega, et kaitsta vaba turgu ja pooldama riigi mittesekkumist majandusellu. Liberaalid kaotasid oma valijad sotsiaaldemokraatidele, kes kaitsesid tööliskonna huve.
USA-s kehtestati peale sõda nn „kuiv seadus”, kuid inimesed ei loobunud alkoholist. Valmistamise ja levitamise võttis enda peale maffia . Kuid siiski oli USA nagu tuhande võimaluse maa. Seda hoiakut pooldas 1920. aastatel juhtinud vabariiklaste poliitika koos Herbert Hooveriga. Kuna riik ei sekkunud majandusse, algas 1929. aastal majanduskriis.
Välispoliitikas ajasid Ühendriigid isolatsionismipoliitikat.
Inglismaa peamiseks probleemiks kujunes aeglane kaasaminek moodsate tehnoloogiate ning uute tööstusharudega. Sütt hakkas asenduma naftaga , tekstiilitööstuses muutus mood.
Poliitiline olukord jäi stabiilseks. Välispoliitikas pidi Suurbritannia tegelema palju iseseisvuspüüetega – Iirimaa sai esimesena lahti.
1931 . aastal võeti vastu Westminsteri statuut, mis pani aluse Briti Rahvaste Ühendusele .
Prantsusmaa muutus peale sõda lõplikult tööstusriigiks. Majanduslik areng oli kiirem kui Inglismaal.
Poliitilise olukorraga ei saanud hiilata, polnud stabiilseid poliitilisi parteisid. Majanduskriisi tulekuga hakkasid liikuma äärmusliikumised.
Välispoliitikas pürgis Prantsusmaa Euroopa tähtsaimaks suurvõimuks. 1930.ndatel hakkas koostööd tegema NSV Liiduga.
Saksamaa jäi esialgu demokraatlikuks Weimari vabariigiks. Maailmasõja tulemuste ja Weimari vabariigiga rahulolematud koondusid Natsionaalsotsialistlikku Saksa Töölisparteisse. Rahvas pettus Versailles' lepingus ja hakkasid liikuma äärmusliikumised. Ebaõnnestunud „Müncheni õlleputš” aastal 1923. 1934 sai Hitler Saksamaa juhiks.
Eesti oli demokraatlik ühe päeva – 24. veebruar 1918. Siis järgnes saksa okupatsioon , mis kestis novembrini. Tänu Vabadussõjale saavutas Eesti oma iseseisvuse, mis kestis kuni 1934. aastani, kui tuli võimule Konstatin Päts ja Eesti hakkas muutuma autoritaarseks diktatuuriks.

3. Diktatuurid Lääne-Euroopas. Itaalia ja Saksamaa.

Diktatuuride tekke põhjused:

• nn demokraatia kriis (süsteemis pettumine), mille tulemusel kujunesid äärmusliikumised (nõuti äärmuslikku juhti, majanduslikku edu, vaenlaste hävitamist)
  
• suurenes poliitikas suunatavate rahvakihtide hulk (valimisõiguse laienemine)
  
• majanduslikud raskused (diktaatorid lubasid elujärje paranemist)
  
• pettumine Versailles' süsteemis ( rahvad , eriti sakslased, pidasid rahu tingimusi ülekohtuseks)
  

Autoritaarne riik – suur osa võimust on koondunud isiku või väikese grupi kätte, vastasparteide tegevus on lõpetatud või piiratud, rahval on raske mõjutada poliitilisi otsuseid, üldjuhul ei pooldata vägivalda.
Totalitaarne riik - võim kuulub isiku või grupi kätte, inimesed alluvad riigi poolt kehtestatud totaalsele kontrollile (puuduvad inimõigused , seaduseks on diktaatori sõna), hirmuõhkkond , massirepressioonid jne.
Itaalia
1919 loodi Itaalias Rahvuslik Fašistlik Partei, mille juhiks oli B. Mussolini . 1922 toimus fašistide nn „marss Roomas”, mille tulemusel sai valitsusjuhiks.
1925-1929 kujunes Itaalias autoritaarne fašistlik valitsemine:

oposotsioonilised ajalehed suleti (lisaks tsensuur )

kehtestati üheparteisüsteem

isikukultus, propaganda , salapolitsei ja koonduslaagrid
Saksamaa
1933 jaanuar määras Saksamaa president Hindenburg riigikantsleriks Adolf Hitleri. Kui president järgmine aasta ära suri, kuulutati Hitler saksa rahva juhiks.
NSDAP aitasid võimule valimislubadused: kõrgetasemeline majandus; tööpuuduse kaotamine; sõjalise võimsuse taastamine; Versaille'i rahulepingu tingimuste ümber vaatamine.
Veebruaris 1933 võeti suund diktatuurile, kui süüdati Riigipäevahoone.
Erakorraliste valimiste tulemusel said natsid enamuse ja algas üheparteiline diktatuur. (1933-1945)
Riigielus omasid suurt mõju ka – SS (kaitsemalev), Gestapo (salajane riigipolitsei), Riiklik propagandaamet.
Nende ideoloogia üheks tugisambaks oli aaria rassi ülistamine , teiste alandamine ja rassilise puhtuse tagamine (juutide, omasooriharate, mustlaste tagakiusamine).
Hitlerjugend hoolitses noorte ideoloogilise „ harimise ” eest.

