SAKSAMAA 1871-1945 (0)

SAKSAMAA 1871-2009
EELLUGU
Germaanlased .. Rooma riik. Frangi riik. Karl Suur 800 Frangi keisriks. 843 Verdun ’i lepinguga Frangi riigi jagamine kolmeks.
Keisritiitli üleminek Ida-Frangi riigile 962, kui Otto I paavstile Itaaliasse appi tuli. Saksamaa rahvusriiki ei olnud, Püha Rooma keisri tiitel oli rohkem au kui praktilise väärtuse kandja. Kuningatel ja vürstidel oli sisulist võimu rohkem. 1250 -1312 keisrit ei olnud, ent see ei tähenda, et Saksamaad ei olnud. Kuningad ja vürstid ja aadel olid olemas ka keisrivõimu interregnumi ajal.
Rudolf von Habsburg ’i valimine Saksamaa kuningaks 1273 tähendas Habsburgide suguvõsa tõusu Saksamaa valitsejate hulka, tema tegi oma pojast ka Austria hertsogi ( Austriast kujunes sajanditeks Habsburgide pärusvaldus1). Teine mõjukas suguvõsa Saksamaal on olnud Wittelsbachid, kes 12. sajandist on valitsenud Baierit. Ida-Saksamaal Brandenburgis ja Preisimaal valitses Hohenzollerni dünastia.
Keiser Maximilian I Habsburg abiellus 1477 Burgundia printsessiga, saades seeläbi enda valdusse Madalmaad. Nende poeg abiellus Hispaania printsessiga, mis võimaldas omakorda nende pojal Karlil pärida nii Austria, Madalmaad kui Hispaania , samuti valiti Karl von Habsburg Saksa kuningaks ja Püha Rooma keisriks (Karl V, valitses 1519- 1556 ). Peale ta surma päris Hispaania ja Madalmaad ta poeg Felipe, ent Saksamaa kuningaks ja Püha Rooma keisriks valiti vend Ferdinand (kellest oli juba varem saanud Austria Erzherzog). See Ferdinand omakorda abiellus Böömi ja Ungari printsessiga, mis tõi Habsburgide valdusse tänapäeva Tšehhi ja Ungari.
Kolmekümneaastane sõda 1618-1648 paiskas Saksamaa kaosesse, Habsburgid tegelesid seejärel peamiselt oma valdustega (Austria, Tšehhi, Ungari) ja 1806 sundis Napoleon keiser Franz II-t Püha Rooma keisri tiitlist loobuma (talle jäi Austria keisri tiitel ja ta valdustest kujunes peagi Austria-Ungari keisririik ).
1525 sai viimasest Saksa Ordu suurmeistrist Albrechtist Preisi hertsog , tema järeltulija päris hiljem abielu teel ka Brandenburgi . 1701 sai Brandenburgi kuurvürst ja Preisi hertsog Friedrich von Hohenzollern Preisi kuninga tiitli, riigi pealinnaks sai Berliin . Preisimaa tähtsus kasvas läbi 18. sajandi peetud sõdade, ent siis saadi Napoleoni käest lüüa. 1861 tõiusis Preisi troonile Wilhelm I, kes järgmisel aastal nimetas oma valitsusjuhiks Otto von Bismarcki . Viimase juhtimisel Saksamaa ühendati (Austria-Ungari jäi omaette ) ja sõjas Prantsusmaaga 1870-1871 saavutati hiilgav võit. 1871 krooniti Wilhelm I Saksa keisriks, Bismarckist sai Reichskanzler.
DEUTSCHES KAISERREICH 1871-1918
1871-1888 keiser Wilhelm I (Bismarcki poliitika)
1888 keiser Friedrich III (Bismarcki poliitika)
1888-1918 keiser Wilhelm II (suri 1941 Hollandis paguluses)
Bismarcki poliitika põhieesmärgid ja tulemused: suurendada keskvõimu (keisri) tähtsust riigis, vähendada katoliku kiriku mõju (Austria oli katoliiklik riik, samuti Baieri, ent Preisi ja seega ka keiser olid protestantlikud), keelustati sotsialistide parteid, edendada tööstust, välistada sõda kahel rindel (ehk siis vältida Vene-Prantsuse liitu).
Samal ajal sotsialism muutus Euroopas väga mõjukaks poliitiliseks ideoloogiaks , selle vasakpoolseima tiiva (kommunismi) ideoloogiks sai Karl Marx, parempoolsemad sotsialistid ( sotsiaaldemokraadid ) on mõjutatud Eduard Bernsteinist. Mõlemad sakslased .
Wilhelm II poliitika eesmärgid ja tulemused: Saksamaa suurriik , armee rolli suurendamine ühiskondlikus elus, eelistas lähikonnas kuulekaid ametnikke, mitte visionääre. Jätkus tööstuse areng ja seeläbi Saksamaa majandusliku võimekuse kasv. Loobus Bismarcki ettevaatlikust välispoliitikast kahel rindel, ei hoidnud enam ära Vene-Prantsuse liitu (selle asemele tuli Schlieffeni plaan, millega pidi kiiresti purustatama Prantsusmaa ja seejärel kõigi relvadega ründama Venemaad). 1914-1918 toimunud I maailmasõjas see plaan aga nurjus ja Saksamaa sai lõpuks lüüa. Wilhelm II loobus 9.11.1918 troonist ja põgenes Hollandisse.
Saksamaa oli tugev rahvuslikult meelestatud tööstusriik, millel välispoliitiliselt väga suured ambitsioonid. Seetõttu vastandas Saksamaa end senisele maailmakorrale ja sattus konflikti Prantsusmaaga. Prantslaste liit Venemaa ja Suurbritanniaga muutis aga jõudude vahekorra sakslaste kahjuks, mille tulemusena sõda kaotati ja keisririik hävis.
WEIMARER REPUBLIK
Peale keisri kukutamist sai valitsuse etteotsa sotsiaaldemokraat Friedrich Ebert , välja kuulutati vabariik. Marxi õpetuse pooldajad (Rosa Luxemburg , Karl Liebknecht jt) tahtsid aga samal ajal luua oma sotsialistlikku riiki, samuti loodi detsembris Saksa Kommunistlik Partei. Marksistide riigipöördekatse kukkus aga läbi, nende juhid tapeti . Ent 1919 oli Saksamaal väga rahutu ja nii kommunistid kui paremäärmuslased olid iga hetk valmis võimu haarama .
Veebruaris 1919 tuli Weimari linnas kokku valitud Rahvuskogu , mis valis presidendi ja koostas uue põhiseaduse. Põhiseaduse järgi oli Weimari vabariik parlamentaarne riik, kus kõrgeimaks seadusandlikuks organiks Riigipäev ( Reichstag ). Riigi nimeks jäi Deutsches Reich ja osariikidele (Länder) pidid jääma küllaltki suured õigused, sh. oma kohalikud parlamendid (Landtag). Riigipea oli president , kes nimetas ametisse riigikantsleri, kellel pidi olema parlamendi enamuse toetus.
1919-1925 president Freidrich Ebert (Sotsiaaldemokraatlik Partei)
1925-1934 president Paul von Hindenburg (parteitu, konservatiiv , monarhist)
Natsid
1918. aasta algul oli algul Bremenis ning hiljem Münchenis loodud partei, mille nimeks 1919 sai Saksa Töölispartei ( Deutsche Arbeiterpartei). Selle juhtide hulgas olid väga parempoolsete natsionalistlike vaadetega mehed, kes soovisid kättemaksu Versailles ’ rahu eest ja süüdistasid sõja kaotamises sotsiaaldemokraate ning juute . Partei oli seotud antisemiitliku Thule Ühendusega (Thule-Gesellschaft), mis püüdis müstitsismi ja idamaade filosoofia abil leida uut identiteeti ja uskus saksa rahva erilisse rolli maailmas. Selle liikmed (nende seas olid näiteks ka Rudolf Hess ja Alfred Rosenberg ) tulid välja teooriatega aaria rassist ja saksa natsionalismist. Enamasti võtsid nad ka tõe pähe igasuguseid okultistlikke ja vandenõuteooriaid. Juulis 1919 liitus selle Töölisparteiga Austriast pärit kapral Adolf Hitler (1889-1945), kellest kujunes Müncheni õllekeldrites peatselt tunnustatud kõnemees. Austriast pärines ka partei uus, 24.02.1920 vastu võetud nimi Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistische Deutsche Arbeiterpartei).