4. Kommunistlik diktatuur Venemaal.

1922-1991 Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit
1922. aastal Genovas sõlmiti NSVL ja Saksamaa vahel Rapollo leping, millega taastati diplomaatilised suhted.
NSVL – totalitaarne diktatuur; juhtiv osa valitsemises – kommunistlik partei; puudub eraomand ja võim tööliste käes
1922, peale Leninit, tõusis partei peasekretäriks Jossif Stalin .
1920. aastatel loobuti sõjakommunismist ja alustati uue majaduspoliitikaga (NEP):

toiduainete andmise kohustus asendati maksudega

taastati raha väärtus

lubati kauplemisvabadust ja eraettevõtlust
1928 NEP likvideeriti, sest Stalin oli kindlustanud oma võimu. Algas indrustraliseerimine ehk suurtööstuse eelisarendamine.
1932-1933 suur nälg NSVL, hukkus 7 miljonit inimest, sest talupoegadelt võeti jõuga nende viljatagavara. Samal ajal algas sundkollektiviseerimine ehk talumajapidamised ühendati ühismajanditesse (kolhoosid). Jõukamad talupojad ( kulakud ) saadeti sunnitöölaagritesse või Siberisse.
1934 käivitus vägivallakampaania, eesmärgiks oli puhastada partei- ja riigiaparaat . Stalin pidas terrorit loomulikuks, sest see aitab ühiskonda kommunistide võimu all hoida. Loodi GULAG (ülemaailmne sunnitöölaagrite süsteem).

IV Eesti Vabariik

1. Demokraatlik Eesti.

Põhiseadus võeti vastu Asutava Kogu poolt 15. juunil 1920. aastal. (parlamentaarne demokraatia).
Seadusandlikku võimu teostas Riigikogu: ühekojaline parlament (100 liiget), valiti 3 aasta tagant, valida sai alates 20. eluaastast.
Täidesaatvat võimu teostas valitsus, mida juhtis riigivanem (nii peaminister kui ka riigipea ). Erakondade paljusus , mis tõi kaasa koalitsioonivalitsused.
Maareformi (1919) käigus riigistati baltisakslaste mõisad ja jagati asundustaludeks. Rahareformi (1928) asendus mark Eesti krooniga.
Eesti iseseisvust ohustasid :

baltisaksa mõisnikud, kes tahtsid taastada endisi privileege ja majanduslikku ülevõimu

NSV Liidu ja Eesti kommunistid
Eesti kommunistide eesmärgid olid kukutada EV seaduslik valitsus, kehtestada nõukogude võim ja ühineda Nõukogude liiduga.
Kommunistide mäss teostati 1. detsembril 1924. Tungiti kallale valitsusasustustele ja sõjaväeosadele. Ülestõus suruti maha, Punaarmee sissetung jäi ära.
Mässu tulemusena Eesti säilitas oma iseseisvuse, EKP keelustati ja kommunistid vangistati, loodi Kaitseliit ja Venemaa sulges oma turu Eesti ettevõtetele.
Välispoliitikas sümpatiseeris Eestit Skandinaavia ja Inglismaa. Taheti luua sõjaline-poliitine Balti Liit, kuid riikidel olid erimeelsused.

2. Suur kriis.

1929. aastal alanud ülemaailmne majanduskriis oli Eestis 1930-1932. Kõige rohkem kannatas põllumajandus (kehtestati piirangud meie põllumajandustoodetele) ja tööstus (tööpuudus). See kutsus omakorda esile sisepoliitilise kriisi, sest süüdistati valitsust või erakondasid. Sisepoliitiline kriis oli tingitud 1920. aasta põhiseadusest:

• Eesti hädade põhjus on see, et Riigikogus on liiga palju erakondi
  
• valitsuse ja Riigikogu kõrvale on vaja luua presidendi ametikoht
  

Vapsid ehk Vabadussõja veteranid süüdistasid poliitikuid korruptsioonis ja nõudsid uuendusi riigi juhtimises (et riigipea saaks suuremad õigused).
1933 valimistel saavutasid vapsid ülikindla võidu ja sellega astus tagasi Jaan Tõnissoni valitsus ja moodustati nn ülemineku aja valitsus.
Uus põhiseadus jaanuar 1934:

• riigivanem valiti rahva poolt viieks aastaks (1920 parlamendi poolt)
  
• omas Riigikogu suhtes veto õigust
  
• võis Riigikogu laiali saata ennetähtaegselt.
  

Valitsust juhtis nüüd peaminister. 1934 aprillis korraldati riigivanema valimised.

3. Autoritaarne Eesti.

12. märtsil 1934. aastal hõivasid väeosad Toompea ning piirasid vapsidele kuuluvad hooned. Vahistati vapse, puhastati riigiaparaati neist. Riigipööret põhjendati sellega, et vapsid ise tahtsid korraldada riigipööret ja et eestlased on „vaimselt haiged”. Pooleks aastaks kehtestati üleriigiline kaitseseisukord ning keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused.
Septembris pikendati kaitseseisukorda ja demokraatia hakkas asenduma autoritaarse diktatuuriga. Oktoobris keelati Riigikogul kokku tulla ja parlament jäi nö „vaikivasse olekusse”. 1935 keelustati erakondade tegevus, va Isamaa (ainupartei). Tsensuur + Riiklik Propaganda Talitus.
Rahvuskogu koostas 1938. aasta põhiseaduse. 1. jaanuaril 1938 jõustus Konstatin Pätsile meelepärane põhiseadus. Riigipeaks sai rahva poolt kuueks aastaks valitud president.
Riigikogu muudeti kahekojaliseks – alamkoda ehk Riigivolikogu ja ülemkoda ehk Riiginõukogu .
Valitsuse eesotsas peaminister (määras president). Kaotati rahvaalgatus õigus. President võis laiali saata nii parlamendi kui valitsuse.
1938. aasta aprillis kinnitati K. Päts presidendiks (kuni 1940).

V Teine maailmasõda

1. Sammhaaval II maailmasõjani.

Esimene tõsine konflikt kerkis esile 1931, kui Jaapan vallutas Hiinalt Mandžuuria piirkonna ja moodustas endast sõltuva riigi. Rahvasteliidu sekkumisel astus Jaapan sellest välja. Hiljem ka Itaalia, Saksamaa ja NSV Liit.
Järgmine konflikt oli Aafrikas, kus 1935-1936 toimus sõda Itaalia ja Etioopia vahel, mis lõppes viimase kolooniaks muutumisega.
1935-1939 toimus Hispaanias kodusõda, parempoolsed võitsid ja kindral Franco juhtimisel kehtestati diktatuur.
Saksamaal, kui Hitler sai võimule, algas Versailles' süsteemi lagunemine :

• 1932 loobus Saksamaa reparatsioonide tasumisest
  
• 1935 kehtestati Saksamaal üleüldine sõjaväeteenistus ( Wehrmacht )
  
• Inglise-Saksa mereväekokkulepe (1935) alusel ehitati sõjalaevastik
  
• 1936 sisenesid Wehrmachti üksused Reini demilitariseeritud tsooni
  

1930 lõpus alustas Hitler Suur-Saksamaa idee elluviimist. 1936-1937. a valmis Austria okupeerimise plaan „Otto”.
1936 sõlmiti Saksamaa ja Itaalia vahel sõjalis-poliitiline liit ehk Berliini- Rooma telg . Samal aastal sõlmiti antikomiternipakt Saksamaa ja Jaapani vahel.
Nende lepingute alusel kujunes kolmikliit – II maailmasõja üks osapooltest.
13. märts 1938 ühendati Austria Saksamaaga – anšluss.
Kuna Saksamaa nõudis Sudeedimaad ja ähvardas sõjaga, kutsuti kokku Müncheni konverents (29. september 1938). Osalesid Saksamaa, Itaalia, Inglismaa ja Prantsusmaa. Lähtuti „lepituspoliitikast” ja nõustuti Sudeedimaa loovutamisega, lootuses, et Saksamaa nüüd taganeb. Kuid märtsis 1939 marssisid Saksa väed Prahasse.
23. august 1939 sõlmisid Saksamaa ja NSV Liit Moskvas Molotovi-Ribbentropi pakti. Dokument koosnes mittekallaletungilepingust, millega kaasnes salajane lisaprotokoll, kus Ida-Euroopa jagati huvisfäärideks. Selle lepingu sõlmimine tähendas, et uus maailmasõda võis alata .