28.07.1921 valiti Hitler NSDAP esimeheks. Tema initsiatiivil loodi partei poolsõjaväeline organisatsioon , mis sai nimeks Sturmabteilung (SA). SA juhiks sai 1922 endine lahinglendur Hermann Göring (1893-1946). SA allorganisatsioonina loodi 1923 Stabswache, mille eesmärk oli NSDAP juhtide kaitsmine. SA mõjukaks tegelaseks ja hiljem juhiks kujunes endine Freikorpsi ( parempoolsed militaarsed grupid) liige Ernst Röhm (1887-1934). Veel loodi 1922 NSDAP noorteühendus, mis hakkas kandma nime Hitler- Jugend .
8.11.1923, olles inspireeritud Mussolini edukast riigipöördest Roomas, üritasid Hitler ja ta pooldajad Münchenis võimu haarata (nn. Müncheni õllekeldriputš - Baieri valitsusjuht võeti natside poolt vangi ja Hitler kuulutas end valitsusjuhiks, Berliini valitsuse võimult tagandatuks ja, sõjaväe poolehoiu võitmiseks, kindral Ludendorffi sõjaministriks). Katse oli üsna mannetu ning suruti järgmine päev maha, Hitler vahistati ja mõisteti veebruaris 1924 5 aastaks vangi, ent vabastati juba detsembris samal aastal. Vanglas kirjutas Hitler oma seisukohti käsitleva raamatu Mein Kampf , mille juures teda aitas ta erasekretäriks kujunenud Rudolf Hess. Ja Hitleri populaarsus sel perioodil kasvas.
1925 asuti NSDAPd taas üles ehitama ning koguma liikmeid ka väljaspool Baierit. Põhja-Saksamaale saadeti selleks Gregor Strasser ja ta vend Otto. G.Strasseri mõju parteis kasvas, tema pooldajate hulka kuulus algul ka 1924 parteisse astunud Dr. Joseph Goebbels. Stabswache asemele loodi parteieliidi kaitseks uus allorganmisatsioon Schutzstaffel (SS). Ent edu saabus alles majanduskriisiga 1930.
Septembris 1930 saavutas NSDAP ennetähtaegsetel parlamendivalimistel suure läbimurde, sai 18,3% häältest ja kujunes suuruselt teiseks parteiks Reichstagis. Sügisel 1931 tabas Hitlerit ta esimene skandaal, nimelt leiti ta Müncheni korterist mahalastuna ta poolõe tütar Geli Raubal. Kohe hakkasid levima kuuldused, et tüdruk oli olnud Hitleri armuke . Juba 1929 oli Hitler tutvunud ka Eva Brauniga, kes 1932 ja 1935 üritas samuti end tappa.
Juunis 1932 sai Saksamaa kantsleriks Franz von Papen, kes kuulus ametlikult Zentrumsparteisse, ent oli oma parteikaaslastest tunduvalt parempoolsem ja toetas Hindenburgi, peagi astus ta sellest parteist välja. Papeni valitsuse välisministriks sai Konstantin von Neurath ja kaitseministriks Hindenburgi soosik kindral Kurt von Schleicher. Juulis 1932 valiti uus Reichstag ning natsid said juba 37,2% häältest. Seepeale nõudis Hitler endale kantslerikohta. Hindenburg keeldus. Novembris 1932 korraldati taas Reichstagi valimised, natsid said 33% häältest ja von Papen astus tagasi. Uueks kantsleriks nimetati Schleicher, kes üritas enda poole meelitada NSDAP vasaku tiiva juhti Gregor Strasserit, aga tulemusteta.
Jaanuaris 1933 jõudsid Hitler, von Papen ja Hindenburg lõpuks kokkuleppele. 30.01.1933 moodustati uus valitsus, kus Hitler oli kantsleriks, von Papen asekantsleriks ja konservatiivide juht Hugenberg majandusministriks. Neurath säilitas välisministri koha. Peale Hitleri kuulus valitsusse veel vaid kaks NSDAP liiget: siseminister Wilhelm Frick ja Göring. Hitlerit toetasid ka mitmed mõjukad äritegelased.
Majandus
Peale I maailmasõda oli Saksamaa majandus kaoses, kuid kuna sõda oli peetud vaid vaenlase territooriumil, siis vähemalt ei olnud purustusi jms. Väga tõsiseks probleemiks kujunesid Versailles’ rahulepinguga ette nähtud reparatsioonimaksed, mille suuruseks 1921. aastal määrati 6,6 miljardit briti naela (see oli tollal tohutu summa). Kuna Saksa valitsus ei suutnud reparatsioone tasuda, siis okupeerisid jaanuaris 1923 Ruhri tööstuspiirkonna (seal toodeti enamus saksa söest, terasest ja rauast). Sakslased vastasid passiivse vastupanuga. Ruhri okupatsioon tõi kaasa suure tööpuuduse ja hüper-inflatsiooni (kui aasta algul maksis $1 umbes 4,2 marka , siis augustis sai $1 eest juba miljon marka ning novembris triljon marka). Detsembris 1923 võttis valitsus kasutusele uue valuuta (Rentenmark, selle asemel omakorda tuli peatselt Reichsmark), mis lõpetas hüperinflatsiooni. Kriis lahendati 1924 Dawes’i plaaniga, mis nägi ette:
1) Ruhri ala tuli Weimari valitsusele tagasi anda
2) Reparatsioonimaks pidi olema esimesel aastal 1 miljard marka ja tõusma seejärel 4 aastaga 2,5 miljardi margani
3) Välislaenud tuli Saksamaale taas kättesaadavaks teha
4) Reichsbank tuli Antanti järelevalve all reorganiseerida
1920.-te II poolel Saksamaa majandus kosus ning kujunes peatselt taas Euroopa kõige kiiremini arenevaks majanduseks . Youngi plaan 1929 reguleeris veelgi reparatsioonimakseid, kogusummaks kehtestati $26,35 miljardit, mis tuli maksta 58,5 aasta jooksul.
Saksamaa majandus sattus aga selle kõige tagajärjel sõltuvusse USA kapitalist ning kui USAd tabas oktoobris 1929 börsikrahh ja sellele järgnes suur majanduskriis , siis viidi suur osa USA kapitalist Euroopast välja ja Saksa majandus varises taas kokku. See muutis taas populaarseiks äärmusrühmitused. Asja ei parandanud ka kantsler Brüningi katse riigi kulusid kärpides ettevõtjatele rohkem raha jätta ja sedaviisi majandust taas jalule aidata. Tööpuuduse ja vaesuse tulemusena muutusid senised valitsevad parteid rahva silmis väga ebapopulaarseteks. See tõi kaasa parempoolsete, nagu natsid ja Hugenberg, ja äärmusvasakpoolsete mõju kasvu. Natse asusid toetama ka mitmed töösturid ja maaomanikud, lootes Hitleri karmimalt poliitikalt stabiilsust ja riigi tellimusi (näiteks Saksamaa taasrelvastumisel). 1932. aasta II poolel hakkas Saksamaa majanduslik olukord paranema, kuid mitte piisavalt kiiresti ja Hitler jõudis enne võimu võtta.