2. Teise maailmasõja algus 1939-1941.

Sõja põhjused:

• sõja provotseeris NSVL, et teostada maailmarevolutsiooni
  
• Versailles' rahu ja Hitleri agressiivne poliitika
  
• Lääne kokkuleppepoliitika tagajärg
  
• Rahvasteliidu allakäik ja USA isolatsioon
  

Sõjategevust hakati teostama MRP alusel (23. august 1939) – see leping käivas II maailmasõja liitlaste (NSVL, Prantsusmaa, Inglismaa jne) ja teljeriikide (Saksamaa, Itaalia, Jaapan jne) vahel.
II maailmasõda algas 1. septembril 1939, kui Saksamaa tungis Lääne-Poolasse. 3. septembril 1939 kuulutasid Prantsusmaa ja Inglismaa Saksamaale sõja. 17. septembril ründas NSVL Ida-Poolat, mille ka hõivas.
November 1939 kuni märts 1940 toimus NSVL ja Soome vahel Talvesõda . Soome säilitas iseseisvuse, kuid kaotas Karjala piirkonna.
Läänerindel toimus sakslaste jaoks murrang 14. juunil 1940, mil Wehrmacht jõudis Pariisi. Sõlmiti vaherahu, mille tulemusena said sakslased enda kätte pool Prantsusmaad.
16. juuni 1940 kinnitas Hitler Suurbritannia-vastase plaani „Merelõvi” - algas lahing Suurbritannia pärast. Kuid ei suudetud alistada ning 1941 pöörati pilk idasuunas.
Saksamaa vallutused 1939-1941 – Lääne-Poola, Taani, Norra, Holland , Belgia, Prantsusmaa
NSVL vallutused 1939-1941 – Ida-Poola, Bessaraabia, Leedu, Läti, Eesti, Karjala

3. Sõjasündmused 1941-1943.

22. juunil 1941 käivitus Hitleri „Barbarossa” plaan ning algas sõda Saksamaa ja NSVL vahel. Väegrupp Nord liikus üle Baltikumi Leningradi peale, väegrupp Mitte kõigepealt Valgevenesse ja siis Moskvasse, väegrupp Süd Ukrainasse. Koos Saksamaaga alustasid sõda ka Rumeenia, Itaalia, Soome, Slovakkia ja Ungari. Algul läks plaan sujuvalt , kuid Hitler lõi kõhklema ja ei rünnanud Moskvat algul, vaid hoopis võeti ette Kiiev. Ja kui hiljem Moskvat rünnati, siis sakslased peatasid punaarmeelaste pealetungi Leningradis. Sakslased olid juba väsinud. 6. detsembril 1941 alustas Punaarmee Moskvas vastupealetungi.
1941 aktiveerus USA, võttes vastu lend-lease'i seaduse – sellega anti abi riikidele, mis olid olulised USA enda kaitsmise seisukohalt.
14. august 1941 kirjutasid W. Churchill ja F. D. Roosevelt alla dokumendile, mida tuntakse Atlandi harta nime all:

• sõjas ei taotleta uusi territooriume
  
• kõikidel rahvastel, kellelt võeti iseseisvus , on õigus valida endale valitsemisvorm .
  

7. september 1941 ründas Jaapan ootamatult USA mereväebaasi Hawaiil Pearl Harboris.
19. novembril 1942 alustasid punaarmeelased Saksa vägede piiramist Stalingradis, mis oli juba sakslaste käes. 2. veebruaril 1943 sakslased kapituleerusid, nad olid kaotanud ligi 300 000 meest.
Novembris 1942 said sakslased lüüa Aafrikas Suurbritannia poolt.
September 1943 said itaallased lüüa oma kodumaal ja Mussolini kõrvaldati võimult.

4. Teise maailmasõja lõpp ja tagajärjed.

1943 nõustus Stalin kohtuma USA ja Suurbritannia liidritega ja toimus Teherani konverents. Lepiti kokku, et Lääne-Euroopa avatakse nn teine rinne.
6. juunil 1944 algas Normandias USA, Inglismaa ja Kanada ühisvägede dessant, et murda Hitleri „Atlandi vall”.
1945 veebruaris kohtusid Stalin, Roosevelt ja Churchill Jalta konverentsil. Seal otsustati Saksamaa lõplik purustamine ning kui Hitler oli alistatud, peab NSVL astuma sõtta Jaapani vastu. Seal otsustati, et sama aasta kevadel asustatakse Ühinenud Rahvaste Organisatsioon .
24. aprill 1945 jõudis Punaaarmee Berliini ja 25. aprill kohutusid liitlasvägedega Elbe jõel.
8. mail 1945 kapituleerus Saksamaa tingimusteta. 9. mail kapituleerus NSV Liidule.
Juuli-august 1945 toimus viimane konverents Saksamaal Potsdamis, kus osalesid Stalin, Churchill (Inglismaa peaminister) ja Truman (USA president). Võeti vastu otsused:

• Saksamaa jagati Briti, Prantsuse, USA ja Nõukogude okupatsiooniks
  
• võim läks üle ajutiselt Liitlaste Sõjalisele Administratsioonile
  
• NSDAP kuulutati kuritegelikuks ja selle juhttegelased tuli arreteerida
  
• NSV Liit lubas asuda sõtta Jaapani vastu.
  

6. augustil ja 9. augustil 1945 heideti USA poolt aatompommid Hiroshimale kui ka Nagasakile. Siis alistus ka Jaapan.
2. septembril 1945 allkirjastas Jaapan tingimusteta kapitulatsiooni akti – sellega lõppes II maailmasõda.
1945-1946 toimus Pariisis rahukonverents. 10. veebruaril 1947 kirjutati rahulepingud alla võitjariikide ja Saksamaa Euroopa-liitlaste vahel. Nürnbergi protsess – süüdistati natslike partei-, riigi- ja sõjaväejuhte.
II maailmasõda tõi kaasa ligi 60 miljoni inimese surma (kõige enam NSV Liidus ja Hiinas). Surid ka tavainimesed, sest metsik sõjapidamine, diktatuuride vägivallapoliitika, holokaust (juutide hävitamine) ja genotsiid (rassilistel/usulistel põhjustel rahva hävitamine).
Balti riigid jäid NSV Liidu võimu alla koos Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega. Teise Maailma ehk kommunistliku bloki teke.
Euroopa ja seejärel kogu maailma lõhestumine. Külma sõja alguseks.

VI Eesti teise maailmasõja ajal

1. Baaside aeg.

1938 kuulutas Eesti end neutraalseks riigiks. Enne II maailmasõda jäi Eesti isoleerituks ja muutus tugevatele riikidele kergeks saagiks.
Eesti saatust otsustati aga MRP lepinguga (sattusime Venemaa huvisfääri).
Orzeli juhtum – september 1939 Poola allveelaev „ Orzel ” tuli Tallinna, sest kapten oli haigestunud. Neutraalseks kuulutanud Eesti oli hooletu ja ainult paari tunnimeest valvasid Poola meremehi . Poolakad said aru, et Eesti läheb peatselt venelaste võimu alla ning nad põgenesid. Eestit hakati süüdistama poolakate põgenemises ja suutmatuses oma neutraliteeti tagada.
Kaubalaev Metallist – NSVL uputas selle Eesti vetes, seejärel hakkas süüdistama, et territoriaalveed ei ole turvalised
September 1939 tegi Moskva Eestile ettepaneku sõlmida vastastikuse abistamise pakt (Eestisse tuuakse 25000 punaväelast ja sõjatehnikat).
1939 kirjutati Moskvas alla baaside lepingule:

• NSVL sai sõjaväebaasid Saaremaal, Hiiumaal, Paldiski ümbruses
  
• mõlemad riigid peavad hoiduma teineteise vastu suunatud liitudest.
  

1940 suvel halvenesid Eesti ja Moskva suhted. 16. juunil nõudis Moskva Eestilt valitsuse väljavahetamist ja Punaarmee lubamist riigi territooriumile. 17. juuni 1940 kirjutas Johan Laidoner Narva raudteejaamas alla Narva diktaadile (lisaks veel 80000 punaväelast).

2. Nõukogude okupatsioon.

17. juunil 1940 okupeerisid punaarmeelased Eesti. Algas Nõukogude okupatsiooniperiood, mis kolmeaastase vahega (1941-1944 kui oli Saksa okupatsioon) kestis rohkem kui pool sajandit.
21. juunil toimus Vabaduse väljakul Moskva poolt miiting , kus nõuti:

• valitsuse tagasiastumist
  
• uue moodustamist.
  

Stalini esindaja oli Eestis Andrei Ždanov , kes hoidis asjadel silma peal. Samal õhtul moodustati „juunivalitsus”, mida juhtis Johannes Vares . Puhastus riigiaparaadis. Lubatud oli ainult Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP).
Juulis saadeti Riigikogu laiali ning kuulutati välja Riigivolikogu ennetähtaegsed valimised. Nö. valimistel sai hääletada poolt/vastu ainult ühe erakonna kandidaatide seas (Eesti Töötava Rahva Liidu). Juuli lõpus nimetas Riigivolikogu uus koosseis Eesti Vabariigi ümber Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks. Juulis vabastati ametist Konstatin Päts, kes saadeti Siberisse.
6. augustil 1940 rahuldas NSV Liit nö. eesti rahva soovi ja inkorporeeris Eesti NSVL koosseisu.
Algas esimene NSVL okupatsioon, mis kestis 1941. aastani.
Riigivolikogu muudeti ENSV Ülemnõukoguks, mida juhtis Johannes Vares. Valitsus nimetati Rahvakomissaride Nõukoguks, mida juhtis algul Johannes Lauristin ja siis Karl Säre.
Pandi maksma stalinilik konstitutsioon ja Nõukogude seadused. Politsei asendati miilitsaga, Eesti sõjavägi liideti Punaarmeega. Pangad , tööstus- ja kaubandusettevõtted natsionaliseeriti (riigistati). Loodi sovhoose (riigimajand), hobulaenutuspunkte, masina-traktorijaamu ja kolhoose (põllumajanduslik suurmajand).
14. juuni 1941 massiküüditamine Siberisse, ligi 10 205 inimest.