Välispoliitika
Weimari vabariigi välispoliitika põhisuunad määras Versailles’ leping. Kõigepealt jäeti sakslased ilma oma kolooniatest, siis võeti ära Elsass -Lotring ja anti Saarland Rahvasteliidu kontrolli alla. Sõjaväe suuruseks seati 100,000 meest, tanke jm. raskerelvastust olla ei tohtinud, laevastiku suurus kahandati miinimumini, sõjalennukeid omada ei tohtinud ja kindralstaap likvideeriti. See oli alandus. Weimari vabariik pidi olema sõjaliselt nõrk ja poliitilises isolatsioonis.
Rahvasteliitu Saksamaad esialgu ei lubatud. Saksamaa pidi olema paaria, kõrvalejäetu, ilma liitlasteta maa. Kuid aprillis 1922 Euroopa finantsküsimuste arutamiseks kokku kutsutud Genova konverentsi raames sõlmis Saksa välisminister Walther Rathenau NSV Liiduga Rapallo lepingu, millega loobuti territoriaalsetest ja finantsilistest nõudmistest üksteise suhtes ning sõlmiti diplomaatilised suhted. NSVL oli samuti jäänud isolatsiooni ning seega olid koostööst huvitatud mõlemad osapooled. Kuna Saksamaale oli tehtud piiiranguid ka sõjaväe treenimise osas, siis lepiti peagi kokku, et saksa sõjaväelasi hakatakse treenima NSV Liidu territooriumil (see oli juba otsene Versailles’ rahulepingu rikkumine , mis jätkus kuni Hitleri ajani).
1923-1929 oli Saksa välisministriks liberaal Gustav Stresemann, kelle ajal Saksamaal ja USAl tekkisid head majanduslikud suhted (USA kapital hakkas voolama Saksamaale, kus sellele oli võimalik leida kasumlikku rakendust). 1925 allkirjastati Locarno lepingud , millega lubati tagada riigipiiride puutumatus ja milles Saksamaa, Prantsusmaa ning Belgia lubasid üksteist mitte rünnata (lubaduse rikkumise korral pidid Suurbritannia ja Itaalia rünnatavale riigile appi minema). Sellega loodeti tagada rahu ja Saksamaad hakati tunnistama teistega võrdse riigina. 1926 võeti Saksamaa vastu ka Rahvasteliitu.
1920.-te II pool kujunes vaikseks, rahumeelseks perioodiks . Kuid majanduskriis tõi kaasa tormilised muutused 1930.-te alguses kõigepealt sisepoliitikas ning pärast diktatuuri kindlustumist ka välispoliitikas.
KOLMAS REICH
Hitleri võimuletulek (Machtergreifung) 30.01.1933 oli demokraatlik (vähemalt tollase Weimari vabariigi standardite järgi) ja ta valitsus oli alguses koalitsioonivalitsus. Kuid teiste organisatsioonide tasalülitamine algas juba samal talvel.
Tee diktatuurile
27.02.1933 süttis põlema Reichstagi hoone. Koheselt tuvastati, et tegu oli süütamisega ning süüdistati kommuniste. President Hindenburg allkirjastas Hitleri pealekäimisel Reichstagi põlemise dekreedi, millega valitsus sai üsna vabad käed kommunistide ja teiste poliitilieslt kahtlaste tegelaste arreteerimiseks, jälgimiseks ja hirmutamiseks.
5.03.1933 toimusid uued Reichstagi valimised, ent NSDAP eii saavutanud neil absoluutset enamust. Küll aga oli enamus parempoolsetel ja Kommunistliku Partei keelustamise järel oli Hitleril Reichstagis piisav toetus. 23.03.1933 võttis Reichstag vastu seaduse, millega Hitleri valitsus sai õiguse ilma Reichstagi otsuseta seadusi välja anda (Ermächtigungsgesetz). Sellega oli Hitler koondanud enda kätte nii täidesaatva kui seadusandliku võimu. Peatselt keelustati Sotsiaaldemokraatlik Partei, mis oli hääletanud selle seaduse vastu.
31.03.1933 anti välja seadus, millega Reichi osariikide (Länder) valitsused said samasuguse seadusandliku võimu. 7.04.1933 määras valitsus igasse Land i oma esindaja, mis sai eelduseks tsentraliseeritud riigi loomisele. Seejärel likvideeriti iseseisev ametiühinguliikumine ja selle juhid pandi kinni. 14.07.1933 keelustati uute parteide loomine. Ja 30.01.1934 valitsus teatas, et Saksamaa ei ole enam föderaalne riik, kogu võim koondus Berliini.
Juba suvel 1933 oli Hitler enda võimus niivõrd kindel, et eemaldas võimult kõik ülejäänud parteid. SA oli olnud efektiivne, selle juhiks oli 1931 kutsutud vahepeal välismaale läinud Ernst Röhm, kes kujunes nüüd natside seas üheks tähtsamaks meheks. See Hitlerile aga ei meeldinud, ta vajas armee toetust ja SA kõrvale mingit usaldusväärsemat organisatsiooni.
Hitleri sõjaminister kindral Werner von Blomberg suutis Reichswehr’i natside poolele võita. Samal ajal muutus järjest suuuremaks ja mõjukamaks SS, mida juhtis 1929. aastast Heinrich Himmler (1900-1945). SS oli ametlikult SA koosseisus , kuid reaalselt juba 1933. aastal omaette organisatsioon (isegi vormis oli vahe, SA liikmed kandsid pruuni, SSi omad musta). 1934 allutati SSile ka Gestapo (Geheime Staatspolizei), mis koos Sicherheitsdienstiga (SD) moodustas natside salapolitsei.
30. juuni öö vastu 1. juulit 1934 on läinud ajalukku “pikkade nugade ööna” ( Nacht der langen Messer). See oli suunatud SA ja NSDAP vasaku tiiva vastu, kes uskusid sotsialismi ja natsionalismi ühildamisse (natside suurtöösturitest rahastajatele see ei meeldinud) ning omasid Hitleri arvates liialt suurt mõju. SA juhid ja mitmed mõjukad poliitikud arreteeriti, Hitleri asekantsler Franz von Papen pandi koduaresti. Ernst Röhm, Gregor Strasser ja Kurt von Schleicher tapeti.
2.08.1934 suri president Hindenburg. Uut presidenti ei valitud, tema kohustused võttis endale Hitler, keda hakati nüüd kutsuma Führer und Reichskanzler. Hitler oli seega saanud enda kätte peale seadusandliku ja täidesaatva võimu ka riigipea ja seda kõike vormiliselt seaduslikult.
Hitleri lähikonna moodustasid peale 1934. aastat Hermann Göring (lennuväeminister alates 1935), Joseph Goebbels (propagandaminister), Heinrich Himmler (SS ja politsei), Rudolf Hess, Albert Speer, jt. Muutusi selles seltskonnas ei tulnud peaaegu sõja lõpuni, välja arvatud Hess, kes Suurbritanniasse vangi lendas . Sõja ajal kasvas oluliselt armee tähtsus riigi juhtimises.
Sisepoliitika
Reichstagi otsus 23. märtsist 1933 Hitleri valitsusele seadusandliku võimu andmise kohta oli sündinud NSDAP ja Zentrumspartei kokkuleppel, viimase esimees Ludwig Kaas oli siiski kohanud parteisiseselt tugevat vastupanu. Partei enamuse tahtele alludes oli Zentrumspartei lõpuks üksmeelselt siiski poolt hääletanud. Vastu olid kõik SDP 94 esindajat, neist Otto Wels (1873-1939) läks ajalukku ainsa mehena , kes julges uue seaduse vastu sõna võtta (tema lause „Wir sind wehrlos aber nicht ehrlos“ – „Me oleme kaitseta, kuid mitte auta“ – on üks tuntumaid 1930.-te Saksamaal Hitleri vastu suunatud sõnavõtte). Ent SDP oli Reichstagis selges vähemuses. Kommunistliku Partei järel sai SDP 22.06.1933 teiseks keelustatud parteiks Hitleri Saksamaal.