3. Saksa okupatsioon.

7. juulil 1941 saabusid Saksa eelsalgad Eestisse. Peaaegu kogu Eesti oli sakslaste poolt okupeeritud sama aasta augustiks (suuremad saared alles oktoobris). Samal ajal olid Eestis tekkinud metsavendade (isikud, kes võitlesid Nõukogude režiimi vastu) salgad. Kaitseliidu eeskujul loodi metsavendade salkadest relvastatud organisatsioon Omakaitse.
Eestlased tervitasid sakslasi kui vabastajaid, sest just oli toimunud küüditamine. Omariiklust taastada ei lastud . Loodi silmapetteks Eesti Omavalitsus eesotsas endise vabadussõjalaste juhi Hjalmar Mäega. Eestis kehtestati terrorirežiim. Eestis olnud juudid ja mustlased tapeti . Eestisse rajatud koonduslaagritesse toodi sõjavange ja juute , kes seal ka tapeti.
Eesti kindralkomissar Karl Siegmund Litzmann andis augustis 1942 loa luua SS-i alluvuses Eesti Leegioni (väeosa Eestis).
Majanduspoliitika Eestis oli vastuoluline . Ühelt poolt oli peaülesandeks Saksa sõjaväe ja tsiviilelanikkonna varustamine. Teisalt pidi Eestist tulevikus saama osa Suur-Saksamaast, seega aitasid võimud mingil määral kaasa Nõukogude okupatsioonist tulenenud kahjude hüvitamisele. Üldine elatustase langes. Eriti raskesse olukordu sattusid linnaelanikud, keda varustati ostulubade alusel. Põllumeestele määrati toiduainete müüginormid.
Eestist veeti Venemaale 32 000 mobiliseeritut. Nad saadeti tööpataljonidesse mis sarnanesid sunnitöölaagritega. Sinna koondati poliitiliselt ebausaldusväärsed mehed, keda ei söandatud rindele saata. Seal kasutati neid füüsiliselt rasketel töödel ja nende toitlustamine , varustamine ning arstiabi olid allpool igasugust arvestust .
1943. aasta sügisel korraldas Saksa armee Eestis esimesed otsesed sundmobilisatsioonid. Kokku täienes Saksa armee sel kombel enam kui 4000 eestlase võrra.

4. Aasta 1944.

1944. aasta algusel läks Punaarmee kogu Idarindel Saksamaa vastu pealetungile. Seetõttu pidi Saksa armee peagi taanduma Eesti piirideni. Veebruaris püüdis Punaarmee tungida üle Narva jõe ja hõivata kiiresti kogu Põhja-Eesti. 30. jaanuaril kuulutati Eestis välja üldmobilisatsioon, millega tuli Saksa armeesse üle 32 000 eestlase. Mobilisatsiooni õnnestumises oli suur roll Jüri Uluotsa kõnel, kes kutsus Eestit kommunismiohu eest kaitsma. Pärast mitu kuud kestnud ägedaid lahinguid õnnestuski neil Narva hõivata, ent mitte rohkem.
6.-9. märtsini korraldas Punaarmee massiivseid õhurünnakuid Eesti linnade vastu. 25. augustil langes Tartu Nõukogude okupatsiooni alla.
Sügisel läks sakslastel mujal idarindel sõjajõude vaja, otsustati Eesti maha jätta. 22. septembril seati Tallinnas ametisse Otto Tiefi valitsus, mis püüdis organiseerida ka pealinna kaitset Punaarmee eest, kuid paraku olid jõuvahekorrad liialt ebavõrdsed. Siiski suudeti Nõukogude vägede edasitungi mõnevõrra pidurdada ning see võimaldas septembrikuus läände põgeneda umbes 70 000 eestimaalasel, kellest enamik sattus Rootsi või Saksamaale. 25. septembriks oli Punaarmee Eesti mandriosa vallutanud.
Pärast seda, kui Eesti manner Punaarmee kätte langes, otsustasid sakslased Lääne-Eesti saari siiski enda käes hoida. Nõukogude väejuhatus püüdis neid küll kiiresti vallutada, kuid Saaremaal kohati tõsist vastupanu.
Alles 24. novembriks suruti sakslased Sõrve poolsaarele, kust nad lõpuks evakueerusid. Eestis algas 47 aastat kestnud Nõukogude okupatsioon.

VII Tsivilisatsioonid väljaspool Euroopat

1. Tsivilisatsioonide tunnused, tekkimise eeldused ja põhjused.

Tunnused:

• kõrgetasemeline põllumajandus ja käsitöö
  
• hästi korraldatud ühiskond
  
• arenenud kultuuritase (kirjandus, teadus, usulised tõekspidamised
  
• varanduslik ebavõrdsus
  
• riiklus ( valitsejad /riigiaparaat)
  
• kiri
  
• oskus töödelda metalle (pronks u 3300 eKr, raud u 1500 eKr).
  

Tekkimise eeldused:

• on olemas rahvas
  
• anastavalt majanduselt ( küttimine , kalapüük, korilus ) on üle mindud viljelevale
  
• asustus muutus paikseks.
  

Põhjused:

• elanikkond allus ülemkihile vabatahtlikult, loobudes oma vabadustest ja õigustest, et teha koostööd
  
• riiklik korraldus kujunes vägivalla ja sunni teel, kus ühed allutati teiste võimu alla.
  

2. Egiptuse tsivilisatsiooni kujunemine ja loodusolud.

Egiptuse riik kujunes välja Niiluse orus põllumajanduseks sobivatel aladel (laiusega 5-20 km) ja jõe alamjooksu delta piirkonnas. Geograafilistest ja looduslikest oludest tingitult elati Egiptuses suhtelises isoleerituses (puudus kaitsevajadus ja kaubandus- ja kultuurisidemed naaberrahvastega).
Oli primaarne tsivilisatsioon – kujunes teistest piirkondadest sõltumatult
Muistne Egiptus paiknes Niiluse kesk- ja ülemjooksul ning jaguneb Alam- ja Ülem-Egiptuseks.
Egiptuses ei saja vihma peaaegu üldse ja põlluharimine oli võimalik tänu Niiluse korrapärastele üleujutustele. Üleujutused juulist kuni novembrini, talvel-kevadel vili kasvas ning suve algul oli valmis. Rajati ka niisutusssüsteeme, nt veetõstukeid.

3. Egiptuse kuningavõim ja ühiskonnakorraldus.

Egiptuse ühiskond rangelt hierarhiline .
Egiptuse kuningas vaarao oli piiramatu võimuga valitseja, kelle isik ja võim olid jumalikud. Oli sõjaväe ülemjuhataja, ülempreester ja seadusteandja. Egiptuse esimeseks kuningaks ehk vaaraoks oli Menes .
Vaaraode võimu kõige suurejoonelisemaks materiaalseks kehastuseks said püramiidid . Tähtsamad neist umbes 2600 aastat eKr Gizasse ehitatud püramiidid. Püramiid varjas endas vaarao hauakambrit ja oli tema igavikuline eluase peale surma.
Vaarao vajas võimu teostamiseks arvukat ametnikkonda. Kõrgem ametnikkond koosnes suursugustest aukandjatest (peamiselt valitseja sugulased). Nad olid ka maakondade ehk noomide asevalitsejad (nomarhid).
Vaarao kui ülempreester määras ametisse preestrid . Kõrgemad väepealikud kuulusid ka kõrgemasse ametnikkonda.
Keskmise ja alama astme ametnikke oli kõige rohkem (kirjutajaid).
Enamik egiptlasi olid talupojad. Hariti vaarao maad, siis olid kohustused vaarao ees (palju vilja riigile). Talupojad moodustasid ka Egiptuse sõjaväe.
Palju käsitöölisi – müürsepad, puusepad , nahaparkalid, pottsepad.
Orjad olid peamiselt talupojad ja käsitöölised, kes olid mingid kohustused tegemata jätnud.
Egiptus – maaühiskond . Valdav inimesi elas maal.
Egiptuse perekond olid patriarhaalne (paarsuhe), kuid naistele kuulus küllaltki suur võim võrreldes teiste ühiskondadega.

4. Egiptuse religioon: tähtsamad jumalad, surmajärgsus ja Ehnatoni usureform.

Egiptuse ühiskond oli sügavalt religioosne ning maailma üldist korraldust mõtestati müütide ja usu kaudu.
Egiptuse religioon oli polüteistlik – igal elu- ja tegevusvaldkonnal olid oma Jumalad. Egiptusest on teada üle 740 jumala.
Egiptlased kujutasid oma jumalaid:

• antropomorfsetena – inimesekujulistena (nt Osiris – viljakuse jumal ja surnuteriigi valitseja)
  
• zoomorfsetena – loomakujulistena (nt Apis )
  
• pool-inimeste ja pool-loomadena (nt Ra – päikese jumal; Horos - taevajumal )
  