Juuli alguseks 1933 olid kõik parteid SA survel oma tegevuse lõpetanud, viimasena läks laiali 6.07.1933 Zentrumspartei. 14.07.1933 keelustati uute parteide loomine. Jäi vaid üks partei – NSDAP. Ermächtigungsgesetz pidi siiski olema ajutine, seda uuendati iga nelja aasta tagant (1937 ja 1941).
Hindenburgi surmaga koondus Hitleri kätte peale seadusandliku ja täidesaatva võimu ka riigipea võim. Valitsusse hakkasid kuuluma vaid NSDAP liikmed, üksikute eranditega. Peale „pikkade nugade ööd“ kujunes kontroll ametnike ja politsei üle SSi kätte, mille juht Heinrich Himmler oli Hitleri ustavamaid järgijaid.
1934 ühendati senine Preisi salapolitsei Gestapo (Geheime Staatspolizei), mille volitused laienesid nüüd kogu Saksamaale, ja SD (Sicherheitsdienst – tegeles peamiselt informatsiooni kogumisega) Sicherheitspolizei juhtimise alla, selle ülemaks sai Himmleri lähim abiline Reinhard Heydrich. Septembris 1939 loodi Sicherheitspolizei asemele Reichssicherheits-hauptamt (RSHA), mille alla koondati Gestapo (Amt IV), SD (sakslastega välismaal tegeles Amt III, välisluurega Amt VI) ja Kripo (Amt V). Üldse oli RSHA jagatud seitsmeks Amtiks. RSHA oli SSi koosseisus, selle esimene juht oli Heydrich ja tolle tapmise järel Ernst Kaltenbrunnen.
Lisaks politseile oli SSil ka oma sõjaline osa (Waffen-SS), millest kujunes II maailmasõja ajal olulisim Saksamaa sõjaväe osa. Samuti kuulusid SSi haldusalasse koonduslaagrid (Konzentrationslager – neisse koondati ebasoovitavad või ohtlikud inimesed, nagu juudid , mustlased , homod, sõjavangid, jt. ning alates 1938 kasutati ka nende tasuta tööjõudu, sh ka eraettevõtjate poolt). Esimesena rajati Dachau koonduslaager juba 1933. aastal, järgnesid Sachsenhausen 1936, Buchenwald 1937, Flossenbürg 1938, Mauthausen 1938, Neuengamme 1938, Ravensbrück 1939, Stutthof 1939, Auschwitz 1940 (sellest sai suurim laager, kus hukkus kuni 1,5 miljonit inimest), Gross-Rosen 1940, Theresienstadt 1941, Treblinka 1942 jne. Samuti kuulusid SSi koosseisu poolmilitaarsed hävitusgrupid (Einsatzgruppen) ja meditsiiniüksused (Sanitätsstaffel).
SSi kõrgeimad auastmed olid (kõrgeimast alustades, sulgudes Wehrmachti võrdväärsed aukraadid): Reichsführer-SS (Generalfeldmarschall), Oberstgruppenführer (Generaloberst), Obergruppenführer (General), Gruppenführer (Generalleutnant), Brigadeführer (General- major ), Oberführer (Oberst), Standartenführer (Oberst), Obersturmbannführer (Oberst-leutnant), Sturmbannführer (Major), Hauptsurmführer (Hauptmann), Obersturmführer (Oberleutnant), Untersturmführer (Leutnant).
Saksa relvajõudude Wehrmachti (e.k. kaitsejõud) koosseisus olid armee (Heer), sõjalaevastik (Kriegsmarine) ja lennuvägi ( Luftwaffe ), sõja ajal ka Waffen-SSi ja SA üksused. Wehrmachti ülemjuhataja oli peale Hindenburgi surma 1934 Hitler. Kuni 1938. aastani oli kõrgeim ülemjuhatus kaitseministri von Blombergi käes, tolle errumineku järel nimetati kaitsejõudude juhatajaks Wilhelm Keitel. Kõrgeima ülemjuhatuse staabiülemaks sai Alfred Jodl (1890-1946). Armee ülemjuhatajaks sai Walther von Brauchitsch, kelle errumineku järel detsembris 1941 võttis armee juhtimise enda peale Hitler ise. Laevastiku ülemjuhataja oli kuni jaanuarini 1943 Erich Raeder, seejärel asus laevastikku juhtima Karl Dönitz. Luftwaffe juht oli Hermann Göring, kellest Hitler tegi 1941 Reichsmarschalli (kõrgeim ja ühtlasi ainuke selline sõjaväeline aukraad natsi-Saksamaal).
NSDAP liikmete arv kasvas 2,5 miljonilt 1933. aastal 8,5 miljonini 1945. Neist parteiliikmetest umbes pooled kuulusid keskklassi. Atraktiivsust lisasid parteile sümbolid (tuntuim neist on swastika, õnnetoov sümbol sanskriti ja mitmes teises kultuuris) ja loosungid. Vaenlase kuju loomine ja isamaaline väljendus, suur tähelepanu noorteorganisatsioonidele ja militarism tegid NSDAP noortele huvitavaks, samuti avanes diktatuuri tingimustes vaid partei liikmena võimalus teha kiiret karjääri. Massiüritused ja kergesti meeldejäävad loosungid, nagu Sieg Heil! ( Elagu Võit!), Heil Hitler! (Elagu Hitler!), Ein Volk, ein Reich, ein Führer! (Üks rahvas, üks riik, üks juht!), Deutschland , erwache! (Saksamaa, ärka!) jne. tekitasid tunde ühtsusest ja milleski suures osalemisest. Lauspropaganda, kriitika puudumine ja kord tagasid NSDAP populaarsuse. Hitleri propagandaminister oli Joseph Goebbels. Goebbelsit peetakse tänapäeval massipropaganda rajajaks, ta võttis selleks kasutusele massimeedia (raadio, ajalehed) ja kultuuri ( kino , raamatud, teatri, muusika ) ning lasi üht ja sama korrata nii kaua, kuni kõik uskusid, et korratav peab olema tõde.
Parteisiseses töös olid olulisimad tegelased Reichsleiterid (otseses tõlkes riigijuhid), kes allusid otse Hitlerile. Pisut väiksema tähtsusega olid Gauleiterid, kes esindasid parteid Saksamaa regioonides (Gau), omades selles piirkonnas väga suurt mõju.
Diktaatoride, nagu ka absoluutsete monarhide puhul on suur mõju riigi valitsemisel neil inimestel, kes hoolitsevad valitseja vastuvõtuaegade ja kirjavahetuse eest. Kammerteener või erasekretär või kantselei juht võib otsustada, kel on rohkem ja kel vähem võimalusi diktaatori või monarhi jutule pääsemisel. Hitleri erasekretäriks oli Rudolf Hess, kuni 1941. aastani, kelle järel sai selleks Martin Bormann. Kui Hessi on peetud neurootikuks, keda oli kerge mõjutada ja kes pigem aastate jooksul kaotas oma mõju, siis Bormanni võim sõja ajal üha kasvas.
Suurt tähtsust omas riigi juhtkonnale kuuleka parteiaktiivi kasvatamisel noorteorganisatsioon Hitler-Jugend, mida 1933-1940 juhtis Baldur von Schirach ja 1940-1945 Artur Axmann. Hitler-Jugend oli paramilitaarne organisatsioon, selle eesmärk oli kasvatada tulevasi sõdureid, kes oleksid valmis kaitsma „aaria rassi“ puhtust ja vajadusel surema Hitleri ning isamaa (Vaterland) eest. Nagu täiskasvanuile nii taoti ka noortele pähe antisemiitlikke ja propagandistlikke loosungeid. Enne Hitleri võimuletulekut 1933. aasta algul oli Hitler-Jugendis veidi üle 100 000 liikme, sama aasta lõpuks oli liikmeid ca 2,3 miljonit. 1936 muudeti sellesse organisatsiooni kuulumine kohustuslikuks kõigile vastavas vanuses noortele (umbes nagu NSV Liidus kõik pidid olema pioneerid) ja 1940 oli liikmete arv juba 8 miljonit.
Antisemitism oli Kolmandas Reichis keskne teema, juute peeti vaenlasteks ja riigi ametlik ideoloogia nägi ette juutide likvideerimise Saksamaal ning selle mõjualustes piirkondades. Alustati tagasihoidlikumalt. Suve lõpul 1935 anti välja kaks seadust, tuntud kui Nürnbergi seadused, mis piirasid tugevalt juutide õiguseid. Esimene neist seadustest keelustas juutide ja sakslaste vahelised abielud ning seksuaalsuhted, samuti keelati alla 45-aastastel saksa naistel töötada juutide majapidamises . Teine seadus jättis juudid ilma Saksa kodakondsusest. Järgnevalt kärbiti juutide õigusi töötada professionaalsust nõudvatel ametikohtadel, segregatsioon üha süvenes. Septembris 1938 keelati saksa arstidel ravida juudi patsiente, samas juudid ei saanud arstina töötada. Süvenev tagakiusamine kulmineerus ööl vastu 9. novembrit 1938, kui üle Saksamaa asuti rüüstama sünagooge, juudi surnuaedasid ja poode . Ligi sada juuti tapeti, umbes 20 000 viidi koonduslaagritesse. Tuntuks sai see pogromm Kristalliöö (Kristallnacht) nime all. Nädal hiljem keelustati juudi lastel avalikes koolides õppimine ning juudi ärimeeste ettevõtted hakkasid riigipoolsete piirangute ja maksude tõttu pankrotistuma. Kristalliööd peetakse holokausti alguseks.
Tõsisem juutide hävitamine algas II maailmasõja ajal. 20.01.1942 toimus Berliinis Wannsee konverents , kus otsustati „juudiküsimuse lõplik lahendus“. Eesmärgiks oli juudivaba (Judenfrei) ühiskond, mistõttu ka okupeeritud maades tuli juudid likvideerida . Esimesena ja (endistest) riikidest ainsana kuulutati Judenfrei’ks Eesti (detsembris 1941).
Omaette teema on koonduslaagrites toimunud inimkatsed , mille teostamisel kõige kurikuulsamaks on saanud 1943-1945 Auschwitzis tegutsenud arst, Surmaingli (Todesengel) hüüdnime pälvinud Josef Mengele . Mengele erilisteks huvialadeks olid kaksikud (väidetavalt püüdis ta vähemalt korra kunstlikult luua siiami kaksikute paari, ent üritus ebaõnnestus) ja liliputid. Tema isik on seotud legendidega ja ta inimkatsetest on liikvel igasuguseid lugusid. Üsna tavaline oli tollal sundsteriliseerimine (rakendati nii teise rassi kui vaimuhaiguse korral), seda mitte ainult natside territooriumil, ja erinevate gaaside katsetamine vangidel.
Natside üheks juhtivaks ideoloogiks on peetud Tallinnast pärit Alfred Rosenbergi (1893-1946), kes sõnastas partei seisukohad rassiteoorias, eluruumi hankimises ja kunstis (ta ise oli hariduselt arhitekt). Poliitikas ta suurt rolli siiski ei mänginud, tema karjääri tipuks jäi 1941 saadud okupeeritud idaalade riigiministri koht. Rosenberg ei olnud eriti edukas ka Hitleri lähikonnas, jäädes alati Hessi, Bormanni, Goebbelsi, Himmleri, Göringi jt varju.
Välispoliitika
Hitleri eesmärk oli eelkõige ühendada saksa rahvas ning muuta Saksamaa taas mõjuvõimsai-maks riigiks maailmas. Selleks tuli teha lõpp Versailles’ süsteemile, liita Austria Saksamaaga, leida liitlasi ja saada tagasi I maailmasõjas kaotatud alad.
Hitleri välisministriks kuni 1938. aastani oli Konstantin von Neurath ja 1938-1945 Joachim von Ribbentrop.
Alustuseks lahkus Saksamaa 1933 (nagu ka Jaapan) Rahvasteliidust. Märtsis 1935 teatas Berliin Saksamaa taasrelvastumisest. Suurbritannia ja Prantsusmaa ei võtnud seepeale midagi ette. Samuti jätkus Saksamaa koostöö NSV Liiduga. Saksamaa olulisimaks liitlaseks kujunes Itaalia, mis Benito Mussolini juhtimisel oli kujunenud totalitaarseks fašistlikuks riigiks. Itaalia ja Saksamaa liiduni ei jõutud kergelt, tüliküsimuseks oli eelkõige Austria, mida Mussolini tahtis säilitada puhvrina Saksamaa ja Itaalia vahel. Samal ajal oli Mussolini huvides Vahemere idaosa kontrollimine, mistõttu ta tundis suurt huvi Albaania (sattus 1930.-te algul Roomast sõltuvusse) ja Liibüa (oli Itaalia koloonia juba 1911. aastast) vastu. Kevadel 1935 sõlmis Itaalia Stresa konverentsil leppe Prantsusmaa ja Suurbritanniaga, millega tagati Austria suveräänsus. Kuid sama aasta sügisel ründas Mussolini Abessiiniat (tänane Ethiopia) ja see halvas ta suhted lääneriikidega. Abessiinia konflikt viis Mussolini ja Hitleri liiduni, mis vormistati oktoobris 1936. Samuti jäi 1936. aastasse Rheini demilitariseeritud tsooni üle-võtmine (taas Versailles’ rahu rikkumine), ja Hispaania kodusõja algus, milles Hitler asus avalikult Franco poolele.
Saksa rahva ühendamisel oli Austria võtmetähtsusega. Juba juulis 1934 mõrvati natside poolt Austria kantsler Dollfuß, kes itaalia fašistide toetusel üritas säilitada omaenda loodud parempoolset autoritaarsusele kalduvat režiimi. Dollfußi järglane kantsleri-kohal Kurt Schuschnigg jätkas eelkäija poliitikat. Austria natsid olid sunnitud tagasi tõmbuma, nende partei keelustati. Kuid Itaalia-Saksa liiduga olukord muutus ja 1938. aasta alguseks oli Austria sunnitud olukorraga leppima. Veebruaris 1938 sundis Hitler Schuschniggi võtma oma valitsusse austria natside juhi Arthur Seyß-Inquarti, kellest sai siseminister. 11.03.1938 astus Schuschnigg, kaotanud lootuse Austriat päästa, ametist tagasi ja uueks kantsleriks sai Seyß-Inquart. 12.03.1938 marssisid Saksamaa väed Austriasse ja keegi neid ei takistanud. Austria sai Kolmanda Reichi osaks. Anschluß oli sellega teostunud.
Saksamaa ideeks sai nüüd „eluruumi“ (Lebensraum) hankimine tulevikus, esialgu asuti aga taotlema järgmist sakslastega asustatud piirkonda – Sudeedimaad (Sudeteland), mis oli osa Tšehhoslovakkiast. Sudeedisakslaste natsist liider Konrad Henlein nõudis oma inimestele enesemääramisõigust, st. liitumist Saksamaaga. Britid ja prantslased ei olnud sõjast huvitatud, samuti polnud suureks konfliktiks valmis Mussolini. Seetõttu sõlmisid 29.09.1938 Prantsuse peaminister Daladier, Briti peaminister Chamberlain, Itaalia il duce Mussolini ja Saksamaa Führer Hitler Müncheni kokkuleppe, millega Sudeedimaa anti Hitlerile. Tšehhoslo-vakkia käest keegi ei küsinud, samas olid olulisemad nende piirikindlustused ja suur osa tööstusest just neil sakslastele määratud aladel.