Religiooni iselooustas aristokraatlikkus, sest jumalate eest hoolitsemine templis oli ainult preestrite privileeg .
Iseloomulik oli surnute austamine ja usk hauatagusesse ellu. Maine elu oli ettevalmistuseks surmajärgseks eluks.
Laip palsameeriti, valmis muumia . Muumia asetati puidust või kivist inimesekujulisse hauda (sarkofaagi), mis asetati püramiidis asuvasse hauakambrisse.
Surnute raamatutes kujutatakse surnute maailma; hinge ja hauataguste elu.
Vaarao Amenhotep IV üritas Egiptuse religiooni reformides vähendada preesterkonna mõju riigi valitsemisele ja kehtestas monoteismi. Austati ainult päikesejumalat Atonit. Et näidata oma ustavust ainujumal Atonile, muutis vaarao oma nime Ehnatoniks. Tema naine Nofretete ja poeg Tutanhamon .
Peale vaarao surma siiski taastati polüteism .

5. Egiptuse arhitektuur: mastabast kaljuhaudadeni.

Religioon mõjutas kõiki kunstialasid, sest eesmärgiks oli sisustada hauatagust elu.
Hauakambrid :

• kastikujuline mastaba
  
• astmikpüramiid (Džoserile ehitatud 2650 aastat eKr)
  
• püramiidid, mida ümbritsesid surnute linnad
  

Kõige monumentaalsemad püramiidid ehitati 26. sajandil eKr Giza väljale (vaarao Hufu ehk Cheopsi püramiid – vanim ja suurim).
1500 – 1300 aastat eKr hakati vaaraosid matma Teeba lähistele kaljuhaudadesse Kuningate orgu.
Egiptuse templid olid konkreetsetele jumalatele pühendatud pühakojad. Sisenemisel sfinkside (inimese või püha looma peaga ning lõvi kehaga olend) allee . Templi värava ees kahe torniga väravaehitis ehk püloon ning obelisk (püramiidja tipuga kivisammas).
Kiri kujunes 4. ja 3. aastatuhande vahetusel eKr hieroglüüfid on arenenud piltkirjast. Kasutati poliitiliste ja religioossete raidkirjade puhul. Kirjutusmaterjaliks papüürus.
Kirjanduses kirjutati ülistuslaule jumalatele, püramiidiraamatuid ja surnuteraamatuid. Kuulsaimaks novelliks on „ Sinuhe jutustus”.

6. Mesopotaamia tsivilisatsiooni kujunemine: linnriikidest suurriikideni. Inimene, ühiskond ja kultuur.

Mesopotaamia asub Pärsia lahte suubuva Eufrati ja Tigrise jõe kesk- ja alamjooksualal, kus inimesed muutusid paikseks 8. aastatuhandel eKr.
Põllumajandus oli võimalik tänu kunstlikule niisutamisele. Maavaradelt vaene.
Sekundaarne tsivilisatsioon – sai mõjutusi teistelt tsivilisatsioonidelt.
Nende tähtsus ajaloos:

• töötlesid esimesena vaske
  
• võtsid kasutuele ratta
  
• kasutasid kiilkirja .
  

Iga sumerite linn moodustas omaette sõltumatu linnriigi, millel oli oma kaitsejumal , kelle auks oli ehitatud linnriigi keskele astmiktempel ehk tsikuraat . Umbes 2500 aastat eKr linnriigid hääbusid, tekkisid suurriigid ( Akadi riik, Vana- Babüloonia riik, Assüüria, Uus-Babüloonia riik).
Kuningas Hammurapi lasi koostada 282 paragrahvist koosneva seaduste kogu, mille põhimõtteks oli „silm silma, hammas hamba vastu.”
Kuningad olid jumalate esindajad rahva ees.
Usk oli seotud riigivõimuga ehk valitsejad püüdsid religiooniga kontrollida rahvast. Valitseja ei olnud maapealne jumal, vaid ülempreester. Peamine jumal – taevajumal (Anu).
Jumalad olid antropomorfsed. Erinevalt egiptuse rahvastest, ei pööranud mesopotaamlased suurt tähelepanu surmajärgsele elule.
Erinevad näited ehituskunstist:

• tsikuraat – astangutena ülespoole ahenev torn, tipus tempel (tähtsaim Paaberli torni nimeline tsikuraat)
  
• lossid – suurim Assüüria kuninga Sargon II oma.
  

Arvatakse, et Babüloni rippaiad ehitati Babüloonia kuninga Nebukadnetsar II valitsemisajal.
Mesopotaamia ilukirjanduse olulisim žanr – kangelaseeposed . Tänini on osaliselt säilinud akadikeelne eepos „ Gilgameš ”.
Teaduses olid arenenud matemaatika (osati arvutada ruut- ja kuupjuurt) ja astronoomia (loodi kuukalender).