Hitler ei piirdunud ainult Sudeedimaaga. 15.03.1939 marssisid Saksa väed Prahasse, okupee-rides kogu Tšehhi ala. Slovakkiast sai vormiliselt iseseisev, ent reaalselt Berliini poolt suunatud riik. Märts 1939 oli üldse Hitlerile väga edukas kuu. Uueks paavstiks valiti Eugenio Pacelli Pius XII nime all, kes kardinalina oli olnud üsna natsisõbralik ja keda tänaseni süüdistatakse Hitleri toetamises (Hitler oli ühe esimese välispoliitilise sammuna 1933 garanteerinud katoliku kiriku õigused Saksamaal, Pacelli oli olnud tollal paavsti eriesindaja Berliinis). 22.03.1939 sunniti Leedut loovutama sakslastele Klaipėda (Memeli) linn, mida peeti põliseks Preisi alaks. Ja Hispaania kodusõda lõppes märtsis 1939 Franco võiduga, mis samuti oli hea uudis Hitlerile.
Novembris 1936 oli Saksamaa ja Jaapani vahel sõlmitud nn. antikominterni pakt, mis oli suunatud NSV Liidu ja kommunistliku liikumise vastu. Selle paktiga ühines peatselt ka Itaalia. 1937 tungis Jaapan kallale Hiinale, eesmärgiga vallutada Mandžuuria. Seega probleeme tuli Suurbritannia ja Prantsusmaa jaoks üha juurde, USA suurde välispoliitikasse sekkuda ei soovinud. Veebruaris 1939 liitus antikominterni paktiga Ungari, mille diktaatorist juht admiral Miklós Horthy oli parempoolsete vaadetega. Paar kuud hiljem astusid nii Ungari kui Hispaania Rahvasteliidust välja. Seega liitlasi Hitleril oli ja, kasutades ära sõjavas-taseid meeleolusid Suurbritannias ning Parantsusmaal, oli ka piisavalt võimalusi asuda teostama oma Lebensraumi ideed.
Aprillis 1939 ründas Itaalia Albaaniat ning vallutas selle. Kuu aega hiljem allkirjastasid Saksa välisminister von Ribbentrop ja Itaalia välisminister Galeazzo Ciano nn. Teraspakti, millega lubati üksteist toetada.
Nüüd sõltus kõik Stalinist. Hitler oli juba esitanud oma nõudmised Poolale, tema eesmärk oli Saksamaa edasine laienemine. Britid ja prantslased tahtsid sõda Euroopas vältida. Staliniga pidasid seetõttu läbirääkimisi mõlemad pooled. Lääneriigid ei olnud valmis NSV Liidule pakkuma nii palju kui võis pakkuda Hitler. Seetõttu allkirjastasid 23.08.1939 Moskvas mitte-kallaletungilepingu just Ribbentrop ja NSVLi välisminister Molotov, jagades ühtlasi kahe riigi vahel ära mõjupiirkonnad Ida-Euroopas. NSV Liit sai Soome, Eesti, Läti, Ida-Poola (täna Lääne-Valgevene ja Lääne- Ukraina ) ja Bessaraabia (täna Moldova ). Sõjaks oli nüüd kõik valmis.
Majandus
Hitleri valitsuse populaarsuse 1930.-tel tingis muu hulgas ka suur majandusalane edu. Ühelt poolt oli tegu asjaoluga, et kogu maailm väljus 1933-1934 majanduskriisist ja algas taas majanduskasv . Teiselt poolt viis Hitleri konservatiivne valitsus läbi mitmeid reforme, mis tõid kaasa peaaegu täieliku tööhõive ja tööstuse erakordselt kiire arengu.
Natside visioonis pidi ideaalses riigis naine olema koduperenaine, seega naised saadeti töölt koju lapsi kasvatama (see vabastas meestele kohe hulga töökohti). Lõpetati reparatsioonide tasumine, selle asemel hakkas riik investeerima sõjatööstusse (sellega loodi hulk töökohti taas). Investeeringute katteks lasi valitsus käibele uusi võlakirju (nn Mefo-Wechsel), mida pidi soovi korral alati saama Reichsmarkadeks vahetada. Samuti kasutati ära 1930.-te teisel poolel USA firmade soovi taas Euroopasse oma kapitali paigutada. Kuna Saksamaa majandus arenes väga kiiresti, siis USA kapital eelistas seda sageli Prantsusmaale või Suurbritanniale, see aitas majanduskasvu hoida. II maailmasõja algus võimaldas Hitleri valitsusel oma võlakirjad ka lunastada, kasutades selleks okupeeritud riikide kullavarusid.
Hitleri majanduspoliitika peamine juht oli Hjalmar Schacht, kes 1923-1930, 1933-1934 ja 1937-1939 oli Reichsbanki president ning 1934-1937 majandusminister. Sõja algus vähendas ta mõju ja 1943 tõrjuti ta valitsusest lõplikult välja. Töösturitest oli mõjukaim Gustav Krupp von Bohlen und Halbach, kelle tehased said enim sõjalisi tellimusi valitsuselt. Kruppi tehased kasutasid ka koonduslaagrite orjatööjõudu, Gustavi poeg Alfred Krupp von Bohlen und Halbach mõisteti selle eest hiljem sõjakurjategijana vangi.
Hitleri valitsus pani suurt rõhku ka infrastruktuurile, ehitades uusi teid ja raudteid . Esimene kiirtee (Autobahn) valmis Kölni ja Bonni vahel 1932 ja peale Hitleri võimuletulekut asuti looma kiirteede võrku üle Saksamaa. Tollal muutus populaarseks ka autode võidusõit, milleks oli tarvis heas korras teid ja riik oli valmis seda sponsoreerima. Suurim autotootja oli Daimler -Benz AG. 1938 alustati Volkswagen Käfer’i (VW Beetle) tootmist, selle looja oli Ferdinand Porsche. VW Käferi tootmiseks asutati 1937 uus firma, Volkswagen AG, mille eesmärk oli võimaldada kõigile sakslastele oma auto soetamine. Sõja tõttu Käferi tootmine peatus mitmeks aastaks. Tšehhi okupeerimisega 1939 läks sakslaste kontrolli alla ka Škoda. Saksa autotootjad kasutasid kõik koonduslaagrite tööjõudu.
1930.-il jätkus ka zeppelinide tootmine, kuigi natsid eelistasid sõja puhul efektiivemaid lennukeid. 6.05.1937 süttis põlema zeppelin ”Hindenburg”, hukkus 36 inimest. Selle taga-järjel hakkas zeppelinide popularsus kaduma.
Hitleri teine suur huviala tehnika ja teede kõrval oli arhitektuur . Ta lemmikarhitekt Albert Speer oli üks natsi-Saksamaa mõjukamaid mehi. Kunst pidi olema ühtaegu nii propaganda teenistuses kui ka väljendama perfektse tulevikuühiskonna olemust. Natsid ei sallinud normist kõrvalekaldumist, vormid pidid olema selged ja kindlate reeglite järgi paigas, seda nii hoonete kui inimeste puhul.
1936. aastal Berliinis toimunud olümpiamängud olid rahvusvaheliselt olulisim Saksamaal toimunud üritus Hitleri valitsuse ajal, sellest tehti väga suurejooneline, Kolmanda Reichi vääriline sündmus.
Ja Richard Wagneri muusika ning (valikuliselt) Friedrich Nietzsche filosoofia olid ”moes”.
II maailmasõda
Vastavalt MRP-le ründas Saksamaa 1.09.1939 Poolat. Seepeale kuulutasid 3. septembril Prantsus-maa, Suurbitannia, New Zealand ja Australia Saksamaale sõja. Küll aga ei võtnud liitlasväed seejärel läänerindel midagi ette, Poola oli sõjas üksi. Lisaks sellele ründasid 17. septembril Poolat ka nõukogude väed, kuivõrd Stalin tahtis ära hoida Hitleri jõudmise Ida-Poolasse. 28.09.1939 oli Poola põhiosas vallutatud, viimased väe-üksused kapituleerusid 6. oktoobril. Samal ajal oli NSV Liit asunud viima oma vägesid Balti riikidesse ja asus ette valmistama sõda Soomega . Poola jagati Saksamaa ja NSV Liidu vahel, lisaks sai Leedu Vilniuse ja samuti Slovakkiale anti väike maa-ala. Poolas leidis aset järgnevail aastail enamus natside sõjakuritegudest, nii poolakate vastupanuliikumise kui natside idapoliitika tõttu.
Peale Poola kampaaniat saabus mõneks ajaks vaikus . Ametlikult oldi sõjas, reaalselt midagi ei toimunud, seetõttu on seda perioodi kutsutud “kummaliseks sõjaks” (Phony War, Twilight War, Sitzkrieg , drôle de guerre). Selle jooksul pidasid NSV Liit ja Soome 30.11.1939-12.03.1940 maha Talvesõja.
9.04.1940 ründas Saksamaa Taanit ja Norrat. Saksamaa vajas Rootsi rauamaaki, seega pidi ta garanteerima, et liitlased ei saaks sellega kauplemist takistada. Samuti oli Norra rannik sõjaliselt oluline, et kontrollida Põhjamerd. Taani kapituleerus kohe, Norra lõunaosa vähem kui kuu aja pärast (põhi pidas pisut kauem vastu). Norra poliitik Vidkun Quisling , kelle nimi on saanud tänapäeval reeturi ja kollaborandi sünonüümiks, oli okupatsiooni ajal üks Norra juhtivaid poliitikuid , end isegi hitleri jaoks oli tegu liiga suure pugeja ja lurjusega. Peale sõja lõppu lasti Quisling maha.
10.05.1940 ründasid Saksa väed Hollandit, Belgiat, Luxemburgi ja Prantsusmaad. Kummaline sõda oli läbi, liitlastele väga õnnetult. Luxemburgi suurhertsoginna põgenes koos valitsusega kohe Londonisse. Holland kapituleerus 15. mail. Belgia kuningas Leopold III sattus sakslaste kätte vangi ja elas sõja üle Saksamaal. Prantsusmaa kapituleerus 22.06.1940, Põhja- ja Lääne-Prantusmaa okupeeriti sakslaste poolt. Ülejäänud osas loodi nn. Vichy vabariik, mis oli Saksamaa mõju all ja mille valitsus tegi koostööd Hitleri valitsusega. Seda Vichy vabariiki juhtis I maailmasõja kangelane marssal Pétain, kelle kõrval omasid suurt mõju Pierre Laval ja admiral François Darlan.
Seega oli suur edu Saksamaale, millele oli suvel 1940 jäänud vaid üks oluline vastane – Suurbritannia. 19.07.1940 andis Hitler 12-le oma kindralile Generalfeldmarschalli aukraadi, uute marssalite seas olid Keitel, Reichenau, List, von Rundstedt ja von Brauchitsch.
10. mail 1940, peale Saksamaa pealetungi algust läänes, sai Suurbritannia peaministriks Sir Winston Churchill , Hitleri üks raevukamaid vastaseid Suurbritannias. Juba ta esimene kõne pidi välistama rahu Saksamaaga. Seetõttu algasid juulis 1940 sakslaste pommitusrünnakud Inglismaale ning asuti ette valmistama operatsiooni “Seelöwe”. Samas inglased olid germaanlased ja Hitleril oli lootus, et nad siiski jõuavad kokkuleppele. Suvel 1940 oli Hitleri lähikonnas tõsiselt vaieldud Inglismaaga sõdimise osas, Goebbels ja Hess olid selle vastu. Hess läks koguni nii kaugele, et lendas eraviisiliselt Inglismaale (mais 1941) ja püüdis Churchilli oponentidega kontakteeruda, ent arreteeriti ja istus kogu ülejäänud ellu (46 aastat) vangis . Briti tuntud natsid (neid oli veidi igas riigis, kellele Hitleri ja Mussolini ideed sümpatiseerisid), nagu Sir Oswald Mosley olid valitsuse järelevalve all või istusid kinni. Operatsioon “Seelöwe” lükkus pidevalt edasi ja jäeti lõpuks üldse ära, kuna Hitler ei pidanud inglasi oma peamisteks vaenlasteks, samuti ei saavutatud nn. lahingus Inglismaa pärast (Battle of Britain ) olulist edu. Ka inglise merevägi jäi Hitleri jaoks liiga tugevaks , mis tegi Inglismaa ründamise raskeks.
Juunis 1940 kuulutas Suurbritanniale sõja ka Itaalia, sõjategevus kandus nüüd ka Põhja-Aafrikasse, kus mõlemal riigil olid asumaad. 1941. aasta alguses saadeti sakslaste poolt Itaaliale Liibüasse appi väeüksus, mida juhatas kindral Erwin Rommel . Rommelist, kes juunis 1942 sai Generalfeldmarschalli aukraadi ja pälvis hüüdnime “Kõrberebane”, kujunes II maailmasõja kõige legendaarsem väejuht.
27.09.1940 sõlmisid Saksamaa, Itaalia ja Jaapan Berlinis nn. Kolmikpakti , mille eesmärk oli tugevdada liidusuhteid ja hoida USA sõjast eemal. Selle pakti kohaselt pidid osapooled üksteist abistama, kui kedagi neist rünnatakse ( erandiks oli NSVL ). Novembris 1940 ühinesid selle paktiga ka Ungari, Rumeenia ja Slovakkia , märtsis 1941 ka Bulgaaria (viimane küll pigem saksa armee kartuses ). Ungari parempoolne diktaator admiral Horthy oli natsionalist. Rumeenia oli juunis 1940 kaotanud Moldova provintsi (Bessarabia), mille NSV Liit oli okupeerinud, samuti oli rumeenlaste alasid läinud Ungari ja Bulgaaria valdusse. Slovakkia oli Saksamaa mõjualune, ent vormiliselt iseseisev riik.
Märtsis 1941 ühines kolmikpaktiga ka Jugoslaavia, mille järel tegid britid seal riigipöörde. Selle peale sakslased tungisid Jugoslaaviasse, millest Sloveenia , Dalmaatsia, Montenegro ja Makedoonia okupeeriti (Itaalia ja Bulgaaria abiga, kes seeläbi oma valdusi suurendasid), Horvaatias ja Serbias pandi võimule natsisõbralikud poliitikud Jugoslaavia järel tungisid sakslased aprillis 1941 ka Kreekasse , mida sügisel 19940 oli Mussolini juba ebaõnnestunult vallutada üritanud. Kreekat valitses küll diktaatorist kindral, kellest aga 1940 sai rahvuskangelane sõjas itaallaste vastu.
Ilmselt juba sõja algusest peale oli Hitleril olnud plaanis kallaletung NSV Liidule, keda ta oli pidanud (vene kommunistid ja juudid olid tema arvates enam-vähem üks ja sama) oma peamisteks vaenlasteks. Kampaaniad Euroopas (kevadel 1940, suvel 1940 ja kevadel 1941) lükkasid plaani teostamist edasi. Samuti oli NSV Liidul õhuväe (ca kaks korda sakslastest enam) ja eriti tankide (ca kolm korda enam) osas suur ülekaal. Stalinil oli omakorda ilmselt plaanis rünnata Saksamaad niipea, kui see on alustanud sissetungi Suurbitanniasse (Hitler oli seda aga pidevalt edasi lükanud). Lõpuks rakendus sakslaste nn “ Barbarossa ” plaan niing 22.06.1941 kell 4.45 hommikul ületasid 2,6 miljonit saksa sõdurit NSV Liidu riigipiiri. NSV Liidu juhtkonnale tuli see täiesti ootamatult, olgugi, et erinevatest allikatest oli neid juba mitu korda hoiatatud. Seetõttu saatis sakslasi algul taas fenomenaalne edu (mis veelgi suurendas Hitleri eneseusku), vallutati Baltikum ja Ukraina, piirati sisse Leningrad ja jõuti talve alguseks Moskva alla. Saksa armee oli jaotatud kolme armeegruppi: Heeresgruppe Nord (juht von Leeb , ülesandeks baltikumi ja Leningradi hõivamine), Heeresgruppe Mitte (juht von Bock , ülesandeks Valgevene ja Moskva hõivamine) ning Heeresgruppe Süd (juht von Rundstedt, ülesandeks Ukraina ja Lõuna-Venemaa hõivamine). Detsembris 1941 sai Heeresgruppe Nordi juhiks von Küchler, kellele Hitler andis suvel 1942 ka Generalfeldmarschalli aukraadi. samal suvel said marssaliks ka Rommel ja idarindel silma paistnud Erich von Manstein.
7.12.1941 ründas Jaapan USA mereväebaasi Pearl Harbor’it Hawaii ’l. Seepeale kuulutas USA Jaapanile sõja ning neli päeva hiljem kuulutas USAle sõja Saksamaa. Kuid Jaapan NSV Liiduga sõtta ei astunud ja nii oli Hitler teinud ränga vea. USA majandus oli maailma võimsaim ja selle vastu sakslased ei saanud.
Sügisel ja talvel 1941-1942 peatati sakslaste edasitung Moskva lahingus. Oma osa selles lüüasaamises oli talvekülmadel, kusjuures Hitler tegi vea, käskides varasügisel tempokalt Moskva poole liikunud tankiarmee juhil kindral Heinz Guderianil enne aidata von Rundstedtil Kiiev ära võtta. Kiiev võetigi, aga siis muutus Moskva võtmine raskeks. Samuti venis pikale Sevastoopoli lahing Krimmis, mis pidas von Mansteini vägesid kinni. Edasi tahtsid sakslased lõigata Punaarmee ära naftaväljadest, selleks tuli enda kätte saada Stalingradi (täna Волгоград) linn Volga jõe ääres. Hitler jagas Heeresgruppe Südi kaheks: Gruppe A, mida juhtis kindral von Kleist, pidi minema Kaukaasiasse, ja Gruppe B, mida juhtis kindral von Weichs pidi võtma Stalingradi. Kuid Stalingradi lahingus osalenud 6. armee, mida juhtis kindral Paulus, ja 4. tankiarmee, mida juhtis kindral Hoth, ei suutnud Punaarmeele vastu panna. Paulus oma armeega piirati ümber ja ta alistus 2.02.1943 (kaks päeva pärast marssaliks saamist, olles esimene vangilangenud Generalfeldmarschall Saksamaa ajaloos). Stalingradi lahing oli pöördepunktiks sõjas.
1942. aasta oli juba Hitlerile väga halb. Jaanuaris suri üks ta lemmikmarssaleid, von Reichenau, mais aga korraldati Tšehhis atendaat SSi tähtsuselt teisele mehele Heydrichile (suri nädal hiljem). Juunis 1942 toimus Vaiksel ookeanil Midway merelahing, millest sai pöördepunkt USA-Jaapani sõjas. Augustist 1942 veebruarini 1943 toimunud Guadalcanali lahingus said jaapanlased taas lüüa. Sügisel 1942 sai Rommel lüüa El Alameini lahingus, seega oli alanud sakslaste lüüasaamine ka Põhja-Aafrikas.
Suvel 1943 said von Manstein, von Kluge ja kindral Model lüüa Kurski lahingus. Augustis vallutasid USA kindralid Eisenhower ja Patton ning Briti kindralid (1944 said mõlemad Field Marshali aukraadi) Montgomery ja Alexander Sicilia. Mussolini kaotas seejärel kogu võimu, ka fašistid loobusid teda toetamast. Itaalia kuningas nimetas uue peaministri, Mussolini vangistati. Seejärel kavandas saksa kindral Student operatsiooni, mis Mussolini vabastas. Põhja-Itaalias loodi sakslaste poolt Itaalia Sotsialistlik Vabariik, tuntud oma pealinna tõttu ka Saló vabariigi nime all. See oli sakslaste poolt kontrollitud ja selle marionettvalitseja oli Mussolini. Ülejäänud Itaalia kuulutas Saksamaale sõja.
Novembris 1943 algas konverentside aeg, kus algul kohtusid Cairos Roosevelt , Churchill ja Hiina juht Chiang Kaishek arutamaks Jaapani purustamist ning 28.11.1943 kohtusid Teheranis Roosevelt , Churchill ja Stalin, et arutada Saksamaa purustamist. Teheranis otsustati, et USA ja Suurbritannia avavad juunis 1944 Prantsusmaal uue rinde ja et separaatrahu ükski osapool Hitleriga tegema ei hakka.
Jaanuaris 1944 lõppes Leningradi piiramine, sakslased taganesid. Jaanuarist maini 1944 toimus Monte Cassino lahing, mille tagajärjel liitlased vallutasid Rooma. 6.06.1944 algas Normandia dessant , algas Prantsusmaa vabastamine.
20.07.1944 üritasid mitu Saksa ohvitseri Hitlerit tappa, et siis asuda otsima rahuvõimalusi. Vandenõu juhiks oli Oberst Claus von Stauffenberg, selles osalesid või olid seotud ka mitmed kõrged väejuhid.
Lüüasaamistega kaasnesid ülestõusud Poolas (Varssavi ülestõus augustis 1944, mille Puna-armee lasi sakslastel veriselt maha suruda, kuigi sekkumine oleks päästnud tuhandeid elusid ), Slovakkias ja teistes okupeeritud maades. Oktoobris 1944 loodi Hitleri käsul uus sõjaväeosa, Volkssturm, kuhu pidid kuuluma kõik 16-60-aastased mehed, kes sõjategevuses veel ei osalenud. Jaanuaris 1945 varjus Hitler oma Führerbunkerisse (asus Reichskanzlei all), sinna asusid ka Eva Braun , Martin Bormann, Joseph ja Magda Goebbels oma 6 lapsega ning veel 20-30 inimest.
Veebruaris 1945 toimus Jalta konverents , kus Roosevelt, Churchill ja Stalin leppisid kokku Hitleri kukutamises ja Saksamaa jagamises okupatsioonitsoonideks, Saksamaa demilitari-seerimises ja NSV Liidu sõttaastumises Jaapani vastu peale Saksamaa kapituleerumist, samuti arutati Poola küsimust (kus oli juba sees Punaarmee). Jätkusid saksa linnade pommitamised, 13.-14. veebruaril tehti maatasa Dresdeni vanalinn (see polnud ainus, Köln, Hamburg , Berlin olid kõik varemeis, samuti pommitati Jaapani linnasid, tapeti sadu tuhandeid tsiviilisikuid). Märtsis ületasid liitlasväed Rheini jõe, sama kuu lõpus vallutas Punaarmee Wieni . 25.04.1945 kohtusid USA ja NSV Liidu väed Elbe jõel.
28.04.1945 hukati Itaalia partisanide poolt Mussolini ja tolle armuke Clara Petacci. Kaks päeva hiljem sooritasid Hitler ja Eva Braun enesetapu. Hitleri testamendi järgi sai riigipeaks admiral Karl Dönitz, kes nimetas kantsleriks Joseph Goebbelsi. Päev hiljem Goebbels tappis end ja uueks kantsleriks nimetati natside rahandusminister Schwerin von Krosigk. Päev hiljem langes Berlin Punaarmee kätte, kui kindral Weidling kapituleerus. Peale mõnda aega kestnud läbirääkimisi Saksamaa kapituleerus tingimusteta 8. mail. 1945. Kaks nädalat hiljem, 23. mail, arreteeriti Flensburgis Reichspräsident Dönitz ja Reichskanzler Schwerin von Krosigk. Sõda oli kaotatud, valitsust Saksamaal enam ei olnud, natsionaalsotsialism oli lüüa saanud. Linnad olid varemeis, miljoneid inimesi oli surma saanud. Punaarmee poolt oli vägistatud umbes 2 miljonit saksa naist, neist umbes 10% kas tapeti seejärel või sooritasid enesetapu.
1 Pärusvaldus on päritav, Saksa kuningas ja Püha Rooma keiser olid valitavad
18